Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 25.05.2020 08:54
Adressaat: HM <
[email protected]>; Katrin Pihor <
[email protected]>; MKM info
<
[email protected]>
Teema: Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse eelnõu esitamine
kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
Tere
Edastan Rektorite Nõukogu tagasiside Eesti teadus- ja arendustegevuse,
innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava (TAIE strateegia) 20212035
eelnõule.
Lugupidamisega
Hanna Kanep
Tegevsekretär
Rektorite Nõukogu
+372 5035403
Mailis Reps
Minister
Haridus- ja Teadusministeerium
Munga 18,
Tartu 50088
Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse „„Teadus-ja arendustegevuse, innovatsiooni ning
ettevõtluse arengukava 2021–2035“ kinnitamine“ eelnõu kooskõlastamine ja arvamuse
avaldamine
22.05.2020
Austatud minister
Täname võimaluse eest anda tagasisidet kavandatavale Teadus- ja arendustegevuse,
innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavale. Oleme väga nõus eelnõus toodud hinnanguga, et
Eesti teadus-ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteemi üheks oluliseks probleemiks on
inimeste puudus. Keskendumegi oma tagasisides sellele.
Kõrgharidus- ja teaduspoliitika eraldiseisvast juhtimisest tulenevalt on doktoriõpe justkui
mõlema poliitika osa ja samas mitte kummagi vastutus. Nii on ka kavandatavates
arengukavades1 doktoriõpe justkui kirjas, aga strateegiline perspektiiv ja olulisus puudu
mõlemas. Ometi on mõlema sektori ambitsioonid doktorantuuri kaudu tekkivast järelkasvust
sõltuvad. Ka teadlaste ja inseneride arvu kolmekordistamine ettevõtlussektoris ja
kasumitaotluseta erasektoris ei eelda ainult ettevõtlusdoktorantuuri edukust, vaid seda, et
suudame muuta doktoriõppe tervikuna võimekatele Eesti noortele tõsiseltvõetavaks
karjäärivalikuks.
Praegu see paraku nii ei ole ja põhjuseid on mitmeid – akadeemilise karjääri huvitav, kuid
vähetasuv perspektiiv Eestis; kutsuvad võimalused välismaal; seni pea täishõivel toimetanud
tööturg, sh tasuvad töökohad juba magistriõpingute ajal; vähene nõudlus doktorikraadiga
inimeste järele Eesti majandusmudelis jpm. Siiski on üks väga oluline tegur riiklik poliitika,
mille kohaselt on doktorant Eestis alampalgaga võrreldava püsitoetusega üliõpilane.
Probleem polekski nii terav, kui me ei ootaks doktorantuuri kandideerivalt magistrikraadiga
spetsialistilt vastu täit pühendumist, rahvusvahelisel tasemel teadus- ja arendustöö tegemist2 ja
nominaalajaga kaitsmiseni jõudmist. Kuigi suuremad ülikoolid on viimastel aastatel
täiendanud osade doktorantide toetusi lisastipendiumitega või leidnud neile lisateenistust
projektidest ja õpetamisest, ei ole üllatav, et doktorantuuri tuleb järjest vähem Eesti noori.
Praegu kompenseerime seda välisdoktorantidega. Nende osa on jõudnud veerandini kõikidest
doktorantidest, informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate valdkonnas koguni üle
1
Hariduse arengukavas 2021-2035 ja Teadus-ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas
2021–2035.
2
Doktorant teeb seda tööd küll juhendamisel, aga individuaalne panus peab olema on suur. Rahvusvaheliset
arvestatav tase on seatud ühiselt Rektorite Nõukogu kvaliteedileppega.
poole. Kõiki välisdoktorante ei ole paraku võimalik Eestisse tööle saada ja eestikeelse
kõrghariduse tagamiseks vajame just Eesti noori, et katta oma õppejõudude ja teadlaste
asendusnõudlus akadeemilises sektoris.
Aastate jooksul kujunenud trendi murdmine ei ole lihtne isegi tingimusi atraktiivsemaks
muutes. Seda tegemata pole aga põhjust muutusi oodata. Ka praegu on täiendava sissetuleku
leidmine ülikoolide jaoks suur finantskoorem. Akadeemilisi ametikohti on avalik-õiguslikes
ülikoolides kokku ligi 30003 ja doktorante üle 2300. Neile kõigile nt 500 lisaeuro leidmine
igakuiselt vajaks stipendiumina makstes 14 miljonit ja töötasuna makstes 24 miljonit aastas4.
See on enam kui pool kogu Eesti teaduse baasfinantseerimise mahust ja selle leidmise raskus
langeks vähem kui tuhendele akadeemilisele töötajale5, kes projektipõhist teadusraha teenima
peavad. Muidugi pole kõik doktorandid täiskoormusega ja loomulikult püüavad ülikoolid ka
põhirahastusest ning tõukefondidest vahendeid leida, aga see kõik tuleb millegi muu tegemise
arvelt või doktorantidele lisatöö andmise tulemusena. Samuti peab meeles pidama, et on
valdkondi, kus ülikool peab ka keskmisele palgale juurde maksma, et tugevaid doktorante
saada.
Riigi poolt töötaja staatuse ja kvalifikatsioonile vastava töötasu tagamine võiks meie
hinnangul hakata üsna kiiresti positiivset mõju avaldama. Julgeme seda arvata ülikoolide
viimaste aastate kogemuse pinnalt. Suuremad ülikoolid on võtnud kohustuse tagada kõikidele
vastu võetud täiskoormuses õppivatele doktorantidele enam kui 1000 eurone netosissetulek.
Tänaseks on kaitsmiseni jõudnud ligi 30% doktorantidest, kes kuus aastat tagasi vastu võeti.
Veel kahe aasta eest oli sama näitaja 23% ja 2017. aastal 19%. Viimasel neljal aastal on ka
katkestamiste trend languses ning osad katkestanutest jõuavad ka hiljem doktoritöö
kaitsmiseni.6
Staatuse muutmine palgataseme tõstmiseta paneb ülikoolid aga senisest veelgi raskemasse
seisu. Sisuliselt tähendab see, et senised stipendiumid tuleb muuta palgaks ja leida täiendavad
vahendid tööjõumaksudeks. Valdkondlik projektipõhise rahastuse kättesaadavus mõjutab juba
niigi doktorantide arvu ning selle mõju kasvaks veelgi. Ainult sissetuleku tõstmine
stipendiumi vormis jätaks aga doktorantide sotsiaalsed garantiid ja majanduslikud võimalused
– nt krediitkaarti omada või kodulaenu võtta – ikkagi palgatöötajatest halvemaks.
Stipendiumitega on keerulisem ka doktorantide tööd juhtida ja nõudmiste täitmist tagada.
Seega näeme lahendust just töösuhte ja mõistliku palga riikliku tagamise kombinatsioonis.
Teame, et efektiivsuse parandamise ruumi on veel palju ja ainult sellele mõeldes oleks
lahenduseks ka vastuvõtude vähendamine. Väiksema hulga doktorantide sissetulekute
3
Nooremteadureid arvestamata, sest neid ametikohti täidavad valdavalt (uue seaduse rakenduses ainult)
doktorandid.
4
HTM on hinnanud, et võttes aluseks nt RES 2019-2022 prognoositava riigi keskmise brutopalga 2021. a (1540
eurot) oleks lisavahendite vajadus võrreldes 2020. aasta doktoranditoetuseks ja sotsiaalmaksu katmiseks
ettenähtud vahenditega ca 19,5 miljonit eurot. Sellest ca 11 miljonit moodustaksid riigile tagasi tulevad maksud
– füüsilise isiku tulumaks, täiendav sotsiaalmaks, töötuskindlustus. Arvestatud on seejuures 300 doktorandi
vastuvõtuga aastas. (Allikas: Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvate teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus)
5
Professorite, juhtivteadurite ja vanemteadurite arv (FTE) kokku oli 2019. aastal avaõiguslikes ülikoolides 970.
6
Nt 2014/15. õa katkestanutest on 2018/19. õa-ks samal õppekaval doktorikraadi kaitsnud 8%, 2015/16. õa
katkestanutest 14%.
kasvatamine oleks ka praeguse rahastamisega jõukohane ja viiks vastu võetud doktorandid
kiiremini kaitsmisteni kui miinimumtoetuse saajate hulga suurendamine väljaspool riikliku
tellimust. See lähenemine on aga vastuolus kavandatava strateegiaga, kõrghariduse
tegevustoetuse eraldamiseks sõlmitud halduslepingutega ja terve mõistusega – Eestile on
teadustöö meetodeid valdavaid, sügavuti ja laiemas kontekstis probleeme mõtestada oskavaid
ja leidlikke lahendusi otsida tahtvaid inimesi vaja.
Rektorite Nõukogu peab doktorantuuri astunute valikut samaväärseks õpetajaametisse
asumisega. See tähendab, et pikemas perspektiivis peavad ka riigi loodavad doktorantide
palgatingimused olema õpetajatele pakutavaga võrdsed.
Me ei alahinda kindlasti teisi väljakutseid, mis arengukava eelnõus on kirjas. Küll aga tahame
Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning
Vabariigi Valitsusele südamele panna, et Eesti kõrgharidus- ja teadussüsteem on täpselt nii
hea, nagu selle süsteemi moodustavad inimesed ja nende järelkasv on praegu ohus.
Kavandatava arengukavaga saaks soovi korral lahenduse ette näha ning piisava kindluse
olemasolul saaks juba tänastele magistriõppe üliõpilastele paremat perspektiivi pakkuda. See
on teie kätes.
Lugupidamisega
Mait Klaassen
Rektorite Nõukogu juhatuse esimees
(allkirjastatud digitaalselt)
Hanna Kanep,
[email protected], +372 503 5403