Justiitsministeerium
Teie 11.05.2018 nr 2-5/18-01003/
Meie 18.06.2018 nr 1.4-1.1/1624-2
Sotsiaalministeeriumi arvamus vilepuhujate
kaitse direktiivi eelnõu kohta
Edastame Sotsiaalministeeriumi arvamuse vilepuhujate kaitse direktiivi eelnõu (Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (COM
2018 (218)) kohta.
Sotsiaalministeerium on üldiselt kahtleval seisukohal EL regulatsiooni vajalikkuses antud
valdkonnas. Leiame, et see toob kaasa märgatava halduskoormuse kasvu nii era- kui avaliku
sektori organisatsioonidele, omamata seejuures selget lisaväärtust võrreldes olemasolevate
riigisiseste ja EL tasandi regulatsioonidega.
Ravimite, meditsiiniseadmete, inimvere ja verekomponentide, inimkudede ja rakkude ning
inimelundite vastavus kvaliteedi- ja ohutusnõuetele on küll rahvatervise kaitse aspektist väga
olulise avaliku mõjuga, samas on see valdkond juba praegu väga täpselt reguleeritud ja tugeva
järelevalve all. Leiame, et olemasolevad meetmed kvaliteedi- ja ohutuse tagamiseks ning
toimiv süsteemne riiklik järelevalve on piisavad ja vilepuhujatelt saadava teabe lisaväärtus
selles valdkonnas on meie hinnangul tagasihoidlik. Rahvatervise valdkonnas on nõuete
täitmise tagamisel olulise tähtsusega just ennetavad meetmed, läbipaistvus ja tõhus
järelevalve. Küsimusi tekitab ka vilepuhujate kaitse piiritlemine ainult teatud direktiivis
nimetatud valdkondadega, millest võiks järeldada, et muudes valdkondades on
survemeetmete rakendamine aktsepteeritav.
Samuti ei pea me vajalikuks artiklis 1 nimetatud teemade ringi laiendamist (nt töötervishoiu- ja
ohutuse ning töösuhte regulatsioonide lisamist kohaldamisalasse). Direktiivi eesmärk on
julgustada inimesi andma teada rikkumistest, mis puudutavad laiemat avalikkust, kuid töösuhe
on eraõiguslik suhe ja sellel puudub laiem avalik mõju sarnaselt tooteohutuse või muude
direktiivis nimetatud valdkondadega.
Direktiivi artikli 2 kohaselt laieneb kaitse teiste seas ka töölepingulises suhtes olevatele
isikutele ning artikkel 14 loetleb survemeetmeid, mida vilepuhuja suhtes rakendada ei tohi.
Töölepingu seadusest (TLS) tulenevalt on juba praegu keelatud direktiivis toodud
survemeetmete rakendamine. TLS § 3 sätestab võrdse kohtlemise põhimõtte ning § 12
kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel, TLS 5. peatükk sätestab töölepingu
lõppemise alused, ülesütlemise viisid ja korra ning § 104 kohaselt on seadusest tuleneva
aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Isikuga töösuhte
lõpetamine on võimalik vaid objektiivsetel põhjustel. Objektiivseks töölepingu ülesütlemise
põhjuseks ei saa pidada seda, kui isik teatab tööandja poolsest seaduse rikkumisest. Samuti
ei saa seda käsitleda töötasu vähendamise objektiivse alusena ega töötaja töökeskkonnas
teiste töötajatega võrreldes kehvematesse tingimustesse asetamise põhjusena. Täpsustamist
vajab kas direktiivi ülevõtmisel eeldatakse, et riigisisest seadusandlust tuleb täiendada
expressis verbis viitega vilepuhujate kaitsele. Oleme seisukohal, et töölepingu seadusega
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
hõlmatud isikute puhul on kaitse tagatud ka praegu riigisisese üldise regulatsiooniga. Peame
vajalikuks direktiivi eelnõuga kaasnevate mõjude osas ka sotsiaalpartneritega (tööandjate ja
töötajate esindusorganisatsioonid) konsulteerimist.
Ka rikkumise avalikustamisel meedia vahendusel on meie hinnangul vilepuhujate kaitse
tagatud meediateenuste seadusest tulenevate allikakaitse reeglitega. Lisaks on ka
kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tunnistaja kaitse.
Direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiiviga hõlmatud rahvatervise valdkond ning direktiivi lisa 1
loetleb EL õigusaktid, mille rikkumistest teavitamise suhtes seda kohaldatakse. Leiame, et
rahvatervise valdkonnas võiks kasu olla eelkõige asutusevälisest teavitamisest, kuna
asutusesisese teavitamise korral ei ole tagatud vajalike järelmeetmete rakendamine. Lisaks
kaasneks eraldi teavitamiskanalite sisseseadmise ja muude menetluslike nõuetega oluline
halduskoormus tervisevaldkonnas tegutsevatele asutustele ja ettevõtetele (näiteks haiglad,
ravimite hulgimüüjad, apteegid). Leiame, et keskenduma peaks üksnes asutusevälisele
teavitamisele kohaldatavatele konfidentsiaalsusnõuetele ning saaksime nõustuda
miinimumstandardi kehtestamisega, mis sätestaks pädevatele asutustele kohustuse tagada
vajadusel teavitaja konfidentsiaalsus. Täiendavat analüüsi vajaks seejuures küsimus, millised
on praegu reaalsed takistused pädevate asutuste informeerimisel ja teavitaja andmete
konfidentsiaalsuse tagamisel.
Kemikaaliohutus (lisa 1, alajaotis E (vii) (viii))
Leiame, et kemikaaliohutuse valdkonda reguleerivate õigusaktide rikkumise korral võib olla
vilepuhujatelt saadaval teabel lisaväärtus, kuna selles valdkonnas toimepandavad rikkumised
võivad põhjustada tõsiseid riske, mis ulatuvad riigipiiridest kaugemale. Samuti on see tihedalt
seotud tooteohutuse, tarbijakaitse ja keskkonnakaitse valdkonnaga.
Inimelundite ja inimpäritoluga ainete kvaliteedi- ja ohutusnõuded (lisa 1, alajaotis H punkt
1)
Inimvere ja verekomponentide, inimkudede ja rakkude ning inimelundite kvaliteedi- ja
ohutusnõudeid reguleerivate direktiivide kohaselt juba praegu sisse viidud ohtlike
kõrvalekallete dokumenteerimise, teavitamise, uurimise ja korrigeerivate meetmete
rakendamise nõuded, mis on osa kvaliteedi tagamisest ja kvaliteedisüsteemist. Seega ei ole
uue asutusesisese rikkumistest teavitamise süsteemi loomine vajalik. Eestis reguleerivad
valdkonda rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadus ning
vereseadus. Riiklikku järelevalvet nõuete täitmise üle teevad Ravimiamet ja Terviseamet.
Kvaliteedi- ja ohutusnõuded ravimitele ja meditsiiniseadmetele (lisa 1, alajaotis H punkt
2)
Oleme seisukohal, et ravimite kvaliteedi- ja ohutusnõudeid reguleerivate EL õigusaktide
hõlmamine ei ole põhjendatud ja sellest oodatav kasu on väike, kuna Eestis ei ole ka praegu
takistusi rikkumisest teavitamiseks ja seda on võimalik teha ka anonüümselt. Regulatsiooni
kehtestamine ei tooks tõenäoliselt kaasa rikkumistest teavitamise kasvu, küll aga tekitab
administratiivset koormust ettevõtetele ja pädevatele asutustele.
Ravimiseaduse kohaselt teostavad riiklikku järelevalvet vastavalt oma pädevusele
Ravimiamet, Terviseamet, Veterinaar- ja Toiduamet, Konkurentsiamet ning Maksu- ja
Tolliamet. Rikkumise kohta võib saada teavet mis tahes viisil ning pädeval asutusel on
kohustus oma järelevalvealas rikkumisele reageerida ja nõuete täitmist kontrollida. Järelevalve
seisukohalt on olulised rikkumist tõendavad faktilised asjaolud, mitte teabe saamise viis, ja
teabe esitaja isik. Ravimiameti veebileheküljel on ka praegu võimalus esitada rikkumise kohta
teatis ja seda saab teha ka anonüümselt. Praktikas, kui kaebuse esitanud isik on soovinud
anonüümsust, siis on see talle ka praegu tagatud. Võimalus võtta kaebuse esitajalt rikkumise
asjaolude kohta ütlusi, tagades samas isiku anonüümsuse, võib küll kiirendada menetlust, kuid
rikkumise fakt tuleb tõendada nagunii teiste tõenditega.
Ravimiametile tekib täiendav halduskoormus, kui kehtestatakse teatavad uued täiendavad
standardid senise tegevuse jätkamiseks (näiteks lisanõuded konfidentsiaalsuse tagamiseks,
täiendavateks menetlusteks, jne). See toob kaasa nii infotehnoloogilisi arendusi ning mis tahes
3
muudatuste korral tuleb kehtestada vastavad sisemised menetlusreeglid. Lisaks tuleb hinnata,
kuidas direktiivist tulenevad poolte õigused ja kohustused hakkavad sobituma haldus- ja
väärteomenetluse süsteemi, mida rikkumise korral rakendatakse. Ettevõtetele on kaasnev
mõju kindlasti suurem, kuna eeldatavasti senised protseduurireeglid puuduvad.
Juhime tähelepanu, et direktiivi lisa 1 alajaotise H punkti 2 pealkiri viitab küll
meditsiiniseadmetele kehtestatud kvaliteedi- ja ohutusnõuetele, kuid meditsiiniseadmete
valdkonda reguleerivaid EL määruseid 2017/745/EÜ ja 2017/746/EÜ eraldi välja toodud ei ole.
Eestis reguleerib valdkonda meditsiiniseadme seadus, mille nõuete täitmise üle teostab
riiklikku järelevalvet Terviseamet. Meditsiiniseadmete tururegulatsioonis on oluline
tootjavastutuse põhimõte, mis eeldab tootjapoolse kvaliteedisüsteemi olemasolu. EL
määrustest tulenevad ka nõuded asutusesiseselt kõrvalekalletest teavitamiseks ja nendega
tegelemiseks. Erinevalt ravimitest ei ole meditsiiniseadmetele rakendatud müügilubade
süsteemi ja rikkumiste avastamiseks on oluline roll turujärelevalvel. Arvestades EL kroonilist
ressursipuudust järelevalve teostamiseks meditsiiniseadmete valdkonnas, siis siseinfo
saamise soodustamine tootjate, volitatud esindajate, levitajate, teavitatud asutuste kui
tervishoiuasutuste kaudu võib olla selles valdkonnas teretulnud. Samas toob see
Terviseametile kaasa kulutusi arendamaks välja infotehnoloogiline valmisolek direktiivi
nõuetele vastavate teavituskanalite loomiseks (sh ametisiseste menetluste muutmine,
salvestatavate telefonide hankimine ja muud infotehnoloogilised arendused).
Piiriülesed terviseohud (lisa 1, alajaotis H punkt 3)
Sotsiaalministeerium on seisukohal, et viidatud otsuse lisamine ei ole asjakohane. Otsus
1082/2013/EL sätestab liikmesriikide poliitika koordineerimise eeskirjad tõsiste piiriüleste
terviseohtude epidemioloogilise seire, monitooringu, varajase hoiatamise ja tõkestamise,
sealhulgas nende tegevustega seotud valmisoleku ja reageerimise kavandamise kohta. Seega
käsitleb see ülesandeid, mida riik täidab hädaolukorra seadusest ning nakkushaiguste
ennetamise ja tõrje seadusest tulenevalt.
Riiklikku järelevalvet selles valdkonnas teostab Terviseamet.
Piiriülesed tervishoiuteenused (lisa 1, alajaotis H punkt 4)
Sotsiaalministeerium ei pea põhjendatuks direktiivi 2011/24/EL väljatoomist. Direktiivi artikkel
4 lg 2 p c kohustab liikmesriiki kehtestama läbipaistva kaebuste menetlemise süsteemi ning
täiendavate teavituskanalite sisseseadmine ei ole vajalik. Direktiiviga 2011/24/EL
kehtestatakse eeskirjad ohututele ja kvaliteetsetele piiriülestele tervishoiuteenustele
juurdepääsu hõlbustamiseks ning edendatakse liikmesriikide tervishoiualast koostööd.
Leiame, et direktiivi rikkumisega ei kaasne tagajärgi, millel oleks rahvatervisele ohtu kujutav
laiem mõju avalikkusele.
Tubakadirektiiv (lisa 1, alajaotis H punkt 5)
Ka tubakadirektiivi nõuete täitmise järelevalves ei ole meie hinnangul vilepuhujatel määravat
rolli, kuivõrd toimib riiklik järelevalve. Tubakaseadusest tulenevalt teostavad järelevalvet
Maksu- ja Tolliamet, Tarbijakaitseamet, Terviseamet, Tehnilise Järelevalve Amet, valla- ja
linnavalitsused ning politseiametnikud.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marika Priske
kantsler
Elen Ohov +372 626 9241
[email protected]