dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ettepanek

Sotsiaalministeerium · 3. mai 2018
Viit
4.2-3/1543-1
Registreeritud
3. mai 2018
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikogu sotsiaalkomisjon
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
4.2 Sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja –hoolekande korraldamine
Sari
4.2-3 Sotsiaalhoolekande kavandamise ning korraldamisega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
4.2-3/2018
Vastutaja
Raimo Saadi (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Sotsiaalala asekantsleri vastutusvaldkond, Hoolekande osakond)

Failid

  • 📎4.2-31543-1 03.05.2018 Väljaminev kiri.bdoc1018 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu sotsiaalkomisjon [email protected] Meie 03.05.2018 nr 4.2-3/1543-1 Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ettepanekud Lugupeetud Helmen Kütt Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) kohaselt kompenseeritakse hoolekandeasutuses viibivatele inimestele abivahendite ostmisel või üürimisel riigiosalus ainult individuaalsete abivahendite (nt protees, ortoos) puhul, kuid mitteindividuaalsete abivahendite (nt ratastool, mähkmed) puhul mitte. Õiguskantsler on andnud hinnangu, et tegu on põhiseadusega vastuolus oleva eristamisega ning leidnud, et abivahendi ostmisel või üürimisel tuleb tagada riigiosaluse kompenseerimine kõikidele hoolekandeasutuses teenusel viibivatele inimestele võrdselt kodus elava inimesega. Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku eelpool kirjeldatud vastuolu põhisseadusega kõrvaldada. Riigikogu arutas 16.12.2017. a istungil õiguskantsleri ettepanekut ning otsustas algatada SHS muutmise, et kõrvaldada regulatsiooni vastuolu põhiseadusega. Riigikogu sotsiaalkomisjon on küsinud Sotsiaalministeeriumilt ettepanekut, millisel viisil vastav teema SHS-is reguleerida. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku algatada sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus järgmises sõnastuses: § 1. Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 47 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust, välja arvatud individuaalse abivahendi korral, ei ole vangistuses või eelvangistuses viibival isikul.“; 2) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 31–34 järgmises sõnastuses: „(31) Väljaspool kodu osutataval ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul ei ole tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust abivahendi eest, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega. (32) Riigieelarvest rahastataval ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul ei ole tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust lisaks käesoleva paragrahvi Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 lõikes 31 nimetatud abivahenditele ka inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja puhastamise vahendite eest, mille kulu kaetakse riigieelarve vahenditest teenuse maksumuse hulgas. (33) Abivahend, mis on käesoleva paragrahvi lõike 3 1 tähenduses otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega, on: 1) toode, mis hõlbustab eelkõige hooldaja tööd, mitte inimese individuaalset hakkamasaamist; 2) toode, mis on vajalik vähemalt käesolevas seaduses ja rahvatervise seaduses ning nende alusel kehtestatud nõuetele vastava ohutu, tervist toetava ja eesmärgipärase hooldusteenuse osutamiseks; 3) toode, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatava hoone turvalisuse või sellele ligipääsetavuse tagamisega. (34) Käesoleva paragrahvi lõikes 33 nimetatud tingimustele vastavate abivahendite loetelu, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega ning mille eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust ei ole väljaspool kodu osutataval ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 3) paragrahvi 48 lõiget 3 täiendatakse punktiga 91 järgmises sõnastuses: „91) märge, kas tegemist on abivahendiga, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega;“. § 2. Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Selgitused seaduse muutmise ettepanekule Eelnõu § 1 punkiga 1 muudetakse SHS § 47 lõiget 3. Muudatuse jõustumise järgselt ei kehti enam erisus, mille kohaselt ei ole hoolekandeasutuses viibivatel inimestel õigust mitteindividuaalsete abivahendite ostmisel või üürimisel riigiosaluse kompenseerimisele. Vastav erisus jäetakse alles isikute puhul, kes viibivad vangistuses või eelvangistuses, kuna tegu on riigieelarvest rahastatava teenusega. Eelnõu § 1 punkiga 2 täiendatakse § 47 uute lõigetega 31–34. Lõikega 31 tagatakse muudatuse jõustumise järgselt väljaspool kodu osutataval ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel (edaspidi ööpäevaringne üldhooldusteenus või ööpäevaringne erihooldusteenus) viibivatele inimestele laiendatud ulatuses abivahendite ostmisel või üürimisel riigiosaluse katmine. Õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele ei laiene abivahenditele, mis on loomuomased asutusepõhisele hooldusteenusele või on otseselt seotud hoolekandeasutuse hoonega. Lõikega 32 sätestatakse erisus, mille kohaselt ei ole riigieelarvest rahastataval ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivatel isikutel tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust lisaks § 47 lõikes 31 nimetatud abivahenditele ka inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja puhastamise vahendite eest, mille kulu 3 kaetakse riigieelarve vahenditest teenuse maksumuse hulgas. Seda põhimõtet toetab sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruse nr 65 „Erihoolekandeteenuste maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu maksmise tingimused ja kord“ § 1 lg 5, mille kohaselt kaetakse ööpäevaringse erihooldusteenuse puhul teenuse maksimaalse maksumuse hulgas ka inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja puhastamise vahendite kulu. Lõikega 33 täpsustatakse, millised on abivahendid, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega. Sellest tulenevalt ei laiene õigus riigiosaluse kompenseerimisele abivahenditele, mis vastaksid järgmistele põhimõtetele:  tooted, mis hõlbustavad eelkõige hooldaja tööd, mitte inimese iseseisvat toimetulekut. Sellisteks toodeteks on näiteks lingtõstuk: libistamislauad, libilinad, tõsterihmad jne. Tõstukite, libilinade jms hooldatava liigutamist abistatavate toodete kasutamine on otseselt seotud hooldaja füüsilise tervise hoidmisega ja tõhusate hooldajat ning hooldatavat säästvate hooldustoimingute elluviimisega. Näiteks pole mõeldav olukord, kus hooldaja peab ilma abistatavate vahenditeta aitama ratastooli, viima pesema või söötma inimest, kes iseseisvalt pole võimeline end pöörama, tõusma istuma jne. Ka erinevaid ergonoomilisi võtteid kasutades on hooldamine füüsiliselt raske töö ning mõjutab hooldaja tervist. Seega on teenuseosutaja kohustuseks tagada oma töötajatele nende tööks vajalikud tervist kaitsvad vahendid, ilma milleta pole inimväärne hooldustoimingute läbiviimine võimalik. Vahendid, mis võimaldavad osutada asutusepõhist hooldusteenust või lihtsustavad selle osutamist on teenuseosutaja korraldada ja tagada.  tooted, mis on vajalikud kvaliteetse ja eesmärgipärase hooldusteenuse osutamiseks ehk suuresti hoolekandeasutuse inventar. Sellisteks toodeteks on näiteks voodilauad, linad, funktsionaalvoodid, potikõrgendused, dušitoolid jne. Asutusepõhist hooldusteenust osutades tuleb teenuseosutajal arvestada, et teenuse saajate hulgas on valdav hulk inimesi, kes vajavad iseseisvaks toimetulekuks kõrvalabi liikumisel, hügieenitoimingutes, söömisel jne. Et säilitada inimese iseseisvust nii kaua kui võimalik, peab hoolekandeasutuse keskkond seda toetama. Seega on elementaarne, et hoolekandeasutuse tualettruumid, magamistoad jms on varustatud liikumist abistavate vahenditega, näiteks käsipuud, potikõrgendused, voodilauad jms. Tänu toetavale keskkonnale saab inimene kasutada iseseisvalt tualetti, liikuda magamistoast elutuppa, õue jne. Toetava füüsilise keskkonna abil ei ole teenusel olev inimene nii palju sõltuv teiste abist, säilitab oma iseseisvuse maksimaalselt pikaks ajaks. Nõuded hooldusteenuse sisule ja eesmärgile tulenevad SHS-ist (§-d 20, 100, 102, 103) ja hooldusteenuse tervisekaitsenõuded tulenevad rahvatervise seadusest ning selle alusel kehtestatud määrustest (sotsiaalministri 3.04.2002. a määrus nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ ja sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“).  tooted, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatava hoone ja teenusel viibivate inimeste turvalisuse või ligipääsetavuse tagamisega. Sellised tooted on üldjuhul hoone loomulikud osad või kinnitatud hoone külge. Nende puhul ei 4 ole mõeldav, et neid hakataks inimestele tagama lähtuvalt individuaalsest vajadusest ega ole otseselt seotud ühe konkreetse inimesega. Turvalisusega seotud toodeteks on näiteks keskkonnahäiresüsteemid, mittelibisevad alused, käetoed jne. Hoolekandeasutused peavad olema ligipääsetavad liikumispiirangutega inimestele. Ligipääsetavuse nõuetega arvestamine hoolekande asutuse loomisel on toodud välja ka ehitusseadustikus. Nimelt tuleb ehitusseadustiku § 11 lõige 2 punkt 8 kohaselt rajatavate ehitiste puhul arvestada asjakohasel juhul puuetega inimeste erivajadustega. Kuna tegu on hoolekandeasutusega, siis puuetega inimeste erivajadustega arvestamine on kindlasti asjakohane. Ehitusseadustiku § 7 sätestab, et ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Seega, kuigi hetkel ei kehti konkreetsete ligipääsetavuse nõuetega määrust, siis vastavalt ehitusseadustiku § 7 tuleb rakendada head tava, mis praegusel juhul on eelnevalt kehtinud regulatsioon, kuna uut regulatsiooni ei ole kehtestatud. Sama eesmärk on ka SHS-is reguleeritud väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenuse kirjelduses. Kui teenuseosutaja ei ole selle vajadusega arvestanud, siis tuleb teenuseosutajal leida alternatiivsed võimalused olukorra lahendamiseks. Ligipääsetavusega seotud tooteks on näiteks kaasaskantav kaldtee jne. Eelkirjeldatud põhimõtted, millised abivahendid on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega, kirjeldatakse omakorda ka rahvatervise seaduse alusel antavates hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete määrustes. Põhimõtetega koos tuuakse välja ka näitlik nimekiri toodetest, mis konkreetsete põhimõtete alla lähevad. See saab olema Sotsiaalkindlustusametile aluseks ka hoolekandeasutusele tegevusluba väljastamisel. Rahvatervise seaduse jõustumine koos uuendatud rakendusaktidega on planeeritud 2019. aasta alguseks ning tegevusloa nõude rakendumine 2020. aastaks. Lõikega 34 nähakse ette valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks volituse andmine, et määrata eelkirjeldatud tingimustele vastavate abivahendite loetelu, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega. See tagab paindlikkuse loetelu jaotust muuta näiteks olukordades, kus abivahendite üldisesse loetelusse lisandub uusi tooteid või arvatakse tooteid välja lähtuvalt SHS § 49 sätestatust. Ühtlasi puudutab ettepanek hoolekandeasutuse määratluse täpsustust seoses abivahendite kompenseerimisega. Seni kehtivas SHS-is käsitletakse § 47 lõikes 3 laiatähenduslikult hoolekandeasutuse mõistet. Samas on praktikas abivahendite eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel mõistetud hoolekandeasutusena ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldusteenust ning asenduskoduteenust osutavat asutust. Uue regulatsiooni kohaselt oleks erisus, millistel juhtudel abivahendi ostmisel või üürimisel riigiosaluse kompenseerimine hoolekandeasutuses viibivale isikule ei laiene, suunatud ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel osutavale asutusele. Võrreldes varasemaga ei kehtiks erisus enam asenduskoduteenust osutava asutuse puhul. Erisuse põhjus tuleneb teenuste eesmärgist ning kuna üldhooldusteenuse ja erihooldusteenuse eesmärk on osutada inimesele hooldusteenust ehk tagada turvaline keskkond ja toimetulek täisealisele isikule, siis on loomuomane, et asutus 5 vastab teatavale valmisolekule. Asenduskodu eesmärk on eelkõige tagada vanemliku hoolitsuseta lastele asenduseluase ehk kodu, mitte vastata laste erivajadusest tulenevale hooldus- või erivajadusele. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse abivahendite loetellu kantavate andmete loetelu. Vastavalt eelpool kirjeldatud põhimõtetele tehakse sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruses nr 74 „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt üle võtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ kehtestatud abivahendite loetelus ümberjaotamine toodeteks, mis on täiendavalt ööpäevaringset üldhooldusteenust või ööpäevaringset erihooldusteenust osutavas hoolekandeasutuses riigi poolt tagatavad ja toodeteks, millele õigus ei laiene hoolekandeasutuses viibides. Vastav jaotus on toodud välja käesolevale kirjale lisatud lisas. Sellest tulenevalt täiendatakse eelnimetatud abivahendite loetelu liigendusega, kas tegemist on otseselt hooldusteenuse osutamiseks või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega seotud abivahendiga. Liigendus väljendub tabelisse eraldiseisva tulba lisamisena. Eelnõu §-ga 2 sätestatakse muudatuste jõustumise aeg. Muudatused jõustuvad 2019. aasta 1. jaanuarist. Rakendamine varasemal ajal, näiteks 1. juuli 2018, tekitaks käesoleva aasta eelarvesse ca 750 000 euro suuruses puudujäägi. 2018. aasta eelarvesse ei ole planeeritud muudatuse rakendamiseks vajalike kulude katet. Võttes arvesse, et kogu abivahendite teenuse peale kuu keskmine müügi ja üüri kompenseerimise kulu on 720 000 eurot, siis 750 000 eurose puudujäägi puhul tähendab see, et abivahendite kompenseerimine on peatatud kõikidele õigustatud isikutele ja kõikide loetelus toodud abivahendite puhul vähemalt aasta viimaseks kuuks. Alternatiivina oleksid suletud eelarveliselt samaväärses summas laiendatud ring ISO-koode (nt mähkmed) alates 1. juulist. Sellest tulenevalt on Sotsiaalministeeriumi ettepanek mitte rakendada käesolevat muudatust enne 2019. aasta 1. jaanuari. Riigieelarve strateegia läbirääkimiste tulemusel on praeguseks muudatuse rakendamiseks vajalikud vahendid leitud. Seaduse muutmisega kaasnevad mõjud Tuleb mõista, et tegu on selge ja suure eelarvelise mõjuga muudatusega. Eelarve mõjud järgneva nelja aasta kohta on toodud välja tabelis 1. Tabel 1: Eelarve mõju Aasta 2019 2020 2021 2022 Eelarve mõju 1 494 468 1 586 176 1 679 392 1 779 410 (€) Eelarve mõjude prognoosimisel on aluseks võetud järgnevaid asjaolusid ja andmeid:  Üldhooldusteenusel viibivate isikute arv: 7597 inimest, kellest 1014 on tööealised;  Erihoolekandeteenusel viibivate isikute arv: 2937 inimest, kellest 2700 on ööpäevaringsel teenusel ja 237 kogukonnas elamise teenusel.  Asenduskodu teenusel viibivate laste arv: 1052 last.  Keskmist kulu abivahendi teenuse kohta aastas sihtgruppide põhiselt Sotsiaalkindlustusameti abivahendite teenuse 2017. aasta statistika põhiselt: 6 o vanaduspensioniealiste puhul 154€ inimese kohta; o tööealiste puhul 365€ inimese kohta; o laste puhul 443€ lapse kohta.  Sotsiaalkindlustusamet viis 2017. aasta detsembris läbi küsitluse saamaks selgust kui suurt osakaalu teenusel olevatest inimestest käesolev muudatus puudutaks. Küsitluse tulemuste pinnalt tuletati mõju teenuste põhiselt: o üldhooldusteenusel viibivate inimeste puhul arvestatakse, et hinnanguliselt ca 86% teenusel viibivatest inimestest vajavad laiendatud ringis abivahendit; o erihoolekandeteenusel viibivate inimeste puhul arvestatakse, et hinnanguliselt ca 44% teenusel viibivatest inimestest vajavad laiendatud ringis abivahendit; o asenduskodu teenusel viibivate noorte puhul arvestatakse, et hinnanguliselt ca 20% teenusel viibivatest noortest vajavad laiendatud ringis abivahendit.  2014 – 2017. aasta jooksul üldhooldusteenusele keskmiselt lisandunud inimeste arvu muutust.  Asenduskoduteenusel viibivate laste arvu muutust 2014 – 2017. aasta jooksul.  Prognoositav erihoolekande teenuse ööpäevaringsete teenusekohtade (arvu muutust 2014 – 2017. aasta jooksul.  Abivahendite kasutajatest puuetega inimeste osakaalu sihtgruppide lõikes: vanaduspensioniealistel 48%, tööealistel 15%, lastel 57%.  Viimase 10 aasta keskmist inflatsiooni. Eelarve välistest mõjudest, sh sotsiaalsetest mõjudest saab käesoleva muudatuse osas tuua välja järgneva:  Abivahendit vajavat inimest koheldakse võrdselt sõltumata, kas ta elab kodus või hoolekandeasutuses.  Paraneb hoolekandeasutuses viibivate inimeste elu- ja hooldusteenuse kvaliteet. Seni on mitteindividuaalseid abivahendeid ostnud hoolekandeasutuses viibivad inimesed ise või on hooldekodu need taganud. Tihti ei ole inimesel olnud rahalist võimalust tagada kaasaegseid ja kvaliteetseid abivahendeid ning hoolekandeasutused on kas välisabi korras saanud abivahendid või soetanud kasutatud tooted, mis ei ole pruugi olla parimas töökorras ega vastata inimese individuaalsetele vajadustele. Eelnevast tulenevalt ei ole hoolekandeasutuses viibivatel inimestel sageli olnud juurdepääsu kvaliteetsetele ja neid kõige paremini toetavatele abivahenditele. Käeoleva muudatusega on võimalik tagada ka hoolekandeasutuses viibivatele inimestele sama kvaliteetsed ja vajadustele vastavad abivahendid kui täna kodus elavatele inimestele. 7 Abivahendite kompenseerimisel inimese minimaalse omaosaluse regulatsiooni muutmine. Täiendavalt teeme ettepaneku sama eelnõuga algatada sotsiaalhoolekande seaduses abivahendite kompenseerimisel inimese minimaalse omaosaluse regulatsiooni muutmine. Muudatuse eesmärk on edaspidi inimese minimaalset omaosaluse suurust reguleerida mitte SHS-is, vaid kehtestada see igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Abivahendite kompenseerimine on kavas järgmiseks kaheks aastaks viia üle arvestuslikuks kuluks riigieelarves, mis võimaldab tagada abivahendid kõikidele vajajatele ilma järjekorrata. Seoses sellega on tõusetunud põhjendatud vajadus vaadata üle ka inimeste minimaalne omaosalus abivahendite ostmisel ja üürimisel ning tekitada paindlikumad võimalused eelarve kulude juhtimiseks. SHS näeb ette, et abivahendi üürimisel või soetamisel tasub riik omapoolse osa ning klient oma osaluse. Isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte väiksem kui 7 eurot. Minimaalse omaosaluse suurust ei ole seni kehtestatud naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning abivahendite üürimisel. Abivahendite minimaalne omaosaluse suurust ei muudeta iga-aastaselt ehk sellele ei ole sätestatud automaatselt kohalduvat mehhanismi, mille alusel iga-aastaselt omaosaluse suurus automaatselt muutuks. Abivahendite eelarve ja kulud abivahendi kohta on aasta- aastalt tõusnud, kuid abivahendite minimaalne inimese omaosalus on aga püsinud aastaid sisuliselt samal tasemel. Nii oli 2006. a maist kuni 2015. a lõpuni minimaalseks isiku omaosaluseks 6,39 eurot ning alates 2016. aastast on see 7 eurot. Samal ajal on aga kasvanud hinnad, elanike sissetulekud ning ka erinevatele sihtrühmadele suunatud toetused ja hüvitised. Seoses sellega teeme ettepaneku muuta sotsiaalhoolekande seadust järgmises sõnastuses: § 1. Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 50 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte väiksem kui igaks eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud omaosaluse minimaalne maksumus.“; 2) paragrahvi 50 lõike 9 punktis 2 asendatakse sõna „soetamine“ sõnadega „ostmine või üürimine“; 3) paragrahvi 50 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks. § 2. Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Selgitused seaduse muutmise ettepanekule Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse viidet isiku omaosaluse minimaalsele maksumusele. Praegu on isiku omaosaluse minimaalne summa sätestatud SHS-is, 8 kuid edaspidi kehtestatakse omaosaluse minimaalne maksumus igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Abivahendite minimaalne omaosaluse suurust ei muudeta iga-aastaselt ehk sellele ei ole sätestatud automaatselt kohalduvat mehhanismi, mille alusel iga-aastaselt omaosaluse suurus automaatselt muutuks. Abivahendite eelarve ja kulud abivahendi kohta on aasta- aastalt tõusnud, kuid abivahendite minimaalne inimese omaosalus on aga püsinud aastaid sisuliselt samal tasemel. Nii oli 2006. a maist kuni 2015. a lõpuni a minimaalseks isiku omaosaluseks 6,39 eurot ning alates 2016. aastast on see 7 eurot. Enne 2006. aastat oli osadele abivahenditele kehtestatud 100 krooni (6,39 eurot) ja 200 krooni (12,78 eurot) piirang, et kui abivahend maksab eelnimetatud summast vähem, siis riik ei kompenseeri abivahendi ostmist. Samal ajal on aga kasvanud hinnad, elanike sissetulekud ning ka erinevatele sihtrühmadele suunatud toetused ja hüvitised. Kuna inimeste sissetuleku muutust kajastavad näitajad on pidevalt kasvanud, siis on tekkinud vajadus luua paindlikum hinnastamise mehhanism ka minimaalse omaosaluse suuruse arvestamisele. Riigieelarve seadusega kehtestatav minimaalse omaosaluse suurus võimaldaks vajadusel igal aastal teha muudatusi sissetuleku näitajate muutusega võrdväärselt. Taoline minimaalse omaosaluse arvestamise süsteem annaks võimaluse jaotada abivahendite kasvavaid kulusid proportsionaalsemalt inimese ja riigi vajel ning juhtida paremini eelarve mõjusid. Muudatus on oluline ka aspektist, et abivahendite kompenseerimine on kavas järgmiseks kaheks aastaks viia üle arvestuslikuks kuluks riigieelarves, mis võimaldab tagada abivahendid kõikidele vajajatele ilma järjekorrata. Seoses sellega on veelgi kriitilisem luua paindlikumaid võimalusi eelarve juhtimiseks. Samas ei eelda muudatus automaatselt, et minimaalset inimese omaosalust tõstetakse, aga loob selleks võimaluse seda teha riigieelarve planeerimise ja läbirääkimiste protsessis. Eelnõu § 1 punktiga 2 tehakse tehniline sõnastuse muudatus, sõna „soetamine“ asendatakse sõnadega „ostmine või üürimine“. Kehtiv regulatsioon on tekitanud segadust, kas sõna „soetamine“ katab ka võimalust abivahendi üürimise korral omaosaluse vähendamist taotleda juhul kui üürimine tekitab suures ulatuses lisakulusid. Nimetatud sätte loomise tahe ja tegelik praktika võimaldab kirjeldatud juhul ka üürimise korral omaosaluse vähendamist taotleda. Seetõttu täpsustatakse selguse loomiseks sõnastust. Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks põhimõte, mille kohaselt ei kohaldatud isiku omaosaluse nõuet naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning abivahendite üürimisel. Minimaalse omaosaluse suurust ei ole seni kehtestatud naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning abivahendite üürimisel. Samas on alates 2016. aastast oluliselt kasvanud üüritavate abivahendite nimekiri ning hulk. Nõndaks on 2017. aastaks kasvanud abivahendeid üürivate inimeste arv 15 000, mis moodustab üha kasvava ja suure osa abivahendite eelarvest. Samuti on lisandunud üüritavate abivahendite loetellu ka üha kallimaid tooteid. Seetõttu on põhjendatud luua ka üüritavate ja kuupõhiselt ostetavate abivahendite puhul võimalus kehtestada riigieelarve seadusega minimaalne inimese omaosaluse suurus. See ei tähenda automaatselt üüritavatele abivahenditele minimaalse omaosaluse suuruse kehtestamist, vaid loob selleks võimaluse seda teha riigieelarve planeerimise ja läbirääkimiste protsessis. Kui riigieelarve seaduse läbirääkimiste raames otsustatakse ka üüritavatele ja kuupõhiselt ostetavatele abivahendite kehtestada 9 minimaalne omaosaluse suurus, siis tõenäoliselt on ratsionaalne rakendada madalamat määra kui muude ostetavate abivahendite puhul. Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad eelnõuga ette nähtud muudatused 2019. aasta 1. jaanuaril. Järgnevalt anname omapoolse nägemuse, milliseid erinevaid näitajaid võib võtta aluseks riigieelarve seadusega omaosaluse suuruse kujundamisel: tarbijahinnaindeksi muutust, keskmise palga või alampalga kasvu, pensioniindeksit. Järgnevalt on vaadeldud erinevate näitajate muutust perioodil 2006–2017 (üksikutel juhtudel ka kuni 2018 või 2009–2016), millest võib edaspidiselt lähtuda riigieelarve seaduses inimese minimaalse omaosaluse suuruse arvestamisel. Samuti on hinnatud abivahendi minimaalne omaosaluse ulatust võrrelduna vastava näitajaga ehk kui suure osakaalu omaosalus vastavast näitajast moodustas või moodustab. Näitajate muutusi ning osakaale arvestades on seejärel hinnatud kui palju peaks nende näitajate põhjal minimaalne omaosalus olema. Lisaks on toodud abivahendite kasutajate majandusliku toimetuleku ning omaosaluse mõju hindamiseks võrdluseks olemasolevaid andmeid kas nende leibkondade sissetulekute või majandusliku toimetuleku hinnangute kohta. 1. Abivahendite minimaalse omaosaluse suurus 1.1 Abivahendite minimaalne omaosalus tarbijahinnaindeksi muutuse alusel Statistikaameti andmete kohaselt on 2006–2017 perioodil tarbijahinnaindeks kasvanud kokku 39,8% ning sellesse ajaperioodi jäävad ka aastad, mil tarbijahinnaindeks mõnevõrra vähenes (2009. a ning 2014–2015. a). Kui ka abivahendi miinimum omaosalus oleks kokkuvõttes samas tempos muutunud, siis peaks omaosalus olema hinnanguliselt 8,9 eurot 7 euro asemel. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvab 2018. aastal tarbijahinnaindeks 3% ehk abivahendite omaosalus olema ca 9,2 eurot. Ka järgnevateks aastateks eeldatakse tarbijahinnaindeksi suurenemist 2–2,3% aastas. Joonis 1. Tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes 2006. aastaga, 2007–2017 (%) Allikas: Statistikaamet (tarbijahinnaindeksi kalkulaator) 10 1.2 Abivahendite minimaalne omaosalus keskmise palga ja alampalga kasvu alusel Statistikaameti andmetel on keskmine brutokuupalk (töötasu) kasvanud 2006. aasta 601 eurolt 1221 euroni 2017. aastal ehk brutopalk on kasvanud umbes kaks korda. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt suureneb keskmine brutopalk 1307 euroni 2018. aastal ehk võrreldes 2006. aastaga on kasv ligi 2,2 korda. Seega, kui keskmine brutopalk on suurenenud, siis abivahendi omaosalus on jäänud samaks. Kui 2006. aastal moodustas abivahendi minimaalne omaosalus 1,1% keskmisest brutopalgast, siis 2017. aastal 0,6%. 2018. aastaks eeldatud keskmise palga kasvu arvestades peaks abivahendi omaosalus olema ca 13,9 eurot, mis moodustaks keskmisest palgast 1,1%. Alampalk on tänaseks suurenenud 2,6 korda ehk 191,7 eurolt 500 euroni 2018. aastal. 2006. aastal moodustas 6,39-eurone omaosalus 3,3% alampalgast, kuid 2018. a vaid 1,4%. Alampalga kasvu arvestades peaks omaosalus 2018. aastal olema 10,3 euro suurem ehk 16,7 eurot. Eeldatavalt suureneb alampalk ka 2019. aastal ja sellele järgnevatel aastatel tootlikkuse kasvuga samas tempos. Joonis 2. Keskmine brutopalk ja alampalk ning abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal, 2006– 2018 (%) * 2018. a keskmise brutopalga näitaja aluseks Rahandusministeeriumi 2018. a kevadine majandusprognoos. Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeeriumi arvutused 11 1.3 Abivahendite minimaalne omaosalus võrreldes keskmise vanaduspensioni või rahvapensioni määraga Ühe osa abivahendi kasutajatest moodustavad vanaduspensioniealised inimesed. Vanaduspensionäridest abivahendite kasutajate puhul on võimalik võrrelda abivahendi miinimumkohustust keskmise vanaduspensioni ning ka rahvapensioni määraga. Keskmine vanaduspension kuus on 2006.–2017. aastate võrdluses suurenenud 193,5 eurolt 405,4 euroni ehk 2,1 korda. Kui 2006. aastal moodustas abivahendi minimaalne omaosalus 3,3% keskmisest vanaduspensionist, siis 2017. aastaks on see vähenenud 1,7%-ni. Kui abivahendi omaosalus kasvaks samas tempos kui vanaduspension, siis peaks minimaalne omaosalus olema 9,7 euro võrra suurem ehk 13,4 eurot. Sarnaselt keskmisele vanaduspensionile, on 2006–2017 perioodi jooksul rahvapensioni määr kahekordistunud. Kui 2006. aastal oli rahvapensioni määr 68,6 eurot ning abivahendi minimaalne omaosalus sellest 9,3%, siis 2017. aastaks on rahvapensioni määr suurenenud 137,3 euroni ning omaosaluse osakaal sellest vähenenud. Samal ajal on aga abivahendi minimaalne omaosalus jäänud sisuliseks samaks ning moodustas 2017. a 5,1% rahvapensioni määrast. Rahvapensioni määra kasvu aluseks võtteks peaks abivahendi minimaalne omaosalus ulatuma 12,8 euroni. Joonis 3. Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal keskmisest vanaduspensionist ja rahvapensioni määrast, 2006–2017 (%) Allikas: Statistikaamet, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused 12 1.4 Abivahendite minimaalne omaosalus võrreldes keskmise töövõimetuspensioni või töövõimetoetusega; puuetega inimeste toetustega Abivahendi üheks sihtrühmaks on ka puuetega inimesed ja/või vähenenud töövõimega inimesed. 2006-2017 ajavahemikul on nii puudega lapse toetuse kui pensioniealiste puude toetuse suurus jäänud samaks. Tööealiste puuetega inimeste toetus suurenes 2008. aastal: keskmise puude korral 12,78 eurolt 16,62 eurole; raske puude korral 26,84 eurolt 35,79 eurole ning sügava puude korral 40,9 eurolt 53,69 eurole. 2006. aastal moodustas abivahendi minimaalne omaosalus tööealiste toetusest puude raskusastmete lõikes 50%, 24% ja 16%. Kui abivahendi minimaalne omaosalus oleks sama palju suurenenud, siis oleks minimaalseks omaosaluseks ca 8,3-8,5 eurot. Kuna töövõimetoetus rakendus esmakordselt alles 2016. a suvest, siis ei saa puuduva või osalise töövõimega inimeste sissetulekute ulatust ning ka abivahendi minimaalse omaosaluse mõju sellele varasemate aastate põhjal hinnata. Ka 2016. aasta puhul tuleb arvestada, et töövõime hindamine rakendus vaid uutele klientidele ning toetust maksti vaid II poolaastal. 2017. aastal oli keskmine väljamakstud töövõimetoetus osalise töövõime korral 204,5 eurot ning puuduva töövõime korral 352,9 eurot. Seega moodustas abivahendi miinimum omaosalus (7 eurot) 3,4% osalise ning 2% puuduva töövõime korral töövõimetoetuse suurusest. Töövõimetuspension aga vaadeldud perioodil suurenenud sarnaselt keskmisele vanaduspensionile ehk mõnevõrra rohkem kui kaks korda (2017. a oli keskmine töövõimetuspension 232,6 eurot). Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal töövõimetuspensionist on vähenenud 5,6%-lt 2006. aastal 3%-le 2017. aastal. Töövõimetuspensioni kasvu arvesse võttes peaks abivahendi minimaalne omaosalus olema 13 eurot. Joonis 4. Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal keskmisest töövõimetuspensionist, 2006– 2017 (%) Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused 13 1.5 Kokkuvõttes Arvestades erinevate näitajate muutust peaks abivahendi minimaalne omaosalus olema tänaseks minimaalselt 8,9 eurot. Teisalt arvestades, et kui abivahendi omaosaluse suhe erinevatesse näitajatesse oleks sama kui näiteks 2006. aastal, siis peaks minimaalne omaosalus olema vähemalt 12,8 eurot kuni 16,7 eurot. Seejuures ei ole arvestatud järgnevate aastate prognoose, mille kohaselt suureneb nii palk kui ka vanaduspension ja muud aluseks võetud näitajad ning sellest tulenevalt peaks kasvama ka abivahendite eest tasutav minimaalne omaosalus. Tabel 1. Abivahendi minimaalne omaosalus arvestades erinevaid näitajaid Kasv / osakaal Abivahendi omaosaluse võimalik suurus, eurot Tarbijahinnaindeksi muutus, 2007–2017 39,8% 8,9 Abivahendi minimaalne omaosalus keskmisest brutopalgast, 2006. a 1,1% 13,9 Abivahendi minimaalne omaosalus alampalgast, 2006.a 3,3% 16,7 Abivahendi minimaalne omaosalus keskmisest vanaduspensionist, 2006.a 3,3% 13,4 Abivahendi minimaalne omaosalus rahvapensioni määrast, 2006.a 9,3% 12,8 Abivahendi minimaalne omaosalus töövõimetuspensionist, 2006.a 5,6% 13,0 Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused 2. Omaosaluse tõusust mõjutatud sihtrühma suurus Sotsiaalkindlustusameti andmetel ostis või laenutas 2017. aastal soodustingimustel abivahendeid 52 119 inimest. Abivahendeid laenutas 14 876 inimeste ning ostis 46 857 inimest. Seejuures on oluline arvestada, et üks ja sama inimene võis aasta jooksul osta või üürida mitut erinevat abivahendit. Laenutatavatest abivahenditest üüriti enam liikumisabivahendeid. Kõige enam aga osteti soodustingimustel põetus- ja hooldusvahendeid (üle 26 200 inimese). Teiseks enam ostetud abivahendi liigiks olid ortoosid ja proteesid (veidi enam kui 14 000 inimest). Kuulmisabivahendid moodustasid sageduselt kolmanda rühma ning neid ostis ligikaudu 6700 inimest. 14 Joonis 5. Soodustingimustel eraldatavate abivahendite saajate1 arv abivahendi liikide lõikes, 2017 1 Saajate arv on näidatud ühekordsena sõltumata sellest mitu korda ja mitut abivahendiliiki isik sai. Allikas: Sotsiaalkindlustusamet Vanuserühmade järgi on nii laenutatavate kui müüdavate abivahendite kasutajate seas enam vanaduspensioniealisi. Alla 18-aastaste laste puhul on näha, et peamiselt on tegemist abivahendite ostmisega ning liikide järgi ostetakse enam ortoose ja proteese ning sellele järgnevad põetus- ja hooldusvahendid. 18-aastaste kuni pensioniealiste (töövõimelises eas) isikute puhul ostetakse enam nii ortoose ja proteese kui ka põetus- ja hooldusvahendeid. Saajate arvu järgi kolmanda rühma moodustavad laenutatavad liikumisabivahendid. Pensioniealiste puhul on kasutajate arv kõige suurem põetus- ja hooldusvahendite ostmisele ning sellele järgneb liikumisabivahendite laenutamine. 15 Joonis 6. Soodustingimustel eraldatavate abivahendite saajate1 arv vanuserühmade järgi, 2017 1 Saajate arv ühekordselt. Allikas: Sotsiaalkindlustusamet Riigieelarvest ning ESF vahenditest hüvitati abivahendeid 2017. a kokku ligi 11,7 miljoni euro eest. Sellest kõige suurema osa moodustasid suhtlus- ja teabevahetuse abivahendid 3,1 miljonit eurot ehk 27% eelarvest. Teiseks suuremaks rahastatud abivahendirühmaks olid ortoosid ja proteesid ligi 2,7 miljonit eurot ehk 22,9% kuludest. Sellele järgnesid enesehoolde- ja kaitseabivahendid ca 2,4 miljoni euroga (20,9% kuludest) ja personaalse liikumise abivahendid, mida rahastati ligi 2,2 miljoni euro eest (18,6% kuludest). Joonis 7. Riigieelarvest ja Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest hüvitatud abivahendid, 2017 Allikas: Sotsiaalkindlustusamet 16 3. Omaosaluse tõusust mõju abivahendi kasutajate majanduslikule toimetulekule Erinevate sihtrühmade ja nende leibkondade sissetulekute muutuse kohta avaldatakse andmeid Statistikaameti Eesti Sotsiaaluuringule tuginedes. Kuna keskmist sissetulekut ei avaldata puuetega inimeste kohta, siis on võimalik kasutada ekvivalentnetosissetuleku andmeid. Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse leibkonna netosissetulek leibkonna tarbimiskaalude summaga ja saadakse netosissetulek tarbimisühiku kohta ehk ekvivalentsissetulek leibkonnaliikme kohta. Seega võtab see arvesse kõigi leibkonnaliikmete sissetulekuid ning ühistarbimist. Tarbimiskaaludega jagatud sissetulek ei näita sissetulekut ühe leibkonnaliikme kohta, vaid ühe tarbija kohta ning see on üldjuhul leibkonnaliikme kohta saadud sissetulekust suurem. Puuetega inimeste ekvivalentnetosissetulekut avaldatakse alates 2009. aastast, mistõttu on järgnevalt võrreldud nii elanikkonna, laste, pensioniealiste kui puuetega inimeste ekvivalentnetosissetuleku muutust perioodil 2009–2016. Statistikaameti andmete kohaselt on elanikkonna ekvivalentnetosissetulek suurenenud nimetatud perioodil 38%. Valitud elanikkonna rühmadest on kõige vähem suurenenud 65- aastaste ja vanemate puuetega inimeste sissetulek (27%). Teistega võrreldes on vähem kasvanud ka lasteta paaride, kellest vähemalt üks on üle 64-aastane (28%) ning üksikute 65-aastaste ja vanemate elanike sissetulek (30%). Kokkuvõttes on 65- aastaste ja vanemate sissetulek suurenenud 31% võrra. Joonis 5. Ekvivalentnetosissetulek kuus leibkonnatüübi, vanuse ja puude olemasolu järgi, 2009– 2016 (eurot kuus) Allikas: Statistikaamet, Eesti Sotsiaaluuring 2010, 2016-2017 (sissetulekuaastad 2009, 2015-2016) Abivahendite omaosalus moodustas ekvivalentnetosissetulekust 2009. aastal erinevate sihtrühmade lõikes 1,1%-1,9% ning 2016. aastal 0,7%-1,5%. Kui abivahendi omaosalus suureneks kahekordseks ehk 14 euroni, siis see moodustaks 2016. a elanike ekvivalentnetosissetulekust 1,5%. Sihtrühmade puhul oleks kõige 17 suurem mõju üksikute 65-aastaste ja vanemate elanike puhul ehk nende 2016. a ekvivalentnetosissetulekust moodustaks 14-eurone omaosalus 3%. Puuetega inimeste ekvivalentnetosissetulekust moodustaks see 2,2% (65-aastaste puhul 2,6%). Seejuures ei ole arvestatud, et ühes kuus võidakse osta või üürida mitut abivahendit. Tabel 1. Võimaliku omaosaluse suurenemise mõju Ekvivalent- Abivahendi Abivahendi omaosaluse võimalik netosisse- omaosaluse (7 €) suurus ja osakaal tulek kuus, osakaal ekvivalentnetosissetulekust, eurot 2016 sissetulekust 9 10 13 14 17 Elanikkond kokku 911,8 0,8% 1,0% 1,1% 1,4% 1,5% 1,9% Üksik 65-aastane ja vanem 471,3 1,5% 1,9% 2,1% 2,8% 3,0% 3,6% Lasteta paar, vähemalt üks üle 64- aastane 676,4 1,0% 1,3% 1,5% 1,9% 2,1% 2,5% Lastega leibkond* 971,0 0,7% 0,9% 1,0% 1,3% 1,4% 1,8% 18-64 983,7 0,7% 0,9% 1,0% 1,3% 1,4% 1,7% 65 ja vanemad 631,7 1,1% 1,4% 1,6% 2,1% 2,2% 2,7% Puudega inimesed 632,4 1,1% 1,4% 1,6% 2,1% 2,2% 2,7% Puudega inimesed, 18-64 707,6 1,0% 1,3% 1,4% 1,8% 2,0% 2,4% Puudega inimesed, 65+ 548,8 1,3% 1,6% 1,8% 2,4% 2,6% 3,1% * Eesti Sotsiaaluuringus on puudega lastega leibkondade arv valimis väga väike, mistõttu nende leibkondade sissetulekuid ei saa eristada. Allikas: Statistikaamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused Et aga abivahendi puhul on 7-eurose omaosaluse puhul tegemist miinimumiga ning lõplik isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe. Kui palju abivahendi eest makstav omaosalus kokku vastavate sihtrümade sissetulekust moodustab, ei ole teada. Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017. aastal1 näitas, et 8-11% puudega lastest elab leibkondades, kus ei ole ühtegi tööga hõivatud täiskasvanut. Ühe töötava liikmega leibkondades elab 38-42% ja kahe töötava liikmega leibkondades 48-53% puudega lastest. Puudega laste leibkondade hinnang enda majanduslikule toimetulekule on halvem kui kõikidel lastega leibkondadel Eestis keskmiselt. Kõikidest puudega lastega leibkondadest tajub vaid 19–26%, et tuleb toime hõlpsalt (sh vastusevariandid „üpriski hõlpsalt“, „hõlpsalt“, „väga hõlpsalt“). Kõikide lastega leibkondade hulgas on selliseid peresid 40–51%). Puuetega lastega leibkondadest tuleb mõningate raskustega toime 42-46%; raskustega 19-23%, suurte raskustega 11-14%. Samuti on puudega lastega leibkondade seas Eesti keskmisega võrreldes rohkem neid, kellel on vähemalt ühel korral viimase aasta jooksul olnud raskusi kommunaalkulude maksmisel. Kui Eesti kõikide lastega leibkondade seas, kellel oli kommunaalkulusid, oli raskusi nende maksmisel 8-13%, siis puudega lastega perede 1 http://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/puuetega_lastega_perede_toimetule ku_uuringu_raport_loppversioon_par_28.02.18.pdf 18 seas, kellel oli kommunaalkulusid, esines raskusi nende maksmisel 28-34%. Kulusid abivahenditele on 39-43%l puudega laste leibkondadest. Sügava ja raske puude raskusastmega kaasnevad suuremad kulud. 50% leibkondade puudega lapse tarbeks tehtud kulud jäävad sügava puudega lapse korral vahemikku 119-339 eurot kuus, aga võivad ulatuda ka kuni 600 euroni. Lapse raske puude korral kulutavad pooled leibkonnad puudega lapse erivajadustele 60- 219 eurot ja keskmise puude korral 48-159 eurot kuus. Enamasti ei ole peredele lapse puudega kaasnevad lisakulutused kaetud puudega laste toetusega, mis 2017. aastal on keskmise puude raskusastme korral 69,04 eurot kuus, raske ja sügava puude korral 80,55 eurot kuus. Üle poole (53–60%) on selliseid puudega lapsi, kelle puudest tulenevad lisakulutused on vähesel määral või ei ole üldse toetustega kaetud. Kolmandiku (30–36%) puudega laste puudest tulenevad lisakulutused on kaetud kas täiel või suurel määral puudega lastele suunatud toetustega. Puudega lastega peredest 19–22% peavad kuus toime tulema 750 euro või vähemaga, ca veerand kuni kolmandik on peresid, kelle sissetulek on 751–1250 ja 1251–2300 eurot kuus. 2300 eurost enam on sissetulek 5–7%l peredest Majanduslikku toimetulekut puudega lastega leibkondades on võrreldud kõigi Eesti leibkondadega, kus on 0–17-aastaseid lapsi. Võrreldes kõikide lastega leibkondadega hinnatakse puudega lastega leibkondades oma majanduslikku toimetulekut keerulisemaks sagedamini (Joonis 172). Puudega laste leibkondadest 11–14% tuleb enda hinnangul oma igapäevaste kulutustega toime suurte raskustega (kõikide lastega leibkondade hulgas on vastav osakaal 4–6%) ja ligi 19–23% leibkondadest raskustega (kõikide lastega leibkondade hulgas on vastav osakaal 8- 11%) toime. Väga hõlpsalt tuleb ots-otsaga kokku vaid kuni 1%, hõlpsalt ligi 4–6% ja üpriski hõlpsalt 15–19% puudega laste leibkondadest (kõikide lastega leibkodade hulgas on vastavad osakaalud 1-3, 11–15 ja 28–33%). Seega puudega lastega leibkondadest tajub vaid 19–26%, et tuleb hõlpsalt toime (sh vastusevariandid „üpriski hõlpsalt“, „hõlpsalt“, „väga hõlpsalt“). Tavaleibkondade hulgas on vastav osakaal 40–51%. Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 20152 ei uurinud abivahendite maksumusega seotud probleeme, kuid selles küsiti hinnangut isiklikule ja leibkonna toimetulekule. Uuringu järgi suudavad oma isiklikust sissetulekust säästa 11% ning toimetulekuks on raha piisavalt 27%-l. Enam-vähem tuleb toime 42% vanemaealistest ning raha ei piisa vältimatute kulutuste katteks 19%-l. Võrreldes eakamatega on 50–74-aastaste seas enam neid, kel jääb raha säästudeks (12% vs. 8%), kuid ka neid, kes kogevad tõsiseid raskusi toimetulekul (21% vs. 14%). Kui võrrelda 50–74-aastaste hinnangut oma toimetulekule 2009. ja 2015. aastal, siis olulisi muutusi ei ole aset leidnud: ka tollal suutis säästa 13% ning tõsistes raskustes oli 17%. 2 http://www.sm.ee/sites/default/files/content- editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_fi nal.pdf 19 Oma leibkonna toimetulekut peab täiesti või pigem rahuldavaks 59% vanemaealistest (sh 11% peab seda täiesti rahuldavaks) ning ebarahuldavaks 41% (sh 11% peab seda täiesti ebarahuldavaks). Kui võrrelda 50–74-aastaseid 2009. ja 2015. aastal, siis nende osakaal, kes peavad toimetulekut rahuldavaks, on veidi langenud: kui 2009. aastal pidas seda rahuldavaks 66%, siis 2015. aastal 58%. Kui eelnõu algatamisel tekib täiendavaid küsimusi, siis Sotsiaalministeeriumi poolseks kontaktiks on hoolekande osakonna nõunik Raimo Saadi, [email protected], 626 9224. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaia Iva sotsiaalkaitseminister Lisa: Abivahendite loetelus tehtavad ümberjaotused Raimo Saadi 6269 224 [email protected] Lisa. Abivahendite loetelus tehtavad ümberjaotused Tabel 1. Tagatavad riigi poolt ISO kood Abivahendi nimetus 04.33.03 istmepadjad ja muud tooted lamatiste vältimiseks 04.33.03.01 istmepadjad lamatiste vältimiseks 04.33.03.02 muud tooted lamatiste vältimiseks 04.48.03 treening- ja ergomeeterjalgrattad 04.48.08 seisuraamid ja -toed 09.03.12 sõrmikud ja labakindad 09.09.03 sukajalgatõmbaja 09.09.03 sukajalgatõmbaja 09.12.27 tualettpaberitangid 09.21 naha kaitse ja puhastamise vahendid 09.21.06 nahapesemisvahendid 09.21.09 desinfektandid 09.21.18 nahakaitsevahendid 09.24.03 püsikateetrid 09.24.03.01 100% silikoonkateeter 09.24.03.02 silikoonelastomeer kattega kateeter 09.24.06 ühekordsed põiekateetrid 09.24.06.01 PVC kateeter 09.24.06.02 hüdrofiilne kateeter 09.24.09 peenise katted 09.27.05 alt lahtised uriinikotid 09.27.05.01 kehal kantav uriinikott 09.27.05.02 kehal mitte kantav uriinikott 09.27.13 Uriinikogujate riputus- ja kinnitusvahendid 09.30 uriini absorbeerivad abivahendid 09.30.12 laste ja täiskasvanute ühekordsed 09.30.18 sidemed ja mähkmed 09.30.21 09.30.39 uriini absorbeerivate kehalkantavate abivahendite kinnitusvahendid 09.33.30 keha pesemise või küürimise vahendid 09.33.30.01 niisutatud salvrätid 09.33.30.02 pesukinnas 09.33.30.03 vannimüts 12.03 Ühe käega käsitsetavad käimisabivahendid 12.03.03 käimiskepid 12.03.06 küünarkargud 12.03.12 kaenlakargud 12.03.16 harkkepid 12.06 Käimisabivahendid kahe käega käsitsemiseks 12.06.03 käimisraamid 12.06.06 rulaatorid 12.06.09 käimistoolid 12.06.12 käimislauad 12.12.04 auto kohandused mootori käsitsemiseks 12.12.05 auto kohandused käsipiduri käsitsemiseks 12.12.07 auto kohandused roolisüsteemi käsitsemiseks 12.12.09 mootorsõidukite turvavööd ja -rakmed 12.12.12 erikonstruktsiooniga autoistmed ja - padjad 12.12.18 abivahendid ratastoolis istuva inimese sõidukisse või sealt välja tõstmiseks 12.12.00 liikumispuudega inimesele käsijuhtimisele kohandatud sõiduauto 12.18.06 kolmerattalised jalgrattad pedaalidega 12.18.06.01 kolmerattalised standardsed jalgrattad pedaalidega 12.18.06.02 kolmerattalised jalgrattad pedaalidega 12.22.03.01 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp I 12.22.09.01 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp I 12.22.03.02 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp II 12.22.09.02 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp II 12.22.03.03 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp III 12.22.09.03 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp III 12.22.03.04 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp IV 12.22.09.04 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp IV 12.22.18 abistaja juhitavad käsiratastoolid 12.23.03 invarollerid 12.23.06 elektrilised ratastoolid 12.23.06.01 aktiivsusgrupp I 12.23.06.02 aktiivsusgrupp II 12.23.06.03 aktiivsusgrupp III 12.24 ratastoolide varuosad 12.24.21 ratastoolide rehvid ja rattad 12.24.24 akud ja akulaadijad 12.24.30 ratastoolirihmad 12.24.00 muud ratastooli varuosad 12.27.07 kärud 12.27.07.01 toaraam 12.27.07.02 õueraam 12.31.03.01 libistamislauad 12.39.03 valged kepid 18.09.21 eriistmed 18.09.21.01 eriistmed - kategooria I 18.09.21.02 eriistmed - kategooria II 18.09.21.03 eriistmed (individuaalne) - kategooria III 18.10.03 seljatoed 18.10.06 ratastoolipadjad 22.03.06.01 prilliklaasid Dsph, cyl 22.03.06.02 prillidesse monteeritud optilised süsteemid 22.03.09 suurendusklaasid 22.03.18 suurendavad videosüsteemid, sh kaasaskantavad 22.06.06 kommunikatsioonivõimendid 22.12.12 punktkirjavarustus 22.12.15 punktkirja kirjutusmasinad 22.15.06 kalkulaatorid 22.18.03 helisalvestus- ja heliesitusseadmed 22.18.03.01 daisypleierid 22.18.03.02 hääljuhendavad diktofonid 22.18.24 raadiosagedusega ülekandesüsteemid 22.24.21 helistamistarvikud 22.27.03 visuaalse signaaliga seadmed 22.27.06 akustilise signaaliga seadmed 22.27.09 mehhaanilise signaaliga seadmed 22.27.12 kellad ja ajanäitajad 22.30.15 raamatutoed ja -hoidjad 22.39.04 arvuti ekraanisuurendustarkvara 22.39.05 punktkirjakuvarid 22.39.07 tekstituvastustarkvara 22.39.00 tarkvara uuendus 24.21.03 haaramistangid 27.06 mõõteriistad Tabel 2. Tagatavad asutuses teenuse sees: ISO kood Abivahendi nimetus 04.33.06 madratsid lamatiste vältimiseks 09.03.39 söögipõll 09.12.03 tualetitoolid 09.12.03.01 tualetitoolid 09.12.03.02 poti- ja dušitoolid 09.12.15 potikõrgendused 09.12.33 siibrid 09.30.00 imavad aluslinad, sh pestavad aluslinad 09.33.03 vanni- ja dušitoolid 09.33.12 vanni-, duši- ja mähkimislauad 12.31.03 libistamislauad ja -matid 12.31.03.02 libilinad 12.31.09 teisaldatavad käsipuud tõusmiseks 12.31.15 tõsterihmad ja -rakmed 12.36.03 lingtõstukid 12.36.21 lingtõstuki kehatoed 15.03.06 abivahendid lõikamiseks, hakkimiseks, tükeldamiseks 18.03.15 voodilauad 18.06.06 lugemis- ja töövalgustid 18.12.10 elektrilise reguleerimisega voodid 18.18 Toetusabivahendid: 18.18.06 tugikäepidemed 18.18.11 hingedega tugipuud ja käetoed 18.30.15 kaasaskantav kaldtee 22.27.21 keskkonnahäiresüsteemid 24.27.06 mittelibisevad alused
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →