AS HKT_vastus

Hr Maarjo Mändmaa Teie 14.06.2018 nr 2018/TEJ-3/5954-1 AS Hoolekandeteenused [email protected] Meie 17.07.2018 nr 7-6/180985/1803245 Töötajate turvalisus hooldekodus Austatud härra Mändmaa Erihooldekodude töötajate turvatunne töökohal on äärmiselt oluline, ent õiguskantsler usub, et lahenduseks ei saa kehtiva õiguse järgi olla gaasirelvade kasutamine ning töötajate turvalisust on võimalik tagada, kui hooldekodus on pidevalt kohal küllalt töötajaid, kel on võimalik tõhusalt kolleege appi kutsuda. Erihooldekodude töötajate turvatunne töökohal on klientide põhiõiguste tagamise kõrval küsimus, mida õiguskantsler oluliseks peab ja milleta kvaliteetse ööpäevaringse erihoolekandeteenuse osutamine on pea võimatu. Sobivates ja heas korras hoonetes peab olema piisavalt ja kvalifitseeritud tegevusjuhendajaid ning teisi klientidega vahetult tegelevaid töötajaid, kel peab olema soov ja tahe tööd teha ning igal uuel tööpäeval rõõmuga tööle naasta. Töötajad võivad kliendi või külastaja rünnaku ohvriks langeda mistahes ametit pidades. Tööülesandeid täites on rünnaku järel surma või viga saanud politseinikke ja vanglaametnikke, ent tööpostil on tulirelvaga tapetud ka Tallinna ühe linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja. Kui töötaja sellises ootamatus ja tavatus olukorras kasutaks relvaseaduse mõttes külmrelva – nt laualt haaratud pussnuga – karistusõiguslikus mõttes hädakaitseseisundis või hädaseisundis oma elu kaitseks õigusvastase ründe tõrjumisel, on tal selleks õigus karistusseadustiku § 28 ja § 29 põhjal ja piires. Hädakaitse- või hädaseisundis isikliku relva või parasjagu kätte sattunud vahendiga (sh külmrelva või muu taolisega) õigusvastase ründe tõrjumine peaks jääma ennekõike abivahendiks juhtumitel, mil vägivaldsete rünnete tõrjumine ei ole alaliselt osa igapäevatööst. Kui töökohal töötamine ei ole mõeldav ilma pidevalt enesekaitsevahendeid või relvi kaasas kandmata ja sagedasti kasutamata, ei peaks klientide ega töötajate endi põhiõiguste huvides rajama vahetu sunni kasutamist rünnete tõrjumiseks hädakaitsele ja hädaseisundile ning neid käsitlevale õigusele. Õigusriigis on tavaks, et sellistel puhkudel sätestatakse vahetu sunni, sh relvade, erivahendite jms kasutamise õigus ja vahetu sunni kasutamise eeldused seaduses.  2 Nt Teie osutatud gaasirelv (gaasipihusti) on vangistusseaduse (VangS) § 701 lg 2 sätestatud vanglateenistuse teenistusrelvana ja selle kasutamine reguleeritud VangS §-s 71 ja seaduse alusel antud ministri määrustes. Korrakaitseseaduse § 74 jj on samuti küllaltki üksikasjalikud normid vahetu sunni, sh relvade nagu gaasipihusti kasutamiseks. Õiguskantsler on vanglas gaasirelvade kasutamist reguleerivaid norme põhjalikult analüüsinud ja see seisukoht ei ole muutunud. Seisukohas on lahti kirjutatud, miks on oluline relvade ja erivahendite kasutamine seaduses piisava põhjalikkusega sätestada ja millised garantiid annab see relva kasutajale ning inimesele, kelle suhtes seda kasutatakse. Sotsiaalhoolekande seadus ei anna ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamisel õigust kasutada kliendi vastu relva (sh gaasirelva – nt gaasipihustit). Äärmiselt küsitav oleks kujundada tavapäraseks ja soositud praktikaks ilma vastavasse konteksti (st konkreetse asutuse spetsiifikat arvestavasse) loodud õigusliku regulatsioonita vägivallajuhtumite lahendamine töötajate enda soetatud ja pidevalt kaasas kantavate külm- (pussnoad), gaasi- (gaasipihustid, gaasipüstolid) või ka tulirelvade abil. Riigile kuuluv juhtiv ööpäevaringset erihoolekandeteenust osutav äriühing ei peaks sellist praktikat soosima. See ei tähenda, et töötajate turvalisus ei vajaks tähelepanu ja ka töötajate õigus elule ja tervisele kaitset. Küll aga peab asjaolusid arvestades hoolsalt kaaluma, mida sellistes olukordades ette võtta. Teatud elualadel on tegemist ohtlike kurjategijatega ja vägivallajuhtumeid tuleb aasta jooksul ette kümneid. Üheks selliseks valdkonnaks on vanglateenistus. Sel juhul on vajalik riigivõimul sekkuda ja kujundada kõigi asjaosaliste huve tasakaalustatult arvestav lahendus. Teisisõnu – luua regulatsioon vahetu sunni rakendamiseks, mille reeglid on arusaadavad ja üldteada nii vanglaametnikele kui karistust kandvatele kurjategijatele. Samas tuleb õiguslike lahenduste puhul kindlasti hoolega hinnata ka nö ründajat poolt ja asutust, milles viibib klient ja töötab töötaja. Vaevalt on juhuslik, et psühhiaatrilise abi seaduse §-s 14 sätestatud ohjeldusmeetmete valikus ei ole vangistusseaduse § 701 lg 1 ja 2 võrreldavalt avarat relvade ja erivahendite kataloogi. Erinevalt vanglast viibivad erihooldekodudes raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäiretega inimesed, kelle käitumise, sh ka ründed, on tinginud nende kesine vaimne tervis. Selliste rünnete tõrjumisel peaks äärmuslike meetmete, nagu gaasirelv, kasutamisele üldjuhul eelistama muid lahendusi. Euroopa Inimõiguste Kohus on Eestile teinud etteheiteid gaasirelva kasutamise eest kinnipeetava vastu. Kohus osutas, et kuigi kinnipeetava vastu kasutatud pipragaasi on lubatud korrakaitses kasutada, võib see tekitada näiteks hingamishäireid, iiveldust, oksendamist, hingamisteede ärritust, pisaranäärmete ja silmade ärritust, spasme, valu rindkeres, nahapõletikku ja allergiaid. Suurtes kogustes võib see põhjustada hingamisteede või seedetrakti kudede kärbumist, kopsuturset või sisemist verejooksu (neerupealise verejooks). Kohus viitas ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) avaldatud murele selliste ainete kasutamise pärast korrakaitses. CPT arvates on pipragaas potentsiaalselt ohtlik aine, mida ei tohiks kasutada kinnises ruumis. Korraliku väljaõppeta ja kogenematu kasutaja käes nt erihooldekodudes kasutamisel ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu osutatud ohtude tõekssaamine välistatud. Tähelepanuta ei saa jätta ka mistahes relvade kasutamisel kaasneda võivat ohtu teistele klientidele. Oskamatul käsitsemisel võib gaasirelv olla ohtlik mitte ainult ründajale ning mõjutada ka kõrvalseisjaid. Samuti peab relvade kasutamisel arvestama ka riskiga, mida Teie pöördumises ei  3 ole markeeritud – nimelt võimalusega, et ründaja või ründajad haaravad kogenematult ja ebakindlalt relvakasutajalt relva ja kasutavad seda töötaja enda või teiste klientide vastu. See võimalus ei ole ööpäevaringse erihoolekandeteenuse klientide keerulist psüühikat arvestades sugugi mõeldamatu. Seega oleks enne relvade kasutamisele rohelise tule andmist põhjendatud läbi mõelda muud võimalused, milliseid ammendavalt ei pruugi olla kasutatud. Õiguskantsler on aastaid kontrollinud erinevaid ööpäevaringset erihoolekandeteenust pakkuvaid hooldekodusid, sh ka AS Hoolekandeteenustele (AS HKT) kuuluvaid kodusid. Õiguskantsleri nõunikud vestlevad neil käikudel nii klientidega, töötajatega kui ka kodude juhtidega. Töötajate mure turvalisuse pärast on olnud teemaks mitmes AS HKT erihooldekodus, ent töötajad ei ole seejuures tundnud puudust mitte niivõrd erinevatest turvalisust tõsta võivatest asjadest (relvad) või süsteemidest (turvasignalisatsioon). Ennekõike teeb kontrollkäikude kogemuste põhjal erihooldekodude vahetult klientidega töötavatele töötajatele hoopis muret, et neid on klientide eripära arvestades liiga vähe ja töötajatele on pandud liigselt tööülesandeid. AS HKT hooldekodudes tegelevad tegevusjuhendajad klientidele arendavate tegevuste pakkumise kõrval olulise osa tööajast koristamisega ja igapäevaste hooldustoimingutega. Sellevõrra jääb vähem aega märgata kliendi muret ja võimalikku tekkivat ärevust juba selle varases staadiumis. Sotsiaalhoolekande seaduse § 104 sätestab minimaalse töötajate arvu, millest AS HKT kodude keerulisi kliente arvestades enamasti ei piisa. Töötajaid peab olema nii palju, et oleks võimalik ärevad olukorrad kiiresti ja kõigile ohutult lahendada ning et ka töötajad ise tunneksid end turvaliselt. Õiguskantsler on 2017-2018 kontrollinud AS HKT-le kuuluvaid Sõmera, Valkla, Võisiku, Imastu ja Karula erihooldekodusid. Kõikides neis erihooldekodudes nappis töötajaid. Mõnes kodus oli töötajaid ajuti isegi vähem kui seaduses sätestatud miinimumnõue (nt Sõmera Kodus). Seejuures nt Valkla kodu töötajate nappust rõhutas õiguskantsler juba 2014. aasta kontrollkäigu kokkuvõttes ning ka 2015. aasta kontrollkäigu kokkuvõttes. Rahutule kliendile oleks äreva olukorra maandamiseks kõige sobivam meede mitte pipragaasijuga hirmunud töötaja gaasipihustist, vaid soe inimlik kontakt töötajaga, kellel on aega ja võimalust kliendi ja tema ärevusega tegelda ja kes teab, et talle on toeks teised töötajad, kes ei pea kolleegile appi minekuks jätma oma hoolealuseid omapäi. Teiste töötajate kohaolekut ja abi on AS HKT erihooldekodude töötajad oma vestlustes õiguskantsleri nõunikega alati esile tõstnud, kui peamist turvatunde tekitajat. Õiguskantsler on mõne AS HKT erihooldekodu kontrollimisel ka leidnud, et juba olemas olevat turvalahendust ei kasutata (nt ei kanta kaasas häirenuppu) või ei ole läbi mõeldud töötaja võimalused kiiresti abi kutsuda. Seega ei pea õiguskantsler kokkuvõtlikult õigeks, et AS HKT töötajad peavad enda turvalisuse tagamiseks kandma kaasas eraviisiliselt soetatud gaasirelvi. Selline praktika ei taga ei töötajate ega klientide põhiõigusi ning on ohtlik ka teistele klientidele. Õiguskantsler usub, et lahendus probleemile peitub ennekõike õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetes tehtud järjekindlates soovitustes suurendada kohal olevate ja kliendiga kokku puutuvate töötajate arvu ning tõsta nende kvalifikatsiooni erinevate koolitustega. AS HKT erihooldekodude kontrollimine on näidanud, et  4 seaduses sätestatud miinimumarv töötajaid igal ajahetkel ei ole enamasti klientide käitumist arvestades piisav. Abi on kindlasti ka teatud tehnilistest vahenditest (häirenupud vms) ning abi kutsumise võimaluste tõhustamisest ja eelnevast harjutamisest. Austusega /allkirjastatud digitaalselt/ Olari Koppel õiguskantsleri asetäitja-nõunik õiguskantsleri ülesannetes Indrek-Ivar Määrits 693 8406 [email protected]