dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Rahandusministeerium · 14. jaanuar 2022
Viit
1.1-10.1/553-1
Registreeritud
14. jaanuar 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Pangaliit MTÜ
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-10.1 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-10.1/2022
Vastutaja
Sören Meius (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Rahandusteabe poliitika osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf65 KB
  • 📎image001.png
  • 📎PL RM-le 14.01.2022.asice298 KB

Sisu (failidest)

Rahandusministeerium [email protected] Teie: 15.12.2021 1.1-10.1/8982-1 Meie: 14.01.2022 nr 1 Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord Täname võimaluse eest avaldada arvamust rahandusministri määruse eelnõule “Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord”. Järgnevalt Pangaliidu märkused, küsimused ja ettepanekud. RahaPTS § 31 volitusnormi kohaldamisala. RahaPTS § 31 sõnastus tuleks üle vaadata. 2017.a. Eelnõu seletuskirja järgi „kehtestab isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise võimaluse infotehnoloogiliste vahendite abil. […] Kui isikusamasus tuvastatakse vastavalt selle sätte alusel kehtestatud regulatsioonile, tuleb seda lugeda nn tugevaks hoolsusmeetmeks.“. Hilisematest seaduse seletuskirjadest (2020. muudatused) ning juhenditest tuleneb võrreldes esialgselt mõelduga rangemini seisukoht just sellisel viisil tugevdatud hoolsusmeetmena isikusamasuse tuvastamiseks, kui ei tuvastata näost-näkku ja isik vastab RahaPTS § 31 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Teeme ettepaneku täpsustada, et pankadele on võimaldatud suurem paindlikkus EMÜ väliste isikute identimiseks, samaaegselt riske maandades (ICT and security risks). EBA suunised ei suuna riike kehtestama ühte ettenähtud viisi isikusamasuse tuvastamiseks EMP väliste isikute või EUR 25 000 väljaminevate maksete piirmäärade osas. Toetatud on riskipõhine lähenemine: „Where the risk associated with a non-face to face relationship or an occasional transaction is increased, firms should apply EDD measures in line with Guideline 4.30.“. Seega, kuigi määruse siseste muudatustega võiks eeldada suuremat paindlikkust, on üks põhiküsimus siiski volitusnormis endas - RahaPTS § 31 lõiked 6 ja 1. Seetõttu on seletuskirja lk 1 viimane lõik arusaamatu - millised need erinevad isikusamasuse tuvastamise viisid on, mille vahel määrus lubab valida, sest määrus pakub vaid ühte tuvastusviisi - infotehnoloogilise vahendi abil isikusamasuse tuvastamine. Lisaks teeme ettepaneku läbivalt asendada “sünkroniseeritud heli ja kujutist kajastav infovoog” sõnaga “video” nagu seda kasutab näiteks TsMS. Maakri 30, Tallinn 10145 T +372 611 6567 [email protected] pangaliit.ee Eelnõu § 1 § 1 lõike p 5 viitab, et intervjuu on kohustuslik. § 8 lõike 4 p 2 ja § 13 põhjal näib, et intervjuu läbiviimine on nõutav vaid teatud juhtudel. Teeme ettepaneku sõnad “kohustusliku protseduurireeglina” § 1 lõike 1 punktist 5 välja jätta. Eelnõu § 1 lg 2 seletuskirja esimene lõik ei ole arusaadav. Esiteks väidetakse eelnõu seletuskirjas, et virtuaalvääringu teenuse pakkujad juba kasutavad mõningaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid. See tähendab, et Rahandusministeeriumi hinnangul ei kohaldata kõiki rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid. Juhul, kui Rahandusministeerium on vastava tagajärje tuvastanud ei ole määrusega planeeritav hoolsusmeetmete kohustuse kergendamine arusaadav, sest sellisel juhul oleks peamiseks probleemiks hoolsusmeetmete kohaldamata jätmine. Teiseks tuuakse samas lõigus välja, et oluline on et vastava valdkonna turuosalised hakkaksid kasutama määrusega kehtestatavat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku. Määrusega lõdvendatakse, seletuskirja enda kohaselt, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid ning ei looda eraldi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku. Eelnõu § 1 lg 2 seletuskirja teine lõik sisaldab väidet, et isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine käib üldjuhul ühe ja sama toiminguna isikut tõendava dokumendi alusel. Kui isikusamasust saab veel tuvastada isikut tõendava dokumendi alusel, siis väide, et ka selle kontrollimine käib üldjuhul vaid dokumendi alusel, on eksitav ning võib turuosalistele tekitada ebatäpse kujutelma kohustuslikust praktikast. Praktikas tuleb esitatud andmeid kontrollida rohkematest allikatest kui vaid isikut tõendava dokumendi alusel. Ettepanek parandada eelnõu § 1 seletuskirja viisil, et see oleks kooskõlas kehtiva praktikaga, muu hulgas tuleks parandada ka ebatäpsed väited, mis ei ole täpsed või sisaldavad eksitavat infot. Eelnõu § 2 Eelnõu ei nimeta konkretiseeritud meetmeid, mida teenusepakkuja peaks kasutama, vaid on üldine lause, et teenusepakkuja peab tagama, et süsteemi manipuleerimine ei oleks võimalik. Palume täpsustada, kuidas tagada. Seletuskirja lk 6 ülemisest lõigust jääb arusaamatuks, kas need kinnitused peavad olema elektrooniliselt allkirjastatud või võib tahteavalduse kinnitamist tõendada lihtsalt tehnilise logiga, nt isik vajutab nuppu "kinnitan". Seletuskirja lk 6 ülemises lõigus on RahaPTS § 20 lõike 6 asemel tõenäoliselt soovitud viidata § 20 lõikele 5. Eelnõu § 2 lg 1 sätestab, et teenusepakkuja peab tagama tõsikindla isikusamasuse tuvastamise ja võimaldama ära hoida edastatavate andmete muutmise või väärkasutamise. Sama paragrahvi lg 2 lisab, et teenusepakkuja on kohustatud kasutusele võtma meetmed, et vältida automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske. Paljasõnalise kohustuse loomisel tekitatakse olukord, kus teenusepakkuja näeb, et ta peab vastama ühele nõudele, aga järelevalveasutus ei nõustu vastava seisukohaga, kuigi õiguslik alus on üks. Siinjuures tuleb arvestada, et teenusepakkujatel on kaks erinevat järelevalveasutust, mille tõttu seatakse erinevad nõuded. Teenusepakkuja, võttes mistahes „meetmed“, vältimaks automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske, on oma kohustuse täitnud, aga kuivõrd ette on teada, et järelevalveasutuse hinnang erineb teenusepakkuja omast, siis peaks vähemalt seletuskirjas olema täpsustatud miinimumnõuded, mida teenusepakkuja peaks tagama, et vältida olukorda, kus on eelnõu koostamisel ette näha, et teenusepakkujad rikuvad järelevalveasutuste hinnangul õigusakte ja ei oma piisavalt tõhusaid meetmeid, sest sätestatud kohustuse nõue on liiga umbmäärane ja laialivalguv. Tagamaks õigussüsteemi usaldusväärsus ja õiguskindlus tuleks vähemalt seletuskirja tasemel määratleda miinimumnõuded, mida riik ootab teenusepakkujatelt, et nõuete täitmise sisustamine ei oleks ainult järelevalveasutuse otsustada. Teeme ettepaneku parandada vähemalt seletuskirja, aga eelistatult täiendada eelnõud miinimumnõuetega, mida riik teenusepakkujatelt eelnõu § 2 lg 1 ja 2 kohustuste täitmisel ootab. § 2 lõike 2 kohaselt on teenusepakkuja kohustatud kasutusele võtma meetmed, et vältida automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske. Jääb arusaamatuks, millist osa protseduurist, mis põhineb inimeste vahelisel suhtlusel, loetakse “automatiseeritud süsteemiks”. Seletuskirja kohaselt “kehtestab määrus tervikuna need meetmed, mida teenusepakkuja peab kasutusele võtma, et maandada eelkõige automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske”. Kui on silmas peetud, et määruse ülejäänud nõuete täitmisega teenusepakkuja täidabki ka § 2 lõike 2 nõuded, teeme ettepaneku lõige määrusest välja jätta kui ülearune. Eelnõu § 3 Küsimus, et kui RahaPTS § 24 lõige 2 viitab tervikuna tegevuse edasi andmisel § 20 lõigetele 1-5 hoolsusmeetmetele (sh isikusamasuse tuvastamine), siis kas madalamal seisva õigusaktiga on kooskõlas kinnise loeteluga edasi andmise piiramine. § 3 lõige 2 kordab sama paragrahvi lõigete 3 ja 4 sisu – teeme ettepaneku § 3 lõige 2 ülearusena määrusest välja jätta. Eelnõu § 4 § 4 lõike 1 p 6 osas on arusaamatu, miks tuleb isikusamasuse tuvastamine lugeda ebaõnnestunuks rahapesukahtluse korral. Taolises olukorras kohalduvad RahaPTS § 42 lõige 1 p 2 (tuleb keelduda ärisuhte loomisest või tehingu tegemisest) ja § 49 (tuleb esitada SAR). See ei tähendab, et isikut ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada. Lisaks on säte vastuolus eelnõu § 13 lõike 1 punktiga 3, mille kohaselt tuleks (kahtluse kontrollimiseks) läbi viia intervjuu. Teeme ettepaneku § 4 lg 1 p 6 ülearusena määrusest välja jätta. Eelnõu § 5 Eelnõu § 5 seletuskirjas on esitatud tekst valede viidetega eelnõu tekstile. Hinnanguliselt on ekslikult viidatud § 5 lõike 1 punktidele 1-5 ja lõikele 2, kui tegelikkuses on soovitud viidata § 5 lõike 2 punktidele 1-5 ja lõikele 3. Teeme ettepaneku parandada seletuskirjas tehtud valed viited. Eelnõu § 6 § 6 lõike 1 p 1 osas palume täpsustada, kas seletuskirjas viidatud „protseduurireeglid“ viitega määruse 3.peatükile on needsamad tehnilised nõuded süsteemile ja kadreerimisele või on mõeldud midagi muud. Eelnõu § 6 kohustab teenusepakkujaid koostama infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise protseduurireeglid. Tegemist on ebamõistliku kohustusega, sest infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamine ja andmete kontrollimine on võimalus, mitte kohustus. Eeltoodust tulenevalt peab protseduurireeglite koostamise kohustus olema vaid teenusepakkujatel, kes reaalselt vastavat võimalust kasutavad. Lisaks peaks määrus sisaldama viidet, et protseduurireeglid, konkreetse tegevuse kohta, peavad olema koostatud vähemalt elektrooniliselt taasesitamist võimaldavas vormis, sest kui nõue tuleneb määrusest, siis ei piisa vaid RahaPTS protseduurireeglite kirjalikult koostamise nõudest, see tuleb teenusepakkujate teadlikkuse tõstmise ja nõude praktikas täitmise jaoks sätestada ka seda määruses. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud ja seletuskirja viisil, et see tooks välja, et protseduurireeglite koostamise nõue tuleneb vaid teenusepakkujatele, kes vastavas vormis isikusamasuse tuvastamist ja andmete kontrollimist pakuvad ning protseduurireeglid peavad olema koostatud vähemalt elektrooniliselt taasesitamist võimaldavas vormis. Eelnõu § 6 lõige 2 ei kattu seletuskirja ega eelnõuga. Protseduurireeglid ja andmete kogumis hindamine ärisuhte loomiseks ei ole omavahel üksühele seotud. Protseduurireeglid on reeglid, mida järgitakse ning protseduurireeglites ei sätestata otsuseid. Lisaks ei ole mõistlik, et rahandusministri määruse alusel pannakse kõikidele teenusepakkujatele kohustus võimalikuks sisemiste protseduuride ümber korraldamiseks. Juhul, kui teenusepakkuja on otsustanud ärisuhte jälgimise režiimi üle otsustada mõne teise protseduurireegli alusel, siis ei ole asjakohane, et see sama informatsioon peaks sisalduma ka konkreetses protseduurireeglis. Teeme ettepaneku eelnõust välja jätta § 6 lõige 2, sest esiteks ei sobi lõige konkreetsesse paragrahvi ning teiseks sätestatakse sellega oluliselt kitsendav nõue teenusepakkujatele, millel ei ole seost rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi efektiivsemaks muutmisega. Eelnõu § 7 Eelnõu § 7 seletuskiri kasutab mõistet „teenusepakkuja“, mis ei ole kooskõlas eelnõu § 7 välja toodud viitega „isikusamasuse tuvastaja“ ja „andmete kontrollija“. Arusaamatu on, kas seletuskirjas on kasutatud valet mõistet või eelnõus on soovitud olukorda rangemalt reguleerida. Täiendavalt, seletuskirjas viidatakse vaid ärisuhte loomisele, jättes välja juhuti tehingute tegemise võimaluse. Arvestades, et vastav lahendus ei taga piisavat õigusselgust, tuleks eksliku sisuga dokumenti parandada. Teeme ettepaneku parandada eelnõud või seletuskirja, et oleks selgelt tuvastatav, mis ülesanne kellel on ning milliseid kohustusi ja ülesandeid täpselt silmas peetakse. Eelnõu § 8 Eelnõust ei selgu, kas kujutist ja heli sisaldav infovoog tuleb salvestada koos ajatempli ja kliendi IP- aadressiga juba isikusamasuse tuvastamise ajal või ka isikusamasuse tuvastamise andmete kontrollimise, ankeetküsitluse või intervjuu läbiviimise käigus. Eeldame, et isikusamasuse tuvastamise viib läbi koostööpartner nt Veriff, kes edastab selle kohta ajatempliga salvestise. Veriff ei edasta kliendi IP aadressi. § 8 lõiked 2 ja 3 - palume kaaluda, kas nende andmete salvestamine koos infovooga täidab eesmärki ja on hädavajalik - juhataja nimi või juhatuse liikmete või muu seda asendava organi liikmete nimed ja nende volitused juriidilise isiku esindamisel ning juriidilise isiku sidevahendite andmed. Juhime tähelepanu, et olulisem on säilitada esindaja nimi, kellega videointervjuu on läbi viidud. Samuti ei kata see ära tegelikku olukorda, et andmed tuleks sisestada teenusepakkuja süsteemi, et oleks võimalik õiguskaitseorganite päringutele vastata. Alternatiiv: Kujutist ja heli sisaldav infovoog tuleb salvestada koos lisatud ajatempliga ja siduda tuvastatava isikuga. Infovoo lõpus tuleb tuvastatud isiku osas säilitada RahaPTS §-des 21 ja 22 toodud andmed kirjalikult viisil, et iga hilisem andmemuudatus, selle muudatuse tegija, aeg, viis ja põhjus on tuvastatavad. Oluline on selgem arusaamine, et olukorras, kus isikusamasus tuvastatakse intervjuu käigus, tuleb kogutud isikuandmeid säilitada kirjalikult viisil, mis võimaldab täita § 47 lõike 4 nõuet. Igaüks saab ise otsustada, milliselt ta nimetab oma arhiveerimissüsteemis faile ja kuidas ta neid seos konkreetsete isikutega. Eelnõu § 8 lg 5 seletuskirja osas on kirjaviga: „Muu hulgas on see vajalik olukorras, kus hoolsusmeetmete kohaldamise tõttu jääb ärisuhte loomine katki ja seetõttu tekib kohustatud isikul kahtlus rahapesu või terrorismi rahastamise katkes.“ § 8 lg 5 “Lõikes 2 sätestatud kohustus tuleb täita ka paragrahvis 4 sätestatud ebaõnnestunud isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise korral” – teeme ettepaneku sõnastada: “Lõikes 2 sätestatud kohustus tuleb täita ka juhul, kui isikusamasuse tuvastamise või andmete kontrollimine paragrahvis 4 loetletud põhjustel ebaõnnestus.” Lisaks palume kinnitust, et eelnõu § 8 lõike 6 puhul on mõeldud, et salvestamistingimuse peab täitma teenusepakkuja isiklikult ning seda ei või teha isikusamasuse tuvastaja ega andmete kontrollija. Teeme ettepaneku parandada seletuskirja ja täpsustada eelnõu § 8 lõike 6 ulatust. Eelnõu § 9 Teeme ettepaneku lisada täiendav alus, mille kohaselt piirülese teenuse osutamise korral Euroopa Liidus oleks lubatud ka selliseid e-identimise süsteemid, mis vastavad riigi, kus teenust osutatakse, rahapesu ja terrorismi tõkestamise alastele nõuetele (vältimaks olukorda, kus Eesti teenusepakkuja on võrreldes kohaliku teenusepakkujaga halvemas olukorras). Selliselt saaks Eesti teenusepakkuja kasutada piiriüleselt teenust osutades kohalikul turul isikusamasuse teenust pakkuvate kolmandate isikute teenuseid. Samal eesmärgil teeme ettepaneku täiendada eelnõud selliselt, et lubatud oleks ka sellise infotehnoloogilise lahenduse kasutamine, mille osas Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi järelevalveasutus on asunud seisukohale, et see vastab eIDAS määruse usaldusväärsuse tasemele „märkimisväärne“ või „kõrge“. § 9 lõike 1 p 1 lubab infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamiseks kasutada elektroonilist kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi, mille usaldusväärsuse kohta on tehtud e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 211 lõike 2 kohane otsus. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 211 lõige 2 viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (eIDAS määrus) artikli 8 lõike 2 punktis b ja c sätestatud usaldusväärsuse tasemetele, st lisaks kõrgele usaldusväärsuse tasemele ka märkimisväärsele usaldusväärsuse tasemele. Eelnõust jääb ebaselgeks, kas vaatamata eelnõu § 9 alguses tehtud viitele kõrgele usaldusväärsuse tasemele piisab siiski ka eIDAS määruse märkimisväärsest usaldusväärsuse tasemest? § 9 lg 1 p 2 – jääb ebaselgeks, kas piisab sellest, et mõni valitsusasutus konkreetset süsteemi oma teenuste osutamisel kasutab või on teenusepakkujal omalt poolt kohustust täiendavalt hinnata, millisele eIDAS määruse turvalisuse tasemele süsteem vastab? Eelnõu seletuskirjast võib eeldada, et piisab kui mõni avaliku sektori asutus kasutab (väljavõte seletuskirjast „e-identimise süsteemi kasutab juurdepääsuks vähemalt ühele teenusele, mida osutab Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi valitsusasutus või muu avalike ülesandeid täitev asutus. Kui järelevalve seda kontrollima asub, siis peab teenusepakkuja olema valmis esitama tõsikindlaid andmeid selle kohta, kes, kus ja milleks seda süsteemi kasutab.“). Kui eelnõue kohaselt ei pea e-identimise süsteem vastama eIDAS kõrgele usaldusväärsusele tasemele, siis teeme ettepaneku asendada eelnõus läbivalt viited kõrgele usaldusväärsuse tamsele mõne teise mõistega, kuna mõiste kasutamine teistsuguse täiendusega kui eIDAS määruses tekitab segadust. § 9 lõike 1 p 3: “… kui biomeetriliste andmete kogumisele ja võrdlemisele on kehtestatud Eesti või rahvusvaheliselt tunnustatud standard” – teeme ettepaneku sõnastada: “… kui biomeetriliste andmete kogumisel ja võrdlemisel järgitakse Eesti võti rahvusvaheliselt tunnustatud standardi nõudeid”. Eelnõu § 9 lõikest 2 on puudu järelevalveasutuse nõusoleku vorm ja nõusoleku tagasi võtmise süsteem. Nõusoleku vorm on vajalik, et teenusepakkuja saaks esitatud nõusolekule tugineda ning talle oleks tagatud õiguskindlus. Nõusoleku vorm peaks olema määruses välja toodud, et seda ei saaks anda ja tagasi võtta viisil, mis ei ole teenusepakkujale mõistetav ning proportsionaalne. Nõusoleku tagasi võtmine peaks samuti olema reguleeritud, kuivõrd riskipõhise lähenemise kohaselt võivad riskid muutuda ja nõusolek tuleb võibolla teatud juhtudel tagasi võtta. Nõusoleku tagasi võtmise vorm peaks olema analoogne selle andmisega ning teenusepakkujale peaks olema tagatud piisav aeg oma tegevuse ümberkorraldamiseks. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud viisil, et sisustatud oleks § 9 lg 2 toodud järelevalveasutuse nõusoleku vorm ning sisse oleks toodud ka nõusoleku tagasi võtmise viis, vorm ning tähtaeg, mille jooksul järelevalveasutus oma nõusoleku tagasi võtmisest teada peab andma. Eelnõu § 9 seletuskirjas on välja toodud järgmist: Täna rakendatakse nn tunne-oma-klienti nõudeid tõhusamalt, mistõttu ei ole tollase määruse kehtestamise ajal oluliseks peetud riskid enam samad. Järelevalve kontrollide tulemusel on selgunud, et Eesti finantssektori usaldusväärsust mõjutavad rohkem pankade riskikontrollisüsteemides esinevad puudused, ja vähem isikusamasuse tuvastamise meetodid. Arusaamatu on seletuskirjas toodud järeldus, et teenusepakkujad kohaldavad nn tunne-oma-klienti nõudeid tõhusamalt, mistõttu ei ole kehtiva määruse kehtestamisel loetletud riskid enam samad. 2021 avaldatud riikliku riskihinnangu kokkuvõttes on teenusepakkujate osas jätkuvalt välja toodud ka riskina tunne-oma-klienti nõuete täitmise puudulikkus. Ühelt poolt puuduste markeerimine (riiklikus riskihinnangus) ja teiselt poolt nendega mittearvestamine (konkreetses määruses) ei ole kooskõlas riikliku riskihinnangu enda ega selle osas määratud jätkutegevustega. Samuti ei ole mõistetav seletuskirja viide, et järelevalve kontrollide tulemusel on Eesti finantssektori peamine usaldusväärsuse mõjutaja pankade riskikontrollisüsteemide puudused (vastav seisukoht on esitatud ka „Majanduslik mõju“ plokis). Tuletame meelde, et teenusepakkujad hõlmavad krediidiasutusi, finantseerimisasutusi ja virtuaalvääringu teenuse pakkujaid, kes moodustavad finantssektori ning välja toodud finantssektori peamine usaldusväärsuse mõjutaja ei ole riikliku riskihinnangu kohaselt kattuv eelnõu seletuskirjas esitatuga. Ettepanek parandada seletuskirja viisil, et see oleks kooskõlas Rahandusministeeriumi poolt koordineeritud riikliku riskihinnangu tulemustega ning ei sisaldaks endas ekslikke viiteid finantssektori usaldusväärsuse peamistest mõjutajatest, seda eriti arvestades finantssektori ulatust, riiklikku riskihinnangut ja järelevalveasutuste poolt avaldatud järelevalve tulemusi ja strateegilisi analüüse. Eelnõu § 10 Teeme ettepaneku asendada § 10 lõikes 3 sõna “või” sõnaga “ja”. Eelnõu 4. peatüki pealkiri on meie hinnangul eksitav, sest peatükk ei sisalda endas rakendatavaid protseduurireegleid. Protseduurireeglid on reaalne dokument, kus sisalduvad tegevused, kohustused, protseduurid, mida kohustatud isik oma tegevuses järgib. Teeme ettepaneku parandada 4. peatüki pealkirja, et see oleks kooskõlas valdkonna terminoloogiaga. Eelnõu § 11 Kui finantseerimisasutus otsustab ise ärisuhte loomisel kogutud andmeid kontrollida, ei selgu eelnõust, kas ja kuidas ta peab siis isiku uuesti identifitseerima (Määruse eelnõu § 11 kohaselt nagu peaks. Aga kas § 9 nõudeid järgides?) Kliendi andmeid saab üldjuhul kontrollida ka muul viisil. Võimalik, et selgust aitaks tuua, kui ankeetküsitlust ei loetaks „andmete kontrollimise“ vaid kogumise osaks (§ 9 kohane identifitseerimine pole vajalik), ja „andmete kontrollimise“ meede oleks üksnes intervjuu (vajadusel, ühes § 9 kohase identifitseerimisega). Antud punkt viitab seaduses toodud nõudele RahaPTS §-des 21 ja 22, kus kohustatud isik veendub paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmete õigsuses, kasutades selleks usaldusväärsest ja sõltumatust allikast pärit teavet. Kuna see viitab selgelt § 9-le, siis peaks need olema koos või tuleb § 11 sõnastust täpsustada vastavalt, milliseid andmeid kontrollitakse. Kui arvestada § 31 lg 6…./on kohustatud isikusamasuse tuvastama ja andmeid kontrollima infotehnoloogiliste vahendite abil…/ siis Alternatiiv: Isikusamasust kontrollitakse isiku tuvastamise andmete alusel. Siin on aluseks võetud ITDS § 111 /…kontrollib ….isikusamasust kehtiva dokumendi ja……isiku tuvastamise andmete alusel./ Eelnõu § 12 Eelnõu § 12 lõige 1 viitab ekslikult, et andmete kontrollija viib läbi ankeetküsitluse ärisuhte loomisel, tehingu juhuti tegemisel. Seletuskirjas on korrektselt viidatud, et tegemist ei ole olukorraga, kus andmete kontrollija loob ärisuhte või teeb juhuti tehingut, aga vastav täpne põhimõte tuleks fikseerida ka eelnõus. Teeme ettepaneku parandada eelnõud viisil, et sellest oleks arusaadav, et mõeldud ei ole andmete kontrollija poolt kliendiga ärisuhte loomine/isikuga juhuti tehingu tegemine, vaid need tegevused puudutavad teenusepakkujat. Eelnõu § 12 lg 6 toob välja, et teenusepakkuja võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud informatsiooni koguda ja selle tõele vastavust kontrollida intervjuu käigus. Arvestades, et § 13 kohaselt viib intervjuu läbi andmete kontrollija ning analoogsele õigusele viitab ka eelnõu seletuskiri, palume täpsustada, kas: • eelnõu § 12 lg 6 on ekslikult viitega teenusepakkujale; • konkreetsel juhul sätestatud teenusepakkujat tuleb mõista „andmete kontrollijana“; • ette on nähtud kitsendav olukord, kus intervjuu viib läbi andmete kontrollija, aga eelnõu § 12 lg 1 ja 2 sätestatud asjaolusid kontrollib teenusepakkuja? Teeme ettepaneku vajadusel parandada eelnõud ja seletuskirja viisil, et oleks arusaadav, kes konkreetselt. Eelnõu § 12 lõige 5 viitab, et teenusepakkuja on kohustatud hindama ankeetküsitluste vastuseid ning kajastama neid kliendi/juhuti tehingut tegeva isiku riskiprofiilis (analoogne kohustus intervjuu osas eelnõu § 13 puhul on jäetud andmete kontrollija ülesandeks). Arvestades eelnõu § 12 lõike 5 kitsendust ning § 13 lõikes 1 sätestatud intervjuu tegemise aluseid, siis palume täpsustada, kas tõesti on lubatud intervjuu läbiviimine andmete kontrollija poolt, kui asjakohased riskihindamised ja määratlemised peab andmete põhjal tegema teenusepakkuja isiklikult. Juhul, kui selline lahendus on aktsepteeritav ei ole tagatud asjakohane riskide maandamine. Olukorras, kus teenusepakkuja hindab kliendi riske, aga andmete kontrollija viiks selle hinnangu pealt läbi täiendava intervjuu ei ühti tuvastatud riskid, nende maandamine ja nende põhjal otsuste tegemine. Arvestades, et lõpliku otsuse peab tegema teenusepakkuja, siis kas ei oleks asjakohasem piiritleda intervjuu tegemist teenusepakkuja ülesandena? Täiendavalt viitab seletuskiri, et intervjuu viib läbi andmete kontrollija teenusepakkuja ja teise poole vahel, aga andmete kontrollija ülesandeks on eelnõu § 13 lõike 2 alusel küsida intervjuu käigus küsimusi. Seega ei ole eelnõu ja seletuskiri omavahel kooskõlas või see kooskõla ei ole arusaadav, mis muudab regulatsiooni praktikas järgimise keeruliseks. Teeme ettepaneku hinnata, kas intervjuu läbiviimist, võttes arvesse § 13 lg 1 sätestatud intervjuu tegemise alused, on võimalik laiendada ka andmete kontrollija kohustusena või tegemist peaks olema vaid teenusepakkuja ülesandega ning vastavalt otsusele viia eelnõu ja seletuskiri kooskõlla, et oleks üheselt ja selgelt arusaadav õigusakti koostaja tahe, mida vastava sättega soovitakse saavutada. Eelnõu § 13 Intervjuu osas ei selgu, kas see on kohustuslik või täiendav meede - vastuolu § 1, § 8 lõike 4 ja § 13 vahel. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 13 lõige 1 punkti 4 selliselt, et olukorras, kus ärisuhe luuakse isikuga, kelle isikusamasuse tuvastamisel kasutati ainult § 9 lõike 1 punktides 2 või 3 nimetatud süsteemi, oleks intervjuu läbiviimine kohustuslik üksnes juhul kui isiku, toote, teenuse või tehingu osas esinevad suuremat riski iseloomustavad asjaolud või esinevad geograafilist riski suurendavad asjaolud. Intervjuu läbiviimine üksnes põhjusel, et isikusamasus ei ole tuvastatud § 9 lg 1 p 1 nimetaud viisil ei ole meie hinnangul põhjendatud. Ka seletuskirjast ei nähtu, millistel kaalutlustel on eelnõu ettevalmistaja pidanud vajalikuks muu kui § 9 lg 1 punkti 1 alusel teostatud isikusamasuse tuvastamise korral alati vajalikuks ka intervjuu läbiviimise. RahaPTS § 37 lõikes 3 on sätestatud, et kui toote, teenuse või tehingu osas esinevad suuremat riski iseloomustavad asjaolud, siis tuleb intervjuu läbi viia. Üheks selliseks olukorraks võib olla kaugtuvastus ise ja see tähendab, et kõikide osas tuleb intervjuu läbi viia. Siin võib seda tõlgendada ka teisiti ehk see annab kohustuse igal kohustatud hinnata oma toodete ja teenuse riske ja määrata ise, milline on lõplik risk. EBA risk faktorite juhendi EBA/GL/2021/02 punktis 4.31 on selgelt toodud, et elektrooniline tuvastus ise ei too kaasa suuremat riski ja eriti kui see on tehtud usaldusväärsete vahenditega ( Firms should have regard to the fact that the use of electronic means of identification does not of itself give rise to increased ML/TF risk, in particular where these electronic means provide a high level of assurance under Regulation (EU) 910/2014). Ettepanek on lahti siduda § 13 lõige 1 punkt 2 seaduse § 37 lõige 3-st. Täiendavalt teeme ettepaneku täiendada eelnõud selliselt, et intervjuu käigus ei pea alati hindama saadud andmete kooskõla muude protseduuridega saadud informatsiooni või andmetega, kuivõrd see eeldab, et intervjuu läbiviijale (ka juhul kui intervjuu läbiviimine toimub out-sourcingu raames) on edastatud muude protseduuri reeglitega kogutud informatsioon. Meie hinnangul ei ole ilmtingimata vajalik, et erinevate protseduuridega saadud andmete kooskõla kontrollimine toimub juba intervjuu käigus. Lubatud peaks olema ka olukord, kus teenusepakkuja hindab erinevate protseduuridega kogutud andmete kooskõla peale intervjuud ise. Kui ankeetküsitluse ja intervjuu viivad läbi erinevad isikud ning kliendi riskiprofiil on näiteks madala või keskmise riskitasemega, siis võiks see olla teenuse pakkuja enda hinnata, kas intervjuu käigus kontrollitakse eraldiseisva ankeetküsitluse käigus kogutud andmeid või ainult näiteks füüsilise isiku puhul RahaPTS § 21 lõikes 1 nimetatud andmeid. Eelnõu § 13 lõike 2 seletuskirja osas tuuakse välja küsimuste esitamise viis ja küsimuste liik. Arvestades, et selliselt ei pruugi olla võimalik kõiki intervjuu käigus vajalikke küsimusi esitada ja seega ka intervjuud läbi viia, siis tuleks seletuskirja muuta viisil, kus tegemist ei ole absoluutse kohustusega. Teeme ettepaneku täpsustada eelnõu § 13 lg 2 osas seletuskirja viisil, et see oleks praktikas järgitav ning ei sisaldaks endas absoluutseid kohustusi. Ankeetküsitlus on tegelikult üks olulisemaid kliendi riskiprofiili selgitamise etappe. Selles osas ei ole määruses täpsustatud, kas see tuleb läbi viia isikusamasuse tuvastamise ja isikusamasuse tuvastamise andmete kontrollimise toimingutega samaaegselt ning kas selleks tuleb isik uuesti identifitseerida (kuidas). Eelnõu § 15 Eelnõu § 15 toodud määruse jõustumise tähtaeg on minevikus. Ettepanek parandada määruse jõustumise tähtaega. Seletuskirja „Majanduslik mõju“ plokis esitatakse seisukoht, et kuigi määrusega kergendatakse kehtivaid hoolsusmeetmeid, siis kuivõrd teistes Euroopa Liidus on karmimad nõuded, siis tegelikult ei ole tegemist meetmete kergendamisega. See ei ole loogiline järeldus. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi kohaselt on riigid oma kohustusliku riskiisuga justkui kohustatud isikud, kes riskiisu kohaselt saavad teatud ulatuses otsustada, milliseid riske nad väldivad, milliseid efektiivselt maandavad ja milliseid aktsepteerivad. Varasemalt on viidatud, et seletuskiri ei ole kooskõlas riikliku riskihinnanguga. Kui riik on varasemalt otsustanud riskiisust lähtuvalt riske vältida, siis nende riskipõhiseks tegemine ei maanda riske vaid tõstab neid. Täiendavalt on seletuskirjas eelnõu kohta selgituste andmisel jätkuvalt välja toodud viiteid vaid krediidiasutuste õigustest, kohustustest ja selle sektori puudustest. Arvestades, et teenusepakkujate ring on laiem ei ole arusaadav mõjude hindamisele kitsendatult lähenemine. Teeme ettepaneku parandada läbivalt seletuskirja viisil, et see kajastaks kõikidele teenusepakkujatele viitamist ja kõikide teenusepakkujate riske ning ei sisaldaks endas ekslikke väiteid. Loodame, et rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu märkustega arvestada ja anda täiendavaid selgitusi meie poolt tõstatatud küsimuste osas. Lugupidamisega, /allkirjastatud digitaalselt/ Katrin Talihärm Tegevdirektor Saatja: Katrin Talihärm <[email protected]> Saadetud: 14.01.2022 15:34 Adressaat: RAM Info <[email protected]> Teema: väljaläinud kiri Katrin TalihärmEesti PangaliitT &#43;372 611 6569M &#43;372 50 60701
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel