Riigikogu Meie 25.10.2021 nr 1.1-10/6366-12
Rahanduskomisjon
[email protected]
Rahandusministeeriumi
ettepanekud SE 407 täiendamiseks
Austatud komisjoni esimees
Tulenevalt 2021. a. 19. oktoobril Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelust
Finantsinspektsiooni ja Eesti Pangaliidu esindajatega esitame Teile täiendavad
muudatusettepanekud koos uuendatud selgitustega seoses pandikirjaseaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõuga (SE 407).
Täiendavad muudatusettepanekud koos uuendatud selgitustega on lisatud käesolevale kirjale
(nende kohaselt muudetakse üksnes pandikirjaseaduse § 22 lõikeid 2 ja 3 ning sama §-i uue
lõike 21 sõnastust ja § 67 sõnastust ning nendega kaasnevaid selgitusi – varasemalt esitatud
muud ettepanekud palume arvesse võtta samal kujul nagu nad esitati eelmise kirjaga).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
Valner Lille,
[email protected]
Kadri Siibak,
[email protected]
Thomas Auväärt,
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
LISA
Muudatusettepanekute loetelu
pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu SE 407 juurde
1. Täiendada eelnõu § 1 (pandikirjaseaduse muutmine) pärast punkti 36 (uues numeratsioonis
punkt 38) uute punktidega, muutes vastavalt järgmiste punktide numbreid, järgmises
sõnastuses:
„39) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui stressitesti käigus arvutatud tagatisvara väärtus ei vasta käesoleva seaduse § 18
lõigetes 1–3 sätestatud nõuetele, tuleb stressitesti käigus leitud suurima puudujäägi võrra
suurendada tagatisregistrisse kantavaid tagatisi või tagada vastav puudujääk muus
vormis.“;
„40) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Stressitesti käigus tagatisvara riskide hindamisel või väärtuse arvutamisel tuleb
arvestada käesoleva seaduse § 25 lõikes 41 ja § 26 lõikes 1 sätestatud piirangutega.“;“;
„41) paragrahvi 22 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded
pandikirjaportfelli stressitesti tegemise korrale, metoodikale, eesmärgile ja stresstesti käigus
leitud puudujäägi tagamisele.“;
Selgitus: Kehtiva pandikirjaseaduse (PandiKS) § 22 reguleerib stressitestide läbiviimist
pandikirja emitentide poolt. Kehtiv sõnastus stressitesti läbiviimise eesmärgi osas on
tekitanud praktikas teatud küsitavusi. Selle tõlgendamine (kas tagatise arvestus käib seaduse
nõuete vastu või hinnatakse ainult investorite kahju tekkimise riski) on samas suure mõjuga.
Esimese ettepanekuga muudetakse PandiKS § 22 lõiget 2 selliselt, et kui stressitesti käigus
tuvastatakse nö puudujääk pandikirjaportfellis, siis on emitendi enda otsustada, mismoodi ta
selle katab – kas tagatisregistrisse kantakse uus tagatis või tehakse seda tagatisregistri
väliselt (reservi vms kujul). Ehk see muudatus annab vajaliku paindlikkuse emitendile
otsustamaks kuidas ta vastavaid riske maandab ja puudjääke katab.
Teise ettepanekuga lisatakse PandiKS §-i 22 uus lõige 21, mis omakorda täpsustab § 22 lõikes
1 sätestatud stressitesti eesmärki, milleks on hinnata ka tagatise kõlbmatuks muutumise riski,
näiteks seoses sellega, et laen langeb makseviivitusesse ning seadus keelab selle arvestamist
täies mahus (selle sätestab omakorda PandiKS § 25 lõige 41).
Kolmanda ettepanekuga muudetakse rahandusministrile ettenähtud volitusnormi
detailsemaks, kuhu lisatakse see, et minister saab oma määrusega näha ette täpsema korra
ka stressitesti eesmärgile ja ka sellele, et kui stressitesti käigus tuvastatakse puudujääk, siis
mismoodi see konkreetselt tagatakse (kas tuleb tagatisregistrisse lisandada täiendav tagatis
või saab seda teatud tingimustel teha nö tagatisregistri väliselt).
Kokkuvõttes – nende muudatuste tulemusena muutub õigusselgemaks, mismoodi peab emitent
hindama tagatisvarasse kantud tagatiste kõlbmatuks muutumise riski ja hoidma selle katteks
vabu „tagatisi“, mida oleks kõlbmatuks muutumise riski realiseerumisel võimalik kasutada.
2. Muuta eelnõu § 1 (pandikirjaseaduse muutmine) punkt 62 (uues numeratsioonis punkt 66)
ja sõnastada järgmiselt:
2
„66) paragrahvi 67 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud hüpoteek- ja ärihüpoteekkrediiti tagava vara
väärtuse hindamise võib lugeda käesoleva seaduse nõuetele vastavaks, kui vara turuväärtus
määrati kindlaks kooskõlas hindamise ajal kehtinud õigusaktidega, mille kohaselt oli tagatud
objektiivne ja erapooletu hinnang.“.
Selgitus: Ettepanek puudutab PandiKS §-i 67 muutmist, mis kehtiva seaduse kohaselt
määratleb tingimused, millal võib enne pandikirjaseaduse jõustumist toimunud vara
hindamist lugeda pandikirjaseaduse nõuetele vastavaks. Muudatus tuleneb Eesti Pangaliidu
2021. aasta 8. oktoobri kirja esimeses punktis välja pakutud ettepanekust PandiKS § 67
punktide 1 ja 2 kehtetuks tunnistamiseks. Siiski täies ulatuses käesoleva
muudatusettepanekuga punkte 1 ja 2 kehtetuks ei tunnistata, vaid seal olevad olulisemad
elemendid lisatakse sissejuhatavasse lauseossa. Ehk muudetud sõnastuse kohaselt peab nn
varasema vara (varasemalt väljastatud laenude tagatiseks oleva vara) väärtuse hindamine
olema kooskõlas tol ajal kehtinud hindamise reeglitega/standarditega ehk teisisõnu olema
objektiivne ja erapooletu tolle aja reeglite/standardite kohaselt.
Eesti Pangaliit põhjendas oma kirjas PandiKS § 67 puudutavat ettepanekut sooviga
võimaldada Balti riikides tegutsevatel krediidiasutustel efektiivselt kasutada pandikirju,
milleks on äärmiselt oluline tagada, et krediidiasutustele oleksid loodud võimalused luua
institutsionaalsetele investoritele atraktiivsed pandikirjade programmid. Baltikumi pankade
ärimahte arvestades peavad emitendid kasutama ka aastaid tagasi ulatuvaid hüpoteekkrediite
ning suuremate emissioonimahtude puhul on sageli möödapääsmatu varade lisamine mitmest
Balti riigist. Sel põhjusel on oluline luua võimalused, et emitent saaks kasutada nõudeid, mida
tagavad ka teistes Balti riikides asuvad varad. Kehtiv PandiKS § 67 piirab aga ebamõistlikult
enne seaduse jõustumist väljastatud laenude kasutamist tagatisvarana, kuna ei arvesta vara
asukohariigi õigusnormidega. Näiteks ei pidanud 2006. aastal Lätis ja Leedus salvestama
(dokumenteerima ja säilitama) hindamise tulemusi ning alles mõned aastad tagasi oli kõikides
Balti riikides tavapärane, et uute arenduste puhul ei viinud krediidiasutus läbi eraldiseisvat
hindamist, vaid tagava vara väärtuse määramisel lähtus pank arendaja hinnapakkumistest.
3