Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 14.05.2018 nr 4.2-3/1661-1
Lossi plats 1a
15165, Tallinn
Seisukoha andmine
Lugupeetud Helmen Kütt
2018. aasta jaanuaris tunnistati kehtetuks riikliku matusetoetuse seadus ning riik eraldas
kohalikele omavalitsustele (KOV), kelle otsustuspädevusse anti Vabariigi valitsuse soovist
lähtudes matusetoetuse maksmine, matusetoetuse kompenseerimiseks riigieelarvest
toetusfondi kaudu 3,97 miljonit eurot.
Vabariigi valitsus lähtus otsuse langetamisel põhiseadusest (PS), kohaliku omavalitsuse
korralduse seadusest (KOKS) ja sotsiaalhoolekande seadusest (SHS). Põhiseaduse § 154
kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi KOV-id. KOKS § 6 lg 1
kohaselt on KOV-i ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalteenuseid ja -toetusi
ning muud sotsiaalabi. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib KOV korraldada sotsiaalteenuseid ja
maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest KOV kehtestatud
tingimustel ja korras.
KOV kui inimesele kõige lähemal seisev haldusorgan, suudab kõige paremini hinnata
inimeste abivajadust. Ka enne käesolevat aastat, kui lahkunu lähedastel tekkisid
majanduslikud raskused matusekulude katmisel, oli neil võimalik pöörduda abi saamiseks
KOV-i poole. Üle poolte KOV-ide maksid ka varasematel aastatel oma eelarvest toetust
matuste korraldamisega seotud kulude katmiseks (nt 2016 aastal maksis 56,8% KOV-idest
4503 inimesele matusetoetust 595 885 euro ulatuses). Samal ajal maksis riik
sotsiaalkindlustusameti kaudu matusetoetust inimestele, kes olid saanud matuse
korraldamise kuul või sellele eelneva aasta jooksul toimetulekutoetust.
Uue skeemi väljatöötamisel kaaluti ja analüüsiti ka riikliku universaaltoetuse kehtestamise
võimalust sarnaselt sellega, nagu see kuni 30.07.2009 toimis. Antud juhul oleks
matusetoetuse menetleja ja maksja olnud sotsiaalkindlustusamet.
Valitsuskoalitsiooni soov oli suunata matusetoetuse maksmiseks mõeldud vahendid siiski
KOV-idele, selleks et nad saaksid ise otsustada, kas ja kui suures ulatuses matuste
korraldamiseks mõeldud toetust maksta (lähtudes ka vajaduspõhisusest ja sel juhul pakkuda
abi suuremal määral). Samuti tekkis KOV-idel võimalus korraldada riigieelarvest eraldatavate
vahendite abil matuseid ka neil juhtudel, kui tegemist ei ole omasteta ja tundmatute isikute
matmisega, vaid esinevad muud põhjused, miks lahkunu omaksed ei suuda või ei taha
matuseid ise korraldada.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Valitsuse eesmärk ei olnud luua keskset riiklikku toetust ning samuti ei peetud mõistlikuks
jätkata korraldust, mille kohaselt matuste korraldamisega seotud kulusid katavad
inimestele nii riigiasutus kui ka kohalikud omavalitsused.
Sellest tulenevalt anti matusetoetusega seonduv alates 01.01.2018 KOV-i pädevusse, kes
oma volikogu määrusega sätestab korra ja tingimused matusetoetuse maksmiseks. 79 KOV-
ist on tänaseks matusetoetust puudutav kord 78 KOV-il. Neist 77 maksavad matusetoetust
lahkunu rahvastikuregistri järgse KOV-i kaudu ning Pärnu, olles ainus KOV, lahkunu
lähedase rahvastikuregistri kande kohaselt. Kõik seni matusetoetuse maksmise korra
kehtestanud KOV-id maksavad matusetoetust universaaltoetusena. 2018 aasta I kvartalis on
KOV-id kokku rahuldanud 3927 matusetoetuse taotlust ning maksnud toetuseks kokku
955 943 eurot.
Õiguskantsler tegi 18.04.2018 Riigikogu sotsiaalkomisjonile pöördumise, milles toob välja
vajaduse matusetoetuse regulatsiooni täpsustada asudes seisukohale, et olukord, kus
Riigikogu ei ole kindlaks määranud, kellele ja mis tingimustel peavad KOV-id matusekulude
kandmisel toetust maksma, on soodustanud inimeste ebavõrdset kohtlemist ning jätnud
abivajajad puudusesse. Õiguskantslerile on teinud pöördumise inimene, kes mattis oma
ema, kuid kuna ema sissekirjutus oli Pärnu linnas ning tema enda sissekirjutus Tallinnas, ei
makstud talle matusetoetust. Olukord tulenes asjaolust, et Tallinn maksab matusetoetust
lahkunu registrikandest lähtudes ning Pärnu linn lähtub lähedase rahvastikuregistri kandest.
Õiguskantsleri seisukoht on, et riik peaks seaduse tasandil ära reguleerima 1)
matusetoetuse maksmise kohustuse ning 2) täpsustama, kellele tuleb matusetoetust
maksta ehk kas KOV-id on kohustatud matusetoetust maksma surnu või lähedase
sissekirjutuse järgi.
Sotsiaalministeerium on kohtunud (27.04.2018) Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning KOV-ide
esindajatega, et antud olukorda arutada. Esialgu jõuti üksmeelsele kokkuleppele, et
õigusruumi muutmine nii väheste juhtumite pinnalt ei ole mõistlik, vaid olukord tuleks
lahendada kohalike omavalitsuste koostöös, makstes esmalt abivajajale toetuse välja ja
hiljem lahendada probleem KOV-ide tasandil. Nimelt kõigist 3927st rahuldatud
matusetoetuse taotlusest on probleeme esinenud vaid neljal juhul, millest kolme puhul, kus
inimene esialgu ei saanud abi, leidis KOV olukorrale siiski lahenduse. Ühel juhul jäi
matusetoetust taotlev inimene konkreetsest toetusest ilma.
08.05.2018 toimunud omavalitsusliidu kohtumisel, millest võtsid osa KOV-ide juhid ja
omavalitsusliidu esindajad, jõuti siiski seisukohale, et kujunenud olukorras oleks otstarbekas
teha seaduse tasandil täpsustused ning kaaluda, kuidas lahkunu elukoha ja matusekulud
kandnud inimese erinevatest sissekirjutustest tulenevad olukorrad lahendada.
Sotsiaalministeerium on jätkuvalt seisukohal, et matusetoetuse maksmine on KOV
otsustuspädevus. Sotsiaalministeerium ei toeta matusetoetuse riiklikku reguleerimist
seaduse tasandil leides, et Õiguskantsleri poolt välja toodud juhtumid on erandid, mis on
KOV-ide vahel võimalik lahendada juhtumipõhiselt. Lisaks on KOV-idel endal
omavalitsusliidu kaudu võimalik vahetada informatsiooni ja lahendada kitsaskohti ning
ühtlustada oma regulatsioone.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lõike 2 alusel võivad KOV-id juba praegu maksta
täiendavaid sotsiaaltoetusi KOV-i kehtestatud tingimustel ja korras. Seetõttu ei ole peetud
vajalikuks lisada sotsiaalhoolekande seaduse kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavat
abi reguleerivasse 2. peatükki sätet, mis käsitleb matusetoetuse maksmist. Seejuures oleme
soovinud jätta kohalikele omavalitsustele võimaluse lähtuda matusetoetuse maksmisel
perekonna abivajadusest. Seetõttu peab iga kohaliku omavalitsuse üksus ise kehtestama
tingimused ja korra matusetoetuse määramiseks ja maksmiseks ja otsustama, kas maksta
toetust universaalse toetusena kõigile või võtta toetuse summa määramisel aluseks ka
perekonna majanduslikku olukorda.
3
Samuti on rahandusministeerium olnud seisukohal, et kui matusetoetuse maksmise
juurutamine kohaliku ülesandena on edukas, võib kaaluda toetusfondi kaudu toetuse
eraldamise asemel vastavate vahendite eraldamist kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi
suurendamise kaudu. Riik näeb KOV-i asjakohase partnerina, kellel on otsustuspädevus
oma piirkonnas toimuva ning piirkonnas elavate inimeste abistamise osas.
Täpsemad matuste korraldamisega seotud kulude katmise jaotamise põhimõtted on
kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.02.2015 määrusega nr 16 „Riigieelarve seaduses kohaliku
omavalitsuse üksustele määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise tingimused
ja kord“. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on see üheks võimaluseks, kuidas
reguleerida matusetoetuse maksmisega seonduvat, et ei tekiks õiguskantsleri poolt
esile toodud erandjuhtumeid.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaia Iva
sotsiaalkaitseminister
Ulli Luide 6269723
[email protected]