Saatja: Reelika Kivistu-Liivrand <
[email protected]>
Saadetud: 14.01.2022 16:37
Adressaat: RAM Info <
[email protected]>
Teema: Finantsinspektsiooni kiri
Lugupeetud Keit Pentus-Rosimannus!
Edastame Teile manuses Finantsinspektsiooni kirja nr 5-8/7496-1 koos
selle juurde kuuluva lisaga.
Lugupidamisega
Reelika Kivistu-Liivrand
Assistent | Assistant
Finantsinspektsioon
+ 372 668 0539
KONFIDENTSIAALSUSTEADE: Käesolev elektronkiri ja selle lisad on
adresseeritud üksnes selle saajaks märgitud isikule ning on
konfidentsiaalsed. Elektronkirja või selle osa avalikuks tegemine või
loata kasutamine ei ole lubatud. Kiri iseseisvalt ei loo õigussuhteid ega
ole käsitletav lepinguna. Juhul, kui olete saanud käesoleva teate
ekslikult, siis palume teil sellest koheselt teavitada sõnumi saatjat
elektronkirja teel ning kustutada elektronkiri koos kõikide selle
lisadega oma arvutisüsteemist.
CONFIDENTIALITY DISCLAIMER: The e-mail and its attachments are intended
only for the use of the person to whom it is addressed and is
confidential. Any unauthorised disclosure or dissemination, either in
whole or in part, is prohibited. This e-mail does not create any legal
relations nor be treated as contract. If you have received this e-mail in
error, please notify the sender via e-mail and delete this e-mail and its
attachments from your system.
Lp Raivo Aeg
Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn
Meie: 17.02.2020
Haldustrahvide vajadus järelevalve korralduses
Austatud minister
Andmekaitse Inspektsioon, Finantsinspektsioon, Maksu- ja Tolliamet ning Konkurentsiamet
(edaspidi Ametid) tänavad 11.02.2020 toimunud kohtumise eest ja esitavad ühisseisukoha peale
kohtumist Ametitele edastatud lõpparuandele „Euroopa Liidu õiguses sätestatud
halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses” (edaspidi lõpparuanne).
Oleme lõpparuande läbi vaadanud ja see ei muuda meie varasemat muret (19.12.2019 kiri)
seoses täna kehtiva väärteomenetluse vormiga. Meie hinnangul on Ametitel hädavajalik saada
haldustrahvide tegemise õigus ja seda võimalikult kiiresti, sest sel viisil saab kindlustada
praegusel ajal ülevõtmist vajavate Euroopa Liidu andmekaitse-, finants-, ja konkurentsialaste
õigusaktide eesmärgipärase ja nõuetekohase rakendamise.
Põhjendamatu on lõpparuande tonaalsus, justnagu sooviksid Asutused hakata omavoliliselt ja
isikuõiguste rikkumiste hinnaga kõiki piiramatult karistama varjatud ning mugavas
halduskaristuste vormis. See ei vasta tõele. Ilmselgelt ei ole Asutuste eesmärgiks jätta kõrvale
isikute põhiõigusi ja ainuüksi seeläbi oma tööd lihtsamaks teha. Täna haldusmenetluses
kehtivad kõrged tõendamiskriteeriumid ning Asutuste praktika kinnitavad, et Asutused on
haldusmenetlust läbi viies õiguskuulekad ning isikute põhiõigusi ei kuritarvitata. Nagu nähtub
ka lõpparuandes käsitletud mitmete riikide erinevast praktikast, on võimalik leida mõistlik
kompromiss isikute põhiõiguste ja efektiivsema menetluse, s.o riikliku haldustrahvi vahel.
Samuti ei kajasta lõpparuanne piisavalt seda, et väärtegude eest karistamise ebaefektiivne kord
on kujunenud tõsiseks takistuseks Asutustele pandud ülesannete tulemuslikuks täitmiseks.
Leiame, et lõpparuandes pakutud võimalikud lahendused karistusseadustikust ja
väärteomenetlusest tulenevate probleemide lahendamiseks ei ole piisavad, et tagada tulemuslik
õiguse rakendamine kõnealustes valdkondades, ning vajalik on paradigma muutus, mille saab
kaasa tuua üksnes halduskaristuste juurutamine.
Seoses nii lõpparuandega kui haldustrahvide vajalikkusega osundame täiendavalt alljärgnevale:
1. Euroopa Liidu õigusaktidest tulevaid kohustusi tuleb järgida ja rakendada. Vastavaid
haldustrahve ja muid asjakohaseid meetmeid tuleb Euroopa Liidu tasemel järjest juurde
ning suurenevad ka trahvimäärad. Meie ühine seisukoht on, et eeltoodu valguses ei ole
haldustrahvide kasutuselevõtmist võimalik vältida ning selle jätkuv edasilükkamine
võib tekitada ka tulevikus täiendavaid probleeme kogu karistussüsteemile. Samuti
võimaldaks haldustrahvide loomine tõhusalt, liigsete kulutusteta ja otstarbekalt üle võtta
vajalikke Euroopa Liidu direktiive Ametite vastutusvaldkonnas.
2. On raskesti mõistev, miks peaks Eesti erinema enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides
kasutusel olevatest sarnastest lahenditest haldustrahvide ülevõtmisel ja rakendamisel.
Objektiivselt ei ole mõistlik lõpparuandes esitatud lähenemine, et eeskujuks tuleks võtta
üksiku Taani näide oludes, kui enamus teisi riike on kasutusele võtnud
haldusinstrumendid. Siinkohal on oluline märkida, et ka Taani, Danske Bank A/S
kaasuse valguses, võib tulevikus liikuda haldusinstrumentide suunas.
3. Väärteovormi puudutavad kesksed probleemid on:
a. Liigne stigmatiseerimine. Eeltoodu nähtub mh ka esitatud lõpparuandes viidatud
EIK/EK lahenditest – enamus Euroopa Liidu riike näevad just haldusõiguslikku
vormi vähem stigmatiseerivana ja isikuid vähem koormavama lahendusena.
Samuti vallandab karistusõiguslik reageering teisi soovimatuid tagajärgi ning
võib tekkida ka nn ülekaristamise küsimus (isikute sobivus õiguste ja lubade
saamisel, erinevate partner-asutuste käitumine, regionaalne konkurents jne).
b. Väärteovormi paindumatus (legaliteedi põhimõte, puudulikud kokkulepete
alused, formaliseerituse tase, derivatiivne ja süüpõhine vastutus) ja läbiviimise
kestus (aegumisajad, ab ovo põhimõte).
c. Konkurents teiste menetlustega – Finantsinspektsioon saab reageerida
rikkumistele panganduses väärteo korras, samal ajal ja rikkumiste puhul saab
aga Euroopa Keskpank oluliste Eesti pankade (Swedbank, SEB, Luminor) osas
rakendad haldusmeetmetel põhinevat trahvimenetlust. Andmekaitse valdkonnas
on Eesti aga Euroopa Andmekaitsenõukogu liikmeks olevatest riikidest pea
ainuke (Taani kõrval), kes peab isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumise
korral rakendama karistusõigust. Samuti on konkurentsiõiguse valdkonnas
antud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 1/2019 selge eelissuunis
halduskaristuste kohaldamiseks.
Ametite ühine veendumus on jätkuvalt, et tänane karistusõiguslik lahendus, kus Ametid peavad
menetlema väärtegusid, ei tööta ning eksisteerib sisuline vajadus muuta senist
karistuskontseptsiooni. Põhimõttelisel tasemel lahendusena leiame, et Eestil on oluline minna
üle halduskaristuste mudelile ja luua vastav menetlus, mis arvestaks EIÕK väljatoodud
minimaalsete nõuetega, eriti seoses juriidiliste isikutega. Eraldi kaalumise kohaks jääb, kuidas
tegeleda füüsiliste isikutega.
Siinjuures on vaja arvestada, et nii isikud kui ka rikkumised muutuvad järjest
rahvusvahelisemaks ning praktilised probleemid näiteks olukorras, kus enamik Euroopa Liidu
riike ja ka paljud vastavad Euroopa Liidu asutused on halduskaristused karistusõiguse ulatusest
välja jätnud või ei ole neid sinna sisse kirjutanud, võivad muuta koostöö rikkumiste ühisel
lahendamisel järjest keerulisemaks. Siiski, nagu näitab ka lõpparuande analüüs, võib
teoreetilisel tasemel küll pikalt ja kaua arutleda vastavate karistusmudelite ja -poliitikate
kasulikkuse ja probleemide üle, kuid praktikas halduskaristused töötavad ning tegu on toimiva
lahendusega.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/
Siim Tammer Märt Ots
Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe ülesannetes Konkurentsiameti peadirektor
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/
Valdur Laid Pille Lehis
Maksu- ja Tolliameti peadirektor Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor
Pr Keit Pentus-Rosimannus Teie 16.12.2021 nr 13-1.1/420-2
Rahandusministeerium Meie 14.01.2022 nr 5-8/7496-1
Suur-Ameerika 1
10122 TALLINN
[email protected]
Finantsinspektsiooni arvamuse avaldamine ühisrahastuse ja muude
investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu kohta
Lugupeetud Keit Pentus-Rosimannus
Rahandusministeerium saatis 16.12.2021 Finantsinspektsioonile ühisrahastuse ja muude
investeerimisinstrumentide ning virtuaalvääringute seaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu) arvamuse avaldamiseks.
Finantsinspektsioon esitab käesolevaga oma seisukohad Eelnõule.
I Üldised seisukohad
1. Oleme endiselt samal seisukohal, kui 08.02.2021 kirjas nr 5-8/6310-2 esitatud, et virtuaalvääringu, mis
hetkel kannab eelkõige ja peaasjalikult rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise riske, kohane
järelevalve asutus praegusel hetkel on Rahapesu Andmebüroo (edaspidi RAB), kes vastavalt põhimäärusele
tõkestab rahapesu ja terrorismi rahastamist. Küll aga mööname, et pikemas perspektiivis on õige kaaluda
järelevalvemudeli muutmist tulenevalt osutatavate teenuste sisust, arvestades õiguskeskkonna suurema
harmoniseerimise trendi valdkonnas, Euroopa Liidus (edaspidi EL) ja ka riskikeskkonna muutumist Eestis.
Järelevalve üleminek peab toimuma korrapäraselt, andes piisava aja ettevalmistusteks nii üleandvale kui
vastuvõtvale asutusele koos vajalike ressurssidega, kui ka turuosalistele piisavalt aega selgusega ülemineku
etappidest, muudatustest nende õigustes ja kohustustes.
2. Arvestades meie varasemaid1 kui ka käesoleva kirjaga esitatud kommentaare, oleme kindlal seisukohal, et
ei ole mõistlik kolme eritahulist, erinevaid riske kandvaid ja menetlusi vajavaid valdkondi: ühisrahastus,
virtuaalvääring ja investeerimisinstrumentide vahendamine siduda kokku ühte seadusesse. Nimetatu
tekitab juba oma olemuselt väga keerukaid õiguslikke konstruktsioone, mida praktikas võib olla veelgi
keerukam käsitleda. Seda enam, et teemade senise reguleerituse ja aktuaalsuse osas on üsna olulisi
erinevusi.
Osundame, et EL-i tasemel on ühisrahastuse ja virtuaalvääringute valdkonnad reguleeritud eraldi, mistõttu
tuleks ka Eestis reguleerida nimetatud valdkondi eraldi seadustega. Ühisrahastusele, isegi kui Eelnõu
kohaldub ainult tarbijatele suunatud ühisrahastusele vmt valdkonnale, mis hetkel ei ole hõlmatud EL
1 Finantsinspektsiooni kommentaarid Eelnõu esimese ja teise versiooni kohta on edastatud Rahandusministeeriumile 27.11.2020
ja 08.02.2021.
(otsekohalduva) õigusraamistikuga, kehtestatud nõuded peaksid olema sarnased Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusele (EL) 2020/1503 (edaspidi Ühisrahastusmäärus) või muule teemat reguleerivale EL
õigusaktile.
Virtuaalvääringute regulatsiooni puhul on mõistlik esimeses etapis viia olemasolev regulatsioon kooskõlla
rahvusvaheliste standarditega (FATF2), tehes olemasolevatesse õigusaktidesse vajalikud muudatused, ja
teises etapis kehtestada teemakohane virtuaalvääringute regulatsioon EL tasandi õigusega või vähemalt
samasena sellele. Teadupärast on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku COM(2020) 593, mis käsitleb
krüptovaraturge3 (edaspidi Krüptovaraturgude ettepanek). Sedasi oleks muuhulgas maandatud risk, et
lähitulevikus jõustub EL-is virtuaalvääringute uus regulatsioon ja turuosalised peavad end taas hakkama
viima õigusaktidega kooskõlla ning järelevalve asutused peavad „menetlema“ uusi tegevuslube. Eelnõu
tekitab seega suure tõenäosusega täiendavat bürokraatiat virtuaalvääringute ümbertegevusloastamisega.
3. Eelnõus käsitletud „investeerimisinstrument“ on raskesti hoomatav ja põhjendamatult lai mõiste.
Karistusõigusega pidestatud tegevusloakohustuse sidumine taolise mõistega on küsitav, kuna võib
tahtmatult hõlmata Finantsinspektsiooni järelevalve perimeetrisse elulisi valdkondi, mis oma riskide või
olemuse tõttu tegelikult ei peaks finantsjärelevalve all olema (nt krediidilepingust tulenevad nõuded, sh kõik
laenud mitte ainult tarbijakrediit, kõik tooted, kus tegutsetakse nn „investeerimise“ eesmärgil). Kui soov on
laiendada finantsjärelevalve perimeetrit kõigile investeerimise eesmärgil kasutatavatele instrumentidele,
siis vajab see eelnevat olulist ühiskondlikku arutelu, mh teemal järelevalve fookusest, vajalikest ressurssidest
jmt.
4. Eelnõu 12. peatükk käsitleb vastutust, määrates loetletud rikkumiste eest Finantsinspektsioonile õiguse
karistada subjekte väärteo korras, ega reguleeri võimalust halduskaristuste määramiseks.
Ühisrahastusmäärusega on otseses vastuolus halduskaristuse siseriiklikult kehtestamata jätmine. Vastavalt
Ühisrahastusmääruse artikli 39 lõikele 1 „…Member States shall, in accordance with national law, provide
for competent authorities to have the power to impose administrative penalties and take appropriate other
administrative measures which shall be effective, proportionate and dissuasive.“ Halduskaristuste raamistiku
loomata jätmine ja selle asemel ebaefektiivse, -proportsionaalse ning sisus raskesti rakendatava
väärteomenetluse kaudu karistuse kehtestamine ei ole kooskõlas Ühisrahastusmäärusega.
Finantsinspektsioon on aastast-aastasse palunud arvestada asjaoluga, et väärteomenetlused ei sobi
finantssektorisse ning vaja on halduskaristuse raamistikku. Nimetatut on ühiselt selgitanud ka
Finantsinspektsioon, Konkurentsiamet, Maksu- ja Tolliamet ning Andmekaitse Inspektsioon 17.02.2020
ühises avalduses Justiitsministeeriumile4. Jääme käesolevaga vastava seisukoha juurde.
5. Finantsinspektsioon jääb oma 08.02.2021 kirjas nr 5-8/6310-2 avaldatud arvamuse juurde, et olemasolevate
ressursside ja teadmistega on keeruline Finantsinspektsioonil Eelnõuga pandud järelevalve kohustusi täita.
Uutel teemadel järelevalve rakendamiseks inimeste värbamine, kompetentsi ehitamine, protsesside
väljatöötamine ja rakendamine võtab oma aja, mille määratleb uute nõuete maht ja keerukus, samuti
potentsiaalsete subjektide arv, nende ärimudelite keerukus ja riskisus, tegevuse kvaliteet jne. Eelnõuga
laiendatakse oluliselt tegevusloa taotluse kohustusega isikute arvu ja kehtestatakse neile nõuded.
Finantsinspektsiooni seisukohast kasvatab Eelnõu jõustumine lisaks Ühisrahastusmäärusega kaasnevale
täiendavalt tegevuslubade taotluste mahtu oluliselt, millega kaasneb täiendav ressursivajadus, et mh kinni
pidada Eelnõus toodud tähtaegadest. Finantsinspektsioonil hetkel puudub võimekus tegeleda nii laia
perimeetriga.
2 Financial Action Task Force
3 EUROPEAN COMMISSION COM(2020) 593 Proposal for a REGULATION OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
on Markets in Crypto-assets, and amending Directive (EU) 2019/1937
4 Finantsinspektsioon, Konkurentsiamet, Maksu- ja Tolliamet ning Andmekaitse Inspektsioon on sellesisulise seisukoha esitanud
Justiitsministeeriumile 17.02.2020 (lisatud).
2 / 23
Rahandusministeerium on hinnanud Eelnõu mõju Finantsinspektsioonile ning leidnud, et see tähendab ca
5-10 uue töötaja palkamist. Ilmselgelt hinnang ei kajasta tegelikkust Finantsinspektsiooni poolt läbiviiva
tegevusloa menetlusest ja hilisemast järelevalvest. Seletuskirjas esitatud mõjuhinnanguga ei saa
Finantsinspektsioon oma pika finantsjärelevalve praktika pinnalt nõustuda, see ei ole reaalne. Pöörame
Rahandusministeeriumi tähelepanu ka sellele, et uute järelevalvesubjektide üle järelevalve teostamise tõttu
ei tohi kannatada olemasolevate järelevalvesubjektide üle järelevalve tegemine. Seejuures ei ole Eelnõu
seletuskirja mõjude osas välja toodud põhjalikku mõjuanalüüsi Finantsinspektsiooni ressurssidele, mis
annaks võimaluse hinnata, kas Finantsinspektsiooni ressursid võimaldavad ka reaalselt kavandatavaid
muudatusi rakendada.
RAB-i poolt avalikult esitatud info kohaselt oli 31.12.2021 seisuga Eestis välja antud 381 kehtivat tegevusluba
virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks ning 2021. aasta lõpu seisuga oli RAB-i menetluses 180 taotlust
tegevusloa saamiseks või selle muutmiseks. Aktiivselt tegutseb RAB-i poolt esitatud teabe kohaselt 253 Eesti
tegevusloaga virtuaalvääringu teenuse osutajat (st nende vahendatud virtuaalvääringu teenuste käive oli
perioodil juulist 2020 juulini 2021 vähemalt 2 000 eurot, RAB-i tehtud küsitluse andmed seisuga juuli 2021).
Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuulub 2675 järelevalvesubjekti (krediidiasutused,
investeerimisühingud makseasutused, e-raha asutused, fondivalitsejad, krediidiandjad ja –vahendajad,
kindlustusmaaklerid, asutamisvabaduse alusel Eestist teenust pakkuvad filiaalid jne) ja nende subjektide
järelevalveks oli Finantsinspektsioonil 31.12.2021 seisuga 120 ametikohta. Arvestades, et kehtivate
virtuaalvääringu teenuse osutajate arv on tänase seisuga üle 380 ja RAB-il on pooleli 180 taotluse menetlus,
võib eeldada, et tegevusloa saanud virtuaalvääringu teenuse pakkumiseks tegevusluba omavate isikute arv
kasvab veelgi. Kuigi Finantsinspektsioonil puuduvad prognoosid selle kohta, et kui paljud virtuaalvääringu
teenuse osutajad soovivad ka Finantsinspektsiooni järelevalve all edasi tegutseda, siis võib siiski tänase turu
pinnalt ja RAB-i poolt koostatud aruannete põhjal eeldada, et teenuse osutajate arv hakkab olema üle 400.
Vastav summa on sisuliselt üle poole Finantsinspektsiooni poolt täna järelevalvatavatest isikutest. Järelikult
üksnes virtuaalvääringu teenuse osutajaid saab olema arvestatavas mahus, kui seda võrrelda täna
finantsjärelevalve all kuuluvate subjektide arvuga. Lisaks näeb Eelnõu ka teiste Eelnõu kohaldamisalasse
jäävate teenuste osutajate tulemise Finantsinspektsiooni järelevalve alla, mis kasvatab uute subjektide ja
järelevalve mahtu veelgi. Eelnevast tulenevalt on Eelnõu mõju Finantsinspektsioonile märkimisväärne ning
vajalik on suures ulatuses täiendavate ametikohtade loomine ja selleks vajaliku ressursi andmine.
Selleks, et Finantsinspektsioon saaks Eelnõuga ettenähtud tegevusi ja järelevalvet teostama hakata tuleb
muu hulgas ette näha RAB-ilt vastava inimressursi üleminek Finantsinspektsioonile vähemalt pool aastat
enne seaduse jõustumist, kui kindlasti soovitakse Eelnõuga ja selles määratud tähtaegadeks virtuaalvääringu
teenuse osutajate järelevalve võimekus viia Finantsinspektsiooni pädevusse.
5 Esitatud number ei sisalda piiriüleselt teenuse osutamise vabaduse alusel teenuse pakkujaid, kindlustusagente jne. Kui ka need
ettevõtted lisada, oleks vastav number üle tuhande.
3 / 23
Finantsinspektsiooni hinnangul, vähemalt esimesel aastal, peaks riik toetama Eelnõuga Finantsinspektsiooni
kohustuseks pandud järelevalvet riigieelarvest või alternatiivselt tuleb uute subjektide jaoks muuta
järelevalvetasu skeemi, rakendades nende suhtes kulupõhise järelevalvetasu koheselt tegevusloa saamisel
(kapitali- ja mahuosa ettemakse, mitte praegusele skeemile samane, kus esimene aasta ei tulegi mahuosa
tasuda), eriti arvestades, et tegemist on tegutsevate ettevõtjate üle järelevalve muutmisega. Eelnõuga
ettenähtud järelevalvevõimekuse tekitamine eeldab olulist täiendavat rahalist ressurssi, inimesi, nende
koolitamist, protsesside väljatöötamist ja testimist. Alles selle järgselt saab rakendada järelevalvevõimekuse.
Arvestada tuleb olulise võimekuse ehitamise ja rakendamisega Finantsinspektsioonis, kuna teadaolevalt on
virtuaalvääringute näol tegemist arvuka subjektide ringiga, mis osutavad teenuseid sadadele tuhandetele
klientidele miljardite eurode mahus ja sellisena potentsiaalselt võrreldav mõne olemasoleva finantsturu
suure segmendiga. Seega on väherealistlik tegeliku järelevalvelise võimekuse ehitamine kiiremini kui 12
kuuga. Sellest tulenevalt esimesel aastal (so rakendamise ettevalmistamine 6 kuud ja 6 kuud rakendamist)
on Finantsinspektsioonile hädavajalik oluline täiendav rahaline tugi. Finantsinspektsiooni järelevalvetasude
arvestusalus virtuaalvääringute teenuse osutajate suhtes tuleb kujundada sarnaselt investeerimisühingule
ja/või sarnaselt makseasutusele või muu piisava finantseerimise tagava lahenduse kaudu, et teised
järelevalvatavad sektorid ei peaks virtuaalvääringuid subsideerima.
6. Rahandusministeerium on välja töötanud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi
RahaPTS) ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi RahaPTS eelnõu). RahaPTS eelnõu
muudatuste üheks eesmärgiks on tugevdada RAB-i pädevust virtuaalvääringute teenuse loamenetluses ja
järelevalve teostamisel ning sätestada rahvusvahelisele standardile vastavad nõuded virtuaalvääringu
teenuse pakkujatele. Arvestades nimetatud muudatusi, tuleb ka käesolev Eelnõu nende muudatustega
vastavusse viia, sest Eelnõu on hetkel palju leebem, võrreldes RahaPTS-i muudatustega. Ei ole mõistlik
ajutiselt karmistada reegleid ja siis neid jälle lihtsustada. Seoses sellega tuleb Eelnõus üle vaadata tegevusloa
keeldumise alused, teenuse osutajalt nõutavad dokumendid jms.
7. Eelnõu kohaselt on seaduse jõustumise ajaks määratud juba 01.04.2022. Rakendussätetega ettenähtud
üleminekuperiood ja -protsess on ebamõistlikult lühike arvestades Eelnõu jõustumisega kaasnevaid
muudatusi ja Finantsinspektsiooni poolt uue järelevalve suuna rakendamist. Samuti konstruktsioon, mis on
rakendussätetega kehtestatud, on ülikeeruline ega ole lõpuni arusaadav.
II Sisulised kommentaarid Eelnõu sätetele
8. Eelnõu § 1 lõige 1 punkt 1 osa „tähenduses, täpsustades ja täiendades nimetatud määruse sätteid“ ei ole
lõpuni õige, kuna EL määrust ei saa paljudes osades ei täpsustada ega täiendada. Määrus kehtib
ühisrahastusele suuresti selliselt, nagu ta määrusega kehtestatud on. Kuna EL otsekohalduvat õigust ei saa
suvaliselt täiendada, aga Ühisrahastusmäärus paneb liikmesriikidele kohustuse tagada asjakohaste
meetmete kehtestamist, nii et pädevatel asutustel on kõik nende ülesannete täimiseks vajalikud järelevalve-
ja uurimisvolitused, teeme ettepaneku sõnastada vastav lauseosa alljärgnevalt: „vastavalt regulatsiooni
lubatavas ulatuses täpsustades.“
Eeltoodu toob kaasa ka Eelnõu § 1 lõike 1 punkti 5 lauseosa: „ning punktis 1 nimetatud teenuse osutajate
üle niivõrd, kui see on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1503 kohaselt lubatud“
kustutamise.
9. Eelnõu §-s 2 on sätestatud seaduse kohaldamine. Erinevate finantstoodete ühe seadusega reguleerimine ei
ole ratsionaalne ning teeb Eelnõu lugemise ja sellega töötamise keeruliseks, mis toob endaga kaasa
täiendavaid riske nii Finantsinspektsioonile kui turuosalistele. Eelnõu lugemisel tekib arusaamatus millised
sätted kehtivad ühisrahastusteenuse osutajale ning millised virtuaalvääringu teenuse pakkujale või
mõlemale korraga või ongi eeldatud, et virtuaalvääringu teenust pakuvadki üksnes ühisrahastusteenuse
osutajad ning keskendutud sellele. Ka seos teiste seadustega jääb kohati segaseks, nt mis osas kehtivad
muudatused ühisrahastusele, mis osas virtuaalvääringu teenusele või mõlemale.
4 / 23
Kehtestades Eelnõuga loa omamise nõuded ka Ühisrahastusmääruses nimetamata
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutamisele, võtab Eesti EL-iga võrreldes oluliselt
karmima lähenemise, kehtestades kohati rangemad reeglid nagu Ühisrahastusmäärusega reguleeritud
ühisrahastusteenuse osutajatele ka nt tarbijakrediidipõhistele ühisrahastusmudelitele ning muudele
Ühisrahastusmääruses nimetamata teenuseosutajatele, kes vahendavad kolmandate isikute
investeerimisinstrumente. Samas peaks nõuete rangus olema seotud eelkõige riskidega (või nt ettevõtte
käibega, projektide suurusega jne) ehk väiksema riskiga ühisrahastusteenuse osutajale peaksid olema
leebemad nõuded, suuremate riskidega aga rangemad nõuded. Rangemad nõuded on seotud eelkõige
sellega, et samas Eelnõus on üritatud ära lahendada virtuaalvääringu teenuse tegevusloa taotlemine ja
tegevuse nõuded, mis on läbisegi ühisrahastusteenuse osutajale sätestatud nõuetega. Näiteks
ühisrahastusteenuse osutajate nõuete reguleerimisel on keskendutud väga palju sellele, kui rahastuse
vahendamine toimub virtuaalvääringu vormis, samas on see vaid üks võimalustest rahastuse vahendamisel.
Virtuaalvääringu teenuse osutamise tegevusloale ja ühisrahastusteenuse osutajate tegevusloa taotlemisele,
juhtimise nõuetele, tegevusnõuetele jne on sätestatud samad nõuded, mis ei pruugi olla loogiline teenuse
sisu ja iseloomu arvesse võrreldes. Näiteks, virtuaalvääringu teenuse osutamise puhul peaks olema põhirõhk
kindlasti, kuid mitte ainult, IT-riskidel ja küberturvalisusel, mis on seotud tehnoloogia kasutamisega
teenuses. Samas iga ühisrahastuse teenuse osutaja ei pruugi kasutada sarnaseid keerulisi tehnoloogilisi
lahendusi (näiteks plokiahelaga üldse seoseid ei ole).
10. Eelnõu § 2 lõike 1 punkti 3 kohaselt seadust kohaldatakse välisriigi juriidilisele isikule, kes osutab Eelnõu § 1
lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud teenuseid Eestis piiriüleselt või filiaali kaudu. Ei ole selge, miks Eelnõuga
lastakse EL ühisturul reguleerimata osas meile siseneda isikuid piiriüleselt või filiaali kaudu.
11. Eelnõu § 2 lõike 3 osa: „kui nimetatud isik osutab käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud teenust.“
ei ole vajalik ja võib tekitada karistusõiguslikke küsitavusi (eeldab teenuse osutamist). Liiati on kohaldusala
mõistetav lause esimesest osast.
12. Eelnõu § 2 lõike 4 kohta on seletuskirjas selgitatud, et „säte eesmärk on tagada, et nende ettevõtjate, kellele
on väljastatud tegevusluba muu õigusakti kui käesoleva seaduse alusel (st EL ühisrahastusmääruse, KAS,
VPTS, MERAS), tegevus oleks kooskõlas käesoleva seaduse nõuetega (st eelnõu 6. peatüki nõuetega), ning
teisalt, et käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldataks nimetatud ettevõtjate suhtes ka
sarnast järelevalvet ja vastutuse sätteid nõuete rikkumise eest (vastavalt eelnõu 11. ja 12. peatükid). Ühtlasi
vähendatakse sellise konstruktsiooniga ka ettevõtjate halduskoormust, kuna finantssektori
järelevalvesubjektide tegevusnõuded on suures ulatuses sarnased“. On mõistetav, et virtuaalvääringu
teenuste ja e-raha ning makseasutuse regulatiivsel lähenemisel on suur ühisosa, samuti on see
investeerimisinstrumendi vahendaja ja investeerimisühingu korral. Samas on küsitav, kas Eelnõu § 2 lõikest
4 lähtuvalt on mõeldud, et e-raha- ja makseasutus võib osutada investeerimisinstrumendi vahendamise
teenust ilma tegevusloata jne? Need teenused on põhimõtteliselt väga erineva sisuga ja seega ka tegevusloa
instituudi kohaselt peaksid olema vastavalt ka käsitletud.
13. Eelnõu § 2 lõike 9 kohaselt rahalisi või muid vahendeid, mis teenuseosutaja on saanud oma klientidelt
investeeringute tegemise, edasilaenamise või tagasimaksmise eesmärgil, ei käsitata hoiuse ega muu
tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses. Eelnõu § 2 lõige 9 läheb vastuollu EL
harmoniseeritud panga mõistega rahastamise osas.
14. Eelnõu § 3 lõikes 1 defineeritud investeerimisinstrumendi mõiste on niivõrd lai, et selle mõiste
tõlgendamisega on võimalik hõlmata suurt osa ühiskonnast. Oluliselt täpsemalt on vaja mõista, mida
reguleerida soovitakse, sellisel kujul see ei ole normist tulenevalt mõistetav. Kogu vastav säte vajab uuesti
sõnastamist.
Täiendavalt veel osundame, et Eelnõust ei tulene, mis on „investeerimise eesmärk“. Samuti on Eelnõus
kasutatud lahendus raskesti mõistetav, ehk on viidatud väärtpaberituru seadusele (edaspidi VPTS) § 2 lõikele
5 / 23
1, ehk väärtpaberile, ja siis öeldud, et investeerimisinstrument on ikkagi väärtpaber, kuid selline, mida ei ole
nimetatud vastavas VPTS sättes. Õigusterminoloogiliselt ei ole seda normi võimalik mõista.
15. Eelnõus on defineerivad ja kohustavad sätted segamini esitatud. Nt Eelnõu § 3 lõikest 5 tulenevalt ei ole isik
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja kui ta ei pea arvestust
investeerimisinstrumentide registri üle. Eelnõu § 4 lõige 8 defineerib virtuaalvääringu teenuse osutajat ja
sätestab, et virtuaalvääringu teenuse osutaja võib tegutseda üksnes osaühingu või aktsiaseltsina.
16. Eelnõu § 4 lõikes 1 defineeritud virtuaalvääring tekitab küsitavusi, mis on virtuaalvääringu defineeriv
element, kas nt „maksevahendiks“ olek? Miks virtuaalvääringu defineerimise puhul ei ole kasutatud
„investeerimise“ tunnus? Virtuaalvääringu defineerimisel ja reguleerimisel on mõistlik kasutada FATF-i ja
Krüptovaraturgude ettepaneku vastavaid mõisteid.
Samuti tasub kaaluda, kas seada mingi arvuline põrand maksevahendina tunnustamisele – nt kui kolm sõpra
tunnustavad enda loodud virtuaalvääringut maksevahendina, siis see ei peaks definitsiooni järgi olema
järelevalve all. Meie hinnangul võiks selline põrand olla kooskõlas riikliku poliitikaga, millal on põhjendatud
rakendada järelevalvet ja sundida isikuid tegevusluba omama.
17. Eelnõu § 4 lõige 4 defineerib virtuaalvääringu vahetamise teenust. On küsitav, miks ei hõlma see mõiste
virtuaalvääringu vahetamist väärtpaberi, sh tuletisinstrumendi või investeerimisinstrumendi, vastu. Samuti
võib ju vahetada ka muu väärtusliku vara vastu (nt kunst, kuld, maa).
18. Eelnõu § 4 lõige 5 defineerib virtuaalvääringutega kauplemise platvormi korraldamise teenust, mille üheks
tunnuseks on lepingu sõlmimine. Soovime rõhutada, et finantsinstrumentide puhul on ESMA6 jõudnud
seisukohale, et kauplemiskohana/-süsteemina käsitlemiseks ei pea olema täidetud lepingute sõlmimise
tingimus. Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta
(edaspidi MIFID II) artikli 4(19) alusel hõlmab mitmepoolse süsteemi definitsioon kauplemishuvide kokku
viimist, mis aga ei eelda lepingu sõlmimist. MiFID II artikli 1(7) järgi peab iga mitmepoolne süsteem toimima
kauplemiskohana. Virtuaalvääringute platvormi puhul võiks sarnane lähenemine olla, kui Eelnõus valitud
lähenemine ei ole tagatud virtuaalvääringute teatud spetsiifikaga.
19. Eelnõu § 4 lõikes 6 on kasutatud mõistet „virtuaalvääringu teenuse pakkuja“, kuid Eelnõu kohaselt peaks
läbivalt kasutama mõistet „virtuaalvääringu teenuse osutaja“.
20. Eelnõu § 4 lõikes 8 on virtuaalvääringu teenuse osutaja defineeritud avalikkusele teenuste osutamise kaudu.
Miks on see kvalifitseeritud „avalikkuse“ kaudu?
21. Eelnõu § 4 lõike 8 kohaselt võib virtuaalvääringu teenuse osutaja tegutseda üksnes osaühingu või
aktsiaseltsina. Teeme ettepaneku nimetatud sätte muutmiseks selliselt, et virtuaalvääringu teenuse osutaja
võib tegutseda üksnes aktsiaseltsina. Ettevõtlusvorm (aktsiaselts) on oluline meede, et anda järelevalvele
kindlust isiku tahtes ja võimekuses ning läbimõeldult tegutseda just virtuaalvääringu teenuse pakkujana.
Aktsiaseltsile on äriseadustikuga ette nähtud mitmed olulised erisused ja nõuded võrreldes osaühinguga,
mh peab olema aktsiaseltsil nõukogu, mida osaühingu puhul tavaliselt pole. Järelevalve teostamise
seisukohast on oluline, et virtuaalvääringu teenuse osutajal oleks mitmetasandiline juhtimisstruktuur ning
otsustusprotsessid paigas.
22. Eelnõu § 5 lõige 1 defineerib avalikkuse. Vastav termin vajab samuti põrandat, millest alates üldse saame
rääkida avalikkusest, ehk virtuaalvääringu teenuse osutamistest. Vastav suurus peaks arvestama, millal on
põhjendatud sellelaadse teenuse järelevalve alla toomine ja millal mitte.
23. Eelnõu § 5 lõige 8 defineerib investeerimistokenit krüptovaral põhineva investeerimisinstrumendi kaudu. Ei
ole selge, kas antud kontekstis on krüptovara erinev virtuaalvarast. Defineerimisel on kasutusel ka „turvaline
6 European Securities and Markets Authority
6 / 23
süsteem“. Kui tegemist pole „turvalise süsteemiga“, kas siis investeerimisinstrument ei kvalifitseeru
investeerimistokeniks? Eelnõus ega seletuskirjas ei ole näiteid, mis tokenid ei kvalifitseeru
investeerimistokeniks. Investeerimistokeniteks mitte kvalifitseeruvate virtuaalvääringute puhul tuleb
seadusloomes arvestada igale tokenite liigile spetsiifiliste riskidega. Käesolev Eelnõu ei sisalda nõudeid
tokenite iseärasustega kaasnevate riskide maandamiseks.
24. Eelnõu § 6 lõige 3 teine lause peaks sisaldama sõna „viivitamatult“. Samuti on oluline reguleerida teenuse
osutamist puudutav olustik ja vähemalt piirata uute klientide kaasamine: „Perioodil, kui tegevusloa aluseks
olevad tingimused ei ole täidetud, ei tohi teenuseosutaja sõlmida uusi kliendilepinguid.“
25. Eelnõu § 6 lõike 4 sõnastus võiks olla alljärgnev: „Käesoleva seaduse alusel antud teenuse osutamise
tegevusluba on tähtajatu ja personaalne ega ole teisele isikule üle antav.“
26. Eelnõu § 7 lõige 1 peaks olema ainsuses „esitab“ ja läbivalt kogu lauses.
Samuti teeme ettepaneku võtta Eelnõust välja võimalus taotleda tegevusluba „asutamisel“ oleva ettevõtte
kaudu. Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole põhjendatud lubada asutamisel olevatel ettevõtete taotleda
Eelnõu kohaselt tegevusluba/õigust. Liiatigi on praktikas selliseid juhtumeid väga vähe ja tekitavad keerukaid
õiguslikke olukordasid. Vastavalt eeltoodule tuleb kogu Eelnõu üle vaadata ja täpsustada.
27. Eelnõu §-s 7 on mõistlik täiendada, arvestades Krüptovaraturgude ettepanekut (artikkel 54).
28. Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 14 sätestab andmeid tegevusloa taotleja juhtide kohta, mida tuleb esitada.
Arvestades sobivusmenetluse dünaamilisust, teeme ettepaneku vastav säte sõnastada nii, et andmed tuleb
esitada Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil ja mahus. Finantsinspektsiooni juhatus kinnitab
vajalikud vormid, nagu on seda teinud juba täna: https://www.fi.ee/et/juhendid/pangandus-ja-
krediit?keys=Sobivusmenetluse%20l%C3%A4biviimise%20juhend&field_theme_target_id=All
29. Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 15 peaks sisaldama ka kohustust esitada andmeid äriühingute kohta, kelle üle on
kontroll.
30. Eelnõu § 7 lõike 1 punkt 18 peaks lõppema peale sõna „nimega“. Samuti on siin kasutusel mõiste
„maksekonto“ (peetavate maksekontode loetelu). Miks on valitud ainult maksekontode loetelu ning miks ei
ole hõlmatud väärtpaberikontod?
31. Eelnõu § 7 lõike 1 alla tuleks punktide 18 ja 19 vahele seada uus punkt alljärgnevas sõnastuses: „tegevusloa
taotleja ning tema juhtorgani liikme nimel peetava virtuaalvääringu rahakoti või muu vahendi kordumatu
tunnus, millel hoiustatakse või kavatsetakse hoiustada kliendi vara või kasutada tegevusloa taotleja
huvides.“ Viidatu tagab parema ülevaate kasutatavatest virtuaalvääringu rahakottidest.
32. Eelnõu § 7 lõige 3 tuleks uuesti sõnastada järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 8 ja 9
käsitletud infotehnoloogilised süsteemid ja turvapoliitikad küberturvalisuse tagamiseks peavad olema
hinnatud vastava ala sõltumatute ekspertide poolt ja nimetatud hinnangud esitatakse kirjalikus vormis
Finantsinspektsioonile koos loataotlusega. Finantsinspektsioon võib nõuda täiendavalt, muuhulgas
tegevusloa kehtivuse ajal, sõltumatute ekspertide kaasamist tegevusloa taotleja tegevuse või süsteemide
hindamiseks.“ Viidatud olustik tagab paremad järelevalve taotlejate infotehnoloogiliste süsteemide,
küberturvalisuse protsesside kui ka muude tegevuste üle. Oluline on tagada, et vastavate eksperthinnangute
nõudmine oleks lubatud ka pärast tegevusloa saamist.
33. Eelnõu § 7 lõike 4 lõppu tuleb lisada alljärgnev täiendus: „…., ning ei ole selliseid menetlusi pooleli.“ Nimetatu
tagab selgema arusaamise isikut puudutavates karistusmenetlustest.
34. Eelnõu § 7 lõike 5 kohaselt karistusregistri tõend tuleb esitada ainult välisriigi kodanikel. Palume Eelnõu
täiendada selliselt, et karistusregistri tõendi esitamine on kohustuslik kõigile juhtide, sh olulise osaluse
7 / 23
menetlustes füüsilisest isikust omandajal ja juriidilisest isikust omandaja juhtidel. Praktikas on oluline, et kui
isikul on mitu kodakondsust, ta resideerub või on muul moel oluliselt seotud mõne välisriigiga, siis tuleb tal
esitada karistusregistri väljavõte või samaväärne dokument iga sellise välisriigi kohta ning väljavõte ei tohi
olla vanem kui kolm kuud.
35. Eelnõu § 7 lõike 6 kohaselt isik, kellele on väljastatud Ühisrahastusmääruse alusel tegevusluba, esitab selles
peatükis sätestatud tegevusloa taotlemiseks Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse, millele on lisatud § 7
lõike 1 punktides 3–10, 13 ja 17–19 nimetatud andmed ja dokumendid. Seletuskirjast selgub, et tegemist
on nn täiendava tegevusloaga, kuid rohkem selle kohta Eelnõus teavet ei ole. Turuosalistel võib tekkida
küsimus, miks nad peavad esitama täiendavaid dokumente, kui Ühisrahastusmäärus seda ei nõua. Eelnõust
ei selgu kui kaua kestab antud menetlus (kas § 10 järgi 3-6 kuud) ja mis saab juhul, kui tegevusluba ei anta,
aga Ühisrahastusmääruse alusel on õigus teenust edasi osutada.
Ettepanek on jääda ühisrahastusteenuse osas vaid määruse põhiseks ja mitte hakata looma siseriiklikku
eraldi regulatsiooni oludes, kui isik on juba loa saanud ja võib teenust osutada. Seega on põhjendatud vastav
norm kustutada.
36. Eelnõu § 8 lõige 3 punkti 1 osas teeme ettepaneku täiendavaks sõnastuseks, mis tagab suuremad
võimalused äriplaani täiendamist nõuda. Ettepanek on vastavat normi täiendad alljärgnevalt: „…. ja muud
andmed eluliselt usutavad või ei ole usaldusväärsed. Samuti kui omavahendite minimaalsuurus, …. “
37. Eelnõu § 9 lõiked 1 ja 6 kordavad teineteist. Palume eemaldada Eelnõu § 9 lõike 1 viimasest lausest „või
nõuda tegevusloa taotlejalt puuduste kõrvaldamist“. Finantsinspektsioonil peab olema õigus jätta taotlus
läbi vaatamata ka ilma täiendavat puuduste kõrvaldamise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt palume asendada
ja sõnastada lõige 6 järgnevalt: „Finantsinspektsioon võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule
jätta tegevusloa taotluse läbi vaatamata, kui taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi
kõrvaldanud või on seda teinud puudulikult. “.
38. Eelnõu § 9 lõikesse 7 palume lisada järgneva osa: „dokumendid ja tagastab pool makstud menetlustasust.“.
Taotluse menetlemine on kulu ja oleks põhjendamatu, kui seda peaksid hüvitama teised
järelevalvesubjektid. Seega jääb pool menetlustasust Finantsinspektsioonile.
39. Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt teeb Finantsinspektsioon otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise
kohta kolme kuu jooksul, kuid hiljemalt kuus kuud pärast tegevusloa taotluse saamist. Kuna tegemist on uue
valdkonna ja riskantsete finantstoodetega, palume kolm kuud asendada kuue kuuga, koos võimalusega
pikendada tähtaega kuni üheksa kuuni.
40. Eelnõu § 10 lõige 2 käsitleb Finantsinspektsiooni poolt kõrvaltingimuse kehtestamise alust tegevusloa
menetlustes. Eelnõu avalikus konsultatsioonis on selle ulatust palutud turuosaliste poolt täpsustada.
Rahandusministeerium on vastavalt täiendanud seletuskirja järgmiselt: „Tegevusloa saamise aluseks
olevatest asjaoludest kõrvalekaldumise all on silmas peetud eeskätt tegevusloa taotluses esitatud
dokumente ja andmeid, mida ei pruugi olla vajalik esitada näiteks täiendava tegevusloa taotlemise puhul, st
kui taotleja juba omab Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Nimetatud andmeid ja
dokumente hindab Finantsinspektsioon juhtumipõhiselt iga taotleja ning osutatava teenuse osas vastavalt
muuhulgas sellele, mis andmed ja dokumendid on taotleja Finantsinspektsioonile varasemalt muu
tegevusloa taotlemise käigus esitanud. Samuti võib nimetatud punkti rakendada ka juhul, kui teatud
tegevusloa andmise kriteeriumid (muuhulgas näiteks § 7 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõue) on täitmata, ning
anda ajapikendust taotleja tegevuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks.“ Finantsinspektsioon märgib, et
Finantsinspektsiooni 2022 – 2025 strateegia kohaselt (alapeatükk: IV. Finantsinspektsioon soodustab
tehnoloogilist uuenduslikkust, et aidata kaasa turu efektiivsele toimimisele) üheks oodatavaks on:
Tehnoloogiliselt uuenduslike ärimudelite arengu ja kohaliku oskusteabe kaasamise soodustamiseks taotluse
alusel rakendame kõrvaltingimustega tegevusloa, kui seadus seda võimaldab ja seonduvad riskid on piisavalt
juhitud. Tehnoloogiliselt uuenduslikke ärimudeleid saab kontrollitult testida ja arendada. Arvestades
8 / 23
seletuskirja väga piiratud selgitust (ja sealt lähtuv vastava normi tõlgendamise ulatus), võib sellise eesmärgi
seadmine sattuda ohtu ning seda kõrvaltingimuse kontseptsiooni tuleks seletuskirjas täpsemalt avada (nt
lisades ka eeltoodud Finantsinspektsiooni strateegia oodatud tulemuse põhise selgituse).
Samuti palume Eelnõu § 10 lõike 2 punktis 1 kustutada sõna „soodsamad“. Seda põhjusel, et kõrvaltingimuse
soodsama või vähem soodsama staatus ei ole asjaolu, mida peaksime hindama või arvestama.
41. Eelnõu § 10 lõike 3 punktid 1 ja 2 palume sõnastada järgmiselt: „1) piiratakse teenuse osutamist või seatakse
muid nõudeid äritegevusele; 2) keelatakse tegevusluba omaval ettevõttel muu teenuse osutamine.“
Nimetatud sõnastuses tagavad need paremini normi kandvat mõtet.
42. Palume täiendada Eelnõu §-s 10 sätestatud tegevusloa andmise regulatsiooni nn pööratud
tõendamiskoormusega VPTS § 551 lõigetega 1 ja 2 sarnaselt.
43. Eelnõu § 11 lõike 1 punktis 6 tuleks kasutada peale sõna „vahendeid“ sõna „või“.
44. Eelnõu § 11 lõikes 3 tuleks määratud kolme kuuline tähtaeg sätestada kuue kuuliseks ja ühe kuuline tähtaeg
kolme kuuliseks tähtajaks. Nimetatu tagab parema menetluse korraldamise ja kvaliteetsema
dokumentatsiooni.
45. Eelnõu § 11 lõike 1 punkt 4 sätestab üheks tegevusloa andmisest keeldumise aluseks asjaolu, kus tegevusloa
taotleja juhtorgani liikmed, audiitor, aktsionärid või osanikud ei vasta seaduses või selle alusel antud
õigusaktides sätestatud nõuetele. Palume, täiendada loetelu ka olulist osalust omava isikuga, kuivõrd
kaudset olulist osalust omab isik, kes ei ole teenusepakkuja aktsionär ega osanik.
46. Eelnõu § 11 lõike 1 punkti 7 alusel on üheks keeldumise aluseks asjaolu, et tegevusloa taotleja esitatud
andmetest selgub, et ta ei kavatse tegutseda Eestis või tema äritegevusel ei ole seoseid Eestiga. Teeme
ettepaneku täiendada punkti viitega seose sisulisusele. Normist üle saamiseks võidakse luua näilisi või
pelgalt vormilisi seoseid Eestiga. Normi eesmärgiks on aga tagada, et Eestisse ei asutataks üksnes nö
varikeha tegevusloa saamise eesmärgil, vaid tegemist oleks sisulise teenuse osutamisega. See ettepanek
seondub Eelnõu § 13 lõike 1 punktiga 12, kus sellisel juhul tuleks tegevusluba kehtetuks tunnistada.
Taotlejale on vähem koormav, kui ta nende asjaolude ilmnemisel juba tegevusloa menetluse raames
tegevusluba ei saagi, kui see, et talle väljastatakse luba, mis hiljem kehtetuks tunnistatakse.
47. Eelnõu § 11 lõike 1 punktis 11 sätestatud alus palume täiendada järgmiselt: „11) tegevusloa taotleja
infotehnoloogilised süsteemid või muud tehnoloogilised vahendid ei ole teenuse osutamiseks piisavad või
esineb tõeline või eluliselt usutav oht, et nimetatud süsteemid või vahendid ei ole teenuse osutamiseks
piisavad.“
48. Eelnõu § 11 lõike 1 täiendamine uue punktiga. Teatud juhtudel võivad ärimudeliga kaasnevad riskid olla nii
suured, et isegi adekvaatsete sise-eeskirjade esitamisel, ei pruugi olla äriplaanis kavandatud teenustega
seotud riskid piisavalt juhitud ning kõrvaltingimuste kehtestamisega peaks sisuliselt takistama ärimudeli
sellisel kujul ellu viimist. Niisugusel puhul ei ole mõistlik väljastada tegevusluba teenusele, mida
kõrvaltingimuste tõttu sisuliselt osutada ei saagi, vaid otstarbekas on muuta teenust ja omandada
tegevusluba sellisele teenusele, mida osutada saab.
Eelneva põhjal teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 11 lõiget 1 järgmise punktiga: „tegevusloa taotleja
äriplaanis kavandatud teenustega seotud riskid ei ole piisavalt kaetud, sealhulgas tema organisatsiooniline
struktuur ja juhtimisstruktuur ei ole piisavad teenuseosutaja järjepidevaks tegevuseks ning tema
siseprotseduurid ja -kontroll ei taga piisavat riskide juhtimist ning käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 nimetatud
õigust ei ole kõiki asjaolusid arvestades otstarbekas kohaldada“.
49. Palume täiendada Eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseid selliselt, et 1)
ei ole makstud järelevalvetasu ja 2) teenuseosutaja ei tee järelevalveasutusega koostööd, sh ei vasta
9 / 23
päringutele jne. Viimane alus peab olema sätestatud expressis verbis, sest sellega seotud probleem tuleneb
RAB-i praktilisest kogemusest virtuaalvääringu teenuseosutajaga suhtlemisel.
50. Eelnõu § 13 lõike 2 punkti 1 kohaselt saab tegevusloa kehtetuks tunnistada juhul kui teenuseosutaja ei ole
tegevust alustanud 12 kuu jooksul. Ühisrahastusmääruse artikli 17 (1)(a) kohaselt on aega 18 kuud. Siin võiks
olla ühetaoline lähenemine. Virtuaalvääringute puhul peaks see periood olema lühem ehk 12 kuud, aga
ühisrahastuse teenuse osutajaid tuleks kohelda võrdsetel alustel.
51. Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamine üleriigilise levikuga
päevalehes on vananenud nõue, kuivõrd tänapäeval eksisteerivad digitaalsed ja kiiremad lahendused ning
vahendid olulise teabe edastamiseks. Samuti peaks Finantsinspektsioon teavituse tegema ka juhul kui
tegevusluba tunnistatakse kehtetuks teenuse pakkuja enda taotluse alusel. Palume kaaluda kas päevalehes
kuulutuse avaldamise nõue on praegusel ajastul vajalik. Kui vastav nõue jätta alles, peaks olema aega
vähemalt kaks tööpäeva.
52. 3. peatüki pealkirjas on sõna „Eesti“ väikese algustähega.
53. Eelnõus §-st 15 ei tulene, millal võib teenuseosutaja alustada välisriigis teenuse osutamist ja kas
Finantsinspektsiooni loast selleks piisab. Kuna seda valdkonda EL õigus hetkel ei reguleeri (v.a.
Ühisrahastusmäärusega reguleeritud olukord), siis võib olla asjakohane viide teise riigi õiguse kohase loa või
muu kinnituse saamisele. Eelnõu § 16 kohaselt nt Eestis piiriüleselt teenust osutada ei tohigi, kui tegemist
ei ole selle paragrahvi lõike esimeses lauses nimetamata isikuga. Ehk Finantsinspektsiooni Eelnõu § 15 alusel
väljastatud loal ei pruugi olla mingisugust õiguslikku mõju sellele, kas meie turuosaline tohib või ei tohi
piiriüleselt soovitud riigis teenuseid piiriüleselt osutada.
54. Eelnõu § 15 lõike 1 punkti 4 tuleb muuta järgmiselt, et esitada tuleb filiaali juhtimise eest vastutavate isikute
(filiaali juhataja) kohta Eelnõu § 7 lõike 1 punktides 14 ja 15 nimetatud andmed ning filiaali juhataja peab
vastama Eelnõu § 27 sätestatud nõuetele.
55. Eelnõu § 15 lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema Eestis asutatud ja tegevusluba omava
teenuseosutaja välisriigi filiaali tegevusloa andmise otsuse ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja
dokumentide saamisest. Sätestatud tähtaeg on liiga lühike ning ei võimalda selle aja jooksul tegevusloa
taotlusele piisavalt sisulist tähelepanu pöörata. Näiteks võrdlusena on Eelnõus teises lepinguriigis asutatud
isiku filiaali Eestis avamise loa menetlemiseks määratud kaks kuud. Samuti nt VPTS-is ja krediidiandjate ja –
vahendajate seaduses (edaspidi KAVS) on teises lepinguriigis filiaali asutamise otsuse tähtajaks kaks kuud.
Palume Eelnõu vastavalt muuta.
56. Eelnõu § 15 lõige 5 sätestab keeldumise aluseid. Palume täiendada keeldumise aluseid: „filiaali juhataja ei
vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.“
Eelnõu §-s 16 sätestatud regulatsioon, mis reguleerib teises lepinguriigis asutatud isiku tegevust Eestis,
tekitab küsitavusi, milline on selles paragrahvis toodud menetluse suhe selle paragrahvi lõike 1 esimeses
lauses viidatud asutuste tegevust reguleerivates normides sisalduva menetlusega. Näiteks makseasutuse
poolt filiaali asutamine Eestis on reguleeritud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses (edaspidi MERAS).
Kui lepinguriigi makseasutus asutab filiaali Eelnõu alusel Eelnõuga reguleeritud teenuste osutamiseks,
kuidas ta peab käituma, kui otsustab hakkama osutada makseteenuseid MERAS-e alusel. Ja vastupidi, kuidas
peab käituma lepinguriigi makseasutus, kes asutab filiaali MERAS-e alusel ja soovib alustada Eelnõuga
reguleeritud teenuste osutamist? Eelnõus ja eriseadustest sätestatud regulatsioonid teises lepinguriigis
asutatud isiku tegevuse jaoks Eestis peavad olema ühtlased, et vältida nn seaduse aukude kasutamist Eesti
turule sisenemiseks.
Lisaks teeme ettepaneku teha viide sellele, et muu välisriigi teenuseosutaja ei tohi Eestis piiriüleselt teenust
osutada, sh filiaali asutada. Vastasel juhul võib tekkida arusaam, et see mis ei ole keelatud, on lubatud.
Praktikas ei pruugi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 372 katta olukorda, kus teenuseosutaja on saanud
10 / 23
tegevusloa välisriigis ja osutab Eestis piiriüleselt teenust, kui ei ole selleks keeldu või kohustust saada
tegevuseks luba.
57. Eelnõu § 16 lõike 2 punkti 1 kohaselt peab Eestis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuse osutamiseks
selle paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud isik taotlema Finantsinspektsioonilt loa. Taotluses
esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid: 1) isiku nimi ja aadress selles
lepinguriigis, kus ta on asutatud ning filiaali ärinimi ja aadress Eestis. Praegust sõnastust on võimalik
tõlgendada selliselt, et ka piiriüleseks tegutsemiseks on vajalik esitada filiaali ärinimi ja aadress Eestis. Teeme
ettepaneku muuta Eelnõu § 16 lõike 2 punkti 1 sõnastust järgnevalt: „1) isiku nimi ja aadress selles
lepinguriigis, kus ta on asutatud ning filiaali asutamise korral filiaali ärinimi ja aadress Eestis;“.
58. Eelnõu § 16 lõikesse 4 palume lisada punkti 3 alljärgnevas: „3) Loa andmine võib kahjustada
finantsinspektsiooni seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud eesmärke.“.
59. Eelnõu § 17 lõikes 1 käsitletu ei ole vajalik ja piisaks sedastusest, et oluline osalus on otsene või kaudne (vt
KAS § 29 lõige 1).
60. Eelnõu § 18 punkti 2 kohaselt võib olulise osaluse omandada isik, kelle finantsseisund on piisavalt tugev. See
on oluline aspekt virtuaalvääringute teenusepakkujate suhtes. Samas ühisrahastuse puhul mitte nii väga
asjakohane, sest platvormide poolt võetavad finantsriskid on madalamad. Ka Ühisrahastusmäärus ei nõua
olulise osaluse omaja finantstugevuse hindamist. Lisaks tuleks vaadata ka KAVS-i olulise osaluse sätteid, mis
ei sea sellist nõuet krediidiandjatele ja –vahendajatele. Seega leiab Finantsinspektsioon, et nt tarbijatele
teenust pakkuvate ühisrahastusteenuse osutajate puhul ei ole see nõue vajalik.
61. Eelnõu § 19 lõike 3 kohaselt teavitab Finantsinspektsioon omandajat kirjalikult kahe tööpäeva jooksul olulise
osaluse dokumentide kättesaamisest ja menetluse võimalikust lõppkuupäevast. Senine praktika näitab, et
kaks tööpäeva on väga lühike aeg, eriti kui on korraga mitu olulise osaluse omajat samas ettevõtjas. KAVS-is
on see aeg viis tööpäeva, mis on piisav ja võimaldab dokumentidesse päriselt ka süveneda ning anda
tagasisidet mitte alustamise korral, et mis on ka sisuliselt puudu, mitte ainut vormiliselt. Teeme ettepaneku,
et see aeg on ka ühisrahastuse ja virtuaalvääringute subjektide puhul viis tööpäeva.
62. Eelnõu § 20 lõige 1 reguleerib osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmeid. Palume täiendada
loetelu, et füüsilisest isikust omandaja ja juriidilisest isikust omandaja juhid peavad esitama karistusregistri
väljavõtte, mis ei tohi olla vanem kui kolm kuud.
63. Palume Eelnõu § 20 lõike 1 punkti 6 lisada nõue, et isiku suhtes ei ole kehtestatud rahvusvahelisi
sanktsioone.
64. Ettepanek on kustutada Eelnõu § 21 lõige 2. Praktikas on see taotleja huvi, et me andmeid saame kuni n-ö
viimase hetkeni küsida. Eeltoodu tõttu on vaja muuta ka lõiget 3 viisil, et kustutada osa: „…käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud…“
65. Ettepanek on kustutada Eelnõu § 21 lõige 7, kuna vastavatele küsimustele on vastused haldusõiguses ja neid
ei ole vaja eraldi reguleerida.
66. Eelnõu § 22 lõige 2 on oluline muuta järgnevalt: „…, kui Finantsinspektsioon on seda oma otsusega lubanud.“
Eelnõu tänases sõnastuses jääks õhku oluline risk, et kui Finantsinspektsioon ei jõua otsust õigel ajal teha,
saab selle automaatselt isik, kes võibolla ei vasta kõikidele nõuetele.
67. Eelnõu § 23 lõige 1 reguleerib olulise osaluse omandamise keelamise aluseid. Palume täiendada
ettekirjutuse tegemise aluseid selliselt, et olulise osaluse omandamise võib keelata ka juhul kui omandajale,
tema juhile või omandajaga seotud isikutele on määratud rahvusvahelised sanktsioonid.
11 / 23
68. Eelnõu § 23 lõike 4 viimane lause vajab täpsustamist. Teeme alljärgneva ettepaneku: „Finantsinspektsioon
võib avalikustada ettekirjutuse või selle osa oma veebilehel.“.
69. Eelnõu § 24 lõigetes 3 ja 4 sätestatud kolme kuulised tähtajad on oluline pikendada kuue kuuni.
70. Eelnõu 5.peatüki 1. jaos tuleb selgelt ette näha, et teenuse osutajal peab olema vähemalt kaks juhatuse
liiget. Eelnõus ei ole määratud juhatuse arvulist koosseisu, kuid arvestades osutatavat teenust ja sellega
kaasnevaid riske on oluline, et juhatus ei oleks üheliikmeline vaid koosneks vähemalt kahest liikmest.
Juhatuse suurema koosseisuga on huvide konflikt paremini kaetud, st riskide võtmine ja riskide maandamine
ei ole sama isiku juhtida.
71. Eelnõu § 26 lõiget 1 palume täpsustada järgnevas: „…peakontor koos äritegevuseks oluliste protsesside ja
otsustusorganitega peavad olema Eestis.“ Nimetatu tagab suurema tegevusloa seotuse Eestiga.
72. Eelnõu §-s 26 tuleb selgesõnaliselt kehtestada nõue, et vähemalt pooled juhatuse ja nõukogu liikmetest
peavad olema Eesti elanikud.
73. Eelnõu § 27 sätestab nõudeid juhtidele ja töötajatele, kuid sisuliselt Eelnõus nõuded juhtidele puuduvad.
Ainuke nõue, mis peab nii juhatuse kui nõukogu liikmete puhul täidetud olema on i) laitmatu maine ja piisava
ajalise pühendumise nõue. Üksnes juhatuse liikmetele (§ 27 lõige 2) kehtib nõue, et neil peavad olema
vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Sama nõue peab kindlasti kehtima ka nõukogu liikmetele. Ei
ole põhjendatud, et nõukogu liikmetele see nõue ei kehti. Lisaks jääb arusaamatuks, et miks on vajalik
kitsendada, täpsustada juhatuse liikmete teadmiste, oskuste ja kogemuse valdkonda. Ka teistes
finantssektori eriseadustes ei ole juhatuse liikmete teadmised, oskused ja kogemus piiratud/täpsustatud ja
see on jäetud Finantsinspektsiooni kaalutluseks. Samuti juhime tähelepanu, et seletuskirjas on märgitud, et
nõuded peaksid kehtima juhtorgani liikmetele (mitte üksnes juhatuse liikmetele). Samuti on märgitud, et
nimetatud aspektid põhinevad suuresti Ühisrahastusmäärusel. Juhime tähelepanu, et Ühisrahastusmäärus
näeb juhtidele veel täiendavad nõuded ette (nt kollektiivne sobivus). Samuti vajab rõhutamist, et need
nõuded Eelnõu kohaselt hakkaksid kehtima ka virtuaalvääringu teenuse osutaja juhtidele, mistõttu on
kindlasti vaja nõuded juhtidele üle vaadata ja Eelnõud täiendada. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku
kehtestada Eelnõus juhtidele analoogsed nõuded nagu need kehtivad ka teistes eriseadustes.
Eelnõu § 27 tuleb täiendada, et juhtide, st nii juhatuse kui ka nõukogu liikmete sobivuse puhul hinnatakse
veel järgmisi kriteeriume ehk teenuseosutaja juhiks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on juhtimiseks
vajalik haridus, kutsealane sobivus, juhtidel peavad ka olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja
kogemused ning valitaval juhil peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval
ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu.
Samuti ei ole arusaadav miks kasutatakse mõistet juhtorgani liige. Palume kaaluda selle asemel mõiste „juht“
kasutamist ja see Eelnõus eelnevalt defineerida, et juhid on juhatuse ja nõukogu liikmed. Ka Eelnõus on
osades sätetes kasutatud mõistet juht.
Eelnõu §-s 27 on juhtide ja töötajate nõuded segamini. Kuivõrd juhtidele tuleb ette näha konkreetsed
nõuded nagu eelpool nimetatud, siis tuleks juhtide nõuete osas kehtestada eraldi paragrahv.
74. Eelnõu § 27 lõike 11 kohta palume seletuskirjas täpsemalt selgitada, et milliseid nõudeid ja miks on vaja
eraldi määrusega täpsustada. Kas need nõuded hakkaksid kehtima nii virtuaalvääringu teenuse osutaja
juhtidele ja töötajatele kui ka ühisrahastusteenuse osutaja juhtidele ja töötajatele?
75. Eelnõu § 28 lõige 1 peab sisaldama punkti 4, mis seaks analoogse kohustuse, kui oleme pakkunud Eelnõu §
7 lõike 1 punktis 14, elik esitada tuleb info Finantsinspektsiooni juhatuse kinnitatud vormil.
76. Eelnõu § 28 lõikes 4 ka ametivolituste pikendamisest peaks teenuse osutaja teavitama, mistõttu tuleks
Eelnõud selles osas täiendada. Samuti tuleb näha erand, et 10 päevast tähtaeg ei kohaldata, kui eelnev
12 / 23
teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Praktikas on esinenud mitmeid elulisi asjaolusid, millal seda
tähtaega ei ole võimalik järgida, seetõttu peaks ka seaduses vastav erand olema sätestatud. Ka nt
krediidiasutuste puhul on see erand kehtestatud.
77. Eelnõu § 28 lõikes 6 sätestatud osa: „…nõuda teenuseosutaja juhtorgani liikme tagasikutsumist kohtu poolt
või…“ palume kustutada. Vastava olustiku lahendab täna FIS § 55 lõige 7.
78. Eelnõu § 30 lõike 2 punktis 10 on kasutatud terminit „rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks“. Õige
termin on „rahvusvaheliste sanktsioonide kohaldamiseks“.
79. Eelnõu § 30 lõiget 2 palume täiendada uue punktiga, et sise-eeskirjad tuleb kehtestada ka juhtide
sobivushindamise kohta.
80. Eelnõu § 31 reguleerib sisekontrolli süsteemi. Arusaamatuks jääb, miks sisekontrolli süsteemis piirdutakse
vaid vastavuskontrolliga ning siseaudiitori nõuet ei kehtestata. Arvestades virtuaalvääringu teenuse
pakkujate valdkonda, siis peaks olema kehtestatud kolmel kaitseliinil põhinev organisatsioon, mis hõlmab
ka siseaudiitori funktsiooni. Lisaks juhime ka tähelepanu, et RahaPTS eelnõuga on kehtestatud nõuded
siseaudiitorile ja virtuaalvääringu teenuse pakkujal peab olema siseaudiitor. Siseaudiitori nõue peab kehtima
ka käesolevas Eelnõus nimetatud teenuseosutajate suhtes. Seega tuleb lisada vastavad muudatused, mh
nõue, et siseaudiitor peab vastama audiitortegevuse seaduses sätestatud nõuetele. Samuti ei ole arusaadav,
miks lõikes 10 eristatakse sisekontrolli funktsiooni ja vastavuskontrolli funktsiooni, kui siseaudiitorit ei pea
olema.
Lisaks märgime, et nõuded virtuaalvääringute pakkujate ja ühisrahastusteenuse osutajate sisekontrolli
süsteemile peaksid olema erineva raskusastmega. Ühisrahastusmäärus ei nõua ühisrahastusteenuse
osutajatelt siseauditi olemasolu, seega tuleks ühisrahastuse puhul lähtuda Ühisrahastusmäärusest ja mitte
nõuda siseauditit. Samas virtuaalvääringute puhul on tegemist üliolulise nõudega, mis langeb kokku ka
Finantsinspektsiooni nägemusega rahapesu tõkestamisest. Seda toetab ka RahaPTS eelnõu § 724 lõige 2,
mille kohaselt on virtuaalvääringute osutajatel kohustuslik luua sisekontrolli süsteemi osana siseauditi
funktsioon. Eelnevast tulenevalt tuleb siseauditi funktsiooni nõue Eelnõusse ka sisse kirjutada (sh Eelnõu §
7 lõike 1 andmete loetellu), sisustada ja välistada see ainult ühisrahastuse teenust pakkuvate subjektide
puhul.
81. Eelnõu § 32 raamistikku tuleks täiendavalt hinnata seoses nn whistle blower regulatsiooniga (vt FIS § 502 ja
503) ja hinnata sellist laadi kohustuse seaduslikkust, mh pakkuda töötajatele ka konfidentsiaalsust sellise info
avaldamise eest.
82. Palume täiendada Eelnõu § 34 selliselt, et olulisi funktsioone ei tohi edasi anda (sh vastavuskontroll). Palume
lisada, et tegevuse edasiandmine ei tohi takistada subjekti üle järelevalve tegemist.
83. Palume täiendada Eelnõu § 34 lõike 5 punkt 2 järgmiselt: „2) rikutakse teenuseosutaja klientide õigustatud
huve või on sellise rikkumise oht või kui ohustatakse teenuse osutamise või finantssüsteemi toimimise
stabiilsust või usaldusväärust.“
84. Eelnõu § 40 lõige 3 reguleerib hajusraamatu- või muus turvaliselt tehnoloogial põhinevas süsteemis
teostatud tehingute andmete avalikustamist. Tekitab küsitavusi, kuidas Finantsinspektsioon kontrollib
selliseid tehinguid.
85. Eelnõu § 41 lõike 2 punkti 8 kohaselt on investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja lisaks
Eelnõu § 41 lõikes 1 sätestatule kohustatud muu hulgas kontrollima rahastuse taotleja makse- või
krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja,
krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust juba kontrollinud.
13 / 23
Esiteks, Eelnõu kohaselt iseloomustab investeerimisinstrumenti investeerimise eesmärk. Kui rääkida
finantsinstrumentidest, siis sarnaselt MiFID II artiklis 25 sätestatud sobivuse ja asjakohasuse testi
regulatsioonile, peaks investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja rakendama kohast hoolsust
ja veenduma, et pakutav teenus on rahastuse taotlejale sobiv. On küsitav, miks investeerimisinstrumendi
puhul on Eelnõuga valitud teine tee.
Teiseks, Eelnõu § 41 lõike 2 punkti 8 kohaselt ei pea investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja
kontrollima rahastuse taotleja krediidivõimelisust kui krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse taotleja
makse- või krediidivõimelisust juba kontrollinud. Finantsinspektsioonil hinnangul tuleks käesolevas sättes
panna paika krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise ajavahemik, pärast mida ei saa varasemalt läbi viidud
krediidivõimelisuse hinnangule tugineda. Käesolevas Eelnõu versioonis sellist ajavahemikku väljatoodud ei
ole, vaid seadusandja on piirdunud sõnastusega „/…/ juba kontrollinud“. Eeltoodut võib seetõttu tõlgendada
ka selliselt, et lubatud on kasutada mh ka näiteks kümme aastat tagasi läbi viidud krediidivõimelisuse
hinnangut, st aeg on piiritlemata.
Samuti on ebaselge, kuidas ja millistel alustel on investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajal
võimalus ligi pääseda teise investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja, krediidiasutuse või
krediidiandja poolt rahastuse taotleja suhtes läbiviidud krediidivõimelisuse hinnangule. Kui selline ligipääs
peaks investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutajal siiski olema, siis ei tohiks
Finantsinspektsiooni hinnangul läbiviidud krediidivõimelisuse hinnang olla vanem kui kolm kuud.
Pakume välja kaks alternatiivi, millest esimene (a) kohustab investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse
osutajat alati kontrollima rahastuse taotleja krediidivõimelisust. Teine alternatiiv (b) sisaldab võimalust
tugineda ka teise finantsvahendaja poolt läbiviidud krediidivõimelisuse hinnangule, kuid paika on pandud
ajavahemik, millal võib sellisele hinnangule tugineda. Finantsinspektsioon eelistab esimest alternatiivi.
Eelneva põhjal teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 41 lõike 2 punkt 8 järgmiselt:
„8) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust;“
või
„8) kontrollima rahastuse taotleja makse- või krediidivõimelisust, välja arvatud juhul, kui
investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja, krediidiasutus või krediidiandja on rahastuse
taotleja makse- või krediidivõimelisust rahastuse taotlemisele eelneva kolme kuu jooksul juba kontrollinud;“
86. Eelnõu § 43 lõikes 1 sätestatakse investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse ja virtuaalvääringu
teenuse osutaja kohustus avalikustada majandusaasta aruanne ning määratakse avalikustamise tähtaeg.
Samas ei ole Eelnõu §-s 43 täpsustatud mitme majandusaasta kohta majandusaasta aruanded peaks olema
minimaalselt veebilehelt kättesaadavad. Sama paragrahvi lõikes 5 nõutakse, et majandustegevuse
tulemuste kohta avalikustatav teave tehakse kättesaadavaks vähemalt kolme aasta jooksul. Kuna viidatud
teave on teatud määral seotud majandusaasta aruandes avaldatud teabega, tuleks sätestada ka
avalikustatud majandusaasta aruande kättesaadavusele kolmeaastane nõue. Teeme ettepaneku täiendada
Eelnõu § 43 esimest lõiget järgmise lausega: „Aruanded peavad olema veebilehelt kättesaadavad vähemalt
kolme aasta jooksul pärast vastava majandusaasta lõppu“.
87. Eelnõu § 46 lõike 2 teises lauses on kirjaviga, mis seisneb järgnevas: „… kuritarvitamine virtuaalvääringu
krüptovara teenuse osutaja töötajate poolt.“ Liigne sõna on „krüptovara“.
88. Eelnõu § 47 lõike 4 kohaselt, kui investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja või rahastuse
taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või pankrotimenetlus või muu sarnane
menetlus, teavitab investeerimisinstrumendi vahendamise teenuse osutaja või rahastuse taotleja sellest
esimesel võimalusel kirjalikult kõiki kliente või avaldab vastava teabe oma veebilehel. Eelnõu § 48 lõike 3
punkti 3 kohaselt avalikustab investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja või rahastuse
taotleja oma veebilehel investeerimisinstrumendiga seotud riskide suurenemise või realiseerumise kohta
teavituse, kui rahastuse taotleja on makseraskustes või tema suhtes on algatatud saneerimis- või
pankrotimenetlus või muu sarnane menetlus.
14 / 23
Eelnõus tuleb põhjalikumalt defineerida, mida loetakse Eelnõu kohaselt makseraskuseks. Eeltoodu
täpsustamine aitaks vältida olukorda, kus turuosalised hakkavad ise mõistet sisustama, mille tulemusel tekib
turul eri tüüpi praktikaid, mis võib omakorda tekitada investorites, eri platvorme kasutades, segadust ja
arusaamatusi. Eeltoodust tulenevalt võiks mõiste „makseraskus“ olla defineeritud järgmiselt: „kui rahastuse
taotleja on täielikult või osaliselt vähemalt 30 päeva viivituses tagasimaksegraafiku järgse tagasimaksega“.
89. Eelnõu § 54 lõike 6 punkti 5 kohaselt edastab ühisrahastusteenuse osutaja investori nõudmisel
krediidiportfelli kohta järgmise teabe: kui see on asjakohane, siis ülevaade rahastuse taotleja
krediidilepingute rikkumiste kohta viimase viie aasta jooksul. Eelnõu § 55 lõike 5 punkti 5 kohaselt tuleb
lisaks Eelnõu § 54 lõikes 3 sätestatule krediidipõhise investeerimisprojekti puhul põhiteabedokumendis
esitada andmed rahastuse taotleja poolt krediidilepingute täitmata jätmine viimase viie aasta jooksul.
Eelnõus tuleb defineerida, mida loetakse Eelnõu kohaselt krediidilepingu rikkumiseks või täitmata jätmiseks.
Käesolevast Eelnõu versioonist ei ole võimalik tuvastada, milliste tingimuste täitumisel tuleb Eelnõu § 54
lõike 6 punktis 5 nimetatud teave investorile edastada. Samuti tuleks eeltoodud mõisted ühtlustada, sest
oma sisult kirjeldavad nii krediidilepingu rikkumine kui ka täitmata jätmine samalaadset situatsiooni.
90. Eelnõu § 55 lõikes 11 sätestatakse järgmised nõuded: a) Põhiteabedokument avalikustatakse eesti või inglise
keeles. b) Kui põhiteabedokument eesti keeles ei avalikustata, võib FI nõuda selle eesti keelde tõlkimist ja
tõlke avaldamist. c) Kui avalikustatud dokumentide muukeelsed tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga
vastavuses või on eelnimetatud dokumentide versioonid erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse eestikeelsest
dokumendist või muukeelse dokumendi tõlkest eesti keelde. Eelnõu § 55 lõike 11 kolmanda lause sõnastus
viitab pigem olukorrale, et dokument või selle tõlge eesti keelde on alati olemas. Finantsinspektsioon võib,
kuid ei pea nõudma dokumendi tõlkimist eesti keelde. Seega eksisteerib olukord kus dokument avaldatakse
inglise keeles ja seda ei tõlgita eesti keelde. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku muuta Eelnõu § 55 lõike 11
viimase lause sõnastus järgnevalt: „Kui eesti keeles avaldatud põhiteabedokument tõlgitakse muudesse
keeltesse ning tõlked ei ole eestikeelse dokumendiga vastavuses või on erinevalt tõlgendatavad, lähtutakse
eesti keeles avaldatud dokumendist. Kui inglise keeles avaldatud dokument on tõlgitud eesti ja muudesse
keeltesse ning eestikeelse tõlke ja muudes keeltes avaldatud dokumentide versioonid on erinevalt
tõlgendatavad, lähtutakse dokumendi tõlkest eesti keelde“.
91. Eelnõu § 58 lõikes 4 täpsustatakse millised dokumendid esitatakse Finantsinspektsioonile põhiteabe
dokumendi registreerimiseks. Juhime tähelepanu, et sama paragrahvi lõike 10 punkti 1 kohaselt võib
Finantsinspektsioon keelduda põhiteabedokumendi registreerimisest, kui pakkumise tingimused on
vastuolus rahastuse taotleja põhikirjaga. Palume täiendada põhiteabe dokumendi registreerimiseks vajalike
dokumentide loetelu põhikirja esitamise nõudega, et tagada Finantsinspektsioonile võimalus võrrelda
põhiteabedokumendis esitatud pakkumise tingimusi taotleja põhikirja vastu. Teeme ettepaneku sõnastada
Eelnõu § 58 lõige 4 järgnevalt: „Põhiteabedokumendi registreerimiseks Finantsinspektsioonis tuleb esitada
taotlus, millega koos esitatakse põhiteabedokument, rahastuse taotleja põhikiri ja menetlustasu tasumise
tõend vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 455 lõikele 2”.
92. Eelnõu § 58 lõikes 6 on sätestatud Finantsinspektsiooni õigused registreerimisel esitatud andmete
kontrollimiseks: määrata ekspertiisi ja erakorralise audiitorkontrolli, teostada päringuid riigi
andmekogudest, saada suulisi selgitusi põhiteabedokumendi registreerimise taotleja juhtorgani liikmetelt ja
tema töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja
põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta.
Esiteks ei ole selge, kas nimetatud ekspertiisid, päringud ja kontrollid peab viima läbi Finantsinspektsioon
või põhiteabedokumenti registreerimist taotlev isik. Kui vastavad ekspertiisid, päringud ja kontrollid tellib
või viib läbi Finantsinspektsioon siis selliste toimingute läbiviimine ei ole võimalik sama paragrahvi lõikes 5
sätestatud dokumentide kontrollimiseks määratud kümne tööpäeva jooksul. Teeme ettepaneku sõnastada
Eelnõu § 58 lõige 6 järgnevalt: „Registreerimisel esitatud andmete ja dokumentide kontrollimiseks võib
Finantsinspektsioon nõuda täpsustavate andmete ja dokumentide esitamist, ekspertiisi ja erakorralise
15 / 23
audiitorkontrolli läbiviimist, päringute tegemist riigi andmekogudest või teostada ise vastavaid päringuid,
saada kirjalike ja suulisi selgitusi põhiteabedokumendi registreerimise taotleja juhtorgani liikmetelt ja tema
töötajatelt ning põhjendatud vajaduse korral kolmandatelt isikutelt esitatud dokumentide sisu ja
põhiteabedokumendi registreerimise otsustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta“.
93. Eelnõu § 58 lõigetes 1 ja 2 sätestatud „teadmiseks“ võtmise raamistik vajab täiendavat hindamist. Jääb
lõpuni mõistmatuks vastavasisulise raamistiku loomine ja infovälja tekitamine, samuti analüüs kas ja kuidas
selline „teadmiseks“ võtmine võib hilisemalt tuua kaasa riigi vastutuse.
94. Eelnõu § 58 lõikes 8 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus pikendada põhiteabedokumendi
registreerimise või registreerimisest keeldumise otsuse tegemise tähtaega 20. tööpäevani, kui
investeerimisinstrumendi pakkumine hõlmab investeerimisinstrumente, mille on väljatanud rahastuse
taotleja, kes ei ole varem investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud. Kuna olukord investeerimisturul
ja asjakohased regulatsioonid pidevalt muutuvad, siis Finantsinspektsiooni hinnangul ei saa pidada kogenuks
pakkujaks igat isikut kes on kunagi investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud. Leiame, et pikemat
menetlustähtaega võivad nõuda lisaks esmakordselt avalikkusele instrumentide pakkujad kui ka need isikud,
kes ei ole pikema aja jooksul avalikkusele investeerimisinstrumente pakkunud. Teeme ettepaneku
täpsustada lõike sõnastust järgnevalt: „Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 7
nimetatud otsuse tegemise tähtaega pikendada 20 tööpäevani, kui investeerimisinstrumendi pakkumine
hõlmab investeerimisinstrumente, mille on väljastanud rahastuse taotleja, kes ei ole varem
investeerimisinstrumente avalikkusele pakkunud või kelle investeerimisinstrumentide viimase avaliku
pakkumise algusest on möödunud kuus aastat või rohkem”.
95. Eelnõu § 58 lõike 10 alapunkti teeme ettepaneku lisada täiendav punkt 5 alljärgnevas sõnastuses: „5)
esitatud andmed, rahastuse taotleja või tema juhid või omanikud ei ole usaldusväärsed.“
96. Seletuskirjas on öeldud, et Eelnõu § 61 jj põhinevad VPTS ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL)
nr 596/2014 (edaspidi Turukuritarvituse määrus) väärtpaberiturgude kohta kasutusel olnud siseteabe ja
turumanipulatsiooni sätetel. Seejuures on turumanipulatsiooni osa Turukuritarvituse määrusest suhteliselt
napisõnaliselt üle võetud ja kehtestatakse lahtine loetelu turumanipulatsiooni näidetest. Eelnõu § 64 lõike
4 kohaselt võib küll valdkonna eest vastutav minister kehtestada veel eraldi loetelu turumanipulatsiooni
iseloomuga käitumise tunnustest, kuid sellega võib Finantsinspektsiooni hinnangul kaasneda teatud
karistusõiguslik risk. Nimelt just osas, kui karistame isikut turumanipulatsiooni eest, mille sisustamine kuulub
ministri, mitte aga seadusandja pädevusse.
Kuivõrd Eelnõus on olulises osas tuginetud Turukuritarvituse määruse kopeerimisele, on
Finantsinspektsiooni tähelepanekud selles osas veel järgmised:
Eelnõu § 64 lõikega 1 keelatakse üksnes turumanipulatsiooni toimepanemine, Turukuritarvituse määrusega
on keelatud aga ka katse. Kas katse Eelnõust väljajätmine on olnud taotluslik?
Eelnõu § 64 lõike 2 punktides 1 ja 2 viidatakse „üldisele tunnustatud tavale“, mis eelduslikult peaks olema
midagi sarnast Turukuritarvituse määruses sätestatud turu tunnustatud tavaga. Viimasele rakendub aga
konkreetne protsess, mille läbimisel saab mingit tegevusviisi turu tunnustatud tavaks pidada. Ehk
Turukuritarvituse määruse kohaselt ei saa see, mis on tavakäibes üldiselt tunnustatud, pidada
turumanipulatsiooni õigustavaks. Hetkel võib aga Eelnõust jääda mulje, et kui enamik kauplejaid miskit
kauplemismeetodit harrastavad, võib seda pidada sellel turul üldiselt tunnustatud tavaks ning seega ka
lubatuks. Sellest tulenevalt ei näe, et „üldiselt tunnustatud tava“ sellisel üldises sõnastuses kehtestamine
teeniks turumanipulatsiooni keelatuse eesmärki, pigem võib sellel olla hoopis vastupidine mõju ja saada
takistuseks turumanipulatsiooni süütegude menetlemisel.
Eelnõu § 64 lõike 2 punkti 4 osas on Eelnõu seletuskirjas märgitud järgmist: „Eelviidatud punkti 4 puhul
tuleks arvestada ka häid sisuturunduse tavasid. Need ei ole küll otseselt turumanipulatsioonina käsitletavad,
kuid vajavad siiski tähelepanu“. Sellega seoses palume selgitada, et kui sisuturunduse tavad pole
16 / 23
turumanipulatsioonina käsitletavad (sh pole neid üheselt Eelnõus loetletud), siis miks ja kuidas peaks neid
turumanipulatsiooni puhul arvesse võtma.
Eelnõu § 64 lõike 3 punkti 2 kohaselt on turumanipulatsioon eelkõige selline tegevus, mis eksitab
sulgemishinna alusel tegutsevaid investoreid. Samas on instrumendi osas oluline ka avamishind, mis muu
hulgas võib kujundada instrumendi sentimendi vähemalt terveks kauplemispäevaks, kui mitte kogu päevaks.
Sellest tulenevalt palume selgitada, miks ei ole kõnealuses punktis kajastatud lisaks sulgemishinnale ka
avamishinda?
97. Eelnõus ei ole sätestatud turukuritarvituse süütegude aegumistähtaeg. Turukuritarvituse määrusest
tulenevate väärtegude aegumistähtaeg on 3 aastat (vt KARS § 398 lõige 6 ja § 3981 lõige 6). Kuivõrd oma
olemuselt on Eelnõu turukuritarvituse väärteod nendega äärmiselt sarnased, teeme ettepaneku ka Eelnõus
kehtestada turukuritarvituse süütegudele kolmeaastane aegumistähtaeg.
98. 7. peatükk käsitleb investeerimisinstrumendi registri pidamist ja kandeid investeerimisinstrumentidega. Kui
tuua paralleeli finantsinstrumentidega, siis ei ole Eelnõus sätestatud, et investeerimisinstrumentide
terviklikkust (ingl integrity) kuidagi ekstra hinnatakse. Nt Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr
909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite
keskdepositooriume, (edaspidi CSDR määrus) artikli 37(1) järgi peavad keskdepositooriumid võtma vajalikud
kontode võrdlemise meetmed, et igapäevaselt kontrollida emissiooni terviklikkust. Eelnõu § 72 lõiked 4 ja 5
kaudselt käsitlevad andmete esitamist ja säilitamist, aga sellist kontrollinõuet sarnaselt CSDR määrusele ei
sätesta. Muidugi hajusraamatu tehnoloogia puhul võivadki erisused olla, aga võiks ikkagi kontroll ka olla, et
iga kauplemispäeva lõpuks on õige arv investeerimisinstrumente
99. Lisaks juhime tähelepanu, et Eelnõu §-s 74 nende ühisrahastusteenuse osutajate omavahendite nõuded,
kes saavad tegevusloa Ühisrahastusmääruse alusel ja Eelnõu alusel on erinevad. Erinevus seisneb selles, et
kui tegevusluba taotleb tegutsev ettevõtja siis Eelnõu nõuete täitmiseks peab tal olema osa- või aktsiakapital
25 000 eurot, samas Ühisrahastusmääruse kohaselt peavad omavahendid olema 25 000 eurot.
Omavahendid teadaolevalt koosnevad osa- või aktsiakapitalist ning muudest omavahenditena tunnustatud
instrumentidest ja kirjetest. Teeme ettepaneku kaaluda Eelnõu ja Ühisrahastusmääruse nõuete
ühtlustamist, et tagada võrdsed tegevusloa saamise tingimused erinevate õigusaktide alusel sarnaste
teenuste pakkujatele.
100. Eelnõu § 74 lõikes 1 sätestatakse nõuded teenuseosutaja omavahendite suurusele. Vastavalt lõike 1
punktile 1 on teenuseosutaja omavahendite minimaalsuuruseks seaduse § 73 lõikes 1 sätestatud osa- või
aktsiakapitali suurus. Juhime tähelepanu, et virtuaalvääringu teenuse osutaja osa- või aktsiakapitali
minimaalne suurus on sätestatud Eelnõu § 73 lõikes 2. Palume täpsustada Eelnõu § 74 lõike 1 punkti 1
sõnastust, et oleks selge milline on omavahendite minimaalsuurus virtuaalvääringu teenuse osutaja jaoks.
Lisaks palume vaadata kogu Eelnõu üle võrreldes RahaPTS-iga selliselt, et virtuaalvääringu teenuse
pakkujatele jääks kehtima rangemad nõuded. Palume vaadata üle ka üleminekusätted.
101. Eelnõu § 74 lõikes 3 täpsustatakse krediidipõhise ühisrahastuse korral krediidi teenindamise kulude
arvesse võtmist üldkulude arvestamisel. Juhime tähelepanu, et esineb erinevus Ühisrahastusmääruse artikli
11 lõike 1 punktis b laenude teenindamise kulude püsivate üldkulude arvestamise reeglitest. Nimelt on
viidatud punktis sätestatud, et laenude teenindamise kulud võetakse arvesse kolme kuu kulude ulatuses.
Palume muuta krediidi teenindamise kulude arvestust ja sõnastada lõike 3 järgnevalt: „Käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud püsivad üldkulud vaadatakse üle igal aastal. Krediidipõhise ühisrahastuse korral võetakse
üldkuludes muu hulgas arvesse 1/4 eelmise majandusaasta krediidi teenindamise kuludest“.
,
102. Eelnõu § 75 lõike 3 kohaselt, kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses
makseteenuseid, sealhulgas täidab klientide maksejuhiseid makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse
tähenduses, peab tal olema makseasutuse tegevusluba. Juhime tähelepanu, et makseteenuseid võivad
MERAS § 3 lõike 6 punkti 2 kohaselt osutada ka e-raha asutused, mistõttu oleks asjakohane täiendada
eelnõu sätet järgmiselt: „Kui teenuseosutaja pakub talle usaldatud kliendi varaga seoses makseteenuseid,
17 / 23
sealhulgas täidab klientide maksejuhiseid makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, peab tal
olema makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba.“
103. Palume parandada Eelnõu 9.peatüki nimetuses sõna „finantsinspektsioonile“, mis on kirjutatud väikse
algustähega.
104. Eelnõu § 77 lõikes 2 on sätestatud majandusaasta aruande ja muude dokumentide
Finantsinspektsioonile esitamise tähtaeg. Tähtajana on määratud kaks nädalat pärast aktsionäride või
üldkoosoleku toimumist. Tingimuslik tähtaja määramine tekitab raskusi järelevalve teostamisel, kuna
tingimuse mitte täitmine vabastab kohustuse täitmisest. Palume täpsustada aruande ja muude
dokumentide esitamise tähtaega kalendriperioodiga, mille jooksul kõik tingimused, mis on aruande ja
muude dokumentide esitamiseks, peavad olema täidetud. Palume sõnastada Eelnõu § 77 lõike 2 esimene
lause järgnevalt: „Teenuseosutaja esitab Finantsinspektsioonile majandusaasta aruande, käesoleva seaduse
§ 79 lõikes 4 sätestatud kontrolli läbiviimise kohta koostatud vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi
jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta
aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või
osanike üldkoosoleku toimumist, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast majandusaasta lõppu“.
105. Eelnõu § 77 lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood.
Palume proportsionaalsuse suurendamiseks lisada aruande perioodide hulka ka aasta, mis võimaldaks
vähemmuutuvaid andmeid koguda teenuseosutajatelt harvemini ja vähendaks nende aruandluskoormust.
Teeme ettepaneku sõnastada Eelnõu § 77 lõige 4 järgmiselt: „Finantsinspektsioonile esitatavate
regulaarsete aruannete periood on kvartal ja aasta ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile 20
päeva jooksul pärast aruandeperioodi lõppu, kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui aruande
esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale
järgneval esimesel tööpäeval”.
106. Eelnõu § 77 täiendamine lõikega 7. Eelnõu § 2 lõikes 3 täpsustakse milliseid seaduse sätteid
kohaldatakse isikule, kes on saanud tegevusloa vastavalt Ühisrahastusmäärusele. Vastavalt viidatud
määruse artiklile 16 ühisrahastusteenuse osutaja on kohustatud esitama artiklis määratud andmed
Finantsinspektsioonile. Vastavalt sama artikli lõikele 3 andmestandardite ja vormingute kehtestamiseks
töötab ESMA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, mille võtab vastu komisjon. Standardi eelnõu
kohaselt7 asjakohased andmed esitatakse pädevale asutusele CSV formaadis või muus pädeva asutuse
aktsepteeritavas formaadis.
Finantsinspektsioon on kaalunud CSV formaadis andmete vastuvõtmise ja formaadi eripäradest tulevat
andmete kontrollimise ning töötlemise keerukukust ja ressursimahukust ning leidnud, et CSV formaadis
andmete kogumine eeldab ressursimahukat käsitööd andmete kontrollimiseks ja ümbertöötlemiseks
andmete tõhusaks kasutamiseks. Sellest tulenevalt ei toeta Finantsinspektsioon andmete kogumist CSV
formaadis ning soovib korraldada andmete kogumise XML formaadis, mis on samuti tasuta kättesaadav.
Finantsinspektsioonis kasutusel olev andmekogumisportaal, mida kasutatakse andmete vastuvõtmiseks ja
kontrollimiseks, võimaldab XML formaadis kogutavaid andmeid ka soovi korral otse portaalis käsitsi
sisestada. Vajadusel nendele ühisrahastusteenuse osutajatele, kes soovivad andmekogumisportaali
andmeid ülesse laadida, saab Finantsinspektsioon pakkuda andmete Excelist XML-i konverteerimise
tööriista. Andmete kogumise korraldamiseks XML formaadis oleks tarvis kehtestada asjakohased nõuded
valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku täiendada Eelnõu § 2 lõiget 3 viitega § 77 uuele lõikele 7 ning
sätestada nimetatud lõikes valdkonna eest vastutava ministri õigus kehtestada Ühisrahastusmääruse artikli
7 Article 1. Data standards and formats, template and procedures for reporting information to competent authorities Information
reported pursuant to Article 16(1) of Regulation (EU) 2020/1503 shall include the complete and accurate details referred to in
Table 2 of the Annex to this Regulation, in accordance with the standards and formats specified in that Table, using an electronic
form in a common CSV template or in another alternative format accepted by the competent authority to which the information
has to be reported.
18 / 23
16 kohaste andmete Finantsinspektsioonile esitamise vorm: „Isikud, kes on saanud tegevusloa vastavalt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1503, esitavad määruse artiklis 16 nõutud teabe
Finantsinspektsioonile valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud vormis“.
Samuti palume lisada säte, mis võimaldab vajadusel esitada andmeid Eesti Pangale, RAB-ile ja
Rahandusministeeriumile (ka nt MERAS § 82 lõikes 9 sarnane volitusnorm olemas). Eelnõu varasemas
versioonis oli vastav säte olemas, kuid Finantsinspektsiooni kohustusena andmeid esitada. Palusime seda
muuta, st kohustuse asendada võimalusega andmeid jagada, kuid nüüd on kogu lõige välja jäetud. Palume
lisada Eelnõu §-le 76 lõige 8 järgmises sõnastuses: „Käesolevas paragrahvis sätestatud
Finantsinspektsioonile esitatud aruannete põhjal võib vajaduse korral esitada andmeid ka
Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, Rahapesu
Andmebüroole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks
ning Eesti Pangale riikliku statistika seadusest ja Eesti Panga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks“.
107. Eelnõu § 82 kohaselt võib teenuseosutaja ühineda teise teenuseosutajaga. Teenuseosutaja Eelnõu
tähenduses on nii investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja kui ka virtuaalvääringu teenuse
osutaja. Eelnõust peaks selgelt välja tulema, et virtuaalvääringu teenuse pakkuja võib ühineda üksnes
virtuaalvääringu teenuse pakkujaga ning investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja üksnes
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaga. Praegune sõnastus võimaldab ühineda ka
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajal ja virtuaalvääringu teenuse osutajaga ning
vastupidi.
108. Eelnõu § 85 lõige 3 tuleb täiendada selliselt, et teenuseosutaja peab lõpetamise loa saamiseks esitama
Finantsinspektsioonile ka dokumendid ja kinnituse selle kohta, et kõik kliendisuhted- ja lepingud on
lõpetatud või loovutatud teisele teenuseosutajale.
109. Eelnõu § 85 lõikes 5 sätestatud maksimaalne tähtaeg loa andmise või sellest keeldumise kohta peaks
olema vähemalt kolm kuud.
110. Eelnõu § 87 lõikes 5 sätestatud õigus peaks laienema kogu Eelnõu kohasele järelevalvele.
111. Eelnõu § 91 lõike 1 punktides 1 ja 2 on asjakohane asendada sõna „ja“ sõnaga „või“.
112. Eelnõu § 91 lõike 2 punkti 2 tuleb lisada järgnev: „ning juhtide ja omanike hindamiseks“.
113. Eelnõu § 93 lõike 4 punkti 1 täiendada järgmiselt: „…järgides võimalusel kontrollitava…“. Vastupidisel
juhul saab sisekorraga takistada järelevalve teostamist.
114. Eelnõu § 95 lõike 5 alampunkti teeme ettepaneku lisada punkt 5 järgnevas sõnastuses: „5) keelata või
piirata tehingute või toimingute tegemine.“
115. Enamik vastutuse sätteid (Eelnõu § 99 jj) on oma sisult kas ehtsad või mitteehtsad tegevusetusdeliktid.
Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt lahendid nr 4-17-1195 ja 4-16-5811) on selliste süütegude puhul vaja
tuvastada tegutsema kohustatud isik ning samuti õiguslik alus, millest tema selline kohustus tuli. Seejuures
ei saa selliste tegude puhul juriidilise isiku tegutsemiskohustusest automaatselt järeldada, et ka tema
juhatuse liikmel oli vastav isiklikkohustus, vaid seegi nõuab eraldi õiguslikku alust.
Eelneva valguses on kohus korduvalt viidanud maksukorralduse seadusele (edaspidi MKS) §-le 8 kui näitele,
mis paneks juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine.
Kohus on selles osas selgitanud järgmist: „Sellist karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei
saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa
seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse
põhimõttega. Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada
regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise
19 / 23
isikuvaldkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset
kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest.“
Eelneva põhjal teeme ettepanku lisada Eelnõusse MKS §-ga 8 analoogne säte, mis tagaks
tegevusetusdeliktide kiirema ning tõhusama menetlemise
116. Eelnõu 12. peatükis puudub vastutus juhul, kui teenuseosutaja ei teavita Finantsinspektsiooni juhi
valimise või määramise kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest seaduses sätestatud tähtaega järgides.
Teeme ettepaneku, et teabe esitamata jätmise eest oleks eraldi vastutus. Eelnõusse tuleb lisada säte, et
„Käesolevas seaduses sätestatud dokumendi, selgituse või muu teabe tähtpäevaks avalikustamata või
Finantsinspektsioonile esitamata jätmise või mitteõigeaegse, puuduliku või ebaõige teabe esitamise või
avalikustamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime
pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“
117. Eelnõu § 103 sätestab vastutuse Eelnõu §-s 77 nimetatud aruannete esitamata jätmise eest.
Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamisel oluline saada lisaks aruannetele ka muud asjakohast
informatsiooni. Seda võimaldab Eelnõu § 91, mille lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus järelevalve
teostamiseks õigus nõuda aruandeid, tasuta teavet, dokumente ning suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve
teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta sättes nimetatud isikutelt. Selleks, et Finantsinspektsiooni
õigus asjakohase informatsiooni saamiseks oleks paremini tagatud, teeme ettepaneku kehtestada
praegusest laiem vastutuse säte (sarnaselt MERAS §-le 107), muutes Eelnõu §-i 103 ning sõnastades selle
järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruannete, dokumentide, selgituste või muu teabe või
muude andmete esitamisest keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe
esitamise või avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei
võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“
118. Eelnõu § 118 punktiga 6 täiendatakse Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi FIS) paragrahvi 39 lõiget
2. Eelnõu kohaselt virtuaalvääringu rahakotiteenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks on
teenuseosutaja äritulu samas virtuaalvääringu vahetamise teenuse osutaja ja virtuaalvääringutega
kauplemise platvormi korraldamise teenuse osutaja järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks on
teenuseosutaja osutatava teenuse aastane äritulu. Ei ole arusaadav ja seda ei ole seletuskirjas selgitatud
miks virtuaalvääringu erinevate teenuste pakkujate järelevalvemahuosa arvutamise alused on erinevad –
ühel juhul kogu äritulu ja teisel osutatava teenuse aastane äritulu. Samuti on ebaselge kas üks ja seesama
teenuseosutaja võib omada erinevate virtuaalvääringu teenuste osutamise lube ja kuidas sellisel juhul
toimub järelevalvetasu mahuosa arvutamine. Kas iga teenuse osutamisega kaasneva järelevalvetasu
liidetakse? Eelnõus ei ole defineeritud äritulu mõiste.
Järelevalvetasu arvutamise alused peavad olema võimalikult selged ning tasu lihtsalt arvutatav.
Virtuaalvääringu teenuste puhul palume kaaluda, kas äritulul põhinev mudel on asjakohane ning peegeldab
õigesti järelevalve koormust. Äritulul põhinev regulatsioon võiks kohalduda teenustele, kus täpsema
riskipõhise regulatsiooni kehtestamine raskendatud.
Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks analoogselt sarnaste teenustega nii arbitraaži vältimiseks kui ka
täpsemaks riskide käsitlemiseks lähtuda seaduses sarnastest põhimõtetest (krediidiasutuste varade maht
nt sarnane rahakoti hoidmisele, e-raha- ja makseasutuse puhul analoogiliselt erinevate virtuaalvääringute
ülekandmise jmt teenused), st võtta aluseks varade mahu ja käivete põhised arvestusalused.
Finantsinspektsiooni arvates Eelnõuga pakutud järelevalvetasude süsteem virtuaalvääringu teenuse
osutajate suhtes vajab põhimõttelisi muudatusi.
I. Esiteks, tuleb kehtestada neile järelevalvetasu ettemakse (sh mahuosa) vormis. Ainult ettemaksu
mudeli rakendamisel on võimalik vältida virtuaalvääringute subsideerimist teiste
järelevalvesubjektide poolt.
20 / 23
II. Teiseks, Eelnõusse tuleb tekitada järelevalvetasude üleminekusäte virtuaalvääringu teenuse
osutajatele nn esimese aasta kohta ehk teatud ühekordse järelevalvetasu maksmine
finantsjärelevalve alla üleminekul.
III. Kolmandaks, tuleb välja töötada järelevalvetasude arvestusalused, kus on ette nähtud ka
minimaalse järelevalvetasu määr juhuks, kui järelevalvetasu arvutuse aluseks vajalikud andmeid ei
ole esitatud või ei ole usutavad või näitavad väiksemat mahuosa ettemakset.
IV. Neljandaks, kui isikul on mitu tegevusluba või osutab mitut teenust, siis tuleb järelevalvetasu
maksta selle järelevalvesubjektina või selle teenuse eest, mille järelevalvetasu on suurem.
119. Teeme ettepaneku täiendada FIS § 38 lõike 7 järgmise lausega: „Kui käesolevast paragrahvist ei tulene
teisiti, maksab järelevalvesubjekt järelevalvetasu selle järelevalvesubjektina või arvestusaluse alusel, millest
tulenev järelevalvetasu on suurem.“ Üha enam tekib kehtivas õiguses juurde tegevusloastatud
tegevusvaldkondi, samuti olukordi, kus üks väljastatud tegevusloa liik katab ka õiguse osutada teenust uues
tegevusvaldkonnas ilma täiendavat tegevusluba taotlemata. Samuti on seaduses mitmeid järelevalvetasude
arvestusaluseid ühe järelevalvesubjekti liigi osas (nt makseasutuste järelevalvetasu määr FIS § 39 lg 12 –
122). Sellistel juhtudeks ja erineva tõlgendusriski vältimiseks on vajadus sätestada täpsem norm.
120. Eelnõu § 117. Mis puudutab virtuaalvääringu teenuse osutajaid, siis Eelnõu tuleb täiendada selliselt, et
Finantsinspektsioonilt on võimalik tegevuslube taotleda kõige varem alates 01.07.2023 ning õiguskindluse
huvides on kehtestatud üleminekuperiood, mis võimaldab turuosalistel tegutseda RAB-i väljastatud
tegevuslubade alusel kuni 01.07.2024. Selle eelduseks on põhimõttelise paradigma muutmine, et
Finantsinspektsioon ei ole klassikaline rahapesu järelevalve asutus, vaid finantsjärelevalve asutus.
Finantsinspektsiooni hinnangul mingit lihtsustatud kohtlemist olemasolevatele virtuaalvääringu teenuste
osutajatele kehtestada ei ole vajalik.
121. Eelnõu § 118 punktiga 7 muudetakse FIS § 41 lõige 53 ja sõnastatakse järgmiselt: „(53) Krediidipõhise
ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel
kaasatud summa.“ Kuna Finantsinspektsioon kasutab järelevalvetasu arvutamisel järelevalveliste aruannete
andmeid ja arvestades, et osad ühisrahastusteenuse osutajad esitavad andmed isiku vahendusel kaasatud
summade kohta ainult üks kord aastas, teeme ettepaneku paragrahvi 41 lõige 53 muuta ja sõnastada
järgmiselt: „(53) Krediidipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse
aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud
aruannetes kajastatu kohaselt.“
122. Eelnõu § 118 punktiga 8 täiendatakse FIS § 41 lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
4
„(5 ) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.
(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja
aastane äritulu.
(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja
mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“
Teeme ettepaneku FIS § 41 täiendada lõigetega 54 ja 56 järgmises sõnastuses:
„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa ettemakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta
kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.
(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja
mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt
Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“
Lõike 55 muudatuse osas on meil sama kommentaar, mis Eelnõu § 118 punkti 6 osas, kuna äritulu mõiste ei
ole selge.
21 / 23
123. Eelnõu § 118 punktiga 9 muudetakse FIS § 42 lõige 53 ja sõnastatakse järgmiselt: „(53) Krediidipõhise
ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel
kaasatud summa.“ Teeme ettepaneku FIS § 42 lõige 53 muuta ja sõnastada järgmiselt: „(53) Krediidipõhise
ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel
kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu
kohaselt.“
124. Eelnõu § 118 punktiga 10 täiendatakse FIS § 42 lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
4
„(5 ) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.
(55) Virtuaalvääringu teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks teenuseosutaja
aastane käive.
(56) Investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse
aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa.“
Teeme ettepaneku FIS § 42 täiendada lõigetega 54–56 järgmises sõnastuses:
„(54) Investeerimis- või omakapitalipõhise ühisrahastusteenuse osutaja mahuosa lõppmakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt Finantsinspektsioonile eelmise aasta
kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.
(56) Käesoleva lõike punktides 53 ja 54 nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutaja
mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku vahendusel kaasatud summa vastavalt
Finantsinspektsioonile eelmise aasta kohta esitatud aruannetes kajastatu kohaselt.“
Lõike 55 muudatuse osas on meil sama kommentaar, mis Eelnõu § 118 punkti 6 osas, kuna äritulu mõiste ei
ole selge.
Eelnõu § 118 punktide 8 ja 10 muudatusettepanekute põhjus on, et FIS §-de 41 ja 42 sätted peaksid viitama
perioodile, mille andmete alusel järelevalvetasu ettemakse ja lõppmakse arvutatakse. Samuti peab
arvestuse alus olema kooskõlas FIS §-ga 39.
125. Eelnõu § 118 punktid 11-13. Eelnõuga kehtestatakse menetlustasu suuruses 1 000 eurot
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajale ja virtuaalvääringu teenuse osutajale.
Arvestades Eesti virtuaalvääringu teenuse osutajate erakordselt suurt arvu, Finantsinspektsiooni
järelevalvekoormuse hüppelist kasvust, sellega seonduvaid kulusid, tuleb kehtestada menetlustasu
kõrgemas määras, kusjuures see tasu peab katma vähemalt osaliselt Finantsinspektsiooni järelevalvekulu
ning tasandama olukorda, kus teised turuosalised peaksid virtuaalvääringu teenuste järelevalvega seotud
kulu kinni maksma. Eelnevast tulenevalt ei saa vastav summa olla väiksem kui 3 500 eurot taotluse kohta.
Vastupidisel juhul tekiks suur ebaõiglus, kus kogu menetlemise kulu kannavad tänased finantsjärelevalve
subjektid.
Samuti on vaja suurenda ka punktis 12 sätestatud tasu, tõstes selle vähemalt 1 500 euroni.
Eelnõu § 118 punktis 13 käsitletud tasu määrad peavad olema vähemalt kolm korda suuremad, arvestades
eespool esitatud põhjendusi.
126. Eelnõu § 124 punktiga 2 täiendatakse RahaPTS § 2 lõiget 2 punktiga 101 järgmises sõnastuses: „101)
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajad;“. Ilmselt on mõeldud paragrahvi 2 lõiget 1.
Lisaks palume täpsustada, kas siin on mõeldud Eelnõu § 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud sama lõike punktis 1
nimetamata investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajaid või on mõeldud lisaks
investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse osutajatele hõlmata kohustatud isikute hulka ka
ühisrahastusteenuse osutajad.
127. Eelnõu § 124 punktiga 3 muudetakse RahaPTS § 2 lõiget 5. Eelnõu tekst sellisel kujul tähendab, et
RahaPTS § 2 lõike 5 sisu on „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 asendatakse tekstiosa „pakkujatele“
tekstiosaga „osutajatele ja punktis 101 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise teenuse
22 / 23
osutajatele“, samas kui tõenäoliselt on soovitud selle normiga üksnes muuta RahaPTS § 2 lõike 5
kohaldumisala või on soovitud tekst järgmine: „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 nimetatud
virtuaalvääringu teenuse osutajatele ja punktis 101 nimetatud investeerimisinstrumentide vahendamise
teenuse osutajatele kohaldatakse käesolevas seaduses finantseerimisasutuste kohta sätestatut.“
128. Eelnõu § 128 kohaselt peaks seadus jõustuma juba 01.04.2022. Arvestades nt virtuaalvääringu teenuse
pakkujate väga suurt mahtu, on tegemist liiga lühikese ajaga võrreldes Finantsinspektsiooni
haldussuutlikkusega ning reaalse võimalusega kaasata tegevuslubade menetlemiseks piisavalt palju
ressurssi.
129. Teeme ettepaneku täiendada Eelnõud, et sellega muudetaks ka karistusregistri seadust (edaspidi KarRS)
ja Finantsinspektsioonile antakse juurdepääs karistusregistri arhiivi andmetele. Täpsemalt soovime muuta
KarRS § 20 lõiget 1 ja täiendada seda punktiga 18 selliselt, et Finantsinspektsioonil oleks FIS § 2 lõikes 1
nimetatud seadustes sätestatud ülesannete täitmiseks õigus saada arhiivi andmeid. Karistusregistri arhiivi
andmetele juurdepääs on vajalik just loamenetluste (tegevusloa, olulise osaluse, registreeringu andmise,
heakskiidu jne menetlustes) ja subjekti juhtimisega seotud isikute hindamise läbiviimiseks, et tagatud oleks
vaid usaldusväärsete, ausate, õiguskuulekate isikute sisenemine finantssektorisse. Karistusregistri arhiivi
andmed on vajalik tööriist isikute tausta ja maine hindamisel eeltoodud väärtustele. Usaldusväärsuse
kontroll peab järelevalve jaoks tekitama kindluse, et kogutud informatsiooni pinnalt ei esine pettuse ega
saadavate õiguste kuritarvitamise ohtu ja kaitstud on nii finantssektor tervikuna kui selle osalised.
Finantsinspektsioon tegutseb finantsjärelevalve teostamisel riigi nimel ning finantsjärelevalvet teostatakse
üksnes avalikust huvist lähtuvalt. Finantsjärelevalve käigus hindab Finantsinspektsioon muu hulgas
finantssektorisse sisenevate isikute, sh juhtide ja olulist osalust omavate isikute vastavust kehtivatele
nõuetele. Finantssektorisse võivad soovida siseneda ka isikud, kes võivad omada puutumust kuritegeliku
maailmaga või kelle varasem taust viitab mitteõiguspärasele käitumisele. Tihti võib isikul olla soov seda
teavet järelevalvele mitte avaldada, mistõttu on oluline, et Finantsinspektsioonil oleks võimalus ja õigus
kontrollida ka isiku varasemaid seoseid õiguskuuleka käitumisega. Kuivõrd loa menetluste, aga ka juhtide
sobivuse hindamise käigus tuleb muu hulgas kindlaks teha kas isik on seotud või on tal varasemad
kuritegelikud sidemed, siis omavad kõnealuse teabe analüüsimisel olulist tähendust isikute eelnevad
karistusandmed, sh karistusregistri arhiivi kantud andmed. Tegemist on andmetega, mis mõjutavad isiku
mainet ja usaldusväärsust. Need on aga kriteeriumid, millele on finantsjärelevalve ülesehitatud ja mida tuleb
igakordselt loa menetluste kui ka juhtide ja võtmeisikute sobivuse hindamisel kontrollida ning veenduda, et
isik neile tingimustele vastab. Virtuaalvääringu teenus, mis Eelnõu kohaselt liigub Finantsinspektsiooni
järelevalve alla on RAB-i poolt avalikustatud analüüsi kohaselt üks neist teenustest, mida üha rohkem ka
kuritegelikel eesmärkidel ära kasutatakse. Seda enam on vajalik arhiivi andmetele saada juurdepääs, et
järelevalvel tekiks veendumus, et virtuaalvääringu teenus osutajas ei omaks osalust ega juhiks isik, kes on
puutumuses kuritegeliku maailmaga. Kehtiv KarRS annab RAB-ile õiguse arhiivi andmeid oma menetluste
läbiviimisel kasutada, mistõttu peaks ka Finantsinspektsioonil olema juurdepääs arhiivis olevatele
andmetele.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Siim Tammer
juhatuse liige
Kristina Zorin
[email protected]
23 / 23