Rahandusministeerium
[email protected] Teie: 15.12.2021 1.1-10.1/8982-1
Meie: 14.01.2022 nr 1
Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised
nõuded ja kord
Täname võimaluse eest avaldada arvamust rahandusministri määruse eelnõule “Infotehnoloogiliste
vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord”.
Järgnevalt Pangaliidu märkused, küsimused ja ettepanekud.
RahaPTS § 31 volitusnormi kohaldamisala.
RahaPTS § 31 sõnastus tuleks üle vaadata. 2017.a. Eelnõu seletuskirja järgi „kehtestab isikusamasuse
tuvastamise ja kontrollimise võimaluse infotehnoloogiliste vahendite abil. […] Kui isikusamasus
tuvastatakse vastavalt selle sätte alusel kehtestatud regulatsioonile, tuleb seda lugeda nn tugevaks
hoolsusmeetmeks.“. Hilisematest seaduse seletuskirjadest (2020. muudatused) ning juhenditest
tuleneb võrreldes esialgselt mõelduga rangemini seisukoht just sellisel viisil tugevdatud
hoolsusmeetmena isikusamasuse tuvastamiseks, kui ei tuvastata näost-näkku ja isik vastab RahaPTS §
31 lg 1 p 1 või 2 tingimustele.
Teeme ettepaneku täpsustada, et pankadele on võimaldatud suurem paindlikkus EMÜ väliste isikute
identimiseks, samaaegselt riske maandades (ICT and security risks). EBA suunised ei suuna riike
kehtestama ühte ettenähtud viisi isikusamasuse tuvastamiseks EMP väliste isikute või EUR 25 000
väljaminevate maksete piirmäärade osas. Toetatud on riskipõhine lähenemine: „Where the risk
associated with a non-face to face relationship or an occasional transaction is increased, firms should
apply EDD measures in line with Guideline 4.30.“. Seega, kuigi määruse siseste muudatustega võiks
eeldada suuremat paindlikkust, on üks põhiküsimus siiski volitusnormis endas - RahaPTS § 31 lõiked 6
ja 1. Seetõttu on seletuskirja lk 1 viimane lõik arusaamatu - millised need erinevad isikusamasuse
tuvastamise viisid on, mille vahel määrus lubab valida, sest määrus pakub vaid ühte tuvastusviisi -
infotehnoloogilise vahendi abil isikusamasuse tuvastamine.
Lisaks teeme ettepaneku läbivalt asendada “sünkroniseeritud heli ja kujutist kajastav infovoog”
sõnaga “video” nagu seda kasutab näiteks TsMS.
Maakri 30, Tallinn 10145
T +372 611 6567
[email protected] pangaliit.ee
Eelnõu § 1
§ 1 lõike p 5 viitab, et intervjuu on kohustuslik. § 8 lõike 4 p 2 ja § 13 põhjal näib, et intervjuu läbiviimine
on nõutav vaid teatud juhtudel. Teeme ettepaneku sõnad “kohustusliku protseduurireeglina” § 1 lõike
1 punktist 5 välja jätta.
Eelnõu § 1 lg 2 seletuskirja esimene lõik ei ole arusaadav. Esiteks väidetakse eelnõu seletuskirjas, et
virtuaalvääringu teenuse pakkujad juba kasutavad mõningaid rahapesu ja terrorismi rahastamise
tõkestamise meetmeid. See tähendab, et Rahandusministeeriumi hinnangul ei kohaldata kõiki
rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid. Juhul, kui Rahandusministeerium on
vastava tagajärje tuvastanud ei ole määrusega planeeritav hoolsusmeetmete kohustuse kergendamine
arusaadav, sest sellisel juhul oleks peamiseks probleemiks hoolsusmeetmete kohaldamata jätmine.
Teiseks tuuakse samas lõigus välja, et oluline on et vastava valdkonna turuosalised hakkaksid kasutama
määrusega kehtestatavat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku. Määrusega
lõdvendatakse, seletuskirja enda kohaselt, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid
ning ei looda eraldi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikku.
Eelnõu § 1 lg 2 seletuskirja teine lõik sisaldab väidet, et isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine
käib üldjuhul ühe ja sama toiminguna isikut tõendava dokumendi alusel. Kui isikusamasust saab veel
tuvastada isikut tõendava dokumendi alusel, siis väide, et ka selle kontrollimine käib üldjuhul vaid
dokumendi alusel, on eksitav ning võib turuosalistele tekitada ebatäpse kujutelma kohustuslikust
praktikast. Praktikas tuleb esitatud andmeid kontrollida rohkematest allikatest kui vaid isikut tõendava
dokumendi alusel. Ettepanek parandada eelnõu § 1 seletuskirja viisil, et see oleks kooskõlas kehtiva
praktikaga, muu hulgas tuleks parandada ka ebatäpsed väited, mis ei ole täpsed või sisaldavad
eksitavat infot.
Eelnõu § 2
Eelnõu ei nimeta konkretiseeritud meetmeid, mida teenusepakkuja peaks kasutama, vaid on üldine
lause, et teenusepakkuja peab tagama, et süsteemi manipuleerimine ei oleks võimalik. Palume
täpsustada, kuidas tagada.
Seletuskirja lk 6 ülemisest lõigust jääb arusaamatuks, kas need kinnitused peavad olema
elektrooniliselt allkirjastatud või võib tahteavalduse kinnitamist tõendada lihtsalt tehnilise logiga, nt
isik vajutab nuppu "kinnitan".
Seletuskirja lk 6 ülemises lõigus on RahaPTS § 20 lõike 6 asemel tõenäoliselt soovitud viidata § 20
lõikele 5.
Eelnõu § 2 lg 1 sätestab, et teenusepakkuja peab tagama tõsikindla isikusamasuse tuvastamise ja
võimaldama ära hoida edastatavate andmete muutmise või väärkasutamise. Sama paragrahvi lg 2
lisab, et teenusepakkuja on kohustatud kasutusele võtma meetmed, et vältida automatiseeritud
süsteemiga manipuleerimise riske. Paljasõnalise kohustuse loomisel tekitatakse olukord, kus
teenusepakkuja näeb, et ta peab vastama ühele nõudele, aga järelevalveasutus ei nõustu vastava
seisukohaga, kuigi õiguslik alus on üks. Siinjuures tuleb arvestada, et teenusepakkujatel on kaks
erinevat järelevalveasutust, mille tõttu seatakse erinevad nõuded. Teenusepakkuja, võttes mistahes
„meetmed“, vältimaks automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske, on oma kohustuse
täitnud, aga kuivõrd ette on teada, et järelevalveasutuse hinnang erineb teenusepakkuja omast, siis
peaks vähemalt seletuskirjas olema täpsustatud miinimumnõuded, mida teenusepakkuja peaks
tagama, et vältida olukorda, kus on eelnõu koostamisel ette näha, et teenusepakkujad rikuvad
järelevalveasutuste hinnangul õigusakte ja ei oma piisavalt tõhusaid meetmeid, sest sätestatud
kohustuse nõue on liiga umbmäärane ja laialivalguv. Tagamaks õigussüsteemi usaldusväärsus ja
õiguskindlus tuleks vähemalt seletuskirja tasemel määratleda miinimumnõuded, mida riik ootab
teenusepakkujatelt, et nõuete täitmise sisustamine ei oleks ainult järelevalveasutuse otsustada.
Teeme ettepaneku parandada vähemalt seletuskirja, aga eelistatult täiendada eelnõud
miinimumnõuetega, mida riik teenusepakkujatelt eelnõu § 2 lg 1 ja 2 kohustuste täitmisel ootab.
§ 2 lõike 2 kohaselt on teenusepakkuja kohustatud kasutusele võtma meetmed, et vältida
automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske. Jääb arusaamatuks, millist osa protseduurist, mis
põhineb inimeste vahelisel suhtlusel, loetakse “automatiseeritud süsteemiks”. Seletuskirja
kohaselt “kehtestab määrus tervikuna need meetmed, mida teenusepakkuja peab kasutusele võtma,
et maandada eelkõige automatiseeritud süsteemiga manipuleerimise riske”. Kui on silmas peetud, et
määruse ülejäänud nõuete täitmisega teenusepakkuja täidabki ka § 2 lõike 2 nõuded, teeme
ettepaneku lõige määrusest välja jätta kui ülearune.
Eelnõu § 3
Küsimus, et kui RahaPTS § 24 lõige 2 viitab tervikuna tegevuse edasi andmisel § 20 lõigetele 1-5
hoolsusmeetmetele (sh isikusamasuse tuvastamine), siis kas madalamal seisva õigusaktiga on
kooskõlas kinnise loeteluga edasi andmise piiramine.
§ 3 lõige 2 kordab sama paragrahvi lõigete 3 ja 4 sisu – teeme ettepaneku § 3 lõige 2 ülearusena
määrusest välja jätta.
Eelnõu § 4
§ 4 lõike 1 p 6 osas on arusaamatu, miks tuleb isikusamasuse tuvastamine lugeda ebaõnnestunuks
rahapesukahtluse korral. Taolises olukorras kohalduvad RahaPTS § 42 lõige 1 p 2 (tuleb keelduda
ärisuhte loomisest või tehingu tegemisest) ja § 49 (tuleb esitada SAR). See ei tähendab, et isikut ei
õnnestunud tõsikindlalt tuvastada. Lisaks on säte vastuolus eelnõu § 13 lõike 1 punktiga 3, mille
kohaselt tuleks (kahtluse kontrollimiseks) läbi viia intervjuu. Teeme ettepaneku § 4 lg 1 p 6 ülearusena
määrusest välja jätta.
Eelnõu § 5
Eelnõu § 5 seletuskirjas on esitatud tekst valede viidetega eelnõu tekstile. Hinnanguliselt on ekslikult
viidatud § 5 lõike 1 punktidele 1-5 ja lõikele 2, kui tegelikkuses on soovitud viidata § 5 lõike 2 punktidele
1-5 ja lõikele 3. Teeme ettepaneku parandada seletuskirjas tehtud valed viited.
Eelnõu § 6
§ 6 lõike 1 p 1 osas palume täpsustada, kas seletuskirjas viidatud „protseduurireeglid“ viitega määruse
3.peatükile on needsamad tehnilised nõuded süsteemile ja kadreerimisele või on mõeldud midagi
muud.
Eelnõu § 6 kohustab teenusepakkujaid koostama infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse
tuvastamise ja andmete kontrollimise protseduurireeglid. Tegemist on ebamõistliku kohustusega, sest
infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamine ja andmete kontrollimine on võimalus,
mitte kohustus. Eeltoodust tulenevalt peab protseduurireeglite koostamise kohustus olema vaid
teenusepakkujatel, kes reaalselt vastavat võimalust kasutavad. Lisaks peaks määrus sisaldama viidet,
et protseduurireeglid, konkreetse tegevuse kohta, peavad olema koostatud vähemalt elektrooniliselt
taasesitamist võimaldavas vormis, sest kui nõue tuleneb määrusest, siis ei piisa vaid RahaPTS
protseduurireeglite kirjalikult koostamise nõudest, see tuleb teenusepakkujate teadlikkuse tõstmise ja
nõude praktikas täitmise jaoks sätestada ka seda määruses. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud ja
seletuskirja viisil, et see tooks välja, et protseduurireeglite koostamise nõue tuleneb vaid
teenusepakkujatele, kes vastavas vormis isikusamasuse tuvastamist ja andmete kontrollimist pakuvad
ning protseduurireeglid peavad olema koostatud vähemalt elektrooniliselt taasesitamist võimaldavas
vormis.
Eelnõu § 6 lõige 2 ei kattu seletuskirja ega eelnõuga. Protseduurireeglid ja andmete kogumis
hindamine ärisuhte loomiseks ei ole omavahel üksühele seotud. Protseduurireeglid on reeglid, mida
järgitakse ning protseduurireeglites ei sätestata otsuseid. Lisaks ei ole mõistlik, et rahandusministri
määruse alusel pannakse kõikidele teenusepakkujatele kohustus võimalikuks sisemiste protseduuride
ümber korraldamiseks. Juhul, kui teenusepakkuja on otsustanud ärisuhte jälgimise režiimi üle
otsustada mõne teise protseduurireegli alusel, siis ei ole asjakohane, et see sama informatsioon peaks
sisalduma ka konkreetses protseduurireeglis. Teeme ettepaneku eelnõust välja jätta § 6 lõige 2, sest
esiteks ei sobi lõige konkreetsesse paragrahvi ning teiseks sätestatakse sellega oluliselt kitsendav nõue
teenusepakkujatele, millel ei ole seost rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi
efektiivsemaks muutmisega.
Eelnõu § 7
Eelnõu § 7 seletuskiri kasutab mõistet „teenusepakkuja“, mis ei ole kooskõlas eelnõu § 7 välja toodud
viitega „isikusamasuse tuvastaja“ ja „andmete kontrollija“. Arusaamatu on, kas seletuskirjas on
kasutatud valet mõistet või eelnõus on soovitud olukorda rangemalt reguleerida. Täiendavalt,
seletuskirjas viidatakse vaid ärisuhte loomisele, jättes välja juhuti tehingute tegemise võimaluse.
Arvestades, et vastav lahendus ei taga piisavat õigusselgust, tuleks eksliku sisuga dokumenti
parandada. Teeme ettepaneku parandada eelnõud või seletuskirja, et oleks selgelt tuvastatav, mis
ülesanne kellel on ning milliseid kohustusi ja ülesandeid täpselt silmas peetakse.
Eelnõu § 8
Eelnõust ei selgu, kas kujutist ja heli sisaldav infovoog tuleb salvestada koos ajatempli ja kliendi IP-
aadressiga juba isikusamasuse tuvastamise ajal või ka isikusamasuse tuvastamise andmete
kontrollimise, ankeetküsitluse või intervjuu läbiviimise käigus.
Eeldame, et isikusamasuse tuvastamise viib läbi koostööpartner nt Veriff, kes edastab selle kohta
ajatempliga salvestise. Veriff ei edasta kliendi IP aadressi.
§ 8 lõiked 2 ja 3 - palume kaaluda, kas nende andmete salvestamine koos infovooga täidab eesmärki
ja on hädavajalik - juhataja nimi või juhatuse liikmete või muu seda asendava organi liikmete nimed ja
nende volitused juriidilise isiku esindamisel ning juriidilise isiku sidevahendite andmed. Juhime
tähelepanu, et olulisem on säilitada esindaja nimi, kellega videointervjuu on läbi viidud. Samuti ei kata
see ära tegelikku olukorda, et andmed tuleks sisestada teenusepakkuja süsteemi, et oleks võimalik
õiguskaitseorganite päringutele vastata.
Alternatiiv: Kujutist ja heli sisaldav infovoog tuleb salvestada koos lisatud ajatempliga ja siduda
tuvastatava isikuga. Infovoo lõpus tuleb tuvastatud isiku osas säilitada RahaPTS §-des 21 ja 22 toodud
andmed kirjalikult viisil, et iga hilisem andmemuudatus, selle muudatuse tegija, aeg, viis ja põhjus on
tuvastatavad.
Oluline on selgem arusaamine, et olukorras, kus isikusamasus tuvastatakse intervjuu käigus, tuleb
kogutud isikuandmeid säilitada kirjalikult viisil, mis võimaldab täita § 47 lõike 4 nõuet. Igaüks saab ise
otsustada, milliselt ta nimetab oma arhiveerimissüsteemis faile ja kuidas ta neid seos konkreetsete
isikutega.
Eelnõu § 8 lg 5 seletuskirja osas on kirjaviga:
„Muu hulgas on see vajalik olukorras, kus hoolsusmeetmete kohaldamise tõttu jääb ärisuhte loomine
katki ja seetõttu tekib kohustatud isikul kahtlus rahapesu või terrorismi rahastamise katkes.“
§ 8 lg 5 “Lõikes 2 sätestatud kohustus tuleb täita ka paragrahvis 4 sätestatud ebaõnnestunud
isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise korral” – teeme ettepaneku sõnastada: “Lõikes
2 sätestatud kohustus tuleb täita ka juhul, kui isikusamasuse tuvastamise või andmete kontrollimine
paragrahvis 4 loetletud põhjustel ebaõnnestus.”
Lisaks palume kinnitust, et eelnõu § 8 lõike 6 puhul on mõeldud, et salvestamistingimuse peab täitma
teenusepakkuja isiklikult ning seda ei või teha isikusamasuse tuvastaja ega andmete kontrollija. Teeme
ettepaneku parandada seletuskirja ja täpsustada eelnõu § 8 lõike 6 ulatust.
Eelnõu § 9
Teeme ettepaneku lisada täiendav alus, mille kohaselt piirülese teenuse osutamise korral Euroopa
Liidus oleks lubatud ka selliseid e-identimise süsteemid, mis vastavad riigi, kus teenust osutatakse,
rahapesu ja terrorismi tõkestamise alastele nõuetele (vältimaks olukorda, kus Eesti teenusepakkuja on
võrreldes kohaliku teenusepakkujaga halvemas olukorras). Selliselt saaks Eesti teenusepakkuja
kasutada piiriüleselt teenust osutades kohalikul turul isikusamasuse teenust pakkuvate kolmandate
isikute teenuseid.
Samal eesmärgil teeme ettepaneku täiendada eelnõud selliselt, et lubatud oleks ka sellise
infotehnoloogilise lahenduse kasutamine, mille osas Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi
järelevalveasutus on asunud seisukohale, et see vastab eIDAS määruse usaldusväärsuse tasemele
„märkimisväärne“ või „kõrge“.
§ 9 lõike 1 p 1 lubab infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamiseks kasutada
elektroonilist kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi, mille usaldusväärsuse kohta on
tehtud e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 211 lõike 2 kohane otsus. E-identimise
ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 211 lõige 2 viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 910/2014 (eIDAS määrus) artikli 8 lõike 2 punktis b ja c sätestatud usaldusväärsuse tasemetele,
st lisaks kõrgele usaldusväärsuse tasemele ka märkimisväärsele usaldusväärsuse tasemele. Eelnõust
jääb ebaselgeks, kas vaatamata eelnõu § 9 alguses tehtud viitele kõrgele usaldusväärsuse tasemele
piisab siiski ka eIDAS määruse märkimisväärsest usaldusväärsuse tasemest?
§ 9 lg 1 p 2 – jääb ebaselgeks, kas piisab sellest, et mõni valitsusasutus konkreetset süsteemi oma
teenuste osutamisel kasutab või on teenusepakkujal omalt poolt kohustust täiendavalt hinnata,
millisele eIDAS määruse turvalisuse tasemele süsteem vastab? Eelnõu seletuskirjast võib eeldada, et
piisab kui mõni avaliku sektori asutus kasutab (väljavõte seletuskirjast „e-identimise süsteemi kasutab
juurdepääsuks vähemalt ühele teenusele, mida osutab Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigi valitsusasutus või muu avalike ülesandeid täitev asutus. Kui järelevalve seda kontrollima
asub, siis peab teenusepakkuja olema valmis esitama tõsikindlaid andmeid selle kohta, kes, kus ja
milleks seda süsteemi kasutab.“).
Kui eelnõue kohaselt ei pea e-identimise süsteem vastama eIDAS kõrgele usaldusväärsusele tasemele,
siis teeme ettepaneku asendada eelnõus läbivalt viited kõrgele usaldusväärsuse tamsele mõne teise
mõistega, kuna mõiste kasutamine teistsuguse täiendusega kui eIDAS määruses tekitab segadust.
§ 9 lõike 1 p 3: “… kui biomeetriliste andmete kogumisele ja võrdlemisele on kehtestatud Eesti või
rahvusvaheliselt tunnustatud standard” – teeme ettepaneku sõnastada: “… kui biomeetriliste
andmete kogumisel ja võrdlemisel järgitakse Eesti võti rahvusvaheliselt tunnustatud standardi
nõudeid”.
Eelnõu § 9 lõikest 2 on puudu järelevalveasutuse nõusoleku vorm ja nõusoleku tagasi võtmise süsteem.
Nõusoleku vorm on vajalik, et teenusepakkuja saaks esitatud nõusolekule tugineda ning talle oleks
tagatud õiguskindlus. Nõusoleku vorm peaks olema määruses välja toodud, et seda ei saaks anda ja
tagasi võtta viisil, mis ei ole teenusepakkujale mõistetav ning proportsionaalne. Nõusoleku tagasi
võtmine peaks samuti olema reguleeritud, kuivõrd riskipõhise lähenemise kohaselt võivad riskid
muutuda ja nõusolek tuleb võibolla teatud juhtudel tagasi võtta. Nõusoleku tagasi võtmise vorm peaks
olema analoogne selle andmisega ning teenusepakkujale peaks olema tagatud piisav aeg oma
tegevuse ümberkorraldamiseks. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud viisil, et sisustatud oleks § 9 lg
2 toodud järelevalveasutuse nõusoleku vorm ning sisse oleks toodud ka nõusoleku tagasi võtmise viis,
vorm ning tähtaeg, mille jooksul järelevalveasutus oma nõusoleku tagasi võtmisest teada peab andma.
Eelnõu § 9 seletuskirjas on välja toodud järgmist:
Täna rakendatakse nn tunne-oma-klienti nõudeid tõhusamalt, mistõttu ei ole tollase määruse
kehtestamise ajal oluliseks peetud riskid enam samad. Järelevalve kontrollide tulemusel on selgunud,
et Eesti finantssektori usaldusväärsust mõjutavad rohkem pankade riskikontrollisüsteemides esinevad
puudused, ja vähem isikusamasuse tuvastamise meetodid.
Arusaamatu on seletuskirjas toodud järeldus, et teenusepakkujad kohaldavad nn tunne-oma-klienti
nõudeid tõhusamalt, mistõttu ei ole kehtiva määruse kehtestamisel loetletud riskid enam samad. 2021
avaldatud riikliku riskihinnangu kokkuvõttes on teenusepakkujate osas jätkuvalt välja toodud ka riskina
tunne-oma-klienti nõuete täitmise puudulikkus. Ühelt poolt puuduste markeerimine (riiklikus
riskihinnangus) ja teiselt poolt nendega mittearvestamine (konkreetses määruses) ei ole kooskõlas
riikliku riskihinnangu enda ega selle osas määratud jätkutegevustega. Samuti ei ole mõistetav
seletuskirja viide, et järelevalve kontrollide tulemusel on Eesti finantssektori peamine usaldusväärsuse
mõjutaja pankade riskikontrollisüsteemide puudused (vastav seisukoht on esitatud ka „Majanduslik
mõju“ plokis). Tuletame meelde, et teenusepakkujad hõlmavad krediidiasutusi, finantseerimisasutusi
ja virtuaalvääringu teenuse pakkujaid, kes moodustavad finantssektori ning välja toodud finantssektori
peamine usaldusväärsuse mõjutaja ei ole riikliku riskihinnangu kohaselt kattuv eelnõu seletuskirjas
esitatuga. Ettepanek parandada seletuskirja viisil, et see oleks kooskõlas Rahandusministeeriumi
poolt koordineeritud riikliku riskihinnangu tulemustega ning ei sisaldaks endas ekslikke viiteid
finantssektori usaldusväärsuse peamistest mõjutajatest, seda eriti arvestades finantssektori ulatust,
riiklikku riskihinnangut ja järelevalveasutuste poolt avaldatud järelevalve tulemusi ja strateegilisi
analüüse.
Eelnõu § 10
Teeme ettepaneku asendada § 10 lõikes 3 sõna “või” sõnaga “ja”.
Eelnõu 4. peatüki pealkiri on meie hinnangul eksitav, sest peatükk ei sisalda endas rakendatavaid
protseduurireegleid. Protseduurireeglid on reaalne dokument, kus sisalduvad tegevused, kohustused,
protseduurid, mida kohustatud isik oma tegevuses järgib. Teeme ettepaneku parandada 4. peatüki
pealkirja, et see oleks kooskõlas valdkonna terminoloogiaga.
Eelnõu § 11
Kui finantseerimisasutus otsustab ise ärisuhte loomisel kogutud andmeid kontrollida, ei selgu eelnõust,
kas ja kuidas ta peab siis isiku uuesti identifitseerima (Määruse eelnõu § 11 kohaselt nagu peaks. Aga
kas § 9 nõudeid järgides?) Kliendi andmeid saab üldjuhul kontrollida ka muul viisil. Võimalik, et selgust
aitaks tuua, kui ankeetküsitlust ei loetaks „andmete kontrollimise“ vaid kogumise osaks (§ 9 kohane
identifitseerimine pole vajalik), ja „andmete kontrollimise“ meede oleks üksnes intervjuu (vajadusel,
ühes § 9 kohase identifitseerimisega).
Antud punkt viitab seaduses toodud nõudele RahaPTS §-des 21 ja 22, kus kohustatud isik veendub
paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmete õigsuses, kasutades selleks usaldusväärsest ja
sõltumatust allikast pärit teavet. Kuna see viitab selgelt § 9-le, siis peaks need olema koos või tuleb §
11 sõnastust täpsustada vastavalt, milliseid andmeid kontrollitakse. Kui arvestada § 31 lg 6…./on
kohustatud isikusamasuse tuvastama ja andmeid kontrollima infotehnoloogiliste vahendite abil…/ siis
Alternatiiv: Isikusamasust kontrollitakse isiku tuvastamise andmete alusel.
Siin on aluseks võetud ITDS § 111 /…kontrollib ….isikusamasust kehtiva dokumendi ja……isiku
tuvastamise andmete alusel./
Eelnõu § 12
Eelnõu § 12 lõige 1 viitab ekslikult, et andmete kontrollija viib läbi ankeetküsitluse ärisuhte loomisel,
tehingu juhuti tegemisel. Seletuskirjas on korrektselt viidatud, et tegemist ei ole olukorraga, kus
andmete kontrollija loob ärisuhte või teeb juhuti tehingut, aga vastav täpne põhimõte tuleks fikseerida
ka eelnõus. Teeme ettepaneku parandada eelnõud viisil, et sellest oleks arusaadav, et mõeldud ei ole
andmete kontrollija poolt kliendiga ärisuhte loomine/isikuga juhuti tehingu tegemine, vaid need
tegevused puudutavad teenusepakkujat.
Eelnõu § 12 lg 6 toob välja, et teenusepakkuja võib sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud
informatsiooni koguda ja selle tõele vastavust kontrollida intervjuu käigus. Arvestades, et § 13 kohaselt
viib intervjuu läbi andmete kontrollija ning analoogsele õigusele viitab ka eelnõu seletuskiri, palume
täpsustada, kas:
• eelnõu § 12 lg 6 on ekslikult viitega teenusepakkujale;
• konkreetsel juhul sätestatud teenusepakkujat tuleb mõista „andmete kontrollijana“;
• ette on nähtud kitsendav olukord, kus intervjuu viib läbi andmete kontrollija, aga eelnõu § 12
lg 1 ja 2 sätestatud asjaolusid kontrollib teenusepakkuja?
Teeme ettepaneku vajadusel parandada eelnõud ja seletuskirja viisil, et oleks arusaadav, kes
konkreetselt.
Eelnõu § 12 lõige 5 viitab, et teenusepakkuja on kohustatud hindama ankeetküsitluste vastuseid ning
kajastama neid kliendi/juhuti tehingut tegeva isiku riskiprofiilis (analoogne kohustus intervjuu osas
eelnõu § 13 puhul on jäetud andmete kontrollija ülesandeks). Arvestades eelnõu § 12 lõike 5 kitsendust
ning § 13 lõikes 1 sätestatud intervjuu tegemise aluseid, siis palume täpsustada, kas tõesti on lubatud
intervjuu läbiviimine andmete kontrollija poolt, kui asjakohased riskihindamised ja määratlemised
peab andmete põhjal tegema teenusepakkuja isiklikult. Juhul, kui selline lahendus on aktsepteeritav ei
ole tagatud asjakohane riskide maandamine. Olukorras, kus teenusepakkuja hindab kliendi riske, aga
andmete kontrollija viiks selle hinnangu pealt läbi täiendava intervjuu ei ühti tuvastatud riskid, nende
maandamine ja nende põhjal otsuste tegemine. Arvestades, et lõpliku otsuse peab tegema
teenusepakkuja, siis kas ei oleks asjakohasem piiritleda intervjuu tegemist teenusepakkuja
ülesandena? Täiendavalt viitab seletuskiri, et intervjuu viib läbi andmete kontrollija teenusepakkuja ja
teise poole vahel, aga andmete kontrollija ülesandeks on eelnõu § 13 lõike 2 alusel küsida intervjuu
käigus küsimusi. Seega ei ole eelnõu ja seletuskiri omavahel kooskõlas või see kooskõla ei ole
arusaadav, mis muudab regulatsiooni praktikas järgimise keeruliseks. Teeme ettepaneku hinnata, kas
intervjuu läbiviimist, võttes arvesse § 13 lg 1 sätestatud intervjuu tegemise alused, on võimalik
laiendada ka andmete kontrollija kohustusena või tegemist peaks olema vaid teenusepakkuja
ülesandega ning vastavalt otsusele viia eelnõu ja seletuskiri kooskõlla, et oleks üheselt ja selgelt
arusaadav õigusakti koostaja tahe, mida vastava sättega soovitakse saavutada.
Eelnõu § 13
Intervjuu osas ei selgu, kas see on kohustuslik või täiendav meede - vastuolu § 1, § 8 lõike 4 ja § 13
vahel.
Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 13 lõige 1 punkti 4 selliselt, et olukorras, kus ärisuhe luuakse
isikuga, kelle isikusamasuse tuvastamisel kasutati ainult § 9 lõike 1 punktides 2 või 3 nimetatud
süsteemi, oleks intervjuu läbiviimine kohustuslik üksnes juhul kui isiku, toote, teenuse või tehingu osas
esinevad suuremat riski iseloomustavad asjaolud või esinevad geograafilist riski suurendavad asjaolud.
Intervjuu läbiviimine üksnes põhjusel, et isikusamasus ei ole tuvastatud § 9 lg 1 p 1 nimetaud viisil ei
ole meie hinnangul põhjendatud. Ka seletuskirjast ei nähtu, millistel kaalutlustel on eelnõu
ettevalmistaja pidanud vajalikuks muu kui § 9 lg 1 punkti 1 alusel teostatud isikusamasuse tuvastamise
korral alati vajalikuks ka intervjuu läbiviimise.
RahaPTS § 37 lõikes 3 on sätestatud, et kui toote, teenuse või tehingu osas esinevad suuremat riski
iseloomustavad asjaolud, siis tuleb intervjuu läbi viia. Üheks selliseks olukorraks võib olla kaugtuvastus
ise ja see tähendab, et kõikide osas tuleb intervjuu läbi viia. Siin võib seda tõlgendada ka teisiti ehk see
annab kohustuse igal kohustatud hinnata oma toodete ja teenuse riske ja määrata ise, milline on lõplik
risk. EBA risk faktorite juhendi EBA/GL/2021/02 punktis 4.31 on selgelt toodud, et elektrooniline
tuvastus ise ei too kaasa suuremat riski ja eriti kui see on tehtud usaldusväärsete vahenditega ( Firms
should have regard to the fact that the use of electronic means of identification does not of itself give
rise to increased ML/TF risk, in particular where these electronic means provide a high level of
assurance under Regulation (EU) 910/2014). Ettepanek on lahti siduda § 13 lõige 1 punkt 2 seaduse §
37 lõige 3-st.
Täiendavalt teeme ettepaneku täiendada eelnõud selliselt, et intervjuu käigus ei pea alati hindama
saadud andmete kooskõla muude protseduuridega saadud informatsiooni või andmetega, kuivõrd see
eeldab, et intervjuu läbiviijale (ka juhul kui intervjuu läbiviimine toimub out-sourcingu raames) on
edastatud muude protseduuri reeglitega kogutud informatsioon. Meie hinnangul ei ole ilmtingimata
vajalik, et erinevate protseduuridega saadud andmete kooskõla kontrollimine toimub juba intervjuu
käigus. Lubatud peaks olema ka olukord, kus teenusepakkuja hindab erinevate protseduuridega
kogutud andmete kooskõla peale intervjuud ise. Kui ankeetküsitluse ja intervjuu viivad läbi erinevad
isikud ning kliendi riskiprofiil on näiteks madala või keskmise riskitasemega, siis võiks see olla teenuse
pakkuja enda hinnata, kas intervjuu käigus kontrollitakse eraldiseisva ankeetküsitluse käigus kogutud
andmeid või ainult näiteks füüsilise isiku puhul RahaPTS § 21 lõikes 1 nimetatud andmeid.
Eelnõu § 13 lõike 2 seletuskirja osas tuuakse välja küsimuste esitamise viis ja küsimuste liik. Arvestades,
et selliselt ei pruugi olla võimalik kõiki intervjuu käigus vajalikke küsimusi esitada ja seega ka intervjuud
läbi viia, siis tuleks seletuskirja muuta viisil, kus tegemist ei ole absoluutse kohustusega. Teeme
ettepaneku täpsustada eelnõu § 13 lg 2 osas seletuskirja viisil, et see oleks praktikas järgitav ning ei
sisaldaks endas absoluutseid kohustusi.
Ankeetküsitlus on tegelikult üks olulisemaid kliendi riskiprofiili selgitamise etappe. Selles osas ei ole
määruses täpsustatud, kas see tuleb läbi viia isikusamasuse tuvastamise ja isikusamasuse tuvastamise
andmete kontrollimise toimingutega samaaegselt ning kas selleks tuleb isik uuesti identifitseerida
(kuidas).
Eelnõu § 15
Eelnõu § 15 toodud määruse jõustumise tähtaeg on minevikus. Ettepanek parandada määruse
jõustumise tähtaega.
Seletuskirja „Majanduslik mõju“ plokis esitatakse seisukoht, et kuigi määrusega kergendatakse
kehtivaid hoolsusmeetmeid, siis kuivõrd teistes Euroopa Liidus on karmimad nõuded, siis tegelikult ei
ole tegemist meetmete kergendamisega. See ei ole loogiline järeldus. Rahapesu ja terrorismi
rahastamise tõkestamise süsteemi kohaselt on riigid oma kohustusliku riskiisuga justkui kohustatud
isikud, kes riskiisu kohaselt saavad teatud ulatuses otsustada, milliseid riske nad väldivad, milliseid
efektiivselt maandavad ja milliseid aktsepteerivad. Varasemalt on viidatud, et seletuskiri ei ole
kooskõlas riikliku riskihinnanguga. Kui riik on varasemalt otsustanud riskiisust lähtuvalt riske vältida,
siis nende riskipõhiseks tegemine ei maanda riske vaid tõstab neid. Täiendavalt on seletuskirjas eelnõu
kohta selgituste andmisel jätkuvalt välja toodud viiteid vaid krediidiasutuste õigustest, kohustustest ja
selle sektori puudustest. Arvestades, et teenusepakkujate ring on laiem ei ole arusaadav mõjude
hindamisele kitsendatult lähenemine. Teeme ettepaneku parandada läbivalt seletuskirja viisil, et see
kajastaks kõikidele teenusepakkujatele viitamist ja kõikide teenusepakkujate riske ning ei sisaldaks
endas ekslikke väiteid.
Loodame, et rahandusministeeriumil on võimalik Pangaliidu märkustega arvestada ja anda täiendavaid
selgitusi meie poolt tõstatatud küsimuste osas.
Lugupidamisega,
/allkirjastatud digitaalselt/
Katrin Talihärm
Tegevdirektor
Saatja: Katrin Talihärm <
[email protected]>
Saadetud: 14.01.2022 15:34
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>
Teema: väljaläinud kiri
Katrin TalihärmEesti PangaliitT +372 611 6569M +372 50 60701