Lp Monika Horn Teie nr
juhataja
Hooldusosakond Meie 11.04.2018 nr 7-9/171436/1801731
Valga Haigla AS
[email protected]
Kontrollkäik Valga Haiglasse
Austatud Monika Horn
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 09.11.2017 ette teatamata Valga Haigla ASi hoolekande
osakonna (edaspidi: hooldekodu) tegevust ja selle klientide elamistingimusi.
Kontrollkäigul võis märgata hooldekodu personali pühendunud ja heatahtlikku suhtumist
klientidesse. Positiivsena võib välja tuua hooldekodu innustavat suhtumist töötajate erialase
täiendamise püüdlustesse – kõrgelt väärtustati kvalifikatsiooni tõstmist ja täienduskoolitustel
osalemist. Teenuse osutamise korraldus on põhjalikult läbi mõeldud ning töötajate tööülesanded
ning personali hulk planeeritud viisil, mis võimaldab klientidega palju individuaalselt tegelda.
Hooldekodu elu- ja hügieeniruumid olid puhtad ja soojad ning varustatud abivahenditega
(pesemistoolid, käepidemed, funktsionaalvoodid jms). Kontrollkäigule kaasatud
tervishoiuekspert kiitis tervishoiuteenuse head kättesaadavust.
Samas peab kriitiliselt märkima, et klientide liikumisvabadust piiratakse õigusliku aluseta.
Hooldekodu personali töö on mõistagi keeruline, ent klientide ohutuse tagamiseks tuleb leida
õiguspärased vahendid.
Kvaliteetse teenuse osutamiseks peaks hooldekodus õhtusel ja öisel ajal olema rohkem töötajaid.
Abi oleks paremini kättesaadav, kui hooldekodus oleks toimiv töötajate väljakutse süsteem.
Tähelepanelikumalt tuleb järgida ravimite käitlemise ja manustamise nõudeid. Oluline on alati
tagada kliendi privaatsus hügieeni- ja hooldustoimingute tegemisel, et inimene võiks end
väärikalt tunda.
Valga Haiglas on 90 üldhooldusteenuse ning 20 sügava liitpuudega klientidele mõeldud
ööpäevaringse erihooldusteenuse kohta. Kontrollkäigu ajal oli üldhooldusteenusel 85 klienti ning
ööpäevaringsel erihooldusteenusel 20 klienti. Hooldekodu tegutseb meditsiini- ja sotsiaalteenuste
osutamiseks ehitatud ja kohandatud hoones, kus on lift. Hoonesse pääsevad ka
liikumisraskustega inimesed. Videovalve on hoolekande osakonna koridorides ja kolmandal
korrusel asuvas isolaatoris.
2
Üldhooldusteenust osutatakse I (35 kohta), II (35 kohta) ja IV (20 kohta) korrusel,
ööpäevaringset erihooldusteenust II korrusel. Kliendid elavad kahe- kuni neljakohalistes, aga ka
üksikutes ühekohalistes tubades. Magamistubades on hügieeninurk.
Ööpäevaringse erihooldusteenuse üksuses on päevasel ajal kella 7–9 ja kella 17–19 tavaliselt
tööl kaks tegevusjuhendajat ning kella 9–17 kolm tegevusjuhendajat. Lisaks on tööpäeviti
päevasel ajal üksuses koristaja-abitööline, kes abistab ka söötmisel. Õhtuti ja öösiti (kella 19–7)
on kohal üks tegevusjuhendaja.
Üldhooldusteenuse osutamise üksustes on päevasel ajal kella 6–18 tavaliselt tööl viis hooldajat (I
ja II korrusel kaks hooldajat ja IV korrusel üks hooldaja). Õhtuti ja öösiti (kella 18–6) on tööl
kolm hooldajat (igal korrusel üks hooldaja).
Klientidega tegelevad tööpäeviti kella 8–16 ka kaks vannitajat ja kaks huvijuhti. Huvijuhtide
ülesanne on pakkuda klientidele mõtestatud ajaveetmisvõimalusi, treenida kognitiivseid oskusi,
klientidega võimelda (sh lamavate klientidega), korraldada suuremaid üritusi, aidata kliente õue
jalutama minna ja neid sööta. Hooldekodus töötab veel kaks ettekandjat, kes aitavad toitu lauale
tuua, lauda katta ja hiljem koristada. Nemad on enamasti tööl kella 7–19. Hoolekande osakonnas
töötab ka sotsiaaltöötaja.
Õendusabi osutavad osalise koormusega kaks õde (õde ja õde-kuraator) – igal tööpäeval viis
tundi. Peale nende jälgivad klientide terviseseisundit ning jagavad ravimeid tööpäeviti kella 8–
16 hooldusõde ja hooldusõe abi.
Õiguskantsleri nõunikud tegid koos eksperdiga ringkäigu hooldekodu ruumides, tutvusid asutuse
dokumentidega, vestlesid personali ning klientidega.
1. Liikumisvabaduse piiramine
20 ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivat klienti olid kontrollkäigu ajal kinnises osakonnas,
mille ust saavad kiipkaardiga avada vaid töötajad. Lukustatud üksusesse on elama paigutatud
kliendid, kes vajavad oma tervisliku seisundi tõttu pidevat intensiivset järelevalvet. Kliendid
saavad väljaspool osakonna ruume liikuda koos saatjaga.
Teisel korrusel üldhooldusteenusel viibiva dementsuse diagnoosiga kliendi magamistoa uksele
on lukk paigaldatud nii, et seda saab avada vaid väljastpoolt (nn liblikaga). Sellised
lukustusvahendid võimaldavad ukse lukustada nii, et klient omatahtsi magamistoast lahkuda ei
saa.
AS Valga Haigla hoolekande osakonna 06.06.2017 kinnitatud „Probleemse käitumise juhtimise
ja eraldamise juhendi“ punkt 2 näeb ette, et endale või teistele ohtliku kliendi võib tema
liikumisvabaduse piiramiseks paigutada eraldusruumi. Alapunkti 2.4 järgi paigutatakse klient
eraldusruumi ainult meditsiinilise personali suunamisel ja eraldusruumina kasutatakse Valga
Haigla III korrusel asuva siseosakonna isolaatorit. Juhend lubab kliendi isolaatorisse paigutada
seniks, kuni leitakse kliendi olukorrale sobivam lahendus. Hoolekande osakonna kodukorra
punkti 13 järgi tohib isolaatoris viibivaid kliente külastada ainult hooldus- ja
kvaliteedispetsialisti ning hooldusõe loal.
3
Vabaduspõhiõigust kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20. Sotsiaalteenuste osutamisel
lähtutakse vabatahtlikkuse põhimõttest.1 Kui inimene on sunnitud tahtest olenemata viibima
teatud piiratud alal, kust tal ei ole võimalust igal ajal omal soovil lahkuda, on tegemist inimese
vabaduspõhiõiguse riivega. Põhiseadus lubab vabaduspõhiõigust seaduse alusel piirata muu
hulgas ka psüühikahäirega inimese kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.
Seesugune kinnipidamine on aga võimalik ainult sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §- des 105–
107 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-des 11 ja 14 sätestatud juhtudel.
Inimese ohtlikkusele viidates tohib tema vabadust piirata ja ohjeldusmeetmeid kasutada üksnes
siis, kui seadus seda selgelt lubab (PS § 20 lg 2). Õiguslik alus ei saa tuleneda asutuse
sisedokumendist – nt probleemse käitumise juhtimise ja eraldamise juhendist.
1.1 Ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibiva kliendi liikumisvabaduse piiramine
Kohtumääruseta ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibiva inimese vabaduspõhiõigust võib
piirata kindlatel ja erandlikel tingimustel, kuid vaid kuni kolmeks tunniks isiku ohutusse
eraldusruumi paigutamisega (SHS § 107). Seega ei tohi kohtumääruseta teenusel viibivat klienti
lukustada hoolekandeasutuse ruumidesse (sealhulgas eraldatud sektsiooni) nii, et ta ei saa soovi
korral sealt lahkuda. Teenuseosutaja peab klientide ohutuse ja järelevalve (ka ruumidesse
sisenemise ja ruumidest väljumise kontrolli) tagama teiste õiguspäraste meetmetega.
Arusaadavalt on sügava liitpuudega klientide seas väga keerulisi ja tugevat järelevalvet vajavaid
inimesi ning see paneb niisuguse osakonna töötajatele raske ülesande. Ent ka piiratud
teovõimega ja ümbritsevat ebaadekvaatselt tajuvate inimeste liikumisvabadust võib piirata
üksnes juhtudel, mis on seadusega piisavalt selgelt ja üheselt määratletud.
Ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja võib liikumisvabaduse piiranguna kasutada ainult
eraldamist. SHS § 107 lg 4 järgi tohib ööpäevaringset erihooldusteenust saavat inimest eraldada
nõuetekohasesse eraldusruumi vaid siis, kui inimene ohustab otseselt enda või kellegi teise elu,
kehalist puutumatust või füüsilist vabadust, ning muude abimeetmete (nt suusõnalise rahustamise
või mõne konkreetsele isikule sobiva muu abinõu) kasutamisest ei piisa. Eraldamisel tuleb
viivitamata kutsuda kiirabi või politsei ning inimese võib eraldada kuni kiirabiteenuse osutaja
või politsei saabumiseni, kuid kõige kauem kolmeks tunniks järjest (SHS § 107 lg 6).
Ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivate inimeste liikumisvabadust pole lubatud muul viisil
piirata.
1.2 Üldhooldusteenusel viibiva kliendi liikumisvabaduse piiramine
SHS ega PsAS ei anna õiguslikku alust üldhooldekoduteenusel viibiva kliendi vabaduse ja
isikupuutumatuse piiramiseks. Seega ei tohi hooldekodu klienti tema enda nõusolekuta ruumi
lukustada nii, et too ei saa soovi korral sealt lahkuda. Samuti ei ole lubatud klienti füüsiliselt või
mehaaniliselt ohjeldada ega teda liikumisvabaduse piiramiseks eraldusruumi paigutada.
Kui klient lukustatakse magamistuppa ja jäetakse sinna järelevalveta, on see mitte ainult
ebaseaduslik, vaid võib kliendi ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise puhul ohustada ka tema
elu ja tervist. Selline teguviis on lubamatu. Hoolekandeasutus peab pakkuma kliendile turvalist
keskkonda.
1
Vt ka E. Lillemaa, M. Sults. „Vabatahtlikkuse põhimõte üldhooldusteenuse osutamisel“. Sotsiaaltöö 4/2017, lk 21–
28.
4
SHS ei luba üldhooldusteenusel kasutada kliendi eraldamiseks eraldusruumina magamistuba ka
siis, kui klient on ägestunud või tüütab teisi. Ka PsAS ei anna meditsiinipersonalile õigust
otsustada kliendi tahte vastaselt tema haigla siseosakonna isolaatorisse paigutamise üle, kuivõrd
tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi osutamise ja selle raames ohjeldusmeetmena eraldusruumi
paigutamise üle saab otsustada vaid statsionaarse psühhiaatrilise tervishoiuteenuse osutaja. AS-il
Valga Haigla puudub statsionaarse psühhiaatrilise tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusluba.
Kui mõne kliendi tervislik seisund halveneb sedavõrd, et täidetud võivad olla PsAS § 11 lg-s 1 ja
§ 14 lg-s 1 nimetatud kriteeriumid, tuleks kutsuda kiirabi ning kaaluda kliendi hospitaliseerimist
tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks vajaliku tegevusloaga
tervishoiuteenuse osutaja juurde.
Mõistagi võib mõni hooldekodu klient vajada tugevamat järelevalvet (näiteks dementsuse
diagnoosiga kliendid) ja see seab hooldekodu töötajad silmitsi keeruliste ülesannetega. 2 Üldjuhul
vajavad dementsed kliendid teistega võrreldes rohkem personali individuaalset tähelepanu.
Samuti nõuab dementsete klientidega töötamine personalilt eriteadmisi ja oskusi. Kontrollkäigul
jäi positiivselt silma, et huvijuhid kaasavad tegevusse ka keerulise käitumisega kliente ning
pööravad erilist tähelepanu ka psüühikahäiretega klientidele. Dementsuse diagnoosiga kliendid
erinevad oma käitumise ja hooldusvajaduste poolest terve psüühikaga abivajajatest, mistõttu
tunnustab õiguskantsler hooldekodu töötajate rasket ja keerukat tööd. Samas tuleb rõhutada, et
klientide heaolu ja turvalisus tuleb alati tagada õiguspäraste meetmetega.
Vahel vajab klient tugevamat järelevalvet või halveneb tema tervislik seisund niivõrd, et
üldhooldusteenus ei taga enam tema enda ega teiste ohutust. Sel juhul peab teenuseosutaja sellest
teavitama kliendi rahvastikuregistrijärgse elukoha valla- või linnavalitsust (eestkostja olemasolu
korral ka eestkostjat), et klient suunataks teisele teenusele. Samamoodi tuleb toimida olukorras,
kus kliendi enda ega teiste ohutust ei ole võimalik tagada kohtumääruseta ööpäevaringsel
erihooldusteenusel. Inimest saab nõusolekuta hooldamisele paigutada vaid SHS § 105 lg 1
sätestatud alustel ning kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise otsustab kohus.
Õiguskantsler palub, et hooldekodu töötajatega arutataks läbi võimalikud murekohad, mis võivad
ette tulla keeruliste klientidega tegelemisel. Nii üldhooldusteenusel kui ka ööpäevaringsel
erihooldusteenusel viibivate klientide ohutus tuleb tagada igal juhul õiguspärasel ja sobival viisil
(abi võib olla näiteks töötajate koolitamisest, tööülesannete ümbervaatamisest, klientidele
lisategevuse pakkumisest või lisapersonali palkamisest).
Keelatud on inimeste liikumisvabadust piirata, muu hulgas kliente osakonda või magamistuppa
lukustada ja muid piiravaid meetmeid ilma seadusliku aluseta kasutada (nt üldhooldusteenuse
klienti eraldusruumi paigutada). Kliendi magamistoa ukselt tuleb eemaldada lukustusvahend, mis
võimaldab lukustatud ukse avada üksnes väljastpoolt. Tühistada tuleb hoolekande osakonna
probleemse käitumise juhtimise ja eraldamise juhend osas, mis lubab eraldada ka
üldhooldusteenusel viibiva kliendi, ning viia ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivate
klientide eraldamise alused ja kestus kooskõlla SHS §-s 107 sätestatuga.
2. Olmetingimused ja hooldamine hooldekodus
Ööpäevaringse erihooldusteenuse kvaliteeti mõjutab vahetult see, mitu tegevusjuhendajat
klientidega tegeleb. SHS § 104 lg 2 nõuab, et ööpäev läbi oleks iga teenusel viibiva 15 kliendi
2
Vt ka õiguskantsleri 19.10.2016 seisukohta „Vanaduspensioniikka jõudnud dementsetele suunatud hooldusteenuse
arendamise vajadus“.
5
kohta vähemalt üks tegevusjuhendaja. 20 kliendi kohta peab seega ööpäev läbi olema tööl
vähemalt kaks tegevusjuhendajat. Teenuseosutajal on seejuures võimalus paindlikult tagada
vajalik personali suhtarv väljaspool ööaega: täiendavate tegevusjuhendajate arvu võib määratleda
klientide vajadustest lähtudes (arvestades mh teenusel viibivate inimeste järelevalve- ja
juhendamisvajadust ning toimetulekut).
Positiivsena võib välja tuua, et päevasel ajal oli hooldekodu ööpäevaringse erihooldusteenuse
üksuses rohkem tegevusjuhendajaid, kui seadus nõuab. Personali suhtarvu planeerimisel
valvevahetustesse on arvestatud ka kellaaegadega, mil kliendid vajavad kõige rohkem abi,
juhendamist ja järelevalvet. SHS § 104 lg 2 sätestatud töötajate miinimumnõue tuleb siiski
tagada ka õhtusel ja öisel ajal ning sellega töö korraldamisel arvestada. Kontrollkäigu ajal oli
ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise üksuses õhtusel ja öisel ajal tööl vaid üks
tegevusjuhendaja, ja sellest ei piisa.
Üldhooldusteenuse osutamise üksustes jättis hea mulje läbimõeldud töökorraldus ning
hooldamise ja juhendamisega hõivatud personali hulk. Päevasel ajal oli majas piisavalt töötajaid,
et peale vajalike hooldustoimingute pakkuda klientidele ka ajaveetmisvõimalust, viia neid õue
ning lamavate klientidega võimelda. Kliendid väljendasid vestlustes muret aga õhtuste
hooldajate suure töökoormuse pärast. Pärast kella 18 jääb igale korrusele vaid üks hooldaja,
samas vajavad paljud kliendid abi ka õhtustes hügieenitoimingutes, mitmeid kliente tuleb
asendivahetamiseks tõsta. Kliendid kurtsid, et abi kutsumine on õhtuti keerulisem – üksi korrusel
toimetav hooldaja ei pruugi hõiget kohe kuulda. Mõne toa topeltuste tõttu ei pruugi hõikamine ka
hästi kosta. Kuna hooldekodus puudub tõhus abi kutsumise süsteem, võib mõni klient jääda abita
või märgatakse tema abivajadust liiga hilja.
Õiguskantsler palub tagada, et hooldekodus oleks ka õhtuti ja öösiti tööl piisavalt hooldajaid.
Samuti võiks hooldekodu kaaluda töötajate väljakutse nuppude paigaldamist klientide voodite
juurde. Vältida tuleks olukordi, kui üks hooldaja (ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise
üksuses ka tegevusjuhendaja) peab tööl olema väga pikalt (näiteks üle 12 tunni järjest).
Inimväärse elu üks oluline osa on privaatsus,3 eriti vajalike hügieeni- ja hooldustoimingute
tegemisel. Mõnes hoolekande osakonna magamistoas olid potitoolid, kuid puudusid neid
ülejäänud toast (ja toakaaslastest) eraldavad sirmid või vahekardinad. Hoolekandeasutuse
personali sõnul kliendid sirmide kasutamiseks üldiselt soovi ei avalda.
Mitmekohalistes magamistubades, mille elanikest vähemalt üks tarvitab potitooli, peab
privaatsuse tagamiseks saama kasutada sirme või kardinaid.4 Samuti on oluline kindlustada
privaatsus teiste hügieenitoimingute tegemisel (nt mähkmete ja uriinikoti vahetamine,
sidumised) – ka juhul, kui inimene ise ei nõua sirmi või kardina kasutamist. Samuti peab kõik
abivahendid pärast kasutamist kohe puhtaks tegema.
3. Ravimite käitlemine ja manustamine
Hooldekodus hoitakse ravimeid üldjuhul lukustatud ruumides ja kappides, et need kõrvaliste
isikute kätte ei satuks. Mõnel juhul võisid retseptiravimid siiski olla klientidele kättesaadavad.
3
EIK otsus Kalashnikov vs. Venemaa, avaldus nr 47095/99, p 99.
4
Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele „Hoolides ja hoolitsedes“ juhib samuti hooldaja tähelepanu abivajaja
privaatsuse austamisele ning sirmide või kardinate kasutamisele intiim- ja hügieenitoimingute tegemisel. (M.
Jaanisk jt. Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldustöötajatele. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Kirjastus Argo,
2015.)
6
Näiteks ei olnud kontrollkäigu ajal pidevalt lukustatud IV korrusel asuv töötajate ruum, kus
asusid lahtised ravimikorvid. Ühes korvis oli retseptiravim (Valocordin Diazepam), mille puhul
ei olnud võimalik aru saada, kellele see oli määratud. Kontrollkäigul nähtud ravijuhisest võis
järeldada, et mõnikord otsustavad hooldajad ise rahutule kliendile retseptiravimit (Valocordin
Diazepam) anda. Raviskeemi järgi jagab retseptiravimeid ravimidosaatoritesse hooldekodu
hooldusõde.
Ravimite väär kasutamine võib ohustada inimese elu ja tervist. Seetõttu on seadusandja ette
näinud, et ravimeid säilitades tuleb vältida nende sattumist kõrvaliste isikute kätte (RavS § 34
lg 1). Hooldekodus viibib teenusel kliente, kes ei pruugi oma seisundi tõttu olla võimelised
mõistma ravimite väärkasutuse tagajärgi. Kui ravimid on kõrvalistele isikutele kättesaadavad,
võib hooldekodu töötajatel kaduda ülevaade olemasolevatest ravimitest ja nende kogustest.
Samuti võib tekkida küsimus, kas klientidele on ravimeid antud õiguspäraselt. Kui tekib
ootamatult kiire vajadus konkreetse ravimi järele ja selle varud on hooldekodu töötajate teadmata
otsa saanud, võib see ohustada klientide elu ja tervist. Sestap on oluline säilitada ravimeid nii, et
need ei satuks klientide kätte, kellele need ei ole mõeldud.
PS §-dest 16 ja 28 tulenev õigus elu ja tervise kaitsele tähendab ka seda, et retseptiravimite
manustamise otsustab vajaliku väljaõppega spetsialist. Ravimid, eriti retseptiravimid, võivad
oskamatul kasutamisel (sh nende koos- ja kõrvalmõjude tõttu) ohustada elu ja tervist. Seetõttu
peab retseptiravimi manustamise vajaduse üle otsustama selleks vajaliku koolituse saanud
tervishoiutöötaja (nt õde), kes vastutab ka selle eest, et ravimi võtmine oleks põhjendatud. Juhul
kui klient ei pea mõnd ravimit võtma pidevalt, vaid arst on selle ette näinud üksnes vajadusel
(näiteks haiguse ägenemisel), tuleb silmas pidada kaht asjaolu.
Esiteks peab olema võimalik kontrollida, kas ravimi manustamine oli põhjendatud.
Tervishoiuteenuse osutaja (nt õde) peab seisma selle eest, et ka arst saaks vajadusel antava
ravimi manustamist tagantjärele kontrollida (nt millistel asjaoludel pidi ravimit andma).
Korrektne dokumenteerimine aitab välistada ohtu, et kliendile manustatakse ravimeid ilma
meditsiinilise näidustuseta hoopis mõnel muul (lubamatul, nt ohjeldamise) eesmärgil.
Teiseks, ravimi manustamise üle tohib otsustada vaid tervishoiutöötaja (nt õde), mitte hooldaja.
Hooldaja võib jagada ravimeid, mis kuuluvad arsti määratud raviskeemi ning mille puhul ei tule
iga kord hinnata ravimi andmise vajadust.
Iga retseptiravimi puhul peab saama tuvastada, kellele see on määratud. Niisuguste
retseptiravimite säilitamine, mis ei ole konkreetsele kliendile määratud, tekitab kahtluse, et neid
antakse pädeva meediku otsuseta ka klientidele, kellele need ei ole mõeldud.
Eelnevat silmas pidades palub õiguskantsler tagada, et
- klientidele manustataks üksnes neid retseptiravimeid, mille arst on neile määranud;
- nii-öelda vajadusel manustatud retseptiravimite üle peetaks arvestust nii, et oleks selge,
millise raviskeemi järgi kliendile ravimit anti ning kes ja mis põhjusel otsustas seda teha;
- retseptiravimi manustamise vajaduse üle otsustaks selleks vajaliku koolituse saanud
tervishoiutöötaja ning see dokumenteeritaks nõnda, et oleks võimalik tagantjärele
kontrollida arsti pädevuseta tervishoiutöötaja tegevust;
- ravimeid käideldaks nõuetekohaselt.
7
Tervishoiueksperdi hinnang
Kontrollkäigule kaasatud tervishoiueksperdi arvamuse koopia on lisatud käesolevale kirjale.
Tervishoiueksperdi arvamuses toodud tähelepanekute ja soovituste osas palun kujundada
hooldekodul oma seisukoht ning edastada see õiguskantslerile koos vastustega kirjas toodud
tähelepanekute kohta.
Teie seisukohta ootan võimalusel hiljemalt 10.05.2018.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: Tervishoiueksperdi arvamus 3 lehel
Koopia: Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet
Eva Lillemaa 693 8439
[email protected]