Lasteombudsman/õiguskantsler Teie: 07.06.2017 nr 14-1/170710/1702472
Meie: 10.07.2017
Lapse õigus oma vanemate vahetule hoolele
Lugupeetud lasteombudsman/Andres Aru
Vastuskirjas soovime täpsustada mõningaid aspekte.
Me juhtisime tähelepanu nii lapsest lahus elava vanema (edaspidi "vanem B"), kuid – eelkõige
lasteombudsmani institutsiooni silmas pidades – tema laste õiguste kaitse parandamise vajadusele.
Peamine fookus on juhtumil, kui lapsega elav vanem (edaspidi "vanem A") hakkab last põhjen-
damatult teisest vanemast eemale hoidma ja lapse elust tõrjuma vanemat B, kus vanem B hoolib
oma lapsest.
Praegune seaduslik kord soosib laste lahkukasvamist nende lahus elavast vanemast ja seetõttu
on lapse õigus mõlema vanema vahetule hoolele ja armastusele ohus. Rõhutame, et kehtiv kord
mitte ei põhjusta, vaid soosib/soodustab laste lahkukasvamist vanemast B, kui vanem A on paha-
tahtlik, kuid vanem B tahab ja saab oma lapsi vahetult ülal pidada ning on selleks sobilik. Oleme
kokku puutunud paljude inimestega, kelle last on neist sihilikult eemal hoitud ja töödeldud. Siit
pärineb suur hulk Teie 27.03.2015 õiguskantsleri märgukirjas justiitsministeeriumile viidatud täite-
menetluse seadustiku § 179 probleemidest. Tulemus on väga valus nii lapsele, sest tema teisest
vanemast luuakse halb pilt, kui ka vanemale B. Aastate pärast laps saab iseseisvamaks ja tõe teada,
siis on see taas valus lapsele. See probleem ilmneb ka Teie märgukirja lõigus 45, kus laps algselt
väljendab tahet mitte kohtuda teise vanemaga, aga lõpuks on siiski selleks valmis, ning lõigus 49,
kus tuuakse välja lapsega manipuleerimise probleem. Samuti on siinkohal olulisel kohal
Õiguskantsleri ümarlaua kokkuvõtte punkt "k", kus tuuakse võtmetegurina välja ajafaktor.
Teie viidatud Sotsiaalministeeriumi dokument "Perelepitust toetavate meetmete rakendamise
kavatsus", mis käsitleb lepitusteenuse kontseptsiooni, on kindlasti samm edasi. Kuid nagu antud
dokumendis kirjutatud ja millega oleme palju kokku puutunud, siis "kui üks vanematest on isik-
suse-häirega või domineeriv või kui teenust pakutakse „liiga vara, emotsioonid on veel üleval“", ei
saa olla toetavad meetmed tõhusad, kui vanem A soovib ainult raha ja last ainult endale.
Mis puudutab mentaliteeti "lapsed on minu, mitte meie", on riik seda kahjuks selgelt, kuigi
esmapilgul märkamatult praktiseerunud. Näiteks on lastetoetused ja tulumaksutagastus võimalik
määrata ainult ühele vanemale. Lapsi puudutavate oluliste otsuste tegemisel, nt. kooli või lasteaia
valikul ei ole praktikas tarvis teise vanema nõusolekut ega isegi mitte informeerimist (kuigi elame
digiajastus). Lahus elava vanema ainukese panusena näeb seadus ette elatise maksmist, kui nii
soovib vanem A, olenemata vanema B soovist vahetult ülal pidada. Isegi lapse enda soov ei ole siin
oluline. Nii soositakse lapse võõrandumist vanemast B ja vastupidi ning lapsel isegi kuni sisulise
ilmajäämiseni oma ühest vanemast, sest temal puudub lapse jaoks vahetu funktsioon.
Oleme mõelnud selle probleemi peale aastaid ja jõudnud arusaamani, et lastele ja ühiskonnale
tervikuna oleks parem lahendus, kui riik ei sunniks vanemale B ainuvõimaliku variandina peale
elatise maksmist, kui vanem A nii soovib. See on paljude probleemide allikas – lastest lahkukasva-
mine, pinged ühiskonnas, omavahelistes suhetes jne. Praegu on riik loonud egoistlikuks tegutse-
miseks soodsa pinnase vanemale A, kes soovib last ja vanemat B lahutada ning tihti ahvatleb teda
ka kiiresti kasvav elatisraha suurus. Oleme liiga palju kokku puutunud juhtumitega, kus vanem A
kasutab oma huvides ära riigi loodud keskkonda ning seetõttu saabki väita, et riiklikul tasemel on
soositud mentaliteet "lapsed on minu, mitte meie". Soositud ülalpidamise variant peaks olema
vahetu ülalpidamise võimaldamine, kui see on võimalik ja vanemal A ei ole kaalukaid vastuargu-
mente. Alles teisese variandina peaks rakendama elatist. Oluline on, et lapse jaoks oleks ka teisel
vanemal omad olulised vahetud funktsioonid, mis aitaksid paremini kaasa lähedussuhtele. Näiteks
vanemaga B käiakse koos riided ostmas, vanem B hooleks on haridusasutustega seotud kulud,
mobiil jms. Kui selline ülalpidamine ei toimi lastekaitse hinnangul ja pärast hoiatust, alles siis
minnakse elatise maksmise juurde. Vahetu ülalpidamine soosiks meie hinnangul fookuses olevate
vanemate vahel suuremat motivatsiooni omavahel koostööd teha. Me arvame, et siinkohal on
oluline meede koolituste korraldamisel, kokkuhoiu mõttes võivad ka suuremad (pool)kohustuslikud
loengud olla, kus käsitletakse ühiskonnakorraldust, eetilisi asjaolusi, laste psühholoogiat, näiteid
elust jms.
Praegune süsteem, kus on esmatähtis, et kes ja kellele kui palju maksab, lõhub vanematevahe-
lisi suhteid, rikub laps-vanem B vahelist suhet ning on ühiskonnale tervikuna koormavam. Meie
pakutud muudatus (vahetu ülalpidamise eelistamine sunnitud elatise maksmise asemel) soosiks
rohkem lahus elava vanema osalemist lapse elus, mis oleks igati tervitatav ning lapse huvides.
Nõustume, et riik ei saa seadustega kõiki olukordi lahendada, nagu kirjutasite oma vastuse
lõpuosas, kuid riik saab seaduste parandamisega/muutmisega leevendada praegust murettekitavat
olukorda. Lähtuvalt Lasteombudsmani ülesannetest loodame, et tõstatate meie pöördumises välja
toodud probleemi, kus vanemale B sunnitakse ainuvõimaliku lapse ülalpidamise variandina peale
elatise maksmist ning Perekonnaseadus ei näe vanemal B ette võimalust panustada vahetu ülal-
pidamisega ja lapsel saada vahetut ülalpidamist vanemalt B. Vahetu ülalpidamine soosiks, et laps
saaks mõlema vanema vahetut hoolt ja armastust. Me kindlasti teeme ettepaneku ka Justiitsminis-
teeriumile või Riigikogu õiguskomisjonile.
Lugupidamisega,
MTÜ Lapsele Vanemad nimel juhatuse liikmed
Signe Kivimäe, Erkki Laaneoks, Hillar Priks
E-post:
[email protected]
Koduleht: http://lapselevanemad.ee