Teie 10.08.2021 nr 8-1/5084
Justiitsministeerium Meie 29.09.2021 nr 1.1-11/5767-2
[email protected]
Rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse eelnõu kooskõlastamine
Austatud proua minister
Rahandusministeerium kooskõlastab rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu (edaspidi
eelnõu), millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) nr 2019/1937
liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (edaspidi direktiiv) järgmiste
märkustega.
1. Eelnõu reguleerimisala on piiritlemata, mistõttu tekivad järgmised probleemid:
1) eelnõuga tutvudes jääb mulje, et kõik uurimisasutused, sealhulgas Maksu- ja Tolliamet
peaksid käsitlema kõiki õigusrikkumistest teavitamisi kui rikkumisest teavitamist eelnõu
tähenduses. Arvestades, et eelnõu võimaldab ka anonüümset teavitamist (§ 13 lõike 2 kohaselt
saab kaitse ka anonüümne teavitaja), siis paistab selline järeldus olevat vältimatu. See võib
pädevatele asutustele tähendada aga ulatuslikku töökoormust ja ressursikulu;
2) meie hinnangul määratleb eelnõu rikkumist liiga laialt, seejuures on ka seletuskirjas
selgitatud eelnõu mõjuulatus kohati oluliselt kitsam võrreldes eelnõu endaga. Toome järgmise
näite: eelnõu § 4 lõike 1 kohaselt on rikkumine seadusega vastuolus olev tegevus või
tegevusetus. Eelnõu § 2 lõike 2 punkt 1 aga sätestab, et seadust kohaldatakse tööõiguse
rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole kahepoolse vaidlusega. Seletuskirjas on selgitatud, et
eelnõu § 2 lõike 2 punkti 1 eesmärgiks on välistada seaduse kohaldamisalast selline tööalane
rikkumine, mille vastu töötajal on võimalik otsida õiguskaitset läbi kohtu,
töövaidluskomisjoni või muu asjaomase vaidluse lahendamise instantsi kaudu. Sellest ilmneb,
et rikkumisest teavitaja kaitse peaks aktualiseeruma küsimustes, kus rikkumine on nö suurem
teavitaja enda vahetutest subjektiivsetest õigustest, vabadustest ning huvidest. Sellest
lähtuvalt tuleks „rikkumine“ määratleda oluliselt kitsamalt ning viisil, et sinna alla ei asetuks
kohtulikus (või muus sarnases) korras kaitstavad huvid sõltumata sellest, kas tegemist on
tööalase või muu õigusalase kontekstiga.
Maksuõiguse kontekstis võiks rikkumised seega piiritleda samuti suurema mastaabiga
õigusrikkumistega, st piiriüleste maksuõigusrikkumistega. Ka direktiivi enda kohaselt ei ole
selle direktiivi otseseks eesmärgiks tõhustada konkreetselt riigisiseseid maksuõigusnorme,
vaid suurendada õiguskuulekust laiema ühisturu kontekstis – „Samas ei ühtlustata käesoleva
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
direktiiviga maksudega seotud sätteid, olgu need siis materiaalõigusnormid või
menetlusnormid, ega tõhustata siseriiklikke äriühingu tulumaksu norme, piiramata seejuures
liikmesriikide võimalust kasutada teavitatud andmeid sel eesmärgil“ (direktiivi
põhjenduspunkt 18).
Direktiivis endas on viidatud äriühingu tulumaksuga seotud rikkumistele ning olemuslikult
võiksid direktiivi eesmärgiga sobida ka käibemaksupettused, kuna käibemaks on teatud
ulatuses ka EL vahendite allikas (käibemaksupettus vähendab EL sissetulekut).
Rikkumiste direktiivist lähtuvalt kitsamalt sihitud mõiste määratlemine võimaldaks hoida
ettevõtjate halduskoormust mõõdukana ja hoiaks ära uurimisasutuste plahvatusliku
töökoormuse kasvu vihjete menetlemisel.
3) direktiivi artikli 5 punkti 2 kohaselt hõlmab teave rikkumise kohta ka põhjendatud kahtlust
tegeliku või potentsiaalse rikkumise kohta, mis on toime pandud või mis väga tõenäoliselt
pannakse toime. Eelnõu § 4 lõike 1 kohaselt on rikkumine käesoleva seadusega vastuolus olev
tegevus või tegevusetus ning sama sätte lõike 3 kohaselt on rikkumisest teavitamine
käesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamine. Selgusetuks jääb, kuidas on
või ei ole eelnõuga hõlmatud ka juhtumid, kus rikkumist alles kavandatakse või valmistatakse
ette ehk tegemist on potentsiaalse rikkumise juhtumiga. Eeltoodust tulenevalt teeme
ettepaneku eelnõud täpsustada.
2. Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest teavitajale anda tagasisidet järelmeetmete
rakendamise kohta ning seletuskirjas täpsustatakse, et see tagasiside hõlmab näiteks teavet
selle kohta, et milliseid järelmeetmeid on rakendatud, millisel õiguslikul alusel jne. Toome
välja, et võimalikud järelmeetmed ei pruugi olla avalik info. Näiteks maksuõiguse kontekstis
oleks sellise teabe avaldamine rikkumisest teavitajale problemaatiline, sest maksumenetluse
alustamine ning samuti sellega seonduvad järelevalvemeetmed ja toimingud on käsitletavad
maksusaladusena. Eelnõu § 11 lõige 2 praegusel kujul justkui kohustaks Maksu- ja Tolliametit
(edaspidi MTA) avaldama rikkumisest teavitajale (st kolmandale isikule) selle isiku
maksusaladust (rakendatud järelmeetmeid), kelle kohta ta rikkumisteate on esitanud, kuigi
selline kohustus MTA-le saab tulla ainult maksukorralduse seadusest.
Juhul, kui teie hinnangul oleks direktiiviga kooskõlas, eelistaksime lahendust, kus MTA ei
peaks rikkumisest teavitajale järelmeetmete kohta ükskasjalikku teavet andma, kui see
tähendaks maksusaladuse avaldamist. Sellekohane täpsustus võiks olla eelnõu §-s 11.
Direktiiv paistab võimaldavat teha erandeid ärisaladuse kaitseks (direktiivi art 16 lg 4). Lisaks
ei luba halduskoostöö direktiiv (2011/16, millele direktiiv ka viitab põhjenduspunktides)
jagada teavet selle kohta, kas või mis teavet on jagatud teise riigi maksuhalduriga. Seos on
asjakohane, kuna direktiiv sihib just rahvusvahelisi maksuküsimusi.
Peame võimalikuks jagada rikkumisest teavitajale infot selle kohta, kas esitatud teabe pinnalt
oli põhjust alustada maksukontrolli või mitte. Seda saaks teha ilma maksukorralduse seadust
muutmata.
3. Eelnõu § 1 lõige 1 sätestab seaduse eesmärgiks „[…] tagada tööalase tegevusega teatavaks
saanud rikkumisest teavitajale kaitse.“ Seletuskirja lugedes jääb aga mulje, et eelnõu
peamiseks eesmärgiks on siiski tagada parem ning tulemuslikum reageerimine
õigusrikkumistele selleks, et kaitsta avalikke huve ning õiguskorra toimimist – rikkumisest
2
teavitaja kaitsmine on instrument, st meede selle eesmärgi saavutamiseks, mitte tingimata
eesmärk iseeneses.
Seaduse eesmärki käsitlevas sättes (eelnõu § 1 lõikes 1) võiks lisaks rikkumisest teavitaja
kaitsele mainida ka seletuskirjas osundatud laiemat eesmärki, ehk […] tagada õiguskorra
toimimine ja avalike huvide kaitsmine.“
4. On küsitav, kas eelnõuga on võimalik panna Euroopa Liidu institutsioonile, organile või
asutusele kohustusi nagu sätestab näiteks eelnõu § 9 lõige 2, 3, 5 ja 7 ning §-d 10 ja 11.
5. Eelnõu ja seletuskirjaga ei ole kaasas eelnõu § 9 punkti 6 ja § 10 lõike 3 alusel kehtestatavate
määruste kavandeid, mille kohaselt peaks üle võetama suur osa direktiivist. Samuti ei ole
eelnõus ega seletuskirjas kajastatud volitusnormide arv ning reguleerimisalad omavahel
vastavuses. HÕNTE § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu
seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või ministri määruse
eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Lisatava määruse eelnõu kavand tuleb
ette valmistada sellise täpsusega, et oleks võimalik hinnata rakendusakti vajalikkust,
volitusnormi ulatust, kohast tasandit ja muid asjaolusid, mis on vajalikud volitusnormi
sõnastuse ja rakendusakti vastavuse hindamiseks.
Erinevad huvipooled peavad seadust rakendama hakkama 17. detsembrist 2021, kuid ilma
rakendusaktideta on keeruline vastavaid ettevalmistusi teha.
Määrustes tuleks jätta pädevatele asutustele, sh MTA-le õigus kehtestada oma
vastutusvaldkonna eripäradest tingitud erisusi, näiteks eelpool käsitletud rikkumisest
teavitajale tagasiside andmise küsimus, kui tagasiside sisaldab maksusaladust jne. Oluline on
see, et pädevatel asutustel ei tekiks ebaproportsionaaselt koormavat aruandluskohustust
rikkumisest teavitajate ees.
6. Tekib ka küsimus, kui kaugele peab rikkumisest teavitaja anonüümsusega minema
direktiivi mõttes. Väärteomenetluses anonüümsust ei tagata, kuna süüdistataval ei ole muidu
võimalik ennast süüdistuste vastu kaitsta. Kriminaalasjades tagatakse tunnistaja anonüümsus
erandlikel asjaoludel. Eelnõust ei selgu, kuidas rikkumisest teavitaja anonüümsuse tagamine
peaks haakuma rikkumismenetlustega.
7. Eelnõu ja seletuskirja kohaselt luuakse üldregulatsioon, millega tagatakse kaitse isikule,
kes teatab tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest. Eelnõu § 2 sätestab sisulise
kohaldamisala. Seletuskirja kohaselt saavad seaduse alusel kaitse kõik inimesed, kes
teavitavad tööalases kontekstis teada saadud õigusrikkumisest või tegemata jätmisest. Eelnõu
§ 2 lõikes 2 tuuakse aga erandid, millele üldregulatsioon ei kehti. Eelnõu § 2 lõike 2 punktiga
4 välistatakse seaduse kohaldamisalast teave, mis on advokaadile teatavaks saanud
õigusteenust osutades.
Kutsesaladuse hoidmise kohustust ei pea järgima ainult advokaadid. Ka audiitorettevõtja ja
seaduse alusel audiitorühingut esindav vandeaudiitor on kohustatud hoidma saladuses talle
vandeaudiitori kutsetegevuse käigus teatavaks saanud infot ja dokumente. Selline kohustus
tuleb audiitortegevuse seaduse §-st 48.
Tekib küsimus, kuidas suhestuvad omavahel eelnõuga sätestatud üldregulatsioon ning
audiitori kutsesaladuse hoidmise kohustus. Vandeaudiitori kutsesaladuse nõue on üheks
kliendi ja vandeaudiitori usaldusliku suhte loomise eeldustest, mis omakorda tagab, et klient
3
edastaks vandeaudiitorile tõest informatsiooni ja vandeaudiitori töö tulemused oleksid
võimalikult täpsed. Seetõttu on oluline võimalikult täpselt piiritleda, mis tingimustel
käesolevas seaduses olev raamistik kohalduks ja kuidas see suhestub erinevate kutsete
saladuse hoidmise kohustustesse, mis on kehtestatud seadusega.
Kui vandeaudiitor saab teada oma tööd tehes õigusrikkumisest või tegemata jätmisest, siis kas
loodav üldregulatsioon kaitseb vandeaudiitorit või pigem kohaldub audiitori kutsesaladuse
hoidmise kohustus ning audiitorile ei kohaldu rikkumisest teavitaja kaitse seadus? Sellele
küsimusele võiks leida vastuse seletuskirjast. Hetkel jääb mulje, et sellises olukorras
vandeaudiitori klienti ei pruugi kaitsta kutsesaladuse hoidmise kohustus. Kas seaduse
eelnõuga soovitaksegi sellist olukorda tekitada? Kui see on seaduse eelnõu mõte, siis oleme
mures tulevikus tekkida võiva olukorra pärast. Selline muudatus toob kaasa vandeaudiitorite
usalduse kadumise. Äriühingud ei pruugi usaldada enam audiitoreid ning ei pruugi esitada
audiitoritele vajalikku infot ning materjale.
Sarnane mure võib tekkida ka notaritel, kuna notariaadiseaduse § 3 kehtestab notarile saladuse
hoidmise kohustuse.
Kuigi tundub, et eelnõu puudutab audiitoreid, ei nähtu seletuskirjast, et oleks audiitoreid
kaasatud ning nendelt arvamust küsitud. Edastasime ise Audiitorkogule eelnõu ning
seletuskirja. Kui saame audiitoritelt olulist tagasisidet, edastame nende seisukohad esimesel
võimalusel.
8. Kohaliku omavalitsuse üksustele (KOV-d) on eelnõu § 8 lõike 2 punktis 3 ette nähtud
kohustus asutusesisese teavituskanali loomiseks, kui KOV-s töötab enam kui 50 töötajat.
Palume eelnõus üheselt sätestada, kas seatav 50 töötaja piir on omavalitsusüksuse või
omavalitsuse ühe ametiasutuse põhine. Seejuures palume lause ülesehitus üle vaadata, et oleks
arusaadav, kas ka hallatavatele asutustele kehtib 50 töötaja piir. Praeguses sõnastuses kehtiks
asutusesisese teavituskanali loomise kohustus kõigile omavalitsuse hallatavatele asutustele
olenemata töötajate arvust. Lisaks juhime tähelepanu, et KOV ametiasutustes eristatakse
ametnikke ja töötajaid ning peaks täpsustama, et antud seaduse käsitluses mõistetakse
töötajate all kõiki asutuses töötavaid teenistujaid.
9. Eelnõu § 16 lõike 1 punkti 12 kohaselt on keelatud isikut kanda sektori/tööstusharu
põhisesse n-ö musta nimekirja, mis võib kaasa tuua selle, et isik ei leia enam sektoris või
tööstusharus tööd. Lisaks sektori või tööstusharu põhisusele ei tohiks olla isiku töö leidmise
võimalused piiratud ka teistes sektorites.
10. Eelnõu § 8 lõike 2 punkt 4 näeb ette, et asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus
on finantsvaldkonna juriidilisel isikul, arvestades vastavatest eriseadustest tulenevaid
nõudeid. Esiteks on määratlemata õigusmõiste „finantsvaldkonna juriidiline isik“. Teiseks,
palume eriseaduste asemel kasutada laiemat terminit, kuivõrd finantssektoris on rikkumisest
teavitamise sätted reguleeritud mh EL otsekohalduvates määrustes.
Lisaks, eelnõu § 8 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei kohaldata 50 töötaja piirmäära finantsvaldkonna
juriidilistele isikutele. Direktiivi artikli 8 lõike 4 kohaselt ei kohaldata sama artikli lõikes 3
sätestatud künnist juriidiliste isikute suhtes, mis kuuluvad lisa I osa B osas ja II osas osutatud
liidu õigusaktide kohaldamisalasse. Kas see eelnõu sõnastuse lauseosa „arvestades vastavatest
eriseadustest tulenevaid nõudeid“ peaks ära defineerima, et see 50 töötaja piirmäär kohaldub
ainult reguleeritud finantsvaldkonna juriidilistele isikutele (ehk nendele, kellele on direktiivi
4
artikli 8 lõikes 4 viidatud)? Finantssektori eriseadustest on hetkel ainult ühes seaduses
rikkumisest teavitamise võimaldamise säte (investeerimisfondide seadus). Siit jõuame tagasi
teemani, et kas finantsvaldkonna juriidilised isikud ei peaks olema selgemalt defineeritud?
Kui eriseadustes ei ole sõnagi rikkumisest teavitamise kohta, siis loodetavasti ei saa järeldada,
et selline viide justkui nulliks ära ka rikkumisest teavitaja kaitse seaduse regulatsiooni.
11. Seoses asutusesisese teavituskanali jõustumissättega on meil tekkinud küsimus, millele
sooviksime vastust finantsettevõtjate vaates:
Eelnõu kohaselt jõustub kõikidele finantsettevõtjatele ametisisese teavituskanali loomise
kohustus 2023. aastast, sõltumata ettevõtja suurusest. Paluks täpsustust, kas see on kuidagi
riigisiseselt nii kokku lepitud või direktiivist tulenevalt?
Direktiivist tulenevalt:
- artikli 8 lõige 3 määratleb, et erasektori juriidiline isik peab ametisisese teavituskanali
looma siis, kui seal on üle 50 töötaja.
- artikli 8 lõige 4 ütleb, et seda künnist ei kohaldata finantsteenuse ettevõtjatele ehk seal
peab see kanal olema loodud ka 1 töötajaga ettevõtjatel.
- Artikli 26 lõige 2 ütleb, et need art 8 lõikes 3 viidatud isikud, + kus on 50–249 töötajat,
peavad teavituskanali looma alles 2023. aastaks. Kui on 1–49 või 250+ töötajat, siis
2021. aastaks. See 50–249 vahemik on direktiivis ja seletuskirjas, kuid eelnõus
mitte…
- Kuidas tõlgendada direktiivis seda kõike finantsettevõtete vaates? Kui
finantsettevõtted välistatakse artikli 8 lõike 3 künnisest, aga jõustumissäte viitab just
samale artikli 8 lõike 3 isikutele, mille künnise alt lõikega 4 finantsettevõtjad
välistatakse, siis kuidas on eelnõus jõutud järeldusele, et kõik finantsettevõtjad peavad
kanali looma alles 2023. aastaks?
12. Eelnõus on mõistete segadus. Näiteks eelnõu § 3 lõike 1 punktis 1 ei mainita töötajat, kuigi
töötaja käib sinna alla. Eraldi on välja toodud ametnik (§ 3 lg 1 p 2). Eelnõu § 8 on mainitud
KOV töötajaid, kuid selgusetuks jääb, kas siia hulka arvatakse ka ametnikke. Samuti puudutab
survemeetmete rakendamise keelu säte (eelnõu § 16) üksnes töösuhtega seotud termineid,
mitte aga teenistussuhtega, mis tekib ametnike puhul.
13. Seletuskirja osas 2.2. „Kehtiv regulatsioon“ on selgitatud kehtivatest regulatsioonidest
tulenevaid erisusi, millega tuleb arvestada ka rikkumisest teavitaja kaitse seaduse jõustumisel.
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevaid erisusi käsitlevas lõigus
puudub viide nimetatud seaduse §-le 52¹, mis sätestab teavitaja kaitse regulatsiooni. Palume
ka vastav viide seletuskirjas välja tuua.
14. Seletuskirja punkti 9 kohaselt „erandina jõustub direktiivi artikli 26 lõike 2 kohaselt 50–
249 töötajaga erasektori juriidiliste isikute puhul eelnõu § 10 punktides 4 ja 5 toodud kohustus
asutusesisese kanali sisseseadmiseks 17. detsembril 2023“, aga eelnõu §-s 10 ei ole punkte 4
ja 5.
15. Palume lisaks seaduse eelnõu menetlemisele välja töötada juhendmaterjal või
soovituslikud suunised asutusesisese teavituskanali välja töötamiseks (seaduse
rakendamiseks) ja võtta eesmärgiks heade praktikate jagamine, et abistada asutusi ja
ettevõtjaid seaduse täitmisel. Seejuures soovitame korraldada infopäevi seaduse
selgitamiseks.
5
Esitame eelnõuga seonduvalt finantsvaldkonna eriseaduste muutmisettepanekud (lisatud).
Palume need lisada eelnõusse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Keit Pentus-Rosimannus
rahandusminister
(allkirjastatud digitaalselt)
Jaak Aab
riigihalduse minister
Lisa: Rahandusministeeriumi ettepanekud rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu
täiendamiseks
Marge Kaskpeit 611 3611
[email protected]
Anneli Valgma 611 3289
[email protected]
Triin Kivimaa 611 3179
[email protected]
Kaie Küngas 611 3080
[email protected]
Kristiina Kubja 611 3658
[email protected]
Kätlin Meekler 611 3132
[email protected]
6
Rahandusministeeriumi ettepanekud rikkumisest teavitaja kaitse seaduse
eelnõu täiendamiseks
§ 1. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 502 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Inspektsioon kehtestab sise-eeskirjad finantsjärelevalve subjekti tegevust reguleerivas
õigusaktis sätestatud kohustuse rikkumise või võimaliku rikkumise kohta Inspektsioonile
esitatud teavituse (edaspidi käesolevas paragrahvis teavitus) vastuvõtmiseks ja töötlemiseks,
arvestades rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides
sätestatut.“;
2) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) teavituse vastuvõtmise, järelmeetmete võtmise ning tagasiside ja selgituste andmise eest
vastutavad töötajad;“;
3) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) teavituse vastuvõtmise, töötlemise ja järelmeetmete võtmise kord;“;
4) paragrahvi 53 lõike 31 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) selgitus, et teavituse võib esitada kirjalikus ja püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas
vormis, telefoni või muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel ning kohtumisel Inspektsiooni
määratud töötajaga;“;
5) paragrahvi 53 lõiget 31 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) viide rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud
kaitsemeetmetele.“.
Selgitus:
Finantsinspektsiooni seaduse § 502 reguleerib õigusrikkumisest teavitamist
Finantsinspektsiooni teavituskanalit ehk asutusevälist kanalit kasutades ehk näeb ette nõuded
sellisele teavituskanalile. Muudatusettepanekutega täpsustatakse, et sise-eeskirjadega tuleb mh
kehtestada järelmeetmete võtmise kord. § 53 lõige 31 reguleerib, mis teave peab
Finantsinspektsiooni veebilehel olema avalikustatud seoses rikkumisest teavitamise
vastuvõtmisega. Punkti 2 täienduse kohaselt peab olema avaldatud selgitus mh selle kohta, et
teavituse võib esitada muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel. Uue punkti 10 kohaselt peab
olema avaldatud viide ka teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides
sätestatud kaitsemeetmetele.
Eriseaduste muutmine
§ 2. Investeerimisfondide seaduse muutmine
Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 287 lõige 61 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(61) Depositoorium kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete
rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest ja automaatset õigusrikkumisest teavitamist.
Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja ja rikkuja kaitset rikkumisest teavitaja
kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“;
2) paragrahvi 343 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 343. Õigusrikkumisest teavitamine“;
3) paragrahvi 343 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Fondivalitseja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest
teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8,
mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel
kohaldatakse teavitaja ja rikkuja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel
kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
§ 3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine
Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Kindlustusandja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete
rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest
teavitamisel kohaldatakse teavitaja ja rikkuja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle
alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“;
2) paragrahvi 186 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kindlustusmaakler kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete
rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse §-le 8, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest
teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel
kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
§ 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 44 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse
lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Krediidiandja ja -vahendaja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud
nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja
kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.
Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
§ 5. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduse § 63 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnatuses:
„(6) Krediidiasutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete
rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest
teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel
kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
§ 5. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 50 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Makseasutuse ja e-raha asutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud
nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt rikkumisest teavitaja
kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.
Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse
seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
§ 6. Väärtpaberituru seaduse muutmine
Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmises muudatused:
1) seaduse 21. peatüki 6. jagu loetakse 211. peatükiks;
2) paragrahvid 2011 ja 201² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 2011. Rikkumisest teavitamise kord
(1) Väärtpaberituru kutseline osaline, kellele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruses (EL) nr 596/2014 sätestatut, kehtestab oma töötajatele nimetatud määruses sätestatud
kohustuse rikkumisest teavitamise korra.
(2) Investeerimisühing, reguleeritud turu korraldaja, aruandlusteenuse osutaja ja välisriigi
investeerimisühingu filiaal kehtestavad rikkumisest teavitamise korra ka käesolevas seaduses
kehtestatud kohustuste rikkumisest teavitamise kohta. Investeerimisühing võib vastava korra
loomise delegeerida sotsiaalpartnerile, tingimusel, et see vastab rikkumisest teavitamise kaitse
seaduse nõuetele.
(3) Rikkumisest teavitamise kord peab sisaldama teavituskanalit vastavalt teavitaja kaitse
seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist.
§ 2012. Vastutusest vabastamine ja teavitaja kaitse
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 sätestatud juhtudel
inspektsioonile teabe esitamisele kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 503 lõikes 5
rikkumisest teavitamise kohta sätestatut.
(2) Rikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset rikkumisest teavitaja kaitse seaduse
ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“.
Selgitus:
Eriseadustesse lisatakse viited rikkumisest teavitaja kaitse seadustele, mille kohaselt tuleb luua
asutusesisene teavituskanal. Investeerimisühinguid puudutav eriregulatsioon väärtpaberituru
seaduses tuleneb direktiivist 2034/2019, mille artikli 22 lõige 2 sätestab, et
investeerimisühingutel peab olema asjakohane kord, mille kohaselt nende töötajad teavitavad
õigusrikkumistest investeerimisühingu sees spetsiifilise sõltumatu kanali kaudu. Direktiiv
täpsustab, et selle korra võivad luua sotsiaalpartnerid, tingimusel et see kord pakub
samaväärset kaitset. Sotsiaalpartneritena tuleb käsitleda vastava valdkonna ametiühinguid ja
liite (nt FinanceEstonia, Pangaliit).