Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu saatmine kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks

Kultuuriministeerium Haridus- ja Teadusministeerium Meie 20.10.2020 nr 8-1/6208 Rahandusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon Muinsuskaitseamet Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu saatmine kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks Tere, Saadame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuste avaldamiseks autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palume esitada oma ettepanekud eelnõule 25 tööpäeva jooksul käesoleva kirja kättesaamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg Minister Lisad: - Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu; - Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri; - Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa - direktiivide (EL) 2019/789 ja (EL) 2019/790 vastavustabel. Kärt Nemvalts 6 208 283 [email protected] Sama arvamuste avaldamiseks: Õiguskantsleri Kantselei Riigikohus Eesti Kohtunike Ühing Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Viru Maakohus Tartu Ülikool Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tartu Ülikooli raamatukogu Tallinna Ülikool Tallinna Ülikooli raamatukogu Eesti Maaülikool Eesti Maaülikooli raamatukogu Eesti Kunstiakadeemia Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu Tallinna Tehnikaülikool Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu Eesti Advokatuur Eesti Advokatuuri IP/IKT komisjon Eesti Juristide Liit Inimõiguste Instituut Eesti Inimõiguste Keskus Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Teenusmajanduse Koda Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit MTÜ Internet Society Estonia Eesti Interneti Sihtasutus Eesti Tarbijakaitse Liit Ettevõtluse Arendamise SA Eesti Hotellide ja Restoranide Liit Eesti Autorite Ühing Eesti Heliloojate Liit Eesti Kirjanike Liit Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit Eesti Lavastuskunstnike Liit Eesti Esitajate Liit Eesti Näitlejate Liit Eesti Interpreetide Liit Eesti Fonogrammitootjate Ühing Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon Eesti Arhitektide Liit Eesti Audiovisuaalautorite Liit Eesti Kunstnike Liit BSA esindaja Eestis Kultuuri Koda Eesti Filmi Instituut Eesti Ajakirjanike Liit Eesti Etendusasutuste Liit Eesti Kirjastuste Liit Eesti Filmitootjate Liit Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster Eesti Animatsiooni Liit Eesti Joonisfilm OÜ Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit Eesti Balletiliit Eesti Disainerite Liit Eesti Maastikuarhitektide Liit Eesti Sisearhitektide Liit Eesti Kujundusgraafikute Liit Eesti Dokumentalistide Gild Eesti Filmioperaatorite Liit Eesti Kinoliit Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing MTÜ Eesti Filmi Andmebaas Autorihüvitusfond Eesti Teatriliit Teatriliidu Gild MTÜ Loov Eesti Eesti Muusika Arenduskeskus Eesti Muusika Infokeskus Eesti Kooriühing Eesti Jazzliit Eesti Muusikakogude Ühendus Eesti Stsenaristide Gild Eesti Filmireźissööride Gild Rahvusraamatukogu Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing Eesti Pimedate Raamatukogu Harju Maakonnaraamatukogu Põltsamaa Raamatukogu Jõhvi Keskraamatukogu Järvamaa Keskraamatukogu Hiiu Valla Keskraamatukogu Lääne Maakonna Keskraamatukogu Lääne-Virumaa Keskraamatukogu Põlva Keskraamatukogu Pärnu Keskraamatukogu Rapla Keskraamatukogu Saare Maakonna Keskraamatukogu Kõrveküla Raamatukogu Valga Keskraamatukogu Viljandi Linnaraamatukogu Võrumaa Keskraamatukogu Tallinna Keskraamatukogu Tartu Linnaraamatukogu Narva Keskraamatukogu Eesti Lastekirjanduse Keskus Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogu Eesti Rahva Muuseum SA Eesti Kunstimuuseum SA Eesti Ajaloomuuseum SA Eesti Vabaõhumuuseum SA Eesti Meremuuseum MTÜ Eesti Muuseumiühing MTÜ ICOM Eesti MTÜ Eesti Fotopärand MTÜ Digitaalhumanitaaria Selts Rahvusarhiiv Eesti Rahvusringhääling Eesti Meediaettevõtete Liit Eesti Ringhäälingute Liit AS Ekspress Grupp Postimees Grupp AS Õhtuleht Kirjastus Bonnier Grupp: AS Äripäev AS All Media Eesti (TV3) Kanal2 AloTV Piraadipartei MTÜ Wikimedia Eesti Google Government Affairs and Public Policy team Pristine Public Relations (FB) Patendivolinike Koda  EELNÕU 12.10.2020 Autoriõiguse seaduse muutmise seadus (autoriõiguse direktiivide ülevõtmine) § 1. Autoriõiguse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Autoriõigusaktid ja teiste õigusaktide kohaldamine“; 2) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva seaduse kohaldamisel tuleb järgida isikuandmete töötlemise korda, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).“; 3) paragrahvi 5 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) ühelegi kujutava kunsti teose reprodutseerimisel saadud materjalile, kui kõnealuse teose kaitsetähtaeg on lõppenud vastavalt käesoleva seaduse VI. peatükis sätestatule, välja arvatud juhul, kui reprodutseerimise tulemusel saadud materjal on originaalne selles mõttes, et see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus.“; 4) paragrahv 103 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 103. Taasedastamine (1) Taasedastamine käesoleva seaduse tähenduses on üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi mis tahes samaaegne, muutumatu ja täielik taasedastamine, mis ei ole käesoleva paragrahvi 2. lõikes määratletud taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu, kui algselt toimub edastamine traatside või õhu kaudu, sealhulgas satelliidi, kuid välja arvatud interneti kaudu, tingimusel et: 1) taasedastamist pakub keegi teine kui see televisiooni- või raadioteenuse osutaja, kes programmi algselt edastas või kelle kontrolli all ja vastutusel algne edastamine toimus, olenemata viisist, kuidas taasedastaja televisiooni- või raadioteenuse osutajalt programmi sisaldavaid signaale taasedastamiseks saab; 2) taasedastamine toimub hallatud keskkonnas internetiühenduse teenuse kaudu, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1–18), artikli 2 punktis 2. 1 (2) Taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu käesoleva seaduse tähenduses on üldsusele vastuvõtmiseks ettenähtud tele- või raadioprogrammi samaaegne, muutumatu ja täielik taasedastamine traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel, olenemata viisist, kuidas kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisteenuse osutaja televisiooni- või raadioteenuse osutajalt programmi sisaldavaid signaale taasedastamiseks saab. (3) Hallatud keskkond käesoleva paragrahvi tähenduses on keskkond, kus taasedastaja pakub turvalist taasedastamisteenust kasutajatele.“; 5) seaduse II peatükki täiendatakse §-ga 104 järgmises sõnastuses: „§ 104. Otseedastamine (1) Otseedastamine käesoleva seaduse tähenduses on tehniline protsess, mille käigus televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale muudele organisatsioonidele kui televisiooni- või raadioteenuse osutajad (signaali levitajad) sellisel viisil, et programmi sisaldavad signaalid ei ole edastamise ajal üldsusele kättesaadavad. (2) Kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale otseedastamise kaudu signaali levitajale, ilma et see televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastaks ühtlasi neid signaale otse üldsusele, ning signaali levitaja edastab need programmi sisaldavad signaalid üldsusele, loetakse, et see televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja osalevad üldsusele edastamise üksiktoimingus, milleks nad peavad saama programmis sisalduvate teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatelt loa. (3) Televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja, kes osalevad üldsusele edastamise üksiktoimingus, vastutavad autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate ees osavõlgnikena. (4) Suhted televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja vahel üldsusele edastamise üksiktoimingus osalemisel, sealhulgas õiguste omajatelt loa saamisel, määratakse kindlaks kokkuleppega. Sellise kokkuleppe puudumisel vastutavad televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajalt loa saamise eest võrdsetes osades.“; 6) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) edastada teos raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu või muul viisil, samuti suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel, välja arvatud käesoleva lõike punktis 91 nimetatud viisil (õigus teose edastamisele);“; 7) paragrahvi 131 lõiget 4 täiendatakse pärast sõnu „kaabellevivõrgu kaudu“ sõnadega „või muul viisil“: 2 8) paragrahvi 14 lõikes 1 asendatakse sõna „tasu“ sõnadega „õiglast ja proportsionaalset tasu“; 9) seadust täiendatakse §-ga 171 järgmises sõnastuses: „§ 171. Mõisted (1) Teksti- ja andmekaeve käesoleva seaduse tähenduses on automatiseeritud analüüsimeetod, millega analüüsitakse digitaalkujul tekste ja andmeid, et saada teavet muu hulgas mustrite, suundumuste ja korrelatsioonide kohta. (2) Teadusasutus käesoleva seaduse tähenduses on teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud juriidiline isik, sealhulgas ülikool ja selle raamatukogu, samuti teadusinstituut või muu asutus, mille peamine eesmärk on teha teadusuuringuid või tegeleda õppetööga, mis hõlmab ka teadusuuringuid, ja ta teeb seda mittetulunduslikul alusel või reinvesteerides kogu kasumi oma teadusuuringutesse või täites avalikes huvides olevaid ülesandeid nii, et teadusuuringute tulemused ei ole soodustingimustel kättesaadavad ettevõtjale, kellel on otsustav mõju sellise asutuse üle. (3) Kultuuripärandiasutus käesoleva seaduse tähenduses on avalik raamatukogu, muuseum, arhiiv või filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelev asutus.“; 10) paragrahvi 19 tekst loetakse lõikeks 1; 11) paragrahvi 19 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke, arvestades käesoleva lõike punktis 32 sätestatud erisusi;“; 12) paragrahvi 19 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks; 13) paragrahvi 19 lõiget 1 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses: „32) õiguspäraselt avaldatud teose digitaalkujul reprodutseerimine ja üldsusele suunamine üksnes illustreerimise eesmärgil ning tingimusel, et selline kasutamine toimub mitteärilisel eesmärgil, haridusasutuse vastutusel, tema ruumides või muus asukohas või turvalises elektroonilises keskkonnas, kuhu on juurdepääs üksnes haridusasutuse õpilastel või üliõpilastel ja õppepersonalil;“; 14) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2) Kokkulepe, mis piirab teose kasutamist käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 32 nimetatud viisil, on tühine. (3) Teose kasutamine käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 32 nimetatud viisil loetakse toimuvaks ainult selles Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis, kus asub asjaomane haridusasutus.“; 15) seadust täiendatakse §-dega 191 ja 192 järgmises sõnastuses: 3 „§ 191. Teose vaba kasutamine teadusuuringutes teksti- ja andmekaeve eesmärkidel (1) Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on teadus- ja kultuuripärandiasutusel õigus reprodutseerida teadusuuringutes teksti- ja andmekaeve eesmärkidel teost, millele tal on seaduslik juurdepääs. (2) Teosest käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt tehtud koopiate säilitamisel tagatakse nõuetekohane turvalisus ning neid võib säilitada teadusuuringute, sealhulgas nende tulemuste kontrollimiseks. (3) Autoril on õigus kohaldada meetmeid, et tagada nende võrkude ja andmebaaside turvalisus ja terviklikkus, kus talletatakse tema teoseid. Kõnealused meetmed ei tohi olla rangemad, kui on vaja nimetatud eesmärgi saavutamiseks. (4) Lepingu tingimus, mis piirab teose vaba kasutust käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud viisil, on tühine. § 192. Teose vaba kasutamine teksti- ja andmekaeve eesmärkidel väljaspool teadusuuringuid (1) Ilma et see mõjutaks käesoleva seaduse § 191 kohaldamist, on autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta lubatud õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine teksti- ja andmekaeve eesmärkidel. (2) Autor võib käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vaba kasutuse sõnaselgelt kohasel viisil välistada, sealhulgas masinloetavate vahenditega veebis üldkättesaadavaks tehtud sisu puhul. (3) Teosest käesoleva paragrahvi 1. lõike kohaselt tehtud koopiaid võib säilitada nii kaua, kui see on teksti- ja andmekaeve eesmärkidel vajalik.“; 16) paragrahvis 20 asendatakse läbivalt sõnad „avalik arhiiv, muuseum või raamatukogu“ sõnaga „kultuuripärandiasutus“ vastavas käändes; 17) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) teha teose säilimise tagamiseks ja selleks vajalikus ulatuses mis tahes kujul või andmekandjal koopia, sealhulgas digitaalkujul;“; 18) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks; 19) paragrahvi 20 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1 ja 3 sätestatut kohaldatakse juhul, kui ei ole võimalik omandada teose uut koopiat.“; 20) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: 4 „(6) Lepingu tingimus, mis piirab teose vaba kasutust käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 2 nimetatud viisil, on tühine.“; 21) paragrahvi 253 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „§ 73 1. lõike punktides 1, 3, 4, 41 ja 5“ sõnadega „,§ 732 2. lõikes“; 22) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse ajakirjandusväljaande kirjastajale, arvestades käesoleva seaduse §-s 732 sätestatud erisusi.“; 23) seadust täiendatakse §-dega 491–494 järgmises sõnastuses: „§ 491. Teavitamiskohustus (1) Autorilepingu alusel teost või esitust kasutav isik või tema õigusjärglane on kohustatud autorile ja esitajale või nende esindajale andma vähemalt kord aastas õigeaegset, asjakohast ja piisavat teavet teose ja esituse kasutamise, eelkõige kasutusviiside, kogu saadud tulu ja autori või esitaja saadaoleva tasu kohta. Nimetatud kohustuse täitmisel arvestatakse tegevus- või kutseala tavasid. (2) Kui õiguste kasutamiseks on sõlmitud all-litsentsilepinguid, on autoril ja esitajal või nende esindajal õigus nõuda teiselt lepingupoolelt teavet all-litsentsisaajate käsutuses oleva lisateabe saamiseks, kui teisel lepingupoolel ei ole kogu 1. lõike kohaldamiseks vajalikku teavet. (3) Teine lepingupool peab käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud nõude saamisel andma autorile või esitajale või nende esindajale teada ka all-litsentsisaaja isiku. (4) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kohustuse täitmine kujuneks teose või esituse kasutusest saadava tuluga võrreldes teisele lepingupoolele ebamõistlikult koormavaks või kulukaks, piirdub see kohustus sellist liiki ja sellisel tasemel teabega, mille esitamist võib mõistlikult eeldada. (5) Teisel lepingupoolel ei ole käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kohustust, kui autori või esitaja panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne. (6) Hoolimata käesoleva paragrahvi 4. ja 5. lõikes sätestatust peab teine lepingupool andma autorile ja esitajale või nende esindajale põhistatud taotluse alusel teavet, mis on vajalik käesoleva seaduse §-s 492 sätestatud õiguse kasutamiseks. (7) Autor ja esitaja ning nende esindaja peavad hoidma saladuses neile käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud kohustuse täitmisega seoses teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on teisel lepingupoolel õigustatud huvi, eelkõige hoidma teise lepingupoole ärisaladust. 5 § 492. Autorilepingu muutmine Autoril ja esitajal või nende esindajal on õigus nõuda isikult, kellega nad on sõlminud lepingu nende õiguste kasutamiseks või kellele nad on õigused üle andnud, või selle isiku õigusjärglastelt lepingu muutmist täiendava, asjakohase ja õiglase tasu saamiseks, kui algselt kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes teose või esituse kasutamisest tuleneva otsese või kaudse kogutuluga. § 493. Autorilepingu ülesütlemine ja sellest taganemine (1) Autor või esitaja võib teose või esituse kasutamiseks sõlmitud ainulitsentsilepingu või varaliste õiguste üleandmise lepingu osaliselt või täielikult üles öelda või sellest taganeda, kui teost või esitust ei hakata kasutama kahe aasta jooksul alates õiguste üleandmisest või õiguste kasutamiseks loa andmisest. (2) Teose või esituse kasutamiseks võib kokku leppida käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatust erinevas algustähtajas, kuid see ei tohi ületada viit aastat õiguste kasutajale üleandmisest või nende kasutamiseks loa andmisest arvates. Kui pooled on kokku leppinud pikemas teose või esituse kasutamise algustähtajas kui viis aastat, loetakse leping sõlmituks viieaastase kasutamise algustähtajaga. (3) Enne autorilepingu osalist või täielikku ülesütlemist või sellest taganemist peab autor või esitaja andma teisele lepingupoolele täiendava mõistliku tähtaja teose või esituse kasutamise alustamiseks. (4) Ühe jagamatu terviku moodustava teose puhul, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, võivad käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigust teostada üksnes teose loomisse märkimisväärselt panustanud ühisautorid ühiselt. Kui teos koosneb osadest, millel on iseseisev tähendus, võib lepingu üles öelda või sellest taganeda iga kaasautor eraldi, kuid tingimusel, et see ei kahjusta teose kui terviku kasutamise huve. (5) Kollektiivse esituse puhul käesoleva seaduse § 68 2. lõike tähenduses võivad esituse loomisse märkimisväärselt panustanud ühised esitajad teostada käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigust üksnes ühiselt. § 494. Sätete kohaldamine (1) Käesoleva seaduse §-e 491–493 ei kohaldata lepingutele, mille üheks pooleks on kollektiivse esindamise organisatsioon või sõltumatu esindamise üksus. (2) Käesoleva seaduse §-des 491–493 autori või esitaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. (3) Käesoleva seaduse §-e 491–493 ei kohaldata arvutiprogrammide autorite suhtes.“; 24) paragrahv 53 tunnistatakse kehtetuks; 6 25) seadust täiendatakse §-ga 571 järgmises sõnastuses: „§ 571. Laiendatud kollektiivne litsentsileping (1) Kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt õiguste omajatelt saadud volituste piires teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks sõlmitud litsentsilepingut võib kokkuleppel teise lepingupoolega käesolevas paragrahvis nimetatud tingimustel laiendada ja kohaldada ka selliste õiguste omajate õiguste suhtes, kes ei ole volitanud kollektiivse esindamise organisatsiooni ennast esindama (edaspidi laiendatud kollektiivne litsentsileping). (2) Laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlmimisel tuleb lähtuda järgmistest tingimustest: 1) kokkuleppeid sõlmitakse üksnes lepingus selgelt määratletud kasutusaladel, kus igalt üksikult õiguste omajalt volituste saamine on asjaomaste teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide olemuse või liigi tõttu tavaliselt nii ebaproportsionaalselt koormav, et muudab litsentsilepingu sõlmimise ebatõenäoliseks; 2) laiendatud kollektiivseid litsentsilepinguid sõlmiv kollektiivse esindamise organisatsioon peab õiguste omajalt saadud volituste alusel esindama valdavat enamust asjaomast liiki teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide õiguste omajaid Eesti Vabariigis ja teostama litsentsiga hõlmatud õigusi; 3) kõiki õiguste omajaid tuleb kohelda võrdselt, sealhulgas seoses laiendatud kollektiivse litsentsilepingu tingimustega; 4) mõistliku aja jooksul enne seda, kui teoseid või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte hakatakse laiendatud kollektiivse litsentsilepingu kohaselt kasutama, tuleb õiguste omajaid teavitada sellest, et kollektiivse esindamise organisatsioon saab teose või autoriõigustega kaasnevate õiguste objekti kasutamiseks laiendatud kollektiivseid litsentsilepinguid sõlmida, samuti laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimisest ning käesoleva paragrahvi 3. lõikes osutatud õiguste omajate käsutuses olevatest võimalustest, kusjuures iga õiguste omajat ei ole vaja eraldi teavitada. (3) Õiguste omaja, kes ei ole laiendatud kollektiivset litsentsilepingut sõlmivat kollektiivse esindamise organisatsiooni volitanud, võib oma teose või autoriõigustega kaasnevate õiguste objekti kasutamise laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel igal ajal välistada, andes sellest teada kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes omakorda teavitab viivitamata teist lepingupoolt. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud korda ei kohaldata käesoleva seaduse § 79 3. lõikes nimetatud õiguste kohustusliku kollektiivse teostamise korral. (5) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimisel lähtutakse käesoleva seaduse §-des 793 ja 799 sätestatust.“; 7 26) seaduse VII peatükki täiendatakse 3. ja 4. jaoga järgmises sõnastuses: „3. KAUBANDUSKÄIBEST VÄLJAS OLEVA ÕIGUSTE OBJEKTI KASUTAMINE KULTUURIPÄRANDIASUTUSE POOLT § 572. Kaubanduskäibest väljas olev õiguste objekt (1) Õiguste objekt koos selles sisalduvate teiste õiguste objektidega ei ole enam kaubanduskäibes, kui võib heauskselt eeldada, et see ei ole tavapäraste kaubanduskanalite kaudu üldsusele kättesaadav, tingimusel et kultuuripärandiasutus on teinud mõistlikke pingutusi üldsusele kättesaadavuse tuvastamiseks. Õiguste objektide kogumit tervikuna ei loeta enam kaubanduskäibes olevaks, kui on mõistlik eeldada, et ükski kogumisse kuuluv õiguste objekt ei ole enam kaubanduskäibes. (2) Õiguste objektiks käesoleva jao tähenduses loetakse teost, autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ja andmebaasi käesoleva seaduse VII1. peatüki tähenduses. (3) Eeldatakse, et õiguste objekt, mis on loodud enne 1970. aastat, ei ole enam kaubanduskäibes, kui ei esine seda välistavaid ilmseid asjaolusid. (4) Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatut ei kohaldata audiovisuaalse teose ega fonogrammi puhul. § 573. Sellise õiguste objekti kasutamine laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel, mis ei ole enam kaubanduskäibes (1) Käesoleva seaduse § 571 2. lõike punktis 2 nimetatud tingimustele vastav kollektiivse esindamise organisatsioon võib kultuuripärandiasutusega sõlmida mitteärilistel eesmärkidel kasutamiseks laiendatud kollektiivse lihtlitsentsilepingu selle asutuse kogus oleva sellise õiguste objekti reprodutseerimiseks, levitamiseks või üldsusele suunamiseks, mis ei ole selle seaduse § 572 tähenduses enam kaubanduskäibes. (2) Õiguste omaja saab igal ajal käesoleva seaduse §-s 576 sätestatud korras välistada õiguste objekti kasutamise käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel kas üldvälistusena või mõnel konkreetsel juhul, sealhulgas pärast laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlmimist. (3) Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, hõlmab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud litsents kõiki Euroopa Liidu liikmesriike ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riike. § 574. Sellise õiguste objekti vaba kasutamine, mis ei ole enam kaubanduskäibes 8 (1) Kultuuripärandiasutus võib oma kogusse kuuluvat õiguste objekti, mis ei ole käesoleva seaduse § 572 tähenduses enam kaubanduskäibes, kasutada luba küsimata ja tasu maksmiseta mitteärilistel eesmärkidel käesoleva seaduse § 13 1. lõike punktides 1 ja 91 ning arvutiprogrammide ja andmebaaside puhul ka punktides 4 ja 5 nimetatud viisil, § 67 2. lõike punktides 31 ja 5, § 70 1. lõike punktides 1 ja 5, § 73 1. lõike punktides 3 ja 41, § 732 2. lõikes ning § 754 2. lõikes nimetatud viisil, kui: 1) selle õiguste objekti puhul puudub õiguste teostamiseks käesoleva seaduse § 571 2. lõike punktis 2 nimetatud tingimusele vastav kollektiivse esindamise organisatsioon; 2) märgitakse ära autori või muu tuvastatava õiguste omaja nimi, kui see on võimalik. (2) Õiguste omaja võib igal ajal käesoleva seaduse §-s 576 sätestatud korras välistada õiguste objekti kasutamise käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud viisil kas üldvälistusena või konkreetsel juhul, sealhulgas pärast kasutamise alustamist kultuuripärandiasutuse poolt. (3) Õiguste objekti kasutamine käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhul loetakse toimuvaks ainult selles Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis, kus asub asjaomane kultuuripärandiasutus. § 575. Teavitamine Vähemalt kuus kuud enne, kui kultuuripärandiasutus hakkab õiguste objekti kasutama vastavalt käesoleva seaduse § 573 1. lõikele või § 574 1. lõikele, peab kultuuripärandiasutus, kollektiivse esindamise organisatsioon või asjaomane riigiasutus esitama Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti loodud kaubandusvõrgust väljas olevate teoste andmebaasi (edaspidi teoste andmebaas) järgmise teabe: 1) õiguste objekti üldine kirjeldus, mida kultuuripärandiasutus käesoleva jao kohaselt kasutama asub; 2) kui see on asjakohane, esimesel võimalusel teave laiendatud kollektiivse litsentsilepingu poolte, kaetud territooriumide ja kasutusviiside kohta. § 576. Kasutamise välistamise kord (1) Õiguste objekti kasutamine välistatakse käesoleva seaduse § 573 2. lõike või § 574 2. lõike alusel õiguste omaja sellekohase taotluse alusel. (2) Käesoleva seaduse § 573 2. lõikes nimetatud juhul tuleb kasutamise välistamise taotlus esitada kultuuripärandiasutusele, kes on õiguste objektile juurdepääsu võimaldanud, või vastava laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlminud kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes peab sellest viivitamata teavitama kultuuripärandiasutust. (3) Käesoleva seaduse § 574 2. lõikes nimetatud juhul tuleb välistamise taotlus esitada kultuuripärandiasutusele, kes on õiguste objektile juurdepääsu võimaldanud. 9 (4) Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes nimetatud taotluse üldise välistamise kohta võib õiguste omaja teha ka teoste andmebaasi kaudu. (5) Kui õiguste omaja on õiguste objekti kasutamise välistanud, peab kultuuripärandiasutus, kes on õiguste objektile juurdepääsu võimaldanud, selle kasutamise õiguste omaja nimetatud tingimustel viivitamata lõpetama ning edastama vastava teabe teoste andmebaasi. § 577. Sätete kohaldamine (1) Käesolevat jagu ei kohaldata õiguste objektide kogumitele, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kui käesoleva seaduse § 572 1. lõikes nimetatud mõistlike pingutustega on saadud tõendeid selle kohta, et sellistesse kogumitesse kuuluvad valdavalt: 1) õiguste objektid, välja arvatud audiovisuaalsed teosed, mis avaldati esmakordselt, või kui avaldamist ei toimunud, lasti esmakordselt eetrisse Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigis; 2) audiovisuaalsed teosed, mille tootja asukoht või alaline elukoht on Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigis; 3) Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigi kodanike õiguste objektid, kui Euroopa Liidu liikmesriiki, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riiki või punktides 1 ja 2 osutatud Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riiki ei olnud mõistlike pingutustega võimalik kindlaks teha. (2) Käesolevat jagu kohaldatakse käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õiguste objektidele juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioon esindab käesoleva seaduse § 571 2. lõike punkti 2 tähenduses valdavat enamust Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigi õiguste omajaid. 4. TEOSE JA AUTORIÕIGUSEGA KAASNEVATE ÕIGUSTE OBJEKTI ÜLDSUSELE EDASTAMINE JA KÄTTESAADAVAKS TEGEMINE PLATVORMIPAKKUJA POOLT § 578. Platvormipakkuja (1) Platvormipakkuja on sellise infoühiskonna teenuse osutaja, mille peamine või üks peamisi eesmärke on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte, mida teenuse osutaja otsese või kaudse tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib. (2) Õiguste objektiks käesoleva jao tähenduses loetakse teost ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud platvormipakkujateks ei loeta neid teenuse osutajaid, kes pakuvad mittetulunduslikke veebientsüklopeediaid, mittetulunduslikke hariduslike ja teaduslike eesmärkidega teabehoidlaid, avatud lähtekoodiga tarkvara arendus- ja 10 jagamisplatvorme, elektroonilise side seaduse § 2 punktis 6 määratletud elektroonilise side teenuseid, internetipõhiseid kauplemiskohti, ettevõtjatevahelisi pilveteenuseid ja pilveteenuseid, mille kasutajad saavad sisu oma tarbeks üles laadida. § 579. Õiguste objekti üldsusele edastamine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja poolt (1) Loetakse, et platvormipakkuja edastab õiguste objekti üldsusele või teeb selle üldsusele kättesaadavaks, kui ta annab üldsusele juurdepääsu oma teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objektile. (2) Kui platvormipakkuja on saanud loa õiguste objekti üldsusele edastamiseks või üldsusele kättesaadavaks tegemiseks, annab see ka teenuse kasutajale õiguse loaga hõlmatud ulatuses õiguste objekte platvormipakkuja veebilehe kaudu üldsusele edastada või kättesaadavaks teha, kui selline tegevus ei toimu ärilisel eesmärgil või ei too olulist tulu. (3) Platvormipakkuja ei vastuta õiguste objekti loata üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise eest käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud viisil, kui platvormipakkuja tõendab, et ta: 1) tegi loa saamiseks suurima võimaliku pingutuse; 2) püüdis rangeid majandus- ja kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid järgides tagada, et konkreetne õiguste objekt, mille kohta ta on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks tema veebilehtede kaudu kättesaadav; 3) tegutses pärast õiguste omajalt põhjendatud teate saamist kiiresti, et teatatud õiguste objekt ei oleks tema veebilehtede kaudu üldsusele kättesaadav, ning tegi kooskõlas käesoleva lõike punktiga 2 suurima võimaliku pingutuse, et takistada teatatud õiguste objekti üleslaadimine tulevikus. (4) Selleks et teha kindlaks, kas platvormipakkuja on täitnud käesoleva paragrahvi 3. lõikest tulenevaid nõudeid, tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, võttes arvesse ka teenuse liiki, mahtu ja sihtrühma, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu liiki ning sobivate ja tõhusate vahendite maksumust ja kättesaadavust platvormipakkujale. (5) Platvormipakkuja peab käesoleva seaduse § 572 3. lõike punktides 2 ja 3 nimetatud nõuete täitmisel võtma meetmeid kasutajate väljendusvabaduse põhiõiguse kaitsmiseks, lähtudes muu hulgas majandus- ja kutsetegevuse valdkonna standardist. (6) Kui platvormipakkuja paneb toime õiguste objekti loata üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise käesoleva paragrahvi 1. lõikes kirjeldatud viisil, ei kohaldata sellise tegevuse korral infoühiskonna teenuse seaduse § 10 1. lõikes sätestatud vastutuse piirangut. (7) Käesoleva paragrahvi 3. lõikes kirjeldatud nõuete täitmisel ei kohaldata platvormipakkuja suhtes infoühiskonna teenuse seaduse § 11 1. lõikes sätestatut, võttes samal ajal arvesse, et 11 käesoleva paragrahvi 3. lõikes kirjeldatud nõuete täitmisel ei ole platvormipakkujal üldist jälgimiskohustust. § 5710. Platvormipakkuja vastutuse erisused (1) Platvormipakkuja, kelle teenused on olnud Euroopa Liidus kättesaadavad vähem kui kolm aastat ja kelle aastakäive on alla 10 miljoni euro, ei vastuta õiguste objekti loata üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise eest käesoleva seaduse § 579 1. lõikes nimetatud viisil, kui ta: 1) tegi loa saamiseks suurima võimaliku pingutuse; 2) pärast õiguste omajalt õiguste rikkumise kohta põhjendatud teate saamist tegi kiiresti teatatud õiguste objekti üldsusele oma veebilehtedel kättesaamatuks. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimustele vastav platvormipakkuja, kelle veebilehti külastas eelneva kalendriaasta andmete põhjal keskmiselt enam kui viis miljonit üksikkülastajat kuus, ei vastuta oma veebilehtede kaudu õiguste objekti loata üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise eest, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud nõuetele tõendab, et ta tegi suurima võimaliku pingutuse, et takistada sellise õiguste objekti üleslaadimist tulevikus, mille kohta ta oli saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet. (3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kohustuste täitmisel tuleb võtta arvesse ka käesoleva seaduse § 579 4., 5. ja 7. lõiget. § 5711. Kaebuste lahendamine (1) Platvormipakkuja peab kehtestama kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise korra, mida tema teenuse kasutajad ja õiguste omajad saaksid kasutada siis, kui tekivad vaidlused platvormipakkuja veebilehele kasutajate poolt üles laaditud sisu kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes. (2) Õiguste omaja, kes pärast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kaebuse esitamist nõuab, et tema õiguste objekt jääks üldsusele kättesaamatuks, peab seda põhjendama. (3) Platvormipakkuja peab tagama, et: 1) vaidlusi menetletakse erapooletult, võimalikult tõhusalt ja kiiresti; 2) menetluse tulemusel tehtavad otsused vaatab läbi inimene; 3) osapooli teavitatakse neid puudutava kaebuse esitamisest; 4) puudutatud osapooltele antakse võimalus esitada oma seisukoht; 5) käesolevas paragrahvis kirjeldatud kaebuste menetlemine on teenuse kasutajate ja õiguste omajate jaoks tasuta. § 5712. Platvormipakkuja teavitamiskohustus 12 (1) Platvormipakkuja annab õiguste omajale viimase taotlusel piisavalt teavet: 1) platvormipakkuja ja õiguste omaja vahelise litsentsilepinguga hõlmatud sisu kasutamise kohta; 2) käesoleva seaduse § 579 3. ja 5. lõikes sätestatud nõuete täitmise kohta. (2) Platvormipakkuja kohustub teenuse tingimustes kasutajaid teavitama sellest, et nad võivad platvormipakkuja veebilehel kättesaadavaks tehtud õiguste objekte kasutada käesolevas seaduses sätestatud vaba kasutamise juhtudel. § 5713. Riiklik järelevalve Käesoleva seaduse § 579 5. lõikes, § 5711 1. ja 3. lõikes ning § 5712 2. lõikes sätestatud platvormipakkuja kohustuste järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. § 5714. Riikliku järelevalve erimeetmed Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. § 5715. Ettekirjutus ja sunniraha (1) Kui platvormipakkuja ei täida käesoleva seaduse § 579 5. lõikes, § 5711 1. ja 3. lõikes ning § 5712 2. lõikes sätestatud kohustusi, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus teha platvormipakkujale ettekirjutus ja nõuda kohustuse täitmist. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. (3) Käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud sunniraha ülemmäär on 9600 eurot.“; 27) paragrahvi 62 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Teose esitajal, fonogrammitootjal, televisiooni- ja raadioteenuse osutajal, filmi esmasalvestuse tootjal, isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose, isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, ja ajakirjandusväljaande kirjastajal on käesolevas peatükis ettenähtud õigused tema loodud resultaadile (autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile).“; 28) paragrahvi 62 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Teose esitaja, fonogrammitootja, televisiooni- ja raadioteenuse osutaja, filmi esmasalvestuse tootja, isik, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena 13 õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, isik, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, ja ajakirjandusväljaande kirjastaja võib käesolevas peatükis sätestatud varalised õigused üle anda (loovutada) või anda loa (litsentsi) autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamiseks. Autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse VII peatüki sätteid, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.“; 29) paragrahvi 68 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Esitajal on õigus saada õiglast ja proportsionaalset tasu esituse kasutamise eest teiste isikute poolt, välja arvatud käesoleva seadusega ettenähtud juhud.“; 30) paragrahvi 68 lõiked 5–8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui 50 aastat pärast fonogrammi õiguspärast avaldamist, või kui sellist avaldamist ei toimu, 50 aastat pärast fonogrammi õiguspärast üldsusele suunamist ei paku fonogrammitootja piisaval hulgal fonogrammi koopiaid müügiks ega tee fonogrammi üldsusele kättesaadavaks kaabli kaudu või kaablita suunamise teel sellisel viisil, et üldsus võib fonogrammi kasutada enda valitud kohas ja ajal, võib teose esitaja loovutamise või üleandmise lepingust taganeda. Teose esitajal on õigus loovutamise või üleandmise lepingust taganeda, kui fonogrammitootja ei täida vähemalt ühte eelmises lauses nimetatud tingimust ühe aasta jooksul pärast teose esitaja teadet oma kavatsuse kohta loovutamise või üleandmise lepingust kooskõlas käesoleva lõike esimese lausega taganeda. (6) Kui fonogramm sisaldab mitme teose esitaja esituse salvestist, võib teose esitaja eraldi sõlmitud loovutamise või üleandmise lepingust taganeda teistest teose esitajatest eraldi. Ühiselt sõlmitud loovutamise või üleandmise lepingust võib taganeda käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isik või vastavalt käesoleva seaduse § 30 sätetele. (7) Kui loovutamise või üleandmise lepingust on vastavalt käesoleva paragrahvi 5. või 6. lõikele taganetud, siis fonogrammitootja õigused nimetatud fonogrammile lõpevad. (8) Kokkulepe loovutamise või üleandmise lepingust taganemise õigusest loobumise kohta on tühine.“; 31) paragrahvi 73 täiendatakse lõigetega 4–8 järgmises sõnastuses: „(4) Teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti reprodutseerimine, üldsusele edastamine ja kättesaadavaks tegemine, mis on vajalik internetipõhise kõrvalteenuse osutamiseks televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või tema kontrolli all või vastutusel, loetakse toimuvaks ainult selles Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis, kus asub televisiooni- või raadioteenuse osutaja peamine tegevuskoht, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled võivad õiguste kasutamise piirangutes ka teisiti kokku leppida. (5) Käesoleva paragrahvi 4. lõiget kohaldatakse juhul, kui üldsusele pakutakse: 1) raadiosaateid; 14 2) telesaateid, mis on kas uudised või päevakajalised saated või televisiooniteenuse osutaja täielikult rahastatud omatoodang, välja arvatud spordisündmuste ülekanded ja nendes sisalduvad teosed ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid. (6) Internetipõhise kõrvalteenuse osutamiseks vajalike õiguste eest tasumisele kuuluva summa määramisel võtavad pooled arvesse kõiki internetipõhise kõrvalteenuse aspekte, nagu kõrvalteenuse tunnused, sealhulgas kõrvalteenusena pakutava programmi internetis kättesaadavuse kestus, sihtrühm ja pakutavad keeleversioonid. (7) Internetipõhine kõrvalteenus käesoleva paragrahvi tähenduses on internetipõhine teenus, mis seisneb avalikkusele televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kontrolli all ja vastutusel tele- või raadioprogrammi või selle programmiga seotud muu materjali pakkumises samal ajal programmi edastamisega televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast edastust. (8) Käesoleva paragrahvi 6. lõige ei välista võimalust lähtuda tasumisele kuuluva summa määramisel televisiooni- või raadioteenuse osutaja tuludest.“; 32) seadust täiendatakse §-ga 732 järgmises sõnastuses: „§ 732. Ajakirjandusväljaande kirjastaja õigused (1) Ajakirjandusväljaande kirjastajal on ainuõigus lubada ja keelata: 1) ajakirjandusväljaande otsest või kaudset, ajutist või alalist, osalist või täielikku reprodutseerimist mis tahes vormis või viisil veebis infoühiskonna teenuse osutaja poolt; 2) ajakirjandusväljaande üldsusele kättesaadavaks tegemist infoühiskonna teenuse osutaja poolt sellisel viisil, et isikud saavad väljaannet kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal. (2) Ajakirjandusväljaanne käesoleva seaduse tähenduses on peamiselt ajakirjanduslikku laadi kirjalike teoste kogumik, mis võib hõlmata ka muid teoseid või materjale ning mis: 1) kujutab endast eraldiseisvat ühikut sama nime all perioodiliselt väljaantavas või regulaarselt ajakohastatavas väljaandes, näiteks ajaleht või üldist või erihuvi pakkuv ajakiri, välja arvatud teaduslikel või akadeemilistel eesmärkidel kirjastatavad perioodilised väljaanded; 2) seab eesmärgiks anda üldsusele uudiste või muude teemadega seotud teavet; 3) avaldatakse mis tahes meediakanalis teenuse osutaja initsiatiivil, toimetuse vastutusel ja kontrolli all. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut ei kohaldata: 1) ajakirjandusväljaande eraviisilisele ja ärilise eesmärgita kasutamisele üksikkasutaja poolt; 2) hüperlinkimisele; 3) ajakirjandusväljaandest võetud üksikute sõnade või väga lühikeste väljavõtete kasutamisele. 15 (4) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatu ei muuda ega mõjuta mis tahes viisil ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidega seotud käesolevas seaduses sätestatud õigusi. (5) Ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste autoritel on õigus asjakohasele osale tulust, mida ajakirjandusväljaande kirjastaja saab infoühiskonna teenuse osutajatelt ajakirjandusväljaande kasutamise eest.“; 33) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Ajakirjandusväljaande kirjastaja õigused kehtivad kaks aastat ajakirjandusväljaande avaldamisest arvates.“; 34) paragrahvi 74 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Tähtaeg hakkab kulgema 1. jaanuarist, mis järgneb aastale, millal toimusid käesoleva paragrahvi 1. ja 11. lõikes nimetatud teod.“; 35) paragrahvi 75 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolevas peatükis nimetatud autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja loata ning tasu maksmiseta on lubatud teose esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate ning nende salvestiste, filmi, varem avaldamata teose, kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande ning ajakirjandusväljaande kasutamine, sealhulgas reprodutseerimise teel:“; 36) paragrahvi 75 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) muudel juhtudel, mil teoste autorite õigusi on piiratud käesoleva seaduse IV. peatükis ja §- s 574.“; 37) paragrahvi 754 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Andmebaasi kasutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse VII. peatüki sätteid.“; 38) paragrahvi 756 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) väljavõtte tegemine või taaskasutamine toimub käesoleva seaduse § 19 1. lõike punktis 32, §-des 191 ja 192, § 20 1. lõike punktis 2 ning §-s 574 nimetatud juhtudel.“; 39) paragrahvi 79 lõike 2 teises lausest jäetakse välja sõna „kasutajal“; 40) paragrahvi 79 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Õiguste teostamine kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu on kohustuslik käesoleva seaduse §-des 103 ja 104, § 133 7. lõikes, § 14 6. ja 7. lõikes, §-des 15, 27 ja 671 ning § 68 4. lõikes nimetatud juhtudel.“; 41) paragrahvi 7917 pealkiri ning lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 7917. Õiguste teostamine taasedastamise ja otseedastamise korral 16 (1) Kui taasedastamise õiguse teostamiseks käesoleva seaduse § 103 tähenduses ei ole õiguste omaja sõlminud lepingut kollektiivse esindamise organisatsiooniga, on teda volitatud esindama organisatsioon, kes esindab sama kategooria õiguste omajaid. (2) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kollektiivse esindamise organisatsioone on mitu, on õiguste omajat volitatud esindama organisatsioon, kes esindab valdavat enamust sama kategooria õiguste omajaid.“; 42) paragrahvi 7917 lõikes 4 asendatakse sõnad „kaabellevi operaatori“ sõnaga „taasedastaja“; 43) paragrahvi 7917 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud õiguste teostamise korda kohaldatakse ka signaali levitajale üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks loa andmise korral, kui ta osaleb otseedastamise tehnilises protsessis käesoleva seaduse § 104 2. lõike tähenduses.“; 44) paragrahvi 7917 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui televisiooni- ja raadioteenuse osutaja asub õiguste omajaga või tema esindajaga läbirääkimistesse saate taasedastamiseks käesoleva seaduse § 103 tähenduses või otseedastamise tehnilises protsessis osalejana saate üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks käesoleva seaduse § 104 tähenduses, peetakse neid läbirääkimisi heas usus.“; 45) paragrahvi 7926 täiendatakse pärast sõnu „1. ja 2. jaos“ sõnadega „ning käesoleva seaduse §-des 571 ja 573“; 46) paragrahvi 803 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse §-ga 18, § 19 1. lõike punktidega 2, 3, 32, 5 ja 6, §-dega 191, 192, 20 ja 23 lubatud teose, § 75 1. lõike punktidega 1, 2, 5 ja 6 lubatud autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ning § 253 1. lõikes lubatud teose või muu kaitstud objekti vaba kasutamise juhtudel peab õiguste omaja kohaldama oma teosele või muule õiguste objektile selliseid meetmeid, mis võimaldavad õigustatud isikul kasutada seda ulatuses, mis seadusega on vabaks kasutamiseks ette nähtud, tingimusel et vabaks kasutamiseks õigustatud isikul on seaduslik juurdepääs teosele või muule õiguste objektile.“; 47) paragrahvi 803 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesoleva paragrahvi 4. lõiget ei kohaldata sellise teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti suhtes, mis on tehtud üldsusele kättesaadavaks lepingu alusel sellisel viisil, et isik saab seda kasutada individuaalselt valitud kohas ja ajal, välja arvatud teose või muu õiguste objekti kasutamine käesoleva seaduse § 19 1. lõike punktis 32, §-des 191 ja 192, § 20 1. lõike punktis 2 ning § 253 1. lõikes nimetatud juhul.“; 48) paragrahvi 87 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) lahendab poolte või nende esindajate taotlusel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud vaidlusi, sealhulgas käesoleva seaduse §-dest 491 ja 492 tulenevaid vaidlusi, poolte lepitamise teel;“; 17 49) paragrahvi 87 lõike 1 punkti 41 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „meetmete osas“ sõnadega “ning lahendab platvormiteenuse kasutaja ja platvormipakkuja või õiguste omaja vahel tekkivaid vaidlusi seoses küsimusega, kas õiguste objekti üldsusele edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu rikub autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi.“; 50) paragrahvi 87 lõike 1 punkti 41 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks; 51) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 13 ja 14 järgmises sõnastuses: „(13) Kokkulepe, millega loobutakse võimalusest lahendada käesoleva seaduse §-dest 491 ja 492 tulenevaid vaidlusi komisjoni vahendusel, on tühine. (14) Kui käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 41 nimetatud vaidluste lahendamiseks on üks pool komisjoni poole pöördunud, on pooled kohustatud astuma läbirääkimistesse komisjoni vahendusel ja pidama läbirääkimisi heas usus. Pooled ei tohi vältida läbirääkimistesse astumist ega läbirääkimisi takistada ilma mõjuva põhjuseta.“; 52) paragrahvi 881 täiendatakse lõigetega 33–36 järgmises sõnastuses: „(33) Käesoleva seaduse §-st 491 tulenevaid nõudeid kohaldatakse alates 2022. aasta 7. juunist. (34) Käesoleva seaduse § 732 2. lõikest tulenevaid õigusi ei kohaldata ajakirjandusväljaannetele, mis avaldati esmakordselt enne 2019. aasta 6. juunit. (35) Internetipõhise kõrvalteenuse pakkumiseks sõlmitud lepingu puhul, mis kehtib 2021. aasta 7. juunil, kohaldatakse käesoleva seaduse § 73 4.–8. lõiget alates 2023. aasta 7. juunist, kui kõnealuse lepingu kehtivus lõpeb pärast seda kuupäeva. (36) Otseedastuse tehnilise protsessi vahendusel toimuvaks üldsusele edastamiseks sõlmitud lepingu puhul, mis kehtib 2021. aasta 7. juunil, kohaldatakse käesoleva seaduse § 104 alates 2025. aasta 7. juunist, kui kõnealuse lepingu kehtivus lõpeb pärast seda kuupäeva.“; 53) paragrahv 96 tunnistatakse kehtetuks; 54) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/789, millega kehtestatakse ringhäälinguorganisatsioonide teatavate veebiülekannete ning televisiooni- ja raadiosaadete taasedastamise suhtes kohaldatavate autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste teostamise reeglid ja muudetakse direktiivi 93/83/EMÜ (ELT L 130, 17.05.2019, lk 82–91); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT L 130, 17.05.2019, lk 92–125).“. § 2. Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 7. juunil. 18  12.10.2020 Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (autoriõiguse direktiivide ülevõtmine) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga muudetakse autoriõiguse seadust (edaspidi AutÕS)1 tulenevalt kahest Euroopa Liidu (EL) direktiivist, mis jõustusid 2019. aasta suvel (vt täpsemalt käesoleva seletuskirja punktid 1.3 ja 2) ja mis olid osaks Euroopa Komisjoni poolt 2016. aasta septembris avaldatud nn autoriõiguse reformipaketist2. Autoriõiguse reformipaketi eesmärkideks oli tagada kaitstud infosisu (tele- ja raadiosaadete, Euroopa audiovisuaalteoste ja kultuuripärandi) parem kättesaadavus kogu Euroopa Liidus, soodustada kaitstud infosisu digitaalset kasutamist ühtsel turul vaba kasutamise reeglite täpsustamise teel ning tagada autoriõiguse seisukohalt õiglase turu toimimine, pakkudes õigeid stiimuleid loomesisusse investeerimiseks ja sellise sisu levitamiseks. Selle reformipaketi sisuks olid muu hulgas3 ka käesoleva eelnõu aluseks olevad õigusaktid. Eelnõu aluseks olevad EL-i direktiivid peavad olema üle võetud 7. juuniks 2021. a. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja käesoleva seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Kärt Nemvalts ([email protected], 620 8283), direktiivi artikliga 17 seoses ka sama talituse nõunik Henrik Trasberg ([email protected], 620 8105). Eelnõu ettevalmistuse käigus on Justiitsministeerium direktiivide sujuvamaks ülevõtmiseks konsulteerinud eri ministeeriumidega, samuti on toimunud mitmeid kohtumisi eri sidusgruppidega eelnõu ettevalmistamise käigus4. 1 RT I, 19.03.2019, 55. 2 Euroopa Komisjoni poolt avaldati 2015. aastal „Digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015) 192), kus on kirjeldatud mitmeid algatusi, mille eesmärk on luua digitaalse infosisu ja digitaalsete teenuste siseturg. Strateegiale tuginedes avaldas komisjon 14.09.2016 mitmest dokumendist koosneva mahuka ettepanekute kogumi, mida saab kokkuvõtvalt nimetada „autoriõiguse reformipaketiks“ (kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single- market/en/modernisation-eu-copyright-rules). 3 Autoriõiguse reformipaketti kuulusid veel direktiiv 2017/1564 (nn Marrakechi direktiiv) ning määrus 2017/1563 (nn Marrakechi määrus). Marrakechi direktiivi ülevõtmiseks ning Marrakechi määruse kohaldamiseks vajalikud õigusnormid jõustusid vastavate AutÕS-i muudatustega 28.11.2018 (RT I, 27.11.2018, 1). 4 Vt nende kohta allpool käesoleva seletuskirja punktis 10 „Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon“. 1 Seletuskirja mõjude analüüsi osa on toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk ([email protected], 620 8187). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Euroopa Liidu (EL) õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse üle direktiivid 2019/790 (edaspidi ka DSM-direktiiv)5 ning 2019/789 (edaspidi ka KabSat2-direktiiv)6. EL-i liikmesriigid on kohustatud jõustama mõlema direktiivi ülevõtmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 7. juuniks 2021. Muudatused tehakse AutÕS kehtivasse redaktsiooni (RT I, 19.03.2019, 55). Juhul kui kõnesoleva eelnõuga reguleeritakse küsimusi, mis ei tulene otseselt direktiivist, on see seletuskirjas vastava sätte selgitustes märgitud. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk 17.04.2019 võeti vastu DSM-direktiiv, mille eesmärkideks saab pidada: 1) digitaalse sisu suurema valiku võimaldamine ning selle kättesaadavuse parandamine internetipõhiselt ja piiriüleselt; 2) vaba kasutuse reeglite täpsustamine teadus-, haridus- ja kultuuripärandi valdkonna asutuste tarbeks ning 3) õiglase ja jätkusuutliku turu võimaldamine loovisikutele, loometööstusele ja ajakirjandusele. Nende eesmärkide saavutamiseks tehakse direktiiviga järgmised peamised muudatused, mis omakorda võetakse Eestis üle muudatustega AutÕS-s. 1) Sisu parema kättesaadavuse eesmärgil:  Luuakse mehhanism selliste teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Tegemist on osaliselt laiendatud kollektiivsetel litsentsilepingutel põhineva süsteemiga ning osaliselt vaba kasutuse regulatsiooni alusel kasutamisega. 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (edaspidi ka DSM- direktiiv) (ELT L 130, 17.05.2019, lk 92–125). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/789, millega kehtestatakse ringhäälinguorganisatsioonide teatavate veebiülekannete ning televisiooni- ja raadiosaadete taasedastamise suhtes kohaldatavate autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste teostamise reeglid ja muudetakse direktiivi 93/83/EMÜ (edaspidi ka KabSat2- direktiiv) (ELT L 130, 17.05.2019, lk 82–91). 2   Luuakse EL-ülene võimalus laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimiseks kollektiivse esindamise organisatsioonide (edaspidi ka KEO) poolt, mis hõlbustab õiguste objektide kasutamist niisugustel juhtudel, mil igalt üksikult õiguste omajalt volituste saamine on liigselt koormav ja ebapraktiline ning muudab vajaliku litsentsimistehingu ebatõenäoliseks. 2) Vaba kasutuse reeglite täpsustamiseks:  Täpsustatakse teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide vaba kasutamise juhtusid ning tehakse need EL-üleselt liikmesriikidele (edaspidi ka LR) kohustuslikuks7, et tagada erandite piiriülene toimimine. DSM-direktiivis reguleeritakse õiguste objektide vaba kasutamist teksti- ja andmekaeve eesmärkidel, digitaalses ja piiriüleses õppetöös ning kultuuripärandi säilitamisel. 3) Autoriõiguse seisukohast hästitoimiva turu saavutamiseks:  Garanteeritakse ajakirjandusväljaande kirjastajale kaitse infoühiskonna teenuse osutajate poolt veebis toimuva kasutuse puhul ja antakse ajakirjandusväljaande kirjastajale autoriõigusega kaasnevad õigused.  Luuakse mehhanism kaitstud sisu kasutamiseks platvormipakkujate poolt olukorras, kus nad teevad oma veebilehe kaudu üldsusele kättesaadavaks teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte.  Esmakordselt EL-i õiguses reguleeritakse autorilepingute küsimusi eesmärgiga garanteerida autoritele ja esitajatele õiglase tasu saamine kasutuslepingutega. Samuti võeti 17.04.2019 vastu KabSat2-direktiiv, millega muudetakse 8 ringhäälinguorganisatsioonide teatavate veebiülekannete ning televisiooni- ja raadiosaadete taasedastamise suhtes kohaldatavate autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste teostamise reegleid, et programmide levikut (ka piiriüleselt) soodustada ja seega sisu kättesaadavust parandada. Eesmärgi saavutamiseks tehakse direktiiviga järgmised peamised muudatused, mis omakorda võetakse Eestis üle muudatustega AutÕS-s.  Garanteeritakse päritoluriigi põhimõtte kohaldamine televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele nende poolt pakutavate internetipõhiste kõrvalteenuste suhtes.  Laiendatakse kehtivast direktiivist 93/83/EMÜ9 (edaspidi ka KabSat1-direktiiv) tulenevaid reegleid kaabellevivõrgu kaudu teoste ja autoriõigusega kaasnevate 7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi ka infoühiskonna direktiiv) (ELT L 167, 22.06.2001, lk 230–239), mille artikliga 5 hetkel on EL-is vaba kasutuse juhud reguleeritud, ei ole sätestatud kohustuslikuna. Vt selle kohta ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 5. 8 Edaspidi käesolevas seletuskirjas lähtutakse peamiselt meediateenuste seaduses (edaspidi ka MeeTS) kasutatavast terminoloogiast, mille § 4 kohaselt hõlmab termin “ringhäälinguorganisatsioon“ „televisiooni- ja raadioteenuse osutajaid“. Sama terminoloogiat kasutab ka kehtiv AutÕS (§ 73). 9 Nõukogu direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta. 3  õiguste objektide taasedastamiseks ka muudele nüüdisaegsetele taasedastamisviisidele.  Defineeritakse programmi edastamine otseedastuse tehnilise protsessi kaudu ning täpsustatakse selleks vajalike õiguste saamise küsimusi. AutÕS-s jagunevad ülalnimetatud muudatused kogu seaduse peale, erinevaid täpsustusi ning täiendusi on vaja teha läbivalt kogu seaduse ulatuses. Eelnõu koostamisele ei eelnenud Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE)10 § 1 lõike 2 punktist 2 lähtudes väljatöötamiskavatsust, kuna tegemist on EL-i õigusest tulenevate muudatustega Eesti õiguses, ülevõetavad direktiivid on valdavas osas maksimaalselt ühtlustavad ning eelnõu koostamise käigus arvestati sisuliselt HÕNTE-s sätestatud nõudeid. Muudatused AutÕS-s, mis ei tulene EL-i õigusest, on tehnilist laadi ning seetõttu ei olnud eelneva väljatöötamiskavatsuse koostamine vajalik. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu §-ga 1 tehakse muudatused AutÕS-s. Punktidega 1 ja 2 muudetakse AutÕS §-i 2 ning viidatakse, et kõnealuse seaduse kohaldamisel tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2016/67911 tulenevat isikuandmete töötlemise korda. Säte tugineb DSM-direktiivi artiklile 28. EL-i määruse näol on küll tegemist otsekohalduva õigusaktiga, millest tuleb isikuandmete töötlemisel eri valdkondades niikuinii lähtuda, kuid arvestades seaduste koostamisel kujunenud praktikat (isikuandmete üldmääruse kohaldamise vajadusele otsesõnu viitamine seaduse tekstis)12, peaks ka AutÕS-s sisalduma otsene viide isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisele. Isikuandmete töötlemist puudutavaid sätteid, mida tuleb autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi puudutavates valdkondades rakendada, leidub ka muudes õigusaktides13, kuid kõigile neile eraldi viitamine ei ole siiski vajalik. Lisaks viitab DSM-direktiivi artikkel 28 ka sellele, et isikuandmete töötlemine peab toimuma kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ14, mis on Eesti õigusesse üle võetud elektroonilise side seadusega (ESS)15. Sellele seadusele ei ole 10 RT I, 29.12.2011, 228. 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88). 12 Vt näiteks haldusmenetluse seaduse (RT I, 13.03.2019, 55) § 7 lg 4, avaliku teabe seaduse (RT I, 15.03.2019, 11) § 39 lg 1 jms. 13 Vt näiteks muuseumiseaduse (RT I, 19.03.2019, 103) § 16, arhiiviseaduse (RT I, 13.03.2019, 33) § 10, Eesti Rahvusraamatukogu seaduse (RT I, 13.03.2019, 40) § 5. 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.07.2002, lk 37–47), muudetud direktiividega 2006/24/EÜ (ELT L 105, 13.04.2006, lk 54–63) ja 2009/136/EÜ (ELT L 337, 18.12.2009, lk 11–36). 15 RT I, 20.05.2020, 34. 4 samamoodi peetud vajalikuks eraldi viidata, kuna ESS-st tulenev regulatsioon üldkasutatavate elektroonilise side teenuste osutamiseks on Eesti õiguskorras samamoodi paralleelselt kohaldatav16. Kuigi muudatus AutÕS-s tehakse just DSM-direktiivist ülevõtmisega seoses, tuleb isikuandmete kaitse üldmäärust kohaldada ka autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi puudutavatel muudel juhtudel, kui tegemist on isikuandmete töötlemisega17. Punktiga 3 lisatakse AutÕS §-i 5 uus punkt, mille kohaselt ei kohaldata AutÕS-i kujutava kunsti teoste reproduktsioonidele juhul, kui kujutava kunsti teose kaitsetähtaeg on lõppenud, välja arvatud juhul, kui reprodutseerimise tulemusel saadud materjal on teos AutÕS-i mõistes (originaalne, autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, vt selle kohta AutÕS § 4 lg 2)18. Sättega võetakse üle DSM-direktiivi artikkel 14, mis omakorda lähtub selles küsimuses ka Euroopa Kohtu lahenditest19. Tegemist ei ole põhimõttelise muudatusega Eestis kehtivas õiguses, ka kehtiva õiguse alusel on teosena kaitstav vaid originaalne loometöö resultaat20. Selles kontekstis on kõige suurem puutumus just fotode kaitse kujutava kunsti teoste reprodutseerimisel, kuid Eesti õiguses laienevad teose kriteeriumid (sh originaalsus) ka fotode suhtes ning erisätteid ei ole ette nähtud. Direktiivi artiklis 14 sisalduv ettepanek tulenebki ennekõike direktiivi 2006/116/EÜ21 (edaspidi ka tähtajadirektiiv) artiklist 6, mille kohaselt kaitstakse originaalseid fotosid vastavalt üldisele korrale, kuid jäetakse liikmesriikidele võimalus ka „ette näha muude fotode kaitse“ ehk mitteoriginaalsete fotode kaitse. Tähtajadirektiivi põhjenduspunktist 16 võib järeldada, et selle toonase täienduse eesmärgiks oli jätta liikmesriikidele võimalus jätkata oma territooriumil võimaluste piires seni kehtinud korraga, mis täiendab n-ö tavapärast teose kaitstuse kriteeriumidel põhinevat lähenemist, kuna „fotode kaitse kord liikmesriikides on erinev“22. Näiteks mitteoriginaalsete fotode kaitse tõttu 16 Vt ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 95, mille kohaselt ei panda määrusega füüsilistele ega juriidilistele isikutele lisakohustusi isikuandmete töötlemise suhtes, mis toimub seoses üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamisega üldkasutatavates sidevõrkudes liidus ja mis on seotud küsimustega, mille puhul kehtivad nende suhtes direktiivis 2002/58/EÜ sätestatud erikohustused, millel on sama eesmärk. 17 Näiteks võib isikuandmete töötlemist puudutavate nõuetega puutumus olla kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevusel (AutÕS IX peatükk). Vastava peatükiga on üle võetud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (ELT L 84, 20.03.2014, lk 72-98), mille artikli 42 kohaselt töödeldakse direktiivi raames isikuandmeid vastavalt direktiivile 95/46/EÜ (nüüdseks asendatud isikuandmete kaitse üldmäärusega). 18 Vt originaalsuse kohta näiteks Euroopa Kohtu otsus asjas C‑145/10, p 90–92; samuti Euroopa Kohtu otsus asjas C‑403/08, p 98.Vt ka G. Lepik. Teose originaalsus Eesti ja Euroopa autoriõiguses. Juridica 2015/9. 19 Vt nt otsus asjas C-5/08, p-d 34–39. 20 Vt ka AutÕS § 35, mille lõike 1 kohaselt tekib teise autori teosest tuletatud teose autoril autoriõigus oma teosele (küll aga on siingi oluline mingi resultaadi ehk antud juhul tuletatud teose vastamine AutÕS §-s 4 nimetatud kriteeriumidele, sealhulgas originaalsus). Viidatud paragrahvi lõike 4 kohaselt võib kaitstud (tuletatud) teose luua muu hulgas ka teose põhjal, mille autoriõigusega kaitsmise tähtaeg on möödunud. 21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta (kodifitseeritud versioon). 22 Näiteks on asjaomastes ülevaadetes viidatud Austriale, Saksamaale, Itaaliale, Rootsile, Soomele jt. Vt nt A. Giannopoulou. The New Copyright Directive: Article 14 or when the Public Domain Enters the New Copyright Directive. Kluwer Copyright Blog, June 27, 2019. Kättesaadav: http://copyrightblog.kluweriplaw.com/2019/06/27/the-new-copyright-directive-article-14-or-when-the-public- domain-enters-the-new-copyright-directive/. Vt selle kohta ka Euroopa Komisjoni eduraportist 2011–2013 kohta „Implementation of Commission Recommendation on the digitisation and online accessibility of cultural material and digital preservation“, p 22. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/european- commissions-report-digitisation-online-accessibility-and-digital-preservation-cultural. Ka viimases Euroopa 5 ongi tekitatud võimalus, et juba tähtaja möödumise tõttu kaitse alt väljas olnud algne teos saab läbi tavapärase digiteerimisprotsessi (mille raames tehakse algsest teosest mitteoriginaalne koopia) siiski uue, taas autoriõigusel põhineva kaitse. Kuigi nagu öeldud Eesti õiguses, on ka fotode kaitse seotud üldiste teose kaitstuse kriteeriumidega (mitteoriginaalsed teosed, sh fotod, ei ole kaitstavad), siis selguse mõttes on DSM-direktiivi artiklist 14 tulenev regulatsioon Eesti õiguses nüüd sõnaselgelt üle korratud. Mis puudutab tasu küsimist mäluasutuste poolt erineva sisu taaskasutamise võimaldamisel, siis selle kohta annab suuniseid direktiiv (EL) 2019/102423 (edaspidi ka PSI-direktiiv), mille artikkel 6 sätestabki tasu võtmise põhimõtted avaandmete (milleks võib pidada ka näiteks tähtaja tõttu kaitse alt väljas olevat teost) kasutamisel. Seega kui mõni mäluasutus teeb PSI-direktiivi põhimõtetele tuginedes sisu taaskasutatavaks, siis teatud tingimustel on ka PSI-direktiivi mõtte kohaselt tasu küsimine võimalik, see tasu aga ei ole autoritasu, tegemist on asutuse nn piirkulude katmisega24. Punktiga 4 muudetakse AutÕS § 103 ja täpsustatakse „taasedastamise“ definitsiooni. Seda tulenevalt KabSat2-direktiivi artiklist 9, millega muudetakse ka KabSat1-direktiivi artikli 1 lõiget 3 ning samuti tulenevalt KabSat2-direktiivi artikli 2 punktist. Erinevad „taasedastamise“ viisid on sisustatud samas paragrahvis. Lõike 1 näol on tegemist „taasedastamise“ definitsiooni edasiarendusega (vt juba kehtiva AutÕS § 103 ja selles tehtud muudatuste kommentaare allpool käesoleva paragrahvi lõike 2 juures), mis tulenevad KabSat2-direktiivi artikli 2 punktist 2 ning mille eesmärgiks on laiendada nende taasedastajate ringi, kes saavad kasu õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismist25. Nimelt peavad juba KabSat1-direktiivist tulenevalt liikmesriigid tagama, et kaabellevi kaudu taasedastamise teenuse pakkumisel26 saaksid õiguste omajad oma varalisi õigusi teostada vaid KEO kaudu. See välistaks võimaluse, kus näiteks mõne audiovisuaalse teose taasedastamisel üks autor selliseks kasutamiseks luba ei anna, mistõttu ei oleks kogu teose taasedastamine enam õiguspärane. KabSat1-direktiivi põhjenduspunkti 28 kohaselt loodi kõnealune mehhanism tagamaks, et lepinguliste kokkulepete sujuvat toimimist ei sea kahtluse alla programmi üksikosade suhtes õigusi omavate kolmandate Komisjoni eduraportis on sellele teemale kui osaliselt veel lahendamata probleemile viidatud (vt „Cultural Heritage: digitisation, online accessibility and digital preservation. Consolidated Progress Report on the implementation of Commission Recommendation (2011/711/EU) 2015-–2017“, p 27–29 kättesaadav: file:///C:/Users/kart.nemvalts/Downloads/ReportonCulturalHeritageDigitisationOnlineAccessibilityandDigitalPr eservation.pdf). 23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1024 avaandmete ja avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (uuesti sõnastatud). 24 Vt näiteks PSI-direktiivi põhjenduspunkt 36, mille kohaselt tuleks dokumendid teha taaskasutamiseks kättesaadavaks tasuta ning kui tasud on vajalikud, peaksid need põhimõtteliselt piirduma piirkuludega. PSI- direktiivi artikli 6 lõike 5 kohaselt ei tohi juhul, kui tasu võtavad raamatukogud, sh ülikoolide raamatukogud, muuseumid ja arhiivid, dokumentide väljastamisest ja taaskasutamise lubamisest vastaval arvestusperioodil saadav kogutulu ületada kulusid, mis tulenevad dokumentide kogumisest, koostamisest, paljundamisest, levitamisest, andmete talletamisest, säilitamisest ja õiguste väljaselgitamisest ning asjakohasel juhul isikuandmete anonüümimisest ja äriliselt konfidentsiaalse teabe kaitsmiseks võetud meetmetest, millele lisandub mõistlik investeeringutulu. 25 Autoriõiguste kollektiivseks teostamiseks saab loetleda neli võimalust: vabatahtlik, kohustuslik, laiendatud ja kohustuslik laiendatud autoriõiguste kollektiivne teostamine. Vt õiguste kollektiivse teostamise viisidest pikemalt E. Vasamäe. Autoriõiguste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste jätkusuutlik kollektiivne teostamine. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2014 (edaspidi E. Vasamäe doktoritöö), lk 6. Kättesaadav: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/42432/vasamae_elise.pdf?sequence=6&isAllowed=y. 26 Vt AutÕS § 103 ning 7917. 6 isikute sekkumine. Kollektiivse esindamise organisatsiooni kasutamise kohustusega nähtigi ette ainult kollektiivse loa andmise õigus, kuivõrd seda eeldab kaabellevi kaudu taasedastamise iseärasus. Kaabellevi kaudu teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide taasedastamine põhineb tehnoloogial, mida kasutati juba aastal 1993, kui võeti vastu KabSat1- direktiiv. Praegu aga kasutavad kaabelleviga sarnaste taasedastamisteenuste osutajad mitmeid muid tehnoloogiaid, kui nad algset tele- või raadioprogrammi samaaegselt, muutmata ja täielikul kujul taasedastavad (nt satelliitlevi, maapealse digitaaltelevisiooni, mobiilside- või suletud IP-põhiste võrkude ja sellesarnaste võrkude või selliste internetiühenduse teenuste kaudu, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2015/212027). Määruse artikli 2 punkti 2 kohaselt loetakse „internetiühenduse teenuseks” üldkasutatavat elektroonilise side teenust, millega pakutakse juurdepääsu internetile ja selle kaudu ühendust praktiliselt kõigi internetiga ühendatud lõpp-punktidega, sõltumata kasutatavast võrgutehnoloogiast ja lõppseadmest. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkti 14 kohaselt peaksid selleks, et tagada piisavad kaitsemeetmed teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide loata kasutamise eest, mis on eriti oluline tasuliste teenuste puhul, direktiivi kohaldamisalasse jääma internetiühenduse teenuste kaudu pakutavad taasedastamisteenused siiski ainult juhul, kui neid teenuseid pakutakse keskkonnas, kus taasedastamisele pääsevad ligi ainult volitatud kasutajad, ja sisu kaitstakse samal tasemel nagu hallatud võrkudes edastatava sisu puhul, näiteks kaabellevi või suletud IP-põhistes võrkudes, kus taasedastatav sisu on krüpteeritud. Sisuliselt tähendab see olukorda, kus taasedastatavale sisule on ligipääs vaid vastavate õigustega kasutajatel. Näiteks on selline teenus Telset teenus Telset.TV28, TV3 teenus PlayPlus29 või Kanal 2 teenus Pluss30, mille puhul on taasedastatavad programmid internetis kättesaadavad registreeritud klientidele parooliga kaitstud konto vahendusel31. Kõik nimetatud tehnoloogiaid kasutavad taasedastajad peaksid jääma KabSat2-direktiivi kohaldamisalasse ja nad peaks samamoodi kasu saama õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise korrast32. Kahe erineva definitsiooni (AutÕS § 103 lõiked 1 ja 2) olemasolu on vajalik, kuna definitsiooni elemendid eri teenusepakkujate (kehtivast õigusest tulenev taasedastaja kaabellevi kaudu ning uute normidega lisanduvate sarnast teenust osutav taasedastaja) puhul on mõnevõrra erinevad. Kaabellevi kaudu taasedastamine toimub ka juhul, kui algne televisiooni- või raadioteenuse osutaja programmi sisaldav signaal viiakse selle organisatsiooni enda poolt üldsuseni ka interneti kaudu. Muude tehniliste vahendite kaudu toimuvat edastust aga sellisel puhul enam taasedastamiseks lugeda ei saa, sest KabSat2-direktiivis sisalduv taasedastamise definitsioon algse signaalina interneti otsesõnu välistab. See omab ennekõike tähtsust otseedastuse regulatsiooni sisustamisel ning rakendamisel (vt käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatav § 104 allpool), kus vastavalt konkreetsetele asjaoludele peaks hindama, kas tegu on taasedastamisega või otseedastuse tehnilise protsessiga. Sellest sõltub, millisel juhul tuleb luba saada KEO-delt 27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1-18). 28 Vt Telset AS, Telset.TV teenus, kättesaadav: https://telset.ee/est/services/telset-tv/. 29 Vt TV3 Payplus, kättesaadav: https://playplus.tv3.ee/landing/br/4RGQsAcHdy. 30 Vt Kanal2 Pluss, kättesaadav: https://kanal2.postimees.ee/pluss/subscribe. 31 Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 30. 32 Vt muudatused, mis käesoleva eelnõuga tehakse AutÕS § 7917. 7 taasedastamiseks ja millisel juhul on tegemist ühe üldsusele suunamise aktiga raadio- või televisiooniteenuse osutaja ning levitaja poolt (teisisõnu „otseedastusega“) sellest tulenevate erisustega. Lõige 2 võtab üle KabSat2-direktiivi artikli 9, millega muudetakse ka KabSat1-direktiivi artikli 1 lõiget 3. Viimati nimetatu ongi kehtiva AutÕS § 103 aluseks ning seega vajab säte muutmist. Taasedastamise mõistele on tehnoloogilise neutraalsuse ja ühtlustamise eesmärgil lisatud täiendus, mille kohaselt ei sõltu kaabellevi kaudu taasedastamise teenuseks liigitamine viisist, kuidas vastava taasedastamisteenuse osutaja televisiooni- või raadioteenuse osutajalt programmi sisaldavaid signaale taasedastamiseks saab. Muudatuse eesmärgiks on vältida olukorda, kus liigselt tehnoloogiaspetsiifiline määratlus ei hõlma uusi edastusviise (nt otseedastamine), mistõttu autoriõiguste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad jäävad kaitseta. Taasedastamiseks loetakse televisiooni- või raadioprogrammi üldsusele taasedastamist ning seda sõltumata asjaolust, kas programm võetakse vastu kaabli või kaablita side kaudu, maapeale side või satelliitside kaudu. KabSat1-direktiivis on taasedastamise toiming tehnoloogiliselt väga kitsalt piiritletud: see peab toimuma kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel. Näiteks võib sellisel juhul programmi esmaedastus toimuda interneti kaudu (sh kaabli või kaablita side kaudu), kuid signaali taasedastus peab toimuma kaabel- või mikrolainesüsteemi kaudu33. Lõikes 3 defineeritakse „hallatud keskkond“, milleks paragrahvi tähenduses on keskkond, kus taasedastaja pakub turvalist taasedastamisteenust kasutajatele (vt selle kohta pikemalt eespool lõike 1 kommentaarides). Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 2 punktile 3. Punktiga 5 täiendatakse AutÕS-i II peatükki paragrahviga 104, millega võetakse üle KabSat2- direktiivi artikli 2 punkt 4 (lõige 1) ning artikli 8 lõige 1. Lõike 1 kohaselt on „otseedastamine“ tehniline protsess, mille käigus televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale muudele organisatsioonidele kui algne ringhäälinguorganisatsioon (näiteks kaabelleviteenuse osutajad või muud sarnase teenuse osutajad ehk signaali levitajad) sellisel viisil, et programmi sisaldavad signaalid ei ole edastamise ajal üldsusele mingil moel ligipääsetavad ega kättesaadavad. Lõikes 2 sätestatakse, et kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale otseedastuse kaudu signaali levitajale (kes need signaalid oma klientidele suunab), ilma et see televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastaks ühtlasi neid saateid sisaldavaid signaale ise otse üldsusele, loetakse seda televisiooni- või raadioteenuse osutajat ja signaali levitajat osalevaks üldsusele edastamise üksiktoimingus (konkreetne varaline õigus AutÕS § 13 lõike 1 punktis 9), milleks nad peavad saama õiguste omajatelt loa. Tegemist on nn puhta otseedastusega (ingl pure direct injection), mille puhul programmi sisaldav signaal televisiooni- või raadioteenuse osutajalt lähebki vaid otseedastuse tehnilise protsessi kaudu levitajale (see signaal ei jõua üldsuseni) ja levitaja viib signaali omakorda üldsuseni. Niisugusel juhul on tegemist KabSat2-direktiivi artikli 8 ning AutÕS-i lisatud paragrahvi 104 kohaldamisalasse jääva olukorraga. Taolisel viisil edastatakse Eestis selliseid telekanaleid nagu 33 Vt selle kohta ka O. Kuusk. Autoriõiguste teostamine raadio- ja televisiooniprogrammide otseedastamise korral. Magistritöö. Tartu Ülikool 2020 (edaspidi ka O. Kuusk. Magistritöö), lk 28. Kättesaadav: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/67664/kuusk_oliver.pdf?sequence=1&isAllowed=y. 8 Sony, Sony Turbo, Epic Drama, Filmzone, Filmzone+ jt34. Vajab ka täpsustamist, et KabSat2- direktiivi põhjenduspunkti 20 kohaselt ei tohiks signaali levitajaid käsitleda üldsusele edastamise üksiktoimingus osalevatena juhul, kui nad pakuvad televisiooni- ja raadioteenuse osutajale üksnes tehnilisi vahendeid, et ülekannete vastuvõtmist tagada või parandada35 (Eestis võib selliseks teenusepakkujaks eelduslikult pidada näiteks Levirat)36. Juhul kui otseedastuse tehnoloogilist protsessi küll kasutatakse, kuid paralleelselt edastab televisiooni- või raadioteenuse osutaja oma programmi sisaldava signaali ka ise üldsusele, ei ole enam tegemist „puhta otseedastusega“ ja kohaldatakse AutÕS §-st 103 tulenevat taasedastamise regulatsiooni (vt selle kohta ülalt). Sellisel viisil edastatakse näiteks ETV, ETV2, ETV+ ja ka France24 programme. Näiteks jõuab ETV programm sideoperaatorite võrkudesse, olles samaaegselt tasuta kättesaadav ka ERR-i portaalis37. Kuna tegemist on nii õiguslikult kui tehnoloogiliselt kompleksse küsimusega, siis on oluline, et siiski oleks võimalikult suures ulatuses tagatud õigusselgus. Mistõttu on antud küsimuses oluline ka see, mil moel toimub erinevate hõlmatud õiguste teostamine. Kui taasedastamise puhul on õiguste teostamine KabSat1 ja KabSat2-direktiivide alusel võimalik vaid kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismi kaudu, siis oleks õigusselguse mõttes vajalik sama mehhanismi levitajate huvides kasutada ka juhul, kui nad edastavad televisiooni- või raadioteenuse osutaja programmi üldsusele läbi otseedastuse tehnilise protsessi. Kuigi niisugusel juhul ei ole levitaja poolt enam tegemist taasedastamisega, siis on tema positsioon mõnes mõttes sarnane taasedastamisteenuse osutaja positsiooniga ning ka tema võiks saada kasu õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismist. Niisuguse võimaluse KabSat2-direktiivi artikli 8 lõige 2 ka pakub ja Eesti kasutab seda võimalust38. Kuna vastavad muudatused tehakse käesoleva eelnõuga AutÕS IX peatükki (õiguste kollektiivne teostamine), siis ka pikemad kommentaarid leiab käesolevast seletuskirjast vastavate paragrahvide juurest. Lõikes 3 sätestatakse, et televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja osalemine käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud üldsusele edastamise üksiktoimingus ei too kaasa televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja levitaja ühist vastutust üldsusele edastamise üksiktoimingu eest. Vastav selgitus leidub KabSat2-direktiivi põhjenduspunktis 20, mille kohaselt peaks televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja levitaja kandma vastutust vaid oma panuse eest otseedastuse kaudu üldsusele edastamise toimingus. Kui rikutud on üldsusele edastamiseks loa saamise ja selle eest tasu maksmise kohustust, peaks õiguste omaja saama esitada nõude nii televisiooni- või raadioteenuse osutaja kui ka levitaja vastu vastavalt poole panusele otseedastamise toimingus39. Tegemist ei oleks seega VÕS § 65 lõikest 1 tuleneva solidaarkohustusega võlausaldaja ees ega ka ühisvõlgnikega VÕS § 64 mõistes, vaid pigem VÕS § 63 lõikest 1 tuleneva osavõlgnike kohustusega40. Õiguste omaja ei saaks sellisel juhul 34 E. Vasamäe, P. Põldsamm. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/789 artikli 8 ülevõtmise kohta Eestis (edaspidi ka KabSat2 analüüs), lk 11-12. Kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehelt: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kabsat2_analyys_2019.pdf. Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 34. 35 Nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-325/14 punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika. 36 Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 38. 37 KabSat2 analüüs, lk 9. Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 39. 38 Vt selle kohta ka KabSat2 analüüs, lk 16–17. 39 Vt O. Kuusk. Mmagistritöö, lk 63–64. 40 Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 64. 9 nõuda kogu tasu maksmist ainult ringhäälinguorganisatsioonilt või levitajalt, vaid saaks seda kummaltki nõuda üksnes vastavale poolele langevas osas. Lõikega 4 sätestatakse, et suhted televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja vahel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otseedastamisel, sealhulgas õiguste omajatelt loa saamisel, määratakse kindlaks nende kokkuleppega. Sellise kokkuleppe puudumisel vastutavad televisiooni- või raadioteenuse osutaja ja signaali levitaja autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatelt loa saamise eest võrdsetes osades. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 8 lõikele 1 (viimane lause). See hõlmab nii vastava õiguse teostamise viisi (KabSat2- direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt võib selleks olla näiteks õiguste kohustuslik laiendatud kollektiivne teostamine) kui ka õiguste omajatele tasu maksmise korda41. Viimases küsimuses on eelnõu koostajad pidanud vajalikuks jätta vastava lepingu pooltele (televisiooni- ja raadioteenuse osutajad, levitajad, õiguste omajad) võimalus ise kokkulepeteni jõuda. Kuna eelnõuga on välja pakutud lahendus, et õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mudel kohalduks ka „otseedastuse“ puhul, siis toimetaks televisiooni- või raadioteenuse osutaja ning levitaja mõnes mõttes juba tuttavas edastamise ja taasedastamise süsteemis selle erisusega, et ei toimu televisiooni- või raadioteenuse osutaja programmi esmast üldsusele edastamist. See tõenäoliselt hõlbustab ka vastavate kokkulepete saavutamist juhul, kui tegemist on „otseedastuse“ raames teoste üldsusele edastamisega. Levitamisahela erinevate osapoolte jaoks on tegemist erineva majandusliku väärtusega kasutustega, mis omakorda kajastub õiguste omajale makstava tasu suuruses. Euroopa Komisjoni tellitud uuringu kohaselt on levinuimad kriteeriumid, mille alusel KEO-d ja levitajad Euroopas litsentsitasu määratlevad, levitaja pakutud programmide ja abonentide arv, vaatajate ja kuulajate arv, samuti võib tasu moodustada kindla protsendi levitaja käibest või tulust iga abonendi kohta42. Arvestada saaks ka näiteks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja reklaamitulu, mis on omakorda seotud programmi vaataja- või kuulajanumbritega. Selleks on omakorda (eriti digitaaltelevisioonile üleminekut arvestades) levitajad olulised teenuse ahela lülid. Levitajad omakorda pakuvad teenust tulu saamise eesmärgil, kusjuures klient ei maksa levitajale teenustasu mitte tehnilise teenuse eest, vaid juurdepääsu eest edastusele, mille edastamise õiguse on ringhäälinguorganisatsioon pooltevahelise lepinguga levitajale andnud43. Samuti on enamasti tegemist olukorraga, kus levitaja koondab ühte teenusesse mitme erineva meediateenuse osutaja programmi, lisaks komplitseerib seaduse tasandil lahenduste väljapakkumist olukord piiriülese „otseedastuse“ puhul. Mistõttu ei olegi eelnõuga välja pakutud ühtset lahendust õiguste omajatele makstava tasu proportsionaalseks jaotuseks televisiooni- ja raadioteenuse osutajate ning levitajate vahel, kuna see jaotus sõltub alati konkreetsest ärimudelist, levitamisahelast ning levitatavast sisust. Ka sellistes riikides, kus „otseedastuse“ tehniline lahendus kui üks üldsusele edastamise viis on seaduses kirjeldatud, on tasu maksmise küsimus lahendatud väga 41 Selle kohta, millest võib sõltuda tasu maksmine, vt O. Kuusk. Magistritöö, lk 44. 42 Vt Euroopa Komisjoni tellimusel valminud uuring „Survey and data gathering to support the evaluation of the Satellite and Cable Directive 93/83/EEC and assessment of its possible extension. Final Report. 2016“, p 104. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/study-satellite-and-cable-directive. Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 66. 43 Vt ka Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuring „Study on the application of Directive 2001/29/EC on copyright and related rights in the information society (the "Infosoc Directive"), ed. J.-P. Trialle. De Wolf & Partners, 2013 edaspidi ka infoühiskonna direktiivi 2013 uuring), p 228. Kättesaadav: https://op.europa.eu/en/publication-detail/- /publication/9ebb5084-ea89-4b3e-bda2-33816f11425b. Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 72. 10 üldsõnaliselt ning enamasti viidatudki vaid proportsionaalsuse kriteeriumile44. Õiguste omajate kaitseks on siiski ette nähtud, et sellise kokkuleppe puudumisel vastutavad pooled õiguste omajate ees võrdsetes osades45. Punktidega 6 ja 7 muudetakse AutÕS § 13 lõike 1 punkti 9 ning § 131 lõiget 4 ning need muudatused on seotud KabSat2-direktiivist tuleneva regulatsiooniga, mis puudutab taasedastamist. Kuna KabSat2-direktiivi kohaselt defineeritakse kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisele lisaks veel taasedastamine muude (kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisele sarnaste) tehniliste võimaluste kaudu, siis on selguse mõttes vajalik vastavalt muuta ka neid AutÕS sätteid, mis eelnevalt viitasid vaid „taasedastamisele kaabellevivõrgu kaudu“, asendades selle pelga „taasedastamisega“. Punktiga 8 muudetakse AutÕS § 14 lõiget 1 vastavalt DSM-direktiivi artiklile 18, sätestades üldise põhimõttena, et autorile makstav tasu peab olema „õiglane ja proportsionaalne“. DSM- direktiivi põhjenduspunkti 73 kohaselt peaks autorite ja esitajate46 tasu olema kohane ja proportsionaalne litsentsitud või üleantud õiguste tegeliku või potentsiaalse majandusliku väärtusega, võttes arvesse autori või esitaja panust kogu teosesse või muusse materjali ning kõiki muid asjaolusid, nagu turutavad või teose tegelik kasutamine. Ka kindlasummaline (ingl lump-sum) makse võib olla proportsionaalne ja õiglane tasu. Siinkohal on vaja märkida, et tegemist on pigem deklaratiivse normiga direktiivis, mitte nn tasu saamise õiguse kehtestamise nõudega. Nn tasu saamise õigusi on kehtivas EL-i ja sellest tulenevalt ka Eesti õiguses juba olemas ning need on kehtestatud selgelt määratletud kasutusaladel. Nii näiteks tuleneb direktiivi 2016/115/EÜ47 artiklist 5, et juhul, kui autor või esitaja on andnud oma fonogrammi või filmi originaali või koopiaga seotud õigused üle või neist loobunud fonogrammi või filmi tootja kasuks, säilib kõnealusel autoril või esitajal õigus saada rentimise eest õiglast tasu. Eesti õigusesse on kõnealune säte üle võetud AutÕS § 14 lõigetega 6 ja 7 (autoritele)48 ning § 67 44 Vt näiteks Belgia majandusõiguse seadustik (Code de droit économique), mille artikli XI. 227/2 § 1 sätestab: „Without prejudice to other legal and regulatory information requirements, producers, management companies, collective management organizations, uplink satellite station operators, broadcasting organizations, cable operators and distributors of signals are exchanged in good time with appropriate and sufficient information for the following purposes: 1 ° determining the type of operating act concerned, such as broadcasting, communication to the public by satellite, cable retransmission and / or communication to the public by direct injection; 2 ° the determination of the economic bases relevant for the calculation of remuneration; 3 ° the determination of the amount of remuneration already received and to be collected for these acts of communication to the public, in order to avoid anomalies concerning the payment of rights by broadcasting organizations, cable distributors and signal distributors.“ Sama artikli § 2 annab võimaluse ka rakendusakti kehtestamiseks, millega määrataks kindlaks infovahetuse sisu ja tingimused §-s 1 sätestatud nõuete täitmiseks ning tehtaks ka ettepanekuid tasu suuruse määramise parameetrite kohta. Kättesaadav: http://www.ejustice.just.fgov.be/eli/loi/2013/02/28/2013A11134/justel#LNK0436. 45 Vrd VÕS § 63 lg 1. Vt ka O. Kuusk. Magistritöö, lk 68. 46 Vt selle kohta kommentaarid käesoleva eelnõuga muudetava AutÕS § 68 lõike 1 kohta allpool. 47 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (kodifitseeritud versioon) (edaspidi ka rendi- ja laenutusdirektiiv). 48 Autorile puhul läheb Eesi õigus küll oluliselt kaugemale direktiivis sätestatust ning loovutamatu tasu saamise õigus laieneb ka kõikidele teistele kasutusviisidele peale rentimise. Vt selle kohta ka „Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu ja seletuskirja esialgne lähtematerjal“ lk 186–190, kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/autorioiguse_analuus_0.pdf. 11 lõike 1 punktiga 7 ja 68 lõikega 4 (esitajatele). DSM-direktiivist sarnast tasu saamise õigust ei tulene. Kogu DSM-direktiivi IV jaotise 3. peatüki sätted on suunatud teatud liiki (autori)lepingutele, mille sõlmimisel peab olema autorile ja esitajale tagatud m.h. õiglase ja proportsionaalse tasu maksmine. DSM-direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid küll kasutada erinevaid kordi selle põhimõtte (õiglase ja proportsionaalse tasu garanteerimine autoritele ja esitajatele) rakendamisel, kuid tegemist on siiski täpselt suunatud meetmega, mis kohaldub vaid teatud lepingulistele suhetele, mille üheks pooleks on füüsilisest isikust autor või esitaja49. Säte on lisaks koostatud liikmesriikide kehtivale praktikale tuginedes, kus enamasti tuginetakse „õiglase ja proportsionaalse tasu“ küsimuses ka kollektiivlepingutele või üldpõhimõtte tasandil regulatsioonile50. Kuna ka edaspidi on lepinguvabaduse põhimõtte järgimine oluline, sisaldab AutÕS artiklist 18 tulenevat vaid üldpõhimõtte tasandil, kokkuleppe saavutamine autori/esitaja ning teise lepingupoole vahel (millele viitab nt autorilepingute peatükk AutÕS-s) on jätkuvalt oluline. „Õiglase ja proportsionaalse“ tasu määratluse sisustamisel saaks arvestada ka põhimõtteid, mida VÕS § 28 lõike 2 järgi võetakse arvesse „vastavalt asjaoludele mõistliku hinna määramisel“51. Saamuti saab pöörduda nende liikmesriikide praktika poole, kus selline lähenemine juba praktikas kasutusel on. Kõnealuse teema kohta tehtud analüüsidest selgub, et tasu suuruse määramisel kasutatakse erinevaid viise, näiteks ühekordne makse, teose või esituse ärilise eduga seotud proportsionaalse tasu maksmine või eelnevate kombinatsioon. „Proportsionaalsuse“ kriteeriumi kasutab oma õiguses näiteks Prantsusmaa (kus see sisaldab muu hulgas konkreetse autori või esitaja panuse arvestamist kogu teosesse ja selle ärilise edu saavutamisse), samas kui Saksamaal kasutatakse „õiglase tasu“ maksmise põhimõtet, mille kohaselt peetakse õiglaseks ennekõike tasu, kui see on kollektiivlepinguga kokku lepitud (UrhG § 36) või igal muul juhul siis, kui konkreetne summa on lepingu sõlmimise ajal samas valdkonnas tavapärane ning õiglaseks peetav ja arvestab konkreetset kasutust (nt 49 Vt selle kohta ka kommentaarid käesolevas seletuskirjas eelnõuga AutÕS-i lisatud paragrahvide 491–493 kohta, millega võetakse üle DSM-direktiivi artiklid 19–23. 50 Vt näiteks Saksamaa autoriõiguse seadus (Urheberrechtsgesetz, UrhG) § 11. Saksamaa õiguses on olemas ka tugev kollektiivlepingute traditsioon (UrhG § 36), millest tulenevaid võimalusi saab seega olemasoleva praktika valguses näha ka kui võimalikku „erinevat korda“, mida direktiiv artikli 18 ülevõtmisel ette näeb, kättesaadav: https://www.gesetze-im-internet.de/englisch_urhg/englisch_urhg.html. Lisaks on kollektiivlepingute traditsioon läbivalt olemas ka Prantsusmaa autoriõiguses (Code de la propriété intellectuelle), ennekõike mis puudutab audiovisuaalsektorit (Code de la propriété intellectuelle, art L 132–25), kättesaadav: https://www.legifrance.gouv.fr/affichCode.do?cidTexte=LEGITEXT000006069414. Vt pikemalt 2014. aastal valminud analüüsist „Contractual arrangements applicable to creators: law and practice of selected Member States“ (koostajad Séverine Dusollier, Caroline Ker, Maria Iglesias, Yolanda Smits) (edaspidi ka 2014 autorilepingute analüüs), p 36–39, kättesaadav: https://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2009_2014/documents/juri/dv/contractualarangements_/contractualara ngements_en.pdf. Vt ka Euroopa Komisjoni poolt tellituna 2015. aastal valminud raport „Remuneration of authors and performers for the use of their works and the fixations of their performances“ (koostajad Lucie Guibault, Olivia Salamanca, Stef van Gompel) (edaspidi ka 2015 raport tasu saamise õiguse kohta), p 39–41, kättesaadav: http://publications.europa.eu/resource/cellar/c022cd3c-9a52-11e5-b3b7-01aa75ed71a1.0001.01/DOC_1. 51 VÕS § 28 lõike 2 kohaselt tuleb juhul, kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. VÕS kommentaaride kohaselt on tavaliselt tasutavaks hinnaks makstav turuhind. Vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura. Tallinn 2016 (edaspidi VÕS I kommentaarid), lk 152. Vt ka TsÜS § 65 (eseme väärtus). 12 kasutamisperioodi pikkust jms asjaolusid)52. Seega tuleks „õiglase ja proportsionaalse“ tasu määramisel arvestada autori või esitaja panusega teose või esituse loomisse ning ka nende panust teose või esituse ärilise edu tagamisse (sh näiteks reklaamimine). Kindlasti tuleb ka tähelepanu pöörata DSM-direktiivi põhjenduspunktile 82, mille kohaselt ei tohiks direktiivi tõlgendada nii, et see takistaks ainuõiguste omajatel lasta kasutada oma teoseid või kaasnevate õiguste objekte (nt esitusi) tasuta, sealhulgas tasuta lihtlitsentside kaudu, mis on kasulikud kõigile kasutajatele. Punktiga 9 täiendatakse AutÕS-i paragrahviga 171 ja defineeritakse mõned teoste vaba kasutust puudutavad mõisted, mis sisustavad DSM-direktiivi II jaotisest „Meetmed, millega kohandatakse erandeid ja piiranguid digitaalse ja piiriülese keskkonna jaoks“ tulenevaid termineid. Paragrahv paigutubki AutÕS IV peatüki „Autori varaliste õiguste teostamise piiramine (teose vaba kasutamine)“ algusesse. Lõikes 1 defineeritakse teksti- ja andmekaeve. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 2 punktile 2 ning seda selgitab põhjenduspunkt 8, mille kohaselt uued tehnoloogiad võimaldavad digitaalses vormis teabe (näiteks teksti, heli, piltide või andmete) automatiseeritud analüüsi, mida tuntakse enamasti teksti- ja andmekaevena. Teksti- ja andmekaeve võimaldab töödelda suurtes kogustes andmeid, et saada uusi teadmisi ja avastada uusi suundumusi. See tähendab, et teksti- ja andmekaeve ei tähenda asjaomase autoriõigusega kaitstava sisu kasutamist tavapärases mõttes (nt hariduslikel või meelelahutuslikel eesmärkidel), vaid tegemist on automatiseeritud kasutamisega, mille eesmärgiks on saada suurte andmemasside analüüsi pinnalt teavet muu hulgas mustrite, suundumuste, seaduspärasuste ja korrelatsioonide kohta. Lõikes 2 defineeritakse teadusasutus, milleks eelnõu kohaselt AutÕS tähenduses on teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse53 (TAKS) § 3 lõikes 1 nimetatud juriidiline isik, sealhulgas ülikool ja selle raamatukogu, samuti teadusinstituut või muu asutus, mille peamine eesmärk on teha teadusuuringuid või tegeleda õppetööga, mis hõlmab ka teadusuuringuid. Selleks, et teadusasutus saaks neile suunatud eranditest kasu, peab vastav asutus täiendavalt veel vastama tingimustele, mille kohaselt ta peab a) tegutsema mittetulunduslikul alusel või reinvesteerima kogu kasumi oma teadusuuringutesse või b) täitma avalikes huvides olevaid ülesandeid (mis võib kajastuda näiteks riiklikus rahastamises, õigusnormides või hankelepingutes) nii, et teadusuuringute tulemused ei ole soodustingimustel kättesaadavad ettevõtjale, kellel on otsustav mõju sellise asutuse üle. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 2 punktile 1, mida direktiivis aitab sisustada põhjenduspunkt 12. Nimetatud selgituse kohaselt hõlmavad teadusasutused üle EL-i väga erinevaid üksusi, kelle peamine eesmärk on teha teadusuuringuid (nii loodus- kui humanitaarteaduse valdkonnas) või teha seda koos haridusteenuste osutamisega. Direktiivi ülevõtmisel ei tohiks teadusorganisatsioonideks seevastu pidada organisatsioone, mille üle äriühingutel on otsustav mõju, võimaldades neil teostada kontrolli organisatsiooni üle, näiteks aktsionäride või liikmete kaudu, mis võib põhjustada eelisjuurdepääsu teadustöö tulemustele. Eelnõus sisalduv DSM-direktiivist tulenev definitsioon sobitub Eesti õigusesse TAKS §-s 3 sisalduva teadus- ja arendusasutuse määratluse valguses, millele eelnõuga viidatakse. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 11 täpsustab veelgi et kooskõlas 52 Vt nt 2015 raport tasu saamise õiguse kohta, p 39–41. 53 RT I, 19.03.2019, 92. 13 kehtiva EL teadusuuringute poliitikaga, mis ergutab ülikoole ja teadusinstituute tegema koostööd erasektoriga, peaksid teadusorganisatsioonid samuti saama tugineda sellele erandile, kui nende teadustegevus toimub avaliku ja erasektori partnerluse raames. Kuigi teadusasutused ja kultuuripärandiasutused peaksid ka edaspidi saama sellest erandist kasu, peaks neil olema võimalik tugineda teksti- ja andmekaeve tegemisel ka oma erasektori partneritele, sealhulgas kasutades nende tehnoloogilisi vahendeid. Kui TAKS-is sisalduva definitsiooni alla on hõlmatud ka asutusi, mis siiski ei vasta DSM- direktiivist tulenevatele ning käesolevas eelnõus sätestatud nõuetele (näiteks asutused, mille üle äriühingutel on otsustav mõju), ei saa vastav asutus kasu teksti- ja andmekaeve erandist DSM- direktiivi artiklist 3 tuleneva AutÕS uue, § 191 mõistes. Küll aga on sellisel juhul võimalik, et selline asutus saab tugineda DSM-direktiivi artiklist 4 tulenevale erandile, mis sisaldub käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-s 192 (üldine teksti- ja andmekaeve erand). „Teadusasutustele“ viitab Eesti kehtivas õiguses veel näiteks AutÕS § 19 punkt 3, mille kohaselt nii haridus- kui teadusasutused, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke, võivad reprodutseerida õiguspäraselt avaldatud teoseid õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus. Samuti viitab AutÕS § 19 punkt 2 õiguspäraselt avaldatud teose kasutamisele illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Ka selles kontekstis ei ole vastuolu „teadusasutuse“ definitsiooniga nii AutÕS-s kui ka koosmõjus TAKS-is sisalduva määratlusega. Lõikes 3 defineeritakse kultuuripärandiasutus, milleks on avalik raamatukogu, muuseum, arhiiv või filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelev asutus. Definitsioon tugineb DSM- direktiivi artikli 2 punktile 3. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 13 kohaselt tuleks kultuuripärandiasutusi mõista nii, et need hõlmavad avalikke raamatukogusid ja muuseume, olenemata sellest, mis liiki teoseid ja muud materjali nad oma püsikogudes hoiavad, samuti arhiive ning filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelevaid asutusi. Samuti selgitatakse, et need peaksid muu hulgas hõlmama rahvusraamatukogusid ja rahvusarhiive ning haridusasutuste, teadusorganisatsioonide ja avaliku sektori televisiooni- ja raadioteenuse osutajate arhiive ja üldsusele ligipääsetavaid raamatukogusid. „Kultuuripärandiasutusele“ on viiteid ka teistes AutÕS-i peatükkides, näiteks seoses kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamisega AutÕS-i kõnesoleva eelnõuga lisatavate normide kohaselt selle VII peatüki uues, 3. jaos (vt selle kohta kommentaarid allpool). Punktiga 10 muudetakse kehtiva AutÕS § 19 struktuuri ning loetakse paragrahvi senine tekst lõikeks 1, kuna DSM-direktiivist tulenevate nõuete ülevõtmiseks on vajalik kõnealusesse paragrahvi veel kahe lõike lisamine (lõiked 2 ja 3, vt selle kohta kommentaarid allpool). Üldise märkusena vajab kõigi DSM-direktiivist tulenevate vaba kasutuse regulatsiooni tehtavate muudatuste osas täpsustamist järgmine asjaolu. Kehtiv AutÕS on üles ehitatud nii, et eraldi peatükkides on sätestatud autoriõiguste (II–VII peatükk) ning autoriõigusega kaasnevate õiguste (VIII peatükk) regulatsioon. Kui autoriõigusega kaasnevaid õiguseid teatud küsimustes reguleerib mõni seaduse üldises struktuuris autoriõiguse regulatsiooni alla käiv säte, siis on sellele vajaduse korral viidatud. Nii näiteks on toimitud ka vaba kasutuse juhtude reguleerimisel. Autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide (esitused, fonogrammid jms) vaba kasutuse üldised sätted leiab AutÕS §-st 75, mille lõike 1 punkti 6 kohaselt on autoriõigusega 14 kaasnevate õiguste omaja loata ning tasu maksmiseta lubatud teose esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate ning nende salvestiste ja filmi kasutamine ka „muudel juhtudel, mil teoste autorite õigusi on piiratud käesoleva seaduse 4. peatükis“. Sellist konstruktsiooni kasutatakse ka kõnesoleva eelnõuga AutÕS-s tehtavate vaba kasutuse juhtusid puudutavate muudatuste puhul. See tähendab, et vajalikud täpsustused ja muudatused tehakse peamiselt AutÕS IV peatükis ning kuna DSM-direktiiv hõlmab kõikides oma vaba kasutust puudutavates sätetes nii teoseid kui autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte, siis kohalduvad need muudatused üldjuhul (AutÕS § 75 lõike 1 punkti 6 kaudu) automaatselt ka autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele. Punktiga 11 muudetakse kehtiva AutÕS § 19 punkti 2 sõnastust, mis hõlmab hetkel infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 3 punktist a, direktiivi 2006/115/EÜ54 artikli 10 lõike 1 punktist d ning direktiivi 96/9/EÜ55 artikli 6 lõike 2 punktist b ja artikli 9 punktist b tulenevat „hariduserandit“56. Kehtivat erandit ei ole plaanis muuta, kuid ulatuses, milles haridusvaldkonnas illustreerival eesmärgil kasutamine (reprodutseerimine ja üldsusele edastamine ning kättesaadavaks tegemine) vastab DSM-direktiivis sätestatud uuele vaba kasutuse juhule, peaks kasutus toimuma vastavalt § 19 lõike 1 punktile 32 (vt selle kohta allpool). Kuigi juba kehtiva õiguse kohaselt võib iseenesest pidada ka digitaalses vormis kasutuse (DSM-direktiivis sõnastatud piirangu kohaldamisala) hariduserandiga kaetuks, siis selle osa eraldamist uue sätte alla on eelnõu koostamisel peetud vajalikuks ennekõike piiriüleste olukordade puhul õigusselguse saavutamiseks (vt §-i 19 lisatav lg 3 allpool) ning täiendavalt on digitaalses vormis kasutusele direktiivi kohaselt seatud ka muid tingimusi, mida AutÕS § 19 punkt 2 kehtivas õiguses selle erandi puhul ei sisalda (kasutamine haridus- või teadusasutuse vastutusel, tema ruumides või muudes asukohtades või turvalises elektroonilises keskkonnas, kuhu on juurdepääs üksnes haridusasutuse õpilastel või üliõpilastel ja õppepersonalil). DSM- direktiivi artikli 25 kohaselt võivad liikmesriigid DSM-direktiiviga ette nähtud erandite või piirangutega hõlmatud kasutusviiside või -alade puhul võtta vastu või jätta kehtima avarama sisuga õigusnormid, mis on kooskõlas andmebaaside direktiivis ja infoühiskonna direktiivis sätestatud erandite ja piirangutega. Seega on eelnõuga jäetud puutumata hariduserandi ulatus teoste kasutamiseks illustreerival eesmärgil selles osas, mida ei saa pidada „digitaalses vormis“ kasutamiseks (nt illustreerivad jaotusmaterjalid tundides kohapeal, mida kehtiv õigus lubab ka nt AutÕS § 19 punkti 3 alusel). Ühtlasi on sättega üle võetud DSM-direktiivi artikli 24 lõike 2 punktiga b tehtud muudatused infoühiskonna direktiivi. DSM-direktiivi ülevõtmine ei muuda 54 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (kodifitseeritud versioon) (edaspidi ka rendi- ja laenutusdirektiiv). 55 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta (edaspidi ka andmebaaside direktiiv). 56 Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti a kohaselt võib teost või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutada (s.t direktiivi kohaselt reprodutseerida ning üldsusele edastada, sh kättesaadavaks teha) illustreeriva materjalina õppetöös või teadusuuringutes ning ulatuses, mis on õigustatult vajalik taotletava mitteärilise eesmärgi saavutamiseks. Kuna tegu on vaba kasutusega, siis lisatingimuseks on veel allika, sh autori nime märkimine, kui see pole võimatu. Sellisena on erand sätestatud ka ülejäänud viidatud direktiivides. Rahvusvahelisel tasandil tuleneb teose vaba kasutamise võimalus juba Berni kirjandus- ka kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 10 lõikest 2. Vt ka Berni kirjandus- ja kunstiteiste kaitse konventsiooniga ühinemise seadus (RT II 1994, 16/17, 49). 15 vastava vaba kasutuse „illustreeriva eesmärgi“ kui niisuguse olemust, selles osas tuleb ka täpsustatud vaba kasutuse puhul lähtuda senisest arusaamast. Illustreerival eesmärgil kasutamine võib erinevate teoseliikide puhul tähendada erinevat mahtu, näiteks romaanist väikest osa (paar lehekülge, peatükk), ka muusikateose (fonogrammi) puhul võib illustreerival eesmärgil mõnel juhul olla õigustatud vaid katkendi kasutamine muusikateosest (ka fonogrammist), samas luuletuse või kujutava kunsti teose puhul võib eelduslikult aga kasutada illustreerival eesmärgil tervet teost57. Eesti õigus sisaldab veel ühte haridusvaldkonda puudutavat erandit, mis ei tulene üksüheselt ühestki EL direktiivist, kuid sisaldub Eesti õiguses juba AutÕS kehtima hakkamisest saadik. Nimelt lubab AutÕS § 22 teatud tingimustel teose vaba avalikku esitamist58. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 3 punkt o lubab liikmesriikidel näha ette erandi õiguste objekti kasutamiseks muudel vähese tähtsusega juhtudel, mis liikmesriikidel on oma riigisiseste õigusaktidega juba ette nähtud, tingimusel et tegemist on üksnes analoogsete kasutusviisidega, mis ei mõjuta kaupade ja teenuste vaba ringlust EL-s59. Sätet ei ole plaanis muuta tulenevalt DSM-direktiivis sätestatust, kuna tegemist on kindlapiirilise kasutamisviisiga, mis hõlmab teose avalikku esitamist (AutÕS § 13 lg 1 p 7), see tähendab teose (või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti) esitamist kohapeal viibivate kuulajate juuresolekul60. Seega ei ole eelnõu koostamisel peetud vajalikuks AutÕS § 22 täpsustamist, kuna tegemist ei ole ka piiriülest kasutamist võimaldava ainuõiguse piiranguga. Kõnealuse erandi kohaldamisala ega praktika ei muutu seoses DSM-direktiivist tulenevate muudatustega. Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks kehtiva AutÕS § 19 punkt 31, kuna see sisaldab üldsõnalist vaba kasutust seoses teksti- ja andmekaevega, mis DSM-direktiivist tulenevalt on nüüd oluliselt detailsemalt reguleeritud (vt selle kohta allpool kommentaarid eelnõuga AutÕS-ile lisatavate paragrahvide 191 ja 192 kohta). 57 Vt selle kohta DSM-direktiivi põjenduspunkt 21. Vt ka infoühiskonna direktiivi 2013 uuring, p 359–362. 58 Samuti kohaldub see erand autoriõigusega kaasnevate õiguste kasutamisel. Vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2019 otsus asjas 2-16-17491, p 14. 59 Vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2019 otsus asjas 2-16-17491, p 16. 60 Infoühiskonna direktiivi põhjenduspunkti 23 kohaselt tuleb üldsusele suunamise/edastamise (ing communication to public) õigust käsitleda laiemas mõttes, et hõlmata edastamist üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Vt selle kohta ka S. von Lewinski, M. M. Walter. European Copyright Law. A Commentary. Oxford University Press 2013, p 980–982. Vt samasuguse tõlgenduse kohta nt L. Bentley, B. Sherman, D. Gangjee, P. Johnson. Intellectual Property. 5th Edition. Oxford University Press, 2018, p 157–158. Samas tõdevad autorid, et üldsusele suunamise (ing communication to public) ja avaliku esitamise (ing public performance) õiguste sisustamisel on EL-i õiguses kohati keeruline vahet teha, sest tegu ei ole EL-i tasandil harmoneeritud varalise õigusega ning osaliselt võivadki liikmesriikides, kus autoritele on garanteeritud mõlemad varalised õigused, need kattuda. Samamoodi tõlgendavad avaliku esitamise õigust ka J. Ginsburg ning S. Ricketson Berni konventsiooni artikli 11 tõlgendustes. Vt selle kohta J. Ginsburg. S. Ricketson. International Copyright and Neighbouring Rights. The Berne Convention and Beyond. Volume 1. Oxfort University Press, 2010, p 706. Eestis sätestab AutÕS § 10 lg 1 avaliku esitamise õiguse üldsusele suunamise ühe „alaosana“, kuid AutÕS §-ga 22 piiratava konkreetse õiguse osas saab lähtuda selle ulatusest juba Berni konventsiooni artiklis 11 sätestatud piirides (vt ka AutÕS § 10 lg 3). Teisisõnu on teose avaliku esitamisega tegemist juhul, kui „üldsus“ viibib paigas, kus teose (avalik) esitamine toimub. See avalik esitus võib toimuda nii live-esitusena (mida infoühiskonna direktiivi art 3 lg 1 ei hõlma) või tehnilise vahendi kaudu (nt raadiost, maki pealt, arvutist; seda infoühiskonna direktiivi art 3 lg 1 hõlmab). Sellise tõlgenduse on kõnealuses küsimuses andnud ka Riigikohus oma 27.11.2019 otsuses asjas 2-16-17491 (punkt 16.1 ja seal viidatud kohtupraktika). 16 Punktiga 13 täiendatakse AutÕS § 19 lõiget 1 (vt vastavate struktuursete muudatuste kohta ülalt) punktiga 32, mille kohaselt on täiendavaks teose vaba kasutamise juhuks õiguspäraselt avaldatud teose digitaalses vormis kasutamine (reprodutseerimine ja üldsusele suunamine), üksnes illustreerimise eesmärgil ja tingimusel, et selline kasutamine toimub mitteärilisel eesmärgil, haridusasutuse vastutusel, tema ruumides või muudes asukohtades või turvalises elektroonilises keskkonnas, kuhu on juurdepääs üksnes haridusasutuse õpilastel või üliõpilastel ja õppepersonalil. Tegemist on DSM-direktiivi artikli 5 ülevõtmisega, kus kõnealused sätted sisalduvad lõikes 1. Juba kehtivas õiguses sisaldub sarnase sisuga erand (AutÕS § 19 punkt 2), mis tuleneb peamiselt omakorda infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 3 punktist a (mille alusel piiratakse reprodutseerimisõigust, üldsusele edastamise õigust ning kättesaadavaks tegemise õigust). Samuti sisaldub Eesti õiguses võimalus teha õiguspäraselt avaldatud teosest koopiaid õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutuses, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke (AutÕS § 19 punkt 3). Selle erandi kehtestamine tugineb ennekõike infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktile c. Infoühiskonna direktiiv ei teinud kõnealuseid erandeid liikmesriikidele ülevõtmiseks kohustuslikuks, mistõttu regulatsioon on seni olnud liikmesriigiti üsna erinev61. Piiriülestes situatsioonides aga loob selline killustatus õigusselgusetust, mistõttu sisaldub DSM-direktiivis kohustusliku iseloomuga erand (vt selle kohta ka DSM-direktiivi põhjenduspunktid 5, 19 ja 23). See tähendab, et DSM-direktiivi artikli 5 lõikes 1 sisalduvas ulatuses peab kõigis liikmesriikides olema võimalik sarnastel alustel teose vaba kasutus. Kuna Eestis on haridusvaldkonda puudutavatel vaba kasutuse juhtudel juba pikk rakenduspraktika, siis ei muudeta eelnõuga AutÕS § 19 punkti 2 (mis kohaldub ka näiteks analoogformaadis kasutustele) ega ka punkti 3, kuid konkreetselt digitaalses vormis illustreerival eesmärgil kasutuste62 korral haridusasutuse poolt tuleb edaspidi lähtuda käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud uuest regulatsioonist, mida saab pidada erisätteks AutÕS § 19 (uue lõike 1) punkti 2 suhtes. Erandiga on sätte kohaselt hõlmatud nii koopiate tegemine (reprodutseerimisõiguse piiramine) kui ka erinevad üldsusele suunamise viisid, sealhulgas õiguste objekti kättesaadavaks tegemine, tehnilise vahendi abil eksponeerimine (nt slaidide näitamiseks) jms, samuti oleks selgelt hõlmatud õiguste objekti tehnilise vahendi kaudu avalik esitamine63. DSM-direktiiv sätestab artikli 5 lõikest 1 tulenevast erandist (digitaalses vormis kasutamine haridusasutustes) kasusaamisele teatud tingimusi. Nii näiteks on kõnealune vaba kasutus võimalik vaid siis, kui kasutus toimub haridusasutuse vastutusel, tema ruumides või muudes asukohtades. See tähendab, et asutus saab õppetööd läbi viia ka muudes kohtades peale asutuse 61 Vt „Commission Staff Workig Document. Impact Assessment on the modernisation of EU copyright rules. Part 1/3“ (SWD(2016) 301 final) (edaspidi ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3), p 88–89. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/impact-assessment-modernisation-eu-copyright-rules. Vt ka 2016. aastal Euroopa Komisjoni tellitud uuring „Assessment of the impact of the European copyright framework on digitally-supported education and training practices“ (koostajad: Rimantas Dumčius, Raquel Xalabarder, Povilas Junas, Donatas Pocius, Karolis Šaduikis, Tadas Šakūnas) (edaspidi 2016 haridusvaldkonna analüüs), p 45–57. Kättesaadav: https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/1ba3488e-1d01-4055-b49c- fdb35f3babc8. 62 Digitaalses vormis kasutuste alla paigutuvad nt skaneerimine (analoogkoopia digiteerimine), digitaalne kopeerimine (kui juba algne teos oli digitaalses formaadis, nt internetist allalaadimise tulemusena saadud koopia), teoste lisamine ettekannetesse (nt slaididele), kursusematerjalide hulka, elektroonilistele tahvlitele kuvamine, teoste salvestamine haridusasutuste sisevõrkudesse või andmebaasidesse vms. Vt selle kohta ka Euroopa Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 89. 63 Vt õiguste kattumise kohta eespool AutÕS § 19 punkti 2 muudatuste kommentaarid. 17 enda ruumide, näiteks raamatukogus või muuseumis, ning saada kasu erandist (ehk sellise digitaalses vormis õppetegevuse illustreerimisel ei pea autorilt luba küsima ega ka tasu maksma). DSM-direktiivi põhjenduspunkt 22 kinnitab, et kõnealune kasutus peaks aset leidma haridusasutuse vastutusel toimuva õppetöö raames, sealhulgas eksamite või sellise õppetöö ajal, mis toimub väljaspool haridusasutuse ruume, näiteks muuseumis, raamatukogus või muus kultuuripärandiasutuses, ning peaks piirduma sellega, mis on selliseks õppetööks vajalik. Samuti täpsustakse, et konkreetne vaba kasutus peaks hõlmama teoste või muu materjali kasutamist klassis või muudes kohtades just digivahendite, näiteks elektrooniliste tahvlite või internetiühendust võimaldavate digiseadmete abil64 (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 19). Lisaks sätestab eelnõu, et erandit saab kasutada ka distantsõppeks ehk juhul, kui kasutus toimub turvalises elektroonilises keskkonnas, kuhu on juurdepääs üksnes haridusasutuse õpilastel või üliõpilastel ja õppepersonalil. Direktiivi põhjenduspunkti 22 kohaselt on erandiga hõlmatud kasutamine distantsilt turvalises elektroonilises keskkonnas, näiteks e-õppe kursuste või vastavat kursust täiendavale õpetamismaterjalile juurdepääsu raames. Turvalise elektroonilise keskkonna all tuleks mõista digitaalset õpetamis- ja õpikeskkonda, millele pääsevad juurde üksnes haridusasutuse õppepersonal ning õppeprogrammis osalevad õpilased või üliõpilased, eelkõige asjakohaste autentimismenetluste abil, mille hulka kuulub salasõnal põhinev autentimine. Sellistele keskkondadele on sageli juurdepääs ka lapsevanemal, mis seega on samamoodi erandiga hõlmatud kasutamine. Asjaolu, et kasutamine peab toimuma „haridusasutuse vastutusel, tema ruumides või muudes asukohtades või turvalises elektroonilises keskkonnas, kuhu on juurdepääs üksnes haridusasutuse õpilastel või üliõpilastel ja õppepersonalil“ tähendab ka seda, et erandiga ei ole hõlmatud laiale üldsusele suunatud kursused65 või materjalid66. Sellisel juhul toimub igasugune teoste kasutamine üldistest autoriõiguse põhimõtetest lähtuvalt67, mille kohaselt on teose kasutamiseks vajalik õiguste omaja luba, samuti on teatud juhtudel tõenäoliselt siiski võimalik tugineda nn tsiteerimiserandile68. Kasusaajatena on märgitud DSM-direktiivis just haridusasutused, kellele on vastav erand suunatud, viiteid „teadusasutusele“ või teadusuuringute eesmärgile direktiivis ei ole (vastupidiselt nt infoühiskonna direktiivile, kus artikli 5 lõike 3 punkti a kohaselt on lubatud vaba kasutus illustreeriva materjalina õppetöös või teadusuuringutes). Direktiivi põhjenduspunkti 20 kohaselt peaksid erandist kasu saama kõik konkreetse liikmesriigi tunnustatud haridusasutused, sealhulgas nii alg-, kesk-, kutse- kui ka kõrghariduse tasandil. See tähendab, et hõlmatud on siiski ka mitmed asutused, keda Eesti õiguse kohaselt saab lugeda ka teadusasutuseks TAKS-i alusel (nt ülikoolid, kes on Eesti Vabariigi haridusseaduse69 alusel ka 64 Eelnõus on kasutatud määratlust „digitaalkujul“ kasutamine, sarnane lähenemine on ka näiteks AutÕS § 25 2 lg 1, mille kohaselt defineeritakse „teos või muu kaitstud objekt“ vaba kasutamise korral nägemispuudega inimeste huvides, mille kohaselt peetakse kaitstud objektiks „mis tahes kandjal, sealhulgas digitaalsel kujul õiguspäraselt avaldatud raamat, ajakiri, ajaleht või muu kirjutis ning selle illustratsioon, samuti märgistik, sealhulgas noodileht, mida kaitstakse autoriõigusega või autoriõigusega kaasnevate õigustega“. 65 Nt MOOC-id (Massive Open Online Courses) 66 Nt OER-id (Open Educational Resources). 67 Vt täpsemalt selle kohta ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 91–92. 68 AutÕS § 19 punkt 1, mille kohaselt saab õiguspäraselt avaldatud teost tsiteerida ja refereerida motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust ning märkides ära kasutatud allika ning autori (kui see on teosel märgitud). 69 RT I, 19.03.2019, 84 (edaspidi ka HaS). 18 „haridusasutused“). Mistõttu ei ole praktilisi probleeme erandile tugineda saavate isikute piiritlemisega pigem ette näha, kui sellised asutused töötavad näiteks kaugõppe ja piiriülese hariduse programme välja kõrghariduse tasandil. „Haridusasutusena“ on eelnõus silmas peetud HaS-s „haridusasutusena“ nimetatud asutusi, erisusi ei ole ette nähtud. See tähendab, et „haridusasutuseks“ ka AutÕS-i mõistes peetakse nii koolieelseid lasteasutusi, põhikoole ja gümnaasiume, kutseõppeasutusi, rakenduskõrgkoole, ülikoole, huvikoole ning 70 täienduskoolitusasutusi . Haridusasutusi, kus toimub õpetamine ja õppimine õppekava alusel, nimetatakse HaS-s ka „õppeasutuseks“71. Kuna kehtiva AutÕS § 19 punktis 3 viidatakse erandist kasusaajana „haridusasutusele“ (mitte „õppeasutusele“), siis on kõnesoleva eelnõuga sarnaselt lähenetud ka DSM-direktiivi alusel lisatud erandist kasusaajaid, nimetades nendeks „haridusasutused“, kuna praktikas ei ole olulist vahet „õppeasutuse“ ning „haridusasutuse“ vahel, erandist kasusaajate hulk ei ole märkimisväärselt mõjutatud. Erandist saavad kasu haridusasutused üksnes sellises ulatuses, milles kasutamine on põhjendatud konkreetse õppetöö mitteärilise eesmärgiga. Haridusasutuse organisatsiooniline struktuur või rahastamisvahendid ei peaks olema tegevuse mitteärilise iseloomu kindlakstegemisel otsustavad. Sarnane lähenemine sisaldub juba infoühiskonna direktiivis (vt selle põhjenduspunkt 42), seega põhimõttelist muudatust DSM-direktiiv selles osas kaasa ei too72. Edasi peaks märkima, et DSM-direktiivi artikkel 5 võetakse Eesti õigusesse üle AutÕS IV peatüki 2. jao muudatustega. Ka kehtivas õiguses kuulub teose vaba kasutamine hariduslikel eesmärkidel (AutÕS § 19 punktid 2 ja 3) struktuurselt nende vaba kasutuse juhtude hulka, mille kompenseerimist õiguste omajale otseselt ette ei nähta. Siiski tuleb tähele panna, et AutÕS § 271 lõike 1 kohaselt on autoril ja kirjastajal õigus saada tasu teose reprograafilise reprodutseerimise eest muu hulgas AutÕS § 19 punktis 3 nimetatud juhul. See tähendab, et kehtivas õiguses juba sisalduva ühe haridusvaldkonda puudutava erandi puhul on osaliselt tegu siiski kompenseeritava vaba kasutusega. Tegemist on Eestis juba juurdunud süsteemiga ning selle põhialuseid ei ole täpsustatud regulatsioonist tulenevalt plaanitud muuta73. Seetõttu jääb eelnõu kohaselt ka edaspidi kõnealune DSM-direktiivi artiklil 5 põhinev ja senist AutÕS § 19 punkti 2 täpsustav vaba kasutus AutÕS-s selliseks, mida õiguste omajale ei kompenseerita. DSMdirektiiv ei kohusta liikmesriike õiguste omajatele vastava erandi alusel teose kasutamist kompenseerima (vt DSM-direktiivi artikli 5 lõige 4 ning põhjenduspunkt 24)74. 70 HaS § 3 lg 2. Vt ka Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS), kus on loetletud Eestis tegutsevad haridusasutused: https://enda.ehis.ee/avalik/avalik/oppeasutus/OppeasutusOtsi.faces. 71 HaS § 19 lg 1. „Õppeasutuste“ liigitus toimuv vastavalt neis omandatava hariduse ülesannetele ja tasemetele samadeks alaliikideks nagu HaS §-s 3 lõikes 2 nimetatud „haridusasutused“ ehk koolieelsed lasteasutused (HaS § 24), põhikoolid ja gümnaasiumid (HaS § 20), kutseõppeasutused (HaS § 21), rakenduskõrgkoolid (HaS § 22), ülikoolid (HaS § 23), huvikoolid (HaS § 25) ning täienduskoolitusasutused (HaS § 26). 72 Vt selle kohta täpsemalt infoühiskonna direktiivi 2013 uuring, p 365-366. 73 Ajavahemikus 18-31.05.2020 viidi Justiitsministeeriumi poolt läbi küsitlus haridusasutustes, mille eesmärgiks oli kaardistada kõnealuste asutuste poolt illustreerimise eesmärgil teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamine AutÕS-is juba sisalduvate vaba kasutuse juhtude alusel. Kuna andmekogumises osalejate koguarv ei võimaldanud tõskindlaid üldistusi vastavate trendide kohta, siis ei pakuta käesoleva eelnõuga välja põhimõttelisi muudatusi, ennekõike ei ole ette nähtud muuta senist põhimõtet, et tegemist on õiguste omajale suurel määral mittekompenseeritava vaba kasutusega. Vt andmekogumise kohta pikemalt käesoleva seletuskirja punktis 10. 74 EL-i liikmesriikides on selles küsimuses kujunenud erinev praktika. Mitmes liikmesriigis kasutatakse kompenseerimata erandi süsteemi. Näiteks Sloveenia autoriõiguse ja kaasnevate õiguste seadus (Copyright and related rights act) § 49, kättesaadav: http://www.uil- sipo.si/fileadmin/upload_folder/zakonodaja/ZASP_EN_2007.pdf; Slovakkia autoriõiguse seadus (Copyright Act) 19 Lõpetuseks on vajalik selgitada, et DSM-direktiivi artikkel 5 sisaldab veelgi sätteid, mis ei ole ülevõtmiseks kohustuslikud ning mille eesmärgiks oli jätta liikmesriikidele võimalus kohaldada ka edasi oma seniseid regulatsioone võimalikult suures ulatuses (vähendamata loomulikult DSM-direktiivi kohustuslikust erandist tulenevaid võimalusi piiriüleses kasutuses). Direktiivi põhjenduspunkti 23 kohaselt võivad liikmesriigid otsustada erandi või piirangu kohaldamisel täielikult või osaliselt lähtuda ka asjakohaste litsentside kättesaadavusest, mis hõlmavad vähemalt samasugust kasutust, mis on lubatud erandi või piirangu alusel. Litsentsimissüsteemid võiksid põhineda näiteks kollektiivsel litsentsimisel või laiendatud kollektiivsel litsentsimisel, et haridusasutused ei peaks iga õiguste omajaga eraldi läbirääkimisi pidama75. Eestis on hariduserand juba praegu käsitletav vaba kasutusena ning selles osas ei näe käesolev eelnõu ette põhimõttelisi muudatusi. Punktiga 14 lisatakse paragrahvile 19 lõiked 2 ja 3. Sätted tuginevad DSM-direktiivi artiklitel 7(1) ja 5(3). Lõikega 2 sätestatakse, et lepingu tingimus, mis piirab teose vaba kasutust eelnõuga AutÕS-i lisatud § 19 lõike 1 lõike punktis 32 nimetatud viisil, on tühine. Säte põhineb DSM-direktiivi artikli 7 lõikel 1. See tähendab, et liikmesriigid peaksid tagama, et lepingutest tulenevad sätted, millega püütakse kõnealuse erandi kohaldamist mingil viisil piirata või takistada, ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Tegemist on teatud EL-i õigusaktide puhul varaliste õiguste piiramise (erandite) reguleerimisel kasutatava konstruktsiooniga, mis annab täiendava kaitse eranditest ja piirangutest kasusaajale, kuna õiguste omajad ei saa sellisel juhul teose vaba kasutamist lepinguga piirata. Senistest EL-i direktiividest on näiteks andmebaaside direktiiv 96/9/EÜ76, direktiiv 2009/24/EÜ77 ning Marrakechi direktiiv78 lugenud samamoodi teatud juhtudel erandeid reguleerivad normid imperatiivseks. Seni õiguste piiramist reguleerinud horisontaalse iseloomuga infoühiskonna direktiiv jättis küsimuse erandite imperatiivsusest sisuliselt § 28, kättesaadav: https://www.indprop.gov.sk/swift_data/source/pdf/legislation/pravo_03618.pdf; Horvaatia autoriõiguse seaduse (Copyright Act) artikkel 88, kättesaadav: https://www.dziv.hr/files/file/eng/zakon_autor_ENG.pdf; Läti autoriõiguse seaduse (Copyright Law) §-d 19 ja 21, kättesaadav: http://www.gencs.eu/uploads/european_patent_trademark_registration/latvia/Copyright%20Law%20Latvia.pdf; Leedu autoriõiguse seaduse (Law on copyright and related rights) § 22, kättesaadav: https://e- seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/5f13b560b2b511e59010bea026bdb259?jfwid=9tq147ogj. Samas paljudes riikides on tegu kompenseeritava erandiga (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Austria) või hoopis litsentsidel põhinevate süsteemidega, nt laiendatud kollektiivlitsentsidega (nt Soome, Rootsi, Taani). Vt selle kohta ka „Commission Staff Workig Document. Impact Assessment on the modernisation of EU copyright rules. Part 3/3“ (SWD(2016) 301 final) (edaspidi Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 3/3), Annex 10C, p 147–152. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/impact-assessment-modernisation-eu-copyright-rules. Samuti vt 2016 haridusvaldkonna analüüs, p 93–99. 75 Vt ülevaadet eri riikides kasutatavate litsentsimisvõimaluste kohta teoste kasutamisel haridusasutustes 2016 haridusvaldkonna analüüsist, p 49–51. 76 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta (edasi ka andmebaaside direktiiv) artikkel 15, AutÕS-s vastavalt § 251 ning § 755 lg 4. 77 Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/24/EÜ õiguskaitse kohta (kodifitseeritud versioon) (edaspidi ka arvutiprogrammide direktiiv) artikkel 8, AutÕS-s vastavalt § 24 lg 5 ja § 25 lg 3. 78 Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/1564, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude kaitstud objektide teatavaid lubatud kasutusviise pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides ning millega muudetakse direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi Marrakechi direktiiv) artikli 3 lõige 5, AutÕS-s vastavalt § 253 lg 2. 20 käsitlemata. DSM-direktiivis on see küsimus konkreetses kontekstis ja konkreetsete erandite puhul jällegi lahendatud. Lõikega 3 sätestatakse, et teose kasutamine Eestis asutatud haridusasutuses käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud § 19 lõike 1 punktis 32 nimetatud viisil loetakse toimuvaks selles Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis, kus asub asjaomane haridusasutus. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 5 lõikele 3. Arvestades asjaolu, et lisatud erand hõlmab potentsiaalselt ka piirüleseid kasutusviise, on tegemist olulise sättega, mille eesmärgiks on anda erandist kasusaajatele õiguskindlus, et Eestis sätestatud erandile (AutÕS § 19 p 32) tuginedes on illustratsioone sisaldavate õppematerjalide kasutamine õiguspärane ka teiste EL-i liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga liitunud riikide territooriumil (ja vastupidi). Selliseid sätteid leiab AutÕS-st veelgi, näiteks § 275 (orbteose staatuse vastastikune tunnustamine), § 253 lg 3 (tegevuse piiriülene ulatus pädevatele üksustele nägemispuudega isikutele vaba kasutuse alusel koopiate tegemisel, arvestades Marrakechi direktiiviga sätestatud erandi kohustuslikku iseloomu), samuti on vastavaid sätteid Euroopa Liidu määrustes79. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt on üks seniste erandite ja piirangute praktilisi probleeme seotud just sellega, et olemasolevas õigusraamistikus ei ole käsitletud piiriülest mõju. Selline olukord võib pärssida digitaalselt toetatavat õppetööd ja kaugõpet. Seepärast ongi vajalik kehtestada uus kohustuslik erand tagamaks, et haridusasutustel oleks täielik õiguskindlus olukordades, kus digiõppe käigus kasutatakse teoseid või muud materjali, sealhulgas interneti kaudu ja piiriüleselt. Intellektuaalse omandi üldpõhimõtete kohaselt on õiguste omajale garanteeritud ainuõigused territoriaalse iseloomuga. See tähendab, et siseriiklikud normid peaksid laienema vaid sama riigi kodanikest õiguste omajale ning hõlmama kasutusi konkreetse riigi territooriumil. Rahvusvaheliste ja regionaalsete (EL) normidega on aga võimaldatud laiem kasutusala ja ühtlasem käsitlus. Nii ka kõnealuse erandi puhul. DSM-direktiivi artikli 4 lõikega 3 maandatakse täiendavad riskid ning kindlustatakse, et ühes LR-s erandi alusel lubatud vaba kasutuse alusel saab õiguste objekti kasutada ka teistes EL-i liikmesriikides ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga liitunud riikides80. See tähendab, et kui Eestis asutatud haridusasutus kasutab teoseid Eestis kehtivate normide alusel illustreerimise eesmärgil, siis on olemas õiguskindlus, et selline kasutamine on võimalik ilma täiendavate lubadeta ka EL-üleselt (isegi kui teises LR-s on tegemist näiteks kombineeritud süsteemiga, kus osa nn hariduserandist toimib vaba kasutuse reeglite alusel ja osa litsentsipõhiselt). Punktiga 15 täiendatakse AutÕS-i paragrahvidega 191 ja 192. Tegemist on vaba kasutuse juhtudega teksti- ja andmekaeve eesmärkidel, mis tulenevad DSM-direktiivi artiklitest 3 (teadusuuringu eesmärgil toimuv teksti- ja andmekaeve) ja 4 (üldine teksti- ja andmekaeve). Eesti õiguses paigutuvad need vaba kasutuse juhud AutÕS IV peatüki 2. jakku, kus paiknevad sellised erandid, mille puhul kompenseerimist õiguste omajale ette ei nähta. DSM-direktiivi 79 Vt näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1563, mis käsitleb teatavate autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide ligipääsetavas vormis koopiate piiriülest vahetamist liidu ja kolmandate riikide vahel pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides (ELT L 242, 20.9.2017, lk 1–5) (edaspidi Marrakechi määrus), artiklid 3 ja 4. Samuti vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1128 võrgusisuteenuse piiriülese kaasaskantavuse kohta siseturul (ELT L 168, 30.06.2017, lk 1–11) (edaspidi ka kaasaskantavuse määrus) artikkel 4. 80 Vt selle kohta täpsemalt ka infoühiskonna direktiivi 2013 uuring, p 383–386. 21 põhjenduspunkti 17 kohaselt peaks, arvestades DSM-direktiivi artiklist 3 tuleneva erandi olemust ja ulatust (piiratud teadusuuringutega tegelevate üksustega), asjaomase erandi tõttu õiguste omajatele põhjustatud võimalik kahju olema minimaalne. Seetõttu ei peaks liikmesriigid nägema ette õiguste omajatele hüvitise maksmist seoses kasutusega käesoleva direktiiviga kehtestatavate teksti- ja andmekaeve erandite alusel. Mis puudutab DSM-artiklit 4, siis seal on ette nähtud õiguste omaja võimalus piirata oma teoste kasutamist erandiga ette nähtud viisil (välistada selline kasutus). Mistõttu sobivad mõlemad teksti- ja andmekaevet puudutavad erandid AutÕS IV peatüki 2. jakku. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 8 kohaselt võib teatavatel juhtudel teksti- ja andmekaeve hõlmata materjali, mis on kaitstud autoriõigusega või sui generis andmebaasi tegija õigusega81 või mõlemaga, eelkõige seoses teoste või muu materjali reprodutseerimisega või andmebaasist sisu väljavõtete tegemisega või mõlemaga, mis juhtub näiteks siis, kui andmed teksti- ja andmekaeve käigus normaliseeritakse. Kui kohaldatav erand või piirang puudub, on selliseks tegevuseks vaja õiguste omajate luba. Põhjenduspunkt 9 täpsustab, et teksti- ja andmekaevet võib teha ka pelgalt faktide või andmete puhul, mis ei ole autoriõigusega kaitstud, ja sellisel juhul ei ole autoriõiguse normide kohaselt luba vaja. Samuti võib esineda teksti- ja andmekaeve juhtusid, millega ei kaasne reprodutseerimine või mille puhul reproduktsioonid kuuluvad ajutise reprodutseerimise suhtes kohaldatava kohustusliku erandi alla, mis on sätestatud direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõikes 1, mille kohaldamist tuleks jätkata teksti- ja andmekaeve meetodite puhul, millega ei kaasne koopiate valmistamist väljaspool kõnealuse erandi kohaldamisala. Paragrahviga 191 võetakse üle DSM-direktiivi artikkel 3, mille eesmärgiks on sätestada reeglid teadusuuringute eesmärgil toimuvale teksti- ja andmekaevele. Lõikes 1 sätestatakse, et teksti- ja andmekaeve eesmärkidel (vt definitsioon eespool eelnõuga AutÕS-i lisatud §-s 171) teosest koopia tegemiseks (reporodutrseerimiseks AutÕS § 13 lg 1 punkti 1 mõistes) ei pea teatud tingimustel luba küsima. Erandist kasusaajatena on nimetatud teadusasutused ja kultuuripärandiasutused. Mõlemad on defineeritud käesoleva eelnõuga AutÕS’sse tehtud muudatustega (vt selle kohta ka eespool AutÕS-ile lisatud § 171 kommentaarid). Teksti- ja andmekaevet saab teostada allikatest, millele kasusaajatel on seaduslik juurdepääs näiteks väljaannete tellimuste kaudu või avatud juurdepääsu litsentsiga (vt selle kohta ka DSM-direktiivi põhjenduspunktid 10 ja 14). DSM-direktiivi põhjenduspunkti 14 kohaselt peaks teadus- ja kultuuripärandiasutuste, sealhulgas nendega seotud isikute suhtes kehtima teksti- ja andmekaeve erand just seoses sisuga, millele neil on seaduslik juurdepääs. Seaduslikku juurdepääsu tuleks mõista nii, et see hõlmab juurdepääsu sisule avatud juurdepääsu poliitika või õiguste omajate ja teadusasutuste või kultuuripärandiasutuste vaheliste lepinguliste kokkulepete alusel, nagu abonemendid, või muudel seaduslikel viisidel. Näiteks teadusasutuste või kultuuripärandiasutuste abonementide puhul tuleks eeldada, et nendega seotud isikutel, kellele asjaomane abonement laieneb, on seaduslik juurdepääs. Seaduslik juurdepääs peaks samuti hõlmama juurdepääsu sisule, mis on veebis tasuta kättesaadav. See tähendab näiteks, et Rahvusraamatukogu andmebaasidest saavad teksti- ja andmekaeve eesmärkidel koopiaid teha kõik isikud, kellel on juurdepääs Rahvusraamatukogu vastavatele andmebaasidele (näiteks abonendina), ennekõike tähendab see koopiate tegemist kohapeal. Juhul kui teadus- või 81 AutÕS VIII1 peatükk. 22 kultuuripärandiasutusel palutakse teha koopiaid oma andmebaasist ning saata need mõne teise asutuse töötjale (näiteks ülikoolides), siis on see võimalik, kuid igal juhul peab järgima DSM- direktiivist tulenevaid täiendavaid nõudeid selliste koopiate hoiustamisele (DSM-direktiivi artikli 3 lõige 2 ning vastavad kommentaarid allpool). Lisaks peab tähele panema, et tegemist peab olema „seadusliku juurdepääsuga“, see tähendab, et kui näiteks raamatukogu on saanud mõne andmebaasi kasutajaks tingimusel, et sellele saavad juurdepääsu vaid raamatukogu abonendid, siis ülejäänud isikutele raamatukogu ei peaks sellisel juhul ligipääsu teksti- ja andmekaeveks võimaldama. Kui andmebaasi tegija poolt selliseid piiranguid ei ole, siis on põhimõtteliselt võimalik anda juurdepääs teksti- ja andmekaeveks kõigile soovijatele. Samas sellisel juhul peab koopia tegija ikkagi olema teadlik, et tegemist on väga konkreetsel eesmärgil koopia tegemise võimalusega ning ise hoolikalt vastavatest tingimustest kinni pidama. Raamatukogu võiks omalt poolt teavitada oma kogude kasutajaid vastavatest tingimustest. Eestis võib tekkida küsimus ka antud normide koosmõju kohta säilituseksemplari seadusega82 (SäES). DSM-direktiivi artiklis 3 sätestatud erandile laieneb sama direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt ei kohaldata kõnealuse erandiga vastuolus olevaid lepingulisi sätteid (vt AutÕS-s käesoleva eelnõuga tehtud muudatused allpool). Mistõttu saab järeldada, et kõik isikud, kellel on teadus- või kultuuripärandiasutuse kogudele seaduslik juurdepääs, peaksid saama kogudesse kuuluvaid teoseid teksti- ja andmekaeve eesmärkidel kopeerida. SäES § 14 sätestab säilituseksemplaride kättesaadavaks tegemise ning kasutamise tingimused, mille kohaselt võib (teksti- ja andmekaevel relevantsete) võrguväljaannete ja trükiste algmaterjalide säilituseksemplare kasutada autoriseeritud töökohas. Autoriseeritud töökohana käsitletakse SäES § 16 kohaselt digitaalse säilituseksemplari kohalkasutuseks mõeldud arvutiterminali, mida kasutades on tehniliste ja füüsiliste vahenditega välistatud säilituseksemplari üldsusele kättesaadavaks tegemine või välistele andmekandjatele salvestamine. Sellised töökohad asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus, Eesti Rahvusraamatukogus, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus, Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus ning Tartu Ülikooli Raamatukogus. Kuna SäES § 12 lõigete 4 ja 5 kohaselt on võrguväljaannete ja trükise algmaterjalide säilitajaks Rahvusraamatukogu, siis on põhiline rõhk ka teksti- ja andmekaeve erandi puhul just Rahvusraamatukogul. SäES § 12 lõike 6 kohaselt on filmi algmaterjali säilituseksemplari säilitaja Rahvusarhiiv, kus aga autoriseeritud töökohta SäES kohaselt ei ole. Seega on SäES mõistes tegemist sisuga, millele saavad juurdepääsu raamatukogude abonendid ning mida seega saaks kasutada ka teksti- ja andmekaeveks. Viimane eeldab teosest koopia tegemist, kuid selleks annab omakorda loa AutÕS vastav erand teksti- ja andmekaeveks. Küll aga tuleb siin silmas pidada asjaolu, et teksti- ja andmekaeveks kasutamine sellise sisu puhul on võimalik teadustöö eesmärgil, sest DSM-direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt ei saa lepinguga keelata niisugust vaba kasutamist. Küll aga lubab nn üldine erand teksti- ja andmekaeveks (DSM-direktiivi artikkel 4, vt selle kohta kommentaarid allpool AutÕS-ile lisatud § 192 kohta) sellise kasutamise õiguste omajal välistada. See tähendab, et õiguste omaja (nt kirjastus) peaks säilituseksemplari loovutamisel teada andma, kui ta ei soovi, et konkreetset teost kasutatakse teksti- ja andmekaeveks üldistel eesmärkidel. Küsimus on veel näiteks selles, kas raamatukogu saab tehtud koopiaid teksti- ja andmekaeve eesmärkidel kasutamiseks majast välja anda. Direktiiv ei anna selles küsimuses otseselt juhiseid, kuid direktiivi eesmärki silmas pidades võib 82 RT I, 07.07.2016, 1. 23 eeldada, et koopiate tegemine teise asutuse uurijate või teadlaste palvel on võimalik 83. Sageli peab teadlane teksti- ja andmekaeveks saama eri andmekogudest kokku mahuka andmemassi, mille põhjal uuringuid teostada. See aga eeldab koopiate tegemise võimalust asutuste poolt, kus vastav sisu „kaevamiseks“ olemas on. Küll aga tuleb teksti- ja andmekaeve erandi puhul siinjuures silmas pidada koopiate turvalise säilitamise kohustust. Koopiate säilitamise kohustuse adressaadi kohta direktiiv otseselt suuniseid ei anna, kuid kuna koopiate säilitamisel peab olema tagatud nõuetekohane turvalisus, siis tuleb vastavate otsuste tegemisel hinnata ka seda, kellel on selliseks säilitamiseks parimad võimalused. Pigem on võimalik direktiivi tõlgendada nii, et koopiate säilitamise kohustus lasub teadlasel või uurimisasutusel, kes koopiate tegemist (näiteks raamatukogult) tellib. Koopiate säilitajaks võib olla ka mõni usaldusväärne kolmas osapool. Praktikas võib lahenduseks ollagi asutustevaheline koostöö ning vastavad säilitamistingimused võiks kõnealuse erandi kohaldamiseks koostööpartnerid omavahel kokku leppida (millele viitab ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 15). Siinkohal, nagu iga teise vaba kasutuse juhu puhul, tuleb nii või teisiti alati arvestada ka nn kolmeastmelise testi nõudeid, mille valguses iga vaba kasutuse juhtu hinnata84 (vt AutÕS § 17), samaväärselt tuleb neid tingimusi kohaldada ka DSM-direktiiviga EL-i õigusesse kohustuslikuna lisatud uutele eranditele (vt selle kohta DSM-direktiivi artikli 7 lõike 2 viide infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõikele 5 ning DSM-direktiivi põhjenduspunkt 6). Lõikes 2 sätestatakse, et teosest teksti- ja andmekaeveks tehtud koopiate säilitamisel tuleb tagada nõuetekohane turvalisuse tase ning neid võib säilitada teadusuuringute, sealhulgas nende uuringute tulemuste kontrollimise tarvis. Direktiivi põhjenduspunkti 15 kohaselt võib teadus- ja kultuuripärandiasutustel teatavatel juhtudel, näiteks teadusuuringute tulemuste hilisemaks kontrollimiseks, olla vajalik erandi alusel tehtud koopiat säilitada ning seda tuleks teha turvalises keskkonnas. Liikmesriigid peaksid saama riigi tasandil otsustada koopiate säilitamise täiendava konkreetse korra üle, sealhulgas määrata kõnealuste koopiate säilitamiseks usaldusväärseid organeid. Et mitte põhjendamatult piirata erandi kohaldamist, peaks selline kord olema proportsionaalne ja piirduma sellega, mis on vajalik koopiate turvaliseks säilitamiseks ja omavolilise kasutamise ärahoidmiseks. Eestis on kõnealuse erandi puhul toimunud kohtumisi ning nende tulemusena ei saa pidada hetkel võimalikuks normide tasandil täpsustusi. Praktikas on näiteks võimalik kasutada selliste koopiate hoiustamiseks teadusandmete repositooriume (näiteks Tartu Ülikooli repositoorium DataDOI85). Lõikes 3 sätestatakse täiendavad kontrollivõimalused õiguste omajatele, kes tohivad kohaldada meetmeid, et tagada nende võrkude ja andmebaaside turvalisus ja terviklikkus, kus talletatakse nende teoseid. Kõnealused meetmed ei tohi minna kaugemale (olla rangemad), kui on vaja nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Tegemist ei ole tehniliste kaitsemeetmete lisamise võimalusega õiguste omajatele kehtiva AutÕS § 803 mõistes, sest selle mehhanismi kohaldamine erandist kasusaamise takistamisel on DSM-direktiivist tulenevalt võimatu (vt DSM-direktiivi artikli 7 lõige 2 ja käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud vastavad muudatused 83 Vt analoogia korras infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punkt c ning põhjenduspunkt 40. Vt samuti infoühiskonna direktiivi 2013 uuring, p 261, 264–265. 84 Vt selle kohta nt Euroopa Kohtu otsused asjas C-5/08, punkt 58, asjas C-145/10, punkt 110, liidetud kohtuasjades C-403/08 ja C-429/08, punkt 181. Samuti vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2019 otsus asjas 2-16-17491, punkt 21. 85 Vt selle kohta: http://datadoi.ut.ee/. 24 allpool). Küll aga on jäetud õiguste omajale võimalus, et juhul, kui ta tuvastab oma andmebaasist ebaproportsionaalselt mahukate koopiate tegemise, saaks ta välja selgitada, kas tegemist on just teksti- ja andmekaeveks vajalike koopiatega või mitte. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 16 selgitab, et pidades silmas juurdepääsutaotluste ning teoste ja muu materjali allalaadimiste potentsiaalselt suurt arvu, peaks õiguste omajatel olema lubatud võtta meetmeid, kui on olemas risk, et nende süsteemide või andmebaaside turvalisus ja terviklikkus võib sattuda ohtu. Selliseid meetmeid võib võtta näiteks eesmärgiga tagada, et nende andmetele pääsevad juurde üksnes nendele seaduslikku juurdepääsu omavad isikud, muu hulgas IP-aadressi kinnitamise või kasutaja autentimise kaudu. Kõnealused meetmed peaksid olema kaasnevate riskidega proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on vajalik, et tagada süsteemi turvalisus ja terviklikkus, ning need ei tohiks takistada erandi tõhusat kohaldamist. Lõikega 4 välistatakse võimalus piirata lepinguga teose vaba kasutust teksti- ja andmekaeve eesmärkidel teadusuuringute eesmärgil. Säte põhineb DSM-direktiivi artikli 7 lõikel 1. See tähendab, et liikmesriigid peaksid tagama, et lepingutest tulenevad sätted, millega püütakse kõnealuse erandi kohaldamist mingil viisil piirata või takistada, ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Tegemist on teatud EL-i õigusaktide puhul õiguste piiramise (erandite) reguleerimisel kasutatava konstruktsiooniga, mis annab täiendava kaitse eranditest ja piirangutest kasusaajale, kuna teose vaba kasutamist eelnõuga hõlmatud soodustatud isikute huvides ei saa õiguste omaja poolt lepinguga piirata. Paragrahviga 192 võetakse üle DSM-direktiivi artikkel 4 ning muudatuste eesmärgiks on sätestada tingimused teose vabaks kasutamiseks teksti- ja andmekaeve eesmärkidel, mis jäävad väljapoole käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-i 191. Lõikega 1 sätestatakse nn üldine erand teose kopeerimiseks teksti- ja andmekaeve eesmärkidel. Kui eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-s 191 toodud tingimustel on võimalik teose vaba kasutus teadusuuringute eesmärgil ja kasusaajateks on teadus- ning kultuuripärandiasutused, siis käesoleva paragrahviga sätestatakse tingimused selliseks teksti- ja andmekaeve erandiks, millest kasusaajate ring ei ole piiratud ning mida võib teostada ka näiteks ärilisel eesmärgil tegutsev isik. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on lisaks teadusuuringutele teksti- ja andmekaeve meetodite kasutamine levinud ka mujal era- ja avaliku sektori asutustes, et analüüsida suuri andmehulki erinevates eluvaldkondades ja eri eesmärkidel, sealhulgas valitsemissektori teenuste puhul, keerukate äriotsuste tegemisel ja uute rakenduste või tehnoloogiate arendamisel. Teksti- ja andmekaeve kasutajad võivad seista silmitsi õiguskindlusetusega selle suhtes, kas teksti- ja andmekaeve eesmärgil võib teha reproduktsioone ja väljavõtteid teostest ja muust materjalist, millele neil on seaduslik juurdepääs, eelkõige juhul, kui tehnilise protsessi jaoks tehtud reproduktsioonid või väljavõtted ei pruugi vastata infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõikes 1 (AutÕS-s § 181) sätestatud ajutise reprodutseerimise suhtes kehtiva erandi kõigile tingimustele. Selleks et tagada sellistel juhtudel suurem õiguskindlus ja soodustada innovatsiooni ka erasektoris, ongi DSM-direktiiviga ette nähtud teksti- ja andmekaeve eesmärgil teostest või autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud objektidest tehtud reproduktsioonide ja väljavõtete suhtes teatavatel tingimustel kohaldatav üldine erand ning lubatud säilitada tehtud koopiaid teksti- ja andmekaeve eesmärkidel nii kaua kui vaja. Ka kõnealuse üldise teksti- ja andmekaeve erandi puhul on oluline, et erandit tuleks kohaldada üksnes juhul, kui kasusaaja pääseb teosele või muule 25 materjalile juurde seaduslikult, sealhulgas siis, kui see on tehtud üldsusele veebis kättesaadavaks. Lõikes 2 sätestatakse, et õiguste omajatele peaks siiski jääma võimalus litsentsida oma selliste teoste ja muu materjali kasutamist, mis ei kuulu DSM-direktiivis teksti- ja andmekaeveks sätestatud kohustusliku erandi ega infoühiskonna direktiivis sätestatud erandite ja piirangute kohaldamisalasse (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 18) ning kõnealuse erandi potentsiaalse ulatusliku kohaldamisala tõttu ongi jäetud õiguste omajale võimalus sellest erandist kasusaamine sõnaselgelt kohasel viisil välistada. Seda võib teha eelnõu kohaselt näiteks masinloetavate vahenditega veebis üldkättesaadavaks tehtud sisu puhul. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 18 selgitab, et üldsusele veebis kättesaadavaks tehtud sisu puhul tuleks pidada õiguste kaitsmist asjakohaseks üksnes masinloetavate vahendite, sealhulgas metaandmete ning veebisaidi või teenuse tingimuste abil86. Muudel juhtudel võib olla asjakohane kaitsta õigusi muul viisil, näiteks lepinguliste kokkulepete või ühepoolse deklaratsiooniga87. Kindlasti on oluline see, et kõnealune nn üldine teksti- ja andmekaeve erand ei tohiks mõjutada teadustöö eesmärgil teksti- ja andmekaeve suhtes sätestatud kohustuslikku erandit (käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 191) ega infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõikes 1 (AutÕS § 181) ette nähtud ajutise reprodutseerimise suhtes kehtivat erandit. Lõikes 3 sätestatakse nn üldise teksti- ja andmekaeve erandi puhul tingimus, et erandi kohaselt tehtud koopiaid võib teksti- ja andmekaeve eesmärkidel säilitada nii kaua kui vaja. Näiteks kui analüüsitakse valeuudiseid, siis peaks olema mingi aeg uudiste koopiate säilitamiseks, et uudiste tõelevastavus (või mitte) kindlaks teha. Punktiga 16 asendatakse AutÕS §-s 20 läbivalt sõnad sõnad „avaliku arhiivi, muuseumi või raamatukogu“ sõnaga „kultuuripärandiasutus“ vastavas käändes, kohandades paragrahvi teksti uue definitsiooniga (AutÕS §-s 171, mis käesoleva eelnõuga kõnealusele seadusele lisatakse). Nimelt tuuakse DSM-direktiivi ülevõtmisega seoses AutÕS-sse mõisteaparaat, mille kohaselt seni eraldi „avalikuks arhiiviks, muuseumiks ja raamatukoguks“ nimetatud asutusi saab edaspidi paigutada „kultuuripärandiasutuse“ alla. Seni EL-i tasandil avalikele arhiividele, raamatukogudele ja muuseumidele laienevaid erandeid sisaldava infoühiskonna direktiiviga ei teki vastuolu, kuna DSM-direktiiv toob kultuuripärandiasutuse määratluse alla otsesõnu veel lisaks muuseumidele, arhiividele ja raamatukogudele näiteks ka „filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelevad asutused“, mis ka praegu arhiividena sisuliselt AutÕS § 20 86 Litsentsilepingu võib sõlmida ka arvutivõrgu vahendusel ja/või ühe poole (eelduslikult litsentsiandja) tüüptingimustel, mispuhul kohalduvad AutÕS-i ja VÕS-i litsentsilepinguid puuudtavatele sätetele täiendavalt veel vastavad VÕS sätted. Tüüptingimustega on tegemist näiteks ka veebiteenuse kasutamise tingimustes sisalduvate litsentsilepingute näol, mis sõlmitakse klikkimisega arvutiekraanil lepingutingimustega nõustumist märkival ikoonil või loetakse sõlmituks veebiteenuse kasutamise näol. Loe täpsemalt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura. Tallinn 2019 (edaspidi VÕS II kommentaarid), lk 455 ja seal viidatud allikad. 87 AutÕS § 48 lg 1 sõnastus viitab litsentsile kui kahe poole vastastikusele kokkuleppele, kuid õiguste omaja või tema õigusjärglase poolt antud luba kehtib AutÕS § 13 lõike 1 sõnastusest tulenevalt teose kasutamiseks ka juhul, kui see on väljendatud vastava isiku poolt ühepoolselt. Teost kasutada sooviva isiku nõustumine teose kasutamisega litsentsis märgitud tingimustel võib sel juhul väljenduda ka konkludentselt selles, et ta asub teost kasutama, olles teadlik teose kasutamise tingimustest. Vt ka VÕS II kommentaarid, lk 460. 26 kohaldamisalasse kuuluvad88 ning võivad seega kasu saada AutÕS §-s 20 sisalduvatest vaba kasutuse juhtudest. Kehtiv õigus kasutab orbteoste regulatsiooni puhul (AutÕS IV peatüki 4. jagu) määratlust „avalik mäluasutus“, mis hõlmab avalikke arhiive, muuseume, raamatukogusid, teadus- ja haridusasutusi või filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelevaid asutusi (AutÕS § 272 lg 1 p 1). Tegu on küll AutÕS §-s 20 sisalduvatele asutustele sarnase asutuste loeteluga, mistõttu võiks kaaluda terminibaasi ühtlustamist (kasutada AutÕS-s läbivalt DSM-direktiivist tulenevat terminit „kultuuripärandiasutus“). Siiski ei ole kõnesolevas eelnõus sellist muudatust tehtud, sest teatud ulatuses on mõisted siiski erineva sisuga (näiteks „avalik mäluasutus“ orbteoste regulatsioonis hõlmab otsesõnu ka „teadus- ja haridusasutusi“89, mis aga DSM-direktiivi alusel „kultuuripärandiasutuste“ mõistega hõlmatud ei ole90). Seega on eelnõu koostamisel jäetud siiski AutÕS-s paralleelselt kehtima kaks osaliselt kattuvat määratlust: 1) üldine termin „kultuuripärandiasutus“ ning 2) orbteoste regulatsiooni puudutav termin „avalik mäluasutus“. Punktiga 17 muudetakse AutÕS § 20 lõike 1 punkt 2 ja võimaldatakse kultuuripärandiasutusel teha mis tahes kujul või andmekandjal koopiaid oma kogusse kuuluvatest teostest, kui eesmärk on selliseid teoseid säilitada, ja teha seda nende säilitamiseks vajalikus ulatuses. Punkt on võrreldes kehtiva õigusega (võimaldab teha koopia teose säilimise tagamiseks) täpsustatud tulenevalt DSM-direktiivi artiklist 6. Sätte alusel on kultuuripärandiasutusel91 võimalik sättes nimetatud tingimustel kasutada oma kogusse kuuluvat teost. Selline lisatingimus on juba kehtivas õiguses olemas erinevatele mäluasutustele laienevate vaba kasutuse juhtude kohaselt (vt AutÕS § 20 lg 1) ning selle eesmärgiks on tagada, et kultuuripärandiasutusel litsentsi alusel kasutuses olevad teosed (nt teatud osas e-raamatud, mille lugejatele kättesaadavaks tegemiseks on raamatukogu saanud kirjastuselt litsentsi92) oleks siiski kasutuses vaid litsentsi tingimustele vastavalt ning seega oleks paremini kaitstud ka erinevad ärimudelid93. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 29 kohaselt tuleks direktiivi kohaldamisel teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte pidada kultuuripärandiasutuse püsikollektsiooni kuuluvaks, kui see asutus omab või püsivalt hoiustab nimetatud teoste või muu materjali koopiaid, näiteks omandi ülemineku või litsentsilepingute, seaduslike hoiustamiskohustuste või püsiva säilitamiskokkuleppe tulemusena. Lisatud on täpsustus, et vastava koopia saab teha säilimise tagamiseks „vajalikus ulatuses“. Kehtivas õiguses otseselt sellist lisatingimust ei sisaldunud, kuid praktikas ei too see täpsustus kaasa märkimisväärseid muudatusi, sest niikuinii tuleb iga vaba kasutuse juhu puhul hinnata selle kooskõla nn kolmeastmelise testiga (vt selle kohta ka eespoolt) vastavalt AutÕS §-le 17, mis seega juba kehtivas õiguses vaba kasutuse mahule piirid seab. Seetõttu on tegemist pigem 88 Samasuguse tõlgenduse leiab ka infoühiskonna direktiivi 2013 uuringust, p 267. 89 Vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/28/EL orbteoste teatavate lubatud kasutusviiside kohta (edaspidi orbteoste direktiiv) artikkel 1 ja põhjenduspunkt 1. 90 Küll on hõlmatud teadus- ja haridusasutuste arhiivid ja üldsusele ligipääsetavad raamatukogud (vt DSM direktiivi põhjenduspunkt 13). 91 Vt definitsioon käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-st 171. 92 Sageli nimetatakse sellist mudelit ka „e-laenutamiseks“. 93 Selline tingimus, et vaba kasutuse juhtude alusel saab kultuuripärandiasutus kasutada vaid oma kogusse kuuluvad teost, on DSM-direktiivis läbivalt lisatud, sh selgitatud põhjenduspunktis 27. 27 formaalse muudatusega, mis siiski aitab erandi ulatust paremini mõista juba konkreetse normi tasandil. Võrreldes kehtiva õigusega on lisatud ka otsesõnu viide digitaalsete koopiate tegemise võimalusele. Iseenesest katab piiratav reprodutseerimisõigus AutÕS § 13 lõike 1 punkti 1 kohaselt igasugused koopiad, sealhulgas digitaalsed, kuid kultuuripärandiasutustele suunatud konkreetse erandi puhul on eelnõu koostamisel soovitud see eraldi üle kinnitada. Seda enam, et kõnesoleva eelnõuga tunnistatakse kehtetuks AutÕS § 20 lõike 1 punkt 4 (vt selle kohta allpool), mille kohaselt on avalikul arhiivil, muuseumil ja raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost „digiteerida kogu säilitamise eesmärgil“. Tundub, et eriti DSM-direktiiviga pakutud võimaluste valguses (vt DSM-direktiivi põhjenduspunktid 25 ja 27) on vastava vaba kasutuse juhu sisustamisel tegemist pigem kattuvate eranditega, kuna mõlemad piiravad reprodutseerimisõigust. Ühe kehtiva AutÕS § 20 lõike 1 punkti all nimetatakse seda siiski „koopia tegemiseks“ (punkt 2) ja teise punkti all „digiteerimiseks“ (punkt 4). Eesmärgiks on mõlemal siiski mäluasutuse kogu, kollektsiooni ehk sellesse kuuluvate teoste säilitamine. AutÕS § 20 sätestati selle praeguseni kehtival kujul 2006. aastal autoriõiguse seaduses tehtud muudatustega94. Eelnõu seletuskirja kohaselt anti muudatustega (punkt 4) selgem õiguslik alus avalikele arhiividele, muuseumidele ja raamatukogudele teostada kogude digiteerimist95. AutÕS § 20 lg 1 p-de 1 ja 2 tingimused annavad toonase seletuskirja kohaselt teatud juhtumitel võimaluse kogudes olevaid teoseid digiteerida, kuid kardeti eriarvamuste tekkimist seaduse tõlgendamise osas. Mistõttu õiguskindluse huvides sätestatigi seadusega vaba kasutuse juhtum just digiteerimise tarvis (punkt 4). Digiteerimise mõiste ja sisu põhines seletuskirja kohaselt kultuuriministri 13.02.2004. a käskkirjaga nr 31 kinnitatud riiklikul strateegial ”Eesti kultuuripärandi digitaalse säilitamise riiklik strateegia 2004-2007”, mille kohaselt hõlmab digiteerimine „koopiate tegemist säilitamise eesmärgil“. Kuna DSM-direktiivi eesmärk on just teoste ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud objektide kasutamise võimaldamine muu hulgas digiteerimisprojektides, siis on käesoleva eelnõu koostaja hinnangul õiguskindlus digiteerimise valguses saavutatud ka ilma AutÕS § 20 punktita 4. Pigem võib õigusselgusetust tekitada kahe väga sarnase vaba kasutuse juhu sisustamine ja koosmõju. Punktiga 18 tunnistatakse kehtetuks AutÕS § 20 lõike 1 punkt 4. Selle kohta on kommentaarid juba olemas ülal punkti 17 juures. Punktiga 19 muudetakse AutÕS § 20 lõiget 2. Sätte kohaselt kohaldatakse AutÕS § 20 lõike 1 punktides 1 ja 3 sisalduvat vaid juhul, kui ei ole võimalik omandada teose uut koopiat. See tähendab, et vastavat tingimust peab arvestama, kui kultuuripärandiasutus teeb oma kogusse kuuluvast teosest koopia kadunud, hävinud või kasutuskõlbmatuks muutunud teose asendamiseks (punkt 1) või mõne teise kultuuripärandiasutuse kogusse kuulunud kadunud, hävinud või kasutuskõlbmatuks muutunud teose asendamiseks (punkt 3). Kehtivas õiguses kohaldatakse seda tingimust ka AutÕS § 20 lõike 1 punktis 2 sisalduva vaba kasutuse juhul (teose säilimise tagamiseks tehtav koopia). Samas AutÕS § 20 lõike 1 punktis 4 sisalduv vaba 94 Autoriõiguse seaduse muutmise seadus (RT I 2006, 28, 210). 95 Seletuskiri autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde (eelnõu 886 SE). Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c185b2b1-7a43-3346-8d00- 9bc5616cdfe2/Autori%C3%B5iguse%20seaduse%20muutmise%20seadus. 28 kasutus (kogu digiteerimine säilitamise eesmärgil) sellist lisatingimust kehtiva õiguse kohaselt ei hõlma. Nagu ülal selgitatud, on kehtivas õiguses AutÕS § 20 lõike 1 punktide 2 ja 4 sisuline kattuvus suur ning käesolevas eelnõus jäetakse DSM-direktiivi ülevõtmisel täpsustatult alles vaid punkt 2. Koopia, ka digitaalse koopia, tegemine säilitamise eesmärgil ei saa iga kord olla põhjustatud ainult sellest, et ei ole võimalik omandada teose uut koopiat nagu näeb ette AutÕS § 20 lõige 2. See tingimus võib olla põhjendatud pigem analoogkoopiate puhul, nagu näitab ka AutÕS § 20 lõike 1 punkti 1 sõnastus. Digiteerimist ning tehnoloogilist arengut silmas pidades aga ei pruugi selline täiendav tingimus olla proportsionaalne teose säilimise tagamisel üldisemalt, muu hulgas digiteerimisprojekte arvestades. Sarnast lisatingimust ei sisalda ka ülevõetav DSM-direktiiv, mille põhjenduspunkt 27 muu hulgas selgitab, et kõnealune erand peaks võimaldama kultuuripärandiasutustel oma püsikogudes olevate teoste ja muu materjali reprodutseerimist nende säilitamise eesmärgil, näiteks et tegeleda tehnoloogia iganemisest või originaalteose kahjustumisest tulenevate probleemidega või teoseid ja muud materjali kindlustada. Selline erand peaks võimaldama vajaliku arvu koopiate valmistamist asjakohase säilitamisvahendi, -viisi või -tehnoloogia abil ning mis tahes vormis või andmekandjal, teose või muu materjali mis tahes eluhetkel ning ulatuses, mis on säilitamise eesmärgil vajalik. Nagu ka eespool viidatud, tuleb igasuguse vaba kasutuse õiguspärasuse hindamisel seda jätkuvalt ka analüüsida kolmeastmelise testi valguses, mis ebaproportsionaalsed kasutused kultuuripärandiasutuse poolt välistab. Punktiga 20 lisatakse AutÕS §-i 20 lõige 6. Säte põhineb DSM-direktiivi artikli 7 lõikel 1. Lõike kohaselt on lepingu tingimus, mis piirab teose vaba kasutust kõnesoleva eelnõuga muudetud AutÕS § 20 lõike 1 punkti 2 kohaselt, tühine. See tähendab, et liikmesriigid peaksid tagama, et lepingutest tulenevad sätted, millega püütakse kõnealuse erandi (reprodutseerimine kultuuripärandiasutuste poolt teose säilimise tagamiseks) kohaldamist mingil viisil piirata või takistada, ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Tegemist on teatud EL-i õigusaktide puhul õiguste piiramise (erandite) reguleerimisel kasutatava konstruktsiooniga, mis annab täiendava kaitse eranditest ja piirangutest kasusaajale, kuna teose vaba kasutamist eelnõuga hõlmatud soodustatud isikute huvides ei saa õiguste omaja poolt lepinguga piirata. Punktiga 21 täiendatakse AutÕS § 253 lõiget 1. Kõnealuse sättega loetletakse need autorile ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajale kuuluvad varalised õigused, mida piiratakse pimeda, vaegnägija või muu trükikirja lugemise puudega isiku huvides96. Kuna DSM-direktiivi artikli 15 lõike 3 kohaselt on vaja samal eesmärgil piirata ka ajakirjandusväljaannete kirjastajatele DSM-direktiiviga garanteeritud varalisi õigusi97, siis on korrektne vastav konkreetne viide lisada ka AutÕS § 253 lõikesse 1. Punktiga 22 lisatakse AutÕS §-le 31 lõige 4, mille kohaselt paragrahvi 31 sätteid kohaldatakse ajakirjandusväljaannete kirjastajatele arvestades eelnõuga AutÕS-le lisatud §-st 732 tulenevaid erisusi. „Ajakirjandusväljaande kirjastaja“ näol on tegemist uue autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaga, kellele DSM-direktiivi artikliga 15 garanteeritakse teatud ainuõigused veebis 96 AutÕS IV peatüki 21. jagu, mis lisati AutÕSile Marrakechi direktiivi ülevõtmisel. 97 Vt käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatava § 732 kohta allpool. 29 toimuva kasutuse puhul. Samas toimub veebis esiteks ka konkreetse õiguste subjekti puhul vaid osa kasutusi. Kõik kasutused uue kaasneva õiguse alla ei käi, nt kõik füüsiliste koopiatega seotud õigused, ning nende puhul oleks otstarbekas jätta kehtima senine (muu hulgas AutÕS §- le 31 tuginev) kaitsemehhanism. Punktiga 23 lisatakse AutÕS-ile §-d 491–494 tulenevalt DSM-direktiivi artiklitest 18–23. Tegemist on füüsilisest isikust autoritele ja esitajatele õiglase tasu maksmist puudutavate sätetega. Paragrahvid lisatakse AutÕS VII peatüki „Teose kasutamine“ 2. jakku „Autorileping“, kuhu nad kõnealuse seaduse struktuuris kõige paremini sobivad98. Sätete näol on tegemist tervikliku regulatsiooniga, mis puudutab DSM-direktiivi kohaselt vaid selliseid lepinguid, mille üheks pooleks on kindel piiritletud grupp õiguste omajaid ehk füüsilisest isikust autorid ja esitajaid. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 72 kohaselt on nad tasu eest kasutamiseks litsentsi või õigusi üle andes tavaliselt nõrgem lepingupool ja seega vajavad need füüsilised isikud kaitset, et saada täiel määral kasu EL-i õigusega ühtlustatud ja neile garanteeritud ainuõigustest. Sama põhjenduspunkt kinnitab ka seda, et autorid ja esitajad saavad uute normide alusel kaitse ka juhul, kui nad tegutsevad „omaenda ettevõtte kaudu“, see tähendab Eesti õiguskorras oleks kaetud ka FIE-d, samuti osaühingud juhul, kui selle on asutanud üks füüsiline isik99 ehk ühingu ainuosanikuks on konkreetne autor või esitaja. Lisaks on vaja täpsustada, et direktiivi kohaselt on tegemist „kasutuslepingutega“ (ing exploitation contract), s.t lepingu teine pool kasutab autori või esitaja panust ise selle pealt otseselt kasu saades (näiteks filmi- ning fonogrammitootjad ja kirjastused). Kaitsmise vajadust DSM-direktiivi põhjenduspunkti 72 kohaselt ei teki, kui lepingupartner tegutseb lõppkasutajana ega teosest või esitusest tulenevaid õigusi (näiteks ettevõtja ostab/tellib oma ruumidesse mõne kujutava kunsti teose vms). Ka töölepingud on oma iseloomu tõttu regulatsiooni alt pigem välistatud, kuna tegemist ei ole selliste „kasutuslepingutega“, mille puhul oleksid vajalikud direktiivist tulenevad erisätted. Eesti õiguses reguleerib autoriõiguste kuuluvust töösuhtes AutÕS § 32. Selle kohaselt lähevad töösuhtes (töölepingu alusel või avalikus teenistuses töötades) oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose autori varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides üle tööandjale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. See tähendab, et enamasti on asjassepuutuvad õigused juba seaduse alusel kasutajale üle läinud ning puudub otsene vajadus näiteks läbipaistvuskohustuse (DSM-artikkel 19) lisamiseks. Veelgi keerulisem oleks töösuhtele laiendada DSM-direktiivi artiklist 22 tulenevat õiguste tagasivõtmise mehhanismi. Kehtiv õigus annab piisavalt paindlikke võimalusi siiski ka töösuhtes tööandja ja töötaja vahel leppida kokku eritingimusi (näiteks et autori varalised õigused siiski ei lähe tööandjale üle100 või et autorile makstakse lisaks palgale ka eraldi autoritasu101). Vajab märkimist, et kehtiva õiguse kohaselt esitajate puhul ei lähe töösuhtes õigused tööandjale üle seaduse alusel, õiguste kasutamiseks (või ka varaliste õiguste üleminekuks) on seega vajalik igakordne eraldi kokkulepe102. Sellest hoolimata jääb töösuhte 98 Mis puudutab VII peatükis sisalduvate põhimõtete kohaldumist autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamisele, vt kõnesoleva eelnõuga AutÕS § 62 lõikele 5 tehtud muudatused allpool, samuti vt kehtiva AutÕS § 754 lg 6 (sui generis andmebaaside kasutamine). 99 Vt äriseadustik (ÄS) (RT I, 23.05.2020, 9) § 137. 100 AutÕS § 32 lg 1. 101 AutÕS § 32 lg 4. 102 AutÕS § 67 lg 5. 30 iseloom samaks ning DSM-direktiivi artiklitega 18–22 lisatud nõuete täimise kohustuse laiendamine tööandjale või nimetatud artiklitega pakutud võimaluste kohaldamine töötajale (autorile või esitajale) toob pigem kaasa täiendavaid praktilisi probleeme ning liigset halduskoormust. Juhul kui selgub vajadus sätteid osaliselt või täielikult töösuhetele laiendada, on võimalik vastavaid muudatusi õigusaktides teha tulevikus sõltuvalt esile kerkinud probleemide iseloomust. Seda, et direktiivist tulenevate kohustuste täitmise vältimiseks hakataks edaspidi autorite ja esitajatega töölepinguid sõlmima, pigem ei saa eeldada. Töölepingu alusel töötavale isikule on seadusega tagatud suuremad õigused ja parem kaitse kui muude lepingute alusel töötavatele isikutele ning ei ole ette näha, et töölepingu sõlmimine oleks kõiki asjaolusid arvestades autori või esitaja lepingupartneritele tulevikus eelistatum variant. AutÕS § 32 annab ka praegu töötajale piisavalt paindlikud võimalused töölepingu raames saada täiendavat (autori)tasu või leppida kokku töösuhte raames loodud teoste kasutamise tingimustes väljaspool konkreetset töösuhet. Nn kasutuslepinguks DSM-direktiivi mõtte kohaselt ei saa lugeda ka näiteks selliseid lepinguid, millega tagatakse eesti rahvuskultuuri ja Eesti ajaloo seisukohalt olulise sündmuse või teose salvestamine ja nende salvestiste säilimine (vt nt Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 5 lõike 1 punkt 4, mille kohaselt on Rahvusringhäälingu eesmärkide täitmiseks vajalik muu hulgas eesti rahvuskultuuri ja Eesti ajaloo seisukohalt olulise sündmuse või teose salvestamine ja nende salvestiste säilimise tagamine). Lisaks on vaja sissejuhatavalt märkida, et DSM-direktiivist tulenev termin „kasutusleping“ (ing exploitation contract) ei ole kõige parem väljend tulenevalt võlaõigusseaduses kasutatavast mõisteaparaadist. Nimelt liigitatakse võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt kasutuslepingute (VÕS 3. osa) alla lisaks litsentsilepingutele veel näiteks üüri-, rendi-, liisingu-, frantsiisi jms lepingud, DSM-direktiivi mõtte kohaselt peaks aga „kasutuslepingutega“ olema hõlmatud ka lepingud, millega õigused üle antakse ehk mille puhul on VÕS 2. osa kohaselt tegemist „võõrandamislepingutega“103. Seega kohaldub kõnealune regulatsioon nii litsentsilepingutele (millega antakse teos või esitus kasutada) kui õiguste üleandmise lepingule (millega õigused teose või esituse suhtes võõrandatakse). Tegemist on peatükiga, mis võimaldab liikmesriigil ülevõtmisel teatud paindlikkust otsustamaks, milline saab olema autoritele ja esitajatele õiglase tasu maksmist puudutav detailsem regulatsioon, kuid miinimumstandard on siiski üheselt sätestatud. Allpool on paragrahvide lõikes täpsustatud, milliseid küsimusi on eelnõu koostamisel peetud vajalikuks rõhutada ja sätestada. Vastavad sätted on kujundatud erinevate sidusgruppide poolt välja toodud arvamustele tuginedes, mille põhjal on võimaluse piires püütud arvestada nii osapoolte erisuunalisi huve kui ka juba kehtivat praktikat. 103 AutÕS § 48 viitab küll VÕS-i teatud sätete kohaldamisele autorilepingute puhul (litsentsilepingud ja töövõtulepingud), kuid eraldi ei ole viidatud õiguste üleandmise puhul võõrandamislepingute regulatsiooni kohaldamisele. Samas intellektuaalse omandi kodifitseerimise projekti raames valminud autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõus oli vastav viide juba sees. Vt eelnõu § 72 lg 2, mille kohaselt õiguste omaja poolt oma varaliste õiguste üleandmisel kohaldatakse autorilepingule võlaõigusseaduses võõrandamislepingute kohta sätestatut. Eelnõu kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/autorioiguse_seaduse_eelnou_27.01.2015.pdf. Eelnõu seletuskirja kohaselt võib viidatud võõrandamislepinguna kõne alla tulla eeskätt müügileping, ent võimalik on ka näiteks kinkelepingu või vahetuslepingu sätete kohaldamine. Seletuskiri lk 104, kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/autorioiguse_seletuskiri-21-7-2014.pdf. 31 Paragrahviga 491 sätestatakse teavitamiskohustus. Paragrahv tugineb DSM-direktiivi artiklile 19, millega kohustatakse autori või esitaja teist lepingupoolt andma infot kasutatavate õiguste kasutamise kohta (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 74). Seda vajadust teabe järele ei teki siiski juhul, kui kasutamine on lõppenud või kui autor või esitaja on andnud üldsusele tasuta litsentsi. Tegemist on kaitsemeetmega lepingu nõrgema poole (autor/esitaja) huvides, et neil oleks võimalik hinnata nende õiguste jätkuvat majanduslikku väärtust, võrreldes tasuga, mida nad saavad litsentsi või üleandmise eest, sageli puutuvad nad aga kokku läbipaistmatu teabega (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 75). Autorite ja esitajate tasustamise korra läbipaistvuse ja tasakaalu huvides on seetõttu oluline, et teine lepingupool või tema õigusjärglane jagaks asjakohast ja täpset teavet. DSM-direktiivi artikli 19 lõikega 5 pakutakse liikmesriikidele võimalust näha ette, et kollektiivlepingutest sõltuvate või neile tuginevate lepingute korral kohaldatakse asjaomase kollektiivlepingu läbipaistvusnõudeid (teavitamisnõudeid), kui need vastavad direktiivis sätestatud kriteeriumidele. Kuna Eestis Justiitsministeeriumile teadaolevalt kollektiivlepinguid (nt vastavate ametiühingute või katusorganisatsioonide kaudu) autorite ja esitajate õiguste kasutamise kohta ei sõlmita, ei ole kõnesoleva eelnõuga vastavaid sätteid Eesti õigusesse ka lisatud104. Lõikes 1 sätestataksegi, et autorilepingu alusel teost või esitust kasutav isik või tema õigusjärglane on kohustatud autorile ja esitajale või nende esindajale andma vähemalt kord aastas õigeaegset, asjakohast ja piisavat teavet teose ja esituse kasutamise, eelkõige kasutusviiside, kogu saadud tulu ja autori või esitaja saadaoleva tasu kohta. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 19 lõikele 1. Selles sätestatakse teavitamiskohustuse põhisisu, mille kohaselt üldjuhul on vajalik autorile ja esitajale vähemalt kord aastas sättes nimetatud infot (kasutusviisid, ka saadud tulu ja õiguste omajale saadaolev tasu) anda. Info andmine peaks toimuma muu hulgas konkreetses valdkonnas juba kehtivate tavade kohaselt. Kasutusviiside osas peaks info sisaldama peamiselt varalistele õigustele viitavat teavet (kuidas teost on kasutatud, nt mitu koopiat kirjandusteosest on kirjastus müünud, millistel veebiplatvormidel on teos kättesaadav jms). Tulu kohta teabe andmine peaks sisaldama infot kogutulu kohta. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 75 kohaselt peaks esitatav teave olema ajakohastatud, et võimaldada värskete andmete kättesaadavust, teose või esituse kasutamisega seonduv ning laiaulatuslik, et hõlmata kõiki juhtumiga seotud tuluallikaid, sealhulgas vajaduse korral kaubandustulu. Seni kuni kasutamine jätkub, peaksid autorite ja esitajate lepingupartnerid andma neile kättesaadavat teavet kõikide kasutusviiside ja tulude kohta kogu maailmas ning nad peaksid seda tegema nii korrapäraselt kui konkreetses sektoris tavaks, ent vähemalt kord aastas. Teave tuleks esitada viisil, mis on autori või esitaja jaoks arusaadav, ning see peaks võimaldama tulemuslikult hinnata asjaomaste õiguste majanduslikku väärtust. Teavitamiskohustust tuleks kohaldada ainult siis, kui tegemist on teose autoriga, kellel tekivad autoriõigused, või autoriõigusega kaasneva õiguse algse omajaga. See tähendab, et isikute ees, kes panustavad näiteks audiovisuaalse teose valmimisse või teatrietenduse lavale toomisesse näiteks tehnilist laadi töödega, ei peaks sätte alusel teavitamiskohustust tekkima. Isikuandmeid, näiteks kontaktandmeid ja teavet õiguste objekti tasustamise kohta, mis on vajalikud, et autorid 104 Teiste EL-i liikmesriikide praktika kohta vt nt 2015 raport tasu saamise õiguse kohta, p 44–54. 32 ja esitajad saaksid teavet oma teoste ja esituste kasutamise kohta, peaks töötlema vastavalt määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punktile c105. Järgmistes sätetes on nimetatud teatud erisused, mille alusel kohustuse ulatust ja selle täitmise võimalikkust peab praktikas hindama, kuid lõige 1 sisaldab kohustuse põhiolemust. Kohustus laieneb nii kasutuslepingutele (litsentsileping) kui ka võõrandamislepingutele (varaliste õiguste üleandmisele suunatud leping). Kui litsentsilepingute puhul jagatakse ka praegu autorile või esitajale jooksvalt infot vastavalt kokkulepitule, siis õiguste üleandmise lepingute puhul see tavapäraselt nii ei ole. DSM-direktiivi kohaselt aga laieneb kõnealune kohustus ka õiguste üleandmise lepingutele, kui ei esine aluseid selle kohustuse piiramiseks (vt nende kohta kommentaarid edasiste § 491 lõigete kohta allpool). Lisaks tuleb märkida, et kohustus laieneb DSM-direktiivi kohaselt nii teisele lepingupoolele kui tema õigusjärglasele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse106 (TsÜS) § 6 selgitab õigusjärgluse mõistet ning aluseid. Seaduse kohaselt mõistetakse õigusjärgluse all isikuga lahutamatult mitte seotud tsiviilõiguste ja –kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele, s.t õigustatud või kohustatud isiku asendumist teise isikuga juba eksisteeriva õigussuhte raames 107. TsÜS kommentaaride kohaselt võib lepingust tulenevat108 õigusjärglust omakorda liigitada üldõigusjärgluseks ning eriõigusjärgluseks. Üldõigusjärgluse puhul astub õigusjärglane oma õiguseelneja asemel üheaegselt kõikidesse õigussuhetesse, milles viimane enne üleminekut osales (nt äriühingute ühinemine ja jagunemine, ettevõtte üleminek jms). Üksikõigusjärgluse all mõeldakse üksikute õiguste või kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele109. DSM- direktiivi artikkel 19 lg 1 ei täpsusta, milliseid õigussuhteid on silmas peetud. DSM-direktiivi vastavaid muudatusi ette valmistades koostas Euroopa Komisjon ka mõjuanalüüsi, mille kohaselt peaks kohustus laienema autori või esitaja enda lepingupartnerile ning juhul, kui see isik asendatakse täielikult (nt õigusjärgluse või õiguste üleminekuga, ingl legal succession of rights or right transfer), siis lasub läbipaistvuskohustus isikul, kellele on õigused ja kohustused üle läinud110. Kuna Eesti õiguse kohaselt võivad nimetatud olukorrad ette tulla nii üld- kui eriõigusjärgluse korral, siis viitab eelnõu üldistavalt „õigusjärglastele“. „Õigusjärglasele“ viitamine ei ole Eesti AutÕS-s sugugi uudne111 ning seetõttu ei ole põhjust eeldada, et just DSM-direktiivist tulenev regulatsioon looks vajaduse uue või teistsuguse tõlgenduse järgi. Lõike 1 viimase lause kohaselt on teavitamiskohustuse sisustamisel vaja lähtuda ka vastava tegevus- või kutseala tavadest ja praktikast kokkulepete sõlmimisel (DSM-direktiivi artikli 19 lõike 1 kohaselt „valdkonna eripärast“), mida on edasistes eelnõu sätetes veelgi täpsustatud (nt ebamõistlikult koormavaks või kulukaks osutumine teise lepingupoole jaoks). Kuid ka üldisemas plaanis peaks arvestama seda, kuidas lepingupooled vastavas valdkonnas oma majandus- või kutsetegevuses tegutsedes toimima peaks ja millised on selles valdkonnas üldiselt tunnustatud tavad. Näiteks muusika- või audiovisuaalsete teoste puhul on info andmise 105 Vt selle kohta ka käesoleva eelnõuga AutÕS §-le 2 lisatav lõige 4 ja selle kommentaarid eespool. 106 RT I, 06.12.2018, 3. 107 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura. Tallinn 2010 (edaspidi TsÜS kommentaarid), kommentaarid §-le 6, punkt 3.1.1. 108 Vt VÕS I kommentaarid, lk 80. 109 TsÜS kommentaarid, kommentaarid §-le 6, punkt 3.1.1. 110 Vt Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 178. 111 Vt näiteks AutÕS § 131 lg 2 ja 4, § 24 lg 2, § 34 lg 4, § 37, kehtivas autorilepingute regulatsioonis ka § 48 lg 1, samuti § 62 lg 2 ning § 621 lg 3. 33 praktika sisu ning ajaraamide osas selle teoseliigi kasutustest tulenevalt tõenäoliselt teistsugune kui näiteks raamatute kirjastamisel112. Selliste olemasolevate praktikatega peaks võimalusel saama jätkata113. Pooled võivad info andmise viisi kokkuleppel ka täpsustada. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et kui õiguste kasutamiseks on sõlmitud all-litsentsilepinguid, saavad autorid ja esitajad või nende esindajad juhul, kui teisel lepingupoolel ei ole kogu 1. lõike kohaldamiseks vajalikku teavet, esitada taotluse teisele lepingupoolele all-litsentsisaajate käsutuses oleva lisateabe saamiseks. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 19 lõikele 2. Direktiivi kohaselt peab liikmesriik tagama, et õiguste edasise all-litsentsimise korral esimese autori või esitaja lepingupartneri poolt saavad autorid ja esitajad või nende esindajad taotluse korral all- litsentsisaajatelt lisateavet juhul, kui nende esimesel lepingupartneril ei ole kogu lõike 1 kohaldamiseks vajalikku teavet. Liikmesriigi otsustada on jäetud, kas selle lisainfo saamine võimaldatakse vaid läbi esimese lepingupartneri või saab autor/esitaja pöörduda ka all- litsentsisaaja poole (vt DSM-direktiivi artikli 19 lõike 2 viimane lause ning põhjenduspunkt 76). Sellisel juhul peaks lisateabe taotlemise korral esimene lepingupartner autoritele ja esitajatele muu hulgas ka teatama isikud, kes on all-litsentsisaajad (vastav säte sisaldub eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 491 lõikes 3). Eelnõus kasutatakse seega varianti, et kogu teavitamiskohustuse täitmiseks vajaminev info esitatakse autorile või esitajale tema enda lepingupartneri poolt, sest niisugusel juhul on olemas efektiivsemad õiguskaitsevahendid kohustuse mittetäitmise puhul. Lisaks teeb see niigi kompleksse ja uue mehhanismi hallatavamaks, seda eelkõige autorite ja esitajate poolelt vaadatuna (olemas on üks kontaktpunkt info saamiseks), mistõttu see lahendus peab paremini silmas ka kogu edasise väärtusahela huve. Sättest tulenevalt on autori või esitajaga sõlmitud lepingu teisel poolel, kelle poole info saamise taotlusega pöörduti, omakorda kohustus vastava info edastamiseks, arvestades seejuures jätkuvalt ka konkreetse tegevus- või kutseala tavasid. Lõikes 4 sisalduvad teatud erisused lõikes 1 sätestatud põhilise teavitamiskohustuse täitmisel, säte tugineb DSM-direktiivi artikli 19 lõikele 3. Sätte kohaselt juhul, kui uuest teavitamiskohustusest tulenev koormus kujuneks teose või esituse kasutusest saadava tuluga võrreldes kasutajale (autori või esitaja teisele lepingupoolele) ebaproportsionaalselt suureks, piirdub kõnealune kohustus sellist liiki ja sellisel tasemel teabega, mida võib mõistlikult eeldada. Lõige 4 on seega erisäte lõikes 1 sisalduvatele kohustustele. Autori või esitaja teine lepingupool võib läbipaistvuskohustuse täitmisel tugineda seda leevendavatele asjaoludele. Niisugune võib olukord olla näiteks ajakirjandusväljaannete või televisiooni- või raadioteenuse osutajate puhul, mõnel juhul võib-olla ka fonogrammitootjate puhul, kus igapäevase väljaande või programmi koostamisse hõlmatud autorite ja esitajate ring võib olla äärmiselt suur. Eelnõu lõikest 1 tulenevate kohustuste ringi on sellisel juhul piiratud ning kohustuslik on vaid niisuguse info andmine autorile ja esitajale, mida konkreetsel juhul saab mõistlikult eeldada. Näiteks võib anda infot üksnes kasutusviiside kohta, kui igale konkreetsele autorile või esitajale ei ole otstarbekas ega võib-olla isegi võimalik anda infot just tema osa puudutava saadaoleva tulu kohta. Selle hindamisel, mida võib konkreetses olukorras mõistlikult eeldada, saab muu hulgas tugineda VÕS § 7 lõikele 2, mida rakendatakse juhul, kui seadusest tulenevalt peab võlasuhtes 112 Vt ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 178, joonealune märkus nr 553. 113 Vt näiteid eri sektorite kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüsis 3/3, Annex 14B, 14C. 34 arvestama mõistlikkuse põhimõttega114 ning mille kohaselt kokkulepete sõlmimisel arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. VÕS kommentaaride kohaselt lähtutakse võlasuhte poolte käitumise hindamisel mõistlikkuse põhimõtte alusel neutraalse isiku käitumismudelist ning arvestatakse konkreetse võlasuhte asjaolusid eesmärgiga kindlustada vaidluse lahendamisel võlasuhte majanduslikku efektiivsust. Mõistlik isik jälgib iga tehingu tegemisel eelkõige oma majanduslikke huvisid, mis aga samas ei tähenda, et ta võiks teise poole suhtes olla ebaaus. Lisaks tuleb mõistlikult käituda ka oma õiguste teostamisel, mis tähendab, et ebamõistlik õiguste teostamine võib olla kvalifitseeritav kui hea usu vastane käitumine115. Lõikes 5 täpsustatakse lõikes 1 sisalduva teavitamiskohustuse ulatust veelgi. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 19 lõikele 4, millega antakse liikmesriikidele võimalus otsustada, et teavitamiskohustust ei kohaldata üldse, kui autori või esitaja panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne. Eelnõuga on pakutud võimalust kasutatud, sest meie praktikas on (massi)üritusi, mille puhul õiguste kasutamisel võivad sellised teavitamiskohustust leevendavad meetmed olla vajalikud. Ennekõike saab siin viidata näiteks laulu- või tantsupeole nende ülekannete puhul, pidude salvestiste levitamise või kättesaadavaks tegemise puhul jms. Isegi kui iga esinejaga ei sõlmita eraldi lepingut, mille alusel teavitamiskohustus tekiks, siis ka näiteks AutÕS § 68 lõike 2 alusel kollektiivi nimel loa andmise korral võib teavitamiskohustus osutuda ülemääraseks ning ka ebavajalikuks arvestades kõnealuse kohustuse algset mõtet (anda autorile ja esitajale täiendavat infot tema õiguste majandusliku väärtuse kohta, mille põhjal teha edasisi ärilisi otsuseid lepingute sõlmimisel). Sektoritest, kus „märkimisväärse panuse“ kriteerium veel kohaldamist võib leida, saab välja tuua ka audiovisuaalsete teoste tootmise. Lõikest 1 tulenev teavitamiskohustus laieneb üsna tõenäoliselt ennekõike sellistele audiovisuaalse teose autoritele, kes on nimetatud AutÕS § 33 lõikes 2. See tähendab, et filmitootja läbipaistvuskohustus (§ 491 lg 1) on täidetud, kui teave saadetakse audiovisuaalse teose režissöörile, stsenaariumi autorile, dialoogi autorile, muusikateose autorile (juhul kui see muusikateos on loodud spetsiaalselt selle audiovisuaalse teose jaoks), operaatorile ja kunstnikule. Kuid samuti on võimalik, et märkimisväärselt on teose loomisesse panustanud muud filmi ühised autorid, keda AutÕS § 33 lg 2 otsesõnu ette ei näe. Näiteks saaks selliste autorite hulka lugeda (sõltuvalt muidugi iga konkreetse audiovisuaalse teose eripärast) heli- ja montaaźireźisööri, valgusmeistri, grimmi- ja kostüümikunstniku jt. Küll aga kohaldub ka audiovisuaalse teose puhul käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu, mille kohaselt autorid ja esitajad, kelle panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne, saavad siiski teiselt lepingupoolelt infot nõuda, kui nad näitavad, et vajavad ja taotlevad teavet lepingu muutmiseks (eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 492). Lõikes 6 sätestatakse, et üldise kohustuse vähendatud mahu (lg 4) või puudumise (lg 5) puhul tuleb autorile või esitajale vastav info siiski edastada, kui autor või esitaja näitab, et vajab kõnealust infot lepingu muutmise nõudmiseks (eelnõuga AutÕS’le lisatud § 492) ning esitab selleks põhistatud taotluse. Vastav regulatsioon kohaldub ka selliste audiovisuaalse teose 114 Vt VÕS I kommentaarid, lk 53. 115 Vt VÕS I kommentaarid, lk 54. 35 autorite suhtes, kellele kõnesoleva paragrahvi lõike 5 kohaselt üldine läbipaistvuskohustus ei laiene (nt audiovisuaalse teose autorid, kelle panus ei ole olnud „märkimisväärne“). Lõikes 7 sätestatakse, et autor ja esitaja ning nende esindaja peavad hoidma saladuses neile 1. lõikes sätestatud kohustuse täitmisega seoses teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on teisel lepingupoolel õigustatud huvi, eelkõige hoidma teise lepingupoole ärisaladust116. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 76 kohaselt peaksid lepingupooled saama kokku leppida, et nad käsitavad jagatud teavet konfidentsiaalsena, kuid autoritel ja esitajatel peaks alati olema võimalik kasutada neile jagatud teavet käesolevas direktiivis sätestatud õiguste kasutamiseks. Eestis on see regulatsioon õigusselguse ja ühtsema praktika loomiseks kokkuleppe tasandilt toodud seadusesse. Tegemist ei ole ka uudse lahendusega, sest selliseid norme leidub meie õiguses veelgi117. Paragrahviga 492 nähakse ette õigus autorilepingu muutmiseks. Paragrahv tugineb DSM- direktiivi artiklile 20. Kehtivas VÕS-is sisalduvad normid lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise kohta (§ 97), kuid on vaieldav, kas neid saab üksüheselt kasutada ka autorilepingute puhul DSM-direktiivis toodud tingimustel. VÕS-i kommentaarides on selgitatud, et § 97 eesmärk on õigusliku mehhanismi andmine õigluse taastamiseks, kui kohustuste vahekord on oluliselt muutunud lepingu pooltest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu118, mille tulemusena „ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt“. VÕS § 97 rakendusalaks on kõik juhud, kui kohustuste vahekord on muutunud paragrahvi lõikes 2 nimetatud eeldustel, mis aga peavad olema kõik kumulatiivselt täidetud. See teebki regulatsiooni kohaldamise autorilepingutele nn bestseller-klauslina keeruliseks. Nii näiteks peab olema täidetud tingimus, et kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada119. Pole selge, kas sellisel juhul saab algset lepingut pidada tasakaalust väljas olevaks põhjusel, et tundmatust artistist on saanud nõutud esineja, kes omal ajal sõlmis nõrgema lepingupoolena produtsendiga kokkuleppe talle ebasoodsatel tingimustel. On vaieldav, kas siis pidi tollel ajal tundmatu ja seetõttu kehvema läbirääkimispositsiooniga isik nägema ette, et temast saab kunagi tuntud laulja ja kuivõrd on siis täidetud ka VÕS § 97 tingimus, et ta ei kanna asjaolude muutumise riisikot120. VÕS kommentaaride kohaselt võivad eriseadused VÕS § 97 suhtes sisaldada erinorme121. DSM-direktiivi artiklist 19 tulenevalt on lepingu kohandamise nõude esitamiseks eeldus olemas siis, „kui algselt kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes teose või esituse kasutamisest tuleneva otsese või 116 Vt selle kohta ka suunised Konkurentsiameti kodulehelt („Ärisaladuste juhis“), mille kohaselt võib ärisaladuseks olla tehnilist laadi teave, mis puudutab oskusteavet (näiteks toote valmistamiseks rakendatavad töövõtted), kasutatav tarkvara, toodete retseptid või keemilised koostisosad, tootmissaladuste ja -protsesside kirjeldused jms. Samuti loetakse ärisaladuseks kaubanduslikku laadi teavet, nagu teave kulude hindamise metoodika, tarneallikate, ostumüügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta jms. Kättesaadav: https://www.konkurentsiamet.ee/et/ametist- kontaktid/organisatsioon/arisaladuste-juhis. 117 Nt VÕS § 625, mille lõike 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmise ajal hoidma saladuses talle seoses käsundiga teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või ärisaladust. 118 Vt VÕS I kommentaarid, lk 450. 119 VÕS § 97 lg 2 p 2. Vt selle kohta VÕS I kommentaarid, lk 457. 120 VÕS § 97 lg 2 p 3. 121 Vt VÕS I kommentaarid, lk 451. 36 kaudse kogutuluga“. Sellisel juhul saab autor või esitaja (või nende esindaja) nõuda isikult, kellega ta on sõlminud lepingu nende õiguste kasutamiseks, või selle isiku õigusjärglastelt122 täiendavat, asjakohast ja õiglast tasu. Rohkem tingimusi direktiiv ei sätesta, põhjenduspunkt 78 selgitab, et tegemist peab olema olukorraga, kus algselt kokku lepitud tasu litsentsi või õiguste üleandmise eest muutub ilmselgelt ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes tuluga, mis saadi teose või esituse salvestuse järgnevast kasutamisest autori või esitaja lepingupartneri poolt. Selle hindamisel, kas tulu on ebaproportsionaalselt väike, tuleks arvesse võtta kõik asjaomase juhtumiga seotud tulud, sealhulgas vajaduse korral kaubandustulu. Olukorra hindamisel tuleks arvesse võtta iga üksikjuhtumi asjaolusid, sealhulgas autori või esitaja panust ja investeeringuid, erinevate sektorite eripära ja tasustamistavasid, aga näiteks ka muid otseseid või kaudseid tulusid, mida autor või esitaja on ise seoses lepinguga või sellest tulenevalt saanud. Kehtestatava sätte teatud aspekte saab pidada VÕS §-ga 97 sarnaseks, mistõttu sätte tõlgendamisel saab osaliselt abiks võtta VÕS §-i 97 ning vastavat kohtupraktikat. Nii näiteks on sarnane see, et tegemist peab olema äärmiselt olulise muudatusega (ilmselgelt ebaproportsionaalne tasu)123. Lisatava AutÕS § 492 puhul võiks analoogia korras tulla kõne alla ka VÕS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud tingimus (kohaldumine juhtudel, kui juba algne kokkulepe oli ebaõiglane)124. Asjaolude muutumise mõju peab seejuures olema kahjustatud poolele niivõrd oluline, et muutumisest teades ei oleks ta lepingut esialgsetel tingimustel sõlminud125. Tegemist on subjektiivse tehingualuse äralangemisega. Kahjustatud pool peab tõendama, et asjaolude muutumatuna püsimine oli lepingu sõlmimise aluseks. Kuigi oma olemuselt on tegemist subjektiivse tingimusega, peab seda siiski hindama objektiivse mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt126. Lõpliku otsuse selle kohta, milline asjaolude muutumine lugeda oluliseks, teeb kohus esitatud tõendite alusel127. VÕS § 97 puudutava kohtupraktika kohaselt tuleb lepingu muutmise nõue esitada esmalt teisele poolele128. Lepingu muutmise nõude esitamine teisele lepingupoolele tähendab nõuet astuda läbirääkimistesse lepingutingimuste muutmiseks, eelnõuga AutÕS-sse lisatud § 492 puhul seega õiglase tasu saamiseks juhul, kui teose või esituse kasutamiseks algselt kasutajaga kokku lepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes teose või esituse kasutamisest tuleneva otsese või kaudse kogutuluga. Läbirääkimiste pidamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 14 läbirääkimiste kohta sätestatust. Pool, kelle suhtes esitatakse läbirääkimistesse astumise nõue, peab vastavalt VÕS § 23 lõikele 2 tegema teise lepingupoolega (käesoleval juhul autor või esitaja) kohustuste täitmiseks vajalikku koostööd, mis hõlmab ka teise poole teavitamist lepingutingimuste muutmise võimalikkusest või võimatusest129. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 78 kohaselt peaks autoril või esitajal olema juhul, kui pooled ei jõua tasude kohandamise osas kokkuleppele, õigus esitada hagi kohtule või muule pädevale 122 Vt „õigusjärgluse“ kohta kommentaarid eespool. 123 VÕS § 97 põhineb doktriinil clausula rebus sic stantibus, mille kohaselt on lepingud ainult niikaua siduvad, kuni jäävad muutumatuks asjaolud, mille alusel leping on sõlmitud. Vt selle kohta ka VÕS I kommentaarid, lk 451. Samuti vt K. Juur, M. Vutt. Võlaõigusseaduse § 97 kohaldamise praktika. Märts 2011, lk 3. Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2011/vos_97_kohaldamisepraktika.pdf. 124 Selle kohta vt DSM-direktiivi artikkel 18 ja vastavad muudatused AutÕS-is eespool. 125 VÕS § 97 lg 2 p 4. 126 Vt selle kohta ka K. Juur, M. Vutt. Võlaõigusseaduse § 97 kohaldamise praktika. Märts 2011, lk 7. 127 Vt VÕS I kommentaarid, lk 459. 128 RKTKo 3-2-1-76-10 p 12. 129 Vt VÕS I kommentaarid, lk 459. 37 asutusele. Eestis on selline võimalus õiguskaitsevahendina olemas nii VÕS § 97 kui ka käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatava § 492 puhul. Nagu VÕS § 97 puhul, nii ka AutÕS kommenteeritava paragrahvi 492 puhul kehtib põhimõte, et kui teine pool keeldub lepingu muutmisest või ebaõnnestuvad läbirääkimised muul põhjusel, peab kahjustatud lepingupool lepingutingimuste muutmiseks täiendava, õiglase ja asjakohase tasu saamiseks esitama hagi. Kohtuotsus, milles on kindlaks määratud muudetud lepingutingimused, asendab lepingu muutmiseks vajaliku teise poole tahteavalduse (TsÜS § 68 lg 5)130. Muudatustega eelnõusse lisatud säte ei sisalda samas VÕS § 97 lõikega 5 sarnast võimalust, et kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool võib ka lepingust taganeda või kestvuslepingu 131 üles öelda, kuna antud kontekstis (õiglase ehk suurema tasu saamine) ei pruugi see olla vajalik ega mõistlik lahendus kummalegi lepingupoolele. Sätte kohaldamisalasse kuuluvad (sarnaselt VÕS §-ga 97) nii kestvuslepingud (litsentsilepingud) kui ka võõrandamislepingud (varaliste õiguste üleandmise leping). DSM-direktiivi artikli 20 kohaselt võib nõude autorileüingu muutmiseks esitada nii autor või esitaja ise kui ka nende esindaja. Põhjenduspunkt 78 selgitab, et autorite ja esitajate esindajatel, kes on nõuetekohaselt volitatud EL õigusega kooskõlas oleva liikmesriigi õiguse alusel, peaks olema võimalik anda lepingu kohandamise taotlemisel abi ühele või mitmele autorile või esitajale, võttes vajaduse korral arvesse ka teiste autorite või esitajate huve. TsÜS § 117 lõike 2 kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). See tähendab, et näiteks kollektiivse esindamise organisatsioonid (KEO) saavad AutÕS § 79 lõike 6 alusel vastava nõude oma liikme(te) nimel teisele lepingupoolele esitada. Lepingu kohandamine toimub siiski kaasusepõhiselt, iga üksiku autori või esitaja osas eraldi, sest tegemist on mingit konkreetset lepingut puudutavate erinevate asjaoludega. Samuti on võimalik, et mõni autor või esitaja soovib endale määrata volitusega mõne muu esindaja. Kohtusse pöördumisel saab KEO esindajana omakorda tugineda TsMS § 3 lõikele 2, mille kohaselt on isikul võimalik kohtusse pöörduda teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks132. Paragrahviga 493 sätestatakse autorile ja esitajale võimalus teatud tingimustel oma õigused teiselt lepingupoolelt n-ö tagasi võtta, mis sisuliselt tähendab lepingu ühepoolset lõpetamist (ülesütlemist või taganemist)133. Paragrahv tugineb DSM-direktiivi artiklile 22. Tegemist on regulatsiooniga, mille eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 80 kohaselt veel ühe täiendava kaitsevõimaluse loomine füüsilisest isikust autoritele ja esitajatele. Kui autorid ja esitajad litsentsivad oma õigused või annavad need üle, eeldavad nad, et nende teoseid ja esitusi kasutatakse. Siiski võib juhtuda, et litsentsitud või üle antud õigusi ei kasutata kordagi. Kui need õigused on üle antud või nende kasutamiseks on sõlmitud ainulitsentsileping, ei saa autor ega esitaja pöörduda mõne muu isiku poole, et see tema teost või esitust kasutaks. Sellisel juhul peaks autoritel ja esitajatel pärast mõistliku aja möödumist olema võimalik oma õigused n-ö tagasi võtta, mis võimaldaks neil oma õigused üle anda või litsentsida teisele isikule. Sarnaselt teiste DSM-direktiivi IV jaotise 3. peatüki sätetega laieneb ka artiklist 22 tulenev regulatsioon 130 Vt VÕS I kommentaarid, lk 459-460. 131 Vt VÕS § 195 lg 3. 132 Vt ka RKTKo 2-16-17491, p 11.3. 133 Vt ka VÕS kommentaarid VÕS § 8 lõike 2 kohta (VÕS I kommentaarid, lk 60). 38 nii kestvuslepingutele kui ka võõrandamislepingutele, kuid selle erisusega, et kestvuslepingu puhul peab olema tegemist ainulitsentsilepinguga, kuna lihtlitsentsilepingu korral ei ole sättest tulenev täiendav kaitse autorile või esitajale vajalik. Kehtiva VÕS § 369 lõike 2 kohaselt peab juba praegu litsentsisaaja litsentsilepingust tulenevaid õigusi kasutama, kui litsentsiandjal on selleks õigustatud huvi, eelkõige kui litsentsilepingust tuleneva õiguse olemasolu sõltub selle kasutamisest. VÕS-i kommentaaride kohaselt on selline huvi olemas ennekõike juhul, kui tegemist on ainulitsentslepinguga ja litsentsiandja ei tohi ise samu õigusi kasutada134. Samas on tegemist kohustusega, mille sisu võivad lepingupooled omavahelise kokkuleppega täpsustada, ka selle kohustuse puudumises on võimalik VÕS kohaselt kokku leppida. See aga ei vasta DSM-direktiivi artikli 22 mõttele, mille lõike 5 kohaselt võivad nn tagasivõtmise õiguse (lepingu ühepoolse lõpetamise) puhul seda keelavad lepingusätted kehtida vaid juhul, kui need tulevad kollektiivlepingust. Lisaks ei sätesta seadus praegu VÕS § 369 lõikega 2 sarnast režiimi võõrandamislepingutele. Seetõttu on AutÕS-s vaja sätestada DSM-direktiivi artiklist 22 tulenevad erinormid, mis just autorilepingutele kohalduvad. „Õiguste tagasivõtmise“ võimalust DSM-direktiivis sätestatud kujul Eesti õigus seni ei ole sisaldanud135, küll sisaldab VÕS lepingust taganemise ja ülesütlemise tingimusi ja korda, mistõttu ka paragrahvi pealkiri on vastavalt sõnastatud. Kestvuslepingu olulise rikkumise puhul toimub selle ülesütlemine kahjustatud lepingupoole poolt vastavalt VÕS §-le 195 või 196, sõltuvalt, kas tegemist on korralise või erakorralise ülesütlemisega. Lisaks sätestab VÕS § 374, et tähtajatu litsentsilepingu võib kumbki pool üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 1 aasta. Tegemist on sellise lepingu korralise lõpetamise tingimuste täpsustusega ehk erinormiga VÕS § 195 lõike 3 suhtes. Ühekordsele sooritusele suunatud lepingust võib pool vastavalt VÕS §- dele 116–118 ühepoolselt taganeda, kui teine lepingupool rikub lepingut selliselt, et kahjustatud pool kaotab huvi lepingu edasise jätkamise vastu. Lepingust taganemise tagajärgi reguleerivad VÕS §-d 189 jj. DSM-direktiivist tulenevalt on vajalikud siiski täpsustused, mis puudutavad autorilepingute ühepoolset lõpetamist konkreetsetel tingimustel ning seetõttu on otstarbekas vastavad erinormid autorilepingute puhul ette näha AutÕS-is136. Juba praegu märgib AutÕS § 481 lõike 1 punkt 4, et autorilepingus fikseeritakse muu hulgas teose kasutamise algustähtaeg ning § 53 täpsustab, et see ei tohi ületada ühte aastat alates autori poolt teose kasutajale üleandmise momendist, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tegemist on autori huvisid üsna nõrgalt kaitsva regulatsiooniga, kuna see on dispositiivne ning samuti ei ütle seadus, millised on sellest 134 VÕS II kommentaarid, lk 477. 135 Küll sisaldab AutÕS § 12 lg 1 p 8 autori isiklikku õigust „teos tagasi võtta“. Nimetatud õiguse teostamine samas peab toimuma autori kulul ning autor on kohustatud hüvitama kahju, mis tekib isikul, kes teost kasutas (AutÕS § 12 lg 2). Vt ka näide Saksamaa kohta 2015 raportis tasu saamise õiguse kohta, p 43. 136 Eri lepinguliikide puhul toimib selline lähenemine juba ka kehtivas õiguses. Vt selle kohta VÕS I kommentaarid, lk 966. 39 tähtajast mittekinnipidamise tagajärjed137. DSM-direktiivi kohaselt on vajalik oluliselt konkreetsem ning autorit/esitajat tugevamini kaitsev regulatsioon138. DSM-direktiivi artikli 22 lg 3 kohaselt võib autor või esitaja pärast nimetatud tähtaja möödumist litsentsi või üleantud õiguste tagasivõtmise asemel lõpetada lepinguga antud õiguse kasutamise ainuõigusena, kuid sellist lähenemist ei pidanud eelnõu koostajad otstarbekaks, peamiselt kuna selline praktika meie õiguskorras puudub ning direktiiviga soovitud tulemuseni saab jõuda ka muude võimalustega. DSM-direktiivi artikli 22 lg 4 näeb ette, et „õiguste tagasivõtmise“ regulatsiooni ei kohaldata, kui õiguste kasutamata jätmine tuleneb peamiselt asjaoludest, mille muutmist autori või esitaja poolt võib mõistlikult eeldada. Selle eesmärgiks on vältida olukordi, kus lepingu ühepoolse lõpetamise nõude esitaja (autor või esitaja) ise on põhjustanud selle, et lepinguga üle antud või litsentsitud õigust ei saa teine pool kasutada, näiteks kuna autor ei ole raamatu käsikirja kirjastusele õigeaegselt edastanud vms. AutÕS-ile vastavate sätete lisamine ei ole vajalik, kuna VÕS § 101 lg 3 sisaldab kõnealust põhimõtet juba niikuinii. Lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, mille kohaselt juhul, kui autor või esitaja on teose või esituse kasutamiseks sõlminud ainulitsentsilepingu või varalised õigused üle andnud, võib ta lepingu üles öelda või sellest taganeda, juhul kui teost või esitust ei hakata kasutama kahe aasta jooksul alates õiguste üleandmisest või õiguste kasutamiseks loa andmisest. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 22 lõikele 1. Kuna „õiguste tagasivõtmise“ instituuti Eesti õigus ei tunne, siis tuginevad AutÕS-i muudatused direktiivi ülevõtmisel juba olemasolevatele VÕS-is sätestatud võimalustele neid konkreetses kontekstis (autorilepingud) täpsustades. Sätte tagajärjel on autoril ja esitajal võimalus juhul, kui teost või esitust ei kasutata, anda see teos või esitus kasutamiseks mõnele teisele isikule. See kaitsemeede on vajalik juhul, kui tegemist on ainulitsentsiga või varaliste õiguste üleandmisega. Kuna säte laieneb nii kestvus- kui võõrandamislepingutele, siis on vaja meeles pidada, et nende ühepoolse lõpetamise kord on VÕS-ist tulenevalt mõnevõrra erinev. Ühe erisusena saab välja tuua, et lepingu ülesütlemisel (kestvusleping) reeglina lepingu tagasitäitmist VÕS-i kohaselt ei toimu (§ 195 lg 5) erinevalt lepingust taganemisest (VÕS § 189)139. Tähtajaks, mille jooksul tuleb teost või esitust kasutama hakata, on eelnõu kohaselt 2 aastat alates teose või esituse kasutamiseks õiguste üleandmisest või nende kasutamiseks loa andmisest arvates. Kehtivas õiguses (AutÕS § 53) on sätestatud kasutamise algustähtajaks 1 aasta, kuid arvestades senise regulatsiooni paindlikkust (dispositiivsus) on kasutajale pikema tähtaja sätestamine uute nõuete valguses põhjendatud. Lisaks lubab kommenteeritava 137 Vt selle kohta ka programmi „Parema õigusloome arendamine“ raames toimunud intellektuaalse omandi kodifitseerimise käigus 2014. a valminud analüüs „Ettevõtlusmudelite ja lepinguvabaduse ulatuse analüüs intellektuaalse omandi kontekstis: majanduslikud ja juriidilised aspektid“ (koostajad A. Kelli, T. Mets, T. Hoffmann), lk 22. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/lepinguvabaduse_analuus_0.pdf. 138 Vt AutÕS § 53 tühistamise kohta käesoleva eelnõuga allpool. 139 Samuti tuleb märkida, et mõnel juhul võib ka kestvuslepingu puhul õigusliku tagajärjena kõne alla tulla sellest taganemine. Vt analoogia korras VÕS § 277 ning selle kommentaarid VÕS II kommentaarides, lk 257. Samuti vt analoogia korras pakettreisilepingute regulatsioon, kus tegemist on iseenesest kestvuslpinguga (sest reis toimub teatud aja jooksul), kuid enne reisi algust räägib seadus lepingust taganemisest (VÕS § 874) ning pärast reisi algust lepingu ülesütlemisest (VÕS § 876). Seega sõltub juba konkreetsest kokkuleppest ning olukorrast, millist lepingu ühepoolse lõpetamise regulatsiooni kohaldatakse. 40 paragrahvi lõige 2 pooltel kokku leppida ka pikemas kasutamise algustähtajas (vt selle kohta kommentaarid allpool). DSM-direktiivi põhjenduspunkti 80 kohaselt peaks litsentsisaajate ja õiguste ülevõtjate seaduslike huvide kaitsmiseks ja kuritarvituste vältimiseks autoritel ja esitajatel olema võimalik kasutada tagasivõtmise õigust kooskõlas teatavate menetlusnõuetega alles pärast teatava ajavahemiku möödumist litsentsi- või üleandmislepingu sõlmimisest. Kasutamise puudumine tähendab DSM-direktiivi kohaselt täielikku kasutamise puudumist, sest põhjenduspunkt 80 täpsustab, et meetmed on mõeldud juhuks, kui teoseid või esitusi ei kasutata kordagi. Lisaks on võimalik leping üles öelda või sellest taganeda nii osaliselt kui täielikult. Kui näiteks leping puudutab mitut teost ning kasutamist ei ole leidnud neist üks, siis on võimalik lepingust taganeda või see üles öelda vaid selle konkreetse teose kasutamise osas. Kogu lepingust võib kahjustatud lepingupool taganeda või selle üles öelda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes140. Lõikega 2 sätestatakse, et teose või esituse kasutamiseks võib leppida kokku lõikes 1 sätestatust erinevas algustähtajas, kuid see ei tohi ületada viit aastat alates õiguste kasutajale üleandmisest või (litsentsi alusel) kasutamiseks loa andmisest arvates. DSM-direktiivi artikli 22 lõike 3 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et õiguste tagasivõtmine on lubatud üksnes mõistliku aja möödumisel litsentsilepingu sõlmimisest või õiguste üleandmisest. See „mõistlik aeg“ võibki eri lepingute puhul olla erinev. Teatud juhtudel võib mõistlik aeg olla ka lühem kui 2 aastat (nt moetööstuses või muudes valdkondades, kus trendid kiiresti muutuvad ja teoseid oleks vaja kohe kasutusele võtta), mistõttu on selline kokkuleppimise võimalus eenõuga pooltele siiski jäetud. Lõikes 3 sätestatakse, et enne autorilepingu osalist või täielikku üles ütlemist või sellest taganemist peab autor või esitaja andma täiendava mõistliku tähtaja teose või esituse kasutamise alustamiseks. See põhimõte ei ole ka kehtiva VÕS kontekstis uudne, juba kehtiv õigus sätestab, et nii lepingust taganemise kui ka kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise puhul on üldjuhul eelduseks see, et teisele poolele oleks määratud mõistlik täiendav tähtaeg lepingu täitmiseks141 (teose või esituse kasutamisele asumiseks). Täiendava tähtaja määramisele saab kohaldada VÕS § 114 lõigetes 2–4 sätestatut142. Autor või esitaja teavitab sellisel juhul isikut, kellele õigused litsentsiti või üle anti, ning määrab täiendava mõistliku tähtaja, mille jooksul viimane saab litsentsitud või üle antud õigusi kasutada. Lõige 4 täpsustab olukordi, mil on tegemist ühise autorsusega AutÕS § 30 mõistes. DSM- direktiivi artikli 22 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid loobuda tagasivõtmise korra kohaldamisest juhul, kui teosed või muu materjal sisaldavad üldjuhul paljude autorite või esitajate panust. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 80 selgitab, et liikmesriikidel peaks olema võimalik reguleerida tagasivõtmise õiguse kasutamist juhul, kui teosel või esitusel on mitu autorit või esitajat, võttes arvesse üksikute osalejate panuse suhtelist tähtsust. Eelnõu koostajad ei ole pidanud vajalikuks sellisel juhul lepingu ühepoolse lõpetamise võimalust üldse välistada, 140 Vt ka VÕS § 116 lg 3 ning selle kommentaarid VÕS I kommentaarides, lk 615–616. Riigikogus on VÕS §-i 116 lõiget 3 kohaldanud analoogia korras ka kestvuslpiengu ülesütlemisele ja leidnud, et ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole osalise täitmise vastu huvi. Vt VÕS I kommentaarid, lk 615–616. 141 VÕS § 196 lg 2, vt ka RKTKo 3-2-1-2-06 p 14. 142 Vt selle kohta ka VÕS I kommentaarid, lk 584. 41 kuid teise lepingupoole kaitseks on teatavad piirangud kindlasti vajalikud. Mistõttu näeb eelnõu ette, et juhul, kui tegemist on ühise jagamatu terviku moodustava teosega, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega (ühisautorsus), toimub lepingu ühepoolne lõpetamine üksnes teose loomisse märkimisväärselt panustanud ühisautorite poolt ühiselt143. See tähendab, et igal konkreetsel juhul tuleb hinnata autori panust ehk aru saada, kas tegemist on autoriga, kellel võiks tekkida lepingu ühepoolse lõpetamise nõude alus ning juhul, kui on tegemist märkimisväärselt panustanud autoriga, siis võivad jagamatu terviku moodustanud teose puhul sellised autorid lepingu ühepoolse lõpetamise nõude esitada vaid ühiselt. Näiteks audiovisuaalse teose puhul võiks peamiselt olla tegu AutÕS § 33 lõikes 2 nimetatud autoritega (kuid konkreetsest filmist sõltuvalt võib see olla erinev loetelu ning hõlmata ka teisi autoreid) jms. Täpseid ettekirjutusi panuse hindamiseks ei ole seaduse tasandil mõistlik teha, kuna teoseliike on palju ning iga võimalikku erisust ei ole võimalik ette näha. Juhul kui teos koosneb osadest, mis omavad iseseisvat tähendust (kaasautorsus), võib lepingu ühepoolse lõpetamise nõude esitada küll iga kaasautor eraldi, kuid tingimusel, et see ei kahjusta teose kui terviku kasutamise huve. Sätte ülesehituse loogika tugineb AutÕS §-s 30 sisalduvale ühiste autorite jaotusele (ühisautorid ja kaasautorid) ning juba olemasolevale praktikale selles osas, kuidas ühis- või kaasautorid ühise loomingulise tegevuse tulemusena loodud teose osas kehtivaid õigusi saavad kasutada ja teostada144. Audiovisuaalse teose puhul on tegemist erinevat laadi autorsusega (tekkida võib nii ühis- kui kaasautorsus), selleski osas on teatud lähenemine õiguste teostamise osas juba olemas (AutÕS § 33 lg 5). Sättes toodud põhimõtted kohalduvad ka audiovisuaalse teose puhul. Lõige 5 sätestab sisuliselt lõikes 4 sätestatud põhimõtte kollektiivsetele esitustele (AutÕS § 68 lõike 2 mõistes). Selleks et ühise esituse puhul oleks võimalik lepingu ühepoolne lõpetamine, peaks see toimuma üksnes esituse loomisse märkimisväärselt panustanud ühiste esitajate poolt ühiselt. Seega on regulatsioon sarnane ühisautorite omaga lõikes 4. Paragrahv 494 sisaldab kõigile eelnevatele autorilepingu sätetele (§-d 491–493) kohalduvaid üldisi põhimõtteid. Lõike 1 kohaselt ei kohaldata käesolevast jaost tulenevat lepingute suhtes, mille on sõlminud kollektiivse esindamise organisatsioonid (KEO) ning sõltumatu esindamise üksused. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 19 lõikel 6 (mis puudutab läbipaistvuskohustust) ning artikli 20 lõikel 2 (mis puudutab lepingu kohandamise korda). Vastavad definitsioonid (KEO-d ning sõltumatu esindamise üksused) on toodud AutÕS § 76 lõigetes 2–4. Vastavalt loetakse KEO- ks AutÕS tähenduses mittetulundusühingut, kes teostab kollektiivselt autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Õiguste teostamine peab olema selle juriidilise isiku ainuke või peamine eesmärk ning seda juriidilist isikut peavad kontrollima õiguste omajad. Sõltumatu esindamise üksus on organisatsioon, kes oma ainsa või peamise eesmärgina teostab rohkem kui ühe õiguste omaja õigusi nende õiguste omajate kollektiivse kasu huvides ning: 1) ei ole otseselt ega kaudselt, tervikuna ega osaliselt õiguste omajate kontrolli all ja 2) on korraldatud tulunduslikel alustel. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 77 kohaselt ei tuleks läbipaistvuskohustusi kohaldada õiguste omajate ja kollektiivse esindamise organisatsioonide, 143 Vrd VÕS § 192 lg 1. 144 Vt ka näiteks VÕS § 192 lg 1 ning § 195 lg 4. 42 sõltumatute esindamise üksuste ja muude direktiivi 2014/26/EL rakendavate liikmesriigi õigusnormide kohaste üksuste vahel sõlmitud lepingute suhtes, sest nende organisatsioonide ja üksuste puhul kohaldatakse juba direktiivi 2014/26/EL artiklis 18 sätestatud läbipaistvuskohustusi. Õiguste omajate ja nende lepingupartnerite (kasutajad, kes tegutsevad omaenda huvides) vahel sõlmitud, individuaalselt läbi räägitud lepingute suhtes tuleks aga kohaldada DSM-direktiivis sätestatud läbipaistvuskohustust. Lepingu kohandamise korra osas sisaldab sarnast selgitust DSM-direktiivi põhjenduspunkt 78, mille kohaselt sellist korda ei tuleks kohaldada lepingute suhtes, mille on sõlminud direktiivi 2014/26/EL artikli 3 punktides a ja b määratletud üksused või muud üksused, kelle suhtes kehtivad direktiivi 2014/26/EL rakendavad liikmesriigi õigusnormid. Artiklis 22 sisalduva õiguste tagasivõtmise (lepingu ühepoolse lõpetamise) korra osas direktiiv vastavaid suuniseid ette ei näe, samas sisaldab KEO ja sõltumatu esindamise üksuste poolt kasutajatega sõlmitavate lepingute regulatsioon juba erinorme sellistele lepingutele (artikkel 16, AutÕS-sse üle võetud §-ga 7911). Samuti sisaldab viidatud KEO-direktiiv ning selle alusel tehtud muudatused AutÕS-s KEO liikmete kaitseks liikmesust ja liikmelepinguid puudutavaid norme. Sellest tulenevalt on autorite ja esitajate huvid KEO-direktiivi alusel piisavalt kaitstud, oma varaliste õiguste teostamiseks saavad autorid ja esitajad ise valida soovikohase KEO ning seda ka igal ajal muuta (ehk lepingu KEO- ga lõpetada), mis on olemuselt sarnane „tagasivõtmise õigusega“. Seega ei kohaldu AutÕS-ile käesoleva eelnõuga lisatud § 494 lõike 1 kohaselt samamoodi KEO-dega sõlmitud lepingutele autori ja esitaja „tagasivõtmise õigus“. Vastav „õigus“ sisaldub KEO-dega sõlmitavate lepingute puhul AutÕS § 791 lõike 1 punktis 3, õigusselguse mõttes on §-st 493 tuleneva regulatsiooni kohaldumine autori/esitaja ja KEO vahel sõlmitavatele lepingutele siiski otsesõnu välistatud. Lõike 2 kohaselt on selline kokkulepe tühine, millega loobutakse kõnesoleva eelnõuga AutÕS- ile lisatud paragrahvidest 491–493 tulenevate kohustuste täitmisest. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 22 lõikel 5 ning artikli 23 lõikel 1. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 81 selgitab, et läbipaistvust, lepingu kohandamise korda ja vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust käsitlevad DSM-direktiivi sätted peaksid olema kohustuslikud ning pooled ei tohiks neist sätetest erandeid teha, olenemata sellest, kas need sisalduvad autorite, esitajate ja lepingupartnerite vahelistes lepingutes või nende ja kolmandate isikute vahelistes kokkulepetes. Sellest tulenevalt tuleks omakorda kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008145 artikli 3 lõiget 4, et kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, siis ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust käesoleva direktiivi läbipaistvust, lepingu kohandamise korda ja vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust käsitlevate sätte kohaldamist, rakendades neid kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul. Mis puudutab DSM-direktiivi artikli 23 lõikes 1 sisalduvat viidet sama põhimõtte kohaldamisest vaidluste kohtuvälise lahendamise korrale, siis selle kohta sisaldub norm käesoleva eelnõuga AutÕS §-le 87 lisatud lõikes 13 (vt selle kohta allpool). Ka kehtivas õiguses on sätteid, mis piiravad poolte õigust sõlmida seadusest kõrvalekalduvaid kokkuleppeid (nt lepingu ülesütlemise õigusest loobumise kohta § 68 lg 8, tasu saamise õigusest loobumise kohta § 14 lõigetes 6 ja 7 ning § 671 lõikes 1, 145 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 lepingulise võlasuhte suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELTL 177, 4.07.2008, lk 6). 43 ka vaba kasutuse võimaluste piiramise kohta § 24 lõikes 5, §-s 251, § 253 lõikes 2). Õiguste tagasivõtmise osas (eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 493) on vastava sätte aluseks DSM-direktiivi artikkel 22 lõige 5. Lõikes 3 sätestatakse erisus arvutiprogrammide autorite osas, mille eesmärgiks on välistada DSM-direktiivist tulenevate võimaluste kohaldamine lepingutele, mille üheks pooleks on arvutiprogrammi autor AutÕS § 4 lõike 3 punkti 3 tähenduses. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 23 lõikele 2. Programmeerimise iseloom ja kujunenud praktika ei võimalda selle konkreetse teoseliigi puhul kohaldada DSM-direktiivist tulenevaid sätteid, ilma et see looks vastavas valdkonnas tegutsemisele ebamõistlikke piiranguid. Punktiga 24 tunnistatakse AutÕS § 53 kehtetuks. Nimetatud paragrahv sisaldab regulatsiooni teose kasutamise algustähtaja kohta. Kuna aga DSM-direktiiviga sätestatakse oluliselt detailsem regulatsioon juhtudeks, mil lepingupool (litsentsisaaja või isik, kellele on varalised õigused üle antud) ei ole teost või esitust kasutama asunud, siis ei ole vajadust enam AutÕS-is hetkel kehtiva ja uue regulatsiooni valguses segadust ja vastuolusid tekitava sätte järele. Punktiga 25 täiendatakse AutÕS-i laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimist puudutava regulatsiooniga §-s 571. Lisatud paragrahv tugineb DSM-direktiivi artiklile 12. Tegemist ei ole liikmesriikidele ülevõtmiseks kohustuslike normidega, kuid eelnõu koostajad on sellise võimaluse olemasolu Eesti õiguses vajalikuks pidanud. Aastatel 2012–2014 toimunud intellektuaalse omandi kodifitseerimise projekti raames valminud autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu sisaldas samuti õiguste laiendatud kollektiivsete litsentside sõlmimise regulatsiooni146. Juba kodifitseerimise projekti algfaasis uuriti põhjalikumalt147 laiendatud kollektiivsete litsentside (ingl extended collective licenses – ECL) mudeli võimalikku laiendamist erinevatele kasutusviisidele ning eelnõu koostajad olid seisukohal, et sellise laiapõhjalise võimaluse andmine erinevate kasutusviiside ning kasutajate kaupa on paindlikuks ning kõigi osapoolte õiguskindlust suurendavaks meetmeks õiguste objektide kasutamisel148. Laiendatud ulatusega kollektiivse litsentsimise kord võimaldab kollektiivse esindamise organisatsioonil pakkuda kollektiivse litsentsimise organina litsentse õiguste omajate nimel, olenemata sellest, kas nad on organisatsiooni selleks volitanud (nt KEO liikmeks astunud)149. Kehtivas õiguses on nn klassikaline õiguste laiendatud kollektiivne teostamine ette nähtud satelliidi kaudu taasedastamise õiguse teostamisel. AutÕS § 7918 lg 1 sätestab, et satelliidi kaudu teose edastamisele kohaldatakse AutÕS § 7917 juhul, kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab teost üldsusele satelliidi kaudu ja samal ajal ka maapealse süsteemi kaudu. Ning sama paragrahvi lõige 2 näeb ette õiguste laiendatud kollektiivse teostamise mudelile iseloomuliku õiguste omajate välistamise (ingl opt-out) õiguse, s.t õiguse omajal, keda kollektiivse esindamise organisatsioon esindab AutÕS §-s 7918 146 Vt selle kohta autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu § 72 (kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/autos_en_19-7-2014.pdf) ning seletuskiri lk 117–119 (kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/autorioiguse_seletuskiri-21-7-2014.pdf). 147 Vt. selle kohta Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu ja seletuskirja esialgne lähtematerjal, lk 157–160. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/autorioiguse_analuus_0.pdf. 148 Vt autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste eelnõu seletuskiri lk 117. 149 Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 44. 44 sätestatud korras, on igal ajal õigus nõuda sellise esindamise lõpetamist ja teostada oma õigusi individuaalselt või kollektiivselt150. DSM-direktiivist tulenev üldistatud võimalus laiendada selliseid võimalusi ka muudele kasutustele lubab paindlikku lähenemist, mistõttu kõnesoleva eelnõu koostaja ei näinud põhjust direktiiviga pakutud võimalusest loobuda. Selline lahendus on kooskõlas üldise õigussüsteemiga, sealhulgas TsÜS § 117 regulatsiooniga, mis võimaldab seadusega näha ette isiku seadusjärgse esindusõiguse. Vajab veel märkimist, et kõnealused sätted sobiksid ehk sisuliselt paremini AutÕS IX peatüki juurde (kus muu hulgas sisaldub ka eelpool viidatud üks laiendatud kollektiivse teostamise võimalus §-s 7918), kuid uue jao paigutamine kõnealusesse peatükki osutus normitehniliselt võimatuks. Seda ennekõike põhjusel, et kehtiv AutÕS IX peatükk sisaldab peamiselt ülamärkega paragrahve, mille juurde ja vahele uute normide süsteemne sobitamine ei oleks õnnestunud. Mistõttu paigutataksegi kõnesoleva eelnõuga üldine laiendatud kollektiivlitsentside regulatsioon „Teose kasutamise“ ehk AutÕS VII peatükki. Lõikes 1 sätestatakse ECL-tüüpi litsentsimismudeli põhisisu. Sätte kohaselt võib KEO poolt õiguste omajatelt saadud volituste piires teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks sõlmitud litsentsilepingut kokkuleppel kasutajaga teatud tingimustel laiendada ja kohaldada ka selliste õiguste omajate õiguste suhtes, kes ei ole volitanud kollektiivse esindamise organisatsiooni ennast esindama. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt on lisaks teoste laiendatud kollektiivse litsentsimisega sarnast korda liikmesriikides juba võimaldatud ka õiguslike volituste või esindatuse eelduse kaudu. Eestis aga on juba praktikas juurdunud pigem õiguste kollektiivne teostamine, mistõttu kõnesolev eelnõu ka sellele süsteemile direktiivi artikli 12 ülevõtmisel tugineb. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 12 lõikele 1. Põhjenduspunkt 45 selgitab, et tingituna mõne kasutusviisi laadist – lisaks suurele hulgale teostele või muule materjalile (fonogrammid, esitused vms), mis tavaliselt on kasutusega hõlmatud – on iga üksiku õiguste omaja õiguste omandamise ja tasu maksmise tehingukulud ülemäära kõrged. Seetõttu on ilma tõhusa kollektiivse litsentsimise korrata ebatõenäoline, et tehtaks kõik tehingud, mis on kõnealustes valdkondades asjaomaste teoste või muu materjali kasutamise võimaldamiseks vajalikud. Laiendatud kollektiivne litsentsimine KEO-de poolt või mõni muu sarnane kord võib võimaldada sõlmida lepinguid nendes valdkondades, kus õiguste omajate volitusel põhinev kollektiivne litsentsimine ei paku ammendavat lahendust, mis hõlmaks kõiki kasutatavaid teoseid ja muud materjali. Selline kord täiendaks õiguste omajate individuaalsete volituste alusel toimuvat õiguste kollektiivset teostamist, tagades teatavatel juhtudel kasutajatele täieliku õiguskindluse. Samal ajal annab see õiguste omajatele võimaluse saada kasu oma teoste seaduslikust kasutamisest. Põhjenduspunkt 46 lisab, et liikmesriigid peaksid saama selliseid süsteeme säilitada ja juurutada kooskõlas oma riigisiseste traditsioonide või tavade või oma olukorraga, kui on tagatud käesolevas direktiivis sätestatud kaitsemeetmed ning täidetakse liidu õigust ja liidu rahvusvahelisi kohustusi. Sama põhjenduspunkt kinnitab ka olulist punkti, mis ka direktiivi artikli 12 lõikest 1 iseenesest tuleneb – need süsteemid kehtiksid üksnes asjaomase liikmesriigi territooriumil (välja arvatud muidugi juhul, kui EL-i õiguses ei ole sätestatud teisiti nagu näiteks eespool viidatud KabSat1- direktiivist tulenev regulatsioon või kõnesoleva eelnõuga üle võetud ja DSM-direktiivist 150 Direktiivi 2019/789 artikliga 4 laiendatakse taasedastamisele kohalduva regulatsiooni mõjuala, mistõttu ka laiendatud kollektiivsete litsentside kasutamise võimalus suureneb. 45 tulenev regulatsioon kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise kohta151). Seega saab ECL-litsentside kasutamine üldistel alustel õiguspäraselt aset leida vaid niisuguste kasutuste puhul, mis territoriaalselt piirduvad Eesti Vabariigiga. Lõikes 2 sisalduvad tingimused, mida peab laiendatud kollektiivlitsentsi sõlmimisel arvestama. Lõige tugineb DSM-direktiivi artikli 12 lõigetel 2 ja 3. Sätte kohaselt peab esiteks olema tegu lepinguga, mis sõlmitakse üksnes lepingus selgelt määratletud kasutusaladel, kus igalt üksikult õiguste omajalt volituste saamine on tavaliselt nii koormav ja ebapraktiline, et muudab vajaliku litsentsimistehingu asjaomaste teoste või muu materjali olemuse või liikide tõttu ebatõenäoliseks (DSM-direktiivi artikli 12 lõige 2). Säte teeb võimalikuks laiendatud kollektiivlitsentse sõlmida erinevates valdkondades, kui selles on pooled (ehk kasutajad ja KEO) omavahel kokku leppinud. Laiendatud kollektiivse litsentsi rakendamine on rangelt vabatahtlik ja säte ei anna õiguste kasutajale õigust nõuda KEO-lt laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlmimist. Sarnast süsteemi kasutab juba aastaid näiteks Taani, kus ECL-litsentside kohaselt saab erinevaid õiguste objekte kasutada mitmes eri valdkonnas152. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 47 kohaselt täpsustatakse, et ainuüksi asjaolu, et mõjutatud õiguste omajad ei ole litsentsi taotleva kasutaja liikmesriigi kodanikud või elanikud või nende asukoht ei ole selles liikmesriigis, ei peaks iseenesest andma põhjust pidada õiguste omandamist ja tasu maksmist sedavõrd koormavaks ja ebapraktiliseks, et õigustada sellise korra kasutamist. Eelnõuga ei ole hetkel ette nähtud nõuet, mille kohaselt peaks riigi poolt heaks kiitma valdkonnad või konkreetsed laiendatud kollektiivsed litsentsilepingud, mis uue regulatsiooni alusel võidakse sõlmida, samuti ei ole ette nähtud riigi poolt sellise KEO n-ö valideerimine (nt majandustegevuse registri kaudu), kes soovib hakata ECL-litsentse mõnes valdkonnas sõlmima. Eelnõuga on samas laiendatud üldist riiklikku järelevalvet KEO-de tegevuse üle ka AutÕS-le lisatud §-le 572, mis võimaldab teatud määral reageerida potentsiaalsele ebakohasele tegevusele selliste lepingute sõlmimisel. Teiseks tingimuseks on nõue, et laiendatud litsentsilepinguid sõlmiv KEO peab oma volituste alusel esindama valdavat enamust õiguste omajaid asjaomast liiki teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide suhtes ja teostama litsentsiga hõlmatud õigusi. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 12 lõike 3 punktile a. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 48 kohaselt peaks KEO mehhanismi laiendatud ulatuse põhjendamiseks olema õiguste omajate volituste alusel piisavalt representatiivne eri liiki teoste või muu materjali ning õiguste suhtes, mis on litsentsiga hõlmatud. Representatiivsuse hindamisel saab arvestada nii konkreetse KEO poolt teostatavate õiguste liiki, organisatsiooni võimet teostada õigusi tõhusalt, loovsektorit, kus organisatsioon tegutseb, ning seda, kas organisatsioon hõlmab märkimisväärset hulka asjaomast liiki teoste või muu materjali omajaid, kes on andnud volituse seda liiki kasutuse litsentsimiseks. Eestis 151 Vt selle kohta allpool. 152 Näiteks Taani autoriõiguse seaduse (Bekendtgørelse af lov om ophavsret) § 50 (2) annab üldise võimaluse sõlmida laiendatud kollektiivlitsentse (taanikeelne versioon kättesaadav: https://www.retsinformation.dk/eli/lta/2014/1144, ingliskeelne versioon kättesaadav: https://wipolex.wipo.int/en/text/546839. Näiteks on sellele üldisele regulatsioonile tuginedes sõlmitud laiendatud kollektiivlitsentse digiteerimisprojektide läbiviimiseks (sõnaraamatute kättesaadavaks tegemine, (teadus)ajakirjade väljaannete kättesaadavaks tegemiseks, Taani Rahvusraamatukogu kogudes olevate raadioprogrammide kättesaadavaks tegemiseks jms). Vt selle kohta pikemalt: Z. Zhang. Transplantation of an Extended Collective Licensing System – Lessons from Denmark. IIC 47, 640–672 (2016), kättesaadav https://link.springer.com/article/10.1007/s40319-016-0501-x#citeas. 46 tegutseb praegu neli organisatsiooni, keda saab pidada KEO-ks AutÕS (ning KEO-direktiivi) kohaselt: Eesti Autorite Ühing (EAÜ)153, Eesti Audiovisuaalautorite Liit (EAAL)154, Eesti Esitajate Liit (EEL)155 ning Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ)156. Eesti Autorite Ühingul on liikmeid umbes 5000, nad teostavad nende kodulehelt saadud info kohaselt muusikateoste autorite ja muusikateoste kirjastajate õigusi, samuti koreograafide ja kujutavate kunstnike õigusi. Lisaks on neil kahepoolsed kokklepped mitmete vastavate õiguste omajate esindusorganisatsioonidega EL-i liikmesriikides ning kolmandates riikides. EAÜ kodulehelt saadud info kohaselt annavad liikmed EAÜ-le teostamiseks üle järgmised varalised õigused. Muusikateoste autor annab üle avaliku esitamise, edastamise ja taasedastamise, üldsusele kättesaadavaks tegemise ning reprodutseerimise õiguse. Kunstnikud annavad üle edastamise ja taasedastamise, üldsusele kättesaadavaks tegemise ja reprodutseerimise õiguse, samuti teostab EAÜ kujutava kunsti edasimüügi eest tasu saamise õigust (AutÕS § 15). Muusikakirjastajad annavad üle avaliku esitamise, edastamise ja taasedastamise, üldsusele kättesaadavaks tegemise ning reprodutseerimise õiguse. EAAL-iga sõlmitud kokkuleppe kohaselt teostab EAÜ nende liikmete (audiovisuaalse teose autoritest režissööri, stsenaristi/dialoogi autori, operaatori või kunstniku) õigusi teose reeprodutseerimiseks, levitamiseks, edastamiseks ja taasedastamiseks, üldsusele kättesaadavaks tegemiseks, samuti teostatakse EAÜ vahendusel EAAL-i liikmete õigust saada tasu teose vaba kasutamise eest AutÕS §-de 26 ja 27 alusel (nn tühja kasseti tasu). Lisaks teostab EAÜ vastastikuse esindamise lepingute alusel ka välisriikide ühinguid, kes teostavad audiovisuaalautorite õigusi. Eesti Audiovisuaalautorite Liidul on liikmeid, kelle õigusi teostab EAÜ, hetkel ligi 300. Eesti Esitajate Liidul on üle 1000 liikme, lisaks teostab ta kokkulepete alusel umbes 350 000 välisriikide esitajat. EEL-i liikmelepingu alusel loovutab liige EEL-ile järgmised varalised õigused: salvestamata esituse edastamine ja üldsusele suunamine, salvestatud esituse reprodutseerimine ning üldsusele kättesaadavaks tegemine. Samuti teostab EEL oma liikmete nimel õigust saada tasu teose vaba kasutamise eest AutÕS §-de 26 ja 27 alusel (nn tühja kasseti tasu) ning ka AutÕS §-st 72 tulenevat õigust tasu saamiseks fonogrammi üldsusele suunamise eest. Eesti Fonogrammitootjate Ühing teostab liikme- või esinduslepingu alusel üle 500 fonogrammitootja õigusi, sealhulgas fonogrammi kättesaadavaks tegemisel raadio- ja/või televisiooniteenuse osutaja veebilehel, üldsusele suunamise eesmärgil reprodutseerimisel, samuti õigust saada tasu teose vaba kasutamise eest AutÕS §-de 26 ja 27 alusel (nn tühja kasseti tasu) ning ka AutÕS §-st 72 tulenevat õigust tasu saamiseks fonogrammi üldsusele suunamise eest. Ka Eesti Näitlejate Liit on asunud oma liikmetega sõlmima lepinguid, millega liikmed annavad üle õigused sarnaselt EEL-ga. Liikmeid on ENL-il üle 500. Samas on küsitav, kas tegu on kollektiivse esindamise organisatsiooniga AutÕS § 76 lõike 2 kohaselt, kuna ENL põhikirjast ei nähtu, et oma liikmete õiguste teostamine on selle juriidilise isiku „ainus või peamine eesmärk“. KEO-ks olemine AutÕS mõistes tähendaks ka erinevate läbipaistvuskohustuste täitmist (vt nt AutÕS § 796 tulenev kohustus esitada igal aastal üldkoosolekule juhatuse liikme aruanne, AutÕS §-st 7916 tulenev nõue KEO juhatusele 153 EAÜ koduleht: https://www.eau.org/. 154 EAAL koduleht: https://kinoliit.ee/eaal. EAAL teeb tihedat koostööd ka EAÜ-ga, selle kohta vt info: https://www.eau.org/see-on-eau/audiovisuaal-autorid/. 155 EEL koduleht: http://www.eel.ee/et/. 156 EFÜ koduleht: https://www.efy.ee/. 47 läbipaistvusaruande esitamiseks) ning arvestama kõigi muude AutÕS-ist tulenevate nõuetega, mis KEO tegevusele on sätestatud ja mis tulenevad suures osas direktiivist 2014/26/EL157. Seega saab pigem asuda seisukohale, et Eestis tegutsevad KEO-d pigem esindavad kõik enda kaetud valdkonnas piisavalt paljusid õiguste omajaid ning saaksid seega eelduslikult ka neile teostamiseks üle antud varaliste õiguste raames laiendatud kollektiivlitsentse anda. Samas ei ole selles küsimuses olemas kohtupraktikat158, mille alusel nn esinduslikkuse põhimõtet hinnata, mistõttu saab tugineda näiteks ka nende riikide praktikale, kus sarnased mehhanismid juba toimivad (ennekõike Skandinaavia maad). Ka õiguskirjanduses on teemat käsitletud159, Eestis väga põhjalikult näiteks Elise Vasamäe poolt160. Mingite kindlapiiriliste ning kvantitatiivsete proportsioonide sätestamine seaduse tasandil võib pigem osutuda liiga piiravaks. Mistõttu on käesolevas eelnõus „valdava enamuse“ või „esinduslikkuse“ (ingl representativeness) põhimõtet (DSM-direktiivi artiklis 12 markeeritud kui „piisavalt paljude õiguste omajate“ esindamine) sisustatud paindlikult. Praktikas peaks omakorda lähtuma iga konkreetse juhu oludest ehk sõltuvalt valdkonnast ja kasutusviisist, kus õiguste objektide kasutamist laiendatud kollektiivlitsentsi alusel soovitakse. Õiguskirjanduses hinnatakse, et üldjoontes tähendab esinduslikkuse kriteeriumi täitmine, et: 1) KEO-l peab olema enda n-ö kaetud turul (kuna DSM-direktiivi artikkel 12 kohaldub kasutusele ühe LR-i sees, siis konkreetsel juhul Eestis) piisavalt suur hulk liikmeid või esindatavaid; 2) volitus liikmetelt peab olema korrektne ja katma vajalikke varalisi õigusi ja teoseliike (või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte)161 ning 3) KEO peab võtma asjakohaseid meetmeid, et õiguste omajate isikud ja asukohad kindlaks teha (ka mitteliikmed). Viimati nimetatud kohustused tulenevad iseenesest juba KEO-direktiivi artiklist 7 (üle võetud AutÕS §-ga 793) ning artiklist 13 (üle võetud AutÕS-sse § 799 lõigetega 4–6)162. Kohtuotsustest saab viidata näiteks eespool nimetatud kaasusele C-301/15, mis küll pigem tegeles vaid „esinduslikkuse“ ühe komponendiga (ülalnimetatutest kolmas)163. Kolmandaks nõuab DSM-direktiiv, et kõikidele õiguste omajatele peab olema tagatud võrdne kohtlemine, sealhulgas seoses litsentsilepingu tingimustega. Säte vastab DSM-DSM-direktiivi artikli 12 lõike 3 punktile b. Põhjenduspunkt 48 selgitab, et võrdse kohtlemise põhimõte peaks ennekõike tähendama sellise info kättesaadavust, mis puudutab litsentsimist ning tasu jaotamist. Paljud KEO-del lasuvad teavitamisnõuded tulenevad juba AutÕS-i sätetest, millega 157 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (edaspidi KEO-direktiiv). 158 Teatud määral käsitletakse vastavaid küsimusi kohtuasjas C-301/15. 159 L. Guibault, S. Schroff. Extended Collective Licensing for the Use of Out-of-Commerce Works in Europe: A Matter of Legitimacy Vis-à-Vis Rights Holders. IIC 49 (2018), p 916–939. Kättesaadav: https://link.springer.com/article/10.1007/s40319-018-0748-5. Vt ka D. Gervais. The Changing Role of Copyright Collectives. Editor D. Gervais. Collective Management of Copyright and Related Rights. Kluwer Law International, 2006. 160 E. Vasamäe doktoritöö, lk 172–179. 161 KEO-direktiivi artiklist 5 saab ülevaate KEO-de volituste sisust, üle võetud Eesti õigusesse AutÕS §-ga 791. Vt ka L. Guibault, S. Schroff. Extended Collective Licensing for the Use of Out-of-Commerce Works in Europe: A Matter of Legitimacy Vis-à-Vis Rights Holders. IIC 49 (2018), p 923. Kättesaadav: https://link.springer.com/article/10.1007/s40319-018-0748-5. 162 Vt L. Guibault, S. Schroff. Extended Collective Licensing for the Use of Out-of-Commerce Works in Europe: A Matter of Legitimacy Vis-à-Vis Rights Holders. IIC 49 (2018), p 919. 163 Vt selle kohta ka Vt L. Guibault, S. Schroff. Extended Collective Licensing for the Use of Out-of-Commerce Works in Europe: A Matter of Legitimacy Vis-à-Vis Rights Holders. IIC 49 (2018), p 923–924. 48 võeti üle KEO-direktiiv (AutÕS IX peatükk) ja mis on olulised ka õiguste laiendatud kollektiivse litsentsimise puhul (vt juba eelpool viidatud KEO-de mitteliikmeid puudutavad sätted). Võlasuhte relatiivsuse põhimõttest tulenevalt tekivad võlasuhtest (sh lepingust) tulenevad õigused ja kohustused selle võlasuhte pooltel, kes saavad ka lepingu rikkumise korral õiguskaitsevahendeid kohaldada. Ka KEO liikmeks mitteoleval õiguste omajal on AutÕS muudatuste kohaselt võimalik saada tasu oma loomingu kasutamise eest ECL-lepinguga KEO ja kasutaja poolt kokku lepitud juhtudel. Nõude aegumistähtajaks on TsÜS § 146 lõike 1 alusel 3 aastat, kuivõrd sätte kohaselt tulenevad nõuded KEO ja kasutaja vahel sõlmitud litsentsilepingust. Seetõttu on tegemist tehingulise nõudega, kuna TsÜS §-i 146 kohaldatakse kõigi tehingust tulenevate nõuete aegumisele, olgu nende aluseks tehing ise või seadus164. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja algusele kohaldatakse TsÜS §-st 147 tulenevat üldreeglit ehk aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega (hetk, mil õigustatud isikul on õigus nõudele vastava kohustuse täitmist nõuda). Neljandaks näeb eelnõu ette erinevad teavitamismeetmed KEO-dele. Nende kohaselt tuleb mõistliku aja jooksul enne seda, kui teoseid või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte hakatakse laiendatud litsentsilepingu kohaselt kasutama, õiguste omajaid teavitada sellest, et KEO-l on põhimõtteline võimalus (kuna teostab piisava hulga vastava kategooria õiguste omajate õigusi) laiendatud litsentsilepingute sõlmimiseks, samuti juba sõlmitud konkreetsetest lepingutest ning ka õiguste omajate käsutuses olevatest võimalustest oma teoste kasutamine välistada (opt-out), ennekõike võiks selline teavitamine toimuda KEO veebilehe kaudu. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 12 lõike 3 punktile d. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 48 kohaselt peaksid teavitamismeetmed olema mõjusad kogu litsentsi kehtivusaja jooksul, ilma et see paneks ebaproportsionaalse halduskoormuse kasutajatele, kollektiivse esindamise organisatsioonidele või õiguste omajatele ning ilma et iga õiguste omajat oleks vaja eraldi teavitada165. Lõikega 3 sätestatakse, et õiguste omajad, kes ei ole laiendatud kollektiivset litsentsilepingut sõlmivat kollektiivse esindamise organisatsiooni volitanud, võivad oma teose või autoriõigustega kaasnevate õiguste objekti kasutamise laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel igal ajal välistada, sellest kollektiivse esindamise organisatsioonile teada andes, kes omakorda teavitab viivitamata teist lepingupoolt. Tegemist on ECL-litsentside mehhanismi puhul väga olulise põhimõttega, mille kohaselt need õiguste omajad, kes ei ole litsentsilepingut sõlmivat kollektiivse esindamise organisatsiooni volitanud, võivad oma teose või autoriõigustega kaasnevate õiguste objekti kasutamise igal ajal lihtsalt ja tulemuslikult välistada (ingl opt-out). Säte vastab DSM-direktiivi artikli 12 lõike 3 punktile c. Laiendatud kollektiivlitsentside puhul on vajalik tasakaalustada asjaolu, et õiguste omaja ise ei ole saanud otsustada, mil moel tema ainuõiguste kasutamiseks luba antakse. Seega on vajalik tagada mehhanism, mis sellise riive tasakaalustaks. Ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 48 selgitab, et õiguste omajatel peab süsteemi alusel olema võimalik saada tagasi kontroll oma teoste üle. Et ära hoida nende teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide mis tahes kasutamist, mis kahjustaks nende huve, tulebki anda õiguste omajatele tegelik võimalus välistada litsentsimiskorra kohaldamine nende teoste või muu materjali suhtes mis tahes kasutuseks, 164 Vt TsÜS kommentaarid §-le 146, punkt 3.1. 165 Viimane lause on peamiselt suunatud kohtulahendist C-301715 tulenevatele suunistele, mille kohaselt peaks iga autorit eraldi teavitama, kuid uued reeglid DSMdirektiivis leevendavad seda nõuet oluliselt. 49 sealhulgas enne litsentsi sõlmimist ja litsentsi kehtivusaja jooksul. Sellistel juhtudel tuleks iga pooleliolev kasutamine mõistliku aja jooksul lõpetada. Selline välistamine õiguste omajate poolt ei tohiks mõjutada nende õigust saada tasu litsentsitud teose või muu materjali tegeliku kasutamise eest. Laiendatud kollektiivne litsentsileping ei kujuta Eesti õiguskorras endast lepingulist suhet õiguste kasutaja ja kollektiivse esindamise organisatsiooni mitteliikmest õiguste omaja vahel. Kollektiivse esindamise organisatsioon esindab ka mitteliikmest õiguste omajaid laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlmimisel seadusest tuleneva volituse alusel. Kuigi eksisteerib lepinguline suhe kollektiivse esindamise organisatsiooni ja õiguste kasutaja vahel ning sõlmitud litsentsilepingu tingimusi laiendatakse ka mitteliikmetest õiguste omajate õiguste kasutada andmisele, ei ole mitteliikmest õiguste omaja ise avaldanud tahet lepingulisse suhtesse astumiseks. Sellest tulenevalt ei ole õiguste omajal võimalik laiendatud kollektiivset litsentsilepingut n-ö üles öelda, kuivõrd ilma õiguste omaja tahteavalduseta ei saa eksisteerida õiguste kasutaja ja õiguste omaja vahel lepingulist suhet. Õiguste laiendatud kollektiivsest teostamisest loobumiseks on õiguste omajal vaja teha tahteavaldus. Senikaua, kuni mitteliikmest õiguste omaja ei ole tahteavaldust teinud, on õiguste kasutajal õigus selle õiguste omaja autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi vastavalt laiendatud kollektiivse litsentsilepingu tingimustele kasutada166. Praktikas tähendab see, et KEO mitteliikmest õiguste omaja, kes ei soovi, et tema õiguseid vastavalt konkreetsele laiendatud litsentsilepingule kasutatakse, annab KEO-le teada oma soovist loobuda oma õiguste kasutamisest selle lepingu kohaselt. Selleks peab iga KEO, kes on AutÕS-ile lisatud regulatsiooni kohaselt sõlminud mõne laiendatud kollektiivse litsentsilepingu, selle kohta jagama infot näiteks oma kodulehel või muude vahenditega (vt selle kohta ka kommentaarid AutÕS-ile lisatud § 571 lõike 2 punkti 4 kohta ülal). KEO kohustus välistustest teisele lepingupoolele teada anda peaks ennekõike tulenema KEO poolt sõlmitud litsentsilepingust. Litsentsiandja üheks põhikohustuseks on võimaldada õiguste objekti kokkulepitud viisil kasutada. Kui autor/esitaja on kasutamise välistanud, siis KEO ei saa täita oma kohustust anda teisele lepingupoolele luba vastavaid õiguste objekte kasutada. Seega peab ta sellest asjaolust teisele poolele teada andma. Praktikas võiksid KEO-d enda sõlmitavates laiendatud kollektiivsetes litsentsilepingutes seda täpsustada, et välistamise korral ei laiene litsentsileping nendele õiguste objektidele ja kasutaja peaks nende kasutamise lõpetama (DSM-direktiivi põhjenduspunkti 48 kohaselt tuleks iga pooleliolev kasutamine välistamise korral mõistliku aja jooksul lõpetada). Lõikega 4 sätestatakse, et laiendatud litsentsilepingute sõlmimise üldist korda ei kohaldata juhtudel, mil tegemist on õiguste kohustusliku kollektiivse teostamisega. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 12 lõikele 4. DSM-direktiivi artikliga 12 lisatakse Eesti õiguskorda võimalus õiguste objektide kasutamiseks laiendatud kollektiivlitsentside alusel, mida on võimalik kohaldada erinevatele kasutusviisidele167. Samas on õiguste kollektiivse teostamise viise lisaks laiendatud kollektiivsele teostamisele veelgi – ka Eestis kehtiva AutÕS-i kohaselt on võimalik 166 Vt selle kohta ka E. Vasamäe doktoritöö, lk 152–153. 167 Samas kehtivas õiguses sisaldub juba üks kasutusviis, mis nendele tingimustele vastab: AutÕS § 79 18 kohaselt toimub õiguste laiendatud kollektiivne teostamine satelliidi kaudu teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti edastamisekorral, kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab teost üldsusele satelliidi kaudu ja samal ajal ka maapealse süsteemi kaudu. Mittekohustuslikuks teeb mehhanismi AutÕS § 79 18 lg 2, mille kohaselt on õiguse omajal igal ajal õigus nõuda sellise esindamise lõpetamist ja teostada oma õigusi individuaalselt või kollektiivselt (opt-out). Tuleneb KabSat1-direktiivi artikli 3 lõikest 2. 50 veel õiguste kohustuslik kollektiivne teostamine168 ja õiguste kohustuslik laiendatud kollektiivne teostamine169. Õiguste kohustusliku ja õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise korral saab litsentsilepingu tingimusi kindlaks määrata ainult kollektiivse esindamise organisatsioon ning õiguste omajatel on võetud võimalus oma õigusi individuaalselt teostada. Lõike 3 kohaselt ongi sätestatud, et laiendatud litsentsimise tingimusi (ennekõike nn opt-out võimalust) ei kohaldata õiguste kohustusliku kollektiivse teostamise juhtudele, mis on ka AutÕS-s eraldiseisvana nimetatud ning praktikas juba kasutatavad õiguste teostamise viisid. Lõikes 5 sätestatakse, et laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimisel lähtutakse esiteks AutÕS §-s 793 sätestatust. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 12 lõikel 4 (viimane lause). Säte viitab KEO liikmesust reguleerivatele sätetele, mida peab kohaldama ka õiguste omajatele, kellel on kollektiivse esindamise organisatsiooniga seadusest või tehingust tulenev otsene õigussuhe, kuid kes ei ole nende liikmed. Need sätted puudutavad elektroonilise suhtluse võimaldamist, teabe esitamist (sh multiterritoriaalsete litsentside tingimuste kohta) ning kaebuste menetlemise korda. Samuti on käesolevas sättes viide AutÕS §-le 799, kuna kõnealune paragrahv sisaldab õiguste omajate saadaolevate summade jaotamise regulatsiooni, muu hulgas juhul, kui konkreetse õiguste omaja isikut või asukohta ei ole võimalik kindlaks teha. See tähendab, et KEO-l peab olema võimalik maksta tema poole pöördunud õiguste omajale (kes ei ole vastava KEO liige, kuid kelle õigusi teostatakse laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel) välja summa, mis konkreetsel juhul ning võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades (eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 571 lg 2 p 3) tasumisele kuulub. Punktiga 26 täiendatakse AutÕS VII peatükki (teose kasutamine) uute jagudega 3 ja 4 (viimase kohta vt allpool). 3. jagu reguleerib selliste teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamist kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Tegemist on DSM-direktiivi artiklitest 8–11 tuleneva mahuka ja kompleksse regulatsiooniga, mis koosneb nimetatud teoste kasutamisest nii laiendatud kollektiivlitsentside kui teatud tingimustel ka vaba kasutamise (ainuõiguste piiramise) põhimõtete alusel. Käesoleva eelnõuga on kõnealune regulatsioon üle võtud ühtsena ning paigutatuna teose kasutamise sätete juurde, kuna selle tükeldamine (näiteks vaba kasutuse võimalus AutÕS IV peatükis ning laiendatud kollektiivlitsentside alusel kasutamine VII peatükis vms170) oleks regulatsiooni mõistmise normide adressaatidele veelgi keerulisemaks muutnud. Kuna tegemist on süsteemiga, mille alusel saab kaubandusvõrgust väljas olevaid teoseid kasutada ennekõike laiendatud 168 Vt AutÕS § 79 lõige 3, mille kohaselt toimub kehtiva õiguse kohaselt õiguste kohustuslik kollektiivne teostamine järgmiste kasutusviiside puhul: 1) teose ja teose helisalvestise kojulaenutamine raamatukogust; 2) audiovisuaalse teose autori õigus saada tasu audiovisuaalse teose kasutamise eest, kui õigused on produtsendile üle läinud või litsentsitud; 3) muusikateose autori õigus saada tasu fonogrammi rentimise eest, kui õigused on fonogrammitootjale üle läinud või litsentsitud; 4) tasu algupärase kunstiteose edasimüümise eest; 5) tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest isiklikeks vajadusteks; 6) teose esitaja täiendava tasu õigus ning 7) teose esitaja õigus saada tasu, kui ta on üle andnud või litsentsinud õiguse fonogrammi või audiovisuaalset teost rentida. 169 Vt AutÕS § 7917, mille kohaselt toimub õiguste kohustuslik laiendatud kollektiivne teostamine teose ja autoriõigusega kaasneva õiguse objekti taasedastamisel kaabellevivõrgus (tuleneb KabSat1-direktiivi artikli 9 lõikest 1). 170 Mis puudutab laiendatud kollektiivlitsentside osa võimalikku paigutamist AutÕS IX peatüki alla, vt kommentaarid käesolevas seletuskirjas eespool. 51 kollektiivlitsentside alusel, siis on sätted eelnõuga paigutatud selle süsteemi üldiste normide juurde AutÕS VII peatükis selleks loodud eraldi jaos „Sellise õiguste objekti kasutamine kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes“ (eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-d 572-577). DSM-direktiivi põhjenduspunkti 30 kohaselt on sellise süsteemi loomine tingitud soovist teha rohkem kultuuripärandit kättesaadavaks. Nende kogude eripära, mis koosnevad teostest ja muust materjalist, mis ei ole enam kaubanduskäibes, koos massiliste digiteerimisprojektidega, tähendab seda, et iga õiguste omaja eelneva loa saamine võib olla väga keeruline. See võib tuleneda näiteks teoste või muu materjali vanusest, nende piiratud kaubanduslikust väärtusest või asjaolust, et need ei olnud kunagi ette nähtud kasutamiseks kaubanduslikul eesmärgil või neid ei ole kunagi kasutatud kaubanduslikul eesmärgil. Seepärast ongi vaja ette näha meetmed, millega hõlbustatakse kultuuripärandiasutuste püsikogudes olevate selliste teoste ja muu materjali teatavat kasutust, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Paragrahviga 572 luuakse raamistik hindamaks, millist teost või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti saab pidada kaubanduskäibest väljas olevaks. Paragrahv tugineb DSM-direktiivi artikli 8 lõikele 5. Lõike 1 kohaselt ei ole õiguste objekt enam kaubanduskäibes, kui saab heauskselt eeldada, et see ei ole tavapäraste kaubanduskanalite kaudu üldsusele kättesaadav ja tingimusel, et kultuuripärandiasutus on teinud mõistlikke pingutusi üldsusele kättesaadavuse tuvastamiseks. Mõistlike pingutuste all tuleb silmas pidada seda, et kultuuripärandiasutus rakendab enda poolt kõiki mõistlikke meetmeid ja näitab üles piisavat ametialast hoolsust õiguste objekti üldsusele kättesaadavuse tuvastamiseks. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 37 kohaselt on kultuuripärandiasutuste kogudes olevate teoste ja muu materjali mitmekesisust arvestades oluline, et DSM-direktiiviga ette nähtud litsentsimiskord ja erand või piirang (vaba kasutus) oleks kättesaadav ja praktikas kasutatav eri liiki teoste ja muu materjali puhul, sealhulgas fotod, tarkvara, fonogrammid, audiovisuaalteosed ja ainulaadsed kunstiteosed, sealhulgas juhul, kui need ei ole kunagi olnud kaubanduses kättesaadavad. Teosed, mis ei ole kunagi olnud kaubanduskäibes, võivad hõlmata plakateid, teabelehti, rindelehti või audiovisuaalseid amatöörteoseid, kuid ka avaldamata teoseid või muud materjali, ilma et see mõjutaks muid kohaldatavaid õiguslikke piiranguid, näiteks isiklikke õigusi käsitlevaid liikmesriigi norme. Samuti selgitab DSM-direktiiv, et kui teos või muu materjal on kättesaadav ükskõik millises oma eri versioonis, näiteks kirjandusteoste uued väljaanded ja kinematograafiateoste alternatiivlõigud, või ükskõik millises oma eri avaldumisvormis, näiteks sama teose digitaalsed ja trükitud vormid, ei tohiks seda teost või muud materjali pidada teoseks või muuks materjaliks, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Seevastu ei tohiks kohanduste, sealhulgas kirjandusteose muude keeleversioonide või audiovisuaalsete kohanduste kaubanduses kättesaadavus välistada seda, et algset teost või muud materjali peetakse konkreetses keeles teoseks või muuks materjaliks, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Seda, kas tegemist on kaubandusvõrgust väljas oleva teosega, hindab eelnõu kohaselt kultuuripärandiasutus. DSM- direktiiv ei näe ette, kellele langeb mõistlike jõupingutuste tegemise kohustus (vt põhjenduspunkt 38). Kõnesoleva eelnõu koostajad on pidanud otstarbekaks lähenemist, mille kohaselt on kõige parem hinnangu andja kultuuripärandiasutus (kelle kogusse kuuluvad teost või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti soovib seesama asutus kasutama asuda). Küll aga peaks kultuuripärandiasutus saama oma hinnangus tugineda vastava valdkonna tegevusega 52 lähedalt kokku puutuvatelt asutustelt ja organisatsioonidelt saadud infole. Niisugust koostööd võib pidada mingis mõttes sarnaseks orbteoste regulatsiooniga, kus kultuuripärandiasutustel on kohustus enne teose orbteoseks tunnistamist läbi viia hoolikas otsing (AutÕS § 273) ning selle hoolika otsingu tegemiseks kohased allikad on kinnitatud justiitsministri poolt171. Samadele allikatele tuginedes võiks kultuuripärandiasutus muu hulgas tugineda ka kaubandusvõrgust väljas olevate teoste puhul, küll on viimati nimetatute puhul tegemist laiema ringi kaitstud objektidega, mille kohta peaks hinnanguid andma172. Lisaks tuleb märkida, et kaubandusvõrgust väljas olevate teoste hindamiseks on kriteeriumid ning nõuded leebemad kui orbteoste puhul, põhinedes suuresti mõistlikkuse printsiibil. DSM- direktiivi põhjenduspunkt 38 selgitab, et selle kindlaks tegemisel, kas teos või muu materjal ei ole enam kaubanduskäibes, tuleks teha mõistlikke jõupingutusi, et hinnata nende kättesaadavust üldsusele tavapäraste kaubanduskanalite kaudu, võttes arvesse konkreetse teose või muu materjali või teatavate teoste või muu materjali kogumi eripära. Samuti selgitatakse, et mõistlikke jõupingutusi ei oleks vaja aja jooksul korrata, kuid arvesse tuleks võtta ka kõiki kergesti kättesaadavaid tõendeid teoste või muu materjali eelseisva kättesaadavuse kohta tavapäraste kaubanduskanalite (kauplused, sh e-kaubandus ja erinevat sisu pakkuvad veebiteenused vms) kaudu. Samas teose või muu materjali piiratud kättesaadavust, näiteks selle kättesaadavust kasutatud kaupu müüvates kauplustes (antikvariaadid) või teoreetilist võimalust saada teose või muu materjali litsents, ei tohiks pidada tavapäraste kaubanduskanalite kaudu üldsusele kättesaadavuseks. Teosekaupa hindamine võiks kõne alla tulla üksnes juhul, kui seda peetakse mõistlikuks, pidades silmas asjakohase teabe kättesaadavust, kaubandusliku kättesaadavuse tõenäosust ja eeldatavat tehingukulu. Teose või muu materjali kättesaadavuse kontrollimine peaks tavaliselt toimuma kultuuripärandiasutuse asukohaliikmesriigis, välja arvatud juhul, kui piiriülest kontrollimist peetakse mõistlikuks, näiteks kui on olemas kergesti kättesaadav teave, et kirjandusteos avaldati konkreetses keeleversioonis esimest korda mõnes teises liikmesriigis. Paljudel juhtudel võiks kasutada näiteks valimikontrolli, et teha kindlaks, kas teoste või muu materjali kogum ei ole enam kaubanduskäibes. Rahvusraamatukogu näiteks soovib teha võimalikult suure osa oma kogust kättesaadavaks, mis hõlmaks järgmisi teoseliike: raamatud, brošüürid (ka nende kordustrükid v.a muutmata juurdetrükk); perioodikaväljaanded: ajakirjad, ajalehed, info- ja reklaamlehed jm; jätkväljaanded (aastaraamatud, toimetised, sarjad jm); atlased jt kaardiväljaanded; noodid; näituste kataloogid; ürituste kavad, plakatid jm; reklaamväljaanded, tootekataloogid jm; telefonikataloogid, sõiduplaanid jm; seina-, laua-, tasku- jm kalendrid; eksliibrised, postkaardid, värvimis- ja joonistamisraamatud, reproduktsioonid; ristsõnaväljaanded; heliplaadid; füüsilisel kandjal olevad elektroonilised teavikud: CD-ROM-id (ka audioraamat), DVD-d jm; pisitrükised (nt plakatid ja lendlehed). Lõikes 2 sätestatakse, mida mõeldakse „õiguste objekti“ mõistega kõnealuse uue jao tähenduses. Uus mehhanism kohaldub nii autoriõigusega kaitstavatele teostele (AutÕS § 4) kui ka autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele (AutÕS VIII peatükk), samuti sui generis andmebaasidele (AutÕS VIII1 peatükk, mis garanteerib õigused autoriõigusega mittekaitstavate andmebaaside tegijatele). Sellist lähenemist on AutÕS-s juba ka kasutatud, nt seoses orbteoste 171 Justiitsministri 23.01.2015. a määrus nr 2 „Orbteoseks tunnistamisele eelneva hoolika otsingu allikad“ (RT I, 27.01.2015, 10). 172 Orbteoseks tunnistamisele eelneva hoolika otsingu allikad on nimetatud raamatute, meediaväljaannete, visuaalteoste, audiovisuaalsete teoste ja fonogrammide puhul. 53 regulatsiooniga (AutÕS § 272 lg 1) või teose vaba kasutamisega pimeda, vaegnägija või muu trükikirja lugemise puudega isikute huvides (AutÕS § 252 lg 1). Eelnõu koostajad pidasid vajalikuks kasutada normides lühemat terminit („õiguste objekt“), mitte iga kord viidata, et uus regulatsioon kohaldub „teostele ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele ning andmebaasidele AutÕS VIII1 peatüki mõistes“. See oleks normide sõnastuse teinud kohmakamaks, mis kokkuvõttes ei aita kaasa arusaadavusele. Juhul kui tegemist on sellise õiguste objektiga, mis sisaldab erinevaid teoseliike (nt illustreeritud raamatud) või ka autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte (nt audiovisuaalne teos, kus sisaldub muusika ja ka selle esitus, kui see ei ole loodud spetsiaalselt konkreetsele filmile), siis saab teose kaubandusvõrgust väljas olemist hinnata tervikuna (nt konkreetne raamat või audiovisuaalne teos ei ole enam müügis ega ka mõnel teenuseplatvormil kättesaadav), kuid selle eri osade kasutamisele peaks kohaldama käesoleva eelnõuga pakutavaid võimalusi üldises korras. See tähendab, et esimene valik peaks olema alati laiendatud kollektiivlitsents ning juhul, kui vastavas valdkonnas KEO-d ei ole, saab kohaldada vaba kasutuse võimalust. Näiteks kui tegemist on raamatuga, mis sisaldab illustratsioone (kujutava kunsti teosed), siis saab sellist raamatut tervikuna kasutada pigem vaba kasutuse raames. Esiteks põhjusel, et kirjanikel ei ole Eestis loodud kollektiivse esindamise organisatsiooni. Mis puudutab kunstnikke, siis teostab EAÜ oma kodulehe andmetel ka nende õigusi ja kunstnikud annavad muu hulgas üle üldsusele kättesaadavaks tegemise ja reprodutseerimise õigused. Samas pole selge, kas EAÜ-d saaks pidada kunstnike osas piisavalt suure hulga konkreetse valdkonna õiguste omajate õigusi teostavaks organisatsiooniks – EAÜ teostab umbes 250 kunstniku õigusi173, samas kui Eesti Kunstnike Liidul on liikmeid ligi 1000174. Kunstnikele jääb sellisel juhul loomulikult alati võimalus välistada oma teose kasutamine kaubandusvõrgust väljas oleva teosena ja siis peab kultuuripärandiasutus leidma võimaluse teose üldsusele kättesaadavaks tegemiseks ilma selles sisalduvat konkreetset teost kasutamata. Lõikes 3 sätestatakse eeldus, et teos või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekt, mis on loodud enne 1970. aastat, ei ole enam kaubanduskäibes, kui ei esine seda välistavaid ilmseid asjaolusid. Kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise hõlbustamiseks ja kultuuripärandi laiemale levikule kaasaaitamiseks on eelnõu koostajad pidanud vajalikuks lähenemist, kus teatud ajast varem loodud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide puhul eeldatakse nende kuulumist kaubandusvõrgust väljas olevate objektide hulka. Seda lubab ka DSM-direktiiv, mille põhjenduspunkt 38 sätestab, et kajastamaks teoste ja muu materjali eri liikide eripära seoses avaldamis- ja levitamisviisidega ning hõlbustamaks litsentsimiskorra kasutamist võib olla vajalik kehtestada litsentsimiskorra praktilise kohaldamise konkreetsed nõuded ja menetlused, näiteks ajavahemik, mis peab olema möödunud alates teose või muu materjali esmakordsest kaubanduses kättesaadavaks tegemisest. Praegu juba on mõnes riigis kehtiv süsteem kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamiseks ning näiteks Saksamaa õiguse kohaselt võib sellise mehhanismi toel kasutada teoseid, mis on loodud enne 1966. aastat175. Kuna direktiivi põhjenduspunkti 38 kohaselt on asjakohane konkreetsete nõuete ja 173 Vt: https://www.eau.org/liikmed/. 174 Vt: https://www.eaa.ee/koik-liikmed. 175 Gesetz über die Wahrnehmung von Urheberrechten und verwandten Schutzrechten durch Verwertungsgesellschaften § 51. Ingliskeelne versioon kättesaadav: http://www.gesetze-im- internet.de/englisch_vgg/. 54 menetluste kehtestamisel erinevate sidusgruppidega konsulteerida, siis eelnõus pakutud tähtaeg ongi üheks lahenduseks, mis sidusgruppide poolt välja pakuti. Kindlasti tuleb siinkohal rõhutada esiteks, et ka enne nimetatud tähtaega loodud õiguste objektide puhul on ilmselgelt selliseid, mis on kaubandusvõrgus saadaval ja niisugustele teoste, fonogrammide, esituste jms kohta uus regulatsioon ei kehti ehk nende kasutamiseks peab endiselt saama loa õiguste omajalt vastavalt autoriõiguse üldpõhimõtetele. Eelnõus sätestatud kaubandusvõrgus mitteolemist välistav „ilmne asjaolu“ võib tähendada näiteks seda, et asutusele ei saa olla mõistlikult teadmata, et teost endiselt nt müüakse või see on platvormidel kättesaadav. Kui vaadata teoseliike, mida näiteks Rahvusraamatukogu sooviks kasutada uue regulatsiooni alusel, siis leidub seal palju teoseliike, mida saaks eelduse kohaselt hõlpsamalt kasutama asuda (nt info- ja reklaamlehed, näituste kataloogid, ürituste kavad, plakatid jm, reklaamväljaanded ja tootekataloogid, telefonikataloogid, sõiduplaanid, seina-, laua-, tasku- jm. kalendrid, eksliibrised, pisitrükised, nt plakatid ja lendlehed). Teiseks on samas ka peale 1970. aastat loodud õiguste objektide puhul võimalik, et tegemist ei ole enam kaubanduskäibes oleva materjaliga ning nende puhul on samuti võimalik kasutus uue mehhanismi alusel. Selleks on siiski vajalik, et kultuuripärandiasutus teeks vajalikud mõistlikud pingutused teose kättesaadavuse väljaselgitamiseks (vt kommentaarid eespool). Lõikes 4 tehakse erisus, mille kohaselt eelnevas lõikes sätestatud eeldust ei kohaldata esiteks audiovisuaalse teose puhul, sest tegemist on spetsiifilise sektoriga, mille ärimudelid eeldavad paindlikumat lähenemist. Võimaluse erisuste sätestamiseks annab DSM-direktiivi artikli 8 lõige 5 (esimene lõik). MTÜ Eesti Filmitööstuse Klastrilt saadud info kohaselt on Euroopa audiovisuaalsektori senine praktika mäluasutustega juba viinud erinevate kokkulepeteni Euroopa Sidusrühmade Dialoogi egiidi all. See lähtub nn rätsepalahendusest, kus iga filmi puhul tehakse eraldi kokkuleppeid. DSM-direktiiv küll võimaldab sellest praktikast mõnes mõttes eemalduda, kuid võimalikul määral peab audiovisuaalsektori eripärasid siiski ka uue mehhanismi valguses arvestama. See tähendab, et ka enne 1970. aastat loodud filmide puhul kehtib mõistliku pingutuse tegemise kohustus kultuuripärandiasutustel, et teha kindlaks, kas konkreetne film on kaubandusvõrgust väljas või mitte. Ja loomulikult jääb igale õiguste omajale võimalus ka igal ajal enda poolt loodud õiguste objekti välistamiseks uue mehhanismi alusel kasutamisest. Teiseks ei kohaldata lõiget 3 fonogrammidele, kuna ka fonogrammid on sageli pikaajalises kasutuses, mistõttu võib öelda, et sellisel juhul nende väärtus õiguste omajale ei vähene. Paragrahviga 573 sätestatakse kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamine laiendatud kollektiivlitsentside alusel. See on DSM-direktiivi kohaselt esimene kasutusvõimalus, mida peaks kultuuripärandiasutus kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamisel igal võimalikul juhul eelistama. Säte tugineb direktiivi artikli 8 lõikele 1. Kuna tegemist on laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimisega, siis on siinkohal vajalik viidata käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-le 571, mis selliste litsentsilepingute sõlmimise üldised raamid paika seab. Kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamine kultuuripärandiasutuste 55 poolt on lihtsalt üks selgelt määratletud kasutusala, mille puhul selle kasutamistingimused tulenevad EL-i õigusest176 ja millel on seega EL-ülene mõju177. Lõige 1 lubab KEO-l õiguste omajate antud volituste piires sõlmida mitteärilistel eesmärkidel kasutamiseks kõnesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-s 571 nimetatud tingimustel lihtlitsentsilepingu kultuuripärandiasutusega selle asutuse püsikogudes olevate kaubandusvõrgust väljas olevate teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide reprodutseerimiseks, levitamiseks või üldsusele suunamiseks (sh näiteks ka kättesaadavaks tegemine, tehnilise vahendi kaudu eksponeerimine). Selleks et kultuuripärandiasutus saaks sõlmida laiendatud kollektiivse litsentsilepingu, kohalduvad samad tingimused, mida on kirjeldatud käesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud § 571 juures. Tegemist on justnimelt laiendatud kollektiivse litsentsilepinguga, mida kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamiseks saab KEO ja kultuuripärandiasutuse vahel sõlmida. Viide § 571 lõike 2 punktile 2 tähendab, et mehhanismi kasutamiseks peab olema täidetud tingimus vastava valdkonna KEO olemasoluks, kes seaduses toodud tingimustele vastaks. Näiteks muusikateoste puhul tegutseb Eestis Eesti Autorite Ühing, fonogrammide puhul Eesti Fonogrammitootjate Ühing jne. Samuti peab selles konkreetses valdkonnas olema tegu valdavat enamust valdkonna õiguste omajaid esindava organisatsiooniga, lisaks peab neil organisatsioonidel olema võimalik oma liikmete nimel (liikmelepingu alusel) teostada eelnõus sätestatud õigusi (reprodutseerimine, levitamine, üldsusele edastamine, kättesaadavaks tegemine178). Eesti puhul tundub KEO-de kodulehtedelt saadud info põhjal, et vajalikud õigused on KEO-dele üle antud. Igal konkreetsel juhul tuleb vastava lepingu sõlmimisel siiski teha kindlaks, kas KEO-l on vajalikud volitused olemas. Siinkohal on vaja ka märkida, et selline laiendatud kollektiivne litsentsileping saab olla eelnõu (ja DSM-direktiivi) kohaselt vaid lihtlitsents, mitte ainulitsents. Lõikes 2 sätestatakse kogu laiendatud kollektiivlitsentside mehhanismi üheks oluliseks osaks olev välistamise võimalus (opt-out) õiguste omaja poolt. Vastav täpsem regulatsioon on ette nähtud eelnõuga AutÕS-ile lisatavas §-s 576. Erisuseks on kaubandusvõrgust väljas olevate teoste puhul otsene viide eelnõu tekstis sellele, et tegemist võib olla nii üldise kui mõnd konkreetset juhtu puudutava välistusega. See tähendab, et õiguste omaja võib kollektiivse esindamise organisatsioonile teada anda, et ei soovi, et tema teost või teoseid asjaomase laiendatud kollektiivlitsentsi alusel kasutataks. Infot kasutusviiside (ka planeeritavate kasutuste) kohta saab õiguste omaja lisaks KEO-dele ka EUIPO vastavast loodavast portaalist179, kus on muu hulgas olemas täiendavad võimalused õiguste omajale märkida oma teos süsteemi alt välistatuks. Sätte kohaselt on selline välistamise võimalus antud igale õiguste omajale. Lõikes 3 sätestatakse, et kõnealused lihtlitsentsilepingud võimaldavad kasutada teoseid või muud materjali, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kultuuripärandiasutustel kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikides, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 9 lõikele 1. Tegemist ei ole 176 Nagu eespool ka mainitud, leidub hetkel veel üks laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimist puudutav võimalus EL-i õiguses – nimelt KabSat1-direktiivist tulenev satelliidi kaudu edastamine (AutÕS § 7918). 177 Võrdluseks, DSM-direktiivi artiklile 12 tuginedes AutÕS-ile lisatud § 571 hõlmab vaid konkreetses liikmesriigis toimuvaid kasutusi, vt selle kohta kommentaarid eespool. 178 Vt selle kohta ka kommentaarid eespool seoses eelnõu §-ga 571. 179 Vt selle kohta allpool kommentaarid eelnõu §-le 575 „Teavitamine“. 56 automaatselt n-ö päritoluriigi põhimõtte kehtestamisega vastavale kasutusviisile180, kuid selline võimalus lepingu pooltele jäetakse. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et lepinguosalistest kultuuripärandiasutustele ja KEO-dele peaks jääma õigus leppida kokku litsentsi territoriaalses kohaldamisalas, sealhulgas võimaluses hõlmata kõiki liikmesriike, ning litsentsitasus ja lubatud kasutusviisides. Samuti on selgitatud, et litsentsiga hõlmatud kasutusviiside eesmärk ei tohiks olla kasumi teenimine, kaasa arvatud juhul, kui kultuuripärandiasutus jagab koopiaid, näiteks näituse reklaammaterjalina. Samal ajal ei tohiks, arvestades et kultuuripärandiasutuste kogude digiteerimine võib nõuda märkimisväärseid investeeringuid, selle direktiiviga ette nähtud korra kohaselt antavad litsentsid takistada kultuuripärandiasutustel katta litsentsiga hõlmatud teoste või muu materjali digiteerimise ja levitamise kulusid. Paragrahviga 574 võimaldatakse ka teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamine ilma loata ning tasu maksmiseta (vaba kasutus) juhul, kui mingi õiguste objektide kategooria puhul ei ole tegutsevat KEO-d ehk kultuuripärandiasutus ei saa kasutada oma kogusse kuuluvat kaubandusvõrgust väljas olevat teost laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute alusel. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 32 kohaselt ei pruugi direktiiviga kehtestatud sätted kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamiseks pakkuda lahendust kõigile juhtudele, mil kultuuripärandiasutustel on raskusi nende teoste ja muu materjali kasutamiseks õiguste omajate vajalike lubade saamisel. Nii võib näiteks tegu olla juhuga, kui teatavat liiki teoste või muu materjali puhul puudub õiguste kollektiivse teostamise tava või kui asjaomane KEO ei ole asjaomaste õiguste omajate ja õiguste kategooria suhtes piisavalt representatiivne. Sellistel erijuhtudel peakski kultuuripärandiasutustel olema võimalik teha nende püsikollektsioonis olevad teosed ja muu materjal, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kõigis liikmesriikides autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste ühtlustatud erandi või piirangu alusel veebis kättesaadavaks. On oluline, et kasutamine kõnealuse erandi või piirangu alusel toimuks üksnes siis, kui on täidetud teatavad tingimused, eelkõige seoses litsentsimislahenduste kättesaadavusega. Samuti on selgitatud, et kokkuleppe puudumist litsentsitingimustes ei tohiks tõlgendada litsentsimislahenduste kättesaadavuse puudumisena ehk isegi kui on olemas vastav KEO, kes teostab ka vastavaid õigusi, kuid litsentsileping jääb mingil põhjusel sõlmimata, puudub õigus vabaks kasutuseks kõnesoleva sätte alusel. Eestis on näiteks olukord, kus kirjandusteoste autoritel puudub oma õiguste teostamiseks KEO, samasugune on olukord audiovisuaalteoste tootjate ning raamatukirjastajate puhul (muusikakirjastajaid esindab samas EAÜ), ka videomängude sektoris jms. Niisuguseid õiguste objekte, kelle puhul kas puudub piisavalt suure hulga õiguste omajate õigusi teostav KEO või puudub KEO vastavas sektoris üldse, saab kultuuripärandiasutus oma kogudesse kuuluvad kaubandusvõrgust väljas olevad teosed ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid üldsuseni viia vaba kasutuse reeglite alusel ehk luba küsimata ja tasu maksmata. Kindlasti tuleb aga täita just konkreetse vaba kasutuse juhule kohalduvaid tingimusi, millest on allpool pikemalt juttu. Märkima peaks ka asjaolu, et tavapäraselt kõigile vaba kasutuse juhtudele kohalduv kolmeastmeline test (AutÕS § 17) ei ole antud vaba kasutuse juures relevantne, kuna tegemist 180 Vrd nt kaasaskantavuse määruse artikkel 4. 57 on vaba kasutusega, mille puhul on seadusega õiguste omajale jäetud võimalus selline kasutus välistada (vt selle kohta ka kommentaarid allpool)181. Lõike 1 kohaselt võib kultuuripärandiasutus oma kogusse kuuluvat õiguste objekti, mis ei ole käesoleva seaduse § 572 mõistes enam kaubanduskäibes, kasutada luba küsimata ja tasu maksmiseta mittekaubanduslikel eesmärkidel kättesaadavaks tegemiseks. Kaubanduskäibest väljas olevate õiguste objektide vaba kasutamine võimaldab mõnevõrra piiratuma ulatusega kasutamist kui laiendatud kollektiivlitsentsi alusel kasutamine, nimelt ei ole vaba kasutusega hõlmatud levitamine (ehk õiguste objektide füüsilistele koopiatele laienev õigus), samuti üldine üldsusele suunamise õigus (ingl communication to public). Seega on vaba kasutus võimalik õiguste objektide üldsuseni viimiseks peamiselt interneti kaudu ehk kättesaadavaks tegemine (ingl making available to the public). Selleks et kultuuripärandiasutus saaks oma kogusse kuuluvaid kaubandusvõrgust väljas olevaid õiguste objekte kasutada, on vajalik sätestada teatud varaliste õiguste piiramine. Lõikes 1 loetletakse konkreetsed autorile ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele kuuluvad piiratavad varalised õigused. Nendeks on autori puhul AutÕS § 13 lõikes 1 sisalduvad õigused: punkt 1 (reprodutseerimine) ja punkt 91 (üldsusele kättesaadavaks tegemine), arvutiprogrammide ja andmebaaside puhul ka punktid 4 (tõlkimine) ja 5 (töötlemine). Need EL-i õigusega ühtlustatud ja autoritele tagatud õigused, mida DSM-direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt tuleb piirata, sisalduvad vastavalt andmebaaside direktiivi 96/9/EÜ artikli 5 punktides a, b, d ja e (autoriõigusega kaitstavad andmebaasid); horisontaalse infoühiskonna direktiivi 2001/29/EÜ artiklites 2 ja 3 ning arvutiprogrammide direktiivi 2009/24/EÜ artikli 4 lõikes 1. DSM-direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt on vaja piirata ka autoriõigusega mittekaitstavate sui generis andmebaaside tegijate õigusi, mis sisalduvad andmebaaside direktiivi 96/9/EÜ artiklis 7. Eelnõus vastab sellele viide AutÕS § 754 lõikele 2. Samuti nähakse ette autoriõigusega kaasnevate õiguste piiramine. Eestis kehtiva AutÕS struktuuri kohaselt reguleeritakse autoriõigusega kaasnevate õiguste piiramist peamiselt peatükis, kus käsitletaksegi vastavate õiguste omajate kaitset (VIII peatükk „Teose esitaja, fonogrammitootja ning televisiooni- ja raadioteenuse osutaja õigused (autoriõigusega kaasnevad õigused)“) ning nende õiguste piiramist reguleeritakse AutÕS §-ga 75, mitte autorile kuuluvate õiguste piiramise IV peatükis. Siiski on kõnesoleva eelnõu koostamisel ka autoriõigusega kaasnevate õiguste piiramist käsitlevad sätted parema arusaadavuse tagamiseks toodud AutÕS VII peatüki uude, 3. jakku, kus sisaldub terviklik regulatsioon kaubandusvõrgust väljas olevate materjalide kasutamiseks (sh vaba kasutuse võimalused). Kõnealuse vaba kasutuse normide kahte ossa jagamine teeks seaduse rakendamise keerulisemaks ega oleks ka sisuliselt otstarbekas. Sellise lahenduse teeb võimalikuks ka AutÕS § 75 lõike 1 punktis 6 sisalduv viide, mille kohaselt autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õigusi saab piirata ka „muudel juhtudel, mil teoste autorite õigusi on piiratud käesoleva seaduse 4. peatükis“. Käesoleva eelnõuga lisatakse AutÕS § 75 lõike 1 punkti 6 täiendus, mis katab ka praegu kõne all oleva vaba kasutuse (mis asub AutÕS IV peatükist väljaspool). DSM-direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt tuleb erandist kasusaamiseks piirata autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele tagatud õigusi, mis 181 Selline lähenemine ei ole iseenesest uudne, sest ka orbteoste direktiivi puhul on küll tegemist vaba kasutuse juhuga, kuid samas on õiguste omajatele jäetud võimalus orbteose staatuse osaliseks või täielikuks tühistamiseks (AutÕS § 277) ning samuti kehtib regulatsioon tasu saamiseks orbteoseks tunnistatud teose või fonogrammi kasutamise eest (AutÕS § 278). 58 sisalduvad infoühiskonna direktiivi 2001/29/EÜ artiklites 2 ja 3 ning ka DSM-direktiivi enda artiklis 15. Vastavad viited kõnesoleva eelnõu kommenteeritavas lõikes on tehtud: 1) esitajate puhul AutÕS § 67 lõike 2 punktidele 31 (esituse salvestise üldsusele kättesaadavaks tegemine) ja 5 (esituse salvestise reprodutseerimine); 2) fonogrammitootjate puhul AutÕS § 70 lõike 1 punktidele 1 (reprodutseerimine) ja 5 (üldsusele kättesaadavaks tegemine); 3) televisiooni- ja raadioteenuse osutajate puhul AutÕS § 73 lõike 1 punktile 3 (saate salvestise reprodutseerimine), punktile 4 ja punktile 41 (üldsusele kättesaadavaks tegemine). Ülalnimetatud varaliste õiguste piiramine on lubatud samas lõikes nimetatud täiendavate tingimuste täitmisel. Esimeseks tingimuseks on asjaolu, et vastava õiguste objekti puhul puudub vajaminevaid õigusi teostav ja nõutud tingimustele vastav KEO (selle kohta vt kommentaarid ka ülal). Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 8 lõikele 3. Teiseks tingimuseks on vaba kasutuse juhtudele tavapäraselt laienev nõue märkida kasutamisel ära õiguste omaja nimi, kui see ei ole võimatu (vt nt AutÕS § 19). Kultuuripärandiasutusel lasub kohustus selliste asjaolude tuvastamiseks ja vastavate piisavate jõupingutuste tegemiseks. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 8 lõike 2 punktile a. Juhul kui sama kaubandusvõrgust väljas oleva õiguste objekti kasutamine on võimalik osaliselt laiendatud kollektiivlitsentside läbi ja osaliselt erandi abil, siis on mõistlik ka litsentsleping sõlmida vaid erandiga lubatud kasutusviisidele. Selline olukord võib ette tulla näiteks audiovisuaalsete teoste puhul, kus autoritel on KEO olemas (Eesti Audiovisuaalautorite Liit), kuid tootjatel mitte. Kindlasti tuleb silmas pidada, et tegemist on ainult selliste õiguste objektide kasutamisega kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Audiovisuaalsektoris võivad siin kõne alla tulla näiteks vanad kroonika- või reklaamfilmid. Kuna eelduslikult on kaubandusvõrgust väljas olevate õiguste objektide puhul suures osas tegemist just Eesti NSV perioodil valminud sisuga, siis näiteks suurem osa fonogrammidest, filmisalvestustest ning raadio- ja televisioonisaadetest on toodetud Tallinnfilmi, Eesti Televisiooni (mille üksuseks oli Eesti Telefilm) ja Eesti Raadio poolt, keda järelikult saaks pidada vastavate õiguste omajaks. Eesti Rahvusringhääling on omakorda Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio õigusjärglane ning Justiitsministeeriumile teadaolevalt haldab Eesti Filmi Instituut oma tütarettevõtte Tallinnfilm OÜ toodangut, s.t on vastavate varaliste õiguste omaja ning teostab neid. Mistõttu nende asutuste kogudesse (näiteks arhiividesse) kuuluvaid õiguste objekte saab kasutada uue regulatsiooni alusel, olles selleks saanud enne EAAL-ilt laiendatud litsentsi. Lõike 2 kohaselt peab ka vaba kasutuse puhul olema õiguste omajal võimalik oma teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamine kultuuripärandiasutuse poolt lihtsalt ja tulemuslikult välistada (nn opt-out). Täpsem regulatsioon on ette nähtud eelnõuga AutÕS-ile lisatavas §-s 576. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 8 lõikele 4. Kuigi tavapäraselt kasutatakse välistamise võimalust laiendatud kollektiivlitsentside ühe olulise ning tasakaalustava elemendina, siis ka vaba kasutuse puhul ei ole tegemist päris uudse lahendusega. Orbteoste puhul (mille vaba kasutamine tuleneb EL-i direktiivist, mis on AutÕS-i üle võetud IV peatüki 4. jaos sisalduva regulatsiooniga) on samamoodi õiguste omajal iseenesest võimalik orbteose staatuse osaline või täielik tühistamine (see tähendab sisuliselt, et õiguste omaja välistab konkreetse teose vaba kasutamise orbteosena). 59 Lõikes 3 sätestatakse, et õiguste objekti kasutamine kommenteeritava paragrahvi 1. lõikes sätestatud juhul loetakse toimuvaks ainult selles Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis, kus asub asjaomane kultuuripärandiasutus. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 9 lõikele 2. See on täiendav garantii kultuuripärandiasutustele, kes võivad DSM-direktiiviga võimaldatud kohustusliku vaba kasutuse raames teost kasutada nii, et see näiteks asutuse veebilehe kaudu on kättesaadav ka teistes EL liikmesriikides või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikides ehk teisisõnu intellektuaalse omandi territoriaalsuse põhimõte sellise kasutuse puhul ei kehti. Selline lähenemine tuleneb nn hariduserandi puhul DSM-direktiivi artikli 4 lõikest 3, samuti kannab samasugust eesmärki orbteoste direktiivi artikkel 4, mis AutÕS-i on üle võetud AutÕS §-ga 275. Paragrahviga 575 sätestatakse teavitamist puudutav regulatsioon, mis tugineb DSM-direktiivi artiklile 10. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 41 kohaselt tuleks sobivalt levitada teavet, mis käsitleb teoste ja muu materjali, mis ei ole enam kaubanduskäibes, praegust ja tulevast kasutamist kultuuripärandiasutuste poolt DSM-direktiivi alusel. Samuti peaks teavitamine sisaldama infot olemasoleva korra kohta, mis võimaldab kõigil õiguste omajatel välistada litsentside või erandi või piirangu kasutamise nende teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide puhul, vastavalt vajadusele nii enne litsentsi andmist või erandi või piirangu alusel kasutamist kui ka selle jooksul. Selle teabe levitamine on eriti oluline, kui kasutamine toimub siseturul piiriüleselt. Seetõttu on (sarnaselt orbteostega) asjakohane sätestada üldsusele ligipääsetava ühtse liidu veebiportaali loomine, et nimetatud teave oleks üldsusele kättesaadav mõistliku aja jooksul enne kasutamise toimumist. Portaal peaks õiguste omajatel lihtsustama litsentside, samuti erandi kohaldamise välistamist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 386/2012182 on Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (European Union Intellectual Property Office, EUIPO) määratud teatavad ülesanded ja tegevused, mida rahastatakse tema enda eelarvevahenditest ning mille eesmärk on hõlbustada ja toetada liikmesriikide ametiasutuste, erasektori ja liidu institutsioonide tegevust intellektuaalomandiõiguste rikkumiste vastases võitluses, sealhulgas rikkumiste ärahoidmises. Seetõttu on asjakohane panna kõnealusele ametile ülesandeks tegeleda sellist teavet pakkuva portaali loomise ja haldamisega. Vastava portaali loomine praegu käib ning see alustab tegevust 7. juunil 2021. aastal183. Paragrahvi kohaselt peavad kultuuripärandiasutused, kollektiivse esindamise organisatsioonid või asjaomased riigiasutused (kõigil on võimalik endale portaali konto luua ja sinna info edastada) vähemalt kuus kuud enne, kui kultuuripärandiasutus hakkab õiguste objekti kasutama, esitama Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti poolt loodud kaubandusvõrgust väljas olevate teoste andmebaasi selle kohta infot. See teave peaks sisaldama üldist infot 182 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 386/2012, millega antakse Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) intellektuaalomandi õiguskaitsega seotud ülesannete täitmine, sealhulgas avaliku ja erasektori esindajatest koosneva intellektuaalomandiga seotud õigusrikkumiste Euroopa vaatluskeskuse moodustamine (ELT L 129, 16.05.2012, lk 1). 183 Vt portaali kohta täpsemalt dokumendist „The Out-of-Commerce Works Portal – High-Level Specification. Version 0.15 – 25/03/2020“. Kättesaadav: https://euipo.europa.eu/tunnel- web/secure/webdav/guest/document_library/observatory/documents/meetings/out-of- commerce_works_portal_minutes-08-10-2019/out-of-commerce_works_portal_minutes-08-10- 2019_HLS_en.pdf. 60 (metaandmeid) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kohta, samuti (kui tegu on litsentsiga), siis teave litsentsi poolte, nendega kaetud territooriumide ning kasutusviiside kohta. Kasutuse kohta peaks olema info ka vaba kasutuse korral, selle kohta on portaalis vastavate kirjete tegemine võimalik. DSM-direktiivi artikli 10 lg 1 kohaselt peaks portaalis olema info ka kasutamise välistamise võimaluste (opt-out) kohta, kuid selline üldine info on olemas juba portaalis endas. Kaubandusvõrgust väljas olevat õiguste objekti kasutada sooviv kultuuripärandiasutus peaks info lisama juhul, kui tegemist on vaba kasutuse alusel toimimisega. KEO saaks info vahetajaks olla juhul, kui tegemist on laiendatud kollektiivse litsentsilepingu alusel kasutamisega. „Asjaomane riigiasutus“, millele kommenteeritav lõige viitab, ei ole hetkel täpsemalt markeeritav ning ei ole teada, kas mõni riigiasutus konkreetselt Eestis kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise mehhanismi Eesti poolt üldse lülitatakse (peale kultuuripärandiasutuste ja KEO-de). Mõnes LR-s on selline vajadus olemas ning seetõttu oli ka direktiivis vajalik „riigiasutustele“ kui potentsiaalsele teabeallikale viidata. Küll aga ei saa välistada, et ka Eestis võib ühel hetkel osutuda vajalikuks mõne riigiasutuse (nt valitsusasutuse või selle hallatava asutus) astumine kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise protsessis näiteks teabe vahendaja rolli. DSM-direktiiviga jäetakse liikmesriikidele ka võimalus (artikkel 10 lg 2), et juhul, kui see on õiguste omajate üldise teadlikkuse jaoks vajalik, võetakse sobivaid lisameetmeid üldsuse teavitamiseks sellest, mil moel on kaubandusvõrgust väljas olevate õiguste objektide kasutamine võimalik. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, et lisaks EUIPO portaali kaudu teabe kättesaadavaks tegemisele võib juhtumipõhiselt olla vajalik võtta täiendavaid asjakohaseid teavitamismeetmeid, et parandada asjaomaste õiguste omajate teadlikkust, näiteks kasutades laiema üldsuseni jõudmiseks täiendavaid sidekanaleid. Täiendavate teavitamismeetmete vajalikkus, laad ja geograafiline ulatus peaks sõltuma selliste teoste või muu materjali eripärast, mis ei ole enam kaubanduskäibes, litsentside tingimustest või erandi või piirangu alusel toimuva kasutamise liigist ning liikmesriikides kehtivatest tavadest. Teavitamismeetmed peaksid samas toimima nii, et iga õiguste omajat ei ole vaja eraldi teavitada. Samuti kinnitab DSM-direktiivi artikkel 10 lg 2, et sobivaid teavitamismeetmeid võetakse liikmesriigis, kus laiendatud litsentsi taotletakse või kultuuripärandiasutuse asukohaliikmesriigis, juhul kui taotletakse kasutamist erandi või piirangu alusel. Kui tõenditest, näiteks teoste või muu materjali päritolust nähtub, et teistes liikmesriikides või kolmandates riikides saaks õiguste omajate teadlikkust tõhusamalt parandada, võetakse sellised teavitamismeetmed ka neis liikmesriikides ja kolmandates riikides. Käesoleva eelnõu koostamise hetkeks olemasolevale infole tuginedes saab hinnata, et tõenäoliselt piisab teavitusmeetmeteks siiski EUIPO poolt loodavast portaalist, et õiguste omajad oleksid kaubandusvõrgust väljas olevate teoste ja kaasnevate õiguste objektide kasutamisega kursis ning saaksid soovi korral selle välistada (mis on ka sätestatud 6-kuulise kasutuseelse perioodi määramise mõte). Paragrahvis 576 sätestatakse kasutamise välistamise (opt-out) üldised nõuded. DSM-direktiivi artikli 8 lõige 4 annab siinkohal vaid üldsõnalise juhise, mille kohaselt peab õiguste omajal olema võimalik igal ajal lihtsalt ja tulemuslikult välistada oma teoste või muu materjali suhtes litsentsimiskorra või erandi kohaldamine, kas üldvälistusena või teatud erijuhtudel, sealhulgas 61 pärast laiendatud kollektiivse litsentsilepingu sõlmimist või asjaomase kasutamise alustamist. Iga liikmesriik peab vastava mehhanismi raamid ise looma. Õiguste omaja antud kontekstis tähendab kõiki õiguste omajaid, see tähendab nii autoreid, isikuid, kellele autoriõigused on üle läinud (nt kirjastused) kui ka autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaid. DSM-direktiivi kohaselt on artikli 8 puhul teatud osas tegemist erisusega võrreldes laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimise üldise süsteemiga (AutÕS § 571), kuna üldiste põhimõtete kohaselt saab kasutamise välistamist taotleda vaid selline õiguste omaja, kes ei ole KEO liige. Kaubandusvõrgust väljas olevate õiguste objektide puhul sätestab DSM-direktiiv aga nõude, et välistamise võimalus on „kõigil õiguste omajatel“, sh laiendatud kollektiivlitsentside puhul ka neil, kes on KEO liikmed. Lõikes 1 viidataksegi konteksti loomiseks käesoleva eelnõuga juba sätestatud normidele, milles antakse õiguste omajale vastava välistuse võimalus (laiendatud kollektiivlitsentside puhul § 573 lg 2 ning erandi puhul § 574 lg 2), milleks peab õiguste omaja esitama taotluse. Lõige 2 täpsustab olukorda, kus õiguste omaja soovib välistada laiendatud kollektiivlitsentsi alusel kasutamise. Sellisel juhul on õiguste omajal võimalik taotlus esitada kas kultuuripärandiasutusele endale, kelle veebilehelt näiteks õiguste omaja leidis oma teose, mille puhul ta ei soovi vastavat kasutust, või ta saab pöörduda ka vastava valdkonna KEO poole, kes on sõlminud laiendatud kollektiivse litsentsilepingu kultuuripärandiasutusega. Juhul kui õiguste omaja pöördub KEO poole, peab viimane õiguste omaja soovist viivitamata kultuuripärandiasutust teavitama, et viimane saaks vastava teose kasutamise litsentsi alusel lõpetada (vt selle kohta kommentaarid käesoleva paragrahvi lõikele 5 allpool). Nende riikide praktika kohaselt, kus sarnane kord juba kehtib, on välistusi siiski äärmiselt vähe, näiteks Saksamaa kaubandusvõrgust väljas olevate teoste (kehtiva õiguse kohaselt peamiselt raamatud) kasutamise süsteemi raames on hetkel sõlmitud 26 300 laiendatud kollektiivset litsentsilepingut, nende alusel kasutatavaid teoseid on 2,6 miljonit ning õiguste omajad on esitanud vaid 8 kasutamise välistamise taotlust184. Lõige 3 täpsustab olukorda, kus kaubandusvõrgust väljas oleva teose kasutamine kultuuripärandiasutuse poolt toimub erandi alusel. Sellisel juhul ei ole KEO-d, kes oleks litsentsi sõlminud ning õiguste omaja saab kasutamise lõpetamiseks pöörduda vaid kultuuripärandiasutuse poole. Juhul kui tegemist on õiguste objektiga, mida kultuuripärandiasutus kasutab osaliselt litsentsi alusel ning osaliselt erandi alusel (näiteks audiovisuaalsed teosed), siis on õiguste omajal võimalik siiski kasutamine välistada. Näiteks kui kasutaja poole pöördub filmitootja (filmitootjate õigusi Eestis ükski KEO ei teosta), kes ei soovi konkreetse filmi kasutamist, siis selle konkreetse filmi kasutamise peaks kultuuripärandiasutus lõpetama. Sama filmi autorite õiguste teostamiseks on aga olemas Eestis KEO, kellega kultuuripärandiasutusel on laiendatud kollektiivne litsentsileping. See leping ning vastavad kasutused võivad loomulikult jätkuda, sest peale konkreetse filmi (mille kasutamise tootja välistas) on audiovisuaalse teose autorite õigused kaitstud ka teiste filmide puhul. Lõike 4 kohaselt saab õiguste omaja esitada teate oma sooviga kasutamise välistamiseks ka läbi EUIPO andmebaasi, kus selleks vajalikud funktsionaalsused luuakse. Vastav info jõuab 184 Info saadud infoühiskonna direktiivi artikli 12(3) alusel moodustatud kontaktkomitee kohtumisel 14.02.2020 Saksamaa esindaja poolt tehtud ettekandest. 62 seepeale automaatselt kultuuripärandiasutusteni ning seejärel peab asutus ka õiguste objektide kasutamise lõpetama. Lõikega 5 sätestatakse, et kui õiguste omaja on oma teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamise välistanud, peab kultuuripärandiasutus, kes on õiguste objektile juurdepääsu võimaldanud, õiguste objekti kasutamise vastavalt kasutamise välistamise tingimustele lõpetama viivitamata ning edastama vastava teabe EUIPO andmebaasi. Paragrahviga 577 täpsustatakse kaubandusvõrgust väljas olevate õiguste objektide kasutamist puudutavate sätete kohaldamise tingimusi. Paragrahv tugineb DSM-direktiivi artikli 8 lõikele 7 ning seda selgitab põhjenduspunkt 39, mille kohaselt ei tohiks rahvusvahelise viisakuse põhimõttest lähtudes kaitstud õiguste objektide digiteerimise ja levitamise litsentsimiskorda ning käesolevas direktiivis sätestatud erandit või piirangut kohaldada selliste teoste või muu materjali kogumite suhtes, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kui on kättesaadavad tõendid, mille alusel eeldada, et need koosnevad valdavalt kolmandate riikide teostest või muust materjalist. Kolmandate riikide all peetakse silmas riike, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriik ega ühinenud ka Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga185. Lõige 1 sätestabki, et uut jagu AutÕS-s (eelnõuga AutÕS VII peatükile lisatud 3. jagu) ei kohaldata teatud õiguste objektide kogumitele (s.t teosekaupa hindamine ei ole selles olukorras vajalik). Esiteks ei saa uue jao kohaselt kasutada õiguste objektide kogumeid, kui kultuuripärandiasutus on mõistlike pingutustega saanud tõendeid selle kohta, et kogumitesse kuuluvad valdavalt sellised teosed ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid, mis avaldati esmakordselt või, kui avaldamist ei toimunud, lasti esmakordselt eetrisse (ingl broadcast) Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigis. Järgmiseks on välistatud mehhanismi alt sellised audiovisuaalsed teosed, mille tootja asukoht või alaline elukoht on Euroopa Liiduga või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitteühinenud riigis. Kolmandaks välistatakse mehhanismi alusel kasutamisest sellised õiguste objektid, mille õiguste omajaks on kolmandate riikide õiguste omajad, mille puhul ei olnud mõistlike pingutustega võimalik kindlaks teha, kus on näiteks tootja asukoht või alaline elukoht (audiovisuaalse teose puhul) või kus toimus näiteks teose avaldamine. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 39 selgitab, et see hinnang võib põhineda tõenditel, mis on kättesaadavad pärast seda, kui on tehtud mõistlikke jõupingutusi, et määrata kindlaks, kas teosed või muu materjal ei ole enam kaubanduskäibes, ilma et oleks vaja otsida täiendavaid tõendeid. Lõige 2 sätestab vastavalt DSM-direktiivi artikli 8 lõikele 7 (viimane lause), et teatud juhtudel on siiski ka kolmandate riikide õiguste objekte võimalik kultuuripärandiasutustel kasutada kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise reeglite kohaselt ning seda juhul, kui asjaomane kollektiivse esindamise organisatsioon on vastava kolmanda riigi puhul piisavalt representatiivne, näiteks esinduslepingu kaudu (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 39). Vastava infoga saab tutvuda Eestis tegutsevate KEO-de kodulehtedelt, näiteks on vastavaid 185 Vt selle kohta sarnane sõnastus seoses orbteoste regulatsiooniga AutÕS § 273 lõikes 5. 63 esinduslepinguid olemas Eesti Autorite Ühingul186, Eesti Esitajate Liidul187 ning mõnevõrra vähem ka Eesti Fonogrammitootjate Ühingul188. Õiguste objekti üldsusele edastamine ja kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja poolt (DSM-direktiivi artikli 17 ülevõtmine) Punktiga 26 täiendatakse AutÕS VII peatükki veel ühe uue, 4. jaoga „Teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti üldsusele edastamine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja poolt“. Uue jaoga võetakse üle DSM-direktiivi artikkel 17. Platvormipakkujad (nt YouTube ning Facebook) võimaldavad teenuse kasutajatel laadida üles ning pääseda ligi teostele, esitustele ja muule sisule, mis võivad olla kaitstud autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õigustega (videoklipid kontsertidest, väljavõtted filmidest ja teleseriaalidest, muusikasalvestised jne). Platvormipakkujad teenivad selliste üleslaadimistega seoses tulu, sh näidates kasutajate poolt üles laaditud sisu kõrval reklaame. Selle tulemusel on tekkinud olukord, kus kasutajad laadivad massiliselt ilma õiguste omajate loata internetiplatvormidele üles autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu ning platvormipakkujad teenivad selle kaudu tulu, samas kui õiguste omajad sellise tegevuse eest hüvitist ei saa. Seejuures puudub õiguste omajatel ülevaade ja tõhus võimalus kontrollida, kas ja kui palju õiguste objekte platvormipakkujate teenuste kaudu tarbitakse189. AutÕS-i lisatava VII peatüki 4. jao eesmärk on kehtestada süsteem, mis võimaldab õiguste omajatele väärilise hüvitise õiguste objektide internetiplatvormi kaudu edastamise või kättesaadavaks tegemise eest. Regulatsiooni teine eesmärk on vähendada õiguste objektide edastamist ning kättesaadavaks tegemist internetiplatvormide vahendusel õiguste omajate loata. Eeltoodud eesmärkide saavutamiseks sätestatakse AutÕS-is, et platvormipakkuja paneb toime teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise, kui ta annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teostele või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile. Selle tulemusel platvormipakkuja vastutab tema kasutajate poolt tehtud üleslaadimiste eest, millega edastatakse või tehakse kättesaadavaks autoriõigusega või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu niivõrd, kui selline üleslaadimine on tehtud õiguste omaja loata. Kõnealuse lahenduse mõjul peavad platvormipakkujad omandama õiguste omajatelt loa, mis võimaldaks õiguste objekte õiguspäraselt veebiplatvormi kaudu edastada või kättesaadavaks teha, tagades seeläbi õiguste omajatele kohase hüvitise ning võimaldades platvormi kasutajatel kolmanda isiku õigustega kaitstud sisu õiguspäraselt platvormile üles laadida. Juhul kui platvormipakkuja ei ole omandanud luba õiguste objekti edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks platvormi kaudu, peab ta vastutusest vabanemiseks võtma meetmeid tagamaks, et selline õiguste objekt ei oleks platvormil üldsusele ligipääsetav. Seega tagab selline lahendus õiguste omajatele väärilise hüvitise ja õiguste kõrgetasemelise kaitse, samas loob õigusraamistiku, mis lubab kasutajatel teoseid ja muud kaitstud sisu platvormidele õiguspäraselt üles laadida190. Direktiivi 186 Vt selle kohta: https://www.eau.org/see-on-eau/esindatud-valisuhingud/. 187 Otseselt teiste (sh kolmandate) riikide esindusorganisatsioone, kellega on kokkulepped sõlmitud, kodulehel ei ole välja toodud, küll on olemas esindatavate nimekiri ning üldine viide, et selliste esinduslepingutega teostatakse 350 000 esitaja õigusi. Vt selle kohta: http://www.eel.ee/et/esitajad/liikmete-nimekiri/. 188 Vt selle kohta: https://www.efy.ee/muusikatootjad/. 189 Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 61. 190 Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 2. 64 selgituste kohaselt aitab selline EL-üleselt ühtlustatud õigusraamistik kaasa „siseturu nõuetekohasele toimimisele ning sellega stimuleeritakse innovatsiooni, loomingulisust, investeeringuid ja uue sisu tootmist, seda ka digikeskkonnas, et hoida ära siseturu killustumist“191. AutÕS-i lisatava VII peatüki 4. jaoga kehtestatav lahendus sisaldab ka mitmeid kaitsemeetmeid kasutajate ja platvormipakkujate jaoks, mille eesmärk on tagada sobiv tasakaal õiguste omajate kaitse, ettevõtlusvabaduse ja väljendusvabaduse põhiõiguse vahel. Kaitsemeetmete kehtestamisel on võetud arvesse ka interneti-kogukonna muret, et kavandatav lahendus ohustab vaba internetti ja väljendusvabadust, kuna toob kaasa sisu üleblokeerimise internetiplatvormidel. Paragrahv 578 sätestab „platvormipakkuja“ definitsiooni, mis lähtub DSM-direktiivi artikli 2 punktis 6 sätestatust. Lõike 1 kohaselt on platvormipakkuja sellise infoühiskonna teenuse osutaja, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte, mida teenuse osutaja otsese või kaudse tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib. Eeltoodust lähtuvalt on tegemist platvormipakkujaga, kui täidetud on järgmised kumulatiivsed kriteeriumid: 1. Tegemist on infoühiskonna teenuse osutajaga DSM-direktiivi artikli 2 lõike 5 kohaselt on infoühiskonna teenus direktiivi (EL) 2015/1535 art 1 lg 1 p-s b määratletud teenus ehk selline teenus, mis on osutatav: a) vahemaa tagant (osapooled ei pea teenuse tarbimiseks asuma samas paigas), b) elektroonilisel teel, c) teenusesaaja isikliku taotluse alusel, d) tavaliselt tasu eest. Kriteerium, et tegemist on sellise teenusega, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, on täidetud ka juhul, kui selle eest ei tasu teenuse tarbijad, vaid tasu saadakse muud moodi, sh teenuse raames näidatava reklaami eest192. 2. Teenuseosutaja peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele ligipääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte Teenuseosutaja peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele ligipääsetavaks tema kasutajate poolt üles laaditud õiguste objektid juhul, kui selline teenus on oma tavalises kasutuses mõeldud selleks, et üldsusele oleks kättesaadav autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu, mille teenuse kasutajad on üles laadinud193. Teenused, mille eesmärk ei ole õigustega kaitstud sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine ja kuhu üksnes aeg-ajalt ning juhuslikult laaditakse üles õiguste objekte, ei ole platvormipakkuja definitsiooniga hõlmatud ning neile kõnealune regulatsioon ei kohaldu. Näiteks ei peaks käesoleva definitsiooniga olema hõlmatud sellised teenuseosutajad, kelle peamine tegevus on teenuseosutaja enda poolt üles laetud materjali kättesaadavaks tegemine, kuid mis 191 Samas. 192 EKo, 11.09.2014, Sotiris Papasavvas, C-291/13, EU:C:2014:2209, p 26–30. 193 Vt ka DSM direktiivi põhjenduspunkt 62. 65 kõrvalteenusena võimaldavad kasutajatel üleslaaditud sisu kommenteerida (see hõlmab näiteks blogisid ja paljusid uudiste- ja infoportaale)194. Seejuures peab teenus võimaldama ligipääsu suurele hulgale teenuse kasutajate poolt üles laaditud ning kolmanda osapoole õigustega kaitstud sisule. DSM-direktiivi põhjenduspunktide kohaselt tuleb seda kriteeriumit hinnata juhtumipõhiselt ning mitte hinnates üksnes ligipääsetavaks tehtud sisu hulka, vaid võttes arvesse ka teenuse sihtrühma.195 Kõnealuse kriteeriumi kontekstis on oluline täheldada, et direktiivi põhjenduspunkti 62 kohaselt peaks platvormipakkuja definitsioon hõlmama üksnes selliseid teenuseosutajaid, kellel on oluline roll veebisisu turul ja mis konkureerivad teiste veebisisuteenustega sama publiku pärast. Selline selgitus viitab, et teenuseosutajad, kelle veebilehtede külastajate arv on niivõrd madal, et nad märkimisväärselt ei moonuta asjakohast veebisisu teenuse turgu, ei kvalifitseeru platvormipakkujaks. Kuivõrd „suur hulk“ on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, siis selle täpsem sisustamine toimub Euroopa Kohtu praktika kaudu, samuti tuleb arvesse võtta asjakohaseid Euroopa Komisjoni suuniseid. 3. Teenuseosutaja korrastab ja reklaamib juurdepääsetavaks tehtud õiguste objekte tulu teenimise eesmärgil Tegemist on platvormipakkujaga, kui ta kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teoseid või muud kaitstud materjali tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib. Sellise kriteeriumi eesmärk on hõlmata definitsiooniga üksnes sellised teenuseosutajad, kes üritavad aktiivselt köita suuremat publikut sel viisil, et teevad kättesaadavaks õiguste objekte, kusjuures selline tegevus on motiveeritud võimalusest teenida tulu196. Teenusepakkuja korrastab õiguste objekte mh juhul, kui ta teeb üldsusele kättesaadavaks otsingusüsteemi, mis võimaldab kasutajal otsida ja leida veebilehele üles laaditud õiguste objekte märksõnade abil. Samuti korrastab teenuseosutaja õiguste objekte, kui ta võimaldab kasutajatel sisu filtreerida või muul moel tuvastada spetsiifilistele tingimustele vastavat sisu. Teenusepakkuja reklaamib õiguste objekte nii juhul, kui ta reklaamib veebilehele kasutaja poolt üles laaditud konkreetset sisu, kui ka juhul, kui ta reklaamib võimalust veebilehe kaudu kasutajate poolt üles laaditud sisu tarbida. Eelnõu koostajate hinnangul ei pea selle kriteeriumi täitmiseks reklaam olema kättesaadavaks tehtud väljaspool teenusepakkuja veebilehte – piisab ka sellest, kui teenusepakkuja teeb veebilehel kasutajatele ettepanekuid teatud õiguste objektide tarbimiseks või muul moel proaktiivselt suunab kasutajaid teatud sisu tarbima (st teeb veebilehe 194 Justiitsministeeriumi tellimusel on KPMG viinud läbi analüüsi hindamaks, millised Eesti teenusepakkujad kvalifitseeruvad platvormipakkujateks DSM-direktiivi art 17 kohaselt – vt „Analüüs Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/790 art 17 kohaldamise kohta Eesti ettevõtjatele“, 16.12.2019, Advokaadibüroo KPMG Law ja KPMG Baltics (edaspidi KPMG analüüs), kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/analuus-dsm-direktiivi-kohaldamise-kohta-eesti-ettevotjatele_ab- kpmg-law-ja-kpmg-baltics_16.12.2019.pdf. Toodud analüüsi lk-del 8 ja 9 on seejuures esitatud tabel, milles on esitatud ülevaade sellistest Eesti infoühiskonnateenuse pakkujatest, kelle üheks peamiseks eesmärgiks on analüüsi koostajate hinnangul kasutajate üleslaaditud sisu kättesaadavaks tegemine, kui ka sellistest infoühiskonna teenuse pakkujatest, kes võimaldavad küll teha kättesaadavaks kasutajate üles laaditud sisu, kuid kelle puhul selline tegevus ei kuulu teenusepakkuja peamiste eesmärkide hulka. 195 Vt ka direktiivi preambuli põhjenduspunkti 63. 196 Direktiivi põhjenduspunkti 62 kohaselt on direktiiviga hõlmatud sellised teenused, „mille peamine või üks peamisi eesmärke on talletada ja võimaldada kasutajatel üles laadida ja jagada suurt osa autoriõigusega kaitstud sisust, eesmärgiga saada sellest otsest või kaudset tulu, seda korraldada ja edendada, et köita suuremat publikut, muu hulgas selle sisu liigitamise ja sihipärase reklaamimise kaudu.“ 66 kasutajavaates nähtavaks teiste kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte, ilma et kasutaja oleks sellist sisu ise aktiivselt otsinud). Platvormipakkujal peab olema ka eesmärk teenida tulu. Tulu ei pea olema vahetult seotud õigusi rikkuva sisu kättesaadavaks tegemisega, vaid kriteerium on täidetud mh ka siis, kui teenuseosutaja teenib tulu kaudselt, näiteks veebilehel näidatava reklaami eest või muul kaudsel viisil197. Eelnõu koostajate hinnangul on tulu teenimise eesmärk täidetud ka juhul, kui kasutajate poolt üles laaditud sisu kättesaadavaks tegemisel, sh selle korrastamisel ja reklaamimisel, on eesmärk suurendada veebilehe kasutajate hulka selleks, et pakkuda neile muud toodet või teenust, millel on tulu teenimise eesmärk. Platvormipakkuja tuvastamisel ei ole vaja hinnata, kas teenuseosutaja ka tegelikult on teenuse osutamise eest teeninud tulu või kasumit – direktiivis toodud definitsioonist nähtuvalt piisab sellest, et esineb eesmärk vastava tegevusega tulu teenida. Teenusepakkujad, kes tulu ei taotle, ei ole definitsiooni sõnastusest nähtuvalt kõnesoleva regulatsiooniga hõlmatud. Oluline on aga märkida, et asjaolu, et teenusepakkuja on registreeritud mittetulundusühinguna, ei välista, et tegemist oleks platvormipakkujaga, vaid keskne kriteerium seisneb selles, kas teenusepakkuja on seadnud sisse lahenduse, mis otseselt või kaudselt võimaldab tänu kasutajate poolt üles laaditud sisu kättesaadavaks tegemisele, sh selle korrastamisele ja reklaamimisele, tulu teenida. Lõikes 2 sätestatakse, mida loetakse „õiguste objektiks“ uue jao mõistes – see tähendab autoriõigusega kaitstavaid teoseid ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte (AutÕS VIII peatüki kohaselt). Teoseks AutÕS § 4 lg 2 kohaselt loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid on sätestatud AutÕS VIII ptk-s ja hõlmavad õigusi resultaadile, mille on loonud või mille loomise eest vastutab esitaja; fonogrammitootja; televisiooni- ja raadioteenuse osutaja; filmi esmasalvestuse tootja; isik, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose; isik, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande198 või kõnesoleva eelnõuga autoriõigusega kaasnevate õiguste omajana lisatud ajakirjandusväljaande kirjastaja. Lõige 3 sisaldab loetelu teenuseosutajatest, keda ei loeta platvormipakkujateks ja kelle suhtes seega AutÕS VII ptk 4. jaos sätestatav regulatsioon ei kohaldu. Platvormipakkujateks ei loeta selliseid teenuseosutajaid, kes pakuvad mittetulunduslikke veebintsüklopeediaid (nt Wikipedia), mittetulunduslikke hariduslike ja teaduslike eesmärkidega teabehoidlaid (nt Europeana), avatud lähtekoodiga tarkvara arendus- ja jagamisplatvorme (nt GitHub), elektroonilise side teenuseid (vt järgmist lauset), internetipõhiseid kauplemiskohti (nt osta.ee), ettevõtjatevahelisi pilveteenuseid (nt Amazoni serveriteenused) ja pilveteenuseid, mille kasutajad saavad sisu oma tarbeks üles laadida (nt DropBox). Elektroonilise side teenus on elektroonilise side seaduse § 2 p 6 kohaselt teenus, mis seisneb kokkulepitud tingimustel tervikuna või peamiselt signaalide edastamises või suunamises elektroonilise side võrgu kaudu. 197 Direktiivi põhjenduspunkt 62 viitab nii otsesele kui ka kaudsele tulule. 198 Vt AutÕS § 62 lg 1. 67 See hõlmab nii võrguteenuse pakkujaid (nt Telia) kui ka isikutevahelise side teenuse pakkujaid (nt Gmail ja WhatsApp). Asjaolu, et teenuseosutaja pakub eelviidatud loetelus kirjeldatud teenust, ei välista sellise teenuseosutaja lugemist platvormipakkujaks juhul, kui teenuseosutaja poolt pakutavad muud teenused kvalifitseeruvad platvormiteenustena eelnõu § 578 lg 1 tähenduses. Paragrahvis 579 sätestatakse platvormipakkuja kohustused ja vastutus seoses kasutajate poolt üles laaditava sisuga. Lõike 1 kohaselt loetakse, et platvormipakkuja paneb toime teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise, kui ta annab üldsusele juurdepääsu oma kasutajate poolt üles laaditud õiguste objektile. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 17 lõikele 1. AutÕS § 579 lõikega 1 ei muudeta üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise ainuõiguse sisu (ulatust), kuid laiendatakse sellega seotud vastutuse režiimi. Kasutaja poolt üldsusele edastamisel või kättesaadavaks tegemisel vastavalt AutÕS § 13 lg 1 p-le 9 või 91 paneb sellise teo toime ka platvormipakkuja tingimusel, et kasutaja poolt tehtud üldsusele edastamine või üldsusele kättesaadavaks tegemine toimub platvormipakkuja veebilehe vahendusel. Analoogselt paneb platvormipakkuja toime õiguste objekti üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise, kui tema kasutaja on platvormi kaudu pannud toime õiguste objekti üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise AutÕS § 67 lg 2 p-de 2, 3 või 31 kohaselt (seoses esitaja õigustega), § 70 lg 1 p 5 kohaselt (seoses fonogrammitootja õigustega), § 73 lg 1 p-de 1 ning 41 kohaselt (seoses televisiooni- ja raadioteenuse osutaja õigustega), § 733 lg 1 p 4 kohaselt (seoses filmi esmasalvestuse tootja õigustega), § 741 lg-te 1 ja 2 ning § 13 lg 1 p-de 9 või 91 kohaselt (seoses õigustega varem avaldamata teosele, kirjanduskriitilisele või teaduslikule väljaandele), samuti käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud § 732 lõike 2 punkti 2 kohaselt (seoses ajakirjandusväljaande kirjastajate õigustega). Asjaolu, et platvormipakkuja paneb toime üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise lg-s 1 kirjeldatud viisil, tähendab, et juhul kui tal puudus õiguste omaja luba õiguste objekti üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks platvormi kaudu, vastutab platvormipakkuja sellise õiguste objekti üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise eest, v.a juhul, kui esinevad tema vastutust välistavad asjaolud. Sellisel juhul võib õiguste omaja kohaldada platvormipakkuja suhtes muu hulgas AutÕS § 817 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Platvormipakkuja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud AutÕS § 579 lg-s 3. Lisaks tuleb arvestada, et AutÕS § 579 lg 1 eesmärk on kehtestada platvormipakkuja vastutus olukorras, kus tema kasutaja kasutab tema teenust viisil, mis rikub õiguste omaja üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise ainuõigust. Sellest lähtuvalt tuleks antud regulatsiooni tõlgendada selliselt, et platvormipakkuja ei saa vastutada õiguste objekti edastamise või kättesaadavaks tegemise eest olukorras, kus kasutajal oli õigus selline sisu platvormile üles laadida (näiteks loa alusel või tuginedes AutÕS IV ptk-s sätestatud vaba kasutamise juhule). Lõikes 2 sätestatakse, et kui platvormipakkuja on saanud loa õiguste objekti üldsusele edastamiseks või üldsusele kättesaadavaks tegemiseks, võimaldab selline luba ka teenuse kasutajatel loaga hõlmatud ulatuses õiguste objekte platvormipakkuja veebilehe kaudu edastada või teha üldsusele kättesaadavaks, kui selline tegevus ei toimu ärilisel eesmärgil või ei too 68 olulist tulu199. Lähtuvalt DSM-direktiivi põhjenduspunktidest ei ole tegemist olulise tuluga lg 2 mõttes, kui saadav tulu ei ole selliste autoriõigusega hõlmatud toimingute seisukohast märkimisväärne200. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 2. Platvormipakkuja võib siiski lubada teenuse kasutajal edastada või teha kättesaadavaks õigustega kaitstud sisu ärilisel eesmärgil ja olukorras, kus kasutaja teenib sellise tegevuse eest olulist tulu, kui õiguste omaja on andnud kasutajale vastava loa201. On aga oluline silmas pidada, et DSM-direktiivi põhjenduspunkti 69 kohaselt ei tohiks esineda eeldust platvormipakkujate kasuks, et nende kasutajad on omandanud õigused teha ka selliseid üleslaadimisi, mille kohta platvormipakkuja ei ole õiguste omajatelt luba saanud. See tähendab, et kui teenuse kasutaja teeb üldsusele kättesaadavaks näiteks autoriõigusega kaitstud teose, ei vabane platvormipakkuja vastutusest seetõttu, et ta polnud teadlik asjaolust, et teenuse kasutaja ei ole saanud õiguste omajalt luba selliseks üleslaadimiseks. Paragrahvi 579 lg-tega 1 ja 2 loodav lahendus tagab, et platvormipakkujatel ja nende kasutajatel on võimalik õiguspäraselt laadida üles kolmandate isikute õigustega kaitstud sisu ning õiguste omajatele on tagatud hüvitis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele. Sellise süsteemi toimimise eeldus on, et platvormipakkujad ja õiguste omajad teevad koostööd hästi toimiva litsentsimisturu loomiseks. Lõige 3 reguleerib platvormipakkuja vastutust olukorras, kus tema kasutaja laadib veebilehele üles autoriõiguse või sellega kaasneva õigusega kaitstud sisu. Sätted tuginevad DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 4. Lähtuvalt eelnõuga AutÕS’le lisatud § 579 lg-st 1 paneb platvormipakkuja toime üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise, kui kasutaja laeb teenuseosutaja veebilehele üles autoriõiguse või sellega kaasneva õigusega kaitstud objekti õiguste omaja loata. Järelikult selleks, et võimaldada teenuse kasutajatel kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste objektide üleslaadimist, peaks platvormipakkuja omandama õiguste omajatelt vastava loa. Kuid võttes arvesse õiguste objektide suurt hulka ning asjaolu, et platvormipakkuja ei ole üldjuhul teadlik sellest, milliseid õiguste objekte nende teenuse kasutajad üles laadivad, ei ole platvormipakkujal paljudel juhtudel võimalik üleslaadimisele eelnevalt luba omandada. Eelnõuga lisatava § 579 lg 3 kohaselt ei vastuta platvormipakkuja tema teenuse kasutajate poolt õiguste objekti loata üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise eest platvormipakkuja veebilehe kaudu, kui platvormipakkuja tõendab, et ta: 1) tegi suurima võimaliku pingutuse, et luba saada, 2) püüdis rangeid majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid järgides tagada, et konkreetne õiguste objekt, mille kohta ta on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks tema veebilehtede kaudu kättesaadav, ning 3) tegutses pärast õiguste omajalt piisavalt põhjendatud teate saamist kiiresti, et teatatud õiguste objekt ei oleks tema veebilehtede kaudu üldsusele kättesaadav, ning tegi kooskõlas punktiga 2 suurima võimaliku pingutuse, et takistada teatatud õiguste objekti üleslaadimine tulevikus. Esimene nõue: kohustus teha suurim võimalik pingutus, et luba saada 199 DSM-direktiivi art 17 lg 2 ingliskeelsest versioonist nähtuvalt piisab, kui täidetud on üks kahest tingimusest. Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkti 69. 200 DSM-direktiivi põhjenduspunkt 69. 201 Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkti 69. 69 Kui kasutaja edastab või teeb platvormipakkuja veebilehe kaudu kättesaadavaks õiguste objekti sellekohase loata, peab platvormipakkuja vastutusest vabanemiseks mh tõendama, et ta on teinud eelnevalt suurima võimaliku pingutuse, et luba saada. Kuivõrd platvormipakkuja ei ole üldjuhul teadlik sellest, milliseid konkreetseid teoseid või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte teenuse kasutajad üles laadivad, ei saa platvormipakkujalt eeldada, et ta oleks ex ante sõlminud litsentsilepingu kõikide nende teoste edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks, mis tema platvormile üles laaditakse. Loa saamiseks suurima võimaliku pingutuse tegemine tähendab, et platvormipakkuja peab omandama või olema valmis mõistlikel tingimustel omandama teatud mahus lubasid sellist liiki sisu kättesaadavaks tegemiseks, mida tema platvormile tüüpiliselt üles laaditakse. Selline kohustus lähtub kõnesoleva regulatsiooni laiemast eesmärgist tagada õiguste omajatele õiglane hüvitis oluliselt mahukama litsentsimise kaudu, kuid samaaegselt piirates kohustuse ulatust selliselt, et kaasnev täiendav halduskoormus ja ressursikulu ei muutuks platvormipakkujate jaoks ebamõistlikult koormavaks. Suurima võimaliku pingutuse kriteerium ei ole spetsiifiliselt sisustatud, kuivõrd pingutus peab lähtuma sellest, mis on platvormipakkuja jaoks proportsionaalne, võttes arvesse teenuse liiki, mahtu ja sihtrühma, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu liiki ning sobivate ja tõhusate vahendite maksumust ja kättesaadavust platvormipakkujale.202 Suuremate platvormipakkujate kohustused litsentside omandamisel on ulatuslikumad kui väikeste ja väheste ressurssidega platvormidel. Kohustuste ulatust hakkab olulisel määral kujundama standard, mis kujuneb välja platvormiteenuste turul pärast regulatsiooni jõustumist, mida omakorda suunavad Euroopa Komisjoni suunised ning kohtupraktika. Siiski on mõned olulised asjaolud, millest saab suurima võimaliku pingutuse sisustamisel lähtuda. Esiteks, võttes arvesse õigustega kaitstud sisu suurt hulka, ei saa platvormipakkujalt nõuda kõikide litsentside omandamist. Siinjuures tuleb arvestada, et platvormipakkujal ei tohi tekkida üldist jälgimiskohustust.203 See tähendab mh, et olukorras, kus platvormipakkujale pole esitatud õiguste omaja või vastava esindamisorganisatsiooni poolt sisu tuvastamiseks vajalikku teavet (nt sisu identifitseerimist võimaldavad nn näpujäljed), ei saa platvormipakkujal olla kohustust tuvastada ja astuda litsentsi omandamiseks läbirääkimistesse pelgalt seetõttu, et teatud sisu on tema platvormile üles laaditud. Eelnõu koostajate hinnangul tuleks lugeda, et platvormipakkuja on igal juhul teinud suurima võimaliku pingutuse loa saamiseks, kui tal on valmisolek litsentsilepingu sõlmimiseks selliste õiguste omajatega, kes vastavat luba ise talle pakuvad ning ta omandab kollektiivse esindamise organisatsioonidelt loa selliste õiguste objektide kättesaadavaks tegemiseks, mida tema platvormile tüüpiliselt üles laaditakse. Platvormipakkuja on seejuures teinud suurima võimaliku pingutuse, kui ta näitab valmisolekut mõistlikel tingimustel luba omandada, kuid õiguste omaja või tema esindaja ei astu platvormipakkujaga läbirääkimistesse või keeldub mõistlikel tingimustel luba andmast. Siinjuures tuleb silmas pidada, et kõnesolev eelnõu ei loo õiguste omajatele kohustust luba anda. Teine nõue: õigusi rikkuva sisu kättesaadavaks tegemise ärahoidmine 202 Vt eelnõuga lisatav AutÕS § 579 lg 4 ning DSM-direktiivi põhjenduspunkti 66 teist lõiget. 203 Vt eelnõuga lisatavata AutÕS § 579 lg 7 ning DSM-direktiivi art 17 lg 8. 70 Kui platvormile laaditakse üles selline õiguste objekt, mille kohta ei ole platvormipakkujale luba antud, peab platvormipakkuja rangeid majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid järgides püüdma tagada, et konkreetne teos või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekt, mille kohta ta on saanud õiguste omajalt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks tema platvormi kaudu kättesaadav. Eelkõige saab see toimuda võrreldes üles laaditud sisu õiguste omaja esitatud teabega, kasutades sisutuvastusalgoritme või tuvastades, kas kasutaja poolt üles laaditav sisu sisaldab vesimärki või metaandmeid, mis markeerib, et sisu on kaitstud kolmanda isiku õigusega. Säte on siiski sõnastatud tehnoloogianeutraalselt, võimaldamaks platvormipakkujal võtta kasutusele ka muid tõhusaid tehnoloogilisi või mittetehnoloogilisi lahendusi. Tuvastades, et kasutaja poolt üles laaditud materjali edastamine või kättesaadavaks tegemine rikuks õiguste omaja ainuõigusi, peab platvormipakkuja tagama, et kasutaja üles laaditud sisu ei oleks kolmandatele isikutele platvormipakkuja veebilehtede kaudu juurdepääsetav. Üleslaaditava sisu tuvastamisel ja blokeerimisel peab platvormipakkuja järgima rangeid majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid ehk platvormipakkuja peab olema võtnud kasutusele kõik meetmed, mida hoolikas ettevõtja oleks võtnud, et takistada loata teoste või muu materjali kättesaadavaks tegemine oma veebisaidil, võttes arvesse valdkonna tavasid ning kõigi asjakohaste tegurite ja muutuste põhjal rakendatud meetmete tulemuslikkust204. Eeltoodu sisustamisel tuleb arvestada ka eelnõuga lisatud AutÕS § 579 lg-s 4 sätestatud proportsionaalsuse kriteeriumi – platvormipakkuja kohustuse ulatuse hindamisel tuleb võtta arvesse, milline on teenuse liik, maht ja sihtrühm, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu liik ning sobivate ja tõhusate vahendite maksumus ja kättesaadavus platvormipakkujale.205 Direktiivi põhjenduspunkti kohaselt võivad sisu liigist sõltuvalt olla autoriõigusega kaitstud sisu loata kättesaadavuse vältimiseks asjakohased ja proportsionaalsed erinevad vahendid ning seetõttu ei saa välistada, et mõnel juhul on loata sisu võimalik vältida üksnes siis, kui õiguste omajad on sellest teavitanud206. Vahendite sobivuse ja tõhususe hindamisel tuleb arvestada ka ajakohast tehnikastandardit. Eeltoodud kohustuste täitmisel on oluline roll ka õiguste omajatel – selleks et platvormipakkuja oleks teadlik, millise sisu üleslaadimist piirata, peavad õiguste omajad esitama teenuseosutajatele asjakohast ja vajalikku teavet (sh nt õiguste objekti sisaldava faili või sisu identifitseerimiseks vajalikud nn näpujäljed). Platvormipakkuja ei saa rikkuda kõnesolevat kohustust niivõrd, kui õiguste omaja ei ole eelkirjeldatud teavet esitanud. Platvormipakkuja peab aga tagama tõhusa võimaluse õiguste omajatele vastava teabe esitamiseks. Platvormipakkuja ei ole rikkunud AutÕS § 579 lg 3 p-s 2 kirjeldatud kohustust, kui vaatamata platvormipakkuja poolt kohaste hoolsusnõuete järgimisele muutub kaitstud sisu siiski kättesaadavaks. Kõik platvormipakkuja poolt võetavad meetmed peaksid olema taotletavate eesmärkide saavutamisel tõhusad, kuid ei tohiks minna kaugemale sellest, mis on vajalik, et täita eesmärki vältida õiguste objektide loata kättesaadavust ja muuta need kättesaadamatuks207. Seejuures on oluline täheldada, et kõnesoleva alapunkti alusel võetavate meetmete kohaldamisel tuleb 204 DSM direktiivi põhjenduspunkt 66 teine lõik. 205 Samas. 206 Samas. 207 Samas. 71 arvestada ka kasutajate põhjendatud huvidega (eelkõige asjaoluga, et võetavad meetmed ei tohi piirata kasutaja väljendusvabadust, vt selle osas ka kõnesoleva sätte lg-t 5)208 ning vältima peaks konkreetsete isikute tuvastamist ning nende isikuandmete töötlemist, välja arvatud, kui see toimub kooskõlas isikuandmete kaitse nõuetega209. Kolmas nõue: õigusi rikkuva sisu kõrvaldamine Tuleb arvestada, et õiguste omajatelt ei ole alati võimalik õiguste objekti üleslaadimisele eelnevalt luba saada ning sisutuvastustehnoloogia või muude meetmete võtmine ei ole alati tõhus õiguste objektile juurdepääsetavuse blokeerimiseks või on tõhusa lahenduse kasutuselevõtmine ebaproportsionaalselt kulukas või muul põhjusel kättesaamatu. Kui sellises olukorras edastatakse või tehakse platvormipakkuja veebilehtede kaudu kättesaadavaks sisu, mis rikub õiguste omaja õigusi, peab platvormipakkuja eelnõuga lisatava AutÕS § 579 lg 3 p 3 kohaselt pärast õiguste omajalt piisavalt põhjendatud teate saamist: 1) tegutsema kiiresti, et teatatud õiguste objekt ei oleks tema veebilehtede kaudu üldsusele kättesaadav, ning 2) tegema suurima võimaliku pingutuse, et takistada teatatud õiguste objekti üleslaadimine tulevikus, võttes arvesse kõnesoleva lõike p-st 2 tulenevaid nõudeid. Selleks et õiguste omajad saaksid esitada teate kaitstud sisu veebilehelt mahavõtmiseks, peab platvormipakkuja tagama võimaluse selliste teavituste esitamiseks ning seadma sisse protseduuri, mis võimaldaks esitatud teavitustele kohaselt reageerida. Võimalus esitada teavitus õigusi rikkuva sisu kõrvaldamiseks peab olema tagatud kõigile õiguste omajatele, mh sõltumata sellest, kas nad on andnud loa sisule teatud ulatuses juurdepääsu võimaldamiseks või eelnevalt esitanud kõnesoleva lõike p-s 2 viidatud teabe. Õiguste omaja esitatud teavitus õiguste objekti kõrvaldamiseks peab olema põhjendatud. Selline põhjendus peab olema piisavalt põhjalik, et võimaldada platvormipakkujal järeldada, et õiguste omaja õigusi on üleslaadimisega rikutud. AutÕS § 579 lg 3 p-des 1–3 sätestatud nõuete täitmisel tuleb võtta arvesse ka Euroopa Komisjoni sellekohaseid suuniseid, mis avaldatakse Justiitministeeriumile teadaolevalt sügisel 2020. Lõige 4 sätestab DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 5 tuginedes nn proportsionaalsuskriteeriumi. Sätte kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas platvormipakkuja on täitnud lg-s 3 kirjeldatud nõudeid, võtta proportsionaalsuse põhimõtet arvestades arvesse seda, milline on teenuse liik, maht ja sihtrühm, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu liik ning sobivate ja tõhusate vahendite maksumus ja kättesaadavus platvormipakkujale. Lõike 5 eesmärk on kaitsta kasutajate väjendusvabadust, sätestades kaitsemeetme vähendamaks juhtumeid, kus platvormipakkuja poolt kasutusele võetavate lahenduste rakendamine toob kaasa õiguspäraselt üles laaditud sisu blokeerimise. Eelnõuga lisatava platvormipakkuja tegevust ja vastutust puudutav regulatsioon ei ole suunatud üksnes tagamaks õiguste omajate maksimaalset kaitset, vaid peab looma tasakaalu eri põhiõiguste vahel – eelkõige väljendusvabaduse (sh sõna- ja kunstivabaduse), omandiõiguse (sh intellektuaalomandiõiguse) ja ettevõtlusvabaduse vahel. 208 DSM-direktiivi põhjenduspunkti 66 esimene lõik. 209 DSM-direktiivi põhjenduspunkt 70. 72 Väljendusvabaduse kaitse eeldab mh, et digitaalsetel platvormidel ei muutuks kättesaamatuks selline sisu, mis autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi ei riku. Seejuures on õiguste objekti üldsusele edastamine või kättesaadavaks tegemine õiguspärane, kui:  kasutaja tegevus on hõlmatud mõne AutÕS IV ptk-s sätestatud vaba kasutamise juhuga;210  kasutajal on luba (litsents) sisu üleslaadimiseks;  üles laaditud sisu ei ole kaitstud kolmanda isiku õigustega, kuna:  kasutaja ise on sisu loonud,  tegemist ei ole teose ega autoriõigusega kaasnevate õiguste objektiga või  õiguste kehtivus kolmanda isiku loodud sisu osas on lõppenud. Eelnõuga lisatava AutÕS § 579 lg 3 p-des 2 ja 3 kirjeldatud kohustuste täitmine võib üldjuhul tähendada, et platvormipakkuja rakendab automatiseeritud sisu tuvastamise ja blokeerimise tehnoloogiaid õigusi rikkuva sisu kõrvaldamiseks. On ilmne, et kasutusele võetavad tehnoloogilised lahendused ei ole kõnesoleva seadusemuudatuse vastuvõtmise hetkel paljudel juhtudel piisavalt võimekad, et adekvaatselt tuvastada üleslaadimisi, mis kvalifitseeruvad näiteks vaba kasutamise juhuks. Seejuures on platvormipakkujal lihtsam sisu maha võtta, kui võtta kasutusele lahendus tuvastamaks, kas autoriõigusi või sellega kaasnevaid õigusi on rikutud. Selle tulemusel võib kaasneda ka sellise sisu blokeerimine, mille üleslaadimise õigus kasutajal tegelikult oli. Selline üleblokeerimine oleks eriliselt probleemne, arvestades asjaolu, et internetiplatvormidel on keskne roll digitaalse sisu üleilmse leviku võimaldamisel. Kuigi eelnõuga lisatava AutÕS § 5711 alusel antakse kasutajatele õigus vaidlustada nende poolt üles laaditud sisu ebakorrektne blokeerimine, esineb oht, et paljudel juhtudel puudub kasutajatel vajalik teadlikkus, et esitada avaldus blokeerimise vaidlustamiseks, või peavad nad seda liiga koormavaks211. Ka DSM-direktiivi art 17 lg 7 kohaselt ei tohi platvormipakkujate ja õiguste omajate vahelise koostöö tulemusel muutuda kättesaamatuks kasutajate poolt üles laaditud, sealhulgas erandi või piiranguga hõlmatud õiguste objektid, millega ei rikuta autoriõigusi ega autoriõigusega kaasnevaid õigusi212. See ei tähenda üksnes vaidluste lahendamise mehhanismi loomist, vaid direktiivi põhjenduspunkti 66 kohaselt sealkirjeldatud meetmed, mille platvormipakkuja võtab kasutusele, ka ise „ei tohiks takistada õigusi mitterikkuva sisu 210 DSM-direktiivi art 17 lg 7 sätestab, et tagatud peavad olema vähemalt järgmised erandid: tsiteerimine, kriitika, retsensioon, kasutamine karikatuuris, paroodias või pastišis. Nimetatud erandid on tagatud AutÕS § 19 p-dega 1 ja 7. Lisaks eelviidatud eranditele võivad kasutaja tugineda ka muudele AutÕS IV ptk-s sätestatud vaba kasutamise juhtudele, niivõrd kui nende kohaldamise eeldused on täidetud. 211 Näiteks Prantsusmaa kultuuriministeeriumi tellitud analüüsis tuvastati, et kasutajatest, kelle sisu on varem platvormipakkuja veebilehel blokeeritud, veidi rohkem kui pooled (56%) vaidlustasid viimase blokeerimisotsuse ning vaidlustatud otsustest ligi 59% juhtudel muudeti sisu uuesti kättesaadavaks. Kasutajad, kes blokeerimisotsust ei vaidlustanud, esitasid selle põhjendusena mh asjaolu, et nad ei saanud aru blokeerimise põhjustest (30%), protsess oli nende jaoks liiga keeruline (20%), nad ei teadnud, kuidas vaidlustada (11%), nad ei teadnud, kelle poole tuleks pöörduda (14%), nad kartsid platvormi või õiguste omajate sanktsioone (16%) – vt „MISSION REPORT. Towards more effectiveness of copyright law on online content sharing platforms: overview of content recognition tools and possible ways forward“, French Ministry of Culture, 29.01.2020, lk 93–96. Kättesaadav: https://www.culture.gouv.fr/Sites-thematiques/Propriete-litteraire-et-artistique/Conseil-superieur-de-la-propriete- litteraire-et-artistique/Travaux/Missions/Mission-du-CSPLA-sur-les-outils-de-reconnaissance-des-contenus- proteges-par-les-plateformes-de-partage-en-ligne-etat-de-l-art-et-propositions. 212 DSM-direktiivi art 17 lg 7. 73 kättesaadavust“ ning „ei tohiks tekitada kahju kasutajatele, kes kasutavad veebisisu jagamise teenuseid, et teatud õiguste objekte seaduslikult üles laadida või sellele ligi pääseda“213. Seetõttu on oluline võimaldada kasutajatele täiendav kaitsemehhanism vähendamaks sisu ebakorrektse blokeerimisega kaasnevat kahjulikku mõju väljendusvabaduse põhiõigusele. Selleks sätestab eelnõuga lisatav AutÕS § 579 lg 5, et sisu edastamise või kättesaadavaks tegemise blokeerimisotsuse tegemisel peab platvormipakkuja võtma kasutusele meetmeid kasutajate väljendusvabaduse põhiõiguse kaitseks, lähtudes mh majandus- ja kutsetegevuse valdkonna standardist kasutajate väljendusvabaduse kaitsmisel. Säte lähtub loogikast, et DSM- direktiivi kohaldamiseks välja antavad Euroopa Komisjoni suunised ja sellele järgneva praktika tulemusel kujunevad välja tehnika ajakohasele tasemele vastavad tehnoloogilised ja/või protseduurilised lahendused, mis võimaldavad sisu blokeerida viisil, mis vähendab valepositiivseid juhtumeid ehk olukordi, kus blokeeritakse õiguspäraselt üles laaditud sisu. Kohane lahendus saab olla näiteks selline, et platvormipakkuja jätab kättesaadavaks sisu, mis tõenäoliselt õiguste omaja ainuõigusi ei riku. Isegi kui platvormipakkuja kasutatav algoritm ei ole võimeline tajuma üleslaaditud sisu konteksti, on sellel võimalik anda hinnang sellele, kas üleslaadimine on tõenäoliselt õiguspärane, tuginedes eelkõige asjaolule, kas õiguste objekti on kasutaja üleslaaditud sisus kasutatud niivõrd piiratud mahus, et võib eeldada, et tegemist on vaba kasutamise juhuga. Siinjuures on oluline pidada silmas, et AutÕS § 19 kohaselt vaba kasutamise juhud, millele kasutaja saab sisu üleslaadimisel tugineda (kaitstud sisu tsiteerimine, refereerimine, kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel, kasutamine karikatuuris, paroodias, pastišis) lubavad kaitstud sisu kasutada motiveeritud mahus. Järelikult saab blokeerimisotsuse tegemisel lähtuda hinnangust, kas loata üles laaditud väljavõte õiguste objektist vastab motiveeritud mahule, võttes seejuures arvesse üles laaditud sisu liiki ja õiguste objekti kasutamise mahtu. Juhul kui ilma loata on üles laaditud õiguste objekt tervikuna või sellises mahus, et see tõenäoliselt ületab motiveeritud mahu, tuleks see blokeerida. Nii õiguste omajal kui kasutajal on võimalik üleslaadimise blokeerimise või ligipääsetavaks jätmise otsus vaidlustada. Kõnealune näide võimalikust lahendusest väljendusvabaduse kaitsmiseks põhineb Euroopa Komisjoni DSM-direktiivi art 17 kohta saadetud konsultatsioonidokumendis toodud ettepanekul,214 mida käesoleva seletuskirja koostamise seisuga kavandatakse välja pakkuda Euroopa Komisjoni suunistes. Eelnõu sõnastus on siiski abstraktne, mis võimaldab eelkirjeldatu asemel rakendada ka alternatiivseid lahendusi ning tagab, et niivõrd kui tehnoloogiline areng toob kaasa veebiplatvormide teenuse turul tõhusamate lahenduste kasutuselevõtu, peavad sellise standardi arenguga kaasas käima ka Eestis tegutsevad platvormipakkujad. Kontrolli selle üle, kas platvormipakkuja järgib vastavat kohustust, teostab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (vt eelnõuga lisatava AutÕS § 5713). Kõnesoleva sättega kehtestatavat kaitsemeedet tuleb võtta arvesse sama paragrahvi lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatud kohustuste sisustamisel. Platvormipakkuja ei ole tegutsenud nimetatud kohustustega vastuolus, kui ta lg-s 5 kirjeldatud meetmete rakendamise tulemusel jätab üldsusele ligipääsetavaks kasutaja poolt üles laaditud õiguste objekti. Üksnes seeläbi on 213 DSM-direktiivi põhjenduspunkti 66 esimene lõik. 214 Targeted consultation addressed to the participants to the stakeholder dialogue on Article 17 of the Directive on Copyright in the Digital Single Market, kättesaadav: https://ec.europa.eu/eusurvey/runner/4fd43123-6008- a214-f572-4ecd331b9e0e 74 võimalik tagada, et platvormipakkujal oleks võimalus ja valmisolek juurutada meetmeid, mis hoiavad ära või vähendavad sellise sisu blokeerimist, millega õiguste omajate õigusi ei rikuta. Kasutajate väljendusvabaduse kaitseks kaaluti eelnõu väljatöötamise käigus alternatiivse lahendusena konkreetse protseduuri kehtestamist, mis näeks ette, et platvormipakkuja peab võimaldama teenuse kasutajal anda kinnituse selle kohta, et õiguste objekti üleslaadimine on õiguspärane, kuna tegemist on vaba kasutamise juhuga. Sellise kinnituse andmisel ei tohiks platvormipakkuja muuta üles laaditud õiguse objekti kättesaamatuks, välja arvatud, kui õigusvastasus on ilmne (õiguste objekti kasutamine selgelt ületab motiveeritud mahu). Õiguste omajatele kaasnevat negatiivset mõju, mis kaasneb sellega, et kasutajad kinnitavad (pahatahtlikult või teadmatusest) sisu õiguspärasust ka olukordades, kus sisu kättesaadavaks tegemine rikuks õiguste omaja ainuõigusi, saaks täiendavalt vähendada platvormipakkuja kohustuse kaudu piirata selliste kasutajate õiguspärasuse kinnituse andmise õigust, kes seda õigust korduvalt väärtarvitavad. Samsuguse, kasutaja kinnitusel põhineva lahenduse, on mh välja pakkunud Euroopa akadeemikud215 ning mitmed huvirühmad216. Teistest liikmesriikidest on analoogne lahendus esitatud Saksamaa DSM-direktiivi ülevõtmise eelnõus217. Kuigi selline kaitsemeede tagaks võrreldes eelnõus väljapakutud lahendusega mõnevõrra suurema õigusselguse, ei oleks see paindlik, et arvestada võimalike tõhusamate lahendustega, mis veebiplatvormide turul tekivad. Teiseks ei oleks selline lahendus kooskõlas Euroopa Komisjoni ettepanekuga väljendusvabaduse kaitsmiseks, mistõttu põhjustaks see fragmenteerituse Euroopa Liidu turul ja tooks seeläbi kaasa olulise täiendava halduskoormuse platvormipakkujate jaoks.218 Platvormipakkuja vastutus õiguste objekti loata edastamise või kättesaadavaks tegemise eest. Juhul kui teenuse kasutaja paneb platvormipakkuja veebilehe kaudu õigusvastaselt toime õiguste objekti üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise, vastutab platvormipakkuja sellise üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise eest juhul, kui platvormipakkuja ei ole ei tegutsenud kooskõlas kõikide AutÕS § 579 lg-s 3 kirjeldatud nõuetega (sh võttes arvesse lg-tes 4 ja 5 sätestatud piiranguid). Sellisel juhul võib õiguste omaja kohaldada platvormipakkuja suhtes muu hulgas AutÕS § 817 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eelnõuga lisatava AutÕS § 579 lg-s 3 sätestatud vastutuse piirang puudutab platvormipakkuja vastutust üksnes olukorras, kus tema kasutajad teevad õiguste objekte kättesaadavaks platvormipakkuja veebilehel – s.t viidatud säte ei mõjuta platvormipakkuja vastutust olukorras, 215 J. Quintais, G. Frosio, S. van Gompel, P. B. Hugenholtz, M. Husovec, B. J. Jütte, M. Senftleben „Safeguarding User Freedoms in Implementing Article 17 of the Copyright in the Digital Single Market Directive: Recommendations From European Academics“, 11.11.2019. Kättesaadav: https://ssrn.com/abstract=3484968. 216 Avatud kultuuri ja teadmisi propageeriva kodanikuplatvorm COMMUNIA ettepanek: https://www.communia- association.org/wp-content/uploads/2020/02/200210communia_shd6_slides.pdf. Saksa meediaagentuuri Studio71 ettepanek: https://www.communia-association.org/wp-content/uploads/2020/02/Article-17- Presentation-Studio71-v04.pdf. 217 „Discussion draft of the Federal Ministry of Justice and Consumer Protection. Second Draft Act adapting copyright law to the requirements of the Digital Single Market“, §-d 8 ja 12. Kättesaadav: https://www.bmjv.de/SharedDocs/Gesetzgebungsverfahren/Dokumente/DiskE_II_Anpassung%20Urheberrecht_ digitaler_Binnenmarkt_englischeInfo.pdf?__blob=publicationFile&v=4. 218 Seejuures eelnõu koostajatele teadaolevalt ei ole seletuskirja koostamise hetkel ükski teine EL-i liikmesriik peale Saksamaa sellist lahendust välja pakkunud. 75 kus ta ise laeb üles ja edastab või teeb kättesaadavaks autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu. Oluline on ka silmas pidada, et platvormipakkuja vastutus või vastutuse puudumine tema kasutaja poolt autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu loata edastamise või kättesaadavaks tegemise eest, ei mõjuta sellise kasutaja enda vastutust võimalike õiguste rikkumise eest. Lõike 6 kohaselt juhul, kui platvormipakkuja paneb toime õiguste objekti loata üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise AutÕS § 579 lg-s 1 kirjeldatud viisil, ei kohaldata sellise tegevuse suhtes infoühiskonna teenuse seaduse219 (InfoTS) § 10 lõikes 1 sätestatud vastutuse piirangut. Säte lähtub DSM-direktiivi art 17 lg-st 3. InfoTS § 10 lg 1 sätestab, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest kui: 1) teenuse osutaja ei tea teabe sisu ega ole kahju hüvitamise nõude puhul teadlik faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave; 2) punktis 1 nimetatud asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuse osutaja kohe vastava teabe või tõkestab sellele juurdepääsu. Lõikega 6 lisatav välistus tähendab, et kui platvormipakkuja annab üldsusele juurdepääsu tema teenuse kasutajate poolt õiguste omaja loata üles laaditud õiguste objektile, ei saa platvormipakkuja tugineda InfoTS § 10 lg-s 1 sätestatud vastutuse piirangule. Sellisel juhul võib tema vastutus olla välistatud üksnes eelnõuga lisatava AutÕS § 579 lg 3 või § 5710 lg-te 1 ja 2 alusel. Oluline on täheldada, et eelkirjeldatud lõike 6 alusel on platvormipakkuja vastutus välistatud üksnes AutÕS § 579 lg-s 1 kirjeldatud juhtudel. Kõikidel muudel juhtudel võib platvormipakkuja tugineda InfoTS § 10 lg-s 1 sätestatud vastutuse piirangule, eeldusel, et seal toodud nõudeid on järgitud220. Lõike 7 kohaselt ei kohaldata AutÕS § 579 lg-s 3 kirjeldatud nõuete täitmisel platvormipakkuja suhtes InfoTS § 11 lg-s 1 sätestatut, võttes samal ajal arvesse, et platvormipakkujal ei ole oma kohustuste täitmisel siiski üldist jälgimiskohustust. InfoTS § 11 lg 1 kohaselt ei ole teabe talletamise teenuse osutajatel kohustust jälgida teavet, mida ta vaid edastab või millele juurdepääsu pakub, mida ta edastamise eesmärgil ajutiselt vahemällu salvestab või teenuste kasutaja jaoks talletab, samuti ei ole tal kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid. Selle klausli grammatiline tõlgendamine viitab, nagu puuduks teabe talletamise teenuse osutajatel igasugune jälgimiskohustus (st nii üldine kui ka erijuhul kohaldatav piiritletud jälgimiskohustus).221 Õigusliku selguse huvides sätestab kõnesolev säte, et niivõrd kui InfoTS § 11 lg 1 välistab ka piiritletud jälgimiskohustuse, ei kohaldu selline välistus platvormipakkujatele nende AutÕS § 579 lg-s 3 kirjeldatud kohustuste täitmisel. 219 RT I, 12.12.2018, 39. 220 Vt ka DSM-direktiivi art 17 lg 3 ning põhjenduspunkti 65. 221 On oluline silmas pidada, et InfoTS § 11 lg-ga 1 võetakse üle e-kaubanduse direktiivi (direktiiv 2000/31/EÜ) art 15 lg-s 1 sätestatud üldise jälgimiskohustuse keeld. Kuid erinevalt e-kaubanduse direktiivi sõnastusest ei erista InfoTS § 11 lg 1 üldist jälgimiskohustust ning spetsiifilist jälgimiskohustust. 76 Samal ajal on lõikes 7 toodud välja põhimõte, et AutÕS § 579 lg-s 3 kirjeldatud platvormipakkujate kohustused ei tohi olla niivõrd ulatuslikud, et see kujutaks endast üldist jälgimiskohustust. Üldise jälgimiskohustuse keeld tuleneb DSM-direktiivi art 17 p-st 8. Sisult vastab selline põhimõte eelduslikult e-kaubanduse direktiivi222 art 15 lg-s 1 sätestatud üldisele jälgimiskohustuse keelule, mille sisu on varasemalt täpsustatud mitmes Euroopa Kohtu lahendis.223 Eelnõu koostajate hinnangul tähendab eeltoodu eelkõige seda, et platvormipakkujatel ei saa tekkida AutÕS § 579 lg 3 alusel kohustust proaktiivselt tuvastada ja kõrvaldada sisu, mille kohta neile ei ole eelnevalt õiguste omaja poolt esitatud asjakohast teavet. Paragrahviga 5710 sätestatakse teatud vastutuse erisused uutele platvormipakkujatele. Regulatsioon tugineb DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 6. Innovatsiooni kaitsmise eesmärgil on oluline tagada, et uued teenuseosutajad, kes kvalifitseeruvad platvormipakkujaks, ei pea kohe järgima AutÕS § 579 lg 3 p-s 2 sätestatud majandus- või kutsetegevuse valdkonnas kehtivaid rangeid majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid, mis tekitaks selliste teenuseosutajate jaoks ebamõistlikult kõrge barjääri turule sisenemiseks. Lõikes 1 sätestatakse, et platvormipakkuja, kelle teenused on olnud Euroopa Liidu territooriumil kättesaadavad vähem kui kolm aastat ja kelle aastakäive on alla 10 miljoni euro, ei ole vastutav teenuse kasutajate poolt autoriõigusega kaitstud teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti loata üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise eest platvormipakkuja veebilehe kaudu, kui ta: 1) tegi suurima võimaliku pingutuse, et luba saada, ja 2) pärast õiguste omajalt põhjendatud teate saamist teeb viivitamata teatatud õiguste objekti üldsusele oma veebilehtedel kättesaamatuks. Aastakäibe arvutamisel tuleks lähtuda Euroopa Komisjoni soovitusest 2003/361/EÜ224. Käibe suuruse ja tegevusperioodi pikkuse tõendamise kohustus lasub platvormipakkujal, kes soovib AutÕS §-s 5710 sätestatud vastutuse piirangule tugineda. Teenuseosutaja, kes vastab lõikes 1 viidatud nõuetele, ei pea võtma kasutusele lahendust, et jooksvalt takistada õiguste objektide üleslaadimist, mille üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks neil luba puudub. Teenuse nime või ulatuse muutmine või teenuse viimine teise juriidilise keha alla ei taasalusta erandi kehtivusaega ning kokkulepped vm tegevus erandi kehtivusaja pikendamiseks on keelatud225. Lõige 2 sätestab siiski eeltooduga võrreldes täiendava kohustuse sellistele uutele platvormidele, mis on lühikese ajaga omandanud teatud populaarsuse. Platvormipakkuja, kelle veebilehti külastas eelneva kalendriaasta andmete põhjal keskmiselt enam kui viis miljonit üksikkülastajat kuus, ei vastuta tema veebilehtede kaudu õiguste objekti loata üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise eest, kui ta lisaks AutÕS § 5710 lg-s 1 toodud nõuetele tõendab, et ta tegi suurima võimaliku pingutuse, et takistada sellise õiguste objekti üleslaadimist 222 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul. 223 Vt nt EKo, 12.07.2011, C-324/09 L’Oréal v eBay, EKo, 16.02.2012, C-360/10 SABAM v Netlog, EKo, 24.11.2011, C-70/10 Scarlet Extended v SABAM, EKo, 03.10.2019, C-18/18 Glawischnig-Piesczek. 224 Euroopa Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36). Kättesaadav: https://eur- lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2003:124:0036:0041:EN:PDF. 225 Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkti 67. 77 tulevikus, mille kohta ta oli saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet. Seega olukorras, kus platvormipakkuja keskmine külastajate arv ületab 5 miljonit inimest kuus, peab kõnesoleva sätte lg-s 1 kirjeldatud tingimustele vastav teenuseosutaja võtma sarnaselt AutÕS § 579 lg-ga 2 meetmeid, mis võimaldavad tuvastada ja kõrvaldada õiguste objektid, mille kohta õiguste omajad on esitanud asjakohase ja vajaliku teabe. Lõikes 3 täpsustatakse, et kõnesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud kohustuste täitmisel tuleb võtta arvesse ka eelnõuga lisatava AutÕS § 579 4., 5. ja 7. lõiget ehk kohustuste sisustamisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, võtta arvesse kohustusi kasutajate väljendusvabaduse põhiõiguse kaitsmisel ning kirjeldatud kohustuse ulatust ei tohi tõlgendada selliselt, et seeläbi tekiks platvormipakkujal üldine jälgimiskohustus. Paragrahvi 5711 lõike 1 kohaselt peab platvormipakkuja kehtestama kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise korra, mida tema teenuse kasutajad ja õiguste omajad saaksid kasutada siis, kui tekivad vaidlused kasutajate poolt platvormipakkuja veebilehele üles laaditud sisu kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes. Antud säte tugineb DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 9. Kui platvormipakkuja poolt kasutusele võetav automatiseeritud lahendus ebakorrektselt blokeerib õiguspäraselt üles laaditud sisu, võimaldab kõnäesolev säte esitada kasutajal sellekohase kaebuse, mille rahuldamise korral kohustub platvormipakkuja ebakorrektselt blokeeritud sisu uuesti kättesaadavaks tegema. Teisalt võimaldab kaebuste lahendamise mehhanism esitada kaebusi õiguste omajatel olukorras, kus platvormipakkuja poolt kasutusele võetud lahendus ei kõrvalda õigusvastaselt üles laaditud sisu. Seejuures tuleb kaebused läbi vaadata inimese poolt (vt kõnesoleva sätte lg 3), mis tagab, et üleslaadimise õiguspärasuse üle otsustamisel on võimalik arvestada selliseid asjaolusid, mida sisu automatiseeritud blokeerimisel ei ole asjakohane tehnoloogia võimeline arvesse võtma. Vaidluste lahendamine platvormipakkuja poolt ei piira õiguste omaja ja teenuse kasutaja võimalust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse või autoriõiguse komisjoni poole (vt selle kohta allpool). Lõike 2 kohaselt peab õiguste omaja, kes pärast kasutaja kaebuse esitamist nõuab, et teos või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekt jääks üldsusele kättesaamatuks, seda põhjendama226. Lõike 3 kohaselt peab platvormipakkuja tagama, et: 1) vaidlused menetletakse erapooletult, võimalikult tõhusalt ja kiiresti;227 2) menetluse tulemusel tehtavad otsused vaatab läbi inimene;228 3) osapooli teavitatakse neid puudutava kaebuse esitamisest; 4) puudutatud osapooltele antakse võimalus esitada oma seisukoht; 5) kaebuste menetlemine on teenuse kasutajate ja õiguste omajate jaoks tasuta. Tõhususe juures tuleb seejuures arvestada, et vaidluste lahendamise mehhanism ei tohi olla kasutaja jaoks liigselt keeruline ning koormav. Seda, kas jätta vaidlusalune sisu vaidluse perioodil üldsusele kättesaadavaks või mitte, tuleks hinnata juhtumipõhiselt, seejuures tuginedes Euroopa Komisjoni suunistele ja majandus- või kutsetegevuse vastava valdkonna standardile. 226 Vt DSM-direktiivi art 17 lg 9 teine lõik. 227 Samas. 228 Samas. 78 Paragrahvi 5712 lõige 1 reguleerib infovahetust, tuginedes DSM-direktiivi artikli 17 lõikele 8. Eelnõuga lisatava AutÕS § 5712 lg 1 kohaselt peavad platvormipakkujad andma õiguste omajale viimase taotlusel piisavalt teavet: 1) platvormipakkuja ja õiguste omaja vahelise litsentsilepinguga hõlmatud sisu kasutamise kohta, 2) AutÕS § 579 lg-tes 3 ja 5 sätestatud nõuete täitmise kohta. Platvormipakkujad peavad õiguste omajate suhtes käituma läbipaistvalt. Kui platvormipakkuja ja õiguste omaja vahel on sõlmitud litsentsileping sisu edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks, peab platvormipakkuja andma õiguste omajale viimase taotlusel piisavalt teavet lepingutega hõlmatud sisu kasutamise kohta, sh seoses kasutamise mahuga. Informatsioon AutÕS § 579 lg-s 3 ja 5 sätestatud nõuete täitmise kohta peab olema piisavalt asjakohane, põhjalik ja täpne tagamaks, et õiguste omajatel on piisav teave, et teha adekvaatseid järeldusi platvormipakkuja kohustuste täitmise kohta. Seejuures on õiguste omajatel AutÕS § 579 lg 5 alusel kehtestatud meetmete korral õigus saada teavet selleks, et võimaldada neil hinnata, millistel tingimustel õiguste objekte ei blokeerita (sh tuvastamaks, et platvormipakkuja ei kuritarvita lg-s 5 toodud meedet ainuõigusi selgelt rikkuva sisu kättesaadavaks tegemiseks). Kõnesoleva sättega kehtestatud kohustus ei eelda, et platvormipakkuja peab olema võimeline esitama teavet iga konkreetse teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti puhul võetud hoolsusmeetmete kohta. Samuti ei tähenda selline teavitamiskohustus, et platvormipakkujal on kohustus avaldada ärisaladusi ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 lg 2 mõttes229. Platvormipakkuja ja õiguste omajad või nende esindajad võivad ka leppida kokku täpsetes tingimustes seoses teabega, mida platvormipakkuja õiguste omajatega jagab230. Lõike 2 kohaselt peab platvormipakkuja teavitama kasutajaid teenuse tingimustes sellest, et nad võivad teoseid ja muud materjali kasutada vastavalt AutÕS-is kehtestatud vaba kasutamise juhtudele. Seeläbi tõstetakse teenuse kasutajate teadlikkust nende õigustest tugineda AutÕS-is sätestatud eranditele sisu edastamisel ja kättesaadavaks tegemisel, mille eesmärk mh on ajendada teenuse kasutajaid oma õigusi aktiivsemalt kasutama. Säte on lisatud DSM-direktiivi art 17 lg 9 viimase lause alusel. Paragrahviga 5713 sätestatakse, et AutÕS § 579 lg-s 5, § 5711 lg-s 1 ja 3 ning § 5712 lg-s 2 sätestatud platvormipakkuja kohustuste järgimise üle teostab eelnõu kohaselt riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Platvormipakkuja kohustused, mille üle järelevalvet teostatakse, on: 1) kohustus võtta tarvitusele asjakohased kaitsemeetmed, vähendamaks õiguspäraselt üles laaditud sisu blokeerimise juhtumeid (§ 579 lg 5), 2) kohustus kehtestada kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise kord, mida nende teenuste kasutajad ja õiguste omajad saaksid kasutada siis, kui õiguste omaja ja teenuse kasutaja vahel tekib vaidlus üles laaditud õiguste objekti kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes (§ 5711 lg 1), 3) kohustus tagada, et kaebuste lahendamine vastaks AutÕS § 5711 lg-s 3 sätestatud nõuetele, 229 RT I, 07.12.2018, 2. Vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 68. 230 DSM-direktiivi põhjenduspunkt 68. 79 4) kohustus teavitada kasutajaid teenuse tingimustes sellest, et nad võivad õiguste objekte kasutada vastavalt autoriõiguse seaduses kehtestatud eranditele (§ 5712 lg 2). Riikliku järelevalve kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et kasutajatel endil on väga keeruline või võimatu kirjeldatud kaitsemeetmete järgimist nõuda ning seeläbi oma õigusi tõhusalt jõustada. Eelnõuga lisatavad AutÕS §-d 5714 ja 5715 sätestavad meetmed riikliku järelevalve teostamiseks. Paragrahvi 5714 kohaselt võib TTJA riikliku järelevalve teostamiseks 231 kohaldada korrakaitseseaduse (KorS) §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet. Eelkõige tähendab see, et järelevalve teostamiseks võib TTJA KorS-is sätestatud alusel ja korras platvormipakkujat küsitleda ning nõuda asjakohast teavet platvormipakkuja AutÕS §-s 5713 viidatud kohustuste järgimise hindamiseks. Paragrahvi 5715 lõige 1 võimaldab TTJA-l teha platvormipakkujale ettekirjutuse nõudmaks AutÕS § 579 lg-s 5, § 5711 lg-s 1 ja 3 ning § 5712 lg-s 2 sätestatud kohustuste täitmist. Ettekirjutuse täitmatajätmisel ettenähtud tähtaja jooksul võib TTJA rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras kuni 9600 euro ulatuses (lõiked 2 ja 3). Sunniraha ülemmäära suurus vastab KorS § 23 lg-s 4 sätestatud tavapärasele ülemmäärale. Sunniraha rakendamisel peab selle suurus olema proportsionaalne rikkumise ulatusega. Punktiga 27 muudetakse AutÕS § 62 lõiget 1. Muudatuse põhjus on DSM-direktiivi artiklis 15, millega lisatakse autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate hulka uus õiguste omaja – nimelt garanteeritakse eelnõuga kaasnevad õigused ajakirjandusväljaannete kirjastajatele. AutÕS § 62 lõikes 1 loetletaksegi õiguste omajad, kellele kõnealuses VIII peatükis konkreetsed õigused ette nähakse. Kuna selliseid õiguste omajaid on nüüd rohkem, tuleks korrektsuse mõttes viide uuele kaasnevate õiguste omajale lisada ka sarnastesse üldise iseloomuga sätetesse AutÕS-is. Punktiga 28 muudetakse AutÕS § 62 lõiget 5. Selle põhjused on sisuliselt samad, mis eespool kirjeldatud sama paragrahvi lõikes 1 tehtud muudatustel. Tegemist on paragrahviga, milles sätestatakse, et kaasnevate õiguste omaja võib AutÕS VIII peatükis sätestatud varalised õigused üle anda (loovutada) või anda loa (litsentsi) autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamiseks232. Mis puudutab autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamist, siis selle kohta lisatakse viide AutÕS VII peatükile (teose kasutamine), milles sisalduvaid lepingute sõlmimist puudutavaid sätteid kohaldatakse ka näiteks esituste, fonogrammide jms autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks lepingute sõlmimisel. Sellise viitega on juba kehtivas õiguses lahendatud nn sui generis andmebaaside kasutamiseks lepingute sõlmimine (vt AutÕS § 754 lg 6). AutÕS VII peatükis sisalduv regulatsioon hõlmab (peale õiguste üleandmiseks või litsentsi alusel kasutamiseks lepingute sõlmimise) ka kõnesoleva eelnõuga kõnealusesse peatükki lisatud kaubanduskäibest väljas olevate teoste kasutamist puudutavat regulatsiooni ning platvormipakkuja kohustusi puudutavat regulatsiooni. AutÕS 231 RT I, 06.05.2020, 13. 232 Vt ka AutÕS §-d 11 ja 46. 80 VIII peatükis sisalduvad erisused, millele lisatud säte omakorda viitab, reguleerivad näiteks kollektiivi poolt esitatud teose kasutamist (§ 68 lg 2) ning esitaja õigust loovutamise või üleandmise leping teatud juhtudel ühepoolselt lõpetada (AutÕS § 68 lg-d 5–8). Punktiga 29 täiendatakse AutÕS § 68 esimest lõiget teise lausega, mille kohaselt esitajal on õigus saada õiglast ja proportsionaalset tasu esituse kasutamise eest teiste isikute poolt, välja arvatud AutÕS-iga ettenähtud juhud (s.t esituse vaba kasutus, mis autoriõigusega kaasnevate õiguste puhul on sätestatud AutÕS §-s 75). Säte tugineb DSM-direktiivi artiklile 18, mille kohaselt on füüsilisest isikutest autoritel ja esitajatel teoste või esituste kasutamiseks kokkuleppeid sõlmides (litsentsi- või õiguste üleandmise lepingutega) õigus saada „õiglast ja proportsionaalset tasu“. Autorite osas tehti käesoleva eelnõuga vastavad muudatused AutÕS § 14 lõikesse 1 (vt selle kohta kommentaarid eespool). Sarnaselt autoritega (AutÕS § 13 lg 1, § 14 lg 1), on ka esitajate puhul hetkel kehtivas õiguses küll juba sätestatud, et esituse kasutamise eest on esitajal õigus saada poolte vahel kokkulepitud tasu (AutÕS § 67 lg 1). Siiski on vajalik DSM-direktiivist tulenevalt lisada seaduse tasandil täpsustused, mille kohaselt kõnealune tasu peab olema ka õiglane ja proportsionaalne. Punktiga 30 muudetakse AutÕS § 68 lõikeid 5–8, mis lisati AutÕS-i tähtajadirektiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse. Seega ei ole tegemist sätetega, mis oleks otseselt seotud DSM- direktiivi ülevõtmisega, küll aga omavad need sätted puutumust DSM-direktiivi artiklitega 18– 23 asjaolu tõttu, et tegemist on muu hulgas võlaõiguse üldpõhimõtteid puudutavate küsimustega, mis peaks kogu AutÕS-is läbivalt olema sarnaselt lahendatud. AutÕS §-s 68 sisalduvad sätted, millega sätestatakse n-ö võta-või-jäta-printsiip, mille kohaselt teatud juhul lähevad esituse salvestisega seotud õigused esitaja taotluse kohaselt tagasi esitajale. AutÕS § 68 lg 5 annabki esitajale õiguse juhul, kui fonogrammitootja vähemalt ühte samas lõikes nimetatud tingimustest ei täida, õiguste loovutamise või üleandmise leping (s.t tegemist on vaid ühekordsele sooritusele suunatud lepinguga) üles öelda ühe aasta jooksul pärast sellekohasest kavatsusest teatamist. Nagu ka eespool kirjeldatud, saab sellisest lepingust VÕS-i sätete kohaselt (§ 189) siiski vaid taganeda (mitte seda üles öelda). Seega saab asuda seisukohale, et AutÕS § 68 lõiked 5–8 on kirjeldatud põhimõttega vastuolus, kuivõrd näeb ühekordsele sooritusele suunatud lepingu (s.t õiguste üleandmise leping) puhul ette lepingu lõpetamise ülesütlemise teel. AutÕS-i sellise süsteemivälise erisuse sisse lisamine ei ole olnud põhjendatud ning vajab korrigeerimist tulenevalt VÕS-i üldosast tulenevatest põhimõtetest. Kui tegemist on kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustega, kohaldatakse VÕS § 1 lõike 2 kohaselt nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Kui tegemist on näiteks õiguste üleandmise lepinguga (mis on tähtajadirektiivi eesmärgist tulenevalt konkreetse regulatsiooni kohaldamisalaks) ning selle lepinguga antakse muu hulgas litsents isiklike õiguste kasutamiseks (sest AutÕS § 11 lõike 2 kohaselt ei ole isiklikud õigused üleantavad), siis selle lepingu põhisisuks on siiski mingi õiguste objekti puhul õiguste üleandmine sellest tulenevate tagajärgedega. Kui esitaja soovib sellise lepingu ühepoolselt lõpetada, siis põhilepingu (varaliste õiguste üleandmine) kohta käiva regulatsiooni kohaselt saabki ta sellest taganeda. Kuna isiklikel õigustel ei ole nende kasutajale varaliste 81 õiguste puudumisel ka enam praktilist väärtust, siis ei saa lugeda nende kasutamise kohta käivaid (litsentsilepinguga hõlmatud) kokkuleppeid ka tingimata jätkuvalt kehtivaks233. Punktiga 31 täiendatakse AutÕS § 73 (televisiooni- ja raadioteenuse osutaja õigused) lõigetega 4–8. Muudatused tulenevad KabSat2-direktiivi artiklist 3. Artikliga sätestatakse tingimused päritoluriigi põhimõtte kohaldamiseks internetipõhise kõrvalteenuse suhtes, mida pakub televisiooni- ja raadioteenuse osutaja. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkti 1 kohaselt on direktiivi üheks eesmärgiks aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. Et sellest saaksid EL-i piires kasu kõik kasutajad, on vaja näha ette tele- ja raadiosaadete laiaulatuslikum levik liikmesriikides, hõlbustades selleks televisiooni- ja raadioteenuse osutajal lubade saamist. Tele- ja raadioprogramm on kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja teabele suurema juurdepääsu edendamise oluline vahend. Piiriülese kättesaadavuse jaoks peavad televisiooni- ja raadioteenuse osutajad praegu saama erinevatelt õiguste omajatelt loa kõigi territooriumide jaoks ja see muudab lubade saamise väga keeruliseks. KabSat1- direktiiviga on satelliitedastuse jaoks loa saamise korda lihtsustatud, kohaldades päritolumaa põhimõtet, mille kohaselt võivad televisiooni- ja raadioteenuse osutajad luba taotleda ainult ühes liikmesriigis234. Samas KabSat1-direktiiv ei kuulu kohaldamisele, kui kõnealuse teenuse osutaja omandab õigusi oma internetipõhiste teenuste jaoks (vt ka KabSat2-direktiiv põhjenduspunkt 6). KabSat2-direktiiviga ongi päritoluriigi põhimõtte kohaldamisala mõnevõrra laiendatud televisiooni- ja raadioteenuse osutajate poolt pakutavatele internetipõhistele kõrvalteenustele. Lõikega 4 sätestatakse päritoluriigi põhimõte, mille kohaselt loetakse teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti reprodutseerimine, üldsusele edastamine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine internetipõhise kõrvalteenuse osutamiseks televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või tema kontrolli all või vastutusel toimunuks üksnes selles liikmesriigis, kus asub televisiooni- või raadioteenuse osutaja peamine tegevuskoht (ingl principal establishment)235. See tähendab, et Eestis asuva tegevuskohaga teenuse osutaja peab sätestatud üldpõhimõtte kohaselt saama õiguste omajatelt loa, mis katab vaid õiguste objektide kasutamist Eesti Vabariigi territooriumil. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lõikel 1. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkt 2 selgitab, et digitaalse tehnoloogia areng ja internet on muutnud tele- ja raadiosaadete levitamist ja neile ligipääsu. Tarbijad eeldavad aina enam, et neil on juurdepääs tele- ja raadiosaadetele reaalajas ja tellimise alusel, traditsiooniliste kanalite nagu satelliit või kaabellevi, ent samuti veebipõhiste teenuste kaudu. Televisiooni- ja raadioteenuse osutajad pakuvad seetõttu oma programmile lisaks üha rohkem enda programmi täiendavaid internetipõhiseid kõrvalteenuseid, nagu samaaegsed ülekanded ja järelvaatamisteenused. Kasutajad nõuavad üha enam juurdepääsu mitte üksnes oma asukohaliikmesriigist, vaid ka teistest liikmesriikidest pärit tele- ja raadiosaadetele. Selliste kasutajate hulgas on keelevähemustesse kuuluvad inimesed ja need, kes elavad muus liikmesriigis kui 233 VÕS-i kommentaarides selgitatakse, et kui on selge, et sätete üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või see oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga (nt korraga samast lepingust taganeda ja see üles öelda), siis tuleb kohaldada sätet, mis on kõige enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Vt VÕS I kommentaarid, lk, 5, 234 KabSat1-direktiivi artikli 1 lõige 2 punkt b ning AutÕS § 102 lg 3. Vt selle kohta ka infoühiskonna direktiivi 2013 uuring, p 132–134. 235 Vt selle kohta ka TsÜS § 29. 82 päritoluliikmesriik. Põhjenduspunkt 3 lisab, et televisiooni- ja raadioteenuse osutajad edastavad iga päev palju tunde programme, mis hõlmavad erinevat infosisu, nagu audiovisuaal-, muusika- , kirjandus- või graafilisi teoseid, mis on EL-i õiguse alusel kaitstud autoriõigusega või sellega kaasnevate õigustega või mõlemaga. Selle tagajärjeks on keeruline protsess, mille käigus selgitatakse välja eri õiguste omajate õigused ja saadakse nende õiguste omajatelt eri teoste ja muu kaitstud materjali kasutamiseks luba. Tihti tuleb see õiguste väljaselgitamise ja nende kasutamiseks loa saamise protsess läbida lühikese aja jooksul, eelkõige selliste saadete ettevalmistamisel nagu uudised ja päevakajalised saated. Et muuta oma teenused piiriüleselt kättesaadavaks, tuleks ringhäälinguorganisatsioonidel saada teoste ja muu materjali edastamiseks nõutavad õigused kõigi asjaomaste territooriumide jaoks, mis muudab asjassepuutuvate õiguste väljaselgitamise ja nende kasutamiseks loa saamise veelgi keerulisemaks. Mistõttu ongi eelnõuga sätestatud, et loa peaks saama vaid ühe riigi, nn päritoluriigi (kus asub televisiooni- või raadioteenuse osutaja peamine tegevuskoht) jaoks236. Sätte kohaselt saavad siiski televisiooni- ja raadioteenuse osutajad ning õiguste omajad lepinguga ka teisiti kokku leppida. Päritoluriigi põhimõte küll kehtib, kuid see ei välista pooltele võimalust leppida kokku õiguste kasutamise piirangutes, sealhulgas territoriaalsetes piirangutes. Kui kokkulepe ei sisalda kaetavaid territooriume, võib teenuse osutaja vastavat sisu internetipõhiste kõrvalteenuste pakkumiseks kasutada ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, kui aga kokkulepe on territoriaalsete piirangutega, siis tuleb neist kinni pidada. See põhimõte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lõikele 3. Lõikes 5 sätestatakse teatud programmid, millele eelmises lõikes nimetatud päritoluriigi põhimõte (ehk teenuse osutaja vaatest lihtsam lubade saamise võimalus) kohaldub. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lõikele 1 ning selle kohaselt on päritoluriigi põhimõtte kasutamine võimalik: 1) raadiosaadete pakkumisel ning 2) telesaadete pakkumisel juhul, kui tegemist on uudiste ja päevakajaliste saadetega, samuti juhul, kui tegemist on televisiooniteenuse osutaja täielikult rahastatud omatoodanguga. Siiski on kohaldamisalast ka sellisel juhul välja arvatud spordisündmuste ülekanded ja nendes sisalduvad teosed ning muud autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkti 7 kohaselt on sellised kitsendused ajendatud erineva loomesisu, nt spordisündmused, aga eelkõige audiovisuaalsete teoste rahastamise ja loomisega seotud erisustest. Põhjenduspunkt 10 täpsustab, et arvestades teatavate audiovisuaalteoste rahastamise ja litsentsimise toimimise eripära, mis sageli põhineb ainuõiguslikel territoriaalsetel litsentsidel, on asjakohane, et telesaadete puhul piirduks käesolevas direktiivis sätestatud päritoluriigi põhimõtte kohaldamisala ainult teatavat liiki saadetega (uudised ja päevakajalised saated ning eranditult televisiooni- või raadioteenuse osutaja enda rahastatud omatoodang, mis hõlmab ka avalikest vahenditest rahastatud omatoodangut). Direktiivi kohaldamisel tuleks omatoodanguna mõista saateid, mida televisiooni- või raadioteenuse osutaja toodab omavahenditest, kuid mitte sellistelt produtsentidelt tellitud saateid, kes on televisiooni- või raadioteenuse osutajast sõltumatud, ega 236 Selleks et tasu oleks nõuetekohane, peab senise praktika põhjal (KabSat1-direktiivist tulenev päritoluriigi põhimõte satelliidi kaudu edastamisel) sellel siiski olema mõistlik suhe osutatud teenuse majanduslikku väärtusesse. Eelkõige peab sellel olema mõistlik suhe nende isikute tegelikku või potentsiaalsesse arvu, kes seda teenust kasutavad või soovivad kasutada ehk teleringhäälingu valdkonnas peab niisugusel tasul nimelt olema – nagu on kinnitatud satelliitlevi direktiivi põhjenduses 17 – mõistlik suhe asjaomaste saadete parameetritesse. Vt Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2011. a otsus liidetud kohtuasjades C-403/08 ja C-429/08, punktid 109–112 ning seal viidatud lahendid. Sama selgitab KabSat2-direktiivi põhjenduspunkt 12. 83 ühiselt toodetud saateid. Samal põhjusel ei tuleks käesoleva direktiivi kohaselt spordiürituste teleülekannete suhtes kohaldada päritoluriigi põhimõtet. Seda põhimõtet tuleks kohaldada ainult juhul, kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja kasutab saateid oma internetipõhistes kõrvalteenustes. Päritoluriigi põhimõtet ei tuleks jällegi kohaldada televisiooni- või raadioteenuse osutaja omatoodangu litsentsimise suhtes kolmandatele isikutele, sealhulgas teistele televisiooni- või raadioteenuse osutajatele. Lõike 6 kohaselt võtavad pooled internetipõhise kõrvalteenuse osutamiseks vajalike õiguste kasutamise eest tasumisele kuuluva summa määramisel arvesse kõiki teenuse aspekte. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lõikel 2. Põhjenduspunkt 12 selgitab, et kuna direktiivi raames peetakse internetipõhiste kõrvalteenuste osutamist, neile juurdepääsu võimaldamist ja kasutamist toimunuks üksnes selles liikmesriigis, kus on televisiooni- või raadioteenuse osutaja peamine tegevuskoht, kuigi tegelikult on internetipõhiseid kõrvalteenuseid võimalik osutada piiriüleselt teistesse liikmesriikidesse, tuleb tagada, et asjaomaste õiguste eest tasumisele kuuluva summa määramisel võtavad pooled arvesse kõiki internetipõhiste kõrvalteenuste aspekte nagu teenuse tunnused, sealhulgas teenuses sisalduvate saadete internetis kättesaadavuse kestus, sihtrühm, sealhulgas sihtrühm liikmesriigis, kus on televisiooni- või raadioteenuse osutaja peamine tegevuskoht, ja teistes liikmesriikides, kus on võimalik internetipõhistele kõrvalteenustele juurde pääseda ja neid kasutada, ning pakutavad keeleversioonid. Lõikes 7 defineeritakse „internetipõhine kõrvalteenus“. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 2 punktile 1 ning selleks on internetipõhine teenus, mis seisneb avalikkusele televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kontrolli all ja vastutusel tele- või raadioprogrammide või selle programmiga seotud mis tahes muu materjali pakkumises samaaegselt programmide edastamisega televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast edastust. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkt 8 selgitab, et hõlmatud on televisiooni- ja raadioteenuse osutajate poolt osutatavad internetipõhised kõrvalteenused, millel on organisatsiooni saateedastusega selge ja alluvuslik seos. Kohaldamisalas on teenused, mis annavad ainult lineaarse juurdepääsu tele- ja raadioprogrammile saateedastusega samaaegselt, ja teenused, mis annavad kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast algset edastamist juurdepääsu tele- ja raadiosaadetele, mis on eelnevalt edastatud (nn järelvaatamisteenused). Lisaks kuuluvad käesoleva direktiiviga hõlmatud internetipõhiste kõrvalteenuste hulka teenused, mis võimaldavad juurdepääsu materjalile, mis rikastab või muul viisil mitmekesistab tele- ja raadioprogrammi, sealhulgas saate sisu eelvaatamine, laiendamine, täiendamine või kordusvaatamine. Seda tuleks samuti kohaldada internetipõhiste kõrvalteenuste suhtes, mida organisatsioonid osutavad kasutajatele koos televisiooni- või raadioteenusega. Samuti tuleks regulatsiooni kohaldada teenuste suhtes, millel on selge ja alluvuslik seos edastatava programmiga, kuid millele kasutajatel on televisiooni- või raadioteenusest eraldiseisev juurdepääs, ilma et kasutaja peaks eelnevalt saama juurdepääsu televisiooni- või raadioteenusele, näiteks tellimuse alusel. See ei mõjuta televisiooni- või raadioteenuse osutajate vabadust pakkuda selliseid internetipõhiseid kõrvalteenuseid tasuta või rahalise tasu eest. Käesoleva direktiiviga hõlmatud teenuste hulka samas ei peaks kuuluma juurdepääsu andmine tele- või raadioprogrammis sisalduvale konkreetsele teosele või muule kaitstud materjalile või teosele või muule kaitstud materjalile, mis ei ole seotud ühegi edastatava programmiga, näiteks 84 teenused, mis annavad juurdepääsu üksikutele muusika- või audiovisuaalteostele, muusikaalbumitele või videotele, näiteks tellitava videoteenuse kaudu. Lõikes 8 täpsustatakse, et 6. lõikes nimetatud tingimustele vaatamata võib tasumisele kuuluva summa määramisel lähtuda ka televisiooni- või raadioteenuse osutaja tuludest. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lõikele 2 (viimane lause) ning seda selgitab põhjenduspunkt 12, mille kohaselt peaks õiguste eest makstava summa arvutamiseks päritoluriigi põhimõtte alusel olema võimalik kasutada ka konkreetseid meetodeid, nagu need, mis tuginevad televisiooni- või raadioteenuse osutaja tulule internetipõhistest teenustest, mida kasutavad eelkõige raadioteenuse osutajad. Punktiga 32 täiendatakse AutÕS-i §-ga 732 eesmärgiga lisada seadusele üks autoriõigusega kaasnevate õiguste kategooria, nimelt ajakirjandusväljaannete kirjastajate õigused. Säte tugineb DSM-direktiivi artiklile 15 ning selle eesmärgiks on lahendada ajakirjandusväljaannete kirjastajate ees seisev probleem väljaannete litsentsimisega veebis. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 54 kohaselt on ajakirjandusväljaannete laialdane kättesaadavus veebis toonud kaasa uute veebipõhiste teenuste, näiteks uudisteagregaatorite või meediaseireteenuste tekke, mille puhul ajakirjandusväljaannete taaskasutamine on oluline osa ärimudelist ja oluline tuluallikas. Kuna ajakirjanduse kirjastajaid ei ole tunnustatud õiguste omajatena, on ajakirjandusväljaannete suhtes litsentsimine ja õiguste kaitse tagamine digikeskkonnas seoses nende veebis kasutamisega infoühiskonna teenuse osutajate poolt sageli olnud keerukas ja ebatõhus. Näiteks Euroopa kirjastajate paberväljaannetega teenitav tulu vähenes aastatel 2010– 2014 ligikaudu 13,45 miljardi euro võrra. Kuigi ajakirjanduslikku sisu levitatakse aina enam veebikeskkonnas, teenisid Euroopa kirjastajad aastatel 2010–2014 veebikeskkonnas tulu vaid ligi 3,98 miljardit eurot237. Lõikes 1 nimetatakse need konkreetsed varalised õigused, mis ajakirjandusväljaannete kirjastajatele garanteeritakse. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 15 lõikele 1, mille kohaselt saavad kõnealused kirjastajad ainuõiguse lubada ja keelata järgmisi tegevusi infoühiskonna teenuse osutaja poolt: 1) ajakirjandusväljaande otsest või kaudset, ajutist või alalist, osalist või täielikku reprodutseerimist veebis mis tahes vormis või mis tahes viisil ning 2) ajakirjandusväljaande üldsusele kättesaadavaks tegemist sellisel viisil, et isikud saavad väljaannet kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal. Tähele tuleb panna, et uued garanteeritavad kaasnevad õigused hõlmavad just teatud kasutusi veebis, s.t paberkandjal tehtud reproduktsioonid ei ole hõlmatud (v.a kui nt päevalehe paberversioonist on tehtud digitaalne koopia, mida omakorda veebis kasutatakse). DSM-direktiivi põhjenduspunkt 57 selgitabki, et direktiiviga ajakirjandusväljaannete kirjastajatele antavad õigused peaksid olema sama ulatusega kui direktiivis 2001/29/EÜ sätestatud õigused reprodutseerida ja üldsusele kättesaadavaks teha, kui tegemist on infoühiskonna teenuse osutajate poolse kasutusega veebis. Põhjenduspunkt 54 täpsustab, et sellise kitsama ulatuse taga on asjaolu, et ajakirjandusväljaannete laialdane kättesaadavus just veebis on toonud kaasa uute veebipõhiste teenuste, näiteks uudisteagregaatorite või meediaseireteenuste tekke, mille puhul ajakirjandusväljaannete taaskasutamine on oluline osa nende ärimudelist ja oluline tuluallikas. Ajakirjandusväljaannete kirjastajatel on probleeme oma väljaannete litsentsimisega veebis 237 Vt Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 156–157. 85 kasutamiseks selliste teenuste osutajatele, mistõttu neil on raske oma investeeringuid tagasi teenida. Kuna ajakirjandusväljaande kirjastajaid ei ole seni tunnustatud õiguste omajatena, on ajakirjandusväljaannete suhtes litsentsimine ja õiguste kaitse tagamine digikeskkonnas seoses nende veebis kasutamisega infoühiskonna teenuse osutajate poolt sageli olnud keerukas ja ebatõhus. Oluliseks on siinkohal ka asjaolu, et „kasutajaks“ antud õiguste puhul peetakse infoühiskonna teenuse osutajat, mille osas sätestab definitsioon DSM-direktiivi artikli 2 punktis 5, et silmas on peetud direktiivi (EL) 2015/1535238 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletud teenust (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 55). Selle kohaselt on tegemist infoühiskonna iga teenusega ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused239. Kõnesoleva mõiste puhul tähendab: i) „vahemaa tagant”, et teenust osutatakse ilma poolte üheaegse kohalolekuta, ii) „elektroonilisel teel”, et teenus saadetakse lähtepunktist ja võetakse sihtkohas vastu elektrooniliste andmetöötlus- (sh pakkimisseadmete) ja säilitusseadmete abil ning see saadetakse, edastatakse ja võetakse vastu täielikult juhtmete või raadio kaudu, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, iii) „teenusesaaja isikliku taotluse alusel”, et teenust osutatakse andmeedastusena isikliku taotluse alusel. Infoühiskonna teenuste näidisloetelu240 on antud direktiivi 2015/1535 lisas 1. Eestis sisaldub „infoühiskonna teenuse“ mõiste infoühiskonna teenuse seaduse241 § 2 punktis 1 ning selle kohaselt on tegemist teenusega, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud elektrooniliste sidevahendite abil. Infoühiskonna teenus ei ole faksi ega telefonikõne abil edastatud teenus ega televisiooni- või raadioteenus. Seega on kaetud peamiselt nn uudisteagregaatorid, kes koguvad infomatsiooni väga erinevatest allikatest, süstematiseerivad seda ning uuendavad regulaarselt (nt Google News). Kui selline infoühiskonna teenuse osutaja oma tegevuses kasutab veebis ajakirjandusväljaannete sisu, peab tal selleks üldjuhul olema õiguste omaja luba (teatud erisuste kohta vt kommentaarid lõikele 3 allpool). Lõikega 2 defineeritakse ajakirjandusväljaanne, mille kirjastajale kaitse tagatakse, ning see põhineb DSM-direktiivi artikli 2 punktil 4. Uuteks õiguste objektiks peetakse ajakirjandusväljaandeid, mis on peamiselt ajakirjanduslikku laadi kirjalike teoste (vt AutÕS § 4 punktid 1 ja 2) kogum, mis võib hõlmata ka muid teoseid (nt fotod, videod) ja materjale (nt autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte nagu esitused, fonogrammid vms). Täiendavaid kumulatiivseid kriteeriume kirjastajale kaitse saamiseks on kolm. Esiteks saab kaitse väljaanne, kui see kujutab endast eraldiseisvat ühikut sama nime all perioodiliselt väljaantavas või regulaarselt ajakohastatavas väljaandes, näiteks ajaleht või üldist või erihuvi pakkuv ajakiri, 238 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuse eeskirjadest teatamise kord. 239 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta), põhjenduspunkti 18 kohaselt on infoühiskonna teenus ka teenus, mille eest kasutaja tasu ei maksa ning mille käigus pakutakse andmete otsimist, neile ligipääsu ja neist väljavõtteid võimaldavaid vahendeid. 240 Vt selle kohta ka L. Raadik. Ajakirjandusväljaande kirjastaja autoriõiguslik kaitse veebikeskkonnas ja võimalused selle laiendamiseks. Magistritöö. Tartu Ülikool (edaspidi L. Raadik. Magistritöö), lk 39. Kättesaadav: https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/67663/raadik_laura.pdf?sequence=1&isAllowed=y. 241 RT I, 12.12.2018, 39. 86 samuti uudisteportaal. Kaetud oleks vastava päeva-, nädala- või kuukirjade veebiväljaanded (nt Eesti Päevaleht, Postimees, Eesti Ekspress), samuti selle väljaande paberversioon digiteeritud kujul (sest tegemist on vaid veebikasutust puudutavate õigustega, vt selle kohta kommentaarid allpool). Samas juba definitsiooniga on välja arvatud teaduslikel või akadeemilistel eesmärkidel kirjastatavad perioodilised väljaanded242, kuna nende kirjastamis- ja ärimudelid erinevad nt päeva- või nädalalehtede omast. Teaduslikud väljaanded saavad tulu kas teadusasutustele ning ülikoolidele pakutavate tellitava teenuse lepingute (ingl subscription) kaudu või avatud juurdepääsu (Open Access) mehhanismi243 kaudu, mille puhul reklaamitulu ja veebiteenuse pakkujate loodud „liiklus“ märkimisväärset rolli ei mängi. Ka raamatukirjastajad ei tee üldjuhul oma sisu veebis vabalt kättesaadavaks ning seega ei mängi sellise sisu puhul agregaatorid märkimisväärset rolli. Sisu kättesaadavaks tegemine nt e-raamatute puhul toimub tavapäraselt litsentsidega kirjastaja ning kasutaja vahel244. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 56 kohaselt on vaja määratleda ajakirjandusväljaande mõiste nii, et see hõlmaks üksnes ajakirjanduslikke väljaandeid, mida avaldatakse mis tahes meediakanalis, sealhulgas pabermeedias, majandustegevuse raames, mis kujutab endast EL-i õiguse kohaselt teenuste osutamist245. Hõlmatud peaksid olema sellised ajakirjandusväljaanded nagu päevalehed, üldist või erihuvi pakkuvad nädala- ja kuukirjad, sealhulgas ettetellitavad ajakirjad, ning uudisteportaalid. Põhjenduspunkt 55 lisab, et õiguskaitse peaks olema kasulik kirjastajatele, kes asuvad konkreetses liikmesriigis ja kelle registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht on liidus. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 55 kohaselt peaks ajakirjandusväljaannete kirjastajate mõistet käsitama selliselt, et see hõlmab ka teenuseosutajaid, näiteks uudistekirjastajaid või uudisteagentuure, kui nad avaldavad ajakirjandusväljaandeid direktiivi tähenduses. Teiseks peab olema väljaande eesmärk anda üldsusele uudiste või muude teemadega seotud teavet ning kolmandaks peab väljaanne olema avaldatud mistahes meediakanalis vastava (meedia)teenuse osutaja initsiatiivil, toimetuse vastutusel ja kontrolli all. Toimetusvastutuseks saab pidada ajakirjandusväljaande kirjastaja teostatavat kontrolli väljaande sisu valiku, kokkupaneku ja paigutamise üle246. DSM-direktiivi põhjenduspunkti 56 kohaselt ei tuleks direktiiviga loodud kaitset (uued õigused) kohaldada selliste veebisaitide suhtes nagu blogid, mis annavad teavet osana tegevusest, mis ei toimu teenuseosutaja, nagu uudistekirjastaja algatusel, tema toimetusvastutuse ja kontrolli all. Lõikes 3 sätestatakse juhud, kui ajakirjandusväljaande kirjastajale garanteeritud ainuõigused ei kohaldu, ehk juhud, millal väljaannete sisu saab siiski kasutada ilma luba küsimata ja tasu maksmata. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 15 lõikele 1. Esiteks ei pea väljaandelt luba küsima üksikkasutajad247, kui nad kasutavad väljaannet eraviisiliselt ja mitteäriliselt, sealhulgas juhul, kui need kasutajad (nt blogipidajad) jagavad ajakirjandusväljaandeid veebis (vt ka DSM- 242 Viimased on Eestis leitavad näiteks Eesti Teadusinfosüsteemi andmebaasist: https://www.etis.ee/Portal/Classifiers/Index. 243 Vt selle kohta näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu veebilehel olev info, kättesaadav: https://utlib.ut.ee/avatud- juurdepaas; vt samuti Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu veebilehel olev info, kättesaadav: https://www.taltech.ee/avatud-juurdepaas-teadusinfole jms 244 Vt Komisjoni 2016 mõjuanalüüs, p 158. 245 Vt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) konsolideeritud versioon, artikkel 57. 246 Võrdle näiteks meediateenuse osutaja toimetusvastutuse regulatsiooniga meediateenuste seaduse (RT I, 12.12.2018, 55) §-s 6, mille kohaselt on toimetusvastutus „meediateenuse osutaja teostatav kontroll saadete valiku, sisu ja ülesehituse ning nende programmi või programmikataloogi paigutamise üle“. 247 Vt selle kohta ka L. Raadik. Magistritöö, lk 40. 87 direktiivi põhjenduspunkt 55). Teiseks ei ole kasutamisega AutÕS muudatuste mõttes tegu juhul, kui see seisneb hüperlinkimises (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 57). Kuna ajakirjandusväljaannetele on garanteeritud ühe varalise õigusena just üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus248, siis hüperlinkide välistamisega selle õiguse ulatusest järgib direktiiv Euroopa Kohtu praktikat hüperlinkimise kvalifitseerimisel infoühiskonna direktiivi artikli 3 tõlgendamisel249. Kolmandaks ei pea luba küsima ajakirjandusväljaannetest võetud üksikute sõnade või väga lühikeste väljavõtete kasutamiseks. Selle erisuse näol on tegemist elemendiga, mille kohta on keeruline anda väga täpseid ja mahult kindlalt piiritletud suuniseid. Kuigi ennekõike hõlmab ajakirjandusväljaannetele garanteeritud kaitse peamiselt just kirjalikku sisu (vt eespoolt), peaks erandi alusel olema võimalik tegelikult kasutada ka muud laadi sisu (nt fotod või videod), mis teeb ühtsete mahukriteeriumide kehtestamise seaduse tasandil keeruliseks. Mõnes mõttes sarnane lähenemine on juba kehtivast õigusest tuttav näiteks vaba kasutuse puhul tsiteerimisel250, kus piiranguteks on „motiveeritud maht“ ning (kuna tegemist on vaba kasutusega) kolmeastmelise testi tingimused251. Seega peaks ka ajakirjandusväljaannetele suunatud kaitse ning sellele sätestatud piirangute puhul praktikas lähtuma konkreetsetest asjaoludest. Näiteks võiks infoühiskonna teenuse osutajal olla võimalik kasutada artikli pealkirju252, mõnesõnalisi lõike253 või lühikesi videolõike, piltide puhul saaks tõenäoliselt kõne alla tulla (kui üldse) näiteks madala resolutsiooniga „tikutopsi-kujutiste“ (ingl thumbnail images) kasutamine vms. Selle punkti tõlgendamisel saab lähtuda ka DSM-direktiivi põhjenduspunktis 58 antud selgitustest. Selle kohaselt ajakirjandusväljaannete kasutamine infoühiskonna teenuse osutajate poolt võib hõlmata tervete väljaannete või artiklite kasutamist, aga ka ajakirjandusväljaannete osade kasutamist. Ajakirjandusväljaannete osade selline kasutamine on muutunud ka majanduslikult oluliseks. Samal ajal ei pruugi ajakirjandusväljaannetest üksikute sõnade või väga lühikeste lõikude kasutamine infoühiskonna teenuse osutajate poolt ilmtingimata kahjustada ajakirjandusväljaannete kirjastajate investeeringuid sisu tootmisel. Seetõttu ongi kohane tagada, et ajakirjandusväljaannetest üksikute sõnade või väga lühikeste väljavõtete kasutamine ei kuuluks uute õiguste kohaldamisalasse. Võttes arvesse ajakirjandusväljaannete ulatuslikku koondamist ja kasutamist infoühiskonna teenuse osutajate poolt, on oluline, et väga lühikeste väljavõtete väljajätmist tõlgendataks nii, et see ei mõjuta käesolevas direktiivis sätestatud õiguste toimimist. Lõpetuseks peab kindlasti eelnõuga AutÕS-i lisatud § 732 lõike 3 puhul selgitama, et kõik muud vaba kasutamise juhud (AutÕS IV peatükk, millele autoriõigusega kaasnevate õiguste osas viitab AutÕS § 75 lg 1 p 6) kehtivad ka ajakirjandusväljaannete kirjastajate õiguste 248 Infoühiskonna direktiivi artiklis 3 sätestatud õigus autoritele lõikes 1 (üldine üldsusele edastamise õigus, mis sisaldab ka kättesaadavaks tegemise õigust) ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele lõikes 2 (kättesaadavaks tegemise õigus). 249 Vt näiteks Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-466/12, C-348/13, C-160/15. 250 AutÕS § 19 punkt 1. 251 AutÕS § 17. 252 Vt selle kohta ka L. Raadik. Magistriöö, lk 46. 253 Saaks kaaluda näiteks, kas ja kuivõrd on võimalik juhinduda Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C-5/08 (InfoPaq International). Selles oli tegemist teiselaadse olukorraga (andmehõiveprotsessi raames kaitstavast teosest 11-sõnalise väljavõtte salvestamine arvutimällu ning selle printimine), mille puhul kohus otsustas, et selline tegevus võib olla hõlmatud infoühiskonna direktiivi artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõigusega, kui need teose osad väljendavad autori enese intellektuaalset loomingut. Lõppkokkuvõttes on vastava määratluse sisustamine vaidluse tekkides siiski igal konkreetsel juhul kohtute otsustada. 88 puhul, see tähendab, et endiselt on võimalik ka tsiteerimine, hariduslikel eesmärkidel kasutamine jms. Selle teeb üheselt selgeks DSM-direktiivi artikli 15 lõige 3. Põhjenduspunkt 57 täpsustab, et ajakirjandusväljaannete kirjastajatele antud õiguste suhtes peaks kohaldama samu sätteid erandite ja piirangute kohta, mida kohaldatakse direktiiviga 2001/29/EÜ kehtestatud õiguste korral, sealhulgas erand tsiteerimiseks kriitikas või ülevaates, mis on sätestatud kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis d. Oluline on arvestada ka sellega, et kaitse ei laiene sellisele sisule, mis ei olegi üldse kaitse all (AutÕS § 5), kõige olulisemana saaks selles kontekstis välja tuua faktid ja andmed254 (vt ka põhjenduspunkt 57) ning päevauudised255. Päevauudiste puhul tuleb märkida, et seda tuleks tõlgendada nii, et kaitstavad ei ole päevauudised mahus, mis vastab konkreetse päevasündmuse kajastamise vajadusele256. Päevasündmus on konkreetsel ajal aset leidnud sündmus kui niisugune ja selle kajastamise monopoli ei saa anda ühelegi ettevõtjale, kõik soovijad võivad päevasündmusi kajastada. See tähendab, et päevasündmus n-ö pressiteabelist iseloomu omava infona ei vasta teose kriteeriumidele ega ole kaitstav. Küll aga on ilmselgelt kaitstavad artiklid, mis seda päevasündmust analüüsivad ja kajastavad257. Lõike 4 kohaselt ei tohi kõnealune uus kaasnev õigus muuta ega mõjutada mis tahes viisil ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidega seotud AutÕS-iga garanteeritud õigusi. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 15 lõikele 2. Juba kehtivas õiguses sisaldub üldine põhimõte, mille kohaselt autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamine ei piira autori või tema õigusjärglase autoriõiguse teostamist258. Kuna uue autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti puhul näeb direktiiv ette sarnase tingimuse ka autoriõigusega kaasnevate õiguste osas, siis on pigem vajalik muidu teoste osas niigi kehtiva põhimõtte täpsustus vastava regulatsiooni juures. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 59 selgitab, et ajakirjandusväljaannete kirjastajatele tagatav kaitse ei tohiks mõjutada ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste ja muu materjali autorite ja teiste õiguste omajate õigusi, sealhulgas ulatust, mil määral võivad autorid ja teised õiguste omajad kasutada oma teoseid või muud materjali sõltumatult ajakirjandusväljaandest, kus need on avaldatud. DSM-direktiivi artikli 15 lõike 2 kohaselt ei tohi väljaanne õigusi kasutada kõnealuste autorite ja teiste õiguste omajate vastu ning eelkõige ei tohi neilt võtta õigust kasutada oma teoseid ja muud materjali sõltumatult väljaandest, kus need on avaldatud. Direktiivi sõnastusest võib esmapilgul jääda mulje, et eelistatud on lihtlitsentsi alusel tegutsemine, kuna just sellise litsentsiliigiga jääb ka autorile (nt fotograaf, ajakirjanik) endale õigus teost kasutada (sh sõlmida teisi litsentsilepinguid sama teose kasutamiseks)259. Siiski ei anna direktiivi üldine kontekst selles osas põhjust niisugusteks järeldusteks. AutÕS § 49 lg 2 alusel on näiteks teose avaldamise 254 AutÕS § 5 punkt 7 255 AutÕS § 5 punkt 6. 256 Vt selle kohta ka Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (RT II 1994, 16, 49) artikli 2 lg 8, mille kohaselt konventsiooniga tagatud kaitse ei kehti „päevauudistele või mitmesugustele teistele faktidele, mis omavad pressiteabelist iseloomu“. 257 Vt selle kohta ka „Seletuskiri autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu juurde“ (versioon 21.07.2014), lk 29. Eelnõu valmis intellektuaalse omandi kodifitseerimise läbiviimise käigus, mis toimus programmi „Parema õigusloome arendamine“ raames (kinnitatud rahandusministri 23.12.2011 käskkirjaga nr 219). Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/autorioiguse_seletuskiri-21-7-2014.pdf lk 29. 258 AutÕS § 62 lg 2. Tegemist ei ole kuidagi seni vaid Eesti õiguses sisalduva põhimõttega, seda kasutatakse nii rahvusvahelistes lepingutes kui ka EL-i õiguses. 259 Vt VÕS § 370 lg 1. 89 puhul perioodilises väljaandes ka leevendatud autorilepingule tavapäraselt kehtivaid vorminõudeid just lihtlitentsi andmise korral260, kuid alati on olemas ka võimalus, et teatud juhtudel sõlmitakse ka ainulitsentsileping. Selle puhul saab litsentsisaaja õiguse kasutada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja välistada teiste isikute ja litsentsiandja kasutusõiguse selles ulatuses261. Nagu eespool öeldud, ei tulene direktiivist, et lepinguvabadust on soovitud piirata selliselt, et välistada ainulitsentsilepingute sõlmimine sootuks (seda kinnitab ka DSM-direktiivi artikli 15 lõike 2 teise alalõigu sõnastus). Mistõttu jääbki eelnõu koostajate hinnangul pooltele võimalus soovi korral ka ainulitsentsilepingu sõlmimiseks. Lisaks on võimalik, et kirjastaja ja ajakirjaniku vahel on töösuhe, mille kohta kehtib eriregulatsioon AutÕS §-le 32 vastavalt. Selle kohaselt tekib töölepingu alusel või avalikus teenistuses oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose autoril autoriõigus sellele teosele, kuid autori varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandjale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. AutÕS § 32 lg 2 kohaselt võib autor iseseisvalt kasutada oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teost tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ainult tööandja eelneval nõusolekul, näidates ära tööandja nime või nimetuse. Sellisel juhul on autoril õigus saada autoritasu teose kasutamise eest. AutÕS § 32 lg 3 lisab, et autor võib iseseisvalt kasutada oma tööülesannete täitmise korras loodud teost eesmärgil, mis ei ole tema tööülesannetega ette nähtud, kui töölepingus ei ole ette nähtud teisiti. Sellisel teose kasutamisel tuleb ära näidata tööandja nimi või nimetus. DSM- direktiivi põhjenduspunkti 59 kohaselt on direktiiviga lubatud erinevad lepingulised kokkulepped, mis sõlmitakse ühelt poolt ajakirjandusväljaannete kirjastajate ning teiselt poolt autorite ja muude õiguste omajate vahel. Samuti on märgitud, et piiratud ei tohiks olla ka liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad omandiõigust ja töölepingutega seotud õigusi, kui need õigusnormid on kooskõlas EL-i õigusega. Veel sätestab DSM-direktiivi artikli 15 lg 2, et kui teos või muu materjal avaldati ajakirjandusväljaandes lihtlitsentsi alusel, ei tohi lõikes 1 sätestatud õigustele tuginedes takistada teistel volitatud kasutajatel selle kasutamist. See tähendab, et kui autor on näiteks mõne foto kasutamise õiguse lihtlitsentsiga andnud ühele väljaandele ning litsentsinud sama foto ka teisele, siis ei tohi väljaanded hakata keelama üksteisel sama foto kasutamist. Kuni tegemist on lihtlitsentsi alusel kasutamsega, siis on DSM-direktiivist tulenev nõue juba kehtiva õigusega kaetud (vt eespool viide VÕS § 370 lõikele 1) ning ei peaks olema AutÕS-is üle korratud. Samuti sisaldab DSM-direktiivi artikli 15 lõige 2 tingimust, et uutele kaasnevatele õigustele tuginedes ei tohi väljaanne takistada nende teoste või muu materjali kasutamist, mille kaitse kehtivusaeg on lõppenud. AutÕS sisaldab kaitse tähtaegu nii teostele (AutÕS VI peatükk) kui autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele (AutÕS § 74) ning need kohalduvad niigi, eraldi selle põhimõtte ülerõhutamist ajakirjandusväljaannete kaitset puudutavas regulatsioonist ei ole eelnõu koostamisel vajalikuks peetud. 260 AutÕS § 49 lg 2 sätestab, et tavapäraselt autorilepingute puhul nõutav kirjalik või kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ei ole kohustuslik „lihtlitsentsi andmise korral lepingute suhtes teose avaldamise kohta perioodilises väljaandes või teatmeteoses ning suuliste teoste ühekordse edastamise kohta raadios ja televisioonis ning kaabellevivõrgus“. 261 VÕS § 370 lg 2. 90 Lõikes 5 sätestatakse täiendavad garantiid autoritele, mille kohaselt on neil õigus saada asjakohane osa tulust, mida ajakirjandusväljaande kirjastaja saab infoühiskonna teenuse osutajatelt oma ajakirjandusväljaande kasutamise eest. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 15 lõikele 5. Ajakirjanike jaoks see säte ei asenda, vaid täiendab DSM-direktiivi artiklis 18 sisalduvat üldist põhimõtet õiglasele ja proportsionaalsele tasule (vt selle kohta kommentaarid eespool). Artikli 18 alusel tuleb ka ajakirjandusväljaandel, kui ta sõlmib näiteks töövõtulepingu ajakirjaniku või fotograafi või mõne muu autoriga, juba algse kokkuleppe sõlmimisel lähtuda sellest, et makstav tasu oleks õiglane ja proportsionaalne. Kui see väljaanne saab lisaks tulu ka infoühiskonna teenuse osutajatelt uute õiguste kasutamise eest, siis on vajalik ka sellest saadud tasust arvestada autorile „asjakohane osa“. Siinkohal on oluline märkida, et käesolevast lõikest tulenev kohustus lasub ajakirjandusväljaande kirjastajal juhul, kui kõnealune väljaanne sellist tasu omakorda mõnelt kasutajalt saanud on. Punktiga 33 täiendatakse AutÕS § 74 lõikega 11, mille kohaselt kehtivad ajakirjandusväljaande kirjastaja õigused 2 aastat ajakirjandusväljaande avaldamisest arvates. Säte tugineb DSM- direktiivi artikli 15 lõikele 4. Kui enamasti on autoriõigusega kaasnevate õiguste puhul tegemist 50-aastase kaitsetähtajaga (nt alates esmakordsest esitusest, salvestusest, edastusest vms vastava õiguste omaja kategooria puhul õiguslikku tähendust omavast tegevusest), siis ajakirjandusväljaannete kirjastajatele on konkreetsete õiguste iseloomu (kasutused veebis) ning kaitse objekti ennast arvestades määratud oluliselt lühem kaitsetähtaeg ehk kaks aastat alates ajakirjandusväljaande avaldamisest. Punktiga 34 muudetakse AutÕS § 74 lõiget 2 ning see on seotud ajakirjandusväljaande kirjastajate õiguste kaitse tähtajaga (vt selle kohta eelmine punkt). DSM-direktiivi artikli 15 lõike 4 kohaselt arvutatakse kõnealust kaitsetähtaega alates ajakirjandusväljaande avaldamise kuupäevale järgneva aasta 1. jaanuarist. Juba kehtivas õiguses on samasugune lähenemine kaitsetähtaja arvutamisel teiste autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide puhul (muudetav § 74 lõige 2) ning käesoleva muudatusega laiendatakse seda kehtivat põhimõtet ka uuele kaasnevale õigusle. Punktiga 35 muudetakse AutÕS § 75 esimese lõike sissejuhatav lauseosa keeleliselt lihtsamaks. Senine konstruktsioon, kus sättes loetleti eraldi kõik autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad (teose esitaja, fonogrammitootja, filmi esmasalvestise tootja, televisiooni- ja raadioteenuse osutaja, isik, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose, ja isik, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande) ning seejärel kaitstavad objektid (teose esitus, fonogramm, raadio- või telesaade ning nende salvestis, film) on juba praegu ülemäära keeruline. Kui lisada sellele veel uus autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja (ajakirjandusväljaande kirjastaja) ning kaitstav objekt (ajakirjandusväljaanne), oleks lause veelgi lohisevamaks muutnud. Mistõttu viidatakse eelnõu kohaselt lühemalt, et AutÕS VIII peatükis nimetatud õiguste omaja loata ja tasu maksmiseta saab teatud juhtudel esitusi, fonogramme, raadio- või telesaateid ning nende salvestisi, filme, varem avaldamata teoseid, kirjanduskriitilisi või teaduslikke väljaandeid ja ajakirjandusväljaandeid kasutada (nn vaba kasutus ehk varaliste õiguste piiramine). 91 Punktiga 36 muudetakse § 75 lõike 1 punkti 6 eesmärgiga seostada see uue vaba kasutuse juhuga, mis on DSM-direktiivist tulenevalt kehtestatud. Seni on vaba kasutuse regulatsioonis piisanud autoriõigusega kaasnevate õiguste puhul viitest AutÕS IV peatükile, sest seal sisalduvadki kõik vaba kasutuse juhud, millal on teose kasutamine luba küsimata võimalik. Nii oli see ka näiteks Marrakechi direktiivi ülevõtmisel, kui AutÕS IV peatükki lisati peatükk 21 (teose kasutamine autori nõusolekuta ja tasu maksmiseta pimeda, vaegnägija või muu trükikirja lugemise puudega isiku huvides) või orbteoste regulatsiooni puhul, kui AutÕS IV peatükki lisati 4. jagu (orbteose kasutamine). Viidet kaasnevate õiguste peatükis ei olnud vaja muuta, sest kõnealused vaba kasutuse juhud sisaldusid AutÕS IV peatükis. DSM-direktiivist tulenevalt lisandub aga üks vaba kasutuse juht, mida peamiselt parema arusaadavuse ja kompaktsema käsitluse mõttes ei ole otstarbekas lisada AutÕS IV peatükki. Nimelt on regulatsioon selliste teoste või muu materjali kasutamise kohta kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes, väga mahukas ja mitmekihiline ning vastavad vaba kasutamise võimalused on vaid üks osa sellest mehhanismist. Seega lisatakse sellise kaitstud objekti vaba kasutamise regulatsioon, mis ei ole enam kaubanduskäibes, hoopis AutÕS VII peatükki (§-s 574). Kuna ka autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamine peaks olema võimalik selle uue erandi alusel, ongi senise süsteemsuse säilitamiseks vastavale võimalusele vaja viidata ka AutÕS § 75 lõikes 6. Punktiga 37 muudetakse AutÕS § 754 lõike 6 teist lauset. Kehtiva sätte järgi kohaldatakse sui generis andmebaasi tegija õiguste kasutamisele AutÕS VII peatükki (teose kasutamine). Kuna sama VII peatükk täieneb käesoleva eelnõuga ka kaubandusvõrgust väljas olevate teoste regulatsiooniga (3. jagu), siis ka selles osas peaks korrektsuse mõttes AutÕS VIII1 peatükis sisalduma viide VII peatüki nende sätete kohaldamisele, mis ei hõlma otseselt autorilepingute sõlmimist. Samamoodi on lahendatud ka autoriõigusega kaasnevate õiguste kasutamise küsimus (vt kõnesoleva eelnõuga AutÕS § 62 lõikes 5 sisalduvad muudatused). Punktiga 38 täiendatakse AutÕS § 756 punktiga 5 ning selle eesmärgiks on samamoodi kogu AutÕS-i ulatuses ühtlustatud vaba kasutuse regulatsioon. Uue sättega viidatakse sellele, autoriõigusega mittekaitstavate sui generis andmebaaside tegijatele tagatud ainuõigusi (väljavõtte tegemine andmebaasist või selle taaskasutamine) saab piirata eelnõuga AutÕS-is kavandatud vaba kasutuse juhtude puhul. Välja on toodud juhud, mis põhinevad DSM- direktiivis sätestatud erinevatel vaba kasutuse juhtudel, mille puhul on sui generis andmebaasidele kohaldamine kohustuslik ning milleks on: 1) direktiivi artiklitest 3 ja 4 tulenev vaba kasutus teksti- ja andmekaeveks (käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud §-d 191 ning 192); 2) direktiivi artiklist 5 tulenev vaba kasutus teose ja muu materjali kasutamiseks digitaalses ja piiriüleses õppes (käesoleva eelnõuga AutÕS §-le 19 lisatud lõike 1 punkt 32); 3) direktiivi artiklist 6 tulenev vaba kasutus kultuuripärandi säilitamiseks (käesoleva eelnõuga AutÕS § 20 lõikele 1 lisatud punkt 2) ning 4) sellise teose ja muu materjali vaba kasutamine, mis ei ole enam kaubanduskäibes (eelnõuga AutÕS-i lisatud § 574). 92 Regulatsioon on sarnane autoriõigusega kaasnevate õiguste omaga, kus vastavate õiguste piiramine on sätestatud AutÕS IV peatükist eemal (AutÕS § 75 lõikes 1 ning selle lõike punktis 6 on viidatud, et kaasnevaid õigusi saab piirata ka AutÕS IV peatükis sätestatud juhtudel, vt selle kohta eespool). Sui generis andmebaaside puhul on vaja lisada asjakohane viide, kuna AutÕS § 75 lõike 1 punktiga 6 sarnast juba olemasolevat viidet AutÕS § 756 ei sisalda. Samal eesmärgil täiendus tehti AutÕS §-i 756 ka Marrakechi direktiivi ülevõtmisel, kui sinna lisati punkt 4. Punktiga 39 jäetakse AutÕS § 79 lg-st 2 välja sõna „kasutajal“. Tegemist on lõiget täpsustava muudatusega, mille eesmärk on lahendada praktikas esinev probleem sätte kohaldamisega ja ennetada tulevikus vaidlusi selle tõlgendamise üle. Tegemist ei ole DSM-direktiivi ülevõtmist puudutava muudatusega AutÕS-is. AutÕS § 79 lg 2 esimese lause kohaselt on kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus saada kõikidelt isikutelt neile kättesaadavat teavet õiguste eseme ja selle kasutamisega seotud asjaolude kohta, mis on vajalik õigustest saadava tasu kogumiseks ning õiguste omajatele saadaolevate summade jaotamiseks ja väljamaksmiseks. Lõike teine lause näeb ette, et nimetatud teave tuleb kasutajal esitada kollektiivse esindamise organisatsioonile hiljemalt 10 päeva pärast vastava päringu saamist õiguste kollektiivse teostamise tavasid arvestavas vormis, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Sätte aluseks on osaliselt nn KEO-direktiivi artikkel 17, mis näeb liikmesriikidele ette kohustuse võtta vastu sätteid selle tagamiseks, et kasutajad esitavad KEO-dele teabe õiguste kasutamise kohta, mis on vajalik õigustest saadava tulu kogumiseks ning õiguste omajate saadaolevate summade jaotamiseks ja väljamaksmiseks. Sarnane teabe andmise kohustus sisaldus Eesti õiguses ka enne 10.04.2016, mil jõustusid KEO-direktiivi ülevõtmiseks tehtud muudatused. Alates 30.06.2006 kuni 09.04.2016 kehtinud AutÕS § 76 lg 5 nägi ette, et „[k]ollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus saada kõikidelt avalik- õiguslikelt ja eraõiguslikelt isikutelt vajalikku teavet teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamise kohta.“ Õiguste omajate esindusorganisatsioonid on juhtinud Justiitsministeeriumi tähelepanu probleemidele AutÕS § 79 lg 2 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmisel.262 Väidetavalt on nn vahendajad, kelle teenuseid kasutatakse autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumisel, praktikas teabe andmisest keeldunud, viidates asjaolule, et § 79 lg 2 teine lause reguleerib teabe andmist üksnes „kasutaja“ poolt. See on § 76 lg 10 kohaselt „isik, kes teeb toiminguid, mille jaoks on vaja õiguste omaja luba või millega seoses tuleb õiguste omajale maksta tasu, ja kes ei toimi tarbijana.“ Eelnevast nähtub, et praktikas on mõistetud § 79 lg 2 teist lauset nii, et see piirab esimesest lausest „kõikidele isikutele“ tulenevat teabe andmise kohustust üksnes kasutajatega § 76 lg 10 tähenduses, kelle hulka nt vahendajad ei kuulu. Selliselt § 79 lg-s 2 sätestatud teabe andmiseks kohustatud isikute ringi piiramine ei vasta § 79 lg 2 esimese lause sõnastusele, see ei olnud sätte väljatöötaja eesmärk ning see pole ka sisuliselt põhjendatud. Ehkki KEO-direktiivi artiklist 17 tulenev kohustus on piiratud teabe saamisega kasutajatelt direktiivi artikli 3 punkti k tähenduses, jätkati Eestis direktiivi üle võttes senist praktikat, nähes 262 Nt Eesti Autorite Ühingu 03.04.2020. a arvamus Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks saadetud TsMS eelnõu (intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva hagi tagamine) kohta. 93 AutÕS § 79 lg-s 2 ette, et KEO-l on õigus saada teavet kõikidelt isikutelt. Eelkõige hõlmab teabe andmise kohustus isikuid, kes teevad toiminguid, mille jaoks on vaja õiguste omajate luba või millega seoses tuleb õiguste omajatele maksta tasu, nagu näevad ette direktiivi artikkel 17 ja artikli 3 punkt k. Kuna aga teabe andmise kohustuse eesmärk on tagada, et KEO-d saaksid täita neile pandud kohustusi (vt ka KEO-direktiivi põhjenduspunkt 33), oli põhjendatud säilitada teavet andma kohustatud isikute ring § 79 lg 2 esimeses lauses laiemana, mitte seda direktiivi ülevõtmise käigus varasemaga võrreldes kitsendada. Eelkõige on KEO-de ülesannete täitmiseks vajalik teave õiguste kasutamise kohta sageli kättesaadav nn vahendajatele, kelle teenuseid õiguste rikkumisel kasutatakse. Seega aitab KEO-del praktikas oma ülesandeid täita see, kui nad saavad nõuda teavet ka vahendajatelt. Eelnõu koostajate arvates ei välista ka KEO- direktiiv seda, et teabe andmiseks on lisaks artiklis 17 viidatud kasutajatele kohustatud ka muud isikud, sh vahendajad. Vastupidi, teabe andmiseks kohustatud isikute ringi sellisel viisil laiendamine vastab direktiivi eesmärkidele. Seega oli AutÕS-i 10.04.2016 jõustunud redaktsiooni puhul eelnõu koostajate eesmärk säilitada AutÕS § 79 lg-s 2 selline teabe esitamiseks kohustatud isikute ring, nagu see oli ette nähtud varem kehtinud § 76 lg-s 5. KEO- direktiivi artikli 17 ülevõtmiseks täiendati sätet teise lausega, mis reguleerib teabe esitamise viisi olukorras, kus teavet nõutakse kasutajalt. Selleks, et lahendada KEO-del praktikas esinev probleem teabe saamisel ja ennetada tulevikus vaidlusi § 79 lg 2 tõlgendamise üle, täpsustatakse eelnõuga sätte sõnastust, jättes teisest lausest välja sõna „kasutajal“. Muudatuse tulemusena kohaldub lg 2 teises lauses sätestatud teabe esitamise viis kõikidelt esimeses lauses viidatud isikutelt teabe nõudmise korral. See tagab ühtlasi, et teabe andmiseks kohustatud isikuid koheldakse ühetaoliselt. Punktiga 40 muudetakse AutÕS § 79 lõiget 3 eesmärgiga viia säte kooskõlla eelnõuga KabSat2-direktiivi alusel tehtud muudatustega AutÕS-is, millega lisati õiguste kohustusliku kollektiivse teostamise viiside juurde veel õigusi. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb muu hulgas kollektiivselt teostada AutÕS §-s 103 sisalduvat kaabellevi kaudu taasedastamise õigust (KabSat1-direktiivi artikkel 9 lg 1), eelnõuga lisatakse sellele loetelule KabSat2-direktiivist tulenev ulatuslikum taasedastamise õigus, mis sisaldub eelnõuga muudetud AutÕS § 103 lõikes 1 ning samast direktiivist tulenev otseedastuse tehnoloogial põhinev edastamine, mis sisaldub eelnõuga AutÕS-i lisatud paragrahvis 104. Kõiki AutÕS § 79 lõikes 3 viidatud õigusi saab teostada vaid läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni, mitte õiguste omaja poolt individuaalselt. Üldine põhimõte on seega tuttav juba kehtivast õigusest, KabSat2-direktiivist tulenevalt on õiguste kohustuslik (laiendatud) kollektiivne teostamine nõutav ka igasuguse taasedastamise puhul (artikkel 4 lg 1) ning valikuline (LR-dele on jäetud võimalus valida, kas kohaldada õiguste kohustusliku kollektiivse teostamise mudelit või mitte) otseedastuse tehnoloogial põhineva edastuse puhul (artikkel 8 lg 2). Kuna eelnõu koostamisel on peetud vajalikuks ja otstarbekaks kõnealuse mudeli kasutamist ka otseedastuse puhul (vt selle kohta kommentaarid allpool), siis tuleb vastav täiendus viia sisse ka AutÕS § 79 lõikesse 3. Punktiga 41 tehakse muudatusi AutÕS §-i 7917 ning need muudatused tulenevad KabSat2- direktiivi artiklitest 4 ja 8. Kehtiva õiguse kohaselt (ning tulenevalt KabSat1-direktiivi nõuetest) näeb kõnealuse paragrahvi lõige 1 ette, et kui kaabellevivõrgu kaudu taasedastamise õiguse teostamiseks ei ole õiguste omaja sõlminud lepingut kollektiivse esindamise organisatsiooniga, 94 on õiguste omajat volitatud esindama kollektiivse esindamise organisatsioon, kes esindab sama kategooria õiguste omajaid. Eestis kehtiv autoriõiguse regulatsioon (§ 79 lg 3) sätestab, et autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad on kohustatud teatud õigusi teostama kohustuslikult KEO kaudu. Üheks selliseks kohustuslikult kollektiivselt teostatavaks õiguseks on kaabellevivõrgu kaudu taasedastamise õigus, mille teostamisele sätestatakse kõnesolevas paragrahvis teatud eritingimused. Sisuliselt on tegemist kohustusliku laiendatud kollektiivse õiguste teostamise viisiga, millega lisatakse õiguskindlust nii kasutajale kui ka õiguste omajale263. KabSat2-direktiiv laiendab taasedastamisteenuse osutajate ringi (senisele kaabellevi kaudu taasedastamisele lisanduvad sellele sarnased tehnoloogiad – nt satelliitlevi, maapealse digitaaltelevisiooni, mobiilside- või suletud IP-põhiste võrkude ja sarnaste võrkude või internetiühenduse teenuste kaudu taasedastamine), mis samamoodi peaks kasu saama õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismist. Eelnõuga AutÕS § 7917 lõikesse 1 tehtavate muudatuste eesmärgiks ongi viia kõikide erineval viisil toimuvate taasedastuste puhul selle õiguse teostamine ühtsetele alustele. Säte tugineb KabSat2-direktiivi artikli 4 lõigetel 1 ja 2 (esimene lõik) ning jätkuvalt on sätte kohaldamisalasse hõlmatud ka KabSat1-direktiivi artikli 9 lõige 2. Seega nii AutÕS § 7917 pealkirjas kui lõikes 1 nimetatud „taasedastamine“ hõlmab nii taasedastamist kaabellevi kaudu (AutÕS § 103 lg 2) kui ka taasedastamist muudel viisidel (AutÕS § 103 lg 1). Pealkirjas sisaldub nüüd viide ka otseedastuse tehnoloogial põhinevale edastusele, mille puhul nähakse eelnõuga ette samamoodi õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mudel (vaata AutÕS §-le 7917 lisatud lõike 41 kohta allpool). Lõikes 2 tehtud muudatused tulenevad KabSat2-direktiivi artikli 4 lõikest 2 (teine lõik), mille kohaselt juhul, kui taasedastamise õigust haldab mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni, otsustab liikmesriik, kelle territooriumil taasedastamisteenuse osutaja soovib taasedastamise õigusi välja selgitada ja nende kasutamiseks luba saada, millisel kollektiivse esindamise organisatsioonil või organisatsioonidel on õigus taasedastamiseks luba anda või selle andmisest keelduda. Kuna tegemist on õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamisega, on selle määramisel, milline KEO-dest saab mitme organisatsiooni puhul vastavat õigust teostada, otstarbekas lähtuda vastavatest üldistest põhimõtetest. Need tulenevad omakorda DSM- direktiivi artiklist 12, mille kohaselt on üheks kaitseabinõuks laiendatud kollektiivsete litsentside andmisel KEO poolt nn valdava enamuse sama kategooria õiguste omajate õiguste teostamise kriteerium (ingl representativeness). KabSat1-direktiiv (artikkel 9 lg 2) omakorda sätestab, et kui asjaomase kategooria õigusi haldab rohkem kui üks kollektiivse esindamise organisatsioon, on õiguste omajal vabadus valida, milline neist KEO-dest loetakse volitatuks esindama tema õigusi (sellisena on ka kehtivas õiguses AutÕS § 7917 lg 2 sõnastatud). Siiski ei anna niisugune lahendus piisavat õigusselgust ega kindlust lepingu pooltele, mistõttu on eelnõuga laiendatud valdava enamuse sama kategooria õiguste omajate esindamise kriteeriumi kohaldamist. Sellist lähenemist toetab KabSat2-direktiiv ning ei välista KabSat1, kuna õiguste laiendatud kohustusliku kollektiivse teostamise eesmärgid on samad. Lisaks tegutseb Eestis juba aastaid erinevates valdkondades ning erinevate õiguste omajate huvide kaitseks üks KEO (vt selle kohta eespool), mistõttu praktikas eelduslikult KEO valimist puudutavaid probleeme esile ei kerki. Kui aga siiski peaks mõnes valdkonnas tekkima kaks KEO-d, siis on olemas 263 Vt selle kohta ka KabSat2 analüüs, lk 16. 95 objektiivne, ühtne ning tehnoloogianeutraalne kriteerium, mille alusel hinnata, milline KEO saab erinevaid taasedastamise ning ka otseedastuse tehnoloogilise protsessiga hõlmatud õigusi teostada. Punktiga 42 tehtud muudatused toetavad punktis 41 nimetatud muudatusi AutÕS §-is 7917 ning muudetud sõnastuse kohaselt ei viidata enam pelgalt „kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kaabellevi operaatori vahelisele lepingule“, vaid KEO ja „taasedastaja“ vahelisele lepingule, et viia sätte sõnastus kooskõlla kõnesoleva paragrahvi lõike 1 laiema kohaldamisalaga. Punktiga 43 täiendatakse AutÕS § 7917 lõikega 41 ning see muudatus tuleneb KabSat2- direktiivi artikli 8 lõikega 2 pakutud võimalusest. KabSat2-direktiivi artikkel 4 näeb ette, et liikmesriigid tagavad taasedastamisõiguse teostamiseks autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mudeli (vt selle kohta eespool). Liikmesriik saaks kõnealust mudelit KabSat2-direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt soovi korral kohaldada ka „otseedastuse“ puhul. KabSat2-direktiivi põhjenduspunkt 20 selgitab, et signaali levitajatel lasub sarnaselt taasedastamisteenuse osutajatega õiguste väljaselgitamisega ning nende kasutamiseks loa saamisega seonduv märkimisväärne koormus, välja arvatud ringhäälinguorganisatsioonide omatavate õiguste puhul. Seepärast peaks liikmesriikidel olema lubatud näha ette, et ka signaali levitajad saaksid (otse)edastusel kohustuslikust kollektiivse esindamise korrast samamoodi ja samas ulatuses kasu kui taasedastamisteenuse osutajad taasedastusel, mis on hõlmatud KabSat1-direktiiviga ja KabSat2-direktiiviga. Seega on liikmesriikidel õigus (mitte kohustus) taoline regulatsioon oma riigisiseses õiguses ette näha ka KabSat2 artikli 8 lõikes 1 sätestatud „otseedastuseks“ loa saamisel (eelnõuga AutÕS-i lisatud § 104 lg 2). Eelnõu koostaja nõustub Justiitsministeeriumi poolt tellitud asjaomases analüüsis sisalduva järeldusega, mille kohaselt oleks Eestis põhjendatud ja mõistlik näha õiguste kohustusliku laiendatud teostamise mudel ette sarnaselt taasedastamise eri viisidega ning tehniliselt sarnase otseedastusega264. Ühetaoline regulatsioon samas valdkonnas erinevate õiguste kasutamiseks (esiteks kaabellevi kaudu taasedastamiseks KabSat1-direktiivi artikli 1 lõike 3 järgi, teiseks muul viisil taasedastamiseks KabSat2-direktiivi artikli 2 punkti 2 järgi ning kolmandaks otseedastuseks KabSat2-direktiivi artikli 8 lõike 1 järgi) loa saamisel aitaks tagada õigusselgust ning muudaks õiguste kasutamiseks asjassepuutuvatelt õiguste omajatelt loa saamise eelduslikult lihtsamaks, odavamaks ja selgemaks. See aitaks õiguspraktikas tõenäoliselt vältida ka vaidlusi, millise konkreetse õiguse kasutamisega on tegemist (ja millisel viisil tuleb neid õigusi teostada) ning võimaldaks lihtsalt ja selgelt sama kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitava (laiendatud) litsentsilepinguga anda asjassepuutuvate õiguste omajate luba õiguste kasutamiseks, välistades samal ajal olukorra, et mõni üksik õiguste omaja asub oma õigusi individuaalselt teostama. Punktiga 44 täiendatakse AutÕS § 7917 lõiget 5 teise lausega. Muudatus tuleneb KabSat2- direktiivi artikli 5 lõikest 2 ning selle eesmärgiks on tagada, et ka juhul, kui saate taasedastamiseks peab levitaja või taasedastaja asuma läbirääkimistesse televisiooni- või raadioteenuse osutajaga, siis kohaldub sellistele läbirääkimistele hea usu põhimõte. Nii 264 Vt KabSat2 analüüs, lk 16–17. 96 KabSat2 kui ka KabSat1-direktiivide mõtte kohaselt on taasedastamise puhul tegemist õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamisega ja seetõttu toimuvad läbirääkimised alati vastava õiguse teostamiseks läbi KEO. KEO-dele omakorda on AutÕS-iga sätestatud teatud tingimused läbirääkimisteks, kui tegemist on KEO kaudu teostatavate õigustega (AutÕS § 871). Nimetatud paragrahvi lõige 1 sätestab, et õiguste kohustusliku kollektiivse teostamise puhul peab läbirääkimistesse asuma heas usus. Samas sätestavad mõlemad eelpoolviidatud direktiivid ka selle, et õiguste kohustuslikku kollektiivset teostamist ei nõuta juhul, kui taasedastamisõigust teostab televisiooni- või raadioteenuse osutaja oma programmide edastamisega seoses sõltumata sellest, kas asjaomased õigused kuuluvad talle või on talle õiguste omaja poolt üle antud265. Seda põhimõtet sisaldab muudetava § 7917 lõike 5 esimene lause, mis jääb samasugusena kehtima266. Niisugusel juhul pole aga tegemist õiguste kollektiivse teostamisega ning läbirääkimiste pidamise aluspõhimõtete osas ei ole hea usu põhimõtet EL-i tasandil autoriõiguse valdkonna direktiivides sätestatud väljaspool õiguste kollektiivse teostamise mehhanisme. Seda nüüd KabSat2-direktiiviga tehti, mistõttu ka vastavad täiendused AutÕS-i kirjutatakse. Eestis reguleerib lepingute sõlmimist VÕS, mille § 6 sätestab hea usu põhimõtte, millest lähtuvalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma. Samuti tuleneb ka VÕS §-st 14 nõue käituda juba lepingu sõlmimisele eelnevates läbirääkimistes heas usus (s.o arvestada teise poole huvidega – lg 1; ning lepingu sõlmimise tahtega – lg 3). Seega põhimõttelist muudatust õigussuhetes see AutÕS selgitav täiendus endaga kaasa ei too. Punktiga 45 muudetakse AutÕS § 7926, mis nimetab riiklikku järelevalvet teostava asutuse (Justiitsministeerium) õiguste kollektiivset teostamist puudutavates küsimustes. Järelevalvet teostatakse AutÕS IX peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate nõuete täitmise üle, see tähendab ka näiteks selle osas, mismoodi toimub õiguste laiendatud kollektiivne teostamine satelliidi kaudu edastamise õiguse korral (AutÕS § 7918). Käesoleva eelnõuga aga sisalduvad teatud sätted, mis samamoodi õiguste laiendatud kollektiivset teostamist puudutavad (üldine mehhanism §-s 571 ning kaubandusvõrgust väljas olevate teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks mõeldud mehhanism §-s 573), peamiselt normitehnilistel kaalutlustel mitte AutÕS IX peatükis „Õiguste kollektiivne teostamine“, vaid VII. peatükis „Teose kasutamine“. Kuna aga nende mudelite põhimõtteline sisu on sama (õiguste laiendatud kollektiivne teostamine), siis on vajalik garanteerida ka riikliku järelevalve kohaldamise võimalus ühtmoodi kõigile sama mudeli alla kuuluvate õiguste kollektiivse teostamise viisidele. Justiitsministeerium on välja töötanud ka eelnõu, millega muu hulgas muudetakse AutÕS § 7926 ning antakse ka KEO-de üle järelevalve teostamise ülesanne Patendiametile267. Praegu tegeleb 265 KabSat1-direktiivi artikkel 10 ning KabSat2-direktiivi artikli 5 lg 2. 266 AutÕS § 7917 lõikes 5 sätestatakse erisus kaabellevivõrgu kaudu taasedastamise õiguse kohustuslikule kollektiivsele teostamisele, seda ei kohaldata televisiooni- ja raadioteenuse osutaja saate suhtes. Säte põhineb otseselt kaabli- ja satelliididirektiivi artiklil 10. Artikli kohaselt ei ole KEO kaudu õiguse teostamine kohustuslik, kui ringhäälinguorganisatsioonid (televisiooni- või raadioteenuse osutajad) teostavad vastavaid õigusi enda programmi taasedastamisel, olenemata sellest, kas asjaomased õigused kuuluvad neile või on teised õiguste omajad need neile üle andnud. 267 Eelnõu kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 3. septembri 2020 istungil ning hetkel on see Riigikogu menetluses. Vt selle kohta Riigikogu kodulehelt informatsioon eelnõu kohta „Autoriõiguse seaduse muutmise seadus (nn tühja kasseti tasu süsteemi muutmine ning Patendiameti ülesannete laiendamine) 233 SE“, kättesaadav: 97 Patendiamet riigi majanduspoliitika elluviimisega tööstusomandi valdkonnas, kuid eraldi asutust riigi autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste alase poliitika elluviimiseks ei olegi. Kuna erinevad intellektuaalse omandi valdkonnad on omavahel tihedalt seotud, nende valdkondade aluspõhimõtted, probleemid (sh õiguste jõustamisel, teadlikkuse suurendamisel) ja sageli ka võimalikud kasusaajad (nt ettevõtjad) on sarnased, on põhjendatud laiendada Patendiameti pädevust ka autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdkonnas.268 Eelnõu täidab Justiitsministeeriumi programmis aastateks 2020–2023 ette nähtud eesmärki, et Patendiametist tuleb kujundada tänapäevane intellektuaalse omandi õiguse kompetentsikeskus, mis nõustab ettevõtjaid intellektuaalse omandi küsimustes, tagab kiire ja tõhusa intellektuaalse omandi registreerimise menetluse ning vaidluste kiire kohtueelse lahendamise. 269 Ühe meetmena selle saavutamiseks nimetab programm Patendiameti pädevuse laiendamist autoriõiguse vallas, andes ametile ka KEO-de ning orbteoste järelevalve pädevuse. Punktiga 46 muudetakse AutÕS § 803 ja täiendatakse tehniliste kaitsemeetmete regulatsiooni AutÕS-s. Nimelt lisatakse AutÕS § 803 lõikele 4 viide DSM-direktiivist tulenevatele eranditele (varaliste õiguste piirangutele). Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 7 lõikele 2 (teine lause). Sättest tulenevalt kohaldatakse DSM-direktiivist tulenevate erandite suhtes direktiivi 2001/29/EÜ artikli 6 lõike 4 esimest, kolmandat ja viiendat lõiku. Kehtiva AutÕS §-s 803 viidatud vaba kasutamise juhtudel peab õiguste omaja kohaldama oma teosele või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile selliseid meetmeid, mis võimaldavad teose vabaks kasutamiseks õigustatud isikul kasutada teost või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti ulatuses, mis on vajalik vabaks kasutamiseks seadusega ettenähtud juhtudel ja tingimusel, et vabaks kasutamiseks õigustatud isikutel oleks seaduslik juurdepääs kaitstud teosele või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile. See säte on lisagarantiiks eranditest kasusaajatele ning täiendab sellisena eelnõuga AutÕS-i DSM-direktiivi alusel kavandatud sätteid. Vastavalt on kõigepealt vajalik viidata AutÕS §-le 19 viisil, et kajastuks struktuurne muudatus, mille kohaselt selle paragrahvi senine tekst loetakse lõikeks 1. Seejärel on vajalik lisada ka viide nn hariduserandile (DSM-direktiivi artikkel 5) AutÕS § 19 (uue) lõike 1 punktis 32. Samuti peaks viitama DSM-direktiivist tulenevatele teksti- ja andmekaeve eranditele (artiklid 3 ja 4) AutÕS §-des 191 ning 192. Säte peaks DSM-direktiivi kohaselt kohalduma ka kultuuripärandi säilitamist puudutavale erandile (DSM-direktiivi artikkel 6) AutÕS § 20 lõike 1 punktis 2, kuid see on kehtiva sättega juba hõlmatud, kuna viitab üldiselt §-ga 20 lubatud kasutusviisidele. Punktiga 47 täiendatakse AutÕS-s juba sisalduvat tehniliste kaitsemeetmete regulatsiooni veelgi (AutÕS § 803 lõiget 5). Sätte üldise mõtte kohaselt välistatakse lõike 4 kohaldamisalast, mis keelab õiguste omajal vaba kasutust tehniliste kaitsemeetmetega takistada, need juhud, kui https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b4f00684-2a62-4646-b6e7- 836d8f457c38/Autori%C3%B5iguse%20seaduse%20muutmise%20seadus%20(nn%20t%C3%BChja%20kasseti %20tasu%20s%C3%BCsteemi%20muutmine%20ning%20Patendiameti%20%C3%BClesannete%20laiendamin e). 268 Juba 2015. a-l Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/26/EL ülevõtmise eelnõu (autoriõiguse seaduse muutmise seadus 163 SE) seletuskirjas on märgitud, et KEO-de üle riiklikku järelevalvet teostava asutusena võiks tulevikus kaaluda Patendiametit (vt lk 39). 269 Justiitsministeeriumi programm „Usaldusväärne ja tulemuslik õigusruum“, lk 11. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/justiitsministeeriumi_programm_2020-2023.pdf. 98 teos või muu õiguste objekt on tehtud üldsusele kättesaadavaks lepingu alusel sellisel viisil, et isik saab seda kasutada individuaalselt valitud kohas ja ajal. Seega kehtiva õiguse kohaselt on õiguste omajal sisuliselt võimalik vaba kasutamist tehniliste meetmetega takistada, kui tegemist on veebisisuga. Kuna veebisisu on järjest kasvava tähtsusega ning paljud õiguste objektid on kättesaadavaks tehtud justnimelt võrgupõhiselt, siis oleks teoreetiliselt suur osa võimalikust vabast kasutusest uute, DSM-direktiiviga lisatud ja täpsustatud ning EL-üleselt kohustuslikuks muudetud erandite alusel piiratud, kui õiguste omaja on pidanud vajalikuks nt veebimaterjalist koopiate tegemist tehniliste meetmetega takistada. Sellised takistused oleksid võimalikud nii teksti- ja andmekaevel (AutÕS § 191 ja 192), sisu illustreerival kasutamisel hariduseesmärkidel (AutÕS § 19 lg 1 p 32) ning ka kultuuripärandi säilitamisel (AutÕS § 20 lg 1 p 2). Seetõttu ongi DSM-direktiiv probleemile tähelepanu pööranud ning välistanud sellised takistused, öeldes, et kehtivast tehniliste kaitsemeetmete regulatsioonist ei kohaldata kõnesoleva eelnõuga reguleeritavate ja DSM-direktiivist tulenevate kohustuslike vaba kasutuse juhtude puhul infoühiskonna direktiivi artikli 6 lõike 4 neljandat alalõiku. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 7 lõikele 2 (teine lause). Samasugune täiendus tehti AutÕS-is ka Marrakechi direktiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse270. Punktiga 48 muudetakse AutÕS § 87 lõike 1 punkti 4. Tegemist on paragrahviga, mis kirjeldab Justiitsministeeriumi juurde moodustatud autoriõiguse komisjoni pädevust271. Muu hulgas lahendab komisjon vaidlevate poolte taotlusel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud vaidlusi poolte lepitamise teel. DSM-direktiivi kohaselt lasub liikmesriikidel kohustus võimaldada vaidluste kohtuvälist lahendamist näiteks juhul, kui on tekkinud vaidlus lepingu sõlmimisel audiovisuaalteoste kättesaadavuse tagamiseks nõudevideoteenuste kaudu (artikkel 13) või artiklist 21 tulenevalt ka muudel juhtudel seoses erinevate autorilepinguid puudutavate küsimustega (läbipaistvuskohustuse täitmine või lepingu kohandamise kord vastavalt direktiivi artiklitele 19 ja 20). Läbipaistvuskohustuse täitmine sisaldub käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud paragrahvis 491 ning lepingu kohandamise kord §-s 492. DSM- direktiivi artikli 21 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et vastavasisuliste vaidluste lahendamiseks võib kasutada vabatahtlikku vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust. Eelnõuga vastav võimalus otsesõnu tagataksegi. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 79 selgitab, et autorid ja esitajad ei soovi sageli oma õiguste kaitseks minna lepingupartnerite vastu kohtusse. Seepärast peaksid liikmesriigid DSM-direktiivi suuniste järgi nägema ette vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse, mis käsitleks autorite ja esitajate või nende volitatud esindajate kaebusi seoses läbipaistvuskohustuse ja lepingu kohandamise korraga. Selleks võivad liikmesriigid luua uue organi või korra, kuid võidakse toetuda ka olemasolevale organile või korrale, mis vastab DSM-direktiiviga kehtestatud tingimustele. See organ või kord võib olla valdkondlik või avalik, sealhulgas kuuluda riigi kohtusüsteemi juurde. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, 270 Vt autoriõiguse seaduse muutmise seadusega (RT I, 27.11.2018, 1) tehtud muudatused AutÕS § 803 lõigetes 4 ja 5. 271 Hetkel Riigikogu menetluses olev eelnõu 233 SE (vt selle kohta täpsev viide eespool) sisaldab muu hulgas ka sätteid, mille kohaselt Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuuluvast Patendiametist on plaanis luua intellektuaalse omandi kompetentsikeskus, mistõttu on plaanis anda mõned AutÕS alusel Justiitsministeeriumi pädevusse kuuluvad rakendusliku iseloomuga ülesanded Patendiametile. Üheks selliseks ülesandeks on ka autoriõiguse komisjoni töö korraldamine. Selline lähenemine oleks mõistlik, kuna juba praegu tegeleb Patendiamet mh tööstusomandi esemete õiguskaitset puudutavate vaidluste kohtueelse lahendamise korraldamisega. 99 kuidas jagada vaidluste lahendamise menetlusega seotud kulud. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ei tohiks piirata poolte õigust nõuda oma õiguste tagamist ja kaitsta oma õigusi kohtule hagi esitamisega. Samuti sätestab DSM-direktiivi artikkel 21, et liikmesriik peab tagama, et autorite ja esitajate esindusorganisatsioonid võivad algatada selliseid menetlusi ühe või mitme autori või esitaja konkreetse taotluse põhjal. Seetõttu on eelnõus ka viide, et taotluse vaidluse lahendamiseks võib esitada ka poole esindaja. Iseenesest sätestab ka TsÜS § 115, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. TsÜS § 117 lõike 2 kohaselt võib esindusõiguse anda nii tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). See tähendab, et näiteks kollektiivse esindamise organisatsioonid (KEO) saavad AutÕS § 79 lõike 6 alusel vastava taotluse vaidluse lahendamiseks oma liikme(te) nimel esitada. Mis puudutab DSM-direktiivi artiklit 13 (audiovisuaalteostele ligipääs ja nende kättesaadavus nõudevideoplatvormide kaudu), siis selle kohaselt peavad liikmesriigid vastavate läbirääkimiste tõhusaks pidamiseks tagama, et kui pooltel, kes soovivad sõlmida lepingu audiovisuaalteoste kättesaadavaks tegemiseks nõudevideoteenuste kaudu, on probleeme seoses õiguste litsentsimisega, võivad nad tugineda erapooletu organi või vahendaja abile. DSM- direktiivi põhjenduspunkti 51 kohaselt võib nõudevideoteenustel olla otsustav roll Euroopa audiovisuaalteoste levitamisel kogu EL-is. Nende teoste, eelkõige Euroopa teoste kättesaadavus nõudevideoteenuste valdkonnas on siiski piiratud. Lepinguid selliste teoste kasutamiseks veebis võib olla raske sõlmida õiguste litsentsimisega seotud küsimuste tõttu. Sellised küsimused võivad näiteks tekkida, kui õiguste omajal konkreetsel territooriumil on vähe majanduslikke stiimuleid teose veebis kasutamiseks ja ta ei litsentsi veebiõigusi või hoiab neid kinni, mis võib viia selleni, et audiovisuaalteosed ei ole nõudevideoteenustes kättesaadavad. Muud küsimused võivad olla seotud leviakende kasutamisega. Põhjenduspunkt 52 täiendab, et kui läbirääkimistel osalevad pooled on pärit eri liikmesriikidest ja nad otsustavad kasutada läbirääkimisi, peaksid nad eelnevalt kokku leppima pädeva liikmesriigi. DSM-direktiivi kohaselt võib vahendajaks olla mõni just selleks otstarbeks loodud organ või ka mõni olemasolev organ. Kuna Eestis juba tegutseb autoriõigusealastes vaidlustes vabatahtlikkusel põhinevat lepitusmenetlust läbi viiv organ ehk Justiitsministeeriumi juurde loodud autoriõiguse komisjon, siis ei peetud otstarbekaks selles küsimuses uue organi loomist. AutÕS § 87 lõike 11 kohaselt on autoriõiguse komisjon lepitusorgan lepitusseaduse272 (LepS) § 19 tähenduses ning komisjonis toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduse sätteid. LepS § 1 lõike 2 kohaselt on lepitusmenetlus poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus erapooletu isik (lepitaja)273 toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Lepitaja võib lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele omapoolse lahendusettepaneku. Seega on DSM-direktiivist tulenevad nõuded erapooletu vahendaja kasutamiseks Eestis täidetud juba kehtiva õiguse kohaselt. Sellest organist tuleb Euroopa Komisjonile teatada hiljemalt 7. juunil 2021 (DSM-direktiivi artikli 13 teine lõik). 272 RT I 2009, 59, 385. 273 ka AutÕS § 87 lg 11 sätestab, et vaidluse lahendamisel autoriõiguse komisjoni poolt tegutseb komisjon koosseisus, mille sõltumatus ja erapooletus on väljaspool mõistlikku kahtlust. 100 Punktidega 49 ja 50 täiendatakse AutÕS § 87 lõike 1 punkti 41 ja lisatakse autoriõiguse komisjoni ülesannete hulka platvormiteenuse kasutaja ja platvormipakkuja või õiguste omaja vahel tekkivaite vaidluste lahendamine (lepitamise teel lepitusseaduses sätestatud korras) seoses küsimusega, kas teose või muu sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu rikub autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Samast sättest jäetakse välja selle teine ja kolmas lause, mis omakorda sätestatakse eraldiseisva lõikena (vt selle kohta allpool). Tegemist on ntud juhul normitehnilise muudatusega. Punktiga 51 lisatakse AutÕS §-le 87 lõiked 13 ja 14. Lõige 13 täiendab autoriõiguse komisjonis vaidluste lahendamise regulatsiooni DSM- direktiivist tulenevate nõuetega. Nimelt sätestab DSM-direktiivi artikli 23 lõige 1, et liikmesriigid tagavad, et autorite ja esitajate suhtes ei kehti muu hulgas lepingutingimused, mis ei võimalda järgida artiklit 21. See tähendab, et lepinguga ei saa välistada võimalust vaidluste lahendamiseks kohtuvälise vahendaja kaudu. Kui aga vaidluse tekkimisel direktiivi artiklite 19 (AutÕS uus § 491) või 20 (AutÕS uus § 492) pinnalt pöördutakse autoriõiguse komisjoni kui lepitusmenetluse läbiviija poole, siis toimub vaidluse lahendamine kõiki LepS tingimusi täites (sh vabatahtlikkus). Lõige 14 sisaldab autoriõiguse komisjoni vahendusel lepitusmenetluse läbiviimise teatud aspekte, kehtivas õiguses sisalduvad need tingimused AutÕS § 87 lõike 1 punktis 41 (teine ja kolmas lause). Juhul, kui AutÕS § 87 lõike 1 punktis 41 nimetatud vaidluse lahendamiseks on üks pool autoriõiguse asjatundjate komisjoni poole pöördunud, on pooled kohustatud astuma läbirääkimistesse komisjoni vahendusel ja pidama läbirääkimisi heas usus. Pooled ei tohi vältida läbirääkimistesse astumist ega läbirääkimisi takistada ilma mõjuva põhjuseta. Sellise lepitusmenetluse eesmärk on võimaldada osapooltele täiendav kohtuväline vaidluste lahendamise mehhanism seoses vaidlustega, kas kasutaja poolt platvormipakkuja veebilehe kaudu teose või muu kaitstud sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine on lubatud vaba kasutamise erandi või muul alusel. Autoriõiguse komisjoni teostatav lepitusmenetlus ei ole osapooltele kohustuslik ehk osapool võib pöörduda kohtusse ka ilma lepitusmenetlust läbimata. Kohustus võimaldada selliste vaidluste kohtuväline lahendamine tuleneb DSM-direktiivi artikli 17 lõikest 9. Punktiga 52 lisatakse AutÕS §-le 881 mõningad DSM-direktiivist ning KabSat2-direktiivist tulenevad rakendussätted (lõiked 33-36). Lõike 33 kohaselt kohaldatakse käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud §-st 491 tulenevaid nõudeid alates 2022. aasta 7. juunist. Rakendussäte tugineb DSM-direktiivi artiklile 27, mille kohaselt kohaldatakse autorite või esitajate õiguste litsentsimise või üleandmise lepingute suhtes läbipaistvuskohustust teatud üleminekuperioodiga (vt ka DSM-direktiivi põhjenduspunkt 77). See tähendab, et ka juba olemasolevaid (ja peale 7. juunit 2022 veel kehtivaid) lepinguid saab vajadusel muuta DSM-direktiivist tuleneva teavitamiskohustuse (AutÕS § 491) valguses ning ennekõike on üleminekuperiood mõeldud kohustatud poolele ettevalmistuste tegemiseks kõnealuse kohustuse täitmiseks (mida autor ja esitaja saab hakata nõudma alates 7. juunist 2022). Lõige 34 puudutab ajakirjandusväljaannete kirjastajatele eelnõuga DSM-direktiivi artiklile 15 tuginedes garanteeritud autoriõigusega kaasnevaid õigusi, sätestades, et neid õigusi ei kohaldata 101 ajakirjandusväljaannete suhtes, mis avaldati esmakordselt enne 2019. aasta 6 juunit. Säte tugineb DSM-direktiivi artikli 15 lõikele 4 (viimane lause). See tähendab, et uute õiguste läbi saab kaitse väiksem osa ajakirjandusväljaandeid, kuna kohaldamisalasse kuuluvad vaid DSM- direktiivi jõustumisest alates avaldatud väljaanded. Varasematele väljaannetele kaasnevate õiguste alusel kaitse ei laiene, küll võivad kohalduda kehtivast õigusest tulenevad muud sätted (nt AutÕS § 31). Lõike 35 aluseks on KabSat2-direktiivi artikkel 11 (esimene lõik). Põhjenduspunkt 23 selgitab, et hoidmaks ära päritoluriigi põhimõttest kõrvalehoidmist internetipõhiste teenuste osutamise ja neile juurdepääsu võimaldamise või kasutamisega seotud autoriõigusi ja nendega kaasnevaid õigusi käsitlevate kehtivate lepingute kestuse pikendamise teel, tuleb päritoluriigi põhimõtet kohaldada ka juba kehtivatele lepingutele, kuid üleminekuperioodiga. Üleminekuperioodi jooksul ei tuleks seda põhimõtet kohaldada kehtivatele lepingutele, võimaldades seega nende muutmiseks aega, vajaduse korral vastavalt KabSat2-direktiivile. See tähendab, et kui näiteks mõnel televisiooniteenuse osutajal on kehtiv leping, mille kohaselt saab ta teha lepingu objektiks oleva sisu kättesaadavaks oma veebilehel ning see leping kehtib ka peale 7. juunit 2023, siis üleminekuperiood annab täiendava aja lepingu ülevaatamiseks. Oluline on see näiteks olukorras, kus sisu pakkumiseks on saadud luba vaid Eesti territooriumile, samas kui uus regulatsioon võimaldab päritoluriigi põhimõtte läbi274 teatud saadete osas275 teha ka sellisel juhul saated kättesaadavaks ka teiste EL liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riikide territooriumil. Sellest omakorda võib sõltuda näiteks lepingu hind, mille osas üleminekuperioodi jooksul on vajalikud uued kokkulepped. Kui siiski lepinguga soovitakse territoriaalset levikut piirata, peaks pakutud üleminekuperioodil tegema lepingus vastavad muudatused (lepinguvabadusele viitab eelnõuga AutÕS-i lisatud § 73 lg 4, mis tugineb KabSat2-direktiivi artikli 3 lg-le 3). Lõike 36 aluseks on KabSat2-direktiivi artikkel 11 (teine lõik), põhimõtteliselt on tegu üleminekuperioodiga, mis aitab turuosalistel uue otseedastamist puudutava regulatsiooniga harjuda ning võimaldab kehtivates kokkulepetes vajalikke muudatusi teha. Põhjenduspunkt 23 selgitab, et üleminekuperiood on vaja ette näha selleks, et võimaldada televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel, signaali levitajatel ja õiguste omajatel kohanduda KabSat2-direktiivis sätestatud uute reeglitega, mis käsitlevad teoste ja muu kaitstud materjali kasutamist otseedastuse tehnilise protsessi kaudu (eelnõuga AutÕS-i lisatud § 104). Sätet kohaldatakse sellistele lepingutele, mis on sõlmitud saadete üldsusele edastamiseks otseedastuse tehnoloogilise protsessi vahendusel ja mis kehtivad 2021. aasta 7. juunil ning tingimusel, et kõnealuse lepingu kehtivus lõppeb peale 2025. aasta 7. juunit. Punktiga 53 tunnistatakse kehtetuks AutÕS § 96. Tegemist on kehtivas õiguses sättega, mis asub AutÕS peatükis XII „Sätted mis jõustuvad ühinemise Euroopa Liiduga“. Peatükk lisati AutÕS-i aastal 1999 tehtud muudatustega276, mille eesmärgiks oli Eesti õigusesse tollel ajal 274 Käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud § 73 lg 4. 275 Raadioprogrammid ja teleprogrammid, mis on kas uudised ja päevakajalised saated või televisiooni- või raadioteenuse osutaja täielikult rahastatud omatoodang, välja arvatud spordisündmused ja nendes sisalduvad teosed ja muud autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid, vt käesoleva eelnõuga AutÕS-i lisatud § 73 lg 5). 276 „Autoriõiguse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus“ (RT I 1999, 97, 859). 102 kehtinud EL direktiivide ülevõtmine (EL’ga liitumisprotsessi raames)277. Kuna EL direktiivid nägid ette mitmeid sätteid direktiivide kohaldamise kohta (sh EL liikmesriikide territooriume arvestades), siis sisaldas eelnõu iseseisva peatüki sätetega, mis saavad kehtida vaid EL liikmesriigi territooriumil. AutÕS § 96 sätestas regulatsiooni kaabellevivõrgu kaudu taasedastamiseks EL liikmesriigiks olemise tingimustes ja see tugines toona otseselt KabSat1- direktiivi artikli 1 lõikel 3, mille kohaselt tähendab taasedastamine kaabellevi kaudu esialgselt teisest liikmesriigist pärit televisiooni- või raadioprogrammi taasedastamist. Liikmesriikide praktikas (sealhulgas Eestis, tuginedes peamiselt AutÕS §-le 103) kohaldatakse direktiivist tulenevat regulatsiooni kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisele siiski ka juhul, kui nii algne signaal kui ka taasedastatava programmi lõppkasutajad asuvad sama liikmesriigi piires278. Mistõttu sisaldab KabSat2-direktiivi artikkel 7 sätet, mille kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada KabSat2-direktiivi III. peatükis („Tele- ja raadiosaadete taasedastamine“) ja KabSat1-direktiivi III. peatükis „Taasedastamine kaabellevi kaudu“ sätestatud reegleid olukordades, kus nii algne edastamine kui ka taasedastamine toimub nende territooriumil. Sellest tulenevalt on mõistlik õigusselguse saavutamiseks ning praktikast tulenevalt viia taasedastamise regulatsioon selle erinevates vormides ning sõltumata kaetavatest territooriumidest ühtsetele alustele. Punktiga 54 täiendatakse AutÕS normitehnilist märkust viidetega ülevõetavatele direktiividele. Eelnõu §-ga 2 sätestatakse eelnõu seadusena jõustumise tähtajaks 7. juuni 2021. aasta. See on mõlemas ülevõetavas direktiivis sätestatud tähtaeg (DSM-direktiivi artikli 29 lg 1 ning KabSat2-direktiivi artikli 12 lg 1). 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse üldjoontes sama terminoloogiat, mis kehtivas AutÕS-s. Siiski tuleneb kahest ülevõetavast direktiivist teatud mõistete täpsustamise vajadus. DSM-direktiivist tulenevalt sisaldab eelnõu järgmisi terminoloogilisi täpsustusi. Esiteks lisatakse AutÕS IV peatükki (teose vaba kasutamine) eraldi paragrahv teminitega (uus § 171), kus defineeritakse „teksti- ja andmekaeve“ (lg 1), „teadusasutus“ (lg 2) ning „kultuuripärandiasutus“ (lg 3). Eraldi mõistete paragrahvi peeti eelnõu koostamisel vajalikuks, kuna tegemist on mõistetega, mida kasutatakse AutÕS-i eri paragrahvides ehk erinevate vaba kasutuse juhtude lõikes. Ühtsema lähenemise saavutamiseks ja normiökonoomia põhimõttest lähtuvalt on vaba kasutust puudutavad terminid kokku kogutud, mitte ei sisaldu eri paragrahvide juures, kus vastavat terminit kasutatakse. Teiseks leiab eelnõust AutÕS-ist seni puudunud „laiendatud kollektiivse litsentsilepingu“ määratluse (§ 571), mille olemuse ja sõlmimise tingimused viidatud paragrahv sätestab. 277 Vt selle kohta Riigikogu kodulehelt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1dd5153e-df9f-3265- 8884-a0ee05b8a990/Autori%C3%B5iguse%20seaduse%20muutmise%20seadus. 278 Vt selle kohta ka infoühsokonna direktiivi 2013 uuring, p 215–216. 103 Kolmandaks sätestatakse, millistel tingimustel saab teost või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti pidada „kaubanduskäibesse mittekuuluvaks“ (§ 572). Neljandaks kasutatakse eelnõus terminit „platvormipakkuja“ (§ 578), kes on sellise infoühiskonna teenuse osutaja, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objekte, mida teenuse osutaja otsese või kaudse tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib. Viiendaks defineeritakse „ajakirjandusväljaanne“ (§ 732 lg 1), kelle kirjastajad on eelnõu kohaselt uueks autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaks. KabSat 2-direktiivist tulenevalt sisaldab eelnõu järgmisi terminoloogilisi täpsustusi. Esiteks on täpsustatud „kaabellevi kaudu taasedastamise“ mõistet, mis sisaldub juba kehtivas õiguses (§ 103 lg 2) ning lisatud on üldisem „taasedastamise“ mõiste (§ 103 lg 1). Teiseks on avatud „otseedastamise“ tehnilise protsessi olemus (§ 104 lg 1), see on tehniline protsess, mille käigus televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale muudele organisatsioonidele kui televisiooni- või raadioteenuse osutajad sellisel viisil, et programmi sisaldavad signaalid ei ole edastamise ajal üldsusele kättesaadavad. Kolmandaks võetakse eelnõuga kasutusele termin „internetipõhine kõrvalteenus“ (eelnõuga AutÕS §-le 73 lisatud lõige 7), see on internetipõhine teenus, mis seisneb avalikkusele televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kontrolli all ja vastutusel tele- või raadioprogrammide või selle programmiga seotud mis tahes muu sellise materjali pakkumises samal ajal programmide edastamisega televisiooni- või raadioteenuse osutaja poolt või kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast edastust. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu väljatöötamise eesmärk on viia AutÕS kooskõlla järgmiste direktiividega: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/789, millega kehtestatakse ringhäälinguorganisatsioonide teatavate veebiülekannete ning televisiooni- ja raadiosaadete taasedastamise suhtes kohaldatavate autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste teostamise reeglid ja muudetakse direktiivi 93/83/EMÜ; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ. Eelnõu on nimetatud direktiividega kooskõlas, samuti teiste EL-i normidega autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdkonnas. EL-i direktiivide ja seaduseelnõu võrdlustabelid on esitatud käesoleva seletuskirja lisas 1. 6. Seaduse mõjud 6.1. Kavandatavad muudatused DSM-direktiivi alusel. 104 Sisu parema kättesaadavuse eesmärgil on eelnõuga AutÕS-is tehtud järgmised olulisemad muudatused /punktid 6.1.1 –6.1.2). 6.1.1. Loodud on mehhanism selliste teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamiseks kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Tegemist on osaliselt laiendatud kollektiivlitsentsidel põhineva süsteemiga ning osaliselt toimub kultuuripärandiasutuste tegevus vaba kasutuse regulatsiooni alusel. Vastavad muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VII peatükki, millele on lisatud uus, 3. jagu asjaomase regulatsiooniga. 6.1.1.1. Sihtgrupid  Kultuuripärandiasutused Kõige suuremal määral on puudutatud kultuuripärandiasutuste (ennekõike raamatukogud, muuseumid, arhiivid) tegevus, kelle kogudesse kuuluvaid teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte (esitused, fonogrammid, filmid) saab kindlaksmääratud tingimustel nüüd hõlpsamalt kasutada. Eestis tegutseb 190 muuseumi 249 külastuskohaga279. Eesti raamatukoguvõrgu moodustavad 2018. aasta raamatukogude statistika andmetel 895 raamatukogu (sh nii rahvaraamatukogud, teadus- ja erialaraamatukogud ning ka kooliraamatukogud)280. Tõenäoliselt ei ole kõigi nende asutuste puhul soovi ega tehnilist võimekust teha üldsusele kättesaadavaks nende kogudesse kuuluvat sisu, mis ei ole enam kaubanduskäibes. Suur osa vastavast tegevusest koondub tõenäoliselt erinevatesse suurematesse asutustesse (nt Eesti Rahvusraamatukogu, ka Rahvusarhiiv ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, suuremad riigimuuseumid. Riigi hallatavates mäluasutustes on kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandi objekti, mis väärivad digiteerimist, praeguseks on nendest digiteeritud ca 10%281. Euroopa Komisjoni poolt autoriõiguse reformipaketi väljatöötamisega kaasnenud mõjuanalüüsis hinnati EL-üleselt, et Euroopa arhiivides on kokku ca 26,98 miljardit lehekülge arhiividokumente ja Euroopa kultuuripärandiasutustes on umbes 10,81 miljonit tundi audiomaterjale282. Osa nendest kogudest, ka Eestis, koosnebki õiguste objektidest, mis on küll kaitstud autoriõigustega või sellega kaasnevate õigustega, kuid mille kasutamiseks (nt massdigiteerimisprojektides) on autoriõiguse üldise loogika kohaselt kultuuripärandiasutusel vaja saada õiguste omajalt vastavad õigused. Selliste teoste koguarvu, mis kuuluvad erinevate 279 Vt: https://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/muuseumid. 280 Vt: https://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/raamatukogud. 281 Vt selle kohta tegevuskavas „Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“ (edaspidi kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava), lk 5. Kättesaadav: https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuuriparandi_digiteerimine_2018-2023_tegevuskava_luhiversioon.pdf. Eestis asutatud muuseumides on 7,4 miljonit museaali (vt: https://www.kul.ee/et/eesmargid- tegevused/muuseumid). Eesti Rahvusraamatukogu 2018. a aastaraamatu kohaselt näiteks kuulus nende kogudesse 3 248 000 füüsilisel kandjal teavikut, e-teavikuid 460 000. Aastaraamat kättesaadav: https://www.nlib.ee/sites/default/files/aastaraamat2018_nlib.pdf. Rahvusarhiivi kogud omakorda hõlmavad: ca 10 miljonit arhivaali, enam kui 20 miljonit digitaalkujutist veebis, 9,5 miljonit meetrit filmijäädvustusi, enam kui pool miljonit fotot, enam kui 150 000 kaarti, teadaolevalt 2200 pitserit ja ca 1500 pärgamentdokumenti. Info kättesaadav: http://www.ra.ee/rahvusarhiiv/asutusest/. 282 Vt Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 66. Vt ka sama dokumendi juurde kuuluv lisa (Annex) 9A „Cultural heritage institutions in Europe, their holdings and digital collections“. 105 kultuuripärandiasutuste kogudesse, on kaitstavad autoriõigusega või autoriõigusega kaasnevate õigustega ning on omakorda hinnatavad kaubanduskäibest väljas olevaks, ei ole Eestis hetkel võimalik öelda. Õiguste omajate paljusust arvestades oleks kõigilt õiguste omajatelt eraldi loa saamine äärmiselt ajamahukas, pakub uus regulatsioon lihtsamaid variante ning eelduslikult saab üldsusele anda ligipääsu suuremale hulgale kultuuripärandist kui seni. Kultuuripärandiasutustel on mõned kohustused uue regulatsiooni kohaselt juhul, kui nad soovivad oma kogusse kuuluvat kaubandusvõrgust väljas olevat teost kasutada. Esiteks peavad nad mõistliku pingutuse tegema, et hinnata, kas teos või autoriõigusega kaasneva õiguse objekt on kaubanduskäibes. Teiseks, kui vastava teose kategooria õiguste omajate õiguste teostamiseks on olemas KEO, siis läbi rääkima laiendatud kollektiivse litsentsilepingu tingimused. Kui õiguste objekti kasutamine kuulub erandi või piirangu alla (KEO-d ei ole), siis litsentsilepingu sõlmimise etappi ei ole. Kolmandaks peab kultuuripärandiasutus 6 kuud enne õiguste objekti kasutamist (nt mõne digiteerimisprojekti raames) lisama sellekohase info EUIPO poolt loodavasse andmebaasi. Selleks tuleb kultuuripärandiasutusel luua sinna oma konto. Neljandaks, kuna kõigil õiguste omajatel on võimalus kasutamine välistada, siis peab kultuuripärandiasutus tegutsema jooksvalt ka vastavate võimalike taotluste kohaselt ning õiguste omaja taotlusel konkreetse teose kasutamise viivitamata lõpetama.  Kollektiivse esindamise organisatsioonid ja õiguste omajad Kollektiivse esindamise organisatsioone on Eestis 4: Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Audiovisuaalautorite Liit. Eesti Autorite Ühingul on praegu liikmeid umbes 5000, nad teostavad nende kodulehelt saadud info kohaselt muusikateoste autorite ja muusikateoste kirjastajate õigusi, samuti koreograafide ja kujutavate kunstnike õigusi. Lisaks on neil kahepoolsed kokklepped mitmete vastavate esindusorganisatsioonidega. EAAL-iga sõlmitud kokkuleppe kohaselt teostab EAÜ nende liikmete (audiovisuaalse teose autoritest režissööri, stsenaristi/dialoogi autori, operaatori või kunstniku) õigusi ning vastastikuse esindamise lepingute alusel ka välisriikide ühinguid, kes teostavad audiovisuaalautorite õigusi. Eesti Audiovisuaalautorite Liidul on liikmeid, kelle õigusi teostab EAÜ, hetkel ligi 300. Eesti Esitajate Liidul on üle 1000 liikme, lisaks teostab ta kokkulepete alusel umbes 350 000 välisriikide esitajat. Eesti Fonogrammitootjate Ühing teostab liikme- või esinduslepingu alusel ligi 250 tootja õigusi. KEO saab võimaluse omada kontot EUIPO andmebaasis. Kaubandusvõrgust väljas olevate teoste regulatsioon hõlmab väga erinevat laadi sisu. See tähendab omakorda, et puudutatud on üsna erinevad õiguste omajad (ennekõike autorid, aga ka näiteks fonogrammitootjad, filmi esmasalvestuse tootjad, esitajad jms). Kuna regulatsioon näeb KEO olemasolu korral vastavas valdkonnas (õiguste objektide liikide kaupa) ette laiendatud kollektiivlitsentside sõlmimise, siis eelduslikult mõjub see soodsalt õiguste omajate majanduslikule olukorrale, kuna on võimalik saada täiendavat tasu. Kuna kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamise regulatsioon laiendatud kollektiivlitsentsi alusel hõlmab ka selliseid õiguste omajaid, kes ei ole ühegi KEO liikmed, siis puudutab uus regulatsioon ka suurt hulka selliseid õiguste omajaid, kelle õigusi KEO ei teosta. Kuna selliste õiguste omajate puhul tuleb neid kohelda võrdselt KEO liikmetega (sh on neil võimalus konkreetses valdkonnas 106 tegutsevalt KEO-lt saada ka tasu), siis on ka selliste õiguste omajate tasu saamise võimalused paranenud. Põhjalikuma regulatsiooni KEO-de vastavatest kohustustest leiab AutÕS §-dest 793 ja 799, mis lisati AutÕS-i KEO-direktiivi ülevõtmisel. Juhul kui KEO poolt esindamata õiguste omajad soovivad infot oma teoste kasutamise kohta uue mehhanismi alusel, siis on selleks võimalus ennekõike EUIPO portaali kaudu. Kõik õiguste omajad (nii KEO liikmed kui ka mitteliikmed) saavad ka võimaluse kasutamine kaubandusvõrgust väljas olevate teoste regulatsiooni kohaselt välistada. Kui KEO saab selle kohta (kasutamise välistamine) info õiguste omajalt, siis peab ta sellest viivitamata teavitama teoste või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti kasutatavat kultuuripärandiasutust.  Üldsus Regulatsiooni eesmärgiks on teha üldsusele ligipääsetavaks senisest suurem hulk kultuuripärandit ja seega on sisuliselt igal inimesel võimalik kultuuripärandiasutuse kogudega suuremas mahus tutvuda. Kuna tegemist on lisaks piiriüleseid kasutusi hõlmava regulatsiooniga (Euroopa Liidu liikmesriigid ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigid), siis on potentsiaalne „üldsus“, kes Eesti kultuuripärandiga tutvuda saab, veelgi suurem. 6.1.1.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju puudutab ennekõike haridussüsteemi ja kultuuri, kuna kultuuripärandi võimalik laiemas mahus kättesaadavus parandab üldist teadlikkust ning võimaldab seni peidus olnud sisu ulatuslikumat kasutamist ka hariduslikel eesmärkidel.  Majanduslik mõju Majanduslik mõju leibkondadele esineb selle kaudu, et teatud õiguste omajate gruppidel (kelle õigusi teostatakse KEO-de kaudu või kes on samas valdkonnas tegutsevad loomeisikud) tekib võimalus laiendatud kollektiivlitsentside näol eelduslikult oma sissetulekute suurenemiseks. Kindlasti mõjutab uus regulatsioon infoühiskonda, kuna tegemist on kultuuripärandiasutuste poolt läbiviidavaid digiteerimisprojekte puudutava mehhanismiga. Uue regulatsiooni eesmärgiks on parandada asutuste võimekust kultuuripärandi tutvustamiseks mitmete veebiplatvormide ja -rakendustega. Lisaks toimub ka infovahetus (muu hulgas EL-i liikmesriikide vahel) veebipõhise infokanali kaudu, mille loomisega ja arendamisega tegeleb EUIPO. Ettevõtjate ja inimeste halduskoormust mõjutavad muudatused eri moel. Lisaks KEO-dele (vt selle kohta eespool) võib koormus kasvada ka õiguste omajatel, kes soovivad EUIPO poolt loodud platvormi kaudu saada infot nende loodud õiguste objektide kasutamise kohta, kuid selle info hankimisele kuluv aeg ei pruugi olla märkimisväärne. Kuna mehhanismi alusel ei ole vajalik kõigi õiguste omajate luba küsida (piisab laiendatud kollektiivlitsentsist või KEO puudumisel vaba kasutuse reeglite järgimisest), siis kultuuripärandiasutuse halduskoormus (lepingute sõlmimine üksikute õiguste omajatega) pigem väheneb. Samas tuleb kultuuripärandiasutusel vajaduse korral tegeleda kasutamise välistamise taotlustega õiguste 107 omajate poolt, kuid nende maht ei ole senise teiste liikmesriikide praktika kohaselt (vt nt Saksamaa kohta eespool) märkimisväärselt suur. 6.1.1.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Vahetuks mõju sihtrühmaks on kultuuripärandiasutused ning kollektiivse esindamise organisatsioonid, arvestades nende esindatavate isikute hulka, mis jääb alla 5% elanikkonnast, tuleb sihtrühma pidada pigem väikeseks. Kaudse sihtgrupi hulka kuuluvad ka sellised õiguste omajad, kelle õigusi ei teostata mõni KEO ning veelgi kaudsemalt kogu üldsus, kelle jaoks paraneb eelduslikult juurdepääs kultuuripärandile, seega kaudselt mõjutatud sihtrühma võib pidada pigem suureks.  Mõju ulatus Kultuuripärandiasutuste senine praktika kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamisel saab konkreetsed raamid ning kultuuripärandiasutuste digiteerimisprojektide mahtu arvestades võib muudatuse mõju hinnata keskmiseks – uudne praktika muudab sihtrühma toimimist ning tarvis on teatavat kohanemist ja ümberorienteerumist. Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukavas aastateks 2018–2021 on eesmärgiks seatud, et olulise osaga Eesti kultuuripärandist on võimalik tutvuda virtuaalkeskkonnas, mis paikneb elektroonilistes arhiivides, muuseumides ja raamatukogudes, olles seeläbi rahvusvaheliselt kättesaadav ja olenevalt pärandi liigist huvi korral teistesse keeltesse tõlgitav. Eesmärk on teha digitaalselt kättesaadavaks kuni kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist. Ka „Eesti infoühiskonna arengukava 2020“ eesmärgiks on toetada Eesti kultuuripärandi digiteerimist, digitaalsena säilitamist ja selle digitaalsel kujul (sh avaandmetena) kättesaadavaks tegemist283. Milline osa sellest pärandist on kaubandusvõrgust väljas olev sisu, ei ole hetkel võimalik täpselt määratleda.  Mõju sagedus Kultuuripärandiasutuste läbiviidavate digiteerimisprojektide puhul on vajalik olemasolevate KEO-dega laiendatud kollektiivlitsentside sõlmimine, kuid tegemist on pigem ühekordsete pikemate läbirääkimistega, mitte mahuka jätkuva protsessiga ning seega saab sagedust hinnata pigem viäikeseks. Lepingute (või teatud juhtudel ka erandi alusel kasutamise) kohaselt õiguste objektide kasutamise sagedus sõltub konkreetsest digiteerimisprojektist ning nende arvust, mille sageduse võib hinnata keskmiseks.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eelnõu koostajate hinnangul on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk kõnealuse muudatuse sisseviimisel väike, kuna regulatsiooniga paraneb kultuuripärandiasutuste õiguskindlus digiteerimisprojektide läbiviimisel ning luuakse efektiivne litsentsimismehhanism, mida täiendab omakorda vastavast erandist kasusaamise võimalus. Samuti luuakse õigusselgus piiriüleste situatsioonide jaoks ning ühtlasi paraneb erinevate õiguste omajate positsioon. 283 Vt selle kohta pikemalt kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava, lk 4. 108 6.1.2. Luuakse EL-ülene võimalus laiendatud kollektiivlitsentside andmiseks kollektiivse esindamise organisatsioonide (KEO) poolt, mis hõlbustab õiguste objektide kasutamist niisugustel juhtudel, mil igalt üksikult õiguste omajalt volituste saamine on liiga koormav ja ebapraktiline ja mis muudab vajaliku litsentsimistehingu ebatõenäoliseks. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VII peatükis, kuhu on lisatud § 571. 6.1.2.1. Sihtgrupid  Õiguste objektide kasutajad Laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute teiseks pooleks (peale KEO) võivad olla erinevad isikud. Senise praktika kohaselt Skandinaavia maades on näiteks mitmeid litsentse sõlmitud televisiooni- ja raadioteenuste valdkonnas, kuid kasu võivad saada ka muud asutused ja organisatsioonid, näiteks ka kultuuripärandiasutused selliste kasutuste puhul, mis jäävad välja vaba kasutuse regulatsioonist ning ka kaubandusvõrgust väljas olevate teoste kasutamisest, kus laiendatud kollektiivsete litsentside täpsem regulatsioon on EL-üleselt juba paika pandud.  Kollektiivse esindamise organisatsioonid ja õiguste omajad Kollektiivse esindamise organisatsioone on Eestis 4 (vt selle kohta eespoolt). Puudutatud on üsna erinevad õiguste omajad (ennekõike autorid, aga ka näiteks fonogrammitootjad, filmi esmasalvestuse tootjad, esitajad jms). Kuna regulatsioon näeb KEO olemasolu korral vastavas valdkonnas (õiguste objektide liikide kaupa) ette laiendatud kollektiivlitsentside sõlmimise võimaluse, siis eelduslikult mõjub see soodsalt õiguste omajate majanduslikule olukorrale, kuna on võimalik saada täiendavat tulu. Kuna kaubanduskäibest väljas olevate teoste kasutamise regulatsioon laiendatud kollektiivlitsentsi alusel hõlmab ka selliseid õiguste omajaid, kes ei ole ühegi KEO liikmed, siis puudutab uus regulatsioon ka suurt hulka selliseid õiguste omajaid, kelle õigusi KEO ei teosta. Kuna selliste õiguste omajate puhul tuleb neid kohelda võrdselt KEO liikmetega (sh on neil võimalus konkreetses valdkonnas tegutsevalt KEO-lt saada ka tasu), siis on ka selliste õiguste omajate tasu saamise võimalused paranenud. Kõik KEO mitteliikmetest õiguste omajad saavad ka võimaluse kasutamine regulatsiooni kohaselt välistada.  Üldsus Regulatsiooni eesmärgiks on teha üldsusele ligipääsetavaks senisest suurem hulk teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte. 6.1.2.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalse mõju ulatus sõltub ennekõike sellest, millised on konkreetsed kasutused, mille jaoks laiendatud kollektiivne litsentsileping sõlmitakse. See selgub läbirääkimistest, mille kohta praegu Justiitsministeeriumil teave puudub. 109   Majanduslik mõju Majanduslik mõju leibkondadele esineb selle kaudu, et teatud õiguste omajate gruppidel (kelle õigusi teostatakse KEO-de kaudu või kes on samas valdkonnas tegutsevad loomeisikud) tekib võimalus laiendatud kollektiivlitsentsidega oma sissetulekute parandamiseks. Uus regulatsioon võib mõju avaldada infoühiskonnale, kuna laiendatud litsentsilepinguid saab sõlmida ka näiteks erinevate digiteerimisprojektide läbiviimiseks, erinevate platvormide kaudu teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kättesaadavaks tegemiseks jms. Ettevõtjate ja inimeste halduskoormust mõjutavad muudatused erineval moel. Lisaks KEO- dele (vt selle kohta eespool) võib halduskoormus kasvada ka õiguste omajatel, kes soovivad saada infot nende loodud õiguste objektide kasutamise kohta, kuid selle info hankimisele kuluv aeg ei pruugi olla märkimisväärne. Kuna mehhanismi alusel ei ole vaja kõigi õiguste omajate luba küsida (piisab laiendatud kollektiivlitsentsist), siis teisel lepingupoolel (loomesisu kasutajal) halduskoormus eelduslikult väheneb, sest konkreetsete kokkulepitud kasutuste puhul ei pea hankima eraldi litsentse lisaks KEO-le ka nendelt õiguste omajatelt, kelle õigusi KEO ei teosta. Samas tuleb loomesisu kasutajal vajaduse korral tegeleda kasutamise välistamise taotlustega õiguste omajate poolt, kuid nende maht ei ole senise teiste liikmesriikide praktika kohaselt märkimisväärselt suur. 6.1.2.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Loomesisu kasutajad ning kollektiivse esindamise organisatsioonid on ühiskonnas pigem keskmise suurusega. Kaudse sihtgrupi hulka kuuluvad ka sellised õiguste omajad, kelle õigusi ei teosta mõni KEO ning veelgi kaudsemalt kogu üldsus, kelle jaoks paraneb eelduslikult juurdepääs loomesisule. Täpsemalt saab sihtgrupi suurusele hinnanguid anda siis, kui on teada, milliste kasutusviiside korral laiendatud kollektiivseid litsentsilepinguid Eestis sõlmima hakatakse. Praegu saab mõju vahetut sihtgruppi hinnata pigem väikeseks.  Mõju ulatus Täpsemalt saab mõju ulatusele hinnanguid anda siis, kui on teada, milliste kasutusviiside korral laiendatud kollektiivseid litsentsilepinguid sõlmima hakatakse. Ilmselt ei muutu oluliselt kasutajate ega esindamise organisatsioonide igapäevane käitumine ning puudub otsene vajadus uue olukorraga kohanemiseks. Seetõttu võib mõju ulatust pidada pigem väikeseks.  Mõju sagedus Loomesisu kasutajatel on vajalik olemasolevate KEO-dega laiendatud kollektiivlitsentside sõlmimine, kuid tegemist on pigem ühekordsete pikemate läbirääkimistega, mitte mahuka jätkuva protsessiga ning seega saab sagedust hinnata väikeseks. Lepingute kohaselt õiguste objektide kasutamise sagedus sõltub konkreetsest projektist/kasutusvaldkonnast, mille sageduse saab samamoodi hinnata väikseks, täpsemalt saab mõju sagedusele hinnanguid anda siis, kui on teada, milliste kasutusviiside korral laiendatud kollektiivseid litsentsilepinguid sõlmima hakatakse. 110   Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eelnõu koostajate hinnangul puudub soovimatute kõrvalmõjude kaasnemise risk, kuna regulatsiooniga paraneb loomesisu kasutajate õiguskindlus ning luuakse efektiivne litsentsimismehhanism, seeläbi paraneb ka erinevate õiguste omajate positsioon. Vaba kasutuse reeglite täpsustamiseks on eelnõuga AutÕS-is tehtud järgmised muudatused (punkt 6.1.3). 6.1.1. Täpsustatakse õiguste objektide (teosed ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid) vaba kasutamise juhtusid ning tehakse need EL-üleselt liikmesriikidele (LR) kohustuslikuks, et tagada piiriülene toimimine. DSM-direktiivis reguleeritakse õiguste objektide vaba kasutamist teksti- ja andmekaeves, digitaalses ja piiriüleses õppetöös ning kultuuripärandi säilitamiseks. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS IV peatükis. 6.1.3.1. Sihtgrupid Teksti- ja andmekaeve erand (eelnõuga AutÕS-i lisatud §-d 191 ja 192).  Erandist kasusaajad Erandist kasusaajateks on ennekõike teadus- ja kultuuripärandiasutused284 (mis puudutab teksti- ja andmekaeve võimalusi teadustööks AutÕS §-s 191), kuid teatud tingimustel ka kõik muud isikud, kellel on vaja oma tegevuses kasutada teksti- ja andmekaeve tehnoloogiat (mis puudutab nn üldist andmekaeve erandit AutÕS §-s 192). Teadusasutuseks on eelnõu kohaselt (§ 171 lg 2) teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud juriidiline isik, sealhulgas ülikool ja selle raamatukogu, samuti teadusinstituut või muu asutus, mille peamine eesmärk on teha teadusuuringuid või tegeleda õppetööga, mis hõlmab ka teadusuuringuid285. Üldist teksti- ja andmekaevet võib aga teostada ka näiteks ärilisel eesmärgil tegutsev isik ning muu era- ja avaliku sektori asutus, et analüüsida suuri andmehulki erinevates eluvaldkondades ja eri eesmärkidel (nt valitsemissektori teenuste puhul, keerukate äriotsuste tegemisel ja uute rakenduste või tehnoloogiate arendamisel). Kultuuripärandiasutustest tegutseb Eestis 190 muuseumi 249 külastuskohaga ning Eesti raamatukoguvõrgu moodustavad 2018. aasta raamatukogude statistika andmetel 895 raamatukogu (sh nii rahvaraamatukogud, teadus- ja erialaraamatukogud ning ka kooliraamatukogud)286.  Õiguste omajad Teksti- ja andmekaevet saab teostada erinevate teoseliikide kaupa, seega on puudutatud üsna erinevad õiguste omajad (ennekõike autorid, aga ka näiteks fonogrammitootjad ja -esitajad), kellelt ei pea õiguste objekti vabaks kasutamiseks luba küsima ega kellele tasu maksma 284 Vt kultuuripärandiasutuste kohta eespool punktis 6.1.1.1. 285 Teadusasutuste kohta vt infot Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehelt https://www.etis.ee/Portal/Institutions/Index. 286 Vt selle kohta ka eespool punktis 6.1.1.1. 111 (eelnõuga ei ole plaanis teksti- ja andmekaeve erandeid muuta kompenseeritavaks). Üldise teksti- ja andmekaeve erandi puhul on siiski igal õiguste omajal võimalus oma õiguste objektide puhul sõnaselgelt välistada selle üldine vaba kasutus teksti- ja andmekaeve eesmärkidel AutÕS- i lisatud § 192 kohaselt.  Üldsus Nagu iga erandi puhul, on ka teksti- ja andmekaeve erandi puhul puudutatud üldsuse huvid. Enamasti annab vaba kasutus üldsusele parema võimaluse teostele ligi pääseda ja neid näiteks hariduslikel, meelelahutuslikel vms eesmärkidel kasutada. Teksti- ja andmekaeve puhul on üldsuse huvidega puutumus ehk kaudsem, näiteks saab üldsus kasu, kui teksti- ja andmekaeve meetodeid kasutades on loodud ettevõtjate või ka avaliku sektori asutuste poolt uusi rakendusi või saadud paremad teadmised eri valdkondades toimivate suundumuste kohta ning seeläbi loodud üldsuse huve paremini teenivaid mehhanisme või pakutud paremaid teenuseid. Digitaalne ja piiriülene õppetöö (eelnõuga AutÕS §-s 19 tehtud muudatused).  Erandist kasusaajad Kasusaajateks on haridusasutused, mille all on eelnõus silmas peetud HaS § 3 lõikes 2 haridusasutusena nimetatud asutusi, erisusi ei ole ette nähtud. See tähendab, et haridusasutuseks ka AutÕS-i tähenduses peetakse nii koolieelseid lasteasutusi, põhikoole ja gümnaasiume, kutseõppeasutusi, rakenduskõrgkoole, ülikoole, huvikoole ning täienduskoolitusasutusi. Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) kohaselt tegutseb Eestis kokku üle 2000 haridusasutuse, sealhulgas 613 alusharidust, 892 huviharidust, 37 kutseharidust, 20 kõrgharidust, 539 üldharidust andvat haridusasutust ning 39 haridusasutust tõhustatud ja erituge vajavatele lastele287.  Õiguste omajad Haridusasutuste poolt saab õpet illustreerival eesmärgil kasutada erinevaid teoseliike ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte, seega on puudutatud üsna erinevad õiguste omajad (ennekõike autorid, aga ka näiteks fonogrammitootjad ja -esitajad), kellelt ei pea õiguste objekti vabaks kasutamiseks luba küsima ega üldjuhul tasu maksma288 (eelnõuga ei ole plaanis muuta kehtivat süsteemi).  Üldsus Nn hariduserandi puhul on puudutatud üldsuse huvid ennekõike erinevates haridusasutustes õppijate289 kaudu, kellele õppetöös kasutatav materjal illustratsioonide näol on mõistetavam ja arusaadavam ning seeläbi on kogu õppeprotsess huvitavam ning aine paremini omandatav. 287 Vt selle kohta EHIS kodulehelt: https://enda.ehis.ee/avalik/avalik/oppeasutus/OppeasutusOtsi.faces. 288 Kehtiva õiguse kohaselt ei ole tegemist õiguste omajale hüvitatava vaba kasutusega, kuid teatud juhud on siiski AutÕS § 271 alusel kompenseeritavad. 289 Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel asus näiteks 2018/2019. õppeaastal üldhariduskoolide statsionaarses õppes õppima 150 800 õpilast, kutseõppes õpib kokku 24 000 õpilast ning kõrghariduses ca 46000 üliõpilast. Vt selle kohta „2018/2019 õppeaasta arvudes“ (kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/2018- 2019_oppeaasta_arvudes.pdf) ning haridusstatistika portaalist: https://www.haridussilm.ee/. 112 Kultuuripärandi säilitamine (erandiga AutÕS §-s 20 tehtud muudatused)  Erandist kasusaajad Kasusaajateks on kultuuripärandiasutused290.  Õiguste omajad Kultuuripärandiasutuste poolt saab kultuuripärandi säilitamise eesmärgil kasutada erinevaid teoseliike ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte, seega on puudutatud üsna erinevad õiguste omajad, kellelt ei pea õiguste objekti vabaks kasutamiseks luba küsima ega tasu maksma ning eelnõuga ei ole plaanis muuta kehtivat süsteemi.  Üldsus Kultuuripärandi säilitamise eesmärgil teevad kasusaajad erandist koopiaid ja olulisel määral on see vajalik just massdigiteerimise projekte silmas pidades. Nende projektide kaudu omakorda tekib üldsusel kultuuripärandile senisest suurem ligipääs. 6.1.3.2. Kaasnev mõju Kaasnevate mõjude puhul on erinevate erandite lõikes vastavad hinnangud koondada, millest lähtutakse ka allolevas jaotuses.  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju ilmneb ennekõike haridussüsteemis, teaduses ja kultuurivaldkonnas. Haridus- ja kultuuripärandiasutuste võimalused kasutada teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte paranevad ja suureneb õiguskindlus ka piiriülest kasutamist nõudvates olukordades. See omakorda parandab üldsuse võimalusi kultuuripärandiga tutvuda ning haridusvaldkonnas õppeaineid paremini omandada.  Majanduslik mõju Majanduslik mõju ilmneb esiteks ettevõtluskeskkonnas ja ettevõtete tegevuses, seda eriti, kui see puudutab üldise teksti- ja andmekaeve erandit. Uue erandi alusel on ka ettevõtetel võimalik teksti- ja andmekaeve meetodeid kasutades analüüsida suuri andmehulki erinevates eluvaldkondades ja eri eesmärkidel, näiteks keerukate äriotsuste tegemisel ja uute rakenduste või tehnoloogiate arendamisel. See parandab ettevõtjate õiguskindlust ja võib eeldada positiivset mõju ettevõtete tegevusele. Teiseks omavad kõikide eranditega pakutavad võimalused mõju infoühiskonna arengule, seda nii läbi kultuuripärandiasutuste digiteerimisprojektide kui teksti- ja andmekaeve erandi puhul ka erinevate eraõiguslike juriidiliste isikute või ka avaliku sektori läbiviidavate projektide kaudu. Halduskoormusele ei ole olulist mõju ette näha, sest eelnõuga reguleeritavate vaba kasutuse juhtude puhul ei ole isikutele ette näha täiendavat märkimisväärset aruandluskohustust ega 290 Vt nende kohta eespool punktis 6.1.1.1. 113 muid selliseid koormavaid kohustusi. Teksti- ja andmekaeve üldise erandi puhul võib küll õiguste omaja kõnealuse vaba kasutuse välistada, mis ei võimalda erandist kasusaajal (olgu selleks siis mõni ettevõtja või avalik-õiguslik isik) konkreetset sisu vastavalt enam kasutada. Selliste välistuste haldamine võib eelduslikult kaasa tuua teatava halduskoormuse, kuid eelnõuga sellisteks kasutusteks antav õiguskindlus on proportsionaalselt suurema kaaluga, samuti ei ole võimalik ette näha, kui paljud õiguste omajad üldse hakkavad pakutavat võimalust kasutama ning oma sisu teksti- ja andmekaeveks kasutamist välistama. 6.1.3.3. Mõju olulisus Teksti- ja andmekaeve erand (eelnõuga AutÕS-i lisatud §-d 191 ja 192).  Mõju vahetu sihtgrupp Eramdist kasusaajateks on nii teadus- ja kultuuripärandiasutused291 ning potentsiaalselt ka kõik muud era- ja avaliku sektori asutused, seega on tegemist laia isikute ringiga. Küll aga on täpselt teadmata, millised asutused konkreetselt nendele eranditele tuginedes erinevaid projekte ellu viivad. Seega võib sihtrühma potentsiaalset suurust hinnata keskmiseks.  Mõju ulatus Teksti- ja andmekaeve näol ei ole tegemist väga sageli kasutatava tegevusega, kuid see sõltub kindlasti ka konkreetsest asutusest. Nii näiteks võib eeldada, et teadusasutused ja suuremad tehnoloogiasektori asutused, ka pangad või farmaatsiaettevõtjad, seda tihemini kasutavad. Palju on oma huvi vastava tehnoloogia kasutamise vastu üles näidanud keeleressursside uurimisega seotud asutused (nt Eesti Keeleressursside Keskus). Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programmi „Eesti keel ja kultuur digiajastul 2019–2027“ kohaselt on programmi üldine eesmärk toetada eesti keele ja kultuuri säilimist, kasvatada ja tugevdada eesti keele ja kultuuri alast teadus- ja arendustegevuse võimekust Eesti teaduse ning laiemalt kogu ühiskonna arengu toetamisel vastavalt valdkondadega seotud strateegiatele. Üheks alaeesmärgiks on juurutada digitaalsete vahendite kasutamist teadustöös. Digitaalne mõõde avaldub dokumendi kohaselt mitmes aspektis, muu hulgas andmeanalüüsi vahendites ja meetodites, nüüdisaegse teksti- ja andmekaeve võimaluste rakendamises, komplekssete tulemuste visualiseerimises, eri valdkonna andmete ristkasutuses, lõpetades tulemuste kättesaadavaks tegemise viisiga. Programmi üks eesmärke on toetada eesti keele ja kultuuri alases TA-tegevuses uute ja innovaatiliste lähenemiste, meetodite ning vahendite juurutamist ning tõsta humanitaarteadlaste digipädevust292. Kuna muudatused ei sisalda endas piiranguid, vaid vastupidi, loovad uusi võimalusi, siis ilmselt ei kaasne sihtrühmale kohanemisraskusi, vaid avarduvad arendus- ja tegevusvõimalused. Seega võib mõju ulatust hinnata väikeseks.  Mõju sagedus 291 Vt selle kohta eespool. 292 Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul 2019– 2027“, lk 3. Kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_keel_ja_kultuur_digiajastul_2019-2027.pdf. 114 Mõju sagedust saab hinnata pigem keskmiseks. Eelduslikult on sidusgruppidel kohanemiseks vajalike tegevuste sagedus väike. Kuid kaasnev kaudne mõju võib olla suur teatud asutustele, kes asuvad andmekaevet enda töös igapäevaselt kasutama, . Seega võib mõju sagedust pidada koondina keskmiseks.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eelnõu koostajate hinnangul on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike, kuna regulatsiooniga paraneb paljude asutuste õiguskindlus teksti- ja andmekaeve erandist kasusaajatel, mistõttu aitab erand luua eelduslikult nii majanduslikku kui teaduslikku lisaväärtust. Digitaalne ja piiriülene õppetöö (eelnõuga AutÕS §-s 19 tehtud muudatused).  Mõju vahetu sihtgrupp Kasusaajateks on haridusasutused, samuti nende õpilased, kelle õppetegevuse toetamiseks ja õpitava paremaks omandamiseks see erand on ette nähtud293. Arvestades haridusasutuste ning õpilaste suurt hulka ühiskonnas, võib mõju sihtrühma pidada suureks.  Mõju ulatus Muudatusega ei kaasne sihtrühmale tarvidust enda tegevust põhimõtteliselt muuta või teha pingutusi uue olukorraga kohanemiseks. Pigem muutub õppe- ja õpetamisprotsess ladusamaks ning sihtrühmale kaasneb positiivne mõju. Seetõttu võib mõju ulatust pidada pigem väikeseks.  Mõju sagedus Arvestades haridusasutuste ja nende õpilaste hulka, võib mõju sagedust pidada suureks.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Õiguste omajate puhul võib välja tuua asjaolu, et tegemist on erandiga, mida neile ei kompenseerita. Sõltuvalt tegeliku kasutuse mahust võib olla mingil hetkel vaja luua õiguste omajatele vastav täiendatud kompensatsioonimehhanism (lisaks kehtiva AutÕS § 271 lõike 1 alusel toimuvale hüvitamisele). Kultuuripärandi säilitamine (erandiga AutÕS §-s 20 tehtud muudatused).  Mõju vahetu sihtgrupp Vahetuks sihtgrupiks on erandist kasusaajad ehk kultuuripärandiasutused294. Mõju sihtrühma võib pidada pigem väikeseks.  Mõju ulatus Muudatused lihtsustavad asutuste tööd ning loovad erandi rakendamise näol paremaid võimalusi pärandi talletamiseks ning taaskasutamiseks. Tarvidust uue regulatsiooniga 293 Vt selle kohta eespool punktis 6.1.3.1. 294 Vt nende kohta ülal punktis 6.1.1.1. 115 kohaneda ning ühtlasi oma tegevuse suunitlust muuta ei ole, avalduv mõju on lisaks positiivse loomuga. Seega võib hinnata mõju ulatust pigem väikeseks.  Mõju sagedus Riigi hallatavates mäluasutustes on kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandi objekti, mis väärivad digiteerimist, praeguseks on nendest digiteeritud ca 10%295. Eesmärk on teha digitaalselt kättesaadavaks kuni kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist. Ka „Eesti infoühiskonna arengukava 2020“ eesmärgiks on toetada Eesti kultuuripärandi digiteerimist, digitaalsena säilitamist ja selle digitaalsel kujul (sh avaandmetena) kättesaadavaks tegemist296. Näiteks Eesti Rahvusraamatukogu teostab kogude terviklikkuse, säilimise ja juurdepääsu loomise eesmärgil teavikute plaanipärast reprodutseerimist iga-aastase reprodutseerimiskava alusel297. Seda, kui sageli kultuuripärandiasutused oma kogudesse kuuluvaid materjale erandi alusel kopeerivad, ei ole täpselt võimalik hinnata, kuid eelduslikult on mõju ulatus keskmine.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eelnõu koostajate hinnangul on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike, kuna regulatsiooniga ei tehta põhimõttelisi muudatusi juba kehtivasse õigusesse ning senise kogemuse põhjal ei ole ebasoovitavaid mõjusid üheselt võimalik välja tuua. Kuna tegemist on vaba kasutusega, mis puudutab vaid reprodutseerimisõigust, siis võib vajalik olla jätkuv selgitamine (eriti digiteerimisprojektide puhul), et konkreetne erand puudutab vaid kopeerimist, mitte kopeeritud sisu tegemist üldsusele kättesaadavaks, milleks on võimalused kas teiste erandite kohaselt (nt AutÕS § 20 lõiked 3 ja 4) või õiguste omajalt saadud loa alusel. Autoriõiguse seisukohast hästitoimiva turu saavutamiseks tehakse eelnõuga järgmised muudatused (punktid 6.1.4–6.1.6). 6.1.3. Ajakirjandusväljaannete kirjastajatele garanteeritakse kaitse veebis infoühiskonna teenuse osutajate poolt toimuva kasutuse puhul uue autoriõigusega kaasneva õiguse loomisega. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VIII peatükis, millele on lisatud § 732. 6.1.4.1. Sihtgrupp  Ajakirjandusväljaannete kirjastajad Peamiseks sihtgrupiks on ajakirjandusväljaannete kirjastajad, kes on eelnõu kohaselt uueks autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaks. Eesti Meediaettevõtjate Liidu andmetel on nende liikmeteks mitmed erinevad kirjastajad, kes annavad välja 4 päevalehte, on 7 nädalalehe väljaandjad, 18 maakonnalehte jms. Lisaks suurtele väljaandjatele (AS Ekspress Meedia, AS Postimees Grupp, AS Õhtuleht Kirjastus, AS Äripäev), on tegevad ka mitmed väiksemad, 295 Vt selle kohta kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava, lk 5. 296 Vt selle kohta pikemalt kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava, lk 4. 297 Vt nt 2020. aasta reporodutseerimiskava: https://www.nlib.ee/et/kogud. 116 näiteks SA Ajaleht Eesti Kirik, OÜ SKP Media, Nord print OÜ, SA Kultuurileht, OÜ Harjumaa Ühinenud Meedia, OÜ Saaremaa Raadio jne298.  Ajakirjanikud Teiseks sihtgrupiks on ajakirjanikud ning muud sisuloojad (nt fotograafid), kes ajakirjandusväljaannete juures töötavad kas töölepinguga või muu tsiviilõigusliku lepinguga (nt töövõtuleping, käsundusleping). Eesti Ajakirjanike Liidu koostatud avalikus nimistus on ainult need ajakirjanikud, kes on andnud oma nime avalikustamiseks nõusoleku, neid on ligi 200299. Eesti Pressifotograafide Liidu liikmeid on ca 60300. Lisaks tegutsevad Eestis veel Eesti Noorte Ajakirjanike Selts (ca 50 liiget), Teadusajakirjanike Selts (23 liiget), Spordiajakirjanike Liit (68 liiget), Eesti Filmiajakirjanike Ühing (25 liiget) jms301.  Ajakirjandusväljaannete kasutajad Uue kaasneva õiguse kohaselt peavad ajakirjandusväljaannete sisu kasutamise eest hakkama vastutama erinevad infoühiskonna teenuse osutajad, kes selle teenuse pakkumiseks väljaannetest koopiaid teevad või teevad sisu üldsusele kättesaavaks. Selliste kasutajatena võib nimetada uudisteagregaatoreid (nt Yahoo News, Google News), otsingumootoreid, ka suhtlusplatvorme. Uuringute kohaselt leiavad ligi pooled kasutajad (47%) otsitava info kõnealuste kanalite pakutavatest allikatest ning ajakirjandusväljaande veebilehte ei külasta302.  Üldsus Kõnealuse uue õiguse loomise eesmärgiks on usaldusväärse teabe kättesaadavuse suurendamine ning vaba ja pluralistliku ajakirjanduse jätkusuutlikkuse kindlustamine. Kui oma sisu kasutamise eest on väljaannetel võimalus saada õiglast tasu ning seeläbi kindlustada tegevuse jätkamine, siis on ka üldsusel suuremad võimalused pääseda paremini ligi mitmekesisele ja kvaliteetsele ajakirjandusele. 6.1.4.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju ilmneb ennekõike töösuhetest. Paraneb ajakirjandusväljaannete positsioon oma sisu turustamisel ning ka ajakirjanike olukord. Väljaanded saavad oma sisu eest õiglast tasu ning samamoodi on õiglasele osale sellest tasust õigus ajakirjanikel, vastavad kokkulepped tuleb tööandjal ja -võtjal vastavas sektoris saavutada. 298 Vt selle kohta täpsemalt Eesti Meediaettevõtjate Liidu kodulehelt: https://meedialiit.ee/liikmed/. 299 Vt selle kohta Eesti Ajakirjanike Liidu kodulehelt: https://www.eal.ee/liikmed.html. 300 Vt selle kohta Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehelt: https://www.epfl.ee/wordpress/liikmed/. 301 Vt selle kohta pikemalt „Meediapoliitika olukorra ja arengusuundade Uuring“ (koostajad Ragne Kõuts- Klemm, Halliki Harro-Loit, Indrek Ibrus jt), lk 31. Kättesaadav: https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/aruanne-24- 03-2019-7.pdf. 302 Vt selle kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 157. Vt ka sama dokumendi juurde kuuluv lisa (Annex) 13A p 185 „Eurobarometer data on consumer's habits when accessing news online“. Eestis sellist uuringut ei ole tehtud, küll leiab teavet eri infokanalite olulisuse kohta dokumendist „Meediapoliitika olukorra ja arengusuundade uuring“ (koostajad Ragne Kõuts-Klemm, Halliki Harro-Loit, Indrek Ibrus jt), lk 62. Ingliskeelseid sotisaalmeediakanaleid näiteks kasutab päevakajalise info saamiseks ligi kolmandik inimesi, eestikeelseid uudisteportaale ca 70% inimesi. Kättesaadav: https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/aruanne-24-03-2019-7.pdf. 117   Majanduslik mõju Majanduslik mõju ilmneb esiteks ettevõtluskeskkonnas ja ettevõtete tegevuses, kuna ajakirjandusväljaanded kui uute varaliste õiguste omajad saavad oma sisu eest õiglast tasu küsida infoühiskonna teenuse osutajatega (sisu kasutajad) vastavaid kokkuleppeid sõlmides. Teiseks avaldavad muudatused mõju infoühiskonna arengule, kuna eelnõu kohaselt peavad infoühiskonna teenuse osutajad, kui nad vahendavad ajakirjandusväljaannete sisu, saama selle sisu kasutamiseks loa. See võib mõjutada vahendatava sisu kättesaadavust ja hulka. Halduskoormusele on mõju asjaolul, et ajakirjandusväljaannete sisu vahendamiseks peavad infoühiskonna teenuse osutajad saama loa õiguste omajalt. Seega peavad toimuma läbirääkimised ehk peab saavutama kokkuleppe litsentsi tingimustes. 6.1.4.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Kasusaajateks on ajakirjandusväljaannete kirjastajad ning samuti ajakirjanikud303. Arvestades ettevõtjate ja kõigi töötajate suurt hulka võib mõju vahetut sihtrühma pidada kogu ühiskonna võrdluses pigem väikeseks.  Mõju ulatus Mõju ulatuse saab kindlaks määrata siis, kui on teada, millisel määral ajakirjandusväljaanded hakkavad neile garanteeritud uute õiguste pinnalt infoühiskonna teenuse osutajatega lepinguid sõlmima. Eeldades, et lepingu osapoolte käitumine peale muudatust oluliselt ei muutu, võib hinnanguliselt pidada mõju ulatust pigem väikeseks.  Mõju sagedus Konkreetse lepingu läbirääkimise protsess võib toimuda pikema aja vältel, kuid siiski on tõenäoline, et lepinguid ei ole väga palju ning seega saab mõju sagedust hinnata pigem väikeseks.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Ebasoovitavate mõjude risk on teataval määral olemas. Kuigi ajakirjandusväljaannetele on garanteeritud uued varalised õigused, siis võivad teatud infoühiskonna teenuse osutajatega läbirääkimised nende õiguste kasutamiseks osutuda keeruliseks ja aeganõudvaks. Prantsusmaa oli esimeste riikide hulgas, kellel kõnealuse direktiivi ajakirjandusväljaannete kaitset puudutav regulatsioon oma õigusesse üle võetud (juba aastal 2019). Esimesena reageeris Google, kes soovis jätta Prantsusmaa territooriumil kõigis oma teenustes otsingutulemuseks ajakirjandusväljaannete puhul vaid pealkirja ja lingi allikale, lühikokkuvõtet kuvamata. See kuvatakse vaid juhul, kui väljaanne ise on vastavat soovi avaldanud ning tasu maksmata304. 303 Vt selle kohta eespool punktis 6.1.4.1. 304 Vt selle kohta Google’i blogipostitus SIIN ning Näide, mis muutub. Taustaks ka: How Google invests in news. 118 Nüüdseks on Prantsusmaa konkurentsiamet otsustanud, et läbirääkimised peaksid siiski toimuma ja ajakirjandusväljaannete kasutamise eest peaks tasu maksma305. Tuleb tähele panna ka ajakirjanike huvidega arvestamist, kuna eelnõu kohaselt peavad ajakirjandusväljaannetes avaldatud teoste autorid saama asjakohase osa tulust, mida ajakirjandusväljaande kirjastaja saab infoühiskonna teenuse osutajatelt nende ajakirjandusväljaande kasutamise eest. Samas on ajakirjanikel olemas mitmeid esindusorganisatsioone, kes oma liikmete huvide eest seista aitavad. 6.1.4. Platvormipakkujatele luuakse vastutuse erirežiim ja kehtestatakse täiendavad kohustused seoses platvormiteenuse kasutajate poolt üles laaditud õiguste objektidega. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VII peatükis, millele on lisatud uus, 4. jagu asjaomase regulatsiooniga. Platvormipakkuja paneb toime teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti üldsusele edastamise või kättesaadavaks tegemise, kui ta annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud sisule. Platvormipakkuja vastutab sellise tegevuse eest, kui sisule on antud juurdepääs õiguste omaja loata ning platvormipakkuja ei rakenda AutÕS § 579 lg-s 3 sätestatud meetmeid. 6.1.1.1. Sihtgrupp  Õiguste omajad Muudatus mõjutab kõiki autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaid, kellel on huvi oma õigusi internetikeskkonnas jõustada, ning neid esindavaid organisatsioone306. Digitehnoloogiate arengu tulemusel on internet muutunud üheks peamiseks keskkonnaks autoriõiguste ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu levitamiseks. Samas eksisteerib praegu nn väärtuslõhe, kus sisu kättesaadavaks tegemine teenuse kasutajate poolt toob olulist tulu küll platvormipakkujatele, kuid mitte nende õiguste omajatele307. Eeltoodu tuleneb eelkõige asjaolust, et kuivõrd õiguste objekte teevad veebilehtedel kättesaadavaks teenuse kasutajad, siis teenusepakkuja ei vastuta sellise kättesaadavaks tegemise eest ning kohustab sisu üksnes kõrvaldama õiguste omaja igakordse teavituse esitamisel. Samal ajal, niivõrd kui õiguste objekt on teenuse kaudu kättesaadav, lisab see teenusele väärtust, köidab täiendavat publikut ning võimaldab platvormipakkujal teenida tulu teenusele ligipääsu müümise või reklaamide näitamise teel. Seejuures platvormipakkujatel ei ole kohustust, ega seega paljudel juhtudel ka huvi, omandada õiguste omajatelt litsents neile kuuluva sisu kättesaadavaks tegemiseks308. Muudatus, mille kohaselt platvormipakkuja vastutab oma kasutajate poolt tehtud üleslaadimiste eest, millega ilma loata edastatakse või tehakse kättesaadavaks õiguste objekte, kannab 305 Vt selle kohta 09.04.2020 otsus nr 20-MC-01, kättesaadav: https://www.autoritedelaconcurrence.fr/fr/decision/relative-des-demandes-de-mesures-conservatoires- presentees-par-le-syndicat-des-editeurs-de. 306 Vt õiguste omajate kohta eespoolt. 307 Vt ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 138. 308 Vt ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 138-139. 119 eesmärki suunata platvormipakkujaid omandama õiguste omajatelt luba sisu kättesaadavaks tegemiseks ja edastamiseks. Seeläbi paraneb oluliselt õiguste omajate võimalus saada tasu neile kuuluva sisu jagamise eest sisujagamisplatvormide kaudu. Lisaks tuleb arvestada, et platvormipakkujate täiendav kohustus kaitstud sisu kõrvaldada vähendab oluliselt sellise sisu kättesaadavust, mille eest õiguste omajad ei saa hüvitist, suunates tarbijaid kasutama selliseid teenuseid ja sisu tarbimise viise, mis tagavad õiguste omajatele õiglase hüvitise.  Platvormipakkujad Eelnõu koostamise hetkel on Eestis eelduslikult registreeritud vähem kui 5 platvormipakkuja definitsioonile vastavat teenusepakkujat. Justiitsministeeriumi tellimusel on advokaadibüroo KPMG Law ja KPMG Baltics teinud analüüsi hindamaks, millised Eesti teenusepakkujad kvalifitseeruvad platvormipakkujateks DSM-direktiivi art 17 kohaselt.309 Nende hinnangu kohaselt saaksid Eesti ettevõtetest platvormipakkuja definitsioonile vastata ettevõtjad Lolsol OÜ (www.annaabi.ee), Upload OÜ (www.upload.ee), Abi24 OÜ (www.iha.ee) ja Sportfoto OÜ (www.sportfoto.com) juhul, kui leida, et nad võimaldavad ligipääsu „suurele hulgale“ kaitstud sisule310. See, mida pidada suureks hulgaks, sõltub direktiivi art 2 punkti 6 tõlgendusest. Direktiivi preambuli p 62 kohaselt peaks platvormipakkuja definitsioon hõlmama üksnes selliseid teenusepakkujaid, millel on oluline roll veebisisu turul ja mis konkureerivad teiste veebisisuteenustega sama publiku pärast. Selline selgitus viitab, et teenuseosutajad, kelle veebilehe külastajate arv on niivõrd madal, et nad märkimisväärselt ei moonuta asjakohast veebisisu teenuse turgu, ei kvalifitseeru platvormipakkujaks. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu dokumendis on toodud välja, et sellise definitsiooniga võivad olla hõlmatud teenusepakkujad, mida kasutavad miljonid inimesed ning kus igapäevaselt laaditakse üles vähemalt sadu faile311. Seega on võimalik, et ükski Eesti teenuseosutaja ei kvalifitseeru praegu platvormipakkujaks. KPMG analüüsi koostajate hinnangul ei teki ettenähtavas tulevikus Eestis uusi teenuseosutajaid, kes kvalifitseeruksid platvormipakkujaks312. Vaatamata eeltoodule leidub eelduslikult kuni mõnisada välisriigi teenusepakkujat, kes osutavad teenust ka Eesti territooriumil ja kellele see regulatsioon kohaldub.  Platvormiteenuse kasutajad Platvormiteenuse kasutajad hõlmavad nii platvormipakkuja veebilehtedele sisu üleslaadijaid kui ka sellise sisu tarbijaid. Platvormiteenuseid kasutab valdav enamus Eesti elanikkonnast. Näiteks rahvusvahelise uuringu Global State of Digital313 kohaselt külastab sotsiaalmeediakanaleid rohkem kui pool elanikkonnast (55%, 720 000 inimest). Muudatus mõjutab oluliselt sisu kättesaadavust sisujagamisplatvormidel. Selleks et kasutajad saaksid laadida üles kolmanda isiku õigustega kaitstud sisu, peavad platvormipakkujad oma vastutuse 309 „Analüüs Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/790 art 17 kohaldamise kohta Eesti ettevõtjatele“ (edaspidi KPMG analüüs), 16.12.2019, Advokaadibüroo KPMG Law ja KPMG Baltics, kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/analuus-dsm-direktiivi-kohaldamise-kohta-eesti-ettevotjatele_ab- kpmg-law-ja-kpmg-baltics_16.12.2019.pdf. 310 KPMG analüüs, lk 1. 311 Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 152, alapunkt 466. Tegemist ei ole Euroopa Komisjoni suunisega selle kohta, kuidas „suure hulga“ kriteeriumit tuleks tõlgendada, kuid võib anda aimu sellest, milliseid teenusepakkujaid peaks see hõlmama. 312 KPMG analüüs, lk 1. 313 We Are Social ja Hootsuite. Kättesaadav: https://milos.ee/eestlaste-interneti-ja-sotsiaalmeedia-kasutus/. 120 välistamiseks omandama õiguste omajatelt vastava loa. Olukorras, kus platvormipakkuja on loa omandanud, võimaldab selline luba eelnõuga lisatava AutÕS §-s 579 lg 2 kohaselt ka teenuse kasutajatel loaga hõlmatud ulatuses kaitstud sisu platvormipakkuja veebilehele üles laadida (kui selline tegevus ei toimu ärilisel eesmärgil või ei too olulist tulu). Selle tulemusel suureneb oluliselt lubade hulk, mis võimaldavad kasutajatel sisu õiguspäraselt üles laadida, mis omakorda stimuleerib sisu kättesaadavust ja tarbimist. 6.1.1.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju võib ilmneda ennekõike seoses põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega. Muudatuse peamine põhjus tuleneb asjaolust, et õiguste omajatel puuduvad kehtiva regulatsiooni alusel paljudel juhtudel tõhusad meetmed piiramaks, kuidas nende õigustega kaitstud sisu internetikeskkonnas levitatakse, kuna tihti ei tee kaitstud sisu kättesaadavaks teenusepakkujad, vaid teenuste kasutajad. Õiguste jõustamise kasutajate vastu teeb keeruliseks asjaolu, et puudub tõhus mehhanism, mis võimaldaks hoida ära rikkumiste toimepanemist kasutajate poolt ning toime pandud rikkumiste korral on rikkuja isiku tuvastamine keeruline. Seejuures, kuigi rikkumisi on palju, siis üksiku rikkumisega tekitatud kahju on sageli väga väike, mistõttu õiguste jõustamisega kaasneksid ebaproportsionaalsed kulud. Tulenevalt InfoTS § 10 lg-st 1 ei vastuta kasutajate üles laaditud sisu eest üldjuhul ka teenuseosutajad. Õiguste omajad saavad küll esitada teenuseosutajale taotluse õigusi rikkuva sisu kõrvaldamiseks, kuid arvestades üleslaadimiste suurt arvu, on selliste taotluste esitamine igakordse üleslaadimise korral kulukas ja ebapiisav tagamaks, et kaitstud sisu ei oleks kättesaadav.314 Seega ei ole õiguste omajatel võimalik oma põhiseaduse §-st 32 tulenevaid õigusi tõhusalt jõustada olukorras, kus kaitstud sisu teevad kättesaadavaks teenuse kasutajad. Samuti ei saa õiguse omajad kasutajate poolt üles laaditud sisu eest paljudel juhtudel õiglast hüvitist, kuivõrd nii kasutaja kui teenuseosutajaga puudub vastav litsentsileping ning teenuseosutajal puudub kohustus õiguste omajaga jagada tulu, mida nad teenivad kasutajate poolt kättesaadavaks tehtud sisu näitamise eest. Muudatus, millega platvormipakkuja paneb toime teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise, kui ta annab üldsusele juurdepääsu tema kasutajate poolt üles laaditud sisule, tähendab, et platvormipakkuja vastutab tema kasutajate poolt üles laaditud sisu kättesaadavaks tegemise või edastamise eest, juhul kui ta ei võta vajalikke samme tagamaks, et õiguste omajate õigusi rikkuv sisu ei oleks üldsusele juurdepääsetav. Eeltoodu tulemusel väheneb oluliselt kasutajate poolt üles laaditud õiguste omajate õigusi rikkuva sisu kättesaadavus, kuivõrd vastutusest vabastamiseks: 1) peab platvormipakkuja omandama õiguste omajatelt loa, mis lubab sisu üles laadida, tagades selle eest õiguste omajatele õiglase hüvitise, või 2) kui sellist luba ei ole, peab platvormipakkuja tagama, et tema veebilehtedele ei laetaks üles kaitstud sisu, mille kohta talle on esitatud asjakohane teave. See võimaldab õiguste omajatele kontrolli selle üle, millist nende õigustega kaitstud sisu sisujagamisplatvormidel kättesaadavaks tehakse. 314 Vt ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 140 ning 142. 121 Kui platvormipakkuja oma kohustusi ei täida, võivad õiguste omajad kasutaja poolt sisu õigusvastase edastamise või kättesaadavaks tegemise korral esitada nõude platvormipakkuja vastu, kelle veebilehel selline tegevus toime pandi. Võrreldes kasutajatega on platvormipakkujad kergesti tuvastatavad ja nende toime pandavate rikkumiste hulk võib paljudel juhtudel olla oluliselt suurema ulatusega, kui üksikute kasutajate puhul, mistõttu see võimaldab õiguste omajatel oma õigusi lihtsamini jõustada. Seega on tegemist õiguste omajate jaoks väga olulise ja kestva positiivse mõjuga nende õiguste kaitsel, kuivõrd õigusvastaste üleslaadimiste arv suurtel platvormidel väheneb drastiliselt ning õiguste jõustamine muutub sellistel platvormidel tunduvalt kergemaks. Negatiivse mõjuna võib muudatuse tulemusel olla piiratud teenuse kasutajate põhiõigused (ennekõike väljendusvabadus). Samuti tekitab muudatus olulise ja kuluka halduskoormuse kasvu platvormipakkujatele (vt selle kohta allpool).  Majanduslik mõju Majanduslik mõju ilmneb esiteks ettevõtluskeskkonnas ja ettevõtete tegevuses. Väga oluline positiivne majanduslik mõju kaasneb muusikasektorile, kus on kõrge valmisolek sisu litsentsimiseks sisujagamisplatvormide kaudu315. Teatud positiivne majanduslik mõju kaasneb eelduslikult ka kõigile teistele loomevaldkonna sektoritele nii kaitstud sisu täiendava litsentsimise kui ka tõhusama õiguse jõustamise näol. Eelduslikult on õiguste omajatele kohase tasu tagamine suurtel veebiplatvormidel omakorda positiivse mõjuga loometegevuse hulgale ja kvaliteedile. Kõnesoleva muudatuse peamisi eesmärke on suunata platvormipakkujaid omandama õiguste omajatelt lubasid, mis võimaldaks kasutajatel platvormi kaudu edastada või teha kättesaadavaks teoseid ning autoriõigusega kaasneva õiguse objekte. See stimuleerib platvormipakkujate ja õiguste omajate vahelist koostööd loomaks paremaid lahendusi õiguste objektide kasutamist võimaldavate lubade omandamiseks. Seega, selline lahendus lihtsustab oluliselt platvormipakkujate jaoks ligipääsu litsentsidele, võimaldamaks neil ning nende kasutajatel üles laadida kolmanda isiku õigustega kaitstud sisu ja seeläbi suurendades teenusega pakutavat väärtust. Teiseks omavad muudatused mõju infoühiskonna arengule. Muudatuse tulemusel tekkiv õiguste omajate ja platvormipakkujate vahelise koostöö kasv aitab eelduslikult standardisda litsentside andmise protseduuri. Nii platvormipakkujatel kui ka KEO-del ning õiguste omajatel on huvi, et sisu litsentsimine oleks võimalikult tõhus ja mugav, mis loob soodsa pinnase selleks, et enamikes loomevaldkonna sektorites tekiksid modernsed lahendused sisu edastamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks vajalike litsentside soetamiseks. See lihtsustab ka KEO-de ja õiguste omajate tegevust litsentside kättesaadavaks tegemisel. Erinevate osapoolte halduskoormusele mõjuvad muudatused mitmel moel. Selleks, et muudatuse tulemusel loodav süsteem tagaks õigusi rikkuva sisu kõrvaldamise platvormipakkujate veebilehtedelt, peavad õiguste omajad või neid esindavad organisatsioonid 315 Vt ka Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 151. 122 tegema platvormipakkujatele kättesaadavaks teatud teabe (eelkõige kaitstud sisuga seotud nn sõrmejäljed), mis võimaldaks platvormipakkujal täita temal lasuvaid kohustusi. Sellisele täiendavale kohustusele vaatamata halduskoormus õiguste omajatele või neid esindavatele organisatsioonidele regulatsiooni tulemusel väheneb, kuivõrd kaob ära vajadus pidevalt monitoorida, kas platvormiteenuse veebilehele on üles laaditud nende õigusi rikkuvat sisu ning esitada sellise sisu kõrvaldamiseks igakordne taotlus. Platvormipakkujale kaasnevad olulised kulud, täitmaks kõnesoleva muudatusega kaasnevaid kohustusi. Võrreldes senini kehtinud regulatsiooniga, hakkab platvormipakkuja vastutama oma kasutajate poolt tehtud üleslaadimiste eest, millega edastatakse või tehakse kättesaadavaks autoriõigusega või sellega kaasnevate õigustega kaitstud sisu, niivõrd kui selline üleslaadimine on tehtud õiguste omaja loata. Vastutusest vabanemiseks peab platvormipakkuja võtma täiendavaid meetmeid, milleks on AutÕS § 579 lg 3 kohaselt kohustus: 1) teha suurim võimalik pingutus, et saada õiguste omajatelt luba sisu üleslaadimiseks; 2) rangeid majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõudeid järgides tagada, et konkreetne teos või autoriõigusega kaasneva õiguse objekt, mille kohta teenuseosutaja on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks kättesaadav; 3) pärast õiguste omajalt piisavalt põhjendatud teate saamist kiiresti muuta teatatud teos või autoriõigusega kaasneva õiguse objekt kättesaamatuks või kõrvaldada oma veebilehelt ning takistada teatatud teose või autoriõigusega kaasneva õiguse objekti üleslaadimine tulevikus. Lisaks eeltoodule kaasneb platvormipakkujatele kohustus: 4) anda õiguse omajale viimase taotlusel piisavalt teavet platvormipakkuja ja õiguste omaja vahelise litsentsilepinguga hõlmatud sisu kasutamise kohta ning oma vastutuse välistamiseks rakendatavate nõuete täitmise kohta (AutÕS § 5712 lg 1); 5) kehtestada tõhus ja kiire kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise protseduur, mida tema teenuse kasutajad ja õiguste omajad saaksid kasutada siis, kui tekivad vaidlused kasutajate poolt üles laaditud sisu kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes (AutÕS § 5711 lg 1); 6) teavitada teenuse tingimustes kasutajaid sellest, et nad võivad platvormipakkuja veebilehel kättesaadavaks tehtud teoseid ja muud sisu kasutada vastavalt autoriõiguse seaduses kehtestatud eranditele (AutÕS § 5712 lg 2). Selline halduskoormuse kasv toob kaasa olulise täiendava ressursikulu, sh võib olla vajalik sisu automatiseeritud filtreerimistehnoloogia kasutuselevõtmine, raporteerimissüsteemi loomine (mis võimaldaks õiguste omajatel ja kasutajatel esitada kaebusi, kui nende õigusi on rikutud) ning kaebuste lahendamiseks vajalike tehnoloogiliste lahenduste ning kompetentsi loomine. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt kaasnevad sisutuvastustehnoloogiaga kulud alates 900 eurost kuus väikestele platvormidele, kuid võivad mõnede teenusepakkujate hinnangul moodustada ka 5–10% ettevõtte tegevuskuludest316. Neile lisanduvad kulud seoses vaidluste lahendamise protseduuri juurutamisega. Täiendavad kulud vaidluste lahendamisega seoses 316 Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lk 152 ning „Synopsis Report on the Public Consultation on the Regulatory Environment for Platforms, Online Intermediaries and the Collaborative Economy“, kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/full-report-results-public-consultation-regulatory- environment-platforms-online-intermediaries, lk 18. 123 kaasnevad eelkõige täiendava tööjõukulu näol, tagamaks, et otsused selle kohta, kas vaidlustatud sisu tuleks veebilehelt kõrvaldada, oleksid läbi vaadatud inimese poolt. Lisaks tuleb arvestada, et eelnõu sõnastus on mitmete platvormipakkuja kohustuste puhul abstraktne, sätestades kohustuse eesmärgi, kuid jättes kohustuse täpse ulatuse kujundada majandus- või kutsetegevuse valdkonna standardiga. Samuti tuleb kohustuste ulatuse määratlemisel arvestada proportsionaalsuse kriteeriumiga. Selle tulemusel tekib seaduse vastuvõtmise järgselt periood, mil pole üheselt selge, milline on platvormipakkujate kohustuste täpne ulatus, mistõttu võib platvormipakkujal olla keeruline prognoosida, millises mahus tuleb ressursse uute kohustuste täitmiseks suunata. Vähenenud õigusselguse tõttu kaasneb ka täiendav risk kohtuvaidluste tekkeks. Platvormiteenuse kasutajate jaoks majanduslikud mõjud eelduslikult puuduvad. Potentsiaalne negatiivne majanduslik mõju võib ilmneda juhul, kui muudatuse tulemusel lähevad platvormipakkujad üle teenusetasul põhinevale ärimudelile selleks, et hüvitada litsentside soetamise ja halduskoormuse kasvuga kaasnevaid kulusid. Direktiivi art 17 lg 10 alusel läbi viidud dialoogide käigus ei andnud platvormipakkujad siiski teada sellest, et teenuse kasutajatele kaasneksid täiendavad kulud. Käesoleva mõjude analüüsi koostamise hetkel ei ole ka muid andmeid hindamaks, kas ja kuidas võivad platvormipakkujate ärimudelid muudatuse tulemusel muutuda ja milline oleks selle mõju platvormiteenuse kasutajatele. Eelnõuga sätestatakse riiklik järelevalve platvormipakkuja teatud kohustuste täitmise üle, mida teostab TTJA. Selliste vaidluste hulk ei ole eelduslikult liiga suur ning on teostatav TTJA olemasoleva ressursi pinnalt. Kuivõrd platvormipakkuja kvalifitseeruvad Eestis maksimaalselt üksikud teenusepakkujad ning sellist järelevalvet ei ole vajalik teostada tihti, siis nii mõju ulatus kui sagedus on selles osas pigem väike. 6.1.1.3. Mõju olulisus • Mõju vahetu sihtgrupp Õiguste omajad on muudatuse üheks esimeseks vahetuks sihtgrupiks (vt selle kohta eespoolt). Teiseks vahetuks sihtgrupiks on platvormipakkujad, kelle tegevust kõnealused muudatused suurel määral mõjutavad (vt selle kohta eespool). Samas on Eestis asutatud alla 5 eelduslikult uue regulatsiooni kohaldamisalasse jäävat platvormipakkujat, mistõttu ei saa kõnealust sihtgruppi pidada suureks. • Mõju ulatus Arvestades, et platvormipakkujate kulud tõusevad ning muudatustega kohanemiseks on tarvis teha märkimisväärseid jõupingutusi tuleb mõju ulatust antud muudatuse puhul pidada suureks. • Mõju sagedus Muudatus hakkab jõustumise järel mõjutama igapäevaselt platvormipakkujate tegevust, seega võib mõju sagedust pidada suureks.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Muudatustega seoses kaasneb esiteks võimalik negatiivne risk seoses õiguspäraselt üles laaditud sisu kättesaadavuse vähenemisega. Muudatuse tulemusel peab platvormipakkuja 124 oma vastutuse välistamiseks võtma meetmeid, et kaitstud sisu, mille kohta ta on saanud õiguste omajatelt asjakohast ja vajalikku teavet, ei oleks tema veebilehtede kaudu kättesaadav. Sellise kohustuse täitmisel tuleb lähtuda majandus- või kutsetegevuse valdkonna hoolsusnõuetest. On ilmne, et nimetatud kohustuse täitmiseks võtavad platvormipakkujad paljudel juhtudel kasutusele automatiseeritud filtreerimistehnoloogia, millega kõrvaldatakse kasutajate üles laaditud sisu, mis sisaldab kolmanda isiku õigustega kaitstud teoseid või autoriõigusega kaasneva õiguse objekte. Automatiseeritud filtreerimistehnoloogia ei ole käesoleva seadusemuudatuse vastuvõtmise hetkel piisavalt võimekas, et adekvaatselt tuvastada selliseid üleslaadimisi, mis küll sisaldavad kolmandate isikute õigusi, kuid mille üleslaadimine on siiski õiguspärane (näiteks tuginedes vaba kasutamise juhule). Seeläbi võib sisu automatiseeritud filtreerimisel kaasneda ka sellise sisu blokeerimine, mille üleslaadimise õigus kasutajal tegelikult oli. Seda võimendab oht, et maandamaks õigusvaidluse tekkimise riske, võivad platvormipakkujad kõrvaldada kasutaja üles laaditud sisu ka siis, kui kolmanda isiku õiguste rikkumine on vähetõenäoline. Õiguspäraselt üles laaditud sisu blokeerimine piiraks kasutajate väljendusvabaduse teostamist, olles seeläbi vastuolus kasutaja põhiõigustega. Seejuures on sisujagamisplatvormidel keskne roll digitaalse sisu üleilmse leviku võimaldamisel, mistõttu platvormiteenuste osutaja poolne sisu piiramine on teenuse kasutajate põhiõigustele eriti suure mõjuga. Kõnealuste negatiivsete mõjude vähendamiseks ning platvormiteenuse kasutajate põhiõiguste kaitsmiseks sätestab eelnõu järgmised kaitsemeetmed: 1. Kiire ja vähekoormava kaebuste lahendamise mehhanismi loomine. Juhul kui platvormipakkuja blokeerib sisu, mille üleslaadimine on kasutaja hinnangul õiguspärane, peab platvormipakkuja tagama kasutajale võimaluse esitada sellekohane kaebus, mille rahuldamise korral kohustub teenuseosutaja ebakorrektselt blokeeritud sisu uuesti kättesaadavaks tegema (eelnõuga lisatava AutÕS § 5711 lg 1). Platvormipakkuja peab seejuures tagama, et kaebuste esitamine oleks kasutaja jaoks mugav ja lihtne ning esitatud kaebused menetletakse erapooletult, võimalikult tõhusalt ja kiiresti. Otsused, millega üles laaditud sisu kõrvaldatakse või muudetakse üldsusele kättesaamatuks, peavad seejuures olema inimese poolt läbi vaadatud, mis aitab tagada, et kaebuste lahendamisel oleks võimalik sisuliselt hinnata üles laaditud sisu õiguspärasust. 2. Kasutajal peab olema võimalik vaidluse korral pöörduda autoriõiguse komisjoni poole. Patendiameti juures asuv autoriõiguse komisjon lahendab lepitamise teel lepitusseaduses sätestatud korras platvormiteenuse kasutaja ja platvormipakkuja või õiguste omaja vahel tekkivaid vaidlusi seoses küsimusega, kas teose või muu sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu rikub autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. See võimaldab kasutajatele täiendava kohtuvälise vaidluste lahendamise mehhanismi seoses vaidlustega, kas kasutaja poolt sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu on õiguspärane. 3. AutÕS § 579 lg 5 kohaselt peab platvormipakkuja sisuliselt tagama, et filtreerimistehnoloogia kasutamisel võetakse kasutusele täiendavad kaitsemeetmed kasutajate väljendusvabaduse kaitseks. Selline säte toetab direktiivi art 17 lg-s 7 sätestatud eesmärgi saavutamist, mille kohaselt ei tohi platvormipakkujate ja õiguste omajate vahelise koostöö tulemusel muutuda kättesaamatuks kasutajate poolt üles laaditud, 125  sealhulgas erandi või piiranguga hõlmatud teosed või muu materjal, millega ei rikuta autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Eelnõuga sätestatakse ka riiklik järelevalve platvormipakkuja sellise kohustuse täitmise üle. Teiseks ebasoovitavaks mõjuks võib pidada platvormipakkuja halduskoormuse kasvu ning kuludega seotus riske. Kaasnevaid negatiivseid mõjusid aitavad eelnõu kohaselt leevendada järgmised asjaolud: 1. Platvormipakkuja mõiste hõlmab üksnes olulise mõjuga sisujagamise teenuse pakkujaid. Kõnesolev regulatsioon ei peaks kohalduma kõigi teenusepakkujate suhtes, kes teevad kättesaadavaks kasutajate üles laaditud sisu, vaid platvormipakkuja hõlmab üksnes teenuseosutajaid, kelle peamine või üks peamisi eesmärke on talletada ja teha üldsusele ligipääsetavaks suurel hulgal teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu. Seega teenusepakkujad, kelle veebilehele üksnes aeg-ajalt ning juhuslikult laaditakse üles kaitstud sisu, ei ole platvormipakkuja definitsiooniga hõlmatud (näiteks uudisteportaalid, kinnisvaraportaalid, kohtinguportaalid). Seejuures asjaolu, et teenusepakkuja tegevus peab olema suunatud, võimaldamaks ligipääsu „suurele hulgale“ teenuse kasutajate poolt üles laaditud ning kolmanda osapoole õigustega kaitstud sisule, piirab regulatsiooni ulatust veelgi. See tähendab, et vaid üksikud Eesti teenuseosutajad võivad olla kõnesoleva regulatsiooniga hõlmatud. Seejuures uued teenusepakkujad, kes eelduslikult turule sisenevad, ei omanda kohe märkimisväärset rolli veebisisu jagamise turul, mistõttu ka sellised teenusepakkujad ei peaks olema regulatsiooniga hõlmatud. Seega ei kaasne regulatsiooniga uutele teenuseosutajatele olulist barjääri turule sisenemiseks. Samuti ei ole regulatsiooniga hõlmatud teenusepakkujad, kes ei tegutse tulu saamise eesmärgil või kes pakuvad eelnõuga lisatava AutÕS § 578 lg-s 2 viidatud teenuseid – regulatsiooni ei kohaldata selliste teenuseosutajate osas, kes pakuvad mittetulunduslikke veebientsüklopeediaid (nt Wikipedia), mittetulunduslikke hariduslike ja teaduslike eesmärkidega teabehoidlaid (nt Europeana), avatud lähtekoodiga tarkvara arendus- ja jagamisplatvorme (nt GitHub), elektroonilise side seaduse paragrahv 2 punktis 6 defineeritud elektroonilise side teenuseid (see hõlmab nii internetiühenduse teenuse pakkujad (nt Telia ning Elisa) kui ka isikutevahelise side teenuse pakkujad (nt Gmail ja WhatsApp)), internetipõhiseid kauplemiskohti (nt osta.ee), ettevõtjatevahelisi pilveteenuseid (nt Amazoni serveriteenused) ja pilveteenuseid, mille kasutajad saavad sisu oma tarbeks üles laadida (nt DropBox). 2. Uute platvormipakkujate kohustuste hulk on piiratud. Eelnõuga lisatava AutÕS § 5710 sätestab erisused platvormipakkujatele, kelle teenused on olnud Euroopa Liidus kättesaadavad vähem kui kolm aastat, kelle aastakäive on alla 10 miljoni euro ja kelle veebilehte külastas eelneva kalendriaasta andmete põhjal keskmiselt vähem kui viis miljonit üksikkülastajat kuus. Sellised teenuseosutajad ei ole kohustatud võtma kasutusele sisutuvastustehnoloogiat või muud süsteemi, et proaktiivselt takistada kaitstud sisu üleslaadimist. 3. Euroopa Komisjon annab kohustuste sisustamiseks välja suunised. Kuivõrd eelnõu sõnastus on mitmete platvormipakkuja kohustuste puhul abstraktne, annab Euroopa Komisjon platvormipakkujate kohustuste ulatuse sisustamiseks välja suunised, mis 126  töötatakse välja, võttes arvesse majandus- või kutsetegevuse valdkonna standardit. Seeläbi vähendatakse regulatsiooniga kaasnevat õigusselgusetust. 4. Platvormipakkuja kohustused ei tohi tuua kaasa üldse jälgimiskohustuse teket ning kohustuste ulatuse määratlemisel tuleb võtta arvesse proportsionaalsuse kriteeriumit. Mõlemad põhimõtted aitavad piirata platvormipakkuja kohustuste ulatust. Üldise jälgimiskohustuse keeld tähendab mh järgmist: a) „suurima võimaliku pingutuse“ tegemine loa omandamiseks ei eelda, et platvormipakkuja peab ilma õiguste omajalt saadud teabeta olema teadlik platvormile üles laaditud õiguste objektist ja seega omandama selle osas litsentsi; b) õigusi rikkuva sisu kõrvaldamisega seotud kohustused puudutavad üksnes sellist sisu, mille kohta on platvormipakkujale edastatud vajalik teave. Proportsionaalsuse kriteerium tähendab, et eelnõuga lisatava AutÕS § 579 lg-s 3 nimetatud kohustuste ulatus sõltub mh teenuse mahust ja iseloomust, s.t platvormipakkuja kohustused ei tohi tema veebilehtedel toime pandavate õigusrikkumiste hulka arvestades muutuda ebaproportsionaalselt koormavaks. Kolmandaks võimalikuks kaasnevaks riskiks on olukord, kus autoriõiguse komisjoni poole pöördumine muutub niivõrd sagedaseks, et komisjonil puudub vajalik ressurss kõikide taotlustega kiiresti ja tõhusalt tegeleda. Sellisel juhul tuleb võimaldada autoriõiguse komisjonile täiendavad vahendid, et tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse tõhus toimimine. 6.1.2. Reguleeritakse autorilepingutega seotud küsimusi eesmärgiga garanteerida autoritele ja esitajatele õiglase tasu saamine kasutamislepingutega. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VII peatükis, millele on lisatud §-d 491–494. 6.1.6.1. Sihtgrupp  Autorid ja esitajad Eelnõuga garanteeritakse selliste kasutuslepingute puhul, mille üheks lepingupooleks on füüsilisest isikust autor või esitaja, neile täiendavad kaitsemeetmed lepingulistes suhetes. Seega on tegemist küllaltki suure hulga õiguste omajatega, hõlmatud on kõik loovisikud, kes ise (mitte läbi neid esindava KEO) oma teose või esituse kasutamiseks lepingu sõlmivad. Lisaks KEO-de esindatavatele õiguste omajatele (kes võivad teatud juhtudel siiski ka ise olla kasutuslepingu üheks pooleks, kui tegemist ei ole KEO teostatavate õigustega), on autoreid ja esitajaid üsna suur hulk317. 6.1.6.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju 317 Vt näiteks info Kultuuriministeeriumi kodulehelt Eestis tegutsevate tunnustatud loomeliitude kohta (kokku 17), kättesaadav: https://www.kul.ee/et/tunnustatud-loomeliidud. Samuti on Eestis loodud mitmeid asutusi ja organisatsioone, kes ei ole KEO-de liikmed ega tunnustatud loomeliidud, kuid kelle liikmeteks on samuti teatud valdkonna teoste autorid või esitajad. Ning kindlasti tegutseb Eestis hulgaliselt ka selliseid autoreid ja esitajaid, kes ei ole ühegi katus- ega esindusorganisatsiooni liikmed. 127 Sotsiaalselt on mõjutatud kultuurisektor. Autorile ja esitajale kui eelduslikult kasutuslepingute nõrgemale poolele on tagatud mitmeid kaitsemehhanisme, mis nende positsiooni tugevdavad. Autorid ja esitajad saavad parema majandusliku ülevaate nende loomingu kasutamise kohta, see annab võimaluse saada õiglast tasu oma loomingu kasutamise eest ning seeläbi on paremini kindlustatud ka edasine loominguline protsess. See toob kasu nii otseselt autorile ja esitajale kui ka tema loomingu lõppkasutajale, üldsusele.  Majanduslik mõju Majanduslik mõju leibkondadele esineb selle näol, et teatud õiguste omajate gruppidel (füüsilisest isikust autorid ja esitajad) tekib võimalus sissetulekute parandamiseks. Ettevõtjate ja inimeste halduskoormust mõjutavad muudatused erineval moel, ennekõike nn läbipaistvuskohustuse kaudu. Eelnõu kohaselt peavad autorid ja esitajad teiselt lepingupoolelt (teose või esituse kasutaja) saama vähemalt kord aastas õigeaegset, asjakohast ja piisavat teavet oma teoste ja esituste kasutusviiside, kogu saadud tulu ja õiguste omaja saadaoleva tasu kohta. Seda kohustust on küll teatud juhtudel piiratud (kui selle aruandlusega seotud halduskoormus kujuneks ebamõistlikult suureks) või pole seda üldse (kui autori või esitaja panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne), kuid kokkuvõttes saab uue kohustusega tekkivat halduskoormust siiski arvestatavaks lugeda. Seda pigem vastavate mehhanismide väljatöötamise perioodil, edasine iga-aastane aruandlus peaks olema juba väiksema koormusega. Eelnõu kohaselt arvestatakse ka vastava tegevus- või kutseala tavasid. Eestis on teatud praktika olemas nii kirjastussektoris kui ka filmide puhul, kuid see ei kohaldu Justiitsministeeriumile teadaolevalt kõikidele lepingutele (nii õiguste üleandmist kui litsentsimist puudutavatele lepingutele), mistõttu peavad erinevad kasutajad aruandluspõhimõtteid muutma ning andma õiguste omajatele läbipaistvat teavet teoste ja esituste kasutamise kohta vastavalt eelnõuga sätestatud põhimõtetele. Näiteks üks keskmise suurusega kirjastus on hinnanud, et 600 teose aruandlus võtab 1 nädal kahele töötajale, ühe teose peale (info kogumine ja saatmine) läheb keskmiselt 8 minutit. Ühekordne kulu süsteemi arendamiseks oli konkreetsel ettevõtjal 10 000 eurot318, väikestele kirjastajatele oleks see ca 2500 eurot319. Filmide puhul on enamasti tegemist väga keerukate rahastus- ja levitamismehhanismidega, mistõttu info koguneb erinevatest allikatest ja selle autorite ja esitajate kaupa kogumine võib olla ressursikulukas. Siiski on mõne Põhjamaa ettevõtja sõnul võimalik näiteks kasutada autoritele ja esitajatele infojagamiseks aruandeid, mida filmitööstus ise on tellinud (collection account managers)320, kuid Justiitsministeeriumil puudub info, kas selliseid vahendajaid ka Eesti audiovisuaalses sektoris kasutatakse. Kui tootja ise soovib raporti koostada, siis keskmise tootja puhul (3–6 aktiivset projekti) on iga-aastane eelduslik raportite koostamise aeg 12–36 tundi321. Lisaks tuleneb eelnõust kasutajatele kohustus võimaldada teatud tingimustel lepingu kohandamist ning samuti on autoritele ja esitajatele antud võimalus oma õigused teatud 318 Vt Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 3/3, lisa (Annex) 14C „Assessment of reporting in different sectors“, p 213. 319 Vt selle kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 3/3, lisa (Annex) 14C „Assessment of reporting in different sectors“ p 214. 320 Vt selle kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 3/3, lisa (Annex) 14C „Assessment of reporting in different sectors“, p 216. 321 Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 3/3, lisa (Annex) 14C „Assessment of reporting in different sectors“, p 217. 128 tingimustel kasutajalt n-ö „tagasi võtta“, mis omakorda tähendab sellega seonduvat halduskoormust, kuid eelduslikult kasutatakse neid võimalusi õiguste omajate poolt vähem, peamine halduskoormus tuleneb kasutajale siiski läbipaistvuskohustusest. Mõju võib olla ka infoühiskonna arengule, sest läbipaistvuskohustuse täitmine on võimalik ka vastavate platvormide kaudu, mille täiendamist või (edasi)arendamist kasutajad saavad kaaluda. 6.1.6.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Kasusaajateks on kõik füüsilisest isikust autorid ja esitajad ning nende teine lepingupool (isik, kes kasutab teost või esitust)322. Arvestades kõigi ettevõtjate hulka ühiskonnas võib sihtrühma pidada keskmiseks.  Mõju ulatus Muudatustega kaitstakse senisest paremini autorite ja esitajate huve, tegu on teatud osas põhimõttelise ümberkorraldusega, kuid sihtrühmal (autorid ja esitajad) ei ole tarvis uue olukorraga kohanemiseks teha omalt poolt suuri pingutusi. Seega võib mõju ulatust pidada esitajate ja autorite jaoks pigem väikeseks. Arvestades ümberkorraldustega ning kaasneva halduskoormusega võib teise lepingupoolele (kasutajad) avalduva mõju ulatust samas pidada keskmiseks.  Mõju sagedus Üldiselt peab iga teose või esituse kasutaja arvestama ühekordse põhjalikuma ajalise ja rahalise investeeringuga, kui aruandlussüsteem luuakse/arendatakse ning seejärel tuleb arvestada iga- aastase peamiselt ajalise kuluga aruannete koostamiseks ning väljasaatmiseks. Kuna ei ole teada täpne selliste lepingute arv, mida autor või esitaja ilma KEO vahenduseta sõlmib, ei saa täpselt hinnata ka mõju sagedust ning võib üksnes oletada, et sagedus ei ole ülemäära suur.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Justiitsministeeriumi hinnangul toob eelnõu küll kaasa teatava halduskoormuse kasvu teoste ja esituste kasutajatele, kuid muude ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk ei ole suur. 6.2. Kavandatavad muudatused KabSat2-direktiivi alusel. 6.2.1. Garanteeritakse päritoluriigi põhimõtte kohaldamine televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele nende pakutavate internetipõhiste kõrvalteenuste suhtes. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS VIII peatükis, kus §-le 73 on lisatud lõiked 4–8. 6.2.1.1. Sihtgrupp 322 Vt selle kohta p 6.1.6.1 ülal. 129   Televisiooni- ja raadioteenuse osutajad Peamiseks sihtgrupiks kõnealuse regulatsiooni puhul on televisiooni- ja raadioteenuse osutajad (ERR, TV3, Kanal 2 jne). Nende tegevuse toetamiseks on lihtsustatud lubade saamise korda nende pakutavate internetipõhiste kõrvalteenuste suhtes. Lubade saamisele kohaldatakse päritoluriigi põhimõtet, mille kohaselt tuleb sisu kasutamiseks luba saada vaid Eesti territooriumile isegi juhul, kui pakutav internetipõhine kõrvalteenus on kättesaadav mõnes teises Euroopa Liidu või Euroopa majanduspiirkonna lepinguga liitunud riigis. Regulatsiooni kohaselt juhul, kui üldsusele pakutakse: 1) raadioprogrammi ja 2) teleprogrammi, mis on kas uudised ja päevakajalised saated või televisiooni- või raadioteenuse osutaja täielikult rahastatud omatoodang, välja arvatud spordisündmused ja nendes sisalduvad teosed ja muud autoriõigusega kaasnevate õiguste objektid. Kuid ka sellise piiratud ulatuse juures (väljas on nii tellitud telesarjad, spordisündmused, audiovisuaalsed teosed jms) on siiski tegemist sisuga, mille loomiseks on vaja sõlmida lepinguid ja kui kokkuleppe saavutamine oleks igal juhul vajalik ka kõigi kaetavate territooriumide jaoks, siis oleks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja halduskoormus suurem323.  Õiguste omajad Samuti on hõlmatud sidusgruppide hulka erinevad õiguste omajad, kelle sisu televisiooni- ja raadioteenuse osutajad oma programmi loomisel kasutavad. Nemad peavad arvestama, et teatud piiratud juhtudel võib sisu, mille kasutamiseks luba anti näiteks ainult Eesti territooriumile, olla üldsusele kättesaadav ka teiste Euroopa Liid liikmesriikide või Euroopa majanduspiirkonna lepinguga liitunud riikide territooriumil. Õiguste omajate huvides on siiski eelnõus sätestatud, et tasumisele kuuluva summa määramisel võtavad pooled arvesse kõiki internetipõhise kõrvalteenuse aspekte, sealhulgas ka sihtrühma ja pakutavaid keeleversioone. Samuti peab pooltele jääma võimalus leppida kokku ka teistsugustes territoriaalsetes piirangutes, kui seda näeb ette nn üldine päritoluriigi põhimõte. Mistõttu on õiguste omajate huvide kaitse üsna igakülgselt eelnõuga kindlustatud.  Üldsus Laiemas plaanis on hõlmatud kõik televisiooni- ja raadioteenuse osutajate pakutava sisu kasutajad, kelle jaoks peaksid eelduslikult paranema sisu kättesaadavuse võimalused. 6.2.1.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju ilmneb ennekõike kultuuri kaudu, kuna sisu (sh uudised ja päevakajalised saated või televisiooni- või raadioteenuse osutaja täielikult rahastatud omatoodanguna loodud saated) kättesaadavuse paranemine veebipõhistes kanalites soodustab ka kultuuri tarbimist. 323 Vt näiteid selle kohta „Commission Staff Workig Document. Impact Assessment on the modernisation of EU copyright rules. Part 2/3“ (SWD(2016) 301 final) (edaspidi Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 2/3), p 75-76. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/impact-assessment-modernisation-eu-copyright- rules. 130   Majanduslik mõju Mõju ettevõtlusele ilmneb selle kaudu, et televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel suureneb õiguskindlus sisu kasutamisel väljaspool Eesti territooriumi veebipõhiste kanalite kaudu. Juba praegu on palju programmiga seonduvat sisu kättesaadav „internetipõhise kõrvalteenusena“ ning sellise sisu hulk eelduslikult kasvab. Ettevõtjate halduskoormust mõjutavad muudatused ennekõike asjaoluga, et päritoluriigi põhimõtte täies mahus rakendamine vähendab sõlmitavate lepingute hulka ja lihtsustab läbirääkimisi, lisaks on eelnõu rakendussätetes antud täiendav aeg võimalike täpsustatud kokkulepete sõlmimiseks324. Euroopa Liidu tasandil on hinnatud, et suuremad teenuseosutajad sõlmivad ca 70 000 litsentsilepingut aastas. Seriaali üks episood näiteks hõlmab ligi 100 õigust, mille kasutamiseks on luba vaja, uudiste ja päevakajaliste saadete puhul on lisaks veel õigused vaja saada üsna lühikese aja jooksul325. Mõju infoühiskonnale on üsna otsene, ennekõike erinevate platvormide loomise ja ärimudelite kaudu, mis võimaldavad üldsusele juurdepääsu televisiooni- ja raadioteenuse osutajate poolt pakutavatele internetipõhistele kõrvalteenustele. Selliseid platvorme pakub enamus Eestis asutatud televisiooni- ja raadioteenuse osutajad, näiteks oma kodulehe kaudu326. Kuna eelnõuga on suurendatud teenuseosutajate õiguskindlust piiriülestes situatsioonides, võib selliste platvormide ja täiendavate võimaluste arendamine luua üldsusele veelgi paremad võimalused sisu kättesaadavuseks ka väljaspool Eesti territooriumi. 6.2.1.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Vahetuks sihtgrupiks on televisiooni- ja raadioteenuse osutajad. Tuginedes Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni (TTJA) välja antud televisiooni- ja raadioteenuse osutamise tegevuslubasid puudutavale infole, tegutseb Eestis ca 30 raadioteenuse osutajat ning ca 20 televisiooniteenuse osutajat327. Mõju vahetu sihtgrupp on seega (arvestades ettevõtete koguarvu Eestis) pigem väike.  Mõju ulatus Rakendatavad põhimõtted omavad positiivset mõju ning kujudavat teatud määral ümber senist praktikat. Siiski ei ole sihtrühma käitumises oodata põhimõttelist muutust ja mõju ulatust võib pidada pigem väikeseks.  Mõju sagedus 324 Täpsem info läbirääkimiskulude ja litsentsitasude kohta puudub, ka autoriõiguse reformipaketiga koos avaldatud mõjuanalüüsis nenditi, et sellist infot ei õnnestunud turuosalistelt saada. Vt selle kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, p 21. 325 Vt selle kohta Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 1/3, lisa (Annex) 14C „Assessment of reporting in different sectors“, p 22. Komisjoni 2016 mõjuanalüüs 2/3, lisa (Annex) 6A „European TV and raadio markets“, p 75–76. 326 Vt näiteks ETV (https://etv.err.ee/), TV3 (https://playplus.tv3.ee/landing/br/4RGQsAcHdy), Kanal 2 (https://kanal2.postimees.ee/pluss/avaleht), Raadio Kuku (http://kuku.postimees.ee/?pid=49) jne. 327 Vt täpsemalt: https://www.ttja.ee/et/ettevottele-organisatsioonile/meediateenused. 131 Esimene periood, mille jooksul võib toimuda olemasolevate lepingute ülevaatamine, kestab kuni juunini 2023. Seejärel toimub tavapärane lepingute sõlmimise protsess. Selliste lepingute täpne arv, mida televisiooni- ja raadioteenuse osutajad sisu pakkumiseks peavad sõlmima ning nende sõlmimise sagedus, ei ole teada. Uudiste ja päevakajaliste saadete puhul on sagedus eeldatavalt tihedam.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Justiitsministeeriumi hinnangul võib eelnõu küll esialgu kaasa tuua teatava halduskoormuse kasvu televisiooni- ja raadioteenuse osutajale, kui toimub muu hulgas olemasolevate lepingute võimalik ülevaatamine, kuid ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk ei ole suur. 6.2.2. Laiendatakse kehtivast KabSat1-direktiivist tulenevaid reegleid kaabellevivõrgu kaudu teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide taasedastamiseks ka muudele nüüdisaegsetele taasedastamisviisidele. Muudatused on eelnõuga tehtud AutÕS IX peatükis, kus on vastavalt täpsustatud § 7917. 6.2.2.1. Sihtgrupp  Taasedastamisteenuse osutajad Peamiseks sihtgrupiks on taasedastamisteenuse osutajad, see tähendab sellised sisu levitajad, kes kasutavad kaabelleviga sarnase taasedastamisteenuse osutamiseks mitmeid muid tehnoloogiaid, kui nad algset tele- või raadioprogrammi samaaegselt, muutmata ja täielikul kujul taasedastavad (nt satelliitlevi, maapealse digitaaltelevisiooni, mobiilside- või suletud IP- põhiste võrkude ja sarnaste võrkude või selliste internetiühenduse teenuste kaudu, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2015/2120328). Selliste taasedastamisteenuste pakkujatele laieneb õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanism, mis levitajale suuremat õiguskindlust pakub. Internetiühenduse teenuste kaudu pakutavad taasedastamisteenused jäävad regulatsiooni kohaldamisalasse siiski ainult juhul, kui neid taasedastamisteenuseid pakutakse keskkonnas, kus taasedastamisele pääsevad ligi ainult volitatud kasutajad, ja sisu kaitstakse samal tasemel nagu hallatud võrkudes edastatava sisu puhul, näiteks kaabellevi või suletud IP-põhistes võrkudes, kus taasedastatav sisu on krüpteeritud329. Sellised taasedastusteenuse osutajad on näiteks Telia, Elisa, STV.  Õiguste omajad Televisiooni- ja raadioteenuse osutajate pakutav sisu võib hõlmata väga mitmeid õiguste omajate gruppe. Eelnõuga pakutava regulatsiooni kohaselt saab õiguste omaja oma vastavaid 328 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1). 329 Vt Eestis enamlevinud tehniliste lahenduste kohta, mida meediateenuste osutajad kasutavad tele- ja raadioprogramme sisaldavate signaalide üldsusele edastamiseks ja levitamiseks KabSat2 analüüsist, lk 6–12. 132 õigusi teostada vaid kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu (see tähendab, et taasedastaja peab lepingu sõlmima vaid KEO-ga, mitte pöörduma iga õiguste omaja poole eraldi), mistõttu otseselt puutumuses on just KEO-de tegevus lepingute sõlmimisel. Tegemist on õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismiga, mis omakorda paneb KEO-dele kohustuse kohelda ka oma mitteliikmeteks olevaid vastava kategooria õiguste omajaid (nt muusikateoste autorid, audiovisuaalsete teoste autorid) võrdsetel alustel oma liikmetega. Põhjalikuma regulatsiooni KEO-de vastavatest kohustustest leiab AutÕS §-dest 793 ja 799, mis lisati AutÕS-i KEO-direktiivi ülevõtmisel. Õiguste teostamine KEO kaudu ei ole kohustuslik televisiooni- ja raaditeenuse osutajate puhul neile kuuluvate õiguste teostamisel. Samasugune mehhanism töötab iseenesest juba KabSat1-direktiivi alusel sellise taasedastamisteenuse puhul, mida teostavad kaabellevioperaatorid, mistõttu olemasolevat praktikat saab kasutada uute kaabelleviteenusega sarnaste taasedastusteenuse osutajate puhul.  Üldsus Tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab taasedastamisteenuse osutajatel saada hõlpsamini õiguste omajatelt lube sisu pakkumiseks, mistõttu võib eeldada tarbijale/üldsusele pakutava sisu hulga suurenemist. 6.2.2.2. Kaasnev mõju  Sotsiaalne mõju Sotsiaalne mõju ilmneb ennekõike läbi kultuuri, kuna televisiooni- ja raadioprogrammide kättesaadavuse paranemine läbi efektiivsema õiguste teostamise mehhanismi soodustab meediapluralismi ning kultuuritarbimist.  Majanduslik mõju Mõju ettevõtlusele ilmneb läbi selle, et televisiooni- ja raadioprogrammide taasedastajatel (levitajatel) suureneb õiguskindlus, taasedastamisteenuse osutajad saavad julgemalt lisada oma pakkumistesse erinevaid programme. Ettevõtjate halduskoormus peaks vähenema, kuna lepinguid peab taasedastaja sõlmima vaid KEO-dega ning mitte täiendavalt iga õiguste omajaga veel eraldi. Õiguste kollektiivse teostamise kohustus ei laiene küll televisiooni- ja raadioteenuse osutajate õiguste teostamisele, seega on lisaks KEO-dele levitajal vaja sõlmida lepingud ka sellise teenuse osutajatega nende programmide taasedastamiseks, hõlmates neid õigusi, mille puhul televisiooni- või raadioteenuse osutaja ise on õiguste omaja. See põhimõte on siiski juba kehtivas õiguses olemas kaabellevi kaudu taasedastamisel, seega ei ole tegemist uudse lähenemisega. Näiteks ühe Belgia IPTV-teenuse pakkuja paketis on 100 televisioonikanalit, sealhulgas Saksamaa ringhäälinguorganisatsiooni ZDF-i oma. Viimane sõlmib igal aastal ca 70 000 lepingut õiguste omajatega, kokku on eri temaatilisi kanaleid ZDF-il 9. See tähendab, et ühe kanali õiguste saamiseks tuleb sõlmida ca 7700 lepingut. See arv 100 kanalile (mida pakub taasedastaja) oleks üle 500 000 lepingu aastas, mida selline taasedastaja peaks sõlmima330. Kuna aga 330 Vt toodud näide Komisjoni 2016 mõjuanalüüsust 1/3, p 41. 133 taasedastamiseks on vajalik vaid KEO-e ja konkreetsete televisiooni- või raadioteenuse osutajate luba, siis on ka sõlmitavate lepingute iga-aastane hulk märkimisväärselt väiksem. Mõju infoühiskonnale on üsna otsene, ennekõike erinevate võimaluste loomise kaudu, mille kaudu üldsus televisiooni- ja raadioprogrammidele juurdepääsu saab. Kuna eelnõuga on suurendatud taasedastajate õiguskindlust, võib selliste võimaluste arendamine luua üldsusele veelgi paremad võimalused sisu kättesaadavuseks, vaatajateni tuuakse kokkuvõttes suurem hulk kanaleid. 6.2.2.3. Mõju olulisus  Mõju vahetu sihtgrupp Vahetuks sihtgrupiks on televisiooni- ja raadioprogrammide taasedastajad331, kelle õiguskindlus oma pakettide koostamisel suureneb. Lisaks omab muudatus mõju õiguste omajatele, sealhulgas televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele332. Kuna taasedastajate õiguskindlus suureneb ning eelduslikult hakatakse vaatajatele pakkuma rohkem programme, siis ka õiguste omajate litsentsitulu eelduslikult suureneb. Mõju vahetu sihtrühma suurus on ettevõtete koguhulka arvestades väike.  Mõju ulatus Muudatusega kaasnevad positiivsed mõjud sihtrühmadele, asjaajamine muutub lihtsamaks ning tasustamine selgemaks. Uue olukorraga kohanemiseks ei ole osapooltel tarvis teha märkimisväärseid pingutusi, seega võib mõju ulatust pidada pigem väikeseks.  Mõju sagedus Täpne selliste lepingute arv, mida televisiooni- ja raadioprogrammide taasedastamiseks Eestis peavad sõlmima, ning nende sõlmimise sagedus ei ole teada, samuti ei ole teada täpset lepingute sõlmimise intervalli.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk kõnealuse muudatusega suur, kuna tegemist on juba olemasoleval toimival süsteemil põhinevate uuendustega. 6.2.3. Defineeritakse programmi edastamine otseedastuse tehnilise protsessi kaudu ning täpsustatakse selleks vajalike õiguste saamise küsimusi. Nendeks muudatusteks on eelnõuga AutÕS-i lisatud § 104 ning täpsustatud § 7917. 6.2.3.1. Sihtgrupp 331 Vt selle kohta punkt 6.2.2.1. ülal. 332 Vt selle kohta punkt 6.2.2.1. ülal. 134   Televisiooni- ja raadioteenuse osutajad ning programmi levitajad Üheks sihtgrupiks kõnealuse regulatsiooni puhul on televisiooni- ja raadioteenuse osutajad (ERR, TV3, Kanal 2 jne). Eelnõu kohaselt, kui televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastab oma programmi sisaldavaid signaale otseedastuse kaudu signaali levitajale, ilma et see televisiooni- või raadioteenuse osutaja edastaks ühtlasi neid saateid sisaldavaid signaale otse üldsusele, ning signaali levitaja edastab need programmi sisaldavad signaalid üldsusele, loetakse seda televisiooni- või raadioteenuse osutajat ja signaali levitajat osalevaks üldsusele edastamise üksiktoimingus, milleks nad peavad saama õiguse omajatelt loa. Seega on teiseks oluliseks sihtgrupiks just erinevad ettevõtjad, kes tegutsevad signaali levitajatena. Need kattuvad suuresti programmi „taasedastajatega“ (sama ettevõtja pakub erinevaid tehnoloogilisi lahendusi signaalide üldsuseni viimisel), nt Telia, Elisa, STV. Signaali levitajat ei peaks samas käsitlema üldsusele edastamise üksiktoimingus osalevaks juhul, kui see pakub televisiooni- ja raadioteenuse osutajale üksnes tehnilisi vahendeid, et ülekannete vastuvõtmist tagada või parandada (Eestis näiteks võib selliseks teenusepakkujaks pidada Levirat). Ühest 2017. aastal tehtud analüüsist selgus, et otseedastus oli 2017. aasta seisuga Euroopa populaarseim televisiooni- ja raadioprogrammide edastamise viis, hõlmates 78% programmiedastustest televisiooniplatvormidele ning 87% tasulisest televisiooniteenuste edastamisest333. Viidatud analüüsi kohaselt jõuab Eesti operaatorite programmide edastamisel otseedastuse tehnoloogia teel Starmani kaudu vaatajateni 86,3%, STV kaudu 83% ning Telia kaudu 82,7% programmist. 2017. aasta seisuga edastati Eestis 79,1% teleprogrammidest otseedastuse tehnoloogia kaudu334.  Õiguste omajad Televisiooni- ja raadioteenuse osutajate pakutav sisu võib hõlmata väga mitmeid õiguste omajate gruppe. Eelnõuga pakutava regulatsiooni kohaselt saab õiguste omaja oma vastavaid õigusi teostada vaid kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu. Tegemist on õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismiga, mis omakorda paneb KEO-dele kohustuse kohelda ka oma mitteliikmeks olevaid vastava kategooria õiguste omajaid (nt muusikateoste autorid, audiovisuaalsete teoste autorid) võrdsetel alustel oma liikmetega335. 6.2.3.2. Kaasnev mõju  Majanduslik mõju Mõju ilmneb peamiselt ettevõtlusele selle kaudu, et televisiooni- ja raadioprogrammide levitajatel suureneb õiguskindlus televisiooni- ja raadioteenuse osutajate programmide vaatajateni viimisel otseedastuse tehnoloogilise lahenduse kaudu. Kuna Eestis kasutatakse praktikas peamiselt just sellist lahendust, siis on puutumus mitme ettevõtja tegevusega. Kuna 333 Vt selle kohta info SAA (Society of Audiovisual Authors) kodulehelt „Expert Survey Shows Direct Injection as the Principal Form of Broadcasting in Europe“, kättesaadav: https://www.saa-authors.eu/en/news/475-expert- survey-shows-direct-injection-as-the-principal-form-of-broadcasting-in-europe#.Xtij0KgzaUk. 334 R. Ambrose. Review of the channel distribution landscape and „Direct Injection“ in the EU. Ampere Analysis 2017, p 31, 37, 41. 335 Vt selle kohta punkt 6.2.2.1 ülal. 135 aga eelnõuga pakutakse ka kõnealuste levitajate puhul lahenduseks õiguste saamist KEO-de kaudu, siis on omakorda tegemist juba olemasolevate süsteemide kohaldamisala laiendamisega. Kui taasedastamise puhul on õiguste teostamine KabSat1- ja KabSat2-direktiivide alusel võimalik vaid kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismi kaudu, siis ongi õigusselguse mõttes sama mehhanismi eelnõu kohaselt laiendatud ka juhtudele, kui levitaja edastab televisiooni- või raadioteenuse osutaja programmi üldsusele läbi otseedastuse tehnlilise protsessi. Kuigi niisugusel juhul ei ole levitaja poolt enam tegemist taasedastamisega, siis on tema positsioon sarnane taasedastamisteenuse osutaja positsiooniga ning ka tema võiks saada kasu õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismist. Ühetaoline regulatsioon samas valdkonnas erinevate õiguste kasutamiseks loa saamisel tagabki õigusselguse ning muudab õiguste kasutamiseks asjassepuutuvatelt õiguste omajatelt loa saamise lihtsamaks, odavamaks ja selgemaks. See aitab õiguspraktikas eelduslikult ka vältida vaidlusi, millise konkreetse õiguse kasutamisega on tegemist (ja millisel viisil tuleb neid õigusi teostada), ning võimaldaks lihtsalt ja selgelt sama kollektiivse esindamise organisatsiooniga sõlmitava (laiendatud) litsentsilepinguga anda asjassepuutuvate õiguste omajate luba õiguste kasutamiseks, välistades samal ajal olukorra, et mõni üksik õiguste omaja asub oma õigusi individuaalselt teostama336. Ettevõtjate halduskoormus võib esialgu suureneda, kuna uue regulatsiooniga on loodud reegel, mille kohaselt ka Eestis palju kasutatud tehnoloogilisele lahendusele (otseedastus) tugineva programmide levitamise puhul saab levitaja tugineda õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mehhanismile. Millistele lepingulistele suhetele praegu programmi tootjad, levitajad ning õiguste omajad tuginevad, ei ole lõpuni teada, kuid uue regulatsiooni valguses tuleb senised kokkulepped tõenäoliselt üle vaadata ning halduskoormus tekib esialgu, seda hoolimata asjaolust, et lõppkokkuvõttes vähendab loodud õigusselgus eelduslikult erinevaid vaidlusi (vt eespoolt). Halduskoormus tõuseb muudatusega seoses esialgu ka kokkulepete teistel osapooltel ehk KEO-del ning televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel. Kuna eelnõuga on välja pakutud lahendus, et õiguste kohustusliku laiendatud kollektiivse teostamise mudel kohalduks ka otseedastuse puhul, siis toimetaks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja ning levitaja mõnes mõttes juba tuttava edastaja ja taasedastajana selle erisusega, et ei toimu ringhäälinguorganisatsiooni programmi esmast üldsusele edastamist. Kuna aga otseedastuse puhul on tegemist ühe üldsusele edastamise aktiga, kus osalevad televisiooni- ja raadioteenuse osutaja ning programmi levitaja, siis peaks saavutatama eelnev kokkulepe selle kohta, milline on nende osapoolte proportsionaalne osa tasust, mida õiguste omajatele maksta. Programmi looja/koostaja saab õigused tavapäraselt, leppides õiguste omajatega otse kokku või teatud juhtudel KEO vahendusel, levitaja omakorda peab lepingu sõlmima vaid KEO-dega ning ka televisiooni- ja raadioteenuse osutajatega neile kuuluvate õiguste osas. Läbirääkimiste hõlbustamiseks on eelnõu rakendussätetega garanteeritud üleminekuperiood, mille kohaselt otseedastuse tehnilise protsessi vahendusel toimuvaks üldsusele edastamiseks sõlmitud lepingu puhul, mis kehtib 2021. aasta 7. juunil, kohaldatakse eelnõuga AutÕS-i lisatud §104 alates 2025. aasta 7. juunist, kui kõnealuse lepingu kehtivus lõpeb pärast seda kuupäeva. 6.2.3.3. Mõju olulisus 336 Vt selle kohta KabSat2 analüüs, lk 16–17. 136   Mõju vahetu sihtgrupp Vahetuks sihtgrupiks on televisiooni- ja raadioprogrammide levitajad337. Lisaks omab muudatus mõju õiguste omajatele, sealhulgas televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele338. Kuna taasedastajate õiguskindlus suureneb ning eelduslikult hakatakse vaatajatele pakkuma rohkem programme, siis ka õiguste omajate litsentsitulu eelduslikult suureneb.  Mõju ulatus Suureneb tele- ja raadioprogrammide levitajate ja taasedastajate õiguskindlus. Osapooltel tuleb teha teatavad ümberkorraldused oma töös, kuid oma tegevust ei ole tarvis kardinaalselt ümber korraldada, seega võib mõju ulatust pidada pigem väikeseks.  Mõju sagedus Uudse praktikaga kohanemine on ühekordne tegevus ning edaspidi võetakse kehtestatud regulatsioon aluseks uute lepingute sõlmimisel, mistõttu võib eeldada, et mõju sagedus on pigem väike.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Justiitsministeeriumi hinnangul ei ole ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk kõnealuse muudatusega suur, kuid teatud osas võib eeldada keerulisi läbirääkimisi (vt selle kohta kommentaarid halduskoormusele punktis 2.3.2 ülal). 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud 7.1. Riiklik järelevalve platvormipakkujate teatud kohustuste üle Eelnõuga sätestatakse riiklik järelevalve platvormipakkuja teatud kohustuste täitmise üle. Platvormipakkuja kohustused, mille üle järelevalvet teostatakse on eelnõu kohaselt: 1) kohustus kehtestada kaebuste esitamise ja vaidluste lahendamise kord, mida nende teenuste kasutajad (tarbijad) saaksid kasutada siis, kui õiguste omaja ja teenuse kasutaja vahel tekib vaidlus üles laaditud teoste või muu materjali kättesaamatuks muutmise või kõrvaldamise küsimustes, 2) kohustus tagada, et esitatud kaebused ning vaidlused menetletakse erapooletult, põhjendamatu viivituseta ning otsused, millega üles laaditud sisu kõrvaldatakse või muudetakse üldsusele kättesaamatuks vaadatakse läbi inimese poolt, 3) kohustus tagada, et sisu kõrvaldamisega seotud kaebuste lahendamise mehhanism arvestab majandus- või kutsetegevuse valdkonna standardit tasakaalu loomisel õiguste omajate kaitse ja väljendusvabaduse põhiõiguse vahel, 4) kohustus teavitada kasutajaid (tarbijaid) teenuse tingimuste kohta sellest, et nad võivad teoseid ja muud materjali kasutada vastavalt autoriõiguse seaduses kehtestatud eranditele. 337 Vt selle kohta punkt 6.2.2.1 ülal. 338 Vt selle kohta punkt 6.2.2.1 ülal. 137 Eestis on kõige kohasem lisada riikliku järelevalve teostamine kõnealustel juhtudel (ehk sisuliselt tarbija huve puudutavate nõuete täitmise üle) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevusse. Samas võimalikud vaidlused platvormipakkuja ning õiguste omajate vahel ei ole riikliku järelevalvemehhanismiga hõlmatud. Eelnõu kohaselt võib TTJA riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet, nt platvormipakkujat küsitleda ning nõuda dokumendi esitamist KorS-is sätestatud alusel ja korras. Lisaks saab platvormipakkujale teha ettekirjutuse, nõudmaks AutÕS-is neile sätestatud kohustuste täitmist ning ettekirjutuse mittetäitmisel ettenähtud tähtaja jooksul võib TTJA rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras kuni 9600 euro ulatuses. 7.2. Kultuuripärandiasutuste tegevus kaubandusvõrgust väljas oleva sisu kasutamisel Eelnõuga sätestatakse peamiselt laiendatud kollektiivsetel litsentsilepingutel põhinev süsteem, et kultuuripärandiasutused saaksid kasutada kaubandusvõrgust väljas olevaid teoseid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte. Kõnealuste litsentsilepingute sõlmimine Eestis tegutsevate kollektiivse esindamise organisatsioonidega ning EUIPO loodava portaali kasutamine toob kultuuripärandiasutustele kaasa teatava halduskoormuse tõusu. Samas tegelevad digiteerimisprojektidega juba praegu suuremad kultuuripärandiasutused (nt Eesti Rahvusraamatukogu), kellel on selleks vastavad teadmised ja kogemused kujunenud ning eelduslikult saab võimalikud täiendavad tööülesanded katta olemasoleva ressursiga. 7.3. Autoriõiguse komisjoni täiendavad ülesanded Eelnõu kohaselt luuakse täiendavaid ülesandeid Justiitsministeeriumi juures autoriõiguse komisjonile (AutÕS § 87). Eelnõuga lisatakse AutÕS § 87 lõike 1 punktile 4 viited sellele, et komisjon lahendab vaidlevate poolte lepitamise teel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud vaidlusi, sealhulgas kõnesoleva eelnõuga AutÕS-ile lisatud §-dest 491 ja 492 tulenevaid vaidlusi. Nimetatud vaidlused puudutavad teose või esituse kasutaja teavitamiskohustust ning lepingu kohandamist. DSM-direktiivi artiklist 13 (audiovisuaalteostele ligipääs ja nende kättesaadavus nõudevideoplatvormide kaudu) tulenevalt peab kõnealuse komisjoni poole pöörduda saama ka siis, kui pooltel, kes soovivad sõlmida lepingu audiovisuaalteoste kättesaadavaks tegemiseks nõudevideoteenuste kaudu, on probleeme seoses õiguste litsentsimisega. Kuna Eestis juba tegutseb autoriõigusalastes vaidlustes vabatahtlikkusel põhinevat lepitusmenetlust läbi viiv organ ehk Justiitsministeeriumi juurde loodud autoriõiguse komisjon, siis ei peetud otstarbekaks selles küsimuses uue organi loomist, kuna DSM-direktiivist tulenevad nõuded erapooletu vahendaja kasutamiseks on Eestis täidetud juba kehtiva õiguse kohaselt. Kolmandaks on autoriõiguse komisjoni vahendus vajalik, et lahendada platvormiteenuse kasutaja ja platvormipakkuja või õiguste omaja vahel tekkivaid vaidlusi seoses küsimusega, kas teose või muu sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu rikub autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Eelnõuga lisatav AutÕS § 87 lg 1 p 41 võimaldab platvormiteenuse kasutaja ja platvormipakkuja või õiguste omaja vahel tekkivate vaidlustega pöörduda autoriõiguse komisjoni poole seoses küsimusega, kas teose või muu sisu edastamine või kättesaadavaks tegemine platvormipakkuja veebilehe kaudu rikub autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Autoriõiguse komisjon 138 kohustub selliseid vaidlusi lepitamise teel lahendama. Seega võib kasvada autoriõiguse komisjoni töökoormus. Kuivõrd enamik vaidlusi lahendatakse platvormipakkuja poolt pakutava vaidluste lahendamise mehhanismi raames ning kuivõrd lisaks autoriõiguse komisjoni poole pöördumisele on osapooltel on võimalik minna oma nõudega ka kohtusse, siis eelduslikult ei too see autoriõiguse komisjoni jaoks kaasa väga mahukat koormuse kasvu. Vabariigi Valitsus esitati kiitis oma 3. septembri 2020 istungil heaks eelnõu339, millega muu hulgas nähakse ette autoriõiguse komisjoni töö korraldamise ülesande viimine Justiitsministeeriumi juurest Patendiameti juurde. Arvestades komisjoni ülesannete rakenduslikku iseloomu, on Patendiamet nende täitmiseks sobivam, kuna juba praegu tegeleb Patendiamet mh tööstusomandi esemete õiguskaitset puudutavate vaidluste kohtueelse lahendamise korraldamisega. Kõnealuse eelnõu kohaselt jõustuvad tehtavad muudatused 2021. aasta 1. jaanuaril. Kuna Patendiameti ametnikud ja töötajad hakkavad täitma senisega võrreldes uusi ülesandeid (lisaks autoriõiguse komisoni töö korraldamisele veel teostama riiklikku järelevalvet KEO-de tegevuse üle ning täitma orbteoste pädeva asutuse rolli), siis vajab Patendiamet eelduslikult kuni kolme lisatöötajat. See täiendav ressurss võimaldab hakkama saada ka DSM-direktiivist tulenevate autoriõiguse komisjoni täiendavate kohustustega. 7.4. DSM-direktiivist ja KabSat2-direktiivist tulenevad liikmesriigi teavitamiskohustused  KabSat2-direktiiv Direktiivi artikli 10 lõike 1 kohaselt vaatab Euroopa Komisjon hiljemalt 7. juuniks 2025 KabSat2-direktiivi läbi ja esitab tulemuste kohta aruande Euroopa Parlamendile, Euroopa Liidu Nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Artikli 10 lõike 2 kohaselt esitavad liikmesriigid selleks Euroopa Komisjonile „õigeaegselt kogu asjakohase teabe, mida on vaja lõikes 1 osutatud aruande koostamiseks“. See tähendab, et direktiivist vastava teabe esitamise tähtaega otseselt ei tulene, küll aga on oodata täpsemaid suuniseid Euroopa Komisjonilt, kui nad asuvad vastavat aruannet koostama.  DSM-direktiiv 1) Artiklis 12 sätestatakse liikmesriikidele võimalus näha oma õiguses ette võimalus teatud juhtudel õiguste laiendatud kollektiivseks teostamiseks. Artikli 12 lõike 5 kohaselt peab liikmesriik, kui ta näeb oma õiguses sellise litsentsimiskorra ette, teatama Euroopa Komisjonile järgmist: asjaomaste õigusnormide kohaldamisala, nende alusel antavate võimalike litsentside eesmärgid ja liigid, neid litsentse kõnealuse litsentsimiskorra kohaselt andvate organisatsioonide kontaktandmed ning selle, kuidas saada teavet litsentsimise ja lõike 3 punktis c osutatud õiguste omajate käsutuses olevate võimaluste kohta. Komisjon avaldab nimetatud teabe. Kuna Eesti on kõnesoleva eelnõuga seda võimalust kasutanud, siis on vajalik Euroopa Komisjonile ka vastav info seaduse jõustumisel edastada. 2) Artikli 13 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui pooltel, kes soovivad sõlmida lepingu audiovisuaalteoste kättesaadavaks tegemiseks nõudevideoteenuste kaudu, on 339 Vt selle kohta viited eespool hetkel Riigikogu menetluses olevale eelnõul 233 SE. 139 probleeme seoses õiguste litsentsimisega, võivad nad tugineda erapooletu organi või vahendaja abile. Eestis kehtiva AutÕS § 87 lõike 1 alusel on Justiitsministeeriumi juurde moodustatud autoriõiguse komisjon, kes tegutseb erinevate autoriõigusalaste vaidluste lahendamisel lepituskomisjonina LepS alusel. Kõnealune komisjon oleks eelnõu kohaselt ka organ, kes täidab DSM-direktiivi artiklist 13 tulenevat kohustust. Artikli 13 lõike 2 kohaselt teatavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile sellest organist või vahendajast hiljemalt 7. juunil 2021. Kui liikmesriigid otsustavad kasutada vahendaja abi, tuleb komisjonile võimaluse korral teatada vähemalt allikas, kust saab teavet usaldusväärsete vahendajate kohta. 3) Artikli 30 lõike 1 kohaselt vaatab Euroopa Komisjon mitte varem kui 7. juunil 2026 DSM-direktiivi läbi ja esitab aruande peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, Euroopa Liidu Nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Hiljemalt 7. juuniks 2024 hindab Euroopa Komisjon ka DSM-direktiivi artiklis 17 sätestatud vastutuspõhimõtete piiramist selliste veebisisu jagamise teenuse osutajate puhul, kelle aastakäive on alla 10 miljoni euro ja kelle teenused on olnud liidus üldsusele kättesaadavad vähem kui kolm aastat, võttes arvesse artikli 17 lõiget 6, ning võtab vajaduse korral oma hindamise järeldustest tulenevaid meetmeid. Artikli 30 lõike 2 kohaselt esitavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile kõnealuse aruande koostamiseks vajaliku teabe. Direktiivist vastava teabe esitamise tähtaega selles punktis otseselt ei tulene, küll aga on oodata jällegi täpsemaid suuniseid Euroopa Komisjonilt, kui nad vastava aruande koostamisele asuvad. 8. Rakendusaktid Eelnõuga ei ole uusi rakendusakte ette nähtud, samuti ei ole vajalik kehtivate rakendusaktide muutmine. 9. Seaduse jõustumine Direktiivi (EL) 2019/790 (DSM-direktiiv) ja direktiivi (EL) 2019/789 (KabSat2-direktiiv) ülevõtmise tähtaeg on 7. juuni 2021, vastavalt on eelnõusse lisatud § 2. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Huvirühmad on olnud kaasatud kõnesoleva eelnõu väljatöötamisele eelnenud järgus mitmete kohtumistega ning ka kirjalikus vormis. Tulenevalt asjaolust, et kahe ülevõetava direktiivi teemade maht on märkimisväärne, alustas Justiitsministeerium juba enne eelnõu tööversiooni valmimist sidusgruppide kaasamist mitmel moel. Alljärgnevalt ülevaade senisest tegevusest. 140 Aprilli lõpus 2019 saatis Justitsministeerium erinevatele sidusrühmadele kirja (30.04.2019 kiri nr 8-1/2841)340 palvega soovi korral oma esmaseid üldisemaid märkusi saata, võimalikke praktilisi küsimusi tõstatada või ka konkreetsete sätete kohta käivaid arvamusi esitada. Paralleelselt tavapärase riigisisese õigusloomeprotsessiga on mõlema direktiivi ühtlasema ja sujuvama ülevõtmise eesmärgil liikmesriikidele korraldanud mitmesuguste küsimuste arutamiseks kohtumisi ka Euroopa Komisjon ning selle esimese kohtumise ajakava arvestades saigi esmane palve sidusgruppidele saadetud. Vastuseid laekus üle 10 ning nendest on olnud eelnõu menetlemisel suur abi. Ka hiljem on sidusgrupid saatnud kirjalikult oma arvamusi eelnõu küsimustes, mida on võimalikult suurel määral arvestatud341. Käsitletav teemadering on äärmiselt lai ning erinevates küsimuses ka sidusgruppide huvid erisuunalised, seega on olnud eelnõu koostamisel vaja leida teatud kompromisse. Sügisel 2019 toimusid Justiitsministeeriumis laiapõhjalised kohtumised sidusgruppidega mõlemat ülevõtavat direktiivi puudutavate erinevate teemade lõikes. 23. ja 24. septmebril 2019 toimusid laiapõhjalised kohtumised sidusgruppidega, kus lisaks Justiitsministeeriumi esindajatele osales arutelus eksperdina ka Euroopa Komisjoni (DG Connect) esindaja Anneli Andresson-Bourgey342. Tema osalusel toimusid järgnevad kohtumised. 23.09.2019 10.00–12.00 DSM-direktiivi artikkel 15 (ajakirjandusväljaannete kaitse veebis toimuva kasutuse puhul). Osales u 30 inimest. 13.00–15.00 DSM-direktiivi artikkel 17 (kaitstud sisu kasutamine veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt). Osales u 40 inimest. 24.09.2019 10.00–12.00 DSM-direktiivi artiklid 3 ja 4 (teadusuuringute eesmärgil toimuv teksti- ja andmekaeve ja teksti- ja andmekaevele kohaldatav üldine erand või piirang). Osales u 30 inimest. 13.00–15.00 KabSat2-direktiivi ülevõtmine. Osales u 20 inimest. Edasi toimusid samalaadsed laiapõhjalised kohtumised sidgusgruppidega, kuid ilma Euroopa Komisjoni eksperdi osaluseta. 18.10.2019 10.00–12.00 DSM-direktiivi artikkel 5 (teoste ja muu materjali kasutamine digitaalse ja piiriülese õppetegevuse jaoks ) ja artikkel 6 (kultuuripärandi säilitamine). Osales u 30 inimest. 13.00–15.00 DSM-direktiivi artiklid 8–11 (teosed või muu materjal, mis ei ole enam kaubanduskäibes). Osales u 30 inimest. 7.11.2019 340 Lisaks Kultuuriministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Haridus- ja teadusministeeriumile saadeti kiri veel 74 asutusele ja organisatsioonile. 341 Kirjalikult saadetud arvamused ja ettepanekud on kättesaadavad Justiitsministeeriumi dokumendiregistris: https://adr.rik.ee/jm/dokument/6386253. 342 Õppereis toimus vastavalt riigisekretäri 19.12.2014 käskkirja nr 42 „Toetuse andmine rakendusasutuse tegevusteks prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ tulemuste saavutamiseks“ (edaspidi TART) punktile 2.9 „Õppereisid“. 141 13.00–16.00 DSM-direktiivi artikkel 18 (õiglase ja proportsionaalse tasu põhimõte), artikkel 19 (teavitamiskohustus), artikkel 20 (lepingu muutmine), artikkel 21 (vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus) ja artikkel 22 (õiguste tagasivõtmine). Osales u 30 inimest. 19.12.2019 10.00–12.00 DSM-direktiivi artikkel 12 (laiendatud kollektiivsed litsentsilepingud). Osales 12 inimest. Edasi toimus paralleelselt eelõu teksti kirjutamisega teabe hankimine sidusgruppidelt kirjalikult343 ning mõnes küsimuses toimusid väiksemas mahus kohtumised. 14.01.2020 10.00–12.00 Väiksemas ringis kohtumine DSM-direktiivi artiklite 18–23 (autorilepingud) osas. Osales u 10 inimest. 27.02.2020 15.00–17.00 Kohtumine Eesti Kinoliidu esindajatega. Osales u 10 inimest. 04.03.2020 11.00–13.00 Kohtumine Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahvusarhiivi esindajatega. Osales 6 inimest. 03.08.2020 10.30–12.00 Kohtumine Eesti Meediaettevõtete Liidu esindajatega. Osales 5 inimest. 02.09.2020 10.00-11.30 Kohtumine Eesti Kinoliidu esindajatega. Osales u 10 inimest. 07.10.2020 10.00-12.30 Kohtumine audivisuaalsektori esindajatega. Osales u 15 inimest. Lisaks sidusgruppidega kohtumistele on direktiivi ülevõtmise hõlbustamiseks ning teatud olulisemates küsimustes Eestis juba toimivast praktikast ülevaate saamiseks 2019. aasta teises pooles valminud ka kaks uuringut. 1) „Analüüs Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/790 art 17 kohaldamise kohta Eesti ettevõtjatele“ (käesolevas seletuskirjas eespool viidatud kui KPMG analüüs), 16.12.2019, Advokaadibüroo KPMG Law ja KPMG Baltics, kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/analuus-dsm-direktiivi-kohaldamise-kohta-eesti- ettevotjatele_ab-kpmg-law-ja-kpmg-baltics_16.12.2019.pdf. Analüüsiti DSM-direktiivi artikli 17 Eesti õigusesse ülevõtmise mõju Eesti veebisisu jagamise teenuse osutajatele. 2) E. Vasamäe, P. Põldsamm „Analüüs Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/789 artikli 8 ülevõtmise kohta Eestis“ (käesolevas seletuskirjas eespool viidatud ka kui KabSat2 analüüs), 2019, kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/kabsat2_analyys_2019.pdf. Analüüsiti KabSat2- 343 Ennekõike e-kirjavahetus. Näiteks seoses nn kaubandusvõrgust väljas olevate teoste regulatsiooniga (DSM- direktiivi artiklid 8–11) soovis Justiitsministeerium erinevate kultuuripärandi- ja muude seotud asutuste nng organisatsioonide käest vajaminevaid sisendeid, samuti palusime ajakirjandusväljaannete esindajatelt abistavat taustainformatsiooni seoses DSM-direktiivi artikli 15 ülevõtmisega jms. 142 direktiivi artiklist 8 tulenevaid nõudeid ringhäälinguorganisatsiooni (televisiooni-või raadioteenuse osutaja) programmi signaalide edastamisele otseedastuse kaudu ning nende ülevõtmisega seonduvat Eesti õigusesse. Lisaks tellitud uuringutele on ühes küsimuses DSM-direktiivi ülevõtmisel teinud uuringu ka Justiitsministeerium. Nimelt sisaldab DSM-direktiiv teose vaba kasutamist puudutavat juhtu haridusasutustes (teose ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamine digitaalses ja piiriüleses õppeöös). Kuna juba kehtivas õiguses on sellise sisuga vaba kasutamise juhud olemas, siis põhimõttelist muudatust eelnõuga selles küsimuses ette ei ole nähtud, kuid Justiitsministeerium soovis siiski kaardistada olukorra haridusasutustes ning uurida, millisel määral praegu õiguste objektidest koopiaid tehakse ning millises vormis. Selleks saadeti 18. mail 2020 haridusasutustele344 vastavasisuline küsitlus, millele sai vastata kuni 31. maini 2020. Kuna andmekogumises osales lõpuks kokku 70 pedagoogi, siis ei võimalda see teha tõskindlaid üldistusi vastavate trendide kohta, mitõttu ka kõnesolev eelnõu ei paku välja põhimõttelisi muudatusi, ennekõike ei ole ette nähtud muuta senist põhimõtet, et tegemist on õiguste omajale suurel määral kompenseerimata vaba kasutusega. Küll aga saab uuringutulemusi kasutada lähtematerjalina võimalike edasiste sammude planeerimisel selles küsimuses. Kuigi see ei võimalda üldistamist, nähtub saadetud vastustest, et teatud sisu puhul on koopiate tegemine massilisem (nt haridusalased kirjalikud teosed ja teaduskirjandus, ka kujutav kunst ja fotograafiateosed, audiovisuaalsed teosed jms) ning loomulikult kasutatakse aktiivselt digivormi. Seega on võimalik muu hulgas tehtud uuringu tulemustele tuginedes tellida laiapõhjalisem ning detailsem analüüs, mille pinnalt saaks paremini hinnata põhimõtteliste muudatuste tegemise vajadust autoriõiguse regulatsiooni ja siduda näiteks kõnealusest erandist kasusaamine tingimusega, et selline vaba kasutus peab kõikide puudutatud varaliste õiguste puhul olema õiguste omajale hüvitatav345. 344 Andmekogumine viidi läbi valimipõhise veebiküsitluse teel. Valim moodustati klastervalimina, s.t juhuvaliku alusel arvati valimisse koolid ning igast valitud koolist valiti juhuslikult hulk õpetajaid, kellele küsimustik edastati. Valim koostati järgmistes haridusasutustes: üldhariduskoolid (110 pedagoogi), huvikoolid (35 pedagoogi), kutseõppeasutused (55 pedagoogi), kõrgkoolid (55 pedagoogi), kokku 255 pedagoogi. Lisaks saadeti küsimustik 20 koolieelsesse lasteasutusse palvega edastada see 5 alghariduspedagoogile. 345 Selliseid mehhanisme Eestis kehtiv AutÕS tunneb teisigi, näiteks kompenseeritakse autorile esitajale ja fonogrammitootjale teose ja teose helisalvestise kojulaenutamine raamatukogust (AutÕS § 13 3), samuti audivosiaalse teose ja teose helisalvestise kasutamine isiklikeks vajadusteks (AutÕS §-d 26 ja 27) ning teose reprgraafiline reprodutseerimine, mille puhul teatud osas hüvitatakse õiguste omajale ka praegu juba koopiate tegemine ka haridus- ja teadusasutustes (AutÕS § 271). 143  Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja Lisa 1 12.10.2020 Direktiivi (EL) 2019/789 vastavustabel EL-i õigusakti norm EL-i EL-i õigusakti normi Kommentaarid õigusakti sisuliseks rakendamiseks normi kehtestatavad riigisisesed ülevõtmise õigusaktid kohustus Art 1 Ei - Artikkel nimetab direktiivi reguleerimiseseme ja kohaldamisala, ülevõtmine ei ole vajalik. Art 2 punkt 1 Jah AutÕS § 73 lg 7 Art 2 punkt 2 Jah AutÕS § 103 lg 1 Art 2 punkt 3 Jah AutÕS § 103 lg 3 Art 2 punkt 4 Jah AutÕS § 104 lg 1 Art 3(1) Jah AutÕS § 73 lg 4, 5 Art 3(2) Jah AutÕS § 73 lg 6 Art 3(3) Jah AutÕS § 73 lg 8 Art 4(1) Jah AutÕS § 79 lg 3 Art 4(2) Jah AutÕS § 7917 lg 1, 2 Art 4(3) Jah AutÕS § 7917 lg 3, 4 Art 5(1) Jah AutÕS § 7917 lg 5 Art 5(2) Jah AutÕS § 7917 lg 5, VÕS § 6, § 14 Art 6 Jah AutÕS § 87 Art 7 AutÕS § 103 Eesti on direktiiviga pakutud võimalust kasutanud (kohaldada taasedastamise reegleid ka olukorras, kus nii algne edastamine kui taasedastamine toimub LR territooriumil). AutÕS § 96 tunnistatakse kehtetuks. Art 8(1) Jah AutÕS § 104 lg 2, 3, 4 Art 8(2) Ei AutÕS § 79 lg 3, § 7917 lg Eesti on direktiiviga pakutud 41 võimalust kasutanud (kohaldada õiguste kohustuslikku laiendatud kollektiivset teostamist ka otseedastuse tehnilise protsessi korral). Art 9 Jah AutÕS § 103 lg 2 Art 10(1) Ei Läbivaatamine - säte on suunatud Euroopa Komisjonile. Art 10(2) Ei Läbivaatamise jaoks peavad LR-d sätte kohaselt Euroopa Komisjonile esitama vajamine teabe. Art 11 Jah AutÕS § 881 lg 35, 36 Art 12(1) Jah Eelnõu § 2, mille kohaselt jõustvad AutÕS muudatused 2021. aasta 7. juunil. Lisaks normitehniline märkus (eelnõu punkt 54). Art 12(2) Ei LR-d peavad sätte kohaselt esitama direktiivi ülevõtvate riigisiseste normide teksti. Art 13 Ei Direktiivi jõustumissäte. 1 Art 14 Ei Direktiivi adressaadid. Direktiivi (EL) 2019/790 vastavustabel EL-i õigusakti norm EL-i EL-i õigusakti normi Kommentaarid õigusakti sisuliseks rakendamiseks normi kehtestatavad riigisisesed ülevõtmise õigusaktid kohustus Art 1 Ei - Artikkel nimetab direktiivi reguleerimiseseme ja kohaldamisala, ülevõtmine ei ole vajalik. Art 2 punkt 1 Jah AutÕS § 171 lg 2 Art 2 punkt 2 Jah AutÕS § 171 lg 1 Art 2 punkt 3 Jah AutÕS § 171 lg 3 Art 2 punkt 4 Jah AutÕS § 732 lg 2 Art 2 punkt 5 Jah InfoTS § 2 p 1 Art 2 punkt 6 Jah AutÕS § 578 Art 3(1) Jah AutÕS § 191 lg 1 Art 3(2) Jah AutÕS § 191 lg 2 Art 3(3) Jah AutÕS § 191 lg 3 Art 3(4) Ei - Sätte kohaselt peavad LR’d julgustama huvigruppe (õiguste omajaid, teadusasutusi ja kultuuripärandiasutusi) määratlema ühiselt kokkulepitavad tavad seoses DSM direktiivi artikli 3 rakendamisega. Vt toimunud kohtumiste kohta eelnõu seletuskirja punktist 10. Art 4(1) Jah AutÕS § 192 lg 1 Art 4(2) Jah AutÕS § 192 lg 3 Art 4(3) Jah AutÕS § 192 lg 2 Art 4(4) Jah AutÕS § 192 lg 1 Art 5(1) Jah AutÕS § 19 lg 1 p 32 Art 5(2) Ei - Säte annab LR’dele võimaluse kohaldada erisusi nn hariduserandist, Eesti jätkab eelnõu kohaselt senise praktikaga ning teatud teoseliikidele erisusi ei kohalda Art 5(3) Jah AutÕS § 19 lg 3 Art 5(4) Ei - Direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse kõnealuse vaba kasutuse (nn hariduserand) kompenseerimiseks õiguste omajale, Eesti peab otstarbekaks jätkata kehtiva praktikaga, mille kohaselt ei ole tegemist täies ulatuses hüvitatava vaba kasutusega (vt AutÕS § 271 lg 1). Art 6 Jah AutÕS § 20 lg 1 p 2 Art 7(1) Jah AutÕS § 19 lg 2, § 20 lg 6 Art 7(2) Jah AutÕS § 803 lg 4, 5 Art 8(1) Jah AutÕS § 573 lg 1 Art 8(2) Jah AutÕS § 574 Art 8(3) Jah AutÕS § 574 lg 1 p 1 2 Art 8(4) Jah AutÕS § 573 lg 2, § 574 lg 2, § 576 Art 8(5) Jah AutÕS § 572 Art 8(6) Jah AutÕS § 573 lg 1 Art 8(7) Jah AutÕS § 577 Art 9(1) Jah AutÕS § 573 lg 3 Art 9(2) Jah AutÕS § 574 lg 3 Art 10(1) Jah AutÕS § 575 Art 10(2) Osaliselt jah AutÕS § 575 Sätte kohaselt peab LR tagama, et oleks võimalik võtta täiendavaid teavitamismeetmeid, neid saab iga kultuuripärandiasutus vastavalt vajadusele organiseerida. Art 11 Ei - Sätte kohaselt peavad LR’d kaubandusvõrgust väljas olevate õiguste objektide hindamise kriteeriumide sätestamiseks konsulteerima õiguste omajate, kultuuripärandiasutuste ning KEO’dega. Vt toimunud kohtumiste kohta eelnõu seletuskirja punktist 10. Art 12(1) Ei AutÕS § 571 lg 1 DSM direktiivi artikkel 12 (laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimise võimalus) on LR’le ülevõtmiseks valikuline, kuid kui seda võimalust on kasutatud (nagu käesolevas eelnõus seda tehtud on), siis peab see korda vastama DSM direktiivi artiklist 12 tulenevatele nõuetele. Art 12(2) Jah AutÕS § 571 lg 2 p 1 Art 12(3) Jah AutÕS § 571 lg 2 p 2-4 Art 12(4) Jah AutÕS § 571 lg 4, 5 Art 12(5) Ei - Sätte alusel peab LR teavitama Euroopa Komisjoni, kui laiendatud kollektiivsete litsentsilepingute sõlmimise võimalust on kasutatud. Eesti peab vastava teavituse esitama, kui eelnõu pakutud kujul on seadusena jõustunud. Art 12(6) Ei - Säte sisaldab kohustusi Euroopa Komisjonile Art 13 Jah AutÕS § 87 Art 14 Jah AutÕS § 5 p 9 Art 15(1) Jah AutÕS § 732 lg 1, 3 Art 15(2) Jah AutÕS § 732 lg 4, VÕS § 370 lg 1 Art 15(3) Jah AutÕS § 243 lg 1, § 75 p 6 Art 15(4) Jah AutÕS § 74 lg 11, 2, § 881 lg 34 Art 15(5) Jah AutÕS § 732 lg 5 Art 16 Ei AutÕS § 271 Sätet ei ole kohustuslik üle võtta, kuid võimalus ka kirjastajal saada õiglast hüvitist kompenseeritava vaba kasutuse korral sisaldub juba kehtivas AutÕS’s (§ 271). Art 17(1) Jah AutÕS § 579 lg 1 Art 17(2) Jah AutÕS § 579 lg 2 Art 17(3) Jah AutÕS § 579 lg 6 3 Art 17(4) Jah AutÕS § 579 lg 3 Art 17(5) Jah AutÕS § 579 lg 4 Art 17(6) Jah AutÕS § 5710 Art 17(7) Jah AutÕS § 579 lg 5, 5711, IV peatükk, § 75 Art 17(8) Jah AutÕS § 579 lg 5, § 5712 Art 17(9) Jah AutÕS § 5711, § 87 lg 1 p 41 ning lg 14 Art 17(10) Ei - Säte kohustab Euroopa Komisjoni andma välja suunised LR’dele DSM direktiivi artikli 17 rakendamise hõlbustamiseks. Suunised on koostamisel ja Justiitsministeeriumile teadaolevalt soovitakse need avaldada 2020. a. lõpuks. Art 18(1) Jah AutÕS § 14 lg 1, § 68 lg 1 Art 18(2) Ei - Sätte kohaselt võivad LR’d kasutada õiglase ja proportsionaalse tasu kohustuse rakendamiseks kasutada erinevaid kordi. Eelnõus lähtutakse õiglase ja proportsionaalse tasu põhimõtte sisustamisel peamiselt DSM direktiivi 3. peatüki kohaldamise üldpõhimõttest (lepingu üheks pooleks on füüsilisest isikust autor või esitaja ning teiseks pooleks kasutaja) ning vastavatest järgnevatest sätetest (DSM direktiivi artiklid 19-23). Art 19(1) Jah AutÕS § 491 lg 1 Art 19(2) Jah AutÕS § 491 lg 2, 3 Art 19(3) Osaliselt jah AutÕS § 491 lg 4 Sätte kohaselt peab kasutaja teavitamiskohustus olema proportsionaalne. Sätte teise lause kohaselt võib LR üldist teavitamiskohustust leevendavaid meetmeid oma LR õiguses otsesõnu ette näha. Eelnõuga on pakutud võimalust kasutatud. Art 19(4) Ei AutÕS § 491 lg 5 Sätte kohaselt võivad LR’d teatud juhtudel teavitamiskohustuse üldse välistada. Eelnõuga on pakutud võimalust kasutatud. Art 19(5) Ei - Sättega on LR’dele pakutud võimalust erisuste tegemiseks kollektiivlepingute olemasolu puhul. Kuna Eestis kollektiivlepingud kõnealustes sektorites väga levinud ei ole, siis ei sisalda eelnõu ka vastavaid sätteid. Art 19(6) Jah AutÕS § 494 lg 1 Art 20(1) Jah AutÕS § 492 Art 20(2) Jah AutÕS § 494 lg 1 Art 21 Jah AutÕS § 87 lg 1 p 4 Art 22(1) Jah AutÕS § 493 lg 1 Art 22(2) Osaliselt jah AutÕS § 493 lg 4, 5 Sättega võimaldatakse LR’del ette näha „õiguste tagasivõtmise“ korra kehtestamise erisused, samuti võimalus teatud juhtudel lepingu ühepoolne lõpetamine välistada. 4  Eelnõuga on teatud võimalusi kasutatud, kuid mitte kõiki (vt selle kohta vastavate sätete kommentaare seletuskirjast). Art 22(3) Jah AutÕS § 493 lg 2 Art 22(4) Jah VÕS § 101 lg 3 Art 22(5) Jah AutÕS § 494 lg 2 Art 23(1) Jah AutÕS § 494 lg 2, § 87 lg 13 Art 23(2) Jah AutÕS § 494 lg 3 Art 24(1)a Jah AutÕS § 19 lg 1 p 3, § 75 p 6 Art 24(1)b Jah AutÕS § 756 p 5 Art 24(2)a Jah AutÕS § 20 lg 1 p 2 Art 24(2)b Jah AutÕS § 19 lg 1 p 3, § 75 p 6 Art 24(2)c Ei - Sättega täiendatakse direktiivi 2001/29/EÜ artikli 12 lõiget 4, mis loetleb direktiivi alusel moodustatud kontaktkomitee ülesanded. LR õigusesse sätete ülevõtmine ei ole vajalik. Art 25 Ei - AutÕS IV peatüki muudatuste väljatöötamisel, mis DSM direktiivist tulenevad, on võimalikult suurel määral jäetud kehtiv vaba kasutuse regulatsioon samaks. Art 26(1) Ei - Sätestatakse direktiivist tulenevate muudatuste ajaline kohaldamine eesmärgiga tagada, et direktiivist tulenevaid muudatusi kohaldatakse kõigi õiguste objektide suhtes, mis on kaitse all 7. juuni 2021 seisuga. Selline lähenemine läheb kokku AutÕS’st tuleneva üldise loogikaga, erisusi kaitse ulatuses ette ei nähta ning seega säte eraldi ülevõtmist ei vaja. Art 26(2) Ei - Sätte kohaselt ei mõjuta DSM direktiivist tulenevad muudatused enne 7. juunit 2021 tehtud toiminguid ega omandatud õigusi. Selline lähenemine läheb kokku AutÕS’st tuleneva üldise loogikaga, selles küsimuses tagasiulatuvat mõju ette ei nähta ning seega säte eraldi ülevõtmist ei vaja. Art 27 Jah AutÕS § 881 lg 33 Art 28 Jah AutÕS § 2 lg 4 Art 29(1) Jah Eelnõu § 2, mille kohaselt jõustvad AutÕS muudatused 2021. aasta 7. juunil. Lisaks normitehniline märkus (eelnõu punkt 54). Art 29(2) Ei LR-d peavad sätte kohaselt esitama direktiivi ülevõtvate riigisiseste normide teksti. Art 30(1) Ei Läbivaatamine - säte on suunatud Euroopa Komisjonile. 5 Art 30(2) Ei Läbivaatamise jaoks peavad LR-d sätte kohaselt Euroopa Komisjonile esitama vajamine teabe. Art 31 Ei Direktiivi jõustumissäte. Art 32 Ei Direktiivi adressaadid. 6 Saatja: <[email protected]> Saadetud: 20.10.2020 15:18 Adressaat: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet <[email protected]>; Eesti Kohtunike Ühing <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; Harjumk info <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Tartu Ülikooli õigusteaduskond <[email protected]>; Tartu Ülikooli raamatukogu <[email protected]>; Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu <[email protected]>; Eesti Maaülikool <[email protected]>; Eesti Maaülikooli raamatukogu <[email protected]>; Eesti Kunstiakadeemia <[email protected]>; Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu <[email protected]>; Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia <[email protected]>; Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu <[email protected]>; Tallinna Tehnikaülikool <[email protected]>; Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu <[email protected]>; Eesti Advokatuuri IP/IKT komisjon <[email protected]>; Eesti Juristide Liit <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Inimõiguste Keskus <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon <[email protected]>; Eesti Kaupmeeste Liit <[email protected]>; info <[email protected]>; Eesti E-kaubanduse Liit <[email protected]>; Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon <[email protected]>; Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit <[email protected]>; MTÜ Internet Society Estonia <[email protected]>; Eesti Interneti Sihtasutus <[email protected]>; Eesti Tarbijakaitse Liit <[email protected]>; Ettevõtluse Arendamise SA <[email protected]>; Eesti Hotellide ja Restoranide Liit <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Heliloojate Liit <[email protected]>; Eesti Kirjanike Liit <[email protected]>; Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit <[email protected]>; Eesti Lavastuskunstnike Liit <[email protected]>; Eesti Esitajate Liit <[email protected]>; Eesti Näitlejate Liit <[email protected]>; Eesti Interpreetide Liit <[email protected]>; Eesti Fonogrammitootjate Ühing <[email protected]>; Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon <[email protected]>; Eesti Arhitektide Liit <[email protected]>; Eesti Audiovisuaalautorite Liit <[email protected]>; Eesti Kunstnike Liit <[email protected]>; BSA esindaja Eestis <[email protected]>; Eesti Kultuuri Koda <[email protected]>; Eesti Filmi Instituut <[email protected]>; Eesti Filmi Instituut <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Etendusasutuste Liit <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Filmitootjate Liit <[email protected]>; Eesti Filmitootjate Liit <[email protected]>; Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing <[email protected]>; Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing <[email protected]>; MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster <[email protected]>; MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster <[email protected]>; Eesti Animatsiooni Liit <[email protected]>; Eesti Joonisfilm OÜ <[email protected]>; Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit <[email protected]>; Eesti Balletiliit <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Maastikuarhitektide Liit <[email protected]>; Eesti Sisearhitektide Liit <[email protected]>; Eesti Kujundusgraafikute Liit <[email protected]>; Eesti Dokumentalistide Gild <[email protected]>; Eesti Dokumentalistide Gild <[email protected]>; Eesti Filmioperaatorite Liit <[email protected]>; Eesti Filmioperaatorite Liit <[email protected]>; Eesti Kinoliit <[email protected]>; Eesti Kinoliit <[email protected]>; Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing <tiina- [email protected]>; MTÜ Eesti Filmi Andmebaas <[email protected]>; MTÜ Eesti Filmi Andmebaas <[email protected]>; Autorihüvitusfond <[email protected]>; Eesti Teatriliit <[email protected]>; Teatriliidu Gild <[email protected]>; <[email protected]>; Eesti Muusika Arenduskeskus <[email protected]>; Eesti Muusika Infokeskus <[email protected]>; Eesti Kooriühing <[email protected]>; Eesti Jazzliit <[email protected]>; Eesti Muusikakogude Ühendus <[email protected]>; Eesti Stsenaristide Gild <[email protected]>; Eesti Stsenaristide Gild <[email protected]>; Eesti Filmireźissööride Gild <[email protected]>; Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing <[email protected]>; Eesti Pimedate Raamatukogu <[email protected]>; Harju Maakonnaraamatukogu <[email protected]>; Põltsamaa Raamatukogu <[email protected]>; Jõhvi Keskraamatukogu <[email protected]>; Järvamaa Keskraamatukogu <[email protected]>; Hiiu Valla Keskraamatukogu <[email protected]>; Lääne Maakonna Keskraamatukogu <[email protected]>; Lääne-Virumaa Keskraamatukogu <[email protected]>; Põlva Keskraamatukogu <[email protected]>; Pärnu Keskraamatukogu <[email protected]>; Rapla Keskraamatukogu <[email protected]>; Saare Maakonna Keskraamatukogu <[email protected]>; Kõrveküla Raamatukogu <[email protected]>; Valga Keskraamatukogu <[email protected]>; Viljandi Linnaraamatukogu <[email protected]>; Võrumaa Keskraamatukogu <[email protected]>; Tallinna Keskraamatukogu <[email protected]>; Tartu Linnaraamatukogu <[email protected]>; Narva Keskraamatukogu <[email protected]>; Eesti Lastekirjanduse Keskus <[email protected]>; Kultuuriministeeriumi Muuseuminõukogu <[email protected]>; Eesti Rahva Muuseum <[email protected]>; SA Eesti Kunstmuuseum <[email protected]>; SA Eesti Ajaloomuuseum <[email protected]>; SA Eesti Vabaõhumuuseum <[email protected]>; SA Eesti Meremuuseum <[email protected]>; <[email protected]>; MTÜ ICOM Eesti <[email protected]>; MTÜ Eesti Fotopärand <[email protected]>; MTÜ Digitaalhumanitaaria Selts <[email protected]>; Eesti Rahvusringhääling <[email protected]>; Eesti Meediaettevõtete Liit <[email protected]>; <[email protected]>; AS Ekspress Grupp <[email protected]>; Postimees Grupp <[email protected]>; Eesti Meediaettevõtete Liit <[email protected]>; AS Õhtuleht Kirjastus <[email protected]>; Bonnier Grupp (AS Äripäev) <[email protected]>; AS All Media Eesti <[email protected]>; <[email protected]>; Alo TV <[email protected]>; MTÜ Piraadipartei <[email protected]>; MTÜ Wikimedia Eesti <[email protected]>; Google <[email protected]>; Pristine Public Relations (FB) <[email protected]>; Patendivolinike Koda <[email protected]> Teema: Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu saatmine kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks Manused: 8-16208 20.10.2020 Väljaminev kiri.bdoc Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu saatmine kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks Tagasisidet ootame 24. novembriks Link EISi https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8589a681-6281-490e-8b96-205cb802075a Registreerimise kuupäev: 20.10.2020 Registreerimise number: 8-1/6208. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee