dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Vastus

Sotsiaalministeerium · 28. juuni 2018
Viit
4.2-1/1814-2
Registreeritud
28. juuni 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Andmekaitse Inspektsioon
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
4.2 Sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja –hoolekande korraldamine
Sari
4.2-1 Sotsiaalkindlustuse kavandamise ja korraldamisega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
4.2-1/2018
Vastutaja
Elin Heinvee (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Sotsiaalala asekantsleri vastutusvaldkond, Sotsiaalkindlustuse osakond)

Failid

  • 📎2.1.-5181493 27.06.2018 Väljaminev kiri.bdoc640 KB

Sisu (failidest)

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST Lp Katre Pall Teie: 28.05.2018 nr 5.2-1/1814-1 Sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Sotsiaalministeerium Meie: 27.06.2018 nr 2.1.-5/18/1493 [email protected] Vastus nõudekirjale Andmekaitse Inspektsiooni sai Teie nõudekirja teemal isikuandmete edastamine välisriiki ning konkreetsemalt soovite kooskõlastada inspektsiooniga sotsiaalkindlustuslepingute andmekaitse alased standardsätted. Esitatud lepingutingimuste osas märgin esmalt, et kuna (välis)lepinguid tuleb hinnata terve selle (välis)lepingu kontekstis (ennekõike, mida leping reguleerib, mis asutused teavet vahetavad jne), siis ainult kitsalt andmekaitsealaste sätete peatüki hindamine ning nende osas tagasiside andmine ei anna täit ülevaadet kavandatavast andmetöötlusest ega nende sätete sobivusest. See tähendab omakorda, et igat sellist (välis)lepingut tuleb eraldiseisvana vaadelda ja käsitleda. Kui tegemist on kolmandasse riiki isikuandmete edastamisega, siis tuleb selles osas lähtuda isikuandmete kaitse üldmääruse (üldmäärus) V peatükist. Kui avaliku sektori asutus soovib isikuandmeid edastada kolmandasse riiki, siis tuleb kontrollida järgnevat: - kas on olemas Euroopa Komisjoni otsus edastamise kaitse piisavuse kohta (üldmääruse art 45); - kui seda ei ole, siis kas kohaldub üldmääruse artiklis 46 toodud olukorrad; - kui eeltoodu ei kohaldu, siis kas kohalduvad üldmääruse artiklis 49 toodud erandid. Eeltoodud artiklites olevad nõuded on vajalik täita, et oleks üldse võimalik isikuandmeid edastada kolmandasse riiki. Kui üks neist tingimustest on täidetud, siis tuleb selgeks teha, mis on isikuandmete edastamiseks õiguslik alus – seda aspekti reguleerib üldmääruse artikkel 6 ning eriliiki isikuandmete korral üldmääruse artikkel 9. Üldmääruse art 46 lg 2 punkt a sätestab, et asjakohased kaitsemeetmed võib ilma AKI-lt mingit eriluba taotlemata ette näha õiguslikult siduva ja täitmisele pööratava dokumendiga avaliku sektori asutuste või organite vahel. Üldmääruse inglise keelse versiooni kohaselt on õiguslikult siduv ja täitmisele pööratav dokument käsitletav kui „legally binding and enforceable instrument“. Samas üldmäärus ega selle põhjenduspunktid ei täpsusta, mida on mõeldud selle „dokumendi“ või „instrument“ all. Ka Euroopa Komisjoni ettepanek1 üldmääruse vastuvõtmiseks algselt ei sisaldanud kehtiva üldmääruse art 46 lg 2 punktis a märgitud olukorda, sh ei anna informatsiooni, mida saaks pidada selleks „dokumendiks“ või „instrument’ks“. Samas toon paralleelina nn õiguskaitsedirektiivis (direktiiv nr 2016/680) toodud sõnastuse: õiguskaitsedirektiivi art 37 lg 1 punkt a märgib, et kui puudub Euroopa Komisjoni otsus piisava 1 COM/2012/011 final - 2012/0011 (COD) - https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?uri=CELEX:52012PC0011; selles ettepanekus oli üldmääruse art 46 sõnastatud selle ettepaneku artiklis 42. Väike-Ameerika 19 / 10129 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee Registrikood 70004235 andmekaitsetasemega riigi kohta, siis näevad liikmesriigid ette, et isikuandmeid võib edastada kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile juhul, kui isikuandmete kaitseks võetavad asjakohased kaitsemeetmed on sätestatud õiguslikult siduvas aktis. (direktiivi inglise keelses versioonis on samuti märgitud see kui „legally binding instrument“). Kui tuua eraldi välja Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekut nn õiguskaitsedirektiivi vastuvõtmiseks,2 siis selles on märgitud, et vajalikud kaitsemeetmed võivad olla õiguslikult siduvas aktis, milleks võib olla ka rahvusvaheline kokkulepe („These safeguards may be adduced by a legally binding instrument such as an international agreement.”). Sellest ettepanekust otseselt ei selgu, kas selle rahvusvahelise kokkuleppe all on mõeldud ka kolmanda riigiga sõlmitavaid välislepinguid. Kui üldmääruse art 46 lg 2 punkti a ning õiguskaitsedirektiivi art 37 lg 1 punkti a grammatiliselt tõlgendada (arvestades nende inglise keelset sõnastust), siis mõlemat punkti tuleks sarnaselt tõlgendada. See omakorda tähendaks, et samades punktides olevad sätted („legally binding instrument“) tuleks tõlgendada kui õiguslikult siduvad aktid ehk õigusaktid ja välislepingud. Samas juhin tähelepanu, et üldmääruse art 46 lg 3 punkti b kohaselt võib AKI loal asjakohased kaitsemeetmed sätestada ka eelkõige sätetega, mis tuleb lisada avaliku sektori asutuste või organite vahelistesse halduskokkulepetesse ning mis hõlmavad andmesubjektide kohtulikult kaitstavaid ja tõhusaid õigusi. Üldmääruse inglise keelse versiooni kohaselt on halduskokkulepe käsitletav kui „administrative arrangement“. Üldmääruse põhjenduspunkt 108 on toonud ainult ühe näite sellisest halduskokkuleppest - vastastikuse mõistmise memorandum („memorandum of understanding“). Sama põhjenduspunkti kohaselt on vajalik ka AKI luba, kui halduskokkulepped ei ole õiguslikult siduvad – samas ei selgita põhjenduspunkt, mida on mõeldud õiguslikult mittesiduvate halduskokkulepete all. Seega on võimalus, et AKI luba on vaja olukorras, kus sõlmitakse avaliku sektori asutuste vahel halduskokkulepped isikuandmete vahetamiseks. Sellised lepingutingimused tuleb kooskõlastada ka Andmekaitsenõukogus – vt üldmääruse art 46 lg 4 ning art 64 lg 1 punkti d. Märgin täiendavalt, et kui tegemist on välisriigiga sõlmitav välisleping (sisuliselt on tegemist Riigikogus vastu võetava õigusliku meetme ettepanek või sellisel õiguslikul meetmel põhinev reguleeriv meede), mis seondub ka isikuandmete töötlemisega, siis üldmääruse art 36 lõike 4 kohaselt tuleb selles osas ka AKI-ga „konsulteerida“. Kaitsemeetmete osas selgitab üldmääruse põhjenduspunkt 108 järgnevat: „Kaitse piisavuse otsuse puudumise korral peaks vastutav töötleja või volitatud töötleja võtma meetmed, et korvata kolmanda riigi andmekaitse puudulik tase asjakohaste andmesubjekti kaitsmise meetmetega. Sellised asjakohased kaitsemeetmed võivad hõlmata järgneva kasutamist: siduvad kontsernisisesed eeskirjad, komisjoni vastu võetud standardsed andmekaitseklauslid, järelevalveasutuse vastu võetud standardsed andmekaitseklauslid või järelevalveasutuse heaks kiidetud lepingu tüüptingimused. Need kaitsemeetmed peaksid tagama liidu siseseks töötlemiseks asjakohaste andmekaitsenõuete täitmise ja andmesubjektide õiguste kaitse, sealhulgas andmesubjektide kohtulikult kaitstavate õiguste ja tõhusate õiguskaitsevahendite kättesaadavuse, kaasa arvatud õiguse saada tõhusat haldus- või õiguskaitset ja nõuda hüvitist liidus või kolmandas riigis. Kaitsemeetmed peaksid olema eelkõige seotud vastavusega üldistele isikuandmete töötlemise põhimõtetele ning lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse põhimõtetele. Andmeid võivad edastada ka avaliku sektori asutused või organid koos kolmandate riikide avaliku sektori asutuste või organitega või rahvusvaheliste organisatsioonidega, kellel on vastavad kohustused või funktsioonid, sealhulgas vastavalt 2 COM/2012/010 final – 2012/0010 (COD) - https://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/?qid=1529585188793&uri=CELEX:52012PC0010; selles ettepanekus oli nn õiguskaitsedirektiivi art 37 sõnastatud selle ettepaneku artiklis 35. 2 (5) sellistesse halduskokkulepetesse lisatavatele sätetele nagu vastastikuse mõistmise memorandum, nähes ette tõhusad ja kohtulikult kaitstavad õigused andmesubjektidele. Pädeva järelevalveasutuse luba tuleks saada siis, kui kaitsemeetmed on sätestatud õiguslikult mittesiduvates halduskokkulepetes.“ Hetkel ei ole Andmekaitsenõukogu eraldi koostanud dokumenti/juhendit, milles oleksid ära määratletud need nõuded, mida eeltoodud „kohased kaitsemeetmed“ peaksid ära katma. Samas on Andmekaitsenõukogu eelkäija direktiivi 95/46 artikkel 29 alusel asutatud Euroopa andmekaitseasutustest koosnev töörühm andnud välja ühe arvamuse, mis selgitab, milliseid sätted ja kaitsemeetmed peaksid sellekohased „kokkulepped“ sisaldama. Sama juhend saadeti 03.10.2017 kirjaga nr 1.2.-4/17/1786 Sotsiaalministeeriumi nõunikule Elin Heinveele ning sellest lähtutakse ka käesoleva vastuse andmisel, sh viidatakse sellele ka läbivalt kui „töörühma arvamus“. Seega on Sotsiaalministeeriumil ka varasemalt teada, mis laadi tingimusi on vaja reguleerida kolmandate riikidega sõlmitavates kokkulepetes. Iseasi on muidugi, et kolmanda riigiga sõlmitav välisleping ei ole alati sobivaim koht, kus tuleks reguleerida kõiki aspekte – selleks võib olla sobivam eraldi vastavate asutuste vahel sõlmitav rakenduskokkulepe. Rõhutan, et nende tingimuste määratlemine on vajalik selleks, et kaitsta Eestist edastatavate isikuandmete kaitstus võimalike väärtöötluste eest. Seetõttu on ka vajalik sellekohased tingimused määratleda sel moel, et see andmesubjektide huvid oleksid võimalikult suuremal määral kaitstud. Punkti 1 sisu on, et andmete edastamisel Eestist kolmandasse riiki kehtib Eesti ja EL-i õigus ning kui andmed on saabunud kolmandasse riiki, siis seal toimuv edasine töötlemine toimub kolmanda riigi õiguse alusel. Üks aspekt, mis see punkt ka reguleerib, on andmete säilitamine. Selle tulemusena ei ole eraldi punktina välja toodud põhimõte andmete säilitamise tähtaja osas ehk et „pädev asutus ei säilita lepingu rakendamiseks vajalikke andmeid kauem, kui see on vajalik lepingu eesmärgi täitmiseks.“ Leian, et selle sätte eraldi välja toomata jätmine ei ole kohane ning tuleks lepingus eraldi punktina sisustada. Sellele viitab ka eelnevalt viidatud arvamuse lk 12 toodud andmete säilitamise põhimõtte selgitused. Punkt 2 reguleerib ennekõike eesmärgipärasuse põhimõtet ning osaliselt ka minimaalsuse põhimõtet selle konkreetse lepingu kontekstis. Selle punkti sisustamine sõltub paljustki sõlmitava kokkuleppe/lepingu sisust ja eesmärgist. Oleks soovitatav, et see punkt sisaldaks töörühma arvamuse lk 11 toodud lauset/põhimõtet: „Keelatud on kasutada edastatud andmeid sellisel eesmärgil, mis ei vasta käesolevas lepingus nimetatud eesmärkidega.“ See tugevdaks nende põhimõtete kinnistamist. Punktid 3 ja 4 reguleerivad andmete kvaliteedi ning minimaalsuse põhimõtteid, samuti ebaõigete andmete parandamise aspekti enne isikuandmete edastamist teisele lepingu osapoolele. Samas ei ole eraldi reguleeritud mis aja jooksul tuleks vastavad parandused ära teha, sh muu sellega seotud protseduurireeglid. Punkt 6 reguleerib andmesubjekti õigust küsida selgitusi enda isikuandmete töötlemise kohta. See on paljustki seotud andmetöötluse läbipaistvusega, mis on keskne komponent isikuandmete kaitse üldmääruses (üldmäärus) – seda reguleerivad üldmääruse artiklid 12-14. Selle nõude vajalikkuse osas on tähelepanu juhitud ka töörühma arvamuses (vt lk 13). Läbipaistvuse teemal on ka koostatud eraldi juhend, mis on leitav ka inspektsiooni võrgulehelt. Samas ei selgu pakutud punktist, mis teavet andmesubjektile andmetöötluse läbipaistvuse osas esitatakse. Eelnev aspekt on ka paljuski seotud üldmääruse artikliga 15 - andmesubjekti juurdepääs enda isikuandmetele. Samas lepingu punkt 6 otseselt seda aspekti ei reguleeri, mistõttu tuleks ka see eraldi välja tuua. Selles osas vt ka töörühma arvamuse lk 13. 3 (5) Punkt 7 reguleerib andmesubjekti õigust nõuda isikuandmete parandamist ning andmete töötlemise piiramist. Sellega justkui oleks kaetud ülrmääruse artiklid 16 ning 18. Samas ei hõlma selles punktis toodud õigused üldmääruse artiklist 17 tulenevat õigust nõuda andmete kustutamist („õigus olla unustatud“) ning üldmääruse artiklist 21 tulenevat õigust esitada vastuväiteid isikuandmete töötlemise kohta (siin toimub isikuandmete töötlemine üldmääruse art 6 lg 1 punkti e alusel). Punkt 8 reguleerib andmesubjekti õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kas kohtusse või andmekaitselisse järelevalveasutusse. Sellega seonduvalt soovitan tutvuda ka töörühma arvamuse vastava märkusega (lk 13-14), mis hõlmab ka kahjude hüvitamise aspekti. Soovitan hinnata, kas kahjude (rahalise) hüvitamise aspekti ka reguleerida nende tingimustega. Punkt 9 reguleerib sisuliselt töötlemistoimingute logimist/dokumenteerimist, kuid see ei reguleeri seda aspekti, kas, kes ning mis tingimustel kontrollib pädevas asutuses nende „logide“/dokumenteerimiste abil toimunud andmetöötluste vastavust sõlmitud lepingule. Selle märkuse osas märgin, et siin ei ole mõeldud andmekaitseasutuse tehtavat järelevalvet, vaid pädevas asutuses endas toimuvad (sise)kontrolli. Samas seda aspekti võib reguleerida ka asutuste vahel sõlmitavas rakenduskokkuleppes. Selles osas soovitan tutvuda ka töörühma arvamuse lk-ga 16. Punkt 10 reguleerib, et ainult edastatavate andmete koosseis reguleeritakse pädevate asutuste vahel sõlmitavas rakenduskokkuleppes. Samas tekkis küsitavus, kas ei oleks võimalik detailsem edastatavate/vahetatavate andmete koosseis või andmete koosseis üldistatud tasemel välislepingu lisas ära reguleerida? Sel juhul oleks sellekohane andmetöötlus ka läbipaistvam avalikkuse ees. Seda seetõttu, et kui rakenduskokkuleppe sisu on mingis osas kinnine (nt turvameetmete tõttu), siis on vähemalt avalikkusel võimalik välislepingu lisas toodud andmekoosseisude osas saada selgust, mis teavet Eestist kolmandasse riiki edastatakse. Samuti on Inspektsioon varasemalt Sotsiaalministeeriumile mitmel korral soovitanud reguleerida lisaks edastatavate andmete koosseisule ka muud vajalikud aspektid selles rakenduskokkuleppes. Näiteks tasuks ära reguleerida: isikule esitava informatsiooni sisu tema isikuandmete töötlemise osas (ehk läbipaistvuse aspekt); andmete säilitamistähtaegade seotud teave; andmetöötluse osas arvestuse pidamise detailsemad aspektid; andmekaitseametniku või ühtse kontaktpunkti kokkuleppimine, kellel on õigus kontrollida, kas andmetöötlus vastab lepingule ning ei rikuta isikute õigusi; andmete parandamisega seotud protseduurid ja reeglid; jne. Eeltoodud lepingutingimusi vaadeldes inspektsioon märkas, et reguleerimata on ka järgnevad aspektid: - kui saadud andmeid kasutatakse automaatsete otsuste tegemiseks, siis on vajalik, et selles kokkuleppes on ka asjakohased meetmed andmesubjekti õiguste ja vabaduste ning õigustatud huvide kaitsmiseks (vt üldmääruse art 22 lg 2 punkti b). Samale aspektile on tähelepanu juhtinud ka töörühm oma arvamuses, lk-l 14. - puudub eraldi tingimus, et andmeid saanud riik ei tohi neid saadud andmeid ise edastada nö kolmandale osapoolele (olgu selleks mõni teine riik või teine siseriiklik asutus). Sellele aspektile on tähelepanu juhitud töörühma arvamuses, lk 14-15. Seda aspekti saaks ka reguleerida punkti 2 juures, tehes vastava täienduse selles punktis. - kui edastatakse eriliigilisi isikuandmeid üldmääruse artikli 9 mõistes, siis puudub selgus, milliseid täiendavaid kaitsemeetmeid kohaldatakse edastatud eriliigilistele isikuandmetele. Lõpus märgin ka, et inspektsioon on oma võrgulehele lisanud mõningad andmekaitseasutuste töörühma vastu võetud juhendid andmete edastamise kohta kolmandatesse riikidesse. Need reguleerivad küll isikuandmete edastamist erasektoris, kuid ka nendest on võimalik võtta 4 (5) eeskuju, kui soovitakse reguleerida avalikus sektoris näiteks eelnevalt märgitud pädevate asutuste vahel sõlmitavad rakenduskokkulepped. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Maarja Kirss koostöödirektor peadirektori volitusel Koostas: Raavo Palu [email protected] 5 (5)
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel