Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

Ministeeriumid Meie 25.09.2020 nr 8-1/5746 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning Riigikohtule, ringkonnakohtutele, maakohtutele, Eesti Advokatuurile, prokuratuurile, Õiguskantsleri Kantseleile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale arvamuse avaldamiseks kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse. Palume Teie tagasisidet 15 tööpäeva jooksul arvates väljatöötamiskavatsuse avaldamisest eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg minister /*Lisaadressaadid: Riigikohus Eesti Advokatuur Riigiprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Markus Kärner 620 8124 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  21.09.2020 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsus I. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk 1. Väljatöötamiskavatsuse eesmärk Käesoleva väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) eesmärgiks on tõhustada kriminaalasjade kohtulikku arutamist. Mahukate kriminaalasjade kohtulik arutamine üldmenetluses on sageli aeganõudev, sest menetlusosalisi on palju ning uuritavate tõendite maht on suur. Teatud ulatuses on see paratamatu. Süüdistatavale tuleb tagada õigus tunnistajate küsitlemiseks ning ausa ja õiglase kohtumenetluse huvides on ka tõendite vahetu uurimine kohtuistungil. Kohtuotsus peab olema põhjendatud ning tuginema tõendite põhjalikule hindamisele. Kaitseõiguse teostamiseks tuleb süüdistatavale vältimatult tagada arvukalt garantiisid, mis tagavad õiglase menetluse. Samas sisaldab kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ka sätteid, mis ei võimalda teatud kohtuliku uurimise toiminguid kiiremini läbi viia isegi siis, kui sellega on kõik pooled nõus (nt tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine; mõne faktilise asjaolu omaksvõtt jne). Teistel juhtudel võib seadustiku regulatsioon olla mõnes olukorras liiga jäik ning pikendada menetlusaega ka juhtudel, mil seadusandja saaks ette näha põhiseaduspärase ning kaitseõigust tagava alternatiivse korra (nt kriminaalasja arutamise jätkamine kohtukoosseisu muutumise korral – vt nt RKKK 1-15-6483/415, p 30). Ülevaade konkreetsetest probleemidest ja nende võimalikest regulatiivsetest lahendustest on toodud käesoleva VTK p-s 3. 2020. aasta märtsis avaldati järelevalve aruanne, milles esitati arvukalt ettepanekud seaduse muutmiseks, mis võimaldaksid mahukaid kriminaalasju kiiremini ja tõhusamalt lahendada.1 VTK-s käsitletavad probleemid ja lahendusettepanekud tuginevad peamiselt järelevalve aruandel, samuti on suuresti kasutatud järelevalve aruandes toodud põhjendusi ja teksti. Tulenevalt asjaolust, et VTK tugineb olulises osa järelevalve aruande ettepanekutele ja selgitustele, oleks tavapärase viitamise loogikat kasutades tekst sedavõrd tihedate viidetega koormatud, et see halvendaks oluliselt teksti loetavust. Seega ei ole igale refereeritud või suisa tsiteeritud tekstilõigule lisatud lehekülje täpsusega viidet kõnesolevale järelevalve aruande tekstile. Juhul, kui VTK-s käsitletav ettepanek seondub konkreetse punktiga järelevalve aruandes, tehakse viide ka vastavale punktile (nt p I. 1.1.3). Järelevalvekomisjoni kuulusid Gunnar Vaikmaa, Juhan Sarv, Heili Sepp, Jüri Paap ja Karin Karpa. Kuigi VTK-s tuginetakse järelevalve aruande ettepanekutele, on VTK koostamiseks ka kõnesolevaid ettepanekuid tõlgendatud ja täiendatud, mistõttu ei tohiks käesoleva VTK teksti kriitikavabalt omistada järelevalvekomisjonile. Järelevalvekomisjoni originaalettepanekutega tutvumiseks tuleks seega vaadata järelevalve aruannet. Käesolevale VTK-le tagasiside andmisel on seisukohad oodatud kõigi pakutud lahenduste kohta. Samuti on teretulnud täiendavad mõtted ja ettepanekud, mis on kantud kriminaalasjade kohtuliku arutamise tõhustamise ideest. Palume ressursi säästmise argumentide kõrval arvestada ka seda, kas ja kuivõrd võiks ettepanek mõjutada isikute põhiõigusi või õiglast menetlust üldiselt. Mõned VTK-s pakutavad lahendused on teistest üldisemad (nt omaksvõtu instituut) ning sellisel juhul oleks eriti kasulik, kui ettepaneku toetamise korral esitataks tagasisides ka oma nägemus sellest, milline kavandatav õiguslik regulatsioon üldjoontes välja näha võiks (st põhilised reguleerimist vajavad 1 https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related-files/harju_mk_esimehe_jarelevalve_aruanne.pdf 1 küsimused). Mõne ettepaneku juures on tagasiside andmise suunamiseks esitatud ka täiendavad küsimused, millele palume tähelepanu pöörata. Tagasiside põhjal kavandatakse koostada seaduseelnõu, mis lihtsustaks kriminaalasjade kohtulikku arutamist ja lühendaks kriminaalasjade kohtumenetlusele kuluvat aega. II. Hetkeolukord 2. VTK koostamise hetkeks vastu võetud või teistes eelnõudes välja pakutud muudatused Mõned järelevalve aruandes tehtud ettepanekutest on praeguseks hetkeks juba seadusena vastu võetud või neid kavandatakse teistes eelnõudes või väljatöötamiskavatsustes: 2.1. 30.12.2019 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad kriminaalasja erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta ka siis, kui ta on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Varasemalt oli tagaseljamenetluse eelduseks ka see, kui on alust arvata, et süüdistatav viibib välismaal (p II.2.5.1). 2.2. 07.05.2020 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad isiku kohtus kaugülekuulamisel küsida küsimusi vahetult, mitte üksnes menetleja vahendusel (p I. 1.3.6). 2.3. 30.06.2020 jõustusid kohtute seaduse muudatused, millega sätestati KS § 991 lg-s 6 võimalus pikendada enda soovil või vanuse tõttu ametist vabastatud kohtuniku volitusi, kui see on vajalik talle jagatud kohtuasjade lõpuni menetlemiseks (p I.1.7.3). 2.4. VTK kooskõlastamisele esitamisega viiakse samaaegselt läbi kriminaalmenetluse revisjoni. Käesoleva VTK kooskõlastamisele esitamise ajaks on KrMS revisjoni eelnõu esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks.2 KrMS revisjon loob eeldused täisdigitaalseks kriminaalmenetluseks ning sisaldab mitmeid muudatusi, mis on samuti seotud kriminaalmenetluse tõhustamisega, kuid eelnõu fookus on eeskätt kriminaalasjade kohtueelsel menetlusel. Sellegipoolest kavandatakse kriminaalmenetluse revisjoniga ka mitmeid muudatusi, mille tegemise ettepanek esitati järelevalve aruandes:  Kohtule antakse vahistamismääruse põhistuste esitamiseks 48 tundi (p I.1.1.3)  Täpsustatakse nõudeid süüdistusaktile (p I.1.2.1)  Süüdistus- ja kaitseaktis tuleb anda orienteeruv hinnang, kui palju kulub aega tõendite uurimisele ja muule seonduvale (p I.1.2.2)  Taandamismääruse võib teha protokollilise määrusega nõupidamistuppa siirdumata. Ilmselt põhjendamatu või varem lahendatud taandamistaotlusega samasisulise taandamistaotluse korral võib menetlust jätkata enne taandamistaotluse lahendamist (p I. 1.4.1)  Pärast asjas lahendi tegemist samale kohtule esitatavat taotlust (eelkõige lahendis vea parandamise või lahendi avalikustamise piiramise taotlust) ei pea lahendama lahendi teinud kohtukoosseis (p I.1.1.4)  Kasutades tõendina varasemal ristküsitlusel antud ütlusi, on kohtul õigus esitada ütlusi andnud isikule täiendavaid küsimusi (p I.1.7.2)  Poolte nõusolekul võimaldatakse kohtul tõendina vastu võtta kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütlusi (p II.2.2.2) 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aca7e3cf-d349-4a40-a700-bbdb2b5a115c 2   Sätestatakse võimalus asja arutamiseks kahtlustatava osavõtuta, kui juriidilisest isikust süüdistatav ei määra endale menetlusest kõrvale hoidmise eesmärgil juhatuse liiget (p II.2.5.6)  Täpsustatakse määruskaebeõiguse piiranguid (p II.2.6.1 ja p III.3)  Kaitsjal võimaldatakse loobuda ringkonnakohtu istungist osa võtmisest, kui ta ise ega tema kaitsealune ei ole taotlenud suulist menetlust ning kui tema osavõttu ei pea vajalikuks ei tema kaitsealune ega kohus (p III.2). 2.5. Justiitsministeeriumil on plaanis kooskõlastamisele esitada kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamise kavatsus, milles kavandatakse ühe muudatusena eeluurimiskohtuniku asjade jagamist kohtute vahel, kelle alluvuses pole kriminaalasja arutamine (p I.2.2.2). 2.6. Kriminaalmenetluse revisjoni II etapi VTK3 p-s 9.6 pakuti välja võimalus, et KrMS 19. peatükis (rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses) sätestatud küsimusi ei peaks lahendama üksnes Harju Maakohus (p II.2.1.1). Kriminaalmenetluse revisjoni II etapi eelnõu koostamine on hetkel pooleli. III. Probleemid ning nende võimalikud lahendused 3. Probleemide ning regulatiivsete ja mitteregulatiivsete võimaluste kirjeldus 1. Tõendamine ja tõendite avaldamine 1.1. Omaksvõtu instituut (p II.2.2.1) Järelevalve aruandes tehti ettepanek jätta kriminaalmenetluses sarnaselt tsiviilkohtumenetlusele4 ära kohustus esitada ja uurida tõendeid selliste faktide kohta, mille kõik kohtumenetluse pooled omaks võtavad. Samas on aruandes leitud, et erinevalt tsiviilkohtumenetlusest ei peaks asjaolu omaksvõtt olema kriminaalasja lahendavale kohtule siduv, kui kohtul tekivad põhjendatud kahtlused, kas kõik on nii, nagu pooled väidavad. PS § 22 lg-st 2 ja KrMS § 7 lg-st 2 tuleneb, et isiku süü tõendamiskoormus on riigil. Kriminaalmenetluse seadustik ei eelda süüdistatava aktiivset rolli tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel. Kuigi kehtiva KrMS § 227 lg 3 p 1 järgi tuleb kaitseaktis märkida, millised süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad vaidlustatakse ning millised võetakse omaks, ei ole kaitseaktis väljendatud asjaolu omaksvõtt kohtule siduv (vt KrMS § 60 lg-d 1 ja 2). Kohus ei ole tõendite hindamisest vabastatud isegi kokkuleppemenetluse korral (vt nt KrMS § 248 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kokkuleppemenetlusest keeldumise aluseid). Seega võib esineda olukordi, kus süüdistatav ei vaidlusta üht, mitut või isegi ühtegi tõendamiseseme asjaolusse kuuluvat faktilist asjaolu, kuid see ei vabasta prokuratuuri kohustusest esitada tõendeid ning kohut nende tõendite hindamisest. Näiteid võib tuua erinevaid. Mõnel juhul võib tegemist olla mõne üksiku ning lihtsasti tõendatava tõendamiseseme asjaoluga, näiteks et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal osaühingu juhatuse liige. Sellistel juhtudel ei aitaks omaksvõtu instituut ilmselt 3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7d252333-8aa7-45f5-bfeb-a911e60b413c 4 TsMS § 231 lg 2: Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. 3 oluliselt menetlusressurssi säästa. Samas võib ka mõne üksiku asjaolu tõendamine olla keerukas. Näiteks eeldab raha liikumise tõendamine ettevõttest A ettevõttele B läbi mitmekümne vahekeha eelduslikult arvukate tõendite uurimist. Samas võib süüdistatav vara ülekande faktid süüdistuses kirjeldatud viisil omaks võtta, kuid vaielda vastu tehingu sisule (nt heidetakse ette rahapesu, soodustuskelmust, altkäemaksu vmt). Mõeldav on seegi, et süüdistatav ei vaidlusta ühtegi faktilist asjaolu, kuid ei nõustu teole antava õigusliku hinnanguga või taotletava karistusega (nt nõustub toimingupiirangu rikkumises süüdistatav isik sellega, et ta oli ametiisik, kes tegi toimingu endaga seotud isiku suhtes, kuid ta leiab, et esines KVS § 11 lg-s 3 sätestatud toimingupiirangu kohaldamise erand). Ka kehtiv õigus näeb kirjeldatud juhtudel ette võimaluse esitada tõendeid lihtsamas korras. KrMS § 296 lg 3 sätestab, et kuigi üldjuhul peab tõendi esitanud pool selle tervikuna või osaliselt ette lugema või muul viisil avaldama, siis võib tõendi poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. See tähendab, et ka näiteks mitmesajaleheküljelised pangakonto väljavõtted on eelduslikult võimalik poolte kokkuleppel kohtule esitada ilma olulise ajakuluta. Nii nagu eelnevalt märgitud, ei ole kohus tõendite hindamisest vabastatud. Seega tuleb kohtuotsuse tegemiseks tõendeid hinnata ning veenduda, kas konkreetse faktilise asjaolu saab esitatud tõendite põhjal tõendatuks lugeda või mitte. Juhul, kui omaksvõtu instituut hoiaks eeskätt kokku kohtuniku ressurssi kohtuotsuse tegemisel, kuid ei mõjutaks oluliselt istungil kuluvat aega, võiks väheneda süüdistatava ja kaitsja motivatsioon faktilisi asjaolusid omaks võtta. See võiks vähendada omaksvõtu instituudi kasutamist. Võimalikule omaksvõtu instituudile tagasiside andmisel palume muuhulgas keskenduda järgmistele küsimustele: a) Omaksvõtu rakendusala Kas omaksvõtu instituut leiaks eelduslikult rakendust (st faktiliste asjaolude omaksvõtt oleks süüdistatava ja kaitsja seisukohast mõnel juhul põhjendatud valik ka ilma kaasnevate privilegeeringuteta – vrd nt KrMS § 238 lg 2, mille kohaselt lühimenetluses mõistetud karistust vähendatakse kolmandiku võrra)? b) Omaksvõtu aeg ning vorm Lahendada tuleks küsimus sellest, millisel ajahetkel peaks omaksvõtt toimuma. Võimalik oleks omaksvõtus kokkuleppimise reguleerimine nii kohtulikus eelmenetluses kui ka kohtuliku uurimise alguses. Reguleerida tuleks ka see, millises vormis omaksvõtt toimuma peaks (milline menetlusdokument koostatakse, kuidas seal faktilised asjaolud kajastatakse jne). c) Omaksvõtu siduvus pooltele Kas prokuröril, kaitsjal või süüdistataval peaks olema õigus mingitel asjaoludel mõne asjaolu omaksvõtust loobuda?5 d) Kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku seos omaksvõtuga Teatud juhtudel võib omaksvõtt puudutada ka kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku õigusi (nt võtab süüdistatav omaks, et võõrandas kolmandale isikule vara konfiskeerimise vältimiseks). Kuidas peaks olema reguleeritud kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku roll omaksvõtu instituudis? e) Omaksvõtu siduvus kohtule ning seos tõendite esitamisega Omaksvõtu keskne küsimus on selle siduvus kohtule. Kas kohtul peaks olema võimalus kalduda omaksvõtust kõrvale, kui tekivad põhjendatud kahtlused, et omaksvõetud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele? Kui kohtule selline õigus anda, siis peaks ilmselt kohus pooli 5 Vrd TsMS § 213 lg 3: Omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks 4  vähemasti enne kohtuliku uurimise lõppu sellistest kahtlustest teavitama. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kohus ei lähtu poolte vahel kokku lepitud faktilisest asjaolust, kuid pooltel ei olnud ka alust selle asjaolu tõendamiseks täiendavaid tõendeid esitada. Kõnesolev küsimus seondub ka tõendite esitamise teemaga. Kas omaksvõtu instituudi korral jäetaks omaks võetud asjaolu puudutavas tõendid esitamata? Kui omaksvõtu korral jäetaks omaks võetud asjaolu tõendavad tõendid kohtule esitamata, siis kas ja kuidas peaks kohtul olema õigus kahtluse korral nende tõenditega tutvuda (või pooltel selliseid tõendeid esitada)? 1.2. Tõendite avaldamisega seotud ettepanekud Järelevalve aruandes tehti lisaks omaksvõtu instituudile täiendavaid ettepanekuid, mis seonduvad tõendite avaldamise ja tõendamisega. Probleemina toodi välja, et kirjalike tõendite uurimise reeglid on üldised ning jätavad ebaselgeks selle, mis on täpselt kohtuniku pädevus.6 See võib kaasa tuua selle, et konkreetse menetluse käik sõltub rohkem kohtuniku isiksusest, mitte seadusest. KrMS § 296 lg 3 sätestab, et kui kohus võtab tõendi vastu, siis loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna või osaliselt ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise eesmärki. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Seadus ei võimalda kohtul poolte kokkuleppest sõltumata jätta tõendit avaldamata. Kui pooled seda nõuavad, siis võib mõne tõendi avaldamine, näiteks selle ettelugemise vormis, võtta väga palju aega. Samas on sel moel tagatud kohtumenetluse avalikkuse (KrMS § 11) ning kohtuliku arutamise vahetuse (KrMS § 15) põhimõtted. Kuigi kohtuniku ülesanne on kohtuistungi juhtimine tagades ka kiire lahendini jõudmise (KrMS § 266 lg 1 ja § 15), siis ei anna seadus kohtule sõnaselget õigust kehtestada pooltele tingimusi ja ajalimiite tõendite avaldamise viiside ja ulatuse suhtes näiteks olukorras, kus poole poolt kasutatav avaldamise viis on äärmiselt ajakulukas (vt samas analoogiliselt RKKK 1-16-9171/1206, p 14). Viimaks ei reguleeri seadus ka sõnaselgelt kirjalike tõendite avaldatuks lugemist sarnaste tõendite kogumite kaupa (nt 257 arvet), kuigi praktikas on seda poolte kokkuleppel tehtud (KrMS § 296 lg 3). Eeltoodud probleemidega seoses esitati järgmised ettepanekud: 1.2.1. Kohtunikule suurema kaalutlusõiguse andmine tõendi avaldamise viisi osas, kaaludes ka KrMS § 296 lg 3 muutmist selliselt, et teatud juhtudel võiks olla kohtul õigus otsustada jätta tõend avaldamata sõltumata poolte kokkuleppest (p I. 1.3.3). 1.2.2. Kohtunikule õiguse andmine kehtestada pooltele tingimusi ja ajalimiite tõendite avaldamise viiside ja ulatuse suhtes (p I. 1.3.3). 1.2.3. Kirjalike tõendite avaldatuks lugemine võiks olla võimalik ka sarnaste tõendite kogumite kaupa (nt 257 arvet) nii, et tõendikogumi esitaja annaks lühikese ülevaate tõendikogumi sisust ja selgitaks, millist asjaolu ta nende tõenditega tõendada soovib (p I. 1.3.4). Palume nimetatud ettepanekute osas tagasiside andmisel muuhulgas peatuda ka järgmistel küsimustel: a) Kas ja millisel alusel peaks kohus saama otsustada jätta tõend avaldamata sõltumata poolte kokkuleppest (p 1.2.1)? 6 KrMS § 151 kohaselt arutab kohus kohtuasja ühtse tervikuna ning tagab võimalikult kiire lahendini jõudmise. KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik. KrMS revisjoni eelnõus kavandatakse KrMS § 266 lg 1 täiendamist lausega „Kohus tagab ausa kohtumenetluse põhimõtete järgimise ja menetlusosaliste õiguste kaitse ega luba menetlusosalistel kohut eksitada ega menetlusõigusi kuritarvitada:“ 5  b) Kas p-des 1.2.2 ja 1.2.3 kirjeldatud ettepanekute puhul on seaduse muutmine vajalik või võimaldab soovitud tulemust saavutada ka kehtiv seadus ning tegemist on kohtuistungi juhtimise küsimusega? c) Milline võiks olla muudatuste mõju kohtumenetluse avalikkusele ja vahetusele? Kas negatiivse mõju riski oleks võimalik regulatiivsete lahendustega (või praktika kujundamisega) vähendada? 1.3. Vaba jutustuse kui küsitlusetapi lubamine poolte kokkuleppel ja kohtu nõusolekul (p II.2.2.3) Kohtueelses menetluses on ülekuulamise üheks etapiks vaba jutustus (vt KrMS § 74 lg 4, § 75 lg 3). Kohtumenetluses toimub tunnistaja ristküsitlus (KrMS § 288). Tunnistaja ristküsitlemise instituut tugineb kohtumenetluse võistlevuse printsiibil (KrMS § 14). Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Kohtu roll ristküsitluses on neutraalsem. Ristküsitlus tagab süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida (RKKK 3-1-1-52-06, p 7). Võrreldes vaba jutustusega võib ristküsitlus olla aeganõudvam. Võib esineda olukordi, kus pooled ja kohus ei oleks vastu sellele, et tunnistaja annaks ütlusi vaba jutustuse vormis ning seejärel oleks võimalik temalt vajadusel küsimusi küsida. Ühe järelevalve aruandes tehtud ettepanekuna ongi välja pakutud, et kaaluda võiks poolte kokkuleppel ja kohtu nõusolekul vaba jutustuse kui küsitlusetapi lubamist, kui see võib kokku hoida menetlusaega ega kahjusta tõendi kvaliteeti ega usaldusväärsust. Justiitsministeerium palub nimetatud ettepanekute osas tagasiside andmisel muuhulgas peatuda ka järgmistel küsimustel: a) Kas kirjeldatud muudatus on vajalik või on sisuliselt samaväärset eesmärki võimalik saavutada ka parema küsitlustehnikaga? b) Kui muudatus on põhjendatud, siis milliste kriteeriumite alusel peaks/võiks kohus sõltumata poolte kokkuleppest vaba jutustuse lubamisest keelduma? c) Kas ja milline mõju võib sellel muudatusel olla ristküsitluse olemuse muutumisele ning tõendi kvaliteedile? Kas negatiivse mõju riski oleks võimalik regulatiivsete lahendustega (või praktika kujundamisega) vähendada? 2. Kohtuliku eelmenetlusega seonduv 2.1. Eelistungite pidamise kohustusest loobumine ning kirjalik kohtulik eelmenetlus (p I.1.2.6) KrMS §-d 2571 ja 258 reguleerivad eelistungi korraldamise aluseid. Sealjuures ei ole KrMS § 2571 sõnastus õnnestunud, sest esimese lõike kohaselt lahendatakse korralduslikud küsimused enne kohtuliku arutamise algust eelistungil, kui esineb mõni KrMS §-s 258 nimetatud alustest. KrMS § 2571 lg 2 sätestab justkui erinormina, et eelistung tuleb süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldada, kui ilmnevad KrMS § 258 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud alused. Kuivõrd juba esimese lõike kohaselt tuleks eelistung igal juhul KrMS §-s 258 sätestatud aluste esinemisel korraldada, on lõigete omavaheline suhe ebaselge. Ilmselt on eesmärgiks olnud rõhutada, et KrMS § 258 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud juhtudel on eelistungi korraldamine kohustuslik, kuid kuna ka esimene lõige on sõnastatud imperatiivselt, ei tulene seadusest, et mõne muu KrMS § 258 lg-s 1 sätestatud aluse esinemisel võiks eelistungi korraldamata jätta. On aga küsitav, kas KrMS § 258 lg-s 1 sätestatud juhtudel peaks eelistungi korraldamine olema alati kohustuslik. 6 Järelevalve aruandes leiti, et tuleks piirata nende juhtumite ringi, mil eelistungi korraldamine on seaduse järgi kohustuslik. Juhtumite ringi saab piirata, laiendades kohtuniku kaalutlusruumi eelistungi vajalikkuse üle otsustamisel ja võimaldades lahendada küsimusi paindlikult kirjalikus (eel)menetluses. Istungi korraldamine eelmenetluses võiks olla kohustuslik üksnes juhul, kui kohus soovib kohaldada tõkendina vahistamist. Ühtlasi märgitakse järelevalve aruandes, et tuleks kaaluda, kas eraldi eelistungi mõiste säilitamiseks on üldse tarvidus. Need korralduslikud küsimused, mis seaduse järgi või kohtu määramisel tuleb lahendada istungil, lahendatakse (korraldaval) istungil ja seda olenemata asjaolust, kas tegemist on kohtuliku eelmenetluse või kohtuliku arutamisega. Eeltoodust tulenevalt võiks kaaluda eelmenetluse sätete muutmist selliselt, et üksnes süüdistatava vabaduse võtmise otsustamiseks on istungi korraldamine kohustuslik ning muudel juhtudel saab kohus otsustada, kas küsimused lahendada kirjalikult või istungil. 2.2. Kaitsja kohustamine teatud ajaks prokuratuurile oma tõendite esitamiseks (p I.1.3.5) Järelevalve aruandes on tehtud ettepanek, mille kohaselt võiks kohtule anda selgesõnalise õiguse kohustada kaitsjat esitama kindlaks ajaks prokuratuurile oma tõendid. Alternatiiv oleks sätestada seaduses otse, milliseks ajaks peab kaitsja olema esitanud oma tõendid prokuratuurile. Kehtiv õigus kohustab kaitsjat küll kaitseaktis oma tõendeid loetlema, kuid mitte neid esitama. Kriminaalmenetluse revisjonis kavandatakse muudatust, mille kohaselt peab kaitsja koos kaitseaktiga esitama tõendid, mis seonduvad asjatundja uuringutel põhinevate ütluste või kirjaliku arvamusega (KrMS § 227 lg 6 muudatus), kuid täiendavaid tõendite avaldamise kohustusi ei kavandata. Kaitsja poolt prokuratuurile oma tõendite esitamine võiks eelduslikult lühendada menetlusaega, sest see annab prokuratuurile enam aega tõenditega tutvumiseks ning seisukohtade kujundamiseks. Olukorras, kus prokuratuur näeb tõendit esimest korda kohtuistungil, on üldjuhul keerukas kohapeal selle osas seisukohta kujundada. Samuti võimaldaks see kohtumenetlusele kuluvat aega paremini planeerida. Võistleva menetluse üheks kandvaks põhimõtteks on poolte võrdsus. Võistleva menetluse eesmärgiks ei ole tagada pooltele õigust üksteise pidevaks menetluslikuks üllatamiseks (nö trial by ambush), mistõttu ei oleks kõnesoleva muudatuse tegemine iseenesest vastuolus võistleva menetluse põhimõtetega ega süüdistatava kaitseõigusega. Siiski tuleb arvesse võtta, et süüdistatava õigust olla informeeritud enda vastu esitatud süüdistusest ja tõenditest (selline õigus tuleneb mh EIÕK art 6 lg 3 p-dest a ja b) tuleb pidada kaalukamaks kui süüdistatava kohustust avaldada end õigustavad tõendid tingimata enne kohtumenetluse algust. Välistada ei saa olukordi, kus tõendi avaldamata jätmine võiks olla põhjendatud enese mittesüüstamise privileegiga. Näiteks võib esineda olukord, kus end mitte süüdi tunnistava süüdistatava käsutuses on tõend, mis teda küll ühemõtteliselt süüstab, kuid samaaegselt mõnes aspektis õigustab (nt krüpteeritud vestlus kaastäideviijaga, milles lepiti küll kokku varguse toimepanemine, kuid millest nähtub, et erinevalt süüdistuse versioonist ei olnud täideviijad teadlikud, et varguse objektiks on suure teadusliku väärtusega ese – KarS § 199 lg 2 p 3). Sellise tõendi esitamine võiks süüdistatava vaatest olla põhjendatud alles siis, kui kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendite põhjal osutub mõistlikumaks kaitsetaktika muutmine ning süü osaline tunnistamine. Juhul, kui kõnesolev regulatsioon sätestada, tuleks eelduslikult näha ette ka tagajärjed selleks, kui tõendit õigeaegselt ei esitata. Ilmselt võiks tagajärjeks olla tõendi vastuvõtmisest keeldumine, kui süüdistatav või kaitsja ei nimeta olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud tõendit õigeaegselt esitada (vrd KrMS § 2861 lg 2 p 2). Palume kõnesoleva ettepaneku osas tagasiside andmisel muuhulgas peatuda ka järgmistel küsimustel: a) Kas ettepanek mõjutaks negatiivselt kahtlustatava/süüdistava kaitseõigust või enese mittesüüstamise privileegi? Kui jah, siis kuidas võimalikke negatiivseid mõjusid vähendada? 7  b) Kas kaitsja peaks oma tõendid avaldama juba kohtueelses menetluses (nt toimiku tutvustamise järel) või hilisemas menetlusetapis? c) Millised põhjused võiksid tingida tõendi vastuvõtmise vaatamata sellele, et seda õigeaegselt ei esitatud? 2.3. Teised kohtuliku eelmenetlusega seotud ettepanekud Järelevalve aruandes tehti veel ettepanekuid kohtuliku eelmenetluse regulatsiooni muutmiseks, mille kohta oodatakse tagasisidet: 2.3.1. Süüdistusakti tagastamine puuduste kõrvaldamiseks (p I.1.2.4) Kehtiv õigus ei anna kohtutele selget pädevust süüdistusakti tagastamiseks puuduste kõrvaldamiseks, kui see ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Süüdistusakti korral on kohtu pädevuses üksnes süüdistusakti tagastamine, millega kohtulik eelmenetlus lõppeb ning menetlus liigub tagasi kohtueelse menetluse faasi (KrMS § 262 lg 1 p 2). Süüdistusakti uuel esitamisel kohtusse ei pruugi kriminaalasi jõuda enam sama kohtuniku kätte ning sel juhul peab end asjaga kurssi viima uus kohtunik. Järelevalve aruandes tehtud ettepaneku kohaselt võiksid kohtud saada selge pädevuse tagastada süüdistusakt eelmenetluses puuduste kõrvaldamiseks, andes selleks tähtaja. Puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral tagastaks kohus süüdistusakti prokuratuurile. Kuigi järelevalve aruandes tehtud ettepanek hõlmas ka kaitseakti, siis kaitseakti korral on kohtul vastavasisuline õigus olemas (KrMS § 262 lg 1 p 21). 2.3.2. Kohtule pädevuse andmine eelmenetluses õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kui on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi süüteokoosseisule (p I.1.2.5) Kehtiva õiguse kohaselt on kohtul õigeksmõistva otsuse tegemise õigus pärast kohtuliku uurimise ja kohtuvaidluste läbimist (KrMS 10. ptk 6. jagu). Järelevalve aruandes tehtud ettepaneku kohaselt võiks kohtule anda pädevuse teha õigeksmõistev otsus juba eelmenetluses, kui on ilmne, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Tõenäoliselt hoiaks sellise võimaluse kasutamine kohtu ressurssi kokku üksnes võrdlemisi äärmuslikel juhtudel, kus kohus on veendunud, et kõik faktilised asjaolud on iseenesest süüdistuses õigesti kajastatud (sest prokurör võib kohtuliku uurimise käigus ka süüdistust täiendada – KrMS § 268 lg 2), kuid isegi, kui need faktid osutuks tõendatuks, ei oleks ükski kuriteokoosseis täidetud. Arvestada tuleb sedagi, et teole antava kvalifikatsiooni õigusliku põhjendatuse üle võib vaielda ning vastavaid seisukohti esitada ka kohtuvaidluste raames (KrMS 10. ptk 5. jagu). Eeltoodut arvestades võib ressursi sääst olla võimalik üksnes piiratud juhtudel. Sellegipoolest oli tegemist ühe järelevalve aruandes tehtud ettepanekuga ning selle esitamine käesolevas VTK-s tagasiside saamiseks on põhjendatud. 2.3.3. Kohtuekspertiisi määramise pädevuse laiendamine eelmenetlusele (p I.1.3.7). Järelevalve aruandes tehti ettepanek, et seaduses võiks näha sõnaselgelt ette, et kohus tohib eelmenetluses määrata ka kohtuekspertiisi (seaduse praeguse süstemaatika kohaselt on see kohtuliku uurimise küsimus). Teatud juhtudel võiks see võimaldada mõne tõendusliku asjaolu osas varem selgust saada ning seeläbi kohtuliku uurimise ressurssi mõistlikumalt ning teadlikumalt planeerida. Tagasiside on oodatud ennekõike küsimuses, kas selline muudatus oleks vajalik ning põhjendatud ning millised asjaolud võiksid olla need, mille ekspertiisiga välja selgitamine oleks põhjendatud juba kohtuliku eelmenetluse staadiumis? 8  3. Taotluste lahendamine 3.1. Üksiktaotluste lahendamine istungite väliselt kirjalikus menetluses (p I.1.3.1) Üldmenetluses lahendatakse erinevaid korralduslikke küsimusi (sh poolte taotlusi) kas tavapärase kohtuistungi käigus või peetakse selleks korraldav istung (KrMS § 2761). Korraldav istung korraldatakse eelistungi sätete kohaselt, mille kohaselt on seal osalemine kohustuslik üksnes prokuröril ja kaitsjal (KrMS § 259 lg 2). Samas ei ole iga üksiktaotluse lahendamine kohtuistungil mõistlik (mh tuleb selleks arvestada kaitsjate ja prokuröri graafikuga) ning kaaluda võiks kohtule selge pädevuse andmist üksikküsimuste lahendamiseks kirjalikus menetluses, sh määruse kättesaadavaks tegemist selle istungil kuulutamise asemel (see mõjutab samas ka kohtuistungi avalikkust – vt nt RKKK 3-1-1-32-17, p 11). 3.2. Korduvate taotluste läbi vaatamata või tähelepanuta jätmise õiguse andmine (p I.1.4.2). Menetlusosaliste korduvad samasisulised taotlused võivad kohtumenetlust pikendada. Järelevalve aruandes tehti ettepanek, mille kohaselt võiks KrMS-s HKMS § 55 lg 3 eeskujul ette näha üldise aluse, mis võimaldaks kohtul (ning kohtueelsel menetlejal) jätta läbi vaatamata või tähelepanuta menetlusosaliste korduva samasisulise taotluse või muu sellise avalduse. 4. Hõivatud menetlusosaliste ning kaitsja vahetamisega seonduv 4.1. Kaitsja valimise või vahetamise regulatsiooni muutmine (p I.1.5) Järelevalve aruandes esitatakse ettepanekud, mis peaksid piirama kohtumenetluse aja pikenemist kaitsja sageda vahetamise teel. Nimelt vajab uus kaitsja alati ka aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning see tingib kohtumenetluse edasilükkamise. Ettepanekutes tuuakse välja teatud juhud, mil kaitsja valimine või vahetamine võiks olla piiratud. Kõnesolevate piirangute korral kehtiks põhimõte, mille kohaselt ei oleks uue kaitsja valik täielikult välistatud. Kaitsja saaks osaleda menetluses määratud kaitsja kõrval, kuid tema menetluses osalemisega seotud kulud jääksid menetluse lõpptulemusest olenemata süüdistatava kanda. Samuti ei lükataks sellisel juhul kohtuistungit edasi põhjusel, et valitud kaitsja ei saa kohtuistungil osaleda või et ta vajab aega kohtuasja materjalidega tutvumiseks. Ettepanekute kohaselt võiks uue kaitsja valimise või senise kaitsja vahetamise piirang kohalduda järgmistel juhtudel: 4.1.1. Juhul, kui süüdistatavale on pärast valitud kaitsjaga sõlmitud lepingu lõppemist määratud kaitsja riigi õigusabi korras (p I.1.5.1). 4.1.2. Juhul, kui süüdistatav lõpetab kaitsja(te)ga lepingu(id) selliselt, et see venitab menetlust, peaks kohtul olema õigus sekkuda, määrates süüdistatavale kaitsja riigi õigusabi korras (p I.1.5.2). Kui süüdistatav soovib p-des 4.1.1. ja 4.1.2. kirjeldatud juhtudel uuesti endale lepingulise kaitsja võtta, siis on tal selleks küll õigus, kuid samaaegselt jääb teda esindama riigi õigusabi korras määratud kaitsja ning menetlust ei lükata edasi põhjusel, et uus lepinguline esindaja peab kriminaalasja materjalidega tutvuma. Uue lepingulise kaitsja kulud jääksid süüdistatava kanda sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kõnesolevate ettepanekute korral tuleb arvestada, et EIÕK art 6 lg 3 p c tagab süüdistatava õiguse kaitsta end ise või valitud kaitsja abil. Kuigi see õigus ei ole absoluutne, on kaitsja valimise õiguse 9 piiramine õigustatud üksnes asjakohaste ning piisavate7 põhjuste korral (EIK 20.12.2015 otsus Dvorski vs. Horvaatia, § 81jj). Järelevalve aruandes on samuti välja toodud, et kaitseülesande võtmist võiks piirata, kui kaitsja on ettenähtavalt väga hõivatud, mistõttu venib menetlus pikale. Alternatiivselt võiks aruande kohaselt kaaluda kohtule avaramate võimaluste andmiseks asenduskaitsja määramiseks olukorras, kus kaitsja või kaitsjate hõivatus hakkab kriminaalasja arutamist tõsiselt takistama (p II.2.5.4). Samas näeb ka kehtiv õigus ette kohtu võimaluse nimetatud juhtudel asenduskaitsja määramiseks (KrMS § 441). Tagasiside andmisel palume muuhulgas pöörata tähelepanu järgmisele: a) Kas kaalutavate piirangutega kaasnev riive isiku õigusele kaitsta end oma valitud kaitsja abil oleks proportsionaalne? b) Kas ja millises osas vajaks täiendamist asenduskaitsja määramise regulatsioon? 4.2. Asendusprokuröri määramise õiguse andmine kohtule (p II.2.5.5) Järelevalve aruandes tuuakse välja, et praktikas on tekkinud olukordi, kus prokuratuur ei ole pidanud võimalikuks prokuröri asendamist mahukas kriminaalasjas, kui sama prokuröri kalender on täis teisi mahukaid üldmenetluse asju. Samas peaks kalendri koormatus olema prokuratuurile ettenähtav juba enne asja kohtusse saatmist. Seega peaks üldjuhul prokuratuur selliste olukordade tekkimist vältima. Juhuks, kui selline olukord ilmneb siiski kohtumenetluses, võiks kaaluda kohtule õiguse andmist prokuratuuri kohustamiseks asendusprokuröri määramiseks (vrd KrMS § 441 lg-d 2 ja 3). 5. Jälitustoimingutega seonduv 5.1. Kaotada jälitustoimingu loa õiguspärasuse vaidlustamise topeltmenetlus (p II.2.4.1) Kehtivas õiguses on jälitustoimingu loa õiguspärasust ja jälitustegevuse seaduslikkust võimalik vaidlustada nii põhiasja arutamise raames kui ka määruskaebemenetluses (vt KrMS § 12616 ning paralleelmenetluste probleemide kohta RKKK 3-1-1-48-15, p 13-20 ja RKKK 3-1-1-43-16, p 8-10). Sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada isikule, kelle õigusi on jälitustoimingutega riivatud, võimalikult ulatuslik kaebeõigus. Mõnel juhul võib isiku kaebuse arutamine põhiasja arutamisel olla ebamõistlik või võimatu (nt kui jälitustoiminguga on riivatud isiku õigusi, kes ei ole menetlusosaline või kui kriminaalasjas ei esitatagi süüdistust). Samas ei ole paralleelmenetluste võimalus mõistlik olukorras, kus isikul on võimalus (ning ka soov) jälitustoimingutega seonduvat vaidlustada põhiasja arutamisel. Paralleelmenetluse võimalikkus tõstatab küsimuse ka sellest, kuivõrd peaks põhiasja arutav kohus olema seotud varasema määruskaebemenetluse tulemusega. Paralleelmenetluste kaotamise võimalusi on erinevaid: a) Esimene võimalus paralleelmenetluste probleemi lahendamiseks oleks järelevalve aruande kohaselt lubada jälitustoimingu loa õiguspärasuse vaidlustamist üksnes sellises menetluses, milles on esitatud nõue, mille üheks eelduseks on jälitustoimingu loa õigusvastasus. Eeskätt tuleb siin kõne alla jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuks tunnistamise nõue (siis saab loa õigusvastasuse tuvastamist taotleda kriminaalasja arutamise käigus) ja SKHS § 7 lg 1 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue (sellisel juhul peaks jälitustoimingu loa õiguspärasuse kontrollimise pädevus olema kahju hüvitamise nõuet menetleval kohtul). 7 Ing k. relevant and sufficient. Vrd samas otsuses olukorras, kus ei piirata mitte üksnes õigust kasutada oma valitud kaitsjat, vaid kaitsjale ligipääsu tervikuna, peavad põhjused olema veenvad/kaalukad (ing. k compelling), vt otsuse §-d 81 ja 82. 10  b) Teine järelevalve aruandes pakutud võimalus on koondada kogu jälitustoimingu lubade õiguspärasuse kontroll eraldi määruskabemenetlusse, välistades mh jälitustoimingu lubade õiguspärasuse kontrolli kriminaalasja arutamise käigus. Selle lahenduse eeliseks peetakse järelevalve aruandes seda, et kui jälitustoimingute lubade õigusvastasus ja seega ka jälitustoimingutega kogutud tõendite lubamatus ilmneks juba enne kriminaalasja kohtusse saatmist, jääks ära pikk ja kurnav kohtumenetlus asjades, kus ilma jälitustegevusega kogutud tõenditeta pole mingit perspektiivi väidetavat kuritegu tõendada. Samuti võiks jälitusega seotud küsimuste lahendamine kohtueelses menetluses võimaldada kaitsjal esitada kaitseakt informeeritumalt. Lahenduse puudusena on välja toodud see, et menetlusosalistele sunnitakse peale mitu menetlust, selmet lahendada kõik küsimused kriminaalasja arutamise käigus. Samuti piirataks kriminaalasja lahendava kohtu pädevust tõendite hindamisel.8 c) Kolmanda paralleelmenetlusi välistava lahendusena võiks kaaluda ka võimalust, kus jääda kehtiva korra juurde, kuid süüdistusakti esitamine kohtusse lõpetaks poolelioleva määruskaebemenetluse (kui kaebuse esitaja saab samasisulise vastuväite esitada ka põhiasja arutamisel). Sellise lahenduse eeliseks on see, et põhiasja arutamisega samaaegselt ei saa toimuda vaidlust jälitusloa seaduslikkuse üle. Samas tähendaks see, et kohtute seni tehtud töö määruskaebuse lahendamisel muutub tarbetuks ning seega kulutati kohtu ressurssi eesmärgipäratult. Palume tagasiside andmisel muuhulgas peatuda järgmistel küsimustel: a) Kas jälitustoimingu loa õiguspärasuse kontrollimise paralleelmenetlus tuleks kaotada? b) Jaatava seisukoha korral palume anda tagasisidet, milline välja pakutud variantidest (või ka siin käsitlemata võimalustest) oleks paralleelmenetluse asemel sobilik? 5.2. Kohustada prokuratuuri lisama toimikusse (vajadusel osaliselt kinnikaetuna) jälitustoimingute load ja taotlused hiljemalt toimiku kaitsjale tutvustamisel (p I.1.6.1) Järelevalve aruandes on märgitud, et kohtumenetluses nõuab aega selliste taotluste lahendamine, mis on seotud kaitsjate ja süüdistatavate juurdepääsuga taotlustele, lubadele ja kogutud teabele. Vaatamata Riigikohtu seisukohale, et taotlused ja load võib jätta toimikusse lisamata vaid erandjuhul (RKKK 3-1-1-53-16, p 17), pole see suunis praktikas sageli järgimist leidnud. Seetõttu pikeneb kohtumenetlus selle aja võrra, mis kulub jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste väljanõudmisele, nendega tutvumisele ning lubade ja taotluste teksti (osalise) varjamise korral ka viimase põhjendatuse üle vaidlemisele. Olukorra lahendamiseks võiks Riigikohtu praktikas väljendatud põhimõtte sõnaselgelt seaduses sätestada. 5.3. Näha ette, et jälitustoimingute lubade seaduslikkuse kontrolli teeb maakohtus kohtukoosseisu eesistuja ainuisikuliselt (p I.1.6.2) Järelevalve aruande kohaselt on menetluslikku segadust lisanud küsimus, kas ja kuidas korraldada rahvakohtunike tutvumist jälitustoimikutega (st riigisaladusega). Rahvakohtuniku rolli, õiguste ja kohustuste puhul pole arvestatud vajadusega läbida riigisaladuse juurdepääsule eelnev kontroll; samuti tähendab see täiendavat ajakulu. Järelevalve aruande kohaselt on ka jälitustoimingu lubade seadusliku kontrollis rahvakohtunike osalemise väärtus küsitav, kuna hindamist vajavad spetsiifilised õiguslikud küsimused. Üheks lahenduseks võiks olla jälitustoimingute lubade seaduslikkuse kontrolli teostamine maakohtu kohtukoosseisu eesistuja poolt ainuisikuliselt. 8 Järelevalve aruandes leitakse viitega Riigikohtu lahendi 3-1-1-43-16 p-le 9, et see on osaliselt nii ka praegu, kui süüdistatav on enne kriminaalasja arutamist läbinud määruskaebe korras vaidluse jälitustoimingu lubade seaduslikkuse üle. 11  5.4. Anda kohtule selgesõnaline õigus jälituslubade seaduslikkuse kontrolliks kohtulikus eelmenetluses (p I.1.6.2). Seaduses puudub ka selge regulatsioon selle kohta, millises menetlusetapis tuleks jälituslubade seaduslikkust kontrollida. Järelevalve aruandes leitakse, et menetluslikult võiks kõige otstarbekam olla jälituslubade seaduslikkuse kontroll kohtulikus eelmenetluses. Seega võiks kaaluda seadustiku täiendamist nii, et kohtul oleks vastavasisuline õigus selgesõnaliselt antud. Juhul, kui toetada VTK p-s 5.1 toodud lahendusvarianti b, ei oleks kõnesolev muudatus enam asjakohane. 5.5. Jälitustoimingu loa andmise korra muutmine (p I.1.1.2) Enamik järelevalve aruandes jälitustoimingutega seonduvatest ettepanekutest mõjutavad vahetult kohtumenetluses kuluvat aega. Siiski pakutakse järelevalve aruandes välja, et seonduvalt ettepanekuga jagada kohturingkondade vahel ümber eeluurimiskohtuniku asjad (p I.1.1.1, vt käesoleva VTK p 2.5), võiks kaasneva lisakoormuse kompenseerimiseks seadus võimaldada jälitustoimingu loa andmist pealdisena prokuratuuri taotlusel (analoogiliselt KrMS § 145 lg 1 p-ga 12). Kehtivas õiguses sellist võimalust ei ole ning jälitusloa andmisel tuleb kohtul koostada põhistatud määrus. Jälitustoimingutega kaasneb arvestatav põhiõiguste riive, mille seaduslikkuse üheks eelduseks on tõhus kohtulik eelkontroll (vt ka EIK 28. mai 2019. otsus asjas Liblik jt vs. Eesti, § 125 jj). Kuigi põhjalikult koostatud taotluse korral võib kohtuniku roll jälitusloa põhjendamisel praktikas piirduda taotluse ümber sõnastamisega, tagab kohtu põhjendamiskohustus taotluse sisulise hindamise kontrollitaval kujul. Kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise tähtsust on korduvalt rõhutatud ka Riigikohtu praktikas (nt RKKK 3-1-1-112-16, p 28 jj). VTK koostajad ei ole veendunud, et kirjeldatud muudatus tagaks isikute põhiõiguste kaitse senisel tasemel, mistõttu ei pea koostajad sellise muudatuse tegemist põhjendatuks. Võttes arvesse, et selline ettepanek tehti järelevalve aruandes, on tagasiside siiski oodatud ka jälitustoimingu loa andmise korra võimalike muudatuste vajalikkuse osas. Juhul, kui see on vajalik ühelt poolt ressursi ühtlasemaks jagamiseks ning teiselt poolt kohtumääruse põhjenduste kvaliteedi tõstmiseks, saaks kaaluda ka regulatsiooni, mis võimaldaks kohtul anda loa pealdisena prokuratuuri taotlusel, kuid kohtul oleks kohustus esitada kirjalikud põhjendused näiteks 10 päeva jooksul (vrd KrMS § 1264 lg 3). 6. Kohtuniku asendamise ja puudumisega seotud küsimused 6.1. Kohtukoosseisu vahetumisel menetluse jätkamine poole pealt Riigikohus on selgitanud, et KrMS regulatsioon eeldab, et kohtukoosseis arutab kriminaalasja algusest lõpuni. Kui kohtukoosseis kriminaalasja arutamise kestel muutub, tuleb alustada asja arutamisega algusest peale. Erandi saab teha siis, kui on täidetud KrMS § 18 lg-s 4 sätestatud eeldused (kaasatud on varukohtunik või varurahvakohtunik, kes on viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis). KrMS § 18 lg 4 teisest lausest järeldub, et kohtukoosseisust kohtuniku või rahvakohtuniku väljalangemise korral on teda võimalik asendada üksnes varukohtuniku või varurahvakohtunikuga ehk vaid sellise kohtuniku või rahvakohtunikuga, kes on sama lõike esimese lause kohaselt viibinud kogu kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Viitega EIK praktikale (6. detsembri 2016. a otsus asjas Škaro vs. Horvaatia, p 44, 9. juuli 2002. a otsus asjas P. K. vs. Soome ja 10. veebruari 2005. a otsus asjas Graviano vs. Itaalia, p 51) on Riigikohus pidanud võimalikuks, et seadusandja de lege ferenda näeks ette kriminaalasja arutava kohtukoosseisu muutmiseks sellise korra, mis võimaldaks piirata 12 tõendite vahetu uurimise põhimõtet kooskõlas EIK praktikaga (RKKK 1-15-6483/415, p 24-30). Ka järelevalve aruandes on leitud, et kriminaalasja lahendava kohtukoosseisu vahetumisel enne menetluse lõppu ei peaks asja arutamist (vähemalt mitte alati) alustama otsast peale, vaid uus kohtukoosseis võiks jätkata kohtuasja arutamist sealt, kust see eelmisel kohtukoosseisul pooleli jäi. Seda tingimusel, et uus kohtukoosseis tutvub esmalt senise kohtuistungi salvestise ja protokolliga. Järelevalve aruandes on leitud, et ilmselt on kõige õigem siduda see võimalus ristküsitluste videosalvestiste olemasoluga, kuid kaaluda võib ka audiosalvestistega piirdumist. Uus kohtukoosseis saaks ka juba tehtud uurimistoiminguid korrata, kuid seda üksnes ulatuses, milles ta peab sellist kordamist asja õige lahendamise seisukohalt vajalikuks. Käesoleva VTK tagasisides võiks muuhulgas käsitleda järgmisi küsimusi: a) Kas kõnesolev regulatsioon võiks kohalduda ka siis, kui asendatakse asja ainuisikuliselt arutanud kohtunik? b) Kas kõnesoleva regulatsiooni eelduseks peaks olema istungi eelnev videosalvestamine (arvestades mh asjaolu, et istungite helisalvestamine on KrMS § 156 lg 1 järgi kohustuslik)? 6.2. Kiireloomuliste menetlusotsuste tegemine asenduskohtuniku poolt (p I. 1.1.4) Praeguse seaduse ja kohtupraktika kohaselt peab kohtusse arutamiseks saadetud kriminaalasjas kõik menetlustoimingud tegema just see kohtunik, kelle menetlusse asi on jagatud (vt ka RKKK 3-1-1-69- 08, p 13). Selline lahendus ei arvesta kohtunike haigestumiste, puhkuste, lähetuste või muu eemalviibimistega. Samas võib kohtuniku äraoleku ajal tõusetuda vajadus lahendada menetluses kiireloomuline asi (nt tõkendi küsimus). Järelevalve aruandes on tehtud ettepanek, et seadus võiks näha ette võimaluse, et teatud kiireloomulised menetlusotsustused (nt tõkendiga seotud küsimused) tohib kriminaalasja lahendava kohtuniku eemaloleku korral lahendada teda tööjaotusplaani järgi asendav kohtunik. 6.3. Kollegiaalse kohtukoosseisu menetlustoimingu tegemine korralduse alusel tegutseva kohtuniku poolt ainuisikuliselt (p I.1.3.2) KrMS § 18 lg 1 kohaselt arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused. Järelevalve aruandes leiti, et TsMS § 14 lg 3 eeskujul võiks kriminaalmenetluse seadustikus ette näha, et kollegiaalse kohtukoosseisu menetlustoimingu võib seaduses ettenähtud juhul teha ka korralduse alusel tegutsev kohtunik. Korralduse alusel tegutsev kohtunik on mõni selle kohtukoosseisu liige, kellel on menetlustoimingu tegemise õigus. Kohtukoosseis võib korralduse alusel tegutseva kohtuniku tehtud määrust muuta. Korralduse alusel tegutseva kohtuniku pädevuses võiks olla erinevate korraldavate (menetlust mittelõpetavate) määruste, sh tõkendi küsimuse lahendamine vmt. See oleks oluline mh juhtudel, mil istungivaheaegadel on vaja lahendada kiireloomulisi küsimusi ja rahvakohtunikud pole kättesaadavad. Siinkohal väärib märkimist, et KrMS § 2761 võimaldab viidatud küsimuste lahendamist korraldaval istungil, mille puhul järgitakse eelistungi kohta sätestatut. Eelistungit peab kohtunik ainuisikuliselt (KrMS § 18 lg 5 ja § 259 lg 1). On siiski küsitav, kas selline tõlgendus piirab rahvakohtunike osalemist korraldavalt istungilt, mis toimub pärast kohtulikku eelmenetlust. 7. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise aluste laiendamine (p II.2.3) Järelevalve aruandes tuuakse probleemina välja, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise mahukus ja keerukus võib mõnikord ületada süüküsimuse lahendamise mahukust ja 13 keerukust (seda iseäranis karistusõigusele spetsialiseerunud kohtuniku jaoks). Samuti võib kannatanu ja süüdistatava/tsiviilkostja vaidlus tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavalduse üle olla peamine põhjus, miks ei osutu võimalikuks kriminaalasja lahendada kokkuleppe- või lühimenetluses. Sellest tulenevalt tehakse ettepanek kaaluda, kas peaks sätestama lihtsama võimaluse jätta kriminaalmenetlust üleliia koormama hakkav nõue menetlusse võtmata/läbi vaatamata, jättes see arutada tsiviilkohtumenetluse korras või haldusmenetluses. Vältimaks tsiviilhagide ja avalik-õiguslike nõudeavalduste kergekäelist läbi vaatamata jätmist, võiks kaaluda, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse saaks jätta läbi vaatamata üksnes kohtu esimehe nõusolekul. Sellise muudatuse tegemine riivaks kannatanu õigusi. Seega tuleks kaaluda kannatanu õiguste riivet tasakaalustavaid meetmeid. Järelevalve aruandes on selles osas tehtud kaks ettepanekut: 1) Osa süüküsimuse lahendamisel tuvastatud fakte võiks olla kannatanu, süüdistatava ja/või tsiviilkostja vahel peetavas tsiviilasjas siduvad (sarnaselt kuni 2006. a kehtinud TsMS § 94 lg- ga 3), kui kõik tsiviilkohtumenetluse pooled olid kaasatud kriminaalmenetlusse. Seeläbi ei peaks kannatanu tsiviilkohtumenetlust alustama nö nullist. 2) Kaasnema peaksid kompensatsioonimehhanismid kannatanule (nt riigilõivuvabastus tsiviilkohtumenetluses – vrd KrMS § 2441 lg 3, lihtsustatud korras ja hüvitamiskohustuseta riigi õigusabi määramine). Esimese tasakaalustava meetme osas tuleb märkida, et sellise muudatuse tegemine muudaks oluliselt tõendite hindamisega seonduvaid põhimõtteid tsiviilkohtumenetluses. Kehtiva TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka RKTK nr 3-2-1-72-09, p 11). Õiguskirjanduses on leitud, et eri menetlustes on erinevad menetlusosalised ja tõendamisstandardid – kriminaalmenetluses ei ole põhjust kõiki tsiviilasja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid esitada ning seetõttu pole poolel olnud võimalust oma huve ja õiguseid kaitsta, erinevad on tõendamise reeglid, erinev tõendamiskoormise jaotus jne. Viidetega RKTK 3-2-1-72-09, p-le 14 ja 3-2-1-41-05, p-dele 19, 23-25 on rõhutanud, et faktiliste asjaolude tuvastamine peab lähtuma kohtu ees seisvatest õiguslikest küsimustest, mistõttu tsiviilõiguslike küsimuste lahendamiseks vajalikud asjaolud tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluse korras.9 Eeltoodut arvestades ei pruugi tsiviilkohtumenetluse tõendite hindamise põhimõtete kergekäeline muutmine põhjendatud olla. Eraldi märgitakse, et üldmenetluste arvu suurendab oluliselt ka see, et lühimenetlus on sageli välistatud üksnes tsiviilhagi ja selle kohta käivate tõendite puudulikkuse tõttu. Seetõttu võiks mõningatel juhtudel kaaluda ka sätet, sätet, mis annaks kohtule õiguse jätta teatud tingimustel puudulik või tõendamata tsiviilhagi lühimenetluses läbi vaatamata (mõnevõrra sarnaselt kokkuleppemenetlusega – vt KrMS § 2441). Igal juhul tuleb aga arvestada kannatanu huvidega. 8. Kohtuistungi korraldamine tehnilise lahenduse abil KrMS regulatsioon istungist tehnilise lahenduse abil osalemise osas ei ole järjepidev ning võiks vajada täpsustamist. Seadustik võimaldab korraldada isikute osavõttu istungist tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud nõuetele (tehniline lahendus, mille tulemusena on ülekuulatava ütlused otseülekandena vahetult näha ja kuulda ning talle saab küsimusi esitada) järgmistel juhtudel: 9 V. Kõve jt. (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2017, § 232 komm 3.6.4 (A. Kangur). 14   Kohtueelses menetluses kõigi isikute osavõtt: o vahistamistaotluse läbivaatamisest (KrMS § 131 lg 31) o kautsjonitaotluse lahendamisest (KrMS § 135 lg 52) o kautsjoni põhjendatuse kontrolli taotluse läbivaatamisest (KrMS § 137 lg 21) o elektroonilise valve kohaldamise taotluse lahendamisest (KrMS § 1371 lg 5) o lähenemiskeelu kohaldamise taotluse lahendamisest (KrMS § 1411 lg 31) o ametist kõrvaldamise ja ajutise lähenemiskeelu põhjendatuse kontrolli taotluse lahendamisest (KrMS § 1412 lg 21)  Tõlgi osavõtu võib korraldada audiovisuaalselt (või telefonitsi) nii menetlustoimingust kui ka kohtuistungist (KrMS § 161 lg 1)  Kõikide isikute osalemine eelistungil (KrMS § 259 lg 5)  Süüküsimuse lahendamisel: o Kõigil kohtumenetluse pooltel lühimenetluses (KrMS § 236 lg 3) o Kõigil kohtumenetluse pooltel kokkuleppemenetluses (KrMS § 246 lg 2) o Süüdistataval üldmenetluse istungist, kui tema kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistataval on võimalik kohtulikust arutamisest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele, ning kohus on veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud (KrMS § 269 lg 2 p 4) o Kõigil kohtumenetluse pooltel ringkonnakohtu istungist (KrMS § 334 lg 3)  Kõikide isikute osalemine määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus (KrMS § 390 lg 4)  Kõikide istungil osalevate isikute osalemine kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamisel (KrMS § 432 lg 32) Lisaks regulatsiooni killustatusele võib välja tuua järgmised probleemid: 1) Seadus ei sätestata selgelt, mida tähendab kohtuniku õigus „korraldada“ isikute osalemine tehnilise vahendi abil ning milline peaks olema kohtu pädevus kohustada isikuid tehnilise vahendi abil osalema. 2) Seadus kasutab järjepidevalt isikute osavõtu korraldamise mõistet, kuid tänapäevaseid vajadusi arvestades oleks täpsem vähemasti isikute osavõtu kõrval kasutada ka istungi tehniliste vahendite abil korraldamise mõistet. See välistaks seaduse teksti tõlgendamise selliselt, justkui ei tohiks kohus ise istungil tehniliste vahendite abil osaleda või tervet istungit tehniliste vahendite abil korraldada. 3) Üldmenetluses ei ole süüdistatava kõrval sõnaselgelt reguleeritud teiste menetlusosaliste osalemine tehniliste vahendite abil, kuigi see on teatud juhtudel (eeskätt menetlusosalise nõusolekul) kahtlemata põhjendatud. 4) Kaaluda võiks KrMS § 269 lg 2 p 4 ning KrMS § 236 lg 3 ja § 246 lg 2 eri- ja üldnormi vahekorra täpsustamist. KrMS § 236 lg 3 ja § 246 lg 2 annavad kohtule õiguse korraldada istungil osalevate isikute osavõtt lühi- ja kokkuleppemenetluse istungitel tehniliste vahendite abil. Samas kohaldatakse KrMS § 233 lg 3 ja § 239 lg 4 kohaselt lühi- ja kokkuleppemenetlusele piiratult ka 10. ptk 2. jaos sätestatut, mistõttu on (vähemasti osaliselt) süüdistatava osavõtu osas seetõttu siiski kohaldatav ka KrMS § 269 (vt mh nt RKKK 1-15-4308/56 asjaolusid, kus lühimenetluses tehti KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel otsus tagaselja). Seega võiks seaduse sõnastus selgemini väljendada KrMS § 236 lg 3 ja § 246 lg 2 käsitamist erinormina KrMS § 269 lg 2 p 4 suhtes. Eeltoodust tulenevalt tasub kaaluda, kas seadustikku tuleks lisada üldine säte, mis reguleeriks istungite korraldamist tehniliste vahendite abil. Kui jah, siis tuleks tähelepanu pöörata järgmistele küsimustele: a) Kuidas tagada kohtuistungite avalikkus? 15  b) Millistel alustel peaks kohtul olema võimalik kohustada menetlusosalisi istungist tehniliste vahendite abil osa võtma?10 9. Kohtulahendi põhistamise ja edasikaebamisega seotud ettepanekud 9.1. Kohtuotsuse põhistuste koostamine üksnes küsimustes, milles apellatsiooniteadete kohaselt kavatsetakse otsus vaidlustada (p I.1.8) KrMS § 315 võimaldab kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ning koostada põhistatud otsus alles pärast apellatsiooniteate esitamist. Võib esineda olukordi, kus kohtuotsust soovitakse vaidlustada üksnes piiratud ulatuses (nt üksnes karistuse osas), kuid apellatsiooniteate esitamise järel peab maakohus koostama põhistatud otsuse ka osas, milles vaidlust ei ole. Järelevalve aruandes esitati ettepanek, mille kohaselt võiks vähemalt teatud juhtudel kohtul olla õigus piirduda kohtuotsuse põhistamisel üksnes nende küsimustega, milles on poolte vahel vaidlus (nt karistus, konfiskeerimine, tsiviilnõue või üks kuritegu mitmest). See tähendab, et kohtumenetluse pool, kes soovib kasutada apellatsiooniõigust, peaks apellatsiooniteates märkima, millises osas ta kohtuotsust vaidlustada soovib. Juhul kui apellatsiooniteatest või -teadetest ilmneb, et otsust tahetakse vaidlustada vaid ühes või mõnes konkreetses küsimuses, võiks kohtul olla õigus piirduda kohtuotsuse põhistuste koostamisel vaid selle/nende küsimus(t)e käsitlemisega. Pidades silmas kõrgema astme kohtu pädevust apellatsiooni- või kassatsiooni piiridest väljuda, peaks ringkonnakohtule ja Riigikohtule jääma siiski õigus saata kriminaalasi erandjuhul madalama astme kohtule põhistuste kirjutamiseks ka mõnes sellises küsimuses, mida apellatsiooniteade (või kassatsiooniteade) ei hõlmanud. 9.2. „Hüppekassatsiooni“ võimaldamine poolte kokkuleppel (p III. 1) Järelevalve aruandes tehakse TsMS § 668 lg 6 eeskujul ettepanek võimaldada poolte kokkuleppel jätta apellatsioonimenetlus vahele ning vaidlustada maakohtu otsus kohe kassatsiooni korras. See aitaks kokku hoida ringkonnakohtu ressurssi. Selline kokkulepe võiks olla asjakohane siis, kui vaidlus faktiliste asjaolude üle puudub ning vaidlustada soovitakse üksnes õiguslikke küsimusi. Tuleb nõustuda järelevalve aruandega selles, et ilmselt nimetatud võimalust laialdaselt ei kasutataks, kuid üksikjuhtudel võiks see kohturessurssi säästa. Eelduslikult pärsiks sellise võimaluse kasutamist see, et kohtumenetluse poolel on apellatsiooniastmest loobumisest väga vähe võita, sest Riigikohus ei pruugi kassatsiooni menetleda (seevastu on apellatsiooni läbi vaatamata jätmise alused äärmiselt kitsad). Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes peaks VTK koostajate arvates nn „hüppekassatsiooni“ korral kaaluma ka seda, kas sellisel juhul peaks avardama Riigikohtu poolt kassatsiooni menetlusse võtmise aluseid. See suurendaks aga Riigikohtu koormust ning muudaks ka kassatsioonimenetluse iseloomu. 9.3. Määruskaebemenetluse enesekontrollimenetluse etapi kaotamine (p III.4) KrMS §-dest 383 ja 387 tulenevalt esitatakse määruskaebus määruse teinud kohtule, kes saab kaebuse rahuldada või kaebusega mittenõustumise korral selle kõrgemalseisvale kohtule edastada. Tegemist on nn enesekontrollimenetlusega, mis võib kohturessurssi säästa eelkõige juhtudel, kui määruskaebuses viidatakse mõnele ilmsele puudusele, millega määruse teinud kohus nõustub (nt tähelepanuta jäänud faktiline asjaolu, muutunud Riigikohtu praktika vmt). Järelevalve aruandes leitakse kokkuvõtvalt, et kuna nn enesekontrollimenetluse raames tühistab kohus enda tehtud määruse haruharva, siis on selle näol tegemist tarbetu ajakuluga ning kaebused võiks edastada kohe kõrgemalseisvale kohtule. Ettepaneku kriitikana võib välja tuua, et määruskaebuse 10 Süüdistatava osalemise kohta audiovisuaalses vormis vt EIKo 02.11.2010, nr 21272/03, Sakhnovskiy vs. Venemaa, § 96 jj; EIKo 05.102.006, nr 45106/04, Marcello Viola vs. Itaalia, § 66 jj Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2019, lk 93-94. 16 enesekontrollimenetlus ei nõua määruse teinud kohtult ülemäära palju ressurssi – kaebusega mittenõustumist ei pea põhjendama. Kavandatav muudatus aitaks küll vähesel määral säästa määruse teinud kohtu ressurssi, kuid tähendaks ka seda, et kõik (ka ilmselt põhjendatud) kaebused edastatakse reservatsioonideta kõrgemalseisvale kohtule. Teiselt poolt tuleb nõustuda, et ilmselt on enesekontrollimenetluse raames rahuldatud kaebuste arv väheoluline ning valdav enamus kaebustest edastatakse ka täna kõrgemalseisvale kohtule. Palume eeltoodut arvestades anda tagasisides hinnang, kas kõnesolev muudatus oleks põhjendatud ja vajalik. 10. Istungi korraldamise kohustus täitmiskohtuniku asjades Täitmiskohtunikud tegelevad kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisega, mille hulka kuulub muuhulgas süüdlase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine, karistuste asendamine (nt rahalise karistuse asendamine vangistusega), käitumiskontrolli nõuete muutmine ning karistuse täitmisele pööramine jmt. KrMS § 432 reguleerib kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise korra. Üldreeglina lahendatakse need asjad kirjalikus menetluses (KrMS § 432 lg 1). Istungil lahendatakse KrMS § 432 lg 3 järgi:  Süüdistatava ennetähtaegne karistuse kandmisest vabastamine tema haiguse tõttu (KrMS § 425).  Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine (KrMS § 426).  Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (KrMS § 4261)  Kõik süüdimõistetult vabaduse võtmisega seotud küsimused. Istungile kutsutud isikute osavõtu võib korraldada tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud nõuetele. Istungi korraldamine kulutab kohtu ressurssi. Praktika ei ole ühetaoline nt selles, kas iga erakorralise ettekande korral (KrMS § 427) tuleb korraldada istung või mitte. Iseenesest võib katseaja kontrollnõuete rikkumine viia karistuse täitmisele pööramisele, so süüdimõistetult vabaduse võtmisele. Sellise küsimuse otsustamine on võimalik üksnes istungil. Samas võib esineda olukordi, kus on selge, et vaatamata erakorralisele ettekandele vangistust täitmisele pöörata tarvis ei ole, mistõttu ei pruugi istungi korraldamine vajalik olla. Istungite osakaalu suurendab ka VTMS § 211 lg-s 11 sätestatud kohustus lahendada rahatrahvi asendamine arestiga või üldkasuliku tööga süüdlase osavõtul. Seadus ei võimalda sellise küsimuse lahendamist kirjalikus menetluses. Samas võiks kaaluda, et vähemalt süüdlase nõusolekul võiks selliseid küsimusi lahendada ka kirjalikus menetluses. Eeltoodust tulenevalt tuleks kaaluda võimalusi täitmiskohtuniku asjades istungi korraldamise kohustuse leevendamist. Võimalikud kaalutavad variandid on nt: a) Sätestada ühemõtteline võimalus jätta suuline istung korraldamata, kui kriminaalhoolduse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisel ei kavatseta otsustada isikult vabaduse võtmist (kuigi menetluslikult oleks see võimalik); b) Võimaldada süüdlase nõusolekul ka vabaduse võtmisega seotud asjade läbivaatamist kirjalikus menetluses. 4. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega määratud raamid 17 Muudatused seonduvad kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõigustega, mis on sätestatud eeskätt PS §-des 22 ja 24 ning EIÕK art-s 6. Kahtlustatava menetluspõhiõigusi puudutavate muudatuste juures tuleb arvestada ka Euroopa Liidu nn teekaardidirektiividega.11 IV. Regulatiivsete võimaluste mõjude eelanalüüs ja mõju olulisus. 5. Kavandatavate muudatuste mõjud Kokkuvõtvalt teenivad muudatused kohtumenetluse ressursi säästmise eesmärki. Kuna ettepanekud on praegu esitatud üldisemal kujul, on kõikide võimalike mõjudega arvestamine keerukas ning põhjalikum mõjude hinnang esitatakse koostatava eelnõu seletuskirjas. Kokkuvõtvalt võib siiski öelda, et kriminaalasjade kohtumenetluse tõhustamisega kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule, sest muudatused võimaldavad riigil senisest efektiivsemalt kriminaalmenetlust läbi viia. Kriminaaljustiitssüsteemi efektiivsuse kasv võib tõsta elanikkonna turvalisust, samuti vähendada kriminaalmenetluse kulusid. Ressursside säästu arvel on ressurssi võimalik suunata rohkemate kuritegude lahendamisele kui praegu. Muudatused mõjutavad ka menetlejaid (ca 190 prokuröri, ca 220 kohtunikku, kellest kõik ei lahenda kriminaalasju) ning advokaate (advokatuuri liikmeid on ca 1100, kaitsjana osaleb neist umbes 20%), aidates kokku hoida kriminaalasja menetlemisel kuluvat aega ning tõhustada kohtumenetlust. Kohtumenetluse tõhustamisega kaasneb ka positiivne sotsiaalne mõju kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, sest eelduslikult on kriminaalmenetluses võimalik lõpptulemina jõuda kiiremini ning väiksemate kuludega. Mõju olulisuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada seda, et järelevalve aruandes ja VTK-s välja pakutud muudatused ei muuda kriminaalmenetlust olemuslikult. Ettepanekud aitavad lahendada mõningaid probleeme, mis ei esine kaugeltki igas kriminaalmenetluses. Seega ei saa kokkuvõttes mõju pidada oluliseks. V. Kavandatav õiguslik regulatsioon ja selle väljatöötamise tegevuskava 6. Puudutatud ja muudetavad õigusaktid Kriminaalmenetluse seadustik - RT I 2003, 27, 166… RT I, 06.05.2020, 14 7. Edasine kaasamise plaan – keda, millal ja kuidas kaasatakse VTK esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule, ringkonnakohtutele, maakohtutele, Eesti Advokatuurile, prokuratuurile, Õiguskantsleri Kantseleile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. VTK tagasiside arutamiseks korraldatakse ümarlaud. 8. Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise 2021 I kvartal aeg 9. Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2021 IV kvartal 10. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Markus Kärner 11 Vt kokkuvõtlikult A. Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL ja 2012/13/EL. – Juridica 2018/5, lk 307-324. 18 ([email protected]; 620 8124) 19 Saatja: Liina Kütt <[email protected]> Saadetud: 25.09.2020 15:48 Adressaat: Pärnumk info <[email protected]> Teema: FW: Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse Manused: ~WRD000.jpg; 8-15746 25.09.2020 Väljaminev kiri.bdoc From: [email protected] [mailto:[email protected]] Sent: Friday, September 25, 2020 3:43 PM To: Tartu Ülikooli õigusteaduskond <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]>; Harjumk info <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]> Subject: Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu eelnõu väljatöötamiskavatsus kooskõlastamiseks/arvamuse avaldamiseks. Tagasisidet ootame 16. oktoobriks Link EISi https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e6c03a2-5535-4f42-a1da-fadc5583206a Pealkiri: Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (üldmenetluse lihtsustamine ja kohtumenetluse aja lühendamine) väljatöötamise kavatsuse Registreerimise kuupäev: 25.09.2020 Registreerimise number: 8-1/5746. Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee