Siiri Kuusik Teie 31.07.2018 nr
NJORD Advokaadibüroo OÜ
[email protected] Meie 18.09.2018 nr 6-1/181178/1803927
Tervishoiutöötajate eesti keele oskus
Lugupeetud Siiri Kuusik
Küsisite Eesti Plastika- ja Rekonstruktiivkirurgia Seltsi nimel õiguskantslerilt, kas Eesti Vabariigi
põhiseadusega (PS) on kooskõlas, et tervishoiuteenust osutavad spetsialistid, kes eesti keelt ei
valda või kelle keeleoskus on puudulik. Soovisite ka teada, kes peab tagama, et tervishoiutöötajad
oskaksid keelt nõutud tasemel ning millal tuleks nende keeleoskust esimest korda kontrollida.
Palusite õiguskantsleri seisukohta, kas Euroopa Liidu liikmesriigist, Euroopa Majanduspiirkonna
liikmesriigist ja Šveitsist pärit tervishoiutöötajatel peaks lubama tegutseda ilma keeleoskust
tõendamata.
Kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks on oluline, et tervishoiutöötaja ja patsient saaksid
teineteisest aru. Riigil tuleb tagada, et Eestis oleks võimalik saada tervishoiuteenuseid eesti keeles.
Leian, et praegu kehtivat süsteemi ei saa pidada põhiseadusvastaseks, ent praktikat arvestades
oleks mõistlik süsteemi tõhustada. Riigikogul on kavas seda ka teha (vt eelnõu).
Eesti riigikeel on eesti keel (PS § 6). PS § 28 sätestab õiguse tervise kaitsele, mis tähendab, et
inimestel on õigus saada kvaliteetseid tervishoiuteenuseid ning riik kontrollib, kuidas teenust
osutatakse.
Neist sätetest lähtudes on inimesel seega õigus riigilt nõuda, et tervishoiuteenused oleksid
kättesaadavad ja kvaliteetsed, sh seda, et tervishoiuteenust osutataks eesti keeles. Riigikogul tuleb
seadustega need tingimused tagada. Põhiseadus selle kohta täpsemaid nõudeid ei kehtesta.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 3 järgi on tervishoiutöötaja arst, hambaarst,
õde ja ämmaemand, kes on registreeritud tervishoiutöötajate riiklikus registris. Need töötajad
tohivad osutada tervishoiuteenuseid alles pärast seda, kui nad on registrisse kantud (TTKS § 27).
TTKS alusel antud määrus loetleb ka andmed, mida tervishoiutöötaja peab oma
registreerimistaotluses esitama. Eesti keele oskust ta tõendama ei pea.
Tervishoiutöötajate keeleoskuse nõude sätestab keeleseadus. Keeleseaduse (KeeleS) § 23 lg 4
alusel antud määrus näeb ette, et ämmaemandad ja meditsiiniõed peavad valdama eesti keelt B2-
tasemel (määruse § 8 p 9) ja arstid C1-tasemel (määruse § 9 p 8). Tööandjal tuleb tagada, et töötaja
oskab keelt nõutud tasemel (määruse § 2 lg 3).
KeeleS ja selle alusel vastu võetud õigusaktides ette nähtud nõuete täitmise üle teeb riiklikku ja
haldusjärelevalvet Keeleinspektsioon (KI), kelle õigused ja kohustused kehtestab KeeleS § 31.
2
Inspektsioonil on muu hulgas õigus teha ettekirjutusi ja määrata sunniraha. Keeleoskusnõuete
rikkumine on karistatav ka väärteona, kohtuväline menetleja on KI (KeeleS § 37).
Niisiis saab öelda, et tervishoiutöötajad peavad eesti keelt valdama ning eesti keele oskuse üle on
kehtestatud ka riigi järelevalve. Praeguse korra järgi kontrollitakse keeleoskusnõude täitmist
järelevalve käigus, ent riik ei nõua keeleoskuse tõendamist enne, kui spetsialist on tööle asunud.
Pole alust väita, et niisugune süsteem oleks põhiseaduse mõttes lubamatu.
Praegu on tekkinud probleem, et paljud mõne piirkonna tervishoiutöötajad ei täida keelenõuet.
Selle olukorra on ilmselt põhjustanud tervishoiutöötajate nappus. Töötajate puudus pole samas
üksnes Eesti probleem, vaid sellega on hädas paljud Euroopa riigid.
Kuna töötajaid napib, halvendab see tervishoiuteenuste kättesaadavust. Kättesaadavuse nimel ei
tohi küll loobuda tervishoiutöötajatele esitatud keelenõudest, ent riigil tuleb leida kahe
põhiseadusega tagatud õiguse vahel mõistlik tasakaal: inimestel on õigus saada teenust ja õigus
saada teenust eesti keeles. Ühtmoodi tähtsad on mõlemad. Nii ühe kui teise õiguse ebapiisav
tagamine võib ohustada inimese elu ja tervist.
Seaduseelnõu järgi muudetakse kolmandatest riikidest pärit tervishoiutöötajate Eestisse tööle
lubamise tingimusi. Kavandatavad nõuded tagavad tõenäoliselt senisest tõhusamalt, et teenust
osutab tervishoiutöötaja, kes eesti keelt valdab või vähemalt õpib seda. Seega pole praegu alust
kahelda, et plaanitavad muudatused koos KI järelevalvega aitavad edaspidi paremini tagada, et
kolmandatest riikidest Eestisse tööle tulevad tervishoiutöötajad eesti keelt oskavad. Enamik Eestis
töötavatest puuduliku eesti keele oskusega tervishoiutöötajatest on hariduse omandanud Eestis (vt
artikkel, eelnõu arutelu Riigikogus sotsiaalkomisjonis). Ka neilt töötajatelt tuleb eesti keele oskust
nõuda, kuid sel puhul ei aita registrisse kandmise menetlus, vaid seda saab kontrollida
Keeleinspektsioon.
Keelenõuded kehtivad ka Euroopa Liidu liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis
ja Šveitsis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajate kohta. Euroopa Liidu õigusaktid näevad
ette, et igal riigil on õigus kontrollida tervishoiutöötajate keeleoskust, ent seda võib teha alles
pärast kvalifikatsiooni tunnustamist (vt direktiiv 2005/36/EÜ, artikkel 53 p 3). Kuivõrd Eestis võib
tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmist käsitada spetsialisti kvalifikatsiooni
tunnustamisena, saab keelenõude täitmist kontrollida pärast registrisse kandmist. Riigikogul on
võimalik praegust korda muuta. Parlament võib näiteks kehtestada korra, et eesti keele oskust
kontrollitakse pärast kvalifikatsiooni tunnustamist, kuid enne tervishoiutöötaja tööle lubamist.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Aigi Kivioja 6938428;
[email protected]