Kaia Iva Teie nr
sotsiaalkaitseminister
Riina Sikkut Meie 24.08.2018 nr 16-4/181083/1803567
tervise- ja tööminister
Sotsiaalministeerium
[email protected]
Riigi panus inimeste vajadustele vastava sotsiaalhoolekandeabi tagamisel
Austatud sotsiaalkaitseminister
Austatud tervise- ja tööminister
Juba üle kahe aasta on kehtinud uus sotsiaalhoolekande seadus, millega Riigikogu määras
sotsiaalteenused, mida kohalikel omavalitsustel tuleb abivajajatele osutada. Õiguskantslerile
saadetud avalduste põhjal võib järeldada, et kahjuks jäävad inimesed pahatihti vajalikest teenustest
ilma. See tuleb välja ka omavalitsuste määrustest, mis sageli eiravad seaduse nõudeid.
Riik vastutab, et inimesed saaksid seadusega ette nähtud vajalikku abi. Keskvõim peab seejuures
omavalitsusi nende ülesannete täitmisel juhendama ja aitama, tuginedes seaduse rakendajate,
abivajajate, omavalitsusametnike ja teiste osaliste tähelepanekutele ja soovitustele.
Kohalike sotsiaalteenuste korraldamisel on ilmnenud järgmised probleemid:
- kuidas tagada kvaliteetne arstiabi neile abivajajatele, kes viibivad üldhooldusteenusel ning
kuidas kajastub nende terviseinfo adekvaatselt tervise infosüsteemis;
- kuidas teha sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist (STAR) sotsiaaltöötajale praktiline
ja mugav töövahend;
- kas sotsiaalteenused vajavad ühtset standardit;
- kuidas tagada abivajaduse hindamine kogu riigis ühesugustel alustel.
Vajaliku abi andmisel ja selle eest tasumisel ei tea omavalitsused ega abivajajad sageli oma õigusi
ega kohustusi. See on toonud kaasa väärarusaamade leviku ja viinud selleni, et abivajaja perele
langeb sageli lubamatult suur koormus.
Teen teile ettepaneku töötada lähikuudel välja lahendused sotsiaalhoolekande seaduse
rakendamisel ilmnenud probleemide kõrvaldamiseks. Palun hoidke ka õiguskantsleri ametkonda
selle tööga kursis.
2
Tervishoiuteenuse osutamine üldhooldusteenusel viibijale
Üldhooldusteenusel viibijatele ei ole alati tagatud piisav, õigeaegne ja kvaliteetne arstiabi. Põhjus
on sageli selles, et inimene elab oma perearsti teeninduspiirkonnast kaugel asuvas hooldekodus
ning uut perearsti tal hooldekodu lähedal saada ei õnnestu. Paljudes hooldekodudes pole ka
tervishoiutöötajat. Seega ei hinda hooldekodude elanike tervisevajadusi arst ega õde. Sel põhjusel
võivad inimeste elementaarsed tervisemured jääda tähelepanuta ning tervisehädad süveneda,
mistõttu tuleb sageli kutsuda kiirabi.
Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et õendusabi puudus on toonud kaasa ka probleeme
ravimite käitlemise ja manustamisega – näiteks otsustab vajaduse korral manustatavate ravimite
andmise üle hooldaja. Puudulikud dokumendid ei võimalda ravimite andmist ka tõhusalt
kontrollida. Mitmel puhul on ilmnenud, et hooldekodudes täidavad õe ülesandeid hooldajad, kuigi
neil ei ole selleks õigust ega oskusi.
Enamikul hooldekodudel puudub ligipääs tervise infosüsteemile. Sestap ei liigu andmed
hooldekodu ja tervishoiuasutuste vahel isegi siis, kui hooldekodus töötab diplomeeritud
tervishoiutöötaja (juhul kui ta ei osuta koduõendusteenust). Kuna puudub ülevaade kliendi
tegelikust terviseseisundist, võib see takistada nii kvaliteetse üldhooldusteenuse kui ka
tervishoiuteenuse osutamist.
Üldhooldusteenusel viibija peab saama tervishoiusüsteemist kvaliteetset ja õigeaegset abi. Riigil
tuleks välja selgitada, mis puudujääke põhjustab ning vajadusel täiendada õigusakte või algatada
muudatused tervishoiuteenuste osutamise praktikas.
STARi kasutusmugavus
Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad on tunnistanud, et STAR võiks olla neile oluliselt tõhusam
töövahend. Praegu peavad sotsiaaltöötajad asjaajamise andmeregistrit ka paberil. STARi
kasutamise peamiste takistustena on välja toodud, et:
- sotsiaaltöötajatel pole alati sülearvuteid ja märkmeid tuleb teha paberile (nt
kodukülastusel);
- STARis ei ole mugavaid kohti märkmete talletamiseks (nt telefonikõne põhjal tehtud
märkmete sissekandmiseks);
- sotsiaaltöötajate arvutikasutamise harjumused on erinevad (osa neist kannab STARi
rohkem ja teised vähem andmeid) ning nii ei pruugi registris olla vajalikku ja terviklikku
infot;
- sotsiaaltöötajad ei tea, kes STARile ligi pääsevad ega julge seetõttu registrisse tundlikku
infot kirja panna.
STAR ei ole praegu parim tööriist ka statistika kogumiseks ja edastamiseks. Näiteks tuleb
sotsiaaltöötajate sõnutsi kanda STARist andmeid käsitsi aruandeveebidesse, kuigi riik võiks
STARist andmeid otse võtta. Juhtuvat sedagi, et pole ette teada, millist statistikat järgmisel aastal
omavalitsustelt oodatakse ehk milliseid andmeid tuleb koguma hakata. Samuti ei saa
omavalitsused sellest ülevaadet oma piirkonna inimeste ja neile osutatud abi kohta.
Sotsiaalministeeriumil kui STARi vastutaval töötlejal tuleks analüüsida, kuidas muuta registri
toimimine efektiivsemaks, teha see kasutajasõbralikumaks ning soodustada STARi kui tervikliku
sotsiaaltöösüsteemi kujunemist (nt õpetada inimesi STARiga töötama).
3
Teavitamine
Iga õiguse kasutamise vältimatu eeltingimusena peab inimene olema seesugusest õigusest teadlik.
Paraku ei tea paljud abivajajad ega nende lähedased, kas ja millist abi on neil õigus saada riigilt ja
kohalikult omavalitsustelt. Samuti ei ole inimesed kursis ülalpidajate kohustustega ning levivad
eksiarvamused, nagu peaksid lähedased ise pereliiget hooldama või talle osutatava teenuse kulud
alati ise täielikult katma.
Niisiis tuleks riigil pöörata senisest oluliselt rohkem tähelepanu sotsiaalsetest õigustest
teavitamisele. Inimesi peaks teavitama kõigist abi liikidest, mida riik pakub. Teavitamisel tuleb
silmas pidada ka inimeste erivajadusi. Teave peab olema kättesaadav nii vaegkuuljatele ja -
nägijatele kui ka kerge intellektipuudega inimestele. Seejuures tasuks mõelda, kas erivajadustega
inimestele suunatud teavitust (nt viipekeelsed videod, lihtsustatud keeles infolehed jms) oleks
mõistlikum korraldada riigil, kuivõrd igalt omavalitsuselt seda nõuda ei pruugi olla kõige
otstarbekam.
Inimeste teadlikkust parandada on oluline, aga kui vallad-linnad oma kohustusi ei tea või pole
valmis sotsiaalteenuseid osutama, võib ette tulla segadust ja konflikte. Seepärast peaks ka
omavalitsusjuhte ja sotsiaaltöötajaid teavitama nende õigustest ja kohustustest. Sotsiaalteenuste
osutamine ei ole reguleeritud ainult ühe õigusaktiga, vaid eeldab mitme õigusakti tundmist, puhuti
ka kohtupraktikaga kursis olemist. Koolituste ja muude teavitusprojektide korraldamine aitaks
kaasa sellele, et inimesi koheldakse abi andmisel nii, nagu seadus ette näeb.
Selleks et inimesed teaksid kohalikult omavalitsuselt abi küsida, oleks mõistlik selgitada
sotsiaalteenuste osutamise korraldust kõigile spetsialistidele (perearstid, pereõed,
ohvriabitöötajad, haiglate sotsiaaltöötajad jt), kelle juurde abivajaja võib sattuda.
Teenusstandardid ja ühtne hindamisinstrument
Sotsiaaltöötajad on mitmel juhul tõstatanud küsimuse, kas kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste
kohta ei peaks lisaks seaduses sätestatule kehtestama ka ühtsed standardid, mis aitaksid
sotsiaalteenuste osutamise kvaliteeti ühtlustada. On erinevad arusaamad ja ootused, mida
standardid peaksid kehtestama ja kas juhised peaksid olema kohustuslikud või soovituslikud.
Kõige rohkem on küsitud väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse nõuete kohta − oleks vaja
selgitada personaliküsimusi ning kuidas üldhooldusteenusel viibijate tervishoiuteenuse vajadust
hinnata.
Sotsiaaltöötajad on välja toonud, et inimese abivajaduse hindamiseks oleks vaja ühtseid
hindamisreegleid. Sama rõhutas ka hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm oma lõpparuandes.
Riigil tuleks siin esmalt täpselt välja selgitada, millest sotsiaaltöötajad puudust tunnevad: kas neid
tuleks nõustada inimeste abivajaduse (takistuste) väljaselgitamisel, sobiva abi väljaselgitamisel
või hoopis milleski muus. Sotsiaalhoolekande seadus sätestab praegu täpselt, millisel juhul peab
kohalik omavalitsus abivajajale sotsiaalteenust korraldama. Samas ei pruugi olla alati ilmselge,
milline teenus konkreetsele inimesele kõige rohkem sobib. Selle peabki välja selgitama
sotsiaaltöötaja.
Ühe võimalusena on välja pakutud, et riigil tuleks välja töötada ühtne hindamisinstrument. Võttes
aga arvesse, et sobiva sotsiaalteenuse valik sõltub iga inimese olukorrast, tema füüsilisest ja
sotsiaalsest elukeskkonnast ning tema tegevusvõimest, ei pruugi olla võimalik kõiki lahenduskäike
ette näha. Abi võib olla veel sotsiaaltöötajate parimate kogemuste jagamisest ja koolitustest.
4
Samuti on hea see, et riik plaanib linnade ja valdade sotsiaaltöötajatele appi saata
hoolduskoordinaatorid. Igal juhul peaks nii teenusstandardite kui ka abivajaduse hindamise kohta
küsima sotsiaaltöötajate arvamust, selgitama välja probleemi olemuse ning püüdma muresid
lahendada võimalikult efektiivsel viisil.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Riigikogu sotsiaalkomisjon; Riigikontroll
Kristi Ploom 6938417
[email protected]