dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Eelnõu kooskõlastamine

Rahandusministeerium · 25. jaanuar 2022
Viit
1.1-11/8845-3
Registreeritud
25. jaanuar 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-11 Ettepanekud ja arvamused ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.1-11/2021
Vastutaja
Agnes Peterson (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Personali- ja õigusosakond)

Failid

  • 📎1.1-118845-3 25.01.2022 Väljaminev kiri.asice429 KB

Sisu (failidest)

Teie 10.12.2021 nr 2-2/21-0487/7378 Majandus- ja Meie 25.01.2022 nr 1.1-11/8845-3 Kommunikatsiooniministeerium [email protected] Välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadus Austatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rahandusministeerium kooskõlastab välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seaduse eelnõu järgmiste märkustega. 1. Eelnõu seletuskirjas viidatakse Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile seoses finantssüsteemi rahapesuvastase regulatsiooni arendamisega, aga eelnõu käsitleb välisinvesteeringuid finantssüsteemist oluliselt laiemalt. Ilmselt on õigem eelnõu vajaduse motiveerimisel viidata EL määrusega 2019/452 loodud otseinvesteeringute taustauuringute raamistikule ning majanduslikule julgeolekule, mitte niivõrd finantssüsteemi rahapesu temaatikale. 2. Seletuskirjas viidatud mõjuanalüüsi osade järeldustega mittearvestamise põhjuseid võiks seletuskirjas pisut rohkem lahti seletada. Sisuliselt järeldasid selle koostajad (sõltumata järeldusest, et eelnõu majanduslik mõju on väike), et välisinvesteeringute piirangutega võiks pisut rohkem hillitseda/täpsemini sihistada. Näiteks, et riigi omanduses olevate ettevõtete võõrandamise puhul omanike kontrollimiseks on olemas ka teised õiguslikud vahendid. Või et trükimeedia puhul võiks lähtuda 100 000 eksemplari tiraažist, mida üldreeglina Eesti meediaettevõtted ei täida. Eelnõus on mõlema sektori välisinvesteeringuid piiravad meetmed jäänud sisse laiaulatuslikumalt, kui teadlased pakkusid. Sh viidatakse näiteks riigiettevõtete puhul, et ka Lätis, Leedus ja Soomes ei ole otseinvesteeringute taustakontrolli raamistikku riigiettevõtteid kaasatud, kuid põhjus, miks Eestis on vaja siinsesse raamistikku ikkagi kaasata, jääb ebaselgeks. Leiame, et sellise regulatsiooni kehtestamisel tuleb arvestada, et kannatada ei saaks Eesti investeerimiskeskkond. Finantssüsteemi usaldusväärsuse probleeme rahapesu kontekstis pakutud regulatsioon päris lõpuni ei lahenda. 3. Eelnõu § 1 lõike 3 kohaselt kohaldatakse loamenetlusele haldusmenetluse seadust (HMS), arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Palume täiendavalt kaaluda, milliseid erisusi HMS-ist oleks mõistlik või vajalik eelnõuga kehtestada. Näiteks ei ole haldusakti teatavakstegemist reguleeritud, kuid haldusakti avalikult Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 teatavakstegemise nõudmise lubamine (HMS § 62) ja vaidemenetluse korraldus (HMS 5. ptk) vääriks täiendavat analüüsi. 4. Eelnõu §-d 2 ja 3 sätestavad välisinvestori ja välisinvesteeringu kriteeriumid, millest lähtuvalt kuulub seadus kohaldamisele ja mis on peamiselt seotud osalusega. Seletuskirjas on märgitud, et sihtettevõtja üle kontrolli saavutamise all on mõeldud küll ka varianti, mille puhul isik omab teise isiku üle muul viisil valitsevat mõju või kontrolli või tal on võimalus seda teostada, kuid leiame, et lisaks otsesele omandile tuleks kaaluda, kas tegeliku kasusaaja tuvastamine usaldusväärsuse hindamisel ühe kriteeriumina oleks seaduse eesmärki arvestades asjakohane ja kooskõlas EL õigusega. Lisaks palume kaaluda eelnõu tekstis tegelike kasusaajate kontseptsiooni selgemalt lahti kirjutamist. Eriti oluline on terminoloogiliselt ühtlustada eelnõu § 10 lg 2 punkt 7, mis hetkel viitab „lõplikule kasusaajale“, seletuskiri viitab aga mitmel korral „tegelikule kasusaajale“. Juhime tähelepanu, et Eesti õigusesse on see mõiste võetud üle just „tegeliku kasusaaja“ mõistega, mis on defineeritud rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (RaPTS) §-s 9. 5. Eelnõust võib välja lugeda, et see rakendub üksnes olemasoleva osaluse omandamisel välisinvestori poolt, kuid ei piira mingil moel kahtlast välisinvestorit Eestis täiesti uut ettevõtet asutamast? Näiteks loob ebausaldusväärne välisinvestor e-residentsuse teenust kasutades uue krüptovaluutade kauplemise platvormi, mille kaudu arveldatakse kahtlaseid tehinguid sadade miljonite eurode väärtuses. See on reaalne probleem seletuskirjas viidatud finantssüsteemi usaldusväärsuse kontekstis, aga selline olukord eelnõu kohaldamisalasse ei kuulu? Sama küsimus tekib ka laiemalt: uue meediaplatvormi, kaugküttekatlamaja, vms võib välisinvestor Eestisse ilma piiranguteta luua, kuid olemasolevat omandada mitte? 6. Sihtettevõtja definitsiooni kohta märgime järgmist. a. Eelnõu § 4 lg 1 punktis 2 on sihtettevõtjana määratletud riigi osalusega ettevõte. See on absoluutne sõltumata riigi osaluse suurusest – nt on mõistega hõlmatud isegi 0,000001% riigi osalusega ettevõte. See aga ei ole otstarbekas lähenemine ning mõistlik oleks vähemalt täpsustada, et riigil peab ettevõttes olema vähemalt oluline osalus väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 9 mõistes. b. Lisaks on küsitav, kas omandiline kuuluvus mingil ajahetkel saab olla selliseks tunnuseks, mis määrab, kas ettevõtja (või tema ettevõtte) võib omada mõju Eesti või liikmesriigi julgeolekule või avalikule korrale. Seletuskirjas on märgitud, et välisinvesteeringule on vajalik eelnev luba, sest paljudel juhtudel need äriühingud sihtettevõtjatena täidavad ülesandeid ja osutavad teenuseid, millel on oluline kaal ühiskonnale ja suur mõju elanike heaolule, mis omakorda seondub julgeoleku tagamise vajadusega. Samas on ka seletuskirjas viidatud mõjuanalüüsis märgitud, et üksnes riigi osaluse olemasolu äriühingus ei peaks olema taustauuringu läbiviimise alus. c. Kui riigi osalusega ühingud on sõltumata tegevusvaldkonnast hõlmatud, siis hõlmamata on riigi osalusega äriühingute tütarettevõtjad ja KOV või muu avaliku sektori üksuse (nt avalik-õiguslikud ülikoolid, riigi asutatud sihtasutused) osalusega ettevõtted. Juhul, kui nende puhul rakendub kontroll ainult lähtuvalt tegevusalast ja omandisuhet ei peeta oluliseks, tuleks seletuskirjas selgitada, millega vahe tegemine on põhjendatud. 2 d. Riigi osalusega seonduvalt tõusetub küsimus ka sellest, kuidas peaks toimuma kontroll juhul, kui riik omandab osaluse ettevõtjas (sh nt pärimine, konfiskeerimine), kus on juba omanikuks kolmanda riigi isik. Samuti oleks pakutud sõnastuse puhul konkreetne ettevõtja sihtettevõtja juhul, kui riik osalust müüb, aga juba järgmisel võõrandamisel ei oleks täpselt sama ettevõtja enam sihtettevõtja, seda sõltumata asjaolust, kas ettevõtja tegevusala või varad on täpselt samad või muutunud. 7. Eelnõu sätestab loamenetluse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) ülesandena, kuid seda valikut ei ole piisavalt põhjendatud ega muid alternatiive üldse käsitletud. Seletuskirja järgi on üheks põhjenduseks, et TTJA tegeleb juba täna mitmete loamenetlustega, kuid seda teevad paljud riigiametid, mistõttu ei ole see asjakohane põhjendus. Eelnõu viitab näiteks VPTS-ile ja ka konkurentsiseadusele. Palume selgitada, kas on kaalutud ka nt Finantsinspektsioonile või Konkurentsiametile vastava ülesande andmist? Eelnõu eesmärk on tagada julgeolek ja avalik kord, mistõttu võiks seda ülesannet täita ka julgeolekuasutused (nt Kaitsepolitseiamet)? 8. Teeme ettepaneku jätta eelnõu § 7 lõikest 2 välja sõnad „või dokumentide“ või asendada need sõnadega „või asjaolude“. 9. Eelnõu § 9 lõike 1 kohaselt edastab TTJA saadud taotluse ja sellele lisatud dokumendid välisinvesteeringukomisjonile (komisjon) kooskõlastamiseks. Komisjoni kuuluvate valitsusasutuste koosseis määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse määrusega (eelnõu § 14 lg 2), sealhulgas võib komisjoni kuuluda ka Rahapesu Andmebüroo. Komisjoni kooskõlastus on välisinvesteeringu lubatavuse üle otsustamisel vajalik. Rahapesu Andmebüroo saab osaleda juhul, kui seadus võimaldab tal enda andmekogudes olevaid andmeid kasutada komisjoni töös osalemiseks. Eelnevast tulenevalt tuleks täiendada RahaPTS § 60 lõikega 5¹, mille jaoks pakume järgmise sõnastuse: „Rahapesu Andmebürool on õigus edastada käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teavet välisinvesteeringukomisjonile välisinvesteeringu loamenetluste tarbeks.“ 10. Eelnõu seletuskirjas on § 10 lg 2 punkti 7 selgitustes viidatud, miks rahvusvahelise sanktsiooni subjekt oleks ilmselt ebausaldusväärne välisinvestor. Samas on jäetud tähelepanuta rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 7, millega võib sanktsiooni rikkuv välisinvesteering osutuda tühiseks. Palume seletuskirjas täiendavalt selgitada, kas eelnõu on eriregulatsiooniks RSanS § 7 lõike 2 suhtes, mille kohaselt võib sanktsiooni rikkuvale tehingule saada tagantjärgi loa. Kui selline loa taotlemine toimub läbi RSanS-i režiimi, kas siis ei kohaldu eelnõuga sätestatav regulatsioon? Või on eesmärk kehtestada, et RSanS-st ei saa erandeid teha strateegilistes ettevõtjates osaluse omandamiseks? Kas sellisel juhul on vajalik muuta RSanS-i? 11. Eelnõu § 10 lõike 4 kohaselt võetakse mõju hindamisel arvesse muuhulgas asjakohase majandusvaldkonnaga seonduvat konkurentsiolukorda. Kuigi § 10 lõige 1 sätestab, millisest aspektist lähtuvalt neid asjaolusid tuleb hinnata, võib pakutud lõike 4 sõnastusest jääda mulje, et aluseks võib olla ka nn konkurentsi piiramine kui selline (ja mingi kodumaise konkurendi niisama kaitsmine). 3 12. Palume ümber sõnastada eelnõu § 11 lõike 3 esimene lause. Hetkel ei ole aru saada, kas kohustus kehtestatakse „olemasolevate“ toodete tarnimiseks (kellelegi?) või kehtestatakse olemasolevate toodete tarnimise lepingu jätkamise kohustus. 13. Eelnõu § 12 sätestab välisinvesteeringuloa muutmise ja kehtetuks tunnistamise alused ja korra. a. Palume täiendavalt analüüsida §-de 12 ja 23 rakendamist koosmõjus. Hetkel on ebaselge, millisel juhul tehakse ettekirjutus ja millisel juhul muudetakse loa kõrvaltingimust. Kuidas kõrvaltingimuse muutmise rakendamine või omandamise tagasipööramine praktikas toimub? Samuti on § 12 lõike 3 osas vajalik täiendav diskretsioon olukordade jaoks, kus ilmselgelt ei ole mõistlik (või ka näiteks julgeoleku huvides) investeeringu eelse olukorra taastamine. Eelnõus olev lahendus, kus ettevõtja peab alati esiteks ise üritama investeeringu eelset olukorda taastada, misjärel selle võimatuse korral sekkutakse ettekirjutusega, ei ole kõige optimaalsem: kui investeeringust on möödunud väga pikk aeg, investeeringu eelne olukord ei ole objektiivsetel põhjustel enam saavutatav või selle olukorra taastamisega kaasneks võrreldav või suurem oht julgeolekule või avalikule korrale, ei ole mõistlik sellist olukorda seadusega nõuda. Seetõttu on vajalik eelnõus sätestada kaalutlusruum ja anda olukorra taastamiseks vajalike tegevuste osas otsustuspädevus TTJA- le. b. Osaluse omandamise loa hilisemal tühistamisel tekib lisaks küsimus, kui pika aja tagant on seda võimalik TTJA-l teha. Mõistlik oleks, et seadus annaks mingi aja, mille jooksul võõrandaja ja sihtemitent peavad tagasipööramise riskiga arvestama ning tegevusloogika peaks selgemalt olema reguleeritud, nt osaluse müük mingi perioodi jooksul ning nägema ette ka lahenduse juhuks, kui osalust ei suudeta müüa. Kas sellisel juhul peab riik hakkama ise konfiskeerima/välja ostma taolisi osalusi? 14. Eelnõu § 15 lõike 2 järgi võib välisinvesteeringukomisjon Finantsinspektsioonilt andmeid küsida. Finantsinspektsiooni poolt (mh järelevalvetegevuse käigus) kogutud andmete osas märgime, et üldine arusaam Euroopa Kohtu lahenditest tulenevalt on, et finantsjärelevalve ei ole „andmeait“ muude ametiasutuste jaoks. Ametisaladust võib anda edasi vaid nendele asutustele ja organitele, kes on vastavates EL õigusaktides selgesõnaliselt nimetatud. Finantsinspektsiooni seaduse § 54 ei näe ette kooskõlas EL õigusega (näit. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338-436, artiklid 53-59) välisinvesteeringu usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil ametisaladuseks oleva teabe edastamist teistele ametiasutustele/üksustele. Seetõttu ei saaks Finantsinspektsioon välisinvesteeringukomisjonile teavet edastada. On väga kaheldav, kas siseriikliku õigusega saaks seda sätestada, sest EL õigus selleks võimalust ette ei näe (nt rahapesu tõkestamise valdkonnaga on olnud varasemal ajal palju probleeme, mis tänaseks on EL tasemel kõrvaldatud). 15. Eelnõu § 17 lõikes 2 peaks sõna „liit“ olema suure algustähega. 4 16. Eelnõu § 18 teises lauses on tähtaja arvestamise alus ebaselge („mitte hiljem kui viiendal kalendripäeval jooksul“). 17. Eelnõu §-s 28 tuleks sõna „ohutus“ asendada sõnaga „ohutuse“. 18. Eelnõu §-ga 25 muudetakse pangasaladuse jagamise tingimusi. Seletuskirja järgi on silmas peetud, et TTJA-l on õigus saada pangasaladust loamenetluses. Seepärast teeme ettepaneku jätta sätte sõnastusest välja sõnad „riikliku järelevalve teostamisega seotud“. 19. Eelnõu §-s 29 tuleks parandada viide seaduse nimele („välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadus“). 20. Eelnõuga ei nähta ette toimingute riigilõivu. Juhime tähelepanu, et HMS printsiipide kohaselt kannab kulud kas isik või haldusorgan, kelle taotlusel kulud tehakse. Võib asuda seisukohale, et uurimisprintsiibi rakendamisel on taotlus kulude tegemiseks alati haldusorganil, millele ka eelnõus erikorda ette ei nähta. Näiteks võib eelnõu § 8 kohaselt küsida täiendavat teavet ja dokumente, kuid ei ole selgitatud, kes kannab kaasnevad kulud. Eelnõu § 9 lõike 3 alusel võib välisinvesteeringu mõju hindamiseks tähtaega pikendada, kuid pole selge, kes kannab täiendava hindamise või ekspertiisi kulud. Seetõttu on vajalik kulude kandmise osas ette näha eriregulatsioon või kehtestada riigilõiv. Näiteks on eelnõus (§ 8 lg 2 ja § 16 lg 2 p 1) ette nähtud dokumentide, andmete ja teabe kogumine. Eelnõu kohaldamisala arvestades võib pidada küllaltki tõenäoliseks, et selliseid dokumente ja teavet tuleb koguda ka teiste riikide allikatest, millega võivad kaasneda ka olulised kulud. 21. Palume seletuskirja punktis 6 välja tuua Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning TTJA-le 2022. a lisanduvate täiendavate kulude katteallikas - nimetatud kulud kaetakse 2022.a Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvest. Juhul kui lisanduvaid kulusid ei ole ette nähtud ega arvestatud 2022. a eelarves, siis palume seletuskirja täiendada, hõlmates ka Siseministeeriumi eelarvevajaduse: „Kehtivas riigi eelarvestrateegias ei ole eelnõuga kaasnevate kuludega arvestatud. Eelnõu heaks kiitmisega kaasnevate kulude rahastamisvõimaluste üle arutatakse järgmises riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia protsessis Rahandusministeeriumi poolt valitsusele koondatava info alusel. Juhul kui lisavahendeid ei eraldata, tuleb kulud katta vastava valitsemisala eelarvest.“ 22. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Välisinvesteeringu loa taotluse esitamise kord “ kavandi kohta märgime järgmist. Määruse kavandi § 2 punkt 11 sätestab, et välisinvesteeringu kohta tuleb esitada „rahvusvahelised sanktsioonid, mille subjektiks on ühingud, kelles välisinvesteeringu kaudu välisinvestor saavutab otsese või kaudse kontrolli“. Antud punkt on segadust tekitav, kuivõrd eelnõu § 2 lõike 1 kohaselt on välisinvesteering tehing või omavahel seotud tehingud, mille kaudu välisinvestor: 1) omandab otsese või kaudse olulise osaluse sihtettevõtjas; 2) saavutab otsese või kaudse kontrolli sihtettevõtja üle või 3) omandab sihtettevõtte. Seega saab määruse kavandi § 2 punkti 11 kohaselt olla rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks sihtettevõtja või sihtettevõte. Nimetatud mõisted on sisustatud eelnõu §-s 4 ja jääb mulje, et tegemist on Eesti (või EL) riigi strateegiliste ettevõtetega, kes on majandusjulgeoleku mõistes ka relevantsed. Selgusetuks jääb, miks on vaja reguleerida olukorda, kus Eesti strateegilise ettevõtte suhtes on kehtestatud 5 rahvusvaheline sanktsioon (RSanS § 3 kohaselt on tegemist välispoliitika meetmega). Juhime tähelepanu, et isegi kui teoreetiliselt võiks selline olukord tekkida, oleks rahvusvahelist sanktsiooni rikkuv tehing tühine. Eelnõu § 10 lg 2 punktiga 7 on juba kooskõlas määruse kavandi § 4 lg 1 punkt 14, mille kohaselt tuleb koguda infot selle kohta, kas välisinvestor ise (või tema kontrollitav ühing) on mõne rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks. Leiame, et lisaks kontrollitavale ühingule tuleks sama kohustus laiendada ka välisinvestori tegelikule kasusaajale. 23. Majandus- ja taristuministri määruse „Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ muutmise kavandi kohta märgime, et kuna välisinvesteeringu loamenetlustega seotud andmestik ei pruugi mahtuda lubade andmestiku, ameti tegevusvaldkonnaga seotud sündmuste andmestiku ega järelevalvemenetluste andmestiku alla, siis ehk tuleks seadme ohutuse seaduses ja vastavalt määruses seda loetelu täiendada haldusmenetluste või loamenetluste andmestikuga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Keit Pentus-Rosimannus rahandusminister Sören Meius 611 3630 [email protected] Tarmo Porgand 611 3485 [email protected] Kristen Leppik 611 3093 [email protected] Agnes Peterson 611 3161 [email protected] 6
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel