Justiitsministeerium Teie 06.10.2023 nr 8-1/6546
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn Meie 20.10.2023 nr 10-3/23/613-2
[email protected]
Tartu Maakohtu arvamus justiitsministri määruse „Maksejõuetusavalduse esitamisel ja
võlgade ümberkujundamise menetluses kasutatavate vormide kehtestamine“ muutmise
määruse eelnõu kohta
Justiitsministeerium esitas Tartu Maakohtule kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
justiitsministri määruse „Maksejõuetusavalduse esitamisel ja võlgade ümberkujundamise
menetluses kasutatavate vormide kehtestamine“ muutmise määruse eelnõu.
Tartu Maakohtu maksejõuetuse- ja äriregistriasjade osakonna ühtne seisukoht on, et praeguse
eelnõuga on mindud avalduse (nii võlgniku enda kui abikaasade ühise) vormidega äärmusse –
need on muudetud liiga lihtsustatuks. Kuna uue kontseptsiooni kohaselt peab võlgnik esitama
äärmiselt vähe andmeid menetluse alguses, siis tõuseb nii kohtute kui ka eelkõige usaldusisikute
töö maht. Kohtul kaob ära füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 15 lg 9 järgi võimalus
kümne päeva jooksul avalduse saamisest arvates pankrot välja kuulutada ja algatada võlgniku
kohustustest vabastamise menetlus, milline toiming hoidis kokku riigi raha usaldusisiku tasu ja
kulude näol ning tagas kiirema ja efektiivsema menetluse. Ilmselt suureneb oluliselt ka
määratavate kohtuistungite arv võlgnike ärakuulamiseks, et välja selgitada võlgniku valmidus ja
arusaamisvõime menetlusest ning nõuda temalt täiendavate andmete ja tõendite esitamist.
Kohtul on tulenevalt FiMS § 4 lõikest 2 kohutus kontrollida kohe menetluse alguses teatud
asjaolusid, mida on väga väikese võlgniku sisendiga palju keerukam ja töömahukam teha. Selleks,
et kohus saaks FiMS § 4 lõikes 2 sätestatud ülesandeid täita, peaks võlgnik esitama koos
avaldusega vähemalt mingisugusegi teabe, millest oleks võimalik lähtuda. Avalduse esitamine on
siiski eeskätt võlgniku huvides ja võlgnik peaks ka omalt poolt midagi tegema, mitte et võlgnikus
süvendatakse ootust, et kõik tehakse tema eest selles menetluses jätkuvalt ära ja makstakse riigi
poolt kinni. Esitatavas avalduses peaks võlgnik vähemalt üldjoontes teadma oma võlgade
struktuuri, suurust ja võlausaldajaid (v.a kui nõudeid on loovutatud). Kui ta seda ei tea ega pole
isegi üritanud seda endale selgeks teha, siis on menetlusel vähe perspektiivi võlgniku
motiveerimiseks koostööle usaldusisikuga ning usaldusisikule vastavate andmete ja võlasuhte
aluseks olevate dokumentide esitamiseks. Seega peaks võlgnik kohe avalduses esitama oma
võlanimekirja selliselt nagu ta ise oma võlgasid teab. Hiljem saab aga seda nimekirja usaldusisiku
abiga täpsustada ja anda hinnanguid võlgnevuse olemasolu ja suuruse kohta.
Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; faks: 750 0611; e-post:
[email protected].
Lisainfo: www.kohus.ee
Eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Uues vormis saab võlgnik vabas vormis kirjeldada enda
majanduslikku olukorda. Info peaks olema piisav, et kohus saaks otsustada, kas võlgnik on püsivalt
maksejõuetu ning kas võlgniku pankrot tuleks välja kuulutada kohe, ilma usaldusisikut nimetamata
(FiMS § 15 lg 9).“ Võib nõustuda, et võlgniku maksejõuetusavalduses peaks olema piisavalt infot,
et kohtul oleks võimalik teha otsustus võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka ilma
usaldusisikut nimetamata. Küll aga mida vabam on vorm asjaolude kirjeldamiseks, seda vähem
olulist vajalikku infot avalduses märgitakse. Kogemus näitab, et suurem osa võlgnikest ei ole
võimelised ilma suunavate küsimusteta oma majanduslikku olukorda adekvaatselt kirjeldama.
Pigem jääb mulje, et maksejõuetusavalduse vormi (ka abikaasade ühise avalduse vormi) muutmise
osas ei ole eelnõu koostamisel tegelikkuses arvestatud võimalusega pankrot välja kuulutada
usaldusisikut nimetamata. Vajalike andmete puudumisel (vara, kohustused jm) kohus seda
võimalust kasutada ei saa. Kõiki andmeid ei ole alati võimalik välja uurida, kui võlgnik ise neid ei
avalda. On võimalus, et avalduse menetlemiseks puudub seaduses sätestatud alus ning avalduse
menetlemisest tuleks keelduda. Seega on kohtul vajalik avaldusele anda millegi põhjal hinnang
ning avalduse menetlusse võtmise otsustamine ei ole vaid formaalsus.
Sedavõrd andmevaeste avalduste korral nagu on eelnõu lisa 1 ja 2, suureneb usaldusisiku töömaht
ning rohkem tööd tähendab suuremat usaldusisiku tasu. Pankrotimenetluse korral makstakse
usaldusisiku tasu enamasti riigi vahenditest – kas riik on valmis maksma usaldusisikutele suuremat
tasu, kui nende töö maht (st töötundide arv) tõuseb. Kui usaldusisikute suurem töömaht jääb aga
tasustamata, on jälle väga keeruline leida usaldusisikuid, keda menetlustes määrata. Võlgade
ümberkujundamise korral peab tasu maksma niigi makseraskustes olev võlgnik. Usaldusisiku
suurem töökoormus ja suurem tasu ei ole mõistlik olukorras, kus võlgnik saab avalduse esitamisel
suurema vaevata vajalikud andmed avaldusse ise juba kirja panna. Kui võlgniku
maksejõuetusavalduse väheinformatiivseks (seal ei ole isegi enam vara- ja võlanimekirja)
muutmise eesmärk on see, et kohus määraks võlgnikule igal juhul usaldusisiku, siis täidavad uued
avalduse vormid oma eesmärgi – kohtul ei ole enam võimalik pankrotti välja kuulutada ilma
usaldusisikut nimetamata.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „FiMS § 17 lg 1 kohaselt koostab ja esitab võlgniku nimel
kohtule vara- ja võlanimekirja usaldusisik. Usaldusisik selgitab välja võlgniku majandusliku
olukorra ning koostab võlgniku nimel vara- ja võlanimekirja.“ Sel põhjendusel ei pea võlgnik
enam maksejõuetuseavalduses esitama vara- ja võlanimekirja. Selle asemel märgib võlgnik
kõigest „mitme võlausaldaja ees on rahalised kohustused ja kohustuste suurus kokku (põhinõuded
ja kõrvalnõuded kokku)“, st võlgnik ei pea isegi märkima iga võlausaldajat ja tema nõuet eraldi.
Võlgniku maksevõimelisuse hindamisel on siiski hädavajadus nende andmete järele.
Eelnõus väljapakutud avalduste vormist on menetlejal palju keerulisem vajalikku teavet leida, sest
andmed ei ole enam paigutatud süsteemselt eri punktide alla (praegu on teada, milliseid punkte on
vaja kindlasti vaadata).
Seletuskirjas viidatud FiMS § 11 ei sisalda ammendavat loetelu avalduses esitatavatest andmetest,
vaid näeb ette minimaalsed andmed, mida avaldus peab sisaldama, nt lg 2 sõnastus:
„Maksejõuetusavalduses tuleb esitada vähemalt järgmised andmed: /…/“. Praeguses vormis on
informatiivselt väga hea teave võlgniku ülalpeetavate, hariduse ja senise (viimase viie aasta)
töökogemuse kohta. See teave on väga hea indikaator selle kohta, kas võlgnik on olnud pikaajaline
töötu, kas tema haridustase võimaldab kiiret uue töö leidmist jm. Eespool oleva teabe alusel on
võimalik hinnata võlgniku majanduslikku võimekust, kohustusi, sissetulekute ja väljaminekute
vastavust elustiilile, sotsiaalteenuste osutamise vajadust ja liiki jms. Võlgniku enda avalduses
avaldatud palgatase võib osutuda hiljem väärt teabeks võlausaldajate nimekirja kinnitamisel
vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel põhineva vastuväite lahendamisel.
Kummastav on eelnõu seletuskirjas osa: „Maksejõuetusavalduse uutest vormidest on välja jäetud
küsimus, kas võlgnik soovib täitemenetluse peatamist. … FiMSi eelnõu seletuskirja kohaselt
otsustab kohus esialgse õiguskaitse meetme kohaldamise vastavalt asjaoludele“. Kohtunikuna
tekib küsimus, kust saab kohus menetluse alguses otsustuse tegemiseks vajalikud andmed, kui
võlgnik ise peaaegu mitte mingeid andmeid ega taotlusi avaldama ei pea.
Praegu kehtiv võlausaldaja maksejõuetusavalduse vorm on piisavalt hea ning seda ei oleks vajalik
muuta. Samamoodi, FiMS §-s 12 ei ole ammendavat loetelu. Lg 1 viitab pankrotiseadusele
(PankrS) ja nt PankrS § 10 lg 3 käsitleb nõude sissenõutavust (oluline teave), mis hetkel kehtivas
vormis on olemas, kuid eelnõuga muudetavas enam mitte.
Võlgade ümberkujundamise kava muudatusega on astutud samm tagasi. Hetkel kehtiv vorm on
selge ja ühtne ega vaja muutmist. Muudatuse tulemusena peaks usaldusisik ühe vormi asemel
täitma kaks ning ka kohtul oleks ülevaate saamine raskendatud. Kava vormis tehtavaid muudatusi
ei ole seletuskirjas põhjendatud.
Ettepanekud
1) Uues võlgniku maksejõuetusavalduse vormis peaksid eraldi täidetavaks jääma järgmised
punktid (st p 2 tuleks siiski liigendada):
maksejõuetuse tekkimise põhjus, mida on püüdnud võlgnik teha, et makseraskusi ületada;
sissetulekud, kusjuures erinevad sissetulekud peaks näitama ära eraldi ridadel (ja
sissetuleku allikas – töökoht, töövõimehüvitis, peretoetus jne, analoogselt võiks võtta
andmed füüsilise isiku menetlusabi taotlusest);
vara (NB! pangakonto, sh maksekonto ülepiirilises makseasutuses ja e-raha asutuses,
Pensionifondi osakud);
kulutused – eri ridadel põhilised kulud, nt kulud eluasemele, transpordile, toidule,
ülalpidamismaksed jne;
kohustused – ei pea olema nii detailne nagu praegusel vormil, kuid võiks olla kirjas kellele
on võlgu ja kas võla osas on käimas kohtumenetlus või täitemenetlus.
2) Võiks olla koht võlanõustaja andmete märkimiseks, kes on aidanud avaldust koostada või keda
soovitakse usaldusisikuks ka menetluses.
3) Kohustuste osa juures võiks olla selgitus FiMS § 50 lg 2 kohta – so selgitus nõuete kohta,
millest võlgnikul läbi menetluse ei ole võimalik vabaneda. Sellise selge hoiatuse korral jätaks
nii mõnigi võlgnik oma avalduse esitamata. Praegu selgub see siis, kui usaldusisik on oma töö
teinud ja kui võlgnik saab teada, et ta oma kohustustest (suures osas) ei vabane ja siis ta loobub
oma avaldusest. Samas on kulud juba tekkinud ja need jäävad võlgniku kanda.
4) Vara- ja võlanimekirjas (lisa 4) p 3.1 peaks olema viide Exceli tabelile („Volgniku kohustuste
naidisvorm.pdf“) kui eraldi dokumendile.
5) Võlgade ümberkujundamiskava vormi (lisa 6) p 2.1 peaks olema viide Exceli tabelile
(„Volgade umberkujundamiskava naidisvorm.pdf“) kui eraldi dokumendile.
6) Võlgade ümberkujundamiskava vormi (lisa 6) p 2.6 võiks usaldusisik esitada analüüsi, milline
oleks tulem pankrotimenetluse ja võlgade ümberkujundamise menetluse korral, st kahe
menetluse võrdluse (vajalik sisend kohtule FiMS § 26 lg 4 kohaldamisel).
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Liivi Loide
Tartu Maakohtu esimees