Teie 10.12.2021 nr 2-2/21-0487/7378
Majandus- ja Meie 25.01.2022 nr 1.1-11/8845-3
Kommunikatsiooniministeerium
[email protected]
Välisinvesteeringu usaldusväärsuse
hindamise seadus
Austatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Rahandusministeerium kooskõlastab välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seaduse
eelnõu järgmiste märkustega.
1. Eelnõu seletuskirjas viidatakse Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile seoses
finantssüsteemi rahapesuvastase regulatsiooni arendamisega, aga eelnõu käsitleb
välisinvesteeringuid finantssüsteemist oluliselt laiemalt. Ilmselt on õigem eelnõu
vajaduse motiveerimisel viidata EL määrusega 2019/452 loodud otseinvesteeringute
taustauuringute raamistikule ning majanduslikule julgeolekule, mitte niivõrd
finantssüsteemi rahapesu temaatikale.
2. Seletuskirjas viidatud mõjuanalüüsi osade järeldustega mittearvestamise põhjuseid
võiks seletuskirjas pisut rohkem lahti seletada. Sisuliselt järeldasid selle koostajad
(sõltumata järeldusest, et eelnõu majanduslik mõju on väike), et välisinvesteeringute
piirangutega võiks pisut rohkem hillitseda/täpsemini sihistada. Näiteks, et riigi
omanduses olevate ettevõtete võõrandamise puhul omanike kontrollimiseks on olemas
ka teised õiguslikud vahendid. Või et trükimeedia puhul võiks lähtuda 100 000
eksemplari tiraažist, mida üldreeglina Eesti meediaettevõtted ei täida. Eelnõus on
mõlema sektori välisinvesteeringuid piiravad meetmed jäänud sisse
laiaulatuslikumalt, kui teadlased pakkusid. Sh viidatakse näiteks riigiettevõtete puhul,
et ka Lätis, Leedus ja Soomes ei ole otseinvesteeringute taustakontrolli raamistikku
riigiettevõtteid kaasatud, kuid põhjus, miks Eestis on vaja siinsesse raamistikku ikkagi
kaasata, jääb ebaselgeks. Leiame, et sellise regulatsiooni kehtestamisel tuleb
arvestada, et kannatada ei saaks Eesti investeerimiskeskkond. Finantssüsteemi
usaldusväärsuse probleeme rahapesu kontekstis pakutud regulatsioon päris lõpuni ei
lahenda.
3. Eelnõu § 1 lõike 3 kohaselt kohaldatakse loamenetlusele haldusmenetluse seadust
(HMS), arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Palume täiendavalt kaaluda,
milliseid erisusi HMS-ist oleks mõistlik või vajalik eelnõuga kehtestada. Näiteks ei
ole haldusakti teatavakstegemist reguleeritud, kuid haldusakti avalikult
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
teatavakstegemise nõudmise lubamine (HMS § 62) ja vaidemenetluse korraldus (HMS
5. ptk) vääriks täiendavat analüüsi.
4. Eelnõu §-d 2 ja 3 sätestavad välisinvestori ja välisinvesteeringu kriteeriumid, millest
lähtuvalt kuulub seadus kohaldamisele ja mis on peamiselt seotud osalusega.
Seletuskirjas on märgitud, et sihtettevõtja üle kontrolli saavutamise all on mõeldud
küll ka varianti, mille puhul isik omab teise isiku üle muul viisil valitsevat mõju või
kontrolli või tal on võimalus seda teostada, kuid leiame, et lisaks otsesele omandile
tuleks kaaluda, kas tegeliku kasusaaja tuvastamine usaldusväärsuse hindamisel ühe
kriteeriumina oleks seaduse eesmärki arvestades asjakohane ja kooskõlas EL
õigusega. Lisaks palume kaaluda eelnõu tekstis tegelike kasusaajate kontseptsiooni
selgemalt lahti kirjutamist. Eriti oluline on terminoloogiliselt ühtlustada eelnõu § 10
lg 2 punkt 7, mis hetkel viitab „lõplikule kasusaajale“, seletuskiri viitab aga mitmel
korral „tegelikule kasusaajale“. Juhime tähelepanu, et Eesti õigusesse on see mõiste
võetud üle just „tegeliku kasusaaja“ mõistega, mis on defineeritud rahapesu ja
terrorismi tõkestamise seaduse (RaPTS) §-s 9.
5. Eelnõust võib välja lugeda, et see rakendub üksnes olemasoleva osaluse omandamisel
välisinvestori poolt, kuid ei piira mingil moel kahtlast välisinvestorit Eestis täiesti uut
ettevõtet asutamast? Näiteks loob ebausaldusväärne välisinvestor e-residentsuse
teenust kasutades uue krüptovaluutade kauplemise platvormi, mille kaudu
arveldatakse kahtlaseid tehinguid sadade miljonite eurode väärtuses. See on reaalne
probleem seletuskirjas viidatud finantssüsteemi usaldusväärsuse kontekstis, aga
selline olukord eelnõu kohaldamisalasse ei kuulu? Sama küsimus tekib ka laiemalt:
uue meediaplatvormi, kaugküttekatlamaja, vms võib välisinvestor Eestisse ilma
piiranguteta luua, kuid olemasolevat omandada mitte?
6. Sihtettevõtja definitsiooni kohta märgime järgmist.
a. Eelnõu § 4 lg 1 punktis 2 on sihtettevõtjana määratletud riigi osalusega
ettevõte. See on absoluutne sõltumata riigi osaluse suurusest – nt on mõistega
hõlmatud isegi 0,000001% riigi osalusega ettevõte. See aga ei ole otstarbekas
lähenemine ning mõistlik oleks vähemalt täpsustada, et riigil peab ettevõttes
olema vähemalt oluline osalus väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 9 mõistes.
b. Lisaks on küsitav, kas omandiline kuuluvus mingil ajahetkel saab olla selliseks
tunnuseks, mis määrab, kas ettevõtja (või tema ettevõtte) võib omada mõju
Eesti või liikmesriigi julgeolekule või avalikule korrale. Seletuskirjas on
märgitud, et välisinvesteeringule on vajalik eelnev luba, sest paljudel juhtudel
need äriühingud sihtettevõtjatena täidavad ülesandeid ja osutavad teenuseid,
millel on oluline kaal ühiskonnale ja suur mõju elanike heaolule, mis omakorda
seondub julgeoleku tagamise vajadusega. Samas on ka seletuskirjas viidatud
mõjuanalüüsis märgitud, et üksnes riigi osaluse olemasolu äriühingus ei peaks
olema taustauuringu läbiviimise alus.
c. Kui riigi osalusega ühingud on sõltumata tegevusvaldkonnast hõlmatud, siis
hõlmamata on riigi osalusega äriühingute tütarettevõtjad ja KOV või muu
avaliku sektori üksuse (nt avalik-õiguslikud ülikoolid, riigi asutatud
sihtasutused) osalusega ettevõtted. Juhul, kui nende puhul rakendub kontroll
ainult lähtuvalt tegevusalast ja omandisuhet ei peeta oluliseks, tuleks
seletuskirjas selgitada, millega vahe tegemine on põhjendatud.
2
d. Riigi osalusega seonduvalt tõusetub küsimus ka sellest, kuidas peaks toimuma
kontroll juhul, kui riik omandab osaluse ettevõtjas (sh nt pärimine,
konfiskeerimine), kus on juba omanikuks kolmanda riigi isik. Samuti oleks
pakutud sõnastuse puhul konkreetne ettevõtja sihtettevõtja juhul, kui riik
osalust müüb, aga juba järgmisel võõrandamisel ei oleks täpselt sama ettevõtja
enam sihtettevõtja, seda sõltumata asjaolust, kas ettevõtja tegevusala või varad
on täpselt samad või muutunud.
7. Eelnõu sätestab loamenetluse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA)
ülesandena, kuid seda valikut ei ole piisavalt põhjendatud ega muid alternatiive üldse
käsitletud. Seletuskirja järgi on üheks põhjenduseks, et TTJA tegeleb juba täna
mitmete loamenetlustega, kuid seda teevad paljud riigiametid, mistõttu ei ole see
asjakohane põhjendus. Eelnõu viitab näiteks VPTS-ile ja ka konkurentsiseadusele.
Palume selgitada, kas on kaalutud ka nt Finantsinspektsioonile või Konkurentsiametile
vastava ülesande andmist? Eelnõu eesmärk on tagada julgeolek ja avalik kord,
mistõttu võiks seda ülesannet täita ka julgeolekuasutused (nt Kaitsepolitseiamet)?
8. Teeme ettepaneku jätta eelnõu § 7 lõikest 2 välja sõnad „või dokumentide“ või
asendada need sõnadega „või asjaolude“.
9. Eelnõu § 9 lõike 1 kohaselt edastab TTJA saadud taotluse ja sellele lisatud
dokumendid välisinvesteeringukomisjonile (komisjon) kooskõlastamiseks. Komisjoni
kuuluvate valitsusasutuste koosseis määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse
määrusega (eelnõu § 14 lg 2), sealhulgas võib komisjoni kuuluda ka Rahapesu
Andmebüroo. Komisjoni kooskõlastus on välisinvesteeringu lubatavuse üle
otsustamisel vajalik. Rahapesu Andmebüroo saab osaleda juhul, kui seadus võimaldab
tal enda andmekogudes olevaid andmeid kasutada komisjoni töös osalemiseks.
Eelnevast tulenevalt tuleks täiendada RahaPTS § 60 lõikega 5¹, mille jaoks pakume
järgmise sõnastuse: „Rahapesu Andmebürool on õigus edastada käesoleva paragrahvi
lõikes 4 nimetatud teavet välisinvesteeringukomisjonile välisinvesteeringu
loamenetluste tarbeks.“
10. Eelnõu seletuskirjas on § 10 lg 2 punkti 7 selgitustes viidatud, miks rahvusvahelise
sanktsiooni subjekt oleks ilmselt ebausaldusväärne välisinvestor. Samas on jäetud
tähelepanuta rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 7, millega võib
sanktsiooni rikkuv välisinvesteering osutuda tühiseks. Palume seletuskirjas
täiendavalt selgitada, kas eelnõu on eriregulatsiooniks RSanS § 7 lõike 2 suhtes, mille
kohaselt võib sanktsiooni rikkuvale tehingule saada tagantjärgi loa. Kui selline loa
taotlemine toimub läbi RSanS-i režiimi, kas siis ei kohaldu eelnõuga sätestatav
regulatsioon? Või on eesmärk kehtestada, et RSanS-st ei saa erandeid teha
strateegilistes ettevõtjates osaluse omandamiseks? Kas sellisel juhul on vajalik muuta
RSanS-i?
11. Eelnõu § 10 lõike 4 kohaselt võetakse mõju hindamisel arvesse muuhulgas asjakohase
majandusvaldkonnaga seonduvat konkurentsiolukorda. Kuigi § 10 lõige 1 sätestab,
millisest aspektist lähtuvalt neid asjaolusid tuleb hinnata, võib pakutud lõike 4
sõnastusest jääda mulje, et aluseks võib olla ka nn konkurentsi piiramine kui selline
(ja mingi kodumaise konkurendi niisama kaitsmine).
3
12. Palume ümber sõnastada eelnõu § 11 lõike 3 esimene lause. Hetkel ei ole aru saada,
kas kohustus kehtestatakse „olemasolevate“ toodete tarnimiseks (kellelegi?) või
kehtestatakse olemasolevate toodete tarnimise lepingu jätkamise kohustus.
13. Eelnõu § 12 sätestab välisinvesteeringuloa muutmise ja kehtetuks tunnistamise alused
ja korra.
a. Palume täiendavalt analüüsida §-de 12 ja 23 rakendamist koosmõjus. Hetkel
on ebaselge, millisel juhul tehakse ettekirjutus ja millisel juhul muudetakse loa
kõrvaltingimust. Kuidas kõrvaltingimuse muutmise rakendamine või
omandamise tagasipööramine praktikas toimub? Samuti on § 12 lõike 3 osas
vajalik täiendav diskretsioon olukordade jaoks, kus ilmselgelt ei ole mõistlik
(või ka näiteks julgeoleku huvides) investeeringu eelse olukorra taastamine.
Eelnõus olev lahendus, kus ettevõtja peab alati esiteks ise üritama
investeeringu eelset olukorda taastada, misjärel selle võimatuse korral
sekkutakse ettekirjutusega, ei ole kõige optimaalsem: kui investeeringust on
möödunud väga pikk aeg, investeeringu eelne olukord ei ole objektiivsetel
põhjustel enam saavutatav või selle olukorra taastamisega kaasneks võrreldav
või suurem oht julgeolekule või avalikule korrale, ei ole mõistlik sellist
olukorda seadusega nõuda. Seetõttu on vajalik eelnõus sätestada kaalutlusruum
ja anda olukorra taastamiseks vajalike tegevuste osas otsustuspädevus TTJA-
le.
b. Osaluse omandamise loa hilisemal tühistamisel tekib lisaks küsimus, kui pika
aja tagant on seda võimalik TTJA-l teha. Mõistlik oleks, et seadus annaks
mingi aja, mille jooksul võõrandaja ja sihtemitent peavad tagasipööramise
riskiga arvestama ning tegevusloogika peaks selgemalt olema reguleeritud, nt
osaluse müük mingi perioodi jooksul ning nägema ette ka lahenduse juhuks,
kui osalust ei suudeta müüa. Kas sellisel juhul peab riik hakkama ise
konfiskeerima/välja ostma taolisi osalusi?
14. Eelnõu § 15 lõike 2 järgi võib välisinvesteeringukomisjon Finantsinspektsioonilt
andmeid küsida. Finantsinspektsiooni poolt (mh järelevalvetegevuse käigus) kogutud
andmete osas märgime, et üldine arusaam Euroopa Kohtu lahenditest tulenevalt on, et
finantsjärelevalve ei ole „andmeait“ muude ametiasutuste jaoks. Ametisaladust võib
anda edasi vaid nendele asutustele ja organitele, kes on vastavates EL õigusaktides
selgesõnaliselt nimetatud. Finantsinspektsiooni seaduse § 54 ei näe ette kooskõlas EL
õigusega (näit. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013,
mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja
investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse
direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja
2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338-436, artiklid 53-59) välisinvesteeringu
usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil ametisaladuseks oleva teabe edastamist teistele
ametiasutustele/üksustele. Seetõttu ei saaks Finantsinspektsioon
välisinvesteeringukomisjonile teavet edastada. On väga kaheldav, kas siseriikliku
õigusega saaks seda sätestada, sest EL õigus selleks võimalust ette ei näe (nt rahapesu
tõkestamise valdkonnaga on olnud varasemal ajal palju probleeme, mis tänaseks on
EL tasemel kõrvaldatud).
15. Eelnõu § 17 lõikes 2 peaks sõna „liit“ olema suure algustähega.
4
16. Eelnõu § 18 teises lauses on tähtaja arvestamise alus ebaselge („mitte hiljem kui
viiendal kalendripäeval jooksul“).
17. Eelnõu §-s 28 tuleks sõna „ohutus“ asendada sõnaga „ohutuse“.
18. Eelnõu §-ga 25 muudetakse pangasaladuse jagamise tingimusi. Seletuskirja järgi on
silmas peetud, et TTJA-l on õigus saada pangasaladust loamenetluses. Seepärast teeme
ettepaneku jätta sätte sõnastusest välja sõnad „riikliku järelevalve teostamisega
seotud“.
19. Eelnõu §-s 29 tuleks parandada viide seaduse nimele („välisinvesteeringu
usaldusväärsuse hindamise seadus“).
20. Eelnõuga ei nähta ette toimingute riigilõivu. Juhime tähelepanu, et HMS printsiipide
kohaselt kannab kulud kas isik või haldusorgan, kelle taotlusel kulud tehakse. Võib
asuda seisukohale, et uurimisprintsiibi rakendamisel on taotlus kulude tegemiseks alati
haldusorganil, millele ka eelnõus erikorda ette ei nähta. Näiteks võib eelnõu § 8
kohaselt küsida täiendavat teavet ja dokumente, kuid ei ole selgitatud, kes kannab
kaasnevad kulud. Eelnõu § 9 lõike 3 alusel võib välisinvesteeringu mõju hindamiseks
tähtaega pikendada, kuid pole selge, kes kannab täiendava hindamise või ekspertiisi
kulud. Seetõttu on vajalik kulude kandmise osas ette näha eriregulatsioon või
kehtestada riigilõiv. Näiteks on eelnõus (§ 8 lg 2 ja § 16 lg 2 p 1) ette nähtud
dokumentide, andmete ja teabe kogumine. Eelnõu kohaldamisala arvestades võib
pidada küllaltki tõenäoliseks, et selliseid dokumente ja teavet tuleb koguda ka teiste
riikide allikatest, millega võivad kaasneda ka olulised kulud.
21. Palume seletuskirja punktis 6 välja tuua Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi ning TTJA-le 2022. a lisanduvate täiendavate
kulude katteallikas - nimetatud kulud kaetakse 2022.a Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest. Juhul kui lisanduvaid kulusid ei ole ette
nähtud ega arvestatud 2022. a eelarves, siis palume seletuskirja täiendada, hõlmates
ka Siseministeeriumi eelarvevajaduse: „Kehtivas riigi eelarvestrateegias ei ole
eelnõuga kaasnevate kuludega arvestatud. Eelnõu heaks kiitmisega kaasnevate kulude
rahastamisvõimaluste üle arutatakse järgmises riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia
protsessis Rahandusministeeriumi poolt valitsusele koondatava info alusel. Juhul kui
lisavahendeid ei eraldata, tuleb kulud katta vastava valitsemisala eelarvest.“
22. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Välisinvesteeringu loa taotluse
esitamise kord “ kavandi kohta märgime järgmist. Määruse kavandi § 2 punkt 11
sätestab, et välisinvesteeringu kohta tuleb esitada „rahvusvahelised sanktsioonid, mille
subjektiks on ühingud, kelles välisinvesteeringu kaudu välisinvestor saavutab otsese
või kaudse kontrolli“. Antud punkt on segadust tekitav, kuivõrd eelnõu § 2 lõike 1
kohaselt on välisinvesteering tehing või omavahel seotud tehingud, mille kaudu
välisinvestor: 1) omandab otsese või kaudse olulise osaluse sihtettevõtjas; 2) saavutab
otsese või kaudse kontrolli sihtettevõtja üle või 3) omandab sihtettevõtte. Seega saab
määruse kavandi § 2 punkti 11 kohaselt olla rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks
sihtettevõtja või sihtettevõte. Nimetatud mõisted on sisustatud eelnõu §-s 4 ja jääb
mulje, et tegemist on Eesti (või EL) riigi strateegiliste ettevõtetega, kes on
majandusjulgeoleku mõistes ka relevantsed. Selgusetuks jääb, miks on vaja
reguleerida olukorda, kus Eesti strateegilise ettevõtte suhtes on kehtestatud
5
rahvusvaheline sanktsioon (RSanS § 3 kohaselt on tegemist välispoliitika meetmega).
Juhime tähelepanu, et isegi kui teoreetiliselt võiks selline olukord tekkida, oleks
rahvusvahelist sanktsiooni rikkuv tehing tühine. Eelnõu § 10 lg 2 punktiga 7 on juba
kooskõlas määruse kavandi § 4 lg 1 punkt 14, mille kohaselt tuleb koguda infot selle
kohta, kas välisinvestor ise (või tema kontrollitav ühing) on mõne rahvusvahelise
sanktsiooni subjektiks. Leiame, et lisaks kontrollitavale ühingule tuleks sama kohustus
laiendada ka välisinvestori tegelikule kasusaajale.
23. Majandus- ja taristuministri määruse „Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti
järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ muutmise kavandi kohta märgime, et kuna
välisinvesteeringu loamenetlustega seotud andmestik ei pruugi mahtuda lubade
andmestiku, ameti tegevusvaldkonnaga seotud sündmuste andmestiku ega
järelevalvemenetluste andmestiku alla, siis ehk tuleks seadme ohutuse seaduses ja
vastavalt määruses seda loetelu täiendada haldusmenetluste või loamenetluste
andmestikuga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
Sören Meius 611 3630
[email protected]
Tarmo Porgand 611 3485
[email protected]
Kristen Leppik 611 3093
[email protected]
Agnes Peterson 611 3161
[email protected]
6