Tere!
Esitame ENUTi arvamuse Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu kohta.
Lugupidamisega
Reet Laja
juhatuse esinaine
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT)
Narva mnt 25-510
10120 Tallinn
Tel 640 9173
[email protected]
www.enut.ee
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse arvamus Sotsiaalministeeriumi eelnõu „Soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse“ kohta. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusel on heameel tõdeda, et Sotsiaalministeerium on astunud otsustava sammu, et viia ellu Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punkt 3.13, mille kohaselt antakse Tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle, millega loodetakse ühtlasi vähendada ka soolist palgalõhet. ENUTil on heameel selle üle, et üks punkt tegevusprogrammist on täidetud ja avaliku teenistuse 2017. a. aastaaruandes on juba toodud asutustepõhine ülevaade soolisest palgalõhest. See puudutab küll väikest osa kogu avalikust sektorist, on aga siiski konkreetne samm nii palkade läbipaistvuse kui probleemi tunnistamise seisukohalt. Ootame huviga Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis nimetatud kolmanda punkti jõudmist avalikkuseni, mis sisalda ks ettepanekuid soolise palgalõhe vähendamiseks avalikus teenistuses. Viimastel aastatel on põhjalikumalt tegeletud eelkõige avaliku teenistuse palkade läbipais tvuse ja võrreldavuse parandamisega. Läbi on viidud uuringuid ja töötatud välja juhendeid. Kuigi need piir duvad vaid avaliku teenistusega, saab Rahandusmini steeriumi iga-aastasest avaliku teenistuse personali- ja palgastatistika andmekorje senisest tegevusest ja tulemustest palju kogemusi üle võtta ka T ööinspektsioon. Üheks esmaseks ülesandeks on näiteks kehtivate klassifikaatorite sooli ste mõjude analüüsi läbiviimine ja ametikohtade hindamise juhendite väljatöötamine , arvestades eri vald kondade spetsiifikat analoogiliselt avalikule teenistusele suunatud juhenditega. Arvestades e-riigi arengut , muutub igasugune andmekorje üha tõhusamaks ja tööandjate halduskoormus väheneb , kui tööandjad saavad oma palga- ja tööjõuküsimustiku andmed edastada vahetult oma infosüsteemist Statistikaametile. ENUT on enam kui tosin aastat tundud muret, et kunagine kavandatud valitsuse määrus, mis oleks suunanud tööandjaid võrdlema oma nais- ja meestöötajate olukorda, on jäänud vastu võtmata ning jätnud Eesti tööandjad võrreldes teiste r i ikidega ebasoodsamasse olukorda. Nagu hiljutisest uurimusest selgus, on vaid 6% tööandjatest mõistnud, et tegelemine organisatsioonisisese õigluse küsimusega on oluline . Seadusega on paremini kursis avaliku sektori organisatsioonid ja ka enam kui 50 töötajaga tööandjad. Käesolev a eelnõuga ettenähtud muudatused puudutavad küll laiemat tööandjate ringi – kogu avalikku sektorit, aga jätavad kahjuks välja erasektori, kus tööandjate teadlikkus oma kohustustest on niigi madalam. Eelnõu „Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ kohaselt on ette nähtud luua mehhanism, mis võimaldaks riiklikult kogutavate statistiliste andmete alusel ühe tööandja juures tuvastatud naiste ja meeste keskmiste tunnipalkade erinevuse põhjal teha Tööinspektsioonil ettekirjutus organisatsioonisiseseks tööde tasustamise ja selle aluseks olevate süsteemide analüüsimiseks. Selline lähenemine annab aluse loota, et koolituste ja rahvusvaheliste kogemuste najal kujuneb välja sooteadlik spetsialistide koosseis, kes vahe tu l suhtlemisel tööandjatega saavad selgitada naiste ja meeste võrdse kohtlemise norme töösuhetes , aidates kaasa õiguskindluse ja i nimõiguste kaitstuse tagamisele ning sellele, et tööandjatel tekiks vajalik teadmine ja oskus analüüsida oma organisatsioonide sees soolise võrdõiguslikkuse teemasid ning töötasusid mõjutavaid tegureid. Oleme tutvunud esitatud parandusettepanekutega ning peame vajalikuks märkida järgmist : A. Tööinspektsiooni staatuse ja tegevuse regulatsioon. 1. Toetame väga, et T ööinspektsioon saaks õiguse teha järelevalvet töötajate tasustamise kohta, analüüsida töölepinguid ja tööde tasustamise süsteeme. Näeme aga ohtu, et praegu kehtivat õiguslikku l ünka käesolev eelnõu ei paranda ja tööinspektsioonile lisanduv õigus keskenduda organisatsioonide palgalõhedele , pole olemuslikult seotud järelevalvega SoVS-i s kehtestatud normide üle. Töölepinguseaduse paragrahvis 115 on nimetatud, millistes paragrahvides ja lõigetes sätestatud normide üle Tööinspektsioonil riiklik järelevalveõigus on. See, millistel tingimustel ja korras järelevalve toimub, on kirjas töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. (RT I 10.02.2012,1). Kuna kummaski pole viidet TLS paragrahvile 3 ega ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse konkreetsetele no rmidele, on meie arvates vaja normistik ud antud eelnõu menetlemise käigus ühtlustada. Töölepinguseaduse paragrahvide ja lõigete hulka , mille üle võib tööinspektsioon järelevalvet teostada, ei kuulu TLS § 3 , milles on viidatud mitte ainult diskrimineerimiskeelule vaid ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustusele, mis on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Seega puudub kehtiva õiguse kohaselt igasugune järelevalve TLS § 3-s viidatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtestatud tööandja kohustusele maksta sama või võrdväärse töö eest nais- ja meestöötajatele võrdset palka, kuigi EV Põhiseaduse § 29 kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. Eelnõus kavandatud maksukorralduse seaduse § 29 punkti 18 täpsustamine , et T ööinspektsioonile lubatakse juurdepääs ka haldusjärelevalve tegemiseks tööalaste õigusaktide täitmise üle , jääb samuti ebaselgeks, kui näiteks töölepingute palgakokkulepped jms selliste dokumentide alla ei kuulu. SoVS paragrahvis 6 on toodud normid , mille rikkumist tööandja poolt saab kohus tuvastada soolise diskrimineerimisena tööelus. Oleme seisukohal, et T ööinspektsioon ei saa oma järelevalveõigust kasutada , kui tal pole õigust analüüsida ei töölevõtmise tin gimusi, tööülesannete jaotamist , koolitamist ega ms. Kahtleme ka riigiorganite vahelise sunniraha sätestamise ettepanekus. Kuna kooskõlastamisele saadetud eelnõust võib välja lugeda, et T ööinspektsioon saab teha ettekirjutuse teha võrdse palga audit ning saab praeguse eelnõu kohaselt järelevaleõiguse ainult oma ettekirjutuste täitmise üle, ei saaks seda nimetada üheskoos SoVS 4. peatükis toodud soolise diskrimineerimise vaidluste lahendamisega, mis kehtib kõigi võimalike diskrimineerimisjuhtumite puhul kõigis eluvaldkondades. Leiame, et selline , põhimõtteliselt järelevalve oma korralduste täitmise üle tuleks sõnastada eraldi osana ja paragrahvina. 2. Juhime tähelepanu, et sooline palgalõhe ei saa olla aluseks diskrimineerimiskahtlustusele ja vastupidi – ka nendes organisatsioonides, kus ei ilmne kuigi suurt naiste ja meeste keskmiste tunnipalkade erinevust, võib esineda otsest ja kaudset diskrimineerimist naiste ja meeste tasustamisel sama , sarnase või võrdväärse töö eest. Pealegi on igal töötajal õigus otsustada, kas ta tunnetab soo alusel palgas ebasoodsamat kohtlemist kellegagi võrreldes ja pöörduda oma põhiõiguste kaitseks tööinspektsiooni või kohtu poole. Ka olematu palgalõhe organisatsiooni tasandil ei tohiks saada takistavaks barjääriks või mõjuteguriks indiviidi otsusele. Selle üle, kas on tegemist naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, saab otsustada ainult kohus või mõni muu selleks volitatud institutsioon, kusjuures kohtutel on näiteks EL õiguses suur otsustusulatus ka selles osas, mida pidada samaks, sarnaseks või võrdväärseks tööks, millised olukorrad on võrreldavad ja mis alustel. Näiteks võivad kohtud võrdväärseks hinnata sekretäri ja laotöötaja töö d, kooli meditsiiniõe ja kohaliku omavalitsuse ehitustehniku tö ö d, sööklatöötajate ja kantseleitöötajate tö ö d , meditsiiniõe ja haiglainseneri tööd. 4. Kuna üldine teadlikkus soolisest ebavõrdsusest ja kihistumisest on madal, ei tohiks palgalõhe küsimusi ja põhjuseid siduda tööandja poolt nais- ja meessoost töötaja(te)le sama või võrdväärse töö eest makstavate töötasude võrdsuse/ebavõrdsuse e. soolise diskrimineerimise küsimustega. Sooline palgalõhe, mida arvutatakse nais- ja meestöötajate keskmiste või mediaanpalkade alusel ja mis toetuvad statistiliste andmekorjete klassifikaatoritele, ei võimalda võrrelda samu, sarnaseid või võrdväärseid töid. Soolise palgalõhe näitajad saavad olla aluseks erinevate soolist ebavõrdsust vähendavate meetmete rakendamiseks ühiskonna ja organisatsiooni tasandil , nais- ja meestöötajatele võrdse töö eest võrdse tasu maksmine on õigusnorm, mille alu sel isikud saavad oma põhiõigust − mitte olla diskrimineeritud − töö tasustamisel kaitsta . Vahetut ja otsest seost palgalõhe ja tööandjate poolt naiste ja meeste võrdse kohtlemise normi rikkumise vahel pole kuigi suureks seaduspärasuseks peetud ja hinnanguliselt saab diskrimineerimisega põhjendada 5 − 15 % selgitamata palgalõhest . See ei tähenda, et oma edendamiskohustuste raames ei peaks tööandja tähelepanu pöörama palgasüsteemide ja töötasustamise põhimõtete läbipaistvusele ning kaudselt diskrimineerivate tegurite muutmisele. 4. Palgalõhe näitajad, mida saab arvutada Statistikaameti iga-aastase palgauuringu ja perioodiliselt läbiviidava töötasude struktuuri uuringu alusel ka iga organisatsiooni kohta, jäävad liiga üldiseks ja ei saa olla põhjenduseks, miks tööandja peaks kohe tegema „palgaauditi“. Eelnõus puudub võimalus, et tööandja esitab organisatsioon i horisontaalse või vertikaalse , sh üksuste tasandil ilmneva soolise palgalõhe kohta täpsema i d andme i d või näiteks kõik dokumendid, mille alusel palga - ja personali poliitika on kujundatud. 5 . Leiame, et praegune T ööinspektsiooni poolt ainuüksi palgalõhenäitajate alusel nõutud analüüs vajab inim-,teadmis - ja finantsressursse, mis võivad olla ülejõu väiksematele organisatsioonidele. Arvestada tuleb ka Eesti konteksti, kus senini soolisust seostatakse pigem bioloogilise tunnuse kui sotsiaalse kategooriana. Selline täpsemate andmete esitamise nõudmine nais- ja meestöötajate tasustamise kohta, mi s võib jätta mulje, et kedagi kahtlustatakse diskrimineerimises , ei pruugi mõjuda positiivselt kogu soolise võrdõig uslikkuse mitmetahulise olemuse mõistmise le . Tuleks kaaluda, kas organisatsioonide suurust ei peaks rohkem arvestama. Rahvusvahelise kogemuse põhjal on nn palgakaardistused kohustuslikud valdavalt alates 30 töötajaga o rganisatsioonides (Soome, Taani ), Rootsis kehtib nõue alates 10 töötajaga organisatsioonidele. Soolise võrdõiguslikkuse, naiste ja meeste võrdsete v õimaluste ja võrdse palga plaan e on kohustatud koostama ja palk u (sh tööde hindamise ja palgasüsteeme, klassifikatsioonisüsteeme jms) analüüsima pea kõikide EL liikmesriikide tööandjad. Nn palgalõhe seire ei saa meie arvates olla T ööinspektsiooni andmebaasis olevate isikute töötasuandmete analüüs, mis võimaldaks hinnata diskrimineerimise olemasolu või puudumist ühe või teise tööandja poolt. Palgaauditi ( mille käigus tuleb läbi viia ametikohtade väärtuste hindamine ja võrdlemine, palgasüsteemide ja - poliit ikate sooneutraalsuse hindamine , nais- ja meestöötajate palkade erinevuse põhjuste väljaselgitamine kõi g i töötasude komponentide lõikes ) nõudmine tööandjatelt, kellel puuduvad teadmised soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest , on neile täitmiseks liiga keeruline . Võrdse palga audit ei saa toetuda hierarhiliste klassifikatsioonisüsteemide ametigruppide, tööperede ega amet i rühmade nimetustele , vaid eeldab tööde kirjeldamist, hindamist ja võrdlemist neid läbivalt. Pealegi pole ve el vastavaid juhendmaterjale ega ka laialdast diskussiooni tööandjate kohustuste ja vastutuse üle soolise ebavõrdsuse vähendamisel. Soovitame kaaluda palgakaardistuse läbiviimist, mis annaks lisateavet Statistikaametisse laekuvatele andmetele. Selliseid palgakaardistusi saab nõudma hakata alles siis, kui vajalikud juhendmaterjalid on kättesaadavad ja testimise läbinud. Selline mõne sätte rakendumise aeg tuleks eelnõus ette näha. Toetame väga seda, et T ööinspektsioonis asutataks üksus , mis hakkab tegutsema tööandjate abistamiseks sooliselt diskrimineerivate palga- ja hindamiskriteeriumide avastamiseks ning meeste ja naiste tööde võrdseks väärtustamiseks , samuti enesehindamise vahendite väljatöötamiseks. Ainult tööandja saab oma organisatsiooni sees analüüsida ja otsustada, millised tööd on võrdväärsed, millised samad ja millised sarnased. Juhtumipõhiste lähenemiste puhul on selliseks otsustajaks ainult kohus. B. Õigusterminoloogilised küsimused Eelnõu ettepanekud muuta kehtivas SoVS-is toodud „töötaja“ ja „tööandja“ põhimõisteid, mis on kooskõlas EL õigusega ja võrdse kohtlemise seadusega ning peavad võimaldama igaühel oma õigusi kaitsta , ei sobi seaduse üldossa juriidiliste terminitena . Samuti ei vasta rahvusvahelisele õigusele nn sama või võrdväärse töö definitsioon ning nende sidumine töötulemustega. Kohtutel on EL õiguse kohaselt õigus juhtumipõhiselt otsustada sama, võrdse ja võrdväärse töö sisustamise üle. Viimaste Equineti andmete kohaselt pole neid EL liikmesriike kuigi palju, kus mõisted väga täpselt sisustatud oleksid. Soov itame ka meetmete kirjeldused (nt „esmane palgaandmete analüüs“, „võrdse palga audit“) avada vastavate peatükkide all, kus rakendusmehhanisme on kirjeldatud, arvestades rahvusvaheliselt levinud määratlusi. C. Täiendavad muud küsimused Palgakaardistuse ( eelnevalt võrdse palga auditi) osade kirjeldamisel on soovitav kontrollida, millised andmed on juba infosüsteemides olemas, sh millised on olemas riikliku statistika iga-aastase palgaaruande ja regulaarse tööjõu struktuuri aruande alusel kogutavas andmekogus ning riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogus. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse väljajäetava VV määruse asemele volitusnorm sotsiaalministrile määruse väljaandmiseks, millega määratakse kindlaks palgakaardistuse eesmärgid ja etapid , ja juhendiks, mis aitaks läbi viia enesehindamist, et kontrollida SoVS-is sätestatud s oolise võrdõiguslikkuse edendamiskohustuse täitmist. Teeme ettepaneku koondada eelnõus toodud muudatused, mis puudutavad tööinspektsiooni õigusi ja kohustusi , võimalikult ühe peatüki, näiteks kuuenda peatüki alla, sest SoVS § 11 puudutab tööandjate kohustusi soolise võrdõiguslikkuse edendajatena. Soovitame lühendada ja täpsustada eelnõuga kaasnevat seletuskirja, avades eelnõu mõju avaliku sektori tööandjatele, mitte kõigile võimalikele ettevõtetele. Erasektori tööandjatele kehtib soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustus kehtiva SoVS alusel.