Saatja: Katrin Talihärm <
[email protected]>
Saadetud: 22.02.2022 20:58
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>
Teema: väljaläinud kiri
Katrin TalihärmEesti PangaliitT +372 611 6569M +372 50 60701
Rahandusministeerium
[email protected]
Teie: 25.01.2022 nr 1.1-10.1/1017-1
Meie: 22.02.2022 nr 12
Rahandusministri määruse eelnõu „Pandikirjaportfelli stressitesti tegemise kord, metoodika,
eesmärk ja stressitesti käigus leitud puudujäägi tagamine“
Täname võimaluse eest avaldada arvamust rahandusministri määruse eelnõu „Pandikirjaportfelli
stressitesti tegemise kord, metoodika, eesmärk ja stressitesti käigus leitud puudujäägi tagamine“
(edaspidi määrus) osas. Järgnevalt Pangaliidu seisukohad ja ettepanekud määruse eelnõu ja selle
seletuskirja kohta.
1. Üldist
Määruse eelnõu ettevalmistaja on selle koostamisele lähenenud äärmise põhjalikkusega. Pangaliidu
hinnangul on see osaliselt toonud kaasa pandikirjaportfelli stressitesti reeglistiku ülereguleerimise.
Soovime rõhutada, et kuna pandikirjade seadus baseerub põhimõttel, et tagatisregister jääb emitendi
bilanssi (s.o on balance), siis katavad emitendid pangaüleste stressitestide ja tundlikkuse analüüsidega
ka tagatisportfelli varad. Lähtudes sellest leiame, et määruses kirjeldatud põhjalikkusega stresstestide
tegemise kohustuse panemine emitendile, ei pruugi olla proportsionaalne ega põhjendatud.
Määruse eelnõus on viidatud EBA üle-Euroopalisele stressitesti metoodikale. Kõnealuses dokumendis
on rõhutatud, et „kogu ELi hõlmava stressitesti eesmärk on pakkuda järelevalveasutustele, pankadele
ja teistele turu osalistele, kellel on ühine analüütiline raamistik, et järjekindlalt võrrelda ja hinnata ELi
pankade ja ELi pangandussüsteemi vastupanuvõimet šokkidele ning ELi pankade kapitalipositsiooni
vaidlustamine. Harjutus põhineb ühisel metoodikal, mis on sisemiselt järjepidev ja asjakohane ja
mallide kogumil, mis jäädvustavad lähtepunkti andmeid ja stressitesti tulemusi, et võimaldada
valimisse kuulunud pankade range hindamine“1. Pangaliit viitab siinkohal, et tema hinnangul on
määruse sõnastus paraku väljunud ulatusest, mida saaks iseloomustada „sisemiselt järjepideva ja
asjakohasena“.
1
2021 EU-wide stress test - Methodological Note.pdf (europa.eu)
Ahtri 12, 10151, Tallinn
T +372 611 6567
[email protected] pangaliit.ee
Leiame, et määruse detailsus ja põhjalikkus ei ole sellises mahus põhjendatud, kuivõrd praktikas ei
pruugi esineda selliseid probleeme pandikirjaportfellile, mille lahendamiseks niivõrd laiaulatuslikku
määrust jõustada oleks tarvis. Lisaks nagu mainisime, siis peab emitendil vastavalt krediidiasutuse
seaduse § 631 lg-le 11 olema paigas regulaarne stressitesti raamistik sisemise kapitali katmiseks.
Lähtuvalt eeltoodust oleks Pangaliidu hinnangul asjakohane ja vajalik piirata määruse sisu
kohaldatavust iga konkreetse emitendi suhtes selle emitendisiseste järjepidevate ja asjakohaste
stsenaariumite arvesse võtmisega. Selliselt on võimalik tagada, et iga emitent on kohustatud tegema
stressitesti osas, mis ka tegelikult tema puhul tähtsust omab.
2. Pangaliidu märkused ja ettepanekud sätete kaupa
2.1.
Pangaliidule jääb arusaamatuks määruse § 2 lg 2 p-i 1 sisu ja eesmärk. Määruse tekst näeb ette, et
„pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti
tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 1) pandikirjade tagatiseks oleva
nõude võlgniku maksevõimelisuse riski (krediidiriski) stressitestile, millega hinnatakse kohustuste
mittetäitmise mõju pandikirjaportfelli väärtusele“. Viidatud sõnastusest ei ole emitendil võimalik aru
saada, mida ja kuidas ta stressitestima peab. Juhul, kui kõnealune punkt määruse teksti sisse jääb,
tuleks see emitendile lahti kirjutada ja/või lahti selgitada. Hetkel ei aita määruse teksti mõistmisele
kaasa ka seletuskiri, kuivõrd seletuskirjas on stressitestid üksnes loetletud.
2.2.
Pangaliidu hinnangul ei ole võimalik aru saada § 2 lg 2 p-i 3 sõnastusest ja sisust. Määruse tekst ütleb,
et „pandikirjaportfelli riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti
tegemise korra ja metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 3) likvideerimisväärtuse
stressitestile, millega hinnatakse sellist mõju pandikirjaportfelli väärtusele kui pandikirjaportfelli
kuuluvate nõuete tagatiste likvideerimine on emitendi maksejõuetuse korral õiguslikult täitmisele
pööratav“. Ka selle punkti puhul ei ole emitendil võimalik mõista, millele ta stressitesti tegema peab.
Pärast korduvat määrusepunkti lugemist jääb emitendile mulje, justkui oleks kaks ideed ja põhimõtet
ühte punkti kokku kirjutatud, mistõttu ei ole tegemist selgelt loetava ega tõlgendatava kohustusega.
Juhul, kui kõnealune punkt määruse teksti sisse jääb, tuleks see emitendile lahti kirjutada ja/või lahti
selgitada. Hetkel ei aita määruse tõlgendamisele kaasa ka seletuskiri.
2.3.
Jääb selgusetuks § 2 lg 2 p-i 5 mõte ja eesmärk. Nimelt sätestab määrus, et „pandikirjaportfelli riskide
hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja metoodika
vähemalt järgmistele stressitestidele: 5) vahetuskursiriski stressitestile, millega hinnatakse
valuutakursi mõju pandikirjaportfelli väärtusele. Emitendi jaoks ei ole selge, miks on sellise stressitesti
tegemine eesmärgipärane ja optimaalne pandikirjaportfelli puhul ehk teisisõnu – millist riski sellise
stressitesti tegemine hinnata ja ära hoida aitab, kui pangasiseselt on vastav risk nii ehk teisiti
maandatud.
2.4.
Leiame, et emitendis tekitab segadust § 2 lg 2 p-i 6 sõnastus. Määrus ütleb, et „pandikirjaportfelli
riskide hindamiseks peab emitent sätestama pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korra ja
metoodika vähemalt järgmistele stressitestidele: 6) tasaarvestamise riski stressitestile, millega
hinnatakse täiendava tagatise tagatisregistrisse lisamise ebaõnnestumise mõju pandikirjaportfelli
kvaliteedile“. Emitendile jääb arusaamatuks, kas siin on peetud silmas n-ö set-off riski või sootuks
midagi muud? Samuti toob emitent esile, et pandikirjaseaduse viimaste muudatuste tegemisel on n-ö
sett-off risk maandatud §-s 314. Nimetatud sätte kohaselt „ei või võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik
tasaarvestada oma tagatisvaraga seotud nõudeid, mis pole muutunud sissenõutavaks enne käesoleva
paragrahvi punktides 1 ja 2 sätestatud sündmusi, alates ajast, kui võlgnik või asjassepuutuv kolmas isik
sai teada või pidi teada saama: 1) pandikirja tagatiseks oleva nõude kandmisest tagatisregistrisse;
2) pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil nõude loovutamisest uuele võlausaldajale
käesoleva seaduse § 311 kohaselt, kui pandikirjade tagatisvara moodustamise eesmärgil loovutatud
nõue on uue võlausaldaja juures pandikirjade tagatisvara hulka arvatud”. Vastavalt eelnõu
seletuskirjale „piiratakse eelkõige kohustuse omaniku (võlgniku, kelle vastu olev nõue on tagatisvara
hulka arvatud) õigust tasaarvestada oma nõue emitendi vastu. Sätte eesmärk on taaskord tagada
pandikirjade tagatisvara puutumatus ning stabiilsus“ (vt Pandikirjaseaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 2). Niisiis juhul, kui määrusesse jääb ka edaspidi sisse § 2 lg 2
p 6, tuleks kas määruse tekstis või seletuskirjas täpsustada, mida tuleb stressitestida ning millist riski
selliselt maandatakse.
Kokkuvõttes leiab Pangaliit, et määrus tuleks tervikuna koostada selliselt, et emitent on kohustatud
tegema stressiteste osas, mis on emitendi poolt emiteeritud pandikirju arvestades oluline ja
asjakohane. Näiteks olukorras, kus eurodes denomineeritud kodulaenuportfell tagab eurodes
denomineeritud pandikirju, tundub ebaproportsionaalne ja asjakohatu viia läbi valuutariski stressitesti
arvutusi.
2.5.
Leiame, et on küsitav § 2 lg 4 mõte, eesmärk ja üleüldine vajadus määruse kontekstis. Selgusetuks jääb,
mis kaalutlustel on määruse teksti kirjutatud sisse võimalus midagi teha (vt „Emitent võib“). Nimelt
ütleb viidatud lõige, et „emitent võib stressitesti tegemise korras ette näha võimaluse stressitesti
käigus vastavalt vajadusele tundlikkusanalüüsi läbi viimiseks, mis mõõdab pandikirjaportfelli, selle
tagatist ja emitenti mõjutava riskiteguri ja mitut riski hõlmavate tegurite potentsiaalset mõju
pandikirjaportfellile ja emitendile tervikuna“. Emitendile kui huvitatud osapoolele on selge, et enda
huvide ja eesmärkide kaitseks võib ta võtta kasutusele mistahes võimalikke meetmeid ja viise. Sellise
võimaluse sätestamine (määruses, mis toetab pandikirjaseadust), seejuures ilma kohustava sätte ja
sanktsioonita, ei ole aga selge ega vajalik. Niisiis tundub § 2 lg 4 määrusesse sisse jätmine
ülereguleerimisena. Juhul, kui § 2 lg 4 jääb määruse teksti sisse, tuleks emitendile seletuskirjas lahti
selgitada, miks on sellise sätte sõnastamine vajalik, mis on selle mõte ja eesmärk ning kuidas haakub
see pandikirjaseaduse § 22 eesmärgiga.
2.6.
Jääb arusaamatuks § 2 lg 5 eesmärk. Määruse tekst ütleb, et „emitendi stressitesti tegemise korras
tuleb ette näha, kuidas lõikes 2 nimetatud stressitestide läbiviimisel võetakse arvesse emitendi
aktsepteeritavat riskitaset (riskivalmidust) ja riskide maandamise erinevaid meetmeid nagu
tuletisinstrumente, mida pandikirja emitent riskide maandamise eesmärgil kasutab“. Pangaliit on
arvamusel, et emitendi riskivalmidust, s.o aktsepteeritavat riskitaset hinnatakse iga emitendi puhul
hoolimata pandikirjaseaduse (ja selle lisaks oleva määruse) kohaldamisest. Seeläbi on määrusega
reguleeritud küsimust, mis on teiste õigusaktidega juba nii ehk teisiti kaetud. Määruse ega seletuskirja
tekstist ei selgu ka sellise kohustuse korduva sätestamise ja/või ülereguleerimise eesmärk ja sisu,
samuti vajadus.
2.7.
Leiame, et on mitmeti tõlgendatav § 2 lg 7, mis ütleb, et „emitendi stressitesti tegemise korras tuleb
ette näha viis, mille toel stressitestid annavad teavet valdkondade kohta, kus emitendi strateegia või
positsioonid on kõige haavatavamad. Emitendil tuleb stressitesti tegemise korras ette näha, et
stressitesti käigus keskendutakse riikidele ja geograafilistele piirkondadele, kuhu emitendi positsioonid
on kontsentreeritud, arvestatakse erinevate majanduspiirkondade omavahelist sõltuvust ja aega, mis
kulub riskipositsiooni maandamiseks või juhtimiseks keerulistes majanduslikes tingimustes, ning
arvestatakse ülekanduvaid mõjusid, mis tulevad majandus- või finantssurutise ajal esinevate
riskitüüpide vaheliste sõltuvuste ja korrelatsioonide korral esile“. Pangaliit soovib aru saada, miks on
pandikirjaseaduse juurde koostatavas määruses reguleeritud emitendi stressitesti tegemise korda.
Üleüldine stressitestimine on emitendi tasandil igal juhul kaetud teiste õigusaktidega ning neist
tulenevate kohustustega. Vastava kohustuse sisseviimine määrusesse (väga kitsas õigusakt, mis on
koostatud üksnes pandikirjaseaduse § 22 täpsustamiseks) ei ole põhjendatud ega vajalik.
2.8.
Pangaliidu hinnangul tekitab olulisi küsimusi kogu § 4 sõnastus. Vaadates § 4 lg-t 1, mis ütleb, et
“stressitesti tegemise korras kirjeldatavad stressitesti stsenaariumid peavad olema tulevikku suunatud
ja võtma arvesse süstemaatilisi ning pandikirjaportfelli spetsiifilisi muutusi olevikus ja
prognoositavas tulevikus. Stsenaariumide kavandamisel tuleks arvesse võtta muu hulgas hüpoteetilisi
mitteajaloolistel sündmustel põhinevaid stsenaariume, mis haaraksid erinevaid sündmuseid ja
raskusastmeid ja ei tohiks põhineda ainult ajaloolistel sündmustel“, tekib emitendil küsimus, et kui
kaugele ta enda tulevikku vaatamisega minema peab. Määrus seda ei piiritle, samas paneb see
emitendile kohustuse stsenaariumid siiski välja mõelda (tuginemata seejuures varasematele
sündmustele). Pangaliidu hinnangul ei ole selge, miks on määruses selline laiahaardeline ja mõneti
hoomamatu kohustus sätestatud, kui emitent koostab vajalikud stsenaariumid vastavalt üldistele
regulatsioonidele panga tasemel nii ehk naa. Pandikirju emiteerivate emitentide vaatest on igal juhul
tegemist lisakohustusega (topelt reguleerimine), võttes mh arvesse, et võimalikud riskid on
pandikirjaportfelli puhul igal juhul juba erinevatel viisidel tagatud. Vaadates määruse eelnõu
seletuskirja, selgub, et ka see ei aita eelnõu sõnastust paremini mõista. Niisiis näib sellise kohustuse
sätestamine määruses ebaproportsionaalne.
2.9.
Leiame, et on küsitav ka § 4 lg 2, mille kohaselt „stressitesti stsenaariumid peavad võtma arvesse: 1)
muutuvaid omavahelisi sõltuvusi, näiteks erinevate riikide, regioonide ja piirkondade ning
majandussektorite, sealhulgas finantssektori ja tagatiste (kinnisvara) sektori vahel; 2) oluliste
majandusnäitajate dünaamikat, sealhulgas intressimäärade, valuutakursside, olulist muutust, ja
tagatisvara riskikontsentratsioone, eelkõige pandikirjaportfelli tagatistes domineerivate piirkondade
kinnisvara hindade langust ning 3) negatiivse tagasimõju dünaamikat, mida põhjustavad näiteks
sellised tegurid nagu tagatisvara hindamiste, pandikirjaportfelliga seotud nõuete kahjude ja
riskimarginaali nõuete omavahelised suhted“. Pangaliidu hinnangul on selline kohustus mõistetav kogu
emitendi bilansi keskselt, mitte aga pandikirjaportfelli suhtes eraldi lisaks. Seeläbi ei tundu sätte
sõnastus asjakohane ega selge. Veelgi enam – ühtegi põhjust, miks emitent peaks ühtesid ja samu
faktoreid arvestama nii panga siseselt kui pandikirjaportfelli spetsiifiliselt, siinkohal ei esine. Juhul aga,
kui määrus hakkab sellisel kujul kehtima, tuleb määruses endas või seletuskirjas lahti kirjutada ja/või
selgitada, miks on eelnimetatud asjaolude arvesse võtmine pandikirjaportfelli puhul eluline ja oluline
(s.o lisaks üldisele stressitestimisele).
2.10.
§ 4 lg-s 3 viidatakse eelnimetatud stresstesti metoodikale. Säte ise ütleb, et „stsenaariumianalüüsis
peab emitent lähtuma Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse kõige värskema stressitesti ebasoodsast
stsenaariumist ja arvestama emitendi riskiprofiili eripära. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse
ebasoodsa stsenaariumi üks või mitu riski on lähiminevikus eelnevalt realiseerunud, võib emitent
erandjuhul stressitesti stsenaariumi eelduseid realiseerunud ulatuses leevendada“. Pangaliit rõhutab,
et kõnealune metoodika katab emitendi üldist tegevust ning seda ei ole kitsendatud pandikirjadega
seotud stressitestimisele. Antud juhul on määrus äärmiselt kitsas õigusakt, mis peab täpsustama
üksnes pandikirjaseaduse §-i 22. Määrus ei tohiks sellest eesmärgist väljuda ega saada üleüldiseks
stressitestimise normiks. Niisiis tuleks vastavalt proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõttele
määruse sõnastamisel arvestada seda, et kohustuse langemine konkreetsele emitendile oleks
kooskõlas tema individuaalse riskiprofiili ja mudeliga, olles seejuures kooskõlas üldiste stressitestimise
normide ja sätetega.
2.11.
Pangaliidule jääb ebaselgeks § 4 lg 4 mõte ja eesmärk. Eelkõige tekitavad emitentides küsimusi § 4 lg
4 p-d 3-5. Kõnealuste punktide kohaselt „peab emitendi stsenaariumianalüüs sisaldama vähemalt
järgmiseid stsenaariume: 3) valitsussektori netopositsioon ulatub 10%ni sisemajanduse
koguproduktist; 4) keskpankade põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavad intressimäärad
muutuvad globaalselt kuni 2%; 5) Euroopa Majanduspiirkonna riikide ja Šveitsi valuutakursid
muutuvad kuni 10%, teiste Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni riikide valuutakursid
muutuvad 20% ja ülejäänud riikide valuutakursid vähemalt 25%“. Nimelt tekitab punkt 3 küsimusi,
milliseid stsenaariume emitent looma peab. Eelnõu seletuskirjas viidatud EBA stsenaariumid
peegeldavad kõiki asjakohaseid muutusi, sh valitsussektori võla osas. Need käivad aga üldise
stressitesti kohta, kus emitent ise enda eripära arvestades mahud ja ulatused määrab. Ühtegi sisulist
põhjendust, miks määruse tasandil oleks tarvis protsendid nii konkreetselt määrata, esile toodud ei
ole. Emitentide hinnangul ei ole see ka vajalik ega põhjendatud. Määruse kontekstis piisaks üksnes
sellest, kui võimalikud stsenaariumid on loetletud ja emitent kasutab samu stsenaariume, mida
pangaülese stress testimise käigus. Samuti leiame, et ka punktid 4 ja 5 ei ole pandikirja, vaid pigem
emitendi kesksed. Lisaks vajavad lahti selgitamist ka § 4 lg 4 p-des 1 ja 2 toodud stsenaariumid (s.o
nende vajalikkus pandikirjaseaduse ja määruse kontekstis) juhul, kui need määruse teksti sisse jäävad.
2.12.
Leiame, et problemaatiline on ka § 5. Kõigepealt jääb silma § 5 lg 2, mille järgi „kui stressitesti tulemus
sisaldab kahjusid investoritele ehk kui stressitesti käigus arvutatud tagatisvara väärtus ei vasta
pandikirjaseaduse § 18 lõigetes 1, 11 ja 2 ning § 25 lõikes 41 sätestatud nõuetele, siis tuleb stressitesti
käigus leitud suurima kahju võrra suurendada tagatisregistrisse kantavaid tagatisi või vahetada
tagatisregistrisse kantud tagatised“. Praktikas jääb võõraks termin „kahjusid investoritele“, mistõttu ei
ole võimalik aru saada, mida selle all on mõeldud. Vastavat terminit ei aita tõlgendada ka määruse
eelnõu seletuskiri. Liiatigi on sättes üleliigne viide § 25 lg-le 41, kuivõrd see ei sätesta ületagatuse
nõudeid, vaid n-ö kõlblikkuse nõudeid (maksimaalselt lubatavad võlapäevad). Niisiis on asjakohased
viited üksnes §-le 18 (vt ka PandiKS § 22 lg 2). Järgmisena on üleliigne viide ka § 5 lg-s 3, kus on öeldud,
et „stressitesti käigus leitud puudujäägi, mis tekib tagatisvara vähenemisest pandikirjaseaduse § 26
lõigetes 1 ja 2 sätestatud või pandikirja tingimustes sätestatud piirangute ületamise tulemusel, võib
tagada tagatisvaraga väljaspool pandikirjaportfelli. Selleks võib kasutada sihtotstarbeliselt kogutud
reservi“. Üleliigseks viiteks on § 26 lg 2. PandiKS § 22 lg 22 viitab üksnes § 26 lg-le 1, mis on Pangaliidu
hinnangul ka loogiline. § 5 lg 4 sätestab, et „Finantsinspektsiooni loal võib tagatisregistrisse kantavaid
tagatisi vähendada üksnes juhul, kui stressitesti käigus puudujääki ei teki”. Pangaliidu jaoks jääb
arusaamatuks kõnealuse sätte eesmärk. Samuti tekitab see küsimuse, miks on Finantsinspektsiooni
luba vajalik, kui emitent saab tagatisi vähendada üksnes juhul, kui puudujääki ei teki. Millist väärtust
Finantsinspektsiooni nõusolek/luba siinkohal kannaks? Samuti ei ole selge, millega võrreldes
vähendamine toimuks. Emitendil endal peab olema õigus vabalt otsustada, kas ta soovib tagatisi
vähendada või mitte, kui regulatiivsed nõuded baasstsenaariumis ja stress-stsenaariumites on
täidetud. Liiatigi on vastava sätte taga olev risk kaetud mitmete teiste PandiKS-s sätestatud nõuetega,
mistõttu tundub § 5 lg-s 4 sisalduv kohustus ebaproportsionaalselt koormav.
2.13.
Pangaliit ei saa nõustuda ka määruse §-ga 6, mis sedastab, et „määruse jõustumise hetkel tegevusluba
omav emitent on kohustatud oma tegevuse ajakohastama määruses sätestatuga hiljemalt 1. aprilliks
2022. a“. Meile jääb arusaamatuks, millest selline ajakohastamise tähtaeg on tuletatud. Viimase
pandikirjaseaduse muudatuste puhul on järgitud direktiivi sõnastust, misläbi nõutakse, et emitendid
ajakohastavad oma tegevuse hiljemalt 08.07.2022. Samas seaduse juurde käiva määruse puhul
(seejuures määruse tekst jõustub oluliselt hiljem kui seaduse muudatused) leitakse, et määrus tuleb
ellu rakendada juba 1. aprilliks 2022. a. Pangaliidu hinnangul ei ole selliste mahukate täienduste
elluviimine niivõrd lühikese jooksul otstarbekas. Veelgi enam – selline kiirustamine ei pruugi anda
oodatud tulemust. Samuti ei ole emitendile sellise ajakriitilise kohustuse kehtestamine millegagi
põhjendatud. Juhul, kui jõustuvad kõik määruse tekstis toodud kohustused, peavad emitendid oma
stressitestimise korrad ja metoodika oluliselt ümber tegema, mis tähendab ettenägematut lisatööd
ning ajakulu. Sellega ei saanud emitent aga seadusemuudatuste jõustumisel kuidagi arvestada, kuivõrd
määruse tekst koostati oluliselt hiljem.
3. Kokkuvõtteks
Kuna on oluline, et seadused, määrused jm õigusaktid oleksid sõnastatud selgelt ja arusaadavalt,
oleksid piisavalt ammendavad ja täpsed ning igaühel peaks olema võimalik mõista regulatsiooni ning
seada selle kohaselt oma käitumine. Õigusselguse saavutamisele aitab kaasa, kui õigusaktid on selged,
konkreetsed ja ammendavad ning igal mõistlikul inimesel peaks olema, vajadusel asjakohase
konsulteerimise abil, võimalik asjakohase selgusega mõista, millist käitumist temalt oodatakse.
Lähtudes eeltoodust teeb Pangaliit ettepaneku täpsustada, parandada/muuta määruse eelnõud ja
selle seletuskirja (vt p-des 1-2 toodud põhjendusi) ja pikendada rakendamise tähtaega.
Loodame, et Rahandusministeeriumil on võimalik eelnõu edasise menetlemise käigus Pangaliidu
märkuste ja ettepanekutega arvestada.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Katrin Talihärm
Pangaliidu tegevdirektor