Justiits- ja Digiministeerium Teie 12.08.2025 nr 8-3/6746-1
[email protected]
Meie 16.09.2025 nr 6-3/25-1091-5
Arvamus Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa
eelnõu (eestkoste seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsuse kohta
Tartu Maakohus nõustub, et eestkoste regulatsiooni kaasajastamine on põhjendatud ja vajalik
ning probleemkohad on üsna õigesti kaardistatud.
1. Eestkoste seadmise eeldused
Tuleb nõustuda, et seaduse terminid on aegunud ega lähe kokku arstiteaduse terminitega. Seni
on probleem ületatud tõlgendamisega. Siinkohal on keeruline ühele konkreetsele lahendusele
eelistust anda, kui siiski midagi tuleks eelistada, leiab pigem toetust teine ja kolmas alternatiiv.
Ainuüksi diagnoos ei näita isiku arusaamis- või otsustusvõimet konkreetse õigustoimingu või
eluvaldkonna osas. Kohus hindab praegu ka seda, milliste toimingutega inimene ise hakkama
saab ja mis liiki asjade ajamiseks ta abi vajab.
Kolmas lahendus tundub teoreetilises plaanis asjakohane, kuid selle praktikasse rakendamine
võib tekitada uusi probleeme. Näiteks jääb selgusetuks, kes kus või kuidas hakkab hindama
funktsioonide piiratust. Seni on sisuliselt seda tööd teinud kohus ise, hinnates inimese võimet
tegutseda erinevates eluvaldkondades. Kui aga kohtu arvamuse aluseks peaks (tõendina) olema
veel kellegi teise eelnev hinnang, on prognoositav, et sellise süsteemi sisseviimine saab olema
kulukas ja vajalikuks osutub lisaks meditsiinilisele veel täiendavalt ka nn funktsioonide
hindamise ekspertiis. Kulude kokkuhoiu raamistikku see ilmselt ei sobi, pigem tähendaks see
funktsioonide hindamisega seotud kulude kasvu. Seega tasub otsida lahendusi, mis on lihtsad
ja toimivad ning ei tekita täiendavate teenuste ja arvamuste vajadust, millega kaasneksid
märkimisväärsed kulud. Samuti on kaheldav, kas alati on RFK-kohast hinnangut vaja anda.
Punkti 1.2 viimases lõigus märgitakse, et kohus peaks hakkama iga isiku puhul hindama, kas
oleks muid võimalusi, näiteks volituse andmine või perekonna abi. See on omakorda keeruline,
sest tihti ei soovi perekond asjaga üldse tegemist teha – see tähendab, et kust leida
usaldusväärne isik, kellele oleks võimalik seda volitust üldse anda.
Ehkki tegemist on hagita menetlusega, kus kohus võib ise tõendeid koguda, peaks olema välja
töötatud kataloog selle kohta, kust ja kellelt ja milliseid tõendeid kohus asjaolude
väljaselgitamise kohta koguda saab/võib. Praeguse töökoormuse juures ei ole igas menetluses
võimalik ja mõistlik ise hakata n.ö jalgratast leiutama.
2. Eestkostetava valimisõigus
Valimisõiguse lahti sidumine pisitehingute tegemise õigusest on igati põhjendatud. Kindlasti ei
saa kompvekkide ostmist võrdsustada valimisõiguse teostamisega. Enamasti on praktikas
probleemiks, et säilitatakse või taastatakse valimisõigus, kui isikul on õigus endale iseseisvalt
Aadress: J. Liivi tn 4, Tartu 50409; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post:
[email protected].
Lisainfo: www.kohus.ee
maiustusi osta. Samas aga üldjuhul sellised isikud valimisõigust iseseisvalt teostama ei ole
võimelised, ei tea midagi riigi ja ühiskonna korraldusest ning need teemad ka ei huvita neid
kuidagi. Ainuüksi selle muudatuse tulemusena ei oleks prognoositav suurema valimisõiguse
säilimine.
Punktis 2.2 „Kohus peab kohtulahendi resolutsioonis eestkostja määramisel kujundama
seisukoha isiku valimistel osalemise õiguse kohta“ – ei ole arusaadav, kas kohus peaks edaspidi
andma hinnangu ikka nii aktiivse (õigus hääletada) kui ka passiivse valimisõiguse (õigus saada
valituks) kohta. See tähendab, kas kohus peab resolutsioonis välja tooma inimese õiguse valida
ja olla valitud (kandideerida). Näiteks annab õiguse hääletada, kuid ei anna õigust kandideerida
valimistel.
Kui tehakse poliitiline otsustus, et kõigil piiratud teovõimega isikutel peab olema vähemalt
võimalus valimistel hääleõigust teostada, siis sellisel juhul kohtud seda küsimust eraldi enam
ei kontrolliks. Võimalikud hääleõiguse kuritarvitused selles kontekstis tuleb sellisel juhul
lahendada teistsugusel viisil, kuid see on juba valimiste korralduslik küsimus, mitte
perekonnaõiguslik. Igal juhul seni, kuni kohtud sellele küsimusele veel peavad hinnangu
andma, võiks hinnang olla sisuline ning piirang peaks lähtuma sellest, kas kohtu hinnangul
(tõendite ja ärakuulamise põhjal) on inimene võimeline valimisõigust teostama või mitte.
3. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramine eestkostja määramisel
Kohtudirektori sõnul kulub riigil käesoleval aastal ca 1 miljon eurot juba üksnes
tsiviilkohtumenetluses (peamiselt eestkoste seadmine) tellitud kohtupsühhiaatrilistele
ekspertiisidele. See number on ilmselt veelgi suurem, sest analoogseid ekspertiise tehakse ka
kriminaalmenetluses. Arvestades, et eestkoste seadmisel on käesoleval hetkel ekspertiisi
määramine kohustuslik ja sisuliselt tuleb ekspertiis määrata inimestele, kelle puhul ei ole ka
eriteadmisteta inimesel kahtlust raske psüühikahäire ja eestkostevajaduse olemasolus (näiteks
hooldekodus viibiv dementne eakas või sünnist saadik raske vaimse puudega), tundub mõistlik,
et kohtul on õigus jätta eestkostemenetluses ekspertiis määramata, kui eestkostevajadust on
inimese või tema esindaja nõusolekul võimalik hinnata tervislikku seisundit kajastavate muude
dokumentide alusel ja teised eestkoste seadmiseks vajalikud eeldused on täidetud (muuta TsMS
§ 522 lg 5 sõnastust)1. Ehk kohtu pädevuses on otsustada, kas inimesele määrata ekspertiis või
mitte ning kas arvamust on vaja küsida inimese perearstilt/raviarstilt või psühhiaatrilt. See võiks
hinnanguliselt tuua riigile aastas vähemalt poole miljoni euro (või isegi suurema) suuruse
kokkuhoiu, mis on keerulises majanduslikus olukorras märkimisväärne sääst.
Omaette küsimus on, kas see peaks olema jällegi täiendava eraldi arvamuse küsimine (ja
perearstide koormuse suurendamine) või piisab juba olemasolevast dokumentatsioonist inimese
tervise kohta, nt kui raviarst on hiljuti hooldekodus viibiva või sinna suunduva patsiendi üle
vaadanud ja tema seisundit dokumentaalselt kirjeldanud ning lisaks ka kohtunik (ja isikule
määratud esindaja) toimetavad isiklikult isiku ärakuulamise, siis kas peaks perearst veel eraldi
dokumendi vormistama, kui andmed kogumis on piisavad ja ammendavad.
Perearsti arvamus eksperdiarvamusena on iseenesest tervitatav, kuid sellise lahenduse puhul
tuleb kindlasti uurida ka perearstide arvamust. Perearstisüsteem on ka üsna ülekoormatud ja
perearste napib ning nende esmaseks tööks on siiski haiguse diagnoosimine ja ravi, kusjuures
nende hoida on ülal kogu esmatasandi meditsiin.
Arvamust isiku kohta ei peaks ilmtingimata küsima perearstilt. Võiks arvestada mistahes arsti
erialaga spetsialisti arvamust inimese psüühilise tervise seisundi kohta. Näiteks kui inimene on
haiglasse sattunud, võiks vastava ankeedi täita tema raviarst. Seega võiks seadus sätestada
1
Saksamaa eeskujul, FamFG § 282
erinevad võimalused ja mitte piirata arsti valikut üksnes perearstiga. Siin võib tekkida
probleem, et ka perearst soovib inimest enne näha, aga kui inimene pole pikemat aega
vastuvõtul käinud ja viibib näiteks hoopis kaugemal hooldekodus-haiglas, võib see pikendada
nii arsti arvamuse saamise aega kui ka põhjustada perearstidele täiendavat koormust.
Eestkostemenetluses ekspertiisist loobumise korral peaks olema vajalik kindlasti küsida
nõusolekut inimese meditsiiniandmete kasutamiseks, kas inimeselt endalt (kui on võimeline
nõusolekut andma) või tema esindajalt (sh nt määratud esindajalt).
Loogiline menetluse käik oleks:
- kohus võtab eestkosteasja menetlusse ja küsib avaldajalt inimese tervislikku seisundit
kirjeldavaid dokumente (kui neid ei ole esitatud koos avaldusega);
- kohus määrab puudutatud isikule esindaja, kes esitab oma seisukoha eestkostevajaduse osas
(ja nõusoleku inimese tervist kirjeldavate dokumentide kasutamiseks);
- kohus kuulab puudutatud isiku isiklikult ära ning seejärel otsustab, kas on vaja põhjalikumat
ekspertiisi või piisab juba kohtule esitatud tervisedokumentidest. Kui tervisedokumentide
kajastamiseks-kasutamiseks luba ei anta, peab kohus määrama ekspertiisi (võib kaaluda, et kui
terviseandmete kasutamisest keeldumine osutub põhjendamatuks, võiks jätta ekspertiisikulud
keeldunu kanda).
Eriarvamus- on arusaadav, et spetsialistide puudusel on kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside
määruste täitmine keeruline. Samas oleks eksperdiarvamuse ära jätmine või oluline
lihtsustamine vastupidine tegevus punktis 1 tõstatud probleemile - kust saab kohus sisendi
inimese kohta, et kõike vajalikku hinnata? Kas eeldatakse, et kohtunik ise hakkab läbi vaatama
kõiki meditsiinilisi dokumente? Tegelikult on ebaõige seletuskirja väide, et tihti juba praegu on
koos avaldusega esitatud meditsiinilisi hinnanguid. Paraku see nii ei ole, sest lähedased (ega ka
KOV) ei pääse isikuandmetele ligi seoses andmekaitseliste piirangutega.
Seisukoht, et 50% juhtudest on juba isiku ärakuulamisel võimalik aru saada, et isik ei ole
võimeline ilma kõrvalise abita oma elu iseseisvalt korraldama, ei ole kooskõlas punktis 1 kohtu
ette püstitavate eesmärkidega hinnata iga isikut kõigis eluvaldkondades jne. Siiani on
eksperdiarvamus üheks oluliseks sisendiks isikust pildi saamisel, mis aitab otsustuse teha.
Samuti ei ole tegelikkusele vastav seletuskirja väide, et tihti sõidavad eksperdid kuhugi kaugele,
et tuvastada isiku kontaktivõimetus, kuna kohtunik peab minema kohale ka siis, kui selline
olukord tõepoolest esineb (et see fikseerida), on kohtunikul ülevaade sellistest juhtumitest ja
neid olukordi tuleb ette harva (kuigi mõnikord tõesti) ja sellisel juhul enamasti eestkoste
pikendamisel, kus kohus ekspertiisi ei määragi.
4. Täiendavad ettepanekud
4.1. Pikendada eestkostevajaduse kontrolli Saksamaa eeskujul 7 aastale (kehtiv on 5 aastat).
See leevendaks mõnevõrra kohtute koormust. Huvitatud isiku taotlusel võib eestkoste vajadusel
varem lõpetada.
4.2. Kaaluda seadusesätet, mis ütleks selgelt välja, et eestkoste pikendamisel ei määrata uut
ekspertiisi, kui eestkoste seadmisel tehtud ekspertiisist nähtuvalt on inimese seisund püsiv või
halvenev.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Vahing
kohtu esimees