Saatja: EKO koordinaator <
[email protected]>
Saadetud: 03.11.2021 21:03
Adressaat: KeM Keskkonnaministeerium <
[email protected]>;
RAM Info <
[email protected]>; <
[email protected]>
Teema: Seisukohad metsaseaduse ja planeerimisseaduse täiendamise seaduse
eelnõule
Tere
Saadan keskkonnaühenduste seisukohad metsaseaduse ja planeerimisseaduse
täiendamise seaduse eelnõu osas, fail manuses.
Lugupidamisega
Laura Uibopuu
--
Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator
Eestimaa Looduse Fond,
Eesti Roheline Liikumine,
Eesti Ornitoloogiaühing,
Pärandkoosluste Kaitse Ühing,
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering,
Keskkonnaõiguse Keskus,
Balti Keskkonnafoorum,
SEI Tallinn,
Nõmme Tee Selts,
Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”,
MTÜ Läänerannik,
Päästame Eesti Metsad
Keskkonnaministeeriumile,
Rahandusministeeriumile,
Eesti Planeerijate Ühingule
Teie: 13.10.2021 nr 1-4/21/5067
Meie: 3.11.2021 nr 1-5/21/5220
Seisukohad metsaseaduse ja planeerimisseaduse täiendamise seaduse eelnõule
Käesolevaga esitame keskkonnaühenduste poolt seisukohad metsaseaduse ja
planeerimisseaduse täiendamise seaduse eelnõule.
Eelnõuga plaanitakse täiendada metsaseadust (MS) ja planeerimisseadust (PlanS) selliselt,
et kõrgendatud avaliku huviga alad (nn KAH alad) oleksid edaspidi määratud
üldplaneeringuga.
Keskkonnaühendused on seisukohal, et MS § 43 lõikes 9 sätestatud regulatsioon vajaks
tervikuna ümbervaatamist ja täpsustamist ning seetõttu on soov KAH alade regulatsiooni
selgemaks muuta tervitatav ja vajalik. Eelnõuga tutvumise järel oleme aga jõudnud
arvamusele, et eelnõus kavandatud täiendustest seniste kitsaskohtade lahendamiseks ei
piisa, vaid need üksnes süvendavad KAH aladel metsatööde planeerimise probleeme.
1. KAH alade probleemistik - regulatsioon ja praktika
MS § 43 lg 9 sätestab: “Asustusüksuse lähedal asuva metsa majandamisel kaasab
riigimetsa majandaja metsamajandamise tööde planeerimisse kohaliku kogukonna või
elanikud.”
See säte kehtib alates 1. septembrist 2017. a ning sätte metsaseadusesse lisamise
põhjendus oli järgmine: “Muudatusettepanek tuleneb asjaolust, et mets on kohalik
elukeskkond mitte ainult elusloodusele vaid ka kohalikele elanikele, kes kasutavad metsa
pakutavaid avalikke hüvesid. Igaühel võiks olla õigus teada, milliseid muutusi tema
kodulähedases riigimetsas kavandatakse. Kaasamise kaudu peaks RMK arvestama
võimalusel kohalike kogukondade seisukohtadega. Antud muudatusettepanek on esimene
samm selleks, et riigimetsa majandajal oleks selge kohustus enne metsatöödega alustamist
suhelda nende kogukondadega, kes igapäevaselt seda metsa kasutavad.”1
Praktikas on selgunud, et MS § 43 lg 9 sõnastus on nii üldine, et ei loo osapooltele
arusaadavaid õigusi ega kohustusi. Selle täitmist ei ole võimalik tagada ega kontrollida,
mistõttu ei täida selle rakendamine praktikas oma eesmärki.
MS § 43 lõikes 9 on mitmeid määratlemata mõisteid või kohustusi, mh:
1) ei ole selge, mida kujutab endast “asustusüksuse lähedal asuv mets”;
2) mida tähendab kaasamise kohustus, sh milliseid (sisulisi ja ajalisi) nõudeid peab
RMK järgima näiteks avalikkuse teavitamisel, metsatööde kavade väljapanekul,
arutelude korraldamisel või esitatud seisukohtadele vastamisel ja arutelude
tulemustega arvestamisel;
3) mida tähendab mõiste “kohalik kogukond või elanikud”.
KAH aladel metsatööde planeerimisse kaasamist korraldatakse RMK enda juhise järgi
(edaspidi: RMK juhis), milles on need mõisted ja kaasamise korraldus täpsemalt lahti
kirjutatud.
Leiame aga, et RMK juhis ei järgi mitmeski küsimuses seaduse mõtet. Näiteks on juhises
määratletud mõiste “kohalik kogukond või elanikud” all üksnes KAH alade “läheduses elavad
või kinnistuid omavad inimesed”, mis välistab kaasatavate ringist aga kohaliku kogukonna
liikmed või teised otsustest puudutatud isikud, kes kasutavad mingit metsaala
marjakorjamise paigana, puhke- ja virgestusalana vmt. Samuti on RMK juhises ära piiritletud
teemad, mille kohta kogukonnalt või elanikelt ettepanekuid oodatakse - teemade loetelust
nähtub, et RMK ei oota ettepanekuid, mis välistaksid KAH aladel raiete tegemise.
Kaasamisprotsessi olulisima otsustusküsimuse välistamine teemade seast muudab
kaasamise näiliseks.
Lisaks on RMK-l vaba voli oma juhist igal ajal muuta, asudes sisuliselt seadusandja rolli, ent
seda ilma avalikkuse või asjassepuutuvate asutuste võimaluseta muudatuste kavandamises
osaleda. Meile teadaolevalt on RMK asunud seisukohale, et KAH aladel metsatööde
planeerimine ning sellesse avalikkuse kaasamine ei ole haldusvälise mõjuga ega
kvalifitseeru seega haldusmenetluseks. Samuti ei loe RMK end seetõttu neis menetlustes
haldusorganiks. Peame sellist lähenemist probleemseks, kuna see lähenemine muudab
KAH aladel kaasamise kontrollimatuks ning nõuded läbipaistmatuks, kuna sel juhul ei ole
asjast puudutatud inimestel võimalik nõuete rikkumiste korral enda õigusi kaitsta.
Praktikas on KAH aladel metsatööde planeerimisse kaasamises olulisi kitsaskohti - see
puudutab nii inimeste teavitamist, avalike arutelude korraldamist kui nende tulemuste
vormistamist, aga ka ettepanekutega arvestamata jätmist RMK poolt ilma õiguspäraste
põhjendusteta.
Eeltoodud kokkuvõte ei kujuta endast täielikku ülevaadet kogu KAH aladel metsatööde
planeerimise kitsaskohtadest, ent annab siiski märku MS § 43 lõike 9 rakendamise
probleemide tõsidusest - nagu ka sellest, et need probleemid ei piirdu kindlasti üksnes
küsimusega, millises dokumendis KAH metsaalad määratletakse.
1
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/06661db2-4174-46ad-9552-6b17e1ba2fd7
(teise lugemise seletuskiri; muudatusettepanek nr 16, lisatud Riigikogu keskkonnakomisjoni poolt)
2. Plaanitava seadusemuudatuse probleemid
Kavandatava seadusemuudatusega täiendataks kehtivat metsaseaduse § 43 lõiget 9 nii, et
RMK asemel määrab edaspidi kohalik omavalitsus oma üldplaneeringuga need
asustusüksuse lähedal asuvad metsad, mille raiete planeerimisse tuleb RMK-l kaasata
kohalik kogukond või elanikud. Lisaks nende nö KAH alade piiritlemisele üldplaneeringus
antakse KOV-le ühtlasi sellise metsa majandamiskava kooskõlastamise õigus.
2.1. KAH alade määratlemine “asustusüksuse lähedal asuva metsana”
MS § 43 lõikes 9 kasutatud mõiste “asustusüksuse lähedal asuv mets” on ebaselge, kuna ei
ole täpsustatud, millistest kriteeriumidest lähtuvalt pannakse paika, kas metsaala asub
asutustusüksuse “lähedal”.
RMK juhise kohaselt peetakse KAH metsaalaks “riigimetsa, mis asub asulate lähedal või
mida inimesed aktiivselt kasutavad”. Selline määratlus on sisuliselt kindlasti õigem kui
üksnes “asustusüksuse lähedal asuv mets”, kuna suurendab avalikku huvi metsaalal
raietööde planeerimise suhtes, sõltumata sellest, kui lähedale jääb mets mõnest asustatud
alast.
Samuti leidub riigimetsi, mida kasutavad puhkealadena aktiivselt ka need inimesed, kes ei
ela ala lähiümbruses, mistõttu tuleks selliste avalike puhkealade ümbruses asuvate metsade
puhul kindlasti arvestada kohalike elanike kõrval ka laiema kaasamisvajadusega. Sellised
kohad on näiteks avalikud suusa- ja terviserajad (Nt Haanja, Vooremäe) ning kõik RMK
puhkealad, kuhu käiakse ka väljastpoolt asukohajärgset valda ja maakonda.
Kavandatava muudatuse tagajärjel kitsendataks niisiis praktikas väljakujunenud KAH alade
määratlust, mis (oma puudustest hoolimata) on seaduse mõttega paremini kooskõlas.
Keskkonnaühendused teevad ettepaneku defineerida metsaseaduses mõiste “kõrgendatud
avaliku huviga alad” ja seda nii, et need hõlmaksid lisaks asustusüksuse lähedal asuvatele
metsadele ka teisi kohalike elanike või puhkajate jaoks olulisi metsi.
2.2. KAH alade määratlemine üldplaneeringutes
Eelnõust ei selgu, millisel alusel ja kelle poolt määratletakse KAH alad või kuidas toimub
kõrgendatud avaliku huviga aladel raiete planeerimine seni, kuni KOV-d on jõudnud need
oma üldplaneeringutes ära määrata.
Kavandatav muudatus rakenduks planeeritud kujul väga pikaldaselt. Ehkki paljudes
KOV-des on üldplaneeringud praegu koostamisel ja teoreetiliselt on selle käigus võimalik ka
KAH alad määrata, kehtivad paljudes KOV-des ka pärast haldusreformi senised
üldplaneeringud ning mitmed KOV-id on pärast haldusreformi uue üldplaneeringu juba
kehtestanud. Vastavalt RahM andmetele tuli pärast haldusreformi koostada uus
üldplaneering kokku 62 KOV-il (79-st). 1. juuli seisuga oli neist uue üldplaneeringu
kehtestanud juba viis, lisaks oli neli üldplaneeringut läbinud vastuvõtmise ja avalikustamise
etapid. See tähendab, et ca 25 vallal on kehtivad üldplaneeringud, mida lähiaastatel ilmselt
ei muudeta.
Lisaks on paljud ülejäänud KOV-id jõudnud oma üldplaneeringute menetlusega nii kaugele,
et võib osutuda keeruliseks hakata selles faasis lisama üldplaneeringusse KAH alade
määratlusi. Muuhulgas eeldab KAH alade määratlemine üldplaneeringutes ka selle
keskkonnamõju strateegilist hindamist ehk KSH täiendamist, mis tähendab menetluslikult, et
KSH-ga tuleb vähemalt mingis osas alustada otsast peale.
Need KOV-d, kelle ÜP menetlus on pooleli ning kes saavad mõistlikult KAH alade
määratlemisega ÜP menetluse käigus veel tegeleda, ei pruugi jõuda ÜP kehtestamiseni
enne kui alles järgmisel aastal või veelgi hiljem. Seega ei teki praktikas hetke, mil kõik
KOVid asuksid ühel ajal ÜPsid uuendama.
Leiame, et plaanitav eelnõu tekitab mitmeks aastaks – isegi kuni 10-15 aastaks – õiguslikult
ebaselge olukorra ning vajalikud oleksid vähemalt rakendussätted, mis tagaksid, et kuni
KAH alade üldplaneeringutes määratlemiseni kogukonnale olulistel aladel raiet ei tehta.
2.3. KAH aladel raietööde tegemise ning piirangute seadmise kord
Eelnõu kohaselt täiendataks MS § 43 lõiget 10 KAH aladel metsatööde planeerimise
regulatsiooniga. Muudatuse kohaselt “koostab riigimetsa majandaja kohalikku kogukonda ja
elanikke kaasates metsamajandamiskava, mis kooskõlastatakse kohaliku omavalitsusega”.
Ühtlasi lisataks eelnõu kohaselt Planeerimisseaduse § 75 lõige 1 üldplaneeringu ülesannete
hulka punktiga 20.1. uus ülesanne - “sellise asustusüksuse lähedal asuva kogukonnale
olulise metsaala määramine, kus riigimetsa majandaja peab metsamajandamise tööde
planeerimisse kaasama kohaliku kogukonna või elanikud.“
Leiame, et eelnõus pakutud lahendus võib piirata oluliselt omavalitsuste senist ruumilise
planeerimise alast otsustusõigust ning kohaliku kogukonna võimalusi neile olulistel
metsaaladel raiete planeerimises kaasa rääkida.
Eelnõust ei selgu, kas KAH alad oleksid üldplaneeringus eraldi kategooria lisaks
üldplaneeringus käsitletud muudele metsaga seotud aladele, ning mis saab piirangute
määramisest nendel aladel, mis kvalifitseeruvad KOV üldplaneeringus samaaegselt nii KAH
alaks kui puhke- ja virgestusalaks, või rohevõrgustiku alaks, mille kaitseks KOV-l on kehtiva
planeerimisseaduse kohaselt õigus vajadusel kitsendusi seada. Eelnõus kavandatu võib
praktikas kaasa tuua olukorra, kus KOV ei saa enam näiteks mõnel rohevõrgustiku alal
kitsendusi seada, kuna see kvalifitseerub ühtlasi KAH alaks, millel määrab metsatööde
tegemise korra ja mahu RMK, ning KOV jääb üksnes kooskõlastaja rolli.
Lahendus, mille kohaselt KAH aladel määraks raietingimusi RMK, on probleemne veel kahel
põhjusel:
1) KAH aladel raiete planeerimine on potentsiaalselt olulise keskkonnamõjuga tegevus
keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS)
tähenduses ning selle tulemusena tekkiv kava peaks alluma KSH kohustusele. RMK
metsamajandamiskavadele KeHJS kohast keskkonnamõju hindamist praktikas ei
tehta. Juhul, kui KAH alad määratletakse üldplaneeringutes, on võimalik mõjude
hindamine läbi viia üldplaneeringu KSH raames – ent seda üksnes juhul, kui juba
üldplaneeringus on võimalik seada KAH aladele metsa raie- ja
uuendamistingimused. Juhul, kui KOV rolliks oleks üldplaneeringutes üksnes KAH
alade määratlemine, mitte aga neil aladel kitsenduste seadmine, ei saaks kitsenduste
ja seega ka üldplaneeringu elluviimise keskkonnamõju tegelikult hinnata.
2) Planeerimismenetluses on kaasamise nõuded väga selgelt seaduse tasandil paika
pandud. Kui raietingimusi hakkab KOV asemel ÜP-s kaaluma RMK, siis ei ole enam
õiguslikult tagatud kohalike elanike õigus neid puudutavate otsuste tegemises kaasa
rääkida ega neid otsuseid vaidlustada. Sel juhul muutuks KAH alade planeerimisse
kaasamine ÜP kaudu üksnes näiliseks ega täidaks oma eesmärki.
Leiame, et KOV-dele tuleb anda raietingimuste seadmise õigus ka KAH aladel. See tagaks
nii KAH aladel raiete planeerimisel KOV huvidega arvestamise kui selle, et kogukonnad ja
kohalikud elanikud saavad neid puudutavates olulistes otsustes kaasa rääkida. Samuti oleks
sel juhul tagatud raieplaanide keskkonnamõjude hindamine läbi ÜP KSH menetluse.
3. Ettepanekud
Leiame, et nn KAH alade kehtivas regulatsioonis on olulisi puudusi, mida plaanitav
muudatus ei lahenda. Laiendada tuleks KAH alade mõistet, ent reguleerida ka KAH aladel
kitsenduste seadmine viisil, mis võimaldaks puudutatud inimeste tõhusat kaasarääkimist
raiete planeerimisel.
Meie hinnangul on KAH alade määramise küsimuse lahendamiseks kaks võimalikku viisi:
1) KAH alade määramine ning neil raietingimuste seadmine jääb tervikuna KOV
pädevusse;
2) KAH alad saavad eraldi õigusliku staatuse ning neis kehtivad peamised piirangud
määratakse ära seaduse tasandil; alade paiknemise ja piiride määratlemine toimuks
läbi üldplaneeringute.
Mõlemal juhul peaks KAH alade määratlus hõlmama mitte üksnes asulate lähedal asuvaid
metsi, vaid kõiki metsaalasid, mis on vajalikud inimeste elukeskkonna kaitseks (sh
erosioonikaitseks, puhke- ja virgestusalana jne).
Teisel juhul tuleks seaduses KAH aladel kehtivate piirangute määratlemisel võtta aluseks
konkreetse KAH alal asuva metsa funktsioon (nt erosioonikaitse, tuulekaitse,
puhkefunktsioon, marjakorjamise võimalus vm), ning kehtestatud majandamistingimused
peaksid tagama KAH metsa funktsiooni püsiva säilimise. KAH aladel oleks asjakohane sel
juhul reguleerida näiteks järgmisi tingimusi:
1) seada raietingimusi, sh vajadusel keelata uuendusraie;
2) suurendada uuendusraiet lubavat minimaalset raievanust;
3) piirata raieaega;
4) keelata sellise tehnoloogia kasutamine, mis kahjustab metsamulda ja alustaimestikku;
5) suurendada nõutavat valik-, turbe- ja harvendusraie järgset puistu rinnaspindala või täiust;
6) pikendada turberaie perioodi;
7) seada tingimusi raielangi pindalale ja kujule.
Kokkuvõtvalt leiame, et KAH aladel raiete planeerimise seisukohalt nii oluline eelnõu vajaks
põhjalikumat eelanalüüsi ning huvigruppidega läbirääkimist.
Meie hinnangul on tegemist eelnõuga, mille koostamisele peaks eelnema
väljatöötamiskavatsus vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1
lõikele 1. Meie hinnangul on tegemist olulise mõjuga eelnõuga, seega ei saa HÕNTE § 1 lg
2 punkti 5 kohaldada. VTK väljatöötamine võimaldaks selgelt määratleda lahendatava
probleemi, kaaluda erinevaid lahendusi ning hinnata põhjalikumalt kavandatava muudatuse
mõjusid. VTK väljatöötamisel saaks huvigruppidega, sh kohalike omavalitsuste endiga, ent
ka keskkonnaühendustega arutada läbi nii KAH alade probleemid kui võimalikud
lahendused.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Laura Uibopuu
Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaator