dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Rahandusministri määruse eelnõu „Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord, metoodika, eesmärk ja stressitesti käigus leitud puudujäägi tagamine“

Rahandusministeerium · 23. veebruar 2022
Viit
1.1-10.1/1017-3
Registreeritud
23. veebruar 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Pangaliit MTÜ
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-10.1 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-10.1/2022
Vastutaja
Kadri Martin (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Finantsteenuste poliitika osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf65 KB
  • 📎image001.png
  • 📎PL RM-le 22.02.2022 määruse eelnõu.asice286 KB

Sisu (failidest)

Saatja: Katrin Talihärm <[email protected]> Saadetud: 22.02.2022 20:58 Adressaat: RAM Info <[email protected]> Teema: väljaläinud kiri Katrin TalihärmEesti PangaliitT &#43;372 611 6569M &#43;372 50 60701 Rahandusministeerium [email protected] Teie: 25.01.2022 nr 1.1-10.1/1017-1 Meie: 22.02.2022 nr 12 Rahandusministri määruse eelnõu „Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord, metoodika, eesmärk ja stressitesti käigus leitud puudujäägi tagamine“ Täname võimaluse eest avaldada arvamust rahandusministri määruse eelnõu „Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord, metoodika, eesmärk ja stressitesti käigus leitud puudujäägi tagamine“ (edaspidi määrus) osas. Järgnevalt Pangaliidu seisukohad ja ettepanekud määruse eelnõu ja selle seletuskirja kohta. 1. Üldist Määruse eelnõu ettevalmistaja on selle koostamisele lähenenud äärmise põhjalikkusega. Pangaliidu hinnangul on see osaliselt toonud kaasa pandikirjaportfelli stressitesti reeglistiku ülereguleerimise. Soovime rõhutada, et kuna pandikirjade seadus baseerub põhimõttel, et tagatisregister jääb emitendi bilanssi (s.o on balance), siis katavad emitendid pangaüleste stressitestide ja tundlikkuse analüüsidega ka tagatisportfelli varad. Lähtudes sellest leiame, et määruses kirjeldatud põhjalikkusega stresstestide tegemise kohustuse panemine emitendile, ei pruugi olla proportsionaalne ega põhjendatud. Määruse eelnõus on viidatud EBA üle-Euroopalisele stressitesti metoodikale. Kõnealuses dokumendis on rõhutatud, et „kogu ELi hõlmava stressitesti eesmärk on pakkuda järelevalveasutustele, pankadele ja teistele turu osalistele, kellel on ühine analüütiline raamistik, et järjekindlalt võrrelda ja hinnata ELi pankade ja ELi pangandussüsteemi vastupanuvõimet šokkidele ning ELi pankade kapitalipositsiooni vaidlustamine. Harjutus põhineb ühisel metoodikal, mis on sisemiselt järjepidev ja asjakohane ja mallide kogumil, mis jäädvustavad lähtepunkti andmeid ja stressitesti tulemusi, et võimaldada valimisse kuulunud pankade range hindamine“1. Pangaliit viitab siinkohal, et tema hinnangul on määruse sõnastus paraku väljunud ulatusest, mida saaks iseloomustada „sisemiselt järjepideva ja asjakohasena“. 1 2021 EU-wide stress test - Methodological Note.pdf (europa.eu) Ahtri 12, 10151, Tallinn T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee Leiame, et määruse detailsus ja põhjalikkus ei ole sellises mahus põhjendatud, kuivõrd praktikas ei pruugi esineda selliseid probleeme pandikirjaportfellile, mille lahendamiseks niivõrd laiaulatuslikku määrust jõustada oleks tarvis. Lisaks nagu mainisime, siis peab emitendil vastavalt krediidiasutuse seaduse § 631 lg-le 11 olema paigas regulaarne stressitesti raamistik sisemise kapitali katmiseks. Lähtuvalt eeltoodust oleks Pangaliidu hinnangul asjakohane ja vajalik piirata määruse sisu kohaldatavust iga konkreetse emitendi suhtes selle emitendisiseste järjepidevate ja asjakohaste stsenaariumite arvesse võtmisega. Selliselt on võimalik tagada, et iga emitent on kohustatud tegema stressitesti osas, mis ka tegelikult tema puhul tähtsust omab. 2. Pangaliidu märkused ja ettepanekud sätete kaupa 2.1. Pangaliidule jääb arusaamatuks määruse § 2 lg 2 p-i 1 sisu ja eesmärk. Määruse tekst näeb ette, et „pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 1) pandikirjade tagatiseks oleva nõude võlgniku maksevõimelisuse riski (krediidiriski) stressitestile, millega hinnatakse kohustuste mittetäitmise mõju pandikirjaportfelli väärtusele“. Viidatud sõnastusest ei ole emitendil võimalik aru saada, mida ja kuidas ta stressitestima peab. Juhul, kui kõnealune punkt määruse teksti sisse jääb, tuleks see emitendile lahti kirjutada ja/või lahti selgitada. Hetkel ei aita määruse teksti mõistmisele kaasa ka seletuskiri, kuivõrd seletuskirjas on stressitestid üksnes loetletud. 2.2. Pangaliidu hinnangul ei ole võimalik aru saada § 2 lg 2 p-i 3 sõnastusest ja sisust. Määruse tekst ütleb, et „pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 3) likvideerimisväärtuse stressitestile, millega hinnatakse sellist mõju pandikirjaportfelli väärtusele kui pandikirjaportfelli kuuluvate nõuete tagatiste likvideerimine on emitendi maksejõuetuse korral õiguslikult täitmisele pööratav“. Ka selle punkti puhul ei ole emitendil võimalik mõista, millele ta stressitesti tegema peab. Pärast korduvat määrusepunkti lugemist jääb emitendile mulje, justkui oleks kaks ideed ja põhimõtet ühte punkti kokku kirjutatud, mistõttu ei ole tegemist selgelt loetava ega tõlgendatava kohustusega. Juhul, kui kõnealune punkt määruse teksti sisse jääb, tuleks see emitendile lahti kirjutada ja/või lahti selgitada. Hetkel ei aita määruse tõlgendamisele kaasa ka seletuskiri. 2.3. Jääb selgusetuks § 2 lg 2 p-i 5 mõte ja eesmärk. Nimelt sätestab määrus, et „pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 5) vahetuskursiriski stressitestile, millega hinnatakse valuutakursi mõju pandikirjaportfelli väärtusele. Emitendi jaoks ei ole selge, miks on sellise stressitesti tegemine eesmärgipärane ja optimaalne pandikirjaportfelli puhul ehk teisisõnu – millist riski sellise stressitesti tegemine hinnata ja ära hoida aitab, kui pangasiseselt on vastav risk nii ehk teisiti maandatud. 2.4. Leiame, et emitendis tekitab segadust § 2 lg 2 p-i 6 sõnastus. Määrus ütleb, et „pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 6) tasaarvestamise riski stressitestile, millega hinnatakse täiendava tagatise tagatisregistrisse lisamise ebaõnnestumise mõju pandikirjaportfelli kvaliteedile“. Emitendile jääb arusaamatuks, kas siin on peetud silmas n-ö set-off riski või sootuks midagi muud? Samuti toob emitent esile, et pandikirjaseaduse viimaste muudatuste tegemisel on n-ö sett-off risk maandatud §-s 314. Nimetatud sätte kohaselt „ei või võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik tasaarvestada oma tagatisvaraga seotud nõudeid, mis pole muutunud sissenõutavaks enne käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 sätestatud sündmusi, alates ajast, kui võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik sai teada või pidi teada saama: 1) pandikirja tagatiseks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse; 2) pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil nõude loovutamisest uuele võlausaldajale käesoleva seaduse § 311 kohaselt, kui pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud nõue on uue võlausaldaja juures pandikirjade tagatisvara hulka arvatud”. Vastavalt eelnõu seletuskirjale „piiratakse eelkõige kohustuse omaniku (võlgniku, kelle vastu olev nõue on tagatisvara hulka arvatud) õigust tasaarvestada oma nõue emitendi vastu. Sätte eesmärk on taaskord tagada pandikirjade tagatisvara puutumatus ning stabiilsus“ (vt Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 2). Niisiis juhul, kui määrusesse jääb ka edaspidi sisse § 2 lg 2 p 6, tuleks kas määruse tekstis või seletuskirjas täpsustada, mida tuleb stressitestida ning millist riski selliselt maandatakse. Kokkuvõttes leiab Pangaliit, et määrus tuleks tervikuna koostada selliselt, et emitent on kohustatud tegema stressiteste osas, mis on emitendi poolt emiteeritud pandikirju arvestades oluline ja asjakohane. Näiteks olukorras, kus eurodes denomineeritud kodulaenuportfell tagab eurodes denomineeritud pandikirju, tundub ebaproportsionaalne ja asjakohatu viia läbi valuutariski stressitesti arvutusi. 2.5. Leiame, et on küsitav § 2 lg 4 mõte, eesmärk ja üleüldine vajadus määruse kontekstis. Selgusetuks jääb, mis kaalutlustel on määruse teksti kirjutatud sisse võimalus midagi teha (vt „Emitent võib“). Nimelt ütleb viidatud lõige, et „emitent võib stressitesti tegemise korras ette näha võimaluse stressitesti käigus vastavalt vajadusele tundlikkusanalüüsi läbi viimiseks, mis mõõdab pandikirjaportfelli, selle tagatist ja emitenti mõjutava riskiteguri ja mitut riski hõlmavate tegurite potentsiaalset mõju pandikirjaportfellile ja emitendile tervikuna“. Emitendile kui huvitatud osapoolele on selge, et enda huvide ja eesmärkide kaitseks võib ta võtta kasutusele mistahes võimalikke meetmeid ja viise. Sellise võimaluse sätestamine (määruses, mis toetab pandikirjaseadust), seejuures ilma kohustava sätte ja sanktsioonita, ei ole aga selge ega vajalik. Niisiis tundub § 2 lg 4 määrusesse sisse jätmine ülereguleerimisena. Juhul, kui § 2 lg 4 jääb määruse teksti sisse, tuleks emitendile seletuskirjas lahti selgitada, miks on sellise sätte sõnastamine vajalik, mis on selle mõte ja eesmärk ning kuidas haakub see pandikirjaseaduse § 22 eesmärgiga. 2.6. Jääb arusaamatuks § 2 lg 5 eesmärk. Määruse tekst ütleb, et „emitendi stressitesti tegemise korras tuleb ette näha, kuidas lõikes 2 nimetatud stressitestide läbiviimisel võetakse arvesse emitendi aktsepteeritavat riskitaset (riskivalmidust) ja riskide maandamise erinevaid meetmeid nagu tuletisinstrumente, mida pandikirja emitent riskide maandamise eesmärgil kasutab“. Pangaliit on arvamusel, et emitendi riskivalmidust, s.o aktsepteeritavat riskitaset hinnatakse iga emitendi puhul hoolimata pandikirjaseaduse (ja selle lisaks oleva määruse) kohaldamisest. Seeläbi on määrusega reguleeritud küsimust, mis on teiste õigusaktidega juba nii ehk teisiti kaetud. Määruse ega seletuskirja tekstist ei selgu ka sellise kohustuse korduva sätestamise ja/või ülereguleerimise eesmärk ja sisu, samuti vajadus. 2.7. Leiame, et on mitmeti tõlgendatav § 2 lg 7, mis ütleb, et „emitendi stressitesti tegemise korras tuleb ette näha viis, mille toel stressitestid annavad teavet valdkondade kohta, kus emitendi strateegia või positsioonid on kõige haavatavamad. Emitendil tuleb stressitesti tegemise korras ette näha, et stressitesti käigus keskendutakse riikidele ja geograafilistele piirkondadele, kuhu emitendi positsioonid on kontsentreeritud, arvestatakse erinevate majanduspiirkondade omavahelist sõltuvust ja aega, mis kulub riskipositsiooni maandamiseks või juhtimiseks keerulistes majanduslikes tingimustes, ning arvestatakse ülekanduvaid mõjusid, mis tulevad majandus- või finantssurutise ajal esinevate riskitüüpide vaheliste sõltuvuste ja korrelatsioonide korral esile“. Pangaliit soovib aru saada, miks on pandikirjaseaduse juurde koostatavas määruses reguleeritud emitendi stressitesti tegemise korda. Üleüldine stressitestimine on emitendi tasandil igal juhul kaetud teiste õigusaktidega ning neist tulenevate kohustustega. Vastava kohustuse sisseviimine määrusesse (väga kitsas õigusakt, mis on koostatud üksnes pandikirjaseaduse § 22 täpsustamiseks) ei ole põhjendatud ega vajalik. 2.8. Pangaliidu hinnangul tekitab olulisi küsimusi kogu § 4 sõnastus. Vaadates § 4 lg-t 1, mis ütleb, et “stressitesti tegemise korras kirjeldatavad stressitesti stsenaariumid peavad olema tulevikku suunatud ja võtma arvesse süstemaatilisi ning pandikirjaportfelli spetsiifilisi muutusi olevikus ja prognoositavas tulevikus. Stsenaariumide kavandamisel tuleks arvesse võtta muu hulgas hüpoteetilisi mitteajaloolistel sündmustel põhinevaid stsenaariume, mis haaraksid erinevaid sündmuseid ja raskusastmeid ja ei tohiks põhineda ainult ajaloolistel sündmustel“, tekib emitendil küsimus, et kui kaugele ta enda tulevikku vaatamisega minema peab. Määrus seda ei piiritle, samas paneb see emitendile kohustuse stsenaariumid siiski välja mõelda (tuginemata seejuures varasematele sündmustele). Pangaliidu hinnangul ei ole selge, miks on määruses selline laiahaardeline ja mõneti hoomamatu kohustus sätestatud, kui emitent koostab vajalikud stsenaariumid vastavalt üldistele regulatsioonidele panga tasemel nii ehk naa. Pandikirju emiteerivate emitentide vaatest on igal juhul tegemist lisakohustusega (topelt reguleerimine), võttes mh arvesse, et võimalikud riskid on pandikirjaportfelli puhul igal juhul juba erinevatel viisidel tagatud. Vaadates määruse eelnõu seletuskirja, selgub, et ka see ei aita eelnõu sõnastust paremini mõista. Niisiis näib sellise kohustuse sätestamine määruses ebaproportsionaalne. 2.9. Leiame, et on küsitav ka § 4 lg 2, mille kohaselt „stressitesti stsenaariumid peavad võtma arvesse: 1) muutuvaid omavahelisi sõltuvusi, näiteks erinevate riikide, regioonide ja piirkondade ning majandussektorite, sealhulgas finantssektori ja tagatiste (kinnisvara) sektori vahel; 2) oluliste majandusnäitajate dünaamikat, sealhulgas intressimäärade, valuutakursside, olulist muutust, ja tagatisvara riskikontsentratsioone, eelkõige pandikirjaportfelli tagatistes domineerivate piirkondade kinnisvara hindade langust ning 3) negatiivse tagasimõju dünaamikat, mida põhjustavad näiteks sellised tegurid nagu tagatisvara hindamiste, pandikirjaportfelliga seotud nõuete kahjude ja riskimarginaali nõuete omavahelised suhted“. Pangaliidu hinnangul on selline kohustus mõistetav kogu emitendi bilansi keskselt, mitte aga pandikirjaportfelli suhtes eraldi lisaks. Seeläbi ei tundu sätte sõnastus asjakohane ega selge. Veelgi enam – ühtegi põhjust, miks emitent peaks ühtesid ja samu faktoreid arvestama nii panga siseselt kui pandikirjaportfelli spetsiifiliselt, siinkohal ei esine. Juhul aga, kui määrus hakkab sellisel kujul kehtima, tuleb määruses endas või seletuskirjas lahti kirjutada ja/või selgitada, miks on eelnimetatud asjaolude arvesse võtmine pandikirjaportfelli puhul eluline ja oluline (s.o lisaks üldisele stressitestimisele). 2.10. § 4 lg-s 3 viidatakse eelnimetatud stresstesti metoodikale. Säte ise ütleb, et „stsenaariumianalüüsis peab emitent lähtuma Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse kõige värskema stressitesti ebasoodsast stsenaariumist ja arvestama emitendi riskiprofiili eripära. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse ebasoodsa stsenaariumi üks või mitu riski on lähiminevikus eelnevalt realiseerunud, võib emitent erandjuhul stressitesti stsenaariumi eelduseid realiseerunud ulatuses leevendada“. Pangaliit rõhutab, et kõnealune metoodika katab emitendi üldist tegevust ning seda ei ole kitsendatud pandikirjadega seotud stressitestimisele. Antud juhul on määrus äärmiselt kitsas õigusakt, mis peab täpsustama üksnes pandikirjaseaduse §-i 22. Määrus ei tohiks sellest eesmärgist väljuda ega saada üleüldiseks stressitestimise normiks. Niisiis tuleks vastavalt proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõttele määruse sõnastamisel arvestada seda, et kohustuse langemine konkreetsele emitendile oleks kooskõlas tema individuaalse riskiprofiili ja mudeliga, olles seejuures kooskõlas üldiste stressitestimise normide ja sätetega. 2.11. Pangaliidule jääb ebaselgeks § 4 lg 4 mõte ja eesmärk. Eelkõige tekitavad emitentides küsimusi § 4 lg 4 p-d 3-5. Kõnealuste punktide kohaselt „peab emitendi stsenaariumianalüüs sisaldama vähemalt järgmiseid stsenaariume: 3) valitsussektori netopositsioon ulatub 10%ni sisemajanduse koguproduktist; 4) keskpankade põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavad intressimäärad muutuvad globaalselt kuni 2%; 5) Euroopa Majanduspiirkonna riikide ja Šveitsi valuutakursid muutuvad kuni 10%, teiste Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni riikide valuutakursid muutuvad 20% ja ülejäänud riikide valuutakursid vähemalt 25%“. Nimelt tekitab punkt 3 küsimusi, milliseid stsenaariume emitent looma peab. Eelnõu seletuskirjas viidatud EBA stsenaariumid peegeldavad kõiki asjakohaseid muutusi, sh valitsussektori võla osas. Need käivad aga üldise stressitesti kohta, kus emitent ise enda eripära arvestades mahud ja ulatused määrab. Ühtegi sisulist põhjendust, miks määruse tasandil oleks tarvis protsendid nii konkreetselt määrata, esile toodud ei ole. Emitentide hinnangul ei ole see ka vajalik ega põhjendatud. Määruse kontekstis piisaks üksnes sellest, kui võimalikud stsenaariumid on loetletud ja emitent kasutab samu stsenaariume, mida pangaülese stress testimise käigus. Samuti leiame, et ka punktid 4 ja 5 ei ole pandikirja, vaid pigem emitendi kesksed. Lisaks vajavad lahti selgitamist ka § 4 lg 4 p-des 1 ja 2 toodud stsenaariumid (s.o nende vajalikkus pandikirjaseaduse ja määruse kontekstis) juhul, kui need määruse teksti sisse jäävad. 2.12. Leiame, et problemaatiline on ka § 5. Kõigepealt jääb silma § 5 lg 2, mille järgi „kui stressitesti tulemus sisaldab kahjusid investoritele ehk kui stressitesti käigus arvutatud tagatisvara väärtus ei vasta pandikirjaseaduse § 18 lõigetes 1, 11 ja 2 ning § 25 lõikes 41 sätestatud nõuetele, siis tuleb stressitesti käigus leitud suurima kahju võrra suurendada tagatisregistrisse kantavaid tagatisi või vahetada tagatisregistrisse kantud tagatised“. Praktikas jääb võõraks termin „kahjusid investoritele“, mistõttu ei ole võimalik aru saada, mida selle all on mõeldud. Vastavat terminit ei aita tõlgendada ka määruse eelnõu seletuskiri. Liiatigi on sättes üleliigne viide § 25 lg-le 41, kuivõrd see ei sätesta ületagatuse nõudeid, vaid n-ö kõlblikkuse nõudeid (maksimaalselt lubatavad võlapäevad). Niisiis on asjakohased viited üksnes §-le 18 (vt ka PandiKS § 22 lg 2). Järgmisena on üleliigne viide ka § 5 lg-s 3, kus on öeldud, et „stressitesti käigus leitud puudujäägi, mis tekib tagatisvara vähenemisest pandikirjaseaduse § 26 lõigetes 1 ja 2 sätestatud või pandikirja tingimustes sätestatud piirangute ületamise tulemusel, võib tagada tagatisvaraga väljaspool pandikirjaportfelli. Selleks võib kasutada sihtotstarbeliselt kogutud reservi“. Üleliigseks viiteks on § 26 lg 2. PandiKS § 22 lg 22 viitab üksnes § 26 lg-le 1, mis on Pangaliidu hinnangul ka loogiline. § 5 lg 4 sätestab, et „Finantsinspektsiooni loal võib tagatisregistrisse kantavaid tagatisi vähendada üksnes juhul, kui stressitesti käigus puudujääki ei teki”. Pangaliidu jaoks jääb arusaamatuks kõnealuse sätte eesmärk. Samuti tekitab see küsimuse, miks on Finantsinspektsiooni luba vajalik, kui emitent saab tagatisi vähendada üksnes juhul, kui puudujääki ei teki. Millist väärtust Finantsinspektsiooni nõusolek/luba siinkohal kannaks? Samuti ei ole selge, millega võrreldes vähendamine toimuks. Emitendil endal peab olema õigus vabalt otsustada, kas ta soovib tagatisi vähendada või mitte, kui regulatiivsed nõuded baasstsenaariumis ja stress-stsenaariumites on täidetud. Liiatigi on vastava sätte taga olev risk kaetud mitmete teiste PandiKS-s sätestatud nõuetega, mistõttu tundub § 5 lg-s 4 sisalduv kohustus ebaproportsionaalselt koormav. 2.13. Pangaliit ei saa nõustuda ka määruse §-ga 6, mis sedastab, et „määruse jõustumise hetkel tegevusluba omav emitent on kohustatud oma tegevuse ajakohastama määruses sätestatuga hiljemalt 1. aprilliks 2022. a“. Meile jääb arusaamatuks, millest selline ajakohastamise tähtaeg on tuletatud. Viimase pandikirjaseaduse muudatuste puhul on järgitud direktiivi sõnastust, misläbi nõutakse, et emitendid ajakohastavad oma tegevuse hiljemalt 08.07.2022. Samas seaduse juurde käiva määruse puhul (seejuures määruse tekst jõustub oluliselt hiljem kui seaduse muudatused) leitakse, et määrus tuleb ellu rakendada juba 1. aprilliks 2022. a. Pangaliidu hinnangul ei ole selliste mahukate täienduste elluviimine niivõrd lühikese jooksul otstarbekas. Veelgi enam – selline kiirustamine ei pruugi anda oodatud tulemust. Samuti ei ole emitendile sellise ajakriitilise kohustuse kehtestamine millegagi põhjendatud. Juhul, kui jõustuvad kõik määruse tekstis toodud kohustused, peavad emitendid oma stressitestimise korrad ja metoodika oluliselt ümber tegema, mis tähendab ettenägematut lisatööd ning ajakulu. Sellega ei saanud emitent aga seadusemuudatuste jõustumisel kuidagi arvestada, kuivõrd määruse tekst koostati oluliselt hiljem. 3. Kokkuvõtteks Kuna on oluline, et seadused, määrused jm õigusaktid oleksid sõnastatud selgelt ja arusaadavalt, oleksid piisavalt ammendavad ja täpsed ning igaühel peaks olema võimalik mõista regulatsiooni ning seada selle kohaselt oma käitumine. Õigusselguse saavutamisele aitab kaasa, kui õigusaktid on selged, konkreetsed ja ammendavad ning igal mõistlikul inimesel peaks olema, vajadusel asjakohase konsulteerimise abil, võimalik asjakohase selgusega mõista, millist käitumist temalt oodatakse. Lähtudes eeltoodust teeb Pangaliit ettepaneku täpsustada, parandada/muuta määruse eelnõud ja selle seletuskirja (vt p-des 1-2 toodud põhjendusi) ja pikendada rakendamise tähtaega. Loodame, et Rahandusministeeriumil on võimalik eelnõu edasise menetlemise käigus Pangaliidu märkuste ja ettepanekutega arvestada. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Pangaliidu tegevdirektor
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →