dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Pöördumise edastamine

Sotsiaalministeerium · 4. juuli 2018
Viit
5.2-7/2317-1
Registreeritud
4. juuli 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
5.2 Tervishoiuteenuste kättesaadavuse korraldamine
Sari
5.2-7 Ravimite, meditsiiniseadmete ja verepreparaatidega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
5.2-7/2018
Vastutaja
Eda Lopato (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Ravimiosakond)
Lahendamise tähtaeg
3. august 2018

Failid

  • 📎Kiri zipist.pdf373 KB
  • 📎RK_18-01438-2.bdoc754 KB
  • 📎Tamro kiri 03 07 2018.pdf304 KB

Sisu (failidest)

From: JANKELEVITSH Leon <[email protected]> Sent: Tuesday, July 3, 2018 12:48 PM To: Riigikantselei <[email protected]> Subject: Sotsiaalministeeriumi ettepanekust Vabariigi Valitsusele ravimiseaduse muutmise küsimuses Lugupeetud peaminister Jüri Ratas, Pöördun Teie poole seoses 7. juunil 2018 algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõuga (656 SE), mille kohta ootab Riigikogu arvamuse kujundamist Vabariigi Valitsuselt. Tänaseks on juba oma arvamust eelnõu kohta väljendanud Konkurentsiamet, mis tervitab eelnõus väljapakutud muudatusi (apteekide omandipiirangute kaotamist) ning leiab, et need lahendaksid tõsised probleemid, millele Konkurentsiamet on varem korduvalt tähelepanu juhtinud seoses 01.07.2014 ja 20.03.2015 vastuvõetud ravimiseaduse muudatustega. Seevastu Sotsiaalministeerium on saatnud 656 SE küsimuses Vabariigi Valitsusele ettepaneku nimetatud eelnõu mitte toetada. On faktiliselt tõestatav, et Sotsiaalministeerium ei ole oma ettepanekut koostades tuginenud parimale teadaolevale informatsioonile ning jõuab seetõttu eksliku lõppjärelduseni. Et Teil valitsusjuhina oleks võimalik ravimiseaduse muutmise eelnõu arutelul Vabariigi Valitsuses teha informeeritud valikuid ning arvestada riskidega, mida ravimiseaduse tänasel kujul kehtima jäämine teie haldusalas endaga kaasa toob, lisame käesolevale kirjale Sotsiaalministeeriumi ettepaneku kommenteeritud ja asjakohaste allikatega varustatud versiooni. Üldistatult jaguneb allikates toodud info kahte blokki: Tagasivaatavalt - olematud põhjused sellisteks muudatusteks. Apteekide omandipiirangute kehtestamiseks aastatel 2014-2015, põhjustel nagu neid toob Sotsiaalministeerium, puudus reaalne vajadus, kuna apteekide arv maapiirkondades ei olnud vähenemas ning konkurentsisituatsioon ja teenuse kvaliteet ei olnud puudulikud. Edasivaatavalt - realiseeruvad riskid, mida üritati vältida ja mis on aja jooksul ilmnenud. Apteekide omandipiirangute lõplikul jõustumisel 2020. aastal hakkavad realiseeruma just need riskid, mida 2014-2015 justkui üritati maandada - apteekide arv maapiirkondades hakkab vähenema, konkurentsisituatsiooni halveneb, tekib risk apteegiteenuse kvaliteedile ja surve ravimite hinnatõusuks. Lisaks tekivad riigil kulukad kohtuvaidlused seoses tänaste apteegiomanike poolt esitatavate nõutega ning Eesti investeerimiskeskkonna maine saab tugevalt kahjustatud. Palun tutvuge kirjaga kaasas oleva dokumendiga. Lugupidamisega, Leon Jankelevitsh Tamro Baltics Managing Director Baltics Pärnu mnt 501 76401 Laagri, Estonia Phone +372 6503 600 Mobile +372 56 220 133 [email protected] www.tamrobaltics.com Tamro kiri 03 07 2018.pdf Sotsiaalministeerium Meie: 04.07.2018 nr 7-5.11/18-01438-2 Kirja edastamine Edastan peaministrile saabunud Tamro Baltics tegevjuhi kirja, mis käsitleb ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (656 SE). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Aivar Rahno Istungiosakonna juhataja Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee 03.07.2018 Sotsiaalministeeriumi ettepanekust Vabariigi Valitsusele ravimiseaduse muutmise küsimuses Käesoleva ülevaate eesmärk on kõrvutada Sotsiaalministeeriumi 26.06.2018 ettepanekus Vabariigi Valitsusele seoses ravimiseaduse muutmise eelnõuga (656 SE) toodud väiteid asjakohaste faktidega. Ravimiseaduse muutmise eelnõu (656 SE) eesmärk on parandada puudused, mida ilma mõjuanalüüsita aastatel 2014 ja 2015 heaks kiidetud ravimiseaduse muutmise eelnõud (615 SE ja 782 SE) endaga kaasa tõid. Ministeerium ei toeta ravimiseaduse muutmist ja toob selle põhjenduseks rida argumente, mille paikapidamatust on näidatud allpool. Seega ei ole ministeeriumi seisukoht ja ettepanek Vabariigi Valitsusele ei asjakohane ega põhjendatud. 1. Probleem ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades? Sotsiaalministeerium: “/2014. aasta novembris algatatud 782 SE/ Eelnõu eesmärk oli leida jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele, seoses ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades“ 1.1 Ravimiameti statistika sellist probleemi ei ole näidanud (Allikas: Ravimiameti aastakokkuvõtted "Ülevaade apteekide tegevusest") Esiteks - selline eesmärgipüstitus oli asjakohatu juba 2014. aastal. Ravimiamet on kodulehel avaldanud apteegiteenuse osutamise statistikat alates 2010. aastat. Perioodil 2010-2017 on apteekide arv maapiirkondades varieerunud vahemikus 128-134, kusjuures nii aastal 2010 kui ka aastal 2017 tegutses Eestis 128 maa-apteeki. Teisisõnu, apteekide arv maapiirkondades ei olnud enne 2014-2015 aasta seadusemuudatusi langenud, mis oleks õigustanud eesmärki muuta regulatsiooni “seoses ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades”. Teiseks - aastad 2014-2018 on tõestanud, et asjatult seatud eesmärgi saavutamiseks vastu võetud seadusemuudatus pole ka mingit täiendavat efekti saavutanud. Teisisõnu, maa-apteekide arv, mis ei olnud langenud enne seaduse muutmist, ei ole hakanud ka kasvama peale seaduse muutust. Tamro Baltics Tamro Eesti OÜ Tamro SIA UAB Tamro Pärnu road 501, Noliktavu Street 5 9-ojo Forto g. Nr.70 Laagri, 76401 Harjumaa LV-2130 Dreilini LT-48179 Kaunas Estonia Latvia Lithuania Phone: +372 6503 600 Phone: +371 7 067 800 Phone: +370 37 401 099 A PHOENIX company 2 Kolmandaks - kehtiva ravimiseaduse täielikul jõustumisel aastal 2020 tekiks eelnõus 782 SE seatud eesmärgile hoopis vastupidine efekt, sest turult kaoks suuremad apteegid, millel on majanduslik võimekus tegutseda ka vähematraktiivsetes maapiirkondades. Ühtlasi kaoks ravimiametil seaduses tulenev võimekus kohustada suuremaid apteeke minema apteegiteenust osutama vähese nõudlusega piirkonda. NB! Tänaseni pole ravimiamet seda võimekust kordagi kasutama pidanud, sest esile pole kerkinud ühtegi omavalitsust, kus apteegiteenuse osutamiseks oleks vaja kasutada sellist tagavaramehhanismi. See viitab otseselt apteegivõrgu heale kaetusele. 1.2 Elanike hinnangud sellist probleemi ei ole näidanud (Allikas: Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringud "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile") Sotsiaalministeerium tellib regulaarselt uuringut “Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile”, mis käsitleb ka elanike rahulolu apteegiteenusega. Kui 2008. aastal kiitis apteegiteenuse korralduse heaks 73% vastanutest, siis 2012. aastal ületas rahulolevate küsitletute hulk 90% piiri ning on värskeima uuringu kohaselt (avaldatud 2017) jõudnud 96%-ni. Niigi ülikõrge rahulolu on tegelikult veelgi kõrgem nende küsitletute hulgas, kes viimase 12 kuu jooksul ka reaalselt on retseptiravimit ostnud. Näiteks 2012. aastal, kus kõigi küsitletute vastuste summana oli kiitis apteegiteenuse “heaks” või “väga heaks” 90%, siis ka tegelikult apteegis käinud küsitletute hulgas oli juba toona 97% neid, kes vastasid “hea” või “väga hea”. Kõigist küsitlustest ei olnud apteegiteenuse korraldusega rahul kõigest 2% ning kui nendelt küsiti täpsemaid selgitusi, siis mitte ühelgi juhul ei toodud uuringus esile, et mõni vastaja oleks kurtnud apteegiteenuse kättesaadavuse probleemide üle maa-piirkondades. Teisisõnu, enne ravimiseaduse muudatusi, mida tehti väidetavalt ravimite kättesaadavuse parandamiseks vähese nõudlusega piirkondades, ei näidanud probleeme ravimite vähese kättesaadavusega ei ravimiameti apteegistatistika ega ka sotsiaalministeeriumi tellitud elanike rahuloluuuring. Alles pärast 2014. aasta seaduseelnõu vastuvõtmist, kus avalikult põhjendati selle vajalikkust ravimite kättesaadavuse parandamisega, tekkis vastajate hulka ka mõni selline, kes tõi oma rahulolematuse põhjuseks vähese kättesaadavusega. 1.3 Geograafiline analüüs sellist probleemi ei näinud (Allikas: Üldapteekide geograafiline paiknemine ja selle vajaduse hindamine (Sotsiaalministeerium 2014)) 2014. aasta septembrist pärineb Sotsiaalministeeriumi analüüs “Üldapteekide geograafiline paiknemine ja selle vajaduse hindamine”, mis tõestas, et 99% Eesti elanikest elab 15-minutilise autosõidu kaugusel lähimast apteegist. Analüüsis öeldi, et: “Apteegiteenuse väga hea kättesaadavuse (99%) tagab eelkõige asjaolu, et Eestis on kõrge linnarahvastiku osatähtsus (68%) ning apteegid asuvad kõigis linnalistes asulates. Apteekide asukoht muutub koos elanikkonna asukoha muutusega ehk teenuse 3 pakkumine järgib vajadust teenuse järele.” Teisisõnu ministeerium ise kinnitas, et Eestis on apteegiteenusel väga hea kättesaadavus. Kokku elas 2014. aastal väljaspool 15-minutilise autosõidu teenindusala 19 450 inimest. Nende kohta kirjutas ministeerium analüüsi lõppjärelduses: “Hõredama asustusega piirkondade elanike ravimiabi vajadus tuleb katta ravimite kaugmüügi, sotsiaaltöötajate ja koduõeteenuse abiga.” Teisisõnu, ministeerium ei näinud vajadust hakata ravimite kättesaadavuse parandamiseks astuma radikaalseid õiguslikke samme ja kogu ravimimüügi omandisuhteid ümber kujundama, lootuses, et see aitaks kuidagi paremini jõuda ka selle viimase ligikaudu 1% - ni Eesti elanikest. 1.4 Toetusmeetmete analüüs sellist probleemi ei näinud (Riiklike toetusmeetmete mõju maapiirkondade apteekide ja apteegiteenuse püsima jäämisele (Tartu Ülikool 2014)) 2014. aasta septembrist on pärit ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüüs “Riiklike toetusmeetmete mõju maapiirkondade apteekide ja apteegiteenuse püsima jäämisele” Analüüsi lõppjäreldus ütleb üheselt: “Ravimite geograafiline kättesaadavus on Eestis marginaalne probleem võrreldes ravimite rahalise kättesaadavusega ja apteegi kui ettevõtte rahalise toetamise asemel tuleks tähelepanu ja rahalised vahendid suunata suurte ravimikuludega haigete toetamisele.” 1.5 Kokkuvõte ravimite kättesaadavuse väidetavast probleemist Võttes arvesse punktides 1.1-1.4 toodud andmeid, on selge, et ravimite kättesaadavusega ei olnud Eestis probleeme 2014.-2015. aasta ravimiseaduse muudatuste eel, ega ole olnud ka peale seda. Küll aga tekib suur risk ravimite kättesaadavusele hiljemalt 2020. aastal, kui 2014.-2015. aasta muudatused lõplikult jõustuvad ning 782 SE ei sisalda asjakohaseid meetmeid ravimite kättesaadavuse parandamiseks. Seega ei ole põhjendatud Sotsiaalministeeriumi tuginemine 782 SE-le, kui nad annavad hinnangut 656 SE-le. 782 SE tegelikust mõjust nimetatud riskile alljärgnevalt. 2. Vertikaalse integratsiooni keeld tekitab ravimiturul konkurentsi? Sotsiaalministeerium: “/2014. aasta novembris algatatud 782 SE/ Eelnõu eesmärk oli leida jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele, seoses /.../ ravimituru konkurentsiolukorraga, mis tulenes vertikaalsest integratsioonist ravimite hulgi- ja jaemüügituru vahel.” Sotsiaalministeerium: “Vertikaalse integratsiooni piirangu eesmärk on eelkõige võimaldada konkurentsi tekkimist ravimite hulgimüügiturul, sest hulgimüüjad peavad hakkama konkureerima neist sõltumatute jaemüüjate tellimustele. 4 Eesti valitsusasutuste kompetentsikeskus konkurentsi alal on Konkurentsiamet ning konkurentsiküsimused kuuluvad vastavalt konkurentsiseadusele Konkurentsiameti pädevusesse. Sellest tulenevalt oleks mõistlik eeldada, et ka teised valitsusasutused tuginevad oma konkurentsi alaste seisukohtade kujundamisel Konkurentsiameti kompetentsile ja seisukohtadele. Antud juhul omistab aga Sotsiaalministeerium kehtivale ravimiseadusele ja vertikaalse integratsiooni piirangule selliseid konkurentsi edendavaid omadusi, mida Konkurentsiamet kinnitusel seal ei ole. Enamgi veel, Konkurentsiamet on alates 2014-2015 aasta ravimiseaduse muudatuste vastuvõtmisest saadik korduvalt kinnitanud, et ravimiseadus oma tänasel kujul hoopis kahjustab konkurentsi apteegiturul. Seega jääb arusaamatuks ministeeriumi ettepanek Vabariigi Valitsusele olemasolevat regulatsiooni säilitada. 2.1 Konkurentsiamet: Kehtiv ravimiseadus kahjustab konkurentsi (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) Konkurentsiamet: “Kuigi konkurentsiõiguses kasutatakse vertikaalset eristamist teatud olukordades konkurentsi soodustamiseks, siis alati ei saa seda pidada sobilikuks meetmeks. Eelkõige kasutatakse seda infrastruktuuridele ligipääsuga seotud valdkondades, kus on tegemist loomulike monopolidega /.../ antud juhul ei oma vertikaalne eristamine nähtavalt konkurentsi soodustavat mõju. Veelgi enam, tegelikkuses on see hoopiski konkurentsi kahjustanud ning problemaatiline on ka selle efektiivne jõustamine. Eesti apteegiturul oli asutamispiirangute kehtetuks tunnistamise hetkeks kujunenud olukord, kus umbes 80% apteekidest oli kas omandi või frantsiisi- vms koostöölepingu kaudu seotud ühega neljast apteegiketist. Sealjuures on iga suurema apteegiketi juurde loodud hulgimüügi üksus, mis esmajärjekorras varustab oma keti apteeke. Konkurentsiolukord toimiski ja toimib jätkuvalt eelkõige nende nelja vertikaalselt integreeritud keti vahel tervikuna, mitte hulgi- ja jaeturul eraldi. Tegemist on ühe võimaliku konkurentsimudeliga, mis iseenesest ei tingi vertikaalset eristamist.” 2.2 Konkurentsiamet: Kehtiv ravimiseadus ei paranda konkurentsolukorda (Allikas: Konkurentsiameti seisukoht 19.06.2018 ravimiseaduse muutmise eelnõu asjus) Konkurentsiamet: “Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et üldapteegi ja ravimite hulgimüüja integratsiooni keeld ei aita kaasa konkurentsiolukorra paranemisele, vaid omab hoopis vastupidist mõju. Hetkel Eestis tegutsevatel apteegikettidel, kellel on turul laienemise huvi, võimalused ning oskusteave, ei ole enam võimalik areneda. Toimiva konkurentsi seisukohalt on aga äärmiselt oluline, et neil oleks võimalik oma turuosa suurendamise nimel pingutada.” 5 2.3 Hulgimüügiturul on konkurents juba olemas On tõsi, et ravimite hulgimüügiturul Eestis toimib põhiline konkurents kahe hulgimüüja - Magnumi ja Tamro vahel. Samas on see kogu Euroopas tavaline, et riigis tegutsebki 2-3 ravimite hulgimüüjat. Arvestades Eesti turu väiksust, on kahe nn full-liner hulgimüüja olemasolu juba iseenesest väga hea tulemus. Pole mingit põhjust arvata, et vertikaalse integratsiooni keeld tooks siia täiendavaid hulgimüüjaid juurde. Lisaks on Eestis üle 50 ravimite hulgimüügi litsentsiga ettevõtte, mis on keskendunud teatud valiku ravimite hulgimüügile. 2.4 Välisinvestorite huvi Eesti hulgimüügituru vastu on madal (Allikas: “Ravimite hulgimüügiturg Eestis: Turu- ja konkurentsianalüüs (Redgate Capital 2014)) “Välisinvestorite huvi Eesti ravimite hulgimüügituru vastu on täna madal ja ilma oluliste muudatusteta seadusandluses on vähetõenäoline, et järgmise viie aasta jooksul turule uusi tegijaid lisanduks. Turu vähese atraktiivsuse põhjuseks on turu väiksus ja ravimite hinnapoliitika poolt tekitatud kõrged sisenemisbarjäärid. Konkurentsi suurendamiseks on oluline Baltikumi ravimimüügituru integreerimine üheks turuks ja tänase hinnaregulatsiooni ülevaatamine. Väga suurt turuosaliste arvu kasvu sellega siiski ei kaasne, sest ravimite hulgimüügi äris on kogu Euroopas tavapärane Eestile sarnane konkurentsiolukord, kus 2-4 hulgimüüjat kontrollib 70-90% oma riigi turust. 3. Omandipiirangud vähendavad hulgimüüjate mõju, tõstavad teenuse kvaliteeti ja on kooskõlas EL õigusega? 3.1 Omandipiirang ei aita tõsta apteegiteenuse kvaliteeti. Sotsiaalministeerium: “Nõue, et apteegi tegevusloa omaja enamusosalus peab kuuluma proviisorile aitab välistada hulgimüüjate mõju apteegiteenuse osutajatele, et saavutada apteekri sõltumatus ja suurendada tema isiklikku vastutust apteegiteenuse osutamisel, et tõsta seeläbi apteegiteenuse kvaliteeti. Juba ravimiseaduse muudatuste ettevalmistamise ajal aastatel 2014-2015 hoiatasid Konkurentsiamet ja Õiguskantsler, et omandipiirangule seatud ootused ei hakka täituma. Tänaseks on ajakirjandus käsitlenud korduvalt näiteid, kus näiliselt proviisoritele kuuluvad apteegid on tõenäoliselt hulgimüüjate mõju all. Omandipiirangu loomise aegu põhjendasid eelnõu loojad selle vajadust eesmärgiga tõsta apteegiteenuse kvaliteeti. Nüüd väidab sama ka Sotsiaalministeerium. Samas puuduvad tõendid, et apteegiteenuse kvaliteedis esineks puudusi ning seejuures selliseid puudusi, mida just omandipiiranguga kõrvaldada saab. 6 Konkurentsiamet: “Seonduvalt omandipiirangu tervishoiupoliitiliste eesmärkidega (eelkõige osutatava apteegiteenuse kvaliteet) on oluline välja tuua, et Konkurentsiametile teadaolevalt ei ole piirangu rakendamisel viidatud ühelegi analüüsile, millest nähtuks, et proviisoritele mittekuuluvate apteekide poolt osutatav teenus on ebakvaliteetne. Ometi peaks selliste kvaliteedi puudujääkide ära näitamine olema esimene samm enne mis tahes seadusemuudatuste kaalumise juurde asumist. Teisisõnu, kui proviisoritele mittekuuluvate apteekide kvaliteet on olnud nõuetekohane, siis puudub asjaomasel omandipiirangul tervishoiupoliitilisest vaatenurgast igasugune mõte. Isegi kui ilmneks, et mõne apteegi poolt osutatav teenus oleks ebakvaliteetne, tuleks seda probleemi esmajärjekorras lahendada selleks vahetumalt suunatud meetmetega, nagu kvaliteedinõuete täpsustamine ja järelevalve tõhustamine.” (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) Puudub igasugune tõestus, et üldse eksisteeriks probleem apteegiteenuse kvaliteediga proviisoritele mittekuuluvates apteekides. 3.2 Riigikohus, õiguskantsler ja EL ei ole omandipiiranguid heaks kiitnud Sotsiaalministeerium: “/.../omandipiirangul puudub vastuolu põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. /.../, Ebaõige on ministeeriumi väide, et Riigikohus on öelnud 29.05.2018 lahenditega kohtuasjades nr 3-15-1445 ja 3-15-2937, et omandipiirangul puudub vastuolu põhiseadusega. Riigikohus ei hinnanud kogu apteegireformi põhiseaduspärasust. Lahendis 3-15-1445 punktis 29 selgitab Riigikohus: "Kolleegiumil puudub käesolevas asjas vajadus ja õiguslik võimalus anda hinnangut kogu apteegireformi põhiseaduspärasusele. RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei ole praegusel juhul tervikuna asjassepuutuvad. Haldusasjas ei käi vaidlust selle üle, kas ja millistel tingimustel peab kolmas isik oma apteegid võõrandama või sulgema. RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on asjassepuutuvad vaid osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema." Oluline on märkida, et ka õiguskantsler ei ole andnud hinnnagut kogu omandireformi põhiseaduslikkusele, vaid oma 13.03.2018 arvamuses andnud hinnangu vaid rakendusaktide puudumisele. 22.03.2018 intervjuus Eesti Päevalehele kinnitas õiguskantsler Ülle Madise veelkord üle, et ta ei ole tunnustanud kogu reformi ega seda põhiseaduspäraseks kuulutanud. (Allikas: “Õiguskantsler otsis võimalust apteegireformi riigikohtus” 22.03.2018 Eesti Päevaleht) Samuti ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõla küsimust lahendatud Euroopa Kohtu tasandil. Euroopa Komisjon analüüsis väga üldisel tasemel Eesti apteegireformi, kuid rikkumismenetluse algatamiseni ei jõutud. Põhjust tuleb otsida samal ajal Euroopa komisjonis menetluses olnud rikkumismenetluse lõpetamisest Ungari vastu poliitilistel põhjustel. Kuigi Eesti ja Ungari kaasustes on mõningaid sarnasusi, ei ole tegu siiski samade omandipiirangutega 7 ja sama õiguskorraga. Seetõttu ei saa väita üheselt, et Eesti apteegireform on Euroopa Liidu õiguse osas saanud põhjaliku analüüsi ning seisukoha. 3.3 Nn ketistumine on normaalne ja tagab kvaliteedi Sotsiaalministeerium: “/.../ omandipiirangu eesmärk on tagada rahva tervise kaitse, et tugevdada proviisorapteekide positsiooni ning piirata apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju. Nagu punktis 3.1 näidatud, ei eksisteeri seost apteegiteenuse kvaliteedi ja omandi vahel. Samuti ei ole arusaadav nn ketistumise piiramise eesmärk, sest just ketistumine annab majandusliku efekti, mida üritati 2014.-2015. aasta muudatustega saavutada. Ketistunud apteekidel tekib mastaabiefekt, mis tagab optimaalse ressursside kasutuse, annab kulude kokkuhoidu ning võimaldab pakkuda ühtlaselt kvaliteetset teenust kõigis apteekides. Teisisõnu täidab see nii kuluefektiivsuse eesmärki kui ka rahva tervise kaitse kvaliteedi eesmärki. On täiesti alusetu väita, et just apteegituru killustamine ja saja protsendiline üleminek nn proviisorapteekidele oleks ühiskonnale kuluefektiivsuse ja rahva tervise kaitse seisukohalt õigustatum. Konkurentsiamet: “Konkurentsiamet on arvamusel, et piirangu senisel kujul kehtima jäämisel võivad nii tarbijatele, apteegi-teenuse osutajatele kui ka teenuse kättesaadavusele kaasneda senisega võrreldes hoopis kahjulikumad tagajärjed.” (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) 3.4 Just omandipiirang toob ühiskonnale kaasa kulude kasvu Sotsiaalministeerium: “Samuti oli eesmärk vältida apteegiturul üleinvesteerimist ja turumoonutusi turuosa hõivamise või hoidmise eesmärgil, mis tooks kaasa kulude kasvu, surve ravimite juurdehindluste tõstmiseks ja seega ka ravimite hinna tõusuks. Riiklikult kehtestatud ravimite juurdehindluse määrad kehtivad aastast 2005. Seega ei ole ravimite hinnad tõusnud põhjusel, et apteegid on kuulunud oma senistele omanikele. Küll aga tooks ravimiseaduse muudatuste rakendamine 2020.-ks aastaks riigile kaasa sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvad lisakulud, sest senised omanikud esitaks kahjunõuded, uued omanikud vajaks riiklikke garantiisid/laene apteekide väljaostuks või uute asutamiseks, algajad ettevõtjad teeks kulukaid vigu, killustumise tõttu ebaefektiivseks muutunud ravimimüügiturg vajaks uusi ja kõrgemaid ravimite juurdehindlusmäärasid. 8 4. Haruapteegid peavad tegevuse lõpetama? 4.1 Haruapteekide tegevuse lõpetamine ei olnud eesmärk Sotsiaalministeerium: “Selle seadusega sätestati haruapteekide tegevuse lõpetamine ning Riigikogu oli menetluse ajal arvamusel, et haruapteek kujutab endast ruumide ja erialatöötajate kvalifikatsiooni poolest vähendatud nõuetega apteeki ning vähendatud nõuete seadmine on õigustatud maapiirkondades ja väiksemates linnades tegutsemise puhul, kuid mitte suuremates linnades, seda enam, et apteegi asutamispiirangute kehtetuks muutmise järgselt esineb eelkõige sellistes kohtades võimalikult väheste kuludega uute teenuse osutamiskohtade hõivamise risk.” Sotsiaalministeeriumi seisukoha sõnastaja jätab siinkohal märkimata olulise detaili - ravimiseaduse muudatusega sätestati haruapteekidele kohustus ümber kujunduda põhiapteegiks või kolida alla 4000 elanikuga asulasse. Tegevuse lõpetamine oli kõigest kolmas variant, kui haruapteegi omanik ei soovi tegevust uuel kujul jätkata. 4.2 Haruapteekidele ei antud piisavat üleminekuaega Sotsiaalministeerium: “Samuti märgiti 615 SE seletuskirjas, et seni suuremates linnades tegutsenud haruapteekidele antakse piisav üleminekuaeg (5 aastat), mille jooksul leitakse võimalused oma tegevuse vastavusse viimiseks üldapteegi nõuetega või haruapteegi ümberkolimiseks vähese nõudlusega piirkonda või haruapteegi tegevuse Lõpetamiseks. “Vastavusse viimine RavS nõuetega" tähendanuks sisuliselt kolme võimalust: 1) haruapteegi ümberkujundamine üldapteegiks, 2) kolimine maale või 3) sulgemine. Sotsiaalministeeriumi seisukoha sõnastaja jätab siinkohal märkimata, et 615 SE-le järgnes 782 SE, milles kehtestatud omandipiirang võttis kõigilt vertikaalselt integreeritud haruapteekide omanikelt (st enamuselt haruapteekide omanikelt) võimaluse haruapteeke ümber kujundada põhiapteegiks, kuna see oleks eeldanud uue tegevusloa väljastamist, mida uuenenud ravimiseaduse kohaselt enam Ravimiamet teha ei tohtinud. Hilisema kohtuvaidluse tulemusena selgus, et lubatud ei ole ka haruapteegi kolimine alla 4000 elanikuga asulasse. Seega ei olnud haruapteekide omanikel piisavat 5-aastast üleminekuaega, millele viitab Sotsiaalministeerium. Teisisõnu, haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustumine (ilma üleminekuperioodita) ei riiva põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet (ehk olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid) vaid eeldusel, et juba turul tegutsevatele ettevõtjatele antakse mõistlik aeg tegutseva haruapteegi tegevuse ümberkujundamiseks. Aga sellist mõistlikku üleminekuaega ei eksisteeri. 9 5. Viieaastane üleminekuaeg on piisav? 5.1 Rakendusaktid on puudu ka täna, neli aastat hiljem Sotsiaalministeerium: “Sotsiaalministeerium on seisukohal, et ettevõtjatele on antud piisav üleminekuaeg (5 aastat), mille jooksul saab leida võimalused oma tegevuse vastavusse viimiseks ravimiseaduse nõuetega. Ravimiseadusesse kirjutatud omandipiirangud tähendavad valdavale osale senistest apteegiomanikest (ja neile kuulub enamus Eesti apteekidest) oma senisest varast sunniviisilist loobumist. Ka täna, 2018. aastal pole riik välja töötanud rakendusakte ning muid vajalikke regulatiivseid ja majanduslikke mehhanisme, mis tagaks omandi ülemineku senistelt omanikelt uutele viisil, mis ei ohustaks ravimite kättesaadavuse jätkuvust ning ei põhjustaks apteekide senistele omanikele rahalist kahju. Ka täna puuduvad vastused küsimustele: ● Kust leida apteekidele uued, ettevõtlikud, omanikud? ● Kuidas nad finantseerivad apteekide ostu, mis ühtekokku maksavad sadu miljoneid eurosid? ● Kuidas koolitada õigeaegselt uusi omanikke, kui selgub, et meil pole piisavalt ettevõtlust tundvaid proviisoreid? ● Kuidas tagada apteekide senistele omanikele nende vara eest õiglane hind, kui ostjad teavad, et müüjad on sunnitud müüma? ● Kuidas kompenseerida senistele omanikele nende vara, mille eest ei saada õiglast hinda? ● Kuidas üldse määrata iga ükski konkreetse ostu-müügi tehingu õiglast hinda? ● Mida teha nende ettevõtjatega, kes otsustavad mitte oma varast loobuda? ● Mida teha olukorras, kus endised omanikud on tähtaegselt apteegid sulgenud, aga uued omanikud pole neid piisavalt ostnud või uusi apteeke avanud? Need on kõik küsimused, millele vastuste leidmisega oleks pidanud riik ravimiseaduse muudatuste järel alates 2015. aastast tegelema. 5 aastane üleminekuperiood oli kasutamiseks ka riigile, kuid seda pole tehtud. Nüüd on hilja öelda ettevõtjatele suunatult, et “saab leida võimalused” oma tegevuse vastavusse viimiseks. Ettevõtjad ei saa leida võimalusi regulaatori eest regulaatori töö ära tegemiseks. 5.2 Ühisistungil ei jõutud sellisele arvamusele Sotsiaalministeerium: “Apteegireformi rakendamisega seotud väljakutseid on sotsiaalministeeriumi poolt tutvustatud ja arutatud Riigikogu sotsiaalkomisjonis mitmel 10 korral, viimati 3. aprillil 2018. aastal toimunud sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil, kus kaks komisjoni praeguste apteegikettide initsiatiivil seda teemat arutasid. Komisjonide ühisistungil jõuti arvamusele, et seaduse muudatus on jõus ja ootab rakendamist. Viidatud ühisistungil sellisele konsensuslikule arvamusele ei jõutud, kuigi oli komisjoni liikmeid kes isiklikult sellisel seisukohal olid. Samuti ei langetatud sellist otsust. Ka ühisistungi protokoll lõpeb reaga: “Jaanus Karilaid andis teada, et ravimiseaduse muutmise kohta komisjonid täna eraldi otsust tee.” 6. Kokkuvõte Omandipiirangute idee toodi välja Riigikogus. Ministeerium on oma seotust sellega alati eitanud ning lõpuks, peale aastaid antud lubadusi, loobus ministeerium sel aastal ka omandipiirangute regulatsioonile tagantjärele mõjuanalüüsi tegemisest. Samas on tänaseks olemas lisaks konkurentsiameti eksperthinnangutele ka juba praktilised näited omandipiirangute vastupidisest mõjust ravimiseaduse muudatuste deklaratiivsetele eesmärkidele suuremast konkurentsist ning kõrgemast apteegiteenuse kvaliteedist. Kuna Sotsiaalministeerium 2014. aastal ja 2015. aastal neid ravimiseaduse eelnõusid ette ei valmistanud ning eelnõude vajalikkust ei kinnitanud, siis miks nüüd taotleb ministeerium selle sama regulatsiooni säilitamist ? Seega on Sotsiaalministeerium värskele ravimiseaduse muutmise eelnõule (656 SE) hinnangut andes võtnud alusmaterjaliks aegunud ja ebakorrektsed allikad - ravimiseaduse eelmiste muudatuste seletuskirjad, mis on koostatud ilma mõjuanalüüsita ja arvesse võtmata Konkurentsiameti eksperthinnanguid. Ravimiseaduse muutmise eelnõu 656 SE eesmärk on parandada puudused, mida ilma mõjuanalüüsita heaks kiidetud ravimiseaduse muutmise eelnõud (615 SE ja 782 SE) endaga kaasa tõid. Seega ei ole asjakohane 656 SE mitte toetamise argumentideks tuua varasemate eelnõude argumente, sest need on juba osutunud ekslikuks. Taotleme apteekide omandipiirangute kaotamist ja parlamentaarse diskussiooni avamist ravimiseaduse muutmise teemal, et tagada ravimimüügi jätkusuutlikkus ja valdkonna areng Eestis. Leon Jankelevitsh Tamro Baltics, tegevjuht Tamro Eesti OÜ, juhatuse liige From: JANKELEVITSH Leon <[email protected]> Sent: Tuesday, July 3, 2018 12:48 PM To: Riigikantselei <[email protected]> Subject: Sotsiaalministeeriumi ettepanekust Vabariigi Valitsusele ravimiseaduse muutmise küsimuses Lugupeetud peaminister Jüri Ratas, Pöördun Teie poole seoses 7. juunil 2018 algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõuga (656 SE), mille kohta ootab Riigikogu arvamuse kujundamist Vabariigi Valitsuselt. Tänaseks on juba oma arvamust eelnõu kohta väljendanud Konkurentsiamet, mis tervitab eelnõus väljapakutud muudatusi (apteekide omandipiirangute kaotamist) ning leiab, et need lahendaksid tõsised probleemid, millele Konkurentsiamet on varem korduvalt tähelepanu juhtinud seoses 01.07.2014 ja 20.03.2015 vastuvõetud ravimiseaduse muudatustega. Seevastu Sotsiaalministeerium on saatnud 656 SE küsimuses Vabariigi Valitsusele ettepaneku nimetatud eelnõu mitte toetada. On faktiliselt tõestatav, et Sotsiaalministeerium ei ole oma ettepanekut koostades tuginenud parimale teadaolevale informatsioonile ning jõuab seetõttu eksliku lõppjärelduseni. Et Teil valitsusjuhina oleks võimalik ravimiseaduse muutmise eelnõu arutelul Vabariigi Valitsuses teha informeeritud valikuid ning arvestada riskidega, mida ravimiseaduse tänasel kujul kehtima jäämine teie haldusalas endaga kaasa toob, lisame käesolevale kirjale Sotsiaalministeeriumi ettepaneku kommenteeritud ja asjakohaste allikatega varustatud versiooni. Üldistatult jaguneb allikates toodud info kahte blokki: Tagasivaatavalt - olematud põhjused sellisteks muudatusteks. Apteekide omandipiirangute kehtestamiseks aastatel 2014-2015, põhjustel nagu neid toob Sotsiaalministeerium, puudus reaalne vajadus, kuna apteekide arv maapiirkondades ei olnud vähenemas ning konkurentsisituatsioon ja teenuse kvaliteet ei olnud puudulikud. Edasivaatavalt - realiseeruvad riskid, mida üritati vältida ja mis on aja jooksul ilmnenud. Apteekide omandipiirangute lõplikul jõustumisel 2020. aastal hakkavad realiseeruma just need riskid, mida 2014-2015 justkui üritati maandada - apteekide arv maapiirkondades hakkab vähenema, konkurentsisituatsiooni halveneb, tekib risk apteegiteenuse kvaliteedile ja surve ravimite hinnatõusuks. Lisaks tekivad riigil kulukad kohtuvaidlused seoses tänaste apteegiomanike poolt esitatavate nõutega ning Eesti investeerimiskeskkonna maine saab tugevalt kahjustatud. Palun tutvuge kirjaga kaasas oleva dokumendiga. Lugupidamisega, Leon Jankelevitsh Tamro Baltics Managing Director Baltics Pärnu mnt 501 76401 Laagri, Estonia Phone +372 6503 600 Mobile +372 56 220 133 [email protected] www.tamrobaltics.com Tamro kiri 03 07 2018.pdf 03.07.2018 Sotsiaalministeeriumi ettepanekust Vabariigi Valitsusele ravimiseaduse muutmise küsimuses Käesoleva ülevaate eesmärk on kõrvutada Sotsiaalministeeriumi 26.06.2018 ettepanekus Vabariigi Valitsusele seoses ravimiseaduse muutmise eelnõuga (656 SE) toodud väiteid asjakohaste faktidega. Ravimiseaduse muutmise eelnõu (656 SE) eesmärk on parandada puudused, mida ilma mõjuanalüüsita aastatel 2014 ja 2015 heaks kiidetud ravimiseaduse muutmise eelnõud (615 SE ja 782 SE) endaga kaasa tõid. Ministeerium ei toeta ravimiseaduse muutmist ja toob selle põhjenduseks rida argumente, mille paikapidamatust on näidatud allpool. Seega ei ole ministeeriumi seisukoht ja ettepanek Vabariigi Valitsusele ei asjakohane ega põhjendatud. 1. Probleem ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades? Sotsiaalministeerium: “/2014. aasta novembris algatatud 782 SE/ Eelnõu eesmärk oli leida jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele, seoses ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades“ 1.1 Ravimiameti statistika sellist probleemi ei ole näidanud (Allikas: Ravimiameti aastakokkuvõtted "Ülevaade apteekide tegevusest") Esiteks - selline eesmärgipüstitus oli asjakohatu juba 2014. aastal. Ravimiamet on kodulehel avaldanud apteegiteenuse osutamise statistikat alates 2010. aastat. Perioodil 2010-2017 on apteekide arv maapiirkondades varieerunud vahemikus 128-134, kusjuures nii aastal 2010 kui ka aastal 2017 tegutses Eestis 128 maa-apteeki. Teisisõnu, apteekide arv maapiirkondades ei olnud enne 2014-2015 aasta seadusemuudatusi langenud, mis oleks õigustanud eesmärki muuta regulatsiooni “seoses ravimite kättesaadavusega vähese nõudlusega piirkondades”. Teiseks - aastad 2014-2018 on tõestanud, et asjatult seatud eesmärgi saavutamiseks vastu võetud seadusemuudatus pole ka mingit täiendavat efekti saavutanud. Teisisõnu, maa-apteekide arv, mis ei olnud langenud enne seaduse muutmist, ei ole hakanud ka kasvama peale seaduse muutust. Tamro Baltics Tamro Eesti OÜ Tamro SIA UAB Tamro Pärnu road 501, Noliktavu Street 5 9-ojo Forto g. Nr.70 Laagri, 76401 Harjumaa LV-2130 Dreilini LT-48179 Kaunas Estonia Latvia Lithuania Phone: +372 6503 600 Phone: +371 7 067 800 Phone: +370 37 401 099 A PHOENIX company 2 Kolmandaks - kehtiva ravimiseaduse täielikul jõustumisel aastal 2020 tekiks eelnõus 782 SE seatud eesmärgile hoopis vastupidine efekt, sest turult kaoks suuremad apteegid, millel on majanduslik võimekus tegutseda ka vähematraktiivsetes maapiirkondades. Ühtlasi kaoks ravimiametil seaduses tulenev võimekus kohustada suuremaid apteeke minema apteegiteenust osutama vähese nõudlusega piirkonda. NB! Tänaseni pole ravimiamet seda võimekust kordagi kasutama pidanud, sest esile pole kerkinud ühtegi omavalitsust, kus apteegiteenuse osutamiseks oleks vaja kasutada sellist tagavaramehhanismi. See viitab otseselt apteegivõrgu heale kaetusele. 1.2 Elanike hinnangud sellist probleemi ei ole näidanud (Allikas: Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringud "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile") Sotsiaalministeerium tellib regulaarselt uuringut “Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile”, mis käsitleb ka elanike rahulolu apteegiteenusega. Kui 2008. aastal kiitis apteegiteenuse korralduse heaks 73% vastanutest, siis 2012. aastal ületas rahulolevate küsitletute hulk 90% piiri ning on värskeima uuringu kohaselt (avaldatud 2017) jõudnud 96%-ni. Niigi ülikõrge rahulolu on tegelikult veelgi kõrgem nende küsitletute hulgas, kes viimase 12 kuu jooksul ka reaalselt on retseptiravimit ostnud. Näiteks 2012. aastal, kus kõigi küsitletute vastuste summana oli kiitis apteegiteenuse “heaks” või “väga heaks” 90%, siis ka tegelikult apteegis käinud küsitletute hulgas oli juba toona 97% neid, kes vastasid “hea” või “väga hea”. Kõigist küsitlustest ei olnud apteegiteenuse korraldusega rahul kõigest 2% ning kui nendelt küsiti täpsemaid selgitusi, siis mitte ühelgi juhul ei toodud uuringus esile, et mõni vastaja oleks kurtnud apteegiteenuse kättesaadavuse probleemide üle maa-piirkondades. Teisisõnu, enne ravimiseaduse muudatusi, mida tehti väidetavalt ravimite kättesaadavuse parandamiseks vähese nõudlusega piirkondades, ei näidanud probleeme ravimite vähese kättesaadavusega ei ravimiameti apteegistatistika ega ka sotsiaalministeeriumi tellitud elanike rahuloluuuring. Alles pärast 2014. aasta seaduseelnõu vastuvõtmist, kus avalikult põhjendati selle vajalikkust ravimite kättesaadavuse parandamisega, tekkis vastajate hulka ka mõni selline, kes tõi oma rahulolematuse põhjuseks vähese kättesaadavusega. 1.3 Geograafiline analüüs sellist probleemi ei näinud (Allikas: Üldapteekide geograafiline paiknemine ja selle vajaduse hindamine (Sotsiaalministeerium 2014)) 2014. aasta septembrist pärineb Sotsiaalministeeriumi analüüs “Üldapteekide geograafiline paiknemine ja selle vajaduse hindamine”, mis tõestas, et 99% Eesti elanikest elab 15-minutilise autosõidu kaugusel lähimast apteegist. Analüüsis öeldi, et: “Apteegiteenuse väga hea kättesaadavuse (99%) tagab eelkõige asjaolu, et Eestis on kõrge linnarahvastiku osatähtsus (68%) ning apteegid asuvad kõigis linnalistes asulates. Apteekide asukoht muutub koos elanikkonna asukoha muutusega ehk teenuse 3 pakkumine järgib vajadust teenuse järele.” Teisisõnu ministeerium ise kinnitas, et Eestis on apteegiteenusel väga hea kättesaadavus. Kokku elas 2014. aastal väljaspool 15-minutilise autosõidu teenindusala 19 450 inimest. Nende kohta kirjutas ministeerium analüüsi lõppjärelduses: “Hõredama asustusega piirkondade elanike ravimiabi vajadus tuleb katta ravimite kaugmüügi, sotsiaaltöötajate ja koduõeteenuse abiga.” Teisisõnu, ministeerium ei näinud vajadust hakata ravimite kättesaadavuse parandamiseks astuma radikaalseid õiguslikke samme ja kogu ravimimüügi omandisuhteid ümber kujundama, lootuses, et see aitaks kuidagi paremini jõuda ka selle viimase ligikaudu 1% - ni Eesti elanikest. 1.4 Toetusmeetmete analüüs sellist probleemi ei näinud (Riiklike toetusmeetmete mõju maapiirkondade apteekide ja apteegiteenuse püsima jäämisele (Tartu Ülikool 2014)) 2014. aasta septembrist on pärit ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüüs “Riiklike toetusmeetmete mõju maapiirkondade apteekide ja apteegiteenuse püsima jäämisele” Analüüsi lõppjäreldus ütleb üheselt: “Ravimite geograafiline kättesaadavus on Eestis marginaalne probleem võrreldes ravimite rahalise kättesaadavusega ja apteegi kui ettevõtte rahalise toetamise asemel tuleks tähelepanu ja rahalised vahendid suunata suurte ravimikuludega haigete toetamisele.” 1.5 Kokkuvõte ravimite kättesaadavuse väidetavast probleemist Võttes arvesse punktides 1.1-1.4 toodud andmeid, on selge, et ravimite kättesaadavusega ei olnud Eestis probleeme 2014.-2015. aasta ravimiseaduse muudatuste eel, ega ole olnud ka peale seda. Küll aga tekib suur risk ravimite kättesaadavusele hiljemalt 2020. aastal, kui 2014.-2015. aasta muudatused lõplikult jõustuvad ning 782 SE ei sisalda asjakohaseid meetmeid ravimite kättesaadavuse parandamiseks. Seega ei ole põhjendatud Sotsiaalministeeriumi tuginemine 782 SE-le, kui nad annavad hinnangut 656 SE-le. 782 SE tegelikust mõjust nimetatud riskile alljärgnevalt. 2. Vertikaalse integratsiooni keeld tekitab ravimiturul konkurentsi? Sotsiaalministeerium: “/2014. aasta novembris algatatud 782 SE/ Eelnõu eesmärk oli leida jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele, seoses /.../ ravimituru konkurentsiolukorraga, mis tulenes vertikaalsest integratsioonist ravimite hulgi- ja jaemüügituru vahel.” Sotsiaalministeerium: “Vertikaalse integratsiooni piirangu eesmärk on eelkõige võimaldada konkurentsi tekkimist ravimite hulgimüügiturul, sest hulgimüüjad peavad hakkama konkureerima neist sõltumatute jaemüüjate tellimustele. 4 Eesti valitsusasutuste kompetentsikeskus konkurentsi alal on Konkurentsiamet ning konkurentsiküsimused kuuluvad vastavalt konkurentsiseadusele Konkurentsiameti pädevusesse. Sellest tulenevalt oleks mõistlik eeldada, et ka teised valitsusasutused tuginevad oma konkurentsi alaste seisukohtade kujundamisel Konkurentsiameti kompetentsile ja seisukohtadele. Antud juhul omistab aga Sotsiaalministeerium kehtivale ravimiseadusele ja vertikaalse integratsiooni piirangule selliseid konkurentsi edendavaid omadusi, mida Konkurentsiamet kinnitusel seal ei ole. Enamgi veel, Konkurentsiamet on alates 2014-2015 aasta ravimiseaduse muudatuste vastuvõtmisest saadik korduvalt kinnitanud, et ravimiseadus oma tänasel kujul hoopis kahjustab konkurentsi apteegiturul. Seega jääb arusaamatuks ministeeriumi ettepanek Vabariigi Valitsusele olemasolevat regulatsiooni säilitada. 2.1 Konkurentsiamet: Kehtiv ravimiseadus kahjustab konkurentsi (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) Konkurentsiamet: “Kuigi konkurentsiõiguses kasutatakse vertikaalset eristamist teatud olukordades konkurentsi soodustamiseks, siis alati ei saa seda pidada sobilikuks meetmeks. Eelkõige kasutatakse seda infrastruktuuridele ligipääsuga seotud valdkondades, kus on tegemist loomulike monopolidega /.../ antud juhul ei oma vertikaalne eristamine nähtavalt konkurentsi soodustavat mõju. Veelgi enam, tegelikkuses on see hoopiski konkurentsi kahjustanud ning problemaatiline on ka selle efektiivne jõustamine. Eesti apteegiturul oli asutamispiirangute kehtetuks tunnistamise hetkeks kujunenud olukord, kus umbes 80% apteekidest oli kas omandi või frantsiisi- vms koostöölepingu kaudu seotud ühega neljast apteegiketist. Sealjuures on iga suurema apteegiketi juurde loodud hulgimüügi üksus, mis esmajärjekorras varustab oma keti apteeke. Konkurentsiolukord toimiski ja toimib jätkuvalt eelkõige nende nelja vertikaalselt integreeritud keti vahel tervikuna, mitte hulgi- ja jaeturul eraldi. Tegemist on ühe võimaliku konkurentsimudeliga, mis iseenesest ei tingi vertikaalset eristamist.” 2.2 Konkurentsiamet: Kehtiv ravimiseadus ei paranda konkurentsolukorda (Allikas: Konkurentsiameti seisukoht 19.06.2018 ravimiseaduse muutmise eelnõu asjus) Konkurentsiamet: “Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et üldapteegi ja ravimite hulgimüüja integratsiooni keeld ei aita kaasa konkurentsiolukorra paranemisele, vaid omab hoopis vastupidist mõju. Hetkel Eestis tegutsevatel apteegikettidel, kellel on turul laienemise huvi, võimalused ning oskusteave, ei ole enam võimalik areneda. Toimiva konkurentsi seisukohalt on aga äärmiselt oluline, et neil oleks võimalik oma turuosa suurendamise nimel pingutada.” 5 2.3 Hulgimüügiturul on konkurents juba olemas On tõsi, et ravimite hulgimüügiturul Eestis toimib põhiline konkurents kahe hulgimüüja - Magnumi ja Tamro vahel. Samas on see kogu Euroopas tavaline, et riigis tegutsebki 2-3 ravimite hulgimüüjat. Arvestades Eesti turu väiksust, on kahe nn full-liner hulgimüüja olemasolu juba iseenesest väga hea tulemus. Pole mingit põhjust arvata, et vertikaalse integratsiooni keeld tooks siia täiendavaid hulgimüüjaid juurde. Lisaks on Eestis üle 50 ravimite hulgimüügi litsentsiga ettevõtte, mis on keskendunud teatud valiku ravimite hulgimüügile. 2.4 Välisinvestorite huvi Eesti hulgimüügituru vastu on madal (Allikas: “Ravimite hulgimüügiturg Eestis: Turu- ja konkurentsianalüüs (Redgate Capital 2014)) “Välisinvestorite huvi Eesti ravimite hulgimüügituru vastu on täna madal ja ilma oluliste muudatusteta seadusandluses on vähetõenäoline, et järgmise viie aasta jooksul turule uusi tegijaid lisanduks. Turu vähese atraktiivsuse põhjuseks on turu väiksus ja ravimite hinnapoliitika poolt tekitatud kõrged sisenemisbarjäärid. Konkurentsi suurendamiseks on oluline Baltikumi ravimimüügituru integreerimine üheks turuks ja tänase hinnaregulatsiooni ülevaatamine. Väga suurt turuosaliste arvu kasvu sellega siiski ei kaasne, sest ravimite hulgimüügi äris on kogu Euroopas tavapärane Eestile sarnane konkurentsiolukord, kus 2-4 hulgimüüjat kontrollib 70-90% oma riigi turust. 3. Omandipiirangud vähendavad hulgimüüjate mõju, tõstavad teenuse kvaliteeti ja on kooskõlas EL õigusega? 3.1 Omandipiirang ei aita tõsta apteegiteenuse kvaliteeti. Sotsiaalministeerium: “Nõue, et apteegi tegevusloa omaja enamusosalus peab kuuluma proviisorile aitab välistada hulgimüüjate mõju apteegiteenuse osutajatele, et saavutada apteekri sõltumatus ja suurendada tema isiklikku vastutust apteegiteenuse osutamisel, et tõsta seeläbi apteegiteenuse kvaliteeti. Juba ravimiseaduse muudatuste ettevalmistamise ajal aastatel 2014-2015 hoiatasid Konkurentsiamet ja Õiguskantsler, et omandipiirangule seatud ootused ei hakka täituma. Tänaseks on ajakirjandus käsitlenud korduvalt näiteid, kus näiliselt proviisoritele kuuluvad apteegid on tõenäoliselt hulgimüüjate mõju all. Omandipiirangu loomise aegu põhjendasid eelnõu loojad selle vajadust eesmärgiga tõsta apteegiteenuse kvaliteeti. Nüüd väidab sama ka Sotsiaalministeerium. Samas puuduvad tõendid, et apteegiteenuse kvaliteedis esineks puudusi ning seejuures selliseid puudusi, mida just omandipiiranguga kõrvaldada saab. 6 Konkurentsiamet: “Seonduvalt omandipiirangu tervishoiupoliitiliste eesmärkidega (eelkõige osutatava apteegiteenuse kvaliteet) on oluline välja tuua, et Konkurentsiametile teadaolevalt ei ole piirangu rakendamisel viidatud ühelegi analüüsile, millest nähtuks, et proviisoritele mittekuuluvate apteekide poolt osutatav teenus on ebakvaliteetne. Ometi peaks selliste kvaliteedi puudujääkide ära näitamine olema esimene samm enne mis tahes seadusemuudatuste kaalumise juurde asumist. Teisisõnu, kui proviisoritele mittekuuluvate apteekide kvaliteet on olnud nõuetekohane, siis puudub asjaomasel omandipiirangul tervishoiupoliitilisest vaatenurgast igasugune mõte. Isegi kui ilmneks, et mõne apteegi poolt osutatav teenus oleks ebakvaliteetne, tuleks seda probleemi esmajärjekorras lahendada selleks vahetumalt suunatud meetmetega, nagu kvaliteedinõuete täpsustamine ja järelevalve tõhustamine.” (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) Puudub igasugune tõestus, et üldse eksisteeriks probleem apteegiteenuse kvaliteediga proviisoritele mittekuuluvates apteekides. 3.2 Riigikohus, õiguskantsler ja EL ei ole omandipiiranguid heaks kiitnud Sotsiaalministeerium: “/.../omandipiirangul puudub vastuolu põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. /.../, Ebaõige on ministeeriumi väide, et Riigikohus on öelnud 29.05.2018 lahenditega kohtuasjades nr 3-15-1445 ja 3-15-2937, et omandipiirangul puudub vastuolu põhiseadusega. Riigikohus ei hinnanud kogu apteegireformi põhiseaduspärasust. Lahendis 3-15-1445 punktis 29 selgitab Riigikohus: "Kolleegiumil puudub käesolevas asjas vajadus ja õiguslik võimalus anda hinnangut kogu apteegireformi põhiseaduspärasusele. RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei ole praegusel juhul tervikuna asjassepuutuvad. Haldusasjas ei käi vaidlust selle üle, kas ja millistel tingimustel peab kolmas isik oma apteegid võõrandama või sulgema. RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on asjassepuutuvad vaid osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema." Oluline on märkida, et ka õiguskantsler ei ole andnud hinnnagut kogu omandireformi põhiseaduslikkusele, vaid oma 13.03.2018 arvamuses andnud hinnangu vaid rakendusaktide puudumisele. 22.03.2018 intervjuus Eesti Päevalehele kinnitas õiguskantsler Ülle Madise veelkord üle, et ta ei ole tunnustanud kogu reformi ega seda põhiseaduspäraseks kuulutanud. (Allikas: “Õiguskantsler otsis võimalust apteegireformi riigikohtus” 22.03.2018 Eesti Päevaleht) Samuti ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõla küsimust lahendatud Euroopa Kohtu tasandil. Euroopa Komisjon analüüsis väga üldisel tasemel Eesti apteegireformi, kuid rikkumismenetluse algatamiseni ei jõutud. Põhjust tuleb otsida samal ajal Euroopa komisjonis menetluses olnud rikkumismenetluse lõpetamisest Ungari vastu poliitilistel põhjustel. Kuigi Eesti ja Ungari kaasustes on mõningaid sarnasusi, ei ole tegu siiski samade omandipiirangutega 7 ja sama õiguskorraga. Seetõttu ei saa väita üheselt, et Eesti apteegireform on Euroopa Liidu õiguse osas saanud põhjaliku analüüsi ning seisukoha. 3.3 Nn ketistumine on normaalne ja tagab kvaliteedi Sotsiaalministeerium: “/.../ omandipiirangu eesmärk on tagada rahva tervise kaitse, et tugevdada proviisorapteekide positsiooni ning piirata apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju. Nagu punktis 3.1 näidatud, ei eksisteeri seost apteegiteenuse kvaliteedi ja omandi vahel. Samuti ei ole arusaadav nn ketistumise piiramise eesmärk, sest just ketistumine annab majandusliku efekti, mida üritati 2014.-2015. aasta muudatustega saavutada. Ketistunud apteekidel tekib mastaabiefekt, mis tagab optimaalse ressursside kasutuse, annab kulude kokkuhoidu ning võimaldab pakkuda ühtlaselt kvaliteetset teenust kõigis apteekides. Teisisõnu täidab see nii kuluefektiivsuse eesmärki kui ka rahva tervise kaitse kvaliteedi eesmärki. On täiesti alusetu väita, et just apteegituru killustamine ja saja protsendiline üleminek nn proviisorapteekidele oleks ühiskonnale kuluefektiivsuse ja rahva tervise kaitse seisukohalt õigustatum. Konkurentsiamet: “Konkurentsiamet on arvamusel, et piirangu senisel kujul kehtima jäämisel võivad nii tarbijatele, apteegi-teenuse osutajatele kui ka teenuse kättesaadavusele kaasneda senisega võrreldes hoopis kahjulikumad tagajärjed.” (Allikas: Konkurentsiameti kiri 11.12.2015 tervise- ja tööministrile, sotsiaalministrile ning majandus- ja taristuministrile) 3.4 Just omandipiirang toob ühiskonnale kaasa kulude kasvu Sotsiaalministeerium: “Samuti oli eesmärk vältida apteegiturul üleinvesteerimist ja turumoonutusi turuosa hõivamise või hoidmise eesmärgil, mis tooks kaasa kulude kasvu, surve ravimite juurdehindluste tõstmiseks ja seega ka ravimite hinna tõusuks. Riiklikult kehtestatud ravimite juurdehindluse määrad kehtivad aastast 2005. Seega ei ole ravimite hinnad tõusnud põhjusel, et apteegid on kuulunud oma senistele omanikele. Küll aga tooks ravimiseaduse muudatuste rakendamine 2020.-ks aastaks riigile kaasa sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvad lisakulud, sest senised omanikud esitaks kahjunõuded, uued omanikud vajaks riiklikke garantiisid/laene apteekide väljaostuks või uute asutamiseks, algajad ettevõtjad teeks kulukaid vigu, killustumise tõttu ebaefektiivseks muutunud ravimimüügiturg vajaks uusi ja kõrgemaid ravimite juurdehindlusmäärasid. 8 4. Haruapteegid peavad tegevuse lõpetama? 4.1 Haruapteekide tegevuse lõpetamine ei olnud eesmärk Sotsiaalministeerium: “Selle seadusega sätestati haruapteekide tegevuse lõpetamine ning Riigikogu oli menetluse ajal arvamusel, et haruapteek kujutab endast ruumide ja erialatöötajate kvalifikatsiooni poolest vähendatud nõuetega apteeki ning vähendatud nõuete seadmine on õigustatud maapiirkondades ja väiksemates linnades tegutsemise puhul, kuid mitte suuremates linnades, seda enam, et apteegi asutamispiirangute kehtetuks muutmise järgselt esineb eelkõige sellistes kohtades võimalikult väheste kuludega uute teenuse osutamiskohtade hõivamise risk.” Sotsiaalministeeriumi seisukoha sõnastaja jätab siinkohal märkimata olulise detaili - ravimiseaduse muudatusega sätestati haruapteekidele kohustus ümber kujunduda põhiapteegiks või kolida alla 4000 elanikuga asulasse. Tegevuse lõpetamine oli kõigest kolmas variant, kui haruapteegi omanik ei soovi tegevust uuel kujul jätkata. 4.2 Haruapteekidele ei antud piisavat üleminekuaega Sotsiaalministeerium: “Samuti märgiti 615 SE seletuskirjas, et seni suuremates linnades tegutsenud haruapteekidele antakse piisav üleminekuaeg (5 aastat), mille jooksul leitakse võimalused oma tegevuse vastavusse viimiseks üldapteegi nõuetega või haruapteegi ümberkolimiseks vähese nõudlusega piirkonda või haruapteegi tegevuse Lõpetamiseks. “Vastavusse viimine RavS nõuetega" tähendanuks sisuliselt kolme võimalust: 1) haruapteegi ümberkujundamine üldapteegiks, 2) kolimine maale või 3) sulgemine. Sotsiaalministeeriumi seisukoha sõnastaja jätab siinkohal märkimata, et 615 SE-le järgnes 782 SE, milles kehtestatud omandipiirang võttis kõigilt vertikaalselt integreeritud haruapteekide omanikelt (st enamuselt haruapteekide omanikelt) võimaluse haruapteeke ümber kujundada põhiapteegiks, kuna see oleks eeldanud uue tegevusloa väljastamist, mida uuenenud ravimiseaduse kohaselt enam Ravimiamet teha ei tohtinud. Hilisema kohtuvaidluse tulemusena selgus, et lubatud ei ole ka haruapteegi kolimine alla 4000 elanikuga asulasse. Seega ei olnud haruapteekide omanikel piisavat 5-aastast üleminekuaega, millele viitab Sotsiaalministeerium. Teisisõnu, haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustumine (ilma üleminekuperioodita) ei riiva põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet (ehk olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid) vaid eeldusel, et juba turul tegutsevatele ettevõtjatele antakse mõistlik aeg tegutseva haruapteegi tegevuse ümberkujundamiseks. Aga sellist mõistlikku üleminekuaega ei eksisteeri. 9 5. Viieaastane üleminekuaeg on piisav? 5.1 Rakendusaktid on puudu ka täna, neli aastat hiljem Sotsiaalministeerium: “Sotsiaalministeerium on seisukohal, et ettevõtjatele on antud piisav üleminekuaeg (5 aastat), mille jooksul saab leida võimalused oma tegevuse vastavusse viimiseks ravimiseaduse nõuetega. Ravimiseadusesse kirjutatud omandipiirangud tähendavad valdavale osale senistest apteegiomanikest (ja neile kuulub enamus Eesti apteekidest) oma senisest varast sunniviisilist loobumist. Ka täna, 2018. aastal pole riik välja töötanud rakendusakte ning muid vajalikke regulatiivseid ja majanduslikke mehhanisme, mis tagaks omandi ülemineku senistelt omanikelt uutele viisil, mis ei ohustaks ravimite kättesaadavuse jätkuvust ning ei põhjustaks apteekide senistele omanikele rahalist kahju. Ka täna puuduvad vastused küsimustele: ● Kust leida apteekidele uued, ettevõtlikud, omanikud? ● Kuidas nad finantseerivad apteekide ostu, mis ühtekokku maksavad sadu miljoneid eurosid? ● Kuidas koolitada õigeaegselt uusi omanikke, kui selgub, et meil pole piisavalt ettevõtlust tundvaid proviisoreid? ● Kuidas tagada apteekide senistele omanikele nende vara eest õiglane hind, kui ostjad teavad, et müüjad on sunnitud müüma? ● Kuidas kompenseerida senistele omanikele nende vara, mille eest ei saada õiglast hinda? ● Kuidas üldse määrata iga ükski konkreetse ostu-müügi tehingu õiglast hinda? ● Mida teha nende ettevõtjatega, kes otsustavad mitte oma varast loobuda? ● Mida teha olukorras, kus endised omanikud on tähtaegselt apteegid sulgenud, aga uued omanikud pole neid piisavalt ostnud või uusi apteeke avanud? Need on kõik küsimused, millele vastuste leidmisega oleks pidanud riik ravimiseaduse muudatuste järel alates 2015. aastast tegelema. 5 aastane üleminekuperiood oli kasutamiseks ka riigile, kuid seda pole tehtud. Nüüd on hilja öelda ettevõtjatele suunatult, et “saab leida võimalused” oma tegevuse vastavusse viimiseks. Ettevõtjad ei saa leida võimalusi regulaatori eest regulaatori töö ära tegemiseks. 5.2 Ühisistungil ei jõutud sellisele arvamusele Sotsiaalministeerium: “Apteegireformi rakendamisega seotud väljakutseid on sotsiaalministeeriumi poolt tutvustatud ja arutatud Riigikogu sotsiaalkomisjonis mitmel 10 korral, viimati 3. aprillil 2018. aastal toimunud sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil, kus kaks komisjoni praeguste apteegikettide initsiatiivil seda teemat arutasid. Komisjonide ühisistungil jõuti arvamusele, et seaduse muudatus on jõus ja ootab rakendamist. Viidatud ühisistungil sellisele konsensuslikule arvamusele ei jõutud, kuigi oli komisjoni liikmeid kes isiklikult sellisel seisukohal olid. Samuti ei langetatud sellist otsust. Ka ühisistungi protokoll lõpeb reaga: “Jaanus Karilaid andis teada, et ravimiseaduse muutmise kohta komisjonid täna eraldi otsust tee.” 6. Kokkuvõte Omandipiirangute idee toodi välja Riigikogus. Ministeerium on oma seotust sellega alati eitanud ning lõpuks, peale aastaid antud lubadusi, loobus ministeerium sel aastal ka omandipiirangute regulatsioonile tagantjärele mõjuanalüüsi tegemisest. Samas on tänaseks olemas lisaks konkurentsiameti eksperthinnangutele ka juba praktilised näited omandipiirangute vastupidisest mõjust ravimiseaduse muudatuste deklaratiivsetele eesmärkidele suuremast konkurentsist ning kõrgemast apteegiteenuse kvaliteedist. Kuna Sotsiaalministeerium 2014. aastal ja 2015. aastal neid ravimiseaduse eelnõusid ette ei valmistanud ning eelnõude vajalikkust ei kinnitanud, siis miks nüüd taotleb ministeerium selle sama regulatsiooni säilitamist ? Seega on Sotsiaalministeerium värskele ravimiseaduse muutmise eelnõule (656 SE) hinnangut andes võtnud alusmaterjaliks aegunud ja ebakorrektsed allikad - ravimiseaduse eelmiste muudatuste seletuskirjad, mis on koostatud ilma mõjuanalüüsita ja arvesse võtmata Konkurentsiameti eksperthinnanguid. Ravimiseaduse muutmise eelnõu 656 SE eesmärk on parandada puudused, mida ilma mõjuanalüüsita heaks kiidetud ravimiseaduse muutmise eelnõud (615 SE ja 782 SE) endaga kaasa tõid. Seega ei ole asjakohane 656 SE mitte toetamise argumentideks tuua varasemate eelnõude argumente, sest need on juba osutunud ekslikuks. Taotleme apteekide omandipiirangute kaotamist ja parlamentaarse diskussiooni avamist ravimiseaduse muutmise teemal, et tagada ravimimüügi jätkusuutlikkus ja valdkonna areng Eestis. Leon Jankelevitsh Tamro Baltics, tegevjuht Tamro Eesti OÜ, juhatuse liige
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel