Liisa-Ly Pakosta Teie: 01.05.2026 nr 8-1/3534-1
Justiits- ja Digiministeerium
Suur-Ameerika 1 Meie: 07.05.2026 nr RP-1-6/26/4435
10122, Tallinn
[email protected]
Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku muutmise seaduse
eelnõule
Lugupeetud justiits- ja digiminister
Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja
karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõule.
Prokuratuuri hinnangul vajaks kõnealuse KrMS eelnõu sõnastus täpsustamist, kuivõrd pakutud
tekst võib sisaldada vastuolusid ning olla raskesti jälgitav.
Eelnõu seletuskirjas käsitletakse andmeesitamise ja andmesäilitamise määruste esitamise ja
täitmise küsimusi, samas keskendub eelnõu eelnevaga seotud tunnistustele. Seejuures jääb
ebaselgeks määruste ja tunnistuste omavaheline seos, mis näib olevat KrMS-i tulevases
regulatsioonis sisuliselt käsitlemata. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1543
(edaspidi määrus nr 2023/1543) artikli 4 lõikest 6 ning artikli 8 lõikest 1 loogikast tuleneb, et
tegemist on erinevate dokumentidega, kuid nende kasutamist ei ole eelnõu sätetes ega
seletuskirjas piisava selgusega avatud. Samuti oleks vajalik seletuskirjas täpsustada, et
kõnealused tunnistused on määruse nr 2023/1543 I lisa ja II lisa.
Eeltoodust tulenevalt on raskendatud eelnõus kajastatud regulatsioonist arusaamine ning ei ole
selge, kuidas määrused ja tunnistused peaksid Eesti ametiasutuste vahel liikuma. Näiteks tekib
küsimus, kas asutustevaheline suhtlus toimub kirjalike taotluste kaudu, mille lõpptulemuseks
on määrus või toimub asutuste vaheline suhtlus tunnistuse kaudu. Määruste/tunnistuste
esitamise menetlusse on kaasatud uurimisasutused, prokuratuur ja kohus, kuid asutuste
omavahelist suhtlust ei ole eelnõus selgelt reguleeritud.
Lisaks vajaks täpsustamist eelnõu § 48960 lõike 1 ja § 48961 lõike 1 sõnastus, mille kohaselt
kinnitab tunnistuse prokuratuur. Eelnõust ega seletuskirjast ei ole üheselt arusaadav, mida
„kinnitamine“ selles kontekstis tähendab – kas see eeldab näiteks allkirja lisamist ja kui jah,
siis millisele dokumendile (määrusele või tunnistusele).
Sarnane ebaselgus esineb ka eelnõu § 48960 lõike 2 ja § 48961 lõike 2 puhul, milles on sätestatud
loa andmine vastavalt kohtu või prokuratuuri poolt. Täpsustamist vajab, mida loa andmine
konkreetselt hõlmab: kas tegemist on pelgalt formaalse kinnitusega (nt allkiri) või sisulise
RIIGIPROKURATUUR
Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 /
[email protected] / www.prokuratuur.ee
Registrikood 70000906
otsustusega (nt määruse tegemine) ja kas seda võib teha pealdisega, ning millisele dokumendile
(määrusele või tunnistusele) see luba lisatakse.
Täiendavalt juhib prokuratuur tähelepanu järgmistele küsimustele ja ebaselgustele:
1. § 48958 puhul jääb arusaamatuks, miks viidatakse mitmele erinevale määruse artiklile.
Võiks kaaluda, kas oleks piisav ja selgem sõnastada, et määruse nr 2023/1543 artikli 3
lõikes 17 sätestatud täitvaks asutuseks on Riigiprokuratuur. Selliselt oleks
otsekohalduva määruse rakendamine arusaadavam ja seotud määruse teksti kaudu kõigi
artiklitega.
2. Eelnõus ja seletuskirjas puudub säte § 48959, kuigi olemas on 48958 ja 48960. Seletuskiri
ei anna selgitust, miks ülamärge 59 on välja jäetud.
3. Eelnõu § 48960 lõike 1 kolmandas lauses ja § 48961 lõike 1 kolmandas lauses on
sätestatud, et kohtumenetluses teeb tunnistuse kohus. Samas sättes on 1. lauses
prokuratuuri ja uurimisasutuse puhul kasutatud fraasi „esitama“. Ei ole üheselt selge,
kas „tegemine“ ja „esitamine“ tähistavad samasisulist toimingut või erinevaid need
olukorrad kuidagi omavahel. Kui tegemist on sama sisuga tegevusega, oleks soovitatav
kasutada läbivalt ühtset terminoloogiat.
4. Tuleks üle vaadata eelnõu § 48960 lõike 3 sõnastus, mille lõpus viidatakse tunnistuse
koostajale. Sätte sisust nimelt ei selgu üheselt, kes konkreetselt on koostaja. Eelnõus on
tegevustest tulenevalt asutustel erinevad rollid (esitaja, tegija, taotleja, kinnitaja ja loa
andja) ja selguse huvides võiks rollide ja nende ülesannete jaotus olla üheselt
määratletud.
Prokuratuur märgib, et seletuskirjas ei ole käsitletud Eesti kriminaalmenetluses praegu
aktuaalset teemat seoses sideandmetega. Seoses sellega tekib küsimus, kuidas suhestub
kavandatav regulatsioon Riigikohtu praktikaga (nt Riigikohtu kriminaalkolleegium
20.03.2026.a otsus nr 1-23-1551, p 26), mille kohaselt peab kohtumenetluses olema võimalik
selgelt eristada, millised andmed on säilitatud õiguspäraselt ning millised isiku põhiõigusi
rikkudes. Sellest lähtudes on oluline hinnata, kas ja kuidas tagab eelnõu, et andmete töötlemine
ja edastamine toimub kooskõlas kehtiva kohtupraktika ning põhiõiguste kaitse nõuetega.
Prokuratuuri hinnangul on määruse nr 2023/1543 rakendamisel vajalik tagada, et
teenuseosutajad tegutsevad edaspidi selgel ja kehtival õiguslikul alusel. Vastasel juhul võib
tekkida olukord, kus välisriigi tunnistuse alusel edastatakse välisriikide kriminaalmenetlustesse
andmeid, mida Eesti kriminaalmenetluses ei oleks lubatud tõendina kasutada.
Juhul kui sideandmete säilitamist puudutavat regulatsiooni ei ole kavas muuta või täpsustada,
oleks põhjendatud seletuskirjas selgitada tekkinud olukorda ning anda ülevaade, kuidas on
tagatud kavandatava regulatsiooni kooskõla riigisisese õiguse ja kohtupraktikaga.
Samuti puudub seletuskirjas analüüs selle kohta, miks on prokuratuur määruse kohaselt
käsitatav täitva asutusena ka olukorras, kus küsimus puudutab sisuandmete väljastamist. Eesti
kriminaalmenetluse kontekstis on sideandmete (ja eriti sisuandmete) väljastamine üldjuhul
seotud kohtuliku kontrolliga ning eeldab kohtu luba, mis tagab põhiõiguste kaitse. Seetõttu
tekib küsimus, kuidas on põhjendatav, et kavandatava regulatsiooni kohaselt täidab analoogset
funktsiooni prokuratuur, ilma et seletuskiri selgitaks, kuidas selline pädevusjaotus suhestub
Eesti kehtiva menetluskorra ja põhiseaduslike nõuetega. Ilma vastava analüüsita jääb
ebaselgeks, kas kavandatav regulatsioon tagab piisava kohtuliku kontrolli ja põhiõiguste kaitse.
Seetõttu oleks vajalik seletuskirjas selgelt põhjendada valitud pädevusjaotust ning selle
vastavust kehtivale õiguskorrale.
Samuti on oluline arvestada koolitusvajadusega, mida uus regulatsioon paratamatult kaasa toob.
Kavandatavad muudatused mõjutavad uurimisasutuste, prokuratuuri, kohtute ning ka erasektori
töökorraldust, mistõttu on vajalik kõigi asjakohaste osapoolte õigeaegne teavitamine. Efektiivse
rakendamise tagamiseks oleks põhjendatud organiseerida koolitused, mille käigus selgitatakse
uue regulatsiooni sisu ja praktilist toimimist. See aitab tagada, et kõik menetluses osalejad
2 (3)
mõistavad oma rolli ja kohustusi ning suudavad uut süsteemi ühtselt ja korrektselt rakendada.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Astrid Asi
riigi peaprokurör
3 (3)