ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST
Lp Katre Pall Teie: 28.05.2018 nr 5.2-1/1814-1
Sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja
Sotsiaalministeerium Meie: 27.06.2018 nr 2.1.-5/18/1493
[email protected]
Vastus nõudekirjale
Andmekaitse Inspektsiooni sai Teie nõudekirja teemal isikuandmete edastamine välisriiki ning
konkreetsemalt soovite kooskõlastada inspektsiooniga sotsiaalkindlustuslepingute andmekaitse
alased standardsätted.
Esitatud lepingutingimuste osas märgin esmalt, et kuna (välis)lepinguid tuleb hinnata terve
selle (välis)lepingu kontekstis (ennekõike, mida leping reguleerib, mis asutused teavet
vahetavad jne), siis ainult kitsalt andmekaitsealaste sätete peatüki hindamine ning nende osas
tagasiside andmine ei anna täit ülevaadet kavandatavast andmetöötlusest ega nende sätete
sobivusest. See tähendab omakorda, et igat sellist (välis)lepingut tuleb eraldiseisvana vaadelda
ja käsitleda.
Kui tegemist on kolmandasse riiki isikuandmete edastamisega, siis tuleb selles osas lähtuda
isikuandmete kaitse üldmääruse (üldmäärus) V peatükist. Kui avaliku sektori asutus soovib
isikuandmeid edastada kolmandasse riiki, siis tuleb kontrollida järgnevat:
- kas on olemas Euroopa Komisjoni otsus edastamise kaitse piisavuse kohta (üldmääruse art
45);
- kui seda ei ole, siis kas kohaldub üldmääruse artiklis 46 toodud olukorrad;
- kui eeltoodu ei kohaldu, siis kas kohalduvad üldmääruse artiklis 49 toodud erandid.
Eeltoodud artiklites olevad nõuded on vajalik täita, et oleks üldse võimalik isikuandmeid
edastada kolmandasse riiki. Kui üks neist tingimustest on täidetud, siis tuleb selgeks teha, mis
on isikuandmete edastamiseks õiguslik alus – seda aspekti reguleerib üldmääruse artikkel 6
ning eriliiki isikuandmete korral üldmääruse artikkel 9.
Üldmääruse art 46 lg 2 punkt a sätestab, et asjakohased kaitsemeetmed võib ilma AKI-lt mingit
eriluba taotlemata ette näha õiguslikult siduva ja täitmisele pööratava dokumendiga avaliku
sektori asutuste või organite vahel. Üldmääruse inglise keelse versiooni kohaselt on õiguslikult
siduv ja täitmisele pööratav dokument käsitletav kui „legally binding and enforceable
instrument“. Samas üldmäärus ega selle põhjenduspunktid ei täpsusta, mida on mõeldud selle
„dokumendi“ või „instrument“ all. Ka Euroopa Komisjoni ettepanek1 üldmääruse
vastuvõtmiseks algselt ei sisaldanud kehtiva üldmääruse art 46 lg 2 punktis a märgitud
olukorda, sh ei anna informatsiooni, mida saaks pidada selleks „dokumendiks“ või
„instrument’ks“.
Samas toon paralleelina nn õiguskaitsedirektiivis (direktiiv nr 2016/680) toodud sõnastuse:
õiguskaitsedirektiivi art 37 lg 1 punkt a märgib, et kui puudub Euroopa Komisjoni otsus piisava
1
COM/2012/011 final - 2012/0011 (COD) - https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=CELEX:52012PC0011; selles ettepanekus oli üldmääruse art 46 sõnastatud selle
ettepaneku artiklis 42.
Väike-Ameerika 19 / 10129 Tallinn / 627 4135 /
[email protected] / www.aki.ee
Registrikood 70004235
andmekaitsetasemega riigi kohta, siis näevad liikmesriigid ette, et isikuandmeid võib edastada
kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile juhul, kui isikuandmete kaitseks
võetavad asjakohased kaitsemeetmed on sätestatud õiguslikult siduvas aktis. (direktiivi inglise
keelses versioonis on samuti märgitud see kui „legally binding instrument“). Kui tuua eraldi
välja Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekut nn õiguskaitsedirektiivi vastuvõtmiseks,2 siis
selles on märgitud, et vajalikud kaitsemeetmed võivad olla õiguslikult siduvas aktis, milleks
võib olla ka rahvusvaheline kokkulepe („These safeguards may be adduced by a legally
binding instrument such as an international agreement.”). Sellest ettepanekust otseselt ei
selgu, kas selle rahvusvahelise kokkuleppe all on mõeldud ka kolmanda riigiga sõlmitavaid
välislepinguid.
Kui üldmääruse art 46 lg 2 punkti a ning õiguskaitsedirektiivi art 37 lg 1 punkti a grammatiliselt
tõlgendada (arvestades nende inglise keelset sõnastust), siis mõlemat punkti tuleks sarnaselt
tõlgendada. See omakorda tähendaks, et samades punktides olevad sätted („legally binding
instrument“) tuleks tõlgendada kui õiguslikult siduvad aktid ehk õigusaktid ja välislepingud.
Samas juhin tähelepanu, et üldmääruse art 46 lg 3 punkti b kohaselt võib AKI loal asjakohased
kaitsemeetmed sätestada ka eelkõige sätetega, mis tuleb lisada avaliku sektori asutuste või
organite vahelistesse halduskokkulepetesse ning mis hõlmavad andmesubjektide kohtulikult
kaitstavaid ja tõhusaid õigusi. Üldmääruse inglise keelse versiooni kohaselt on
halduskokkulepe käsitletav kui „administrative arrangement“. Üldmääruse põhjenduspunkt
108 on toonud ainult ühe näite sellisest halduskokkuleppest - vastastikuse mõistmise
memorandum („memorandum of understanding“). Sama põhjenduspunkti kohaselt on vajalik
ka AKI luba, kui halduskokkulepped ei ole õiguslikult siduvad – samas ei selgita
põhjenduspunkt, mida on mõeldud õiguslikult mittesiduvate halduskokkulepete all.
Seega on võimalus, et AKI luba on vaja olukorras, kus sõlmitakse avaliku sektori asutuste
vahel halduskokkulepped isikuandmete vahetamiseks. Sellised lepingutingimused tuleb
kooskõlastada ka Andmekaitsenõukogus – vt üldmääruse art 46 lg 4 ning art 64 lg 1 punkti d.
Märgin täiendavalt, et kui tegemist on välisriigiga sõlmitav välisleping (sisuliselt on tegemist
Riigikogus vastu võetava õigusliku meetme ettepanek või sellisel õiguslikul meetmel põhinev
reguleeriv meede), mis seondub ka isikuandmete töötlemisega, siis üldmääruse art 36 lõike 4
kohaselt tuleb selles osas ka AKI-ga „konsulteerida“.
Kaitsemeetmete osas selgitab üldmääruse põhjenduspunkt 108 järgnevat: „Kaitse piisavuse
otsuse puudumise korral peaks vastutav töötleja või volitatud töötleja võtma meetmed, et
korvata kolmanda riigi andmekaitse puudulik tase asjakohaste andmesubjekti kaitsmise
meetmetega. Sellised asjakohased kaitsemeetmed võivad hõlmata järgneva kasutamist:
siduvad kontsernisisesed eeskirjad, komisjoni vastu võetud standardsed andmekaitseklauslid,
järelevalveasutuse vastu võetud standardsed andmekaitseklauslid või järelevalveasutuse heaks
kiidetud lepingu tüüptingimused. Need kaitsemeetmed peaksid tagama liidu siseseks
töötlemiseks asjakohaste andmekaitsenõuete täitmise ja andmesubjektide õiguste kaitse,
sealhulgas andmesubjektide kohtulikult kaitstavate õiguste ja tõhusate õiguskaitsevahendite
kättesaadavuse, kaasa arvatud õiguse saada tõhusat haldus- või õiguskaitset ja nõuda hüvitist
liidus või kolmandas riigis. Kaitsemeetmed peaksid olema eelkõige seotud vastavusega
üldistele isikuandmete töötlemise põhimõtetele ning lõimitud andmekaitse ja vaikimisi
andmekaitse põhimõtetele. Andmeid võivad edastada ka avaliku sektori asutused või organid
koos kolmandate riikide avaliku sektori asutuste või organitega või rahvusvaheliste
organisatsioonidega, kellel on vastavad kohustused või funktsioonid, sealhulgas vastavalt
2
COM/2012/010 final – 2012/0010 (COD) - https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?qid=1529585188793&uri=CELEX:52012PC0010; selles ettepanekus oli nn õiguskaitsedirektiivi
art 37 sõnastatud selle ettepaneku artiklis 35.
2 (5)
sellistesse halduskokkulepetesse lisatavatele sätetele nagu vastastikuse mõistmise
memorandum, nähes ette tõhusad ja kohtulikult kaitstavad õigused andmesubjektidele. Pädeva
järelevalveasutuse luba tuleks saada siis, kui kaitsemeetmed on sätestatud õiguslikult
mittesiduvates halduskokkulepetes.“
Hetkel ei ole Andmekaitsenõukogu eraldi koostanud dokumenti/juhendit, milles oleksid ära
määratletud need nõuded, mida eeltoodud „kohased kaitsemeetmed“ peaksid ära katma. Samas
on Andmekaitsenõukogu eelkäija direktiivi 95/46 artikkel 29 alusel asutatud Euroopa
andmekaitseasutustest koosnev töörühm andnud välja ühe arvamuse, mis selgitab, milliseid
sätted ja kaitsemeetmed peaksid sellekohased „kokkulepped“ sisaldama. Sama juhend saadeti
03.10.2017 kirjaga nr 1.2.-4/17/1786 Sotsiaalministeeriumi nõunikule Elin Heinveele ning
sellest lähtutakse ka käesoleva vastuse andmisel, sh viidatakse sellele ka läbivalt kui „töörühma
arvamus“. Seega on Sotsiaalministeeriumil ka varasemalt teada, mis laadi tingimusi on vaja
reguleerida kolmandate riikidega sõlmitavates kokkulepetes. Iseasi on muidugi, et kolmanda
riigiga sõlmitav välisleping ei ole alati sobivaim koht, kus tuleks reguleerida kõiki aspekte –
selleks võib olla sobivam eraldi vastavate asutuste vahel sõlmitav rakenduskokkulepe.
Rõhutan, et nende tingimuste määratlemine on vajalik selleks, et kaitsta Eestist edastatavate
isikuandmete kaitstus võimalike väärtöötluste eest. Seetõttu on ka vajalik sellekohased
tingimused määratleda sel moel, et see andmesubjektide huvid oleksid võimalikult suuremal
määral kaitstud.
Punkti 1 sisu on, et andmete edastamisel Eestist kolmandasse riiki kehtib Eesti ja EL-i õigus
ning kui andmed on saabunud kolmandasse riiki, siis seal toimuv edasine töötlemine toimub
kolmanda riigi õiguse alusel. Üks aspekt, mis see punkt ka reguleerib, on andmete säilitamine.
Selle tulemusena ei ole eraldi punktina välja toodud põhimõte andmete säilitamise tähtaja osas
ehk et „pädev asutus ei säilita lepingu rakendamiseks vajalikke andmeid kauem, kui see on
vajalik lepingu eesmärgi täitmiseks.“ Leian, et selle sätte eraldi välja toomata jätmine ei ole
kohane ning tuleks lepingus eraldi punktina sisustada. Sellele viitab ka eelnevalt viidatud
arvamuse lk 12 toodud andmete säilitamise põhimõtte selgitused.
Punkt 2 reguleerib ennekõike eesmärgipärasuse põhimõtet ning osaliselt ka minimaalsuse
põhimõtet selle konkreetse lepingu kontekstis. Selle punkti sisustamine sõltub paljustki
sõlmitava kokkuleppe/lepingu sisust ja eesmärgist. Oleks soovitatav, et see punkt sisaldaks
töörühma arvamuse lk 11 toodud lauset/põhimõtet: „Keelatud on kasutada edastatud andmeid
sellisel eesmärgil, mis ei vasta käesolevas lepingus nimetatud eesmärkidega.“ See tugevdaks
nende põhimõtete kinnistamist.
Punktid 3 ja 4 reguleerivad andmete kvaliteedi ning minimaalsuse põhimõtteid, samuti
ebaõigete andmete parandamise aspekti enne isikuandmete edastamist teisele lepingu
osapoolele. Samas ei ole eraldi reguleeritud mis aja jooksul tuleks vastavad parandused ära
teha, sh muu sellega seotud protseduurireeglid.
Punkt 6 reguleerib andmesubjekti õigust küsida selgitusi enda isikuandmete töötlemise kohta.
See on paljustki seotud andmetöötluse läbipaistvusega, mis on keskne komponent
isikuandmete kaitse üldmääruses (üldmäärus) – seda reguleerivad üldmääruse artiklid 12-14.
Selle nõude vajalikkuse osas on tähelepanu juhitud ka töörühma arvamuses (vt lk 13).
Läbipaistvuse teemal on ka koostatud eraldi juhend, mis on leitav ka inspektsiooni võrgulehelt.
Samas ei selgu pakutud punktist, mis teavet andmesubjektile andmetöötluse läbipaistvuse osas
esitatakse.
Eelnev aspekt on ka paljuski seotud üldmääruse artikliga 15 - andmesubjekti juurdepääs enda
isikuandmetele. Samas lepingu punkt 6 otseselt seda aspekti ei reguleeri, mistõttu tuleks ka see
eraldi välja tuua. Selles osas vt ka töörühma arvamuse lk 13.
3 (5)
Punkt 7 reguleerib andmesubjekti õigust nõuda isikuandmete parandamist ning andmete
töötlemise piiramist. Sellega justkui oleks kaetud ülrmääruse artiklid 16 ning 18. Samas ei
hõlma selles punktis toodud õigused üldmääruse artiklist 17 tulenevat õigust nõuda andmete
kustutamist („õigus olla unustatud“) ning üldmääruse artiklist 21 tulenevat õigust esitada
vastuväiteid isikuandmete töötlemise kohta (siin toimub isikuandmete töötlemine üldmääruse
art 6 lg 1 punkti e alusel).
Punkt 8 reguleerib andmesubjekti õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kas kohtusse või
andmekaitselisse järelevalveasutusse. Sellega seonduvalt soovitan tutvuda ka töörühma
arvamuse vastava märkusega (lk 13-14), mis hõlmab ka kahjude hüvitamise aspekti. Soovitan
hinnata, kas kahjude (rahalise) hüvitamise aspekti ka reguleerida nende tingimustega.
Punkt 9 reguleerib sisuliselt töötlemistoimingute logimist/dokumenteerimist, kuid see ei
reguleeri seda aspekti, kas, kes ning mis tingimustel kontrollib pädevas asutuses nende
„logide“/dokumenteerimiste abil toimunud andmetöötluste vastavust sõlmitud lepingule. Selle
märkuse osas märgin, et siin ei ole mõeldud andmekaitseasutuse tehtavat järelevalvet, vaid
pädevas asutuses endas toimuvad (sise)kontrolli. Samas seda aspekti võib reguleerida ka
asutuste vahel sõlmitavas rakenduskokkuleppes. Selles osas soovitan tutvuda ka töörühma
arvamuse lk-ga 16.
Punkt 10 reguleerib, et ainult edastatavate andmete koosseis reguleeritakse pädevate asutuste
vahel sõlmitavas rakenduskokkuleppes. Samas tekkis küsitavus, kas ei oleks võimalik
detailsem edastatavate/vahetatavate andmete koosseis või andmete koosseis üldistatud tasemel
välislepingu lisas ära reguleerida? Sel juhul oleks sellekohane andmetöötlus ka läbipaistvam
avalikkuse ees. Seda seetõttu, et kui rakenduskokkuleppe sisu on mingis osas kinnine (nt
turvameetmete tõttu), siis on vähemalt avalikkusel võimalik välislepingu lisas toodud
andmekoosseisude osas saada selgust, mis teavet Eestist kolmandasse riiki edastatakse.
Samuti on Inspektsioon varasemalt Sotsiaalministeeriumile mitmel korral soovitanud
reguleerida lisaks edastatavate andmete koosseisule ka muud vajalikud aspektid selles
rakenduskokkuleppes. Näiteks tasuks ära reguleerida: isikule esitava informatsiooni sisu tema
isikuandmete töötlemise osas (ehk läbipaistvuse aspekt); andmete säilitamistähtaegade seotud
teave; andmetöötluse osas arvestuse pidamise detailsemad aspektid; andmekaitseametniku või
ühtse kontaktpunkti kokkuleppimine, kellel on õigus kontrollida, kas andmetöötlus vastab
lepingule ning ei rikuta isikute õigusi; andmete parandamisega seotud protseduurid ja reeglid;
jne.
Eeltoodud lepingutingimusi vaadeldes inspektsioon märkas, et reguleerimata on ka järgnevad
aspektid:
- kui saadud andmeid kasutatakse automaatsete otsuste tegemiseks, siis on vajalik, et selles
kokkuleppes on ka asjakohased meetmed andmesubjekti õiguste ja vabaduste ning
õigustatud huvide kaitsmiseks (vt üldmääruse art 22 lg 2 punkti b). Samale aspektile on
tähelepanu juhtinud ka töörühm oma arvamuses, lk-l 14.
- puudub eraldi tingimus, et andmeid saanud riik ei tohi neid saadud andmeid ise edastada
nö kolmandale osapoolele (olgu selleks mõni teine riik või teine siseriiklik asutus). Sellele
aspektile on tähelepanu juhitud töörühma arvamuses, lk 14-15. Seda aspekti saaks ka
reguleerida punkti 2 juures, tehes vastava täienduse selles punktis.
- kui edastatakse eriliigilisi isikuandmeid üldmääruse artikli 9 mõistes, siis puudub selgus,
milliseid täiendavaid kaitsemeetmeid kohaldatakse edastatud eriliigilistele isikuandmetele.
Lõpus märgin ka, et inspektsioon on oma võrgulehele lisanud mõningad andmekaitseasutuste
töörühma vastu võetud juhendid andmete edastamise kohta kolmandatesse riikidesse. Need
reguleerivad küll isikuandmete edastamist erasektoris, kuid ka nendest on võimalik võtta
4 (5)
eeskuju, kui soovitakse reguleerida avalikus sektoris näiteks eelnevalt märgitud pädevate
asutuste vahel sõlmitavad rakenduskokkulepped.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Maarja Kirss
koostöödirektor
peadirektori volitusel
Koostas: Raavo Palu
[email protected]
5 (5)