Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse kiirendamine)

Ministeeriumid Meie 03.03.2026 nr 8-1/1528-2 Kohtumenetluse kiirendamine Justiits- ja Digiministeerium saadab kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Kohtunike Ühingule, Riigiprokuratuurile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale kohtute seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 06.03.2026.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 2. Kohtute seaduste ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 3. Riigilõivuseaduse muudatuste eelnõu lisa 1 4. Kohtukorralduse muudatuse eelnõu kooskõlastustabel (lisa 1) 5. TsMS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 2) 6. HKMS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 3) 7. RLS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 4) 8. Rakendustaktide kavandid (lisa 5) Lisaadressaadid: Riigikohus Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Riigiprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Eesti Kohtunike Ühing Marilin Reintamm 680 3116 Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898  Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 5 1.1. Sisukokkuvõte .................................................................................................................. 5 1.2. Eelnõu ettevalmistajad ................................................................................................... 10 1.3. Märkused ....................................................................................................................... 11 Muudetavad seadused: ...................................................................................................... 11 Seosed valitsuse tegevusprogrammiga: ............................................................................. 11 Eelnõu vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus: .................................................................. 12 2. Eelnõu eesmärgid ja menetluskäik ....................................................................................... 13 2.1. Eesmärgid kohtukorralduse alal ..................................................................................... 13 2.2. Eesmärgid tsiviil- ja halduskohtumenetluse alal ........................................................... 13 2.3. Eesmärgid riigilõivude alal ............................................................................................ 17 2.4. Kohtukorralduslike muudatuste menetluskäik ja selle jooksul tehtud ........................... 17 valikud .................................................................................................................................. 17 2.5. Tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustike menetluskäik ja selle jooksul tehtud valikud .............................................................................................................................................. 32 2.6. Riigilõivuseaduse muutmise menetluskäik ja selle jooksul tehtud valikud ................... 34 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ............................................................................................. 35 3.1. Kohtute seaduse muutmine ............................................................................................ 35 3.2. Advokatuuriseaduse muutmine...................................................................................... 82 3.3. Avaliku teenistuse seaduse muutmine ........................................................................... 82 3.4. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine ................................................................ 83 3.5. Jahiseaduse muutmine ................................................................................................... 92 3.6. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine ......................................................................... 93 3.7. Kalapüügiseaduse muutmine ......................................................................................... 95 3.8. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine .................................................. 96 3.9. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine .................................................................... 97 3.10. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine ............................... 97 3.11. Liiklusseaduse muutmine ............................................................................................ 98 3.12. Meresõiduohutuse seaduse muutmine ......................................................................... 99 3.13. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmine ....................................................... 100 3.14. Patendivoliniku seaduse muutmine ........................................................................... 100 1  3.15. Raamatupidamise seaduse muutmine ........................................................................ 100 3.16. Relvaseaduse muutmine ............................................................................................ 101 3.17. Riigieelarve seaduse muutmine ................................................................................. 102 3.18 Riigilõivuseaduse muutmine....................................................................................... 103 3.19. Riigivaraseaduse muutmine ....................................................................................... 107 3.20. Riigivastutuse seaduse muutmine .............................................................................. 107 3.21. Riigi õigusabi seaduse muutmine .............................................................................. 108 3.22. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine ....................................................... 109 3.23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine............................................................. 110 3.24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine ............................................................................................................................ 133 3.25. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine ...................................................................... 133 3.26. Vangistusseaduse muutmine ...................................................................................... 133 3.27. Võlaõigusseaduse muutmine ..................................................................................... 134 3.28.Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine ............................ 135 3.29. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine ...................................... 135 4. Põhiseaduspärasuse analüüs ............................................................................................... 136 5. Eelnõu terminoloogia ......................................................................................................... 143 6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele............................................................................ 145 7. Seaduse mõjud .................................................................................................................... 148 7.1. Kohtukorralduslike muudatuste mõjud ........................................................................ 148 7.1.1. Muudatus: kohtunike valdkondliku spetsialiseerumise suurendamine ................. 148 7.1.2. Muudatus: kohtu eestseisuse moodustamine......................................................... 149 7.1.3. Muudatus: kohtuhaldusmudeli muutmine ............................................................. 149 7.1.4. Muudatus: kohtute infosüsteemi (KIS) arenduse ja haldamise üleandmine kohtusüsteemile ............................................................................................................... 151 7.1.5. Muudatus: kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlemise ja kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise lihtsustamine ........................................................ 151 7.1.6. Muudatus: kohtunikule tagasiside andmine .......................................................... 152 7.1.7. Muudatus: kohtuniku ametipiirangute täpsustamine............................................. 153 7.1.8. Muudatus: rahvakohtunike institutsiooni kaotamine ............................................ 153 7.1.9. Kohtukorralduslike muudatuste järelhindamine ................................................... 154 7.2. Tsiviilkohtumenetluse tõhustamine ............................................................................. 154 7.2.1. Muudatus: riigilõivu tagastamise võimaldamine kohtu algatusel ......................... 155 7.2.2. Muudatus: menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise piirmäära tõstmine ja edasikaebeõiguse täpsustamine ....................................................................................... 155 2  7.2.3. Muudatus: isikute ringi täpsustamine, kes võivad esitada menetlusabi määruste peale määruskaebusi ................................................................................................................. 156 7.2.4. Muudatus: hagi tagamise avalduse läbivaatamise tähtaja pikendamine ............... 156 7.2.5. Muudatused: lihtmenetluse piirmäära tõstmine ja kirjaliku menetluse määramise sätte kehtetuks tunnistamine............................................................................................ 156 7.2.6. Muudatus: tagaseljaotsuse peale kaja esitamise regulatsiooni muutmine ............. 157 7.2.7. Muudatus: surnuks tunnistamise määruse edastamise ja riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise regulatsiooni muutmine ......... 157 7.2.8. Muudatus: teatud hagita menetlustes lahendab lõpplahendi peale esitatud määruskaebuse üks ringkonnakohtunik .......................................................................... 157 7.2.9. Muudatus: täpsustamine, kuidas toimub riigi õigusabi andmise määruste kättetoimetamine Eesti Advokatuurile ............................................................................ 158 7.2.10. Muudatus: tunnistatakse kehtetuks riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiskohustusega seotud ülevaate esitamise kohustus ............................................ 158 7.2.11. Muudatus: tarbijate piirarvu regulatsiooni täpsustamine õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemisel ............................................................................. 158 7.2.12. Muudatus: tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise täpsustamine maksekäsu kiirmenetluses ............................................................................................... 158 7.2.13. Muudatus: tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta kohtule avalduse esitamine elektrooniliselt................................................................................................. 161 7.3. Halduskohtumenetluse tõhustamine ............................................................................ 161 7.3.1. Muudatus: võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluse käigus kaebust rahuldav otsus ................................................................... 161 7.3.2. Muudatus: võimaldatakse kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata ................................................................................ 161 7.3.4. Muudatus: määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi muudetakse viivitamata täidetavaks ....................................................................................................................... 161 7.3.5. Muudatus: võimaldatakse viisaotsuse peale esitatud kaebuste lahendamine kohtu õiglasel äranägemisel lihtmenetluses .............................................................................. 161 7.3.6. Taastuvenergiat puudutavate halduskohtumenetluste tõhustamine ...................... 165 7.3.7. Haldustoiminguks loa andmise vähendamine eriseadustes ................................... 168 7.3.8. Pensioniõigusliku staaži tuvastamine .................................................................... 171 7.3.9. Rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine riigilõivust .................................... 173 7.3.9. Vanglas kinni peetavate isikute tervishoiuteenusega seotud vaidluste lahendamine maakohtus........................................................................................................................ 174 7.4. Menetlusõiguslike muudatuste koondmõju ettevõtjate ja kodanike halduskoormusele ............................................................................................................................................ 175 7.5. Riigilõivuseaduse muudatuste mõjud .......................................................................... 176 3 8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud ................................................................................................................................................ 180 9. Rakendusaktid .................................................................................................................... 182 10. Seaduse jõustumine .......................................................................................................... 182 11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon ................... 184 4 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eesti kohtusüsteem on keskmiste näitajate järgi võttes olnud pikka aega kiire ja tõhus. Seda tõendavad ka rahvusvahelised võrdlused.1 Sel kümnendil on aga kohtupidamine Eestis tuntavalt aeglustumas kõikides kohtuastmetes ja kõikides menetlusliikides. Seda nii nendes liikides, kus kohtuasjade arv kasvas, kui ka nendes, kus kahanes.2 Tabel 1. Menetlusaja muutus 2020 vs 2025 1) tsiviilasju (mullu 1. astmes 66 % kõigist kohtuasjadest): - 1. astmes 12 % rohkem, keskmine menetlusaeg 34 % pikem - apellatsioone 19 % vähem, keskmine menetlusaeg 36 % pikem 2) süüteoasju (mullu 1. astmes 28 % kõigist kohtuasjadest): - kriminaali üldmenetlusi 1. astmes 14 % vähem, keskmine menetlusaeg 2 % pikem; mullu lahendati vaid 67 % saabunud üldmenetlustest (jääk kasvas tuntavalt) - üldmenetluse apellatsioone 23 % vähem, keskmine menetlusaeg 46 % pikem 3) haldusasju (mullu 1. astmes 6 % kõikidest kohtuasjadest): - haldusasju 1. astmes 26 % rohkem, keskmine menetlusaeg 13 % pikem - apellatsioone 19 % rohkem, keskmine menetlusaeg 107 % pikem Nii massiivne aeglustumine on hirmutav. Kui kohtuasjade arutamine oluliselt pikeneb, siis: a) väheneb sõlmitud lepingute väärtus - neid on vaidluse korral raskem maksma panna; b) väheneb karistuspoliitika mõju - karistused ei järgne süüteole nähtavas tulevikus ja suured süüteoasjad võivad aeguda; c) väheneb usk, et õiguste rikkumise korral saab kohtust kaitset. Kohtupidamise aeglustumise hind on ühiskonnale kõrge. See halvendab usaldust, õiguskuulekust, ärikliimat. Selle kümnendi negatiivse trendi põhjusi on uurinud teadus- ja võimuasutused, loomulikult ka kohtud ise. Keegi ei ole leidnud ühteainsat selget ja lihtsat põhjust. Kõrgeima kohtu esimees on aastaettekannetes nii Riigikogule kui kohtunike täiskogule välja toonud eeskätt kohtuasjade sisu keerukamaks muutumist kui ka kohtunike ulatuslikku põlvkonnavahetust.3 Seetõttu peame leidma ja kasutama kompleksselt kõiki abinõusid, mis aitaksid kohtupidamist kiirendada: - parandame õiguslikku tööriistakasti ehk kohtumenetlusseadustikke; - parandame kohtupidamise infotehnoloogilisi tööriistu; - viime kohtust välja toiminguid, mida haldusasutused saaksid tõhusamalt teha (see ei võta ära õigust vaidluse korral kohtusse pöörduda); - tõhustame kohtu sisemist juhtimist ja töökorraldust, 1 Euroopa Komisjoni 2024. a. õigusemõistmise võrdlustabel “Justice Scoreboard” tugineb andmetele aastast 2022: THE 2024 EU JUSTICE SCOREBOARD 2 Ainus positiivne erand oli 2025. aastal haldusasjad 1. astmes, kus kohtuasjade arv suurenes keskmisest menetlusajast kiiremini. 3 Riigikohtu esimehe ettekanne õigus- ja kohtusüsteemi arengust 05.06.2025 RKE_taiskogu_ettekanne_2025.pdf. 5 - anname kohtusüsteemile oma tegevuse korraldamise üle - enesehaldus koos vastutusega; - süvendame õigusemõistmise spetsialiseerumist; - muudame kohtulõive seal, kus nad enam ei toimi vajaliku lävendina. Kõik need eesmärgid koos lähemate valikutega on välja toodud kohtute koostatud ning kohtute haldamise nõukoja kinnitatud 1. ja 2. astme kohtu arengukavas aastaiks 2024-2030. Riigikogus on juba läbinud 1. lugemise Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) ehk 560 SE. See on suunatud kriminaalasjade kiiremale arutamisele. Töös on IT-arendused digitaalse kohtutoimiku, kohtutõlke, istungite protollimise osas. Mõnes standardiseeritavamas menetluslõigus on käimas suuremad arendustööd: tarbijakrediidi asjades, elatisnõuetes, maksekäsu kiirmenetluses. Väljatöötamisel on kohtute uue, tehisintellekti kasutava modulaarse infosüsteemi tellimus. Käesolevasse eelnõusse on koondatud muudatused kohtupidamise kiirendamiseks neljas valdkonnas: kohtukorraldus, tsiviilkohtumenetlus, halduskohtumenetlus, kohtulõivud. Need valdkonnad on omavahel tihedasti seotud. Menetlusõiguse muudatused võimaldavad kiirendamist lihtsate asjade lihtsama läbivaatamisega. See võimaldab kohtutel rohkem keskenduda keerulisematele asjadele. Samas kohtukorralduse muudatused võimaldavad kiirendada keerulisemate asjade arutamist sügavama spetsialiseerumisega, sellest tuleneva suurema asjatundlikkusega. Võtame lühidalt kokku eelnõuga kavandatud muudatused kõigis valdkondades: 1) kohtukorralduse alal: - 1. ja 2. astme kohtud muutuvad Justiits- ja Digiministeeriumi hallatavatest asutustest iseseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks (kohtute grupiks). Kohtusüsteem saab vabad käed oma sisemise töö korraldamiseks – koos vastutusega; - kohtuhaldust hakkab juhtima kohtute nõukogu (6 kohtunikku, 5 mittekohtunikku) - senise kohtute haldamise nõukoja asemel, kelle roll on kooskõlastada ministri otsuseid; - kohtute ühiseks tugikeskuseks, nõukogu teenindamiseks ning kohtute infosüsteemi haldamiseks luuakse nõukogule alluv Kohtuhaldusteenistus, selleks jagatakse olemasolevaid vahendeid ümber; - kohtute grupp osaleb Riigikogus riigieelarve menetluses tulemusleppe mudeli alusel: eelarvemenetluses võetakse iga-aastaselt lahti kohtute pikaajalised eesmärgid, järgmise eelarveaasta oodatavad tulemused koos küsitava rahaga, samuti kohtute kaks peamist kulukohta – kohtunike ja kohtumajade arv; - justiits- ja digiminister jääb 1. ja 2. astme kohtute suhtes valdkonna eest vastutavaks ministriks – ta kannab poliitilist vastutust õigusemõistmise toimimise eest õigusloome ja muude ülesannete (eeskätt kohtute tööd mõjutavate infosüsteemide) kaudu; 6 - senise kahe asemel (alaealiste ja maksejõuetusasjad) nimetab seadus üheksat spetsialiseerumissuunda, kus on vajalikum põhjalikum ettevalmistus ja parem tööjaotus; - kohtute tööjaotusplaanide kehtestamine antakse kohtu üldkogult kohtute eestseisustele (pooled liikmed esimehe määratud, pooled üldkogul valitud). Nende kehtestamine üldkogude poolt on olnud üheks põhjuseks, miks spetsialiseerumine on olnud kohtutes ebaühtlane ja ebapiisav; - kohtute nõukogu kehtestab ühtsed juhised tööjaotusplaanide koostamiseks ja spetsialiseerumiseks, nendest tuleb lähtuda ka koolituse korraldamisel; - luuakse üldistava tagasiside andmise korraldus kohtunike ja kohtunikuabide erialase arengu toetamiseks (seda annab kõrgem kohtuaste) - Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus üldse puudub kohtusüsteemi-sisene tagasisidestamine; - kaotatakse rahvakohtunike institutsioon, kiirendamaks raskete kriminaalasjade arutamist; - täpsustatakse kohtuniku ametiõigust, et muuta kohtunikuamet atraktiivsemaks (kohtuväline töö, osaline töötamine, teenistusvanuse pikendamise); 2) tsiviilkohtumenetluse õiguse alal: - soodustatakse lihtsustatud menetlusi: o tõstetakse lihtmenetluse piirmäärasid (praegu põhinõue kuni 3500, koos kõrvalnõuetega kuni 7000 €, eelnõuga vastavalt 5000 ja 10000 €), o antakse suurem selgus lihtmenetluse nõuete osas; o luuakse uus elektrooniline menetluskord tarbijakrediidi nõuetele, o nähakse ette, et ringkonnakohtus arutab lihtsates menetlustes kohtuasja reeglina üksainus kohtunik, mitte kolmene kohtukoosseis, o kui pooled ei ole avaldanud, eeldatakse, et nad on nõus nii suulise kui kirjaliku menetlusega (praegu eeldatakse, et nad ei ole nõus kirjaliku menetlusega); - tsiviilkohtupidamise eripäraks on põhiasja arutamise kõrval või järel sagedased ja aeganõudvad vaidlused menetluskulude üle. Eelnõu: o tõstab kulumääruse vaidlustamise lubatavuse piirmäära (280-lt 500 €-ni), o suunab esitama menetluskulude nimekirju vähem (ühes kohtuastmes üks kord) ja samaaegselt (vältimaks poolte vahelist vastuväidete “pingpongitamist”), o näeb ette menetluskulude pealt viivise arvestamise alles menetluse lõppemisel (kehtiv regulatsioon soodustab määruskaebuse esitamist ainuüksi maksmise edasilükkamise motiivil, kuna edasikaebe korral määrus ei jõustu ja viivise arvestus ei alga), o täpsustab isikute ringi, kes võivad menetlusabi määrusi vaidlustada; - tulenevalt EL ja Eesti kohtupraktika arengust on vajalik täpsustada tarbijakrediidi ja maksekäsumenetluse reegleid – et paremini kaitsta inimeste õigusi tarbijakrediidi asjades, vältida tarbijakrediidiasjade kuhjumist maksekäsu kiirmenetluses ja ka hagimenetluses. Euroopa ja Eesti kohtupraktika on asunud seisukohale, et tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral peab kohus ka maksekäsu kiirmenetluses kontrollima tarbijakrediidilepingu vastavust seaduses sätestatud nõuetele (sh kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet). Kuivõrd kehtiv maksekäsu 7  kiirmenetlus seda ette ei näe, kehtestatakse eelnõuga reeglid, millega välistatakse võimalikud ülemäärased nõuded ja regulatsiooni kuritarvitamine tarbijate suhtes: o piiratakse tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete esitamist maksekäsumenetluses (võimalik nõuda vaid põhivõlga ning seadusjärgset intressi/viivist), o täpsustatakse tarbijakrediidiasjades maksekäsu kiirmenetluses esitatavat teavet ja antakse kohtule õigus nõuda avaldajalt menetluseks vajalikku täiendavat teavet, o kui tarbijakrediidilepingust tulenev maksekäsu avaldus ei vasta seaduse nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata (distsiplineerimaks avaldajaid ja vähendamaks kohtu koormust), rahuldamata jätmisel ei tagastata riigilõivu, o pikendatakse tarbijakrediidi asjades makseettepaneku tegemise tähtaega kümnelt kahekümnele päevale; Need reeglid koos eelpool nimetatud tarbijakrediidihagide elektroonilise menetluskorraga tagavad, et tarbijakrediidi asjade menetlus kiireneks nii maksekäsu kiirmenetluses kui hagimenetluses. Arvestades seda liiki asjade suurt arvu on sellel kohtumenetluse kiirenemisele tuntav mõju. - vähendatakse töökoormust ja venitamist istungi protokollimisel: o kohtule antakse õigus kasutada istungi jäädvustamiseks tehisaru genereeritud protokolli, o protokolli parandamisel tuginetakse vastuväidete asemel reeglina salvestisele, o lihtmenetluses võib protokolli asendada salvestisega; - hagi tagamise tähtaega pikendatakse ühelt kolme tööpäevani, et kohus saaks tööd mõistlikumalt korraldada; - täpsustatakse menetlusreegleid, vähendamaks ebaselgust ja venitamist: o ringkonnakohtus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui apellatsioonkaebuse väited on ilmselgelt edulootuseta; o tagaseljaotsuse peale kaja esitamise tähtaeg algab lahendist teadasaamisest (ei saa valida, kas tähtaeg algab lahendist või täitmisest teadasaamisega, ja sellega menetlust venitada), o jäetakse ära põhjendamatud piirangud kohtualluvuse kokkuleppele; o täpsustatakse üldtuntud asjaolule tuginemist ja poolte vastutust (kohus tugineb poolte esitatule ega pea ise allikaid uurima), o esitatud dokumendi sisuline ebaselgus on menetlust takistav puudus (kui kohus saab juba esialgse kontrolli käigus jätta ebaselge dokumendi käiguta ja määrata tähtaja, välditakse olukorda, kus hagiavaldust hakatakse sisuliselt täpsustama pärast selle kostjatele kättetoimetamist - siis peab kostja esitama vastuväiteid esmalt algse ja seejärel täpsustatud teksti kohta), o täpsustatakse tarbijate piirarvu regulatsiooni õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemisel ja seotakse see kohtu poolt menetlusse lubatud pädeva üksuse esitatud õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemise lubatavusega; 3) halduskohtupidamise alal - nii halduskohtumenetlust kui ka tervikuna avaliku sektori asjaajamist aitab kiirendada ja lihtsustada see, kui viia halduskohtust välja loamenetlusi haldustoimingute 8  tegemiseks. Halduskohtu roll ei ole tegutseda haldusorgani käepikendusena, vaid pakkuda õiguste kaitset kaebuse alusel. Kohtumenetlus on kallim kui haldusmenetlus. Kui kutsealune ei tule terviseseisundi hindamisele või ajateenistusse või reservist õppekogunemisele, ei pea enam pöörduma halduskohtusse, et peatada jahipidamisõigus, mootorsõiduki juhtimise õigus, kalastuskaart, relvaluba, väikelaeva ja jeti juhtimise õigus, - samuti suurendatakse Sotsiaalkindlustusameti pädevust pensionistaaži tuvastamisel tunnistajate ütluste alusel, et vähendada kohtusse pöördumist, - kaotatakse võimalus kaasata halduskohus tõendite kogumiseks ja tagamiseks Eesti Advokatuuri, Notarite Koja ning Patendivolinike Koja aukohtumenetluses, - võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluses otsus kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit või määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks, - taastuvenergiat puudutavates haldusasjades seatakse eelmenetlusele tähtaeg (kolm kuud), - võimaldatakse kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata, - määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi muudetakse viivitamata täidetavaks, - viisaotsuse peale esitatud kaebuse võib lahendada lihtmenetluses ning hädaolukorras ilma kirjeldava ja põhjendava osata; - rahvusvahelise kaitse taotlejad vabastatakse riigilõivust halduskohtule kaebuse esitamisel, - kinnipeetavate tervishoiuteenustega seotud vaidlusi lahendab edaspidi ainult maakohus. - ringkonnakohtu esimehele antakse õigus apellatsiooni korras asja arutamisele kaasata kohtukoosseisu halduskohtunik tema nõusolekul. - lisaks soodustatakse kompromisside sõlmimist, täpsustatakse tuvastamiskaebuse sisu, lihtsustatakse menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise sätteid ning täpsustatakse jõustumata kohtuotsuste avaldamise ja kassatsioonikaebusele vastamise sätteid; 4) kohtulõivude alal Kohtu lõivumäärade muutmine on vajalik, et ajakohastada kohtu toimingutega seotud riigilõive selliselt, et kehtestatavad riigilõivumäärad kataksid vähemalt osaliselt kohtu tegevuskulude kasvu ning välistaksid pahatahtlikud või ilmselgelt perspektiivitud kohtusse pöördumised ning suunaksid vaidluse osapooli otsima kompromisse. Muudatused puudutavad tsiviil- ja halduskohtumenetluse lõive. Välja on jäetud registriasjade lõivud. Mõju halduskoormusele: 9 Eelnõu mõjud on seotud kohtute menetluse kiirendamisega, samuti tarbijate parema kohtuliku kaitse ja korrakohase õigusemõistmise tagamisega. Inimeste, ettevõtete ja vabaühenduste halduskoormus jääb tervikuna kas samaks või pigem väheneb. Halduskoormuse tasakaalustamise reeglit ei ole käesoleva eelnõu puhul vaja rakendada. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Käesolev eelnõu on kokku liidetud neljast kohtumenetlust kiirendavast eelnõust: Kohtukorraldusalaste muudatuste eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits-ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli (Mari- [email protected]), kohtute talituse nõunikud Marilin Reintamm ( [email protected], tel 680 3116) ja Mari Kirs ([email protected], tel 54290114) ning sama talituse analüütik Külli Luha ([email protected], tel 53001018). Eelnõu koostamises osales Justiits- ja Digiministeeriumi kohtureformi projektijuht Viljar Peep. Vastava eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud muudatused eelnõu § 23 punktides 5, 8-10, 17-19, 23, 25-26, 29-37 ja 40 on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Marilin Reintamm, koostamisel andsid panuse sama talituse nõunikud Stella Johanson ([email protected], tel 5863 3152) ja Mari Kirs ([email protected], tel 54290114) ning toonane juhataja Eneli Kivi, samuti toonane õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse juhataja Andres Suik ja sama talituse toonane nõunik Kaia Läänemets-Ester. Riigi õigusabi seaduse muudatused on koostanud justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõunik Gerli Võimre ([email protected], tel 5854 5780). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused eelnõu § 23 punktides 1-4, 6, 7, 11-16, 20-22, 24, 27, 28, 38 ja 39 lisas Justiits- ja Digiministeeriumi kohtureformi projektijuht Viljar Peep.4 Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud teiste seaduste muudatused on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Silja Tammeorg ([email protected], tel 5879 3044), osales sama talituse juhtaja Illimar Pärnamägi ([email protected], tel 5850 7903). Mõjude analüüsi on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunikud Pilleriin Lindsalu ([email protected], tel 528 0482) ja Karen Alamets ([email protected], tel 5860 8420). Mõlema menetlusseadustiku muutmise eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]) ja Mari Koik ([email protected]). Riigilõivuseaduse muudatused koostas Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Marilin Reintamm ([email protected], tel 680 3116) ja õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Silja Tammeorg ([email protected], tel 5879 3044). 4 Ettepanekud on koostatud tuginedes kohtunikest koosneva töögrupi ettepanekutele. 10 Eelnõud ja seletuskirjad liitis kokku Viljar Peep, uuendades käesoleva seletuskirja peatükkide 1 ja 2 sisu. 1.3. Märkused Muudetavad seadused: Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone: 1) kohtute seadus (KS), RT I, 14.03.2025, 24; 2) advokatuuriseadus (AdvS) RT I, 14.03.2025, 4; 3) avaliku teenistuse seadus (ATS), RT I, 03.02.2026, 7; 4) halduskohtumenetluse seadustik (HKMS), RT I, 08.07.2025, 14; 5) jahiseadus (JahiS) RT I, 29.05.2025, 2; 6) kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), RT I, 03.02.2026, 17; 7) kalapüügiseadus (KPS) RT I, 30.06.2023, 23; 8) kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS), RT I, 10.02.2026, 12; 9) kriminaalmenetluse seadustik (KrMS), RT I, 22.12.2025, 3; 10) kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadus (KrMSRS), RT I, 17.04.2025, 8; 11) liiklusseadus (LS) RT I, 14.11.2025, 22; 12) meresõiduohutuse seadus (MSOS) RT I, 16.12.2025, 35; 13) notari distsiplinaarvastutuse seadus (NotDVS) RT I, 14.03.2025, 1; 14) patendivoliniku seadus (PatVS) RT I, 14.03.2025, 8; 15) raamatupidamise seadus (RPS), RT I, 10.07.2025, 3; 16) relvaseadus (RelvS) RT I, 12.12.2024, 3; 17) riigieelarve seadus (RES), RT I, 19.12.2025, 3; 18) riigilõivuseadus (RLS) RT I, 19.02.2026, 4; 19) riigivaraseadus (RVS), RT I, 31.12.2025, 6; 20) riigivastutuse seadus (RVastS), RT I, 07.05.2025, 19; 21) riigi õigusabi seadus (RÕS), RT I, 05.07.2025, 18; 22) riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS) RT I, 12.06.2025, 8; 23) tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (TsMS) RT I, 03.04.2025, 2; 24) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus (TsMSRS) RT I, 03.06.2025, 16; 25) Vabariigi Valitsuse seadus (VVS) RT I, 07.05.2025, 9; 26) vangistusseadus (VangS) RT I, 26.06.2025, 20; 27) võlaõigusseadus (VÕS) RT I, 11.11.2025, 16; 28) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS) RT I, 26.06.2025, 23; 29) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) RT I, 26.06.2025, 25. Seosed valitsuse tegevusprogrammiga: Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2025-2027.5 See näeb kohtukorralduse alal ette ülesande: suurendame kohtute sõltumatust täitevvõimust ja kiirendame kohtuotsuseni jõudmist, võrdsustades kohtute halduse ja arenduse põhiseadusliku institutsiooniga. Muudame kohtute haldamise tõhusamaks, kohtunikuameti ja kohtute juhtimise paindlikumaks ning vähendame ametkondade vahelisi piire. 5 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm | Eesti Vabariigi Valitsus. 11 Tegevusprogramm p.166 näeb ette inimeste kaitse tugevdamist vastutustundetu laenu andmise eest ning maksekäsu kiirmenetluse täiendamist selliselt, et osaliste õigused on paremini kaitstud. Samuti tehisarul põhinevate abivahendite loomist, et automatiseerida tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete aluste ja vastutustundliku laenu andmise põhimõtete kontrollimine kohtumenetluses. Tegevusprogrammi p. 188 kohaselt tehakse kohtumenetlused ökonoomsemaks ning jäetakse halduskohtust küsitavaks vaid need load, kus see on päriselt vajalik. Eelnõu vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus: Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik koosseisu häälteenamus, sest muudetakse nii kohtukorralduse kui ka kohtumenetluse seadusi (põhiseaduse § 104 lg 2 p 14). 12 2. Eelnõu eesmärgid ja menetluskäik 2.1. Eesmärgid kohtukorralduse alal Kohtukorralduse alal on eelnõu peamine eesmärk kiirendada kohtumenetlust, tõhustades kohtuhaldust ja kohtute töökorraldust ja spetsialiseerumist. Ühtlasi kindlustatakse sellega õigusemõistmise sõltumatust, asjatundlikkust. Eelnõu annab kohtuhalduse kohtuvõimule üle ning loob tulemusleppe mudeli: 1) kohtusüsteem saab ise teha oma haldamiseks vajalikke otsuseid. Kaob vastutuse hajumine kohtute üldkogude ja esimeeste, ministeeriumi ning kohtute haldamise nõukoja vahel; 2) kohtusüsteem pöördub oma eelarvevajadustega otse Riigikokku nagu teised põhiseaduslikud institutsioonid; 3) eelarve taotlemine seotakse oodatavate tulemustega; samuti avaliku aruteluga kohtute arengu, kohtunike töökoormuse, arvu ja kohtumajade arvu üle. Kohtu eestseisus saab kohtu esindusorganiks, mille kaudu kohtunikud osalevad töökorralduse otsustamises. Niimoodi luuakse tasakaal ainujuhtimise ja kollegiaalse otsustamise vahel. Eestseisuse pädevusse antakse seni kohtu esimehe ainupädevuses olnud tähtsamad otsustused: kohtu kodukorra, struktuuri ja koosseisu kinnitamine. Eestseisuse kõige olulisem ülesanne on kehtestada kohtu tööjaotusplaan, mis arvestab seaduses sätestatud spetsialiseerumisega. Kohtu üldkogu säilib kohtunikkonna omavalitsusorganina, kelle roll on jätkuvalt oluline põhimõtteliste valikute arutamisel. Eelnõu aitab kohtumenetlust kiirendada kohtunike ja nende abiliste spetsialiseerumisega. Ühtlasi parandatakse sellega õigusemõistmise asjatundlikkust ja etteaimatavust. Põhilised spetsialiseerumissuunad viiakse seaduse tasemele, kohtute nõukogule antakse täpsustav pädevus. Spetsialiseerumine ja koolitus seotakse kokku, nõukogu kehtestab spetsialiseerumise tagamiseks kohustusliku koolitusmahu nõuded. Eelnõu toetab kohtunikku ja kohtunikuabi tema erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. Nähakse ette kohtusüsteemi sisene üldistatud tagasiside andmise korraldus. Eelnõu eesmärgiks on ka kohtunikuameti ajakohastamine ja atraktiivsemaks muutmine, tagades samal ajal kohtuniku sõltumatuse õigusemõistmisel. Leevendatakse kohtunike ametikitsendusi ja reguleeritakse ametivälised kõrvaltegevused paindlikumalt. Pärast muudatuse rakendamist on oluline hinnata kohtuhaldusmudeli, sh eelarvemenetluse muudatuste mõju kohtusüsteemile. Arvestades, et muudatuse mõju ilmneb pikema aja vältel, teeb Justiits- ja Digiministeerium järelhindamise hiljemalt 2030. aasta alguseks. 2.2. Eesmärgid tsiviil- ja halduskohtumenetluse alal Menetlusõiguse muutmisel on eelnõu eesmärk kiirendada kohtupidamist, optimeerides ja vähendades kohtute töökoormust. Kohtuvaidlused on muutunud keerukamaks, nende lahendamine pikeneb. Kasvava töökoormuse tõttu jagavad kohtud oma tööaega keerukamate ja lihtsamate vahel, sealhulgas perspektiivitute ning esimeses astmes selgelt õiguspäraselt lahendatud asjade menetlemisele. 13 Eelnõu jätab kohtunikele enam aega tegeleda keerukamate õigusvaidlustega. Seda toetab kohtukorralduslike muudatustega ettenähtud spetsialiseerumine. Ühtlasi tagab eelnõu tarbijate parem kaitse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses ning asja õige lahendamine. Seeläbi on oluliseks eesmärgiks ka kohtusüsteemi usaldusväärsus. Kohtunikud on pannud tähele, et maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded on paljudel juhtudel erinenud nõuetest, mis jõuavad kohtu ette siis, kui samast võlasuhtest tulenevad nõuded esitatakse kohtule hagimenetluses – muuhulgas on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt esitatud suuremaid nõudeid, intressimäärad on tihti juhuslikud, mitte lepingujärgsed, või viivisemäär esitatakse kolmekordse määrana, mitte suuruses, milles lepingus kokku lepiti. Kohtud on tuvastanud, et kohtule on esitatud massiliselt valeandmeid ja avaldanud kahtlusi, et tegemist võib olla kelmusega. Vastavad kahtlusi on märgitud ka hagiavalduste kohta tehtud kohtulahendites.6 Tsiviilkohtumenetluse olukord 2023. aastal saabus maakohtutesse lahendamiseks 35 116 tsiviilasja (kasv võrreldes 2022. aastaga 0,7%) ja 51 072 maksekäsu kiirmenetlusasja (langus 1,2%). Joonis 1. Maakohtutesse saabunud tsiviilasjade koguarvu muutus 2013.–2023. aastal.7 2023. aastal laekus 49,9% tsiviilasjadest Harju Maakohtusse, 23,7% Tartu Maakohtusse, 13,8% Viru Maakohtusse ja 12,6% Pärnu Maakohtusse. Asjade lahendamise jõudlus8 jäi 93,8% (Tartu Maakohus) ja 96,6% (Viru Maakohus) vahele. Lahendatud tsiviilasjade üldine keskmine menetlusaeg maakohtutes oli 106 päeva. Maakohtute võrdluses erines keskmine menetlusaeg 36 päeva, ulatudes 88 päevalt Tartu Maakohtus 124 päevani Pärnu Maakohtus. 6 Vt nt RKTKm 12.11.2014, 3-2-1-108-14, p 23; 3-2-1-186-13, p 24. 14 Joonis 2. Lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg päevades maakohtutes 2015.–2023. aastal.9 Kõige pikemad on sisuliselt lahendatud (kohtuotsusega) hagiasjade menetlused. Sisuliselt lahendati maakohtutes kokku 2649 tsiviilasja keskmise menetlusajaga 344 päeva. Sellest arvestusest on välja jäetud tagaseljaotsusega10 lahendatud asjad. Hagita menetluste keskmine menetlusaeg on 70 päeva. Tabel 2. Hagi- ja hagita menetluses lahendatud tsiviilasjade arv ja keskmine menetlusaeg päevades maakohtutes 2023. aastal.11 Ringkonnakohtutes oli 2023. aastal apellatsiooni- ja määruskaebemenetluses tsiviilasju 7,6% ja kriminaalasju 6,3% vähem, ent haldusasju 8,9% ja väärteoasju 14,3% rohkem kui 2022. aastal. 15  Joonis 3. Ringkonnakohtutesse saabunud asjade koguarvu muutus 2013.–2023. aastal.12 Apellatsioonimenetluses lahendati ringkonnakohtutes tsiviilasjad keskmiselt 239 päevaga (Tallinna Ringkonnakohtus 267 ja Tartu Ringkonnakohtus 169 päevaga) ning määruskaebemenetluses keskmiselt 90 päevaga (vastavalt 114 ja 39 päeva). Joonis 4. Apellatsiooni- ja määruskaebusmenetluses lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg päevades ringkonnakohtute kaupa 2016.–2023. aastal.13 Tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise erisused maksekäsu kiirmenetluses 16 Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete maksekäsu kiirmenetluses menetlemise kohta tehtavate muudatuste eesmärk on tagada, et tarbijatelt ei nõutaks maksekäsu kiirmenetluses tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid summasid; samuti on muudatused suunatud sellele, et krediidiandjad järgiksid enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja tarbijale krediidi väljastamist vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega täidavad muudatused TsMS-i §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärki lahendada asi õigesti ning tagavad laiemalt ka kohtusüsteemi usaldusväärsust. Kohtunikud on pannud tähele, et maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded on paljudel juhtudel erinenud nõuetest, mis jõuavad kohtu ette siis, kui samast võlasuhtest tulenevad nõuded esitatakse kohtule hagimenetluses – muuhulgas on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt esitatud suuremaid nõudeid, intressimäärad on tihti juhuslikud, mitte lepingujärgsed, või viivisemäär esitatakse kolmekordse määrana, mitte suuruses, milles lepingus kokku lepiti. Kohtud on tuvastanud, et kohtule on esitatud massiliselt valeandmeid ja avaldanud kahtlusi, et tegemist võib olla kelmusega. Vastavad kahtlusi on märgitud ka hagiavalduste kohta tehtud kohtulahendites.7 2.3. Eesmärgid riigilõivude alal Õigusemõistmise toimimisse peaksid andma suurema panuse vaidluste lahendamisest huvitatud ja puudutatud isikud. Muudatuse eesmärk on muuta kohtusse pöördujate käitumisharjumusi ning suunata neid vaidlusi lahendama või kompromisslepinguid sõlmima eelkõige kohtuväliselt. Vähemalt rahaliste vaidluste puhul kannaksid riigi õigusemõistmisele tehtavad kulud eelkõige menetlusosalised endi makstavate lõivude arvel ning teised maksumaksjad ei peaks seda menetlust rahastama.8 Kohtu toimingutelt riigilõivu maksmise kohustus on kehtestatud, et vältida suurt hulka liigseid ja pahatahtlikke kaebusi ning katta menetluskulusid mõistlikul määral riigieelarvesse laekuvatest riigilõivudest. Samuti on eesmärk hoida kokku maksumaksja raha.9 Vaja on tagada menetlusökonoomia, et vältida kohtute ülekoormamist põhjendamatute ja pahatahtlike nõuetega ning viia kohtu toimingute riigilõivumäärad rohkem kooskõlasse kulupõhisuse põhimõttega. Arvestades muutunud majandusnäitajaid, on riigilõivumäärade mõistlikus ulatuses tõstmisega võimalik tagada menetlusökonoomiat, ohustamata isikute õiguste kaitset. Kohtutoimingute riigilõivumäärad viiakse rohkem kooskõlla kulupõhisuse põhimõttega. 2.4. Kohtukorralduslike muudatuste menetluskäik ja selle jooksul tehtud valikud Kohtukorralduslike muudatuste osa koostati järgmistest tekstide põhjal: a) seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK) „Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt 7 Vt nt RKTKm 12.11.2014, 3-2-1-108-14, p 23; 3-2-1-186-13, p 24. 8 Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 45. 9 Riigikohtu üldkogu 17.03. 2003 otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, p 9. 17 ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks“.10 Kooskõlastusperiood kestis 25.04.2025 – 28.05.2025; b) kohtute seaduse muutmise seaduse (kohtunikule tagasiside andmine, ametikitsenduste leevendamine) eelnõu.11 Eelnõu kooskõlastusperiood kestis 22.07.2024 – 30.08.2024; c) kohtute seaduse muutmise seaduse (kohtuhaldusmudel) eelnõu12. Eelnõu kooskõlastusperiood13 kestis 23.12.2024 – 20.01.2025. Eelnõu läbis Riigikogus I lugemise, Vabariigi Valitsus võttis eelnõu 29.01.2026 menetlusest tagasi seoses uue ja oluliselt täiendatud eelnõu esitamisega;14 d) kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu15. Eelnõu kooskõlastusperiood kestis 07.11.2025 – 03.12.2025 ning uuendatud eelnõu esitati veel kord kooskõlastusringile 15.01.2026. Kooskõlastusringil esitatud tagasiside ning finants-16 ja põhiseaduslikkuse analüüsi17 tulemuste alusel ei ole eelnõus järgmisi ettepanekuid: 1) samaliigiliste kohtute ühendamine; 2) teatud liiki kohtuasjade suunamine väikseima töökoormusega kohtu kohtunikule; 3) kohtunikukandidaadi julgeolekukontrolli läbimise aja muudatused; 4) asenduskohtunike süsteemi loomine; 5) kohtuniku nõusolekuta ametist vabastamine Riigikohtu üldkogu poolt, kui tervis takistab kohtunikuna töötamist; 6) kohtuniku ametist vabastamine Riigikohtu üldkogu poolt ametisse sobimatuse tõttu ka pärast kolme aasta möödumist ametisse nimetamisest; 7) kohtuniku õigus kuu aja jooksul ametist lahkuda ja saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses, kui kohtunik ei nõustu üleviimisega teise valdkonna osakonda; 8) kohtunikule lisatasu maksmine teatud perioodi jooksul keskmisest töökoormusest märgatavalt suurema koormusega töötamise eest või lahendades suurepärast kvalifikatsiooni nõudvaid asju kohtuasutuse eelarve piires; 10 Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks – EIS. 11 Kohtute seaduse muutmise seadus – EIS. 12 Eelnõu töötas välja töörühm koosseisus Riigikohtu kohtunik Heiki Loot, Tartu Ringkonnakohtu direktor Tiina Ereb, Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli, Viru Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo, Tartu Maakohtu kohtunik Rutt Teeveer ning Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Villem Lapimaa. 13 Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (kohtuhaldusmudel) – EIS. 14 Eelnõu - Riigikogu. 15 Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (kohtukorralduse muudatused) – EIS 16 Finantsanalüüsi koondtulemustest selgub, et kõik kavandatud muudatused netomõjus toovad süsteemile kaasa lisafinantskulu. Ainus arvutuslik sääst tuleb samaliigiliste kohtute ühendamisest, samas kui kõik ülejäänud lisanduvad toetused ja hüved on finantsiliselt negatiivse loomuga. Sääst sõltub sellest, kui palju on tulevikus osakonnajuhatajaid või kolleegiumite esimehi. PwCA_Kohtusüsteemi struktuurimuudatuse finantsanalüüs_lõpparuanne.pdf. 17 Ettepanek nimetada teatud osa kohtunike ametisse tähtaegsetelt (kuni kolmeks, teatud juhtudel kuni viieks aastaks) isegi juhul, kui nad asuvad õigust mõistma asenduskohtunike rollis, s.o kohtunikena, ei ole kooskõlas PSi § 147 lg-ga 1, mille kohaselt nimetatakse kõik riigi nimel õigust mõistvad kohtunikud ametisse eluaegselt. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025- 07/VTK_po%CC%83hiseaduspa%CC%88rasuse_analu%CC%88u%CC%88s_lo%CC%83plik.pdf. 18 9) kohtunike ja kohtunikuabide arvu, kohtumajade arvu jms olulisemate küsimuste otsustamine kohtute nõukogu otsustena – regionaal-, õigus- ja fiskaalpoliitiliselt kõige olulisemad otsused viidi seadusse eelarveprotsessi osana. Käesolev eelnõu sisaldab võrreldes 07.11.2025 kooskõlastamisele saadetud eelnõuga järgmisi olulisi muudatusi: 1) nõue moodustada kõikides maakohtutes vähemalt neli osakonda (süüteo-, tsiviil-, perekonna- ja eestkoste-, maksejõuetus- ja äriõiguse-) on asendatud paindlikuma lähenemisega, mis nõuab tööjaotusplaaniga spetsialiseerumist üheksale suunale (perekonnaõiguse ja eestkoste asjad, maksejõuetuse- ja äriõiguse asjad, tööõiguse asjad, alaealistega seotud süüteod, lähisuhtevägivalla asjad, majandusalaste süüteod, planeerimise- ja ehitusõiguse asjad, keskkonnaõiguse asjad, maksuõiguse asjad). Kohtu enda valik on, kas suund kaetakse osakonnaga (kohus võib neid ise juurde luua), väiksema menetlusgrupiga või väljendub see vaid tööjaotusplaanis, ilma mingit üksust moodustamata. Spetsialiseerumissuundadest tuleb lähtuda ka kohtunike ja kohtujuristide koolituses. Kohtute nõukogu annab ühtlustavaid juhiseid ning kehtestab spetsialiseerumiseks vajaliku kohustusliku koolituse mahu; 3) kohtunike koolitus peab neid ette valmistama ka sõja ja erakorralise seisukorra aegseks õigusemõistmiseks; 4) eestseisused moodustatakse kodukorra kinnitamiseks ja tööjaotusplaani kehtestamiseks kõikides kohtutes, liikmeteks on üksuste (osakondade, kolleegiumide) juhid ja sama arv üldkogu valitud liikmeid, halduskohtus (väikseim kohtuliik) on üksuste juhtide asemel aseesimees ja üldkogu valitud liige; 5) Kohtuhaldusteenistus moodustatakse eraldi asutusena ning saab selge vastutuse kohtute eelarve kokkupanemise eest ja kohtute infosüsteemi haldamise ja arendamise eest. Mõttest teha teenistus ühe kohtu osakonnana loobuti, kuna osutus, et kohtusüsteemi riigivara valitseja ja riigiraamatupidamiskohuslase rolli täitmine olnuks ülemäära keeruline; 4) rahvakohtunike institutsioon kaotatakse. Kohtu praeguse arengukava18 eesmärk on, et kohus, selle kolm astet ja kolm haru on vastutustundlikult juhitud terviklik nüüdisaegne organisatsioon, mis täidab oma ülesandeid efektiivselt ja kvaliteetselt.19 Arengukavas rõhutatakse, et kohtutest kujundatakse organisatsioon, mis tagab stabiilselt võrdse töökoormuse, kvaliteetse töö ja soodustab spetsialiseerumist, kaaludes erinevaid võimalusi, et tagada ühetaoline ja ühtlase kvaliteediga õigusemõistmine üle Eesti, sh kohtuasjade üleriigiline jagamine ja valdkonnapõhiste eksperdivõrgustik tugevdamine. Samuti rõhutatakse arengukavas, et kohus peab olema igaühele mõistlikult kättesaadav. Igas olulisemas tõmbekeskuses, mis on üldjuhul maakonnakeskus, asub kohtumaja või ruumid, kus saab pidada kohtuistungit ning kus igaühel on võimalik esitada kohtule dokumente ja saada kohtuga asjaajamiseks esmavajalikku teavet ja tuge. Spetsialiseerumine 18 Siinkohal ei ole mõeldud arengukava Riigieelarve seaduse § 19 lg 3 tähenduses. 19 Kohtu arengukava. https://www.kohus.ee/sites/default/files/dokumendid/Kohtu_arengukava_2024-2030.pdf. 19 Kuigi kohtute seaduse § 37 lõike 2 punkt 31 näeb ette, et asjade jaotamine peab tagama kohtunike spetsialiseerumise, on see säte alates seadusesse lisamisest20 2017. aastal olnud probleemne. Esiteks on spetsialiseerumine kohtuspetsiifiline, iga kohtu üldkogu otsustab, milliste lõikude kaupa spetsialiseerumine toimub. Teiseks mõjutab kohtunike spetsialiseerumist kohtu suurus. Selle tulemusena on näiteks kõige suurema maakohtu, Harju Maakohtu tööjaotusplaani põhjal tsiviilvaldkonna kohtunikel võimalik spetsialiseeruda 22 valdkonna kaupa, kuid väikestes maakohtutes vaid kuni kuue või seitsme valdkonna kaupa.21 Süüteovaldkonna puhul on maakohtu kohtunike spetsialiseerumise ulatus ühtlasem (keskmiselt neli kuni viis kitsamat valdkonda, samas Tartu Maakohtus pole üldse). Kahe halduskohtu piires erineb spetsialiseerumisvaldkondade arv kolmekordselt: vastavalt kuus ja 18 kitsamat valdkonda. Ringkonnakohtutes on kolleegiumid: tsiviil, haldus- ja kriminaalkolleegium. Apellatsioon- ja määruskaebused jagatakse eraldi arvestuses nii, et need jaguneksid vastava kolleegiumi kohtunike vahel võimalikult võrdselt. Kohtute seaduse 1. mai 2023. aasta muudatustega nähti ette kohtunike spetsialiseerumine haldus-, tsiviil- või süüteovaldkonnas. Seadusemuudatusega minetasid kohtumajad varasema õigusemõistmise struktuuriüksuse tähenduse, aga säilisid avalikkuse jaoks kohtuistungi pidamise, kohtukantselei asukoha ja kohtuniku alalise teenistuskohana. Kohtunike tsiviil- või süüteoosakonnas spetsialiseerumise ja lisaosakondade loomise vajaduse otsustab kohtu üldkogu. Ainsa kohtuna on lisaosakonna loonud Tartu Maakohus, kes lõi maksejõuetus- ja äriregistriasjade osakonna. Lisaks on Pärnu Maakohtusse loodud eestkoste järelevalve osakond, mille ülesanne on ühtlustada eestkostjate üle peetava järelevalve nõudeid. Kuigi Harju Maakohtusse ei ole loodud eraldi kitsamalt spetsialiseerunud osakondi, on selle kohtu kohtunikud põhimõtteliselt spetsialiseerunud näiteks maksejõuetus-, perekonna- ja tarbijakrediidi asjade lahendamisele. Kohtunike vabatahtliku spetsialiseerumise ebapiisavust iseloomustab kujukalt Eesti esimese astme kohtute kehtivate tööjaotusplaanide analüüs maakohtute põhjal. Analüüsist ilmneb, et neis puudub süsteemne lähenemine spetsialiseerumisele nii ühes kohtus kui ka üle riigi. Jättes kõrvale otseselt kohtute seaduses nimetatud spetsialiseerumise kriteeriumid (KS § 37 lg 41), varieeruvad spetsialiseerumise valdkonnad esimese astme kohtutes suurel määral, ulatudes kohati äärmiselt spetsiifilistest (suisa üksikküsimustele orienteeritud) valdkondadest (näiteks Harju Maakohtu tööjaotusplaan) kuni selle täieliku puudumiseni (Tartu Maakohtu süüteoasjade tööjaotusplaan). Ilmselgelt takistab tööjaotusplaanides süsteemse lähenemise kehtestamist nende senine kinnitamiskord, mis näeb ette nende jõustamist esimese astme kohtu üldkogu otsusega (KS § 36 p 1). Pidades silmas, et iseäranis suuremates kohtutes eeldab tööjaotusplaani kinnitamine kohtunike enamuse konsensust, võib arvata, et selle tingimustes, sealhulgas ka spetsialiseerumise kriteeriumites, on kokkulepet keeruline saavutada.22 20 Kohtuasjade jagamisele seati kohtunike spetsialiseerumist võimaldav tingimus karistusseadustiku muutmise käigus ja selle eesmärk oli tõhustada alaealiste õigusrikkujatega seotud tegevust. 21 Kohtute tööjaotusplaanid. https://www.kohus.ee/dokumendid-ja-vormid/kohtute-toojaotusplaanid. 22 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 32. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf. 20 Teiste riikide praktikast nähtub, et kohtunike spetsialiseerumisega kaasneb efektiivsem kohtumenetlus, paraneb kohtuotsuste ettenähtavus ja suureneb kohtunike kompetentsus. Õiguskorra pideva teisenemise ja rahvusvahelisest, sh Euroopa Liidu õigusest lisanduvate nõuete tõttu, samuti kohtupraktika ja õigusteooria arengust tingituna muutuvad õigusharud järjest enam valdkonnaspetsiifilisemateks. Kohtunike spetsialiseerumine tuginebki arusaamale, et ebarealistlik oleks eeldada, et sama kohtunik jõuab võrdselt hästi olla kursis erinevate valdkondade eripäraga, eriti juhul, kui see eeldab mõne muu eluvaldkonna süvendatud tundmist. Kohtunike spetsialiseerumise eelistena nähakse just seda, et kohtuasja lahendab kohtunik, kellel on konkreetses õigusvaldkonnas väga head teadmised ja kogemus.23 Harju Maakohtu 2023. aastal lahendatud tsiviilasjade menetlusaja analüüs näitas, et eelkõige kahele kuni kolmele valdkonnale spetsialiseerunud kohtunikud menetlevad asju kiiremini.24 Kohtunike spetsialiseerumine eeldab piisavat tööhulka, kuid praeguses struktuurilises korralduses ja tööjaotuses ei ole ühetaoline spetsialiseerumine tihti võimalik. Ebaühtlane spetsialiseerumine seevastu võimendab kohtunike töötulemuste erinevusi ja eelkirjeldatud mõjusid kohtumenetlusele. Kohtuniku spetsialiseerumine kindlale valdkonnale või teatud liiki asjadele peab tagama, et tal on neis vajalikke teadmisi ja oskusi, mis omakorda parandab eelduslikult lõpplahendi kvaliteeti, soodustab õiguskindlust ja suurendab kohtu võimet asju võimalikult lühikeste menetlustähtaegadega ja mõistlike menetluskuludega lahendada.25 Kohtualluvust muutmata suunatakse teatud liiki kohtuasjad väikseima töökoormusega kohtu kohtunikule Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu (07.11.2025.) nägi muu hulgas ette samaliigiliste kohtute liitmise. Eelnõu seletuskirjas leiti, et kohtute liitmine võimaldab muu hulgas korraldada asjade üleriigilist jaotamist ja ühtlustada kohtute töökoormust. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et kuni Eestis on mitu maakohut ja halduskohut, ei tohi PS § 24 lõike 1 järgi viia kedagi tema vaba tahte vastaselt üle seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Riigikohus märkis 03.12.2025 arvamuses, et „[k]ohtute koormust saab ühtlustada mõõdukamate vahenditega: ennekõike menetluslähetustega ja seaduses sätestatava erikohtualluvusega.“ Sarnast mõtet väljendasid ka teised (nt Harju Maakohtu 03.12.2025 arvamus: „Võimalik on kohtuasjade üleriigiline jagamine; kohtunike teenistuslähetused (kasutusel Harju maakohtus), […]; kohtuasjade jagamine teise kohtu kohtunikele, kus arvestatakse ka kohtunike spetsialiseerumist“). Kohtute seaduse jt seaduste muutmise eelnõu (15.01.2026.a) nägi muu hulgas ette tarbijakrediidi asjade ning vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade jaotamise vastavalt kohtunike töökoormusele. Sisuliselt oli tegemist kohtualluvust muutmata asjade üleriigilise jaotamisega. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et kuna asjade jaotamisel kohtualluvus ei muutu ja asjade jaotamine toimub seaduses ettenähtud objektiivsete ja ettenähtavate ning kõiki konkreetset liiki kohtuasju hõlmavate reeglite järgi, ei riiva see PS § 24 lõikest 1 tulenevat põhiõigust seadusega määratud kohtu alluvusele. Riigikohus märkis 27.01.2026 arvamuses, et „[s]elge üleriigilise kohtualluvuse asemel on eelnõus loodud kentsakas asjade kohtunikele 23 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 9. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf. 24 KHN-i 130. istungi 19.–20. septembri 2024. a protokoll. 130. protokoll 19.-20.09.24.pdf. 25 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 9. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf. 21 suunamise mudel“. Eelnõus väljapakutud mudelit ei toetanud ka teised (nt Eesti Kohtunike Ühingu 27.01.26 arvamus: „eelnõus planeeritavad muudatused tarbijakrediidi asjade ning vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamiseks on ebaõnnestunud“). Seejuures märgiti 15.01.2026 eelnõule antud tagasisides, et kohtute töökoormuse ühtlustamiseks ei pruugigi olla vajadust (nt Eesti Kohtunike Ühingu 27.01.26 arvamus: „Erinevused erinevate kohtute töökoormuste vahel on tegelikult marginaalsed“; Pärnu Maakohtu 27.01.26 arvamus: „eelnõu ei arvesta kõige värskema teadaoleva statistikaga, mille kohaselt on maakohtute töökoormuste erinevus marginaalne“). Samas leiti, et kui kohtute töökoormust ühtlustada, võiks näha ette kõige väiksema töökoormusega kohtu kohtualluvuse (nt TrtRK: tuleks „näha ette lihtsalt see, et vangistusasjades esitatakse kaebus kaebaja viibimiskoha järgi […], kuid kaebust menetletakse halduskohtus, mille kohtunike töökoormus on kohtute infosüsteemi järgi kõige väiksem“; TlnRK: „nähes ette, et […] kohtuasi allub sellele maa- või halduskohtule, kelle töökoormus on selle kohtuasja registreerimise hetkel kõige väiksem“; HMK: „Kohtud on korduvalt teinud ettepanekut jaotada teatud kohtuasjad üle riigi“; VMK: „Selle lahenduse kõrval või asemel võiks kaaluda teatud liiki kohtuasjade jagamist üle riigi“; TrtHK: „võiks kaaluda seadusesätet, et vangistusasi allub sellele halduskohtule, mille töökoormus on vangistusasjades väiksem“). Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul võib olla problemaatiline, kui kohtualluvuse järgi pädev kohus ei ole menetlusosalistele ettenähtav ning kohtualluvuse järgi pädeva kohtu määramine toimub pärast hagi või avalduse saamist ad hoc korras vastavalt töökoormusele. Riigikohus on senises praktikas leidnud, et PS § 24 lõike 1 eesmärk on muu hulgas vältida kohtuasjade ad hoc jagamist kohtute vahel (RKPJKo 10.05.16, 3-4-1-31-15, p 40). Euroopa Kohus on Euroopa Liidu õiguse kontekstis leidnud, et kohtualluvuse ettenähtavus peaks võimaldama „nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse tema vastu võib pöörduda“ (EKo 17.10.17, C‑194/16, p 35 ja EKo 23.04.09, C‑533/07, p 22 ning neis viidatud kohtupraktika). TsMS § 69 lõike 1 järgi on kohtualluvus mitte ainult kohustus, vaid ka õigus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Kui kohtualluvuse järgi pädev kohus ei ole menetlusosaliste jaoks ettenähtav, siis ei ole menetlusosalisel võimalik (vähemalt ilma täiendava päringuta) veenduda, et teda ei ole PS § 24 lõike 1 vastaselt viidud seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Kuna kohtud ei pea 15.01.2026 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks saadetud eelnõus välja pakutud asjade jaotamise mudelit õnnestunuks ega vajalikuks, on Justiits- ja Digiministeerium loobunud selle lisamisest kohtute seadusesse. Kuna Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul võib kohtute välja pakutud viisil hagi või kaebuse saamisel kohtualluvuse määramine vastavalt kohtute töökoormusele olla PS § 24 lõike 1 taustal problemaatiline, ei ole seda eelnõusse lisatud. Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul on mõistlik hinnata asjade üleriigilise jaotamise vajalikkust ja alternatiive väljaspool käesoleva eelnõu menetlemist. Kohtu eestseisuse ja osakondade moodustamine Kohtu arengukava järgi on kohus vastutustundlikult juhitud terviklik nüüdisaegne organisatsioon, mis täidab oma ülesandeid efektiivselt ja kvaliteetselt. Konkreetsemalt on arengukavas ette nähtud järgmised meetmed: • kujundada kohtu juhtimismudel, kus eelkõige tööjaotusplaani kehtestamise, kohtu osakondade moodustamise ja kohtunike osakondadesse jagunemise otsustab kohtuasutust juhtiv eestseisus, mille liikmete hulgas on mh kohtu üldkogu valitud kohtunik(ud); 22 • tugevdada kohtu üldkogu rolli kohtu arengusuundade määramisel ning üldistes küsimustes seisukohtade kujundamisel ja arvamuste andmisel; • näha ette esimese astme kohtute jagunemine spetsialiseerumisvajadust arvestades tõhusaks toimimiseks sobiva suurusega osakondadeks, mille tööd korraldab juhtimisülesannete täitmisel kohtu esimehele alluv kohtunik; • kasutada töökorralduse kujundamisel maksimaalselt spetsialiseerumise ja meeskonnatöö eeliseid; • korraldada menetlusgrupi tööd, lähtudes otstarbekusest ja motiveerides personali. Maa-, haldus - ja ringkonnakohtus moodustatakse kohtu eestseisus. Kohtu eestseisus kinnitab kohtu kodukorra ja tööjaotusplaani. Lähtudes kohtu suurusest ja kohtunike spetsialiseerumisest võib maakohtu eestseisus moodustada osakondi juurde (lisaks süüteo- ja tsiviilosakonnale). Eestseisuse töö tagamine ja korraldamine on kohtu esimehe ülesanne. Kohtute eestseisuses on kohtu esimees, aseesimees (halduskohtus), osakondade juhatajad, kolleegiumite esimehed ja kohtu üldkogu valitud liikmed. Kohtu üldkogu pädevuses on kohtu kui terviku töökoormuse küsimused, st kuidas tagatakse kohtunike töökoormuse võrdsus ja luuakse üldised põhimõtted, mis tagavad kohtuasjade võrdse jagamise osakondade vahel. Kohtuhaldusülesannete valdavas osas üleandmine Justiits- ja Digiministeeriumilt kohtusüsteemile ehk kohtuhaldus läheb täitevvõimult üle kohtuvõimule Esimese ja teise astme kohtute andmine toonase Justiitsministeeriumi hallatavaks otsustati Vabariigi Valitsuse seadusega 1995. aastal. Samal ajal jäi Riigikohus jätkuvalt isehaldavaks. Otsuse tegemisel tugineti eelkõige sellele, et sama haldusmudel oli kasutusel Eestis ka enne 1940. aastat, kui eksisteeris kohtuministeerium. Kohtute sõltumatuse tagamiseks on oluline, et ka esimese ja teise astme kohtuid käsitatakse riigieelarve seaduses ja riigieelarve koostamise protsessis analoogselt Riigikohtuga põhiseadusliku institutsioonina. Seega peavad ka esimese ja teise astme kohtud saama oma eelarvet ise koostada ja kujundada ning kaitsta Riigikogus iseseisvalt, ilma täitevvõimu sekkumiseta. Vähem tähtis ei ole ka see, et otsustuspädevus oma eelarve kujundamise ja kaitsmise üle annab kohtutele võimaluse tööprotsesse optimeerida ja tõhustada, mis toob menetlusosalistele kaasa kiirema kohtumenetluse. Seega tuleb esimese ja teise astme kohtuid käsitada Riigikohtu kõrval eraldiseisva põhiseaduslike institutsioonina. Varem on selgitatud, et Riigikohus on konstitutsioonikohus, mis lahendab tekkinud vaidlusi lõplikult, st igasugust võimalikku huvide konflikti tuleb ennetada. See toetab ka juba Eesti taasiseseisvumisel leitud lahendust, et Riigikohus peab olema isehaldav. Analoogselt hoitakse ka teistes lähiriikides kõrgeima kohtu haldus- ja juhtimismudelit eraldiseisvana alama astme kohtutest. Kohtute seadus sätestab, et esimese ja teise astme kohtuid hallatakse kohtute haldamise nõukoja ja Justiitsministeeriumi koostöös, st Justiitsministeeriumi kanda on igapäevane ja pidev kohtuhaldus ja -arendus ning perioodiliselt kogunev kohtute haldamise nõukoda on kooskõlastavas rollis. Kohtusisesed haldusülesanded on kohtudirektori kanda, kelle ametitegevuse eesmärgiks on luua eeldused ja tingimused õigusemõistmise ning kohtu struktuuriüksuste töö tõhusamaks toimimiseks. Lähtuvalt kohtuhalduse osapoolte ülesannetest on tabelis 3 toodud täitevvõimu ning esimese ja teise astme kohtute omavahelise pädevuse jaotus ja haldusülesannete killustumine. 23 Tabel 3. Kohtute seaduses sätestatud peamiste kohtuhaldusülesannete jaotus Justiits- ja Digiministeeriumi ja kohtute vahel 1.1.Ministri/ministeeriumi pädevusse kuuluvad ülesanded Annab määrusi: Annab käskkirju: Muud tegevused: 26 - kohtumajade asukohad - I ja II astme kohtute - kohtuniku üleviimine - kohtute tööpiirkonnad27 eelarve vormistamine - kohtunike arv ja - kohtu esimehe - järelevalve kohtu esimehe jagunemine nimetamine ja ametist kohustuste täitmise üle kohtumajadesse ning vabastamine - järelevalve kohtudirektori kohtunikuabide arv28 - aruandluse korraldus ja üle (ATS) - kohtuniku valveaja lisatasu statistiliste aruande - infosüsteemide arendused arvestamise kord29 vormide kehtestamine - kohtustatistika pidamine - rahvakohtunike arv, tasu - kohtudirektori - KHN teenindamine suurus ja kord30 nimetamine ja - siseauditite läbiviimine - kohtu registriosakonna vabastamine kodukord31 - kohtudirektori - kohtu kinnistusosakonna vastutusvaldkonna 32 kodukord küsimuste korraldamine - kohtu kantselei kodukord33 (nt tugiteenuste tsentraliseerimine 1.2. Kohtu direktori pädevusse kuuluvad ülesanded - kooskõlastatult kohtu esimehega käsutab kohtuasutuse eelarvevahendeid - valmistab ette kohtu eelarve eelnõu - kinnitab kohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu - kinnitab ametisse ja vabastab ametist kohtuteenistujad - määrab kinnistus-, registri- ja maksekäsuosakonna juhatajad - korraldab kohtuasutuse asjaajamist ja vara kasutamist - vastutab raamatupidamise korralduse eest - teostab järelevalvet kinnistus- , registri- ja maksekäsuosakonna tegevusvaldkonnas 1.3. Kohtu esimehe pädevusse kuuluvad ülesanded Nimetab: Kinnitab: Muud esimehe tegevused: - osakonnajuhatajad - kohtunike arvulise jaotuse - vastutab õigusemõistmise - kohtujuristid osakondade vahel korrakohase toimimise eest - kohtunikuabid - kohtu õigusemõistmise - kooskõlastab kohtudirektori struktuuri ja koosseisu koostatud kohtu eelarve eelnõu 26 Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad–Riigi Teataja 27 Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad–Riigi Teataja 28 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel–Riigi Teataja 29 Kohtuniku valveaja lisatasu–Riigi Teataja 30 Rahvakohtuniku tasu suurus ja maksmise kord–Riigi Teataja 31 Kohtu registriosakonna kodukord–Riigi Teataja 32 Kohtu kinnistusosakonna kodukord–Riigi Teataja 33 Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord–Riigi Teataja 24  - kohtunike puhkuste - teostab KS § 45 alusel ajakava järelevalve - kohtu kodukorra - teostab ATS alusel järelevalve (kooskõlastatult kohtu - korraldab kohtunike üldkoguga) koolituskava täitmise Eesmärgi täitmiseks on esiteks vaja muuta kohtuhalduse senist korraldust ning anda Justiits- ja Digiministeeriumilt kohtuhaldust puudutav pädevus üle kohtusüsteemile. Teiseks tuleb luua kohtusüsteemi sees organid, mis täidavad kohtuhaldusülesandeid, st luua õigusemõistmise toimimiseks vajalikud organisatsioonilised tingimused. Seejuures on kohtuhaldusmudeli ümbervaatamise vajadus pikaajaline. Kohtuhalduse eraldamise täitevvõimust nägi ette juba 2009. aasta kohtute seaduse eelnõu 649 SE34, mille oluline plaanitud muudatus oligi Justiitsministeeriumilt esimese ja teise astme kohtute haldamise ülesande ülevõtmine ja kõigi kohtuastmete haldamise ülesannete jagamine loodavate kohtute nõukogu ja Kohtuhalduskeskuse vahel. Kavandatud muudatusi ei rakendatud, kuna eelnõu kritiseeriti Riigikohtu esimehele antava liigse võimu ja täitevvõimule omaste alluvusuhtee kehtestamise tõttu. Eelnõu väljatöötamisel on muu hulgas arvestatud eelnõu 649 SE kohta esitatud kriitikat ja leitud optimaalne lahendus. Oluliseks toeks eelnõu väljatöötamisel on olnud Soome kogemus kohtuhalduse reformimisel 2020. aastal, arvestades seejuures Eesti kohtusüsteemi eripära ning eelnõu väljatöötamise käigus tehtud ettepanekuid. Soome kohtuhaldusreformiga anti suur osa kohtuhaldusülesandeid Justiitsministeeriumilt üle kohtute ametile (Tuomioistuinvirasto). Samamoodi on planeeritud eelnõus. Reformi üks peamisi eesmärke oli suurendada kohtute ja kohtunike vastutust kohtusüsteemi tulemuste eest. Soome kohtute ameti ülesanne on tagada kohtute tööks vajalikud tingimused ning arendada, planeerida ja toetada kohtute tööd. Kuigi Soome kohtute amet on iseseisev riigiasutus Justiitsministeeriumi haldusalas, on selle ülesanded paljuski samad, nagu on kavandatud eelnõus kohtute nõukogule ja kohtuhaldusteenistusele. Soome kohtute ameti kõrgeim otsustusorgan on kaheksaliikmeline kohtute nõukogu, mille nimetab viieks aastaks ametisse valitsus. Nõukokku kuuluvad kuus kohtunikku eri kohtuastmetest ja -harudest, üks kohtuteenistujate esindaja ja üks avaliku halduse juhtimise ekspert. Kohtute nõukogu määrab kindlaks kohtute ameti peamised eesmärgid, strateegia ja juhtimispõhimõtted ning otsustab Justiitsministeeriumile esitatavad kohtute ja kohtute ameti eelarveettepanekud, eelarve kohtutevahelise jaotuse, kohtunike (v.a kõrgeimate kohtute kohtunike) ametikohtade loomise, kaotamise ja ümberpaigutamise ning muud ameti tegevuse seisukohast olulised küsimused. Soome kohtute ameti igapäevane juhtimine on peadirektori ülesanne, kelle nimetab viieks aastaks ametisse kohtute nõukogu. Kohtute ametis on kolm osakonda ja selles töötab umbes 60 inimest.35 Eelnõu tulemusena luuakse kohtute haldamise ja arendamise korraldamiseks senise kohtute haldamise nõukoja (KHN) ümberkujundamise teel kohtute nõukogu. Kohtute nõukokku kuulub 11 liiget: Riigikohtu esimees kui kohtute nõukogu esimees, viis täiskogu valitud kohtunikku ja viis mittekohtunikust liiget väljastpoolt kohtusüsteemi. Luuakse õigusemõistmise pädevuseta kohtuasutus Kohtuhaldusteenistus (KHT). 34 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b05e68b5-7f81-a11a-485a-85fdff01f55c/kohtute-seadus. 35 Kohtute aastaraamat. 2023. 15 aastat hiljem: uus katse muuta kohtuhaldust. Heiki Loot, Mait Laaring. https://aastaraamat.riigikohus.ee/15-aastat-hiljem-uus-katse-muuta-kohtuhaldust/. 25 See hakkab pakkuma kohtutele tugiteenuseid ja kohtute nõukogule tuge kohtute haldamisel. KHT alla koondatakse senised Justiits- j1a Digiministeeriumi kohtuhaldusülesanded (näiteks kohtute haldamise nõukoja tehniline teenindamine), kohtute tsentraliseeritud tugiteenused (näiteks tõlketeenistus, arhiiviteenistus) ning kohtudirektori täidetavad ülesanded (näiteks finants- ja varahaldus), aga ka kohtute kantselei ja istungiteenistused KHT hakkab juhtima direktor, kelle nimetab ja vabastab ametist kohtute nõukogu. Eelnõu kohaselt on tema ametiaeg viis aastat, mida võib ühe korra pikendada. Eraldi tuleb märkida, et kohtute kinnisvarahaldust, raamatupidamisteenust ja IT-haldust jäävad ka edaspidi pakkuma Riigi Kinnisvara AS, Riigi Tugiteenuste Keskus ning Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus. Kohtunikule tagasiside andmine Kohtusüsteemi kaks peamist eesmärki on tagada parima kvaliteediga õigusemõistmine ja asjakohase vastutuse võtmine demokraatlikus ühiskonnas. Nende eesmärkide saavutamiseks on rahvusvahelised organisatsioonid pidanud põhjendatuks kohtunike teatud vormis hindamist. Kohtuniku töö hindamist on käsitletud paljudes rahvusvahelistes soovitustes ja rahvusvaheliste institutsioonide dokumentides. Olulisemad dokumendid on Euroopa kohtute nõukogude võrgustiku (ingl European Network of Councils of the Judiciary, edaspidi ENCJ) raport kohtunike hindamise miinimumstandardite kohta36, Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 17 „Kohtunike töö hindamise, õigusemõistmise kvaliteedi ja kohtunike sõltumatuse austamise kohta“37, Veneetsia komisjoni arvamused kohtunike hindamise kohta38, samuti Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus kohtunike kohta: sõltumatus, tõhusus ja kohustused.39 ENCJ on kohtunike hindamise miinimumstandardite raportis selgitanud, et kohtuniku professionaalse hindamise süsteemi eesmärk on toetada kohtuniku professionaalse arengut, suurendada tööalast motivatsiooni ja rahulolu ning suurendada kohtusüsteemi tõhusust ja parandada juhtimisstruktuure, et parandada kohtusüsteemi avalikkusele pakutava teenuse kvaliteeti. Kohtuniku töö ja oskuste hindamine on Euroopa riikide praktikas laialt levinud. Hindamist kasutatakse erinevatel eesmärkidel, näiteks kohtuniku oskuste ning ametiülesannete täitmise kvaliteedi ja kvantiteedi hindamiseks, kohtunikule tagasiside andmiseks, koolitusvajaduse 36 ENCJ Minimum Standards Regarding Evaluation of Professional Performance and Irremovability of Members of the Judiciary https://www.encj.eu/images/stories/pdf/workinggroups/final_report_encj_project_minimum_standards_iii_corre cted_july_2014.pdf. 37 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 17 „Õigusemõistmine ja ühiskond“ https://www.riigikohus.ee/et/euroopa-kohtunike-konsultatiivnoukogu. 38 Veneetsia komisjoni arvamused nr 629/2011 CDL-AD(2011)012 p 55, nr 751/2013 CDL-AD(2014)007 p 24. 39 Ministrite komitee soovitus CM/Rec(2010)12 kohtunike kohta: sõltumatus, tõhusus ja kohustused https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/cmrec_2010_12e_- _kohtunike_soltumatus_eesti_keeles.pdf. 26 kindlakstegemiseks, aga ka tulemuspalga määramiseks, edutamise otsustamiseks ja kohtunike eluaegse ametisse nimetamise kohta otsuse tegemiseks. Kohtuniku töö hindamissüsteemid on riigiti erinevad. ENCJ aruandes tehakse vahet riikidel, mis kasutavad formaalset ja mitteformaalset hindamissüsteemi. Enamikus riikides on kohtunike hindamise eesmärk hinnata, säilitada ja parandada kohtunike töö ja kohtusüsteemi kvaliteeti. Enamikus liikmesriikides korraldatakse hindamist korrapäraselt, kuid menetluse formaalsus on erineva ulatusega. Üldõiguse riikides (Inglismaa ja Wales, Iirimaa, Põhja-Iirimaa, Šotimaa, Küpros ja Malta) ning mõnes teises riigis (nt Norra, Rootsi ja Holland) hinnatakse kohtuniku tööd tavaliselt mitteformaalselt. Hollandis peetakse kohtunikega iga aasta kahepoolseid arenguvestlusi, kus arutatakse kohtuniku töö tulemuslikkust, isiklikku arengut ning töötingimusi ja -korda. Vestluse tulemuste kohta koostatakse kirjalik aruanne, mille kohta võib kohtunik esitada oma arvamuse, mis lisatakse aruande juurde.40 Kohtunikega peetakse mitteformaalseid arenguvestlusi ka Põhjamaades, Šveitsis ja Suurbritannias. Nende vestluste käigus arutatakse kohtunike karjääri- ja arengueesmärke ning kohtukorralduslikke probleeme.41 Mandri-Euroopa riikides (näiteks Austria, Belgia, Bulgaaria, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Portugal, Rumeenia ja Hispaania) hinnatakse kohtunike (ja sageli ka prokuröride) tööd formaalselt ja sellele on antud seadusega kindel vorm, mida täpsustavad kohtute nõukogu aktid. Näiteks Saksamaal hinnatakse kohtunike professionaalseid, isiklikku, sotsiaalset ja juhtimisalast pädevust kogu nende karjääri jooksul iga nelja või viie aasta tagant ning see on oluline tegur kohtunike edutamisotsuste tegemisel. Hindamisel arvesse võetavad tegurid on näiteks võime pooli vahendada, koostada selgeid ja arusaadavaid kohtulahendeid, teha kolleegidega koostööd, suutlikkus töötada uutes õigusvaldkondades ja valmisolek täita kohtute haldamisega seotud lisaülesandeid.42 Eesti on üks väheseid riike, mille õiguskorras puudub kohtunike hindamise süsteem. Formaalselt hinnatakse üksnes alla kolmeaastase teenistusstaažiga kohtunike menetluse juhtimise oskuse arengut ja sobivust kohtunikuametisse. Kauem kui kolm aastat ametis olnud kohtunikele tagasiside andmine on väga erandlik. Kohtunikega ei peeta ka avaliku teenistuse seaduses sätestatud arengu- ja hindamisvestlusi. Kuigi kohtunike 2011. aasta täiskogul kiideti heaks kohtunikule tagasiside andmise metoodika ja kriteeriumid43, ei ole see metoodika rohkem kui kümne aasta jooksul kasutust leidnud ja vestlusi kohtunikega selle alusel ei peeta. Kohtunike hindamise süsteemi olemasolu peetakse aga Euroopas oluliseks kohtute sõltumatuse, vastutuse ja kvaliteedi tagatiseks. Kohtunike hindamine aitab tagada kohtunike kvaliteetse töö ja on oluline kohtuniku professionaalse arengu toetamiseks. Eelnõus sätestatud muudatusega luuakse selline tagasisidesüsteem, mille kohaselt antakse tagasisidet nii esimese astme kui ka teise astme kohtunikule. Tagasiside andmist maa- või halduskohtuniku tööle korraldaks ringkonnakohtu kolleegiumi esimees ning 40 Besluit rechtspositie rechterlijke ambtenaren https://wetten.overheid.nl/BWBR0006530/2017-01-01. 41 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 17 „Õigusemõistmine ja ühiskond“ p-d 11, 15. 42 Review of Judicial Training and Education in Other Jurisdictions, lk 121-122 https://www.ucl.ac.uk/judicial- institute/sites/judicial-institute/files/judicial_training_and_education_in_other_jurisdictions.pdf. 43 Kohtunikule tagasiside andmise metoodika ja kriteeriumid (2010), muudetud kohtunike X täiskogul 11.02.2011 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/muudetud_metoodika.pdf. 27 ringkonnakohtuniku tööle Riigikohtu kolleegiumi esimees. Eeskätt peaks kõrgema astme kohus saama kutsuda madalama astme kohtuniku tagasisidevestlusele, kui kõrgema astme kohus leiab, et vestlemine võib kohtuniku professionaalset arengut toetada. Kuigi mitmes Euroopa riigis on kohtuniku töö hindamisel kohtuniku karjääri kohta otsuste tegemisel oluline roll (nt ametikõrgenduse otsustamine, tulemuspalga määramine), ei kasutata Eesti kohtusüsteemis karjääripõhist mudelit. Seetõttu ei ole eelnõus välja pakutud tagasisidesüsteem seotud kohtuniku atesteerimise ega tema karjääriotsuste tegemisega. Samuti pole tegemist distsiplinaarmenetlusele sarnase protsessiga. Eelnõus pakutud tagasisidesüsteem teenib kohtuniku erialateadmiste ja -oskuste täiendamise eesmärki ning selle korraldamine on Riigikohtu ja ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe ülesanne. Kolleegiumi esimees võib otsustada anda kohtunikule tagasisidet ise või delegeerida selle kolleegiumi liikmetele. Sel viisil saaks tagasisidestamisse kaasata kõik kolleegiumi kohtunikud. Ettepaneku vestluse korraldamiseks kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimehele saab teha kohtu esimees. Tagasisidevestlusel saab juhtida kohtuniku tähelepanu probleemidele tema töös, aga tuua välja ka tugevusi ja tunnustada tema töö positiivseid aspekte ja head praktikat. Selle käigus saab arutada ka kohtuniku võimalikke arengusoove ning vajaduse korral suunata teda koolitusele. Seaduse tasandil jäetakse reguleerimata hindamise sagedus ja tagasisidevestluse tulemused. Ka saabunud arvamustes toodi välja, et tagasiside puhul ei tohiks tegemist olla seaduses sätestatud kohustusega regulaarsete vestluste pidamiseks, vaid see peaks jääma kohtusüsteemi otsustada. Muus osas jäetakse tagasiside andmise praktilise korralduse üksikasjad (näiteks tagasisidevestluse tulemuste fikseerimise ja kokkuvõtte täpsema sisu jms) kohtusüsteemi kujundada. See annab kohtusüsteemile suurema vabaduse kujundada hindamissüsteem ise. Kohtuniku ametikitsendused Kohtunike ametikitsenduste täpsema reguleerimise vajadus tuleneb PSi § 147 lõikest 3, mille kohaselt ei tohi kohtunikud peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, ning PSi § 147 lõikest 4, mille kohaselt sätestab seadus kohtuniku sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi. Õigusemõistmise sõltumatuse ja erapooletuse tagamiseks sätestab KSi § 49 kohtunikuametiga seotud ametikitsendused, mis võivad sisult olla poliitilise tegevuse piirangud või era- ja äriõiguslikud piirangud. Eelnõu tegeleb üksnes kohtuniku era- ja äriõiguslike piirangute muudatustega. Kohtuniku ametiväline töötamine on PSi § 147 lõike 3 kohaselt üldjuhul keelatud, välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel. Kui seadus ühtegi erandit ette ei näeks, puuduks kohtunikel seega igasugune võimalus olla kohtunikuameti kõrvalt veel muudes ametites. Seadusandja on kohtunikuametiga kokkusobivaks pidanud üksnes töötamist õppe- ja teadustööl.44 Kohtunikuametiga kaasnevad ulatuslikud ametikitsendused on püsinud muutumatuna alates kohtute seaduse jõustumisest 2002. aastal ning suures osas langevad kokku 1990ndatel kehtinud kohtuniku staatuse seaduse §-s 445 sätestatud piirangutega. Mitu ametikitsendustega 44 Kohtute seaduse kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn, 2018, lk 246. 45 Kohtuniku staatuse seadus § 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/22214. 28 seotud küsimust on täpsustatud kohtunike eetikakoodeksis46 ja kohtuniku ametiväliste kõrvaltegevuste kohta on korduvalt arvamust avaldanud kohtunike eetikanõukogu47. Aruteludel kohtunikega on esile toodud vajadus kohtunikuamet ajakohastada, eelkõige muutes kohtunikule kehtivaid ametikitsendusi. Kuna äri- ja majanduskeskkond on kohtute seaduse jõustumisest edasi arenenud, on küsitav, kas kõik piirangud kohtuniku ametivälisele tegevusele on endiselt vajalikud ja põhjendatud, kui need on avalikud ja välditud on huvide konflikti. Riigikohtu esimees Villu Kõve pöörab kohtute aastaraamatus tähelepanu, et käimas on ulatuslik kohtunike põlvkonnavahetus, mis on toonud kaasa üha süveneva mure kohtunikkonna järelkasvu leidmise pärast. Riigikohtu esimees tõdeb, et kohtusüsteem on juba praegu raskustes vabanevate ametikohtade täitmisel silmapaistvate juristidega. Õigusemõistja amet ei pruugi olla kiirelt muutuvas ja rohkelt võimalusi pakkuvas maailmas enam noorema põlvkonna jaoks atraktiivne. Seega vajavad lahendust küsimused, kuidas ajakohastada kohtusüsteem kui organisatsioon ning kuidas muuta kohus atraktiivseks tööandjaks.48 Kohtunike 2023. aasta täiskogu kõnes märgib Riigikohtu esimees: „Oleme jõudnud olukorda, kus süsteemi esmaseks mureks ei ole enam puudus mitte niivõrd materiaalsest ressursist, kuivõrd inimestest. Meil lihtsalt ei jätku enam piisava kvalifikatsiooni ja sobivate isikuomadustega kohtunikukandidaate, täitmaks põlvkonnavahetusest tingitud auku. Rahvastik vananeb ja noori lihtsalt enam ei jätku kõigisse ametitesse. Soovitakse töötada paindlikult, kaugtööl ja osakoormusega, selgete ülemuse-alluva suheteta ühes tööperes, võtta piisavalt aega perele, õpingutele ja hobidele. Olulisem kui varem on uuele põlvkonnale võrdne tööalane kohtlemine ja pidev tunnustamine töö eest ning kestvad karjääri- ja hariduse omandamise võimalused.“49 Kehtiva seaduse kohaselt ei või kohtunik olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja (KSi § 49 lg 2 p 3). Äriühingu asutamise, juhtimise ja kontrollimise keeld ei tähenda, et kohtunik ei võiks üldse saada ettevõtlustulu, kuid sunnib kohtuniku passiivsesse rolli juba tegutsevates äriühingutes.50 Kohtunike eetikakoodeksi punkti 5 kohaselt võib kohtunik osaleda tegevuses, mille eesmärk on tulu saamine, arvestades hea käitumise ja ausa äritegevuse tava. KSi § 49 lõike 2 punkti 3 alusel ja kohtunike eetikanõukogu arvamuste valguses kehtib kohtunikele ettevõtlusega tegelemise keeld. Kohtunike eetikanõukogu on leidnud, et kohtunik võib tegeleda investeerimisega, soetada kinnisvara ja olla osanik äriühingus, mis tegeleb kinnisvara üürimisega. Lubatavaks on peetud ka töötamist asendusõpetajana, treenerina spordiklubis või tasu eest osalemist 46 Eesti kohtunike eetikakoodeks, vastu võetud 13.02.2004 kohtunike täiskogul. https://www.riigikohus.ee/et/kohtunikuamet/kohtunike-eetikakoodeks. 47 Kohtunike eetikanõukogu arvamused ja soovitused https://www.riigikohus.ee/et/kohtunike- omavalitsuskogud/kohtunike-eetikanoukogu. 48 Kohtute aastaraamat 2022. Eessõna. Villu Kõve. https://aastaraamat.riigikohus.ee/eessona-2022/. 49 Õigus- ja kohtusüsteemi areng. Ettekanne kohtunike täiskogul 8. juunil 2023, Narvas. Villu Kõve https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/T%C3%A4iskogu/Riigikohtu%20esimehe%20 ettekanne%202023%20t%C3%A4iskogul%20FINAL.pdf. 50 Kohtute seaduse kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn, 2018, lk 244. 29 filmivõtetel. Kohtunik peab arvestama seadusest tulenevate formaalsete piirangutega, millele lisandub keeld tegeleda äriühingu õigusnõustamisega või olla äriühingus mingil ametikohal.51 Nii võib kohtunik olla äriühingus pigem passiivne osanik ning aktiivne roll ettevõtluses, olgu siis endale kuuluvas äriühingus või perefirmas kaasa lüües, on välistatud või vähemasti taunitav. Seega on kohtuniku võimalused ametipalga kõrvalt lisasissetulekuid saada piiratud.52 Kohtunike ametitegevuse piirangud ning väljaspool kohtunikuametit töötamisest teavitamine või selleks loa taotlemine on Euroopa Nõukogu liikmesriikide praktikas tavapärane. Valdavalt on liikmesriikide õiguses kohtunike kõrvaltegevused lubatud üksnes ulatuses, mida peetakse kokkusobivaks kohtunikuametiga kaasnevate ülesannete täitmisel. Nii on tavapärane, et kohtunike osalemine äritegevuses on piiratud, samas peetakse sobivaks tegelemist loomingulise töö, kohtusüsteemi täiendamise ja arendamisega ning töötamist õppe- või teadustööl. Näiteks Leedus pole kohtunikul äritegevusega tegelemine lubatud. Lisaks ametipalgale võib kohtunik saada tasu ainult õppe- või teadustöö või loomingulise tegevuse eest.53, 54 Leeduga sarnane kord on Ungaris, kus kohtunik ei või olla äriühingu juhataja, juhatuse või nõukogu liige, füüsilisest isikust ettevõtja ega majandus- ja äritegevusega tegeleva vabaühenduse juhataja. Kohtunik võib töötada küll õppe- või teadustööl, kuid peab selleks enne saama loa, millest keeldumist ei saa vaidlustada.55 Hispaania õiguse järgi on kohtuniku ametikohaga kokkusobimatu igasugune muu tasustatud töö, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Samuti on kohtunikul keelatud igasugune õigusteenuse osutamine ja äritegevuses osalemine, sealhulgas juhataja, direktori või mis tahes muu rolli täitmine.56 Analoogsed piirangud kehtivad ka Moldovas57, Sloveenias58, Rumeenias59, Bulgaarias60, Itaalias61 ja Prantsusmaal.62 Slovakkias ei või kohtunik kuuluda ärilisel eesmärgil tegutseva juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorganisse ega muul moel ettevõtluses osaleda, välja arvatud oma vara haldamiseks.63 Ka Inglismaa ja Walesi kohtusüsteemis ei tohi täistööajaga kohtunikud (ingl salaried judges) olla äriühingu juhataja rollis, välja arvatud juhul, kui see on seotud perekonna vara haldamisega. 51 Kohtunike eetikanõukogu arvamus jaanuar 2023. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/Eesti%20kohtus%C3%BCsteem%20(ja%20seal%20olevad %20failid)/eetikan%C3%B5ukogu/Eetikan%C3%B5ukogu%20arvamus%202023.pdf. 52 J. Laidvee. Kümme aastat ametipensionide reformist – teekond kasina, ent eetilise vanaduspõlveni? Kohtute aastaraamat 2022. https://aastaraamat.riigikohus.ee/kumme-aastat-ametipensionide-reformist-%e2%80%92- teekond-kasina-ent-eetilise-vanaduspolveni/. 53 Constitution of the Republic of Lithuania, Article 113 https://e- seimas.lrs.lt/portal/legalActPrint/lt?jfwid=rivwzvpvg&documentId=TAIS.211295&category=TAD. 54 Law on Courts of the Republic of Lithuania, Article 48 https://www.teismai.lt/en/courts/legal-acts/655. 55 ACT CLXII of 2011 on the Legal Status and Remuneration of Judge,s Articles 39-40. 56 Organic Law on the Judiciary, Article 389. 57 Republic of Moldova Law No. 544 of 20.07.1995 on the Status of Judge, Article 8 https://www.ecoi.net/en/file/local/1290603/1226_1404470326_moldova-law-status-of-judges-am2013-en.pdf. 58 The Judicial Service Act, Articles 40-43. 59 Law no 303/2022 regarding the Status of Judges and Prosecutors, Article 227-234. 60 The Judiciary System Act, Article 195. 61 Degree of the President of the Republic of 6 October 1993, no 418, CPGA Resolution of 18 December 2001, Article 3. 62 Ordonnance n° 58-1270 du 22 décembre 1958 portant loi organique relative au statut de la magistrature, Article 8 https://www.legifrance.gouv.fr/loda/id/LEGIARTI000006451901/2007-06-01/. 63 Constitution of the Slovak Republic Article 145a https://www.prezident.sk/upload-files/46422.pdf. 30 Kuigi päevatasu saavate kohtunike (ingl fee-paid judges) suhtes ei kehti samasugused piirangud, ei tohiks nad oma ametisse nimetamist ära kasutada isiklike, professionaalsete või äriliste eeliste saamiseks.64 Mitmel Põhjamaal peavad kohtunikud enne ametiväliste tegevustega alustamist luba taotlema kohtu esimehelt või kohtuhaldusteenistuselt. Soome õiguse kohaselt peavad kohtunikud saama loa kohtu esimehelt. Luba ei saa taotleda vaidlevate poolte valitud vahekohtunikuna tegutsemiseks. Andmed kohtunike ametivälisteks tegevusteks väljastatud lubade ja nende eest makstud tasude kohta, kui need ületavad 10 000 eurot aastas, kantakse kuuluvus- ja kõrvaltegevuste registrisse (sm sidonnaisuus- ja sivutoimirekisteri), mis on avalikkusele kättesaadav.65 Norra õiguse järgi taotlevad kohtunikud kõrvaltegevuseks luba kohtuhaldusteenistuselt. Analoogselt registreeritakse avalikus registris investeeringud, varasemad töökohad ja kõrvaltegevusteks antud load.66 Šotimaa kohtusüsteemis ei takista kohtuniku sõltumatuse põhimõte kohtunikul äritegevusega tegelemast. Täistööajaga kohtunik, välja arvatud šerif (ingl salaried sheriffs principals, sheriffs and summary sheriffs), võib tegeleda äritegevusega, mis hõlmab töösuhtesse astumist, äriühingu juhtimist või mõne muu rolli täitmist, mille puhul on kohtunikul juhtimisvastutus või kontroll ettevõtte üle. Enne sellise rolli täitma asumist peab kohtunik kaaluma, kas selline roll on kooskõlas kohtunikuameti väärikusega ja küsima luba oma vanemkohtunikult, kes võtab arvesse nelja tegurit: 1) äri olemust ja selle potentsiaali avaliku kriitika tekitamiseks; 2) tegevuse võimalikku mõju kohtunikuameti väärikusele; 3) tegevuse mahtu ja sellega kaasnevad nõudmisi kohtunikule; 4) formaalseid piiranguid, millele kohtunik allub, ning tegevuse ebaõnnestumise võimalust, mis võib tõstatada küsimuse kohtuniku ametisse sobivuse kohta. Ükski täistööajaga kohtunik ei tohi töötada ettevõttes, mis tegeleb kohtuvaidluste lahendamisega, kuna sellises olukorras on oht huvide konflikti tekkeks liiga suur. Nii tuleks vältida kõiki tegevusi, mis kujutavad ohtu kohtuniku või kohtusüsteemi mainele või kohtuniku töökohustuste täitmisele. Päevatasu saavad kohtunikud on vabad tegelema nii äritegevuse kui ka õigusteenuse osutamisega, arvestades eelnimetatud teguritega.67 Eelnõu kohaselt on kohtunikul lisaks senisele õppe- ja teadustööle edaspidi lubatud väljaspool kohtunikuametit töötada juriidilisel tööl rahvusvahelises organisatsioonis, tegeleda õigusloome ja äriühingu juhtimisega. Igasuguse ametivälise töötamise puhul tuleb arvestada tingimusega, et kohtuniku ametiväliste tööülesannete maht ega sisu ei tohi kahjustada kohtuniku ametikohustuste täitmist ega tema sõltumatust õigusemõistmisel või minna vastuollu kohtunikuameti väärikuse või kutse-eetikaga. Kohtunik peaks kõigi ametiväliste töötamise juhtudel ette nägema riske ja hindama, kas konkreetne tegevus võiks kõrvaltvaatajas tõstatada küsimuse tema erapooletuses või mitte. 64 Guide to Judicial Conduct (July 2023), lk 11 https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2023/06/Guide-to- Judicial-Conduct-2023.pdf. 65 Tuomioistuinlaki 9 luku § 5 https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2016/20160673?search%5Btype%5D=pika&search%5Bpika%5D=Tuomioi stuinlaki. 66 Court of Justice Act § 121a-k https://www.domstol.no/contentassets/357f3eda118248838bdbe49274ebb4d5/courts-of-justice-act-english- translation-.pdf. 67 Guidance to Judicial Office Holders on Judicial Ethics in Scotland (Revised 2023), lk 9-12, 31 https://judiciary.scot/docs/librariesprovider3/judiciarydocuments/guidance-to-johs-on-judicial- ethics.pdf?sfvrsn=25f075aa_0. 31 Rahvakohtunike institutsiooni kaotamine Kehtiva seaduse järgi arutab maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus. Õigusemõistmisel on rahvakohtunikul võrdsed õigused kohtunikuga. Rahvakohtunike kaasamise mõtteks on olnud tavainimeste kaasamine õigusemõistmisse kui menetluse läbipaistvust ja avalikkuse usaldust suurendav ja inimlikkust lisav meede, kuid esile on kerkinud probleemid, mis toetavad muudatuse vajalikkust: 1) kohtuasjad on läinud oluliselt keerulisemaks ja mitteprofessionaali osalus on seetõttu üha keerulisem ning formaalsem; 2) erinevalt kohtunikest ei tehta rahvakohtunikele taustakontrolli ega kohaldata järelevalvet ja vastutust. Samuti puudub kontroll tema võimaliku poliitilise erapooletuse üle; 3) demograafilised riskid – rahvakohtunike väljalangemise risk mahukate kriminaalasjade menetluse kestel võib viia menetluse uuesti algusesse ning põhjustada süüteo aegumise68; 4) tasustamine on ebapiisav ja ebaproportsionaalne (2025. aastal oli rahvakohtuniku tunnitasu alammäär 5,31 eurot). Rahvakohtunike kaasamine istungile on osutunud üha problemaatilisemaks. Kohtute andmetel on rahvakohtunikke, kes ei ole pärast nimetamist huvitatud õigusemõistmises osalemisest. Kokkuvõttes näitavad analüüsitud probleemid, et senisel kujul on rahvakohtunike institutsioon ebaefektiivne. Probleemid on fundamentaalsed (tegevuspiirangud, vastutus, järelevalve puudulikkus) ja praktilist laadi (personaliprobleemid, menetlusökonoomia, usaldusväärsus). Eelnõu kohaselt rahvakohtunikud õigusemõistmises ei osale. Maakohtus mõistab õigust maakohtunik ainuisikuliselt. Muudatus tagab professionaalse lähenemise õigusemõistmisele ja väldib riski, et pikemate kriminaalmenetluste puhul (eriti majanduskuritegude puhul) rahvakohtunik langeb menetluse kestel välja, mis toob kaasa vajaduse protsessi uuesti alustada, riski, et süüteod aeguvad, ja märkimisväärse lisakulu nii kohtusüsteemile kui ka menetlusosalistele. 2.5. Tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustike menetluskäik ja selle jooksul tehtud valikud Eelnõule eelnes tsiviilkohtumenetluse tõhustamise teemasid käsitlenud VTK,69 mille kooskõlastusperiood kestis 01.07.2024–26.08.2024. Ülevaade VTK-s käsitletud konkreetsete regulatiivsete ettepanekute kohta saabunud arvamustest on teemade kaupa esitatud allpool.70 VTK-s tehtud ettepanek loobuda maksekäsu kiirmenetluse korral praegusest korraldusest, kus vastuväite või kättetoimetamise võimatuse korral saadetakse avaldus ilma avaldaja sellekohase tahteavalduseta kohtusse, sai üldise toetuse. Nimetatud muudatuse jaoks on vaja arendada 68 RKKKm 08.04.2020, 1-15-6483. Riigikohtu praktikast tuleb ühemõtteliselt arusaam, et kohtukoosseisu seaduslikkust kontrollides ei saa piirduda KrMS-i §-des 18 ja 19 ette nähtud formaalsete kriteeriumite järgimisega, vaid nõutav on muu hulgas seegi, et kooskõlas kõnealuste sätetega moodustatud kohtukoosseis on arutanud kriminaalasja algusest lõpuni. Kui kohtukoosseis kriminaalasja arutamise kestel muutub, tuleb alustada asja arutamisega algusest peale. Erandi saab teha siis, kui on täidetud KrMS-i § 18 lg-s 4 sätestatud eeldused. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=1-15-6483/415 p 28 69 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fd8ec24b-02b1-4dbe-9ff3-edccb176d9ab#x3ftN4EF. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud arvamustega on võimalik tutvuda https://adr.rik.ee/jm/dokument/15550617 32 kohtute ja maksekäsu kiirmenetluse infosüsteemi. Praegu ei ole täpselt selge, milline on muudatuse mõju infosüsteemidele ning mis oleks menetlusosalistele ja kohtule parim lahendus. Muudatus vajab lisaanalüüsi, mistõttu sellist seadusemuudatust eelnõus ei ole. Seejärel valmistati ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis esitati 20.11.2024 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Maksekäsu kiirmenetluses tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemist puudutavad muudatused ei sisaldunud VTK-s ega 20.11.2024 kooskõlastamisele saadetud eelnõus. Kooskõlastusringi järel lisati 2025. a suvel kohtunike ettepanekute põhjal eelnõusse tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemist puudutavad muudatused maksekäsu kiirmenetluses ning selliste nõuete kohta tehtud maksekäskude ja tagaseljaotsuste uuesti läbivaatamise võimalus täitemenetluses ning pankrotimenetluses. Ettepanekutes pakuti välja meetmeid, mis võimaldavad tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid jätkuvalt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, takistades samas avaldajatel formaliseeritud menetluse kuritarvitamist. Eelnõu esitati 14.07.2025 ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja huvirühmadele arvamuse avaldamiseks.17 Eelnõu kohta antud tagasisidet arvestades loobuti eelnõu ettevalmistamise käigus tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise erisusi puudutavatest muudatustest täite- ja pankrotimenetluses. Eelnõu koostamise arutelude käigus otsustati edasi minna tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemist puudutavate erisustega maksekäsu kiirmenetluses. Et maksekäsu kiirmenetluse kuritarvitamise takistamine, mh inimeste kaitsmine vastutustundetu laenuandmise eest ja maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni täiendamine selliselt, et osaliste õigused on paremini kaitstud, on Vabariigi Valitsuse üks eesmärk, millele on Vabariigi Valitsuse tööplaanis esitamise tähtajaks kokku lepitud 30.06.2025, on tegemist kiireloomuliste ja prioriteetsete muudatustega. Halduskohtumenetlust puudutavas osas HKMS-i muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise kohta ei ole väljatöötamiskavatsust koostatud, kuna muudatuste seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju (HÕNTE § 1 lg 2 p 5). Eelnõu esitati 22.10.2024 ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja huvirühmadele arvamuse avaldamiseks. Kooskõlastamisel esitatud tagasiside põhjal jäeti eelnõust välja veaotsuse regulatsioon, kuna see vajab lisaanalüüsi ja arutelu. Samuti nähakse ette, et kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lahendatakse edaspidi halduskohtu asemel siiski maakohtus. Ühtlasi on tagasiside põhjal loobutud muudatustest, mis nägid ette advokaadi kutsesaladust ja notari ametitoiminguid puudutatavate halduskohtu lubade kaotamise. Kuivõrd nii TsMS-i kui ka HKMS-i muudatused kannavad endas kohtumenetluse tõhustamise eesmärki, otsustati eelnõude ettevalmistamise käigus eelnõud ühendada. Eelnõu on üheks osaks kohtumenetluse tõhustamise projektist, mille eesmärk on menetlusseadustike muudatuste kaudu kiirendada kohtute tööd haldus- ja tsiviilasjade lahendamisel. Järgmise etapina ühendati see kohtukorralduslike muudatuste eelnõuga käesolevaks koondeelnõuks. Samaaegselt Riigikohtu esimehe Villu Kõve juhtimisel tegutsenud kohtute töörühm koostas omalt poolt mahuka TsMS ja sellega seotud seaduste muutmise ettepanekute paketi kohtumenetluse kiirendamiseks. Peamiselt selle baasil arutas 2025. a II poolaastal tsiviilkohtupidamise kiirendamise võimalusi mitteametlik toimkond, mis koosnes kolme tasandi kohtunikest (Villu Kõve, Ivo Pilving, Juhan Saar, Kristjan Siigur, Liina Naaber- Kivisoo, Ants Mailend, Martin Tuulik), ministeeriumi esindajaist (Viljar Peep, Marilin Reintamm, Mari-Liis Mikli) ning advokatuuri esindajaist (vandeadvokaat, Advokatuuri 33 menetlusõiguse komisjoni juht Martin Raude). Toimkonna materjalide ettepanekuteks kokkuvõtmisel ja põhjendamisel andis olulise panuse vandeadvokaat Toomas Vaher. Selleks, et toimkonna ettepanekuid paremini mahutada käimasolevasse eelnõude koostamisse, otsustati loobuda pikemaid vaidlusi ja põhjalikumat analüüsi vajavatest ettepanekutest. Näiteks loobuti apellatsioonikaebuste topeltkontrollist maa- ja ringkonnakohtus ja täitmise aegunuks tunnistamise otsustamise üleandmisest maakohtult kohtutäiturile. Keskenduti ettepanekutele, mida jäävad kitsalt tsiviilkohtupidamise menetlusreeglitele. Seetõttu loobuti ka väljatöötamiskavatsuse koostamisest (HÕNTE § 1 lg 2 p 5). Samuti eraldi kooskõlastusringist, kuna esitatud ettepanekud kattusid ja haakusid 14.07.2025 kooskõlastusringile esitatud TsMS muutmise eelnõule esitatud tagasisidega. 2.6. Riigilõivuseaduse muutmise menetluskäik ja selle jooksul tehtud valikud RLS muutmise eelnõu saadeti 2024. aasta 7. juunil kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Andmekaitse Inspektsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Audiitorkogule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA-le. Eelnõu kooskõlastasid Haridus-ja Teadusministeerium ning Kliimaministeerium. Märkustega kooskõlastasid eelnõu Siseministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium. Arvamuse esitasid Riigikohus, Prokuratuur, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Peapiiskop, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Vabaühenduste Liit. Eelnõuga kavandati tõsteta äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri, kommertspandiregistri, laevakinnistusraamatu ja kinnistusraamatu toimingute riigilõivumäärasid. Eelnõu tagasiside põhjal ja arvestades, et käesolev eelnõu on suunatud kohtumenetluse kiirendamisele, siis on riigilõivuseaduse muudatustest välja jäetud registrikannete lõivude muutmine. Eelnõuga korrastatakse ainult haldus- ja tsiviilkohtumenetluses avalduse esitamise eest tasutava riigilõivu määrasid. 34 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Kohtute seaduse muutmine Eelnõu §-ga 1 muudetakse kohtute seadust (KS). KSi § 7 lõige 1 Paragrahvi 7 lõiget 1 muudatuse kohaselt on maakohtu, halduskohtu, ringkonnakohtu ja Riigikohtu kõrval kohtuasutuseks ka Kohtuhaldusteenistus (KHT). Muudatus on vajalik kohtuhalduse üleandmiseks. KHT on iseseisva eelarvega ametiasutus. Ta moodustab koos 1. ja 2. astme kohtutega põhiseadusliku institutsiooni. Teenistuse eesmärk on kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuse loomine (tugikeskusena toimimine) ning nõukogu teenindamine. Vastavalt muudetakse ka avaliku teenistuse seadust, mille kohaselt on nii kohtud kui KHT ametiasutused. Nad registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras. KSi § 9 lõiked 21, 3 ja 4 Paragrahv 9 sätestab maakohtu pädevuse, struktuuri ja korralduse, määrates kindlaks, et maakohus arutab esimese astme tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju, koosneb kohtumajadest ning töökorralduse ja koosseisu kinnitavad kohtudirektor ja kohtu esimees. Lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1) Harju Maakohtu kohtumaja asub Tallinnas; 2) Viru Maakohtu kohtumajad asuvad Jõhvis, Rakveres ja Narvas; 3) Pärnu Maakohtu kohtumajad asuvad Haapsalus, Kuressaares, Kärdlas, Paides, Pärnus ja Raplas; 4) Tartu Maakohtu kohtumajad asuvad Jõgeval, Tartus, Valgas, Viljandis ja Võrus. Kehtiva seaduse kohaselt võib maakohtul olla üks või mitu kohtumaja, kohtumajad asuvad maakohtu tööpiirkonnas (KS § 9 lg 3) ning kohtumajade täpsed asukohad määrab valdkonna eest vastutav minister (KS § 9 lg 3). Seega on kehtiva seaduse kohaselt kohtumajade paiknemise üle otsustamine täitevvõimu pädevuses ja muudatusi on võimalik teha ministri määrusega. Muudatusega määratakse maakohtute kohtumajade asukohad seaduse tasandil. Muudatuse eesmärk on suurendada kohtusüsteemi stabiilsust, sõltumatust täitevvõimust, säilitades õigusemõistmise kättesaadavuse iga maakonnas. Muudatus näeb ette, et seadusesse lisatakse ammendav loetelu linnadest, kus asuvad maakohtute kohtumajad. Eeskätt on see muudatus seotud kohtuhaldusmudeli muutumisega. Keskse tähtsusega kohtukorralduslikud küsimused peavad olema reguleeritud seaduse tasemel (kohtukorraldust sätestav seadus on põhiseaduslik seadus). Kohtumajad tagavad igaühe põhiseadusliku õiguse oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Samuti on see oluline regionaal-, õigus- ja fiskaalpoliitiline küsimus, mida arutatakse kohtute eelarvestamise raames. Kohtumajade asukohtade sätestamine seaduses annab inimestele kindlustunde, et kohtumajade säilimine ei sõltu täitevvõimust, vaid muudatuste jaoks on vajalik parlamentaarne heakskiit. Samuti aitab seaduses sätestatud regionaalne jaotus tagada inimestele juurdepääsu kohtule. Täpsete aadresside määramine jääb kohtute nõukogu pädevusse (KS § 9 lg 3), mis võimaldab vajaduse korral teha väiksemaid muudatusi – näiteks kolida samas linnas teise hoonesse – ilma seadust muutmata. 35 Seaduse jõustumisel jäävad kõik kohtumajad tegutsema senistes asukohtades, kuni kohtute nõukogu otsustab teisiti. Lõiget 3 muudetakse selliselt, et edaspidi otsustab maakohtu kohtumajade täpsed asukohad valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Arvestades kohtuhalduse üleminekut Justiits- ja Digiministeeriumilt kohtutele ei ole põhjendatud, et edaspidi määrab kohtumajade asukohad minister. Pädevus anda kohtumajade täpsete asukohtade määramine kohtute nõukogule tugevdab kohtusüsteemi sõltumatust ja sisemist autonoomiat. Seejuures, kuna kohtute nõukogu liikmed on ka täitevvõimu ja seadusandliku võimu esindajad, on tagatud, et kohtumajade asukohtade määramisel võetakse aluseks ka laiem riigiülene vaade. Muudatuse tõttu muutub kehtetuks justiitsministri 27.10.2005 määrus nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“. Üleminekunormi (KS § 1307) kohaselt jäävad senised aadressid kehtima kuni nende muutmiseni kohtute nõukogu poolt. Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. KSi § 9 lõige 4 reguleerib maakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitamise õigust. Seoses kohtuhalduse ümberkorraldusega täpsustatakse maakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitamise korda. Kehtivas seaduses eristatakse struktuuri ja koosseisu kinnitamise õigust sõltuvalt sellest, kas tegemist on õigusemõistmisega seotud struktuuri ja koosseisuga või mitte. Üldjuhul kinnitab kohtudirektor struktuuri ja koosseisu, välja arvatud õigusemõistmise funktsiooni, mille korral kinnitab struktuuri ja koosseisu kohtu esimees. Kuna muudatusega kaotatakse kohtudirektorite ametikohad ja kohtuhaldust hakkab kohtute üleselt korraldama KHT, siis ei ole senine jaotus enam asjakohane. Muudatusega (KS § 42 lg 1) nähakse ette, et esimese ja teise astme kohtu struktuur, koosseis, sisekorraeeskiri ja töökorraldus on kohtu kodukorras. Kodukorra kehtestab kohtu eestseisus, kuulates enne ära kohtu üldkogu arvamuse. Selline lahendus tagab, et kohtu sisemine töökorraldus ja juhtimisstruktuur kujunevad läbipaistvalt ning kollegiaalselt, kaasates kohtu liikmeid otsustusprotsessi. Kuna maakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu reguleeritakse edaspidi kohtu kodukorras, tunnistatakse KSi § 9 lõige 4 kehtetuks. KSi § 91 Kehtiv § 9¹ reguleerib maakohtu struktuuri ja osakondade moodustamise aluseid. Muudatuse kohaselt määratakse kohtunike jaotus valdkonna põhjal seaduse tasandil ning täpsustatakse kohtu kodukorras, mille kehtestab kohtu eestseisus. Muudatusega sätestatakse maakohtu kohtunike spetsialiseerumise ja osakondadesse jaotamise põhimõtted. Uue struktuuri eesmärk on tagada ühtne juhtimine, töökorraldus ja spetsialiseerumine kõigis neljas maakohtus. KSi § 91 lõige 1 ja lõige 11 Kehtiva seaduse kohaselt määrab kohtu esimees kohtunike arvulise jaotuse osakondade vahel. Muudatusega täpsustatakse, et kohtus on süüteovaldkond ja tsiviilvaldkond. Süüteovaldkonnas on süüteoasjade osakond. Tsiviilvaldkonnas on tsiviilasjade osakond. Muudatustega lähevad esimehe pädevusest eestseisusele kohtunike arvulise jaotamine valdkondade ja osakondade 36 vahel. Muudatus tagab, et vastavat jaotust ei saa teha esimees oma suva järgi ning tagatud on laiapõhjalisem hinnang kohtunike jaotuse vajadusele. Lõige 2. Spetsialiseerumise paremaks ja sisulisemaks rakendamiseks saab maakohtu eestseisus moodustada juurde osakondi. Lõige 3. Arvestades spetsialiseerumist, kuulub iga kohtunik ühte osakonda. See tagab, et igal kohtunikul on selgelt määratud töövaldkond ja vastutusala. Eestseisus jaotab kohtunikud osakondadesse ja viib kohtuniku vajaduse korral sama valdkonna ühest osakonnast teise. Kohtu eestseisus hindab töökoormust ja saab vajaduse korral kohandada kohtunike arvu osakondade vahel tööjaotusplaani muutmisega. Kohtunike arvulise jaotuse valdkondade ja osakondade vahel otsustab kohtu eestseisus, mis tagab kollegiaalse ja läbipaistva juhtimisotsuse, arvestades töömahtu ja menetluste eripära eri valdkondades. Tööjaotusplaanis määratakse kohtunik ühe osakonna koosseisu tema spetsialiseerumise valdkonna järgi. Kuna kohtunikud määratakse osakonda tööjaotusplaaniga, mille kehtestab kohtu eestseisus, saab kohtuniku ühest osakonnast teise üle viia ainult kehtivat tööjaotusplaani muutes. See tagab, et kohtunike osakondlik kuuluvus ja tööjaotus on selgelt dokumenteeritud ning muutused tehakse läbipaistvalt ja kollegiaalselt. Lõige 4. Kohtu eestseisus võib kohtuniku tema nõusolekul üle viia teise valdkonna kohtunikuks. Muudatusega luuakse selge õiguslik alus kohtuniku üleviimiseks süüteo- ja tsiviilvaldkonna vahel. Kohtunik kandideerib konkreetse valdkonna kohtunikuks, mistõttu valdkonna muutmine eeldab eraldi reeglit. Muudatus võimaldab kohtu eestseisusel kohtuniku tema nõusolekul viia üle teise valdkonna kohtunikuks. Üleviimise algatus võib tulla nii kohtu esimehelt kui ka kohtunikult endalt, näiteks juhul, kui kohtunik soovib oma töövaldkonda muuta. Samuti võib üleviimine olla vajalik töökoormuse tasakaalustamiseks erinevate valdkondade vahel. Kohtu esimehe pädevuses ei ole enam kohtuniku ühest osakonnast teise üleviimine, see saab toimuda ainult tööjaotusplaani muudatusega. Kohtu eestseisus otsustab, millisesse osakonda kohtunik kuulub. KSi § 10 lõige 1 KSi § 10 reguleerib maakohtu tööpiirkonda. KSi § 10 lõike 1 kohaselt määrab maakohtu tööpiirkonna valdkonna eest vastutav minister. Muudatuse tulemusel on tööpiirkonna määramiseks lisaks vajalik ka kohtute nõukogu ettepanek. Arvestades, et kohtute nõukogul on eelnõu jõustumisel suur roll kohtute haldamisel ja arendamisel, on kohute nõukogu ettepanek konkreetse tööpiirkonna kohta oluline. Tööpiirkonna määramise õigust ei anta valdkonna eest vastutavalt ministrilt kohtute nõukogule, kuna erinevalt näiteks kohtumajade konkreetse asukoha otsustamisest (KS § 9 lõige 3), mis antakse eelnõuga kohtute nõukogu pädevusse, eeldab tööpiirkonna määramine määruse andmise õigust, mis on ministril. Kohtute tööpiirkondade määramisel peab arvestama ka kohtute kohtumajade asukohtadega ning vajadusel algatama KS § 9 lõike 21 muutmise. KSi § 11 KSi § 11 reguleerib maakohtu kohtunike arvu. Kehtiva seaduse kohaselt määrab maakohtute kohtunike arvu ja jagunemise kohtumajade vahel valdkonna eest vastutav minister, kuulanud 37 ära maakohtu esimehe ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda kohus kuulub. Senise korralduse järgi määras maakohtute kohtunike arvu minister, tuginedes küll kohtu esimeeste ettepanekutele, kuid tegemist oli täidesaatva võimu otsustusega. Muudatusega sätestatakse, et maakohtutes on kuni 164 kohtuniku kohta. Muudatus tagab kohtusüsteemi stabiilsuse ja välistab võimaluse muuta kohtunike arvu haldusotsustega. Seaduses sätestatud ülempiir „kuni 164 kohtunikku“ vastab praegusele nelja maakohtu kohtuniku kohtade koguarvule, kuid jätab võimaluse ametikohtade täitmisel paindlikkuseks tegeliku vajaduse ja töökoormuse järgi. Kohtuniku kohtade koguarv on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise kättesaadavust ja kvaliteeti. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, mille muutmine eeldab Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. Kohtunike täpne arv esimese ja teise astme kohtutes ning nende jagunemine kohtumajade vahel on aga töökorralduslik küsimus, mille peaks ministri asemel kindlaks määrama kohtute nõukogu. Tegemist on pigem haldusliku ja töökorraldusliku küsimusega, mille lahendamine on otstarbekas anda kohtusüsteemi enesekorraldusliku organi pädevusse. Seetõttu täpsustatakse lõikes 2, et kohtunike arvulise jagunemise maakohtute ja kohtumajade vahel otsustab kohtute nõukogu, kuulanud ära maa- ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse. Kuigi kehtiv kord justkui viitab, et kohtunike jagunemise määramisel kuulatakse ära vaid ühe maakohtu esimehe ja ringkonnakohtu esimehe arvamus, kelle tööpiirkonda kohus kuulub, arvestatakse praktikas kõikide seotud kohtute esimeeste arvamusega. Ühese arusaadavuse huvides on eelnõuga korrigeeritud, et kuulatakse ära esimeeste, st kõikide seotud kohtute esimeeste arvamus. Maakohtu kohtunike arvulise jagunemise maakohtute ja kohtumajade vahel määrab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse. Kohtunike arvulise jagunemise otsustamise kohtute nõukogu pädevusse jätmine tagab, et otsus kohtumajade kohtunike arvu kohta tehakse süsteemselt ja arvestades riigi terviklikku kohtukorraldust ning halduslikku ja arengulist vajadust. Konkursi kohtuniku ametikoha täitmiseks kuulutab edaspidi välja kohtute nõukogu koostöös kohtu esimehega, st kuigi kohtute nõukogul on pädevus konkurss välja kuulutada (varasema valdkonna eest vastutava ministri asemel), on väljakuulutamise eeldus teave kohtu esimehelt, millisesse kohtumajja konkurss välja kuulutatakse (KS § 53 lg 31). Kohtuniku alaline teenistuskoht on kohtumajas, kuhu Riigikohtu üldkogu (KS § 55 lg 3) on ta määranud. Kohtuniku teenistusse määramisel määrab Riigikohtu üldkogu ka kohtumaja, mis saab kohtuniku alaliseks teenistuskohaks. Selline pädevuste jaotus – seadusandja, kohtute haldusorganite vahel – loob selge vastutuse piiri, tugevdab kohtuvõimu iseseisvust ja võimaldab paindlikku, kuid läbipaistvat kohtute juhtimist. Riigikogu määrab kohtunike koguarvu ja kohtute haldusorganid otsustavad kohtunike paigutuse töökoormuse ja piirkondliku vajaduse järgi. Selline lahendus tagab, et kohtunike koguarvu muudetakse läbimõeldult ja arvestades laiemalt õigusemõistmisele juurdepääsu vajadusega, kuid samas tagades piisava paindlikkuse kohtusüsteemis töö korraldamiseks kohtunike jaotamise kaudu kohtumajade vahel. 38 Muudatuse jõustumisel tuleb muuta ka justiitsministri 27.10.2005 määrust nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel“. KSi § 12 lõiked 1, 11, 2–5, 10, 12 ja 13 Lõike 1 kohaselt nimetatakse maakohtu esimees esimese ja teise astme kohtunike seast seitsmeks aastaks. Kohtu esimehe nimetab valdkonna eest vastutav minister, kuulanud ära selle kohtu üldkogu arvamuse, mille esimeheks kohtunik nimetatakse. Muudatuse tulemusel nimetab edaspidi esimehe valdkonna eest vastutava ministri asemel ametisse kohtute nõukogu. Arvestades nõukogu rolli kohtute haldamisel ja arendamisel, on põhjendatud, et just kohtute nõukogul on õigus teha lõplik otsus, kes on sobivaim esimees. Ka kehtiva seaduse kohaselt on esimehe valikul vaja kohtute haldamise nõukoja nõusolekut (KS § 41 lg 1 p 5), st ka juba praegu on antud kohtusüsteemile oluline roll esimehe valikul. Muudatuse tulemusel see roll tugevneb veelgi. Samuti sätestatakse, et maakohtu esimehe konkursiks moodustab kohtute nõukogu konkursikomisjoni. Ka praegu moodustatakse esimehe konkursi korraldamiseks tavapäraselt komisjon, mistõttu on tegemist senise praktika õigusliku fikseerimisega. Muudatuse kohaselt kehtestab esimehele esitatavad täpsemad nõuded ja konkursi korraldamise korra kohtute nõukogu. Seega määrab kohtute nõukogu kindlaks esiteks selle, millised on esimehele esitatavad töökogemuse (nt ka varasem juhtimiskogemus) või isiksuseomaduste nõuded. Seejuures on kohtute nõukogul võimalik valikukriteeriumite kujundamisel lähtuda juba väljatöötatud kompetentsimudelitest, näiteks Riigikantselei väljatöötatud avaliku teenistuse tippjuhtide kompetentsimudelist71. Teiseks on kohtute nõukogu reguleerida see, kuidas konkurss on üles ehitatud, näiteks kandidaatide läbitavad voorud ning konkursikomisjoni kohustus esitada kohtute nõukogule otsustamiseks valik kandidaatidest, keda tutvustatakse üldkogule arvamuse andmiseks. Seega tuleb kohtute nõukogul kujundada kogu esimehe valiku protsess. Protsessi paindlikkuse tagamiseks ei ole vaja seda seaduse tasandil täpsemalt reguleerida. Sama muudatus kehtib ka haldus-ja ringkonnakohtu esimeeste valikul (KS § 20 lg 1, § 24 lg 1). Lõige 11 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva seaduse kohaselt on maakohtu kohtunike arvu ja nende jaotuse kohtumajade vahel määranud valdkonna eest vastutav minister. Muudatuse tulemusena ministri määrust kohtunike arvu kindlaksmääramiseks enam ei anta ning maakohtute kohtunike üldarv sätestatakse seaduses. Seoses ülempiiri kehtestamisega tunnistatakse kehtetuks säte, mis võimaldas maakohtu kohtunike arvu suurenemist olukorras, kus maakohtu esimeheks nimetati kohtunik, kelle alaline teenistuskoht oli varem teises kohtus. Selline erisus ei ole kooskõlas seaduses sätestatava ülempiiri eesmärgiga, sest võimaldab mõjutada kohtunike koguarvu väljaspool seadusandja kehtestatud ülempiiri. Kuna maakohtute kohtunike arvulise jaotuse otsustab kohtute nõukogu, peab vajaduse korral kohtute nõukogu tegema otsuse konkreetse maakohtu kohtunike arvu kohta. Lõike 2 esimese lause kohaselt esindab ja juhib maakohtu esimees kohtuasutust oma pädevuse piires. Lause sõnastust muudetakse selliselt, et jäetakse ära sõnad „oma pädevuse“ piires. Tegemist on ebavajaliku täiendusega: kui seni jagunes kohtuasutuse juhtimine kohtu esimehe ja kohtudirektori vahel, siis muudatuse jõustumisel lõpevad ka kohtudirektori sellised volitused. 71 Riigikantselei. Avaliku teenistuse tippjuhtide kompetentsimudel. https://www.riigikantselei.ee/et/tippjuhtide- kompetentsimudel. 39 Seega esimehele sätestatakse ühene õigus esindada ja juhtida kohtuasutust. Esimehe konkreetsed ülesanded on seaduses juba eraldi reguleeritud. Lõiget 3 täiendatakse punktiga 11, millega lisatakse maakohtu esimehe ülesannete hulka korraldada kohtuasutuse haldamist koostöös KHTga ulatuses, mis ei ole KHT pädevuses. Kuivõrd KHT on kohtuid teenindav kohtuasutus põhiseadusliku institutisioonina st ta täidab oma ülesandeid, lähtudes kohtute vajadustest ja koostöös esimeestega, on põhjendatud see ülesanne sätestada ka esimehe ülesannete hulgas. Pärast kohtudirektori volituste lõppemist vastutab kohtu esimees oma kohtuasutuse haldamise eest täielikult. Kohtute nõukogu võib tema vastutuse ulatust vähendada, andes osa kohtuhalduse ülesandeid üle KHT-le. Samas võib kohtute nõukogu jätta vastutuse teatud ülesannete täitmise eest küll kohtu esimehele, kuid selleks vajaliku ressursi (nt tööjõu) koondada KHTsse. Sellisel juhul peab kohtu esimees täitma ülesannet KHTga koostöös, st kohtu esimehel oleva ülesande täitmisel vajamineva ressursi tagab KHT. Seega seisneb esimehe vastutus ühelt poolt kohtuasutuse kui süsteemi ühe osa haldamises, kuid teisalt koostöös KHTga ja teiste kohtute esimeestega ehk arvestades kogu kohtusüsteemi huve. Vaid sellisel juhul on võimalik tagada kohtusüsteemi kui terviku efektiivne eesmärgipärane toimimine. Lõike 4 muudatuse tulemusel võib kohtu esimehe enne tähtaja lõppemist ametist vabastada valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Arvestades, et eelnõu kohaselt on kohtute nõukogul õigus esimees ametisse nimetada ja tema üle järelevalvet teha, on põhjendatud, et kohtute nõukogul on õigus esimees enne tähtaja lõppemist ka ametist vabastada. Kuna kohtute nõukogul on õigus esimees ametist vabastada, täpsustatakse lõikes 5, et esimehe vabastamisel KSi § 12 lõike 4 punktis 2 nimetatud juhul (kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata) kuulab kohtu üldkogu ja ringkonnakohtu esimehe arvamuse ära kohtute nõukogu. Lõike 4 punkt 4. Muudatusega lisatakse täiendav vabastamise alus juhuks, kui kohtu esimehe koostöö kohtute nõukoguga ei laabu. Muudatus on vajalik kohtu juhtimise tõhusa toimimise tagamiseks olukordades, kus püsiv koostöö puudumine takistab kohtute nõukogu ülesannete täitmist. Kehtiv kord näeb ette piiratud alused, mille esinemisel võib kohtu esimehe enne ametiaja lõppemist vabastada. Kohtute nõukogul on keskne roll kohtute töökorralduse, kohtunike jaotuse ning muude strateegiliste juhtimisotsuste tegemisel. Nende ülesannete tõhus täitmine eeldab toimivat ja konstruktiivset koostööd kohtu esimehega. Muudatus on vajalik, et vältida olukordi, kus kohtu juhtimine on pikema aja jooksul takistatud erimeelsuste või koostöö puudumise tõttu, kuid kehtiv õigus ei võimalda sellele adekvaatselt reageerida. Muudatus ei anna alust vabastamiseks üksikute eriarvamuste või sisuliste vaidluste korral, vaid on mõeldud rakendamiseks üksnes juhul, kui koostöö puudumine on püsiv ja takistab kohtu juhtimise eesmärkide saavutamist. Muudatus toetab kohtute juhtimise tõhusust ja tagab, et kohtu esimehe roll oleks sisuliselt täidetav koostöös kohtuvõimu enda organitega, kahjustamata seejuures kohtu esimehe sõltumatust kohtunikuna. Lõike 12 muudatuse järgi tuleb esimehel ametiaja lõppemisel tähtaja saabumise tõttu esitada tagasipöördumise avaldus kohtute nõukogule, mitte enam valdkonna eest vastutavale ministrile. 40 Lõige 13 tunnistatakse kehtetuks. Seoses kohtunike ametikohtade arvu ülempiiri kehtestamisega tunnistatakse kehtetuks säte, mis võimaldas kohtunike arvu suurenemist olukorras, kui maakohtu esimees pöördub tagasi kohtusse, kus ta oli teenistuses enne maakohtu esimeheks nimetamist. Selline erisus ei ole kooskõlas seaduses sätestatava ülempiiri eesmärgiga. KSi § 14 reguleerib rahvakohtunike arvu. Kuna eelnõuga rahvakohtunike institutsioon kaotatakse, puudub vajadus ka rahvakohtunike arvu reguleerimiseks ja säte tunnistatakse kehtetuks. Muudatuse jõustumisel muutub kehtetuks justiitsministri 14.04.2015 määrus nr 15 „Maakohtute rahvakohtunike arvu määramine“. KSi § 15 lõige 4, § 16 lõige 4, § 161 lõige 3. KSi § 15 lõike 4 muudatuse kohaselt määrab kohtu direktori asemel edaspidi kohtu esimees kinnistusosakonna juhataja kohtunikuabide seast. Muudatus on vajalik, kuivõrd senised kohtu direktori ülesanded lähevad suures ulatuses üle KHTsse. Seejuures ei saa kohtu põhitegevuse hulka kuuluvaid ülesandeid KHT-le üle anda ning need jäävad kohtusse. Kuna kohtunikuabide töö on seotud õigusmõistmisega, peab ka osakonna juhataja määramine ja kohtunikuabide üle järelevalve tegemine olema esimehe ülesanne. Samal põhjusel muudetakse KSi § 16 lõiget 4 ja § 161 lõiget 3 ning antakse kohtu esimehele õigus määrata kohtu direktori asemel registriosakonna juhataja ja maksekäsuosakonna juhataja. Kinnistus-, registri- ja maksekäsuosakonna juhataja määrati senise korra järgi vastava osakonna kohtunikuabide seast. See sidus juhataja valiku konkreetse osakonnaga ja piiras valikuvõimalusi. Muudatuse kohaselt määrab kohtu esimees kohtunikuabide seast osakonna juhataja. Seega ei ole juhataja valik enam seotud konkreetse kinnistusosakonnaga, vaid juhataja võib tulla kõikide kohtunikuabide hulgast. Kohtu esimehel on rohkem valikut sobiva juhataja määramiseks, näiteks kui konkreetses kinnistusosakonnas ei ole piisavalt kogenud või sobivaid kandidaate. Juhiks saab valida kohtunikuabi, kellel on juhtimiskogemus või kompetents, sõltumata sellest, millises osakonnas ta töötab. KSi § 162 lõige 4 muudetakse. Kehtiva seaduse kohaselt kinnitab eestkoste järelevalve osakonna kodukorra Pärnu Maakohtu esimees, kuulanud ära maakohtute esimeeste arvamuse. Edaspidi kehtestab Pärnu Maakohtu eestseisus eestkoste järelevalve osakonna kodukorra. KSi § 18 lõiked 21, 3 ja 4. KSi § 18 reguleerib halduskohut ning selle muutmine on seotud kohtuhalduse üleminekuga. Lõige 21 muudetakse ja uue sõnastuse järgi asub Tallinna Halduskohtu kohtumaja Tallinnas ja Tartu Halduskohtu kohtumajad asuvad Jõhvis ja Tartus. Kohtumajade täpsed asukohad kehtestab kohtute nõukogu. Iga kohtumaja asukoht on ka halduskohtu asukoht. Kehtiva seaduse kohaselt võib halduskohtul olla üks või mitu kohtumaja (KS § 18 lg 21), kohtumajad asuvad halduskohtu tööpiirkonnas ning kohtumajade täpsed asukohad määrab valdkonna eest vastutav minister (KS § 18 lg 3). Seega on kehtiva seaduse kohaselt kohtumajade paiknemise üle otsustamine täitevvõimu pädevuses ja muudatusi on võimalik teha ministri määrusega. Muudatusega määratakse halduskohtute kohtumajade asukohad seaduse tasandil. Muudatuse eesmärk on suurendada kohtusüsteemi stabiilsust, sõltumatust täitevvõimust, säilitades 41 õigusemõistmise kättesaadavuse iga maakonnas. Muudatus näeb ette, et seadusesse lisatakse ammendav loetelu linnadest, kus asuvad maakohtute kohtumajad. Kohtumajade asukohtade sätestamine seaduses annab inimestele kindlustunde, et kohtumajade säilimine ei sõltu täitevvõimust, vaid muudatuste jaoks on vajalik parlamentaarne heakskiit. Samuti aitab seaduses sätestatud regionaalne jaotus tagada inimestele juurdepääsu kohtule. Täpsete aadresside määramine jääb kohtute nõukogu pädevusse (KS § 18 lg 3), mis võimaldab vajaduse korral teha väiksemaid muudatusi – näiteks kolida samas linnas teise hoonesse – ilma seadust muutmata. Seaduse jõustumisel jäävad kõik kohtumajad tegutsema senistes asukohtades, kuni kohtute nõukogu otsustab teisiti. Lõige 3 muudetakse. Kohtumajade asukoha määramise ning seega ka avamise ja sulgemise õigus antakse valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogule. Iga kohtumaja asukoht on jätkuvalt ka halduskohtu asukoht. Lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Lõige 4 reguleerib halduskohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitamise õigust. Kehtivas seaduses eristatakse struktuuri ja koosseisu kinnitamise õigust sõltuvalt sellest, kas tegemist on õigusemõistmisega seotud struktuuri ja koosseisuga või mitte. Üldjuhul kinnitab kohtu direktor struktuuri ja koosseisu, välja arvatud õigusemõistmise korral, mil struktuuri ja koosseisu kinnitab kohtu esimees. Kuivõrd muudatusega kaotatakse kohtudirektorite ametikohad ja kohtute kohtuhaldust korraldab KHT ning esimehe ülesandeks jääb konkreetse kohtuasutuse juhtimine, kinnitab halduskohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu edaspidi kohtu eestseisus kohtu kodukorras (KS § 361). Kohtu struktuuri ja koosseisu reguleerimine viiakse kohtu kodukorra sättesse. Seega kinnitatakse kohtu struktuur ja kohtuteenistujate koosseis kollegiaalselt kodukorra kaudu, mitte enam eraldi seaduses sätestatud normi alusel. Selline lahendus koondab kõik kohtu sisemist korraldust puudutavad küsimused ühte sättesse ning tagab selgema ja ühtlasema korra. Muudatuse jõustumisel muutub kehtetuks justiitsministri 27.10.2005 määrus nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“. KSi § 19 KSi § 19 tekst muudetakse ja uue sõnastuse järgi on halduskohtutes kuni 26 kohtuniku kohta. Halduskohtute kohtunike arvulise jagunemise kohtute ja kohtumajade vahel määrab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulates ära halduskohtute ja ringkonnakonnakohtute esimeeste arvamuse. Kehtiva seaduse kohaselt määrab halduskohtu kohtunike arvu ja jagunemise kohtumajade vahel valdkonna eest vastutav minister, kuulanud ära maakohtu esimehe ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda kohus kuulub. Minister tugineb küll kohtu esimeeste ettepanekutele, kuid tegemist on täidesaatva võimu otsustusega. Muudatus tagab kohtusüsteemi stabiilsuse ja välistab võimaluse muuta kohtunike arvu haldusotsustega. Seaduses sätestatud ülempiir kuni 26 kohtunikku vastab praegusele kahe 42 halduskohtu kohtunike koguarvule, kuid võimaldab täita ametikohti tegeliku vajaduse ja töökoormuse järgi. Kohtunike koguarv on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise kättesaadavust ja kvaliteeti. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, mille muutmine eeldab Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. Kohtute nõukogu rolliks jääb kohtunike arvulise jaotuse määramine Tallinna Halduskohtu ja Tartu Halduskohtu ning kohtumajade vahel, mis on pigem halduslik ja töökorralduslik küsimus ning mille lahendamine on otstarbekas anda kohtusüsteemi enesekorraldusliku organi pädevusse. Kohtute nõukogu pädevusse jäämine tagab, et otsus halduskohtute ja kohtumajade kohtunike arvu kohta tehakse süsteemselt ja arvestades riigi terviklikku kohtukorraldust ning halduslikku ja arengulist vajadust. Kohtuniku konkursi kuulutab edaspidi välja kohtute nõukogu koostöös kohtu esimehega, st kuigi kohtute nõukogu on pädev konkurssi välja kuulutama (varasema valdkonna eest vastutava ministri asemel), on väljakuulutamise eeldus kohtu esimehe teave, millisesse kohtumajja konkurss välja kuulutatakse (KS § 53 lg 31). KSi § 20 lõiked 11–14 Seadust täiendatakse halduskohtu aseesimehe institutsiooniga. Erinevalt maakohtust ei ole halduskohtus spetsialiseerumise tagamiseks vaja luua osakondi ja nimetada osakonnajuhatajaid. Sellisel juhul puudub struktuur, mis toetaks esimeest töökorralduslike otsuste tegemisel. Haldusasjades on kehtivate tööjaotusplaanidega valdkondliku asjade jagamisega saavutatud üldjoontes optimaalne tasakaal olemasoleva kohtunikkonna ja haldusasjade arvu vahel.72 Aseesimehe ametikoha loomine halduskohtus on vajalik, et tagada kohtujuhile sisuline tugi töökorralduslike ülesannete täitmisel olukorras, kus ei moodustata osakondi ega nimetata osakonnajuhatajaid. Muudatus aitab kaasa juhtimise kollegiaalsusele ning toetab kohtu eestseisuse kui uue juhtimisorgani toimimist. Võimalus vähendada aseesimehe koormust õigusemõistmisel loob paindlikkuse juhtimisülesannete täitmiseks. KSi § 22 lõiked 6 ja 7 KSi § 22 muutmine on seotud kohtuhalduse üleminekuga kohtute nõukogule. Lõige 6 on volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega ringkonnakohtu täpne asukoht. KSi § 22 lõiget 6 muudetakse selliselt, et edaspidi otsustab ringkonnakohtu täpse asukoha valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Eelnõuga ei muudeta seni kehtivat erisust, et kui maa- ja halduskohtu tööpiirkonnad määrab valdkonna eest vastutav minister, siis ringkonnakohtute tööpiirkonnad on kehtestatud seaduses (§ 22 lg-d 3 ja 4). Muudatuse jõustumisel muutub kehtetuks justiitsministri 27.10.2005 määrus nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“. 72 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 34. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf 43 Lõige 7 tunnistatakse kehtetuks. Lõige 7 reguleerib ringkonnakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitamise õigust, mida muudetakse analoogselt maa- ja halduskohtuga (§ 9 lg 4, § 18 lg 4). Kuna kohtudirektorite ametikohad kaotatakse ja kohtuhaldust korraldab kohtutes KHT ning esimehe ülesandeks jääb konkreetse kohtuasutuse juhtimine, kinnitab ringkonnakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu edaspidi kohtu eestseisus kohtu kodukorras (KS § 362 ja § 42 lg 1). Kohtu struktuur ja kohtuteenistujate koosseis kinnitatakse kollegiaalselt kodukorra kaudu, mitte enam eraldi seaduses sätestatud normi alusel. KSi § 23 KSi § 23 tekst muudetakse. Muudatuse kohaselt on ringkonnakohtutes kuni 46 kohtuniku kohta. Ringkonnakohtu kohtunike arvulise jagunemise kohtute vahel määrab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulates ära ringkonnakohtute esimeeste arvamuse. Kehtivas seaduses ei ole kohtunike arv määratud, vaid selle määrab valdkonna eest vastutav minister, tuginedes küll kohtu esimehe ettepanekule, kuid tegemist oli täidesaatva võimu otsustusega. Seadust muudetakse analoogselt maa- ja halduskohtute asjakohaste sätetega (KS §-d 11 ja 19). Muudatuse tulemusel määratakse ringkonnakohtute kohtunike üldarv seadusega. Muudatus tagab kohtusüsteemi stabiilsuse ja välistab võimaluse muuta kohtunike arvu haldusotsustega. Seaduses sätestatud ülempiir „kuni 46 kohtunikku“ vastab praegusele kahe ringkonnakohtu koguarvule, kuid jätab võimaluse täita ametikohti paindlikult tegeliku vajaduse ja töökoormuse järgi. Kohtunike koguarv on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise kättesaadavust ja kvaliteeti. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, mille muutmine eeldab Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. Kohtunike arvuline jaotus kohtute vahel määratakse kohtute nõukogu otsusega. Kohtute nõukogu rolliks jääb kohtunike arvulise jaotuse määramine kohtute vahel, mis on pigem halduslik ja töökorralduslik küsimus ning mille lahendamine on otstarbekas anda kohtusüsteemi enesekorraldusliku organi pädevusse. Kohtute nõukogu pädevusse jäämine tagab, et otsus Tallinna ja Tartu ringkonnakohtu kohtunike arvu kohta tehakse süsteemselt, arvestades riigi terviklikku kohtukorraldust ning halduslikku ja arengu vajadust. Kohtunikukonkursi kuulutab edaspidi välja kohtute nõukogu koostöös kohtu esimehega, st kuigi kohtute nõukogu on pädev konkurssi välja kuulutama (varasema valdkonna eest vastutava ministri asemel), on väljakuulutamise eeldus kohtu esimehe arvamus, millisesse kohtumajja konkurss välja kuulutatakse (KS § 53 lg 31). Muudatuse jõustumisel muutub kehtetuks justiitsministri 27.10.2005 määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel“. KSi § 24 lõiked 4 ja 5 Lõike 4 muudatuse tulemusel võib Ringkonnakohtu esimehe enne tähtaja lõppemist vabastada valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Lõike 4 punkt 4. Muudatusega lisatakse veel üks vabastamise alus juhuks, kui kohtu esimehe koostöö kohtute nõukoguga ei laabu. Muudatus on vajalik kohtu juhtimise tõhusa toimimise tagamiseks olukorras, kus püsiv koostöö puudumine takistab kohtute nõukogu ülesannete 44 täitmist. Kehtiv seadus näeb ette piiratud alused, mille esinemisel võib kohtu esimehe enne ametiaja lõppemist vabastada. Kohtute nõukogul on keskne roll kohtute töökorralduse, kohtunike jaotuse ning muude strateegiliste juhtimisotsuste tegemisel. Nende ülesannete tõhus täitmine eeldab toimivat ja konstruktiivset koostööd kohtu esimehega. Muudatus on vajalik, et vältida olukorda, kus kohtu juhtimine on pikema aja jooksul takistatud erimeelsuste või koostöö puudumise tõttu, kuid kehtiv õigus ei võimalda sellele adekvaatselt reageerida. Muudatus ei anna alust vabastamiseks üksikute eriarvamuste või sisuliste vaidluste korral, vaid on mõeldud rakendamiseks üksnes juhul, kui koostöö puudumine on püsiv ja takistab kohtu juhtimise eesmärkide saavutamist. Muudatus toetab kohtute juhtimise tõhusust ja tagab, et kohtu esimehe roll oleks sisuliselt täidetav koostöös kohtuvõimu enda organitega, kahjustamata seejuures kohtu esimehe sõltumatust kohtunikuna. Lõike 5 muudatuse tulemusel ringkonnakohtu esimehe vabastamisel § 24 lõike 4 punktis 2 nimetatud juhul (kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata) kuulab kohtu üldkogu arvamuse ära valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. KSi § 241 lõiked 2 ja 3 Lõike 2 muudatuse kohaselt otsustab kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumite vahel ringkonnakohtu eestseisus. Kehtiva seaduse kohaselt otsustab kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumite vahel ringkonnakohtu esimees, kuulanud ära kohtu üldkogu arvamuse. Edaspidi otsustab kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumite vahel ringkonnakohtu eestseisus. Lõike 3 muudatuse kohaselt otsustab kohtuniku üleviimise ühest kolleegiumi teise kolleegiumi esimehe asemel eestseisus. Ringkonnakohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, kolleegiumite esimehed ja kohtunike üldkogu poolt valitud liikmed. Eestseisus kinnitab kohtu tööjaotusplaani, kodukorra, kooseisu ja struktuuri. See tagab kollegiaalse ja läbipaistva otsuse, arvestades töömahtu ja menetluste eripära eri valdkondades. KSi § 242 lõiked 1 ja 4 Lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ringkonnakohtu esimees nimetab kolleegiumi kuuluvate kohtunike seast neljaks aastaks kolleegiumi esimehe, kuulanud ära selle kolleegiumi kohtunike arvamuse.“ Kehtiva seaduse kohaselt kolleegiumi liikmed valivad enda seast viieks aastaks kolleegiumi esimehe. Muudatuse eesmärk on ühtlustada kolleegiumi esimehe nimetamise kord maakohtu osakonna juhataja nimetamise korraga ning tagada kohtu juhtimise selgus ja toimivus. Kolleegiumi esimees täidab lisaks õigusemõistmisele ka korralduslikke ning juhtimisülesandeid, mis eeldavad tõhusat koostööd kohtu esimehe ning teiste kolleegiumite vahel. Seetõttu on põhjendatud, et kolleegiumi esimehe nimetamise otsus oleks seotud kohtu üldise juhtimisvastutusega ning tehtud kohtu esimehe poolt. Muudatus vähendab riski, et kolleegiumi esimehe määramine takerdub isikutevahelistest koostööraskustest tulenevatesse erimeelsustesse või olukordadesse, kus kolleegiumi liikmete hulgas ei ole valmisolekut kolleegiumi esimehe ülesandeid täita. Selliste olukordade tekkimine võib negatiivselt mõjutada kolleegiumi töökorraldust ja kohtu juhtimise toimimist tervikuna. Muudatus toetab kohtu 45 juhtimise järjepidevust ja toimivust, säilitades samal ajal kolleegiumi liikmete sisulise sõltumatuse õigusemõistmisel. Lõikes 4 täpsustatakse kolleegiumi esimehe enne tähtaja lõppemist kolleegiumi esimehe ülesannetest vabastamise aluseid. Sarnaselt on reguleeritud ka osakonna juhataja vabastamine – tema enda soovil või kohtu esimehega koostöö mittelaabumise tõttu. KSi § 242 lõike 2 punkt 4 ja § 28 lõige 6 KSi § 242 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 ja § 28 täiendatakse lõikega 6. Muudatus on seotud KSi §-ga 741. Muudatusega sätestatakse, et ringkonnakohtu kolleegiumi esimees korraldab tagasiside andmise oma tööpiirkonna maa- või halduskohtu kohtuniku tööle ja Riigikohtu kolleegiumi esimees korraldab tagasiside andmise ringkonnakohtu kohtuniku tööle. Muudatuse eesmärk on anda kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimehele seaduslik alus madalama astme kohtuniku tööle üldistatud tagasiside andmise korraldamiseks. Kuna teave madalama astme kohtuniku töö kvaliteedi kohta on eeskätt selle kohtuniku lahendite peale esitatud edasikaebusi menetleval kohtul, siis on põhjendatud, et kohtuniku tööle antav üldistatud ja suunav tagasiside tuleks kõrgema astme kohtult. Kuigi kehtiv seadus võimaldab kohtu esimehel teatud ulatuses anda kohtunikule menetluseks juhiseid ja seega teatud määral teise kohtuniku menetluse juhtimisse sekkuda (KS § 45), siis võrreldes kohtu esimehega on kõrgema astme kohtu korral tegemist neutraalsema osapoolega. Edaspidi on Riigikohtu ja ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe ülesanne kohtunikule tagasiside andmist korraldada, tehes seda ise või delegeerides tagasiside andmise kolleegiumi liikmetele. KSi § 34 lõiked 1, 2,21, 3, 31 ja 5 Lõiked 1 ja 2. Eelnõuga muudetakse kohtute infosüsteemi (KIS) töötlejaid. Justiits- ja Digiministeeriumi asemel saavad KISi vastutavaks töötlejateks kohtuasutused. Seadusest jäetakse välja regulatsioon volitatud töötleja kohta. Muudatus on seotud kohtuhalduse üleminekuga. Lisaks KISile on kohtutega seotud palju infosüsteeme ja -rakendusi: 1) e-toimik – erinevate menetlusinfosüsteemide, sh KISi keskne andmeladu andmete talletamiseks ja vahetamiseks; 2) avalik e-toimik – suunatud menetlusosalisele, sisaldab kohtumenetluste kõrval nii kohtueelset menetlust, maksekäsu kiirmenetlust kui ka väärteomenetlust ja teavet kinnipeetavate kohta 3) digitoimik – seda kasutavad nii menetlusosalised kui nende esindajad, kohtud, prokurörid, uurijad; 4) maksekäsu infosüsteem – seda kasutab Pärnu Maakohtu maksekäsu osakond ning see sisaldab avalikust e-toimikust või x-tee kaudu esitatud materjale; 5) äriregistri infosüsteem (sisaldab tehniliselt ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ja erakondade liikmete nimekirju, riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste registrit) – nii avalik pool kui menetlusinfosüsteem Tartu Maakohtu registriosakonnale; 6) kinnistusraamatu ja laevakinnistusraamatu infosüsteemid – nii avalik pool kui menetlusinfosüsteem Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale; 7) Riigi Teataja – lisaks õigusaktidele sisaldab ka kohtute infot: lahendid, kohtuistungiteave, kohtuotsuste kuulutamise teave; 8) karistusregister – sisaldab nii väärteo- kui kriminaalkaristuste andmeid; 46 9) SALME – kohtuistungi transkriptsioonisüsteem (helisalvestised tekstifailideks); 10) JAAK – justiitssüsteemi andme- ja analüüsikeskkond (e-toimiku andmeladu). Nendest antakse kohtusüsteemi vastutada anda KIS kui kohtute menetlusinfosüsteem, samuti kohtutes kasutatav tarkvara SALME. Kohtuasutused kui vastutavad töötlejad saavad otsustada nende haldamise ja arendamise üle. KISi põhimääruse kui õigustloova akti kehtestaks ka edaspidi valdkonna eest vastutav minister kohtute nõukogu (seni kohtute haldamise nõukoja) kooskõlastusel. Selle valiku kasuks räägib asjaolu, et KIS on üks koostisosa õigusvaldkonna infosüsteemidest, mis on teiste süsteemide suhtes niihästi andmesaaja kui andmeandja. Andmekoosseisud ja nende vorming peavad omavahel haakuma. Samuti tuleb arvestada, et KISil on kohtuväliseid kasutajaid (vaatlejaid), kes vajavad seda ligipääsu seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Kohtuhaldusteenistus saab kohtutele sisutellijaks ka kõigi teistest kohtute tööga seotud infosüsteemidest suhtes. kuid vähemalt esialgu jääb Justiits- ja Digiministeerium nende vastutavaks töötlejaks. Nagu näitab eespool toodud nimekiri, siis ülejäänud infosüsteemide kasutajate ring on laiem kui kohtud ning nad on omavahel seotud. 2027. a eelarve ettevalmistamise käigus tehakse valikud, millises vormis hakkab Kohtuhaldusteenistus asendama Justiits- ja Digiministeeriumi KISi ja transkriptsioonisüsteemi SALME haldamise ja arendamise rahastamisel – kas antakse vastavad eelarvevahendid otse teenistuse eelarvesse või jääb see Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvesse (teenust osutava IT- maja eelarvesse). Jättes kõrvale infrastruktuuri ja üldkulud, on KISi ja SALME tarkvara haldava ja arendava IT- asutuse (Registrite ja Infosüsteemide Keskuse, RIK) kohtuinfosüsteemide meeskonna kulu 2026. a 826 000 eurot (ilma maksekäsu infosüsteemita). KISi volitatud töötlejate loetelu seadusest väljajätmine (KS § 34 lg 2 teise lause kustutamine) parandab vastuolu kohtute seaduse ja avaliku teabe seaduse § 434 lõike 2 vahel. Ei ole otstarbekas sätestada põhiseaduslikus seaduses – KSis – volitatud töötlejate ammendav loetelu. Näiteks praegu on faktiliselt KISi volitatud töötleja eraldi IT-asutus, keda seadus sellisena ei nimeta – Registrite ja Infosüsteemide Keskus (põhimäärus käsitleb teda vaatlejate hulgas, samas volitades andmeid sisestama ja muutma). Üks tugifunktsioon – KISi andmeside ja serverimajutuse korraldamine – on antud üle teisele IT-asutusele (Riigi IT Keskusele). Tulevikus võib tekkida olukord, kus kohtuhaldusteenistus vastutava töötlejana tellib mingit KISi funktsiooni mõnelt muult osapoolelt. Kui KISi volitatud töötlejate ring on määratud põhiseadusliku seadusega, siis on kahtlus, kas lihtseaduse (AvTS § 434 lg 2) alusel on võimalik lubada vastutaval töötlejal seda täiendada. Andmekogude pidamise regulatsioon otseselt kaasvastutava töötlejat ei nimeta, eeldades ühte vastutavat töötlejat ja piiramatut arvu volitatud töötlejaid (AvTS § 434). See ei välista, et konkreetse andmekogu kohta käiv eriseadus näeb ette korraga mitut vastutavat töötlejat. Otsesõnu on kaasvastutavate töötlejate võimalikkus sätestatud isikuandmete töötlemise kontekstis – vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmääruse) artiklit 26. Eelnõu eelistab määratleda kohtuid ja Kohtuhaldusteenistust KIS-i kaasvastutavate töötlejatena. Sealjuures Kohtuhaldusteenistusele pannakse vastutus KIS-i pidamise ja arendamise korraldamise eest, kohtute jaoks on tegu nende digitaalse töökeskkonnaga. Täpsemalt määratletakse kaasvastutavate töötlejate rollid KIS-i 47 põhimäärusega, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister kohtute nõukoguga kooskõlastatult. See võimaldab asjakohast paindlikkust. See vastab ka EL isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 26, mis lubab kaasvastutavate töötlejate ülesandeid ja tööjaotust täpsustada liikmesriigi õigusega - s.t. mitte tingimata seaduse tasemel. Lõikes 1 täpsustatakse ka KIS-i eesmärke. Senine regulatsioon vaatles KIS-i eeskätt kui andmekogu, kuhu kohtud sisestavad andmeid enda koostatud kohtulahendite kohta – selleks, et Justiits- ja Digiministeerium andmekogu vastutava töötlejana saaks nende põhjal teha statistikat ja analüüse. Eelnõuga pakutav sõnastus peab KIS-i esmaseks eesmärgiks korrakohase õigusemõistmise tagamist – KIS on kohtunike ja kohtuteenistujate digitaalne töökeskkond, töövahend. Muud eesmärgid on teisesed (sekundaarsed), esmasest eesmärgist tuletatud – koguda ja süstematiseerida digitaalse töövahendi kasutamisel tekkivat teavet, et seda kasutada kohtuasutuse töö korraldamisel (töö juhtimisel), samuti analüütilistel ja statistilistel eesmärkidel. Täpsustatakse andmete kättesaadavaks tegemise eesmärki. Kohtute väliselt võimaldab KIS andmetele ligipääsu pädevatele asutustele seadusega pandud ülesannete täitmiseks (näiteks uurimisasutused ja prokuratuur kriminaalmenetluse raames, õiguskantsler oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, Justiits- ja Digiministeerium riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kujundamiseks vajalikuks analüüsiks). Eelnõu jätab seadusest välja aga andmete avalikkusele jagamise eesmärgi. Sellega viiakse regulatsioon vastavusse tegeliku olukorraga. KIS-l ei ole avalikku ligipääsu. KIS võimaldab aga ligipääsu pädevatele asutustele seadusega pandud ülesannete täitmiseks - sh Justiits- ja Digiministeeriumile, et a) tagada menetlusosaliste ligipääs enda menetluse andmetele avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu ning b) avalikkusele Riigi Teataja infosüsteemi kaudu. Riigi Teataja kohtuteabe osa hõlmab muuhulgas jõustunud kohtulahendeid ning eelseisvate kohtuistungite aega ja kohta. Lõikes 21 täpsustatakse, et kohtute infosüsteemis töödeldakse isiku üldandmeid ning menetlusdokumentides sisalduvaid muid isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. Lõige 3 reguleerib kohtute infosüsteemi andmete koosseisu, esitamise korda ja juurdepääsuõiguse taotlemist. Kehtiva seaduse kohaselt kehtestab täpsema korra valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult kohtute haldamise nõukojaga. Muudatuse tulemusel kehtestab kohtute infosüsteemi põhimääruse minister kooskõlastatult kohtute nõukoguga. Põhimäärus peab sisaldama kaasvastutavate töötlejate ja volitatud töötleja ülesanded, täpse andmekoosseisu, andmeandjad ja nendelt saadavad andmed, andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise korra, andmete säilitamise täpsed tähtajad, muud korralduslikud küsimused. Lõike 31 muudatusega sätestatakse, et kohtute infosüsteemis töödeldavaid isikuandmeid säilitatakse kõige kauem 50 aastat viimase kohtulahendi jõustumise päevast. Kohtutoimikute täpsemad säilitustähtajad on justiitsministri 08.02.2018 määrusega nr 7 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“, lisa 9.73 Lõikes 5 lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta. 73 Kohtutoimikute säilitustähtajad. JM_08022018_m7lisa9 48 KSi § 36 punktid 1, 11 ja 2 Muudatused on seotud eestseisuse moodustamisega. Punkt 1 muudetakse. Kehtiva seaduse kohaselt kinnitab kohtunike tööjaotusplaani kohtu üldkogu. Muudatuse kohaselt kinnitab kohtunike tööjaotusplaani kohtu eestseisus, mille liikmed valib osaliselt üldkogu (lisatav p 11). Üldkogu pädevusse jääb kohtu koolituskava kinnitamine – see säte lisatakse üldkogu pädevuse parema ülevaatlikkuse huvides (vt ka KS § 12 lg 3 p 4 ja § 44 lg 6). Kohtu üldkogu ei ole praktiline ega tõhus igapäevase töökorralduse otsustamiseks, eeskätt tööjaotusplaani kinnitamiseks. Tööjaotusplaani koostamine ja muutmine eeldab detailset ülevaadet struktuuriüksustest, kohtunike spetsialiseerumisest ja töökoormusest ning operatiivset reageerimist muudatustele (ajutised asendused, töökoormuse kõikumised, spetsialiseerumise paremaks korraldamiseks loodavate menetlusgruppide lisandumine). Seetõttu antakse tööjaotusplaani kinnitamise pädevus üldkogult üle kohtu eestseisusele. Eestseisus on väiksemaarvuline ja juhtimisvõimeline organ, kuhu kuuluvad kohtu esimees, aseesimees (halduskohtus), kolleegiumite esimehed, osakondade juhatajad kohtunike üldkogu poolt neljaks aastaks valitud liikmed. Tagatud on ühtaegu nii juhtimine kui ka kohtunikkonna esindatus. Selline lahendus ühtlustab juhtimismudeli eri kohtutes ning loob läbipaistva süsteemi, kus igapäevase töökorralduse otsustab eestseisus, kellel on vahetu ülevaade koormusest ja kohtunike koosseisudest. Muudatus suurendab töökorralduse tõhusust ja paindlikkust, tagab kohtunikkonna esindatuse eestseisuse tasandil, arvestades eri kohtuastmete struktuurilist eripära, loob õigusliku selguse ja vähendab töökoormust, jättes üldkogule strateegilisema rolli (näiteks arvamuse andmine tööjaotusplaani kohta, eestseisuse liikme valimine, põhimõtteliste otsuste arutamine). Punkti 2 muudatuse kohaselt ei anna kohtu üldkogu enam arvamust kohtu esimehe ametisse nimetamise ja seaduses sätestatud juhul ka ametist vabastamise kohta valdkonna eest vastutava ministrile, kuna esimehe nimetamine ja vabastamine on edaspidi kohtute nõukogu pädevuses. Seega tuleb ka üldkogu arvamus esitada kohtute nõukogule. KSi §-d 361 ja 362 Muudatused on seotud kohtute eestseisuse moodustamisega. Seadusesse §-de 361 ja 362 lisamisega nähakse esimese ja teise astme kohtutesse ette uus juhtimisorgan, kohtu eestseisus. Selle eesmärk on võtta üle osaliselt kohtu üldkogu ja kohtu esimehe pädevus, teisalt aga olla püsivalt ja vajaduse korral operatiivselt olemas kohtu esimeest toetava nõustava ja abistava koguna. Kohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, halduskohtus aseesimees, kolleegiumite esimehed, osakonnajuhatajad ja kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud liikmed. Eestseisuse töö tagamine ja korraldamine on kohtu esimehe ülesanne. Eestseisuse koosseis on kujundatud nii, et see tagaks tasakaalu juhtimise ja esindatuse vahel. Muudatusega nähakse ette, et kohtu üldkogu poolt eestseisusesse valitud liikmete arv vastab osakonnajuhatajate arvule. Muudatuse eesmärk on tagada eestseisuse koosseisu tasakaal. Osakonnajuhatajad vastutavad kohtu töökorralduse ja juhtimise oluliste valdkondade eest ning nende arv peegeldab kohtu organisatsioonilist ülesehitust. Seetõttu on põhjendatud, et ka kohtu üldkogu poolt valitud eestseisuse liikmete arv oleks sellega vastavuses, tagades eestseisuses 49 piisava esindatuse ning otsustusvõime otsuste tegemisel. Kui osakonnajuhatajate arv muutub, valib kohtu üldkogu eestseisusesse vastava arvu liikmeid esimesel võimalusel. Halduskohtu eestseisusesse kuulub kolm liiget: kohtu esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige. Eestseisus ühendab kohtu juhtimise ja kohtunike enesekorraldusliku esindatuse. Eestseisuse kaudu osalevad kohtunikud otseselt kohtu töökorralduse ja juhtimise kujundamises ning kohtu esimees tagab selle töö elluviimise. Selline lahendus tasakaalustab juhtimisvajaduse ja kohtunike sõltumatuse põhimõtted ning loob läbipaistva ja kaasava juhtimismudeli. Kohtu eestseisusele antakse pädevus, mis seni kuulus nii kohtu üldkogule kui ka kohtu esimehele. Üldkogult liigub eestseisuse pädevusse kohtunike tööjaotusplaani kinnitamine, mis senises korras otsustati iga kohtu üldkogul. Tööjaotusplaani koostamine ja muutmine nõuab detailset ülevaadet kohtu töökoormusest ning võimalust otsustada kiiresti – see eeldab väiksemat, juhtimispädevusega kollektiivset organit. Eestseisuse pädevusse kuulub kohtunike tööjaotusplaani kinnitamine, kohtu kodukorra kehtestamine, osakondade ja menetlusgruppide moodustamine ning teiste seaduses ette nähtud ülesannete täitmine. Maakohtu eestseisus otsustab ka kohtunike jaotuse valdkondade ja osakondade vahel ning vajaduse korral nende üleviimise. Seeläbi koondub eestseisuse kätte kohtu sisemise töökorralduse ja spetsialiseerumise põhimõtete kujundamine. Kohtu esimehelt liigub eestseisusele kohtu struktuuri, koosseisu ja kodukorra kinnitamise pädevus, samuti kohtuniku teise osakonda viimine. Need küsimused puudutavad otseselt kohtunike töötingimusi, töökorraldust ja vastutuse jaotust ning on seetõttu enesekorralduslikud. Otsustuse viimine kollegiaalsele tasandile tugevdab kohtunike osalust kohtu juhtimises, vähendab otsustuskoormuse koondumist ühe isiku kätte ning suurendab juhtimise läbipaistvust ja legitiimsust. Muudatusega luuakse eestseisusele võimalus moodustada ajaliselt piiritlemata menetlusgruppe kohtunike spetsialiseerumise paremaks tagamiseks. Üldjuhul moodustatakse menetlusgrupp ühe osakonna (maakohtus) või ühe kolleegiumi (ringkonnakohtus) piires ja sinna kuulub vähemalt kolm kohtunikku, kusjuures kohtunik võib samaaegselt kuuluda mitmesse menetlusgruppi. Menetlusgruppi koosseisu arvatakse ka kohtujuristid, lähtudes menetlusgrupi spetsialiseerumisest. Samas pole välistatud spetsialiseerumise paremaks ja sisulisemaks korraldamiseks moodustada osakondade või kolleegiumide üleseid menetlusgruppe. Menetlusgrupi võib moodustada püsivalt või määratud ajaks. Kokkuvõttes on eestseisus kohtu sisemise juhtimise ja enesekorralduse keskne mehhanism, mille kaudu tagatakse kohtute töökorralduse paindlikkus, otsustusprotsessi läbipaistvus ja kohtunike kaasatus juhtimisse. Muudatus tugevdab kohtusüsteemi terviklikkust, viies otsustamise isikukeskselt kollegiaalse juhtimistasandi alla. KSi § 37 lõiked 11 ja 12, lõike 2 punkt 41, lõiked 4 ja 41 KSi § 37 muudatusega korrigeeritakse oluliselt tööjaotusplaaniga seotut, mille alusel jagatakse kohtunike vahel kohtuasju. Olulise muudatusena kinnitab tööjaotusplaani kohtu eestseisus. Lõike 11 muudatuse kohaselt võib kohtu esimees käskkirjaga vähendada kohtunike töökoormust kohtuhaldusülesannete täitmise või osalemise tõttu kohtunike omavalitsusorganite 50 või Vabariigi Valimiskomisjoni töös. Muudatus on vajalik, et luua enam paindlikkust kohtuniku töökoormuse vähendamisel, kui kohtunik soovib panustada kohtusüsteemi arengusse või valimiste korrakohasesse toimimisse ka muul viisil kui vaid õigusemõistmine, eeldusel et kohtu esimees on sellega nõus. Lõike 12 kohaselt ei saa esimese astme kohtuniku töökoormus ametisse astumisel olla esimesel kuuel kuul suurem kui 90%. Muudatus tagab suurema paindlikkuse tegeliku töökoormuse kehtestamisel, st esimehel on võimalik kehtestada esimesel kuuel kuul ka väiksem töökoormus. Lõike 2 punkti 41 muudetakse nii, et kõigile kohtunikele asjade jaotamisel arvestatakse vähendatud töökoormust õigusemõistmisel. Lõike 4 muudatus on tingitud sellest, et tööjaotusplaani kehtestab eestseisus. Seega võib üldkogu asemel eestseisus muuta tööjaotusplaani. Lõike 41 muudetud sõnastus toob praeguse kahe spetsialiseerumissuuna (alaealiste ja maksejõuetuse asjad) välja üheksa olulisemat spetsialiseerumissuunda. Kohtute spetsialiseerimise analüüsi lõppjärelduse kohaselt võiks kohtuasjade arvukuse ja nende spetsiifilisuse põhjal tsiviilasjades kaaluda esimese astme kohtunike spetsialiseerumist perekonnasjadele. Saksamaa näitel võimaldaks see omavahel seotud menetluste koos lahendamist. Eesti maakohtute menetlusstatistikat arvestades on oluline, et perekonnakohtunikud oleks spetsialiseerunud ka eestkosteasjadele (TsMS § 110). Tegemist on kompleksse suunaga, mis lisaks tsiviilõiguse heale tundmisele eeldab täiendavaid teadmisi ja oskusi, eriti lapse- ja suhtluspsühholoogia tundmist.74 Pankroti- ja muude maksejõuetuse asjade ning äriõiguslike vaidluste (sh intellektuaalse omandi asjade) lahendamine on teine suur suund, mis eeldab tsiviilõiguse tundmise kõrval ka majandusalaseid teadmisi. Selgesti eristuv kolmas spetsialiseerumissuund on tööõiguslikud vaidlused. Tööjaotusplaani koostamisel tuleb tagada, et kitsamale suunale spetsialiseerunud kohtunikul moodustaksid need asjad suurema osa töömahust, st kohtu eestseisusel tuleb hinnata asjade töömahtu ja kohtunike arvu proportsionaalselt. Paragrahvi 37 lõikes 41 sätestatud muudatuste rakendumisel tuleb tööjaotusplaani koostamisel arvestada, et hinnanguliselt 42% tsiviilasjade puhul tuleb tagada kohtunike spetsialiseerumine ja hinnanguliselt 58% tsiviilasjadest on kohtute nõukogu ja maakohtu eestseisuse otsustada, kas või kuidas veel spetsialiseeruda. Kohtute spetsialiseerimise analüüsi lõppjärelduse kohaselt tuleb ka edaspidi pidada süüteoasjades soovitavaks spetsialiseerumist alaealistega seotud asjade lahendamisele. See on eriti vajalik, arvestades, et erinevalt paljudest teistest riikidest puuduvad Eestis eraldi noortekohtud. On äärmiselt oluline, et alaealiste asjadega tegelevad selleks eriettevalmistuse saanud ning selleks sobivate isikuomadustega kohtunikud. Sarnaselt perekonna- ja eestkostesuunale peaksid ka selle suuna kohtunikud olema koolitatud ka lapse- ja suhtluspüshholoogia alal. Spetsialiseerumine alaealiste asjadele tuleb korraldada üle riigi 74 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 33. https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf. 51 ühetaolistel alustel ning sellise asja mõistet kohtusüsteemis ühetaoliselt määratledes. Eeskätt tuleb sellise asjana mõista kohtuasja, milles menetlusalune isik või süüdistatav on noorem kui kaheksateistkümneaastane. Sellise kohtuasjana pole otstarbekas käsitada asja, milles osaleb alaealine kannatanu või tunnistaja.75 Ülejäänud kaks suunda süüteovaldkonnas on majandusalased süüteod ning lähisuhtevägivalla (pere- ja seksuaalvägivalla) süüteod. Majandusalased süüteod eeldavad majandusalased teadmisi sarnaselt maksejõuetus- ja äriõiguse asjadega. Lähisuhtevägivalla süüteod eeldavad täiendavat ettevalmistust psühholoogias. Halduskohtute eestseisusel tuleb tööjaotusplaaniga määrata kohtunike spetsialiseerumine keskkonnaõiguse asjade lahendamisele, planeerimise- ja ehitusõiguse asjade lahendamisele ja maksuõiguse asjade lahendamisele, et tagada sujuv ja kiire kohtumenetlus. Eelnõu § 37 lõikes 41 sätestatud muudatuste rakendumisel tuleb kohtute tööjaotusplaani koostamisel arvestada, et hinnanguliselt 25% haldusasjade puhul tuleb tagada kohtunike spetsialiseerumine ja hinnanguliselt 75% haldusasjadest on kohtute nõukogu ja halduskohtu eestseisuse otsustada, kas või kuidas veel spetsialiseeruda. Tööjaotusplaani koostamise aluste kinnitamisega saab kohtute nõukogu täpsemalt sisustada spetsialiseerumissuunad (näiteks mis asju peetakse äriõiguslikeks vaidlusteks või majandussüütegudeks). Spetsialiseerumissuundade sisu kohtute tööjaotusplaanides peab olema ühilduv. See on oluline nii koolituse korraldamisel kui ka võrgustikulises koostöös kohtute vahel, samuti kohtute ja teiste õigusasutuste vahel. Kohtute nõukogu saab samuti anda ühtlustavaid suuniseid spetsialiseerumissuundadest väljaspoole jäävate töölõikude kohta. Miski ei takista kohtute nõukogul niimoodi kujundamast täiendavaid, seaduses nimetamata spetsialiseerumissuundi. Kaks eripärast mahukat töölõiku on otsesõnu seaduses nimetatud – eeluurimisasjad ja täitmisasjad süüteovaldkonnas (KS § 112 ja 113). Spetsialiseerumine ei ole kitsalt tööjaotuse kehtestamine, vaid ka koolituse, enesetäiendamise ja võrgustikulise koostöö küsimus. Seetõttu on oluline, et seadusega ettenähtud spetsialiseerumissuundadega ning kohtute nõukogu kehtestatud põhimõtetega arvestatakse ka kohtunike koolitusstrateegia, iga-aastase koolitusprogrammi ja kohtu koolituskava koostamisel. Seetõttu volitatakse kohtute nõukogu kehtestama ka kohustusliku koolituse mahunõudeid. Kohustusliku koolitusmahu nõudest kinnipidamine on kohtu esimehe ülesanne (KS § 12 lg 3 p 4). Koolituse mahunõuete kehtestamise pädevuse andmine mitte koolitusnõukogule, vaid kohtute nõukogule lähtub sellest, et viimane on kohtuhalduse juhtorgan – seda ka eelarveküsimustes. Koolitusnõukogu saab koolitustegevust planeerida selles ulatuses, mida kohtute nõukogu eelarvestamise ja üldise töömahu planeerimise kaudu võimaldab. KS § 37 lg 41 on küll oma sõnastuselt suunatud kohtunikele, kuid arusaadavalt mõjutab ka kohtunikke sisutöös abistavaid kohtuteenistujaid - eeskätt kohtujuriste. Ka nende koolitus ja 75 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs, lk 34 https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf. 52 enesetäiendus peaks võimaldama katta seaduses ettenähtud spetsialiseerumissuundi ja kohtute nõukogu sisustatud muid olulisi töölõike. KSi § 371 lõike 1 punkt 3 ja lõige 2 Lõiget 1 täiendatakse punktiga 3, millega luuakse kohtu esimehele alus võimaldada kohtunikul töötada osalise töökoormusega, sätestamata osakoormusega töötamisele konkreetset tähtaega. Avaliku teenistuse seaduse § 35 lõike 2 kohaselt on ametniku tööaeg 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Üldjuhul on tööaeg kaheksa tundi päevas. Kohtuniku tööaega reguleerib KSi § 6. Kohtunik korraldab oma tööaega iseseisvalt (KS § 6 lg 1). Kohtunik peab oma kohustused täitma mõistliku aja jooksul, arvestades seaduses ettenähtud menetlustähtaegu. Kohtunikele ei ole kehtestatud normtööaega, kuigi kohtunikelt ei saa nõuda ka töötamist ilma mõistliku puhkeajata, sealhulgas pidevat töötamist üle 40 tunni nädalas76. Kohtunik võib töötada kohtu esimehe loal osalise töökoormusega alla kolmeaastase lapse kasvatamise või osalise töövõime korral. Kui kohtunik soovib muul põhjusel töötada osalise töökoormusega, siis saab ta seda teha vaid kuni üks aasta. Nimetatud üheaastast tähtaega võib kohtu esimees pikendada kohtuniku põhjendatud taotluse alusel korraga ühe aasta võrra (KS § 371 lg 2). Kohtu esimees peab kohtuniku sellise soovi iga kord esitama üldkogule arvamuse andmiseks. Tegemist on kohtu esimehe jaoks mittesiduva arvamusega. Selline ühe aasta kaupa avalduse läbivaatamine koormab kohtu esimeest ja üldkogul osalevaid kohtunikke. Avaliku teenistuse seadus ja töölepingu seadus ajalist piirangut osalise koormusega töötamisel ette ei näe. Muudatuse kohaselt on esimehel õigus võimaldada osalise töökoormusega töötamist ka muul mõjuval põhjusel, arvestades õigusemõistmise korrakohase toimimise vajadust. Niisugune lahendus võimaldab osakoormust mõistlikult ja paindlikult vähendada ka näiteks kohtuniku tervisemurega, õpingute jätkamisega doktoriõppes, töötamisega rahvusvahelises kohtus või vanema hooldamisega. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks KSi § 371 lõige 2 ehk kaotatakse töökoormuse võimaldamisel tähtajaline piirang. Muudatus võimaldab kohtu esimehel senisest paindlikumalt kohtunike vajadusi arvestada, mis loob omakorda kohtusüsteemist nüüdisaegsema töökeskkonna. Kuna kohtunikuamet on eluaegne ja kohtuniku ajutise äraoleku korral ei saa talle määrata asendajat, on mõistlik pakkuda töötamiseks paindlikke võimalusi. KSi § 38 lõike 3 punkt 3 Lõike 3 punkti 3 muudatuse kohaselt valib kohtunike täiskogu edaspidi kohtute haldamise nõukoja kohtunikest liikmete ja asendusliikmete asemel kohtute nõukogu kohtunikest liikmed ja asendusliikmed. Tegemist on tehnilise muudatusega, kuivõrd nõuandva kohtute haldamise nõukoja asemel tekib strateegilise otsustusorganina kohtute nõukogu, mille kohtunikest liikmete ja asendusliikmete valimise õigus peaks jääma samuti kohtunike täiskogule kui kõiki Eesti kohtunikke ühendavale kogule. KSi § 38 lõike 3 punkt 7 KSi § 38 lõike 3 punktist 7 jäetakse välja tekstiosa „ja asendusliikmed“. KSi § 44 lõigete 1, 11 ja 12 muudatuse kohaselt kuuluvad koolitusnõukokku kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks halduskohtunik. Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja. Kohtunikest liikmete puhul pole põhjust jätkata põhiliikmete 76 Kohtute seaduse kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018. § 371 komm. 2 (I. Pilving). 53 ning asendusliikmete eristamisega, vaid hääleõigus peaks olema kõigil. Koolitusnõukogu viimaste aastate praktika on olnud selline, et nõukogu töös osalevad aktiivselt nii asendusliikmed kui ka põhiliikmed. Seega ettepaneku järgi asendusliikmeid enam ei valita. KSi § 383 Kehtiv § 383 reguleerib kohtute haldamise nõukoja ülesannete osalist üleandmist Riigikohtu esimehele. Kehtiva sätte kohaselt annab erakorralise või sõjaseisukorra ajal KSi § 41 lõike 1 punktides 1 (kohtu tööpiirkond), 4 (kohtu ja kohtumajas alaliselt teenistuses olevate kohtunike arv) ja 5 (kohtu esimehe nimetamine ja vabastamine) nimetatud nõusoleku ja lõikes 2 nimetatud seisukoha (kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise põhimõtted) kohtute haldamise nõukoja asemel Riigikohtu esimees. Muudatusega asendatakse esiteks kohtute haldamise nõukoda kohtute nõukoguga. Teiseks korrigeeritakse sätet selliselt, et kui kohtute nõukogu ei saa erakorralise või sõjaseisukorra ajal kokku tulla, võib edasilükkamatute vajaduste korral täita kohtute nõukogu ülesandeid Riigikohtu esimees. Muudatus on vajalik, et tagada kohtute nõukogu ülesannete täitmine erakorralise või sõjaseisukorra ajal olenemata sellest, millise ülesandega on tegemist, kui selle ülesande täitmiseks on edasilükkamatu vajadus. Seega ei ole põhjendatud ka konkreetsete ülesannete loetlemine seaduses, vaid muudatuse tulemusel on ülesannete üleandmine võimalik, kui on täidetud kolm tingimust: 1) erakorraline või sõjaseisukord; 2) kohtute nõukogu ei saa kokku tulla ja 3) edasilükkamatu vajadus. Sisu järgi korrigeeritakse ka paragrahvi pealkirja. KSi § 385 KSi § 385 reguleerib rahvakohtuniku osalemise erisusi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Kuna rahvakohtunike institutsioon kaotatakse, ei ole säte enam vajalik ja tunnistatakse kehtetuks. KSi § 387 KSi § 387 reguleerib kohtu esimehe ametiaja pikendamist. Muudatuse kohaselt on erakorralise või sõjaseisukorra ajal valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogul õigus pikendada kohtu esimehe ametiaega, kui kohtu esimehe ametiaeg peaks sellel ajal lõppema. Ka edaspidi on selleks vaja kohtu esimehe ja Riigikohtu esimehe nõusolekut. Muudatus on vajalik, kuna esimeeste nimetamine ja järelevalve läheb eelnõu kohaselt valdkonna eest vastutavalt ministrilt üle kohtute nõukogule, mistõttu peab ka esimehe ametiaja pikendamine olema kohtute nõukogu pädevuses. KSi § 388 Seadust täiendatakse §-ga 388, muudatuse kohaselt peab kohtunike koolitus tagama kohtunike valmisoleku õigusemõistmiseks erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Muudatusega täpsustatakse kohtunike koolituse eesmärki, rõhutades selle rolli kohtunike valmisoleku tagamisel õigusemõistmiseks erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. See on vajalik, arvestades muutunud julgeolekukeskkonda ning riigikaitseliste ja rahvusvaheliste küsimuste kasvavat tähtsust õigusemõistmises. Kohtud võivad menetleda vaidlusi, mis puudutavad riigikaitseliste meetmete õiguspärasust, kaitseväeteenistust, rahvusvaheliste operatsioonidega seotud küsimusi ning põhiõiguste piiranguid erikordade ajal. Nimetatud valdkonnad on oma olemuselt komplekssed ning eeldavad nii riigisisese kui ka rahvusvahelise õiguse süstemaatilist tundmist. Õigusemõistmise toimimine ka erakorralistes oludes on põhiseadusliku korra ning õigusriigi toimimise oluline osa, mis eeldab kohtunikelt teadlikkust eriregulatsioonidest, menetluslikest 54 erisustest ja kohtu töökorralduse muutustest. Kohtunike koolitus loob eeldused selleks, et kohtunikud on teadlikud erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kehtivatest õiguslikest raamistikest ning suudavad neid oma õigusemõistmises asjakohaselt rakendada. Koolitus toetab kohtunike praktilist valmisolekut, sealhulgas oskust kohandada menetlusi ja töökorraldust erakorralistest oludest tulenevate piirangute ja vajaduste järgi. KSi § 39 KSi § 39 sätestab kohtuhalduse üldised põhimõtted. Kehtiva lõike 1 kohaselt hallatakse esimese ja teise astme kohtuasutusi kohtute haldamise nõukoja ning Justiits- ja Digiministeeriumi koostöös. Kohtud täidavad kohtuhaldusülesandeid, kui see tuleneb seadusest. Tuginedes kohtuhalduse korraldamise valdavale üleandmisele kohtute nõukogule, sätestatakse muudatusega lõikes 1 üheselt, et esimese ja teise astme kohtuasutuste haldamist korraldab kohtute nõukogu. Justiits- ja Digiministeeriumi praegu täidetavad ja kohtusüsteemile (vähemalt osaliselt) üleantavad ülesanded on loetletud alljärgnevas tabelis. Seejuures ei ole nimetatud ülesanded sellises detailsuses loetletud seaduses, st kohtusüsteemil on võimalik ise neid tegevusi (ümber)kujundada ja tähtsustada. Tabel 4. Kohtusüsteemile üle minevad ülesanded. Ülesanne Selgitus Seni ministri antud määruste asemel valmistab otsused ette Otsuste ettevalmistamine kohtute nõukogu (nt kohtumajade asukohad) Kohtudirektorite järelevalve Kaob senisel kujul Kohtuasutused on edaspidi kohtute infosüsteemi vastutavaks IT-süsteemide arendused töötlejaks. I ja II astme kohtunike Vajaduste selgitamine, konkursi ettevalmistamine, konkursside korraldus konkursiteate avaldamine (koostöös Riigikohtuga) I ja II astme kohtute eelarve Eelarve koostab KHT, kasutades kohtute esimeeste ja JDM koostamine sisendit, kinnitab kohtute nõukogu Kohtute nõukogu istungite ja Senise kohtute haldamise nõukoja teenindamise asemel kohtujuhtide nõupäevade (päevakorra ja protokolli koostamine, toimumiskoha valik, korraldus ja tehniline toitlustus jms, vähemalt neli korda aastas) kohtute nõukogu teenindamine teenindamine, kohtujuhtide nõupäeva teenindamine ENCJ eesmärk on kogemuste vahetamine – kuidas on Osalemine Euroopa kohtute kohtusüsteem korraldatud ja see toimib, ettepanekute nõukogude võrgustiku (ENCJ) tegemine Euroopa Liidu institutsioonidele, riiklikele ja koosolekutel rahvusvahelistele organisatsioonidele. Eesti, Läti, Leedu ja Soome kohtute haldamise võrgustiku Balti Kohtuhalduse võrgustiku töös osalemine ja foorumi korraldamine. Osalevad Balti- töös osalemine Soome kohtute haldamisega seotud asutused. Kahju hüvitamise nõuete Kohtute tegevusega seotud kaebuste lahendamine (RVastS lahendamine § 17 lg 1, HKMS § 17 lg 3) Välisriikide delegatsioonide Kohtute haldamisega seotud ülesannete tutvustamine võõrustamise korraldamine välisriikide delegatsioonidele ja delegatsioonide 55  võõrustamine, võõrustamise korraldamine, sh päevakava ja asutustevaheliste külastuste kokkuleppimine Lõikes 2 sätestatakse, et seaduses sätestatud juhul täidab kohtuhaldusülesandeid Justiits- ja Digiministeerium. Sellised ülesanded on näiteks esimese ja teise astme kohtute tööpiirkondade määramine, asjaajamiskorra kinnitamine, samuti infotehnoloogiaalase tegevuse korraldamine, välja arvatud kohtute infosüsteemi vastutava töötleja ülesannetes. Lõikes 3 täpsustatakse, et lisaks valdkonna eest vastutavale ministrile ei ole kohtunike suhtes käsu- ega distsiplinaarvõimu ka kohtute nõukogul. KSi § 40 KSi § 40, mis reguleerib kohtute haldamise nõukoja koosseisu ja töökorraldust, tunnistatakse kehtetuks. Kohtute haldamise nõukoja asemele tekib uus kohtuhaldusorgan – kohtute nõukogu. Kohtute nõukogu koosseisu ja töökorralduse reguleerimiseks on täiendatud seadust §-ga 401. KSi § 401 KSi § 401 reguleerib kohtute nõukogu koosseisu ja töökorraldust. Lõikes 1 sätestatakse kohtute nõukogu koosseis. Käesoleval ajal kuuluvad kohtute haldamise nõukotta Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku, kaks Riigikogu liiget, Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, riigi peaprokurör või tema nimetatud riigiprokurör ja õiguskantsler või tema nimetatud esindaja. Muudatuse kohaselt kuuluvad nõukokku Riigikohtu esimees, kaks ringkonnakohtu kohtunikku, kolm esimese astme kohtunikku, kaks Riigikogu nimetatud esindajat, Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, õiguskantsler või tema nimetatud esindaja ning valdkonna eest vastutav minister või tema nimetatud esindaja. Kohtute esimehed võivad kohtute nõukogu töös osaleda sõnaõigusega. Kohtute nõukogu selline koosseis lähtub eesmärgist tagada nõukogu võimalikult laiapindne koosseis. Selle eesmärk on anda otsustele kohtusüsteemivälist vaadet, mille tulemusel saaks kohtute nõukogu kohtusüsteemi haldamisel ja arendamisel parimal viisil arvestada ka ühiskonna ja menetlusosaliste vajadusi ning täiendada kohtute nõukogu asjatundlikkust. Ühtlasi tagab kohtuväliste liikmete osavõtt, et ühelgi kohtul, kohtuastmel ega -harul ei oleks kohtute nõukogus juba ette ära määratud ülekaalu teiste suhtes. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) arvamuse nr 1077 punktides 18, 21 ja 32 on rõhutatud, et kui nõukogul on segakoosseis, peab suurem osa78 selle liikmetest olema kohtunikud. Sõltumata sellest peaksid kõik liikmed olema ametisse nimetatud, lähtudes muu hulgas nende kompetentsusest, kogemustest ja iseseisvast mõtlemisvõimest. Kohtunikest liikmeid peaksid valima nende kolleegid. Seejuures peaks nõukogu välja andma reeglid, kuidas 77 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) arvamus nr 10. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/ccje-arvamus-10-2007.pdf (02.07.2024). 78 CCJE arvamuses nr 24 (punkt 29) järgi peaks „enamik“ nõukogu liikmetest olema kohtunikud. https://rm.coe.int/opinion-no-24-2021-of-the-ccje/1680a47604 (02.07.2024). 56 neid liikmeid valitakse. Mittekohtunikest liikmete kaasamine79 on vajalik, et tagada ühiskonna mitmekülgne esindatus. CCJE arvamuse nr 2480 järelduste ja soovituste (osa B-IV) punktis 10 on kokkuvõtlikult selgitatud, et nõukogu liikmeid tuleb valida läbipaistvate protseduurireeglite alusel. Järelduste ja soovituste punktis 14 on rõhutatud, et enamik nõukogu liikmetest peaksid olema kohtunike endi valitud ning kõik kohtuastmed ja -harud peaksid olema esindatud. Punkti 12 järgi peaks nõukogu juht olema erapooletu isik ning nõukogu õigus esimees valida sõltub sellest, milline on riiklik süsteem. Arvestades, et üheteistkümneliikmelise kohtute nõukogu koosseisu kuulub kuus kohtunikku, kellest viis on kohtunike valitud, kohtunike täiskogu pädevuses on valimise korra kehtestamine, esindatud on kõik kohtuastmed- ja harud, järgib loodav kohtute nõukogu koosseis rahvusvaheliselt tunnustatud soovitusi. Parlamendiliikmete nimetamist kohtute nõukogu liikmeks on soovitatud võimaluse korral vältida, kuid arvestades võimudevahelise koostöö vajadust, on põhjendatud siiski kahe Riigikogu nimetatud esindaja nimetamine nõukokku. Samuti on põhjendatud valdkonna eest vastutava ministri nimetamine kohtute nõukogu liikmeks, et tagada seos ja koostöö kohtuvõimu ja täitevvõimu vahel ka siis, kui kohtutele on antud oluliselt rohkem otsustusõigust ja vastutust kohtute haldamisel ja arendamisel. Muudatus on kooskõlas põhiseadusega, täites võimude lahususe põhimõtet praegusest oluliselt enam. Käesoleval ajal on suur osa kohtusüsteemi puudutavatest otsustest Justiits-ja Digiministeeriumi käes, st täitevvõim sekkub oluliselt kohtute autonoomiasse. Seega toetab muudatus võimude lahususe põhimõtte rakendamist. Lõige 2 reguleerib kohtute nõukogu liikmete valimist. Lõike 2 kohaselt valib kohtunike täiskogu kolmeks aastaks kohtute nõukogu kohtunikest liikmed, välja arvatud Riigikohtu esimehe. Üks esimese astme kohtunikest peab olema tsiviilvaldkonna kohtunik, üks süüteovaldkonna kohtunik ja üks halduskohtunik. Kohtu esimees ei või nõukokku kuuluda. Taolised üsnagi detailsed kohtuharude esindatuse nõuded on vajalikud, et tagada kohtusüsteemi eri osade huvide tasakaal, otsuste laiapõhjalisus ja kogu kohtusüsteemi võrdne kohtlemine. Oluline on silmas pidada, et kohtunikust nõukogu liige ei tohi esindada vaid enda kohut, vaid peab seisma laiemalt kohtusüsteemi huvide ja hea toimimise eest. Tegemist on põhimõttega, mida peab väljendama kohtute nõukogu kodukord ja arvestama kohtute nõukogu valimiskord. Lõige 3 sätestab kohtute nõukogu kohtunikust liikme volituste lõppemise, mille kohaselt volitused lõpevad, kui liige vabastatakse kohtunikuametist või ta nimetatakse kohtu esimeheks. Lisaks lõpevad kohtute nõukogu kohtunikust liikme volitused ka siis, kui tema kohtuniku volitused on peatunud seetõttu, et ta on viidud üle § 584 lõike 3 alusel § 584 lõikes 1 nimetatud tööle, st ta on viidud üle juriidilisele tööle ametiasutusse või suundunud avalik-õiguslikku ülikooli õppejõuks. Volituste lõppemine on põhjendatud, kuna kohtunike täiskogu valitud kohtunikust liige ei saa esindada kohtusüsteemi, kui ta ei ole selle osa. 79 Euroopa kohtunõukogude võrgustiku standardi järgi peavad kohtuvälised liikmed moodustama nõukogu koosseisust vähemalt kolmandiku. Vt Euroopa kohtunõukogude võrgustiku (European Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standard VI kohtuväliste liikmete kohta, punkt 1.3. Standard VI: Non-judicial Members in Judicial Governance. ENCJ Report 2015–2016. – https://www.encj.eu/images/stories/pdf/workinggroups/encj_standards_vi_2015_2016_adopted_ga_warsaw.docx .pdf (02.07.2024). 80 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 24. https://rm.coe.int/opinion-no-24-2021-of-the- ccje/1680a47604 (02.07.2024). 57 Samuti tekiks kohtunikust liikme esimeheks nimetamisel kohustuste ühildamatus. Volituste lõppemise aluseks ei ole kohtute nõukogu kohtunikust liikme nimetamine teise kohtu või valdkonna kohtunikuks. Analoogselt asendusliikmetega võib sellisel juhul tekkida olukord, kus kohtute nõukogu kohtunikust liikmed ei vasta KSi § 401 lõike 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud nõuetele. Sellele vaatamata leiti arutelude tulemusel, et lisapiirangute kehtestamine oleks ebamõistlik ülereguleerimine. Kohtute nõukogu kohtunikust liige peab esindama kogu kohtusüsteemi huve ning arvestades, et kohtunikest liikmete volitused kehtivad ainult kolm aastat, on vähetõenäoline, et üksiku kohtunikust liikme liikumine kohtute või valdkondade vahel takistab kohtute nõukogu tasakaalukat ja tõhusat toimimist. Lõige 4 reguleerib asendusliikme valimist. Kohtute nõukogu kohtunikust liikme äraolekul asendab teda kohtunike täiskogu valitud asendusliige. Asendusliikmed valitakse täiskogul samal ajal kohtunikest põhiliikmetega. Asendamise korral ei pea järgima sama paragrahvi lõike 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud nõudeid. Asendamise korra kehtestab kohtute nõukogu. Kuivõrd kõikide kohtuharude esindatuse tagamine kohtute nõukogus on oluline, kaaluti eelnõu väljatöötamise käigus lahendust, et ka asendusliikmetele oleksid kohustuslikud lõike 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud nõuded ehk esindatud peavad olema kõik kohtuharud. Siiski leiti arutelude tulemusel, et viidatud nõuete kohustuslikkus võib vahel takistada asendusliikmete efektiivset valimist ning peab jääma võimalus nõuete täitmist mitte järgida. Seetõttu võib tekkida olukord, kus põhiliikme väljalangemisel asendab põhiliiget asendusliikmena kohtunik, kelle valdkonnast on juba teine kohtute nõukogu põhiliige olemas. Kuivõrd aga asendusliikme volitused kehtivad sama kaua kui tema asendatava põhiliikme volitused, st kuni kolm aastat, ei takista nimetatud tõik tõenäoliselt kohtute nõukogu efektiivset toimimist. Võrreldes senise praktikaga, kus asendusliikmetel on kohtute haldamise nõukojas sõnaõigus, leiti eelnõu koostamisel peetud aruteludel, et kohtute nõukogule sellise õiguse andmine ei ole põhjendatud. Lõpliku otsuse ja täpsemad tingimused, millest asendusliikmete valimisel lähtuda, kehtestab kohtute nõukogu. Lõige 5 sätestab, et kohtute nõukogu kohtunikest liikmete ja asendusliikmete valimise korra kehtestab kohtunike täiskogu. Kuivõrd eelnõu kohaselt on loodav kohtute nõukogu organ, mis hakkab vastutama kohtusüsteemi toimimise ja arengu eest, on äärmiselt oluline, kuidas selle liikmed valitakse. Seejuures on oluline, et valimise korras nähakse ette täpsemad reeglid kandidaatide ülesseadmise ja tutvustamise kohta. Näiteks on kandidaadi ülesseadmiseks vaja vähemalt kümne kohtuniku toetust. Samuti peavad kandidaadid olema aegsasti enne täiskogu teada ning neile tuleb anda võimalus ennast ja oma seisukohti tutvustada. Valimiskorra eesmärk peab olema võimaldada kohtunikel valida parimad kohtute ühiste huvide eest seisjad. Lõige 6 sätestab, et esimese ja teise astme kohtute esimehed võivad kohtute nõukogu töös osaleda sõnaõigusega. Arvestades, et kohtute nõukogul on otsustusõigus küsimustes, mis mõjutavad oluliselt esimese ja teise astme kohtute tööd, peab esimeestele olema sõnaõigus tagatud. Esimeestele sõnaõiguse andmist toetas ka kohtute haldamise nõukoda oma 19.-20. septembri 2024. aasta istungil. Lõikes 7 sätestatakse, et kohtute nõukogu juhib ja esindab kohtute nõukogu esimees, kes on Riigikohtu esimees. Ehkki väljatöötatava mudeli kaudu ei hallata Riigikohut, on Riigikohtu esindatuse tagamine kohtute nõukogus vajalik, sest nõukogu teeb otsuseid, mis mõjutavad kogu kohtusüsteemi toimimist. Seetõttu peaks kohtute nõukogu esimeheks olema ametikoha järgi Riigikohtu esimees, arvestades tema väljakujunenud rolli kohtusüsteemi kui terviku esindamisel avalikkuse ja parlamendi ees. Kohtute nõukogu esimehe asendamise kord määratakse kindlaks kohtute nõukogu kodukorras. 58 Lõike 8 kohaselt on kohtute nõukogu otsustusvõimeline, kui osaleb üle poole liikmetest. Kohtute nõukogu võtab otsuseid vastu osalejate häälteenamusega. Kohute nõukogu kinnitab oma kodukorra. Pakutud sõnastus võimaldab korraldada nõukogu tööd nii füüsilise koosoleku vormis, reaalajas sidevahendite teel, hübriidselt või kirjaliku hääletamisega. Lõike 9 kohaselt kohtute nõukogu liikmele hüvitatakse nõukogu töös osalemiseks vajalikud kulud, milleks võivad olla eelkõige transpordi- ja majutuskulud. Lõige 10 täpsustab, et kohtute nõukogu tegevuseks vajalik raha nähakse ette KHT eelarves. Tegemist on tehnilise täpsustusega, mis on vajalik eelarve koostamise selguse tagamiseks. KSi § 41 KSi § 41, mis reguleerib kohtute haldamise nõukoja pädevust, tunnistatakse kehtetuks, sest kohtute haldamise nõukoja asemele tekib uue üksusena kohtute nõukogu. Kohtute nõukogu pädevuse reguleerimiseks on täiendatud seadust §-ga 411. KSi § 411 KSi § 411 reguleerib kohtute nõukogu pädevust. Lõike 1 kohaselt kohtute nõukogu: 1) suunab ja koordineerib kohtuasutuste haldamist ja arendamist. Tegemist on üldise põhimõttega, millest lähtudes on kohtute nõukogule antud õigus teha kohtusüsteemi haldamiseks ja arendamiseks vajalikke otsuseid. Muu hulgas võib see tähendada ka võimalike vaidluste lahendamist KHT ja kohtu esimeeste vahel struktuuri, personali- ja eelarvelistes jm küsimustes; 2) teeb ettepanekuid kohtukorraldust, -teenistust ja -menetlusi puudutavate õigusaktide eelnõude väljatöötamiseks ning annab nende kohta arvamusi. Kohtute nõukogul on õigus sellekohaseid ettepanekuid teha ja arvamusi esitada nii Justiits- ja Digiministeeriumile kui ka teistele ministeeriumitele; 3) kehtestab kohtuasjade koormuse arvestamise metoodika, tagamaks ühtlase ja õiglase asjade jaotuse kohtunike vahel; 4) kehtestab KHT ülesanded ja struktuuri (§ 412); 5) nimetab ametisse ja vabastab ametist KHT direktori (§ 412); 6) kinnitab kohtute ja KHT töökorralduse ja omavahelise koostöö põhimõtted. Mõeldud on, et kohtute nõukogu pädevuses on kinnitada näiteks KHT dokumendiplangid, tehnilised kokkulepped, kohtu esimeeste ja KHT omavahelised töökorralduslikud kokkulepped jm. Koostööpõhimõtete kinnitamine on oluline, et luua kõigile arusaadav ühtne käitumisjuhis eelkõige valdkondades, mis võivad kohtu esimeeste ja KHT vahel jaguneda, näiteks personaliotsuste tegemine. Arvestades, et kohtute nõukogu pädevuses on nii töökorralduslike põhimõtete kinnitamine kui ka kohtuasutuste haldamise ja arendamise suunamine ning koordineerimine, on just kohtute nõukogu pädevuses lahendada ka võimalikud erimeelsused KHT ja kohtu esimehe vahel, kui nende omavaheline koostöö tulemust ei too. Seega on KHT- l kohustus osutada teatud, kohtute nõukogu ette nähtud ja vastava kvaliteediga teenuseid ning juhul kui ülesannete täitmises ei saavuta KHT ja esimehed konsensust, on KHT-l ja esimeestel võimalus viimases etapis pöörduda erimeelsuste tõttu lõpliku otsuse saamiseks just kohtute nõukogu poole; 7) arutab Riigikohtu esimehega läbi tema Riigikogule esitatava ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta (§ 27 lg 3); 8) kehtestab kohtute tööjaotusplaani koostamise alused, sh spetsialiseerumisnõuded ja kohustusliku koolituse mahu. Lähemalt on seda käsitletud KS § 37 lg 41 muutmise juures; 59 9) kinnitab esimese ja teise astme kohtu arengukava. Arengukava on arengudokument, milles määratakse kindlaks kohtute grupi arengueesmärgid, nende saavutamiseks kavandatavad tegevused ning vajalike ressursside ja rahastamise põhimõtted. Samuti on kohtute nõukogul võimalik teha kitsamaid valdkondlikke plaane (näiteks personali-, kommunikatsiooni- või digitaliseerimisstrateegiad või tegevuskavad). Koos eesmärkide kinnitamisega kaasneb kohtute nõukogule ka kohustus kontrollida nende eesmärkide täitmist, tehes vajaduse korral korrektuure uueks perioodiks; 10) nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtu esimehe (§ 12 lg 1 ja lg 4 p 2, § 20 lg 1, § 24 lg 1 ja lg 4 p 2) ning teeb tema üle järelevalvet; 11) kinnitab KHT koostatud kohtute grupi eelarve projekti ning liigendab riigieelarves märgitud kohtute grupi vahendid esimese ja teise astme kohtu vahel. Mõeldud on, et kohtute nõukogu vaatab eelnõu projekti üle, annab oma kinnitusega sellele heakskiidu, eelarve esitatakse Riigikogu rahanduskomisjonile ja pärast seaduse jõustumist ja lõpliku eelarve teadasaamist kinnitab kohtute nõukogu lõpliku liigendamise esimese ja teise astme kohtu ning KHT vahel; 12) vastutab kohtute grupi eelarvevahendite kasutamise eest ja on kohtute grupi kui riigiraamatupidamiskohustuslase juht raamatupidamise seaduse § 3 punkt 12 tähenduses. Mõeldud on, et kohtute nõukogu teeb strateegilised otsused kohtute ja KHT eelarve täitmise ja raamatupidamise korralduse kohta. Seejuures peaks just KHT olema see, kes kohtuasutuse eelarvevahendeid iga päev haldab ja nende üle arvestust peab. Arvestuse pidamise hulka kuulub muu hulgas ka riigieelarve infosüsteemi REIS täitmine; 13) kehtestab maakohtute ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad (§ 9 lg 3, § 18 lg 3) ning ringkonnakohtute kohtumajade täpsed asukohad (§ 22 lg 6), kehtestab kohtunike arvulise jagunemise kohtute ja kohtumajade vahel; 14) kinnitab talaari kirjelduse; 15) kehtestab valveaja eest makstava lisatasu arvestamise korra ja valveks ettenähtud kohtunike arvu; 16) täidab teisi seaduses sätestatud ülesandeid ning arutab ja otsustab muid kohtute haldamise seisukohalt olulisi küsimusi. Lõikes 2 sätestatakse, et kohtute nõukogu otsused ja juhised ning koosolekute protokollid avaldatakse nõukogu veebilehel. See on vajalik, et tagada kohtuhaldussüsteemi läbipaistvus ja selgus avalikkusele. Seda eriti olukorras, kus kohtusüsteem saab varasemast enam otsustuspädevust. Teabe avalikustamist on rõhutatud ka rahvusvahelistes soovitustes. Lõike 3 kohaselt võib kohtute nõukogu seaduse või muu õigusaktiga kohtule või kohtu esimehele pandud kohtuhaldusülesande anda üle KHT-le. Oluline on rõhutada, et silmas on peetud mis tahes kohtu ja kohtu esimehele pandud haldusülesandeid, mitte kohtute nõukogu kohtuhaldusülesandeid. Selliseks ülesandeks võib olla näiteks töötervishoiu tagamisega seotud ülesanded. Seega võimaldab säte kohtute nõukogul otsustada, milline ülesanne kuulub KHT-l täitmisele. Ebamõistlik on loetleda konkreetseid üleantavaid ülesandeid seaduses, kuna see ei ole piisavalt ettenähtav ega taga süsteemi paindlikkust. Ülesande üleandmisega läheb KHT-le üle ka vastutus konkreetse ülesande täitmise eest. KSi § 412 Seadusesse lisatakse § 412, millega reguleeritakse KHT olemust, struktuuri ja juhtimist. Lõikes 1 sätestatakse, et KHT on kohtuasutus, mille eesmärk on kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuste loomine ning kohtute ja kohtute nõukogu teenindamine. KHT on kohtuid teenindav õigusemõistmise volituseta kohtuasutus. KHT on vajalik kohtute igapäevaseks arendamiseks ja tugiteenuste pakkumiseks, et pakkuda ühetaolist kõrgel tasemel kohtuhaldusteenust kõigile kohtutele. 60 Lõikes 2 sätestatakse KHT põhiülesanded: 1) kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tugiteenuste, sealhulgas kohtu kantselei, istungiteenistuse, tõlketeenuse ja aruandluse korraldamine; 2) kohtute personalijuhtimise ja-arendamise korraldamine; 3) kohtute grupi ja KHT eelarve projekti koostamine; 4) kohtute finants- ja varahalduse korraldamine, see hõlmab ka kohtusüsteemi käsutusse antud riist- ja tarkvaravahendeid; 5) kohtute turvalisuse tagamine ja kriisijuhtimise korraldamine; 6) kohtute arhiivitöö korraldamine; 7) kohtute nõukogu asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagamine; 8) muude seadustest tulenevate ning kohtute nõukogu antud ülesannete täitmine. Seega koonduvad KHTsse kõik õigusemõistmise kui riigi ühe põhifunktsiooni täitmise toetamiseks vajalikud ülesanded, sealhulgas: 1) seni Justiits- ja Digiministeeriumi täidetud ja muudatusega kohtusüsteemile üleantavad ülesanded, mida ei anta üle kohtute nõukogule (näiteks nõukogu sisuline ja tehniline teenindamine); 2) praegused kohtute üleselt täidetavad haldusülesanded (näiteks kohtuametnike koolitus, tõlke- ja arhiiviteenus); 3) seni kohtudirektorite täidetud (näiteks finants- ja varahaldus) haldusülesanded. Kohtusüsteemil on juba praegu arvestatav kogemus tugiteenuste konsolideerimisest. Esimese ja teise astme kohtud on juba varem konsolideerinud arhiivi-, tõlke- ja infotelefoniteenused, personaliteenistuse ning turvateenistuse. KHT loomisel on eesmärk viia KHTsse üle kõik tugiteenuste osutamisega seotud ameti- ja töökohad. Kuna KHT peab järjepidevalt ja katkematult toetama kohtuid õigusemõistmise tagamisel, peavad vähemalt kõigil juhtivatel positsioonidel olema ametnikud. Lisaks on planeeritud KHT koosseisu teenistuskohad, mida kohtute koosseisudes seni ei olnud, kuid mis on KHT toimimiseks vajalikud. Pärast KHT loomist kuuluvad kohtute koosseisu vahetult õigusemõistmisega seotud teenistuskohad: kohtunikud, kohtujuristid, pressiesindajad. Samuti kuuluvad kohtute koosseisu kinnistus- ja registriosakonna, maksekäsuosakonna ja eestkoste järelevalve osakonna kohtunikuabide ametikohad. Kohtute nõukogul on õigus vajaduse korral muuta KHT struktuuri ning koostöös kohtute esimeestega täiendada KHT koosseisu uute ametikohtadega või viia olemasolevaid teenistuskohti üle kohtute koosseisu. Seejuures ei reguleeri kohtute seadus personalipoliitika korraldust ega personalijuhtimise praktilisi küsimusi, nagu näiteks tööperede määramine (mida kohtud juba ka praegu teevad) või teenistuskohtade üleviimise korraldus. Nimetatud valdkonnad on juba reguleeritud teiste asjakohaste õigusaktidega (eelkõige avaliku teenistuse seadus) või on tegemist kohtute sisemise töökorralduse küsimustega. Kohtute kinnisvarahaldust, raamatupidamisteenust ning arvutitöökohateenust ja IT-haldust jäävad pakkuma Riigi Kinnisvara AS, Riigi Tugiteenuste Keskus ning Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus. IT arendamisel on KHT koos kohtutega kohtute infosüsteemi kui andmekogu vastutav töötleja. Justiits-ja Digiministeerium jääb vastutama kohtute infosüsteemi puudutava õigusloome eest. KHT peab kujunema kohtuid esindavaks sisuliseks tellijaks, kes oleks kvaliteetseks partneriks Registrite ja Infosüsteemide Keskusele. Haldusülesannete jaotus KHT ja kohtute vahel ning KHT täpsemate ülesannete määramine on otstarbekas jätta kohtute nõukogu pädevusse, sest tugiteenustega seotud ootused ja vajadused 61 võivad aja jooksul muutuda. Pikemas ajavaates võib KHT-le üle anda ka kohtunike omavalitsusorganite (näiteks koolitusnõukogu, kohtunikueksamikomisjon) teenindamise ja tööga seotud ülesanded, mida praegu täidab Riigikohus. Lõikes 3 sätestatakse, et KHT on aruandekohustuslik kohtute nõukogu ees. Kohtute nõukogu võib anda KHT-le juhiseid. Lõikes 4 sätestatakse, et KHT registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras. Lõikes 5 sätestatakse, et KHTd juhib direktor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtute nõukogu. Kuigi kohtutel ja KHTl ei ole õiguslikku, organisatsioonilist ega eelarvelist alluvussuhet on direktoril kohustus teha tihedat koostööd iga esimese ja teise astme kohtu esimehega. Koostöö tagamiseks peaksid kohtute nõukogu koosolekutega sünkroonselt toimuma kohtujuhtide nõupäevad, mis võimaldavad kohtute esimeestel ja direktoril olulisemad küsimused enne nõukogu läbi arutada. Selline koostöövorm ja kohtute esimeeste osalemine kohtute nõukogu töös sõnaõigusega peavad tagama, et KHT ei kaugene kohtute igapäevastest muredest ja töötab kohtute jaoks. KHT direktor on kõige olulisem koostööpartner kohtute haldamisel ja arendamisel. Ta peab tagama, et kohtute tugiteenused on üle riigi ühtlaselt kõrgel tasemel. KHT direktori ja kohtute esimeeste koostöö paremaks tagamiseks võib kohtute nõukogu otsustada jaotada ka KHT arendusvaldkonnad kohtu esimeeste vahel ära, st konkreetne kohtu esimees on konkreetses valdkonnas (näiteks IT) KHT direktori või valdkonnajuhi peamine koostööpartner. Selline arendusvaldkondade jagamine tähendab loomulikult seda, et kohtu esimees esindab selles valdkonnas kõikide kohtute huve, mitte vaid oma kohtuasutuse huve. Seega on kohtute esimeestel võimalik osaleda KHT töös järgmiselt: 1) kohtute nõukogu kaudu. Kohtute nõukogu pädevus KHT puhul on sätestatud KSi §-s 41¹. Kohtute esimehed osalevad kohtute nõukogu töös sõnaõigusega (KS § 40 lõige 6); 2) KHT töökorraldust ja kohtute ning KHT koostööd reguleerivate dokumentide alusel, mille on kinnitanud kohtute nõukogu (KS § 41¹ lg 1). Nende reeglite eesmärk on tagada kohtute esimeeste osavõtt oluliste KHT tööd puudutavate otsuste (näiteks KHT struktuur, koosseis, eelarve) ja kohtute ning KHT koostööd puudutavate otsuste (näiteks kohtutele osutatava (tugi)teenuse maht ja kvaliteet) tegemisel; 3) töökorralduslike kokkulepete alusel. Näiteks eelviidatud võimalus, et iga KHT arendusvaldkonnale on määratud ka partner kohtutest. Nõuded direktori haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele, mis on vajalikud teenistusülesannete täitmiseks, kehtestab kohtute nõukogu. KHT direktor nimetatakse ametikohale viieks aastaks, kuid mitte rohkem kui kaheks ametiajaks järjest. Ametiaja ajaline piirang on vajalik, et tagada kohtusüsteemi pidev areng, milles mängib olulist osa ka KHT direktor. Lõike 6 kohaselt kinnitab KHT struktuuri ja koosseisu kohtute nõukogu. Kuivõrd kohtute nõukogu määrab kindlaks KHT ülesanded, on oluline, et kohtute nõukogul on õigus määrata kindlaks ka nende ülesannete täitmiseks vajalik struktuur ja koosseis. Kohtute nõukogu kindlaksmääratud raamides vajalike personaliga seotud juhtimisotsuste tegemine on juba KHT direktori pädevuses. Seega koordineerib ja suunab KHT tegevust tervikuna kohtute nõukogu. Kohtute nõukogu on KHT kõrgemalseisev organ, st kohtute nõukogu ei ole juhtorganina KHT osa. Kuigi üldpõhimõttena ei ole Eesti õigussüsteemis põhiseaduslikel institutsioonidel 62 kõrgemalseisvaid organeid olnud, ei ole KHT põhiseaduslik institutsioon põhiseaduse mõistes, vaid need ülesanded on antud teiste seaduste kontekstis. KSi § 42 lõiked 1, 2 ja 21 KSi § 42 reguleerib kohtu kodukorda. Kehtiva seaduse kohaselt on kohtu sisemist korraldust reguleeritud mitme eraldiseisva dokumendiga – eraldi kehtestatakse kohtu kodukord, koosseis, struktuur ja sisekorraeeskiri. Selline killustatus on tekitanud olukorra, kus kohtu töökorralduse terviklik ülevaade on raskesti hoomatav ning erinevate dokumentide kooskõla tagamine on halduslikult koormav. Lõike 1 muudatuse kohaselt nähakse esimese ja teise astme kohtu struktuur, koosseis, kohtuteenistujate ülesanded, sisekorraeeskiri ja töökorraldus ette kohtu kodukorras. Kodukorra kehtestab kohtu eestseisus, kuulates enne ära kohtu üldkogu arvamuse. Muudatus loob selguse, et kodukord on kohtu töökorralduse alusdokument, mis koondab kogu sisemise juhtimise ja töökorralduse reguleerimise. Erinevate dokumentide ühendamine vähendab halduslikku killustatust ja dubleerimist, lihtsustab muudatuste tegemist ning tagab parema õigusliku selguse ja läbipaistvuse kohtu sisekorra normides. Muudatuse järgi kehtestab kodukorra kohtu eestseisus, kuulates enne ära kohtu üldkogu arvamuse. See tagab, et kodukord kujundatakse kollegiaalselt ja kohtunikkonna osalusel, kuid otsus tehakse operatiivselt ja juhtimispädevusega tasandil. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu asjaajamiskorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister ja eraldi kantselei kodukorda vaja reguleerida ei ole. Lisaks analüüsiti eelnõu koostamise käigus võimalust, et kodukorra kehtestaks ministri asemel nõukogu. Siiski jõuti järeldusele, et kodukorra kehtestamise õiguse üleandmine nõukogule eeldaks eraldiseisvat määruste ja nende volitusnormide sisulist muutmist ning ei ole otstarbekas seda selle eelnõu raames teha. Lõike 2 muudatus on seotud halduskohtu aseesimehe ametikoha loomisega. Lõike 2 loetelu täiendatakse tekstiosaga „aseesimehe“. Lõige 21. Kehtiva lõike 21 kohaselt nähakse kohtu kantselei kodukorras ette kohtuteenistujate ülesanded, kohtu asjaajamise kord ja kohtu muu töökorraldus. Muudatusega tühistatakse lõige 21. Kohtuteenistujate ülesanded on edaspidi kohtu kodukorras kirjeldatud. Siiski vajavad tehnilistel põhjustel muutmist justiitsministri 19.12.2012. a määrus nr 60 „Kohtu registriosakonna kodukord“, 30.06.2010. a määrus nr 24 „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“ ja 08.02.2018. a määrus nr 7 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“. KSi § 421 Seadusesse lisatakse kohtu arengukava mõiste, eesmärk, koostamise alused ja kehtivus. Lõike 1 kohaselt on kohtu arengukava strateegiline dokument, milles määratakse esimese ja teise astme kohtute (või näiteks ka esimese astme kohtu või ringkonnakohtu) arengueesmärgid, kohtumenetluse tõhustamise eesmärgid, sh jõudlus kohtumenetluse liikide kaupa, nende saavutamiseks vajalikud tegevused ning ressursside ja rahastamise põhimõtted. Arengukava koostamine võimaldab siduda kohtute arendustegevuse ühtseks tervikuks, tagades kohtusüsteemi stabiilse ja sihipärase arengu. Kohtumenetluse tõhustamiseks võetakse arengukavas nt eesmärgiks, et milline on üle aasta kestvate kohtumenetluste osakaal või keskendutakse üle 2-aastatse kohtuasjade lahendamisele eesmärgiga viia selliste menetluste 63 osakaal miinimumi. Samuti võib kohtumenetluse tõhustamiseks kohtu arengukavas seada eesmärgi, et kohtuasjade lahendamisel lähtutakse kohtumenetluse hea tava põhimõtetest81. Lõike 2 kohaselt peab kohtu arengukava olema kooskõlas Riigikogu kinnitatud riigi pikaajalise arengustrateegiaga ja poliitika põhialustega. See tagab, et kohtute arengusuunad toetavad riigi üldisi strateegilisi eesmärke, näiteks õigusriigi tugevdamist, kvaliteetsete avalike teenuste tagamist ja digiarengu edendamist. Lõike 3 kohaselt kehtestatakse kohtu arengukava vähemalt neljaks aastaks. Selline periood võimaldab tagada arengueesmärkide elluviimiseks vajaliku järjepidevuse, samas võimaldades kava perioodiliselt üle vaadata ja ajakohastada muutunud vajaduste või olude põhjal. Kohtu arengukava kinnitab nõukogu (KS § 411 lg 1 p 9), kelle pädevusse kuulub kohtute arendustegevuse suunamine ja koordineerimine. Sellega tagatakse, et arengukava vastab kohtusüsteemi üldistele strateegilistele eesmärkidele ning kajastab kohtute vajadusi tervikuna. KSi § 43 KSi § 43 tunnistatakse kehtetuks, kuna eelnõukohase seadusega muudetakse normi reguleerimiseset ning kohtu eelarvet käsitletakse seadusesse lisatavas §-s 431. KSi § 431 KSi § 431 reguleerib kohtu eelarvet. Lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, et kohtute grupi eelarve ja Riigikohtu eelarve võetakse vastu riigieelarve seaduses sätestatud korras. Riigieelarves liiguvad kohtud keskvalitsuse allsektoris riigiasutuste jaotusest põhiseaduslike institutsioonide jaotusesse (RES § 2 lg 2). Põhiseaduslikele institutsioonidele ja nende haldusala asutustele kohaldatakse RESi vaates ministeeriumi, ministeeriumi valitsemisala ja riigiasutuse kohta sätestatut, kui ei ole sätestatud teisiti (RES § 3 lg 2). Lõige 2 täpsustab, et kohtute grupi eelarve koosseisus nähakse ette vahendid asutuste lõikes esimese ja teise astme kohtutele ning Kohtuhaldusteenistusele. Peale Riigikogu poolt vastu võetud aastast riigieelarve seadust liigendab nõukogu kaheksale kohtuasutusele ja KHT-le eelarved majandusliku sisu lõikes ning iga asutus kehtestab oma alaliigenduse ja korraldab selle alusel oma tööd. Kohtute jaoks säilib praegu kehtiv süsteemi, kus kohtute eelarve asutuste lõikes (kaheksa kohut) kinnitab Justiits- ja Digiministeerium ning iga kohus kehtestab vajaliku alaliigenduse oma seadusekohaste ülesannete täitmiseks. Nõukogul endal eraldiseisvat eelarvet ei ole, nõukogu teenindamine tagatakse KHT eelarvest. Lõige 3 selgitab eelarve eelnõu koostamise protsessi. Kehtivas seaduses ei ole eelarve koostamise protsess eraldi välja toodud, sest esimese ja teise astme kohtute puhul tegi seda täitevvõim ning see on täitevvõimu käsitlevates normides. Kuna riigieelarves liigub kogu kohtusüsteem, st lisaks Riigikohtule ka ülejäänud kohtuasutused, põhiseaduslike institutsioonide alla, on arusaadavuse huvides riigieelarvesse puutuv mõistlik ja vajalik reguleerida kohtute seaduses. Praegu koostatakse eelarvet selliselt, et Justiits- ja Digiministeerium kogub esimese ja teise astme kohtust sisendid ning jagab eelarve kohtute vahel laiali. Kohtud ei ole kaasatud eelarve läbirääkimistesse Vabariigi Valitsuses (v.a kohtute haldamise nõukoda arvamuse esitamisega). Seega on esimese ja teise astme kohtutel võimalus ise oma eelarvet koostada, kujundada ja kaitsta vähene ning sõltutakse oluliselt täitevvõimust. Arvestades, et tegemist on põhiseaduslike institutsioonidega, ei ole selline lahendus mõistlik. Oluline on, et senine killustatud ja tasakaalustamata eelarveprotsess muutub eesmärgipäraselt 81 I ja II astme kohtute veeb: Kvaliteedijuhtimine Eesti kohtusüsteemis | Eesti Kohtud 64 juhituks. Muudatuse tulemusel ei saa täitevvõim sekkuda kohtute eelarve kujundamisse ning kohtud saavad kujundada eelarvet ise süsteemisiseselt, arvestades seatud eesmärke. Kohtud saavad ise oma eelarvevajadusi Riigikogu rahanduskomisjonis põhjendada ning kõikide kohtuastmete eelarve ühetaoline menetlemine tagab ka kohtusüsteemi eelarve läbipaistvuse. Kohtute grupi eelarve projekti valmistab ette KHT direktor koostöös kohtute esimeestega ning esitab kinnitamiseks nõukogule. KHT direktori poolt koostatavale eelarvele annab oma sisendi ka Justiits- ja Digiministeerium. Kuigi kohtute grupi eelarve eelnõu koostamine on nõukogu pädevuses, on nii sisulistel kui riigivalitsemise loogikast tulenevalt oluline, et selle ettevalmistamisel saab lähtuda ka Justiits- ja Digiministeeriumi kui täitevvõimu esindaja sisendist. Esiteks võimaldab ministeeriumi sisend siduda kohtusüsteemi eelarve laiemate riiklike eesmärkidega. Ministeerium kujundab ja veab eest õigusloomepoliitikat ning vastutab digiriigi arendamise eest. Eeskätt on Justiits- ja Digiministeerium menetlusõiguse ning enamiku kohtutes kasutatavate infosüsteemide eest vastutav ministeerium. See tähendab, et ministeeriumil on terviklik ülevaade kavandatavatest menetluslike muudatuste ja IT-arenduste mõjudest kohtute töökorraldusele. Sisendi andmise kaudu võtab ministeerium kokku ja analüüsib teadaolevate muudatuste mõju koormusele, tööprotsessidele ja eelarvevajadusele ning toob need eelarve koostamisel arvesse võetavate asjaoludena lauale. Nii on võimalik realistlikumalt hinnata, millised ressursid on vajalikud uute ülesannete täitmiseks või menetlusmahtude muutumisega toimetulekuks. Teiseks on oluline arvestada, et ministeerium jääb ka edaspidi poliitiliselt vastutavaks esimese ja teise astme kohtute toimimise eest. Sisendi andmine eelarve ettevalmistamisel võimaldab ministeeriumil oma vastutust sisuliselt kanda, ilma et ta sekkuks kohtute sõltumatusse või võtaks üle eelarve koostamise rolli. Kolmandaks toetab ministeeriumi kaasamine paremat koordineerimist riigiüleselt, eriti digiarenduste ja ühiste tugiteenuste valdkonnas. Kohtusüsteemi infosüsteemid, küberturvalisus, andmehaldus ja muud digilahendused on tihedalt seotud riigi kesksete IT-arendustega. Ministeeriumi sisend aitab tagada, et kohtute eelarve arvestab riigi IT-strateegiate, standardite ja ühiste arendusprojektidega, mis omakorda soodustab kuluefektiivsust ja süsteemide koostoimivust. Oluline on rõhutada, et tegemist on sisendiga eelarve koostamise protsessis, mitte ministeeriumi poolt koostatud või kinnitatud eelarvega. Eelarve eelnõu koostamine ning selle sisu kujundamine jääb nõukogu, KHT direktori ja esimeeste pädevusse. Ministeeriumi roll piirdub strateegiliste prioriteetide, kavandatava õigusloome, menetlusõiguse ja infosüsteemide arendamise mõjude koondamise ning täitevvõimu vastutusest tulenevate asjaolude esiletoomisega. Selline tasakaalustatud lahendus võimaldab ühendada kohtusüsteemi institutsionaalse sõltumatuse ja täitevvõimu poliitilise vastutuse, tagades samal ajal läbipaistva, põhjendatud ja tulevikku vaatava eelarveplaneerimise. Esimese ja teise astme kohtute eelarved vähenevad, sest kohtute eelarvetest liiguvad välja tugiteenuste osutamisega seotud tegevuskulud. KHT-l tekib eelarve kohtutest üle antavatest kuludest ning Justiits- ja Digiministeeriumilt üle antavatest kuludest riigi eelarvestrateegia raames. Kirjeldatud viisil kujunenud eelarvetega on kohtutele tagatud tugiteenuste osutamine senises mahus ja senisel tasemel. Kohtutest tegelikult KHTsse ümber tõstetavate tegevuskulude maht selgub siis, kui on kindlaks määratud ümbertõstetavad teenistuskohad ning koosseisude ja kulude ümbertõstmise kuupäev. 65 Kohtute esimehed ja KHT juht sõlmivad kokkulepped osutatavate tugiteenuste mahus ja kvaliteedis. Need määravad KHT koosseisu, töökorralduse ning juhtimisstruktuuri. Tugiteenuste läbimõeldud ja tõhusa korraldamisega vähenevad kulud ning vabaneb eelarvet, mida saab kasutada koosseisu muutmiseks ning töötasude korrigeerimiseks. Seega on muudatus planeeritud sellisena, et muudatuse elluviimiseks ei planeerita lisaraha eraldamist riigieelarvest, vaid kasutatakse olemasolevaid vahendeid ning optimeeritakse tööprotsesse. Kohtute senine kogemus tugiteenuste konsolideerimisel kinnitab, et teenuste kohtuteülene osutamine toob kaasa töökorralduse ja -koormuse ühtlustumise. Tugiteenuste konsolideerimisega kaasnev tõhususe suurenemine juhtimises ja töökorralduses vabastab ressurssi KHT toimimiseks vajalike lisanduvate ametikohtade katteks. Teenuste ja nendega seotud kulude üleandmist lihtsustab see, et turva-, personali-, arhiivi-, infotelefoni- ja tõlketeenuse osutamiseks on kohtud juba moodustanud kohtuteülesed teenistused. Finantsjuhtimine, varahaldus ja analüüs on kohtutes tsentraliseeritud väiksemal määral, peamiselt kohtudirektorite juhitavate kohtute kaupa. Seega on paljud valdkonnad juba praegu kujundanud kohtuteülese teenuse osutamiseks vajaliku ja optimaalse struktuuri, juhtimismudeli ning koosseisu ning oma eelarvega. Kohtutel on lisaks teenistustele olemas kohtuteülesed valdkondlikud spetsialistid: kohtute IKT koordinaator, andmekvaliteedi juht, koolitusjuht ja andmekaitsespetsialist. Samuti on kohtud, eriti viimastel aastatel, üle vaadanud kantselei ja kohtuistungisekretäride valdkonna juhtimisstruktuuri ning loonud ja rahastanud juhtide ametikohti. Digitoimikute ja elektroonilistes kanalites esitatud menetlusdokumentide osakaalu suurenemisega ligi 90%ni on muutunud võimalikuks ja aina mõistlikumaks kantselei töö korraldamine kohtute üleselt. Lõike 4 kohaselt lisatakse kohtute grupi eelnõule vastava eelarveaasta oodatavad tulemused, lähtudes kohtute arengukavast. Eelarve-eelnõuga koos esitatakse ka kohtute arengukava, tulevase eelarveaasta oodatavad tulemusnäitajad (seostatuna kohtute töökoormuse mõõtmise metoodika ja kohtute rahastusega), vajaduse korral eelarvega seotud ettepanekud kohtute seaduse muutmiseks (kohtunike arv, kohtumajade asukohad). Eelarve liigendamisel lähtutakse muudetava RES § 26 lõikest 5¹, millega täpsustatakse põhiseadusliku institutsiooni liigendamist riigieelarve seaduses. Kohtud erinevad teistest põhiseaduslikest institutsioonidest oma struktuuri ja ülesehitusega, kuna olemasolevatel ei ole eraldiseisvaid asutusi. Ka juhtimine on kohtute grupis võrreldes teistega erinev. Seetõttu on vaja täiendada aastase riigieelarve seaduse ülesehitust ning lisada, et ka põhiseaduslik institutsioon liigendatakse riigieelarves administratiivselt lisaks majanduslikule sisule. Riigikogule esitatavas riigieelarve eelnõus peavad olema kajastatud põhiseaduslike institutsioonide taotletud vahendid, välja arvatud kinnisasjadega seotud investeeringud, mahus, mille Riigikogu rahanduskomisjon on makromajandusprognoosi arvestades heaks kiitnud (RES § 38 lg 2¹). Kohtute grupi eelarvega seotud tehnilise teenindamise tagab KHT, st kogu kohtute grupi eelarve projekti koostamine, kohtute nõukogule esitamine ja andmete eelarve süsteemi (REIS) kandmine. Kohtute gruppi liikuvate kulude jaotust majandusliku sisu järgi 2025. aasta näitel iseloomustab alljärgnev tabel. Tabel 5. Kohtute gruppi koonduvate kulude eelarve 2025. aasta näitel (eurodes) Majanduslik sisu Eelarve 66 Õigusmõistmise ametnike tööjõukulud -12 275 086 KRAPSi (kohtunikud, kohtujuristid, kohtunikuabid) tööjõukulud -37 136 358 Majandamiskulud -896 751 Riigi Kinnisvara ASi kulu -5 335 194 Kohtute kolmandate isikute tasud -1 968 000 Kohtute postikulud -635 000 Käibemaks tegevuskuludelt -1 909 639 Amortisatsioon (mitterahaline) -37 500 Lõike 5 kohaselt osaleb Riigikogus kohtute grupi eelarve läbirääkimistel ning esindab esimese ja teise astme kohtuid nõukogu esimees või nõukogu nimetatud esindaja. Justiits- ja digiminister osaleb Riigikogus sõnaõigusega. Seega kuigi kohtud on praegu ja ka edaspidi sõltumatud, esindab neid eelarve läbirääkimistel nõukogu esindaja. Selline lahendus, kus Riigikohtu esimees esindab läbirääkimistes kahte eelarvet, on põhjendatud, sest muudatus aitab muu hulgas tagada kogu kohtusüsteemi rahastuse ühetaolise esindatuse ja läbipaistvuse. Analoogselt on praegu Riigikohtu esimehe ülesanne esitada Riigikogule ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise korraldamise kohta (KS § 27 lg 3), st ka nii esimese kui teise astme kohtute kohta, kus Riigikohtu esimees esindab kogu kohtusüsteemi. Võimalus nimetada läbirääkimisteks nõukogu esindaja tagab kohtusüsteemi esindatuse järjepidevuse ja operatiivsuse olukordades, kus Riigikohtu esimehel pole võimalik muude ametikohustuste tõttu läbirääkimistel osaleda, lubades nõukogul volitada selleks liikme, kes on esimese ja teise astme kohtute eelarvevajadustega detailideni kursis. Lõike 6 kohaselt avaldatakse kohtute eelarved kohtute veebilehel. Kõik riigieelarvega seotud dokumendid (eelarveprojekt, selle seletuskiri ja muud lisad, vastuvõetud eelarve, lisaeelarved, riigieelarve täitmise aruanne) ning eelarvemenetlus on avalikud. Kuivõrd Riigikogu vastu võetud riigieelarves jäävad kohtute eelarved asutuse tasemele koondmahus ja liigendus sünnib kohtusüsteemi sees, on sätte eesmärk tagada kohtute eelarve avalikkus ja läbipaistvus. Lõige 7 täpsustab, et nõukogul on õigus kohtute grupi liigendust, esimese ja teise astme kohtute ning KHT eelarvet eelarveaasta jooksul muuta riigieelarve muutmise põhjal, vastava kohtu esimehe ja KHT direktori ettepanekul või muul mõjuval põhjusel oma algatusel, kuulanud ära kohtu esimehe ja KHT direktori arvamuse. Muudatused avaldatakse lõike 6 kohaselt. KSi § 44 lõiked 1, 11 ja 12 Eelnõuga kaasnevaks oluliseks muudatuseks on õigusemõistmise-alase tööjaotuse, kohtunike (ja kohtujuristide) spetsialiseerumise ja kohtunike koolituse suurem integreerimine. Kohtuhalduse juhtimine ja kohtute koolitus ei saa vaadata eri suundadesse. Muudatuste tuumaks on seaduses sätestatud ja kohtute nõukogu täpsustatud tööjaotusplaanide koostamise ja spetsialiseerumise alused. KS § 37 lg 41 muudetud sõnastuse kohaselt lähtutakse neist ka kohtunike koolitusstrateegia, iga-aastase koolitusprogrammi ning kohtu koolituskava koostamisel. Samuti saab kohtute nõukogu nende aluste kehtestamise raames pädevuse kehtestada kohustusliku koolituse mahu nõuded. See on kohtuhalduslik küsimus, mis lähtub kohtusüsteemi eelarvest ja koormusest. 67 Koolituse sisu eest vastutab KSi § 44 kehtiva lõike 1 kohaselt kohtunike koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volitused kestavad kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kaks esimese astme, kaks teise astme ja kaks Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, valdkonna eest vastutava ministri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus. Lõige 1. Muudatuse kohaselt kuuluvad koolitusnõukokku kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja. Lõiked 11 ja 12. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks halduskohtunik. Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja. Muudatuse eesmärk on, et koolitusnõukogu peab ühtviisi kvaliteetse koolituse nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusvaldkonna kohtunikele, seega peab olema võrdselt hästi tagatud kõigi kolme valdkonna esindajate osavõtt nõukogu tööst, sh olukorras, kui nõukogu kolmeaastase tsükli kestel jäävad mõned liikmed ootamatult, kuid objektiivsetel põhjustel töölt kõrvale. Praegune kord, mis puudutab kohtunikest liikmete valimist, ei arvesta sellega. Seda muutmata ei ole kuidagi võimalik tagada, et valdkonnad oleks võrdselt ja piisavalt esindatud. Seda ilmestab olukord kevadel 2025, kui koolitusnõukogus polnud ühtki hääleõiguslikku karistusõiguse valdkonna esindajast liiget. Põhjendamatult erapoolikuna mõjub lisaks see, et prokuratuuril on võimalik kohtunike koolitust puudutavate otsuste langetamisel osaleda, advokatuuril mitte. Eelnõu parandaks selle vastuolu. Et hoida otsustuskogu suurus optimaalsena, tuleks jätta otsustajate seast (suureneva kohtunike hulga taustal) välja üks kahest täitevõimu esindajast, kuna prokuratuuri ja ministeeriumi vaatenurgad on suuresti sarnased ja huvid langevad kokku. KSi § 45 lõiked 2 ja 3 KSi § 45 reguleerib järelevalvet. Õigusemõistmise korrakohase toimimise, kohtunike kohustuste täitmise ning kohtute infosüsteemi andmete korrakohase edastamise üle teeb järelevalvet kohtu esimees. Lõike 2 kehtiva sõnastuse kohaselt teeb esimese ja teise astme kohtu esimehe kohustuste täitmise üle järelevalvet valdkonna eest vastutav minister. Valdkonna eest vastutav minister võib nõuda kohtu esimehelt seletusi õigusemõistmise korrakohase toimimise kohta kohtus. Muudatuse kohaselt on järelevalvepädevus esimehe üle kohtute nõukogul. Kohtute nõukogu võib nõuda kohtu esimehelt seletusi õigusemõistmise korrakohase toimimise, eelarve ja oodatavate tegevustulemuste ning arengueesmärkide täitmise kohta kohtus. Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva sõnastuse kohaselt teeb kinnistusosakonna, registriosakonna ja maksekäsuosakonna tegevusvaldkonnas järelevalvet kohtudirektor. Tsiviilosakonna, süüteoosakonna ja eestkoste järelevalve osakonna kohtunikuabi üle teeb järelevalvet kohtu esimees. Muudatus on vajalik, kuna kohtudirektorite volitused lõpevad KHT töölehakkamisega. Muudatuste tulemusel on kohtutes kohtuteenistujad, kelle nimetab ametisse kohtu esimees. Kohtu esimehel on ka järelevalvepädevus (ametisse nimetaja pädevus ATSi järgi) kõigi nende teenistujate suhtes, kelle ta ametisse nimetab. Seega ei ole vaja eraldi reeglit kohtunikuabide üle järelevalve tegemise kohta. 68 KSi § 451 lõige 3 Muudatus on seotud KHNi kujundamisest kohtute nõukoguks. Edaspidi kehtestab kohtute haldamise nõukoja asemel kohtuasja teise kohtusse lahendamiseks suunamise täpsemad põhimõtted nõukogu. KSi § 452 lõiked 1 ja 3 Lõike 1 muudatusega täiendatakse massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra reeglistikku. Muudetakse kohtute seaduse § 452 lõiget 1, mis määrab, milliseid kohtuasju võivad maakohtu ja ringkonnakohtu kohtunikud halduskohtu koosseisus lahendada. Alates 30.06.2020 kehtivas redaktsioonis on kohtute seadust täiendatud §-ga 452, mis reguleerib maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku ajutist kaasamist halduskohtu koosseisu. Kehtiva § 452 lõikes 1 on kaasamine piiratud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 154 ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 366 reguleeritud välismaalase kinnipidamisega hädaolukorras. VSSi § 154 lõige 3 ja VRKSi § 366 lõige 3 võimaldavad Politsei- ja Piirivalveametil (PPA) või Kaitsepolitseiametil taotleda massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras luba välismaalase kinnipidamiseks kuni seitsmeks päevaks, kui massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras ei ole objektiivse takistuse tõttu võimalik teha vajalikke menetlustoiminguid, et kohus saaks hinnata välismaalase kinnipidamise põhjendatust nn korralisel alusel (st VSSi § 23 lg 1 ja VRKSi § 361 lg 2). VSSi § 154 lõikes 3 ja VRKSi § 366 lõikes 3 sätestatud erakorralistel alustel kinnipidamisel on kahtlemata massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras oma roll. Samas on ka massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras paljudel juhtudel juba 48 tunni jooksul olemas piisavalt teavet, et taotleda isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks VSSi § 23 lõikes 1 või VRKSi § 361 lõikes 2 sätestatud alusel. Ka 2023. a novembris toimunud PPA ja kohtumenetluse harjutusõppusel (kus harjutati muu hulgas maakohtunike kaasamist halduskohtute koosseisu massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra tingimustes) ilmnes, et PPA menetlejad eelistavad võimaluse korral taotleda luba kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks VSSi § 23 lõike 1 või VRKSi § 361 lõike 2 alusel. Sellisel juhul ei teki nii kiiresti vajadust esitada kohtule uut kinnipidamise taotlust, kui seitsme päeva jooksul ei selgu, et isikul võib lubada vabaduses viibida. Kehtiv õigus ei võimalda nende taotluste lahendamiseks maa- ja ringkonnakohtunikke halduskohtu koosseisu kaasata. Seega võib tekkida olukord, kus massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras tekib samaväärne või isegi suurem ressursipuudus nn korralisel alusel kinnipidamise asjades. Sellepärast nähakse eelnõus ette, et halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud kohtunik võib menetleda kõiki alates massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest Eestisse saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamise või selle pikendamise taotlusi. Need hõlmavad kinnipidamist VSSi, VRKSi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 alusel. Kinnipidamise pikendamise taotluste menetlemise õigus on vaja sätestada sellepärast, et kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukord kestab pikemat aega ja viibimisaluseta välismaalasi ei õnnestu piisavalt kiiresti tagasi või välja saata, tekib olukord, kus kinnipidamise pikendamise taotlusi on võib olla vaja menetleda peaaegu sama suurel hulgal kui esmaseid kinnipidamise taotlusi. Samuti võib kinnipidamise pikendamise taotluste menetlemise vajadus tekkida oluliselt kiiremini kui kahe kuu jooksul, sest ebaselges, ent kiiresti muutuvas olukorras (näiteks isik on tuvastamata, kuid seda võib olla võimalik kiiresti teha) võib olla õiguslikult põhjendatud anda luba kinnipidamiseks lühemaks 69 ajaks kui kaheks kuuks. Seega annab säte massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras vajaliku paindlikkuse. Lõike 3 muudatus on seotud KHNi kujundamisega kohtute nõukoguks. Edaspidi kehtestab kohtute nõukogu maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku halduskohtu koosseisu ajutise kaasamise täpsemad põhimõtted. KSi § 46 KSi § 46 reguleerib kohtute aruandlust ning sätestab, et esimese ja teise astme kohtud esitavad valdkonna eest vastutavale ministrile kohtuasjade kohta statistilise aruande. Aruande vormi kinnitab ja esitamise tähtaja määrab valdkonna eest vastutav minister. Muudatus täpsustab kohtute aruandluse esitamist ja vastutust ning loob ühtse korra aruannete esitamiseks ja avalikustamiseks. Lõike 1 muudatuse kohaselt esitavad kohtud kohtute nõukogule aruande õigusemõistmise korrakohasest toimimisest kohtus. Eesmärk on tagada kohtusüsteemi toimimise regulaarne hindamine ja võimaldada kohtute nõukogul saada terviklik ülevaade õigusemõistmise kvaliteedist, koormusest ja korralduslikest aspektidest erinevates kohtutes. Selline aruandlus toetab süsteemset analüüsi ning aitab kavandada meetmeid õigusemõistmise tõhususe ja kvaliteedi parandamiseks. Lõike 2 kohaselt esitab KHT kohtute grupi tegevusaruande, näidates ära eelarve ja oodatavate tulemuste täitmise aruande. Muudatus võimaldab hinnata kohtute töö tulemuslikkust nii finants- kui ka sisuliste eesmärkide kaupa, tagades läbipaistvuse ja vastutuse avaliku ressursi kasutamisel. Tulemusnäitajad on kohtu arengukavas määratud mõõdikud, mille abil hinnatakse seatud arengueesmärkide täitmist ja kohtute tegevuse tulemuslikkust. Need võivad hõlmata näiteks menetlusosaliste rahulolu ning haldusressursside kasutamise tõhusust, menetluse kiirust ja jõudlust liikide kaupa. Tulemusnäitajate süsteem võimaldab siduda arengukavas seatud eesmärgid konkreetsete mõõdetavate tulemustega ning tagada objektiivse tagasiside kohtute töö ja arengu kohta. Kohtute nõukogu kehtestab aruannete vormid ja esitamise tähtajad, aruanded avalikustatakse kohtute veebilehel. KSi § 49 lõige 1, lõike 2 punkt 3 Lõige 1 reguleerib kohtuniku ametivälist töötamist kohtunikuameti kõrvalt. Kohtuniku ametikitsenduste täpsema reguleerimise vajadus tuleb PSi § 147 lõikest 3, mille kohaselt kohtuniku ametiväline töötamine on üldjuhul keelatud, välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel. Muudatusega täpsustatakse kohtuniku lubatud ametiväliseid tegevusi, mille eesmärk on anda kohtunikule rohkem võimalusi erialasteks ülesanneteks ning ühtlasi toetada tema enesearengut ja motiveerida teda kohtunikutöös. Lõike 1 teist lauset muudetakse esiteks selliselt, et kohtunik võib osaleda ka rahvusvaheliste organisatsioonide töös, näiteks rahvusvahelises kohtus, jätkates samal ajal kohtunikutööd. Samuti täpsustatakse, et kohtunik võib tegeleda ka õigusloome ning muu loomingulise tegevusega. Õigusloome võib sisaldada osavõttu õigusaktide eelnõude väljatöötamises näiteks ekspertide komisjonides või eelnõudele eksperdiarvamuste koostamist. Lõike 2 punkt 3. KSi § 49 lõige 2 näeb ette kohtunikuametiga seotud piirangud, mille eesmärk on tagada kohtuniku erapooletus ja sõltumatus. Kehtiva korra kohaselt ei või kohtunik olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu 70 filiaali juhataja. Eelnõu koostamisel arutati, kas kaotada piirang, mille kohaselt ei tohi kohtunik kuuluda temale kuuluva ainu- või enamusosalusega äriühingu, eeskätt investeeringute haldamiseks loodud äriühingu juhatusse. Leiti, et kohtunik ei tohiks sattuda oma vara valitsemisel halvemasse olukorda võrreldes teiste õigussubjektidega. Kohtunikuametiga kaasnevad ametipiirangud on püsinud muutumatuna alates KSi jõustumisest 2002. aastal ning kattuvad suures osas kuni 28.07.2002 kehtinud kohtuniku staatuse seaduse §-s 4 sätestatud piirangutega. Samas äri- ja majanduskeskkond on oluliselt edasi arenenud, mistõttu puudub mõistlik põhjendus, miks kohtunik ei peaks saama oma vara haldamist korraldada ka äriühingu vormis, kui see ei kahjusta kohtuniku ametiülesannete täitmist. Näiteks kinnisvarasse investeerida või hallata üürikinnisvara on maksunduslikust aspektist otstarbekam äriühingu vormis. Kohtuniku eetikakoodeksi punkti 5 järgi võib kohtunik osaleda tegevuses, mille eesmärk on tulu saamine, arvestades hea käitumise ja ausa äritegevuse tavasid. Kohtunike eetikanõukogu on märkinud82, et ametikitsenduste eesmärk ei ole keelata mis tahes tulu teenimine, kuivõrd kohtunik on samamoodi aktiivne ühiskonnaliige, kelle kaasalöömine erinevates tegevustes on piiratud vaid niivõrd, kuivõrd see läheb vastuollu õigusemõistmise huvidega. Ka mõnes Euroopa riigis on kohtunikel lubatud äriühingut juhtida, et hallata enda või oma perekonna vara. Näiteks Slovakkias ei või kohtunik kuuluda ärilisel eesmärgil tegutseva juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorganisse ega muul moel ettevõtluses osaleda, välja arvatud oma vara haldamiseks83. Ka Inglismaa ja Walesi kohtusüsteemis ei tohi täistööajaga kohtunikud (ingl salaried judges) olla äriühingu juhi rollis, välja arvatud juhul, kui see on seotud perekonna vara haldamisega84. Lõike 2 punkti 3 muudatuse kohaselt ei või kohtunik olla äriühingu juhatuse või nõukogu liige, välja arvatud juhul, kui tegu on tema enda või ühisvarasse kuuluva ainuosaluse või enamusosalusega äriühinguga, ja see tegevus ei kahjusta õigusemõistmist. Kehtima jääb piirang, mille kohaselt kohtunik ei või olla välismaa äriühingu filiaali juhataja. Muudatus võimaldaks kohtunikul luua ja juhtida äriühinguid eelkõige oma vara haldamiseks ja investeerimiseks, kui see ei kahjusta õigusemõistmist, ning välistaks kohtuniku osalemise sellise ühingu juhtimises, mille kontroll ei ole tema enda käes. KSi § 53 lõiked 2 ja 4 KSi § 53 reguleerib avaliku konkursi väljakuulutamist kohtunikukohale. Kehtiva korra kohaselt sätestab lõige 1, et kohtunikud nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel. Lõige 2 loetleb konkreetsed kohtunikukohad ning sätestab, et konkursi esimese ja teise astme kohtu kohtunike kohtadele kuulutab välja valdkonna eest vastutav minister ja Riigikohtu kohtuniku vaba koha täitmiseks Riigikohtu esimees. Lõike 2 esimest lauset muudetakse selliselt, et avaliku konkursi esimese ja teise astme kohtuniku vaba koha täitmiseks kuulutab välja valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Konkurss kuulutatakse halduskohtu, maakohtu tsiviil- või süüteovaldkonna ning ringkonnakohtu haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumi kohtuniku vaba koha täitmiseks. Konkursi Riigikohtu kohtuniku vaba koha täitmiseks kuulutab ka edaspidi välja Riigikohtu 82 Kas kohtunik tohib osa võtta filmivõtetest, mille eest makstakse lisatasu? – riigikohus.ee. 83 Constitution of the Slovak Republic, article 145a https://www.prezident.sk/upload-files/46422.pdf. 84 Guide to Judicial Conduct (July 2023), lk 11 https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2023/06/Guide-to- Judicial-Conduct-2023.pdf. 71 esimees. Eelnõu koostamise käigus arutati ka seda, kas Riigikohtu esimees võiks ka esimese ja teise astme kohtuniku konkursi välja kuulutada. Leiti, et kuivõrd edaspidi on kohtute nõukogu ülesanne esimese ja teise astme kohtute eelarve jaotamine ning otsustada ka kohtunike jagunemise kohtumajade vahel, on just kohtute nõukogu kõige pädevam, et hinnata konkursi väljakuulutamise vajadust konkreetse esimese või teise astme kohtu kohtuniku kohale. See ei välista seejuures, et ettevalmistus kohtunike konkursside väljakuulutamiseks tehakse Riigikohtus. Sellist lahendust toetas ka kohtute haldamise nõukoda oma 24. mai 2024. aasta istungil. Tuleb silmas pidada, et konkursid kuulutatakse välja ka edaspidi koostöös kohtute esimeestega, st neil on parim teadmine kohtunikukohtade vabanemisest. Lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „või 58“. Muudatus on seotud seaduseelnõu 633 SE jõustumisel KSi § 58 kehtetuks tunnistamisega. KSi § 55 lõige 4 Lõikes 4 tehakse tehniline täpsustus, et enne Riigikohtu kohtuniku ametisse nimetamist kuulab Riigikohtu esimees muu hulgas ära kohtute nõukogu arvamuse, mitte enam kohtute haldamise nõukoja arvamuse. KSi § 57 lõiked 1 ja 11 Lõike 1 esimese lause muutmine on tingitud kohtuhalduse üleminekuga kohtute nõukogule. Muudatusega täpsustatakse, et ettepaneku kohtuniku üleviimiseks teise kohtusse saab teha kohtute nõukogu, mitte justiits- ja digiminister. Ka kohtuniku üleviimise kohtu esimehe ametikohale otsustab edaspidi justiits- ja digiministri asemel nõukogu (lõige 11). Lõike 1 teise lause muudatus on seotud eestseisuse moodustamisega. Kehtivas seaduses on sätestatud, et esimese astme kohtuniku võib kohtu esimees tema nõusolekul määrata alaliselt teenistusse teise kohtumajja, olles enne ära kuulanud kohtu üldkogu arvamuse. Muudatusega asendatakse üldkogu arvamuse ärakuulamise nõue kohtu eestseisuse arvamuse ärakuulamisega. Muudatuse eesmärk on lihtsustada ja tõhustada kohtunike teenistuse korraldamist ning viia otsustamine vastavusse kohtute sisemise juhtimise põhimõtetega. Kohtu eestseisus on kohtute juhtimisstruktuuris väiksem ja töökorralduslikult paindlikum organ kui kohtu üldkogu, mis koosneb kohtu kõigist kohtunikest. Eestseisus tegeleb pidevalt kohtu töö korraldamise, töökoormuse ja personaliküsimustega ning tal on seetõttu parem ülevaade kohtumajade töökorralduslikest vajadustest ja ressursside jaotusest nii esimese kui ka teise astme kohtus. Seetõttu on eestseisuse arvamuse ärakuulamine konkreetse kohtuniku alalise teenistuse määramisel sisuliselt põhjendatum ja menetluslikult otstarbekam kui üldkogu kaasamine, mille arvamus on pigem üldise poliitika kujundamiseks mõeldud. Muudatus ei vähenda kohtunike osalust otsustusprotsessis, vaid kohandab selle sobivamale juhtimistasandile, tagades kiirema ja paindlikuma menetluse. KSi § 584 lõiked 2, 5 ja 6 KSi § 584 reguleerib kohtuniku töötamist väljaspool kohut. Lõike 2 teises lauses täpsustatakse, et kohtuniku võib nimetada ka delegaatprokuröri ametikohale. Muudatusega lisatakse delegaatprokurör tagasi seadusesse, kuna selle väljajätmine varasemates redaktsioonides on tekitanud ebaselgust. Seetõttu on vaja sätestada selgesõnaliselt, et kohtunik võib olla nimetatud ka delegaatprokuröri ametikohale, et tagada õigusselgus. 72 Lõikes 5 täpsustatakse, et kohtunik võib pöörduda tagasi maakohtu tsiviil- või süüteovaldkonda. Kohtu eestseisuse pädevuses on määrata osakond, kuhu kohtunik tagasi pöördub. Muudatus on seotud KSi § 91 lg 1 muudatusega, mille kohaselt on maakohtus süüteovaldkond ja tsiviilvaldkond. Kohtunikul on igal juhul võimalik senisele ametikohale tagasi pöörduda kohtu samasse tsiviil- või süüteovaldkonda, kuhu ta enne üleviimist kuulus. Juhul kui maakohtus ei ole kohtuniku tagasipöördumise ajal enam täpselt sama osakonda, on kohtunikul õigus lähtuvalt oma spetsialiseerumisest tagasi pöörduda vastavalt kas tsiviil- või süüteoosakonda, st kui kohtunik lahkus näiteks perekonnaasjade osakonnast, kuid kohtusse naasmise ajal ei ole maakohtus enam eraldi perekonnaasjade osakonda, siis naaseb kohtunik ükskõik millisesse tsiviilvaldkonna osakonda. Lõige 6 tunnistatakse kehtetuks. Seoses kohtunike arvu ülempiiri kehtestamisega tunnistatakse kehtetuks säte, mis võimaldas kohtunike arvu suurenemist olukorras, kui kohtunik pöördub tagasi pärast väljaspool kohut töötamist. Selline erisus ei ole kooskõlas seaduses sätestatava ülempiiri eesmärgiga, sest võimaldab mõjutada kohtunike koguarvu väljaspool seadusandja kehtestatud raamistikku. Kuna kohtunike arvulise jaotuse otsustab kohtute nõukogu, peab vajaduse korral kohtute nõukogu tegema otsuse konkreetse kohtu kohtunike arvu kohta. KSi § 60 lõike 1 punkt 41 ja lõige 3 Lõiget 1 täiendatakse punktiga 41. Muudatus on seotud KSi §-ga 741. Muudatuse kohaselt lisatakse tagasisidevestlusest koostatud kokkuvõte koos kohtuniku arvamusega kokkuvõtte kohta kohtuniku isikutoimikusse. Muudatuse eesmärk on anda tagasisidet saanud kohtunikule võimalus avaldada arvamust oma töö ja sellele antud hinnangu kohta, sealhulgas põhjendada kõrgema astme kohtult saadud tagasisidest erinevat seisukohta. Lõikes 3 täpsustatakse, et isikutoimiku pidamist korraldab Riigikohus, mitte Riigikohtu esimees. KSi § 73 lõige 1 Lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „ja kohtunikuabi ettevalmistuskava täitjaid“. Muudatus on seotud seaduseelnõu 633 SE jõustumisel kohtunikuabide ettevalmistuskava kaotamisega. KSi § 741 KSi 9. peatükki täiendatakse §-ga 741 „Kohtuniku tagasisidevestlus“. Muudatusega nähakse ette kohtunikule tagasiside andmise üldine korraldus ja luuakse kohtusüsteemisisene tagasiside andmise süsteem, mille eesmärk on toetada kohtunikku erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. KSi § 74 lõige 1 sätestab kohtunikule kohustuse end regulaarselt erialaselt täiendada ja koolitustel osaleda. Tegemist on kohtunikuteenistuse üldkohustuse, mitte otseselt õigusemõistmisega seotud tegevusega. Kohtunikuameti olemuse tõttu peab kohtunik suutma olla enesekriitiline ja soovima end arendada. Kohtunikule tagasiside andmine teenib kohtuniku enesetäiendamise ja professionaalse arengu eesmärki. Selline tagasiside on suunatud kohtuniku abistamisele ja soovituste andmisele tema menetluspraktika parandamiseks, et toetada kohtuniku professionaalset arengut, mis parandaks kohtulahendite kvaliteeti ja kiirendaks menetlust. Kohtunikud, kelle menetluspraktika vajab parandamist, saaksid arutada probleeme kõrgema astme kohtunikuga ja saada praktika parandamiseks soovitusi. Samuti saaksid kolleegiumid kindlaks teha kohtuniku arenguvajaduse ja suunata teda vajaduse korral koolitusele. Soovituste rakendamine aitaks parandada menetluse kvaliteeti ning konstruktiivne 73 tagasiside toetaks kohtuniku arengut ja suurendaks tema motivatsiooni. Äärmuslikel juhtudel võib see vältida distsiplinaarmenetluse algatamise. Eelnõu kohaselt antakse kohtunikule tagasisidet vestlusel kõrgema astme kohtunikuga. Tagasiside andmist oma tööpiirkonna maa- või halduskohtuniku tööle korraldaks ringkonnakohtu kolleegiumi esimees ning ringkonnakohtuniku tööle Riigikohtu kolleegiumi esimees. Tagasiside andmine kohtunikule algatatakse eeskätt juhul, kui kohtuniku töös märgatakse süstemaatiliselt esinevaid puudusi või tagasisidevestluse pidamine võib kohtuniku professionaalset arengut toetada. Seega pole tegemist vestlusega, mis toimub kindlaks määratud regulaarsusega kõigi kohtunike suhtes, vaid tagasiside andmine peaks toimuma vajaduse kohaselt. Nii peaks tagasisidevestlusi pidama ennekõike nende kohtunikega, kelle menetluspraktika vajab korrigeerimist, et kõrgema astme kohus saaks kohtunikule anda asjatundlikke soovitusi tema menetluspraktika parandamiseks. Siiski peaks probleemidele tähelepanu juhtimise kõrval keskenduma ka kohtuniku tugevustele ja töö positiivsetele aspektidele ning hea praktika esiletoomisele. Lahendite kvaliteedi hindamine on küll osa kohtuniku töö hindamisest, kuid ainult kohtuniku professionaalsete oskuste aspektist. Kohtunikule tagasiside andmine võib puudutada eeskätt kohtumenetluse korraldust ja kohtulahendite koostamisega seotud küsimusi, näiteks lahendite ülesehitust, neis esitatud õiguslikku argumentatsiooni, materiaal- ja menetlusnormide kohaldamist, õigusallikate kasutamist, aga ka kohtumenetluse juhtimist, sh kohtuasjade läbivaatamiseks vajalikku töökorraldust ja aja planeerimist, suhtlemist menetlusosalistega ning statistilisi andmeid kohtuniku töö kohta. Ettepaneku tagasisidevestluse korraldamiseks kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimehele võib teha Riigikohtu esimees kõigi esimese ja teise astme kohtu kohtunike suhtes, ringkonnakohtu esimees oma tööpiirkonna esimese astme kohtuniku suhtes ja esimese või teise astme kohtu esimees sama kohtu kohtuniku suhtes. Kohtunikuga tagasisidevestluse pidamine võib toimuda ka kolleegiumi esimehe enda algatusel. Näiteks olukorras, kus ettepanekut kolleegiumi esimehele ükski kohtu esimees ei ole esitanud, kuid kolleegiumi esimeheni on jõudnud info alama astma kohtuniku parandamist vajava menetluspraktika kohta. Eelnõu kohaselt jäetakse kohtunikule tagasiside andmise täpsemad praktilise korralduse üksikasjad nõukogu otsustada. KSi § 75 lõige 3 Lõike 3 muudatus lisab loetellu halduskohtu aseesimehe, ning täpsustab, et kohtu esimehe ametipalk ja lisatasu makstakse välja KHT direktori käskkirja alusel, mitte enam valdkonna eest vastutava ministri käskkirja alusel. KSi § 76 lõige 32 Muudetav säte reguleerib kohtunikust osakonnajuhatajale lisatasu maksmist. Lõike 32 muudatus on seotud halduskohtu aseesimehe ametikoha loomisega. Loetellu lisatakse halduskohtu aseesimehele lisatasu määramine. Kohtu esimees määrab ka aseesimehele lisatasu 15% tema ametipalgast. KSi § 76 lõige 8 Muudatus on seotud kohtuhalduse üleminekuga. Lõiget 8 muudetakse selliselt, et valveaja eest makstava lisatasu arvestamise korra ja kohtunikele valveaja eest makstava lisatasu kehtestab valdkonna eest vastutava ministri asemel nõukogu oma otsusega. Nõukogu pädevuses on tulevikus muu hulgas suunata ja koordineerida 74 kohtute haldamist ja arendamist, mistõttu ei saa ka lisatasu arvutamine olla enam ministri pädevuses. Muudatuse tulemusel muutub kehtetuks justiitsministri 19.12.2019 määrus nr 18 „Kohtuniku valveaja lisatasu“. KSi § 84 lõige 5 Kehtiva seaduse järgi võib kohtunikule kuni üheaastast erakorralist tasuta puhkust anda Riigikohtu esimees kohtu üldkogu nõusolekul. Üldkogu kaasamise eesmärk on olnud tagada kohtunikkonna kaasatus ja läbipaistvus pikaajalise äraoleku lubamisel, kuna see võib mõjutada kohtu töökoormust ja asjade jaotust. Kohtute uue juhtimisstruktuuri loomisega muutub üldkogu roll strateegilisemaks ning igapäevased töökorralduslikud ja personaliga seotud otsused koondatakse kohtu eestseisuse pädevusse. Lõike 5 muudatuse kohaselt võib kohtunikule kuni üheaastast erakorralist tasuta puhkust anda Riigikohtu esimees selle kohtu eestseisuse nõusolekul, kus kohtunik töötab. Eestseisus on väiksemaarvuline ja esinduslik juhtimiskogu, kuhu kuuluvad kohtu esimees, aseesimees (halduskohtus), kolleegiumite esimehed ja kohtu üldkogu valitud kohtunikud. Seetõttu tagab eestseisuse nõusoleku nõue otsustamisel jätkuvalt kohtunikkonna esindatuse, kuid muudab menetluse operatiivsemaks ja töökorralduslikult paindlikumaks. Muudatuse eesmärk on tõhustada otsustusprotsessi, vähendades halduskoormust ning tagades, et sellised otsused teeb organ, kellel on vahetu ülevaade koormusest ja asendamisvõimalustest. Samas säilib kollegiaalne kontrollimehhanism, mis välistab võimaluse, et otsus tehakse ainuisikuliselt. Kokkuvõttes on muudatus kooskõlas eesmärgiga anda üldkogudelt operatiivsematele ja esinduslikematele juhtimisstruktuuridele (eestseisustele) üle igapäevase töö korraldamine ja personaliküsimuste otsustamine, säilitades samas kohtunike enesekorraldusõiguse ja kollegiaalse otsustamise põhimõtte. KSi § 85 lõige 3 ja § 1271 KSi § 85 lg 3 muudetakse selliselt, et edaspidi kinnitab valdkonna eest vastutava ministri asemel talaari kirjelduse nõukogu. Tegemist on praktilist kohtukorraldust puudutava haldusküsimusega, mida ei pea reguleerima täitevvõim. KSi § 1271 esimese lause kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister kehtestada kohtuteenistujate ametiriietuse kirjelduse ning kandmise korra. Muudatusega asendatakse vastutav minister nõukoguga, kuivõrd tegemist on praktilist kohtukorraldust puudutava haldusküsimusega, mida ei saa enam reguleerida täitevvõim. Muudatuste tõttu muutub kehtetuks justiitsministri 29.07.2009 määrus nr 30 „Kohtuniku ja kohtukordniku ametiriietuse kirjeldus ning kohtukordniku ametiriietuse kandmise kord“. KSi § 88 lõige 6 Lõike 6 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kohtunik pole aasta jooksul pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu. Distsiplinaarkolleegium võib karistuse kustutada ka ennetähtaegselt. Distsiplinaarsüütegu on kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises (KS § 87). Distsiplinaarsüütegu on ka kohtuniku vääritu tegu. Kohtunikule võib distsiplinaarsüüteo eest määrata distsiplinaarkaristuse (noomitus, rahatrahv kuni ühe kuu ametipalga ulatuses, ametipalga vähendamine, ametist tagandamise (KS § 88)). 75 Kohtute arengukava rõhutab, et kohtusüsteem tajub oma vastutust õigusemõistmise kvaliteedi tagamisel. Järelevalve ja distsiplinaarmenetluse põhimõtted on selged ja eesmärgistatud. Samuti nähakse ette õigusemõistmise kvaliteedi süsteemne jälgimine ning kohtunike ja kohtuteenistujate arenguvõimaluste toetamine. Muudatusega pikendatakse distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaega ühelt aastalt kolmele ja kaotatakse võimalus seda lühendada. Kohtuniku distsiplinaarkaristus kustub, kui kohtunik ei ole kolme aasta jooksul pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu. Muudatuse eesmärk on tõhustada kohtunike järelevalvet ja distsiplinaarvastutust ning suurendada kohtuniku vastutust toimepandud rikkumiste eest. KSi § 991 lõiked 1–5 Muudatusega lihtsustakse kohtuniku teenistusvanuse tõstmise korda. Arvestades PSi § 147 lõike 1 kohast kohtunikuameti eluaegsuse nõuet, ei ole põhjendatud seada piirvanusest kauem töötada sooviva kohtuniku volituste pikendamisele liiga suuri nõudmisi. Esmajoones tuleks hinnata, kas kohtuniku võimed ja oskused on kohtunikuametiks piisavad, ning teisalt, et kohtuniku jätkamine on ka õigusemõistmise huvides, seda eriti olukorras, kus kohtunike kohti on täitmata. Lõikes 1 tehakse tehniline täpsustus, jättes välja viite lõikele 3, mis tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 2 on teenistusvanuse tõstmiseks kohtute haldamise nõukoja tegevuse lõppemise tõttu vaja nõukogu nõusolekut ning enam ei ole tegemist erandjuhuga, vaid on mõeldud selleks, et tagada korrakohane õigusemõistmine. Välja jäetakse nõue, mille kohaselt võetakse Riigikohtu üldkogu otsus vastu kohal olevate riigikohtunike kahekolmandikulise häälteenamusega. Otsuse saab Riigikohus vastu võtta ka üldises korras lihthäälteenamusega. Lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna lõike 3 sisu lisatakse lõikesse 2 ja lõige 4 on ebavajalik säte, kuna kehtestab põhimõtte, et teenistusvanuse ülemmäära tõstmine kehtib üksnes selle kohtuniku suhtes, kelle teenistusvanuse ülemmäära tõsteti. Lõike 5 muudatuse kohaselt ei ole tõstetud teenistusvanuse ülemmäära saabumisel vaja eraldiseisevat ametist vabastamise vormistamist, vaid kohtunik loetakse ametist vabastatuks vanuse ülemmäära saabumisel. Muudatuse tulemusel jääb ära ebavajalik bürokraatia. KSi peatükk 13 KSi peatükk 13 tunnistatakse kehtetuks, kuna rahvakohtunike institutsioon kaotatakse. Eespool on selgitatud, et rahvakohtunike kasutamine õigusemõistmisel takistab efektiivset korrakohast õigusemõistmist. Üldmenetluses lahendatavad kriminaalasjad on läinud oluliselt keerulisemaks ja mitteprofessionaali osalus on seetõttu üha formaalsem. Viimase kahekümnendi jooksul ei ole olemasolevate andmete põhjal tuvastatav olukord, kus rahvakohtunik oleks koostanud õiguslikult ja kohtuotsuse nõuetele vastava eriarvamuse või rahvakohtunikud koos kirjutanud iseseisvalt kohtuotsuse, n-ö hääletades maha professionaalse kohtuniku asja arvutavas kooseisus. Erinevalt kohtunikest ei tehta rahvakohtunikele taustakontrolli, puudub ka järelevalve ja vastutus, samuti on rahvakohtunike väljalangemine viinud praktikas menetluse uuesti algusesse ning põhjustanud omakorda süüteo aegumise. KSi § 1141 KSi kehtiva § 1141 kohaselt määrab kohtunikuabide arvu valdkonna eest vastutav minister, kuulanud ära maakohtu esimehe arvamuse. Sätet muudetakse, sätestades, et valdkonna eest 76 vastutav minister kehtestab määrusega kohtunikuabide koguarvu nõukogu ettepanekul. Paragrahvi lisatakse lõige 2, mille kohaselt otsustab kohtunikuabide jagunemise kohtute vahel kohtute nõukogu. Selline lahendus tagab piisava paindlikkuse ja tasakaalu, et täitevvõimul säilib kontroll kohtunikuabide koguarvu ja sellega seotud kulude üle, kuid kohtunikuabide vajadust konkreetses kohtus saab parimal viisil hinnata ja otsustada nõukogu. KSi § 119 lõike 1 punkt 4 Lõike 1 punkti 4 kohaselt kuulub kohtunikuabi konkursi komisjoni kohtudirektor. See on olnud ka mõistlik ja vajalik, kuna kohtudirektor teeb kehtiva KSi § 45 lõike 3 kohaselt kinnistusosakonna, registriosakonna ja maksekäsuosakonna tegevusvaldkonnas järelevalvet. Arvestades, et kohtudirektori ametikoht kaotatakse ning kohtu esimehel on kohtunikuabi üle järelevalveõigus (kohtu esimees nimetab kohtunikuabi ametisse), pole vajadust kohtudirektori asemel komisjoni määrata ka näiteks KHT direktorit või teenistujat. Seetõttu tunnistatakse punkt 4 kehtetuks. KSi § 121 Kehtiva seaduse järgi annab kohtunikuabi ametisse astudes valdkonna eest vastutava ministri ees vande. KSi § 121 tekst muudetakse ja edaspidi annab kohtunikuabi ametisse astudes vande maakohtu esimehe ees. Maakohtu esimees nimetab kohtunikuabi ametisse ja seega on põhjendatud, et vanne antakse ka kohtu esimehele. KSi § 1221 lõige 1 Lõige 1 tunnistatakse kehtetuks. Muudatuste tulemusel on kohtutes kohtuteenistujad, kelle nimetab ametisse kohtu esimees. Kohtu esimehel on ka järelevalvepädevus (ametisse nimetaja pädevus ATSi järgi)85 kõigi nende teenistujate suhtes, kelle ta ametisse nimetab. Edaspidi on distsiplinaarmenetluse algatamise õigus kõikide kohtunikuabide suhtes maakohtu esimehel, mitte enam jagatud kohtu esimehe ja kohtu direktori vahel. Kohtu esimees nimetab ametisse kõik kohtunikuabid ja seega on tal ka õigus algatada distsiplinaarmenetlus kohtunikuabide suhtes. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigust ei ole vaja eraldi seaduses reguleerida. KSi § 1222 Seadust täiendatakse §-ga 1222 „Kohtunikuabi tagasisidevestlus“. Analoogselt esimese ja teise astme kohtunikega nähakse eelnõus ette tagasisidevestluse pidamise võimalus ka kohtunikuabidega. Kohtunikuabidele kohaldatakse ka avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 30 ettenähtud arengu- ja hindamisvestluse pidamise nõuet. Need kaks vestluse liiki on erineva olemuse ja eesmärgiga. ATSis ettenähtud arengu- ja hindamisvestlus toimub teenistuja ja tema vahetu juhi vahel ning see jäetakse ära, kui vahetu juht on olnud selles ametis vähem kui neli kuud. Vestluse sisuks on: a) vahetu juhi poolt ametniku tulemuslikkuse, arengu ja koolitusvajaduse hindamine ning b) ametniku poolt vahetule juhile juhtimise kohta tagasiside andmine. On arusaadav, et niisuguse vestluse käigus oma administratiivse juhiga (nt kinnistus-, registri- või maksekäsuosakonna kohtunikuabist juhatajaga) ei käsitleta kohtunikuabi koostatud 85 Distsiplinaarmenetluse võib algatada ametisse nimetamise õigusega isik käskkirja või korraldusega, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. 77 kohtulahendite sisu, sest kohtunikuabi on lahendite tegemisel sõltumatu, kuid ta on seotud kohtuniku juhistega (KS § 114 lg 2). Seevastu eelnõus ettenähtud tagasisidevestluse eesmärk on võimaldada kõrgemal kohtuastmel anda kohtunikule või kohtunikuabile üldistavat tagasisidet tema tehtud kohtulahendite kohta. Kattuv aspekt seisneb selles, et mõlema vestluse tulemusel võidakse anda soovitusi koolituse ja enesetäiendamise kohta. Praegu on Tartu Maakohtus ametis 51 kohtunikuabi (kõik kinnistus- või registriosakonnas, lahendavad registriasju) ning Pärnu Maakohtus 4 (kõik maksekäsuosakonnas, lahendavad maksekäsuasju). Seadus ei välista, et kohtunikuabisid võib ametisse nimetada ka väljaspool neid kolme osakonda. Kohtunikuabide pädevusse võib anda lisaks registri- ja maksekäsuasjadele ka muid hagita tsiviilasju, mida on nimetatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (vt TsMS § 221 lg 3, § 59 lg 6, § 174 lg 8, § 187 lg 4, § 499 lg 5, § 586 lg 5), riigi õigusabi seaduses (RÕS § 15 lg 2), täitemenetluse seaduses (TMS § 11 lg 3) ning nende võimalikku pädevust ei välista ka pankrotiseadus (PankrS § 62 lg 2, § 56 lg 4). Tagasisidevestluse pidamise otsustab edasikaebeinstantsiks oleva kohtu vastava valdkonna osakonna või kolleegiumi juht ja selle peab vastava osakonna või kolleegiumi kohtunik. Kohtunikuabi puhul tähendab see sama maakohtu tsiviilvaldkonna osakonda, kus lahendatakse kohtunikuabi koostatud lahendite peale esitatud määruskaebusi TsMS § 663 lõike 6 alusel. Kohtunikuabide kõige arvukama töölõigu – registriasjade – kohta kehtib reegel, et kohtunikuabi võib või peab keerukamad asjad andma üle kohtunikule, kes võib need koos oma siduvate seisukohtadega kohtunikuabile tagasi andma (TsMS § 595). TsMS § 221 lõige 2 laiendab selle reegli kõigile kohtunikuabi pädevusse antud asjadele, st ka neile, mis ei ole registriasjad. Seega üldistava tagasiside andmisega kohtunikuabidele tegelevad maakohtunikud, kes on pädevad vaatama läbi selle kohtunikuabi lahendite peale esitatud määruskaebusi ning kes ühtlasi on pädevad andma neile siduvaid seisukohti. See vastab kohtute seaduses esitatud üldpõhimõttele, mille kohaselt kohtunikuabi on sõltumatu, kuid peab seaduses sätestatud juhul järgima kohtuniku juhiseid (KS § 114 lg 2). Seetõttu on oluline, et luuakse mehhanism, mis võimaldab kohtunikel anda süsteemset tagasisidet kohtunikuabile. Selle mõju kohtunikuabide lahendite etteaimatavusele on suurem, sest kohtunikuabid töötavad valdavalt kodukontorites. Ühtlasi tuleb lahendada küsimus, milline maakohtu struktuuriüksus peaks konkreetselt kohtunikuabidele tagasiside andmisega tegelema. Kõige selgem on see registriosakonna kohtunikuabide puhul: nendele annab tagasisidet Tartu Maakohtu maksejõuetus- ja ühinguõigusosakond. Võib eeldada, et kinnistus- ja maksekäsuosakonna kohtunikuabide suhtes on selleks Tartu Maakohtu või Pärnu Maakohtu tööjaotusplaani järgi tsiviilosakond. Välistatud ei ole, et maakohtus luuakse lisaks mõni tsiviilvaldkonna osakond, kes saab mõnede kohtunikuabide suhtes edasikaebeüksuseks (näiteks asjaõigusosakond kinnistusosakonna kohtunikuabide suhtes). Välistada ei saa, et näiteks perekonna- ja eestkosteasjades on nii palju riigi õigusabi taotlusi, et peetakse vajalikuks moodustada sama osakonna koosseisu nende lahendamiseks kohtunikuabi ametikohti. Sellisel juhul on kohtunikuabi otse selle osakonna koosseisus, mis on tema suhtes edasikaebeüksuseks. KSi § 124 78 Paragrahvi 124 teises lauses asendatakse arv „58“ arvuga „584“. Muudatus on seotud seaduseelnõu 633 SE jõustumisel KSi § 58 kehtetuks tunnistamisega. Edaspidi reguleerib kohtunikuabi väljaspool kohut töötamist KSi § 584. KSi § 125 KSi § 125 tunnistatakse kehtetuks. Säte reguleerib kohtudirektori ametisse nimetamist, kohtudirektori ülesandeid, kohtudirektori konkursi tingimusi jms. Kuna kohtudirektori ametikoht kaotatakse ja tema ülesanded jaotatakse KHT ja esimeeste vahel, tunnistatakse § 125 kehtetuks. KSi § 126 lõige 2 KSi § 126 lõige 2 reguleerib kordnikule lisatasu maksmist kutsete ja teadete kättetoimetamise eest. Lõige tunnistatakse kehtetuks, kuna seda ei rakendata, sealhulgas ei ole kehtestatud ka lisatasu määrasid. KS § 127 Muudatus on seotud kohtuhalduse üleminekuga. Kohtuametnike ja kohtu töötajate teenistuskohustused määratakse edaspidi kohtu kodukorras. Kantselei kodukorda enam valdkonna eest vastutav minister ei kehtesta. KSi § 1271 Muudatus on seotud kohtuhalduse üleminekuga. Edaspidi võib nõukogu kehtestada kohtuteenistujate ametiriietuse kirjelduse ning kandmise korra. Seni oli see valdkonna eest vastutava ministri pädevuses. KSi § 1303 Seadust täiendatakse §-ga 1303. Paragrahvi 1303 lõike 1 kohaselt alustab nõukogu tööd 2026. aasta 1. juulil. Selleks peavad olema valitud nii nõukogu kohtunikest liikmed kui esitatud ka mittekohtunikest liikmed. Nõukogu kohtunikest liikmed tuleb valida kohtunike täiskogul, st hiljemalt 2026. aasta juunis. Pärast täiskogu otsust saavad nõukogu kohtunikest liikmed vajaduse korral paluda mittekohtunikest liikmetel määrata oma esindaja. Eelnõukohase KSi § 401 lõike 5 järgi kehtestab nõukogu kohtunikest liikmete ja asendusliikmete valimise korra kohtunike täiskogu. Selleks, et täiskogul oleks võimalik nõukogu liikmeid valida, sätestatakse § 1303 lõikes 2 erisusena, et enne 2026. aasta 1. juulit kehtestab nõukogu liikmete ja asendusliikmete valimise korra kohtute haldamise nõukoda. Edaspidi on täiskogul võimalik vajaduse korral kehtestatud valimiskorda oma äranägemise järgi muuta või kehtestada uus. Lõikes 3 sätestatakse, et kohtute haldamise nõukoda kehtestab sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud valimise korra hiljemalt 2026. aasta 5. maiks. Sätte eesmärgiks on tagada, et KHN sellise ülesanne endale võtab, seejuures on arvestatud, et valimiskorra ettevalmistamine toimub oluliselt enne seaduse jõustumist, st lõikes sätestatud tähtaeg on vaid valimiskorra kehtestamise aeg. KSi §-d 1304 Seadust täiendatakse §-ga 1304 KHT moodustamise kohta. Sätte kohaselt alustab KSi §-s 412 sätestatud KHT tööd 2027. aasta 1. jaanuaril. Justiits- ja digiministril on 2026. a. jooksul piisavalt pädevust korraldamaks ettevalmistustööd kohtukorralduse muudatuste jõustumiseks. 79 See võib hõlmata ka käskkirjade andmist KS § 25 lg 2 alusel ning ajutiste teenistuskohtade moodustamist. KSi § 1305 Seadust täiendatakse §-ga 1305, mille kohaselt kehtivad kohtudirektorite volitused kuni 2026. aasta 31. detsembrini. Säte on vajalik muudatuse sujuvaks üleminekuks, st kuni kohtu esimeestel ei ole veel rakendunud kõiki kohtu iseseisvaks juhtimiseks vajalikke sätteid. Samuti aitab selline üleminek efektiivsemalt üles ehitada ka KHTd ja selle täpsemaid ülesandeid, kuna KHT direktori kõrval on toetuseks pikaajalised kohtudirektorid. KSi § 1306 Paragrahv sätestab kohtute haldamise nõukoja volituste lõppemise ja selle lõike 1 kohaselt kehtivad enne 2026. aasta 1. juulit kehtinud kohtute haldamise nõukoja volitused kuni 2026. aasta 30. juunini. Lõike 2 kohaselt täidab enne 2027. aasta 1. jaanuarit kuni seaduse jõustumiseni kehtinud §-s 41 sätestatud kohtute haldamise nõukoja ülesandeid kohtute nõukogu. Muudatuse eesmärk on tagada, et kuni kõik nõukogu pädevused ei ole jõustunud ja kehtivad KHT pädevused, siis nõukogul täidab neid ülesandeid KHNi eest (näiteks nõusoleku andmine kohtumajade asukohtade muutmisele). KSi § 1307 Paragrahv reguleerib kohtumajade asukohtu ja jagunemist kohtumajade vahel. Paragrahvi kohaselt kehtivad kuni 2026. aasta 31. detsembrini määratud kohtumajade täpsed asukohad ning kohtunike ja kohtunikuabide jagunemine kohtumajade vahel kuni käesoleva seaduse alusel uute asukohtade ja jagunemise otsustamiseni nõukogu poolt. KSi § 1308 Paragrahv reguleerib kohtuniku ametiriietust. Sätte kohaselt kehtib kuni 2026. aasta 31. detsembrini kinnitatud kohtuniku ametiriietus kuni käesoleva seaduse alusel uue ametiriietuse kehtestamiseni nõukogu poolt. Muudatus on vajalik, et tagada sujuv üleminek uuele süsteemile, st seni ministri poolt kinnitatud ametiriietus kehtib kuni nõukogu jõuab uue kehtestada. KSi § 1309 Paragrahv reguleerib valveaja eest makstava lisatasu arvestamise korda. Sätte kohaselt kehtib kuni 2026. aasta 31. detsembrini kehtestatud valveaja eest makstava lisatasu arvestamise kord ja valveaja eest lisatasu maksmiseks ettenähtud kohtunike arv kuni käesoleva seaduse alusel uue korra kehtestamiseni nõukogu poolt. Muudatus on vajalik, et tagada sujuv üleminek uuele süsteemile, st seni ministri poolt kehtestatud kord kehtib kuni nõukogu jõuab uue kehtestada. KSi § 13010 Paragrahv reguleerib ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe volitusi. Sätte kohaselt kehtivad enne 2027. aasta 1. jaanuari ringkonnakohtu kolleegiumi esimeheks nimetatud kohtuniku volitused nende lõppemiseni. Seaduse jõustumisel on ametis eri aegadel valitud kolleegiumi esimehed. Seaduse eesmärk on reguleerida järgmiste kolleegiumi esimeeste valimist, juba valitud esimehed saavad jätkata oma volituste lõppemiseni. KSi § 13011 Paragrahv reguleerib halduskohtu aseesimehe määramist. Sätte kohaselt tuleb halduskohtu esimehel määrata aseesimees ametisse hiljemalt 2027. aasta 1. veebruaril. Selline tähtaeg on 80 vajalik, et tagada, et aseesimees oleks määratud samaks tähtajaks, kui alustab tööd kohtute eestseisus. KSi § 13012 Paragrahv reguleerib kohtu eestseisuse moodustamist ning sätestab, et kohtu eestseisus peab tööd alustama hiljemalt 2027. aasta 1. veebruaril. Tähtaja sätestamine on oluline tagamaks uue haldusmudeli efektiivne rakendumine. KSi § 13013 Kohtute seadusesse lisatava rakendussätte eesmärk on reguleerida rahvakohtunike volituste kestust ja tasustamist olukorras, kus rahvakohtuniku institutsioon kaotatakse, kuid menetluses on veel kriminaalasju, mille arutamisel rahvakohtunikud osalevad. Vastavalt KrMSRS-i eelnõu kohaselt lisatavale §-le 259 arutavad maakohtud juba menetluses olevad kriminaalasjad lõpuni koosseisus, mis oli ette nähtud kohtu alla andmise ajal. Sestap võib menetluses olla kriminaalasju, kus kohtukoosseisus on rahvakohtunikud. Kuivõrd KS rahvakohtunikke puudutavate sätete tühistamisega kaotaks rahvakohtunik oma staatuse ega saaks seetõttu õigusemõistmises osaleda, sätestataksegi lisatava § 13013 lõikes 1, et parasjagu arutamisel oleva kriminaalasja kohtukoosseisus olevate rahvakohtunike volitused kestavad kuni maakohtus otsuse tegemiseni. Kui otsus on tehtud, lõpeb ka kohtuasja arutanud rahvakohtunike rahvakohtunikustaatus. Rahvakohtunike tasustamise puhul näeb lisatav KSi § 13013 lõige 2 ette, et rahvakohtunikke tasustatakse samade reeglite järgiriigieelarves oleks kehtinud siis, kui rahvakohtuniku instituuti ei oleks kaotatud. Selline formuleering võtab ka arvesse teoreetilise võimaluse, et enne rahvakohtuniku instituudi kaotamise jõustumist jõuab seadusandja veel rahvakohtunike tasustamise korda muuta. Lõikes 2 sätestatu tagab rahvakohtunike tasustamise tingimustel, mis oleksid kohaldunud enne rahvakohtuniku instituudi kaotamist. Samamoodi kehtivad edasi ka rahvakohtunikule pensioni arvestamise reeglid. Lõige 3 näeb ette, et kuni seaduse jõustumiseni kehtinud kohtute seaduse § 112 lõike 1 alusel antud rahvakohtuniku tasu määrus kehtib pärast käesoleva seaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd ta ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni selle kehtetuks tunnistamiseni rahvakohtunike volituste lõppemisel. Lõike eesmärk on tagada, et ministri määrusega kehtestatud tasu arvestamise kord on kehtiv kuni viimase rahvakohtuniku volituste lõppemiseni. KSi § 13014 Paragrahv reguleerib kohtust väljaspool töötava kohtuniku tagasipöördumist kohtuniku kohale. Sätte kohaselt võib enne 2026. aasta 31.detsembrit väljaspool kohut töötava kohtuniku tagasipöördumise järel kohtute seaduse § 11 lõikes 1, § 19 lõikes 1 ja § 23 lõikes 1 nimetatud kohtunike üldarv olla suurem kuni maa-, haldus- või ringkonnakohtus kohtunikukoha vabanemiseni ning seaduse § 25 lõikes 3 nimetatud kohtunike arv olla suurem kuni Riigikohtus kohtunikukoha vabanemiseni. Eelnõu kohaselt sätestatakse kohtunike üldarvu ülempiir seaduses. Seaduses sätestatud ülempiiri ei tohi üldreeglina ületada. Käesolev säte näeb siiski ette erandi nende kohtunike suhtes, kes töötavad seaduse jõustumise ajal kohtust väljaspool ning pöörduvad seejärel tagasi kohtuniku ametikohale. Nende puhul võib erandkorras ja ajutiselt olla kohtunike arv seaduses sätestatud ülempiirist suurem kuni kohtunikukoha vabanemiseni. Erand tagab, et seaduse jõustumise hetkel kohtust eemal viibiva kohtuniku õigus ja võimalus naasta ametisse ei halveneks kehtiva regulatsiooni muutumise tõttu. KSi § 13015 81 Paragrahv reguleerib kohtuhaldusülesannete täitevvõimult kohtusüsteemile üle andmise mõjude järelhindamist. Sätte kohaselt analüüsib Justiits- ja Digiministeerium 2030. aasta 1. jaanuariks esimese ja teise astme kohtute haldamisega seotud ülesannete ministeeriumilt kohtusüsteemile üle andmise eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõjusid ning esitab vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. 3.2. Advokatuuriseaduse muutmine Eelnõu §-ga 2 muudetakse advokatuuriseadust. Muudatusega jäetakse advokatuuriseaduse § 17 lõikest 4 välja advokatuuri aukohtu võimalus taotleda aukohtumenetluses halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Advokatuuri aukohus saab koguda tõendeid oma algatusel ning kohtult abi palumine ei ole põhjendatud ega vajalik. Tõendite kogumisel abi osutamise kohustus võib potentsiaalselt kohtute töökoormust suurendada, sest ei kuulu kohtu põhifunktsiooni – õigusemõistmise – juurde. Seetõttu ei ole põhjendatud sellise ülesande panemine kohtule. 3.3. Avaliku teenistuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 3 muudetakse avaliku teenistuse seadust (ATS). ATSi § 11 lõike 6 kolmandas lauses, § 14 lõike 3 teises lauses, § 18 lõike 7 teises lauses, § 31 lõike 7 teises lauses ja § 63 lõike 2 kolmandas lauses asendatakse tekstiosa „valdkonna eest vastutav minister, kuulates ära kohtute haldamise nõukoja arvamuse“ tekstiosaga „kohtute nõukogu“. ATSi § 11 lõige 6 Muudatuse tulemusel võib valdkonna eest vastutava ministri asemel esimese ja teise astme kohtute teenistuskohtade koosseisude kehtestamise korra, teenistuskohtade klassifikaatori ja teenistuskohtade liigitamise korra kehtestada kohtute nõukogu. ATSi § 14 lõige 3 Muudatuse tulemusel kehtestab esimese ja teise astme kohtute kohtuteenistujate haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele esitatavad nõuded, mis on vajalikud teenistusülesannete täitmiseks, valdkonna eest vastutava ministri asemel nõukogu. Muudatus on põhjendatud ja vajalik, kuna kohtuhaldusega seotud ülesanded lähevad valdavas osas nõukogule üle. Ei ole põhjendatud, et sellises olukorras kehtestaks valdkonna eest vastutav minister nimetatud nõuded. ATSi § 18 lõige 7 Muudatuse tulemusel võib teise lause kohaselt esimese ja teise astme kohtute kohtuteenistujate värbamise ja valiku korra kehtestada valdkonna eest vastutava ministri asemel nõukogu. Kuna edaspidi vastutab kohtuteenistujate värbamise ja valiku korra eest kohtusüsteem ise, ei ole põhjendatud sellise õiguse jätmine ministrile. ATSi § 31 lõige 7 82 Muudatuse tulemusel võib esimese ja teise astme kohtute kohtuteenistujate koolituse korra kehtestada valdkonna eest vastutava ministri asemel nõukogu. Muudatus on vajalik, kuna sisu poolest on tegemist kohtute siseküsimusega, mis ei peaks olema ministri otsustada. ATSi § 63 lõige 2 Muudatuse tulemusel kehtestab esimese ja teise astme kohtute kohtuteenistujate palgajuhendi valdkonna eest vastutava ministri asemel kohtute nõukogu. Kuna edaspidi vastutab kohtuteenistujate värbamise ning eelarve koostamise ja jagamise eest kohtusüsteem ise, ei ole põhjendatud sellise ülesande jätmine ministrile. 3.4. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine Eelnõu §-ga 4 muudetakse halduskohtumenetluse seadustikku (HKMS). HKMS-i § 10 lõiget 2 muudetakse nii, et tunnistatakse kohtuasja alluvuse järgi üleandmise määrused viivitamata täidetavaks (sarnaselt esialgse õiguskaitse määrustega). Kehtiva HKMS- i § 10 lõike 2 esimese lause kohaselt annab kohus, kes ei pea ennast alluvuse järgi õigeks kohtuks, asja üle pärast määruse jõustumist. Kuigi haldusasja kohtualluvuse järgi üleandmise määruste vaidlustamine on väga harv, on siiski oluline, et 15-päevane määruskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS-i § 204 lõikele 1 pikendab asja menetlust. Üleandev kohus võib teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid, eelkõige esialgse õiguskaitse määruse (HKMS § 10 lg 2 ls 2). Eriti tõsiseks probleemiks on see viivitus kiireloomuliste asjade lahendamisel, sh näiteks hankeasjades, kus ka 10-päevane määruskaebetähtaeg (HKMS § 278 lg 1) võib ohustada hankeasja lahendamist HKMS-i § 275 lõikes 2 sätestatud 45-päevase tähtaja jooksul. Praktikas on kohtunikud toimetanud erinevalt: üks osa kohtunikke teeb määruse, milles viidatakse 10- päevasele edasikaebetähtajale, ja asi saadetakse teisele halduskohtule selle määruse jõustumisel. Osa kohtunikke on püüdnud vastastikuste kokkulepete alusel leida leevendust nt järgmiselt. - Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, tunnistab alluvuse järgi üleandmise määruse kohe jõustunuks/täidetavaks. Asi edastatakse kohe teisele halduskohtule. - Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teeb HKMS-i § 278 lõike 1 järgi vaidlustatava määruse, kuid otsustab esmaste kiireloomuliste toimingutena kohe ka kaebuse menetlusse võtmise ja/või nõuab välja riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) toimiku ning vastuse kaebusele. - Kohus, kelle alluvusse hankeasi ei kuulu, teavitab alluvuse poolest õiget kohut alluvuse järgi üleantavast haldusasjast ning alluvuse poolest õige kohus saab (arvestades määruste harva edasikaebamist) asja juba sisuliselt anda kohtunikule, kes saab asjaga tutvuda ja menetluseks valmistuda. Seoses äärmiselt harva vaidlustamisega ei ole ohtu, et selliste määruste viivitamatu täidetavus tooks kaasa olulisi probleeme. Juhuks kui juba üleandmise määruse tegemise ajal on selge, et asjas on vältimatu vajadus teha mõni väga kiireloomuline menetlustoiming, nagu näiteks esialgse õiguskaitse määramine, on eelnõuga jäetud võimalus see üleandval kohtul siiski ära teha. HKMS-i § 11 täiendatakse lõikega 31. Muudatus tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 17 lõike 2 eeskujul ning sellega nähakse ette, et ringkonnakohtu esimehel on õigus 83 apellatsiooni korras asja arutamisele kaasata kohtukoosseisu sama kohturingkonna halduskohtunik tema nõusolekul. Kaasatud kohtunik ei või olla asjas eesistuja ega ettekandja. Muudatus võimaldab ajutiselt vähendada ringkonnakohtu töökoormust, kui vajalik on kolmanda kohtuniku olemasolu kasvõi istungil. Samuti võimaldab muudatus ringkonnakohtul kaasata teadaolevalt eriteadmistega esimese astme kohtunikku. Tulevastes kohtunikukonkurssides oleks ringkonnakohtul ühtlasi olemas vahetu kogemus koostööst konkreetse kohtunikuga. HKMSi § 17 lõige 3 Lõikes 3 asendatakse Justiits- ja Digiministeerium kohtute nõukoguga kui kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõude eest vastustajaga. Muudatus on vajalik, kuna kohtuhalduse üleminekuga kohtusüsteemile endale ning esimese ja teise astme kohtute käsitamisega põhiseadusliku institutsioonina ei saa Justiits- ja Digiministeeriumil sellist kohustust olla. Muudatus on analoogne RVastSi § 17 lõike 1 muudatusega. Eelnõuga muudetakse HKMS-i § 37 lõike 2 punkti 6, mille kohaselt võib isik halduskohtule esitatava kaebusega nõuda haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Kehtiv sõnastus on ebaõnnestunud, välistades justkui õiguslike asjaolude ehk õiguste, kohustuste ja õigussuhete kindlakstegemise. Riigikohus on sätet siiski tõlgendanud laiendavalt ning jaatanud võimalust tuvastada õiguslikke fakte, nt pensionistaaži, kooselusuhet, õigust vanglas suitsetada, õigussuhteid võrguettevõtjaga jne (RKPJKo 5-22-4, p 80; RKEKm 3-3-4- 2-13, p 10; RKHKm 3-23-1578/29, p 10; 3-17-749, p 10-11; 3-16-1191, p 10.1). Isikud ei pruugi Riigikohtu praktikast olla teadlikud ning võivad seetõttu sattuda eksitusse tuvastamiskaebuse võimalustes, teiseks on aruteludest halduskohtunikega ilmnenud, et sätet mõistetakse erinevalt, ning kolmandaks on näiteid, kus HKMS-i § 37 lõike 2 punkti 6 üritatakse kuritarvitada ilmselgelt ebamõistlikke nõudeid esitades (nt kaebused üldise piirkiiruse vastu maanteedel või turvavöö kasutamise vastu). Normi keeleline vorm tuleks kokku viia selle tegeliku sisuga. Eeltoodud põhjustel on kõnealuse punkti sõnastust muudetud ning sätestatud, et kaebusega võib nõuda haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või õigussuhte olemasolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Eelnõuga täiendatakse HKMS-i § 104 lõiget 5 punktiga 5 ning tunnistatakse kehtetuks § 104 lõike 6 punkt 1. Muudatused puudutavad riigilõivu tagastamise regulatsiooni kompromissiga lõpetatud menetluse puhul. Muudatustega nähakse ette, et edaspidi tagastatakse kompromissiga lõpetatud menetlustes riigilõiv täies ulatuses. Kehtiv HKMS-i § 104 lõike 6 punkt 1 näeb ette, et kui pooled sõlmivad kompromissi ja riigilõiv ületab 50 eurot, siis tagastatakse pool riigilõivust. Kõnealune säte on poolte kompromissile suunamisel osutunud kohati takistuseks. Riigilõivu tagastamine ei tekita kohtule olulist menetluslikku koormust, arvestades ka praegusi tehnilisi lahendusi. Kuid see võib soodustada kompromissile jõudmist, mis samas aitab kokku hoida kohtuniku tööaega. Muudatusega võib küll kaasneda mõningane rahaline kulu, kuna edaspidi tagastatakse kompromissiga lõppenud haldusasjades riigilõiv täies ulatuses, mitte poole ulatuses nagu seni. See kulu ei ole aga märkimisväärne – näiteks 2024. aastal lõppes halduskohtus kompromissiga 84 64 menetlust ning halduskohtusse pöördumisel on tavapärane riigilõiv vaid 20 eurot. Samas aitab kompromisside sõlmimine vähendada kohtupidamise kogukulu, kuna säästab kohtunike tööaega ja vähendab menetluskoormust. Seetõttu võib kompromissi soodustamine kokkuvõttes olla riigile märksa kuluefektiivsem kui osaline riigilõivu tagastamine. Eelnõuga muudetakse HKMS-i § 109 lõiget 1, mis puudutab menetluskulude nimekirja esitamise regulatsiooni. Kehtiv HKMS näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Erandina lubatakse kulude nimekiri ja kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitada kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Muudatusega nähakse ette, et menetluskulude nimekirja võib esitada kohtuistungi järel terviknimekirjana. Nimekiri tuleb esitada kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine. Muudatus hoiaks ära menetlusosaliste vajaduse teha lisatoiminguid, nt esitada eraldi menetluskulude nimekiri või koostada sellele vastuväiteid. Lisaks sätestatakse muudatusega, et edaspidi tuleks kuludokumendid esitada menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muude sellesarnaste kulude kohta, mis on kantud seoses menetlusega (HKMS § 103 lg 1 p 3). Samuti tuleb esitada kuludokumendid siis, kui nõutakse menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku kuluna kompenseerimist (HKMS § 103 lg 1 p 3). Muude menetluskulude kohta tuleb kuludokumendid esitada kohtu nõudmisel. Kui õigusabikulude puhul on kohtunikel olemas üldine teadmine kulude võimaliku suuruse kohta (õigusabiteenuse turuhinnad), siis muude menetluskulude kohta peaksid kuludokumendid olema siiski nimekirja juures, sest ilma selleta pole võimalik veenduda, kas selline kulu on tõepoolest tehtud ja kohtu jaoks usutav. Muudatuse kohaselt on teistel menetlusosalistel võimalik esitada oma seisukoht menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohta kahe tööpäeva jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide neile kätte toimetamisest arvates. HKMS-i § 109 täiendatakse lõikega 12. Muudatusega antakse erandina tavapärasest, kus menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb esitada enne otsuse tegemist, võimalus esitada need dokumendid tagantjärele koos täiendava otsuse tegemise taotlusega, kui kohus on haldusakti ilmse vea tõttu teinud eelmenetluses kaebust rahuldava otsuse (vt järgmist punkti). HKMS-i § 122 täiendatakse lõigetega 4 ja 5. Muudatusega nähakse esiteks ette eelmenetluse tähtaeg taastuvenergiat puudutavatele kaebustele. Eesmärk on, et taastuvenergia asjad võetaks kohe kohtusse saabumisel aktiivselt käsile, mitte ei jääks n-ö riiulisse ootama. Edasisele menetlusele tähtaega ei sätestata, sest menetluse pikkust võib mõjutada tõendite kogumise (sh nt ekspertiisi korraldamise) vajadus. Taastuvenergia mõiste määratlemisel tehakse viide elektrituru seaduse §-le 57, mis sätestab taastuvad energiaallikad. Kohtule jäetakse siiski võimalus kõnealust tähtaega pikendada kuni kolme kuu võrra, kui eelmenetluse käigus selgub, et kohtul on vaja kaebust ning sellega seotud asjaolusid põhjalikumalt uurida. Teiseks lisatakse HKMS-i võimalus, et kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse tõttu, võib ta teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit või määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Eelmenetlus lõpeb sellisel juhul kohtuotsuse teatavakstegemise aja teatamisega (HKMS § 125 lg 2). 85 Esialgu võib tekkida vaidlusi selle üle, kas konkreetne viga haldusaktis oli n-ö piisavalt ilmselge. Siiski on ilmselguse mõiste protsessiõiguses laialdaselt kasutusel ja halduskohtumenetluses on selle üle rohkelt vaieldud seoses kaebuse tagastamise alustega. Ilmselge vea näitena võib tuua olukorra, kus kohtul pole kahtlust selles, et vaidlustatud haldusakti andmiseks tulnuks koostada keskkonnamõjude hindamine, kuid see on jäetud täielikult tegemata, või siis on jäetud täitmata seadusega selgelt ette nähtud ärakuulamis- või avalikkuse kaasamise kohustus. Kõne alla võivad sõltuvalt eriseaduste regulatsioonist tulla ilmselged aegumise juhtumid. Aga välistatud pole ka lihtsalt selged n-ö tööõnnetused, nagu haldusaktile määratud ekslik adressaat, minevikku jääv täitmise tähtpäev vms. Riigikohus on näiteks 27.07.2006. aasta esialgset õiguskaitset puudutavas kohtumääruses märkinud, et tankla kasutamine ilma kasutusloata on ilmselgelt õigusvastane olukord ja seetõttu ei saa tankla kasutamist keelava haldusakti puhul esialgset õiguskaitset kohaldada.18 Seega võib öelda, et haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasusega on tegemist juhul, kui kohtul on kaebuse ja asjaoludega tutvumisel üheselt selge, et kaebus tuleb rahuldada ning kohtumenetluse jätkamine ja täiendavate dokumentide esitamine ei saa kaebust rahuldavat otsust enam kuidagi mõjutada. HKMS-i § 133 täiendatakse lõikega 21. Muudatusega nähakse HKMS-is ette kohtule võimalus lahendada viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja selle vaidlustamise käigus tehtud vaideotsuse (edaspidi viisaotsus) peale esitatud kaebusi lihtmenetluses. Lihtmenetluse rakendusalaks on vaidlused, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid võimalik õiguste riive intensiivsus on väike.19 HKMS-i § 133 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt vaadata asja läbi lihtmenetluses, kui kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne (vaidlusaluse varaliselt hinnatava hüve väärtus alla 2000 euro) ning kui pooled ja kolmandad isikud on lihtmenetlusega sõnaselgelt nõustunud. Kavandatava muudatuse kohaselt ei ole kohus viisaotsuste vaidlustamise puhul kohustatud hindama HKMS- i § 133 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi, vaid võib viisaotsuste peale esitatud kaebuste puhul kohalda lihtmenetlust oma õiglase äranägemise kohaselt. Kõnealused viisaotsused puudutavad nii VMS-i §-s 57 nimetatud lühiajalisi viisasid, millele kohaldub EL viisaeeskiri20 kui ka pikaajalisi viisasid, mille suhtes kehtib VMS-is toodud normistik. Lihtmenetluse võimaldamine viisaotsuste vaidlustamisel on mõeldud eelkõige suurema menetlusökonoomia saavutamiseks ning viisaotsuste puhul on see põhjendatud asjaoluga, et välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabuda ning viisat saada. Euroopa Kohus (EK) on oma 13. detsembri 2017. a lahendis21 (nr C-403/16) leidnud, et EL-i viisaeeskirja22 artikli 32 lõiget 3 koosmõjus EL-i põhiõiguste harta23 artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Viidatud kohtulahendi juures olevas kohtujuristi arvamuses24 on analüüsitud välismaalase subjektiivset õigust liikmesriigi territooriumil viisa saamiseks. Kohtujurist on leidnud, et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust viisat saada, sest liikmesriikidel on EL-i viiseeskirjast tulenev kaalutlusõigus otsustada viisa andmise üle ning liikmesriigi pädevad asutused saavad keelduda viisa andmisest juhul, kui taotleja suhtes saab kohaldada mõnd viisaeeskirja artikli 32 lõikes 1 ja artikli 35 lõikes 6 loetletud keeldumise põhjustest. Samas leiab kohtujurist oma arvamuses, et kui haldusorgan on kohustatud viisaeeskirja ja selle sätteid teataval viisil kohaldama, peab olemas olema sellele õiguspärasuse kohustusele vastav subjektiivne õigus. Tegu ei ole materiaalõigusliku õigusega saada viisa, vaid 86 pigem menetluslikku laadi õigusega. See on mitte õigus viisale, vaid õigus taotluse õiglasele ja nõuetekohasele menetlemisele (EK otsuse nr C-403/16 kohtujuristi arvamuse p 103). Seega võib kohtujuristi arvamusele tuginedes öelda, et välismaalasel ei ole küll subjektiivset õigust viisat saada, kuid tal on subjektiivne õigus vigadeta kaalumisotsusele. Välismaalase üle peetav kohtumenetlus ei tähenda automaatselt seda, et isik peab selleks viibima Eestis. Nimetatud seisukohale on oma praktikas asunud ka Riigikohus25. Halduskohtul on võimalik tulenevalt HKMS-i § 131 lõikest 1 vaadata kohtuasi läbi kirjalikus menetluses ning samuti on võimalik kohtuistungil osaleda distantsilt, kasutades digitaalseid vahendeid. HKMS- i § 129 lõige 3 viitab TsMS-i §-le 350, mille lõige 1 sätestab, et kohus võib korraldada istungi menetluskonverentsina selliselt, et menetlusosalisel või tema esindajal või nõustajal on võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid. Kavandatud muudatuses sätestatud lihtmenetlus ei välista viisat taotleva isiku õigust tõhusale õiguskaitsele ning vigadeta ja nõuetekohasele menetlusele, kuid võimaldab samas viisaotsuste peale esitatud kaebuste kiiremat ja tõhusamat kohtumenetlust. Kohtutel on juba kehtiva õiguse kohaselt võimalik viisaotsuste vaidlustamisel sarnaselt kõikidele teistele kaebustele vaadata asi läbi lihtmenetluses, kui kaitstava õiguse riive on kohtu hinnangul väheintensiivne. Muudatus annab kohtutele paindlikuma ja kiirema võimaluse lihtmenetluse kohaldamiseks, kuna ei eelda kohtult riive intensiivsuse hindamist ega menetlusosaliste nõusolekut (HKMS § 133 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused). Muudatuste kohaselt ei ole viisaotsustega seotud vaidluste puhul lihtmenetluse kohaldamine kohtule kohustuslik, vaid kohus saab oma õiglase äranägemise järgi otsustada, kas lihtmenetluse kohaldamine on põhjendatud või mitte. Seejuures on kohtutel kohustus jälgida, kas viisaotsus võib riivata olulisel määral isikute põhiõigusi, näiteks perekonna taasühinemise õigust olukorras, kus viisat taotleva isiku perekond asub Eestis. Lihtmenetlus on asja kiiremale läbivaatamisele ja paindlikkusele tuginev asja läbivaatamise vorm, milles isiku õigusi ei jäeta kuidagi kaitseta. Kui kohtul on kahtlusi, et lihtmenetlus ei suuda piisavalt kaitsta isikute põhiõigusi, on kohtul alati võimalus otsustada tavamenetluse kasuks. Eelnõuga täiendatakse HKMS-i § 169 lõikeid 1 ja 2. HKMS-i § 169 lõikes 1 on sätestatud, millistel juhtudel on kohtul lihtmenetluses võimalik teha otsus kirjeldava ja põhjendava osata. Kõnealuses paragrahvis on viited HKMS-i § 133 lõigetele 1 ja 2, mis sätestatavad lihtmenetluse kohaldamise võimalused (kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kui pooled ja kolmandad isikud on sellega sõnaselgelt nõustunud). Kuna eelnõuga täiendatakse HKMS-i § 133 lihtmenetluse kohaldamise võimalusega viisaotsuste vaidlustamise korral, siis tuleb vastava viitega täiendada ka § 169 lõiget 1 ning võimaldada kirjeldava ja põhjendava osata otsuse tegemist ka viisaotsuste peale esitatud kaebuste menetlemisel lihtmenetluses. Samuti täiendatakse HKMS-i § 169 lõiget 2, mis võimaldab kohtul lihtmenetluses teha otsuse esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata ning lisada põhjendused hiljem, kui menetlusosalised ei ole teatanud, et nad loobuvad edasikaebamise õigusest. Muudatusega täiendatakse lõiget viitega eelnõuga lisatavale HKMS-i § 133 lõikele 21, mis sätestab viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamise lihtmenetluses. Viisaotsuste menetlemisel lihtmenetluses peaks kohtul olema samuti võimalik teha otsus esmalt kirjeldava ja põhjendava osata ning täiendada seda juhtudel, kui kaebajad ei ole edasikaebamisest loobunud. 87 HKMS-i § 169 täiendatakse lõigetega 11 ja 12. Muudatusega sätestatakse HKMS-is, et kui kohus lahendab viisaotsuste peale esitatud kaebust lihtmenetluses, siis võib selles asjas teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata juhtudel, kui kohtule esitatakse erakordselt suur hulk selliseid kaebusi. Muudatus võimaldab kohtul olukorras, kus mingil põhjusel laekub kohtule erakordselt suur hulk kaebusi viisaotsuste vaidlustamiseks, teha lõpliku otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. HKMS-i § 169 lõikes 1 on ette nähtud tingimused, millal kohus võib teha lihtmenetluses otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kirjeldava ja põhjendava osata otsus on lihtmenetluses võimalik teha järgmiselt juhtudel: 1) kaebus jääb rahuldamata; 2) põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses; 3) kohus järgib lõike 1 punktis 2 viidatud põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, lõikele 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Kavandatava muudatuse kohaselt ei ole kohus eeltoodud tingimustega seotud ning võib teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata olukorras, kus viisaotsuste peale on esitatud erakordselt suur hulk kaebusi ning kohtute tavapärane menetlus on selle tõttu oluliselt häiritud. Keeruline on määrata, milline peaks olema kaebuste arv, et nende hulka saaks määratleda erakordselt suurena. Pigem tuleb iga kord hinnata, kas olukord on selline, et viisaotsuste peale esitatud kaebuste hulk on nii suur, et kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kirjutada kirjeldava ja põhjendava osaga kohtuotsuseid või kirjeldava ja põhjendava osaga otsuste kirjutamine on kaebuste suure hulga tõttu oluliselt raskendatud. Muudatusega tagatakse võimalikult kiire ja paindlik kohtumenetlus ka olukorras, kus kohtu koormus tulenevalt suurest hulgast välismaalaste esitatud kaebustest suureneb. Sarnast sõnastust on kasutatud ka kehtiva VSS-i § 153 lõikes 2 ja VRKS-i § 365 lõikes 2, kus on sätestatud võimalus teha rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise määrus kirjeldava ja põhjendava osata, kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk välismaalase kinnipidamise taotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud. Eelnõuga muudetakse HKMS-i § 175 lõiget 2 ning täiendatakse sama paragrahvi lõikega 21. Muudatusega püütakse leevendada kehtivas seaduses sätestatud jõustumata kohtuotsuste avaldamise tingimusi, samuti reguleerida kohtuotsuse sisu avaldamist (näiteks pressiteate või suulise intervjuu vormis) ja selle vaidlustamise võimalust. Muudatustega nähakse ette, et sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või selle sisu HKMS-i §-s 89 sätestatud tingimustel. HKMS-i § 89 sätestab, millistel tingimustel võib menetlusväline isik toimikuga tutvuda. Samuti sätestatakse muudatusega, et menetlusosaliste seisukohta küsitakse kohtuotsuse või selle sisu avaldamisel juhul, kui see on kohtu hinnangul vajalik ja võimalik avaldamise eesmärki arvestades. Kohtuotsused kuulutatakse PS-i § 24 lõike 4 kohaselt avalikult. Kohtuotsuse avaliku kuulutamise põhimõtet on EIK rõhutanud oma praktikas (14810/02: Biryukov/Venemaa, p 38 jj). Infoühiskonnas on kohtute sõltumatuse tagamiseks oluline, et ka jõustumata kohtuotsuste kohta ei levitataks ajakirjanduses, sotsiaalmeedias vm väärinfot ega pooltõdesid. Selleks on vältimatu, et kohus saaks avalikkusele kiiresti ja bürokraatiavabalt oma lahendeid tutvustada, 88 jäädes seejuures menetlusosaliste suhtes erapooletuks ning näidates üles kohast vaoshoitust (vt muuhulgas ka nt Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 25(2022), iseäranis p 40; nr 3(2002), p 40). Lisaks nähakse muudatustega ette, et määruse peale, millega lahendatakse lõike 2 alusel kohtuotsuse või selle sisu avaldamise peale esitatud vastuväide, võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud kohtulahend on lõplik. HKMS-i § 175 lõikes 4 asendatakse vananenud termin „delikaatsed isikuandmed“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta) art 9 järgse uue terminiga „eriliiki isikuandmed“, mis on kasutusel ka kehtivas isikuandmete kaitse seaduses. HKMS-i § 201 täiendatakse lõikega 41, mille kohaselt võib ringkonnakohus teha otsuse ilma kirjeldava osata. Muudatuse eesmärk on anda ringkonnakohtule paindlikkus jätta oma otsustest välja kirjeldav osa, kui selle lisamine ei ole kohtu hinnangul vajalik. Kehtiva õiguse kohaselt kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetlust reguleerivaid sätteid (HKMS § 185 lõige 1), mille järgi peab kohtuotsus üldjuhul sisaldama sissejuhatust, resolutsiooni, selgitusi ning kirjeldavat ja põhjendavat osa (HKMS § 160 lõige 1). Praktikas on halduskohtute lahendid tavaliselt sisukad ja kvaliteetsed, mistõttu kajastub menetluse käik ja poolte seisukohad juba esimese astme kohtulahendis piisavalt selgelt. Seetõttu ei anna ringkonnakohtu lisatav kirjeldav osa sageli kohtuotsusele olulist lisandväärtust. Apellatsioonimenetluses on menetlusosaliste ja ka avalikkuse seisukohast kõige olulisem mõista ringkonnakohtu põhjendusi – see tähendab, miks ja kuidas jõuti teistsuguse või kinnitava otsuseni. Muudatus ei kehtesta kohustust, vaid loob võimaluse – ringkonnakohus võib kirjeldava osa jätta lisamata, kuid võib selle ka lisada, kui see on kohtu hinnangul vajalik. Selline paindlikkus aitab säästa kohtunike tööaega ja võimaldab keskenduda olulisematele küsimustele. HKMS-i § 201 lõike 5 sissejuhatavast lausest jäetakse välja sõnad „kirjeldava ja“. Muudatus tuleneb eelnõus ette nähtud muudatusest, millega antakse ringkonnakohtule üldine võimalus teha otsus ilma kirjeldava osata (vt HKMS § 201 täiendamine lõikega 41). Seetõttu ei ole enam vajalik eraldi sätestada kirjeldava osa ärajätmise võimalust lihtmenetluse puhul, kuna see võimalus kehtib edaspidi kõikides ringkonnakohtu menetlustes. HKMS-i §-i 204 lisatakse lõige 11. Selle kaudu luuakse võimalus, et kompromissi kinnitamise määruse edasikaebamise tähtaega saab menetlusosaliste kokkuleppel lühendada. Muudatus tugineb TsMS-i § 661 lõikele 4, mille kohaselt võivad pooled kokkuleppel lühendada määruskaebuse esitamise tähtaega või välistada määruskaebuse esitamise võimaluse hagimenetluses. Eelnõuga soovitakse sama põhimõtet rakendada ka halduskohtumenetluses kompromissi kinnitamise määruste puhul. Muudatuse eesmärk on anda kompromissi sõlminud pooltele võimalus jõuda kiiremini kindluseni, et kompromiss jääb jõusse. Samuti soodustab muudatus kompromisside sõlmimist, mis aitab omakorda vähendada kohtute töökoormust. 89 HKMS-i § 210 lõiget 2 täiendatakse võimalusega teha ringkonnakohtul määrus ilma kirjeldava osata. Muudatuse eesmärk on laiendada ringkonnakohtu kaalutlusruumi ka määruste tegemisel. Sarnaselt kohtulahendiga antakse kohtule võimalus jätta määrusest välja kirjeldav osa, kui selle lisamine ei ole kohtu hinnangul vajalik. Praktikas sisaldab esimese kohtuastme määruses juba piisavat teavet kohtumenetluse käigu kohta ning seetõttu ei pruugi kirjeldava osa kordamine ringkonnakohtu määruses anda sisulist lisandväärtust. HKMS-i § 218 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks ning sama paragrahvi täiendatakse lõigetega 11–13. Samuti muudetakse HKMS-i § 219 lõiget 1. Muudatuse mõte on loobuda edasikaebusele vastuse nõudmisest ning võtta Riigikohtult kohustus oodata ära vastus kassatsioonkaebusele. Praktikas nagunii alati ei vastata ja pole ka vajadust, kui kassatsioonkaebust lugedes on kõik selge. Puhtalt selgitava ja senist kohtupraktikat kodifitseeriva mõjuga on HKMS-i § 218 lõike 12 uus teine lause, millega sätestatakse üheselt, et vabatahtliku vastuse koostamise kulud jäävad menetlusloa mitteandmise korral vastaja enda kanda. HKMS-i § 224 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks. Muudatusega jäetakse HKMS-ist välja reegel, et koos istungist teatamisega saadetakse kassaatorile ärakirjad vastustest kassatsioonkaebusele. Vastused toimetatakse E-toimiku portaali kaudu juba varem kätte. Kohtudokumentide kättetoimetamine käib praegu peaasjalikult elektrooniliselt E-toimiku portaali kaudu. HKMS-i § 73 sätestab, et kohtudokumentide elektroonilisele kättetoimetamisele kohaldatakse TsMS-i §-s 3111 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 22 lõikes 1 sätestatut. TsMS-i § 3111 kohaselt võib kohus toimetada menetlusdokumendi kätte elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta teavituse. Teavitus esitatakse näiteks isiku poolt kohtule avaldatud elektronposti aadressil ja telefoninumbril, juriidiliste isikute ja füüsilisest isikust ettevõtjate puhul registris olevate kontaktandmete kaudu, samuti rahvastikuregistrisse kantud elektronposti aadressil ja telefoninumbril. Menetlusdokument loetakse kätte toimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. Dokumendi kättetoimetamise registreerib infosüsteem automaatselt. HKMS 27. peatükki täiendatakse §-ga 2651. Muudatus puudutab haldustoiminguks loa andmisel tehtavaid määrusi. Kehtivad VSS-i § 153 lõiked 2 ja 3 ning VRKS-i § 365 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk kinnipidamistaotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha välismaalase kinnipidamise määruse kirjeldava ja põhjendava osata. Sellisel juhul esitab kohus välismaalasele, kui ta soovib vaidlustada enda kinnipidamist, kirjeldava ja põhjendava osa esimesel võimalusel. Nimetatud normid ei anna vastust küsimusele, millise tähtaja jooksul peab välismaalane kohtule teatama soovist enda kinnipidamiseks loa andmise määrus vaidlustada. See on aga otsustava tähtsusega küsimus, sest vastasel juhul puudub selgus, millal isik minetab määruskaebuse esitamise õiguse. Selget vastust sellele küsimusele ei tulene ka kohtuotsuse kohta käivatest sätetest HKMS-i § 169 lõikes 2 ja § 170 lõikes 2, mida saaks HKMS-i § 178 lõike 3 alusel 90 kohtumäärusele kohaldada. Esiteks pole selge, kumba normi üldse kohaldada saaks. Kuigi haldustoiminguks loa andmine on lihtmenetlus (HKMS § 264 lg 4), on HKMS-i § 169 lõike 2 kohaldamisala pealtnäha piiratud HKMS-i § 133 lõigetes 1 ja 2 nimetatud asja lihtmenetluses läbivaatamise juhtudega. HKMS-i § 169 lõike 2 ja § 170 lõike 2 eristamine on oluline, sest nendes sätestatud tähtajad on erinevad (15 päeva vs. 10 päeva). Samuti on sätetes ette nähtud tähtajad määruskaebemenetluse kontekstis ebamõistlikult pikad. Kuivõrd määruskaebuse esitamise tähtaeg on apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast kaks korda lühem, ei ole otstarbekas kohaldada sama pikki edasikaebamise soovist teatamise tähtaegu. Vajadus teha määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata võib tekkida ka muudes haldustoiminguks loa andmise menetlustes, kus praegu ei ole seda lubavat normi. Ei ole otstarbekas, et haldusmenetlus jääb efektiivselt tagamata põhjusel, et kohus ei jõua piisavalt kiiresti põhjendatud määrust teha, kuigi taotlus on esitatud ja kohus on jõudnud selle läbi vaadata piisavalt kiiresti.26 Sellistes olukordades ei jää puudutatud isiku põhiõigused tegeliku kaitseta, vaid kohus ei pruugi jõuda enda kujundatud seisukohta piisavalt kiiresti kohtulahenditele kohaldatavaid standardeid järgides kirja panna. Sarnast võimalust tuntakse ka kriminaalmenetluses vahistamismääruste puhul (KrMS § 132 lg 3). Eeltoodud põhjustel on otstarbekas luua üldsäte kõigi haldustoiminguks loa andmise määruste kohta, mis võimaldab erandina teha haldustoiminguks loa andmise asjas määruse27 esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Määruse võib ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha üksnes siis, kui selle tegemine raskendaks viivituse tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või muudaks selle võimatuks. Selline olukord esineb näiteks siis, kui massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras peab kohus menetlema taotlusi sellisel hulgal, et kirjeldava ja põhjendava osaga määrust pole võimalik teha 48 tunni jooksul isiku kinnipidamisest arvates. Kui poleks võimalust määrust ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha, tuleks isik sellises olukorras vabastada, mis võib oluliselt raskendada taotluse esitamise eesmärgi saavutamist (isiku kättesaadavus menetlustoiminguteks või lahkumiskohustuse sundtäitmiseks) või teha selle võimatuks. Soovist ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust täiendada tuleb teatada seitsme päeva jooksul ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määruse kättetoimetamisest või selle resolutsiooni teatavakstegemisest kohtuistungil. Seega hakkab tähtaeg kulgema varaseimast sündmusest, mil isik saab tema kohta tehtud määruse resolutsioonist teada. Seitse päeva peaks olema piisav aeg, mille jooksul isik saab teha esmase otsuse, kas ta võib soovida vaidlustada tema õigusi puudutavat määrust. Samas ei kohusta soovist teatamine teda määruskaebust esitama, vaid ta võib seda pärast kirjeldava ja põhjendava osaga määrusega tutvumist ka mitte teha. Arvestades haldustoiminguks loa andmise menetluste kiireloomulisust, peaks kohus määrust täiendama esimesel võimalusel, kuid seitsme päeva jooksul arvates vastava soovi esitamisest. Õigus taotleda määruse täiendamist on menetlusosalisel või muul isikul, kellel on õigus määruse peale määruskaebus esitada. Sättes ei saa piirduda pelgalt menetlusosalistele viitamisega, sest osas haldustoiminguks loa andmise menetlustest ei ole puudutatud isik menetlusosaline, kuid tal on tulenevalt erisättest määruskaebuse esitamise õigus (vt HKMS § 264 lg 3 teine lause ja nt MKS-i § 1361 lg 4). Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema arvates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud määruse kättetoimetamisest. Alternatiivselt hakkab tähtaeg kulgema, kui isik on halduskohtule teatanud soovist määrus vaidlustada, kuid halduskohus ei ole seitsme päeva 91 jooksul määrust täiendanud. Kuna haldustoiminguks loa andmise menetluses lahendatakse kiireloomulisi asju, ei oleks mõistlik, et määruskaebuse esitamise tähtaeg võiks pikeneda halduskohtu viivituse tõttu. Samuti aitab see vältida kohmakat määruskaebemenetlust määruse täiendamise küsimuses, kui halduskohus keeldub seda tegemast näiteks leides, et isikul pole määruskaebuse esitamise õigust. Sellisel juhul saab selle küsimuse lahendada haldustoiminguks loa andmise asjas tehtud sisulist määrust vaidlustades. Kui halduskohus jätab õigusvastaselt määruse täiendamata, riskib ta selle tühistamisega kohtumääruse vorminõuete täitmata jätmise tõttu. Kui isik ei teata tähtaegselt määruskaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on määruskaebuse esitamise õigusest loobunud. Sarnaselt on see sätestatud HKMS-i § 169 lõikes 3 ja § 170 lõikes 3. HMS-i § 279 lõige 2 muudetakse ning sama paragrahvi täiendatakse lõikega 3. Muudatused on seotud hankeasjades kassatsioonimenetluses loastaadiumis vastuste vähendamisega. Hankeasjades muutub kassatsioonkaebusele vastamine vabatahtlikuks. Kehtiva seaduse järgi on see kohustuslik, aga see kohustus ei ole sisuliselt põhjendatud. Kuigi põhimõtteliselt jääb alles 10-päevane vastamistähtaeg, võimaldab eelnõus olev HKMS-i § 219 lõike 2 muudatus menetlusloa enne tähtaja möödumist ära otsustada, mida ka senises praktikas sageli tehakse. 3.5. Jahiseaduse muutmine Eelnõu §-ga 5 muudetakse jahiseadust (JahiS). Eelnõuga muudetakse jahiseaduse § 36 lõiget 52, mis sätestab jahitunnistuse andmisest keeldumise kutsealuse ja reservis oleva isiku puhul, kui halduskohus on andnud selleks kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 331 ja § 711 alusel loa. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa küsimise nõue ning jahitunnistuse andmisest keelduvaid otsuseid hakkavad kutsealuse ja reservis olevate isikute puhul edaspidi tegema KRA ja Kaitsevägi, siis muudetakse vastavalt ka kõnealust sätet. Eelnõuga muudetakse jahiseaduse § 37 lõiget 4, mis sätestab halduskohtu loal (KVTS § 331 ja § 711) jahitunnistuse kehtivuse peatamise isikutel, kes ei täida KVTS-ist tulenevaid kohustusi. Jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsuse tegemisel ei pea lähtuma enam halduskohtu loast, kuna eelnõuga kaotatakse kohtu loa taotlemise nõue. Jahitunnistuse andnud haldusorgan peatab vastavas registris edaspidi jahitunnistuse KRA või Kaitseväe otsuse alusel, mis on sätestatud KVTS-i §-des 331 ja 711. Kõnealustes paragrahvides nähakse ette, et kui kutsealune ei täida KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust ning reservis olev isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust, hoiatab KRA või Kaitsevägi isikut, et tema jahitunnistuse kehtivus võidakse peatada. Kui isik hoiatuses märgitud kohustusi ei täida, võib KRA või Kaitsevägi teha otsuse isiku jahitunnistuse peatamise või selle andmisest keeldumise kohta. Otsuses mägitakse: 1) põhjendus, miks KRA või Kaitsevägi peab loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teave hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta muu asjasse puutuv teave. Kui otsus on isikule kättetoimetatud, edastatakse see täitmiseks jahitunnistust väljastavale haldusorganile, kes peatab vastavas registris jahitunnistuse kehtivuse kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud 92 kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud asjaomast haldusorganit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Kui isik leiab, et tema jahipidamisõiguse peatamine ei ole põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada KRA või Kaitseväe vastavasisuline otsus halduskohtus ja taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Sellisel juhul saab halduskohus läbi viia täiemahulise kohtumenetluse, mida haldustoiminguks loa andmise menetlus oma piiratud aja ja mahu tõttu ei võimalda. Kui kohus otsustab kohaldada esialgset õiguskaitset, siis edastab KRA või Kaitsevägi esialgse õiguskaitse kohtumääruse jahitunnistust väljastavale haldusorganile, kes taastab selle alusel isiku jahitunnistuse kehtivuse. Esialgne õiguskaitse kehtib üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Eelnõuga muudetakse jahiseaduse § 38 lõiget 22, mis näeb ette, et jahitunnistuse kehtivus taastatakse, kui kehtivuse peatamise alused on ära langenud ja KRA või Kaitsevägi on sellest jahitunnistuse andnud haldusorganit teavitanud, kui halduskohtu määrusest ei tulene teisiti. Sättest võetakse välja viide halduskohtu määrusele, kuna eelnõu kohaselt ei ole jahitunnistuse andmisest keeldumiseks või selle kehtivuse peatamiseks enam halduskohtu luba vaja. 3.6. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 6 muudetakse kaitseväeteenistuse seadust (KVTS). KTSi § 39 lõike 1 punkt 7 Muudatusega asendatakse kohtute haldamise nõukoda kohtute nõukoguga kui kohtuniku ajateenistuseks vabastamise ettepaneku esitajaga. Eelnõuga muudetakse KVTS-i §-e 331 ja 711, mis näevad ette halduskohtu loa taotlemise isiku õiguste ja lubade kehtivuse peatamiseks või nende andmisest keeldumiseks. Muudatuse eesmärk on vähendada halduskohtute töökoormust. KVTS-i § 331 sätestab, et KRA võib taotleda halduskohtult luba kutsealuse õiguste ja lubade kehtivuse peatamiseks või nende andmisest keeldumiseks. KRA taotleb halduskohtult luba, kui kutsealune eirab korduvalt KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust. KRA võib taotleda halduskohtult luba kutsealuse jahipidamisõiguse, mootorsõiduki juhtimise õiguse, kalastuskaardi, relvaloa ja relvasoetamisloa, väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamiseks või nende andmisest keeldumiseks. Eelnevalt tuleb KRA-l kutselaust hoiatada, et tema lube või õigusi võidakse piirata, kui ta kõnealuseid kohustusi ei täida. Samuti on võimalik rakendada kutsealuse isiku suhtes väärteokaristusi, milleks on ettekirjutuse tegemine ja sunniraha määramine. KVTS-i §-s 711 on samasuguse regulatsioon ka reservis olevate isikute kohta, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Kõnealune regulatsioon võimaldab taotleda halduskohtult luba reservis oleva isiku ülalnimetatud õiguste ja lubade peatamiseks või nende andmisest keeldumiseks, kui isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust. Reservis oleva isiku puhul esitab halduskohtule vastava taotluse Kaitsevägi. Halduskohtu loa nõude kaotamise peamiseks põhjenduseks on asjaolu, et haldustoiminguks loa andmine (HKMS § 264) peaks olema ette nähtud erandlikel juhtudel. Eelkõige peaks see olema 93 ette nähtud juhtudel, kui nõue tuleneb põhiseadusest (nt PS § 21 lg 2 – vabaduse võtmine; PS § 43 ls 2 – sõnumisaladuse riive) või kui isiku põhiõigusi hakatakse olulisel määral riivama ning isikul ei pruugi olla võimalik enda õigusi hiljem kohtus kaitsta. KVTS sätestab küll võimaluse isikute õigusi oluliselt piirata, kuid nimetatud õiguste piiramise puhul ei ole põhjendatud kohtuliku eelkontrolli ettenägemine. Tegemist on täidesaatva riigivõimu otsusega, mille tegemiseks ei peaks olema nõutav kohtu eelnev luba. Kohus tagab loa või õiguse piiramise hilisema põhjaliku kohtuliku kontrolli, kui puudutatud isik otsustab loa või õiguse piiramise kohtus vaidlustada. Seejuures on isikul võimalik taotleda kohtult esialgset õiguskaitset, et ta saaks oma loa või õiguse realiseerimist kohtumenetluse ajal jätkata. Eelnõuga nähakse ette, et kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud õiguste ja lubade kehtivuse peatamise ning nende väljastamise piirangu kohaldamise üle otsustamine antakse halduskohtutelt KRA ja Kaitseväe pädevusse. Kaitseväekohustuse täitmisest kõrvalehoidjate suhtes rakendatavad piirangud tulenevad otseselt kaitseväeteenistuse seadusest ning on seotud riigikaitseliste kohustuste täitmise järelevalvega. Seetõttu on põhjendatud, et piiravate meetmete kohaldamise üle otsustab haldusorgan, kellel on sisuline pädevus hinnata isiku kaitseväekohustuse täitmist, selle täitmata jätmise asjaolusid ning meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust. KRA-l ja Kaitseväel on seejuures olemas nii asjakohane teave kui ka kogemus selliste otsuste tegemiseks. Kuigi tavapärase haldusmenetluse loogika järgi peaks loa või õiguse peatamise üle otsustama sama haldusorgan, kes on isikule loa või õiguse andnud, siis kõnelusel juhul on põhjendatud, et loa või õiguse peatamise või nende andmisest keeldumise otsuse teeb KRA või Kaitsevägi. Piirangute rakendamise üle otsustamise andmine õigusi või lube väljastavale haldusorganile ei ole otstarbekas. Sellisel juhul lasuks loa andjal kohustus hinnata teise asutuse (KRA ja Kaitsevägi) esitatud põhjenduste sisulist kaalukust ning otsustada, kas isiku kaitseväekohustusega mitteseotud eriõiguse piiramine on õigustatud. See hajutaks vastutust, looks ebaühtlase praktika ning paneks eriõigusi andvatele asutustele kohustuse hinnata riigikaitselisi asjaolusid, milleks neil puudub sisuline pädevus. Selline lahendus suurendaks halduskoormust, aeglustaks menetlusi ning nõrgendaks meetmete usaldusväärsust ja prognoositavust. Näiteks ei ole juhtimisõiguse andmise või peatamise üle otsustaval haldusorganil sisulist pädevust kaaluda, kas isiku ajateenistusse asumise või terviseseisundi hindamisel osalemise tagamiseks on vajalik piirata tema juhtimisõigust. Piirava meetme rakendamisel lähtuvad Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi senisest praktikast. Varasema korra kohaselt esitati halduskohtule taotlus koos põhjaliku põhjendusega, milles selgitati, miks peetakse konkreetse õiguse või loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks. Taotlusele lisati tõendid kaitseväekohustuse täitmata jätmise kohta, teave selle kohta, et isikut on meetmete rakendamise võimalikkusest eelnevalt hoiatatud, ning muu asjassepuutuv teave. Samuti määrati meetme rakendamise tähtaeg- üldjuhul kohaldati meedet kuni isik asus kohustust täitma, näiteks osales terviseseisundi hindamisel või asus ajateenistusse. Senine praktika näitab, et halduskohus on rahuldanud kõik Kaitseressursside Ameti esitatud taotlused isiku juhtimisõiguse peatamiseks, välja arvatud üksikjuhtum. See kinnitab, et esitatud põhjendused ja tõendid on olnud kohtu hinnangul kaalukad ja piisavad ning piirangute kohaldamine on olnud põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud jätkata kohtu kaasamist formaalsesse menetlusse olukorras, kus sisuline kaalutlus ja otsustusvõimekus on juba Kaitseressursside Ametil ja Kaitseväel olemas. 94 Eelnõu kohaselt jääb KVTS-i alles nõue, et KRA või Kaitsevägi peab kutsealust või reservis olevat isikut hoiatama, et tema lube või õigusi hakatakse piirama, kui ta ei täida KVTS-is sätestatud kohustusi. Muudatuste järgi peab KRA või Kaitsevägi oma otsuses märkima: 1) põhjenduse, miks KRA või Kaitsevägi peab valitud õiguse või loa peatamist ja selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teabe hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta ning muu asjasse puutuva teave. Lisaks eeltoodule tuleb soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamise otsuses märkida relvaseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud loa omaja kohustus anda relv ja laskemoon loa kehtivuse peatamise otsusest teatamisele järgneval tööpäeval üle Politsei- ja Piirivalveametile, kus neid hoiustatakse loa kehtivuse peatatuse lõpuni. Relvaseaduse § 44 sätestab soetamisloa või relvaloa kehtivuse lõppemise, peatamise või kehtetuks tunnistamise tagajärjed ning on oluline, et isik oleks nendest teadlik ka juhul, kui loa peatamise otsuse teeb Politsei- ja Piirivalve ameti asemel KRA või Kaitsevägi. Otsus piirangu rakendamise kohta saadetakse isikule elektrooniliselt, kas e-posti aadressile või riigiportaali postkasti. Kui otsus on isikule kättetoimetatud edastatakse see täitmiseks lube või õigusi väljastavale haldusorganile, kes KRA või Kaitseväe otsuse alusel peatab lubade või õiguste kehtivuse vastavas infosüsteemis või registris kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud asjaomast haldusorganit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Isik saab KRA või Kaitseväe tehtud loa või õiguse peatamise või selle andmisest keeldumise otsuse peale esitada vaide KRA-le või Kaitseväele või kaebuse halduskohtule. Isik saab seejuures taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset. Kui halduskohus otsustab esialgset õiguskaitset kohaldada, siis edastab KRA või Kaitsevägi vastavasisulise kohtumääruse luba või õigust väljastavale haldusorganile, kes taastab oma infosüsteemis või registris vastavalt kohtumäärusele isiku loa või õiguse. Esialgne õiguskaitse kehtib üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Muudatustega jäetakse KVTS-i §-dest 331 ja 711 välja lõiked 2–4, kuna need reguleerivad HMS-ist tulenevaid põhimõtteid. Dokumentide kättetoimetamine on sätestatud HMS-i 7. jaos ning seetõttu ei ole vaja seda eriseaduses uuesti täpsustada. Hoiatuse puhul ei ole tegemist haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga, ning HMS-i § 5 näeb ette, et üldjuhul määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. KVTS-i § 331 lõikes 4 ja § 711 lõikes 4 on kirjas, et kui isikutel vastavaid lube või õigusi ei ole, siis KRA või Kaitsevägi hoiatust ei esita. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole ka need sätted vajalikud, sest on niigi selge, et kui isikul lube või õigusi ei ole, siis ei pea ka hoiatust esitama. Samuti ei ole vajalik ette näha mitme taotluse esitamist kohtule, kuna kohtu roll kaob ära. 3.7. Kalapüügiseaduse muutmine Eelnõu §-ga 7 muudetakse Kalapüügiseadust (KPS). Eelnõuga muudetakse KPS § 27 lõike 1 punkt 31, mis näeb ette, et kalastuskaardi andmisest keeldutakse, kui halduskohus on KVTS-i § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud taotluse 95 alusel andnud loa kalastuskaardi taotlejale kalastuskaardi andmisest keelduda. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa küsimise nõue ning kalastuskaardi andmisest keelduvaid otsuseid hakkavad kutsealuse ja reservis olevate isikute puhul edaspidi tegema KRA ja Kaitsevägi, siis muudetakse vastavalt ka kõnealust sätet. KPS § 27 lõiget 21 muudetakse ning sätestatakse, et isiku kalastuskaardi kehtivus peatatakse Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud otsuse alusel. Kalastuskaardi kehtivuse peatamise otsuse tegemisel ei pea lähtuma enam halduskohtu loast, kuna eelnõuga kaotatakse kohtu loa taotlemise nõue. Kalastuskaardi andnud haldusorgan peatab, mis tähendab vastavas infosüsteemis märke tegemist, edaspidi kalastuskaardi KRA või Kaitseväe otsuse alusel, mis on sätestatud KVTS-i §-des 331 ja 711. Kõnealustes paragrahvides nähakse ette, et kui kutsealune ei täida KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust ning reservis olev isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust, hoiatab KRA või Kaitsevägi isikut, et tema kalastuskaardi kehtivus võidakse peatada. Kui isik hoiatuses märgitud kohustusi ei täida, võib KRA või Kaitsevägi teha otsuse isiku kalastuskaardi peatamise või selle andmisest keeldumise kohta. Otsuses mägitakse: 1) põhjendus, miks KRA või Kaitsevägi peab loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teave hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta muu asjasse puutuv teave. Kui otsus on isikule kättetoimetatud, edastatakse see täitmiseks kalastuskaarti väljastavale haldusorganile, kes peatab kalastuskaardi kehtivuse kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud asjaomast haldusorganit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Kui isik leiab, et tema kalapüügiõiguse peatamine ei ole põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada KRA või Kaitseväe vastavasisuline otsus halduskohtus ja taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Sellisel juhul saab halduskohus läbi viia täiemahulise kohtumenetluse, mida haldustoiminguks loa andmise menetlus oma piiratud aja ja mahu tõttu ei võimalda. Kui kohus otsustab kohaldada esialgset õiguskaitset, siis edastab KRA või Kaitsevägi esialgse õiguskaitse kohtumääruse kalastuskaarti väljastavale haldusorganile, kes taastab selle alusel isiku kalapüügiõiguse. Esialgne õiguskaitse kehtib üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Eelnõuga muudetakse KPS § 27 lõiget 31, mis näeb ette, et kalastuskaardi kehtivuse peatamine või selle andmisest keeldumine lõpetatakse, kui peatamise või keeldumise alused on ära langenud ning KRA või Kaitsevägi on sellest kalastuskaardi andnud haldusorganit teavitanud, kui halduskohtu määrusest ei tulene teisiti. Sättest jäetakse välja viide halduskohtu määrusele, kuna eelnõu kohaselt ei ole kalastuskaardi andmisest keeldumiseks või selle kehtivuse peatamiseks enam halduskohtu luba vaja. 3.8. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 5 muudetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS). KOKSi § 22 lõike 1 punkt 26 tunnistatakse kehtetuks. See säte andis volikogule ainupädevuse valida rahvakohtunikukandidaadid. Kehtiv kord on järgmine: volikogu ainupädevuses on rahvakohtunikukandidaatide valimine (KOKS § 22 lg 1 p 26). Kuna rahvakohtunike 96 institutsiooni enam ei ole, ei ole ka vajadust volikogul valida rahvakohtunikukandidaate. Seetõttu tunnistatakse see säte kehtetuks. See muudatus vähendab omavalitsuste halduskoormust, kuna omavalitsus ei pea enam korraldama kandidaatide esitamist ja volikogu istungeid kandidaatide valimiseks. Langeb ära vajadus koostada ja esitada rahvakohtunikukandidaatide nimekirju maakohtule. Samuti pole muudatuse järel vaja avaldada kandidaatide nimekirju Ametlikes Teadaannetes. 3.9. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Eelnõu §-ga 9 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS). Kriminaalmenetlusseadustiku § 18 muudatused on seotud rahvakohtunike institutsiooni kaotamisega. Muudatuse tulemusena rakendub seadustikus üldreegel, et maakohtunik lahendab esimese astme kriminaalasju ainuisikuliselt (KrMS § 18 lg 1). 3.10. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Eelnõu §-ga 10 muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust (KrMSRS). KrMSRSi lisatav § 259 täpsustab üleminekut rahvakohtuniketa kriminaalkohtupidamisele. Õiguskindluse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui rahvakohtunike institutsiooni kaotamisega muudetaks ka kõikide menetluses olevate esimese astme kuritegude kriminaalasjade kohtukoosseise keset kohtulikku arutamist – see on üldtunnustatud põhimõte, et kohtukoosseisu keset asja arutamist ei muudeta. Seetõttu näebki lisatav lõige 1 ette, et kohtukoosseisu kohta käivaid reegleid arvestatakse sätte jõustumise ajal maakohtu menetluses olevates kriminaalasjades kohtu alla andmise aja seisuga. See tähendab, et kui rahvakohtunikud olid kohtu alla andmise hetkel kohustuslikud, siis tuleb asi lõpuni arutada rahvakohtunike osalusel, välja arvatud juhul, kui näiteks asjas pärast üldmenetluses asja arutamise alustamist kohaldatakse mõnd lihtsustatud menetlust – sellisel juhul näeb seadus ette asja lahendamise maakohtuniku poolt ainuisikuliselt ning ka lisatav lõige 1 ei tee siin takistusi. Kui menetlus maakohtus päädib otsusega, liigub kriminaalasi apellatsiooni esitamise korral maakohtu menetlusest ringkonnakohtu menetlusse ning sellisel juhul, kui ringkonnakohus otsustab asja maakohtule uueks arutamiseks saata, kohaldub juba lõige 2. Lõige 2 sätestab, et kui ringkonnakohus või Riigikohus saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, siis rahvakohtunikke enam ei kaasata, isegi kui rahvakohtunikud kohtulikul arutamisel algselt osalesid. See kehtib olenemata sellest, kas asi saadetakse tagasi uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus või teises kohtukoosseisus. KrMSi § 341 võimaldab kõrgemal kohtul küll valida, kas asi saata tagasi samas või teises koosseisus arutamiseks, ning sama paragrahvi lõige 4 võimaldab kriminaalasja tagasi saata ka vaid kohtuotsuse tegemiseks, ent kuna rahvakohtunike institutsiooni kaotamise kasuks on otsustatud, on loogiline, et edasistesse menetlusetappidesse rahvakohtunikke ei kaasata ning seeläbi minimeeritakse ka neis asjades risk, et rahvakohtunike kaasamine võiks tuua kaasa põhjendamatuid viivitusi menetluse käigus. Kriminaalasja tagasi saatmine samale kohtukoosseisule tuleb eelkõige kõne alla siis, kui esialgne kohtukoosseis ei ole kõiki lahendamisele kuulunud küsimusi lahendanud, ja lähtub seega menetluse ökonoomia ideest. Poleks otstarbekas alustada asja arutamist otsast peale, kui sama koosseis saaks kriminaalasjas tegemata jäänud toimingud ära teha ja sellega tekkinud vea parandada. Kuivõrd rahvakohtunike institutsiooni kaotamise järel tuleks kriminaalasja niikuinii lahendada maakohtu kohtunikul ainuisikuliselt, ei oleks rahvakohtunike jätkuv kaasatus sihipärane. Seetõttu, olenemata kuriteo raskusastmest või sellest, millises 97 koosseisus asja maakohtus algselt arutati, lõpeb rahvakohtunike tegevus kriminaalasjas hetkest, kui nad on maakohtu koosseisus otsuse teinud, olenemata sellest, kas see otsus tehtud kujul ka jõustub või tühistatakse kõrgemas kohtus. Sellega haakub ka KSi § 13014 mis reguleerib rahvakohtunike volituste kestust. 3.11. Liiklusseaduse muutmine Eelnõu §-ga 11 muudetakse liiklusseadust (LS). Eelnõuga muudetakse LS § 106 lõiget 11, mis näeb ette, et auto ja mootorratta juhtimise õigust ei anta ning esmast juhiluba ei väljastata isikule, kellele nimetatud õiguse või loa andmisest keeldumist lubab halduskohus KVTS-i § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 nimetatud taotluse alusel. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtu loa küsimise nõue ning mootorsõiduki juhtimise õiguse andmisest ja esmase juhiloa väljastamisest keelduvaid otsuseid hakkavad kutsealuse ja reservis olevate isikute puhul edaspidi tegema KRA ja Kaitsevägi, siis muudetakse vastavalt ka kõnealust sätet. Eelnõuga muudetakse LS § 124 lõiget 42, mis sätestab halduskohtu loal (KVTS §-d 331 ja 711) mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamise isikutel, kes ei täida KVTS-ist tulenevaid kohustusi. Muudatuse kohaselt peatatakse mootorsõiduki juhtimise õigus isikul, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse juhtimisõiguse peatamise kohta. Transpordiamet peatab, mis tähendab vastava registrikande tegemist, edaspidi kutsealuste ja reservis olevate isikute juhtimisõiguse KRA või Kaitseväe otsuse alusel, mis on sätestatud KVTS-i §-des 331 ja 711. Kõnealustes paragrahvides nähakse ette, et kui kutsealune ei täida KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust ning reservis olev isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust, siis hoiatavad KRA või Kaitsevägi isikut, et tema juhtimisõigus võidakse peatada. Kui isik hoiatuses märgitud kohustusi ei täida, siis võivad KRA või Kaitsevägi teha otsuse tema juhtimisõiguse peatamise kohta. Otsuses mägitakse: 1) põhjendus, miks KRA või Kaitsevägi peab loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teave hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta muu asjasse puutuv teave. Kui otsus on isikule kätte toimetatud, edastatakse see täitmiseks Transpordiametile, kes peatab juhtimisõiguse kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Kui isik leiab, et tema mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamine ei ole põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada KRA või Kaitseväe vastavasisuline otsus halduskohtus ja taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Sellisel juhul saab halduskohus läbi viia täiemahulise kohtumenetluse, mida haldustoiminguks loa andmise menetlus oma piiratud aja ja mahu tõttu ei võimalda. Kui kohus otsustab kohaldada esialgset õiguskaitset, siis edastab KRA või Kaitsevägi esialgse õiguskaitse kohtumääruse Transpordiametile, kes taastab isiku mootorsõiduki juhtimisõiguse. Esialgne õiguskaitse kehtib üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks LS § 124 lõige 8, mis näeb ette kutsealustele ja reservis olevate isikutele nende juhtimisõiguse peatamise otsuse kättetoimetamise. Kõnealune säte ei 98 ole enam asjakohane, sest edaspidi toimetab vastava otsuse isikule kätte KRA või Kaitsevägi KVTS §-s 15 sätestatud korras. Samuti muudetakse eelnõuga LS § 129 lõiget 7 ning sätestatakse, et kui mootorsõiduki juhtimise õigus on peatatud § 124 lõike 42 alusel, taastab Transpordiamet vastavas registris juhtimisõiguse viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisest. 3.12. Meresõiduohutuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 12 muudetakse meresõiduohutuse seadust (MSOS). Eelnõuga muudetakse MSOS § 393 lõiget 1, mis näeb ette, et Transpordiamet peatab väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse ning keeldub nende õiguste andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest isikule, kelle suhtes on halduskohus andnud KVTS-i § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud taotluse alusel selleks loa. Kuna eelnõuga kaotatakse KVTS-ist halduskohtult loa taotlemise nõue ning väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamise nende õiguste andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest keelduva otsuse teevad kutsealuste ja reservis olevate isikute puhul KRA või Kaitsevägi, siis muudetakse vastavalt ka kõnealust sätet. Transpordiamet peatab, mis tähendab vastava registrikande tegemist, edaspidi kutsealuste ja reservis olevate isikute väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse KRA või Kaitseväe otsuse alusel, mis on sätestatud KVTS-i §-des 331 ja 711. Kõnealustes paragrahvides nähakse ette, et kui kutsealune ei täida KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust ning reservis olev isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust, siis hoiatavad KRA või Kaitsevägi isikut, et tema väikelaeva ja jeti juhtimise õigus võidakse peatada. Kui isik hoiatuses märgitud kohustusi ei täida, siis võivad KRA või Kaitsevägi teha otsuse tema väikelaeva ja jeti juhtimisõiguse peatamise kohta. Otsuses mägitakse: 1) põhjendus, miks KRA või Kaitsevägi peab loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teave hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta muu asjasse puutuv teave. Kui otsus on isikule kätte toimetatud, edastatakse see täitmiseks Transpordiametile, kes peatab väikelaeva ja jeti juhtimisõiguse kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Kui isik leiab, et tema väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse peatamine ei ole põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada KRA või Kaitseväe vastavasisuline otsus halduskohtus ja taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Sellisel juhul saab halduskohus läbi viia täiemahulise kohtumenetluse, mida haldustoiminguks loa andmise menetlus oma piiratud aja ja mahu tõttu ei võimalda. Kui kohus otsustab kohaldada esialgset õiguskaitset, siis edastab KRA või Kaitsevägi esialgse õiguskaitse kohtumääruse väikelaeva ja jeti juhtimisõigust väljastavale haldusorganile, kes taastab isiku nimetatud õiguse. Esialgne õiguskaitse kehtib üldjuhul kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks MSOS § 393 lõiked 2 ja 3. Kehtiv MSOS § 393 lõige 2 näeb ette, mis tuleb märkida Transpordiameti otsuses, millega peatatakse kutsealuste ja reservis olevate isikute väikelaeva ja jeti juhtimise õigus või keeldutakse selle õiguse andmisest. Kuna 99 edaspidi teeb nimetatud otsuse KRA või Kaitsevägi, siis ei ole kõnealune lõige MSOSis enam asjakohane. Kehtiv MSOS § 393 lõige 3 näeb ette lõikes 2 sätestatud otsuse kättetoimetamisemise. Kuna edaspidi teeb kõnealuse otsuse KRA või Kaitsevägi ning see toimetatakse isikule kätte KVTS §-s 15 sätetatud korras, siis ei ole ka MSOS § 393 lõige 3 enam asjakohane. Meresõiduohutuse seaduse § 393 lõiget 4 muudetakse ning sätestatakse, et Transpordiamet taastab vastavas registris kutsealuste ja reservis olevate isikute väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse ning lõpetab nende õiguste andmisest ning väikelaevajuhi ja jetijuhi tunnistuse väljastamisest keeldumise viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit õiguse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisest. 3.13. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 13 muudetakse notari distsiplinaarvastutuse seadust (NotDVS). Muudatus puudutab notari suhtes algatatud Notarite Koja aukohtu menetlust. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõige 4 näeb ette, et aukohus võib taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Muudatusega jäetakse halduskohtult abi taotlemise võimalus seadusest välja. Tõendite kogumisel abi osutamise kohustus võib potentsiaalselt kohtute töökoormust suurendada, sest ei kuulu kohtu põhifunktsiooni – õigusemõistmise – juurde. Seetõttu ei ole põhjendatud sellise ülesande panemine kohtule. Kõnealuse regulatsiooni asemel võiks kaaluda notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmist selliselt, et aukohtul oleks paremad võimalused oma menetluse läbiviimiseks ja vajalike tõendite kogumiseks ilma kohtu kaasamise vajaduseta. 3.14. Patendivoliniku seaduse muutmine Eelnõu §-ga 14 muudetakse patendivoliniku seadust (PatVS). Muudatus puudutab patendivoliniku suhtes läbiviidavat aukohtumenetlust. Patendivoliniku seaduse § 2023 lõige 4 võimaldab Patendivolinike Koja aukohtul taotleda halduskohtult abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Halduskohus lahendab aukohtu taotluse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi määrusega. Muudatusega jäetakse halduskohtult abi küsimise võimalus seadusest välja (eelnõu §-de 2 ja 9 selgitused). 3.15. Raamatupidamise seaduse muutmine Eelnõu §-ga 15 muudetakse raamatupidamise seadust (RPS). RPSi § 2 lõiget 4 täiendatakse selliselt, et riigiraamatupidamiskohustuslaseks on teiste kõrval ka esimese ja teise astme kohtud. Kuna edaspidi käsitatakse esimese ja teise astme kohtuid analoogselt Riigikohtuga põhiseadusliku institutsioonina, tuleb lõike 4 loetelu täiendada kohtutega. 100 3.16. Relvaseaduse muutmine Eelnõu §-ga 16 muudetakse relvaseadust (RelvS). Eelnõuga muudetakse RelvS § 36 lõike lõiget 13, mis koostoimes sama paragrahvi lõike 1 punktiga 141 näevad ette, et relva soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes ei osale kutsealusena Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamisel, ei asu ajateenistusse või eirab reservteenistusse ilmumise kohustust. Kehtiv regulatsioon näeb ette soetamisloa ja relvaloa andmata jätmist kohaldatakse juhul, kui halduskohus on kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud taotluse alusel andnud loa keelduda isikule soetamisloa ja relvaloa andmisest. Eelnõuga jäetakse sättest välja halduskohtult loa taotlemise nõue ning nähakse ette, et soetamiseloa ja relvaloa andmisest keelduva otsuse teeb kutsealuste ja reservis olevate isikute puhul edaspidi KRA või Kaitsevägi. Keelduva otsuse tegemise regulatsioon on sätestatud KVTS §-des 331 ja 711. Eelnõuga muudetakse relvaseaduse § 36 lõiget 22, milles on sätestatud, et soetamiseloa ja relvaloa andmise keeld lõpetatakse, kui isikule soetamisloa ja relvaloa andmisest keeldumise asjaolud on ära langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest teavitanud Politsei- ja Piirivalveametit ning halduskohtu määrusest ei tulene teisiti. Sättest võetakse välja viide halduskohtu määrusele. Relvaseaduse § 43 lõike 1 punkt 8 ning lõiked 16 ja 22 tunnistatakse kehtetuks. Kõnealused sätted näevad ette, et Politsei- ja Piirivalveamet peatab halduskohtu loal isiku soetamisloa või relvaloa kehtivuse, kui loa omaja ei osale kutsealusena Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamisel, ei asu ajateenistusse või eirab reservteenistusse ilmumise kohustust. Kuna eelnõuga kaotatakse halduskohtult loa küsimise nõue ning kutsealuste ja reservis olevate isikute relvaloa ja soetamisloa peatamise otsuseid hakkavad edaspidi tegema KRA ja Kaitsevägi, siis tuleb relvaseaduse regulatsiooni muuta ning kõne all olevad lõiked kehtetuks tunnistada. Relvaseaduse §-i 44 täiendatakse uute lõigetega 71-73, milles nähakse ette kutsealuste ja reservis olevate isikute relvaloa peatamise tagajärjed. Muudatused tulenevad sellest, et eelnõuga kaotatakse KVTS-ist halduskohtult loa taotlemise nõue ning soetamisloa ja relvaloa peatamise nende lubade andmisest keelduva otsuse teevad kutsealuste ja reservis olevate isikute puhul edaspidi KRA või Kaitsevägi. KRA või Kaitsevägi teevad relvaloa või soetamisloa peatamise otsuse KVTS-i §-de 331 ja 711 alusel. Kõnealustes paragrahvides nähakse ette, et kui kutsealune ei täida KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust ning reservis olev isik ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele ilmumise kohustust, siis hoiatavad KRA või Kaitsevägi isikut, et tema soetamisluba ja relvaluba võidakse peatada. Kui isik hoiatuses märgitud kohustusi ei täida, siis võivad KRA või Kaitsevägi teha otsuse tema soetamisloa või relvaloa peatamise või mitteandmise kohta. Otsuses mägitakse: 1) põhjendus, miks KRA või Kaitsevägi peab loa peatamist või selle andmisest keeldumist vajalikuks; 2) tõendid kohustuse täitmata jätmise kohta; 3) teave hoiatuse kättetoimetamise kohta; 4) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta muu asjasse puutuv teave. Lisaks eeltoodule peab KRA ja Kaitsevägi soetamisloa ja relvaloa peatamise otsuses märkima relvaseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud loa omaja kohustuse anda relv ja laskemoon loa kehtivuse peatamise otsusest teatamisele järgneval tööpäeval üle Politsei- ja Piirivalveametile. Relvaseaduse § 44 sätestab soetamisloa või relvaloa kehtivuse lõppemise, peatamise või 101 kehtetuks tunnistamise tagajärjed ning on oluline, et isik oleks nendest teadlik ka juhul, kui loa peatamise otsuse teeb KRA või Kaitsevägi. Kui otsus on isikule kätte toimetatud, edastatakse see täitmiseks Politsei- ja Piirivalveametile, kes teeb vastavasisulise kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse, mis kehtib kuni otsuse märgitud tähtajani või kuni isik on asunud kohustust täitma ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Politsei- ja Piirivalveametit piirangu aluseks olnud asjaolude äralangemisest. Kui isik leiab, et tema soetamiseloa ja relvaloa peatamine ei ole põhjendatud, on tal võimalik vaidlustada KRA või Kaitseväe vastavasisuline otsus halduskohtus ja taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Sellisel juhul saab halduskohus läbi viia täiemahulise kohtumenetluse, mida haldustoiminguks loa andmise menetlus oma piiratud aja ja mahu tõttu ei võimalda. Kui kohus otsustab kohaldada esialgset õiguskaitset, siis edastab KRA või Kaitsevägi esialgse õiguskaitse kohtumääruse Politsei- ja Piirivalveametile, kes taastab selle alusel isiku soetamisloa ja relvaloa ning teeb vastava registrikande. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni (HKMS § 249). Lisatav relvaseaduse § 44 lg 71 näeb ette, et kui soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatab Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. Muudatusega sätestatakse, et kui relvaloa vi peatamise otsuse on teinud KRA või Kaitsevägi, siis Politsei- ja Piirivalveamet enam sisulist otsust tegema ei pea ning teeb toiminguna üksnes sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registris. Lisatav relvaseaduse § 44 lg 72 sätestab, et kui Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise alus on ära langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud taastama soetamisloa või relvaloa kehtivuse ning tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. Muudatusega nähakse ette, et kui kutsealune või reservis olev isik on KVTSis sätestatud kohustuse täitnud ning tema relvaloa peatamiseks ei ole enam alust, siis peab KRA või Kaitsevägi Politsei- ja Piirivalveametit sellest teavitama ning Politsei- ja Piirivalveamet on kohustatud tegema vastavasisulise loa taastamise kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. Lisatav relvaseaduse§ 44 lg 73 sätestab, et kui soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise otsuse peale esitatakse kaebus halduskohtule või vaie Kaitseressursside Ametile või Kaitseväele ning seejärel on halduskohus loa kehtivuse peatamise otsuse tühistanud või Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on vaidemenetluse tulemusena loa kehtivuse peatamise otsuse kehtetuks tunnistanud või peatamise alus on ära langenud ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, siis on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud taastama soetamisloa või relvaloa kehtivuse ning tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. 3.17. Riigieelarve seaduse muutmine Eelnõu §-ga 17 muudetakse riigieelarve seadust (RES). 102 RESi § 2 lõige 2 RESi § 2 lõikes 2 on välja toodud keskvalitsusse kuuluvad üksused. Lõike 2 punktid 1 ja 2 reguleerivad riigieelarve protsessis osalevate asutuste jagunemist valitsusasutusteks ja põhiseaduslikeks institutsioonideks. Kuna eelnõukohase seadusega muudetakse kohtute seaduses eelarveprotsessi, on vaja korrigeerida ka RESi. Lõike 2 punktist 1 jäetakse välja maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus, kuna põhiseaduses sätestatut arvestades ei ole tegemist valitsusasutustega, vaid need on põhiseaduslikud institutsioonid. Lõike 2 punktis 2 olevat põhiseaduslike institutsioonide loetelu täiendatakse esimese ja teise astme kohtute ning Kohtuhaldusteenistusega. RESi § 26 lõige 2 Kuna riigieelarves käsitletakse põhiseadusliku institutsioonina ka esimese ja teise astme kohtuid, tuleb edaspidi ka riigieelarve administratiivses jaotuses ette näha selline võimalus. Seetõttu täiendatakse RESi § 26 lõiget 2 selliselt, et riigieelarves on üheks administratiivse liigenduse osaks muu hulgas ka esimese ja teise astme kohtud. RESi § 26 lõige 51 Täpsustatakse põhiseadusliku institutsiooni liigendamist riigieelarve seaduses. Kohtud erinevad teistest põhiseaduslikest institutsioonidest oma struktuuri ja ülesehitusega, kuna olemasolevatel ei ole eraldiseisvaid asutusi. Ka juhtimine on kohtute grupis võrreldes teistega erinev. Seetõttu on vaja täiendada aastase riigieelarve seaduse ülesehitust ning lisada, et ka põhiseaduslik institutsioon liigendatakse riigieelarves administratiivselt lisaks majanduslikule sisule. RESi § 31 lõige 3 Täpsustatakse põhiseadusliku institutsiooni täiendavat liigendust, mis järgneb aastase riigieelarve seaduse vastuvõtmisele. Selle muudatused on seotud § 26 lõikes 51 tehtavate muudatustega, kus kohtute grupp põhiseadusliku institutsioonina erineb senistest ning vajalik on sisse tuua administratiivse liigenduse kohustus asutuste lõikes. RESi § 35 lõige 3 RESi § 35 lõike 3 kehtiva sõnastuse kohaselt lisatakse Justiits- ja Digiministeeriumi eelarve projekti juurde kohtute haldamise nõukoja arvamus maakohtutele, halduskohtutele ja ringkonnakohtutele planeeritud vahendite vastavuse kohta kohtute aastaeelarve kujundamise põhimõtetele. Lõige tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei ole edaspidi vajalik. Esimese ja teise astme kohtute (koos KHTga) eelarved esitab nõukogu otse Riigikogu rahanduskomisjonile, mistõttu eraldi arvamuse nõuet ei ole vaja eelnõusse lisada. RESi § 37 lõige 3 RESi § 37 lõige 3 reguleerib kohtutele riigieelarve eelnõus ettenähtud vahendite mahu muutmist. Kuna kohtud haldavad oma eelarvet edaspidi iseseisvalt, ei ole põhjendatud erandit teha võrreldes teiste põhiseaduslike institutsioonidega, kellel sellist võimalust ei ole. RES § 56 lõige 23 Täpsustatakse põhiseadusliku institutsiooni õigust muuta aastases riigieelarve seaduses kehtestatud liigendust. Kehtiv regulatsioon annab paindlikkuse majandusliku sisu jaotuses muudatuste tegemiseks. Kuivõrd kohtute grupis lisanduvad riigieelarvesse ka asutused, mida varasemalt põhiseaduslikel institutsioonidel ei ole olnud, siis on vaja täiendada paindlikkust ka administratiivses liigenduses. Samasugune paindlikkus on ka ministeeriumidel. 3.18 Riigilõivuseaduse muutmine 103 Eelnõu §-ga 18 muudetakse riigilõivuseadust. RLSi § 22 lõike 2 punkt 9 Muudatusega vabastatakse rahvusvahelise kaitse taotlejad halduskohtusse pöördumisel riigilõivust. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 31 lõige 2 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisel säilib rahvusvahelise kaitse taotlejal tema suhtes tehtud lõpliku otsuse peale üldine kohtukaebeõigus. Rahvusvahelise kaitse saaja asju tuleb kohtul menetleda eelisjärjekorras (HKMS § 126 lg 3) ning menetlusabi andmisest keeldumist praktikas ette ei tule. Seetõttu on kohtute töökoormuse ning ka rahalise kokkuhoiu eesmärgil otstarbekam rahvusvahelise kaitse saajate automaatne vabastamine riigilõivust. Sarnane regulatsioon on ette nähtud näiteks Soomes, kus rahvusvahelise kaitse taotlejatel on rahvusvahelise kaitse taotlemisega seotud otsuste peale kohtusse pöördumisel automaatne vabastus riigilõivust. RLSi § 25 lõike 1 punkt 4 RLS § 25 lõike 1 punkt 4 sätestab, et riigilõivu ei võeta kinnisasja, laeva või ehitatava laeva avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise teel riigile ülemineku kohta kande tegemisel. Üldjuhul ei ole kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviijal (näiteks riigil) vaja omandada tervet kinnisasja, vaid ainult osa kinnisasjast. Seetõttu peab kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviija menetluse käigus jagama eraomandis oleva kinnistu. Kinnistu jagamise pädevus tuleneb kinnisasja avaliks huvides omandamise seaduse § 10 lõikest 4. Kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviija ei ole kinnistu jagamise riigilõivust vabastatud ja seetõttu on tekkinud olukord, kus riik tasub sundvõõrandamise käigus kinnisasja jagamise eest iseendale riigilõivu. Sellega kaasnev aja- ja tööressurss ei ole mõistlik, mistõttu sätestatakse täiendavalt, et kui sundvõõrandamise käigus on vaja kinnisasi jagada, siis on jagamise toiming riigilõivuvaba. RLSi § 59 lõiked 2, 4, 17, § 60 lõiked 1, 2, 4, 6 ja 8 Muudatustega asendatakse kehtiv riigilõivumäär uue lõivumääraga. Tabel 6. Uus riigilõivumäär Eelnõuga Muudatuse sisu Kehtiv kavandatav Muudetav säte riigilõiv riigilõiv (eurodes) (eurodes) Riigilõivu määr tõuseb lahutus või kooselu lepingu lõpetamise asjas hagiavalduse esitamisel 310 euroni (kasv 210%). Muudatuse eesmärk on soodustada lahutamine või RLS § 59 lg 2 100 310 kooselulepingu lõpetamine kohtuväliselt. Lahutuse või kooselulepingu lõpetamise vormistamine notari või perekonnaseisuasutuse kaudu on kulult soodsam. Mittevaralise nõudega hagiavalduse riigilõiv määr tõuseb 420 eurolt 630 euroni (kasv 50%).. RLS § 59 lg 4 420 630 Mõõdukas, kuid tunnetatav riigilõiv vähendab põhjendamatute või pahatahtlike hagide 104  esitamist, mis koormavad kohtuid ning pikendavad menetlusaegu ka nende isikute jaoks, kelle õigusi on tegelikult rikutud. Hagi tagamise või eeltõendamismenetluse taotluse esitamisel edaspidi riigilõiv 150 eurot, senise 70 euro asemel (kasv 115%). Kohane RLS § 59 lg 17 70 150 riigilõiv aitab tagada, et hagi tagamist või eeltõendamismenetlust kasutatakse üksnes juhtudel, kus selleks on sisuline ja kaalukas vajadus. Halduskohtule kaebuse esitamisel tasutav RLS § 60 lg 1 20 75 riigilõiv suureneb 275%. Riigilõiv halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks 20 RLS lisa 1 kaebuse esitamisel arvestatakse edaspidi RLS RLS § 60 lg 2 1050 järgi lisa 1 järgi vastavalt kahjunõude suurusele või vara väärtusele, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse. Minimaalne riigilõiv kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale 20 75 maksusumma, sunniraha või muu makse RLS § 60 lg 4 1050 2500 määramisel ja sanktsiooni rakendamisel või nende sissenõudmisel või tagamisel suureneb 275 % ning riigilõivu ülempiir suureneb 138%. Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse RLS § 60 lg 6 20 75 esitamisel tasutav riigilõiv suureneb 275%. Haldusasjades kassatsioonkaebuse ja RLS § 60 lg 8 50 100 teistmisavalduselt tasutav riigilõivumäär suureneb 100%. RLSi lisa 1 Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse riigilõivuseaduse lisa 1 „Riigilõivumäärad avalduse esitamise eest kohtumenetluses“. Tsiviilkohtumenetluses tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast riigilõivuseaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Muudatusega suurendatakse proportsionaalselt kõiki riigilõivumäärasid, mida tuleb tasuda lähtuvalt hagi hinnast. Eestis on kohtusse pöördujatel võimalik vajaduse korral taotleda lõivuvabastust. Lõivu tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise võimalust võrreldes olukorraga, kui kohtusse pöörduja peab kohe täies ulatuses tasuma riigilõivu. Samas tuleb silmas pidada, et lõivu tasumisest vabastamine ei toimu automaatselt, vaid selleks on mitu eeldust, mille kontrollimise kohustus on kohtul. Muu hulgas arvestab kohus juba riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbivaatamisel menetluse perspektiivi. Seega on kohtule koormav ka ainuüksi riigilõivu vabastamise taotluste läbivaatamine. Seetõttu peab riigilõivumäärade suurendamisel arvestama keskmiste majandusnäitajatega, et vältida 105 olukorda, kui ühelt poolt kohtute koormus väheneb pahatahtlike kaebuste arvelt ning teiselt poolt suureneb koormus riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega.86 Nõuete puhul, mille summa ei ületa 8000 eurot on võimalik kohtusse hagi esitamise asemel esitada maksekäsu kiirmenetluse avaldus (TsMS § 481). Avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse riigilõivu kolm protsenti nõudelt, kuid mitte alla 65 euro. Hagimenetluses on hagihinnast lähtuv väikseim riigilõivumäär edaspidi 150 eurot. Maksekäsumenetlus on menetlusosalise jaoks kiirem ja väiksemate menetluskuludega. Näiteks, esitades hagimenetlusse nõude 1000 euro väljamõistmiseks, tuleb riigilõivu maksta eelnõu muudatuse kohaselt 368 eurot. Maksekäsumenetlusse avalduse esitamise on sama nõude eest tasutav riigilõiv ka edaspidi 65 eurot. Hagimenetluses riigilõivude suurendamine suunab menetlusosalisi rohkem otsima kohtuvälist kompromissi. Samuti soodustab muudatus lahendama võlanõudest tulenevaid vaidlusi maksekäsumenetluses. Kohtusse pöördumisel tuleb võlgnikul tasuda tunduvalt suuremaid menetluskulusid kui maksekäsumenetluses. Riigilõivuseaduse lisa 1 viiakse kooskõlla viimaste aastate majanduskasvuga. Muudatusega suurenevad riigilõivu määrad 50%. Tabel 7. Riigilõivude suurenemise määr Tsiviilasja hind kuni Kehtiv riigilõivu Eelnõuga kavandatav Riigilõivu kasv (kaasa arvatud) täismäär riigilõiv protsentides 350 100 150 50% 500 140 210 50% 750 175 263 50% 1000 245 368 50% 1500 280 420 50% 2000 315 473 50% 2500 350 525 50% 3000 385 578 50% 3500 420 630 50% 4000 455 683 50% 4500 490 735 50% 5000 560 840 50% 6000 595 893 50% 7000 630 945 50% 8000 665 998 50% 9000 700 1050 50% 10 000 770 1155 50% 86 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, p 23 on viidatud riigilõivu menetlusökonoomiat puudutavatele mõjudele ja märgitud, et riigilõivu kulupõhimõtte väline suurenemine sõltuvalt hagi hinna suurenemisest kaitseb teisi menetlusosalisi „liigsete“ ja „pahatahtlike“ kaebuste eest. Tegemist on menetlusökonoomiaga, mis iseenesest on põhiseaduslik väärtus. Ka Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 on märgitud, et menetlusökonoomia on põhiseaduse tähenduses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks, et vältida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist, kuna selliste kaebuste menetlemisega võib kaasneda kohtusüsteemi suutmatus pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. 106  12 500 840 1260 50% 15 000 910 1365 50% 17 500 980 1470 50% 20 000 1050 1575 50% 25 000 1260 1890 50% 50 000 1400 2100 50% 75 000 1540 2310 50% 100 000 1680 2520 50% 150 000 2100 3150 50% 200 000 2520 3780 50% 250 000 2940 4410 50% 350 000 3780 5670 50% 500 000 4760 7140 50% Kui tsiviilasja hind on suurem kui 500 000 eurot, tasutakse riigilõivu 7500 eurot (suurenemine 50%). 3.19. Riigivaraseaduse muutmine Eelnõu §-ga 19 muudetakse riigivaraseadust (RVS). RVSi § 3 lõike 1 punkt 10 Muudatuse eesmärk on esimese ja teise astme kohtute käsitamine põhiseadusliku institutsioonina ja täitevvõimust lahutatuna lisaks RESile ka RVSis. RVSi § 4 lõige 2 Lõiget täiendatakse punktiga 8, millega lisatakse riigivara valitsejate loetellu kohtuhaldusteenistus. Analoogselt on riigivara valitsejateks ka teised põhiseaduse mõistes põhiseaduslikke institutsioone toetavad või esindavad asutused. Juba praegu on kohtud vara valitsemisel iseseisvad, näiteks on kohtud kinnisvara rendilepingupoolteks, kohtud rendivad ametiautosid,, põhivara kuulub kohtutele jne. Seega ei ole RVSi muudatustel olulist mõju kehtivale olukorrale ning vajaduse korral tuleb ümberkorraldused teha kohtusüsteemi sees. 3.20. Riigivastutuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 20 muudetakse riigivastutuse seadust (RVastS). RVastSi § 17 lõige 1 Lõike 1 teise lause muudatuse kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, esitada taotluse kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks edaspidi Justiits- ja Digiministeeriumi asemel kohtute nõukogule. Muudatus on vajalik, kuna kohtuhalduse üleminekuga kohtusüsteemile endale ning esimese ja teise astme kohtute käsitamisega põhiseadusliku institutsioonina ei saa Justiits- ja Digiministeeriumil sellise taotluse menetlemise õigust olla. Taotlus tuleb edaspidi esitada nõukogule kui kohtute strateegilise tasandi otsustusorganile. Võimaliku huvide konflikti vältimiseks tuleb nõukogul kodukorras sätestada tingimused, millal peab liige end kahju hüvitamise taotluse arutamisest taandama. Kohtute eelarvete koostamisel tuleb arvestada, et kohtute tekitatud kahju hüvitamiseks pole seni olnud eraldiseisvat fondi ei kohtute ega Justiits- 107 ja Digiministeeriumi eelarves. Senised hüvitised on tasutud kohtute eelarvest, sama praktika jätkub ka edaspidi. 3.21. Riigi õigusabi seaduse muutmine Eelnõu §-ga 21 muudetakse riigi õigusabi seadust (RÕS). RÕS § 23 lõike 11 muudatus on seotud rahvakohtuniku institutsiooni kaotamisega. Eelnõuga muudetakse RÕS-i § 15 lõiget 5. Muudatuse kohaselt saadetakse riigi õigusabi andmise määrus Eesti Advokatuurile riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Määrus loetakse kättetoimetatuks, kui advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist. Määruse võib advokatuurile muul viisil saata üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvad põhjused on sätestatud RÕS-i § 15 lõikes 51 nimetatud määruses. Muudatusega täpsustatakse seaduses, et riigi õigusabi andmise määrus saadetakse advokatuurile riigi õigusabi infosüsteemi kaudu. Nimetatu on kooskõlas ka RÕS-i § 15 lõikega 51 ja justiitsministri 06.12.2013. a määruse nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks taotluse esitamise ning e-toimiku süsteemi kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise kord“ § 2 lõikega 1, mille kohaselt esitab kohus, prokuratuur või uurimisasutus advokatuurile riigi õigusabi osutava advokaadi määramiseks riigi õigusabi andmise määruse elektrooniliselt riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku süsteemi kaudu. Riigi õigusabi osutaja määramise taotlemiseks vajalikud andmed genereeritakse automaatselt riigi õigusabi andmise määrusest. Praktikas edastatakse riigi õigusabi andmise määrusi advokatuurile kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ka avaliku e-toimiku süsteemi ning e-posti kaudu ehk kokku kolmel erineval viisil. E-toimiku kaudu saab advokatuuri nimel menetlusdokumente vastu võtta üksnes esimees, kes esindab advokatuuri kõigis õigustoimingutes (advokatuuriseaduse § 10 lg 1), või tema poolt selleks volitatud esindaja. Viimase puhul tuleb advokatuuril esitada koos esindusõigust tõendava volikirjaga iga kord taotlus võimaldada juurdepääs määrusele. Määruste edastamine advokatuurile e-posti kaudu ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd määrused võivad sisaldada tundlikke isikuandmeid. Ka ei saa advokatuur advokaadi määramiseks üldjuhul sellisel kujul esitatud määrusi ise riigi õigusabi infosüsteemi sisestada (vt ka viidatud justiitsministri 06.12.2013. a määruse nr 39 § 2 lg 3). Seetõttu on põhjendatud advokatuurile riigi õigusabi andmise määruste edastamine üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu, kus need on kättesaadavad volitatud advokatuuri töötajatele (haldurid ja jurist), kelle töökohustusteks on täita riigi õigusabi korraldamisega seotud ülesandeid. Muudatuse lisamine seadusesse on vajalik, et vältida ebaselgust riigi õigusabi andmise määruste edastamisel. See tagab, et advokatuur saab kõik määrused ühest allikast kiiresti, sujuvalt ja ilma tarbetu halduskoormuseta. Muudatusena loetakse määrus kättetoimetatuks, kui Eesti Advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist. Kui riigi õigusabi osutav advokaat kinnitab infosüsteemis riigi õigusabi esinduse nõusolekut ehk koos kohtumäärusega esitatud tellimuse vastuvõtmist, edastatakse tellimuse saatjale sellekohane automaatteade koos vastuvõtmise kuupäeva ja kellaajaga. Teade kinnitab, et advokatuur ja advokaat on tellimuse (sh riigi õigusabi andmise määruse) vastu võtnud. 108 Lisaks täpsustatakse seaduses, et määruse võib advokatuurile muul viisil saata üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvad põhjused on sätestatud RÕS-i § 15 lõikes 51 nimetatud määruse § 2 lõigetes 2 ja 3 – kui määruse esitamine riigi õigusabi infosüsteemi kaudu ei ole tehniliselt võimalik või kui esineb ajutine takistus. Sellise erandi seadusesse lisamine tagab, et riigi õigusabi infosüsteemi kasutamine on esmane määruse advokatuurile saatmise viis, kuid samal ajal on tagatud määruste saatmine ka olukorras, kus see ei ole mõjuvatel põhjustel – tehniliselt või ajutiselt – võimalik. RÕS-i § 15 lõikes 51 asendatakse tekstiosa „e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi e- toimiku süsteem)“ tekstiosaga „e-toimiku süsteemi”. Muudatuse tingib eelnõu § 12 punkt 1. RÕS-i § 32 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Riigi õigusabi tasu ning selle hüvitamisega seotud kulude sissenõudmise kohta aruannete esitamine Justiits- ja Digiministeeriumile ei ole tehniliselt võimalik ning sellist aruandlust ei ole praktikas rakendatud. Menetluskulude, sh riigi õigusabi kulude sissenõudmine toimub praktikas kogumina, ilma et eristataks riigi õigusabi osa või et oleks võimalik koostada selle kohta eraldi aruandeid. RÕS-i § 32 lõikes 3 viidatud valdkonna eest vastutava ministri määrust ei ole kehtestatud alates seaduse vastuvõtmisest (28.04.2004) ning selleks on puudunud vajadus. Kuivõrd nimetatud säte ei ole ajakohane ega vasta kehtivale praktikale, tuleb see kehtetuks tunnistada. 3.22. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 22 muudetakse riikliku pensionikindlustuse seadust (RPKS). Eelnõuga muudetakse RPKS §-i 281. Muudatuse tingib see, et riikliku pensionikindlustuse seaduse säte ei arvesta rahvastikuregistri seaduses toimunud muudatustega. Rahvastikuregistri seaduse § 6 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ning avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. See tähendab, et rahvastikuregistri andmetel on õiguslik tähendus ning riikliku pensionikindlustuse seaduse § 281 lõikes 1 ei ole sellega arvestatud, sest riikliku pensionikindlustuse seaduse § 281 lõike 1 aluseks on võetud 2013. aastal kehtinud rahvastikuregistri seadus, mille kohaselt oli rahvastikuregistrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus ning vaid seadusega ettenähtud juhtudel oli rahvastikuregistrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. Muudatuse tingib ka asjaolu, et üksnes rahvastikuregistris olevate andmetega ei ole võimalik pensioniõigusliku staaži tõendada, vaid rahvastikuregistri andmed on üks osa pensioniõigusliku staaži tõendavatest andmetest. Täiendamist vajab ka kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse § 281 lõige 2, sest ebakorrektne on öelda, et rahvastikuregistri andmeid pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud. Rahvastikuregistri seaduse § 8 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmeid säilitatakse alaliselt, välja arvatud rahvastikuregistri seaduse § 25 punktis 3 nimetatud andmetele juurdepääsu andmed, mida säilitatakse viis aastat. Seega ei ole korrektne öelda, et rahvastikuregistrisse kantud andmed ei ole säilinud. Korrektne on öelda, kui rahvastikuregistris ei ole pensioniõiguslikku staaži kohta andmeid, siis saab pensioniõiguslikku staaži tõendada muul antud paragrahvis loetletud viisil. Antud paragrahvis tehtavad muudatused on tehnilist laadi muudatused, mis sisuliselt pensioniõiguslikku staaži tõendamise protsessi ei muuda. RPKS sõnastus viiakse lihtsalt kooskõlla rahvastikuregistri seaduse kehtiva sõnastusega. 109 Eelnõuga täiendatakse RPKS §-i 31 lõikega 6¹. Uue lõikega sätestatakse Sotsiaalkindlustusameti pädevus tuvastada pensioni määramiseks vajalikud faktilised asjaolud tunnistajate ütluste alusel juhul, kui pensionikindlustatu tööülesannete, töötingimuste või töö iseloomu kohta puuduvad piisavad dokumentaalsed tõendid. Sätte eesmärk on tagada pensioni määramiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine olukordades, kus andmed ei ole säilinud või ei ole dokumentaalselt tõendatavad. Sellisel juhul tuvastab Sotsiaalkindlustusamet pensioni määramise aluseks oleva avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tunnistajate ütluste põhjal. Tunnistajate ütluste arvestamise eelduseks on, et pensionikindlustatu teeb Sotsiaalkindlustusametile teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad tunnistajad, kui ta soovib tunnistajate ütlustega enda väiteid tõendada. Muudatus puudutab eeskätt soodustingimustel vanaduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide menetlusi, kus pensioniõiguse tekkimine sõltub konkreetsete tööülesannete, töötingimuste või töö iseloomu tuvastamisest. Praktikas on dokumentaalsete tõendite puudumine olnud oluliseks takistuseks pensioni määramisel. Näiteks tegi Sotsiaalkindlustusamet 2024. aastal 159 nimetatud pensioni mittemääramise otsust ning peatas menetluse neljal juhul; 2025. aastal vastavalt 145 mittemääramise otsust ja menetluse peatas kolmel juhul. Seadusemuudatus annab Sotsiaalkindlustusametile selge õigusliku aluse koguda ja hinnata tunnistajate ütlusi pensioni määramiseks oluliste asjaolude tuvastamisel võttes arvesse sättes toodud piire. Muudatuse tulemusel väheneb vajadus suunata isikuid oma tööülesannete, töötingimuste või töö iseloomu tuvastamiseks kohtumenetlusse ning paraneb pensionimenetluse tõhusus ja õigusselgus. Sätte teine lause on kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 38 lõikes 3 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Seeläbi täpsustab eelnõu menetlusosalise ja haldusorgani vastastikuseid kohustusi. Muudatus põhjuseks on ka välja kujunenud kohtupraktika28, mille kohaselt kohtud on tõlgendanud kehtivat RPKSi regulatsiooni selliselt, et RKPS-i §-st 281 ega sotsiaalministri määruse29 nr 59 §-st 28 ei tulene, et SKA-l on endal õigus tunnistajate ütlustega tuvastada väljateenitud aastate pensioni määramise aluseks olevaid juriidilisi fakte (s.o et töötamist näitavatel dokumentidel on töökoha nimetus ebaõige ja tegelik töö sisu vastas väljateenitud aastate pensionile õigust andvale töökoha nimetusele). Kohtud on asunud seisukohale30, et SKA-l puudub võimalus tunnistajate ütlustega tõendada väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži määramiseks või soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva töö sisu, kuid tal on õigus tunnistajate ütlustega tuvastada pensioni määramise aluseks olevat töötatud perioodi kui juriidilist fakti. Seega antakse kohtute töökoormuse vähendamise eesmärgil SKA- le selgesõnaline pädevus tuvastada tunnistajate ütluste alusel pensioni määramiseks vajalikud faktilised asjaolud. 3.23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Eelnõu §-ga 23 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS). 110 Eelnõuga täiendatakse TsMS § 17 lõigetega 3 ja 4. Ringkonnakohus teeb otsuseid reeglina kolmeliikmelises kohtukoosseisus, määruste tegemiseks on kohaselt reeglina pädev üksainus ringkonnakohtunik. Olulisemaid hagimenetluse määrusi tehakse ringkonnakohtus siiski kolmeliikmelises koosseisu, kuid lihtmenetluses teeb neid üksainus kohtunik (§ 666 lg 2) Lihtsate tsiviilasjade menetluse kiirendamiseks 2. kohtuastmes nähakse ette, et otsuse võib teha üksainus ringkonnakohtunik. Selle muudatuse otsene eesmärk on kiirendada kohtumenetlust ringkonnakohtus, kaudne eesmärk aga muuta ringkonnakohtunike häälestust lihtsate asjade arutamisel. TsMS 43. peatükk sisaldab mitmeid võimalusi tsiviilasjade arutamiseks lihtsustatud korras. Neist on Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (TsMS § 4051) ning eriti dokumendimenetlus (TsMS § 406) marginaalse tähtsusega. Lihtmenetlus, mille piirmäärasid eelnõuga tõstetakse (§ 405), on praegu vähelevinud, kuid perspektiivis võib eeldada selle laienemist. Eelnõuga lisanduv elektrooniline menetlus tarbijakrediidi asjades (§ 4061) saab eelduslikult suurearvuliseks – maakohtutes oli tarbijakrediidi asju 2025. a. 6031. Paraku on praktika selline, et menetluslike lihtsustuste kohaldamisele pannakse rõhku eeskätt maa-, mitte ringkonnakohtus. Kolmeliikmelise kohtukoosseisu asendamine üheainsa kohtunikuga on oluline muudatus 2. kohtuastmes. Siiski on siin kaks erisust: - kui kohtuasi on sisu poolest keeruline ja vajab suuremat tähelepanu, võib ringkonnakohtu esimees konkreetse asja suunata tööjaotusplaani kohaselt ettenähtud kolmeliikmelisele kohtukoosseisule; - TsMS 43. peatükk sisaldab ka lihtsustatud nõudeid poolte nõusolekul peetavale kirjalikule menetlusele (§ 403), kuid see on üheainsa ringkonnakohtuniku erisusest teadlikult kõrvale jäetud. Kui §-des 405-4061 nimetatud lihtsustatud menetlused on selgesti eristatavad, siis §-s 403 nimetatud kirjalik menetlus mitte – tal puuduvad nõude piirmäärad. Eelnõuga muudetakse TsMS § 49 lõiget 2. Lisaks seni kehtivas seaduses toodud võimalustele protokolli koostamisel võimaldatakse ka tehisintellekti poolt automaatselt genereeritava protokolli kasutuselevõtmist, mille genereeritud teksti vastavalt kohtuniku juhistele jooksvalt täpsustatakse. Alles jäävad ka senised protokolli koostamise võimalused (kohtunik ise, kohtusekretär, muu kohtu kodukorra järgi selleks pädev kohtuametnik). Muudatus on mõislik ettevalmistus tehisintellekti pakutavate lahenduste kasutuselevõtmiseks, kuivõrd eelduslikult tulevikus ei ole istungi salvestamise korral enam vajalik salvestise põhjal kokkuvõtete, sh protokolli koostamiseks kasutada inimtööjõudu ning piisab genereeritud protokolli ülekontrollimisest ja vajadusel täpsustamisest, mille kohta juhised annab kohtunik. Eelnõuga muudetakse TsMS § 53 lõiget 3. Selle senise sõnastuse kohaselt protokolli sisulise parandamise taotluse saamisel küsib kohus obligatoorselt selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha ja vajadusel korraldab kohus lausa kohtuistungi taotluse lahendamiseks. Taoline regulatsioon on muutunud tarbetuks ja koormab menetlust asjatult olukorras, kus istungid üldjuhul salvestatakse ja salvestis lisatakse toimikusse. Protokolli parandamise taotluse saamisel saab kohus objektiivselt kontrollida salvestiselt, kas protokoll vajab parandamist või mitte ning teise poole arvamus ei oma selles küsimuses suurt tähtsust. Poole seisukoha küsimine on siiski vajalik juhul, kui mis tahes põhjusel istungi või muu protokollitud menetlustoimingu kohta salvestis puudub. Vastavalt on muudatusettepaneku sisuks see, et kohus salvestise 111 olemasolu korral lahendab taotluse selle pinnalt ning üksnes salvestise puudumisel küsib teiste menetlusosaliste seisukohti. Protokoll peaks kajastama objektiivselt menetluse käiku ning seetõttu pole taotluse lahendamisel oluline see, mida teised menetlusosalised arvavad, vaid kuidas võimalikult korrektselt kajastada tegelikult toimunut, mistõttu salvestise puudumisel võivad poolte seisukohad aidata protokolli täpsustamisele kaasa. Eelnõuga tunnistatakse TsMS § 53 lõike 4 viimane lause kehtetuks. Ettepanek haakub eelnevaga. Kehtetuks tunnistatava lause kohaselt tuleb tagasi lükatud vastuväited tuleb kanda protokolli või sellele lisada. Taoline täiendamine või lisamine ei ole praktiliselt vajalik, sest tegemist on pärast istungit kirjalikult esitatud vastuväidetega, mis on nagunii toimikus olemas ning puudub vajadus nende veelkordseks eraldi lisamiseks protokollile. Juba vormistatud protokolli pole taotluse rahuldamata jätmisel vajalik ümber vormistada, sest eelduslikult on toimikus ka näha kohtu reaktsioon taotlusele, vastavalt kas siis protokolli on täiendatud või on taotlus jäetud rahuldamata. Eelnõuga muudetakse TsMS-i § 59 lõiget 52. Muudatuse kohaselt võib kohus määrata, et riigisaladust ja salastatud välisteavet hoitakse mujal kui kohtus. 2023. aasta 1. aprillil jõustusid HKMS-i § 87 lõike 3 ja TsMS-i § 59 lõike 52 muudatused, mis kohustavad riigisaladust hoidma kohtus. Kriisiolukorras on vaja tagada, et kohtus oleks hoiul võimalikult vähe riigisaladust. Regulatsioon peab andma kohtule paindlikkuse ise otsustada, kas riigisaladust hoitakse kohtus või mujal, näiteks KAPO-s (kui KAPO on esitanud kohtule tõendina riigisaladuse). Senimaani on see ka praktikas nii toimunud ehk osa asjade puhul hoitakse riigisaladust sisaldavaid materjale kohtus, teiste asjade puhul KAPO juures. Eelnõuga muudetakse TsMS § 104 lõiget 1, mis piirab tarbetult kohtualluvuse kokkulepete kehtivust läbi nende lubatavuse sidumise füüsilise isiku puhul tema majandus- või kutsetegevusega ning piiritles keerulisel moel pooli, kes saavad kohtualluvuse kokkulepet sõlmida. Euroopa Kohus leidis 30.10.2025 Eestist tulnud eelotsuse taotluse osas tsiviilasjas nr 2-23-14994 (C-398/24), et TsMS § 104 lg 1 piirang, mis lubab kohtualluvuse kokkulepet füüsiliste isikute vahel vaid siis, kui vaidlus on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega, on vastuolus määruse 1215/2012 artikliga 25. Kohus rõhutas, et liikmesriigi seadusandja ei või kehtestada kohtualluvuse kokkulepetele lisatingimusi, mis sõltuvad poolte tegevuse laadist, sest see kahjustaks õiguskindlust ja kohtualluvuse reeglite prognoositavust. Artikli 25 lg 1 lõpus olev viide kokkuleppe tühisusele „sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt“ tähendab, et kohaldatav on selle liikmesriigi materiaalõigus, kelle kohtute kasuks kokkulepe on sõlmitud, kuid üksnes klassikalistes kehtivuse küsimustes (nt eksimus, pettus, teovõimetus). Täiendavaid sisulisi piiranguid, nagu TsMS § 104 lg 1 sätestatud piirang seoses majandus- või kutsetegevusega, kehtestada ei tohiks. Lähtudes analüüsi eesmärgist, on see ka menetluse lihtsustamise huvides, kui vastav ebavajalik potentsiaalne kohtualluvuse vaidlus välistatakse. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks TsMS § 106 lõige 1 p 1 ; mis sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus TsMS § 104 lõikes 1 sätestatuga. Tühistamise vajadus tuleneb eelnõu eelmisest sättest, mis kõrvaldab kohtualluvuse kokkuleppe kehtivusele seatud piirangu. Eelnõuga muudetakse TsMS-i § 150 lõike 1 punkti 4 sõnastust. Muudatusega tehakse maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise korral riigilõivu tagastamise 112 regulatsioonist erand asjades, kus avalduse esemeks on tarbijakrediidilepingust tulenev nõue. Kehtiva õiguse kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata TsMS-i § 483 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul. See tähendab, et kehtiva õiguse kohaselt tagastatakse riigilõiv juhul, kui avaldus ei vasta TsMS-i § 481 lõikes 1 sätestatud maksekäsu kiirmenetluse eeldustele, näiteks on rikutud piirangut, mille kohaselt ei või kõrvalnõuded ületada põhivõlgnevust, krediidi kulukuse määr on lubatust kõrgem jms, avaldus ei vasta §-s 482 sätestatud maksekäsu avalduse nõuetele või ilmnevad menetluse peatumise alused, st võlgnik kaotab tsiviilkohtumenetlusteovõime või sureb. Muudatuse tulemusena tagastatakse edaspidi maksekäsu kiirmenetluse asjades, kus avaldus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes jäeti rahuldamata, riigilõiv avaldajale juhul, kui avaldus jäetakse rahuldamata § 483 lõike 1 punkti 4 alusel, st esinevad menetluse peatumise alused, näiteks võlgnik sureb. Muudel § 150 lõike 1 punktis 4 nimetatud juhtudel tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise korral avaldajale riigilõivu ei tagastata. Muudatus aitab kaasa sellele, et tarbijakrediidiasjade avaldajad, st üldjuhul majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad juriidilised isikud, esitaksid edaspidi kohtule tarbijakrediidiasjades avaldusi kaalutletumalt ja kvaliteetsemana. Olukordi, kus avaldaja esitab kohtule tarbijakrediidiasjas avalduse, mis ei vasta maksekäsu kiirmenetluse eeldustele või avaldusele kehtestatud nõuetele, ei peaks korrektse avaldaja puhul tulevikus üldse tekkima. Samuti peaks muudatus tooma kaasa selle, et pärast rahuldamata jätmist ei esita avaldaja sama nõuet kaalutlemata korduvalt maksekäsu kiirmenetluses uuesti ega koorma korduvate avaldustega kohtusüsteemi. Samuti väheneb muudatuse tulemusena kohtu koormus seoses riigilõivu tagastamise menetlemisega. TsMS-i § 150 lõike 4 esimesest lausest jäetakse välja sõna „üksnes“ ja sama lõiget täiendatakse neljanda lausega. Muudatused on omavahel seotud. Edaspidi saab kohus ka omal algatusel tagastada vastavale Rahandusministeeriumi pangakontole riigilõivuks tasutud summa. Riigilõiv tagastatakse kohtumääruse alusel menetlusosalisele, kes riigilõivu tasus. Riigilõivu ja muude kohtukulude tagastamine on reguleeritud TsMS-i §-s 150. Seadus näeb ette juhud, mil riigilõiv kuulub alati tagastamisele (näiteks kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem, kui avaldust ei võeta menetlusse jne). Kehtiva õiguse kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (§ 150 lg 4). Vaatamata sellele, et seaduses on kirjas tasutud riigilõivu tagastamise kohustus, peab riigilõivu tagastamiseks olema kohtule esitatud ka menetlusosalise avaldus. Riigilõivu tagastamise avalduse ootamine ja eraldi menetlemine ei ole kõigil juhtudel otstarbekas. Praktikas on kohtud tagastanud enam tasutud riigilõivu ka omal algatusel, kuigi normi sõnastuse kohaselt on vaja menetlusosalise taotlust. Riigilõivu tagastamise lihtsustamiseks ja kohtu töökorralduse optimeerimiseks kehtestatakse õiguslik alus, mis võimaldab kohtul tagastada enam tasutud riigilõivu ka omal algatusel. HKMS-i § 104 lõige 8 näeb ette, et kohus võib riigilõivu tagastada ka omal algatusel. Kui põhjendatud erinevusi menetluste vahel ei esine, siis võiksid menetlusseadustike regulatsioonid olla võimalikult sarnased. Muudatusega nähakse ette võimalus tagastada riigilõiv kohtu omal algatusel juhul, kui riigilõivu tasus menetlusosaline ise. Muudatus ei laiene nendele olukordadele, kus riigilõivu 113 tasus menetlusosalise eest muu isik. Seda seetõttu, et kohus ei tea ega pea teadma menetlusosalise ja tema eest riigilõivu tasunud isiku vahelisi õigussuhteid. Näiteks võib ette tulla olukord, kus menetlusosalise arveldusarve on arestitud, kuid menetlustähtaja järgimiseks tuleb kohtule esitada avaldus ja tasuda riigilõiv konkreetse tähtaja jooksul ning menetlusosaline on leppinud menetlusvälise isikuga kokku, et too tasub riigilõivu menetlusosalise eest. Ajaks, millal kohus riigilõivu tagastab, võib menetlusosalise võlgnevus menetlusvälise isiku ees olla tasutud, kuid kohtul ei ole selle kohta teadmist ega peagi olema, kuna sellised kokkulepped ja õigussuhted ei ole kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad. Seetõttu tagastatakse muu isiku poolt menetlusosalise eest tasutud riigilõiv ka edaspidi menetlusosalise avalduse alusel, kust nähtub, kas muu isiku poolt menetlusosalise eest tasutud riigilõiv tuleb tagastada menetlusosalisele või muule isikule. Pärnu Maakohus riigilõivu tagastamist kohtu algatusel ei toetanud. Peamise murekohana toodi esile, et enam tasutud või menetlusse võtmisest keeldumise korral vajaduseta tasutud riigilõivu ilma avalduseta tagastades jäävad kõik konkreetse arvelduskontoga seotud riskid riigilõivu tasunud isiku kanda. Eesti Kohtunike Ühing rõhutas, et riigilõivu tagastamine kohtu algatusel peaks olema üks kohtule antud võimalustest, mida kohus saaks rakendada juhul, kui riigilõivu tagastamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka võimalik ilma lisatoiminguid tegemata (kohtule on selge, kellele ja millisele kontole riigilõiv tagastada). Harju Maakohus juhtis tähelepanu, et kohtute töökoormus kasvaks märgatavalt, kui kohus peaks hakkama pärast menetluse lõppemist otsima endise menetlusosalise kontaktandmeid, et temaga ühendust võtta. Eelnõu muudatusega luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal algatusel riigilõivu tasunud menetlusosalisele. Riigilõivu saab endiselt tagastada ka menetlusosalise avalduse alusel. Muudatus annab kohtule menetluse juhtimiseks lisavõimaluse. Kohus saab riigilõivu omal algatusel tagastada ainult siis, kui kohtule on teada andmed menetlusosalise pangakonto kohta, kuhu tagastatav summa kanda. Nende puudumise korral tuleb kohtul ka edaspidi oodata menetlusosalise avaldust. Kohtute infosüsteemi andmetel tegid kohtud 2023. aastal tsiviilkohtumenetluses 2559 riigilõivu tagastuskannet 1989 kohtumenetluses. Muudatuse eesmärk on optimeerida kohtute töökoormust ja muuta töökorraldus tõhusamaks. Vajadus muuta riigilõivu tagastamist tuleneb ka menetlusseadustike regulatsioonide ühtlustamise eesmärgist. Muudatuse tulemusena väheneb kohtul menetluskoormus riigilõivu tagastamise avaldusi menetledes. Kohus saab võimaluse tagastada tagastamisele kuuluv riigilõiv omal algatusel, ilma et menetlusosaline peaks selleks avalduse esitama. Menetlus muutub kiiremaks. Paragrahvi 150 lõike 4 esimesest lausest sõna „üksnes“ väljajätmine on tingitud sellest, et üldist riigilõivu tagastamise taotlemise loogikat muudetakse ja kohus võib riigilõivu tasunud menetlusosalisele selle tagastada ka omal algatusel. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks TsMS § 175 lõige 3, mis näeb ette kulude hüvitamise piirangud mitme lepingulise esindaja puhul. Mitme esindaja kasutamise piiramine ei ole praktikas vajalik, kui menetluskulud tervikuna on mõistlikud. Sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduv põhireegel, et kohus mõistab välja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, võimaldab vajadusel jätta osa kuludest, mis on tehtud mitmele esindajale, välja mõistmata, kui kohus peab kulusid ülemäärasteks. Sisuliselt pole vahet, kas esindamisele kuluv mõistlik aeg jaguneb mitme lepingulise esindaja vahel või on kogu töö teinud üks esindaja. Puudub vajadus eraldiseisvalt keskenduda esindajate arvule ning seda eraldi motiveerida. 114 Eelnõuga muudetakse TsMS § 176 lõiget 1, mis puudutab menetluskulude nimekirja esitamise regulatsiooni. Kehtiv TsMS näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Erandina lubatakse kulude nimekiri, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitada kohtule kohtu määratud tähtaja jooksul, mis ei või olla pikem, kui kolm tööpäeva istungi toimumisest. Muudatusega nähakse ette, et menetluskulude nimekiri esitatakse kohtuistungi järel terviknimekirjana. Nimekiri tuleb esitada kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine. Muudatus hoiaks ära menetlusosaliste vajaduse teha lisatoiminguid, nt esitada eraldi või mitu menetluskulude nimekirja ja koostada sellele korduvalt vastuväiteid. Menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ühtlustamine on vajalik, sest senine praktika on ebajärjekindel ning põhjustab olukordi, kus menetlusosalised peavad esitama kulude nimekirja mitu korda ühes kohtuastmes. Mõni kohtunik kohustab menetluskulude nimekirja esitama juba pärast hagi esitamist või vastuses hagile, mõni kohtuistungil jne. Ühtne ja ühekordne tähtaeg loob selguse nii menetlusosalistele kui ka kohtule, vähendab menetlusmahtu ja väldib ebaselgusi, milline nimekiri on lõplik ja kas viimane nimekiri hõlmab kõiki kulusid või lisandub eelmistele. Muudetud regulatsioon looks olukorra, et ühes kohtuastmes on üks nimekiri. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 176 lõige 2, leevendamaks üldist kohustust enne asja lahendamist menetluskulude nimekirju koguda, võimaldades teha erandeid asja lahendamise kiiruse ja ratsionaalsuse huvides. Täiendus haakub allpool käsitletava TsMS § 177 lg 2 muudatusega, mis puudutab kohtukulude nimekirjade kogumist ja kulude suuruse kindlaksmääramist perioodil pärast sisulise lahendi jõustumist. Kui üldjuhul võimaldab kohus kulude nimekirju esitada enne asja lahendamist, siis võib esineda olukordi, kui see pole otstarbekas ja ebavajalikult takistab kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Näiteks ei ole mõistlik lükata tagaseljaotsuse tegemist või ka perspektiivitu hagi asjas menetluse kiiret lõpetamist edasi pelgalt seetõttu, et pole esitatud menetluskulude nimekirju, samuti pole mõtet hagejalt igaks juhuks nõuda ette menetluskulude nimekirja esitamist juhuks, kui kostja jätab vastamata. Nendega saab tegeleda ka pärast sisulise lahendi jõustumist. Võimalik, et kiire lahendi tegemine hoiab ka menetluskulusid kokku ning ühtlasi vähendab menetlusosalise motivatsiooni neid üldse eraldi nõudma tulla, kui sisuline lahend on olemas. Eelnõuga muudetakse TsMS § 176 lõige 8, nähes ette, et menetluskulude nimekirja saamisel (ja täiendavate selgituste või kuludokumentide nõudmise korral ka nende saamisel) esitab vastaspool oma seisukoha ja vastuväited eelduslikult kolme tööpäeva jooksul ilma kohtupoolset vastuse küsimust ootamata, kui kohus ei ole määranud teistsugust tähtaega. Kohus ei pea aktiivselt menetluskulude osas seisukohti nõudma ja selleks tähtaega määrama, vaid vaikimisi esitab pool soovi korral oma seisukoha kolme tööpäeva jooksul, kui on vastaspoole menetluskulu nimekirja saanud. Kui aga kohus on nimekirja esitajalt nõudnud täiendavaid selgitusi või kuludokumente, siis hakkab tähtaeg jooksma pärast seda, kui ka lisadokumendid on kätte saadud. Muudatus säästab kohut ebavajalikust administreerimisest seoses seisukohtade kogumisega ja pool ei jää ootama kohtult tähtaega, kui seda pole määratud. Küll aga ei takista see kohtul vastavate tähtaegade määramist, kui ta peab seda konkreetses asjas vajalikuks. 115 Eelnõuga täiendatakse TsMS § 177 lõiget 2, mis reguleerib juhtumit, kui menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtute poolt jäetud lahendamiseks pärast sisulise lahendi jõustumist. Mõistlik on laiendada sama regulatsiooni ka juhtudele, kui mis tahes põhjustel on enne sisulise asja menetlust lõpetava lahendi tegemist jäänud menetluskulude nimekirjad kogumata (näiteks tagaseljaotsus, menetluse lõpetamine perspektiivituse motiivil vmt). Selguse huvides on mõistlik anda juhis, et sellisel juhul lahendatakse nii nimekirjade kogumine kui ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine pärast sisulise lahendi jõustumist. Menetluskulude nimekirjadega tegelemine ei peaks tooma kaasa tarbetuid takistusi, kui sisulises asjas saab lõpplahendi teha kiiresti. Täiendus võimaldaks ka kohtutel loobuda senisest kohati rakendatavast praktikast, kus hagejalt nõutakse pärast hagi esitamist ka menetluskulude nimekirja esitamist juhuks, kui kostja jätab hagile vastamata ja kohtul tekib võimalus asi lahendada tagaseljaotsusega. Kuna enamasti kostja siiski vastab, siis sellest nimekirjast hiljem enam kasu pole ja menetluse käigus tuleb hagejal nagunii esitada uus nimekiri. Vastavalt tekitab taoline „igaks juhuks“ menetluskulude nimekirja kogumine tarbetuid lisatoiminguid nii hagejale kui ka kohtule endale. Tulevikus tuleks analoogne regulatsioon laiendada ka halduskohtumenetlusele (HKMS § 103). Eelnõuga muudetakse TsMS § 177 lõikes 4 sätestatud viivise arvestuse algust, sidudes selle sisulise lahendi jõustumisega, mitte enam menetluskulude suuruse kindlaksmääramise lahendi jõustumisega. Senine regulatsioon soodustas määruskaebemenetlust ka ainuüksi tasumise kohustuse edasilükkamise motiivil, kuna edasikaebe korral määrus ei jõustu ja vastavalt ei hakka jooksma ka viivise arvestus. Kuna olemuselt on tegemist kahju hüvitisega, mille tasumise kohustus tekkib tulenevalt sisulise vaidluse lahendist, siis oleks ka õiguslikult korrektne siduda viivise arvestus põhimõttelise kohustuse tekkimise ajaga, mitte selle täpse rahalise suuruse kindlaksmääramise ajaga. Muudatus võiks soodustada ka menetluskulude vabatahtlikku hüvitamist ja hüvitatava summa suuruse kokkuleppimist poolte vahel enne seda, kui kohus selle kindlaks määrab, mis omakorda välistaks edasikaebe kulude kindlaksmääramise määrusele. Eelnõuga tõstetakse TsMS-i § 178 lõikes 2 sätestatud menetluskulude summa vaidlustamise piirmäära 280 eurolt 500 eurole ja täpsustatakse, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline. Kehtiva õiguse kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS-i tervikteksti jõustumisega 1. jaanuaril 2006 kehtestati menetluskulude vaidlustamise piirmäär 3000 krooni. Eurole üleminekul piirmäära ümardati ja alates 1. jaanuarist 2011 kehtestati piirmäärana 200 eurot. Menetluskulude vaidlustamise piirmäär 280 eurot on kehtinud alates 1. jaanuarist 2022.31 Kohtute andmetel on üldjuhul lepingulise esindaja kulud (ka vaidlustatud osas) oluliselt suuremad kui 280 eurot. Seega ei täida kehtiv piirmäär selle kehtestamise eesmärki ega taga menetlusökonoomiat. Sellest tulenevalt tegi Tallinna Ringkonnakohus ettepaneku piirmäära tõsta. 116 TsMS-i § 178 lõike 2 muutmise eesmärk on kohtumenetluse ressursi mõistlik kasutamine ja seeläbi menetlusökonoomia. Samuti aitab menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine ära hoida menetluskulude suuruse üle vaidlemisel menetlusosalistele tekkivaid lisakulusid ning suunab menetlusosalisi kiirema õigusrahu saavutamisele olukorras, kus vaidlustatav summa oleks väike. Muudatus puudutab selliseid menetluskulude kindlaksmääramise asju, kus kulud määratakse kindlaks eraldi hagita menetluses pärast vaidluse lahendamise kohta tehtud lõpplahendi jõustumist. Selleks ajaks on kahtluseta selge, kes ja millises ulatuses menetluskulud kannab, kuna kulude jaotus märgitakse lõpplahendisse ka siis, kui lõpplahendiga ei määrata kindlaks kulude suurust (TsMS-i § 173). Samuti puudutab muudatus selliseid menetluskulude kindlaksmääramise asju, kus kulud määrati kindlaks lõpplahendiga, kuid vaidlustatakse üksnes menetluskulude kindlaksmääramist, muus osas lõpplahendit ei vaidlustata. Muudatus ei puuduta selliseid asju, kus kulud on kindlaks määratud lõpplahendiga, kuid see vaidlustatakse tervikuna või vaidlustatakse menetluskulude jaotust. Muudatusega täpsustatakse menetluskulude kindlaksmääramiseks õigustatud isikute ringi ja sätestatakse, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline. Kuigi menetluskulude jaotus märgitakse kohtulahendis menetlusosaliste vahel, siis kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt võib määruse peale edasi kaevata muu hulgas menetluskulusid tasuma kohustatud isik. Mõiste „kohustatud isik“ tõlgendamine on kaasa toonud erinevat praktikat, mistõttu on Rahandusministeerium teinud ettepaneku sätte sõnastust täpsustada. Teatud juhtudel edastavad kohtud Rahandusministeeriumile menetluskulude kindlaksmääramise lahendeid kohtuasjades, kus isik on saanud riigilt abi menetluskulude kandmiseks. Näiteks on menetlusabi saaja vabastatud menetlusabi korras advokaaditasu maksmisest. Kuna sellisel juhul tasutakse riigi õigusabi riigieelarvest, võib pidada riiki kohustatud isikuks. Kuid riik ei ole osalenud kohtumenetluses, kohtulahendiga tutvumine ja kaebuse esitamine lõppenud menetluses menetluskulude kindlaksmääramise peale toob riigile kaasa suure halduskulu. Riigi kanda jäävatest õigusabikuludest, mida riik ei kanna menetlusosalisena, saab ülevaate kohtute infosüsteemi (näiteks andmed riigilõivu tasumisest vabastamise või riigi õigusabi andmise viisi kohta) ja riigi õigusabi infosüsteemi andmeid analüüsides. Rahandusministeeriumile tuleb lahend saata ainult siis, kui riik on menetlusosaline. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku väärtus ning sellel eesmärgil on võimalik kehtestada vajalikke ning proportsionaalseid piiranguid PS-i §-s 15 sisalduva kohtusse pöördumise põhiõiguse ja PS-i §-s 24 sisalduva kohtulahendi peale edasikaebamise põhiõiguse suhtes. Kohtumenetluse ressurss on piiratud. Arvestades lisaks menetlusökonoomiale ka tarbijahinnaindeksi kasvu,32 tõstetakse menetluskulude vaidlustamise piirmäära ja täpsustatakse, kes saab menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale edasi kaevata. Kehtetuks tunnistatakse kehtetuks TsMS-i § 187 lõige 2, mille kohaselt saadab kohus menetlusabi andmise määruse ärakirja viivitamata Rahandusministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutusele, ja muudetakse TsMS-i § 191 (reguleerib määruskaebuse esitamist menetlusabi määruse peale) lõike 1 esimest lauset, jättes sellest välja tekstiosa „või Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu“. 117 TsMS-i § 187 lõike 2 kohaselt saadab kohus menetlusabi andmise määruse Rahandusministeeriumile või tema valitsemisala asutusele. Seda infot on vaja tulenevalt § 191 lõike 1 esimesest lausest, mis annab Rahandusministeeriumile õiguse kaevata menetlusabi andmise kui riigile varaliste kohustuste võtmise või varast loobumise peale ja seega teha järelevalvet menetlusabi andmise üle. Kohtud edastasid selle sätte alusel näiteks 2024. a märtsis ja aprillis Rahandusministeeriumile üle 1414 lahendi. Enamiku saadetud määrustega määrati isikule seadusest tulenevalt esindaja tsiviilasja hagita menetluses – tehti 371 lahendit, millega määrati alaealisele isikule esindaja (TsMS-i § 219 lg 2), 413 lahendit piiratud teovõimega täisealisele isikule esindaja määramiseks eestkoste seadmise menetluses (TsMS-i § 520 lg 1), 367 lahendit kinnisesse asutusse paigutamise menetluses (TsMS-i § 535 lg 1) ja 162 lahendit, milles anti taotluse alusel menetlusabi (TsMS-i § 187 lg 2). Praktikas on Rahandusministeerium või rahandusministri määratud asutus kasutanud edasikaebeõigust viimase kümne aasta jooksul mõnel üksikul juhul. Kohtutel lasuv laiaulatuslik kohustus teavitada Rahandusministeeriumi koormab tarbetult kohtuid ning sellele kuluvat ressurssi saaks kasutada olulisemate menetlustoimingute tegemiseks. Seetõttu ei ole eelnõu järgi enam Rahandusministeeriumi teavitamise kohustust. Vajadus määruskaebeõigust säilitada on väike, sest määruskaebuse menetlemisega seotud kulud on kokkuvõttes riigile enamikul juhtudel oluliselt suuremad kui vaidlusalune menetluskulu. Justiits- ja digiminister kehtestab riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra, sealhulgas tasu määrad. Seega on ka siin juba kaasnevatele kuludele seatud kontrollimehhanism. Menetlusabi andmise menetluses kontrollib kohus taotleja majanduslikku seisundit igast küljest ning Rahandusministeerium on seisukohal, et puudub vajadus seda uuesti üle kontrollida. Lisaks toome välja, et riigi õigusabi seaduse § 15 lõike 8 kohaselt on tsiviil- ja haldusasjas tehtud riigi õigusabi andmise määruse peale määruskaebuse esitamise õigus ka advokatuuril. Seega ühtlustuks pärast muudatuse tegemist tsiviil- ja haldusasjas tehtud menetlusabi määruste vaidlustamise kord ning mõlema puhul oleks vaidlustamise õigus menetlusabi taotlejal või saajal ja tulenevalt riigi õigusabi seadusest ka advokatuuril. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 231 lg 1 sõnastust. Seaduses on sätestatud, et tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks, ning üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Muudatuse kohaselt on üldtuntuse määratlust täiendatud selliselt, et sinna alla käivad faktilised asjaolud, mis peaksid olema mõistlikule inimesele teada ning milles saab usaldusväärselt veenduda mitte igasugustest allikatest, vaid avalikult kättesaadavatest allikatest. Senine määratlus võis tekitada olukordi, kus pole selge, kas näiteks kohus peaks ise tutvuma äriregistri andmetega (saab usaldusväärset teavet menetlusvälisest allikast). Sõnastuse muudatus suunab küsimuse lahendamist selles suunas, et kohus ei pea üldjuhul ise andmeid otsima andmebaasidest, vaid tugineb poolt esitatud tõenditele. Üldtuntusele tuginemiseks ei piisa sellest, et andmed on kuskilt võimalik saada, vaid et need andmed on ka ilma neid välja kaevamata üldiselt teada ning avalikult kättesaadavatele andmetele viitamine võimaldab seda teadmist vajadusel üksnes täiendavalt verifitseerida. Samuti ei piisa arvamuse andja arvates viitest usaldusväärsetele allikatele, vaid need allikad peavad olema lisaks usaldusväärsusele ka avalikult kättesaadavad, vastasel korral ei saaks hästi rääkida üldtuntusest. Näiteks kui pool viitab kellelegi kui äriühingu juhtorgani liikmele ning kui teine pool seda omaks ei võta, siis on poole kohustus seda ise tõendada näiteks äriregistri väljavõttega, mitte aga pelgalt viidata äriregistri andmete avalikule kättesaadavusele kui tõendamisest vabastamise alusele. 118 Eelnõuga muudetakse TsMS § 3401 lõiget 1, lisades puuduste kirjeldusse menetlusdokumendi sisulise ebaselguse. Täiendus on pakutud selguse huvides, et menetlusdokumendi puudusteks loetakse ka olukordi, kus avalduse, hagiavalduse, vastuväite või kaebuse sisu on kohtu jaoks ebaselge, kuigi formaalsed välised nõuded võivad olla täidetud. Praktikas esineb hagiavaldusi, millest ei ole arusaadav, kuidas konkreetne kostja vastutab, millises ulatuses, millisel õiguslikul alusel ja millistele asjaoludele hageja oma nõude rajab. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ega kostjad ei pea hagi asjaolusid üles otsima hagi lisadest ega nendest ise hagi asjaolusid tuletama või oletama. Samuti ei saa kohus hagi asjaolusid oletada, vaid peab lähtuma üksnes hagiavaldusest, milles hageja määrab ise oma nõude alused ja eseme (vt nt Riigikohtu 17.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13 teine lõik). Sellest lähtuvalt on näiteks nõude ebaselgus ka dokumendi oluliseks puuduseks, kuid seaduse tekst ei sõnasta seda otsesõnu. Puuduste loetelu sõnaselge täiendamine sisulise ebaselguse kriteeriumiga viib seaduse paremasse kooskõlla väljakujunenud kohtupraktikaga. Muudatusel on ka menetlusökonoomiline eesmärk. Kui kohus saab juba esialgse kontrolli käigus jätta ebaselge menetlusdokumendi käiguta ja määrata tähtaja ebaselguste kõrvaldamiseks, välditakse olukorda, kus hagiavaldust hakatakse sisuliselt täpsustama alles pärast selle kostjatele kättetoimetamist. See omakorda väldib ka korduvate kostja seisukohtade esitamist, kõigepealt algse teksti ja seejärel parandatud või täpsustatud teksti kohta. Eelnõuga muudetakse TsMS § 367 selliselt, et eelduslikult kohus ei pea viiviseid välja arvestama kindla summana otsuse kuupäeva seisuga. Viivisnõude kui kõrvalnõude rahuldamiseks piisab, kui kohtulahendis on ühemõtteliselt selged algandmed viivise arvestuseks. Kohtuotsuse täitmisel saavad vastavad arvutused teha kas pooled ise või kohtutäitur, seejuures tegelevad nad nii ehk teisiti viiviste arvestamisega pärast otsuse jõustumist, kuna kindla summana väljamõistetud viiviste arvestuse kuupäev ei lange kunagi kokku lõpliku otsuse jõustumise kuupäevaga. Seetõttu ei ole otstarbekas sundida kohtuid neid vahepealseid arvutusi tegema, mis võib põhjustada ka tarbetuid tehnilisi vigu otsustes – näiteks kui kohtotsuse kuulutamise kuupäev muutub. Taoline muudatus teeks kohtuotsuse koostamise lihtsamaks ja väldiks olukordi, kus apellatsioonkaebuse esitamine on vajalik pelgalt arvutusvigade parandamiseks. Resolutsioonis väljamõistetava summa ebaõigsus loetakse üldiselt lahendi sisuliseks muutmiseks, mida tavaliselt ei võimaldata parandada tehnilise vea parandamise korras, ilma otsust apelleerimata. Sarnase loogikaga võiks kohtud lahendada lisaks viivisenõuetele ka intressinõudeid, kuigi see märkus väljub § 367 piirest. Intressinõude lahendamise küsimust TsMS eraldi ei reguleeri, seega ka ei takista kohtupraktika muutmist nii viivisenõude kui ka intressinõude rahuldamisel ja väljamõistmisel. Eelnõuga muudetakse § 384 lõiget 1 ning sätestatakse, et senise nõude asemel lahendada hagi tagamise avaldus ühe tööpäeva jooksul tuleb see lahendada hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval kolmandal tööpäeval. Kehtiva TsMS-i § 384 lõike 1 kohaselt peab kohus lahendama hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata. 119 Kohtu kohustus lahendada hagi tagamise avaldus hiljemalt avalduse esitamisele järgneval tööpäeval on kehtiva TsMS-i terviktekstis selle kehtestamisest alates ehk alates 20.04.2005. Samasugune lahendamistähtaeg kehtis ka alates 01.09.1998 kehtinud TsMS-i terviktekstis (§ 158 lg 1). Tuleb möönda, et võrreldes sellise tähtaja kehtestamise ajaga on nii kohtute töökorralduslikes võimalustes, riiklike teenuste kasutamisel kui ka info kättesaadavuses ja liikumise kiiruses toimunud oluline tehnoloogiline progress. Hagi tagamist on võimalik taotleda kohtumenetluse igas faasis ja kõigis kohtuastmetes; samuti on võimalik kohtult taotleda hagi tagamist seoses vahekohtumenetluse või välisriigis toimuva kohtumenetluse või vahekohtumenetlusega (TsMS-i § 377 lg 6). Hagi tagamist on võimalik taotleda ka enne hagi esitamist (TsMS-i § 382). Kui seaduses on sätestatud võimalus kohaldada hagita asjas esialgset õiguskaitset, kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele samuti hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS-i 4771 lg 2). Riigikohus tegi ettepaneku muuta hagi tagamise avalduse lahendamise tähtaega ning pakkus välja, et tähtaeg võiks senise järgmise tööpäeva asemel olla kolmas tööpäev pärast avalduse esitamist. Avalduse lahendamise tähtaja pikendamise vajaduse peamised argumendid olid, et kehtiv lühike tähtaeg toob kohtutes kaasa töökorralduse muutmise ning hagi tagamise avalduste ümberjagamise vajaduse; samuti on toodud esile, et kohtunikud pelgavad hagi tagada, kuna avalduse lahendamine äärmiselt lühikese tähtaja jooksul võib põhjustada eksimusi. Kohtul tuleb tagamise taotluse lahendamisel hinnata tagamise eelduste esinemist, sealhulgas hagi perspektiivikust, samuti tagamise abinõu sobivust ja mõõdukust. Kohtud on toonud esile, et neile esitatakse väga vähe selliseid taotlusi, kus tagamise vajadus on erakordselt kiireloomuline – näiteks on laev, mille arestimist tagamise korras taotletakse, sadamast lahkumas, või toimub täitemenetluses, mille peatamist tagamise korras taotletakse, vara enampakkumine juba järgmisel päeval, vms. Kohtud tõid esile, et paljudel juhtudel on tagamise taotluse kohtule esitamine jäetud viimasele hetkele. Senine avalduse lahendamise tähtaeg seda ka võimaldab, kuid mõistlik ja võimalik oleks esitada taotlus kohtule varem. Kui avaldus esitatakse kohtule elektrooniliselt pärast tööpäeva lõppu, saab kohtunik avalduse järgmisel päeval ja peab juba samal päeval tegema otsustuse hagi tagamise põhjendatuse kohta. Kohtunike tööjaotus nähakse ette kohtu tööjaotusplaanis (kohtute seaduse § 37 lg 1). Näiteks Harju Maakohtus ei jaotata kohtunikule hagi tagamise, esialgse õiguskaitse ja hagi eeltagamise taotlusi kohtuniku haiguse, puhkuse, lähetuse ja koolituse ajal, tervise- või enesetäienduspäeval, isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja pikendamise taotluste jaotamise nädalal ning kaitseväe õppekogunemisel osalemise ajal.33 Seega ei jagata hagi tagamise avaldusi kohtunikule juba puhkusele, koolitusele, tervise- või enesetäienduspäevale eelneval päeval ning sel ajal esitatud hagi tagamise avaldused jagatakse teistele kohtunikele. Hagi tagamise avalduste ümberjagamine tähendab, et asenduskorras hagi tagamise taotlust lahendav kohtunik peab endale lühikese aja jooksul selgeks tegema sellise kohtuasja asjaolud, millega ta seni ei ole tegelenud. Lisaks võib ümberjagamine tekitada hagejal kiusatust esitada sama hagi tagamise taotlus korduvalt lootuses, et asja vaatab läbi teine kohtunik, kes lahendab taotluse taotlejale soodsamalt. Riigikohtu ettepanek esitati avalikkusele arvamuse avaldamiseks VTK-s.34 Huvirühmad esitasid VTK-s pakutud TsMS-i § 384 lõike 1 esimese lause muudatuse kohta erinevaid arvamusi. Tallinna Ringkonnakohus, Pärnu Maakohus, Harju Maakohus ja Eesti Kohtunike Ühing toetasid muudatust pakutud kujul. Tartu Ringkonnakohus ja Tartu Maakohus tegid ettepaneku tähtaega pikendada kuni viie päevani. Eesti Advokatuur oli muudatuse vastu. Advokatuuri hinnangul muudaks kolme tööpäeva pikkune viivitus praktikas hagi tagamise 120 mitmel juhul võimatuks (näiteks laeva arestimine, kus aeglasema menetluse korral ei pruugi sadamas olla enam laeva, mida arestida). Selleks, et kohtul oleks võimalik põhjalikumalt tagamise asjaolusid kaaluda, pakkus advokatuur välja kaheosalise mudeli, mille kohaselt esmalt kohaldaks kohus hagi tagamise meetmeid kõigil juhtudel, välja arvatud juhul, kui hagi tagamise avaldus on selgelt põhjendamatu. Seejärel saaks vastaspool näiteks kahe tööpäeva jooksul esitada oma seisukoha, misjärel otsustaks kohus näiteks kolme tööpäeva jooksul, kas jätta tagamise abinõud jõusse või mitte. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tegi ettepaneku kaaluda erandite kehtestamist sõltuvalt asja liigist, näiteks lähenemiskeelu kohaldamise korral. Riigiprokuratuur toetas tähtaja üldreegli muutmata jätmist, kuid tegi ettepaneku võimaldada tähtaega vajadusel pikendada kuni kolme tööpäevani. Prokuratuuri hinnangul võib avalduse lahendamise tähtaja pikendamine suurendada tõenäosust, et avalduse esitaja õigusi rikutakse, ning kiireloomulistel juhtudel (nt perekonna- ja ülalpidamisasjades) ei pruugi tagamisavaldus hiljem oma eesmärki täita. Tartu Maakohus tegi ettepaneku pärast kella 17.00 kohtule laekunud hagi tagamise avaldused, erinevalt muudest dokumentidest, lugeda kohtusse saabunuks järgmisel päeval. Seega on huvirühmadel ettepaneku kohta üsna erinevad seisukohad. Justiits- ja Digiministeerium on otsustanud edasi minna Riigikohtu esialgse ettepanekuga muuta TsMS-i § 384 lõike 1 sõnastust selliselt, et avalduse lahendamise tähtaega pikendatakse ning edaspidi tuleb kohtul hagi tagamise avaldus lahendada hiljemalt kolmandal tööpäeval pärast avalduse esitamist. Sellel variandil on huvirühmade seas ka mõningane toetus, tähtaja pikendamist toetasid kohtud. Advokatuuri ettepaneku rakendamisega suureneks oht hagi tagamisega kahju tekitada, samuti suureneks tagamise taotlusi mitmes osas menetledes oluliselt kohtu halduskoormus. TsMS-i § 377 lõike 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Seega sisaldab hagi tagamise alus iseenesest sisuliselt nõuet lahendada hagi tagamise avaldus kiireloomuliselt. Kohtule tuleb avalduses põhistada asjaolusid, mis võimaldavad veenduda objektiivses ohus, et hagi tagamata jätmisel oleks hagi rahuldava otsuse sundtäitmine raskendatud või võimatu. Näiteks on hageja esitanud kostja vastu varalise nõude ja kostja on asunud pärast nõude esitamisest teadasaamist tegema toiminguid, et ennast oma vara peites või seda realiseerides varatuks muuta. Seega on hagi tagamise ja avalduse õigeaegse lahendamise eesmärk hoida ära kahju, mida kostja võib hagi õigeaegselt tagamata jätmisel hagejale tekitada. Mida suurem on hageja nõue, seda suurem kahju võib hagi tagamisega hilinedes või hagi tagamata jättes hagejale tekkida. Avalduse lahendamise lühikese tähtajaga kaasneb vältimatult kohtu suurem eksimisvõimalus asja lahendamisel, kuid viivitamatu sekkumine on vajalik hagi tagamise eesmärgi täitmiseks. Kohtu eksimisvõimalust tasakaalustab ühelt poolt hageja õigus taotleda hagi tagamist korduvalt ning teiselt poolt kostja õigus hagi tagamine kõrgema astme kohtus vaidlustada.35 Samuti võimaldab kehtiv õigus paindlikkust juhul, kui diskretsiooniotsustuse tegemiseks tuleks kohtul vastaspool ära kuulata – sel juhul võib kohus avalduse lahendada TsMS-i § 384 lõike 1 teise lause kohaselt sama lõike esimeses lauses sätestatud tähtaega järgimata. Kuigi avalduse lahendamise tähtaeg on muudatuse tulemusena senisest pikem, tuleb kohtul taotluse saamisel veenduda, kas tegemist on viivitamatut sekkumist nõudva olukorraga. Diskretsiooniotsuse tegemisel tuleb ka edaspidi lähtuda avalduse asjaoludest, sealhulgas objektiivsest ohust ja konkreetse olukorra kiireloomulisusest; muudetava sätte sõnastus viitab jätkuvalt menetlustoimingu kiireloomulisusele. 121 Siiski tuleb arvestada sellega, et kohus ei pruugi avaldust saades suuta objektiivselt hinnata, kas hagi tagamist saaks riskivabalt otsustada kolmandal tööpäeval avalduse esitamisest või tuleks tagamise küsimus otsustada viivitamata. Hagejate õiguskaitse ei tohiks muudatuse tulemusena nõrgeneda. 2025. aasta 18. veebruaril toimunud kohtute ja advokatuuri esindajate ning eelnõu ettevalmistajate kohtumisel arutasid osalejad võimalusi, kuidas tagada seda, et senisest pikema taotluse lahendamise tähtaja kehtestamine ei tooks kaasa hagejate õiguste kahjustamist ning et kohus lahendaks kiireloomulised taotlused ka edaspidi aegsasti. Kohtud panid kohtumisel advokatuuri esindajatele südamele, et viivitamatut sekkumist nõudvad taotlused tuleks vormistada selgelt ja taotluse kiireloomulisus tuleb selgelt esile tuua. Kohtute esindajad kinnitasid, et töökorralduslikult on selliselt tagatud viivitamatut sekkumist nõudvate hagi tagamise taotluste kiire lahendamine ka edaspidi. Kohtumisel osalejad kinnitasid, et hagi tagamise teemal tehakse ka edaspidi koostööd, aktuaalseid küsimusi on võimalik käsitleda ja lahendada koolituse kaudu. Aastal 2024 lahendati maakohtutes 319 hagi eeltagamise avaldust. Osaliselt või täielikult rahuldati neist 88 (33%). Avalduse esitamise päeval lahendati 47 ja järgmisel päeval 168 avaldust. Hagi eeltagamise avalduste keskmine menetlusaeg oli kaks kalendripäeva.36 See keskmine hõlmab ka nädalavahetusi ja riigipühasid, samuti on arvesse võetud aeg nende võimalike avalduste lahendamisel, kui kohus on pidanud TsMS-i § 384 lõike 1 teise lause kohaselt vajalikuks enne hagi tagamise otsustamist kostja ära kuulata. Kohtuasja menetluse käigus lahendati 591 avaldust. Seega ei nähtu menetlusstatistikast, et lühikese tähtaja järgimisest hälbitakse. Viidatud statistilistest andmetest ei ole samas võimalik järeldada, kas lühikese tähtaja järgimise tõttu on kohus jätnud hagi tagamata seetõttu, et ei olnud piisavalt aega süveneda avalduse asjaoludesse. Muudatuse eesmärk on vähendada kohtu ja menetlusosalise menetluskoormust. Hagi tagamise avalduse läbivaatamistähtaja pikendamine jätab kohtunikule senisest rohkem aega kohtuasja süveneda ja teha tagamise või tagamata jätmise kohta põhjendatud otsustus. Menetlusosaline peaks saama kindluse, et tema avalduse läbivaatamiseks on olnud kohtunikul piisavalt aega ja hagi tagamata jätmist ei otsustatud rutakalt. Kuna kohtul on muudatuse tulemusena senisest enam aega hagi tagamise taotluse ja kohtuasja asjaoludesse süveneda, peaks muudatusega kaasnema ka see, et hagejad ei pea esitama hagi tagamise taotlust korduvalt. Sellega omakorda väheneb kohtu koormus. Muudatuse tulemusena ei kao hagi tagamise avalduste ümberjagamise vajadus, kuid eeldatavasti see väheneb ja pikem tähtaeg võimaldab kohtu tegevust paremini planeerida. Eelnõuga muudetakse TsMS § 403 lõige 3. Seadus näeb ette, et kui pool pole kohtule avaldanud, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või mitte, siis eeldatakse tema soovi asi läbi vaadata kohtuistungil. Muudatusega pööratakse see eeldus vastupidiseks: kui pool ei ole avaldanud soovi asja läbivaatamiseks kohtuistungil, siis eeldatakse, et ta on nõus nii kirjaliku menetluse kui kohtuistungil asja lahendamisega, sõltuvalt kohtuniku äranägemisest. Muudatus võimaldaks rakendada kirjalikku menetlust senisest ulatuslikumalt, kui kohtunik peab seda otstarbekaks konkreetses asjas. Siiski ei saa poolelt täielikult ära võtta õigust taotleda asja lahendamist suulisel kohtuistungil (v.a väikestes asjades vastavalt TsMS § 405). Kehtetuks tunnistatakse TsMS-i § 404, mis reguleerib kirjalikku menetlust kohtu määramisel ning tõstetakse TsMS-i § 405 lõikes 1 lihtmenetluse põhinõude piirmäära 3500 eurolt 5000 euroni ja lihtmenetluse piirmäära koos kõrvalnõuetega 7000 eurolt 10 000 euroni. Muudatused on omavahel seotud. 122 Kehtiva regulatsiooni kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Samas lõikes on esitatud näitlik loetelu menetluse lihtsustamise võimalustest lihtmenetluses. Lihtmenetluse rakendamine hagimenetluses võimaldab esimese astme kohtus väiksema rahalise nõudega kohtuasjades tõhusamalt õigust mõista ning ka menetluskulusid kokku hoida. VTK-le tagasiside andjad toetasid lihtmenetluse piirmäära tõstmist. Viru Maakohtu tagasisides toodi esile, et ei tundu õige jätta menetlusosalised ilma korrakohasest õigusemõistmisest, sealhulgas edasikaebeõigusest. Eelnõuga ei muudeta lihtmenetluse asjades edasikaebeõiguse regulatsiooni ega soovita muuta selle kohaldamispraktikat. TsMS-i § 442 lõike 10 kohaselt võib maakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks ja sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. TsMS-i § 637 lõikes 21 on sätestatud, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Viidatud normide koostoimes on Riigikohus aga andnud juhise õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks ja asunud seisukohale, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu.37 Kuigi TsMS-i § 637 lõike 21 sõnastusest võib välja lugeda, et ringkonnakohtul ei ole õigust võtta menetlusse apellatsioonkaebust maakohtu sellise otsuse peale, mille ilmselge ebaõigsus selgesti ei ilmne, on ringkonnakohtul siiski alati õigus apellatsioonkaebus menetlusse võtta ning lihtmenetluses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine on pigem erand.38 Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Kui ringkonnakohtul tekib kahtlus, et apellatsioonkaebuse esitamine võib siiski olla põhjendatud, võtab ringkonnakohus kaebuse menetlusse ja viib läbi kõikidele nõuetele vastava apellatsioonimenetluse. Kui ringkonnakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldub, saab selle peale esitada määruskaebuse. Seega ei saa väita, et lihtmenetluse asjas oleks rikutud apellandi põhiseadusest tulenevat õigust tema asjas tehtud otsuse peale edasi kaevata. Lihtmenetluses on seadusandja näinud lihtsalt ette võimaluse, et aja ja menetluses osalemisele kuluva ressursi kokkuhoiu eesmärgil kontrollib ringkonnakohus esmalt, kas asjas tuleb üldse täiemahuline apellatsioonimenetlus läbi viia. Kui maakohtu otsuse ebaõigsusele viitavaid asjaolusid ei nähtu, hoiab ringkonnakohus vastustaja ressurssi kokku sellega, et vastustaja ei pea apellatsioonkaebusele vastama ega osalema kohtuistungil. Lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda on ka apellandi huvides, sest kui ringkonnakohus ilmselgelt põhjendamatut apellatsioonkaebust menetleks, tuleks apellandil hiljem hüvitada vastustajale põhjendamatu apellatsioonkaebuse menetlemisest tekkinud kulud (§ 171 lg 1).39 2023. aastal oli üldine keskmine menetlusaeg lihtmenetluses, asjades, mille tsiviilasja hind on kuni 3500 eurot, 109 päeva; hagisid hinnaga 3500 – 10 000 eurot menetleti keskmiselt 166 123 päeva. Menetlusi, kus hagihind jäi vahemikku 3500 – 10 000 eurot, oli maakohtutes 2023. aastal 3500 (21,7% hagimenetlustest). Muudatuse eesmärk on menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Lihtmenetluse piirmäära tõstmisel on edaspidi kohtunikel võimalik kaaluda lihtsustamisvõimaluste kasutamise otstarbekust kuni 5000 euro suuruse põhinõude ja koos kõrvalnõuetega kuni 10 000 euro suuruse tsiviilasja hinnaga hagide läbivaatamisel. Muudatuse tulemusel suureneb nende kohtuasjade hulk, kus kohtul on lubatud kasutada lihtmenetluse võimalusi. Lihtmenetluses nõuete piirmäärade tõstmine annab kohtule kiiremini ja väiksemate kuludega võimaluse lahendada senisest enam väiksema rahalise väärtusega ja sisult lihtsaid asju. Samuti suureneb nende kohtumenetluste arv, mille puhul on ringkonnakohtul võimalus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui kaebus on täies ulatuses ilmselgelt põhjendamatu. Lihtmenetluse piirmäära tõstmine võimaldab kohtuasju senisest rohkem ja tõhusamalt menetleda ning kohtumenetluse piiratud ressurssi säästlikumalt kasutada. Lihtmenetluse piirmäära tõstetakse ka majandusnäitajate muutumise tõttu. Viimati tõsteti seda 2022. aastal. Statistikaameti kalkulaatori järgi kasvas tarbijahinnaindeks jaanuarist 2022. aastal kuni maini 2024. aastal 25,9%.40 Prognoosi järgi kasvab tarbijahinnaindeks ka 2025. aastal.41 Kohtunikul on jätkuvalt võimalik ise otsustada, milliseid menetluse lihtsustamise võimalusi kasutada. Lihtsustamisvõimaluste näitlik loetelu on kehtestatud TsMS-i § 405 lõikes 1. Kohtul tuleb lihtmenetluse läbiviimisel järgida üldisi menetluspõhimõtteid. Mõningate kuni 5000 euro suuruste põhinõuete ja koos kõrvalnõuetega kuni 10 000 euro suuruste nõuete menetlemisel võib samas tekkida olukord, kus hagihinna järgi oleks võimalik kasutada lihtmenetluse sätteid, kuid asja keerukuse tõttu ei ole lihtsustamisvõimaluste kasutamine otstarbekas. Kuna eelnõu ettepaneku kohaselt tõstetakse märkimisväärselt selle summa ülempiiri, mille raames on lubatud rakendada lihtmenetlust ja muu hulgas määrata asja lahendamiseks kirjalik menetlus, siis ei ole § 404 eriregulatsiooni järele enam vajadust ning § 404 tunnistatakse kehtetuks. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 405 lõike 1 punkti 1 sõnastust selliselt, et tehniliste abivahendite arengut silmas pidades on võimalik protokoll paindlikult asendada ka salvestisega ning tehisintellekti poolt automaatselt koostatava kokkuvõttega salvestisest, mis jäävad toimikusse ja mida kohtunik ega sekretär ei toimeta ega refereeri. See võimaldaks inimese tööaja ressurssi kokku hoida. Näiteks on vastav sisukokkuvõtte või „protokollimise“ funktsionaalsus juba täna sisse ehitatud osades videokoosolekute tarkvaralistes lahendustes. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 405 lõiget 2 konkreetsete põhikriteeriumide väljatoomisega, mille järgimist lihtmenetluses tuleb tagada ning mida pidada menetluslikult piisavaks. Üheks lihtmenetluse kasutamise pärssivaks teguriks võib olla teatud ebamäärasus, millisel määral või detailsusega kohus peab fundamentaalseid menetlusõigusi tagama, et see oleks piisav ka võimaliku edasikaebe valguses. Parema selguse huvides võiks sõnaselgelt välja tuua kolm põhilist kriteeriumi, mille järgimisel võib lugeda menetlusliku miinimumstandardi järgituks: - võimalus tutvuda vastaspoole poolt esitatuga, - võimalus avaldada enda seisukohti ja - võimalus esitada tõendeid. Kui need nõuded on täidetud, siis muud asja menetlemise viisiga seotud etteheited ei annaks alust otsust menetlusõiguse normide rikkumise alusel tühistada, kuigi potentsiaalse tühistamise 124 alusena võib lisanduda ka muid probleeme, eelkõige kohtu pädevuse või kohtualluvuse puudumine, mis aga otseselt ei puuduta poolte endi osalemist menetluses. Eelnõuga täiendatakse TsMS-i §-ga 4061, millega luuakse võlausaldajatele kohustus esitada tarbijakrediidilepingust tulenev nõue kohtule elektrooniliselt avaliku e-toimiku kaudu selliselt, et kohtul oleks võimalik avalduse andmeid töödelda. Võlausaldajal või tema esindajal tuleb edaspidi esitada tarbijakrediidilepingust tulenev nõue avaliku e-toimiku erivormil, millel on lisaandmeväljad, dokumentide struktureeritud liigitus ja automaatne sisendikontroll. Erivormil peab hageja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude esitamisel täitma tarbijakrediidilepinguga seotud andmed, nt krediidiandja, laenusaaja, lepingu ja laenu põhiandmed, refinantseerimise, põhinõude ja kõrvalnõuete andmed, ning vastava andmeploki juures lisama küsitud tõendid ja lisad (ühe kaupa või mitu faili korraga). Vajadusel saab märkida, et küsitud fail on juba lisatud teise andmeplokki, nt et maksegraafik on koos lepinguga digikonteineris. Hageja saab erivormi eri andmeplokkides anda menetluse läbiviimiseks ka kinnitusi. Erivormi täitmise lõpetamisel genereerib süsteem esitatud andmete põhjal struktureeritud hagiavalduse, mille hageja peab esitama avaliku e-toimiku süsteemist otse kohtule. Iga lepingu puhul on hagejal võimalik täita eraldi andmeplokk. See võimaldab juba enne avalduse kohtunikuni jõudmist kontrollida hagiavalduse vastavust nõuetele ja juhendada hagejat andmete esitamisel. Andmete kujul hagiavalduse esitamine võimaldab avaldust automaatselt töödelda tehisarumudelite abil, näiteks kontrollida, kas avalduse esitamisel on lisatud kõik vajalikud andmed ja dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Erinevalt TsMS-i § 363 lg 1 punktist 3, mille kohaselt piisab avalduses asjakohaste tõendite nimetamisest neid avaldusele lisamata, tuleb tarbijakrediidiandja avaldusele lisada nõuet kinnitavad avaldajal olemasolevad tõendid juba avalduse esitamisel. Kui avalduse esitaja ei saa tõendit esitada, kohalduvad üldsätted tõendite kogumise kohta. Eelnõuga muudetakse TsMS-i § 415 lõike 2 teist lauset. Muudatuse kohaselt võib juhul, kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai teada tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest (TsMS-i § 415 lg 2). Kehtiva regulatsiooni ja töökorralduse kohaselt toimub tagaseljaotsuse avaldamine tihti Ametlikes Teadaannetes. Pärast tagaseljaotsuse Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamist võib sissenõudja pöörduda kohtutäituri poole kostja suhtes täitemenetluse algatamiseks. Kehtiva TsMS-i § 415 lõike 2 sõnastuse järgi võib menetlusosaline valida, kas esitada kaja lahendist teadasaamisest või täitemenetlusest teadasaamisest. Praktikas tekib tihti olukordi, kus kaja esitatakse ebamõistlikult pika aja möödumisel pärast tagaseljaotsuse tegemist. See, millal täitemenetlust alustatakse, sõltub aga sissenõudjast. Sissenõudja võib otsustada, et esitab avalduse täitemenetluse algatamiseks näiteks paar kuud pärast lahendi jõustumist või hoopis üheksa aastat hiljem. Seetõttu võib tekkida ebamõistlikult pikk lõtk tagaseljaotsusest teadasaamise ja täitemenetlusest teadasaamise vahel. Muudatuse eesmärk on siduda kaja esitamise tähtaja algus lahendist, mitte täitemenetlusest teadasaamisega. Kuigi kostja võib tagaseljaotsusest teada saada ka täitemenetluse algatamise 125 tõttu, ei ole muudatuse tulemusena menetlusosalisel enam võimalust valida, kas esitada kaja lahendist või täitemenetlusest teadasaamisest, kui ta sai lahendist teada juba enne täitemenetluse algatamist, ja sellega menetlust venitada. Selleks tuleb TsMS-i § 415 lõike 2 teisest lausest välja jätta tähtaja alguse sidumine täitemenetluse alustamisest teadasaamisega. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib muudatuse kohaselt esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada. Kostja peab ise tõendama, millal ta tagaseljaotsusest teada sai. Maakohtud lahendasid 2023. aastal 5304 kohtuasja tagaseljaotsusega. Kaja esitati 80 tagaseljaotsuse peale. Eelnõuga täiendatakse TsMS-i § 481 lõigetega 24 ja 25. Paragrahvi 481 muudatustega sätestatakse maksekäsu kiirmenetluses menetletavate tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete lubatavus. Maksekäsu kiirmenetluses võib nõuda üksnes krediidi põhisumma, seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise tasumist, kui seadusjärgne intress ja viivis ei ole suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast. Samuti nähakse ette tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete tasumise arvestamise järjekord. Tarbijakrediidileping on VÕS-i § 402 lõike 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbija on VÕS-i § 1 lõike 5 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Muudatuste eesmärk on takistada tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraste nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses ning formaalse menetluse kuritarvitamist. Ülemääraste nõuete esitamine maksekäsu kiirmenetluses ja maksekäsu lubatavuse kriteeriumidega manipuleerimine on praktikas osutunud probleemiks.42 Maksekäsu kiirmenetlus on formaalne elektrooniline menetlus, kus ei ole võimalik kontrollida ja hinnata igakülgselt vaidluse asjaolusid ning tõendeid. Peamine menetluse garant on seisnenud selles, et enne kui kohus täitedokumendi ehk maksekäsu välja annab, tuleb makseettepanek võlgnikule kätte toimetada, seejuures ei ole maksekäsu kiirmenetluses lubatud kasutada avalikku kättetoimetamist Ametlike Teadaannete kaudu. Seega isikul, kelle suhtes maksekäsk tehakse, peab olema reaalne võimalus oma õigusi kaitsta. Kui võlgnik ei nõustu makseettepanekus esitatud nõudega, tuleb tal esitada kohtule vastuväide, mis ei pea olema põhjendatud; selgitused, kuidas võlgnikul tuleb toimida, kui ta nõudega ei nõustu, on märgitud makseettepanekus. Samuti on makseettepanekus märgitud õiguslikud tagajärjed, kui võlgnik õigeaegselt kohtule vastuväidet ei esita. Kui võlgnik esitab nõudele vastuväite, kohus maksekäsku ei tee, maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata ja menetlus lõpetatakse. Kui võlgnik vastuväidet ei esita, teeb kohus avalduses nõutud summa väljamõistmise kohta maksekäsu. Maksekäsk on kohtulahend. Krediidiandjal tuleb enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kontrollida tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 6); kohtul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollida ex officio. Juhul kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet – ei ole tarbija krediidivõimelisust kontrollinud või ei ole analüüsinud piisavalt krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevaid andmeid –, on tal õigus nõuda üksnes põhivõlgnevuse tasumist ja intressi ning viivist, mis ei ületa VÕS-i § 94 lõikes 1 või § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suurust. Kuna maksekäsu kiirmenetluses kui formaalses elektroonilises menetluses hagimenetlusega samaväärselt tõendeid hinnata ei saa, luuakse muudatustega erireeglid, mille kohaselt on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta toimuvas maksekäsu kiirmenetluses õigus nõuda põhivõlgnevust, seadusjärgset intressi ja viivist, kui seadusjärgne instress ja viivis ei ole 126 suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast. Juhul kui tarbija ja krediidiandja leppisid kokku väiksemas intressis või viivises kui seadusjärgne intress või viivis, on õigus nõuda kokkulepitud intressi ja viivist (§ 481 lg 24). TsMS-i § 481 lõikes 25 nähakse ette tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete arvestamise järjekord maksekäsu kiirmenetluses. Tuleb tähele panna, et muudatused toovad kaasa selle, et kõik selle tarbijakrediidi võlasuhte raames tarbija tehtud maksed arvestatakse põhivõla ja intressi või viivise katteks, mis ei saa olla suuremad seaduses sätestatud määradest. Näiteks juhul, kui sama võlasuhte raames on tarbija juba makseid teinud, sh enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, mis VÕS-i § 415 alusel kuulusid tasumisele teistsuguses järjekorras, arvestatakse need maksekäsu kiirmenetluses ümber ning näiteks VÕS-i § 415 lõike 2 punkti 1 alusel krediidiandja poolt tasutuks loetud sissenõudmiskulu loetakse maksekäsu kiirmenetluses ümberarvestatult tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Loodavad erisätted tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele maksekäsu kiirmenetluses ei takista krediidiandjal esitada tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid, mida muudatuste tõttu erimenetluses nõuda ei saa (näiteks VÕS-i §-s 1132 sätestatud sissenõudmiskulud), menetlemiseks hagimenetluses. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete maksekäsu kiirmenetluses menetlemisele kohalduvad edaspidi jätkuvalt kiirmenetluses kehtivad piirangud: maksekäsu kiirmenetluses ei ole võimalik menetleda suuremaid rahalisi nõudeid kui 8000 eurot, mis hõlmab kokku nii põhivõlgnevust kui ka kõrvalnõudeid (TsMS § 481 lg 22); kõrvalnõudeid ei menetleta suuremas ulatuses kui põhivõlgnevuse summa (TsMS § 481 lg 21) jne. Näiteks võttis tarbija laenu 300 eurot ega tagastanud seda tähtaegselt. Tasumisega viivitamise korral on krediidiandjal õigus nõuda viivist, mida eelnõuga loodava TsMS-i § 481 lõike 24 kohaselt saaks ta maksekäsu kiirmenetluses nõuda üksnes kuni seadusjärgses määrani. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär eelnõu koostamise aja seisuga (s.o 01.01.2025. a määr) on 3,15%43. VÕS-i § 113 lõike 1 kohaselt on seega seadusjärgne viivisemäär eelnõu koostamise ajal 11,15% aastas (ehk u 0,0315% päevas). Kui tarbija makseviivitus kestab 100 päeva, saab krediidiandja nõuda viivist summas 9,45 eurot. Kui tarbija makseviivitus kestab 365 päeva, saab krediidiandja nõuda viivist summas 34,5 eurot. Lisaks saab krediidiandja nõuda sisse intressi, kuid seda kuni VÕS-i §-s 94 sätestatud määrani. Maksekäsu kiirmenetluse eelis krediidiandja jaoks on jätkuvalt lahendi saamise kiirus ja väiksem kulu, kuid krediidiandjal on võimalik esitada nõudeid piiratumas ulatuses kui hagimenetluses (nt erinevalt hagimenetlusest saab intressi ja viivist nõuda üksnes kuni seaduses sätestatud määras ja nõuda ei saa VÕS-i §-s 1132 sätestatud sissenõudmiskulusid, mida saab nõuda aga hagimenetluses). VÕS-i § 1132 lõike 1 kohaselt saab majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda lepingu kehtivuse ajal tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot (eeldusel, et ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse). Lisaks võib näiteks VÕS-i § 1132 lõike 2 punkti 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 127 500 eurot. Kui võlausaldaja nõue on suurem kui 500 eurot, saab ta nõuda suuremat sissenõudmiskulude hüvitist (vt täpsemalt VÕS-i § 1132 lõike 2 punktid 2 ja 3). Nagu eespool öeldud, saaks selliseid nõudeid esitada üksnes hagimenetluses. Eelnõu täiendatakse TsMS-i § 482 lõigetega 11 ja 12. Lõikega 11 reguleeritakse maksekäsu kiirmenetluse avalduse tingimused tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul, samuti avaldusele lisatavad tõendid. Tegemist on lisanõuetega maksekäsu kiirmenetluse avaldusele, mida tuleb tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul järgida lisaks TsMS-i § 482 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Lõike 11 esimesest lausest tuleneb, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatakse tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, tuleb seda ka avalduses märkida. Sellisel juhul tuleb ka välja tuua detailne ülevaade krediidi kasutusse võtmisest, lepingujärgsetest maksetest, samuti võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks. Avaldusele tuleb lisada nõude aluseks olev leping, et kontrollida laenusummat ja lepingujärgset intressimäära, samuti kokkulepitud maksegraafik. Kui võlgnik on teinud tagasimakseid, tuleb lisada andmed kõigi tehtud maksete kohta, maksete kuupäevad ja summad. Kui lepingus on ette nähtud muid tasusid ning seaduses sätestatust kõrgem intress, tuleb lisada ümberarvestus, st uuesti määratud tagasimaksed pärast intressimäära ja muude kulude vähendamist. Avaldusse tuleb märkida nõutava põhinõude suurus ning juhul, kui taotletakse intressi või viivist, ka vastavad summad, intressi- ja viivisemäärad ning periood, mille eest intressi või viivist arvestatakse. Kui leping on üles öeldud, tuleb esitada ülesütlemise kuupäev. Kui leping ei ole lõppenud, tuleb esitada uuesti määratud tagasimaksed. Tagasimaksete määramisel asendatakse lepingujärgne intressimäär seadusjärgse intressimääraga. Lisaks tuleb avalduses välja tuua krediidi kulukuse määr. Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Maksekäsuosakonnal tuleb kontrollida, kas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõue vastab maksekäsu kiirmenetluse eeldustele, mis on sätestatud TsMS-i §-s 481, ning tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta sätestatavatele menetluserisustele, st kas tegemist on tarbijakrediidiga, kas see, mida võlausaldaja nõuab, on põhivõlgnevus, intress, mille suurus ei ületa seadusjärgsele intressile sätestatud suurust, ja viivis, mille suurus ei ületa seadusjärgsele viivisele sätestatud suurust, kui pooled ei leppinud kokku väiksemas intressis ja viivises. Kui pooled leppisid kokku väiksemas intressis ja viivises, tuleb lähtuda kokkulepitust. Samuti tuleb maksekäsuosakonnal kontrollida võlausaldaja esitatud arvestusi ja seda, kas võlausaldaja on arvestanud sama võlasuhte raames tarbija seni tehtud maksed ümber selliselt, et need kuuluvad tasumisele esimeses järjekorras põhivõlgnevuse, seejärel seadusjärgse intressi ja viivise katteks. Seega, kui tarbija on tasunud selle tarbijakrediidi võlasuhte raames näiteks enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist teatud rahasumma, mille võlausaldaja on arvestanud VÕS-i § 415 alusel esimeses järjekorras sissenõudmiskulude katteks, tuleb kontrollida, kas võlausaldaja on need vastavalt TsMS-i § 481 lõike 25 kohaselt ümber arvutanud. Täiendades sama paragrahvi lõikega 12, antakse kohtule maksekäsu kiirmenetluses sõnaselgelt võimalus küsida avaldajalt vajadusel täiendavaid tõendeid. Nende küsimine võib olla vajalik näiteks juhul, kui avalduses märgitu pinnalt ei ole selge, kas tegemist on õigussuhtega, millest 128 tulenevat nõuet on võimalik TsMS-i § 481 kohaselt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, või kui maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded ei ole esitatud tõendite pinnalt selged vms. Eelnõu täiendatakse TsMS-i § 483 lõiget 1 ja pikendatakse makseettepaneku tegemise tähtaega tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse lahendamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtul teha makseettepanek kümne tööpäeva jooksul avalduse saamisest. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul tuleb maksekäsuosakonnal teha muude maksekäsu kiirmenetluse avaldustega võrreldes rohkem ja teistsuguseid toiminguid, samuti hinnata tõendeid. Seetõttu tuleb anda kohtule senisest pikem aeg tarbijakrediidi asjades makseettepaneku tegemiseks. Muudatusega sätestatakse, et tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse kohta makseettepaneku tegemise tähtaeg on avalduse saamisest arvates kakskümmend tööpäeva. Eelnõu täiendatakse TsMS-i § 4841 lõikega 4, millega nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel ei kohaldata sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut. TsMS-i § 4841 reguleerib makseettepaneku tegemist osade nõuete või nõude osa suhtes; lõiked 1–3, mis tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisele enam ei kohaldu, reguleerivad nt seda, et kui maksekäsu tegemise eeldused on täidetud osade nõuete või nõude osa suhtes, annab kohus avaldajale tähtaja seisukoha avaldamiseks; makseettepanek tehakse nõude või selle osa suhtes, millega avaldaja nõustub. Muudatuste kohaselt jätab juhul, kui maksekäsu tingimused on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel täidetud osade nõuete või nõude osa suhtes, kohus avalduse rahuldamata. Muudatus on seotud TsMS-i § 150 muudatusega, mille kohaselt ei tagastata riigilõivu, kui tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata näiteks seetõttu, et avalduses esitatud nõuete puhul ei ole täidetud maksekäsu kiirmenetluse eeldused. Avalduse rahuldamata jätmine ei takista avaldajal tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist hagimenetluses. Muudatuse peamisteks eesmärkideks on vältida tarbijakrediidilepingust tulenevate ülemääraste nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses ning parandada maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduste kvaliteeti. Samuti võimaldab muudatus teatud määral optimeerida maksekäsuosakonna töökoormust, kuna selliste avalduste puhul ei tule kohtul edaspidi lõike 1 alusel avaldaja poole seisukoha saamiseks pöörduda. Eelnõuga täiendatakse § 4972 lõiget 1 pärast lauseosa „juriidilisest isikust pädeva üksuse“ lauseosaga „või käesoleva seadustiku § 4974 lõike 2 alusel menetlusse lubatud juriidilisest isikust pädeva üksuse“. TsMS-i § 4972 lõike 1 muudatustega täpsustatakse kollektiivsete esindushagide menetluse regulatsiooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega loodi Eesti õigusesse kollektiivsete esindushagide menetlus, eelnõu Riigikogu menetluse käigus täiendati õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetluse kasutamise tingimusi. Õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetluse kasutamine seoti tarbijate miinimumarvuga: õiguskaitsemeetme saamise esindushagi menetlust on võimalik kasutada, kui juriidilisest isikust pädeva üksuse esitatud esindushagiga liitub vähemalt 10 tarbijat või valitsusasutusest pädeva üksuse esindushagiga liitub vähemalt 20 tarbijat. TsMS-i § 4972 lõike 1 muudatusega täpsustatakse sätet selliselt, et oleks üheselt mõistetav, et tarbijate arvuline piirang kehtib ka sellise õiguskaitsemeetme saamiseks esitatud esindushagi puhul, mille esitab 129 juriidilisest isikust pädev üksus, mille kohus on lubanud menetlusse ad hoc ning mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole enne kandnud pädevate üksuste nimekirja. Eelnõuga muudetakse § 510 lõiget 4. Muudatusega antakse surnuks tunnistamise asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise õigus valdkonna eest vastutava ministri määratud asutusele. TsMS-i 51. peatükis on sätestatud alused teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise menetluse läbiviimiseks. Praegu kehtiva seaduse kohaselt on Siseministeeriumil surnuks tunnistamise tsiviilasjades kaks võimalikku rolli: avaldaja roll ning kohtule andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta seisukoha esitaja roll. Siseministeerium on menetlusosaline aastas keskmiselt 30-s surnuks tunnistamise tsiviilasjas. 2024. aastal osales Siseministeerium 34 menetluses – 11 menetluses avaldaja ja 23 menetluses andmete andja rollis. Kõik 2024. aastal Siseministeeriumi initsiatiivil algatatud menetlused algatati Politsei- ja Piirivalveameti taotluste alusel. Kuivõrd Siseministeerium selles protsessis kohtumenetluse seisukohast lisaväärtust ei loonud, andis siseminister 2024. aasta lõpus volituse surnuks tunnistamise ja surnuks tunnistamise tühistamise avalduse esitamiseks Politsei- ja Piirivalveametile, kuna kehtiv TsMS (§ 509 lg 1 p 3 ja § 513 lg 1) võimaldab avalduse esitaja rolli puhul vastava volituse andmist. Kehtiv TsMS-i § 510 lõige 4 aga ei võimalda andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta seisukoha esitaja rolli edasi volitada. TsMS-i § 510 lõikes 4 on sätestatud, et isiku surnuks tunnistamise menetluse käigus küsib kohus siseministrilt riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning tema seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. See roll on siseministril nendes tsiviilasjades, kus avaldajaks ei olnud Siseministeerium, vaid näiteks kadunud isiku lähedased, korteriühistu, kohaliku omavalitsuse üksus või siseministri volituse alusel Politsei- ja Piirivalveamet. Praktikas küsib Siseministeerium kohtunõude laekumisel alati teadmata kadunud isiku kohta informatsiooni Politsei- ja Piirivalveametilt, kuna üldjuhul on isiku surnuks tunnistamisele eelnenud isiku asukoha tuvastamise menetlus. Seda viib läbi Politsei- ja Piirivalveamet, kus on olemas teadmata kadunud isiku toimik, milles sisaldub detailne informatsioon teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse kohta. Siseministeeriumi osalus selles protsessis ei loo kohtumenetluse jaoks lisaväärtust. Laekunud informatsiooni alusel edastab Siseministeerium kohtule Politsei- ja Piirivalveametilt saadud riigile teadaolevad andmed ja seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Eeltoodust lähtudes on mõistlik muuta TsMS-i, sätestades surnuks tunnistamise asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise õiguse valdkonna eest vastutava ministri määratud asutusele. Muudatuse järel saab siseminister määrata selliseks asutuseks Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi roll informatsiooni vahendajana kaob ära. Muudatuse järel saab kohus surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini otse infoallikast. Kuigi surnuks tunnistamise menetluste hulk aastas ei ole suur ning muudatuse mõju on seetõttu pigem väike, aitab muudatus siiski protsessis tarbetut bürokraatiat vähendada. Peale muudatuse jõustumist volitab siseminister Politsei- ja Piirivalveameti esitama kohtule riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Selleks, et kohtud oleksid kursis, kellele saata edaspidi 130 päringud TsMS § 510 lg 4 alusel, tuleb volitamise käskkiri saata teadmiseks neljale maakohtule, kus isiku surnuks tunnistamise asju menetletakse. Eelnõuga muudetakse § 511 lõiget 3. Muudatusega jäetakse TsMS-i § 511 lõikest 3 välja valdkonna eest vastutavale ministrile kohtumääruste edastamise nõue. Surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse saadetakse kohtumäärused ka edaspidi perekonnaseisuasutustele. Kohtumääruste edastamine lisaks Siseministeeriumile ei ole vajalik. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 637 lõiget 1 uue punktiga 7 uuest alusest, mis võimaldab keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, et avardada ringkonnakohtu kaalutlusruumi kaebuse perspektiivile eelhinnangu andmisel. Senine perspektiivitust puudutav alus § 637 lg 1 p 6 seob menetlusse võtmisest keeldumise õiguslike argumentide perspektiivitusega, s.o kui eeldada apellandi väidete õigsust, ei oleks võimalik apellatsioonkaebust rahuldada. Täiendava aluse sissetoomise eesmärgiks on anda võimalus eelhinnata ka apellatsioonkaebuse väidete edulootust, andes kohtule ruumi hinnata argumendi kvaliteeti ja tõendite veenvust minimaalses, kuid siiski sisulises ulatuses, eriti kui taotletakse tõendite ümberhindamist ja sellest tulenevalt teistsugust lahendit. Täienduse sisseviimisel oleks punktid 6 ja 7 mõlemad suunatud perspektiivitute apellatsioonkaebuste menetlusest keeldumisele, kuid katavad paralleelselt erineva sisuga aspekte. Täiendus muudaks asja lahendamist nii poolte kui kohtu jaoks ratsionaalsemaks ja säästaks ka vastaspoolt ning hoiaks kokku kohtu aega ja poolte menetluskulusid. Sõnastus seob perspektiivituse taotluslikult just nimelt apellatsioonkaebuse väidetega - vältimaks praktikas esinenud olukordi, kus apellatsioonkaebuse nõrkust pareerib hageja pahatahtliku nõudega, et kohus hindaks mitte üksnes kaebust ennast, vaid kogu mahukat dokumentide paketti kogumis. Eelnõuga täiendatakse TsMS § 666 lõiget 2. Kehtiv seadus lubab hagimenetluses menetlusse võtmata jätmise, hagi läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse või kaja alusel menetluse taastamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse vaadata lihtmenetluses (TsMS § 405) läbi üheainsa ringkonnakohtuniku poolt. Eelnõu täiendab seda TsMS §-des 4051- 4061 nimetatud lihtsustatud menetlustega. See on analoogne hagiasjades otsuste tegemisega lihtsustatud menetlustes analoogselt käesoleva eelnõuga täiendatud TsMS §-s 17. Eelnõuga täiendatakse § 666 lõiget 3 teise lausega. Muudatuse kohaselt vaatab edaspidi § 475 lõike 1 punktides 2–4, 9, 101, 11, 121, 152, 153 ja 16 nimetatud hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse ringkonnakohtus läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik. Ringkonnakohtu menetluses kehtib reegel, et apellatsioonikohus on kollektiivne kohus, mis vaatab asju läbi kolmeliikmelises koosseisus (TsMS-i § 17 lg 1). TsMS-i § 666 lõige 1 sätestab sellest reeglist erandi, mille kohaselt vaatab ringkonnakohus üldjuhul määruskaebuse läbi üheliikmelises koosseisus. Hagita asi lahendatakse määrusega. Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab kehtiva õiguse kohaselt ringkonnakohtu 131 kolmeliikmeline koosseis (TsMS-i § 666 lg 3). Enamik hagita menetluses lahendatavaid kohtuasju ei ole aga PS-i § 146 mõttes esimeses kohtuastmes õigusemõistmise asjad. Nii põhiseadusandja kui ka seadusandja võivad olla üksnes teatud põhjustel (sh otstarbekuse kaalutlusel, autoriteetsuse huvides) soovinud anda mõne ülesande või tegevuse kohtuvõimu pädevusse, ilma et seda ülesannet või tegevust (nt registripidamine, järelevalvemenetlus, mitu hagita asja) oleks üldse peetud või oleks põhjust pidada sisuliselt õigusemõistmiseks, mis on PS-i § 146 järgi kohtuvõimu monopol.44 Põhimõtteliselt võiks hagita menetluses esitatud avaldust lahendada seadusandja vastava otsuse korral esimese astme kohtu asemel ka mõni haldusorgan. Menetlusökonoomia eesmärgil tehakse muudatus, mille kohaselt teatud hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik. Eelnõu muudatuse järgi ei peaks edaspidi ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis asju lahendama järgmistes menetlustes: 1) üleskutsemenetlus (TsMS-i § 475 lg 1 p 2); 2) isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 3); 3) äraolija varale hoolduse seadmine (TsMS-i § 475 lg 1 p 4); 4) pärandi hoiumeetmete rakendamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 9); 5) asjaõiguse kohandamine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 31 (TsMS-i § 475 lg 1 p 101); 6) juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramine (TsMS-i § 475 lg1 p 11); 7) juriidilise isiku sundlõpetamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 121); 8) notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 152); 9) nõude täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise avalduse lahendamine (TsMS-i § 475 lg 1 p 153); 10) väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine ning väljaspool kohtumenetlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine vastavalt riigi õigusabi seadusele (TsMS-i § 475 lg 1 p 16). Tallinna Ringkonnakohus toetas VTK-s tehtud ettepanekut. Tartu Ringkonnakohus ettepanekut ei toetanud ja leidis, et ringkonnakohtul võiks olla võimalus lahendada teatud hagita asjades lõpplahendite peale esitatud määruskaebusi ka üheliikmelises kohtukoosseisus, kuid mitte keelata asjade lahendamist kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Eelnõu koostajad arvestasid tagasisidet osaliselt. Loobuti muudatusest maksekäsu kiirmenetluse, välisriigi kohtulahendite tunnustamise ja täitmise, kohtutäiturite otsuste peale kaebuse esitamise, tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuste peale kaebuse esitamise ja kohtu lahendatavates vahekohtumenetluse asjades. Eelnõu muudatuse tulemusel vaatab eelnimetatud menetlustes ringkonnakohus hagita menetluses esitatud määruskaebuse läbi üheliikmelises koosseisus. Neil kohtunikel, kes ei osale edaspidi kolmeliikmelises koosseisus, jääb enam aega tegeleda teiste kohtumenetlustega. Kohtu töö muutub seeläbi efektiivsemaks ja menetlusosalise jaoks saabub õigusrahu kiiremini. Ringkonnakohtud lahendasid 2023. aastal 1594 määruskaebust, sealhulgas vaadati hagita menetluses läbi 945 määruskaebust (60%). See arv hõlmab nii hagita asjades tehtud 132 menetluslike määruste peale esitatud määruskaebusi kui ka hagita asjade lõpplahendite peale esitatud määruskaebusi. Arvestades 2023. aasta menetlusstatistikat, võib eeldada, et ringkonnakohtus vaataks edaspidi kolme kohtuniku asemel üks kohtunik läbi suurusjärgus 540 määruskaebust. Keskmine menetlusaeg hagita menetluses oli 101 päeva (2020. aastal oli 79 päeva). Määruskaebemenetluses oli keskmine menetlusaeg 90 päeva (2020. aastal 66 päeva). See näitaja hõlmab nii hagi- kui ka hagita asjades esitatud määruskaebuste, sealhulgas nii hagita asjades tehtud menetluslike määruste peale esitatud määruskaebuste kui ka hagita asjades lõpplahendite peale esitatud määruskaebuste keskmist menetlusaega. 3.24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Eelnõu §-ga 24 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust (TsMSRS). Eelnõuga täiendatakse TsMSRS-i §-dega 93 ja 94 eelnõuga TsMS-i § 17, § 415 lõikes 2 ja § 666 lõigetes 2 ja 3 tehtavate muudatuste rakendamiseks. Eelnõuga tehakse TsMS-i § 17 ning § 666 lõigetes 2 ja 3 muudatused, mis muudavad nõudeid apellatsioon- ja määruskaebust arutavale kohtukoosseisule. Kolmeliikmeline kohtukoosseis asendatakse üheainsa ringkonnakohtunikuga. Erandina võib ringkonnakohtu esimees siiski otsustada TsMS §-des 405-4061 sätestatud asjades konkreetsel juhul apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kolmeliikmelise kohtukoosseisu kohaldamise. On mõistlik rakendada üldist põhimõtet, mille kohaselt kohtukoosseisu nõuete muutmist seaduses ei kohaldata tagaselja - välja arvatud juhul, kui seadusandja on konkreetsel juhul sätestanud teisiti. Antud muudatuste puhul erisusi ei ole – senine kolmeliikmeline kohtukoosseis saab jätkata menetluse lõpuni. 3.25. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Eelnõu §-ga 25 muudetakse Vabariigi Valitsuse seadust (VVS). VVS § 59 lõike 1 muudatusega täpsustatakse Justiits- ja Digiministeeriumi ülesandeid esimese ja teise astme kohtute osas selliselt, et Justiits- ja Digiministeeriumi ülesandeks on esimese ja teise astme kohtute õigusemõistmise toimimise tagamine õigusloome ja muude kohtu korralduseks vajalike ülesannete kaudu. Lisaks tuuakse Justiits- ja Digiministeeriumi ülesannete all välja kommunismi- ja muude inimsusevastaste kuritegude mälupoliitika kavandamine ja elluviimise koordineerimine, kuna ministeeriumi ülesanne on lahendada represseeritute ja nendega võrdsustatud inimeste muresid. Selle nimel juhib ministeerium asjatundjate valitsuskomisjoni ning korraldab represseeritute mälestuse jäädvustamise ja okupantriikide repressiivpoliitika uurimise toetamist riigieelarve kaudu. Ministeeriumi ülesanne on ka koostöös Eesti Mälu Instituudiga kommunismi ja imperialismi kuritegude teadmuskeskuse rajamine, mis avatakse 2027. aastal Patarei kommunismiohvrite mälestusmuuseumina. Lisaks annab ministeerium välja Vabaduse Tammepärja aumärki, millega tunnustatakse inimesi, kellel on väärilisi teeneid Eesti riigi ja rahva lähiajaloo mälestuse hoidmisel ja edasiandmisel. 3.26. Vangistusseaduse muutmine Eelnõu §-ga 16 muudetakse vangistusseadust (VangS). 133 Eelnõuga täiendatakse VangS §-ga 531, mis näeb ette kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamise. Muudatusega nähakse õigusliku selguse huvides vangistusseaduses ette, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus lahendatakse maakohtus. Sellist lähenemist toetab 01.07.2024 jõustunud reform45, mille järgi korraldab vanglas tervishoiuteenuste osutamist kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule Tervisekassa (VangS § 49 lg 3). VangS § 52 lõike 1 järgi osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiuteenuse osutaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Terviskassa sõlmib ravikindlustuse seaduse tähenduses ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu kavas nimetatud haiglaga. Varem korraldas tervishoiuteenuse osutamist vangla ning seda rahastati riigieelarvest Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu. Nendest muudatustest lähtuvalt võib öelda, et kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud vaidluste puhul on tegemist eraõiguslike vaidlustega, mille lahendamine peaks olema maakohtute pädevuses. Kostjaks tervishoiu korraldamisega seotud kohtuvaidlustes on Tervisekassa ning tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlustes vastav tervishoiuteenuse osutaja. Vangla peab endiselt tagama selle, et tervishoiuteenuse osutaja saab vanglas tervishoiuteenust osutada. VangS § 49 lõike 5 järgi tagab vanglateenistus tervishoiuteenuse osutamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sätestatud nõuete kohaste vajalike ruumide olemasolu vangla territooriumil. Kuigi eelnõu esialgse versiooni kohaselt nähti ette, et kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidluste lahendamine peaks olema halduskohtu pädevuses, siis arvestades kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud muudatusi ning ka tervishoiuvaidluste üldist eraõiguslikku olemust on siiski õigem suunata need vaidlused lahendamiseks maakohtule. Halduskohtusse pöördumise võimalus ei ole kooskõlas ka 1. novembril 2024 jõustunud tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse seaduse põhimõtetega. Kui kinnipeetav ei ole rahul talle osutatud tervishoiuteenusega, siis tuleb eelkõige hinnata, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga, ning saada kahjuhüvitis sealtkaudu. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse seaduse § 21 lõike 7 järgi on õigustatud isikul kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise korral õigus pöördada kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks vastutuskindlustuse lepituskomisjoni, kus toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduses (LepS) sätestatud regulatsiooni, ja seejärel maakohtusse. Samuti täiendatakse vastavalt VangS-i § 86 lõiget 11 ja § 93 lõiget 6 ning nähakse ette, et arestialusele ja vahistatule tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud vaidlused lahendatakse edaspidi samuti maakohtus. Eelnõuga lisatakse vangistusseadusesse rakendussäte (§ 17210), mille kohaselt enne 01.09.2026halduskohtule esitatud kaebused, mis on seotud kinnipeetavale, arestialusele ja vahistatule tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega, menetletakse lõpuni halduskohtus. Vangistusseaduses tehtavatele muudatustele nähakse eelnõus ette kindel tähtaeg, et nii kaebajatele kui ka kohtutele oleks juba eelnevalt teada kindel tähtaeg, millest alates lahendatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlused maakohtus. 3.27. Võlaõigusseaduse muutmine Eelnõu §-ga 27 muudetakse võlaõigusseadust (VÕS). 134 Eelnõuga täiendatakse selguse huvides VÕS-i § 415 lõikega 21, millega nähakse ette, et selle paragrahvi lõikes 2 ettenähtud korda ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 481 lõikes 25 sätestatud juhul. See aitab selgemalt esile tuua, et tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses on tarbija tehtud maksete arvestamise järjekorra küsimuses eriseaduseks tsiviilkohtumenetluse seadustik. 3.28.Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine Eelnõu §-ga 28 muudetakse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust (VRKS). Muudatus seondub samuti HKMS-i täiendamisega haldustoiminguks resolutsioonmäärusega loa andmise regulatsiooniga (vt HKMS täiendamine §-ga 2651). 3.29. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine Eelnõu §-ga 29 muudetakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust (VSS). VSS-i § 153 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. Muudatus seondub HKMS täiendamisega haldustoiminguks resolutsioonmäärusega loa andmise regulatsiooniga (vt HKMS täiendamine §-ga 2651). VSS-i § 269 täiendatakse lõikega 8. Muudatus haakub eespool kirjeldatud VangS-i muudatustega (vt vangistusseaduse täiendamine §-ga 531), mis puudutab kinnipeetavate tervishoiuteenustega seonduvate vaidluste lahendamist. Muudatusega nähakse ette, et väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lahendatakse maakohtus. 135 4. Põhiseaduspärasuse analüüs PSi § 104 lõike 2 punkti 14 ja § 149 lõike 4 järgi on kohtukorraldus ja –menetlus seadusandja sätestada. Seadusandjal on ulatuslik otsustusruum kohtukorralduse määramisel kõigis küsimustes, mida ei ole reguleeritud vahetult põhiseadusega.87 Kohtuhalduse ja eelarve üleandmine kohtuvõimule Kehtivat kohtuhaldusmudelit ette nägeva eelnõu teisel lugemisel märgiti järgmist: „Kohtuid hallatakse muudatusettepanekute kohaselt Justiitsministeeriumi ja kohtute haldamise nõukoja koostöös. Kohtute eelarvetaotluse paneb kokku ja jaotab kohtute vahel Justiitsministeerium, järgides kohtute haldamise nõukoja kujundatud põhimõtteid“.88 Ent juba kehtivat kohtuhaldusmudelit luues nähti kompromissina saavutatud varianti kui vaheetappi.89 Kohtuhaldusega seotud arutelud ei ole pärast kohute seaduse vastuvõtmist vaibunud. Näiteks märkis Riigikohtu esimees 10.06.2008 tehtud ettekandes järgmist: „kohtusüsteemi ei käsitata eelarvemenetluses iseseisva ja sõltumatu võimuharuna. Selline olukord ei ole põhiseaduspärane. […] Põhiseaduse kohaselt ei saa kohtusüsteem olemuslikult kuuluda mitte ühegi ministri valitsemisalasse, seda ka eelarvemenetluses“.90 16.12.2009 menetlusse antud (ja koosseisu lõppemisega välja langenud) kohtute seaduse eelnõu seletuskirjas märgiti järgmist: „Eelnõuga muudetakse oluliselt kohtuhalduse senist korraldust, pannes vastutuse õigusemõistmise korrakohase toimimise eest kohtusüsteemile kui põhiseaduslikule institutsioonile endale. […] Olukorda, kus esimese ja teise astme kohtuid haldab Justiitsministeerium ning Riigikohus tegutseb iseseisvalt, ei saa pidada jätkusuutlikuks“.91 Kehtiva KSi § 39 lõike 1 järgi hallatakse esimese ja teise astme kohtuasutusi kohtute haldamise nõukoja ja Justiits- ja Digiministeeriumi koostöös. Minister määrab esimese astme kohtute tööpiirkonnad (KS § 10 lg 1, § 18 lg 3) ning esimese ja teise astme kohtute kohtumajade asukohad (KS § 9 lg 3, § 18 lg 3, § 22 lg 6) ja kohtunike arvu (KS § 11, § 19, § 23), nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtute esimehed (KS § 12 lg 1, § 20 lg 1, § 24 lg 1), kehtestab esimese ja teise astme kohtute kodukorra (KS § 42 lg 1), kinnitab esimese ja teise astme kohtute eelarved (KS § 43 lg 1) ning kuulutab välja esimese ja teise astme kohtunikukoha täitmise konkursi (KS § 53 lg 2). Kohtute haldamise nõukoja pädevus seisneb eelkõige nõusoleku andmises ja arvamuse avaldamises (KS § 41). 20.09.2024 istungil toetas kohtute haldamise nõukoda esimese ja teise astme kohtute Justiits- ja Digiministeeriumist lahti sidumist ning põhiseaduslikuks institutsiooniks ümberkorraldamist (poolt 10, vastu 1, erapooletuid 0).92 Eelnõu lähtub kohtute haldamise nõukoja toetatud lahendusest, nähes ette kohtuhalduse ning esimese ja teise astme kohtute eelarvestamise ülemineku täitevvõimult kohtuvõimule. Kokkuvõtlikult on eesmärk vähendada täitevvõimu 87 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid (2022). § 149, komm. 18 (P. Pikamäe). 88 Riigikogu IX koosseisu VII istungjärgu 17.04.2002 istungi stenogramm. 89 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2020). § 149, komm. 35 (J. Laidvee). 90 Riigikogu XI koosseisu III istungjärgu 10.06.2008 istungi stenogramm. 91 Kohtute seaduse eelnõu (649 SE) seletuskiri. 92 Kohtute haldamise nõukoja 19.-20.09.2024 istungi protokoll. 136 rolli esimese ja teise astme kohtute haldamises ja rahastamises ning kaitsta PSi §-s 4 ettenähtud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PSi §-s 146 ettenähtud kohtuvõimu institutsionaalset sõltumatust.93 Kohtute nõukogu pädevus PSi § 104 lõike 2 punkti 14 ja § 149 lõike 4 järgi on kohtukorralduse sätestamine seadusandja pädevuses. Ka PSi § 3 lõikest 1 tuleneva olulisuse põhimõtte järgi peab põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja.94 Seetõttu määratakse eelnõu järgi seadusega näiteks esimese ja teise astme kohtute kohtunike arv ning kohtumajade geograafiline jaotus. Samas kohtute haldamisega seotud teemad ei ole põhimõttelised kohtukorralduse küsimused, mida peaks PSi § 104 lõike 2 punkti 14, § 149 lõike 4 või § 3 lõike 1 järgi otsustama tingimata Riigikogu. Seetõttu näeb eelnõu ette, et näiteks kohtunike arvulise jagunemise kohtute vahel ja kohtumajade täpsed asukohad otsustab kohtute nõukogu. Põhiseadus ei näe ette, et kohtute haldamine peab olema täidesaatva võimu ülesanne. Seadusandjal on ulatuslik otsustusruum kohtukorralduse määramisel kõigis küsimustes, mida ei ole reguleeritud vahetult põhiseadusega.95 Seadusandjal ei ole keelatud moodustada kohtute haldamiseks spetsiaalset organit. Kohtute nõukogu pädevusse antavad küsimused puudutavad eelkõige kohtute töökorraldust ja personaaliat. Need ei ole küsimused, mille üle peaks seadusandja poliitilist kontrolli teostama või mille eest peaks seadusandja ees poliitilist vastutust kandma. Pigem võiks selline poliitiline kontroll ja vastutus ohustada võimude lahusust ja kohtute sõltumatust. Kohtute nõukogu peamine ülesanne ei ole tegeleda õigusloomega või kujundada poliitikat. Seetõttu ei peaks kohtute nõukogu puhul tekkima küsimust Riigikogu ainupädevuse delegeerimisest või poliitilisest vastutusest. Samas tuleb arvestada, et KSi § 39 lõike 2 järgi jääb Justiits- ja Digiministeerium seaduses sätestatud juhtudel kohtuhalduse ülesandeid täitma. Sellised ülesanded on näiteks esimese ja teise astme kohtute tööpiirkondade määramine, asjaajamiskorra kinnitamine, arvamuse andmine kohtute eelarvele, samuti infotehnoloogiaalase tegevuse korraldamine, välja arvatud kohtute infosüsteemi vastutava töötleja ülesanne. VVSi § 59 lõike 1 järgi jääb esimese ja teise astme kohtute tegevuse korraldamine selles osas Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalasse. Samuti kuuluvad kohtute nõukokku nii justiits- ja digiminister kui ka kaks Riigikogu nimetatud liiget. Lisaks jääb Riigikohtu esimees KSi § 27 lõike 3 järgi kord aastas Riigikogule kohtukorralduse kohta ülevaadet andma. Seega, Riigikogul säilib võimalus kohtute nõukogu tegevusega kursis olla ja seda mõjutada. Kohtute nõukogu koosseis Kohtute nõukogusse kuulub 11 liiget: Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu valitud kohtunikku, kaks Riigikogu nimetatud liiget, valdkonna eest vastutav minister, õiguskantsler ja advokatuuri esindaja. See tähendab, et kohtute nõukogu enamuse moodustavad kohtunikud. 93 Vt ka Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2020). § 146, komm. 22 (J. Laidvee, V. Saaremets). 94 Vt ka RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21; RKÜKo 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 25. 95 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid (2022). § 149, komm. 18 (P. Pikamäe). 137 Erinevatele eelnõudele antud tagasisides on leitud nii seda, et kohtunikel ei tohiks enamust olla,96 kui ka seda, et kohtunike enamus peaks olema suurem.97 Eelnõus on lähtutud koosseisust, mida on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda.98 Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. Erinevatele eelnõudele antud tagasisides on leitud ka seda, justkui ühelt poolt ei tohiks PSi § 104 lõike 2 punkti 14 ja § 149 lõike 4 järgi otsustada kohtukorraldusega seotud küsimusi keegi muu kui Riigikogu99 ja teiselt poolt ei tohiks kohtute nõukogu olemasolul PSi § 63 lõike 1 järgi Riigikogu liikmed sellesse kuuluda.100 PSi § 63 lõikes 1 sätestatud ametite ühitamatuse keelu eesmärk on kaitsta PSi §-s 62 ettenähtud vaba mandaati ja PSi §-s 4 ettenähtud personaalset võimude lahusust.101 Kuna kohtute nõukogu ei täida ühegi võimuharu tuumikvaldkonda kuuluvaid ülesandeid, ei saa kohtute nõukogu liikmesust pidada muuks riigiametiks, kuhu Riigikogu liikmed ei tohi PSi § 63 lõike 1 järgi kuuluda. Ükski teine võimuharu ei nimeta Riigikogu liiget kohtute nõukogu liikmeks, ei maksa Riigikogu liikmele kohtute nõukogusse kuulumise eest tasu ega kontrollita tema tegevust kohtute nõukogu liikmena. Seega ei riku Riigikogu liikmete kuulumine kohtute nõukogusse ei PSi §-s 62 ettenähtud vaba mandaati ega PSi §-s 4 ettenähtud personaalset võimude lahusust. Seejuures ei pea eelnõu järgi kuuluma kohtute nõukogusse tingimata Riigikogu liikmed, vaid võivad ka kuuluda Riigikogu nimetatud esindajad. Kohtuhaldusteenistuse loomine Eelnõu näeb ette nii Kohtuhaldusteenistuse loomise kui ka selle, et esimese ja teise astme kohtud ning Kohtuhaldusteenistus toimivad riigieelarve koostamise ja menetlemise protsessis kui põhiseaduslikud institutsioonid. Eelnõuga ei looda ühtegi uut põhiseaduslikku institutsiooni, vaid üksnes reguleeritakse selle termini kasutust riigieelarve seaduse, riigivaraseaduse ja raamatupidamise seaduse mõttes. 96 Nt eelnõu SE 632 kohta avaldatud A. Mõttuse ja A. Laurandi 26.05.2025 arvamus („ei ole põhiseaduse regulatsiooni arvestades aktsepteeritav anda nende otsustamine põhiseaduses nimetamata organile, kus pealegi moodustavad enamuse kohtunikud”) ja P. Pikamäe 02.06.2025 artikkel („Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et loodava kohtute haldamise ja arendamise nõukogu enamuse moodustavad kohtunikud, kellele põhiseadus paneb selgelt õigusemõistmise, kuid mitte poliitika kujundamise ülesande“). 97 Nt 15.01.2026 kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks saadetud kohtute seaduse jt seaduste muutmise eelnõu kohta avaldatud Eesti Kohtunike Ühingu 27.01.2026 arvamus („Endiselt ei moodusta kohtute nõukogus enamust kohtunike valitud kohtunikest esindajad“) ja Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2026 arvamus („Jätkuvalt on probleemiks ka see, et kohtute nõukogus ei ole kohtunike endi valitud kohtunikest liikmed enamuses“). 98 Kohtute haldamise nõukoja 19.-20.09.2024 istungi protokoll. 99 Nt eelnõu SE 632 kohta avaldatud P. Pikamäe 02.06.2025 artikkel („kohtukorralduse küsimuste otsustamine on reserveeritud parlamendile. Mõistagi võib viidatud PS sätete valguses näha problemaatilisena isegi juba kehtiva kohtute seaduse regulatsiooni, mis üldse nende otsustamise parlamendilt ministrile ära on delegeerinud“). 100 Nt eelnõu SE 632 kohta avaldatud A. Mõttuse ja A. Laurandi 26.05.2025 arvamus („täites KHAN-i liikmetena eelnõus ettenähtud ülesandeid, teostaksid Riigikogu liikmed haldusfunktsiooni, mis ei oleks kooskõlas PS §-s 63 sätestatud ametite ühitamatuse põhimõttega“). 101 Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2020). § 63, komm. 4 (J. Jäätma, A. Koitmäe, T. Runthal). 138 PS § 104 lõike 2 punkti 14 ja PS § 149 lõike 4 järgi on kohtukorraldus seadusandja sätestada. Seadusandjal on ulatuslik otsustusruum kohtukorralduse määramisel kõigis küsimustes, mida ei ole reguleeritud vahetult põhiseadusega.102 Põhiseadus ei reguleeri vahetult seda, kuidas peab toimuma kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuse loomine ja kohtute teenindamine. Seega on võimalik näha ette, et kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuste loomine ja kohtute teenindamine toimib Kohtuhaldusteenistuse kui eraldi asutuse kaudu. PS § 104 lõike 2 punkti 11 ja PS § 117 järgi on seadusandja sätestada ka see, kuidas toimub riigieelarve koostamine ja vastuvõtmine osas, mida ei ole reguleeritud vahetult põhiseadusega. Põhiseadus ei reguleeri vahetult seda, kuidas peab riigieelarve menetlemisel toimuma kohtutele õigusemõistmiseks vajalike vahendite eraldamine. Küll aga on oluline, et riigieelarvega tagatakse kohtuvõimu finantsiline sõltumatus103 ja suutlikkus täita oma põhiseaduslikku ülesannet. Põhiseadus ei välista ei seda, et kohtute grupi eelarve projekti valmistab ette Kohtuhaldusteenistus, ega seda, et esimese ja teise astme kohtuid ning Kohtuhaldusteenistust käsitatakse riigieelarve menetlemisel kui põhiseaduslikke institutsioone. Täitevvõimu rolli vähendamine kohtute rahastamises ning kohtute võimaluse suurendamine ise oma eelarvet koostada, kujundada ja kaitsta aitab tagada PS §-s 4 ettenähtud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS §-s 146 ettenähtud kohtuvõimu institutsionaalset sõltumatust. Esimese ja teise astme kohtute eelarve Eelnõu näeb ette, et lisaks Riigikohtule on ka esimese ja teise astme kohtud riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2 p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg 1 p 10) ja raamatupidamise seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses põhiseaduslikud institutsioonid. Esimese ja teise astme kohtute eelarve projekti valmistab KSi § 431 lõike 2 järgi kohtute esimeeste ning Justiits- ja Digiministeeriumi sisendi alusel ette kohtuhaldusteenistuse direktor. Eelarveprojekti kinnitab kohtute nõukogu. Riigikogus esindab esimese ja teise astme kohtuid eelarveläbirääkimistel kavandatava KSi § 431 lõike 4 järgi Riigikohtu esimees või nõukogu nimetatud liige. Valdkonna eest vastutav minister osaleb Riigikogus sõnaõigusega. Seeläbi suurendatakse kohtute võimalust ise oma eelarvet koostada, kujundada ja kaitsta. Eelnõu vähendab täitevvõimu rolli esimese ja teise astme kohtute rahastamises ning kaitseb PSi §-s 4 ettenähtud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PSi §-s 146 ettenähtud kohtuvõimu institutsionaalset sõltumatust. Eestseisuste moodustamine ja spetsialiseerumise soodustamine Eelnõuga nähakse ette esimese ja teise astme kohtutes eestseisuste moodustamine. Maakohtus kuulub eestseisusesse kohtu esimees, osakondade juhatajad ning osakondade juhatajate arvule vastav arv kohtu üldkogu valitud liikmeid. Seega on maakohtu eestseisus eelduslikult 5- liikmeline. Halduskohtus kuulub eestseisusesse kohtu esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige. Seega on halduskohtu eestseisus eelduslikult 3-liikmeline. Ringkonnakohtus kuulub eestseisusesse kohtu esimees, kolleegiumide esimehed ning kolm kohtu üldkogu valitud liiget. Seega on ringkonnakohtu eestseisus eelduslikult 7-liikmeline. Kõikide kohtute eestseisuste liikmed on üksnes kohtunikud. Seega ei riiva eestseisuste koosseis PSi §-s 146 ettenähtud kohtuvõimu institutsionaalset sõltumatust. 102 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid (2022). § 149, komm. 18 (P. Pikamäe). 103 Vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid (2022). § 117, komm. 36 ja 37 (T. Rebane). 139 Eelnõu järgi otsustab eestseisus maakohtus kohtunike arvulise jaotuse valdkondade ja osakondade vahel ning kohtunike kuulumise osakonda. Ringkonnakohtus otsustab eestseisus kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumide vahel. Samuti kinnitab eestseisus kohtunike tööjaotusplaani, olles kuulanud eelnevalt ära kohtu üldkogu arvamuse. Tööjaotusplaaniga peaks nägema muuseas ette tsiviilkohtunike spetsialiseerumise perekonnaõiguse ja eestkoste asjadele, maksejõuetuse- ja ühinguõiguse asjadele, tööõiguse asjadele, süüteokohtunike spetsialiseerumise alaealistega seotud süüteoasjadele, lähisuhtevägivalla asjadele ja majandusalaste süütegude asjadele ning halduskohtunike spetsialiseerumise planeerimise ja ehitusõiguse asjadele, keskkonnaõiguse asjadele ja maksuõiguse asjadele. Spetsialiseerumine mingit tüüpi asjadele loob eelduslikult asjade läbivaatamises parema pädevuse, kindlustab tõenäolisemalt ühtlasema kohtupraktika ja võimaldab menetleda asju ökonoomsemalt.104 Ka kehtivad KSi § 37 lõike 2 punkt 31 ja lõige 41 näevad ette, et tööjaotusplaan ja asjade jaotamine peavad tagama kohtunike spetsialiseerumise (mh alaealistega seotud asjadele ja maksejõuetusasjadele). PSi §-st 146 tuleneva kohtu institutsionaalse sõltumatusega vastuolus olevaks ei saa pidada seda, et seadusandja näeb ette peamised suunad, millele spetsialiseerumine peaks igaks kohtus tagatud olema. Eestseisuse poolt tööjaotusplaani kinnitamine aitab tagada kohtusüsteemi efektiivset toimimist, kaaludes üle iga üksiku kohtuniku õiguse oma valdkonna siseselt spetsialiseerumise suunda valida. Võimalusel saab eestseisus kohtunike eelistustega siiski arvestada. Eestseisuse õigus valdkonnasisest spetsialiseerumist suunata ei mõjuta kohtunike kohustust mõista õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega ega riiva PSi §-s 146 ettenähtud kohtuniku personaalset sõltumatust.105 Tagasiside andmine Eelnõu näeb ette, et ringkonnakohtu kolleegiumi esimees korraldab tagasiside andmist esimese astme kohtu kohtunikele ning Riigikohtu kolleegiumi esimees korraldab tagasiside andmist teise astme kohtu kohtunikele. Tagasiside eesmärk on toetada kohtunikku tema erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. Tagasisidet annab kohtusüsteemis kõrgema astme kohtu kohtunik. Tagasiside andmine ei ole seotud karjääriotsustega, samuti pole tegemist distsiplinaarmenetlusega. Tagasiside andmist võimaldavast regulatsioonist olenemata jääb kohtuniku õiguseks ja kohustuseks mõista õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Puudub põhjus väita, et tagasiside andmise võimalus riivaks PSi §-s 146 ettenähtud kohtuniku personaalset sõltumatust. Osalise töökoormusega töötamise lihtsustamine ja ametikitsenduste leevendamine Eelnõuga nähakse ette kohtu esimehe õigus võimaldada kohtuniku osalist töökoormust seoses mõjuva põhjusega, arvestades samas õigusemõistmise korrakohase toimimise vajadust. Samuti nähakse ette kohtuniku õigus osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös, tegeleda õigusloome ja loomingulise tegevusega ning olla enda või ühisvarasse kuuluva ainu- või enamusosalusega äriühingu juhatuse või nõukogu liige. Tegemist on kohtunikuametist tingitud 104 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42. 105 Vt ka EIK 15.01.2026, Biliński v. Poola, p 70. 140 põhiõiguste riivet vähendavate muudatustega. Samas jääb seadusesse nõue, et kohtuniku ametivälised tegevused ei või kahjustada ametikohustuste täitmist, kohtuniku sõltumatust ega korrakohast õigusemõistmist. Muu hulgas ei tohi kohtuniku ametivälised tegevused mõjutada PSi §-dest 14 ja 15 tulenevat põhiõigust tõhusale ja mõistliku aja jooksul toimuvale menetlusele.106 Kui kohtuniku ametivälised tegevused kahjustavad ametikohustuste täitmist, võib olla tegemist KSi § 87 mõttes distsiplinaarsüüteoga. Rahvakohtunike institutsiooni kaotamine Põhiseadus ei näe ette rahvakohtunike institutsiooni (kohustuslikku) olemasolu. On olnud juhtumeid, kus rahvakohtunike olemasolu on takistanud efektiivset korrakohast õigusemõistmist. Rahvakohtunike institutsiooni kaotamine peaks aitama tagada PSi §-dest 14 ja 15 tulenevat põhiõigust tõhusale ja mõistliku aja jooksul toimuvale menetlusele. Isiklike piirangute kehtestamise üleandmine halduskohtult haldusorganile Eelnõuga muudetakse kaitseväeteenistuse seadusest ja sellega seotud eriseadustes olevat regulatsiooni selliselt, et kutsealuse ja reservis oleva isiku mootorsõiduki, jeti ja väikelaeva juhtimisõiguse, kalapüügiõiguse ja jahipidamisõiguse piiramiseks ei ole edaspidi vajalik halduskohtu eelnev luba. Nimetatud otsused teeb pädev haldusorgan haldusmenetluses ning isikule jääb õigus vaidlustada haldusakt halduskohtus ja taotleda kohtult vajaduse korral esialgset õiguskaitset. Eelnõuga ei kehtestata uusi põhiõiguste piiranguid ega laiendata olemasolevate piirangute sisu või ulatust, vaid muudetakse piirangute kohaldamise menetluslikku korda ning viiakse see kooskõlla haldusõiguse üldpõhimõtetega. Kutsealuste ja reservis olevate isikute lube ja õigusi on võimalik piirata juba kehtiva õiguse alusel. Seetõttu ei ole käesoleva eelnõu seletuskirjas tehtud nende piirangute sisulist põhiseaduspärasuse analüüsi. Kui vastav regulatsioon 2018. aastal vastu võeti (kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 607 SE), tehti põhiseaduspärasuse analüüs, mis järgi leiti, et kutsealuste lubade ja õiguste piiramine on proportsionaalne meede. Käesolev eelnõu ei sea isikute õigustele täiendavaid piiranguid ega suurenda nende intensiivsust. Muudatused puudutavad üksnes menetluslikku korda, millega jäetakse kohtute koormuse vähendamise eesmärgil ära kohtu igakordne eelnev luba haldusotsuse tegemiseks. Isikule jääb alles võimalus vaidlustada lubade ja õiguste piiramine kohtus ning taotleda seejuures esialgset õiguskaitset. Põhiseadusest ei tulene üldist nõuet, et põhiõigusi riivavaid haldusotsuseid tohiks teha üksnes kohtu eelneval loal. Põhiseaduse kohaselt on eelnev kohtulik luba nõutav eeskätt juhtudel, mil piiratakse isiku vabadust (PS § 20) või riivatakse sõnumisaladust (PS § 43). Haldustoiminguks loa andmise menetlus on põhjendatud eelkõige olukordades, kus on kaalul olulised põhiõigused ja/või on tegemist selliste menetlusega, millest puudutatud isik ei pruugi olla teadlik või on äärmiselt kaitsetus olukorras.46 Kutsealuste ja reservis olevate isikute lubade ja õiguste piiramise puhul on tegemist isikule teatavaks tehtava haldusakti või haldustoiminguga, mida on võimalik hiljem kohtus vaidlustada. Kehtiv kohtuloa nõue võib esmapilgul jätta mulje, et õiguste piiramine on seetõttu õigustatum või põhjalikumalt kaalutud. Samas on kohtud muudatuse väljatöötamisel juhtinud tähelepanu 106 RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 19; RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 13 ja 18; RKKKm 19.12.2025, 1-25-1140, p 18; Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2017). § 15, komm. 24 (M. Ernits). 141 sellele, et selline mulje on pigem näiline ja võib olla adressaatidele eksitav. Haldustoiminguks loa andmise menetlus toimub viivitamata ja lihtmenetluses. Sellises menetluses kohaldab kohus tavapärast haldustoiminguks loa andmise menetluslikku standardit, mis tähendab, et kohus ei kontrolli kõiki haldusmenetluses kogutud tõendeid ega analüüsi kavandatava haldusakti formaalse ja materiaalse õiguspärasuse kõiki elemente. Seetõttu ei ole eelnev kohtulik luba võrreldav tavapärase täiemahulise kohtumenetlusega. Sellest tulenevalt on isiku õiguste tegelik ja sisuline kaitse tagatud eelkõige võimalusega vaidlustada haldusorgani tehtud otsus kohtus ning taotleda esialgset õiguskaitset. Näiteks isik, kelle sissetulek sõltub mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust, saab taotleda, et kohus jätaks loa kohtumenetluse ajaks kehtima. See võimaldab kohtul viia läbi juba täiemahuline menetlus, hinnata õiguste ja lubade piiramise proportsionaalsust ning võtta arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Lisaks tuleb arvestada, et piirangute kohaldamine ei ole eelnõu kohaselt automaatne. Nagu on rõhutatud eelviidatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 607 SE seletuskirjale lisatud põhiseaduspärasuse analüüsis, eelneb õiguste piiramisele isiku hoiatamine, milles selgitatakse kohustuse täitmata jätmise võimalikke tagajärgi ning antakse võimalus rikkumine vabatahtlikult lõpetada. Õiguste piiramine on võimalik üksnes juhul, kui isik jätkab kohustuse täitmata jätmist ka pärast hoiatuse saamist, st rikkumine on peab olema korduv. Samuti ei ole lubade ja õiguste piiramine esmane reageering kohustuse rikkumisele. Kaitseväeteenistuse seadus näeb ette mitmeid leebemaid haldussunnivahendeid, näiteks sunniraha ja väärteomenetluse kaudu rahatrahvi määramise võimaluse. Lubade ja õiguste piiramine kujutab endast täiendavat mõjutusvahendit, mida rakendatakse juhul, kui muud meetmed ei ole osutunud piisavalt tõhusaks. Eelnõuga ei muudeta piirangute eesmärki ega sisu. Piirava regulatsiooni kehtestamisel esitatud põhiseaduspärasuse analüüsis on leitud, et nimetatud õiguste piiramine kaitseväeteenistuse seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral riivab eeskätt PS §-s 19 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, kuid teenib legitiimset eesmärki (PS §-s 124 sätestatud riigikaitsekohustuse täitmise tagamine) ning on abinõuna sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kuna eelnõu ei laienda piirangute kohaldamise aluseid ega suurenda piirangute intensiivsust, jäävad varasema põhiseaduspärasuse analüüsi järeldused kehtima ka pärast kohtuloa nõude kaotamist. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et eelnõu ei muuda piirangute sisu ega eesmärki, vaid üksnes menetluslikku ülesehitust, ei ole kohtuloa nõude kaotamine vastuolus põhiseadusega. Isiku põhiõiguste kaitse on tagatud etapiviisilise haldusmenetluse ning tõhusa kohtuliku järelkontrolli kaudu, mis vastab PS §-st 15 tulenevale kohtupõhiõigusele. Kooskõla võrdse kohtlemise põhimõttega Kehtivas õiguses on sarnane isiku õiguste ja lubade piiramine ette nähtud ka elatisvõlglaste puhul (täitemenetluse seadustik peatükk 81) ning ka seal sätestatud juhtudel ei ole näiteks juhtimisõiguse peatamine seotud isiku juhtimisoskuse ega liiklusohutusalase võimekusega, vaid toimub muudel alustel. Seetõttu on põhjendatud hinnata, kas erinev menetluslik lahendus – haldusorgani otsus kaitseväekohustuslaste puhul ja kohtulik otsus elatisvõlglaste puhul – on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. (PS § 12). PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid47. Seejärel tuleb näidata, kuidas riik võrdlusgruppi kuuluvaid isikuid ebavõrdselt kohtleb. PS § 12 lg 1 142 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid.48 Riigikohus on rõhutanud, et võrreldavate isikute või isikugruppide võrreldavus on PS § 12 analüüsi peamine lähtekoht. Mida erinevamad on võrreldavad olukorrad, seda avaram on seadusandja otsustusruum nende erinevaks kohtlemiseks. Seega ei ole ebavõrdne kohtlemine iseenesest keelatud, kui see tugineb mõistlikele ja asjakohastele põhjustele.49 Sellest tulenevalt tuleb võrdse kohtlemise analüüsis esmalt hinnata, kas võrreldavad isikugrupid on samas või piisavalt sarnases olukorras, ning seejärel, kas nende erinev kohtlemine tugineb mõistlikule ja asjakohasele põhjusele ning on proportsionaalne. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega oleks tegemist juhul, kui võrreldavas olukorras olevaid isikuid koheldaks põhjendamatult erinevalt. Elatisvõlgnike ja kutsealuste puhul ei ole aga tegemist võrreldavate olukordadega, kuna juhiloa äravõtmine toimub erinevates menetlustes ja erineva õigusliku loogika alusel. Elatisvõlglaste puhul toimub juhiloa äravõtmine täitemenetluses, mis on materiaalselt olemuslikult kohtumenetluse osa ning mille eesmärk on eraõigusliku nõude sundtäitmine. Täitemenetluses kohaldatavad intensiivsed sunnimeetmed, sealhulgas juhiloa äravõtmine, eeldavad kohtu luba juba menetlussüsteemi enda loogikast tulenevalt. Tegemist on eraõigusliku vaidluse lahendamise ja eraõigusliku kohustuse täitmise tagamisega, kus võlgniku põhiõiguste kaitse on traditsiooniliselt tagatud kohtusüsteemi kaudu ning kus õiguste piiramine on lubatud üksnes kohtuliku kontrolli all. Kutsealuste ja reservis olevate isikute suhtes rakendatav juhtimisõiguse ning teiste lubade ja õiguste peatamine toimub seevastu haldusmenetluses, avalik-õigusliku kohustuse täitmise tagamiseks. Kaitseväeteenistuskohustus tuleneb vahetult põhiseadusest (PS § 124) ning selle täitmise korraldamine ja sundimine kuulub haldusorganite pädevusse. Haldusmenetluse üldise loogika kohaselt on haldusorganitel pädevus rakendada sunnivahendeid ilma eelneva kohtu loata, tingimusel et isikule on tagatud tõhus võimalus haldusakti kohtus vaidlustada. Haldusakt, millega piiratakse isiku õigusi (nt juhtimisõiguse peatamine), peab olema vajalik, eesmärgipärane ja proportsionaalne ning teenima selget avalikku huvi. Haldusmenetluse seadus võimaldab õiguste piiramist juhul, kui see on vajalik seadusest tuleneva ülesande täitmiseks ning vastab proportsionaalsuse põhimõttele. Käesoleval juhul on piirang suunatud põhiseadusest tuleneva riigikaitsekohustuse täitmise tagamisele ning sellele eelneb etapiviisiline haldusmenetlus, sh hoiatamine ja muude sunnivahendite kasutamine. Tsiviilõiguse ja täitemenetluse puhul on olukord vastupidine: õiguste piiramise meede on juba tuvastatud rikkumise tagajärg ning selle kohaldamine on lubatud üksnes kohtumenetluses, kus võlgniku kaitse on tagatud kohtuliku eelkontrolli kaudu. Seega tuleneb erinev regulatsioon mitte isikute meelevaldsest eristamisest, vaid täitemenetluse ja haldusmenetluse erinevustest ning neile omasest kohtuliku kontrolli mudelist. Arvestades eeltoodut, on seadusandjal põhjendatud alus näha ette erinevate lubade ja õiguste peatamine kutsealuste ja reservväelaste puhul haldusorgani otsusel, tingimusel et isikule on tagatud tõhus võimalus otsus halduskohtus vaidlustada ning taotleda vajaduse korral esialgset õiguskaitset. 5. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga võetakse kohtute seaduses kasutusele uued terminid: kohtuhaldusteenistus, kohtute grupp, eestseisus, kohtute nõukogu, menetlusgrupp. 143 Kohtuhaldusteenistus (KHT) on kohtutele tugiteenuseid pakkuv õigusemõistmise volitusteta kohtuasutus, mis täidab kohtute seaduses sätestatud ning nõukogu antud ülesandeid. Kohtute grupp on eelarveline termin, mis hõlmab kohtute ja KHT eelarveid ning milles ette nähtud raha jaotatakse nõukogu otsuse põhjal kohtute ja KHT vahel. Kohtu eestseisus on esimese ja teise astme kohtu kollegiaalne otsustusorgan, kelle pädevuses on kohtu kodukorra ja tööjaotusplaani kehtestamine ja kohtu esimehe nõustamine tööjaotuse küsimustes. Kohtute nõukogu korraldab esimese ja teiste astme kohtute haldamist ja arendamist. Menetlusgrupp on vähemalt kolmest kohtunikust koosnev üksus, mis moodustakse spetsialiseerumise paremaks rakendamiseks ja mille kestus ei ole piiritletud, vaid sõltub menetlusgrupi loomise eesmärgist. Eelnõu ei sisalda muid uusi, vähetuntud ega võõrkeelseid termineid. 144 6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Kohtukorralduse kohta kavandatavad muudatused ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu õigusega on seotud viisaotsuste kohtumenetlust puudutavad sätted (HKMS § 133 ja § 169 täiendamine), kuna EL-i viisaeeskiri50 kehtestab menetluse ja tingimused liikmesriikides lühiajaliselt viisa alusel viibimiseks. Eelnõus olevad viisaotsuste kohtumenetlust puudutavad normid, mis lubavad viisaotsuste peale esitatud kaebusi arutada senisest kergemini lihtmenetluses, on kooskõlas EL-i viiseeskirjaga, kuna muudatustega sätestatakse viisaotsuste vaidlustamise kohtumenetluse täpsemad reeglid. Viiseeskiri näeb ette, et taotlejal, kellele keelduti viisat andmast, on õigus otsus vaidlustada ning kaebus esitatakse taotluse kohta lõpliku otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi õigusega. Tarbijate õiguste kaitset lepingulistes suhetes seoses tarbijakrediidi regulatsiooniga on reguleeritud peamiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. a direktiiviga 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (nn tarbijakrediidi direktiiv), ja nõukogu 5. aprilli 1993. a direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (nn tüüptingimuste direktiiv). Tarbijakrediidi direktiivis reguleeritakse spetsiifiliselt tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid nõudeid ning tüüptingimuste direktiivis reguleeritakse ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes. Mõlemad direktiivid on Eesti õigusesse üle võetud (lepinguõiguslikes küsimustes VÕS-i). Eelnõu on ajendatud mitmest Euroopa Kohtu lahendist, milles kohus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et nii tüüptingimuste direktiivi kui ka tarbijakrediidi direktiivi tõlgendades peab kohus tarbija õiguste tõhusaks kaitseks omal algatusel kontrollima Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidi sätete rikkumist sõltumata menetluse vormist või kohtulahendi olemusest. Näiteks on Euroopa Kohtu lahendi C-618/10 punktis 53 j 57 kohus leidnud tüüptingimuste direktiivi tõlgendades, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda kohtul, kellele on esitatud maksekäsu nõue, hinnata omal algatusel – ehkki talle on juba teada kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud – ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva viivitusintressi tingimuse ebaõiglast laadi, kui tarbija ei ole vastuväidet esitanud. Sisult sama leidis Euroopa Kohus tarbijakrediidi direktiivi tõlgendades kohtuasja C377/14 punktis 62, tuues välja, et Euroopa Kohus on juba korduvalt meenutanud siseriikliku kohtu kohustust omal algatusel kontrollida liidu tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist, ja rõhutades punktis 66, et tarbija tegelikku kaitset ei ole võimalik saavutada, kui siseriiklik kohus ei pea omal algatusel kontrollima liidu tarbijaõiguse normidest tulenevate nõuete järgimist. Seega on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et regulatsioon, mis ei võimalda kohtul maksekäsu menetluses hinnata omal algatusel tarbija kaitseks kehtestatud sätete järgimist, on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. 145 Lisaks tuleneb kohtuasja C-679/18 punktist 23, et kohtu kohustus kontrollida omal algatusel Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidi sätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollile. Lisaks järeldub Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjade C419/18 ja C483/18 otsuse punktist 67, et kohtul peab olema õigus nõuda ka maksekäsu kiirmenetluses, et avaldaja esitaks enda nõude aluseks olevad dokumendid, ning punktist 68, et kohtu omal algatusel tegutsemine, sh avaldajalt tõendite nõudmine, ei ole vastuolus võistlevuse põhimõttega, sest tegemist on nõude aluseks olevate asjaolude tõendamisega. Ka Riigikohus on 24.11.2023. a määruse nr 2-21-13098 punktis 13 leidnud, et sõltumata kohtumenetluse liigist (sh ka maksekäsumenetluses) peab kohus omal algatusel (ehk ka ilma tarbija sellekohase vastuväiteta) kontrollima tarbijakrediidilepingu kehtivust, kuna tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-i §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks. Riigikohus on rõhutanud, et selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, ning viidanud, et selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on nimetatud lahendis veel välja toonud, et kohus peab mh kontrollima, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr on seadusega kooskõlas (p 14) ning kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Kokkuvõtlikult on Riigikohus sama lahendi punktis 25 välja toonud, et kuivõrd tehingu tühisuse aluseid peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad, ja intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama. See kohustus on krediidiandjal sõltumata menetlusliigist, s.o nii hagimenetluses kui ka nt maksekäsu kiirmenetluses. See tähendab, et kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on tuginenud krediidiandja kohustuste rikkumisele. Nimetatud Euroopa Kohtu lahendite ja Riigikohtu lahendi tõttu püütakse eelnõuga leida lahendus probleemile, kus maksekäsu kiirmenetluses esitatakse tarbijate vastu ülemääraseid nõudeid ning kohus nende seadusele vastavust ega põhjendatust ei kontrolli. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole maksekäsu kiirmenetluses ette nähtud ega ka praktikas esile toodud kõiki neid eespool kirjeldatud eeldusi, mida kohus tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete puhul peab omal algatusel kontrollima. Samuti ei näe TsMS ette maksekäsu kiirmenetluses tõendite kogumist. Tegemist on n-ö formaalse elektroonilise menetlusega, kus puudub igasugune nõuete sisuline kontroll ilma võlgniku sellekohase vastuväiteta, mistõttu ei vasta ka praegune menetlus Euroopa Kohtu praktikale. Lisaks ei ole praegu maksekäsu kiirmenetluses võimalik ka kõikide eeltoodud asjaolude kontrollimiseks vajalikus ulatuses tõendeid koguda ja hinnata, kuna see väljuks maksekäsu kiirmenetluse olemusest ja eesmärgist ning kohtunikuabi pädevusest. Kuna maksekäsu kiirmenetluses kui formaalses elektroonilises menetluses hagimenetlusega samaväärselt tõendeid hinnata ei saa, luuakse selleks, et tagada kooskõla ülalviidatud Euroopa Kohtu lahendite ja Riigikohtu lahendiga, lahendus eelnõuga. Selle tulemusena tuleb maksekäsuosakonnal edaspidi kontrollida: 146 a) kas maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõue vastab maksekäsu kiirmenetluse eeldustele ning tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta sätestatavatele menetluserisustele, st kas tegemist on tarbijakrediidiga; b) kas see, mida võlausaldaja nõuab, on põhivõlgnevus; c) et intress ei ületaks seadusjärgsele intressile sätestatud suurust; d) et viivis ei ületaks seadusjärgsele määrale sätestatud suurust. Kui pooled leppisid kokku väiksemas intressis ja viivises, tuleb lähtuda kokkulepitust. Samuti tuleb maksekäsuosakonnal edaspidi kontrollida võlausaldaja esitatud arvestusi ja kontrollida, kas võlausaldaja on arvestanud tarbija seni sama võlasuhte raames tehtud maksed ümber selliselt, et need kuuluvad tasumisele esimeses järjekorras põhivõlgnevuse, seejärel seadusjärgse intressi ja viivise katteks. Selliste muudatuste eesmärk on, et maksekäsu kiirmenetluses ei esitataks edaspidi tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid nõudeid ega esineks formaalse menetluse kuritarvitamist. Seeläbi parandatakse maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduste kvaliteeti. 147 7. Seaduse mõjud 7.1. Kohtukorralduslike muudatuste mõjud Kohtute seaduse ja teiste seaduste muudatused avaldavad HÕNTE107 § 46 tähenduses mõju riigiasutustele. Muudatused puudutavad Justiits- ja Digiministeeriumi, maa-, haldus-, ja ringkonnakohtute kohtunikke, kohtuteenistujaid ning menetlusosalisi. Esimeses ja teises kohtuastmes on 01.01.2025 seisuga kokku 236 kohtuniku ametikohta108, millest sama seisuga109 on täidetud 230 ametikohta. Praeguse töökorralduse järgi on igal kohtunikul oma menetlusgrupp, kuhu kuulub kohtujurist ja istungisekretär. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtutes on 01.10.2025 seisuga kokku 985 ametikohta. Rahvakohtunikke110 on maakohtusse nimetatud 502. Menetlusosalistena peetakse mõju hindamise seisukohalt silmas konkreetses kohtuasjas osalevaid isikuid, kelleks on hageja, kostja, avaldaja, vastustaja ja kolmandad isikud, samuti menetlusosaliste seaduslikke esindajaid. Kohtute infosüsteemi andmete järgi osales 2024. aastal kohtumenetluses 82 685 füüsilist isikut ja 15 909 juriidilist isikut. Tavaliselt ei pöördu inimene aasta jooksul kohtusse, seega enamikku inimesi muudatused ei mõjuta. Lisaks puudutavad muudatused lepingulisi esindajaid. Eesti Advokatuuris on 31.12.2024 seisuga 808 vandeadvokaati ja 342 vandeadvokaadi abi. Prokuröride arv on 195.111. Professionaalsed esindajad osalevad kohtumenetluses regulaarselt. 7.1.1. Muudatus: kohtunike valdkondliku spetsialiseerumise suurendamine Mõju kohtukorraldusele ja menetlejatele Muudatusega sätestatakse kitsamad spetsialiseerumisvaldkonnad kõigis õigusharudes, nt perekonna- ja eestkoste asjadele, maksejõuetuse ja ühinguõiguse asjadele, tööõiguse asjadele, lähisuhtevägivalla asjadele. Muudatusega kaasneb positiivne mõju kohtusüsteemile, kuid ennekõike maakohtutele, kus tekib võimalus süvendatumalt juurutada materiaalset spetsialiseerumist ehk spetsialiseerumist vaidluse õigusvaldkonda aluseks võttes112. See suurendab õigusemõistmise stabiilsust ja võimaldab kiiremat menetlemist. Kuigi spetsialiseerumine võib kaasa tuua rohkem menetlustoiminguid väljaspool kohtuniku alalist teenistuskohta, kaalub saadav kvaliteedivõit üles lisanduva ajakulu ja logistilised vajadused. 107 VV määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011228. 108 Justiitsministri 27.10.2005 määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel“ https://www.riigiteataja.ee/akt/124102023004?leiaKehtiv. 109 Kohtute 2024.a. aastaraamat. https://aastaraamat.riigikohus.ee/kohtunikkond-2025-aasta-alguses/. 110 Rahvakohtunike nimekiri. Rahvakohtunike nimekiri | Eesti Kohtud. 111 Prokuratuur. Asutuse struktuur | Prokuratuur. 112 Esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide spetsialiseerumise analüüs https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Esimese_astme_kohtunike_spetsialiseerumine.pdf, lk 8. 148 Kohtute ümberkorraldamine võib tekitada kohtute personalis segadust või vastuseisu, samuti võib esialgne ümberkorraldamine nõuda lisakulutusi ja põhjustada takistusi kohtuasjade lahendamisel. Lõpuks tuleb arvestada ka sellega, et süsteemi muutus võib ajutiselt vähendada töötajate motivatsiooni või tekitada ebakindlust oma rolli ja vastutuse suhtes. Mõju kohtumenetluses osalevatele isikutele Sihtrühma kuuluvad kõik isikud, kes osalevad kohtumenetluses või puutuvad sellega kokku, kuna ametis olevate kohtunike töökoormusest ning spetsialiseerumisest sõltub kohtuasjade menetlemise kiirus ja kvaliteet. Statistikaameti andmetel113 elas 01.01.2025 Eestis 1 369 995 inimest, kellest kohtumenetlusega puutub igal aastal kokku ligikaudu 7,2% ehk väga väike osa. Keskmine inimene puutub kohtumenetlusega kokku vajaduse korral ja pigem harva. Nende inimeste jaoks, kellel kohtumenetluses siiski osaleda tuleb, on muudatuse mõju positiivne, kuna valdkondliku spetsialiseerumise laiem eesmärk on tagada kõigis kohtutes mõistlik menetlusaeg ja läbimõeldumaid, asjatundlikumaid ja prognoositavamaid kohtulahendeid. Kvaliteetsed lahendid suurendavad ka menetlusosaliste rahulolu. Kokkuvõttes muutub õigusemõistmine professionaalsemaks, läbipaistvamaks ja paindlikumaks, tuues kasu nii kohtusüsteemile kui ka ühiskonnale laiemalt. 7.1.2. Muudatus: kohtu eestseisuse moodustamine Kohtutesse luuakse üldkogu esindusorgan – kohtu eestseisus. Kuna eestseisuse pädevuses on kohtu iga-aastase tööjaotusplaani koostamine ja esimehe nõustamine kohtu tööjaotuse teemadel, muutub tööjaotusplaani tegemine tõhusamaks, kuid üldkogul säilib võimualus kaasa rääkida. Üldkogu roll on kollegiaalne ja põhimõtteline, väljendades kogu kohtunikkonna seisukohti. Eestseisuse kaudu on iga kohtunik kaastatud tööjaotusplaani koostamisse eesmärgiga jaotada kohtusse laekuv töö arvestades tänapäeva vajadusi kiirelt reageerida kohtute töökoormuse muutustele. 7.1.3. Muudatus: kohtuhaldusmudeli muutmine Mõju kohtutele Kohtute jaoks on tegemist on põhimõttelise muudatusega, sest kohtusüsteem võtab endale teadlikult suurema vastutuse kohtusüsteemi kujundamisel ja arendamisel. Laiemalt loob esimese ja teise astme kohtute haldamise lahutamine täitevvõimust eeldused terviklikuma, sõltumatuma ja efektiivsema kohtusüsteemi juhtimiseks ja väljaarendamiseks. Muudatuse tulemusel luuakse kohtute halduse ja arendamise korraldamiseks kohtusüsteemis senise kohtute haldamise nõukoja ümberkujundamise teel kohtute nõukogu (nõukogu). Kohtute nõukogu on kohtuhalduse juhtimise kõrgeim organ, kes suunab kohtute arendamist ja haldamist ning teeb kõige olulisemad kohtuhaldust puudutavad otsused. Lisaks luuakse Kohtuhaldusteenistus, mis hakkab pakkuma õigusemõistmiseks vajalikke tugiteenuseid ja toetama nõukogu kohtute arendamisel. KHT struktuuri ja täpsemad ülesanded kehtestab kohtute nõukogu, KHT struktuuris on näiteks kantselei, istungi- ja tõlketeenistus, IKT, turvateenistus, finants- ja varahaldus vms. Vajalikud ametikohad on kohtutes juba loodud ning need viiakse üle KHTsse. Võimalike uute inimeste värbamine näiteks lisanduvate 113 Statistikaamet.https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv. 149 haldusülesannete täitmiseks sõltub konkreetsest väljaselgitatud vajadusest ja eelarvest ning kohtusüsteemi edasistest arengutest. Kohtusüsteemi senine haldus- ja arendustegevus muutub oluliselt ning see eeldab kohtusüsteemilt sihiteadlikku kohanemist ja iseseisvust. Arvestades, et mingi hulk haldusülesandeid on juba Justiits- ja Digiministeeriumilt kohtutele üle antud, samuti on osa teenuseid kohtute üleselt konsolideeritud, on kohtusüsteemil juba praegu kogemused oma ülesannete ümberkorraldamisel. Seejuures tuleb arvestada, et lisaks konkreetsete ülesannete ülevõtmisele kaasnevad seadusega ka olulised organisatoorsed muudatused uute kohtusiseste organite loomisel. Nõukogu loomisega tekib kohtusüsteemil strateegiline otsustusorgan, kelle ülesanne on kohtusüsteemi arengut juhtida. KHT loomine toob omakorda kaasa tugiteenuste koondumise ja tsentraliseerimise. Seega kohtusüsteemi senine haldus- ja arendustegevus muutub oluliselt ning see eeldab kohtusüsteemilt sihiteadlikku kohanemist. Õigusemõistmise tugiteenuste koondamine KHTsse tagab kogu kohtusüsteemi tugiteenuste ühetaolisuse ja loob paremad eeldused nende kvaliteedi parandamiseks ning kohtute eripäraga arvestamiseks. Lisaks, kuivõrd muudatuse tulemusena ei osale Justiits- ja Digiministeerium mitmel juhul enam protsessides, on tõenäoline, et haldustegevus muutub seetõttu paindlikumaks ja kiiremaks. Kohtusüsteemil tekib endal võimalus tegevuste arendamiseks planeerida ja ümber paigutada ressursse enda seatud prioriteetide järgi. Eelnõu koostamisel on hinnatud ka ümberkorralduse võimalikku rahalist mõju ja leitud, et muudatus on võimalik planeeritud kujul ellu viia selliselt, et kohtutele osutatavate tugiteenuste maht ei vähene ja kvaliteet ei kannata ning kohtute nõukogu teenindamisega seotud ülesanded täidetakse. Esiteks. KHT direktori ja valdkondade juhtide palgakulud on kaetud olemasolevate teenistuste juhtide ja seniste kohtudirektorite palgakuludega kohtute eelarvetes ning Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvest üle antava eelarvega eelnevatest puudujäävas osas; Teiseks. Uute ametikohtade loomise ja kohtute nõukogu teenindamisega seotud kulude allikas on Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvest üle antav eelarve, seejuures väheneb ministeeriumi ametnike arv kahe koha võrra ning kuni selle võrra võib kohtute ametnike arv suureneda. Muudatusega ei viida ministeeriumist KHTsse üle konkreetseid ametnikke või ametikohti, st kohtusüsteemile lähevad üle ülesanded ja ressurss 350 000 eurot aastas. Kohtusüsteem ise täidab ametikohad ja kujundab ülesannete täpsema sisu. Loodavad organid hakkavad kohtute toimimist igapäevaselt mõjutama. Eriti oluline igapäevane mõju on KHTl, kelle kätte koonduvad lisaks Justiits- ja Digiministeeriumilt üle antavatele ülesannetele ka kohtudirektorite ülesanded (näiteks finants- ja varahaldus) ja juba tsentraliseeritud teenused (näiteks tõlketeenistus ja arhiiviteenistus). Ehk oluline mõju kohtute igapäevasele tegevusele on tugiteenuste ühtlustamine kogu kohtusüsteemis. Samas positiivse mõjuna võib väheneda kohtute esimeeste töökoormus kohtute tegevuse korraldamisel, kuna nõukogul on võimalik tugiteenused esimeestelt KHTsse üle anda. Muudatus puudutab kogu kohtupersonali, s.o u 1000 inimest, sh ka neid, keda vahetult KHTsse üle ei viida, kuid kelle harjumuspärast töökorraldust muudatus mõjutab. Ebasoovitava mõjuna kaasneb kohtutele ümberkohanemise vajadus, muu hulgas praktiline vajadus asendada mitmeid kohtute seaduse alusel antud justiits- ja digiministri määruseid nõukogu otsuste või juhistega. Siiski on tegemist ühekordse suurema töömahuga. 150 Kohtusüsteemipoolse riskina on välja toodud seda, kas kohtuhaldusest huvitatud kohtunikke on piisavalt (näiteks kohtute nõukogu liikmeks kandideerimisel). Arvestades kohtunike senist toetust uuele kohtuhaldusmudelile, on vähese huvi risk pigem väike. Samuti on tekkinud küsimus, kas kohtute suurem omavalitsus aitab saada ka rohkem ressursse või mõjub sellele hoopis negatiivselt. Tõenäoliselt võib mõju olla siiski positiivne, kuna kohtusüsteemil on võimalik ennast näidata varasemast strateegilisema planeerija ja arengueesmärkide seadjana. Kohtusüsteemi sisemise töökorralduse efektiivsuse tagamine on kohtute nõukogu korraldada. Seega kaasneb ebasoovitava mõjuna ümberkohanemise vajadus, kuid tervikuna on muudatusel positiivne mõju, kuna ülesannete killustatuse vähendamine ja suurem omavastutus tagavad kokkuvõttes ka kohtusüsteemi efektiivsema arendamise ja haldamise. Mõju Justiits- ja Digiministeeriumile Muudatuse tulemusel antakse valdav osa kohtuhaldusega seotud ülesannetest Justiits- ja Digiministeeriumilt üle kohtusüsteemile. Sellised ülesanded on näiteks õigus määrata kohtumajade asukohad, nimetada ametisse ja vabastada ametist esimese ja teise astme kohtute esimehed ning teha nende üle järelevalvet, koostada esimese ja teise astme kohtute eelarve eelnõu ja kinnitada eelarve jaotus kohtute vahel. Seega kaasneb muudatusega mõningane mõju ministeeriumi töökoormuse vähenemisele (kuni kahe ametikoha ulatuses), ressursile ja töö ümberkorraldamisele. Suuri kohanemisraskusi ministeeriumi töötajatele eeldatavasti ei kaasne. Ajutiselt võib ministeeriumile kaasneda teatud ümberkohanemise vajadus. Tervikuna on muudatusel positiivne mõju, kuna kohtuhaldusülesannete killustatuse vähendamine tagab eesmärkide selguse. 7.1.4. Muudatus: kohtute infosüsteemi (KIS) arenduse ja haldamise üleandmine kohtusüsteemile Mõju kohtutele Kohtud saavad ise korraldada oma digitaalse tööplatvormi (KIS, SALME) kujundamist. Vastava teenuse tellimine läheb lihtsamaks, kuna juhtimisahel lüheneb. Infosüsteemi tellijad on kohtute teenistujad ja/või kohtunikud, kes on ka ise arenduste lõppkasutajad, mistõttu on pädevad tegema kohtuniku töölauda ja kohtu sisemist töökorraldust mõjutavaid valikuid. Kohtusüsteemi IT-vajaduste hulk on kirev (erinevad menetlusliigid ja kohtuastmed, erinevad kasutajagrupid, suuremad ja väiksemad kohtud oma erisoovidega), seetõttu peab keegi olema otsustaja, mis hoiab süsteemi ülemäära keerukaks minemast (mis on reaalselt üks KIS-i probleeme). On otstarbekas, et selliseid valikuid tehakse kohtusüsteemi sees. Mõju Justiits- ja Digiministeeriumine Ministeerium vabaneb ülesandest tellida kohtusüsteemi sisese kasutajaliidese haldamist ja arendamist. Selle asemel saab keskenduda suuremale pildile, erinevate infosüsteemide koostoimele ja turvalisusele. Mõju Registrite ja Infosüsteemide Keskusele (RIK) RIK-i jaoks läheb selgemaks, kes on teenuse tellija, teenuse juhtimine läheb lihtsamaks. Tellijal on vabamad käed teha tellimuse sisustamisel ülemäärast keerukust vältivaid valikuid. 7.1.5. Muudatus: kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlemise ja kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise lihtsustamine 151 Mõju kohtutele Muudatuse eesmärk on vähendada ülereguleerimist ja töökoormust kohtuniku taotluse läbivaatamisel ning suurendada kohtunikuameti atraktiivsust võimalike uute kohtunikukandidaatide seas. Kohtuniku osakoormusega töötamise muudatus võimaldab kohtu esimehel senisest paindlikumalt arvestada kohtunike vajadustega, muutes töökeskkonna ajakohasemaks. Kohtunikuamet on eluaegne ja kohtusüsteemisisesed karjäärivõimalused on piiratud ning kohtuniku ajutise äraoleku korral ei saa talle määrata asendajat, seepärast on mõistlik pakkuda töötamiseks paindlikke võimalusi. Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise lihtsustamine ajakohastab PSi § 147 lõikes 1 sätestatud kohtunikuameti eluaegsuse nõuet, kuna ei ole põhjendatud seada piirvanusest kauem töötada sooviva kohtuniku volituste pikendamisele liiga kõrgeid nõudmisi. Muudatus toetab kohtute haldusmudeli muutmise eesmärki vähendada ülereguleerimist ja liigset töökoormust, kuna staažikas ja väljakujunenud praktikaga kohtunik saab kohtusüsteemis töötada kauem. Arvestades praegust põlvkondade vahetust kohtusüsteemis, avaldab muudatus positiivset mõju lõppastmes ka menetluste kiirusele ja kvaliteedile. Kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlusi või kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise taotluste menetlemine ei ole sage ning toimub vastavalt vajadusele. Muudatus puudutab kõiki kohtunikke. Ebasoovitava mõjuna võib kaasneda näiteks kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotluste mõningane kasv, mis võib mõnevõrra suurendada teiste sama valdkonna kohtunike töökoormust. Mõju avaldumist on võimalik vältida, kuna kohtu esimehel on korrakohase õigusemõistmise tagamise kohustus. 7.1.6. Muudatus: kohtunikule tagasiside andmine Muudatuse kõige olulisem mõju avaldub eeskätt teise astme ja Riigikohtu kohtunike töökoormusele ja -korraldusele. Madalama astme kohtunikuga tagasisidevestluse pidamine ja selleks ettevalmistamine tekitab kõrgema astme kohtunikele juurde lisakohustusi ja suurendab töökoormust. Kuigi eelduslikult toob kavandatav muudatus esialgu töökoormuse kasvu, siis kuna eelnõu kohaselt tagasisidevestlusi peetakse ennekõike kohtunikega, kelle töös tuvastatakse süstemaatiliselt esinevad puudused, peetakse vestlusi arvatavasti pigem vähe. Selleks et tagasiside andmine ja selleks ettevalmistamine ei suurendaks oluliselt kohtunike töökoormust ega avaldaks negatiivset mõju kohtuasjade lahendamisele, sh menetlustähtaegadele ja -kiirusele, saab tagasisidevestlusi korraldav kohus planeerida nende toimumise pikema aja peale. ENCJ raportis on leitud, et kui kohtuniku hindamise eesmärk on kohtuniku professionaalse arengu toetamine, siis on sobivaim hindamiste sagedus kord 2–4 aasta jooksul. Edaspidi peaks kõrgema astme kohtute koormus vähenema, sest kohtunike professionaalne areng on rohkem toetatud ja praktika paraneb, kuid on ette näha, et tagasisidevestluste arv ühel perioodil ei saa olla suur ja neid pigem hakatakse pidama probleemide esinemisel. Muudatus ei avalda mõju esimese astme kohtunike töökoormusele ega -korraldusele, sest tagasisidevestlus on teise astme ja Riigikohtu kohtunike ülesanne. 152 Muudatus avaldab mõju hinnatavatele kohtunikele. Tagasiside annab kohtunikule objektiivset teavet tema töö tugevustest ja nõrkustest. Kriitilisema tagasiside korral võib see mõjuda kohtunikule negatiivselt. Kui aga tagasisidet antakse konstruktiivselt ning kohtunikku suunab ja juhendab kõrgema astme kohtunik, siis on pikaajalisem mõju positiivne. Positiivne tagasiside, sh kohtuniku tugevuste väljatoomine, võib suurendada hinnatava kohtuniku enesekindlust ja tema töömotivatsiooni, kuna see tunnustab tema töö kvaliteeti ja panust kohtusüsteemi. Lisaks ei tekita positiivse tagasiside andmine üldjuhul probleeme kohtuniku sõltumatuse aspektist. Seeläbi on kohtunikud oma töös toetatud ning paraneb lahendite ja menetluse kvaliteet. Kohtumenetluses osalevate isikute jaoks on muudatuse mõju positiivne, kuna kohtunikule tagasiside andmise laiem eesmärk on tagada kvaliteetne kohtumenetlus ja seeläbi suurendada menetlusosaliste rahuolu kohtumenetlusega. Muudatus aitaks kaasa kohtusüsteemist positiivse kuvandi kujundamisele ja hoidmisele ning suurendaks ühiskonna usaldust kohtusüsteemi vastu, kuna see näitab, et kohtusüsteem tegeleb kohtunikega, kelle töö kvaliteedile võib teha etteheiteid. 7.1.7. Muudatus: kohtuniku ametipiirangute täpsustamine Mõju ulatus on keskmine. Muudatuse eesmärk on muuta kohtunikuamet nüüdisaegsemaks ja kohtusüsteem atraktiivseks tööandjaks kvalifitseeritud kandidaatidele, kes piisavate sotsiaalsete tagatiste puudumise ja karmide tegevuspiirangute tõttu jätaksid kohtunikuametisse kandideerimata. Muudatus oleks positiivne ka juba ametisolevatele kohtunikele, kes kohtunikuameti kõrvalt saaksid tegeleda ka muu kohtuniku enesearengut toetava tegevusega ning oma isiklikku ja perekonna vara haldamist paremini korraldada. Sedasi saavad esmajoones kohtunikud, kellele kohtunikupensioni ei maksta, soodsamad võimalused pensioni kogumiseks. Mõju avaldumise sagedus on pigem keskmine, kuna juba praegu on kohtunikel lubatud osaleda akadeemilises tegevuses ja õigusloomes ning rahvusvaheliste organisatsioonide juriidilises töös, mistõttu ei mõjuta muudatus oluliselt kohtu töökorraldust. Mõjutatud sihtrühm on suur, kuna muudatus puudutab kõiki kohtunikke. Ebasoovitava mõjuna võib kaasneda äritegevuse korraldamisega kaasnev ajakulu, mis võib pärssida kohtuniku võimet keskenduda ametiülesannete täitmisele. Kohtunik korraldab oma tööaja iseseisvalt (KS § 6 lg 1 esimene lause) ja peab oma kohustused täitma mõistliku aja jooksul, arvestades seaduses ettenähtud menetlustähtaegu (KS § 6 lg 1 teine lause). See tähendab, et kohtunikul on suur otsustusõigus selle üle, kuidas ta oma menetluses olevate kohtuasjade menetlust korraldab. Lisaks võib kaasneda negatiivne mõju, kui kohtunik tegeleb äritegevusega viisil, mis kahjustab õigusemõistmise huve. Võimalikud riskid maandab taandamise instituut ja äärmuslikel juhtudel distsiplinaarmenetluse algatamine. Samuti on kohtunikul KVSi § 13 lõike 1 punkti 1 järgi kohustus oma majanduslike huvide deklareerimiseks, mis võimaldab neid kontrollida. Kuna eesmärk on kohtunikuamet ajakohastada ning leida sobivate isikuomaduste ja kvalifikatsiooniga kohtunikukandidaate, on muudatus kohtusüsteemile pikas perspektiivis positiivne. 7.1.8. Muudatus: rahvakohtunike institutsiooni kaotamine Mõju ulatus on keskmine. Muudatusega kaasneb positiivne mõju kohtutele, kuna ainult professionaalse kohtukoosseisu kasutamine tagab õigusemõistmise kvaliteedi ja väheneb menetluste aegumise risk. Lihtsustub kohtute töökorraldus, kuna ei pea enam korraldama 153 rahvakohtunike kutsumist, asendamist, tasustamist ja administreerimist. Suureneb paindlikkus kohtukoosseisude moodustamisel. Mõjutatud sihtrühm on väike, kuna see puudutab süüteokohtunikke osaliselt. Muudatus ei mõjuta praegu kriminaalmenetlustesse kaastatud rahvakohtunikke, kuna nende volitused kestavad kohtumenetluste lõpuni. Mõningane negatiivne mõju võib kaasneda avalikkuse usaldusega kohtusüsteemi vastu, st avalikkusele võib tunduda, et väheneb nn kodanike osaluse tunne. Samas pole see üheselt prognoositav, sest vastupidi peaks usaldus professionaalse õigusemõistmise vastu suurenema. Muudatusega kaasnevad väikesed positiivsed mõjud majandusele (kulud vähenevad) ja kohaliku omavalitsuse asutustele, nende halduskoormus väheneb. 7.1.9. Kohtukorralduslike muudatuste järelhindamine Pärast seaduse rakendamist on oluline hinnata, kas kohtuhaldusmudeli muudatus, st kohtuhaldusülesannete täitevvõimult kohtusüsteemile üle andmine on olnud eesmärgipärane. Eesmärk on saavutatud, kui on tagatud ühtne ja ühtlase kvaliteediga kohtuhaldusteenus kõigi esimese ja teise astme kohtute jaoks, vähenenud on kohtuhaldusülesannete killustatus ning loodud on kohtute eelarvestamise ja strateegilise planeerimise tervikmudel. Arvestades, et muudatuste mõju selgub pikema aja vältel, teeb Justiits- ja Digiministeerium järelhindamise hiljemalt 2030. aasta alguseks. Järelhindamise tulemusest peaks selguma tehtud muudatuse põhjendatus ja vajaduse korral ka ettepanekud tehtud valikute muutmiseks. 7.2. Tsiviilkohtumenetluse tõhustamine Sihtrühmad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmisest mõjutatud sihtrühma võib jagada kolmeks: kohus, menetlusosalised ja lepingulised esindajad. Kohtuna peetakse silmas tsiviilasju menetlevaid kohtunikke ja kohtuametnikke. Kohtumenetluse läbiviimine on kohtu kohustus ning konkreetse toimingu teeb kohtus kas kohtunik, kohtujurist või istungisekretär. Seisuga 31.12.2023 on maakohtute tsiviilosakondades ametis 100 kohtunikku, reeglina on igal maakohtunikul oma kohtuistungisekretär ja kohtujurist. Ringkonnakohtute tsiviilkolleegiumis on 24 kohtunikku ja kohtujuristi ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumis 7 kohtunikku ja 12 kohtunõunikku. Eelnõu muudatused mõjutavad kõiki tsiviilasju menetlevaid kohtunikke ja kohtuametnikke. Mõju avaldub sageli. Maksekäsu kiirmenetlust puudutavad muudatused mõjutavad maksekäsuosakonda, mis asub Pärnu Maakohtu juures. Maksekäsuosakonnas on ametis kolm kohtunikuabi ning 30 referenti, lisaks osakonnajuhataja. Menetlusosalistena peetakse mõju hindamise seisukohalt silmas konkreetses kohtuasjas osalevaid isikuid, kelleks on hageja, kostja, avaldaja, vastustaja ja kolmandad isikud, samuti menetlusosaliste seaduslikke esindajaid. Kohtute infosüsteemi andmetel osales 2023. aastal tsiviilkohtumenetluses 93 414 füüsilist isikut ja 38 015 juriidilist isikut. Tavaliselt ei pöördu inimene51 aasta jooksul kohtusse, seega enamikku inimesi eelnõus toodud muudatused ei mõjuta. Maksekäsu kiirmenetlust puudutavad muudatused mõjutavad tarbijakrediiti väljastavaid krediidiandjaid ja tarbijaid. Eestis on registreeritud kaheksa krediidiasutust, viis välisriigi krediidiasutuse filiaali ja 42 krediidiandjat.52 154 Lisaks puudutavad muudatused lepingulisi esindajaid. Eesti Advokatuuris on 31.12.2023. a seisuga 779 vandeadvokaati ja 353 vandeadvokaadi abi.53 Tsiviilkohtumenetluses võivad menetlusosalist esindada ka teised TsMS-i § 218 tingimustele vastavad lepingulised esindajad, näiteks isikud, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni (§ 218 lg 1 p 2). Professionaalsed esindajad osalevad kohtumenetluses regulaarselt. 7.2.1. Muudatus: riigilõivu tagastamise võimaldamine kohtu algatusel Luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal algatusel riigilõivu tasunud menetlusosalisele, siiani oli tagastamise eelduseks menetlusosalise taotlus. 2023. aastal tegid kohtud tsiviilkohtumenetluses 2559 riigilõivu tagastuskannet. Paljudel juhtudel on otstarbekas enam tasutud riigilõiv menetlusosalisele tagastada ilma vastava avalduseta ning nendel juhtudel on edaspidi riigilõivu tagastamise menetlus lihtsam. Muudatus võimaldab kohtu töökorraldust tõhusamaks muuta. Samuti võimaldab muudatus vältida mõnel juhul menetlusosalise riigilõivu tagastamise nõude aegumist ja aegumise tõttu riigilõivusummade riigituludesse kandmist. Kohtutoimingute eest Rahandusministeeriumi arvelduskontole tasutud riigilõivu puhul ei ole võimalik eristada, millises summas on lõivu enam tasutud või millises summas riigilõivu tagastamise nõuded aeguvad, mistõttu ei ole selliseid statistilisi andmeid võimalik esitada. Muudatuse mõju ulatus on väike nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste seisukohalt. 7.2.2. Muudatus: menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise piirmäära tõstmine ja edasikaebeõiguse täpsustamine Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot. Hetkel on vaidlustatava summa piirmäär 280 eurot. Kohtute andmetel on kindlaksmääratud menetluskulu ja ka kaebuse hind üldjuhul suurem kui kehtiv piirmäär. Muudatuse mõju ulatus on väike nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste seisukohalt. Muudatus vähendab kohtute menetluskoormust ja hoiab ära menetlusosalistele tekkivaid lisakulusid. Menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine riivab PS-i §-s 15 sätestatud kohtumenetlusele juurdepääsu põhiõigust ja §-s 24 sätestatud kohtulahendi peale edasikaebamise põhiõigust. Põhiõiguse piirangu legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Menetluskulude vaidlustamise piirmäära tõstmine on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv meede, kuna võimaldab piiratud kohtumenetluse ressurssi säästlikumalt kasutada ja menetleda vähem menetluskulude kindlaksmääramise peale esitatud kaebusi. Menetluskulude piirmäära tõstmine 280 eurolt 500 euroni on eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna esinduskulud on enamasti suuremad kui 280 eurot ning senine piirmäär ei ole täitnud selle kehtestamise eesmärki. Piirang on proportsionaalne, kuivõrd kindlaksmääratud esinduskulud on üldjuhul praegusest vaidlustamise piirmäärast suuremad ning menetlusökonoomia eesmärgist lähtudes on põhjendatud mitte võimaldada vaielda väiksemate summade üle. 155 7.2.3. Muudatus: isikute ringi täpsustamine, kes võivad esitada menetlusabi määruste peale määruskaebusi Muudatus täpsustab, et Rahandusministeeriumil on õigus esitada määruskaebus siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline ning kohus saadab edaspidi menetlusabi andmise määruse ärakirja Rahandusministeeriumile ainult siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline. Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute töökorralduse kui ka menetlusosaliste õiguste seisukohalt. Muudatus vähendab kohtute menetluskoormust ja hoiab ära menetlusosalistele tekkivaid lisakulusid. Kohtud saavad vabanevat ressurssi kasutada olulisemate menetlustoimingute tegemiseks. 7.2.4. Muudatus: hagi tagamise avalduse läbivaatamise tähtaja pikendamine 2023. aastal vaadati maakohtutes läbi 803 hagi tagamise avaldust. Hagi tagamise avalduse läbivaatamistähtaja pikendamine ühelt päevalt kolmele võimaldab kohtunikul rohkem kohtuasja süveneda, et teha tagamise või tagamata jätmise kohta põhjendatud otsustus. Seda saab pidada muudatuse positiivseks mõjuks. Negatiivse mõjuna tuleb arvestada riskiga, et kui seadus võimaldab kohtul hagi tagamise avalduse lahendada senisest hiljem, on kostjal rohkem aega astuda samme, et hagi rahuldava otsuse täitmist raskendada või see võimatuks muuta, näiteks vara realiseerida ja muuta ennast varatuks. Muu hulgas tuleb arvesse võtta, et kohus tagab hagi üksnes siis, kui esineb objektiivne oht, et lahendi täitmine võib olla raskendatud või võimatu. Kiireloomulised hagi tagamise taotlused tuleb kohtul ka edaspidi läbi vaadata kiiresti, et hageja õigused ei saaks kahjustada. Muudatuse põhjendusena on toodud esile, et kuna kehtiv tähtaeg on väga lühike, pelgavad kohtunikud hagi tagada ja jätavad pigem tagamata, mis võib olla hagejale kahjulik, ning et tähtaja pikendamine võimaldaks rohkem asjaoludesse süveneda, sealhulgas juhul, kui hagi tagamise avalduse lahendab taotluse ümberjagamise tulemusena muu kohtunik kui see, kelle menetluses on kohtuasi, kus hagi tagamist taotletakse, ning kes ei ole kohtuasja asjaoludega eelnevalt kursis. Tegemist on olukorraga, kus kohus jätab hagi tagamata. Hagi tagamata jätmise peale ei ole võimalik edasi kaevata, mistõttu selliseid statistilisi andmeid ei ole. 7.2.5. Muudatused: lihtmenetluse piirmäära tõstmine ja kirjaliku menetluse määramise sätte kehtetuks tunnistamine Kehtiva õiguse kohaselt on lihtmenetluse rahaline piir põhinõudena 3500 eurot ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurot. Eelnõu kohaselt on vastavad piirmäärad 5000 eurot ja 10 000 eurot. Lihtmenetluse piirmäära tõstmise tulemusena kaob vajadus sätte järele, mis võimaldab kohtul määrata kirjaliku menetluse, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 4500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 8000 eurole. Kui 2023. aastal oli keskmine menetlusaeg lihtmenetluses, asjades, kus tsiviilasja hind on kuni 3500 eurot, 109 päeva, siis hagisid hinnaga 3500 – 10 000 eurot menetleti keskmiselt 166 päeva. Arvestades kohtule esitatud rahaliste nõuete suurust, võib lihtmenetluse asjade hulga kasvu, menetlust lihtsustavate võimaluste kasutamise sagenemist ning eeldatavasti ka menetlusaja lühenemist prognoosida umbes viiendiku hagimenetluste puhul. Lihtmenetluse laialdasem kasutamine vähendab eeldatavasti kohtute töökoormust ning täidab menetlusökonoomilist eesmärki. Kuivõrd menetlusliigi valik ei tohiks mõjutada kohtupidamise resultaati, siis on mõju menetlusosalistele pigem väike. 156 Kohtu jaoks on muudatus positiivne. Kohtul on võimalik lahendada väikese rahalise väärtusega ja sisult lihtsad asjad võimalikult kiiresti ning väikeste kuludega. Apellatsioonimenetluses suureneb nende kohtumenetluste arv, mille puhul on ringkonnakohtul võimalik jätta ilmselgelt põhjendamatud apellatsioonkaebused menetlusse võtmata. Muudatus võimaldab kohtumenetluse ressurssi efektiivsemalt kasutada ja muudab seeläbi kohtumenetluse kiiremaks. 7.2.6. Muudatus: tagaseljaotsuse peale kaja esitamise regulatsiooni muutmine Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, siis võib muudatuse kohaselt kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada. Nendes asjades, mis lahendatakse tagaseljaotsusega, ei ole menetlusosalisel edaspidi võimalik valida, kas arvestada kaja esitamise tähtaega alates otsusest teadasaamisest või täitemenetlusest teadasaamisest. Maakohtud lahendasid 2023. aastal 5304 kohtuasja tagaseljaotsusega. Kaja esitati 80 otsuse peale. Muudatuse mõju on vähene. Võib eeldada, et menetlusaeg lüheneb ja õigusrahu saabub kiiremini. 7.2.7. Muudatus: surnuks tunnistamise määruse edastamise ja riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise regulatsiooni muutmine Kohtud ei pea edaspidi Siseministeeriumile edastama surnuks tunnistamise asjades tehtud kohtumäärusi. 2024. aastal oli maakohtutes 35 isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise menetlust. Nende menetluste osakaal tsiviilasjadest on küll väike, kuid toob kaasa ebavajaliku kohtutoimingu lahendi e-postiga edastamisel. Muudatuse järel saab siseminister surnuks tunnistamise asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise kohta seisukoha esitamise õiguse anda Politsei- ja Piirivalveametile ning Siseministeeriumi roll informatsiooni vahendajana kaob ära. Muudatuse järel saab kohus surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini otse infoallikast. Kuigi surnuks tunnistamise menetluste hulk aastas ei ole suur ning muudatuse mõju on seetõttu pigem väike, aitab muudatus siiski protsessis tarbetut bürokraatiat vähendada. Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute kui ka Siseministeeriumi töökorralduse seisukohalt. Muudatus vähendab kohtute ja Siseministeeriumi töökoormust kohtulahendite edastamisel ja vastuvõtmisel. Kohtud saavad vabanevat ressurssi kasutada olulisemate menetlustoimingute tegemiseks. 7.2.8. Muudatus: teatud hagita menetlustes lahendab lõpplahendi peale esitatud määruskaebuse üks ringkonnakohtunik Ringkonnakohtusse edastatud määruskaebuste arv on viimastel aastatel püsinud stabiilselt suur. Kui 2016. aastal saabus ringkonnakohtutesse 1639 määruskaebust, siis 2021. aastal 1812 ning 2023. aastal 1579. Need arvud sisaldavad nii hagi- kui ka hagita menetluses esitatud määruskaebusi. Ringkonnakohtud lahendasid 2023. aastal 1594 määruskaebust, sealhulgas vaadati hagita menetluses läbi 945 määruskaebust. Keskmine menetlusaeg hagita menetluses oli 101 päeva (2020. aastal oli 79 päeva). See keskmine sisaldab nii hagita menetluses menetluslike määruste peale esitatud määruskaebusi kui ka lõpplahendite peale esitatud määruskaebusi. Määruskaebuste osakaal kõikidest edasikaebustest ringkonnakohtutes oli 2016. aastal 55% ja 2023. aastal 60%. 157 Määruskaebemenetluse osakaalu suurenemine on oluliselt mõjutanud ringkonnakohtu töökoormust ja menetlusaegu. 2023. aastal lahendati ringkonnakohtutes apellatsioonimenetluses tsiviilasjad keskmiselt 240 päevaga (2020. aastal 182 päevaga) ning määruskaebemenetluses keskmiselt 90 päevaga (2020. aastal 66 päevaga). Muudatus võimaldab ringkonnakohtu ressurssi säästlikumalt kasutada. Arvestades 2023. aasta menetlusstatistikat, võib eeldada, et ringkonnakohtus vaataks edaspidi kolme kohtuniku asemel üks kohtunik läbi suurusjärgus 540 määruskaebust. Neil kohtunikel, kes ei osale edaspidi kolmeliikmelises koosseisus, jääb enam aega tegeleda teiste kohtumenetlustega. Kohtu töö peaks muutuma efektiivsemaks ja menetlusosalise jaoks peaks saabuma kiiremini õigusrahu. 7.2.9. Muudatus: täpsustamine, kuidas toimub riigi õigusabi andmise määruste kättetoimetamine Eesti Advokatuurile Muudatuse tulemusena saab riigi õigusabi andmise määruse Eesti Advokatuurile kättetoimetada üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu ning see loetakse kättetoimetatuks, kui advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist. Muudatuse mõju on positiivne nii kohtute (peamiselt tsiviil- ja halduskohtute), prokuratuuri ning uurimisasutuste töökorralduse kui ka advokatuuri seisukohalt. See aitab muuta määruse kättetoimetamist selgemaks ning vähendab menetluskoormust, mille tulemusel saab vabanevat ressurssi kasutada olulisemate (menetlus)toimingute tegemiseks. 7.2.10. Muudatus: tunnistatakse kehtetuks riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiskohustusega seotud ülevaate esitamise kohustus Tegemist on sellise sätte kehtetuks tunnistamisega, mis reguleerib aruannete esitamist Justiits- ja Digiministeeriumile, kuid mida praktikas ei ole kasutatud ning mille rakendamine ei ole tehniliselt võimalik. Kuna menetluskulude, sealhulgas hüvitatavate riigi õigusabi tasude ja kulude sissenõudmine toimub kogumina ning nende eristamine ei ole olnud võimalik ega otstarbekas, ei too muudatus kaasa muudatusi sihtrühma jaoks. Muudatus aitab kaasa õiguskeskkonna selgusele ja korrastamisele, kõrvaldades normi, millel puudub praktiline rakendatavus. 7.2.11. Muudatus: tarbijate piirarvu regulatsiooni täpsustamine õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemisel Kollektiivsete esindushagide menetluse loomise regulatsioon jõustus 01.01.202554. Esindushagide menetluse loomise mõju on hinnatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivsete esindushagide menetluse loomine) seletuskirjas55. Eelnõu ettevalmistamise ajal ei ole teada, et Eesti kohtutesse oleks esitatud õiguskaitsemeetme saamise esindushagisid. Muudatuste eesmärk on tagada rikkumisest mõjutatud tarbijate, ettevõtjate ja pädevate üksuste võrdne kohtlemine esindushagide menetlemisel. 7.2.12. Muudatus: tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise täpsustamine maksekäsu kiirmenetluses Muudatuste eesmärk on tagada, et avaldajad ei kuritarvitaks maksekäsu kiirmenetlust ega nõuaks tarbijatelt tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid summasid. Muudatused puudutavad tarbijaid, kellele on väljastatud tarbijakrediit – ja potentsiaalselt ka neid tarbijaid, kellele antakse tarbijakrediiti tulevikus – ning kelle vastu esitatakse 158 tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded kas maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses, samuti neid tarbijaid, kellele otsustatakse tulevikus muudatuste tõttu tarbijakrediiti mitte anda. Mõjutatud on tarbijakrediidi väljastamisega tegelevad krediidiandjad. Seejuures nii need krediidiandjad, kes tarbijakrediiti andes potentsiaalselt rikuvad vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ka need, kes seda põhimõtet järgivad. Mõlemasse rühma kuuluvad krediidiandjad saavad edaspidi maksekäsu kiirmenetluses nõuda vaid põhivõlgnevuse ja seadusjärgse intressi ning seadusjärgse viivise tasumist, st nende nõuete tasumist, mida VÕS võimaldab tasuda juhul, kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. See ei piira hagiavalduse esitamist ülejäänud nõuete sissenõudmiseks. Krediidiandjal tuleb edaspidi kaaluda, kas esitada nõuded maksekäsu kiirmenetluses potentsiaalselt väiksemas määras ja ta saab lahendi kiiresti ja odavalt, või esitada nõuded hagimenetluses tarbijaga kokkulepitud määras, siis on menetlus aga kallim ja aeglasem. Hagimenetluses kontrollib kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti tuleb võlausaldajal arvestada, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete puhul on maksekäsu kiirmenetluses teatud erandid (TsMS § 150 lg 1 muudatus ja § 4841 täiendamine), mis on suunatud sellele, et avaldus oleks sisult kvaliteetne ja esitataks üksnes seadusega lubatud nõudeid. Nn korraliku krediidiandja jaoks toovad muudatused kaasa selle, et edaspidi on võlgnevuse täies ulatuses sissenõudmine kallim ja ajamahukam. Võib juhtuda, et nende kõrvalnõuete sissenõudmiseks, mida maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa, ei ole otstarbekas hagimenetlust algatada. Tuleb silmas pidada, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik esitada rahalisi nõudeid summas kuni 8000 eurot, mis hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid ja kõrvalnõuded ei tohi ületada põhinõuet. Seega nt juhul, kui kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest intressist suurem (edaspidi on maksekäsu kiirmenetluses lubatud nõuda üksnes seadusjärgset intressi ja viivist), võivad kõrvalnõuete summad, mida maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa, olla piisavalt väikesed, et hagimenetluses nõude esitamine ei oleks otstarbekas. See võib krediidiandjatele tuua kaasa vajaduse oma ärimudel üle vaadata. Näiteks võivad muudatused tuua kaasa selle, et korralikult vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud võlausaldaja ei vali enam maksekäsu kiirmenetlust (või kaalub seda põhjalikumalt) ja algatab selle asemel kohe hagimenetluse, kuna soovib ka muude tarbijakrediidilepingus kokku lepitud ja VÕS-i alusel lubatud nõuete sissenõudmist (nt sissenõudmiskulu); hagimenetlusega kaasnevad menetluskulud. Kui vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud võlausaldajad valivad maksekäsu kiirmenetluse asemel (või ka kõrvalnõuete sissenõudmiseks, mida maksekäsu kiirmenetluses edaspidi nõuda ei saa) hagimenetluse, on see hagiavalduse rahuldamise korral tarbijale oluliselt kallim, kuna hagimenetlusega kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes suuremad kulud; lisaks enda menetluskuludele tuleb kaotanud poolel tasuda ka vastaspoole menetluskulud, sh vastaspoole õigusabikulud (maksekäsu kiirmenetluses on väljamõistetavad menetluskulud ühetaoliselt 20 eurot kõigis maksekäsu kiirmenetluse asjades (TsMS § 4842)). Muudatused mõjutavad maksekäsuosakonna tööprotsesse. Maksekäsuosakonnal tuleb edaspidi tarbijakrediidiasjades tõendite alusel kontrollida, kas maksekäsu kiirmenetluse eeldused täidetud, kas avalduses märgitud nõuded on olemas ja vastavad seadusega lubatud suurusele. Maksekäsuosakonnale kehtestatud tähtaega makseettepaneku tegemiseks pikendatakse senise kümne tööpäeva asemel kahekümnele tööpäevale. Tähtaja pikendamisega leevendatakse lisanduvate kontrollidega kaasnevat töökoormust. 159 Maakohtute koormus tõenäoliselt kasvab, kui hagimenetlusse esitatakse tarbijaga kokkulepitud ning VÕS-i alusel lubatud nõudeid, mida enam maksekäsu kiirmenetluses nõuda ei saa. Eeldatavasti esitatakse tulevikus ka omajagu maksegraafikuid kompromissina kinnitamiseks. Maakohtu kohtunike töökoormuse leevendamiseks tarbijakrediidiasjade lahendamisel, võetakse kasutusele IT-lahendus, mis abistab kohtunikke vastustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel hagimenetluses. Krediidiandja peab avalduse esitamisel täitma andmeväljad, mis võimaldab kohtul väiksema töö- ja ajakuluga hinnata, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on nõuetekohaselt järgitud. Loodava struktureeritud vormi kasutuselevõtmine koostoimes muude kavandatud ja juba arenduses olevate tehniliste lahendustega võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. Maakohtu rakendatavaid menetlusnorme eelnõu ei mõjuta, seega maakohtule muudatustega hagimenetluses uudset ja õppimist vajavat ei kaasne. Siiani ei ole menetlusstatistika näidanud, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemine hagimenetluses oleks oluliselt suurenenud. 2024. aastal esitati maakohtutele 4673 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust.56 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale laekus 2024. aastal lahendamiseks 47 380 maksekäsu kiirmenetluse asja. Võlanõude avaldusi esitati kokku 46 429 (7,4% vähem kui 2023. aastal), millest 48%, s.o 23 752 avaldust olid tarbijakrediidilepingu asjad.57 Maakohtutele on 2025. aasta esimese kümne kuu jooksul esitatud 4582 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust. Samal perioodil on Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale esitatud 7981 tarbijakrediidilepingust tulenevat võlanõuet.58 Kuigi võrreldes aastataguse perioodiga on hagiavalduste arv mõnevõrra kasvanud ja maksekäsu kiirmenetluste arv vähenenud, ei ole andmetes täheldatav, et hagiavalduste kasv oleks olnud proportsionaalne maksekäsu kiirmenetluse avalduste vähenemisega. Seega ei ole muudatused tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemise korras ja kohtupraktikas maksekäsumenetluses59 seni kaasa toonud tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete massilist esitamist hagimenetluses. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses tehtavate muudatuste PS-i riive legitiimne eesmärk on tagada kostja suhtes õiglane kohtumenetlus, mis on hõlmatud PS-i §-ga 15 tagatud igaühe põhiõigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse. Samuti on muudatuste legitiimne eesmärk tagada menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslikku järku väärtus, kuna meetmete rakendamine võimaldab kokku hoida kohtu ressurssi. Lisaks tagatakse muudatustega korrakohast õigusemõistmist. Muudatusi rakendatakse, kui majandustegevusega tegelev juriidilisest isikust võlausaldaja soovib oma tarbijakrediidilepingutest tulenevat nõuet nõrgema osapoole vastu maksma panna maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetlus on alternatiivne formaalne ja lihtsustatud menetlus. Võlausaldajal on võimalik valida, kas esitada oma nõue maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses. Seega ei ole takistatud võlausaldaja õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Muudatustega loodavad meetmed on sobivad ja vajalikud, kuivõrd võimaldavad kohtul kontrollida avalduse nõuetele vastavust, maksekäsu kiirmenetluse lubatavust. Samuti võimaldavad muudatused tagada, et maksekäsu kiirmenetluses ei esitataks nõrgema osapoole suhtes ja kohus ei teeks lahendit selliste nõuete kohta, mille esitamist materiaalõigus ei võimalda arvestades, et maksekäsu kiirmenetluses ei saa kontrollida, kas võlausaldaja järgis tarbijakrediidi väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 160 Kui muudatusi ei loodaks, ei oleks võimalik tagada, et võlausaldaja ei esitaks maksekäsu kiirmenetluses nõudeid, mida ta ei saaks materiaalõiguse kohaselt teha ja mida kohus ei saaks rahuldada hagimenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu. Samuti ei saaks kohus tõhusalt kontrollida maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse nõuetele vastavust. Muudatustega kaasnev hageja põhiõiguste võimalik riive on mõõdukas. Võlausaldaja ei saa eeldada, et tal on võimalik saada Eesti Vabariigi nimel kohtumenetluse kaudu täitedokument kohtule oma nõude kohta nõuet tõendavaid dokumente esitamata. 7.2.13. Muudatus: tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta kohtule avalduse esitamine elektrooniliselt Muudatuse tulemusena tuleb krediidiandjal või muul võlausaldajal esitada tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded kohtule elektrooniliselt. Muudatuse eesmärk on esitada kohtule vajalikud andmed, täites vastavad struktureeritud andmeväljad, mis võimaldab kohtul lihtsamini kontrollida avalduse andmeid ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Avalduse elektroonilise esitamise kohustuse loomise kaudu on võimalik optimeerida kohtute koormust tarbijakrediidiasjade menetlemisel. Muudatusest on mõjutatud krediidiandjad ja muud võlausaldajad, kes esitavad kohtule tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid, nende esindajad, samuti kohtud. Samuti on mõjutatud tarbijad, kelle suhtes võimaldab uue infotehnoloogilise lahenduse kasutamine teha edaspidi kiiremini õigeid lahendeid. 7.3. Halduskohtumenetluse tõhustamine 7.3.1. Muudatus: võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluse käigus kaebust rahuldav otsus 7.3.2. Muudatus: võimaldatakse kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrus esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata 7.3.4. Muudatus: määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi muudetakse viivitamata täidetavaks 7.3.5. Muudatus: võimaldatakse viisaotsuse peale esitatud kaebuste lahendamine kohtu õiglasel äranägemisel lihtmenetluses Halduskohtute töö tõhustamist puudutavate kohtumenetluse normide muutmise eesmärgiks on kohtumenetluse kiirendamine, tõhustamine ning paindlikumaks muutmine. Kohtulahendite statistika Muudatustega kaasneva mõju analüüsimiseks vaadati läbi halduskohtute üldine menetlusstatistika, kuna eeltoodud kohtumenetluse normide muudatused, võivad olenemata valdkonnast puudutada kõiki halduskohtumenetlusi. Vaadates halduskohtutesse 2019–2023 saabunud haldusasju, on näha, et kohtumenetluste arv suureneb. Kui 2019. aastal saabus halduskohtusse 2535 haldusasja, siis 2023. aastal oli neid juba 3081. 161 Tabel 8. Tallinna ja Tartu halduskohtute kohtumenetlused aastatel 2019−2023 2019 2020 2021 2022 2023 Saabunud haldusasjad 2535 2737 3124 2771 3081 Lahendatud haldusasjad 2388 2531 2795 2736 2923 Lahendatud haldusasjade keskmine 125 126 128 151 162 menetlusaeg (päevades) Allikas: kohtute menetlusstatistika60, Justiitsministeerium Muudatus, mis võimaldab kohtul teha juba eelmenetluses kaebust rahuldav otsus, puudutab menetlusi, kus on kaalumisel haldusakti õiguspärasus. Kohtumenetluse statistikast ei tulene andmeid selle kohta, kui paljudes menetlustes võiks selline haldusakti hindamine kõne alla tulla, aga kuna halduskohtumenetluse üldine eesmärk on kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest, siis võib öelda, et enamikus halduskohtus toimuvatest menetlustest hinnatakse riigivõimu poolt isiku suhtes tehtud üksikotsuste (ehk haldusaktide) õiguspärasust. Muudatus, mis võimaldab kohtul taotluse kiiremaks lahendamiseks teha haldustoiminguks loa andmise määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui viivitus võib taotluse eesmärgi saavutamist oluliselt raskendada või võimatuks muuta, puudutab kõiki haldustoiminguks loa andmise menetlusi. Peamiselt annavad halduskohtud lube järgmisteks toiminguteks: Maksu- ja Tolliametile (MTA) täitmist tagavate toimingute tegemiseks (2023. aastal 70 taotlust), PPA taotlused isiku kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses (2023. aastal 272 taotlust), Rahapesu Andmebüroo (RAB) taotlused vara käsutamise piiramiseks ja/või vara riigi omandisse kandmiseks (2023. aastal 46 taotlust), Kaitseressursside Ameti taotlused kutsealuste lubade ja õiguste piiramiseks (2023. aastal 61 taotlust), Kaitseväe taotlused aresti seaduslikkuse tuvastamiseks (2023. aastal 17 taotlust), PPA taotlused korrakaitsemenetluses valduse läbivaatuseks (2023. aastal 5 taotlust)61. Seega võib öelda, et haldustoiminguks loa andmise menetlusi oli 2023. aastal umbkaudu 480, mis moodustab 16% kõikidest haldusasjadest. Joonis 5. Haldustoiminguks loa andmise menetlused halduskohtus 2023. aastal62 162 Kohtualluvuse muutmise määrusi tehti 2023. aastal kohtusse saabunud 456 kohtuasjas. Seega puudutasid 2023. aastal kohtualluvuse muudatused kohtusse sisse tulnud kohtuasjade koguarvust ligikaudu 15%. Viisaotsuste vaidlustamine kohtus ei olnud VMS-i kohaselt lubatud kuni 2021. aasta Riigikohtu otsuseni63 (PSJVo nr 5-20-10), millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks VMS-i sätted, mis välistasid välismaalasel viisavaba viibimisõiguse tühistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Pärast seda on kohtud võtnud viisaasju menetlusse EL-i õiguse alusel. Viisaotsustega seotud vaidlusi on ajavahemikus 2021–2023 olnud halduskohtu menetluses 14. Kuna praegu on Riigikogu menetluses välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu (603 SE), millega nähakse ette viisaotsuste vaidlustamise regulatsioon, siis võib eeldada, et viisaotsuste peale esitatud kaebuste arv tulevikus kasvab. Mõju kohtutele ja kohtupidamisele Kohtumenetluse tõhustamiseks tehtavatel muudatustel on otsene mõju kolmele kohtuastmele – halduskohtule, ringkonnakohtule ja Riigikohtule. Eestis on kaks halduskohut – Tallinna Halduskohus ja Tartu Halduskohus, kokku 4 kohtumajaga. Tallinna Halduskohtus töötab 17 kohtunikku ning Tartu Halduskohtus 8 kohtunikku.64 Samuti mõjutavad muudatused Tallinna Ringkonnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiume ning Riigikohtu halduskolleegiumi. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis on 7 kohtunikku ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumis 4 kohtunikku.65 Riigikohtu halduskolleegiumisse kuulub 5 kohtunikku. Lisaks kohtunikele puudutavad muudatused ka haldusasjadega tegelevaid kohtujuriste ja muid kohtuametnikke. Üldiselt avaldavad kohtusüsteemi tõhustamiseks kavandatavad muudatused kohtusüsteemile ja kohtunikele positiivset mõju, kuna muudatuste eesmärk on kohtute koormuse vähendamine ja ühtlustamine ning kohtute töö paindlikumaks muutmine. Muudatus, mis võimaldab haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluses kaebust rahuldav otsus, vähendab kohtute töökoormust. Kui haldusaktil on ilmselged vead, mida kohtul on võimalik eelmenetluses selgelt tuvastada, siis ei ole edasiste toimingute tegemine enam põhjendatud ning kohus võib teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal. Muudatus, mis võimaldab kohtul teha haldustoiminguks loa andmise määrused esmalt kirjeldava ja põhjendava osata, mõjutab samuti kohtute töökoormust. Kuna kirjeldava ja põhjendava osata määruse võib teha üksnes olukorras, kus selle tegemine raskendaks viivituse tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või muudaks selle võimatuks, on sättel abistav toime olukorras, kus kohtul tekib määruste põhjendamise tagajärjel erakordselt suur koormus ning asja lahendamine on ülimalt kiireloomuline, näiteks massilise sissrände korral rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamiseks. Samuti aitab see muudes olukordades, kus kohtumäärus haldustoiminguks loa andmiseks on vaja esitada kiiresti, kuid kohtul puudub võimekus vajaliku kiirusega kohtumääruse põhjendusi kirjutada. Muudatus annab võimaluse kohtul esitada kohtumääruse resolutsioon kohe ning alles seejärel asuda põhjendusi formuleerima. Lisaks töökoormusele on muudatusel positiivne mõju kohtu töökorraldusele, sest regulatsioon täpsustab seaduses tähtajad, mille jooksul on võimalik 163 menetlusosalisel kohtult kirjeldavat ning põhjendavat osa nõuda ning millise aja jooksul peab kohus määrust kirjeldava ja põhjendava osaga täiendama. Regulatsioon, millega muutub kohtumäärus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi viivitamata täidetavaks, on samuti positiivse mõjuga eelkõige kohtute töökorraldusele. Sellega luuakse selgus, mis hetkest alates saab kohus, kellele kohtuasi üle antakse, asuda menetlustoiminguid tegema. Kuna kehtiva regulatsiooni järgi antakse kohtuasi õigele kohtule üle alles pärast üleandmise määruse jõustumist, on kohtud aja kokkuhoidmiseks püüdnud leida lahendusi, kuidas asja enda alluvusse võttev kohus saaks asuda võimalikult kiiresti menetlustoiminguid tegema. Samuti on olnud erinevat tõlgendamist seoses üleandmise määruse jõustumise tähtaegadega. Kõnealune muudatus mõjub seega positiivselt nii töökorralduse selgusele kui ka kohtute ajaplaneerimisele ning menetluse kiirusele. Kuna üleandmise määrusi vaidlustatakse väga harva, ei ole muudatusel olulist mõju menetlusosaliste õiguste kaitsele. Lisaks jääb muudatuse jõustudes alles üleandva kohtu õigus teha kiireloomulisi menetlustoiminguid, näiteks määrata esialgne õiguskaitse. Viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamine lihtmenetluses aitab vähendada kohtute töökoormust, kuna võimaldab kohtul senisest paindlikumalt lahendada välimaalaste viisaotsuste peale esitatud kaebusi. Lihtmenetluses kohaldab kohus üksnes halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid. See võimaldab ökonoomsemat ja kiiremat menetlust ning suuremat paindlikkust kohtutel ise otsustada lihtmenetluse kohaldamise üle, kuivõrd kohtunikel ei ole vaja enam hinnata kohtus kaitstava õiguse riive intensiivsust, samuti ei ole vajalik menetlusosaliste selgesõnaline nõusolek. Kuna viisaotsuseid puudutavaid kohtuvaidlusi on seni olnud vähe, on muudatuse mõju kohtutele pigem väike. Mõju menetlusosalistele Muudatus, mis haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral võimaldab juba eelmenetluses teha kaebust rahuldav otsus, mõjutab kõiki menetlusosalisi ning eelkõige haldusorgaineid. Muudatuse mõju haldusorganitele võib pidada pigem positiivseks, sest hoitakse kokku haldusorganite aega, mis muidu kuluks edasises kohtumenetluses osalemiseks. Kui haldusakti õigusvastasus on ilmselge, siis viiks edasine kohtumenetlus niikuinii kaebuse rahuldamiseni. Samas, kui haldusorgan ei nõustu kohtu hinnanguga haldusakti õigusvastasuse kohta, saab minna kohtumenetlusega edasi järgmises kohtuastmes. Muudatuste mõju ulatust haldusorganitele on keeruline hinnata, sest praegu ei ole täpselt teada, kui paljudel juhtudel on haldusaktil ilmselged vead. Haldusorganitele on positiivne mõju ka regulatsioonil, mis võimaldab teha haldustoiminguks loa andmise määrused esmalt kirjeldava ja põhjendava osata. Seda võib teha eelkõige olukordades, kus haldusorganitel on toimingutega kiire, näiteks massilise sisserände puhul, kui kohtutel tuleb anda menetlust korraldavale haldusorganile (PPA) korraga väga palju lube sisserännanute kinnipidamiseks. Kohtumenetlust tõhustavad ja kiirendavad muudatused puudutavad kogu elanikkonda ning neil on inimeste õiguste kaitsele positiivne mõju. Haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral isiku kaebuse kohene rahuldamine aitab kaasa isiku õiguste tõhusamale kaitsele ning õigusrahu saavutamisele. 164 Samuti puudutavad kõiki isikuid muudatused, mille kohaselt võib haldustoiminguks loa andmise määrused teha esmalt kirjeldava ja põhjendava osata ning mille järgi muutuvad asja üleandmise määrused viivitamata täidetavaks. Nende muudatuste mõju on inimestele pigem väike, sest näiteks kohtualluvust saab muuta ka juba kehtiva õiguse järgi. Edaspidi saab asja enda alluvusse saav kohus hakata vajalike menetlustoimingutega kiiremini tegelema. Haldustoiminguks loa andmise määrusi puudutavad muudatused võimaldavad inimestel saada kohtu hinnang nende suhtes tehtava toimingu kohta kiirelt kätte ning kavandatavad muudatused loovad selguse, millise aja jooksul peab isik otsustama, kas soovib saada kohtult põhjendusi määruse edasikaebamiseks. Samuti on selgelt kirjas, millise aja jooksul tuleb kohtul kirjeldus ja põhjendused esitada. Esmalt ilma kirjeldava ja põhjendava osata võib kohus määrused teha üksnes siis, kui selle tegemine raskendaks viivituse tõttu oluliselt haldustoiminguks loa andmise taotluse esitamise eesmärgi saavutamist või muudaks selle võimatuks. Seega puudutab see üksnes olukordi, kus kohtu luba tuleb anda väga kiiresti ning taotluse eesmärki ei ole hilisema kohtumääruse puhul enam võimalik saavutada. Viisaotsuste peale esitatud kaebuste lahendamine lihtmenetluses mõjutab Eestisse viisa alusel või viisvaba viibimisõiguse alusel tulla soovivaid välismaalasi. Kavandatavatel muudatustel võib välismaalastele olla nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Negatiivne mõju avaldub eelkõige selles, et kohtutel on võimalik nende kaebusi viisaotsuste peale senisest lihtsamini lahendata lihtmenetluses, kus kohus järgib üksnes halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid, kuid teisalt toob lihtmenetluse kohaldamine neile kiirema ning väiksemate menetluslike viivitustega lõpplahendi, säilitades neile tõhusa õiguskaitse halduskohtus. 7.3.6. Taastuvenergiat puudutavate halduskohtumenetluste tõhustamine Riiklik taastuvenergiaeesmärk on, et aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 65% riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest. Seejuures elektri summaarsest lõpptarbimisest peab taastuvenergia moodustama vähemalt 100%. Taastuvenergia osakaalu suurendamine energia tootmises ja tarbimises on olnud Vabariigi Valitsuse prioriteet juba aastaid ning seda eesmärki silmas pidades on rakendatud erinevaid meetmeid ja lahendusi.66 Riigikantselei auditis leiti, et taastuvenergia projektide üheks takistuseks on pikad halduskohtumenetlused, mis kaasnevad ehitiste planeeringute ja lubadega. Probleemina toodi välja liiga lai kaebeõigus ja suur hulk vaidlustatavaid haldusakte loamenetluse eri etappides67. Eelnõuga kavandatakse kahte muudatust, mis aitavad taastuvenergiat puudutavaid kohtuvaidlusi tõhusamalt lahendada:  võimalus teha haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral juba eelmenetluses kaebust rahuldav otsus;  taastuvenergiat puudutavates asjades eelmenetlusele kindla tähtaja (kolm kuud) seadmine. Kohtulahendite statistika Kui esimene muudatus puudutab haldusasju laiemalt ning selle mõju on analüüsitud eelnevas alapunktis, siis teine muudatus on mõeldud üksnes taastuvenergia arendamist puudutavate kohtuasjade jaoks. Eelnõuga on kavas HKMS-is sätestada, et kohtuasjas, mis puudutab tootmist EnKS-i § 57 tähenduses taastuvast energiaallikast, korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta kaebuse esitamisest arvates. 165 EnKS-i kohaselt on taastuvad energiaallikad vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, prügilagaas, heitvee puhastamisel eralduv gaas, biogaas ja biomass. Senise kohtupraktika põhjal saab välja tuua, et aastas lahendatakse halduskohtutes 3−11 haldusasja, mis puudutavad taastuvenergia arendamist (tabel 3). Tabel 9. Tallinna ja Tartu halduskohtutes aastatel 2016−2023 lahendatud haldusasjad. Taastuvenergiat Lahendatud Sh planeerimise ja Aasta puudutavad haldusasjad ehituse valdkonnas asjad68 2016 3 123 143 4 2017 2 967 160 7 2018 2 477 164 3 2019 2 388 158 9 2020 2 531 194 8 2021 2 795 187 8 2022 2 736 183 11 2023 2 923 176 7 Kokku 21 940 1365 57 Osakaal haldusasjadest 100% 6,2% 0,3% Allikas: kohtute menetlusstatistika, Justiitsministeerium, autorite analüüs. Andmed viitavad, et taastuvenergia asjades on menetlusajad keskmisest pikemad. Menetluste keskmine kestus tuvastatud taastuvenergia asjades oli 495 päeva (mediaan 332 päeva), kuid pikimad menetlused ulatusid isegi viie ja seitsme aastani. Võrdluseks võib tuua, et kõigi aastatel 2016−2023 lahendatud planeerimist ja ehitust puudutavate haldusasjade keskmine menetlusaeg oli 258 päeva ehk ligi poole lühem aeg (joonis 6). See kinnitab, et taastuvenergiat puudutavad vaidlused on mahukad ning pikemad kui muud sarnast laadi halduskohtumenetlused, koormates seega nii menetlusosalisi kui ka kohtusüsteemi.69 Joonis 6. Kohtumenetluse keskmine kestus päevades taastuvenergiat puudutavates kohtuasjades, planeerimise ja ehituse valdkonna asjades ning kõigis haldusasjades.70 Allikas: kohtute infosüsteem 166 Taastuvenergia asjad puudutavad enamasti tuuleenergia arendamist (57-st tuvastatud menetlusest 42), seejuures rohkem maismaa- kui meretuuleparke. Esines ka vaidlusi seoses päikese- ja hüdroenergia tootmisega (14) ning biogaasijaama rajamisega (1). Mõju menetlusosalistele Taastuvenergiat puudutavate vaidluste puhul võivad olla kaebajateks nii eraisikud, energiatootmisega tegelevad ettevõtjad kui ka huvitatud isikuid koondavad mittetulundusühingud. Kaebuste näol on sageli tegemist ettevõtja, näiteks energiapargi arendaja kaebusega haldusorgani – enamasti kohaliku omavalitsuse üksuse – haldusakti või tegevuse peale. Näiteks vaidlustati haldusakte, millega vald keeldus väljastamast projekteerimistingimusi või ehituslube. Samuti puudutasid mitmed arendajate kaebused ruumilisi planeeringuid, näiteks valla üld- või eriplaneeringut või teemaplaneeringut. Analüüsi käigus tuvastati, et kaebuste esitajate hulgas oli 26 äriühingut, mõned neist olid kaebajad mitmes menetluses. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni kui peamisesse valdkonna erialaliitu kuulub eelnõu koostamise ajal 28 ettevõtjat71, kes samuti moodustavad potentsiaalse sihtrühma. Kuigi päikeseenergia tootmisega tegelevate ettevõtjate arv on oluliselt suurem, puutuvad nad kohtumenetlusega senise kohtupraktika põhjal kokku äärmiselt harva. Eelnõuga kavandatud muudatustel (kaebust rahuldava otsuse võimaldamine eelmenetluses, eelmenetlusele kindla tähtaja seadmine) on tervikuna positiivne mõju majandusele. Otsesemalt mõjutab see taastuvenergia tootmisega tegelevaid ettevõtjaid ja nende majandustegevust, teisest küljest aga aitab kaasa majanduse jätkusuutlikkuse suurendamisele ning energiajulgeoleku tagamisele. Nimetatud mõju on siiski kaudne ning eraldi raskesti hinnatav. Eraisikute ja MTÜde esitatud kaebusi tuvastati analüüsi käigus 18 ja neist enamik tulenes vastuseisust taastuvenergiaehitiste planeerimisele või rajamisele nende elukoha lähedusse. Kokku oli kaebuste esitajate hulgas 33 eraisikut, lisaks isikud, keda esindasid MTÜ-d. Vastustajad on taastuvenergiat puudutavates vaidlustes valdavalt kohaliku omavalitsuse üksused, aga ka valitsusasutused, näiteks ministeeriumid, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Keskkonnaamet. On oluline märkida, et tuuleparkide, sh nii mere- kui maismaatuuleparkide arendamine ei ole riigikaitseliste piirangute tõttu suures osas Eestist üldse võimalik72, seetõttu puutub osa kohaliku omavalitsuse üksustest taastuvenergia kohtumenetlustega kokku harva või ei puutu üldse. Teised jällegi, kus on tuuleparkide rajamiseks sobivad tingimused (eelkõige rannikualadel asuvad KOVid), puutuvad vastavate planeeringute ja lubadega ning ka kohtumenetlustega rohkem kokku. Regionaalse mõju näitamiseks on alljärgneval joonisel märgitud kohaliku omavalitsuse üksused, kes olid vastustajad mõnes analüüsi käigus tuvastatud taastuvenergia vaidluses. 167 Joonis 7. Kohaliku omavalitsuse üksused, kes osalesid vastustajana aastatel 2016−2023 lahendatud taastuvenergiat puudutavates kohtuvaidlustes (tumedalt on märgitud korduvad menetlused)73. Omavalitsuste piirid: Maa-amet 01.11.2020 Eelnõuga kavandatavad muudatused halduskohtumenetluses on menetlusosaliste jaoks positiivse mõjuga – eelkõige mõjutab menetluse kestust eelmenetlusele kindla tähtaja seadmine. Tervikuna muutuvad taastuvenergiat puudutavad menetlused prioriteetseks ja menetluse varastes etappides kiiremaks. Vastutajateks olevad haldusorganid peavad samas arvestama, et neil võib olla vähem aega eelmenetluses kaebusele vastuse ning dokumentide esitamiseks. Mõju kohtutele ja kohtupidamisele Eelnõuga kavandatavad muudatused taastuvenergia arendamise tõhustamiseks mõjutavad peamiselt halduskohtumenetluse esimest astet ehk Tallinna ja Tartu halduskohtuid, kokku nelja kohtumajaga. Enamik taastuvenergiat puudutavaid haldusasju menetletakse siiski Tallinna Halduskohtus: 57 tuvastatud haldusasjast 46 lahendati Tallinna Halduskohtus. Mõju teise ja kolmanda astme kohtutele ja kohtunikele on nende muudatuste puhul tõenäoliselt väike. Sihtrühma kuuluvad ka haldusasjadega tegelevad kohtuteenistujad – kohtujuristid ja nõunikud. Eelmenetlusele kindla tähtaja seadmisega muutuvad taastuvenergiat puudutavad asjad kohtu jaoks prioriteetseks. Eelmenetluse toimingud, mis on vajalikud asja läbivaatamiseks, tuleb kohtutel teha senisest kiiremini. Samas puuduvad andmed, milline on eelmenetluse kestus taastuvenergia asjades seni olnud ning millise ajalise kokkuhoiu kavandatav muudatus toob. 7.3.7. Haldustoiminguks loa andmise vähendamine eriseadustes Muudatus: kaotatakse nõue taotleda halduskohtult luba teatud õiguste ja lubade peatamiseks, kui kutsealune ei täida terviseseisundi hindamisele ilmumise või ajateenistusse asumise kohustust või kui reservis olev isik ei täida õppekogunemisele ilmumise kohustust Muudatus: kaotatakse võimalus küsida halduskohtu abi tõendite kogumiseks ja tagamiseks Eesti Advokatuuri, Notarite Koja ning Patendivolinike Koja aukohtumenetlustes. 168 Muudatuste eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, mis kaasneb kohtu loa andmise nõudega olukordades, kus kohtu loa nõue ei tulene põhiseadusest ega ole sisuliselt põhjendatud ega vajalik. Haldustoiminguteks lubade andmise menetlused tuleb kohtus lahendada eelisjärjekorras. Kuigi sellised menetlused moodustavad vaid väikese osa halduskohtu kõigist menetlustest, tekitavad need siiski kokkuvõttes töökoormust, mis mõjutab teiste kohtus olevate haldusasjade menetlemise aega. Kavandatav muudatus: kaotatakse nõue Kaitseressursside Ametil (KRA) ja Kaitseväel taotleda halduskohtu luba, et rakendada KVTS-is sätestatud võimalust piirata kutsealuste või reservis olevate isikute õigusi, kui nad ei täida KVTS-ist tulenevaid kohustusi (terviseseisundi hindamisel osalemise kohustus, ajateenistusse asumise kohustus, õppekogunemisele ilmumise kohustus). Muudatus puudutab kõiki kutsealuseid ja reservis olevaid isikuid, keda on kokku ligi 289 000. Sihtrühm on viimase kolme aasta jooksul kasvanud 16 000 isiku võrra (sh kutsealuste hulk 1168 võrra) ning suurenenud on samuti nende isikute hulk, kes ei täida kohustusi. Tabel 10. Kutsealused ja reservis olevad isikud 2021−2023 Kategooria 2021 2022 2023 1 Kutsealused 33 561 34 256 34 729 2 Ajateenijad 3 072 2 925 3 496 3 Asendusteenistujad 71 77 42 4 Tegevväelased 3536 3 356 3 514 5 18–60-aastased mehed (reservis olev isik) 23 1126 231 232 245 665 6 Naised (reservis olev isik) 1 132 1 177 1 211 Kokku 272 498 273 023 288 657 Allikas: Kaitseressursside Ameti kaitseväekohustuslaste register Muudatus toob kaasa positiivse mõju Tallinna halduskohtu töökoormusele (kohtunikud, kohtujuristid, muud kohtu ametnikud), sest kohus ei osale enam eelnimetatud õiguste ja lubade peatamise otsustamisel. KRA taotlustega haldustoiminguks loa saamiseks on tegelenud Tallinna Halduskohus. Kutsealuste ja reservis olevate isikute jaoks tähendab muudatus, et otsuse loa või õiguse piiramiseks teeb kohtu asemel KRA või Kaitsevägi. Kuna edaspidi on tegemist KRA või Kaitseväe otsusega, siis on teoreetiline võimalus, et neid otsusesid hakatakse halduskohtus vaidlustama. See omakorda võib suurendada nii kohtute kui ka KRA ja Kaitseväe töökoormust. 2023. aastal jättis ajateenistusse ilmumata 240 ehk 0,69% kutsututest, mis on eelmise aastaga võrreldes enam-vähem sama palju. 2022. aastal jättis ajateenistusse ilmumata 229 ehk 0,67% kutsealustest, kes pidid asuma ajateenistusse. Võrreldes 2021. aastaga on viimasel kahel aastal 169 ajateenistusse ilmumata jätnute hulk ja osakaal kõigist kutsutest kasvanud. 2021. aastal jättis ajateenistusse ilmumata 0,27% kutsututest ehk 91 kutsealust74. Kaitseväe korraldatud õppekogunemistele kutsutute statistika on toodud tabelis 5. Tabel 11. Reservis olevate isikute osalemine õppekogunemistel 2021−2023 Vabastatud Kutsutuste kohta Väärteo- Aasta Kutsuti Ilmus enne väärteomenetlusi menetlus õppekogunemist (%) 2021 4404 2144 2137 123 3% 2022 11287 7497 1316 1212 11% 2023 27504 18136 4176 3080 11% Allikas: Kaitseressursside Ameti Kaitseväe infosüsteem Põhjuseta mitteilmunute osas rakendatakse esmalt väärteomenetlust75. KRA või Kaitsevägi taotleb halduskohtult luba haldustoiminguks alles siis, kui kutsealune eirab korduvalt KVTS-is sätestatud terviseseisundi hindamisel osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust või kui reservis olev isik ei tule õppekogunemisele. Aastatel 2021–2023 on Kaitseressursside Amet esitanud halduskohtule kokku 72 taotlust ning need on seotud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. Kaitsevägi on läbi viinud väärteomenetlusi (kokku 4415), kuid ei ole alustanud ühtegi loa peatamise menetlust. Joonis 8. Kaitseväe ja Kaitseressursside Ameti halduskohtu lubade taotlused, 2021−2023 Allikas: Kaitseressursside Ameti kaitseväekohustuslaste register Kohtumenetluse statistika kohaselt saabus 2024. aastal halduskohtusse 118 KRA taotlust kutsealuste lubade ja õiguste äravõtmiseks ning 2025. aastal oli vastavaid taotlusi 41. Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi teevad edaspidi ise otsuse loa või õiguse peatamise ja mitteandmise kohta ning edastavad selle otsuse luba või õigust andvatele haldusorganitele, kes 170 selle alusel peatavad loa või õiguse või ei anna seda. KRA või Kaitseväe koormust ei tohiks see suurendada, kuna kehtiva õiguse järgi tuli neil samamoodi kohtule esitatavat taotlust põhjendada. Mõnevõrra võib nende koormus tõsta seoses kohtumenetlustes osalemisega, kuna loa või õiguse peatamise või mitteandmise otsuseid võidakse hakata kohtus vaidlustama. Muudatus ei tohiks oluliselt mõjutada lube või õigusi andvate haldusorganite töökoormust, kuna nemad ei pea ise tegema loa või õiguse peatamise või mitteandmise otsuseid, vaid üksnes täidavad KRA või Kaitseväe tehtud otsuseid ning peatavad loa või õiguse. Kavandatav muudatus: kaotatakse võimalus küsida halduskohtu abi:  tõendite kogumiseks ja tagamiseks advokatuuri aukohtumenetluses;  tõendite kogumiseks ja tagamiseks Notarite Koja aukohtumenetluses;  tõendite kogumiseks ja tagamiseks Patendivolinike Koja aukohtumenetluses. Muudatuse mõjul võib halduskoormus pisut kasvada ja kohtute töökoormus pisut väheneda. Selle muudatuse peamiseks sihtrühmaks on Eesti Advokatuur, Notarite Koda ja Patendivolinike Koda. Edaspidi ei ole halduskohtul vaja aidata nende organisatsioonide aukohtumenetluses olevate pöördumiste lahendamiseks tõendeid koguda või tagada. Kuna kohtulahendite statistikas selliste päringute kohta ülevaade puudub, siis võib oletada, et neid kas ei ole viimase kolme aasta jooksul olnud või on olnud üksikuid. Siiski võib see muudatus kasvatada nende organisatsioonide koormust ning tõenäoliselt muudab ka organisatsioonide tööprotsesse ning võib kaudselt mõjutada ka võimalikke menetlusosalisi. Muudatus kaotab halduskohtute võimaliku töökoormuse, mis on seotud Eesti Advokatuuri, Notarite Koja ja Patendivolinike Koja aukohtumenetlustega. 7.3.8. Pensioniõigusliku staaži tuvastamine Eelnõuga kavandatakse muudatust riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 31, millega antakse Sotsiaalkindlustusametile selge pädevus tuvastada pensioni määramiseks vajalikud faktilised asjaolud tunnistajate ütluste alusel juhul, kui pensionikindlustatu tööülesannete, töötingimuste või töö iseloomu kohta puuduvad piisavad dokumentaalsed tõendid. Tunnistajate ütluste arvestamine pensioniõigusliku staaži tõendamiseks on võimalik ka praegu, kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud. Kuid varasemast kohtupraktikast tulenevalt76 on SKA-l õigus tunnistajate ütlustega tuvastada üksnes pensioniõigusliku staaži hulka arvatavat aega (perioodi), kuid mitte avalik-õigusliku suhte tingimusi. Näiteks ei saa SKA tuvastada töö sisu, millest võib sõltuda isiku õigus saada vanaduspensioni soodustingimustel. Seetõttu on kujunenud praktika, et SKA peatab otsusega pensioniavalduse menetlemise, et pensioni taotleja saaks avalik-õigusliku suhte tingimuste tuvastamiseks pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kohtus on praegu valdavalt need kaasused, kus tunnistajatega tuvastatakse seaduses sätestatud soodustingimust, sest esitatud dokumendid SKA jaoks seda ei tõenda (kas piisavalt või üldse). See aga koormab nii kohtusüsteemi kui ka pensionitaotlejat, kelle jaoks pensioni määramise otsuse tegemine lükkub kohtumenetluse tõttu edasi.77 Kohtumenetlus on koormav ka SKA-le, kes peab vastustajana esitama vastuse ja vajalikud dokumendid. Lisaks võib kaebust rahuldava otsuse korral olla SKA kohustatud hüvitama kaebaja menetluskulud. Muudatusega sätestatakse, et kui dokumentidest ei selgu pensioni määramiseks vajalikud pensionikindlustatu tööülesanded, töötingimused või töö iseloom, tuvastab Sotsiaalkindlusamet 171 pensioni määramise aluseks oleva avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tunnistajate ütluste alusel. Sellega antakse SKA-le õigus tuvastada tunnistajate ütluste alusel lisaks töötamise perioodile ka tööülesannete sisu või töötingimusi, mis on olulised otsustamaks isiku õiguse üle saada kõrgemat vanaduspensioni. Tunnistajate ütluste arvestamiseks peab pensionikindlustatu Sotsiaalkindlustusametile teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad tunnistajad. Kui pensioni taotleja SKA otsusega ei nõustu, on tal endiselt võimalik pöörduda halduskohtusse. Kohtulahendite statistika Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2023. aastal 47 juhtumit, kus SKA tuvastas pensioniõigusliku staaži perioodi tunnistajate ütluste abil.78 Kohtustatistikat vaadates selgub, et 2023. aastal saabus kohtutesse üle 70 haldusasja, 2024. aastal üle 100 haldusaja ning 2025. aastal taas üle 70 haldusasja, mis puudutasid pensioni. Lahenduseni jõudis 2023. aasta jooksul 41, 2024. aasta jooksul 115 ning 2025. aastal 66 haldusasja.79 Enamik pensioni puudutavatest kaebustest seisnesid pensioniõigusliku staaži tuvastamise nõudes: nende hulgas oli nii soodustingimustel vanaduspensioni õigust kui ka eripensione (väljateenitud aastate, kutsealade ja ametikohtade pensionid) puudutavaid vaidlusi. Eelnõuga kavandatav muudatus puudutaks neist siiski vaid osa, sest paljude kaasuste puhul oli tegemist sisulise vaidlusega kaebaja ja vastustaja vahel, kus vaidlustati SKA otsus pensioni määramise kohta. Sisulise eriarvamuse puhul on pensioni taotlejal endiselt võimalik enda õiguste kaitseks halduskohtusse pöörduda. Ligikaudse hinnanguna võib öelda, et 2023. aasta näitel puudutaks kavandatav seadusemuudatus 10−20 kohtumenetlust aastas. Mõju menetlusosalistele Pensionitaotlejate jaoks on tegemist positiivse muudatusega, kuna eelduslikult jõutakse pensioni määramise otsuseni mõnevõrra kiiremini. Kohtumenetlus on üldjuhul aeganõudvam võrreldes haldusmenetlusega, lisaks on kohtusse pöördumine mõne inimese jaoks psühholoogiliselt keeruline. Võimalik risk seisneb selles, et on olukordi, kus SKA langetab teistsuguse otsuse, kui seda oleks teinud kohus. SKA hinnangul on senist kohtupraktikat vaadates selliseid juhtumeid esinenud. SKA pädevuse laiendamisega kohtute koormus väheneb, kuid selle võrra SKA oma suureneb. See puudutab nii menetlemist kui ka tugiteenuseid ja vaidemenetlusi. SKA on välja toonud, et vaiete maht muudatuse tulemusel suureneks ning võib olla vaja värvata täiendav vaiete spetsialist. Kasvada võib ka klienditeenindusse pöördumiste arv ning menetlejad võivad vajada juristipoolset lisanõustamist. Praegu puudub SKA-s praktika tunnistajate ütluste põhjal avalik- õigusliku suhte tingimuste tuvastamiseks. Ka vaidemenetlused neis asjades võivad muutuda keerukamaks, kuna tuleks hakata tunnistajate ütlusi uuesti uurima ja hindama. SKA hinnangul tuleks lisanduvate ülesannete täitmiseks suurendada ameti teenistuskohtade arvu kahe teenistuskoha võrra ning lisanduvate teenistuskohtade ja ülesannete täitmisega kaasnev mõju SKA eelarvele on minimaalselt 88 700 eurot aastas. SKA-l ei ole võimalik täita lisanduvaid ülesandeid olemasoleva ressursiga. Samuti võivad SKA hinnangul lisanduda kulud seoses ekspertiisi tegemise vajadusega. 172 7.3.9. Rahvusvahelise kaitse taotlejate vabastamine riigilõivust Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, mis tekib rahvusvahelise kaitse taotlejate riigilõivust vabastamise otsuste menetlemisel, kui taotleja on vaidlustanud kohtus PPA tehtud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse. Seaduseelnõuga muudetakse riigilõivuseadust, et tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele automaatne vabastus riigilõivust, kui nad vaidlustavad kohtus rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsuse. Muudatus mõjutab Tallinna halduskohtu tööd (sh töökoormust), riigieelarvet ja vähesel määral rahvusvahelise kaitse taotlejate infokoormust. Muudatusest mõjutatud sihtrühmadeks on rahvusvahelise kaitse taotlejad, kes pöörduvad kohtusse, ja kohtute töötajad (kohtunikud, kohtujuristid, muud kohtu ametnikud, kelle töö on seotud menetlustega). Kohtustatistika Rahvusvahelist kaitse taotlejate hulk on viimase kolme aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud ning sagenenud on kohtusse pöördumised, mis on seotud rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsustega. Oluliseks mõjutajaks on olnud sõda Ukrainas. Kui 2021. aastal taotles Eestis rahvusvahelist kaitset 80 inimest, siis 2023. aastal kokku juba 3984. Suure osa rahvusvahelise kaitse taotlejate arvust moodustavad Ukraina põgenikud, kelle hulk olukorra stabiliseerudes tõenäoliselt väheneb. Siiski on teistest riikidest pärit rahvusvahelise kaitse taotlejate hulk (v.a Ukraina kodanikud) viimaste aastate jooksul kasvanud ning tõenäoliselt jätkub kasv ka edaspidi. See omakorda suurendab võimalust, et kasvab kohtusse pöördumiste hulk. Tabel 12. Rahvusvahelise kaitse taotlejad 2021−2023. 2021 2022 2023 Rahvusvahelise kaitse taotlejad 80 2941 3984 Sh Ukraina kodanikest taotlejad 3 2610 3776 Ukraina kodanike osakaal 4% 89% 95% Rahvusvahelise kaitse taotlused, millega vaidlustati PPA 11 43 35 otsus kohtus Allikad: Justiitsministeerium (kohtute infosüsteem), Politsei-ja Piirivalveamet 2021. aastal esitati halduskohtusse kokku 22 rahvusvahelise kaitsega seotud pöördumist. Neist pooled (11) olid seotud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) otsusega, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest. 2022. aastal oli 65 pöördumisest selliseid 43 (66%) ning 2023. aastal 72 pöördumisest 35 (49%). Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluste hulk on kolme aasta jooksul kasvanud ligi 50 korda, on kohtusse pöördumiste arv suurenenud vaid kolm korda. 173 Joonis 9. Rahvusvahelise kaitse taotlejate kohtusse pöördumised 2021−2023 Allikas: Justiitsministeerium (kohtute infosüsteem) Muudatuse jõustudes väheneb rahvusvahelise kaitse taotlejatel kohtusse pöördumisel infokoormus, sest pole enam vaja esitada taotlust riigilõivust vabastamiseks. Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile Kõik poolt rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega seotud pöördumised on tehtud Tallinna Halduskohtusse ning antud lahendada neljale kohtunikule. Kokku on rahvusvahelise kaitsega seotud pöördumiste lahendamine võtnud kolme aasta jooksul 2670 tundi. Muudatusest tulenevat kohtunike töökoormuse vähenemist on raske hinnata, sest riigilõivust vabastamine puudutab ainult ühte osa rahvusvahelise kaitse taotlejatega seotud kohtuvaidlustest. Siiski on riigilõivust vabastamine üks osa menetlusest, selle puudumise korral tõenäoliselt iga pöördumise menetlusaeg lüheneb ning kokkuvõttes ka kohtu töötajate töökoormus ühe pöördumise kohta väheneb. Muudatusel võib olla minimaalne mõju riigieelarvele. Muudatuse jõustumine ei võimalda edaspidi küsida rahvusvahelise kaitse taotlejatelt kohtusse pöördumisel riigilõivu. Arvestades kohtusse esitatud rahvusvahelise kaitse pöördumiste hulka (alla 50 pöördumise aastas) ning praegust halduskohtute praktikat (kõik pöördumised või enamik pöördumisi vabastatakse riigilõivust), ei ole muudatusel otsest mõju riigieelarvele. 7.3.9. Vanglas kinni peetavate isikute tervishoiuteenusega seotud vaidluste lahendamine maakohtus Muudatusega eesmärk on korrastada kehtivat seadust, sätestades seal sõnaselgelt, millises kohtus tuleks lahendada kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud vaidlused. Muudatusega sätestatakse vangistusseaduses üheselt, et vanglas kinni peetavatele kinnipeetavatele, arestialustele ja vahistatutele (edaspidi kinnipeetavad) tervishoiuteenuste 174 osutamisega seotud vaidlusi lahendab maakohus. Samuti nähakse VSS-is ette, et väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus lahendatakse maakohtus. Kuni Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määruseni (nr 3-21-30/19)80 lahendasid kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas vaidlustati arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust. Riigikogu üldkogu leidis eelnimetatud määruses, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Kuna 1. juulil 2024 jõustus reform (Riigikogu XIV koosseisu eelnõu 699 SE), mille järgi hakkas vanglas tervishoiuteenuste osutamist kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule korraldama Tervisekassa, siis on seadusandja määratlenud, et kinnipeetavate tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud vaidluste puhul on tegemist eraõiguslike vaidlustega, mille lahendamine peaks olema maakohtute pädevuses. Mõju kohtutele ja kohtusüsteemile Muudatuse mõju kohtutele ja kohtunikele on vähene. Vanglateenistuse andmetel oli 2023. aastal halduskohtus kinnipeetavate tervishoiuteenuste osutamisega seotud 11 sisulist vaidlust, kus tervishoiuteenusega seonduv oli kohtuasjas ainuke või peamine komponent. 2022. aastal oli selliseid vaidlusi 15. Maakohtutes oli 2019. aastal kinnipeetavate tervishoiuga seotud vaidlusi 24 ning 2020. aastal 18. Kuna täpset statistikat kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste kohta ei ole, on tegemist ligikaudsete arvudega. Nende põhjal saab siiski öelda, et muudatusega seotud kohtuasju on üldist statistikat arvesse võttes pigem väga vähe. Muudatuse tulemusena suureneb siiski mõnevõrra maakohtute koormus ning väheneb halduskohtute koormus. Mõju kinnipeetavatele Regulatsiooni täpsustamisel on kinnipeetavatele pigem positiivne mõju, sest muudatuse järel on seaduses selgelt kirjas, milline kohus kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seonduvaid vaidlusi lahendab. See tagab kinnipeetavate jaoks õiguslikult selgema olukorra. 7.4. Menetlusõiguslike muudatuste koondmõju ettevõtjate ja kodanike halduskoormusele Plaanitavad muudatused füüsiliste või juriidiliste isikute senist halduskoormust teadaolevalt ei mõjuta. TsMS-i § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Maksekäsu kiirmenetlus võimaldab võlanõudeid lahendada lihtsustatud korras, tagades seeläbi menetluse kiiruse ja kuluefektiivsuse. Formaliseeritud menetluse puhul on eriti oluline tagada selle toimimise usaldusväärsus ja ka selles menetluses peab olema tagatud tsiviilkohtumenetluse esmane eesmärk – asja lahendamine õigesti. Kohtumenetluses vorminõuete ja nõuet tõendavate dokumentide esitamise korra muutmist ei saa käsitleda halduskoormusena. Menetlusosalisel ei saa olla ootust, et ta saab oma nõude selle aluseks olevaid dokumente kohtule esitamata maksma panna. Riigil on õigus võimaldada lihtsustatud menetlust, kuid on õigus sellist menetluskorda ka vajadusel muuta. Nõuded kehtestatakse tarbijate õiguste kaitseks ja korrakohase kohtumenetluse tagamiseks. Kui kaaluda ühest küljest tarbija õiguste kaitse ja kohtusüsteemi toimimise usaldusvääruse säilitamise eesmärki ja teisest küljest tarbijakrediidiandjatele lisanõuete kehtestamist tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel maksekäsu 175 kiirmenetluses, on ilmne, et tarbija õiguste ja kohtusüsteemi usaldusväärsuse kaitse kaaluvad üles krediidiandjate mõningasest ebamugavusest tekkiva riive lisatoimingute tegemisel maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel. Lisaks tuleb arvestada seda, et maksekäsu kiirmenetlus on alternatiivne menetlus, st krediidiandjal ei ole kohustust seda liiki menetlust oma nõuete maksmapanemiseks kasutada, ta võib kasutada ka hagimenetlust. Ehkki puudub alus eeldada, et kõik seni maksekäsu kiirmenetluses esitatavad tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded jõuavad edaspidi hagimenetluses kohtusse, ei saa täielikult välistada, et muudatuse tulemusel võib mõnevõrra sageneda tarbijakrediidi võlgnevuste sissenõudmine hagimenetluses. Hagimenetlus on maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes ajakulukam ja koormavam nii krediidiandjale kui ka tarbijale. Kohtu, eelkõige maakohtu kohtunike töökoormuse leevendamiseks tarbijakrediidiasjade lahendamisel võetakse kasutusele IT-lahendus, mis abistab kohtunikke avalduse andmete ja vastustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel. Arendamisjärgus IT-lahendus võimaldab juba enne avalduse kohtunikuni jõudmist kontrollida hagiavalduse vastavust nõuetele ja juhendada hagejat andmete esitamisel. Andmete kujul hagiavalduse esitamine võimaldab avaldust automaatselt töödelda tehisarumudelite abil, näiteks kontrollida, kas avalduse esitamisel on lisatud kõik vajalikud andmed ja dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Kohtunik ei pea dokumentide vahel käsitsi navigeerima ja otsima olulisi andmeid – töö muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks. See võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. 7.5. Riigilõivuseaduse muudatuste mõjud Mõju menetluses osalevatele isikutele Tsiviilkohtumenetluses avalduse esitamise eest riigilõivumäärade muutmine Muudatuse mõju sihtrühmaks on tsiviilkohtumenetluses konkreetsesse kohtuasja puutuvad isikud, nagu hageja, kostja, esindaja, vastustaja ja kõik teised menetlusosalised. Eesti Advokatuuris on 31.12.2023 seisuga 779 vandeadvokaati ja 353 vandeadvokaadi abi114. Kohtute infosüsteemi andmete järgi osalesid 2024. aastal tsiviilkohtumenetluses 49 896 füüsilist isikut ja 10 619 juriidilist isikut. 2022. aastal saabus maakohtutesse 35 093 tsiviilasja, 2024. aastal 35 238, tsiviilasjade arv püsib stabiilselt kõrge. Keskmiseks riigilõivuks 2024. aastal oli 160 eurot, 2023. aastal 156 eurot ning 2022. aastal 155 eurot. Üle kahe kolmandikku (69%) kohtumenetlusega seotud riigilõivudest moodustasid riigilõivud kuni 99 eurot. See tähendab, et keskmiselt tõuseb hagi esitamise riigilõiv 20-32 eurot. 114 Eesti Adokatuur. https://advokatuur.ee/est/advokatuur. 176 Muudatusega ei kehtestata uut lõivustatud toimingut ning kavandatav muudatus ei too kohtusse pöördujatele kaasa suurt rahalist mõju, kuna lõivumäära tõus vastab majandusnäitajate muutustele, mistõttu ei ole see ülemäära suur. Tavaliselt ei pöördu inimene115 aasta jooksul kohtusse ega ole kohustatud lõivu tasuma, seega enamikku inimesi lõivude tõstmine ei mõjuta ning oht isikute toimetulemisele on väike. Riigilõivude tõstmine avaldab vähest negatiivset mõju üksnes isikutele, kes on kohustatud tasuma riigilõivu hagi esitamisel maakohtule. Kohtus käimine muutub kulukamaks ja võib kaasneda oht, et kellegi õigused jäävad kohtulikult kaitsmata, kuid teatud juhtudel saab kohtult taotleda ka menetlusabi korras enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Õigusemõistmine jääb kõikidele siiski sõltumata majanduslikust olukorrast kättesaadavaks. Riigilõivumäärade tõstmise eesmärk on muuta kohtusse pöördujate käitumist, et avalduste esitamise otsus oleks rohkem kaalutletud, kuid muudatustega ei ole ette näha kohanemisraskusi. Kohtusse pöördumine on isiku jaoks ebaregulaarne, juhuslik ja harv. Eelnevale tuginedes on mõju avaldumise sagedus vähene või keskmine ja ebasoovitavate mõjude risk on pigem väike. Halduskohtumenetluse riigilõivude muutmine Halduskohtumenetluse riigilõivude muudatused mõjutavad halduskohtumenetluses kohtusse pöördumise kulusid ning seeläbi ka kohtuliku õiguskaitse kättesaadavust. Eelnõuga tõstetakse haldusasjade üldist riigilõivu 20 eurolt 75 eurole, mis tähendab senise lõivumäära suurenemist 275%. Sama tõus rakendub ka esialgse õiguskaitse taotluste esitamise riigilõivule. Lisaks tõstetakse riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamise ning teistmisavalduse riigilõivu 50 eurolt 100 eurole. Kahju hüvitamise nõuete puhul tõstetakse keskmiselt seniseid halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamise lõive 330 %. Kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu asutuse tegevuse peale maksusumma, sunniraha või muu makse määramisel ja sanktsiooni rakendamisel või nende sissenõudmisel või tagamisel suureneb riigilõivu alammäär 275 % ning ülempiir 138%. Seega tõstetakse eelnõuga keskmiselt halduskohtusse pöördumise riigilõive ligikaudu 240 %. Muudatuse mõju sihtrühmaks on halduskohtumenetluse menetlusosalised, eelkõige füüsilised ja juriidilised isikud, kes pöörduvad halduskohtusse avaliku võimu tegevuse vaidlustamiseks. Halduskohtumenetluses esitati 2022. aastal 2784 kaebust, 2023. aastal 3088 kaebust, 2024. aastal 3385 ja 2025. aastal 3444 kaebust. Ringkonnakohtus haldusajades 1365 kaebust, 2023. aastal 1487 kaebust, 2024. aastal 1831 kaebust ning 2025. aastal 1765 kaebust. Riigikohtule esitati haldusasjades 2022. aastal 743 taotlust, 2023. aastal 708 taotlust ning 2024. aastal 985 taotlust.116 Kaebuste arvu kasv viimastel aastatel viitab halduskohtute töökoormuse suurenemisele ning näitab, et riigilõivude ajakohastamine on põhjendatud, et tagada kohtusüsteemi jätkusuutlik toimimine ning menetluskulude osaline katmine. Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluste esitamise riigilõivu tõstetakse sarnaselt üldise kaebuse esitamise lõivuga 20 eurolt 75 eurole. Muudatuse sihtrühmaks on kõik isikud, kes 115 Statistikaameti andmetel oli 01. 2024.a Eesti rahvaarv 1 374 687. Kohtusse pöördub Eesti elanikest 6,7%. 116 Andmed saadud Eesti kohtute kohtumenetluse statistikast. Arvutivõrgus: Kohtute menetlusstatistika | Eesti Kohtud 177 soovivad saada kohtult oma õigustele esialgset kaitset. 2022. aastal esitati halduskohtutele 124 esialgse õiguskaitse taotlust, 2023. aastal 110 taotlust, 2024. aastal 126 taotlust ning 2025. aastal 83 taotlust. Kahju hüvitamise nõudeid esitati halduskohtule 2023. aastal ligikaudu 400 korral ning 2024. ja 2025. aastal halduskohtule ligikaudu 550 korral. Kahju hüvitamise nõuete riigilõiv seotakse edaspidi kahjunõude suurusega RLS lisa 1 alusel, kasutades samu väärtusi, mis kehtivad tsiviilkohtumenetluses hagi esitamisel. Kahju hüvitamise nõuded haldus- ja tsiviilkohtumenetluses on sisuliselt võrreldavad rahalised nõuded ning menetluskoormus nende lahendamisel on sarnane. Seetõttu aitab muudatus tagada rahaliste nõuete võrdse kohtlemise halduskohtumenetluses ja tsiviilkohtumenetluses. 2023. aasta andmetel laekus halduskohtumenetluses riigilõivu kokku 147 000 eurot, 2024. aastal 156 000 eurot ja 2025. aastal 174 000. Keskmine riigilõiv oli 2023. aastal 99 eurot, 2024. aastal 109 eurot ja 2025. aastal 117 eurot. Kuigi riigilõivu tõus keskmiselt 240 % on üsna suur, siis arvestades, et halduskohtumenetluse riigilõivud on püsinud samas suurusjärgus juba väga pikka aega (15 eurot kuni aastani 2022 ning seejärel 20 eurot) ning üldine elukallidus ja riigi kulud kohtusüsteemile on märkimisväärselt tõusnud, siis võib hinnata muudatuse mõju keskmiseks. Rohkem mõjutab muudatus vähemkindlustatud isikuid, kelle juurdepääsu kohtulikule õiguskaitsele võib muudatuse tulemusena väheneda. Samas näeb halduskohtumenetluse seadustik ette võimaluse saada menetlusabi ning riigilõivust vabastamist (HKMS § 110 jj), mis annab majanduslikult vähemkindlustatud isikutele võimaluse oma õigusi kohtus kaitsta. Seega, ühest küljest võib halduskohtumenetluse riigilõivude tõstmine praktikas tähendada, et osa isikuid loobub kohtusse pöördumisest või lükkab seda edasi. Teisalt motiveerib suurem riigilõiv isikuid oma kaebusi rohkem läbi mõtlema ning eelduslikult vähendab perspektiivituid ning pahatahtlikus eesmärgil esitatud kaebuseid. Eelöeldule tuginedes võib hinnata muudatuste mõju menetluseosalistele pigem väheseks või keskmiseks ning ebasoovitavate mõjude risk on pigem väike. Muudatused aitavad ajakohastada halduskohtumenetluse riigilõivude suurust, arvestades menetluskoormuse kasvu ja majanduslike olude muutumist, ning tagada kohtusüsteemi jätkusuutlikku toimimist. Mõju kohtu, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Kohtumenetlus (sh riigilõivu laekumise kontroll) on kohtu kohustus ning sellega tegelevad kohtus kas kohtunik, kohtujurist või istungisekretär. Seisuga 31.12.2024 on maakohtute tsiviilosakondades ametis 100 kohtunikku, tavaliselt on igal maakohtunikul oma kohtuistungisekretär ja kohtujurist. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnas töötab 4 kohtunikuabi ja 34 referenti. Ringkonnakohtute tsiviilkolleegiumis on 24 kohtunikku ja kohtujuristi ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumis 7 kohtunikku ja 12 kohtunõunikku. Halduskohtus on seisuga 15.02.2026 ametis kokku 25 kohtunikku, kellest 17 kohtunikku Tallinna Halduskohtus ja 8 kohtunikku Tartu Halduskohtus. Halduskohtutes on kokku 47 teenistujat, neist 26 kohtujuristi ning 21 muud teenistujat (kohtuistungisekretärid, referendid). Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis on ametis koos kolleegiumi esimehega 6 kohtunikku ning Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumis 4 kohtunikku. Riigikohtu halduskolleegiumis on 5 kohtunikku ja 10 kohtunõunikku. 178 Riigilõive laekus kohtumenetlusest kokku 2022. aastal 10,1 miljonit eurot, 2023. aastal 10,5 miljonit eurot, 2024. aastal 10,1 miljonit eurot ja 2025. aastal 8,9 miljonit eurot. Riigilõivude tõstmisega ei kaasne kohtutetel kohanemisraskusi, kuna avaldusi ja kaebuseid esitatakse ning nende läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu ka praegu. Vähem kindlustatud isikud saavad ka edaspidi taotleda riigilt menetlusabi. Lõivumäära tõstmisega tsiviilkohtumenetluses keskmiselt 18% ei ole ette näha märgatavat riigilõivust vabastamise taotluste kasvu, kuna riigilõivumäära tõus ei ole üldisest majanduskasvust suurem. Riigilõivude korrigeerimise, ennekõike aga menetlusosaliste senisest ratsionaalsemale käitumisele suunamisega eeldatakse riigilõivude tasumiskordade üldarvu vähenemist kohtumenetluses kuni 5%. Sellega kaasnev positiivne lisamõju on kohtute töötajate töökoormuse optimaalsemaks muutumine. Ebasoovitavate mõjude risk on riigiasutuste jaoks väike ning kokkuvõttes on muudatuse mõju kohtute töökorraldusele väike, kuid samas positiivne. Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid kulusid. 179 8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kohtuhaldusmudeli muudatus toob kaasa lisatöid kohtutele sisemise töökorralduse ümberkorraldamiseks. Kulud, mis on seotud Justiits- ja Digiministeeriumilt kohtusüsteemile üleantavate ülesannete täitmisega, antakse üle kohtute ja KHT eelarvesse (350 000 eurot aastas, mis sisaldab ka ametikoha kulusid). Lisaks tekib kohtusüsteemil õigus oma eelarvet ise kujundada ja jagada ressursse paindlikumalt kohtusüsteemi arendamiseks esmatähtsatesse valdkondadesse. Rahvakohtunike institutsiooni kaotamisega hoitakse kokku ligikaudu 100 000 eurot aastas. Kohtutele antakse üle seni Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalasse kuuluv kohtute eelarve. Kehtiv riigi eelarvestrateegia 2026–2029 näeb kohtutele ette aastateks 2027– 2029 allolevas tabelis näidatud eelarve, mis liigub kohtutele kaasa. Kuivõrd uus eelarvestrateegia kinnitatakse Vabariigi Valitsuses 2026. aasta septembris, siis võivad numbrid muutuda, sh lisandub ka 2030. aasta. Tabel 13. Kohtute eelarve 2027–2029 (täiseurodes) Eelarve liik 2027. a 2028. a 2029. a Kohtud (grupp) TULUD KOKKU 34 955 219 34 955 219 34 955 219 KULUD KOKKU 61 504 618 67 296 617 70 619 392 Tööjõukulu ja majandamiskulu kokku, sh 59 428 501 65 220 500 68 543 275 Kohtunike palgafond (KRAPS) 24 995 296 28 551 892 30 592 253 Kohtujuristide ja kohtunikuabide palgafond (KRAPS) 15 171 555 17 406 958 18 689 372 Kohtute kolmandate isikute kulud 2 118 000 2 118 000 2 118 000 Kohtute postikulud 635 000 635 000 635 000 Käibemaks 2 038 617 2 038 617 2 038 617 Amortisatsioon (mitterahaline) 37 500 37 500 37 500 Kohtute (ja samas ka teiste asutuste) tööga seotud erinevate infosüsteemide ja muude digiteenuste (nt e-toimik, avalik e-toimik, digitoimik, Riigi Teataja, karistusregister, äriregister, kommertspandiregister, kinnistusraamat, laevakinnistusraamat, justiitsinfosüsteemide aruandluskeskkond, kättetoimetamisportaal jm) vastutavaks töötlejaks jääb Justiits- ja Digiministeerium. Vastavad kulud jäävad ministeeriumi eelarvesse. Samas antakse eelnõuga kohtusüsteemile üle vastutava töötleja roll kohtute infosüsteemi kui kohtute sisemise töökeskkonna suhtes. Koos sellega on mõistlik anda üle ka kohtuistungite transkriptsiooniks (helifailide tekstifailideks teisendamiseks) kasutatav teenus SALME. Tabel 14. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kohtuinfosüsteemide tiimi eelarve 2026. aastal (täiseurodes) Kohtute infosüsteem (üleantav) 379 818 Transkriptsiooniteenus (SALME) (üleantav) 90 235 Maksekäsu infosüsteem 273 192 180 Juhtimine; muud teenused 356 027 Kõik 2026. aastal kaasnevad kulud uutele funktsioonidele kaetakse olemasoleva eelarve piires, vajadusel 2026. aasta riigieelarve seaduse muudatustega asutuste vahelist eelarvet korrigeerides. Täpsed muutmisvajadused selguvad muudatuste rakendamisel ja sõltuvad muuhulgas ka jooksva aasta eelarve täitmisest. Kohaliku omavalitsuse tegevust seaduse rakendamine ei mõjuta. Seaduse jõustumise järel lisanduvad täiendavad kulud Sotsiaalkindlustusametile (SKA), kuna SKA peab edaspidi hakkama halduskohtu asemel tuvastama tunnistajate ütluste alusel isiku pensionistaaži. SKA hinnangul tuleks lisanduvate ülesannete täitmiseks suurendada ameti teenistuskohtade arvu kahe teenistuskoha võrra ja lisanduvate teenistuskohtade ning ülesannete täitmisega kaasnev mõju SKA eelarvele on 88 700 eurot aastas. Kulude katteks taotleb Sotsiaalministeerium vahendeid 2027. aasta riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise protsessis. Juhul kui riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise käigus täiendavaid vahendeid ei eraldata, siis katab SKA lisandunud kohustused olemasoleva eelarve piires. Riigile kaasnevad kulud seonduvalt tarbijakrediidinõuete elektrooniliseks menetlemiseks loodava IT-lahenduse arendamisega. Täna on hagiavaldus ja selle lisad võimalik esitada kohtule paberkandjal, e-postiga ja avaliku e-toimiku vahendusel. Hagiavaldus ja selle lisad on kohtule kättesaadavad kohtute infosüsteemis ja digitoimikus. Muudatusega esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingust tulenev võlausaldaja nõue avaliku e-toimiku erivormil, mis sisaldab täiendavaid andmevälju, dokumentide struktuuritud liigitamist ja automaatseid sisendikontrolle. Erivormi täitmise lõpetamisel süsteem genereerib esitatud andmete põhjal struktureeritud hagiavalduse, mille hageja peab esitama otse avaliku e-toimiku süsteemist kohtule. Selleks et tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid oleks võimalik hagimenetluses erivormi kaudu esitada ning elektrooniliselt töödelda on vaja teostada arendustöid e-toimikus, avalikus e-toimikus ja digitoimikus, mida korraldab Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Arendustööde kogukulu riigile praeguste andmete pinnalt on ligikaudu 165 000 eurot, sh igakuised püsikulud summas 500 eurot kuus. Arendustööde tegemiseks vajalikud rahalised vahendid on planeeritud Registrite ja Infosüsteemide Keskuse eelarvesse. Riigilõivuseaduse muutmise eelarveline mõju 2025. aastal tasuti tsiviilkohtumenetlusega seoses kuus keskmiselt 5000 korda riigilõivu, 2024. aastal 6500 korral. Tsiviilkohtumenetluses oli keskmiseks riigilõivuks 2025. aastal 179 eurot, 2024. aastal 158 eurot. Üle kahe kolmandikku (71%) kohtumenetlusega seotud riigilõivudest moodustasid 2025. aastal riigilõivud kuni 99 eurot. Selliste riigilõivude tulu osakaal kogu tuludest oli viiendik (20%). Plaanitud riigilõivude tõstmisega suurenevad riigilõivu määrad keskmiselt 50%. Muudatuste tulemusel suureneb tsiviilkohtumenetluses laekuv riigilõivude kogusumma ligikaudu 1,5 miljonit eurot. Halduskohtumenetluses tasuti 2025. aastal riigilõive 174 000 eurot, mis sisaldab lisaks üldistele 20 euro suuruse riigilõivuga kaebustele (RLS § 60 lõige 1) ka muudest kaebustest laekunud lõive (RLS lõiked 2-6). Halduskohtule esitati 2025. aastal 3444 kaebust. Seaduse jõustumise tulemusena tõuseksid halduskohtu riigilõivud keskmiselt 240%, mille tulemusena suureneb halduskohtumenetluses laekuv riigilõivude kogusumma ligikaudu 500 000 eurot. Kokkuvõtlikult on riigilõivumäärade muutmise tulemusena 2027. aasta järgne prognoositav riigilõivutulude kasv kokku 2 miljonit eurot aastas. 181 9. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi rakendusakte. Seadusemuudatuse tõttu tuleb muuta: 1) Vabariigi Valitsuse 23.12.1996. a määrust nr 319 „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“;117 2) justiitsministri 15.02.2006. a määrust nr 5 „Kohtute infosüsteemi põhimäärus“;118 3) justiitsministri 12.07.2010. a määrust nr 24 „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“;119 4) justiitsministri 19.12.2012. a määrust nr 60 „Kohtu registriosakonna kodukord“;120 5) justiitsministri 08.02.2018. a määrust nr 7 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“. Rakendusaktide kavandid on paigutatud selle seletuskirja lisasse nr 5. Kehtetuks muutuvad: 1) justiitsministri 27.10.2005. a määrus nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade ning ringkonnakohtute asukohad“;121 2) justiitsministri 19.12.2006. a määrus nr 37 „Rahvakohtuniku tasu suurus ja maksmise kord“;122 3) justiitsministri 29.07.2009. a määrus nr 30 „Kohtuniku ja kohtukordniku ametiriietuse kirjeldus ning kohtukordniku ametiriietuse kandmise kord“;123 4) justiitsministri 14.04.2015.a määrus nr 15 „Maakohtute rahvakohtunike arvu määramine“;124 5) justiitsministri 19.12.2019. a määrus nr 18 „Kohtuniku valveaja lisatasu“.125 6 justiitsministri 27.10.2005. a määrus nr 47 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtunike ja kohtunikuabide arv ning jagunemine kohtumajade vahel“;126 RÕS-i § 32 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega muutub kehtetuks volitusnorm, mille alusel ei ole kehtestatud seal nimetatud määrust. 10. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, arvestades järgmisi erandeid: 1) § 1 punktid 62, 71, 98 ja 126 jõustuvad 2026. aasta 1. mail. Need on eeskätt kohtute nõukogu käivitamiseks vajalikud muudatused: nõukogu koosseis, kohtunike täiskogu õigus valida nõukogu kohtunikest liikmed ja asendusliikmed, samuti kohtute haldamise nõukoja pädevus 117 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122017055?leiaKehtiv. 118 https://www.riigiteataja.ee/akt/995360?leiaKehtiv. 119 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122012047?leiaKehtiv. 120 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122012010?leiaKehtiv. 121 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122024015?leiaKehtiv. 122 https://www.riigiteataja.ee/akt/129052018017?leiaKehtiv. 123 https://www.riigiteataja.ee/akt/122012020004?leiaKehtiv. 124 https://www.riigiteataja.ee/akt/12766426. 125 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122019015?leiaKehtiv. 126 https://www.riigiteataja.ee/akt/102042024007?leiaKehtiv. 182  kehtestada enne 01.07.2026 ise nõukogu liikmete valimise kord (tulevikus on see nõukogu pädevuses). 2) § 1 punktid 64, 70 ja 73 ning §3 jõustuvad 2026. aasta 1. juulil. Jõustuvad eelkõige muudatused, mis on seotud nõukogu pädevusega. Uue kohtuhaldusmudeli rakendamise ajaraami iseloomustab allolev tabel. Tabel 15. Rakenduskava 2027. 2026.a a Rakenduskava (kohtuhaldusmudel) juul jaan apr mai juuni aug sept okt nov dets i Kohtute nõukogu liikmete valimiskorra ettevalmistamine Esimeste sätete jõustumine (01.05.2026) KHN kinnitab uue valimiskorra Kohtute nõukogu liikmekandidaatide esitamine Kohtute nõukogu liikmete valimised täiskogus, mittekohtunikest liikmete määramine Kohtute nõukogu alustab tööd (osaliselt) (01.07.2026) KHT alustab tööd (01.01.2027) Seaduse jõustumine (01.01.2027), sh lõplik pädevuste üleminek 183 11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Kohtute seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu saadeti kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Registrite- ja Infosüsteemide Keskusele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. Eelnõu kooskõlastasid märkustega Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium. Arvamuse esitasid Eesti Kohtunike Ühing, Riigikohus, Tartu Ringkonnakohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Harju Maakohus, Tartu Halduskohus, Riigiprokuratuur, Advokatuur ning Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Eelnõule on lisatud kooskõlastustabel (lisa 1), milles kajastuvad vastused kooskõlastamise käigus esitatud märkustele ja ettepanekutele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus81 saadeti 20.11.2024. a kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudile ja Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile. Eelnõu kooskõlastasid Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium ja Rahandusministeerium. Märkustega kooskõlastas eelnõu Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Arvamuse esitasid Viru Maakohus, RIK, Harju Maakohus, Tallinna Ringkonnakohus, Riigikohus, Tartu Maakohus, Tallinna Halduskohus, Eesti Advokatuur, Prokuratuur. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus82 saadeti 14.07.2025 kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudile, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Eesti Pangaliidule, MTÜ-le FinanceEstonia, Julianus Inkasso OÜ-le, B2 Impact OÜ-le, Placet Group OÜ-le, Creditform Eesti OÜ-le, Era Liisingu Inkassoteenused OÜ-le, Bondora AS-le, OMEGA INVEST OÜ-le, GS Core OÜ-le, AS-le PlusPlus Capital, Revensen OÜ-le, Modena Estonia OÜ-le ning BB Finance OÜ-le. Eelnõu kooskõlastasid Haridus- ja Teadusministeerium ning Siseministeerium. Märkustega kooskõlastasid eelnõu Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Arvamuse esitasid Viru Maakohus, Registrite ja Infosüsteemide Keskus, Harju Maakohus, Tallinna Ringkonnakohus, Riigikohus, Tartu Maakohus, Tallinna Halduskohus, Eesti Kohtunike Ühing, Tartu Ülikool, Riigiprokuratuur, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Finantsinspektsioon, Eesti Pangaliit, Eesti Krediidiandjate Liit, FinanceEstonia MTÜ, B2 Impact OÜ, Julianus Inkasso OÜ, Omega Invest OÜ, AS PlusPlus Capital ja Fresh Finance OÜ ning Advokaadibüroo Sorainen OÜ. Tsiviilkohtumenetlust puudutav tabel kooskõlastamisel esitatud märkuste ja ettepanekute kohta on lisatud seletuskirjale (lisa 2). 184 Halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muumise seadus83 saadeti 22.10.2024. a kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Tallinna Halduskohtule, Tartu Halduskohtule, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Notarite Kojale, Patendivolinike Kojale, Eesti Juristide Liidule, Transpordiametile, Keskkonnaametile, Eesti Jahimeeste Seltsile, Kaitseressursside Ametile, Kaitseväele, Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonile, Eesti Meediaettevõtete Liidule. Eelnõu kooskõlastasid märkustega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kaitseministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Kliimaministeerium ja Välisministeerium. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Tallinna Halduskohus, Tartu Halduskohus, Eesti Kohtunike Ühing, Eesti Advokatuur, Eesti Advokatuuri haldusõiguse komisjon, Notarite Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning Eesti Meediaettevõtete Liit. Halduskohtumenetlust puudutav tabel kooskõlastamisel esitatud märkuste ja ettepanekute kohta on lisatud seletuskirjale (lisa 3). Riigilõivuseaduse muudatused saadeti 2024. aasta 7. juunil kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks kõigile kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Registrite ja Infosüsteemide Keskusele, Andmekaitse Inspektsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Audiitorkogule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Korteriühistute Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA-le. Kooskõlastamisel esitatud märkuste ja ettepanekute tabel on seletuskirjale lisatud (lisa 4). Käesolev eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. 185  Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste (kohtukorralduse muudatused) muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud JDM seisukohad/vastused arvestatud Jrk osaliselt arvestatud Märkuse esitaja / märkuse või ettepaneku sisu nr mitte arvestatud selgitatud teadmiseks võetud Rahandusministeerium 1. Esitasite kooskõlastamiseks kohtute seaduse muutmise ja Arvestatud. sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtukorralduse muudatused) (edaspidi eelnõu). Esitasime eelnõu Kooskõlastame eelnõu alljärgnevate märkustega Rahandusministeeriumile arvestamisel, kuid palume eelnõu enne Vabariigi kooskõlastamiseks. Valitsusele edastamist veelkord Rahandusministeeriumiga kooskõlastada. 2. Esitatud eelnõu § 1 punkti 18 (kohtute seaduse § 12 lõike Selgitatud. 4 täiendamine punktiga 4) kohaselt võib kohtu esimehe enne tähtaja lõppemist vabastada koostöö mittelaabumise Kavandatav muudatus ei tõttu kohtute nõukoguga. Leiame, et kavandatav riiva kohtuniku sõltumatuse muudatus põrkub kohtuniku sõltumatuse ja ameti ega kohtunikuameti eluaegsuse põhimõttega. Koostöö mittelaabumisel eluaegsuse põhimõtet, kuna vabastamine ilma selgete mõõdikute või protseduurita on see ei puuduta kohtu õigusriigi vaatenurgast probleemne ja vastuolus esimehe staatust õigusselguse nõudega. kohtunikuna, vaid üksnes Koostöö mittelaabumine kui teenistusest vabastamise tema vabastamist kohtu alus on Eesti avalikus teenistuses äärmiselt erandlik esimehe kohustustest. Kohtu instrument, mis on kohaldatav üksnes ministeeriumi esimehe roll on juhtimis- ja kantsleri ja ministri vahelisele spetsiifilisele suhtele. Isegi töökorralduslik ning selle kantsleri vabastamise puhul on seadusandja seadnud täitmine eeldab toimivat range ajalise piirangu, mille kohaselt ei tohi koostööd kohtuvõimu enda ministeeriumi kantslerit koostöö mittelaabumisel juhtimisorganitega. teenistusest vabastada enne kuue kuu möödumist ministri Koostöö mittelaabumine ei ja kantsleri koos töötamise algusest. Kohtu esimehe ole kavandatud üldise või positsiooni puhul puudub analoogne hierarhiline ja subjektiivse poliitiline alluvussuhe, mis õigustaks niivõrd subjektiivse vabastamisalusena, vaid vabastamisaluse loomist. erandliku võimalusena Juhime tähelepanu, et kohtu esimehe roll ei ole piiratud olukorras, kus püsiv ja üksnes tehnilise asjaajamisega. Kohtu esimehel on sisuline koostöö puudumine kohtunike suhtes piiratud distsiplinaarvõim (st õigus takistab kohtute nõukogul algatada distsiplinaarmenetlus ja koostada täita talle seadusega pandud distsiplinaarsüüdistus, kogudes selleks vajalikke ülesandeid. Üksikud tõendeid ja nõudes selgitusi). Üheks võimalikuks eriarvamused või sisulised distsiplinaarkaristuseks on kohtuniku ametist vaidlused ei anna alust kohtu tagandamine. Kohtu esimehe distsiplinaarmenetluse esimehe vabastamiseks. 1  algatamisega seotud õigused eeldavad täielikku Kohtu esimehe ja kohtute ametialast iseseisvust. Kohtu esimehe vabastamine nõukogu vaheline suhe ei ole koostöö mittelaabumise tõttu võib muutuda hierarhiline ega poliitiline, survevahendiks, mis pärsib tema sõltumatust teiste kuid on institutsionaalne. kohtunike üle distsiplinaarvõimu teostamisel. Kohtute nõukogu vastutab kohtute töökorralduse ja juhtimisotsuste eest ning realiseerib oma pädevust mh esimeeste kaudu. Kohtu esimehe distsiplinaarvolitused ei muuda muudatust probleemseks. Kavandatav regulatsioon ei võimalda sekkuda konkreetsetesse distsiplinaarmenetlustesse ega kasutada vabastamisalust survevahendina, vaid on kohaldatav üksnes püsiva ja üldise koostöövõimetuse korral. Muudatus toetab kohtute juhtimise toimivust, kahjustamata kohtu esimehe sõltumatust kohtunikuna. 3. Maakohtu juhtimisstruktuur on väga keeruline. Eelnõust Arvestatud. ja seletuskirjast lähtuvalt tekib reformiga kohtusiseselt neljast tasandist koosnev juhtimisstruktuur: kohtu Seletuskirjas on täpsustatud üldkogu, kohtu eestseisus, kohtu esimees ja osakondade eestseisuse pädevust. Kohtu juhatajad. Lisaks on teatud küsimustes n-ö majavälised eestseisus on esimese ja teise juhtorganid – kohtute nõukogu, Riigikohtu üldkogu ja astme kohtu üldkogu esimees ning n-ö haldusjuht Kohtute Haldusteenistuse esindusorgan, kelle direktor. pädevuses on kohtu Üks eelnõu kesksetest muudatustest on üleminek kodukorra ja tööjaotusplaani kollegiaalsele juhtimismudelile. Selleks luuakse kohtu kehtestamine ja kohtu eestseisuse näol uus juhtimisorgan. Eelnõu seletuskirja esimehe nõustamine kohaselt antakse eestseisuse pädevusse seni kohtu tööjaotuse küsimustes. esimehe ainupädevuses olnud otsustused, nagu kohtu Eelnõus välja pakutud kodukorra, struktuuri ja koosseisu kinnitamine. muudatuse tulemusel Eestseisus kinnitab ka kohtu tööjaotusplaani. Kohtu muutub tööjaotusplaani esimees juhib eestseisuse tööd ning vastutab selle otsuste tegemine tõhusamaks. elluviimise eest, kuid ei tee enam olulisi juhtimisotsuseid Üldkogu roll on kollegiaalne üksinda. Samal ajal säilib kohtu üldkogu kui ja põhimõtteline, kohtunikkonna omavalitsusorgan, kelle roll on jätkuvalt väljendades kogu oluline kohtu sisulistes ja põhimõttelistes küsimustes. kohtunikkonna seisukohti. Samal ajal on maakohtus jätkuvalt osakonnad, millel on Eestseisuse kaudu on iga osakonna juhatajad, kes ei kuulu automaatselt kohtu kohtunik kaastatud eestseisusesse, mida võib pidada ka nö laiendatud tööjaotusplaani koostamisse juhtkonnaks, samas kui mõni tema osakonna kohtunik, eesmärgiga jaotada kohtusse võib olla, kui osutub valituks. Kohtumõistmise laekuv töö arvestades 2  valdkonna osakonnajuhatajate seisund muutuva seaduse tänapäeva vajadusi kiirelt kontekstis on ebaselge ja taandub pigem statisti ossa. reageerida kohtute Juhime tähelepanu, et täiendavat selgitust vajab erinevate töökoormuse muutustele. juhtimisstruktuuride pädevuste jaotus. Seletuskirjas märgitakse, et üldkogu roll muutub strateegilisemaks, samas kui eestseisus tegeleb igapäevase tööga. Samas antakse eestseisuse pädevusse kohtu kodukorra ja struktuuri kinnitamine, mis on sisuliselt strateegilised dokumendid ja määravad kohtu pikaajalise toimimise. Seejuures ei selgu eelnõust, kas eestseisus peab alluma üldkogu suunistele või tegutseb neist sõltumatult. Lisaks soovime pöörata tähelepanu seletuskirja mõjude osa punktile 7.2. Selle kohaselt on eestseisuse roll on täidesaatev ja strateegiline, keskendudes kohtuasutuse juhtimisele. Üldkogu roll on kollegiaalne ja põhimõtteline, väljendades kogu kohtunikkonna seisukohti. Kui eestseisuse pädevus laieneb liigselt töökorralduse või põhimõtteliste otsuste suunas, võib see de facto vähendada üldkogu rolli kohtusüsteemi sisemises demokraatias. Reformi mõju sõltub sellest, kuidas reguleeritakse eestseisuse ja üldkogu omavaheline hierarhia ja koostöö: kas eestseisus allub üldkogu strateegilistele suunistele või tegutseb sellest sõltumatult. Ebaselgeks jääb, kes ja kuidas peab reguleerima või otsustama eestseisuse ja üldkogu omavahelise hierarhia. Ka ei määratle eelnõu üheselt, milline tasand kannab lõplikku vastutust kohtu pikaajalise visiooni eest. Märgime, et strateegilist rolli on seletuskirjas omistatud nii kohtu üldkogule kui ka kohtu eestseisusele. Kui eestseisus hakkab de facto langetama kõiki olulisi otsuseid (tööjaotusplaan, koosseisud), võib üldkogu roll muutuda pelgalt formaalseks, mis nõrgestab kohtunikkonna enesekorraldusõigust. Palume seletuskirjas täpsustada juhtimistasandite omavahelist hierarhiat ja pädevuste jaotust. Samuti palume hinnata, kas uus juhtimisstruktuur ei too kaasa juhtimise liigset killustatust. 4. Kohtute seadust täiendatakse §-ga 2¹, mille kohaselt Arvestatud. kohtuasja menetlus esimese ja teise astme kohtus ei kesta üldjuhul üle üheksa kuu arvates asja saabumisest Muudatusest on loobutud. kohtusse. Säte on deklaratiivne, kuna eelnõus puudub tagajärg, mis saab, kui tähtaega ületatakse. Samuti puudub normil seos kohtuniku vastutuse, asja ümberjaotamise või menetlusõiguse rikkumise sätetega 5. Kohtute seaduse § 13011 reguleeritakse rahvakohtunike Arvestatud. institutsiooni kaotamine. Selle lõike 1 kohaselt lõppevad seaduse jõustumisel ametis olevate rahvakohtunike Eelnõu on muudetud volitused seaduse jõustumise päeval. Samas lõike 2 selgemaks ja seletuskirja kohaselt jätkuvad rahvakohtunike volitused seaduse vastavalt täiendatud, jõustumise ajal käimas olevates kohtuasjades, milles on eelnõus on sätestatud 3  rahvakohtunikud osalenud. Sellega tekib õiguslikult rahvakohtunike volituste ebaselge olukord, kus isikul ei ole enam rahvakohtuniku kehtivus. volitusi, kuid tema volitused jätkuvad. Seega rahvakohtuniku volitused lõppevad ja ei lõppe ka. Palume paragrahvi täpsustada. 6. Palume eelnõud mitte seadusena jõustada keset Arvestatud. eelarveaastat. Kui kohtute halduse üleminek toimub 2026. aasta 1. juulist, siis see eeldab riigieelarve seaduse EN jõustub 01.01.2027.a., muutmist ning eelarve ümbertõstmisi poole aasta pealt, st seletuskirjas on kajastatud pool aastat oleksid kohtud Justiits- ja Digiministeeriumi rakenduskava. valitsemisalas ja teine pool aastat eraldi. Raamatupidamises oleks siis samad perioodid, pool aastat arvestus Justiits- ja Digiministeeriumi all ja teine pool aastat eraldi. See toob kaasa lisatööd. Muul juhul algavad paljud tegevused uuesti aasta algusest, aga nüüd tuleks alata kaks korda aastas. Kõigile osapooltele kaasneks kohtute halduse üleminekuga väiksem halduskoormus, kui uus põhiseaduslik institutsioon kohtute grupp alustaks alates 01.01.2027. Sellega seoses palume üle vaadata ka rakendussätted. 7. Seletuskirjast ei saa aru, milliseks kujuneb kohtute ja Arvestatud. Kohtuhaldusteenistuse struktuur ja kuidas jagunevad kulud. Lisaks sellele pole aru saada, millised ametikohad Eelnõu on täiendatud, KHTd jäävad Justiits- ja Digiministeeriumisse ning mis liiguvad käsitleb §412, kulude jaotust kohtutega kaasa. Oluline on muudatuste rakenduslik pool on kirjeldatud seletuskirjas, varakult läbi mõelda, sh tööjaotus, kes mida teeb. reformi rakenduskava on Vastasel korral ei ole võimalik reformi tõrgeteta ellu viia. seletuskirjas kajastatud. 8. Riigieelarvet ja raamatupidamist puudutavad sätted Arvestatud. vajavad muutmist, kuid nende kohta oleme esitanud oma ettepanekud Justiits- ja Digiministeeriumile jooksvalt Eelnõu vastavalt muudetud. koostöö käigus. Kuna eelnõus olev tekst on juba vananenud ja lõplik tekst valmimisel, siis nendesse valdkondadesse puutuvaid märkusi me käesoleva kirjaga ei esita. Koostöö jätkub kuni mõlemale sobiva lahenduse leidmiseni. Kaitseministeerium 1. Kaitseministeeriumi hinnangul tuleb tagada Selgitatud. riigikaitseküsimusi puudutavate kohtuasjade kiire menetlemine. Riigikaitset puudutavad kohtuasjad on Eelnõu §-s 37 lg 41 on reeglina ajakriitilised, kuna võivad mõjutada riigi sätestatud kohtuasjade liigid, kaitsevõimet, valmisolekut või juhtimisotsuseid. millele kohtunikel tuleb Pikaleveniv kohtumenetlus võib sellistes asjades edaspidi spetsialiseeruda (sh vähendada kohtulahendi praktilist mõju või takistada nt planeerimise ja riigikaitseliste ülesannete õigeaegset täitmist. Juhime ehitusõiguse asjad). Kitsam tähelepanu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 ja § 24 ja süvendatum eesmärk on tagada tõhus ja mõistliku aja jooksul toimuv spetsialiseerumine tagab õiguskaitse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on kiirema ja tõhusama menetluse. 4  tunnustatud, et erilise avaliku huviga asjades (sh julgeolek) on kiirem menetlus põhjendatud. Kiirem menetlus aitab tagada õigusselguse ning õiguskindluse nii riigile kui ka menetlusosalistele, võimaldades vaidlusaluste küsimuste lahendamist ajal, mil see on veel sisuliselt mõjus. Samal ajal säilib kohtulik kontroll ning menetlusosaliste põhiõigused, kuna menetluse kiirendamine ei muuda kohtuliku arutamise sisu ega vähenda õiguskaitse taset. Kiirema menetluse tagamiseks palume kaaluda nii kohtunikele riigikaitseõiguses koolituste korraldamist kui ka riigikaitselisi küsimusi puudutavates kohtuasjades kohtumenetlusele maksimumtähtaegade seadmist. 2. Leiame, et kohtunike koolitusprogrammi tuleks lisada ka Selgitatud. riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse teemad, tagamaks kohtunikele antud Toetame koolitusprogrammi valdkonnas parema väljaõppe ning teadmised täiendamist. Kohtute Toetame riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise nõukogu kehtestab kohtu humanitaarõiguse teemade lisamist kohtunike tööjaotusplaani koostamise koolitusprogrammi. See on vajalik, arvestades muutunud alused, sealhulgas kohtunike julgeolekukeskkonda ning riigikaitseliste ja ja kohtuteenistujate rahvusvaheliste küsimuste kasvavat tähtsust spetsialiseerumise õigusemõistmises. Kohtud võivad menetleda vaidlusi, põhimõtted koos mis puudutavad riigikaitseliste meetmete õiguspärasust, kohustusliku koolituse kaitseväeteenistust, rahvusvaheliste operatsioonidega mahu nõuetega. seotud küsimusi ning põhiõiguste piiranguid erikordade ajal. Nimetatud valdkonnad on oma olemuselt komplekssed ning eeldavad nii riigisisese kui ka rahvusvahelise õiguse süstemaatilist tundmist. Kohtunike täiendkoolituse kaudu on võimalik tagada ühtsem ja kvaliteetsem kohtupraktika, lühendada menetlusaegu ning tugevdada õigusselgust. Lisaks on riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tundmine oluline põhiõiguste kaitse seisukohast, kuna riigikaitselistes olukordades tuleb sageli hinnata põhiõiguste piirangute vajalikkust ja proportsionaalsust. Koolitusprogrammi täiendamine aitab tagada, et sellised hinnangud põhinevad piisaval erialasel pädevusel. 3. Kriisiolukorrad eeldavad kiiret otsustamist, keerukate ja Arvestatud. ajakriitiliste õigusküsimuste lahendamist ning sageli ka riigisaladuse või tundliku teabe käsitlemist. Eelnõu on täiendatud §-ga Võimalus määrata kriisiolukorras spetsialiseerunud 388 (kohtunike koolitus kohtunikud, kellel on vastav erialane ettevalmistus ja õigusemõistmise tagamiseks kogemus riigikaitse- ja julgeolekuvaldkonnas, aitab erakorralise ja tagada õigusemõistmise kvaliteedi, ühtlasema sõjaseisukorra ajal). kohtupraktika ning menetluste tõhusa ja õigeaegse läbiviimise. Samuti on spetsialiseerunud kohtunike määramine oluline põhiõiguste tõhusa kohtuliku kaitse seisukohast, 5  kuna kriisiolukordades tehtavad otsused võivad oluliselt mõjutada isikute õigusi ja vabadusi. Pädev ja kiire kohtulik kontroll aitab säilitada tasakaalu avaliku huvi ja põhiõiguste kaitse vahel. Haridus- ja Teadusministeerium 1. Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastas Selgitatud. 29.05.2025 väljatöötamiskavatsuse „Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse Tartu Ülikooli koostatud nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise spetsialiseerumise analüüs võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks leidis, et muutmiseks“ ning 4.12.2025 kohtute seaduse ja „Spetsialiseerumine mingit kriminaalmenetluse seaduse muutmise seaduse tüüpi asjadele loob (kohtukorralduse muudatused) eelnõu märkustega. eelduslikult asjade Eelnõus ei ole arvestatud kummaski menetlusetapis läbivaatamise parema esitatud HTM märkusega, mis puudutas sisulise pädevuse, tagab spetsialiseerumisega seotud probleemi. See on meie tõenäolisemalt ühtlasema hinnangul eelnõu seletuskirjas jätkuvalt selgitamata. Kui kohtupraktika ja võimaldab süsteemis on üks või üksikud kohtunikud, kes menetleda asju lahendavad ainult teatud liiki vaidlusi, siis väheneb ökonoomsemalt“. lahenduste varieeruvus ja paindlikkus. Eelnõu §37 lg41 sätestatud Kohtusüsteemi puhul avaldub see kohtupraktika spetsialiseerumisvaldkonna mitmekesisuse vähenemises ning õigusmõtlemise d on piisava suurusega ja arenguruumi ahenemises. See omakorda võib vähendada võimaldavad kohtutele süsteemi elujõulisust. Kohtuvõimu tugevus põhineb paindlikkust, nn professionaalsel diskussioonil, mistõttu on seni kohustusliku kohtupraktika arenenud kohtuasjapõhiselt. Eelnõus spetsialiseerumine ettenähtud kohustusliku spetsialiseerumise korral hakkab moodustab umber 42% kohtupraktika arengut mõjutama ainult teatud liiki kõikidest kohtuasjadest. vaidlusi lahendava kohtuniku ametiaeg, mis on eluaegne. Selline muudatus ei toeta kohtupraktika dünaamilist ja mitmekesist arengut. Palume seletuskirja täiendada selgitusega, kuidas eelnõukohane spetsialiseerumine toetab kohtupraktika dünaamilist ja mitmekesist arengut võrreldes täna kehtiva põhimõttega. 2. Kohtute seadust planeeritakse täiendada §-ga 21, mille Arvestatud. järgi esimese ja teise astme kohtus tuleb asi menetleda üldjuhul üheksa kuu jooksul. Märgime, et eelnõu Muudatusest on loobutud. seletuskirjas puudub selle muudatuse osas mõjude hindamine ja ka selgitus, kuidas tagatakse selle nõude täitmine (näiteks, kas see toob kaasa vajaduse tõsta kohtuametnike arvu). Palume seletuskirjas hinnata ka selle muudatuse mõjusid. Sotsiaalministeerium 1. Toetame ja tunnustame Mitte arvestatud. kohtunikespetsialiseerumisvaldkondade täiendamist, ent palume muuta ja täiendada eelnõu § 1 punktiga 55 Lähisuhtevägivalla alla 1 kohtute seaduse § 37 lg-s 4 tehtavaid muudatusi paigutuvad ka teie nimetatud järgmiselt: perevägivalla ja naistevastase vägivalla 6  1) Lähisuhtevägivalla asjade asemel rääkida kuriteod. Termin „lähisuhte perevägivalla asjadest, lähtudes Istanbuli vägivald“ on laiem ja järgib konventsiooni ja ohvriabi seaduse prokuratuuri struktuuri terminoloogiast. Terminit lähisuhtevägivald ei (prokuratuuris on loodud ole Eesti õiguskorras defineeritud. alaealiste ja 2) Lisada perevägivalla asjade kõrvale lähisuhtevägivalla seksuaalvägivalla asjad. Sarnaselt osakond“). Spetsialiseerudes perevägivallaga (ja alaealiste asjadega) nõuab ka analoogselt võimaldab see seksuaalvägivalla asjade menetlemine loogilisemalt kohtuasju kohtunikult eriettevalmistust, sh suuremat menetleda ja ei muuda teaduslikkust selliste kuriteo mõjust ohvrile ja spetsialiseerumist kohtus sellest, kuidas ohvreid seda arvestavalt kohelda, liiga kitsapiiriliseks. ning sobivaid isikuomadusi. Eriti oluline on traumateadlikkus ja sobivad isiksuseomadused, kui seksuaalvägivalla ohvriks on alaealine. Seksuaalvägivalla asjade loetellu lisamine on eriti oluline, kuna seletuskirja kohaselt on samas lõikes nimetatud alaealistega seotud süüteoasjade all eeskätt mõistetud „kohtuasja, milles menetlusalune isik või süüdistatav on noorem kui kaheksateistkümneaastane. Sellise kohtuasjana pole otstarbekas üldjuhul käsitada asja, milles osaleb alaealine kannatanu või tunnistaja“. Kui seksuaalvägivalla asju spetsialiseerumise alusena välja toodud pole, siis selline alaealistega seotud süütegude määratlus ei kaitse piisavalt alaealisi seksuaalvägivalla ohvreid. Loetelu täiendamine seksuaalvägivalla asjadega aitaks seda olukorda parandada ja alaealisi seksuaalvägivalla ohvreid tõhusamalt kaitsta. Ettepaneku tulemusena oleks sätte sõnastus selline (muudatus märgitud rohelisega): „(41) Kohtute nõukogu kehtestab kohtunike tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused, sealhulgas kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted. Tööjaotusplaaniga tuleb tagada tsiviilkohtunike spetsialiseerumine perekonnaõiguse ja eestkoste asjadele, maksejõuetuse- ja ühinguõiguse asjadele, tööõiguse asjadele, intellektuaalse omandi kaitse asjadele, süüteokohtunike spetsialiseerumine alaealistega seotud süüteoasjadele, lähisuhtepere- ja seksuaalvägivalla asjadele ja majandusalaste süütegude asjadele ning halduskohtunike spetsialiseerumine planeerimisõiguse asjadele, keskkonnaõiguse asjadele ja maksuõiguse asjadele. Kohtud lähtuvad tööjaotusplaani kinnitades käesolevast seadusest ja kohtute nõukogu kehtestatud alustest.“ 2. Pean ka oluliseks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse Arvestatud. reglemendi § 7 lg 1 kohaselt antakse eelnõu kooskõlastamiseks piisav tähtaeg, mis on vajalik asja 7  sisuliseks läbivaatamiseks. JDM on andnud 20 lk eelnõu Eelnõu kooskõlastamiseks ning 83 lk seletuskirja kooskõlastamiseks aega 3 antud tähtaega pikendati. tööpäeva. Eelnõu on küll kooskõlastamisel juba teist korda, ent JDM on ise märkinud, et sellesse on tehtud võrdlemisi palju olulisi muudatusi. Sellises olukorras ei ole 3 tööpäeva eelnõu kooskõlastamiseks piisav tähtaeg ning selliste ebapiisavate tähtaegade andmine ei võimalda tagada õigusloome kvaliteeti. Eelnõu esitluskirjas ei ole JDM sedavõrd lühikese tähtaja andmist ka sõnagagi põhjendatud. Riigikohus 1. Kuigi põhimõtteliselt toetame kohtuhalduse muutmist, ei Teadmiseks võetud. ole eelnõus esitatud haldusmudelit puudutavad sätted rakendamiseks valmis. Pakutud haldusmudel on toores ja arusaamatu pädevusjaotusega mitme eri institutsiooni vahel. See ei taga tegelikku otsustusõigust kohtusüsteemis oluliste küsimuste üle, ei taga kohtutele reaalset eelarvelist sõltumatust ja piisavat finantseeritust ning selle rakendamine praktikas on läbi mõtlemata ega ole suure tõenäosusega eelnõus pakutud tempos võimalik. Arvestades praeguse Riigikogu koosseisu sisulist efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, ei ole reaalne, et eelnõu saaks oluliselt parem ja selgem, et sellega seotud probleemid saaksid korralikult lahendatud. Vaidlused kohtuhalduse üle võivad saada takistuseks kogu eelnõu seaduseks saamisel. Seetõttu pooldame kohtuhalduse muutmise sätete eraldamist eelnõust ja edasiminekut nende muudatustega, mis võiks kohtusüsteemi, selle korraldust ja juhtimist reaalselt tõhustada. Kohtuhalduse muutmise võiks kas edasi lükata uue Riigikogu koosseisu selgumiseni või vähemalt liikuda sellega edasi eraldi eelnõuga, vähendades riski, et selle teema pidurdumine saaks takistuseks ka muude vajalike muudatuste realiseerimisel. Kohtuhalduse kiirustatud muutmise tagajärjed võivad olla kurvad. 2. Kes kohtuid eelnõu järgi haldaks ja milline oleks Arvestatud. pädevusjaotus? KS § 39 muudatuste järgi korraldaks I ja II astme kohtuid Eelnõus on selgemaks kohtute nõukogu (KN), samas täidaks haldusülesandeid muudetud KHT ja kohtute ka kohtud ja nende esimehed ise nagu ka Justiits- ja nõukogu pädevust (§-d 411 ja Digiministeerium (JDM). Eelnõust nähtub, et tegelikult 412). Seletuskirjas toodud tegelevad haldusülesannetega ka kohtuhaldusteenistus selgitused KHT ja KN (KHT) ning eelarve osas Riigikogu. Kõigi nende rollid rollijaotusest. KHT on kipuvad jääma laialivalguvaks ja ebaselgeks. asutus. Haldusülesannete Eelnõust nähtub, et tegelikult täitevvõim olulisi jaotus KHT ja kohtute vahel haldusega seonduvaid ülesandeid siiski kohtutele üle ei ning KHT täpsemate anna. Nii ei anta üle nt väga olulist kohtute infosüsteemi ülesannete määramine on (KIS) arenduse korraldust ja tellijafunktsioone, JDM jääb otstarbekas jätta kohtute osalema kohtute eelarve kujundamises ja nõukogu pädevusse, sest 8 eelarveprotsessis (vt KS § 431). Milliseks JDM-i roll tugiteenustega seotud kohtuhalduses tervikuna kujunema peaks, jääb ootused ja vajadused võivad ebaselgeks. aja jooksul muutuda. Ebaselgeks jääb ka kohtusüsteemi poolt halduse eest vastutamine. Eelnõu järgi on see pandud KN-i korraldada, jättes märkimisväärselt segaseks KHT ja selle direktori rolli haldamisel, seda koostöös KN ja kohtu esimeestega. Arvestades seniseid kogemusi saab selline ebaselgus ebapädevat juhitamatust, korraldamatust ja vastutamatust kohtusüsteemis vaid süvendada. Eelnõu järgi võiks eeldada, et KN korraldab jooksvat kohtuhaldust, millele viitab mh kavandatava KS § 411 p-i 5 järgne kohustus korraldada kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamist ja arvestuse pidamist. KS § 401 lg 9 alusel KN-i kohtunikest liikmete töökoormuse vähendamine viitab arusaamale, nagu peaks KN senisest KHN-st erinevalt tihedasti koos käima ja tegelema operatiivjuhtimisega. See ei oleks aga reaalselt võimalik KN-i esimehest Riigikohtu esimehele, kes peab juhtima ja korraldama Riigikohtu tegevust, esindama Riigikohut olulises mahus rahvusvahelistes institutsioonides ning mõistma õigust põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, mh viimasel ajal arvukates ja eriti kiireloomulistes valimisasjades. Samamoodi ei ole reaalne, et KN-i tegevuses saaks operatiivjuhtimise tasandil osaleda KN-i liikmetena pakutud Riigikogu liige, justiitsminister, JDM-i kantsler, õiguskantsler ega Eesti Advokatuuri esindaja, kelle töökoormust pole kavas vähendada. Kui neid esindaks tegelikult muud inimesed, muutuks nende institutsioonide KN-i koosseisu kaasamine sisuliselt mõttetuks, kuna nad kas ei saaks töös osaleda või tehtaks seda tegelikult ametnike kaudu. Nii ei ole reaalne, et KN saaks osaleda operatiivjuhtimises, vaid seda peaks tegema KHT ja selle direktor. KHT pädevust ja struktuuri eelnõus aga praktiliselt ei ole, see oleks KN- i määrata (KS § 411 lg 9). Nii kujuneks harali juhtimine, kus ühelt poolt tegeleks juhtimisega kaheksa I ja II astme kohtu esimeest, 11 KN-i liiget ning nende kõrval paralleelselt ka KHT ja JDM. Selliselt ei ole võimalik kohtusüsteemi tõhusalt juhtida ning vastutus on täielikult hajutatud. Ainus võimalus tõhusamaks juhtimiseks oleks võrdlemisi suure pädevusega ja juhtimisvolitustega KHT ja selle direktor, kellel oleks seaduse järgi oluline õigus nii ressursikasutuse kui ka kohtukorralduse küsimustes, kellele peaks sisuliselt alluma ka kohtu esimehed ning kelle tegevust kontrolliks KN kui KHT kõrgem organ. Eelnõus on aga juhtimisloogika hoopis tagurpidi, st justkui kõik juhivad, ent tegelikult ei tee seda ega ka vastuta keegi. 9 3. KN-i koosseis. KHN on hääletanud tulevase KN-i Arvestatud. liikmelisuse üle. Arusaamatu on, miks eelnõus sellega arvestatud ei ole. Jääb mõistmatuks miks on KN-i Eelnõu § 401 sätestab, et liikmelisuses tehtud selline drastiline muudatus ning kohtute nõukogusse kuulub suurendatud täitevvõimu otsest osalust nõukoja töös. 11 liiget: Riigikohtu JDM-i kantsleri lisamine valdkonna eest vastutava esimees, viis kohtunike ministri kõrvale ei tundu olevat kooskõlas eelnõu täiskogu valitud kohtunikku, eesmärgiga anda kohtute haldamine kohtusüsteemile. kaks Riigikogu nimetatud Isegi kui sellise muutusega leppida, on kasutatud segast liiget, valdkonna eest sõnastust, nimetades ühelt poolt konkreetse vastutav minister, ministeeriumi kantsler, aga teiselt poolt üldiselt õiguskantsler ja advokatuuri valdkonna eest vastutav minister. Eelduslikult oleksid esindaja. See tähendab, et need ju samast ministeeriumist. kohtute nõukogu enamuse Seletuskirjas on küll viidatud Euroopa Kohtunike moodustavad kohtunikud. Konsultatiivnõukogu (Consultative Council of European Käesolevas eelnõus on Judges, CCJE) arvamustele, aga ei ole selgitatud, miks on lähtutud koosseisust, mida selle soovitustest hälbitud. Eelkõige seadusandliku ja on toetanud 19.09.2024 täidesaavavõimu esindajate kaasamise osas. Lisaks istungil praegune kohtute soovitusest, et enamik liikmeid peaksid olema valitud haldamise nõukoda. Selle kohtunikud (arvamus nr 10, p 18; arvamus nr 24, p 30). järgi on kohtute nõukogu Praeguse 11 liikme puhul ei täidaks kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seda soovitust, sest neist vaid viis on valitud kohtunikud. seadusandlik kui ka Samuti ei põhjendata seletuskirjas, miks kaldutakse täidesaatev võim, kuid kõrvale Euroopa kohtunõukogude võrgustiku (European koosseisu enamuse Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standardist moodustavad Riigikohtu VI kohtuväliste liikmete kohta. Selle punkt 3.3 näeb esimees ja kohtunike samuti ette, et poliitiliste seostega liikmeid tuleks vältida täiskogu valitud kohtunikud. ning selle punkt 3.4 konkreetselt sätestab valdkonna eest Sellise koosseisu eesmärk on vastutava ministri välistamise. tagada võimude Riigikogu liikme asemel võiks olla „Riigikogu nimetatud tasakaalustatus ja liige“, st see ei pea tingimata olema Riigikogu liige ega kohtuvõimu ka asenduma Riigikogu koosseisu vahetudes. institutsionaalne sõltumatus. Kaaluda võiks KN-i asendusliikmete vajalikkust, kuna praegu on nii nende pädevus, olemasolu kui ka asendamine korduvalt tekitanud küsimusi, seda enam edaspidi. Kui keegi liikmetest välja langeb, saab KN tegutseda edasi kuni uue liikme valimiseni. 4. KHT seisund ja juhtimine. KHT seisund on võrreldes Arvestatud. eelnõu varasema versiooniga läinud veel segasemaks. Kui varem oli tegu selgelt riigiasutusega, siis nüüd on Eelnõu §-s 421 on KHT eelnõus (KS § 412 lg 1) seda defineeritud kui „kohtuid pädevust täpsustatud. KHT teenindav õigusemõistmise volitusteta Tartu on asutus. Ringkonnakohtu struktuuriüksus, mis täidab käesolevas seaduses sätestatud ning kohtute nõukogu antud ülesandeid“. Nähtuvalt eelnõus olevast riigieelarve seaduse muutmise regulatsioonist on KHT kohtuasutuse kui põhiseadusliku institutsiooni hallatav asutus. Sellega on kooskõlas ka eelnõu § 412 lg 1 määratlus, et KHT teenindab kohtuid. Selline asutus (struktuuriüksus) ei saa olla samaaegselt kohtuid korraldav. Kohati on aga 10  eelnõus ja veelgi ulatuslikumalt seletuskirjas püütud KHT-le omistada kohtuid korraldavat pädevust. Kui KHT peab kohtuid haldama, peab ta haldama ka Tartu RKK. Sisuliselt on tegu arusaamatu tegevusvormiga, mille staatus ja suhe Tartu RKK-ga (mh kes kellele allub siis) jääb eelnõust täiesti ebaselgeks. Arvestades, et sisuliselt pole KHT-l eelnõu järgi ei pädevust ega võimu, selge pole selle struktuur ning tagatud pole eelarve, siis ei saa sellise ebaselguse tasandil eksperimenteerimist pidada õigustatuks. Eksitav ja paljasõnaline on ka väide seletuskirja lk-l 2, et KHT alla koondatakse senised ministeeriumi kohtuhaldusülesanded. Kohtuhaldusülesanne on kohtuid korraldav ülesanne, kohtud peavad seda kõrvalekaldumatult täitma. KN tehniline teenindamine (KS § 40 lg 3, ainus näide seletuskirjas, milline ülesanne ministeeriumilt KHT-le antakse) ei ole kohtuhaldusülesanne. Nähtuvalt ka eelnõust ei anta KHT-le üle kohtudirektorite ülesandeid selliselt, millisena need on kehtivas KS-s. Eelarvega seotud pädevuse vaates ei ole kohtuhaldusülesanne mitte riigieelarvest vahendite saamiseks eelarvetaotluse ettevalmistamine, vaid õigus kehtestada eelarve, mis on täitmiseks. Samuti ei ole asjakohane KHT võrdlus Põhjamaade kohtuhaldusasutustega: erinevalt KHT-st viimased korraldavad kohtuid ning osutavad toetavaid teenuseid, mis on KHT ainus pädevus, üksnes väga vähesel määral. Esimese ja teise astme kohtute hallatavat asutust, nagu selle üldpädevust määratleb edaspidi seadus, ei saa KN oma otsusega muuta kohtuhaldusülesandeid täitvaks asutuseks (eelnõu säte § 41 lg 2 ei ole kooskõlas eelnõu § 8 p-dega 1 ja 2). Muuta tuleks kas KHT üldpädevust seaduses – ei piisa sellise pädevuse kirjeldamist seletuskirjas – või loobuda eelnõus kavandatud sättest § 41 lg 2. Samuti ei ole kooskõlas KHT üldpädevusega eelnõu säte KS § 12 lg 3 p 11. Ka põhiseaduslikule institutsioonile ja selle hallatavale asutusele (või ka põhiseadusliku institutsiooni struktuuriüksusele) laieneb avaliku teenistuse regulatsioon. Tulenevalt KHT üldpädevusest ei ole tegemist ATS mõistes avaliku võimu teostamisega. Seega ei pea (ei saa) KHT teenistujad olema (olla) ametnikud, mistõttu tuleks vastavalt korrigeerida eelnõus kavandatud KS sätet § 412 lg 6 p 1. 5. Eelarvegarantiid ja eelarvemenetlus. Ühelt poolt on Teadmiseks võetud. positiivne kohtute käsitlemine põhiseadusliku institutsioonina eelarve menetluses. Teisalt jääb Eelnõu näeb ette, et lisaks seejuures aga kogu eelarveprotsess märkimisväärselt Riigikohtule on ka esimese ebaselgeks, mh JDM-i roll selles. Kui tahta mingitki ja teise astme kohtud ühtset eelarve juhtimist ja vastutust, peaks siin jäme ots riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2 11  olema koostamisel ja raha jagamisel KHT-l, mitte kohtu p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg esimeestel ning on küsimus, kas kohtud üldse vajavad 1 p 10) ja raamatupidamise tehnilises mõttes eraldi eelarveid. KN peaks tegema seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses kesksed otsused eelarve kinnitamise kohta. põhiseaduslikud Eelarveläbirääkimisteks ei pea fikseerima Riigikohtu institutsioonid. Eelnõu esimehe kohustuslikku KN esindamist (mh vältimaks vähendab täitevvõimu rolli võimalikku huvide konflikti Riigikohtu esindamisel esimese ja teise astme eelarveprotsessis), KN võiks ise esindaja nimetada, kohtute rahastamises ning sisuliselt võiks see olla KHT direktor. kaitseb PS §-s 4 ettenähtud Suurimad kõhklused seonduvad aga selles, kas võimude lahususe ja kohtusüsteem haldusmudeli muutmise järel ka tõhusalt tasakaalustatuse põhimõtet rahastatud saab olema. See ongi selle eelnõu kõige ning PS §s 146 ettenähtud tõsisem probleem – tegelikult garantiisid ei ole. Kui kohtuvõimu senini on JDM vajadusel tasandanud süsteemi haldaja ja institutsionaalset vastutajana kohtu eelarvet oma suurema eelarve puhvri sõltumatust. §-s 146 kaudu ja jooksvad rahamured enamasti saanud ettenähtud kohtuvõimu lahendatud, siis eelnõu järgi kohtutele mingit reservraha institutsionaalset ei tagata. Tagatud ei ole ka KIS arendusraha ehk sõltumatust. kohtupoolse tellijaks olemise rahaga tagamist edasiste arenduste ja süsteemi korralduse osas, mille tähtsust ei maksa alahinnata. Eelnõu ei taga, et vähemasti täitmata kohtunikukohtade raha saaks kohtusüsteem ise kasutada. Garantiiks oleks kohtunikukohtade (miinimum)arv seaduses ja selle püsiv rahastamine, vaatamata sellele, kas kohtunikukohad on täidetud. Eelnõu näeb aga ette vaid kohtunike maksimumarvu, mis eelarveliselt on pigem piduriks. Eelnõus kavandatud KS § 431, mille kohaselt I ja II astme kohtud koostavad KN-i kinnitatud liigenduse alusel omad eelarved, ei ole kooskõlas § 12 lg 3 p-ga 2, millest nähtuvalt peaks kohtutele eelarve koostama KHT direktor ja kohtute esimeste pädevuses on üksnes eelnõu kooskõlastamine. Eelnõu säte § 411 lg 1 p 4 teise osaga, mille kohaselt KN liigendab riigieelarves kohtute grupi eelarve kohtute ja kohtuhaldusteenistuse vahel (administratiivne liigendus) ei ole kooskõlas eelnõu § 431 p 5 regulatsiooniga, mille kohaselt KN peab liigendama vahendid ka majandusliku sisu järgi. Iseenesest on tegemist dubleerivate sätetega, ilmselt KN-i ülesannete loetelus piisaks vaid pädevuse äratoomisest, aga detailsem regulatsioon tuua üksnes §-s 431 . 6. Uue haldusmudeli rakendamine. Arvestatud. Põhimõtteliselt ebaselge on ka uue kohtuhaldusmudeli rakendamine. Sisuline kava eelnõus on lünklik ja Eelnõus on täiendatud ja puudulik, eriti veel eelnõus ette nähtud ajaline surve täpsustatud seaduse muudatusteks juba aasta keskel. Tagatud ei ole KHT jõustumise tähtaegu ja tööle hakkamine, sinna inimeste ja eelarve saamine nagu seletuskirjas on selgitatud ka see, kus see asutus füüsiliselt paiknema hakkaks ja mis kohtuhaldusmudeli on selle esmane pädevus. Samas peaks need asjad olema rakendamiseks vajalike 12  selged, enne kui valida uus KN ja oodata, et uus süsteem aktide andmist, tulude- ilma rahata n-ö iseenesest tööle hakkab. Minimaalselt kulude jaotust. tuleks ministril seaduse jõustumisel nimetada ise kohe Rakenduskava on KHT esimene juht, kes saaks uut haldusmudelit vedama seletuskirjas kajastatud. jõuliselt, et selle rakendamiseks mingigi lootus oleks. 7. KS § 21 ehk „asi lahendatakse 9 kuuga“ Arvestatud. Deklaratiivseks jääb ja tegelikule elule ei vasta pakutud KS § 21 kohtute menetlusaja kohta. Püüdlemine 9-kuuse Muudatusest on loobutud. menetlusaja poole on tervitatav, aga seda eesmärki ei ole võimalik saavutada käsu korras vajalike ressurssideta. Kohtute tänane rahastus ei vasta eelduslikult kohustuste mahule ja tööhulgale, eriti apellatsiooniastmes. Kääre töö hulga ja rahastuse vahel pole võimalik vähendada muul viisil kui rahastust suurendades või kohtute ülesandeid vähendades. Rahastust oleks võimalik suurendada lõivude või maksude arvelt. Ülesandeid on võimalik vähendada menetlust lihtsustades või (edasi)kaebeõigust piirates. Kui seadusest tulenev 9-kuuline menetlusaeg peaks saama kohtunikule suuniseks, millist asja lahendada eelisjärjekorras, on oht, et leiame end olukorrast, kus „kõik asjad tuleb lahendada eelisjärjekorras.“ Seda seetõttu, et uusi asju tuleb rohkem peale, kui on võimalik tänaste ressurssidega lahendada mõistliku aja jooksul ning seega paratamatult osad asjad viibivad. Niivõrd- kuivõrd sätte eesmärk on anda menetlusosalistele informatiivne orientiir, siis palju täpsem ja informatiivsem oleks vaadata vastava kohtu menetlusstatistikat ja keskmist menetlusaega (need andmed on avalikud). See on alati kõige uuem ja täpsem teave selle kohta, kui kaua tegelikult asja menetlemine võtab. Eelpool toodud põhjustel ei saa me seda sätet põhimõtteliselt toetada. Tähtaja järgimata jätmise tagajärjed jäävad samuti lahtiseks. Lisaks on säte puudulikult sõnastatud. Selle 9- kuulisest tähtajast tuleks arvata välja ka järgmised ajaperioodid: puuduste kõrvaldamiseks kuluv aeg; määruskaebustele kuluv aeg; ekspertiisile kuluv aeg; menetlusosaliste taotlused pikendusteks ja edasilükkamisteks. Ühegi nende asjaolu ilmnemine ei tähenda, et tingimata on tegemist „keerulise“ kohtuasjaga, mis põhjendaks praeguse sõnastuse puhul kõrvalekaldumist 9-kuulisest tähtajast. Säte peaks seega sisaldama kõiki kohtust sõltumatuid asjaolusid, mis võivad viia selleni, et ka ideaalses maailmas pole võimalik asja lahendada 9 kuuga. 8. Kohtunike koguarvu ja kohtumajade asukoha seaduse Mitte arvestatud. tasandil kindlaks määramine. Nagu märgitud, ei poolda me kohtunike arvu fikseerimist Muudatus tagab seaduses vähemasti mitte „KUNI“ põhimõttel (KS § 11 kohtusüsteemi stabiilsuse ja 13 lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1). Küll võiks fikseerida kohtunike välistab võimaluse muuta (miinimum)arvu, mis tagaks vastavas osas ka kohtunike arvu finantseerimise koos võimalusega kasutada seda raha nt haldusotsustega. Seaduses kohtunike ajutisel eemalolekul kohtuametnike sätestatud ülempiir motiveerimiseks. Lisaks võib see praegu pakutud praegusele nelja maakohtu piirmäär lõhki minna asendamiste ja naasmiste korral. kohtuniku kohtade Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele koguarvule, kuid jätab tasandile konstitutsioonilise seadusega võib samuti võimaluse ametikohtade tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult täitmisel paindlikkuseks reageerida olukordadele, kus on vaja rohkem kohtunikke. tegeliku vajaduse ja Seda enam kui soov üldjuhul kõik menetlused hoida 9 töökoormuse järgi. kuu pikkused, sest tänane jääk näiteks Tallinna Kohtuniku kohtade koguarv Ringkonnakohtus on veninud 2-aastaseks. Selle jäägi on kohtusüsteemi vähendamine ning tulevikus menetlusaja lühendamine seisukohalt strateegiline paratamatult vajab täiendavat tööjõudu. Ei ole mõistlik ressurss, mis mõjutab panna seadusesse paika numbrit, mis ei jäta mitte mingit otseselt õigusemõistmise kasvuruumi võrreldes tänasega. Isegi seletuskiri (lk 7–8) kättesaadavust ja kvaliteeti. mainib, et kohtunike koguarvu sätestavat määrust on PS § 104 lõike 2 punkti 14 ja tulnud aja jooksul väga palju muuta. Seadusega läheb § 149 lõike 4 järgi on paratamatult samamoodi, kui sinna ei arvestata sisse kohtukorralduse sätestamine puhvrit. Samuti pole veenev seletuskirjas esitatud seadusandja pädevuses. Ka põhjendus, et seaduse tasandil kohtunike koguarvu PS § 3 lõikest 1 tuleneva sätestamine annab mingit kindlustunnet või stabiilsust, et olulisuse põhimõtte järgi see arv ei allu enam haldusotsustele. Esiteks, eelduslikult peab põhiõiguste oleks seoses KN loomisega see haldusotsus realiseerimise seisukohalt kohtusüsteemi enda teha. Seega ei peaks kohtusüsteem olulised otsused langetama kartma mingit ebakindlust, eelduslikult kohtusüsteem seadusandja. Seetõttu endale kahjulikke otsuseid ei tee. määratakse eelnõu järgi Eelnõuga ettenähtud valikuline regulatsioon kohtunike seadusega näiteks esimese ja üldarvu suurendamiseks seoses kohtu esimehe teise astme kohtute valimisega teisest kohtust on põhjendamatu, ebavõrdsust kohtunike arv ning tekitav ja mittevajalik. Eelnõuga nähakse ette, et kohtumajade geograafiline maakohtu esimeheks teise maakohtu (uus säte § 12 lg 11) jaotus. ja halduskohtu esimeheks teise halduskohtu (uus säte § 20 lg 11) kohtuniku nimetamisel võib maakohtunike või Seetõttu on põhjendatud, et halduskohtunike üldarv olla suurem seadusega see on sätestatud seaduses, ettenähtud ülempiirist. Selline säte aga puudub mille muutmine eeldab ringkonnakohtute jaoks. Kohtutel on alati olnud esimees, Riigikogu otsustust ja samuti ei muutu kohtute arv. Esimehe väiksem poliitilist vastutust. töökoormus kohtunikuna on juba arvesse võetud kohtunike üldarvu määramisel, senine määruse tasemel Ettepanekut teha ka KS § 99 regulatsioon tuuakse üle seadusesse. Kohtuesimehe valik lg 1 p 5 ja § 86 lg 1 „teisest kohtust“ mõjutab üksnes kohtute omavahelist muudatus, mis välistaks töökoormust – ühes kohtunike ressurss suureneb kohtuniku ametist (koormus väheneb), teises väheneb (koormus suureneb). vabastamise kohtunike arvu Et selline ühes kohtus koormuse vähenemine on sama vähendamise tõttu, suur kui teises suurenemine, ei olegi sel kõikide käesoleva EN menetlemise samaliigiliste kohtute kohtunike üldarvule mõju. Sellist raames ei toetata. Kehtiv võimalikku johtute vahelise koormuse muutust lahendab regulatsioon näeb kohtuniku KN, tuginedes eelnõu sättetele § 11 lg 2, § 19 lg 2, § 22 ametist vabastamise ette 14  lg 2. Seega puudub vajadus sätete § 12 lg 11 ja § 20 lg 11 üksnes erandlike ja järele. Samadel põhjustel on mittevajalik eelnõu säte § 12 objektiivsete struktuursete lg 13. Ka see, kuhu otsustab teisest kohtust valitud muudatuste korral ega maakohtu esimees pärast kohtunikuna tööle jääda, võimalda meelevaldset mõjutab see vaid maakohtute vahelist ressursijaotuse ametist vabastamist ning on õiglust. Ainus olukord, mis võiks kohtu esimehe kooskõlas põhiseaduse § tagasipöördumisega mõjutada kohtunike üldarvu, on 147 lõikes 1 sätestatud selline, kus ringkonnakohtunikuks pöördub tagasi kohtuniku eluaegsuse esimese astme kohtu esimeheks olnud ringkonnakohtu põhimõttega. Ettepanekus kohtunik (eelnõus kavandatud säte § 12 lg 3 peaks tõstatatud küsimus kehtima üksnes ringkonnakohtute kohtunike üldarvule). kohtunike arvu Sarnaselt eelnevaga ei ole veenev seletuskirja põhjendus vähendamise täielikust stabiilsusest ja garantiist kohtumajade seaduse tasandil välistamisest ametist kindlaks määramisel (KS § 9 lg 21, § 18 lg 21). Kui seda vabastamise alusena ei ei tehtaks seaduse tasandil, siis jääks see eelduslikult KN- kuulu käesoleva eelnõu i ehk kohtusüsteemi enda otsustada. Pole põhjust arvata, reguleerimisalasse. JDM et kohtunikud hakkaks endale kahjulikke otsuseid analüüsib ettepanekut ja tegema. Seaduse tasandil linna täpsusega kindlaks vajadusel algatab uue EN. määratud kohtumajade puhul ei ole linna sees täpse aadressi üle otsustamine eriti suur isevalitsemine, mis peaks olema eelnõu eesmärk. Kohtunike piirarvu kehtestamisel tuleks teha ka KS § 99 lg 1 p 5 ja § 86 lg 1 muudatus, mis välistaks kohtuniku ametist vabastamise kohtunike arvu vähendamise tõttu. Muidu võiks tekkida vastuolu PS § 147 lg 1 ls 1 järgse kohtuniku eluaegsuse reegliga. 9. Kohtu eestseisus Arvestatud. Riigikohtus on kohtunike seas erimeelsused puutuvalt eestseisuse loomisesse. Osa kolleege vastustab Eelnõu on muudetud, § 361 eestseisuse vajalikkus väiksemates kohtutes. sätestab eestseisuse Osa kohtunikke (halduskolleegium) leiab, et kuigi koosseisu, moodustamise ja praeguse versiooni järgi on kohtu esimehe roll §362 selle pädevuse. Eelnõu eestseisuse koosseisu mõjutamisel vähenenud, siis on see kohaselt kuulub maakohtu jätkuvalt liiga hierarhiline selleks, et see võiks asendada eestseisusesse kohtu üldkogu. Praegusel kujul on välistel tegutsejatel, st KN- esimees, osakondade il, põhjendamatult suur roll eestseisuse moodustamisel. juhatajad ning osakondade Selleks, et kohus saaks olla autonoomne, peaks ta olema juhatajate arvule vastav arv tegelikult ise end valitsev, mitte n-ö keskvõimust sõltuv. kohtu üldkogu valitud Samuti on jätkuvalt esimehel määrav roll eestseisuse liikmeid (eelduslikult 5- koosseisu mõjutamisel, sest saab teha ettepanekuid liikmeline), halduskohtus nõukogule esitatavate kandidaatide osas (KS § 361 lg 2). kuulub eestseisusesse kohtu Kohtu esimees peab saama ainuisikuliselt juhtida esimees, aseesimees ning kohtuasutust igapäevastes üksikküsimustes. kohtu üldkogu valitud liige , Kohtuasutust puudutavate olulisemad ja üldisemad ringkonnakohtus kuulub otsused, mis märkimisväärselt mõjutavad kohtuniku eestseisusesse kohtu sõltumatust (tööjaotusplaan, spetsialiseerumine, esimees, kolleegiumide kolleegiumidesse määramine), peab tegema kohtuasutuse esimehed ning kolm kohtu sisedemokraatial põhinev organ. Selleks võiks olla üldkogu valitud liige eestseisus, kui kõik selle valitavad liikmed on valinud (eelduslikult 7-liikmeline). kohtu üldkogu. 15  Niivõrd-kuivõrd on eelnõu eesmärk anda kohtu esimehele teatav roll eestseisuse koosseisu kujundamisel, siis praeguste ametiaegade juures (esimees 7 aastat ja valitud liikmed 4 aastat) paratamatult tekib olukord, kus mõni tulevane esimees peab leppima „vanast ajast jäänud“ liikmetega. 10. Tööjaotusplaan, asjade üleriigiline jagamine ja Osaliselt arvestatud. sundspetsialiseerimine. Selge üleriigilise kohtualluvuse asemel on eelnõus Selles eelnõus on loodud kentsakas asjade kohtunikele suunamise mudel. kohtuasjade üleriigilisest Tõenäoliselt põhineb see põhiseaduse väärtõlgendusel. jagamisest loobutud, kuid Isegi kui sellise lähenemisega leppida, siis jääb praegusel arvestades teema olulisust kujul KS 455 alt välja kinnipeetavatele menetlusosalistele ja tervishoiuteenusega seotud kaebused (sel puhul pole kohtutele, analüüsitakse tegemist vangla haldusakti ega toiminguga). teemat edasi ning KS § 454 ja 455 valguses võiks KN-le anda üldise õiguse võimalikud sobivad näha mingites kohtuasjades sarnastel põhimõtetel ette lahendused pakutakse välja üleriigiline jagamine, st kui mingit tüüpi kohtuasjad just VTK-s mingit kohut ummistavad. KS § 37 lg 4 valguses võiks mõelda, kas kohtu tööjaotusplaan võiks olla ka pikemaks ajaks kui üks aasta kohtu eestseisuse otsusel nt. Ebaratsionaalne on pidevalt plaani muutmise menetlusi korraldada. Küll võiks plaani muutmine paindlikum olla. Küsitav on KS 37 lg 41 sundspetsialiseerumise loeteluga. Pigem võiks kõik need valdkonnad välja jätta ja vajadusel delegeerida KN-le spetsialiseerumise ettenägemine. 11. Muud märkused. Osaliselt arvestatud. Arusaamatu on, miks eestseisus saab kehtestada vaid ajutised menetlusgrupid ja mida see üldse tähendab (KS Eelnõu ja seletuskiri on § 362 lg 1 p 3) muudetud, kohtu eestseisus saab moodustada Kentsakas on regulatsioon, mille järgi saab kohtuniku üle menetlusgruppe vastavalt viia teise osakonda eestseisus, kuid valdkonna vajadusele, nende ajaline vahetamise (mis palju põhimõttelisem otsus) saab kestus ei ole piiratud. otsustada kohtu esimees (KS § 91 lg 4). Kohtu registriosakonna ja kinnistusosakonna võiks ühendada (KS § 15 lg 4, § 16 lg 4). Mõlemas töötavad sarnase pädevusega kohtunikuabid, keda saaks paindlikult vajadusel ka valdkonnaüleselt rakendada. KS § 42 valguses jääb ebaselgeks, miks on vaja eraldi kohtu kodukorda ja kohtu kantselei kodukorda. Ainuüksi halduse muutmine seda ei põhjenda ning alati jääks ka vaidlusi, kas kuskil on lubamatuid õigusnorme sees. KS § 46 lg 1 valguses on küsimus, kas on vaja kohtutelt seadusjärgselt küsida aruandeid õigusemõistmise 16  korrakohase toimimise kohta. Praeguses praktikas on see pigem taandunud, KN-le võiks jääda õigus neid nõuda. Väär on seletuskirja väide, et eelnõu ei suurenda halduskoormust. Ettenähtud lisaülesanded, nt tagasiside andmine suurendab halduskoormust ilmselgelt. Kohtunikud saavad kõrgemate astmete kohtutelt niikuinii pidevalt tagasisidet, täiendava bürokraatliku mehhanismi kasutegur on kaheldav. Eriti arvestades, et ka seletuskiri (lk 17) nendib, et aastal 2011 kokkulepitud metoodika tagasiside andmiseks ei ole leidnud kasutust. Samuti tunduvad jätkuvalt ebasiirad seletuskirja väited, et tagasiside vestluse näol pole tegemist distsiplinaarmenetluse sarnase protsessiga (vt nt seletuskiri lk 63, kus öeldakse, et „Äärmuslikel juhtudel võib see vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“). Kordame ka kohtunike koolitusnõukogu ettepanekut teha kohtute seaduses järgmised muudatused:  paragrahvist § 38 lg 3 p-st 7 kustutatakse „ja asendusliikmed“;  paragrahvi 44 lg 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: ”(1) Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.“;  paragrahvi 44 täiendatakse lg-tega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks halduskohtunik. (12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“ Eesti Advokatuur 1. Tunnustame, et loobutud on samaliigiliste kohtute Teadmiseks võetud. ühendamisest, mille probleemsusele advokatuur juhtis tähelepanu oma eelmises arvamuses (03.12.2025 nr 1- 8/25/40-4). 2. Eelnõuga kavandatav kohtuhalduse üleminek Justiits- ja Selgitatud. Digiministeeriumilt kohtutele on põhimõtteline muudatus ning oleme seisukohal, et haldusfunktsioonide Eelnõus on täiendatud ja üleandmisel peab riik tagama kohtutele ka vastavad täpsustatud seaduse rahalised vahendid ja vajaliku tugistruktuuri, et uus jõustumise tähtaegu ja süsteem oleks jätkusuutlik. Lisaks tekitab küsimusi seletuskirjas selgitatud kavandatava ajakava realistlikkus, kuna üleminek uuele kohtuhaldusmudeli 17  mudelile juba 2027. aastal peab saama piisavalt ette rakendamiseks vajalike valmistatud, vältimaks võimalikke tõrkeid aktide andmist, tulude- õigusemõistmise sujuvas toimimises. kulude jaotust. Rakenduskava on seletuskirjas kajastatud. 3. Kohtumenetluse kestuse osas märgime, et kuigi eelnõu Arvestatud. näeb ette indikatiivse 9-kuulise tähtaja, jääb säte deklaratiivseks, kui selle eesmärgi täitmiseks ei võeta Muudatusest on loobutud. tarvitusele täiendavaid meetmeid, sh menetlusseadustike revisjon menetluste lihtsustamiseks; uute IT tööriistade, sh tehisintellekti kasutuselevõtt; kohtuväliste vaidluste lahendamise mehhanismide soodustamine; vabade kohtunikukohtade täitmine, piisava arvu kohtujuristide ja tugipersonali värbamine jm 4. Seoses kohtute seaduse § 37 lg 11 muutmisega teeme Mitte arvestatud. täiendavalt ettepaneku ette näha võimalus kohtunike töökoormuse vähendamiseks ka juhtudel, mil kohtunik Ettepanek vajab täiendavat täidab seaduses sätestatud ülesandeid mõnes teises analüüsi. organis, eelkõige peame silmas kohtute seaduse § 38 lg 3 p-s 8 toodud loetelu. Advokatuuri aukohtu ja kutsesobivuskomisjoni töö näitel saame kinnitada, et taoliste lisaülesannete täitmine ei ole väike koormus, vaid nõuab järjepidevat ja sisulist panustamist. Prokuratuur 1. Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kohtute Teadmiseks võetud. seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõule. Prokuratuur toetab kohtukorralduse muudatusi, millega soovitakse saavutada kiiret, kvaliteetset ja kättesaadavat õigusemõistmist kõikjal Eestis, samuti optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada kohtute tööd. 2. Eelnõu punkti 1 kohaselt kestab kohtuasja menetlus Arvestatud. esimeses ja teises kohtuastmes 9 kuud. Kuigi seletuskirja kohaselt on see orientiir, millest Muudatusest on loobutud. lähtuda, mitte imperatiivne reegel, peab prokuratuur siinkohal siiski vajalikuks märkida, et taolise eesmärgi saavutamine eeldab põhjalikku menetlusseadustike muudatust. Kehtivate menetlusreeglite raames ei ole pakutud tähtaja järgimine sageli võimalik. Prokuratuur ei toeta menetlustähtaegade reguleerimist seaduses, kaaluda võiks vastavate eesmärkide määratlemist kohtute arengukavas. 3. Kohtumenetluse kvaliteedi ja tõhususe seisukohalt on Teadmiseks võetud. tähtis kohtunike spetsialiseerumine ja eriettevalmistus. Samas võiks prokuratuuri hinnangul olla spetsialiseerumismudel selline, mille 18  tulemusel ei kaugene kohus menetlusosalistest. Eelnõus esitatud muudatus toetab seda. 4. Prokuratuur toetab eelnõus esitatud ettepanekut Teadmiseks võetud. rahvakohtunike institutsiooni kaotamiseks. Muudatusega on võimalik vältida olukordi, kus mahukates kriminaalasjades lükkub asja arutamine edasi või alustatakse asja arutamist uuesti algusest rahvakohtunike puudumise või vahetumise tõttu. 5. Prokuratuur jääb varasemalt esitatud kaalutlustel Mitte arvestatud. seisukohale, et kohtute nõukogu koosseisust riigi peaprokuröri välja jätmine ei ole põhjendatud. Eelnõu § 401 sätestab, et kohtute nõukogusse kuulub 11 liiget: Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu valitud kohtunikku, kaks Riigikogu nimetatud liiget, valdkonna eest vastutav minister, õiguskantsler ja advokatuuri esindaja. See tähendab, et kohtute nõukogu enamuse moodustavad kohtunikud. Käesolevas eelnõus on lähtutud koosseisust, mida on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda. Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 6. Kohtute seaduse § 584 näeb ette kohtunike roteerumise Teadmiseks võetud. võimalused. Plaanitava muudatuse järgi lisatakse sama sätte lõikesse 2 võimalus kohtunikul olla valitud või nimetatud delegaatprokuröri ametikohale. Prokuratuur nõustub plaanitava muudatusega, kuid peab vajalikuks võimaldada kohtunikel roteeruda ka prokuröri ametikohale. Seeläbi tagataks kohtunikele laiem võimalus 19  ametialaseks enesearenguks. Roteerumine kohtute ja prokuratuuri vahel soodustab parimate praktikate ülekandumist ning aitab kaasa menetluskvaliteedi ühtlustamisele. Eesti Kohtunike Ühing 1. Kuigi EKoÜ tänab Justiits- ja Digiministeeriumi Osaliselt arvestatud. võimaluse eest esitada eelnõu kohta arvamus, oleme seisukohal, et sedavõrd mahukatest dokumentidest Eelnõu on muudetud, § 361 (eelnõu seletuskiri 83 lehel, eelnõu tekst 20 lehel) sätestab eestseisuse koosneva eelnõu osas on kohtutele antud arvamuste koosseisu, moodustamise ja esitamiseks pretsenditult ja selgelt ebamõistlikult lühike §362 selle pädevuse ning tähtaeg. Lisaks on tegemist juba mitmenda kohtute loobutud on osakondade seaduse olulise ja mahuka muudatusettepanekuga, mille loomisest. kohta peaks igapäevaselt õigusemõistmisega tegelev Spetsialiseerumine mingit kohtunikkond andma arvamuse piiratud aja jooksul. tüüpi asjadele loob EKoÜ leiab, et sellisel viisil eelnõude koostamine ei anna eelduslikult asjade tunnistust soovist asjaosalisi tegelikult ja sisuliselt läbivaatamises parema kaasata. pädevuse, kindlustab tõenäolisemalt ühtlasema EKoÜ peab kahetsusväärseks, et uues eelnõus korduvad kohtupraktika ja võimaldab samad probleemid, mis esinesid varasemas KS ja KrMS menetleda asju 1 muutmise eelnõus (kohtukorralduse muudatused). Selgi ökonoomsemalt. Ka korral planeeritakse eelnõuga laiaulatuslikke muudatusi, kehtivad KS § 37 lg 2 punkt kuid puuduvad faktilised andmed ja analüüsid, mis 31 ja lõige 41 näevad ette, et kavandatud muudatusi toetaksid. Varasem kohtute ja tööjaotusplaan ja asjade EKoÜ tagasiside on jäetud suures osas tähelepanuta. jaotamine peavad tagama Eelnõu seletuskiri sisaldab hulgaliselt deklaratiivseid kohtunike spetsialiseerumise väiteid muudatustega saavutatavate eesmärkide kohta, (mh alaealistega seotud kuid andmed, mis planeeritud muudatuste põhjendatust asjadele ja toetaksid puuduvad kas täielikult või on nende alusel maksejõuetusasjadele). PS tehtud alusetuid järeldusi. Kuna mitmetele eksitavatele §-st 146 tuleneva kohtu viidetele juhtis EKoÜ tähelepanu juba 03.12.2025 institutsionaalse esitatud arvamuses, jääb kahetusväärselt mulje, et sõltumatusega vastuolus eksitavate viidete tegemine on teadlik. olevaks ei saa pidada seda, et seadusandja näeb ette EKoÜ ei toeta eelnõus planeeritud muudatusi, millistega peamised suunad, millele soovitakse kohtutes luua täiendavaid osakondi, spetsialiseerumine peaks allutatakse kohtunikud sundspetsialiseerumisele ja igaks kohtus tagatud olema. kohustatakse neid täitma ametiülesandeid väljaspool Eestseisuse poolt nende alalist teenistuskohta, vähendatakse kohtute tööjaotusplaani kinnitamine sisedemokraatiat ja luuakse alus kohtunike aitab tagada kohtusüsteemi tagasisidestamisele. Lisaks leiame, et loodava kohtute efektiivset toimimist, nõukogu koosseis on endiselt vastuolus rahvusvaheliste kaaludes üle iga üksiku standarditega. Eeltoodu osas jääme täielikult EKoÜ kohtuniku õiguse oma 03.12.2025 arvamuses toodud seisukohtade juurde. valdkonna siseselt spetsialiseerumise suunda Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et selle eesmärgiks on valida. Võimalusel saab luua kollegiaalsel juhtimisel põhinev ja tõhus kohtute eestseisus kohtunike 1 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42. 20  töökorralduse süsteem, mis toetab kohtunike sõltumatust, eelistustega siiski arvestada. kuid eelnõus planeeritud muudatused on deklareeritud Eestseisuse õigus eesmärgiga selges vastuolus. Kollegiaalse juhtimise valdkonnasisest loomise asemel see tegelikult kaotatakse ja luuakse spetsialiseerumist suunata ei täiendavalt uusi hierarhilisi ja bürokraatlikke struktuure, mõjuta kohtunike kohustust mis ei muuda töökorraldust tõhusamaks, vaid hoopis mõista õigust kooskõlas takistavad paindlikkust. Kohtunike allutamine põhiseaduse ja seadustega kohustuslikule spetsialiseerumisele koos kohustusega ega riiva PS §-s 146 teha tööd väljaspool oma alalist teenistuskohta seab ettenähtud kohtuniku sõltumatuse ohtu, mitte ei toeta seda. Lisaks on eelnõus personaalset sõltumatust.2 planeeritud muudatused mitmes osas sellised, mis võimaldavad suurendada kohtute üle poliitilist mõju. 2. Asjade lahendamise tähtaja kehtestamine Arvestatud. EKoÜ peab kõige problemaatilisemaks kohtute seadusesse (KS) § 21 lisamist, mille kohaselt seatakse Muudatusest loobutud. kohtuasja menetlemisele ajaline ebarealistlik piir. Eelnõu seletuskirjas puudub igasugune põhistus ja analüüs selle kohta, millistel põhjustel soovitakse sellist muudatust teha ning millised andmed toetavad järeldust, et olemasolevate rahaliste ressursside ja kohtunike arvu piires ning kehtivate menetlusnormide alusel on sellise eesmärgi saavutamine üleüldse võimalik. Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud viitega, et tegu on üldise orientiiriga, mis justkui ei kahjustaks paindlikkust keerukamate asjade lahendamisel. Eelnõu tekstist mistahes erandeid ega paindlikkust ei nähtu. Vastupidiselt seletuskirjas märgitule näeb eelnõu selgelt ette imperatiivse reegli, mille ületamisel võib kohtunikku eelduslikult oodata distsiplinaarkaristus. Samal ajal soovitakse eelnõuga kinnistada seaduse tasandil olemasolev kohtunike arv. Olukorras, kus riik ei plaani suurendada kohtunike arvu ega eraldada kohtusüsteemile senisest oluliselt suuremaid ressursse (sealhulgas laiaulatuslike tehnoloogiliste muudatuste tegemiseks) ning ellu ei ole viidud ettepanekuid kohtute töökoormuse oluliseks vähendamiseks, ei ole eelnõusse sisse kirjutatav eesmärk ka üldise keskmisena saavutatav. Seejuures on Justiits- ja digiministeeriumil olemas teave selle kohta, et kohtus lahendatavate asjade arv on viimasel aastal taas hüppeliselt suurenenud ning kohtunikud on töötanud juba mitmete aastate jooksul ülemäärase töökoormuse tingimustes. Sisuliselt ei ole arvestatud põhjuseid, mis on menetlustähtaegade pikenemise kaasa toonud (kohtunike põlvkonnavahetus, seadusandlusest tulenevad nõuded). 2 Vt ka EIK 15.01.2026, Biliński v. Poola, p 70. 21  Eeltoodust võib teha paraku järelduse, et on tegu pelgalt kohtusüsteemi survestamiseks ette nähtava reegliga, mis ei ole sobiv meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Juhime Teie tähelepanu sellele, et menetlustähtaeg ei sõltu pelgalt sellest, kui kiiresti on asja menetlev kohtunik võimeline töötama. See sõltub paljuski vaidluse keerukusest ja menetlusosaliste arvust, poolte esindajate oskustest ja ajaressursist, menetlusnormidest ning lõppastmes sellest, kui palju kohtuasju peab kohtunik korraga menetlema. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) on oma arvamuses nr 2 rõhutanud, et riikidel tuleb eraldada kohtutele piisavad vahendid, et nad saaksid tegutseda kooskõlas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6 sätestatud standarditega3. Sama on rõhutatud CCJE arvamuses nr 64. Eesti kohtusüsteem on mitmete viimaste aastate jooksul olnud sunnitud leidma lahendusi nõutavatele eelarvekärbetele ning töötama suurel arvul täitmata ametikohtadega. Lisaks osundame, et kohtunikele imperatiivsete ja kohustuslike menetlustähtaegade seadmine on omane nendele riikidele, kus on demokraatia õõnestamiseks nimelt asutud kohtute sõltumatust piirama. Näitena võib siinkohal tuua Ungari, mille õigusaktide kohaselt peaksid kõik kohtuasjad olema lahendatud imperatiivse kuue kuu jooksul. Seesugust olukorda on tauninud oma resolutsioonis Euroopa Kohtunike Ühing5, rõhutades, et seadustes ette nähtud menetlustähtaegade saavutamine peab olema realistlik, arvestades kohtutele eraldatud ressursse ja kehtivaid menetlusnorme. Samas resolutsioonis on viidatud, et Euroopa standardite kohaselt tuleb kohtuid puudutavate oluliste seaduste muutmisel arvestada kohtunikkonna enamuse arvamusi, samuti kohtunike ühingute arvamusi. Siinkohal osundab EKoÜ, et Justiits- ja Digiministeerium on viimase aasta jooksul kavandanud korduvalt erinevaid laiaulatuslikke kohtuid puudutavaid reforme, milliste osas ei ole sisuliselt kohtunikkonna ja EKoÜ arvamusi arvestatud. Nii ei ole viimases eelnõus arvestatud mitmete oluliste EKoÜ seisukohtadega, mis esitati 03.12.2025. EKoÜ on tekkinud olukorrast teavitanud Euroopa Komisjoni. Juhul, kui ministeerium jätkab eelnõu 3 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/ccje2001op2.pdf 4 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/ccje2004op6.pdf 5 Kättesaadav: https://ekou.ee/mat/EAJ-2025-statement-Hungary.pdf 22  menetlemist ilma meie seisukohtade sisulise arvestamiseta, oleme sunnitud pöörduma Euroopa Kohtunike Ühingu poole palvega koostada selliseid seadusemuudatusi tauniv resolutsioon. 3. Kohtute üldkogude pädevuse kaotamine ja eestseisuste Osaliselt arvestatud. loomine. EKoÜ-le edastatud eelnõus soovitakse endiselt luua Eelnõu on muudetud, §361 kohtute eestseisused ning välistada seniste kohtute sätestab eestseisuse üldkogude pädevus tööjaotusplaanide kehtestamisel. moodustamise. Eelnõu EKoÜ jääb antud küsimuses 03.12.2025 arvamuses kohaselt kuulub maakohtu toodu juurde. Peame kahetsusväärseks, et ministeerium eestseisusesse kohtu on meie arvamusi täielikult ignoreerinud. esimees, osakondade Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kohtu üldkogu ei ole juhatajad ning osakondade praktiline ega tõhus igapäevase töökorralduse juhatajate arvule vastav arv otsustamiseks ja tööjaotusplaani kinnitamiseks. Lisaks kohtu üldkogu valitud on väidetud, et tööjaotusplaani koostamine eeldab liikmeid (eelduslikult 5- detailset ülevaadet struktuuriüksustest ja kohtunike liikmeline), halduskohtus spetsialiseerumisest, mida üldkogudel ei ole. kuulub eestseisusesse kohtu EKoÜ leiab, et kahetsusväärselt on tegu mitte ühelgi esimees, aseesimees ning faktilisel alusel põhineva järeldusega. Eelnõu kohtu üldkogu valitud liige, seletuskirjas ei ole esile toodud ühtegi faktiliselt esinenud ringkonnakohtus kuulub olukorda, kus tööjaotusplaanide kehtestamine üldkogude eestseisusesse kohtu poolt oleks mistahes viisil töökorraldust takistanud. esimees, kolleegiumide Üldkogudel ehk kohtunikel endil on olemas täielik esimehed ning kolm kohtu ülevaade nende spetsialiseerumisest ja sellest, millised on üldkogu valitud liige kohtute struktuuriüksused. Vastupidiselt eelnõus toodule (eelduslikult 7-liikmeline) on nimelt üldkogud need, kes suudavad vajaduse korral paindlikult ja kõigi kohtunike huve kaasavalt lahendada ootamatult suurenenud või muutunud töökoormusega seotud probleeme. Kohtute eestseisuste loomine tekitab asjatu ja ebavajaliku uue bürokraatliku juhtimistasandi, mille loomise ebavajalikkus paistab eriti groteskselt silma väikese kohtunike arvuga kohtutes. Olukorras, kus iga kohtu eestseisus koosneb kohtu esimehest ja pooles ulatuses temale lojaalsetest kohtunikest (ettepaneku nende nimetamiseks teeb kohtu esimees), on sisuliselt endiselt tööjaotusplaanide kehtestamisel tegu kohtu esimehe ainuisikulise otsusega, mis annab talle võimuhoovad kohtunike survestamiseks. Eelnõu seletuskirjas puuduvad igasugused sisulised põhistused, millist probleemi seesuguse võimu koondamisega soovitakse lahendada. Isegi juhul, kui nõustuda eestseisuste loomisega suuremates kohtutes, puudub igasugune mõistlik põhjus osade eestseisuse liikmete ametisse nimetamiseks kohtute nõukogu poolt kohtu esimehe ettepanekul. Lõppastmes jääb kogu eelnõust endiselt mulje, et selle tegelikuks eesmärgiks ei ole ega saagi olla kohtute 23  töökorralduse tõhustamine, vaid pelgalt võimu koondamine kohtute üle. 4. Kohtunike sundspetsialiseerumine Osaliselt arvestatud. EKoÜ jääb kohtunike spetsialiseerumise osas täielikult 03.12.2025 esitatud arvamuses toodu juurde. Peame Eelnõu järgi otsustab kahetsusväärseks, et meie seisukohti ei ole arvestatud eestseisus maakohtus ning endiselt on eiratud meie varasemas arvamuses kohtunike arvulise jaotuse viidatud rahvusvahelisi standardeid, mis hoiatavad valdkondade ja osakondade eelnõus planeeritud kitsast spetsialiseerumisest vahel ning kohtunike tulenevate riskide eest. kuulumise osakonda. Ringkonnakohtus otsustab Eelnõu kohaselt otsustab endiselt sisuliselt kohtu esimees eestseisus kohtunike ilma ühegi objektiivse kriteeriumita selle, millises arvulise jaotuse osakonnas kohtunik töötab ja millele ta peab kolleegiumide vahel. Samuti spetsialiseeruma. Endiselt ei nähtu eelnõu seletuskirjast, kinnitab eestseisus millist probleemi soovitakse seeläbi lahendada või kohtunike tööjaotusplaani. millistele algandmetele on tuginetud. Endiselt sisaldab Tööjaotusplaaniga peab eelnõu seletuskiri spetsialiseerumise osas mitmeid selgelt nägema muuseas ette ebaõigeid viiteid väidetavatele lahendusi toetavatele kohtunike spetsialiseerumise algandmetele, milliseid tegelikult ei eksisteeri. teatud tüüpi asjadele (§37 lg41 ). Mõistetamatu on, millisel eesmärgil on eelnõus asutud reguleerima põhimõtteid, millistele tuginedes peaks Spetsialiseerumine mingit koostama tööjaotusplaani. Nii on eelnõus leitud, et tüüpi asjadele loob tööjaotusplaanis peab arvestama lisaks koormuse eelduslikult asjade ühtlustamisele ka istungite ja menetlusosalise läbivaatamises parema ärakuulamise puhul kohtuniku läheduse ja pädevuse, kindlustab menetlusosaliste ootustega, vältimaks kohtunike ja tõenäolisemalt ühtlasema menetlusosaliste ebamõistlikku sõitmist asjade kohtupraktika ja võimaldab lahendamisel. Olukorras, kus kohtunik töötab oma menetleda asju 6 teenistuskohas ega oleks sunnitud tegema tööd väljaspool ökonoomsemalt. seda, puudub sellise nõude kehtestamiseks vajadus. Eestseisuse poolt Kuidas aga saab nõuet täita olukorras, kus kohtunik peab tööjaotusplaani kinnitamine sõitma tööle teise kohtusse, eelnõust järeldada pole aitab tagada kohtusüsteemi võimalik. efektiivset toimimist, kaaludes üle iga üksiku Lisaks nähakse eelnõus ette, et tööjaotusplaan peaks kohtuniku õiguse oma ühest küljest tagama kohtunike spetsialiseerumise, kuid valdkonna siseselt teisest küljest arvestama vajadust korraldada asjades spetsialiseerumise suunda suulisi istungeid või isiku ärakuulamisi. Millist eesmärki valida. Võimalusel saab soovitaks sellise regulatsiooniga saavutada, ei ole eestseisus kohtunike mõistetav. Ilmselt ei ole eelnõu koostajad arvestanud, et eelistustega siiski arvestada. see, kas asjas esineb vajadust korraldada suulisi istungeid või ärakuulamisi, sõltub suures osas vaidlusaluse asja liigist. Nii on kohtuasju, mida ei saa lahendada ilma suulise istungita või isiku ärakuulamiseta ning neid, mida sellisel viisil lahendada saab. Kuidas peaks 6 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42. 24  tööjaotusplaan neid asjaolusid aga arvestama, eelnõu seletuskirjast ega eelnõust järeldatav ei ole. 5. Kohtuniku töötamine väljaspool töökohta. Arvestatud. EKoÜ leiab jätkuvalt, et kohtuniku kohustamine töötamiseks väljaspool tema alalist teenistuskohta Muudatusest on loobutud. kujutab endast olulist kohtuniku sõltumatuse riivet. Sisuliselt teeb otsustuse saata kohtunik selliseid ülesandeid täitma kohtu esimees, kellele eelnõuga ei planeerita seada ühtegi kriteeriumi, millest ta lähtuma peaks. Eelnõuga luuakse seeläbi selge survevahend, millega võib mõjutada kohtunikke erinevatel eesmärkidel. Nõustuda ei saa eelnõus pakutud lahendusega, et teatud liiki asjade lahendamine tehakse ülesandeks kohtule, mille töökoormus on kõige väiksem. Seejuures ei lähtuta mitte aga sellest, milline peaks olema optimaalne töökoormus, arvestades riigi eraldatud rahalisi ressursse. Eelnõuga soovitakse saavutada tulemus, kus üritatakse küll osasid kohtuasju suunata ümber nö vähem koormatud kohtutele, kuid ei arvestata seda, et ka nö absoluutarvude alusel vähem koormatud kohtus võivad kohtunikud töötada optimaalsemast suurema koormusega. Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud arvamusega, et pelk asjade ümberjagamine aitab kohtumenetlusi tõhustada. Erinevused erinevate kohtute töökoormuste vahel on tegelikult marginaalsed. Lisaks jäetakse arvestamata, et nendes kohtutes, mille tööpiirkonnad on geograafiliselt laiemad, kulub kohtunikel oluline tööaeg menetlusosaliste juurde sõitmiseks. Eelnõu väljatöötamise ajaks ei ole veel ka lõppenud PlanPro keskkonnas toimuvad tööaja mõõdistamised, mis alles annaksid tegeliku ülevaate selle kohta, milline ajaline ressurss milliste tööülesannete täitmiseks kulub. EKoÜ leiab, et kohtunike kohustamisest töötamiseks väljaspool nende alalist teenistuskohta tuleb loobuda. Lisaks leiame, et eelnõus planeeritavad muudatused tarbijakrediidi asjade ning vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamiseks on ebaõnnestunud. Tarbijakrediidiasjade osas aitaks kohtute töökoormust ühtlustada ilma kohtunike sõltumatust riivamata lahendus, kus muudetakse nende asjade kohtualluvuse reegleid ning nähakse ette, et neid asju lahendatakse kirjalikus menetluses. Sellisel juhul on võimalik neid kohtuasju jagada ühtlaselt kõikidele 25  kohtutele ilma vajaduseta sundida kohtunikke töötama väljaspool oma alalist teenistuskohta. 6. Tööjaotusplaanide koostamine. Selgitatud. Eelnõuga on soovitud kehtestada seaduse tasandil erinevaid nõudeid, millistele peaksid kohtute Spetsialiseerumine mingit tööjaotusplaanid vastama, kuid eelnõust ei ole võimalik tüüpi asjadele loob mõista, millist probleemi seeläbi lahendatakse ja millele eelduslikult asjade tuginetakse. Mitte millelgi põhinev on eelnõu läbivaatamises parema seletuskirjas märgitu, et tööjaotusplaani kohaselt peaksid pädevuse, kindlustab spetsialiseerunud kohtunikul moodustama enamuse osa tõenäolisemalt ühtlasema töömahust mingi kitsama valdkonna asjad. Eelnõu kohtupraktika ja võimaldab seletuskirjas on märgitud lausa protsentuaalselt, kui palju menetleda asju 7 asju peaks kohtunikele jagatama spetsialiseerumise ökonoomsemalt. Ka alusel. kehtivad KS § 37 lg 2 punkt 31 ja lõige 41 näevad ette, et EKoÜ leiab, et seaduse tasandil tööjaotusplaanidele tööjaotusplaan ja asjade nõuete kehtestamiseks puudub vajadus ning vastupidiselt jaotamine peavad tagama eelnõu seletuskirjas deklareeritule toob selliste nõuete kohtunike spetsialiseerumise kehtestamine kaasa mitte paindlikkuse, vaid jäiga (mh alaealistega seotud süsteemi, mis ei pruugi arvestada aja jooksul toimuvaid asjadele ja elulisi ja ühiskondlikke muutusi. Nii on lähiaastatest maksejõuetusasjadele). PS võimalik esile tuua mitmeid juhtumeid, kus kohtutel tuli §-st 146 tuleneva kohtu erakorraliselt lahendada suurel arvul teatud valdkonna institutsionaalse spetsiifilisi asju ning selliste olukordadega on aidanud sõltumatusega vastuolus toime tulla nimelt üldkogude endi otsustel paindlikult olevaks ei saa pidada seda, et kehtestatud tööjaotusplaanid. seadusandja näeb ette peamised suunad, millele Eelnõust ega selle seletuskirjast ei ole võimalik mõista, spetsialiseerumine peaks miks soovitakse eelnõuga seaduse tasandil reguleerida igaks kohtus tagatud olema. teatud valdkonnad, millistele tuleb tagada Eestseisuse poolt spetsialiseerumine. Ühest küljest tagavad kohtutes tööjaotusplaani kinnitamine olemasolevad tööjaotusplaanid nimetatud valdkondadele aitab tagada kohtusüsteemi spetsialiseerumise ka täna, kuid teisest küljest ei efektiivset toimimist, arvestada kehtivaid menetlusnorme. Nii on kehtivate kaaludes üle iga üksiku menetlusnormide kohaselt intellektuaalse omandi kohtuniku õiguse oma vaidlusi lahendavaks erikohtuks Harju Maakohus ning valdkonna siseselt teised kohtud ei saaks täita nõuet tagada tööjaotusplaanis spetsialiseerumise suunda nendele valdkondadele spetsialiseerumine. valida. Võimalusel saab Haldusvaidluste puhul aga lahendatakse enamik vaidlusi eestseisus kohtunike vastustaja asukoha järgi, millest tulenevalt lahendatakse eelistustega siiski arvestada. valdav osa keskkonnaõiguse haldusvaidlustest Tallinna Halduskohtus, sest Keskkonnaamet asub Tallinnas. 7. Täiendavate osakondade loomine Arvestatud. Eelnõuga soovitakse ette näha kohustuslikus korras kõigis kohtutes teatud osakondade loomine, kuid Muudatusest on loobutud. eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, millist probleemi soovitakse seeläbi lahendada. Puuduvad igasugused analüüsid selle kohta, kuidas on mõned aastad 7 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42. 26 tagasi kohtutes juba loodud osakonnad tegelikult mõjutanud menetlustähtaegu ja kohtute tööd. Ilma sisulise lahendamist vajava probleemi olemasoluta hulgaliselt uute osakondade loomine ainult lisab ebavajalikku bürokraatiat ning suurendab ressurssi, mis kulub osakondade juhtimisele. Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud väitega, et kui kohtuniku kuulumise osakonda otsustab üksnes kohtu esimees, on tagatud kohtuniku sõltumatus, sest puuduvad välised mõjud või täidesaatva võimu mõjud. EKoÜ on juba selgitanud 03.12.2025 arvamuses, et kohtunike sõltumatuse tagamiseks tuleb välistada ka kohtusüsteemi sisesed sobimatud mõjud. Eelnõu ei näe kohtu esimehele ette nõudeid ega piiranguid, mida ta peaks arvesse võtma kohtuniku määramisel ühte või teise osakonda. Nõustuda ei saa, et täiendavate osakondade loomine toob kaasa selge raamistiku spetsialiseerumisele, sest selge raamistik spetsialiseerumisele on olemas ka täna kehtivate tööjaotusplaanide alusel. Lisaks jäetakse arvestamata reaalne olukord, kus kohtunikud on küll kehtiva seaduse alusel sunnitud kuuluma ühte või teise osakonda, kuid nende osakonda kuulumine ei ole seotud nende spetsialiseerumisega. Nii on Harju Maakohtus süüteovaldkonna osakonda kuuluvaid kohtunikke, kes on spetsialiseerunud ka tsiviilasjade lahendamisele ning vastupidi. Alusetu on seletuskirjas toodud järeldus, et kohtunik peab nimelt spetsialiseerumise alusel kuuluma ühte osakonda. Halduskohtunike osas ei ole ka seni peetud osakondadesse kuulumist vajalikuks. Milleks selline range piiritlemine vajalik on ja millist eesmärki seeläbi soovitakse saavutada, eelnõu seletuskirjast ei nähtu. EKoÜ leiab jätkuvalt, et kohtunikel endil peaks olema pädevus otsustada, kas või milliseid osakondi luua ning osakondade loomist pelgalt täiendava bürokraatia eesmärgil tuleb vältida. Ebaõige on seletuskirjas toodud järeldus, et kui kohtunik kuulub ühte osakonda, on tema töökoormus, asjade jaotus ja asendamine selgelt reguleeritav. Osakonda kuulumine või mittekuulumine ei oma otsest seost kohtuniku töökoormusega. Lisaks ei näe kehtivad õigusnormid ette asjade ümberjaotamist või nn kohtuniku asendamist menetluse kestel tulenevalt töökoormusest. Seletuskirja järgi peaks tulevikus kohtu eestseisus vajadusel kohandama kohtunike arvu osakondades tööjaotusplaani muutmisega. Tähelepanuta on aga jäetud, et ilma kohtunike kohustusliku jaotamisega paljude osakondade vahel saaks töökoormust muuta paindlikult ja kiiremini. 27 8. Kohtute nõukogu koosseis Osaliselt arvestatud. EKoÜ leiab, et eelnõus kavandatu on endiselt vastuolus rahvusvaheliste standarditega. Jääme täielikult oma Kohtute nõukogusse kuulub 03.12.2025 arvamuses toodu juurde ning peame 11 liiget: Riigikohtu kahetsusväärseks, et meie arvamust ei ole arvestatud. esimees, viis kohtunike Endiselt ei moodusta kohtute nõukogus enamust täiskogu valitud kohtunikku, kohtunike valitud kohtunikest esindajad. EKoÜ taunib kaks Riigikogu nimetatud muudatusi, milliste kohaselt kuuluvad nõukogu liikmete liiget, valdkonna eest hulka minister ja Riigikogu liige. Ministeeriumi kantsleri vastutav minister, näol on tegemist samuti ametikohajärgse täitevvõimu õiguskantsler ja advokatuuri esindajaga, kes meie eelmises arvamuses viidatud nõuete esindaja. See tähendab, et kohaselt ei peaks olema kohtute nõukogu liige. kohtute nõukogu enamuse moodustavad kohtunikud. Käesolevas eelnõus on lähtutud koosseisust, mida on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda.8 Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 9. Kohtunike tagasisidestamine Mitte arvestatud. EKoÜ taunib eelnõus planeeritud kohtunike tagasisidestamist ning jääb täielikult 03.12.2025 Tagasiside eesmärk on arvamuses toodud juurde. Peame kahetsusväärseks, et toetada kohtunikku tema EKoÜ viidatud rahvusvahelised standardid on jäetud erialateadmiste ja -oskuste arvestamata. täiendamisel. Tagasiside andmine toimub Eelnõuga soovitakse seaduses kindlaks määrata kohtusüsteemi siseselt kohtunike maksimaalne arv, kuid seejuures ei arvestata kõrgema astme kohtu võimalust, et riigil võib objektiivselt tekkida vajadus kohtuniku poolt. Tagasiside kohtunike arvu kiiresti suurendada. Näiteks Tartu andmine ei ole seotud Vanglasse kinnipeetavate toomine Rootsist võib karjääriotsustega, samuti hüppeliselt suurendada halduskohtute koormust või võib pole tegemist distsiplinaar- halduskohtute koormus suureneda illegaalse rände või menetlusega. Tagasiside varjupaigataotluste hulga olulisel suurenemisel. andmist võimaldavast Arvestatud ei ole sedagi, et kui suureneb erinevaid regulatsioonist olenemata 8 Kohtute haldamise nõukoja 19.-20.09.2024 istungi protokoll. 28  juhtimisülesandeid täitvate kohtunike arv, suureneb jääb kohtuniku õiguseks ja seejärel ülejäänud kohtunike töökoormus, mis omakorda kohustuseks mõista õigust toob kaasa vajaduse kohtunike kohtade arvu kooskõlas põhiseaduse ja suurendamiseks. seadustega. Puudub põhjus väita, et tagasiside andmise Lisaks eeltoodule peame taunimisväärseks eelnõu § 421 võimalus riivaks PS §-s 146 planeeritud muudatust, milliste kohaselt peaks tulevikusettenähtud kohtuniku kohtute arengukava arvestama Riigikogu kinnitatud personaalset sõltumatust või poliitika põhialuseid. Leiame, et kohtute arengukava allutaks kohtusüsteemi koostamisel tuleb lähtuda õigusriigi ja õigusemõistmise päevapoliitilistele huvidest, mitte parlamendis enamust omavate eesmärkidele. erakondade päevapoliitilistest eesmärkidest. 10. Eeltoodut kokku võttes ei toeta EKoÜ eelnõus Teadmiseks võetud. planeeritud ülalviidatud muudatusi ning teeme ettepaneku nendest loobuda. Oleme sunnitud kordama, et VV võttis EN 632 Riigikogu planeeritud muudatuste menetlemise jätkamisel menetlusest tagasi. pöördume lisaks Euroopa Komisjonile Euroopa Kohtunike Ühingu poole palvega koostada muudatusi tauniv resolutsioon. EKoÜ teeb uuesti ettepaneku minna edasi Riigikogu menetluses oleva kohtute haldamise tõhustamise eelnõu 632 SE menetlusega, viies eelnõus 632 SE pakutud KHAN-i koosseisu kooskõlla siin arvamuses toodud rahvusvaheliste standarditega ning vajadusel täpsustades KHAN-i määrusandluspädevust. Tartu Ringkonnakohus 1. Ringkonnakohus nõustub eelnõus esitatud järgmiste Teadmiseks võetud. muudatustega: - kohtumajade asukohtade määramine seadusega. - kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlemise ja kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise lihtsustamine. - kohtunike distsiplinaarvastutuse kehtivuse aja pikendamine. - kohtuniku ametikitsenduste leevendamine. 2. Ringkonnakohus ei ole vastu ka alama astme kohtunikele Teadmiseks võetud. tagasiside andmise korralduse loomisele, kuid leiab, et tegemist on lisatööga, mis vaieldamatult suurendab nii kolleegiumi esimehe kui ka tagasiside andmisega vahetult tegelevate kohtunike töökoormust. Eelnõu seletuskirjas puudub samas sellekohane kohtu koormuse mõjuanalüüs, rääkimata selgitusest koormust tasandavate meetmete või kõrgema astme kohtutele lisaressursside andmise kohta. Mitteformaalse vestluse vormis alama astme kohtunikele tagasiside andmine ei ole Tartu Ringkonnakohtule ka täna võõras ning seadus saaks anda sellise vestluse pidamiseks ka õigusliku aluse. Samas näeb eelnõusse lisatav KS § 60 lg 1 p 41 ette, et kohtuniku 29  isikutoimikusse lisatakse tagasisidevestluse kokkuvõte koos kohtuniku arvamusega tagasiside kohta. Selline tagasiside andmise korraldus näeb juba eos ette võimalike vaidluste tekkimist tagasisidevestluse kokkuvõttesse lisatavate võimalike tähelepanekute, soovituste, selgituste vms üle ning tagasisidekokkuvõte iseenesest võib muutuda võimaliku kriitika ja rünnakute objektiks. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei selgu ka see, kas või milline õiguslik tähendus on tagasisidekokkuvõttel kohtuniku edasises karjääris. 3. Ringkonnakohus ei toeta kohtunike ülemarvu kindlaks Mitte arvestatud. määramist kohtute seaduses järgmistel põhjendustel: Muudatust pole asjakohaselt põhjendatud Muudatus tagab kohtusüsteemi stabiilsuse ja Kui praegu määratakse kohtunike arv ministri poolt, siis välistab võimaluse muuta eelnõuga soovitakse maa-, haldus- ja ringkonnakohtute kohtunike arvu kohtunike arv määrata seaduses (ringkonnakohtu puhul haldusotsustega. Seaduses kuni 46 kohtunikukohta, vt eelnõu § 1 p 35). sätestatud ülempiir vastab praegusele Sellise muudatuse tegemiseks pole piisav ega asjakohane ringkonnakohtuniku kohtade seletuskirjas esitatu, mille järgi on kohtunike koguarv koguarvule, kuid jätab vajalik reguleerida seaduses seetõttu, et „kohtunike võimaluse ametikohtade koguarv on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline täitmisel paindlikkuseks ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise tegeliku vajaduse ja kättesaadavust ja kvaliteeti“ (nt seletuskirja lk 26, 33, 35) töökoormuse järgi. või et vajalik on „välistada kohtunike arvu muutmine Kohtuniku kohtade koguarv haldusotsustega“ (seletuskirja lk 2). Need argumendid ei on kohtusüsteemi ole veenvad. Kohtunikukohtade suurendamine või seisukohalt strateegiline vähendamine vastavalt vajadusele on üksikküsimuse ressurss, mis mõjutab lahendamine. Järelikult on põhjendatud selle küsimuse otseselt õigusemõistmise lahendamine just üksikkotsusega, mitte piirarvu kättesaadavust ja kvaliteeti. määramine seadusega. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, Vajalik on paindlikkus kohtunike arvu määramisel, et mille muutmine eeldab õigeaegselt reageerida muutustele kohtute koormuses Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. Täielikult arvestamata on jäetud asjaolu, et seadusega, eriti konstitutsioonilise seadusega paika pandud kohtunike arvu muutmine on vajadusel oluliselt keerulisem ja aeganõudvam kui kohtunike arvu muutmine ministri määrusega. Sellisel juhul tuleks muuta Riigikogus seadust, mitte ministri määrust ja see on hoopis keerulisem protsess, tulemus võib sõltuda mitte niivõrd õigusemõistmise vajadusest, kuivõrd poliitilisest hetkeseisust jne. Vajadus kohtunike arvu muutmiseks võib aga kindlasti tekkida, kuna tegelikult pole millegagi tagatud see, et hetkeseisuga olemasolevad kohtunikukohad (millest eelnõus seletuskirja järgi lähtutakse) vastavad kohtunikukohtade vajadusele ühiskonnas ka mõne aasta pärast. Eelnõust ei nähtu 30 vähimatki mõjuanalüüsi selle kohta, kas hetkeseisuga olemasolevate kohtunike arv on adekvaatne ka pikemas perspektiivis. Arvestades üldteadaolevat õiguskorra mahu pidevat kasvu ja sellega tõenäoliselt kaasnevat kohtuvaidluste arvu kasvu, ei ole välistatud, et tulevikus on vajadus rohkemate kohtunikohtade järele. Rõhutada tuleb ka seda, et kavandatava regulatsiooniga kaasneb ka vastupidine oht – kui mingil põhjusel kohtunike koormus väheneb (nt tehismõistuse tugevama kaasamise tõttu vaidluste ennetamisele ja lahendamisele), ei ole võimalik paindlikult ja kiirelt kohtunikohti vähendada, et riigi eelarvekulusid kokku hoida. Piirarvu kehtestamine ei arvesta ka võimalusega, et sõltuvalt kohtute töökoormusest võib olla vajalik kohtunikukohtade viimine ühest kohtuastmest teise. Näiteks praegu on Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi ülekoormuse leevendamise ühe vahendina välja pakutud kohtunike arvu suurendamine Tallinna Halduskohtus vabaneva kohtunikukoha arvel. Koha üleviimise teostumisel võib ringkonnakohtunike arv ületada seaduses ettenähtud piirarvu. Seaduses ettenähtud kohtunike piirarv võib ületatud saada ka kohtuniku töötamisel väljaspool kohut (KS § 584) ja sealt kohtusse tagasipöördumisel. Olukord, kus selle tulemusena töötab kohtusüsteemis reaalselt rohkem kohtunikke kui on seaduses ettenähtud ülempiir hägustab kohtunike täidetud kohtade arvust tegeliku ülevaate saamist. Kohtunike ülemarvu kehtestamine seaduses ei taga samal arvul kohtunikukohtade finantseerimist riigieelarvest ning ringkonnakohtutele seatud ülempiir ei arvesta praegust olukorda Leiame, et puudub igasugune garantii, et seaduses määratud arvu piires kohtuniku kohtade täitmist reaalselt riigieelarvest finantseeritakse isegi siis, kui kohtute nõukogu peab põhjendatuks kohtunikukohad täita. Ülempiiri sätestamine ei ole ka tegelik tagatis kohtusüsteemi kohasele ja jätkusuutlikule toimimisele. Pigem väljendab see seadusandja soovi hoida kohtunike arv kohtusüsteemis kindlates raamides sõltumata kohtuasjade arvust, menetlustähtaegadest vms. Ringkonnakohtutele seatud ülempiir – kuni 46 kohtunikku – ei arvesta sellega, et kehtiva justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 47 § 3 järgi on küll Tallinna Ringkonnakohtus 30 kohtunikku ja Tartu 5 Ringkonnakohtus 16 kohtunikku, kuid § 3 järgi võib kuni 2030. aasta lõpuni Tartu Ringkonnakohtus olla 17 31  kohtunikku ning Tartu Ringkonnakohtus töötabki hetkel faktiliselt 17 kohtunikku. 4. Ringkonnakohus ei toeta eestseisuse loomist Mitte arvestatud. ringkonnakohtus. Eestseisus ei suurenda kollegiaalset juhtimist, vaid Eelnõuga nähakse ette mõjub vastupidiselt, kuna võtab ära eestseisusesse esimese ja teise astme mittekuuluvatelt kohtunikelt võimaluse kohtutes eestseisuste kaasarääkimiseks. moodustamine. Maakohtus kuulub eestseisusesse kohtu Eelnõu seletuskirjas nähakse eestseisust kui kollegiaalset esimees, osakondade juhtimisorganit ning selgitatakse, et eestseisuse juhatajad ning osakondade pädevusse antakse seni kohtu esimehe ainupädevuses juhatajate arvule vastav arv olnud otsused, nagu kohtu kodukorra, struktuuri ja kohtu üldkogu valitud koosseisu ning tööjaotusplaani kinnitamine (seletuskirja liikmeid (eelduslikult 5- lk 4). Ringkonnakohtu puhul lisandub eestseisusele veel liikmeline), halduskohtus kolleegiumis kohtunike arvu määramise ülesanne (eelnõu kuulub eestseisusesse kohtu § 1 p 40). esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige Arvamus, justkui suureneks tänu eestseisusele ja ringkonnakohtus kuulub ringkonnakohtus kollegiaalne juhtimine, on väär. eestseisusesse kohtu Tegelikult kahaneb eestseisuse loomisega hoopis esimees, kolleegiumide oluliselt kohtu üldkogu roll, kuhu kuuluvad kõik esimehed ning kolm kohtu ringkonnakohtu kohtunikud ja seega väheneb suure osa üldkogu valitud liiget kohtunike vahetu kaasarääkimise õigus oma kohtu jaoks (eelduslikult 7-liikmeline). olulistes küsimustes. Näiteks annab üldkogu kehtiva Ringkonnakohtus otsustab kohtute seaduse järgi kohtu esimehele arvamuse eestseisus kohtunike kohtunike jagunemise osas kolleegiumide vahel (§ 241 lg arvulise jaotuse 2). Kui selle küsimuse otsustaks eestseisus, kaotaks kolleegiumide vahel. enamik ringkonnakohtu kohtunikke (need, kes pole eestseisuses, kuid oleksid üldkogus) selles osas sõnaõiguse. Ehkki kehtiva seaduse järgi annab üldkogu esimehele üksnes arvamuse, on üldjuhul vähemalt Tartu Ringkonnakohtu juhtimise tava olnud selline, et esimees arvestab selles küsimuses üldkogu arvamust9. Seega ei saa väita, et üldkogu arvamus selles küsimuses oleks näilik. Veel antakse eestseisuse pädevusse tööjaotusplaani kinnitamine, kodukorra kehtestamine ning ajutiste menetlusgruppide moodustamise (eelnõu § 1 p 49). Seni on tööjaotusplaani kinnitamine üldkogu ainupädevuses ning kodukorra kehtestamine peab kohtu esimehe poolt toimuma kooskõlastatult kohtu üldkoguga (kehtiva kohtute seaduse § 36 p 1 ja § 42 lg 1). Ka neis küsimustes võetakse seeläbi enamikult kohtunikelt ära võimalus üldkogul oma arvamust väljendada. 9 Näiteks Tartu Ringkonnakohtu 06.09.2021. a erakorralise elektroonilise üldkogu otsusega otsustati täita halduskolleegiumis vabanenud kohtuniku koht tsiviilkolleegiumis ja teha ministrile ettepanek kuulutada koha täitmiseks välja avalik konkurss. 32 Eestseisus võib otsustada küsimusi kohtunike enamuse tahte vastaselt Võttes üldkogult ära tema praegused ülesanded ning andes need eestseisusele, võib kujuneda ka lausa ebamõistlik olukord, kus vähemus kohtunikke (eestseisuse liikmed) otsustavad lahendada küsimuse vastupidiselt enamuse soovile. Eeldus, et eestseisus esindab kõigi kohtunike huve, praktikas kindlasti paika ei pea, sest isegi kui kõigile kohtunikele antakse võimalus eestseisusele eelnevalt oma seisukohti esitada, ei pruugi eestseisuse liige neid teistele edasi anda. Samuti võib ta lähtuda otsuse tegemisel ikkagi vaid enda arvamusest. Igal juhul ei ole selline seisukohtade „edasivahendamine“ samaväärne sellega, kui kohtunik saaks ise oma seisukoha üldkogus esitada. Eestseisus ei puugi õigesti kajastada kolleegiumide proportsioone Kavandataval kujul ringkonnakohtu eestseisuse moodustamine (ringkonnakohtu esimees, kolleegiumide esimehed ning kohtu üldkogu poolt valitud kolm liiget, vt eelnõu § 1 p 49) ei pruugi peegeldada adekvaatselt ringkonnakohtu kolleegiumide proportsioone kohtus. Nii võib mõni kolleegium olla teistest oluliselt väiksem või suurem, aga eestseisuse liikmete valik seda ei kajasta. Tulemusena võib mõne kolleegiumi huvid jääda eestseisuses kaitseta. Üldkogul sellist moonutust ei teki. Eestseisuse vajalikkust ei ole seletuskirjas põhjendatud Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu veenvaid põhjendusi eestseisuse loomise vajalikkuse kohta. Eelnevalt on p-s 2.1. välja toodud, et esitatud põhjendused (kollegiaalse juhtimise suurendamine) ei ole asjakohased. Samuti pole välja toodud seda, miks leidsid eelnõu koostajad, et praegu on kollegiaalsus kohtute juhtimises ebapiisav. Tartu Ringkonnakohus ei näe, et senine regulatsioon kõnealuste küsimuste otsustamisel, kus otsustajateks on üldkogu või üldkogu seisukohta arvestav kohtu esimees, oleks mingil põhjusel väär või ebamõistlik. Kollegiaalsust juhtimises saab tõsta muul moel Kui pidada vajalikuks kollegiaalse otsustamise suurendamist kohtute juhtimisel, siis võiks seadusandja kaaluda hoopis selgemalt selle ettenägemist, et küsimustes, kus arvamuse peab kujundama üldkogu, kuid otsuse vormistab kohtu esimees, on üldkogu otsustus esimehele siduv. Siinkohal väärib märkimist, et kui üldkogu on mõnes suures kohtus otsustusorganina liialt kohmakas, tasub kaaluda üldkogu käitumisreeglite 33  täpsemat reguleerimist, mis selle probleemi lahendaks. Samas isegi kui eelnõus pakutud süsteem võib olla mõnes osas sobiv suurele kohtule (Harju Maakohus), ei ole see sobiv ega vajalik juhtimise tõhustamise meede väiksemates kohtutes. 5. Ringkonnakohus ei toeta kolleegiumi esimeeste Osaliselt arvestatud. nimetamist kohtute nõukogu poolt Eelnõu on muudetud, Muudatuse vajalikkus on jäetud täiesti põhjendamata kolleegiumi esimehed Eelnõu p 41 näeb ette, et kolleegiumide esimehed nimetab kohtu esimees nimetatakse kohtute nõukogu poolt ringkonnakohtu kuulanud ära kolleegiumi esimehe ettepanekul. Kehtiva kohtute seaduse § 242 lg 1 kohtunike arvamuse. järgi valivad kolleegiumi esimehe kolleegiumi liikmed. Eelnõu seletuskirjast ei leia selle muudatuse põhjendamiseks sisuliselt midagi (vt seletuskirja lk 36). Seega jääb sellise muudatuse vajalikkus täielikult arusaamatuks ning seda ei saa toetada. Tartu Ringkonnakohus ei näe vajadust senise korra, kus kolleegiumi esimehe valivad kolleegiumi liikmed endi seast, ja mis on ringkonnakohtu hinnangul hästi toiminud, muutmiseks. Kehtiv lahendus on põhjendatud ja mõistlik Senine lahendus, kus kolleegiumi esimehe valivad kolleegiumi kohtunikud, on igati mõistlik, kuna kolleegiumi liikmed teavad lähedaste kolleegidena üksteist oluliselt paremini kui kavandatava kohtute nõukoja võimalikud liikmed või nõukojale ettepanekut tegev ringkonnakohtu esimees (kui viimane pole just samast kolleegiumist või muul põhjusel kolleegiumi esimehekandidaati hästi teadev). Vastavalt oskavad just kolleegiumi liikmed valida nende jaoks sobivaima esimehe. Kui lähtuda eeldusest, et kolleegiumide esimehed peavad kohtu esimehe ainuvõimu kohtu juhtkonnas (eelnõu järgi eestseisuses) tasakaalustama, siis ei peaks kohtu esimees kolleegiumide esimeeste nimetamises ega vabastamises osalema, ka mitte ettepanekute tegemise vormis. Selles valguses ei ole asjakohane ka eelnõu seletuskirjas viide riskile, et kohtu juhtimist hakkaksid takistama isikutevahelise (mõeldud on ilmselt kohtu ja kolleegiumide esimehi) koostöö tõrked. Samuti oleks kolleegiumide esimeeste valimine kolleegiumide enda poolt paremini kooskõlas tänapäevase demokraatliku juhtimise põhimõtetega (mida eelnõu seletuskirjas on korduvalt välja toodud). Kolleegiumi esimehe valik kohtu esimehe poolt ei ole kooskõlas kolleegiumi esimehe institutsiooni olemusega Arvestades kolleegiumi esimehele pandud ülesandeid (kohtute seaduse § 242) võib eeldada, et kolleegiumi 34  liikmete toetus ja usaldus kolleegiumi esimehele on äärmiselt oluline, et viimane saaks talle pandud ülesandeid edukalt täita. Eelnõuga kavandatav esimehe määramise viis - ringkonnakohtu esimehe ettepanekul nimetab kohtute nõukogu - võib kaasa tuua hoopis vastupidise efekti, kus kolleegiumi esimeheks satub ringkonnakohtu esimehe poolt soositud ja talle lojaalne isik, kellel tegelikult kolleegiumi toetust ei ole. Vastavalt ei pruugi see isik olla võimeline tõhusalt täita kolleegiumi esimehele pandud ülesandeid. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et sellisel juhul võivad kolleegiumis tekkida märkimisväärseid sisepingeid. Kolleegiumisiseste pingete tekkimist tuleks vältida, mitte nende tekkimise võimalikkust seadusega suurendada. 6. Ringkonnakohus ei toeta eelnõus ettenähtud kohtute Osaliselt arvestatud. nõukogu koosseisu. Kohtute nõukogu koosseis ei järgi rahvusvahelisi Kohtute nõukogusse kuulub standardeid ega pruugi suuta oma ülesandeid efektiivselt 11 liiget: Riigikohtu täita esimees, viis kohtunike Kohtute nõukogus saab eelnõu järgi olema 11 liiget: täiskogu valitud kohtunikku, Riigikohtu esimees, kaks ringkonnakohtunikku, kolm kaks Riigikogu nimetatud esimese astme kohtunikku, Riigikogu liige, Advokatuuri liiget, valdkonna eest juhatuse nimetatud vandeadvokaat, õiguskantsler või vastutav minister, tema nimetatud esindaja, Justiits- ja Digiministeeriumi õiguskantsler ja advokatuuri kantsler või tema nimetatud esindaja ning valdkonna eest esindaja. See tähendab, et vastutav minister või tema nimetatud esindaja. Leiame, et kohtute nõukogu enamuse arvestades kohtute nõukogu senise kohtute haldamise moodustavad kohtunikud. nõukojaga võrreldes kardinaalselt muutunud ülesandeid Käesolevas eelnõus on ja pädevusi, on tegemist aktiivse juhtimisorganiga, mille lähtutud koosseisust, mida töö saab olema oluliselt vastutusrikkam ja mahukam kui on toetanud 19.09.2024 praeguse kohtute haldamise nõukoja töö, mis eeldab ka istungil praegune kohtute tihedamaid kokkusaamisi. Meil on tõsine kahtlus, et haldamise nõukoda. Selle eelnõus ettenähtud koosseis sellist rolli kanda suudab (vt järgi on kohtute nõukogu ka märkust p 7.1 lõikes 2). Kohtute nõukogu koosseisuga koosseisus esindatud nii seotud probleemidest on pikalt kirjutanud kolleeg M. seadusandlik kui ka Ernits oma põhiseaduslikkuse eksperthinnangus täidesaatev võim, kuid „Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste koosseisu enamuse seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtute haldamise moodustavad Riigikohtu tõhustamine), 632 SE“ (vt hinnangu lk 13 jj) ning ka Eesti esimees ja kohtunike Kohtunike Ühing 03.12.2025. a arvamuses justiits- ja täiskogu valitud kohtunikud. digiministrile (vrt arvamuse p 3.3 koos sealsete Sellise koosseisu eesmärk on viidetega). Rahvusvaheliste standardite järgi ei tohi tagada võimude kohtute nõukogu liige olla tegevpoliitik, kuuluda tasakaalustatus ja parlamenti, olla tegev täitevvõimu või haldusvõimu kohtuvõimu asutustes. Kindlasti ei tohiks nõukokku kuuluda minister. institutsionaalne sõltumatus. Kui osad liikmed isegi nimetab parlament, ei tohiks need liikmed ise parlamenti kuuluda. 35  Täiskogu poolt valitud I ja II astme kohtunikud on nõukogus vähemuses Jätkuvalt on probleemiks ka see, et kohtute nõukogus ei ole kohtunike endi valitud kohtunikest liikmed enamuses. Üheteistkümnest liikmest on kohtunike poolt valitavaid I ja II astme kohtunikke ainult viis (Riigikohtu esimees on nõukogus ametikohajärgselt). 7. Kohtuhaldusteenistuse moodustamine Tartu Arvestatud. Ringkonnakohtu struktuuriüksusena ja kohtute eelarve läbirääkimiste korraldus vajavad laiemat arutelu ja Eelnõu §-s 421 on KHT läbimõtlemist. pädevust täpsustatud. KHT on iseseisev asutus. Esimese ja teise astme kohtute eelarvete kujunemine Eelnõu näeb ette, et lisaks Eelnõuga sätestatakse esimese ja teise astme kohtute Riigikohtule on ka esimese muutumine põhiseaduslikeks institutsioonideks ja teise astme kohtud riigieelarve seaduse vaates. SE § 43¹ lg 1 kohaselt on riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2 riigieelarve osaks esimese ja teise astme kohtute p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg grupieelarve, mis koosneb kaheksa kohtuasutuse ning 1 p 10) ja raamatupidamise kohtuhaldusteenistuse eelarvetest. Riigikogule esitatava seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses kohtute grupi eelarve projekti kinnitab kohtute nõukogu. põhiseaduslikud Pärast riigieelarve vastu võtmist liigendab kohtute institutsioonid. Esimese ja nõukogu riigieelarves märgitud kohtute grupi vahendid teise astme kohtute eelarve esimese ja teise astme kohtute ning projekti valmistab KS § 431 kohtuhaldusteenistuse vahel (§ 43¹ lg 5). Kuid eelnõust ei lg 2 järgi kohtute esimeeste selgu, kas kohtute nõukogu ka kinnitab kohtuasutuste ning Justiits- ja ning kohtuhaldusteenistuse eelarved, millise aktiga on Digiministeeriumi sisendi tegemist, kes selle allkirjastab ning kas selle peale saab alusel ette KHT direktor. ka kaevata10. SE § 41² lg 6 p-s 2 nimetatud Eelarve projekti kinnitab kohtuhaldusteenistuse direktori ülesanne “annab kohtute nõukogu. Seeläbi kohtuhaldusteenistuse töö korraldamiseks suurendatakse kohtute teenistusalaseid akte” piirdub kohtuhaldusteenistusega ja võimalust ise oma eelarvet ei laiene kohtuasutustele. Kohtuasutuste eelarveid ei saa koostada, kujundada ja kinnitada ka kohtute esimehed, sest esimehe pädevuses kaitsta. Eelnõu vähendab on kooskõlastada kohtuhaldusteenistuse direktori täitevvõimu rolli esimese ja koostatud kohtu eelarve eelnõu (SE § 12 lg 3 p 2, § 20 lg teise astme kohtute 1, § 24 lg 1 ). rahastamises ning kaitseb PS §-s 4 ettenähtud võimude Samuti ei selgu eelnõust, kes vastutab kohtuasutuste lahususe ja tasakaalustatuse kinnitatud eelarvete täitmise eest. SE § 41¹ lg 1 p 5 põhimõtet ning PS §s 146 sätestab, et kohtute nõukogu korraldab kohtuasutuste ettenähtud kohtuvõimu eelarvevahendite kasutamist ja nende üle arvestuse institutsionaalset pidamist. Kas eelarvevahendite korraldamise kohustusest sõltumatust. saab tuletada ka kohtute nõukogu vastutuse kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamise eest? Nii kohtute eelarvevahendite kasutamise korraldamine kui selle jälgimine eeldab kohtute nõukogu liikmetelt märkimisväärset finantskompetentsi ning järjepidevat 10 Vrdl Vabariigi Valitsuse seaduses on täidesaatvale võimule ette nähtud väga detailne üld- ja üksikaktide andmise regulatsioon. 36 vajadust süveneda kohtute eelarvetesse. Lisaks tuleb märkida, et eelnõu seletuskirja lehekülgedel nr 54-55 esitatud tabel 4 “ Kohtute gruppi koonduvate kulude eelarve 2025. aasta näitel (eurodes)” kajastab I ja II astme kohtute senist eelarvet, kuid selles puuduvad eelarvevahendid kohtuhaldusülesannete üle võtmiseks justiits- ja digiministeeriumilt. Eelnõu seletuskiri ei selgita justiits- ja digiministeeriumi eelarvest kohtute baaseelarvesse üle antavate eelarvevahendite liiki ja mahtu, mistõttu ei ole kohtutel võimalik hinnata eelarve piisavust uue kohtukorralduse tingimustes. Eelarveläbirääkimiste korraldus Vildakas on ka läbirääkimiste üldine korraldus. Eelnõu näeb ette, et kohtute eelarve koostatakse kõigi kohtute jaoks ühiselt. Eelarve projekti koostab Kohtuhaldusteenistuse direktor koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga ning kohtute esimeestega. Eelarvele lisatakse eelarveaasta oodatavad tulemused kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta. Nii eelarve lõplik suurus kui ka oodatavad tulemused kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta määratakse eelarveläbirääkimistel Riigikogus. Samas ei osale eelarveläbirääkimistel ükski esimese või teise kohtuastme esimees. Esimese ja teise astme kohtuid ning kohtuhaldusteenistust esindab kohtute haldus- ja arendusnõukogu esimees, s.t Riigikohtu esimees. Eelarve ja kohtute vastusoorituse kujunemise kirjeldatud viisil seab kahtluse alla kohtu esimehe ülesande tagada korrakohane õigusemõistmine kohtus, kuna kohtu võimaluste ja suutlikkusega ei pea arvestama kohtutele kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta kohustuste võtmisel ega ka selleks vajalike eelarvevahendite määramisel. Kohtute (ja seeläbi ka menetlusosaliste) huvide kaitsmine nende küsimustes kavatsetakse usaldada Riigikohtu esimehele, kes ise ei osale õigusemõistmises esimese ega teise astme kohtutes ega saa vastutada ka esimese ja teise astme kohtutele võetud eesmärkide täitmise eest. Olukorda ei paranda see, et läbirääkimisel osaleb sõnaõigusega valdkonna eest vastutav minister. Kohtuhalduse kavandatavate muudatuste elluviimise järel ministril puudub vastutus kohtute tegevuse eest õigusemõistmisel. Riigikohtu esimehe ja ministri vaade esimese ja teise astme kohtute tegevusele on paratamatult väline vaade ega saa seetõttu arvestada kõiki seoseid kavandatava eelarve ja sellega eeldatavalt saavutatava tulemuse vahel. Riigikohtu 37 esimehe arvamus kohtute arengusuundade ja selleks vajalike eelarvevahendite kohta on kahtlemata kaalukas, kuid ei saa olla sama detailne kui igapäevaselt kohtus õigusemõistmise korraldamisega tegeleval kohtujuhil. Seega ei taga eelnõus pakutud korraldus kohtute tegelike võimaluste ja vajaduste arvestamist eelarve määramisel. Teiseks paneb kohtute eelarve määramise kavandatav korraldus Riigikohtu esimehe keerulisse positsiooni. Nimelt esindab Riigikohtu esimees eelarve läbirääkimistel Riigikohtus sarnaselt esimese ja teise astme kohtutele ka Riigikohut. Nii organisatsiooni kui ka eelarve osas on Riigikohus esimese ja teise astme kohtutest selgelt eraldiseisev. Eelarvevahendite piiratuse tõttu ei saa pidada ebatõenäoliseks olukorda, kus Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute eelarve taotlused või kokkulepitavad tegevuseesmärgid võivad olla teineteist välistavad või vähemalt konkureerivad. See tähendab, et riigil võib olla võimalik tagada ülesannete täitmiseks piisav eelarve kas Riigikohtule või esimese ja teise astme kohtutele, kuid mitte samaaegselt mõlemale. Ebaõiglane on nõuda, et Riigikohtu esimees konkurentsiolukorras esindaks nii Riigikohut kui ka esimese ja teise astme kohtuid. Sellist huvide konflikti tuleks vältida. Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute huvide samaaegne esindamine võib osutuda võimatuks ülesandeks. Samas eeldaks ka praegusega sarnase korralduse jätkumine, s.o et minister esindab eelarve läbirääkimistel esimese ja teise astme kohtuid, et ministril on vastutus ka eelarve täitmise ja kohtute sisulise tegevuse tulemuse kujunemise eest. See jällegi oleks vastuolus eelnõuga kohtuhalduse valdkonnas kavandatud teiste muudatustega. Kohtute tulemuspõhine rahastamine Eelnõu viib kohtute seadusesse põhimõtte (§ 431 lg 3), mille kohaselt lisatakse eelarveläbirääkimistel kohtute grupi eelarvele konkreetse eelarveaasta oodatavad tulemused lähtudes kohtute arengukavast. Eelnõu seletuskirjas (lk 54) täpsustatakse, et eelarve eelnõuga esitatakse lisaks kohtute arengukavale ka tulevase eelarveaasta oodatavad tulemusnäitajad (seostatuna kohtute töökoormuse mõõtmise metoodika ja kohtute rahastusega), vajaduse korral eelarvega seotud ettepanekud kohtute seaduse muutmiseks (kohtunike arv, kohtumajad). Seega on eelnõu tekst ja eelnõu seletuskirja tekst mõneti erinevad. Kohtute arengukava on tegevuskava, milles määratakse kindlaks esimese ja teise astme kohtute arengueesmärgid, 38  jõudlus kohtumenetluse liikide kaupa, nende saavutamiseks kavandatavad tegevused ning vajalike ressursside ja rahastamise põhimõtted (§ 421). Seega lähtub kohtute arengukava eelkõige pikaajalisest visioonist selle kohta, milliste menetluslike eesmärkide poole võiks püüelda, mitte kohtute käsutuses olevatest reaalsetest ressurssidest ega ole seetõttu objektiivne eelarveläbirääkimiste alus. Visioon ning kohtute reaalsed võimalused võivad üksteisest oluliselt erineda. Seetõttu on vägagi kaheldav, et kohtud saaksid eelarveläbirääkimistel tugineda oodatavatele tulemustele (kohtute arengukava), mis on vastu võetud pikaajalise perspektiiviga ega arvesta olemasolevat olukorda (vt ka märkust p-s 10 kohtu arengukava kohta). 8. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade Arvestatud. lahendamine Regulatsioon ei tohiks olla kohtute seaduses Muudatusest on loobutud. Regulatsioon, mis näeb ette kohtute seaduse täiendamise Selles eelnõus on vangistuse, §-ga 455 (eelnõu § 1 p 78) pealkirjaga „Vangistuse, aresti aresti ja eelvangistuse asjade ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine“ ei üleriigilisest jagamisest kuulu olemuslikult kohtute seaduse reguleerimisalasse. loobutud, kuid arvestades Tegemist on puhtalt halduskohtumenetluse teema olulisust regulatsiooniesemesse kuuluva normistikuga. Selline menetlusosalistele ja valdkonnapõhiste menetlusregulatsioonide killustamine kohtutele, analüüsitakse ning väljajätmine selle õigest asukohast teemat edasi ning (halduskohtumenetluse seadustikust) raskendab õiguse võimalikud sobivad kohaldamist selle rakendajale ning veelgi enam sellest lahendused pakutakse välja arusaamist menetlusosalistele. VTK-s. Regulatsioon on asjatult pikk, ebaselge ning ebamõistlik Kavandatava kohtute seaduse § 455 lg 1 defineerib kõigepealt, misasi on vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asi. Sellise definitsiooni vajalikkus on kaheldav, ka mõiste on jätkuvalt väga pikk ning seda kasutatakse hiljem vaid sama paragrahvi kolmes lõikes. Normitehniliselt oleks paragrahvi sisu võimalik kokku võtta märksa lühemalt ja lihtsamalt. Kavandatava kohtute seaduse § 453 lg 2 näeb ette vangistusasjade lahendamist kohtus, mille kohtunike koormus on väikseim ning lg 3 sätestab, et kohtunik menetleb vangistusasju asja alluvusjärgse halduskohtu kohtunikuna. Võimalik on aru saada, et selle regulatsiooniga püütakse luua olukord, kus kohtualluvus näiliselt justkui ei muutu, kui väiksema koormusega kohtule suunatakse lahendamiseks vangistusasju. Samas jätab see ebaselgeks hulga küsimusi. Kas nt sellist asja lahendav kohtunik peaks asja lahendamisel kasutama menetlusdokumentides teise kohtu (selle kohtu, kust asi 39  ümber suunati) rekvisiite? Kas selles menetluses osalev kohtupersonal (juristid, sekretärid, referendid) oleks kohtuniku teenistusjärgsest kohtust või selle konkreetse asja alluvusjärgsest kohtust? Kuidas toimub sellises asjas apellatsiooni- ja määruskaebemenetlus, kas kohtuniku tegeliku teenistuskoha järgi või konkreetse asja alluvuse järgi? Regulatsioon hägustab arusaamist kohtute tegelikust töökoormusest, kuna kohtunikud ja ametnikud panustavad osa tööaega teise kohtu kohtuasjade lahendamisse. Lisaks võib selline korraldus rikkuda esimese ja teise kohtuastme omavahelise tasakaalu, kui esimeses kohtuastmes lahendavad osa asju teise ringkonnakohtu tööpiirkonda jäävad kohtud, kuid edasikaebamine toimub endiselt algse kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse. Kokkuvõttes tuleks sellise ebamõistliku ning keerulise regulatsiooni asemel näha ette lihtsalt see, et vangistusasjades esitatakse kaebus kaebaja viibimiskoha järgi (kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku § 8 lg 5), kuid kaebust menetletakse halduskohtus, mille kohtunike töökoormus on kohtute infosüsteemi järgi kõige väiksem. Seletuskirjas kardetud põhiseaduse § 24 riivet ei esineks ka siis. 9. Kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise asjades Selgitatud. vastustajaks kohtute nõukogu sätestamine Lahendus võib tekitada praktilisi probleeme Muudatus on vajalik, kuna Eelnõuga muudetakse halduskohtumenetluse kohtuhalduse üleminekuga seadustikku ja riigivastutuse seadust selliselt, et Justiits- kohtusüsteemile endale ning ja Digiministeeriumi asemel muutub kohtulahendiga esimese ja teise astme tekitatud kahju hüvitamise asjades vastustajaks kohtute kohtute käsitamisega nõukogu (eelnõu § 3 ja § 10). põhiseadusliku institutsioonina ei Samas ei nähtu eelnõu § 1 p-st 67, mis sätestab kohtute saa Justiits- ja nõukogu pädevuse (kohtute seadusesse kavandatav §-i Digiministeeriumil sellist 411), et kohtute nõukogu ülesandeks oleks kohustust olla. Muudatus on kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise asjades analoogne RVastSi § 17 vastustajaks olemine. Isegi kui leida, et see on seadusest lõike 1 muudatusega. tuleneva muu ülesande täitmine (kavandatava kohtute seaduse § 411 p 14), siis jääb ebaselgeks, kuidas kohtute nõukogu, kelle olemust võib mõista mitte alalise, vaid vastavalt vajadusele koguneva organina ja kelle liikmed on reeglina hõivatud muu põhitööga, peaks reaalse vajaduse korral halduskohtumenetluses vastustajana osalema? Nt kes koostab kohtumenetluses osalemiseks vajalikud menetlusdokumendid ning kes osaleb istungil, kui seda peaks peetama? Eelnõu ei näe ette kohtute nõukogu esindamise korda. On kaheldav, kas selles küsimuses saab esindamise ülesande panna mõnele nõukogu liikmele või nõukogusse mittekuuluvale isikule. 40  Kohtute nõukogu koosseis ega töövorm ei ole sobilik seaduses sätestatud tähtaja piires kahjunõuete kohta seisukoha kujundamiseks ja/või vastuse andmiseks. Jääb ebaselgeks, kas eelarves on hüvitisteks vahendeid Samuti sätestab eelnõu § 1 p 65 (kavandatava kohtute seaduse § 401 p 10), et nõukogu tegevuseks vajalik raha nähakse ette kohtuhaldusteenistuse eelarves. On ebaselge, kas see eelarve kataks vajadusel ka võimalikud hüvitised, kui kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise vaidluses peaks kaebus rahuldamisele kuuluma? 10. Kohtu arengukava regulatsioonist kohtute seaduses Selgitatud. tuleks loobuda Arengukava sätestamise vajadust pole põhjendatud Arengukava on strateegiline Eelnõuga võetakse seaduse tasandil kasutusele kohtute dokument, mille koostamine arengukava mõiste (§ 1 p 70, kavandatav kohtute seaduse võimaldab siduda kohtute § 421), mida seni kohtute seaduses ei olnud. arendustegevuse ühtseks Seaduseelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, miks peeti tervikuks, tagades vajalikuks arengukava kehtestamine seaduses sätestada, kohtusüsteemi stabiilse ja selles piirdutakse vaid arengukava olemuse lahti sihipärase arengu. kirjutamisega (vt nt seletuskirja lk 52). Seletuskirjast nähtuvalt on samas kohtute arengukava eraldi dokumendina juba praegu Eestis olemas (vt seletuskirja lk 7) ning puudub põhjendus, miks on vaja seda küsimust veel täiendavalt üle reguleerida. Võimalik pole hinnata, millist positiivset efekti peaks kohtusüsteemile andma arengukava reguleerimine seaduses. Arengukava sätestamine seaduses ei ole vajalik ja põhjustab täiendavat halduskoormust ning bürokraatiat Kavandataval kujul luuakse arengukava näol järjekordne riigi bürokraatiat ning halduskoormust suurendav dokument, mille õiguslik tähendus ja siduvus ning konkurents õigustloovate aktidega jääb praeguse regulatsiooni põhjal ebaselgeks. Reeglina on arengukava strateegilise planeerimise alusena poliitikakujundamise vahendiks, millega seatakse eesmärgid, mida hiljem seadustesse kirjutada. Kohtud poliitikat ei kujunda. Lisaks halduskoormuse kasvule võib see tuua kaasa ohu kuritarvitusteks ning uuteks vaidlusteks, kuna niivõrd avaralt sõnastatud olemus võimaldab arengukavasse sisse kirjutada erinevate kohtute jaoks problemaatilisi eesmärke ning lahendusi, mida hiljem seadusteks vormida. Lihtsustatult öeldes saab see olema järjekordne dokument, mille koostamist peavad kohtud hoolikalt jälgima ning mis kokkuvõttes tähendab lihtsalt asjatut ressursikulu kõigi osapoolte jaoks. 11. Ringkonnakohus ei toeta kohtumenetluse kestuse Arvestatud. sätestamist kohtute seaduses Eelnõus nähakse ette, et kohtute seadust täiendatakse §- Muudatusest on loobutud. 41  ga 21, mille järgi kohtuasja menetlus ei kesta ühes kohtuastmes üldjuhul üle üheksa kuu arvates asja saabumisest kohtusse, kusjuures nimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil menetlus oli peatatud või menetlusosalised tagaotsitavad. Leiame, et tegemist on deklaratiivse sättega, mis ei taga mingilgi viisil kohtumenetluse läbiviimist üheksa kuuga. Vastava sätte lisamisest kohtute seadusesse tuleks loobuda. 12. Ringkonnakohus ei toeta nn kohtuniku tagasipöördumise Teadmiseks võetud. sätte muutmist. Eelnõuga muudetakse kohtute seaduse § 584 lõiget 6 ning nähakse ette, et kohtuniku töötamisel väljaspool kohut võib kohtuniku tagasipöördumise järel kohtute seaduse § 11 lõikes 1, § 19 lõikes 2, § 23 lõikes 1 nimetatud kohtunike üldarv olla suurem kuni maa-, haldus- või ringkonnakohtus kohtunikukoha vabanemiseni ning seaduse § 25 lõikes 3 nimetatud kohtunike arv olla suurem kuni Riigikohtus kohtunikukoha vabanemiseni. Kehtiva kohtute seaduse järgi võib kohtunike üldarv olla suurem kuni vastavas osakonnas või kolleegiumis kohtunikukoha vabanemiseni. Seeläbi ei tekita kohtuniku tagasipöördumine kolleegiumi, kust ta ajutiselt lahkus, probleeme teiste kolleegiumide töökorraldusele. Uus regulatsioon tähendab aga seda, et kohtusiseselt tuleb leida lahendus, kuidas tagada kolleegiumites optimaalne töökoormus, kus nt pensioneerumise tõttu lahkub kohtunik kriminaal- või tsiviilkolleegiumist, kuid naasnud halduskolleegiumi liikme tõttu ei ole võimalik pensioneerumise tõttu kohtuniku kaotanud kolleegiumit endisele tasemele suurendada. Praktikas võib see olla äärmiselt keeruline ning kaasa tuua vajaduse leida kohtunik teisest kolleegiumist, kes oleks nõus täielikult ümber spetsialiseeruma ning asuma pensioneerunud kohtuniku asemele. See on aga totaalses vastuolus eelnõus muidu rõhutatud spetsialiseerumise põhimõttega – sellisel juhul tuleb niisugusel kohtunikul loobuda võimalik et aastatepikkusest spetsialiseerumisest ühele õigusharule ning asuda omandama täiesti teises õigusharus õigusemõistmiseks vajalikke teadmisi. On selge, et selline lahendus oleks väga aeganõudev ja ebapraktiline ning tähendaks ohtu, et teises õigusharus tööle asuva kohtuniku lahendid võivad olla kas ebakvaliteetsed või siis kujunevad tema menetlustähtajad vähemalt algul väga pikaks uute teadmiste omandamise vajaduse tõttu. Sellist olukorda tuleb kindlasti vältida. 13. Eelnõu jõustumistähtajad on ebarealistlikud ega anna Arvestatud. kohtutele piisavalt aega eelnõus ettenähtud kohtureformi käivitavate ettevalmistavate tegevuste teostamiseks. 42  Eelnõus on täiendatud ja täpsustatud seaduse jõustumise tähtaegu ja seletuskirjas on selgitatud kohtuhaldusmudeli rakendamiseks vajalike aktide andmist, tulude- kulude jaotust. Rakenduskava on seletuskirjas kajastatud. Harju Maakohus 1. Kohtumenetluse kestus esimese ja teise astme kohtus Arvestatud. (eelnõu § 1p 1 ) Ühelgi juhul ei ole võimalik kohtumenetluse kestuse Muudatusest on loobutud. sätestamisega seaduses. Seletuskirjas puuduvad täpsemad põhjendused või uuringud selle kohta, millest tuleneb kohtuasjadele konkreetse menetlustähtaja määramine ega selle tähtaja järgimata jätmise tagajärjed. Seletuskirjas märgitakse üldiselt, et kohtumenetluse tähtajad on liiga pikad, kuid puudub analüüs selle kohta, miks on tähtajad pikad ning milline oleks Eesti õigust ja kohtupraktikat arvestav mõistlik aeg. Kehtestatud tähtaega ei ole seletuskirjas põhjendatud. Ka on arusaamatu, miks kehtestada tähtaega, kui see ei ole seletuskirja kohaselt imperatiivne ja sellele ei järgne tagajärge. Samuti ei saa nõustuda, et eelnõus sätestatud tähtaja orientiir oleks kuidagi efektiivsem kui menetluse kiirendamise taotluse esitamise võimalus. Menetluse kiirendamise taotluse menetlusele on seaduses ette nähtud konkreetne menetluskäik, mida on vaja järgida. Samas kui deklaratiivne tähtaja seadmine ei muuda olukorda kuidagi selgemaks ega paremaks. Menetlusseaduses kohtuasja kestvusele tähtaja seadmine ei ole demokraatlikes ühiskondades üldjuhul tavaks. Ka seletuskirjas ei ole ära toodud ühtegi näidet sellest, millise riigi seadus on eeskujuks võetud. Eesti on Euroopa Liidus tehtavate korraliste uuringute järgi asunud kogu aega menetluse kiiruselt esimese viie riigi hulgas ning tõhususelt asus 2025.aasta uuringu järgi kuuendal kohal. Tõhusus on veidi langenud, kuid selle põhjuseks saab olla pensioneerunud kohtunike suur arv ning täitmata kohtuniku kohad. Eesti kohtutes on pikaajaliselt olnud täitmata ligikaudu 10% esimese astme kohtunike kohtadest ning teadupärast ei jagata pensionile suunduvale kohtunikule viimasel kuuel kuul uusi 43  kohtuasju, mis tähendab, et tegelik tööjõu puudujääk on olnud veel suurem. Kohtud on korduvalt välja toonud, et kohtumenetluse kiirus sõltub inimressursist ning menetlusõiguse eripäradest, näiteks menetlusseadusega sätestatud tähtaegadest (hagile vastamise kohustuslik tähtaeg, kaebetähtajad) või kohtu ametikohustustest (kättetoimetamine, selgituskohustus). Paslik oleks algatada ühiskondlik arutelu sel teemal, milline on piisavalt kiire kohtumenetluse aeg ning vastavalt sellele korraldada kohtutele ka rahaline ja inimressurss, mitte üksnes sedastada, et kohtumenetlus on aeglane. Eelnõud tutvustaval kohvihommikul lubas minister pakutud muudatusettepanekust loobuda, kuid oleme siiski oma märkused lisanud. 2. Eestseisuse moodustamine Osaliselt arvestatud. Kohtute eestseisuse kaudu juhtimine on üks võimalik juhtimismudel. Eelnõus ei ole selgitatud, kuidas on Eelnõu on muudetud, §361 tagatud, et eestseisusesse valitakse isikud, kes tegelikult sätestab eestseisuse ka teavad midagi organisatsiooni juhtimisest. moodustamise. Eelnõu Selgusetuks jääb, miks on ringkonnakohtus eestseisuses kohaselt kuulub maakohtu kolleegiumite esimehed, aga esimese astmes osakondade eestseisusesse kohtu juhatajad ei ole eestseisuse liikmed. Eestseisusele peab esimees, osakondade olema hea koostöö kohtu esimehe ning juhtkonnaga juhatajad ning osakondade laiemalt ja vastupidi. Praegune regulatsioon ei välista juhatajate arvule vastav arv eestseisuse poolt suvaotsuseid, mille alusel ei ole kohtu üldkogu valitud võimalik kohtu esimehel ja juhtkonnal tagada kohtu liikmeid (eelduslikult 5- korrakohast tööd. Eestseisuses peaksid olema ka liikmeline), halduskohtus osakonnajuhatajad, kui nad ei ole just valitud kas kuulub eestseisusesse kohtu kohtunike või kohtute nõukogu poolt. esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige, Mõistlikum oleks sätestada tööjaotusplaanile täpsemad ringkonnakohtus kuulub kriteeriumid ja tagada korralik analüütiline võimakus eestseisusesse kohtu tööjaotusplaani teaduspõhiselt koostada, kui piirata esimees, kolleegiumide kohtunike võimalust oma töö korraldamisel kaasa esimehed ning kolm kohtu rääkida. Näiteks saab määrata ära, et teatud üldkogu valitud liige valdkondadele peab olema spetsialiseerunud kohtuasjade (eelduslikult 7-liikmeline). arvuga proportsionaalne hulk kohtunikke. Nõustuda ei saa seletuskirja kriitikaga, et kohtute tööjaotusplaanid on liiga detailsed või suvaliselt koostatud. See on elukauge väide ja näitab, et eelnõu koostajad ei ole süüvinud kohtute tegelikku juhtimise asjaoludesse. Harju maakohtus on tööjaotusplaan taganud kohtuasjade ühtlase jaotuse. Iga-aastased statistilised kokkuvõtted näitavad, et kohtunike töökoormus erineb töökoormuspunktide jaotuse alusel 44  kõige rohkem 5-6% ulatuses. Arvestatud on ka kohtunike soove spetsialiseeruda ning tegelikke ühiskonna vajadusi. Eelnõus alahinnatakse kohtunike arusaamist ja vastutusvõimet kohtu töö korraldamisel. 3. Täiendavate osakondade loomine Arvestatud. Nõustuda ei saa eelnõud seletuskirjas märgituga, et kohtud ei ole suutnud tagada spetsialiseerumist Muudatusest on loobutud. seadusega määratud ulatuses. Kõikides kohtute v.a Tartu Maakohtu süüteoosakonnas, on olemas seadusega määratletud spetsialiseerumisega kohtunikud (alaealised, maksejõuetus). Seaduse tasandil osakondade spetsialiseerumise reguleerimine on tarbetult detailne ja piirab kohtute võimalust reageerida muutuvatele oludele ühiskonnas. Eelkõige on kohtuvaidluste suundumusega vastuolus range vahetegu tsiviil ja süüteovaldkonnal. Näiteks on alates 01.01.2026 Harju maakohtus perekonna ja alaealiste osakond, mille liikmed on nii süüteokohtunikud kui ka tsiviilkohtunikud just seetõttu, et ühiskonna probleemid, millega kohtunikud tegelevad ja tihti ka konkreetsed isikud, on samad. Olenemata menetluse liigist on kohtunikel vaja sarnast väljaõpet (nt lähisuhtevägivald, alaealiste küsitlemine) ning ka kohtu koostööpartnerid on paljuski samad (nt KOV, politsei). Mõistlik on ka majandusalaseid süütegusid ja maksejõuetusega seotud vaidluste lahendamine ühes osakonnas. Harju maakohtus arutavad alates 01.01.2026 teatud väga spetsiifilisi süüteoasju (maksud, intellektuaalne omand, andmekaitse) just nimelt tsiviilkohtunikud, sest neid on erialased teadmised. Samuti on väga kitsas spetsialiseerumine Eesti oludes ebavajalik, kui mitte lausa kahjulik. Näiteks on ühisvara jagamisel, perekonnaosakonna kohtunikul vajalik teada nii asjaõiguse kui ka ühinguõiguse temaatikat, sest tänapäeval on ühisvara jagamine seotud paljuski kinnisvara ja osaühingu osadega. Eelnõu seletuskiri märgib, et professionaalsete esindajate osavõtuga korralduslikke eelistungeid peaks saama üldjuhul teha ka videosilla vahendusel, kohtuasjade jagamisel tuleb arvestada istungi vajalikkusega. Videosilla vahendusel tehtavate menetlustoimingute ringi tuleks laiendada, kohtunike kaalutlusvabadust suurendada ning vastavat tehnikat, selle töökindlust ja kvaliteeti parandada. Tööjaotusplaanis peab sellega arvestama. Seletuskirjas väidetu ei vasta paraku Eesti tegelikkusele. Kohtute videosilla lahenduste võimakus 45  on madal, seadmed on vananenud ja isegi interneti ühendus on vahelduva kvaliteediga. Puudub ka analüütiline võimekus ennustada istungimenetluste mahtu, sest see sõltub kohtuasjade dünaamikast. Teeme ettepaneku mitte sätestada seaduses jäigalt osakondade nimetusi ja jaotust, vaid üksnes määratleda, et vajalik on teatud teemadele spetsialiseerumise tagamine. See annab kohtutele suurema vabaduse tööd korraldada. Osakondade määratlemine ei peaks olema tööjaotusplaani, vaid kodukorra küsimus KS § 37 lg 1 järgi. Tööjaotusplaan kehtestatakse üheks aastaks, kuid osakond on palju püsivam kooslus. Sisuliselt tähendaks pakutud lahendus, et iga aastal moodustatakse uued osakonnad. Mõistlik on määrata osakonnad kodukorras ja kohtunike spetsialiseerumine tööjaotusplaanis. Arvestades Eesti väiksust ja kohtuasjade jaotust, ei ole mõistlik jaotada ära kõiki kohtuasju spetsialiseerumise järgi ja fikseerida see veel osakonnana. Seletuskirjast peaks välja jätma igasugused suunised kohtuasjade menetlemise osas. Tähelepanek kohtunike spetsialiseerumisega seoses – see hakkab mõjutama ka juristide töökorraldust. Kohtu struktuuri ja koosseisu muutmine võib olla väga sage protsess. Üldkogu arvamuse ärakuulamine siin võib oluliselt tööprotsesse aeglustada. 4. Kohtuasjade suunamine teise kohtusse kohtualluvust Arvestatud. muutmata Kohtud on korduvalt teinud ettepanekut jaotada teatud Muudatusest on loobutud. kohtuasjad üle riigi. Tasuks siiski mõelda, milline oleks täpne seaduse sõnastus, et see oleks üheselt arusaadav ja seda toetaks ka tehniline lahendus. 5. Kohtuhaldusülesannete üleandmine Arvestatud. Seletuskirja järgi antakse kohtutele üle terve rida haldusülesandeid, kuid selgitused on selles osas väga Seletuskirja on täiendatud. ebamäärased. Mida tähendab „IT süsteemide arenduses Muudatuse kohaselt on suureneb kohtu kui tellija roll“? Seletuskirjast ei selgu, kohtute infosüsteemi millises ulatuses antakse üle ka eelarve st ametikohad, vastutavaks töötlejaks mis tagavad kohtute nõukoja töö. Seletuskirjas oleks vaja Justiits- ja sõnaselgelt selgitada, millised kohustused jäävad Digiministeeriumi asemel ministeeriumile. kohtud ja Kohtuhaldusteenistus. 6. Kohtute nõukogu loomine Teadmiseks võetud. Sisuliselt on koosseis jäänud samaks, mis KHN puhul, aga otsustuspädevus on muutunud. Kõik osalevad isikud va ministeeriumi kantsler, on isikud kes ei tegele üldjuhul strateegiliselt juhtimisega. Vajalik oleks vähemalt ühe professionaalselt juhtimisega tegeleva isiku kaasmaine 46  nõukogu tegevusse. On kummaline, et advokatuur hakkab kujundama kohtute strateegilisi suundumusi, puudub põhjendus, et ministeeriumist peaks olema kaks liiget, samuti puudub seadusandja esindaja vajadus, seadusandja saab panustada läbi seadusloome ega peaks olema strateegilises juhtimises osaline. Oluline on, et välised liikmed saaksid ajaliselt ja sisuliselt panustada. Kohtute nõukoja roll ei saa olla „teadmiseks võtmine“, vaid sisuline juhtimine, milleks peab olema aega ja motivatsiooni. Tänane praktika näitab, et struktuuri ja koosseisu muudetakse kohtu esimehe ja/või kohtudirektori käskkirjaga väga sageli. Hetkel näiteks on justiitsministri käskkirjaga antud näidisstruktuur, mille järgi saab iga kohus struktuuri kehtestada. Kui see norm viia kohtute nõukogu pädevusse, siis on vaja kedagi, kes igapäevaselt selle halduskoormusega seal tegelema hakkab. Ettepanek sõnastada üldisemalt, näiteks järgmiselt: määrab kindlaks kohtuhaldusteenistuse peamised ülesanded ja volitused ning annab juhised struktuuri kehtestamiseks kohtuhaldusteenistuse põhimääruses ning teostab kohtuhaldusteenistuse üle järelevalvet. 7. Eelarve. Arvestatud. Seletuskirjas on toodud, et KHTl tekib eelarve kohtutest üle antavatest kuludest ning Justiits- ja Eelnõu näeb ette, et lisaks Digiministeeriumilt üle antavatest kuludest riigi Riigikohtule on ka esimese eelarvestrateegia raames. Kirjeldatud viisil kujunenud ja teise astme kohtud eelarvetega on kohtutele tagatud tugiteenuste osutamine riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2 senises mahus ja senisel tasemel. See ei ole reaalselt p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg võimalik, kuna juhtimisloogika muutusega lisandub 1 p 10) ja raamatupidamise KHT-le ülesandeid, millega varem ei ole tegeletud ja seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses millega nt ministeeriumis ei tegelenud kohtute talitus, põhiseaduslikud vaid nt finants (riigieelarve infosüsteemi täitmine, iga- institutsioonid. Esimese ja aastane tulemusaruande koostamine…). Lisaks teise astme kohtute eelarve arengukava koostamine nö rulluval põhimõttel – igal projekti valmistab KS § 431 aastal uue aasta lisamine. Seletuskirjas on tänast olukorda lg 2 järgi kohtute esimeeste tugevalt ilustatud (nt välja on toodud, et kesksed üksused ning Justiits- ja juba toimivad optimaalse struktuuri, juhtimismudeli ning Digiministeeriumi sisendi koosseisu ning oma eelarvega). Lisaks on viidatud, et alusel ette „kantselei tööd on võimalik korraldada kohtuteüleselt kohtuhaldusteenistuse ning kohtute senine kogemus tugiteenuste direktor. Eelarve projekti konsolideerimisel kinnitab, et teenuste kohtuteülene kinnitab kohtute nõukogu. osutamine toob kaasa töökorralduse ja -koormuse Seeläbi suurendatakse ühtlustumise. Tugiteenuste konsolideerimisega kaasnev kohtute võimalust ise oma tõhususe suurenemine juhtimises ja töökorralduses eelarvet koostada, vabastab ressurssi KHT toimimiseks vajalike lisanduvate kujundada ja kaitsta. Eelnõu ametikohtade katteks.“ Kui alles jääb 8 kohtuasutust, vähendab täitevvõimu rolli 47  millel igaühel oma „juhtkond“, siis teenuseid esimese ja teise astme kohtuteüleselt ja ühetaoliselt on väga keeruline ja kohtute rahastamises ning ressursikulukas osutada. kaitseb PS §-s 4 ettenähtud võimude lahususe ja Riigikogus osaleb kohtute grupi eelarve läbirääkimistel tasakaalustatuse põhimõtet ning esindab esimese ja teise astme kohtuid nõukogu ning PS §s 146 ettenähtud esimees, st Riigikohtu esimees, samamoodi nagu ka kohtuvõimu Riigikohtu eelarve läbirääkimistel esindab Riigikohut institutsionaalset esimees. Justiits- ja digiminister osaleb Riigikogus sõltumatust. sõnaõigusega. Kuidas on siin tagatud I ja II astme kohtute suurem iseseisvus ja vastutus oma eelarve eest? 8. Tulemuspõhine eelarvestamine Selgitatud. Tulemuslepingu ja tulemusrahastamise puhul on väga oluline, millise metoodika alusel tulemusi hinnatakse. Eelnõu seletuskirjas on Hetkel see seadusest ja eelnõust puudub. Oluline on selgitatud sätestada väga selged kriteeriumid, millest rahastamine kohtuhaldusmudeli sõltub. See peaks olema välja töötatud enne seaduse vastu rakendamiseks vajalike võtmist. Hetkel käib kohtuasjade töökoormuse aktide andmist, tulude- mõõtmine, et selgitada välja, kui palju aega st kohtuniku kulude jaotust ja seaduse ja kohtujuristi ressurssi kulub kohtuasjade jõustumise tähtaegu. lahendamiseks, lisaks siis veel tugiteenuste panus Rakenduskava on (sekretärid jm personal, IT kulu, halduskulu). seletuskirjas kajastatud. Tulemuslepingu eelduseks on, et me teame, kui palju ühe kohtuasja lahendamine tegelikult maksab. Puudub selgitus ja säte mis saab siis, kui kohtuasjade tulemusrahastus saab oktoobriks otsa st kui planeeritud kohtuasjade arv saab enne eelarve aasta lõppu täis. Kas siis saavad kohtud töö lõpetada? Seletuskirjas ei ole eelarve osas ette nähtud kohtuhaldusteenistuse eelarvet. Täna on kohtute haldamise kohustus JDM-l. Ülesannete üleandmisega on vajalik anda üle ka eelarve vahendid, mida ei ole eelnõus ega seletuskirjas kajastatud. 9. Maakohtunike arvu sätestamine seaduses. Mitte arvestatud. Kohtunike arvu sätestamine seaduses ei ole otstarbekas ja läheb ka vastuollu tulemusleppe põhimõttega. Juhul, kui Muudatus tagab rahastamise kokkuleppel lepitakse kokku, et nt ajutiselt kohtusüsteemi stabiilsuse ja on vajalik suurendada kohtunike arvu, siis on selle välistab võimaluse muuta muutmine läbi kohtute seaduse muutmise väga kohtunike arvu aeganõudev ja samas ka poliitiline otsus. haldusotsustega. Seaduses sätestatud ülempiir „kuni Kohtunike arvu juures on vajalik silmas pidada ka seda, 164 kohtunikku“ vastab et paljudel kohtunikel on tulenevalt juhtimisfunktsioonist praegusele nelja maakohtu ja ka omavalitsusorganites osalemisest vajalik vähendada kohtuniku kohtade kohtuniku töö tegemise koormust. Suure kohtu koguarvule, kuid jätab osakonnajuhatajal peab olema vähemalt 50% tööajast võimaluse ametikohtade 48  võimalik olema võimalik kasutada juhtimisülesannete täitmisel paindlikkuseks täitmiseks. Kohtunike arvu määramise aluseks peaks tegeliku vajaduse ja olema jälgitav arvutus, mis on seletuskirjas lahti töökoormuse järgi. kirjutatud. Kohtuniku kohtade koguarv on kohtusüsteemi Kui kohtunike koormused vähenevad haldusorganite töös seisukohalt strateegiline osalemisel, teiste koormus suureneb. Arvestades tänaseid ressurss, mis mõjutab täitmata kohti ja koormust, võib see olemasolevate otseselt õigusemõistmise kohtunike koormust veelgi suurendada? kättesaadavust ja kvaliteeti. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, mille muutmine eeldab Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. 10. Kohtuhaldusteenistuse (KHT) loomine. Selgitatud. Eelnõust ja seletuskirjast ei selgu, kuidas toimub KHT ja kohtute koostöö. Eelnõus ja seletuskirjas on täpsustatud KHT rolli. KHT KHT-le saab igal ajahetkel ülesandeid anda ja panna ta on asutus. vastutama nende täitmise eest. Aga ressursside Haldusülesannete jaotus tagamisest pole kuskil juttu. Konkreetsete ülesannete KHT ja kohtute vahel ning loetlemine seaduses ei pruugi olla mõistlik, sest see ei ole KHT täpsemate ülesannete piisavalt ettenähtav ning ei taga süsteemi paindlikkust. määramine on otstarbekas jätta kohtute nõukogu KHT töökorralduse osas veel tähelepanek: IT pädevusse, sest arendamisel jääb kohtute infosüsteemi vastutavaks tugiteenustega seotud kasutajaks küll JDM, kuid KHT peab kujunema kohtuid ootused ja vajadused võivad esindavaks sisuliseks tellijaks, kes oleks kvaliteetseks aja jooksul muutuda. partneriks nii JDM-le kui ka Registrite ja Infosüsteemide Keskusele. KHT kujundamine kohtute IT sisutellijaks Muudatuse tulemusel on toob kaasa täiendavate ressursside vajaduse IT valdkonda kohtute infosüsteemi (hetkel vaid IKT koordinaatori ametikoht). vastutavaks töötlejaks Justiits- ja Digiministeeriumi asemel kohtud ja Kohtuhaldusteenistus. 11. Kohtuniku ametiväline töötamine Teadmiseks võetud. Ettepanek on täiendada KS § 49 lõiget 1 sõnadega "riigi infosüsteemide arendamise". Sel juhul oleks muudetud Praeguse eelnõuga ei tekst: "/../ samuti osaleda rahvusvaheliste reguleerita kohtunikuameti organisatsioonide töös ning tegeleda õigusloome, välist töötamist. Kehtiv infosüsteemide arendamise ja loomingulise tegevusega". kohtute seadus võimaldab kohtunikul osaleda Ettepaneku põhjendus: praktikas on tekkinud olukord, õigusloomes või teadustööl kus kohtunikel ei ole võimalik panustada riigi (nt õppejõud ülikoolis). infosüsteemide arendamisse, sest see ei mahu lubatud kõrvaltegevuste alla, samuti ei ole seetõttu võimalik maksta kohtunikule tasu. Infosüsteemi arendamisel on oluline kasutajapoolne sisend, ilma selleta infosüsteemi arendada ei ole võimalik. Kohtunikupoolne panus võib 49  olla oluline nii kohtuinfosüsteemi arendamisel, kuid ka muu riigi infosüsteemi arendamisel, kui selleks on vajalikud kohtuniku spetsiifilised erialateadmised. Lubatud kõrvaltegevust piiratakse sellega, et tegemist peab olema riigi infosüsteemiga, mitte eraõigusliku isiku enda tarbeks tehtud tarkvaraarendusega. Riigi infosüsteemi arendajaks võib seejuures olla hanke alusel olla eraõiguslik isik. Tuleb arvestada, et tihti käivad infosüsteemide arendus ja õigusloome käsikäes, seega töögrupis osalemine hõlmaks nii õigusloome küsimusi kui ka vastavaid infosüsteemi arendustega seotud küsimusi. Ei oleks mõistlik piirata kohtuniku rolli sellises olukorras vaid õigusloomega, arvestades, et õigusloome seejuures võibki käsitleda infosüsteemi ülesehitust ja toimimist. 12. Tagasisidestamine Teadmiseks võetud. Tagasiside andmise võimalus on juba praegu olemas, kuid pole uuritud, miks seda ei ole kasutatud. Tagasiside Tagasiside eesmärk on andmine peab olema seotud võimalusega pakkuda ka toetada kohtunikku tema enesetäiendust ja töö motiveerimisega. Teise astme kohtu erialateadmiste ja oskuste kolleegiumi esimehel puuduvad igasugused täiendamisel. Tagasiside administratiivsed hoovad pakkuda esimese astme kohtu andmine toimub kohtunikule neid võimalusi. Ka puudub Eestis kohtunike kohtusüsteemi siseselt karjäärisüsteem, mis on paljudes teistes riikides kõrgema astme kohtu tagasiside andmisel oluline. kohtuniku poolt. -oskuste täiendamisel. Tagasiside andmine toimub kohtusüsteemi siseselt kõrgema astme kohtu kohtuniku poolt. 13. Kohtuniku ametipiirangud Teadmiseks võetud. Rahvusvahelises organisatsioonis peaks saama töötada ka osaajaga nii, et samaaegselt vähendatakse kohtuniku töökoormust Eesti kohtus. 14. Distsiplinaarkaristuse kehtivuse pikendamine Teadmiseks võetud. Distsiplinaarmenetluse võiks kombineerida ka mentori määramise või kohustusliku koolitusega. 15. Rahvakohtunike institutsiooni kaotamine. Teadmiseks võetud. Mõistlik on võimaldada kolmest kohtunikust koosnevat koosseisu nii tsiviilasjade kui ka süüteoasjade arutamisel, Ettepanek vajab täiendavat kui tegemist on eriti keeruka või laia kõlapinda leidva analüüsi asjaga. 16. Rakendusplaan. Arvestatud. Eelnõu rakendamise tähtajad ei ole realistlikud. Esmajoones peaks paralleelselt eelnõu menetlemisega 50  toimuma projekti ettevalmistamine ja ülemineku Eelnõus on täiendatud ja korraldamine, kuid tänaseks ei ole seda veel alustatud. täpsustatud seaduse KN ja KHT töö alustamisel peaks eelnema ülesannete ja jõustumise tähtaegu ja töökorralduse välja töötamine, lisaks ka tänaste seletuskirjas on selgitatud direktorite poolt asjade üle andmine. Arusaamatu on kohtuhaldusmudeli kiirustamise vajadus. Leiame, et selleks, et muudatus rakendamiseks vajalike oleks korralikult ka kohtusüsteemile selgitatud ja selle aktide andmist, tulude- mõju ka juhitud on vajalik esmalt koostada tööplaan ja kulude jaotust. siis see etappide kaupa ellu viia, mitte kiirustades ebarealistlikud tähtajad seaduses sätestada. Tartu Halduskohus 1 1. KS § 2 – Tartu Halduskohus peab oluliseks, et Arvestatud. seadusandja ja täitevvõim rakendaksid meetmeid, mis võimaldaksid kohtul kohtumenetluse kestust lühendada. Muudatusest on loobutud. Praeguses olukorras on prognoositav, et Tartu Halduskohtus pikenevad menetlusajad lähiajal veelgi: 2024. aastal oli Tartu Halduskohtu kohtunike ülekoormus 20% ja 2025. aastal 30%. Ülekoormust aitaksid vähendada ressursside süsteemselt läbimõeldud jaotamine ning kohtumenetluse sisulised muudatused (sh kohtute tehtud ettepanekud halduskohtumenetluse lihtsustamiseks, riigilõivu tõstmiseks ja õigusemõistmisevälistest ülesannetest loobumiseks). Kohtumenetluse oodatava kestuse deklareerimine olukorda ei paranda. 2. KS § 19 – eelnõuga plaanitakse sätestada Mitte arvestatud. halduskohtunike arv seaduses. Eeldatavasti põhjustab pakutud lahendus eelnõu seletuskirjas esile toodud Muudatus tagab stabiilsuse asemel süsteemis liigse jäikuse. Lisaks ei kohtusüsteemi stabiilsuse ja vasta sõnastus „kuni 26 kohtunikku“ tegelikule välistab võimaluse muuta vajadusele. Sõna „kuni“ annab eksliku indikatsiooni, kohtunike arvu justkui oleks Eesti riigi vajaduse maksimaalne piir haldusotsustega. Seaduses kindlaks tehtud. Tegelikkuses on halduskohtunike sätestatud ülempiir vastab viimaste aastate töökoormus olnud ametikohtade arvust praegusele kahe halduskohtu tunduvalt suurem. Pakume sõnastuseks „üldjuhul kohtuniku kohtade 28 kohtunikku“. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et oleks koguarvule, kuid jätab läbi mõeldud, millises korras toimuks kohtuniku võimaluse ametikohtade ametikohtade arvu muutmise menetlus. Vältimaks teema täitmisel paindlikkuseks ülemäärast politiseerimist, võiks kaaluda lahendust, et tegeliku vajaduse ja kohtute nõukogu teeks asjaomase kohtu esimehe töökoormuse järgi. avalduse alusel Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada Kohtuniku kohtade koguarv kohtunike ametikohtade arvu muutmise eelnõu. on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise kättesaadavust ja kvaliteeti. Seetõttu on põhjendatud, et see on sätestatud seaduses, mille muutmine eeldab 51  Riigikogu otsustust ja poliitilist vastutust. 3. KS § 12 lg 2 ja § 12 lg 3 p 11 (koosmõjus KS § 20 lg-ga Selgitatud. 1) ning KS § 39 lg 1 – KS § 12 lg 2 muudatuse põhjal võiks mõista, et eesmärk on sätestada, et kohtu juhtimine Eelnõus on selgemaks ei jagune enam kohtu esimehe ja kohtudirektori (ega muudetud KHT kohtute kohtuhaldusteenistuse direktori) vahel, vaid kohut juhib nõukogu pädevust (§-d 411 ja esimees (vt eelnõu seletuskirja lk 29). Eelnõu seletuskirja 412). Seletuskirjas on toodud kohaselt hakkab kohtu esimees pärast kohtudirektori selgitused KHT ja KN volituste lõppemist vastutama täielikult ka oma rollijaotusest. KHT on kohtuasutuse haldamise eest (eelnõu seletuskirja lk 30). asutus. Haldusülesannete Eeltoodu põhjal võiks mõista, et kohtu juhtimise osaks on jaotus KHT ja kohtute vahel ka kohtu haldamise korraldamine osas, mida kohtute ning KHT täpsemate nõukogu pole andnud kohtuhaldusteenistuse pädevusse ülesannete määramine on (KS § 12 lg 3 p 11 ja § 411 lg 1 p-d 9 ja 11). Arusaamatuks otstarbekas jätta kohtute jääb aga KS § 39 lg 1 tähendus – selle põhjal võib mõista, nõukogu pädevusse, sest et halduskohtu haldamist korraldab kohtu esimehe tugiteenustega seotud asemel kohtute nõukogu (kohtu esimees vajab ootused ja vajadused võivad kohtuhaldusülesande täitmiseks erinormi, kuid sellegi aja jooksul muutuda. osas on eelnõu ambivalentne – vrd KS § 39 lg 1 ja § 411 lg 2). Kui kohtu juhtimine ei hõlma kohtu haldamist, siis tuleks need tegevused seaduses selgelt piiritleda või vähemalt eelnõu seletuskirjas esimese astme kohtu juhtimise korraldus selgelt lahti kirjutada (KS § 39 lg 4 vajalikku selgust ei loo). 4. KS § 12 lg 3 p 2 (koosmõjus KS § 20 lg-ga 1) ja KS § 431 Selgitatud. lg 6 – eelnõu viidatud sätetest ega mujalt ei selgu, kes kinnitab halduskohtu eelarve. Kui eelnõu eesmärk on Esimese ja teise astme luua selgem ja tõhusam juhtimismudel, mille kohaselt kohtute eelarve projekti juhib kohut kohtu esimees, peaks kohtu eelarve valmistab KS § 431 lg 2 järgi kinnitama (mitte kooskõlastama) kohtu esimees. Sel kohtute esimeeste ning juhul peaks kohtuhaldusteenistuse (või Justiits- ja kohtuhaldusteenistuse direktori) roll seisnema kohtu Digiministeeriumi sisendi eelarve eelnõu koostamises. KS § 431 lg 6 põhjal on alusel ette KHT direktor. ebaselge, kas pärast kohtute grupi vahendite liigendamist Eelarve projekti kinnitab peaksid halduskohtu eelarve koostama kõik esimese ja kohtute nõukogu. Seeläbi teise astme kohtud koos või on silmas peetud, et seda teeb suurendatakse kohtute halduskohus koostöös kohtuhaldusteenistusega. võimalust ise oma eelarvet koostada, kujundada ja kaitsta. Eelnõu vähendab täitevvõimu rolli esimese ja teise astme kohtute rahastamises ning kaitseb PS §-s 4 ettenähtud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS §s 146 ettenähtud kohtuvõimu institutsionaalset sõltumatust. 52 5. KS § 36 p 11, § 361 ja § 362 – kolmeliikmelise eestseisuse Arvestatud. järele võiks tekkida Tartu Halduskohtus vajadus juhul, kui kohtunike ametikohtade arvu tuntavalt Eelnõu on muudetud, §361 suurendatakse. KS § 361 lg-s 1 võiks selguse huvides sätestab eestseisuse täpsustada, et eestseisuse liige valitakse sama kohtu moodustamise. Eelnõu kohtunike seast. kohaselt kuulub halduskohtus eestseisusesse kohtu esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige. 2 6. KS § 36 p 1 ja § 36 lg 1 p 1 – kohtunike tööjaotusplaani Mitte arvestatud. kui töökorralduse olulise dokumendi kinnitamine peaks jääma kohtu üldkogu pädevusse. Tartu Halduskohtu Eestseisuse poolt praktika ei kinnita eelnõu seletuskirjas esitatud väidet, et tööjaotusplaani kinnitamine üldkogu pole selleks sobilik organ – tööjaotusplaani on aitab tagada kohtusüsteemi muudetud kalendriaasta vältel harva. Kohtu esimehele efektiivset toimimist, või eestseisusele võiks anda volituse muuta käskkirjaga kaaludes üle iga üksiku kohtu tööjaotusplaani, kui see on õigusemõistmise kohtuniku õiguse oma korrakohaseks tagamiseks vältimatult vajalik (vrd KS § valdkonna siseselt 381). Alternatiivselt võiks lisada tingimuse, et enne spetsialiseerumise suunda tööjaotusplaani ja kodukorra kinnitamist tuleb ära valida. Võimalusel saab kuulata kohtu üldkogu arvamus. eestseisus kohtunike eelistustega siiski arvestada 7. KS § 37 lg 41 – halduskohtunike kohustuslik Osaliselt arvestatud. spetsialiseerumine peaks hõlmama üksnes neid valdkondi, milles on kohtuasjade arv mõlemas halduskohtus stabiilselt kõrge. Eelnõu seletuskirjas pole esitatud põhjendusi, millistel kaalutlustel põhineb eelnõus tehtud valik. Tartu Halduskohtu tööjaotusplaanis pole keskkonnaõiguse asjade vähesuse tõttu kohtunike spetsialiseerumist vajalikuks peetud (2025. a statistika kohaselt saabus Tartu Halduskohtusse 5 keskkonnaõiguse asja, 2024. aastal 18 asja). Seepärast tasuks keskkonnaõiguse asjadele spetsialiseerumise kohustusest loobuda. Sõnade „planeerimisõiguse asjad“ asemel võiks selguse huvides kasutada „planeerimis- ja ehitusõiguse asjad. 8. KS § 401 – kuna kohtusüsteemi koostöö seadusandjaga Arvestatud. suureneb, tasuks kaaluda parlamendiliikmete osakaalu suurendamist kohtute nõukogus. KS § 401 lg 9 osas Kohtute nõukogusse kuulub vajaks täpsustamist, et kohtute nõukogu kohtunikust 11 liiget: Riigikohtu liikme töökoormuse vähendamisel säilib tema ametipalk esimees, viis kohtunike (nagu kohtunikel, kelle töökoormust vähendatakse KS § täiskogu valitud kohtunikku, 37 lg 11 alusel). kaks Riigikogu nimetatud liiget, valdkonna eest vastutav minister, õiguskantsler ja advokatuuri esindaja. See tähendab, et kohtute nõukogu enamuse moodustavad kohtunikud. 53  Käesolevas eelnõus on lähtutud koosseisust, mida on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda. Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 9. KS § 455 – vangistusasjade üleriigiline jaotamine on Arvestatud. halduskohtute vahelise koormuse ühtlustamiseks mõistlik ja vajalik abinõu. Kuna tegemist ei oleks ajutise Muudatusest on loobutud. ega järelevalve meetmega, tuleks eelistada sätte paigutamist halduskohtumenetluse seadustikku. Eelnõus pakutud lahendus, et vangistusasja kohtualluvus ei muutu, tekitaks kaebajates segadust: miks lahendab ühe kohtu kohtunik teise kohtu asja, millisesse ringkonnakohtusse tuleb esitada edasikaebus, millise kohtu esimees lahendab taandamistaotlust ning teostab järelevalvet ja distsiplinaarvõimu. Pigem võiks kaaluda seadusesätet, et vangistusasi allub sellele halduskohtule, mille töökoormus on vangistusasjades väiksem. 10. KS § 49 lg 1 – lõike teist lauset tuleks pärast sõnu Teadmiseks võetud. „kohtute seaduses“ täiendada sõnadega „või muus seaduses kohtunikule“. Seeläbi on selgem, et kohtunik võib täita ka Riigikogu valimise seaduse alusel Vabariigi Valimiskomisjoni liikme ülesandeid ja saada selle eest tasu. 11. KS § 88 lg 6 – kohtuniku distsiplinaarkaristuse kustumise Teadmiseks võetud. tähtaja pikendamist ühelt aastalt kolmele on põhjendatud eelnõu seletuskirjas äärmiselt üldsõnaliselt. Seletuskirjast ei nähtu, et eelnõu koostajad oleksid muudatuse vajalikkust analüüsinud (nt pole teada, mitmel korral on viimase 30 aasta jooksul esinenud kolme aasta jooksul korduvat karistamist; samuti tuleks tähelepanu pöörata kustunud karistuse mõjule uue karistuse määramisel). Ajal, mil kohtusüsteemis on toimumas ulatuslikud reformid, võib selline läbimõtlemata muudatusettepanek 54  olla tajutav kohtunike survestamise katsena. Sellest ettepanekust tuleks praegusel kujul loobuda. 12. KS § 18 lg 21 – täienduste lisamisel kaob senise lause Osaliselt arvestatud. järele vajadus ära; KS § 18 lg 3 – võiks kaaluda järgmist sõnastust: Eelnõu muutmispunkti tekst „Halduskohtu tööpiirkonna määrab valdkonna eest parandatud. vastutav minister kohtute nõukogu ettepanekul. Kohtumaja asub halduskohtu tööpiirkonnas. Kohtumaja täpse asukoha otsustab kohtute nõukogu. Iga kohtumaja asukoht on ka halduskohtu asukoht.“; KS § 19 – eelnõu punktis 29 on viidatud KS § 19 lg 1 muutmisele, kuid seaduses pole seda (vt ka eelnõu punkti 30). 13. KS § 37 lg 12 – sättes tasuks täpsustada, et alustava Osaliselt arvestatud. kohtuniku töökoormuse vähendamine on kohtu esimehe pädevuses ning kohtuniku ametipalka ei vähendata (vt Eelnõu muutmispunkti tekst eelnõu seletuskiri, lk 43); parandatud. KS 383 – tasuks eelistada sõnu „edasilükkamatu vajaduse korral“ (s.o ainsuses); KS § 401 lg 7 – võiks kaaluda nt järgmist sõnastust „Nõukogu juhib ja esindab nõukogu esimees. Nõukogu esimees on Riigikohtu esimees.“ KS § 455 lg 1 – lause lõpust võiks viimased sõnad kuni sõnani „kaebust“ välja võtta; KS § 46 – kehtivas seaduse ei ole lõiget 1; lõikesse 2 tuleks selguse huvides lisada pärast sõna „esitab“ sõnad „kohtute nõukogule“; KS § 49 lg 1 – vääriks täpsustamist, kas silmas on peetud osalemist õigusemõistmisega seotud organisatsioonide töös (vrd KS § 584 lg 2); KS § 1303 lg 2 – sõna „valimise“ järele tasuks lisada sõna „ajutise“; KS § 13010 – sõnad „Enne 2026. aasta 1. juulit kehtinud“ on üleliigsed. Tartu Maakohus 1. Samas on eelnõu koostajad suutnud eelnõusse lisada Arvestatud. tarbetu ja segadust tekitava § 21. Tegemist on menetlusõiguse küsimusega, mis tuleb lahendada Muudatusest on loobutud. menetlusseadustikes. Rõhutada tuleb ka varem korduvalt esile toodut, et asjade läbi vaatamise kiirus ei sõltu tihti kohtunikust. Peamiseks kiirust mõjutavaks teguriks on ebamõistlik töökoormus, millele ei ole juba pikemat aega lahendust pakutud ega püütud olukorda leevendada. Samuti mõjutavad menetluste kestust suures osas menetlusosaliste tegevused: menetlusosalised on kadunud või mingil põhjusel hõivatud (teised 55  menetlused, haigused jne), menetluses on suurem arv osalisi, kelle leidmine ja neilt seisukoha saamine võtab aega; menetlusdokumendid on koostatud nii halvasti, et võib kuluda arvestatav aeg, et kohus saaks oma lauale dokumendi, mida ka sisuliselt menetleda saab; keerukamate asjade puhul esitatakse taotlusi ekspertiisideks (eksperte pole Eestis just ülemäära ja kuna osade pädevus on kaheldav (järelevalvet aga keegi ei teosta), on head eksperdid ülekoormatud), vaatlusteks, tõendite kogumiseks välismaalt jne, mis kõik võtavad aega ja nende toimingute kestust ei saa kuidagi mõjutada kohtunik. Tuleb märkida, et üle 40 nädala on kohtutes menetluses siiski väike osa tsiviilasju. Pakutud tähtaja rakendamise korral on mitmeid ohte, millele eelnõu koostajad ei ole ilmselt mõelnud: 1) kui peab hakkama kiiresti menetlema neid keerukamaid asju, mis kohtutes tavaliselt pikemalt menetluses on, kannatavad selle all asjad, mis praegu kiiremini menetletud saavad (näiteks lastega seotud asjad), sest kõikide asjade kiirkorras menetlemiseks ei ole kohtutel lihtsalt inim- ja ajalist ressurssi - kokkuvõtvalt tõuseb keskmine menetlustähtaeg; 2) hakatakse otsima võimalusi menetluste peatamiseks, et mahtuda üheksa kuu piiri sisse; 3) kui mõni menetlus kestab üle üheksa kuu, siis võivad menetlusosalised esitada täiendavaid nõudmisi või kaebusi, mille lahendamisele kulub see aeg, mida võiks kasutada kohtuasja sisuliseks lahendamiseks - jällegi pikeneb üldine keskmine menetlusaeg. Juhul, kui § 21 on siiski plaanis jõustada, tuleks seadust täiendada ka § 6 osas ja määrata, et kuigi kohtunik korraldab oma tööaega iseseisvalt, tuleks lisada, et kohtuniku tööaeg on 40 tundi nädalas. Praegu ei ole kohtuniku tööaeg paraku sätestatud mitte üheski õigusaktis ja on ekslik arvamus, et töö iseseisva korraldamise all võib kohtunikelt nõuda ka 60 töötundi nädalas 2. Eelnõu kaaskirjas tuuakse positiivsena välja, et kohtute Arvestatud. nõukogu koosseisu on üks Riigikohtu liige asendatud Justiits- ja Digiministeeriumi kantsleriga (§ 401 lg 1 p 7). Kohtute nõukogusse kuulub Nimetatud muudatuse näitamine positiivsena on 11 liiget: Riigikohtu seletuskirjas sisustamata. Ministeeriumi kaks kohta esimees, viis kohtunike nõukogus on ebavajalik olukorras, kus ministeerium täiskogu valitud kohtunikku, enam kohtute haldusküsimustega ei tegele. § 401 lg 1 p 8 kaks Riigikogu nimetatud kohaselt on nõukogus nagunii juba valdkonna eest liiget, valdkonna eest vastutav minister või tema esindaja, kelleks võib olla ka vastutav minister, kantsler. õiguskantsler ja advokatuuri Viimati mainitud kontekstis pole § 431 lg 4 alusel selge, esindaja. See tähendab, et milline roll ja vastutus on justiits- ja digiministeeriumil ja kohtute nõukogu enamuse 56  kuhu ning millise õigusakti alusel liiguvad riigieelarvest moodustavad kohtunikud. välja makstavad rahad. Seaduseelnõu järgi ei saa justiits- Käesolevas eelnõus on ja digiministrit enam nimetada valduskonna eest lähtutud koosseisust, mida vastutavaks ministriks, kuna tal kaob kohtutega on toetanud 19.09.2024 igasugune seos peale nõuandva rolli. istungil praegune kohtute haldamise nõukoda. Selle Jätkuvalt on nõukogus vaid viis I ja II astme kohtunikku järgi on kohtute nõukogu (+ RK esimees) ja samas 5 muud liiget, seega ei ole koosseisus esindatud nii kohtunikud nõukogus piisavalt esindatud. Ettepanek on seadusandlik kui ka anda täiendavalt üks nõukogu kohtu I astme (sh täidesaatev võim, kuid halduskohus) kohtunikele. Praeguse variandi kohaselt on koosseisu enamuse esimese astme (sh halduskohtu) kohtunikud nõukogus moodustavad Riigikohtu liialt vähe esindatud: I astme 190 kohtuniku kohta on esimees ja kohtunike nõukogus kolm kohta, s.o 1 koht 63,3 kohtuniku kohta. täiskogu valitud kohtunikud. Samas II astmes on 46 kohtunikku ja kaks kohta, ehk et Sellise koosseisu eesmärk on koht 23 kohtuniku kohta. Arvesse tuleb võtta, et kogu tagada võimude kohtupidamise põhiraskus (asjade maht) lasub I astme tasakaalustatus ja kohtutel, seega on nende kaal kogu õigusmõistmises kohtuvõimu suurem, mistõttu tuleks tagada ka I astme suurem institutsionaalne sõltumatus. esindatus nõukogus. See tagaks paremini ka nõude, et nõukogus on ülekaalus kohtunikud: sel juhul 6 (+1) vs 4. Nõukogus liikmete valiku kriteeriumid (§ 401 lg 2) on hea idee, kuid üks täiendav koht võiks siis olla valdkonna vaba, kuid mitte samast kohtust. 3. Eelnõuga soovitakse piirata kohtunike enesemääramist ja Osaliselt arvestatud. sõltumatust vähendades kohtute üldkogu pädevust. Praegu kinnitab tööjaotusplaani kohtu üldkogu. See Eelnõu on muudetud, §361 tähendab, et kõigi kohtunike soovidega arvestatakse ning sätestab eestseisuse asjad saavad jagatud kõige mõistlikumal viisil. Üldkogu moodustamise. Eelnõu pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud ega kohaselt kuulub maakohtu põhjendatud, kõik toimib. Kui tööjaotuskava ja eestseisusesse kohtu spetsialiseerumist hakkavad otsustama vaid eestseisused, esimees, osakondade võib tekkida olukord, et kohtunikud ei saa neis juhatajad ning osakondade küsimustes kaasa rääkida. Liiati on eestseisuses jällegi juhatajate arvule vastav arv liialt vähe kohtunike endi poolt valitud esindajaid - sama kohtu üldkogu valitud palju kui nimetatavaid. See aga vähendab jällegi liikmeid (eelduslikult 5- kohtunike sõltumatust - on võimalik, et valitud esindajad liikmeline), halduskohtus jäävad vähemusse ega suuda esindada neid valinud kuulub eestseisusesse kohtu kohtunike soovi. esimees, aseesimees ning kohtu üldkogu valitud liige , Ehk et eestseisuse loomise eesmärk ei ole arusaadav (§ ringkonnakohtus kuulub 361 ja § 362). Eestseisuse tekitamine esimehe ja eestseisusesse kohtu osakonnajuhatajate kõrvale ei muuda juhtimist esimees, kolleegiumide selgemaks. Kui esimees ja pooled eestseisuse liikmed esimehed ning kolm kohtu valib kohtute nõukogu, ei ole kohtuniku sisemine üldkogu valitud liige sõltumatus tagatud. Pole selge, miks peaks eestseisus (eelduslikult 7-liikmeline).. tegelema näiteks ajutiste menetlusgruppide moodustamisega. Ei ole tagatud, et pooled eestseisuse liikmed oleksid süüteo- ja teine pool tsiviilkohtunikud. 57  Esimees + osakonnajuhatajad + eestseisus tähendaks praeguse eelnõu järgi, et Tartu Maakohtu juhtimisotsuseid teeb 1/3 kohtunikest. Ülejäänud 2/3 pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud. Kui kõigi juhtide koormust vähendada, vajab Tartu Maakohus juurde vähemalt kahte kohtunikukohta. Mööda ei saa vaadata sellestki, et § 12 lg 4 p 4 muudab maakohtu esimehe sõltuvaks kohtute nõukogust ja võtab võimaluse seista oma kohtu huvide eest. 4. Keeruline on viie kohtumaja puhul luua tsiviilvaldkonnas Arvestatud. kolme osakonda (§ 91 ja § 37 lg 41). See tähendaks, et suurt osa asju ei menetleta inimesele kõige lähemas Muudatusest on loobutud. kohtumajas. Sundkorras spetsialiseerumine on üleüldse küsitav. On valdkondi, kus see on mõistlik, samas ei ole see nii väikses riigis absoluutsena mõistlik ega võimalik. Liigse spetsialiseerumisega on raskendatud töö võimalikult võrdse jagamine kohtunike vahel nii, et oleks tagatud ka menetlusosalistele võimalikult lähedane menetlus ilma lisakuludeta. Spetsialiseerumisega kaasneda võiv vajadus menetleda asja maakohtu tööpiirkonna teises servas (teises majas), toob kaasa ajalise kulu kohtunikule (ta ei tee sel ajal sisulist tööd, kui sõidab) ja lisaks ka sõidukulud. Lisaks tuleb märkida, et kohtunikud peaksid oma tööd saama teha võimalikult laiapõhjaliselt, et mitte kaotada oma kvalifikatsiooni ja õigusteadmisi teistest õigusvaldkondadest. Kui mõni kohtunik lahendab 10 aastat vaid eestkoste ja perekonnaasju, võib olla äärmiselt keerukas tema ümber spetsialiseerumine näiteks üldvaldkonna asjadele siis, kui kohtus sees selline vajadus tekib. Põhjendatud on osaline spetsialiseerumine näiteks kahele valdkonnale või siis üldvaldkonnale ja sinna juurde mingile kitsamale spetsiaalvaldkonnale. Selliselt on võimalik tööd paremini jaotada ja tagada kohtumenetluse läbiviimine siiski võimalikult menetlusosaliste lähedal ja väiksemate kuludega. 5. Tervitatav on püüe mingilgi moel tagada kohtute Selgitatud. koormuse ühtlustamine §-de 454 ja 455 kaudu Selles eelnõus on kohtuasjade üleriigilisest jagamisest loobutud, kuid arvestades teema olulisust menetlusosalistele ja kohtutele, analüüsitakse teemat edasi ning võimalikud sobivad 58  lahendused pakutakse välja VTK-s. 6. Kindlasti ei ole kohased ja teostatavad rakendussätetes Osaliselt arvestatud. esitatud tähtajad kohtute nõukogu, kohtuhaldusteenistuse, kohtute eestseisuste Eelnõus on täiendatud ja moodustamiseks. Sisuliselt peaks kogu reform olema täpsustatud seaduse lõpetatud 2026 lõpuks, samas ei ole eelnõu veel saanud jõustumise tähtaegu ja isegi valitsuse heakskiitu ja see peab läbima ka Riigikogu seletuskirjas selgitatud menetluse. Kohtute Nõukogu liikmeid saavad kohtuhaldusmudeli kohtunikud valida aga kohtunike täiskogul, mis on rakendamiseks vajalike toimunud juuni alguses ja kandidaadid tuleb esitada aktide andmist, tulude- eeldatavalt maikuus. Et see saaks toimuda, on eelnõu kulude jaotust. vastu võtmiseks aega 3,5 kuud. 1. juulil 2026 tööd alustav kohtute nõukogu peaks olema kehtestanud EN 632 on Riigikogu tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused (§ 37 lg 41) menetlusest tagasi võetud. hiljemalt 2026 oktoobriks, et eestseisus saaks hakata nende juhiste alusel tööjaotusplaani koostama. Seejuures peab eestseisus paralleelselt tööjaotusplaani koostamisega suutma vähem kui kahe kuuga ära otsustama, kuidas kohtunikud alates 1. jaanuarist 2027 osakondadesse jagunevad/spetsialiseeruvad, sest see on omakorda tööjaotusplaani alus. Samas peab olema kohtute nõukogu ja iga kohtu üldkogu olema valinud 1. oktoobriks 2026 ka need eestseisuse liikmed. Samuti peaks kohtute nõukogu määrama kohtuhaldusteenistuse struktuuri ja koosseisu (§ 42 lg 3), mis peab olema otsustatud 1. septembriks 2026 – s.o kahe kuu jooksul ja seda suveajal, kui on valdav puhkuste periood. Ka kohtuhaldusteenistuse direktor peaks olema nimetatud 1. septembriks. Seejuures on vajalik korraldada avalik konkurss, kus võimalikud kandideerijad veel tegelikult ei tea täpselt ei oma ja ka teenistuse ülesandeid, struktuuri ja võimalusi. Kokkuvõttes on kogu reform ajaliselt teostamatu. Täiesti selgusetu on nii eelnõu kui ka sellele lisatud seletuskirja pinnalt, kuidas täpselt hakkab edaspidi kohtute rahastamine toimuma. Selline teadmatus toob paratamatult kaasa õigusemõistmise korrakohase toimimise ebamäärasuse. Tartu Maakohus teeb ettepaneku jätkata eelnõu number 632 menetlemist, tehes sellesse vajadusel muudatusi. Tallinna Ringkonnakohus 1. Tänan võimaluse eest avaldada arvamust Teadmiseks võetud. kohtukorralduse muudatusi käsitleva eelnõu kohta. Suurest lahendamist nõudvate kohtuasjade hulgast ja osaliselt täitmata kohtuniku ametikohtadest tingituna on 59  ringkonnakohtunike tööaeg pikalt ette planeeritud, mistõttu ei saanud ma siinse arvamuse andmiseks ette nähtud aja jooksul pidada laiapõhjalist arutelu kolleegidega. On siiski ilmne, et säärastes küsimustes, nagu eelnõus käsitletavad, on kohtunike hulgas väga erinevaid veendumusi nii põhimõttelisel tasandil kui detailides, mistõttu oleks juba eos lootusetu sõnastada mingisugust kohtu üksmeelset arvamust. Sestap on järgnev eelkõige allakirjutanu seisukoht. Tõden esmalt, et eelistanuksin kohtukorralduse tõhustamiseks ning õigusemõistmiseks kasutatavate ressursside vajalikul määral paindliku jaotamise tagamiseks kohtureformi idee varasemas etapis välja pakutud samaliigiliste kohtute ühendamise ning eraldi asutusena kohtuhaldusteenistuse moodustamist. Nõustun siiski, et seekordses eelnõu versioonis välja pakutud lahendused, mis puudutavad kohtuhaldusülesannete üle andmist ministeeriumilt kohtute nõukogule (KN) ja kohtuhaldusteenistusele (KHT) ning eelkõige kohtute eelarve kujundamise protsessi, on eesmärgipärased ja õigesuunalised. . 2. Minu arvates on keskse tähtsusega kohtute eelarve Arvestatud. kujundamise protsess. Toetan eelnõus valitud lahendust, kus I ja II astme kohtute eelarve kujuneb läbirääkimiste Eelnõu ja seletuskirja on tulemusena Riigikogus. Lisaks sellele, et sellist lahendust muudetud, muudatuse toetab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, on eesmärk on, et kohtute see oluline ka põhjusel, et ühendab omavahel senisest infosüsteemi vastutav märksa tugevamini seadusandja rolli kohtutele seadusega töötleja on Justiits- ja pandavate ülesannete määratlemisel ning nende Digiministeeriumi asemel ülesannete täitmiseks vajalike ressursside eraldamisel kohtud ja riigieelarvest. Oleme minu arvates täna selgelt olukorras, Kohtuhaldusteenistus. kus olemasoleva ressursiga kõiki kohtutele seadusest tulenevaid ülesandeid mõistliku aja jooksul täita võimalik ei ole. Need ülesanded määratleb aga suuresti seadusandja läbi kohtukaebeõigust, edasikaebeõigust ja kohtumenetluse korda reguleerivate õigusnormide. Teisisõnu on suuresti just seadusandja määrata, kui palju ja kuidas toimuvat õigusemõistmist Eesti rahvas kui kõrgeima võimu kandja soovib ja vajab. Eelnõus pakutud eelarve koostamise protsess, sh kavandatava kohtute seaduse (KS) § 431 lõikes 3 ette nähtud eelarveaasta oodatavate tulemuste sõnastamine peaks tagama seadusandjale selgema arusaamise esiteks sellest, kui palju ja kui kiiresti on kehtiva õiguse kohaselt nõutava kvaliteediga võimalik kohtuasju menetleda ning teiseks sellest, et soovides menetlusaegu lühendada, tuleb riigieelarvest kas leida lisaressursse täiendavate kohtunike või kohtuametnike palkamiseks või teha 60  selged sammud kohtuasjade lahendamisega seotud kohtuniku ajakulu vähendamiseks. Sellega seoses rõhutan, et siinses eelnõus käsitletavad kohtukorralduse muudatused on vajalikud, ent neist üksi tänase kohtute ressursipuuduse vähendamiseks ei piisa. Seetõttu on iseäranis oluline võimalikult kiiresti töötada välja ja viia ellu seadusandlikud muudatused kohtuasjade arvu vähendamiseks. Need muudatused peaksid hõlmama kohtukaebeõiguse ja iseäranis edasikaebeõiguse mõistlikul määral piiramist, eelkõige apellatsiooniastmes kohtuasjade lihtsustatud korras läbivaatamise võimaluste suurendamist jms. Kõige suurema puudusena käsitletavas eelnõus näen aga seda, et kohtutele ei kavatseta üle anda õigusemõistmise toetamiseks vajalikeks infotehnoloogia-arendusteks ette nähtud ressursse. Minu arvates on ilmne, et kohtute töö tõhustamisel saab tulevastel aastatel olema väga suur roll nimelt IT-arendustel ehk eelkõige kohtuniku tööaega kokku hoidvate tehnoloogliste lahenduste kasutusele võtmisel. Oleks igati loogiline, et selliste lahenduste tellimise ja arendamisega seotud otsustused, sh ressursiotsused teeb kohtusüsteem samadest põhimõtetest lähtudes nagu muude õigusemõistmiseks riigieelarvest ette nähtud kulude puhul. See tagaks ka selge vastutuse selliste arenduskulude otstarbeka tegemise eest, kuna eelduslikult on kohtusüsteem ise kõige paremini suuteline hindama seda, millised arendused tegelikult muudaksid kohtupidamise kiiremaks ja tõhusamaks ning kas ühe või teise lahenduse kasutuselevõtmise ja käitamise kulud on saadavat kasu arvesse võttes mõistlikud ja otstarbekad. Jättes IT- arenduskulude komponendi kohtute grupi eelarvest välja, jäetakse kohtud suures osas ilma võimalusest kontrollida enesekorralduse põhimõttest lähtudes õigusemõistmisele kuluva koguressursi kasutamist ja tagada selle otstarbekus. . 3. Eelnõu § 1 punktis 1 sõnastatud üheksakuuline Arvestatud. menetlusaeg on eesmärgina mõistlik, ent selle saavutamise vääramatu eeldus on juba kohtus Muudatusest on loobutud. lahendamist ootavate ja edaspidi saabuvate kohtuasjade mahule vastava ressursi olemasolu. Eelnõus sõnastatud kujul jääb säte deklaratiivseks ning sisutuks. Sellest sootuks loobumise asemel teen ettepaneku lisada selles sisalduv idee kohtute eelarvet käsitlevasse paragrahvi (KS § 431), näiteks lisades selle lõikesse 3 viimase lausena põhimõtte, et kohtute grupi eelarve peab olema piisav, võimaldamaks kohtuasja lahendamise ühes kohtuastmes keskmiselt üheksa kuu jooksul. 61 4. Eelnõu § 1 punktidega 2, 3, 26, 27 ja 33 seoses ei pea ma Mitte arvestatud. otstarbekaks linna täpsusega kohtumajade asukohtade sätestamist seaduses. Kohtumaja ülalpidamise kulu on Kohtumajade seaduse üks õigusemõistmise ressursikuludest, mille vajalikkust tasandil nimetamise ja otstarbekust tuleks hinnata samamoodi nagu muude eesmärk on suurendada kuluartiklite puhul. Seetõttu näib mõistlikum jätta kohtusüsteemi stabiilsust, kohtumajade asukohtade määramine täielikult KN-i sõltumatust täitevvõimust, pädevusse. säilitades õigusemõistmise kättesaadavuse iga Eelnõu § 1 punktidega 10, 29 ja 35 seoses ei pea ma maakonnas. Muudatus näeb vajalikuks ega otstarbekaks kohtunike maksimaalse arvu ette, et seadusesse lisatakse sätestamist konstitutsioonilises seaduses. Põhimõtteliselt ammendav loetelu linnadest, peaks rahastatavate kohtuniku ametikohtade arv olema kus asuvad maakohtute kohtusüsteemi ja seadusandja vaheliste kohtumajad eelarveläbirääkimiste esemeks. Kohtusse saabuvate asjade hulgast või laadist tingituna võib olla vajalik Kohtuniku kohtade koguarv mõnel aastal täita kohtuniku ametikohti rohkem, teisel on kohtusüsteemi aastal vähem. See ei tähenda seejuures ajutiselt ametis seisukohalt strateegiline olevate kohtunike ametisse nimetamist, vaid teataval ressurss, mis mõjutab aastal kohtunike arvu suurendamist selliselt, et otseselt õigusemõistmise järgnevatel aastatel kohtunike loomuliku ametist kättesaadavust ja kvaliteeti. lahkumise järel vastavat arvu kohti ei täideta. Samuti Seetõttu on põhjendatud, et võib teatavas menetlusliigis või kohtuastmes osutuda see on sätestatud seaduses, vajalikuks suurendada kohtunike arvu ja vähendada mille muutmine eeldab proportsionaalselt kohtuametnike arvu või vastupidi. Riigikogu otsustust ja Erinevate kohtuastmete menetlusaegade märkimisväärse poliitilist vastutust. erinevuse (või selle erinevuse tekkimise ohu korral) võib osutuda vajalikuks üheks või mitmeks aastaks muuta kohtunike arvu jagunemist I ja II astme kohtute vahel. Seetõttu peaks kohtunike arvu, sh kohtuniku ametist lahkumise korral uue kohtuniku värbamise või värbamata jätmise otsustamine olema täielikult KN-i pädevuses, kes saab seda teha eelarve piires ja mõistes selgelt ka riski, et täiendava kohtuniku ametisse nimetamine on olemuselt pikaajaline kulu. Soovides vältida minu meelest küll ebareaalset ohtu, et KN asub vastutustundetult kohtuniku ametikohti täitma, on võimalik näha kohtute eelarve koostamist käsitlevas paragrahvis ette, et muu hulgas määratletakse kohtute grupi eelarves vastaval eelarveaastal täidetavate (täiskoormusele taandatud) kohtuniku ametikohtade arv. 5. Eelnõu § 1 punktides 46 – 49 nähakse ette kohtu Arvestatud. eestseisuse moodustamine ning seni mitme kohtu üldkogu pädevuses olnud küsimuse üle andmine Eelnõu on muudetud, § 361 eestseisusele. Tõden, et nagu suur osa kohtunikke, ei pea sätestab eestseisuse sellist lahendust heaks hulk minu kolleege Tallinna koosseisu, moodustamise ja Ringkonnakohtust. Mulle näib siiski, et eelkõige §362 selle pädevuse. tööjaotusplaani kinnitamine ning kohtuasutuse siseste ressursijaotusotsuste tegemine ei peaks olema üldkogu 62  pädevuses ning eesmärgipärasema ja ratsionaalsema Eelnõu kohaselt kuulub tulemuse tagab sellistes küsimustes otsustuspädevuse ringkonnakohtu andmine eestseisusele. Eestseisuse idee on minu arvates eestseisusesse kohtu mõistlik kompromiss sedalaadi küsimuste üldkogu esimees, kolleegiumide pädevusse jätmise ning õigusemõistmise korrakohase esimehed ning kolm kohtu toimimise eest vastustava kohtu esimehe pädevusse üldkogu valitud liige andmise vahel. Ma ei nõustu ka kuuldud kriitikaga, et (eelduslikult 7-liikmeline). eelkõige tööjaotusplaani kehtestamise andmine eestiseisuse pädevusse tooks kaasa selle, et kohtunike Ringkonnakohtus otsustab arvamusi enam sootuks arvesse ei võeta. Nii kohtu eestseisus kohtunike esimehe kui eestseisuse huvides on igal juhul, et arvulise jaotuse kohtunikke rakendataks näiteks spetsialiseerumise korral kolleegiumide vahel. Samuti võimalikult palju sellistes valdkondades ja töölõikudes, kinnitab eestseisus milles nad on parimad ja kus nad tunnevad end hästi. kohtunike tööjaotusplaani. 6. Eelnõu § 1 punkti 53 eesmärk jääb selgusetuks – see, kas Arvestatud. kohtuasja lahendamine eeldab kohtuistungi pidamist või isiku ärakuulamist on üks element, mis iseloomustab Eelnõu ja seletuskiri on konkreetse kohtuasja või konkreetse kohtuasjade liigi muudetud lahendamiseks vajalikku töömahtu (töökoormust). KS § 37 lg 2 punktis 4 sätestatu, et kohtuasjade jagamine peab tagama kohtunike ühtlase töökoormuse kohtu piires, hõlmab minu arvates ka seda, et kui kohtuasja lahendamine on eelduslikult ajamahukam põhjusel, et see nõuab kohtuistungi pidamist, sh kohtuistungi pidamist või ärakuulamist väljaspool kohtuniku alalist teenistuskohta, tuleb seda ajakulu koormuse hindamisel arvesse võtta. Eelnõu § 1 punktis 58 on ekslikult kasutatud sõnu „kohtute nõukoja“, mille asemel peaks olema „kohtute nõukogu“. 7. Eelnõu § 1 punktiga 62 seoses võiks Osaliselt arvestatud. kohtuhaldusülesannete jaotumise osas KS § 39 lõike 1 sõnastust täpsustada, näiteks märkides selgelt, et esimese Eelnõus on selgemaks ja teise astme kohtute haldamist korraldab kohtute muudetud KHT kohtute nõukogu, teostades seaduses sätestatud pädevust ning nõukogu pädevust (§-d 411 ja jagades kohtute ja kohtuhaldusteenistuse vahel 412). KHT on eraldi asutus. kohtuhaldusülesanded, kui käesolevas seaduses ei ole Seletuskirjas on toodud ette nähtud teisiti. Arusaadav on soov seaduses mitte selgitused KHT ja KN määratleda kohtuhaldusülesannete mõistet, ent selge rollijaotusest. peaks olema, et juhul kui seadus ei täpsusta selgelt, kes Haldusülesannete jaotus peab üht või teist kohtuhaldusülesannet täitma, siis KHT ja kohtute vahel ning otsustab selle täitja KN, kes peab seda sel juhul arvesse KHT täpsemate ülesannete võtma ka kohtute grupi eelarve liigendamisel. määramine on otstarbekas Täpsustamist vajaks eelnõuga pakutud KS § 411 lg 2, jätta kohtute nõukogu mille kohaselt saab KN anda seadusega või muu pädevusse, sest õigusaktiga kohtule või kohtu esimehele pandud tugiteenustega seotud kohtuhaldusülesande üle KHT-le. Eelnõu seletuskirjast 63  nähtuvalt on selle sätte eesmärk anda KN-ile võimalus ootused ja vajadused võivad otsustada, et eelkõige mingisuguses muus seaduses peale aja jooksul muutuda. KS-i asutusele või asutuse juhile pandud ülesande võib panna KHT-le. See lahendus iseenesest näib mõistlik ning aitab vältida eelkõige seda, et mõnesse muusse õigusakti kirjutatakse teatav kohustus asutusele või asutuse juhile, ent kohtuhaldusmudelis on otstarbekas täita see ülesanne tsentraalselt, mitte igas kohtuasutuses eraldi. Samas tuleb vältida seda, et KN annab KHT-le mõne ülesande, mille seadusandja on ometi otsustanud KS-iga üheselt panna kohtu esimehele (nt kohtu eelarve kinnitamine või mingisuguses kohtuhaldusküsimuses arvamuse avaldamine). Lahenduseks võiks olla, et seadusandja saab ülesanded, mis lasuvad kohtutel või kohtu esimeestel ja mida KN ei saa otsustada KHT-le üle anda, määratleda KS-is ning muudes seadustes ja õigusaktides kohtule kui asutusele või kohtu esimehele kui asutuse juhile pandud ülesanded on KN-i otsusega KHT-le üle antavad. Eelnõu § 1 punktiga 72 seoses kordan juba eespool märgitut, et eelnõus pakutud I ja II astme kohtute eelarvete koostamise ja läbirääkimise mudel väärib heakskiitu. Täpsustada on siiski vaja teatavaid rolle selles protsessis. Näiteks on eelnõus pakutud välja KS § 431 lõike 2 sõnastus, mille kohaselt valmistab kohtute grupi eelarve projekti ette KHT direktor koostöös kohtute esimeestega. Kuigi eelnõus pakutud KS § 411 lg 1 p 11 kohaselt kinnitab kohtute ja KHT koostöö põhimõtted KN, oleks eelarveprotsessi selguse huvides minu arvates otstarbekas seaduses sätestada, et eelarve projekti koostab KHT direktor, kuulanud ära kohtute esimeeste arvamused. Olulisemgi veel on KS § 431 lõikes 2 täpsustada, milles seisneb ministeeriumi roll eelarve projekti koostamisel – selleks rolliks saab olla arvamuse andmine. Lisaks jääb eelnõust mõneti segaseks konkreetse kohtu eelarve kinnitamise pädevus. Eelnõu § 1 punktist 16 (KS § 12 lg 3 p 2) jääb mulje, et kohtu esimees kooskõlastab KHT direktori koostatud kohtu eelarve. Eelnõuga kavandatava KS § 431 lõikes 6 on kasutatud sõnastust „kohtud ja [KHT] koostavad […] oma eelarved“. Olukorras, kus kohtute grupi eelarve liigendab kohtute ja KHT vahel KN, näib loogiline, et konkreetse kohtuasutuse eelarve kinnitab KHT direktori ettepanekul kohtu esimees ehk tehniliselt on eelarve koostamine KHT direktori ülesanne, ent eelarve kinnitamine on esimehe pädevuses. 8. Eelnõu § 1 punktiga 65 seoses tõden sarnaselt oma Arvestatud. kolleegide enamusega, ent KN-i koosseisuga sellisel 64  kujul ei saa nõustuda. Tõden, et Riigikogu esindaja Kohtute nõukogusse kuulub osalemine KN-is on otstarbekas, samas ei pea selleks 11 liiget: Riigikohtu esindajaks tingimata olema Riigikogu liige. Küll aga ei esimees, viis kohtunike ole vajalik see, et 11-liikmelises nõukogus on sisuliselt 2 täiskogu valitud kohtunikku, häält ministeeriumil (minister ja kantsler). Sellest kaks Riigikogu nimetatud tulenevalt teen ettepaneku suurendada valitavate liiget, valdkonna eest kohtunike hulka ühe ringkonnakohtuniku võrra ning vastutav minister, vähendada ühe ministeeriumi esindaja võrra. Minu õiguskantsler ja advokatuuri arvates võiksid KNi kuuluda seega Riigikohtu esimees, esindaja. See tähendab, et kolm ringkonnakohtunikku, kolm esimese astme kohtute nõukogu enamuse kohtunikku, üks Riigikogu nimetatud esindaja, moodustavad kohtunikud. Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, Käesolevas eelnõus on õiguskantsler või tema esindaja ning viimaks lähtutud koosseisust, mida justiitsminister või tema nimetatud esindaja. on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda. Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 9. Eelnõu § 1 punktiga 78 seoses toetan ideed näha seaduses Arvestatud. ette võimalus kohtute töökoormuse tasandamiseks ja menetlusaegade ühtlustamiseks jagada teatavat liiki Selles eelnõus on kohtuasju üle Eesti. Kahtlen aga eelnõus valitud kohtuasjade üleriigilisest lahenduse otstarbekuses ning pean eelistatuks selliste jagamisest loobutud, kuid sätete KS-i lisamise asemel teha vastavad muudatused arvestades teema olulisust menetlusseadustike kohtualluvust reguleerivates sätetes, menetlusosalistele ja nähes ette, et vastavat liiki kohtuasja alluvust ei määra kohtutele, analüüsitakse mitte menetlusosalise asukoht, vaid selline kohtuasi allub teemat edasi ning sellele maa- või halduskohtule, kelle töökoormus on selle võimalikud sobivad kohtuasja registreerimise hetkel kõige väiksem. lahendused pakutakse välja Vajadusel võib selguse huvides täpsustada, et selline VTK-s. kohtuasi suunatakse ex officio alluvusjärgsesse kohtusse lahendamiseks sõltumata sellest, millisele maakohtule (või vastavalt halduskohtule) on hagi (või kaebus) adresseeritud. Lisaks võib näha ette, et sellises asjas kohtuistungi pidamise vajaduse korral toimub kohtuistung kostja elukohale või asukohale lähimas kohtumajas, välja arvatud kui kõik menetlusosalised nõustuvad asja arutamiseks kohtuniku alaliseks 65  teenistuskohaks olevas kohtumajas. Lahendus, kus ühe maakohtu kohtunik lahendab n-ö teise maakohtu kohtunikuna kohtuasja, hakkab praktikas tekitama tarbetut segadust kuni võimalike vigadeni lahendite vormistamisel. Lisaks sellele ei arvesta praegu eelnõus pakutud lahendus kuidagi ka ringkonnakohtute võimaliku koormuste erinevusega. Olukorras, kus nt Tartu Maakohtu kohtunik vaatab tarbijakrediidi asja läbi Harju Maakohtu kohtunikuna, alluks apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule, samas kui eelduslikult toob suurem töökoormus esimese astme – mille tõttu jagati konkreetne asi teisele kohtule – kaasa ka suurema koormuse ringkonnakohtus. 10. Eelnõu § 1 punktiga 112 seoses pean vaatamata kogu Arvestatud. optimismile tõdema, et eelnõu vastuvõtmise ja rakendamise ajakava ei ole realistlik. Isegi kiire Eelnõus on täiendatud ja seadusandliku menetluse korral näib seaduse täpsustatud seaduse rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks jäävat jõustumise tähtaegu ja liialt vähe aega. seletuskirjas on selgitatud kohtuhaldusmudeli rakendamiseks vajalike aktide andmist, tulude- kulude jaotust. 11. Eelnõu §-iga 3 seoses tuleb hoolikalt läbi mõelda ja Teadmiseks võetud. täpsustada kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise mehhanismi reaalne toimimine, eelkõige see, kust ja kuidas leitakse selleks vajalikud vahendid. On ilmne, et kohtusüsteemi eelarvesse ei ole võimalik selliste hüvitiste väljamaksmiseks vajalikke summasid planeerida ega sellekohast reservfondi luua. Võib seejuures eeldada, et arvestatav osa hüvitamisnõuetest seondub kohtuasjade menetluse venimisega. Jättes sedalaadi hüvitiste maksmiseks vajalike vahendite leidmise kohtute grupi eelarve n-ö siseküsimuseks, on tagajärjeks see, et õigusemõistmisele kuluvate ressursside maht väheneb ning see omakorda toob kaasa menetlusaegade pikenemise ja võimalike põhjendatud hüvitamisnõuete hulga suurenemise. Viru Maakohus 1. Kohtumenetluse kestus esimese ja teise astme kohtus. Arvestatud. Kohtuasja menetlus ei kesta ühes kohtuastmes üldjuhul üle üheksa kuu, arvates asja saabumisest kohtusse, Muudatusest on loobutud. kusjuures nimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil menetlus oli peatatud või menetlusosalised tagaotsitavad. Kuigi 20. jaanuaril 2026 Justiits- ja Digiministeeriumis toimunud kohtureformi eelnõu kaasamishommikul lubati nimetatud säte eelnõust välja võtta, peame siiski 66  vajalikuks rõhutada, et seletuskirjas puuduvad täpsemad põhjendused selle kohta, millest tuleneb kohtuasjadele konkreetse menetlustähtaja määramine ning millised on selle järgimata jätmise tagajärjed. Praegu kohtu käsutuses olevate ressurssidega ei ole võimalik seda eesmärki ligilähedaseltki saavutada. Tuleb arvestada, et Eesti ja Euroopa Liidu õigusega kohtutele pandud kohustused ning kohtupraktikaga kohtutele seatud nõudmised on kohtute töökoormust aasta-aastalt suurendanud. Kohtute tööd pärsib täitmata kohtunikukohtade suur arv. Praeguseks ajaks ei ole ette valmistatud ega menetluses ühtegi seaduseelnõu, mis kohtute ülesandeid lähiaastatel oluliselt vähendaks, samuti ei võimalda lähiajal kohtute töökoormust vähendada praegu arutlusel olevad infotehnoloogilised ideed, vaid nende elluviimiseks tuleb kohtunikel ja teistele kohtutöötajatel põhitöö arvelt nende oluliselt panustada. Kohtumenetluses tuleb tihti arvestada mahukate ekspertiiside vajadusega, mis ekspertide töökoormust arvestades kiiresti ei valmi, samuti tuleb järjest enam kohtudokumente kätte toimetada välismaale, mille tulemuslikkus sõltub välisriigi asutuste tööst. Sellise tähtaja kehtestamine suurendaks rahulolematust kohtutega, kes peavad pidevalt põhjendama, miks nad seda reeglit täita ei suuda. 2. Esimese ja teise astme kohtus moodustatakse eestseisus. Arvestatud. Kohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, kohtu nõukogu nimetatud kohtunikud ning kohtu üldkogu poolt Eelnõu on muudetud, §361 valitud liikmed. Kohtu eestseisus kehtestab kohtu sätestab eestseisuse kodukorra ja tööjaotusplaani. moodustamise. Eelnõu kohaselt kuulub maakohtu Mitmed kohtunikud näevad seoses eestseisuse eestseisusesse kohtu moodustamisega riski, et kohtunikke kaasatakse esimees, osakondade otsustusprotsessidesse senisest vähem ega nõustu juhatajad ning osakondade kriitikaga, et olemasolev tööjaotusplaan ei võimalda juhatajate arvule vastav arv kohtuasju ühtlaselt jaotada või kohtunike kohtu üldkogu valitud spetsialiseerumissoove arvestada. liikmeid (eelduslikult 5- liikmeline), halduskohtus Selgusetuks jääb, miks kuuluvad ringkonnakohtus kuulub eestseisusesse kohtu eestseisusesse kolleegiumide esimehed, aga esimese esimees, aseesimees ning astme kohtute osakondade juhatajad mitte. Praegune kohtu üldkogu valitud liige, regulatsioon ei välista seega eestseisuse poolt otsuseid, ringkonnakohtus kuulub mille alusel ei ole võimalik kohtu esimehel ja juhtkonnal eestseisusesse kohtu tagada kohtu korrakohast tööd. esimees, kolleegiumide esimehed ning kolm kohtu Eelnõust ei selgu ka, miks peaks konkreetse maakohtu üldkogu valitud liige eestseisuse liikmeid valima kohtute nõukogu ja millise (eelduslikult 7-liikmeline). kriteeriumi alusel nad seda teevad. Kui üldkogu poolt 67  valitavaid isikud saaks vähemalt üldkogul läbi arutada ja hääletada, siis nõukogu valitud liikmete puhul seda võimalust ei ole. 3. Maakohtutesse luuakse täiendavad osakonnad. Igas Arvestatud. maakohtus peab olema tsiviilasjade üldosakond, perekonna- ja eestkoste asjade osakond, maksejõuetus- ja Muudatusest on loobutud. ühinguõiguse osakond ning süüteoasjade osakond. Kohtunikele luuakse tingimused senisest detailsemaks spetsialiseerumiseks. Osakondade täpne loetelu võiks kehtestada kohtute nõukogu, sest nende fikseerimine seaduses erineva suurustega kohtute jaoks looks jäiga lahenduse, mille muutmine oleks väga aeganõudev. Eelnõust jääb ebaselgeks, kas kohtuniku kuulumine kindlasse osakonda kohustab teda spetsialiseeruma ainult osakonna pädevuses olevale valdkonnale. 4. Teatud liiki kohtuasjad suunatakse kohtualluvust Arvestatud. muutmata väikseima töökoormusega kohtu kohtunikule. Kohtualluvus ja asja arutamise koht ei muutu. Asja Selles eelnõus on lahendab alluvusjärgse kohtu kohtunikuna väikseima kohtuasjade üleriigilisest töökoormusega kohtu kohtunik. jagamisest loobutud, kuid arvestades teema olulisust Selle lahenduse kõrval või asemel võiks kaaluda teatud menetlusosalistele ja liiki kohtuasjade jagamist üle riigi. kohtutele, analüüsitakse teemat edasi ning võimalikud sobivad lahendused pakutakse välja VTK-s 5. Kohtuhaldusülesanded antakse valdavas osas Justiits- ja Arvestatud. Digiministeeriumilt üle kohtusüsteemile ehk kohtuhaldus läheb täitevvõimult üle kohtuvõimule. Seletuskirjas on selgitatud kohtuhaldusmudeli Seaduses peaks selgelt reguleerima, millised kohustused rakendamiseks vajalike jäävad ministeeriumile. aktide andmist, tulude- Kohtute ja kohtuhaldusteenistuse pädevusjaotuse võiks kulude jaotust ja seaduse ette näha jõustumise tähtaegu. Rakenduskava on seletuskirjas kajastatud. 6. Kohtute haldamise ja arendamise korraldamiseks Arvestatud. kohtusüsteemis luuakse senise kohtute haldamise nõukoja ümberkujundamise teel uus kohtute nõukogu. Kohtute nõukogusse kuulub Senisest nõuandvast ja kooskõlastavast organist saab 11 liiget: Riigikohtu kohtuhalduse strateegilise tasandi otsustuskogu. esimees, viis kohtunike täiskogu valitud kohtunikku, kaks Riigikogu nimetatud 68  Nõukogu koosseisuga seoses on avaldatud erinevaid liiget, valdkonna eest arvamusi, sealhulgas leitud, et on kaheldav, kas vastutav minister, advokatuur peaks kujundama kohtute strateegilisi õiguskantsler ja advokatuuri suundumusi ning puudub põhjendus, miks peaks esindaja. See tähendab, et ministeeriumist peaks olema nõukogus kaks liiget, kohtute nõukogu enamuse samuti on avaldatud arvamust, et Riigikogu liikmed moodustavad kohtunikud. peaksid saama panustada kohtusüsteemi kujundamisse Käesolevas eelnõus on seadusloome kaudu ega peaks olema kohtute lähtutud koosseisust, mida strateegilises juhtimises osaline. On avaldatud ka on toetanud 19.09.2024 kahtlust, kas sellisel kujul on nõukogul piisavalt istungil praegune kohtute juhtimisalast pädevust. haldamise nõukoda. Selle järgi on kohtute nõukogu koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 7. Luuakse kohtuhaldusteenistus (KHT), mis hakkab Selgitatud. pakkuma kohtutele tugiteenuseid ja nõukogule tuge kohtute arendamisel. Eelnõu §-s 421 on KHT pädevust täpsustatud. KHT Seletuskirjast ega ka eelnõust ei nähtu, kuidas toimub on asutus. KHT ja kohtute koostöö. Eelnõus on selgemaks muudetud KHT kohtute nõukogu pädevust (§-d 411 ja 412). Seletuskirjas toodud selgitused KHT ja KN rollijaotusest. Haldusülesannete jaotus KHT ja kohtute vahel ning KHT täpsemate ülesannete määramine on otstarbekas jätta kohtute nõukogu pädevusse, sest tugiteenustega seotud ootused ja vajadused võivad aja jooksul muutuda 8. Nähakse ette kohtunikule tagasiside andmise korraldus, Teadmiseks võetud. mille eesmärk on toetada kohtunikku tema erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. Kõrgema astme Tagasiside eesmärk on kohtunikule antakse pädevus madalama astme toetada kohtunikku tema kohtunikule tagasiside andmiseks. erialateadmiste ja -oskuste 69  täiendamisel. Tagasiside Tagasiside andmise võimalus on juba praegu olemas, andmine toimub kuid pole uuritud, miks seda ei ole kasutatud. Tagasiside kohtusüsteemi siseselt andmine peab olema eelkõige seotud võimalusega kõrgema astme kohtu pakkuda ka enesetäiendust ja töö motiveerimisega. Teise kohtuniku poolt. astme kohtu kolleegiumi esimehel puuduvad aga igasugused administratiivsed hoovad pakkuda esimese astme kohtu kohtunikule neid võimalusi 9. Täpsustatakse kohtuniku ametipiiranguid ja väljaspool Teadmiseks võetud. kohtunikuametit töötamise tingimusi. Kohtunik võib lisaks õppe- ja teadustööle väljaspool kohtunikuametit Praeguse eelnõuga ei tegeleda ka ettevõtluse ja õigusloomega ning töötada reguleerita kohtunikuameti juriidilisel tööl rahvusvahelises organisatsioonis, kui välist töötamist. Kehtiv kõrvaltegevus ei kahjusta kohtuniku ametikohustuste kohtute seadus võimaldab täitmist, sõltumatust õigusemõistmisel ega lähe vastuollu kohtunikul osaleda kohtunikuameti väärikuse ega kutse-eetikaga. õigusloomes või teadustööl. Kuna kohtunike ametitagatisteks pole eripensione, siis on muudatus iseenesest (majanduslikult) vajalik ja mõistlik, samas arvestades kohtunike töökoormust võib see osutuda vähe mõjusaks, kuna kahel ametikohal korraga töötamine ei ole lihtsalt võimalik. Sellises olukorras oleks realistlikum motiveerida inimesi kohtunikuametis jätkama sotsiaalsete tagatistega. Kui traditsioonist eripensioni peetakse riigile liiga koormavaks, siis tasuks kaaluda näiteks tööandja tasutavaid vabatahtliku kogumispensioni makseid. 10. Pikendatakse kohtuniku distsiplinaarvastutuse kehtivust. Teadmiseks võetud. Pikendatakse distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaega ühelt aastalt kolmele ning kõrvaldatakse võimalus seda tähtaega lühendada. Distsiplinaarkaristus vähese või aeglase töö eest on kujunenud kohtusüsteemis erinevalt enamikust organisatsioonidest rutiinseks personalitöö meetmeks, mis varjutab kohtunikutöö motivaatoreid ja kohtute mainekampaaniad. Selle veelgi ulatuslikum rakendamine ei asenda kohtuorganisatsiooni ülesehitus ja töökorralduse puudusi. 11. Rahvakohtunike institutsioon kaotatakse. Teadmiseks võetud. Viru Maakohtu kohtunikud on senistes aruteludes seda muudatust üksmeelselt toetanud. Selle kõrval on pakutud Ettepanek vajab täiendavat välja võimalus lahendada asju kolmest kohtunikust analüüsi koosneva kohtu koosseisuga nii tsiviil- kui ka süüteoasjades, kui tegemist on eriti keeruka kohtuasjaga. vastuolus. Pärnu Maakohus 70 1. 15.01.2026 saatsite kohtutele jt asutustele arvamuse Teadmiseks võetud. avaldamiseks välja KS ja KrMS muutmise eelnõu (kohtukorralduse muudatused, edaspidi uus eelnõu). Tähtaja pikendamise järgselt ootate vastust hiljemalt 27.01.2026, seega on käesolev vastus esitatud tähtaegselt. Kaaskirjas toote esile 7 olulisemat muudatust võrreldes 07.11.2025 saadetud (vana) eelnõuga (eelnõu § 21 osas teavitasite 20.01.2026 kaasamishommikul sellest loobumisest), kuid tegelikkuses on muudatusi rohkem ja mis kõige olulisem – kõnealused kaks eelnõud erinevad teineteisest enamikes põhimõttelistes muudatustes ja sisuliselt vajanuks kohtud sellele kohase seisukoha esitamiseks oluliselt enam aega. JDM tegevus kohtute kurnamisel nimetatud eelnõuga on kindlasti vilja kandnud, sest kui esimesele eelnõule laekus Pärnu Maakohtus kümmekond arvamust erinevatelt isikutelt/gruppidelt/üksustelt, siis uuesti sarnast ülesannet ette võtta ei suutnud üle pea kasvanud töökoormuse kõrvalt keegi. Seega on käesoleva seisukoha autor allakirjutanu. Seisukohas ei korrata vana eelnõu osas Pärnu Maakohtu esitatud seisukohta, vaid viidatakse selle punktidele, kasutades lühendit ES (eelmine seisukoht). 2. Üldises vaates on uue eelnõu viga sama, mis vanalgi – Osaliselt arvestatud. kohtute ees seisvaid põhiprobleeme nagu suur ülekoormus, tööjõupuudus (täitmata kohtunike kohad) ja Täiendavate osakondade IT-mured see eelnõu mingil viisil ei lahenda. Neid moodustamistest on probleeme ei leevenda rohkemate osakondade loomine loobutud. või spetsialiseerumiskohustuse suurendamine, pigem on efekt vastupidine. Pärnu Maakohtu suuruses kohtus nelja osakonna loomine, millele lisandub 5-liikmeline eestseisus eelnõu § 361 lg 1 p 2 alusel, võib kaasa tuua olukorra, kus meie 21st kohtunikust on juhtivatel positsioonidel ehk osakonnajuhatajad, esimees ja/või eestseisuse liikmed koguni 9! Asjatundmatu oleks siinjuures kõnelda, et juhtimisfunktsioonide täitmisel ei ole vaja kohtunike koormust vähendada. Alates 2023.a maist, mil maakohtutes loodi osakonnad, on osakonnajuhatajate abi kohtu esimehe toetamisel olulisemate otsuste tegemisel ja teiste maakohtute osakonnajuhatajatega suhtlusel kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil olnud asendamatud. Kui Pärnu Maakohtus vähendada osakonnajuhatajate ja eestseisuse liikmete töökoormust üksnes 10% võrra (praegu 20%), siis jääb teistele kohtunikele 9 juhtimisfunktsiooniga kohtuniku puhul katta 1,3 kohtuniku kohta (esimehe koormus on 50%). See arvutus saab pädeda ka ainult juhul, kui kõik kohtunike kohad on täidetud, kuid nagu see ei ole Pärnu Maakohtus (üks kohtunik stažeerib Riigikohtus, üks on värskelt siirdunud lapsehoolduspuhkusele), nii ei ole see ministri 71 keeldumise tõttu kohti täita võimalik ka teistes kohtutes. Vaheastme juhtide vajalikkuses ei kahtle ükski kohtu esimees, iseküsimus on aga see, kas neid on vaja juurde teha väiksemates kohtutes. Julgen arvata, et kohustuslike osakondade ja eestseisuse loomine on Harju Maakohtu probleemide lahendamine, mis väiksemaid kohtuasutusi aga paremate tulemusteni ei vii. Seega võiks väiksemate kohtuasutuste puhul jätta lisaosakondade moodustamise (peale süüteo- ja tsiviilosakonna) eelnõu § 91 mõttes pigem valikuliseks ja üldkogu otsustatavaks, see ei välista aga kohustusi spetsialiseerumise tagamiseks tööjaotusplaaniga. Konkreetse kohtuasutuse juhtimise aspektist jääb eelnõus ebaselgeks ka osakonnajuhatajate tasustamine. § 76 lg 32 sätteid ei muudeta ning nimetatu annab aluse lisatasuks tsiviilosakonna, süüteoosakonna ja eestkoste järelevalve osakonna juhatajatale. Samas on osakondi rohkem ja nende nimetused võrreldes § 91 lg 11 loeteluga ei kattu. Leian, et täiesti põhjendamatu oleks lisatasu maksmine nt perekonna- ja eestkoste asjade osakonna juhatajale võrdluses süüteoasjade osakonna juhatajaga välistada. Kolme tsiviilvaldkonna osakonna loomine (neid võib §91 lg 2 mõttes olla isegi rohkem) on Pärnu Maakohtu hinnangul selge liialdus, liigne spetsialiseerumine võib kaasa tuua hoopis menetlusaegade pikenemise. Puudub igasugune indikatsioon, kuidas hakkab tööjaotusplaan erinevaid tsiviilasju osakondade vahel jagama, kas maksejõuetusasju lahendav kohtunik võib ka perekonnaasju lahendada jne. Kahe valdkonnapõhise osakonna olemasolu on vähemalt Pärnu Maakohtu näitel end igati õigustanud, tsiviilasjad jagunevad vastavalt kohtuniku koormusprotsendile aasta jooksul pea veatult ja koormused ei erine enam kui 1% raames. Milleks on vaja teatud liiki kohtuasju maakohtute vahel ringkonnakohtute piire vaatamata teisiti jagada, on samuti mõistetamatu, eriti kui vaatate ES sissejuhatuse töökoormuse osa – uus eelnõu ei arvesta kõige värskema teadaoleva statistikaga, mille kohaselt on maakohtute töökoormuste erinevus marginaalne. Kuidas rakendatakse eelnõu § 454, ei ole arusaadav, s.t kui tihti maakohtute tsiviilvaldkonna kohtunike töökoormusi võrreldakse, kui suur peab olema töökoormuste erinevus asjade alluvusjärgsest kohtust teise kohtu kohtuniku kasutamiseks ning miks võetakse sellega kohtu esimehelt/eestseisuselt võimalus tõsta tsiviil- ja süüteovaldkonna koormuse balansseerimiseks kohtunikke ühest valdkonnast teise. Omaette teema on KIS-i vastava funktsionaalsuse „leiutamine“, mille 72  realiseerumise osas puudub igasugune usk. Vt ka ES p 4.2. ja 4.4. 3. Kohtu eestseisuse vajalikkuse kahtlused on avaldatud Osaliselt arvestatud. juba eespool. § 361 ja § 362 juures ei saa mööda minna Eelnõu on muudetud, §361 juba ES p 10.4. ja 10.5. sisust. Eestseisuse koosseis viitab võimalusele selle enamuse sõltumiseks kohtu esimehest sätestab eestseisuse (Pärnu Maakohtu puhul § 361 lg 1 preambula, lg 1 p 2 ja moodustamise. Eelnõu lg 2), samuti ei tundu kohane ajutiste menetlusgruppide kohaselt kuulub maakohtu moodustamine (§ 362 l g1 p 3 ja lg 2) osakondades, kus eestseisusesse kohtu nagunii on 3-5 liiget. Segadust on kindlasti rohkem kui esimees, osakondade selgust, mis teeb sellise kavandi ebavajalikuks. Ajutiste juhatajad ning osakondade menetlusgruppide moodustamine lõhub ka praegusi juhatajate arvule vastav arv 1+1+1 menetlusgruppe, mõjudest vt täpsemalt ES p 16. kohtu üldkogu valitud liikmeid (eelduslikult 5- liikmeline). 4. Spetsialiseerumine ei saa olla eesmärgiks iseeneses. Teadmiseks võetud. Tuleb märkida, et eelnõu § 37 lg 41 nimetatud spetsialiseerumine toimib ka väikeses Pärnu Maakohtus kohtunike endi valikul juba niigi, kusjuures puudub signaal, et laiema profiiliga kohtunike lahendid saaksid kõrgemas astmes hävitavama hinnangu kui kitsale valdkonnale spetsialiseerujad. Kordame veelkord TTÜ analüüsis märgitut, et professionaalsetes organisatsioonides tuleb sisulistes töökorralduslikes küsimustes (töökoormus, spetsialiseerumine, menetlusgrupid) otsustusõigus jätta kohtunikele või kohtunike kogudele, et tagada sõltumatus ja asjatundlikkus. 5. Kohtute nõukogu (varasem KHAN) osas saab Arvestatud. probleemidena viidata võimu koondumisele (ES p 5.1. ja 5.3.), põhjendamata vajadusele kahe JDM liikme Kohtute nõukogusse kuulub osalusele KN töös põhiliikmena (eelnõu § 401 lg 1 p 7 ja 11 liiget: Riigikohtu 8), aga ka töövõime ja kompetentsi vähesele olemasolule esimees, viis kohtunike (ES p 5.6.). täiskogu valitud kohtunikku, Kui vanas eelnõus oli kohtuhaldusteenistuse kaks Riigikogu nimetatud tööülesanded detailsemad, siis uues eelnõus on kogu liiget, valdkonna eest KHT tegevusraskus asetatud KN õlgadele (§ 412 lg 7). vastutav minister, Lisaks selgusetuks jäävale ülesannete kogumile ei ole õiguskantsler ja advokatuuri võimalik mõista, miks KHT-d ei moodustata iseseisva esindaja. See tähendab, et asutusena, vaid Tartu Ringkonnakohtu koosseisus, kus kohtute nõukogu enamuse keegi struktuuriüksusena mingit võimu ega moodustavad kohtunikud. järelevalvepädevust KHT üle ei oma. Käesolevas eelnõus on lähtutud koosseisust, mida on toetanud 19.09.2024 istungil praegune kohtute haldamise nõukoda. Selle järgi on kohtute nõukogu 73  koosseisus esindatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim, kuid koosseisu enamuse moodustavad Riigikohtu esimees ja kohtunike täiskogu valitud kohtunikud. Sellise koosseisu eesmärk on tagada võimude tasakaalustatus ja kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus. 6. KS § 53 lg 2 muudatus on kindlasti silmapaistvalt kasulik Teadmiseks võetud. kohtusüsteemile – olukorras, kus KN koosseisus on kohtunike enamus, peabki selline organ otsustama esmase ja hädavajaliku – kuulutada kohtute töökoormuse leevendamiseks välja konkursid. Usutav ei ole meedias kõlanud seisukoht, nagu poleks kohtunike kohti võimalik heade kandidaatidega täita. Kohtunike tagasisidestamise sätetele vastuväiteid ei ole, kuigi millisel alusel kohtu esimees valiku teeb, peaks olema kohtute nõukogu poolt mingi juhisena selgemalt avatud. 74  Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 2 Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud Esita Märkuse või ettepaneku sisu JM seisukohad/vastused ja/ Jrk A - arvestatud nr. OA – osaliselt arvestatud MA – mitte arvestatud S – selgitatud TV – teadmiseks võetud (kui märkuses puudub konkreetne ettepanek) Viru Maakohus 1. Viru Maakohtus esitasid eelnõu osas arvamuse kaks Teadmiseks võetud kohtunikku. Plaanitavad muudatused on Viru Maakohtu kohtunike arvates mõistlikud ja põhjendatud. Kohtunikud toetavad muudatusi. 2. Eelnõuga tutvumise järgselt laekus avamusi kahelt Viru Teadmiseks võetud. Maakohtu kohtunikult. Ühe kohtuniku arvamus on lisatud käesolevale kirjale. Viru Maakohus üldjoontes toetab planeeritud muudatusi, kuid juhime tähelepanu mõningatele probleemidele. 3. Riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel Teadmiseks võetud, selgitatud Leiame, et kohtu algatusel riigilõivu tagastamine saab toimuda vaid siis, kui kohtul on olemas tõsikindlad Muudatustega luuakse kohtule andmed menetlusosalise kohta, mis võimaldavad seda võimalus riigilõiv avalduseta teha. Kohtu töökoormuse ja menetlusökonoomia tagastada üksnes juhul, kui põhimõttest tulenevalt ei ole kohtul mõistlik tegeleda tagastamise andmed on kohtule lõppenud menetluses nt likvideeritud või surnud teada. menetlusosalise õigusjärglaste otsimisega. Kohtute töökoormust aitaks vähendada pigem regulatsioon, mis seaks riigilõivude tagastamise taotluste esitamisele ajalise piiri (näiteks aasta pärast vastavas menetluses lõpplahendi jõustumist), misjärel arvatakse tagastamata jäänud riigilõiv automaatselt riigi tuludesse. Kirjeldatud juhul lasuks risk riigilõivu tagasi saamiseks pigem menetlusosalisel endal ning väheneks kohtute töökoormus. 4. Tarbijakrediidi nõuete menetlemine Arvestatud Viru Maakohus ei toeta planeeritud lahendust, kus täitemenetluses ning pankrotimenetluses tuleks edaspidi Kavandatud PankrS, TMS-i ja kõiki juba jõustunud kohtulahendeid ehk TsMSRS-i regulatsiooni tagaseljaotsuseid ja maksekäske teistkordselt kohtulikult muudatuste mõju ja kontrollida. Esiteks suurendab see kohtute töökoormust põhiseaduspärasus vajavad ning lisaks tegemist ei pruugi olla põhiseaduspärase täiendavat analüüsi. Muudatused lahendusega. jäetakse eelnõust välja. 1  Iseenesest nõustume, et täite- ja pankrotimenetluses peab allutama kohtulikule kontrollile sellised notariaalselt tõestatud ja tarbijakrediidilepingutel põhinevad kokkulepped, mis varem ei ole kohtulikku kontrolli läbinud. Kohtulahendite puhul saab aga teistkordne kontroll olla võimalik vaid nendel juhtudel, kus tagaseljaotsusest või maksekäsust ei nähtu, et kohus on tarbijakrediidi nõudeid kontrollinud. Olukorras, kus algse lahendi teinud kohus on nõudeid juba kontrollinud, ei ole teistkordne kontroll kuidagi põhjendatud. Leiame, et varasemalt jõustunud tagaseljaotsuste ning maksekäskude teistkordne kohtulik kontroll toob kaasa märkimisväärselt suures ulatuses kohtute töökoormuse suurenemise. Kohtute koormuse kasvu osas puudub eelnõus aga igasugune analüüs, nt kui palju on hetkel neid potentsiaalseid pooleliolevaid täitemenetlusi, milles eelnõu kohaselt tekib võlgnikul õigus sundtäitmise hagi esitada. Seletuskirja p 6.2.14 räägib küll mõjust kohtutäituritele, võlgnikele ja sissenõudjatele, aga mitte koormuse kasvust kohtutele. Ka ühes maksejõuetuse menetluses võib selliseid nõuded olla kuni mitukümmend, kuid võlausaldajate nimekirja kinnitamise peaks kohtunik PankrS § 1003 kohaselt lahendama 30 päeva jooksul (keerulisemate asjade korral maksimaalselt 60 päeva jooksul), mistõttu peaksid kohtud lahendite tagasiulatuvat kontrolli hakkama läbi viima olulise ajalise surve all. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei ole õigusaktil üldjuhul tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa ka seaduste või veelgi enam, seaduste kohaldamise praktika ajas muutumine tähendada seda, et mistahes varem kehtinud seaduste või varasema praktikaga kooskõlas olevad jõustunud kohtulahendid tuleks uuesti allutada kohtulikule kontrollile. Seletuskirjast ei selgu, mis alusel sellise hagi esitamise õigus antakse kohtulahendite baasil, mis on tehtud tagasiulatuvalt, ehk nt 7-8 või isegi 10 aastat tagasi. Kerkib ka praktiline probleem, kui võlausaldajal/ kostjal pole hagi saabumise ajaks enam alles selle õigussuhtega seotud alusdokumente, siis mille baasil kohus midagi järeldama peaks? Kui võlausaldajal on olemas seadusjõus kohtulahend, siis mis oleks pidanud panema teda arvama ja nägema ette võimalust, et tal mingil hetkel tekib vajadus säilitada konkreetse lepingu dokumentatsiooni, kui ta sai eeldada, et õigusvaidlus selles osas on lõppenud. Eelnõus tuleks seega ette näha ajalised piirid, millal tehtud kohtulahendeid teistkordselt kontrollima peab ning milliste asjaolude esinemisel seda teha tuleb. Lisaks peaks sellise sundtäitmise hagi esitamise õigus olema loodud vaid neile juhtudele, kui nõue baseerub pärast käesoleva seaduse jõustumist tehtud kohtulahenditel. 5. Nõustuda ei saa ka eelnõu seletuskirjas tooduga, et Selgitatud plaanitav regulatsioon suurendab kohtute töökoormust vaid ajutiselt, sest eelnõus ei ole märgitud ka ühtegi 2  tulevikus saabuvat tähtaega, mille saabumisel kohtud TMS, PankrS ja TsMSRS edaspidi enam tagaseljaotsuste või maksekäskude muudatused on jäetud eelnõust kehtivust teistkordselt kontrollima ei pea. välja. 6. Eelnõu järgi hakkab maksekäsu osakond küsima ning Selgitatud. hindama tarbijakrediidi asjades tõendeid. Kui senine maksekäsu osakonna peamine erisus nn tavakohtust ongi Maksekäsuosakonnale tuleb olnud see, et seal tõendeid ei hinnata, siis kas ja kuidas muudatuste kohaselt esitada kavandatav muudatus on kooskõlas printsiibiga, et dokumendid, mis võimaldavad tõendeid hindab/ õigust mõistab ainult kohus/ kohtunik. kohtul hinnata, kas avaldaja Kaaluda tuleks, kas senine teadlikult formaliseeritud esitas nõuded õigesti – kas maksekäsumenetlus, mis kontrollis üksnes asjaolusid/ põhivõlgnevuse suurus on õige, andmeid ning mis muutub tänu tõendite hindamise kas esitatud intresside ja viiviste kohustuse lisamisele sisuliseks õigusemõistmiseks, on nõue ei ületa seadusjärgse siiski kohtunikuabi pädevuses. intressi- ja viivisenõuet. Tegemist on formaalse kontrolliga, kontrollitakse maksekäsu kiirmenetluse eeldusi ja avalduse nõudeid (TsMS § 481, § 482). Maksekäsuosakond ei hinda laenu andmise asjaolusid ega muid tarbijakrediidi õigussuhtega seonduvaid küsimusi. Pärast nõude vastavuse kontrollimist on maksekäsuosakonna töö ja menetlus sama – formaliseeritult tehakse makseettepanek, see toimetatakse võlgnikule kätte ja antakse võimalus esitada vastuväide, mis ei pea olema põhjendatud; kui võlgnik ettepanekule vastu ei vaidle, teeb kohus maksekäsu. 7. Juhime ka tähelepanu, et töökoormuse ühtlustamiseks Selgitatud tuleks kaaluda tarbijakrediidi asjade jagamist üle riigi. Tarbijakrediidi asjades toimub menetlus 95% ulatuses Tarbijakrediidi lepingutest kirjalikus menetluses ja lihtmenetlusest. Istungite tulenevaid nõudeid on võimalik pidamine on harv, isiku ärakuulamine saab toimuda ka esitada kohtualluvuse järgsele tehniliste lahenduste abil. Seega ei oleks see ka tarbijale, kohtule, st igale maakohtule. kes on menetluses nõrgem osapool, tarbetult koormav. Kuivõrd praegu on pooleli ka Ka on väljakujunenud ühtlane kohtupraktika kõikides kohtukorralduse muudatuste maakohtutes, mis võimaldab selliseid vaidluseid eelnõu, mille ettevalmistamise sarnaselt lahendada ning menetlusosaliste jaoks käigus analüüsitakse kohtute kohtumenetluses osalemise kvaliteet ei muutu. ühendamist, eriregulatsiooni kohtualluvuse osas käesoleva eelnõuga ei looda. 8. TsMS § 404 (kirjalik menetlus kohtu määramisel) Selgitatud. kehtetuks tunnistamine Seletuskirja kohaselt põhjendatakse TsMS § 404 TsMS § 404 kohaselt on kehtetuks tunnistamist TsMS § 405 (lihtmenetlus) lihtmenetluse piirmäär piirmäära suurendamisega ning lihtmenetlus muutub 4500 eurot ja koos sisuliselt ainsaks valikuks. Arusaamatuks jääb, miks on kõrvalnõuetega 8000 eurot. kohtunikult vajalik võtta ära kaalutlusruum, kas Muudatuste kohaselt katab lahendada asja lihtmenetluses või kirjalikus menetluses. lihtmenetluse piirmäär senise kirjaliku menetluse piirmäära. 3  Lihtmenetluses on võimalik menetleda hagi kohtu õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üldisi menetluspõhimõtteid; piirmäära jääva kohtuasja puhul lihtmenetlus kohaldub ilma, et seda tuleks eraldi kaaluda või määrata. Meetmete loetelu TsMS §-s 405 on lahtine loetelu. Kohtul on võimalik lahendada edaspidi lihtmenetluse piirmäära sisse jääva hinnaga asju kirjalikus menetluses, järgides üldiseid menetluspõhimõtteid. Registrite ja infosüsteemide keskus 1. Edastame infoks, et RIK-il ei ole eraldi arvamust esitada Teadmiseks võetud ning konkreetselt eelnõu muudatustega ei kaasne arendusvajadusi KIS-is, Salmes, MKMKIS-is ega e- toimiku poolel. Olenevalt valitavast tehnilisest lahendusest võib aga enam tasutud riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel kaasa tuua e-toimiku tehnilise poole pealt muudatusi, kuid ei pruugi. 2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise Teadmiseks võetud eelnõus planeeritavad muudatused tähendavad arendusi MKMKIS-is. Täiendavalt võib arendusvajadus ilmneda kohtute infosüsteemis. Eelnõu põhjal ei ole võimalik hinnata arendustööde võimalikku mahtu. Kui eelnõus planeeritud muudatused eeldavad arendusi e-toimikus teavitab Registrite ja Infosüsteemide Keskuse e-toimiku tiimijuht Justiits- ja Digiministeeriumit arendusvajadustest järgnevatel nädalatel. Harju Maakohus 1. Eelnõuga luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu Selgitame tagastamiseks kohtu omal algatusel. Kohus saab riigilõivu omal Toetame sisuliselt esitatud muudatust. Seletuskirja algatusel tagastada ainult siis, kohaselt annab muudatus kohtule võimaluse kui kohtule on teada andmed (mitte kohustuse) tagastada riigilõiv, kui selle on tasunud menetlusosalise pangakonto menetlusosaline ise. Oluline on kohta, kuhu tagastatav summa vältida kohtule lisatoimingute tegemist, et kontrollida, kanda. Nende puudumise korral kas riigilõivu tagastamiseks vajalikud tuleb kohtul ka edaspidi oodata andmed (eelkõige pangakonto number) on kohtule teada. menetlusosalise avaldust. Seletuskirjas selgitatu ei ole siiski seadusest üheselt tuvastatav. Soovitame sõnastada paragrahvi 150 lõige 4: „Kohus võib riigilõivu tagastada riigilõivu tasunud menetlusosalisele ka omal algatusel, kui tagastamiseks vajalikud andmed on kohtule teada.“ 2. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib Teadmiseks võetud edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa on üle 500 euro. 4  Toetame muudatust. 3. Selleks, et kohtunik saaks hagi tagamise avalduse Teadmiseks võetud lahendada mõistliku aja jooksul, pikendatakse eelnõuga avalduse lahendamise tähtaega praeguselt ühelt tööpäevalt kolmeni. Toetame muudatust 4. Suurendatakse lihtmenetluse piirsummat. Muudatuse Teadmiseks võetud tulemusel suureneb nende kohtuasjade hulk, kus kohtul on lubatud kasutada lihtmenetluse võimalusi. Kehtiva seaduse kohaselt on lihtmenetluse rahaline piirmäär 3500 eurot põhinõudena ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurot. Eelnõu kohaselt oleks piirmäärad vastavalt 5000 ja 10 000 eurot. Toetame muudatust. 5. Muudetakse tagaseljaotsuse peale kaja esitamise Arvestatud regulatsiooni. Muudatuse eesmärk on siduda tähtaja Seletuskirja täiendatud. algus lahendiga, mitte täitemenetlusest teadasaamisega. Kostja peab ise tõendama, millal Muudatuse tulemusena ei ole menetlusosalisel enam ta sai teada tagaseljaotsusest. võimalust valida, kas lahendist või täitemenetlusest teadasaamisel esitada kaja, ja sellega menetlust venitada. Toetame sisuliselt muudatust. Oluline on selgitada vähemalt seletuskirjas, et tõendamiskoormus tagaseljaotsuse teadasaamisest langeb kostjale. Praktikas võib tekkida küsimus, kuidas kindlaks teha „päeva, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada“. See ei tohiks olla samastatav kättetoimetamisega, muidu kaotaks säte mõtte ja olulise kaitse isikutele, keda ei ole menetlusest/otsusest korrektselt või isiklikult teavitatud. Säte on ajale jalgu jäänud ka selles mõttes, et sama sätte kaitse peaks laienema kõikidele fiktsioonidega kättetoimetamistele, sh TsMS § 3111 lg 51, 3141, § 322- 327 alusel, mida palju kasutatakse. TsMS § 3111, 3141 ja § 326 kasutatakse väga laialdaselt ja on eelistatum fiktiivne kättetoimetamine viis Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamise ees. 6. Teatud liiki hagita menetlustes tehtud lõpplahendite peale Arvestatud esitatud määruskaebused vaatab läbi üks Eelnõu ja seletuskirja muudetud. ringkonnakohtunik. Kaaluda võiks, kas lähenemiskeelu TsMS § 666 lõiget 3 kohaldamine, isiku kinnisesse asutusse paigutamine ja täiendatakse teise lausega pankrotimenetluse alustamine on asjad, mida vaatab läbi järgmises sõnastuses: üksnes üks ringkonnakohtunik. Tegemist on isiku „Käesoleva seadustiku § 475 põhiõiguseid äärmiselt piiravate meetmega, mis vajaksid lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, siiski kolmeliikmelise koosseisus kaalumist. 121, 152, 153 ja 16 nimetatud hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab ringkonnakohtus läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik.“. 7. Kahetsusväärselt on puudu maksekäsu kiirmenetluse Teadmiseks võetud. regulatsiooni edasiarendus, mis võimaldaks maakohtule hagi menetlusse edasi saata üksnes need maksekäsumenetluse vaidlused, kus on hagi esitatud. 8. Tarbijakrediidi nõuete menetluses muudatuste tegemine Teadmiseks võetud on hädavajalik, sest võlgnike arv aina kasvab ning 5  kohtute vaates ei järgita laenude väljastamisel endiselt vastutustundliku laenamise põhimõtete (VTL). Esitatud muudatused kinnitavad paljuski väljakujunenud kohtupraktikat. Kohtunikel on siiski mõned tähelepanekud. Esmalt esitame oma tähelepanekud tarbijakrediidi nõuete osas, seejärel eelnõu teiste sätete kohta ning teeme ka täiendavaid ettepanekuid kohtumenetluse sujuvamaks muutmiseks. 9. Eelnõusse lisandunud tarbijakrediiti (eelkõige Arvestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist) Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i puudutav osa seadustab küll teataval määral regulatsiooni muudatuste mõju ja kohtupraktikas väljakujunenud olukorra, mis puudutab põhiseaduspärasus vajavad maksekäsu kiirmenetlust ja pankrotimenetlust, kuid teeb täiendavat analüüsi. Muudatused suuremad muudatused sundtäitmise lubamatuks jäetakse eelnõust välja. tunnistamise nõuete osas. Mööname, et nende hagide osakaal ei saa ka tulevikust olla suur, sest tegemist on keeruka õigusvaidlusega, mis nõuab võlgnikult/tarbijalt aktiivset tegutsemist, kuid sellegipoolest peab õiguslik regulatsioon olema selge. TMS-s viidatakse selgelt (ning täitur peab seda ka täitmisteates alati märkima) nagu oleks kõigi vastuväidete esitamine tarbijakrediidi asjades sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga alati võimalik. Kohtunike arvates hakkab praktikas suuremat rolli mängima TsMSRS-i säte, mille kohaselt saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada siiski piiratud olukordades st vaid siis, kui kohus ei kontrollinud tagaseljaotsuse (TSO) tegemisel VTL järgimist (§ 118 lg 2) või piiratud ulatuses (maksekäsu puhul, § 118 lg 1). Kujuneks olukord, kus tarbijakrediidiasjades saaks esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ükskõik millisel pärast kohtulahendi tegemist tekkinud asjaolul (kui kohtu poolne VTL kontroll TSO-st ei nähtu, kuid seda on siiski tehtud). Võiks kaaluda, kas maksekäsk ja TSO tarbijakrediidis ei võiks alluda samale režiimile (TsMSRS § 118 lg 1)? Käesoleval juhul tekib küsimus, miks maksekäsu puhul on vastuväidete ulatus piiratud, kuid TSO puhul võib tulla lagedale igasuguste vastuväidetega? Kui oluline osa TMS § 221 sisulisest rakendusalast soovitakse siiski sätestada TsMSRS-s, kas siis üldse on vajalik tarbijakrediidi TSO võrdsustamine mitte- kohtulahendist täitedokumendiga (koos ülal viidatud eranditega TsMSRS-s) või oleks sama tulemus lihtsamini saavutatav TMS-i/TsMSRS-i täiendamisega selliselt, et nähakse ette erisused TMS § 222 lg 2 suhtes (kui kohus ei kontrollinud VTL või üldse tarbijakrediidi imperatiivseid sätteid, siis on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi). Võiks ju eeldada, et jõustunud kohtulahend on seaduslik ja võimaldada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist kohtulahendile erandjuhul (kui kontrolli läbiviimist ei ole võimalik tuvastada), mitte vastupidi (s.o lubada alati, aga piiranguga, et kui kohus siiski kontrollis, ei saa esitada). 6  Praktikas hakkaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid lahendades olulist rolli mängima see, millise lõpplahendiga tarbijakrediidiasi lahendati (TSO või lihtmenetluse otsus, ehkki kummalgi juhul ei tarvitsenud kohus VTL järgimist omal algatusel kontrollida) ning loomulikult ka see, kas need maagilised sõnad või lause kontrolli teostamise kohta (põhjendava osata koostatud) lahendisse märgiti või mitte. 10. Kohtu seisukohalt võib kaaluda, kas paragrahvi 482 Selgitatud täiendamine on vajalik selliselt, et maksekäsu menetluses esitatakse ka tarbijale võlaõigusseaduse § 403.1 kohaselt Leiame, et Euroopa esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht tarbijakrediidi standardinfo või sama seaduse § 403.3 kohaselt esitatud Euroopa teabelehe või Euroopa standardinfo teabeleht. Mööname, et kohtul on ka standardinfo teabelehe esitamine maksekäsu kiirmenetluses kohustus kontrollida koos maksekäsu kiirmenetluse tarbijakrediidi lepingu kehtivust ning standardinfo avaldusega ei ole vajalik. teabelehe esitamata jätmine on tehingu tühisuse aluseks, samuti on vajalik kohtul kontrollida krediidikulukuse määra, mille ületamine on tehingu tühisuse aluseks. Erinevus standardinfo teabelehel oleva krediidikulukuse määra ja lepingus oleva määra vahel võib juhtida kohtu tähelepanu kergemini sellele küsimusele, kuid ei muuda kohtu kontrollikohustuse sisu. 11. Kohus toetab paragrahvi 483 lõikega 1 pikendatud Teadmiseks võetud tähtaega, sest lisatõendite kontrollimine võtab täiendavalt aega. Samas ei ole tähtaja pikendus märkimisväärne ega piira oluliselt võlausaldaja huve, sest võlausaldajal on võimalk esitada koheselt seadusega kooskõlas olevamaksekäsu avaldus. 12. Kohus toetab ka teisi tarbijakrediidi maksekäsu Teadmiseks võetud menetluse muudatusi. 13. Kahjuks on maksekäsuasjade automaatse edastamise Teadmiseks võetud, selgitatud lõpetamine (seletuskirja kohaselt arendusi vajava süsteemi tõttu) eelnõust välja jäänud. Sellega tuleks 2026. a on planeeritud analüüsid kiiremas korras edasi liikuda, sest praegune tehniline maksekäsu kiirmenetluse süsteem, kus maksekäsu osakond lõpetab menetluse ja süsteemi ülevaatamiseks. maakohus alustab uuesti menetlust ei ole õiguslikult Analüüside tulemusel pakutakse vajalik ja lisab üksnes menetlusele kuluvat aega ja välja terviklahendus. kohtutele töökoormust. 14. Kindlasti tasuks kohtute töökoormuse ühtlustamiseks Selgitatud kaaluda ka tarbijakrediidi asjade jagamist kõikidele maakohtutele üle riigi. Tarbijakrediidi asjades toimub Tarbijakrediidi lepingutest menetlus 95% ulatuses kirjalikus menetluses ja tulenevaid nõudeid on võimalik lihtmenetlusest, eriti pärast lihtmenetluse piiri tõstmist. esitada kohtualluvuse järgsele Istungite pidamine on harv, isiku ärakuulamine saab kohtule, st igale maakohtule. toimuda ka tehniliste lahenduste abil. Seega ei oleks see Kuivõrd praegu on pooleli ka ka tarbijatele, kes on menetluses nõrgem osapool, kohtukorralduse muudatuste tarbetult koormav. Tarbijakrediidi vaidlused eelnõu, mille ettevalmistamise moodustasid 2025.aasta esimesel poolaastal Harju käigus analüüsitakse kohtute maakohtus 20 % tsiviilasjade mahust ja 22% tsiviilasjade ühendamist, eriregulatsiooni koormuspunktide mahust. Olukorras, kus osad Eesti kohtualluvuse osas käesoleva maakohtud on tsiviilasjade menetlemisel ülekoormatud, eelnõuga ei looda. võimaldab tarbijakrediidi kohtuasjade üle-riigiline jagamine kohtute töömahtu märkimisväärselt ühtlustada. Ka on väljakujunenud ühtlane kohtupraktika kõikides 7  maakohtutes, mis võimaldab selliseid vaidluseid sarnaselt lahendada ning menetlusosaliste jaoks kohtumenetluses osalemise kvaliteet ei muutu. Seadusemuudatuse tegemine ei ole keeruline ning kohtud on seda ettepanekut varasemalt teinud korduvalt. 15. Muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise Teadmiseks võetud ettepanekud 1) Paragrahvi 59 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe menetlemise täpsem kord. Kohtul ei ole selle kohta tähelepanekuid. 16. 2) Paragrahvi 150 täienduste kohta tähelepanekuid, kuid Teadmiseks võetud, selgitatud tuleb siiski rõhutada, et kohtu algatusel riigilõivu tagastamine saab toimuda vaid siis, kui kohtul on olemas Muudatus ei kohusta kohut omal tõsikindlad andmed menetlusosalise kohta, mis algatusel riigilõivu tagastama võimaldavad seda teha. Kohtu töökoormuse ja juhtudel, kui kohtul puuduvad menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei ole kohtul andmed, kuhu või kellele tuleks mõistlik tegeleda lõppenud menetluses nt likvideeritud riigilõiv tagastada. või surnud menetlusosalise õigusjärglaste otsimisega. 17. 3) Paragrahvi 178 lõige 2 muudatuse kohta ei ole kohtul Teadmiseks võetud tähelepanekuid. 18. 4) Paragrahvi 191 lõike 1 esimene lause muudetakse ja Selgitame laiendatakse kaebeõigust menetlusabi saamata jätmisel. Muudatusega täpsustatakse Kohtul ei ole muudatuste kohta sisulisi tähelepanekuid. isikute ringi, kes võivad esitada Tuleks seletuskirjas siiski rõhutada, et kaebeõiguse menetlusabi määruste peale laiendamine ei taga siiski kaebuse läbivaatamist määruskaebuseid. Muudatuse Riigikohtu poolt, sest Riigikohtul on õigus menetlusse tulemusena jääb võtmisest keelduda TsMS § 679 lg 1 alusel. Rahandusministeeriumile õigus esitada määruskaebus siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline. 19. 5) Paragrahvi 384 lõike 1 esimene lause muudetakse ja Teadmiseks võetud pikendatakse hagi tagamise avalduse läbivaatamise tähtaega. Kohtu arvates on hagi tagamise tähtaja pikendamine väga vajalik. Niivõrd lühikese tähtajaga hagi tagamise menetlust teistes Euroopa riikides ei eksisteeri. Kohtud on erakorraliste asjaolude ilmnemisel võimelised reageerima ja hagi tagama väga kiirest (eelkõige näiteks merinõuete puhul sadamast lahkuvat laeva arestima või enampakkumisi peatama), kuid tavapäraselt ei ole hagi tagamisel kohtul vaja toimida loetud tundide jooksul. Hagi tagamine toimub ex parte menetlusena ning kohtul on menetluses kohustus seista menetluses mitteosaleva isiku õiguste eest. Hagi tagamise tähtaja pikendamine annab kohtule võimaluse selgitada avalike andmete alusel välja hagi tagamise vajalikkus ning paremini kaaluda kostja õiguseid. 20. 6) Paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks ja paragrahvi Teadmiseks võetud 405 lõikes 1 muudetakse lihtmenetluse piiramäära. Kohus toetab esitatud ettepanekut ja märkuseid ei ole. 21. 7) Paragrahvi 415 lõikega 2 muudetakse tagaseljaotsusele Teadmiseks võetud kaja esitamise korda. Kohus toetab esitatud ettepanekut ja märkuseid ei ole. 8 22. 8) Kohus toetab isiku surnuks tunnistamise menetluses Teadmiseks võetud tehtavaid muudatusi ( paragrahvi 510 lõige 4 ja paragrahvi 511 lõike 3 muudatused). 23. 9) Kohus toetab pankrotiseaduse muutmise ettepankuid. Teadmiseks võetud, selgitatud Maksejõuetusasjade menetlemisel on kohtupraktika tarbijakrediidilepingust tulenevate jõustunud Kavandatud PankrS-i kohtulahendite menetlemisel olnud erinev. regulatsiooni muudatuste mõju ja Kohtupraktikas väljakujunenud menetluse selge põhiseaduspärasus vajavad seadustamine annab kõikidele osapooltele õigusselguse. täiendavat analüüsi. Muudatused Oluline on ka rakendussätetega määratleda ära jäetakse eelnõust välja. menetlusnormide kehtivus üksnes nendele vaidlustele, milles ei ole veel võlausaldajate nimekirja kinnitatud. 24. 10) Kohus toetab riigi õigusabi osas esitatud ettepanekut Teadmiseks võetud ja märkuseid ei ole. Tallinna Ringkonnakohus 1. Tallinna Ringkonnakohus toetab üldjoontes eelnõus välja Teadmiseks võetud. pakutud lahendusi, kuid teeb eelnõu kohta järgmised ettepanekud, võttes muu hulgas arvesse Teie 14.11.2024 kirjas nr 8-3/5169-11 esitatud kohtumenetluse tõhustamise ettepanekuid. 2. Eelnõu § 1 punktiga 8 TsMS § 666 lõikesse 3 lisatavas Arvestatud. teises lauses sisalduvasse sätete loetelusse võiks lisada Eelnõu ja seletuskirja muudetud. § 475 lg 1 p 15³ (nõude täitmise aegumise tõttu TsMS § 666 lõiget 3 täitemenetluse lõpetamise avalduse lahendamine) täiendatakse teise lausega Põhjendus: kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute järgmises sõnastuses: kohaselt kavandatakse sedalaadi asjade kohtust välja „Käesoleva seadustiku § 475 viimist, ent praegugi ei ole need sedavõrd olulised ja lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, keerukad, et neid peaks lahendama kolmeliikmelises 121, 152, 153 ja 16 nimetatud koosseisus. Pakutud täiendus ei muuda eelnõu mõtet, hagita menetluses tehtud eesmärki ega ulatust. Kui see täiendus teha, siis saab menetlust lõpetava määruse peale hiljem vastavate asjade kohtust välja viimisel (st TsMS esitatud määruskaebuse vaatab § 475 lg 1 p 15³ kehtetuks tunnistamisel) ka viite ringkonnakohtus läbi ja lahendab kõrvaldada. üks ringkonnakohtu kohtunik.“. 3. Juba käesolevasse eelnõusse võiks lisada TsMS §-de 176 ja 177 muutmise lähtudes üldjoontes Teie 14.11.2024 Arvestatud kirjas tehtud kohtumenetluse tõhustamise ettepanekutest. Kõnealuse muudatuse võimalikult kiire tegemine leidis Eelnõu § 23 täiendatud toetust ka Tallinna Ringkonnakohtu ning Harju ja Pärnu punktidega 12-15. Maakohtute vahel 22.11.2024 toimunud ümarlaual. Veidi erinevalt eelviidatud kirjas välja pakutud sõnastustest teeme ettepaneku muuta kõnealuseid sätteid järgmiselt: „Paragrahvi 176 lõiked 1, 2 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maakohus määrab menetlusosalistele menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja või otsustab, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse või asja lõpetava määruse jõustumist. (2) Kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil ja kohus ei ole otsustanud, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast lahendi jõustumist, ega ole määranud menetluskulude nimekirja esitamiseks muud tähtaega, tuleb menetluskulude nimekiri esitada kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast viimast istungit. Kui asja menetletakse kirjalikus menetluses ja kohus ei ole 9  otsustanud, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast lahendi jõustumist, ega ole määranud menetluskulude nimekirja esitamiseks muud tähtaega, tuleb menetluskulude nimekiri esitada kohtule kirjalike seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul. (4) Menetluskulude nimekiri esitatakse igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta, kui maakohus ei otsustanud, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast lahendi jõustumist. Menetluskulude nimekirjas tuleb detailselt näidata kulude koosseis.“ Paragrahvi 176 lõiget 8 täiendatakse lausega: „Kui kohus ei ole määranud menetluskulude nimekirjale vastamise tähtaega, siis on see kolm tööpäeva alates menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest.“ Paragrahvi 177 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse menetlusosalise taotlusel kindlaks määrusega. Menetluskulude kindlaksmääramist võib taotleda 14 päeva jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest, mis on ühtlasi menetluskulude nimekirja esitamise tähtpäev.“ Riigikohus 1. TsMS § 150 lg 4 muudatused. Seletuskirja abil jääb Teadmiseks võetud mõneti arusaamatuks, kuidas see muudatus aitab kohtute töökoormust optimeerida. Seletuskirja lause „Riigilõivu tagastamise avalduse ootamine ja eraldi menetlemine ei ole kõigil juhtudel otstarbekas“ ei selgita muudatuse vajalikkust. Sisuliselt ei ole siiski selle muudatuse vastu. 2. TsMS § 405 muutmine. On kaheldav, kas lihtmenetluse Teadmiseks võetud. piirmäärade vähemalt sellises ulatuses tõstmine (koos kõrvalnõuetega 10 000 euroni) on ikka õigustatud. Lihtmenetlus on olemuslikult ette nähtud n-ö väiksemate tsiviilasjade lahendamiseks, selles menetluses on põhimõtteliselt piiratud mitmed menetlusosaliste õigused. Sellisel juhul võib lihtmenetlus pikkamööda muutuda põhimenetluseks. Määrade tõstmise asemel tuleks välja töötada lahendusi, mis aitaksid lihtsustada nn põhimenetlust, ilma et see muutuks lihtmenetluseks. 3. TsMS § 415 muudatus. Seletuskirjast nähtub, et nt 2023. Teadmiseks võetud. aastal tehti maakohtutes 5304 tagaseljaotsust ning kaja esitati 80 otsuse peale. Arvestades seda statistikat, mille kohaselt esitatakse kajasid nii vähestel juhtudel, ei ole pakutud muudatusel olulist, laiemat tähtsust. Arvestades 10  mh seda, et kaja võidaksegi esitada pigem siis, kui tagaseljaotsusest on teada saadud selle otsuse täitmiseks alustatud täitemenetluse raames, st ei ole tegemist pahatahtliku valikuga. 4. TsMS § 666 lg 3 muudatused . Arvestatud Ei toeta lahendust, et registri-, pankroti-, lähenemiskeelu asjades, samuti eestkoste- ja kinnisesse asutusse Eelnõu ja seletuskirja muudetud. paigutamise asjades võiks määruskaebusi lahendada üks TsMS § 666 lõiget 3 täiendatakse ringkonnakohtu kohtunik. Ringkonnakohus on teise lausega järgmises kollektiivne kohus. Õiguskorra ja madalama astme sõnastuses: kohtute „Käesoleva seadustiku § 475 praktika ühtlustamise jaoks on tulemuslikum see, kui lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, õigusküsimusi arutab konkreetset kohtuasja lahendavas 121, 152, 153 ja 16 nimetatud koosseisus kolm kohtunikku. Kuigi kehtivas õiguses on hagita menetluses tehtud võimalik, et teatud asju vaatab läbi üks ringkonnakohtu menetlust lõpetava määruse peale kohtunik, ei ole vajalik seda laiendada, v.a ehk asjades, esitatud määruskaebuse vaatab kus õiguslikke küsimusi peaaegu pole, tegemist on nt ringkonnakohtus läbi ja lahendab diskretsiooniga (nt menetluskulude kindlaksmääramine üks ringkonnakohtu kohtunik.“. vms). Nt isikule eestkoste seadmine riivab intensiivselt tema põhiõigusi, arvestades eestkoste seadmisega tekkida võivaid olulisi piiranguid eestkostetava varakasutus- ja käsutusõigusele, tehingute tegemise õigusele, valimisõigusele. Ning nt ka kinnisesse asutusse paigutamise asjades esitatud määruskaebusi peaks samal põhjusel läbi vaatama kolm kohtunikku, arvestades isiku liikumisvabaduse täielikku piiramist ja tahtest olenematu ravi määramist. Ringkonnakohus peab hoolikalt kontrollima, kas maakohtus olid tagatud kõik seaduses ettenähtud menetluslikud garantiid ning esinevad kõik eestkoste seadmise / kinnisesse asutusse paigutamise alused. See määruskaebemenetlus ei saa olla n-ö automatiseeritud, kus üks ringkonnakohtunik lööb maakohtu kinnisesse asutusse paigutamise määrusele kinnitava templi peale. Piisav ei ole seletuskirjast nähtuv põhjendus, et valitud asjade korral ei ole tegemist õigusemõistmise asjadega PS § 146 tähenduses ja et neid asju võiks lahendada mõni haldusorgan. Tehtavaid otsuseid peab saama kontrollida võimalikult kvaliteetselt. 5. Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat Teadmiseks võetud seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus. 6. Eelnõu § 1 p-ga 19 soovitakse jätta TsMS § 607 lõikest 1 Arvestatud välja tekstiosa „§ 404 lõikes 1“. Seletuskirja järgi on see muudatus seotud punktiga 9, millega tunnistatakse § 404 Eelnõu ja SK muudetud kehtetuks. Siin on jäänud tõenäoliselt tähelepanuta, et TsMS § 607 viitab hoopiski äriseadustiku § 404 lg-le 1 (mitte TsMS § 404 lg-le 1) ja seda ei ole plaanis kehtetuks tunnistada. Seega on eelnõu § 1 p 19 tõenäoliselt ekslik ja TsMS § 607 tuleks jätta muutmata. 7. Arvestades eelnõu eesmärki optimeerida kohtute Teadmiseks võetud töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi (seletuskirja p 1.1), on arusaamatu, miks Selgitame, et maksekäsu ei jõudnud eelnõusse VTK-s tehtud ettepanek loobuda muudatuste analüüs on hetkel 11  maksekäsu kiirmenetluse korral praegusest korraldusest, koostamisel. Pärast analüüsi kus vastuväite või kättetoimetamise võimatuse korral valmimist saab teha vastavad saadetakse avaldus ilma avaldaja sellekohase muudatused. tahteavalduseta kohtusse. Põhjendused tunduvad olevat seotud tehniliste lahendustega (seletuskiri p 2.1), kuid muudatus aitaks vähendada kohtute töökoormust. VTK kohaselt menetles maakohus 2023. aastal 2771 maksekäsu kiirmenetluse avaldust, kus koostas hagi käiguta jätmise määruse ja toimetas selle avaldajale kätte, kuid kus lõpuks hagi ei esitatud (VTK p 3.1, https://eelnoud.valitsus.ee/main#rDChhlql). Pakutud muudatus aitaks vähendada aastas kohtute koormust tõenäoliselt sarnases suurusjärgus kohtuasjade võrra. 8. Sõnastuslik tähelepanek eelnõu § p 14 osas. See on Arvestatud, eelnõu muudetud sõnastatud „Kohus lahendab tarbijakrediidilepingu alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle saamisest alates kahekümne tööpäeva jooksul. “Parem sõnastus võiks olla nt: "Kohus lahendab maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle saamisest alates kahekümne päeva jooksul, kui avalduses nõutakse tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet." Seda põhjusel, et "tarbijakrediidilepingu alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus" kõlab selliselt, justkui tuleks maksekäsu kiirmenetluse avalduse alus lepingust. 9. Eelnõu § 4 p-ga 1 kavandatakse rakendussätted, mis Arvestatud reguleerivad olukorda kuni 1. jaanuarini 2026. Ometi on seletuskirjas mõlema sätte kohta räägitud 1. septembrist Seletuskirja muudetud 2025, mistõttu esineb vastuolu eelnõu ja seletuskirja vahel. Tõenäoliselt on eelnõus õiged kuupäevad, sest seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2026. 10. Ettepanek jätta välja eelnõu § 4 p-ga 2 kavandatud Arvestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse täiendamine §-ga 118, Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i millega soovitakse piirata tarbijakrediidilepingust regulatsiooni muudatuste mõju ja tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsu sundtäitmise põhiseaduspärasus vajavad lubamatuks tunnistamise hagi esitamise piiranguid. See täiendavat analüüsi. Muudatused muudatus muudab tarbija olukorra praegusega võrreldes jäetakse eelnõust välja. teatud juhtudel ebasoodsamaks. Kehtiva regulatsiooni järgi saab tarbija (sarnaselt kõigi teiste täitemenetluse võlgnikega) esitada sundtätimise lubamatuks tunnistamise hagi erinevatel alustel (nt nõuet ei ole, see on rahuldatud, tasaarvestatud, või hea usu põhimõtte vastane). Tarbijale antud võimalus tugineda hagis sellele, et krediidiandja kohustuste rikkumise tõttu ei ole sissenõudjal nõuet muus osas, kui põhivõla ja seadusjärgse viivise osas, peaks olema tarbijale antud lisavõimalus, mitte ainus alus, millele tugineda saab. Seega võib kavandatud muudatus muuta tarbijate olukorra vastupidiselt soovitule osaliselt ebasoodsamaks. 11. Ettepanek muuta TsMS § 4891 selliselt, et maksekäsu Mitte arvestatud, selgitatud. kiirmenetluses saab tarbijakrediidinõude puhul vastuväite esitada ka pärast seda, kui võlgnik saab Käesoleva eelnõuga täiendava maksekäsu alusel algatatud täitemenetlusest teada. See vastuväite esitamise võimalust ei eeldab TsMS § 489 lg 5, 4891 ja TMS § 24 lg 3 vastavalt looda. muutmist. Selline ettepanek tehti ka enne seaduseelnõu 12  väljatöötamist, kuid seletuskirjast ei ole aru saada, miks JDM-is on planeeritud täiendav sellega ei ole arvestatud. maksekäsumenetluse analüüside pakett ja süsteemi kompleksne ülevaatamine. Muudatuse lisandumise võimalus analüüside tulemusena ei ole käesoleval hetkel teada. Tartu Maakohus 1. Muudatuse mõju maakohtu menetlusele ja Teadmiseks võetud. töökoormusele on pigem väike. Samas leiti, et muudatusettepanekud on üldjoontes põhjendatud ja toetavad kohtute töökoormuse vähendamise ning töö tõhustamise eesmärke. 2. Hagi tagamise tähtaja pikendamine võimaldab küll Mitte arvestatud. avalduse lahendada kohtu jaoks mõistlikumalt aga see ei vähenda kohtuniku koormust. Tööpäeviti pärast kella Tsiviilkohtumenetluses, nagu ka 17.00 ja puhkepäevadel ning riigipühadel kohtule tsiviilõiguses üldiselt, laekunud hagi tagamise avaldused võiks lugeda kohtusse arvestatakse tähtaegu lähtuvalt saabunuks järgmisel tööpäeval. Kui lugeda tööajaväliselt TsÜSist (TsMS § 62). kohtule laekunud avalduste saabumispäevaks nende Eriregulatsiooni loomine hagi kalendaarne esitamispäev, jääb sisuliselt avalduse tagamise taotluste esitamise lahendamiseks aega kolme tööpäeva asemel kaks, sest tarvis oleks ebasüstemaatiline ja tööaega kulub ka avalduste registreerimiseks ja vastuolus õigusselguse jagamiseks. põhimõttega. Ettepanek on täiendada TsMS § 384 lg-t 1 teise lausega, senine teine lause saaks kolmandaks lauseks: „Tööpäeviti pärast kella 17.00, puhkepäevadel ja riigipühadel esitatud hagi tagamise avaldused loetakse kohtusse saabunuks järgneval tööpäeval.“ 3. Lihtmenetluse piirmäära tõstmine ei vähenda tegelikult Teadmiseks võetud. samuti maakohtu töökoormust. Riigikohtu antud juhiseid arvestades tuleb ka lihtmenetluses välja tuua õiguslik põhjendus ning tõendite analüüs. Lisaks on vaja ka lihtmenetluses ära kuulata tunnistajaid. Lihtmenetlus õigustaks ennast siis, kui kohtunikul oleks võimalik teha otsus hoopis teistsugusena (põhjendavas osas ainult õiguslikud viited, analüüs ainult selle küsimuse kohta, mille üle vaidlus käib, viited ainult olulistele tõenditele). Praegu tundub Riigikohtu suuniste põhjal, et see ei ole võimalik. Koormuse kokkuhoiu võib saavutada ringkonnakohtus, kui maakohtu kohtunik ei anna luba apellatsioonkaebuse esitamiseks. Lihtmenetluses tehtud otsustele esitatakse üha rohkem edasikaebusi, mis tähendab, et kui otsus on tehtud ilma kirjeldava ja põhjendava osata, tuleb lõpuks otsus ikkagi koos põhjendustega kirjutada. See ei ole tegelikult aja kokkuhoid ja sunnib asjaga tegelema kaks korda. Kas sellise nurga alt on muudatust üldse analüüsitud? 4. TsMS § 666 lg 3 täiendamine § 475 lg 1 p 12² osas ei Arvestatud. pruugi olla põhjendatud, sest tegemist võib olla Eelnõu ja seletuskirja muudetud. mahukama ja keerulisema asjaga, mistõttu ei ole TsMS § 666 lõiget 3 täiendatakse põhjendatud selle läbivaatamise ja lahendamise andmine teise lausega järgmises ühele ringkonnakohtu kohtunikule. sõnastuses: 13  „Käesoleva seadustiku § 475 lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, 121, 152, 153 ja 16 nimetatud hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab ringkonnakohtus läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik.“. 5. Esimene arvamuse avaldaja märkis seoses eelnõu § 2 Selgitatud kirjeldatud muudatustega, et PankrS § 94 täiendamine lõikega 11, mis täpsustab tarbijakrediidilepingute puhul Kavandatud PankrS-i esitatavate dokumentide nõudeid, on vajalik. Sellest regulatsiooni muudatuste mõju ja tulenevalt on oluline täiendada (nagu kavandatakse põhiseaduspärasus vajavad PankrS § 10 lg 5, aga ka § 94 lg 11) ka FiMS § 25. Kui täiendavat analüüsi. Muudatused eelnõu eesmärk on, et tarbijakrediidinõuete kontrollimine jäetakse eelnõust välja. toimuks sisuliselt, siis peab see sõnaselgelt olema reguleeritud ka FiMS-is. Tarbija on ju füüsiline isik ja füüsilise isiku maksejõuetuse seadus reguleerib ka võlgade ümberkujundamise menetlusi. Isikutel, kes on esitanud avalduse võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks, on valdaval enamusel nõuded läbinud maksekäsu kiirmenetluse või tehtud tagaseljaotsus, nõuded on täitemenetluses. Ja neiski menetlustes tõuseb küsimus sellest, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid ei ole kontrollitud. Võlausaldajad keelduvad nõutavaid dokumente esitamast, kuna on olemas jõustunud kohtulahend. Nõuete ümberarvestamine, mida usaldusisik või kohus neis menetlustes teeb, on jätkusuutmatu töömahuga ülesanne, kuna võlausaldajad ei esita neid dokumente, mida käsitletav eelnõu võlausaldajalt pankrotimenetluses nõudma hakkab. Siit ka ettepanek viia PankrS § 10 lg 5 ja § 94 lg 11 kavandatavad muudatused sisse FiMS §-i 25. Kaaskirjas loetletud eelnõu muudatused (p 1-9), mille kohta eelkõige tagasisidet oodati, on arvamuse avaldaja hinnangul hästi läbi mõeldud, väärivad sisseviimist. 6. Teine arvamuse avaldaja leidis, et seletuskirjas toodud Selgitame eesmärke optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada Kõiki kohtute esitatud kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi, on eelnõuga ettepanekud analüüsiti ja saadeti võimalik saavutada vaid osaliselt. Kindlasti tehti 2024. arvamuse avaldamiseks aastal kohtute poolt palju kaalukamaid ettepanekuid sihtrühmadele, samuti arutati küsimuses, mis kohtute töökoormust vähendaks, kuid neid KHNis. Tagasiside põhjal mida käesolev eelnõu ei kajasta. Eelnõus on tegemist vaid koostati käesoleva eelnõu kosmeetiliste muutustega. Mitmed plaanitud muudatused muudatused. vähendavad reaaluses ministeeriumite (Justiits-, Sise- ja Rahandusministeeriumi) halduskoormust, sest nad jäetakse määrusi saavate isikute ringist välja. Kohtu töökoormust need sätted tegelikult ei vähenda. Positiivselt puudutavad kohtuid mõnede vaieldavate olukordade lihtsustamine ja täpsustamine. Näiteks hagi tagamise taotluse läbi vaatamise tähtaja pikendamine (eelnõu § 1 p 8), määruskaebuse lahendamise võimalus ringkonnakohtus ühe kohtuniku poolt (eelnõu § 1 p 20). 14 7. Eelnõuga plaanitud tarbijakrediidi sätete muutmise Teadmiseks võetud, selgitatud tulemusel aga kohtute töökoormus alguses kindlasti hoopis suureneb ning asjade menetlemine ei kiirene. Kohtu töökoormuse Samas on nendel muudatustel hoopis muu eesmärk, mida leevendamiseks seletuskirja sissejuhatavas osas ei ole üldse esile toodud. tarbijakrediidiasjade Viimased rohkem kui 1,5 aastat on kohtud pidanud lahendamisel, võetakse leidma ise võimalusi ja kulutama suurt energiat, et tagada kasutusele IT-lahendus, mis tarbijakrediidilepingutest esitatud nõuete puhul abistab kohtunikke avalduse tarbijatele vajalik kaitse, kusjuures makskäsumenetluses andmete ja vastustundliku ei ole see seaduslikult üldse võimalik olnud. Paraku on laenamise põhimõtte Justiitsministeeriumil kulunud probleemi lahendava kontrollimisel. Arendamisjärgus eelnõu koostamiseks 1,5 aastat (selles küsimuses IT-lahendus võimaldab juba enne ebaefektiivsele maksekäsu menetlusele on viidatud juba avalduse kohtunikuni jõudmist Riigikohtu 24. novembri 2023 lahendis 2-21-13098/50). kontrollida hagiavalduse Kuigi plaanitavad muudatused suurendavad ilmselt vastavust nõuetele ning (vähemalt alguses) kohtute töökoormust ja kindlasti juhendada hagejat andmete maksekäsuosakonna töökoormust, on muudatused esitamisel. Andmete kujul õigusselguse huvides kindlasti vajalikud ja annavad hagiavalduse esitamine kohtutele lõpuks seadusest tulenevad selged hoovad võimaldab avalduse automaatset probleemi lahendamiseks, mis omakorda vähendab töötlemist erinevate AI mudelite krediidiandjate loomingulist tegevust ja vaidlusi abil. Näiteks kontrollida, kas kohtutega, kas ja mida ikkagi esitama peab. avalduse esitamisel on lisatud kõik vajalikud andmed ja dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Kohtunik ei pea dokumentide vahel käsitsi navigeerima ja otsima olulisi andmeid – töö muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks. See võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. 8. Arvamuse avaldaja hinnangul on ebaselge, miks on Selgitatud eelnõust jäetud välja võlgade ümberkujundamist puudutavate samalaadsete olukordade lahendamine- Kavandatud PankrS-i võlgade ümberkujundamiskavasse minevate regulatsiooni muudatuste mõju ja tarbijakrediidil põhinevate maksekäskude ja põhiseaduspärasus vajavad tagaseljaotsuste õiguspärasuse hindamise lihtsustamine täiendavat analüüsi. Muudatused analoogselt PankrS § 1003 lg 4 p 1. jäetakse eelnõust välja. Praegu on vastavalt FiMS § 25 lg 4 võimalik jätta vaieldav nõue kindlaks määramata ja kavasse võtmata, st kui võlausaldajal on nõue maksekäsust või tagaseljaotsusest ja ta ei ole vabatahtlikult nõus usaldusisikule nõude õiguspärasuse kontrollimiseks lisatõendid esitama, ei saagi seda nõuet kavasse panna ja tuleks siis eraldi hagi esitada või tuleb olla võlausaldaja nõudega nõus suuruses nagu esitatakse makskäsu / TSO alusel. Kuna nõude suuruse kindlaks määramise osas ei 15  ole FiMS § 25 lg 6 võlausaldajal kaebeõigust, mis tähendab, et kui usaldusisik määrab nõude omal äranägemisel (ka ilma tõenditeta näiteks) väiksemaks kui makskäsust / TSO-st otse tuleneb ja teeb selle alusel kava, ning kui kohus selle käsitlusega nõustub, on võlausaldajal ainsaks võimaluseks kogu kava peale kaebus esitada. Ei nõude uus hagemine võlgniku poolt ega ka kaebamine kogu kava peale võlausaldaja poolt ole menetluslikult ökonoomsed. Seega tuleks ka FiMS § 25 kuidagi täiendada (näiteks kaebeõigusega) või siis täiendada FiMS § 24 analoogsete sätetega nagu plaanitakse Pankr § 1003 lg 1. 9. Lisaks oodatakse seadusesse konkreetset lahendust Teadmiseks võetud elulise olukorra lahendamiseks, kus võlgnik on esitanud maksejõuetuse avalduse, palub võlgade Justiits- ja Digiministeerium ümberkujundamist ja peab tasuma usaldusisiku arvestab tulevikus täitemenetluse ettemaksu (FiMS § 19 lg 2), kuid tema kontod on peatamise toimingu mõjude täitemenetluses arestitud ja kohus on täitemenetluse parema reguleerimise menetluse alustamisel peatanud. Sellises olukorras on vajadusega. Käesoleva eelnõuga võlgnikul kontol raha (laekub näiteks igakuine palk), maksejõuetuse ja täitemenetluse kuid ta seda soovitud ja vajalikus ulatuses kasutada ei saa, valdkondades muudatusi ei tehta. sest kontol on arestisumma piirmäär, mille on määranud täitur. Täiturid ütlevad, et nemad kontol enam midagi muuta ei saa, sest kohus on täitemenetluse peatanud, pangad aga hoiavad võlgniku raha aresti all, sest keegi pole vastavat korraldust andnud. Olukord on vastuolus TMS § 47 lg 12 teise lausega, mille kohaselt peaks põhimõtteliselt võlgnik oma sissetuleku ju ise kasutada saama, sh tasuma ka usaldusisiku tasu ettemaksu. Praegu läheb kohtul suur energia nende olukordade lahendamisele ja võimalike variantide otsimisele, et menetlus toimida saaks. Seejuures toimivad eri täituritega ja eri pankadega erinevad variandid. Probleem on kestnud juba alates FiMS jõustumisest, s.o alates 1. juulist 2022). 10. Kolmandas arvamuses toodi eelnõu puuduseks Teadmiseks võetud ja selgitatud. tarbijakrediidi mõiste täpsustamata jätmine ning millised nõuded tarbijakrediidi alla kuuluvad. Ka kohtupraktikas N-ö tarbijakrediidinõuete all on on kõnealune küsimus kohati jätkuvalt ebaselge. See võib silmas peetud nõudeid, mis tuua suure tõenäosusega kaasa esmalt kohtuvaidlused, tulenevad millised on tarbijakrediidinõuded, st milliste nõuete tarbijakrediidilepingust. suhtes kavandatavad muudatused üldse kehtivad. Tarbijakrediidilepingu mõiste on reguleeritud VÕS § 402 lg-s 1. See on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuna eelnõu sätetes kasutatakse sõnastust „tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded“, mitte „tarbijakrediidinõuded“, siis tuleb seda mõista VÕS § 402 lg 1 toodud „tarbijakrediidilepingu“ 16  mõiste tähenduses. Eelnõuga loodavast TsMS § 481 lg-st 2.4 ja lg-st 2.5 tuleneb, milliseid tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid saab maksekäsu menetluses esitada – need on: krediidi põhisumma tagastamise nõue, seadusjärgses määras intressi nõue ja seadusjärgses määras viivise nõue. 11. Lisaks märkis arvamuse avaldaja, et muudatuse järgi saab Selgitatud. edaspidi maksekäsu kiirmenetluses nõuda ainult põhivõlga ja seadusjärgset intressi/viivist. Kaheldav on, Muudatuste kohaselt esitatakse selline muudatus oma eesmärki täidab, st tagab nö maksekäsuosakonnale ka nõuet õiguspärased maksekäsud ja hoiab ära süsteemi tõendavad dokumendid, kust kuritarvitamise. nähtub, kas nõuded esitati õigesti. Praktikas on levinud, et laenuandjad laiendavad põhivõla Kui nõue on esitatud valesti, mõistet, lisavad tegelikule põhivõlale juurde muu, nt avaldust muudatuste kohaselt refinantseerimiste korral loevad nad põhivõlaks mh menetlusse ei võeta. kõrvalkulud (intress, viivised jne). 12. Muudatuse järgi ei loeta edaspidi maksekäsu või Selgitatud tagaseljaotsuse alusel esitatud nõudeid pankrotimenetluses automaatselt kaitsmiseta Kavandatud PankrS-i tunnustatavateks, kui need põhinevad regulatsiooni muudatuste mõju ja tarbijakrediidilepingul. Ebaselgeks jääb ja ka põhiseaduspärasus vajavad seletuskirjas puudub igasugune analüüs, millisel alusel täiendavat analüüsi. Muudatused või põhjendusel on tagaseljaotsus võrdsustatud jäetakse eelnõust välja. maksekäsuga. Tegemist on õiguslikult erinevate menetluste (sh kaebekorra osas) ja kohtulahenditega. Küsitav on, kas tagaseljaotsus peaks olema võrdsustatud maksekäsuga, st kas ja mis põhjusel tagaseljaotsust kui kohtulahendit peaks saama "lihtsalt uuesti ümber vaadata". See vajaks täiendavat sisulist analüüsi. Ka puudub analüüs selle kohta, kas tagaseljaotsuse puhul ei oleks kohasem meede tagasivõitmise instituut (tuleb küll möönda, et see võib olla kulukas vaidlus). 13. Sama küsimus tekib muudatuse puhul, mille kohaselt Selgitatud saab võlgnik täitemenetluses sarnaselt maksekäsule tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamist Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i tarbijakrediidiasjades nõuda ka selliste asjaolude alusel, regulatsiooni muudatuste mõju mis esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist- kas ja ja põhiseaduspärasus vajavad mis põhjustel on need kohtulahendid kõnealuses täiendavat analüüsi. Muudatused olukorras võrdsustatud. jäetakse eelnõust välja. 14. Lisaks on küsitav, kas seadus peaks olema ühtne kõikide Selgitatud tagaseljaotsuste osas. Kui tagaseljaotsuses on näha, et nt vastutustundliku laenamise põhimõtet on kohus Kavandatud PankrS, TMS-i ja kontrollinud, on kaheldav, et sellise kohtulahendiga TsMSRS-i regulatsiooni nõuet tuleb pankrotihalduril ja kohtul uuesti muudatuste mõju ja pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel sisuliselt põhiseaduspärasus vajavad kontrollida ja täitemenetluses on võimalik esitada täiendavat analüüsi. Muudatused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. jäetakse eelnõust välja. 17 15. Täielikult puudub analüüs, kas ja kuidas peaks FIMSi Selgitatud alusel võlgade ümberkujundamise menetluses tarbijakrediidiasjades maksekäskusid ja tagaseljaotsuseid Kavandatud PankrS-i kontrollima või mitte kontrollima, st kas usaldusisik saab regulatsiooni muudatuste mõju ja nõuet kontrollida sisuliselt sarnaselt pankrotimenetluses põhiseaduspärasus vajavad nõuete kaitsmisele ning paluda kohtul nõude suurus täiendavat analüüsi. Muudatused kindlaks määrata FIMS § 25 alusel sisuliselt. Võlgade jäetakse eelnõust välja. ümberkujundamise menetluses on see olulisemgi küsimus, kuna võlgnik maksab reaalselt raha nõuete katteks. Usaldusisik saab võlausaldajaga nõude ümberkujundamisel kokku leppida nõude vähendamises (nt intressi, viivise jms arvel), kuid võlausaldajad, kellel on kohtulahend, sellega üldjuhul ei nõustu. 16. Sarnaselt eelpool märgitule leiab arvamuse avaldaja Selgitatud samuti, et kavandatavate muudatustega tekib kohtule täiendav töökoormus ning selleks vajab kohus täiendavat Kohtu töökoormuse ressurssi. leevendamiseks tarbijakrediidiasjade lahendamisel võetakse kasutusele IT-lahendus, mis abistab kohtunikke avalduse andmete ja vastustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel. Arendamisjärgus IT-lahendus võimaldab juba enne avalduse kohtunikuni jõudmist kontrollida hagiavalduse vastavust nõuetele ning juhendada hagejat andmete esitamisel. Andmete kujul hagiavalduse esitamine võimaldab avalduse automaatset töötlemist erinevate AI mudelite abil. Näiteks kontrollida, kas avalduse esitamisel on lisatud kõik vajalikud andmed ja dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Kohtunik ei pea dokumentide vahel käsitsi navigeerima ja otsima olulisi andmeid – töö muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks. See võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. Tallinna Halduskohus 1. Muuta TsMS-i, täiendades §-i 441 lõikega 11 järgmises Teadmiseks võetud. sõnastuses: 18  „(11) Infosüsteemis ei pea otsust digitaalselt Justiits- ja Digiministeerium allkirjastama, kui kohtunik saab otsuse tegemist analüüsib ettepanekut ning kinnitada usaldusväärselt ja turvaliselt muul viisil.“ vajadusel algatab uue eelnõu. Selline TsMS-i muudatus rakenduks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 156 lg 2 kaudu ka halduskohtumenetlusele (sh HKMS § 178 lg 3 kaudu kõigile kohtulahenditele, st nii kohtuotsustele kui määrustele).TsMS § 441 lõike 11 eesmärgiks on menetluste kiirendamine seeläbi, et loobuda lahendite digitaalallkirjastamisest, kui lahendi saab nt infosüsteemis turvaliselt kinnitada ka lihtsamalt (võimalik on nt tagada kohtuniku identifitseerimine infosüsteemi sisenemisel muul viisil, kui ID-kaardiga / digi-ID-ga). Digitaalallkirjastamine on kohmakas ja röövib kohtunikelt tööaega. Lisaks on oluline, et teatud olukordades ei olegi võimalik kohtulahendit digitaalselt allkirjastada. Seda juhul, kui juurdepääsu-piiranguga lahend vormistatakse infosüsteemis, mis ei võimalda kasutaja identimist ID-kaardi / digi-ID abil (nt haldustoiminguks loa andmine julgeolekuasutuste seaduse §-de 27 ja 29 alusel). Sellises olukorras tuleb kohtulahend praktikas vormistada paberkandjal (st allkirjastada käsitsi). See tähendab täiendavat ajakulu (ja kontoritarvikute kulu) ning lisaks kaasnevad juurdepääsupiiranguga (riigisaladus ja salastatud välisteave) paberkandjatel dokumentide transportimisega, säilitamisega ja arhiveerimisega olulised lisakulud ja -nõuded. Kõnealuse seadusemuudatusega oleks võimalik luua, edastada, säilitada ja arhiveerida selliseid kohtulahendeid digitaalsel kujul, mis lihtsustab oluliselt tööprotsessi ja lahendite hilisemat haldamist. Lisakommentaarina, et sama muudatusettepanek on TlnHK poolt tehtud HKMS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (kohtumenetluse tõhustamine) esitatud arvamuses (TlnHK 22.11.2024 arvamus nr 10-3/180). Samuti on sama muudatusettepanek tehtud teadaolevalt kohtute seaduse ja sellega seotud muude seaduste muutmise seaduse (kohtureformi seadus) eelnõus Kohtunike Ühing 1. EKoÜ üldjoontes toetab planeeritud muudatusi, kuid Teadmiseks võetud. juhime tähelepanu, et osad planeeritud muudatused ei optimeeri kohtute töökoormust, vaid võivad seda oluliselt suurendada. Eelnõu osas soovime esitada järgmised seisukohad. 2. Riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel Selgitatud Kuigi leiame jätkuvalt, et riigilõivu tagastamine kohtu enda algatusel võiks olla üheks kohtutele antud Muudatuse kohaselt ongi võimaluseks, aitaks kohtute töökoormust vähendada riigilõivu tagastamine kohtu pigem regulatsioon, mis seaks riigilõivude tagastamise omal algatusel kohtu võimalus ja taotluste esitamisele ajalise piiri (näiteks aasta pärast mitte kohustus. vastavas menetluses lõpplahendi jõustumist), misjärel arvatakse tagastamata jäänud riigilõiv automaatselt riigi 19  tuludesse, kui tagastamise taotlust ei esitata. Kirjeldatud Ajaline piirang riigilõivu juhul lasuks risk riigilõivu tagasi saamiseks pigem tagastamise taotlemiseks on menetlusosalisel endal ning väheneks kohtute kehtestatud TsMS § 150 lg-s 6. töökoormus. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. 3. Pankrotiseaduse ja täitemenetluse seadustiku Arvestatud muutmise ettepanekud EKoÜ ei toeta planeeritud lahendust, kus täitemenetluses Kavandatud PankrS, TMS-i ja ning pankrotimenetluses tuleks edaspidi kõiki juba TsMSRS-i regulatsiooni jõustunud kohtulahendeid ehk tagaseljaotsuseid ja muudatuste mõju ja maksekäske teistkordselt kohtulikult kontrollida. põhiseaduspärasus vajavad Tegemist ei pruugi meie hinnangul olla põhiseaduspärase täiendavat analüüsi. Muudatused lahendusega. jäetakse eelnõust välja. EKoÜ nõustub, et täite- ja pankrotimenetluses peab allutama kohtulikule kontrollile sellised notariaalselt tõestatud ja tarbijakrediidilepingutel põhinevad kokkulepped, mis varem ei ole kohtulikku kontrolli läbinud. Kohtulahendite puhul saab teistkordne kontroll olla võimalik vaid nendel juhtudel, kus tagaseljaotsusest või maksekäsust ei nähtu, et kohus on tarbijakrediidi nõudeid kontrollinud. Olukorras, kus algse lahendi teinud kohus on nõudeid juba kontrollinud, ei ole teistkordne kontroll põhjendatud. Ühelgi õigusaktil ei saa PS §-s 10 ette nähtud õiguskindluse põhimõttest tulenevalt üldjuhul olla tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa seaduste või veelgi enam, seaduste kohaldamise praktika ajas muutumine tähendada seda, et mistahes varem kehtinud seaduste või varasema praktikaga kooskõlas olevad jõustunud kohtulahendid tuleks uuesti allutada kohtulikule kontrollile. Järelikult tuleks eelnõus ette näha ajalised piirid, millal tehtud kohtulahendeid teistkordselt kontrollima peab ning milliste asjaolude esinemisel seda teha tuleb. Arvestades eelnõu seletuskirjas viidatud arvandmeid, toob varasemalt jõustunud tagaseljaotsuste ning maksekäskude teistkordne kohtulik kontroll kaasa märkimisväärselt suures ulatuses kohtute töökoormuse suurenemise. Ühes maksejõuetuse menetluses võib sarnaseid nõuded olla kuni mitukümmend. Võlausaldajate nimekirja kinnitamise peaks kohtunik PankrS § 1003 kohaselt lahendama 30 päeva jooksul (keerulisemate asjade korral maksimaalselt 60 päeva jooksul), mistõttu peaksid kohtud lahendite tagasiulatuvat kontrolli hakkama läbi viima olulise ajalise surve all. Maksejõuetust puudutavaid koormuspunkte on alates 2025. aastast vähendatud, millest tulenevalt on näiteks Harju Maakohtus vähenenud sellele valdkonnale spetsialiseerunud kohtunike arv, kuid nende vaidluste arv ei ole vähenenud. Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas tooduga, et plaanitav regulatsioon suurendab kohtute töökoormust vaid ajutiselt, sest eelnõus ei ole märgitud ühtegi tulevikus saabuvat tähtaega, mille saabumisel kohtud edaspidi 20  enam tagaseljaotsuste või maksekäskude kehtivust teistkordselt kontrollima ei pea. EKoÜ hinnangul vajab planeeritav regulatsioon eeltoodud põhjustel olulist täiendamist ning kohtutele tuleb anda selliste ülesannete täitmiseks täiendavalt rahalisi vahendeid. Eesti Advokatuur 1. Hagi tagamise avalduse läbivaatamine . Mitte arvestatud, selgitatud. Kehtiva TsMS § 384 lg 1 kohaselt peab kohus lahendama hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt Kuigi avalduse lahendamise avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus tähtaeg on muudatuse võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta tulemusena senisest pikem, tuleb soovib kostja eelnevalt ära kuulata. VTK-s tehakse kohtul taotluse saamisel ettepanek avalduse lahendamise tähtaega pikendada veenduda, kas tegemist on kolme tööpäevani, mis peaks aitama vähendada kohtu ja viivitamatut sekkumist nõudva menetlusosalise menetluskoormust ning VTK-s leitakse, olukorraga. Diskretsiooniotsuse et hagi tagamise avalduse kiireloomulisuse tagab ka tegemisel tuleb ka edaspidi kolme tööpäeva jooksul lahendamine. lähtuda avalduse asjaoludest, sealhulgas objektiivsest ohust ja Advokatuur on väga tugevalt vastu hagi tagamise taotluste lahendamise tähtaja kolmekordistamisele. konkreetse olukorra Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamine eesmärk kiireloomulisusest; muudetava tõhustada ja kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning sätte sõnastus viitab jätkuvalt optimeerida ja vähendada kohtute töökoormust menetlustoimingu (seletuskirja lk 2). Ilmselgelt hagi tagamise taotluse kiireloomulisusele. läbivaatamise tähtaja kolmekordistamine vähendab Hagejate õiguskaitse tase ei oluliselt menetluse tõhusust kohtusse pöördujale, kuid tohiks muudatuse tulemusena kohtu töökoormust märkimisväärselt ei vähenda, sest tagamise määrus tuleb nii ehk teisiti teha. Seletuskirjast nõrgeneda. 18.02.2025. a ei ilmne, millel tugineb veendumus, et tähtaja toimunud kohtute ja advokatuuri pikendamise korral lahendatakse hagi tagamise avaldust esindajate ning eelnõu kauem ja süvenenumalt, mitte pelgalt hiljem. Kuna ettevalmistajate kohtumisel kohtute töökoormus tähtaja pikendamisest ei muutu, ei arutasid osalejad võimalusi, ole välistatud, et kavandataval muudatusel puudub kuidas tagada seda, et senisest positiivne mõju hagi tagamise põhjalikkusele, kuid on pikema taotluse lahendamise negatiivne mõju hagi tagamise lahendamise kiirusele. tähtaja kehtestamine ei tooks Hagi tagamise küsimus on osades asjades võtmeküsimus, kaasa hagejate õiguste kas üldse isikul on võimalik oma põhiseadusliku kahjustamist ning et kohus kohtusse pöördumise õiguse realiseerimisel saada lahendaks kiireloomulised efektiivset ja tõhusat õiguskaitset Eesti kohtutelt ja kas tal taotlused ka edaspidi aegsasti. üldse on mõtet menetlust jätkata. Kohtud panid kohtumisel advokatuuri esindajatele Mitmetel juhtudel põhjustaks kolme tööpäevane viivitus südamele, et viivitamatut praktikas hagi tagamise võimatuks muutumise (näiteks sekkumist nõudvad taotlused laeva, lennuki või muu transpordivahendi arestimine, kus aeglasema menetluse puhul ei pruugi sadamas olla enam tuleks vormistada selgelt ja laeva mida arestida, samuti on kolme tööpäeva jooksul taotluse kiireloomulisus tuleb võimalik võlgnikul tühjaks kanda kontod, võõrandada selgelt välja tuua. Kohtute väärtpaberid ning isegi teha notariaalsed tehingud esindajad kinnitasid, et kinnisvaraga enda varatuks muutmiseks). VTK-s töökorralduslikult on selliselt märgitakse, et hagi tagamise avalduse läbivaatamise tagatud viivitamatut sekkumist tähtaja pikendamine võimaldab kohtunikul rohkem nõudvate hagi tagamise taotluste kohtuasja süveneda ja teha põhjendatud otsus millega kiire lahendamine ka edaspidi. menetlusosaline saab kindluse, et tema avalduse Kohtumisel osalejad kinnitasid, läbivaatamiseks on olnud kohtunikul aega ja hagi et hagi tagamise teemal tehakse 21  tagamata jätmine ei ole tehtud rutakalt. Advokatuur ka edaspidi koostööd, pakub sama eesmärgi saavutamiseks välja kaks arendatakse diskussiooni ning lahendust, mis sama eesmärki täidaks, kuid ei kahjustaks aktuaalseid küsimusi on võimalik kohtusse pöörduja esmaseid huve. käsitleda ja lahendada koolituse kaudu. 2. Esimene alternatiiv on kaheastmeline menetlus. Kohtul Mitte arvestatud. on võimalik valida, kas lahendada hagi tagamine avalduse esitamisele järgneval tööpäeval põhjendatud Advokatuuri ettepanekute määrusega või ilma põhjendusteta lakoonilise rakendamisega suureneks oht resolutsioon-määrusega, mille puhul kohus kohaldaks hagi tagamisega kahju tekitada, reeglina hagi tagamise meetmeid, välja arvatud juhul kui samuti suureneks tagamise hagi tagamise avaldus on kohtu arvates selgelt taotlusi mitmes osas menetledes põhjendamatu. Hagi tagamise avalduse lahendamisel oluliselt kohtu töökoormus. põhjendusteta määrusega saaks vastaspool hagi tagamise osas (näiteks) kahe tööpäeva (või muu kohtu antud tähtaja) jooksul esitada oma seisukoha, misjärel kohus omakorda otsustaks (näiteks) kolme tööpäeva jooksul, kas hagi tagamise meetmed jäävad jõusse või mitte ning esitab motiveeriva osa. Sarnane kaheastmelise esialgse õiguskaitse kohaldamise võimalus on nähtud ette ka halduskohtumenetluses (HKMS § 252 lg 4). Teine alternatiiv on selgelt sätestada kohtule omaalgatuslik tagamise tühistamise võimalus 15 päeva jooksul koheste tagajärgedega, mõnevõrra analoogselt § 386 lg 5 (tagamise omal algatusel tühistamine kohtu poolt perekonnaasjades). Üldjuhul oleks üheastmeline menetlus nagu seni, kuid muuta ja selgemalt reguleerida, et esimese astme kohtu enda poolt tagamise määruse tühistamine koos hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmisega omab kohest jõudu ja ei ole edasikaevatav võrreldavalt olukorraga, kui kohus oleks kohe jätnud hagi tagamise taotluse rahuldamata. See võimaldaks kohtul maandada riske, kui kiireloomulise lahendamise tõttu tekib vigu ning kohus ei pea hagi tagades liiga palju muretsema selle pärast, kui tagamise andmine osutub ennatlikuks või põhjendamatuks, sest kohus saab ka viga ise kohe korrigeerida. Ettepanekus käsitletav omaalgatuslik tühistamine, on mõeldud üksnes tagamise andmisel tehtud vea parandamiseks, mitte aga ei peaks olema pidevalt õhus rippuv risk hageja jaoks kogu menetluse vältel. Pärast menetluse alguse kriitilise perioodi lõppu kehtiks edasi senine kord, mille puhul tagamise tühistamine on kaevatav. Üks kahest eelnevast alternatiivist tagaks, et kiireloomulistes asjades hagi siiski tagatakse. Kuivõrd hagi tuleks tagamata jätta vaid selgelt põhjendamatu avalduse korral, ei ole kohtunikul sellise süsteemi puhul vajadust koheselt niivõrd süvitsi hagi tagamise avaldusse süveneda. Samas on võimalik nii vältida olukordi, kus kostjad muutuvad varatuks või hagi tagamine muul põhjusel ebaõnnestub. Paraku näeme praktikas liiga palju 22  olukordi, kus vaatamata edukale kohtumenetlusele muutub kohtuotsuste tegelik täitmine võimatuks, kuna hagi on kas jäänud vaatamata hageja avaldusele tagamata või on kostjal õnnestunud varad välja viia enne hagi tagamist. Kostja õigused on samas tasakaalustatult tagatud. 3. Maksekäsu kiirmenetluse alampiiri tõstmine Teadmiseks võetud Eelnõus on esitatud ettepanek tõsta TsMS § 405 lõikes 1 Justiits- ja Digiministeerium sätestatud lihtmenetluse piirsummasid, kuid ei ole analüüsib ettepanekut ning puudutatud maksekäsu kiirmenetluse määrasid. vajadusel algatab uue eelnõu. Advokatuuri arvates tuleks see lisada. Koos lihtmenetluse piirmäärade muutmisega muudeti 22.11.2021 vastu võetud ja 01.01.2022 jõustunud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/108122021001) ka maksekäsu kiirmenetluse piirmäärasid. Nende küsimuste koos lahendamine on põhjendatud ka nüüd. Majandusnäitajate muutumise argument kehtib samavõrd nii lihtmenetluse kui ka maksekäsu kiirmenetluse asjades ning arvestades seda, et neid määrasid viimati koos muudeti, on advokatuur seisukohal, et ka praegu oleks põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse piirmäära suurendamine. Kehtiv TsMS § 481 lg 22 sätestab, et maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mille summa ületab 8000 eurot (hõlmab nii põhi- kui ka kõrvalnõudeid). Silmas pidades soovi erinevaid piirmäärasid ühtlustada, oleks mõistlik ja loogiline tõsta ka maksekäsu kiirmenetluse piirmäära 8000 eurolt 10 000 eurole. Seejuures ei oleks tõus kehtiva piirmääraga võrreldes niivõrd suur nagu lihtmenetluse puhul (43%), vaid 25%. Rohkemate vaidluste lahendamiseks maksekäsu kiirmenetluse lubamine tõhustab aga kohtumenetlust. Samas ei kaasne selle piirmäära tõstmisega kulusid osapooltele ning ka sotsiaalmajanduslikud mõjud ei saa olla märkimisväärsed. 4. Tsiviilkohtumenetluse menetluskulude regulatsiooni muutmine vähem töömahukaks Osaliselt arvestatud Eelnõus ei ole käsitletud menetluskulude Menetluskude kindlaksmääramise liigselt keerukat, topeltmenetluse kindlaksmääramise lihtsustamise süsteemi. Praegu kulub menetluskulude väljamõistmisele ja kiirendamise huvides on ebaproportsionaalselt palju ressurssi nii kohtutel kui eelnõusse lisatud § 23 punktid menetlusosalistel. Kui eesmärk on vähendada kohtute 12-16. töökoormust, palub advokatuur kaaluda TsMS-i muudatusi, mis võimaldaksid optimaalsemalt menetluskulusid välja mõista ja liikuda tagasi aastaid tagasi kehtinud lihtsama korra juurde (enne 2006. aastat), mille kohaselt menetluskulud määrati kindlaks kohe koos 23  sisulise põhilahendiga, ilma eraldiseisva järelmenetluseta. Samuti tuleks lihtsustada väljamõistetavate kohtukulude põhjendavat osa ja võimaldada kohtul vältida liigsetesse detailidesse laskumist. Üks võimalus on tühistada TsMS § 174 lg 8, mille järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. See vabastaks kohtu kohustusest kontrollida menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust juhul, kui neile pole vastuväidet esitatud ja võimaldaks kohtul lahendada üksnes menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta esitatud konkreetseid vastuväiteid. Menetluskulude lahendamine koos põhilahendiga hoiab asja fookust põhiasjal ja ka pooled keskenduvad sellisel juhul edasikaebamise korral rohkem sisulisele lahendile, koormates kohtuid vähem ainult menetluskulude üle toimuvate vaidlustega. 5. TsMS § 481 täiendamine lõikega 25 Arvestatud. Eelnõu ja Eelnõu § 1 p 12 järgi soovitakse täiendada TsMS §-i 481 seletuskirja muudetud. lõikega 25, mille järgi arvestataks tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks. Seeläbi tehtaks erand VÕS § 415 lg-st 2, mille järgi arvestatakse tarbijakrediidilepingu alusel tehtud makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Advokatuuri menetlusõiguse komisjoni hinnangul ei ole hea praktika reguleerida menetlusseadustikus küsimusi, mis kuuluvad materiaalõiguse reguleerimisalasse. Samast õigussuhtest tekkiva sama küsimuse erineval viisil reguleerimine VÕS § 415 lg-s 2 ja TsMS § 481 lg- s 25 muudaks õiguskorda ebaselgemaks. Advokatuur teeb ettepaneku jätta TsMS § 481 lõikega 25 täiendamata ja analüüsida VÕS § 415 lg-t 2 muutmise võimalusi. 6. VÕS § 1132 lg-d 1 ja 2 näevad ette sissenõudmiskulude Selgitatud hüvitise piirmäärad. VÕS § 1132 lg 4 järgi võib sissenõudmiskulude hüvitise piirmäära ületava kahju hüvitamist nõuda üksnes erandlikel asjaoludel. Advokatuuri menetlusõiguse komisjoni hinnangul ei ole kaalukat põhjust, miks ei võiks nõuda maksekäsu kiirmenetluses VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 piirmäärade sisse jäävate sissenõudmiskulude hüvitamist ning arvestada VÕS § 415 lg 2 järgi tarbijakrediidilepingu alusel tehtud maksed esimeses järjekorras neisse piirmääradesse jäävate sissenõudmiskulude katteks. Eelnõu seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks välistatakse sissenõudmiskulu (kui muidu õiguspärase nõude) nõudmine maksekäsu menetluses. Kui intressi ja viiviste puhul võib olla oluline erinevus seadusjärgsest ja oht nõuete ülemääraseks kasvamises, siis 24  sissenõudmiskulude puhul on piirmäärad sätestatud ning jääb ebaselgeks põhjendus, miks nende nõudmist maksekäsumenetluses on vaja piirata. 7. TsMS § 384 lõike 1 muutmine Selgitatud Muudatuse kohaselt lahendab kohus hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse Advokatuur on teinud hagi esitamise päevale järgneval kolmandal tööpäeval. tagamise avalduse lahendamise Advokatuur on varasemalt avaldanud seisukohad, mille kohta ettepanekud (p-des 1 ja 2), kohaselt ei saa nõustuda (kiri Justiits- ja mille rakendamisega suureneks Digiministeeriumisse 11.12.2024 nr 1-8/881-1) hagi oht hagi tagamisega kahju tagamise taotluse läbivaatamise tähtaja tekitada, samuti suureneks kolmekordistamisega. Advokatuur on endiselt viidatud tagamise taotlusi mitmes osas kirjas toodud seisukohtadel, kuid möönab, et võimalus on menetledes oluliselt kohtu ka tähtaja pikendamine kuni kolme tööpäeva võrra nagu halduskoormus. ka Riigiprokuratuur oma ettepanekus on teinud (eelnõu seletuskiri lk 10). 8. 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse, Teadmiseks võetud riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi ka kui eelnõu) viiakse sisse tarbijakrediidivõlgu puudutavas osas erikord, mille kohaselt tuleb formaliseeritud menetlustes (maksekäsu kiirmenetlus, pankrotimenetlus, täitemenetlus) hakata tõendeid koguma ja sisuliselt hindama. 2. Juhatus on palunud põhiõiguste kaitse komisjoni seisukohta eeltoodud muudatuste põhiseaduspärasuse kohta. Kuivõrd eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks puhkuste hooaja tipus, siis polnud põhiõiguste kaitse komisjonil võimalik eelnõu üksikasjalikult analüüsida. Keskendume järgnevas kõige olulisemale. 9. 3. Advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjon on Mittearvestatud, selgitatud seisukohal, et eelnõusse lisatud tarbijakrediidivõlgade menetlemise korra muudatused on vastuolus eelnõu Eelnõu menetluskäik lähtub eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust, poliitilisest otsustusest. tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlust ning nimetatud muudatuste eelnõusse lisamine on vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ja õigusloomepoliitika põhialustega, mh seetõttu, et eelnõu seletuskirjas pole analüüsitud põhimõtteliste ja ulatuslike muudatuste võimalikku kooskõla põhiseadusega. Põhiõiguste kaitse komisjoni hinnangul tuleb eesmärgi (formaliseeritud menetluse kuritarvituste vältimine) saavutamiseks kaaluda ka alternatiivseid lahendusi. 4. Eesti Advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjon teeb ettepaneku eraldada tarbijakrediidivõlgade menetlemise korra muudatusi puudutav osa eelnõust ja koostada nende muudatuste kohta eraldi väljatöötamiskavatsus (VTK). VTK koostamine võimaldab eelnõu ettevalmistajal koostada eelnõu seletuskirja, milles sisaldub vastavalt HÕNTE § 43 lg- le 5 eelnõu põhiseaduspärasuse ja vastavalt HÕNTE §-le 46 mõjude analüüs. 10. Eelnõule ei eelnenud maksekäsu kiirmenetlust Teadmiseks võetud puudutavas osas väljatöötamiskavatsust 5. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 25 1 kohaselt koostab seaduseelnõu ettevalmistaja eelnõu Eelnõu menetluskäik lähtub väljatöötamiskavatsuse. Riigikogu poolt heaks kiidetud poliitilisest otsustusest. Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030 seaduseelnõude menetlemist käsitleva punkti 12 järgi on väljatöötamiskavatsuse koostamine, kaasamine, mõjuanalüüsi ja järelhindamine tõhusa õigusloome olulised osad. Ka Vabariigi Valitsuse reglemendi § 5 näeb ette, et seaduseelnõude väljatöötamisel tuleb hinnata selle mõjusid. 6. Seaduseelnõule koostati 20.06.2024 VTK (TsMS ja KS muutmise väljatöötamiskavatsus, Justiits- ja Digiministeeriumi avalik dokumendiregister - adr.rik.ee.), kuid sellega polnud hõlmatud maksekäsu kiirmenetluses ja täitemenetluses tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemist puudutavad muudatused (seletuskiri lk 9). HÕNTE § 1 lg-s 2 välja toodud VTK koostamise nõudest vabastavad erandid ei ole praegusel juhul kohaldatavad. Asjakohane ei ole põhjendus, et tegemist on kiireloomulise muudatusega. Seletuskirja järgi on tegemist kiireloomuse muudatusega, kuna maksekäsu kiirmenetluse kuritarvitamise takistamine ja laenuvõtjate õiguste parem kaitsmine on Vabariigi Valitsuse eesmärk, mille eelnõu esitamise tähtaeg Vabariigi Valitsuse tööplaani järgi on 30.06.2025. Muudatuste pidamine kiireloomuliseks on kasvav trend nagu selgub Justiitsministeeriumi poolt koostatud „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“ täitmise ülevaates 2023. aasta kohta („Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“ täitmise ülevaade 2023. aasta kohta, 18.11.2024, - www.justdigi.ee.). 2023. aastal põhjendati VTK-de puudumist kiireloomulisusega rohkem kui koroonapandeemia alguses 2020. aastal (vt ülevaade lk 8). Ülevaate koostajad on leidnud, et kiireloomuliste eelnõude kasvu 2023. aastal saab põhjendada muutunud julgeolekuolukorra ja kaitsekulude suurenemisega (vt ülevaade lk 10). On selge, et maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni muutev eelnõu ei lahenda julgeolekuolukorra muutumisega võrreldavat probleemi, mistõttu ei saa seda pidada kiireloomuliseks pelga põhjendusega, et see asub Vabariigi Valitsuse tööplaanis. 7. VTK-s tuleks mh käsitleda võimalikke õiguslike lahendusi ja nende võrdlust, lahenduse sobivust kehtivasse õiguskorda, kavandatava meetme olulisi mõjusid ja riske, halduskoormuse kasvu (HÕNTE § 1 p- d 3, 4, 7 ja 71). VTK koostamata jätmise tõttu ei ole võimalik hinnata muudatuste põhiseaduspärasust ja proportsionaalsust (sobivust, vajalikkust ja mõõdukust). Maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni muutmine ei pruugi olla eelnõus nimetatud probleemi lahendamiseks sobivaim meede. Muudatuse vajalikkuse hindamata jätmise tõttu ei ole kaalutud erinevaid alternatiive, mis sama eesmärki vähem koormavamalt saavutada aitaksid. Samuti on hindamata muudatusega kaasneva mõju ja eesmärgi omavaheline suhe. Hetkel puudub ülevaade, 26  milline on maksekäsu kiirmenetluse muudatuste mõju kohtusüsteemile, võlausaldajatele (peamiselt ettevõtjatele) ja võlgnikele. Samuti jääb selgusetuks muudatuse kooskõla põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. 8. Tarbijakrediidivõlgade menetlemise korra põhimõttelise muutmise eelnõu väljatöötamiseks tuleb koostada eraldi VTK ja hinnata muudatuse mõju kohtusüsteemile tervikuna, samuti kaaluda alternatiivseid lahendusi, millega saaks saavutada sama eesmärgi vähem koormavate kõrvalmõjudega. Niisamuti on oluline hinnata, kas muudatustel võib olla soovimatuid tagajärgi tarbijatest võlgnikele ja võlausaldajatele, st kas kulukama ja koormavama hagimenetluse eelistatavaks menetlusliigiks muutumine võib lõppkokkuvõttes olla menetlusosalistele kahjulikum kui seni kehtinud kujul maksekäsu kiirmenetlusega jätkamine. Vastavad asjaolud ja põhjendused peavad nähtuma VTK-st. 11. Maksekäsu kiirmenetluse muudatuste mõju kohtute Selgitatud töökoormusele pole hinnatud 9. Eelnõu eesmärk on tõhustada ja kiirendada Kohtu töökoormuse tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja vähendada leevendamiseks kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele enam aega tarbijakrediidiasjade tegeleda keerukamate õigusvaidlustega (seletuskiri lk 4). lahendamisel, võetakse Vastuolus seletuskirja eesmärgiga suureneb maksekäsu kasutusele IT-lahendus, mis kiirmenetluse regulatsiooni muutmisega kohtute ja abistab kohtunikke avalduse kohtunike töökoormus. Seda möönavad eelnõu autorid ka andmete ja vastustundliku (seletuskiri lk 42). Maksekäsu kiirmenetluse ebatõhusaks laenamise põhimõtte muutmise tagajärjel hakkavad võlausaldajad kontrollimisel. Arendamisjärgus tarbijakrediidi asjades senisest enam maksekäsu IT-lahendus võimaldab juba enne kiirmenetlusele hagimenetlust eelistama. Eelnõu avalduse kohtunikuni jõudmist seletuskirja järgi esitati 2024. aastal maakohtutele 4673 kontrollida hagiavalduse tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust, samal vastavust nõuetele ning ajal kui maksekäsuosakonnale laekus lahendamiseks 46 juhendada hagejat andmete 429 võlanõude avaldust, millest 48% alus tulenes esitamisel. Andmete kujul tarbijakrediidilepingust (seletuskirja lk 42). Järelikult hagiavalduse esitamine puudutab muudatus aastas suurusjärgus 20 000 võimaldab avalduse automaatset võlanõude menetlemist. Maakohtute menetluses olevate töötlemist erinevate AI mudelite tarbijakrediidilepingutest tulenevate hagiavalduste abil. Näiteks kontrollida, kas kahekordistamiseks piisab seega, kui vaid neljandik seni avalduse esitamisel on lisatud kiirmenetluses lahendatud nõuetest jõuaksid kõik vajalikud andmed ja kiirmenetluse asemel hagimenetlusse. Eelnõu dokumendid (nt allkirjastatud seletuskirjas puudub analüüs, milline on muudatuse leping, krediidianalüüs). Süsteem võimalik mõju kohtute koormusele. tuvastab automaatselt olulisemad 10. TsMS § 481 lg 25 muutmisega piiratakse andmed (nt sissetulek, tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekohustused) ja tõstab need selliselt, et esmalt loetakse tasutuks põhivõlgnevus, esile loetavas vormis. Kohtunik seejärel seadusjärgne intress ja viimaks seadusjärgne ei pea dokumentide vahel käsitsi viivis. Muudatus piirab krediidiandjatel intressi ja viivise navigeerima ja otsima olulisi täies mahus maksma panemist, mistõttu on krediidiandjal andmeid – töö muutub kasulikum kasutada hagimenetlust, kus saab kogu nõude tõhusamaks ja läbipaistvamaks. täies mahus läbi vaielda. See võimaldab maakohtute 11. TsMS § 482 lg 11 muutmise järgi tuleks koormust tarbijakrediidilepingust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks tulenevate nõuete läbivaatamisel maksekäsu kiirmenetluses kohtule esitada vajalik info ja oluliselt leevendada, mille 27 dokumendid. Samuti tahetakse muuta TsMS § 482 lg-t 12 tulemusel lüheneb ka selliselt, et kohtutele antakse võimalus teha maksekäsu menetlusaeg. kiirmenetluses avaldajale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. Tõendivaba menetluse muutmine tekitab maksekäsuosakonnale tõendite hindamise kohustuse ja menetlusaja pikenemine on selle paratamatu tagajärg. 12. TsMS § 4841 lg 4 täiendamise tagajärjel ei nõua kohus avalduses puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata, kui tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatule. See ei vähenda kohtute koormust, kuna avaldus esitatakse uuesti ja maksekäsuosakond peab selle taas täismahus läbi vaatama. Samuti soodustab muudatus avaldajate kohest pöördumist hagimenetlusse, et vältida korduvate avalduste esitamist kiirmenetluses. 13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, täitemenetluse seadustiku rakendamise seadusse tahetakse lisada § 118, millega plaanitakse võlgnikule, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ja algatatud sundtäitmine, anda võimaluse esitada nõue uuesti kohtulikule kontrollile. Jõustunud ja täitemenetluses olevate kohtu lahendite avamine teistkordsele kohtuvaidlusele soodustab võlgnike aktiivsust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamise osas. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, kuidas mõjub sisse tulevate hagide hulk kohtute töökoormusele ning kuidas plaanitakse selle mõjuga toime tulla. 14. Kirjeldatud muudatused vähendavad maksekäsu kiirmenetluse tõhusust tarbijakrediidivaidlustes. Kiirmenetluse eelis – kiire lahend väikeste kuludega – kaob ning võlausaldajatel pole enam põhjust seda menetlusliiki valida. Krediidiandjad hakkavad pöörduma hagimenetlusse, mis võib hüppeliselt suurendada maakohtute töökoormust ning toob kaasa menetlusaegade pikenemise. Eelnõu seletuskirjast jääb selgusetuks, kas ja mida võidavad tarbijatest võlgnikud sellest, kui edaspidi menetletakse nende võlga kiirmenetluse asemel kulukas hagimenetluses. 15. Muudatuste tagajärjel kasvab koormus kohtusüsteemile. Kohtute koormuse kasv on vastuolus eelnõu eesmärgi ja ka TsMS §-ga 2, mille järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks asja mõistliku aja jooksul. Kohtumenetluste kestuse pikenemine pole kooskõlas ka Koalitsioonileppega 2025–2027 (Koalitsioonilepe 2025– 2027, - reform.ee.), milles lepiti kokku eesmärk kiirendada kohtuotsusteni jõudmist (punkt 193) ja kõigi kohtumenetluse ökonoomseks tegemises (punkt 188). 16. Riigil on kohustus muudatuste tegemisel arvestada selle mõju kohtute koormusele. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on lahendis Kudla v. Poland, no. 30210/96, p-s 130 märkinud, et riigil on kohustus korraldada kohtusüsteem nii, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning kohtute ülekoormus ei vabanda 28  viivitusi. Seda põhimõtet kinnitab ka EIK lahend Guincho v. Portugal, no. 8990/80, p 38, kus on märgitud, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi EIÕK) ratifitseerimisega võtab riik endale kohustuse korraldada oma kohtusüsteem selliselt, et see oleks kooskõlas EIÕK art-ga 6 ehk riik peab tagama kohtumenetluse mõistliku aja jooksul. Lahendis De Cubber v. Belgium, no. 9186/80 p-s 35 kordas EIK sama seisukohta. Seega eelnõu väljatöötaja peab tagama, et maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni muutmisega kaasnev kohtute töökoormus oleks kooskõlas EIÕK art-st 6 tuleneva õigusega kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. 17. Lähtudes Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei loodud juhise „Mõjude hindamise metoodika“ (Mõjude hindamise metoodika. Justiitsministeerium ja Riigikantselei, 2021, - www.justdigi.ee.) neljandast etapist, tuleb hinnata eesmärgi saavutamise vahendite mõjusid. Muuhulgas tuleb kindlaks teha ebasobivad kaasnevad riskid ja uurida nende mõjusid sihtrühmadele. Praegusel juhul peab eelnõu väljatöötaja lahendama küsimuse, kuidas kehtiva maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni muutmise mõju kohtusüsteemile leevendada. 12. Eelnõu seletuskirjas puudub muudatuste Arvestatud, selgitatud põhiseaduspärasuse analüüs 18. Vastavalt HÕNTE § 43 lg 1 p-le 5 analüüsitakse Kavandatud PankrS, TMS-i ja eelnõu seletuskirjas eelnõu kooskõla Eesti Vabariigi TsMSRS-i regulatsiooni põhiseadusega. Õiguseksperdid on tuvastanud (Allar muudatuste mõju ja Jõks, Carri Ginter – Ekspertarvamus õigusloomepoliitika põhiseaduspärasus vajavad põhialuste täitmise kohta 2022. aastal, p 42. - täiendavat analüüsi. Muudatused www.justdigi.ee) kahetsusväärse reeglipära, mille jäetakse eelnõust välja. kohaselt eelnõude seletuskirjades põhiseaduspärasuse Maksekäsu kiirmenetluses analüüsi ei sisaldu. Praeguse eelnõu seletuskirja tehtavate muudatuste tarbijavõlgade maksekäsu kiirmenetlust puudutav osa põhiseaduspärasust on hinnatud pole siin kahjuks erand. Järgnevalt käsitleme olulisemaid seletuskirja. muudatusi, mille kooskõla põhiseadusega seletuskirjas hinnatud ei ole. 13. (a) Õiguskindlus Arvestatud 19. PS § 10 sätestab õigusriigi põhimõtte, mille lahutamatuks osaks on õiguskindluse põhimõte. Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i Õiguskindluse põhimõttest tuleneb omakorda regulatsiooni muudatuste mõju ja kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata), mis põhiseaduspärasus vajavad kaitseb menetlusosalisi ja õiguskorda tervikuna täiendavat analüüsi. Muudatused jõustunud kohtuotsuste tagantjärele meelevaldse jäetakse eelnõust välja. muutmise eest. 20. Eelnõuga muudetakse PankrS § 10 lg 5 ja § 1003 lg 4 p 4 ning TMS § 221 lg-d 11 ja 2 selliselt, et edaspidi pole maksekäsu kiirmenetluses tarbijakrediidivõlgniku kohta tehtud kohtulahendil pankroti- ega täitemenetluses lõpliku kohtulahendi tähendust. Seletuskirjas on asutud res judicata põhimõtet eiravale seisukohale, et maksekäsu kiirmenetluses täitedokumendina välja antud nõudeid pankrotimenetluses automaatselt kehtivatena mittekäsitlemine suurendab õiguskindlust, sest nii luuakse terviklik ja kooskõlaline menetlusloogika 29  maksekäsust kuni maksejõuetuseni (seletuskirja lk 10). Selline käsitlus on arusaamatu ja paljasõnaline. Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28). Arvestades res judicata põhimõtte keskset tähendust õigusriigis, eeldab selle PS põhimõtte riivamine põhjalikku põhiseaduspärasuse analüüsi, milline aga eelnõu seletuskirjas puudub. 14. (b) Tagasiulatuva mõju keeld Arvestatud 21. Eelnõu võib olla ka vastuolus ebasoodsa tagasiulatuva mõju keeluga. Tarbijakrediidi andjad pole Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i seni pidanud arvestama võimalusega, et neil on võlgniku regulatsiooni muudatuste mõju ja suhtes jõustunud kohtuotsuse saamise järel vaja pankroti- põhiseaduspärasus vajavad või täitemenetluses taas tõendada lepingulise nõude täiendavad analüüsi. Muudatused olemasolu. Vastavalt KAVS § 47 lg-le 5 puudub jäetakse eelnõust välja. võlausaldajal kohustus dokumentatsiooni säilitamiseks kolme aasta möödumise järel lepingu lõppemisest arvates. Vajalik on analüüsida, kas pankroti- ja täitemenetluse muudatused kahjustavad krediidiandjate õiguspärast ootust, et neil pole täitedokumendi esitamisel pankroti- või täitemenetluses nõude olemasolu vaja tõendada. Vastavalt Riigikohtu praktikale on ehtne ebasoodne tagasiulatuv mõju üldjuhul põhiseadusega vastuolus ja sellise mõjuga seadusesätte võib kehtestada vaid juhul, kui sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (RKHKo 03.05.2017, 3-3-1-80- 16, p 29). Krediidiandjate õiguspärase ootuse riive proportsionaalsust pole eelnõu seletuskirjas analüüsitud. 15. (c) Õigusselgus Arvestatud osaliselt. 22. Eelnõu § 1 p 12 järgi soovitakse täiendada TsMS §-i 481 lg-ga 25, mille järgi arvestataks Eelnõu muudetud. Nõuete tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel järjekord reguleeritakse VÕSis. maksekäsu kiirmenetluses kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks. Sellise normi näol oleks tegemist erinormiga VÕS § 415 lg 2 suhtes. Advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjon nõustub Advokatuuri menetlusõiguse komisjoni hinnanguga (04.08.2025 nr 1-8/25/17-1), mille kohaselt ei ole hea praktika reguleerida menetlusseadustikus küsimusi, mis kuuluvad materiaalõiguse reguleerimisalasse. 23. Advokatuuri põhiõiguste komisjon lisab, et eelnõuga kavandatav arvestusmudel loob olukorra, kus nõuete arvestus erineb vastavalt sellele, kas nõue on esitatud hagimenetluses, maksekäsu kiirmenetluses või kohtuväliselt. Selline ebajärjekindlus koostoimes vastavate normide paiknemisega paralleelselt VÕS-is ja TsMS-is võib olla vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 10, § 13 lg 2). Eelnõu seletuskirjas pole selgitatud, miks on vaja nõuete arvestuskorda selliselt reguleerida ega analüüsitud, kas see on kooskõlas PS §-ga 10 ja § 13 lg-ga 2. 30 16. (d) Põhiõigus tõhusale ja mõistliku kestusega Selgitatud menetlusele 24. Vastavalt eelnõule on maksekäsu kiirmenetluses Võlausaldaja ei saa eeldada, et tal võlausaldajal õigus nõuda ainult nõude põhiosa ning on võimalik saada kohtulahend seadusjärgset intressi ja viivist (TsMS paragrahvi 481 lg oma nõude kohta dokumente 24). Kokkulepitud intressimäära asendamine esitamata. Dokumendid seadusjärgse intressimääraga on vastavalt VÕS § 4034 lg- võimaldavad kohtul kontrollida le 7 vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise avalduse nõuetele vastavust ja tagajärg. Samas tuleb eelnõu kohaselt edaspidi maksekäsu kiirmenetluse maksekäsu kiirmenetluses võlausaldajal vastutustundliku lubatavust. Tõhus ja mõistliku laenamise põhimõtte järgimist tõendada (TsMS § 482 lg- kestusega menetlus on tagatud, d 11 ja 12), hoolimata sellest, et selles menetluses oleks tal makseettepanek tuleb teha 20 edaspidi nii või teisiti õigus nõuda üksnes seadusjärgset tööpäeva jooksul avalduse intressi ja viivist. Selliselt muutub maksekäsu esitamisest arvates. kiirmenetlus tarbijakrediidi võlausaldajate jaoks ebatõhusaks menetluseks, millele on otstarbekas eelistada kestuselt pikemat ja kulukamat hagimenetlust. 25. Maksekäsu kiirmenetluse muudatused võivad niisiis riivata ka tarbijakrediidi võlgnike ja võlausaldajate põhiõigust tõhusale ja mõistliku kestusega menetlusele (PS § 15). Lähtudes eesmärgist tagada paremini tarbijate õigusi tuleks kontrollida põhiõigusi riivava meetme sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Eriti oluline on analüüsida, kas pakutud meetmele leidub alternatiive, mis kaitseksid vähemalt sama tõhusalt tarbijate õigusi, kuid riivaksid põhiõigusi vähem. Selline analüüs eelnõu seletuskirjas puudub. 17. (e) Võrdsuspõhiõigus Selgitatud 26. Eelnõu seletuskirjas pole analüüsitud ka võimalikku võrdsuspõhiõiguse riivet (PS §12). Maksekäsu Tõepoolest nähakse erikord ette kiirmenetluses nähakse ette erikord vaid tarbijate kui nõrgemate osapoolte tarbijakrediidivõlgnikke kaitseks, seega eelnõu järgi teisi kaitseks. Vastav erikord lähtub tarbijatest võlgnikke hakatakse tarbijatest Euroopa Kohtu suunistest. JDM- krediidivõlgnikega kohtlema ebavõrdselt, kuivõrd neile is on planeeritud täiendav jääb kehtima üldkord. Eelnõu kohaselt arvutatakse ka maksekäsumenetluse analüüside maksekäsu kiirmenetluses kõik võlasuhte raames tehtud pakett ja süsteemi kompleksne maksed ümber seadusjärgsete määrade järgi, mis ülevaatamine. tähendab, et puuduliku maksekäitumisega tarbijakrediidivõlgnikke hakatakse võrreldes hea maksekäitumisega tarbijakrediidivõlgnikega eeliskohtlema. Sellise ebavõrdse kohtlemise näol on tegemist võimaliku võrdsuspõhiõiguse riivega, mistõttu tuleb kontrollida riive põhjendatust ja mõõdukust. 18. (f) Õigusemõistmise pädevus Selgitatud 27. Eelnõu seletuskirjas mööndakse, et seni pole kohtunikuabi saanud vajalikus ulatuses tõendeid koguda Maksekäsu kiirmenetluses ja hinnata kuna kohtunikuabil pole selleks pädevust muudatuste kohaselt esitatavad (seletuskirja lk 35). Eelnõu kohaselt on aga dokumendid võimaldavad kohtul maksekäsuosakonnal vaja edaspidi tarbijakrediidiasjades kontrollida avalduse nõuetele tõendite alusel hinnata, kas avalduses märgitud vastavust ja maksekäsu tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded on olemas. kiirmenetluse eeldusi (TsMS § Eelnõuga proovitakse niisiis takistada formaliseeritud 481, § 482), mis on ka praegu menetluse kuritarvitamist asendades formaliseeritud maksekäsuosakonna pädevuses. menetluse sisulisega. Tegemist ei ole 28. Vaid kohtunik on pädev mõistma õigust (RKÜKo õigusemõistmisega. 31  02.10.2018, 2-17-10423/20, p 33). Riigikohus on ka rõhutanud, et materiaalõiguslikku vaidlust näiteks selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis sätestatud tingimus on saabunud või mitte – st kas täitedokument on olemas või pole seda tingimuse saabumata jäämise tõttu – peab lahendama kohus (RKTKo 12.03.2014 3-2-1-1- 14, p 18). Tõendite pinnalt materiaalõigusliku hinnangu andmine on niisiis õigusemõistmine PS § 146 mõttes ja seda saab teha vaid vastava ettevalmistuse ja garantiidega kohtunik. Teadaolevalt ei kuulu maksekäsuosakonna koosseisu kohtunikke. Eelnõu seletuskirjas puudub analüüs kohtunikuabide pädevuse olulise laiendamise põhiseaduspärasuse kohta. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 1. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kooskõlastab Teadmiseks võetud. tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu järgmiste märkustega. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitas 14.08.2024 kirjaga nr 1.4-2/3198-1 oma märkused tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõust ja seletuskirjast nähtuvalt on osad märkused jäänud arvestamata ning ei ole ka selget sisulist põhjendust, miks neid ettepanekuid ei olnud võimalik arvestada. 2. Oma kooskõlastuskirjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku Teadmiseks võetud. ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu Justiits- ja Digiministeerium väljatöötamiskavatsusele märkisime, et kohtute analüüsib ettepanekut ning efektiivsema ressursikasutuse ning töökoormuse vajadusel algatab uue eelnõu. optimeerimiseks tuleks kaaluda menetluse lõpetamise aluste sätestamist eriseadustes. Kooskõlastatava eelnõu seletuskirjast nähtub, et Justiitsministeerium analüüsib neid ettepanekuid ja vajadusel algatab uue eelnõu. Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030 on võtnud eesmärgiks, et õiguskord on stabiilne ja selge ning uusi eelnõusid ei algatata kergekäeliselt. Eelnevast tulenevalt palume seletuskirjas täpsustada, kuidas on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esitatud märkuse hilisem analüüsimine ja vajadusel uue eelnõuna menetlemine kooskõlas õigusloomepoliitika põhialustega. 3. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et Justiitsministeerium on Kuigi avalduse lahendamise põgusalt ja üldisel tasemel kaalunud hagi tagamise tähtaeg on muudatuse avalduse läbivaatamise tähtaja regulatsiooni juures tulemusena senisest pikem, tuleb erandite kehtestamise võimalust. Kaalumata on jäänud kohtul taotluse saamisel muudatuste võimalikud mõjud väga aegkriitiliste hagi veenduda, kas tegemist on tagamise avalduste, näiteks lähenemiskeelu, menetluses. viivitamatut sekkumist nõudva Seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk vähendada olukorraga. Diskretsiooniotsuse kohtu ja menetlusosalise menetluskoormust. Kahtlemata tegemisel tuleb ka edaspidi on kohtu ja menetlusosalise menetluskoormuse lähtuda avalduse asjaoludest, vähendamine legitiimne eesmärk, kuid muudatus vajab sealhulgas objektiivsest ohust ja põhjalikku analüüsi selgitamaks, kas abinõu on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas konkreetse olukorra kiireloomulisusest; muudetava sätte sõnastus viitab jätkuvalt 32  menetlustoimingu kiireloomulisusele. Rõhutame, et hagejate õiguskaitse tase ei tohiks muudatuse tulemusena nõrgeneda. 18.02.2025. a toimunud kohtute ja advokatuuri esindajate ning eelnõu ettevalmistajate kohtumisel arutasid osalejad võimalusi, kuidas tagada seda, et senisest pikema taotluse lahendamise tähtaja kehtestamine ei tooks kaasa hagejate õiguste kahjustamist ning et kohus lahendaks kiireloomulised taotlused ka edaspidi aegsasti. Kohtud panid kohtumisel advokatuuri esindajatele südamele, et viivitamatut sekkumist nõudvad taotlused tuleks vormistada selgelt ja taotluse kiireloomulisus tuleb selgelt välja tuua. Kohtute esindajad kinnitasid, et töökorralduslikult on selliselt tagatud viivitamatut sekkumist nõudvate hagi tagamise taotluste kiire lahendamine ka edaspidi. Kohtumisel osalejad kinnitasid, et hagi tagamise teemal tehakse ka edaspidi koostööd, arendatakse diskussiooni ning aktuaalseid küsimusi on võimalik käsitleda ja lahendada koolituse kaudu. Lisaks märgime, et lähenemiskeelu seadmise otsustamisel, sh esialgse õiguskaitse korras, kuulatakse üldjuhul ära vastaspool; sellisel juhul kehtivat ühe tööpäeva pikkust hagi tagamise avalduse lahendamise tähtaega ei kohaldata (TsMS § 384 lg 1 teine lause). Rahandusministeerium 1. Rahandusministeerium kooskõlastab Teadmiseks võetud. tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (edaspidi TsMS) eelnõu märkusteta. 33 2. Samas teeme eelnõu täiendamiseks järgmised Arvestatud ettepanekud: Eelnõu ja seletuskirja muudetud. Muuta TsMS § 178 lõike 2 sõnastust, asendades selles TsMS § 178 lõige 2 muudetakse sõna „isik“ sõnaga „menetlusosaline“. Muudatuse ja sõnastatakse järgmiselt: eesmärk on lõpetada praktika, mille kohaselt kohtud „Menetluskulude edastavad kindlaksmääramise peale võib Rahandusministeeriumile menetluskulude edasi kaevata menetluskulude kindlaksmääramise otsuseid kohtuasjades, milles riik ise hüvitamiseks õigustatud või ei ole menetlusosaline, kuid isikule on antud riigipoolset menetluskulusid kandma abi menetluskulude kandmiseks (seega oleks riik justkui kohustatud menetlusosaline, kui menetluskulusid tasuma kohustatud isik). Arvestades, et vaidlustatav menetluskulude valdavas enamuses on menetlusabi antud advokaadi summa ületab 500 eurot.“; õigusabi näol ja esindaja on määranud kohus (nt TsMS § 219 lõige 1 ja 2, §-d 520, 535, 554), ei ole sellistel puhkudel määruskaebuse esitamine vajalik. 3. Muuta TsMS § 187 lõike 2 sõnastust, jättes sellest välja Arvestatud osaliselt. Rahandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi Eelnõu ja seletuskirja muudetud. valitsemisala asutust puutuva ning sätestades selles TsMS § 187 lõige 2 vastavalt antava menetlusabi liigile kohane asutus või tunnistatakse kehtetuks. isik, kellele menetlusabi määruse ärakiri täitmiseks või teadmiseks vajalik on (nt advokaadi õigusabi määramisel Advokatuur). 4. Muuta TsMS § 191 lõiget 1, jättes sellest välja tekstiosa Arvestatud. „või Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või Eelnõu ja seletuskirja muudetud. valdkonna eest vastutava ministri määratud TsMS §191 lõike 1 esimene lause Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu“. muudetakse ja sõnastatakse Eeldame, et kohus hindab kohtuliku kontrolli käigus järgmiselt: taotleja majanduslikku seisundit adekvaatselt ja „Maakohtu või ringkonnakohtu igakülgselt ning puudub vajadus Rahandusministeeriumil menetlusabi andmise või sellest seda täiendavalt üle kontrollida. Riigi õigusabi seaduse § keeldumise määruse peale ja 15 lõike 8 kohaselt on tsiviil- ja haldusasjas tehtud riigi kummagi määruse muutmise või õigusabi andmise määruse peale tühistamise määruse peale, võib määruskaebuse esitamise õigus ka advokatuuril. Seega menetlusabi taotleja või saaja ühtlustuks pärast muudatuse tegemist tsiviil- ja esitada määruskaebuse.“; haldusasjas tehtud menetlusabi määruste vaidlustamise kord ning mõlema puhul oleks vaidlustamise õigus menetlusabi taotlejal või saajal ja tulenevalt riigi õigusabi seadusest ka Advokatuuril. 5. Lisada eelnõule riigi õigusabi seaduse muudatus, millega Arvestatud tunnistatakse kehtetuks selle § 32 lõige 3. Lõikes nimetatud valdkonna eest vastutava ministri määrust ei ole seaduse vastuvõtmisest alates (28.04.2004) kordagi kehtestatud (algselt pidi selle kehtestama justiitsminister) ning riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude sissenõudmise aruannete Justiitsministeeriumile ei ole tehniliselt võimalik. Riigi tuludesse sissenõutavad erinevad menetluskulud nõutakse isikutelt sisse kogumina, eristamata nendes riigi õigusabi osa. 6. Palume analüüsida, kui palju on menetlusabi andmise Teadmiseks võetud. määruseid, mille puhul TsMS § 190 alusel menetlusosalisele antud menetlusabi riigituludesse välja ei mõisteta ning mille puhul oleks Rahandusministeeriumil võimalus teha kohtule taotlus riigi õigusabi tasu hüvitamiseks (RÕS § 28 ja 29). 34  Nimetatud andmete põhjal soovime tõenäoliselt teha ettepanekud ka RÕS muutmiseks. Prokuratuur 1. Prokuratuur tervitab seaduse eelnõud, mille peamine Teadmiseks võetud eesmärk on tõhustada ja kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja vähendada kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele enam aega tegeleda keerukamate õigusvaidlustega. Prokuratuur toetab tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõud ja sellega kohtute töökoormuse optimeerimist, kohtute töö tõhustamist ning kohtumenetluste kiirendamist. 2. Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus Teadmiseks võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule, millega muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi; tehakse muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis, millega nähakse ette eriregulatsioon tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks; muudetakse täitemenetluse seadustikku ja tehakse erisus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise regulatsioonis, mis puudutab tarbijakrediidi nõude kohta tehtud maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel toimuvaid täitemenetlusi; piiratakse tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete automaatset tunnustamist pankrotimenetluses, kui need põhinevad maksekäsul või tagaseljaotsusel; võimaldatakse täitemenetluses võlgnikel viia tarbijakrediidilepingutest tulenevatel nõuetel põhinevad maksekäsud ja tagaseljaotsused teist korda kohtu ette; muudetakse riigi õigusabi seadust, et selgemalt reguleerida riigi õigusabi andmise määruste saatmist ja kättetoimetamist Eesti Advokatuurile; täiendatakse rakendussätetega tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust. Prokuratuur tervitab seaduse eelnõud, mille peamine eesmärk on tõhustada ja kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja vähendada kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele enam aega tegeleda keerukamate õigusvaidlustega. Samuti on tervitatavad eesmärgid tagada, et tarbijatelt ei nõutaks maksekäsu kiirmenetluses tarbijakrediidilepingu alusel ülemääraseid summasid ning et krediidiandjad järgiksid enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist ja tarbijale krediidi väljastamist vastutustundliku laenamise põhimõtet; anda võlgnikule võimalus lasta kohtul kontrollida nõude seaduspärasust olukorras, kus esialgse kohtumenetluse raames ei kontrollitud tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas ei kontrollitud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist; tugevdada tarbijakaitset ja viia pankrotimenetluse praktika kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohtadega. 35  Prokuratuur toetab tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud ning sellega eelkõige kohtute ressurssi tõhusamat kasutamist ja kohtute töökoormuse optimeerimist. Haridus- ja Teadusministeerium 1. Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastab Teadmiseks võetud. tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu märkusteta. Siseministeerium 1. Siseministeerium kooskõlastab ning esitab Arvestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule järgmised ettepanekud: 1) Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 510 lõiget 4 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(4) Kui menetlust ei algatatud Siseministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse avalduse alusel, teatab kohus valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusele menetluse algatamisest ning küsib riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ja seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Kohus võib koguda teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel, sõltumata sellest, kes esitas surnuks tunnistamise avalduse.“. TsMS § 509 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib isiku surnuks tunnistamise avalduse esitada Siseministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus. Sama sõnastust „valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus“ kasutatakse ka sama paragrahvi lõikes 4 ja § 513 lõikes 1. Seega tuleks ka §-i 510 lõike 4 sõnastuse juures kasutada samasugust sõnastust nagu on kehtivas TsMS §-des 509 ja § 513. 2. 2) Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse TsMS § 511 lõiget Mitte arvestatud 3 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(3) Kohus toimetab avalduse rahuldamata jätmise TsMS § 511 ei reguleeri PPA-le määruse avaldajale kätte. Kohus saadab isiku surnuks lahendi saatmist. tunnistamise määruse avaldajale ning selle jõustumisest alates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele isiku surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.“. Seega saab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kui volitatud asutus surnuks tunnistamise rahuldamata jätmise määruse kui ka surnuks tunnistamise määruse juhul, kui menetlus algatati PPA avalduse alusel. Kui menetlus algatati lähedaste või KOV-i poolt, siis PPA-le kummalgi juhul määrust ei saadeta, kuigi TsMS § 510 lõike 4 kohaselt küsitakse PPA-lt selle kohta arvamust. 2 (2) Samas on kõnealune teave PPA-le aluseks teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluste jätkamiseks või lõpetamiseks. Vastasel korral peab PPA vajaliku teabe saamiseks tegema päringuid rahvastikuregistrisse, mis on vastuolus isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega. Teeme ettepaneku 36  eelnõu täiendada ning lisada, et kohus saadab määruse samal ajal ka PPA-le. 3. Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse riigi õigusabi seaduse Arvestatud. (RÕS) § 15 lõiget 5 ja sõnastatakse see järgmiselt: Eelnõu ja seletuskiri täiendatud. „(5) Riigi õigusabi andmise määruses määratakse kindlaks käesoleva seaduse § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja §-s 16 sätestatud riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Määrus saadetakse Eesti Advokatuurile (edaspidi advokatuur) riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem) kaudu. Määrus loetakse kättetoimetatuks, kui advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist.“. Seletuskirjas selgitatakse, et „Muudatusega täpsustatakse seaduses, et riigi õigusabi andmise määrus saadetakse advokatuurile üksnes riigi õigusabi infosüsteemi kaudu. Nimetatu on kooskõlas ka RÕS-i § 15 lõikega 51 ja justiitsministri 06.12.2013. a määruse nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks taotluse esitamise ning e- toimiku süsteemi kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise kord“ § 2 lõikega 1, mille kohaselt esitab kohus, prokuratuur või uurimisasutus advokatuurile riigi õigusabi osutava advokaadi määramiseks riigi õigusabi andmise määruse elektrooniliselt riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku süsteemi kaudu. Riigi õigusabi osutaja määramise taotlemiseks vajalikud andmed genereeritakse automaatselt riigi õigusabi andmise määrusest.“. Sama määruse § 2 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud erandid, kui teabe esitamine e-toimiku kaudu ei ole võimalik. PPA, kui uurimisasutuse jaoks on oluline, et tehniliste rikete või kiireloomulise vajaduse korral saaks taotluse esitada ka muul viisil. Seega, kui seaduses nähakse ette määruse edastamise viis, siis tuleks seaduse tasandil näha ette ka erandid. Leiame, et tekib tõlgendamise küsimus, sest määruse kohaselt saab taotluse esitada ka muul viisil. Eelnõu seletuskirja punktis 8 on märgitud, et seadusemuudatuse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi ega muuta olemasolevaid rakendusakte. Tartu Ülikool 1. Toetame Justiits- ja Digiministeeriumi 13. juulil 2025 Teadmiseks võetud esitatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga ette nähtud muudatusi maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis. Planeeritavad muudatused tagava tarbijate senisest tõhusama kaitse maksekäsu kiirmenetluses. 2. Samuti tugevdab tarbijakrediidilepingu sõlminud Teadmiseks võetud tarbijate kaitset pankrotiseaduses planeeritav muudatus, mille kohaselt ei loeta kaitsmiseta tunnustatuks tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsku ega tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud tagaseljaotsust. 3. Toetame ka täitemenetluse seadustiku muutmist viisil, Teadmiseks võetud mis võimaldab tarbijal sundtäitmise lubamatuks 37  tunnistamise hagis esitada tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsu puhul või tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud tagaseljaotsuse puhul kõiki vastuväiteid täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. 4. Kõik loetletud muudatused puudutavaid olukordi, mille Teadmiseks võetud, selgitatud. puhul kohtumenetluses olev võlausaldaja nõue põhineb tarbijakrediidilepingul. Eelnõu seletuskirjas on näiteks JDM-il on plaanis läbi viia seoses täitemenetlusega eraldi rõhutatud, et regulatsiooni maksekäsu reform, mille esimese rakendamisel tuleb hoolikalt jälgida, et see kehtib üksnes faasi analüüs viiakse läbi selle tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel tehtud aasta lõpuks ja analüüsi teine faas maksekäskude ja tagaseljaotsuste suhtes, muude nõuete järgmisel aastal. Analüüside kohta tehtud lahendeid sarnasel moel vaidlustada ei saa. alusel luuakse maksekäsu kiirmenetluse terviklahendus, Seletuskirja kohaselt on eelnõu ajendatud Euroopa Kohtu mis hõlmab ka Euroopa Kohtu lahenditest. Nimetatud lahendid puudutavad tüüptingimuste direktiivi kohta tüüptingimuste direktiivi (93/13/EMÜ) ja tarbijakrediidi tehtud lahendite arvesse võtmist. direktiivi (2008/48/EÜ). Peamiselt on Euroopa Kohus erinevates lahendites käsitlenud kohtu kohustust omal algatusel kontrollida tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduvate tüüptingimuste kehtivust (seda nii tavamenetluses, maksekäsu kiirmenetluse raames, tagaseljaotsust tehes, kui ka pankroti- ja täitemenetluses). Nagu viidatud eelnõu seletuskirjas, siis on Euroopa Kohus sarnaselt seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega leidnud, et ka selle põhimõtte järgimist võlausaldaja poolt enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist peab kohus omal algatusel hindama. Seejuures tuleb märkida, et seoses tüüptingimuste kehtivuse hindamisega kohtumenetluses kohtu omal algatusel on Euroopa Kohtu praktika palju mahukam ja detailsem kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seoses. Nii ei ole tänaseks Euroopa Kohus võtnud konkreetset seisukohta küsimuses, kas kohus peaks omal algatusel kontrollima võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka maksekäsu kiirmenetluses, panrotimenetluses ja täitemenetluses. Eelneva valguses peame oluliseks rõhutada, et planeeritavad muudatused ei peaks piirduma tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete kohtuliku kontrolli reguleerimisega. Tarbijaid kahjustavad tüüptingimused võivad sisalduda (ja ka sisalduvad) muud liiki lepingutes, nt sideteenuse osutamise lepingud, eluruumi üürilepingud jne. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peaks olema riigisisesel kohtul võimalik omal algatusel tüüptingimuste kehtivust menetluses kontrollida, kui seda ei ole tehtud varasemas kohtumenetluses. See võimalus peab olemas olema ka eriliigiliste menetluse puhul (maksekäsu kiirmenetlus, pankrotimenetlus, täitemenetlus ning tagaseljaotsuse tegemisel). Praegune Eestis kehtiv regulatsioon kohtule selgelt vastavat võimalust ette ei näe. Seega leiame, et ette nähes erireeglid tarbijakrediidilepingust tulenevate 38  nõuete menetlemiseks, tuleks samasugused võimalused kohtule anda ka iseseisvalt tüüptingimuste kehtivuse hindamiseks samades menetlustes. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda 1. Esitame seisukoha tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt Teadmiseks võetud seaduste muutmise eelnõu selle osa kohta, mis puudutab tarbijakrediidi nõuete kontrolli tugevdamist kohtumenetluses. Mõneti on muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis, millega nähakse ette eriregulatsioon tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks, vastuolus eelnõu ettevalmistajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust. 2. Teeme ettepaneku muuta eelnõu seletuskirja rõhuasetusi Selgitatud selliselt, et lugejale oleks arusaadav, kas tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemise Kavandatud PankrS-i vajalikkus tuleneb pigem soovist viia pankrotimenetluse regulatsiooni muudatuste mõju ja praktika kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu põhiseaduspärasus vajavad seisukohtadega, mille kohaselt peab kohus hindama täiendavat analüüsi. Muudatused tarbijakrediidinõuete sisulist põhjendatust omal jäetakse eelnõust välja. algatusel, sõltumata tarbija vastuväidetest, või soovist rohkem distsiplineerida krediidiandjaid. 3. Eelnõu seletuskirjas on suurem rõhk asetatud Selgitatud. krediidiandjate manipulatsioonidele nõuete kohtulikus menetluses. Seletuskirjas esitatud viide kohtunike Tsiviilasja lahendaval kohtul on tähelepanekule, et kohtusse hagiavaldusega esitatud pädevus juhtida tsiviilasja nõuded on maksekäsu kiirmenetluses süstemaatiliselt menetlust, sh tuvastada olnud esitatud suuremas summas, vajab seletuskirjas menetlusosalise poolt põhjalikumat käsitlust. Kuna kohtunikud viitavad menetlusõiguste kuritarvitamist. kelmusele, siis oleks asjakohane esitada seletuskirjas Selgitame, et kui kohus tuvastas ülevaade, kas kuriteoteadete alusel on alustatud tsiviilkohtumenetluses kriminaalasju ja kas on esitatud kahtlustusi või menetlusõiguste kuritarvitamise, süüdistusi. ei tähenda, et sellel on õiguslik tähendus ainult juhul, kui asjas on algatatud kriminaalmenetlus või esitatud kahtlustus või süüdistus. 4. Eelnõu § 1 punkt 12 muudatuse üheks mõjuks on ka, et Selgitatud tarbijale lisanduvad täiendavad menetluskulud. Jättes kõrvale kohtunike tähelepanekud võimalike kelmuste Ekslik on arusaam, et kohta võlausaldajate poolt ja eeldades, et nõuded on hagimenetluse kulud ei tohi olla õiged, siis tuleks eelnõu § 1 punkt 12 seletuskirjas esitada suuremad, kui on kulud andmed senise kohtupraktika kohta, millised on praegu maksekäsu kiirmenetlusele. Ka tarbijale lisanduvad menetluskulud maksekäsu kehtiv õigus sellist lähenemist ei kiirmenetluses näiteks 8000 eurose nõude puhul ja toeta. Arvestades seda, et alates millised on taolise suurusega nõude menetluskulud 2027. a võetakse hagimenetluses. Leiame, et olukorras, kus tarbija jaoks tarbijakrediidilepingust on muudatuse järgselt hagimenetluse tulemuseks sama, tulenevate nõuete menetlemise mis praegu maksekäsu kiirmenetluses (st kohus mõistab lihtsustamiseks ja kohtu välja nõude, intressi ja viivised samas ulatuses), tuleb koormuse leevendamiseks tagada, et tarbija ei pea kandma lisakulusid hagimenetluses kasutusele kohtumenetluskulude näol. Kui seletuskirja täiendatakse tehniline abivahend, muutuvad võrdleva analüüsiga hagimenetluse reaalse mõju kohta ka hagimenetlused eelduslikult algselt maksekäsu kiirmenetlusse esitatud nõude kiiremaks, lihtsamaks ja vähenemisele, siis saab ka hinnata kavandatava odavamaks. muudatuse reaalset mõju tarbija kohustuste suurusele 39  kogusummas. Seletuskirja lk 42 esitatud konstateering menetluse kallinemise kohta peab olema saavutada soovitava eesmärgi suhtes proportsionaalne ja põhjendatud. 5. Füüsilisest isikust pankrotivõlgnike seas on vaid mõni Selgitatud üksik, kelle sissetulek ületab pankrotimenetluse kestel töötasu alammäära. Valdavalt füüsiliste isikute Kavandatud PankrS-i pankrotimenetlustes võlgniku igakuise sissetuleku arvel regulatsiooni muudatuste mõju ja pankrotivara ei suurene. Teeme ettepaneku täiendada põhiseaduspärasus vajavad seletuskirja andmetega, millises summas on füüsilisest täiendavat analüüsi. Muudatused isikust pankrotivõlgnikega menetlustes võlausaldajatele jäetakse eelnõust välja. keskmiselt pandiga tagamata nõudeid rahuldatud. Väidame kutsepraktikale tuginevalt, et kui nõudeid rahuldatakse üldiselt vaid mõne tuhande euro ulatuses, siis ei avalda nõude põhjalik pankrotimenetlusaegne kontroll olulist mõju ei jaotisele ega pankrotivõlgniku majanduslikule olukorrale. Pankrotivara nõuete rahuldamisest üle ei jää ning võimalikud muudatused jaotises võlausaldajate vahel on marginaalsed võrreldes eelnõus kavandava täiendava kontrolliga kaasnevale menetluskulule (sh pankrotihalduri ja kohtu kulud, menetluste pikenemine jne). 6. Meie hinnangul oleks mõttekas jätta Mitte arvestatud tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemine maksekäsu kiirmenetluses piiramata (eelnõu § 1 p 12). Ettepaneku esitaja möönab, et Piisab ka sellest, et tarbijal on alati võimalik pöörduda ettepanek võib olla mitte omal algatusel kohtusse tarbijakrediidilepingust kooskõlas Euroopa Kohtu ega tulenevate nõude kohtulikuks läbivaatamiseks, kui seda Riigikohtu praktikaga. ei ole varem tehtud (eelnõu § 4 p 2 ja § 5 p 3, ent analoogilised sätted tuleks lisada eelnõusse ka juhuks, kui nõue ei ole veel täitemenetluses ja tarbija soovib teenindamisel olevat laenulepingut vaidlustada). See ettepanek ei ole küll kooskõlas Euroopa Kohtu ja Riigikohtu ülal viidatud seisukohaga, kuid kooskõlas eelnõu koostajate üldise eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust. Ettepaneku realiseerimine välistaks hagi alusel kohtumenetlused, mis annaksid lõppkokkuvõttes maksekäsu kiirmenetlusega võrdse tulemuse. Nii ei tekitata tarbijale täiendavaid menetluskulusid olukorras, kus ei tarbija ega krediidiandja ei ole hagimenetlusest huvitatud. 7. Pankrotiseaduse muudatused toovad pankrotihalduritele Selgitatud kaasa täiendava töökoormuse, millist ei pea kandma näiteks juriidilisest isikust pankrotivõlgniku menetlustes. Kavandatud PankrS-i Teeme ettepaneku täiendada PankrS § 65 lg 51 punktiga regulatsiooni muudatuste mõju ja 4: „4) pankrotihaldur on hinnanud põhiseaduspärasus vajavad tarbijakrediidilepingust tulenenud nõude kehtivust“, täiendavat analüüsi. Muudatused Kuigi eelnõu koostajad hindavad, et vaidlused jäetakse eelnõust välja. vähenevad, ei pruugi see nii minna. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda korraldas käesoleva aasta kevadel kutsekogu liikmete ja usaldusisikute seas küsitluse. Vastajate antud valdava hinnangu kohaselt võtab maksekäsuga tarbijakrediidinõude läbivaatamine koos vastuväite esitamisega ca 3-4 tundi tööaega. Leiame, et tegemist on väga olulise töömahuga, mis vajab 40  täiendavat tasustamist kas pankrotivara või selle puudumisel riigi vahenditest. 8. Tarbijakrediidi läbivaidlemine halduri poolt võiks olla Selgitatud tasustatud ajapõhiselt, kuna on ka keerulisemaid asju. Üks maksekäsk või tagaseljaotsus võib hõlmata Kavandatud PankrS-i mitmetest tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid. regulatsiooni muudatuste mõju ja Tarbijakrediidi sätete järgimist tuleb kontrollida iga põhiseaduspärasus vajavad lepingu puhul eraldiseisvalt. Näiteks praktikast pärit täiendavat analüüsi. Muudatused pankrotimenetlus, kus esitati 9 jõustunud jäetakse eelnõust välja. maksekäskudel/tagaseljaotsustel põhinevat nõudeavaldust, mis on tehtud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete kohta. Nende 9 nõudeavalduse aluseks on 12 maksekäsku ja 4 tagaseljaotsust ning kokku 23 tarbijakrediidilepingut. Kui ainuüksi ühe jõustunud maksekäsu/tagaseljaotsuse n-ö taasavamine võtab 3-4 tundi (mitmeid tarbijakrediidilepinguid hõlmav lahend võib ka rohkem võtta), siis selles asjas oleks halduri seaduseelnõu muudatusest tulenev täiendav töömaht 48- 64 tundi, millele hetkel vastab riigi vahenditest hüvitatava tunnimääraga tasu 3168-4224 eurot, lisandub käibemaks. Riigi poolt hüvitatakse täna sellest ca 25 %. 9. Pankrotimenetluses on halduri tööd võimalik rahastada Selgitatud peamiselt kas pankrotivara arvel või siis riigi vahenditest. Ilmselt ei ole füüsiliste isikute pankrotimenetlustes Kavandatud PankrS-i kummastki allikast võimalik täiendavat ressurssi leida regulatsiooni muudatuste mõju ja mahus, mis kataks haldurile pandavate lisaülesannete põhiseaduspärasus vajavad täitmise. Olukorra lahendamiseks pakume välja täiendavat analüüsi. Muudatused alternatiivsed lahendused: jäetakse eelnõust välja. 1) Muuta pankrotimenetluse üldist loogikat ning kehtestada, et nõuete kontroll (PankrS § 1001 lg 4) tuleb läbi viia vaid sellistes menetlustes, kus pankrotivara on rohkem kui PankrS § 146 lg 1 kohaste väljamaksete tegemiseks vajalik. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri ja ka kohtu töökoormust ja on põhjendatav sellega, et kui puudub vara, mille alusel nõudeid täita, ei ole ka põhjust nõuete täpset suurust tuvastada. 2) Pankrotihaldur esitab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta põhistamata vastuväite (PankrS § 1001 lg 4 täiendamine). Eelnõu § 2 p 2 kohaselt peab võlausaldaja esitama tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta käivad dokumendid pankrotihaldurile, ent väljaspool pankrotimenetlust kohtule (eelnõu § 1 p 13). Teeme ettepaneku praktikat ühtlustada selliselt, et nõude kontroll toimub kohtus sõltumata sellest, kas tarbija on pankrotimenetluses või mitte. Selline muudatus vähendab oluliselt pankrotihalduri töökoormust ja muudab nõude kontrollimise alused ühtlaseks ja mittediskrimineerivaks. Kuivõrd lahendi teeb nõude kohta kohus nii siis, kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses, kui ka juhul, kui on, siis on põhjendatud nõuete kontrollimine üksnes kohtus. 41 10. Sõltumata sellest, kumb esitatud alternatiividest leiab Selgitatud seadusandja heakskiidu, teeme ettepaneku täiendada PankrS 1001 lg 2 loetelu täiendava punktiga „61) kas nõue Kavandatud PankrS-i põhineb tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille regulatsiooni muudatuste mõju ja kohta on tehtud maksekäsk, tagaseljaotsus või sõlmitud põhiseaduspärasus vajavad täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punktis 18 täiendavat analüüsi. Muudatused nimetatud notariaalne kokkulepe;“. See ettepanek on jäetakse eelnõust välja. loogiliseks jätkuks eelnõu § 2 punktis 2 kavandatule. 11. Palume selgitada ja vajadusel täpsustada eelnõu sellise Selgitatud olukorra lahendamiseks, kus võlausaldajal on maksekäsk, mis on tehtud § 1 punktide 12 ja 13 Kavandatud PankrS-i tingimuste kohaselt, kuid esitab pankrotimenetluses regulatsiooni muudatuste mõju ja võlgniku vastu nõude koos lepingujärgsete intresside ja põhiseaduspärasus vajavad viivise nõuetega. Kas ja millises osas saab sellisel juhul täiendavat analüüsi. Muudatused lugeda nõue kaitsmiseta tunnustatuks? Kas tunnustamata jäetakse eelnõust välja. osa kontroll toimub hagi või hagita menetluses? 12. Pankrotiseaduse muudatusettepanekute osas palume Selgitatud pöörata Teie tähelepanu, et mitte kõik maksekäsuga vormistatud nõuded ei ole tarbijakrediidilepingust Kavandatud PankrS-i tulenevad. Kui võlausaldaja esitab PankrS § 94 alusel regulatsiooni muudatuste mõju ja nõudeavaldusega nõude, mis tugineb maksekäsule, siis põhiseaduspärasus vajavad mille alusel peaks pankrotihaldur otsustama, kas nõuda täiendavat analüüsi. Muudatused puuduste kõrvaldamist ja PankrS § 91 lõikes 11 sätestatud jäetakse eelnõust välja. dokumentide esitamist või mitte? Teeme ettepaneku kaaluda võlgniku kohustamist nõude sisu selgitamiseks nt PankrS § 1001 lg 3 täiendusena. 13. Analoogiline küsimus tekib ka eelnõu § 5 p 2 puhul Selgitatud – kui täitmisele on antud maksekäsk, siis mille alusel peab kohtutäitur ära tundma, et täitmisele on antud Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i tarbijakrediidilepingust tulenenud nõue? Arusaamatuste regulatsiooni muudatuste mõju ja välistamiseks teeme ettepaneku, et eelnõu paneks põhiseaduspärasus vajavad sissenõudjale kohustuse täpsustada maksekäsu alusel täiendavat analüüsi. Muudatused täitmisele antud nõude päritolu. Arvestades, et jäetakse eelnõust välja. täitemenetlus on formaalne menetlus, kus kohtutäituril on kaalutlusõigus vaid seadusega piiritletud juhtudel ja ulatuses, tuleks eelnõu täiendada ka regulatsiooniga juhuks, kus sissenõudja ei anna kohtutäiturile nõude päritolu kohta teavet Sellisel juhul võiks nõude lugeda tarbijakrediidilepingust tulenenud nõudeks. 14. Teeme ettepaneku, et eelnõu jõustumise järgselt tehakse Mitte arvestatud kohtulahendite resolutiivosas märge, kas lahend on või ei ole tehtud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta. Ettepanek lähtub kooskõlastusel käinud TMS ja PankrS muudatusettepanekutest. Kuna need muudatused jäävad eelnõust välja, siis ettepanekut ei kaaluta. Ettepanek ei ole ka õigussüstemaatiline. 15. Arvestades, et füüsilisest isikust võlgnikud (tarbijad) on Selgitatud valdavalt õiguskauged inimesed, teeme kehtivast õigusest parema arusaamise eesmärgil ettepaneku lisada Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i TMS § 221 juurde ka need sätted, mis praegu on regulatsiooni muudatuste mõju ja kavandatud eelnõu § 4 punkriga 2 TsMSRS §-i 118. põhiseaduspärasus vajavad täiendavat analüüsi. Muudatused jäetakse eelnõust välja. 42 Finantsinspektsioon 1. Finantsinspektsioon tervitab muudatusi, mis tugevdavad Teadmiseks võetud tarbijakrediidi valdkonda ja tarbijate õigusi seaduse vastaselt antud tarbijakrediidi ja tekkinud võlgnevuse osas. Küll aga rõhutame, et kohtutele sedalaadi täiendava kohustuse panemine, mh maksekäsu kiirmenetlustes, töötab suures pildis olemasolevale süsteemile vastu, kuna see oluliselt aeglustab sedalaadi nõuete menetlust (mh kogu tsiviilkohtumenetluse pidamist), tõstab oluliselt kohtunike töökoormust ja ei pruugi tuua kasu, kuna krediidiandjad on alati paremas positsioonis võistlevas tsiviilkohtumenetluses. 2. Finantsinspektsiooni hinnangul peaks riik võtma hoopis Teadmiseks võetud, selgitatud suuna, kus sedalaadi vaidluste kese läheks finantsombudsmanile ehk luua tuleks finantsteenustega JDMi tellimisel on valminud seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ. tsiviilvaidluste kohtuvälise Finantsombudsmani instituut oleks sarnane täna toimiva lahendamise analüüs, mille Töövaidluskomisjoni mudeliga ja see oleks kooskõlas autorid ei jõudnud ühisele Eesti Vabariigi põhiseadusega. Finantsombudsmani seisukohale, et tsiviilvaidluste mudel on kontseptsioonina varasemalt juba välja töötatud siduvate lahenditega ja see on käinud ka avalikul kooskõlastusel 2020. aastal lahendamine kohtuvälise organi (Finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise poolt oleks põhiseaduspärane. lahendamise mudeli väljatöötamiskavatsus). Sellisel Analüüs ei toetanud sellise mudelil on palju plusse ja eeliseid, mis vähendavad lahenduse laiendamist. kohtute töökoormust ja asetavad vaidluste põhjustaja Finantsombudsman on võimalik positsiooni, kus nad ise peavad finantsombudsmani töö luua lepitusorganina. Sellist kinni maksma. Samuti oleks tarbijal sinna oluliselt seisukohta on JM väljendanud ka lihtsam ja odavam pöörduda, mistõttu oleks sellisel varem. lahendusel märgatav ja positiivne mõju nii riigile, sh kohtute töökoormusele ja kohtumenetluste pikkusele, kui ka krediidivõtjatele. 3. II Tähelepanekud Eelnõule Teadmiseks võetud ja selgitatud 1) Eelnõu § 1 punkti 12 kohaselt täiendatakse TsMS § 481 lõikega 25, mille kohaselt tarbijakrediidilepingust Tegemist on õiguspoliitilise tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses valikuga ning eelnõu eesmärgiks arvestatakse kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed on tagada tarbijate õiguste parem esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi kaitse. ja kolmandas järjekorras viivise katteks. Põhivõla kiire katmine aitab piirata võla kasvu intresside ja viiviste arvelt, mis võib olla tarbijale kasulik, sest see vähendab võla kumulatiivset suurenemist ja võimalikke tulevasi kohustusi. Samuti, kui kõik maksed arvestatakse ühe kindla ja etteantud järjekorra järgi, lihtsustub kohtumenetlus ja võimalike vigade või manipuleerimise võimalused vähenevad. Seda öelduna, maksete arvestamise järjekorra muutmine maksekäsu kiirmenetluses tekitab olukorra, kus tarbija juba tehtud makseid hakatakse tagasiulatuvalt ümber arvestama teistel alustel, kui need, mille alusel maksed algselt sooritati. Kui tarbija on oma kohustusi täitnud vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 415 sätestatud järjekorrale, siis maksekäsu kiirmenetluses tehtav ümberarvestus loob mulje, et varasem arvestus oli vale või ebaõiglane, kuigi see võis vastata kehtivatele õigusnormidele. 43  Finantsinspektsioon peab problemaatiliseks, et lepingu kehtivuse ajal kehtib üks maksete arvestamise kord, kuid võlgnevuse tekkimisel ja sissenõudmisel rakendatakse maksekäsu kiirmenetluses, ja ainult selles menetluses, tagasiulatuvalt teistsugust ümberarvestamise korda. Kehtib õigustatud ootus, et reeglid kehtivad järjepidevalt ning nende alusel toimutakse läbipaistvalt. Maksete tagasiulatuv ümberarvestamine ainult maksekäsu kiirmenetluses, samas kui hagimenetluses sellist ümberarvestust ei tehta, tekitab menetluste vahel ebavõrdsust ning rikub õigusselguse põhimõtet. See seab tarbija ebamäärasesse ja ebaõiglasesse olukorda ning tarbija olukord sõltub mitte enam ühtsest ja objektiivsest õiguslikust raamistikust, vaid menetlusvormist. 4. 2) Eelnõu § 1 punkti 13 kohaselt täiendatakse TsMS § Arvestatud. 482 lõikega 11, mille kohaselt lisatakse maksekäsu kiirmenetluse avaldusele nõude aluseks olev leping, Eelnõu ja seletuskirja on sealhulgas maksegraafik, ning tarbijale VÕS § 4031 muudetud. kohaselt esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht või VÕS § 4033 kohaselt esitatud Euroopa standardinfo teabeleht. Avalduses tuuakse välja krediidi kulukuse määr, samuti selle arvutamise aluseks olnud tagasimaksete summad ja tähtajad, kui tegemist on VÕS § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga. Finantsinspektsioonile jääb selgusetuks, millisel eesmärgil on vajalik Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe või Euroopa standardinfo teabelehe esitamine koos maksekäsu kiirmenetluse avaldusega. Eelmainitud dokumentide näol on tegemist lepingueelse informatiivse teabega, mille eesmärk on tagada tarbijale selgus ja võrreldavus erinevate krediidipakkumiste vahel enne lepingu sõlmimist. Teabeleht ei kajasta krediidisuhte hilisemat arengut ega pruugi kajastada lõplikke lepingutingimusi (nt kui lepingut on korduvalt muudetud, eriti krediidiliini lepingute puhul jne). Õiguslikult siduv on seega üksnes poolte vahel sõlmitud krediidileping, mitte teabelehes esitatud kavandatavad tingimused. Kui maksekäsu kiirmenetluse avaldusele lisatakse dokumendina midagi, millel puudub iseseisev õiguslik tähendus, ei lisa see kohtule sisulist teavet nõude põhjendatuse hindamiseks, vaid pigem koormab menetlust formaalsete lisadokumentidega. Kui teabelehe esitamise nõue seadusesse jääb, tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada selle esitamise vajalikkust. . 5. 3) Eelnõu § 1 punkti 15 kohaselt täiendatakse TsMS § Teadmiseks võetu-d, selgitatud 4841 lõikega 4, mille kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingust Tegemist on õiguspoliitilise tulenevatele nõuetele. Kui sellise nõude või nõude osa valikuga. puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid Selgitame, et maksekäsu osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata. kiirmenetluses avalduse Eelnõuga kavandatav muudatus loob olukorra, kus isegi rahuldamata jätmisel ei ole res formaalse puuduse või osalise ebasobivuse tõttu jäetakse judicata tagajärgi. See tähendab, kogu avaldus rahuldamata, ilma võimaluseta puudusi et kui kohus jätab maksekäsu kõrvaldada. Finantsinspektsiooni hinnangul on see kiirmenetluses avalduse ebaproportsionaalne, kuna puhtalt formaalsed puudused rahuldamata nt seetõttu, et 44  ei pruugi mõjutada nõude õiguslikku alust ega sisulist avalduses on puudused, on õiguspärasust. Sellise avalduse automaatne rahuldamata võimalik esitada uus avaldus, sh jätmine tähendab, et võlausaldajal puudub võimalus viia maksekäsu kiirmenetluses. avaldus menetlusnõuetele vastavaks. Selline nõue seab võlausaldaja ebasoodsasse olukorda, kus ta kaotab õiguse saada õiguskaitset formaalsete puuduste tõttu, mis on sageli lihtsasti parandatavad. Kui avaldus jäetakse vorminõuete rikkumise tõttu rahuldamata ilma võimaluseta puuduseid kõrvaldada, sunnitakse võlausaldajaid ka väikeste ja selgete võlgnevuste puhul kasutama hagimenetluse vormi. See omakorda pikendab menetlust, suurendab kulusid ning koormab nii võlausaldajat, võlgnikku kui ka kogu kohtusüsteemi. Selliselt suurendatakse põhjendamatult koormust hagimenetlusele ning vähendatakse õiguskindlust. Lisaks karistatakse ebaproportsionaalselt õiguspäraselt käituvaid võlausaldajaid, takistades neil oma õigusi efektiivselt ja mõistlike kuludega kaitsta. 6. 4) Eelnõu § 2 punkti 1 järgi muudetakse pankrotiseaduse Arvestatud, selgitatud § 10 lõiget 5. Kavandatava muudatuse kohaselt kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei Kavandatud PankrS-i pea pankrotiavalduses võlausaldaja nõude kohta muid regulatsiooni muudatuste mõju ja tõendeid esitama, välja arvatud juhul, kui tegemist on põhiseaduspärasus vajavad tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, mille kohta on täiendavat analüüsi. Muudatused tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus. jäetakse eelnõust välja. Kavandatav muudatus, mille kohaselt ei ole tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus pankrotimenetluses piisav tõend nõude olemasolu kohta, on mitmes osas problemaatiline ning tekitab olulisi küsitavusi õigusselguse ja menetlusliku võrdsuse osas. Esiteks, selline regulatsioon karistab võlausaldajat, kes on seaduslikult ja õiguspäraselt esitanud oma nõude kohtusse ning saanud selle kohta jõustunud kohtuotsuse. Kui pankrotimenetluses nõutakse seejärel täiendavat tõendamist, pannakse võlausaldaja olukorda, kus ta peab kulutama ressursse ja osalema esmalt kohtumenetluses ning seejärel pankrotimenetluses. Arvestades, et kohtulahend peaks olema lõplik ja siduv, ei ole arusaadav ega ka põhjendatud, miks võlausaldajal kaob vajadus nõuet täiendavalt tõendada näiteks tavalise hagimenetluse otsuse korral, kuid mitte maksekäsu või tagaseljaotsuse puhul. Teiseks, tarbijate kaitsest kehtestatud regulatsioonid lähtuvad tihti eeldusest, et tarbija (antud juhul võlgnik) on õigusteadmatu, on heauskne, sattunud makseraskustesse sõltumatult oma tahtest ja vajab kaitset süsteemi või krediidiandja kuritarvituste eest. Kuigi sellised olukorrad eksisteerivad ja vajavad kahtlemata tähelepanu, ei ole see alati tegelikkus. Sageli jäetakse tähelepanuta olukorrad, kus võlgnik teadlikult väldib oma kohustuste täitmist, kasutab ära lünki kohtumenetluses või seadusandluses, venitab protsesse, et hoida võlausaldajaid surve all ja loob näilise maksejõuetuse, varjab vara või kannab seda lähedaste 45  nimedele. Eelnõus väljapakutud lähenemine soodustab võlgniku strateegilist või pahatahtlikku käitumist. Võlgnik, kes teadlikult ignoreerib maksekäsu kiirmenetluse avaldust ega vaidlusta nõuet, saab pankrotimenetluses ometi täiendava kaitse. See tähendab, et võlgnik, kes ei kasutanud seadusest tulenevat võimalust oma õiguste kaitseks, saab hiljem sisuliselt justkui premeeritud läbi selle, et tema suhtes tehtud otsus „ei loe“, kuna see ei ole piisav tõend. Selline lähenemine mitte üksnes ei õõnesta kohtumenetlust, vaid annab ka vale signaali, et kohtumenetluse venitamine või ignoreerimine on võimalus vältida või lükata edasi oma kohustuste täitmist. Kolmandaks, regulatsioon tekitab ebavõrdsust erinevate kohtulahendite ja menetlusviiside vahel. Kui maksekäsk või tagaseljaotsus tarbijakrediidivaidluses ei kehti pankrotimenetluses täieliku tõendina, kuid teiste nõuete puhul samalaadsed kohtulahendid kehtivad, muutub õiguskaitse sõltuvaks mitte õigussuhte sisust, vaid sellest, millist menetlust võlausaldaja on otsustanud oma õiguste kaitseks kasutada. Taoline eristamine ei ole kooskõlas õigusselguse ega menetlusliku võrdsuse põhimõtetega ning võib jätta mulje, et kohtulahendi kehtivus sõltub subjektiivsest hinnangust menetluse liigile, mitte objektiivsest õiguskorrast. Lisaks tuleb rõhutada, et pankrotimenetlus ei peaks olema kohaks, kus juba jõustunud kohtuotsuseid ümber hinnatakse. Kui kohus on juba korra tuvastanud nõude olemasolu ei ole mõistlik ega õiguspärane, et kohus peab hiljem uuesti hakkama otsustama varasemalt tehtud otsuse õiguspärasuses. See õõnestab kohtu autoriteeti ja kogu õigussüsteemi usaldusväärsust. 7. II Finantsinspektsiooni seisukohad Eelnõu kaaskirjas Selgitatud esitatud Eelnõuga kehtestatavatele sisulistele muudatustele Muudatuste eesmärk on Tarbijate kaitse krediidivaldkonnas on igati põhjendatud korrakohase kohtumenetluse ja vajalik. Tarbijad on tihti professionaalsete tagamine ja tarbijate parem krediidiandjatega võrreldes nõrgemas kaitse. Muudatused lähtuvad läbirääkimispositsioonis ning vajavad seetõttu suuremat õiguspoliitilistest otsustest. kaitset. Samuti on mõistetav ja põhjendatud soov viia seadusandlus kooskõlla Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt peavad kohtud olema suutelised kõikides tarbijakrediidi menetlustes, sealhulgas maksekäsu kiirmenetluses, suutma omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sealhulgas hinnanud tarbija krediidivõimelisust enne lepingu sõlmimist. Kohtute roll vastutustundliku laenamise põhimõtte omal algatusel kontrollimisel peab olema selgelt piiritletud ning kooskõlas kehtivate menetlusreeglitega, et vältida õigusselguse ja menetluslike põhimõtete õõnestamist. Kuigi on ülioluline, et kohtud suudaksid hinnata, kas krediidiandja on täitnud oma kohustused tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja järginud krediiti 46 väljastades vastutustundliku laenamise põhimõtet, on oluline, et enne oluliste ja laiapõhjaliste muudatuste tegemist, mis võivad krediiditurgu oluliselt mõjutada, viiakse läbi põhjalik mõjuhindamine. Iga oluline muudatus peab olema toetatud analüüsiga selle mõju kohta nii kohtusüsteemile kui kogu finants- ja krediiditurule, et vältida soovimatuid kõrvalmõjusid ja tagada stabiilne ning usaldusväärne krediidikeskkond. Eelnõus sisalduvad piirangud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemisele toovad endaga kaasa mitmeid muudatusi, mille eesmärk on eelkõige tarbijate parema kaitse tagamine, siiski sisaldavad muudatused ka olulisi kitsaskohti, mis võivad mõjutada negatiivselt nii õigussüsteemi toimimist, krediiditurgu kui ka laiemalt ühiskonda. Eelnõus sisalduvad muudatused võivad kaasa tuua: 1) krediidipakkumise vähenemise ja laenutingimuste karmistumise; 2) laenutoodete kallinemise ning intressimäärade tõusu; 3) kohtusüsteemi töökoormuse suurenemise ja menetluste pikenemise; 4) võlausaldajate õiguste tõhusa kaitse raskendamise; 5) võlgnike teadliku makseviivituse (strateegilise maksmata jätmise) sagenemise. Kavandatavad muudatused tõstavad tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise keerukust ja pikkust, kuna suur osa nõuetest suunatakse maksekäsu kiirmenetluse asemel hagimenetlusse, mis omakorda suurendab krediidiandjate riske, kuna nõuete sissenõudmine muutub aeganõudvamaks ja kulukamaks. On mõistlik eeldada, et sellise riski kompenseerimiseks tõstetakse intressimäärasid ja muid kulusid, mis krediidilepinguga kaasnevad. Seega loob keerulisem ja kallim kohtumenetlus kahjuliku ringi - raskemad ja pikemad menetlused suurendavad laenude hinda, mis mõjutab kogu krediiditurgu. Kallim krediit omakorda vähendab tarbijate ligipääsu rahastamisele, eriti haavatavates sihtrühmades, ning võib neid suunata riskantsemate ja reguleerimata lahenduste poole (nt laenud välismaalt, Facebooki laenugrupid vms). Kui võlausaldajal on raskusi nõuete sisse nõudmisega ning menetlus on aeganõudev ja kulukas, millega võib tarbijale kaasneda teatud hüve ehk maksete vähendamise võimalus, võib tekkida võlgnikes mulje, et kohustuste täitmata jätmine on majanduslikult soodsam ja lihtsam variant kui lepingutingimuste nõuetekohane järgimine. See olukord vähendab oluliselt võlgnike motivatsiooni oma kohustusi õigeaegselt ja täielikult täita. Vastupidiselt eesmärkidele vähendada võlgnike hulka, võidakse soodustada strateegilist maksmata jätmist ning võlgnevuste kuhjumist, mis tähendab, et võlgnike arv ühiskonnas hoopis kasvab. Pikaajalises perspektiivis ohustab see finantssüsteemi stabiilsust ja efektiivsust ning vähendab usaldust luues soodsa pinnase võlgnike 47  arvu kasvuks ning seeläbi ka finantssüsteemi haavatavuse suurenemiseks. 8. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt Selgitatud. peavad kohtud omal algatusel kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, oleks JDMis on planeeritud põhjendatud ja vajalik analüüsida, kas ja kuidas teised maksekäsumenetluse reform. liikmesriigid on nimetatud kohtupraktikast tulenevalt Reformi läbiviimiseks on oma siseriiklikke menetlusnorme kohandanud – kas planeeritud analüüsid kahes õigusnorme on muudetud, milliseid lahendusi on faasis – 2025 ja 2026. Esimene kasutusele võetud, ning millised neist on praktikas analüüs, mis sisaldab Euroopa osutunud toimivaks või vastupidi, tekitanud probleeme. Kohtu praktika ja teiste EL See omakorda aitab kujundada läbimõeldud ja liikmesriikide õiguse analüüsi, proportsionaalseid lahendusi Eesti õiguskorras, vältides on valmimisel. Analüüside kiirustades tehtavaid muudatusi, mis ei pruugi saavutada tulemus peaks andma soovitud eesmärke või võivad kaasa tuua kõrvalmõjusid, terviklahenduse maksekäsu mis kahjustavad nii õigusselgust, õiguskaitse süsteemis vajalike muudatuste kättesaadavust kui ka krediidituru toimimist laiemalt. tegemiseks. Nagu juba eespool märgitud, tuleks eelnõuga saavutatava eesmärgi, kohtute töökoormuse optimeerimiseks ja Finantsombudsmani osas: JDMi kohtumenetluse kiirendamiseks, jätkuvalt lahendusena tellimisel on valminud kaaluda finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise tsiviilvaidluste kohtuvälise lahendamise skeemi ehk finantsombudsmani instituudi lahendamise analüüs, mille loomist. Finantsombudsman aitaks lahendada autorid ei jõudnud ühisele tarbijakrediidi vaidlusi, mis omakorda aitaks muu hulgas seisukohale, et tsiviilvaidluste oluliselt vähendada ka kohtute ülemäärast töökoormust siduvate lahenditega ning oma positiivset mõju tarbijate õiguste kaitsele. lahendamine kohtuvälise organi poolt oleks põhiseaduspärane. Analüüs ei toetanud Eesti õiguses sellise lahenduse laiendamist. Finantsombudsman on võimalik luua lepitusorganina. Sellist seisukohta on JM väljendanud ka varem. Pangaliit 1. Eesti Pangaliit (edaspidi Pangaliit) tänab võimaluse eest Teadmiseks võetud, osaliselt eelnõu osas arvamust avaldada. Pangaliit ettepanekuid ei arvestatud, selgitatud toeta, kuivõrd eelnõu on selges vastuolus selle väidetava eesmärgiga - vähendada kohtute töökoormust. Eelnõu on Tegemist on poliitiliste koostatud kiirustades ja sellise mastaabiga muudatused valikutega. Täitemenetluse vajavad läbimõtlemist, muuhulgas on tarbijakrediidi seadustiku ja pankrotiseaduse küsimused lisatud kohtute töökoormuse vähendamisega muudatused (tagasiulatuv mõju) seotud eelnõusse, mille eesmärgid on omavahel selges jäid eelnõust välja. Kohtute vastuolus. Eelnõu osas puudub mõjuhinnang. Pangaliidu töökoormust tasakaalustab hinnangul suurendavad ettepanekud oluliselt kohtute tarbijakrediidiasjade töökoormust ja krediidiasutuste halduskoormust. lahendamisel hagimenetluses Pangaliidu hinnangul riivab eelnõu oluliselt kasutusele võetav IT-lahendus. põhiseaduslikke õigusi, mh on eelnõus sisalduv ebamäärane tagasiulatuv mõju põhiseadusega vastuolus. Samuti riivab eelnõu liigselt kõigi isikute õigust kohtumenetlusele (õigust mõistlikule menetlusajale) ning õiguskindluse põhimõtet. Eelnõus ei ole analüüsitud pangasaladuse ja andmekaitseõiguslikke küsimusi. 2. Tuleks eristada kaht eraldiseisvat teemat – Selgitatud vastutustundlik laenamine ja valeandmete esitamine. Eelnõus välja toodud esimest teemat ehk valeandmete 48  esitamise probleemi ei lahenda nõuete ümberarvestuste Dokumentide esitamise nõude nõudmine maksekäsu kiirmenetluses – ka sellises kehtestamisest tulenevalt on olukorras on võimalik pahatahtlikul isikul valeandmeid maksekäsuosakonnal võimalik esitada. Valeandmete esitamise osas on ette nähtud edaspidi kontrollida esitatud kuriteokoosseis ja eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tegeleb nõuete vastavust nõude aluseks riik selle küsimusega eraldiseisvates menetlustes. olevatele dokumentidele. See võimaldab ära hoida hagimenetluses avaldunud olukordi, mille kohaselt maksekäsumenetluses esitatud nõuded ei ole vastanud nõude aluseks olevatele dokumentidele. 3. Teine eelnõus tõstatatud probleem puudutab Teadmiseks võetud ja selgitatud. vastutustundlikku laenamist. Eestis puuduvad selged Eelnõus pakutud lahenduste vastutustundliku laenamise miinimumnõuded. Alamates puhul on tegemist kohtuastmetes on vastutustundliku laenamise kontroll õiguspoliitiliste valikutega ning väga erinev ja puudub ühtne arusaam kohtuliku kontrolli eelnõu eesmärgiks on tarbijate sisust, ulatusest ja miinimumnõuetest (milline on parem kaitse. Arvamuses pakutu mõistlik kohustuste ja sissetulekute piirmäär, milline väljub kõnealuse eelnõu summa peab tarbijale toimetulekuks kätte jääma jne). eesmärgist, milleks on pakkuda Kohtute töökoormuse probleemi tuleks tarbijakrediidiga kiire lahendus tekkinud seotud kohtuasjade osas esmalt lahendada olukorrale tarbijate kaitseks. materiaalõiguslikult ehk kehtestada selgemad Põhimõttelised muudatused miinimumnõuded tagamata tarbijakrediidile ning seoses vastutustundliku määratleda kohtuliku kontrolli ese. Sealhulgas tuleks laenamisega eeldavad kehtestada sissetulekute ja kohustuste piirmäär. põhjalikumat analüüsi, sh VTK Piirmäära kehtestamine ei vaja Eestis seaduse muutmist, koostamist, mis väljub käesoleva kuivõrd selleks on volitusnorm - KAVS § 49 lg 8. Selged eelnõu raamidest. nõuded tagaksid õiguskindlust ja välistaksid ressursimahukaid kohtulikke kontrolle, mh oleks nõudeid võimalik kontrollida maksekäsu kiirmenetluses selmet kõik asjad hagimenetlusse suunata. Kui ühiskonnas eksisteerib vastutustundliku laenamise probleem, siis tuleks seda esmalt lahendada olemasolevate instrumentidega, suunatuna rikkujatele ja mitte esmalt menetlusõiguslike vahenditega. Pangaliit on valmis arutama vastutustundliku laenamise miinimumnõudeid, et optimeerida ressursikasutust ühiskonnas tervikuna. Seda enam, et Eesti on lähiajal üle võtmas uut tarbijakrediididirektiivi. Pangaliidu hinnangul ei ole krediidiasutused tarbimislaene väljastanud vastutustundetult. Krediidiasutuste portfellidest moodustasid 31.05.2025 seisuga üle 90 päevase viivitusega tarbimislaenud 1.9 %. (Tähtajaks tasumata laenude jääk) Seega väga suur osa tarbijatest suudab oma kohustusi krediidiasutuste ees täita. Pangaliidu hinnangul tuleks eelneva tõttu kehtestada krediidiasutustele maksekäsu kiirmenetluses erand – eelnõuga ei tohiks karistada turuosalisi, kes käituvad vastutustundlikult ning krediidiasutused võiksid ka edaspidi lepingulisi nõudeid esitada maksekäsu kiirmenetluses. Seda enam, et krediidiasutuste üle (s.h tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmise üle) teostatakse riiklikku järelevalvet. 49 Meedias varasemalt välja toodud, et Eestis on ligi 80 000 võlgnikku (Kohtunike avastus: võlgnikelt kooritakse ebaseaduslikult liiga palju raha, kuid selle lõpetamine saab olema raske - Eesti Ekspress). Pangaliit täpsustab, et see arv ei erista tarbijakrediidivõlgnikke kohtumenetluses, näiteks 2020 oli Eestis täitemenetluse võlgnike arv 17 572, kus täitedokumendiks on kohtulahend tsiviilasjas, võlanõue või muu sarnane (Tartu Ülikool. Krediidituru uuringu lõpparuanne. 2021, lk 1 ja lk 59). Pangaliidu hinnangul ei saa turuosaliste tegevusest järeldusi teha vaid võlgnike arvu või üksikute kohtukaasuste järgi. Eestis on muuhulgas 2025. aasta 01. aprilli seisuga 44 987 füüsilisest isikust maksuvõlglast (Maksu- ja Tolliameti veebileht). Ei ole õige teha järeldusi pelgalt võlgnike arvu alusel, kuivõrd võlgnike ja võlasummade arvul võib olla erinevaid põhjuseid, sealjuures krediidiandjatest sõltumatuid põhjuseid (nt töö kaotus, terviseprobleemid, üldine majanduslik olukord jne). Muuhulgas viitab eelnõu vaid valeandmete esitamisele, kuid välja ei ole toodud konkreetseid vastutustundliku laenamise nõudeid, mille vastu oleksid turuosalised süstemaatiliselt eksinud – nt kas laenu antakse isikutele, kellel on liigselt kohustusi? Viimati nimetatud probleemi lahendamiseks lõi riik hiljuti positiivse krediidiregistri. Üksikkaasuste pinnalt ei ole mõistlik kohtusüsteemi üle koormata. Kohtute 2024. aasta menetlusstatistika kohaselt olid suure töömahuga asjad tarbijalepingutega seotud vaidlused ning väikese töömahuga asjad olid maksekäsu kiirmenetlused (aastas laekus kohtusse 47 380 maksekäsu avaldust, 24 847 avaldust puudutasid tarbijakrediiti) (Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel - Kohtute aastaraamat). Seletuskirja kohaselt saabus 2023. aastal maakohtutesse lahendamiseks 35 116 tsiviilasja. Seega tarbijakrediidi asjade hagimenetlusse suunamine suurendaks kohtute töökoormust kuni kahe kolmandiku võrra. Seega on ilmselge, et kohtute töökoormuse kasv (kuni ca 25 000 uut hagi ehk u 2/3 võrra) mõjutab oluliselt kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust saada oma kohtuasi menetletud mõistliku aja jooksul. Isegi kui mõned turuosalised oleksid nõus maksekäsu kiirmenetluses osaliselt nõudeid vähendama, siis oleks kohtuasjade arvu kasv märkimisväärne. Eelnõu tõttu ei pruugi olla krediidiandjatel põhjust enam üldse maksekäsu kiirmenetluses osaleda nt maksekäsu avaldust saab jätta koheselt rahuldamata ning lahenditel puudub mõju hilisemas pankrotimenetluses) ja pigem hakatakse eelistama hagimenetlust. Seadusjärgne intress on hetkel 2.15% ning on olnud pikalt (01.juuli 2016 – 01.jaanuar 2023) 0% ja maksimaalselt 4.5% aastas. Lepingujärgne intressimäär tagatiseta laenude ja krediitkaartide puhul on turul sellest 50  oluliselt suurem. Muudatuste jõustumisel ei ole enam krediidiandjatel võimalik nõuda maksekäsu kiirmenetluses lepingujärgset intressi ehk põhitegevusest saadavat tulu saab edaspidi nõuda vaid hagimenetluse kaudu. 4. Pangaliit teeb eeltoodust tulenevalt järgnevad Selgitatud ettepanekud:  Loobuda kiireloomulisest eelnõust tervikuna Kiireloomuline eelnõu on ning kehtestada selgemad nõuded poliitiline valik. tarbimislaenude väljastamisele, mida oleks võimalik kohtutes, sh maksekäsu Krediidikulukuse määra kiirmenetluses mõistliku menetlusliku ettepaneku kohta : ressursiga kontrollida. Arvestatud selles osas, et  Kehtestada sissetulekute ja kohustuste maksekäsu kiirmenetluses pole piirmäär ja määratleda kohtuliku kontrolli vaja kontrollida krediidikulukuse ulatus, et kohtute töö oleks tarbijate määra arvestuskäiku Eelnõu ja kaitsmisel efektiivne. seletuskirja vastavalt muudetud.  Analüüsida eelnõu mõju kohtute töökoormusele ja eelnõu põhiseaduspärasust. Matemaatilise arvutuskäigu näite  Teostada pangasaladuse ja isikuandmete kohta: kaitsmisega seotud küsimuste osas eraldi Teadmiseks võetud ja selgitatud. analüüs ja küsida AKI hinnang eelnõule. Kuna nõuete ümberarvestused Kehtestada selged nõuded tarbijate eraelu võivad toimuda väga erinevatel riive küsimustes (st krediidiandjate ja kohtute alustel, mistõttu pole esitatud ka kontrollikohustus ulatuse osas). ühte konkreetset matemaatilist  Kaaluda krediidiasutustele erandi arvestuskäiku. Arvestuskäigu kehtestamist, st võimaldada pankadele aluseks on TsMS paragrahvi 481 jätkuvalt maksekäsu kiirmenetlust. lõike 25 sõnastus ning selle  Kaaluda intressimäärapõhist (20-22%) reeglit vältimiseks on krediidiandjal maksekäsu kiirmenetlusele (nagu võimalik kasutada tavapärast Saksamaal). hagimenetlust.  Kaaluda menetlusreegleid, mis tagaksid pangasaladuse kaitse. TMS, PankrS ja TsMSRS  Täpsustada nõuete ümberarvestuste osas muudatused jäetakse eelnõust matemaatilist arvestuskäiku. välja.  Kui edaspidi võimaldada maksekäsumenetluses vaid seadusjärgse Muudatuste eesmärk on tarbijate intressiga nõudeid, siis välistada parem kaitse, muudatused krediidikulukuse määra kontroll, sest sellel lähtuvad poliitilistest valikutest. puuduks sisuline eesmärk. Ettepanekud, mis väljuvad  Lugeda alates eelnõu jõustumisest (01. eelnõu raamest ja nõuavad jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid, mh täiendavat analüüsi, jäetakse maksekäsud ja tagaseljaotsused käesolevas eelnõus arvestamata. pankrotimenetluses kaitsmiseta Märgime, et maksekäsu tunnustatuks. kiirmenetluse valdkonnas on  Loobuda riigilõivu tagastamise osas planeeritud analüüsid 2025-2026 äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest. ja süsteem vaadatakse üle  Võimaldada ka edaspidi maksekäsu terviklahendusena. kiirmenetlustes puuduste kõrvaldamist. 5. Järgnevalt esitame seisukohad esitatud küsimustele. Teadmiseks võetud ja 1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate mittearvestatud. nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda Tegemist on poliitiliste põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning valikutega. Esitatud ettepanekud seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija väljuvad kõnealuse eelnõu 51 tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu eesmärgi raamest ning eeldavad kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses põhjalikuma analüüsi tegemist, järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel sh VTK koostamist, mistõttu ei seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks. pea eelnõu koostajad Pangaliit ettepanekut ei toeta, kuivõrd sisuliselt võimalikuks käesoleva eelnõu kehtestatakse Eesti maksekäsu kiirmenetluses raames niivõrd ulatuslikke vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eeldus muudatusi teha (nt intressimäära (kõik turuosalised, kes soovivad laenu andmisest tulu lae nt 20% ulatuses teenida ehk lepinguga kokku lepitud intressi tagasi saada, kehtestamist). JDM on peaksid tegema seda hagimenetluse kaudu). Kuivõrd planeerinud valdkonna analüüsid eelnõu eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, siis ja reformi. Selle raames tekitab ettepanek täpselt vastupidise tulemuse – pakutakse välja terviklahendus. tarbijakrediidinõuded liiguvad maksekäsumenetlusest hagimenetlusse ja suurendavad menetluste arvu kuni kahe kolmandiku võrra. Seega peavad ülekoormatud kohtud tegelema täiendavate tsiviilasjadega, millel on oluline mõju ka juba menetluses olevate asjade kestusele, mis omakorda riivab õigust mõistlikule menetlusajale. Otsus võimaldada maksekäsu kiirmenetlust vaid seadusjärgse intressiga välistab sisuliselt tarbijakrediidiasjade menetluse maksekäsu kiirmenetluses, kuivõrd krediidiandja peaks möönma õigusliku tagajärje kontekstis vastutustundliku laenamise põhimõtte või krediidi kulukuse määra osas rikkumist ehk krediidiandjad peaksid loobuma põhilisest tulust, st lepinguga kokku lepitud intressist. Ei ole tõenäoline, et krediidiandjad oma intressitulust loobuksid. Seega on hagimenetlusse esitatavate asjade arvu massiline kasv äärmiselt tõenäoline. Sellega suureneb oluliselt kohtute ja krediidiandjate halduskoormus. Eelnõuga koheldakse Eesti ja Euroopa krediidiandjaid ebavõrdselt. Euroopa maksekäsumenetluste määruses ei sisaldu sätteid vastutustundliku laenamise kontrollinõuete kohta ning neis menetlustes menetletakse ka lepingujärgse intressiga nõudeid. Välisriikide krediidiandjad pannakse põhjendamatult eelisseisu, nt Läti krediidiandja saaks esitada Harju Maakohtusse Euroopa maksekäsuavalduse, mis vaadatakse läbi vastava EL määruse (Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus) alusel. Eelneva tõttu koheldakse ebavõrdselt ka tarbijat selle järgi, millises liikmesriigi ta elab, nt on Soomes elava tarbija osas võimalik esitada lepingulise intressiga maksekäsuavaldusi. Pangaliidu hinnangul on märkimisväärne, et Euroopa Kohus ei ole seni kohustanud liikmesriike teostama omaalgatuslikku kontroll ka maksekäsu kiirmenetlustes (vastav kohtupraktika hetkel puudub). Muuhulgas ei ole paljud liikmesriigid Euroopa Kohtu praktikat sellisel kujul üle võtnud, nagu seda tegi Riigikohus. Liikmesriikide pädevuses on võtta vastu menetlusnormid, mis tagaksid tarbijate õiguste kaitse. Näiteks Saksamaa on otsustanud tarbijaid kaitsta sellega, et maksekäsu kiirmenetlus (Mahnbescheid) toimub teatud intressimääraga nõuete osas. Samas puudub ka 52 Saksamaa menetlusseaduses (vt Saksamaa tsiviilkohtumenetluse seadustiku, ZPO § 688) säte, mis välistaks kõik tarbijakrediidinõuded või võimaldaks kontrolli vastutustundliku laenamise nõuete üle. Eeltoodust tulenevalt võiks lisaks krediidiasutustele erandi kehtestamisele kaaluda alternatiivina lepingujärgse intressi määra lae, nt 20% aastas (Näiteks maksuvõlgnevuste intressiks on seadusandja kehtestanud 22% aastas.) kehtestamist, mida on võimalik nõuda maksekäsu kiirmenetluses lisaks põhivõlgnevusele ja seadusjärgsele viivisele. Turul tavapärase mõistliku lepingujärgse intressimääraga võlgnevuse menetlemise võimalus maksekäsu kiirmenetluses ei kahjusta tarbijaid ning ka sel juhul välistatakse võimalikud ülemäärased nõuded ja regulatsiooni kuritarvitamine tarbijate suhtes, mis on eriregulatsiooni eesmärk. Problemaatiline on laenamise nõuete ja kohtuliku kontrolli ulatuse ebaselgus. FI käsiraamatu loomisega tekitati laenuturul uued ootused, sh vähendati turuosaliste võimalusi riske juhtida. Käsiraamat lisas õigusselgusetust ja teatud käsiraamatu nõuded pärsivad laenude väljastamise tehnilist arengut. Õiguslikult on vastutustundliku laenamise miinimumnõuded olnud ajas väga erinevad ja on kohtupraktikas jätkuvalt ebaselged. Laenamise miinimumnõuete täpsustamine tagaks selgust kõigile, turuosalistele, tarbijatele ja kohtutele. Ebaselges õiguslikus olukorras (sh on kohtuliku kontrolli ulatus ebaselge) ei ole asjade hagimenetlusse suunamine põhjendatud, sest sellel on veel suurem mõju kohtute töökoormusele. Riik ei erista tänases kontekstis ka finantsjärelevalve ja kohtu rolli. Seaduse miinimumnõudeid saaks kontrollida ka riikliku järelevalve kaudu, selmet krediiditurgu kontrollida kõrgelt kvalifitseeritud kohtuvõimu abil, mis on niigi ülekoormatud. Finantsinspektsioonis on sektoripõhine pädevus kontrollimaks nii krediidiriski kui ka vastutustundlikku laenamise nõudeid konkreetses krediidiprotsessis. Järelevalveliste funktsioonide kohtule üleandmine on väikese riigi ressursse arvestades ohtlik tendents ja suurendab paratamatult kohtute töökoormust. Finantsjärelevalve peaks tegelema laenuprotsesside tervikliku kontrollimisega ning kohtud üksiktarbija kaitsmisega (kontrollides miinimumnõudeid). Finantsjärelevalvel ja kohtul peaks olema seejuures ühtne arusaam õiguse tõlgendamisest. Vastutustundliku laenamise nõuded ja vastavad õiguslikud tõlgendused on alamates kohtuastmetes aina karmimaks muutunud. Kui tarbija satub lepingu kestel, nt 10 või 15 aastat pärast lepingu sõlmimist, makseraskustesse, ei tähenda see automaatselt, et krediidiandja oleks lepingu sõlmimise eel oma kohustusi rikkunud. Järjest enam ei oma tarbija tegelik maksevõime (oma kohustustega toimetulemine) tähtsust, kuivõrd oluliseks peetakse formaalseid kontrolle, mida krediidiandja tegi. Seejuures pööratakse detailselt 53  tähelepanu, kas ja mida tarbija konto väljavõttelt analüüsiti ja mis järeldusi sai tarbija tehingutest teha. See suurendab kohtute ressursiprobleemi veelgi ja tekitab tarbijate jaoks liigse eraelu riive. Konto väljavõtete detailse analüüsi kinnistumisel peaksid tarbijad olema valmis, et krediidiandjad ja kohtud analüüsivad konto väljavõtteid ja teevad neist subjektiivseid järeldusi (ülalpeetavate kohta, kohustuste kohta, tarbimisharjumuste, sh alkoholi tarbimise ja hasartmängude mängimise kohta). Liigne eraelu riive ei ole aga uue tarbijakrediididirektiivi ja vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kuivõrd krediidiandjad peavad järgima andmete töötlemisel minimaalsuse põhimõtet ja nt eriliigiliste isikuandmete töötlemine (nt terviseandmed, sh psüühilise seisundi või sõltuvushäire kohta) ei ole laenuprotsessis üldse lubatud. Samuti võivad liigsed kohtulikud kontrollid riivata õigust pangasaladusele. Pangasaladuse ja isikuandmete kaitsmisega seotud küsimused vajavad vastutustundliku laenamise kontekstis eraldi ja põhjalikku analüüsimist. 6. Täiendavat selgitust vajab paragrahvi 481 lõigetega 2.4 ja Mittearvestatud 2.5 praktiline sisustamine, st ebaselge on nõuete arvutuskäik, mis vastaks maksekäsu kiirmenetluse Muudatuste eesmärk on tarbijate nõuetele. Pangaliit teeb ettepaneku valemi esitamiseks, et parem kaitse ja korrakohane välistada vaidlused valeandmete/nõude matemaatilise kohtumenetlus. Maksekäsu korrektsuse osas. See vajab selgust, seda enam, et kiirmenetlus on alternatiivne eelnõuga ei võimaldata enam ka puuduste kõrvaldamist. menetlus, krediidiandjal on Pöörame tähelepanu asjaolule, et maksekäsu võimalik esitada nõue ka kiirmenetluse eriregulatsiooni väljatöötamisel ei ole hagimenetluses. arvesse võetud erinevaid tarbijakrediidilepingute liike. Kuigi eelnõu seletuskirjas on mh selgitatud nt tähtajatute krediitkaartide lepingute erisusi („nn korduvkasutusega krediidilimiidiga tarbijakrediidileping, milles ei ole tagasimaksegraafik kindlaks määratud“), siis üksnes krediidikulukuse arvutamise kontekstis. TsMS § 481 täiendamisel lõikega 2.5 ei ole erisusi arvesse võetud – „kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks käesoleva paragrahvi lõikes 2.4 sätestatud ulatuses“. Näitena võib tuua krediitkaardilepingu, mille puhul peamiseks kohustuseks on iga kuu tasu maksta, intressi ei arvestata, kui kasutusele võetud krediit makstakse tagasi kokkulepitud kuupäeval. Maksekäsu avalduse esitamisel peaks kõik nt 15 aasta jooksul tehtud maksed arvestama põhiosa võla, mis tekkis tänasel päeval, katteks. 7. 2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate Selgitatud nõuete menetlemiseks maksekäsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. Dokumendid võimaldavad Eelnõu kohaselt saab võlausaldaja maksekäsu hinnata, kas maksekäsu kiirmenetluses esitada üksnes seadusjärgse intressiga kiirmenetluse eeldused on ümberarvestatud nõuded, mistõttu jääb täiendavate täidetud ja kas avaldus vastab dokumentide esitamise kohustus ebaselgeks. Eelnõu ei seaduses sätestatud nõuetele. selgita, millised on maksekäsu kiirmenetluses vajalik info ja dokumendid ehk eelnõuga ei ole selgitatud, milles 54  seisneb edaspidi Maksekäsuosakonna kontroll. Olukorras, kus võlausaldaja otsustab hagimenetluses esitada oma nõude seadusjärgse intressiga, ei nõua kohus täiendavaid tõendeid. Selliselt muutub maksekäsu kiirmenetlus ümberarvestatud tarbijakrediidi lepingust tulenevate nõuete osas koormavamaks ja vähem efektiivsemaks kui hagimenetlus. Eelnev on vastuolus seaduse muutmise eesmärgiga. Maksekäsu osakonnale pannakse planeeritava seadusmuudatusega senisest mahukam kontrolli ning analüüsi kohustus. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kohtud tõlgendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte kontrollikohustuse täitmist erinevalt ning Pangaliidu hinnangul on just see töökoormuse kasvu ning õigusliku ebaselguse tuumpõhjuseks. Eelnõus väljatoodud arvutuskäik on ebaselge, mistõttu on arusaamatu, mida seadusandja hinnangul kohtud maksekäsu kiirmenetluses dokumentide põhjal hindama peavad hakkama. Eelnõu kohaselt tundub, et on keskendutud sellele, et hinnata, kas matemaatiliselt on nõue korrektne, kuigi seaduse muutmist on vajalikuks peetud seetõttu, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole võimalik kohtul kontrollida, kas krediidiandja on laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud või mitte. Kohtute töö tõhustamiseks on esmajärjekorras oluline kehtestada konkreetsed miinimumnõuded, mida kohtutel on võimalik ökonoomselt kontrollida. Seejärel tuleks viia sisse muudatused dokumentide esitamise osas, mis annavad kohtutele võimaluse miinimumnõuete täitmist kontrollida. Pangaliidu jaoks ei ole selge, miks on eelnõud arvesse võttes vajalik maksekäsu kiirmenetluses kontrollida krediidikulukuse määra arvutuskäiku. VÕS § 406.2 lg 3 alusel saab krediidiandja ka rikkumise korral nõuda vaid seadusjärgset intressi. Kui edaspidi menetletakse nõudeid vaid seadusjärgse intressiga, siis ei ole vastaval kontrollil edaspidi sisulist mõtet, sest krediidiandja ei saaks nagunii suuremat nõuet esitada. 8. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu Mittearvestatud, selgitatud kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud Tegemist on õiguspoliitilise nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid valikuga. jätab avalduse rahuldamata. Selgitame, et maksekäsu Pangaliit ei toeta ettepanekut, kuivõrd avalduses esinev kiirmenetluses avalduse ebaoluline puudus toob krediidiandja jaoks kaasa rahuldamata jätmisel ei ole res automaatselt hagimenetluse, mis ei ole judicata tagajärgi. See tähendab, menetlusökonoomiat arvestades põhjendatud. et kui kohus jätab maksekäsu Tsiviilkohtumenetluse üldine menetlusloogika näeb ette, kiirmenetluses avalduse et kui kohtusse esitatavas dokumendis on puudused, mida rahuldamata nt seetõttu, et on võimalik kõrvaldada, annab kohus menetlusosalisele avalduses on puudused, on täiendava tähtaja. Eelnõu eesmärgiga ei ole kooskõlas võimalik esitada uus avaldus, sh olukord, kus iga lihtsa puuduse korral tuleb maakohtule maksekäsu kiirmenetluses. hagi esitada. Muuhulgas on ebaselge, milline on nõude rahuldamata jätmise õiguslik tagajärg, st kas krediidiandja peab 55  esitama terve nõude osas uue hagi või vaidlustama avalduse rahuldamata jätmise määruse. Eelnõuga ei tohiks tekkida olukord, mil krediidiandja ei saaks oma nõuet enam hagimenetlusse esitada kuivõrd poolte vahel on juba sama nõude osas jõustunud kohtulahend (TsMS 371 lg 1 p 5). Kui seadust selliselt tõlgendada, siis puuduks edaspidi krediidiandjatel igasugune huvi maksekäsuavalduste esitamiseks ja kohtusüsteem koormatakse koheselt täiendavate hagidega üle. 9. 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu Selgitatud kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. Täiendavate tõendite küsimise Pangaliidu hinnangul on siinkohal kaks ebaselgust, mis sätte kohaldamisala ei piirata tekitab praktikas mitmeid probleeme ning võimalik, et ka tarbijakrediidilepingust suurendab oluliselt määruskaebuste mahtu, mis tulenevate nõuete omakorda taaskord ei ühti eelnõu eesmärgiga. menetlemisega. Kuigi Esiteks on arusaamatu, millistel juhtudel ja mis vormis on maksekäsu kiirmenetlus on maksekäsu osakonnal võimalik täiendavaid tõendeid iseloomult formaalne menetlus, küsida, kui puudub puuduste kõrvaldamise määruse tekivad osakonna praktilises töös koostamise võimalus. Eelnõu on vastuolus üldise olukorrad, kus nt hindamaks, kas menetlusloogikaga, st kohus peaks esmalt tuvastama avaldus esitatakse maksekäsu menetluses tähtsust omava asjaolu, mida seejärel kiirmenetluse kohaldamisalas menetluses tõendiga tõendada. Maksekäsu olevas nõudes või esinevad muud kiirmenetluses ei saa luua avatud loetelu täiendavatest ebaselgused, on osakonnal tõenditest, kui puudub selge arusaam, millised on avalduse menetlemiseks vaja maksekäsu kiirmenetluses esitatavad minimaalsed täiendavaid tõendeid. vajalikud asjaolud. Dokumendid võimaldavad Teiseks on Pangaliidu hinnangul arusaamatu, millal hinnata, kas maksekäsu kohtul on võimalik jätta avaldus rahuldamata ning millal kiirmenetluse eeldused on mitte. Seletuskirjas on välja toodud, et täiendavate täidetud ja kas avaldus vastab tõendite küsimine võib olla vajalik näiteks juhul, kui seaduses sätestatud nõuetele. avalduses märgitu pinnalt ei ole selge, kas tegemist on õigussuhtega, millest tulenevat nõuet on võimalik TsMS- i § 481 kohaselt menetleda maksekäsu kiirmenetluses, või kui maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded ei ole esitatud tõendite pinnalt selged vms. Pangaliidu hinnangul on seletuskirjas välja toodud tüüpiline olukord, mil kohus teeb puuduste kõrvaldamise määruse. Eelnõu kohaselt seda võimalust krediidilepingutest tulenevate nõuete osas planeeritavate muudatustega ei ole. Seega on eelnõus planeeritavad TsMS § 482 lg 12 ja § 4841 lg 4 omavahel vastuolus ning kohtu tegevus menetluse läbiviimisel ei ole selge. Pangaliit on seisukohal, et jättes kohtule maksekäsu kiirmenetluses õiguse küsida avaldajalt täiendavaid tõendeid, tekitab maksekäsu kiirmenetluses sama probleemi, mis on hetkel hagimenetlustes, st kohtutel puudub ühtne seisukoht vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamise osas. Pangaliit on seisukohal, et kui seadusandja peab vajalikuks dokumentide esitamise maksekäsu kiirmenetluses, siis tuleb tõendite ja asjaolude loetelu esitada ammendavalt. Selliselt on võimalik tagada, et maksekäsu kiirmenetlus on kiirem ja efektiivsem kui hagimenetlus. 56 10. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine Mittearvestatud, selgitatud regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud Tegemist on õiguspoliitilise maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata otsustusega. JDMis on jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel planeeritud maksekäsu reform, tagastamisele. kus vaadatakse mh ka Pangaliidu hinnangul ei ole põhjendatud kohelda tüüptingimuste direktiivi alusel krediidiandjaid erinevalt teistest menetlusosalistest, kesesitatavate nõuete menetlemist, st osalevad maksekäsu kiirmenetluses. Riik ei saa nende sektorite nõudeid, millele riigilõivude osas kehtestada sektoripõhiseid erisusi, nt viidati. Reformi käigus valmivad telekomid ja ehitusettevõtjad saavad menetluses analüüsid peaksid andma riigilõivu tagasi, aga krediidiandjad mitte. maksekäsumenetluse tervikahenduse. 11. 6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate Teadmiseks võetud nõuete alusel makseettepaneku tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale. Pangaliit toetaks ettepanekut, kui maksekäsu kiirmenetlus oleks lahendatud selgete eeldustega, mis võimaldaks vastutustundliku laenamise miinimumnõuete kontrolli, st krediidiandjatel oleks võimalik ka maksekäsu kiirmenetluses esitada lepingulise intressiga nõudeid. Menetlustähtaegade pikendamine viitab asjaolule, et menetlus muutub senisest keerukamaks ning ajamahukamaks, mis on taaskord vastuolus eelnõus märgitud eesmärkidega. 12. 7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas Viidatud muudatust eelnõus ei maksekäsu kiirmenetluses esitatud maksegraafik ole. edastatakse kinnitamiseks kohtunikule. Pangaliit ettepanekuga ei nõustu. Ettepanek koormab liigselt hagimenetlusi ning ei ole menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud. Kuivõrd menetlusse esitatakse üksnes ümberarvutatud nõudeid, siis ei ole maksekäsu osakonnal vajalik hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise fakti (nõudeid pole vaja kontrollida, sest nõue on juba vähendatud kujul). Sellisel juhul on kohtute kontroll üksnes matemaatiline ehk tegemist ei oleks õiguse mõistmisega. Lisaks on ebamõistlik saata numbrite kontrollimiseks asi kohtunikule, olukorras, kus tahetakse lahendada kohtute töökoormuse probleemi. 13. 8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle Arvestatud suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i algatatud sundtäitmine, võimalus esitada see nõue regulatsiooni muudatuste mõju ja uuesti kohtulikule kontrollile. põhiseaduspärasus vajavad Pangaliidu hinnangul on eelnõu Põhiseadusega täiendavat analüüsi. Muudatused vastuolus, kuivõrd see tekitab määramatu tagasiulatuva jäetakse eelnõust välja. mõju juba menetletud kohtuasjadele. Sadade tuhandete menetluste avamine mõjutab oluliselt õigust kohtumenetlusele, sh õigust saada oma asi mõistliku aja jooksul menetletud. Selline meede on vastuolus algse eesmärgiga ning toob kaasa potentsiaalselt sadade tuhandete menetluste taasavamise. Eelnõust ei nähtu, et sadade tuhandete menetluste avamise osas oleks tehtud mõjuhinnang kohtute töökoormusele. Tõenäoliselt on tegemist märkimisväärse mõjuga. 57 Tegemist on muuhulgas õiguskindluse ja res judicata põhimõtte olulise riivega – kohtulahendite lõplikkus seataks kahtluse alla, ning see looks ohtliku pretsedendi, kus kõik maksekäsuna või tagaseljaotsusena tehtud kohtulahendid võiksid olla tagantjärele vaidlustatavad. Õiguskindlus tähendab kõige üldisemas plaanis seda, et õiguse eesmärk on luua korrapära ja stabiilsust ühiskonnas (RKPJKo 30.09.1994, III-4/1-5/94; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p IX). „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21; 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-51-02 punktis 12 asunud seisukohale, et õiguse üheks üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse põhimõtte. Eelnõu lähtub eeldusest, nagu oleksid kõik varasemad kohtulahendid tehtud ebaseaduslikult või puuduliku kontrolli alusel. See tähendab sisuliselt juba tehtud kohtulahendite parandamist tagantjärele, mis ei ole õigussüsteemi loogikaga kooskõlas. Pangaliidu hinnangul ei ole sellises olukorras välistatud riigi vastutus, st kohtusüsteemi vea tõttu oleks võimalik esitada kahju hüvitamise nõudeid ka riigi vastu. Tagasiulatuv mõju ei ole põhjendatud ega kooskõlas õigusselguse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Menetlusseadustikus on piisav ja toimiv regulatsioon tagaseljaotsuste tegemiseks, mis tagab ka tarbijate kaitse. Oluline on esile tuua, et tagaseljaotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus (TsMS § 407 lg 1 esimene lause). Pangaliit kordab, et kehtestada tuleks materiaalõiguses selgemad miinimumnõuded laenudeväljastamisele, sh sissetulekute ja kohustuste piirmäär. Vastutustundliku laenamise nõuete osas valitseb kohtutes õiguslik ebaselgus ja nõuded on ajas pidevalt muutunud8 8 1. juulil 2011 jõustus Finantsinspektsiooni juhend vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta, kus esmakordselt antakse suuniseid vastutustundliku laenamise põhimõtte tõlgenduseks (erinevad versioonid kuni 30. juunini 2021). 1. märtsil 2015 jõustus Eesti Panga määrus „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg“, millega kehtestati täiendavad nõuded eluasemelaenudele. See oli ajendatud 58  elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivist 2014/17/EL. 29. märtsil 2015 jõustus KAVS (osa sellest jõustus 21.03.2016). 30. juunil 2021 hakkasid kehtima Euroopa Pangandusjärelevalve suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta, mis asendasid Finantsinspektsiooni senist juhendit. 31. oktoobril 2024 teatas Finantsinspektsioon, et on koostanud vastutustundliku laenamise käsiraamatu. . Pangaliit on seisukohal, et eelnõus pakutud muudatus on läbi mõtlemata ja ebaselge. Näiteks on arusaamatu, mis ajast alates ja millistele juhtudele selline tagasiulatuv õigus kohalduma hakkab. Seaduses on kirjeldamata ja puudub mõjuanalüüs selliste kohtulahendite avamise osas. Ebaselge on, kelle kanda jäävad tulemusena tekkivad nõuded, sh näiteks kohtutäituri tasud. Edastatud eelnõust ei ole tuvastatav, et eelnõu oleks saadetud kohtutäituritele ja pankrotihalduritele. Kuigi Pangaliit muudatust tervikuna ei toeta, siis tuleks ette näha võimalus, et võlausaldajal oleks võimalik tõendada, et varasemalt on kohus vastutustundliku laenamise põhimõtet kontrollinud, st mõistlik ei ole samu asjaolusid uuesti üle kontrollida. Paragrahvi 10 lõiget 5 tuleks seega täiendada lauseosaga: „kui kohus ei ole varasemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollinud“. Vastasel korral avatakse kõik varasemalt kohtulikult kontrollitud tarbijakrediidiasjad, st isegi need, milles kohus varasemalt on omaalgatusliku kontrolli teostanud. Muuhulgas võivad kohtunikud jõuda õigusliku ebaselguse tõttu vastutustundliku laenamise põhimõtte osas erinevates menetlustes erinevatele järeldustele. 14. 9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb Selgitatud maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad Kavandatud PankrS-i tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse regulatsiooni muudatuste mõju ja määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhiseaduspärasus vajavad põhimõtte järgimist. täiendavat analüüsi. Muudatused Pangaliit ettepanekuga ei nõustu (vt ka eelmise punkti jäetakse eelnõust välja. põhjendusi). Sisuliselt võtab eelnõu maksekäskudelt ja tagaseljaotsustelt õigusmõju, mistõttu on võlausaldajal hilisema õiguskindluse saavutamiseks mõistlikum läbida tavaline hagimenetlus ja saada sisuline otsus. Hagimenetluste eelistamine viib aga taaskord kohtuasjade arvu kasvuni (kuni 2/3). Pangaliidu hinnangul ei ole põhjendatud jätta alates eelnõu jõustumisest (01. jaanuar 2026) tehtud kohtulahendid kaitsmiseta tunnustamata. Lisaks jääb ebaselgeks, et kui edaspidi tehakse maksekäske vaid seadusjärgse intressimäära ulatuses, siis miks selliste maksekäskude puhul on ikkagi vaja pankrotihaldurile esitada PankrS §-s 94 lg 11 nimetatud dokumente ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrolli. Pankrotimenetluses kohtulahendite uuesti ülevaatamine suurendab oluliselt pankrotihaldurite ja kohtute 59 töökoormust. Tulevikus tekivad täiendavad vaidlused pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirjade kinnitamisel, mis taaskord suurendab kohtute töökoormust. On ebaselge, millised on dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Samuti ei ole eelnõus põhjendatud, millised on muud asjakohased dokumendid. Krediidi kulukuse määra arvutuskäigu kontrollimine ei ole pankrothaldurite halduskoormust arvestades põhjendatud. Pangaliit palub selgitada, milline on nõutav arvutuskäik, mis vastaks kavandatava seaduseelnõu nõuetele. Kehtivate nõuete kohaselt tuleb krediidikulukuse määr tuua välja nii lepingus kui ka tarbijale esitataval infolehel. Kui riiklikku ülesannet täitev isik soovib arvutuskäigu õigsust kontrollida, siis on võimalik seda teha lepingus kirjeldatud sisendandmete pinnalt. Kavandatava muudatusega pankrotiseaduses § 94 lg 11 nähakse ette, et kui nõue põhineb tarbijakrediidilepingust tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, tuleb esitada haldurile muuhulgas ka dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Pankrotihalduritele antakse seaduse muudatustega sisuliselt õigusemõistja roll. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet (konto väljavõte võib sisaldada nii tarbija enda kui ka kolmandate isikute nii pangasaladust kui ka isikuandmeid sisaldavaid andmeid). KAS § 88 lg 3 kohaselt võib krediidiasutus avaldada pangasaladust KAS § 88 toodud juhtudel. KAS § 88 lg 9 kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada pangasaladust uurijale, prokurörile ja kohtule seoses oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega kindlaksmääratud korras. KAS ei näe ette krediidiasutusele enda õiguste kaitseks pangasaladuse avaldamise võimalust pankrotihaldurile (mh oleks konto väljavõte jm dokumendid nähtavad ka kõikidele võlausaldajatele), seega on kavandatav muudatus vastuolus KAS §-ga 88. Pankrotihaldurile võib küll avaldada pangasaladust KAS § 88 lg 5 p 6 kohaselt kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena, kuid selline järelepärimine peab vastama KAS § 88 lg-s 6 ettenähtud nõuetele. Pankrotihaldurid ei esita krediidiasutusele järelepärimist nõude esitamiseks pankrotimenetluses, vaid võlausaldajate nõuded esitatakse tulenevalt PankrS §-st 44. Samuti on kõigil menetlusosaliste võimalik tutvuda pankrotiasja materjalidega. Pangasaladusega seonduvalt tsiteerime siinkohal ka õiguskantsleri mõnda seisukohta, mis avaldati seoses täitmisregistriga (01.07.2025 kiri nr 7- 7/250081/2504808): 60  „Pangasaladuse hoidmise kohustus tuleneb krediidiasutuse ja tema kliendi vahelisest erilisest usaldussuhtest ning selle eesmärk on kaitsta krediidiasutuse klienti. Klient peab saama eeldada, et krediidiasutus kaitseb nii pangatoimingute tegemisel kui ka väljaspool seda tema majandusliku ja informatsioonilise enesemääramise õigust, aga ka ärisaladust ning eraelu. Kõnealuse usaldussuhte kaitsmine on põhjendatud mh sellega, et krediidiasutusel on tulenevalt selle suhte iseloomust oma kliendi kohta märkimisväärses koguses teavet, mis võiks anda krediidiasutusele laiaulatusliku võimaluse sekkuda kliendi õigushüvedesse. Panga ja kliendi vahelise suhte eripäraks on lisaks asjaolu, et tavaliselt on see suhe väga pikaajaline ja püsiv ning vajab seetõttu erilist kaitset. Siiski ei ole pangasaladus absoluutne ja osal juhtudel on see sunnitud muude õiguskorras kaitstud hüvede ees tagasi astuma (RKTKo nr 2-20-19001/70, p 19). … Pangasaladuse hoidmise kohustuse piirang, ehk siis juhtumid, mil pangasaladust avaldatakse, tähendab inimese jaoks tugevat privaatsusõiguse piirangut ning see on käsitatav PS §-de 13, 14, 19 ja 26 piiranguna. … 7. Pangasaladust avaldada lubav norm seaduses peab olema sedavõrd konkreetse sisuga, et pangasaladuse avaldamise ja sealhulgas konto väljavõttega tutvumise võimalus ja lubatavus on seaduse tekstiga tutvudes üheselt selge. Samuti peab enne seadusega pangasaladusele juurdepääsu võimaldamist olema selge, millisel eesmärgil ja ulatuses pangasaladuse hoidmise kohustust piiratakse. Põhiseaduspärane on see piirang vaid siis, kui seda saab pidada proportsionaalseks.“ Eelneva tõttu tuleks eraldi analüüsida tarbija andmekaitseõiguslikku riivet. Pankrotimenetlusse tuleks vastutustundliku laenamise tõendamiseks esitada üldjuhul pangakonto väljavõte, millele tekib nõuete kaitsmise raames juurdepääs menetlusosalistele. Sama küsimus on hetkel aktuaalne ka tarbijatega seotud hagimenetlustes. Välistatud ei oleks eraldi menetluslikud mehhanismid, mis tagaksid suurema pangasaladuse kaitse. Krediidiandja saab kehtiva õiguse (TsMS § 38 lg 1 p-d 3 ja 6) kohaselt esitada hagimenetluses ja pankrotimenetluses taotluse tunnistada esitatud arvelduskontode väljavõtted kinniseks, ka Riigikohus (Riigikohtu 12.06.2024 lahend nr 2-20-19001 p 21 on selgitanud pangasaladuse kaitsmise võimalusi kohtumenetluses. Samas jätavad kohtud esitatud taotlused ka rahuldamata). Loodame, et ministeeriumil on võimalik arvestada Pangaliidu seisukohtadega. Oleme valmis oma seisukohti vajadusel täiendavalt selgitama ja osalema edasistes aruteludes. Eesti Krediidiandjate Liit 61 1. Siinkohal annab omapoolse arvamuse väljapakutud Teadmiseks võetud muudatuste osas MTÜ Eesti Krediidiandjate Liit (EKAL), mis esindab kaalukat osa Eesti krediiditurust ja mille liikmeteks on Eesti suurimad krediidiandjad (ESTO, IPF Digital, Creditstar Estonia, BB Finance, Ferratum). Organisatsiooni peamisteks eesmärkideks on finantsteenuste sektori arendamine, ausa konkurentsi tagamine ning regulatiivse raamistiku parendamine. Me soovime kaasa aidata Eesti finantssektori õiglase, prognoositava, võrdse, konkurentsivõimelise ja kasvule suunatud õigusraamistiku edendamisele. Sissejuhatavalt soovime välja tuua, et Eesti krediiditurg on juba praegu üks reguleeritumaid Euroopas ning siinsetele ettevõtetele kohaldatakse karmimaid nõudeid, võrreldes näiteks Euroopa tarbijakrediidi direktiivis sätestatuga. Samas laenuvõlgnevuste näitajate poolest on Eesti üks vähem probleemsemaid riike Euroopas (vt allolev joonis, Euroopa Komisjoni raport, september 2023). 2. Riigikogus on menetluses kaua oodatud krediiditeabe Teadmiseks võetud jagamise seadus (652 SE), mis peaks alates 01.01.2028 andma krediidiandjatele positiivse krediidiregistri näol väärtusliku tööriista tarbijate krediidivõimelisuse hindamise protsessis ning parandama Eesti tarbijakrediidituru olukorda veelgi. Seetõttu peab EKAL täiendavaid seadusandlikke algatusi krediidiandjate tegevuse piiramisel ebavajalikuks ja ebaproportsionaalseks. Arvamuse esitamiseks edastatud Eelnõu osas näeb EKAL mitmeid murekohti. Alljärgnevalt toome välja põhimõttelist laadi probleemid ning seejärel esitame arvamuse Teie pöördumises esitatud konkreetsete muudatuspunktide osas. 3. Kohtusüsteemile tekitatakse ülemäärane töökoormus Selgitatud Plaanitud muudatused maksekäsu kiirmenetluse regulatsioonis on vastuolus algse eelnõu (algatatud Kohtu töökoormuse 20.11.2024, eelnõu toimik nr 24-1175) eesmärgiga leevendamiseks optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada kohtute tööd tarbijakrediidiasjade ja kiirendada kohtumenetlusi vastavalt lahendamisel, võetakse Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös koostatud kasutusele IT-lahendus, mis väljatöötamiskavatsuse (VTK) ettepanekutele ning abistab kohtunikke avalduse kohtute esimeeste ja kohtute haldamise nõukoja andmete ja vastustundliku tagasisidele. laenamise põhimõtte Eelnõu praegune versioon töötab varasemale eesmärgile kontrollimisel. Arendamisjärgus otseselt vastu ning üksnes süvendab probleemi kohtute IT-lahendus võimaldab juba enne aina kasvava töökoormusega ning sellest tingitud avalduse kohtunikuni jõudmist menetluse aja pikenemise ja kohtunike ülemäärase kontrollida hagiavalduse töökoormusega. vastavust nõuetele ning Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta juhendada hagejat andmete menetlusstatistikal põhjal tehtud arvutus näitab, et esitamisel. Andmete kujul maksekäsu asjadest oli tarbijakrediidilepingust hagiavalduse esitamine tulenevaid nõudeid 22 285 asja (48% 46 429st). võimaldab avalduse automaatset Olukorras, kus krediidiandjatel ei võimaldata enam töötlemist erinevate AI mudelite maksekäsu kiirmenetluses oma nõudeid täies ulatuses abil. Näiteks kontrollida, kas avalduse esitamisel on lisatud 62  menetleda, esitataks enamus tarbijakrediidilepingutest kõik vajalikud andmed ja tulenevad nõuded edaspidi ilmselt hagimenetluses. dokumendid (nt allkirjastatud See tähendaks maakohtute töökoormuse peaaegu leping, krediidianalüüs). Süsteem kahekordistumist, arvestades ka üldist tsiviilasjade kasvu tuvastab automaatselt olulisemad trendi ning asjaolu, et aastas suudavad kohtud lahendada andmed (nt sissetulek, vähem asju, kui uusi asju peale tuleb. Arvestada tuleb ka maksekohustused) ja tõstab need koormuse kasvu, mis kaasneks TMS kavandatud esile loetavas vormis. Kohtunik muudatustega, mis lubaks võlgnikel esitada kohtusse ei pea dokumentide vahel käsitsi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juba navigeerima ja otsima olulisi kohtust läbi käinud tarbijakrediidilepingust tulenevate andmeid – töö muutub nõuete osas (Eelnõu kohaselt TMS-i lisatav § 118). tõhusamaks ja läbipaistvamaks. Eelviidatud statistikast nähtuvalt oli 2024.a. iga See võimaldab maakohtute kohtuniku laual juba keskmiselt 378,9 tsiviilasja ning koormust tarbijakrediidilepingust keskmine menetlusaeg hagimenetluses on 192 päeva. tulenevate nõuete läbivaatamisel Seletuskirjas on küll statistikale viidatud, kuid ei nähtu, oluliselt leevendada, mille kuidas kohtusüsteem peaks sellise hüppelise tulemusel lüheneb ka töökoormuse kasvuga toime tulema ning kuidas see menetlusaeg. mõjutab menetluste pikkust ja kohtunike ülemäärase töökoormuse probleemi. 4. Muudatusettepanekud kahjustavad Eesti Teadmiseks võetud, selgitatud õiguskindlust Oleme seisukohal, et Eelnõus kavandatud muudatused Muudatustega luuakse maksekäsu kiirmenetluses, mis puudutavad tarbijakrediidiasjade tarbijakrediidist tulenevaid nõudeid, võivad menetlemisele maksekäsu tulemuslikkuse asemel hoopis õõnestada õiguskindlust, kiirmenetluses erireeglid. Kuna vähendada efektiivsust ja viia kaasa soovimatute formaalses menetluses kõrvalmõjudeni, sealhulgas suurema kohtute koormuse ja vastutustundliku laenamise laenuraha kättesaadavuse vähenemiseni. põhimõtet ei kontrollita, luuakse Näiteks Saksamaal, Prantsusmaal ja Soomes kasutatakse menetlus selliselt, et lihtsustatud maksekäsu kiirmenetlust jätkuvalt ka tarbijakrediidiga menetluses on võimalik nõuda seotud nõuete puhul. EL-i õiguses ega liikmesriikide üksnes põhinõuet, seadusjärgset praktikas ei ole teada ühtegi riiki, kus oleks selline intressi ja seadusjärgset viivist. menetlus spetsiaalselt ja täielikult peatatud just Muudatused ei tauni legaalset tarbijakrediidi valdkonnas. majandustegevust. Seadusandja ei tohiks võtta vastu seaduseid, mis Seadusandjal on õigus näha ette sisuliselt taunivad täiesti legaalset ja toimivat kohtumenetluse reegleid ja majandustegevust ning tekitavad üldsuses mulje, et erisusi. Riik ei pea looma või tegeletakse millegi lubamatuga. säilitama sellist lihtsustatud Kavandatavad muudatused seavad tarbijakrediidi formaalset kohtumenetlust, kus andmise kui majandustegevuse halba valgusesse ning kohtulik kontroll on piiratud, sh peletavad Eesti turult eemale uusi finantssektori olukorras, kus sellises ettevõtjaid, vähendades samaaegselt olemasolevate menetluses on kontrolli krediidiandjate motivatsiooni siinsetele tarbijatele oma piiratusest tulenevalt kerkinud teenuseid pakkuda. Selline suhtumine ja seadusandlikud probleemid. algatused viivad Eesti finantssektori konkurentsivõime nõrgenemiseni, millega kaasnevad turutõrked ja - takistused. Kõik täiendavad kitsendused, riskid või kulud krediidiandjatele kajastuvad ka finantsteenuste lõpphinnas, mistõttu peamisteks kaotajateks oleksid eelkõige teenuste tarbijad, kellel piiratakse ligipääsu mitmekesistele finantslahendustele. Tarbijalaenud on oluline osa majanduse toimimisest ning seda ei tohi läbimõtlematult kahjustada. 5. Muudatused süvendavad olukorda, kus tarbijad ei Teadmiseks võetud tunne krediidi tagastamise eest vastutust 63  Regulatsioon ei tohi süvendada tarbijates kasvavat Menetluse valikute näol on arusaama, et krediidi tagasimaksmise pärast ei ole vaja tegemist õiguspoliitiliste muretseda ja et krediidilepingu rikkumine ei too kaasa otsustustega. Ei saa nõustuda sisuliselt mingeid tagajärgi - küll keegi teine süveneb ja käsitlusega, et kui krediidiandjale otsustab. See omakorda soodustab kergekäelist seatakse formaalses lihtsustatud laenuvõtmist, ülelaenamist ja võlgu jäämist. Võlgnevus menetluses täiendavaid on seotud siiski kohustuse rikkumisega, mida ei peaks tingimusi, mis võimaldab kohtul laialdasemalt tolereerima. Liiati võib see veelgi teha õigeid otsustusi, viib see suurendada võlglaste passiivsust ja menetlustest kõrvale olukorrani, kus tarbijad ei tunne hoidumist. Praegune eelnõu annab ühiskonnale signaali, krediidi tagastamise ees et kohustustest kõrvalehoidumine võib end ära tasuda ja vastutust. laenuvõtmisega kaasnevad riskid on praktiliselt olematud („laenu tagasisaamine on üksnes krediidiandja probleem“). Eesti suuremad krediidiandjad näevad oma klientuuri käitumise põhjal tervikpilti ning tajuvad selgelt, kuidas tarbijaskonna liberaalsemaks muutunud suhtumine oma lepinguliste kohustuste täitmisesse võib teha krediidisektorile ja kogu ühiskonnale karuteene. EKAL-i arvates ei tohiks võlgnikud sattuda lepingu rikkumise kaudu soodsamasse olukorda võrreldes lepingu täitmisega. Olulisem oleks kasvatada elanikkonna finantskirjaoskust ning ka kooliprogrammides sisse tuua elulisemaid teadmisi muuhulgas krediidi ja muude finantskohustuste võtmise teemal. Ei saa pidada õigeks, et riik võtab vastutuse üksikisikult täielikult oma õlgadele ja kohtleb täisealisi inimesi nii, nagu nad ei oleks ise suutelised enda otsuseid tegema ja nende eest vastutama. 6. Alahinnatud on ka muudatuste mõju tarbijatele Teadmiseks võetud Soovides allutada tarbijakrediidilepinguid suuremas ulatuses kohtulikule kontrollile ja vähendada seeläbi Muudatuste näol on tegemist tarbijatelt ebaõiglaselt nõutavate summade suurust, õiguspoliitiliste otsustustega. suurendatakse tegelikult suurema osa tarbijast võlgnike Valdkonna terviklahendus rahalist koormust (õigusabi- ja kohtukulude näol). . pakutakse käesoleval ja järgmisel Seletuskirjas on samuti välja toodud, et hagimenetlus on aastal läbiviidavate analüüside tarbijale oluliselt kallim, kuna hagimenetlusega tulemusel. Hagimenetluse kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes läbiviimise lihtsustamiseks ja suuremad kulud ning lisaks enda menetluskuludele tuleb kohtu koormuse leevendamiseks kaotanud poolel tasuda ka vastaspoole menetluskulud, sh võetakse kasutusele tehniline vastaspoole õigusabikulud, mis võivad olla abivahend, mille tulemusel peaks märkimisväärsed (maksekäsu kiirmenetluses on ka tarbijakrediidilepingust väljamõistetavad menetluskulud ühetaoliselt 20 eurot tulenevate vaidluste lahendamine kõigis maksekäsu kiirmenetluse asjades (TsMS § 4842)). hagimenetluses muutuma Seletuskirjas ei ole aga selle mõju tegelikku ulatust ja kiiremaks, tõhusamaks ja seeläbi tähtsust analüüsitud. EKAL-i arvates on seda mõju ka odavamaks. selgelt alahinnatud. 7. Esitame alljärgnevalt täpsemad kommentaarid Mittearvestatud järgmiste Eelnõu muudatuste osas. 1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete Seadusandjal on võimalik muuta esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et formaalse menetluse reegleid, maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda kui seniste reeglite kasutamine on põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning muutunud problemaatiliseks ja ei seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija paku nõrgemale osapoolele tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu tegelikku kaitset. Krediidiandjal 64 kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses on võimalik esitada nõue järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse täisulatuses hagimenetluses ning intressi ja seadusjärgse viivise katteks. ta ei ole kohustatud esitama nõuet EKAL-i hinnangul on see ettepanek vastuolus pacta sunt maksekäsu kiirmenetluses. servanda põhimõttega ehk leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Tegemist on võlaõiguse ühe alusprintsiibiga, Paratamatult toob eelnõu kaasa millest ei ole põhjust kõrvale kalduda ka teatud halduskoormuse kasvu, tarbijakrediidilepingute puhul. Ei saa pidada kuid eelnõuga tehtavad aktsepteeritavaks lahendust, kus sisuliselt seaduse muudatused on vajalikud tasandil eeldatakse krediidiandja poolt toime pandud tarbijate kaitseks. Lisaks rikkumisi ja tarbijakrediidilepingu tühisust. Võlgnike võetakse hagimenetluse kaitseks on juba seaduses olemas summalised piirangud läbiviimise lihtsustamiseks ja maksekäsu kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks (nõue kohtu koormuse leevendamiseks kuni 8000 eurot, mis hõlmab nii põhi- kui ka kasutusele tehniline abivahend, kõrvalnõudeid ning kõrvalnõuded ei tohi ületada mille tulemusel peaks ka põhinõuet; TsMS § 481 lg 2³ piirangud KKM ja hagimenetlused muutuma viivisemäära osas, kui tegemist on kiiremaks, tõhusamaks ja seeläbi tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega) ning ka odavamaks. Märgime, et täiendavate piirangute seadmine ei ole põhjendatud. valdkonna terviklahendus Muudatus suunaks avaldajaid esitama pakutakse käesoleval ja järgmisel tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid aastal läbiviidavate analüüside hagimenetluses, kuna maksekäsu kiirmenetlus tulemusel. muudetakse Eelnõu muudatuste kogumiga avaldaja jaoks põhjendamatult kalliks, töömahukaks ja aeglaseks, samas võetakse maksekäsu kiirmenetluses tehtud kohtulahendilt ära õiguskindlus ja seadusjõud. Käesoleva vastuse muudes osades on juba põhjalikumalt selgitatud, millised negatiivsed mõjud selliste muudatustega kokkuvõttes kaasnevad nii kohtusüsteemi kui ka kogu krediidituru toimimise vaates. Ettepanek, mille kohaselt loetakse kõik tarbija tehtud tagasimaksed maksekäsu menetluses esmalt põhivõla katteks, eirab aga tarbijakrediidilepingute jaoks juba tarbija kaitseks kehtestatud VÕS § 415 lg 2 regulatsiooni ning paneb krediidiandja olukorda, kus kohtumenetluse jaoks tuleb nõuded tagasiulatuvalt täielikult ümber arvestada. Eelnõu seletuskirjast võib jääda ekslikult mulje, et erinevus puudutab vaid sissenõudmiskulu, mida VÕS § 415 lg 2 kohaselt võib lugeda tasutuks esimeses järjekorras ning mis tuleks siis maksekäsu kiirmenetluse jaoks ümber arvestada põhivõlgnevuse katteks. Tegemist oleks justkui mingi ebaolulise arvutusmurega, millel puudub oluline mõju. Tegelik probleem seisneb aga selles, et krediidilepingu kehtivuse ajal saab krediidiandja makseid arvestada ainult nende kohustuste katteks, mis on muutunud sissenõutavaks (vt VÕS § 415 lg 2: „Kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ...“). Krediidilepingute alusel tagasimaksete tegemine toimub reeglina annuiteetgraafiku alusel, mis tähendab, et laenuperioodi alguses sisaldab makse suuremat intressiosa ja väiksemat põhiosa. Mida rohkem on põhiosa tagasi makstud, seda väiksemaks muutub 65  maksegraafiku edenedes intressi arvestuse aluseks olev põhiosa jääk ning makse koosseisus hakkab tasapisi vähenema intressi osakaal ja suurenema põhiosa tagasimakse osakaal. Nii on täiesti tavaline ja seadusega kooskõlas olukord, kus mingil hetkel on tasutud intressisummad suuremad kui tagastatud põhiosa. Eelnõu muudatuse kohaselt peaks krediidiandja nüüd maksekäsu kiirmenetluse algatamisel arvestama kõik tarbija poolt krediidilepingu kehtivuse ajal makstud summad krediidi põhiosa katteks ning käsitlema intressi- ja muid kõrvalnõuete makseid täielikult tasumata kohustustena. Selline tagantjärele nõuete ümberarvestamine ei ole ainult Exceli tabelis mingite arvutuste tegemine, vaid mõjutab otseselt krediidiandjate järelevalveliste aruannete õigsust. Muuhulgas on krediidiandjad kohustatud esitama Finantsinspektsioonile kvartaalseid aruandeid väljastatud tarbijakrediitide jääkide kohta („Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või - vahendaja ning välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord“ § 2 lg 1 p 4). Samuti peavad krediidiandjad alates 31.07.2025 esitama Finantsinspektsioonile iga poolaasta kohta KAVS § 57¹ lg 1 sätestatud aruandeid viivituses olevate tarbijakrediidilepingute või nendest tulenevate nõuete loovutamise kohta krediidiostjatele. See aruanne peab sisaldama andmeid muuhulgas loovutatud nõuete või krediidilepingute koondjäägi kohta, samuti nende nõuete või krediidilepingute arvu ja iga krediidi suuruse kohta. Krediidiandjad ei saa pidada oma raamatupidamises topelt arvestust – ühte raamatupidamise ja Finantsinspektsiooni aruandluse jaoks ning teist kohtumenetluse jaoks. Sel juhul muutuks järelevalveline aruandlus täiesti mõttetuks, kuna tulemus oleks moonutatud ning Finantsinspektsioon ei saaks selle põhjal teha usaldusväärseid järeldusi finantsturu ega järelevalvesubjekti olukorra ja arengute kohta. Lisaks põhjustaks nõude ümberarvestus suurt segadust ja vaidlusi krediidiandja ja tarbijate vahel, kuna kohtueelses võlamenetluses on krediidiandja ja loovutamise korral ka krediidiinkasso esitanud tarbijale andmeid ilma ümberarvestuseta. Tarbijal tekiks õigustatud küsimus, mida temalt siis õigupoolest üldse nõutakse. Samuti muutuksid „valeks“ andmed maksehäireregistrites. Eeltoodud põhjustel on EKAL seisukohal, et kavandatavad muudatused ei lahenda mingit probleemi, küll aga loovad probleeme ja segadust juurde, mistõttu tuleks nendest muudatustest Eelnõus loobuda. 8. 2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate Mittearvestatud, selgitatud. nõuete menetlemiseks maksekäsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. Muudatus võimaldab kohtul EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise maksekäsu kiirmenetluses nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on kontrollida avalduse vastavust vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka maksekäsu kiirmenetluse 66 Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse eeldustele ja avaldusele mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). seadusega sätestatud nõuetele Maksekäsu kiirmenetlus on formaliseeritud menetlus, (TsMS § 481 ja § 482). Tegemist kus kehtiv seadus ei näe ette tõendite esitamist ning ei ole õigusemõistmisega. See, et kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse kehtiva seaduse avaldusele lubatavust ja avalduse nõuetele vastavust. Sellise dokumente ei lisata, ei tähenda, et formaalse iseloomuga menetluse jaoks on seadusandjal puuduks õigus komplekteeritud ka maksekäsuosakonna meeskond, kelle formaliseeritud menetluse hulgas ei ole ühtegi kohtunikku (Eelnõu seletuskirjast nõudeid täpsustada või nähtuvalt töötab maksekäsuosakonnas kolm täiendada, kui senine kord on kohtunikuabi ning 30 referenti, lisaks osakonnajuhataja). osutunud problemaatiliseks. Kohtunikuabi pädevuse põhiseaduspärasus maksekäsu kiirmenetluse asju lahendada peetakse õiguskirjanduses Euroopa tarbijakrediidi juba täna vägagi problemaatiliseks (vt TsMS III. standardinfo teabelehe Kommenteeritud väljaanne, TsMS § 489² komm 3.3.2 b). esitamisest on eelnõus loobutud. Eelnõu kohaselt aga laiendataks kohtunikuabide pädevusust veelgi, andes neile ülesande hinnata tõendeid ning õiguse neid omal äranägemisel ka juurde küsida. EKAL-i hinnangul on siin tegemist juba sisulise õigusemõistmise küsimusega, milleks kohtunikuabidel põhiseadusjärgne pädevus puudub. Lisaks on kavandatav muudatus vastuolus maksekäsu kiirmenetluse olemusega. Maksekäsu kiirmenetlus on lihtsustatud menetlus, mis peaks hagimenetlusega võrreldes olema eelduslikult kiirem, lihtsam ja odavam. Kavandatav muudatus aeglustab menetlust oluliselt ning teeb selle kallimaks nii avaldajale kui ka kohtule, suurendab ebakindlust ja õiguskaitse viibimist. Mõistagi suurenevad seeläbi ka paljude võlgnike (õigus)kulud – kõige tõenäolisemalt võidaksid plaanitavatest muudatustest Eesti advokaadid ja juristid, kel avaneb võimalus kindlustada tarbijakrediidi asjadega endale pikaajaline sissetulek. Sellises olukorras kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma praktilise väärtuse, kuna avaldaja võib siis sama hästi esitada juba hagi maakohtule, mitte kulutada aega maksekäsu kiirmenetlusele, kus tuleb esitada praktiliselt sama hulk andmeid ja dokumente nagu hagimenetluses. Tõendite esitamise kohustus tähendaks ka võimatust esitada ja lahendada maksekäsu avaldusi automatiseeritult, mis kasvatab aga oluliselt nii kohtute kui ka avaldajate töö- ja halduskoormust ning kulusid. See ei ole mõistlik, eriti arvestades, et tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded ei ole reeglina väga suured. Reegel, mille kohaselt tuleks kõik väiksemad nõuded koheselt varustada lepingute, KKM arvutuste, makseväljavõtete ja muude lisadega, ei ole proportsionaalne ega mõistlik, sest nõuab võrreldavat pingutust ja kulude tegemist nii 50 € kui 5000 € nõude puhul. Seeläbi tekiks vastuolu menetlusökonoomia põhimõttega ning senine tõhus kiirmenetlus üheaegselt riigi ressursside säästmisega kaotaks oma otstarbekuse. Samal ajal, kui menetlus muutuks avaldaja jaoks aeglaseks ja kulukaks, nullitakse muude Eelnõu kavandatavate muudatustega ära maksekäsu kui 67 kohtulahendi õiguskindlus. Kokkuvõttes muutub maksekäsu kiirmenetlus tarbijakrediidi asjades kulukaks ja mõttetuks menetluseks, mis toob kaasa olukorra, kus seni maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõuded esitatakse pigem hagimenetluses. Nagu Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, siis esitati 2024. a maakohtutele 4673 tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust, samal ajal kui Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale laekus 2024. aastal lahendamiseks 46 429 võlanõude asja, millest 48% (s.o. 22 286 asja) olid tarbijakrediidilepingute asjad. On raske ette kujutada, kuidas peaksid maakohtud sellise hagide laviiniga toime tulema. EKAL-i hinnangul ei ole see Eelnõus sisalduv muudatus ka vajalik. Kehtiv õigus sisaldab juba piisavalt tasakaalustavaid meetmeid tarbijakrediidilepingu võlgnike õiguste kaitseks võimalike ebaõiglaste nõuete eest, s.h. KKM-i ja viivisemäära piirang maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel koos kriminaalvastutuse hoiatusega valeandmete esitamise eest, võlgniku õigus esitada makseettepaneku osas vastuväide ilma kohustuseta seda põhjendada, keeld toimetada füüsilisele isikule makseettepanekut kätte avalikult, õigus esitada teatud juhtudel määruskaebus maksekäsule või teistmisavaldus, kui ilmnevad uued asjaolud. Pealegi tegutsevad krediidiandjad (ning alates 01.01.2025 ka krediidiinkassod) Finantsinspektsiooni ja TTJA järelevalve all litsentseeritud ja auditeeritud keskkonnas. Seega rikkujate suhtes on võimalik rakendada ka järelevalvelisi meetmeid. Selleks ei ole vaja muuta kardinaalselt tsiviilkohtumenetluse reegleid ja seada löögi alla niigi ülekoormatud kohtusüsteemi. EKAL on seega kokkuvõtlikult seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja maksekäsu kiirmenetluse loogikaga vastuolus ning tuleb seetõttu Eelnõust välja jätta. Kui säte siiski Eelnõusse jääb, siis tuleb üle vaadata esitatavate dokumentide loetelu, kuna sellisel kujul ei ole see üheselt mõistetav. Teatud krediidilepingute puhul maksegraafik puudub (nt tähtajatud krediidiliinid, kus krediidi kasutusse võtmine sõltub tarbijast ning tagasimakse tingimused on kirjeldatud lepingus). Seetõttu tuleks maksegraafiku nõude mainimisest loobuda. Kui lepingul on maksegraafik, siis see ongi juba lepingu osa ning lepingu mõiste juba hõlmab seda. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamise nõudest tuleks samuti loobuda, kuna tegemist on lepingueelse teabe koosseisu kuuluva dokumendiga, mille osas ei näe seadus ette tagajärgi lepingu kehtivusele ega sellest tulenevatele nõuetele. Lepingueelse teabe esitamise kohustus maksekäsu osakonnale jääb seetõttu ka sisuliselt arusaamatuks. 68 9. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses Mittearvestatud, selgitatud esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua Tegemist on õiguspoliitilise kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse otsustusega. rahuldamata. Puuduste kõrvaldamist avalduses reguleerib TsMS § 483 Selgitame, et maksekäsu lg 4, mille kohaselt annab kohus avaldajale tähtaja kiirmenetluses avalduse puuduse kõrvaldamiseks, kui avalduses esineva puuduse rahuldamata jätmisel ei ole res saab ilmselt kõrvaldada. EKAL-i arusaamise kohaselt ei judicata tagajärgi. See tähendab, sisaldu Eelnõus nimetatud sätte muudatust. Samuti ei ole et kui kohus jätab maksekäsu põhjust Eelnõusse vastavat täiendust lisada, kuna ka kiirmenetluses avalduse tarbijakrediidilepingu alusel nõude esitanud avaldajale rahuldamata nt seetõttu, et peab jääma võimalus avalduse puuduseid likvideerida. avalduses on puudused, on Kui aga sooviti küsida arvamust Eelnõus sisalduva TsMS võimalik esitada uus avaldus, sh § 484¹ muudatuse kohta, siis EKAL seda ei toeta. maksekäsu kiirmenetluses. TsMS § 484¹ lg 1 sätestab, et kui maksekäsu tegemise Kohtutest on tulnud tagasiside, et eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa tarbijakrediidi asjades on suhtes, teatab kohus sellest avaldajale ja määrab talle avaldused tihti ebakvaliteetsete tähtaja seisukoha avaldamiseks, kas teha makseettepanek andmetega. Muudatuste eesmärk märgitud ulatuses. Seejuures viitab kohus vastamise või on kvaliteetsete avalduste vastamata jätmise tagajärgedele. esitamisele suunamine. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS § 484¹ uus lõige (lg 4), JDMis on planeeritud mille kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi maksekäsumenetluse reform. lõigetes 1–3 sätestatut tarbijakrediidilepingust Analüüside tulemusel jõutakse tulenevatele nõuetele ning kui sellise nõude või nõude terviklahenduseni, sh osas, kas osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid oleks põhjendatud erisust osaliselt, jätab kohus avalduse rahuldamata. laiendada ka muudele asja Jääb selgusetuks, miks on sellise erandi tegemine vajalik, liikidele. s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud nõude puhul olla lubatud nõude osaline rahuldamine, kui maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku tegemisega nõus. Kui selline võimalus ära võtta, siis on avaldaja sunnitud esitama kogu nõude osas hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda otstarbekuse huvides maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus vastuolus Eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Samuti puudub sisuline põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). 69 10. 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu Muudatus võimaldab kohtul kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada maksekäsu kiirmenetluses täiendavaid tõendeid. kontrollida esitatud nõuete EKAL ei toeta sellist muudatust, kuna tõendite esitamise vastavust nõude aluseks olevatele nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on dokumentidele. See, et kehtiva vastuolus nii selle menetluse liigi olemusega kui ka seaduse avaldusele dokumente ei Põhiseaduses sätestatuga, mille kohaselt on õiguse lisata, ei tähenda, et seadusandjal mõistmise pädevus ainult kohtul (PS § 146). puuduks õigus formaliseeritud Täpsemad põhjendused sisalduvad punkti 2 menetluse nõudeid täpsustada või muudatusettepaneku kohta esitatud arvamuses (vt ülal), täiendada, kui senine kord on mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva osutunud problemaatiliseks. muudatuse osas. Tegemist on ka edaspidi avalduse nõuetele vastavuse kontrolliga. 11. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine Arvestatud osaliselt, selgitatud regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud Tegemist on õiguspoliitilise maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata otsustusega. jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele. EKAL leiab, et riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse Kohtutest on tulnud tagasiside, et seadmine võlasuhte liigist rikub Põhiseadusega kaitstud tarbijakrediidi asjades on võrdsuspõhimõtet (PS § 12) ning plaanitud muudatusest avaldused tihti ebakvaliteetsete tuleks loobuda. andmetega. Muudatuste eesmärk Kehtiv TsMS § 150 lg 1 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv on kvaliteetsete avalduste tagastatakse: kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitamisele suunamine. jäetakse rahuldamata käesoleva seadustiku § 483 lõike 2 JDMis on planeeritud punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul. Need juhud maksekäsumenetluse reform. sisaldavad ka olukorda, kus avaldus ei vasta Analüüside tulemusel jõutakse vorminõuetele (TsMS § 483 lg 2 p 2) või kui esinevad terviklahenduseni, sh osas, kas menetluse peatamise alused (TsMS § 483 lg 2 p 4), nt oleks põhjendatud erisust võlgnik on kaotanud tsiviilkohtumenetluse teovõime . laiendada ka muudele asja Jääb selgusetuks, miks ei peaks sellistel juhtudel liikidele. tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduse riigilõivu Eelnõust jäetakse välja tagastama. Avaldaja ei ole sellisel juhul maksekäsu muudatus, mis puudutab kiirmenetlust kuidagi kuritarvitanud, vaid tegemist võib riigilõivu tagastamata jätmist olla inimliku veaga avalduse vormistamisel või juhul, kui avaldus jäetakse avaldajast üldse sõltumatu asjaoluga. rahuldamata TsMS § 483 lg 2 p 4 Võib-olla on Eelnõu koostajad soovinud välistada alusel. riigilõivu tagastamise § 483 lg 2 p 1 juhtumi korral, s.t. kui § 481 kohaselt ei ole maksekäsu kiirmenetlus lubatud, kuid praegu on muudatuse sõnastus igal juhul liiga lai ning tarbijakrediidiandjate suhtes põhjendamatult diskrimineeriv ja karistav. Samuti puudub põhjendus, miks peaks selline karistusliku iseloomuga reegel puudutama just tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saaksid menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on seega vastuolus Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka 70  sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26) (PS kommenteeritud väljaanne, § 12 kommentaar 11). EKAL on seega seisukohal, et see muudatus oleks Põhiseadusega ja viidatud Riigikohtu praktikaga vastuolus. 12. 6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate Mittearvestatud nõuete alusel makseettepaneku tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale. Tarbijakrediidilepingutest EKAL-i hinnangul võiksid menetlustähtajad olla kõigi tulenevate nõuete menetlemisele (mitte ainult tarbijakrediidilepingutega seotud) nõuete luuakse eelnõuga erikord, mille osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul puhul on vajalik ette näha pikem alusel nõue põhineb. Näiteks võiks olla lahenduseks makseettepaneku tegemise ühetaoliselt makseettepaneku tegemise tähtaja tähtaeg. Teiste nõuete pikendamine 15 päevani ilma võlasuhte liigist sõltuvate menetluskorda eelnõuga ei eranditeta. muudeta 13. 7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas Teadmiseks võetud maksekäsu kiirmenetluses esitatud maksegraafik Muudatust ei ole eelnõus. edastatakse kinnitamiseks kohtunikule. Eelnõu ei sisalda sellist muudatust, mistõttu jääb küsimuse püstitus ebaselgeks. EKAL-i arvates ei ole vajalik Eelnõud sellise muudatusega ka täiendada. Kui seadusandja arvates on maksekäsu osakond võimeline hindama muid krediidi andmisega seotud asjaolusid (vastavalt Eelnõus sisalduvatele muudatusettepanekutele) ning tegema maksekäsu määruse, siis miks peaks piirama maksekäsuosakonna pädevust maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks maksegraafiku. Sellise muudatusega vaid suurendatakse põhjendamatult maakohtute töökoormust. 14. 8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle Arvestatud suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i algatatud sundtäitmine, võimalus esitada see nõue regulatsiooni muudatuste mõju ja uuesti kohtulikule kontrollile. põhiseaduspärasus vajavad EKAL on seisukohal, et tegemist on Eelnõu ühe kõige täiendavat analüüsi. Muudatused põhimõttelisema ja probleemsema muudatusega, millest jäetakse eelnõust välja. tuleks kindlasti loobuda. Tegemist on muudatusega, mis kahjustab tugevalt Põhiseadusega kaitstud õigusriigi põhimõtteid (PS § 10). Õiguskindlus on õigusriigi üks keskne ja tunnustatud põhimõte, mille lahutamatuks osaks on res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte. See nõuab kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui mingi õigusvaidlus on saanud jõustunud kohtulahendiga lahenduse, keelab see põhimõte üldjuhul sama vaidluse uuesti avamise (vt PS kommenteeritud väljaanne, § 10 kommentaar 54). Kohtulahendi seadusjõu põhimõte „kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama 71 kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu“. (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 12.04.2016, 3-3- 1-35-15, p 47.). Nii on Riigikohus pidanud sellest põhimõttest tulenevalt õigeks mitte tunnistada põhiseadusvastasuse tõttu õigustloovat akti kehtetuks tagasiulatuvalt, kui tagasiulatuvast kehtetuks tunnistamisest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) (vt PS kommenteeritud väljaanne, § 10 kommentaar 54). Praegusel juhul omaks muudatus erakordselt suurt mõju just kohtute töökoormusele, kuna tagasiulatuvalt võetakse juba jõustunud ja täitemenetluses olevatelt kohtulahenditelt ära nende seadusjõud ning võib oodata võlgnike suurt aktiivsust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamise vastu. Teatavasti puudub sundtäitmise hagi esitamiseks ajaline piirang ja võlgnik võib esitada hagi kuni täitemenetluse lõpuni (TMS § 221 lg 3). Eelnõust ei nähtu rakendussätteid, mis piiraksid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õigust juba käimasolevates täitemenetlustes. See tähendab, et kohtusse pöörduma hakkavate isikute hulk on täiesti hoomamatu. Kohtute töökoormuse kasv ja selle mõju kohtunike suutlikkusele pakkuda mõistliku aja jooksul kohtulikku kaitset muudes kohtuasjades on aga just selline oluline negatiivne mõju, mida Riigikohus on eelviidatud lahendis (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47) pidanud piisavaks põhjuseks, et mitte tunnistada põhiseadusvastast õigusakti kehtetuks tagasiulatuvalt. EKAL on seisukohal, et juba ainuüksi selle kaalutluse tõttu tuleks ka Eelnõu vastavast muudatusest loobuda, kuna tsiviilkohtute töökoormus ja võimekus menetleda tsiviilasju mõistliku tähtaja jooksul satub otseselt ohtu. Menetlustähtaegade pikenemine kahandab mh krediidi sissenõudmismenetluste edukust, millega kaasneb krediidiandjatele reaalne rahaline kahju. Seda seadusandlikku sammu tagasi pöörata oleks pärast praktiliselt võimatu. Ka TsMS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kohtulahendi materiaalne õigusjõud tagab kohtusüsteemi tõhusa toimimise sellega, et välistab sama asja korduva menetlemise, mis koormaks tarbetult nii riiki kui menetlusosalisi (vt TsMS II. Kommenteeritud väljaanne, § 457 kommentaar 3.1.3). Samas rõhutatakse kommentaarides õigesti, et tegemist ei ole ainult otstarbekuse kaalutlustega - põhimõte, et kohtu sisulistel otsustustel on kestev toime, kujutab endast olulist õigusriigi tunnust. Selgitatakse, et see on vajalik juba ainuüksi kohtu autoriteedi tagamiseks, et kord tehtud lahend oleks kõigi menetlusosaliste jaoks lõplikult siduv. Tsiviilkohtumenetluse peamine eesmärk on poolte vahel õigusrahu taastamine ning see on võimalik üksnes juhul, 72 kui kohtulahendi toime ei piirdu käimasoleva menetlusega, vaid see lahendab vaidluse lõplikult. EIK praktika järgi on sama asja korduv läbivaatamine vastuolus nn res judicata-põhimõttega ning rikub õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis on tagatud EIÕK art 6 lg-ga 1 ja mida tuleb tõlgendada kooskõlas õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõttega. TsMS eelviidatud kommentaaris selgitatakse, et peaasjalikult piirab see teistmise aluseid, nt ei ole menetlusosalisel õigust nõuda jõustunud kohtulahendi läbivaatamist üksnes põhjusel, et ta kohtu õigusliku käsitusega ei nõustu. Lisaks on EIK oma praktikas käsitanud EIÕK art 6 lg 1 rikkumisena olukorda, kus riigisisesed kohtud menetlesid üksteise järel kahte tsiviilasja, mis ei olnud küll identsed, kuid millesse olid kaasatud samad pooled ning mille esemeks olid samad õigussuhted ja asjaolud. Tulemuseks oli see, et teise kohtulahendiga mõisteti kaebajalt välja suurem rahasumma ja esimene kohtulahend kaotas faktiliselt tähenduse, kuigi formaalselt hilisem lahend varasema õigusjõudu ei kõrvaldanud. Neil asjaoludel leidis EIK, et hilisem menetlus andis vastustajale lubamatult teise võimaluse vaidluse sisuliseks lahendamiseks ning sellega rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Lisaks kohtusüsteemi koormamisele looks muudatus tugeva süsteemse riski kogu krediidisektori jaoks, nagu näitas EKAL-ile teadaolev Ühendkuningriigi kogemus. Pärast sarnaseid regulatiivseid muudatusi sattusid sealsed krediidiandjad masskaebuste alla aastatetaguste täitedokumentide alusel, kus võlgnikud väitsid tagantjärele, et nad ei mõistnud lepingut või neile ei saadetud piisavalt infot. Krediidiandjaid süüdistati tagasiulatuvalt vastutustundliku laenamise nõuete rikkumises ja neilt nõuti tarbijatele tekkinud väidetavate kahjude hüvitamist. Üksikud pretsedendid pälvisid meedia ja võlgnike tähelepanu ning juriidilised bürood asusid hoogsalt nõudeid koondama ja kokku ostma. Selle tulemusena läksid mitmed krediidiandjad pankrotti ning halvenes ligipääs väikelaenudele nende jaoks, kes niisugust finantsteenust siiski vajavad. Tagasiulatuva mõjuga reeglistiku kehtestamine tõi Ühendkuningriigi krediidisektorile kaasa laiaulatuslikke ja ettenägematuid tagajärgi. Sama risk realiseeruks Eestis, kui kõnesolev Eelnõu muudatus ellu viia. Hoomamata hulk juba ammu lepingu sõlminud võlgnikke, kelle osas on olemas jõustunud kohtulahend, saaksid sisuliselt piiramatu seadusliku õiguse juba jõustunud ning võib olla suures osas juba ka täidetud kohtulahendite vaidlustamiseks. Lisaks on oluline märkida, et krediidiandjad oleksid sellistes uuesti avatud vaidlustes menetluslikult ebaõiglases positsioonis (eriti kui tegemist on juba aastaid tagasi jõustunud kohtulahendiga), kus ühest küljest lasub eelkõige just krediidiandjal kohustus tõendada lepingu kehtivuse eelduseks olevaid asjaolusid ja nõuete õiguspärasust, kuid tõendid ei pruugi uue vaidluse ajal olla enam kättesaadavad. Krediidiandjatel ei 73  ole lubatud säilitada klientidega seotud isikuandmeid, sh lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud asjaolusid lõpmatult, vaid üksnes seadusega lubatud tähtaegade jooksul, järgides eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtet. KAVS § 47 lg 5 lubab krediidi väljastamist ja teenindamist puudutavaid andmeid ja dokumente, sh krediiditoimikusse kuuluvaid andmeid ja dokumente, säilitada kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates. Pärast kohtulahendi jõustumist nõude osas ei ole krediidiandjal olnud ka mingit muud aktsepteeritavat õiguslikku alust krediidisuhtega seotud andmete ja dokumentide säilitamiseks. Sellise menetlusliku ebaõiguse loomine õigusnormiga, mida ei saanud kuidagi ette näha ega sellega arvestada, ei ole õigusriigis vastuvõetav. Kokkuvõttes leiab EKAL, et Eelnõuga planeeritavad muudatused, mis võimaldavad jõustunud kohtulahendeid uuesti kohtus vaidlustada, on nii õigusriiklikult, menetluslikult kui ka majanduslikult ebapädevad ja ohtlikud ning need tuleb Eelnõust välja jätta. Eesti menetlussüsteem pakub võlgnikule juba piisavalt tasakaalustatud kaitset, muuhulgas saab ta: • vältida maksekäsu määruse tegemist, esitades maksettepanekule vastuväite, kusjuures vastuväidet ei pea isegi põhjendama (TsMS § 485), • teatud juhtudel esitada maksekäsu määruse peale määruskaebus (TsMS § 489¹), • teatud juhtudel esitada tagaseljaotsuse osas kaja (TsMS § 415), mille rahuldamise korral menetlus taastatakse (kusjuures tagaseljaotsuse saab kohus teha vaid siis, kui nõue on õiguslikult põhjendatud, TsMS § 407 lg 1), • esitada jõustunud kohtulahendi osas teistmisavaldus ja taotleda asja uuesti läbivaatamist, kui tulevad ilmsiks teatud uued asjaolud (TsMS § 702). On igati tervitatav ja arusaadav, kui riik soovib parandada õigusemõistmise kvaliteeti tarbijakrediidi asjades, kuid seda tuleks teha tulevikku vaatavalt, mitte tagasiulatuvalt õiguskindluse põhimõtte rikkumise ning kohtusüsteemi ja krediidituru toimimise ohustamise arvelt. 15. 9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb Selgitatud maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad PankrS muudatused jäetakse tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse eelnõust välja. määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. EKAL viitab nimetatud muudatuse osas eelmises punktis esitatud põhjendustele ja probleemidele, mis on täies ulatuses asjakohased ka käesoleva muudatuse osas. Pankrotimenetluses, nii nagu ka täitemenetluses, tuleb juba jõustunud kohtulahenditele jätta alles nende seadusjõud, et mitte koormata uuesti kohtusüsteemi ja menetlusosalisi, mitte õõnestada õiguskindluse põhimõtet ja kohtute autoriteeti ega seada krediidiandjaid ebaõiglasesse olukorda, kus neil ei ole enam võimalik 74  esitada tõendeid, mida muudatus neilt tagantjärele nõudma hakkaks. Eeltoodust tulenevalt leiab EKAL, et ka see muudatus tuleb Eelnõust välja jätta. 16. Kokkuvõtteks Teadmiseks võetud Eesti Krediidiandjate Liit on selgel seisukohal, et Eesti tarbijakrediidituru kontekstis välja toodud probleeme aitab lahendada positiivne krediidiregister. Täpsem ülevaade tarbija olemasolevatest kohustustest tõstab veelgi krediidivõimelisuse kontrolli kvaliteeti ning välistab laenude väljastamise puuduliku laenuvõime või finantskäitumisega isikutele. Krediidiregistrit peetakse rahvusvaheliselt oluliseks vahendiks tarbijate ülemäärase võlgnevuse vähendamisel ning see viiks peagi ka võlgnike arvu vähenemiseni Eestis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõuga kaasnevad ettepanekud ei ole mõistlik viis probleemide lahendamiseks. Kui kiirmenetlus tarbijakrediidi puhul muutub ebapraktiliseks, väheneb efektiivne õiguskaitse ka tarbija jaoks, sest võlgnevuste sissenõudmise kulud kasvavad ja menetlused venivad. Kavandatavate piirangute seadmine ei jääks üleeuroopalisel laenuturul märkamata ja see tõukaks Eesti krediidituru konservatiivse äärmuse suunas, mis võib kahjustada nii investeerimishuvi, konkurentsi kui ka Eesti mainet. Eesti finantssektori ülereguleerimise probleemile juhtis 2024. aastal Riigikogule peetud ettekandes1 tähelepanu ka Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler, kelle hinnangul on finantssektori reguleerimisega mindud liiale - selle asemel tuleks lasta turuosalistel ja järelevalvetel kohanduda ning rakendada olemasolevat regulatsiooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu vajab täiendavat mõjuhinnangut, et tagada selle rakendatavus ning vältida soovimatuid kõrvalmõjusid Eesti krediiditurule ja kohtusüsteemile. FinanceEstonia 1. FinanceEstonia on Eesti finantssektori Teadmiseks võetud katusorganisatsioon, mille eesmärk on toetada Eesti finantssektori arengut, innovatsiooni ja finantsteenuste eksporti. Seisame selle eest, et Eestisse tekiks uusi finantsvaldkonna ettevõtteid, loodaks uusi kõrge lisandväärtusega töökohti ning kohalik kapitaliturg pakuks Eesti ettevõtetele täiendavaid finantseerimisvõimalusi. Esindame oma töös ja tegemistes enam kui 90 finantssektoris tegutsevat ettevõtet. Allpool toodud Tsiviilkohtumenetluse seadustku ja teiste seaduste muutmise eelnõud (edaspidi: eelnõu) puudutava tagasiside ja ettepanekutega soovime aidata kaasa vastutustundlikule laenamisele ja seeläbi nii tarbijate turvatunde kasvule kui ka Ees, majanduse arengule. FinanceEstonia rõhutab, et toetab igati eesmärki suurendada tsiviilkohtumenetluse efektiivsust ja tagada tarbijate kaitse, kuid leiab, et mitmed kavandatavad muudatused neid eesmarke paraku ei 75  toeta, ega ole kooskõlas õiguskindluse, menetlusökonoomia ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Alljärgnevalt esitame arvamuse, mis põhineb tagasisidet andnud FinanceEstonia liikmete enamuse ühtsetel seisukohtadel ja mis on liigendatud järgmiselt: A. üldised seisukohad eelnõuga kavandatud muudatuste eesmärgi ja tagajärgede osas; B. seisukohad eelnõu 9 peamise muudatuse ploki osas, mille suhtes tagasisidet küsi,; C. seisukohad konkreetsete eelnõu sätete sõnastuse osas, mida kavandatakse. 2. A. Üldised seisukohad eelnõuga kavandatud Selgitatud muudatuste eesmärgi ja tagajärgede osas Eelnõu seletuskiri toob peamise motiivina esile kohtute Kohtu töökoormuse töökoormuse vähendamise ning kohtumenetluste leevendamiseks tõhustamise ja kiirendamise vajaduse, sest tsiviilasjade tarbijakrediidiasjade arv ja menetlusajad on kasvanud, koormates kohtunikke lahendamisel, võetakse üle. Seega on seadusandja taotlus optimeerida menetlusi kasutusele IT-lahendus, mis viisil, mis hoiaks ära kohtute ülekoormust ja abistab kohtunikke avalduse pikalevenivaid vaidlusi. Tarbijakrediidinõuete osas andmete ja vastustundliku rõhutatakse ka tarbijakaitse tugevdamist – seletuskiri laenamise põhimõtte märgib, et muudatuste eesmärk on takistada kontrollimisel. Arendamisjärgus tarbijakrediidilepingute alusel ülemääraste (liigselt IT-lahendus võimaldab juba enne kõrgeid intresse või tasusid hõlmavate) nõuete esitamist avalduse kohtunikuni jõudmist maksekäsu kiirmenetluses ning vältida formaalse kontrollida hagiavalduse menetluse kuritarvitamist võlausaldajate poolt. vastavust nõuetele ning Eelnimetatud eesmärgid on kahtlemata legitiimsed, kuid juhendada hagejat andmete eelnõuga kavandatu tegelik mõju osutub FinanceEstonia esitamisel. Andmete kujul hinnangul nimetatud eesmärkidele hoopis vastupidiseks. hagiavalduse esitamine Esmalt, kohtute töökoormuse vähendamise asemel toob võimaldab avalduse automaatset muudatus eelduslikult kaasa hoopis kohtute töötlemist erinevate AI mudelite tookoormuse kasvu. Põhjus on praktiline: kui abil. Näiteks kontrollida, kas krediidiandjad ei saa enam maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisel on lisatud lepingust tulenevaid intresse ja viiviseid nõuda, puudub kõik vajalikud andmed ja neil motivatsioon üldse kiirmenetluse teed kasutada. dokumendid (nt allkirjastatud Seletuskiri eeldab küll, et edaspidi esitataks maksekäsu leping, krediidianalüüs). Süsteem avaldusi "kaalutletumalt ja kvaliteetsemalt", kuid tuvastab automaatselt olulisemad tegelikkuses viib piirang kõigi eelduste kohaselt selleni, andmed (nt sissetulek, et krediidiandjad pöörduvad pigem hagimenetluse maksekohustused) ja tõstab need poole, kus saab kogu nõude (sh lepingulised intressid ja esile loetavas vormis. Kohtunik tasud) täies mahus läbi vaielda. Hagimenetlus on aga ei pea dokumentide vahel käsitsi oluliselt ajakulukam ja töömahukam nii kohtule kui ka navigeerima ja otsima olulisi menetluse pooltele, sh tarbijale. andmeid – töö muutub Statistika kinnitab, et ainuüksi 2024. aastal esitati Eesti tõhusamaks ja läbipaistvamaks. kohtutele ligi 20 000 maksekäsu avaldust tarbijakrediidi See võimaldab maakohtute asjades, samas kui hagimenetluses lahenda, samal ajal koormust tarbijakrediidilepingust vaid 2669 tarbijakrediidi hagi. tulenevate nõuete läbivaatamisel Kui isegi pool sellest maksekäsu mahust (ca 10 000 asja oluliselt leevendada, mille aastas) suunata hagimenetlusse, kasvaks tulemusel lüheneb ka tarbijakrediidihagide arv umbes 15 000-ni aastas – see on menetlusaeg. mitu korda üle kohtute senise võime asju lahendada. Seletuskirja eesmärgile (kohtute töökoormuse vähendamine) mõjuks see katastroofiliselt: 76 üle 12 000 asja jääks igal aastal lahendamata, ning juba ühe aasta lisakoormuse likvideerimine võtaks kohtutel üle viie aasta. Selline olukord pikendaks menetlusaegu järsult ja oluliselt ning on vastuolus eesmärgiga menetlusi kiirendada. Praktikas on juba muudatuste ootuses analoogseid suundumusi näha. Nimelt on kohtud 2025. aasta maist alates osaliselt rakendanud eelnõus kavandatuga sarnaseid põhimõtteid, mistõttu on maksekäsu kiirmenetluse avalduste arv tarbijakrediidiasjades märkimisväärselt vähenenud, kohati peaaegu nullini. Krediidiandjad esitavad nõudeid nüüd peamiselt hagimenetluses, mis tähendab paratamatult kohtunike töökoormuse kasvu. See areng ei täida kuidagi seadusandja kavatsust jagada vaidlused lihtsamate (maksekäsk) ja keerukamate (hagi) menetluste vahel – vastupidi, koormus koondub hagimenetlusse ning kiirmenetluse vormiline olemasolu kaotab tarbijakrediidivaidlustes oma mõtte. Ka tarbijate endi seisukohast pole mõju üheselt positiivne. Tarbijakaitse tugevdamine eeldaks, et tarbija saab oma vaidluse lahendatud kiiremini ja õiglasemalt. Kavandatud muudatus aga pikendab tarbijakrediidi vaidluste lahendamist – kui vaidlus läheb hagimenetlusse, võib lõpliku lahendini kuluda aastaid, võrreldes maksekäsu menetluse mõne kuuga. Nii pikk aeg tähendab, et kui vaidlus lahendatakse tarbija kahjuks, siis tarbija jaoks kuhjuvad vahepeal ka viivised (isegi kui need on seadusjärgsed) ning menetluskulud. Hagimenetluses tuleb tasuda kõrgem riigilõiv ning tuleb võlgnikul lõpuks hüvitada ka vastaspoole õigusabikulud, mis maksekäsu kiirmenetluses on üldjuhul väiksemad või puuduvad. Seega võib võlgnik lõpptulemusena sattuda veel ebasoodsamasse olukorda – ta maksab küll ehk madalamat intressi, ent kokkuvõttes suurema kogusumma (pika viiviseaja, kohtukulude jms tõttu). Seletuskirja rõhutatud tarbijakaitse eesmärk tõenäoliselt ei realiseeru, kuivõrd tarbija jaoks muutub vaidluse lahendamine hoopis aeglasemaks ja seega ka kulukamaks. Praegune maksekäsu kiirmenetluse süsteem on loodud eesmärgiga lahendada väikesed ja selged rahalised nõuded kohtuniku minimaalse ajakuluga. Kui see tee krediidiandjatele sisuliselt suletakse, liiguvad nõuded hagimenetlusse, mis nõuab kohtult iga juhtumi sisulist läbivaatamist. Nagu eelpool toodud arvud näitavad, puuduvad kohtutel sellise juhtumite arvu käsitlemiseks vastavad ressursid. Tulemuseks pole mitte ainult üksikute asjade venimine, vaid süsteemne menetluste venimine. See on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) üldise mõttega, mille kohaselt peab kohus asja lahendama kiiresti ja võimalikult väheste kuludega (nt TsMS § 2 rõhutab menetluse kiiret ja õiglast läbiviimist). Eelnõuga kaasnev hagimenetluste tulv ohustab seda põhimõtet otseselt. 77 Toome välja, et maksekäsu kiirmenetlus kaitseb võlgniku õigusi juba praegu üsna tõhusalt, kui tarbijast võlgnik oma õigusi kaitsta soovib – võlgnikul on väga lihtne menetlus peatada, esitades kasvõi põhistamata vastuväide, ning edasine arutamine toimub juba hagimenetluses. Seletuskiri ise tunnistab, et maksekäsu kiirmenetluses on võlgniku kaitsemehhanismid olemas (võlgnik ei pea isegi detailset vastuväidet esitama – piisab mittenõustumise märkimisest, et maksekäsk ei muutuks jõustunuks). Seletuskirjast ei nähtu aga, miks need olemasolevad meetmed tarbijakrediidi juhtumite puhul ebapiisavad on. Kui probleemiks on näiteks tarbijate vähene teadlikkus oma vastuväite esitamise õigusest, võiks riik keskenduda võlgnike teavitamisele või lihtsustada vastuväite esitamist veelgi – mitte aga sisuliselt kaotada maksekäsu kiirmenetluse võimalus tarbijakrediidivaidlustes (mida kavandatavad muudatused sisuliselt kaasa toovad). Samu, on maksekäsu kiirmenetluse üks suur eelis see, et ühtegi maksekäsku ei tehta ilma makseettepanekut võlgnikule kättetoimetamata ja temalt seisukohta küsimata (avalikku kuulutamist tarbijakrediidi võlgade korral kasutada ei saa). See tähendab, et nn "tagaseljaotsust” maksekäsu kiirmenetluses teha ei saa – võlgnik kas nõustub vaikides või reageerib. Oleme seisukohal, et kavandatavad muudatused hakkavad moonutama võlasuhete osaliste käitumismudeleid. Eelnõuga tekib olukord, kus kohtueelses ja kohtulikus menetluses kehtivad samale võlasuhtele erinevad reeglid. Kui võlausaldaja tegutseb kohtuväliselt või inkassomenetluses, saab ta lepingu alusel nõuda intresse/viiviseid täies mahus (kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 regulatsiooniga). Kui aga seesama võlg jõuab kohtusse maksekäsuna, kärbitakse nõuet automaatselt. Kui võlgnik teab, et viivitamine ei too talle kaasa suurt viivise- ega intressikoormat (sest lepingulist viivist maksekäsu kiirmenetluses niikuinii sisse nõuda ei saa, kui see ületab seadusjärgset viivisemäära), võib tal tekkida motivatsioon võlgade tasumisega viivitada. Praegu distsiplineerib kõrgem viivisemäär võlgnikku oma kohustusi täitma – ta teab, et iga viivitatud päevaga kasvab võlg. Kui aga viivitusintress on piiratud seadusjärgse (suhteliselt madala) määraga, on pikaajaline viivitus võlgnikule rahaliselt soodsam kui tänaste lepinguliste viiviste korral. Niiviisi kujundatakse süsteem, mis sisuliselt soosib kohustuste rikkumist ja laenu mitteõigeaegset tagastamist, isegi "premeerib" võlgnikku maksete edasilükkamise eest. See on ebaõiglane mi<e ainult võlausaldajate suhtes, vaid ka nende tarbijate suhtes, kes oma kohustusi korralikult täidavad. Kui märkimisväärne hulk laenusaajaid hakkab viivitama, püüdes soodsamat kohtulikku lahendust saada, võib see kahjustada üldist maksekultuuri ja õõnestada 78 laenulepingute siduvust. Kokkuvõttes vähendab see laenuvõtjate isiklikku vastutust ja võib soodustada kergekäelist laenuvõtmist, teadmises, et hilisem mittetasumine on leebemate tagajärgedega. Samuti näeme, et eelnõu sunnib krediidiandjaid praktikas iga maksekäsu avalduse juures kohaldama iseendale ”sanktsiooni” (eelnõu muudatuste punkt 1), mis on mõeldud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhuks. Nimelt, VÕS-ist ja teistest normidest (nt Krediidiandjate ja -vahendajate seadusest (KAVS)) tuleneb, et kui laenuandja on tarbijale laenu andes rikkunud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, siis ei tohi ta tarbijalt nõuda lepingulist intressi ega muid tasusid – tarbija peab tasuma vaid põhiosa ja seadusjärgse intressi. See on karistusmehhanism, mis aktiveerub konkreetse rikkumise tuvastamisel. Eelnõu muudatus pöörab selle loogika ümber: kiirmenetluses tohib ainult sellise vähendatud nõude esitada, sõltumata sellest, kas krediidiandja tegelikult midagi vales, tegi. Nagu on märgitud, eeldab maksekäsu saamine edaspidi ümberarvutust (põhiosa kasuks) kõigil juhtudel. Seega lähtub kiirmenetlus automaatselt eeldusest, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Selline üldistus pole õigustatud ega õiglane võlausaldajate suhtes – põhimõtteliselt on nad "juba eos süüdi ja rikkumises" ilma konkreetset olukorda uurimata ning süüdi ja rikkumist tuvastamata. Isegi kui laenuandja hindas korrektselt laenusaaja maksevõimet ja leping on õiguspärane, ei saa ta kiirmenetluses lepingujärgseid intresse nõuda. See riivab tugevalt lepinguvabadust ja võlausaldajate õiguspärast ootust, et kehtivat lepingut austatakse ja see kuulub täitmisele. Proportsionaalsuse põhimõtte valguses on küsitav, kas selline kõikehõlmav ja karistusliku iseloomuga meede on põhjendatud ja vältimatult vajalik tarbijakaitse eesmärgi saavutamiseks või on olemas kohasemaid ja leebemaid vahendeid. Seega oleme seisukohal, et eelnõuga planeeritav muudatus sisuliselt nullib maksekäsu kiirmenetluse mõtte tarbijakrediidi vaidlustes. Kui kiirmenetlusest kaob senine eelis – kiire lahend väiksemate kuludega – siis ei ole võlausaldajal seda põhjust kasutada. Eelnõuga on juba pikendatud menetlustähtaegu (nt makseettepaneku tähtaega pikenda, 15 päevalt 20 päevale) ja seatud lisakohustusi (tõendite lisamine, nõude ümberarvutamine) nii, et kiirmenetlus läheneb ajaliselt ja sisuliselt hagimenetlusele. Samal ajal tuleb selles võlausaldaja nõuet oluliselt vähendada – võlausaldaja peab loobuma osast nõudest juba eos. Kui võlgnik esitab vastuväite, liigub asi ikkagi hagimenetlusse, kuid ebaselge on, kas seal saab võlausaldaja oma täisnõude taastada või on ta seotud maksekäsus esitatud väiksema nõudega. Igal juhul on selge, et maksekäsu menetlus pole enam tõhus alternatiiv. Juba praegu on näha, et võlausaldajad seda menetlust enam kasutada ei soovi. See aga tähendab, et kogu 2009. aastal loodud maksekäsu 79 süsteem kaotab suure osa oma funktsioonist lihtsustada ja kiirendada väiksemate võlgade sissenõudmist. Avalduste arv on drastiliselt langenud, mis viitab, et süsteemi senine eesmärk – pakkuda kuluefektiivset lahendust – enam ei toimi. Seega ei saa nõustuda seletuskirjas esitatud väitega, justkui säiliks maksekäsu eelis võlausaldaja jaoks lahendi kiiruses ja madalas kulus. Tegelikkuses, arvestades eelnõuga kaasnevaid piiranguid ja riske, on hagimenetlus muutumas krediidiandja jaoks primaarseks valikuks, mis (nagu juba öeldud) omakorda suurendab kohtute koormust ja menetluskulusid. Toome ka välja, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ja CEPEJ standardite valguses tuleb tarbijakrediidilepingutest tulenevaid vaidlusi käsitleda lihtsate rahaliste kohustustena, mille puhul peab menetlus olema kiire ja tõhus. EIK on korduvalt rõhutanud, et riigil on kohustus korraldada kohtusüsteem nii, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul, ning kohtute ülekoormus ei vabanda viivitusi (Kudla v. Poland, no. 30210/96, p. 130). Lisaks on EIK leidnud, et menetluse kestust hinnatakse ka selle järgi, kui oluline on vaidlus menetlusosalistele, näiteks majanduslikult olulised vaidlused, mis mõjutavad otseselt isiku elatusvahendeid või varalist seisu, nõuavad kiiremat lahendamist (Frydlender v. France, no. 30979/96, p. 43). EIK on oma praktikas selgelt näidanud, et lihtsate tsiviilasjade puhul vajab üle kahe aasta kestev menetlus riigilt mõjuvat selgitust ning ilma erilise keerukuseta vaidluste venimine üle kolme aasta kujutab endast juba rikkumist (Zimmermann & Steiner v. Switzerland, p. 29– 31). Veelgi enam, isegi 2 aastat ja 7 kuud kestnud lihtne vaidlus loe, liialt pikaks ning see oli Artikkel 6 rikkumine (Guincho v. Portugal, p. 40–42). CEPEJ juhendmaterjalide järgi peaks lihtsate tsiviilasjade menetlus kõigis kohtuastmetes kokku kestma üldjuhul mitte rohkem kui kaks aastat. Erandina ja põhjendatult võib see olla kuni kolm aastat, kuid kui menetlus venib sellest kaugemale, on EIK praktikas peetud seda juba süsteemseks rikkumiseks. Sellest tulenevalt tuleb vältida seadusemuudatusi, mis suunaksid massiliselt tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid maksekäsu kiirmenetlusest hagimenetlusse, sest see paratamatult pikendab menetluse kestust üle mõistliku aja ning loob reaalse riski Artikkel 6 rikkumisteks. Kokkuvõtteks soovitame seadusandjal tasakaalustada tarbijakaitse ja menetlusökonoomia huvid. Enne nii radikaalse muudatuse vastuvõtmist tuleks põhjalikult hinnata selle mõju kohtusüsteemile tervikuna ning kaaluda, kas on olemas alternatiivseid lahendusi, mis saavutaksid sama eesmärgi väiksemate negatiivsete kõrvalmõjudega. Samu, tuleb läbi analüüsida muudatuste tegelikud mõjud tarbijatele, aga ka võlausaldajatele. Oleme seisukohal, et maksekäsu kiirmenetluse sisuliselt täielik piiramine tarbijakrediidiasjades ei ole praegusel 80  kujul proportsionaalne ega praktiline lahendus. Seadusandjal tasub vältida regulatsioone, mis sunnivad massiliselt lihtsaid nõudeid ülekoormatud hagimenetlusse – see pikendab kohtuvaidluste lahendamise aega üle mõistliku aja ja võib tuua kaasa tarbetuid põhiõiguste rikkumisi. Pigem tuleks püüda säilitada maksekäsu menetluse eelised, korrigeerides seda täpselt seal, kus probleemid on ilmnenud (nt ebamõistlikult suurte nõuete filtreerimine, kontrollmehhanismide lisamine). Nii saab üheaegselt austada nii tarbijate õigusi kui ka tagada, et õigus jääb kehtima mõistlikul viisil kõikide osapoolte jaoks. 3. Alljärgnevalt esitame punktipõhise tagasiside, mis Mittearvestatud, selgitatud tugineb Ees, Vabariigi põhiseadusele, Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikatele ning CEPEJ soovitustele. Tegemist on õiguspoliitilise B. Seisukohad eelnõu 9 peamise muudatuste ploki osas, otsustusega. mille suhtes tagasisidet küsiti 1. Piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete Seadusandjal on õigus muuta esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et formaliseeritud menetlust, maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda iseäranis tuleb reageerida juhul, põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning kui formaliseeritud menetluses seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija on ilmnenud probleemid ja tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu menetlus ei taga nõrgemate kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses osapoolte piisavat kaitset. järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks. Oleme maksekäsu kiirmenetluse piiramist käsitlenud Krediidiandjal on võimalik nõue oma seisukoha esimeses osas A. Alljärgnevalt esitame esitada hagimenetluses täies kokkuvõtliku tagasiside, mis seondub otseselt 1. ulatuses. Maksekäsu muudatuste plokiga. kiiremenetluse kasutamine on • Menetlusökonoomia ja kohtusüsteemi ülekoormus krediidiandjale vabatahtlik. Seaduse eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et muudatuse eesmärk on vähendada kohtute töökoormust ja kiirendada Kohtu töökoormuse menetlusi, siis meie hinnangul saab olema vastupidine leevendamiseks tagajärg. Ligi 20 000 seni kiirmenetluse kaudu tarbijakrediidiasjade lahendatud nõuet suunatakse potentsiaalselt ümber lahendamisel, võetakse hagimenetlusse. Tulenevalt TsMS § 2 lg 1 ja CEPEJ kasutusele IT-lahendus, mis soovitustest (CEPEJ(2018)26) peab kohtumenetlus abistab kohtunikke avalduse olema kiire, kuid ressursipiirangutega hagimenetluses see andmete ja vastustundliku ei ole realistlik. EIK praktika (nt Kudla v. Poola, nr laenamise põhimõtte 30210/96) kinnitab, et süsteemne kohtumenetluse kontrollimisel. Arendamisjärgus venimine võib rikkuda art 6 õigust mõistlikule IT-lahendus võimaldab juba enne menetlusajale. avalduse kohtunikuni jõudmist • Võlausaldaja õiguste ebaproportsionaalne piiramine kontrollida hagiavalduse Kehtestatav keeld nõuda lepingulisi kõrvalnõudeid vastavust nõuetele ning maksekäsu kiirmenetluses tähendab sisuliselt, et juhendada hagejat andmete krediidiandja peab iga kord käituma nagu oleks ta esitamisel. Andmete kujul rikkunud VÕS § 403⁴ lg 7 järgi vastutustundliku hagiavalduse esitamine laenamise põhimõtet. Toodu on vastuolus Ees, Vabariigi võimaldab avalduse automaatset põhiseaduse (PS) § 12 alusel toodud töötlemist erinevate AI mudelite võrdsuspõhimõtetega. abil. Näiteks kontrollida, kas • Õigusselguse ja õiguspoliitilise järjepidevuse avalduse esitamisel on lisatud puudumine kõik vajalikud andmed ja VÕS § 415 võimaldab nõudeid arvestada teisi, (nt esmalt dokumendid (nt allkirjastatud lepingulised intressid). Eelnõuga kavandatav leping, krediidianalüüs). Süsteem 81  arvestusmudel loob vastuolu sõltuvalt sellest, kas nõue on tuvastab automaatselt olulisemad esitatud kohtus või kohtuväliselt. Selline ebajärjekindlus andmed (nt sissetulek, kahjustab õigusselgust ning kohtlemise võrdsust maksekohustused) ja tõstab need sarnastes olukordades. esile loetavas vormis. Kohtunik • Maksekäsu kiirmenetluse olemus ja funktsioon ei pea dokumentide vahel käsitsi kaotab mõtte navigeerima ja otsima olulisi Maksekäsu kiirmenetluse eesmärk on võimaldada kiiret, andmeid – töö muutub lihtsat ja soodsat lahendust. Kui nõue tuleb ümber tõhusamaks ja läbipaistvamaks. arvutada, lisada tõendid ning oodata pikemat tähtaega, See võimaldab maakohtute muutub menetlus sarnaseks hagimenetlusele, ent ilma täit koormust tarbijakrediidilepingust õiguskaitset võimaldava raamistikuta. See demotiveerib tulenevate nõuete läbivaatamisel võlausaldajaid kiirmenetluse kasutamisest. oluliselt leevendada, mille Lisaks tuleb arvestada, et mitmed tarbijakrediidilepingud tulemusel lüheneb ka on võlausaldajate poolt hiljem loovutatud või ümber menetlusaeg. struktureeritud, mille käigus ei jää uue võlausaldaja valdusesse kogu algne dokumentatsioon. Võttes arvesse andmekaitse üldmääruse (GDPR) ning KAVS § 47 lõike 5 sätestatud säilitamistähtaegu, ei pruugi nõude esitamise hetkel olla enam võimalik esitada kõiki nõutavaid dokumente, mis plaanitavas maksekäsu kiirmenetluses muutuksid aga kohustuslikuks. Seega seab muudatus võlausaldajad olukorda, kus nad ei saa õiguskaitsevahendit kasutada isegi juhul, kui nõue on sisuliselt põhjendatud ja laen väljastatud vastutustundlikult. Selline lähenemine on vastuolus proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega, kahjustades usaldust maksekäsu kiirmenetluse funktsiooni suhtes kui lihtsa ja tõhusa menetlusvormi vastu. • Olemasolevad õiguskaitsevahendid tarbijale Tarbijast võlgnikul on TsMS järgi õigus esitada põhistamata vastuväide, mis peatab maksekäsu. Tarbijavaidlustes ei ole eelduslikult lubatud kasutada ka avalikku kuulutamist, tagades, et maksekäsk sünnib vaid kättetoimetamisel. Seega pakub kehtiv süsteem juba tarbijatele olulist kaitset (vt pikemalt põhjendusi ülal alapunktis A). • Ebaõiglane signaal maksekäitumisele Lepingu rikkumise „premeerimine” madalama intressi ja menetluse nihutamisega võib moonutada maksekäitumist ning õõnestada maksekultuuri. PS § 12 ja üldine õiglustunne eeldab, et süsteem ei soodusta kohustuste mittetäitmist, vaid säilitab tasakaalu vastutuse ja õiguskaitse vahel. 4. 2. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate Mittearvestatud nõuete menetlemiseks maksekäsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid. Seadusandjal on õigus näha ette • Maksekäsu kiirmenetluse olemuse kadumine kohtumenetluse reegleid ja Maksekäsu kiirmenetlus on loodud lihtsate ja tõendamist erisusi. Riik ei pea looma või mittevajavate rahaliste nõuete lahendamiseks säilitama muutmata kujul sellist standardiseeritud menetluskorras (sellist lähenemist on lihtsustatud formaalset toetanud ka varasem TsMS redaktsioon). Selle eesmärk kohtumenetlust, kus kohtulik on tagada efektiivne õiguskaitse minimaalsete kulude ja kontroll on piiratud, sh olukorras, ajakuluga. kus sellises menetluses on kontrolli piiratusest tulenevalt 82  Eelnõus kavandatud dokumentide lisamise kohustus kerkinud probleemid ja on muudab maksekäsu menetluse sisuliselt ümber ilmnenud, et senises menetluses hagimenetluseks, milleks see menetlusliik ei ole ette ei ole võimalik tagada nõrgemate nähtud. Tulemuseks on õigusriive, kus deklaratiivne osapoolte piisavat kaitset. lihtmenetlus muutub sisuliselt formaalhagiks, kuid ilma hageja kaitsevahenditeta (nt tsiviilhagi kaitse reeglid, Kohtu töökoormuse vaideõigus, esindustasu regulatsioon jne). leevendamiseks • Õigus rahuldavale menetlusele mõistliku aja jooksul tarbijakrediidiasjade EIK praktika kinnitab, et kohtumenetlus peab olema lahendamisel, võetakse mitte üksnes aus, vaid ka tõhus ja kiire. Kaasustes Kudla kasutusele IT-lahendus, mis vs. Poola (EIK 26.10.2000, nr 30210/96, p 130), abistab kohtunikke avalduse Zimmermann ja Steiner vs. Šveits (EIK 13.07.1983, nr andmete ja vastustundliku 8737/79, p 29-31), Guincho vs. Portugal (EIK laenamise põhimõtte 10.07.1984, nr 8990/80, p 40-42), leidis kohus, et kontrollimisel. Arendamisjärgus kohtumenetluse ülemäärane kestus, eri, lihtsate rahaliste IT-lahendus võimaldab juba enne vaidluste puhul, on vastuolus EIÕK art 6 lg 1 tagatud avalduse kohtunikuni jõudmist õigusega kohtuasja lahendamisele mõistliku aja jooksul. kontrollida hagiavalduse Kui maksekäsu kiirmenetlus muutub tõendipõhiseks, vastavust nõuetele ning aeglustub kohtul esmane kontroll (mh kättesaamise juhendada hagejat andmete kontroll, tähtaegade kulg, esmase ülevaatuse kestus). Kui esitamisel. Andmete kujul pooled seejärel liiguvad hagimenetlusse, kujuneb kogu hagiavalduse esitamine vaidluse kestus EIK standardite kohaselt lubamatult võimaldab avalduse automaatset pikaks. töötlemist erinevate AI mudelite • Kohtute töökoormuse suurenemine ja abil. Näiteks kontrollida, kas menetlusökonoomia halvenemine avalduse esitamisel on lisatud Eelnõu seletuskirja järgi on seadusandja eesmärk kõik vajalikud andmed ja vähendada kohtute töökoormust. Tegelikkuses toob dokumendid (nt allkirjastatud tõendamiskoormise suurenemine kaasa järgmist: leping, krediidianalüüs). Süsteem kiirmenetluse “asendumise” hagimenetlusega; tuvastab automaatselt olulisemad kohtunikele suurema haldus- ja sisulise andmed (nt sissetulek, kontrollikoormuse; täiendava ajakulu kohtunike ja maksekohustused) ja tõstab need kohtunikuabiliste töös; täiendavad ressursikulud esile loetavas vormis. Kohtunik menetlusosalisele (vt pikemalt põhjendused ülal ei pea dokumentide vahel käsitsi alapunktis A). navigeerima ja otsima olulisi TsMS § 2 järgi tuleb asja lahendada kiires, ja võimalikult andmeid – töö muutub väheste kuludega. Muudatus, mis muudab seni tõhusamaks ja läbipaistvamaks. tõendivaba ja elektroonilise menetluse See võimaldab maakohtute paberdokumentide ning detailsete arvutuste kogumiseks koormust tarbijakrediidilepingust ja hindamiseks, on selgelt vastuolus menetlusökonoomia tulenevate nõuete läbivaatamisel põhimõttega. oluliselt leevendada, mille • Proportsionaalsus ja õiguspärane ootus tulemusel lüheneb ka Nõue lisada maksekäsule täiendavad dokumendid ja menetlusaeg. muud andmed eeldab, et iga krediidiandja oleks justkui rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403⁴ lg 7), kuigi see on sanktsioonimeede, mida oleks põhjendatud kohaldatakse ainult juhul, kui rikkumine on tuvastatud. Kui võlausaldaja on krediiti vastutustundlikult andnud ning lepingut õiguspäraselt täitnud, ei tohi tal tekkida õiguskaitsevahendi kasutamise eeltingimuseks dokumentide kogumise kohustust, mis eeldab justkui süüd/rikkumist. 5. 3. Nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses Mittearvestatud, selgitatud esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus 83 puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse Tegemist on õiguspoliitilise rahuldamata. valikuga. Selgitame, et • Menetluslike eksimuste kõrvaldamise võimaluse maksekäsu kiirmenetluses äravõtmine on vastuolus õigustatud ootuse ja tõhusa avalduse rahuldamata jätmisel ei õiguskaitse põhimõttega ole res judicata tagajärgi. See Kehtivas õiguses, sh TsMS § 3401 järgi, on üldreeglina tähendab, et kui kohus jätab võimalik esitatud dokumentides esinevaid puudusi maksekäsu kiirmenetluses kõrvaldada – olgu see hagiavaldus, kaebus või muu avalduse rahuldamata nt seetõttu, menetlusdokument. Ka kohtunikele on antud õigus oma et avalduses on puudused, on lahendit parandada (TsMS § 447). võimalik esitada uus avaldus, sh Sellest loogikast järsult kõrvale kaldumine – võttes just maksekäsu kiirmenetluses. tarbijakrediidi nõuete puhul ära võimaluse puudust Muudatuse eesmärgiks on kõrvaldada – rikub õiguskindluse (PS § 10) ja võrdse kvaliteetsemate avalduste kohtlemise põhimõtet (PS § 12) ning seab tarbijakrediidi esitamine. võlausaldajad põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste võlausaldajatega. Selline piirang on formaalne lõks, mis võib viia sisuliselt põhjendatud nõuete automaatse tagasilükkamiseni (vt põhjendusi pikemalt ülal alapunktis A). • Meetme ebaproportsionaalsus – formaalsete vigade karistamine sisuliselt põhjendatud nõuete korral Menetluse eesmärk peab jääma tõhusate ja selgete nõuete lahendamisele võimalikult väheste kuludega (TsMS § 2). Kui avaldus jäetakse rahuldamata näiteks väikese tehnilise eksimuse või vale faili lisamise tõttu, tuleb esitada uus avaldus, mis ei vähenda ei kohtukoormust ega suurenda õiguskaitse kvaliteeti. Vastupidi – see pikendab ja dubleerib menetlusi, suurendab töökoormust ja võib moonutada kohtustatistikat. EIK praktika kinnitab, et õigus kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul (EIÕK art 6) hõlmab ka menetluslikku paindlikkust, eri, kui eksimus ei kahjusta vastaspoole õigusi. Näiteks: (i) EIK otsus "Perez vs. Prantsusmaa" (2004, nr 47287/99): liigne formaalsus ei tohi muutuda takistuseks sisulisele õigusemõistmisele; (ii) EIK otsus "Běleš ja Bělešova vs. Tšehhi Vabariik" (2002, nr 47273/99): tõhusa õiguskaitse eesmärk ei ole formaalne täiuslikkus, vaid sisulise õiguse tagamine. • Võrdse kohtlemise ja õigusriigi põhimõtte rikkumine Kui ainult tarbijakrediidinõuete puhul ei võimaldata eksimuse parandamist, siis: (i) diskrimineeritakse konkreetset võlausaldajate kategooriat (PS § 12); (ii) süsteemselt eelistatakse menetlusosalisi muude võlasuhete puhul; (iii) tekitatakse põhjendamatu erinevus maksekäsu ja tagaseljaotsuse kui täitedokumentide kohtlemisel, mis rikub menetlusvõrdõiguslikkust. • Puudub sihipärasus – muudatus ei täida seletuskirjas väidetud eesmärki Seletuskiri väidab, et eesmärk on saada "kvaliteetsemaid" avaldusi ja vältida eksitavaid nõudeid. Siiski: (i) eksimuste parandamise võimalus ei takista kohtul keeldumast sisuliselt ebaõigete nõuete rahuldamisest; (ii) kvaliteedi tõstmiseks saab kasutada pehmemaid 84  meetmeid: juhendmaterjalid, standardvormid, elektroonilised valideerimiskontrollid (nt sarnaselt maksuametile), mitteformaalset karistust ausa vea eest. 6. 4. Nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu Teadmiseks võetud. kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. Toodud punkti osas kommentaarid puuduvad. 7. 5. Jäetakse menetlusseadustikust välja senine Mittearvestatud regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud Tegemist on õiguspoliitilise maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel otsustusega. Muudatuste korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele. eesmärgiks on • Ebavõrdne kohtlemine tarbijakrediidiasjades Kavandatav muudatus kohtleb tarbijakrediidinõudeid kvaliteetsemate avalduste ebavõrdselt võrreldes teiste maksekäsu kiirmenetluse esitamine. nõuetega. Teistes valdkondades tagastatakse riigilõiv rahuldamata jätmise korral, kuid tarbijakrediidi puhul mitte. See on probleemne, kuna rahuldamata jätmise alused on menetlusliikide üleselt sarnased – näiteks vormilised puudused, ebapiisav põhjendus, või puudulikud lisadokumendid. Selline eristamine on põhiseaduslikult küsitav, kuna seletuskirjast ei nähtu piisavalt tugevad põhjused selliseks ebavõrdseks käsitluseks (vt pikemalt põhjendusi ülal alapunktis A). • Proportsionaalsuse puudumine Seletuskirjas nimetatakse eesmärgiks vältida korduvate puudustega avaldusi ja seeläbi vähendada kohtute koormust. Praktikas ei aita riigilõivu tagastamata jätmine selle eesmärgi saavutamisele kaasa. Kui avaldaja suudab vea kõrvaldada (nt parandab vale intressimäära), võib ta esitada avalduse uuesti – isegi ilma riigilõivu tagastuseta. Kui viga on kõrvaldamatu, siis uut avaldust ei esitata. Seega oleme arvamusel, et riigilõivu mittetagastamine ei ole sobiv ega tõhus meede – mistõttu puudub proportsionaalne seos vahendi ja eesmärgi vahel. • Õiguskaitse kättesaadavuse halvenemine ja menetlusökonoomia kahjustamine Menetlus muutub avaldaja jaoks oluliselt kulukamaks – isegi lihtsa kõrvaldatava vea tõttu (nt vormistusviga) kaotab ta õiguse lõivu tagastuseks. See loob põhjendamatu riski menetlusosalisele ilma, et tema nõude sisuline põhjendatus oleks üldse hinnatud. Seega suureneb õiguskaitse kulukus, mis võib heidutada õiguskaitsevõimaluste kasutamist. Nii võib olla kahjustatud PS § 15 tagatud põhiõigust pöörduda kohtusse. Lisaks ei vasta muudatus menetlusökonoomia põhimõttele– see ei aita vältida ebavajalikke menetlusi ega säästa poolte aega ja ressursse. • Õigusriigi põhimõte ja õiguskindlus Kui kohus jätab avalduse rahuldamata formaalsel alusel, ilma sisulise aruteluta, siis peab olema võimalus kas viga parandada või vähemalt saada tagasi põhjendamatult tasutud riigilõiv. Praegu puudub eelnõus õiguspoliitiline 85  selgus – miks peaks krediidiandja kandma täiskulud ka olukorras, kus viga on olnud tehniline või lihtsas, parandatav. 8. 6. Pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate Teadmiseks võetud, selgitatud. nõuete alusel makseettepaneku tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale. Muudatuste tulemusena See viitab asjaolule, et tegelikult on hinnatud, et muudetakse kohtu rolli olemasolev menetlusperiood ei ole piisav. tarbijakrediidiasjade Menetlusökonoomikat on eelnevates ja järgnevates menetlemisel – kohtule tuleb punktides selgitatud põhjalikult. esitada dokumendid, mis võimaldavad kontrollida maksekäsu kiirmenetluse eelduste täitmist. Sellega seonduvalt tagatakse kohtule piisav aeg makseettepaneku tegemiseks. 9. 7. Nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevas Selgitatud. maksekäsu kiirmenetluses esitatud maksegraafik kinnitamiseks kohtunikule. Muudatust eelnõus ei ole. Kahjuks ei õnnestunud vastavaid sätteid eelnõust leida. Lisaks ei ole selge, mis on selle eesmärk. Kindlasti ei aita see kaasa menetluse lihtsustamisele ja kiirendamisele. 10. 8. Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle Arvestatud, selgitatud suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti regulatsiooni muudatuste mõju ja kohtulikule kontrollile. põhiseaduspärasus vajavad FinanceEstonia hinnangul on kavandatav täiendavat analüüsi. Muudatused seadusemuudatus mitmes mõttes õigusriigi põhimõtete jäetakse eelnõust välja. seisukohalt äärmiselt problemaatiline. Ehkki muudatuse üldine eesmärk – tugevdada tarbijakaitset ja tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine – on iseenesest legitiimne, ei ole valitud lahendus ehk jõustunud kohtulahendite laiaulatuslik uues, avamine õiguspärane ega proportsionaalne. Muudatus riivab õiguskindlust, kahjustab kohtulahendite lõplikkust ning lõhub menetlusosaliste vahel seni kehtinud tasakaalu. Selle rakendamine tähendaks põhimõttelist muutust tsiviilkohtumenetluse toimimises, mis võib olla vastuolus nii Ees, põhiseaduse kui ka Euroopa Kohtu praktikaga, eelkõige tarbijavaidluste lahendamise kontekstis. Kui eelnõu üldiseks eesmärgiks on Justiitsministeeriumi kinnitusel tsiviilkohtumenetluse optimeerimine ja kohtu töökoormuse vähendamine, siis tarbijakrediidi vaidluste tagantjärele uuesti avamine töötab sellele eesmärgile otseselt vastu – see suurendab kohtute koormust märkimisväärselt, tuues kaasa hulgaliselt uusi menetlusi juba lõpetatuks peetud asjades. Eelnõu seletuskiri lähtub eeldusest, et tarbijate kaitseks on möödapääsmatu võimaldada ka jõustunud lahendite sisulist uues, läbivaatamist. Selline meede on aga äärmuslik. Euroopa Liidu õiguses ei nõuta liikmesriikidelt reeglina sedavõrd ulatuslikke tagantjärele vaidlustamise mehhanisme. Euroopa Kohtu praktikast 86 nähtub, et oluline on tagada tarbijale reaalsed võimalused oma õigusi kaitsta, kuid samal ajal on res judicata – jõustunud kohtulahendite lõplikkus – õigusselguse seisukohalt väga olulise kaaluga põhimõte. Euroopa Liidu õigus ei sunni liikmesriike seda printsiipi rikkuma, kui kehtivad edasikaebe võimalused on ammendatud. Eelnõus kavandatu kujutab endast pigem riigi omal algatusel loodavat täiendavat kaitsemehhanismi, mis ületab Euroopa Liidu õiguses sätestatud miinimumnõudeid. Seletuskirjas puudub aga põhjalik mõjude analüüs, kuidas selline meede mõjutab õiguskindlust, kohtusüsteemi koormust ning osapoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Soov tagada õiglus üksikjuhtudel on mõistetav ja väärtuslik, kuid see tuleb kaaluda koosmõjus õigussüsteemi üldiste aluspõhimõtetega. • Põhiseaduslik konflikt ja õiguskindluse riive Eelnõus kavandatav võimalus avada uues, kohtulik arutelu juba jõustunud maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel algatatud täitemenetluses kujutab endast põhimõttelist õigusselguse ja õiguspärase ootuse riivet, mis on vastuolus PS § 10 ja § 13 kohaste õigusriigi ja kaitse põhimõtetega. Põhiseadus keelab seaduse tagasiulatuva kehtivuse, välja arvatud erandjuhtudel (PS § 3). Eelnõus puudub aga veenev põhjus, miks peaks erandina tühistama juba õiguspäraselt tehtud ja jõustunud kohtulahendid, eri, kui võlgnikul oli esialgses menetluses olemas õigus kasutada õiguskaitsevahendeid (vastuväide maksekäsule, kaja tagaseljaotsusele). Seega ei ole tegemist vältimatu olukorraga, kus erand oleks õigustatud. • Proportsionaalsuse põhimõtte rakendamata jätmine Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt (PS § 11) tuleb seatud eesmärgi saavutamiseks valida sellised meetmed, mis piiravad põhiõigusi võimalikult vähe. Kavandatav lahendus on aga blanketne – see võimaldab kõigil tarbijakrediidivõlgnikel sõltumata asjaoludest uues, kohtusse pöörduda, sõltumata sellest, kas nende puhul on laenuandja tegelikult eksinud või mitte. Selline üldine lähenemine karistab ka heauskseid võlausaldajaid ja koormab kohtusüsteemi ilma efektiivsust saavutamata. On ilmne, et sihiks seatud ”tarbijakaitse” ei õigusta kollektiivset kahtlust igas eelnevas lahendis. • Res judicata põhimõtte (seadusjõu) ja kohtuotsuste lõplikkuse olulisus Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et res judicata on keskne põhimõte õigussüsteemi stabiilsuse tagamiseks (vt nt Profi Credit Polska, C-582/21, 9.04.2024). See põhimõte tähendab, et pärast kõikide kaebeastmete läbimist tuleb lahendit pidada lõplikuks. Euroopa Kohus ei nõua siseriiklikult sellise põhimõtte murdmist isegi juhul, kui on põhjust kahtlustada EL õiguse rikkumist – oluline on, et menetluslik võimalus õiguste kaitseks on olemas olnud. 87 Ka Eesti kohtusüsteem lähtub seadusjõu põhimõttest (TsMS § 457), mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus pooltele siduv ja täitmisele pööratav. Kavandatav muudatus muudab selle reegli tähenduse küsitavaks. • Menetlusökonoomia põhimõtte kahjustamine Menetlusökonoomia tähendab, et kohtumenetlused peavad olema otstarbekad, tõhusad ja mitte liigselt dubleerivad. Eelnõu võimaldaks kordusmenetlusi tuhandetes juba lõpetatud asjades, tekitades kohtutele täiendava ja ebamõistliku koormuse. EIK praktika kohaselt (nt Bottazzi vs Itaalia, 1999) ei saa riik õigustada pikaajalisi kohtumenetlusi kohtu töökoormusega – see on riigi korralduslik vastutus. Uue võimaluse andmine vanade täitedokumentide vaidlustamiseks ei ole kooskõlas ei õigusemõistmise tõhususe ega ökonoomiaga. • Põhiseaduse § 24 ja õiguskaitse piisavus PS § 24 tagab igaühele õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. Praegune menetlussüsteem võimaldab võlgnikul esitada maksekäsule vastuväite või tagaseljaotsusele kaja. Need õiguskaitsevahendid täidavad oma funktsiooni – tagavad, et kui võlgnik soovib sisulist arutelu, on tal see võimalus olemas. Uue menetlusvõimaluse andmine veel hiljem ei ole seega põhiseaduslikult nõutav ega proportsionaalne. • Võrdsuspõhiõiguse riive (PS § 12) Eelnõu loob põhjendamatu erikohtlemise just tarbijakrediidivõlglastele – miks just see võlasuhe peaks saama kordusvaidlustuse võimaluse, mitte näiteks tarbijate kommunaalteenuste, telekommunikatsioomiteenuste või muude lepinguliste kohustuste puhul? Kuna kõik nimetatud võlad võivad jõustuda maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel, siis tarbijakrediidivõlgade eriline kohtlemine võib rikkuda PS § 12 võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui tegemist on kohtuotsusega, peab see olema võrdselt lõplik olenemata võlasuhte liigist. • Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine Võlausaldajatel on tekkinud õiguspärane ootus, et jõustunud kohtuotsus on lõplik ja täidetav. Selle ootuse põhjal on tehtud kulutusi (täitemenetlus, inkasso, loovutustehingud). Nende õiguste ja majanduslike otsuste tagantjärele mõjutamine kahjustab usaldust õiguskorda ning põhjustab turuosalistele otsest majanduslikku kahju. Õiguspärane ootus hõlmab ka ootust, et riik ei muuda mängureegleid tagantjärele. Tuleb täiendavalt rõhutada, et sellisel kujul seadusemuudatus seab küsimärgi alla ka kohtunike varasemad otsused. Kui kohtulik kontroll tähendab sisuliselt juba jõustunud maksekäsu või tagaseljaotsuse uues, sisulist läbivaatamist, peab süsteem suutma vastata küsimusele, kes vastutab, kui varasem otsus tunnistatakse ekslikuks ilma selgelt maaratletud aluste olemasoluta. Kas sellisel juhul tuleb algatada 88  distsiplinaarmenetlused nende kohtunike suhtes, kelle otsuseid tagantjärele revideeritakse? Selline süsteemne kahtluse alla seadmine õõnestab kohtusüsteemi autoriteeti ja vähendab menetlusosaliste õiguskindlust, eri, olukorras, kus võlgnikul on olnud seaduse järgi kõik võimalused kasutada olemasolevaid õiguskaitsevahendeid (nt vastuväide, kaja, teistmine). Kohtulahendite seadusjõu murdmine ei saa toimuda abstraktsetel kaalutlustel, vaid ainult vaga selgelt maaratletud ja seadusega kooskolas olevatel alustel. Seda kinnitab ka Euroopa Kohus lahendis C-582/21 – Profi Credit Polska. • Kohtuvoimu autoriteet ja sõltumatus (PS § 146) Kui seadusandja sekkub jõustunud kohtulahendite sisu revideerimisse, tekib küsimus kohtuvõimu pädevuse ja autoriteedi kohta. Tagantjärele revideerimine võib anda avalikkusele signaali, et kohtute varasem töö oli ebausaldusväärne, mis kahjustab kohtuvõimu autoritee, ja õigusriigi aluseid. 11. 9. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb Arvestatud, selgitatud maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad Kavandatud PankrS-i tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra regulatsiooni muudatuste mõju ja õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte põhiseaduspärasus vajavad järgimist. täiendavat analüüsi. Muudatused FinanceEstonia hinnangul on teemaplokk 9 – mis nõuab jäetakse eelnõust välja. pankrotimenetluses täiendavate dokumentide esitamist juba jõustunud maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel esitatud tarbijakrediidinõuete puhul – õigusriigi aluspõhimõtteid tõsiselt riivav. Ehkki soov tugevdada tarbijakaitset ja vastutustundliku laenamise kontrolli on iseenesest legitiimne, ei saa valitud abinõu pidada õiguspäraseks ega proportsionaalseks. Põhiseaduse ja kohtupraktika kohaselt peab jõustunud kohtulahend tagama õiguskindluse ja õigusrahu, välistades sama vaidluse hilisema korduva arutamise (res judicata). Teemaplokid 8 ja 9 aga mõlemad eeldavad, et ka lõplikku lahendit saab hiljem veel ”kontrollida” – täitemenetluses võlgniku taotlusel (punkt 8) või pankrotimenetluses võlausaldajale lisatõendamise kohustusena (punkt 9). Selline süsteemne võimalus lõplike lahendite ümbervaatamiseks või kahtluse alla seadmiseks õõnestab kohtulahendite seadusjõudu ning vähendab usaldust õiguskorda tervikuna. Lisaks kohtulahendite lõplikkuse printsiibi riivele on teemaplokk 9 sisuliselt problemaatiline ka alljärgnevatel põhjustel. • See seab seaduskuulekad võlausaldajad ebamõistlikult ebasoodsasse olukorda, nõudes neilt aastate möödudes dokumente, mida nad seaduse järgi ei pea enam säilitama (vt KAVS § 47 lg 5 ja GDPR säilitamispõhimõtted). Selline olukord võib viia olukorrani, kus õiguspäraselt jõustunud nõue jäetakse rahuldamata puhtalt formaalsetel põhjustel. Praktikas seab selline nõue võlausaldajad äärmiselt keerulisse olukorda, kuna nõude esitamise 89  aluseks on juba jõustunud kohtulahend (maksekäsk või tagaseljaotsus), mille õiguspärasus on varasemas kohtumenetluses kontrollitud. Täiendava tõendamisnõude kehtestamine aastate möödudes on vastuolus res judicata põhimõttega ning vähendab kohtulahendite lõplikkuse tähendust. • Lisaks tuleb arvestada, et nii krediidiandjal kui ka nõude omandanud isikul puudub tihti õiguslik alus dokumentide sailitamiseks rohkem kui kolm aastat pärast lepingu lõppemist (vt KAVS § 47 lg 5, GDPR säilitamispõhimõtted). Kohustus esitada täiendavaid dokumente mitme aasta möödudes toob kaasa olukorra, kus nõue võib vormilistel põhjustel jääda tunnustamata, kuigi selle sisuline alus on kohtuotsusega kinnitatud. • Sellise praktika rakendamine kahjustab menetlusökonoomiat, suurendab õigusvaidluste arvu pankrotimenetlustes ning võib viia võlausaldajate õiguste põhjendamatu piiramise ja kulude suurenemiseni. Pikaajaliselt avaldub mõju kogu krediiditurule, sealhulgas tarbijate võimalusele saada õiglasel ja vastutustundlikul viisil krediiti. • Muudatus võib riivata seadustest tulenevaid õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja kohtulahendi lõplikkuse kaitset. Samu, tõstatab küsimusi võrdsest kohtlemisest (PS § 12), kuna erinevat liiki võlausaldajad ja võlgnikud satuvad ebavõrdsesse olukorda. • EL õigus ei nõua sellist meedet – Euroopa Kohus on toonitanud, et tarbijakaitse eesmärgil ei pea liikmesriigid jõustunud kohtulahendeid tagantjärele tühistama ega uues, hindama (vt nt Profi Credit Polska, C-582/21). Ka Ees, riigisisene õigus ja kohtupraktika ei tunne sarnast üldist erandit. Eelnõu seletuskiri ei esita piisavat mõjuanalüüsi, mis õigustaks, miks peaks üldist kohtulahendite lõplikkuse põhimõtet siin sektoripõhiselt murdma, ega anna ka kindlust, et muudatuse mõju jääb seejuures proportsionaalseks. Arvestades ülaltoodut ning ka teemaploki 8 juures esitatud laiaulatuslikke selgitusi lõplike kohtulahendite ”tagasiulatuva” kontrolli kohta, on FinanceEstonia seisukohal, et võlausaldajate õigused ei tohi sõltuda muuhulgas dokumentidest, mida nad seaduskuulekalt enam säilitada ei tohi. 12. C. Seisukohad konkreetsete eelnõu sätete sõnastuse Arvestatud osaliselt osas, mida kavandatakse Rõhutame, et jääme allolevas kommenteeritud sätete Eelnõu ja seletuskirja muudetud. juures ka kõikide ülaltoodud seisukohtade juurde, neid Jäetakse välja muudatus, mis täismahus üle kordamata (st palume alltoodud puudutab riigilõivu tagastamist kommentaare lugeda koos ülaltoodud seisukohtadega). TsMS § 483 lg 2 p 4 alusel. TsMS paragrahvi 150 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõna “juhul“ lauseosaga järgmises sõnastuses: “välja arvatud siis, kui avalduse esemeks on tarbijakrediidilepingust tulenev nõue“ 90 Eelnõu seletuskirjas esitatud selgitus („Muudatus aitab kaasa sellele, et tarbijakrediidiasjade avaldajad, st üldjuhul majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad juriidilised isikud, esitaksid edaspidi kohtule tarbijakrediidiasjades avaldusi kaalutletumalt ja kvaliteetsemana. Olukordi, kus avaldaja esitab kohtule tarbijakrediidiasjas avalduse, mis ei vasta maksekäsu kiirmenetluse eeldustele või avaldusele kehtestatud nõuetele, ei peaks korrektse avaldaja puhul üldse tekkima.“) muudatuse vajalikkuse kohta ei ole veenev, kuivõrd ei saa eeldada, et „korrektse avaldaja“ puhul inimlikust veast või tehnilistest tõrgetest tulenevalt eksimusi ei esine. Kavandatav muudatus asetab tarbijakrediidinõuete võlausaldajad kehvemasse positsiooni ning toob kaasa ebavõrdse kohtlemise võrreldes teiste, mitte tarbijakrediidi nõuete võlausaldajatega. Käesoleva eelnõuga kavandatakse mh muudatust, mille korral juhul, kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata (seejuures on aga oluline, et TsMS § 483 lg 4 sätestab, et kui avalduses esineva puuduse saab ilmselt kõrvaldada, tuleb kohtul anda avaldajale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks). Nimetatud muudatuste kombinatsioon paneb tarbijakrediidiasjas avaldajad oluliselt ebavõrdsemasse positsiooni, tuues mh kaasa ka rahalise riski. Siinjuures on oluline, et kuigi eelnõu läbiv eesmärk on vähendada kohtute töökoormust, toob nimetatud muudatuste kombinatsioon praktikas kaasa vastupidise tulemuse. Nimelt tähendab avalduse rahuldamata jätmine, et avaldajal tuleb esitada uus, puudusteta avaldus, mis omakorda käivitab kogu menetluse uuesti. Ehk kohus peab uue avalduse taas täismahus läbi vaatama, mis suurendab nii koormust kohtule kui ka kulusid ja ajakulu avaldajale. Optimaalsem oleks eelduslikult kohtul jätta erandlik võimalus avaldajale puuduste kõrvaldamiseks, eriti, kui tegemist on nt inimliku eksituse või tehnilise puudusega, mida avaldaja saab hõlpsalt parandada. Lisaks juhime tähelepanu, et kavandatava muudatuse kohaselt ei saa võlausaldaja tagasi ka riigilõivu, kui maksekäsu kiirmenetluse eelduste täitmatajätmise tõttu kohus avalduse rahuldamata jätab. Rõhutame, et riigilõiv ei ole oma olemuselt trahv ega saa kanda karistuslikku eesmärki. Toonitame veel kord, et kuigi seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk, et krediidiandjad esitaksid avaldusi kaalutletumalt ja kvaliteetsemalt, siis on eesmärki arvestades täies, ebaproportsionaalne, et võlausaldajat sisuliselt karistatakse riigilõivu tagastamata jätmisega. Kohane meede oleks paluda avalduses puuduste kõrvaldamist, eri,, kui tegemist on pisivea või inimliku eksimusega, mille parandamise võimalused on läbivalt kõikidesse menetlusseadustikesse kõikide muude 91  avalduste puhuks sisse kirjutatud, eesmärgiga tagada menetluste õiguspärasus. 13. TsMS paragrahvi 481 täiendatakse lõigetega 24 ja 25 Mittearvestatud. Eelnõu järgmises sõnastuses: koostajad ei nõustu esitatud „(24) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul kommentaariga, kuna võib võlausaldaja maksekäsu kiirmenetluses nõuda krediidiandja saab esitada nõude üksnes tarbijale antud krediidi põhisumma tagastamist täismahus hagimenetluses. Seega koos intressiga võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 ei nõustu eelnõu koostajad sätestatud suuruses või viivist sama seaduse § 113 lõike arvamusega, et pakutud 1 teises lauses sätestatud suuruses, kui need ei ole regulatsiooni tulemusena on suuremad varem kokkulepitud intressi- või krediidiandjad/võlausaldajad viivisemäärast. sisuliselt sunnitud loobuma oma (25) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude (legitiimsetest) nõuetest tarbija menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses arvestatakse vastu. Maksekäsu menetlus kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses võimaldab oma nõude esitada järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja kiiremini ja piiratud ulatuses. See kolmandas järjekorras viivise katteks käesoleva on krediidiandja valik kumba paragrahvi lõikes 24 sätestatud ulatuses.“ varianti ta kasutab. Eelnõu lisab menetlusõigusesse sisuliselt õigustloova Võlausaldajalt ei võeta ära sätte, mis takistab lepingulise nõude täielikku võimalust esitada nõuet, vaid esitamist ning on seetõttu vastuolus lepinguvabaduse piiratakse selle ulatust, kui ta põhimõttega. otsustab kasutada maksekäsu kiirmenetlust. Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud kas lepinguga või seadusega (VÕS § 23 lg 1). Kõnealune säte piirab ebaproportsionaalselt ühe lepingupoole õigust oma lepingust tulenevate õiguste maksmapanekul. See säte ei võimalda krediidiandjal kasutada maksekäsu kiirmenetlust selleks, et kogu nõuet tagasi saada. Maksekäsu kiirmenetluses tuleb edaspidi võlgnikul oluliselt vähem maksta (lepingujärgset intressi ja sissenõudmiskulusid ei saa nõuda) kui siis, kui tarbija võlglaseks üldse ei jää või lahendatakse asi muul viisil (kokkuleppega või hagimenetluses). See toob kaasa tagajärje, kus kokkuvõttes on võlgnikule laenu tagasimaksmine läbi maksekäsu kiirmenetluse oluliselt soodsam kui ausalt igakuiseid makseid makstes. Sisuliselt soodustab see säte võlgujäämist. Jääb ebaselgeks, millist eelnõus kirjeldatud eesmärki see täidab. Kuna maksekäsu kiirmenetlusest saab võlausaldaja ainult osaliselt oma nõuet maksma panna, on tal mõistlikum pöörduda otse hagimenetlusse. Olukord, kus põhinõue ja seadusjärgse intressi ning viivise nõue lahendatakse maksekäsu kiirmenetluses, kuid sissenõudmiskulude tagasisaamiseks peab võlausaldaja maksma veelkord riigilõivu ning liikuma hagimenetlusse, on ebaefektiivne ja tekitab täiendava koormuse nii võlausaldajale kui kohtusüsteemile. Hagimenetluses hindab samu dokumente uues, teine kohtunik, kes hindab, kas sissenõudmiskulude nõudmine on lubatav või mitte. Eelnõus ei selgitata, mis juhtub siis, kui maksekäsu kiirmenetluse ning hagimenetluse kohtunikud jäävad krediidi väljastamise õiguspärasuse osas eriarvamusele. Seetõttu leiame, et ettepanekud ei ole proportsionaalsed 92  ega põhjendatud. Võlausaldajal on õigus otsustada, kas esitada nõue osaliselt või täismahus. Seletuskirja kohaselt on muudatuste eesmärk takistada ülemääraste nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses. Võlausaldajal on õigus sõltuvalt menetlusest oma nõude suurust muuta. Kuna hagimenetluses on seni olnud tõendamiskoormis suurem ning võimalik ressursikulu vaidlemisele samu, suurem, siis on olnud ka põhjendatud, et võlausaldaja kaalub, kas on majanduslikult mõistlik astuda hagimenetluses vaidlusesse lepingujärgse intressi sissenõudmise üle või nõuda üksnes seadusjärgseid kulusid. Ühtlasi võib väiksema nõude esitamine olla ka võlgniku jaoks motiveerivam. Seetõttu on see võlausaldaja vaba valik – millises summas on otstarbekas kummaski menetluses nõue esitada. Järelikult on ekslik arusaam, et hagimenetluses väiksema nõude esitamine tähendab automaatselt, et nõue on varasemas maksekäsu kiirmenetluses olnud vales suuruses esitatud. Juhul, kui kohtul on kelmuse kahtlus, on tal õigus esitada avaldus politseile või prokuratuurile nagu seni tehtud on. Eelnevaga ei saa aga põhjendada seda, et maksekäsu kiirmenetluses oma lepingust tulenevate õiguspäraste nõuete maksmapanemise õigus välistatakse täielikult. Kavandatava muudatusega säilib krediidiandjatel/võlausaldajatel võimalus esitada hagiavaldus nt sissenõudmiskulude nõudmiseks. Arvestades, et sissenõudmiskulude summad on üldjuhul marginaalsed, hagiavalduselt tasutav riigilõiv võib mitmekordselt ületada sissenõudmiskulude summat ning hagimenetluse pikka kestust, ei ole hagimenetluse läbiviimine mõistlik. Eeltoodu tulemusena on krediidiandjad/võlausaldajad sisuliselt sunnitud loobuma oma (legitiimsetest) nõuetest tarbija vastu, mis ei saa olla ühegi seadusemuudatuse eesmärk ega tulemus. 14. TsMS paragrahvi 482 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 Mittearvestatud järgmises sõnastuses: „(11) Kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud Maksekäsu kiirmenetluse reeglid tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes, märgitakse on kujundanud Eesti seda avalduses. Tarbijakrediidilepingust tuleneva seadusandja. See, et Eestis on nõude puhul tuuakse välja detailne ülevaade krediidi kujundatud maksekäsu kasutusse võtmisest ja lepingujärgsetest maksetest ning kiirmenetlus formaalse võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, elektroonilise menetlusena, kus intressi ja viivise katteks. Avaldusele lisatakse nõude seni ei tulnud tõendeid esitada, ei aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik, ning tähenda, et seadusandjal puudub tarbijale võlaõigusseaduse § 4031 kohaselt esitatud õigus menetluse tingimusi Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht või vajadusel muuta. sama seaduse § 4033 kohaselt esitatud Euroopa Kohtul on võimalik esitatavate standardinfo teabeleht. Avalduses tuuakse välja krediidi tõendite alusel hinnata kulukuse määr, samuti selle arvutamise aluseks olnud maksekäsu kiirmenetluse eeldusi tagasimaksete summad ja tähtajad, kui tegemist on ja avalduse nõuetele vastavust. võlaõigusseaduse § 4061 lõikes 4 sätestatud lepinguga. Olukord, kus võlausaldaja leiab, (12) Kohus võib teha avaldajale ettepaneku esitada et nõude aluseks olevate tõendite täiendavaid tõendeid.“ esitamine on koormav, ei ole 93 FinanceEstonia on seisukohal, et kavandatav muudatus ei arusaadav. Olenemata sellest, et ole kooskõlas maksekäsu kiirmenetluse olemusega. seni on menetlus kujundatud Maksekäsu kiirmenetlus on oma olemuselt teisiti, on tegemist hagita formaliseeritud menetlus, mille käigus tõendeid ei menetlusega ja Eesti Vabariigi hinnata. Kuivõrd maksekäsu kiirmenetluses on nimel tehtava kohtulahendiga. kavandatavate muudatuste kohaselt võimalik TsMS § 2 kohaselt on tarbijakrediidi asjades nõuda üksnes põhivõlgnevust, tsiviilkohtumenetluse üheks seadusjärgset intressi ja seadusjärgset viivist, on eesmärgiks lahendada kohtuasi käesoleva muudatuse vajalikkus täielikult arusaamatu. õigesti. Kui maksekäsu kiirmenetluses piiratakse võlausaldaja õigust oma nõue täies ulatuses maksma panna (vt kommetaarid eelmise sätte juures), siis peaks ka kontroll piirduma sellisel juhul üksnes sellega, kas nõutakse põhivõlgnevust, seadusjärgset intressi ja viivist ning kas ümberarvestused on tehtud vastavalt kavandatavale TsMS § 481 lõikele 25. Seega, kui maksekäsu kiirmenetluses on võlausaldajal võimalik nõuda nagunii ainult nõude põhiosa ning seadusjärgset intressi ja viivist, siis jääb ebaselgeks, millist eesmärki siinkohal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamine kannab. Rõhutame, et sõltumata sellest, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud või mitte, mõlemal juhul on tulemus maksekäsu kiirmenetluses sama: võlausaldaja saab võlgnikult nõuda ainult nõude põhiosa ning seadusjärgset intressi ja viivist. Niisiis jääb arusaamatuks, miks pannakse võlausaldajale veel täiendav tõendite esitamise kohustus. Johtuvalt jääb kavandatava muudatuse eesmärk meile arusaamatuks. Sisuliselt muudab see säte maksekäsu kiirmenetluse tarbijakrediidivaidlustes hagimenetluseks, kus kohus hindab sisuliselt lepinguga seotud asjaolusid. Järelikult, kui võlausaldaja peab ka kiirmenetluses esitama sisuliselt samad tõendid ja selgitused nagu hagimenetluses, siis on tal otstarbekam kohe hagimenetlusse pöörduda. Esiteks, hagimenetluses annab kohus täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (kui see on vajalik), mitte ei jäta hagi rahuldamata, nagu plaanitakse sätestada maksekäsu kiirmenetluse puhul (TsMS § 340¹ lg 1). Teiseks, hagimenetluses saab võlausaldaja nõuda võlgnikult muuhulgas sisse ka lepingujärgse intressi ja viivise, sissenõudmiskulud, õigusabikulud ning riigilõivu, lisaks pikeneb hagimenetlusega tõenäoliselt ka periood, mil võlausaldaja on õigustatud nõudma võlgnikult viivise tasumist. Kokkuvõttes on see aga kulukam tarbijale ja koormavam nii võlausaldajale kui ka niigi ülekoormatud kohtusüsteemile, kuigi seletuskirja leheküljel 3 märgitakse ekslikult, et muudatused ei suurenda ettevõtjate või inimeste halduskoormust. Tegelikkuses kaasneb toodud muudatusega ettevõtjale aga oluline halduskoormuse tõus. Lisaks täiendav aja- ja kulukoormus. Sätte kohaselt on vajalik esitada täiendavad dokumendid, koostada ülevaade 94  lepingujärgsetest maksetest (sh tähendab see ka täiendavaid ümberarvutusi iga juhtumi kohta eraldi). Nimetatud tegevused on iga krediidilepingu põhised ning eeldavad täielikku manuaalset protsessi. Ehk, et kui varasemalt puudus krediidiandjal kohustus esitada maksekäsu kiirmenetluses tõendeid, siis edaspidi suureneb tõendite esitamise ning ümberarvestuste tõttu ettevõtjate halduskoormus oluliselt. 15. TsMS paragrahvi 483 lõiget 1 täiendatakse teise Arvestatud osaliselt, selgitatud lausega järgmises sõnastuses: „Kohus lahendab tarbijakrediidilepingu alusel esitatud Esitatud dokumentide abil maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle saamisest kontrollib kohus avalduse alates kahekümne tööpäeva jooksul.” vastavust maksekäsu Seletuskirja kohaselt on tarbijakrediidi valdkonnas kiirmenetluse eeldustele ja oluline, et menetluse korral oleks võimalik hinnata, kas avalduse nõuetele. nõue tugineb kehtivale ja õiguspäraselt sõlmitud lepingule. Tagasiulatuva mõjuga Seejuures TsMS § 434 kohaselt on kohtuotsus muudatused jäetakse eelnõust kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud välja. kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kui asi on sisuliselt lahendatud, ei ole põhjendatud anda sama asi uues, kohtulikule kontrollile. Mh on õiguskindluse põhimõttega olulises vastuolus, kui vastav muudatus viiakse sisse mitte üksnes edasiulatuvalt, vaid ka tagasiulatuva mõjuga. Kavandatav muudatus, millega kontrollitakse juba jõustunud kohtulahendeid, õõnestab oluliselt ka kohtulahendi seadusjõu põhimõtet. Õiguskindluse põhimõte tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille eesmärk on luua kindlus kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Põhiseaduse kommentaarides on selgitatud, et õiguskindluse üks tahke res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte nõuab kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui mingi õigusvaidlus on saanud jõustunud kohtulahendiga lahenduse, keelab see põhimõte üldjuhul sama vaidluse uues, avamise. Kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks eri, oluline. Kohtuotsus peab looma kestvat õigusrahu olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 66.) Kohtulahendi seadusjõu põhimõte kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47). Eelnõu seletuskiri toob ühe eesmärgina välja ka siin kohtumenetluste kiirendamist, kuid toodud kavandatav muudatus just pikendab menetlust ning on seega 95  vastuolus eelnõu eesmärgiga (vt kommentaarid ülal). Menetlemise kiirus on maksekäsu kiirmenetluse peamine eesmärk. On ilmne, et tõendite läbitöötamine on ressursimahukas ning tõstab kohtute halduskoormust, mis on jällegi vastuolus eelnõu eesmärgiga (tegelikult põhjustavad eelnõuga kavandatavad muudatused kohtutele varasemast oluliselt rohkem tööd). Oleme seisukohal, et sellises olukorras ei ole kohtul võimalik lahendada tarbijakrediidilepingu alusel esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldust selle saamisest alates kahekümne tööpäeva jooksul. Seaduse sätteid, mida praktikas ei ole võimalik täita, ei ole FinanceEstonia hinnangul põhjendatud kehtestada. 16. TsMS paragrahvi 4841 täiendatakse lõikega 4 järgmises Mittearvestatud sõnastuses: “Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei Tegemist on õiguspoliitilise kohaldata tarbijakrediidilepingust tulenevatele otsustusega. nõuetele. Kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, Muudatuse eesmärk on jätab kohus avalduse rahuldamata.” tarbijakrediidilepingutest FinanceEstonia hinnangul jätab see säte kohtule tulenevates asjades kohtule ebaproportsionaalselt suure õiguse jätta avaldus kvaliteetsemate avalduste rahuldamata kui eeldused pole täidetud. esitamine. Menetlusökonoomiliselt on see ebaotstarbekas meede. Sellisel juhul peab võlausaldaja esitama sama nõude osas uue avalduse ning seejuures ka riigilõivu uues, tasuma. Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2). See säte viib olukorrani, kus tegeliku lahendi saamiseks suureneb nii aja kui ressursikulu nii kohtule kui ka võlausaldajale. Säte ei jäta ka kohtunikule kaalutlusruumi. Näiteks olukorras, kus võlausaldaja on teinud arvutus- või trükivea ning avaldusel kõrvalnõuded ületavad põhinõuet, peab kohus jätma avalduse rahuldamata ega saa paluda viga kõrvaldada, isegi kui tegemist on ilmselge eksimusega. 17. Pankrotiseaduse paragrahvi 94 täiendatakse lõikega 11 Arvestatud, selgitatud järgmises sõnastuses: „(11) Kui nõue põhineb tarbijakrediidilepingust Kavandatud PankrS-i tuleneval nõudel, mille kohta on tehtud maksekäsk, regulatsiooni muudatuste mõju ja tagaseljaotsus või sõlmitud täitemenetluse seadustiku § põhiseaduspärasus vajavad 2 lõike 1 punktis 18 nimetatud notariaalne kokkulepe, täiendavat analüüsi. Muudatused tuleb lisaks kohtulahendile ja notariaalsele jäetakse eelnõust välja. kokkuleppele esitada haldurile vähemalt järgmised dokumendid: 1) tarbijakrediidilepingu koopia; 2) andmed krediidi väljastamise ja tagasimaksmise kohta; 3) krediidi kulukuse määra arvestus; 4) dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist; 5) muud asjakohased dokumendid.“ Pankrotiseaduse paragrahvi 100³ lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 96 „1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, välja arvatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk ning tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud tagaseljaotsus;“ Pankrotiseaduse Paragrahvi 193 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: “Käesoleva seaduse § 100³ lõike 4 punkt 1 kohaldub pankrotimenetlustes, mis on algatatud enne 2026. aasta 1. jaanuari, nende nõuete suhtes, mille kohta ei ole pankrotiseaduse § 100³ alusel võlausaldajate nimekirja kohtumäärusega kinnitatud.” Nagu ülal juba märgitud, siis on FinanceEstonia seisukohal, et korduv kohtulik kontroll õõnestab oluliselt õiguskindluse ja kohtulahendi seadusjõu põhimõtet (vt eelmist kommentaari). Seletuskirja järgi on notariaalne kokkulepe loetellu lisatud seetõttu, et kuigi see on täitedokumendina kehtiv ja notariaalselt kinnitatud, ei tähenda see automaatselt, et kokkuleppe aluseks olev tarbijakrediidileping oleks sõlmitud kooskõlas seadusest tulenevate nõuetega. Notar ei kontrolli lepingulise suhte sisulist vastavust tarbijakaitse regulatsioonidele ega laenuandja kohustusi krediidivõimelisuse hindamisel. Seega tuleb ka selliste nõuete korral võimaldada halduril ja kohtul hinnata, kas võlausaldaja on krediidisuhtes järginud seadusest tulenevaid kohustusi. Arusaadav, et notarid ei kontrolli lepingulise suhte sisulist vastavust tarbijakaitse regulatsioonidele ega laenuandja kohustusi krediidivõimelisuse hindamisel, kuid nõue, mille kohta on tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus, ei peaks meie hinnangul korduvkontrolli enam läbima. Lisaks eeltoodule on seletuskirja punktis 6.3 märgitud, et plaanitavad muudatused ei mõjuta teadaolevalt füüsiliste ega juriidiliste isikute halduskoormust. Kuid tegelikkuses tuleb siiski arvestada, et uue regulatsiooni kohaselt on krediidiandjad kohustatud esitama täiendavaid tõendeid nii maksekäsu kiirmenetluses kui ka pankrotiavalduses, mistõttu on ilmne hoopis vastupidine, st eeltoodu suurendab krediidiandjate halduskoormust märkimisväärselt. Seega ei ole võimalik väita, et muudatused jäävad halduskoormuse osas täies, neutraalseks. See säte asetab tarbijakrediidi nõuete võlausaldajad võrreldes teiste võlausaldajatega ebavõrdsesse olukorda. Teised võlausaldajad peavad nõudeavalduses märkima üksnes nõude sisu, aluse, suuruse ning asjaolu, kas nõue on tagatud pandiga (PankrS § 94 lg 1). Tarbijakrediiti väljastanud võlausaldaja peab lisaks veel tõendama krediidi väljastamist, tegema ülevaate tagasimaksmisest, selgitama krediidi kulukuse määra arvestamist, tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks tuleb esitada “muud asjakohased dokumendid”. Nende sisu ei ole eelnõus ega selle seletuskirjas aga täpsustatud, 97 mistõttu on ebaselge, millele täpselt viidatakse. Selline määratlemata nõue annab haldurile kaalutlusõiguse nõuda piiritlemata hulgal dokumente, mille ulatus ja asjakohasus võivad olla vaieldavad, sh sisaldada ärisaladust. See omakorda loob õigusselgusetuse ja menetlusliku ebavõrdsuse. Selle sätte järgi justkui eeldatakse, et krediidiandja on oma kohustusi rikkunud. Olukord, kus krediidiandjatel on võrreldes teiste võlausaldajatega oluliselt suurem tõendamiskoormis, läheb vastuollu võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega (nt tarbijakrediidi nõude võlausaldaja vs tarbijast võlgniku suhtes töövõtu- või käsunduslepingust tuleneva nõude võlausaldaja). Seega kujuneb olukord, kus üksnes teatud liiki võlausaldajaid koheldakse süsteemselt eeldatava väärkäitumisega, samas kui teistel piisab minimaalse info esitamisest. Selline lähenemine ei ole meie hinnangul kooskõlas õiguskindluse ega menetlusosaliste võrdse kohtlemise printsiibiga. Samuti viib täiendavate dokumentide võlausaldaja poolt esitamine, pankrotihalduri poolt nende hindamine, vastuväidete esitamine jne menetluslikult hoopis selleni, et toodud tarbijakrediidi nõuete tunnustamise asjad jõuavad igal juhul kohtusse. See aga omakorda pikendab pankrotimenetluse protsessi, tõstab kohtute koormust ning kogu protsess on kõikidele osapooltele kulukam. Oleme seisukohal, et notariaalse kokkuleppe ülekontrollimine pankrotimenetluses ei ole asjakohane. Tehingu tõestamisel on notaril selgituskohustus. Notar selgitab välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samu, selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve (TõS § 18 lg 1). Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti (TõS § 18 lg 2). Seega, kui notariaalaktis puudub märge selle kohta, et tehingu aluseks olevates asjaoludes on esinenud puudusi, nt pole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis järelikult ei ole ka pankrotihalduril ega kohtul vajadust teha topeltkontrolli. Arvestades, et teiste võlausaldajate nõuded tarbijate suhtes ei ole automaatselt “vaidlustatud” staatuses, siis jääb arusaamatuks, miks tarbijakrediidi nõudeid koheldakse teistega võrreldes rangemini ning automaatselt vaidlustatuks loetakse. 98  Lisaks näeme vastuolu õiguskindluse põhimõttega, kui uusi kavandatud nõudeid hakatakse kohaldama tagasiulatuvalt. Juba käimasolevad menetlused peaksid jätkuma samade reeglitega, mis kehtisid siis, kui menetlused algata,. 18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse Arvestatud seadustiku rakendamise seadust täiendatakse paragrahviga 118 järgmises sõnastuses: Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i „§ 118. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi regulatsiooni muudatuste mõju ja esitamine tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta põhiseaduspärasus vajavad tehtud kohtulahendi sundtäitmise puhul täiendavat analüüsi. Muudatused (1) Võlgnik võib esitada sissenõudja vastu jäetakse eelnõust välja. täitemenetluse nõude alusel tehtud maksekäsu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks üksnes sellises ulatuses, mis ületab tarbijakrediidilepingust tuleneva põhinõude, seadusjärgse viivise ja intressi ning seadusega lubatud maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud. (2) Võlgnik võib esitada sissenõudja vastu täitemenetluse seadustiku §-s 221 sätestatud hagi tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks üksnes juhul, kui kohus ei kontrollinud tagaseljaotsust tehes tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.“ Ebaselgeks jääb ka see, mis saab täitemenetlustest, kus võlgniku vara on juba realiseeritud (heausksele kolmandale isikule) võlgnevuste katteks. Kui tagaseljaotsus/maksekäsk antakse uues, kohtulikule kontrollile ning kohus leiab, et nõuet rahuldatud kujul ei ole olemas, kuna nt vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, kas võlgnikul tekib krediidiandja vastu kahju hüvitamise nõue? Samuti, mis saab juba tasutud täiturikuludest ja -tasudest, kas need on õigus tagasi nõuda? Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, mis saab sellistel juhtudel, kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatav kohtunik jääb tagaseljaotse teinud kohtuniku järeldusega eriarvamusele. Kas sellisel juhul kohus lähtub üksnes eeldusest, et kontroll on tehtud ja topeltkontrolli üldse tegema ei hakka? Või kontrollib kohtunik asjaolusid siiski uues, ja võib otsuse ümber hinnata? Kõik need olulised küsimused on reguleerimata jäetud. Oleme seisukohal, et kavandatavate muudatuste raames tuleb läbi viia põhjalikum põhiseaduspärasuse kontroll, eelkõige seoses ebasoodsa tagasiulatuva keelu põhimõttega ja õiguspärase ootuse kaitsega. Tarbijakrediidnõuete võlausaldajad on oma nõuete realiseerimisel tuginenud jõustunud kohtulahenditele, sealhulgas ka nt otsustele, mis on tehtud aastaid tagasi, mille alusel on algatatud täitemenetlus. Kui seadusandja muudab menetlusreegleid viisil, mis mõjutab juba 99  sõlmitud lepingute täitmist või juba esitatud nõudeid, rikub see õiguspärase ootuse põhimõtet. P. Pikamäe on märkinud, et õiguspärane ootus tagab isiku õiguste ja kohustuste kaitse tema subjektiivsel tasandil ning selle põhimõtte rikkumine on põhiseadusvastane (Juridica 2019, nr 9, lk 697–710). Riigikohus on sedastanud, et üldjuhul on jõustunud kohtulahendi sundtäidetavuse toime kõrvaldamise võimalused õiguskindluse ja õigusrahu huvides piiratud (RKTKo 2- 22-9401). Seega vajab eelnõu põhjalikumat analüüsi, kuidas avalik huvi kaalub üles isiku õiguspärase ootuse. Kuigi sätte legitiimne eesmärk on tagada tarbijakaitse ja kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, tuleb hinnata, kas korduv kohtulik kontroll ei kahjusta ebaproportsionaalselt tarbijakrediidi võlausaldaja õigust õiguskindlusele ja menetluse lõplikkusele. 19. Täitemenetluse seadustiku paragrahvi 56 täiendatakse Selgitatud lõikega 21 järgmises sõnastuses: “Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud nõude puhul Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i loetakse tulemi jaotamisel võlgniku võlast regulatsiooni muudatuste mõju ja esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad põhiseaduspärasus vajavad kulutused ja võla sissenõudmiseks tehtud kulud, täiendavat analüüsi. Muudatused seejärel põhivõlg, siis intress ja lõpuks muud jäetakse eelnõust välja. kohustused.” Täitemenetluse seadustiku paragrahvi 221 lõiked 11 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: “Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, samuti tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsu puhul ja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud tagaseljaotsuse puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.” “Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul, välja arvatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud maksekäsu puhul ja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta tehtud tagaseljaotsuse puhul, lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.” Juhime tähelepanu, et kui täitemenetluses kohustuste katmise järjekord on sama, mis VÕS § 415 lg-s 2, siis jääb arusaamatuks, miks maksekäsu kiirmenetluses samu nõudeid esitada ei saa. Eelnõu seletuskirjas märgitakse, et eesmärk on soodustada tarbijakrediidilepingust tuleneva põhinõude kiiremat tasumist. Samal ajal maksekäsu kiirmenetluses seda loogikat ei kohaldata ega võimaldata võlausaldajal sissenõudmiskulusid üldse nõuda. Kui kavandatavate muudatuste kohaselt hakkab kohus igal juhul maksekäsu kiirmenetluses kontrollima seda, kas krediit on väljastatud seaduspäraselt, siis on 100  ebaproportsionaalne võimaldada võlgnikul taasavada sama vaidlus veel kord ka täitemenetluses. See ei anna kehtiva kohtulahendi osas mingit õiguskindlust. Lisaks oleme juba ülal juhtinud tähelepanu, et võlgnikul on juba võimalik oma õigusi kaitsta nii maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet esitades (TsMS § 485) kui ka hagimenetluses hagile seisukoha esitades (TsMS § 394). Seletuskirjast nähtub, et tegelik probleem, mida püütakse lahendada, seisneb selles, et võlgnikud ei oska ega tea oma õigusi nendes menetlustes kaitsta ja nähtavas, tekib eelnõu koostajate hinnangul selline oskus ja teadmine alles täitemenetluse käigus kui on oht vara arestimisele. Tegelikult viitab see võlgniku soovimatusele probleemiga tegeleda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei peaks soodustama võlgnike võimalust süsteemi ärakasutades tagasimaksmist edasi lükata. Kuigi seletuskirjas märgitakse, et muudatusega peetakse ennekõike silmas vastuväidet, et enne täitedokumendi andmist ei kontrollinud ükski sõltumatu organ või isik tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, siis sätte sõnastus sellist erisust välja ei too ning tegelikult kehtib sellise vastuväite esitamise õigus tarbijakrediidilepingute puhul mistahes argumentidega. Selline lähenemine ei ole aga kuidagi põhjendatud ega õiguspärane. 20. Kokkuvõttes leiame, et mitmed eelnõu muudatused ei Teadmiseks võetud, saavutaks seatud eesmärki – kohtute töökoormuse mittearvestatud vähendamist ja tarbijate õiguste kaitse parandamist, vaid võivad neid hoopis süvendada. Tegemist on õiguspoliitilise Seetõttu kutsume seadusandjat üles muudatusi enne otsustusega. vastuvõtmist ümber hindama ning kaaluma alternatiivseid ning õiguspärasemaid lahendusi, mis tagavad nii tarbijakaitse kui ka menetlusökonoomia eesmärgid. Selleks palume Justiits- ja Digiministeeriumil peatada eelnõu menetlemine ja kutsuda kokku kõikide asjaosaliste ümarlaud, et kaardistada tegelikud probleemid ja leida lahendused, mis ei kahjusta põhiseaduslikku õiguskorda, suurenda tohutult kohtute töökoormust ega sea tarbijakrediidi võlausaldajat ebaõiglasse olukorda. B2 Impact OÜ 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste Teadmiseks võetud, selgitatud muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS) Kohtu töökoormuse eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada leevendamiseks kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi. Kohtute tarbijakrediidiasjade töökoormus aasta-aastalt järjest kasvab. Peamiselt lahendamisel võetakse väljendub see kohtuasjade lahendamisele kuluva aja kasutusele IT-lahendus, mis pikenemises ning kohtunike ülemäärases töökoormuses. abistab kohtunikke avalduse 1 Riigikohus ja esimese ning teise astme kohtud esitasid andmete ja vastustundliku 2024. aastal Justiitsministeeriumile ettepanekud laenamise põhimõtte tsiviilkohtumenetluse optimeerimiseks. kontrollimisel. Arendamisjärgus Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös koostatud IT-lahendus võimaldab juba enne väljatöötamiskavatsuse (VTK) ettepanekuid arutati avalduse kohtunikuni jõudmist 101  kohtujuhtide nõupäeval 03.05.2024 ja kohtute haldamise kontrollida hagiavalduse nõukoja istungitel 24.05.20242 ja 19.09.2024. Kohtute vastavust nõuetele ning esimehed ja kohtute haldamise nõukoja liikmed pidasid juhendada hagejat andmete väga oluliseks, et Justiitsministeerium leiaks võimalusi esitamisel. Andmete kujul kohtute töökoormuse vähendamiseks ja töötaks selleks hagiavalduse esitamine välja seadusemuudatused. võimaldab avalduse automaatset Võttes aga arvesse planeeritavate muudatuste sisu, asume töötlemist erinevate AI mudelite seisukohale, et vastupidiselt seletuskirjas esile toodule abil. Näiteks kontrollida, kas muudavad sisseviidavad muudatused olukorra kohtute avalduse esitamisel on lisatud jaoks veel märkimisväärselt keerulisemaks ja ei kõik vajalikud andmed ja optimeeri kuidagi kohtute töökoormust ega kiirenda dokumendid (nt allkirjastatud kohtumenetlusi. leping, krediidianalüüs). Süsteem Lisaks jääb eelnõu seletuskirjas silma muudatuste tuvastab automaatselt olulisemad eesmärk, milleks on see, et kohtunikel jääks enam aega andmed (nt sissetulek, tegeleda keerukamate õigusvaidlustega. Tekib küsimus, maksekohustused) ja tõstab need millised siis need keerukamad õigusvaidlused on ja siis esile loetavas vormis. Kohtunik millised on kergemad. Hetkel on tavaks väga ei pea dokumentide vahel käsitsi kergekäeliselt lahendada asjad selliselt, et navigeerima ja otsima olulisi tarbijakrediidiga seotud vaidluses loetakse krediidiandja andmeid – töö muutub automaatselt vastutustundliku laenamisega seotud tõhusamaks ja läbipaistvamaks. põhimõtete rikkujaks, hoolimata aga sellest, et See võimaldab maakohtute krediidivaldkond ja sellega seotud asjaolud on äärmiselt koormust tarbijakrediidilepingust keerukad. tulenevate nõuete läbivaatamisel Lisaks on arusaamatu viide justkui oluliselt leevendada, mille tarbijakrediidilepingute puhul on andmed erinenud tulemusel lüheneb ka maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses. Ennekõike menetlusaeg. märgime, et menetlusseadustik näeb ette, et oma nõuet võib igal ajal muuta, täiendada parandada, vähendada ja Kohus hindab vastutustundliku suurendada, kuid samas ei ole ilmselt süübitud, mis laenamise põhimõtte järgimist toimub näiteks muudes maksekäsu kiirmenetluse raames hagimenetluses kaasusepõhiselt. esitatud avaldustes. Samuti hindab kohus Meelevaldne on aina viidata õiguste kuritarvitamisele ja kaasusepõhiselt menetlusõiguste kelmusele tarbijakrediidilepingutega seotud küsimustes, kuritarvitamist. kuivõrd ei ole teada, kui palju neid olukordi on muudel Valeandmete esitamine on juhtudel. Sellise käsitluse valguses ei peaks maksekäsu tuvastatud kohtulahenditega. kiirmenetlust kui sellist enam üldse ka olemas olema. 2. 1. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete Teadmiseks võetud, selgitatud esitamise piiramine maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et võimalik on nõuda põhivõlgnevust, Nõude aluseks olevate seadusjärgset intressi ja viivist ning võlasuhte raames dokumentide esitamine on tarbija tehtud tagasimaksed arvestatud ümber võimaldab kohtul kontrollida ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras maksekäsu kiirmenetluse põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja lubatavust ja avalduse vastavust viivise katteks. Lisaks tuleb esitada vajalik info ja seaduse nõuetele. dokumendid. Hagimenetluses on võimalik Nimetatud muudatuse sisseviimine põhjustab olukorra, nõuda ka neid nõudeid, mida kus maksekäsu kiirmenetluse mõte kaob täielikult, maksekäsu kiirmenetluses ei ole kuivõrd see ei täida enam menetluse eesmärki - tulevikus lubatud esitada. maksekäsu kiirmenetlus võimaldab võlausaldajal Muudatuste näol on tegemist hagimenetlusest kiiremini, väiksema tõendamiskoormuse õiguspoliitiliste otsustusega. ja väiksemate kulutustega saada täitedokument ehk maksekäsk. Võttes arvesse aga muudatustega Kohtu töökoormuse sisseviidavaid nõudmisi, siis maksekäsu kiirmenetlus on leevendamiseks muudetud sama pikaks (nii näiteks on muudetud tarbijakrediidiasjade makseettepaneku tähtaega kahekümnele päevale) ja lahendamisel võetakse 102 sisukaks kui hagimenetlus, vajadusega esitada kasutusele IT-lahendus, mis dokumente ja tõendada oma nõudeid ning seejuures abistab kohtunikke avalduse vähendada oma tegelikku nõuet märkimisväärselt. Lisaks andmete ja vastustundliku ei ole ka maksekäsu saamine garanteeritud, kuivõrd nõue laenamise põhimõtte võib mitmel juhul üle minna hagimenetlusse ning kontrollimisel. Arendamisjärgus menetlus jätkub. Küll ei ole arusaadav, millises ulatuses IT-lahendus võimaldab juba enne see hagimenetluses peaks jätkuma, s.t , kas tekib õigus avalduse kohtunikuni jõudmist esitada oma nõue hagimenetlusse täies ulatuses või peab kontrollida hagiavalduse olema samas ulatuses, mis maksekäsu kiirmenetluses vastavust nõuetele ning esitatud, vältimaks taas kelmuse süüdistusi. juhendada hagejat andmete Jääb ka arusaamatuks muudatustes esile toodu, mille esitamisel. Andmete kujul kohaselt nähakse ette kui maksekäsu kiirmenetluses hagiavalduse esitamine esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus võimaldab avalduse automaatset ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus töötlemist erinevate AI mudelite puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata, abil. Näiteks kontrollida, kas samas aga nähakse ette, et kohtul on võimalik maksekäsu avalduse esitamisel on lisatud kiirmenetluses teha avaldajale ettepanek esitada kõik vajalikud andmed ja täiendavaid tõendeid. Sellist enda suva järgi nõuete dokumendid (nt allkirjastatud menetlemist ei saa lubada, veel enam olukorras, kus leping, krediidianalüüs). Süsteem alates maist 2025 toimunud maksekäsu kiirmenetlused on tuvastab automaatselt olulisemad tõendanud seda, et maksekäsu kiirmenetluses põhjusega andmed (nt sissetulek, ei vaadata asju sisuliselt läbi - puudub lihtsalt vastav maksekohustused) ja tõstab need pädevus. esile loetavas vormis. Kohtunik Kokkuvõtvalt öeldes ei ole maksekäsu kiirmentluse ei pea dokumentide vahel käsitsi läbiviimine ühegi võlausaldaja huvides, lisaks jäetakse ka navigeerima ja otsima olulisi avalduse rahuldamata jätmisel riigilõiv tagastamata, mis andmeid – töö muutub mõjutab samuti kaalutlust kumba teed valida, kas tõhusamaks ja läbipaistvamaks. hagimenetlus või maksekäsu kiirmenetlus. See võimaldab maakohtute Seega seletuskirjas esile toodu, justkui edaspidi esitataks koormust tarbijakrediidilepingust avaldusi maksekäsu kiirmenetluses kaalutletumalt ja tulenevate nõuete läbivaatamisel kvaliteetsemalt, ei ole absoluutselt adekvaatne. oluliselt leevendada, mille Kohtusüsteemi koormamine saab olema paratamatu, tulemusel lüheneb ka kuivõrd menetlused ei jagune enam maksekäsu menetlusaeg. kiirmenetluse vahel, vaid primaarseks on hagimenetlus ja kohtute koormus sellega kasvab märkimisväärselt. Ebaõige on seletuskirjas märgitu justkui maksekäsu kiirmenetluse eelis on krediidiandja jaoks jätkuvalt lahendi saamise kiirus ja väiksem kulu. Ennekõike tuletame meelde, et lisaks krediidiandjale võib olla tarbijakrediidilepingust tulenevas suhtes avaldajaks ka muu isik, näiteks nõude ostja, kelle huviks on siiski saada oma kulud kaetuks ning maksekäsu kiirmenetlus ei taga enam seda mitte mingil moel võttes juba arvesse ümberarvestuse ja seadusjärgsete kõrvalnõuete esitamise kohustust. Maksekäsu kiirmenetlusega on suurenenud olulisel määral ka halduskoormus (dokumentide kogumine, nõuete ümberarvestamine jne) ning lahendi saamine ei ole ka mingil moel tagatud, s.t võlgnikel on õigus esitada vastuväiteid ning enamikul juhtudel ei õnnestu makseettepanekut võlgnikule üldse kätte toimetada. Juba viimaste kuude jooksul, kus kohtud on praktiseerima hakanud seadusega muudetavaid põhimõtteid, on selgelt näha, et maksekäsu kiirmenetluste avalduste arv on oluliselt langenud või 103  muutunud peaaegu nullilähedaseks. See aga tähendab omakorda, et maksekäsu kiirmenetluse avalduste asemel esitatakse hagiavaldusi, mis ei täida absoluutselt antud eelnõude eesmärki – s.o kohtute töökoormuse vähendamine. Seega, seletuskirjas esile toodud nn maksekäsu kiirmenetluse eelist ei ole sisuliselt võlausaldaja jaoks üldse olemas ja selline käsitlusviis pigem suurendab kohtunike koormust olulisel määral hagimenetluses. 3. 2. Tarbijakrediidilepingust tulenevas maksekäsu Selgitatud kiirmenetluses esitatud maksegraafiku edastamine kohtunikule. Vastavat muudatust eelnõu ei Selle muudatuse sisseviimine jääb absoluutselt sisalda. arusaamatuks. Juhul kui maksekäsu kiirmenetluse raames saab esitada üksnes miinimumi viidud nõudeid, milleks on ümberarvestatud põhivõlgnevus ja seadusjärgsed intress/viivis, siis kuidas puudub maksekäsu kiirmenetluse osakonnal pädevus anda välja sellises olukorras maksekäsk, eelmärgitud nõuete kinnitamine ei vaja enam täiendavat kohtulikku kontrolli. Ka see on üks nüanss, mis välistab soovi esitada maksekäsu kiirmenetluse avaldust, kuivõrd sisuliselt see mitte mingi lahendini ei vii. 4. 3. Antakse täitemenetluses olevatele vol̃ gnikele, kelle Arvestatud suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekaäsk voĩ tagaseljaotsus ning Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i algatatud sundtaäitmine, voĩ malus esitada see nou ̃ e regulatsiooni muudatuste mõju ja uuesti kohtulikule kontrollile. põhiseaduspärasus vajavad Eeltoodud muudatus on lubamatu, vastuolus seadusega täiendavat analüüsi. Muudatused ning õigusemõistmise printsiipidega, põhimõtteliselt jäetakse eelnõust välja. kontrollitakse uuesti kohtuniku poolt lahendi väljaandmisel tehtud tegevust. Veel enam Tekib küsimus, et kui kohtuniku poolt välja antud kohtuotsus seatakse kahtluse alla, kes siis sellises olukorras võtab vastutuse? Põhimõtteliselt peaks algatatama ka märkimisväärselt palju distsiplinaarmenetlusi kohtunike suhtes, kes on ebaseadusliku kohtuotsuse välja andnud, nõude põhjendatust kontrollimata. See omakorda viiks kohtunike puuduseni õigussüsteemis, sest olenevalt välja antud ebaseaduslikest kohtuotsuste arvust tuleb arvestada ka seda, kas kohtunik saab üldse edaspidi ametis jätkata või mitte. Üldiselt on riik põhjustanud antud olukorras märkimisväärselt kahju nii võlausaldajale kui ka võlgnikule. Hetkel ainsana, kes vastutavad ja kannatavad kahju, on krediidiandja ja lisaks isikud, kes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude soetanud, nendele jutskui langeb tagasiulatuvalt vastutustundliku laenamisega seotud kontroll, kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et ka kohus ei ole varasemalt sellele tähelepanu pööranud ja nõuetekohase kontrollita lahendid välja andnud, seega vastutus peab olema võrdne. Riigi tegemata töö hilisem lappimine hambutu seadusemuudatusega ei saa olla õigusriigis lubatav. 104 Lisaks viitame antud juhul menetlusosaliste ebavõrdsele kohtlemisele. Maksekäsk ja tagaseljaotsus on täitedokumendid, jääb arusaamatuks millistele alustele tuginedes leitakse õigus hakata maksekäske ja tagaseljaotsuseid eristama, kas kätte on võetud tarbijakrediidilepingust tulenev nõue või on see mingil muul võlaõiguslikul suhtel põhinev. Viide, et muudatuse tegemisel on ennekõike silmas peetud seda võimalikku vastuväidet, et enne täitedokumendi andmist ei kontrollinud ükski sõltumatu organ või isik tarbijakrediidilepingu vastavust seaduse nõuetele, sealhulgas, kas tarbijakrediidi lepingu sõlmimisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte, ei päde. Eelmainitud kohtulahenditel ongi oma eesmärgipärasus ja nende õiguspärasus on tulenenud alati seadusest. Nii on maksekäsu kiirmenetlus olnud lihtsustatud menetlus, mille raames on olnud võimalik saada kohtulahend, kui ka tagaseljaotsus, mis on kohtuotsuse liik, kus kohus teeb oma otsustuse hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses (TsMS § 407). Rõhk siin on õiguslikult põhjendatud, mis tähendab, et kohtunik on teinud otsuse oma siseveendumuse kohaselt ja selle ümbervaatamine muus menetluses ei ole kuidagi seaduslik. Hetkel on paratamatult mindud seda teed, et koheldakse tarbijakrediidiga seotud osapooli alusetult oluliselt halvemini kui kõiki teisi. Põhimõtteliselt soovitakse muudatustega luua olukord, kus seadused ei kehti kõigile ühtmoodi, vaid on valdkond, mille reguleerimine toimub mingitel teistel alustel ja põhimõtetel, küll aga selline ebavõrdne kohtlemine ei saa olla lubatud õigusriigis. Isegi kui eeldada, et tehtavad muudatused ei ole vastuolus regulatsioonidega, siis nende tagasiulatuv mõju ei saa olla aktsepteeritav. Minna tagasi ajas kümme aastat ning hakata lahkama sellel ajal tehtud kohtulahendeid on välistatud, veel enam on selge, et mingisuguseid täiendavaid dokumente koguda nende nõuete kaitseks ei ole võimalik. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendit nr C- 178/23: ERB New Europe Funding II p 32, 33, 35), et kohtuotsuse seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks ette nähtud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C-582/21, EU:C:2024:282, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus üldjuhul liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva 105 riigisisese olukorra (9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C-582/21, EU:C:2024:282, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui aga kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta jõustunud lahendit, et viia olukord liikmesriigi õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada vaidlusaluse olukorra kooskõla liidu õigusega. Kusjuures ka Euroopa Kohtu lahendis nr C-679/18 (OPR- Finance) ei ole asutud seisukohale, et jõustunud kohtulahend tarbijakrediidilepingu osas ei kehtiks, juhul kui kohus ei ole lahendi tegemisel kontrollinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Selles lahendis on ainuüksi selgitatud, et direktiivi 2008/48/EÜ (mis ei ole liikmesriigis otsekohalduv) kohaselt peaks liikmesriigi kohus tarbijakrediidilepingu puhul analüüsima omal algatusel, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, samas ei ole kohus asunud seisukohale, et sellise kohustuse mittejärgimine muudaks tühiseks juba jõustunud kohtulahendi. Ka Euroopa Kohus on üheselt rõhutanud, et jõustunud kohtulahendi tühistamine ega hilisem vaidlustamine ei ole reeglina lubatud ja erandkorras saaks seda teha kooskõla saavutamiseks Euroopa Liidu õigusega vaid juhul, kui see tuleneks selgelt liikmesriigi õigusest – Eesti kehtiv õigus ei võimalda tarbijakrediidilepingu asjades jõustunud kohtumääruse (so maksekäsk) ja tagaseljaotsuse tühistamist ega vaidlustamist argumendiga, et sellise lahendi tegemisel ei ole kohtu poolt kontrollitud vastutustundliku laenu andmise põhimõtte täitmist. Jõustunud kohtulahendi õigusjõu mittetunnustamine, võlausaldajale selles osas täiendavate kohustuste panemine ja tingimuste seadmine (jõustunud kohtulahendi õigusjõu saavutamiseks) ning jõustunud kohtuasjas uue vaidluse algatamise võimaldamine rikub üheselt ja lubamatult Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud õiguskindluse põhimõtet. Seega saaks vastavaid kontrollmehhanisme rakendada seaduslikkuse ja õiguspärasuse tagamiseks ning põhiseadusega vastuolu ja riigile kahju tekkimise välistamiseks, vaid nende tarbijakrediidilepingu osas tehtud maksekäskude ja tagaseljaotsuste osas, mis on tehtud alates 01.01.2026, st selles osas puudub eelnõus toodud õigusmuudatustel tagasiulatuv õigusjõud. Juba jõustunud kohtulahendite lahtimuukimine tooks kaasa ka riigi rahalise vastutuse väga suures mahus. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. 106  Riik on kehtiva seadusandluse kohaselt andnud võlausaldajatele lubaduse, et ka tarbijakrediidilepingute puhul on võimalik oma nõue kohtumenetluses maksma panna maksekäsu kiirmenetluses ja tagaseljaotsusega. Lisaks see, et nimetatud menetluses tehtud lahendi jõustumisel ei ole võimalik sellist jõustunud kohtulahendit hiljem ei tühistada ega vaidlustada. Riigile on tasutud nii riigilõivu kui kantud ka kulusid nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse kui hagi koostamiseks. Riigi poolt eespool viidatud lubaduse rikkumine tooks kaasa võlausaldajatele õiguse esitada riigi vastu tekitatud kahju hüvitamise nõue – selline nõue hõlmab nii tasutud riigilõivu, muid maksekäsu menetluses kantud kulusid, kui ka võimalikku varalise kahju nõuet saamata jäänud tulu osas (nt juhul, kus nõuet ei ole enam mõistlikult võimalik maksma panna nt puuduliku dokumentatsiooni tõttu). 5. 4. Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb Arvestatud, selgitatud maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis toẽ ndavad Kavandatud PankrS-i tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse regulatsiooni muudatuste mõju ja määra oĩ gsust ning vastutustundliku laenamise põhiseaduspärasus vajavad põhimõtte järgimist. täiendavat analüüsi. Muudatused Taoliste nõuetega ei saa nõustuda, ennekõike põhjusel, et jäetakse eelnõust välja. see tekitab täieliku õigusselgusetuse nõudeavalduse sisu osas, mis nõudeid ja mil viisil peaksid võlausaldajad siis lõpuks pankrotimenetluses esitama. Nõudeavalduse vormile on konkreetsed nõuded, nii näeb pankrotiseadus ette, et nõudest teatamiseks tuleb esitada haldurile kirjalik avaldus ja tõendid avalduses nimetatud asjaolude kohta (nõudeavaldus). Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Seega, kui on olemas asjas kohtulahend, siis ilmselgelt tugineb võlausaldaja nõude sisu, aluse ja suuruse esitamsiel sellest. Nüüd aga täiendavate dokumentide esitamisel muudab see nõudeavalduse põhimõtteliselt sisutühjaks, sest lisadokumentide lugemine varjutab kogu nõude selguse. Eelnõu seletuskirja punktis 6.2.13 on olulisel määral eksitud ka kavandatavate muudatuste mõju hindamisel. Esiteks tekitavad muudatused õigusselgusetust, sekkuvad räigelt poolte vahelistesse kokkulepetesse (notariaalse kokkuleppe sisuline kontroll) või ka maksekäsu kiirmenetluses sõlmitud maksegraafikus (mis on kinnitatud maksekäsuga) ja ei ole absoluutselt arvesse võetud andmete säilitamisel kehtivaid tähtaegu. Muudatused toovad kaasa ulatusliku halduskoormuse kasvu kõigile osapooltele. Soovime juhtida tähelepanu asjaolule, et viide sellele, et loovutatud nõuete puhul kandub sälilitamiskohustus üle uuele võlausaldajale on meelevaldne ja asjatundmatu. Nimelt ei ole ettenähtud koguda krediiditoimikust pärit andmeid ega ka muid dokumente juhul kui selleks vajadus puudub. Seega, toimub enamasti andmete kogumine üksnes juhul kui nõue edastatakse 107  hagimenetlusse (hetkel juba ka teataval määral maksekäsu kiirmenetluse raames). Mis aga puudutab varasemaid nõudeid, siis neid andmeid ei ole säilunud kellelgi, kuivõrd eelduslikult nõude sissenõutavaks muutumisest kolme aasta jooksul otsustatakse selle edasine saatus, mis tähenda enamasti kohtusse esitamist ja täitedokumendi saamist. Kui aga viis aastat hiljem, peale täitedokumendi koostamist (maksekäsk), algatatakse maksejõuetusmenetlus ning hakatakse uuel ringil uusi dokumente koguma, siis ilmselgetel põhjustel neid enam esitada ei oleks. Nõude loovutamisest on möödas 8 aastat, maksekäsu kiirmenetluses dokumente uuel võlausaldajal vaja ei olnud ja krediidiandjal puudub õigus neid säilitada põhjendamatult üle kolme aasta. Seega, jõustunud kohtulahendite täiendava kontrolli läbiviimine rikub nii krediiti väljastavate asutuste, nõuete ostjate kui ka andmesubjektide õigusi. Lisaks on ka antud muudatuste raames seletuskirjas esile toodud ebaadekvaatne selgitus täiendava kontrolli vajaduse osas – s.o välistada olukorrad, kus tarbijakrediidinõuded saavad automaatse ja kontrollimatu tunnustuse üksnes formaalse täitedokumendi olemasolu tõttu, kuigi kohtumenetluses ei ole sisulist analüüsi toimunud. Kui maksekäsu kiirmenetluses välja antud maksekäsku siiani võiks küll pidada formaalseks (mida ta enam planeeritavate muudatuste valguses ei ole), siis tagaseljaotsus on kohtuniku poolt kontrolli läbinud menetluse tulemus, s.t, et kui nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, siis ei koostaks kohus ka tagaseljaotsust, vaid jätaks hagi kohtuotsusega rahuldamata. Nagu nähtub seletuskirjast, et kui võlausaldaja ei esita nõutud dokumente võib kohus lugeda nõude mitteesitatuks pankrotiseaduse alusel. Ilmne on aga see, et enamusel juhtudel ei olegi võimalik neid dokumente esitada, kuivõrd neid ei ole enam lihtsalt olemas, ega peagi olema. 6. Lisaks sooviksime tähelepanu juhtida muudele Selgitatud muudatustega seotud menetlustele. - Hagi tagamise avalduse lahendamise tähtaja Muudatus ei mõjuta seda, et pikendamine kolmele tööpäevale ei ole kohest sekkumist nõudvates õigustatud ning sellega kaotaks hagi olukordades tuleb hagi tagamine tagamise avalduse lahendamine oma otsustada esimesel võimalusel. eesmärgi. Hagi tagamise avaldus on Kohtumisel kohtute ja iseenesest kiiret sekkumist vajav avaldus, advokatuuriga jõudsid osapooled mistõttu selle venitamisega kolmele ühisele arusaamale, et kui tööpäevale põhjustataks avalduse esitajale olukord nõuab kohest sekkumist pöördumatut kahju. Hagi tagamise (nt tagamise esemeks olev laev avaldusega seotu peab olema rangelt on väljumas sadamast) tuleb see reguleeritud ja kõigile üheselt arusaadav. avalduses selgelt ära näidata. Kohtunike töö mugavamaks muutmine ei saa Kohtud panid professionaalsetele tulla menetlusosaliste õiguste arvelt. esindajatele südamele, et tagamise avaldused esitataks kohtule aegsasti: kohtus nähakse paljudel juhtudel tagamise 108  avaldusi, mis on esitatud viimasel hetkel, kuigi asjaoludest on näha, et avalduse oleks saanud kohtule esitada varem. 7. - Riigilõivu tagastamise osas peab olema selge Selgitatud reguatsioon, kas tagastamine toimub avalduse alusel või mitte. Hetkel kajastub Riigilõivu tagastamine toimub seletuskirjast, et siinkohal on see kohtuniku jätkuvalt avalduse alusel. suva, kuid lähtuda tuleb ennekõike Muudatus annab kohtule õiguse menetlusosaliste õigustest, mitte kohtunike tagastada riigilõivu selle tasunud mugavusest. menetlusosalisele omal algatusel juhtudel, kus kohtule on teada vajalikud andmed riigilõivu tagastamise kohta. 8. Seega, võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, siis Selgitatud kavandatavate muudatuste mõju on eelnõus äärmiselt valesti hinnatud ning selle tulemus on paljudes punktides Kohtu töökoormuse vastupidine, kui seda ilmselt eeldatakse. leevendamiseks Seletuskirja punktis 6.2 on esile toodud teemad, mis tarbijakrediidiasjade enamjaolt mõjutavadki kohtute töökoormust (nõuete lahendamisel võetakse esitamine maksekäsu kiirmenetluses, pankrotimenetluses kasutusele IT-lahendus, mis selgete tõendamisreeglite kehtestamine ja sundtäitmise abistab kohtunikke avalduse lubamatuks tunnistamise hagi reeglite muutmine andmete ja vastustundliku tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud laenamise põhimõtte maksekäskude ja tagaseljaotsuste täitemenetluses). kontrollimisel. Arendamisjärgus Tehtavate muudatuste tulemuseks on aga paraku IT-lahendus võimaldab juba enne halduskoormuse koondmõju kohtutele, avalduse kohtunikuni jõudmist menetlusosalistele, ettevõtjatele ja ka kodanikele kontrollida hagiavalduse märkimisväärne, lisaks vastava seaduse rakendamisega vastavust nõuetele ning kaasnevad riigile otsesed kulud riigivastutuse näol. juhendada hagejat andmete Maksekäsu kiirmenetlus ei täida oma eesmärki, seega esitamisel. Andmete kujul esitatakse kõik tarbijakrediidiga seotud vaidlused hagiavalduse esitamine hagimenetlusse, suureneb töökoormus kohtutel ning võimaldab avalduse automaatset suurenevad kulud vastavalt hagejal ja kostjal. töötlemist erinevate AI mudelite Pankrotimenetluses kavandavate muudatustega suureneb abil. Näiteks kontrollida, kas samuti töökoormus seoses täiendava kontrolli avalduse esitamisel on lisatud läbiviimisega olulisel määral nii kohtutel kui ka kõik vajalikud andmed ja usaldusisikutel (seda näitab ka kehtiv praktika, kus dokumendid (nt allkirjastatud menetlustoiminguid tehakse ebanormaalselt harva ning leping, krediidianalüüs). Süsteem just põhjendusega, et ei jõuta tegeleda), vaidluste maht tuvastab automaatselt olulisemad suureneb (usaldusisikud ei ole pädevad hindama andmed (nt sissetulek, vastutustundlikku krediidiandmist), menetlused maksekohustused) ja tõstab need pikenevad. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esile loetavas vormis. Kohtunik esitamisel suureneb töökoormus olulisel määral, ei pea dokumentide vahel käsitsi võlgnikud hakkavad kõigis asjades pöörduma kohtusse. navigeerima ja otsima olulisi Kohus aga peab juba menetusse võtmisel hindama, kas andmeid – töö muutub esitatud hagi on põhjendatud, s.t avama uuesti tõhusamaks ja läbipaistvamaks. täitedokumendini viinud menetluse, vaatama läbi esitatud See võimaldab maakohtute nõudeid, tõendeid jne. Ei ole mõeldav, et kohus koormust tarbijakrediidilepingust automaatselt võtab kõik taolised hagid menetlusse ja tulenevate nõuete läbivaatamisel hakkab väljaantud täitedokumendi tausta uurima oluliselt leevendada, mille menetluse kestel, tekitades sellega põhjendmatuid tulemusel lüheneb ka kulusid pooltele. Lisaks jääb arusaamatuks seletuskirjas menetlusaeg. see, kuidas välistatakse nõuete topeltkontroll vastavas olukorras. 109  Pankrotiseaduse ja täitemenetluse seadustiku muudatused jäetakse eelnõust välja. Julianus Inkasso OÜ 1. Tutvudes eelnõu struktuuri ja seletuskirjaga, oleme aru Teadmiseks võetud, saanud, et antud eelnõu pärineb kahest erinevast mittearvestatud algatusest: • esiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja kohtute Eelnõuga minnakse edasi, seaduse muudatuste ettepanekust, mis lähtuvad eelnõu tagasiside pinnalt tehakse seletuskirja lk 5 viidatud väljatöötamiskavast ja mille vajalike muudatusi. Tegemist on osas toimus kooskõlastamine perioodil 01.07.2024. a - poliitilise otsustusega. 26.08.2024. a; • teiseks kohtunike töörühma poolt väljaspool väljatöötamiskava esitatud ettepanekutest tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekäsu kiirmenetluse menetlemise täpsustamiseks. Kohtunike töörühma algatus on sündinud kabinetivaikuses väikse grupi kohtunike poolt, mida ei ole arutatud turuosalistega, ega antud valdkonda kureeriva Rahandusministeeriumi ega ka Finantsinspektsiooniga. Kohtunike töögrupi poolt esitatud eelnõu punktid puudutavad peamiselt vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavatest probleemidest lähtudes kogu maksekäsu kiirmenetluse muutmist. Julianus ei ole väljastanud kunagi ühtegi tarbijalaenu oma 30-ne tegutsemisaasta jooksul, olles turu suurima osalisena menetlenud kõikide Eesti krediidiandjate ja pankade võlanõudeid, kohustusi mittetäitnud krediidisaajate vastu, ning meil on ka kogemus ja arusaam, millised on antud valdkonna mahud, probleemide ulatus ja kitsaskohad. Antud eelnõu on meie arvates aga täielikult ebapädev ning selle koostajatel puudub igasugune arusaam reguleeritavast valdkonnast, mahtudest ning tegelikest probleemidest. Kõnealune olukord on tekkinud tingituna asjaolust, et ettepanekud on esitatud üksikute kohtunike poolt ning eelnõu ei ole läbinud väljatöötamiskava ega arutelude ringi, mis on hea õigusloome tava aluseks ning mis välistaks selliste uitmõtete eelnõusse jõudmise. Kuna antud eelnõu on sedavõrd vildakas, siis tuleks enne järgmisi menetlusetappe kutsuda kokku ümarlaud, milles puudutatud ja huvitatud isikud saaksid tutvustada oma seisukohti, kuulata teiste osaliste argumente ning otsustada, millisel viisil oleks otstarbekas ülesjäävaid probleeme lahendada. 2. Mõistmaks kõnealuse eelnõu vildakust, siis toome Selgitatud sissejuhatuses välja kaks kõige suuremat eelnõuga seotud probleemi. Kohtu töökoormuse Esiteks, ei esitata meie hinnangul eelnõu seadusena leevendamiseks kehtestamisel mitte ühtegi tarbijakrediidi võlanõuet enam tarbijakrediidiasjade maksekäsu menetlusse, kuna see oleks krediidiandjatele lahendamisel, võetakse kasutusele IT-lahendus, mis 110  kahjulik. Selle asemel esitatakse kõik nõuded abistab kohtunikke avalduse hagimenetlusse, mille tulemusel: andmete ja vastustundliku a) suureneb hagimenetluste arv kohtutes 60% (ca 35 000 laenamise põhimõtte tuhandelt 58 000-ni). kontrollimisel. Arendamisjärgus Sellise mahu kasvuga toimetulekuks puudub riigil IT-lahendus võimaldab juba enne igasugune ressurss ning kogu tsiviilkohtupidamine on avalduse kohtunikuni jõudmist ummikus kõikides menetlustes; kontrollida hagiavalduse b) kõikide võlgnike poolt võlausaldajatele makstavad vastavust nõuetele ning kulud suurenevad kordades nii hagimenetluse riigilõivu juhendada hagejat andmete võrra (võrreldes maksekäsu riigilõivuga) kui ka esitamisel. Andmete kujul hagimenetluses võlausaldajatel vajaliku õigusabi hagiavalduse esitamine menetluskulude võrra (maksekäsus on menetluskulud võimaldab avalduse automaatset piiritletud 20 euroga). Keskmiselt peaks iga võlgnik töötlemist erinevate AI mudelite maksma 400 eurot rohkem kohtukulude katteks selleks, abil. Näiteks kontrollida, kas et kehtestataks otsus võlaasjas, mille üle 95% juhtudel avalduse esitamisel on lisatud vaidlus puudub. kõik vajalikud andmed ja dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Kohtunik ei pea dokumentide vahel käsitsi navigeerima ja otsima olulisi andmeid – töö muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks. See võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. 3. Teiseks, soovitakse eelnõuga tühistada jõustunud Selgitatud kohtuotsuste kehtivus ning anda kohustatud poolele õigus avada kõik tarbijakrediidilepingu alusel tehtud ja Kavandatud PankrS, TMS-i ja jõustunud kohtuotsused ning kohustatakse õigustatud TsMSRS-i regulatsiooni poolt uuesti tõendama oma õigust. Selline pretsedenditu muudatuste mõju ja õiguspõhimõtte muutmine on põhiseadusega vastuolus põhiseaduspärasus vajavad ning teiseks jäetakse arvestamata selline tõsiasi, et täiendavat analüüsi. Muudatused õigustatud poolel ei ole säilinud alusdokumente, et ta jäetakse eelnõust välja. saaks uuesti samas õigusvaidluses osaleda. Lisaks eeltoodule on eelnõus terve rida põhimõtteid, mis täiesti arusaamatult tekitavad tsiviilkäibe ühel osapoolel kulutusi ning välistavad võimaluse oma õigusi kaitsta või kohtuotsust vaidlustada. Mõistame, et antud eelnõu paljud punktid on kirjutatud inspireerituna mõningate kohtunike veendumusest, et maksekäsumenetluses olevad andmed ei ole alati võlausaldajate poolt korrektselt esitatud. Sellele viidatakse ka eelnõu seletuskirja lk 20 joonealuses märkuses nr 26, et kohus on esitanud politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks võlausaldajate vastu kelmuse kahtlustuses. 111  Siinakohal oleks olnud aga korrektne mainida eelnõu seletuskirja koostajate poolt (kes on sellest kindlasti teadlikud), et viidatud kaebus jäeti politsei poolt menetlusse võtmata aluse puudumise tõttu. Julianus, olles tegutsenud võlgade menetlemisel erinevatel turgudel 30 aastat ja menetlenud rohkem kui 4 miljonit võlga, saab kinnitada, et Eestis on Euroopa kõige väiksem maksehäirete suhtarv ning kõige korrektsem maksedistsipliin. Tarbijakrediit on kaasaaegselt ja inimeste vajadusi arvestades kättesaadav ning kõigist väljastatud tarbijakrediitidest jõuab kohtusse alla 2%, näitab nii võlausaldajate tegevuse kvaliteeti, kui ka õigussüsteemi väga head toimivust, mis omab väga suurt preventiivset mõju. Vastutustundliku laenamise põhimõte ja selle järgimine on äärmiselt oluline teema, millega tulebki tegeleda järjepidevalt, mida meie hinnangul Finantsinspektsioon ka teeb (meile teadaolevalt võib vaatamata üksikutele ettevõtetele tehtud ettekirjutustele pidada olukorda Eesti rahuldavaks). Vastutustundliku laenamisega seoses tekkivad vaidlused on põhjustatud aga peamiselt sellest, et tegemist on väga suures osas hinnanguid võimaldava kategooriaga, mis sõltub hindaja isikust. Et vältida prognoosimatu tulemusega kohtuvaidlusi, siis kindlasti tasuks neid reegleid kirjutada selgemaks ja vaidlusi välistavaks. Juhul, kui eesmärgiks on kogu vastutustundliku laenamise hindamise viia aga iga üksiku tarbijakrediidilepingu osas viia kohtuliku kontrolli alla, siis tuleks ümber hinnata ka Finantsinspektsiooni roll selles küsimuses ja dubleerivaid tegevusi vältida. Meie hinnangul on siiski võimalus kehtestada reegleid üldisemal tasemel ning kohtu roll võiks piirduda üksnes vaidluste lahendamisega kohtu poolt. 4. Julianuse seisukohad ja põhjendused eelnõu Teadmiseks võetud, selgitatud vastuolude kohta: 1. Esmalt rõhutame tungivalt asjaolu, et kavandatav Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i eelnõu on sisult absoluutses vastuolus õigusselguse, regulatsiooni muudatuste mõju ja õiguskindluse põhimõtetega ja õigusrahu põhiseaduspärasus vajavad põhimõttega, mis on õigusriigi põhialused vastavalt täiendavat analüüsi. Muudatused Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 3 ja 10. jäetakse eelnõust välja. Eelnõu koostajal puudub tegelik arusaam ja pilt õigusriigi Muudatuste eesmärgiks on toimimise alustest, PS-st tulenevate põhimõtete tarbijate parem kaitse ja siduvusest seadusandjale, Euroopa Kohtu- ja Riigikohtu kohtusüsteemi korrakohane lahenditest ning seisukohtadest ja tegelikest mõjudest toiminime. ning tagajärgedest tarbijale (võlgnikule), Kohtu töökoormuse krediidiandjate ning krediidiostjatele, aga ka riigi leevendamiseks enda vastutusele (riigi vastutusele). tarbijakrediidiasjade Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata, et lahendamisel, võetakse õigusriigi põhimõtted ei ole õiguslikus hierarhias kasutusele IT-lahendus, mis madalama õigusjõuga kui tarbija õigused. abistab kohtunikke avalduse Eelnõuga soositakse tarbijast krediidisaajat, kes ei ole andmete ja vastustundliku täitnud enda tarbijakrediidilepingust tulenevaid laenamise põhimõtte kohustusi kohaselt ehk võlgnikku, keda eelistab kontrollimisel. Arendamisjärgus seadusandja ja seab paremasse olukorda tarbijast IT-lahendus võimaldab juba enne 112  krediidisaajast, kes täidab enda krediidilepingust avalduse kohtunikuni jõudmist tulenevaid kohustusi kohaselt, mis ei ole mitte mingil kontrollida hagiavalduse juhul proportsionaalne. Eesmärgiga „kaitsta“ tarbijast vastavust nõuetele ning võlgnikku ja „vähendada“ kohtute töökoormust, saab juhendada hagejat andmete eelnõu sisust lähtudes olema tegelikkuses vastupidise esitamisel. Andmete kujul efektiga – oluliselt kulukam ja ajakoormavam. hagiavalduse esitamine Ajakulukam, kohtumenetluse kestvuse vaates, kui ka võimaldab avalduse automaatset menetluskulude vaates tarbijale, kuna seaduse töötlemist erinevate AI mudelite muudatusega luuakse olukord, mil abil. Näiteks kontrollida, kas võlausaldajad/krediidiandjad hakkavad edaspidi oma avalduse esitamisel on lisatud nõudeid kohtusse esitama üksnes hagimenetluses, mis kõik vajalikud andmed ja tagab ulatusliku töökoormuse kasvu maakohtutele. dokumendid (nt allkirjastatud leping, krediidianalüüs). Süsteem tuvastab automaatselt olulisemad andmed (nt sissetulek, maksekohustused) ja tõstab need esile loetavas vormis. Kohtunik ei pea dokumentide vahel käsitsi navigeerima ja otsima olulisi andmeid – töö muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks. See võimaldab maakohtute koormust tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete läbivaatamisel oluliselt leevendada, mille tulemusel lüheneb ka menetlusaeg. 5. 2. Õiguskindluse põhimõte sisaldab õiguse avalikkuse ja Selgitatud arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva mõju keeldu, õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid. Kavandatud PankrS, TMS-i ja Õiguskindluse printsiip peab looma ja tagama kindluse TsMSRS-i regulatsiooni kehtiva õiguskorra suhtes, selgust kehtivate õigusnormise muudatuste mõju ja sisu osas ja ka kindlust kehtestatud normise põhiseaduspärasus vajavad püsimajäämises. PS § 10 sätestab õiguskindluse täiendavat analüüsi. Muudatused põhimõtte. Riigikohus on asunud seisukohale, et jäetakse eelnõust välja. õiguskindlus muudab õiguskorra usaldusväärseks, millisele seisukohale on asunud 10.04.2012. a kohtuotsuse nr 3-1-2-2-11 p 66-s. Õiguskindluse põhimõtte osaks on res judicata- ja vacatio legis põhimõtted. Kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata) nõuab kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui õigusvaidlus on saanud lahenduse jõustunud kohtulahendiga, keelab res judicata põhimõte sama vaidluse uuesti avamise. Kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks, luues ja tagades kestvat õigusrahu. Kohtulahendi seadusjõu põhimõte kaitseb juba kohtu poolt tehtud kohtuotsuste püsivust, tagades, et neid ei saa meelevaldselt tagantjärele muuta. Jõustunud kohtuotsuse eesmärgiks on välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, tagades lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu, millisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: 113  „Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu“1. 1 RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47; 6. 3. Tõlgendades Euroopa Kohtu (edaspidi EK) seisukohta Teadmiseks võetud otsuses C-178/23 kooskõlas EK varasemate seisukohtadega, ei ole EK mõte asjas nr C-178/23 tehtud Tagasiulatuva mõjuga sätted otsuses olnud mitte distantseerida EL ja siseriiklikke jäetakse eelnõust välja. õiguskordi res judicata ja õiguskindluse põhimõttest, vaid tagada, et liikmesriikide siseriiklik õigus näeks ette aluse jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks nt teistmismenetluses. Selline võimalus on kehtivas TsMS §-s 702 olemas (koos TsMS § 703 piirangute ja § 704 teistmisavalduse esitamise tähtajaga ning muude menetluslike eeldustega). EK otsus asjas nr C-178/23 ei võimalda jätta kõrvale, tühistada või muuta jõustunud kohtulahendeid, mille menetluses ei kontrollitud vastutustundliku laenamise põhimõtted, vaid võimaldab üksnes teatud ja väga piiratud tingimustel (nagu teistmine) varasema kohtuvaidluse n-ö taasavamise tarbija kaitseks. Kõnealuses EK otsuses oli tegemist olukorraga, kus tarbija esitas kohtule samas tsiviilasjas teistmisavalduse, et kohus hindaks pärast jõustunud kohtulahendit uuesti, kas tarbijakrediidi lepingutingimused olid ebaõiglased. EK lahendis nr C-178/23 viidatud Euroopa Kohtu varasem praktika kinnitab kohtulahendi seadusjõu põhimõtte tähtsust nii siseriiklikus kui ka liidu õiguses2 . 2 Vt C-582/21 Profi Credit Polska, p 37 ja 38: „Selle kohta tuleb märkida, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks, et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Tarşia, C69/14, EU:C:2015:662, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C600/19, EU:C:2022:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest lahtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Tarşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).“ Kõnealusest EK otsusest tuleneb, et olukorra EL õigusega kooskõlla viimiseks tuleb eelistada tingimuste 114  täidetuse korral (s.o seaduses sätestatud teistmise aluse esinemise korral) lahendi muutmist. EK seisukoht ei ole mitte „astuda üle“ seadusjõus olevatest kohtulahenditest ning avada need valimatult mistahes muudes menetlustes, kus vastavale jõustunud kohtulahendile tugineda soovitakse (nt pankrotimenetluses või ka täitemenetluses) uuesti vaidluseks, vaid tagada, et siseriiklikus õiguskorras on olemas menetlusvorm, mis võimaldab õigusrikkumiste korral teatud tingimustel jõustunud kohtulahendite seaduslikkust uuesti kontrollida, eelistades sealjuures võimalust viia need kooskõlla EL õigusega. Riigikohtu praktika RKÜ(Ko 3-1-2-2-11, p 66 ja RKPJm 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 47) valguses on jõustunud kohtulahendi mõte välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, mis tagab kaitse õiguskindluse põhimõtte rikkumise vastu. 7. 4. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) seletuskirjas Selgitatud selgitatakse PankrS § 1003 lg-t 4 järgnevalt: „ühtlasi täiendatakse lõikes 4 kaitsmiseta tunnustatud nõuete Kavandatud PankrS-i nimekirja nõuetega, mis ei vaja pankrotimenetluses regulatsiooni muudatuste mõju ja kaitsmist. Tegemist on nõuetega, mis on ka TMS § 2 lg 1 põhiseaduspärasus vajavad kohaselt täitedokumendiks ning millel on suur täiendavat analüüsi. Muudatused õiguskindlus, need on jõustunud ning neid ei ole võimalik jäetakse eelnõust välja. vaidlustad.“(Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE seletuskiri, lk 122. Kättesaadav siin: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/857ac 417-4293-45a1-a782-0c19c257a42c/). Seadusandja tahe on olnud, et kaitsmiseta kuuluvad tunnustamisele jõustunud kohtulahendid, lubamatu on, et seadusandja oma tahet meelevaldselt ja ajalise tagasiulatuse piiranguta muudab. PS järgi peab olema tagatud õiguskindlus, et kohtuotsused jäävad kehtima ning neid ei ole võimalik vaidlustada. Seega eelnõuga seatakse jõustunud kohtulahendi seadusjõud kahtluse alla, mis on ilmselgelt vastuolus õiguse tõhususe, jõustunud kohtulahendi seadusjõu ja õiguskindluse põhimõttega. 8. 5. Äärmiselt kaalukat tähtsus omab eelnõu vaates ka Selgitatud vacatio legis põhimõtte tundmine ja järgimine, mis sedastab, et õigusnormi kehtestamisel peab selle Kavandatud PankrS, TMS-i ja adressaadile jätma piisavalt aega õigusnormiga tutvuda ja TsMSRS-i regulatsiooni sellest aru saada ning valmistuda muutunud õiguskorraga muudatuste mõju ja kohanemiseks. Olukorras, mil muutunud õigusnorm näeb põhiseaduspärasus vajavad ette isikule, käesoleval juhul täiendavat analüüsi. Muudatused krediidiandjale/võlausaldajale, suuremad kohustused või jäetakse eelnõust välja. halvendab tema senist õiguslikku positsiooni, peab tal olema piisavalt aega leida ja kasutada ressursse, et uusi õigusnorme järgida. Äärmiselt oluline on seda põhimõtet järgida ka ettevõtluskeskkonna vaates, kui muudatus eeldab teistsuguste äririskide võtmist, ettevõtja poolt kulutuste tegemist jne. Vacatio legis põhimõtte kohaselt on lubamatu riigi poolt kehtestada uusi norme üleöö ja tagasiulatuva 115  ajalise piiranguta ning vastuolus õigusriigi põhimõtetega. 9. 6. Lisaks on eelnõu koostamisel jäetud arvesse Selgitatud võtmata asjaolu, et õigusselguse, õiguskindluse ja õigusrahu saabumise tõttu puudub võlausaldajatel Kavandatud PankrS, TMS-i ja mistahes kohustus või vajadus säilitada TsMSRS-i regulatsiooni tõendeid/alusdokumente, mistõttu on nende hilisem muudatuste mõju ja esitamine kohtuvaidluste avamisel ilmselgelt võimatu, põhiseaduspärasus vajavad kuna tõendite/alusdokumentide esitamise kohustust ei ole täiendavat analüüsi. Muudatused olnud võimalik ette näha ega peagi ettenähtuv olema ning jäetakse eelnõust välja. millede ajalise piiranguteta säilitamine oleks muuhulgas ka vastuolus IKÜM´iga ja asjakohaste Eesti Vabariigi seadustest tulenevast dokumentide säilitamise tähtaegadega, näiteks KAVS § 47 lg 5 esimeses lauses sätestatuga (KAVS § 47 lg 5 esimene lause kohaselt krediidiandja või -vahendaja säilitab kõik krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. 10. 7. Julianus leiab, et seaduseelnõu koostajad ei ole Mittearvestatud. Tehtav piisavalt analüüsinud ega adekvaatselt hinnanud muudatus ei mõjuta pacta sunt maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni servanda põhimõtet. kavandatavate muudatuste tegelikku mõju ja Krediidiandjal on võimalik tagajärgi. Eelnõu regulatsioon kahjustab nõude sissenõudmiseks teha esmajärjekorras tarbijast võlgnikku. valik ka hagimenetluse kasuks ja Eelnõu kohaselt maksekäsu kiirmenetluse raames on nõuda hagimenetluses kogu võimalik nõuda üksnes tarbijakrediidi põhisummat, summat, millele tal on õigus. seadusjärgset intressi ja viivist, millega krediidiandjat Eelnõuga kehtestatakse sunnitakse osaliselt oma nõudest loobuma ja tegema menetluslik erisus maksekäsu menetluslikus vaate valik hagimenetluse kasuks. kiirmenetluses, mille kasutamine Märgitud viisil nõude ümberkujundamise kohustus on ei ole krediidiandjale ilmselgelt vastuolus võlaõiguse ühe aluspõhimõttega – kohustuslik, vaid tema leping on täitmiseks kohustuslik. Lisaks kehtestatakse vabatahtlik valik. eelnõuga VÕS-ga vastuolus olev nõuete tasumise järjekord (Näiteks kui tarbijakrediidilepingu kehtivuse jooksul on tarbija hilinenud lepinguliste kohustuste täitmisega, on krediidiandjal õigus nõuda kohustuse täitmise eest lepingujärgset viivist. Olukorras, mil tarbija tasub viivise nõude ja jätkab tarbijakrediidilepingu kohast täitmist, on põhjendamatu maksekäsu kiirmenetluse nõude esitamisel lugeda tarbija poolt tasutud viivis tasutuks põhivõla katteks), välistatakse VÕS-is sätestatud sissenõudmiskulude nõudmine ning seatakse kohustus esitada samaväärne tõendite kogum nagu hagimenetluses, millega kaasneb kaalukas ajakulu. 11. Julianus ei nõustu mitte mingil juhul TsMS § 481 Selgitatud lõigetega 24 ja 25 täiendusega. Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude ümberarvestamise tagajärgi ei ole eelnõu Tegemist on õiguspoliitiliste koostaja tegelikult läbi mõelnud. Tegemist ei ole pelgalt valikutega, mille eesmärk on 116 matemaatiliste tehetega, vaid sellel otsene mõju on ka nõrgema osapoole parem kaitse Finantsinspektsioonile krediidiandjate ja -ostjate poolt kohtumenetluses. Hagimenetluse esitatavatele aruannetele (milline kohustus tuleneb lihtsustamiseks ja kohtu KAVS´ist ja KIOS´ist) ja aruannete õigsusele. Eeltoodud koormuse leevendamiseks viisil tarbijakrediidilepingute alusel nõuete võetakse kasutusele tehniline ümberarvestamine tooks kaasa topelt raamatupidamise abivahend. Menetluses esitatavad kohustuse Finantsinspektsioonile esitatavate aruandluse dokumendid võimaldavad ja maksekäsu kiirmenetluses esitatavate nõuete jaoks. kontrollida maksekäsu eelduste Lisaks on jäetud eelnõu koostaja poolt analüüsimata täitmist ja avalduse vastavust tegelik mõju ja tagajärgi, mis kaasneks nõude seaduse nõuetele. Seadusandjal ümberarvestamisega tarbijale kohtumenetluse vaates ja on õigus muuta formaalse ka võlgnikule. Kohtueelses võla sissenõudmise menetluse reegleid, kui menetlus menetluses esitab krediidiandja või krediidiinkasso on osutunud problemaatiliseks tarbijast võlgnikule võlanõude tarbijakrediidilepingu ega taga nõrgema osapoole alusel, s.t ilma ümberarvestuseta. Maksekäsu tegelikku kaitset. Võlausaldaja ei kiirmenetluses avalduses tuleks nõue esitada saa eeldada, et ta saab ümberarvestatuna ja olukorras, mil maksekäsu kohtulahendi nõude aluseks kiirmenetluse läheb üle hagimenetluseks, esitatakse nõue olevaid dokumente esitamata. hagiavalduses taas täies ulatuses vastavalt tarbijakrediidilepingule. S.t eelnõu kohaselt oleks maksekäsu kiiremenetluse avalduses tarbijakrediidilepingu alusel nõude esitamine ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagimenetlusse ülemineku korral, nõude esitamise põhimõte/loogika erinev. Eeltoodu toob ilmselgelt kaasa tarbijast võlgniku segaduse, mida täpselt nõutakse, miks nõude pidevalt muutub. Vähem tähtsust ei oma asjaolu, et võlanõuete kohta avaldatavad maksehäirete andmed maksehäireregistrites muutuvad ebaõigeks/valeks, mis toob omakorda kaasa täiendavate vaidluste halduskoormust nii maksehäireregistri pidajatele, maksehäirete avaldajatele kui ka Andmekaitse Inspektsioonile. Selline lähenemine moonutab maksekäsu kiirmenetluse eesmärki kui lihtsustatud ja kuluefektiivset menetlust, mille tulemusel suunatakse tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded edaspidi kohtusse üksnes hagimenetlusse, mis on menetluskulude ja koormuse poolest tarbijast võlgnikule oluliselt ebasoodsam ehk kulukam. Kavandatava muudatusega kaotab maksekäsu kiirmenetlus oma senise väärtuse, seades kaalukad koormavad piirangud, mille tõttu esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded kohtusse hagimenetluse korras. Eelnõu kohaselt ei suurendata maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetavat esindustasu suurus/summat (20 eurot), mis ei kata avalduse lisadena esitatavate alusdokumentide komplekteerimise ja esitamise ning tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude ümberarvestamisega kaasnevat ajakulu, mis on samaväärne hagimenetluses tõendite kogumise mahuga. Maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetav esindustasu ei ole proportsionaalne hagimenetluses välja mõistetava esindustasuga. Lisaks vastavalt riigilõivuseadusele on 117 hagiavalduse esitamisel tasutav riigilõiv kõrgem/kallim kui maksekäsu kiirmenetluse avaldustelt tasutav riigilõiv. Riigilõiv mõistetakse samuti välja tarbijast võlgnikult, kahjustades seeläbi seadusandja poolt tarbija majanduslikku olukorda. Näiteks 1000 euro suuruse tarbijakrediidi nõude maksekäsu kiirmenetluse avaldusega esitamisel tuleb TsMS § 59 lg 6 kohaselt (avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas tasutakse riigilõivu 3 % nõudelt, kuid mitte vähem kui 65 eurot) tasuda riigilõiv summas 65 eurot. Tarbijakrediidilepingu alusel hagiavalduse esitamisel tsiviilasjas hinnaga kuni 1000 eurot tuleb vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tasuda riigilõiv summas 245 eurot. Eeltoodu täiendab, et ainuüksi riigilõivu (mis mõistetakse välja tarbijast võlgnikult) tuleb tarbijast võlgnikul edaspidi tasuda vähemalt 180 euro võrra suuremas summas. Millele lisandub kohtumenetlusega kaasnev menetluskulu/esindustasu, mille maksimaalne suurus maksekäsu kiirmenetluses on 20 eurot, hagimenetluses sadades eurodes suurem. Eelnõu seletuskirjas (lk 13 teises lõigus) märgitakse, et maksekäsu kiirmenetluses kui formaalses elektroonilises menetluses ei saa hinnata hagimenetlusega samaväärselt tõendeid, seetõttu luuakse erireeglid tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta toimuvas maksekäsu kiirmenetluses. Selline käsitlus on otseses vastuolus Euroopa maksekäsu menetluses kehtiva praktikaga, mille kohaselt ei ole krediidiandjatel ega - ostjatel kohustust esitada alusdokumente nõude tõendamiseks, ning vastavaid tõendeid ei ole seni ka nõutud. Seega on eelnõuga kavandatav regulatsioon ilmselges vastuolus kehtiva Euroopa Liidu õigusega, kahjustades õigusselgust ning õigusakti kooskõla liidu normistikuga ja praktikaga. Kokkuvõttes eelnõuga maksekäsu kiirmenetluse kavandatud muudatused ei saavuta seletuskirjas märgitud eesmärki - optimeerida kohtute töökoormust ega suurenda menetluste tõhusust, vaid suunavad tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded formaalselt lihtsustatud maksekäsu kiirmenetluse asemel oluliselt kulukamasse ja ajamahukamasse hagimenetlusse. Tulemuseks on menetlusökonoomikale vastupidise olukorra saavutamine ehk oluline koormuse suurenemine nii kohtutele kui krediidiandjatele ja- ostajatele ning hagimenetluse sundvaliku tõttu menetluskulude suurenemine tarbijatest võlgnikele. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et 2024. a esitati maakohtutele tarbijakrediidilepingute alusel 4673 hagiavaldust, Pärnu Maakohule esitati samal aastal lahendamiseks 46 429 võlaasja, millest 48 % moodustasid tarbijakrediidinõuded. Eelnõus on korduvalt rõhutatud, et eelnõu eesmärgiks on toetada kohtusüsteemi töökoormuse optimeerimist ja menetlusökonoomikat, mis on ilmselgelt paljasõnaline eelnõu seletuskirja illustreeriv põhjendus. Tegelikkuses ei hoomata ega 118  saada aru võlausaldajate järgnevatest sammudest, ega olda selleks mitte mingil viisil valmis ja valmistunud, kuna maksekäsu regulatsiooni muutmisega saavutatakse vastupidine olukord. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise asemel esitatakse edaspidi tarbijakrediidilepingute alusel nõuded kohtutesse ainult hagiavaldusega, millega kaasneb meie hinnangul ulatuslikult kohtute töökoormuse kasv, hinnanguliselt vähemalt 500 % (Tegemist on matemaatilise arutuse tulemusel saadudu järeldusega, võttes aluseks eelnõu seletuskirjas märgitud 2024. a esitatud hagiavalduste arvu (4673 hagiavaldust) ja 22 285 maksekäsu kiirmenetluse avalduse avu (s.o 48 % esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest, mille aluseks oli tarbijakrediidileping) ning lähtudes eeldusest, et kõik krediidiandjad esitavad edaspidi tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded maakohtusse hagiavaldusena, s.o 22 285 täiendavat hagimenetlus) arvestades ajas tsiviilasjade arvu kasvu, millele lisanduvad varasemalt maksekäsu kiirmenetluse avaldusena esitatud asjad, kuid regulatsiooni muutmise korral esitatakse edaspidi samasisulised asjad kohtusse hagiavaldusena. Lisaks on eelnõu koostaja jätnud arvesse võtmata olulise asjaolu, et kehtiv TsMS ei näe ette tõendite esitamist, kontrollitakse üksnes maksekäsu kiirmenetluse lubatavust ja avalduse nõuetele vastavust, mida teostavad Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnas kohtunikuabid ning hulgaliselt referente. Maksekäsuosakonna koosseisu ei kuulu ühtegi kohtunikku, ometigi soovitakse eelnõuga luua olukord, mis ei ole kooskõlas kohtunikuabi pädevusega. Selgusetuks jääb, kas eelnõu tooks kaasa kohtunikuabide pädevuse olulise laiendamise – andes õiguse hinnata tõendeid, vajadusel neid omal äranägemisel täiendavalt lisaks küsida. Eeltoodu puhul oleks tegemist õigusemõistmisega, milleks PS-st tulenevalt kohtunikuabidel ei ole pädevust antud. 12. 8. Julianuse seisukoht eelnõu eelpool käsitlemata Mittearvestatud muudatusettepanekute kohta. TsMS § 178 lg 2 muudatust, mille kohaselt Muudatus on kohane ja vajalik menetluskulude kindlaks määramise peale võib edasi menetlusökonoomia eesmärgil. kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või Vajalikke muudatusi ei saa ära menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui jätta kaalutlusel, et tuleb eeldada, vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot, et menetlusosalised hakkavad Julianus ei toeta. Kavandatav muudatus ei oma sisulist oma menetlusõigusi massiliselt menetlusökonoomilist väärtust, vaid võib tekitab pahauskselt kasutama, millele praktikas olukorra, kus menetlusosaline või märkuses viidatakse. menetluskulusid kandma kohustatud isik esitab menetluskulud teadlikult suuremas summas, pelgalt selleks, et säilitada endale edasikaebeõigus. Seeläbi moonutab säte menetlusosaliste käitumist ning kahjustab ausa ja läbipaistva menetluse põhimõtteid. 13. TsMS §-s 405, s.o lihtmenetluse piirmäärade Mittearvestatud, selgitatud muutmist, Julianus samuti ei toeta. 119  Lihtmenetluse piirmäärade muutmisega luuakse olukord, Lihtmenetluse meetmete mille kohaselt sisuliselt 99 % tarbijakrediidi nõuetest kasutamine ei ole kohtuniku lahendatakse lihtmenetluse korras, mille tagajärjeks on kohustus vaid võimalus, st kohus kohtulahendile edasikaebamise õiguse mitte andmine ehk saab menetlust lihtsustada ära võtmine menetlusosalistelt, kalduda kõrvale tõendite vastavalt konkreetse asja kogumise vorminõuetest, tunnustada tõendina ka vajadustele. seaduses sätestamata tõendusvahendeid ning teha Tarbijakrediidilepingust kohtulahend kirjeldava osata, s.t kohtulahendis puuduks tulenevate nõuete puhul tuleb sel juhul viide, et tegemist on tarbijakrediidilepingul kohtul kontrollida põhineva kohtulahendiga, enne mille tegemist on kohus vastutustundliku laenamise kontrollinud krediidiandja poolt vastutustundliku põhimõtet olenemata sellest, kui laenamise põhimõtte järgimist, mida nõuab Eesti suur on tsiviilasja hind – see nõue Vabariigi ja Euroopa Liidu kohtupraktika. tuleb materiaalõigusest. Lihtmenetluse asjades edasikaebamise kohta on Riigikohus andnud juhise õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks ja asunud seisukohale, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. 14. TsMS §-s 484¹ muudatust Julianus samuti ei toeta. Eelnõuga soovitakse lisada TsMS § 484¹ uus lg 4, mille Mittearvestatud, selgitatud kohaselt ei kohaldataks käesoleva paragrahvi lõigetes 1– 3 sätestatut tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele Muudatuse eesmärkideks on ning kui sellise nõude või nõude osa puhul on maksekäsu vältida tarbijakrediidilepingust tegemise eeldused täidetud vaid osaliselt, jätab kohus tulenevate ülemääraste nõuete avalduse rahuldamata. Jääb arusaamatuks (ja mis ei selgu esitamist maksekäsu ka seletuskirjas), miks on sellise erandi tegemine vajalik, kiirmenetluses ja parandada s.t. miks ei võiks ka tarbijakrediidilepingu alusel esitatud avalduste kvaliteeti. Samuti nõude puhul olla lubatud nõude osaline rahuldamine, kui võimaldab muudatus optimeerida maksekäsu osakond leiab, et maksekäsu tegemise maksekäsuosakonna eeldused on täidetud vaid osade nõuete või nõude osa töökoormust, kuna selliste suhtes ja avaldaja on osalise makseettepaneku avalduste puhul ei tule kohtul tegemisega nõus. Sellise võimaluse piiramisel/ära edaspidi lõike 1 alusel avaldaja võtmisel on avaldaja sunnitud esitama kogu nõude osas poole seisukoha saamiseks hagiavalduse ega saagi kaaluda võimalust piirduda pöörduda. otstarbekuse huvides maksekäsu menetluse jätkamist kasvõi osa nõude suhtes. Seeläbi on kavandatav muudatus vastuolus eelnõu algse eesmärgiga, milleks oli vähendada maakohtute koormust. Selliselt tarbijakrediidilepingutel põhinevate nõuete eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. 15. TsMS § 482 täiendustega Julianus samuti ei nõustu Mittearvestatud põhjusel, et tõendite esitamise nõude kehtestamine maksekäsu kiirmenetluses on vastuolus selle menetluse Maksekäsu kiirmenetlus on liigi olemusega kui ka PS §-s 146 sätesatuga, mille seadusandja loodud lihtsustatud kohaselt on õiguse mõistmise pädevus ainult kohtul. võimalus rahaliste nõuete Lisaks ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide maksekäsu lahendamiseks. Võlausaldaja ei kiirmenetluse- ning ka Euroopa Maksekäsu praktikaga. saa eeldada, et ta ei pea oma 120  Riigilõivu tagastamise reeglite sõltuvusse seadmine nõude aluseks olevaid võlasuhte liigist rikub PS-se §-ga 12 tagatud dokumente kohtule esitama. võrdsuspõhimõtet, mistõttu tuleb eelnõus olevast muudatusest loobuda. Puudub põhjendus, miks peaks JDMis on planeeritud maksekäsu selline reegel puudutama vaid tarbijakrediidilepingu kiirmenetluse reform; analüüsid alusel esitatud avaldusi, kuid muude võlasuhete alustel viiakse läbi käesoleval ja esitatud mittekorrektsete avalduste esitajad saavad järgmisel aastal. Analüüside menetluse lõpetamisel riigilõivu tagasi. Selline tulemusel pakutakse eristamine ei ole kuidagi põhjendatud ning on seega terviklahedus, mis hõlmab ka vastuolus PS-ga. PS § 12 lg-st 1 tuleneb kohustus järgida muude nõuete menetlemist võrdse kohtlemise põhimõtet ka seadusi luues ja neid maksekäsumenetluses. kehtestades. Riigikohus on asunud seisukohale, et lisaks Muudatused võrdsusele seaduste kohaldamisel tuleb sätet tõlgendada tarbijakrediidilepingust „õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka tulenevate nõuete menetlemisel sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid pakutakse käesoleva eelnõuga isikuid ühtemoodi“ (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p välja seetõttu, et kohtud on 13; vt ka RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08 ; RKPJKo tuvastanud hagimenetlusse 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 26, PS kommenteeritud jõudnud asjades hulgaliselt väljaanne, § 12 kommentaar 11). Kokkuvõttes käsitletud võlausaldajate poolt muudatus oleks PS-ga ja ka Riigikohtu praktikaga menetlusõiguste rikkumisi. vastuolus. Julianuse hinnangul peaks menetlustähtajad olema kõikide (s.h tarbijakrediidilepingutega seotud) nõuete liikide osas ühesugused, sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel see põhineb. Seadusandja arvates on maksekäsu osakond võimeline hindama tarbijakrediidilepingu aluseks olevaid tõendeid, ümberarvutust jne ning tegema maksekäsu määruse. Arusaamatuks jääb, millisel põhjusel seadusandja piirab maksekäsuosakonna pädevust maksekäsu tegemisel siis, kui pooled on esitanud maksekäsu määrusega kinnitamiseks maksegraafiku. Kõnealuse muudatusega taas suurendatakse vaid maakohtute töökoormust. 16. 9. Eeltoodust tulenevalt on Julianus seisukohal, et Selgitatud seaduseelnõu õõnestab Eesti Vabariigi õiguskorra usaldusväärsust, rikkudes õigussubjektide õigustatud Kavandatud PankrS, TMS-i ja ootust, et jõustunud kohtuotsus kehtib ega kuulu TsMSRS-i regulatsiooni meelevaldsele tühistamisele. Eelnõu ei ole kooskõlas muudatuste mõju ja Eesti põhiseadusliku korra, s.h PS § 10 alusel tagatud põhiseaduspärasus vajavad õiguskindluse põhimõttega, Riigikohtu senise täiendavat analüüsi. Muudatused järjekindla kohtupraktikaga ega Euroopa Liidu jäetakse eelnõust välja. õiguse nõuetega, mis näevad ette õigusselguse, õiguskindluse ja kohtulahendite lõplikkuse kui õigusriigi põhimõtted kui ka õigusriigi põhimõtted. Tagasiulatuvalt ning ajalise piiranguta jõustunud kohtulahendite tühistamine, mis on tehtud kehtiva seaduse alusel Eesti Vabariigi nimel, on otseses vastuolus õiguskindluse, õiguspärase ootuse ning kohtulahendite seadusjõu (res judicata) põhimõtetega. Eelnõu koostajatel puudub tegelik arusaam ja ülevaade kehtivast õiguskorrast ning õigusriigi aluspõhimõtetest, s.h õiguskindluse ja kohtulahendite seadusjõu põhimõttest, Euroopa Liidu- ja Riigikohtupraktikast, mistõttu tuleb eelnõu viivitamatult taotleva Eesti Vabariigi õiguskantslerilt 121  hinnangut ja seisukoha seaduseelnõu vastavuse kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega jt seaduste ning õigusaktidega. Eeltoodu tõttu palume Justiits- ja Digiministeeriumil peatada eelnõu menetlemine ja kutsuda kokku kõikide asjaosaliste ümarlaud, et kaardistada tegelikud probleemid ja leida lahendused, mis ei kahjusta põhiseaduslikku õiguskorda, suurenda tohutult kohtute töökoormust ega sea krediidiandjaid ebaõiglasesse olukorda. Omega Invest OÜ 1. Justiits- ja Digiministeerium on edastanud 13.07.2025 Teadmiseks võetud, selgitatud OMEGA INVEST OÜ-le (edapidi: Omega) arvamuse andmiseks Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste Kavandatud PankrS, TMS-i ja muutmise eelnõu (edapidi: Eelnõu). Omega esitab TsMSRS-i regulatsiooni käesolevaga alljärgnevalt omapoolse arvamuse Justiits- muudatuste mõju ja ja Digiministeeriumi 13.07.2025 kaaskirja punktides 8 ja põhiseaduspärasus vajavad 9 plaanitud muudatuste kohta. täiendavat analüüsi. Muudatused Eelnõu kohaselt on plaanitud seadustes järgmised jäetakse eelnõust välja. muudatused (kaaskirja p 8 ja 9): P 8: Antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile. P 9: Kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõutakse lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. 2. Omega seisukoht viidatud muudatuste kohta on toodud Teadmiseks võetud, selgitatud alljärgnevalt: 1. TsMS § 457 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus on Kavandatud PankrS, TMS-i ja menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse TsMSRS-i regulatsiooni hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel muudatuste mõju ja asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 461 lg põhiseaduspärasus vajavad 1 kohaselt kohtuotsus täidetakse pärast jõustumist, välja täiendavat analüüsi. Muudatused arvatud juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule jäetakse eelnõust välja. täitmisele. TsMS § 436 lg 2 kohaselt määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaselt kaitsmiseta loetakse tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Riigikohus on korduvalt selgitanud (vt nt lahendit nr 3-2- 1-33-11 p 25), et jõustunud kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. See kehtib TsMS § 432 järgi ka menetluse lõpetamise määruse kohta. Lähtudes sellest sättest ning TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2, välistab menetluse lõpetamise määrus põhimõtteliselt samas asjas uue kohtusse pöördumise. 122  Eestis hetkel kehtiva seaduse kohaselt välistab jõustunud kohtulahend (sh nii maksekäsk kui tagaseljaotsus) mh tarbijakrediidilepingu asjades nii samas asjas uuesti kohtusse pöördumise kui ka kohtulahendiga lahendatud asjas (sh maksekäsuga ja tagaseljaotsusega lahendatud asjas) vaidluse nö uuesti avamise, va juhul kui seaduses on selgesõnaliselt sätestatud teisiti. TsMS § 459 lg 1 võimaldab nt teatud juhtudel jõustunud otsuse muutmist uue hagiga korduvate kohustuste osas – tarbijakrediidilepingu asjades ei ole aga tegemist TsMS § 459 lg 1 kirjeldatud olukorraga. 3. 2. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendit nr Selgitatud C-178/23: ERB New Europe Funding II p 32, 33, 35), et kohtuotsuse seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii Kavandatud PankrS, TMS-i ja liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. TsMSRS-i regulatsiooni Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui muudatuste mõju ja ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et põhiseaduspärasus vajavad kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast täiendavat analüüsi. Muudatused olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või jäetakse eelnõust välja. selleks ette nähtud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C-582/21, EU:C:2024:282, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus üldjuhul liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine), C-582/21, EU:C:2024:282, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui aga kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta jõustunud lahendit, et viia olukord liikmesriigi õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada vaidlusaluse olukorra kooskõla liidu õigusega. Kusjuures ka Euroopa Kohtu lahendis nr C-679/18 (OPR- Finance) ei ole asutud seisukohale, et jõustunud kohtulahend tarbijakrediidilepingu osas ei kehtiks, juhul kui kohus ei ole lahendi tegemisel kontrollinud vastutustundliku laenamise (VTL) põhimõtte järgimist. Selles lahendis on ainuüksi selgitatud, et direktiivi 2008/48/EÜ (mis ei ole liikmesriigis otsekohalduv) kohaselt peaks liikmesriigi kohus tarbijakrediidilepingu puhul analüüsima omal algatusel, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, samas ei ole kohus asunud seisukohale, et sellise kohustuse mittejärgimine muudaks tühiseks juba jõustunud kohtulahendi. Seega on ka Euroopa Kohus üheselt rõhutanud, et jõustunud kohtulahendi tühistamine ega hilisem vaidlustamine ei ole reeglina lubatud ja erandkorras saaks 123  seda teha kooskõla saavutamiseks Euroopa Liidu õigusega vaid juhul, kui see tuleneks selgelt liikmesriigi õigusest – Eesti kehtiv õigus ei võimalda tarbijakrediidilepingu asjades jõustunud kohtumääruse (so maksekäsk) ja tagaseljaotsuse tühistamist ega vaidlustamist argumendiga, et sellise lahendi tegemisel ei ole kohtu poolt kontrollitud vastutustundliku laenu andmise (VTL) põhimõtte täitmist. 4. 3. Jõustunud kohtulahendi õigusjõu mittetunnustamine, Selgitatud võlausaldajale selles osas täiendavate kohustuste panemine ja tingimuste seadmine (jõustunud Kavandatud PankrS, TMS-i ja kohtulahendi õigusjõu saavutamiseks) ning jõustunud TsMSRS-i regulatsiooni kohtuasjas uue vaidluse algatamise võimaldamine rikub muudatuste mõju ja üheselt ja lubamatult Eesti Vabariigi Põhiseaduses (§ 10) põhiseaduspärasus vajavad sätestatud õiguskindluse põhimõtet. Õiguskindluse täiendavat analüüsi. Muudatused põhimõte hõlmab omakorda vacatio legis’e ja jäetakse eelnõust välja. õiguspärase ootuse põhimõtteid (RKPJKo nr 3-4-1-24- 11, p 48). (p 73), Põhiseaduse §-st 10 tuleneb selge õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).“ (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21; RKPJKo 31.01.2007, 3- 4-1-14-06, p 23.). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49.). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt on igaühel „õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul”. (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94; RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1- 20-04, p 13; RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 49– 50; RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 46; RKHKo 26.06.2018, 3-16-579/47, p 10; vrd RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 78; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 89.) Riigikohus on korduvalt selgitanud (vt nt lahendit nr 5- 24-22), et lubamatu on suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebasoodsa tagasiulatuva keelu põhimõte keelab kohaldada norme faktiliste asjaolude suhtes, mis on juba aset leidnud. PS ei keela kehtestada isikut soodustavaid 124  tagasiulatuva mõjuga norme. Vt selle kohta PS § 23 lg 2 komm.: „Üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele.“ (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61.). Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist (RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-11- 03, p 33; RKHKo 03.05.2017, 3-3-1-80-16, p 29). Seadusandja võib õigusakte muuta, kuid seejuures tuleb arvestada isikute õiguspärase ootusega (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 71.). PS komm on selgitatud, et Eelkõige on oluline iga regulatsiooni muutmisel kaaluda vastanduvaid huve ja selgitada välja, kas huvi olemasoleva regulatsiooni muutmiseks ei kahjusta ülemäära selle isiku õigusi, kes on kehtivat – või ka vastu võetud, kuid veel jõustumata – regulatsiooni usaldades oma elu selle järgi korraldanud. Ka Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud (vt nt EKo 03.12.1998, C-381/97, Belgocodex, p 26; EKo 17.11.2022, C-443/21, Avicarvil Farms, punktid 38−40), et Õiguspärase ootuse põhimõte on osa ka Euroopa Liidu õigusest ning, et õiguse tagasiulatuva kohaldamise keelu rikkumine ei ole reeglina õigustatud. Kehtiv seadusandlus ei näe tarbijakrediidilepingute puhul ette võimalust jõstunud kohtulahendit (sh maksekäsk ja tagaseljaotsus) mitte tunnustada ega võimalust sellises jõustunud kohtulahendiga lahendatud asjas uut kohtuvaidlust algatada ja seda veel määramata perioodi jooksul (so nö igavesti) tulevikus. Arvestades mh eespool viidatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, on Eelnõuga kavandatud muudatused (so kaaskirja p 8 ja 9) tagasiulatuva õigusjõu osas (so ebasoodsa tagasiulatuva keelu põhimõtte rikkumine) selges vastuolus nii Põhiseaduse kui Euroopa Kohtu juhistega. Selline võlausaldaja suhtes negatiivne tagasiulatuv õigusjõud kahjustab ülemäära ja ebamõistlikus ulatuses võlausaldaja õigusi, kes on maksekäskude ja tagaseljaotsuste osas korraldanud oma tegevuse seni kehtinud õigusaktidele tuginedes. 5. 4. Olukorras, kus võlausaldaja nõude kohta on tehtud Selgitatud jõustunud kohtulahend, ei saa ka mõistlikult eeldada ega panna võlausaldajale (või isikule, kes on algse Kavandatud PankrS, TMS-i ja võlausaldaja nõude omandanud) tagasiulatuva jõuga TsMSRS-i regulatsiooni õigusaktiga kohustust säilitada nö igavesti sellise nõude muudatuste mõju ja alusdokumentatsiooni, mis omakorda muudab põhiseaduspärasus vajavad mõistlikult võimatuks hilisema täiendava VTL jm täiendavat analüüsi. Muudatused kontrolli korraldamise. jäetakse eelnõust välja. Jääb mõistlikult arusaamatuks, millisel viisil on võlausaldajal võimalik sellise tagasiulatuva jõuga õigusakti puhul asuda tõendama juba jõustunud kohtulahendist tulenevat tarbjakrediidilepingul põhinevat nõuet, olukorras, kus jõustunud kohtulahend on tehtud nt 10 või enam aastat tagasi ning kogu 125  tarbjakrediidilepinguga seotud dokumentatsioon on juba hävitatud. Raamatupidamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati. On ühtlasi üldteada asjaolu, et üldjuhul ei toimu peale kohtulahendi jõustumist enam algdokumentatsiooni säilitamist, kuna võlausaldajal on õigustatud eeldus, et jõustunud lahend välistab samas asjas uue vaidluse agatamise ja vajaduse algdokumente esitada. Võlausaldajal puudus mõistlik võimalus ette näha (isikult ei saa eeldada nö selgeltnägija/ennustaja võimete olemasolu), et seadusandja kavatseb, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid selgelt rikkudes, tulevikus kehtestada õigusakti, mis loob võlausaldajale tagasiulatuvalt kohustuse nö igavesti säilitada tarbjakrediidilepinguga seotud dokumentatsiooni ja seda ka peale vastava kohtulahendi jõustumist, et oleks võimalik igal ajal tulevikus uuesti algatada jõustunud kohtulahendi puhul kohtulahendi õigsuse kontroll. Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et varasem regulatsioon ja kohtupraktika VTL osas erineb käesoleval ajal kehtivast regulatsioonist ja käesoleva aja kohtupraktikast. 6. 5. Omega juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et selline Teadmiseks võetud, selgitatud juba jõustunud kohtulahendite nö uuesti avamine tooks ühtlasi kaasa äärmiselt suure töökoormuse kohtute jaoks, mis tooks see sel juhul ilmselt vältimatult kaasa juba Kavandatud TMS-i, PankrS ja praegu äärmiselt koormatud kohtute nö ummistumise TsMSRS-i regulatsiooni mitmeteks aastateks, mida ei saa pidada õiguskindluse muudatuste mõju ja põhimõtet silmas pidades lubatavaks. põhiseaduspärasus vajavad täiendavat analüüsi. Muudatused jäetakse eelnõust välja. 7. 6. Omega juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et selline Selgitatud juba jõustunud kohtulahendite nö uuesti avamine tooks ilmselt kaasa ka riigi rahalise vastutuse suures ulatuses ja Kavandatud PankrS, TMS-i ja mahus. TsMSRS-i regulatsiooni Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi muudatuste mõju ja on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik- põhiseaduspärasus vajavad õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib täiendavat analüüsi. Muudatused nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Käesoleval juhul jäetakse eelnõust välja. on riik kehtiva seadusandluse kohaselt andnud võlausaldajatele lubaduse, et ka tarbijakrediidilepingute puhul on võimalik oma nõue kohtumenetluses maksma panna maksekäsu kiirmenetluses ja tagaseljaotsusega koos lubadusega, et sellises menetluses tehtud lahendi jõustumisel ei ole võimalik sellist jõustunud kohtulahendit hiljem ei tühistada ega vaidlustada. Sellise menetluse eest on riigile tasutud nii riigilõivu kui kantud ka kulusid nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse kui hagi koostamiseks. Riigi poolt antud eespool viidatud lubaduse rikkumine tooks kaasa võlausaldajatele õiguse esitada riigi vastu sellise lubaduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue – selline nõue hõlmab nii tasutud 126  riigilõivu, muid maksekäsu menetluses kantud kulusid, kui ka võimalikku varalise kahju nõuet saamata jäänud tulu osas (nt juhul, kus nõuet ei ole enam mõistlikult võimalik maksma panna nt dokumentatsiooni hävitamise või aegumise tõttu). Selliste võimalike riigi vastu esitatavate kahjunõuete maht tõotab kujuneda ulatuslikuks/suureks, mis omakorda ummistaks/halvaks halduskohtute töö. Eelnõu olemasoleval kujul jõustumisel on ka Omega sunnitud eespool viidatud kahju tekkimisel esitama vastava kahju hüvitamise nõude riigi vastu. 8. 7. Arvestades eelnevat, tuleb eespool viidatud Selgitatud muudatuste osas (so kaaskirja p 8 ja 9), seaduslikkuse ja õiguspärasuse tagamiseks ning põhiseadusega vastuolu ja Kavandatud PankrS, TMS-i ja riigile kahju tekkimise välistamiseks, lisada TsMSRS-i regulatsiooni rakendussäte, et vastavad muudatused on kehtivad vaid muudatuste mõju ja nende tarbijakrediidilepingu osas tehtud põhiseaduspärasus vajavad maksekäskude ja tagaseljaotsuste osas, mis on tehtud täiendavat analüüsi. Muudatused alates 01.01.2026, st selles osas puudub Eelnõus toodud jäetakse eelnõust välja. õigusmuudatustel tagasiulatuv õigusjõud. Aktsiaselts PlusPlus Capital ja Fresh Finance OÜ 1. 1. Osa kavandatavatest meetmetest ei ole eesmärgi Teadmiseks võetud saavutamiseks vajalikud 1.1. Eesmärgi saavutamiseks piisavad meetmed Eelnõus seatud eesmärk – tugevdada tarbijate kaitset maksekäsu kiirmenetluses – on mõistetav ja põhjendatud. Toetame algatust, mis aitab kaasa turu korrastamisele, selgete reeglite kehtestamisele ning ausa konkurentsi tagamisele ning oleme selle poolt, et luuakse läbipaistvam ja õiglasem keskkonna nii tarbijatele kui ka vastutustundlikele ettevõtjatele, ning tugevdab usaldust kogu süsteemi vastu. Samas tuleb rõhutada, et mitmed kavandatud meetmed ületavad selle eesmärgi saavutamiseks vajaliku ulatuse, seades ohtu menetlusliku tasakaalu, õiguskindluse ning tekitades olulisi riske õiguspäraselt tegutsenud ettevõtete krediidihaldusele ja finantsstabiilsusele. Meie hinnangul on eelnõus seatud eesmärk saavutatav mõõdukama regulatiivse sekkumise kaudu. Piisavad ja proportsionaalsed meetmed oleksid: • piirang, mille kohaselt saab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude osas maksekäsu kiirmenetluses nõuda ainult põhivõlgnevust, seadusjärgset intressi ja viivist, arvestades samas tehtud tagasimakseid seaduslikus järjekorras (punkt 1 ministri kirjas); • nõue esitada kohtule vajalikud dokumendid ja andmed, mis võimaldavad nõude tuvastamist ja selle õiguspärasuse esmast kontrolli (punkt 2 ministri kirjas); • kohtule antav võimalus paluda täiendavaid tõendeid, säilitades samas kiirmenetluse lihtsustatud olemuse (punkt 4 ministri kirjas); • makseettepaneku tegemise tähtaja pikendamine kümnelt päevalt kahekümnele päevale, mis annab 127  võlgnikule rohkem aega reageerimiseks (punkt 6 ministri kirjas). Need meetmed on asjakohased, proportsionaalsed ja eesmärgipärased, ning tugevdavad õiguskaitse kvaliteeti ja tarbija huvide kaitset. 2. 1.2. Ebaotstarbekad ja ebaproportsionaalsed Segitatud muudatused Peame ebaotstarbekaks ja liigselt koormavaks Viidatud TsMS muudatuse järgmisi eelnõus tehtud ettepanekuid, mis ei ole eesmärkideks on vältida sihipärased ega õiguspoliitiliselt põhjendatud: tarbijakrediidilepingust • Puuduste kõrvaldamise võimaluse kaotamine tulenevate ülemääraste nõuete (punkt 3 ministri kirjas) – puudub igasugune põhjendatud esitamist maksekäsu vajadus võtta menetlusosaliselt maksekäsukiirmenetluses kiirmenetluses ja parandada ära õigus esitada täiendusi, selgitusi või kõrvaldada avalduste kvaliteeti. Samuti formaalsed puudused. Selline õigus on ette nähtud ka võimaldab muudatus optimeerida hagimenetluses ning on osa õiglasest menetlusest. maksekäsuosakonna Puuduste kõrvaldamise võimaluse kaotamine tooks töökoormust, kuna selliste menetlusse tarbetult formaalseid lõkse ning võib viia avalduste puhul ei tule kohtul sisuliselt põhjendatud nõuete menetlusliku edaspidi lõike 1 alusel avaldaja tagasilükkamiseni, mis ei ole kooskõlas tõhusa poole seisukoha saamiseks õiguskaitse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. pöörduda. • Riigilõivu tagastamise korra kaotamine (punkt 5 ministri kirjas) – olukorras, kus avaldus jäetakse Kavandatud PankrS, TMS-i ja formaalsete puuduste tõttu rahuldamata ja kohus asja TsMSRS-i regulatsiooni sisuliselt läbi ei vaata, on riigilõivu mittetagastamine muudatuste mõju ja ebaproportsionaalne tagajärg heas usus tegutsenud põhiseaduspärasus vajavad avaldajale. See ei ole põhjendatud. Riigilõivu eesmärk on täiendavat analüüsi. Muudatused katta riigi kulud, mis tekivad õiguskaitse pakkumisel. Kui jäetakse eelnõust välja. sisuline menetlus jääb ära, ei teki ka kulu, mille katmiseks lõiv on mõeldud. Eriti problemaatiline on see maksekäsu kiirmenetluse kontekstis, mis peaks olemuselt olema lihtne, odav ja kuluefektiivne õiguskaitsevahend. Selline karistuslikuna näiv muudatus kahjustab menetlusosaliste usaldust õigussüsteemi vastu ja suurendab põhjendamatult õiguskaitse kuluriske. • Tagantjärele korduva kohtuliku kontrolli võimaldamine juba jõustunud maksekäskude või tagaseljaotsuste suhtes (punkt 8 ministri kirjas) – kuivõrd tegemist on õigusriigi ja õiguskindluse seisukohalt äärmiselt problemaatilise muudatusettepanekuga, esitame selle kohta üksikasjalikud põhjendused alljärgnevas peatükis 2. Eelkirjeldatud muudatused ei ole eesmärgi saavutamiseks vajalikud ning suurendavad oluliselt võlausaldajate menetlusriske. Lisaks võivad need põhjustada õiguskindlusetust ja segadust kohtumenetluse praktikas ning mõjutada oluliselt ka nõuete majanduslikku hindamist ja käsitlemist. 3. 2. Seadusemuudatuste tagasiulatuva Selgitatud kohaldamise välistamine 2.1. Jõustunud kohtulahendite täiendav Kavandatud PankrS, TMS-i ja kohtulik kontroll ei ole põhjendatud ega vajalik TsMSRS-i regulatsiooni Eelnõus kavandatavad muudatused – nagu nõude muudatuste mõju ja ulatuse piiramine ning tõendite esitamise kohustus – põhiseaduspärasus vajavad võimaldavad tulevikus tagada tarbijakaitse parema 128 taseme maksekäsu menetlustes. Sellest tulenevalt ei ole täiendavat analüüsi. Muudatused õiguspoliitiliselt põhjendatud nende reeglite alusel tehtud jäetakse eelnõust välja. lahendeid kahtluse alla seada. Täiendava kohtulik kontrolli võimaluse kehtestamine õõnestab õigusselgust ja õiguskindlust, mis on õigussüsteemi ja ettevõtluskeskkonna aluspõhimõtted. Kohtulahendite lõplikkus on praktikas aluseks mitmetele äriotsustele, sealhulgas finantsprognoosidele ja riskihindamisele. Eriti problemaatiline oleks selline meede olukorras, kus puudub ajapiirang – sel juhul muutuksid kõik varasemad kohtulahendid määramatus ajas uuesti vaidlustatavaks. Selline praktika võimendaks ebastabiilsust ja õiguslikku määramatust, mistõttu pole ettevõtjatel ega portfellihalduritel võimalik usaldusväärselt oma riske hinnata ega nõudeid realiseerida. Kui seadusandja seab tagantjärele kahtluse alla juba jõustunud kohtulahendid, peavad ettevõtjad ümber hindama varem tehtud otsustel põhinevad portfellid ja lõpetatud juhtumid. See tähendab lisakulusid, ebaefektiivset ressursi kasutust ning negatiivset mõju turuosaliste finantstulemustele. Õigusliku ebakindluse tõttu muutub keeruliseks pikaajaliste finantsplaanide tegemine, suureneb risk rahavoogude seiskumiseks ning piirangud tegevuses võivad viia ka äärmuslike lahendusteni, nagu ettevõtte tegevuse lõpetamine. Lisaks tuleb seadusandjal selgelt läbi mõelda, kuidas lahendatakse kohtukulude kandmise küsimus. Kui seadusemuudatus võimaldab juba jõustunud kohtulahendite muutmist ja nõuete vähendamist, tuleb vältida olukorda, kus kohtuotsusele tuginev võlausaldaja peab kandma täiendavad kulud enda õiguste kaitsmiseks. Ei ole põhjendatud ega õiglane, et isik, kes on oma õigusi seni realiseerinud kohtu kaudu seaduslikult ja heas usus, peab hiljem kaitsma neid uuesti ning kandma sellega seotud kohtukulusid. Selliste vaidluste kulud peaks kandma kas kohtuotsuse ümbervaatamist taotlev isik või – kui tegemist on seadusandja poolt tekitatud ebakindlusega – riik. Jõustunud kohtuotsuste uuesti avamine – eriti ilma ajapiiranguta – looks ohtliku pretsedendi, mis mõjutaks negatiivselt õiguskeskkonna usaldusväärsust ja õigussuhete prognoositavust. Selline areng ei ole kooskõlas ettevõtlusvabaduse, õiguspärase ootuse ega õiguskindluse põhimõtetega ning õõnestab usaldust õigusriigi toimimise vastu. Lisaks tuleb rõhutada, et sellise seadusemuudatusega saadab riik ettevõtlus- ja õiguskeskkonnale ohtliku signaali: ka jõustunud kohtulahendid ei pruugi olla lõplikud ega täitmiseks. Selline ebakindlus õõnestab usaldust õiguskaitse toimimise vastu ning pärsib investeerimiskindlust, sh välisinvestorite silmis. Usaldusväärne õiguskeskkond eeldab, et kohtuotsused on lõplikud ning neile saab tugineda – nii äriotsuste tegemisel, finantseerimisel kui portfellide haldamisel. 129  Kui seadusandja ise seab need otsused tagantjärele kahtluse alla, väheneb Eesti atraktiivsus rahvusvahelise investeerimiskeskkonnana. Kavandatav regulatsioon eeldab ka seda, et kohtus juba kontrollitud dokumendid tuleb maksejõuetusmenetluses uuesti üle vaadata. Selline topelt kontroll ei ole põhjendatud. 4. 2.2. Mõju kohtute koormusele ja Selgitatud õigusselgusele Ei saa nõustuda seletuskirjas esitatud seisukohaga, et Kavandatud TMS-i, PankrS-i ja eelnõu saavutab oma peamise eesmärgi – tõhustada ja TsMSRS-i regulatsiooni kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja muudatuste mõju ja vähendada kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele põhiseaduspärasus vajavad enam aega tegeleda keerukamate õigusvaidlustega. täiendavat analüüsi. Muudatused Vastupidi – kavandatavad sisulise kontrolli mehhanismid jäetakse eelnõust välja. ja dokumentide läbivaatamise kohustus suurendavad kohtute töömahtu ning pikendavad menetlusaegu. Eelnõus puudub hinnang selle kohta, kas kohtutel on ressurssi ja võimekus sellist koormust kanda. Samuti ei vähenda võlgnikule pikema tähtaja andmine kohturessursi probleemi, kui süsteemi suunatakse massiliselt uusi nõuete vaidlustusi juba lõppenud menetlustes. Viimase aasta jooksul on kohtud ja pankrotihaldurid korduvalt avalikult osutanud, et töökoormus on märkimisväärselt kasvanud. Kohtunikud on toonud välja, et Eesti kohtusüsteem töötab oma maksimaalse võimekuse piiril, mis mõjutab otseselt kohtumenetluste kvaliteeti ja kiirust (Vt https://www.err.ee/1609603067/kohtunikud-uliinimlik- koormus-ohustab-menetluste-kvaliteeti). Riigikohtu esimees Villu Kõve on rõhutanud, et kohtumenetlus muutub aeglasemaks, ja see on tõsine murekoht riigile (Vt https://www.err.ee/1609714290/villu-kove- kohtususteem-aeglustub-ja-on-pohjust-muretsemiseks). Sellises olukorras ei ole põhjendatud kehtestada kohtutele täiendavaid kohustusi juba menetletud nõuete ümberhindamise teel – seda enam, et kohturessurss on juba praegu pingelises seisus ning eelnõus puudub mõjuanalüüs selle kohta, kuidas muudatusi praktikas rakendada. Tegelikult aitaks kohtute töökoormust vähendada ebavajalike ja ebaproportsionaalsete muudatuste eelnõust välja jätmine – eeskätt loobumine juba jõustunud maksekäskude ja tagaseljaotsuste tagantjärele vaidlustamiseks võimaluse loomisest). Selle meede ei ole õiguspoliitiliselt vajalik olukorras, kus tarbijate huvide kaitseks on juba kavandatud järgmised toimivad lahendused: • maksekäsu kiirmenetluses esitatava nõude ulatuse piiramine (üksnes põhivõlgnevus, seadusjärgne intress ja viivis); • nõue esitada tõendavad dokumendid kohtule. Selliste meetmete olemasolul ei ole põhjendatud ega mõistlik luua täiendavat õigusselgusetust ega avada 130  võimalust lõplike kohtulahendite uuesti läbivaatamiseks, eriti kuna maksejõuetusmenetluses tuleks uuesti hinnata kohtumenetluses juba kontrollitud dokumente.. Selline meede ei täida eesmärki, vaid nõrgestab õiguskindlust, suurendab koormust kohtutele ning kahjustab turuosaliste usaldust kehtiva õiguskorra vastu. 5. 1. 2.3. Mõju ettevõtlusvabadusele Selgitatud Lisaks kahjustaks see ettevõtlusvabadust. Õiguskindlusetus jõustunud lahendite võimaliku Kavandatud PankrS, TMS-i ja ümberhindamise tõttu pärsib majanduslikku TsMSRS-i regulatsiooni otsustuskindlust, takistab pikaajaliste finantsplaanide muudatuste mõju ja tegemist ja võib kaasa tuua rahavoogude seiskumise, põhiseaduspärasus vajavad turuosaliste tegevuse piiramise ning äärmuslikel juhtudel täiendavat analüüsi. Muudatused ka ettevõtete sulgemise. jäetakse eelnõust välja. Kohtulahendite lõplikkus on praktikas aluseks paljudele äriotsustele, sealhulgas finantsprognoosidele ja riskihindamisele. Kui seadusandja seab tagantjärele kahtluse alla juba jõustunud kohtulahendid, tähendab see, et ettevõtted peavad ümber hindama varasematel otsustel põhinevad portfellid ning tegelema uuesti juhtumitega, mille osas õiguskaitse on juba saadud. See toob kaasa otsese negatiivse mõju turuosaliste finantstulemustele, suurendab kulusid ning suunab ressursse ebaefektiivselt – õiguskaitse otsimise asemel tuleb tegeleda varasemate otsuste kaitsmise või uuesti tõendamisega. Selline olukord ei ole kooskõlas ettevõtlusvabaduse, õiguspärase ootuse ega õiguskindluse põhimõtetega ning õõnestab usaldust õigusriigi toimimise vastu. 6. 3. Seadusemuudatuste tagasiulatuva kohaldamise Selgitatud välistamine 3.1. Seadusemuudatuse tagasiulatuv Kavandatud PankrS, TMS-i ja kohaldamine tuleb välistada TsMSRS-i regulatsiooni Pöördumisest ega seletuskirjast ei selgu, kas muudatuste mõju ja kavandatavad muudatused laienevad tagasiulatuvalt juba põhiseaduspärasus vajavad jõustunud kohtulahenditele ega ka see, kui pika aja täiendavat analüüsi. Muudatused jooksul pärast maksekäsu või tagaseljaotsuse jõustumist jäetakse eelnõust välja. oleks kohtulik korduv kontroll lubatud. Selline määratlematus tekitab märkimisväärset õiguskindlusetust ning kahjustab krediidiandjate õiguspärast ootust. Tagasiulatuv kohtulik kontroll raskendab oluliselt ka ettevõtjate võimet hinnata ja hallata nõuete portfelle ning teeb keeruliseks riskide prognoosimise. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Juhul kui seadusandja siiski otsustab võimaldada jõustunud kohtulahendite ülevaatamist, tuleb selgesõnaliselt välistada muudatuste tagasiulatuv kohaldamine – s.t seadusemuudatuse hetkeks juba jõustunud maksekäske ja tagaseljaotsuseid ei tohi seadusemuudatuse jõustumise järel enam kohtulikult uuesti üle vaadata. Vastasel juhul seatakse kahtluse alla juba lõppenud ja kehtivate õigussuhete stabiilsus, mis lõhub usaldust õiguskeskkonna vastu. Ettevõtted, kes on seni tegutsenud kehtiva õiguse järgi ja kujundanud oma tegevusplaanid vastavalt kehtivale korrale, satuksid 131 olukorda, kus varasemad õiguspärased otsused ja prognoosid – näiteks portfellide väärtuse või likviidsuse osas – tuleks ümber hinnata, sageli tagantjärele ebasoodsatel tingimustel. Selline õiguslik regress rikuks ettevõtlusvabaduse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. 6 Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava täpsusega ette näha, missuguseid õiguslikke tagajärgi tema tegevus kaasa toob. Seega ei saa seadusandja kehtestada regulatsiooni, mis seaks minevikus tehtud otsused ja tegevused uude valgusse, eeldades, et isikud oleksid pidanud nägema ette tulevasi muudatusi. Euroopa Kohtu praktikast tulenevad muudatused ei tohi olla koormavamad kui kohtumääruse tegemise ajal kehtinud õigusega sätestatu. Mõju tõendamisvõimele. Oluline on arvestada, et KAVS § 47 lg 5 kohustab krediidiandjat ja vahendajat säilitama krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud andmed ja dokumendid, mille alusel tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse vaid kolme aasta jooksul tarbijaga lepingu lõppemisest arvates. Seega, jõustunud maksekäsu määruste ja tagaseljaotsuste puhul, mis pärinevad rohkem kui kolme aasta tagusest ajast, ei pruugi enam olla võimalik nõudeid piisavalt tõendada. See loob ebaõiglase olukorra, kus õiguspärane nõue võib jääda rahuldamata pelgalt seetõttu, et tõendamine ei ole enam võimalik. Tagajärjeks oleks olukord, kus seaduskuulekas tarbija on halvemas olukorras võrreldes võlgnikuga, kellel on õnnestunud oma kohustuste täitmist pikka aega vältida. Vt analoogia korras Riigikohtu 24.11.2023 määrust tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 34: „Sellisel juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (s.o peaksid kokkuvõttes tasuma vähem raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas.“ Põhiseaduslik raamistik ja regulatiivne etteaimatavus. Põhiseaduse § 10 alusel kehtiv õiguskindluse põhimõte hõlmab nii õiguspärase ootuse, õigusselguse kui ka vacatio legis’e nõudeid (RKPJKo 5- 24-22, p 73). Kohtupraktika kohaselt on üldjuhul keelatud kehtestada uusi koormavaid õiguslikke tagajärgi juba alanud õigussuhetele. Riigikohus on rõhutanud, et ettevõtlusvabadus PS § 31 tähenduses hõlmab ka usaldust kehtivate lepingute püsimise suhtes ning kaitseb ettevõtjat ettenägematute ja põhjendamatute piirangute eest (RKPJKo 5-24-22, p 71 ja 77). Need põhimõtted laienevad PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seetõttu on ainuõige ja põhiseaduspärane lahendus see, et seadusemuudatused kohaldatakse üksnes tulevikku suunatult. Aastaid kehtinud õigusnormide muutmisel tuleb anda ettevõtjatele mõistlik aeg kohanemiseks. Jõustunud kohtulahendite uuesti avamine ei tohi üldse kaalumisel olla – see pärsib õiguskeskkonna 132  stabiilsust ja võib avaldada negatiivset mõju ka laenuturule tervikuna. Samuti võib jõustunud kohtulahendite ülevaatamine kollektiivmenetluses tõstatada isikuandmete kaitse ja ärisaladuse hoidmise küsimusi – praktikas on tekkinud olukordi, kus nõuete tõendamiseks tuleb avaldada ärimudeleid ja tundlikke andmeid, mis võivad sattuda konkurentide kätte. 7 Soovituslik leevendusmeede. Kui seadusandja siiski kehtestab õiguse jõustunud kohtulahendeid tagantjärele vaidlustada, tuleks selgelt sätestada, et KAVS § 47 lg-s 5 sätestatud kolmeaastast tähtaega ületavate nõuete tõendamiseks on piisav allkirjastatud lepingu olemasolu. See tagaks vähemalt minimaalse tõendamiskindluse vanemate nõuete osas ning aitaks säilitada õiglast kohtlemist, majanduslikku prognoositavust ja stabiilsust krediiditurul. 7. 4. Ajaline piirang Selgitatud Kui seadusandja otsustab vaatamata eeltoodule võimaldada korduvat kohtulikku kontrolli juba jõustunud Kavandatud PankrS, TMS-i ja maksekäskude või tagaseljaotsuste osas, tuleb seaduses TsMSRS-i regulatsiooni sätestada konkreetne ja selge ajaline piir. Ilma ajalise muudatuste mõju ja piiranguta ei ole võlausaldajatel võimalik oma riske põhiseaduspärasus vajavad realistlikult hinnata ega õigusi tõhusalt realiseerida, mis täiendavat analüüsi. Muudatused omakorda kahjustab õiguskaitse kättesaadavust ja jäetakse eelnõust välja. majandusliku tegevuse prognoositavust. Meie hinnangul ei tohiks see periood olla pikem kui 6 kuud arvates seaduse jõustumisest. Vastasel juhul muutuvad kohtulahendid määramatus ajas vaidlustatavaks, mis moonutab õigusselgust ja takistab nõuete majanduslikku hindamist ning realiseerimist. 8. 5. Mõju ettevõtjatele ja halduskoormusele Mittearvestatud, selgitatud Ei saa nõustuda eelnõu koostajate seisukohaga, et kavandatud muudatused ei suurenda ettevõtjate TsMS § 2 kohaselt halduskoormust. Vastupidi – esitatavate nõuete, on tsiviilkohtumenetluse dokumentide ja vorminõuete kasv tähendab olulist ülesanne tagada, et kohus lisakoormust nii krediidiandjatele kui ka nõuete lahendaks tsiviilasja õigesti, haldajatele. mõistliku aja jooksul ja Valitsus on ise loonud tööandjatest koosneva töörühma, võimalikult väikeste kuludega. mille eesmärk on vähendada ettevõtlust takistavat Maksekäsu kiirmenetlus bürokraatiat ja halduskoormust. Mitmed käesolevas võimaldab võlanõudeid eelnõus sisalduvad muudatused liiguvad sellele lahendada lihtsustatud korras, eesmärgile aga otseselt vastupidises suunas suurendades tagades seeläbi menetluse kiiruse just nende ettevõtjate halduskoormust, keda valitsus on ja kuluefektiivsuse. avalikult lubanud toetada. Formaliseeritud menetluse puhul Seetõttu tuleks kavandada ka meetmeid halduskoormuse on eriti oluline tagada selle vähendamiseks, näiteks tehniliste lahenduste või toimimise usaldusväärsus ja ka standardiseeritud vormide kaudu. selles menetluses peab olema tagatud tsiviilkohtumenetluse esmane eesmärk – asja lahendamine õigesti. Kohtumenetluses vorminõuete ja nõuet tõendavate dokumentide esitamise korra muutmist ei saa käsitleda halduskoormusena. Menetlusosalisel ei saa olla 133  ootust, et ta saab oma nõude selle aluseks olevaid dokumente kohtule esitamata maksma panna. Riigil on õigus võimaldada lihtsustatud menetlust, kuid on õigus sellist menetluskorda ka vajadusel muuta. Nõuded kehtestatakse tarbijate õiguste kaitseks ja korrakohase kohtumenetluse tagamiseks. Kui kaaluda ühest küljest tarbija õiguste kaitse ja kohtusüsteemi toimimise usaldusvääruse säilitamise eesmärki ja teisest küljest tarbijakrediidiandjatele lisanõuete kehtestamist tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses, on ilmne, et tarbija õiguste ja kohtusüsteemi usaldusväärsuse kaitse kaaluvad üles krediidiandjate mõningasest ebamugavusest tekkiva riive lisatoimingute tegemisel maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel. Lisaks tuleb arvestada seda, et maksekäsu kiirmenetlus on alternatiivne menetlus, st krediidiandjal ei ole kohustust seda liiki menetlust oma nõuete maksmapanemiseks kasutada, ta võib kasutada ka hagimenetlust. 9. 6. Kokkuvõte Teadmiseks võetud 2. Toetame eesmärki tagada õiglane ja vastutustundlik krediidisuhete menetlemine. Samas ei Õiguslikke valikuid selgitatud toeta me muudatusi, mis seavad ohtu õigusselguse, konkreetsete märkuste juures. menetlusökonoomia ja kohtuotsuste lõplikkuse. Palume eelnõu koostamisel silmas pidada menetlusliigi olemust, õiguspärase ootuse kaitset ning kohtusüsteemi tegelikku võimekust kavandatud muudatuste rakendamisel. Advokaadibüroo Sorainen OÜ 1. 1. Kirjutan Teile seoses tsiviilkohtumenetluse seadustiku Teadmiseks võetud jt seaduste muutmise eelnõuga1 1 Eelnõude infosüsteemis eelnõu toimiku number: 24-1175, 14.07.2025 avaldatud dokumendid. (eelnõu), millega muudetakse mh maksekäsukiirmenetluse korda. Esitasite eelnõu 14.07.2025 turuosalistele arvamuse avaldamiseks. 2. Advokaadibüroo Sorainen OÜ klient on Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), kelle palvel analüüsisime maksekäsukiirmenetlust puudutavate muudatuste vastavust head õigusloomet reguleerivate eeskirjadele ja põhiseadusele. 134 2. 1. KOKKUVÕTE Mittearvestatud 1. Eelnõu on välja töötatud kiirustades ja on vastuolus hea õigusloome reeglistikuga. EelnõuEelnõuga tehakse vajalikud maksekäsukiirmenetlust puudutav osa on vajalik eelnõust muudatused, et tagada välja jätta. Eelnõuga muudetakse maksekäsukiirmenetlus formaalses menetluses tarbijate mittetoimivaks. See omab olulist negatiivset mõju õiguste kaitse, korrakohane kõikidele sihtgruppidele, sh kohtusüsteemile ja kohtumenetlus ja tarbijatele. Täielikult on hindamata eelnõuga kaasnevad tsiviilkohtumenetluse mõjud. eesmärkide täitmine. Eelnõu menetluse viis lähtub poliitilisest valikust. 3. 2. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust Mittearvestatud (VTK), ei ole kaalutud alternatiivseid lahendusi ega põhjendatud esitatud valikut. Puudub analüüs kooskõlast Eelnõu menetlemise viis lähtub põhiseadusega ning eelnõu on ilmses vastuolus poliitilisest otsustusest. valitsusliidu aluslepinguga. Eelnõu eesmärk on Eelnõuga tehakse vajalikud optimeerida kohtute töökoormust. Samal ajal ei ole muudatused, et tagada selgitatud, kuidas ei mõjuta kuni 23 000 võimaliku formaalses menetluses tarbijate lisanduvat hagimenetlust kohtute töökoormust (sh mõju õiguste kaitse, korrakohane riigieelarvele, täiendavate kohtunike vajadus, mõju õiguste kaitse ja teistele kohtuasjadele ja kohtusüsteemi toimimisele). tsiviilkohtumenetluse Liiatigi on jäetud tähelepanuta, et tarbijakrediidivõtja eesmärkide täitmine. Kohtu jaoks muutuvad vaidlused hagimenetluses oluliselt töökoormuse leevendamiseks kallimaks, mistõttu kaasneb lõppastmes eelnõuga oluline tarbijakrediidiasjade negatiivne mõju just tarbijakrediidivõtjale. lahendamisel võetakse kasutusele IT-lahendus, mis abistab kohtunikke avalduse andmete ja vastustundliku laenamise põhimõtte kontrollimisel hagimenetluses. 4. 3. Eelnõu oluliste puudujääkide tõttu teen ettepaneku Mittearvestatud. eraldada eelnõust maksekäsukiirmenetlust puudutav osa. Palume koostada VTK, mille raames analüüsitaks Eelnõu menetlemise viis lähtub lahendatavat probleemi, võimalikke lahendusi (sh poliitilisest valikust. olemasoleva olukorraga jätkamise võimalused) ning eelistatavat lahendust. Ühtlasi teen ettepaneku edasiseks menetluseks luua töögrupp, kuhu kuuluvad erinevate mõjutatud sihtgruppide ja Riigikohtu esindajad. 5. 2. HEA ÕIGUSLOOME EEST VASTUTAV Selgitatud MINISTEERIUM EI JÄRGI HEA ÕIGUSLOOME EESKIRJA Muudatused ja eelnõu 2.1. Vastutav ministeerium nõuab teistelt enam kui menetlemise viis lähtuvad endalt poliitilistest valikutest. 6. Justiits- ja Digiministeeriumil on oluline roll hea õigusloome tagamisel, kontrollides seaduseelnõude Kavandatud PankrS, TMS-i ja kooskõlastamisel nende vastavust kehtivale õigusele ning TsMSRS-i regulatsiooni Euroopa Liidu õiguse nõuetele (Vabariigi Valitsuse muudatuste mõju ja seadus. – RT I, 30.06.2023, 11, § 59 lg 1; Vabariigi põhiseaduspärasus vajavad Valitsuse 23.12.1996 määrus nr 319 täiendavat analüüsi. Muudatused „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“. – RT I, jäetakse eelnõust välja. 29.12.2017, 55. Punkt 10(5)). 7. Ometi ei ole Justiits- ja Digiministeerium eelnõu koostamisel ise hea õigusloome reeglistikku järginud. Eelnõu senine menetlus on olulises osas vastuolus hea 135  õigusloome reeglistikuga, mis on viinud mh selleni, et eelnõu kooskõla põhiseadusega ei ole analüüsitud. 8. Justiits- ja Digiministeeriumi missioon õiguspoliitika valdkonnas on luua ministeeriumi enda õigusloometegevuse ja teiste ministeeriumide õigusloome juhtimise kaudu põhiseadusest lähtuv eesmärgipärane, tõhus, kättesaadav ja teiste riikidega võrreldes konkurentsivõimeline õigussüsteem (Avaleht | Justiits- ja Digiministeerium - www.justdigi.ee). 9. Justiits- ja Digiministeerium kontrollib teiste ministeeriumide ettevalmistatud eelnõude vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale (Vabariigi Valitsuse reglement. – RT I, 05.07.2023, 236. § 6 lg 41 ja lg 5. tehes seda eelnõude kooskõlastamise käigus, kus mh juhib eelnõu koostajate tähelepanu puudustele). 10. Samuti on Justiits- ja Digiministeerium vastutav ülevaate koostamise eest, mille raames hinnatakse „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“ täitmist (Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030 | Justiits- ja Digiministeerium - www.justdigi.ee (ülevaated)). Ülevaatest nähtub Justiits- ja Digiministeeriumi eriline tähelepanu just kahel eelnõude koostamisega seotud probleemil. Nendeks on eelnõude kooskõla põhiseadusega („põhiseaduspärasuse hindamine on olnud õigusloomepoliitikas luubi all järjepidevalt“) ning eelnõude väljatöötamiskavatsused. 11. Kõnealuse eelnõu puhul on Justiits- ja Digiministeerium ise maksekäsukiirmenetluse muudatuste osas põhjendamatult jätnud koostamata VTK ning põhiseaduspärasuse analüüsi läbi viimata. Näiteks soovitakse eelnõuga muuta PankrS § 10 lg 5 ja § 1003 lg 4 p 4 ning TMS § 221 lg-d 11 ja 2 nii, et edaspidi pole maksekäsu kiirmenetluses tarbijakrediidivõlgniku kohta tehtud kohtulahendil pankroti- ega täitemenetluses lõpliku kohtulahendi tähendust. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, kas selline res judicata põhimõtte riive on põhiseadusega (PS § 10) kooskõlas. 6. 2.2. Eelnõu on vastuolus hea õigusloome ja Mittearvestatud normitehnika eeskirjadega, sh puudub VTK. Valitsusliidu alusleping ei asenda VTK-d Eelnõu menetlemise viis lähtub 12. Maksekäsukiirmenetluse muudatusi puudutav osa on poliitilisest otsustusest. koostatud kiirustades. Oluliselt on rikutud mitmeid hea õigusloome nõudeid, sh puudub VTK nagu näeb ette Riigikogu Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030 (Riigikogu 12.11.2020 otsus „Õigusloome poliitika põhialuste aastani 2030 heakskiitmine“. - RT III, 17.11.2020, punkt 12.1 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/317112020002) ja Vabariigi Valitsuse hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (HÕNTE) (Vabariigi Valitsuse 22.11.2011 määrus „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“. – RT I, 29.12.2011, 228, § 1 lg 1). 13. Ükski HÕNTE § 1 lõikes 2 nimetatud erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sh ei saa VTK-d jätta 136  koostamata põhjusel, et tarbijakrediiditeema on kajastatud valitsusliidu aluslepingus. 14. VTK ühe osana tulnuks kirjeldada lahendamist vajavat probleemi, eesmärki, analüüsida võimalikke lahendusi, esitada võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus ning selgitada valitud lahenduste sobivust kehtivasse õiguskorda (HÕNTE § 1 lõige 1 punktid 1-4). Rikkumise tagajärjeks on see, et eelnõuga kavandatakse mitmeid sihtgruppe mõjutavat olulist muudatust, mille kooskõla põhiseadusega ja mõju kohtusüsteemi toimimisvõimekusele on analüüsimata. 7. 2.3. Kooskõlastamiseks anti ebamõistlikult lühike Mittearvestatud tähtaeg. Eelnõu menetlus on vastuolus Vabariigi Valitsuse reglemendiga Ei saa nõustuda, et eelnõu 1. Eelnõu kooskõlastamiseks ei antud piisavat kooskõlastamiseks antud aeg oli tähtaega. Vabariigi Valitsuse reglement näeb ette, et ebamõistlikult lühike. Eelnõu eelnõu kooskõlastamiseks antakse piisav tähtaeg, mis on kooskõlastamiseks anti aega 15 vajalik asja sisuliseks läbivaatamiseks (Vabariigi tööpäeva, mis on kokku kolm Valitsuse reglement. – RT I, 05.07.2023, 236. § 7 lg 1). nädalat. Seda ei tehtud. 2. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks keset suvist puhkusteperioodi (14.07.2025) jättes kooskõlastamise ajaks 15 tööpäeva. Sedavõrd olulise mõjuga muudatuse puhul (mille osas ka ettevalmistus on olnud puudulik) ei ole piisav jätta turuosalistele keset südasuve niivõrd lühikest kooskõlastamistähtaega. 8. 3. MAKSEKÄSUKIIRMENETLUSE MUUDATUSE Arvestatud osaliselt MÕJU ON HINDAMATA. NEGATIIVNE MÕJU KAASNEB KOHTUTELE, TARBIJATELE JA Seletuskirjas mõjuanalüüsi TEENUSE PAKKUJATELE täiendatud. 17. Eelnõu seletuskirjas on maksekäsukiirmenetlust puudutav mõjuanalüüs puudulik. Mõjude hindamisel ei ole järgitud HÕNTE-t ega Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostatud mõjude hindamise juhendit. 18. Hea õigusloome ja mõjude hindamise nõuete eiramine on viinud seega selleni, et eelnõus kirjeldatud eesmärgi (tarbijakrediidi võlgnike kaitse) lahendamiseks valitud meetme sobivust ja vajalikkust (PS § 11) pole hinnatud. Kohaselt on jäetud hindamata muudatustega kaasnevad mõjud. Vabariigi Valitsuse reglemendi kohaselt tuleb mõjude hindamisel juhinduda mõjude hindamise metoodikast (Vabariigi Valitsuse reglement, § 5. – RT I, 05.07.2023, 236). Seda ei ole tehtud. Mõjude hindamise metoodika näeb ette mh järgmist: ”Mõjude analüüsi tegemiseks on tarvis, et tuvastatud oleks probleem, seatud eesmärk ning välja töötatud poliitikavalikud (sh jätkamine sama olukorraga) ja/või - vahendid, mille mõju analüüsida. Mõjude analüüsi ei saa teha abstraktselt ilma nende kolme komponendita.“ (Riigikantselei, 2021, Mõjude hindamise metoodika, lk 3. https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too- planeerimine-ja-korraldamine/mojude-hindamine). 19. Puuduliku mõju hindamise tulemusel puudub kindlus, kas pakutav õiguslik lahendus omaks positiivset mõju 137  tarbijakrediidivõtjatele ja vähendaks kohtute töökoormust. 9. 3.1. Eelnõuga kaasneb kohtute töökoormuse kasv, mis Selgitatud on vastuolus valitsusliidu aluslepinguga. Lisanduda võib maksimaalselt kuni 23 000 hagi aastas Muudatuste eesmärgiks on 20. Eelnõu seletuskirjas puudub igasugune mõjuanalüüs, tarbijate parem kaitse ja kuidas mõjutab eelnõu kohtute töökorraldust. Analüüsida kohtusüsteemi korrakohane tulnuks, kuidas maakohtud tulevad toime maksimaalselt toiminime. kuni 23 000 lisanduva kohtuasjaga ning millised on võimalikud riskide maandamise viisid või selgitada selle Kohtu töökoormuse mõju puudumist. Niivõrd suure muudatuse mõju leevendamiseks analüüsimata jätmine Justiits- ja Digiministeeriumi poolt tarbijakrediidiasjade on seda enam arusaamatu, et teadaolevalt on juba täna lahendamisel, võetakse kohtusüsteem toimetuleku piiril ning puudub piisav kasutusele IT-lahendus, mis ressurss kohtuasjade efektiivseks lahendamiseks. abistab kohtunikke avalduse Ebasoovitavate mõjude riski hindamine tulnuks läbi viia andmete ja vastustundliku VTK koostamise käigus. Seda ei ole tehtud. laenamise põhimõtte 21. Muudatuse kohaselt saab maksekäsukiirmenetluses kontrollimisel. Arendamisjärgus nõuda vaid põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning IT-lahendus võimaldab juba enne seadusjärgset viivist. Kui krediidiandja soovib nõuda avalduse kohtunikuni jõudmist kokkulepitud intressi või nt sissenõudmiskulu saab seda kontrollida hagiavalduse teha üksnes hagimenetluses. Seletuskirjast nähtub vastavust nõuetele ning samuti, et krediidiandjal tuleb valida, „kas ta saab juhendada hagejat andmete lahendi kiiresti ja odavalt või esitada nõuded esitamisel. Andmete kujul hagimenetluses tarbijaga kohtus, siis on menetlus aga hagiavalduse esitamine kallim ja aeglasem“. Puudub alus arvata, et võimaldab avalduse automaatset vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud töötlemist erinevate AI mudelite krediidiandjad loobuvad kokkulepitud intressi jm kulude abil. Näiteks kontrollida, kas sissenõudmisest. avalduse esitamisel on lisatud 22. Ka seletuskirjas on nenditud, et muudatus võib kaasa kõik vajalikud andmed ja tuua selle, et korralikult vastutustundliku laenamise dokumendid (nt allkirjastatud põhimõtet järginud võlausaldaja ei vali enam leping, krediidianalüüs). Süsteem maksekäsukiirmenetlust ja algatab selle asemel kohe tuvastab automaatselt olulisemad hagimenetluse, kuna soovib ka muude andmed (nt sissetulek, tarbijakrediidilepingus kokku lepitud ja VÕS-i alusel maksekohustused) ja tõstab need lubatud nõuete sissenõudmist (nt sissenõudmiskulu) (12 esile loetavas vormis. Kohtunik 14.07.2025 avaldatud eelnõu seletuskiri, lk 42). ei pea dokumentide vahel käsitsi 23. Muudatus mõjutab seega negatiivselt just navigeerima ja otsima olulisi vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud andmeid – töö muutub krediidiandjad („nn korraliku krediidiandja jaoks toovad tõhusamaks ja läbipaistvamaks. muudatused kaasa selle, et edaspidi on võlgnevuse täies See võimaldab maakohtute ulatuses sissenõudmine kallim ja ajamahukam“ koormust tarbijakrediidilepingust (14.07.2025 avaldatud eelnõu seletuskiri, lk 41). tulenevate nõuete läbivaatamisel Muudatusega kaasneb seega vajadus vastutustundlikku oluliselt leevendada, mille laenamise põhimõtet järginud krediidiandjatel oma tulemusel lüheneb ka õiguste kaitseks esitada hagi kohtusse. menetlusaeg. 24. Kohtute töökoormuse olulise kasvu tõttu on eelnõu maksekäsukiirmenetlust puudutav osa selgelt vastuolus ka Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu aluslepinguga, millest nähtub eesmärk vähendada kohtute töökoormust ja teha kõik kohtumenetlused ökonoomsemaks (Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping, p 188 ja p 194). Eelnõuga aga saavutatakse 138  vastupidine tulemus st kohtute töökoormus tõuseb märkimisväärselt. 25. Eelnõu seletuskirjas on pelgalt mainitud, et maakohtute koormus tõuseb. Seletuskirjas on märgitud, et 2024. aastal esitati maakohtusse 4673 tarbijakrediidilepinguga seotud hagiavaldust. Maksekäsukiirmenetluse asjasid oli 47 380, millest ligikaudu pooled olid tarbijakrediidiasjad. 26. Eelnõu koostajad paistavad olevat jätnud tähelepanuta, et kuivõrd eelnõuga muudetakse maksekäsukiirmenetlus mittetõhusaks on muudatuse jõustumisel tarbijakrediidipakkujatel mõistlik pöörduda oma õiguste kaitseks hagiga kohtusse. Maksimaalselt võib kohtukoormus kasvada kuni 23 000 uue kohtuasja võrra. Isegi juhul, kui see number on väiksem, näiteks 10 000, oleks tegemist hüppelise koormuse tõusuga. 27. Analüüsimata on muudatuse mõju kohtusüsteemile. 01.01.2025 seisuga on Eestis 164 maakohtunikku (Kohtunikkond 2025. aasta alguses - Kohtute aastaraamat - aastaraamat.riigikohus.ee), kellest igaühe lahendada on u 378 tsiviilasja (Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute 2024. aasta menetlusstatistika töökoormusmetoodika põhimõtete alusel - Kohtute aastaraamat - aastaraamat.riigikohus.ee). Lisanduvad 10 000-23 000 hagimenetlust lisavad iga kohtuniku lauale keskmiselt 60-136 uut vaidlust, mis tõstab aastas kohtuasjade arvu ühe kohtuniku kohta 438-514 tsiviilasjani kohtuniku kohta. 28. Eelnõu seletuskirjas aga puudub teave, kuidas on kavandatud kohtusüsteemi toimetulek sedavõrd suuremahulise muudatusega. Sellises mahus kohtuasjade kasv mõjutab kohtusüsteemi tööd tervikuna. Hindamata on mõju kohtute töökorraldusele, näiteks: - mõju riigieelarvele – lisanduvate ülesannetega (10 000- 23 000 uut kohtuasja) toimetulevuks vajaminev rahaline ressurss; - lisanduvate kohtunike arv; - muudatuse mõju teistele kohtuasjadele, eelkõige kohtuvaidluste kestusele ja kvaliteedile. 10. 3.2. Muudatusega kaasneb negatiivne mõju Selgitatud tarbijakrediidivõtjale 29. Eelnõu seletuskirjas on hindamata mõju ka Valitsuse tegevusprogramm tarbijakrediidivõtjale. Seletuskirjas on nenditud, et 2025–2027 näeb ette inimeste hagimenetlus on hagiavalduse rahuldamise korral kaitse tugevdamist tarbijale oluliselt kallim, kuna hagimenetlusega vastutustundetu laenu andmise kaasnevad maksekäsu kiirmenetlusega võrreldes eest ning maksekäsu suuremad kulud. Samal ajal jääb selgusetuks, kuidas kiirmenetluse täiendamist tagatakse sellisel juhul tarbija parem kaitse. selliselt, et osaliste õigused on 30. Nii ei täida eelnõu valitsusliidu aluslepingus paremini kaitstud. Samuti eesmärke, mille kohaselt mh tugevdatakse inimeste tehisarul põhinevate kaitset vastutustundetu laenu andmise eest ning abivahendite loomist, et toetatakse õigusabi kättesaadavust ja täiendatakse automatiseerida maksekäsu kiirmenetlust selliselt, et osaliste õigused on tarbijakrediidilepingutest paremini kaitstud (Eesti Reformierakonna ja Erakonna tulenevate nõuete aluste ja Eesti 200 valitsusliidu alusleping, p 184). vastutustundliku laenu andmise 139  31. Eelnõu koostajad on puuduliku mõjuhindamise põhimõtete kontrollimine tulemusel jätnud seega tähelepanuta, et eeldatavasti kohtumenetluses. eelnõu ei taga tarbijakrediidivõtjale paremat kaitset Kohtu töökoormuse kuivõrd tarbijakrediidipakkujad hakkavad suure leevendamiseks tõenäosusega kasutama hagimenetlust. tarbijakrediidiasjade Tarbijakrediidivaidlused muutuvad tarbija jaoks oluliselt lahendamisel ja asjade kiiremaks kallimaks kuivõrd hagi rahuldamise korral kannab tarbija menetlemiseks võetakse lisaks enda õigusabikuludele ka teenuse pakkuja kasutusele IT-lahendus, mis õigusabikulu, mida ka eelnõu koostajad on seletuskirjas abistab kohtunikke avalduse möönnud. Selliselt halveneb tarbijakrediidivõtja andmete ja vastustundliku finantsseisund veelgi. laenamise põhimõtte kontrollimisel hagimenetluses. Võlausaldaja peab avalduse esitamisel täitma andmeväljad, mis võimaldab kohtul väiksema töö- ja ajakuluga kontrollida avalduse andmeid ja hinnata, kas vastutustundliku laenamise põhimõtet on nõuetekohaselt järgitud. Kui hagimenetlus on kiirem ja lihtsam, on kulud väiksemad. 11. 3.3. Probleemi lahendamiseks ei ole kaalutud Mittearvestatud alternatiive 32. Eelnõu koostamisel on jäetud kaalumata Eelnõu menetlemise viis lähtub alternatiivsed (sh mitteregulatiivsed) lahendused. poliitilisest otsustusest. Koheselt regulatiivse valiku s.t maksekäsukiirmenetluse korra muutmine on vastuolus Riigikogu poolt kinnitatud Õigusloomepoliitika põhialustega kuni 2030, mille kohaselt õiguslik reguleerimine on lubatav vaid juhul, kui leebemad meetmed ei toimi, uusi eelnõusid ei algatata kergekäeliselt ning eelnõu algatatakse üksnes siis, kui nende vajalikkus on veenvalt põhjendatud. Õigusliku reguleerimisega probleemide lahendamine on viimane abinõu, enne seda kaalutakse teisi võimalusi. Lahenduste väljapakkumisel hoidutakse ülereguleerimisest ja liigsest kiirustamisest Riigikogu 12.11.2020 otsus „Õigusloomepol(iitika põhialuste aastani 2023 heakskiitmine“, punkt 6. https://www.riigiteataja.ee/akt/317112020002) 33. Valitud lahendus on vastuolus ka valitsusliidus kokku lepituga seoses kohtute töökoormuse vähendamisega (vt ptk 3.1). 34. Praegusel juhul aga puudub analüüs, kas eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid ettevõtjaid, kohtuid ja tarbijaid vähem koormava abinõuga. Eelnõu koostajad on valinud kolmele sihtgrupile koormavaima lahenduse. Vähemkoormavaid alternatiive ja nende sobimatust seletuskirjas esitatud ei ole. 35. Näiteks ei ole selgitatud, miks ei ole rakendatav TsMS § 485, mis võimaldab esitada makseettepanekule vastuväite. Üheks VTK osaks olnuks vastata mh küsimusele, kas probleem seisneb regulatsioonis, millised on võimalikud lahendused, sh nii regulatiivsed kui ka mitteregulatiivsed ja milliseid lahendusi, nii 140  regulatiivseid kui ka mitteregulatiivseid, on varem kaalutud või proovitud (Justiits- ja Digiministeerium. Väljatöötmiskavatsuse lihtsustatud vorm, p 1 ja p 3). Nii näiteks saaks üheks mitteregulatiivseks lahenduseks olla tarbijate teadlikkuse tõstmine. 12. 4. MAKSEKÄSUKIIRMENETLUSE MUUDATUS Mittearvestatud TULEB EELNÕUST ERALDADA. VAJALIK ON KOOSTADA VÄLJATÖÖTAMISKAVATSUS JA Eelnõu menetlemise viis lähtub ALUSTADA KOOSTÖÖD TURUOSALISTE JA poliitilisest otsustusest. ÕIGUSEKSPERTIDEGA 36. Seoses eelnõus sisalduvate oluliste puudujääkidega teen ettepaneku eraldada eelnõust maksekäsukiirmenetlust puudutavosa. Maksekäsukiirmenetlust puudutavas osas on vajalik koostada eelnõu VTK, mille raames kirjeldatakse muudatuse eesmärk, küsimuse võimalikud lahendused ning võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus. VTK ühe osana tuleb kirjeldada, millised olulised mõjud, lähtudes nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist, võivad seaduse rakendamisega kaasneda. 37. Seoses eelnõus sisalduvate oluliste puudujääkidega teeme ettepaneku ka töögrupi moodustamiseks, et koostöös lahendada maksekäsukiirmenetlusega seonduvaid kitsaskohti ning arutada võimalusi eelnõu kooskõlla viimiseks hea õigusloome reeglistiku ja põhiseadusega. Töögruppi on vajalik kaasata erinevate mõjutatud sihtgruppide ja Riigikohtu esindajad, kes tõenäoliselt ka südasuvise kooskõlastamise aja tõttu ei ole jõudnud eelnõu osas seisukohta esitada. Vastasel juhul ei saa välistada, et Vabariigi President võib otsustada jätta seaduse selle põhiseadusega vastuolu tõttu välja kuulutamata. 141  Halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) eelnõu seletuskirja juurde Lisa 3 Kooskõlastustabel Ettepaneku esitaja Ettepaneku sisu Arvestatud/mittearvestatud Kaitseministeerium 1. Eelnõu peamine eesmärk on lihtsustada halduskohtumenetlust. Selgitatud. Kaitseministeerium toetab kohtu loa taotlemise kaotamist õiguste ja lubade peatamise protsessis, kuid ei nõustuda eelnõu §-ga 4, millega Puudutatud haldusorganid on olnud tunnistatakse KVTS §-id 331 ja 711 tervikuna kehtetuks järgmistel kaasatud eelnõu kooskõlastamise protsessis põhjustel: eeskätt läbi nende valitsemisala 1) Eelnõu väljatöötamisse ei ole kaasatud Kaitseressursside Ametit, ministeeriumite. Lisaks on eelnõu saadetud Kaitseväge, Transpordiametit, Keskkonnaametit, Politsei- ja arvamuse avaldamiseks ka kõikidele Piirivalveametit ega Eesti Jahimeeste Seltsi, kes on vahetult kõnealustele haldusorganitele. seadusemuudatuse subjektideks ning hakkavad vahetult otsustama ilma kohtu vahekontrollita erinevate lubade peatamise üle. Seetõttu ei ole ka Eelnõu on muudetud selliselt, et lube või käesoleval juhul võimalik hinnata, kuidas nimetatud muudatused õigusi andvate haldusorganite töökoormus praktikas toimida võiksid ning milliseid protsesse peaksid haldusorganid ja töökorraldus väga palju ei muutu, kuna edaspidi muutma ning kas nimetatud muudatused tagavad tööprotsesside otsuseid kutsealuste ja reservis olevate ja töökoormuse vähendamise, mis on vajalikud eesmärgi efektiivseks isikute lubade ja õiguste peatamise ja saavutamiseks ja mis paratamatult muutuvad seoses seadusmuudatusega. mitteandmise kohta hakkavad edaspidi tegema KRA ja Kaitsevägi. 2. 2) Kehtiva õiguse kohaselt on KVTS §-s 331 sätestatud, millisel juhul võib Arvestatud. Kaitseressursside Amet algatada õiguste ja lubade kehtivuse peatamist ning §-s 711 on sätestatud, millisel juhul võib seda teha Kaitsevägi. Enne Eelnõu ja seletuskiri muudetud. õiguste ja lubade peatamise algatamist hoiatab Kaitseressursside Amet või Muudatusega jäetakse KVTSi alles §-d 311 Kaitsevägi isikut, kes on korduvalt jätnud kohustuse täitmata. Hoiatus ja 711, kus nähakse ette, et KRA või tuleb isikule kätte toimetada KVTS-is sätestatud korras. Kui isik jätab Kaitsevägi esitab kutselausele või reservis 1 hoiatuses märgitud kohustuse taaskord täitmata, võib Kaitseressursside olevale isikule hoiatuse, et tema lube või Amet või Kaitsevägi kehtiva õiguse kohaselt taotleda halduskohtult luba õigusi hakatakse piirama. Sätetes nähakse isikule väljastatud õiguste ja lubade peatamiseks. Lisaks on kõnesolevates ette, et kui kutsealune või reservis olev isik sätetes esitatud loetelu, milliseid andmeid ja tõendeid tuleb jätab hoiatuses märgitud kohustuse Kaitseressursside Ametil või Kaitseväel halduskohtule esitatavale täitmata, siis edaspidi võib KRA või taotlusele lisada. Halduskohtult õiguste ja lubade peatamiseks loa Kaitsevägi teha ise otsuse kutsealuste ja saamisel (kohtumäärus) edastatakse see asutusele, kes vastavaid õigusi või reservis olevate isikute lubade ja õiguste lube väljastavad. Kohtumäärus on olnud asutusele kohustav ning siinkohal piiramiseks. Kaitseväekohustuse täitmisest asutus ei saa õiguste ja lubade peatamisest keelduda. Õiguste ja lubade kõrvalehoidjate suhtes rakendatavad kehtivus peatatakse, kuniks isik on kohustused täitnud. Kohustuse piirangud tulenevad otseselt täitmisest teavitab asutust Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi. kaitseväeteenistuse seadusest ning on seotud riigikaitseliste kohustuste täitmise Eelnõu kohaselt tunnistatakse eelpool kirjeldatud kord ja põhimõtted järelevalvega. Seetõttu on põhjendatud, et kehtetuks ning lubade ja õiguste peatamise sätted jäävad muudetud kujul piiravate meetmete kohaldamise üle vaid eriseadustesse, v.a KVTS-i, mis reguleerib otsustab haldusorgan, kellel on sisuline kaitseväeteenistuskohustuse täitmist. Eelnõu kohaselt antakse õiguste ja pädevus hinnata isiku kaitseväekohustuse lubade peatamise otsustamine vastavale asutusele või isikule täitmist, selle täitmata jätmise asjaolusid (Transpordiamet, Keskkonnaamet, Eesti Jahimeeste Selts, Politsei- ja ning meetmete vajalikkust ja Piirivalveamet). Eelnõukohase seaduse jõustumisel võib näiteks proportsionaalsust. KRA-l ja Kaitseväel on „Transpordiamet peatada mootorsõiduki juhtimise õiguse kutsealusel, kes seejuures olemas nii asjakohane teave kui ei täida kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud terviseseisundi hindamisel ka kogemus selliste otsuste tegemiseks. osalemise kohustust või ajateenistusse asumise kohustust, ning reservis oleval isikul, kes ei täida Kaitseväe määratud ajaks õppekogunemisele KRA ja Kaitsevägi edastavad enda otsuse ilmumise kohustust. Transpordiamet lähtub otsuse tegemisel asjaomastele lube või õigusi andvatele Kaitseressursside Ameti või kaitseväe poolt isiku ärakuulamisel kogutud haldusorganitele, kes selle alusel peatavad andmetest, kui lisaandmete saamine ei ole vajalik.“. Eelnõuga kavandatav loa või õiguse või keelduvad selle lahenduskäik võib osutuda problemaatiliseks, sest eelnõu ei reguleeri isiku andmisest. teavitamise kord, õiguste ja lubade teatamise menetluse algatamise ja läbiviimise korda, menetlemise tähtaegu ning Kaitseressursside Ameti ja Muudatusega jäetakse kehtivast KVTS § Kaitseväe poolt esitatud taotluse rahuldamata jätmise tagajärgesid. 331 ja §711 välja lõiked 2-4, kuna need reguleerivad HMSis tulenevaid põhimõtteid. 2  Dokumentide kättetoimetamine on sätestatud HMS 7. jaos ning seetõttu ei ole vajalik seda eriseaduses enam täpsustada. Hoiatuse puhul ei ole tegemist haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga ning HMS § 5 näeb ette, et üldjuhul määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Kehtiv lõige 4 ei ole samuti vajalik. Kui isikul lube või õigusi ei ole, siis ei pea ka hoiatust esitama. Samuti ei ole vajalik ette näha mitme taotluse esitamist kohtule, kuna kohtu roll kaob ära. Edaspidi esitab KRA või Kaitsevägi avalduse nendele haldusorganitele, kes lube või õigusi annavad. 1 1 3. KVTS §-ide 33 ja 71 tervikuna kehtetuks tunnistamisega kaotatakse Arvestatud. Kaitseressursside Ameti ja Kaitseväe pädevus korduvalt kohustuse täitmisest kõrvalehoidja suhtes lubade ja õiguste kehtivuse peatamise Eelnõu ja seletuskirja täiendatud. Selgitused taotlemiseks, sest kaotatakse KVTS-is õiguslik alus sellise piirava meetme antud eelmise märkuse juures. rakendamise võimalikkuse kohta. Vastava meetme kasutuselevõtu võimalus jäetakse eelnõuga vaid vastavaid lube ja õigusi reguleerivatesse eriseadustesse. Kaitseministeeriumi hinnangul peab Kaitseressursside Ameti ja Kaitseväe pädevusnorm olema sätestatud kaitseväeteenistust reguleerivas eriseaduses ning kaudselt lube ja õigusi reguleerivatest seadustest pädevusnormi tuletamine ei taga õigusselgust ega ole piisav lubade ja õiguste peatamise menetlustoimingute teostamiseks. Vastavale seisukohale on varasemalt jõudnud ka Justiitsministeerium, mil on korduvalt rõhutanud, et kaitseväekohustuslaste osas andmete küsimise, 3  kogumise, toimingute tegemise alus ja eesmärk ning Kaitseressursside Ameti ja Kaitseväe pädevus nende toimingute tegemisel peavad selgelt olema sätestatud KVTS-is. Põhjuseks on Justiitsministeerium toonud asjaolu, et kodanikul peab olema selge ülevaade ja kindel arusaam, milliseid toiminguid tema suhtes võib algatada ja milliseid andmeid selleks on asutusel õigus koguda. Eelnõuga hakkaks sisuliselt kaitseväekohustuse täitmata jätmise tagajärgede üle otsustama asutus või isik, kelle seadusest tulenev ülesanne ei ole kaitseväekohustuse korraldamine. 4. Asutustel on õigus töödelda vaid neid isikuandmeid, mis on vajalikud Selgitatud. tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ehk asutuse poolt pakutava teenuse osutamiseks või õiguse tagamiseks (näiteks juhilubade Eelnõu ja seletuskirja on muudetus selliselt, väljastamisel töötleb Transpordiamet vaid neid andmeid, mis on vajalikud et kutsealuste ja reservis olevate isikute isikule mootorsõiduki juhtimisõiguse väljastamiseks. Loetelu andmetest lubade ja õiguste piiramise otsuse teeb on kehtestatud vastavates õigusaktides). edaspidi KRA või Kaitsevägi. Lube või Kaitseministeerium palub eelnõu isikuandmete töötlemise õiguste võrra, õigusi andvad haldusorganid peatavad selle vastavalt asutuste pädevusele, täiendada. otsuse alusel isiku loa ja õiguse tehes sellekohase märke vastavas registris. 5. Kaitseministeerium ei toeta hoiatuste kaotamist. Senine praktika näitab, et Arvestatud. piiravate meetmete rakendamise kavatsuse kohta hoiatusteate saatmisel on olnud positiivne mõju eriti isikute osas, kelle kohustuse mittetäitmine on Eelnõu ja seletuskirja muudetud. Eelnõuga olnud küll korduv, kuid pole veel muutunud süstemaatiliseks. Selliste jäetakse KVTSi §-id 311 ja 711, milles on juhtumite puhul täidab Kaitseressursside Ameti hinnangul isik kohustuse sätestatud hoiatuse tegemine ning samuti peale hoiatuse saamist, mistõttu ei ole vajadust isiku õigusi riivavat otsust KRA või Kaitseväe poolt lubade ja õiguste teha ja see vähendab hilisemat koormust selgitamise, vaidemenetluse ja piiramise otsuse tegemine. halduskohtusse pöördumise vähenemise näol. 6. Eelnõuga ei ole hinnatud, millised tagajärjed kaasnevad nii isikule kui ka Selgitatud. taotluse esitanud asutusele, kui kaalutlusõigus antakse haldusorganile. Kaitseministeeriumi hinnangul kasvab oluliselt vaidluste osakaal, mis Teatav vaidluste osakaalu suurenemine võib omakorda suurendab haldusorganite töökoormust. olla tõenäoline, sest edaspidi kaob kohtu eelkontroll ja seega võib inimestel olla põhjendatud soov, et lubade või õiguste 4  piiramise otsuste õiguspärasust kontrolliks kohtus. Seetõttu võib KRA või Kaitseväe koormus kohtumenetlustes osalemise tõttu veidi suureneda. Siiski ei ole alust arvata, et kõik kusealused ja reservväelased hakkavad edaspidi kõne all olevaid otsuseid vaidlustama ning seetõttu eelduslikult kohtute koormus muudatuste tagajärjel siiski väheneb, kuna kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtulik eelkontroll teha kõikide otsuste puhul. 7. Eelnõuga jääb ebaselgeks, kuidas teavitab luba andnud haldusorgan Selgitatud. taotlejat loa kehtivuse peatamise kohta või peatamata jätmise kohta. Seetõttu jääb ebaselgeks, kuidas saaks Kaitseressursside Amet või Eelnõu ja seletuskirja on muudetud selliselt, Kaitsevägi haldusorgani otsuse vajadusel vaidlustada ning kas et edaspidi teeb kutsealuste ja reservis vaidlustamine toimuks kohtus või luba olevate isikute lubade ja õiguste peatamise väljastanud haldusorganis. Kaitseministeeriumi hinnangul tuleks vastavvõi mitteandmise otsuse KRA või vaidlustamise kord täpsemalt reguleerida. Kaitsevägi. Kui selle otsuse aluseks olevad asjaolud on ära langenud, siis teavitavad KRA ja Kaitsevägi luba või õigust andvat haldusorganit, kes taastab loa või õiguse tehes vastavas registris sellekohase märke. 8. Kokkuvõttes Kaitseministeerium toetab kohtu loa taotlemise kaotamist, Arvestatud ja selgitatud. kuid tuginedes eeltoodud põhjendustele, oleme seisukohal, et kaitseväeteenistuskohustusest kõrvalehoidjate korral õiguste ja Eelnõu ja seletuskirja on muudetud selliselt, lubade peatamise otsustamise õigus peaks jääma Kaitseressursside et KVTSi on jäetud §-d 311 ja 711, mis Ametile ja Kaitseväele ning õiguste ja lubade väljastaja haldusorgan näevad ette kutsealuse või reservis oleva peaks jääma otsuse täideviijaks. Samuti peab Kaitseministeerium isiku hoiatamise KRA või Kaitseväe poolt, vajalikuks, et KVTS-is oleks jätkuvalt sätestatud Kaitseressursside kui nad ei täida neile KVTSi alusel pandud Ameti ja Kaitseväe pädevus kõrvalehoidjate suhtes õiguste ja lubade kohustusi. Lisaks nähakse ette, et KRA või 5  kehtivuse peatamise pädevuse osas ning oleks selgelt sätestatud lubade Kaitsevägi teeb ise otsuse kutsealuse või ja õiguste kehtivuse peatamisest teavitamise kord. Eelnevast tulenevalt reservis oleva isiku lubade või õiguste leiame, et KVTS §-id 331 ja 711 ei saa tervikuna kehtetuks tunnistada. piiramiseks ning edastab selle otsuse täitmiseks ka asjaomasele luba või õigust andvale haldusorganile. 9. Lisaks palume täiendavalt analüüsida eelnõuga tehtavate eriseaduste Selgitatud. muudatuste mõju asutuste töökorraldusele ja töökoormusele. Samuti palume muudatuste rakendamiseks näha ette piisav aeg, et Kuna eelnõu ja seletuskirja on muudetud Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi saaks luba andvate haldusorganitega selliselt, et KRA või Kaitsevägi teeb vajalikud protsessid läbi arutada ning vajalikud arendused teha. edaspidi ise otsuse kutsealuse või reservis oleva isiku lubade või õiguste piiramiseks, siis ei kaasne muudatustega lube ja õigusi väljastavatele haldusorganitele märkimisväärset töökoormust. Kliimaministeerium 1. Eelnõuga plaanitakse kehtetuks tunnistada kaitseväeteenistuse seaduse Arvestatud ja selgitatud. (KVTS) §-d 331 ja 711 , mis reguleerivad muu hulgas mootorsõiduki juhtimisõiguse ning väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse andmisest Eelnõu ja seletuskiri muudetud. keeldumise ja nende õiguste peatamise aluseid juhul, kui kutsealune eirab Muudatusega jäetakse KVTSi alles §-d 311 terviseseisundi hindamise või ajateenistuse asumise kohustust või reservis ja 711, kus nähakse ette, et KRA või olev isik hoiab kõrvale õppekogunemisele ilmumise kohustusest. Viidatud Kaitsevägi esitab kutselausele või reservis KVTS paragrahvides on sätestatud halduskohtule loa taotlemise alused olevale isikule hoiatuse, et tema lube või erinevate õiguste ja lubade peatamiseks ja nende andmisest keeldumiseks õigusi hakatakse piirama. Sätetes nähakse ning isikute eelnev hoiatamine nõuete rikkumiste tagajärgedest. ette, et kui kutsealune või reservis olev isik Eelnimetatud KVTS paragrahvidega seonduvat muudetakse eelnõu jätab hoiatuses märgitud kohustuse kohaselt ka liiklusseaduse (LS) § 106 lõiget 11 ja § 124 lõiget 42 selliselt, täitmata, siis edaspidi võib KRA või et edaspidi langeb juhtimisõiguse andmisest keeldumise või Kaitsevägi teha ise otsuse kutsealuste ja juhtimisõiguse peatamise kaalutlusotsuse tegemine KVTS-st tulenevate reservis olevate isikute lubade ja õiguste kohustuste täitmise kõrvalehoidmisel Transpordiametile. Ehk kui kehtiva peatamise kohta. Kaitseväekohustuse regulatsiooni kohaselt teostab kaalutlusõigust isikute õiguste piiramiseks täitmisest kõrvalehoidjate suhtes nii Kaitseressursside Amet, Kaitsevägi kui Halduskohus, siis edaspidi rakendatavad piirangud tulenevad otseselt 6 langeb kaalutluskohustus Transpordiametile. Kehtiva LS § 106 lõike 11 kaitseväeteenistuse seadusest ning on kohaselt ei anta auto ja mootorratta juhtimise õigust ning esmast juhiluba seotud riigikaitseliste kohustuste täitmise ei väljastata isikule, kellele nimetatud õiguse või loa andmisest keeldumist järelevalvega. Seetõttu on põhjendatud, et lubab halduskohus KVTS § 331 lõikes 5 nimetatud Kaitseressursside piiravate meetmete kohaldamise üle Ameti või § 711 lõikes 5 nimetatud Kaitseväe taotluse alusel ja otsustab haldusorgan, kellel on sisuline Transpordiamet lõpetab nimetatud keelu, kui keeldumise asjaolud on ära pädevus hinnata isiku kaitseväekohustuse langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest täitmist, selle täitmata jätmise asjaolusid Transpordiametit teavitanud ning halduskohtu määrusest ei tulene teisiti. ning meetmete vajalikkust ja Samuti sätestab LS § 124 lõige 42 , et Transpordiamet peatab proportsionaalsust. KRA-l ja Kaitseväel on mootorsõiduki juhtimise õiguse, kui halduskohus on KVTS § 331 lõikes 5 seejuures olemas nii asjakohane teave kui või § 711 lõikes 5 sätestatud taotluse alusel andnud loa mootorsõiduki ka kogemus selliste otsuste tegemiseks. juhtimise õigus peatada. Seejuures taotleb halduskohtult seda luba kas Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi. Viidatud kehtivatest sätetest on KRA ja Kaitsevägi edastavad lubade ja selgelt näha, et juhtimisõiguse andjal ehk Transpordiametil puudub õiguste peatamise ja mitteandmise otsuse kaalutlusõigus ja ta täidab halduskohtu otsust, mis omakorda tugineb asjaomastele lube või õigusi andvatele Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe edastatud taotlusele, mis on haldusorganitele, kes selle alusel peatavad vastavalt läbi kaalutud. Analoogsed Transpordiametit puudutavad sätted loa või õiguse või keelduvad selle on ka meresõiduohutuse seaduses väikelaeva ja jeti juhtimisõigusega andmisest. Kaalutlusõigus loa või õiguse seoses ning teisi loa andjaid puudutavad sätteid muudes seadustes, mis peatamisel jääb KRA-le ja Kaitseväele ning reguleerivad jahipidamisõigust, kalastuskaarti, relva- ja lube või õigusi andvad haldusorganid relvasoetamisluba. Kliimaministeeriumile pole selge, millele tuginedes täidavad üksnes KRA või Kaitseväe otsust hakkab Transpordiamet tegema otsuseid juhtimisõiguse andmisest ja tehes sellekohase märke vastavas registris. esmase juhiloa väljastamisest keeldumise ja juhtimisõiguse peatamise kohta. Kui eelnõu eesmärk on kaotada ära Kaitseressursside Ametil ja Kui loa või õiguse peatamise aluseks olnud Kaitseväel halduskohtult loa taotlemise nõue, et kohtu koormust asjaolud on ära langenud, siis teavitavad vähendada, siis ei ole otstarbekas KVTS § 331 ja 711 täies ulatuses KRA või Kaitsevägi asjaomast kehtetuks tunnistada, vaid tuleks sätestada, et vastava kaalutlusotsuse teeb haldusorganit, kes taastavad vastavas oma pädevuse ulatuses kas Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi, kes registris isiku loa või õiguse. esitab vastava otsuse loa andjale, kes teeb selle alusel toimingud asjakohase õiguse piiramiseks. Leiame, et eelnõu seletuskirjas antud selgitus kaalutlusõiguse panemiseks loa andjale ei ole asjakohane - Kaitseväeteenistuse seadusest jäetakse välja ka sätted isikule hoiatuse 7 tegemise kohta, HMSi põhimõtetest tulenevalt on haldusorganil haldusmenetluse läbiviimisel selgitamiskohustus (HMS § 36) ning menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustus (HMS § 40). Samuti ei ole eelnõuga täpsemalt sätestatud, kuidas edaspidi KRA ja Kaitsevägi pöörduvad loa või õiguse andnud haldusorgani poole ning taotlevad kutsealuste ning reservis olevate isikute lubade või õiguste piiramist. Tegemist on haldusorganite omavahelise asjaajamisega, mille kesksed põhimõtted on sätestatud HMSis. Transpordiamet (või mõni teine eriõigust andev asutus) ei ole sisuliselt pädev kaalutlema, kas nende valdkonnaga mitteseotud nõuete täitmise tagamiseks on kohane piirata isikule antud eriõigust (ehk nt keelduda juhtimisõiguse andmisest või peatada juba antud juhtimisõigus). Eelnõust ei selgu, milliseid kaalutluskriteeriume peaks Transpordiamet kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtma – kas piisav on ühest või mitmest KVTSi nõudest kõrvalehoidmine või nõuete ühe- või mitmekordne rikkumine ning millised võivad olla kohustuse rikkumist leevendavad asjaolud jmt kriteeriumid. Sisuliselt pannakse eelnõuga Transpordiametile täiendav uurimiskohustus ja kohustus teostada järelevalvet KVTS nõuete täitmise üle, st et Transpordiamet peab enne juhtimisõiguse andmist välja selgitama KVTS rikkumised ja nendega seotud asjaolud, hindama nende raskust ning näiteks pärast juhtimisõiguse andmist jätkama järelevalvet selle üle, et isik kohaselt täidaks KVTS-i nõudeid, sest nende nõuete rikkumine võib olla aluseks juhtimisõiguse peatamiseks. Transpordiametil puuduvad aga kohased hoovad KVTS-st tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ja nõuete täitmiseks kohaste meetmete kohaldamiseks, nt puudub Transpordiametil õigus teha isikule KVTS nõuete rikkumiste eest hoiatusi või ettekirjutusi. Seega, eelnõuga pannakse Transpordiametile küll kohustus kaaluda juhtimisõiguse andmisest keeldumist või selle peatamist KVTS nõuete rikkumisel, kuid samas ei anta talle õigust kohaldada KVTS-st tulenevate kohustuste täitmiseks vähemkoormavaid viise, nt hoiatamist või ettekirjutuse tegemist või muid taolisi meetmeid. Seejuures kaotatakse KVTS-i 8 asjaomaste sätete kehtetuks tunnistamisega ka Kaitseressursside Ameti ja Kaitseväe õigus juhtimisõiguse andmisest keeldumise või juhtimisõiguse peatamise algatamise meetmete võtmiseks. Muu hulgas on eelnõus puudulikult reguleeritud isiku teavitamise kord, õiguste ja lubade teatamise menetluse algatamise ja läbiviimise kord, menetlemise tähtajad ning Kaitseressursside Ameti ja Kaitseväe poolt taotluse esitamise õigus, rääkimata taotluse rahuldamata jätmise tagajärgedest. Eelnevast tulenevalt leiame, et Transpordiametil ei ole võimalik eelnõuga pandud kohustuse täitmist mõistlikult teostada. Leiame, et KVTS nõuete rikkumisel isiku suhtes hoiatamismenetluse läbiviimine ja otsuse tegemine täiendavate meetmete kohaldamiseks, sh ka juhtimisõiguse andmisest keeldumiseks või juhtimisõiguse peatamiseks, peaks jääma Kaitseressursside Ametile ja Kaitseväele, sest keeldumise või peatamise aluseks olevad nõuded ja kriteeriumid tulenevad KVTS-st ja neid on pädev hindama haldusorgan, kes teeb nende nõuete täitmise üle järelevalvet KVTS alusel. Eelnõus toodud lahenduse puhul ei ole hinnatud piisavalt ka selle mõjusid ja lisanduvat ressursivajadust – seni ei pidanud loa andja tegema kaalutlusotsust, vaid täitis kohtu otsust, kuid eelnõuga viiakse kaalutlusotsuse tegemise kohustus loa andjale, kellel tegelikke sisulisi teadmisi ja pädevusi ning seega ka võimalust vastavaks kaalutlemiseks ei ole. Eelnõu seletuskirjas puuduvad hinnangud sellele, milline on töökoormuse kasv Transpordiametile ja lisanduv ressursivajadus. Seletuskirjas on mõjude osas üksnes selgitatud, et nii Kaitseressursside Amet kui ka Kaitsevägi peavad muutma oma seniseid tööprotsesse, kuid nende ametite töökoormus olulisel määral ei suurene. Kõige enam mõjutab muudatus töökoormuse ja tööprotsesside osas just lube andvaid haldusorganeid: Transpordiametit, Keskkonnaametit, Eesti Jahimeeste Seltsi ning Politsei- ja Piirivalveametit. Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi esitavad edaspidi taotluse luba või õigust andvale haldusorganile, kes taotluse põhjal otsustab loa või õiguse piiramise üle. Kuna haldusorganid peavad hakkama ise kaalutlusotsust langetama, siis nende töökoormus tõenäoliselt suureneb, sest ka võimalikud otsuste 9  vaidlustused tuleb nende osalusel kohtus lahendada. Arvestades sihtrühma kasvu ning lubade olemasolu ja/või huvi nende taotlemise vastu, võib prognoosida, et kõige enam kasvab Transpordiameti töökoormus. Nagu eespool viidatud, ei selgu eelnõust, et Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi peaksid esitama mingi taotluse. Hea õigusloome praktikaga ei ole kooskõlas muu hulgas ka see, et teadaolevalt ei ole Transpordiametiga muudatusi läbi räägitud ning nagu nähtub Kaitseministeeriumi kooskõlastuskirjast, siis ka nendega mitte. Arvestades lisaks ka Transpordiametile pandud kärpeülesannet, ei saa me nõustuda lisanduva töökoormuse kasvuga, samas näitamata, kust tuleb selleks täiendav ressurss. Teeme ettepaneku eelnõu sätetes, mis puudutavad erinevate õiguste ja lubade peatamist ning piiramist, selgelt sätestada, et piirangut rakendav asutus teeb vastava toimingu Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe vastava otsuse alusel ehk mingit täiendavat kaalutlemist Transpordiamet tegema ei pea. Lisaks palume muudatuste korral need läbi arutada asjasse puutuvate asutustega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 1. Eelnõuga luuakse veaotsuse instituut ja võimaldatakse haldusakti ilmselge Arvestatud. õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluse käigus kaebust rahuldav otsus kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit või Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil Seletuskirja kohaselt peaks see muutma kohtumenetluse kiiremaks ja saadud tagasisides väljatoodud tõhusamaks. Eelnõuga halduskohtumenetluse seadustikule (HKMS) vastuargumentidest vajab veaotsuse lisatava § 1711 lõike 1 kohaselt võib kohus juhul, kui jõuab sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja tühistamiskaebuse läbivaatamisel järeldusele, et vaidlustatud haldusaktil arutelu. on menetlus- või vormivead, mis võisid mõjutada asja otsustamist, kuid mis on kergesti kõrvaldatavad, teha otsuse, millega teeb kindlaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse ja annab vastustajale võimaluse need vead kõrvaldada (edaspidi veaotsus). Seletuskirja kohaselt võib veaotsuse teha ainult juhul, kui see ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja või kolmandate isikute õigusi või avalikke huve. Veaotsuse võib teha 10 üksnes menetluslike või vormiliste puuduste korral, mis ühest küljest ei võimalda anda hinnangut haldusakti sisulisele õiguspärasusele, kuid mis teisest küljest on kergesti kõrvaldatavad. Sisulised vead peaksid jätkuvalt viima haldusakti tühistamisele. Seletuskirja kohaselt võivad kõne alla tulla näiteks põhjendamispuudused, ära kuulamata jätmised, mõne tunnistaja üle kuulamata jätmine maksumenetluses jms. Eelkõige saab regulatsioon puudutada kaalutlusotsuseid, sest muudel juhtudel saaks või isegi peaks uuema praktika järgi ju kohus ise need vead ära kõrvaldama. Leiame, et veaotsust reguleeriv säte on liialt üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik selgelt ja ettenähtavalt aru saada, millistel juhtudel täpselt võib kohus sellise otsuse teha. Veaotsuse regulatsioonile eelnes seletuskirja kohaselt halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (kohtumenetluse tõhustamine) väljatöötamiskavatus, milles analüüsiti taastuvenergia parkide rajamisega seotud kohtuvaidluste kiiremat menetlemist. Samas on kooskõlastamisele saadetud eelnõus veaotsuse regulatsiooni laiendatud kõigis valdkondades esitatavatele tühistamiskaebustele ja vastavat mõju ei ole VTKs ega eelnõu seletuskirjas täpsemalt analüüsitud. Seletuskirja kohaselt on „muudatuste mõju ulatust haldusorganitele keeruline hinnata, sest praegu ei ole täpselt teada, kui paljudes menetlustes saab edaspidi veaotsust rakendada ning kui paljudel juhtudel on haldusaktil ilmselged vead. Veaotsuse tegemise ning haldusakti juba eelmenetluses õigusvastaseks tunnistavad muudatused võivad küll puudutada kõikide haldusorganite kõiki kaalutlusotsuseid, kuid samas rakendab kohus veaotsust üksnes ilmselgete ja kergemate vigade puhul.“ Seletuskirjas on näitena konkreetselt välja toodud, et ka tehniliselt keerulisemate, eriteadmisi nõudvate hindamisotsuste puhul nagu töövõime hindamine, võib haldusorganile vea kõrvaldamiseks võimaluse andmine siiski olla põhjendatud. Praeguse kohtupraktika kohaselt jääb töövõime hindamise kohtuasjadest enamus kaebusi rahuldamata ja kuigi kohtuotsustes tuuakse aeg-ajalt välja, et haldusakt on põhjendamispuudustega (liiga üldsõnaline), on kohtud asja sisulisel läbivaatamisel leidnud, et vaatamata võimalikele puudustele on 11  Eesti Töötukassa kas vaidemenetluses või kohtumenetluses piisavalt põhjendanud oma otsust. Töövõime hindamise otsus on suhteliselt üldsõnaline. Riigikohus on leidnud, et arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui viidatakse õigusnormide selgitamise osas adressaadile kättesaadavatele juhistele ja metoodikale (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis ja töötukassa seejuures selgitab otsustes taotluse esitanud isikule, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti.1 Viimastel aastatel on rahuldatud töövõime hindamise kaebusi üksikutel juhtudel ja peamiselt on kohus välja toonud, et mõne asjaolu või terviseandmega pole kohtule äratuntavalt otsuse tegemisel arvestatud. See on aga juba sisulise läbivaatamise tulemus, mistõttu sellistel puhkudel ei oleks veaotsuse regulatsiooni rakendamine võimalik. Seega jääb hetkel ebaselgeks, millistel juhtudel võiks kohus näiteks töövõime hindamise otsuste (aga ka hüvitiste, toetuste ja teenustega seotud Eesti Töötukassa otsuste) puhul teha veaotsuse ilma kaebust sisuliselt läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt on meie ettepanek, et viidatud HKMS muudatus võiks piirduda VTKs analüüsitud valdkonnaga ja vastava kohtupraktika kujunemisel edaspidi vajadusel täpsustada ja laiendada teistele valdkondadele. Kui see siiski ei ole võimalik, tuleks seletuskirjas selgemalt välja tuua näited, millistel juhtudel muudes valdkondades, sh töövõime hindamise otsuste puhul, tuleks kõne alla veaotsuse tegemine (arvestades, et töövõime hindamine on seletuskirjas eraldi välja toodud). 2. Samuti leiame, et eelnõus peaks olema täpsemalt reguleeritud kohtu poolt Arvestatud. veaotsuse korral vigade kõrvaldamiseks antava tähtajaga seonduv. Eelnõuga kavandatava HKMS § 1711 lõike 3 esimese lause kohaselt Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja määrab kohus veaotsuses vastustajale tähtaja, mis hakkab kulgema alates jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil haldusakti vigade kõrvaldamiseks tehtud veaotsuse jõustumisest. Samas saadud tagasisides väljatoodud ei ole sätestatud, kui pikk see tähtaeg peab olema või millest tähtaja pikkus vastuargumentidest vajab veaotsuse sõltub. Seletuskirja kohaselt on tähtaeg, mis antakse vastustajale 12  haldusaktis vigade parandamiseks, jäetud kohtu otsustada. Näeme siin sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja ohtu, et kohtu poolt määratud tähtaeg võib olla teatud juhtudel liiga lühike arutelu. vigade kõrvaldamiseks. Näiteks töövõime hindamise vaidluste korral võib olla vajalik menetlusosaliste ära kuulamine, tõendite kogumine, uue töövõime hindamise ekspertiisi tegemine (töövõime hindamise vaidlustes on Riigikohtu seisukoht olnud, et asjaolude tuvastamiseks tuleb kaasata teine ekspertarst). Seega võib mõningate haldusakti vigade kõrvaldamine olla üsna ajamahukas ning on oluline, et kohus annab vigade kõrvaldamiseks piisava tähtaja. Eelnõuga kavandatava HKMS § 1711 lõige 3 annab võimaluse tähtaega küll mõjuval põhjusel pikendada, kuid ei ole selge, kui palju on võimalik tähtaega pikendada ning mida loetakse mõjuvaks põhjuseks. Seletuskirja kohaselt võib kohus menetlusosaliste ärakuulamise käigus küsida vastustajalt ka ajaprognoosi, et osata vigade kõrvaldamise tähtaeg adekvaatselt määrata. Seletuskirja mõjude osas on välja toodud, et „Veaotsuse regulatsioon näeb ette, et kohtul tuleb kõnealuse otsuse tegemise juures menetlusosalised ära kuulata ning küsida vastustajalt ehk haldusorganilt ajaprognoosi parandamise tähtaja määramiseks. Seega saavad haldusorganid oma töökoormuse kujunemisel mõnevõrra ka ise kaasa rääkida.“ Samas eelnõu sõnastusest vastavat kohustust otsesõnu ei tulene. Eeltoodule tuginedes, palume täiendada eelnõuga kavandatud HKMS § 1711 kohtu kohustusega küsida haldusorganilt ärakuulamise käigus ka vigade kõrvaldamise ajaprognoosi ning kohustusega sellega tähtaja määramisel arvestada. Alternatiivina teeme ettepaneku kehtestada haldusorganile vigade kõrvaldamiseks miinimumtähtaeg (nt 30 päeva). 3. Juhime ka tähelepanu, et teatud juhtudel võib veaotsuse tegemine hoopis Arvestatud. pikendada kohtumenetlust, kuna ka veaotsus on eraldi vaidlustatav. Vaidlustamise võimalus on põhjendatud, kuid samas ei ole kõrgema astme Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja kohtule antud tähtaega kiiremaks menetlemiseks. Samuti võib see jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil füüsilisest isikutest kaebajatel tekitada segadust, millal ja mida saadud tagasisides väljatoodud vaidlustama peab. Lisaks suureneb haldusorganil kohtukulude hüvitamise vastuargumentidest vajab veaotsuse kohustus ka neil juhtudel, kui kaebus jääb lõppkokkuvõttes rahuldamata 13  (eelnõu § 1 p 3). Kohtule ei ole jäetud kaalumisruumi, kuigi on võimalik, sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja et ka ilma veaotsuseta või selle vaidlustamise korral oleks lõppotsus olnud arutelu. kaebuse rahuldamata jätmine. Samuti võivad kaasneda suuremad esindajakulud, esmalt esialgse kaebuse koostamise ning pärast vigade kõrvaldamist uue haldusakti kaebuse koostamise eest 4. Täiendavalt toome välja, et käimas on ülevõtmise protsess Euroopa Jätta arvestamata. Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1735, 13. juuni 2024, millega kehtestatakse meetmete raamistik Euroopa nullnetotehnoloogia Eelnõusse on lisatud eelmenetluse tähtaega toodete tootmise ökosüsteemi tugevdamiseks ja muudetakse määrust (EL) puudutav säte üksnes taastuvate 2018/1724. Määruse eesmärk on kiirendada nulltehnoloogiate energiaallikate valdkonda puudutavatele kasutuselevõttu, andes selged suunised menetlustähtaegadele. Artikli 15 vaidlustele, kuna see on olnud riiklikult punkti 4 kohaselt tuleks kõiki strateegiliste nullnetotehnoloogia strateegilise tähtsusega valdkond, mille kiire projektidega seotud vaidluste lahendamise menetlusi, kohtuvaidlusi, lahendamine toetab olulisi majanduse ja apellatsioone ja õiguskaitsevahendeid riiklikes kohtutes, erikohtutes või keskkonnaga seotud eesmärke. vahekohtutes, sealhulgas lepitusi ja vahekohtumenetlusi, kui need on Eelnõu koostajad ei pea otstarbekaks riigisiseses õiguses olemas, käsitada kiireloomulistena, kui loamenetlusi analoogse tähtaja laiendamist teistele käsitlevas riigisiseses õiguses on sellised kiireloomulised menetlused ette valdkondadele, kuna kohtuasjade sisu ja nähtud ja seal sätestatud ulatuses ning tingimusel, et austatakse keerukus on väga erinev ning eelmenetluse tavapäraselt kohaldatavaid üksikisikute või kogukondade kaitseõigusi. tähtaja kehtestamine mitmetele Sellest tulenevalt teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 1 punkti 5, millega valdkondadele piiraks kohtute võimalust täiendatakse paragrahvi 122 lõikega 4, lisades viite nulltehnoloogiatele menetlusi paindlikult ja sisuliselt tõhusalt määruse (EL) 2024/1735, eesmärgiga käsitleda määruses nimetatud juhtida. Täiendavate tähtaegade seadmine strateegiliste projektide vaidlusi kiireloomulistena. Pakume välja järgmise suurendaks riski, et kohtutel ei ole sõnastuse: „(4) Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest objektiivselt võimalik kõigis asjades energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses ja määruse (EL) tähtajast kinni pidada, mis omakorda võib 2024/1735 tähenduses strateegilistele projektidele, korraldab kohus seada ohtu nii menetluste kvaliteedi kui eelistungi või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise õiguste tegeliku kaitse. aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta kaebuse esitamisest arvates.“ Lisaks, kui prioriteetseid valdkondi tuleb järjest juurde, siis tekib lõpuks olukord, kus prioriteetseid valdkondi on nii palju, et 14  kohtul ei ole enam võimalik üheski valdkonnas kiiremat menetlust läbi viia. Rahandusministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse halduskohtumenetluse seadustikku Arvestatud. (edaspidi HKMS) §-ga 11¹, mis näeb ette, et hankeasjas määratakse asja läbivaatav kohtukoosseis juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata Kinnipeetavate ja hankeasjade üleriigilist halduskohtute tööpiirkondi. Seletuskirja kohaselt on soovitud sätestada jagamist puudutav regulatsioon on eelnõust hankeasjadele erandlik kohtualluvus (hankeasjades esitatud kaebuste välja jäetud, kuna vajab veel põhjalikumat üleriigiline jagamine kohtute vahel). Kohtualluvuse määramisel on analüüsi. seadusandjal küll lai otsustusruum, olles seotud kohtute paiknemise ja tööjaotuse küsimustega, mille lahendamine on suuresti kohtusüsteemi rahastamise ning riigieelarve vajaduste ja võimalustega põimunud seadusandja õiguspoliitiline otsustus (vt RKPJKo 10.05.2016, nr 3-4-1- 31-15, p 53). Antud küsimuse lahendamisel tuleb lisaks arvestada põhiseaduse (edaspidi PS) § 24 lõikes 1 sätestatuga, mille kohaselt kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Samuti muude põhiõigustega, sh õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Kohtualluvust institutsionaalses tähenduses on defineeritud kui menetluspoole õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus (vrd TsMS § 69 lg 1 ls 1). Seega määratakse kohtualluvuse reeglitega, milline kohus institutsioonina on pädev asja lahendama. Kohtukoosseisu reeglitega aga määratletakse, milline on kohtukoosseis kohtualluvuse sätete kohaselt asja lahendama pädevas kohtus. HKMS eristab nö institutsionaalset kohtualluvust (§-d 7-8) ning asja arutavat kohtukoosseisu (§ 11). Kohtualluvus on kas § 7 järgi üldine (vastustaja asu- või teenistuskohajärgne) või erandlik vastavalt §-s 8 ettenähtule. HKMS § 269 lõigete 1 ja 2 ning § 7 lõike 1 koostoimest tulenevalt allub hankeasi üldjuhul hankija asukohajärgsele halduskohtule. Eestis on kaks halduskohust: Tallinna Halduskohus ja Tartu Halduskohus (kohtute seaduse (edaspidi KS) § 18 lg 2 punktid 1 ja 2). Järelikult, kui hankija asukohajärgseks halduskohtuks on Tallinna Halduskohus, siis tuleb 15  kaebus hankeasjas esitada Tallinna Halduskohtule ning kaebuse lahendamine toimub Tallinna Halduskohtus. Kuna eelnõu puudutab üksnes asja lahendava konkreetse kohtukoosseisu määramist, mitte institutsionaalset kohtualluvust, jääb arusaamatuks, kuidas on eelnõu § 1 punkt 2 kooskõlas HKMS § 7 lõikes 1 sätestatud (üldise) kohtualluvusega ning PS § 24 lõikest 1 tuleneva põhiõigusega seadusega määratud kohtualluvuse muutumatusele. Kuidas saab hankeasjades esitatud kaebusi jagada hankija asukohast sõltumata kahe halduskohtu vahel üleriigiliselt, kui kohtualluvuse reeglitest tulenevalt on konkreetse kohtukoosseisu määramine (üldjuhul) võimalik hankija asukohajärgse halduskohtu piires (erandiks nt kohtuasja menetlemise jätkamine kohtuniku üleviimisel teise kohtusse vt KS § 45³) või on tegelikult mõeldud seda, et säilib üldine kohtualluvus, kuid hankija asukohajärgses halduskohtus on jäetud vabaks hankeasja lahendava kohtukoosseisu määramine ja hankeasjade jaotamine halduskohtu tööpiirkonnas asuvate kohtumajade vahel (see peaks olema praegugi võimalik)? Olukorras, kus kohtualluvus saab olema formaalselt jätkuvalt hankija asukohajärgsel halduskohtul, kuid hankeasja reaalselt lahendav kohtukoosseis ei pruugi olla hankija asukohajärgsest halduskohtust, muutuvad kohtualluvuse sätted suuresti sisutühjaks (nt Tallinna Halduskohtu nimel lahendab asja ja teeb lõpplahendi Tartu Halduskohtu kohtunik, seejärel apellatsiooniastmes oleks jätkuvalt pädev Tallinna Ringkonnakohus – palju segadust ja arusaamatust). Kui eelnõuga on soovitud näha ette erandlik kohtualluvus hankeasjades, siis tuleks seda teha üheselt mõistetavalt kohtualluvuse, mitte asja lahendava kohtukoosseisu sätete juures. Muidu võib eelnõud mõista selliselt, et hankeasjas võidakse kaasata üldise kohtualluvuse järgse halduskohtu koosseisu teise halduskohtu kohtunik, kes peab asja lahendama alluvusjärgse halduskohtu kohtunikuna, mistõttu asja arutamise koht jms ei muutu (vrd KS § 45¹ jj) 2. Seletuskirjast nähtuvalt on hankija asukohajärgses kohtualluvuses Selgitatud. muudatuse tegemise mõjud ning sellega seotud põhiõiguste riived pigem väheintensiivsed: kaebused esitatakse halduskohtule reeglina 16  elektrooniliselt (HKMS § 40 lg 1 p 2); istungitel lahendatakse hankeasju Hankeasjade üleriigilist jagamist puudutav suhteliselt harva (istungite vähesuse ilmestamiseks on arusaamatult regulatsioon on eelnõust välja jäetud, kuna viidatud VAKO-s, mitte halduskohtus, istungil lahendatud vaidlustuste vajab veel põhjalikumat analüüsi. arvule, lk 10); kohus võib korraldada istungi menetluskonverentsina veebiüleselt, s.o selliselt, et menetlusosalistel on võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid (HKMS § 129 lg 3, TsMS § 350). Sellegipoolest lähtub HKMS § 275 lg 1 asja istungil läbivaatamise prioriteedist, kusjuures halduskohtul on õigus kohustada menetlusosalist kohtuistungile isiklikult ilmuma (HKMS § 127 lg 5) ning HKMS § 144 järgi võib kohus kaebaja ilmumata jätmise korral jätta kaebuse ka läbi vaatamata (vt HKMS § 277). Kohtualluvuses muudatuse tegemisega ei kaasne muudatusi nimetatud sätetes, mis piiraksid kohtu otsustusõigust asja läbivaatamise vormi (istungiga tavamenetlus / kirjalik menetlus), istungi korraldamise viisi (tavaistung / menetluskonverents), istungilt puudumise tagajärgede jt menetluslike aspektide osas – juhuks, kui hankeasi ei allu hankija asukohajärgsele kohtule. Seetõttu vajaks eelnõuga hankeasja kohtualluvuses tehtavad muudatused muu hulgas hindamist, kas muudatused, mis potentsiaalselt võivad tuua kaasa hankeasja arutamise nt Harju maakonnas, kui menetlusosalised asuvad Võru maakonnas, on kooskõlas kliimaeesmärkide, eelarvevahendite kokkuhoiu (avaliku sektori hankijad on üldjuhul riigi- või munitsipaaleelarvelised asutused) jms eesmärkidega. 3. Eelnõuga lisatakse HKMS-i veaotsuse regulatsioon. Sellega seoses Arvestatud. esitame järgmised märkused. 3.1.Säte on paigutatud HKMS §-i 171¹, mis paikneb 17. peatükis („Kohtuotsus“), mis omakorda asub HKMS 3. osas, Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja mis näeb ette regulatsiooni menetlusest halduskohtus. Seletuskirjas ei ole jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil selgitatud seost hankeasjadega. Sätte asukoht viitab sellele, et saadud tagasisides väljatoodud erimenetlustele (sh hankeasjadele) see ei kohaldu. Erimenetlused on 6. vastuargumentidest vajab veaotsuse osas, 28. peatükk reguleerib menetlust hankeasjades. Seletuskirjas on sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja selgitatud, et veaotsus on piiratud haldusakti tühistamise nõuetega. arutelu. Hankeasjades on näiteks hankija otsuste vaidlustamine sisult 17  tühistamiskaebus. Palume lisada seletuskirja vastav selgitus – kas veaotsuse regulatsioon kohaldub ka hankeasjades. 4. Tekib küsimus veaotsuse kohaldamise eeldustega seoses. Eelnõu § 1 Arvestatud. punktiga 9 lisatava HKMS § 171¹ lõike 1 kohaselt on veaotsuse tegemise eelduseks vaidlustatud haldusakti menetlus- või vormivead, mis võisid Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja mõjutada asja otsustamist, kuid mis on kergesti kõrvaldatavad. jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil Seletuskirja kohaselt on eelduseks kõrvaldatavad menetluslikud või saadud tagasisides väljatoodud kaalumisvead, mida kõrvaldamata pole siiski võimalik veenduda vastuargumentidest vajab veaotsuse haldusakti õiguspärasuses (lk 9, 13). Seletuskirjas ongi viidatud ka sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja erinevatele ka kaalumisvigadele, mis veaotsuse kaasa võivad tuua. See aga arutelu. põhjustab segadust, kuna menetlus- ja vormivead on seotud haldusakti formaalse õiguspärasuse, kaalumisvead aga sisulise õiguspärasusega. 5. Lisaks tekib probleem maksumenetluse korral juhul, kui veaotsuse alusel Arvestatud. oleks vaja muuta haldusakti, kui tunnistaja on jäänud üle kuulamata. Maksuhalduril on maksukorralduse seaduse § 11 lõikest 2 ja § 59 lõikest Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja 1 tulenevalt kaalutlusõigus tõendite kogumisel ja otsustamisel, keda jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil menetlusse kaasata. Antud sätted oleksid sisutühjad ja menetlus viiks saadud tagasisides väljatoodud kohtu sisulise sekkumiseni, mis ei oleks eesmärgipärane. Ka eelnõu vastuargumentidest vajab veaotsuse seletuskirjas on märgitud, et veaotsuse puhul on oluline järgida põhimõtet, sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja et haldusmenetlus ei tohi kanduda kohtumenetlusse ülemäära suures arutelu. ulatuses. Seetõttu oleks mõistlik eelnõu veaotsuse regulatsioonist välistada maksuhalduri olulised haldusaktid nagu maksuotsused ja vastutusotsused. Alternatiivina teeme ettepaneku, et veaotsuse tegemine ei ole lubatav maksuhalduri haldusaktide vaidlustamisel. Eesmärk on kohtumenetluse tõhustamine, aga Maksu- ja Tolliameti vaatest ei aita see muudatus kaasa menetluste tõhustamisele, vaid loob vastupidise efekti. 6. Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatava HKMS § 108 lõike 6² kohaselt kannab Arvestatud. vastustaja kaebaja menetluskulud, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab menetluse kaebusest loobumise tõttu pärast vaidlustatud Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja haldusaktis vigade kõrvaldamist veaotsuse alusel. Sättest tuleneb, et kui jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil veaotsuse alusel kõrvaldab haldusorgan vea, kuid kaebaja soovib siiski saadud tagasisides väljatoodud edasi vaielda ja kaebus jääb lõpuks rahuldamata, jäävad menetluskulud vastuargumentidest vajab veaotsuse 18  riigi kanda. See võib luua olukorra, kus kaebaja saab haldusakti sisu tasuta sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja vaidlustada, mis võib viia protsesside ebaausate viivitusteni. arutelu. 7. Eelnõuga lisatav HKMS § 171¹ lõige 3 annab kohtule õiguse määrata Arvestatud. tähtaegu, mis võivad olla ebamõistlikult lühikesed. Kui kohus määrab veaotsusega tähtaja vigade kõrvaldamiseks, saab vastustaja selle Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja pikendust taotleda, kuid ta ei saa vaidlustada kohtumäärust juhul, kui seda jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil pikendust ei anta. See võib viia olukorrani, kus maksuhaldur ei suuda saadud tagasisides väljatoodud kohustuslikke tähtaegu järgida, mille tulemusel kaebus rahuldatakse vastuargumentidest vajab veaotsuse automaatselt, isegi kui puudused olid ebaolulised. sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja arutelu. 8. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku kaaluda regulatsiooni sätestamist, Arvestatud. mis jätaks kohtu rolli pigem soovituslikuks ja annaks haldusorganile otsustusvabaduse, kas kohtu pakutud muudatusi ellu viia. Hollandi Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja haldusmenetluse praktikas on sarnane meede, kus kohtul on võimalus jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil anda haldusorganile võimalus puuduste kõrvaldamiseks, kuid ei kohusta saadud tagasisides väljatoodud selleks. Kohtu vaheotsus juhendab, kuidas viga parandada, ja haldusorgan vastuargumentidest vajab veaotsuse saab ise otsustada, kas täiendav tõendamine on vajalik. Selline lähenemine sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja võimaldaks haldusorganil otsustada, kas vastav puudus on oluline ja vajab arutelu. kõrvaldamist või mitte. Kokkuvõttes võib uus institutsioon suurendada menetluste keerukust ja ajakulu ning tekitab uusi vaidluseid ning võib tuua kaasa ka kohtuliku sekkumise maksuhalduri kaalutlusõigusesse. 9. Eelnõu seletuskirja lk 36 on välja toodud, et Politsei- ja Piirivalveamet Selgitatud. (edaspidi PPA) peab korraldama kinnipeetava etapeerimise kohtuistungile. Kui edaspidi tuleb kinnipeetav etapeerida teise linna Kinnipeetavate üleriigilist jagamist kohtuistungile, tähendab see PPA-le lisanduvat töökoormust ja puudutav regulatsioon on eelnõust välja lisakulusid. Välja ei ole toodud, kelle eelarvest või kuidas kavatsetakse jäetud, kuna vajab veel põhjalikumat tekkivad kulud katta. Palume täiendada eelnõu seletuskirja vastavalt analüüsi. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a määrusega nr 180 vastu võetud „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ § 40 lõike 1 punktile 7, tuues välja 19  seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud; kulude tekkimisel ka nende katteallikad. Siseministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse halduskohtumenetluse seadustiku Selgitatud. (HKMS) §-ga 111 sõnastuses, mille kohaselt HKMS § 8 lõikes 5 ja § 266 lõikes 1 nimetatud haldusasjades määratakse asja läbivaatav Kinnipeetavate ja hankeasjade üleriigilist kohtukoosseis juhuslikkuse põhimõttel, arvestamata halduskohtute jagamist puudutav regulatsioon on eelnõust tööpiirkondi. Kehtiva HKMS § 8 lõige 5 sätestab aga, et isik, kellelt on välja jäetud, kuna vajab veel põhjalikumat võetud vabadus, esitab kaebuse oma viibimiskoha järgi. Kuivõrd uue analüüsi. regulatsiooni kohaselt enam kinnipeetavate isikute kaebuste puhul halduskohtute tööpiirkondi ei arvestata, tuleb selguse tagamiseks ka seni kehtinud erandlik kohtualluvus, so HKMS § 8 lõige 5, kehtetuks tunnistada. 2. Toetame HKMS-is kavandatud muudatusi, millega võimaldatakse kohtul Arvestatud. senisest lihtsamalt lahendada viisaotsuse peale esitatud kaebusi lihtmenetluses ning teha otsus kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, Viidatud muudatust (HKMS § 169 et EL õiguse ja Eesti riigisisese õiguse kohaselt ei avaldata välismaalasele täiendamine lg 11 ja 12) on täiendatud otsuse aluseks olnud asjaolusid, otsuse põhjust ega muud otsusega lausega „Erakordselt suur hulk kaebusi seonduvat teavet, vaid üksnes otsuse õiguslik alus, peame põhjendatuks, käesolevas paragrahvis tähendab olukorda, et kohus võib lihtmenetluse korral teha otsuse ilma kirjeldava ja kus kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu põhjendava osata. Seejuures on eesmärgipärane, et kohus võib seda teha kirjeldava ja põhjendava osaga otsust teha ilma, et oleks esitatud erakordselt suur hulk kaebusi viisaotsuste peale. või selle tegemine oleks oluliselt Samuti märgime, et määratlus „erakordselt suur hulk“ ei ole piisavalt raskendatud.“. selge. Seetõttu tuleks vähemalt seletuskirjas ära sisustada, mida tähendab „erakordselt suur hulk“, kuigi eelistatum oleks see seaduses määratleda. Eeskujuks on võetud VRKSi § 365 sõnastus, Erakordsus võib viidata sellele, et tegemist peaks olema enneolematu kus on rahvusvahelise kaitse taotlejate puhul suure kaebuste hulgaga või lausa eriolukorraga. Parem määratlus seaduse sätestatud, et kui kohtule on esitatud tasandil oleks vajalik seetõttu, et hiljem ei muutuks nt 30-50 kaebuse erakordselt suur hulk rahvusvahelise kaitse läbivaatamine lihtmenetluses õigusvastaseks, sest „erakordselt suur hulk“ taotleja kinnipidamise taotlusi ning kohus ei on seaduses vajalikul määral sisustamata ning asutakse seisukohale, et saa objektiivse takistuse tõttu rändesurve või organiseeritult kaebuste esitamine vms ei ole nii kinnipidamistaotlust läbi vaadata erakordne, et õigustaks lihtmenetluse kasutamist. halduskohtumenetluse seadustiku 27. 20  peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise määruse kirjeldava ja põhjendava osata. 3. Palume HKMS-i lisada erisus, et viisaotsuse halduskohtus vaidlustamise Mitte arvestatud. tähtaeg on 10 päeva. Vastav tähtaeg on kavandatud sätestada ka Siseministeeriumis töös olevasse välismaalaste seaduse muutmise seaduse Justiits- ja Digiministeerium ei toeta eelnõusse, millega muudetakse viisaotsuste vaidemenetlust. Selleks, et HKMSis viisaotsuste vaidlustamisele kõik viisaotsuse kohtus vaidlustamisega seotud erisused oleks leitavad erisuste kehtestamist, välja arvatud ühest kohast, on selguse huvides vajalik lisada vastav erisus ka HKMS-i. lihtmenetluse kohaldamine ning Selgitame, et kaebuse esitamise tähtaeg on valitud elamisloa menetluse resolutsioonotsuse tegemine. HKMS näeb eeskujul, milles on see välismaalaste seaduse § 222 lõike 1 järgi samuti 10 ette kohtumenetluse üldnormid, millest päeva. Kuivõrd elamisluba on suurem hüve kui viisa, ei ole põhjendatud põhjendatud juhtudel võib näha ette erisusi sätestada pikemat kaebetähtaega kui elamisloa menetluses. Kuivõrd eriseadustes, nagu praegu on VMS §-s 222 kaebuse esitamine ei anna välismaalasele õigust Schengeni alale elamisloa menetluse puhul. seadusliku aluseta siseneda või seal viibida ja ei lükka edasi tema riigist lahkumise kohustust, on ka välismaalase enda huvides kaebus halduskohtule võimalikult kiiresti esitada. 4. Palume kaaluda kaebuse esitamisel tasutava riigilõivu suurendamise Selgitatud. vajadust viisaasjade puhul. Selgitame, et riigile kaasnevad kulud viisaasjade läbivaatamisel, mh haldusorganite menetluses osalemise läbi, Riigikogu võtnud vastu välismaalaste on oluliselt suuremad kui seda on kehtiv riigilõiv 20 eurot. Viisa saamine seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ei ole isiku subjektiivne õigus, vaid tegemist on riigi antava hüvega. ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse Niisiis ei ole need vaidlused olemuselt võrreldavad tavapäraste (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu (603 halduskohtus lahendatavate vaidlustega, kus on põhjendatud poolte SE), milles tõsteti viisotsuste vaidlustamisel ebavõrduse vähendamiseks madala riigilõivu säilitamine. Seetõttu on halduskohtumenetluse riigilõiv 280 eurole. riigile viisaasjade kohtus menetlemisega kaasnevate kulude katteks põhjendatud tõsta kehtivat riigilõivu. 5. Eelnõu §-ga 4 soovitakse kaotada halduskohtult loa taotlemise nõue Arvestatud ja selgitatud. kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) sätestatud piirangute kehtestamisel, mistõttu on ettepanek tunnistada kehtetuks KVTS § 331 ja § 711. Eelnõuga Eelnõu ja seletuskiri muudetud. 21 võetud eesmärgi – kaotada halduskohtult loa taotlemise nõue teatud Muudatusega jäetakse KVTSi alles §-d 311 õiguste piiramiseks – saavutamiseks ei ole see muudatus aga põhjendatud. ja 711, kus nähakse ette, et KRA või See on lisaks halduskohtust loa taotlemise aspektile ka põhimõtteline Kaitsevägi esitab kutselausele või reservis sisuline regulatsioon piirangute seadmise eesmärgi, eelduste ja laiema olevale isikule hoiatuse, et tema lube või põhjendatuse osas ning sellele toetub eriseaduste alusel vastavate õigusi hakatakse piirama. Sätetes nähakse piirangute rakendamine. Peab säilima selgus, et vastavate õiguste ette, et kui kutsealune või reservis olev isik piiramise algatamise pädevus on Kaitseväel (edaspidi KV) ja jätab hoiatuses märgitud kohustuse Kaitseressursside Ametil (edaspidi KRA) ning pädevuse osana ka nende täitmata, siis edaspidi võib KRA või kohustus kontrollida peamisi eeldusi (nagu korduv kutsete eiramine, Kaitsevägi teha ise otsuse kutsealuste ja võimalik vabastus riigikaitsekohustusest jms) ja anda piirangut reservis olevate isikute lubade ja õiguste otsustavale haldusorganile selles osas kindlus. Sätete kehtetuks peatamise või mitteandmise kohta. tunnistamine tooks kaasa suure ebamäärasuse riigikaitsekohustuse Kaitseväekohustuse täitmisest täitmise tagamiseks vastavate meetmete rakendamisel üksnes eriseaduste kõrvalehoidjate suhtes rakendatavad nappide sätete alusel, liiati kui kaob kohtulik eelkontroll. See ei saa piirangud tulenevad otseselt kuidagi olla kooskõlas käesoleva eelnõu eesmärgiga. Seetõttu tuleb muuta kaitseväeteenistuse seadusest ning on KVTS § 331 ja § 711 sisu selliselt, et kaotatakse üksnes halduskohtult loa seotud riigikaitseliste kohustuste täitmise taotlemise nõue, säilitades muud regulatsiooniosad. järelevalvega. Seetõttu on põhjendatud, et piiravate meetmete kohaldamise üle otsustab haldusorgan, kellel on sisuline pädevus hinnata isiku kaitseväekohustuse täitmist, selle täitmata jätmise asjaolusid ning meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust. KRA-l ja Kaitseväel on seejuures olemas nii asjakohane teave kui ka kogemus selliste otsuste tegemiseks. KRA ja Kaitsevägi edastavad loa või õiguse peatamise või mitteandmise otsuse asjaomastele lube või õigusi andvatele haldusorganitele, kes selle alusel peatavad loa või õiguse või keelduvad selle andmisest. 22 6. Eelnõu §-ga 2 muudetakse advokatuuri seadust nii, et kutsesaladuse Arvestatud. hoidmise kohustusest vabastamiseks ei pea enam halduskohtult luba taotlema, selle üle hakkab edaspidi otsustama advokatuuri juhatus. Sellisel Eelnõu ja SK muudetud ning viidatud kujul me seda muudatust ei toeta. Leiame, et vähemalt teatud kuritegude advokatuuriseaduse muudatus on tulenevalt ärahoidmiseks (nt kui advokaat saab teada, et isik kavatseb lennukis kooskõlastusringil esitatud pommi lõhata, isik valmistab ette agressiooniakti või massihävitusrelva, vastuargumentidest eelnõust välja jäetud. mida plaanib edasi müüa) peaks taotluse esitamine olema advokaadi kohustus, mitte õigus. Lisaks ei saa advokatuuri juhatust pidada piisavalt sõltumatuks organiks, mistõttu on kehtivas õiguses ettenähtud võimalus esitada taotlus halduskohtule sobivam lahendus. 7. Eelnõu § 6 punktiga 1 nähakse kohtute seaduses ette, et kui kohtu Selgitatud. menetluses on mitu sarnast asja, mille lahendamiseks tuleb kohaldada õigusnormi, mille kohta varasem kohtupraktika puudub, võib kohtu Muudatus on eelnõust välja jäetud, kuna esimees anda kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest vajab veel põhjalikumat analüüsi. võrreldes teiste sarnaste asjadega eelisjärjekorras. Kui üldjuhul lahendab kohtunik haldusasja ainuisikuliselt, siis HKMS § 11 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 näevad ette juhud, millal võib kohtu esimees määrata asja lahendamiseks kolmeliikmelisele koosseisule. Seda võib teha 1) asja erilise keerukuse korral; 2) asja põhimõttelise tähtsuse korral või 3) muudel juhtudel, kui see on õigusemõistmise huvides. Leiame, et ka nn pilootkaasuse puhul peaks kohtu esimees määrama asja lahendamiseks kolmeliikmelises koosseisus. 8. Uue regulatsiooni kontekstis oleks mõistlik ümber paigutada eelnõu § 12 Arvestatud. punktis 3 kavandatud relvaseaduse (RelvS) § 36 lõige 22 . Kuna eelnõuga tehakse ettepanek viia sisse muudatus, mis mõjutab lõike sisu, tuleks see Eelnõu vastavalt muudetud. paigutada loogilisse järjekohta § 36 lõike 4 järgi ehk senine RelvS § 36 lõige 22 kehtetuks tunnistada ja täiendada § 36 lõikega 42. 9. Eelnõus on erinevates eriseadustes esitatud sarnase sisuga sätted erinevalt Eelnõu ja seletuskiri muudetud. sõnastatud. Soovitame RelvS-is eelnõu § 12 punktidega 4 ja 6 Muudatusega jäetakse KVTSi alles §-d 311 kavandatavate muudatuste sõnastused sõnastada sarnaselt teiste ja 711, kus nähakse ette, et KRA või 23 seadustega nii, et need sisaldaks selgitust, et Politsei- ja Piirivalveamet Kaitsevägi esitab kutselausele või reservis (PPA) lähtub KRA või KV poolt kogutud tõenditest. Sätete sõnastus peab olevale isikule hoiatuse, et tema lube või aitama vältida väärtõlgendust justkui kogu tõendite kogumise koormus õigusi hakatakse piirama. Sätetes nähakse langeks PPA-le. Arvestades sedalaadi sätete kehtestamise eesmärki – ette, et kui kutsealune või reservis olev isik mõjutada täitma riigikaitsekohustust – ei tohi jääda võimalust jätab hoiatuses märgitud kohustuse tõlgenduseks, et kõnealuse piirangu rakendamiseks on, analoogselt täitmata, siis edaspidi võib KRA või muudele RelvS sätestatud alustele, PPA-l kohustus vastavat asjaolu Kaitsevägi teha ise otsuse kutsealuste ja kontrollida omal algatusel iga loa taotleja või loa omaniku puhul. Seadus reservis olevate isikute lubade ja õiguste peab selgelt pakkuma teadmise, et õigust piiratakse KRA või KV peatamise või mitteandmise kohta. initsiatiivil ja asjakohased tõendeid koguvad ja PPA-le esitavad samuti Kaitseväekohustuse täitmisest need asutused. Säilima peavad kõnealusel eesmärgil soetamis- või kõrvalehoidjate suhtes rakendatavad relvaloaga seotud õiguse piiramise jõustamiseks halduskoormuse piirangud tulenevad otseselt proportsioonid PPA ja KRA ning KV vahel. Ei saa avada suundumust kaitseväeteenistuse seadusest ning on ootusele, et PPA asub senisest enam sisuliselt riigikaitsekohustuse seotud riigikaitseliste kohustuste täitmise täitmise jälgimist tagama. järelevalvega. Seetõttu on põhjendatud, et piiravate meetmete kohaldamise üle otsustab haldusorgan, kellel on sisuline pädevus hinnata isiku kaitseväekohustuse täitmist, selle täitmata jätmise asjaolusid ning meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust. KRA-l ja Kaitseväel on seejuures olemas nii asjakohane teave kui ka kogemus selliste otsuste tegemiseks. KRA ja Kaitsevägi edastavad loa või õiguse peatamise või mitteandmise otsuse asjaomastele lube või õigusi andvatele haldusorganitele, kes selle alusel peatavad loa või õiguse või keelduvad selle andmisest. 24 10. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 12 punktis 7 kavandatud RelvS-i § Arvestatud. 43 lõike 22 muudatus järgmiselt: „(22) Politsei- ja Piirivalveamet lõpetab käesoleva paragrahvi lõikes 16 nimetatud juhul soetamisloa ja relvaloa Eelnõu ja seletuskiri muudetud. kehtivuse peatamise, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud peatamise aluse äralangemisest.” Selline sõnastus on täpsem ja vähendab tõlgenduste riski, kus PPA peaks iseseisvalt hindama piirangu aluseks olevate asjaolude äralangemist. Selge vastutus asjaolude hindamisel jääb KRA-le või KV-le. 11. Eelnõu §-ga 15 muudetakse vangistusseadust (VangS) eesmärgiga Arvestatud. määrata seadusega kindlaks halduskohtu pädevus kinnipeetavate isikute raviga seotud vaidlustes. VangS § 86 lõiget 11 ning § 93 lõiget 6 Eelnõu ja seletuskiri vastavalt muudetud. muudetakse nii, et arestialuse ja vahistatu tervishoiu korraldamisel ja talle tervishoiuteenuse osutamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-dest 49, 52 ja 531 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest. Seejuures sätestab eelnõuga kavandatud VangS § 531 , et kinnipeetavale tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus lahendatakse halduskohtus. Kuivõrd eelmainitud VangS § 86 lg 11 ja 93 lg 6 reguleerivad tervishoiu korraldamist ja tervishoiuteenuse osutamist, tekib küsimus, kas eelnõu mõttes on halduskohtus vaidluse lahendamise puhul tegemist tervishoiu korraldamise või tervishoiuteenuse osutamisega. Seletuskiri sellist seost siiski ei loo, mistõttu leiame, et VangS § 86 lõike 11 ja § 93 lõike 6 muudatustes ei ole korrektne viidata VangS §-le 531 . Meie ettepanek on sätestada nii arestialuste kui vahistatute puhul selgelt, et tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidluse lahendamisel lähtutakse VangS §-st 531. 12. Toome välja ka vajaduse täiendada eelnõu seletuskirja. Seda esmalt seoses Selgitatud. eelnõu § 1 punktiga 9, millega kehtestatakse HKMS-is õiguskorras uudne veaotsuse regulatsioon. Seejuures ei ole aga seletuskirja põhjal võimalik Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja lõpuni aru saada, millal ja kuidas seda rakendada saab. Selleks, et jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil regulatsiooni jõustumisel veaotsuse instituudi kasutamisega seonduvat saadud tagasisides väljatoodud segadust võimalikult suurel määral vältida, palume seletuskirja selles osas vastuargumentidest vajab veaotsuse täiendada, sh ka praktiliste näidetega 25  sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja arutelu. 13. Veel on oluline täiendada seletuskirja mõjuanalüüsi, et hinnata täpsemalt Selgitatud. eelnõu mõju haldusorganite töökoormusele. Praegu on mõjude osas märgitud, et „kõige enam mõjutab muudatus töökoormuse ja Eelnõu ja seletuskirja on muudetud selliselt, tööprotsesside osas just lube andvaid haldusorganeid: Transpordiametit, et kutsealuste ja reservis olevate isikute Keskkonnaametit, Eesti Jahimeeste Seltsi ning Politsei- ja lubade ja õiguste peatamise või Piirivalveametit.” Palume siiski lisada täiendavad hinnangud konkreetse mitteandmise otsuse teevad edaspidi töökoormuse kasvu kohta, mis kaasneb PPA-le, ning täpsustada Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi. hinnanguliselt, millisel määral võib PPA koormus suureneda. Kuna Vastava otsuse alusel peatavad luba või eelnõuga kaotatakse halduskohtult loa taotlemise nõue relvalubade õigust andvad haldusorganid isiku loa või peatamiseks, peab PPA edaspidi ise langetama kaalutlusotsuseid õiguse registris. Kuna muudatuste kohaselt relvalubade kehtivuse peatamise ja nendega seotud piirangute ei ole luba või õigust andvad haldusorganid rakendamise osas. Kui PPA otsus relvaloa peatamise kohta vaidlustatakse, enam loa või õiguse peatamise otsustajad, ei peab PPA osalema kohtumenetluses oma otsuse põhjendamisel. Seega too muudatus eelduslikult kaasa nende palume selgitada seletuskirjas, kas KRA või KV ei ole seni kohtult töökoormuse suurenemist. Seega taotlenud relvalubadega seotud piirangute seadmist ning milline on muudatuse tulemusena PPA töökoormus ei prognoositud piirangute taotlemise arv pärast muudatuste jõustumist, et kasva. saaksime arvestada võimaliku töökoormuse kasvuga PPA-le ning PPA-l oleks võimalik hinnata, kas muudatusega seoses on vajadus täiendava personali või eelarve järele. 14. Juhime tähelepanu, et seletuskirja kolmandal leheküljel on märge, et Arvestatud. eelnõuga muudetakse väärtpaberituru seadust, kuid eelnõus vastav regulatsioon puudub. Viga parandatud. 15. Lisaks eelnevale teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja muuta ka Selgitatud. tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) surnuks tunnistamise menetlust puudutavaid sätteid. TsMS 51. peatükis on sätestatud alused teadmata Ettepanekut on käsitletud TsMSi kadunud isiku surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise menetluse muudatuste juures. läbiviimiseks. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on Siseministeeriumil surnuks tunnistamise tsiviilasjades kaks võimalikku rolli: avaldaja roll ning kohtule andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse 26 osas seisukoha esitaja roll. Siseministeerium on aastas keskmiselt 30-s surnuks tunnistamise tsiviilasjas menetlusosaline. 2023. aastal osales Siseministeerium 32 menetluses – 10 menetluses avaldaja ja 22 menetluses andmete andja rollis. 2024. aasta oktoobrikuu seisuga on Siseministeerium osalenud 29 menetluses – 11 menetluses avaldaja ja 18 menetluses andmete andja rollis. Kõik 2024. aastal Siseministeeriumi initsiatiivil algatatud menetlused on algatatud PPA taotluste alusel. Kuivõrd Siseministeerium selles protsessis kohtumenetluse seisukohast lisandväärtust ei loo, on mõistlik anda volitus surnuks tunnistamise ja surnuks tunnistamise tühistamise avalduse esitamiseks PPA-le. Kehtiv TsMS (§ 509 lg 1 p 3 ja § 513 lg 1) võimaldab avalduse esitaja rolli puhul vastava volituse andmist. Kehtiv TsMS § 510 5 (5) lõige 4 aga ei võimalda andmete andja ja isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse osas seisukoha esitaja rolli edasi volitada. TsMS § 510 lõikes 4 on sätestatud siseministrile kohustus anda kohtule riigile teadaolevad andmed isiku surnuks tunnistamise menetluse käigus ning esitada seisukoht isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. See roll on siseministril nendes tsiviilasjades, kus avaldajaks ei olnud Siseministeerium, vaid näiteks kadunud isiku lähedased, korteriühistu või kohalik omavalitsus. Praktikas küsib Siseministeerium kohtunõude laekumisel alati teadmata kadunud isiku kohta informatsiooni PPA-lt, kuna üldjuhul on isiku surnuks tunnistamisele eelnenud isiku asukoha tuvastamise menetlus, mida viib läbi PPA, kus on olemas teadmata kadunud isiku toimik, milles sisaldub detailne informatsioon teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse kohta. Siseministeeriumi osalus selles protsessis ei loo kohtumenetluse jaoks täiendavat lisandväärtust. Laekunud informatsiooni alusel edastab Siseministeerium kohtule PPA-lt laekunud riigile teadaolevad andmed ja seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku muuta TsMS- i, sätestades surnuks tunnistamise asjades riigile teadaolevate andmete ja isiku surnuks tunnistamise osas seisukoha esitamise õigus PPA-le. Muudatuse järgselt saaks PPA esitada kohtule otse (mitte 27  Siseministeeriumi vahendusel) riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning seisukoha isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Muudatuse järgselt saaks kohus surnuks tunnistamise asjades vastused kiiremini, kuna kaoks ära Siseministeeriumi dubleeriv roll PPA-lt laekunud info alusel kohtule vastuse koostamisel. Niisiis teeme ettepaneku muuta TsMS paragrahvi 510 lõiget 4 ja sõnastada see järgmiselt: „(4) Kui menetlust ei algatatud Siseministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutuse avalduse alusel, teatab kohus Politseija Piirivalveametile menetluse algatamisest ning küsib riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Kohus võib koguda teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel, sõltumata sellest, kes esitas surnuks tunnistamise avalduse. 16. Lisaks ei pea Siseministeerium vajalikuks surnuks tunnistamise asjades Selgitatud. kohtumääruste edastamist siseministrile. Kuna surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse saadetakse kohtumäärused Ettepanekut on käsitletud TsMSi perekonnaseisuasutustele, ei ole Siseministeeriumile kohtumääruste muudatuste juures. edastamine vajalik. Seega teeme ettepaneku TsMS § 511 lõikest 3 jätta välja valdkonna eest vastutavale ministrile kohtumääruste edastamise nõue. Sotsiaalministeerium 1. Eelnõu §-ga 14 muudetakse riikliku pensionikindlustuse seadust andes Selgitatud. Sotsiaalkindlustusametile õiguse tuvastada pensioni määramise aluseks olevaid avalik-õigusliku suhte tingimusi. Leiame, et sellise õiguse Mööname, et eelnõus kavandatud muudatus panemine kellelegi teisele kui kohtule, ei ole õigustatud. Sätte eesmärgiks võib kaasa tuua Sotsiaalkindlustusameti on, et Sotsiaalkindlustusamet hakkaks tuvastama avalik-õiguslikke töökoormuse suurenemise. Samas lasub tingimusi mh soodustingimustel vanaduspensionide ja väljateenitud pensionistaaži tuvastamise kohustus praegu aastate pensionide seaduse (edaspidi sooduspensionid) alusel. Taoline kohtutel, kelle töökoormus on väga suur protsess on muutunud aastatega aina keerukamaks ning aina raskem on ning kelle põhiülesanne on tagada riigis kindlaks teha fakte, kas isik töötas sooduspensioni õigust omaval ameti- tõhus ja kättesaadav õigusemõistmine. või töökohal või mitte. Pensionistaaži tõendamine on protsess, mille 28  tulemina võib tekkida õigus sooduspensionile, mida määratakse Eelnõu eesmärk on vähendada kohtute pensionitaotlejale üldreeglina 10-5 aastat enne vanaduspensioniiga. koormust ning viia kohtust välja need Sooduspensione makstakse eluaegselt ning seetõttu tuleb pidada ülesanded, mis ei kuulu kohtute tavapärase otstarbekaks, et avalik-õiguslikku suhet tõendab kohtuvõim. Vastasel õigusemõistmise funktsiooni alla. Kuigi see juhul võivad tekkida põhjendamatud pikaaegsed kulutused pensionite tähendab teatud haldusorganite, sealhulgas eelarvele. Kui avalik-õigusliku suhte tuvastamine oleks Sotsiaalkindlustusameti, töömahu Sotsiaalkindlustusameti ülesanne, siis võib eeldada, et järjest rohkem suurenemist, on see vajalik samm, et pensioni taotlejaid pöördub kergekäelisemalt Sotsiaalkindlustusametisse. võimaldada kohtutel keskenduda oma Inimeste austus kohtuvõimu vastu on suurem, kohtumenetlus on kallim põhitegevusele – õigusemõistmisele. ning kohtusse pöördutakse tõenäoliselt asjaoludel, mil inimese töötingimused vastavad sooduspensionile õigust andvale kutsealale ja Seletuskirja kulude peatükki on täiendatud ametikohale, kuid puuduvad vastavad dokumendid. Samuti suureneb infoga kulude kohta, mida on Sotsiaalkindlustusameti töökoormus sellise ülesande täitmisega ning Sotsiaalkindlustusamet prognoosinud selleks oleks vaja juurde vähemalt kahte teenistujat. Juhime tähelepanu, et seoses uute ülesannetega. riigis toimuvate kärbete tõttu on amet pidanud inimesi koondama ning ei ole mõistlik pärast seda ametile ülesandeid lisada. Samuti oleks Sotsiaalkindlustusametil vajalik ülesande täitmiseks kaasata eksperte ning sellega kaasnevad kulud, mida ei ole eelnõu mõjuanalüüsis ega kulude peatükis ette nähtud. 2. Eelnõu §-ga 15 muudetakse vangistusseadust nii, et kinnipeetavate Arvestatud. vaidlused tervishoiuteenuse osutajatega ehk tervishoiuteenuse osutamisega oleksid halduskohtute pädevuses. Selgitame, et Eelnõu ja seletuskiri on muudetud selliselt, tervishoiuteenuse osutamine on käsundusleping või käsundita asjaajamine et edaspidi lähevad kinnipeetavatele võlaõigusseaduse mõttes. Seega on tegemist igati eraõigusliku vaidlusega, tervishoiuteenuse osutamisega seotud mille andmist halduskohtute pädevusse me otstarbekaks ega õigeks ei pea. vaidlused maakohtusse. Sellist lähenemist Halduskohtusse pöördumise võimalus on vastuolus 1. novembril toetab 1.07.2024 jõustunud reform, mille jõustunud tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse seaduse järgi korraldab vanglas tervishoiuteenuste põhimõtetega. Kui kinnipeetav ei ole rahul talle osutatud osutamist kinnipeetavale, arestialusele või tervishoiuteenuse osutamisega, siis tuleb eelkõige hinnata, kas tegemist vahistatule Tervisekassa. Terviskassa on kindlustusjuhtumiga, ning saada kahjuhüvitis sealtkaudu. sõlmib ravi rahastamise lepingu Vastutuskindlustus on samuti eraõiguslik ning edasise vaidluse korral ravikindlustuse seaduse tähenduses läheks probleem maakohtusse. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 29  halduskohtusse pöördumine on isikule odavam, kui maakohtusse 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu pöördumine. Seega tekiks olukord, kus kinnipeetavatel on lihtsam kavas nimetatud haiglaga. Kostjaks pöörduda tervishoiuteenuse osutaja vastu kohtusse kui teistel inimestel, tervishoiu korraldamisega seotud kellel tuleb maksta maakohtu tasusid. kohtuvaidlustes on Tervisekassa ning tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlustes vastav tervishoiuteenuse osutaja. Välisministeerium 1. Eelnõus nähakse ette võimalus lahendada viisaotsuse peale esitatud Selgitatud. kaebusi kohtu õiglasel äranägemisel lihtmenetluses. Välisministeeriumil on halduskohtus pooleli mitu kohtuasja, milles on tõusetunud küsimus Justiits- ja Digiministeerium ei toeta viisamenetluste vaidlustamisel kaebaja õigustest kohtumenetluses ja HKMSis viisaotsuste vaidlustamisele kohtutoimikus olevate andmete avaldamisest. Välisministeeriumi erisuste kehtestamist, välja arvatud viisavaidlustes on kaebajaks välismaalased, kes ei viibi Eestis. Viisa lihtmenetluse kohaldamine ning andmisest keeldumine tähendab, et Eesti riik ei ole andnud neile isikutele resolutsioonotsuse tegemine. HKMS näeb õigust Eesti riiki saabuda. Seega nende isikute ainus seos Eesti riigiga on ette kohtumenetluse üldnormid, millest see, et nad on esitanud Eesti välisesindusele viisataotluse, mida on põhjendatud juhtudel võib näha ette erisusi välisesindus menetlenud ja mille kohta on tehtud keelduv otsus. eriseadustes, nt VMSis. Siseministeeriumi ettevalmistatud välismaalaste seaduse (VMS) muutmise eelnõus1 nähakse ette (VMS § 10021), et kohtule kaebuse Seletuskirja on täiendatud lõiguga, kus on esitamine või kaebuse läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamine ei ole selgitatud, et viisaotsuste vaidlustamine ei aluseks välismaalase saabumiseks Schengeni konventsiooni anna välismaalasele automaatset õigust liikmesriikide territooriumile, jätkuvaks viibimiseks sellel territooriumil Eestis viibimiseks. Samale seisukohale on ega lükka sellelt territooriumilt lahkumise kohustuse täitmist edasi. Seega oma mitmes lahendis jõudnud ka Riigikohus ei peaks kaebaja kohtumenetluse ajal Eestis viibima, kuid põhiseaduse § (RKPJKo 10.05.2016 otsus nr 3-4-1-31-15, 24 lõige 2 annab õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ja p 44-47, RKPJKo 20.04.2021 otsus nr 5-20- halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 27 lõike 1 punktid 1 ning 2 10, p 56, RKPJKo 22.01.2025 otsus nr 5-24- annavad õiguse tutvuda toimikuga ja võtta osa kohtuistungist. 28, p 71 ja 72). Kohtupraktikas on halduskohus HKMS §-de 88 ja 79 alusel avaldanud välismaalasest kaebajale viisamenetluses VMS-i alusel mitteavaldatavat teavet. Eesmärgiga välistada sarnast praktikat, kus kohus kohaldab HKMS-i olenemata VMS-is sätestatust ja et see ei viiks olukorrani, kus 30  välismaalasel lubatakse HKMS-i alusel võtta osa oma viisamenetlusega seotud kohtuistungist, palume täiendada eelnõu § 1 HKMS § 27 sättega, mille kohaselt kaebuse esitamine või kaebuse läbivaatamiseks kohtuistungi korraldamine ei ole alus välismaalase saabumiseks Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile, jätkuvaks viibimiseks sellel territooriumil ega lükka sellelt territooriumilt lahkumise kohustuse täitmist edasi. Välisministeerium palub esitada seletuskirjas analüüs selle kohta, kas viisamenetlusega seotud kohtuasjas on kaebajaks oleval Eestis mitteviibival välismaalasel kohtumenetluses kõik HKMS § 27 lõikes 1 sätestatud õigused, mis on Eestis viibival kaebajal, ja kui kaebajal ei ole esindajat Eestis, siis kuidas tal on võimalik kohtumenetluses osaleda ning menetlusdokumentidega tutvuda. 2. Välisministeeriumi viisamenetlusega seotud kohtuasjades on küsimusi Mitte arvestatud. tekitanud HKMS §-s 88 sätestatud Eestis mitteviibiva välismaalasest kaebaja õigus tutvuda toimikuga ja selle seos §-s 79 sätestatud alustega. Selgitame, et Justiits- ja Digiministeeriumi Viidatud sätted võimaldavad kaalutlusõiguse alusel viisamenetluses VMS hinnangul ei ole põhjendatud absoluutne § 66 lg 2, § 82 lg 3, § 1008 lg 2 ja § 10016 lg 2 alusel kaebajale avaldamata keeld avaldada kaebajale tema asjas tehtud jäänud teavet kohtul justkui avaldada kohtumenetluses. Nii muutuksid aga kohtuotsuse põhjendusi. Viisamenetluses on VMS-is julgeoleku kaalutlustel seatud välismaalasele teabe avaldamise põhjenduste lakoonilisus seletatav keelud sisutuks. Praegu tuleb vastustajal teabe kaitsmiseks iga kord standardvormi kasutamisega, st olukorraga, esitada kohtule taotlus VMS-is sätestatud piirangutega teabe ja kus haldusakti klassikalisi põhjendusi ei dokumentide kaebajale mitteavaldamise kohta, vaatamata sellele, et koostata. Kui aga kohtumenetluses põhiseaduse § 44 lõigete 2, 3 ja 4 kohaselt on Eesti riigi asutustelt koostatakse põhjendatud kohtuotsus, ei ole teabesaamise õigus üksnes Eesti kodanikel ja Eestis viibivatel isikutel. õige seda igal juhul kaebaja eest varjata. Viisaeeskirja artikkel 32 lõige 2 näeb ette, et viisa andmisest keeldumise Piiratud juurdepääsuga teabe avaldamise otsus ning selle põhjendused edastatakse taotlejale standardvormi suhtes on viisaasjades võimalik rakendada kasutades. Vormikohases otsuses on loetletud viisa andmisest keeldumise kohaseid menetluslikke piiranguid (vt alused ning viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või kehtetuks HKMS § 88) (RKPJKo 22.01.2025 otsus nr tunnistamise korral tehakse vastava keeldumise aluse ees olevasse 5-24-28, p 72) . lahtrisse märge. Seega välistab viisaeeskiri välismaalasele nende faktiliste asjaolude ja kaalutluste avaldamise, millest viisamenetlust läbiviies on otsuse tegemisel lähtutud. Julgeoleku ja riigi välissuhete perspektiivist 31  lähtuvalt on oluline, et välismaalasele ei avaldataks otsuse tegemise põhjendusi ja asjaolusid, mis sisaldavad teavet viisamenetluses kasututatud allikate ning kogutud teabe ja andmete, viisamenetluse läbiviimise meetodite ja taktika ning kooskõlastuste sisu kohta. Eesti seadusandjal on õigus, arvestades EL-i õigust, kujundada viisamenetluse kohtus vaidlustamise reegleid olenevalt riigi välis- ja julgeolekupoliitikast ning rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku olukorrast, tagades nii kohtusüsteemi kui haldusorganite tõhusa toimimise. Palume eelnõu §-s 1 sätestada HKMS § 88 lõikes 2 keeld avaldada kaebajale VMS-i alusel viisamenetluses avaldamata teavet kohtumenetluses. 3. Arvestades punktides 1 ja 2 nimetatud märkusi palume esitada eelnõu Selgitatud. seletuskirjas põhiseaduspärasuse analüüs Eestis mitteviibiva välismaalasest kaebaja õiguste kohta ning mõjuhinnang Selgitused lisatud Välisministeeriumi viisamenetlusega seotud kohtuvaidlustes kaebajale antavate õiguste märkuste 2 ja 3 juures. seose kohta riigi julgeolekuga. 4. VMS-i muutmise eelnõus nähakse ette, et viisa andmisest keeldumise, Selgitatud. viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse peale esitatud Riigikogu on võtnud vastu välismaalaste vaide läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 160 eurot. Riigilõivu tõstmise seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku vajadust põhjendatakse vajadusega katta vaide läbivaatamisega kaasnevad ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse kulud. Kuigi eelnõuga jääb välismaalase jaoks alles ühesastmeline (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu (603 vaidemenetlus, ei muutu sellest välismaalaste poolt esitatavate vaiete arv SE), milles tõsteti viisotsuste vaidlustamisel väiksemaks, sest II astmes esitatud vaiete arv on märkimisväärselt halduskohtumenetluse riigilõiv 280 eurole. väiksem I astme vaiete arvust. Sellest tulenevalt ei vähene haldusorgani töökoormus ega ressurss. Samuti tekivad viisamenetluses tehtud otsuste kohtus vaidlustamisel Eesti riigis mitteviibivate välismaalaste õiguste kaitseks toimuvatest kohtumenetlustest kulud riigieelarves. Riigieelarvesse annavad oma osa maksutulude kaudu aga üksnes Eesti maksumaksjad. Praegune halduskohtusse pöördumise riigilõivu määr 20 eurot ei kata viisamenetluse otsuste vaidlustamise kohtukulusid. Arvestades eeltoodut teeme ettepaneku eelnõu §-s 13 täiendada ka 32  riigilõivuseaduse § 60, suurendades viisamenetlusega seotud kohtumenetluse riigilõivu. 5. Uues §-s 1711 nähakse ette veaotsuste regulatsioon. Seletuskirjas Selgitatud. selgitatakse, et veaotsuse võib teha üksnes menetluslike või vormiliste puuduste korral, mis ühest küljest ei võimalda anda hinnangut haldusakti Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja sisulisele õiguspärasusele, kuid mis teisest küljest on kergesti jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil kõrvaldatavad. Sisulised vead peaksid jätkuvalt viima haldusakti saadud tagasisides väljatoodud tühistamiseni. Eelnõu § 1711 lõikest 5 jääb mulje, et veaotsuse puhul peab vastuargumentidest vajab veaotsuse haldusorgan andma uue õigusakti, mis peab vastama õigusaktidele, kuid sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja mis võib olla ka samasisuline. Haldusmenetluse seaduses (HMS) arutelu. haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusakti muutmise suhtes (§ 64 lg 1). HMS § 65 lõige 2 ei luba õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist isiku kasuks, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukoht, et õiguspärase haldusakti isiku kasuks kehtetuks tunnistamine on välistatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda. Kuivõrd haldusakte antakse ja muudetakse haldusmenetluses lähtudes HMS-i nõuetest, siis jääb arusaamatuks, kuidas on § 1711 lõikes 5 esitatud ettepanek kooskõlas HMS § 65 lõikes 2 sätestatuga. Palume seletuskirjas selgitada kavandatava muudatuse kooskõla HMS-is haldusakti kehtetuks tunnistamise ja muutmise kohta sätestatuga. Riigikohus 1. Teatud liiki asjades üleriigilisele jagamisele üleminek eeldab vastavalt ka Selgitatud. kohtualluvuse muutmist. Eelnõu § 1 p-s 2 pakutud lahenduse puhul ei ole võimalik ühemõtteliselt järeldada, et kinnipeetavate ja hankeasjade Kinnipeetavate ja hankeasjade üleriigilist kohtualluvust on muudetud, arvestades mh paragrahvi pealkirja ja jagamist puudutav regulatsioon on eelnõust asukohta. Tõlgendamisraskuste vältimiseks tasub kaaluda muu hulgas välja jäetud, kuna vajab põhjalikumat esialgse lahenduse juurde tagasipöördumist (st HKMS § 8 täiendamine). analüüsi. Arvestades Tallinna ja Tartu halduskohtu erinevat töökoormust, leiab osa Riigikohtu halduskolleegiumist, et tuleks kaaluda ka kõikide haldusasjade jagamise muutmist üleriigiliseks. 33 2. Eelnõu § 14 p 1 muudatus, täpsemalt RPKS § 28 lõike 1 kolmas lause jääb Selgitatud. arusaamatuks. Kuna muudatuse eesmärk on võimalik saavutada ka esimese lause muutmisega, teeb halduskolleegium ettepaneku jätta Eelnõu on muudetud selliselt, et edaspidi on kolmas lause RPKS § 28 lõikest 1 välja Sotsiaalkindlustusameti tunnistajate ütluste alusel pensionistaaži tuvastamise pädevus sätestatud täpsemalt RPKS §-s 31, kus on öeldud, et kui dokumentidest ei selgu pensioni määramiseks vajalikud pensionikindlustatu tööülesanded, töötingimused või töö iseloom, tuvastab Sotsiaalkindlusamet pensioni määramise aluseks oleva avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tunnistajate ütluste alusel. Tunnistajate ütluste arvestamiseks peab pensionikindlustatu Sotsiaalkindlustusametile teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad tunnistajad. 3. Riigikohus teeb täiendavalt ettepaneku jätta seadustiku paragrahvi 37 Arvestatud osaliselt. lõike 2 p-s 6 välja sõna „faktilise“. Ettepaneku eesmärk on parandada õigusselgust nn üldise Eelnõu täiendatud muudatusega, mille tuvastamiskaebuse küsimuses ning vähendada selleteemalisi kohaselt sõnastatakse HKMS § 37 lg 2 p 6 protsessuaalseid vaidlusi. järgmiselt: HKMS § 37 lg 2 p 6 järgi võib kaebusega mh nõuda „avalik-õiguslikus „6) haldusakti tühisuse, haldusakti või suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist“. See sõnastus toimingu õigusvastasuse või õigussuhte on ebaõnnestunud, välistades justkui õiguslike asjaolude ehk õiguste, olemasolu kindlakstegemist kohustuste ja õigussuhete kindlakstegemist. Riigikohus on sätet siiski (tuvastamiskaebus).“ tõlgendanud laiendavalt ning jaatanud võimalust tuvastada õiguslikke fakte, nt pensionistaaži, kooselusuhet, õigust vanglas suitsetada, Muudatus näeb selgelt ette, et õigussuhteid võrguettevõtjaga jne (RKPJKo 5-22-4, p 80; RKEKm 3-3- tuvastamiskaebuse lahendamise käigus on 4-2-13, p 10; RKHKm 3-23-1578/29, p 10; 3-17-749, p 10-11, 3-16- kohtul võimalik teha kindlaks õigussuhte 1191, p 10.1). olemasolu. 34  Normi keeleline väljendus tuleks kokku viia selle tegeliku sisuga. Samas märgime, et tuvastamiskaebuse esitamise piirid vajavad tulevikus ilmselt täiendavat täpsustamist. Soovime arutada võimalikud lahendused läbi asjatundjatega ning kaalume vajaduse korral eelnõu menetluse käigus täpsustuste lisamist. See aga ei takista praegu §-st 37 hädavajaliku muudatuse tegemist. 4. Tagamaks õigusselgust, tuleks kaaluda rakendussätte vajalikkust (sh Selgitatud. selgitada seletuskirjas) nende kinni peetavate isikute tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjade kohta, kus isik on pöördunud enne Eelnõu on muudetud selliselt, et edaspidi seadusemuudatuse (eelnõu § 15 p 1) jõustumist maakohtusse. lahendatakse kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud vaidlused maakohtus. Sellist lähenemist toetab 1.07.2024 jõustunud reform , mille järgi korraldab vanglas tervishoiuteenuste osutamist kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule Tervisekassa. Eelnõu on täiendatud rakendussättega, mille kohaselt enne eelnõuga kavandatava vangistusseaduse §-i 531 jõustumist halduskohtule esitatud kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega seotud kaebused menetletakse lõpuni halduskohtus. Tartu Ringkonnakohus 1. Kahtleme veaotsuse instituudi vajalikkuses ja efektiivsuses. Eelnõu Arvestatud. seletuskirjast ei ilmne, miks on senised kohtu volitused ebapiisavad ning vajavad täiendamist. Abstraktselt sõnastatud menetluse efektiivsuse Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja suurendamise eesmärk ei selgita, miks sellise instituudi loomine on jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil vajalik. saadud tagasisides väljatoodud vastuargumentidest vajab veaotsuse 35 Selge ei ole, et veaotsuse menetlusega tegelikkuses hoitaks kokku sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja menetlusosaliste ja kohtu aega ja muid vahendeid. Praktikas juba praegu arutelu. haldusakti tühistamisel menetlus- või vormiliste puuduste tõttu haldusorgan pigem loobub haldusakti andmisest või siis viib uue menetluse läbi nii korrektselt, et vaidlust ei järgne. Teistkordne kohtuvaidlus samas asjas on harv juhus. Liiatigi tuleb veaotsuse menetluses teha kaks otsust, samuti on ette nähtud kaks edasikaebemenetlust. Võimalik kokkuhoid kehtiva regulatsiooniga võrreldes ei saa olla oluline. Veaotsuse menetluse rakendamine võib soovitud eesmärgi asemel muuta kohtumenetluse keerulisemaks ja aeganõudvamaks. Veaotsus on eraldi vaidlustatav. Kui kaebaja soovib uue haldusakti andmise järel menetlust jätkata, siis tuleb asi uuesti sisuliselt lahendada ning teha asjas teine otsus, mis on samuti kaevatav. Sel juhul on kohtul samas asja vaja koostada kaks otsust, põhjendades mõlemal juhul lahendit. Selline korraldus on kohtu jaoks töömahukam ning pikendab menetlusosaliste jaoks kohtumenetluses vaidluse lahendamisele kuluvat aega. Kui asi laheneb eelnõu § 1711 lg-s 7 sätestatud viisil, on kohtu töö – s.o eelnev veaotsuse tegemine koos vastavate põhjendustega ja hiljem kaebust rahuldava otsuse tegemine, isegi siis, kui see toimub vaid resolutsiooniga – ikkagi võrreldav praeguse asja sisulise lahendamisega. Veaotsuse menetluse kohaldamist saab vastustaja nõuda sisuliselt alati, kui menetlus- või vormivigadega haldusakti vaidlustatakse. Kuna sageli tuginetaksegi kaebustes haldusakti menetlus- ja vormivigadele, siis võib veamenetluse läbiviimine muutuda tühistamiskaebuste menetlemise tavapäraseks küsimuseks. Seetõttu võib veamenetlusega kaasnev täiendav koormus mõjutada paljusid kohtumenetlusi. Kohtu poolt ühe asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine vähendab paratamatult kohtu võimekust lahendada teisi asju, viies menetlusaja pikenemisele. Mööda ei saa vaadata sellestki, et veaotsuse menetluse – kui uue õigusinstituudi – rakendamine võib tekitada menetluslikke vaidlusi, nõudes seeläbi erinevatelt kohtuastmetelt täiendavat tööd asja lahendamiseks. Näiteks ei ole selge, mille alusel 36  hinnata, kas veaotsus võib ebaproportsionaalselt riivata menetlusosaliste õigusi või avalikke huve. Muudatuste jõustumisel saavad haldusorganid hakata arvestama võimalusega, et võimalik on menetluslike või vormiliste puudustega haldusakti väljaandmine, sest haldusakti vaidlustamise korral on võimalik veaotsuse menetluse raames haldusaktis esinenud vead ära parandada. Seejuures võib loota, et kohus annab juhiseid, kuidas peab haldusorgan haldusmenetluse läbiviimisel käituma, et jõuda õiguspärase tulemuseni. Seetõttu võib arvata, et veaotsuse instituut mõjub haldusmenetluse kvaliteedile negatiivselt, kuni selleni välja, et haldusmenetlus kaldub vähemalt osaliselt üle kohtumenetlusse. Keerulisemates vaidlustes on võimalik seegi, et ka kohus asja esmakordsel lahendamisel ei märka kõiki olulisi menetlus- ja vormivigu ning kaebus tuleb ka pärast haldusorgani poolt vigade parandamist rahuldada just menetlus- ja vormivigade tõttu. 2. Menetluse kiirendamine taastuvenergia vaidluste lahendamisel Arvestatud osaliselt. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks on taastuvenergia vaidluste osas vajalik kõrvalekaldumine võrdse kohtlemise põhimõttest, eelistades neid Taastuvate energiaallikatega seotud menetlusi teistele menetlusetele, kus samuti on vaidluse all isikute jaoks vaidluste eelistamine teistele menetlustele olulised (põhi-)õiguste riived. Viivitused taastuvenergia asjades tuleneb eelkõige kliimakriisi olukorras planeeringute kehtestamisel ja erinevate lubade saamisel on seotud pigem tehtud Vabariigi Valitsuse poliitilisest puudustega eelnevas haldusmenetluses kui kohtumenetlusega. otsusest. Tegemist on riigi jaoks prioriteetse Täiendavate kiireloomuliste menetluste lisandumine suurendab valdkonnaga, mis seab taastuvaid paratamatult eelisjärjekorras lahendatavate asjade koguarvu, vähendades energiaallikaid puudutavad vaidlused kohtute võimekust neid asju tavapärasest kiiremini läbi vaadata. Ühtlasi esikohale. ohustab uute kiireloomuliste asjade lisandumine nn tavaasjade mõistliku menetlusaja jooksul lahendamist. Ebaselgeks jääb seegi, millisel määral Eelnõu vastavat paragrahvi on täiendatud kiirendab eelmenetlusele kolmekuulise tähtaja kehtestamine võimalusega, et kohus saab 3 kuu tähtaega taastuvenergia asjade lahendamist tervikuna. pikendada (kuni 3 kuud), kui eelmenetluse Keerukamates asjade ja/või asjades, mille lahendamine nõuab eriliigiliste käigus selgub, et kaebust on vaja täiendavalt tõendite (eksperdiarvamus, riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav uurida. See annab põhjendatud juhul kohtule dokument) kogumist, ei pruugi kolmekuulise tähtaja järgimine olla võimaluse teha eelmenetlusele seatud võimalik. Tasuks kaaluda, kas jätta kohtule siiski võimalus ületada tähtajast erandeid. 37  kolmekuulist tähtaega. Seda võimalust saaks tasakaalustada menetlusosalise õigusega kontrollida kohtu tegevust menetluse kiirendamise taotluse esitamise kaudu. 3. Kinnipeetavate tervishoiuteenus Selgitatud. Arvestades 1. juulil 2024 jõustunud vangistusseaduse muutmise seaduse seletuskirjas toodut, ei ole selge, kas kinnipeetavate tervishoiuteenuse Eelnõu ja seletuskirja muudetud nii, et asjade lahendamise pädevaks kohtuks soovitakse määrata maakohtud või kinnipeetavale tervishoiuteenuse halduskohtud. Praeguse eelnõuga kavandatavate muudatustega nähakse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus pädeva kohtuna ette halduskohtuid, kuid vangistusseaduse eelmise lahendatakse edaspidi maakohtus. Sellist muudatuse tegemisel näis seadusandja tahe olevat suunata seda liiki lähenemist toetab 1.07.2024 jõustunud vaidluste lahendamine maakohtutesse. Kui pädevuse valik halduskohtute reform, mille järgi korraldab vanglas kasuks on nüüd siiski selge, siis õigusselguse ja kindluse huvides tasub tervishoiuteenuste osutamist kinnipeetavale, kaaluda määratleda seaduses ka haldusorgan, mis esindab riiki seda liiki arestialusele või vahistatule Tervisekassa. vaidlustes. 1. juulil 2024 jõustunud vangistusseaduse muudatustega pandi Sellega on lahendatud ka võimalikud kinnipeetavate tervishoiuteenuse korraldamise ülesanne Tervisekassale, probleemid, mis tekiksid tervishoiuteenuse kuid vangistuse täideviimisega seotud ülejäänud kohustusi täidavad kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse jätkuvalt vanglad. Kujunenud olukorras leiavad nii Tervisekassa kui valguses. vanglad, et nad ei ole kohased vastustajad kinnipeetavate tervishoiuteenuse asjades, viidates muu hulgas sellele, et neil puuduvad andmed kinnipeetava tervise ja kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise kohta kui ka vähemalt osaliselt võimalus neid andmeid saada. Tervisekassa või vangla määratlemine riiki nendes vaidlustes esindava haldusorganina võimaldaks ühtlasi anda sellele haldusorganile piisava pädevuse ja volituse asjakohastele andmetele juurdepääsemiseks ja kogumiseks. Täpsustada tuleks sedagi, kas Tervisekassa või vangla määratlemine riiki nendes vaidlustes esindavaks haldusorganiks mõjutab kinnipeetava ning tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) alusel kindlustusandjaks määratud isiku vaheliste vaidluste lahendamise korda seoses kinnipeetava võimaliku kahju hüvitamise nõudega. TOKVS § 21 lg 7 järgi on õigustatud isikul kindlustusjuhtumiks 38  mittetunnistamise korral õigus pöördada kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks vastutuskindlustuse lepituskomisjoni, kus toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduses (LepS) sätestatud regulatsiooni, ja seejärel maakohtusse. Kui vastav menetlus liigub TOKVS ja LepS alusel maakohtutesse, saaksid halduskohtud lahendada kinnipeetavate kahju hüvitamise vaidlusi vaid kindlustuse piirmäära ületavas osas. Kui halduskohtumenetluse seaduse eelnõu eesmärgiks on aga välistada maakohtute poolt kinnipeetavate tervisekahjudega seotud vaidluste lahendamine, tuleks luua erisus ka TOKVS alusel kinnipeetavate kahju hüvitamise nõuete lahendamisele, näiteks sätestades, et kindlustusandja ja kinnipeetava vahelised vaidlused kahju hüvitamise üle lahendatakse halduskohtus ning LepS nende suhtes ei kohaldu. Tallinna Ringkonnakohus 1. Esiteks teeme ettepaneku muuta HKMS §-e 79 ja 88. Menetlusosalisel on Mitte arvestatud. praegu õigus esitada määruskaebus halduskohtu määruse peale, millega HKMS § 88 alusel piiratakse selle isiku juurdepääsu toimikule või Ettepaneku pakutud muudatustega menetlustoimingule, samuti HKMS § 79 kohaselt määruse peale, millega soovitakse piirata edasikaebeõigust ta eemaldatakse menetlustoimingult. Tegemist on halduskohtu tutvumisloa andmise määruse peale ning menetlusliku otsustusega menetluse juhtimisel ja korraldamisel, mis peaks menetlusosalise eemaldamise taotluse olema vaidlustatav mitte eraldi määruskaebusega, vaid rahuldamata jätmise määruse peale. Pakutud apellatsioonkaebuses. See lähtub põhimõttest, et menetluslikud vaidlused kaebeõiguse piiramine võib riivata isiku PS tuleb lahendada kontsentreeritult, ühekorraga apellatsioonkaebuses, välja § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma arvatud juhul kui pelgalt apellatsioonkaebusega ei ole võimalik kohtuasja arutamise juures. Samuti ei ole menetlusosalise õigusi tagada. Olukord on analoogne (menetlusosalise päris õige võrrelda menetlusosalise jaoks mõjult mõneti sarnane) sellega, kui halduskohus otsustab mitte eemaldamist menetlustoimingult ja oma asja koguda mingit tõendit – selline menetlust juhtiv ja korraldav otsustus on toimikuga tutvumise õiguse piiramist praegu samuti vaidlustatav apellatsioonkaebusega, mitte tõendite kogumisega, millega seotud määruskaebusega. Meede tagaks selle, et ühe probleemiga tegeleb üks vaidlused lahendatakse apellatsiooni- või kohtukoosseis nii esimeses astmes kui ka edasikaebeinstantsis. Arvestades kassatsioonimenetluses. kohtumenetluse piiratud ressursse, oleks see ratsionaalne ja ökonoomne. Tuleb ka arvestada, et määruskaebuse lahendamise ajaks, mis 39  ringkonnakohtu koormuse tõttu võib kaua kesta, on menetlus alama astme kohtus seiskunud. Lisaks tagaks see, et esimese astme kohus saab menetlust juhtida ja korraldada sõltumatult, kõrgema astme kohtu vahepealsete sekkumisteta. Ette tuleb ka seda, kus juurdepääsupiirangu edasikaebamisel ringkonnakohus on olukorras, kus tuleks öelda, et tõendi kogumisel on laiemalt tehtud viga (tõend pole asjakohane, andmekogum tuleks esitada teistmoodi jne), aga sellistesse küsimustesse ei ole korrektne sekkuda, kui põhiasi on halduskohtus veel pooleli. Õigem on seda teha apellatsioonimenetluses. Sellest tulenevalt oleks vajalik muuta HKMS § 88 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: “(5) Tutvumisloa andmisest keeldumine, samuti tutvumisloa andmine, kui pool või kolmas isik on taotlenud selle andmisest keeldumist, otsustatakse määrusega. Tutvumisloa andmise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav. Tutvumisloa andmisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kui tutvumisloa andmise taotluse on esitanud menetlusväline isik või kui taotlus on esitatud pärast kohtumenetluse lõppemist, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule.“ Samuti oleks vaja muuta HKMS § 79 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: “(5) Menetlusosalise eemaldamine otsustatakse määrusega. Eemaldamise taotluse rahuldamata jätmise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav. Kuni määruse jõustumiseni ei avalda kohus menetlusosalisele teavet.“ 2. Teiseks teeme ettepaneku muuta HKMS § 207 lõiget 3. Kui määruskaebus Arvestatud osaliselt. on ilmselgelt perspektiivitu, pole sisulist vajadust lisada sellele põhjendusi, iseäranis n-ö menetlusliku määruse vaidlustamise korral. Otsuste ja määruste põhjenduste kirjutamise Sisutute ja ilmselgelt perspektiivitute määruskaebuste täismahus kohustus peaks alles jääma, kuna kaebaja põhjendamine (isegi kirjeldava osa koostamine) võtab ringkonnakohtult jaoks on oluline välja tuua, miks leiti, et ressurssi, mida võiks kasutada nende kohtuasjade (eelis)lahendamiseks, tema kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. 40  kus kaalul on isikute olulised huvid ning ja asjad on õiguslikult ja Kohtunikud saavad oma töökoormust faktiliselt ka tegelikult vaieldavad. Ei ole ohtu, et ringkonnakohus hakkaks reguleerida sellega, et esitavad ilmselgelt kergekäeliselt loobuma määruste põhjendamisest seal, kus see on ka perspektiivitute kaebuste puhul päriselt vajalik, arvestades et ringkonnakohtu määrus on Riigikohtus põhjendused lühidalt. vaidlustatav. Ka praegu võimaldab seadus teatud juhtudel määruskaebusi ilma põhjendusteta tagastada ja see ei ole probleeme kaasa toonud. Kuna Eelnõusse on lisatud ettepanekus välja halduskohtu lahendite põhjendatus ja kvaliteet on üldjuhul väga hea, siis pakutud muudatused, mille kohaselt võib ei anna ringkonnakohtu põhjendused sageli erilist lisandväärtust. Lisaks ringkonnakohus edaspidi oma otsustest ja ei anna ringkonnakohtu otsusele või määrusele erilist lisandväärtust määrustest kirjeldava osa välja jätta. kirjeldava osa lisamine, mh olukorras, kus menetluse käik nähtub halduskohtu lahendist. Menetlusosaliste ja ka avalikkuse jaoks on eeskätt oluline teada saada ringkonnakohtu motiivid. Sellest tulenevalt oleks vaja täiendada HKMS §-i 201 uue lõikega 41 järgmises sõnastuses: “Ringkonnakohus võib otsuse teha ilma kirjeldava osata.” ning jätta sama paragrahvi lõike 5 sissejuhatavast osast välja sõnad “kirjeldava ja”. Samuti oleks vaja lisada HKMS § 207 lõike 3 punkti 2 lõppu sõna “või” ja täiendada lõiget 3 punktiga 3 järgmises sõnastuses: “3) kui kõik kohtukoosseisu liikmed leiavad, et määruskaebus halduskohtu määruse peale on ilmselgelt perspektiivitu ja põhjenduste lisamine ei ole vajalik ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Ringkonnakohus võib ka lisada põhjendused lühidalt.” Viimaks oleks vaja täiendada HKMS § 210 lõiget 2 teise lausega: “Ringkonnakohus võib määruse teha ilma kirjeldava osata.” Tallinna Halduskohus 1. Kohtualluvuse üldreegliks halduskohtumenetluses on, et kaebus Mitte arvestatud. esitatakse vastustaja asukoha või teenistuskoha järgi (HKMS § 7 lg 1). Kuna valdav osa haldusorganeid asub TlnHK tööpiirkonnas, jõuavad ka Kohtualluvuse üldreegli muutmine vajab vastavad kohtuvaidlused TlnHK menetlusse. Kaaluda tasub kohtualluvuse põhjalikumat analüüsi, et hinnata väga üldreegli muutmist kaebaja elu- või asukohajärgseks (nagu on täna pikalt kehtinud muudatuse mõju erandlik kohtualluvus – HKMS § 8 lg 6). See tagaks nii ühtlasema kohtusüsteemile ja õigusmõistmisele. kohtuvaidluste jagunemise Tallinna ja Tartu halduskohtute vahel, kui Muudatusega kaasneks tõenäoliselt oluline 41  toetaks ka kohtusse pöörduja kodu/asukoha läheduse põhimõtet. muutus kohtute koormuses ning sellise Arvestades tänapäevaseid tehnilisi võimalusi (videoistungid), töötamise muudatuse elluviimine eeldab põhjalikku trende (kodutöö/kaugtöö) ning juhtimismudeleid (valdkondlik juhtimine mõjuanalüüsi ja kohtuasjade statistika piirkondliku asemel), ei tingiks muudatus eelduslikult märkimisväärseid läbitöötamist, mida ei jõua käesoleva eelnõu probleeme või lisakulusid menetlusosalistele ega kohtutele. raames piisavalt põhjalikult teha. Võimalik on ka jätta üldreegel muutmata ning laiendada erandliku kohtualluvuse regulatsiooni, s.o laiendada vastustajate ringi, kelle vastu kaebuse esitamisel lähtutakse menetlusalluvuse määramisel kaebaja elu- või asukohast. Sellisteks vastustajateks saavad olla nt Töötukassa ja Kaitseressursside Amet. Samuti on võimalik luua regulatsioon, et kinnisasjadega seotud vaidluste puhul (sh keskkonnaasjad) lähtutakse menetlusalluvuse määratlemisel kinnistu asukohast (eeskujuks võib võtta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 99). 2. HKMS §-i 11 võiks lisada TsMS § 17 lg 2 analoogi: „Ringkonnakohtu Arvestatud. esimehel on õigus apellatsiooni korras asja arutamisele kaasata kohtukoosseisu sama kohturingkonna maakohtunik tema nõusolekul. Eelnõu ja seletuskirja välja pakutud Kaasatud kohtunik ei või olla asjas eesistuja ega ettekandja.“ See muudatusega täiendatud. võimaldaks ajutiselt vähendada Tallinna Ringkonnakohtu töökoormust, kui vajalik on kolmanda kohtuniku olemasolu kasvõi istungil. Samuti võimaldaks see ringkonnakohtul kaasata teadaolevalt eriteadmistega kohtunikku esimesest astmest. Tulevaste kohtunikukonkursside osas oleks ringkonnakohtul ühtlasi olemas vahetu kogemus kollegiaalsest tööst konkreetse kohtunikuga 3. Poolte kompromissidele suunamisel on kohati osutunud takistuseks see, Arvesatud. et riigilõivu ei tagastata terves ulatuses (HKMS § 104 lg 6 p 1). Riigilõivu tagastamine ei tekita kohtule olulist menetluslikku koormust, arvestades Eelnõu ja seletuskiri muudetud nii, et ka praeguseid tehnilisi lahendusi. Küll aga võib see soodustada kompromissi sõlmimisel tagastatakse kompromissile jõudmist, mis samas aitab kokku hoida kohtuniku tööaega. riigilõiv täies ulatuses. Samuti on Praktikas on menetlusosalised soovinud kompromissi osana lühendada kompromissi kinnitamise määruse puhul määruse edasikaebetähtaega (analoogselt TsMS § 661 lg-ga 4). Tänane HKMSi lisatud viide TsMS § 661 lõikele 4, HKMS seda ei võimalda, seega võib olla põhjendatud vastava mis võimaldab menetlusosaliste regulatsiooni loomine HKMS-i kompromisside soodustamiseks. 42  kokkuleppel lühendada edasikaebamise tähtaega. 4. Menetluskulud veaotsuse tegemisel Selgitatud. HKMS § 108 lg 62 kontekstis on põhjendatud kaaluda, kas kohtule võiks jääda kaalutlusruum menetluskulude jaotuse osas alates hetkest, kui Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja vastustaja on veaotsuse tulemusena puudused kõrvaldanud (s.o pärast jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil vigade kõrvaldamist tekkinud menetluskulude osas). Praeguse saadud tagasisides väljatoodud regulatsiooni järgi jäävad kõik menetluskulud vastustaja kanda ka vastuargumentidest vajab veaotsuse olukorras, kus vastustaja on kõrvaldanud vea, kaebaja ei loobu kaebusest sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja ning lõpptulemusena jääb kaebus rahuldamata. arutelu. 5. Haldustoiminguks loa andmine Mitte arvestatud. Eelnõuga kaotatakse mitu nõuet haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemiseks. Täiendavalt tasub kaaluda loakohustuse kaotamist Justiits- ja Digiministeerium analüüsis Maksu- ja Tolliameti (MTA) täitmist tagavate toimingute sooritamiseks eelnõu ettevalmistamise käigus erinevate enne rahalise nõude või kohustuse määramist (maksukorralduse seaduse haldustoiminguks antavate lubade § 1361). Alternatiivina võib piirata olukordi, millal on kohtu loa kaotamist ning konsulteeris selles osas ka taotlemine vajalik. Väljakujunenud kohtupraktikat ja ka sellest lähtuvalt Riigikohtuga. Analüüsi käigus jõuti MTA vajadusi arvestades kohaldatakse reeglina meetmeid, mis tagavad järeldusele, et Maksu- ja Tolliameti ning vara säilimise, kuid ei takista selle valdamist või kasutamist. Selliseid Rahapesu Andmebüroo asjades meetmeid – nt hüpoteek või käsutuskeeld võiks rakendada MTA ise, halduskohtu loa andmise nõuet praegu ära samuti võiks MTA saada ettemaksukontot pikema aja kestel (nt 1 aasta) ei kaotata, sest sellega võivad kaasned ise piirata. Isikutel on võimalus pöörduda kohtusse järelkontrolliks, s.o teatud riskid, mida tuleks eraldi laiemalt vaidlustada maksuhalduri ennetav täitetoiming kohtus. Loakohustus analüüsida. (kohtulik eelkontroll) võib olla põhjendatud isikute õigusi intensiivsemalt riivavate meetmete rakendamise soovi korral, nt vara võõrandamine või Järgnevalt toome välja probleemid, millele pangakontode arestimine (üle teatud piiri). Selliselt võiks kohtule Riigikohus on seoses kohtulubade esitatavate MTA loataotluste arv oluliselt väheneda. kaotamisega osundanud: Samuti tasub kaaluda loakohustuse kaotamist Rahapesu Andmebüroo MKS § 1361 lg-d 1 ja 11. Praegu annab poolt vara arestimisel ja riigi omandisse kandmisel (rahapesu ja terrorismi maksuhaldurile loa täitmist tagavate 43 rahastamise tõkestamise seaduse § 57 lg-d 6 ja 7). Hetkeseisuga on toimingute tegemiseks halduskohus. PS võimalik halduskohtus vaidlustada arestimise luba, arestimise seda ei välista, et nende toimingute üle ettekirjutust, riigi omandisse kandmise luba ja riigi omandisse kandmise otsustaks maksuhaldur ise, kuid ohtu võib ettekirjutust. Piisaks sellest, kui isik saab vaidlustada ettekirjutusi kui näha võimaluses hakata maksukohustuslast haldusakte. Kohtu eelluba ei ole tingimata nõutav. tema vara eelarestiga survestama (nt esitama vaieldavas olukorras maksuhalduri soovitud andmetega maksudeklaratsioone jms). Halduskohtute koormus ei pruugi väheneda, sest kui maksuhaldur asub meedet senisest mõnevõrra enam kasutama (mis on kohtuliku eelkontrolli puudumise tõttu tõenäoline), siis hakatakse neid meetmeid ka poolelioleva maksumenetluse ajal vaidlustama. Ei vähene oluliselt ka vaidluste kiireloomulisus, kuna lahendama tuleb hakata EÕK taotlusi vara eelaresti alt vabastamiseks. RahaPTS § 57 lg-d 6 ja 7. Praegu võib RAB taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni üheks aastaks, kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. Kui see ka ühe aasta jooksul ei õnnestu, võib RAB või prokuratuur halduskohtult taotleda luba vara riigi omandisse kandmiseks. PS ei välista lahendust, kus vara käsutamist piiraks RAB ise ja kannaks ise selle ka riigi omandisse. Samuti on võimalik kohtus vara tagasi nõuda. Siiski, sarnaselt maksuhaldur toimingutega võib siingi esineda isikute kuulekusele survestamise risk. Eraldi väärib 44  veel tähelepanu tõsiasi, et erinevalt maksuhalduri toimingutest on RAB-i haldusaktide põhjendused isikute eest üldjuhul suuresti varjatud ning seda ka kohtumenetluses (vt RKHKm 3-23-671/33). Selline olukord suurendab kohtuliku eelkontrolli väärtust, kuna kaebajal on keeruline ka kohtulikus järelkontrollis kohtule uusi enda kasuks rääkivaid argumente tuua. 6. Halduskinnipidamise tähtaeg Mitte arvestatud. Ettepanek muuta kaitseväeteenistuse seadust (KVTS), välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust (VRKS), välismaalaste seadust Väljapakutud muudatuse puhul on küsitav, (VMS), väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust (VSS) järgmiselt: kuidas see muudatus vastab PS § 21 lõikele KVTS § 162 lõikes 8 asendatakse number „48“ numbriga „72“. 2, kus sätestatakse, et kedagi ei tohi vahi all VRKS § 15 lõikes 6, § 362 lõigetes 1, 2, 3 ja § 366 lõikes 2 asendatakse pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase number „48“ numbriga „72“. loata. PS on siin seadnud väga kindla tähtaja VMS § 283 lõikes 3 asendatakse number „48“ numbriga „72“. kaitsmaks isikuvabadust kui üht olulisemat VSS § 15 lõigetes 1 ja 5, § 154 lõikes 2, § 22 lõikes 1 ning § 282 lg-s 6 põhiõigust ning Justiits- ja asendatakse number „48“ numbriga „72“. Digiministeeriumi hinnangul ei saa Muudatusega pikendataks halduskinnipidamise tähtaega (õigust hoida põhiseadust muutmata sellest mööda minna. isikut haldusmenetluses kohtuväliselt halduskohtu loata kinni) seniselt 48 Kuigi näiteks EIÕK ei ole näinud ette isiku tunnilt 72 tunnini. Senine regulatsioon eeldab kohtu ja haldusorgani töö vabaduse võtmise kohtulikule kontrollile erikorraldust seonduvalt võimalusega, et isik peetakse kinni / 48 tunnine numbrilist tähtaega ning räägib üksnes tähtaeg hakkab kulgema vahemikus reede õhtust laupäeva hommikuni. Sel sellest, et kohus peab otsustama kiires juhul peab kohtuistung ja kohtulahendi tegemine toimuma korras (EIÕK § art 5), siis on Eesti nädalavahetusel. Vastava vajaduse tagamiseks on kogu aasta lõikes (52 põhiseadus loojad leidnud, et 48 tundi saab nädalat aastas) igal nädalavahetusel mitu halduskohtunikku üle-eestiliselt olla maksimaalne aeg, mille jooksul peab valves. Koos kohtunikuga on üldjuhul valves ka üks või mitu inimest kohus isikult vabaduse võtmisele andma tugipersonali hulgast, eelkõige kohtuistungi sekretär. Nimetatu tingib oma hinnangu. kohtu töö erikorralduse koos sellega kaasnevate piirangute ja kuluga, s.o 45  lisatasude maksmine ja puhkeaja tagamise vajadus (kohtute seaduse § 6 lg Õigus kahtlustatava kinnipidamise 4 ja § 76 lg 7, avaliku teenistuse seaduse §-d 38-41). Isiku kohtu loata kohtulikule kontrollile 48 tunni jooksul on kinnipidamise õiguse pikendamine 72 tunnini kaotaks vajaduse kohtunike reservatsioonita põhiõigus, millest on ja kohtu tugipersonali valveteks valdaval osal nädalavahetustest. Samuti erandid lubatud üksnes PS § 130 kohaselt ei pea asutused, kellel on isikute kinnipidamise õigus, tagama samal erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi määral valmisolekut osaleda nädalavahetustel kohtumenetlustes. julgeoleku ja avaliku korra huvides (PS § 21 Muudatused tähendavad seega ressursi säästu kohtumenetluse arvel, komm. 16). Samuti oleks siin keeruline samas kui põhiõiguste riive kasvu ei saa halduskinnipidamiste olemust lähtuda ka PS kitsast tõlgendusest ning arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Kohtu loata enam kui 48- öelda, et kõnealune nõue kehtib ainult tunnine halduskinnipidamine ei ole teiste riikide praktikas harukordne. süüteomenetluses. Tulenevalt võrdse Teadaolevalt on vastavad tähtajad näiteks järgmised: Island 1 päev (24 kohtlemise põhimõttest tuleks kõiki tundi); Eesti, Itaalia, Leedu, Poola, Portugal 2 päeva (48 tundi); Taani, täitevvõimu poolt kinnipeetud isikuid Ungari 3 päeva (72 tundi); Soome, Liechtenstein 4 päeva (96 tundi); kohelda ühte moodi ning see hõlmab ka Prantsusmaa 5 päeva, Läti 10 päeva, Holland 28 päeva. Muudatused ei Eestisse saabunud välismaalasi, kes on PS kaota valveaja vajadust täielikult. Nimelt võivad järjestikused riigipühad kaitsealas (§ 9). Arvestades eriti PS § 20 lg ja nädalavahetused tingida vajaduse kohtumenetluste läbiviimiseks 2 p-s 4–6 piiriklauslite alla kuuluvate riigipühal või nädalavahetusel ka 72 tunnise kinnipidamise reegli korral. vabadust võtvate meetmetele allutatud Samas on sellised päevad aastas üksikud ning kohtuliku järelevalve isikute haavatavust, tuleks nad arvata lisaks tagamine nendel päevadel on oluliselt lihtsam ja väiksema kuluga. PS § 15 lg-le tulenevalt PS § 12 võrdsuspõhiõigusest PS § 21 lg 2 kaitsealasse (PS kommentaarid § 21 p 49). 7. Lahendi allkirjastamine Mitte arvestatud. Muuta TsMS-i, täiendades §-i 441 lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Infosüsteemis ei pea otsust digitaalselt allkirjastama, kui kohtunik saab Digiallkirjastamine on Eestis välja töötatud otsuse tegemist kinnitada usaldusväärselt ja turvaliselt muul viisil.“ selleks, et oleks ühtsetel alustel toimiv kiire Viidatud TsMS muudatus rakenduks HKMS § 156 lg 2 kaudu ka allkirjastamise viis, mida kõik halduskohtumenetlusele (sh HKMS § 178 lg 3 kaudu kõigile aktsepteerivad. Isikute jaoks peab olema kohtulahenditele, st nii kohtuotsustele kui määrustele). TsMS § 441 lõike arusaadav ja tuvastatav, et kohtunik on 11 eesmärgiks on menetluste kiirendamine seeläbi, et loobuda lahendite lahendi allkirjastanud. Ettepaneku puhul ei digitaalallkirjastamisest, kui lahendi saab nt infosüsteemis turvaliselt ole arusaadav, mida mõeldaks „turvalisel 46  kinnitada ka lihtsamalt (võimalik on tagada kohtuniku identifitseerimine muul viisil“ kinnitamise all ning kuidas saab infosüsteemi sisenemisel muul viisil, kui ID-kaardiga / digi-ID-ga). isik olla sellisel juhul veendunud, et tema Digitaalallkirjastamine on kohmakas ja röövib kohtunikelt palju tööaega. suhtes tehtud kohtulahend on kohtuniku Lisaks on oluline, et teatud olukordades ei olegi võimalik kohtulahendit poolt allkirjastatud. Pigem võiks mõelda digitaalselt allkirjastada. Seda juhul, kui juurdepääsupiiranguga lahend võimalustele, kuidas arendada vormistatakse infosüsteemis, mis ei võimalda kasutaja identimist ID- olemasolevaid infosüsteeme selliselt, et kaardi / digi-ID abil (nt haldustoiminguks loa andmine julgeolekuasutuste need võimaldaks kohtunikel süsteemis sees seaduse §-de 27 ja 29 alusel). Sellises olukorras tuleb kohtulahend lihtsamini lisada otsusetele digiallkirja. praktikas vormistada paberkandjal (st allkirjastada käsitsi). See tähendab täiendavat ajakulu (ja kontoritarvikute kulu) ning lisaks kaasnevad juurdepääsupiiranguga (riigisaladus ja salastatud välisteave) paberkandjatel dokumentide transportimisega, säilitamisega ja arhiveerimisega olulised lisakulud ja -nõuded. Kõnealuse seadusemuudatusega oleks võimalik luua, edastada, säilitada ja arhiveerida selliseid kohtulahendeid digitaalsel kujul, mis lihtsustab oluliselt tööprotsessi ja lahendite hilisemat haldamist. Võimalik on luua TsMS-i muutmise asemel vastav regulatsioon ka otse HKMS-i. 8. Riigilõivuseaduse (RLS) regulatsiooni puudulikkus Mitte arvestatud. RLS § 60 lg 4 sõnastus vajab täpsustamist selles osas, milliste rahaliste nõuete puhul lähtutakse protsentuaalsest riigilõivust. Praegune RLS § 60 Eelnõuga ei ole praegu sisulisi muudatus lg 4 sõnastus on tekitanud praktikas hulgaliselt tõlgendamisraskusi ning halduskohtu riigilõivude puhul tehtud, kuna erinevaid tõlgendusi küsimustes, kuidas arvestada riigilõivu nt järgmiste need vajavad põhjalikumat analüüsi. vaidluste puhul: maksusumma vähendamine maksuhalduri poolt (nt nn emapalga pettuse tuvastamisel vähendatakse maksuotsusega äriühingu Eelnõuga on tõstetud poolt deklareeritud summasid, millega kaasneb vanemahüvitise halduskohtumenetluses kaebuse esitamise väljamaksete tagasinõudmine); tegevustoetuste määramata jätmised; riigilõivude suurusi ning halduskohtus kahju toetuste tagasinõudmine (finantskorrektsiooni otsused); liikluskindlustuse hüvitamise kaebuse riigilõivud on seadusest tulenev sundkindlustus (Eesti Liikluskindlustuse Fondi muudetud sarnaseks tsiviilkohtumenetluse makseteatised sundkindlustuse kohta); leppetrahvi sissenõudmine lõivudega (sätestatud RLS lisas 1). halduslepingute täitmisel (nt avaliku liiniveo leping, prügiveoleping jne). Mõistlik oleks sõnastada RLS § 60 lg 4 viisil, et see hõlmaks selgelt kõiki kaebusi, mille puhul on nõue rahaliselt hinnatav (st kõigi selliste kaebuste 47  puhul sõltuks riigilõivu suurus rahalise nõude suurusest). Samuti on vajalik üle vaadata RLS § 22 lg 2 p 2, mis näeb ette, et riigilõivu tasumisest on vabastatud „pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas“. Praegune sõnastus on ühelt poolt väga lai ja võib tekitada küsimuse, kas nt erinevad ettevõtluse toetused peaksid sinna alla minema (mis ei ole eelduslikult sätte eesmärk). Teisalt on säte üsna konkreetne, tõstatades küsimuse, kas riigilõivu tasumisest vabastust saab rakendada ka juhul, kui on tegemist toetusega seotud küsimusega, nt töövõime hindamine ja puude määramine (mis on eelduslikult sätte eesmärk). Segadused riigilõivu arvestamisel tekitavad ebaühtlast kohrupraktikat ning tingivad täiendavat ajakulu nii kohtule kui menetlusosalistele viidatud küsimuste analüüsimisel iga üksiku kohtuasja raames. 9. Riigilõivude muutmise ettepanekud. Arvestatud osaliselt ja selgitatud. Ettepanek taastada määruskaebemenetluse riigilõiv 20 eurot (v.a isik, kellelt on võetud vabadus). Sellega on võimalik tagada osaliselt menetluse Eelnõuga on tõstetud kulude katmine, kui isik on selleks maksevõimeline ning samuti suunab halduskohtumenetluses kaebuse esitamise see rohkem läbikaalutud määruskaebuste esitamisele. Ettepanek tõsta riigilõivude suurusi ning halduskohtus kahju kahju ja maksete vaidlustamisel summa ülemmäära, näiteks kuni hüvitamise kaebuse riigilõivud on tsiviilasja täismäärani (RLS lisa 1, hetkel 5000 eurot). Kui vaidlus muudetud sarnaseks tsiviilkohtumenetluse puudutab mittevaralist kahju, siis teatud juhtudel on isik riigilõivu lõivudega (sätestatud RLS lisas 1). tasumisest vabastatud (RLS § 22 lg 1 p-d 4 ja 12 – vabaduse võtmine ja kehavigastused) ning võib suunata isikut esitama mittevaralise kahju Muus osas ei ole käesoleva eelnõu puhul nõuet ka kohtu äranägemisel (või sellest väiksemat summat), millega riigilõive sisuliselt muudetud ning see kaasneb fikseeritud riigilõiv 350 eurot (RLS § 60 lg 3). vajaks eraldi põhjalikumat analüüsi. Maksimumsummad on pigem seotud äriühingutega, kellelt saab eeldada ka vastavat maksevõimet. Erandlikul juhul – füüsilisel isikul on tekkinud väga suur varaline kahju – säilib menetlusabi andmise võimalus. Haldusmenetluses riigilõivustatud toimingu korral võib olla põhjendatud samas suuruses riigilõiv ka halduskohtumenetluses kaebuse esitamisel (kui riigilõiv on enam kui 20 eurot). Näidisloetelu haldusmenetluse riigilõivudest: erakooli koolitusluba 500 eurot, kutset andva 48  organisatsiooni tegevusluba 150 eurot, keskkonnakompleksload 4930 eurot, keskkonnaload 1990 eurot, jahipiirkondadega seotud toimingud 40- 100 eurot, elektrituru tegevusload alates 640 eurost, liiklusregistri toimingud 55-71 eurot (omaniku muutmine); 130 eurot (uue sõiduki registreerimine), ehitusluba ja kasutusluba 250 eurot, relvaseaduse erinevad taotlused 30 eurot, elamisloa taotlused 64-95 eurot; ettevõtluse korral 160-190 eurot, kutsekvalifikatsiooni tunnustamine 130 eurot. Riigilõiv ei muutuks valdkondades, kus ei ole lõivu ette nähtud, sh nt sotsiaalasjades või lastele mistahes tasemel hariduse tagamisel vms. Haldusmenetlusega analoogne riigilõiv oleks ühtlasi põhjendatud kehtestada halduskohtumenetluses üksnes isikule, kes on luba haldusmenetluses taotlenud ja mitte puudutatud isikule, kes teisele isikule väljastatud luba vaidlustab (nt naaber ehitusloa puhul, keskkonnaorganisatsioon keskkonnaalase loa puhul jms). Siiski võib ka puudutatud isiku riigilõiv olla sellistes asjades tavapärasest mõnevõrra kõrgem (nt 50 eurot), s.o mõistlikult tasakaalus selle toimingu keerukusega ja kulukusega. Tuleb ühtlasi möönda, et riigilõivude astendamine tekitab halduskohtutele eelduslikult lisatööd eelmenetluses riigilõivude jälgimisel ja täiendavate riigilõivude nõudmisel. Kaebuses ja määruskaebuses mitme iseseisva (erineva eesmärgiga) nõude esitamisel on põhjendatud kaaluda riigilõivu tasumist iga nõude eest eraldi – HKMS § 104 lg 1 teine lause. Tartu Halduskohus 1. Täiendada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 8 lg-t 6, Selgitatud. sätestades Eesti Töötukassa vastu esitatud kaebuste osas erandliku kohtualluvuse ning sõnastada see lõige järgmiselt: „Kui vastustaja on Maksu- ja Tolliamet, Sotsiaalkindlustusamet või Eesti Töötukassa, Käesoleva eelnõu raames on otsustatud esitatakse kaebus kaebaja elu- või asukoha järgi.“ halduskohtu kohtualluvuse regulatsiooni Selgituseks märgime, et Eesti Töötukassa haldusaktide ja tegevuse peale mitte muuta, kuna see vajab põhjalikumat esitatavad kaebused on oma olemuselt sageli suuresti sarnased analüüsi. Sotsiaalkindlustusameti peale esitatavate kaebustega, mille osas on sätestatud erandlik kohtualluvus. Ka Eesti Töötukassa peale esitatud 49  kaebuste läbivaatamine võimalikult isiku elukohale lähedases kohtus on mõistlik ja põhjendatud. Kaebajateks on sageli füüsilised isikud, kes kohtumenetluse norme mitte tundes esitavad kaebuse enda elukohale lähedasse halduskohtusse. See on aga tinginud haldusasjade alluvusjärgselt üleandmise HKMS § 10 lg 1 alusel, tähendades seega täiendavaid menetlustoiminguid kohtu jaoks ning menetluse mõningast pikenemist. Muudatus võimaldaks vältida menetluse pikenemist ning muudaks kohtumenetluse füüsilisest isikust kaebajate jaoks arusaadavamaks ja lihtsamini kättesaadavaks. 2. HKMS § 10 lg-s 2 ja § 108 lg-s 62 oleks sõna „käsitletud“ asemel Arvestatud seadustiku sõnakasutust tervikuna arvesse võttes õigem kasutada sõna „nimetatud“. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt muudetud. 3. Eelnõu § 1 p-s 2 kavandatava HKMS §-ga 111 soovitakse muuta pigem Arvestatud. kohtualluvuse regulatsiooni, mitte kohtukoosseisu määramise põhimõtteid. Seega võiks kaaluda vastava sätte asukohta seadustikus § 8 Kinnipeetavate ja hankeasjade üleriigilist järel. Alternatiivselt pakume selle sätte sõnastust: „Käesoleva seadustiku jagamist puudutav regulatsioon on eelnõust § 8 lõikes 5 nimetatud isiku ja § 266 lõikes 1 nimetatud haldusasi allub välja jäetud, kuna see vajab põhjalikumat igale halduskohtule.“ või „… allub halduskohtule, sõltumata kohtu analüüsi. tööpiirkonnast.“ 4. Eelnõu § 1 p 9: HKMS § 1711 lg-s 3 tuleks täpsustada, kas ka Selgitatud. ringkonnakohtu määrus on edasikaevatav. Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil saadud tagasisides väljatoodud vastuargumentidest vajab veaotsuse sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja arutelu. 1 HKMS § 171 lg 5 osas on ettepanek asendada sõnad „kõrvaldamise järel“ Selgitatud. sõnaga „kõrvaldamiseks“. Selgitame, et näiteks põhjendamisviga, mille parandamine kavandatava muudatuse korral on lubatav, tuleb kõrvaldada Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja haldusaktiga, mitte enne selle andmist. jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil saadud tagasisides väljatoodud 50  vastuargumentidest vajab veaotsuse sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja arutelu. Eelnõu § 1 p 18: kavandatava HKMS § 2651 lg 1 puhul on asjakohasem Arvestatud. viidata HKMS § 265 lg-tele 1 ja 2 (mitte lg-le 3), mis sätestavad loa andmise ning selle tühistamise ja muutmise kohtu määrusega. Eelnõu vastavalt muudetud. Eesti Kohtunike Ühing 1. Eelnõuga luuakse süsteem, kus kinnipeetavate ning hankeasjade jagamine Selgitatud. oleks halduskohtute ülene. Kuigi seletuskirjas mööndakse, et selline asjade jagamine võib muuta keerukamaks Lõuna-Eestis elavate või Kinnipeetavate ja hankeasjade üleriigilist tegutsevate menetlusosaliste istungil osalemise, siis ei nähtu, et jagamist puudutav regulatsioon on eelnõust halduskohtute töökoormuse ühtlustamiseks oleks kaalutud teisi välja jäetud, kuna see vajab põhjalikumat alternatiive ning oleks analüüsitud, millised valdkonnad võiksid veel olla analüüsi. jagatavad just kaebaja või kinnisasja asukoha alusel. Täna näeb HKMS § 8 lg 6 ette erandliku kohtualluvuse, kui vastustajaks on Maksu- ja Tolliamet või Sotsiaalkindlustusamet. Neile sarnaselt võiks Töötukassa otsuste vaidlustamisel lähtuda kohtualluvusel kaebaja elukohast. Selliselt oleks õigusemõistmine inimesele lähemal ning samuti aitaks see ühtlustada kohtute töökoormust. Ka keskkonnaasjades võiks kaaluda vaidluse lahendamist kinnisasja asukohta järgi, võttes eeskujuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 99. Sellisel juhul oleksid välistatud olukorrad, kus ühe ja sama asjaga seotud vaidlusi lahendavad erinevad kohtud. Nt ehituse- ja planeerimisasjad jagunevad sõltuvalt kohalikust omavalitsusest Tallinna ja Tartu vahel, ent kui vajalik on Keskkonnaameti kooskõlastus, keskkonnaluba vms, siis selline asi allub täna üldjuhul Tallinna Halduskohtule. Nimelt on Keskkonnaameti asukoht Pärnus. 51 2. Uue regulatsioonina luuakse HKMS-i veaparandamise instituut. Ehkki ei Arvestatud. saa välistada, et keerukamates asjades võib see tuua ajalise võidu, siis kätkeb see ka teatavaid riske, mida ei tasuks alahinnata. Esiteks võib see Veaotsuse regulatsioon on eelnõust välja oluliselt suurendada halduskohtute töökoormust, kuna haldusorganid jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil võivad võtta haldusmenetluses teadliku riski, et eiravad menetlus- ja saadud tagasisides väljatoodud vorminõudeid, lootuses need parandada siis, kui isik kohtusse pöördub. vastuargumentidest vajab veaotsuse See tähendab, et haldusaktide kvaliteet langeb oluliselt ning isikud on sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja kohustatud oma õiguste kaitseks veelgi enam kohtusse pöörduma. Samuti arutelu. ei ole välistatud jätkuvaidlused menetluskulude osas, kuna ka veaotsuse menetluskulude korral on kohus kohustatud hindama menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Lisaks tuleb selliste otsuste puhul arvestada asjaoluga, et veaotsuse tegemise korral on kohtud sisuliselt kohustatud lahendama ühte vaidlust kaks korda ehk esmalt veaotsuse tegemisel ning teisel juhul veaotsuse tegemise järgselt, kui vaidlus jätkub. 3. Eelnõuga täiendatakse kohtute seaduse §-i 45 lg-ga 12 n-ö pilootasja Selgitatud. regulatsiooniga. Pakutud regulatsioon toimib ühe kohtuastme põhiselt, ent ei anna võimalust indikeerida kõrgemalseisvale kohtule, et tegemist on n- Muudatus on eelnõust välja jäetud, kuna ö eelisjärjekorras lahendamist vajava asjaga. Sätte kohaselt võib kohtu vajab põhjalikumat analüüsi. esimees anda kohtunikule juhise lahendada üks sellistest asjadest võrreldes teiste sarnaste asjadega eelisjärjekorras. Kohtutes jagatakse asju juhuslikkuse põhimõttel, ent eelnõu ei paku lahendust, kuidas sellises olukorras esimehel valik teha tuleks. Ka ei anna pakutud regulatsioon suunist selle kohta, kuidas peaks teave, et asi on antud lahendamiseks eelisjärjekorras, jõudma kõrgematesse astmetesse, et nemadki saaksid asja lahendada eelisjärjekorras. Nimelt ei tohiks sellises olukorras jõuda kõrgemasse astmesse üle ühe asja (s.o pilootasja). Seega kõrgemates astmetes mitme asja nõue muudaks pilootasja lahendamise sisutuks. 52 4. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse HKMS-i § 133 lg-ga 21. Sätte kohaselt Arvestatud. võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt vaadata asja lihtmenetluses, arvestamata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi. Ehkki Eelnõu vastavalt muudetud. fraasi „oma õiglase äranägemise kohaselt“ on kasutatud ka § 133 teistes lõigetes, ei ole selline rõhutamine vajalik. Kohus peab nagunii õiglane olema ning lahendama kohtuasja õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (HKMS § 2 lg 2). Samuti on kohus kohustatud tagama kõik menetlusosaliste põhiõigused ja -vabadused, samuti olulised menetlusõigused (HKMS § 134 lg 1). 5. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse HKMS-i § 169 lg-ga 11, mis sätestab Arvestatud. kohtule võimaluse teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kohtule on eristatud erakordselt suur hulk kaebusi viisa andmisest keeldumise, Eelnõus on HKMS § 169 lg 11 täiendatud viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest lausega „Erakordselt suur hulk kaebusi keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või nende käesolevas paragrahvis tähendab olukorda, otsuste vaideotsuse peale. Seletuskirjas võiks ära sisustada, mida tähendab kus kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu „erakordselt suur hulk“, ehkki eelistatum oleks see seaduses määratleda, kirjeldava ja põhjendava osaga otsust teha et vältida hilisemalt vaidlusi küsimustes, kas tegemist oli erakordselt suure või selle tegemine oleks oluliselt hulgaga või mitte. Eelnõus on nt erakordsus seotud pahatahtlikul raskendatud.“. eesmärgil esitatud kaebustega, kuid sellise näiliku võrdusmärgi panek ei ole kuidagi põhjendatud. Erakordne hulk vaidlusi võib tekkida ka nt Eeskujuks on võetud VRKSi § 365 sõnastus, haldusorgani senise halduspraktika muutusest. kus on rahvusvahelise kaitse taotlejate puhul sätestatud, et kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise taotlusi ning kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kinnipidamistaotlust läbi vaadata halduskohtumenetluse seadustiku 27. peatüki alusel ja selles sätestatud korras või läbivaatamine on oluliselt raskendatud, võib kohus teha rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise määruse kirjeldava ja põhjendava osata. 53  6. Eelnõu punktiga 18 luuakse võimalus, et kohus võib haldustoiminguks loa Mitte arvestatud. saamise taotluse lahendada ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Seletuskirja kohaselt võib esineda olukordi, kus kohus ei jõua piisavalt Justiits- ja Digiministeerium analüüsis kiiresti põhjendatud määrust teha, kuigi taotlus on esitatud ja kohus on eelnõu ettevalmistamise käigus erinevate selle jõudnud läbi vaadata. EKoÜ hinnangul tuleks tervikuna halduskohtu haldustoiminguks antavate lubade pädevusse antud loamenetlused üle vaadata ning hinnata, kas need on ärakaotamist ning konsulteeris selles osas ka sellisel kujul vajalikud või mitte. Muu hulgas tasuks kaaluda, kas Riigikohtuga. Analüüsi käigus jõuti halduskohtu luba peaks olema vajalik selliste maksuhalduri täitmist järeldusele, et Maksu- ja Tolliameti ning tagavate toimingute sooritamiseks, mis on suunatud vara säilimisele, kuid Rahapesu Andmebüroo asjades halduskohtu mis ei takista selle valdamist või kasutamist. Selliseid toiminguid võiks loa andmise nõuet praegu ära ei kaotata, sest isikud saada vaidlustada üldises korras. Ka Rahapesu Andmebüroole sellega võivad kaasned teatud riskid, mida antavad load on oma olemuselt sellised, kus isik saaks halduskohtusse tuleks eraldi laiemalt analüüsida (vt Tallinna pöörduda ise ning vaidlustada. Nii MTA kui ka RABi loataotluste korral Halduskohtu märkuste p 5 juures toodud ei teosta kohus sisulist kontrolli vaid n-ö legitimeerib näilikult selgitusi). haldusorgani tegevust. 7. Ettepanek täiendada eelnõud sättega või viitega TsMS § 661 lg-le 4, mille Arvestatud. kohaselt oleks ka halduskohtus kompromissi kinnitamisel võimalik lühendada edasikaebamise tähtaega. HKMSi on lisatud viide TsMS § 661 lõikele 4, mis võimaldab kompromissi kinnitamisel menetlusosaliste kokkuleppel lühendada edasikaebamise tähtaega. Eesti Advokatuur 1. Eelnõuga tunnistatakse AdvS § 17 lõike 4 kolmas ja neljas lause Mitte arvestatud. kehtetuks. Seletuskirja kohaselt jäetakse AdvS § 17 lõikest 4 välja advokatuuri aukohtu võimalus taotleda aukohtumenetluses halduskohtult Tõendite kogumisel abi osutamise kohustus abi tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Advokatuuri aukohus saab kujutab endast potentsiaalselt kohtute koguda tõendeid oma algatusel ning kohtult abi palumine ei ole töökoormust suurendavat ülesannet, mis ei põhjendatud ega vajalik. Advokatuur on esmalt seisukohal, et viidatud kuulu kohtu põhifunktsiooni – muudatused ei ole vajalikud, kuna ei tõhusta sisuliselt halduskohtute tööd õigusemõistmise – juurde. Seetõttu ei ole ning ei kiirenda kohtumenetlusi. Aukohtu poolt tõendite kogumiseks põhjendatud sellise ülesande panemine kohtult abi küsimine on ülimalt harv ja pole ette näha sagenemist, seega kohtule. 54  tegemist ei ole menetlusega, mis halduskohtu töökoormust kuidagi eriliselt mõjutaks. Olematut praktikat mööndakse ka eelnõu seletuskirjas. Kuigi tegemist on harva rakendatava Teisalt leiame, et olemasolev regulatsioon on õigustatud ja vajalik. regulatsiooniga, on sellel siiski risk Halduskohtult abi taotlemise võimaluse kaotamine muudaks aukohtu kujuneda eeskujuks ning võib juhtuda, et seaduses ette nähtud ülesannete täitmise teatud juhtudel selle alusel hakatakse tulevikus kohtutele problemaatiliseks. AdvS § 17 lõike 4 kohaselt saab aukohus vajaduse määrama sarnaseid abistavaid ülesandeid ka korral tõendeid küll omal algatusel küll koguda, kuid probleemid ning teistes valdkondades. takistused menetluses tekivad juhtudel, mil aukohtu korraldust tõendi väljastamiseks ei täideta. Seda ilmestab ka kohtupraktika, mille kohaselt Kõnealuse regulatsiooni asemel võiks kohus on leidnud, et aukohtu korralduste mittetäitmist ei saa aukohus kaaluda advokatuuriseaduse muutmist sanktsioneerida ja advokaati karistada, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu selliselt, et aukohtul oleks paremad 11.02.2019 määrus asjas nr 3-19-1, punkt 8 ja Tallinna Ringkonnakohtu võimalused oma menetluse läbiviimiseks ja 30.04.2020 otsus asjas nr 3-19-1002, punktid 17-18. vajalike tõendite kogumiseks ilma kohtu Lisaks ei pruugi tõendi kogumine olla raskendatud ainult advokaadi kaasamise vajaduseta. keeldumise tõttu. Näiteks kui aukohus taotleb tõendi väljastamist mõnelt krediidiasutuselt, puudub krediidiasutusel seaduslik alus andmete väljastamiseks aukohtule. Seega on vajalik aukohtule säilitada tõendite kogumiseks või tagamiseks kohtu abi kasutamise võimalus. 2. Eelnõus muudetakse paragrahvi 45 lõiget 5 ja sõnastatakse see järgmiselt: Arvestatud. „(5) Esimese astme kuriteo ärahoidmiseks on advokaat õigustatud esitama advokatuuri juhatusele põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse Tulenevalt kooskõlastusringil esitatud hoidmise kohustusest vabastamiseks. Advokatuuri juhatus vaatab taotluse vastuargumentidest on muudatus eelnõust viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks kirjaliku loa või välja jäetud. keeldub sellest.“. Seletuskirja kohaselt näeb kehtiv AdvS § 45 lõige 5 ette, et advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks on vaja taotleda luba halduskohtult. Muudatusega kaotatakse halduskohtult loa taotlemise kohustus ning kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamise üle hakkab edaspidi otsustama advokatuuri juhatus. Kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks esitab advokaat advokatuuri juhatusele põhjendatud kirjaliku taotluse ning advokatuuri aukohus vaatab taotluse viivitamata läbi ja annab kohustusest vabastamiseks kirjaliku loa või keeldub selle andmisest. Advokatuur ei nõustu selle 55 muudatusettepanekuga. Rõhutame, et ka AdvS § 45 lõikes 5 sätestatud menetluse näol ei ole tegemist halduskohtu koormust suurendava menetlusega. Sellised taotlused on praktikas harvaesinev erand ning ei ole ka ette näha kasvu tulevikus. Leiame, et kehtiv regulatsioon, mille kohaselt nõusoleku kutsesaladuse hoidmisest vabastamiseks annab just halduskohus, on igati põhjendatud. Esiteks juhime tähelepanu, et sellise taotluse menetlemine advokatuuri juhatuse poolt ei ole praktiliselt mõistlikult teostatav. Nimelt ei ole advokatuuri juhatus igapäevaselt tegutsev organ, kuid kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamise otsustamine on äärmiselt kiireloomuline. Advokatuuri juhatusel on seaduse kohaselt vähemalt 7 liiget (praegusel ajal 9 liiget) ning istungid toimuvad 2-nädalase intervalliga. Isegi kui juhatuse koosolek kutsuda kokku erakorraliselt, nõuab seegi 1-2 tööpäeva. Seetõttu võib tekkida olukord, kus esimese astme kuritegu pannakse juba toime ning advokatuuri juhatus ei ole saanud taotlust veel arutadagi. Juba toimunud kuriteo osas aga kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastust anda ei saa. Sarnaselt juhatusele on 2-nädalase tööintervalliga ka advokatuuri aukohus. Aastatepikkuse väljakujunenud töökorralduse muutmine ei ole antud seadusemuudatuse rakendamiseks mitte kuidagi proportsionaalne ega mõistlik. Lisaks, kui antud taotlusi lahendaks advokatuuri juhatus (või aukohus), tuleb arvestada, et juhatuses (100%) ja aukohtus (osaliselt) on tegevadvokaadid, kellel võib tekkida kas taotluse läbivaatamisel või tulevikus huvide konflikt seoses sellega, et keegi taotluses märgitud osapool 3 on kuidagi seotud juhatuse või aukohtu liikme või tema advokaadibüroo klientidega. See on eriti tõenäoline advokatuuri juhatuse liikmete suhteliselt suure arvu tõttu. Kuna taotlus kutsesaladuse hoidmisest vabastamisest esitatakse eeldatavasti seoses ülitundliku infoga, siis võidakse tekitada pöördumatu kahju sellega, et infoga tutvub keegi, kes võib olla huvide konfliktis või sattuda huvide konflikti tulevikus. 56  Ülaltoodud põhjendustega nõustub advokatuur eelnõu seletuskirja lk-l 19 toodud ministeeriumi kahtlusega, kas advokatuur AdvS § 45 lõikes 5 nimetatud taotluste menetlemise osas üldse vastaks sõltumatu ametiasutuse kriteeriumitele. Halduskohtus seevastu on igapäevaselt ametis kiireloomulisi toiminguid (nagu näiteks esialgse õiguskaitse taotlused, jälitustegevuste load jm) tegema määratud kohtunik, kel on pädevus ainuisikuliselt ning kiiresti advokaadi taotlus lahendada. Halduskohtule taotluste esitamisel ei teki ka huvide konflikti olukorda/kohtuniku taandamisalust tulevikus, sest võimalikku seonduvat kriminaalasja arutab teine kohus. Lisaks on maandatud oht, et tundlik info võib sattuda huvide konfliktis oleva advokaadi kätte või et infot võidakse mitte eesmärgipäraselt kasutada. Advokatuuri haldusõiguse komisjon 1. Eelnõu seletuskirja kohaselt tõusetub kohtumenetluse tõhustamise Selgitatud. vajadus kohtunike ülemäärasest töökoormusest ning kohtuasjade menetlemisele kuuluva aja pikenemisest. Mõistagi ei saa kohtumenetluse Tõstatatud teemad on asjakohased ning kiirus ja ökonoomsus olla eesmärgiks omaette, tagada tuleb ka tuleb nõustuda, et kohtute töökoormuse ja kohtumenetluse sisuline kvaliteet. Kohtumenetluse kiirus ja ökonoomsus pikenenud menetluste taga on suurel määral ei saa tulla kohtusse pöördumise õiguse ebaproportsionaalse piiramise ebakvaliteetse haldusmenetluse läbiviimine arvelt. Seejuures tasub kriitiliselt küsida, mis on kohtute suurenenud ning selle tagajärjel sündinud töökoormuse ja pikenenud menetlusaegade põhjuseks. Kahjuks eelnõu haldusotsused. Samuti tuleks eraldi seletuskirjast sellekohaseid selgitusi ei leia. Teadmata neid põhjuseid, on analüüsida vaidemenetluses kulude keeruline hinnata ka probleemi lahendamisele suunatud muudatuste hüvitamise võimaldamist. Kõnealused sobivust ja vajalikkust. Eelnev on oluline, kuivõrd ühel või teisel moel teemad on aga laiemad ning vajavad eraldi riivavad kavandatud muudatused ka isiku kohtusse pöördumise õigust ja põhjalikumat analüüsi ning õigust kohtulikule kaitsele (nt loobumine kohtumääruse põhjendamise ettevalmistamist. Praegune eelnõu nõudest teatud haldustoiminguks antud lubade menetluses). Juhul, kui keskendub eelkõige kohtumenetluse kohtute töökoormuse suurenemise põhjuseks on ebakvaliteetsete normide lihtsustamisele ning haldusotsuste kasv, tasub küsida kriitiliselt ka selle järele, mis on selle kohtumõistmise funktsioonist väljuvate põhjuseks. asjade kohtust väljaviimisele. 57 Advokatuuri haldusõiguse komisjoni töölauale jõuab liigagi tihti teemana riigivastutus - seda nii riigivastuse seaduse puuduste kui ka kohtupraktika aspektist lähtuvalt. Peame silmas riigivastutust selle kõige laiemas tähenduses, so avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitset ja taastamist ning tekitatud kahju hüvitamist. Kahjuks peame ikka ja jälle tõdema, et paljudel juhtudel riik (vastustaja) oodatud kujul vastustust ei kanna ehk nö „pääseb liiga kergelt“. Vastutuse pisendamine või sootuks selle puudumine toodab aga paratamatult ebakvaliteetseid haldusotsuseid, mida isikud on sunnitud oma õiguste kaitseks vaidlustama. Üheks vastutustundetuse tekkepõhjuseks on liialt agar püüdlus seista riigi finantshuvide kaitse eest – seda nii kitsalt varalist vastutust puudutavates vaidlustes kui ka igapäevasemates menetluskulude hüvitamist puudutavates küsimustes. Oleks huvitav lugeda statistikat, millises proportsioonis on õigusabikulud loetud põhjendatuks tsiviilkohtumenetluses võrrelduna halduskohtumenetlusega. Komisjon on seisukohal, et riigivastutuse regulatsioon vajab põhjalikku revisjoni, mille vajadusele on aastaid tähelepanu juhitud, kuid mis on jäänud paraku hüüdja hääleks kõrbes. Riigivastutuse regulatsiooni kriitilisem ülevaatus võiks aidata parandada haldusotsuste kvaliteeti, vähendada vaidlustusi ning seeläbi ka kohtute töökoormust. Riigivastutuse aspektist tasuks eraldi kaaluda haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) kantud õigusabikulude hüvitamise regulatsiooni loomist (vt menetluskulude osas ka ptk 6). Haldusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamine oleks selge stiimul, mis motiveeriks haldusorganeid otsuseid paremini läbi mõtlema ja põhjendama. Seejuures on terve rida haldusmenetlusi, kus professionaalse esindajata jääksid isiku õigused kohase kaitseta (nt maksuasjad, kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlus). Ka vaidemenetluse kulude hüvitamise võimalus suunaks haldusorganeid vaideid sisulisemalt läbi vaatama, mis võib seejuures oluliselt suurendada võimalust, et õigusvaidlus leiab lahenduse enne kohut. Puudub seejuures mõistlik põhjendus, miks tsiviilasjades 58  peetakse taolist kohtueelsete kulude hüvitamist võimalikuks, haldusasjades aga mitte - PS § 25 ei tee erisusi, kas kahju õigusabikulude näol on tekitanud riik või eraisik. Ei ole põhjust arvata sedagi, et haldusvaidlused oleksid tsiviilvaidlustest millegi poolest vähem keerukamad, mistõttu puudub vajadus professionaalse esindaja järele. Lahenduseks võiks olla see, et haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) kantud kulude hüvitamist on võimalik taotleda siis, kui vaidlus jõuab kohtusse ning kohus kaebuse rahuldab. Tulemuseks oleks: kvaliteetsemad vaided, kvaliteetsemad vaideotsused ja õiglasem lahendus kulude hüvitamise osas. Väljapakutud lahenduse korral ei oleks tõenäoliselt ka sedavõrd suurt vajadust veaotsuse regulatsiooni järele. 2. Eelnõuga luuakse HKMS-i uus veaotsuse instituut. Kohtutele antakse Arvestatud. võimalus teha tuvastav otsus, millega kohus teeks siduvalt kindlaks, et vaidlusalusel haldusaktil on kergesti kõrvaldatavad menetluslikud või Veaotsuse regulatsioon on eelnõus välja vormivead, mida kõrvaldamata pole võimalik veenduda haldusakti jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil õiguspärasuses. Veaotsuse instituudi osas on komisjon väljendanud saadud tagasisides väljatoodud seisukoha ka 15.09.2023 arvamuses VTK-le. Kokkuvõtvalt jäi komisjon vastuargumentidest vajab veaotsuse toona kahtlevale seisukohale, kas taolise instituudi loomine tegelikkuses sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja aitab kaasa menetluste tõhustamisele. Need kahtlused ei ole täna kuhugi arutelu. kadunud. Kuivõrd veaotsus on edasikaebamise osas samane lõppotsusega, siis on kaheldav, kas selle instituudi loomisega soovitud eesmärk saavutatakse – vaidlustamisest võib olla huvitatud nii kaebaja, kolmas isik kui ka vastustaja. Veaotsuse puhul on suur tõenäosus, et haldusorgan vaidlustab otsuse Riigikohtuni välja, mis taotletavale eesmärgile vastupidiselt pikendab menetlusaega lõpplahendini - ajendiks võib seejuures olla soov vältida menetluskulude väljamõistmist, mida veaotsuse tegemine endaga kaasa tooks (seejuures ei täpsusta eelnõu seda, kas norm kohaldub kogu n-ö jätkumenetlusele ning mis saab sellises olukorras kolmanda isiku menetluskuludest). Sellise menetluskulude jaotuse tingimustes on haldusorgan igakülgselt huvitatud veaotsuse edasikaebamisest, et vältida menetluskulude kandmist. Selle tulemusena võivad kohtumenetlused 59 pikeneda märkimisväärselt, sest veaotsuse tegemise korral võib asi läbida enne vigade parandamist haldusorgani poolt kõik kolm kohtuastet. Selline regulatsioon toob kaasa ilmselt karuteene nii halduse subjektidele (sh nii haldusaktist soodustatud kui ka puudutatud isikutele, kes ei saa poolelioleva kohtumenetluse tõttu tugineda haldusaktist tulenevalt õiguspärasele ootusele) kui ka kohtusüsteemile endale. Eelnõu ei sätesta, millisel hetkel saab kohus otsustada n-ö tavaotsuse asemel veaotsuse kasuks. Arvestades eelnõu sõnastust, jääb mulje, et läbida tuleb kogu kohustuslik eelmenetlus (sh kohtuistung) ning seadus ei anna võimalust kohtul seda varem otsustada. See ei too kaasa menetluslikku efektiivsust ja osapoolte kulude kokkuhoidu, sest vähemalt esimeses astmes tekivad kulud samaväärses ulatuses võrreldes praegu kehtiva menetluskorraga. Juhul, kui taotleda efektiivsuse kasvu, tuleks veaotsuse puhul sätestada, et kohus peaks selle otsustama eelmenetluses, nt 30 päeva jooksul kaebuse kohtusse jõudmisest. Seejuures ei ole täpsustatud sedagi, kas veaotsuse tegemise võimalus on piiratud üksnes esimese astmega. Eelnõu sõnastus ja kehtiv HKMS § 185 lg 1 võimaldaks veaotsuse teha ka nt teise astme menetluses, mis ei ole ilmselgelt kavandatava muudatuse eesmärk. Puudub selgus, millistel tingimustel on veaotsuse tegemine üleüldse lubatud. Eelnõu sõnastuse järgi tohib veaotsusega parandada menetlus- ja vormivigasid. Samas eelnõu seletuskiri viitab võimalusele parandada ka kaalumisvigu. Kui lähtuda üksnes võimalusest parandada menetlus- ja vormivigu, siis jääb arusaamatuks, kuidas suhestub sellega HMS § 58 regulatsioon, mis ei võimalda haldusakti tühistada pelgalt menetlus- või vormivigade tõttu. Praktikas tähendaks eelnõuga kavandatud muudatus seda, et haldusorganile antakse võimalus teha kosmeetilisi parandusi, mis aga kohtumenetluse tõhustamisele kuidagi kaasa ei aita, pigem vastupidi. Eelnõu kohaselt annab vastustaja veaotsuse toodud vigade kõrvaldamise järel uue haldusakti. Juhul kui see on nii, siis sellisel juhul tähendaks see ka kõikide asjakohaste menetlusetappide uuesti läbimist, nt muudetud lahenduse avalikku väljapanekut, avalikku arutelu, kooskõlastusi. Vigade 60  parandamine uue haldusaktiga tähendaks ka kaebetähtaja uuesti kulgema hakkamist, mis võib seejuures tuua kaasa täiendavaid vaidlustusi kohtus. Vaidlustajateks võivad olla isikud, kes ei olnud varasemalt oma õiguste kaitse vajadusest teadlikud kui ka isikud, kelle õigusi asub rikkuma menetlus- või vormivea parandamise tulemusena antud haldusakt. Seejuures vajab täiendavalt reguleerimist see, mis saab varasemalt antud ning kohtus vaidlustatud haldusaktist. Eelduslikult tunnistatakse see uue haldusakti andmisel kehtetuks ning menetlus selle osas lõppeb, kuid eelnõust see sõnaselgelt välja ei tule. 3. Kitsalt taastuvaid energiaallikaid puudutab HKMS-is tehtav muudatus, Selgitatud. mis seab nende vaidluste puhul eelmenetlusele kindla tähtaja. Täpsemalt soovitakse täiendada HKMS § 122 lg- d 4, mille kohaselt: „Kohtuasjas, Taastuvate energiaallikatega seotud mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § vaidluste eelistamine teistele menetlustele 57 tähenduses, korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele tuleneb eelkõige kliimakriisi olukorras teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus tehtud Vabariigi Valitsuse poliitilisest menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta otsusest. Tegemist on riigi jaoks prioriteetse kaebuse esitamisest arvates.“ valdkonnaga, mis seab need vaidlused Eriregulatsiooni loomine ühe majandusharu huve silmas pidades ei tundu esikohale. põhjendatud ning võib viia selleni, et sarnast erikohtlemist asuvad taotlema ka teisi valdkondi esindavad huvigrupid. Seejuures võiks kolm Nõustume, et eelkõige oleks vaja tõhustada kuud eelmenetluse läbiviimiseks olla ideaaliks kõikides haldusasjades. ehituse ja planeerimisega seotud Mööndes, et selline ideaal ei pruugi olla saavutatav, võiks pigem kaaluda haldusmenetlusi, aga seda peaks tegema üldisema regulatsiooni loomist, mis võimaldaks kiirendatud korras edaspidi eraldi eelnõu raames, kuna vaadata läbi avalike huvide seisukohalt kriitilise tähtsusega vaidlusi – käesolev eelnõu keskendub eelkõige ilmselgelt ei oleks need juhtumid seotud üksnes taastuvenergia kohtumenetluse tõhustamisele. projektidega. Sellisteks valdkondadeks võivad olla ka nt riiklik julgeolek, keskkond, tervishoid, rahandus. Regulatsiooni sisuliseks puuduseks on see, et kuigi kohtule pannakse kohustus menetlus taastuvenergia asjades nö kiirelt käima lükata, ei ütle eelnõu midagi selle kohta, mis aja jooksul tuleks menetlus sisuliselt läbi viia. Näiteks ei keela eelnõu teha kolme kuu jooksul määrust, millega määratakse asi läbivaatamisele suulisel istungil, mis toimub üheksa kuu pärast. Asja kiiremale läbivaatamisele aitaks 61  oluliselt paremini kaasa see, kui seaduses oleks paika pandud üldine ajaline raamistik avalike huvide seisukohalt kriitilisemat tähtsust omavate vaidluste lahendamiseks – sellist ajalist raamistikku on mõistagi keeruline kokku leppida ja tihtilugu ka järgida. Üheks võimaluseks tõhustada kohtumenetlusi keerulisemates ja mahukamates vaidlustes, on menetluste aktiivsem juhtimine kohtu poolt – paljudel juhtudel oleks põhjendatud korraldada vaidluses eelistung, et panna paika täpsem menetlusplaan, selgitada välja peamised vaidlusalused küsimused, tõenduslikud aspektid. Eelistungi korraldamist halduskohtumenetluses võimaldab ka täna kehtiv menetluskord (HKMS § 122 lg 3), kuid kahjuks on selle võimaluse kasutamine pigem erandlik. Selleks, et muuta taastuvenergiaga seonduvat asjaajamist, ei ole ilmselt niivõrd vaja tõhustada halduskohtumenetlust, vaid planeeringute või keskkonnalubadega seotud haldusmenetlust. Kui taastuvenergiale üleminek on riigi prioriteet, siis tasub keskenduda kohtueelsele kontrollile. Vastavalt planeerimisseadusele kontrollib menetlusi vastav ministeerium. Samuti on soovitatav suurendada nõustamist nendes omavalitsusüksustes, mis on potentsiaalsed taastuvenergia (tuuleenergia) alad ning tõhustada riigi poolt nende nõustamist. 4. Eelnõu kohaselt täiendatakse haldustoiminguks loa andmise regulatsiooni Mitte arvestatud võimalusega vormistada vastav luba andev kohtumäärus ilma põhjendava osata. Täpsemalt on soov täiendada HKMS-i §-iga 2651, mille lg 1 Tegemist on kohtu võimalusega jätta kohaselt: „Kohus võib taotluse kiiremaks lahendamiseks teha käesoleva haldustoiminguks loa andmise määruses seadustiku § 265 lõikes 3 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja kirjeldav ja põhjendav osa lisamata, juhul põhjendava osata, kui selle osa koostamise tõttu tekkiv viivitus võiks kui selle koostamine takistaks või muudaks taotluse eesmärgi saavutamist oluliselt raskendada või teha selle võimatuks taotluse eesmärgi õigeaegse võimatuks.“ saavutamise. Kohus peaks seda võimalust Üheks näiteks regulatsiooni kohaldamisalast on Maksu- ja Tolliameti kasutama üksnes erandlikes olukordades, poolt maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 alusel rakendatav eelarest, näiteks juhul, kui massilise sisserände või s.o võimalus sooritada isiku suhtes täitetoiminguid veel enne kui on muu hädaolukorra tõttu tuleb kohtul tuvastatud maksukohustus. Sellisteks täitetoiminguteks on nt keelumärke menetleda suurt hulka taotlusi ning määrust seadmine kinnisasjale, kuid ka nt tagastusnõude ja pangakonto arestimine. ei ole võimalik koostada täielikult – s.t koos 62 Praktikas on täna pigem probleemiks see, et eelaresti kohaldatakse liialt kirjeldava ja põhjendava osaga – seaduses kergekäeliselt, mõistmata selle tagajärgi isikule. Näiteks võib ettenähtud 48 tunni jooksul alates isiku tagastusnõude või pangakonto arestimine tähendada ettevõtja jaoks kinnipidamisest. vähemalt ajutist maksevõimetust ning viia lõppastmes püsiva maksejõuetuseni kui jooksvaid rahalisi kohustusi ei ole võimalik pikemas Sellisel juhul on oluline tagada, et isikute ajalises perioodis täita. Seejuures võib eelarest ning rahaliste ressursside põhiõigused jääksid kaitstuks ning külmutamine raskendada ka isiku õiguste hilisemat kohtulikku kaitset. kohtumenetlus vastaks õigusemõistmise Sisuliselt on tegu hagi tagamise ekvivalendiga halduskohtumenetluses. põhimõtetele. Isikul on võimalik 7 päeva Seejuures sätestab TsMS § 384 üheselt, et hagi tagamise avaldus jooksul esitada kohtule taotlus, et määrust lahendatakse põhjendatud määrusega. täiendataks kirjeldava ja põhjendava osaga. MKS § 1361 regulatsiooni kehtestamisega nö kohtuliku puhvri loomisel oli seadusandja eesmärgiks välistada täitevvõimu omavoli ning kaitsta Oluline on rõhutada, et ka sellises olukorras, maksumaksjat täitevvõimu rutakate otsuste eest. Eelnõuga kavandatud kus kohus teeb loa andmise määruse esmalt võimalus lahendada vastav luba andev määrus ilma põhjendava osata, ilma põhjendusteta, peab ta siiski olema asetab kohtu sisuliselt „kummitempli“ rolli. Tegemist oleks äärmiselt veendunud, et haldustoiminguks loa ohtliku arenguga, sest see võib ajendada haldusorganit omakorda esitama andmise tingimused on täidetud ning loa põhjendamatuid taotlusi. Ka siin oleks huvitav lugeda statistikat, mitmel andmine on sisuliselt põhjendatud. Samuti protsendil kõikidest juhtudest on kohtud jätnud MTA eelaresti taotluse peab kohus olema valmis need põhjendused rahuldamata ning mitmel juhul on hiljem osutunud eelarest hiljem lisama, kui isik seda taotleb. põhjendamatuks (nt maksusumma määramata jätmise või selle tühistamise tõttu) ning kas sellisel juhul on järgnenud riigile rahaline vastutus. Haldustoiminguid, milleks on võimalik kohtult luba taotleda on mitmeid ning tõenäoliselt on osa neist sellised, mille puhul luba andev kohtumäärus on asja kiireloomulisusest tulenevalt otstarbekas teha esialgu ilma põhjendava osata. Eelnõu seletuskirjas on näiteid selliste lubade kohta toodud ning vajadust regulatsiooni ühtlustamise osas tuleb möönda. Samas eeldab üldsätte loomine, et välja on selgitatud reguleerimisalasse jäävad olukorrad ning hinnatud üldsätte kohaldatavuse sobivust ja vajalikkust. Üks võimalus probleemist üle saada on kehtestada erand eriseaduses, nt sätestada MKS §-s 1361 üheselt nõue, et kohus annab haldustoiminguks loa põhjendatud määrusega. 63 5. Eelnõu kohaselt ei kuulu edaspidi avalikustamisele kompromissi Arvestatud. kinnitamise määrused. Muudatuse vajalikkus ning ajend jääb eelnõu seletuskirjast ebaselgeks. Eelnõu seletuskirja kohaselt ei anna Tulenevalt kooskõlastusringil esitatud kompromisside avalikustamata jätmine kohtule märkimisväärset tööaja vastuargumentidest on muudatus eelnõust kokkuhoidu, kuid menetlusosalise jaoks tagab regulatsioon kompromissi välja jäetud. konfidentsiaalsuse. Arusaamatuks jääb, kuidas on kompromissi konfidentsiaalsus eraldiseisvaks väärtuseks arvestades kohtumenetluse avalikkuse põhimõtet. Arvestades, et halduskohtus vaieldakse enamasti avalikku huvi puudutavate haldusaktide ja haldusorgani tegevuse üle, ei ole haldusorganil mistahes õigusaktist tulenevat huvi „konfidentsiaalsusele“. Selline huvi saab olla halduse subjektidel, kelle andmed saab lahendist eemaldada ka kehtiva korra alusel. AvTS § 36 lg 1 p 9 alusel tuleb nt avalikustada mistahes avalike vahendite kasutamine. Kompromisside salastamine ei tohiks anda haldusorganile võimalust ebaõnnestunud või õigusvastase haldusmenetluse varjamiseks. Seega ei ole arusaadav, millist probleemi eelnõuga lahendatakse ja miks selline regulatsioon vajalik on. 6. Ehkki eelnõu peamiseks eesmärgiks on halduskohtumenetluse Arvestatud. tõhustamine, oleks eelnõu raames mõistlik lahendada ka mitmeid probleeme, mis on praktikas tõusetunud seoses menetluskuludega. HKMSi on lisatud muudatus, mille kohaselt Seejuures võiks nii mõnigi lahendus selles vallas aidata kaasa ka tuleb menetluskulude nimekiri esitada kohtumenetluse tõhustamisele. hiljemalt 3 tööpäeva jooksul arvates Halduskohtumenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine. küsimuses toimunud lähenemine tsiviilkohtumenetluse reeglitele (nt enam Samuti ole vaja õigusabiteenuse kulude ei pea menetluskulude kandmist maksekorraldustega tõendama, kohta esitada enam kuludokumente. käibemaksu küsimuses on saavutatud selgus). Samas esineb aspekte, milles praktika on erinev ning mille puhul tasuks tsiviilkohtumenetluse regulatsioone ja väljakujunenud praktikat eeskujuks võtta ning ka halduskohtumenetluse regulatsioone vastavalt muuta: 1) Sarnaselt tsiviilasjadega oleks ka halduskohtumenetluses otstarbekas menetluskulude nimekirja esitamine alles kohtuistungi järel terviknimekirjana, mis hoiaks ära vajaduse täiendavaid toiminguid teha 64  (esitada täiendav menetluskulude nimekiri või koostada sellele vastuväiteid); 2) Sarnaselt tsiviilasjadega võiks ka haldusasjades olla piisav menetluskulude nimekirja esitamine ilma kohustuseta esitada seda tõendavaid dokumente – praktikas õigusabiteenuste arveid. Kui kohtul tekib küsimusi kantud menetluskulude kohta, on võimalik arved välja küsida; 3) Täpsustamist vajab tulemustasu kui ühe võimaliku tasumudeli vastuvõetavus kulude hüvitamise aspektist lähtuvalt - tulemustasus kokku leppimine on praktikas tavapärane, millele viitab mh AdvS § 61 lg 3. Seejuures on tavaks tulemustasus kokku leppida just keerukamates õigusvaidlustes. Juhul, kui välistada halduskohtumenetluses menetluskulude hüvitamine tulemustasu kokkuleppe korral, oleks oluliselt takistatud õiguste tõhus kohtulik kaitse PS § 15 tähenduses. Notarite Koda 1. Eelnõu §-ga 9 on kavas muuta notariaadiseaduse § 3 lõiget 24 ja sõnastada Arvestatud. see järgmiselt: “(24) Julgeolekuasutuse juhi nõudmisel annab notar Notarite Koja Tulenevalt kooskõlastusringil esitatud eestseisuse loal andmeid ametitoimingute kohta julgeolekuasutusele vastuargumentidest on muudatus eelnõust julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 ja § 7 lõikes 1 sätestatud ülesannete välja jäetud. täitmiseks. Loa andmine otsustatakse kirjalikult julgeolekuasutuse juhi põhjendatud kirjaliku taotluse alusel. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmete avaldamisele.“ Eelnimetatud sätte kehtiva sõnastuse järgi on julgeolekuasutusele julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 ja § 7 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmiseks notari poolt andmete väljastamiseks olnud vajalik halduskohtu luba. Meie hinnangul tuleks eelnõus toodud muudatuse puhul laiemalt arvesse võtta õigusnõustajate saladuse hoidmise kohustust, mis kaitseb isikute 65 õigust eraelu puutumatusele (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8, Eesti Vabariigi põhiseadus §-d 26 ja 33) ning õigust õiglasele kohtupidamisele ja kaitsele (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6, Eesti Vabariigi põhiseadus § 15), mis on kõigi põhiõiguste nurgakiviks. Notarite ametipidamise puhul on eelmärgitud kohustus reguleeritud notariaadiseaduse §-s 3. Siinkohal tuleb märkida, et notarite tegevuse juures on ülimalt tähtis, et klient usaldaks neile õigusabi osutamiseks täit informatsiooni. Konfidentsiaalsuse kindluse puudumisel ei saa tekkida usaldust. Põhiõigusi piiravate toimingute tegemise protseduur peab olema üheselt arusaadav, läbipaistev ja kontrollitav. Viimasest on senini ilmselgelt lähtunud ka seadusandja, kehtestades notariaadiseaduse § 3 lõikes 2 uurimisorganite puhul eeldusena kohtuliku kontrolli (kohtumääruse olemasolu ja notarile esitamise kohustuse). Samuti on halduskohtu loa olemasolu vajalikkus kehtestatud julgeolekuasutuse juhi nõudmisel julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 ja § 7 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmiseks notari ametitoimingute kohta andmete andmisel. Oleme seisukohal, et konfidentsiaalsuskohustuse alla käivate andmete andmine julgeolekuasutustele peab olema üldjuhul välistatud ning andmete saamiseks loa saamiseks ei saaks meie hinnangul piisata avalik- õigusliku juriidilise isiku juhtimisorgani ehk Notarite Koja eestseisuse otsusest. Samuti märgime, et Notarite Koja eestseisusesse kuuluvad notarid, kellel puudub teadmine julgeolekuasutuse menetluste toimimisest, sh tõendite kogumisest, proportsionaalsusest. Lisaks ei oma nad teadmist, millistel kaalutlustel halduskohus otsustab andmetele juurdepääsuks loa andmise. Toome siinkohal välja ka asjaolu, et Notarite Koja eestseisusesse kuulub 7 notarit ning andmed notari ametitoimingute sisu ja julgeolekuasutuse menetluses oleva juhtumi kohta jõuaksid loa 66  andmise menetlemisel seega mitmete isikuteni. Samas on halduskohtus ühe menetlusega seotud inimeste ring märgatavalt kitsam. Kokkuvõttes jääb meile mõistetamatuks, millisel põhjusel võiks julgeolekuasutustel olla lubatud andmete saamine teisel viisil kui uurimisorganitele või kohtule. Meie hinnangul muudab eelnõus pakutud sõnastus regulatsiooni ja andmete väljastamise protsessi läbipaistmatumaks, iseäranis arvestades seda, et notariaadiseaduse § 3 lõike 2 kohaselt on seadusandja vajalikuks pidanud kohtute puhul notarilt andmete saamise õigust piiritleda konkreetse asjaga kriminaal-, tsiviil- või haldusasjades, mis on kohtu menetluses ning uurimisorganite puhul konkreetses asjas kohtumääruse alusel. Mõistetamatuks jääb ka kohtute töökoormuse langetamise eesmärk, kuna eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole viimase kolme aasta jooksul halduskohtus kõnealuse sätte alusel lubade andmise menetlusi esinenud. Arvesse võttes eeltoodut teeme ettepaneku jätta eelnõu §-s 9 toodud notariaadiseaduse § 3 lõike 24 muudatus eelnõust välja. 2. Eelnõu §-ga 10 on kavas tunnistada kehtetuks notari distsiplinaarvastutuse Mitte arvestatud. seaduse § 63 lõike 4 neljas ja viies lause. Tõendite kogumisel abi osutamise kohustus Sätte kehtiva sõnastuse järgi võib aukohus taotleda halduskohtult abi kujutab endast potentsiaalselt kohtute tõendite kogumiseks või nende tagamiseks. Halduskohus lahendab töökoormust suurendavat ülesannet, mis ei aukohtu taotluse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa kuulu kohtu põhifunktsiooni – andmise sätete järgi määrusega. Seletuskirja (lk 25 ja 25) kohaselt on õigusemõistmise – juurde. Seetõttu ei ole muudatuse eesmärgiks halduskohtult abi taotlemise võimaluse põhjendatud sellise ülesande panemine väljajätmine, et vähendada kohtute töökoormust. kohtule. Märgime, et Notarite Koja aukohus ei ole praktikas mitte kunagi Kuigi tegemist on harva rakendatava kasutanud eelmainitud sätte alusel tõendite kogumisel või nende tagamisel regulatsiooniga, on sellel siiski risk halduskohtult abi. Seega ei ole tegemist praktikas sageli kasutatava kujuneda eeskujuks ning võib juhtuda, et selle alusel hakatakse tulevikus kohtutele 67  võimalusega ning kohtute koormust antud sätte olemasolu tegelikkuses ei määrama sarnaseid abistavaid ülesandeid ka mõjuta. teistes valdkondades. Samas on meie hinnangul oluline, et aukohtul oleks võimalik pöörduda Kõnealuse regulatsiooni asemel võiks tõendite kogumise vajaduse korral pädeva ja erapooletu asutuse poole, kaaluda notari distsiplinaarvastutuse kellel on olemas sellekohane praktiline kogemus. Lisaks märgime, et seaduse muutmist selliselt, et aukohtul oleks kehtival regulatsioonil on preventatiivne, vaidlusi ärahoidev mõju. paremad võimalused oma menetluse läbiviimiseks ja vajalike tõendite Arvesse võttes eeltoodut teeme ettepaneku jätta eelnõu §-s 10 toodud kogumiseks ilma kohtu kaasamise notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõike 4 neljandat ja viiendat vajaduseta. lauset puudutav muudatus eelnõust välja. Eesti Linnade ja Valdade Liit 1. HKMS § 108 täiendatakse lõikega 6² järgmises sõnastuses: Selgitatud. „(6²) Vastustaja kannab kaebaja menetluskulud, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab menetluse kaebusest loobumise tõttu pärast Veaotsuse regulatsioon on eelnõus välja vaidlustatud haldusaktis vigade kõrvaldamist käesoleva seadustiku §-s jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil 171¹ käsitletud veaotsuse alusel.“; saadud tagasisides väljatoodud vastuargumentidest vajab veaotsuse Antud juhul võiks § 108 lõige 6² olla sõnastatud sarnaselt sama sätte sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja lõikega 6¹, mille kohaselt: „Vastustaja kanda võib jätta tühistamiskaebuse arutelu. esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel.” Seega võiks § 108 lõige 6² sõnastada selliselt, et vastustaja kanda võib jätta menetluskulud, seda ka seetõttu, et haldusaktis vaidlustatud vead võivad olla erinevad. 2. HKMS § 122 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: Arvestatud osaliselt. „(4) Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, korraldab kohus eelistungi või teeb Eelnõu on muudetud ning taastuvate menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja energiaallikatega seotud vaidluste eelmenetluse paragrahvi on täiendatud 68  kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul võimalusega, et kohus saab 3 kuu tähtaega puudusteta kaebuse esitamisest arvates. pikendada, kui selgub, et kaebust on vaja (5) Kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et kaebus tuleb täiendavalt uurida. See annab kohtule rahuldada vaidlustatud haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse võimaluse põhjendatud juhul teha tõttu, võib ta teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata eelmenetlusele seatud tähtajast erandeid. kohtuistungit ja määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.“; Kasutatud sõnastus „ilmselge õigusvastasus“ võib küll tekitada vaidlusi, Juhime tähelepanu sellele, et § 122 lõikes 4 kirjeldatud olukorrad võivad samas, nagu eelnõu seletuskirjas on juba olla võrdlemisi keerulised ja detailirohked ning seadus ei peaks ette märgitud, siis on see mõiste nägema sellisteks olukordadeks lühendatud aega, seda enam, et ka protsessiõiguses laialdaselt kasutusel. vastustajale on vaja anda piisav aeg vastamiseks. Lisaks võib § 122 lõikes 5 sätetatud „ilmselge õigusvastasus“ tekitada väga palju vaidlusi. Haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasusega on tegemist juhul, kui kohtul on kaebuse ja asjaoludega tutvumise korral üheselt selge, et kaebus tuleb rahuldada ning kohtumenetluse jätkamine ning täiendavate dokumentide esitamine ei saa kaebust rahuldavat otsust enam kuidagi mõjutada. 3. HKMS täiendatakse §-ga 171¹ Arvestatud. Leiame, et HKMS § 171¹ lõike 1 sõnastus on laialivalguv ja samuti annab nimetatud sätte lõige 3 mitmeid võimalusi menetluse kestvust veelgi Veaotsuse regulatsioon on eelnõus välja rohkem pikendada, seda just menetluse peatamise ja määruskaebuse jäetud. Tulenevalt kooskõlastusringil andmise võimaluse tõttu. saadud tagasisides väljatoodud vastuargumentidest vajab veaotsuse sätestamine seaduses täiendavat analüüsi ja arutelu. 4. HKMS § 175 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: Selgitatud. 69  „(2) Sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või selle sisu käesoleva seadustiku §-s 89 sätestatud tingimustel. Menetlusosaliste Muudatuse kohaselt jäetakse kohtu hinnata, seisukohta küsitakse selleks juhul, kui see on kohtu hinnangul vajalik ja kas kohtuotsuse avaldamine enne selle võimalik avaldamise eesmärki arvestades.“; jõustumist on teatud olukordades vajalik Paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses: ning kas selleks on vajalik küsida „(2¹) Määruse peale, millega lahendatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 menetlusosaliste seisukohta. Eesmärgiks on alusel kohtuotsuse või selle sisu avaldamise peale esitatud vastuväide, vältida olukordi, kus kohtuotsuse kohta võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud kohtulahend on hakatakse ajakirjanduses ning lõplik.“; sotsiaalmeedias avaldama valeinfot. Kohtul peaks sellises olukorras olema võimalus Antud juhul on küsimus selles, kas meie õiguskeskkonnas on õige oma lahendeid avalikkusele kiiresti ja avaldada jõustumata lahendeid ja seda eriti olukorras, kus bürokraatiavabalt tutvustada menetlusosaliste seisukohti ei küsita. Seda enam, et vaidlustada saab vaid määrust, millega jäeti rahuldamata vastuväide avaldamisele ning kui Praegu on samuti võimalik jõustumata kohus seisukohta ei küsi, siis avaldabki. kohtulahendiga tutvumine HKMS § 89 alusel, mille lg 2 võimaldab seda teatud juhtudel ka poolte nõusolekuta. Küll aga peab kohus küsima selleks menetlusosaliste seisukohta. Eelnõu kohaselt jääb seisukoha küsimise vajalikkus kohtu otsustada. 5. HKMS § 179 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: Arvestatud „Kompromissi kinnitamise määrust ei avalikustata arvutivõrgus.“; Seletuskirjas puudub selgitus, miks see välistatakse. Tulenevalt kooskõlastusringil esitatud vastuargumentidest on muudatus eelnõust välja jäetud. 6. HKMS § 218 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks ja § Selgitatud. 218 täiendatakse lõigetega 1¹–1³ Kehtiva HKMS § 218 lõige 1 on praegu järgnev: Märkuse mõte ei ole täpselt mõistetav. „Pärast seaduse nõuetele vastava kassatsioonkaebuse vastuvõtmist Muudatuse mõte on loobuda vastuse toimetab Riigikohus kassatsioonkaebuse ärakirja koos lisadega teistele nõudmisest edasikaebusele ning võtta menetlusosalistele kätte. Koos kassatsioonkaebuse kättetoimetamisega Riigikohtult kohustus oodata vastus teeb Riigikohus menetlusosalistele teatavaks tähtaja, mille jooksul nad kassatsioonkaebusele ära. Normidega on 70  võivad esitada kirjaliku vastuse kassatsioonkaebusele. Riigikohus võib püütud kõnealune olukord selgemalt ära kohustada menetlusosalist kassatsioonkaebusele vastama. kirjeldada. Jääb arusaamatuks, miks on vajalik seaduse tekst muuta raskesti loetavaks, pikaks ja lohisevaks. 7. HKMS 27. peatükki täiendatakse §-ga 265¹ , mille sõnastus loob ohu Selgitatud. menetluse kestust veelgi pikendada, eriti kuna on võimalus tähtaegade ennistamist taotleda. Märkuse puhul ei ole täpselt arusaadav, kuidas menetluse kestused muudatuse tagajärjel pikenevad. Näiteks kohtuasjades, kus kaebaja ei soovi määruskaebust esitada, võib see kohtute koormust oluliselt vähendada. Samuti luuakse regulatsiooniga selged tähtajad, mille jooksul peab isik teatama soovist haldustoiminguks loa andmise määrust vaidlustada. Kehtivas seaduses vastav norm puudub. Muudatus tagab seega suurema õigusselguse menetlusosaliste jaoks. 8. HKMS § 279 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: Selgitatud. „(2) Ringkonnakohtule apellatsioon- või määruskaebuse esitaja vastaspool on kohustatud esitama kümne päeva jooksul edasikaebuse Märkuse sisu ei ole täpselt arusaadav. saamisest arvates kaebusele kirjaliku vastuse. Sama tähtaja jooksul on Muudatusega ei kehtestata tähtaega, vaid vastuse esitamise õigus ülejäänud menetlusosalistel.“; see tähtaeg on kehtivas seaduses kirjas. Ning paragrahvi 279 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: Hankeasjades muutub kassatsioonkaebusele „(3) Riigikohtule esitatud kassatsioon- või määruskaebusele on vastamine vabatahtlikuks. Kehtiva seaduse menetlusosalistel õigus vastata edasikaebuse saamisest arvates kümne järgi on see kohustuslik, aga see kohustus ei päeva jooksul.“. ole sisuliselt põhjendatud. Kuigi Selle sätte puhul on probleemkohaks see, et kui seadusandja annab ette põhimõtteliselt jääb alles 10-päevane konkreetsed tähtajad, mis paraku on tihti liiga lühikesed, siis seadusega vastamise tähtaeg, võimaldab eelnõus olev paika pandud vastamise tähtaegasid ei saa kohus pikendada. HKMS § 219 lg 2 muudatus menetlusloa 71  enne tähtaja möödumist ära otsustada, mida ka senises praktikas sageli tehakse. Sotsiaalkindlustusamet 1. Nagu eelnõu seletuskirjas (p 6.5, lk 48) on märgitud, suureneb (kohtute Selgitatud. töökoormuse vähendamisega) SKA töökoormus ja see puudutab nii täiendavate taotluste menetlemist, tugiteenuseid kui ka vaidemenetlusi. Mööname, et Sotsiaalkindlustusamet Sellega seonduvalt oleme seisukohal, et juhul kui eelnõu § 14 võetakse töökoormus võib muudatuse tulemusena muutmata kujul vastu, siis tuleb lisanduvate ülesannete täitmiseks ette tõusta ning seetõttu võib olla vajalik senise näha ameti teenistuskohtade suurendamine kahe teenistuskoha võrra ja töö ümberkorraldamine või uute lisanduvate teenistuskohtade ning ülesannete täitmisega kaasnev mõju teenistuskohtade loomine. SKA eelarvele on minimaalselt 80 234 eurot aastas. SKA-l ei ole võimalik täita lisanduvaid ülesandeid olemasolevate ressurssidega, kuivõrd Täiendasime seletuskirja mõjude osa ning ainuüksi perioodil 1.01 – 1.09.2024 on SKA teenistuskohade arvu eelnõuaga kaasnevate kulude peatükki vähendanud 58 teenistuskoha võrra. Seejuures oleme 2024 aastal märkuses väljatoodud kulude osaga. koondanud 24 inimest – neist 14 hüvitiste osakonnast ning 10 kliendisuhete ja teabehalduse osakonnast, keda kavandatud muudatused otseselt puudutavad. 2. Oleme seisukohal, et eelnõu seletuskirja (p 6.5) mõjude osa on Selgitatud. prognoositud SKA suhtes liialt tagasihoidlikult, kuna SKA on jätnud aastate jooksul rahuldamata ca 220 sooduspensioni taotlust, kus esitatud Mööname, et Sotsiaalkindlustusameti dokumendid ei kinnitanud kutseala või ametikoha vastavust töökoormus võib muudatuse tulemusena sooduspensionile õigust andvale tööle. Nendest 220 sooduspensioni suureneda. Samas on praegu pensionistaaži taotlustest on meile teadaolevalt kohtusse jõudnud alla pooled, mis tuvastamise kohustus kohtutel, kelle kinnitab, et inimesed ei suhtu kohtusse pöördumisse kergekäeliselt ja töökoormus on väga suur ning kes peavad kohtute tänane koormus ei ole võrreldav kavandatava muudatuse tegeliku tagama riigis õigusmõistmise mõjuga. kättesaadavuse. Eelnõu eesmärk on kohtute Kui edaspidiselt tuleks SKA-l hakata välja selgitama pensioni määramise koormuse vähendamine ning kohtute aluseks olevaid avalik-õigusliku suhte tingimusi, siis tähendaks see meie tavapärast õigusmõistmise funktsioonist hinnangul ametile suuremat töökoormust kui eelnõude mõjude osas on väljuvate ülesannete kohtust väljaviimine. hetkel prognoositud. Seejuures tuleb arvestada, et isegi kui täna Selle juures on paratamatu, et suureneb tuvastatakse kohtutes kõige sagedamini avalik-õigusliku suhte tingimusi teatud haldusorganite töökoormus, kes seoses kutsealade pensionidega (väljateenitud aastate pension ja 72  soodustingimustel vanaduspension), siis avalik-õigusliku suhte tingimuse peavad hakkama tegema otsuseid kohtu tuvastamise küsimusi võib tõusetuda ka teistes pensioniliikides. Näiteks asemel. jõutakse meile teadaolevalt kohtusse väga harva seoses lapse kasvatamise tuvastamisega ja sellega seonduvate õigustega pensionis. Need ja teised pensioni määramise aluseks oleva avalik-õigusliku suhte tingimuste tuvastamised oleksid eelnõu järgi edaspidiselt kõik SKA pädevuses. 3. Lõpetuseks märgime, et juhul kui avalik-õiguslike suhete tingimuste Selgitud. tuvastamine soovitakse panna SKA ülesandeks, siis lisaks punktis 1 nimetatud kuludele, kaasnevad ülesande täitmisega ka teatud juhtudel Nõustume, et muudatuste tulemusena võib eksperdi või ekspertiisi kulud. Tänaste kohtulahendite pinnalt on näha, et Sotsiaalkindlustusametil olla vajalik oma avalik-õigusliku suhte tingimuste tuvastamise protsessid on muutunud tööd ümber korraldada ning sellega võivad üha keerukamaks. Sellega seonduvalt näeme vajadust kaasata (lisaks kaasneda täiendavad kulud. tunnistajatele) avalik-õigusliku suhte tingimuste tuvastamisse menetlusse ka eksperte, kes tunneksid kutsealade ja ametikohtade ülesandeid ja oskaksid hinnata, kas konkreetne kutseala või ametikoht on sisuliselt vastav sooduspensionidele 2 õigust andvale kutsealale. Seetõttu tuleks SKA pädevuse laiendamisel lahendada ka eksperdi või ekspertiisi kulude kandmise küsimus. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 1. Teeme (lisaks eelmenetlusele seatud tähtajale) ettepaneku seada kindlad Mitte arvestatud tähtajad ka kaebuste menetlusse võtmise otsustamiseks ja apellatsiooniastme eelmenetlusele. Kuivõrd peamine kitsaskoht Justiits- ja Digiministeerium ei toeta üldiselt kohtumenetluses on täna eelkõige apellatsiooniastmes, siis teeme kohtutele tähtaegade seadmist ning ettepaneku ka ringkonnakohtule seada tähtajad, et taastuvenergia taastuvate energiaallikatega seotud kohtuasjad saaksid kiiremini lahendatud. Samuti on kaebuste menetlusse vaidluste eelmenetlusele tähtaja seadmine võtmine kohati viibima hakanud, mistõttu peaks ka siin konkreetsemad on erandlikult plaanis üksnes seetõttu, et tähtajad seadma. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku HKMS-i teha tegemist on riigile prioriteetse valdkonnaga, järgmised täiendavad muudatused: kus soovitakse saavutada seda, et asjad ei jääks esimeses kohtuastmes seisma, vaid vaadatakse esialgselt kohtus kiiresti üle. Eelnõus on kõnealust muudatust täiendatud 73  nii, et kohus võib seda tähtaega pikendada (kuni 3 kuud), kui ta leiab, et kaebust on vaja täiendavalt uurida. Kohtute roll on hinnata iga konkreetse kohtuasja asjaolusid, keerukust ja vajalikke menetlustoiminguid, et menetlust asjakohaselt juhtida ja korraldada. Selle ülesande täitmiseks peab kohtul säilima vajalik kaalutlusruum ning menetluslik paindlikkus. Ettepanekud, millega soovitakse kehtestada konkreetseid tähtaegu kohtu erinevatele menetlustoimingutele, võivad seda kaalutlusruumi põhjendamatult piirata. Kuigi kiire menetlus võib olla teatud juhtudel oluline, ei tohiks see toimuda sisulise kvaliteedi arvelt. Pidevalt kasvav kohtute töökoormus, sh keerukate ja mahukate asjade osakaalu suurenemine, eeldab, et kohtutel peab olema võimalus ise oma tööd vastavalt olukorrale prioritiseerida. Üldjuhul ei ole põhjendatud selliste tähtaegade seadmine, mida kohus ei saa piisava paindlikkusega kohaldada ega vajadusel ületada. Sellised piirangud võivad hoopis kaasa tuua formaalsete tähtaegade järgimist sisulise menetluse arvelt, mis kahjustab õiguskaitse kvaliteeti. Samuti ei 74  pruugi ühetaolised tähtajad arvestada erinevate kohtuasjade sisu, iseloomu ega eripära. 2. Paragrahvi 120 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: Mitte arvestatud. „(5) Kaebuse, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, tagastab kohus 30 päeva jooksul Eelnõuga ei soovita kehtestada puudusteta kaebuse esitamisest arvates.“ kohtumenetlusele täiendavaid tähtaeg (vt Täienduse eesmärk on lühendada nö hõljuvat aega, mil pole teada, kas selgitust Tarbijakaitse ja Tehnilise kaebus menetlusse võetakse. Järelevalve Ameti ettepanekute punktis 1). 3. Paragrahvi 187 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Mitte arvestatud. Apellatsioonkaebuse, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, menetlusse võtmise või sellest Eelnõuga ei soovita kehtestada keeldumise otsustab ringkonnakohus 30 päeva jooksul puudusteta kohtumenetlusele täiendavaid tähtaegu (vt apellatsioonkaebuse esitamisest arvates.“. Täienduse eesmärk on selgitust Tarbijakaitse ja Tehnilise lühendada nö hõljuvat aega, mil pole teada, kas apellatsioonkaebus Järelevalve Ameti ettepanekute punktis 1). võetakse menetlusse. Haldusasjas 3-23-1429 kulus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks 1,5 kuud. Samas haldusasjas 3-23-749 kulus menetlusse võtmiseks 15 päeva, mis tähendab, et kiiremini on ka võimalik menetlusse võtmine ära otsustada. 4. Paragrahvi 188 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Mitte arvestatud. Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, korraldab ringkonnakohus eelistungi Eelnõuga ei soovita kehtestada või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha kohtumenetlusele täiendavaid tähtaegu (vt või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul selgitust Tarbijakaitse ja Tehnilise puudusteta apellatsioonkaebuse esitamisest arvates.“ Järelevalve Ameti ettepanekute punktis 1). Täienduse eesmärk on lühendada apellatsioonimenetlusele kuluvat aega, mis on hetkel kõige kriitilisem, kuna kirjaliku või suulise menetluse määramine võtab liiga kaua aega. Näiteks haldusasjas nr 3-23-749 on menetlusse võtmise määrus tehtud 23.04.2024 ja vastus 75  apellatsioonkaebusele esitatud 23.05.2024, kuid seejärel ringkonnakohus teadaolevalt menetlustoiminguid teinud ei ole. 5. Paragrahvi 207 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11 ) Mitte arvestatud. Määruskaebuse, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, menetlusse võtmise otsustab Eelnõuga ei soovita kehtestada ringkonnakohus 7 päeva jooksul puudusteta määruskaebuse esitamisest kohtumenetlusele täiendavaid tähtaeg (vt arvates.“ selgitust Tarbijakaitse ja Tehnilise Täienduse eesmärk on lühendada nö hõljuvat aega, mil pole teada, kas Järelevalve Ameti ettepanekute punktis 1).. määruskaebus võetakse menetlusse. Näiteks haldusasjas nr 3-24-944 ei ole seisuga 15.11.2024 kaebajate 05.07.2024 määruskaebuse menetlusse võtmise üle otsustavat määrust tehtud. Haldusasjas 3-23-1716 kulus määruskaebuse menetlusse mittevõtmise määruse tegemiseks 2 kuud. HKMS § 207 lõike 1 esimene lause ütleb, et ringkonnakohus otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Küsimus on, kas 2 või 4 kuud on „viivitamata“ viidatud sätte mõistes. Meie hinnangul tuleks vähemalt taastuvenergia menetlustes seada tähtaeg, mille jooksul tuleks määruskaebuse menetlusse võtmine otsustada. 6. Paragrahvi 210 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Mitte arvestatud. Määruskaebuse, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, lahendab ringkonnakohus 21 päeva Eelnõuga ei soovita kehtestada jooksul puudusteta määruskaebuse esitamisest arvates.“. kohtumenetlusele täiendavaid tähtaeg (vt Täienduse eesmärk on lühendada määruskaebuse menetlusele kuluvat selgitust Tarbijakaitse ja Tehnilise aega. Järelevalve Ameti ettepanekute punktis 1). Eesti Meediaettevõtete Liit 1. Punktides 10 ja 11 toodud jõustumata kohtuotsuse avaldamise tingimuste Selgitatud. puhul kohtu äranägemisel palume kindlasti arvesse võtta ajakirjanduse kui avalikkuse esindaja huve ja ülesandeid kohtuvõimu läbipaistvuse Muudatustega pigem laiendatakse kohtu tagamisel. Eeldame, et seletuskirjas mainitud kohtu kohast vaoshoitust ei võimalusi jõustumata otsuseid avaldada. hakata tegelikkuses tõlgendama diskreetsusena ning et kohus ei hakka Praegu on samuti võimalik jõustumata otsuste avalikustamisel seda võimalust kasutama täiendava vahendina kohtulahendiga tutvumine HKMS § 89 vaidluspoolte konfidentsiaalsuse saavutamiseks. alusel, mille lg 2 võimaldab seda teatud 76  juhtudel ka poolte nõusolekuta. Küll aga peab kohus küsima selleks menetlusosaliste seisukohta. Eelnõu kohaselt jääb seisukoha küsimise vajalikkus kohtu otsustada. 2. Punktis 13 toodud kompromissi kinnitamise määruste avalikustamise Arvestatud. reguleerimiseks puudub meie arvates selge vajadus. Ka praegu saavad pooled seada kompromissi tingimuseks konfidentsiaalsuse, misjärel Tulenevalt kooskõlastusringil esitatud kohtul pole põhjust teistsugusele seisukohale asuda. Kompromissi vastuargumentidest on muudatus eelnõust tingimused saab muuta salajaseks, kuulutades menetluse kinniseks. välja jäetud. 77  Riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 4 Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud Esit Märkuse või ettepaneku sisu JM seisukohad/vastused aja/ Jrk A - arvestatud nr. OA – osaliselt arvestatud MA – mitte arvestatud S – selgitatud TV – teadmiseks võetud (kui märkuses puudub konkreetne ettepanek) Siseministeerium 1. Nõustume, et riigilõivud vajavad tõstmist lähtuvalt Teadmiseks võetud kulupõhimõttest või ekvivalendipõhimõttest. Samas ei saa jätta tähelepanuta sihtgruppi, kes vastavat riigilõivu tasub. Riigilõivu tõstmine ei saa tekitada olukorda, kus sihtgrupil on võimatu teatud toimingute eest edaspidi seda tasuda. Samuti toome esile, et hea tava näeks ette huvirühmade kaasamist enne eelnõu kooskõlastamisele saatmist, kuid seda ei ole toimunud. 2. Usulisi ühendusi puudutava riigilõivu tõstmine. Me ei Arvestatud toeta riigilõivuseaduse §-i 67 muutmist esitatud kujul. Muudatusest loobutud. Olete esile toonud, et eelnõuga nähakse ette tõsta usuliste ühenduste riigilõivumäärasid kuni 900%. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, millel põhineb riigilõivu tõstmine sellises ulatuses ning millised mõjud kaasnevad sihtgrupile. Usuliste ühenduste sissetulekud moodustuvad valdavalt annetustest, nende tegevus on suunatud elanike vaimse tervise, sotsiaalse toimetuleku, rehabilitatsiooni jmt parandamisele. Ühiskonna majanduslike probleemide ja inflatsiooni ning muude kulude ja maksude tõusu tõttu on annetajate hulk vähenenud, seega on vähenenud ka usuliste ühenduste sissetulekud. Võttes arvesse usuliste ühenduste kogu ühiskonnale suunatud tegevuste olulisust, ei ole võimalik toetada nende maksukoormuse tõstmist, olenemata sellest, et kannete tegemine ei ole pidev, vaid vajaduspõhine. Lõivu suurendamisel peab selginema, millistest komponentidest lõivu määr kokku tuleb ning samuti on vajalik hinnata, kas antud sihtgrupp vajaks ka kulupõhisuse põhimõtte osas erandit 1 3. Mittetulundusühinguid ja sihtasutusi puudutava Arvestatud riigilõivu tõstmine. Märgime, et eelnõu seletuskirja Muudatusest loobutud. rõhuasetus puudutab ettevõtteid ning kuidas äriregistrisse kantud ettevõtete arv on kasvanud ehk siis ettevõtlusvabadust. Samas riigilõive tõstetakse ka muudel juriidilistel isikutel. Eelnõuga on otseselt seotud ka vabaühendused. Lisaks usulisi ühendusi puudutavale osale on puudu analüüs ka mittetulundusühingute (edaspidi MTÜ), sihtasutuste (edaspidi SA) ja korteriühistute (edaspidi KÜ) kohta. Eelnõu seletuskirja kohaselt on uute riigilõivumäärade kujundamisel lähtutud lisaks kulupõhimõttele ka ekvivalendipõhimõttest ja maksejõulisuse põhimõttest. Nagu eelpool öeldud, siis nõustume, et neist põhimõtetest lähtuvalt kujundatakse riigilõivu määrasid erinevatele toimingutele. Küll jääb arusaamatuks, kuidas on neid põhimõtteid rakendatud MTÜ-de, SA-de, usuliste ühenduste ning KÜ-de puhul. Võib eeldada, et soov on ühtlustada MTÜ-dele, SA-dele ning usulistele ühendustele kohalduvat riigilõivu (100€), kuid KÜ-de puhul kohalduks tunduvalt väiksem summa (30€). Leiame ka, et MTÜ-de, SA-de ja KÜ-de rahalised seisud võivad olla väga erinevad. Näiteks MTÜ-de asutajaks on sageli erinevate haiguste või puudeliigi huvikaitsega tegelevad inimesed, kellele antud riigilõiv käib kindlasti üle jõu. Seega on võimalus, et osad kogukonnad, kes on valmis end registreerima äriregistris, et asuda lahendama mõnd olulist ühiskondlikku probleemi, jätavad selle tegemata rahalistel põhjustel. Samal ajal SA asutamisel on sageli sisuks mingi vara valdamine elik suurema tõenäosusega on asutamiseks vajalikud vahendid olemas. Ka töömahult on SA asutamisdokumentidega seonduv mahukam kui MTÜ asutamisel ja nende samasugune hinnastamine ei ole põhjendatud. 4. Samuti ei saa toetada MTÜ-de ja SA-de registrisse Arvestatud ennistamise kavandatava riigilõiv tõusu. Tegevuse Muudatusest loobutud. katkemiseks võib olla erinevaid põhjuseid, kas on inimesed juhtkonnas vahetunud, jääb puudu teadmistest jne. Mitte alati ei ole ennistamise vajadus seotud pahatahtlikkusega. Sellisel juhul on odavam uue MTÜ või SA asutamine, kuid eesmärk peaks olema järjepidevuse soodustamine MTÜ ja SA tegevustes ning mitte tekitada juurde uusi kehandeid. MTÜ andmete muutmise riigilõivu suurendamine on samas suurusjärgus kasumit taotleva ettevõtte omaga, kuid tegutsemise eesmärgid on neil juriidilistel isikutel erinevad. Sellest lähtuvalt on erinev ka muutmiskannete tegemise sagedus – juhatuse 2  liikmete muudatused, MTÜ põhikirjas asukoha muutmine jne. Taaskord räägime me ka kodanikualgatusest ja vabatahtlikust tegevusest, mis MTÜdega kaasneb ning seetõttu riigi poolt samaväärse riigilõivu määramine näiteks OÜ-dega ei ole põhjendatud. KÜ muutmiskande puhul on uus riigilõiv tunduvalt väiksem (30€), mis võrreldes muude MTÜ-dega ei ole proportsionaalne, kuna KÜde eesmärk on vara haldamine ja neil on osaliselt ka enam püsivaid rahalisi vahendeid kui MTÜdel. Riigi eesmärk peaks olema soodustada kodanikualgatuslikku tegevust ning luua selleks proportsionaalsed võimalused, mitte neid ülemäära takistada. Nii nagu usuliste ühenduste puhul on ka MTÜde ja SAte riigilõivu tõstmise muudatustega kaasnevate mõjude hinnang nimetatud sihtrühmadele puudulik. 5. Eeltoodust tulenevalt mõistame riigilõivude tõstmise Teadmiseks võetud vajadust, kuid uus riigilõivu suurus peab olema vajalik, põhjendatud ning sihtgrupi võimekust arvestav ning toimingud ei tohi jääda seetõttu tegemata, et riigilõiv osutub liiga kõrgeks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Peapiiskop 1. Kuna muutmisele kuuluvad eelnõu kohaselt ka Teadmiseks võetud mitmed usulisi ühendusi puudutavad riigilõivumäärad, oleks pidanud eelnõu jõudma arvamuse esitamiseks ka Eesti Kirikute Nõukogule, kellega on justiitsministeeriumil sõlmitud vastav koostööleping. Samuti oleks pidanud eelnõu saatma arvamuse andmiseks Eestis registreeritud suurematele usulistele ühendustele, keda muudatused tõsiselt puudutavad. Avaldan nördimust, et seda ei ole tehtud ja palun edaspidi meid puudutavate seadusemuudatuste puhul kaasata. 2. Pöördun eelnõu koostajate poole ettepanekuga, jätta Arvestatud muutmata RLS § 67 lg 2, kus on sätestatud usulise Muudatusest loobutud. ühenduse kohta registrisse kantud andmete muutmise või täiendamise eest tasutav riigilõiv. Eelnõu kohaselt kuuluks see tõstmisele senise 10 euro pealt 50 euro peale, millega riigilõiv suureneks 400%. Juhin tähelepanu, et nimetatud riigilõivu tõstmine lööb erilisel Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) ega arvesta meie eripäraga, mis tuleneb Kirikute ja koguduste seadusest. Nimelt, sätestab Kirikute ja koguduste seaduse § 2 lõige 2, et kirik käesoleva seaduse mõistes on episkopaalse struktuuriga ja kolme üldkirikliku usutunnistusega õpetuslikult seotud vähemalt kolme vabatahtlikult liitunud koguduse ühendus või on jaotatud vähemalt 3 kolmeks koguduseks ja kes tegutseb põhikirja alusel, valitud või nimetatud juhatuse juhtimisel ning kantakse registrisse käesoleva seadusega ettenähtud juhtudel ja korras. Sama seaduse § 15 lõige 2 sätestab, et kiriku ja kirikusse kuuluva koguduse registrisse kantud andmete muutumisel esitab avalduse muudatuste registrisse kandmiseks vastava kiriku või koguduste liidu juhatus. EELK koosneb Eesti Evangeelselt Luterlikust Kirikust kui eraldi registrisse kantud usulisest ühendusest ja EELK-sse kuuluvast 170-st eraldi registrisse kantud kogudusest kui usulisest ühendusest. Kõik need 171 usulist ühendust moodustavad Kirikute ja koguduste seaduse alusel ühise põhikirja alusel tegutseva kiriku. Kiriku puhul esitab andmete muutmise avalduse registrile kiriku juhatus, EELK puhul on selleks kirikuvalitsus ehk EELK konsistoorium. Praktikas tähendab see, et ühe muudatuse tegemine ühte (kõigile ühisesse) põhikirja, muudab registri jaoks saja seitsmekümne ühe (171) usulise ühenduse põhikirja. Iga muudatuse eest tuleb tasuda eraldi riigilõiv, kuigi muutmise avalduse esitab Kirikute ja koguduste seaduse alusel kiriku juhatus üksi ja muudetakse kogu kiriku jaoks ühist põhikirja. See on eripära, mille Kirikute koguduste seadus annab ajaloolistele kirikutele ja koguduste liitudele. Selle eripäraga ei ole seni arvestatud registris muudatuste tegemisel. Kui eelnõus esitatud ettepanek muuta RLS § 67 lg 2 leiab toetuse, tähendab see, et EELK põhikirja muutmisel (üks ja sama põhikiri kogu Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul ja tema 170 kogudusel) ei kuulu seaduse alusel tasumisel mitte üks riigilõiv ühe muudatuse eest ühes alusdokumendis, vaid tasumisele kuulub sada seitsekümmend üks riigilõivu ühe muudatuse eest samas dokumendis. Juba seni on olnud ülekohtune, et eripära, mille Kirikute ja koguduste seadus EELKle kui kirikule annab, on jäetud registris muudatuste tegemisel arvestamata. Oleme seni pidanud alati tasuma ühe muudatuse tegemisel EELK põhikirja nii nagu me oleks muutnud 171 ühingu põhikirja. See on tähendanud EELK-le ühe muudatuse tegemise eest riigilõivu kulu 1710 eurot. Eelnõus välja pakutud riigilõivumäära tõstmise järel hakkab EELK tasuma igakordse põhikirja muudatuse eest 8550 eurot. Kui peaks rakenduma veel RLS § 67 lg 3, siis oleks riigilõiv ühe põhikirjamuudatuse eest EELK-le lausa 17 100 eurot.Selline riigilõivu määr on ülekohtune. Mitte ükski juriidiline isik Eesti Vabariigis ei ole pidanud seni ega pea ka tulevikus tasuma registriandmete muudatuste eest sellise määraga 4  riigilõivu kui kehtib Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Olen nõus RLS § 67 lg 2 riigilõivu tõstmisega 10 euro peal 50 euro peale juhul, kui edaspidi registris andmete muutmisel arvestatakse EELK eripäraga ega arvata kiriku ühisesse põhikirja muudatuste tegemist 171 usulise ühenduse põhikirja muutmisena ega rakendata sealjuures 171-kordset riigilõivu. Oleks õiguspärane, et põhikirja ühekordse muutmise puhul tuleb tasuda riigilõiv ühel korral, nagu see praktika kehtib kõikide teiste juriidiliste isikute puhul Eesti Vabariigis. Eesti Kirikute Nõukogu 1. Eesti Kirikute Nõukogu ei nõustu seaduse Arvestatud. muudatusega järgmistel põhjustel: Muudatusest loobutud. Kuigi praeguses sõnastuses on eelnõu eesmärk vältida kohtute liigset tööhulka siis tegelikult ilmneb eelnõust, et sellega lahendatakse riigieelarve täitmise vajadust. Ühe põhjendusena on toodud kohtuniku abide palgatõus, mis on riigieelarveline kulu. Leiame, et selline riigieelarveliste kulude katmine usuliste ühenduste ja mittetulundusühingute arvelt ei ole õiglane ega õigustatud. Usulised ühendused eksisteerivad eelkõige mitte kasu saamise eesmärgil vaid ühiskonna üldist heaolu silmas pidades ning riigi ja rahva hüvanguks. Praegusel ajal, kus riik tähtsustab kodanike vaimse tervise olulisust on usulised ühendused üks väga oluline osa inimeste vaimse tervise eest hoolitsemisel. Sellest hoolimata on eelnõu kohaselt protsentuaalselt kõige suurem riigilõivu tõus just usulise ühenduse registrisse kandmise eest, mis ei ole mingil viisil põhjendatud ega õiglane. 2. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et käesoleval juhul on Arvestatud tegemist riigilõivude mõistlikus määras tõstmisega, Muudatusest loobutud. millega tagatakse menetlusökonoomia, ohustamata isikute ettevõtlusvabadust. Arvestades, et usuliste ühenduste puhul tõuseb riigilõiv kohati kuni 900%, rohkem kui ühegi teise kehandi puhul, ei saa kuidagi väita, et tegemist on riigilõivu tõusuga mõistlikus ulatuses. Seletuskirjast nähtub, et kulupõhisuse tagamiseks tuleks justiitsministeeriumi hinnangul kõiki riigilõive suurendada vähemalt 43%, mida ei peeta ilmselt mõistlikuks, kuid usuliste ühenduste suhtes rakenduv riigilõivu tõus on sellest rohkem kui 20 korda kõrgem. Seega on tegemist selgelt riigilõivu ebamõistliku tõusuga usuliste ühenduste suhtes. Lisaks, tuleb silmas pidada, et arvestades kirikute eripärasid, peab näiteks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik esitama kiriku põhikirja muutmisel ka muudatused kõigi koguduste põhikirjades, mida on 5  Eestis kokku 170. Ainult sel juhul saab äriregister märkida kiriku põhikirja muutmise aja ka koguduste registrikaartidele. Riigilõivu tõstmise korral, eelnõus ettenähtud määral, tähendab see ühe muudatuse puhul 8500 eurot kulu (teatud juhul (RLS § 67 lg 3) isegi kuni 17 000 eurot), mis on ebamõistlikult suur tõus võrreldes juba praeguse 1700 euroga, mis on iseenesest kiriku jaoks juba märkimisväärne kulu. 3. Eesti usuliste ühenduste sissetulekud moodustuvad Arvestatud enamikus annetustest. Annetused on aga reeglina Muudatusest loobutud. sõltuvad ühiskonnaliikmete sissetulekutest, mis on nii majandusprobleemide kui inflatsiooni tagajärjel langenud, seega on langenud ja ilmselt langevad veel ka annetused sh kirikutele tehtavad annetused. Sellistes oludes paneb riigilõivu tõstmine usuliste ühenduste registri kannete eest nii suurel määral, usulised ühendused väga keerulisse olukorda. Arvestades eelnevat ei saa Eesti Kirikute Nõukogu nõustuda Riigilõivu seaduse muutmise seaduse eelnõuga praegusel kujul, kuna see halvendaks oluliselt kirikute ja koguduste liitude majanduslikku olukorda ja registrisse kannete tegemine muutuks ülemäära kulukaks, mis omakorda piiraks kirikute ja koguduste õigust ligipääsuks vajalikele äriregistri toimingutele. Tulenevalt eelnevast palume seaduse muudatust praegusel kujul mitte vastu võtta. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 30 kavandatakse asendada Arvestatud riigilõivuseaduse § 80 lõikes 3 arv „7“ arvuga „20“. RLS § 25 lõike 1 punkti 4 See tähendab, et kinnistu jagamise korral tasutav täiendatakse pärast sõna riigilõiv suureneb 200 protsenti iga jagamisega „kohta“ sõnadega „, samuti kaasneva uue registriosa avamise eest alates sundvõõrandamise käigus kolmanda, uue registriosa avamisest lisaks § 80 lõikes kinnistu jagamise kohta“ 1 sätestatud riigilõivumäärale. Selgitame, et riigilõivuseaduse § 25 lõike 1 punkt 4 sätestab, et riigilõivu ei võeta kinnisasja, laeva või ehitatava laeva avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise teel riigile ülemineku kohta kande tegemisel. Üldjuhul ei ole kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviijal, näiteks riigil vaja omandada tervet kinnisasja, vaid ainult osa kinnisasjast. Seetõttu peab kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviija menetluse käigus jagama eraomandis oleva kinnistu. Kinnistu jagamise pädevus tuleneb kinnisasja avaliks huvides omandamise seaduse § 10 lõikest 4. Kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviija ei ole kinnistu jagamise riigilõivust vabastatud ja seetõttu on tekkinud olukord, kus näiteks riik tasub 6  niisuguse kinnisasja jagamise eest iseendale riigilõivu. Sellega kaasnev aja- ja tööressurss ei ole mõistlik. Teeme ettepaneku sätestada täiendavalt, et kinnisasja avalikes huvides omandamisel, sealhulgas sundvõõrandamise teel kinnistu jagamisel riigilõivu ei võeta. Eeltoodust tulenevalt palume täiendada riigilõivuseaduse § 80 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesolevas paragrahvis nimetatud riigilõivu ei võeta kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse käigus, sealhulgas sundvõõrandamise teel kinnistu jagamisel.“. 2. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja VI Arvestatud osa „Seaduse mõjud“ esimest lauset Seletuskirja täpsustatud „Riigilõivuseaduse muudatuste rakendamine toob kaasa sotsiaalse mõju ja mõju riigiasutustele HÕNTE § 46 tähenduses.“ sõnaga „majanduslike“, kuna eelnõu puudutab ka 2 (2) ettevõtteid. Samuti palume Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 46 lõikest 2 tulenevalt lisada väiteid ka teiste mõjude puudumise kohta. Rahandusministeerium 1. Seletuskirja kohaselt „korrastatakse eelnõuga kohtu Arvestatud registritoimingute riigilõivumäärasid selliselt, et need Seletuskirja täiendatud. oleksid põhjendatud, vastaksid senisest enam Kohtu lõivumäärade toimingutega seotud kuludele ja seeläbi tõstmine on vajalik, et riigilõivuseaduse § 4 lõikele 1“ Sellest võib mõista, et ajakohastada kohtu riigilõivumäärade ajakohastamisel on sihiks võetud toimingutega seotud kulupõhimõte. Seletuskirja sissejuhatuses on ka riigilõive selliselt, et viidatud, et eelnõuga kehtestatavad riigilõivumäärad eelnõuga kehtestatavad katavad Tartu Maakohtu registriosakonna suurenevad riigilõivumäärad kataksid tegevuskulud. Juhime tähelepanu, et riigilõivudega ei osaliselt kohtu peaks reeglina katma asutuse kõiki kulusid. RLS § 4 tegevuskulude kasvu ning lõikes 1 sätestatud kulupõhimõtet tuleks kohaldada välistaksid pahatahtlikud või kitsamalt asjakohaste toimingute, dokumentide või ilmselgelt perspektiivitud haldusaktidega kaasnevate kulude suhtes. Seega kohtusse pöördumised ning kulupõhimõttest erineva riigilõivumäära suunaksid vaidluse osapooli kehtestamisel tuleks selgitada ka poliitilisi valikuid, otsima kohtuväliseid millest lähtuvalt ekvivalendipõhimõtet kohaldatakse. lahendusi. Iseenesest mõista tuleb sealjuures arvestada isiku maksevõimelisust ning toimingust saadava hüve väärtust isiku jaoks. Samuti tuleks asjakohasel juhul asetada kaalukausile ka konkreetse avaliku teenuse väärtus lisaks avalikkuse jaoks. 2. Enamik eelnõuga korrigeeritavatest lõivumääradest Selgitus paistavad olevat põhjendatud ja vajalikud, kuid Riigilõivude korrigeerimisel üksikute lõivumäärade tõstmine vajaks täiendavaid lähtutud mitte üksnes selgitusi ja põhjendusi. Näiteks kinnistusameti kulupõhimõttest, vaid ka toimingute maksimummäär on 6000 eurot tänase ekvivalendi- ja 2560 asemel (Lisa2). maksujõulisuse 7  Ka kommertspandi kande tegemise ning pandisumma põhimõtetest. Ka kehtivas vähendamise ja suurendamise maksimumäär tõuseb seaduses on maksimaalne 2560 eurolt 4000 eurole (§ 70 lg 1–3). Arvestades riigilõivumäär kehtestatud summade suurust ei ole ilmselt tegemist kulupõhiste samadest põhimõtetest lõivudega. Üksnes tehingu väärtusest lähtuv lähtuvalt. riigilõivumäär võib osutuda ülemääraselt suuremaks toimingu osutamise tegelike kuludega võrreldes. Sedasi võib riigilõiv omandada maksu tunnused ning hägustub kulude hüvitamise eesmärk. Palume selgitada viidatud lõivude puhul millises proportsioonis on riigilõivumäär tegelike kuludega ning hinnata kas riigilõivu suurus on kooskõlas riigilõivustamise eesmärgiga. 3. Osade eelnõuga korrigeeritavate lõivumäärade puhul Arvestatud omandab lõiv haldustrahvi tunnuseid. Selleks on Muudatusest loobutud. registreeringu ennistamise lõiv 500 eurot tänase 200 euro asemel (§ 62 lg 4, 66 lg 2 1 , § 67 lg 11 ) Samas on eelnõus jäetud korrigeerimata maaparandusühistu ennistamise lõiv. Sarnaselt eelmise tähelepanekuga, palume ka siin kaaluda riigilõivumäära vastavust riigilõivustamise eesmärgiga. 4. Palume üle kontrollida, kas registris muudatuste Arvestatud tegemise lõivumäärad on eelnõus esitatud soovitud Muudatusest loobutud. kujul. Eelnõust nähtub, et mittetulundusühingu registrisse kandmine on sama hinnaga, mis registriandmete muutmine, kusjuures mittetulundusühingu ja sihtasutuse puhul kallim äriühingu registriandmete muutmisest. Siin võib olla tegu kirjaveaga. 5. Palume üüri- ja rendilepingu märke lõivu puhul Arvestatud osaliselt veenduda, et lõivumäära tõstmine ei tooks kaasa Muudatusest loobutud. avalikkuse ja inimese jaoks soovimatuid tagajärgi. Tähtajalise üüri- või rendilepingu märke tegemise eest ning lepingu tähtaja pikendamise maksimumlõiv on eelnõus 100 eurot tänase 52 asemel (1 aasta 10/6 eurot). Tähtajatu üürilepingu kohta märke tegemise lõiv tõstetakse 50 euroni tänase 23 euro asemel. Riigil endal (sh Maksu- ja Tolliametil) on kindlasti huvi märgete vastu ning inimesele annab samuti märge kinnistusraamatus teatud kindluse, sh kinnisomandi müügi korral. Riigikohus 1. Juhime tähelepanu, et kindlasti vajavad Arvestatud osaliselt ajakohastamist ka ülejäänud kohtumenetlusega Eelnõu ja seletuskirja seonduvad riigilõivud ja selleks on järgmised muudetud. kaalukad argumendid. Esiteks. Viimati muudeti Tsiviilkohtumenetluses ülejäänud kohtumenetlusega seonduvaid riigilõive tõstetakse hagi hinnast küll 2022. aastal ja 2021. aasta võrdlusbaasilt, kuid lähtuvaid riigilõive sotsiaalmajanduslik olukord viimase kolme aastaga keskmiselt 50% (RLS Lisa drastiliselt muutunud. 2021. aastal korrigeeriti 1). 8 kohtumenetlusega seonduvaid riigilõive, mis valdavalt kehtisid alates 2011. aastast. Riigilõive Halduskohtule kaebuse tõsteti keskmiselt 40%, riigilõivude tõstmist esitamisel tasutav riigilõiv põhjendati nii inflatsiooni kui ostujõu näitajate suureneb 275%. muutumisega referentsaastaga (2014. aasta) Riigilõiv halduskohtule võrreldes. Statistikaameti andmetel suurenes kahju hüvitamiseks või inflatsioon alates 2014. aastast 2021. aastaks 13,6%. alusetu rikastumise teel Seevastu suurenes Statistikaameti andmetel saadu tagastamiseks kaebuse inflatsioon 2023. aasta vs 2021. aasta 30,3%. esitamisel arvestatakse Tarbijahinnaindeks on alates 2021. aasta jaanuarist edaspidi RLS lisa 1 järgi (213,88) kuni 2024. aasta maikuuni (299,88) vastavalt kahjunõude suurenenud 86 punkti (40,2%). Samas kuises suurusele või vara väärtusele, võrdluses 2014. aasta jaanauarist (195,95) kuni 2021. mille tagastamiseks aasta jaanuarini (213,88) suurenes indeks üksnes kohustamist taotletakse. 17,93 punkti (9,15%). Kui 13,6% inflatsiooni kasv tõi Minimaalne riigilõiv kaebuse 2021. aastal kaasa keskmiselt 40% kohtumenetlusega esitamisel maksuhalduri või seotud riigilõivude suurendamise, siis kuidas on muu asutuse tegevuse peale võimalik eirata 30,3% inflatsiooni kasvu, mis on maksusumma, sunniraha või toimunud pärast eelmist riigilõivude suurendamist?! muu makse määramisel ja Eriti arvesse võttes seda, et seletuskirjas nähtuvalt sanktsiooni rakendamisel või kohtu registritoimingute riigilõivu suurendamist on nende sissenõudmisel või just nimelt põhjendatud viimaste aastate suure tagamisel suureneb 247% inflatsiooniga ning vajadusega katta sellest tulenevalt ning riigilõivu ülempiir Tartu Maakohtu registriosakonna suurenevad suureneb 138%. tegevuskulud. Nähtuvalt ka kohtute eelarvetest on Halduskohtule esialgse kohtute tegevuskulud nii tsiviil- kui ka haldusasjade õiguskaitse taotluse menetlemisel iga-aastaselt kasvanud. Teiseks. esitamisel tasutav riigilõiv Kohtumenetlusega seotud riigilõiv on oluline suureneb 275%. instrument, millega suunata ja kujundada Kassatsioonkaebuse ja õiguspoliitikat. Kohtumenetlusest ei tohi saada teistmisavalduselt tasutav mistahes õigusliku probleemi esmaseks ja ainsaks riigilõivumäär suureneb lahendamise meetodiks. Eriti aga selliste vaidluste või 100%. pretensioonide lahendamise vahendiks, kus õigusküsimus või õiguste riive on väheoluline. Selliste vaidluste osakaal on märkimisväärne just halduskohtumenetluses, seda lisaks madalatele riigilõivudele ka seetõttu, et puudub riigiasutuse menetluskulude tasumise risk. Ka tsiviilkohtumenetlusse jõuavad vaidlused, mis oleksid nii probleemi sisulise lahendamise kui ka nn lahendamiskulu vaates oluliselt kiiremini ja kokkuvõtvalt kulutõhusamalt lahendatavad kohtuväliselt. Kohtumenetlusega seotud riigilõivude tõstmata jätmine eriti just kõrge inflatsiooni tingimustes langetab selliste vaidluste lävendit veelgi. Selle otseseks tagajärjeks on aga vajadus suurendada kohtunike ja õigusemõistmist toetava muu personali arvu, mis on oluline lisakulu. Kuid samaväärt oluline on see, et selliste vaidluste tõttu muutub kogu kohtumenetlus tsiviil- ja haldusasjades aeglasemaks. 9  Sellel on lisaks kohtusüsteemi kulude täiendavale kasvule ka üldine sotsiaalmajanduslik negatiivne mõju alates menetlusosaliste ja üldsuse rahulolematusest kuni kohtumenetlusega seotud isikute, aga ka riigi majandustegevusele. Riigikohtu esimees selgitas probleemistikku ka 12. juuni 2024. aastal Riigikogus peetud kõnes. Lõpetuseks kordame ettepanekut korrigeerida ka muid kohtumenetlusega seotud riigilõive. See on oluline ka Justiitsministeeriumile 2024. aasta aprillis esitatud kohtumenetluse tõhustamise paketi realiseerimiseks. Eesti Korteriühistute Liit 1. Kavandatava eelnõu kohaselt peaks alates 01.01.2025 Arvestatud osaliselt tõusma riigilõiv korteriühistutele registrisse kantud Muudatusest loobutud. andmete muutmise või täiendamise eest 10-lt eurolt 30-le eurole ehk 200%. Eestimaalaste toimetulek on praeguses väga raskes majanduslikus olukorras ränga löögi all. Juba praegu elab 20% Eesti inimestest suhtelises vaesuses, kuid see riskirühm võib suurkoondamiste, süveneva töötuse, energia- ning muu valdkonna hinnatõusude ning täiendava maksukoormuse tulemusena veelgi kasvada. Eesti elamufond on aga suuresti amortiseerunud, sovetiaegsed elamud on jõudnud oma elukaare lõppu ning 14 000 korterelamut vajab hädasti rekonstrueerimist. Tuginedes eelpoolnimetatud majanduslikule olukorrale ja korteriühistute ulatuslikule rekonstrueerimisvajadusele, leiab Eesti Korteriühistute Liit, et riigilõivu määra sedavõrd suur tõus ei ole põhjendatud. Seega ei toeta Eesti Korteriühistute Liit käesolevat riigilõivuseaduse muutmise eelnõud ja palub korteriühistute huvidest lähtuvalt hinnatõus külmutad Eesti Väike- ja Keskmise Ettevõtjate Assotsiatsioon 1. Eelnõus on arusaadav riigilõivumäärade tõstmise Arvestatud vajadus laevakinnistusraamatu toimingute eest, aga Muudatusest loobutud. arusaamatuks jääb riigilõivumäärade tõstmine äriregistri toimingute eest, millest osasid on muudetud alles aasta ja osasid alles kahe aasta eest. Arusaamatuks jääb ka vajadus muuta kinnistusraamatu toimingutega seotud riigilõivumäärade vahemikke ja nende riigilõivumäärade suuruse hüppelist kasvu. 2. Eelnõu eesmärgiks on katta Tartu Maakohtu Arvestatud registriosakonna suurenevad tegevuskulud. Muudatusest loobutud. EVEA hinnangul on kulupõhimõtte järgimine oluline. Aga see ei pea tähendama riigilõivumäärade kordades tõstmist ilma põhjalikku analüüsi tegemata. Eelnõus muuhulgas sätestatud viie- või kümnekordsed 10  lõivumäära tõusud ei ole kindlasti seotud toimingute kulude kasvuga. Samuti on problemaatiline ja eksitav võtta arvesse tarbijahinnaindeksi tõusu 2020- 2021 aastal seal, kus varasemad riigilõivuseaduse muudatused jõustusid 2022. aastal ja lisaks veel tarbijahinnaindeksi tõusu 2022 aastal seal, kus varasemad muudatused jõustusid 2023. aastal. Ka ei ole kohtu poolt tehtavate registritoimingutega seoses asjakohane viidata õigusemõistmise kuludele eelnõu seletuskirjas. 3. Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt on eri liiki Arvestatud juriidiliste isikute registriga seotud toimingud Muudatusest loobutud. erineva lõivumääraga ja eelnõus valdavalt see Nagu seletuskirja säilitatakse. Sellise poliitika põhjused ei ole selged sissejuhatavates osades ega arusaadavad, sest erinevatele juriidiliste isikute selgitatud, on riigilõivude liikidele kohaldatavate reeglite erinevused ei ole nii korrigeerimisel lähtutud suured, et registritoimingute tegemisele kuluv aeg ja mitte üksnes sellega seotud kulud oleksid nii erinevad. Ka kulupõhimõttest, vaid ka ekvivalendipõhimõttele ja maksejõulisuse ekvivalendi- ja põhimõttele tuginemine ei suuda õigustada erinevat maksujõulisuse kohtlemist. Näiteks miks peab osaühingu põhimõtetest. äriregistrisse kandmine olema 2,5 korda kallim kui mittetulundusühingu kandmine (kehtivas seaduses on see isegi 6.7 korda kallim). Miks peab niigi erinevaid äriregistri lõivumäärasid suurendama erineval määral nii, et tulemused jäävad ikka erinevaks, selle asemel, et proovida võimalusel neid ühtlustada. Arusaadavad oleksid kaks lähenemist, kui kulupõhimõttele tuginemine seda võimaldub: 1) suurendada kõiki äriregistriga seotud lõivumäärasid samas määras; 2) suurendada lõivumäärasid nii, et need muutuksid sarnaseks või sarnasemaks. 4. Kui näiteks 2022. aastal muutunud riigilõiv seoses Arvestatud Euroopa ärihingu ümberkujundamisega tõusis 26 Muudatusest loobutud. eurolt 35 eurole ja eelnõuga tõstetakse nüüd see 350 eurole, siis see ei näita seadusandja põhjalikult läbimõeldud tegevust. Selline suvaline või suvalisena näiv riigilõivude muutmine ei suurenda ettevõtjate usaldust riigi vastu. Eelnõu seletuskirjas ei ole kahjuks selgitatud, mis on mitmete 200 - 900 % ulatuses toimuvate lõivumäärade suurenemiste erilised põhjused. 5. Eelnõuga väidetavalt korrigeeritakse valikuliselt neid Arvestatud riigilõive, millega püütakse panna registritoimingute Muudatusest loobutud. taotlejaid ratsionaalsemalt käituma. Need on riigilõivud, mida tuleb tasuda juriidilise isiku ennistamise eest tegevuse jätkamiseks, kui juriidiline isik on registrist kustutatud majandusaasta aruande esitamata jätmise või kontaktisiku puudumise tõttu. 11  2023. aastal aga kehtestati registrisse ennistamise eest riigilõiv summas 200 eurot. Registrisse ennistamise riigilõivu tõstmine nüüd 500 euro peale on karistusliku iseloomuga. EVEA arvates ei ole sellist kaalukat avalikku huvi, et viia riigilõivuseadusesse sisuliselt karistuslikud normid. Pealegi ei ole tõenäoline, et automaatsele kustutamisele jäetud juriidiline isik on nii väärtuslik, et seda sellise suurusega riigilõivu eest ennistada. Samas on registrisse ennistamise riigilõivu suurus hea näide selle kohta, et eelnõus on see suudetud sätestada ühesugusena näiteks nii osaühingu kui ka mittetulundusühingu osas. 6. Eelnõuga lisatakse kinnistusraamatu toimingute Arvestatud riigilõivude arvutamise aluseks võetavad uued Muudatusest loobutud. tehinguväärtused, muudetakse kehtivate tehinguväärtuste vahemikke ja riigilõivu suuruseid. Kui ümardatud kinnistusraamatu toimingute tehinguväärtused annavad selgust juurde, siis tehinguväärtuste vahemike suurendamine paraku ei lihtsusta tehinguväärtusele vastava riigilõivu kindlaksmääramist, tasumist ja kontrollimist. See hoopis võimendab riigilõivude suuruse kasvu. 7. Eelnõust jääb mulje, et kõrgema inflatsiooniga Teadmiseks võetud ajaperioodil püütakse tulevikus toimuva tarbijahinnaindeksi tõusu tõttu suurenevad kohtu registritoimingute kulud juba järgmise aasta algusest alates nii juriidilistelt kui ka füüsilistelt isikutelt sisse nõuda. Numbritega fikseeritud riigilõivumäärad jäävad paratamatult ajale jalgu ja neid saab korrigeerida tagantjärele, mitte ettemaksuna tuleviku arvelt. Kliimaministeerium 1. Kliimaministeerium kooskõlastab eelnõu märkusteta, Teadmiseks võetud vaikimisi. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 1. Kaubanduskoda on seisukohal, et eelnõu seletuskirjas Arvestatud on vaja täiendavalt selgitada registritoimingute Muudatusest loobutud. riigilõivumäärade tõstmise aluseid. Seletuskirja leheküljel 2 on muudatuste selgitusena välja toodud: “Esiteks tõusis aastatel 2020–2023 tarbijahinnaindeks 36,4%. Ajavahemikul 2020. aasta I kvartalist kuni 2024. aasta I kvartalini tõusis tarbijahinnaindeks 38,7%. Et uued riigilõivud on plaanitud kehtestada alates 1. jaanuarist 2025 ja prognoositav tarbijahinnaindeksi muutus on 43–45%, on riigilõive muutes sellest ka üldjuhul lähtutud. Seega selleks, et 2025. aastal oleks tagatud 2020. aasta andmete põhjal kindlaks määratud kulupõhisus, tuleks kõiki riigilõive 12  suurendada vähemalt 43%“. Samas ei tõsteta eelnõuga riigilõive ühesuguselt 43%. Näiteks on plaanis tõsta füüsilisest isikust ettevõtja, täisühingu või usaldusühingu äriregistrisse kandmise eest tasutavat riigilõivu 150% ning osaühingu, aktsiaseltsi, tulundusühistu või välismaa äriühingu filiaali äriregistrisse kandmise eest tasutavat riigilõivu vaid 25% (vt eelnõu § 1 p-d 1 ja 2). Lisaks näeb eelnõu ette sarnaste registritoimingute eest tasutavate riigilõivude samale tasemele tõstmise, näiteks MTÜ ja sihtasutuse registrisse kandmise tasu saab edaspidi olema sama suur ehk 100 eurot, aga osaühingu registreerimise tasu tõstetakse 250 euroni (vt eelnõu §1 p-d 2, 10 ja 11). Seletuskirjas on küll välja toodud ka põhjendus, et lisaks kulupõhimõttele arvestatakse riigilõivude tõstmisel ekvivalendipõhimõtet ja maksejõulisuse põhimõtet, kuid eraldi eelnõus iga riigilõivumäära tõstmise protsendimäära aluseid nimetatud põhimõtetest lähtuvalt ei põhjendata. Seetõttu jääb hetkel arusaamatuks, miks mõnda riigilõivu tõstetakse oluliselt rohkem kui teist. Eeltoodust tulenevalt näeme vajadust eelnõus täiendavalt selgitada registritoimingute riigilõivumäära tõstmise põhjuseid ja aluseid. 2. Teeme ettepaneku lükata eelnõu plaanitavat Teadmiseks võetud jõustumist 1. jaanuaril 2025 edasi kuue kuu võrra. Nimelt oleme seisukohal, et ka riigilõivude tõstmisel tuleks järgida maksukorralduse seaduses kehtivat 6 kuu põhimõtet. Lisaks juhime tähelepanu sellele, et eelnõu läbib alles kooskõlastusringi ning arvestades Riigikogu suvepuhkust, võib eeldada, et eelnõu menetluseni Riigikogus jõutakse alles sügisel. Seega võib seaduse muudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääda väga lühike etteteatamise tähtaeg. Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et eelnõu jõustumise aega tuleb edasi lükata. Prokuratuur Prokuratuur tervitab eelnõud, mille peamine eesmärk Teadmiseks võetud on lõivumäärade tõstmine, et ajakohastada registriosakonna toimingutega seotud riigilõive ja katta eelnõuga kehtestatavate riigilõivumääradega registriosakonna suurenevad tegevuskulud. Prokuratuur toetab riigilõivuseaduse muutmise eelnõud ning sellega kohtu registritoimingute riigilõivude tõstmist. Vabaühenduste Liit Eelnõu peamine eesmärk, viia riigilõivud paremasse Teadmiseks võetud kooskõlla reaalsete kuludega, on mõistlik. Samas käsitleb eelnõu seletuskiri pelgalt ettevõtlusvabaduse 13 piiramist jättes täielikult käsitlemata ühinemis- ja usuvabadusega seonduva. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste toimimine on seotud aga just viimasega, mistõttu ei ole eelnõu mõjude hinnangus võimalik järeldada, millise riive ulatuse võib kaasa tuua riigilõivude suurendamine. Asjaolule, et ühinemisvabadusega seonduvat aspekti ei ole eelnõu koostajad läbi analüüsinud viitab ka tõsiasi, et eelnõu väljatöötamisse ja kooskõlastusringi pole kaasatud ühtegi vabaühendust. Edasises eelnõu menetluses on asjakohane vastavat riivet analüüsida, käesoleva arvamusega pakume mh sisendit vastava analüüsi teostamiseks. Ühinemisvabaduse piiramisega on enim seotud RLS Arvestatud § 66 lg 3, mis käsitleb vabaühenduse kohta registrisse Muudatusest loobutud. kantud andmete muutmise või täiendamise eest tasutavat riigilõivu. Registriandmete õigsuse tagamine ühingule on kohustus, mille on kehtestanud riik. Seadusest tuleneb vabaühendustele kohustus teatud aja tagant juhatuse liikmeid uuesti valida ning tihti ka ühingud ise peavad vajalikuks teatud regulaarsusega ühingu juhatuse liikmeid vms andmeid uuendama. Seetõttu on vabaühenduste puhul keeruline mõista, mida tähendab eelnõu seletuskirjas viidatud ,,põhjendamatud avaldused”. Olukorras, kus riik on taolise kohustuse kehtestanud ning praktikas ühingud ka andmete uuendamisega tegelevad, on oluline mõista, et võrreldes äriühingutega on vabaühendustele pandud suurem hoolsuskoormus ning sellega kaasnevad lisakulud. See tähendab, et kui äriühingul on võimalik ise kontrolli all hoida kulutusi, mis kaasnevad äriregistri andmetega, siis vabaühenduste puhul on teatud kulutused ette nähtud ning neid vältida ei ole võimalik, kui ühing just ei võta riski jätta andmed uuendamata. Lisaks on eelnõus planeeritud KÜdele andmete uuendamise eest oluliselt väiksem riigilõivu määra tõus, kuigi eelnõu seletuskiri viitab, et hinnastamisel on lähtutud tegelikest kuludest. Eelnõuga soovitakse ühtlustada MTÜde ja SAde Arvestatud asutamise riigilõivu. Sellega kaasneb MTÜdele 233% Muudatusest loobutud. riigilõivu kasv, mis on vägagi ebaproportsionaalne, kasvõi võrdluses SAde lõivu määra suurendamisega (25%). Kui võtta arvesse, et MTÜ asutamise eesmärk on tihtilugu organisatsioonilise tegevuse raamistamiseks ja ühinemisvabaduse realiseerimiseks (nt puuetega inimeste ühingud, eakad, sotsiaalvaldkonna algatused jne), millega ei kaasne suuri vahendeid, siis võivad osale algatustele suuremad riigilõivud saada asutamisel takistavaks 14 teguriks. Sihtasutuste ja mittetulundusühingute võrdlemine antud kontekstis ei ole päris asjakohane ka seetõttu, et SASist tulenev sihtasutuse asutamise põhimõte viitab sellele, et ühing asutatakse mingi vara haldamiseks ehk sihtasutuse tegevusse juba on mõtestatud mingi vara olemasolu ehk eelduslikult on lihtsam ka riigilõivu tasuda. Seoses vabaühenduste ennistamisega seotud Arvestatud riigilõivuga pole Vabaühenduste Liidul täit Muudatusest loobutud. veendumust. Ühest küljest on arusaadav, et ennistamiseni viiv olukord on kindlasti vähemalt osaliselt ühingu enda vastutus, mistõttu taoliste toimingute tasumise eest peaks hoolt kandma vastav ühing iseseisvalt. Teisalt on teada, et osa ühingute likvideerimiseni on viinud olukord, kus riik on kohustanud ka väga vähese haldussuutlikkuse ja käibega ühinguid esitama selliste ühingute jaoks mahukat aruandlust. Seetõttu tuleks käsikäes lõivude tõstmisega arutada, kas kõigil vabaühendustel peaks üldse majandusaasta aruande esitamise kohustus tänasel kujul eksisteerima. Sellises olukorras on küsitav, kas ühingu ennistamise eest on õiglane niivõrd suurt lõivu (500€) küsida. Üldise printsiibina on oluline rõhutada, et Teadmiseks võetud vabaühenduste sektori tegevus ei tohiks erinevate lõivudega saada liigselt takistatud, vastupidi, kodanikualgatuslik tegevus peaks olema riigi poolt soositud ja soodustatud. Viimase aspektina on oluline ära märkida praktikas registrikannetega seonduv töö kvaliteet. Vabaühenduste Liit tegeleb igal aastal selliste ühingute nõustamisega, kes on sattunud ebakvaliteetse registripidaja töö ohvriks. Tegemist on selliste olukordadega, kus ühing on kandeavalduse esitanud õiguspäraselt, kuid mingil põhjusel on kohtunikuabi jõudnud teistsugusele järeldusele, mis hilisemate kirjavahetustega või vaidlustamistega leiavad ümberlükkamist. Sellised kaasused viitavad registri töö väga kõikuvale kvaliteedile, millega paratamatult kaasneb lisa töökoormus. Olukorras, kus register saab pigem uusi ülesandeid juurde on oluline, et seal töötavad isikud, kes orienteeruvad õigusruumis, lähtuvad samast halduspraktikast ja õiguse tõlgendustest, sest tänane kogemus julgeb hinnata, et selle probleemi lahendamine aitab kaasa üldise registri pidamise koormuse vähendamisele. Vabaühenduste Liit on tänulik, kui edaspidi kaasab ministeerium vabaühendusi mõjutavatesse eelnõudesse vabaühendusi ise, selmet vabaühendused peavad juhuslikult avastama, et parasjagu on 15 kooskõlastusringil eelnõu, millel on märkimisväärne mõju ka vabaühendustele. Eelpool selgitatu põhjal teeb Vabaühenduste Liit Arvestatud osaliselt järgmised konkreetsed Muudatusest loobutud. ettepanekud: 1. RLS § 66 lg 1 kehtestada uueks riigilõivu määraks 50€ eelnõus sisaldunud 100€ asemel. Antud ettepanekuga kasvaks ka sellisel juhul MTÜde asutamise tasu rohkem, kui sihtasutuste tasutav riigilõiv; 2. RLS § 66 lg 2 ettepanekuna sobib; 3. RLS § 66 lg 3 kehtestada uueks riigilõivu määraks 25€ eelnõus sisaldunud 50€ asemel. Tegemist on lõivumääraga, millel on potentsiaalselt kõige tugevam mõju vabaühenduse eelarvele. Alternatiivselt on Vabaühenduste Liit valmis kaaluma ühtlustada uus riigilõivu määr KÜdele kehtestatava määra järgi (30€). 16  Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 5 (rakendusakti kavand) KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 1996. a määruse nr 319 „Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ muutmine Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 1996. a määrusega nr 319 „Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ kinnitatud „Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruse“ muutmine Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 1996. a määrusega nr 319 „Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ kinnitatud „Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruses“ tehakse järgmised muudatused: 1) punkti 12 alapunkt 7 tunnistatakse kehtetuks; 2) punkti 18 alapunkt 15 sõnastatakse järgmiselt: „15) täidab esimese ja teise astme kohtute haldamisega seotud ülesandeid seaduses ettenähtud alustel ja korras;“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a. Kristen Michal Peaminister Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Keit Kasemets riigisekretär 1  KAVAND JUSTIITS- JA DIGIMINISTER MÄÄRUS Justiitsministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse kohtute seaduse § 34 lõigete 1 ja 3 ning § 42 lõike 1, korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 6 lõike 7, § 19 lõike 3 ja § 60 lõike 5, kinnistusraamatuseaduse § 1 lõike 2 ja lõike 3 punkti 1, § 22 lõike 2, § 38 lõike 4, § 74 lõike 7, § 75 lõike 5, § 76¹ lõike 3, § 77¹ lõike 4, § 77⁷ lõike 3, § 77¹⁶ lõigete 2 ja 4, § 77¹⁷ lõike 2, § 79² lõike 4 ja § 79³ lõike 6, äriregistri seaduse § 7 lõike 2 punktide 1–3, § 54 lõike 1 ja § 60 lõike 3, äriseadustiku § 433⁹ lõike 3, § 433¹⁰ lõike 3, § 477⁹ lõike 5, § 477¹⁰ lõike 3, § 491⁹ lõike 5, § 491¹⁰ lõike 3, § 520 lõike 11, § 525⁷ lõike 2 ja § 541 lõike 3, mittetulundusühingute seaduse § 11¹⁴ lõike 2, kommertspandiseaduse § 37, notariaadiseaduse § 53 lõike 2, laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 18 lõike 2, § 28 lõike 4, § 64 lõike 3, § 76, § 77 lõike 2 ja § 100¹ lõike 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61, § 311¹ lõike 8, § 592 lõike 1 ja § 597 lõike 3 alusel. § 1. Justiitsministri 15.veebruari 2006. a määruse nr 5 „Kohtute infosüsteemi põhimäärus“ muutmine Justiitsministri 15.veebruari 2006. a. määruses nr 5 „Kohtute infosüsteemi põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 1. Kohtute infosüsteem Kohtute infosüsteem on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu (edaspidi ka register).”; 2) paragrahv 2 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahv 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 5. Registri töötlejad (1) Kohtute infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad on kohtuasutused, sealhulgas kohtuhaldusteenistus registri pidamise ja arendamise korraldajana. (2) Kohtute infosüsteemi volitatud töötleja on kohtuhaldusteenistuse määratud asutus või juriidiline isik.”; 4) paragrahvid 6 – 62 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 10 lõikes 1 asendatakse sõnad “vastutava töötleja” sõnaga “kohtuhaldusteenistuse”; 6) paragrahv 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 12. Kaasvastutavate töötlejate pädevus (1) Kohtuhaldusteenistus: 1) vastutab registri pidamise ja andmete väljastamise õiguspärasuse ja otstarbekuse eest; 2) määrab registri turvanõuded ja juhib registri pidamist, andes volitatud töötlejatele ja andmesaajatele selleks vajalikke juhiseid; 3) teostab registri pidamise üle järelevalvet; 4) korraldab registris avastatud ebaõigete andmete parandamise või sulgemise; 2 5) nõuab kaasvastutavatelt töötlejatelt registrisse sisestamata jäetud andmete sisestamist või ebaõigete andmete parandamist; 6) võtab andmete turvalisuse – käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse – tagamiseks kasutusele registri turvanõuetele vastavaid organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi turvameetmeid; 7) korraldab volitatud töötleja kaudu registrisse kantud andmete säilimise vastavalt kehtestatud nõuetele ja selleks varukoopiate tegemise ning muude organisatsiooniliste, füüsiliste ja infotehnoloogiliste meetmete kasutamise; 8) tagab volitatud töötleja kaudu kohtulahendite sisuliseks analüüsiks vajaliku infotehnoloogilise keskkonna ja süstematiseerimiseks otsingumootori olemasolu; 9) tagab registri andmete sisestamise, muutmise ja kustutamise ning registri andmetega tutvumise ainult selleks õigust omavatele isikutele. (2) Kohtuasutus: 1) sisestab registrisse andmed kõikide tema menetluses olevate kohtuasjade kohta vastavalt määruse lisale 1 ja salvestab registrisse § 9 lõikes 2 nimetatud dokumendid; 2) vastutab registrisse sisestatud andmete õigsuse eest; 3) tagab andmete sisestamise registrisse § 10 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul; 4) määrab asutuses isikud, kellel on õigus sisestada registrisse andmeid ja kasutada registri andmeid; 5) annab registri andmetes puuduste avastamise korral sellest viivitamata teada kohtuhaldusteenistusele, välja arvatud juhul, kui tal on võimalik puudust iseseisvalt kõrvaldada või kui avastatud puudus on ebaoluline; 6) täidab § 12 punktis 5 sätestatud kohtuhaldusteenistuse nõude kolme tööpäeva jooksul alates selle saamisest; 7) tagab registri andmete sisestamise, muutmise ja kustutamise ning registri andmetega tutvumise ainult selleks õigust omavatele isikutele; 8) võtab andmete turvalisuse – käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse – tagamiseks registri turvanõuetele vastavaid organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi turvameetmeid ning rakendab neid järjepidevalt; 9) koostab 2. ja 3. astme kohtulahendite kohta järgmised andmed: märksõnad, annotatsioonid ning lahendis käsitletud paragrahvid. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 9 nimetatud andmete sisestamine kuulub ringkonnakohtute ja Riigikohtu pädevusse. (3) Andmesubjekti jaoks on kaasvastutavate töötlejate kontaktpunktiks kohtuhaldusteenistus, kes tagab ja korraldab vastuste andmise ja suhtluse andmekaitsega seonduvalt.”; 7) paragrahv 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “§ 13. Volitatud töötleja pädevus Volitatud töötleja haldab ja arendab infosüsteemi, töötleb ja kaitseb andmeid, osutab kasutajatuge ning täidab muid õigusaktiga ning kohtuhaldusteenistuse pandud kohustusi.”; 8) paragrahvi 14 lõikes 2 asendatakse sõnad “kohtumaja juhti” sõnadega “struktuuriüksuse juhti”; 9) paragrahvi 16 lg 1 punktis 3 asendatakse sõna “konsultant” sõnaga “kohtujuristiga”. §-d 6-6.2 ja § 17 tunnistatakse kehtetuks; 10) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks. 3 § 2. Justiitsministri 12.07.2010. a määruse nr 24 „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“ muutmine Justiitsministri 12.07.2010. a määruses nr 24 „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse „Kohtu kinnistusosakonna kodukord“ pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kinnistusraamatu ja laevakinnistusraamatu määrustik“; 2) paragrahvi 11 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Määrus reguleerib kinnistusraamatu ja laevakinnistusraamatu pidamist.“; 3) paragrahvid 2 – 13 ning 21 tunnistatakse kehtetuks. § 3. Justiitsministri 19.12.2012. a määruse nr 60 „Kohtu registriosakonna kodukord“ muutmine Justiitsministri 19.12.2012. a määruses nr 60 „Kohtu registriosakonna kodukord“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse „Kohtu registriosakonna kodukord“ pealkiri muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt: „Äriregistri ning kommertspandiregistri määrustik“; 2) paragrahvi 1 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “Määrus reguleerib äriregistri (sh mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri) ning kommertspandiregistri pidamist.”; 3) paragrahvid 2 – 23 tunnistatakse kehtetuks. § 4. Justiitsministri 08.02.2018. a määruse nr 7 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“ muutmine Justiitsministri 08.02.2018. a määruses nr 7 „Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukord“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkirjas asendatakse sõnad „kantselei kodukord“ sõnaga „asjaajamiskord“; 2) määruse preambulis jäetaks välja tekstiosa „ja §127“; 3) paragrahvi 1 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Määrusega kehtestatakse kohtu asjaajamise kord.“; 4) paragrahvid 2 – 9 tunnistatakse kehtetuks. § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Liisa-Ly Pakosta Minister Tiina Uudeberg Kantsler 4  Riigilõivuseadus Lisa 1 (muudetud sõnastuses) Riigilõivumäärad avalduse esitamise eest kohtumenetluses (eurodes) Tsiviilasja hind kuni (kaasa arvatud) Riigilõivu täismäär 350 150 500 210 750 263 1000 368 1500 420 2000 473 2500 525 3000 578 3500 630 4000 683 4500 735 5000 840 6000 893 7000 945 8000 998 9000 1050 10 000 1155 12 500 1260 15 000 1365 17 500 1470 20 000 1575 1  25 000 1890 50 000 2100 75 000 2310 100 000 2520 150 000 3150 200 000 3780 250 000 4410 350 000 5670 500 000 7140 Kui tsiviilasja hind on suurem kui 500 000 eurot, tasutakse riigilõivu 7500 eurot. 2  EELNÕU Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse kiirendamine) § 1. Kohtute seaduse muutmine Kohtute seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtuasutused on maakohus, halduskohus, ringkonnakohus, Riigikohus ja Kohtuhaldusteenistus.“; 2) paragrahvi 9 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(21) Maakohtul on üks või mitu kohtumaja: 1) Harju Maakohtu kohtumaja asub Tallinnas; 2) Viru Maakohtu kohtumajad asuvad Jõhvis, Rakveres ja Narvas; 3) Pärnu Maakohtu kohtumajad asuvad Haapsalus, Kuressaares, Kärdlas, Paides, Pärnus ja Raplas; 4) Tartu Maakohtu kohtumajad asuvad Jõgeval, Tartus, Valgas, Viljandis ja Võrus.“; 3) paragrahvi 9 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtumajad asuvad maakohtu tööpiirkonnas. Kohtumajade täpsed asukohad kehtestab kohtute nõukogu. Iga kohtumaja asukoht on ka maakohtu asukohaks.“; 4) paragrahvi 9 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 91 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 91. Maakohtu süüteovaldkond ja tsiviilvaldkond“; 6) paragrahvi 91 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maakohtus on süüteovaldkond ja tsiviilvaldkond. Kohtunike arvulise jaotuse valdkondade vahel otsustab kohtu eestseisus.“; 7) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Süüteovaldkonnas on süüteoasjade osakond. Tsiviilvaldkonnas on tsiviilasjade osakond. Osakonda kuulub vähemalt kuus kohtunikku. Kohtunike arvulise jaotuse osakondade vahel otsustab kohtu eestseisus.“; 8) paragrahvi 91 lõiked 2–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kohtunike spetsialiseerumise tagamiseks võib kohtu eestseisus otsustada, et kohtus on mitu tsiviil- või süüteoasjade osakonda. Sellisel juhul nimetatakse osakond spetsialiseerumissuuna järgi. 1 (3) Iga kohtunik kuulub ühte osakonda. Kohtu eestseisus otsustab, millisesse osakonda kohtunik kuulub. (4) Kohtuniku üleviimise ühest valdkonnast teise otsustab kohtu eestseisus kohtuniku avalduse alusel.“; 9) paragrahvi 10 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „vastutav minister“ tekstiosaga „kohtute nõukogu ettepanekul“; 10) paragrahvi 11 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Maakohtutes on kuni 164 kohtuniku ametikohta.“; 11) paragrahvi 11 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Maakohtu kohtunike arvulise jagunemise maakohtute ja kohtumajade vahel otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära maa- ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“; 12) paragrahvi 12 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maakohtu esimees nimetatakse esimese ja teise astme kohtunike seast seitsmeks aastaks. Kohtu esimehe nimetab kohtute nõukogu, kuulanud ära selle kohtu üldkogu arvamuse, mille esimeheks kohtunik nimetatakse. Kohtu esimehe konkursi korraldamiseks moodustab kohtute nõukogu konkursikomisjoni. Kohtu esimehele esitatavad täpsemad nõuded ja konkursi korraldamise korra kehtestab kohtute nõukogu.“; 13) paragrahvi 12 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks; 14) paragrahvi 12 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „oma pädevuse piires“; 15) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) korraldab kohtuasutuse haldamist koostöös Kohtuhaldusteenistusega ulatuses, mis ei ole Kohtuhaldusteenistuse pädevuses;“; 16) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks; 17) paragrahvi 12 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohtu esimehe võib kohtute nõukogu enne tähtaja lõppemist vabastada:“; 18) paragrahvi 12 lõiget 4 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) kohtute nõukoguga koostöö mittelaabumise tõttu.“; 19) paragrahvi 12 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 2 „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud juhul kuulab kohtute nõukogu ära kohtu üldkogu arvamuse ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda maakohus kuulub.“; 20) paragrahvi 12 lõige 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(12) Kui maakohtu esimehe ametiaeg lõpeb tähtaja saabumise tõttu, võib kohtunik pöörduda tagasi kohtusse, kus ta oli teenistuses enne maakohtu esimeheks nimetamist, või jätkata kohtunikuna teenistust maakohtus, mille esimees ta oli. Sellekohase avalduse esitab kohtu esimees kirjalikult kohtute nõukogule vähemalt kolm kuud enne ametiaja lõppemist.“; 21) paragrahvi 12 lõige 13 tunnistatakse kehtetuks; 22) paragrahv 14 tunnistatakse kehtetuks; 23) paragrahvi 15 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kinnistusosakonna koosseisu kuuluvad kohtunikuabid, kinnistussekretärid ja muud kohtuteenistujad. Kohtu esimees määrab kohtunikuabide seast kinnistusosakonna juhataja.“; 24) paragrahvi 16 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Registriosakonna koosseisu kuuluvad kohtunikuabid, registrisekretärid ja muud kohtuteenistujad. Kohtu esimees määrab kohtunikuabide seast registriosakonna juhataja.“; 25) paragrahvi 161 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Maksekäsuosakonna koosseisu kuuluvad kohtunikuabid ja muud kohtuteenistujad. Kohtu esimees määrab kohtunikuabide seast maksekäsuosakonna juhataja.“; 26) paragrahvi 162 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Eestkoste järelevalve osakonna kodukorra kinnitab Pärnu Maakohtu eestseisus, kuulanud ära maakohtute esimeeste arvamuse.“; 27) paragrahvi 18 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(21) Halduskohtul on üks või mitu kohtumaja: 1) Tallinna Halduskohtu kohtumaja asub Tallinnas; 2) Tartu Halduskohtu kohtumajad asuvad Jõhvis ja Tartus.“; 28) paragrahvi 18 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtumajad asuvad halduskohtu tööpiirkonnas, mille määrab valdkonna eest vastutav minister kohtute nõukogu ettepanekul. Kohtumajade täpsed asukohad otsustab kohtute nõukogu. Iga kohtumaja asukoht on ka halduskohtu asukoht.“; 29) paragrahvi 18 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 30) paragrahvi 19 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Halduskohtutes on kuni 26 kohtuniku ametikohta.“; 3 31) paragrahvi 19 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Halduskohtu kohtunike arvulise jagunemise halduskohtute ja kohtumajade vahel otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära halduskohtute esimeeste ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“; 32) paragrahvi 20 pealkirja täiendatakse pärast tekstiosa „Halduskohtu esimees“ tekstiosaga „ja aseesimees“; 33) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses: „(11) Kohtu esimees määrab halduskohtu kohtunike seast neljaks aastaks aseesimehe. (12) Aseesimees täidab kohtu esimehe antud ja kohtu kodukorras ettenähtud ülesandeid. (13) Halduskohtu esimees võib vähendada aseesimehe töökoormust õigusemõistmisel aseesimehe ülesannete täitmiseks vajalikus määras. (14) Halduskohtu esimees võib aseesimehe enne tähtaja lõppemist aseesimehe ülesannetest vabastada: 1) tema enda soovil; 2) halduskohtu esimehega koostöö mittelaabumise tõttu.“; 34) paragrahvi 22 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Tallinna Ringkonnakohus asub Tallinnas ja Tartu Ringkonnakohus Tartus. Kohtumajade täpsed asukohad otsustab kohtute nõukogu.“; 35) paragrahvi 22 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks; 36) paragrahvi 23 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ringkonnakohtutes on kuni 46 kohtuniku ametikohta.“; 37) paragrahvi 23 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kohtunike arvulise jagunemise ringkonnakohtute vahel otsustab kohtute nõukogu, kuulanud ära ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“; 38) paragrahvi 24 lõike 4 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohtu esimehe võib kohtute nõukogu teenistusest enne tähtaja lõppemist vabastada:“; 39) paragrahvi 24 lõiget 4 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) kohtute nõukoguga koostöö mittelaabumise tõttu.“; 40) paragrahvi 24 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 „(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 nimetatud juhul kuulab kohtute nõukogu ära kohtu üldkogu arvamuse.“; 41) paragrahvi 241 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kohtunike arvulise jaotuse kolleegiumide vahel otsustab ringkonnakohtu eestseisus. (3) Kohtuniku üleviimise ühest kolleegiumist teise otsustab ringkonnakohtu eestseisus kohtuniku avalduse alusel.“; 42) paragrahvi 242 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ringkonnakohtu esimees nimetab kolleegiumi kuuluvate kohtunike seast neljaks aastaks kolleegiumi esimehe, kuulanud ära selle kolleegiumi kohtunike arvamuse.“; 43) paragrahvi 242 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) korraldab tagasiside andmise oma tööpiirkonna esimese astme kohtu kohtuniku tööle.“; 44) paragrahvi 242 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Ringkonnakohtu esimees võib kolleegiumi esimehe enne tähtaja lõppemist kolleegiumi esimehe ülesannetest vabastada: 1) tema enda soovil; 2) ringkonnakohtu esimehega koostöö mittelaabumise tõttu.“; 45) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kolleegiumi esimees korraldab tagasiside andmise teise astme kohtuniku tööle.“; 46) paragrahvi 34 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtute infosüsteem on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on tagada korrakohane õigusemõistmine, kohtute töö korraldamine, statistika kogumine ja analüüside tegemine, kohtulahendite kogumine, süstematiseerimine ning kohtutele ja pädevale asutusele kättesaadavaks tegemine. (2) Kohtute infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad on kohtud ning infosüsteemi pidamist ja arendamist korraldav Kohtuhaldusteenistus.“; 47) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kohtute infosüsteemis töödeldakse isiku üldandmeid ning menetlusdokumentides sisalduvaid muid isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid.“; 48) paragrahvi 34 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtute infosüsteemi põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult kohtute nõukoguga määrusega, milles sätestatakse: 1) kaasvastutavate töötlejate ja volitatud töötleja ülesanded; 2) täpne andmekoosseis; 5 3) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed; 4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 5) andmete säilitamise täpsed tähtajad; 6) muud korralduslikud küsimused.“; 49) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kohtute infosüsteemis töödeldavaid isikuandmeid säilitatakse kõige kauem 50 aastat viimase kohtulahendi jõustumise päevast.“; 50) paragrahvi 34 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „käesoleva seaduse“ tekstiosaga „, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta“; 51) paragrahvi 36 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) kinnitab kohtu koolituskava;“; 52) paragrahvi 36 teksti täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) valib kohtu eestseisuse valitava liikme;“; 53) paragrahvi 36 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) annab kohtute nõukogule arvamuse kohtu esimehe ametisse nimetamise ja seaduses sätestatud juhul ka ametist vabastamise kohta;“; 54) paragrahvi 36 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „või kohtu kodukorrast“; 55) seadust täiendatakse §-dega 361 ja 362 järgmises sõnastuses: „§ 361. Kohtu eestseisus (1) Maakohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees ja käesoleva seaduse § 122 lõikes 1 nimetatud osakondade juhatajad ning kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud liikmed. Kohtu üldkogu valitud liikmete arv vastab osakonnajuhatajate arvule. (2) Halduskohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, kohtu aseesimees ja kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud liige. (3) Ringkonnakohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, kolleegiumide esimehed ning kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud kolm liiget. (4) Kohtu eestseisuse kutsub kokku ning selle töö korralduse ja teenindamise tagab kohtu esimees. § 362. Kohtu eestseisuse pädevus (1) Kohtu eestseisus: 1) kinnitab kohtunike tööjaotusplaani, kuulanud ära kohtu üldkogu arvamuse; 2) kehtestab kohtu kodukorra; 6 3) otsustab menetlusgruppide moodustamise; 4) täidab muid seaduses ette nähtud ülesandeid. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud menetlusgrupp koosneb vähemalt kolmest kohtunikust ja moodustatakse teatud liiki kohtuasjade läbivaatamiseks. Kohtunik võib samaaegselt kuuluda mitmesse menetlusgruppi.“; 56) paragrahvi 37 lõiget 11 täiendatakse pärast tekstiosa „vajalikus määras“ tekstiosaga „ning kohtunike töökoormust kohtuhalduse ülesannete täitmise või kohtunike omavalitsusorganite või Vabariigi Valimiskomisjoni töös osalemise korral“; 57) paragrahvi 37 lõiget 12 täiendatakse pärast tekstiosa „kuuel kuul“ tekstiosaga „mitte rohkem kui“; 58) paragrahvi 37 lõike 2 punktist 41 jäetakse välja tekstiosa „kohtu esimehele, kolleegiumi esimehele ja osakonnajuhatajale“; 59) paragrahvi 37 lõiked 4 ja 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Tööjaotusplaan kinnitatakse üheks kalendriaastaks. Kohtu eestseisus võib tööaasta kestel tööjaotusplaani muuta üksnes mõjuval põhjusel. (41) Tööjaotusplaaniga nähakse ette tsiviilkohtunike spetsialiseerumine perekonnaõiguse ja eestkoste asjadele, maksejõuetuse- ja äriõiguse asjadele, tööõiguse asjadele, süüteokohtunike spetsialiseerumine alaealistega seotud süüteoasjadele, lähisuhtevägivalla asjadele ja majandusalaste süütegude asjadele ning halduskohtunike spetsialiseerumine planeerimise- ja ehitusõiguse asjadele, keskkonnaõiguse asjadele ja maksuõiguse asjadele. Kohtute nõukogu kehtestab kohtu tööjaotusplaani koostamise alused, sealhulgas kohtunike ja kohtuteenistujate spetsialiseerumise põhimõtted koos kohustusliku koolituse mahu nõuetega. Kohtu tööjaotusplaani, kohtunike koolitusstrateegia ja -programmi ning kohtu koolituskava koostamisel lähtutakse seadusega ettenähtud spetsialiseerumissuundadest ning kohtute nõukogu kehtestatud alustest.“; 60) paragrahvi 371 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) mõjuva põhjusega, arvestades õigusemõistmise korrakohase toimimise vajadust.“; 61) paragrahvi 371 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 62) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) valib kohtute nõukogu kohtunikest liikmed ja asendusliikmed kooskõlas käesoleva seaduse § 401 lõigetega 1–5;“; 63) paragrahvi 38 lõike 3 punktist 7 jäetakse välja tekstiosa „ja asendusliikmed“; 64) paragrahv 383 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 383. Kohtute nõukogu ülesannete üleandmine Riigikohtu esimehele Kui kohtute nõukogu ei saa erakorralise või sõjaseisukorra ajal kokku tulla, võib edasilükkamatute vajaduste korral täita kohtute nõukogu ülesandeid Riigikohtu esimees.“; 7 65) paragrahv 385 tunnistatakse kehtetuks; 66) paragrahvi 387 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui kohtu esimehe ametiaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, võib kohtute nõukogu kohtu esimehe ja Riigikohtu esimehe nõusolekul tema ametiaega pikendada. Kohtu esimehe volitused kehtivad kuni kuus kuud erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest arvates.“; 67) seadust täiendatakse §-ga 388 järgmises sõnastuses: „§ 388. Kohtunike koolitus õigusemõistmise tagamiseks erakorralise ja sõjaseisukorra ajal Kohtunike koolitus peab tagama kohtunike valmisoleku õigusemõistmiseks erakorralise ja sõjaseisukorra ajal.“ 68) paragrahvi 39 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Esimese ja teise astme kohtuasutuste haldamist korraldab kohtute nõukogu. Kohtud täidavad kohtuhaldusülesandeid, kui see tuleneb seadusest, seaduse alusel kehtestatud aktist või tehtud kokkuleppest. (2) Seaduses sätestatud juhul täidab kohtuhaldusülesandeid Justiits- ja Digiministeerium.“; 69) paragrahvi 39 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „vastutaval ministril“ tekstiosaga „ja kohtute nõukogul“; 70) paragrahv 40 tunnistatakse kehtetuks; 71) seadust täiendatakse §-ga 401 järgmises sõnastuses: „§ 401. Kohtute nõukogu koosseis ning töökorraldus (1) Kohtute nõukokku (edaspidi nõukogu) kuuluvad: 1) Riigikohtu esimees; 2) kaks ringkonnakohtunikku; 3) kolm esimese astme kohtunikku; 4) kaks Riigikogu nimetatud esindajat; 5) Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat; 6) õiguskantsler või tema nimetatud esindaja; 7) valdkonna eest vastutav minister või tema nimetatud esindaja. (2) Nõukogu kohtunikest liikmed, välja arvatud Riigikohtu esimehe, valib kohtunike täiskogu kolmeks aastaks. Üks esimese astme kohtunikest peab olema tsiviilvaldkonna kohtunik, üks süüteovaldkonna kohtunik ja üks halduskohtunik. Ühest kohtust ei saa nõukokku kuuluda rohkem kui üks kohtunik. Kohtu esimees ei või nõukokku kuuluda. (3) Nõukogu kohtunikust liikme volitused lõpevad, kui ta vabastatakse kohtunikuametist, kui ta nimetatakse kohtu esimeheks või kui tema kui kohtuniku volitused peatuvad käesoleva seaduse § 584 lõike 3 alusel. 8 (4) Nõukogu kohtunikust liikme äraolekul asendab teda kohtunike täiskogu valitud asendusliige. Asendamise korral ei pea järgima käesoleva paragrahvi lõike 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud nõudeid. Asendamise korra kehtestab nõukogu. (5) Nõukogu kohtunikest liikmete ja asendusliikmete valimise korra kehtestab kohtunike täiskogu. (6) Esimese ja teise astme kohtute esimehed võivad nõukogu töös osaleda sõnaõigusega. (7) Nõukogu juhib ja esindab nõukogu esimees, kes on Riigikohtu esimees. Esimehe asendamise kord määratakse kindlaks nõukogu kodukorras. (8) Nõukogu on otsustusvõimeline, kui osaleb üle poole liikmetest. Nõukogu võtab otsuseid vastu osalejate häälteenamusega. Nõukogu täpsem töökorraldus nähakse ette kodukorras, mille nõukogu kinnitab oma koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. (9) Nõukogu liikmele hüvitatakse nõukogu töös osalemiseks vajalikud kulud. (10) Nõukogu tegevuseks vajalikud vahendid nähakse ette Kohtuhaldusteenistuse eelarves.“; 72) paragrahv 41 tunnistatakse kehtetuks; 73) seadust täiendatakse §-ga 411 järgmises sõnastuses: „§ 411. Kohtute nõukogu pädevus (1) Kohtute nõukogu: 1) suunab ja koordineerib kohtuasutuste haldamist ja arendamist; 2) teeb ettepanekuid kohtukorraldust, -teenistust ja -menetlusi reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamiseks ning annab nende kohta arvamusi; 3) kehtestab kohtuasjade koormuse arvestamise metoodika; 4) määrab kindlaks Kohtuhaldusteenistuse ülesanded ning struktuuri; 5) nimetab ametisse ja vabastab ametist Kohtuhaldusteenistuse direktori; 6) kinnitab kohtute ja Kohtuhaldusteenistuse töökorralduse ja omavahelise koostöö põhimõtted; 7) arutab Riigikohtu esimehega tema Riigikogule esitatavat ülevaadet kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta; 8) kehtestab kohtu tööjaotusplaani koostamise alused. (2) Nõukogu otsused ja juhised ning koosolekute protokollid avaldatakse nõukogu veebilehel.“; 74) paragrahvi 41¹ lõiget 1 täiendatakse punktidega 9–16 järgmises sõnastuses: „9) kinnitab esimese ja teise astme kohtute arengukava; 10) nimetab ametisse ja vabastab ametist kohtu esimehe ning teostab tema üle järelevalvet; 11) kinnitab Kohtuhaldusteenistuse koostatud kohtute grupi eelarve projekti ning liigendab riigieelarves märgitud kohtute grupi vahendid esimese ja teise astme kohtute ning Kohtuhaldusteenistuse vahel; 12) vastutab kohtute grupi eelarvevahendite kasutamise eest ja on kohtute grupi kui riigiraamatupidamiskohustuslase juht raamatupidamise seaduse § 3 punkt 12 tähenduses; 13) kehtestab maakohtute, halduskohtute ja ringkonnakohtute kohtumajade täpsed asukohad ja kohtunike arvulise jagunemise kohtute ja kohtumajade vahel; 14) kinnitab kohtuniku talaari kirjelduse; 9 15) kehtestab valveaja eest makstava lisatasu arvestamise korra ja valveks ettenähtud kohtunike arvu; 16) täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid.“; 75) paragrahvi 41¹ täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Nõukogu võib seaduse või muu õigusaktiga kohtule või kohtu esimehele pandud kohtuhaldusülesande anda üle Kohtuhaldusteenistusele.“; 76) seadust täiendatakse §-ga 412 järgmises sõnastuses: „§ 412. Kohtuhaldusteenistus (1) Kohtuhaldusteenistus on kohtuasutus, mille eesmärk on kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tingimuste loomine ja kohtute ning kohtute nõukogu teenindamine. (2) Kohtuhaldusteenistuse põhiülesanded on: 1) kohtutele õigusemõistmiseks vajalike tugiteenuste, sealhulgas kohtu kantselei, istungiteenistuse, tõlketeenuse ja aruandluse korraldamine; 2) kohtute personalijuhtimise ja arendamise korraldamine; 3) kohtute finants- ja varahalduse korraldamine ning riigivara valitseja ülesannete täitmine; 4) kohtute turvalisuse tagamine ja kriisijuhtimise korraldamine; 5) kohtute arhiivitöö korraldamine; 6) kohtute nõukogu asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagamine; 7) muude seadustes sätestatud ning kohtute nõukogu antud ülesannete täitmine. (3) Kohtuhaldusteenistus on aruandekohustuslik kohtute nõukogu ees. Nõukogu võib anda Kohtuhaldusteenistusele juhiseid. (4) Kohtuhaldusteenistus registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris Vabariigi Valitsuse seaduse § 40 lõike 3 alusel kehtestatud registri põhimääruses sätestatud korras. (5) Kohtuhaldusteenistust juhib Kohtuhaldusteenistuse direktor. Kohtuhaldusteenistuse direktor nimetatakse ametikohale viieks aastaks, kuid mitte rohkem kui kaheks ametiajaks järjest. (6) Kohtuhaldusteenistuse ülesanded, struktuur, struktuuriüksuste pädevus ning teenistuskohtade koosseis sätestatakse Kohtuhaldusteenistuse põhimääruses, mille kehtestab kohtute nõukogu.“; 77) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Esimese ja teise astme kohtu struktuur, koosseis, kohtuteenistujate ülesanded, sisekorraeeskiri ja töökorraldus nähakse ette kohtu kodukorras. Kodukorra kehtestab kohtu eestseisus, kuulates enne ära kohtu üldkogu arvamuse. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu asjaajamiskorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister.“; 78) paragrahvi 42 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „kohtu esimehe,“ tekstiosaga „aseesimehe,“; 79) paragrahvi 42 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks; 10 80) seadust täiendatakse §-ga 421 järgmises sõnastuses: „§ 421. Kohtu arengukava (1) Kohtu arengukava on arengudokument, milles määratakse kindlaks esimese ja teise astme kohtute arengueesmärgid ja kohtumenetluse tõhustamise eesmärgid, sealhulgas kohtuasjade lahendamise jõudlus kohtumenetluse liikide kaupa, nende saavutamiseks kavandatavad arendustegevused ja vajaminevate ressursside ning rahastamise põhimõtted vähemalt järgmiseks eelarveaastaks. (2) Kohtu arengukava peab arvestama Riigikogu kinnitatud riigi pikaajalise arengustrateegia ja poliitika põhialuseid. (3) Kohtu arengukava kehtestatakse vähemalt neljaks aastaks.“; 81) paragrahv 43 tunnistatakse kehtetuks; 82) seadust täiendatakse §-ga 431 järgmises sõnastuses: „§ 431. Kohtu eelarve (1) Esimese ja teise astme kohtute eelarve grupina (edaspidi käesolevas paragrahvis kohtute grupi eelarve) ning Riigikohtu eelarve koostatakse käesolevas seaduses ja riigieelarve seaduses sätestatud korras ning võetakse eelarvena vastu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatud korras, arvestades riigieelarve seaduses sätestatud erisustega. (2) Kohtute grupi eelarve koosseisus nähakse ette vahendid grupina esimese ja teise astme kohtutele ning Kohtuhaldusteenistusele. (3) Kohtute grupi eelarve projekti valmistab ette Kohtuhaldusteenistuse direktor kohtute esimeeste ning Justiits- ja Digiministeeriumi sisendi alusel. Kohtute nõukogu kinnitab kohtute grupi eelarve projekti. (4) Kohtute grupi eelarve projektile lisatakse konkreetse eelarveaasta oodatavad tulemused, lähtudes kohtute arengukavast. (5) Riigikogus osaleb kohtute grupi eelarveläbirääkimistel ning esindab esimese ja teise astme kohtuid ning Kohtuhaldusteenistust kohtute nõukogu esimees või kohtute nõukogu nimetatud esindaja. Valdkonna eest vastutav minister osaleb Riigikogus sõnaõigusega. (6) Kohtute eelarved ja nende muudatused avaldatakse kohtute veebilehel. (7) Eelarveaasta jooksul võib kohtute nõukogu mõjuval põhjusel muuta kohtute grupi liigendust riigieelarve muutmise alusel, kohtu esimehe ja Kohtuhaldusteenistuse direktori ettepanekul või enda algatusel kooskõlas riigieelarve seadusega.“; 83) paragrahvi 44 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja. 11 Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.“; 84) paragrahvi 44 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna kohtunik, üks süüteovaldkonna kohtunik ja üks halduskohtu kohtunik. (12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“ 85) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Esimese ja teise astme kohtu esimehe kohustuste täitmise üle teostab järelevalvet kohtute nõukogu. Kohtute nõukogu võib nõuda kohtu esimehelt seletusi õigusemõistmise korrakohase toimimise, kohtu eelarve ja oodatavate tegevustulemuste ning arengueesmärkide täitmise kohta kohtus.“; 86) paragrahvi 45 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 87) paragrahvi 451 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtute nõukogu kehtestab kohtuasja teise kohtusse lahendamiseks suunamise täpsemad põhimõtted.“; 88) paragrahvi 452 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras võivad ringkonnakohtute esimehed ühise otsusega saata maakohtu või ringkonnakohtu kohtuniku tema nõusolekuta välismaalase kinnipidamise loa taotlusi ajutiselt läbi vaatama halduskohtusse, kui see on vajalik õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks. Halduskohtu koosseisu ajutiselt kaasatud kohtunik võib menetleda kõiki massilisest sisserändest tingitud hädaolukorra algusest alates Eestisse saabunud välismaalaste, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate, kinnipidamise loa või selle pikendamise taotlusi.“; 89) paragrahvi 452 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtute nõukogu kehtestab maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuniku halduskohtu koosseisu ajutise kaasamise täpsemad põhimõtted.“; 90) paragrahvi 46 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Esimese ja teise astme kohtud esitavad kohtute nõukogule aruande õigusemõistmise korrakohasest toimimisest kohtus.“; 91) paragrahvi 46 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises sõnastuses: „(2) Kohtuhaldusteenistus esitab kohtute nõukogule kohtute grupi tegevusaruande, eelarve ja oodatavate tulemuste täitmise aruande. 12 (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud aruannete vormid ja esitamise tähtajad kinnitab kohtute nõukogu. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohtute ja lõikes 2 nimetatud kohtute grupi aruanded avaldatakse kohtute veebilehel.“; 92) paragrahvi 49 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „sätestatud ülesandeid“ tekstiosaga „, samuti osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös ning tegeleda õigusloome ja loomingulise tegevusega“; 93) paragrahvi 49 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) äriühingu juhatuse või nõukogu liige, välja arvatud juhul, kui tegu on tema enda või ühisvarasse kuuluva ainuosaluse või enamusosalusega äriühinguga ja see tegevus ei kahjusta õigusemõistmist, ega välismaa äriühingu filiaali juhataja;“; 94) paragrahvi 53 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Avaliku konkursi halduskohtu, maakohtu tsiviil- või süüteovaldkonna ning ringkonnakohtu haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumi kohtuniku vaba koha täitmiseks kuulutab välja kohtute nõukogu. Konkursi Riigikohtu kohtuniku vaba koha täitmiseks kuulutab välja Riigikohtu esimees.“; 95) paragrahvi 53 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „või 58“; 96) paragrahvi 55 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Riigikohtu kohtuniku nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Riigikohtu esimees kuulab enne ära Riigikohtu üldkogu ja kohtute nõukogu arvamuse kandideerija kohta.“; 97) paragrahvi 57 lõiked 1 ja 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riigikohtu üldkogu võib kohtuniku tema nõusolekul ja kohtute nõukogu ettepanekul määrata kohtunikuametisse teise sama astme või madalama astme kohtusse. Esimese astme kohtuniku võib kohtu esimees määrata tema nõusolekul alaliselt teenistusse teise kohtumajja, kuulanud ära kohtu eestseisuse arvamuse. (11) Kui kohtu esimehe vaba ametikoht täidetakse käesoleva seaduse §-des 12, 20 ja 24 sätestatud korras, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõiget 1. Kohtuniku üleviimise vormistab kohtute nõukogu otsusega.“; 98) paragrahvi 584 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kohtunik võib kohtu esimehe nõusolekul töötada tähtajaliselt juriidilisel tööl rahvusvahelises organisatsioonis või Euroopa Liidu liikmesriigi avalik-õigusliku ülikooli õigusteaduse õppejõuna. Kohtunik võib olla valitud või nimetatud ametikohale rahvusvahelises kohtuinstitutsioonis, Euroopa prokuröri või delegaatprokuröri ametikohale.“; 99) paragrahvi 584 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 13 „(5) Kohtunik võib väljaspool kohut töötamise tähtaja jooksul või selle lõppedes pöörduda tagasi maakohtu tsiviil- või süüteovaldkonda, halduskohtusse või ringkonnakohtu või Riigikohtu kolleegiumi, teatades sellest vastava kohtu esimehele vähemalt kaks kuud ette.“; 100) paragrahvi 584 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 101) paragrahvi 60 lõiget 1 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) tagasisidevestluse kokkuvõte koos kohtuniku arvamusega tagasiside kohta;“; 102) paragrahvi 60 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtuniku isikutoimiku pidamist korraldab Riigikohus.“; 103) paragrahvi 73 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja kohtunikuabi ettevalmistuskava täitjaid“; 104) seadust täiendatakse §-ga 741 järgmises sõnastuses: „§ 741. Kohtuniku tagasisidevestlus (1) Kohtunikule annab tagasisidet temaga vestlusel kõrgema astme kohtu kohtunik, et toetada kohtunikku tema erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. (2) Ettepaneku tagasisidevestluse pidamiseks kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimehele võib esitada: 1) Riigikohtu esimees esimese ja teise astme kohtu kohtuniku suhtes; 2) ringkonnakohtu esimees oma tööpiirkonna esimese astme kohtuniku suhtes; 3) esimese või teise astme kohtu esimees sama kohtu kohtuniku suhtes. (3) Kõrgema astme kohtu kolleegiumi esimees võib kutsuda kohtuniku tagasisidevestlusele ka omal algatusel. (4) Tagasisidevestlusele kutsutud kohtuniku osalemine vestlusel on kohustuslik. (5) Tagasisidevestlusest koostatakse kokkuvõte, mille kohta võib kohtunik, kellele tagasiside anti, esitada arvamuse. (6) Kohtute nõukogu kehtestab kohtunikule tagasiside andmise täpsemad põhimõtted.“; 105) paragrahvi 75 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohtuniku, kolleegiumi esimehe, halduskohtu aseesimehe ja osakonnajuhataja ametipalk ning lisatasu makstakse välja kohtu esimehe käskkirja alusel. Kohtu esimehe ametipalk ja lisatasu makstakse välja Kohtuhaldusteenistuse direktori käskkirja alusel.“; 106) paragrahvi 76 lõiget 32 täiendatakse pärast tekstiosa „osakonna juhatajale,“ tekstiosaga „ning halduskohtu aseesimehele“; 107) paragrahvi 76 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 14 „(8) Valveaja eest makstava lisatasu arvestamise korra ja valveks ettenähtud kohtunike arvu kehtestab kohtute nõukogu.“; 108) paragrahvi 84 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kuni üheaastast erakorralist tasuta puhkust võib kohtunikule anda Riigikohtu esimees selle kohtu eestseisuse nõusolekul, kus kohtunik töötab.“; 109) paragrahvi 85 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Talaari kirjelduse kinnitab kohtute nõukogu.“; 110) paragrahvi 88 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Distsiplinaarkaristus kustub, kui kohtunik ei ole kolme aasta jooksul pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu.“; 111) paragrahvi 991 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohtunik vabastatakse ametist 68-aastaseks saamisel, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras ei tõsteta kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära. (2) Riigikohtu üldkogu võib kohtute nõukogu ning kohtuniku nõusolekul ja kohtu esimehe ettepanekul tõsta õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamiseks kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära kuni kahe aasta kaupa, kuid mitte rohkem kui kokku neli aastat.“; 112) paragrahvi 991 lõiked 3 ja 4 tunnistatakse kehtetuks; 113) paragrahvi 991 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise korral loetakse kohtunik ametist vabastatuks tõstetud teenistusvanuse ülemmäära saabumisel.“; 114) seaduse 13. peatükk tunnistatakse kehtetuks; 115) paragrahvi 1141 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohtunikuabide koguarvu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega kohtute nõukogu ettepanekul.“; 116) paragrahvi 1141 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kohtunikuabide jagunemise kohtute vahel otsustab kohtute nõukogu, kuulanud ära maakohtute esimeeste arvamuse.“; 117) paragrahvi 119 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks; 118) paragrahvi 121 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 15 „Kohtunikuabi annab ametisse astudes maakohtu esimehe ees järgmise vande: „Tõotan olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan täita oma ametiülesandeid südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.“; 119) paragrahvi 1221 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 120) seadust täiendatakse §-ga 1222 järgmises sõnastuses: „§ 1222. Kohtunikuabi tagasisidevestlus (1) Kohtunikuabiga peetava tagasisidevestluse eesmärk on toetada teda erialateadmiste ja - oskuste täiendamisel. (2) Kohtunikuabile annab tagasisidet temaga vestlusel sama kohtu kohtunik, kes on selle kohtunikuabi suhtes pädev lahendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 663 lõikes 6 nimetatud määruskaebusi. (3) Tagasisidevestluse pidamise otsustab selle käesoleva seaduse §-s 91 nimetatud osakonna juhataja, kelle osakonda kuuluvad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohtunikud. Ta otsustab selle kas omal algatusel või sama või kõrgema kohtu esimehe või kolleegiumi esimehe ettepanekul või selle osakonna juhataja ettepanekul, kelle osakonna koosseisu kohtunikuabi kuulub. (4) Tagasisidevestlusele kutsutud kohtunikuabi osalemine vestlusel on kohustuslik. (5) Tagasisidevestlusest koostatakse kokkuvõte, mille kohta võib kohtunikuabi esitada arvamuse. (6) Käesoleva seaduse § 741 lõikes 6 nimetatud põhimõtteid kohaldatakse ka kohtunikuabi tagasisidevestlusele.“; 121) paragrahvi 124 tekstis asendatakse tekstiosa „§-s 58“ tekstiosaga „§-s 584“; 122) paragrahv 125 tunnistatakse kehtetuks; 123) paragrahvi 126 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 124) paragrahvi 127 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolevas peatükis nimetamata kohtuametnike ja kohtu töötajate teenistuskohustused määratakse kohtu kodukorras.“; 125) paragrahvi 1271 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohtute nõukogu võib kehtestada kohtuteenistujate ametiriietuse kirjelduse ning kandmise korra. Ametiriietuse kandmise kohustuse korral antakse ametiriietus kohtuteenistujale tasuta.“; 126) seadust täiendatakse §-dega 1303–1309 järgmises sõnastuses: „§ 1303. Kohtute nõukogu moodustamine (1) Käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud kohtute nõukogu alustab tööd 2026. aasta 1. juulil. 16 (2) Enne 2026. aasta 1. juulit kehtestab käesoleva seaduse § 401 lõikes 5 sätestatud kohtute nõukogu liikmete ja asendusliikmete valimise korra kohtute haldamise nõukoda. (3) Kohtute haldamise nõukoda kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud valimise korra hiljemalt 2026. aasta 5. maiks. § 1304. Kohtuhaldusteenistuse moodustamine Käesoleva seaduse §-s 412 sätestatud Kohtuhaldusteenistus alustab tööd 2027. aasta 1. jaanuaril. § 1305. Kohtudirektori volituste lõppemine Kohtudirektori volitused kehtivad kuni 2026. aasta 31. detsembrini. § 1306. Kohtute haldamise nõukoja volituste lõppemine (1) Enne 2026. aasta 1. juulit kehtinud kohtute haldamise nõukoja volitused kehtivad kuni 2026. aasta 30. juunini. (2) Kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kohtute seaduse §-s 41 sätestatud kohtute haldamise nõukoja ülesandeid täidab kuni 2026. aasta 31. detsembrini kohtute nõukogu. § 1307. Kohtumajade asukohad ja jagunemine kohtumajade vahel Kuni 2026. aasta 31. detsembrini määratud kohtumajade täpsed asukohad ning kohtunike ja kohtunikuabide jagunemine kohtumajade vahel kehtivad kuni käesoleva seaduse alusel uute asukohtade ja jagunemise otsustamiseni kohtute nõukogu poolt. § 1308. Kohtuniku ametiriietus Kuni 2026. aasta 31. detsembrini kinnitatud kohtuniku ametiriietus kehtib kuni käesoleva seaduse alusel uue ametiriietuse kehtestamiseni kohtute nõukogu poolt. § 1309. Valveaja eest makstava lisatasu arvestamise kord Kuni 2026. aasta 31. detsembrini kehtestatud valveaja eest makstava lisatasu arvestamise kord ja valveaja eest lisatasu maksmiseks ettenähtud kohtunike arv kehtib kuni käesoleva seaduse alusel uue korra kehtestamiseni kohtute nõukogu poolt.“; 127) seadust täiendatakse §-dega 13010–13015 järgmises sõnastuses: „§ 13010. Ringkonnakohtu kolleegiumi esimehe volitused Enne 2027. aasta 1. jaanuari ringkonnakohtu kolleegiumi esimeheks nimetatud kohtuniku volitused kehtivad nende lõppemiseni. § 13011. Halduskohtu aseesimehe määramine Halduskohtu esimees määrab aseesimehe ametisse hiljemalt 2027. aasta 1. veebruaril. 17 § 13012. Kohtu eestseisuse moodustamine Käesoleva seaduse §-s 361 sätestatud kohtu eestseisus alustab tööd hiljemalt 2027. aasta 1. veebruaril. § 13013. Rahvakohtunike volituste lõppemine ja rahvakohtuniku institutsiooni kaotamine (1) Käesoleva paragrahvi jõustumise ajal maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas kohtukoosseisu kuuluvate rahvakohtunike ja varurahvakohtunike volitused kestavad kuni selles kriminaalasjas maakohtu otsuse tegemiseni. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused. (2) Rahvakohtunikele makstakse tasu ja arvestatakse pensioni nende kohtulikul arutamisel kohtukoosseisus osalemise või varurahvakohtunikuna kohtus viibitud aja eest vastavalt tingimustele ja korrale, mida oleks rakendatud, kui rahvakohtuniku institutsiooni ei oleks kaotatud. (3) Kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud kohtute seaduse § 112 lõike 1 alusel antud määrus kehtib pärast käesoleva seaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd ta ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni selle kehtetuks tunnistamiseni rahvakohtunike volituste lõppemisel. § 13014. Kohtuniku tagasipöördumine Kui kohtusse pöördub tagasi kohtunik, kes enne 2027. aasta 1. jaanuari töötas väljaspool kohut, siis võib kohtunike üldarv kuni maa-, haldus- või ringkonnakohtus kohtunikukoha vabanemiseni olla suurem käesoleva seaduse § 11 lõikes 1, § 19 lõikes 1 ja § 23 lõikes 1 nimetatud kohtunike arvust ning riigikohtunike arv võib kuni Riigikohtus kohtunikukoha vabanemiseni olla suurem käesoleva seaduse § 25 lõikes 3 nimetatud riigikohtunike arvust.“; 128) seadust täiendatakse §-ga 13015 järgmises sõnastuses: „§ 13015. Kohtuhalduse kohtusüsteemile üle andmise mõjude järelhindamine Justiits- ja Digiministeerium analüüsib 2030. aasta 1. jaanuariks esimese ja teise astme kohtute haldamisega seotud ülesannete ministeeriumilt kohtusüsteemile üle andmise eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõjusid ning esitab vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.“. § 2. Advokatuuriseaduse muutmine Advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kolmas ja neljas lause tunnistatakse kehtetuks. § 3. Avaliku teenistuse seaduse muutmine Avaliku teenistuse seaduse § 11 lõike 6 kolmandas lauses, § 14 lõike 3 teises lauses, § 18 lõike 7 teises lauses, § 31 lõike 7 teises lauses ja § 63 lõike 2 kolmandas lauses asendatakse tekstiosa „valdkonna eest vastutav minister, kuulates ära kohtute haldamise nõukoja arvamuse“ tekstiosaga „kohtute nõukogu“. 18 § 4. Halduskohtumenetluse seadustiku muutmine Halduskohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 10 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määrus kuulub viivitamata täitmisele. Üleandev kohus võib enne üleandmise määruse tegemist või sellega koos teha edasilükkamatuid menetlustoiminguid, eelkõige esialgse õiguskaitse määruse.“; 2) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Ringkonnakohtu esimehel on õigus apellatsiooni korras asja arutamisele kaasata kohtukoosseisu sama kohturingkonna halduskohtunik tema nõusolekul. Kaasatud kohtunik ei või olla asjas eesistuja ega ettekandja.“; 3) paragrahvi 17 lõike 3 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Justiits- ja Digiministeerium“ tekstiosaga „kohtute nõukogu“; 4) paragrahvi 37 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või õigussuhte olemasolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus).“; 5) paragrahvi 104 lõiget 5 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) kui pooled sõlmivad kompromissi.“; 6) paragrahvi 104 lõike 6 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 109 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Menetluskulude väljamõistmiseks esitab menetlusosaline kohtule menetluskulude nimekirja kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine, või haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamise korral kohtu määratud tähtpäevaks. Käesoleva seadustiku § 103 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud kulude kohta lisatakse menetluskulude nimekirjale kuludokumendid. Muude menetluskulude kohta esitatakse kuludokumendid kohtu nõudmisel. Menetluskulude nimekirja ja nõutavate kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulu välja ei mõisteta. Teistel menetlusosalistel on võimalik kahe tööpäeva jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide neile kättetoimetamisest arvates esitada nende kohta oma seisukoht.“; 8) paragrahvi 109 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Kui kohus tegi otsuse käesoleva seadustiku § 122 lõike 5 alusel, andmata menetlusosalistele võimalust menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitada, on menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude kohta täiendava otsuse tegemise taotlus § 170 lõike 5 kohaselt. Taotlusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.“; 9) paragrahvi 122 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: 19 „(4) Kohtuasjas, mis puudutab tootmist taastuvatest energiaallikatest elektrituruseaduse § 57 tähenduses, korraldab kohus eelistungi või teeb menetlusosalistele teatavaks asja kohtus läbivaatamise aja ja koha või asja kirjalikus menetluses läbivaatamise üksikasjad kolme kuu jooksul puudusteta kaebuse esitamisest arvates. Kohus võib nimetatud tähtaega pikendada kuni kolme kuu võrra, kui eelmenetluse käigus selgub, et kaebust on vaja põhjalikumalt uurida. (5) Kui kohus jõuab eelmenetluse käigus järeldusele, et kaebus tuleb rahuldada vaidlustatud haldusakti või toimingu ilmselge õigusvastasuse tõttu, võib ta teha otsuse kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit ja määramata tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks.“; 10) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või nende otsuste vaideotsuse peale esitatud kaebuse võib kohus läbi vaadata lihtmenetluses, arvestamata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimusi.“; 11) paragrahvi 169 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „§ 133 lõigetes 1 ja 2“ tekstiosaga „§ 133 lõigetes 1, 2 ja 21“; 12) paragrahvi 169 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib kohus käesoleva seaduse § 133 lõikes 21 nimetatud juhul asja läbivaatamisel lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kohtule on esitatud erakordselt suur hulk kaebusi viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või nende otsuste vaideotsuse peale. Kohus ei pea seejuures arvestama käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustega. (12) Erakordselt suur hulk kaebusi käesoleva paragrahvi tähenduses on olukord, kus kohus ei saa objektiivse takistuse tõttu kirjeldava ja põhjendava osaga otsust teha või selle tegemine oleks oluliselt raskendatud.“; 13) paragrahvi 175 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Sõltumata jõustumisest võib kohus avaldada kohtuotsuse või selle sisu käesoleva seadustiku §-s 89 sätestatud tingimustel. Menetlusosaliste seisukohta küsitakse selleks juhul, kui see on kohtu hinnangul vajalik ja võimalik avaldamise eesmärki arvestades.“; 14) paragrahvi 175 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Määruse peale, millega lahendatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kohtuotsuse või selle sisu avaldamise peale esitatud vastuväide, võib esitada määruskaebuse. Määruskaebuse kohta tehtud kohtulahend on lõplik.“; 15) paragrahvi 175 lõike 4 esimeses lauses asendatakse sõna „delikaatseid“ sõnaga „eriliiki“; 16) paragrahvi 201 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Ringkonnakohus võib otsuse teha ilma kirjeldava osata.“; 17) paragrahvi 201 lõike 5 sissejuhatavast lausest jäetakse välja sõnad „kirjeldava ja“; 20 18) paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kompromissi kinnitamise määruse suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 661 lõiget 4.“; 19) paragrahvi 210 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Ringkonnakohus võib määruse teha ilma kirjeldava osata.“; 20) paragrahvi 218 lõike 1 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 218 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Riigikohus võib enne kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist või pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustada menetlusosalist kassatsioonkaebusele vastama ja anda selleks tähtaja. (12) Kui menetlusosaline, keda ei ole kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, on omal soovil kassatsioonkaebusele vastanud, ei loeta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral tema vastamisega seotud menetluskulusid üldjuhul vajalikuks ega põhjendatuks käesoleva seadustiku § 109 lõike 6 tähenduses. (13) Pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul menetlusosalised, keda ei kohustatud kassatsioonkaebusele vastama, võivad kassatsioonkaebusele vastata.“; 22) paragrahvi 219 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riigikohus otsustab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise kolmeliikmelises koosseisus ja menetlusosalisi välja kutsumata.“; 23) paragrahvi 224 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks; 24) seadustiku 27. peatükki täiendatakse §-ga 2651 järgmises sõnastuses: „§ 2651. Kirjeldava ja põhjendava osata määrus (1) Kohus võib taotluse kiiremaks lahendamiseks teha käesoleva seadustiku § 265 lõigetes 1 ja 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui selle osa koostamise tõttu tekkiv viivitus võiks taotluse eesmärgi saavutamist oluliselt raskendada või teha selle võimatuks. (2) Kohus täiendab kirjeldava ja põhjendava osata tehtud määrust puuduva osaga, kui menetlusosaline või muu isik, kellel on õigus esitada määruse peale määruskaebus, teatab seitsme päeva jooksul määruse resolutsiooni kättetoimetamisest või kohtuistungil teatavakstegemisest arvates kohtule soovist esitada määruse peale määruskaebus. Kohus täiendab määrust kirjeldava ja põhjendava osaga esimesel võimalusel, kuid hiljemalt seitsmendal päeval pärast määruskaebuse esitamise soovist teadasaamist. (3) Määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud määruse kättetoimetamisest arvates või pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 teises lauses nimetatud tähtaja möödumist, kui kohus ei ole määrust täiendanud. Kui menetlusosaline 21 või muu isik ei teata käesoleva paragrahvi lõike 2 esimeses lauses nimetatud tähtaja jooksul kohtule määruskaebuse esitamise soovist, loetakse, et ta on määruskaebuse esitamise õigusest loobunud.“; 25) paragrahvi 279 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Ringkonnakohtule apellatsioon- või määruskaebuse esitaja vastaspool on kohustatud esitama kümne päeva jooksul edasikaebuse saamisest arvates kaebusele kirjaliku vastuse. Sama tähtaja jooksul on vastuse esitamise õigus ülejäänud menetlusosalistel.“; 26) paragrahvi 279 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Riigikohtule esitatud kassatsioon- või määruskaebusele on menetlusosalistel õigus vastata edasikaebuse saamisest arvates kümne päeva jooksul.“. § 5. Jahiseaduse muutmine Jahiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 36 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(52) Jahitunnistust ei anta isikule, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse keelduda jahitunnistuse andmisest. Keskkonnaamet või käesoleva seaduse § 10 lõike 1 alusel Kliimaministeeriumiga halduslepingu sõlminud isik lõpetab käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud keelu, kui isikule jahitunnistuse andmisest keeldumise asjaolud on ära langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Keskkonnaametit või Kliimaministeeriumiga halduslepingu sõlminud isikut teavitanud.“; 2) paragrahvi 37 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4) Jahitunnistuse kehtivus peatatakse isikul, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse jahitunnistuse peatamise kohta.“; 3) paragrahvi 38 lõikest 22 jäetakse välja tekstiosa „ning halduskohtu määrusest ei tulene teisiti“. § 6. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 331 lõiked 2–4, 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 331 lõike 5 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui kutsealune jätab hoiatuses märgitud kohustuse täitmata, võib Kaitseressursside Amet otsustada kutsealuse järgmiste õiguste ja lubade peatamise või nende andmisest keeldumise:“; 3) paragrahvi 331 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: 22 „(51) Kaitseressursside Amet teeb kutsealusele käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud otsuse teatavaks käesoleva seaduse paragrahvis 15 sätestatud korras ning edastab luba või õigust andvale haldusorganile täitmiseks pärast otsuse kutsealusele kättetoimetatuks lugemist.“; 4) paragrahvi 331 lõike 6 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kaitseressursside Ameti poolt tehtud otsuses märgitakse:“; 5) paragrahvi 331 lõiget 6 ja § 711 lõiget 6 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses: „31) tingimused otsuses märgitud õiguste piiramise lõpetamise kohta;“ 6) paragrahvi 331 ja § 711 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Relvaloa või relvasoetamisloa kehtivuse peatamise otsuses märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule relvaseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud loa omaja kohustus anda relv ja laskemoon loa kehtivuse peatamise otsusest teatamisele järgneval tööpäeval üle Politsei- ja Piirivalveametile.“; 7) paragrahvi 331 lõike 9 esimesest lausest ja § 711 lõike 9 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, kui halduskohtu määrusest ei tulene teisiti“; 8) paragrahvi 39 lõike 1 punktis 7 asendatakse tekstiosa „kohtute haldamise nõukoda“ tekstiosaga „kohtute nõukogu“; 9) paragrahvi 711 lõiked 2–4, 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 10) paragrahvi 711 lõike 5 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui reservis olev isik jätab hoiatuses märgitud kohustuse täitmata, võib Kaitsevägi teha otsuse tema järgmiste õiguste ja lubade peatamiseks ning nende andmisest keeldumiseks:“; 11) paragrahvi 711 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kaitsevägi teeb reservis olevale isikule käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud otsuse teatavaks käesoleva seaduse paragrahvis 15 sätestatud korras ning edastab luba või õigust andvale haldusorganile täitmiseks pärast otsuse reservis olevale isikule kättetoimetatuks lugemist.“; 12) paragrahvi 711 lõike 6 sissejuhatav lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kaitseväe poolt tehtud otsuses märgitakse:“. § 7. Kalapüügiseaduse muutmine Kalapüügiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 27 lõike 1 punkt 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „31) Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse keelduda isikule kalastuskaardi andmisest;“; 2) paragrahvi 27 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 23 „(21) Isiku kalastuskaardi kehtivus peatatakse Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõikes 5 või § 711 lõikes 5 sätestatud otsuse alusel.“; 3) paragrahvi 27 lõikes 31 jäetakse välja tekstiosa „ning halduskohtu määrusest ei tulene teisiti“. § 8. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkt 26 tunnistatakse kehtetuks. § 9. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maakohtus mõistab kriminaalasjas õigust maakohtunik ainuisikuliselt.“; 2) paragrahvi 18 lõiked 11 ja 2 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 18 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui kriminaalasja kohtulik arutamine on aeganõudev, võib kohtumäärusega kaasata kohtuistungile varukohtuniku, kes viibib kohtuliku arutamise ajal istungisaalis. Kohtukoosseisust kohtuniku väljalangemise korral asendatakse ta varukohtunikuga.“; 4) paragrahvi 18 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. § 10. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Seadust täiendatakse §-ga 259 järgmises sõnastuses: „§ 259. Maakohtu kohtukoosseis rahvakohtuniku institutsiooni kaotamisel (1) Maakohus arutab tema menetluses olevat kriminaalasja sellises koosseisus, mille nägi ette kohtu alla andmise ajal kehtinud seadus. (2) Maakohtule uueks arutamiseks, sealhulgas kohtuotsuse tegemiseks saadetud kriminaalasja arutab maakohtus kohtunik ainuisikuliselt.“ § 11. Liiklusseaduse muutmine Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 106 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Mootorsõiduki juhtimise õigust ei anta ning esmast juhiluba ei väljastata isikule, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse keelduda nimetatud õiguse või loa andmisest. Transpordiamet lõpetab nimetatud keelu kohaldamise, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on Transpordiametit keeldumise asjaolude ära langemisest teavitanud.“; 24 2) paragrahvi 124 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(42) Mootorsõiduki juhtimise õigus peatatakse isikul, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse juhtimisõiguse peatamise kohta.“; 3) paragrahvi 124 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 129 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kui mootorsõiduki juhtimise õigus on peatatud käesoleva seaduse § 124 lõike 42 alusel, taastab Transpordiamet juhtimisõiguse viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisest.”. § 12. Meresõiduohutuse seaduse muutmine Meresõiduohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 393 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Väikelaeva ja jeti juhtimise õigus peatatakse ning nende õiguste andmisest ja väikelaevajuhi või jetijuhi tunnistuse väljastamisest keeldutakse isikule, kelle suhtes on Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi teinud kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsuse nimetatud õiguse peatamise või selle andmisest keeldumise kohta. 2) paragrahvi 393 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 393 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Transpordiamet taastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse ning lõpetab nende õiguste andmisest ning väikelaevajuhi ja jetijuhi tunnistuse väljastamisest keeldumise viivitamata, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on teavitanud Transpordiametit õiguse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisest.”. § 13. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse muutmine Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 63 lõike 4 neljas ja viies lause tunnistatakse kehtetuks. § 14. Patendivoliniku seaduse muutmine Patendivoliniku seaduse § 2023 lõike 4 neljas ja viies lause tunnistatakse kehtetuks. § 15. Raamatupidamise seaduse muutmine Raamatupidamise seaduse § 2 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Riigiraamatupidamiskohustuslaseks on iga ministeerium ja Riigikantselei oma valitsemis- ja haldusala ulatuses ning põhiseaduslikud institutsioonid: Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler ja Riigikohus ning esimese ja teise astme kohtute ning Kohtuhaldusteenistuse esindajana Kohtuhaldusteenistus kohtute grupi ulatuses.“ § 16. Relvaseaduse muutmine 25 Relvaseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 36 lõige 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (13) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 141 kohaldatakse, kui Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel otsustanud keelduda isikule soetamisloa ja relvaloa andmisest.“; 2) paragrahvi 36 lõikest lõikes 22 jäetakse välja tekstiosa „ning halduskohtu määrusest ei tulene teisiti“; 3) paragrahvi 43 lõike 1 punkt 8 ning lõige 16 ja 22 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 44 täiendatakse lõigetega 71-73 järgmises sõnastuses: „(71) Juhul kui soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatab Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. (72) Juhul kui Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise alus on ära langenud ja Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud taastama soetamisloa või relvaloa kehtivuse ning tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse. (73) Juhul kui Kaitseressursside Ameti või Kaitseväe kaitseväeteenistuse seaduse § 331 lõike 5 või § 711 lõike 5 alusel soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise otsuse peale esitati kaebus kohtule või vaie Kaitseressursside Ametile või Kaitseväele ning kohus on loa kehtivuse peatamise otsuse tühistanud või Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on loa kehtivuse peatamise otsuse kehtetuks tunnistanud või peatamise alus on ära langenud ning Kaitseressursside Amet või Kaitsevägi on sellest Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud, on Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud taastama soetamisloa või relvaloa kehtivuse ning tegema sellekohase kande teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse.“. § 17. Riigieelarve seaduse muutmine Riigieelarve seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõike 2 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) valitsusasutus ja valitsusasutuse hallatav riigiasutus (edaspidi riigiasutused); 2) Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikontroll, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohus ning ühe institutsioonina käesoleva seaduse tähenduses Harju Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Tallinna Halduskohus, Tartu Halduskohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus ja Kohtuhaldusteenistus (edaspidi kohtute grupp) (edaspidi põhiseaduslikud institutsioonid) ja nende haldusala asutused; 2) paragrahvi 26 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 26 „(2) Riigieelarves liigendatakse vahendid eelarveklassifikaatori alusel administratiivselt Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikontrolli, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikohtu, kohtute grupi ning ministeeriumide valitsemisalade vahel.“; 3) paragrahvi 26 lõige 5¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5¹) Riigieelarves liigendatakse ministeeriumi valitsemisala ja põhiseadusliku institutsiooni kulud administratiivselt riigiasutuste kaupa. Ministeeriumi valitsemisala võib liigendada üheliigiliste asutuste kulud gruppide kaupa vastavalt eelarveklassifikaatorile. Ministeeriumi valitsemisala programmi tegevuse ja põhiseadusliku institutsiooni kulud liigendatakse majandusliku sisu põhjal tööjõu- ja majandamiskuludeks, sotsiaaltoetusteks, muudeks toetusteks ning muudeks kuludeks, eristades riigivõla intressikulu, edasiantava maksu kulud ja alates ühest miljonist eurost seadusest tulenevad arvestuslikud kulud.“; 4) paragrahvi 31 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Põhiseaduslikud institutsioonid ja nende haldusala asutused või asutuste grupi puhul seaduses sätestatud organ liigendavad riigieelarves märgitud vahendid administratiivselt, majandusliku sisu järgi või tegevuspõhiselt oma eelarves kooskõlas eelarveklassifikaatoriga.“; 5) paragrahvi 35 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahvi 37 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 56 lõige 23 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(23) Põhiseaduslikul institutsioonil on õigus muuta riigieelarvega kindlaks määratud piirmääraga vahendite käesoleva seaduse § 26 lõike 51 kohaselt esitatud administratiivset ja majandusliku sisu liigendust selle kogumahtu muutmata.“. § 18. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 22 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) rahvusvahelise kaitse taotleja rahvusvahelise kaitse menetluses tehtud otsuse peale kaebuse esitamisel.“; 2) paragrahvi 25 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „kohta“ sõnadega „, samuti sundvõõrandamise käigus kinnistu jagamise kohta“; 3) paragrahvi 59 lõikes 2 asendatakse arv „100“ arvuga „310“; 4) paragrahvi 59 lõikes 4 asendatakse arv „420“ arvuga „630“; 5) paragrahvi 59 lõikes 17 asendatakse arv „70“ arvuga „150“; 6) paragrahvi 60 lõikes 1 asendatakse arv „20“ arvuga „75“; 7) paragrahvi 60 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 27  „(2) Halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, käesoleva seaduse lisa 1 järgi.“; 8) paragrahvi 60 lõikes 4 asendatakse arv „20“ arvuga „75“ ning arv „1050“ arvuga „2500“; 9) paragrahvi 60 lõikes 6 asendatakse arv „20“ arvuga „75“; 10) paragrahvi 60 lõikes 8 asendatakse arv „50“ arvuga „100“; 11) seaduse lisa 1 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud). § 19. Riigivaraseaduse muutmine Riigivara seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) põhiseaduslikud institutsioonid – Riigikogu, Vabariigi President, Riigikontroll, õiguskantsler, Riigikohus ning esimese ja teise astme kohtute ning Kohtuhaldusteenistuse esindajana Kohtuhaldusteenistus;“; 2) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) Kohtuhaldusteenistus.“. § 20. Riigivastutuse seaduse muutmine Riigivastutuse seaduse § 17 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa „Justiits- ja Digiministeeriumile“ tekstiosaga „kohtute nõukogule“. § 21. Riigi õigusabi seaduse muutmine Riigi õigusabi seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 15 lõiget 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Riigi õigusabi andmise määruses määratakse kindlaks käesoleva seaduse § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja §-s 16 sätestatud riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Määrus saadetakse Eesti Advokatuurile (edaspidi advokatuur) riigi õigusabi infosüsteemi e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem) kaudu. Määrus loetakse kättetoimetatuks, kui advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist. Määruse võib advokatuurile muul viisil saata üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvad põhjused on sätestatud käesoleva seaduse § 15 lõike 51 alusel kehtestatud määruses.”; 2) paragrahvi 15 lõikes 51 asendatakse tekstiosa „e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem)“ tekstiosaga „e-toimiku süsteemi”; 3) paragrahvi 23 lõikest 11 jäetakse välja tekstiosa „,kes ei ole rahvakohtunik“; 4) paragrahvi 32 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. 28 § 22. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine Riikliku pensionikindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 281 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Pensioniõiguslikku staaži tõendatakse rahvastikuregistri andmete ja pensioniõiguslikku staaži tõendavate dokumentide alusel.“; 2) paragrahvi 281 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „andmeid“ sõnadega „ei ole“.; 3) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Kui dokumentidest ei selgu pensioni määramiseks vajalikud pensionikindlustatu tööülesanded, töötingimused või töö iseloom, tuvastab Sotsiaalkindlusamet pensioni määramise aluseks oleva avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tunnistajate ütluste alusel. Tunnistajate ütluste arvestamiseks peab pensionikindlustatu Sotsiaalkindlustusametile teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad tunnistajad.“. § 23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: (3) Käesoleva seadustiku §-des 405-4061 nimetatud asja lahendab ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (4) Ringkonnakohtu esimehel on korrakohase õigusemõistmise tagamiseks õigus anda käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asja arutamine kohtu tööjaotusplaanis ettenähtud kolmeliikmelisele kohtukoosseisule. 2) paragrahvi 49 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Protokolli koostab kohtunik, kohtuistungi sekretär, muu kohtu kodukorra järgi selleks pädev kohtuametnik või genereeritakse protokoll automaatselt koos kohtustungi või menetlustoimingu salvestamisega. Kui protokolli ei koosta kohtunik, kantakse käesoleva seadustiku § 50 lg 1 punktides 6-9 ja lõikes 2 nimetatud andmed protokolli või täpsustatakse automaatselt genereeritud protokolli sisu vastavalt kohtuniku juhistele.”; 3) paragrahvi 53 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui menetlusosaline esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul protokolli sisulise parandamise taotluse, lahendab kohus selle eelkõige salvestise alusel. Kohus küsib parandamise taotluse kohta teiste menetlusosaliste seisukoha üksnes juhul, kui protokollitud istungit või menetlustoimingut ei ole salvestatud.“; 4) paragrahvi 53 lõike 4 viimane lause tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 59 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 29 „(52) Riigisaladust ja salastatud välisteavet töödeldakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Menetlusosalise või tema esindaja taotlusel esitatakse talle riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra kohaselt tutvumiseks asjas tõendina kasutatav riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja. Sellise teabekandja tutvustamise kohta tehakse märge kohtuasja andmete juurde kohtute infosüsteemi. Riigisaladust ja salastatud välisteavet hoitakse asja menetlevas kohtus, kui kohus ei määra teisiti.“; 6) paragrahvi 104 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega.“; 7) paragrahvi 106 lõige 1 p 1 tunnistatakse kehtetuks; 8) paragrahvi 150 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus, mille esemeks on tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, jäetakse rahuldamata käesoleva seadustiku § 483 lõike 2 punktis 4 sätestatud juhul või kui muu maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata käesoleva seadustiku § 483 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud juhul;“; 9) paragrahvi 150 lõike 4 esimesest lausest jäetakse välja sõna „üksnes“; 10) paragrahvi 150 lõiget 4 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses: „Kohus võib riigilõivu tagastada riigilõivu tasunud menetlusosalisele ka omal algatusel.“; 11) paragrahvi 175 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 12) paragrahvi 176 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitab menetlusosaline kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuistungist, kus lõpetati asja arutamine, menetluskulude nimekirja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, milles on näidatud kulude täpne koosseis.“; 13) paragrahvi 176 lõige 2 täiendatakse järgmise lausega: „Kohus võib jätta menetluskulude nimekirjad kogumata, kui see on kohtu hinnangul mõistlik asja kiirema lahendamise huvides.“; 14) paragrahvi 176 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Menetlusosalised esitavad seisukoha vastaspoole menetluskulude kohta kolme tööpäeva jooksul arvates menetluskulude nimekirja ja kohtu nõudel esitatud täpsustuste või menetluskulusid tõendavate dokumentide kättetoimetamisest arvates, kui kohus ei ole määranud teistsugust tähtaega.“; 15) paragrahvi 177 lõiget 2 täiendatakse järgmiste lausetega: 30 „Eeltoodu kehtib ka juhul, kui kohus on teinud asjas lõpplahendi, andmata menetlusosalistele võimalust menetluskulude nimekirja esitada. Sellisel juhul määrab kohus menetlusosalistele menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja pärast lõpplahendi jõustumist.“; 16) paragrahvi 177 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.“; 17) paragrahvi 178 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaline, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 500 eurot.“; 18) paragrahvi 187 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 19) paragrahvi 191 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Maakohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale ja kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja esitada määruskaebuse.“; 20) paragrahvi 231 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda faktilist asjaolu, mille osas pole mõistlikul inimesel kahtlusi ja mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest avalikult kättesaadavatest allikatest.“; 21) paragrahvi 3401 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele, on sisult ebaselge või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, muu hulgas kui tasumata on riigilõiv, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta.“; 22) paragrahvi 367 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja protsendina põhinõudest, näidates ära viivise määra, viivise arvestamise perioodi alguse ja vajadusel muud viivise arvestamiseks vajalikud andmed, ilma vajaduseta viivise kogusummat otsuse kuupäeva seisuga välja arvutada.“; 23) paragrahvi 384 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt kolmandal tööpäeval avalduse esitamise päevast arvates.“; 31 24) paragrahvi 403 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui pool ei ole kohtule teatanud, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus ka kirjaliku menetlusega.“; 25) paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks; 26) paragrahvi 405 lõikes 1 asendatakse arv „3500“ arvuga „5000“ ja arv „7000“ arvuga „10 000“; 27) paragrahvi 405 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 1) protokollida menetlustoiminguid üksnes ulatuses, milles kohus peab seda vajalikuks, välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse, või asendada protokoll toimikule lisatava heli- või videosalvestisega koos automaatselt genereeritud sisukokkuvõttega või ilma selleta;“; 28) paragrahvi 405 lõiget 2 täiendatakse järgmise lausega: „Menetlusosalise põhiõigused ja -vabadused on üldjuhul järgitud, kui kostjale on hagiavaldus kätte toimetatud, menetlusosaline on saanud tutvuda vastaspoole poolt esitatuga, neile on võimaldatud osalemist istungil või kirjalikku või suulist ärakuulamist ja nad on saanud esitada tõendeid.“; 29) seadustiku 43. peatükki täiendatakse §-ga 4061 järgmises sõnastuses: „§ 4061. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete elektrooniline menetlus (1) Tarbijakrediidilepingust tulenev võlausaldaja nõue esitatakse kohtule elektrooniliselt selliselt, et kohtul oleks seda võimalik töödelda, ja varustatuna avaldaja digitaalallkirjaga või muul sellesarnasel turvalisel viisil, mis võimaldab tuvastada avalduse saatja ja saatmise aja. (2) Avaldusele lisatakse tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. (3) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada avaldusele ja selle esitamisele täiendavaid vorminõudeid ning tehnilisi nõudeid.“; 30) paragrahvi 415 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.“; 31) paragrahvi 481 täiendatakse lõigetega 24 ja 25 järgmises sõnastuses: „(24) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses võib võlausaldaja nõuda üksnes tarbijale antud krediidi põhisumma tagastamist koos intressiga võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses või viivisega sama seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses, kui need ei ole suuremad varem kokkulepitud intressi- või viivisemäärast. (25) Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses arvestatakse kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses järjekorras põhivõla, teises 32 järjekorras intressi ja kolmandas järjekorras viivise katteks käesoleva paragrahvi lõikes 24 sätestatud ulatuses.“; 32) paragrahvi 482 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses: „(11) Kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes, märgitakse see avalduses. Tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul esitatakse üksikasjalik ülevaade krediidi kasutusse võtmisest ja lepingujärgsetest maksetest ning võrdlev arvutus kõigi tarbija maksete kohta põhivõla, intressi ja viivise katteks. Avaldusele lisatakse nõude aluseks olev leping, sealhulgas maksegraafik. Avalduses märgitakse krediidi kulukuse määr. (12) Kohus võib teha avaldajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.“; 33) paragrahvi 483 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui avalduses nõutakse tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet, lahendab kohus maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle saamisest alates kahekümne tööpäeva jooksul.“; 34) paragrahvi 4841 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingust tulenevatele nõuetele. Kui sellise nõude puhul on maksekäsu tegemise eeldused täidetud vaid osa nõuete või nõude osa suhtes, jätab kohus maksekäsu kiirmenetluse avalduse tervikuna rahuldamata.“; 35) paragrahvi 4972 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „juriidilisest isikust pädeva üksuse“ tekstiosaga „või käesoleva seadustiku § 4974 lõike 2 alusel menetlusse lubatud juriidilisest isikust pädeva üksuse“; 36) paragrahvi 510 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui menetlust ei algatatud valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutuse avalduse alusel, teatab kohus valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutusele menetluse algatamisest ning küsib riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ja seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Kohus võib koguda teadmata kadunud isiku kohta andmeid ka omal algatusel, sõltumata sellest, kes esitas surnuks tunnistamise avalduse.“; 37) paragrahvi 511 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohus toimetab avalduse rahuldamata jätmise määruse avaldajale kätte. Kohus saadab isiku surnuks tunnistamise määruse avaldajale ning selle jõustumisest alates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele isiku surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kohus saadab avalduse rahuldamata jätmise määruse ja isiku surnuks tunnistamise määruse valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutusele “; 38) paragrahvi 637 lõiget 1 täiendada uue punktiga 7 järgmises sõnastuses: „ 7) apellatsioonkaebuse väited on ilmselgelt edulootuseta.“; 39) paragrahvi 666 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 33 “(2) Hagi menetlusse võtmata jätmise, hagi läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse või kaja alusel menetluse taastamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis, välja arvatud käesoleva seadustiku §-des 405-4061 nimetatud asjades.”; 40) paragrahvi 666 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Käesoleva seadustiku § 475 lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11, 121, 152, 153 ja 16 nimetatud hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab ringkonnakohtus läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik.“. § 24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust täiendatakse §-dega 93 - 94 järgmises sõnastuses: „§ 93. Kohtukoosseisu nõuete muutumine Kui nõuded kohtukoosseisule muutuvad avalduse või kaebuse läbivaatamise ajal, kohaldatakse avalduse või kaebuse esitamise ajal kehtinud nõudeid, kui seadus ei sätesta teisiti. § 94. Kaja esitamine tagaseljaotsuse peale Enne 2027. aasta 1. jaanuari tehtud tagaseljaotsuse peale, mis toimetati kätte avalikult, võib esitada kaja 2026. aasta 31. detsembrini kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 415 lõike 2 teises lauses sätestatu kohaselt.”. § 25. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „esimese ja teise astme kohtute“ tekstiosaga „kommunismi- ja muude inimsusevastaste kuritegude mälupoliitika kavandamine ja elluviimise koordineerimine, esimese ja teise astme kohtute õigusemõistmise toimimise tagamine õigusloome ja muude kohtu korralduseks vajalike ülesannete kaudu.“ § 26. Vangistusseaduse muutmine Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §‑ga 531 järgmises sõnastuses: „§ 531. Tervishoiuteenusega seotud vaidluste lahendamine Kinnipeetavale tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidlus lahendatakse maakohtus.“; 2) paragrahvi 86 lõiget 11 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Arestialusele tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidluse lahendamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-st 531.“; 3) paragrahvi 93 lõiget 6 täiendatakse neljanda lausega järgmises sõnastuses: 34 „Vahistatule tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamisega seotud vaidluse lahendamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-st 531.“; 4) seadust täiendatakse §-ga 17210 järgmises sõnastuses: „§ 17210. Käesoleva seaduse § 531 rakendamine Enne 2027. aasta 1. jaanuari halduskohtule esitatud kaebused, mis on seotud kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule tervishoiuteenuse osutamise ja korraldamisega, menetletakse lõpuni halduskohtus.“. § 27. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduse § 415 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud korda ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 481 lõikes 25 sätestatud juhul.“. § 28. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 365 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. § 29. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmine Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 153 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 269 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlus lahendatakse maakohtus.“. § 30. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud: 1) paragrahvi 1 punktid 62, 71, 98 ja 126, mis jõustuvad 2026. aasta 1. mail; 2) paragrahvi 1 punktid 64, 70, 73 ning § 3, mis jõustuvad 2026. aasta 1. juulil. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, … ……………2026 ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus … ……………2026 (allkirjastatud digitaalselt) 35 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JDM/26-0282 - Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (kohtumenetluse kiirendamine) Kohustuslikud kooskõlastajad: Kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Kliimaministeerium; Välisministeerium Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus Kooskõlastamise tähtaeg: 06.03.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/a1aa784c-81d6-4dc2-aebe-0427e202c327 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/a1aa784c-81d6-4dc2-aebe-0427e202c327?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main