Teie 11.06.2018 nr 2-5/18-
Sotsiaalministeerium
01224
[email protected]
Meie 18.07.2018 nr 8-2/4156
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn
Arvamus ravimiseaduse muutmise seaduse (656
SE) eelnõu kohta
Justiitsministeerium toetab ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõus 656 SE toodud põhimõtteid,
kuid neist ei piisa. Oleme seisukohal, et ravimituru korralduses tuleks läbi viia põhjalikum reform ning
mitte ainult piirduda eelnõus toodud ettepanekutega. Kui üldpildis võib pidada Eestit liberaalse
turumajandusega riigiks, kus on OECD keskmisest näitajast madalam tururegulatsiooni (PMR)
indeks1, siis ravimisektoris on tegemist täiesti vastupidise olukorraga, mis on halvaks näiteks Eesti
liberaalsele majanduskeskkonnale. Nii nagu teistes sektorites, võib ka ravimisektori puhul jagada
riikliku regulatsiooni kaheks: kvaliteedi kontroll ja majandusregulatsioon. Kui kvaliteedikontrolli osas ei
saa teha mööndusi – riik peab tagama ravimiohutuse, siis täna kehtiva ravimiseaduse alusel
sätestatud majandustegevuse piirangud ei ole põhjendatud. Kehtivas seaduses sätestatud piirangud
nagu apteegi ja hulgimüüja vertikaalse integratsiooni keeld; omandi piirang (apteegi enamusosalus
peab kuuluma proviisorile) või keeld müüa käsimüügiravimeid väljaspool apteeki ei teeni tarbijate
huve. Vertikaalse integratsiooni keeld oleks põhjendatud juhul kui hulgimüüja puhul oleks tegemist
loomuliku monopoliga ning konkureeriva hulgimüüja asutamine ei oleks võimalik. Paralleeli võib tuua
näiteks energeetikasektorist, kus on sätestatud elektri ja gaasi põhivõrgu vertikaalse integratsiooni
keeld ehk kohustus omandiliseks eristamiseks. Kui elektri või gaasi põhivõrgu puhul on tegemist
loomulike monopolidega, kus konkurents on välistatud ja juhul kui põhivõrk kuuluks energia müüjale,
oleks risk ebavõrdseks kohtlemiseks, siis ravimisektoris on selline risk välistatud. Nagu juba eelpool
nimetatud ei ole hulgimüüja esiteks loomulik monopol ning konkureeriva hulgimüüja asutamine on
võimalik. Analoogne on olukord ka apteekide osas, kus tegemist ei ole monopoolse teenusega vaid
konkureeriva apteegi asutamine on majanduslikult võimalik.
Tarbijale annab parima tulemuse vaba konkurents, kus nii hulgimüüjate kui ka apteekidele ei ole
sätestatud majandustegevuse piiranguid. Proviisorapteekide üheks eesmärgiks võib olla tarbijale
parema teenuse ning ravimiohutuse tagamine. Samas ei ole selle eesmärgi täitmine omandivormi
piirangu kaudu põhjendatud. Ravimiohutuse tagamiseks on täiesti piisav ravimseaduse § 42 lg 5
sätestatud nõue, et apteegiteenust võivad apteegis ja apteegi struktuuriüksuses osutada ainult
Terviseametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Nimetatud sättega on tagatud tarbijate huvide ja
tervise kaitse kus teenust saab osutada vaid vastava kvalifikatsiooniga töötaja. Analoogne, ilma
omandipiiranguteta, regulatsioon on sätestatud ka enamuses majandusharudes. Võib tuua väga
mitmeid näiteid kus tegemist on väga kõrget kvalifikatsiooni ja oskusi nõudvate tegevusaladega.
Näiteks äärmiselt karmid reeglid on sätestatud lennuohutuse alal, kus tuleb järjepidevalt läbi viia nii
lennukite tehnokontroll kui ka lendurid peavad olema väga kõrge kvalifikatsiooniga. Samas ei ole
seaduses sätestatud omandipiirangut, et lennuettevõtte tohiks olla vaid lendurite enamusosalus.
Vastupidiselt, sätestades sellisel kujul omandipiirangu jõuaksime olukorda, kus vaba konkurents ei
toimiks, sest ei oleks võimalik asutada konkureerivat ettevõtet.
Kokkuvõttes ei saa ravimisektoris omandipiirangut pidada adekvaatseks meetmeks tarbijatele parima
1 Roundtable on Competition Neutrality; OECD DAF/COMP(2015)5, lk 6.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
teenuse osutamisel. Omandipiirangu säilimisel ei ole võimalik tagada tugevate apteekide olemasolu,
mis suudaksid olla võrdväärsed partnerid finantsiliselt olulisemalt tugevamatele hulgimüüjatele.
Vastupidiselt võib tekkida olukord kus üksikutel nõrkadel apteekidel puudub läbirääkimisvõimekus
hulgimüüjatega olukorras kus viimastel omandipiirang puudub.
Alljärgnevalt on toodud Justiitsministeeriumi konkreetsed seisukohad seaduse eelnõu osas.
Ministeerium toetab RavS § 42 lg 5 kehtetuks tunnistamist ja § 42 lg 4 muutmist, millega kaotatakse
apteegi ja ravimite hulgimüüja vertikaalse integratsiooni keeld. Nagu juba eelpool mainitud ei täida
nimetatud keeld oma eesmärki. Hulgimüüjate puhul ei ole tegemist loomulike monopolidega, kus
nimetatud piirangu sätestamine parandaks konkurentsi olukorda. Vastupidiselt, on nimetatud piirang
vaba konkurentsi takistuseks kus täna turul tegutsevate või turule sisemist plaanivate ettevõtete
tegevus on takistatud, sest neil puudub võimalus konkureeriva hulgimüüja asutamiseks, vaid nad on
kohustatud tarbima juba olemasolevate hulgimüüjate teenuseid. Ka Konkurentsiamet on korduvalt
avaldanud esikohta, et üldapteegi ja ravimite hulgimüüja integratsiooni keeld ei aita kaasa
konkurentsiolukorra paranemisele, vaid avaldab vastupidist efekti.2 Lisaks on amet juhtinud
tähelepanu, et apteekide ja hulgimüüjate valitseva mõju hindamine haldusmenetluse käigus on
praktikas äärmiselt problemaatiline. Parem järelevalvepädevus tähendaks Konkurentsiametile
jälitustegevuseks õiguse andmist, kuid selle saavutamiseks tuleks apteekide ja ravimite hulgimüüjate
seotus kriminaliseerida, mis oleks äärmuslik samm ja osutuks kõnealuste omandisuhete vähest mõju
arvestades ebaproportsionaalseks.
RavS § 42 lg 4 muudatuse järgselt kehtiksid üldapteekide omamisele edasi ravimite tootjaid ja
tervishoiuteenuse osutajaid puudutavad piirangud, millega ettevõtjad on pidanud oma tegevuses kogu
aeg arvestama.
Ministeerium toetab RavS § 41 lg 3 kehtetuks tunnistamist, millega tühistatakse proviisorapteegi nõue
ning omandipiirang. Nagu juba eelpool mainitud ei täida nimetatud piirang eesmärki tagada tarbijale
parem teenindus ja ravimiohutus. Täna kehtiva seaduse kohaselt peab apteegis töötama vastava
eriharidusega proviisor või farmatseut. Ka ei aita omandipiirang kuidagi kaasa konkurentsiolukorra
paranemisele. Nagu seaduse algatajate poolt korduvalt rõhutatud oleks tegemist vaba ettevõtlust
oluliselt piirava regulatsiooniga. Seaduse rakendamisel tuleks suur hulk seaduse nõuetele
mittevastavaid apteeke võõrandada proviisoritele. Samas ei ole teada, kui palju proviisoreid oleks ka
tegelikult valmis hakkama ettevõtlusega tegelema ning kas soovijatel oleks olemas piisav finantsiline
võimekus apteekide ostmiseks. Kui arvestatavat osa apteeke ei õnnestu proviisoritele võõrandada,
tuleks vastavad tegevusload tühistada ja apteegid sulgeda, mis aga ei lähtu tervishoiupoliitika huvidest
ning lisaks sellele halvendaks konkurentsi. Nimetatud puudustele on oma analüüsis viidanud ka
Konkurentsiamet.
Praeguse eelnõu kohaselt on plaanitud RavS § 41 lg-s 2 sätestatud piirang üldapteegi tegevusloa
väljastamisel füüsilisest isikust ettevõtjale kehtima jätta. Olukorras, kus apteeki omada sooviv
füüsilisest isikust ettevõtja peab olema proviisor, kuid eraõigusliku juriidilise isiku puhul proviisori
osaluse nõue puudub, seatakse sama teenust pakkuvad ettevõtjad ebavõrdsesse olukorda.
Ministeeriumi hinnangul ei ole selline erisus põhjendatud ning oleme seisukohal, et RavS § 41 lg 2
tuleks tunnistada kehtetuks.
Eelnõu koostajad on teinud ettepaneku muuta paragrahvi 31 1 lõike 3 punkt 1 ja sõnastada see
järgmiselt: „1) samale isikule on antud kokku vähemalt kümme üldapteegiteenuse osutamise
tegevusluba“. Sisuliselt jäetakse selle muudatusega kehtima tänane regulatsioon kus vähemalt
kümme tegevusluba omavale apteegile on pandud kohustus osutada teenust maapiirkondades. Ehk
apteegikettidele on pandud kohustus hoida üleval ka regionaalset apteegivõrku. Ministeerium on
seisukohal, et apteegi teenuse tagamine maapiirkondades on ülimalt oluline. Samas tuleks analüüsida
2 Konkurentsiameti arvamus ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 656 SE kohta 18.06.2018 nr
5 4/2018-084-2 ja ka varasemalt (vt
http://www.konkurentsiamet.ee/public/Seisukohad_ja_arvamused/Konkurentsiameti_ettepanek_ravi
miseaduse_kohta.pdf).
ka teise võimalusi. Kehtiva seaduse kohaselt on tegemist haldusmenetlusliku lähenemisega kus
Ravimiametil on õigus panna suurematele apteegikettidele kohustus teenuse osutamiseks
maapiirkondades. Nimetatud meede ei pruugi olla majanduslikult efektiivne, sest haldusmenetluslikult
kohustuste panemine ei pruugi tagada kõige paremat lahendust. Seoses sellega soovitame kaaluda
varianti kus omavalitsusel on õigus esitada Ravimiametile taotlus, et rajataks apteek omavalitsuse
territooriumile ning seejuures on tagatud vajalik toetuse skeem. Sealjuures toimub apteegi rajamine
oksjoni teel kus õiguse apteegi rajamiseks võidab oksjonil parima pakkumise (väikseim
ettevõtlustoetus) teinud ettevõte. Vajaliku toetuse finantseerimine toimuks Haigekassa eelarvest.
Nimetatud viis tagaks majanduslikult parima viisi kus juba tegutsevatele apteekidele ei panda
lisakoormust.
Lisaks eelpooltoodu ettepanekutele on ministeerium seisukohal, et käsimüügiravimite müük tuleks
liberaliseerida ning lisaks apteekidele peaks müük olema lubatud ka poodides (supermarketid,
bensiinijaamad, jm). Nimetatu teemale on juhtinud tähelepanu ka Konkurentsiamet.3 Kehtiva seaduse
alusel ei ole lubatud käsimüügiravimite müük mujal kui apteegis. Nimetatud piirangut on põhjendatud
nii ravimiohutuse kui ka patsiendi heaoluga. Samas on selline piirang tänapäeva infoühiskonnas
selgelt ajale jalgu jäänud. Vastavalt 2013 ja 2014 muudetud ravimiseaduses on sätestatud õigus
ravimite kaugmüügiks arvutivõrgu abil infoühiskonna teenusena (RavS § 31 lõiked 51 kuni 57). Kuna
tarbijale on antud õigus osta ravimeid on-line kaubanduse kaudu, siis ei ole enam ka adekvaatne
põhjendus, et ravimite ostmisel vaid apteegist on tarbija kaitstud ravimite väärkasutamise eest. Ostes
ravimeid interneti poest on tegemist samalaadse või isegi suurema riskiga kui nende ostmisel muust
müügikohast. Näiteks ravimite müügil poodides saab sätestada nõude, et müüja teavitab tarbijat ja
tuletab meelde, et ravimi tarvitamisel tuleb eelnevalt läbi lugeda infoleht. Võttes ravimid
pakiautomaadist sellist meeldetuletuse kohustust panna ei saa. Käsimüügiravimite müügi
liberaliseerimine oleks tarbijasõbralik – paraneb ravimite kättesaadavus eelkõige maapiirkondades.
Samas tugevdaks see konkurentsi erinevate müügikanalite – apteekide ja poodide vahel. Mõlemad
eelpoolnimetatud aspektid teeniksid eelkõige tarbijate huve.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
Lisaadressaadid: Riigikantselei
3 http://www.konkurentsiamet.ee/index.php?id=14500
Riigikogu sotsiaalkomisjon Teie 19.07.2018 nr RIIGIKOGU/18-
[email protected] 0605/-3T/
Meie 20.07.2018 nr 1.2-3/2023-5
Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 656
SE
Vabariigi Valitsus arutas 19.07.2018. a istungil Reformierakonna fraktsiooni 7. juunil 2018. a
algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (656 SE) ja otsustas eelnõu mitte
toetada.
Juhime tähelepanu, et eelnõu sätted on seotud ravimiseaduse muudatustega, mille algatas
Riigikogu sotsiaalkomisjon 2014. aasta novembris (782 SE). Eelnõu eesmärk oli leida
jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele, seoses ravimite kättesaadavusega
vähese nõudlusega piirkondades ja ravimituru konkurentsiolukorraga, mis tulenes
vertikaalsest integratsioonist ravimite hulgi- ja jaemüügituru vahel. Samuti oli eesmärk vältida
apteegiturul üleinvesteerimist ja turumoonutusi turuosa hõivamise või hoidmise eesmärgil,
mis tooks kaasa kulude kasvu, surve ravimite juurdehindluste tõstmiseks ja seega ka
ravimite hinna tõusuks.
Loetletud eesmärkide saavutamiseks kehtestati Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud
seaduseelnõuga ravimiseaduses vertikaalse integratsiooni keeld, mis tähendab, et
üldapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks, aktsionäriks või
liikmeks ei või olla ravimite hulgimüügi, tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa
omaja ega konkurentsiseaduse tähenduses nende ettevõtjatega valitseva mõju kaudu
seotud ettevõtjad, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ega veterinaararsti
kutsetegevuse loa omaja.
Vertikaalse integratsiooni piirangu eesmärk on eelkõige võimaldada konkurentsi tekkimist
ravimite hulgimüügiturul, sest hulgimüüjad peavad hakkama konkureerima neist sõltumatute
jaemüüjate tellimustele. Nõue, et apteegi tegevusloa omaja enamusosalus peab kuuluma
proviisorile aitab välistada hulgimüüjate mõju apteegiteenuse osutajatele, et saavutada
apteekri sõltumatus ja suurendada tema isiklikku vastutust apteegiteenuse osutamisel, et
tõsta seeläbi apteegiteenuse kvaliteeti.
Samuti on Vabariigi Valitsusele esitatud 656 SE eelnõu veel seotud ravimiseaduse ja
tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadusega (615 SE).
Selle seadusega sätestati haruapteekide tegevuse lõpetamine ning Riigikogu oli menetluse
ajal arvamusel, et haruapteek kujutab endast ruumide ja erialatöötajate kvalifikatsiooni
poolest vähendatud nõuetega apteeki ning vähendatud nõuete seadmine on õigustatud
maapiirkondades ja väiksemates linnades tegutsemise puhul, kuid mitte suuremates
linnades, seda enam, et apteegi asutamispiirangute kehtetuks muutmise järgselt esineb
eelkõige sellistes kohtades võimalikult väheste kuludega uute teenuse osutamiskohtade
hõivamise risk.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
See omakorda halvendaks tavanõuetele vastavate üldapteekide toimetulekut, võides seeläbi
kahjustada pakutava teenuse kvaliteeti. Samuti märgiti 615 SE seletuskirjas, et seni
suuremates linnades tegutsenud haruapteekidele antakse piisav üleminekuaeg (5 aastat),
mille jooksul leitakse võimalused oma tegevuse vastavusse viimiseks üldapteegi nõuetega
või haruapteegi ümberkolimiseks vähese nõudlusega piirkonda või haruapteegi tegevuse
lõpetamiseks.
Lisaks on Õiguskantsler asunud 13. märtsi 2018. a hinnangus „Apteegireformi
põhiseaduspärasus“1 seisukohale, et kui seadusandja asuks praegu kehtivaid reegleid
muutma, oleks omakorda riivatud nende turuosaliste õiguspärane ootus, kes on aegsasti
teinud ettevalmistusi, et viia oma tegevus seaduse nõuetega kooskõlla. Pikem üleminekuaeg
ei muudaks reformi vähem radikaalseks. Viis aastat peaks olema piisav, et turuosalised
saaksid oma tegevuse ümber korraldada ja kohanduda uute tegevusnõuetega.
Riigikohus on kahe lahendi järgselt (3-15-2937 ja 3-15-1445) öelnud, millega sooviti
olemasolevaid haruapteeke kolida või uusi avada, et ravimiseaduses sätestatud vertikaalse
integratsiooni omandipiirangud on õigusselged ning omandipiirangul puudub vastuolu
põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Samuti on nimetatud lahendeid tehes tuginetud
apteegireformi eesmärgipärasusele ning seadusandja tahtele. Lisaks rõhutati nimetatud
lahendites, et omandipiirangu eesmärk on tagada rahva tervise kaitse, et tugevdada
proviisorapteekide positsiooni ning piirata apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju.
Vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue on ülekaaluka avaliku
huvi kaitseks sobiv ja õigustatud. Praegusel juhul ei ole ka tegemist tavapärase
ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad
ettevõtjad olema turult lahkunud.
Ettevõtjatele on antud piisav üleminekuaeg (5 aastat), mille jooksul saab leida võimalused
oma tegevuse vastavusse viimiseks ravimiseaduse nõuetega. Apteegireformi
rakendamisega seotud väljakutseid on sotsiaalministeeriumi poolt tutvustatud ja arutatud
Riigikogu sotsiaalkomisjonis mitmel korral, viimati 3. aprillil 2018. aastal toimunud
sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil, kus kaks komisjoni praeguste apteegikettide
initsiatiivil seda teemat arutasid. Komisjonide ühisistungil jõuti arvamusele, et seaduse
muudatus on jõus ja ootab rakendamist.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.07.2018. a otsusele on juurde lisatud justiitsministri
seisukoht.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut
tervise- ja tööminister
Lisa: justiitsministri seisukoht 3 lehel.pdf