Leon Jankelevitsh Teie 20.11.2017, 27.02.2018
Tamro Eesti OÜ
[email protected] Meie 13.03.2018 nr 6-1/171673/1801224
Apteegireformi põhiseaduspärasus
Austatud Tamro Eesti OÜ juhatuse liikmed
Palusite õiguskantsleril uurida, kas ravimiseaduse (RavS) § 41 lg-d 2–6 ja § 42 lg 5 on
rakendusaktide puudumise tõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 10, 13 ja 14.
Mõistan Teie rahulolematust välja kujunenud olukorra muutmisega ja kahtlusi reformi
küllaldases läbimõelduses. Juhtisite tähelepanu olulistele probleemidele ravimiseaduse
muudatuste rakendamisel. Tänan Teid põhjaliku avalduse eest.
Olles analüüsinud seadusi, Eesti ja Euroopa Liidu kohtu lahendeid, seaduseelnõude seletuskirju,
muid menetlusmaterjale ning teiste riikide apteegituru regulatsioone, leian siiski, et Riigikogu ei
ole apteegireformi kavandades ületanud põhiseaduslikkuse piire.
Riigil on kohustus kaitsta inimeste tervist. Apteegiteenus on osa tervishoiusektorist, mis pole
päris tavapärane majandustegevus. Eesti rahvaarv on väike ja asustustihedus madal, seega on
elujõulise apteegituru, tugeva konkurentsi ja mõistliku hinnaga ravimite kättesaadavuse
üheaegne tagamine keeruline. Milliseid meetmeid nende eesmärkide täitmiseks kasutada, on
Riigikogu otsustada. Mõistagi ei tohi piirangud olla meelevaldsed ega aeg uute reeglitega
kohanemiseks liialt lühike.
Riigikogu soovis jae- ja hulgimüüjate seotuse keelu ning proviisori enamusosaluse nõudega
toetada konkurentsi, proviisorite ärilist sõltumatust ja nende kutsealast vastutust apteegiteenuse
kvaliteedi eest. Kas apteegituru ümberkorralduse tulemusel saavutatakse seatud eesmärgid, on
praegu võimatu ette öelda. Selge on see, et riigil tuleb kindlustada uutest reeglitest
kinnipidamine, mh välistada hulgimüüjate varjatud osalus ja sisuline mõju proviisorapteekides.
Kõik turuosalised peavad saama tegutseda ausalt.
Leian, et 2014 ja 2015 otsustatud apteegireformiga kohanemiseks on antud piisavalt aega.
Proviisorapteekidele on uute reeglite järgi juba tegevuslubasid välja antud.
Äriühingu osaluse omandamiseks ja võõrandamiseks vajalikud normid on Eesti õiguskorras
olemas, seega ei saa ka rakendussätete puudumist põhiseadusevastaseks pidada. Sageli
selleteemalistes väitlustes kõlanud sundvõõrandamine ei ole apteegireformi läbiviimiseks vajalik
ega ette nähtud.
2
Apteegireformi kirjeldus
1. Eesti apteegikorralduses on aja jooksul katsetatud erinevaid mudeleid. Kuni 1996. aastani
võisid apteegid kuuluda üksnes proviisoritele. Omandipiirangu kaotamisele järgnes ravimite jae-
ja hulgimüügituru kiire koondumine ning apteegid moodustasid ketid, mis kuuluvad ravimite
hulgimüüjatele või on nendega seotud. Omandipiiranguteta ravimiturul domineerivad kaks
hulgimüüjat, kes on ühtlasi paljude apteekide omanikud ja enamiku apteekide varustajad (vt ka
Riigikontrolli kontrolliaruanne, lk 40−43). Selle tulemusena on tegelik konkurents apteegiturul
piiratud.
2. 2006−2014 kehtisid elanike arvust ja apteekide vahelisest kaugusest lähtuvad apteekide
asutamispiirangud, mille Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks. Konkurentsiamet (2009 ja
2011) ja Riigikontroll (2012, vt kontrolliaruanne lk 43−46) kinnitasid, et asutamispiirangud ei
täitnud neile seatud eesmärke, vaid hoopis kahjustasid konkurentsi.
3. Riigikogu muutis seetõttu apteegipidamise korraldust aastatel 2014 ja 2015
ravimiseaduses tehtud muudatustega, mis kehtivad siiani. Neid muudatusi on kaks:
a) 2014. aastal kehtestati nn vertikaalse integratsiooni keeld (RavS § 42 lg 5). See
tähendab, et alates 01.04.2020 ei tohi üldapteeki pidada ravimite hulgimüüja, ravimite
tootja ega ka nendega seotud isik.
b) Alates 20.03.2015 antakse üldapteegi tegevusluba proviisorile või proviisori
enamusosalusega juriidilisele isikule (RavS § 41 lõiked 2−6). Proviisor võib olla
seotud kuni nelja üldapteegiga.
4. Nendele muudatustele peavad vastama kõik pärast 20.03.2015 asutatud üldapteegid.
Pärast seda kuupäeva on Ravimiameti registri andmetel välja antud 42 üldapteegi tegevusluba.
Hiljemalt 01.04.2020 peavad neile muudatustele vastama kõik Eesti turul tegutsevad apteegid.
Kokku tegutses 1. märtsi k.a seisuga Eestis 342 tegevusloa alusel 492 üldapteeki (sh
haruapteegid). Sotsiaalministeeriumist saadud andmetel ei vasta 357 üldapteeki ehk 72%
apteekidest uutele nõuetele ja peavad oma tegevuse viima seadusega kooskõlla hiljemalt 1.
aprilliks 2020.
5. Yliopiston Apteekki OÜ esitas juba 2016. aastal õiguskantslerile taotluse RavS § 41
lõigetes 2−6 ja § 42 lõikes 5 sätestatud piirangute kohta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse
algatamiseks. Õiguskantsler vastas 22.04.2016 Yliopiston Apteekki kirjale, et teeb otsuse pärast
selguse saamist Euroopa Komisjoni tõstatatud küsimustes seoses asutamisvabaduse ja kapitali
vaba liikumisega. Euroopa Komisjon otsustas, et ei algata apteekide omandipiirangute
kehtestamise tõttu Eesti vastu rikkumismenetlust. Komisjon lõpetas 2017. aasta juunis
rikkumismenetluse ka Ungari vastu, kus kehtivad Eestile sarnased omandipiirangud. Euroopa
Komisjoni argumente arvestades ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalvet ka õiguskantsler.
6. Paljud riigid on apteegiturule kehtestanud eriregulatsiooni. See on osa tervishoiusektorist,
kus riik kannab kompenseeritud retseptiravimite kulusid ning peab tagama kontrollitud
kvaliteediga teenuse. Enamik Euroopa Liidu liikmesriikidest on kehtestanud nii omandipiirangud
kui ka vertikaalse integratsiooni keelu. Kasutatakse ka muid turgu reguleerivaid meetmeid –
näiteks riigi omandus, geograafilised ja demograafilised asutamispiirangud, piirangud turuosale,
apteekide kettidesse koondumise keeld. Koos majanduspoliitilise mõtte muutumisega − kord
liberaliseerimise, siis jälle reguleerimise suunas − muudetakse ka apteekide tegevuse piiranguid.
Iga riigi valitsusel on õigus valida erinevaid, just oma riigile sobivaid meetmeid. Regulatsioone
3
on (taas)rakendatud nii järk-järgult ehk mitmeastmeliselt kui ka korraga ehk üheastmeliselt. Ka
seaduse jõustumiseks antud aeg on olnud väga erinev, jäädes enamasti viie aasta lähedale. Lätis
rakendatud kümneaastane üleminekuperiood on erandlik.1
7. Euroopa Kohus on mitmes otsuses (vt näiteks kohtuasjad C-531/06, C-171/07 ja C-
172/07, C-570/07 ja C-571/07) leidnud, et ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust
apteegiteenuse reguleerimisel, kui siseriiklikke õigusnorme kohaldatakse kodakondsusel
põhineva diskrimineerimiseta. Inimeste elu ja tervis on Euroopa Ühenduse asutamislepinguga
kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal ning see õigustab asutamisvabaduse piiramist. Kuna
vajalik kaitse tase võib liikmesriigiti erineda, tunnistatakse liikmesriikide kaalutlusruumi
olemasolu. Euroopa Kohtu hinnangul on nii vertikaalse integratsiooni keeld kui ka proviisorite
enamusosaluse nõue õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu ja need on taotletava eesmärgi
saavutamiseks sobivad.
Apteegireformi eesmärgid
8. Riigikogu kehtestas ajaliselt esimesena (2014) vertikaalse integratsiooni keelu, kuid juba
selle piirangu kehtestamisel arutleti muu hulgas proviisorapteekidele ülemineku üle. Ilmselt
kattuvad just seetõttu 2014. aastal ja 2015. aastal vastu võetud seaduste põhjendused suures osas.
Vertikaalse integratsiooni keelu eesmärk
9. Vertikaalse integratsiooni keelu eesmärk oli luua apteegiteenuse korraldamisel uus
raamistik, et tagada rahva tervise senisest kõrgem kaitstuse tase ning tagada apteegivõrgu ja -
teenuse pikaajaline jätkusuutlik areng. Samuti sooviti eelnõuga vähendada ärihuvide mõju
apteegiteenusele.
10. Seletuskirjas SE 615 märgitakse: „[o]mandipiirang on ainus tõhus ja kindel viis, kuidas
huvide konflikti lahendada ja tagada areng uues raamistikus. Tegu on poliitilise valikuga ning
esimese sammuga saavutamaks esmatasandi tervishoiu arengukavas aastateks 2009−2015 toodud
eesmärki integreerida apteegiteenus esmatasandi tervishoidu. […] Omandipiirang tõhustab
konkurentsi, kuna turu struktuur muutub ja sinna siseneb uusi ettevõtjaid, samas hulgimüüjate
mõju apteegisektorile väheneb. Ilma uue regulatsioonita puudub kindlus, et apteegid teeksid
ratsionaalseid investeeringuid apteegivõrgu infrastruktuuri. Seda kinnitab senine praktika, mille
kohaselt suurettevõtjad on turuosa hõivamise või hoidmise nimel hoidnud avatuna
majanduslikult jätkusuutmatuid apteeke. See moonutab turgu ega taga mõistlikku
ressursikasutust. […] Mitteapteekritest omanike rõhuasetus ei pruugi olla kvaliteetsel
apteegiteenusel, vaid pigem kulude kokkuhoiul ja tulude suurendamisel. […] Riik ei pea ära
ootama teenuse kvaliteedi langust, et ohu realiseerumise järgselt vastavaid regulatiivseid
meetmeid rakendada, mis ei pruugi omada samaväärset toimet. […] Tegemist on pikaajalist
mõju omavate komplekssete meetmetega, mille terviklik hindamine on asjakohane 10−15 aasta
perspektiivis.“
1
Pharmaceutical Group of European Union (PGEU GPUE) fact sheet „Pharmacy ownership and establishment“;
Pharmaceutical Group of European Union (PGEU GPUE) (2013)„The Models of Pharmacy in Europe“; Austrian
Health Institute (2012) „Impact of pharmacy deregulation and regulation in European countries“; Global Forum on
Competition (2014) „Competition Issues in the Distribution of Pharmaceuticals. Summary of discussion“
DAF/COMP/GF(2014)11/FINAL
4
11. Riigikogu soovis seega vertikaalse integratsiooni keelamisega (RavS § 42 lg 5)
suurendada proviisori sõltumatust hulgimüüjast, vähendada seeläbi sektori investeerimiskulusid
ning tugevdada proviisori rolli tervishoiusüsteemis.
Proviisorapteegi nõude eesmärk
12. Proviisorapteekidele üleminekut pidas Riigikogu vajalikuks, et tagada apteegiteenuse
sõltumatus kolmandate isikute (sh hulgimüüjate) ärihuvidest (SE 782 seletuskiri lk 3, lk 4) ja
parandada seeläbi apteegiteenuse kui tervishoiuteenuse kvaliteeti (SE 782 seletuskirja lk 2, lk 7).
SE 782 II lk 4 selgitatakse: „Üldapteegi tegevusloa omaja omanike ringi piiramine on vajalik, et
saavutada apteegiteenuse sõltumatus kolmandate isikute ärihuvidest ja suurendada konkurentsi
apteegiturul, kus täna domineerivad kahe suure hulgimüüjaga vertikaalselt integreeritud
apteegiketid. Teadaolevalt (sh Euroopa Kohtu praktika kohaselt) ei ole olemas alternatiivset
meedet, mis tagaks üldapteegi juhatajale samasuguse kontrolli ja sõltumatuse ulatuse nagu see on
juhul, kui üldapteegi juhatajal on ettevõttes kontrollosalus. Seega on piirang igal juhul vajalik
eesmärgi saavutamiseks.“ SE 782 II lk 6 märgitakse: “Kui lubatakse apteegis kontrolli omada
üksnes proviisoril, võimaldaks see vältida olukorda, kus apteegi tegevuse üle omavad kontrolli
ravimite hulgimüüjad. Kõnealustel ettevõtetel võib tekkida huvi müüa eelkõige tooteid, mida nad
ise vahendavad, hoolimata patsientide tegelikest ravivajadustest.“
13. Proviisorapteegi nõude kehtestamisega (RavS § 41 lõiked 2−6) soovib seadusandja seega
kindlustada proviisori sõltumatuse hulgimüüjatest. Proviisori sõltumatus tagab seadusandja
arvates ka teenuse sõltumatuse ärihuvidest.
14. Niisiis soovib Riigikogu apteegiturgu reformides RavS § 41 lg-tes 2−6 ja § 42 lg-s 5
kehtestatud piirangute kaudu integreerida apteegiteenust senisest enam tervishoiusüsteemi.
Samuti on eesmärk proviisorite positsiooni tugevdada ning nende sõltumatust ja konkurentsi
tõhustada, et seeläbi tagada teenuse kõrge kvaliteet.
Reformi põhiseaduspärasuse hindamine
15. Eespool kirjeldatud eesmärgid on legitiimsed ja põhiseaduspärased. Ravimimüük nii jae-
kui ka hulgimüügitasandil on ettevõtlus. PS § 31 teise lause järgi võib seadusega sätestada
ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Seega on seadusega põhimõtteliselt võimalik
ettevõtlusele (sh apteegipidamisele) reegleid kehtestada ning neid ka muuta.
16. Praeguse apteegireformi eesmärke on võimalik ilmselt saavutada mitmel moel ning
seadusandja võib põhiseaduse raamides otsida ja rakendada erinevaid meetmeid. Sõltuvalt
sellest, kui suuri muutusi soovitakse reguleeritavas valdkonnas teha, tuleb valida ka abinõud.
17. Riigikogu tahab muuta toimivat apteegipidamist oluliselt ning mõnes osas isegi vastupidi
olemasolevale korraldusele. Põhiseadus ei välista mingi eluvaldkonna reformimist, sest vastasel
korral oleks seadusandja lõplikult seotud minevikus langetatud otsustega sõltumata sellest,
millised on nende otsuste tagajärjed tegelikkuses. Seega on seadusandjal põhimõtteline õigus
teha vajaduse korral ka suuri muudatusi ning varasemale korraldusele vastupidiseid otsuseid, kui
see on legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik.
18. Reformi kontekstis tuleb piirangute proportsionaalsust hinnata mõnevõrra erinevalt
võrreldes nn tavapäraste muudatustega. Muidu ei olekski reforme võimalik teha, sest üldjuhul
toimib reformitav valdkond kuidagi ka enne muudatuste tegemist ning sellest võiks hõlpsalt
järeldada, et muudatused ei ole vajalikud või mõõdukad. Samuti on reformile omane prognoosile
tuginemine, sest mingit eluvaldkonda oluliselt ümber kujundades ei tea veel keegi muudatuste
5
toimet. Riigikohus on haldusreformi seaduse lahendis leidnud, et reformi käigus tuleb põhiõiguse
riive proportsionaalsust hinnata meelevaldsuse keelu kaudu (RKPJKo 20.12.2016, nr 3-4-1-3-
16). Kui kavandatavad muudatused on sellised, mis võiks soovitud tulemuseni viia seejuures
kedagi meelevaldselt kahjustamata, siis on piirangud kooskõlas PS § 3 lõikega 1 ja §-ga 11.
Piirangute materiaalne põhiseaduspärasus
19. Proviisorikutse on reguleeritud kutseala. Sarnaselt on piirangud seatud ka teistele
reguleeritud tegevusaladele, näiteks advokaatide, audiitorite, notarite, kohtutäiturite ja
perearstide2 tegutsemisele. Nende elualade põhjalikumat reguleerimist on põhjendatud
vajadusega tagada sõltumatus ning isiklik vastutus teenuse kvaliteedi eest.
20. Proviisorite töö kvaliteedis ei ole teadaolevalt sisulisi puudusi, mida oleks vaja
kõrvaldada. Pole põhjust arvata, et apteegis töötav proviisor jätaks ravimeid müües kõrvale oma
ametioskused või eetika. Niisiis ei pea proviisor asjatundliku nõustamise tagamiseks olema
apteegi omanik ning selles küsimuses pole oluline ka see, kas apteek on hulgimüüjale kuuluvas
ketis või mitte. Seega pole apteegi omand ja proviisori asjatundlik nõuanne omavahel seotud.
Kui apteegireformi eesmärk oleks vaid ravimisostjate senisest asjatundlikum nõustamine, siis
tuleks pidada kehtestatud piiranguid meelevaldseteks ja põhiseadusvastasteks. Proviisori
asjatundlikkust ei saa aga samastada proviisori üldise ja ärilise sõltumatusega.
21. Proviisori sõltumatus apteegipidamisel on apteegireformi üks olulisemaid ja kesksemaid
eesmärke. Seadusandja on proviisori sõltumatuse sidunud muu hulgas apteegi omandit
puudutava tegevusnõudega. Koosmõjus jae- ja hulgimüüjate huvide lahutamisega peaks see
kindlustama asjatundliku ja ärihuvidest sõltumatu tervishoiuteenuse ravimite ostjale ning apteegi
pidamisel proviisori iseseisvuse.
22. Ravimite jae- ja hulgimüügiturg on Eestis kokku kasvanud (vt ka Riigikontrolli audit).
See omakorda tähendab, et apteegid on hulgimüüja jaoks turustuskanal, milles domineerivad keti
moodustanud hulgimüüja ärihuvid ning proviisori roll on need ärihuvid realiseerida. Sellises
raamistikus tegutsevaid proviisoreid ei saa üldiselt võttes pidada hulgimüüjast äriliselt
sõltumatuks. Proviisori sõltumatus oma igapäevategevuses näiteks ravimivaliku üle otsustamisel
on kindlasti suurem, kui ta teeb need otsused hulgimüüja mõjuta ning peab apteegi ravimitega
(sh käsimüügiravimid) varustamiseks ühel ajal läbirääkimisi mitme erineva hulgimüüjaga. See
võiks hulgimüüjate vahel tekitada konkurentsi, mis omakorda võiks parandada apteegi
ravimivalikut ning pidurdada ka ravimite hinnatõusu. Hulgimüüjatele võiks apteegireform seega
tähendada, et neil tuleb senisest enam arvestada proviisorite omanikuhuvidega ning pakkuda
üldapteekidele nii soodsaid ravimite sisseostuhindu kui ka mõistlikke tarne- ja maksetähtaegu
ning -tingimusi. Proviisorite sõltumatuse kõrval tuuakse piirangute põhjendustes esile vajadus
tõhustada konkurentsi.
23. Konkurentsi tõhustamise all võis Riigikogu paradoksaalsel kombel silmas pidada ka
apteekide arvu vähendamist. Apteekide suur arv ei tähenda praegu suuremat konkurentsi ega
madalamaid hindu. Arvestades rahvaarvu, on Eestis apteeke Euroopa Liidu keskmisest rohkem.
Apteekide arv on seostatav apteegikettide sooviga suurendada oma turuosa. See omakorda
tähendab, et investeeritakse võrdlemisi palju kinnisvarasse ja uute apteekide avamisse. Need
investeeringukulud soovitakse loomulikult tagasi teenida, mis omakorda loob hinnasurve
apteegis müüdavatele ravimitele ja kaupadele. Kuna omavahel konkureerivad apteegiketid
käituvad sarnaselt, ei ole apteekide suur arv toonud kaasa ravimite hinna alanemist, sest kõigil
2
Õiguskantsler on võtnud 20.10.2014 seisukoha, et perearstipraksisele rakendatavad omandipiirangud on
põhiseadusega kooskõlas.
6
konkureerivatel apteegikettidel on surve turuosa kasvatamiseks ja sellega kaasnevate kulude
kandmiseks.
24. Pärast reformi rakendumist võib ühele proviisorile kuuluda kuni neli üldapteeki. See
võiks piirata apteekide avamist üksnes turuosa suurendamise eesmärgil. Kui apteegid tegutsevad
vaid sellises kohas, kus see on turuloogikast lähtudes mõistlik, võiks see omakorda vähendada
sektori kulusid ning pidurdada hinnakasvu.
25. Ärihuvide igakülgne edendamine ongi ettevõtluse tuum ning ei ole põhjust ravimite
hulgimüüjatele ette heita seda, et nad ligi 20 aasta jooksul oma tegevust jaemüügiga
integreerides on saavutanud praeguse olukorra, mil suurem osa apteekidest kuulubki
hulgimüüjatele või on nendega seotud. Samas ei ole selline olukord avalikes huvides eelnevalt
kirjeldatud põhjusel, millele on seletuskirjades ka viidatud (proviisori sõltumatus, apteekide arv,
praegune konkurentsiolukord).
26. Riigikogu soovib seda olukorda muuta ja ongi selleks kehtestanud vertikaalse
integratsiooni keelu3 ning proviisorapteegi nõude. Ravimiturgu reformivad reeglid võivad aidata
soovitud eesmärke saavutada, kuna eelduslikult on proviisorid hulgimüüjatest äriliselt
sõltumatud ja peavad omanikupositsioonist lähtudes ravimeid sisse ostes läbirääkimisi korraga
mitme konkureeriva hulgimüüjaga ning apteeke peetakse üksnes nendes kohtades, kus see on
majanduslikult mõistlik, mis omakorda vähendab sektori investeeringukulusid. Eri aspektid
kokku võiks pidurdada ravimite hinnatõusu ning laiendada valikut. Samas on tegemist
prognoosotsusega, mille mõju ei ole võimalik kindlalt ennustada. Seatud piirangute eesmärki
silmas pidades ei saa aga kehtestatud regulatsiooni hinnata meelevaldseks ega
põhiseadusvastaseks, kuna valitud abinõusid kasutades on põhimõtteliselt võimalik seadusandja
soovitud tulemusteni jõuda.
Reformi rakendamine
27. Vertikaalse integratsiooni keelu tõttu ei tohi hulgimüüjad enam apteegiomanikud olla.
Küsimus on, kas proviisoromandi nõue ja vertikaalse integratsiooni keeld on piirangud, mille
rakendamiseks tuleb seadusandjal kehtestada peale piisava üleminekuaja ka lisareeglid apteegi
omandamiseks/võõrandamiseks. Regulatsiooni puudumine olukorras, mil regulatsioon on
vajalik, võib tähendada PS § 13 lg 1 rikkumist (3-3-1-85-09, p 127).
28. Avalduses ei ole välja toodud, milline norm õiguskorrast puudub ehk millise korra oleks
seadusandja pidanud proviisoritele osaluse võõrandamiseks kehtestama. Äriühingu osaluse
omandamist/võõrandamist puudutavad normid on õiguskorras olemas. Pole põhjust arvata, et
neid äriseadustiku norme ei saa rakendada apteegi osaluse omandamisel/võõrandamisel.
29. Proviisor saab apteegi omanikuks, kui ta ostab apteegi seniselt omanikult enamusosaluse
(50% + 1 hääl). Kui apteegi senine omanik ei saa jääda vertikaalse integratsiooni keelu tõttu
apteegi vähemusosanikuks, siis tuleb leida proviisor, kes ostab apteegi tervikuna või vajadusel
leida peale proviisori veel vähemalt üks isik, kes võiks hulgimüüja käest apteegi osta.
3
Tartu Ringkonnakohus hindas 29.09.2016 eraldiseisvalt integratsiooni keeldu Benu Apteegi kaebuses tehtud
lahendis põhiseaduspäraseks. Kohus leidis, et seadusandja tõstatatud probleemid on apteegiturul olemas ning valitud
vahend on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne.
7
30. Apteeki saab võõrandada küll piiratud isikute ringile (proviisorid), kuid proviisoreid on
siiski arvuliselt mitu korda rohkem kui võõrandatavaid apteeke (vt eestpoolt). Terviseameti
registri andmetel oli 1. märtsi 2018 seisuga Eestis 950 registreeritud proviisorit. Arvestades, et
iga proviisor saab omandada kuni neli apteeki ja viimastel andmetel ei vasta seaduse nõuetele
kokku 357 apteeki, võib seda piirangut pidada rakendatavaks. Toimiva apteegi võõrandamiseks
võib läbirääkimisi pidada isegi mitme proviisoriga. Kui mõnd apteeki ei õnnestu võõrandada
proviisorite huvi puudumise tõttu, võib selle üks põhjus olla ka see, et konkreetne apteek on
rajatud turu hõivamiseks kohta, kus piisav ostjaskond puudub ning seetõttu puudub ka
majanduslik huvi selle apteegi omandamiseks. Miski ei viita, et kokkuleppe pooled oleksid
läbirääkimistel sedavõrd ebavõrdses seisus, mis nõuaks ilmtingimata riigi sekkumist.
31. On kaheldav, kas apteeke puudutavate erinormide kehtestamine on vajalik, otstarbekas
või isegi õiguspärane. Kui seaduses oleks kirjas reeglid, et proviisor peab osaluse omandama
ning apteegi senine omanik peab osaluse võõrandama konkreetsel viisil või teatud hinna eest, siis
oleks poolte võimalused meelepäraselt kokku leppida piiratud ning võiks tekkida küsimus poolte
lepinguvabaduse piiramise proportsionaalsusest.
32. Praktilist laadi raskusi kokkuleppele jõudmisel ei saa tavaliselt ületada uute õigusnormide
abil. Kokkuleppele tuleb jõuda läbirääkimiste teel ning osapoolte huvidest ja turuolukorrast
lähtudes. See ei tähenda, et reformi käigus poleks vaja tähelepanu pöörata praktilistele
probleemidele RavS § 41 lg-te 2−6 ja § 42 lg 5 rakendamisel ja neile probleemidele lahendusi
otsida, kuid lahenduseks ei pruugi olla õigusnormide lisamine.
33. Sotsiaalministeerium on andnud teada, et tegeleb apteegireformi jõustamiseks vajaliku
rakenduskavaga. Kaalutakse näiteks proviisoritele subsideeritud laenu andmist või riigi tagatist
laenule, apteekri lähtetoetuse tõstmist, proviisoriõppe mahu suurendamist, müügikeskkonna
loomist Ravimiameti veebilehel, Konkurentsiameti õiguste laiendamist omandisuhete
tuvastamiseks. Need meetmed, mis on suunatud reformi sujuvale elluviimisele ja eesmärkide
saavutamisele, oleksid tõepoolest võinud olla varem välja töötatud. See aga ei tähenda, et reform
ise oleks seetõttu põhiseadusega vastuolus.
34. Ettevõtjatel on õigus kõiki õiguspäraseid võtteid kasutades suurendada oma mõju ja
kasumit. Paraku on võimalik ka reeglite kuritarvitamine. Riigil tuleb valmis olla seaduste
täitmise järelevalveks, et kaitsta mh ka ausaid turuosalisi.
35. Praegu tuleb kindlustada, et hulgimüüjad ei saaks ka variisikute kaudu apteeke omandada
ega sõlmida proviisoritega lepinguid, mis sisuliselt säilitavad senise olukorra, mil proviisor
sõltub hulgimüüjast. Näiteks sõlmides proviisoriga frantsiisilepingu kaubamärgi kasutamiseks
tingimustel, mis piiravad proviisori sõltumatust. Samuti on oluline, et ettevõtlusega alustav
proviisor ei oleks sunnitud tegema varjatud tehinguid hulgimüüja või sellega seotud isikuga, et
saada ressursse apteegi avamiseks või apteegi omandamiseks seniselt omanikult. Nende
olukordade ennetamiseks tuleb tõesti riigil teha ettevalmistusi. Konkurentsiameti
järelevalvemeetmete piisavuse hindamine on seejuures sama oluline kui nende
järelevalvemeetmete tõhus rakendamine.
36. Kas kokkuvõttes on reformi käigus tehtud muudatuse kaudu võimalik saavutada soovitud
eesmärke ja vähendada hulgimüüjate mõju ravimite jaeturule ning proviisoritele, sõltub suuresti
praeguste turuosaliste käitumisest.
8
37. Konkurentsiolukord muutub ja seeläbi oleks saavutatud ka seadusandja eesmärk, kui
leidub piisaval arvul proviisoreid, kes asutavad iseseisvalt apteegi ega ole seotud ravimite
hulgimüüja või ravimitootjaga. Kui proviisorid pärast 01.04.2020 tegelikult aktiivset omaniku ja
ettevõtja rolli ei võta ning jäävad varjatult senise hulgimüüjaga seotuks, siis ei pruugi reformiga
soovitud muudatusi turul järgneda.
Reformiks vajalik aeg ning õigus korraldusele ja menetlusele
38. Praegu veel ei pea kõigi apteekide tegevus vastama RavS § 41 lg 2−6 ja § 42 lg 5
nõuetele. Kaks aastat enne reformi lõppemist ei ole põhjust arvata, et kehtestatud nõudeid poleks
turuosalistel võimalik soovi korral täita.
39. Õiguskindluse põhimõtet (PS § 10) on järgitud, kui normidest mõjutatud isikutele on
jäetud kohanemiseks piisavalt pikk aeg. RavS § 41 lg-te 2−6 ja § 42 lg 5 rakendamiseks on
seadusega antud üleminekuaeg. Olemasolevate üldapteekide tegevus peab olema viidud mõlema
piiranguga kooskõlla hiljemalt 01.04.2020 (RavS § 1163 ja § 1167). Arvestades Eesti senist
õiguspraktikat, saab viie ja kuue aasta pikkust üleminekuaega tegevusnõuete muudatustega
kohanemiseks pidada piisavaks. Seega ei ole RavS § 41 lg-d 2−6 ega § 42 lg 5 vastuolus
õiguskindluse põhimõttega (PS § 10).
40. Kui seadusandja asuks praegu kehtivaid reegleid muutma, oleks omakorda riivatud nende
turuosaliste õiguspärane ootus, kes on aegsasti teinud ettevalmistusi, et viia oma tegevus seaduse
nõuetega kooskõlla. Pikem üleminekuaeg ei muudaks reformi vähem radikaalseks. Viis aastat
peaks olema piisav, et turuosalised saaksid oma tegevuse ümber korraldada ja kohanduda uute
tegevusnõuetega.
41. Õigus korraldusele ja menetlusele (PS § 14) tähendab, et õiguskorras on reeglid
põhiõiguste tagamiseks. Teie avaldusest ei selgu, milliste reeglite puudumine põhiõiguste kaitset
võiks takistada. Vältimatult vajalike menetlusreeglite puudumist ei tuvastanud ka õiguskantsler.
Seetõttu ei saa pidada kehtestatud piiranguid rakendusnormide puudumise tõttu PS § 14
rikkuvaks.
Täiendavas avalduses tõstatatud küsimused
42. Juhtisite oma 27.02.2018 avalduses tähelepanu veel mitmele apteeke puudutavale
probleemile. Mitut haruapteekidega seotud õigusvaidlust arutab praegu Riigikohtu
halduskolleegium. Sellest lähtudes ei kujunda õiguskantsler praegu seisukohta Teie avalduses
toodud haruapteeke puudutavates probleemides.
43. Üldapteeki pidava proviisori surma järel kohalduvad pärimisega sarnased piirangud, nagu
on ette nähtud ka näiteks advokaadibüroo pidaja surma korral. Mõistagi ei ole alusetu arutelu
selle üle, kas mõistlikuks tähtajaks on just kolm kuud või võiks see olla ka pikem. Selles
küsimuses soovitan pöörduda Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole.
44. Riigikogul tuleb üle vaadata ka ravimiseaduse § 311, sest nagu õigesti viitasite, ei ole
apteegireformi järel selliseid üldapteegi teenuse osutajaid, kellele kuuluks rohkem kui neli
üldapteeki.
45. Teie avalduses viidatud Läti ravimiseaduse muutmise kogemusest, aga ka teiste riikide
apteegituru reguleerimisest on kindlasti võimalik õppida. Igal riigil on aga laialdane
kaalutlusõigus, et leida kõige sobivamad abinõud soovitud legitiimsete eesmärkide
saavutamiseks.
9
Kokkuvõttes tõden, et ettevõetud reform on ulatuslik ja sellega kohanemine koormav. Põhjuseks
pole aga niivõrd õiguslikud probleemid, vaid väljakujunenud turuolukord. Selle muutmine ongi
reformi eesmärk. Leian, et seatud piirangud on eesmärgipärased, neid ei saa pidada
meelevaldseks ning olemasolev õiguskord võimaldab vajalikud muudatused ellu viia. RavS § 41
lg-d 2−6 ja § 42 lg 5 on seega põhiseadusega kooskõlas.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Riigikogu sotsiaalkomisjon, Sotsiaalministeerium, Ravimiamet
Külli Taro 693 8441
[email protected]