Pr Helmen Kütt Teie nr
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
[email protected] Meie 18.06.2018 nr 6-1/180305/1802790
Pr Riina Sikkut
Tervise- ja tööminister
[email protected]
Vajadus ajakohastada töötuskindlustuse kontseptsiooni
Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees ning tervise- ja tööminister
Eesti senine töötuskindlustuse kontseptsioon ning abi, mida riik pakub inimestele töö leidmisel ja tööl
püsimisel, on kahtlemata vastanud oma aja vajadustele. Õiguskantslerini viimasel paaril aastal jõudnud
elulised juhtumid aga kinnitavad, et töö olemuse ja tööturu muutumisest tulenevalt peaks otsima senisest
paindlikumaid lahendusi. Praktikast lähtudes esitan mõned ettepanekud ja mõttekäigud, mida palun
töötuskindlustuse süsteemi arendamisel kaaluda.
Ebaõiglasi ja mõnel juhul põhiseadusvastaseid olukordi võiks aidata lahendada see, kui
töötuskindlustushüvitist vaadeldakse eelkõige töise sissetuleku kaotuse kindlustusena. Vastavalt tuleks
korrigeerida töötuskindlustushüvitise maksmise tingimusi ja mõisteid, sh töötu mõistet. Töötuskindlustuse
süsteem võiks rohkem soodustada ümberõpet. Vanemahüvitise süsteemi eeskujul võiks mõelda
võimalusele jätkata töötuskindlustushüvitise maksmist ka siis, kui kindlustatu on leidnud töö, mis küll ei
anna senist sissetulekut, ent lubab säilitada tööharjumuse ja osaluse tööelus. Lühiajalise väikese tasuga töö
vastuvõtmine ei tähenda veel seda, et inimese töine sissetulek on taastunud. Kaaluda võiks, kas töise
sissetuleku kaotuse vastu kindlustamist vajavad ka need inimesed, kes töötavad näiteks jagamismajanduses.
Mõistagi tuleb vältida kuritarvitusi, ent leian, et see on võimalik ka senisest paindlikumas ja tööturu
muutumist arvestavas süsteemis.
1. Automatiseerimine ja teised muutused 21. sajandi töö olemuses mõjutavad oluliselt töösuhteid ja -turgu.
Inimesed peavad olema senisest rohkem valmis töökohti vahetama, rohkem ümber õppima ja muutustega
kohanema. 21. sajandi tööturgu iseloomustab paindlikkus. Tööturu peamiseks mõõdupuuks pole enam nn
täiskohaga hõivatute koguarv. Üha enam inimesi tegutseb mitmes valdkonnas korraga, neil on erinevad
sissetulekuallikad, nad kasutavad erinevaid töö tegemise vorme, samuti hägustuvad piirid ettevõtluse ja
traditsioonilise töö vahel. Kõiki neid muutusi tasuks töötuskindlustuse ja tööturuteenuste süsteemi
edasiarendamisel arvestada.
2. Põhiseaduse § 28 lõikest 2 ja Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusest tuleneb riigi kohustus pakkuda
tööotsingute ajaks asendussissetulekut neile, kes on kaotanud töise sissetuleku. Riigikohtu otsus (nr 3-4-1-
17-16) pani paika, et riikliku abi vajaduse määrab töise sissetuleku olemasolu, mitte aga formaalsed
kriteeriumid. Veel paneb põhiseaduse § 29 lõige 3 riigile kohustuse abistada inimesi töö leidmisel.
2
Teisisõnu peaks riik tagama, et inimesed saaksid anda töise panuse, rakendades oma teadmisi ja oskusi
parimal moel. Põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmise viisi üle peab otsustama Riigikogu.
3. Paraku jätab praegu kehtiv töötuskindlustuse süsteem rahalise abita enamiku töise sissetuleku kaotanud
inimestest. Riik maksab töötuskindlustushüvitist juba aastaid vaid kolmandikule nendest inimestest, kes on
end Eesti Töötukassas töötuna registreerinud.1 Ülejäänud töötutel ei ole õigust hüvitist saada, sest nad ei
vasta kõigile tingimustele, mis hüvitise saamiseks on seatud. Osale makstakse ka töötutoetust, mille
saamine sõltub aga töötu sissetulekust. Samuti ei suuda riik hüvitiste ja toetuste kehtestamisel sammu
pidada sissetulekute kasvuga, mistõttu suureneb vaesusrisk.2
4. Ka hulk eakamaid inimesi jääb tööturule naasmisel vajaliku abita, kui nad kaotavad töö ja riigilt
töötuskindlustushüvitist ei saa. Uue töökoha leidmine küpses vanuses võib olla keeruline. Ühe võimaliku
ja paraku ka laialdaselt kasutatava hädalahendusena nähakse sel juhul ennetähtaegset vanaduspensioni.3
Ennetähtaegse vanaduspensioni saajad ei või aga tasustatud tööd teha. Töötuskindlustuse ja tööturuteenuste
korraldus peaks hoidma töötuid seesuguste ebaotstarbekate sundvalikute eest ning selle asemel hoidma
inimesi võimalikult kaua aktiivsena. Selleks võib olla vaja üle vaadata, kas töötuskindlustushüvitise
saamise tingimused on ka praegustes oludes sobivad ja mõistlikud.
5. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus sätestab töötuna arvele võtmise piirangud, mis omakorda mõjutavad
inimese õigust saada töötuskindlustushüvitist, kuna töötuna registreerimise nõue on üks hüvitise saamise
eeldustest. Töötuna arvele võtmise tingimused ei toeta alati töise sissetuleku kaotanud inimest. Näiteks ei
luba seadus üldjuhul end töötuna arvele võtta inimesel, kes õpib statsionaarses või täiskoormusega õppes.
Ometi peaks riik elukestvat õpet igati soodustama. Tegelikkust peegeldab hiljutine uuring, mille järgi on
Eesti üliõpilaste hulgas suur hulk 30-aastaseid või vanemaid ning kaks kolmandikku üliõpilastest töötab
õpingute ajal.
6. Ka Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et osade õppivate inimeste õigus end töötuna arvele võtta on
seotud tingimusega, millel puudub seos töise sissetuleku puudumisega (Riigikohtu otsus 3-4-1-17-16, p 47).
Statsionaarses või täiskoormusega õppes õppija saab end töötuna arvele võtta juhul, kui ta on viimase 12
kuu jooksul vähemalt 180 päeva töötanud. Selline tingimus võib õppija jätta töötuskindlustushüvitiseta,
kuna viimase saamiseks peab töötuskindlustusstaaži olema vähemalt 12 kuud viimase 36 kuu jooksul.
7. Kehtiv kord ei luba end töötuna arvele võtta ka võlaõigusliku teenuse osutamise lepinguga
(töövõtuleping, käsundusleping jne) inimesel ning seda sõltumata asjaolust, kui palju, millal ja kas üldse
inimene selle lepingu alusel tasu saab. See piirang võib samuti jätta inimese ilma töötuskindlustushüvitisest,
kuigi ta on makseid tehes varem süsteemi panustanud.
8. Õiguskantslerile on teada isik, kes kaotas oma põhitöö, kuid kes töötas selle kõrvalt käsunduslepingu
alusel eksperdina ühe ministeeriumi juures tegutsevas komisjonis. See kõrvaltegevus takistas tal
töötuskindlustushüvitise saamist, hoolimata sellest, et komisjoni liikmena oli talle ette nähtud vaid
sümboolne tasu, mille suurus ja väljamaksed sõltusid komisjoni töö mahust.
9. Ka äriühingu juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on käsitletav käsundilaadsena. 4 Siiski muutis
parlament pärast Riigikohtu otsust seadust nii, et äriühingu juhatuse liikmed, kes parajasti äriühingu
juhtimise eest tasu ei saa, kuid kel oleks õigus töötuskindlustushüvitisele, saavad end töötuna arvele võtta.
Teistel juhtudel, nagu näiteks võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute puhul, lähtub seadus endiselt
1
Vt Eesti Töötukassa statistikat töötuskindlustushüvitise saajate kohta.
2
Vt Euroopa Komisjoni Eesti raportis toodud järeldusi (Euroopa poolaasta 2017), samuti parandatud ja täiendatud Euroopa
sotsiaalharta täitmist kontrolliva komitee 2013. a järeldust harta artikli 13 täitmise kohta.
3
Vt Sotsiaalkindlustusameti statistikat ennetähtaegsete vanaduspensioni saajate kohta ja Praxise uuringut
„Sotsiaalkaitsehüvitiste ja -toetuste mõju töömotivatsioonile“.
4
Vt Riigikohtu otsust asjas nr 2-16-11889, p 14.
3
eeldusest, et mistahes kehtiv leping tagab inimesele regulaarse ja piisava sissetuleku. Nii see alati ei ole,
mida tõestab mainitud juhtum.
10. Riigikohtu hinnangul pole töötuskindlustusskeemis määrav mitte töö või tööks loetava tegevuse
olemasolu, vaid asjaolu, kas selle tegevuse eest saadakse tasu. Üht rühma inimesi ei saa jätta abita üksnes
põhjusel, et nende tegevus võib neile mingil ajal tulu tuua. Samuti ei saa üksikute kuritarvitustega
põhjendada inimeste ilmajätmist neile põhiseadusega tagatud õigustest.5 Seega tuleks ajakohastada
töötuskindlustusskeemi ja maksta töötuskindlustushüvitist neile, kel puudub püsiv töine sissetulek, mitte
aga lähtuda sellest, kas inimene on mingi tegevusega hõivatud. Mõelda võiks ka sellele, kas töötuna arvele
võtmise nõue on sobivaim viis tagamaks, et hüvitise saaja otsib aktiivselt tööd, või on selle eesmärgi
saavutamiseks ka muid lahendusi.
11. Laiemat arutelu vajab töise sissetuleku olemasolu ja töötuskindlustuse võimalik ühitamine. Riigikogu
on praeguse töötuskindlustusskeemi loomisel mõnel juhul seda juba võimaldanud. Näiteks lubab seadus
end töötuna arvele võtta valla- või linnavolikogu liikmel ka siis, kui ta saab tasu volikogu töös osalemise
eest. Erandina ei saa seda teha volikogu palgalised esimehed ja aseesimehed. Nii makstakse Tallinnas
kehtiva määruse järgi volikogu liikmele tasu, mille suurus on pool eelmise aasta Eesti keskmisest palgast.
Seega lubab seadus maksta põhitöö kaotanud volikogu liikmele töötuskindlustushüvitist ka juhul, kui ta
saab volikogu töö eest arvestatavat tasu.
12. Lahendused, mis lubavad säilitada inimese tööharjumuse ja osaluse tööelus, on juba kasutusel. Näiteks
makstakse vanemahüvitist täies ulatuses ka siis, kui lapsevanem saab mõningast töist tulu. Töisele tulule
on küll kehtestatud piirang, millest alates hakatakse vanemahüvitist vähendama, ent ometi säilitatakse
nõnda motivatsioon töötada. See võiks olla ka töötuskindlustusskeemi uuendamise lähtekoht. Euroopa
Komisjoni andmetel maksab osa Euroopa Liidu riike töötushüvitist ka siis, kui inimene töötab.6
13. Samuti ei pruugi olla põhjendatud olukord, kus juhutöö võib jätta töötu ilma riigi abist püsiva töö
leidmisel. Inimesel, kes leiab endale üheks päevaks töö (nt GoWorkaBiti vahendusel), tuleks end töötuna
arvelt maha võtta ja järgmisel päeval uuesti Eesti Töötukassas arvele võtta. Uuenev tööturg eeldab
paindlikkust ka riigilt, mitte vaid abivajajalt. Seadused ei peaks suunama inimesi skeemitama. Lahendused,
mille puhul on kasulikum tööst loobuda kui tööd teha, ei ole kestlikud ega mõistlikud.7
14. Läbi tuleks mõelda seegi, kas praegustest võimalustest piisab, et end töise sissetuleku kaotuse vastu
kindlustada. Näiteks ei saa jagamismajanduse osalised end lihtsal viisil töise sissetuleku kaotamise vastu
kindlustada. Sama kehtib ettevõtluskonto kasutajate kohta. Nendel puudub võimalus nii töötuskindlustusse
panustada kui ka vajadusel sealt abi saada.8
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Angelika Sarapuu 693 8427
[email protected]
5
Vt ka Riigikohtu otsust asjas 3-4-1-17-16 (eelkõige p-d 41 ja 59).
6
Sotsiaalkaitse kohta infot koondava MISSOC infosüsteemi andmed osalise või ajutise töötuse kohta.
7
Vt ka Riigikohtu otsuseid asjades nr 3-4-1-7-13 (p 49) ja nr 3-3-1-51-13 (p 87).
8
Vt ka õiguskantsleri 2017. aasta aastaülevaate kokkuvõtet 21. sajandi töö teema kohta.