Justiitsministeerium Teie 24.04.2018 nr JUM/18-0411/-
[email protected] 1K, 8-1/3187/
Meie 05.06.2018 nr 1.2-3/1420-2
Õiguspoliitika põhialused aastani 2030
kooskõlastamine
Austatud härra Reinsalu
Käesolevaga toetame Justiitsministeeriumi esitatud eelnõu, mille eesmärk on seada
pikaajaline õigusloome standard. Nõustume seletuskirjas märgituga, et võrreldes
õiguspoliitika arengusuundadega aastani 2018 ei muuda õiguspoliitika põhialused aastani
2030 olulisel määral juba võetud suunda. Siiski sisaldab märgitud dokument mitut uut
põhimõtet, mis meie hinnangul vajaks veel põhjalikumat läbikaalumist. Sotsiaalministeerium
kooskõlastab õiguspoliitika põhialused aastani 2030 järgmiste märkustega arvestamise
korral.
1. Punktis 12.1.3 on uue põhimõttena toodud välja, et pärast avalikku arutelu esitab Vabariigi
Valitsus väljatöötamiskavatsuse Riigikogule koos avaliku arutelu tulemuste ja kavaga, kuidas
probleem lahendatakse. Riigikogu on kutsutud väljatöötamiskavatsusi sisuliselt arutama.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et väljatöötamiskavatsuse arutelu Riigikogus tagaks selle,
et Riigikogu liikmed saaksid kavandatava kohta teavet ajal, kui olulisi otsuseid langetatakse,
mis omakorda võimaldaks muuta tulemuslikumaks hilisema huvirühmade kaasamise
Riigikogu komisjonide töösse.
Käesoleva ettepaneku lisamine õiguspoliitika põhialuste dokumenti vajaks põhjalikumat
analüüsi ning selgitust, millist probleemi ettepanekuga püütakse lahendada. Praegu ei esine
ühtegi takistust Riigikogu liikmetel tutvuda väljatöötamiskavatsusega juba õigusloome
varasemas etapis ning praktikas seda võimalust olulisema mõjuga eelnõude puhul ka
kasutatakse. Millise väljatöötamiskavatsuse või eelnõuga varem tutvuda soovitakse, selgub
üldjuhul valdkonna ministeeriumi ja Riigikogu komisjoni koostöös.
Punktis 12.1.3 sisalduva ettepaneku tegemisel jääb selgusetuks, kuidas
väljatöötamiskavatsuste esitamise ja nendega tutvumise protseduur välja näeb ning mis on
tagajärg, kui Riigikogu ei nõustu väljatöötamiskavatsuses esitatud ettepanekutega. Samuti ei
ole esitatud seletuskirjast arusaadav, miks väljapakutud põhimõtet peaks rakendama kõigi
eelnõude puhul, nii olulise mõjuga kui ka vähest mõju omavate eelnõude puhul.
Antud juhul hägustub ka võimude lahusese põhimõte, mille kohaselt tuleks tagada
tööjaotusega eri võimuorganite vahel võimalikult tõhus riigivalitsemine. Põhiseaduse § 103
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
näeb ette, et seaduste algatamise õigus on Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu
komisjonil, Vabariigi Valitsusel ja Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks. Vabariigi
Valitsusele antud õigus algatada seadusi võimaldab realiseerida poliitilist programmi ning
seaduse algatamise õigusele ei tohiks põhiseaduse kohaselt kehtestada rangeid piiranguid.
Samas näeb PS § 103 ette, et Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud
otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt
soovitav eelnõu.
Eelnevast tulenevalt leiame, et kehtiv õigusloomemenetlus on piisav ning järgib võimude
lahususe süsteemi ja täiendavaid kohustuslikke õigusloomemenetluse etappe, mis tekitavad
juurde ebamõistlikku ressursikasutust, ei ole vajalik juurde lisada.
2. Punkti 12.3 kohaselt peab seadus olema mõjus ning seaduse rakendamisega kaasneda
võivat mõju hinnatakse enne eelnõu koostamist, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest –
olulise mõjuga muudatuse analüüs peab olema põhjalikum ja sisaldama muu hulgas teiste
võimalike lahendusviiside mõjuanalüüsi. Riigikogu tagab, et ka Riigikogu menetluses
tehtavatele olulise mõjuga muudatusettepanekutele lisatakse mõjuanalüüs.
Leiame, et õiguspoliitika põhialustes on vaja eristada, millise detailsusega mõjuanalüüse eri
õigusloome etappides teha tuleb. Väljatöötamiskavatsuse puhul saame rääkida
eelanalüüsist, mis ei lange kokku lõpliku mõjuanalüüsiga. Seaduseelnõu muutub üldjuhul
koostamise ajal, mistõttu eelnevalt koostatud analüüs enam eelnõu teksti terves ulatuses (või
ka üldse) ei kata. Seega on eelanalüüs ja lõplik mõjuanalüüs nii erineva fookusega kui ka
erineva põhjalikkusega.
Riigikogu menetluses tehtavate muudatuste puhul on oluline, et see kajastuks ka mõju
hinnangutes. Samas võib sellega kaasneda surve ministeeriumidele teha väga lühikese
ajaga põhjalik analüüs, milleks ei ole piisavalt aega, sealhulgas ei võimalda ajaraam ka
vajalikke andmeid saada. Seega on igati tervitatav, et mõjuanalüüse Riigikogu tasandil
teeksid eelkõige Riigikogu Kantselei mõjuanalüüsiüksused: õigus- ja analüüsiosakond ning
Arenguseire Keskus. Eelnõu seletuskirjas ei selgu, kas nimetatud üksused teevad
mõjuhinnanguid ise või kontrollivad juba tehtud mõjuhinnanguid.
3. Punktis 12.3.1 on märgitud, et mõjuanalüüs peab sisaldama senisest enam kvantitatiivseid
andmeid. Parema kvaliteedi tagamiseks peab analüüs olema süsteemne ja kasutama nii
tuntud kui ka uuenduslikke analüüsimeetodeid.
Juhime tähelepanu, et olenevalt teemadest, olemasolevatest või kogumist võimaldavatest
andmetest ei saa alati olla eesmärgiks kvantitatiivanalüüs, vaid võimalike mõjude kirjeldus
mistahes tunnustatud meetodil eeldusel, et metodoloogia valik ja rakendamine on läbi
mõeldud ja eesmärgipärane. Lisaks tekib küsimus, mida mõeldakse uuenduslike
analüüsimeetodite all – kas eksperimentide tegemist?
Kokkuvõttes teeme ettepaneku punkt 12.3.1 uuesti üle vaadata ja selgemalt sõnastada,
lähtudes ikkagi üldprintsiipidest, mitte metodoloogiliste kitsenduste ettekirjutamisest. Kui
siinkohal mõeldi, et edaspidi püüab riik kasutada senisest enam registrite andmeid, siis selle
väljatoomine on sobiv, kuid tuleb arvestada, et teatud teemadel ei ole võimalik
kvantitatiivseid andmeid saada või ei ole need lihtsalt kõnekad.
4. Punktis 12.3.2 nähakse ette, et lahenduste testimiseks korraldatakse õigusloomes
katsetusi. Ettepaneku kohaselt tuleks katsetuse tegemist kaaluda eeskätt olukorras, kus
võimalike lahendusviiside analüüs on väga ressursimahukas, ettepaneku mõju on
prognoosimatu või selle analüüs on muul moel märkimisväärselt raskendatud.
3
Toetame punktis 12.3.2 sisalduvat ideed, kuid sooviksime täpsemaid selgitusi selle
rakendamise kohta. Kas Justiitsministeeriumil on kavas töötada välja raamseadus, mis
võimaldaks katsetusi korraldada või on mõeldud, et mingi konkreetne lahendus
kehtestatakse konkreetses eriseaduses tähtajalisena või hoopis midagi muud? Samuti
palume kaaluda, kas sõna „katsetused“ kasutamine on kõige asjakohasem.
5. Punktis 12.3.3 märgitakse, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel
muudetakse halduskoormuse mõõtmine süsteemseks, keskselt koordineerituks ja
võrreldavuse tagamiseks ühtsetest põhimõtetest lähtuvaks. Iga uue koormava õigusnormi
kehtestamisel tuleb kehtetuks tunnistada vähemalt üks seni kehtinud samaväärne norm.
Märgime siinkohal, et teatud valdkondades ei ole halduskoormuse detailsemaks
analüüsimiseks andmeid. Andmete täiendav kogumine pikendab analüüsi protsessi ning
teisalt võib suurendada halduskoormust. Lisaks tekivad küsimused. Aga kui ei ole ühtegi
samaväärset normi? Kuidas üldse hinnata samaväärsust? Eelnevat arvesse võttes teeme
ettepaneku asendada viimases lauses sõna „tuleb“ sõnadega „on soovitav“.
6. Punkti 12.3.4 kohaselt pakub Justiitsministeerium mõjuanalüüsi tööriistu ja metoodilist
tuge ning koordineerib õigusaktide mõjuanalüüsi süsteemi.
Mõjuanalüüsi tööriistakasti idee juures on seletuskirjas välja toodud, et eesmärgi
saavutamine nõuab koordineerivat tööd Statistikaametilt (andmete kättesaadavus) ja
Justiitsministeeriumilt (mõjuanalüüsi tööriistakasti loomine). Mõjuanalüüsis kasutatavad
andmed on osades valdkondades üpris spetsiifilised, Statistikaameti andmed ainult toetavad
mõjuanalüüsi üldist osa, kuid detailsem info tuleb siiski koondada vastaval ministeeriumil.
Sellises olukorras tuleb arvestada, et kõikidele teemadele rakenduvat tööriistakasti ei ole
võimalik luua. Selline tööriistakast võib jääda liiga üldiseks ning ei pruugi iga teema puhul
võimaldada ajalist kokkuhoidu. Pigem tuleks täpsemalt selgitada kuidas loob Vabariigi
Valitsus punktis 12.3.1 sätestatu kohaselt sellise korralduse, et vajalikud andmed oleksid
olemas ja mõistliku aja jooksul kättesaadavad neile, kelle tööülesandeks on mõjuanalüüse
koostada. Ka seletuskirjas on esitatud andmekaitsega seotud küsimused, kuid teisalt on
küsimus ka selles, millisel moel ja kuidas on võimalik erinevaid registreid ühendada ning teha
vajalikud mõjuanalüüsid võimalikult kiiresti ja vähese halduskoormusega.
7. Punktis 12.4.1 on märgitud, et järelhindamise kaudu kontrollitakse eesmärgi saavutamist
esmajoones selliste eelnõude jõustumise järel, millel on oluline mõju. Alati nähakse
järelhindamise kohustus ette siis, kui seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult
jäetud kiireloomulisuse tõttu koostamata.
Leiame, et järelhindamine peab olenema ikka sellest, kas tegemist on olulise mõjuga
eelnõuga või mitte (mitte lähtuma muudest kriteeriumidest). Viimane peab selguma
seaduseelnõu mõju osast ka sel juhul, kui väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud.
8. Punkti 13.3 kohaselt testitakse teksti arusaadavust kasutajate peal juba eelnõu
koostamise ajal. Palume selle punkti juures täpsustada, kes ja kuidas selliseid teste tegema
hakkab. Samuti tuleks selgitada, miks tavapärane kaasamisprotsess seda eesmärki ei täida.
9. Punktis 14.5 on märgitud, et teadmuspõhise õiguspoliitika kujundamiseks ja hea
õigusloome põhimõtete teadvustamiseks jätkatakse ja arendatakse edasi koostööd
teadusasutustega. Olemasoleva hariduse rahastusmudeli kõrval toetab riik võimaluste piires
4
eesmärki, et kõigis olulistes õiguse valdkondades oleks õigusteaduse arendamine Eestis
järjepidev, mitte projektipõhine.
Juhime tähelepanu, et lisaks õigusloomejuristidele on vaja arendada ja luua
koostöövõimalusi mõju analüüside koostamiseks ning sellekohase kompetentsi
suurendamiseks ministeeriumides ja teadusasutustes, näiteks käsitleda ülikoolide teatud
erialade õppekavades HÕNTE ja selle alusel koostatud mõjuanalüüsi hindamise metoodikat.
Mõjuanalüüside koostajateks ei ole alati õigusloomejuristid või valdkonna spetsialistid.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Riina Sikkut Kaia Iva
tervise- ja tööminister sotsiaalkaitseminister
Ebe Sarapuu 626 9337
[email protected]
Hede Sinisaar 626 9732
[email protected]