Vastus kirjale

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST Lp Art Andresson Teie: 09.12.2021 nr OÜ Krediidiregister [email protected] Meie: 04.01.2022 nr 2.1.-1/21/3576 Vastus kirjale Saatsite Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kirja, milles palusite täpsustada 03.12.2021 järelevalvemenetluse lõpetamise teates esitatud seisukohti (kommentaare). Alljärgnevalt on toodud teie küsimused ja minu selgitused nendele. 1. 22.11.2021. a järelepärimises palus AKI teil selgitada, kuidas on põhjendatud vaidlustatud maksehäirete jätkuv avalikustamine arvestades võlaandmete avalikustamise tähtaegasid. Oma 26.11.2021 vastuses ei toonud te välja ega tõendanud mitte ühtegi faktilist asjaolu1, miks te leidsite, et võlgnik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Ometi, kui andmetöötleja soovib aegunud nõudel põhinevaid võlaandmeid avaldada kauem kui kaheksa aastat (nn 3+5 reegli järgi), tuleb tal aegumise erisätete eeldusi tõendada. Nüüd, oma 09.12.2021 kirjas olete te toonud välja uued asjaolud ja palute AKI-lt selgitusi, kuidas on AKI neid asjaolusid hinnanud. Nimelt kirjutate oma 09.12.2021. a kirjas: Kaebaja nõudeõigus loovutati Aktiva Finants OÜ’le umbes 10 aastat peale nende tekkimist. Selle perioodi jooksul on mõlemad esialgsed võlausaldaja tegelenud võlgnevuste sissenõudmisega (s.h avaldanud maksehäired, mille kohta on Kaebajale saadetud teavitused lepingu sõlmimisel antud kontaktandmetele, saatnud ise teavitusi ning lõpuks loovutanud nõudeõiguse inkassofirmale). Peale nõudeõiguse loovutamist on isikute kohta tehtud päringuid Rahvastikuregistrisse (eesmärgiga saada isiku kohta kehtivad kontaktandmed), otsitud isikuga kontakti jne. Esimestes vastustes, mis Kaebaja edastas soovis ta informatsiooni, kuidas on arvutatud viivised ja selgitusi andmata hindas, et need on liiga suured. Kas ja kuidas on Andmekaitse Inspektsioon neid asjaolusid arvestanud ning millised on tegevused, mida võlausaldaja peaks tegema, et saaks kohaldada 10 aastast aegumist? Kui näiteks isiku enda antud kontaktandmete kaudu ei ole võimalik isikuga kontakti saada, Rahvastikuregistris puuduvad toimivad kontaktandmed/neile saadetud teavitusi ignoreeritakse või neile saadetud vastused on üldsõnalised ja võlausaldaja hinnangul on seetõttu ka kohtuotsuse saamine/selle täitmine võimatu/vähe tõenäoline – mis tegevuste teostamine oleks vajalik, et saaks rakendada 10 aastast aegumistähtaega? Seega olete te faktilised asjaolud välja toonud alles oma viimases kirjas, pärast seda, kui AKI oli asjas juba lõpliku otsuse teinud. Järelikult ei saanud AKI teie poolt 1 Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väide esitatakse. Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee Registrikood 70004235  09.12.2021 esitatud asjaoludega varem arvestadagi. Liiatigi ei kuulu AKI pädevusse anda üksikasjalikke selgitusi selle kohta, millised on need tegevused, mida võlausaldaja peaks tegema selleks, et kohaldada 10 aastast aegumistähtaega (TsÜS § 146 lg 4). AKI saab anda selgitusi vaid isikuandmete avalikustamise õiguspärasuse osas. Siiski märgin üldiselt, tuginedes õiguskirjanduses toodule, et „tahtluse“ sisustamisel tuleb selle sätte kontekstis juhinduda VÕS § 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus „õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.“ Lisaks on märgitud, et rahaliste kohustuste rikkumise puhul peaks selle sätte kohaldamine kõne alla tulema vaid väga erandlikel juhtudel, kui suudetakse tõendada, et nt ostja ei kavatsenudki algusest peale asja eest maksta või laenu tagastada, kavatsedes kohe teist poolt nö tüssata. Tahtlikkust ei eeldata, seda peab tõendama nõude esitaja2/rikkumise tahtlikkusele tugineja3. Kohtupraktikas on täheldatud, et ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.4 Seega, võlaandmete avaldamiseks 10 aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, millele võib lisanduda maksimaalselt 5 aastat (nn 10+5 reegel), peab andmetöötleja tuginema konkreetsetele faktidele, mis kinnitaksid võlasuhte tahtlikku rikkumist, sh tõendama, et võlgnik on toime pannud tahtliku heade kommete vastase teo5 ning soovinud võlasuhte algusest peale õigusvastase tagajärje saabumist (nt ei kavatsenudki algusest peale oma kohustust täita). 2. Küsisite: Kuidas hindas Andmekaitse Inspektsioon, et käesolevas olukorras on maksehäirete avaldamine Kaebaja õigusi ülemääraselt kahjustav? Milles ülemäärane kahjustamine seisneb? Kas on Kaebaja kohta tehtud negatiivseid krediidiotsuseid, temaga on loobutud töölepingu või üürilepingu sõlmimisest ning eelneva põhjuseks on olnud avaldatud maksehäired, mis faktiliselt õiged (Kaebaja ei ole võetud kohustusi täitnud)? Selgitan, et selleks, et tagada maksehäirete avaldamise seaduslikkus, peab ülaltoodud küsimustele vastused andma andmetöötleja, mitte ei ole vastava analüüsi tegemine järelevalveasutuse kohustuseks (IKÜM art 5 lg 1 punkt a ja lg 2). Kordan, et andmesubjekti ja kolmandate isikute huvide kaalumisel (konkreetseid asjaolusid iga üksiku võlgniku puhul arvesse võttes) tuleb andmetöötlejal jõuda veendumusele, et maksehäirete avaldamine ei kahjusta võlgniku huve ja õigusi ülemääraselt. Seda tuleb hinnata nii aegumistähtaja jooksul kui ka pärast aegumistähtaega avaldatavate võlanõuete puhul. Ülemäärast kahjustamist tuleb hinnata inimese endaga seotud eluliste asjaolude kogumis. Näiteks mitu võlga inimesel üldse on, kui ammu need tekkisid, võla suurus jne. Õigusmõistet „ülemäärane kahjustamine“ on AKI teile juba selgitanud oma 01.06.2020 ringkirjas (sh oli kirja saajaks OÜ Krediidiregister) ning tõin olulisema välja ka 03.12.2021 menetluse lõpetamise teates (p. 17). Kindlasti on tegu isiku ülemäärase kahjustamisega ka siis, kui andmete avaldamiseks puudub üleüldse õiguslik alus (nt toimub avaldamine seaduses lubatust pikema aja jooksul6). 2 Vt lähemalt: V. Kõve (koost.). 10. peatükk. Aegumine. – Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 476–477 (p. 3.3.7.2 ja 3.3.7.3). 3 Vt V. Kõve (koost). 5. peatükk. Kohustuse rikkumine. – Võlaõigusseadus: kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 495 (p. 9). 4 RKTKo 2-19-117829/41 p 15. 5 RKTKo 3-2-1-79-09, p 11. 6 RKHKo 3-3-1-70-11, p 22. 2 (4)  Nagu ma selgitasin menetluse lõpetamise teates, lähtub inspektsioon tehingust tuleneva nõude puhul 3-aastasest aegumistähtajast ning arvestab andmesubjekti õiguste ja huvide riive suuruse kaalumisel esitatud asjaolude ja materjalidega. OÜ Krediidiregister ei esitanud oma 26.11.2021 vastuses AKI-le mitte ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaksid, et kaebaja on tahtlikult oma kohustust rikkunud, mistõttu oleks olnud põhjendatud maksehäire avaldamine nn 10+5 reegli järgi. Seega, kuna OÜ Krediidiregister ei tõendanud kaebaja tahtlust kohustuste rikkumisel, oli maksehäirete avaldamise näol tegemist kaebajat kahjustava tegevusega ja maksehäirete avaldamine oleks olnud lubatud maksimaalselt kuni 31.12.2015 (Raha24 OÜ nõue) ja 31.12.2016 (AS EMT nõue). 3. OÜ Krediidiregister poolt esitatud vastuses toodi välja, et loodud riskimudelite alusel arvutatud Kaebaja riskihinnang ei muutu, 3.12.2021 teates kirjutate, et (p 19) OÜ Krediidiregister ei esitanud faktilisi asjaolusid. Kasutatad mudel prognoosib isiku maksehäire tekkimise tõenäosust järgneva 12 kuu jooksul – milliseid faktilisi asjaolusid peaks Andmekaitse Inspektsioonile esitama (info analüüsis kasutatud valimi kohta, analüüsimeetodid, leitud mudel, konkreetse isiku kohta mudel rakendamisel saadavad väärtused, …? Miks on just need asjaolud olulised? Küsisin teilt, kas ja kuidas on hinnatud, et võlaandmete avalikustamine ei kahjusta andmesubjekti huve ja õigusi ülemäära ning palusin esitada vastava analüüsi. Kirjeldasite oma vastuses OÜ Krediidiregister poolt välja töötatud riskimudelit, kuid ei sidunud oma kirjas seda mitte ühegi just selle konkreetse kaebajaga seotud faktilise asjaoluga. Nentisite vaid, et käesolevas olukorras isiku krediidireiting ei muutu, mistõttu OÜ Krediidiregister hinnangul ei kahjusta maksehäire avaldamine ülemääraselt andmesubjekti õigusi ja huve. Siinkohal oleksite aga pidanud välja tooma ka need elulised ja konkreetselt selle kaebajaga seotud asjaolud, mille põhjal te jõudsite veendumusele, et isiku krediidireiting ei muutu ja et teie hinnangul maksehäire avaldamine ei kahjusta ülemääraselt kaebaja õigusi ja huve. Tarbetu oleks jälle korrata AKI järelevalvemenetluse lõpetamise teate p-s 17–18 ja 01.06.2020. a ringkirjas ülemäärase kahjustamise hindamise kohta antud juhiseid, kuid oluline on see, et andmesubjekti õiguste huvide ülemäärase kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda inimese endaga seotud elulistest asjaoludest ning ei piisa üldsõnalisest ühe või teise hinnangu tõdemisest. See tähendab, et andmetöötleja peab järelevalveasutusele esitama konkreetsed faktilised asjaolud, st miks ta leiab, et vajadus isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. 4. Tõite välja, et maksehäirete informatsiooni kasutavad erinevad ettevõtted isiku usaldusväärsuse hindamiseks ning krediidilepingute sõlmimisel on ettevõtetel kohustus veenduda isiku krediidivõimelisuses ning kui seda ei tehta, võib kohus sõlmitud lepingu õigustühiseks kuulutada. Küsisite: Kuidas on Andmekaitse Inspektsioon enda otsustes (nt käesolevas kaasuses) sellega arvestanud (tehtavate krediidiotsuste kvaliteet langeb)? Jääb arusaamatuks, miks te olete kahtluse alla seadnud seadusandja tahte kaitsta lisaks krediidiandjale ka andmesubjekti õigusi. On ju seadusandja IKS §-ga 10 näinud ette rea tingimusi maksehäirete avaldamiseks, mida omakorda toetavad veel IKÜM-ist tulenevad nõuded. AKI lähtub oma otsuste koostamisel just nendest nõuetest. Käesolevas kaasuses oli küsimuseks see, kas isiku tahtlus oma kohustuste rikkumisel on tõendatud või mitte ja kui see tõendatud ei ole, siis ei ole ka nn 10+5 reegli kohaldamine maksehäirete avaldamisel põhjendatud. Needki tingimused on seadusandja poolt ette nähtud ja AKI kohaldab ainult Eesti õigusruumis kehtivat 3 (4)  õigust. Seega on teie küsimus suunatud pigem seadusandjale, mitte järelevalveasutusele. 5. Palusite selgitada, miks on AKI viidanud oma teates Harju Maakohtu ja Ringkonnakohtu otsustele. Lisaks palusite hüpoteetilise olukorrana seisukohta, et kui jõustub esimese astme kohtuotsus, et maksehäiret tohib avaldada nt 20 aastat, kas see tähendaks, et eelnevalt mainitud Riigikohtu otsust võib tulevikus ignoreerida. Seoses teie poolt kirjeldatud hüpoteetilise olukorraga selgitan, et Eesti kuulub Mandri- Euroopa õigussüsteemi, kus kohtuotsuseid on õigem nimetada väärtusotsusteks, mitte pretsedentideks. Mida kõrgemas kohtus on otsus tehtud, seda väärtuslikum see on. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-17-05 öelnud, et sarnast probleemi käsitlev kohtulahend ei ole meie õigussüsteemis küll kohustuslikult siduv õiguse allikas, kuid selles sisalduvate kohtu seisukohtade ja tõlgenduste kõrvalejätmist peab kohus põhjendama. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-71-10 on kohus öelnud, et lisaks Riigikohtu lahendite seisukohtade kohustuslikkusele sama asja piires on neil ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel. Seega on Riigikohtu lahendid siiski kohtunikule, kelle menetluses on analoogiline kohtuasi, mitteformaalselt siduvad ning kergekäeliselt neid muuta või nendega mitte arvestada ei ole võimalik. See on mõistetav, kuna alama astme kohtunik ei soovi, et tema otsus kõrgemas astmes seoses Riigikohtu lahendis väljendatud seisukoha eiramisega tühistatakse. Seega, suure tõenäosusega ei saa teie poolt kirjeldatud olukorda tekkida (maksehäireid on lubatud avaldada 20 aastat), kuna otsuses nr 3-3-1-70-11 on Riigikohus öelnud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Seoses sellega, et AKI viitab oma ringkirjas ja mina oma menetluse lõpetamise teates madalama astme kohtute lahenditele, selgitan, et kohtuotsused ei ole suunatud õigusnormi asendamisele, vaid eelkõige õigusnormi tõlgendamisele, konkretiseerimisele ja edasiarendamisele. Üheski õigusaktis pole sätestatud keeldu õigusnormi tõlgendamisel kasutada kohtuotsustes (sh esimese ja teise astme kohtute lahendites) öeldut, vastupidi – erinevatele kohtuotsustele viitamine on õigusvaldkonnas (sh ka kohtute enda poolt) üsna tavapärane praktika. Loomulikult võib ka isikuandmete rikkumise asjas õigusnormi tõlgendamisel tugineda kohtuotsustele, millest väärtuslikemateks on Riigikohtu ja Euroopa Kohtu otsused. Loodan, et minu selgitustest oli teile abi. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Kaisa Rebane jurist peadirektori volitusel 4 (4)