dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Arvamus Tartu linna üldplaneeringu avalikul väljapanekul arvestamata jäetud arvamuste kohta

Rahandusministeerium · 15. september 2021
Viit
14-11/5332-81
Registreeritud
15. september 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Tartu Linnavalitsus, R. S.
Saabumis/saatmisviis
e-post, DVK
Funktsioon
14 KOHALIK OMAVALITSUSTE ARENDAMINE, REGIONAALARENGU NING REGIONAALHALDUSE KAVANDAMINE JA KOORDINEERIMINE
Sari
14-11 Planeeringute dokumendid (REHO maakondlikud talitused)
Toimik
14-11/2021
Vastutaja
Agnes Lihtsa (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Regionaalvaldkond, Regionaalhalduse osakond, Jõgeva talitus)

Failid

  • 📎14-115332-81 15.09.2021 Väljaminev kiri.asice477 KB

Sisu (failidest)

Tartu Linnavalitsus [email protected] Meie 15.09.2021 nr 14-11/5332-81 Arvamus Tartu linna üldplaneeringu avalikul väljapanekul arvestamata jäetud arvamuste kohta Tartu Linnavalitsus esitas 16.07.2021 kirjaga nr 9-3.2/UP-18-003 Tartu linna üldplaneeringu (edaspidi ka üldplaneering) Rahandusministeeriumile planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 90 lõike 1 alusel heakskiidu saamiseks. Koos üldplaneeringuga esitas kohalik omavalitsus üldplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetlemise dokumendid, sealhulgas üldplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitatud kirjalikud arvamused, mida üldplaneeringu koostamisel ei arvestatud, ja Tartu Linnavalitsuse põhjendatud seisukohad arvamuste arvestamata jätmise kohta. Üldplaneeringu koostamise eesmärk on siduda Tartu linn haldusterritoriaalse reformi järgsete piirides üheks ruumiliseks tervikuks ja kujundada linna ruumilise arengu põhimõtted. Üldplaneering koostatakse kogu linna territooriumi kohta kuni 20 aasta perspektiivis. PlanS § 90 lõike 3 kohaselt üldplaneeringule heakskiidu andmise otsustamisel on riigihalduse ministri pädevuses:  keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse ja üldplaneeringu õigusaktidele, sh maakonnaplaneeringule vastavuse kontrollimine;  maakonnaplaneeringu muutmiseks nõusoleku andmine, kui üldplaneering sisaldab vastavat ettepanekut;  üldplaneeringu avalikul väljapanekul kirjalikke arvamusi esitanud isikute, kelle arvamusi üldplaneeringu koostamisel ei arvestatud, ja üldplaneeringu koostamise korraldaja ärakuulamine. Tartu linna üldplaneering võeti vastu ja suunati avalikule väljapanekule Tartu Linnavolikogu 01.04.2021 otsusega nr 321. Avalik väljapanek toimus 20.04─20.05.2021. Üldplaneeringu lahenduse tutvustamiseks toimusid mitmed piirkondlikud ja temaatilised arutelud. Planeeringulahenduse kohta esitati hulgaliselt arvamusi. Üldplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitatud arvamuste osas võttis Tartu Linnavalitsus seisukohad 15.06.2021 korraldusega nr 701. Korraldust on muudetud ja täiendatud Tartu Linnavalitsuse 28.06.2021 korraldusega nr 752. Üldplaneeringu avalik arutelu toimus 30.06.2021 Eesti Rahva Muuseumis. Avalikustamise järgselt ei jõutud kokkuleppele kõikide üldplaneeringu avalikul väljapanekul arvamusi esitanud isikute või asutuse arvamuste osas. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Tulenevalt PlanS § 90 lõike 3 punktist 2 korraldas Rahandusministeerium üldplaneeringu avalikul väljapanekul kirjalikke arvamusi esitanud isikute ja kohaliku omavalitsuse esindajate seisukohtade ärakuulamise. Haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 1 kohaselt võib ärakuulamine toimuda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Ettepaneku kirjalikuks ärakuulamiseks tegi Rahandusministeerium 17.08.2021 kirjaga nr 14-11/5332-2. Vastavalt PlanS § 90 lõikele 4 annab valdkonna eest vastustav minister 1 oma kirjaliku arvamuse nende avalikul väljapanekul esitatud arvestamata jäetud arvamuste kohta, mille osas ka heakskiidu andmise menetluses läbiviidud ärakuulamise tulemusena vaidlevad osapooled – arvamuste esitajad ja kohalik omavalitsus, kokkuleppele ei jõudnud. Käesolevas kirjas annab riigihalduse minister arvamuse Robert Sprengk’i2 üldplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud ja arvestamata jäetud arvamusele. Avalikul väljapanekul Robert Sprengk’i esitatud kirjalik arvamus, Tartu Linnavalitsuse3 seisukoht ja Rahandusministeeriumi arvamus: Robert Sprengk esitas järgneva arvamuse seoses matkarajaga, mis on üldplaneeringuga kavandatud mööda Emajõe parempoolset kallast alates Kärevere sillast kuni dendropargini: „Tartu linn on avaldanud soovi teha maaomanikega koostööd matkaraja täpsema asukoha ning ehitus- ja kasutustingimuste määramiseks. Et üldplaneeringuga kavandatut oleks võimalik tulevikus ellu viia, soovib linn teada, millistel tingimustel on Emajõeäärsete kinnisasjade omanikud valmis sõlmima kokkuleppe neile kuuluval kinnistul juurdepääsutee või matkaraja aluse ja sellega seotud ehitiste aluse maa kasutamise tagamiseks avalikes huvides. Käesolevaga esitavad Näki (registriosa nr 1710304), Aasanäki (registriosa nr 10939350), Näkiaasa (registriosa nr 2491850), Anna-Marie (registriosa nr 3124604), Väikese-Tulli (registriosa nr 2068004), Keskmise-Tulli (registriosa nr 20680044), Suure-Tulli (registriosa nr 2068004) ja Paraja-Tulli (registriosa nr 2068004) kinnisasjade omanikud (edaspidi nimetatud kinnisasjade omanikud ) omapoolsed seisukohad seoses kavandatava matkarajaga, samuti oma nägemuse matkaraja võimalikust trajektoorist. Seisukohad esitatakse alljärgnevalt. Esiteks, kinnisasjade omanikud on seisukohal, et matkaraja rajamine nende kinnisasjadele üldplaneeringus esitatud kujul riivab kinnisasjade omanike põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. PS § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sama säte lisab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) esimese lisaprotokolli art 1 kohaselt on igaühel õigus oma omandit segamatult kasutada. 1 Ruumilise planeerimise alase tegevuse korraldamise ja järelevalve valdkonna eest vastutav minister on peaministri 27.01.2021 vastu võetud korralduse nr 8 „Ministrite pädevus ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad“ punkti 10 kohaselt riigihalduse minister. 2 Vandeadvokaat Robert Sprengk’i esindatavad on Toomas Konks, Kadri Pill, Aivar Antsov, Janne Vaine, Raimo Kullamaa, Janne Kullamaa, Katrin Kivi, Rain Ojaveer ja Arvo Näkk 3 Tartu Linnavalitsuse põhjendused esitatud arvamuste mittearvestamise või osalise arvestamise kohta on esitatud Tartu Linnavalitsuse 13.07.2021 korralduse nr 813 lisas. 2 Praegu on kinnisasjade omanike omandipõhiõigusele seatud seadusest tulenev piirang keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg-ga 4, mille kohaselt peab kaldaomanik igaühel lubama kasutada kallasrada. Sama sätte lg 2 kohaselt on kallasraja laius laevatatavatel veekogudel 10 meetrit ning lg 3 kohaselt, kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest. Tegemist on omandipõhiõiguse riivega, millega kinnisasjade omanikud on leppinud ning mille vastu neil midagi ei ole, s.t. kõik isikud, kes on soovinud kallasrajal liikuda, on saanud seda teha. Planeeritava üldplaneeringuga soovitakse rajada aga kinnisasjadele matkarada mööda Emajõe kallast. Tegemist on kinnisasjade omanike omandipõhiõigust täiendavalt piirava kitsendusega, kuivõrd laiendab kolmandate isikute õigusi nende kinnisasjadel. Linna poolt 9. aprillil 2021. a saadetud kirja, aga ka hetkel avalikult ülespandud üldplaneeringu kava kohaselt, on matkarada planeeritud vaid valdavalt kallasraja vööndisse, mis tähendab, et linn on teadlikult selle osaliselt planeerinud ka kaugemale Emajõe veepiirist, s.t kaugemale veepiirist kui 10 m. Kinnisasjade omanike hinnangul oleks see ka ainuke võimalus matkaraja aastaringse kasutamise tagamiseks, kuivõrd kevadiste suurvetega on kallasraja vöönd sageli üle ujutatud, mistõttu matkaraja ehitamisel kallasraja vööndisse ei võimaldaks kevaditi seda, olenevalt aastast, lausa mitme kuu vältel kasutada. Samuti pole hetkel linna poolt esitatud kaalutlustest näha, et matkarada plaanitakse üleujutusperioodideks sulgeda. Eelnev aga tähendab, et kui matkarada soovitakse aastaringseks kasutamiseks (k.a. üleujutusperioodidel), siis tuleb see luua väljaspoole kallasraja vööndit, s.t. veepiirist kaugemale kui 10 m. Sellest tulenevalt, kui varem pidid kinnisasjade omanikud taluma kolmandate isikute viibimist kallasraja vööndist väljas vaid mõnel kuul aastas, siis nüüd on nende liikumistrajektoor aastaringselt väljaspool tavapärast kallasraja vööndit (ehk sisuliselt kohati lausa vahetult maja kõrvalt), mistõttu on täiendav omandipõhiõiguse kitsendus kinnisasjade omanikele äärmiselt piirav ega arvesta proportsionaalselt nende õigustega omandi puutumatusele. Veelgi enam, matkaraja rajamine Emajõe paremkaldale suunab teadlikult rahva sinna jalutama, matkama või loodust nautima, mistõttu suureneb oluliselt inimeste arv, kes hakkab kinnisasjadel liikuma. Kui seni kasutasid kallasraja võimalust vaid peamiselt kalamehed ja vahel harva üksikud matkajad, siis nüüd sisuliselt suunab linn sinna ka lisaks suurel hulgal muid matkahuvilisi. See tähendab, et lisaks sellele, et üldplaneeringuga soovitakse kitsendada kinnisasjade omanike omandipõhiõigust, piiratakse matkaraja loomisega ka kinnisasjade omanike õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26). Eelnevast tuleb kinnisasjade omanike teine ja kolmas seisukoht, mille kohaselt matkaraja rajamisel kõnealustele kinnisasjadele põhjustab kinnisasjade omanikele täiendavaid riske seoses privaatsuse ja turvalisusega nende koduõuedel. Kinnisasjade omanikud soovivad rõhutada, et praegu üldplaneeringus esitatud plaani kohaselt hakkaks matkarada mitmes kohas kulgema elumajade vahetus läheduses, mis tähendab, et kinnisasjade omanikele pole enam tagatud nende privaatsus omaenda kodus. Vaidlusalustel kinnisasjadel elavad perekonnad, kes on harjunud teatud privaatsusega, muuhulgas on harjunud, et kinnisasjalt ei jaluta vahetpidamata läbi matkajate seltskonnad. Matkaraja loomisel on aga oluliselt piiratud kinnisasjade omanike õigus perekonnaja eraelu puutumatusele. Täiendavalt võivad matkajad rikkuda kinnisasjade omanike privaatsust lahkudes matkarajalt ja sisenedes kinnisasjade omanike õuealadele eksimuses, et õuealal olevad puhkealad on osa matkarajale planeeritud puhkealadest. Lisaks eelnevale väheneb privaatsuse piiramisega ka kinnisasjade väärtus, kuivõrd tegemist ei ole enam vaikse ning rahuliku piirkonnaga, vaid hulgaliste kitsendustega kinnisasjadega. 3 Samuti, kinnisasjade omanikud ei saa enam hoida oma isiklikke asju (nt jalgrattad, õuekõlarid, aga ka käekott, päikseprillid, riided kuivatusrestil jne) oma terrassil või õuealal, kus neid on tavapäraselt harjutud hoidma, sest ei neil ega linnal pole võimalik tagada ööpäevaringselt nende järelevalvet. Kinnisasjade omanikud mõistavad, et suure tõenäosusega keskmine matkaja nende turvalisusele ohtu ei kujuta, kuid piisab ühest negatiivsest kogemusest, kui kinnisasjade omanike turvatunne on pikaks ajaks kadunud. Kinnisasjade omanikud selgitavad, et kuigi haldusreformijärgselt on nad nüüd Tartu linna elanikud, siis kolides elama kõnealustele kinnisasjadele, oli nende peamiseks ajendiks just privaatsus, looduslik rahulik keskkond ning eemaldumine rahvamassidest, mis linnas elamisega paratamatult kaasneb. Seetõttu on meelevaldne kohelda ja võrrelda neid sarnaselt nt Siili tänaval elavate inimestega, kes on teadlikult valinud oma elukohaks linna. Turvalisust kinnisasjadel vähendab ka matkajate poolt maha jäetav prügi, sealhulgas klaaspudelid, plekkpurgid jne, mis võivad põhjustada kehavigastusi kinnisasjadel elavatele isikutele. Kuigi matkaraja hooldamine oleks linna kohustus, siis ei ole mõeldav, et linn käib matkaraja äärseid (kusjuures prügi võib tuulega kanduda matkarajast suhteliselt kaugele) alasid korrastamas piisava regulaarsusega, et ennetada ohtu kinnisasjadel elavatele isikutele ja lemmikloomadele. Prügi matkaraja ääres kinnisasjal ei ole ohtlik mitte ainult seal elavatele isikutele ja lemmikloomadele, vaid reostab ka looduskeskkonda, mis on elupaigaks suurele hulgale putukatele ja loomadele. Tähele tuleb ka panna, et hooldust hakkaks suure tõenäosusega teostama hanke odavaim pakkuja, mis võib tähendada, et motivatsioon muuhulgas suitsukonide ja pudelikorkide üleskorjamiseks, eriti rajast kaugemal kui 1 m, ei ole kuigi suur. Seega tekib paratamatult olukord, kus meeldiva ja puhta elukeskkonna säilitamiseks ning turvalisuse tagamiseks on kinnisasjade omanikud kohustatud üle võtma linna kohustused, kusjuures keegi seda tööd neile ei kompenseeri. Veelgi enam, kõikide kinnisasjade omanikel on koer(ad), kes on harjunud oma kinnisasja piirides vabalt liikuma ega ole seega keti külge pandud ning kellel pole muud moodi liikumist piiratud. Tänapäeval on aga väga populaarne matkajate seas oma koerte kaasa võtmine matkale, mis tähendab taaskord suurel hulgal potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Ühest küljest võivad ohtlikuks saada kinnisasjade omanike lemmikloomad, kes ei ole harjunud võõraste koertega, kuid samuti võivad kinnisasjadel elavatele isikutele ja lemmikloomadele ohtlikuks saada matkajate koerad, kes ei ole keti otsas või pääsevad muul moel vabadusse. VÕS § 1060 selgitab, et loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest, kuid olukorras kus linn ise suunab kinnisasjade omanike maa-alale võõraid loomi, ilma vajalikke ettevaatusabinõusid rakendamata, ei ole kinnisasjade omanike arvates põhjendatud kinnisasjade omanike vastutus seoses matkajatest tuleneva ohuga. Linna poolt esitatud väidete ja üldplaneeringu kohaselt võtab vastutuse matkarajal juhtunu osas linn, kuid sellistes olukordades ei ole mõeldav, et linn suudab tagada kõikide osapoolte turvalisuse ööpäevaringselt. Lisaks väljatoodud ohule, võivad matkajate koerad põhjustada ka muid ebameeldivusi, millega taaskord peab eelkõige tegelema kinnisasja omanik, mitte linn (koerte haukumine, koerte väljaheited kinnisasjadel jms). Neljandaks, kinnisasjade omanike hinnates on Tartu linna seisukohad seoses matkarajaga olnud vastuolulised, mistõttu ei ole kinnisasjade omanikele arusaadav, millist rada täpsemalt planeeritakse. Seega ei ole üldplaneeringuga piisavalt täidetud selgitamise kohustust. 4 Üldplaneeringu seletuskirja kohaselt soovitakse, et rada oleks aastaringselt läbitav, muuhulgas läbitav ka jalgrattaga (seletuskirja kohaselt on lubatud matkarada katta või muul moel rajaalust pinnast tugevdada). Samas väidetakse, et mingit ehitustegevust kinnisasjadel toimuma ei hakka (kui just kinnisasja omanik ei soovi ning selles osas eraldi kokkulepet ei tehta). Kinnisasjade omanikele jääb seega selgusetuks, kuidas planeerib linn tagada matkarajal läbitavuse muuhulgas jalgrattaga ilma rada rajamata, mis omakorda oleks teerajatise rajamine EhS § 92 järgi. Samuti, kuidas tagatakse isikute ohutus talvel, kui kogu loodus (s.h. jõgi) on ühtlaselt valge ning võõras matkaja ei tea, kust kulgeb matkarada ning kust algab jõgi. Tee rajamine (ning sellega ka tee märgistamine) eeldab ehitustegevust vaidlusalustel kinnisasjadel, mis taaskord kohustab kinnisasjade omanikke taluma piiranguid oma kinnisasjadel, muuhulgas peab siis kinnisasja omanik võimaldama oma kinnisasjale juurdepääsu ehitustöödeks (ka suurtel masinatel, mis rikuvad muru ning seega õueala üleüldiselt), mis omakorda riivab kinnisasjade omanike õigust eraelu- ja privaatsuse puutumatusele. Samuti põhjustab ehitustegevus ilmselget häiret igapäevaelule. Seega ei nõustu kinnisasjade omanikud linna väidetega osas, et matkaraja rajamine ei mõjuta kinnisasjade omanike õigusi. Matkaraja korral tuleb kinnisasja omanikul taluda lisaks eelpool väljatoodule ka näiteks korrastus- ja hooldustööde teostamist linna poolt, mida planeeringu kohaselt on lubatud teostada kergekaaluliste hooldusmasinatega. Viimase puhul, kui linn tõepoolest ei raja kõvema pinnasega matkarada, tähendab muru tallamist ja rööbaste tekitamist kinnisasjade omanike õuealale. Viiendaks, linn rõhutab korduvalt, et kinnisasjade omanike õiguste riive matkaraja rajamisega ei muutu võrreldes kallasrajaga kaasnevatest riivetest. Kinnisasjade omanikud selgitavad aga, et kallasraja mõiste ei tähenda, et kaldal peaks olema rada, see tähendab, et igaühel on õigus kaldal randuda, veekogu ääres viibida, veekogu kaldal liikuda ja näiteks kalastada. Maaomanikul puudub muuhulgas kohustus KeÜS kommentaaride kohaselt aktiivselt tegutseda looduslike olude (nt tormimurd, tihe võsa või oja) tõttu takistatud kallasraja läbitavuse tagamiseks. Matkaraja loomisega rajatakse kinnisasjadele aga konkreetne rada, mille kaudu suunatakse rahvas kinnisasjade omanike kinnistutele, sisuliselt kodude vahetusse lähedusse. Kinnisasjade omanikud on käesolevas dokumendis juba välja toonud hulk muudatusi seoses kinnisasjade omanike õigustega, mida matkaraja rajamisel piiratakse ning mida kallasraja puhul ei piiratud üldse, või oli piirang oluliselt vähem intensiivne. Kuuendaks, kinnisasjade omanikele ei ole piisava selgusega põhjendatud, milles seisneb avalik huvi kõnealuse matkaraja rajamiseks läbi vaidlusaluste kinnisasjade, veelgi enam, kinnisasjade omanikele ei ole teada, milles seisneb avalik huvi mitmekümne kilomeetri pikkusele matkarajale mööda Emajõe kallast. Linna selgituste kohaselt on matkaraja planeerimine Emajõe kallastel avalikes huvides, et tagada piirkonna elanikele võimalused vabaõhu puhkuseks ja avada juurdepääs jõele. Täpsemad selgitused ja analüüsid avaliku huvi olemasolu kohta puuduvad. Tartu Maakonnas on arvamuse koostamise hetkel kinnisasjade omanikele teadaolevalt 16 erinevat matkarada (millest mõned on raskesti läbitavad, üks suletud), mis keskmiselt on ligikaudu 4km pikad. Kinnisasjade omanike hinnangul on keskmisele matkajale seega meelt mööda umbes tunniajase jalutuskäigu pikkune matkarada. Pikemaid matkaradasid leidub vaid Elva ümbruses, kus kättesaadava info kohaselt saab matkata lausa 15km pikkusel matkarajal Elva ürgoru aladel. Eeltoodu põhjal jääb kinnisasjade omanikele arusaamatuks vajadus ligi 30 km pikkuse matkaraja rajamiseks. Samuti kujuneks see ca 30 km pikkune matkarada väga üksluiseks 5 jõeäärseks liikumiseks, kus puudub matkarajale väärtust andev maastikuline mitmekesisus ja vahelduvus. Kokkuvõtlikult esitavad kinnisasjade omanikud matkaraja ehitamisega seoses järgmised seisukohad: 1. Matkaraja rajamise näol ei ole tegemist kinnisasjade omanike õigusi proportsionaalset arvesse võtva eesmärgiga, mistõttu rikutakse kinnisasjade omanike omandipõhiõigust PS § 32 mõttes. 2. Aastaringselt ka rattaga läbitava matakaraja rajamine kallasraja vööndisse ei ole seoses üleujutustega mõeldav, mistõttu on see planeeritud osaliselt väljaspoole kallasrajavööndit, piirates selliselt oluliselt kinnisasja omanike omandipõhiõigust ning õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele PS § 26 mõttes. 3. Matkaraja rajamine kohati majade vahetusse lähedusse tähendab turvalisuse ja privaatsuse vähenemist vaidlusalustel kinnisasjadel, mistõttu ei ole kinnisasjade omanikel enam võimalik oma kinnisasja kasutamist harjumuspärasel viisil jätkata. 4. Matkaraja rajamisel suunatakse teadlikult inimesed matkama vaidlusalustele kinnisasjadele, mis tähendab uusi kitsendusi ning seni kallasrajast tulenevate piirangute intensiivsuse olulist tõusu. 5. Matkaraja hooldamine ja korrashoid peaks olema üldplaneeringu kohaselt Tartu linna kohustus, kuid kinnisasjade omanikele ei ole veenvalt põhjendatud, et matkaraja ümbruses suudetakse tagada ööpäevaringne kord ning piisava regulaarsusega prügi koristamine, mistõttu tuleb kinnisasjade omanikel nimetatud ülesanded osaliselt üle võtta. 6. Matkaraja rajamisel ei ole arvesse võetud kinnisasjade omanikel olevate koerade ja teiste lemmikloomadega, kes kinnisasjadel on harjunud vabalt liikuma. Samuti ei ole arvestatud matkajate kaasavõetud loomadega, kes võivad ohtu kujutada kinnisasjadel elavatele isikutele ja lemmikloomadele. 7. Kinnisasjade omanikele ei ole üheselt arusaadav linna plaan seoses matkraja loomisega (kas on plaanis muu hulgas ka tee ehitamine), mistõttu ei ole kinnisasjade omanike suhtes piisava põhjalikkusega teostatud teavituskohustust seoses üldplaneeringuga. 8. Kinnisasjade omanikele ei ole veenvalt põhjendatud väidetava avaliku huvi olemasolu, mis põhjendaks eeltoodud piirangute kehtestamist kinnisasjade omanikele. Eeltoodust tulenevalt esitavad kinnisasjade omanikud endapoolse kompromissettepaneku vaidlusaluse matkaraja suhtes: Matkarada suunatakse vaidlusalustest kinnisasjadest mööda avaliku tee kaudu vastavalt arvamusele lisatud joonises esitatud viisile. Väljatoodud viisil matkaraja pikkus koguulatuses ei pikene, vaid lüheneb ligi 500m. Muuhulgas paluvad kinnisasjade omanikud, et hetkel avalikult nähtaval üldplaneeringul ei kajastataks potentsiaalset matkarada, kuivõrd võib tahtmatult anda inimestele signaali, et Emajõe kallas on juba avatud matkamiseks. Kui linn peab siiski vajalikuks matkaraja kujutamist üldplaneeringus, siis tuleks teha selge viide, et matkarada ei ole veel loodud ning seetõttu sellel matkamine ei ole veel võimalik/lubatud. Samuti, kui matkarada siiski joonisele jääb, siis palun muuta seda selliselt, et see kulgeks täies ulatuses mööda kallast, sh kanalite kallast (st ei kulgeks diagonaalis kanalite vahel). Kinnisasjade omanikud soovivad veel kord rõhutada, et nad ei ole matkaraja vastu, kuid paluvad mõistvat suhtumist neile kaasnevate kitsenduste osas. Kinnisasjade omanikud paluvad seega, et linn tõsiselt kaaluks välja toodud kompromissi ega jätaks seda tähelepanuta.“ 6 Tartu Linnavalitsus asus seisukohale, et ettepanekuga arvestatakse osaliselt ning selgitas oma seisukohta järgnevalt: „Mitte määrata üldplaneeringus Kardla küla Näki, Aasanäki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistutele matkaraja asukohta. Linn põhjendab, et nimetatud kinnistutele ulatub Emajõe kalda 10 meetri laiune kallasraja vöönd, kus liikumist ja mille kasutamist reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38. KeÜS § 38 lg-s 4 on sätestatud üldreegel, mille kohaselt on veekogu kaldakinnisasja omanikul kohustus lubada igaühel kallasrada kasutada. Tegemist on omandiõiguse (PS § 32) kitsendusega, mida maaomanikul tuleb üldistes huvides taluda. Linn on üldplaneeringuga kavandanud kallasraja sulgemise Näki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistutel paadikanalite ulatuses, teisisõnu puudub nimetatud kinnistute omanikel üldplaneeringust tulenevalt kohustus rajada kallasraja vööndisse selle katkematuse tagamiseks üle paadikanalite suudmete sillad. Linn on kaalutlenud kallasraja sulgemist kui üldplaneeringu alusel läbiviidavat erandlikku menetlust ja selleks paadikanalite ehituskeeluvööndi vähendamist lähtuvalt ülekaalukast erahuvist. KeÜS § 39 lg 2 sõnastusest tuleneb, et kallasraja sulgemine ülekaaluka erahuvi korral on võimalik üksnes veepiirile rajatud ehitise vahetus läheduses, lisaks peab ehituskeeluvööndi vähendamine olema toimunud õiguspäraselt. Kuna maaomanikud ei ole teinud üldplaneeringu ettepanekut üle paadikanalite ehitatavate sildade asukoha määramiseks ja ei ole olnud vastu kallasraja sulgemisele paadikanalite ulatuses, siis on linn teinud ettepaneku paadikanalite ehituskeeluvööndi vähendamiseks üldplaneeringuga. Kallasraja sulgemine tähendab, et kinnisasja omanikud peavad võimaldama KeÜS kohase kallasraja kasutamist ja sellel takistusteta liikumist vahetult ümber kallasraja sulgenud paadikanali(te). Erinevalt Näki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistutest ei ole Väikese-Tulli, Keskmise-Tulli, Suure-Tulli ja Paraja-Tulli kinnistutele (edaspidi Tulli kinnistud) üldplaneeringuga kavandatud paadikanaleid, mille osas oleks võimalik taotleda kalda EKV seadusekohast vähendamist. Tulli kinnistutel on jõe kaldaala läbi kaevatud enam kui sada meetrit pikkade kraavidega, mille laius ja sügavus ei võimalda kallasrajal vaba ja takistusteta (KeÜS § 38 lg 9) liikumist. Tulli kinnistute osas ei arvestata ettepanekut matkarada mitte kavandada, kuna võrreldes Näki, Aasanäki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistutega on olud erinevad, riive privaatsusele oluliselt väiksem. Seega kavandatakse üldplaneeringuga ka endiselt sinna matkarada koos sildadega. Tulli kinnistute puhul on matkarada kavandatud piki jõe kallast kulgevana, kuid kallasraja ebaseadusliku tõkestamise ja matkaraja puudumise tõttu on kallasrajal liikujad täna sunnitud Tulli kinnistutel tegema rohkem kui 700 meetri pikkuse ringi ja suunduma jõest kaugel paikneva eluhoone õuealale. Võõral maatükil käitumist reguleerib KeÜS, linn koostab KeÜS-ga kooskõlas reeglid kallasraja vööndis kulgeva matkaraja kasutamiseks, kooskõlastab need kaldakinnistute omanikega ja paigaldab juhised ja suunaviidad matkarajale. Reeglitest kinnipidamise üle teostab järelevalvet linn, kes palkab matkarajal heakorra tagamiseks hooldusfirma ning avaliku korra ja reeglite kohase käitumise tagamiseks turvafirma. Muu hulgas ei tohi kallasraja kasutajaid ohustada maaomaniku koduloomad, nt agressiivsed kariloomad või 7 koerad. Kuidas tagada liikujate ohutus kallasraja vööndis kulgeval matkarajal, selles lepivad linn ja maaomanik igakordselt kokku. Selgituseks. Et ära hoida kinnisasja omaniku nõusolekuta telkimist või muud pikaajalisemat viibimist kallasraja vööndis, on linn kavandanud jõeäärsele matkarajale puhkekohad ehk kokkulepitud maa-alad, mille edaspidist kasutamist kontrollib vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele matkaraja valdaja ehk linn. Tulli kinnistutele puhkekohti kavandatud ei ole. Vastavalt omanikuga sõlmitavatele matkaraja kokkulepetele teeb linn kui tulevane matkaraja valdaja suurvee perioodil järelevalvet ja paigaldab rajale hoiatavad või keelavad sildid kui on veendunud, et matkarada on üleujutatud ja raskesti läbitav. Kui Emajõe suurvee ajal on üle ujutatud kinnistutel paiknev kallasrada, siis kehtivad seal KeÜS § 38 lg 3 ja lg 6 kohased ajutise kallasraja nõuded. Linn on Näki, Näkiaasa, Tulli kinnistute jt kaldakinnisasjade omanikele saatnud ÜP raames kirju, samuti on toimunud kohtumisi. Lisaks on toimunud rida virtuaalseid üldplaneeringut tutvustavaid koosolekuid, neist 18. mail toimunud enam kui tund kestnud koosolek (https://www.youtube.com/watch?v=9uGePF_milU) oli täies mahus pühendatud Emajõe matkarajale ja rajaga seonduvale. Seega ei saa kuidagi nõustuda, et linn on liiga vähe selgitanud ja ei ole omanikke planeeringusse kaasanud. Matkaraja ehitamisel lähtutakse igast konkreetsest kinnistust, võimalusel arvestatakse omaniku eelistusi ja sõlmitakse vastavasisulised kokkulepped. Võimalik on maaomaniku nõusolekul ka tasuline sundvaldus. Kuna matkarada on pikk ja kinnistud väga erinevad, ei ole üldplaneeringuga kohane ega ka võimalik kogu rajale kindlaid ja kõikidele kinnistutele ühtmoodi sobivaid tingimusi seada. Selleks ongi vajalik rada projekteerimise täpsuses hinnata, kaardistada tegelikud ehitamise vajadused kinnistute ja maaomanike lõikes.“ Kirjalikul ärakuulamisel esitas Robert Sprengk 01.09.2021 Rahandusministeeriumile Rain Ojaveere ainuisikulise arvamuse Tartu linna poolt mittearvestatud arvamuse osas. Rain Ojaveere arvamus on järgmine: „Tartu linn on kaasesitajate arvamust osaliselt arvestanud, otsustades, et Näki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistute osas üldplaneeringule matkaraja asukohta ei määrata. Muus osas jättis Tartu linn kaasesitajate seisukoha arvesse võtmata. Nimelt otsustas Tartu linn, et Väikese- Tulli, Keskmise-Tulli, Suure-Tulli ja Paraja-Tulli kinnisasjade (edaspidi „Tulli kinnistud“) puhul ei ole riive privaatsusele nii suur ja seega kavandatakse nendele kinnisasjadele endiselt matkarada koos sildadega üle kanalite. Tartu linn on täiendavalt selgitanud, et „Tulli kinnistute puhul on matkarada kavandatud piki jõe kallast kulgevana, kuid kallasraja ebaseadusliku tõkestamise ja matkaraja puudumise tõttu on kallasrajal liikujad täna sunnitud Tulli kinnistutel tegema rohkem kui 700 meetri pikkuse ringi ja suunduma jõest kaugel paikneva eluhoone õuealale. Vastavalt omanikuga sõlmitavatele matkaraja kokkulepetele teeb linn kui tulevane matkaraja valdaja suurvee perioodil järelevalvet ja paigaldab rajale hoiatavad või keelavad sildid kui on veendunud, et matkarada on üleujutatud ja raskesti läbitav. Kui Emajõe suurvee ajal on üle ujutatud kinnistutel paiknev kallasrada, siis kehtivad seal KeÜS § 38 lg 3 ja lg 6 kohased ajutise kallasraja nõuded.“ Menetlusosalise hinnangul on Tartu linna selgitused esmalt vastuolulised, kuid teisalt ka ebaõiged. Esiteks, Tartu linn asub kõigepealt seisukohale, et kuivõrd riive privaatsusele Tulli kinnistutel on oluliselt väiksem, siis on võimalik nendele kinnistutele matkaraja rajamine, samas kui linn ise kinnitab, et kanalite tõttu on kallasraja, tulevikus ka matkaraja, kasutajad 8 sunnitud suunduma eluhoone õuealale, see tähendab, et tegelikkuses on riive privaatsusele ka Tulli kinnistute puhul eksisteeriv ning seetõttu tuleks Tulli kinnistute osas jõuda sarnasele järeldusele Näki, Näkiaasa ja Anna-Marie kinnistutega. Menetlusosaline selgitab, et kuigi Tartu linn planeerib kanalite ületamiseks sildasid, siis praegu linna poolt esitatud selgituste kohaselt tuleb järgida vaatamata matkaraja loomisest kallasraja regulatsiooni, kui esinevad üleujutused ja matkarada kasutada võimalik pole, sh puudub ligipääs ka sildadele. Kuivõrd üleujutused Emajõe puhul on regulaarsed ning tihti suures ulatuses, siis satuksid matkarada kasutavad isikud vaatamata sildade olemasolule endiselt ka Tulli kinnistute puhul eluhoonete õuealadesse. Sellise käsitluse puhul ei arvestata aga kuidagi Tulli kinnistute omaniku huvide ja õigustega privaatsusele ega Tulli kinnistute omaniku tavapäraste kinnisasja kasutamise viisidega. Seega tuleks ka Tulli kinnistute puhul matkarada üldplaneeringus mitte määrata. Teiseks, Tartu linn on väitnud, et kallasrada on ebaseaduslikult tõkestatud, kuigi tegelikkuses see nii ei ole, mistõttu tuleks Tartu linna nimetatud seisukoht tähelepanuta jätta. Menetlusosalisele teadaolevalt ei ole linn kordagi kanalite seaduslikkuse/ebaseaduslikkuse üle otsust teinud, samuti ei ole teavet nende kohta küsitud ka menetlusosaliselt, Tartu linn on vaid oma veendumuse põhjal teinud järelduse, mis ei vasta tõele. Lisaks eelnevale tuleb menetlusosalise hinnangul rõhutada, et vaidlusalused kinnisasjad asuvad Tartu tiheasustustusalast enam kui 9 km kaugusel (mööda Emajõe äärt) ning tegemist on eelkõige siiski nö maakohaga, kuhu isikud on teadlikult kolinud, et pääseda eemale linnamürast ja rahvamassidest. Haldusterritoriaalse reformi tagajärjel on aga tegemist Tartu linnaga, mistõttu koheldakse menetlusosalise kinnisasjasid ka vastavalt, eelkõige eeldatakse, et menetlusosaline peab olema nõus taluma oma kinnisasjal matkajaid ning jalutajaid, olenemata menetlusosalise nõusolekust või riive tugevusest menetlusosalise enda õigustele. Menetlusosaline on seisukohal, et tema kinnisasjade meelevaldne sidumine Tartu linnaga ei ole aga piisavaks avalikuks huviks, mis annaks aluse luua kinnisasjadele avalikkusele avatud ja suunatud matkarada. Veelgi enam, avaliku väljapaneku arutelul 30. juunil 2021. a selgitasid Tartu linna esindajad, et Näkiaasa jt kinnisasjade osas puudub tegelikkuses avalik huvi matakaraja vastu, kuna asuvad linnast liiga kaugel. Eelnevast tulenevalt on menetlusosaline seisukohal, et kuivõrd puudub suur avalik huvi (mida Tartu linna esindajad on kinnitanud) siis tuleks arvestada menetlusosalise huvidega ning matkarada menetlusosalise kinnisasjadest eemale suunata või selles osas katkestada. Menetlusosaline selgitab täiendavalt, et kuigi ka kallasrada peab olema kõigile läbitav, siis kallasraja puhul ei tee Tartu linn aktiivset reklaami isikute suunamiseks kallasrajale, samas kui matkaraja puhul oleks olukord vastupidine. Sellest tulenevalt on menetlusosaline ka matkaraja vastu, kuivõrd see suurendaks kinnisasjadele tulevate isikute arvu oluliselt, mis omakorda tooks kaasa kinnisasja omaniku õiguste intensiivse riive. Senise kalastaja või loodushuvilise asemel oleks menetlusosalise eluhoonete akende taga matkarajal turistid, koolinoored jne oma prügi ja müraga. Eelnevast tulenevalt kordab menetlusosaline oma kokkuvõtvaid seisukohti: 1. Matkaraja rajamise näol ei ole tegemist kinnisasjade omaniku õigusi proportsionaalset arvesse võtva eesmärgiga, mistõttu rikutakse kinnisasjade omaniku omandipõhiõigust PS § 32 mõttes. 2. Aastaringselt läbitava matakaraja rajamine kallasraja vööndisse ei ole seoses üleujutustega mõeldav, mistõttu on see planeeritud osaliselt väljaspoole tavapärast kallasrajavööndit ajaks, mil on üleujutused ja suurveed, piirates selliselt oluliselt kinnisasja omaniku omandipõhiõigust ning õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele PS § 26 mõttes. 9 3. Matkaraja rajamine kohati majade vahetusse lähedusse tähendab turvalisuse ja privaatsuse vähenemist vaidlusalustel kinnisasjadel, mistõttu ei ole kinnisasjade omanikul enam võimalik oma kinnisasja kasutamist harjumuspärasel viisil jätkata. 4. Matkaraja rajamisel suunatakse teadlikult inimesed matkama vaidlusalustele kinnisasjadele, mis tähendab uusi kitsendusi ning seni kallasrajast tulenevate piirangute intensiivsuse olulist tõusu. 5. Matkaraja hooldamine ja korrashoid peaks olema üldplaneeringu kohaselt Tartu linna kohustus, kuid kinnisasjade omanikule ei ole veenvalt põhistatud, et matkaraja ümbruses suudetakse tagada ööpäevaringne kord ning piisava regulaarsusega prügi koristamine, mistõttu tuleb kinnisasjade omanikul nimetatud ülesanded osaliselt üle võtta. 6. Matkaraja rajamisel ei ole arvesse võetud kinnisasjade omanikul olevaid koeri ja teisi lemmikloomi, kes kinnisasjadel on harjunud vabalt liikuma. Samuti ei ole arvestatud matkajate kaasavõetud loomadega, kes võivad ohtu kujutada kinnisasjadel elavatele isikutele ja lemmikloomadele. 7. Kinnisasjade omanikule ei ole üheselt arusaadav linna plaan seoses matkraja loomisega (kas on plaanis muu hulgas ka tee ehitamine), mistõttu ei ole kinnisasjade omaniku suhtes piisava põhjalikkusega teostatud teavituskohustust seoses üldplaneeringuga. 8. Kinnisasjade omanikule ei ole veenvalt põhjendatud väidetava avaliku huvi olemasolu, mis põhjendaks eeltoodud piirangute kehtestamist kinnisasjade omanikule.“ Tartu Linnavalitsus teatas 01.09.2021 kirjas nr 9-3.2/UP-18-0034, et kõigil planeeringust huvitatud isikutel on olnud võimalus oma seisukohti linnale esitada ka korduvalt ja seda on tehtud. Linnavalitsus on kõiki ettepanekuid piisavas ulatuses kaalunud ja täiendavaid kirjalikke seisukohti esitada ei ole. Rahandusministeeriumi hinnangul on kohalik omavalitsus kaalutlenud ja selgitanud üldplaneeringu lahenduse valikut ning sellega täitnud haldusmenetluse seaduse § 4 lõikes 1 seatud kaalutlemise kohustuse. Antud selgitused ja põhjendused on asjakohased. Järgitud on PlanS § 10 lõikes 1 sätestatud planeerimise põhimõtet, mille kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Olemuslikku vastuolu Tartu Linnavalitsuse planeeritava matkaraja ja KeÜS § 38 lg 1 defineeritud kallasraja mõiste vahel võimalik tuvastada pole. Kuna kallasraja kasutamise võimaluseta ei oleks võimalik tagada ka veekogude avalikku kasutust, hõlmab kõnealune igaüheõigus ka kallasrajal liikumisvõimaluste tagamist. Esitatud materjalidest nähtub, et Tartu Linnavalitsus on nii matkaraja olemuse kui ka asukoha planeerimisel lähtunud üldisest avalikust huvist kallasrada kasutada ning sellel hõlbus ja järjepidev liikumisvõimalus tagada. Puudub alus kahelda, et planeeringulahenduses kajastatust matkaraja realiseerimisel ei lähtuta. Tartu Linnavolikogu on 01.04.2021 otsusega nr 321 üldplaneeringu vastu võtnud ja sellega pidanud planeeringulahendust sobivaks ja otstarbekaks. Vastuvõtmisega on volikogu kinnitanud, et üldplaneering vastab õigusaktidele, on koostatud vastavuses linna ruumilise arengu eesmärkidega ning üldplaneeringu koostamisel on võetud arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi (PlanS § 86 lg 2). 4 Tartu Linnavalitsuse 01.09.2021 kiri nr 9-3.2/UP-18-003 „Vastuskiri Tartu linna üldplaneeringule esitatud arvestamata jäetud arvamuste ärakuulamise kohta“ 10 PlanS § 4 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama maa-alale vastavate üldplaneeringute olemasolu. Üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt kohaliku elu küsimuste, sealhulgas ruumilise planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Rahandusministeerium on arvamusel, et antud juhul on tegemist üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse hindamisega, mille üle otsustamine ei ole riigihalduse ministri pädevuses. Seega, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate huvide arvesse võtmisel ning üldplaneeringuga kavandatavate ehitus- ja maakasutustingimuste ruumilise sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Käesolevas kirjas antud arvamus puudutab vaid üht osa kõigist üldplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud arvamustest. Võttes arvesse, et riigihalduse minister peab andma oma arvamuse ka teistele Tartu linna üldplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitatud arvamustele, mille osas ei ole saavutatud kokkulepet, siis otsustab minister PlanS § 90 lõike 2 alusel Tartu linna üldplaneeringule heakskiidu andmise võimalikkuse üle eraldi kirjaga. Riigihalduse minister teavitab lõplikust otsusest üldplaneeringu heakskiitmise kohta kõiki menetlusosalisi kirjalikult. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Aab riigihalduse minister Lisaadressaadid: Robert Sprengk ADVOKAADIBÜROO LMP OÜ Agnes Lihtsa 715 5824 [email protected] 11
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel