Solvency II and the context of its review Insurance policies form an integral part of the daily life of European citizens. For many social and economic activities, holding an insurance policy is necessary as a protection against potential risks. An insurance contract can also be a savings product, which will determine the long-term welfare of the holders while insurers channel these savings via financial markets into the real economy. Insurance and reinsurance companies also play an essential role in the real economy as they cover risks for individ uals and businesses in exchange for the payment of premiums. By pooling premiums from a multitude of clients and diversifying across a large number of individual risks, private insurance provides protection at an affordable price for individuals and busine sses against otherwise potentially financially devastating events, thereby contributing to the resilience of our economies and societies. Insurers’ investment capacity is geared towards the real economy and contributes to the economic recovery and the lon g-term financing of European businesses, including SMEs, and infrastructure, that create jobs and growth in the Union. According to data from the European Insurance and Occupational Pensions Authority (EIOPA), in 2020 EU insurers collected more than €1 tri llion in premiums and incurred claims of around €800 billion . At the end of 2020, overall, EU insurers and reinsurers had reserved more than €7 trillion to be able to pay for expected future claims and held assets worth more than €10 trillion, making the sector one of the largest among institutional investors. The sector remained well capitalised during the Covid-19 pandemic with an average ratio of regulatory capital to capital requirements of 235% at the end of 2020, albeit 7 percentage points lower tha n at the end of 2019. Given their crucial role, insurers’ financial resilience is of paramount importance. Prudential rules for this sector are set out in Directive 2009/138/EC (Solvency II) , which has applied since 1 January 2016. The principal objective s of Solvency II are to protect policyholders and beneficiaries, as well as to preserve financial stability. The Directive contains several mandates for the Commission to review the functioning of key elements of the prudential rules: The Commission is re quired to assess the functioning of measures covering the particular situation of insurers supplying long-term guarantees , which are relevant for many life insurance products. These “long-term guarantee measures” aim to mitigate the impact of short-term ma rket fluctuations on insurers’ solvency positions. More stable solvency ratios avoid undue competitive disadvantages for business models based on offering long-term guarantees and, ultimately, increase financial stability. The Commission has to review the calculations of capital requirements. These calculations are expected to be sensitive to the risks insurers and reinsurers are exposed to, and the review aims at verifying the adequacy of this risk sensitivity. The legal m andate covers the rules related to capital management within insurance and reinsurance groups. The Commission is required to assess the case for further aligning insurance rules on crisis management and insurance guarantee schemes . Beyond the legal manda tes, the review is an opportunity to reflect more broadly on the lessons learned since the rules have been in force. Given the significant volume of investments managed by insurers and reinsurers, the review also assessed whether the sector could contribu te to the EU’s political priorities – especially the Capital Markets Union as well as the climate and environmental targets under the European Green Deal . For instance, the EU climate targets for 2030 will require €350 billion of additional annual inves tment just to finance transition in the energy sector. The role of private investment has also become even more prominent given the need for economic recovery following the COVID19 pandemic. While the insurance sector can contribute to those financing need s with private investments, it can also have an important role in protecting individuals and businesses against climate risks and thereby help our society to adapt to climate change as underlined in the strategy on climate adaptation . The review was an op portunity to ensure that the regulatory framework is conducive to long-term investment by the insurance sector. In addition, there is a consensus among stakeholders that the proportionality principle enshrined in Solvency II, i.e. the application of rules in a manner that is proportionate to the nature, scale and complexity of the risks inherent in the business of an insurer, could be improved. While Solvency II is generally perceived as a success, due to the closer alignment of prudential rules with state -of-the-art risk management practices, this may have resulted in undue complexity for some business models. Finally, Solvency II, unlike the prudential framework for credit institutions, currently has no specific macro-prudential tools to explicitly addre ss the build-up of systemic risks, and there is so far no dedicated common framework for crisis preparedness and resolution for failing insurers, in the interests of policyholders and the public at large. Against this background, the present review aims t o: provide incentives for insurers to contribute to the long-term sustainable financing of the economy; improve risk-sensitivity ; mitigate excessive short-term volatility in insurers’ solvency positions; improve proportionality ; enhance quality, consistency and coordination of insurance supervision across the EU, and improve the protection of policyholders and beneficiaries, including when their insurer fails; better address the potential build-up of systemic risk in the insurance sector; improve preparedness for extreme scenarios that may make recovery or the resolution of a failing insurer or reinsurer necessary. For its work on the review, the Commission was able to build on contributions from stakeholders (mainly submitted duri ng the public consultation) and EIOPA’s opinion published on 17 December 2020 . On sustainability, the Commission also took into account a separate opinion from EIOPA, published in September 2019 . In line with that opinion, the Commission proposes to ame nd risk management requirements for insurers and reinsurers by adding an obligation to conduct long-term climate scenario analysis. At a later stage, the Commission may consider extending this requirement to other environmental risks. This will contribute the European Green Deal’s objective that climate risks are managed and integrated into the financial system and the strategic areas of action set out in the 2021 Strategic Foresight Report . In addition, further work will be launched to assess the suitabil ity of the existing Solvency II capital requirements for green assets. Following the conclusion of its review, the Commission is putting forward legislative proposals to amend Directive 2009/138/EC and to create an EU framework for the recovery and resolu tion of insurers and reinsurers . The revision of the Solvency II directive is explained in the next section. Implications of the review for Solvency II and its supplementing Delegated Acts The review aims to achieve its multiple objectives by targeting specific elements of the regulatory framework: Improving risk sensitivity and better mitigating undue volatility will be achieved through changes to the long-term guarantee measures as also explained in section 4, in particular extrapolation of risk-free interest rates and volatility adjustment which are used in the valuation of insurance liabilities. Making prudential rules more proportional will be possible by allowing mo re small insurers to be exempted from Solvency II rules and by creating a more suitable framework for insurers identified as insurers with a low risk profile. Refining the rules on transparency will be achieved by better adapting disclosures required from insurers to the information needed by recipients, differentiating between the information for policyholders and analysts. Improving the quality of supervision and levelling up the playing field will be brought about through several changes, in particular as regards ongoing compliance with prudential rules, cross-border insurance business and insurance groups. Ensuring that climate and systemic risks are better managed and supervised will be attained by introducing new requirements on long-term climate ch ange scenario analysis. Given the close links between Solvency II and its Delegated Regulation (EU) 2015/35, amendments to both acts will be needed to reach all the objectives of the review. The Solvency II directive empowers the Commission to adopt certa in rules through delegated acts. In a number of areas, the Commission is proposing adjustments to those empowerments in order to better achieve its objectives under this review. In such cases, the Commission will have to wait for the finalisation of the le gislative process before enacting the necessary changes to the Delegated Regulation . Therefore, in order to ensure a consistent delivery of the review of the Solvency II framework and in view of the close interaction between different topics, the Commissi on will not introduce changes to the Delegated Regulation at this stage. In view of the importance of the topics that will require changes to the Delegated Regulation, the Commission is committed to engage with the Member States, the European Parliament a nd other stakeholders in order to start, without delay, discussions about the possible content of these changes. Such discussions will take place in parallel to the legislative process for amending Solvency II. The Commission will convene meetings of the E xpert Group on Banking and Payments, Insurance and Resolution. Recovery and Resolution The recovery and resolution proposal aims to ensure that (re)insurers and relevant authorities are better prepared to address instances of significant financial distress in the sector to mitigate their fall-out. It will also give national authorities the necessary tools to help maintain insurance coverage for policyholders and protect the real economy, financial stability and taxpayers through an orderly resolution proces s for insurers who fail. Despite the robust prudential framework created by Solvency II, situations of financial distress cannot be completely excluded. The disorderly failure of (re)insurers can have a significant impact on policyholders, beneficiaries, i njured parties or affected businesses, especially where critical insurance services cannot be substituted in a reasonable amount of time and at a reasonable cost. The management of a near-failure or the failure of certain (re)insurers, particularly large c ross-border groups, or the simultaneous failure of multiple (re)insurers can also lead to or amplify financial instability. The proposal has been developed in full consistency with the Solvency II framework and is proportionate to the specificities of (re )insurance business. It will complement the revised Solvency II framework and strengthen the trust in the EU’s insurance sector so that it can fully play its role in the economic recovery following the COVID-19 crisis, in line with the political objectives of the Capital Markets Union and the European Green Deal. The upcoming Delegated Acts Future amendments to the Delegated Regulation will significantly contribute to achieving the objectives of the Solvency II review. As regards the review topics not cove red in this section, the Commission intends to amend the delegated regulation broadly in line with EIOPA’s Opinion. Equity investments The intention to improve the long-term financing of the economy as part of the Solvency II review is mentioned in the new Capital Markets Union plan adopted on 24 September 2020 . More specifically, as announced in the plan, the Commission intends to assess the appropriateness of Solvency II rules concerning the criteria for long-term equity investments, the risk margin calculation and the valuation of insurers’ liabilities – with the aim both of avoiding undue pro-cyclical behaviours and better reflecting the long-term nature of the insurance business . The Commission will consider revising the eligibility criteria for the long-term equity asset class that were introduced through Delegated Regulation (EU) 2019/931 (which amended the original Solvency II Delegated Regulation). In particular, it will consider simplifying the conditions under which equity investments, inc luding via infrastructure funds, would be treated as “long-term”. This would expand the scope of equities that can be subject to the more favourable 22% risk factor (instead of the reference 39% for listed equities and 49% for unlisted equities). At this stage, it is difficult to assess the amount of equity investments which could benefit from the preferential treatment for long-term investments based on a revised set of criteria. Under a cautious scenario assuming that only 15% of additional equities woul d qualify as long-term, the reduction in capital requirements for equity risk would reach approximately €10.5 billion (a decrease of more than 6% compared to current levels for insurers using the standard formula). This money can be further invested in the economy. Therefore, by facilitating access to preferential treatment for long-term equity investments, the review of the eligibility criteria for the long-term equity asset class would help insurers ramp up their contribution to the economic recovery and the long-term financing of European businesses, including SMEs, and infrastructure. At the same time, the Commission considers that the framework for long-term equity investments should remain prudentially robust, so the review does not harm policyholder protection and financial stability, in line with the new Action Plan for a Capital Markets Union. R isk margin The risk margin is part of the value of insurance liabilities. It seeks to ensure that their valuation is in line with what another party would r equire to accept those liabilities in an arm’s length transfer. The formula used for the calculation of the risk margin shows a tendency, for long-term insurance business, of producing more volatile and higher values than expected to be observed in arm’s l ength transactions. EIOPA proposed to amend the risk margin formula with two additional parameters. First, EIOPA considered a time dependent “lambda” parameter that would on its own reduce the value and volatility of the risk margin for long-term business. The reduction would be particularly significant for longer-term business. Second, EIOPA envisaged a floor parameter that would provide a safeguard and ensure that the risk margin does not fall below a certain level compared to the current calculation, not ably as regards the risk margin for particularly long-term business. The Commission will consider building on the lambda approach proposed by EIOPA, but without a floor parameter, to allow for more effective mitigation of volatility than under EIOPA’s proposal. It will also consider reducing the cost-of-capital rate used i n the risk margin calculation from 6% to 5%, in line with the reduction in capital cost for insurance and reinsurance companies over the past years. Overall, these envisaged changes would reduce the size of the risk margin by more than €50 billion across the sector in the EU, increasing the insurance industry’s capacity to invest in EU businesses. V olatility adjustment Many insurance companies are willing to hold a significant share of their assets over a long period of time. However, short-term fluctuat ions in the value of those assets are reflected when calculating their solvency position. This is in spite of the fact that the insurance company may be able to hold those assets in the long term and for this reason may not realise losses in the meantime. The volatility adjustment seeks to mitigate the short-term volatility of insurers’ solvency by taking into account the long-term perspective of the insurance company. It reduces the impact of short-term changes in credit spreads on the valuation of insuran ce liabilities, thereby making capital resources less volatile. The proposed Directive increases the percentage of the risk-adjusted credit spread that forms the basis of the volatility adjustment. A higher volatility adjustment resulting from this propos ed change can more effectively compensate for fluctuations in assets prices in the valuation of insurance liabilities. At the same time, experience has also shown that the impact of the volatility adjustment on the value of liabilities can exceed the move ment of assets prices. Such overshooting of the volatility adjustment artificially reduces insurers’ technical provisions so the proposed Directive contains a safeguard addressing the issue. The safeguard takes the form of an undertaking-specific element in the volatility adjustment, which should be specified in delegated acts. To calculate that element, the Commission will consider EIOPA’s advice and possibly change the Delegated Regulation to address overshooting due to differences in the credit spread s ensitivity of assets and the interest-rate sensitivity of liabilities. Matching adjustment The Commission is also considering possible amendments to the Delegated Regulation in line with EIOPA’s advice as regards the rules on diversification benefits and a sset eligibility for the matching adjustment. Where insurance companies hold bonds or other assets with similar characteristics to maturity, changes in spreads on those assets will not realise as losses. The matching adjustment aims to account for the fac t that insurance companies are more likely to be able to hold assets to maturity where they identify portfolios of assets and liabilities with matching cash flows (“matching adjustment portfolio”) and manage such portfolios separately from the rest of thei r business. More specifically, the matching adjustment compensates a part of the spread movement-related changes to the value of assets in matching adjustment portfolios with changes to the value of the liabilities in those portfolios. For that purpose, in surance companies can receive an approval to add the matching adjustment to the relevant risk-free interest rate term structure for the valuation of insurance liabilities in a matching adjustment portfolio. To account for the low likelihood that all risks will materialise at the same time and gains in some areas may compensate for losses in others, Solvency II capital requirements generally provide for benefits of diversification between different types of risks. Because of the separate management of a mat ching adjustment portfolio and the rest of the undertaking, the rules currently prohibit the recognition of diversification benefits between the two in the standard formula calculation of the capital requirements. However, EIOPA found that the separate man agement does not per se prevent diversification in practice and the general prohibition of diversification benefits in the standard formula calculation may have resulted in unnecessarily high capital requirements for companies that apply the matching adjus tment. The Commission will therefore consider dropping that general prohibition in the context of matching adjustment portfolios as recommended by EIOPA. The resulting additional diversification benefits for companies using the matching adjustment and calc ulating capital requirements with the standard formula would reduce their capital requirements. Furthermore, safeguards could be introduced to avoid an excessive relief from the matching adjustment where the corresponding portfolio contains restructured as sets that depend on the performance of underlying assets. Diversification benefits Another way to support the provision of long-term financing by insurance and reinsurance companies is by improving the recognition of diversification benefits between diffe rent categories of market risks via correlation parameters. The Commission will consider amending the Delegated Regulation in line with EIOPA’s advice on the setting of the correlation parameter between spread risk and interest rate risk. This will provide more certainty than the current rules where the correlation parameter is dependent on whether the company is exposed to an increase or to a decrease in interest rates. The change will also lead, on average, to higher benefits for diversification between t hese two risks. Extrapolation Interest rates are an important driver for the amounts that insurance and reinsurance companies have to put aside for future claims and benefits. Managing interest rates is therefore crucial for the insurance/reinsurance busin ess, and prudential rules should provide the appropriate incentives in this respect. Insurance and reinsurance companies have obligations that may result in claims or benefit payments very far into the future. This long-term aspect of the insurance busine ss makes extrapolating interest rates necessary, since rates can be observed on financial markets only up to certain maturities. Given that insurers rely mostly on bonds, loans or similar fixed-income investments to match their liabilities, it is reasonable to determine the starting point for the extrapolation based on the depth of bond markets. However, information on longer-term i nterest rates may be observable from financial instruments other than bonds. In order to ensure an appropriate level of policyholder protection, the proposed Directive sets out changes to the principles for extrapolating risk-free interest rates. The propo sed Directive would empower the Commission to set the formula for extrapolation, so that the extrapolation method, takes into account information on longer-term interest rates, where available, to avoid complacency and ensure appropriate incentives. For th at purpose, the Commission will consider building on the formula and parametrisation proposed by EIOPA. Given that the new extrapolation method will have a significant impact on insurers’ capital resources in several markets, the proposed Directive provid es for a phasing in of the method until the end of 2031, which is consistent with the duration of existing transitional provisions in the Solvency II Directive. The phasing in will avoid disruptions, by gradually introducing the impact of the new extrapola tion method. Calculating the capital requirement for interest rate risk Recent analyses have shown that Solvency II rules do not appropriately reflect the risks related to movements of interest rates, where those rates are low or even negative. The capit al requirement for interest rate risk with the standard formula should therefore be revised to take into account the experience gained in recent years in a low interest rate environment. Furthermore, the standard formula calculation should also be consiste nt with the methodology for determining risk-free interest rates for the valuation of liabilities, in particular regarding extrapolation. The Commission therefore will consider reflecting EIOPA’s advice on the calculation of the capital requirement for in terest rate risk with the standard formula , with the exception of an allowance for extrapolation for long-term interest rates. To that end, for each currency, the stressed risk-free interest rates for maturities up to the starting point of the baseline ex trapolation will be derived on the basis of the approach and parametrisation proposed by EIOPA in its Opinion. The remaining rates could be extrapolated in the same manner as the risk-free rates of the baseline, however, towards a stressed ultimate forwar d rate . Similar to the amendments to the extrapolation rules, the Commission will consider phasing in the changes to the standard formula calculation for interest rate risk over a period of five years after the adoption of the amendments as proposed by E IOPA in its Opinion. Further recognition of risk-mitigation techniques within the standard formula The Commission will consider extending the recognition, within the standard formula, of innovative forms of non-proportional loss-sharing between insurers and their reinsurers, in line with EIOPA’s Opinion. In this context, introducing specific safeguards would help exclude possible cases of underestimating risks. Effect of State aid compatible guarantees or reinsurance The Commission will also consider providing clarity on recognition of the risk-mitigating effect of guarantees or reinsurance provided by Member States, in line with EU state aid rules, in the context of insurance underwriting and market risks. For instance, several Member States provided such schemes during the COVID-19 crisis , to ensure credit insurers were able to continue supplying pr otection to businesses despite the exceptional economic circumstances. Mortgage loans Finally, further work on risk assessment related to mortgage loans originated by insurers is needed, to avoid any risk of cross-sector regulatory arbitrage . In this cont ext, the Commission will consider amending the delegated acts to better align the calibration of the standard formula counterparty default risk for mortgage loans with the credit risk framework for the banking sector. ongoing work beyond the Solvency II Re view Beyond the review work described in the previous sections, the Commission has been assessing the case for potential alignment of rules on insurance guarantee schemes and has been monitoring the role of insurance in the context of business interruption during pandemics. The Commission will continue that work with a view to possible future initiatives. Insurance Guarantee Schemes Insurance guarantee schemes (IGSs) use contributions raised by the insurance industry to provide last-resort protection for p olicyholders, beneficiaries and injured parties when their insurers cannot meet their contractual commitments in case of failure. There is currently no harmonised framework for these schemes in the EU . Most Member States have established one or more sche mes, often in response to past failures by insurers, but these differ in terms of scope, features and design. In its opinion on the 2020 review of Solvency II, EIOPA recommended aligning national guarantee schemes at EU level, based on a set of minimum pri nciples. Creating consistent last-resort safety nets could promote trust in the single market for insurance. However, introducing a minimum common framework for these schemes in Europe might entail important implementation costs for insurers, in particular for Member States that do not currently have such a scheme or where changes would need to be made to existin g schemes to comply with the new framework. The Commission has assessed all these impacts in its review of Solvency II and considers that, given the economic uncertainties created by the COVID-19 pandemic, as well as the need to focus on economic recover y, action to align rules for insurance guarantee schemes is not appropriate at this juncture. However, as such action would constitute a major improvement in protection for policyholders across the EU, the Commission is committed to reassess the appropria teness and timing of alignment in the future. Role of insurance during pandemics and other large-scale disruptive events The COVID-19 pandemic has highlighted some issues in relation to the role that insurers and reinsurers can play to provide protection against the consequences of systemic events that are disruptive for the economy, especially when governments decide to shut down public activity and private business. This experience should allow drawing lessons and identifying ways to better prepare soci ety for future large-scale disruptive events. The pandemic has highlighted the need for clearer and simpler information on the terms of insurance cover and the guarantees offered to consumers, especially as regards business interruption and travel insuran ce, and for constantly verifying that insurance products continue to be in line with consumer needs. For this reason, the Commission intends to work closely with EIOPA to intensify insurance product oversight and analyse consumer needs and expectations in the post-pandemic environment. In the longer term, the Commission will consider the viability of potential ways of increasing both our preparedness and resilience to pandemics and similar events, including via the use of foresight capacities. To this end, it is involved in discussions with all stakeholders to explore mechanisms and incentives for increased awareness and coverage of pandemic-related risks in insurance contracts, including “non-damage business interruption” risks, and to increase the resilien ce of the economy to various large-scale events. This is a complex debate requiring an assessment of the insurability of various types of systemic risks. It also needs to consider several challenges, including an evaluation of the availability of financia l resources in the post-pandemic environment, and in the general context of the recovery phase, to improve resilience to future uncertain events. This also requires to assess the ability of the insurance sector to supply enhanced insurance cover against p andemic-related risks, and to form, also based on foresight capacities, a good understanding of the needs of businesses (of various sizes) for insurance products in the post-pandemic environment. EIOPA has gained relevant expertise in this field and has a lready initiated exploratory work to assess options and measures regarding the insurability of pandemic losses, including mechanisms for pandemic risk prevention and forms of insurance coverage for business interruption risks during pandemics. The Commiss ion will continue to work closely with EIOPA and all relevant stakeholders on some of the elements concerning business interruption insurance during pandemics mentioned above. Apart from the experience during the Covid-19 pandemic, the floods and fires in Europe during the summer months of 2021 demonstrated, yet again, the intensifying impacts of the climate crisis and underlined the importance of raising awareness of the benefits of insurance coverage for climate risks . While insurers paid considerable com pensations, the overall damage for property owners was much higher with many properties not being insured against the damage suffered. Insurance coverage of climate risks varies between Member States and the average insurance compensation for losses from c limate risks has been as low as 5% or less in some parts of Europe. Climate change may aggravate the problem due to additional hazards such as severe seasonal water shortage. In order to analyse the problems and intensify efforts for narrowing the climate protection gap, the Commission will set up a Climate Resilience Dialogue by 2022, bringing together insurers, reinsurers, public authorities and other relevant stakeholders. Conclusions To conclude, the insurance and reinsurance sector has a key role to play to achieve several high priority EU objectives. The review of Solvency II is instrumental in that respect, as it makes the sector more resilient and efficient as well as boosting its capacity for investment. The Commission therefore calls on the European Parliament and the Council to advance swiftly in inter-institutional negotiations on the amendments to Directive 2009/138/EC – and the creation of a resolution framework for insurers.
Solventsus II ja selle läbivaatamise taust Kindlustuslepingud on Euroopa kodanike igapäevaelu lahutamatu osa. Paljude ühiskondlike ja majanduslike tegevuste puhul on kaitseks võimalike riskide eest vaja kindlustuslepingut. Kindlustusleping võib olla ka säästutoode, mis määrab ära kindlustusvõtja pi kaajalise heaolu, samal ajal kui kindlustusandjad suunavad need säästud finantsturgude kaudu reaalmajandusse. Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on oluline roll ka reaalmajanduses, sest nad katavad kindlustusmaksete eest üksikisikute ja ettevõtete risk e. Ühendades paljude klientide kindlustusmaksed ja hajutades need paljude individuaalsete riskide vahel, pakub erakindlustus üksikisikutele ja ettevõtetele taskukohase hinnaga kaitset sündmuste eest, mis võiksid olla vastasel juhul rahaliselt laastavad, ni ng toetab seeläbi majanduse ja ühiskonna vastupidavust. Kindlustusandjate investeerimisvõime on suunatud reaalmajandusele ning annab panuse majanduse taastamisse ja Euroopa ettevõtete (sealhulgas VKEde) ja taristu pikaajalisse rahastamisse, mis omakorda l oob liidus töökohti ja majanduskasvu. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) andmetel kogusid ELi kindlustusandjad 2020. aastal kindlustusmakseid üle 1 triljoni euro ja said kahjunõudeid ligikaudu 800 miljardi euro eest . 2020. aast a lõpuks olid ELi kindlustus- ja edasikindlustusandjad kokku näinud ette rohkem kui 7 triljoni euro eest eraldisi, et suuta maksta eeldatavate tulevaste kahjunõuete eest, ning nende varade väärtus ületas 10 triljonit eurot, mis teeb sektorist institutsiona alsete investorite seas ühe suurema. COVID-19 pandeemia ajal jäi sektor hästi kapitaliseerituks, kusjuures regulatiivse kapitali ja kapitalinõuete suhe oli 2020. aasta lõpus keskmiselt 235 %, mis on siiski 7 protsendipunkti väiksem kui 2019. aasta lõpus. K indlustusandjate olulist rolli arvesse võttes on nende finantsvastupidavus äärmiselt tähtis. Selle sektori usaldatavusnõuded on sätestatud direktiivis 2009/138/EÜ (Solventsus II) , mida on kohaldatud alates 1. jaanuarist 2016. Solventsus II põhieesmärgid o n kaitsta kindlustusvõtjaid ja soodustatud isikuid ning säilitada finantsstabiilsus. Direktiivis on komisjonile antud mitu volitust usaldatavusnõuete põhielementide toimimise läbivaatamiseks. Komisjon peab hindama selliste meetmete toimimist, mis puudutav ad pikaajalist garantiid pakkuvate kindlustusandjate olukorda – need garantiid on olulised paljude elukindlustustoodete puhul. Pikaajaliste garantiimeetmete eesmärk on leevendada lühiajaliste turukõikumiste mõju kindlustusandjate solventsuse positsioonile. Stabiilsema solventsuse suhtarvuga välditakse pikaajaliste garantiide pakkumisel põhinevate ärimudelite põhjendamatult ebasoodsat konkurentsiolukorda ja lõppkokkuvõttes suurendatakse finantsstabiilsust. Komisjon peab läbi vaatama kapitalinõuete arvutused. Need arvutused peaksid olema tundlikud riskide suhtes, millega kindlustus- ja edasikindlustusandjad kokku puutuvad, ning läbivaatamise eesmärk on kontrollida sellise riskitundlikkuse adekvaatsust. Õiguslik volitus hõlmab eeskirju, mis on seotu d kapitalijuhtimisega kindlustus- ja edasikindlustusgruppides. Komisjon peab hindama, kas on vaja täiendavalt ühtlustada kriisijuhtimist ja kindlustuse tagamise skeeme käsitlevaid kindlustuseeskirju. Lisaks õiguslike volituste kasutamisele annab läbivaat amine võimaluse mõelda üldisemalt eeskirjade jõustumise järel saadud õppetundide üle. Võttes arvesse kindlustus- ja edasikindlustusandjate hallatavate investeeringute märkimisväärset mahtu, hinnati läbivaatamise käigus ka seda, kas sektor võiks aidata kaa sa ELi poliitiliste prioriteetide – eelkõige kapitaliturgude liidu ning Euroopa rohelise kokkuleppe kohaste kliima- ja keskkonnaeesmärkide – saavutamisele. Näiteks on ELi 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks vaja igal aastal täiendavalt investeeri da 350 miljardit eurot, et rahastada üleminekut energiasektoris. Erainvesteeringute roll on muutunud veelgi olulisemaks seoses vajadusega majanduse taastamise järele pärast COVID-19 pandeemiat. Kindlustussektor saab nende rahastamisvajaduste rahuldamisele erainvesteeringutega kaasa aidata ning lisaks võib sektoril olla oluline roll ka üksikisikute ja ettevõtete kaitsmisel kliimariskide eest. Seega võib ta aidata ühiskonnal kliimamuutustega kohaneda, nagu on rõhutatud kliimamuutustega kohanemise strateegias . Läbivaatamine andis võimaluse tagada, et õigusraamistik soodustab kindlustussektori pikaajalisi investeeringuid. Lisaks on sidusrühmad üksmeelel, et parandada saaks Solventsus IIs sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, st eeskirjade kohaldamist viisil , mis on proportsionaalne kindlustusandja tegevusega seotud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. Kuigi Solventsus II peetakse üldiselt õnnestunuks, kuna selles sisalduvad usaldatavusnõuded on paremini kooskõlas tänapäevaste riskijuhtimistavadega, võib se e mõne ärimudeli puhul osutuda liiga keerukaks. Lisaks ei ole Solventsus IIs erinevalt krediidiasutuste usaldatavusraamistikust praegu konkreetseid makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendeid süsteemsete riskide tekkimise otseseks käsitlemiseks ning sen i puudub ka kindlustusandjate maksevõimetuse kriisiks valmisoleku ja kriisilahendamise ühtne raamistik, mis oleks kindlustusvõtjate ja laiema üldsuse huvides. Seda arvesse võttes on käesoleva läbivaatamise eesmärgid: pakkuda kindlustusandjatele stiimuleid anda panus majanduse pikaajalisse kestlikku rahastamisse ; suurendada riskitundlikkust ; vähendada kindlustusandjate solventsuse positsiooni ülemäärast lühiajalist volatiilsust ; parandada proportsionaalsust ; parandada kõikjal ELis kindlustusjärelevalve kvaliteeti, järjepidevust ja koordineerimist ning tugevdada kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitset, sh kindlustusandja maksejõuetuse korral; käsitleda paremini süsteemse riski võimalikku tekkimist kindlustussektoris; parandada valmisolekut äärmu slikeks stsenaariumideks , mis võivad nõuda maksejõuetu kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundi taastamist ja kriisilahendust. Läbivaatamise käigus sai komisjon tugineda sidusrühmade seisukohtadele (mis esitati peamiselt avaliku konsultatsiooni käigus) ja EIOPA 17. detsembril 2020 avaldatud arvamusele . Kestlikkuse küsimuses võttis komisjon arvesse ka EIOPA 2019. aasta septembris avaldatud arvamust . Kooskõlas kõnealuse arvamusega teeb komisjon ettepaneku muuta kindlustus- ja edasikindlustusand jate riskijuhtimise nõudeid, lisades kohustuse viia läbi pikaajaline kliimaalane stsenaariumianalüüs. Hiljem võib komisjon kaaluda selle nõude laiendamist ka muudele keskkonnariskidele. See aitab saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärki, et kliimaris ke juhitakse ja need integreeritakse finantssüsteemi ning tulevikusuundade strateeglist analüüsi käsitlevas 2021. aasta aruandes sätestatud strateegilistesse tegevusvaldkondadesse. Lisaks alustatakse tööd, et hinnata kehtivate Solventsus II kohaste kapita linõuete sobivust roheliste varade puhul. Pärast läbivaatamise lõppu esitab komisjon seadusandlikud ettepanekud direktiivi 2009/138/EÜ muutmiseks ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse ELi raamistiku loomi seks . Solventsus II läbivaatamise mõju selgitatakse järgmises jaos. Läbivaatamise mõju Solventsus II-le ja seda täiendavatele delegeeritud õigusaktidele Läbivaatamisega püütakse saavutada mitu eesmärki, keskendudes õigusraamistiku konkreetsetele elemen tidele. Riskitundlikkuse suurendamine ja põhjendamatu volatiilsuse vähendamine saavutatakse pikaajaliste garantiimeetmete muutmisega, nagu on selgitatud ka 4. jaos, eelkõige kindlustuskohustiste hindamisel kasutatavate riskivabade intressimäärade ja volatiilsusega korrigeerimise ekstrapoleerimisega. Usaldatavusnõuded saab proportsionaalsemaks muuta, kui lubada teha Solvents us II eeskirjadest erand rohkematele väikestele kindlustusandjatele ja luua sobivam raamistik kindlustusandjatele, kes on määratletud madala riskiprofiiliga kindlustusandjana. Läbipaistvuseeskirjade täpsustamine saavutatakse kindlustusandjatelt nõutava te abe parema kohandamisega teabe saajate vajadustele, eristades kindlustusvõtjatele ja analüütikutele esitatavat teavet. Järelevalve kvaliteedi parandamine ja võrdsete võimaluste tagamine saavutatakse mitme muudatusega, mis puudutavad eelkõige usaldatavusnõ uete jätkuvat järgimist, piiriülest kindlustust ja kindlustusgruppe. Kliima- ja süsteemsete riskide parema juhtimise ja järelevalve tagamiseks kehtestatakse uued nõuded pikaajalise kliimaalase stsenaariumianalüüsi kohta. Võttes arvesse tihedat seost Solv entsus II ja delegeeritud määruse (EL) 2015/35 vahel, on vaja läbivaatamise kõigi eesmärkide saavutamiseks muuta mõlemat õigusakti. Solventsus II direktiiviga on komisjonile antud volitus võtta delegeeritud õigusaktidega vastu teatavaid eeskirju. Komisjon teeb ettepaneku seda volitust mitmes valdkonnas kohandada, et paremini saavutada käesoleva läbivaatamise eesmärgid. Selles küsimuses peab komisjon enne delegeeritud määrusesse vajalike muudatuste tegemist ootama ära seadusandliku menetluse lõpuleviimise. Et tagada Solventsus II raamistiku läbivaatamise järjepidevus ja arvestades eri teemade tihedat koostoimet, ei tee komisjon praegu delegeeritud määrusesse muudatusi. Delegeeritud määruse muutmist nõudvate teemade tähtsust arvestades on komisjon võtnud koh ustuse pidada liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja muude sidusrühmadega nõu, et alustada viivitamata arutelusid nende muudatuste võimaliku sisu üle. Sellised arutelud toimuvad samal ajal Solventsus II muutmise seadusandliku menetlusega. Komisjon kutsub ko kku panganduse, maksete, kindlustuse ja kriisilahenduse eksperdirühma koosolekud. Finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse ettepaneku eesmärk on tagada, et (edasi)kindlustusandjad ja asjaomased ametiasutuse d on paremini valmis lahendama sektoris märkimisväärseid finantsprobleeme ja leevendama nende tagajärgi. Samuti annab see riikide ametiasutustele vajalikud vahendid, et aidata nõuetekohase kriisilahendusprotsessi kohaldamise kaudu maksejõuetute kindlustusa ndjate suhtes säilitada kindlustusvõtjate kindlustuskatte ning kaitsta reaalmajandust, finantsstabiilsust ja maksumaksjaid. Vaatamata Solventsus II-ga loodud tugevale usaldatavusraamistikule ei saa finantsprobleeme täielikult välistada. (Edasi)kindlustusan djate kontrollimatu maksejõuetus võib oluliselt mõjutada kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid, kahju kannatanud pooli või mõjutatud ettevõtteid, seda eriti juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenuseid ei ole võimalik mõistliku aja jooksul ja mõis tlike kuludega asendada. Rahanduslikku ebastabiilsust võib põhjustada või võimendada ka teatavate (edasi)kindlustusandjate, eelkõige suurte piiriüleste kindlustusgruppide maksejõuetus või maksejõuetuse lähedane olukord või mitme (edasi)kindlustusandja sama aegne maksejõuetus. Ettepanek on koostatud täielikus kooskõlas Solventsus II raamistikuga ja vastab (edasi)kindlustustegevuse eripärale. See täiendab läbivaadatud Solventsus II raamistikku ja suurendab usaldust ELi kindlustussektori vastu, et sektor saaks täielikult täita oma rolli majanduse taastamisel pärast COVID-19 kriisi kooskõlas kapitaliturgude liidu ja Euroopa rohelise kokkuleppe poliitiliste eesmärkidega. Kavandatavad delegeeritud õigusaktid Delegeeritud määruse tulevased muudatused aitavad märki misväärselt kaasa Solventsus II läbivaatamise eesmärkide saavutamisele. Käesolevas jaos käsitlemata küsimustes kavatseb komisjon delegeeritud määrust muuta üldiselt kooskõlas EIOPA arvamusega. Omakapitaliinvesteeringud Kavatsust parandada Solventsus II läb ivaatamise raames majanduse pikaajalist rahastamist on nimetatud uues kapitaliturgude liidu tegevuskavas, mis võeti vastu 24. septembril 2020 . Täpsemalt kavatseb komisjon hinnata Solventsus II eeskirjade asjakohasust seoses pikaajaliste omakapitaliinvest eeringute kriteeriumidega, riskimarginaali arvutamisega ja kindlustusandjate kohustiste hindamisega, et vältida põhjendamatut protsüklilist tegevust ja peegeldada paremini kindlustustegevuse pikaajalist iseloomu . Komisjon kaalub delegeeritud määrusega (EL) 2019/931 (millega muudeti algset Solventsus II delegeeritud määrust) kehtestatud pikaajalise omakapitali varaklassi kõlblikkuskriteeriumide läbivaatamist. Eelkõige kaalub komisjon nende tingimuste lihtsustamist, mille alusel käsitatakse pikaajalisen a omakapitaliinvesteeringuid, sealhulgas taristufondide kaudu tehtavaid investeeringuid. See laiendaks selliste omakapitaliinstrumentide ulatust, mille suhtes võib kohaldada soodsamat 22 % riskitegurit (börsil noteeritud aktsiate puhul on see 39 % ja börsi l noteerimata aktsiate puhul 49 %). Praegu on keeruline hinnata selliste omakapitaliinvesteeringute mahtu, mis võiksid saada kasu pikaajaliste investeeringute sooduskohtlemisest läbivaadatud kriteeriumide alusel. Ettevaatliku stsenaariumi korral, kus eeld atakse, et ainult 15 % täiendavast omakapitalist kvalifitseerub pikaajaliseks, väheneksid aktsiariskiga seotud kapitalinõuded ligikaudu 10,5 miljardi euro võrra (üle 6 % vähem võrreldes kindlustusandjate praeguse tasemega standardvalemi kasutamise korral). Seda raha saab majandusse edasi investeerida. Hõlbustades pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute sooduskohtlemist, aitaks pikaajalise omakapitali varaklassi kõlblikkuskriteeriumide läbivaatamine kindlustusandjatel suurendada oma panust majanduse taastam isse ning Euroopa ettevõtete (sealhulgas VKEde) ja taristu pikaajalisse rahastamisse. Samal ajal leiab komisjon, et pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute raamistik peaks jääma usaldusväärseks, et läbivaatamine ei kahjustaks kindlustusvõtjate kaitset ja finantsstabiilsust ning oleks kooskõlas kapitaliturgude liidu uue tegevuskavaga. Riskimarginaal Riskimarginaal on osa kindlustuskohustiste väärtusest. Selle eesmärk on tagada, et nende väärtus vastaks sellele, mida muu osapool nõuaks nende kohustiste aktse pteerimise eest turutingimustel toimuva ülekandmise korral. Riskimarginaali arvutamiseks kasutatav valem kipub pikaajalise kindlustustegevuse puhul andma volatiilsemaid ja kõrgemaid väärtusi, kui võiks eeldada turutingimustel tehtud tehingute puhul. EIOPA tegi ettepaneku täiendada riskimarginaali valemit kahe parameetriga. Esiteks pakkus EIOPA välja ajast sõltuva „lambda“ parameetri, mis iseenesest vähendaks riskimarginaali väärtust ja volatiilsust pikaajalise äritegevuse puhul. Vähendamine oleks eriti olul ine just väga pikaajalise äritegevuse puhul. Teiseks nägi EIOPA ette alamparameetri, mis tagaks, et riskimarginaal ei lange praeguse arvutusega võrreldes allapoole teatavat taset – eelkõige väga pikaajalise tegevuse puhul. Komisjon kaalub tuginemist EIOPA soovitatud lambda-lähenemisviisile ilma alamparameetrita, et võimaldada volatiilsuse tõhusamat vähendamist kui EIOPA ettepanekus. Samuti kaalub komisjon riskimarginaali arvutamisel kasutatava kapitalikulu määra vähendamist 6 %-lt 5 %-le kooskõlas kindlustus- ja edasikindlustusandjate kapitalikulude vähenemisega viimastel aastatel. Kokkuvõttes vähendaksid kavandatavad muudatused riskimarginaali ELi kindlustussektoris rohkem kui 50 miljardi euro võrra ja suurendaksid sektori suutlikkust investeerida ELi ettevõtetesse. Volatiilsusega korrigeerimine Paljud kindlustusandjad on valmis hoidma märkimisväärset osa oma varast pika aja jooksul. Siiski kajastub nende varade väärtuse lühiajaline kõikumine solventsuse positsiooni arvut amisel. Seda hoolimata asjaolust, et kindlustusandja võib neid varasid hoida pikka aega ega pruugi seetõttu vahepeal kahjumit realiseerida. Volatiilsusega korrigeerimise eesmärk on vähendada kindlustusandja maksevõime lühiajalist volatiilsust, võttes arves se pikaajalist perspektiivi. See vähendab krediidiriski marginaalide lühiajaliste muutuste mõju kindlustuskohustiste hindamisele, muutes seega kapitaliressursid vähem volatiilseks. Kavandatava direktiiviga suurendatakse volatiilsusega korrigeerimise aluse ks oleva riskiga korrigeeritud krediidiriski marginaali protsenti. Kavandatud muudatusest tulenev suurem volatiilsusega korrigeerimine võib kindlustuskohustiste hindamisel paremini kompenseerida varade hinnakõikumisi. Samal ajal on kogemused näidanud, et volatiilsusega korrigeerimise mõju kohustiste väärtusele võib olla suurem kui varade hindade muutumine. Volatiilsusega korrigeerimise selline ülemäärane mõju vähendab kunstlikult kindlustusandjate tehnilisi eraldisi, mistõttu sisaldab kavandatav direktiiv selles küsimuses kaitsemeedet. Kaitsemeede on volatiilsusega korrigeerimise ettevõtjapõhine element, mida tuleks täpsustada delegeeritud õigusaktides. Selle elemendi arvutamisel võtab komisjon arvesse EIOPA nõuandeid ja võib-olla muudab delegeeritud määru st, et käsitleda varade krediidiriski marginaali tundlikkuse ja kohustiste intressimääratundlikkuse erinevusest tingitud ülemäärast mõju. Kattuvuse kohandus Komisjon kaalub ka delegeeritud määruse võimalikku muutmist kooskõlas EIOPA nõuandega eeskirjade ko hta, mis käsitlevad kattuvuse kohanduse puhul hajutamisest saadavat kasu ja varade kõlblikkust. Kui kindlustusandjad hoiavad võlakirju või muid sarnaste omadustega varasid lunastustähtpäevani, ei realiseeru nende varade riskimarginaali muutused kahjumina. Kattuvuse kohanduse eesmärk on võtta arvesse asjaolu, et kindlustusandjatel on suurema tõenäosusega võimalik hoida varasid kuni lunastustähtpäevani, kui nad määravad kindlaks kattuvate rahavoogudega varade ja kohustiste portfellid („kattuvuse kohanduse po rtfell“) ja haldavad selliseid portfelle muust äritegevusest eraldi. Täpsemalt kompenseerib kattuvuse kohandus osa kattuvuse kohanduse portfellide riskimarginaali muutusega seotud varade väärtuse muutustest muutustega nende portfellide kohustiste väärtuses . Sel eesmärgil võivad kindlustusandjad saada heakskiidu kattuvuse kohanduse lisamiseks asjakohasesse riskivabasse intressikõverasse, et hinnata kindlustuskohustisi kattuvuse kohanduse portfellis. Arvestamaks väikest tõenäosust, et kõik riskid realiseeruv ad samaaegselt, ning asjaolu, et mõnes valdkonnas saadav kasu võib kompenseerida teistes valdkondades tekkivat kahjumit, võetakse eri riskide vahelisest hajutamisest saadavat kasu praegu Solventsus II kohastes kapitalinõuetes üldiselt arvesse. Kuna kattuvu se kohanduse portfelli hallatakse ettevõtte ülejäänud tegevusest eraldi, keelavad eeskirjad praegu nendevahelisest hajutamisest saadava kasu arvesse võtmise kapitalinõuete arvutamise standardvalemis. EIOPA leidis siiski, et eraldi haldamine ei takista isee nesest tegelikku hajutamist ning et üldine keeld arvestada hajutamisest saadavat kasu standardvalemi kohases arvutuses võis kaasa tuua tarbetult kõrged kapitalinõuded äriühingutele, kes kasutavad kattuvuse kohandamist. Seepärast kaalub komisjon kattuvuse k ohanduse portfellide puhul kõnealusest üldisest keelust loobumist vastavalt EIOPA soovitusele. Sellest tulenev täiendav hajutamisest saadav kasu vähendaks nende äriühingute kapitalinõudeid, kes kasutavad kattuvuse kohandust ja arvutavad kapitalinõudeid sta ndardvalemi alusel. Lisaks võiks kehtestada kaitsemeetmed, et vältida ülemäärast nõuete vähendamist kattuvuse kohanduse puhul, kui vastav portfell sisaldab restruktureeritud varasid, mis sõltuvad alusvara tootlusest. Hajutamisest saadav kasu Teine viis, k uidas toetada pikaajalise rahastamise pakkumist kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt, on parandada tururiskide eri kategooriate omavahelisest hajutamisest saadava kasu arvestamist korrelatsiooniparameetrite kaudu. Komisjon kaalub delegeeritud määrus e muutmist kooskõlas EIOPA nõuandega hinnavaheriski ja intressiriski vahelise korrelatsiooniparameetri kehtestamise kohta. See annab suurema kindluse kui praegused eeskirjad, kus korrelatsiooniparameeter sõltub sellest, kas äriühingut mõjutab intressimäära de tõus või langus. See muudatus toob ka keskmiselt suuremat kasu nende kahe riski omavahelisele hajutamisele. Ekstrapoleerimine Intressimäärad mõjutavad oluliselt summasid, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad tulevaste kahjunõuete ja hüvitist e jaoks kõrvale panema. Intressimäärade haldamine on seetõttu kindlustus- ja edasikindlustustegevuse jaoks otsustava tähtsusega ning usaldatavusnõuded peaksid pakkuma selleks asjakohaseid stiimuleid. Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on kohustised, m is võivad tuua kaasa nõuded või hüvitiste maksmise väga kauges tulevikus. Kindlustustegevuse selle aspekti tõttu on vaja intressimäärasid ekstrapoleerida, sest neid saab finantsturgudel jälgida ainult teatavate tähtaegadeni. Võttes arvesse, et kindlustusa ndjad tuginevad oma kohustiste täitmisel peamiselt võlakirjadele, laenudele või muudele sarnastele fikseeritud tulumääraga investeeringutele, on mõistlik määrata ekstrapoleerimise lähtepunkt võlakirjaturgude sügavuse alusel. Pikemaajalisi intressimäärasid käsitlevat teavet võib siiski saada muudest finantsinstrumentidest kui võlakirjad. Kindlustusvõtjatele asjakohase kaitsetaseme tagamiseks nähakse kavandatava direktiiviga ette muudatused riskivabade intressimäärade ekstrapoleerimise põhimõtetes. Kavandatav a direktiiviga antaks komisjonile õigus kehtestada ekstrapoleerimise valem, et ekstrapoleerimismeetodi puhul võetaks võimaluse korral arvesse teavet pikaajalisemate intressimäärade kohta, et vältida liigset kindlustunnet ja tagada asjakohased stiimulid. Se lleks kaalub komisjon EIOPA soovitatud valemi ja parameetrite kasutamist. Võttes arvesse, et uuel ekstrapoleerimismeetodil on märkimisväärne mõju kindlustusandjate kapitaliressurssidele mitmel turul, nähakse kavandatava direktiiviga ette meetodi järkjärgu line kasutuselevõtt kuni 2031. aasta lõpuni, mis on kooskõlas Solventsus II direktiivi kehtivate üleminekusätete kestusega. Uue ekstrapoleerimismeetodi järkjärguline kasutusele võtmine aitab vältida häireid. Intressiriski kapitalinõude arvutamine Hiljutised analüüsid on näidanud, et Solventsus II eeskirjad ei peegelda asjakohaselt intressimäärade muutumisega seotud riske, kui intressimäärad on madalad või koguni negatiivsed. Seepärast tuleks standardvalemi kohane intressiriski kapitalinõue läbi va adata, et võtta arvesse viimaste aastate madalate intressimäärade keskkonnas saadud kogemusi. Lisaks peaks standardvalemi kohane arvutus olema kooskõlas ka riskivabade intressimäärade kindlaksmääramise metoodikaga kohustiste hindamisel, eelkõige seoses eks trapoleerimisega. Seepärast kaalub komisjon, kas võtta standardvalemi puhul arvesse EIOPA nõuannet intressiriski kapitalinõude arvutamise kohta, välja arvatud pikaajaliste intressimäärade ekstrapoleerimise puhul. Selleks tuletatakse iga valuuta puhul str essiolukorra riskivabad intressimäärad kuni baasstsenaariumi ekstrapoleerimise alguspunktini EIOPA arvamuses esitatud lähenemisviisi ja parameetrite alusel. Ülejäänud intressimäärasid võib ekstrapoleerida samal viisil nagu baasstsenaariumi riskivabasid mä ärasid, kuid stressiolukorra lõpliku forvardintressimäära suunas . Sarnaselt ekstrapoleerimiseeskirjade muudatustega kaalub komisjon intressiriski arvutamise standardvalemi muudatuste järkjärgulist kasutusele võtmist viie aasta jooksul pärast EIOPA arvamu ses esitatud muudatusettepanekute vastuvõtmist. Riskimaandamismeetmete täiendav arvessevõtmine standardvalemis Komisjon kaalub kooskõlas EIOPA arvamusega kindlustusandjate ja nende edasikindlusandjate vahelise mitteproportsionaalse kahjujagamise uuenduslike vormide arvestamise laiendamist standardvalemis. Sellega seoses aitaks konkreetsete kaitsemeetmete kehtestami ne välistada olukordi, kus riske alahinnatakse. Riigiabiga kokkusobivate garantiide ja edasikindlustuse mõju Komisjon kaalub ka liikmesriikide poolt kooskõlas ELi riigiabi eeskirjadega antavate garantiide või edasikindlustuse riski maandava mõju arvestam ise täpsustamist seoses kindlustuslepingute sõlmimise ja tururiskidega. Näiteks pakkus mitu liikmesriiki COVID-19 kriisi ajal selliseid skeeme tagamaks, et krediidikindlustusandjad suudavad erakorralistest majandusoludest hoolimata jätkuvalt ettevõtetele kaitset pakkuda. Hüpoteeklaenud Täiendavat tööd on vaja teha ka kindlustusandjate antavate hüpoteeklaenudega seotud riskihindamisega, et vältida sektoriülese õigusliku arbitraaži ohtu. Seepärast kaalub komisjon delegeeritud õigusaktide muutmist, et viia standardvalemi vastaspoole maksejõuetuse riski kalibreerimine hüpoteeklaenude puhul paremini kooskõlla pangandussektori krediidiriski raamistikuga. Pärast Solventsus II läbivaatamist jätkuv töö Lisaks eelmistes jagudes kirjeldatud läbivaatamisele on komisj on hinnanud kindlustuse tagamise skeeme käsitlevate eeskirjade võimaliku ühtlustamise vajadust ning on jälginud kindlustuse rolli pandeemia ajal katkenud äritegevuse kontekstis. Komisjon jätkab seda tööd, pidades silmas võimalikke tulevasi algatusi. Kindl ustuse tagamise skeemid Kindlustuse tagamise skeemid kasutavad kindlustussektori kogutud makseid, et pakkuda kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahju kannatanud pooltele viimase abinõuna kaitset, kui nende kindlustusandja ei suuda maksejõuetuse korral täita oma lepingulisi kohustusi. Praegu puudub ELis nende skeemide jaoks ühtlustatud raamistik . Enamik liikmesriike on loonud ühe või mitu skeemi, sageli vastusena varasematele kindlustusandjate maksejõuetuse juhtumitele, kuid need erinevad oma ul atuse, omaduste ja ülesehituse poolest. Oma arvamuses Solventsus II 2020. aasta läbivaatamise kohta soovitas EIOPA viia riiklikud tagatisskeemid ELi tasandil kooskõlla, lähtudes teatavatest miinimumpõhimõtetest. Viimase abinõuna kasutatavate ühtsete turvav õrkude loomine võib suurendada usaldust kindlustuse ühtse turu vastu. Samas võib nende skeemide jaoks Euroopas ühise miinimumraamistiku kehtestamine tuua kindlustusandjatele kaasa olulisi rakenduskulusid, eelkõige liikmesriikides, kus sellist skeemi praeg u ei ole või kus tuleks olemasolevaid skeeme muuta, et need vastaksid uuele raamistikule. Komisjon hindas kõiki neid tegureid Solventsus II läbivaatamisel ja on seisukohal, et võttes arvesse COVID-19 pandeemiast tingitud majanduslikku ebakindlust ja vaja dust keskenduda majanduse taastamisele, ei ole praegu õige aeg võtta meetmeid kindlustuse tagamise skeeme käsitlevate eeskirjade ühtlustamiseks. Kuna aga selline tegevus parandaks oluliselt kindlustusvõtjate kaitset kõikjal ELis, on komisjon võtnud kohust use ühtlustamise asjakohasust ja ajastust edaspidi uuesti hinnata. Kindlustuse roll pandeemiate ja muude suuremate vapustuste ajal COVID-19 pandeemia on toonud esile mõned küsimused seoses rolliga, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad saavad täita, e t pakkuda kaitset majandust häirivate süsteemsete sündmuste tagajärgede eest, eriti olukorras, kus valitsused otsustavad avaliku ja erasektori tegevuse lõpetada. See kogemus peaks võimaldama teha järeldusi ja leida viise, kuidas ühiskonda tulevasteks vapu stusteks paremini ette valmistada. Pandeemia on toonud esile vajaduse selgema ja lihtsama teabe järele kindlustuskaitse tingimuste ja tarbijale pakutavate tagatiste kohta, eelkõige seoses äritegevuse katkemise ja reisikindlustusega, ning vajaduse pidevalt kontrollida, kas kindlustustooted vastavad jätkuvalt tarbija vajadustele. Seetõttu kavatseb komisjon teha tihedat koostööd EIOPAga, et tõhustada kindlustustoodete järelevalvet ning analüüsida tarbijate vajadusi ja ootusi pandeemiajärgses keskkonnas. Pikem as perspektiivis kaalub komisjon võimalike viise, kuidas suurendada nii meie valmisolekut pandeemiateks ja muudeks sarnasteks sündmusteks kui ka vastupanuvõimet neile, muu hulgas prognoosivõime kasutamise abil. Selleks peab komisjon kõikide sidusrühmadega arutelusid, et uurida mehhanisme ja stiimuleid, millega suurendada teadlikkust pandeemiaga seotud riskidest kindlustuslepingutes, sealhulgas „varalise kahjuta äritegevuse katkemise“ riskidest, ja kaitset selliste riskide eest, ning suurendada majanduse vas tupanuvõimet mitmesugustele vapustustele. See on keeruline arutelu, mis nõuab eri liiki süsteemsete riskide kindlustatavuse hindamist. Samuti tuleb komisjonil kaaluda mitmeid probleeme, muu hulgas hinnata rahaliste vahendite kättesaadavust pandeemiajärgse s keskkonnas ja taastamisetapi üldises kontekstis, et parandada vastupanuvõimet tulevastele ebakindlatele sündmustele. Selleks tuleb hinnata ka kindlustussektori suutlikkust pakkuda tõhusamat kindlustuskaitset pandeemiaga seotud riskide vastu ning kujunda da – ka prognoosimisvõimele tuginedes – hea arusaam (eri suurusega) ettevõtete vajadustest kindlustustoodete järele pandeemiajärgses keskkonnas. EIOPA on kogunud selles valdkonnas asjakohaseid eksperditeadmisi ning on juba alustanud uurimistööd, et hinnat a pandeemiakahjude kindlustatavusega seotud valikuid ja meetmeid, muu hulgas pandeemiariski ennetamise mehhanisme ja pandeemia ajal äritegevuse katkemise riskide kindlustamise viise. Komisjon jätkab tihedat koostööd EIOPA ja kõigi asjaomaste sidusrühmadeg a mõnede eespool nimetatud pandeemia ajal äritegevuse katkemise kindlustust käsitlevate elementide osas. Lisaks COVID-19 pandeemia ajal saadud kogemustele näitasid 2021. aasta suvekuudel Euroopas toimunud üleujutused ja tulekahjud taas kliimakriisi süvenev at mõju ning seda, kui oluline on suurendada teadlikkust kliimariskide kindlustuskatte kasulikkusest. Kuigi kindlustusandjad maksid märkimisväärseid kahjuhüvitisi, oli kogukahju kinnisvaraomanikele palju suurem, kuna paljud kinnisvaraobjektid ei olnud tekkinud kahju vastu kindlustatud. Kliimariskide kindlustuskate on liikmesriigiti erinev j a keskmine kindlustushüvitis kliimariskidest tulenevate kahjude eest on mõnes Euroopa osas olnud kõigest 5 % või väiksem. Kliimamuutused võivad probleemi süvendada täiendavate ohtude, näiteks suure hooajalise veepuuduse tõttu. Et neid probleeme analüüsida ning suurendada jõupingutusi, et kõrvaldada puudusi kliimariskide vastu kindlustamises, algatab komisjon 2022. aastaks kliimakindluse dialoogi, mis toob kokku kindlustusandjad, edasikindlustusandjad, riigiasutused ja muud asjaomased sidusrühmad. Järeldused Kindlustus- ja edasikindlustussektoril on oluline roll ELi mitme olulise eesmärgi saavutamisel. Solventsus II läbivaatamine on siinkohal tähtis samm, sest see muudab kindlustussektori vastupidavamaks ja tõhusamaks ning suurendab selle investeerimissuutlikk ust. Seepärast palub komisjon Euroopa Parlamendil ja nõukogul pidada kiiresti institutsioonidevahelisi läbirääkimisi direktiivi 2009/138/EÜ muutmise üle ja luua kindlustusandjate jaoks kriisilahendusraamistik.
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Rahandusministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/21-02221
Resolutsiooni teema: Komisjoni ettepanekud seoses kindlustus- ja edasikindlustuse kriisilahenduse
ja järelevalvega
Adressaat: Rahandusministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgnevate
algatuste kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND
THE COUNCIL on the review of the EU prudential framework for insurers and reinsurers in the
context of the EU’s post pandemic recovery, COM(2021) 580
- Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
amending Directive 2009/138/EC as regards proportionality, quality of supervision, reporting, long-
term guarantee measures, macro-prudential tools, sustainability risks, group and cross-border
supervision, COM(2021) 581
- Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
establishing a framework for the recovery and resolution of insurance and reinsurance undertakings
and amending Directives 2002/47/EC, 2004/25/EC, 2009/138/EC, (EU) 2017/1132 and Regulations
(EU) No 1094/2010 and (EU) No 648/2012, COM(2021) 582
EISi toimiku nr: 21-1066
Tähtaeg: 22.11.2021
Adressaat:
[email protected], Justiitsministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Rahandusministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud
eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 29.10.2021
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 02.12.2021 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi §
6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (24.11.2021) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid
EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 22.11.2021.
Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 14.10.2021
Resolutsiooni koostaja: Ann Saks
[email protected], 693 5201
Nimetus Komisjoni ettepanekud seoses kindlustus- ja edasikindlustuse kriisilahenduse ja järelevalvega
ANDMED
ALGATUSE COM(2021) 580;
Eelnõu nr COM(2021) 581; Esitamise kuupäev: 13.10.2021 Menetluskord EL-is:
Teatis n/a; direktiivid
KOHTA
tavamenetlus
COM(2021) 582
RKKTS § 1521 lg 1
1. p1
- algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist
RKKTS § 1521 lg 1
SEISUKOHA 2. - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju
p2
VALITSUSSE
TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue
4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine)
5. VVS § 201 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is))
VALITSUSELE EL menetluse
Kuupäev 02.12.2021 KOK 24.11.2021
ESITAMINE ajakava
SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud Kaasata asjassepuutuvad
min RAM ministeeriumid JUM, MKM, EP
Kaasatud partnerid
MENETLUS huvigrupid
EELNÕU ÜLEVAADE
KOKKUVÕTE
EELÕU SISUST JA
Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on oluline roll majanduses, sest nad katavad kindlustusmaksete eest
EESMÄRKIDEST üksikisikute ja ettevõtete riske. Samuti annab nende investeerimisvõime panuse majanduse taastamisse ja
Euroopa ettevõtete pikaajalisse rahastamisse, mis loob töökohti ja majanduskasvu. ELi tasandil puudub
jätkuvalt ühtlustatud kord kindlustusandjate kriisiga tegelemiseks. See võib kaasa märkimisväärseid
menetluslikke erinevusi liikmesriikide kindlustusandjate juhtumit reguleerivate õigus- ja haldusnormide
vahel. Lisaks ei pruugi ettevõtete maksejõuetusmenetlused olla kindlustuse jaoks sobivad, kuna need ei
pruugi alati tagada oluliste funktsioonide jätkamist. Seepärast on vaja kindlat raamistikku, et valitsustel oleks
usaldusväärne kriisilahendusvahendite kogum, mis võimaldaks piisavalt kiiresti sekkuda, kui
kindlustusandjad ei suuda kindlustusvõtjatele paremat tulemust tagada.
Praegu on kindlustusandjate kriisilahenduse süsteemid riiklikud ning need on kasutusel vaid mõnes
liikmesriigis. Seetõttu ei anna paljud siseriiklikud õigussüsteemid volitusi, mis on vajalikud ametiasutustele
nõuetekohaseks toimimiseks kindlustusandjatega. Need siseriiklikud õigusaktid on ebapiisavad ka piiriüleste
juhtumite korral. Adekvaatse kriisilahenduskorra kehtestamine ELi tasandil eeldab riiklike menetluste
ühtlustamist, st ELi tasandil vajalike õigusaktide kehtestamist.
Käesolevad ettepanekud on välja töötatud kooskõlas Solventsus II raamistikuga ning ka järelevalve hakkab
põhinema Solventsus II direktiivil 2009/138/EÜ, mida on kohaldatud alates 1. jaanuarist 2016. Samas ei ole
Solventsus II praegu konkreetseid makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendeid süsteemsete riskide
tekkimise otseseks käsitlemiseks ning seni puudub ka kindlustusandjate maksevõimetuse kriisiks valmisoleku
ja kriisilahendamise ühtne raamistik, mis oleks kindlustusvõtjate ja laiema üldsuse huvides. Seda arvesse
võttes on ettepanekute eesmärgiks:
• pakkuda kindlustusandjatele stiimuleid majanduse pikaajalisse kestlikku rahastamiseks;
• suurendada riskitundlikkust;
• vähendada kindlustusandjate solventsuse positsiooni ülemäärast lühiajalist volatiilsust;
• parandada proportsionaalsust;
• parandada kõikjal ELis kindlustusjärelevalve kvaliteeti ja koordineerimist;
• käsitleda paremini süsteemse riski võimalikku tekkimist kindlustussektoris;
• parandada valmisolekut maksejõuetu kindlustusandja finantsseisundi taastamiseks.
See ettepanek aitab tagada hoiustajatele ja investorite parema kaitse, säilitades samal ajal kindlustusandjate
funktsioonid majanduse toimimiseks. Samuti toetab see tingimusi jätkusuutlike kapitalivoogude
hõlbustamiseks. Ettepanek on kooskõlas ka krediidiasutuste ja investeerimisühingute vastava poliitikaga
taastamise ja kriisilahenduse valdkonnas. Ettepanek tugevdab kindlustusandjate rolli pikaajaliste investoritena
COVID-19 kriisist taastumisel, seda kooskõlas kapitaliturgude liidu ja ELi roheleppe eesmärkidega.
VÕIMALIKUD
SOTS-MAJ.
Olulised otsesed mõjud ettevõtjatele ja majapidamistele. Täpsustada seisukohtade kujundamise käigus.
MÕJUD
VÕIMALIKUD
ÕIGUSLIKUD
Direktiivid on vaja üle võtta riigisisesesse õigusesse. Seaduste muutmist täpsustada seisukohtade kujundamise
MUUDATUSED käigus.
MÕJU
EELARVELE
Võimalikud mõjud riigieelarvele (sh MTA eelarvele). Täpsustada seisukohtade kujundamise käigus.
KOMMENTAARID
SEISUKOHAD
EESTI
SEISUKOHT
TEISTE RIIKIDE
SEISUKOHAD
KOMMENTAARID
1/2 Alustatud: 13/10/2021 15:32:00 Muudetud: 14.10.2021
2/2 Alustatud: 13/10/2021 15:32:00 Muudetud: 14.10.2021
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 6.1.1/21-1066 - COM(2021) 580 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE ELi kindlustus- ja edasikindlustusandjate usaldatavusraamistiku läbivaatamise kohta seoses ELi majanduse pandeemiajärgse taastamisega
Eelnõu kohta seisukoha esitamine Vabariigi Valitsuse istungile vastavalt Riigikantselei 14.10.2021 resolutsioonile.
Osapooled: Rahandusministeerium
Tähtaeg: 22.11.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bd8fb13b-7504-48a1-a1c1-6afa9efab9d5
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bd8fb13b-7504-48a1-a1c1-6afa9efab9d5?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main