Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 03.05.2018 nr 4.2-3/1543-1
Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise
ettepanekud
Lugupeetud Helmen Kütt
Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) kohaselt kompenseeritakse
hoolekandeasutuses viibivatele inimestele abivahendite ostmisel või üürimisel
riigiosalus ainult individuaalsete abivahendite (nt protees, ortoos) puhul, kuid
mitteindividuaalsete abivahendite (nt ratastool, mähkmed) puhul mitte. Õiguskantsler
on andnud hinnangu, et tegu on põhiseadusega vastuolus oleva eristamisega ning
leidnud, et abivahendi ostmisel või üürimisel tuleb tagada riigiosaluse
kompenseerimine kõikidele hoolekandeasutuses teenusel viibivatele inimestele
võrdselt kodus elava inimesega. Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku eelpool
kirjeldatud vastuolu põhisseadusega kõrvaldada. Riigikogu arutas 16.12.2017. a
istungil õiguskantsleri ettepanekut ning otsustas algatada SHS muutmise, et
kõrvaldada regulatsiooni vastuolu põhiseadusega.
Riigikogu sotsiaalkomisjon on küsinud Sotsiaalministeeriumilt ettepanekut, millisel
viisil vastav teema SHS-is reguleerida. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku algatada
sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus järgmises sõnastuses:
§ 1. Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 47 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust, välja arvatud
individuaalse abivahendi korral, ei ole vangistuses või eelvangistuses viibival isikul.“;
2) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 31–34 järgmises sõnastuses:
„(31) Väljaspool kodu osutataval ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või
ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul ei ole tasu maksmise kohustuse
ülevõtmise taotlemise õigust abivahendi eest, mis on otseselt seotud hooldusteenuse
osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega.
(32) Riigieelarvest rahastataval ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul ei ole
tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust lisaks käesoleva paragrahvi
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
lõikes 31 nimetatud abivahenditele ka inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja
puhastamise vahendite eest, mille kulu kaetakse riigieelarve vahenditest teenuse
maksumuse hulgas.
(33) Abivahend, mis on käesoleva paragrahvi lõike 3 1 tähenduses otseselt seotud
hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega, on:
1) toode, mis hõlbustab eelkõige hooldaja tööd, mitte inimese individuaalset
hakkamasaamist;
2) toode, mis on vajalik vähemalt käesolevas seaduses ja rahvatervise seaduses
ning nende alusel kehtestatud nõuetele vastava ohutu, tervist toetava ja
eesmärgipärase hooldusteenuse osutamiseks;
3) toode, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatava hoone turvalisuse või
sellele ligipääsetavuse tagamisega.
(34) Käesoleva paragrahvi lõikes 33 nimetatud tingimustele vastavate abivahendite
loetelu, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks
kasutatava hoonega ning mille eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise
õigust ei ole väljaspool kodu osutataval ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või
ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibival isikul, kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.“;
3) paragrahvi 48 lõiget 3 täiendatakse punktiga 91 järgmises sõnastuses:
„91) märge, kas tegemist on abivahendiga, mis on otseselt seotud hooldusteenuse
osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega;“.
§ 2. Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
Selgitused seaduse muutmise ettepanekule
Eelnõu § 1 punkiga 1 muudetakse SHS § 47 lõiget 3. Muudatuse jõustumise järgselt
ei kehti enam erisus, mille kohaselt ei ole hoolekandeasutuses viibivatel inimestel
õigust mitteindividuaalsete abivahendite ostmisel või üürimisel riigiosaluse
kompenseerimisele. Vastav erisus jäetakse alles isikute puhul, kes viibivad
vangistuses või eelvangistuses, kuna tegu on riigieelarvest rahastatava teenusega.
Eelnõu § 1 punkiga 2 täiendatakse § 47 uute lõigetega 31–34.
Lõikega 31 tagatakse muudatuse jõustumise järgselt väljaspool kodu osutataval
ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel (edaspidi
ööpäevaringne üldhooldusteenus või ööpäevaringne erihooldusteenus) viibivatele
inimestele laiendatud ulatuses abivahendite ostmisel või üürimisel riigiosaluse
katmine. Õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele ei laiene abivahenditele, mis
on loomuomased asutusepõhisele hooldusteenusele või on otseselt seotud
hoolekandeasutuse hoonega.
Lõikega 32 sätestatakse erisus, mille kohaselt ei ole riigieelarvest rahastataval
ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivatel isikutel tasu maksmise kohustuse
ülevõtmise taotlemise õigust lisaks § 47 lõikes 31 nimetatud abivahenditele ka
inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja puhastamise vahendite eest, mille kulu
3
kaetakse riigieelarve vahenditest teenuse maksumuse hulgas. Seda põhimõtet
toetab sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruse nr 65 „Erihoolekandeteenuste
maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu
maksmise tingimused ja kord“ § 1 lg 5, mille kohaselt kaetakse ööpäevaringse
erihooldusteenuse puhul teenuse maksimaalse maksumuse hulgas ka
inkontinentsitoodete ning naha kaitse ja puhastamise vahendite kulu.
Lõikega 33 täpsustatakse, millised on abivahendid, mis on otseselt seotud
hooldusteenuse osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega. Sellest
tulenevalt ei laiene õigus riigiosaluse kompenseerimisele abivahenditele, mis
vastaksid järgmistele põhimõtetele:
tooted, mis hõlbustavad eelkõige hooldaja tööd, mitte inimese iseseisvat
toimetulekut. Sellisteks toodeteks on näiteks lingtõstuk: libistamislauad,
libilinad, tõsterihmad jne. Tõstukite, libilinade jms hooldatava liigutamist
abistatavate toodete kasutamine on otseselt seotud hooldaja füüsilise tervise
hoidmisega ja tõhusate hooldajat ning hooldatavat säästvate
hooldustoimingute elluviimisega. Näiteks pole mõeldav olukord, kus hooldaja
peab ilma abistatavate vahenditeta aitama ratastooli, viima pesema või
söötma inimest, kes iseseisvalt pole võimeline end pöörama, tõusma istuma
jne. Ka erinevaid ergonoomilisi võtteid kasutades on hooldamine füüsiliselt
raske töö ning mõjutab hooldaja tervist. Seega on teenuseosutaja
kohustuseks tagada oma töötajatele nende tööks vajalikud tervist kaitsvad
vahendid, ilma milleta pole inimväärne hooldustoimingute läbiviimine võimalik.
Vahendid, mis võimaldavad osutada asutusepõhist hooldusteenust või
lihtsustavad selle osutamist on teenuseosutaja korraldada ja tagada.
tooted, mis on vajalikud kvaliteetse ja eesmärgipärase hooldusteenuse
osutamiseks ehk suuresti hoolekandeasutuse inventar. Sellisteks toodeteks on
näiteks voodilauad, linad, funktsionaalvoodid, potikõrgendused, dušitoolid jne.
Asutusepõhist hooldusteenust osutades tuleb teenuseosutajal arvestada, et
teenuse saajate hulgas on valdav hulk inimesi, kes vajavad iseseisvaks
toimetulekuks kõrvalabi liikumisel, hügieenitoimingutes, söömisel jne. Et
säilitada inimese iseseisvust nii kaua kui võimalik, peab hoolekandeasutuse
keskkond seda toetama. Seega on elementaarne, et hoolekandeasutuse
tualettruumid, magamistoad jms on varustatud liikumist abistavate
vahenditega, näiteks käsipuud, potikõrgendused, voodilauad jms. Tänu
toetavale keskkonnale saab inimene kasutada iseseisvalt tualetti, liikuda
magamistoast elutuppa, õue jne. Toetava füüsilise keskkonna abil ei ole
teenusel olev inimene nii palju sõltuv teiste abist, säilitab oma iseseisvuse
maksimaalselt pikaks ajaks. Nõuded hooldusteenuse sisule ja eesmärgile
tulenevad SHS-ist (§-d 20, 100, 102, 103) ja hooldusteenuse
tervisekaitsenõuded tulenevad rahvatervise seadusest ning selle alusel
kehtestatud määrustest (sotsiaalministri 3.04.2002. a määrus nr 58
„Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ ja
sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määrus nr 75 „Tervisekaitsenõuded
erihoolekandeteenustele ja eraldusruumile“).
tooted, mis on seotud teenuse osutamiseks kasutatava hoone ja teenusel
viibivate inimeste turvalisuse või ligipääsetavuse tagamisega. Sellised tooted
on üldjuhul hoone loomulikud osad või kinnitatud hoone külge. Nende puhul ei
4
ole mõeldav, et neid hakataks inimestele tagama lähtuvalt individuaalsest
vajadusest ega ole otseselt seotud ühe konkreetse inimesega. Turvalisusega
seotud toodeteks on näiteks keskkonnahäiresüsteemid, mittelibisevad alused,
käetoed jne. Hoolekandeasutused peavad olema ligipääsetavad
liikumispiirangutega inimestele. Ligipääsetavuse nõuetega arvestamine
hoolekande asutuse loomisel on toodud välja ka ehitusseadustikus. Nimelt
tuleb ehitusseadustiku § 11 lõige 2 punkt 8 kohaselt rajatavate ehitiste puhul
arvestada asjakohasel juhul puuetega inimeste erivajadustega. Kuna tegu on
hoolekandeasutusega, siis puuetega inimeste erivajadustega arvestamine on
kindlasti asjakohane. Ehitusseadustiku § 7 sätestab, et ehitis tuleb
projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt. Seega, kuigi
hetkel ei kehti konkreetsete ligipääsetavuse nõuetega määrust, siis vastavalt
ehitusseadustiku § 7 tuleb rakendada head tava, mis praegusel juhul on
eelnevalt kehtinud regulatsioon, kuna uut regulatsiooni ei ole kehtestatud.
Sama eesmärk on ka SHS-is reguleeritud väljaspool isiku kodu osutatav
üldhooldusteenuse kirjelduses. Kui teenuseosutaja ei ole selle vajadusega
arvestanud, siis tuleb teenuseosutajal leida alternatiivsed võimalused olukorra
lahendamiseks. Ligipääsetavusega seotud tooteks on näiteks kaasaskantav
kaldtee jne.
Eelkirjeldatud põhimõtted, millised abivahendid on otseselt seotud hooldusteenuse
osutamise või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega, kirjeldatakse omakorda ka
rahvatervise seaduse alusel antavates hoolekandeasutuste tervisekaitsenõuete
määrustes. Põhimõtetega koos tuuakse välja ka näitlik nimekiri toodetest, mis
konkreetsete põhimõtete alla lähevad. See saab olema Sotsiaalkindlustusametile
aluseks ka hoolekandeasutusele tegevusluba väljastamisel. Rahvatervise seaduse
jõustumine koos uuendatud rakendusaktidega on planeeritud 2019. aasta alguseks
ning tegevusloa nõude rakendumine 2020. aastaks.
Lõikega 34 nähakse ette valdkonna eest vastutavale ministrile määruse
kehtestamiseks volituse andmine, et määrata eelkirjeldatud tingimustele vastavate
abivahendite loetelu, mis on otseselt seotud hooldusteenuse osutamise või teenuse
osutamiseks kasutatava hoonega. See tagab paindlikkuse loetelu jaotust muuta
näiteks olukordades, kus abivahendite üldisesse loetelusse lisandub uusi tooteid või
arvatakse tooteid välja lähtuvalt SHS § 49 sätestatust.
Ühtlasi puudutab ettepanek hoolekandeasutuse määratluse täpsustust seoses
abivahendite kompenseerimisega. Seni kehtivas SHS-is käsitletakse § 47 lõikes 3
laiatähenduslikult hoolekandeasutuse mõistet. Samas on praktikas abivahendite eest
tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel mõistetud hoolekandeasutusena
ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldusteenust ning
asenduskoduteenust osutavat asutust. Uue regulatsiooni kohaselt oleks erisus,
millistel juhtudel abivahendi ostmisel või üürimisel riigiosaluse kompenseerimine
hoolekandeasutuses viibivale isikule ei laiene, suunatud ööpäevaringsel
üldhooldusteenusel või ööpäevaringsel erihooldusteenusel osutavale asutusele.
Võrreldes varasemaga ei kehtiks erisus enam asenduskoduteenust osutava asutuse
puhul. Erisuse põhjus tuleneb teenuste eesmärgist ning kuna üldhooldusteenuse ja
erihooldusteenuse eesmärk on osutada inimesele hooldusteenust ehk tagada
turvaline keskkond ja toimetulek täisealisele isikule, siis on loomuomane, et asutus
5
vastab teatavale valmisolekule. Asenduskodu eesmärk on eelkõige tagada
vanemliku hoolitsuseta lastele asenduseluase ehk kodu, mitte vastata laste
erivajadusest tulenevale hooldus- või erivajadusele.
Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse abivahendite loetellu kantavate andmete
loetelu. Vastavalt eelpool kirjeldatud põhimõtetele tehakse sotsiaalkaitseministri
21.12.2015. a määruses nr 74 „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu
maksmise kohustuse riigi poolt üle võtmise otsustamise ja erandite tegemise
tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ kehtestatud abivahendite loetelus
ümberjaotamine toodeteks, mis on täiendavalt ööpäevaringset üldhooldusteenust või
ööpäevaringset erihooldusteenust osutavas hoolekandeasutuses riigi poolt tagatavad
ja toodeteks, millele õigus ei laiene hoolekandeasutuses viibides. Vastav jaotus on
toodud välja käesolevale kirjale lisatud lisas. Sellest tulenevalt täiendatakse
eelnimetatud abivahendite loetelu liigendusega, kas tegemist on otseselt
hooldusteenuse osutamiseks või teenuse osutamiseks kasutatava hoonega seotud
abivahendiga. Liigendus väljendub tabelisse eraldiseisva tulba lisamisena.
Eelnõu §-ga 2 sätestatakse muudatuste jõustumise aeg. Muudatused jõustuvad
2019. aasta 1. jaanuarist. Rakendamine varasemal ajal, näiteks 1. juuli 2018, tekitaks
käesoleva aasta eelarvesse ca 750 000 euro suuruses puudujäägi. 2018. aasta
eelarvesse ei ole planeeritud muudatuse rakendamiseks vajalike kulude katet. Võttes
arvesse, et kogu abivahendite teenuse peale kuu keskmine müügi ja üüri
kompenseerimise kulu on 720 000 eurot, siis 750 000 eurose puudujäägi puhul
tähendab see, et abivahendite kompenseerimine on peatatud kõikidele õigustatud
isikutele ja kõikide loetelus toodud abivahendite puhul vähemalt aasta viimaseks
kuuks. Alternatiivina oleksid suletud eelarveliselt samaväärses summas laiendatud
ring ISO-koode (nt mähkmed) alates 1. juulist. Sellest tulenevalt on
Sotsiaalministeeriumi ettepanek mitte rakendada käesolevat muudatust enne 2019.
aasta 1. jaanuari. Riigieelarve strateegia läbirääkimiste tulemusel on praeguseks
muudatuse rakendamiseks vajalikud vahendid leitud.
Seaduse muutmisega kaasnevad mõjud
Tuleb mõista, et tegu on selge ja suure eelarvelise mõjuga muudatusega. Eelarve
mõjud järgneva nelja aasta kohta on toodud välja tabelis 1.
Tabel 1: Eelarve mõju
Aasta 2019 2020 2021 2022
Eelarve mõju 1 494 468 1 586 176 1 679 392 1 779 410
(€)
Eelarve mõjude prognoosimisel on aluseks võetud järgnevaid asjaolusid ja andmeid:
Üldhooldusteenusel viibivate isikute arv: 7597 inimest, kellest 1014 on
tööealised;
Erihoolekandeteenusel viibivate isikute arv: 2937 inimest, kellest 2700 on
ööpäevaringsel teenusel ja 237 kogukonnas elamise teenusel.
Asenduskodu teenusel viibivate laste arv: 1052 last.
Keskmist kulu abivahendi teenuse kohta aastas sihtgruppide põhiselt
Sotsiaalkindlustusameti abivahendite teenuse 2017. aasta statistika põhiselt:
6
o vanaduspensioniealiste puhul 154€ inimese kohta;
o tööealiste puhul 365€ inimese kohta;
o laste puhul 443€ lapse kohta.
Sotsiaalkindlustusamet viis 2017. aasta detsembris läbi küsitluse saamaks
selgust kui suurt osakaalu teenusel olevatest inimestest käesolev muudatus
puudutaks. Küsitluse tulemuste pinnalt tuletati mõju teenuste põhiselt:
o üldhooldusteenusel viibivate inimeste puhul arvestatakse, et
hinnanguliselt ca 86% teenusel viibivatest inimestest vajavad
laiendatud ringis abivahendit;
o erihoolekandeteenusel viibivate inimeste puhul arvestatakse, et
hinnanguliselt ca 44% teenusel viibivatest inimestest vajavad
laiendatud ringis abivahendit;
o asenduskodu teenusel viibivate noorte puhul arvestatakse, et
hinnanguliselt ca 20% teenusel viibivatest noortest vajavad laiendatud
ringis abivahendit.
2014 – 2017. aasta jooksul üldhooldusteenusele keskmiselt lisandunud
inimeste arvu muutust.
Asenduskoduteenusel viibivate laste arvu muutust 2014 – 2017. aasta jooksul.
Prognoositav erihoolekande teenuse ööpäevaringsete teenusekohtade (arvu
muutust 2014 – 2017. aasta jooksul.
Abivahendite kasutajatest puuetega inimeste osakaalu sihtgruppide lõikes:
vanaduspensioniealistel 48%, tööealistel 15%, lastel 57%.
Viimase 10 aasta keskmist inflatsiooni.
Eelarve välistest mõjudest, sh sotsiaalsetest mõjudest saab käesoleva muudatuse
osas tuua välja järgneva:
Abivahendit vajavat inimest koheldakse võrdselt sõltumata, kas ta elab kodus
või hoolekandeasutuses.
Paraneb hoolekandeasutuses viibivate inimeste elu- ja hooldusteenuse
kvaliteet. Seni on mitteindividuaalseid abivahendeid ostnud
hoolekandeasutuses viibivad inimesed ise või on hooldekodu need taganud.
Tihti ei ole inimesel olnud rahalist võimalust tagada kaasaegseid ja
kvaliteetseid abivahendeid ning hoolekandeasutused on kas välisabi korras
saanud abivahendid või soetanud kasutatud tooted, mis ei ole pruugi olla
parimas töökorras ega vastata inimese individuaalsetele vajadustele.
Eelnevast tulenevalt ei ole hoolekandeasutuses viibivatel inimestel sageli
olnud juurdepääsu kvaliteetsetele ja neid kõige paremini toetavatele
abivahenditele. Käeoleva muudatusega on võimalik tagada ka
hoolekandeasutuses viibivatele inimestele sama kvaliteetsed ja vajadustele
vastavad abivahendid kui täna kodus elavatele inimestele.
7
Abivahendite kompenseerimisel inimese minimaalse omaosaluse regulatsiooni
muutmine.
Täiendavalt teeme ettepaneku sama eelnõuga algatada sotsiaalhoolekande
seaduses abivahendite kompenseerimisel inimese minimaalse omaosaluse
regulatsiooni muutmine. Muudatuse eesmärk on edaspidi inimese minimaalset
omaosaluse suurust reguleerida mitte SHS-is, vaid kehtestada see igaks
eelarveaastaks riigieelarvega. Abivahendite kompenseerimine on kavas järgmiseks
kaheks aastaks viia üle arvestuslikuks kuluks riigieelarves, mis võimaldab tagada
abivahendid kõikidele vajajatele ilma järjekorrata. Seoses sellega on tõusetunud
põhjendatud vajadus vaadata üle ka inimeste minimaalne omaosalus abivahendite
ostmisel ja üürimisel ning tekitada paindlikumad võimalused eelarve kulude
juhtimiseks.
SHS näeb ette, et abivahendi üürimisel või soetamisel tasub riik omapoolse osa ning
klient oma osaluse. Isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse
summa vahe, kuid mitte väiksem kui 7 eurot. Minimaalse omaosaluse suurust ei ole
seni kehtestatud naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate
abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning
abivahendite üürimisel. Abivahendite minimaalne omaosaluse suurust ei muudeta
iga-aastaselt ehk sellele ei ole sätestatud automaatselt kohalduvat mehhanismi, mille
alusel iga-aastaselt omaosaluse suurus automaatselt muutuks. Abivahendite eelarve
ja kulud abivahendi kohta on aasta- aastalt tõusnud, kuid abivahendite minimaalne
inimese omaosalus on aga püsinud aastaid sisuliselt samal tasemel. Nii oli 2006. a
maist kuni 2015. a lõpuni minimaalseks isiku omaosaluseks 6,39 eurot ning alates
2016. aastast on see 7 eurot. Samal ajal on aga kasvanud hinnad, elanike
sissetulekud ning ka erinevatele sihtrühmadele suunatud toetused ja hüvitised.
Seoses sellega teeme ettepaneku muuta sotsiaalhoolekande seadust järgmises
sõnastuses:
§ 1. Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 50 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe, kuid mitte
väiksem kui igaks eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud omaosaluse minimaalne
maksumus.“;
2) paragrahvi 50 lõike 9 punktis 2 asendatakse sõna „soetamine“ sõnadega „ostmine
või üürimine“;
3) paragrahvi 50 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks.
§ 2. Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
Selgitused seaduse muutmise ettepanekule
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse viidet isiku omaosaluse minimaalsele
maksumusele. Praegu on isiku omaosaluse minimaalne summa sätestatud SHS-is,
8
kuid edaspidi kehtestatakse omaosaluse minimaalne maksumus igaks
eelarveaastaks riigieelarvega. Abivahendite minimaalne omaosaluse suurust ei
muudeta iga-aastaselt ehk sellele ei ole sätestatud automaatselt kohalduvat
mehhanismi, mille alusel iga-aastaselt omaosaluse suurus automaatselt muutuks.
Abivahendite eelarve ja kulud abivahendi kohta on aasta- aastalt tõusnud, kuid
abivahendite minimaalne inimese omaosalus on aga püsinud aastaid sisuliselt samal
tasemel. Nii oli 2006. a maist kuni 2015. a lõpuni a minimaalseks isiku omaosaluseks
6,39 eurot ning alates 2016. aastast on see 7 eurot. Enne 2006. aastat oli osadele
abivahenditele kehtestatud 100 krooni (6,39 eurot) ja 200 krooni (12,78 eurot)
piirang, et kui abivahend maksab eelnimetatud summast vähem, siis riik ei
kompenseeri abivahendi ostmist. Samal ajal on aga kasvanud hinnad, elanike
sissetulekud ning ka erinevatele sihtrühmadele suunatud toetused ja hüvitised. Kuna
inimeste sissetuleku muutust kajastavad näitajad on pidevalt kasvanud, siis on
tekkinud vajadus luua paindlikum hinnastamise mehhanism ka minimaalse
omaosaluse suuruse arvestamisele. Riigieelarve seadusega kehtestatav minimaalse
omaosaluse suurus võimaldaks vajadusel igal aastal teha muudatusi sissetuleku
näitajate muutusega võrdväärselt. Taoline minimaalse omaosaluse arvestamise
süsteem annaks võimaluse jaotada abivahendite kasvavaid kulusid
proportsionaalsemalt inimese ja riigi vajel ning juhtida paremini eelarve mõjusid.
Muudatus on oluline ka aspektist, et abivahendite kompenseerimine on kavas
järgmiseks kaheks aastaks viia üle arvestuslikuks kuluks riigieelarves, mis võimaldab
tagada abivahendid kõikidele vajajatele ilma järjekorrata. Seoses sellega on veelgi
kriitilisem luua paindlikumaid võimalusi eelarve juhtimiseks. Samas ei eelda
muudatus automaatselt, et minimaalset inimese omaosalust tõstetakse, aga loob
selleks võimaluse seda teha riigieelarve planeerimise ja läbirääkimiste protsessis.
Eelnõu § 1 punktiga 2 tehakse tehniline sõnastuse muudatus, sõna „soetamine“
asendatakse sõnadega „ostmine või üürimine“. Kehtiv regulatsioon on tekitanud
segadust, kas sõna „soetamine“ katab ka võimalust abivahendi üürimise korral
omaosaluse vähendamist taotleda juhul kui üürimine tekitab suures ulatuses
lisakulusid. Nimetatud sätte loomise tahe ja tegelik praktika võimaldab kirjeldatud
juhul ka üürimise korral omaosaluse vähendamist taotleda. Seetõttu täpsustatakse
selguse loomiseks sõnastust.
Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks põhimõte, mille kohaselt ei
kohaldatud isiku omaosaluse nõuet naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini
suunavate abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta
ning abivahendite üürimisel. Minimaalse omaosaluse suurust ei ole seni kehtestatud
naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate abivahendite, uriinikogujate ja
uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning abivahendite üürimisel. Samas on
alates 2016. aastast oluliselt kasvanud üüritavate abivahendite nimekiri ning hulk.
Nõndaks on 2017. aastaks kasvanud abivahendeid üürivate inimeste arv 15 000, mis
moodustab üha kasvava ja suure osa abivahendite eelarvest. Samuti on lisandunud
üüritavate abivahendite loetellu ka üha kallimaid tooteid. Seetõttu on põhjendatud
luua ka üüritavate ja kuupõhiselt ostetavate abivahendite puhul võimalus kehtestada
riigieelarve seadusega minimaalne inimese omaosaluse suurus. See ei tähenda
automaatselt üüritavatele abivahenditele minimaalse omaosaluse suuruse
kehtestamist, vaid loob selleks võimaluse seda teha riigieelarve planeerimise ja
läbirääkimiste protsessis. Kui riigieelarve seaduse läbirääkimiste raames
otsustatakse ka üüritavatele ja kuupõhiselt ostetavatele abivahendite kehtestada
9
minimaalne omaosaluse suurus, siis tõenäoliselt on ratsionaalne rakendada
madalamat määra kui muude ostetavate abivahendite puhul.
Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad eelnõuga ette nähtud muudatused 2019. aasta 1.
jaanuaril.
Järgnevalt anname omapoolse nägemuse, milliseid erinevaid näitajaid võib võtta
aluseks riigieelarve seadusega omaosaluse suuruse kujundamisel:
tarbijahinnaindeksi muutust, keskmise palga või alampalga kasvu, pensioniindeksit.
Järgnevalt on vaadeldud erinevate näitajate muutust perioodil 2006–2017 (üksikutel
juhtudel ka kuni 2018 või 2009–2016), millest võib edaspidiselt lähtuda riigieelarve
seaduses inimese minimaalse omaosaluse suuruse arvestamisel. Samuti on
hinnatud abivahendi minimaalne omaosaluse ulatust võrrelduna vastava näitajaga
ehk kui suure osakaalu omaosalus vastavast näitajast moodustas või moodustab.
Näitajate muutusi ning osakaale arvestades on seejärel hinnatud kui palju peaks
nende näitajate põhjal minimaalne omaosalus olema.
Lisaks on toodud abivahendite kasutajate majandusliku toimetuleku ning omaosaluse
mõju hindamiseks võrdluseks olemasolevaid andmeid kas nende leibkondade
sissetulekute või majandusliku toimetuleku hinnangute kohta.
1. Abivahendite minimaalse omaosaluse suurus
1.1 Abivahendite minimaalne omaosalus tarbijahinnaindeksi muutuse alusel
Statistikaameti andmete kohaselt on 2006–2017 perioodil tarbijahinnaindeks
kasvanud kokku 39,8% ning sellesse ajaperioodi jäävad ka aastad, mil
tarbijahinnaindeks mõnevõrra vähenes (2009. a ning 2014–2015. a). Kui ka
abivahendi miinimum omaosalus oleks kokkuvõttes samas tempos muutunud, siis
peaks omaosalus olema hinnanguliselt 8,9 eurot 7 euro asemel.
Rahandusministeeriumi prognoosi järgi kasvab 2018. aastal tarbijahinnaindeks 3%
ehk abivahendite omaosalus olema ca 9,2 eurot. Ka järgnevateks aastateks
eeldatakse tarbijahinnaindeksi suurenemist 2–2,3% aastas.
Joonis 1. Tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes 2006. aastaga, 2007–2017 (%)
Allikas: Statistikaamet (tarbijahinnaindeksi kalkulaator)
10
1.2 Abivahendite minimaalne omaosalus keskmise palga ja alampalga kasvu
alusel
Statistikaameti andmetel on keskmine brutokuupalk (töötasu) kasvanud 2006. aasta
601 eurolt 1221 euroni 2017. aastal ehk brutopalk on kasvanud umbes kaks korda.
Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt suureneb keskmine brutopalk 1307
euroni 2018. aastal ehk võrreldes 2006. aastaga on kasv ligi 2,2 korda.
Seega, kui keskmine brutopalk on suurenenud, siis abivahendi omaosalus on jäänud
samaks. Kui 2006. aastal moodustas abivahendi minimaalne omaosalus 1,1%
keskmisest brutopalgast, siis 2017. aastal 0,6%. 2018. aastaks eeldatud keskmise
palga kasvu arvestades peaks abivahendi omaosalus olema ca 13,9 eurot, mis
moodustaks keskmisest palgast 1,1%.
Alampalk on tänaseks suurenenud 2,6 korda ehk 191,7 eurolt 500 euroni 2018.
aastal. 2006. aastal moodustas 6,39-eurone omaosalus 3,3% alampalgast, kuid
2018. a vaid 1,4%. Alampalga kasvu arvestades peaks omaosalus 2018. aastal
olema 10,3 euro suurem ehk 16,7 eurot. Eeldatavalt suureneb alampalk ka 2019.
aastal ja sellele järgnevatel aastatel tootlikkuse kasvuga samas tempos.
Joonis 2. Keskmine brutopalk ja alampalk ning abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal, 2006–
2018 (%)
* 2018. a keskmise brutopalga näitaja aluseks Rahandusministeeriumi 2018. a kevadine majandusprognoos.
Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeeriumi arvutused
11
1.3 Abivahendite minimaalne omaosalus võrreldes keskmise vanaduspensioni
või rahvapensioni määraga
Ühe osa abivahendi kasutajatest moodustavad vanaduspensioniealised inimesed.
Vanaduspensionäridest abivahendite kasutajate puhul on võimalik võrrelda
abivahendi miinimumkohustust keskmise vanaduspensioni ning ka rahvapensioni
määraga.
Keskmine vanaduspension kuus on 2006.–2017. aastate võrdluses suurenenud
193,5 eurolt 405,4 euroni ehk 2,1 korda. Kui 2006. aastal moodustas abivahendi
minimaalne omaosalus 3,3% keskmisest vanaduspensionist, siis 2017. aastaks on
see vähenenud 1,7%-ni. Kui abivahendi omaosalus kasvaks samas tempos kui
vanaduspension, siis peaks minimaalne omaosalus olema 9,7 euro võrra suurem ehk
13,4 eurot.
Sarnaselt keskmisele vanaduspensionile, on 2006–2017 perioodi jooksul
rahvapensioni määr kahekordistunud. Kui 2006. aastal oli rahvapensioni määr 68,6
eurot ning abivahendi minimaalne omaosalus sellest 9,3%, siis 2017. aastaks on
rahvapensioni määr suurenenud 137,3 euroni ning omaosaluse osakaal sellest
vähenenud. Samal ajal on aga abivahendi minimaalne omaosalus jäänud sisuliseks
samaks ning moodustas 2017. a 5,1% rahvapensioni määrast. Rahvapensioni määra
kasvu aluseks võtteks peaks abivahendi minimaalne omaosalus ulatuma 12,8 euroni.
Joonis 3. Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal keskmisest vanaduspensionist ja
rahvapensioni määrast, 2006–2017 (%)
Allikas: Statistikaamet, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused
12
1.4 Abivahendite minimaalne omaosalus võrreldes keskmise
töövõimetuspensioni või töövõimetoetusega; puuetega inimeste toetustega
Abivahendi üheks sihtrühmaks on ka puuetega inimesed ja/või vähenenud
töövõimega inimesed. 2006-2017 ajavahemikul on nii puudega lapse toetuse kui
pensioniealiste puude toetuse suurus jäänud samaks. Tööealiste puuetega inimeste
toetus suurenes 2008. aastal: keskmise puude korral 12,78 eurolt 16,62 eurole;
raske puude korral 26,84 eurolt 35,79 eurole ning sügava puude korral 40,9 eurolt
53,69 eurole. 2006. aastal moodustas abivahendi minimaalne omaosalus tööealiste
toetusest puude raskusastmete lõikes 50%, 24% ja 16%. Kui abivahendi minimaalne
omaosalus oleks sama palju suurenenud, siis oleks minimaalseks omaosaluseks ca
8,3-8,5 eurot.
Kuna töövõimetoetus rakendus esmakordselt alles 2016. a suvest, siis ei saa
puuduva või osalise töövõimega inimeste sissetulekute ulatust ning ka abivahendi
minimaalse omaosaluse mõju sellele varasemate aastate põhjal hinnata. Ka 2016.
aasta puhul tuleb arvestada, et töövõime hindamine rakendus vaid uutele klientidele
ning toetust maksti vaid II poolaastal. 2017. aastal oli keskmine väljamakstud
töövõimetoetus osalise töövõime korral 204,5 eurot ning puuduva töövõime korral
352,9 eurot. Seega moodustas abivahendi miinimum omaosalus (7 eurot) 3,4%
osalise ning 2% puuduva töövõime korral töövõimetoetuse suurusest.
Töövõimetuspension aga vaadeldud perioodil suurenenud sarnaselt keskmisele
vanaduspensionile ehk mõnevõrra rohkem kui kaks korda (2017. a oli keskmine
töövõimetuspension 232,6 eurot). Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal
töövõimetuspensionist on vähenenud 5,6%-lt 2006. aastal 3%-le 2017. aastal.
Töövõimetuspensioni kasvu arvesse võttes peaks abivahendi minimaalne omaosalus
olema 13 eurot.
Joonis 4. Abivahendi minimaalse omaosaluse osakaal keskmisest töövõimetuspensionist, 2006–
2017 (%)
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused
13
1.5 Kokkuvõttes
Arvestades erinevate näitajate muutust peaks abivahendi minimaalne omaosalus
olema tänaseks minimaalselt 8,9 eurot. Teisalt arvestades, et kui abivahendi
omaosaluse suhe erinevatesse näitajatesse oleks sama kui näiteks 2006. aastal, siis
peaks minimaalne omaosalus olema vähemalt 12,8 eurot kuni 16,7 eurot. Seejuures
ei ole arvestatud järgnevate aastate prognoose, mille kohaselt suureneb nii palk kui
ka vanaduspension ja muud aluseks võetud näitajad ning sellest tulenevalt peaks
kasvama ka abivahendite eest tasutav minimaalne omaosalus.
Tabel 1. Abivahendi minimaalne omaosalus arvestades erinevaid näitajaid
Kasv / osakaal Abivahendi
omaosaluse võimalik
suurus, eurot
Tarbijahinnaindeksi muutus, 2007–2017 39,8% 8,9
Abivahendi minimaalne omaosalus keskmisest brutopalgast, 2006. a 1,1% 13,9
Abivahendi minimaalne omaosalus alampalgast, 2006.a 3,3% 16,7
Abivahendi minimaalne omaosalus keskmisest vanaduspensionist,
2006.a 3,3% 13,4
Abivahendi minimaalne omaosalus rahvapensioni määrast, 2006.a 9,3% 12,8
Abivahendi minimaalne omaosalus töövõimetuspensionist, 2006.a 5,6% 13,0
Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi
arvutused
2. Omaosaluse tõusust mõjutatud sihtrühma suurus
Sotsiaalkindlustusameti andmetel ostis või laenutas 2017. aastal soodustingimustel
abivahendeid 52 119 inimest. Abivahendeid laenutas 14 876 inimeste ning ostis
46 857 inimest. Seejuures on oluline arvestada, et üks ja sama inimene võis aasta
jooksul osta või üürida mitut erinevat abivahendit.
Laenutatavatest abivahenditest üüriti enam liikumisabivahendeid. Kõige enam aga
osteti soodustingimustel põetus- ja hooldusvahendeid (üle 26 200 inimese). Teiseks
enam ostetud abivahendi liigiks olid ortoosid ja proteesid (veidi enam kui 14 000
inimest). Kuulmisabivahendid moodustasid sageduselt kolmanda rühma ning neid
ostis ligikaudu 6700 inimest.
14
Joonis 5. Soodustingimustel eraldatavate abivahendite saajate1 arv abivahendi liikide lõikes, 2017
1
Saajate arv on näidatud ühekordsena sõltumata sellest mitu korda ja mitut abivahendiliiki isik sai.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Vanuserühmade järgi on nii laenutatavate kui müüdavate abivahendite kasutajate
seas enam vanaduspensioniealisi. Alla 18-aastaste laste puhul on näha, et peamiselt
on tegemist abivahendite ostmisega ning liikide järgi ostetakse enam ortoose ja
proteese ning sellele järgnevad põetus- ja hooldusvahendid. 18-aastaste kuni
pensioniealiste (töövõimelises eas) isikute puhul ostetakse enam nii ortoose ja
proteese kui ka põetus- ja hooldusvahendeid. Saajate arvu järgi kolmanda rühma
moodustavad laenutatavad liikumisabivahendid. Pensioniealiste puhul on kasutajate
arv kõige suurem põetus- ja hooldusvahendite ostmisele ning sellele järgneb
liikumisabivahendite laenutamine.
15
Joonis 6. Soodustingimustel eraldatavate abivahendite saajate1 arv vanuserühmade järgi, 2017
1
Saajate arv ühekordselt.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Riigieelarvest ning ESF vahenditest hüvitati abivahendeid 2017. a kokku ligi 11,7
miljoni euro eest. Sellest kõige suurema osa moodustasid suhtlus- ja teabevahetuse
abivahendid 3,1 miljonit eurot ehk 27% eelarvest. Teiseks suuremaks rahastatud
abivahendirühmaks olid ortoosid ja proteesid ligi 2,7 miljonit eurot ehk 22,9%
kuludest. Sellele järgnesid enesehoolde- ja kaitseabivahendid ca 2,4 miljoni euroga
(20,9% kuludest) ja personaalse liikumise abivahendid, mida rahastati ligi 2,2
miljoni euro eest (18,6% kuludest).
Joonis 7. Riigieelarvest ja Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest hüvitatud abivahendid, 2017
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
16
3. Omaosaluse tõusust mõju abivahendi kasutajate majanduslikule
toimetulekule
Erinevate sihtrühmade ja nende leibkondade sissetulekute muutuse kohta
avaldatakse andmeid Statistikaameti Eesti Sotsiaaluuringule tuginedes. Kuna
keskmist sissetulekut ei avaldata puuetega inimeste kohta, siis on võimalik kasutada
ekvivalentnetosissetuleku andmeid. Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse
leibkonna netosissetulek leibkonna tarbimiskaalude summaga ja saadakse
netosissetulek tarbimisühiku kohta ehk ekvivalentsissetulek leibkonnaliikme kohta.
Seega võtab see arvesse kõigi leibkonnaliikmete sissetulekuid ning ühistarbimist.
Tarbimiskaaludega jagatud sissetulek ei näita sissetulekut ühe leibkonnaliikme kohta,
vaid ühe tarbija kohta ning see on üldjuhul leibkonnaliikme kohta saadud
sissetulekust suurem.
Puuetega inimeste ekvivalentnetosissetulekut avaldatakse alates 2009. aastast,
mistõttu on järgnevalt võrreldud nii elanikkonna, laste, pensioniealiste kui puuetega
inimeste ekvivalentnetosissetuleku muutust perioodil 2009–2016. Statistikaameti
andmete kohaselt on elanikkonna ekvivalentnetosissetulek suurenenud nimetatud
perioodil 38%. Valitud elanikkonna rühmadest on kõige vähem suurenenud 65-
aastaste ja vanemate puuetega inimeste sissetulek (27%). Teistega võrreldes on
vähem kasvanud ka lasteta paaride, kellest vähemalt üks on üle 64-aastane (28%)
ning üksikute 65-aastaste ja vanemate elanike sissetulek (30%). Kokkuvõttes on 65-
aastaste ja vanemate sissetulek suurenenud 31% võrra.
Joonis 5. Ekvivalentnetosissetulek kuus leibkonnatüübi, vanuse ja puude olemasolu järgi, 2009–
2016 (eurot kuus)
Allikas: Statistikaamet, Eesti Sotsiaaluuring 2010, 2016-2017 (sissetulekuaastad 2009, 2015-2016)
Abivahendite omaosalus moodustas ekvivalentnetosissetulekust 2009. aastal
erinevate sihtrühmade lõikes 1,1%-1,9% ning 2016. aastal 0,7%-1,5%. Kui
abivahendi omaosalus suureneks kahekordseks ehk 14 euroni, siis see moodustaks
2016. a elanike ekvivalentnetosissetulekust 1,5%. Sihtrühmade puhul oleks kõige
17
suurem mõju üksikute 65-aastaste ja vanemate elanike puhul ehk nende 2016. a
ekvivalentnetosissetulekust moodustaks 14-eurone omaosalus 3%. Puuetega
inimeste ekvivalentnetosissetulekust moodustaks see 2,2% (65-aastaste puhul
2,6%). Seejuures ei ole arvestatud, et ühes kuus võidakse osta või üürida mitut
abivahendit.
Tabel 1. Võimaliku omaosaluse suurenemise mõju
Ekvivalent- Abivahendi Abivahendi omaosaluse võimalik
netosisse- omaosaluse (7 €) suurus ja osakaal
tulek kuus, osakaal ekvivalentnetosissetulekust, eurot
2016 sissetulekust 9 10 13 14 17
Elanikkond kokku 911,8 0,8% 1,0% 1,1% 1,4% 1,5% 1,9%
Üksik 65-aastane ja vanem 471,3 1,5% 1,9% 2,1% 2,8% 3,0% 3,6%
Lasteta paar, vähemalt üks üle 64-
aastane 676,4 1,0% 1,3% 1,5% 1,9% 2,1% 2,5%
Lastega leibkond* 971,0 0,7% 0,9% 1,0% 1,3% 1,4% 1,8%
18-64 983,7 0,7% 0,9% 1,0% 1,3% 1,4% 1,7%
65 ja vanemad 631,7 1,1% 1,4% 1,6% 2,1% 2,2% 2,7%
Puudega inimesed 632,4 1,1% 1,4% 1,6% 2,1% 2,2% 2,7%
Puudega inimesed, 18-64 707,6 1,0% 1,3% 1,4% 1,8% 2,0% 2,4%
Puudega inimesed, 65+ 548,8 1,3% 1,6% 1,8% 2,4% 2,6% 3,1%
* Eesti Sotsiaaluuringus on puudega lastega leibkondade arv valimis väga väike, mistõttu nende leibkondade
sissetulekuid ei saa eristada.
Allikas: Statistikaamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused
Et aga abivahendi puhul on 7-eurose omaosaluse puhul tegemist miinimumiga ning
lõplik isiku omaosalus on abivahendi maksumuse ja riigi osaluse summa vahe. Kui
palju abivahendi eest makstav omaosalus kokku vastavate sihtrümade sissetulekust
moodustab, ei ole teada.
Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017. aastal1 näitas, et
8-11% puudega lastest elab leibkondades, kus ei ole ühtegi tööga hõivatud
täiskasvanut. Ühe töötava liikmega leibkondades elab 38-42% ja kahe töötava
liikmega leibkondades 48-53% puudega lastest.
Puudega laste leibkondade hinnang enda majanduslikule toimetulekule on halvem
kui kõikidel lastega leibkondadel Eestis keskmiselt. Kõikidest puudega lastega
leibkondadest tajub vaid 19–26%, et tuleb toime hõlpsalt (sh vastusevariandid
„üpriski hõlpsalt“, „hõlpsalt“, „väga hõlpsalt“). Kõikide lastega leibkondade hulgas on
selliseid peresid 40–51%). Puuetega lastega leibkondadest tuleb mõningate
raskustega toime 42-46%; raskustega 19-23%, suurte raskustega 11-14%.
Samuti on puudega lastega leibkondade seas Eesti keskmisega võrreldes rohkem
neid, kellel on vähemalt ühel korral viimase aasta jooksul olnud raskusi
kommunaalkulude maksmisel. Kui Eesti kõikide lastega leibkondade seas, kellel oli
kommunaalkulusid, oli raskusi nende maksmisel 8-13%, siis puudega lastega perede
1
http://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/puuetega_lastega_perede_toimetule
ku_uuringu_raport_loppversioon_par_28.02.18.pdf
18
seas, kellel oli kommunaalkulusid, esines raskusi nende maksmisel 28-34%. Kulusid
abivahenditele on 39-43%l puudega laste leibkondadest.
Sügava ja raske puude raskusastmega kaasnevad suuremad kulud. 50%
leibkondade puudega lapse tarbeks tehtud kulud jäävad sügava puudega lapse
korral vahemikku 119-339 eurot kuus, aga võivad ulatuda ka kuni 600 euroni. Lapse
raske puude korral kulutavad pooled leibkonnad puudega lapse erivajadustele 60-
219 eurot ja keskmise puude korral 48-159 eurot kuus.
Enamasti ei ole peredele lapse puudega kaasnevad lisakulutused kaetud puudega
laste toetusega, mis 2017. aastal on keskmise puude raskusastme korral 69,04 eurot
kuus, raske ja sügava puude korral 80,55 eurot kuus. Üle poole (53–60%) on
selliseid puudega lapsi, kelle puudest tulenevad lisakulutused on vähesel määral või
ei ole üldse toetustega kaetud. Kolmandiku (30–36%) puudega laste puudest
tulenevad lisakulutused on kaetud kas täiel või suurel määral puudega lastele
suunatud toetustega.
Puudega lastega peredest 19–22% peavad kuus toime tulema 750 euro või
vähemaga, ca veerand kuni kolmandik on peresid, kelle sissetulek on 751–1250 ja
1251–2300 eurot kuus. 2300 eurost enam on sissetulek 5–7%l peredest
Majanduslikku toimetulekut puudega lastega leibkondades on võrreldud kõigi Eesti
leibkondadega, kus on 0–17-aastaseid lapsi. Võrreldes kõikide lastega
leibkondadega hinnatakse puudega lastega leibkondades oma majanduslikku
toimetulekut keerulisemaks sagedamini (Joonis 172). Puudega laste leibkondadest
11–14% tuleb enda hinnangul oma igapäevaste kulutustega toime suurte raskustega
(kõikide lastega leibkondade hulgas on vastav osakaal 4–6%) ja ligi 19–23%
leibkondadest raskustega (kõikide lastega leibkondade hulgas on vastav osakaal 8-
11%) toime. Väga hõlpsalt tuleb ots-otsaga kokku vaid kuni 1%, hõlpsalt ligi 4–6% ja
üpriski hõlpsalt 15–19% puudega laste leibkondadest (kõikide lastega leibkodade
hulgas on vastavad osakaalud 1-3, 11–15 ja 28–33%). Seega puudega lastega
leibkondadest tajub vaid 19–26%, et tuleb hõlpsalt toime (sh vastusevariandid
„üpriski hõlpsalt“, „hõlpsalt“, „väga hõlpsalt“). Tavaleibkondade hulgas on vastav
osakaal 40–51%.
Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring 20152 ei uurinud abivahendite
maksumusega seotud probleeme, kuid selles küsiti hinnangut isiklikule ja leibkonna
toimetulekule. Uuringu järgi suudavad oma isiklikust sissetulekust säästa 11% ning
toimetulekuks on raha piisavalt 27%-l. Enam-vähem tuleb toime 42%
vanemaealistest ning raha ei piisa vältimatute kulutuste katteks 19%-l. Võrreldes
eakamatega on 50–74-aastaste seas enam neid, kel jääb raha säästudeks (12% vs.
8%), kuid ka neid, kes kogevad tõsiseid raskusi toimetulekul (21% vs. 14%). Kui
võrrelda 50–74-aastaste hinnangut oma toimetulekule 2009. ja 2015. aastal, siis
olulisi muutusi ei ole aset leidnud: ka tollal suutis säästa 13% ning tõsistes raskustes
oli 17%.
2
http://www.sm.ee/sites/default/files/content-
editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/veu2015aruanne_tnsemorsapraxis_fi
nal.pdf
19
Oma leibkonna toimetulekut peab täiesti või pigem rahuldavaks 59% vanemaealistest
(sh 11% peab seda täiesti rahuldavaks) ning ebarahuldavaks 41% (sh 11% peab
seda täiesti ebarahuldavaks). Kui võrrelda 50–74-aastaseid 2009. ja 2015. aastal,
siis nende osakaal, kes peavad toimetulekut rahuldavaks, on veidi langenud: kui
2009. aastal pidas seda rahuldavaks 66%, siis 2015. aastal 58%.
Kui eelnõu algatamisel tekib täiendavaid küsimusi, siis Sotsiaalministeeriumi
poolseks kontaktiks on hoolekande osakonna nõunik Raimo Saadi,
[email protected], 626 9224.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaia Iva
sotsiaalkaitseminister
Lisa: Abivahendite loetelus tehtavad ümberjaotused
Raimo Saadi 6269 224
[email protected]
Lisa. Abivahendite loetelus tehtavad ümberjaotused
Tabel 1. Tagatavad riigi poolt
ISO kood Abivahendi nimetus
04.33.03 istmepadjad ja muud tooted lamatiste
vältimiseks
04.33.03.01 istmepadjad lamatiste vältimiseks
04.33.03.02 muud tooted lamatiste vältimiseks
04.48.03 treening- ja ergomeeterjalgrattad
04.48.08 seisuraamid ja -toed
09.03.12 sõrmikud ja labakindad
09.09.03 sukajalgatõmbaja
09.09.03 sukajalgatõmbaja
09.12.27 tualettpaberitangid
09.21 naha kaitse ja puhastamise vahendid
09.21.06 nahapesemisvahendid
09.21.09 desinfektandid
09.21.18 nahakaitsevahendid
09.24.03 püsikateetrid
09.24.03.01 100% silikoonkateeter
09.24.03.02 silikoonelastomeer kattega kateeter
09.24.06 ühekordsed põiekateetrid
09.24.06.01 PVC kateeter
09.24.06.02 hüdrofiilne kateeter
09.24.09 peenise katted
09.27.05 alt lahtised uriinikotid
09.27.05.01 kehal kantav uriinikott
09.27.05.02 kehal mitte kantav uriinikott
09.27.13 Uriinikogujate riputus- ja
kinnitusvahendid
09.30 uriini absorbeerivad abivahendid
09.30.12 laste ja täiskasvanute ühekordsed
09.30.18 sidemed ja mähkmed
09.30.21
09.30.39 uriini absorbeerivate kehalkantavate
abivahendite kinnitusvahendid
09.33.30 keha pesemise või küürimise vahendid
09.33.30.01 niisutatud salvrätid
09.33.30.02 pesukinnas
09.33.30.03 vannimüts
12.03 Ühe käega käsitsetavad
käimisabivahendid
12.03.03 käimiskepid
12.03.06 küünarkargud
12.03.12 kaenlakargud
12.03.16 harkkepid
12.06 Käimisabivahendid kahe käega
käsitsemiseks
12.06.03 käimisraamid
12.06.06 rulaatorid
12.06.09 käimistoolid
12.06.12 käimislauad
12.12.04 auto kohandused mootori käsitsemiseks
12.12.05 auto kohandused käsipiduri
käsitsemiseks
12.12.07 auto kohandused roolisüsteemi
käsitsemiseks
12.12.09 mootorsõidukite turvavööd ja -rakmed
12.12.12 erikonstruktsiooniga autoistmed ja -
padjad
12.12.18 abivahendid ratastoolis istuva inimese
sõidukisse või sealt välja tõstmiseks
12.12.00 liikumispuudega inimesele
käsijuhtimisele kohandatud sõiduauto
12.18.06 kolmerattalised jalgrattad pedaalidega
12.18.06.01 kolmerattalised standardsed jalgrattad
pedaalidega
12.18.06.02 kolmerattalised jalgrattad pedaalidega
12.22.03.01 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp I
12.22.09.01 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp I
12.22.03.02 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp II
12.22.09.02 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp II
12.22.03.03 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp III
12.22.09.03 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp III
12.22.03.04 kahekäeratastoolid - aktiivsusgrupp IV
12.22.09.04 ühekäeratastoolid - aktiivsusgrupp IV
12.22.18 abistaja juhitavad käsiratastoolid
12.23.03 invarollerid
12.23.06 elektrilised ratastoolid
12.23.06.01 aktiivsusgrupp I
12.23.06.02 aktiivsusgrupp II
12.23.06.03 aktiivsusgrupp III
12.24 ratastoolide varuosad
12.24.21 ratastoolide rehvid ja rattad
12.24.24 akud ja akulaadijad
12.24.30 ratastoolirihmad
12.24.00 muud ratastooli varuosad
12.27.07 kärud
12.27.07.01 toaraam
12.27.07.02 õueraam
12.31.03.01 libistamislauad
12.39.03 valged kepid
18.09.21 eriistmed
18.09.21.01 eriistmed - kategooria I
18.09.21.02 eriistmed - kategooria II
18.09.21.03 eriistmed (individuaalne) - kategooria III
18.10.03 seljatoed
18.10.06 ratastoolipadjad
22.03.06.01 prilliklaasid Dsph, cyl
22.03.06.02 prillidesse monteeritud optilised
süsteemid
22.03.09 suurendusklaasid
22.03.18 suurendavad videosüsteemid, sh
kaasaskantavad
22.06.06 kommunikatsioonivõimendid
22.12.12 punktkirjavarustus
22.12.15 punktkirja kirjutusmasinad
22.15.06 kalkulaatorid
22.18.03 helisalvestus- ja heliesitusseadmed
22.18.03.01 daisypleierid
22.18.03.02 hääljuhendavad diktofonid
22.18.24 raadiosagedusega ülekandesüsteemid
22.24.21 helistamistarvikud
22.27.03 visuaalse signaaliga seadmed
22.27.06 akustilise signaaliga seadmed
22.27.09 mehhaanilise signaaliga seadmed
22.27.12 kellad ja ajanäitajad
22.30.15 raamatutoed ja -hoidjad
22.39.04 arvuti ekraanisuurendustarkvara
22.39.05 punktkirjakuvarid
22.39.07 tekstituvastustarkvara
22.39.00 tarkvara uuendus
24.21.03 haaramistangid
27.06 mõõteriistad
Tabel 2. Tagatavad asutuses teenuse sees:
ISO kood Abivahendi nimetus
04.33.06 madratsid lamatiste vältimiseks
09.03.39 söögipõll
09.12.03 tualetitoolid
09.12.03.01 tualetitoolid
09.12.03.02 poti- ja dušitoolid
09.12.15 potikõrgendused
09.12.33 siibrid
09.30.00 imavad aluslinad, sh pestavad aluslinad
09.33.03 vanni- ja dušitoolid
09.33.12 vanni-, duši- ja mähkimislauad
12.31.03 libistamislauad ja -matid
12.31.03.02 libilinad
12.31.09 teisaldatavad käsipuud tõusmiseks
12.31.15 tõsterihmad ja -rakmed
12.36.03 lingtõstukid
12.36.21 lingtõstuki kehatoed
15.03.06 abivahendid lõikamiseks, hakkimiseks,
tükeldamiseks
18.03.15 voodilauad
18.06.06 lugemis- ja töövalgustid
18.12.10 elektrilise reguleerimisega voodid
18.18 Toetusabivahendid:
18.18.06 tugikäepidemed
18.18.11 hingedega tugipuud ja käetoed
18.30.15 kaasaskantav kaldtee
22.27.21 keskkonnahäiresüsteemid
24.27.06 mittelibisevad alused