dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Seisukohad „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ muutmisele.

Rahandusministeerium · 25. jaanuar 2022
Viit
1.1-10.1/8982-7
Registreeritud
25. jaanuar 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
FinanceEstonia
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-10.1 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-10.1/2021
Vastutaja
Sören Meius (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Finants- ja maksupoliitika valdkond, Rahandusteabe poliitika osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf67 KB
  • 📎Isikusamasuse tuvastamine_FE_ettepanekud_25.01.2022.asice591 KB

Sisu (failidest)

Rahandusministeerium Suur-Ameerika 1 25.01.2022 FinanceEstonia tagasiside RahaPTS § 31 lg 6 ja § 14 lg 8 alusel kehtestatud määruse „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ muutmisele Lugupeetud Rahandusministeerium, Käesolevaga esitab mittetulundusühing “FinanceEstonia” oma seisukohad RahaPTS § 31 lg 6 ja § 14 lg 8 alusel kehtestatud määruse „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ muutmisele. Sarnaselt detsembris 2020 toodule, toetab FinanceEstonia RahaPTS § 31 lg 6 alusel kehtestatud määruse „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ („Määrus“) muutmist turuosaliste vajadustele vastavamaks, võimaldamaks turuosalistel lähtuda riskipõhisest paindlikkusest ning edendada konkurentsivõimelist ärikeskkonda Eesti teenusepakkujatele nii kohalikul turul kui Euroopa Liidu üleselt, ning seda koostöös isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise teenusepakkujatega. Selline muudatus on oluline ka ettevõtluse toetamise meetmena tulenevalt COVID-19 pandeemia mõjust, kuna kohaliku tarbija jaoks on näiteks kergem avada maksekonto Belgias registreeritud Wise’i juures kui kohalikus pangas ning suur hulk potentsiaalseid rahvusvahelisi kliente, kes sooviksid Eestis teenuseid tarbida või siin teenuseid osutada, ei saa ärisuhte loomiseks Eestisse reisida. Sellises olukorras on vajalik saavutada konkurentsieelis ja ka välisinvesteeringute kaasamise seisukohalt on oluline paindlik ettevõtluskeskkond. Mõistame samuti, et hetkel kehtiv määrus seab Eesti turuosalistele rangemad nõuded võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega eesmärgiga tõsta Eesti finantssektori usaldusväärsust tulenevalt erinevate krediidiasutuste riskikontrolli süsteemide puudustega minevikus. Siiski oleme seisukohal, mida toetab ka riiklik riskihinnang, et finantssektori haavatavus ei ole niivõrd seotud isikusamasuse tuvastamise meetoditega (Riiklik riskihinnang, Finantssektori haavatavused punkt 5.4.1.7.1). Peame taaskord nentima, et mistahes õigusakt, mis käsitleb kaugtuvastamise meetodite kasutamist isikusamasuse tuvastamiseks ja kontrollimiseks, peaks lisaks riskide reguleerimisele peegeldama tehnoloogia ja isikut tõendavate dokumentide hetkeseisu ja olema võimaluste piires tulevikku vaatav. Kahjuks on kavandatava määruse eelnõu („Muudetud Määrus“) kavand innovatsiooni ja paindlikkuse võtmes siiski tagapool paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides olevatest lahendustest, tehes Muudetud Määruse kohustuslikuks kõigile kohustatud isikutele neile kohalduvatest riskidest olenemata, jättes sisuliselt jõusse intervjuu kohustuslikkuse ning luues ebamääraseid õiguslikke kontseptsioone, millele vastamine on keeruline kui mitte võimatu. Lisaks ei ole kaugtuvastamise võimaluse kohtlemine iseenesest kõrgele riskile viitava asjaoluna kooskõlas 5. rahapesu direktiivi ning EBA suunistega. Samuti on kahetsusväärne, et hoolimata detsembris 2020 antud tagasisidest ei ole Rahandusministeerium mitmeid seisukohti arvesse võtnud ning ei ole Seletuskirjas ka põhjendanud nende mitte arvesse võtmist hoolimata asjaolust, et teatud tehnilistel kriteeriumitel ei ole objektiivseid õigustusi ja põhjendusi. FinanceEstonia leiab, et Muudetud Määrus on võrreldes 2020. aastal avaldatud Määrusega mõnevõrra paindlikum ning Seletuskirja olemasolu on igati tervitatav, kuid asjaolu, et antud teemal puudus ligikaudu aastaks kommunikatsioon, tekitas turuosaliste seas palju ebakindlust. Seetõttu esitame Rahandusministeeriumile palve, et FinanceEstoniat kui suurt osa Eesti finantssektorit koondavat katuseorganisatsiooni hoitaks edaspidiste asjade käiguga kursis. Ülaltoodust tulenevalt ning eelmise aasta jaanuaris jõustunud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/843 (AMLD 5) valguses, mille kohaselt ei ole kaug- tuvastamine enam kõrgemale riskile viitav asjaolu, palume Rahandusministeeriumil kaaluda kas Muudetud Määruses toodud piirangud (RahaPTS § 31 lg 1 p 1-2 toodud kohaldumiskriteerium) ei ole Eesti ettevõtluskeskkonna osas ebamõistlikult piiravad, näiteks, kas on põhjendatud infotehnoloogiliste vahendite kasutamise kohustus, kui RahaPTS § 31 lg 1 p 1 kohaselt on EU liikmesriigi kodanikust kliendi elu- või asukoht EMP-st väljapool. AMLD 5 arvesse võttes soovime veelkord rõhutada, et Muudetud Määrus ei luba madalama riskiga kohustatud isikutel kohaldada hoolsusmeetmeid vastavalt oma riskihinnangule. Muudetud Määrus kohaldub ka näiteks väikesemahulistele makseteenuste pakkujatele ning era- ja riskikapitali fondivalitsejatele, kelle riskid ei ole võrdväärsed näiteks krediidiasutuste või virtuaalvääringu teenuse pakkujatega. FinanceEstonia hinnangul ei ole seadusandja võtnud arvesse mõjutatud turuosaliste mitmekesisust ega arvestanud Eesti riikliku riskihinnangu järeldusi, mille kohaselt hoolsusmeetmed ei tohiks olla ebavajalikult keerukad, võttes arvesse ettevõttele kohalduvaid riske. Kõigi kvalifitseeruvate turuosaliste jaoks ühetaolisel lähenemisel on meie hinnangul vastupidine mõju, eemaldades väikesemahulised ja madala riskiga teenusepakkujad Eestist, kelle ärimudeli jaoks ei ole RahaPTS § 31 kohaldamine eelarveliselt proportsionaalne, ning sundides tarbijaid seeläbi selliseid teenuseid ülepiiriliselt tarbima. Lisaks sunnivad Muudetud Määruses toodud meetmed kõiki turuosalisi oma ressursse kulutama klientide isikusamasuse tuvastamise protsessidele, kui tegelikkuses võib olla riskipõhiselt palju olulisem kulutada ressursse tehingute kontrollimisele. Vähemalt väiksemate teenusepakkujate suunal toob selline ebavõrdsus kaasa soovimatu olukorra, kus Eesti teenusepakkujate üldine riskiprofiil vastupidiselt eesmärgile kõrgeneb. Kuivõrd Muudetud Määrus oli esitatud PDF vormingus ning selle konverteerimine Microsoft Word vormingusse oli raskendatud, siis ei esitanud FinanceEstonia muudatusettepanekuid tervikteksti, vaid toob need välja käesolevas tagasisides. Õigusaktide eelnõude esitamine tagasisidestamiseks võiks toimuda üldreeglina ka Microsoft Word vormingus, kuivõrd nii on ministeeriumil võimalik saada vahetuid muudatusettepanekuid. Erinevalt detsembris 2020 meieni jõudnud Määruse muutmise ettepanekust on seekord Muudetud Määrusega kaasas ka seletuskiri („Seletuskiri“), millele oleme võimalusel viidanud ning seal toodud selgitusi ka tagasisides kasutanud. Juhul, kui ministeerium on huvitatud turuosalistega antud küsimuses kohtuma, siis oleme selleks meeleldi valmis. 1. Üldised ettepanekud 1. Kuivõrd tegemist on määrusega, mis kohaldub ka makseteenuse pakkujatele direktiivi (EL) 2015/2366 vaatest, siis soovitame Rahandusministeeriumil tõsiselt kaaluda tugeva kliendi autentimise kriteeriumi sissetoomist. FinanceEstonia hinnangul on arusaamatu tutvustada turuosalistele uusi ja täiendavaid kontrollimeetmeid, kui kõrge usaldusväärsuse tasemega kontrollimeetmete kasutamine on juba kohustuslik teiste õigusnormide alusel. Sarnaselt eelnevale on ka FATF oma “Guidance on Digital Identity” juhendi p-s 125, millele ka Rahandusministeerium on ise viidanud, märkinud, et SMS autentimine loob täiendava turvakihi isikusamasuse tuvastamisel. 2. Seaduse ja regulatsiooni muudatuste valguses ning kooskõlas riikliku riskihinnaguga soovitame Rahandusministeeriumil kasutada § 31 lõikes 7 sätestatud võimalust täpsustada § 31 lõike 1 punkti 2 piiranguid ja olukordi. Täpsemalt, AMLD 5 sätestab, et kaugtuvastamine üksinda ei ole iseenesest kõrgemat rahapesu riski iseloomustav asjaolu (III lisa). Lisaks on riiklikus riskihinnangus välja toodud (I), et "rahapesuga seotud ohte või riske ei ole võimalik tuvastada üksnes rahavoogude põhjal" (Riiklikud ohud, punkt 3.1.2). Sellest tulenevalt teeme üldise ettepaneku kasutada RahaPTS § 31 lõike 7 võimalust kohaldada § 31 lõike 1 punktis 2 määratletud piirmäärasid üksnes juhul, kui on olemas muud RahaPTS § 37 (välja arvatud § 37 lõike 3 punktis 4) määratletud kõrgemaid riske iseloomustavad tegurid. Kui see ei ole võimalik, teeme ettepaneku tõsta § 31 lõike 1 punktis 2 määratletud piirmäärad füüsilise isikute puhul vähemalt 35 000 euroni ja juriidilise isikute puhul 100 000 euroni kooskõlas Rahapesu Andmebüroo juhendiga kahtlaste tehingute tunnuste kohta. Praegused 2017. aastal kehtestatud piirmäärad raiskavad kohustatud isikute ja klientide ressursse, kuna need koormavad liiga palju isikuid ja tavapäraseid äritegevust läbiviivaid ettevõtteid. Samuti ei ole piirmäärad kooskõlas üleminekuga sularahata ühiskonnale (nt sularahata maksete väärtus kasvas 2015-2020 ainuüksi kodumajapidamistes 45%, Eesti Panga statistika. Ettevõtlustegevuse kohta sarnane statistika puudub). Arvestades, et sularahata maksed toetavad turvalisemat keskkonda, on kasulik, et piirmäärad kajastaksid sularahata ühiskonna harjumusi. Samaaegselt soovitame Rahandusministeeriumil AMLD 5 ja riiklikule riskihinnagule tuginedes muuta § 31 lõike 1 punkti 1 nii, et see hõlmaks ainult § 37 lõike 2 punktis 2 nimetatud isikuid. 3. Samuti teeme üldise ettepaneku kohendada Muudetud Määruse teksti selliselt, et oleks saavutatud kooskõla EBA suunistega (EBA Guidelines on ML/TF Risk Factors of 01.03.2021), mille kohaselt kohustatud isikud peaksid: - Hindama kas kaugtuvastuse kasutamine suurendab konkreetse kliendisuhte puhul rahapesu ja terrorismi rahastamise riski ning sellisel juhul kohaldama vastavalt tugevdatud hoolsusmeetmeid. Kaugtuvastusega seotud riskide hindamisel peaksid turuosalised arvestama EBA suunises sätestatud riskitegureid (Suunise 4.29b); - Juhul kui kaugtuvastamise kohaldamisega seonduvalt suureneb nimetatud risk, peaksid ettevõtted kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid kooskõlas suuniste punktiga 4.46. Ettevõtted peaksid eelkõige kaaluma, kas asjakohane oleks kohaldada tugevdatud meetmed kliendi identiteedi kontrollimiseks või alternatiivselt kliendisuhte tugevdatud pidev jälgimine (Suunise 4.30). 2. Reguleerimisala täpsustused Ettepanekud: 1. Asendada Muudetud Määruse § 1 lg 1 p 5 sõnastus järgmiselt: „ärisuhte loomisel või juhuti tehingu tegemiseks läbi viidava intervjuu korraldamise nõudeid“, et lihtsustada sõnastust, et see sarnaneks § 1 lg 1 punktile 4, võimaldades intervjuude nõuete määratlust täpsustada §-s 13. 2. Asendada Muudetud Määruse § 1 lg 1 p 6 sõnastus järgmiselt: „Isiku näo ja dokumendi kadreerimise nõuded“. Vastavalt eelnõu seletuskirjale on antud punkt viide määrus §-le 10 ja seega peaks õigusselguse huvides kasutama ka samu termineid nagu §-s 10. 3. Isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise eeltingimused Muudetud Määruse § 2 lg 1 on sätestatud, et isikusamasuse tuvastamisel ja andmete kontrollimisel peab kasutama Muudetud Määruse §-s 9 toodud kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi. Juhime tähelepanu, et Muudetud Määruses ja Seletuskirjas kasutatud terminid on segadust tekitavad ning ei aita kaasa õigusselgusele. Nimelt, terminitel „kõrge usaldusväärsus“ ning „e-identimise süsteem“ on juba selge tähendus Euroopa Liidu õiguses, tulenedes Euroopa Liidu määrusest e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ („eIDAS Määrus“). Muudetud Määrus kasutab eelnimetud termineid läbivalt, omamata pealtnäha siiski seost eIDAS Määrusega. Näiteks viitab Muudetud Määruse § 9 lg 1 sõnastus, et kõik § 9 lg 1 punktides 1-3 toodud süsteemid peavad olema kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemid, kuid juhul, kui antud termineid lugeda eIDAS Määruse kontekstis, siis vähemalt Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 3 toodud lahendus ei kvalifitseeruks kindlasti „e-identimise süsteemiks“. eIDAS Määruse artikkel 3 p 4 tähenduses on e-identimise süsteem „e-identimiseks vajalik süsteem, mille raames väljastatakse e-identimise vahendeid füüsilistele või juriidilistele isikutele või juriidilist isikut esindavatele füüsilistele isikutele“. Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 3 toodu ei ole e-identimise süsteem eIDAS Määruse mõttes, vaid on lihtsalt infotehnoloogiline lahendus või lahenduste kogum. eIDAS Määruse mõttes väljastatakse e-identimise süsteemi raames e-identimise vahendeid (need peavad olema taaskasutatavad) ning antud vahenditel saab olla, vastavalt eIDAS Määruse artiklile 8, määratud usaldusväärsuse tase. Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 3 toodu ei ole e-identimise süsteem ega vahend eIDAS Määruse mõttes. Võib tunduda, et tegemist on vähetähtsa terminitele suunatud kriitikaga, aga see omandab märkimisväärse tähenduse võttes arvesse (i) ulatuslikku diskretsiooni, mis on Muudetud Määruse § 9 lg 2 alusel järelevalveasutusele jäetud ning (ii) asjaolu, et hinnates Muudetud Määruse sõnastust ning Seletuskirja, siis Rahandusministeerium ei ole siinkohal ilmselt soovinud siduda Muudetud Määrust ning eIDAS Määrust, v.a. sätetes, kus see seos on selgelt tehtud (näiteks Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 1). Juhul, kui sellise seose tekitamine on siiski olnud Muudetud Määruse eesmärk, siis see kindlasti ei too kaasa turuosaliste poolt oodatud paindlikkust ega käi oma olemuselt kaasas ka tehnoloogilise arenguga. Ettepanek: 1. Soovitame Rahandusministeeriumil Muudetud Määrusest eemaldada määratlemata ning defineerimata õigusmõisted nagu „e-identimise süsteem“ ning „kõrge usaldusväärsuse tase“ ning asendada need neutraalsete terminitega. 2. Soovitame Rahandusministeeriumil Muudetud Määrus § 2 täiendada lõikega 5: „Teenusepakkuja ei pea uuesti infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastama kui teenusepakkujal on juba kliendiga kehtiv ärisuhe.“ Erandi isikusamasuse tuvastamiseks lubab teha RahaPTS § 31 lg 7 ja Finantsinspektsiooni juhend „Krediidi- ja finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“ punkt 4.3.1.7. Muudatus on eelkõige vajalik, et teenusepakkuja ei peaks tuvastama uuesti kliendi isikusamasust kui väljaminevate maksete kogusumma ületab kalendrikuus 15 000 eurot füüsilisest isikust kliendi puhul või 25 000 eurot juriidilisest isikust kliendi puhul ning piirama kliendil RahaPTS § 42 lg 1 alusel teenuste kasutamist kuni klient läbib isikusamasuse tuvastamise infotehnoloogiliste vahendite abil kui ärisuhte alguses ei kohaldatud hoolsusmeetmeid kliendiga samas kohas viibides. Muudetud Määrus kohaldub eri liiki teenusepakkujatele, kellele äriprotsesside või - mudeliga ei sobi teenuse või väljamaksete peatamine, et isikusamasus uuesti tuvastada Muudetud Määruses ettenähtud korras. Teisest küljest ei ole teenusepakkujale ka majanduslik mõttekas tuvastada kõike kliente Muudetud Määrusega ettenähtud korras. 4. Vastutus ja protseduurid Muudetud Määruse § 3 lg 2 – 4 reguleerivad Muudetud Määruses toodud toimingute tegemist isikute poolt, kes ei ole teenusepakkuja. Muudetud Määruse eelnimetatud paragrahvi lõiked tekitavad siiski segase olukorra, mille kohaselt ei tohiks teenusepakkuja kaasata Muudetud Määruses väljatoodud tegevuste läbiviimisse kolmandast isikust teenusepakkujat juhtudel, kui sõlmitud ei ole RahaPTS §-s 24 sätestatud tegevuse edasiandmise lepingut. RahaPTS § 24 lg 1 ja 2 seavad siiski selged piirid, kellele tegevuse edasiandmine võimalik on ning nendeks isikuteks ei kvalifitseeruks sisuliselt ükski mittereguleeritud kolmandast isikust teenusepakkuja, näiteks Veriff. Ettepanekud: 1. Soovitame Rahandusministeeriumil selgitada Muudetud Määruse § 3 eesmärki: - Juhul, kui eesmärgiks on piirata isikute ringi, keda teenusepakkujad Muudetud Määruse alusel oma kohustuste täitmiseks kasutada saavad, siis täidab antud säte oma eesmärki. Siiski usume, et niivõrd kitsendav piirang ei ole Rahandusministeeriumi eesmärk, kuivõrd see ei lähe kokku elulise olukorraga. Juhul, kui eesmärgiks on siiski lubada kohustatud isikutel kolmandast isikust mittereguleeritud teenusepakkujate kasutamine, siis ei ole Muudetud Määruse § 3 lg 2 – 4 oma praeguses sõnastuses õnnestunud ning me soovitame neid vastavalt muuta. 2. Tulenevalt eeltoodust soovitame Muudetud Määruses: - selgelt välja tuua, et tegevuse edasiandmine on võimalik ka isikutele, kes ei ole RahaPTS § 24 lg 2 nimetatud isik; - sedastada, et kolmandast isikust teenusepakkujate kasutamine Muudetud Määruses toodud tegevuse tegemiseks ei ole tegevuse edasiandmine; või - võttes arvesse, et see võis olla Rahandusministeeriumi algne eesmärk, Muudetud Määruse § 3 sätestada, et mõeldud on, et tarvis on sõlmida osapoolte vahel leping, mis vastab RahaPTS § 24 lg 3 tingimustele. 5. Ebaõiged viited Juhime tähelepanu, et Seletuskirjas on korduvalt viidatud § 3 lg-le 5, kuid Muudetud Määruses endas selline norm puudub. 6. Ebaõnnestunud isikusamasuse tuvastamine ja andmete kontrollimine Muudetud Määruses ei ole arvesse võetud detsembris 2020 antud tagasisidet ning Seletuskirjas ei ole esitatud ka sisulisi põhjendusi selle mitte arvesse võtmiseks. Seetõttu esitame varasemalt välja toodud tagasiside uuesti. Muudetud Määruse § 4 lg 1 loetleb juhtumid, kui isikusamasuse tuvastamine või andmete kontrollimine loetakse ebaõnnestunuks. Muuhulgas loetakse Muudetud Määruse § 4 lg 1 p 2 ja Muudetud Määruse § 4 lg 2 alusel isikusamasuse tuvastamine või andmete kontrollimine ebaõnnestunuks ehk sessioon aegunuks kui isik ei ole 5 minuti jooksul infosüsteemis lõpule viinud ühtegi tegevust. Määruse § 3 lg 2 on sessiooni aegumiseks ette nähtud 15 minutit. Kasutame käesolevaga võimalust rõhutada, et Muudetud Määruses sätestatud 5-minutiline ajaaken ei ole kuidagi tehniliselt põhjendatud ega objektiivne, vaid toob kaasa paljude sessioonide aegumise ja kasutajakogemuse halvenemise. Leiame, et sessiooni aegumise ajaakna lühendamine ei ole otstarbeks, vajalik ega ka põhjendatud, kuivõrd: a) Määrus ega Muudetud Määrus ei defineeri „sessiooni“, „infosüsteemi“, „tegevust“ ega „lõpule viimist“, mistõttu võivad Määruse ja Muudetud Määruse mõistes teenusepakkujad mõista eelnimetatud termineid erinevalt, mis toob kaasa olukorra, kus Muudetud Määrust rakendatakse erinevalt ning see võib omada märkimisväärset mõju lõppklientide kasutajakogemusele. Õiguslikust ebaselgusest tulenevalt võivad tekkida olukorrad, kus „sessiooniks“ saab lugeda juba teenusepakkuja nn landingpage’ile sattumist, kui lõppkasutaja ei ole veel aktiveerinud isikusamasuse tuvastamise algatamist. Samuti on tavapärased olukorrad, kus isikusamasuse tuvastaja või andmete kontrollija kasutamisel teenusepakkuja poolt väljub lõppkasutaja teenusepakkuja „infosüsteemist“ ning siseneb isikusamasuse tuvastaja või andmete kontrollija „infosüsteemi“ – sellisel juhul jääb ebaselgeks, millisest ajahetkest toimub 5 minuti arvestamine. b) Muudetud Määruses toodud sessiooni ajaakna lühendamine ei paku olulisel määral täiendavat kaitset. Muudetud Määruses toodud sessiooni ajaakna lühendamist ei saa näha tähendusväärse tehnilise kaitsemeetmena sessiooni turvalisuse suurendamiseks, kuna isikusamasuse tuvastamise sessiooni peamiseks riskikeskmeks on lõppkasutaja. Juhul, kui lõppkasutajat sunnitakse tema tahte vastaselt, tahet moonutades või mõjutades isikusamasuse tuvastamise sessiooni läbima, siis on üldreeglina vastavad tegevused ette planeeritud, mistõttu marginaalne ajaline piirang mõju ei avalda. Infotehnilisest ning -turbega seotud vaatepunktist ei ole sessioon vähem turvalisem kui see on avatud 10 minutit kauem, kuna sessiooni turvalisus sõltub eelkõige rakendatud kaitsemeetmetest, mitte selle pikkusest. c) Muudetud Määruses toodud sessiooni ajaakna lühendamine mõjub halvasti lõppkasutajate kasutajakogemusele, kuivõrd juba mõnevõrra pikema sessiooni võimaldamine tagab kehvemate digipädevustega isikute ligipääsu infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamisele ning mõjub positiivselt ka puhtinimlike eksituste kontekstis – harvad ei ole juhtumid, kui isikusamasuse tuvastamise algatamise järgselt asuvad lõppkasutajad alles otsima isikut tõendavaid dokumente, kohendama oma väljanägemist või sättima valgustust. Ettepanekud: 1. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku, et Muudetud Määruses ei muudetaks Määruses välja toodud ajaraami sessiooni aegumiseks ning sessiooni aegumine oleks jätkuvalt piiritletud 15 minutiga. Alternatiivina võiks jätta küsimuse turuosaliste otsustada – turuosalised saaksid olla vabad otsustama tehnilise süsteemi niivõrd detailsete parameetrite üle, seades eesmärgiks RahaPTSis toodud eesmärkide sisulisel saavutamise. 2. Juhul, kui jätta küsimus turuosaliste otsustada, siis teeme ettepaneku sõnastada Muudetud Määruse § 4 lg 2 järgnevalt: „Teenusepakkuja peab määratlema tehnilised kriteeriumid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetud sessiooni aegumise ja katkemise määratlemiseks.“ 7. Ebaselged kohustused Muudetud Määruse § 6 lg 2 näol jääb ebaselgeks, kas sisuliselt on tegu RahaPTS § 13 lg 1 p-s 2, § 20 lg-des 6 - 7, § 23 lg 1 p-s 1 ning § 38 lg-s 3 sätestatud kohustuse kopeeringuga või täiendava kohustusega. Tõenäoliselt on püütud sätestada täpsemalt kohustust teenusepakkujale arvestada kliendi riskiskoori määramisel infotehnoloogiliste vahendite abil kogutud informatsioonist, kuid ebaõnnestunud on sõnastus „..ja tegema ettepaneku kliendi suhtes rakendatava...“. Sisuliselt peaks teenusepakkuja tegema ettepaneku iseendale, ehk norm ei pruugi olla üheselt mõistetav. Lisaks, ärisuhte seire sageduse ja kohaldavad meetmed osana kliendi üldisest riskiprofiilist, mille teenusepakkuja määrab pärast kõigi oma protseduuri reeglites ette nähtud hoolsusmeetmete täitmist. Seega ei saa teenusepakkuja määrata ärisuhte seire režiimi kohe pärast isikusamasuse tuvastamist. Samuti tuleks kasutada lõigus mõistet ärisuhte seire režiim kuivõrd selline sõnastus on kooskõlas RahaPTS § 23 mõistega. Alternatiivselt võiks kasutada sõnastust: „..ja arvestama kogutud infoga kliendi riskiskoori määramisel“. Ettepanekud: 1. Täpsustada Muudetud Määruse § 6 lg 2 toodud kohustuse suhet RahaPTS § 13 lg 1 p-s 2, § 20 lg-des 6 - 7, § 23 lg 1 p-s 1 ning § 38 lg-s 3 sätestatud kohustustega. 2. Kasutada Muudetud Määruse § 6 lõikes 2 mõistes „ärisuhte režiim“ või kasutada sõnastust: „„..ja arvestama kogutud infoga kliendi riskiskoori määramisel“. 8. Sünkroniseeritud heli ja kujutise kajastamine infovoos Muudetud Määruses ei ole arvesse võetud detsembris 2020 antud tagasisidet. Seletuskirjas on küll esitatud argumente, miks on sünkroniseeritud heli olemasolu oluline, kuid seda on tehtud viisil, mis ei võta arvesse tehnoloogia arengut ning elulisi kasutusjuhtumeid. Seetõttu esitame varasemalt välja toodud tagasiside uuesti koos mõnede lisandustega. Muudetud Määruse § 7 loob isikusamasuse tuvastajale ja andmete kontrollijale kohustuse kindlustada sünkroniseeritud heli ja kujutise salvestamine ja taasesitamise võimaldamine. Muudetud Määruse eesmärgiks peaks eelkõige olema rahapesuga seonduvate riskide maandamine, mistõttu tuleb heli salvestamise kohustuslikkust vaadelda eelkõige tehnoloogia võimekuse ning eluliste kasutusjuhtude kontekstis: a) Juhime tähelepanu, et sõltumata mobiilsete (Android ja iOS) seadmete populaarsusest tehakse märkimisväärne hulk isikusamasuse tuvastamisi siiski arvuteid või sülearvuteid kasutades. Sülearvuteid ning arvuteid kasutades on enamikes veebilehitsejates võimalik küll nõuda kaamera ja mikrofoni sisselülitamist, kuid puuduvad võimalused tagada, et lõppkasutaja on mikrofoni „heli“ seadmes endas piisavalt valjuks „keeranud“ või ei ole mikrofoni, kas füüsiliselt või tarkvaraliselt, mistahes viisil manipuleerinud. Eelnimetud manipuleerimise tuvastamine sessiooni raames on üldreeglina võimatu. b) Lõppkasutajate kasutusjuhtude näitel ei ole ebatavalised olukorrad, kus lõppkasutaja ei tee sessiooni vältel helisid, samuti on lõppkasutaja manipuleerimiseks vägagi mõjusaid viise, mis ei nõua helide tekitamist. Eelneva tõttu ei saa väita, et heli olemasolu aitaks märkimisväärselt vähendada isikusamasuse tuvastamisel tekkivat manipuleerimise või tahte moonutamise riski ning sellest tulenevalt ka rahapesuriski. c) Seletuskiri küll viitab intervjuu puhul sünkroniseeritud pildi ja heli olulisusele ning sellega on tarvis igal juhul nõustuda, kuid näiteks Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 3 toodud süsteemide turvalisuse kese asetseb mitte sünkroniseeritud helis ja pildis, vaid tehnoloogias, mis töötleb biomeetrilisi andmeid. Veelgi enam, juhul, kui kohustatud isikud rakendaksid näiteks Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 1 toodud vahendeid isikusamasuse tuvastamiseks, siis jääb arusaamatuks, miks on tarvis salvestada ja taasesitada heli ning kujutist, kuivõrd Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 1 toodud vahendite kasutamisel ei toimu heli ja pildi edastamist (või peaks see tegelikkuses tähendama, et kohustatud isikutel on vaja kahte paralleelset infosüsteemi, mis oleks ilmselgelt koormav). Eelnevat arvesse võttes oleks mõistlik sünkroniseerituse nõue kehtestada ainult intervjuule, kus see on päriselt oluline. Ettepanek: 1. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku Muudetud Määruses kaotada sünkroniseeritud heli ja kujutise salvestamise nõue ning viimaks Muudetud Määrusega kooskõlla olukorrad, kus heli mistahes põhjusel salvestada ja taasesitada ei ole võimalik. Seetõttu teeme ettepaneku sõnastada Muudetud Määruse § 7 järgnevalt: „Isikusamasuse tuvastaja ja andmete kontrollija peavad kontrollima enda ja võimaluse piires kliendi või tehingus osaleva isiku infovoo kvaliteeti ning juhul, kui see on isikusamasuse tuvastamiseks oluline, kindlustama, et oleks tagatud selge, salvestatav ja taasesitatav kujutise, ja võimalusel sünkroniseeritud heli, edastamine viisil, mis võimaldab üheselt ja usaldusväärselt edastatavast aru saada.“ 2. Kuivõrd Muudetud Määruse § 7 on seotud paljude teiste Muudetud Määruse sätetega, siis palume muudatused teha ka Muudetud Määruse § 7 seotud sätetes. Eelnevaga seoses tuleks muuta vastavalt ka RahaPTS § 31 lg 7 toodud sõnastust eelmainituga vastavaks, st sõnastada „sünkroniseeritud heli ja kujutisega kajastava infovoo“ ümber kui järgnevaks: „heli ja kujutisega kajastava infovoo“. Juhul, kui RahaPTS § 31 lg 7 ei muudetaks esineks vastuolu volitusnormi ja volitusnormi alusel kehtestatud määruse vahel. 9. Salvestamise ja salvestise taasesitatavuse nõuded ja isikusamasuse tuvastamine Muudetud Määruses ei ole arvesse võetud detsembris 2020 antud tagasisidet. Seetõttu esitame varasemalt välja toodud tagasiside uuesti. Ettepanekud: 1. Muudetud Määruse § 8 lg 2 – Ettepanek täpsemalt sõnastada mõiste „ajatempel“. Ka seletuskiri ei avanud mõistet üheselt. Kas näiteks on lubatud või piisav metaandmete info salvestuse andmefailis, kinnitus digitaalse allkirja näol või lihtkirjalik register (tabelikirje salvestuse aja kohta). Selguse huvides võiks määrus ajatempli vorminõuet täpsustada. 2. Muudetud Määruse § 8 lg 3: „Juriidilise isiku isikusamasuse tuvastamisel tuleb lisaks lõikes 2 sätestatule kujutist ja heli sisaldav infovoog salvestada koos rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 22 lõikes 1 nimetatud andmetega“ võiks asendada :„Juriidilise isiku esindaja isikusamasuse tuvastamisel tuleb lisaks lõikes 2 sätestatule kujutist ja heli sisaldav infovoog salvestada koos rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 22 lõikes 1 nimetatud andmetega. Füüsilise isiku esindaja isikusamasuse tuvastamisel tuleb lisaks lõikes 2 sätestatule kujutist ja heli sisaldav infovoog salvestada koos rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 21 lõikes 1 punktis 3 nimetatud andmetega.„ Juriidilise isiku isikusamasust on praktikas võimatu infotehnoloogiliste vahendite abil tuvastada, kuivõrd juriidiline isik on fiktiivne subjekt, kellel puudub e-identimiseks vajalik isikutõendav dokument, näokujutis või biomeetria, mis on antud määrusega vajalikud isikusamasuse tuvastamiseks. Seletuskirja kohaselt on sätte eesmärgiks reguleerida andmeid, mis tuleb salvestada kui teenuspakkuja tuvastab juriidilise isiku esindaja isikusamasust. Kui sätte eesmärgiks on tagada, et oleks tagatud esindajaga seotud andmete salvestamine siis tuleks täiendada andmeid, mida teenusepakkuja kohustatud koguma RahaPTS § 21 lg 1 p-i 3 alusel. 3. Muudetud Määruse § 8 lg 4 kohustub lõikele 4 järgneva loetelu punktides toodud tegevusi teostama ainult teenusepakkujal. Vastavalt Muudetud Määruse § 3 lg 2 tohib teenusepakkuja Muudetud Määruses sätestatud tegevusi edasi anda (nn outsource’ida) ainult juhul, kui tegevuse teostajaks on Muudetud Määruses märgitud isikusamasuse tuvastaja või andmete kontrollija. Sama põhimõtet on selgitatud ka Seletuskirjas. Kuivõrd Muudetud Määruse § 8 lg 4 sõnastuses on kasutatud ainult terminit „teenusepakkuja“, siis loob see olukorra, kus Muudetud Määruse § 8 lg 4 toodud tegevused on võimalik teha ainult teenusepakkuja poolt, mis ilmselt ei ole Rahandusministeeriumi eesmärk, kuivõrd teenusepakkuja eelduslikult kaasab kolmandast isikust teenusepakkuja siiski ka § 8 lg 2 toodud tegevuste tegemiseks, kuivõrd isikusamasuse tuvastamine toimub kolmandast isikust teenusepakkuja süsteemi kasutades. Palume antud punkti vastavalt täpsustada. 10. Isikusamasuse tuvastamine Muudetud Määruse § 9 sätestab isikusamasuse tuvastamise nõuded. Üldnormina esitatud § 9 lg 1 p 1 ja 2 toodud meetodite kättesaadavus ja kasutatavus Euroopa Liidus on probleemne, samuti ei lahenda see kolmandatest riikidest pärit lõppklientide isikusamasuse tuvastamise probleemi. Mitte kvalifitseeruvate Euroopa Majanduspiirkonna kodanike ning kolmandate riikide isikute puhul jääb sel juhul kaks varianti: § 9 lg 1 p 3 ning § 9 lg 2. § 9 lg 1 p 3 toodud lahendus on seotud standarditega, mille rakendamise osas info puudub ning puudub ka info, kas oluline on omada vastavat sertifikaati (mis tõstatab küsimuse, kui kättesaadav on antud vastavushindamine) või piisab lihtsalt teenusepakkuja kinnitusest, et isikusamasuse tuvastamisel on antud standardeid järgitud. See-eest on Seletuskirjas viidatud kahele ISO standardile 10st. Jääb ebaselgeks kas viidatud ISO/IEC 39794 on ainus standard, mille järgmine tagab e- identimise süsteemi vastavuse Muudetud Määruse § 9 lg 1 punktile 3. Ettepanekud: 1. Üldise märkusena palume täiendavalt selgitada Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 3 toodud tehnilise lahenduse kasutamise tingimusi, sh viidata kas sellised lahendused on kättesaadavad, millised standardid on selleks piisavad ning millistel tingimustel vastab infotehnoloogiline vahend standardile. Juhul, kui eelnevat ei ole võimalik sisustada, siis teeme ettepaneku standardi-nõude kaotamiseks. Järgnevalt pakume välja mõned viisid antud küsimuse sisustamiseks. a. Õigusselguse tagamiseks palume Seletuskirjas seda küsimust täpsemalt käsitleda, sh kas vastavus standardile ISO/IEC 30107 tagab samuti e-identimise süsteemi kooskõla Eelnõu § 9 lg 1 punktiga 3. Lisaks, väiksematele turuosalistele on ilmselt üle jõu käiv ISO standardile vastava biomeetriliste tuvastussüsteemide arendamine. Kas mõeldud on ka näiteks sülearvutite sõrmejäljetuvastuse süsteeme, nutitelefone jmt või muid sarnaseid lahendusi? Ilmselt need ISO standardile ei vasta. Mainime lisaks, et FinanceEstonia ei ole praegusel ajahetkel teadlik, et riikides, kus biomeetrial põhinevat isikusamasuse tuvastamist tunnustatakse, oleks antud tehnoloogia kasutamine kohustatud isikute poolt seotud standardile vastavusega – üldreeglina soovitakse pigem näha teatud tehniliste elementide olemasolu lahenduses. Muudetud Määruse § 9 lg 2 sätestab järelevalveasutusele ulatusliku diskretsiooni nõustuda § 9 lg 1 nimetamata lahenduste kasutamisega. Siiski jääb arusaamatuks millistele kriteeriumitele tuginedes hakkab järelevalveasutus oma otsuseid langetama võttes arvesse, et sobivate lahenduste hindamine nõuab märkimisväärset tehnilist kompetentsi ja võimekust. 2. Soovitame Rahandusministeeriumil vältida Seletuskirjas sõnastuse kasutamist, mis ütleb, et „järelevalveasutustel on täielik diskretsioon otsustamaks, kas teenusepakkuja võib kasutada mõnda infotehnoloogilist vahendit või mitte.” Igasugune õigusriive peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Täidesaatev võim ei saa kasutada seletuskirjades terminoloogiat, mis on konkreetselt vastuolus Põhiseaduse põhiprintsiipidega ning annavad mõnele järelevalveasutusele piiramatud õigused. 3. Turuosalistele oleks vajalik ligipääs vähemalt juhistele, mille alusel sobivaid identimislahendusi valitakse. Selliselt jäävad ära erinevad sisemised ärimudelite ülesehitamise tarbetud protsessid (kui ei ole eelnevalt selge, millist identimislahendust aktsepteeritakse). Samuti on eeldatav ärihuvi erinevate identimislahenduste pakkujate osas saada teada, millised on järelevalveasutuste ootused. Seega oleks mõistlik seletuskirjas neid aspekte avada. 4. Lisaks, õigusselguse huvides palume Rahandusministeeriumil selgitada ja sätestada, milline on RABi ja/või FI menetlustähtaeg selliste taotluste läbivaatamisel. Rõhutame, et antud küsimuses vastutuse andmine järelevalveasutusele ei aita kaasa juba täna eksisteerivale ressursipuudusele. Näiteks võiks alternatiivina kaaluda võimalust, et süsteemi usaldusväärsuse taseme kinnitab RIA ja selle kasutuselevõtust teavitatakse järelevalveasutust. Lisaks ei ole arusaadav, millise sertifikaadi esitamine täidab Muudetud Määruse § 9 lg 2 p 2 toodud kriteeriumit kuivõrd väljaspool eIDAS Määrust ei ole Euroopa Liidus objektiivset tähendust „kõrgele usaldusväärsuse tasemele“ – veelgi enam, selge ei ole see, et antud juhul peaks tegemist olema eIDAS Määrusele vastava süsteemiga (nagu välja toodud tagasiside 2. peatükis). Soovime selgitust, kas Rahandusministeerium on hinnanud millised teenusepakkujad on täna Muudetud Määruses toodud kriteeriumiga kooskõlas on ning kas üldse eksisteerib selliseid teenusepakkujaid? Seega sisulises plaanis ilma oluliste finants/haldusressursside kasutamiseta ei ole endiselt teenuste osutamine kolmandatest riikidest pärit olevatele isikutele sh. Ühendkuningriik, võimalik. Sisuliselt sama kehtib ka kvalifitseeruvate EL kodanike osas, kellel puudub võimekus ennast kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi kaudu tuvastada. 5. Lisada täiendav alus, mille kohaselt piirülese teenuse osutamise korral Euroopa Liidus oleks lubatud ka selliseid e-identimise süsteemid, mis vastavad riigi, kus teenust osutatakse, rahapesu ja terrorismi tõkestamise alastele nõuetele (vältimaks olukorda, kus Eesti teenusepakkuja on võrreldes kohaliku teenusepakkujaga halvemas olukorras). Selliselt saaks Eesti teenusepakkuja kasutada piiriüleselt teenust osutades kohalikul turul isikusamasuse teenust pakkuvate kolmandate isikute teenuseid. 6. Täiendada eelnõu § 9 lg 1 p 1 selliselt, et lubatud oleks ka sellise infotehnoloogilise lahenduse kasutamine, mille osas Eesti või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi järelevalveasutus on asunud seisukohale, et see vastab eIDAS Määruse usaldusväärsuse tasemele „märkimisväärne“ või „kõrge“. 7. Laiendada § 9 lõikes 1 sätestatud tehnoloogiliste vahendite valikut, et oleks võimalik kasutada ka EBA kaugtuvastamise juhendis mainitud võimalusi, mis hõlmavad biomeetriliste andmete või foto(de) kasutamist isiku tuvastamiseks (EBA kaug-tuvastamise juhendi eelnõu, punkt 4. 4), mis on kooskõlas tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttega, riiklikus riskihinnangus antud soovitusega, et kliendi tuvastamine ja kontrollimine oleks kooskõlas rahvusvaheliselt rakendatud nõuetega (Riiklik riskihinnang, Finantssektori haavatavused 5.4.1.7.1) ja EBA suuniste eelnõuga, mille kohaselt ei ole kaugkontrolli puhul nõutav inimese sekkumine otse videokonverentsi või muude vahendite abil (EBA kaug-tuvastamise juhendi eelnõu punkt 4.1.1, lõige 10). Fotode puhul kajastada EBA suuniste standardit, mille kohaselt aktiivne või passiivne elususe kontroll on kohustuslik ainult kõrge riskiga juhtudel (EBA juhendi eelnõu, punkt 4.4, alapunkt 40 ja kulude ja tulude analüüs, lk 32). 11. Isiku näo ja dokumendi kadreerimise nõuded Muudetud Määruses ei ole arvesse võetud detsembris 2020 antud tagasisidet. Seetõttu esitame varasemalt välja toodud tagasiside uuesti. Muudetud Määruse § 10 lg 1 sätestab kohustuse infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamisel hoida nähtaval ja kadreeritud muuhulgas isiku õlad. Juhime tähelepanu, et õlgade kadreeritus ei ole isikusamasuse tuvastamisel järgnevatel põhjustel oluline ega määrav ning võib teatud juhtudel isikusamasuse tuvastamist raskendada: a) Isikusamasuse tuvastamisel kasutatavad dokumendid ei sisalda fotosid, millel oleksid näha isikute õlad. Seetõttu ei ole õlgade nägemine või olemasolu kaadris tegelikult määrav, et tuvastada isikusamasus. b) Isikusamasuse tuvastamise eelduseks on isiku nö „elususe“ (inglise keeles liveness) tuvastamine, vältimaks, et isikud ei näita kaamera ees näiteks väljaprinditud või seadmete ekraanidelt pilte. Seetõttu ei ole oluline isiku õlgade paiknemine kaadris, vaid asjaolu, kas kaadris on elus inimene mitte vaid kujutis inimesest. Eelneva kindlaks tegemine aga ei sõltu õlgade olemasolust kaadris. Ettepanek: 1. Tulenevalt eeltoodust teeme ettepaneku õlgade kadreerituse nõude eemaldamiseks, kuivõrd see ei ole oluline ega määrav ning võib tekitada põhjendamatuid takistusi isikusamasuse tuvastamisel. Muudatuse sõnastuse pakkusime välja eelmise Määruse terviktekstis. Lisaks, Muudetud Määruse § 10 saab olla relevantne ainult sellise süsteemide kasutamisel, mis kasutavad isiku nägu isikusamasuse tuvastamise alusena, st need ei ole olulised kõikide Muudetud Määruse § 9 väljatoodud infotehnoloogiliste vahendite puhul. Palume eelnevat arvesse võtta ning siduda § 10 ainult asjakohaste infotehnoloogiliste vahendite kasutamisega. 12. Ankeet Ettepanekud: 1. Sõnastada Muudetud Määruse § 12 lg 2 ja 3 selliselt, et teenuse pakkujal on kohustuslik koguda andmed, mida näeb ette RahaPTS §-d 21 ja 22, kuivõrd kõik andmepunktid ei ole relevantsed kõikidele teenusepakkujatele, kes on kohustatud määrust jälgima ning seega peaksid täiendavad kogutavad andmed paika panema teenusepakkujad ise oma protseduurireeglites. Kuna Muudetud Määrus reguleerib erinevaid teenusepakkujaid, kes võivad pakkuda ka oma teenuseid piiri-üleselt, siis tähendab see, et teenuspakkuja on teadlik, et teatud osal kliendibaasist puudub seos Eestiga ning selle hindamine ei ole teenuse osutamise ega ka riskide maandamiseks relevantne. Seletuskirjas on märgitud, et “oluline on see, et ankeeti täitev isik on ankeedi täitmiseks vastavasse e-keskkonda sisenemisel digitaalselt tuvastatud ja andmed kinnitanud”. 2. Tingimusel, et teenuspakkuja on taganud sessiooni terviklikkuse, soovitame mitte sedastada kohustuslikku etappide, sh digitaalse tuvastamise etapi järjekorda. Olukorras, kus kohustatud isik leiab, et video intervjuu tegemine on vajalik või kohustuslik, oleks teenusepakkujal vaja tuvastada kliendi isikusamasus kahel juhul, mis ei ole kliendisõbralik, kahjustab Eesti teenuseosutajate konkurentsivõimet ning demotiveerib teenusepakkujat intervjuud tegema. Seega FinanceEstonia hinnangul peaks jääma teenusepakkujale diskretsioon kohaldada ankeedi täitmise etappi ning siis alles digitaalset isikusamasuse tuvastamist, kui teenusepakkuja võtab meetmeid, mis tagavad sessiooni terviklikkuse, ja/või meetmeid, mis aitavad veenduda selles, et ankeedi täitja on tõepoolest autentimissessioonis olev isik, sh nt kasutades tugevat kliendi autentimist. 3. Eemaldada nõue ankeedi täitmiseks e-keskkonnas. Jääb selgusetuks, miks on Muudetud Määruse kohaselt vajalik ankeedi täitmine e-keskkonnas, kuivõrd praktikas kasutatakse ka selleks muid lahendusi (veebilehe vormid, mida on võimalik täita ilma sisse logimata, ankeedi kas paberikandjal või digitaalselt allkirjastatud). Lisaks tuleb meeles pidada, et juriidilistele isikutele teenuse osutamisel võib olla isikusamasuse kaugtuvastamine vajalik vaid ühe esindaja puhul. Seega on meie hinnangul ankeetküsitluse täitmine e-keskkonnas koos digitaalse isikutuvastamisega ebaproportsionaalne ega aita kaasa eelnõus püstitatud probleemi lahendamisele. 4. Eemaldada Seletuskirjast järgmine lõik: „Ankeedi küsimustele vastamise protseduuri salvestamine kohustuslik ei ole. Salvestatakse ankeedi küsimustele vastamise algus- ja lõppaeg. Samuti on oluline see, et ankeeti täitev isik on ankeedi täitmiseks vastavasse e-keskkonda sisenemisel digitaalselt tuvastatud ja ankeedis esitatud andmed kinnitanud. Ühtlasi näeb RahaPTS § 20 lõige 5 ette, et teenusepakkuja nõudmisel peab isik esitatud teabe ja dokumentide õigsust kinnitama.„ Raske on mõista, miks on määruse koostaja näinud ette küsimustele vastamise algus- ja lõppaja salvestamise kuivõrd antud teave ei oma mingit kasutegurit ankeedis oleva info hindamisel. Eelkõige on tähtis, et teenusepakkujal oleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kliendi kinnitus esitatud andmete tõelevastavuse kohta. 13. Intervjuu Muudetud Määruse § 13 lg 1 sätestab intervjuu kohustuslikkuse kriteeriumid, sh nähakse ette, et intervjuu on ka vajalik isikute puhul, kelle isikusamasuse tuvastamine on tehtud § 9 lg 1 p 2 ja 3 toodud lahendusi kasutades. See nõue ei ole kooskõlas EBA kaug-tuvastamise juhendiga, milles on sätestatud, et kaug-tuvastamise puhul ei nõuta inimsekkumist otseülekandes videointervjuu või muul viisil (punkt 4.1.1, lõige 10). Lisaks sellele peaksid kohustatud isikud kasutama kaugtuvastamisi, mis hõlmavad elususe kontrolli või reaalajas toimuvat videointervjuud, ainult juhul, kui ärisuhetega on seotud kõrgema ML/TF riske iseloomustavad asjaolud (selguse huvides siis siia alla ei kuulu kaug-tuvastamine ise) (EBA juhend punkt 4.4, lõige 40). Seoses elulise kontrolliga, selgitatakse suunistes lisaks, et isegi olukordades, kus kohustatud isikud ei kasuta reaalajas videokontrolli, on aktiivne või passiivne elujõulisuse kontroll kohustuslik ainult kõrge riskiga juhtudel (EBA juhendi kulude ja tulude analüüs, lk 32). Meie hinnangul on arusaamatu potentsiaalselt tehniliselt vähem läbimõeldud lahenduste (Muudetud Määruse § 9 lg 2) eelistamine tehniliselt tugevamatele lahendustele (Muudetud Määruse § 9 lg 1 p 2 ja 3). Lisaks, Seletuskirjas ei selgitata, miks on Eelnõu § 9 lg 1 punktis 3 nimetatud süsteemi kasutamise puhul kohustuslik viia läbi intervjuu. Teised kohustusliku intervjuu läbiviimise alused 13 lg 1 punktides 1 – 3 on seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlusega või kõrgema riskiga. Eelnõu § 9 lg 1 punktis 3 nimetatud süsteemi kasutamine ei tähenda aga automaatselt kõrgemat rahapesu riski, eriti arvestades asjaolu, et nimetatud süsteem peab vastama rahvusvahelisele standardile. Intervjuu läbiviimise nõue muudaks Eelnõu § 9 lg 1 punktis 3 nimetatud süsteemi kasutamise ebapraktiliseks ja ressursimahukaks. Liiati on teenusepakkujal alati võimalus teha intervjuu, kui ta peab seda ise vajalikuks (§ 13 lg 1 p 5). Muudetud Määruse § 13 lg 1 p 2 – Intervjuu läbiviimise nõue suurema riski asjaolude esinemise korral. RahaPTS § 36-37 annavad koosmõjus suurema riski olukorrana ka situatsiooni, kus (§ 36 lg 3 -> § 37 lg 3 p 5) osutatakse teenust, mis on seotud uute toodete ja uute äritavadega, sealhulgas uue edastamismehhanismi või uue või areneva tehnoloogia kasutamine nii uute kui ka olemasolevate toodete puhul. Virtuaalvääringute teenus võiks just sellele kirjeldusele vastata, ehk tegemist on uue väärtuse edastamise mehhanismiga, samas võib olla selles osas plokiahelatehnoloogia entusiastidega vaidlus. Seoses alltoodud ettepanekuga Muudetud Määruse § 13 lõige 1 punkti 4 osas rõhutame, et teenusepakkujate jaoks on reaalajas toimuva intervjuu nõue väga kulukas. Selle tulemusel suunatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisse tehtavad investeeringud valesti madala tootlikkusega tegevustesse, eemale mõttekamatest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmetest, nagu näiteks tehingute jälgimisest. Täiendavad KYC-rutiinid põhjustavad halvema kliendikogemuse, kuna need lükkavad asjatult edasi ärisuhte loomist ja suurendavad kliendi koormust. Kokkuvõttes on tulemuseks see, et Eesti teenusepakkujad muutuvad vähem konkurentsivõimeliseks kui piiriülesed teenusepakkujad - ja oht, et isegi Eesti kliendid vahetavad kodumaiste teenusepakkuja piiri-ülese teenusepakkuja vastu, mille tulemusena võib väheneda ka Eesti tarbija õiguste kaitse. Lisaks viitavad lõike teised punktid, et reaalajas läbiviidav intervjuu näol on tegemist tugevdatud hoolsusmeetmega ning hoolimata seletuskirjas esitatud ekslikust väitest (Seletuskiri IV Määruse mõjud) ei ole rahvusvaheliseks standardiks (AMLD 5 ja seda toetavate EBA suuniste ML/TF riskitegurite kohta (EBA/GL/2021/02) enam tugevdatud hoolsusmeetme kohaldamine üksnes põhjusel, et hoolsusmeetmeid ei kohaldata kliendiga samas kohas viibides. Ettepanekud: 1. Täiendada eelnõu § 13 lõige 1 punkti 4 selliselt, et olukorras, kus ärisuhe luuakse isikuga, kelle isikusamasuse tuvastamisel kasutati ainult § 9 lõike 1 punktides 2 või 3 nimetatud süsteemi, oleks intervjuu läbiviimine kohustuslik üksnes juhul kui isiku, toote, teenuse või tehingu osas esinevad suuremat riski iseloomustavad asjaolud või esinevad geograafilist riski suurendavad asjaolud vastavalt RahaPTS §-le 37. Intervjuu läbiviimine üksnes põhjusel, et isikusamasus ei ole tuvastatud § 9 lg 1 p 1 nimetaud viisil ei ole meie hinnangul põhjendatud ega kooskõlas EBA suunistega, mille kohaselt ei ole inimsekkumine kaug- tuvastamisel vajalik (EBA juhend punkt 4.1.1. lõige 10). Ka Seletuskirjast ei nähtu, millistel kaalutlustel on eelnõu ettevalmistaja pidanud vajalikuks muu kui § 9 lg 1 punkti 1 alusel teostatud isikusamasuse tuvastamise korral alati vajalikuks ka intervjuu läbiviimise. Kui asjaolud viitavad suuremale riskile ja nõuavad seega tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamist, peaks kohustatud isikutel olema võimalus valida RahaPTS § 38 või EBA suuniste eelnõus sätestatud hoolsusmeetmete hulgast: esimene makse, turvaline kliendi autentimine, biomeetrilised andmed, telefonikontakt, otsepostitus (punkt 4.4, lõige 43) ja elususe kontroll (kulude ja tulude analüüs, lk 32). 2. Eemaldada Muudetud Määruse § 13 lg 1 punktist 1 järgmine lõik: „seda kasutatakse tugevdatud hoolsusmeetmena“. Antud punkt dubleerib sama lõike p 2 ja p 5 ning seega on selle eraldi välja toomine ebavajalik. Eelistada tuleks punkti 5 sõnastust kuivõrd see lubab teenusepakkujal kasutada rakendada hoolsusmeetmena intervjuud ka siis kui selleks puudub alus määruses või protseduurireeglites, kuid teenusepakkuja peab seda vajalikuks kindla kliendi juhtumi lahendamiseks. 3. Seletuskirjas välja tuua tüüpsituatsioonid, kus intervjuud tuleks kohustuslikus korras läbi viia, väljatoodud virtuaalvääringute näite pinnalt ei pruugi olla selge, kas kõik virtuaalvääringute teenuste kasutajad, kes aktsepteerivad infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise protsessi, peavad tegema ka intervjuu. 4. Muuta Muudetud Määruse § 13 lg 4 „...kliendi reageeringut“ sõnadega „... kliendi käitumist“. 5. Täiendada eelnõud selliselt, et intervjuu käigus ei pea alati hindama saadud andmete kooskõla muude protseduuridega saadud informatsiooni või andmetega, kuivõrd see eeldab, et intervjuu läbiviijale (ka juhul kui intervjuu läbiviimine toimub outsourcingu raames) on edastatud muude protseduuri reeglitega kogutud informatsioon. Meie hinnangul ei ole ilmtingimata vajalik, et erinevate protseduuridega saadud andmete kooskõla kontrollimine toimub juba intervjuu käigus. Lubatud peaks olema ka olukord, kus teenusepakkuja hindab erinevate protseduuridega kogutud andmete kooskõla peale intervjuud ise. Kui ankeetküsitluse ja intervjuu viivad läbi erinevad isikud ning kliendi riskiprofiil on näiteks madala või keskmise riskitasemega, siis võiks see olla teenuse pakkuja enda hinnata, kas intervjuu käigus kontrollitakse eraldiseisva ankeetküsitluse käigus kogutud andmeid või ainult näiteks füüsilise isiku puhul RahaPTS § 21 lg- s 1 nimetatud andmeid. 14. Määruse jõustumine Muudetud Määruse § 15 näeb ette, et Muudetud Määrus jõustub 2021. aasta 10. detsembril. Ettepanek: 1. Kuna antud kuupäev on möödunud ning sõnastust tuleb igal juhul muuta, teeme ettepaneku sätestada, et Muudetud Määrus jõustub XX.XX.2022 ja kehtib 2 aastat. Määrus tuleks väljastada ajalise kehtivus ajaga, mis sunniks määruse koostajat iga paari aasta tagant määruse teksti ja nõudeid uuesti hindama, võttes arvesse muutnud ML/TF riskide ja tehnoloogiliste arenguid. Hetkel kehtiv määrus ei ole turuosalistele vastuvõetav olnud alates selles jõustamisest ning määruse muutmiseks on kulunud 3 aastat olenemata erinevate teenusepakkujate ja esindusorganisatsioonide ettepanekutest ja kriitikast. Antud lähenemine sarnaneks teenusepakkujate riskihinnangu dokumentidega, mida uuendatakse teatud intervallide tagant ning tagaks, et seadusandlus oleks ajakohane. Küsimuste korral oleme valmis täiendavateks aruteludeks ja küsimustele vastamiseks. Nagu mainitud, oleme meeleldi valmis Rahandusministeeriumiga kohtuma, et leida kõigile osapooltele sobiv lahendus. Lugupidamisega /allkiri digitaalselt/ Kaido Saar Anu Müürsepp FinanceEstonia juhatuse esimees FinanceEstonia tegevjuht Saatja: Anu Müürsepp <[email protected]> Saadetud: 25.01.2022 11:37 Adressaat: RAM Info <[email protected]> Koopia: Sören Meius <[email protected]> Teema: FinanceEstonia seisukohad „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord“ muutmisele. Tere!Käesolevaga saadame FinanceEstonia seisukohad RahaPTS § 31 lg 6 ja § 14 lg 8 alusel kehtestatud määruse „Infotehnoloogiliste vahendite abil isikusamasuse tuvastamise ja andmete kontrollimise tehnilised nõuded ja kord muutmisele.Palume võimalusel kohtumist Rahandusministeeriumi esindajatega, et selgitada oma seisukohti. Küsimuste korral oleme valmis täiendavateks aruteludeks ja küsimustele vastamiseks. LugupidamisegaAnu MüürseppFinanceEstoniategevjuhtmobiil: &#43;372 50 [email protected]
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel