Eelnõu

Haridus- ja Teadusministeerium Meie 30.05.2023 nr 8-1/4005 [email protected] Munga 18 50088, Tartu Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu Esitame kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, maakohtutele, halduskohtutele, Õiguskantslerile, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Finantsinspektsioonile, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Tallinna Ülikoolile, Korruptsioonivaba Eesti MTÜ-le, Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tööinspektsioonile, Eesti Ajakirjanike Liidule, Eesti Ajalehtede Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule ja Eesti Pangaliidule tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Ootame Teie tagasisidet 10 päeva jooksul arvates käesoleva kirja saamisest ning eelnõu avaldamisest eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kalle Laanet justiitsminister Lisad: Eelnõu, seletuskiri, vastavustabel, rakendusaktide kavandid, XIV Riigikogu koosseisule esitatud eelnõu kooskõlastusringi laekunud märkustega arvestamise või mittearvestamise tabel Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Õiguskantsler Riigiprokuratuur Eesti Advokatuurile Finantsinspektsioon Tartu Ülikool Tallinna Tehnikaülikool Tallinna Ülikool Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Korruptsioonivaba Eesti MTÜ Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Linnade ja Valdade Liit Tööinspektsioon Eesti Ajakirjanike Liit Eesti Ajalehtede Liit Eesti Tööandjate Keskliit Eesti Pangaliit Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Halduskohus Tallinna Halduskohus Kätlin-Chris Kruusmaa 54280069 [email protected] Mare Tannberg 59002103 [email protected]  EELNÕU 17.05.2023 Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus1 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk (1) Käesolevas seaduses sätestatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitamise ja teavitaja kaitsmise õiguslikud alused ning kehtestatakse vastutus kohustuste rikkumiste eest. (2) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitajale kaitse. § 2. Seaduse sisuline kohaldamisala (1) Käesolevat seadust kohaldatakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitamise korral. (2) Käesolevat seadust ei kohaldata: 1) töösuhteid reguleerivate ja teiste töö tegemist reguleerivate õigusnormide rikkumise korral juhul, kui tegemist on kahepoolse vaidlusega; 2) riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonnas, kui see on vastuolus riigikaitset, julgeolekut ning riigisaladust ja salastatud välisteavet reguleerivates õigusaktides sätestatud erisustega; 3) kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga; 4) advokaadi kutsetegevuses, kui see on vastuolus advokatuuriseaduse §-s 45 sätestatud advokaadi kutsesaladuse hoidmise erisustega; 5) tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevate isikute kutsetegevuses, kui see on vastuolus võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud tervishoiuteenuse osutajate saladuse hoidmise kohustuse erisustega; 6) vaimulikule tema erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatu suhtes, kui see on vastuolus kirikute ja koguduste seaduse §-ga 22. § 3. Seaduse isikuline kohaldamisala (1) Käesoleva seaduse alusel saab kaitse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitanud: 1) töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik; 2) ametnik; 3) füüsilisest isikust ettevõtja; 4) äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse ja riigitulundusasutuse juht- ja kontrollorgani liige; 5) äriühingu aktsionär ja osanik; 6) vabatahtlikuna tegutsev isik; 7) asutuses või juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures praktikal olev isik; 1 8) lepingueelsetes läbirääkimistes olev või lepingut muul viisil ette valmistav isik või isik, kelle töösuhe on lõppenud; 9) sportlasetoetust saav isik; 10) asutuse või juriidilise isiku lepingupartneri juures käesoleva lõike punktides 1–9 nimetatud vormis töötav isik. (2) Käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud survemeetmete rakendamise keeldu kohaldatakse ka teavitajaga seotud füüsilise ja juriidilise isiku ning § 8 lõikes 3 ja § 9 lõikes 3 sätestatud kohustuste eest vastutatava isiku või üksuse suhtes. (3) Käesolevat seadust ei kohaldata vangistusseaduse §-des 2 ja 4 nimetatud isikutele, välja arvatud töötamise korral vangistusseaduse § 41 alusel. § 4. Rikkumine ja sellest teavitamine (1) Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ebaseaduslik tegevus või tegevusetus. (2) Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga. (3) Rikkumisest teavitaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teavitab tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest ja kellel on põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud. (4) Rikkumisest teavitamine on käesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamine: 1) asutusesisese teavituskanali kaudu; 2) teavitaja juhi kaudu; 3) asutusevälise teavituskanali kaudu või 4) käesolevas seaduses sätestatud tingimustel üldsusele avalikustades. (5) Asutusevälise teavituskanali võib rikkumisest teavitamiseks valida ka ilma asutusesisest kanalit eelnevalt kasutamata. § 5. Teavitamise takistamise ja ebaõige rikkumisteate esitamise keeld (1) Keelatud on rikkumisest teavitamise takistamine. (2) Keelatud on teadvalt ebaõige rikkumisteate esitamine. § 6. Pädev asutus (1) Pädev asutus käesoleva seaduse tähenduses on riigiasutus, millele on seadusega antud pädevus käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud rikkumise suhtes riikliku, haldus- või teenistusliku järelevalve teostamiseks või süüteo menetlemiseks. (2) Pädeva asutuse teavitamiseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse teavitamist. § 7. Sätete kohustuslikkus 2 Käesolevas seaduses ettenähtud õiguste ja õiguskaitsevahendite kohaldamise kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud juhul, kui rikkumisest teavitaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud. 2. peatükk Teavitamine § 8. Asutusesisene teavituskanal (1) Asutusesisene teavituskanal on asutuse sees rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt teavitada kirjalikult, suuliselt või mõlemal viisil. (2) Asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus on: 1) valitsusasutusel, põhiseaduslikul institutsioonil ja muul riigiasutusel; 2) omavalitsusüksuse ametiasutusel või ametiasutuse hallataval asutusel, kus on 50 või enam teenistujat, või kohalikul omavalitsusel, kus elab 10 000 või enam elanikku; 3) juriidilisel isikul, kus on 50 või enam töötajat; 4) finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud riiklikul finantsjärelevalve subjektil. (3) Asutusesisest teavituskanalit haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asutuse või juriidilise isiku määratud isik või üksus või asutuseväline kolmas isik, kes vastutab: 1) rikkumisteadete vastuvõtmise eest; 2) teavitajaga ühenduse hoidmise ja talle tagasiside andmise ning vajaduse korral täiendava teabe küsimise eest; 3) järelmeetmete rakendamisest teavitamise eest. (4) Rikkumisest teavitamise kanalile, rikkumisteadetele ja rikkumisega seotud muule teabele on juurdepääs üksnes selleks määratud isikul või üksusel. (5) Omavalitsusüksused koos ametiasutuste ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning eraõiguslikud juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. § 9. Asutuseväline teavituskanal (1) Asutuseväline teavituskanal on asutusest väljaspool rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt teavitada suuliselt häälsõnumiga ja vahetul kohtumisel ning kirjalikult. (2) Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel. (3) Asutusevälist teavituskanalit haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asutuse määratud isik või üksus, kes vastutab järgmiste pädeva asutuse kohustuste eest: 1) rikkumisteadete vastuvõtmine; 2) teavitajaga ühenduse hoidmine ja talle tagasiside andmine ning vajaduse korral täiendava teabe küsimine; 3) järelmeetmete rakendamisest teavitamine. 3 (4) Rikkumisest teavitamise kanalile, rikkumisteadetele ja rikkumisega seotud muule teabele on juurdepääs üksnes selleks määratud isikul või üksusel. (5) Pädev asutus kehtestab rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise nõuded, mille avaldab oma veebilehel. Nimetatud nõuete muutmise vajadust hindab pädev asutus vähemalt iga kolme aasta järel. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 10. Rikkumisteate vastuvõtmine (1) Kinnitus rikkumisteate kättesaamise kohta tuleb saata rikkumisest teavitajale seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist, välja arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. (2) Kui rikkumisteate vastu võtnud asutusel puudub pädevus teate menetlemiseks, edastab ta teate pädevale asutusele viivitamata, kuid hiljemalt viiendal tööpäeval pärast selle vastuvõtmist, teatades sellest samal ajal ka rikkumisest teavitajale, välja arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. (3) Rikkumisteadet säilitatakse kolm aastat käesoleva seaduse § 11 lõikes 4 nimetatud tagasiside andmisest. (4) Rikkumisteadete säilitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 11. Järelmeetmed ja tagasiside (1) Käesoleva seaduse §-des 8 ja 9 nimetatud asutused ja juriidilised isikud rakendavad rikkumise väljaselgitamiseks, kõrvaldamiseks ja ärahoidmiseks asjakohaseid järelmeetmeid või edastavad rikkumisteate menetlemiseks pädevale asutusele. (2) Rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet järelmeetmete rakendamise kohta esimesel võimalusel, kuid hiljemalt kolme kuu või asutusevälise teavituskanali kaudu rikkumisest teavitamise korral põhjendatud juhul kuue kuu möödumisel rikkumisteate kättesaamisest. Tagasisidet ei tule anda, kui teavitaja on tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tagasiside andmise kohustuse täitmine tähendaks konfidentsiaalse teabe avaldamist, lähtutakse teabe käitlemisel ja rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel asjakohastes eriseadustes sätestatust. (4) Rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet rikkumise menetluse lõpptulemuse kohta, välja arvatud juhul, kui teavitaja on tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. § 12. Kaitse üldsusele avalikustamise korral 4 Rikkumisest üldsusele teavitaja saab käesoleva seaduse alusel kaitse juhul, kui: 1) teavitaja on rikkumisest eelnevalt teavitanud vähemalt asutusevälise teavituskanali kaudu ja rikkumisteadet ei menetletud käesoleva seaduse §-de 10 ja 11 kohaselt; 2) rikkumine kujutab vahetut või ilmset pöördumatut avaliku huvi kahjustamise ohtu; 3) asutusevälise teavitamise korral on põhjendatud kahtlus, et kasutusele võetaks survemeetmed, või 4) asutusevälise teavitamise korral on põhjendatud kahtlus, et rikkumist ei menetletaks nõuetekohaselt või et pädev asutus on rikkumisega seotud. 3. peatükk Kaitsemeetmed § 13. Rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused Rikkumisest teavitaja saab käesoleva seaduse alusel kaitse, kui: 1) teavitajal on rikkumisest teavitamise ajal põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud ja rikkumine kuulub käesoleva seaduse kohaldamisalasse ja 2) rikkumisest teavitamine oli asutusesisene, asutuseväline või üldsusele avalikustamine vastavalt käesolevas seaduses sätestatule. § 14. Konfidentsiaalsuse tagamine (1) Rikkumisteate vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks käesoleva seaduse § 8 lõike 3 ja § 9 lõike 3 alusel määratud isik või üksus tagab rikkumisest teavitamise fakti konfidentsiaalsuse. Teavitaja isiku võib avaldada üksnes teavitaja kirjalikul nõusolekul. (2) Kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, tagatakse teavitamise fakti konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud erisustega. (3) Rikkumisest teavitamise puhul tagab rikkumisteate vastuvõtmiseks ning järelmeetmete rakendamiseks määratud isik, et teate sisu kasutatakse ainult järelmeetmete rakendamise eesmärgil. § 15. Isikuandmete töötlemine (1) Käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktide kohaselt kogutud isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, töödeldakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitamisel kaitse tagamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) ja isikuandmete kaitse seadusega, arvestades käesoleva seaduse erisusi. (2) Isikuandmete töötlemisel käesoleva seaduse alusel piirab vastutav töötleja andmesubjekti õigusi, kui see on vajalik rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamiseks. § 16. Survemeetmete rakendamise keeld 5 (1) Rikkumisest teavitaja suhtes on keelatud otsene või kaudne tööalane tegevus või tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada teavitajale põhjendamatut kahju. Keelatud on survemeetmete rakendamine, selle katse ning sellega ähvardamine. (2) Kui rikkumisest teavitaja suhtes rakendatakse survemeetmeid ning ta tõendab, et ta teavitas rikkumisest, loetakse, et survemeetmeid on rakendatud rikkumisest teavitamise tõttu, kui survemeetmeid rakendanud isik ei tõenda, et see oli põhjendatud. § 17. Rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine (1) Käesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamise korral ei vastuta teavitaja teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede eest, kui tal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik, välja arvatud juhul, kui selline teabe avaldamine on kuriteona karistatav. Samadel asjaoludel ärisaladuse avaldamist peetakse seaduslikuks. (2) Teavitaja ei vastuta rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu hankimise eest, välja arvatud juhul, kui selline teabele juurdepääsu hankimine on süüteona karistatav. 4. peatükk Vastutus § 18. Rikkumisest teavitamise takistamine (1) Rikkumisest teavitamise takistamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo katse on karistatav. § 19. Survemeetmete rakendamine (1) Rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo katse on karistatav. § 20. Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumine (1) Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsena hoidmise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot. 6 § 21. Teadvalt ebaõige teavitamine Rikkumisest teavitaja poolt asutusesiseselt, asutuseväliselt või üldsusele avalikustades teadvalt ebaõige teavitamise eest, kui puudub karistusseadustiku §-s 319 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 22. Menetlus (1) Käesoleva seaduse §-des 18–21 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. (2) Kui Kaitsepolitseiamet tuvastab käesoleva seaduse §-des 18–21 nimetatud väärteo süüteomenetluse käigus, on kohtuväline menetleja Kaitsepolitseiamet. 5. peatükk Rakendussätted § 23. Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldamine Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes, kus on 50−249 töötajat, alates 2024. aasta 1. juunist. § 24. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 502 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Inspektsioon kehtestab sise-eeskirjad finantsjärelevalve subjekti tegevust reguleerivas õigusaktis sätestatud kohustuse rikkumise või võimaliku rikkumise kohta Inspektsioonile esitatud teavituse (edaspidi käesolevas paragrahvis teavitus) vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, arvestades tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata muu õigusaktiga sätestatud juhul Inspektsioonile teabe esitamisele “; 2) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) teavituse vastuvõtmise, järelmeetmete võtmise ning tagasiside ja selgituste andmise eest vastutavad töötajad;“; 3) paragrahvi 502 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) teavituse vastuvõtmise, töötlemise ja järelmeetmete võtmise kord;“; 4) paragrahvi 53 lõike 31 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) selgitus, et teavituse võib esitada kirjalikus ja püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, telefoni või muu häälsõnumivahetuse süsteemi teel ning kohtumisel Inspektsiooni määratud töötajaga;“; 7 5) paragrahvi 53 lõiget 31 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses: „10) viide tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud kaitsemeetmetele.“. § 25. Investeerimisfondide seaduse muutmine Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 287 lõige 61 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(61) Depositoorium kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest ja automaatset õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“; 2) paragrahvi 343 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 343. Õigusrikkumisest teavitamine“; 3) paragrahvi 343 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Fondivalitseja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. § 26. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Kindlustusandja kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“; 2) paragrahvi 186 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kindlustusmaakler kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab sõltumatut õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. 8 § 27. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses: „17) käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise kord ja vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanal, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist;“; 2) paragrahvi 44 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 17 alusel sätestatud kord ja teavituskanal peavad tagama, et õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. § 28. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse § 63 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnatuses: „(6) Krediidiasutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. § 29. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 50 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Makseasutuse ja e-raha asutus kehtestab oma töötajatele käesolevas seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanali, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. § 30. Väärtpaberituru seaduse muutmine Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmises muudatused: 1) seaduse 21. peatüki 6. jagu loetakse 211. peatükiks; 2) paragrahvid 2011 ja 201² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 2011. Rikkumisest teavitamise kord (1) Väärtpaberituru kutseline osaline, kellele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 sätestatut, kehtestab oma töötajatele nimetatud määruses sätestatud kohustuse rikkumisest teavitamise korra. 9 (2) Investeerimisühing, reguleeritud turu korraldaja, aruandlusteenuse osutaja ja välisriigi investeerimisühingu filiaal kehtestavad rikkumisest teavitamise korra ka käesolevas seaduses kehtestatud kohustuste rikkumisest teavitamise kohta. Investeerimisühing võib vastava korra loomise delegeerida sotsiaalpartnerile tingimusel, et see vastab tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse nõuetele. (3) Rikkumisest teavitamise kord peab sisaldama vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8 teavituskanalit, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. § 2012. Vastutusest vabastamine ja teavitaja kaitse (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 sätestatud juhtudel inspektsioonile teabe esitamisele kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 503 lõikes 5 rikkumisest teavitamise kohta sätestatut. (2) Rikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses.“. § 31. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17–56). Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, ………………… 2023. a Algatab Vabariigi Valitsus ……………….. 2023. a (allkirjastatud digitaalselt) 10  Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga luuakse raamistik tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, järelmeetmeete ja tagasiside andmiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Eelnõuga nähakse ette teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning teavitamise viisid ja kanalid. Eelnõuga nähakse ette kolmeastmeline teavitamise süsteem, st asutusesisene ja asutuseväline teavitamine ning üldsusele avalikustamine. Eelnõuga sätestatakse, millistel asutustel ning juriidilistel isikutel on kohustus luua asutusesisene teavituskanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt rikkumisest teavitada. Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on eelnõu kohaselt pädevatel asutustel, st riigiasutustel, millel on seadustest tulenevalt kohustus rikkumisi menetleda. Kuna rikkumisest teavitamise eesmärgiks on rikkumise kõrvaldamine võimalikult kiiresti ning vähese avalikkuse tähelepanuga, siis tuleks esmajoones teavitada seda asutust või ettevõtet, kus rikkumine aset leiab või on toimunud, või rikkumise kõrvaldamiseks pädevat riigiasutust. Teavitajal on võimalik valida, kas ta teavitab esmalt asutusesiseselt ning seejärel vajadusel asutuseväliselt või kohe asutuseväliselt. Üldsusele avalikustamisel kaitse saamise eelduseks on üldiselt eelnev asutuseväline teavitamine. Selline lähenemine kaitseb potentsiaalselt rikkujaks olevat asutust või ettevõtet võimaliku mainekahju eest, mis võib kaasneda rikkumise tarbetu avalikustamisega enne rikkumisele sisulise hinnangu andmist. Lisaks on eelduslikult rikkujaks oleval asutusel või ettevõttel kõige lihtsam rikkumine kõrvaldada ning sellega taastada eelnev olukord. Asutuseväliste teavituskanalite loomisel kasutatakse ära juba olemasolevaid järelevalvemehhanisme ning asutuseväliste rikkumisteadete vastuvõtjaks on asutused, kes on ka praegu pädevad rikkumisi menetlema või järelevalvet teostama. Üldsusele avalikustamine ei peaks olema eelduslikult esimeseks teavitamise viisiks, mistõttu avalikkuse poole pöördumisel saab teavitaja kaitse piiratud tingimustel. Üldsusele avalikustamisel kõnesolevas seaduses sätestatud eelduste sisustamisel on oluline tagada ühelt poolt avalikud huvid ja sõnavabadus ning teiselt poolt teavitamisest puudutatud isikute õiguste kaitse ja avalikkuse poole pöördumise õiguse kuritarvitamise vältimine. Eelnõu kohaselt on kaitse saamiseks oluline, et teavitatud on nõuetekohaselt ning et isikul on põhjendatud alus arvata, et rikkumisega on vahetult alustatud või see on toime pandud ning et tegemist on antud seaduse mõttes rikkumisega. Teavitaja peab teavitamise hetkel objektiivsetele asjaoludele tuginedes uskuma, et teave vastab tõele. Rikkumisest teavitamine ei välista isiku vastutust enda poolt toime pandud rikkumise eest. Oluliste kaitsemeetmetena nähakse eelnõuga ette rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine, rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld ning teabe avaldamisega ning teabele juurdepääsu hankimisega seonduvast vastutusest välistamine. Rikkumisest teavitamise takistamise, survemeetmete rakendamise, teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumise ning teadvalt ebaõige teavitamise eest nähakse ette vastutus väärteo eest. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu eesmärgiks on reageerida võimalikult kiiresti ja tulemuslikult ebaseaduslikele tegudele ning seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide kaitsmine. Rikkumiseks on eelkõige õigusrikkumine ehk ebaseaduslik tegevus 1 või tegevusetus, aga ka õigusnormide eesmärgiga vastuolus olev tegu, mis ei ole formaalselt õigusrikkumine. Rikkumised võivad aset leida nii era- kui avalikus sektoris. Enamasti saavad tööalastest rikkumistest esimesena teada ettevõtte või asutuse töötajad või nendega muul viisil tööalaselt seotud isikud. Seetõttu on just neil oluline roll rikkumiste ennetamisel ja potentsiaalse kahju ärahoidmisel ning juba aset leidnud rikkumiste puhul rikkumistest teavitamisel. Ainuüksi riigisisesest kriminaalkohtu praktikast on näiteks tuua mitmeid kaasuseid, mille puhul võinuks kohase teavituskanali olemasolu ja teavitamine ära hoida raskeid tagajärgi – olgu selleks surmaga lõppenud hooldekodu kaasus, surmaga lõppenud kaasused tervishoiuteenuste osutamisel või surmani viinud tööohutusnõuete eiramised, usalduse kuritarvitamise ja riigihangete rikkumised, soodustus- ja maksukelmuste kaasused, rahapesu- ja ametialaste rikkumistega seotud kaasused, korruptsiooni-, sh erasektori korruptsioonijuhtumid jne. Seega on rikkumisest teavitaja tegevusel rikkumiste ja kahju ärahoidmisel, ent ka rikkumiste avastamisel suur väärtus ja kaal. Arvestades rikkumistega kaasnevate õigushüvede intensiivset kahjustamist, on tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse regulatsiooni kehtestamine oluline ja vajalik horisontaalse õigusaktina. Kui rikkumisest teavitamise kord ning teavitaja kaitse ei ole õiguses selgesõnaliselt reguleeritud, võib potentsiaalne teavitaja tööandjapoolsete survemeetmete rakendamise hirmus jätta teavitamata. Välistamaks ja minimeerimaks taolise olukorra tekkimist ning soodustamaks ebaseaduslikest tegudest teavitamist, tuleb luua tingimused, milles teavitaja ei riskiks teavitamise tõttu töökoha kaotusega või muu tööandjapoolse põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega. Teavitaja kaitse tagamine aitab kaasa ka sellele, et töökeskkonnas ette tulevad rikkumised saaksid juba asutusesiseselt kõrvaldatud kiiresti nii, et need ei mõjutaks töötajate, partnerite, klientide jt inimeste turvalisust ja ohutust, töö tegemist ning ettevõtete või asutuste mainet. Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17–56) (teavitajate kaitse direktiiv), mille eesmärgiks on Euroopa Liidu (EL) õiguse rikkumisest teavitajate kaitse. Regulatsioon sätestab EL tasandil normid väärkäitumisest teavitamise ja teavitajate kaitse kohta ning seda kõige suuremate rahavoogude, korruptsiooniriskide, konkurentsimoonutuste ning kahjudega (sh nii isiku- kui varakahju) seotud valdkondades, milleks on riigihanked; finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine; tooteohutus ja nõuetele vastavus; transpordiohutus, keskkonnakaitse, kiirguskaitse ja tuumaohutus; toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu; rahvatervis; tarbijakaitse; eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus; liidu finantshuve kahjustavad rikkumised; siseturuga seotud rikkumised, sh konkurentsi- ja riigiabi õigusnormide rikkumised, samuti siseturuga seotud tulumaksurikkumised ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on maksusoodustuste saamine. Ehkki eelnõu on seotud EL õiguse ülevõtmisega, on eelnõu koostamisel lähtekohaks eelkõige Eesti õiguskorra kaitsmine ning eelnõus ei keskenduta kitsalt EL õigusrikkumisest teavitamisele. Hinnates osutatud valdkondade mõju ja tähtsust riigi, ettevõtluse ja üksikisiku tasandil, on keeruline, kui mitte võimatu leida argumente, miks need valdkonnad peaksid riigisiseselt, võrdluses ELi-i õigusega, olema vähem kaitstud. Vastupidi – väikeriigi jaoks on korruptsioonivaba, innovatsioonisõbralik, võrdsete võimalustega aus ja läbipaistev ettevõtluskeskkond ning põhiõigusi kaitsev ja väärtustav turvaline ühiskonnakorraldus väärtused, mis mõjutavad vahetult riigi konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja rahvusliku rikkuse suurenemist. Teavitaja kaitse õigusliku raamistiku olemasolu suurendab Eesti 2 usaldusväärsust investeeringute sihtriigina, kuna annab kindluse, et vajadusel tegeletakse rikkumistega tõhusalt ja kiiresti ning teavitajale on tagatud konfidentsiaalsus ja kaitse. Seega on oluline hoolitseda riigisisese ettevõtluskeskkonna ja ühiskondlike väärtuste eest samaväärsete ja tõhusate õiguslike hoobadega, kui seda teeb EL liiduüleste huvide hoidmisel ja kaitsel. Kuigi rikkumisest teadasaamine on võimalik ka väljaspool tööalast tegevust, keskendub eelnõu kitsalt tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumistest teavitamisele ja vajadusele kaitsta teavitajat tööandjapoolse ebavõrdse kohtlemise eest. Eelnõuga ei reguleerita muudest rikkumistest teavitamist. Eelnõuga sätestatakse uus valdkonnaülene tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus. Eesti õiguses puudub üldine tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse regulatsioon. Rikkumisest teavitamisega seonduvad tagatised on ette nähtud vaid üksikutes valdkondlikes eriseadustes. Eriseaduste regulatsioonid tagavad teavitaja konfidentsiaalsuse ja kaitsemeetmed vaid teatud juhtudel ning ei määratle teavitamise korda, kaitse saamiseks õigustatud isiku mõistet ja kaitse saamist ning tagamise mehhanisme või teevad seda osaliselt. Selline osaline ja kitsa valdkonna põhine teavitaja kaitse regulatsioon on puudulik, sest avalike huvide kaitse realiseerub piiratult vaid teatud valdkondade puhul. Lisaks, kui rikkumisest teavitajale ei tagata seadusega piisavat kaitset, ei teki rikkumisega kokku puutunud isikul piisavat kindlust teavitamiseks. Kuna õigusrikkumistest teavitamine ning nende kaudu kahju vältimine või vähendamine on ühiskonna huvides, on rikkumisest teavitaja valdkonnaülene kaitsmine vajalik. Eelnõu koostamisel on kaalutud nii eriseaduste täiendamist kui ka uue seaduse sätestamist ning peetud põhjendatuks sätestada uus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus, mis kohaldub valdkonnaüleselt, kuna õigusrikkumisest teadasaamine ja teavitajate kaitsmine on oluline iga tegevusvaldkonna puhul. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse nõunik Kätlin-Chris Kruusmaa ([email protected], 54280069) ning karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mare Tannberg ([email protected], 59002103). Eelnõu on keeleliselt toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik (53480013; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud teavitajate kaitse direktiiviga. EL-i liikmesriikidel on kohustus teavitajate kaitse direktiiv üle võtta hiljemalt 17.12.2021. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud 10.04.2023 sõlmitud koalitsioonileppega, mis näeb ette rikkumisest teavitajatele senisest selgema õigusliku kaitse andmise1. Eelnõuga muudetakse või täiendatakse järgmisi seaduseid:  finantsinspektsiooni seadus RT I, 30.11.2022, 14;  investeerimisfondide seadus RT I, 17.03.2023, 9;  kindlustustegevuse seadus RT I, 17.03.2023, 11;  krediidiandjate ja -vahendajate seadus RT I, 17.03.2023, 13; 1 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise- alused/koalitsioonilepe#justiitsk%C3%BCsimused 3   krediidiasutuste seadus RT I, 17.03.2023, 17;  makseasutuste ja e-raha asutuste seadus RT I, 17.03.2023, 18;  väärtpaberituru seadus RT I, 17.03.2023, 30. Eelnõu läbis Riigikogu XIV koosseisus esimese lugemise jaanuaris 2022 ning langes menetlusest välja seoses Riigikogu volituste lõppemisega. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Eelnõu eesmärk Eelnõu eesmärgiks on reageerida võimalikult kiiresti ja tulemuslikult seadusega vastuolus olevatele tegudele, et seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide kaitsmine. Selleks luuakse eelnõuga tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest teavitaja kaitse tingimused ja ulatus. Uue regulatsiooniga nähakse ette teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning teavitamise viisid ja kanalid. Kaitse saamiseks on nõutav, et isikul on põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud, rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse ja teavitamine toimub kooskõlas kõnesoleva seadusega. Kuigi eelnõu laiemaks eesmärgiks on avalike huvide ja õiguskorra toimimise kaitsmine, ei sõltu kaitse saamine teavitaja enda motivatsioonist ega tegutsemisest avalikes huvides, vaid eelkõige on nõutav, et teavitati esmalt asutusesiseselt või asutuseväliselt ning antav teave vastab tõele. Õigusrikkumised peegeldavad ühiskonna jaoks olulisi põhimõtteid ja hoiakuid, mille eiramist ei aktsepteerita. Ühiskonna jaoks on oluline, et rikkumised saaksid kõrvaldatud, mille tulemusena suureneb ettevõtluskeskkonna läbipaistvus ning konkurentsivõimelisus. Hetkel on rikkumisest teavitamisega seonduvad tagatised selgesõnaliselt ette nähtud vaid üksikutes valdkondlikes eriseadustes. Ka kehtiva seaduse kohaselt on rikkumisest teavitajatel teatud juhtudel õigus kaitsele ning konfidentsiaalsusele, ent kehtiva regulatsiooniga ei määratleta, kes ja kuidas peab tagama õiguse kaitsele ja konfidentsiaalsusele ning kes täpsemalt on kaitset saav rikkumisest teavitaja. Soodustamaks rikkumistest teadaandmist ja selle kaudu rikkumise ärahoidmist või kõrvaldamist, tuleb teavitamise kord ning kaitsemeetmed reguleerida. 2.2. Kehtiv regulatsioon Eesti õiguses puudub ühtne ja valdkonnaülene teavitaja kaitse regulatsioon. Teavitamise ja teavitaja kaitsega seonduv on sätestatud vaid teatud valdkondlikes eriseaduses. Järgnevalt antaksegi ülevaade rikkumisest teavitamise kehtivast regulatsioonist, mille puhul tuleb silmas pidada, et kõnesoleva eelnõuga täpsustatakse rikkumisest teavitamist ja teavitaja kaitsmist ka neis valdkondades. Töölepingu seaduses (TLS) ja avaliku teenistuse seaduses (ATS) on sätestatud üldised võrdse kohtlemise põhimõtted. TLS-s on sätestatud ka töölepingu muutmise ning lõppemisega seonduv ning seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise tühisus. Eelnõu § 16 näeb rikkumisest teavitajale ette üldise survemeetmete rakendamise keelu. Kõnesolevas seaduses ei anta loetelu sellest, mida survemeetmetena käsitatakse, kuid mitteammendav näitlik loetelu on antud seletuskirjas. 4 Korruptsioonivastases seaduses (KVS) on sätestatud korruptsioonijuhtumist teavitamise konfidentsiaalsuse tagamise nõue ja korruptsioonijuhtumist teavitanud isiku kaitseks jagatud tõendamiskohustus kohtumenetluses. Eelnõu § 14 sätestab üldise nõude rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamiseks ning selle erisuse kriminaalmenetluses. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 49 reguleerib rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlusest teatamise kohustust ja § 51 sätestab kohustatud isiku teate konfidentsiaalsusega seonduva. RahaPTS § 52 kohaselt on heas usus teatamiskohustuse täitmise tagajärjeks tekitatud kahju osas vastutusest vabastamine; sama sätte lõike 4 kohaselt kehtestab kohustatud isik meetmete süsteemi, millega tagatakse, et kohustatud isiku töötajad ja esindajad, kes teatavad rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest kas kohustatud isiku siseselt või otse rahapesu andmebüroole, on kaitstud kohustatud isiku teiste töötajate, juhtorgani liikmete või klientide ähvarduste või vaenuliku tegevuse eest ning tööalase ebasoodsa või diskrimineeriva kohtlemise eest. RahaPTS § 521 sätestab teavitaja kaitsega seonduva. RahaPTS § 521 lg 1 kohaselt tagavad Rahapesu Andmebüroo ja Finantsinspektsioon RahaPTS rikkumisest teatamise fakti, samuti RahaPTS §-s 49 nimetatud teatamise fakti konfidentsiaalsuse ja selle võib avaldada üksnes teate esitanud füüsilise isiku kirjalikul nõusolekul. RahaPTS § 521 lõige 4 sätestab tööandjale töötaja teatamise tõttu ebavõrdse kohtlemise keelu ning lg 5 sätestab füüsilise isiku kaitseks jagatud tõendamiskohustuse. Need sätted ei kohaldu kõigi rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud rikkumisest teavitamiste puhul, vaid reguleerivad kitsalt RahaPTS mõttes kohustatud isiku seaduses ette nähtud teavitamiskohustust. Finantssektoris kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/20142 (turukuritarvituse määrus) ning asjaomased nõuded on sätestatud nii finantsinspektsiooni seaduses (FIS) kui ka väärtpaberituru seaduses (VPTS). FIS § 502 kohaselt kehtestab Finantsinspektsioon sise-eeskirjad õigusrikkumistest teavitamise kohta ning FIS § 503 reguleerib teavitaja ja rikkuja kaitsega seonduvat. Teavitamise fakti konfidentsiaalsus tagatakse ja kohus või töövaidluskomisjon kohaldab teavitaja ja rikkuja kaitseks jagatud tõendamiskohustust. Rikkumisest heas usus Finantsinspektsiooni teavitamist ja sellest rikkumisega seotud isikute teavitamata jätmist ei käsitata õigusakti või lepinguga sätestatud konfidentsiaalsus- või muu nõude või kohustuse rikkumisena ning heas usus Finantsinspektsiooni teavitanud isiku suhtes ei kohaldata õigusakti või lepinguga ettenähtud vastutust. VPTS § 2011 näeb ette rikkumisest teavitamise korra kehtestamise kohustuse ja § 2012 kohaselt kohaldatakse turukuritarvituse määruses sätestatud juhtudel Finantsinspektsioonile teabe esitamisele FIS § 503 lõikes 5 rikkumisest teavitamise kohta sätestatut. VPTS § 23749 näeb ette menetluse lõpetamise täiendava aluse ning selle sätte kohaselt võib Finantsinspektsioonile turukuritarvitusest või selle kahtlusest enne turukuritarvituse toimumist või viivitamata pärast seda esimesena kirjalikult teatanud isiku suhtes lõpetada VPTS-s sätestatud turukuritarvituse kohta algatatud väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tsiviillennunduses on ohutusjuhtumitest teavitamine reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 376/20143 (tsiviillennunduse määrus), mis käsitleb 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT L 173, 12.6.2014, lk 1–61). 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 376/2014, mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teavitamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust 5 tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teavitamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid. Konkreetsed meetmed tuleb aga võtta vastu riigisiseselt, mistõttu on määruse riigisiseseks kohaldamiseks kehtestatud sätted lennundusseaduse §-s 47. Lennuohutust mõjutavatest juhtumitest teatamise eesmärk on lennuõnnetuste ja intsidentide ärahoidmine, mitte süüle või vastutusele osutamine. Teatamine jaguneb kohustuslikuks teatamiseks ning vabatahtlikuks teatamiseks, milleks peavad liikmesriigid ja liikmesriigis asutatud organisatsioonid (lennundusettevõtted) kehtestama teatamise süsteemi. Tsiviillennunduse määrus ei erista suuri ja väikseid organisatsioone ning nõudeid teavitamissüsteemidele, kuid kokkuleppel pädeva asutusega (Eestis Transpordiamet) võivad väiksed organisatsioonid kehtestada teatud juhtumite üksikasjade töötlemiseks lihtsustatud süsteemi. Riigisiseses regulatsioonis ei eristata vabatahtlikku ja kohustuslikku teavitamist, erisused vabatahtlikule ja kohustuslikule teavitamisele on sätestatud tsiviillennunduse määruses. Õiglane suhtumine lennunduses on tegutsemine nii, et ei otseseid teenuseosutajaid ega ka teisi isikuid ei karistata nende tegevuse, tegemata jätmise või otsuste pärast, mis vastavad nende kogemusele ja koolitusele, lubamata samas rasket hooletust, tahtlikke rikkumisi ja hävitavaid tegusid. Kohustuslik teatamine puudutab õhusõiduki käitamise, õhusõiduki tehnilise seisukorra, hoolduskorralduse ja remondiga seotud lennuohutust mõjutavaid juhtumeid. Määruse kohaselt peavad kõik liikmesriigid kehtestama kohustusliku teatamise süsteemi, et hõlbustada lennuohutust mõjutavate juhtumite üksikasjade kogumist. Vabatahtliku teatamise eesmärgiks on hõlbustada kohustusliku teatamise süsteemiga mittehõlmatud lennuohutust mõjutavate juhtumite ja muude lennuohutusele tegelikku või võimalikku ohtu kujutavate üksikasjade kogumist. Tsiviillennunduse määruse kohaselt peavad liikmesriigid oma riigisisese õiguse kohaselt tarvitusele võtma meetmeid, mis tagavad teatamise käigus saadud teabe konfidentsiaalsuse. Teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda koguti. Tsiviillennunduse määruse kohaselt ei ole lubatud teha kättesaadavaks ega kasutada lennuohutust mõjutavaid juhtumeid käsitlevat teavet süüle või vastutusele osutamiseks ega ühelgi muul otstarbel kui lennuohutuse säilitamiseks või suurendamiseks. Teavet kasutatakse anonüümitult. Liikmesriikidel on kohustus tagada, et lennuohutuse ja õigusemõistmise eest vastutavad pädevad asutused teevad omavahel koostööd eelhalduskokkulepete alusel, eesmärgiga tagada õige tasakaal ühelt poolt korrakohase õigusemõistmise vajaduse ning teiselt poolt ohutusteabe jätkuva kättesaadavuse vahel. Teabeallika kaitset ei kohaldata tahtlike üleastumiste korral või kui aset on leidnud ilmse riski vaieldamatu, raske ja tõsine eiramine ning selliste ametialaste kohustustega seotud meetmete täielik vastu võtmata jätmine. Asjaolusid arvestades on meetmed selgelt vajalikud ja nende kasutusele võtmata jätmisel põhjustatakse ilmselt otsest kahju inimesele või varale või kahjustatakse märgatavalt lennuohutust. Eestis on EL nõuete täitmiseks veebilehe kaudu või anonüümsel teavitustelefoninumbril võimalik edastada Transpordiametile lennutegevusega seotud tähelepanekute kohta teavet, mis võib kaasa aidata lennunduse ohutuse tagamisele. Lennundusettevõtetes on loodud süsteemid ohutusjuhtumitest või ohutusele võimalikku ohtu kujutavatest üksikasjadest teavitamiseks. Transpordiamet ja Ohutusjuurdluskeskus (Eestis tsiviillennunduse määruse mõistes ohutusjuhtumitest teavitamiseks pädevad asutused) koguvad teavet ohutusjuhtumite kohta ning töötlevad andmeid kooskõlas tsiviillennunduse määruse ja lennundusseadusega. Transpordiamet informeerib ohutusjuhtumitest prokuratuuri, kuid ei tee seda kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil, tagades nii õiglase suhtumise põhimõtte kohaldamise riigi sees ametite vahelise suulise kokkuleppe alusel. Kui ohutusjuhtumiga seotud info jõuab õiguskaitseasutusteni muude kanalite kaudu, ei ole välistatud süüteomenetluse alustamine. Seega täidetakse Eesti lennunduses ohutusteabe saamisel õiglase suhtumise põhimõtet, kuid praktikas tuleb kindlasti arvesse võtta Eesti lennundusringkonna väiksust. Lisaks on oluline tähele panna, et tsiviillennunduse määrus, lennundusseadus ega (EL) nr 996/2010 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/42/EÜ ja komisjoni määrused (EÜ) nr 1321/2007 ja (EÜ) nr 1330/2007 (ELT L 122, 24.04.2014, lk 18–43). 6 karistusseadustik ei garanteeri vabatahtlikult ohutusjuhtumist teavitajale ega ohutusjuhtumiga seotud isikule vabastust vastutusest. Ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lõikes 6 on sätestatud erandid, mille esinemisel ärisaladuse ebaseaduslik saamine, kasutamine ja/või avaldamine ei too kaasa tsiviilõiguslikku vastutust juhul, kui see on vajalik, et avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu või et töötaja saaks töötajate esindaja kaudu kaitsta oma õigusi ja huve, tingimusel et töötaja poolt esindajale ärisaladuse avaldamine on vajalik esindaja pädevuses olevate ülesannete täitmiseks, või kaitsta tunnustatud õigustatud huvi. Teisisõnu, EKTÄKS § 5 lõige 6 sätestab nõuet välistavad materiaalõiguslikud eeldused ehk erandid, mis vabastavad ebaseadusliku tegevusega kaasnevast vastutusest. Nimetatud säte on Eesti õiguses sätestatud seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi EL (2016/943)4 (ärisaladuse direktiiv) ülevõtmisega. Ärisaladuse direktiivi artikli 5 punkt b näeb liikmesriikidele ette kohustuse luua ärisaladuse ebaseadusliku saamise, kasutamise ja avaldamise regulatsiooni kohaldumisele rikkumisest teavitajate erandi, mille kohaselt on isik, kes on ärisaladuse ebaseaduslikult saanud, seda kasutanud või selle avaldanud, vabastatud sellega kaasnevast vastutusest juhul, kui ärisaladus on saadud, kasutatud või avaldatud selleks, et avalikustada avalike huvide kaitsmise eesmärgil ebaseaduslik tegu. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses on see põhimõte sätestatud § 17 teises lauses, mille kohaselt loetakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses sätestatud alusel rikkumisest teavitamise korral ärisaladuse avaldamine seaduslikuks, kuna teavitaja ei vastuta õiguslike tagajärgede eest, kui tal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik. Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) sätestab võimaluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga. KrMS § 205 lg 1 kohaselt võib Riigiprokuratuur oma määrusega kriminaalmenetluse kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes tema nõusolekul lõpetada, kui kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-10-12 punktis 12 selgitanud, et KrMS §-s 205 sisalduv nn kroontunnistaja instituut kuulub KrMS §-s 6 sätestatud oportuniteedipõhimõtte toimealasse. Kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes tähendab sisuliselt talle andestamist kuriteo asjaolude selgitamiseks osutatud abi eest. Riigikohus tõi välja, et selline andestamine riivab olulisel määral avalikkuse õiglustunnet ja kahjustab ka ühiskonna moraalset kliimat ning kroontunnistaja regulatsioon on iseenesest käsitatav süütuse presumptsiooni, eriti enese mittesüüstamise privileegi, riivena. Seetõttu peaks kriminaalmenetluse lõpetamine kroontunnistaja suhtes olema eriti põhjalikult kaalutud otsustuse tulemiks ning Riigiprokuratuuril on selleks KrMS § 205 kohaselt avar kaalutlusvõimalus. Eelnõu § 2 lg 2 p 3 kohaselt kui kriminaalmenetluse seadustikus sätestatu on vastuolus kõnesolevas seaduses sätestatuga, siis kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatut. KrMS §-s 2051 on nähtud ette ka eraldi alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks konkurentsialase kuriteo korral seoses leebuse kohaldamisega, mis on käsitatav KrMS §-s 205 sisalduva nn kroontunnistaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise erijuhuna. Erinevalt KrMS §-s 205 sätestatud nn kroontunnistaja üldregulatsioonist, kus menetluse lõpetamine on Riigiprokuratuuri diskretsiooniotsus, on KrMS § 2051 sõnastatud imperatiivsena ning kõigi 4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv EL (2016/943), milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18). 7 aluste ja tingimuste täitmise korral puudub Riigiprokuratuuril kaalutlusõigus, kas leebust kohaldada või mitte. KrMS §-s 2051 sätestatud eriregulatsiooni vajadust on põhjendatud sellega, et muud seaduses ettenähtud võimalused koostöövalmis õigusrikkuja leebemaks kohtlemiseks (nt karistuse kergendamine KarS § 57 alusel, kriminaalmenetluse lõpetamine koostöö korral KrMS § 205 alusel või oportuniteedist lähtudes § 203 alusel) ei loo piisavaid eeldusi leebusprogrammi edukaks käivitamiseks, kuna nende sätete alusel ei ole koostööd tegeval õigusrikkujal garantiid, et ta karistusest täielikult või osaliselt vabaneb. Leebusprogrammi toimemehhanism põhineb tuntud vangi dilemmal: kui õigusrikkumisest vaikides võib loota, et seda ei avastata, lisandub leebusprogrammi olemasolu korral hirm, et teine õigusrikkuja annab oma kaaslased üles ja pääseb ise kergemalt. See hirm sunnib võimalikult vara ja täielikult järelevalve- ja uurimisasutustega koostööle asuma, et olla ise see, kes pälvib leebema kohtlemise. Selle ootuse täitumise eelduseks on vaja luua õigusrikkujale kindlustunne, et kui ta täidab leebusprogrammi tingimusi, on riik kohustatud teda leebemalt kohtlema.5 Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus eelviidatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid ei muuda. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust ei kohaldata kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus KrMS-is sätestatuga. Lisaks sätestab eelnõu § 17 lõige 2, et kui rikkumisest teavitaja poolt teabe omandamine või sellele juurdepääsu saamine on kuritegu, siis ei ole teavitaja vastutus välistatud. Kuriteoteadet ja kuriteokaebust käsitletakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena. Teatud juhtudel ei ole kriminaalmenetluses isiku konfidentsiaalsuse tagamine kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt võimalik. Teate esitajale tuleb KrMS § 198 lg 1 kohaselt kümne päeva jooksul kriminaalmenetluse alustamata jätmisest teatada. KrMS § 198 lg 2 kohaselt ei pea kriminaalmenetluse alustamata jätmisest isikut, kelle kohta kuriteokaebus on esitatud, teavitama, kui seadusest tulenevalt tagatakse kuriteost teavitamise fakti konfidentsiaalsus või kui teatamata jätmine on vajalik kuriteo ärahoidmiseks. Siinse seaduse § 2 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei kohaldata seda seadust, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga, ning § 14 lõikes 2 on konkreetsemalt sätestatud erisus konfidentsiaalsuse tagamise kohta. Seega teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamisel arvestatakse eelnõu kohaselt KrMS-s sätestatud erisustega. Ajakirjandusliku teabeallika kaitsega seonduvalt tuleb rikkumisest teavitajate avalikkuse poole pöördumisel silmas pidada järgmist. KrMS § 72 lg 1 p 31 kohaselt on õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Sama põhimõte laieneb ka abipersonalile. Põhimõte ei kehti, kui kahtlustatav või süüdistatav taotleb info avaldamist. Lisaks on meediateenuste seaduse §-s 15 sätestatud informatsiooniallika kaitse reeglid. 5 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse (438 SE) seletuskiri, lk 2. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6418dd83-4b7b-2314-e6af- 44103faf7f60/Karistusseadustiku,%20kriminaalmenetluse%20seadustiku%20ja%20konkurentsiseaduse%20muu tmise%20seadus 8 Samuti on Politsei- ja Piirivalveamet sisse seadnud mitmed vihjetelefonid ja elektronposti aadressid, mille kaudu on võimalik rselt kuriteokahtluse korral politseile infot anda6. Maksu- ja Tolliametil on olemas teavituskanalid maksu- ja salakaubaveoga seotud rikkumistest teavitamiseks7. Ka mitmes erasektori juriidilises isikus on sisse seatud rikkumisest teavitamise kanalid, eelkõige on tegemist suurte ettevõtetega. Olemasolevad vihjeandmise liinid on spetsiifilised ja loodud konkreetsetest rikkumistest teavitamiseks – näiteks Politsei- ja Piirivalveameti korruptsiooni vihjeliin või MTÜ Lastekaitse Liit peetav vihjeliin veebis laste väärkohtlemisest teadaandmiseks jms. Loodava seadusega ühtlustakse tööalaselt teatavaks saanud rikkumistest vihje andmise korraldus ja vihjeid saab anda erinevat laadi rikkumiste kohta, sealhulgas nende kohta, milleks praegu ei ole eraldi vihjeliini. Pädevad asutused, kellel on eelnõu § 9 lg 2 kohaselt asutusevälise teavituskanali loomise kohustus, peavad juba olemasolevad teavituskanalid viima vastavusse eelnõust tulenevate nõuetega. 2.3. Plaanitavad õiguslikud lahendused Eelnõu koostamise käigus kaardistati kaks võimalikku lahendust, millest üks oli uue õigusliku raamistiku loomine, teine aga valdkondlike eriseaduste täiendamine teavitaja kaitset puudutavate sätetega. Rikkumisest teavitajate kaitse seaduse kohaldamisala puhul kaaluti valdkonnaülese kohaldamisala kehtestamist ning kitsalt teavitajate kaitse direktiivis nimetatud õigusaktidest lähtumist. Valikute kaalumisel jõuti järeldusele, et otstarbekam on luua uus ühtne valdkondadeülene õigusakt. Seda lähenemist toetab ka teavitajate kaitse direktiivi artikli 2 lõige 2, mille kohaselt ei piirata liikmesriikide õigust laiendada kaitset valdkondadele või tegevustele, mis ei kuulu sama artikli 1 lõike kohaldamisalasse. Eelnõuga välja pakutud horisontaalne regulatsioon võimaldab kaitse anda kõikides valdkondades rikkumisest teavitamise puhul. Puudub põhjus kaitse andmist piirata ainult EL õiguse rikkumistest teavitamisega, sest õigusrikkumisest teadasaamine ja teadasaamise soodustamiseks teavitajate kaitsmine on oluline igas tegevusvaldkonnas. Valdkondlike eriseaduste täiendamise ja teavitajate kaitse direktiivi kitsa ülevõtmise raskused seisnevad asjaolus, et teavitajate kaitse direktiivi artiklis 2 on küll määratletud direktiivi sisuline kohaldamisala, mis hõlmab riigihankeid; finantsteenuseid, -tooteid ja -turgusid ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist; tooteohutust ja nõuetele vastavust; transpordiohutust; keskkonnakaitset; kiirguskaitset ja tuumaohutust; toiduainete ja sööda ohutust, loomatervist ja loomade heaolu; rahvatervist; tarbijakaitset; eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisust; liidu finantshuve kahjustavaid rikkumisi, millele on osutatud EL-i toimimise lepingu artiklis 325 ja mida on täpsustatud asjakohastes liidu meetmetes, ning EL-i toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised, sealhulgas liidu konkurentsi- ja riigiabi õigusnormide rikkumised, samuti siseturuga seotud rikkumised, mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme, ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga, ent samuti teeb teavitajate kaitse direktiivi norm viite lisale 1. Lisa 1 kajastab omakorda osutusi ligikaudu 140 Euroopa Liidu õigusaktile, millest tuleks juhinduda teavitajate kaitse direktiivi kitsa ülevõtmise korral. Selline fragmenteeritud sisuline kohaldamisala suurendab teavituskanalite loomise kohustusega asutuste ja ettevõtete jaoks põhjendamatult halduskoormust, eristamaks, kas konkreetne rikkumisteade mahub seaduse kohaldamisalasse või mitte. 6 https://www.politsei.ee/et/vihje-saatmine 7 https://www.emta.ee/et/kontaktid-ja-ametist/kontaktid-tagasiside/vihjeinfo 9 Märgitust nähtub, et teavitajate kaitse direktiivi kitsalt üle võttes tuleb iga valdkonna riigisisese õigusakti puhul määrata, milline kohustus ja mis ulatuses tuleb EL-i õigusest, ning näha rikkumisest teavitamise kaitse ette ainult teatud piiratud juhtudel. Arvestades riigisisesesse õigusesse üle võetava EL-i regulatsiooni mahtu, osutuks taoline lähenemine hoomamatuks, ebamõistlikult koormavaks ja sellega ei oleks võimalik saavutada teavitaja kaitse kontseptsiooniga püstitatud eesmärke, sest valdkondlike eriseaduste normid muutuksid sedavõrd spetsiifiliseks, et nõuaksid seaduse rakendajalt, sh teavitajalt, süvateadmisi EL-i õigusest. Lisaks kaasneks sellega täiendav halduskoormus asutustele ja juriidilistele isikutele, kellel on teavituskanali loomise kohustus, kuna nad peavad hakkama igakordselt hindama, kas konkreetne rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse või mitte. Seega ei ole teavitajate kaitse direktiivi kitsas ülevõtmine mõistlik ning põhjustaks põhjendamatut täiendavat halduskoormust, ulatuslikku õigusselgusetust ja ebamäärasusust. Lisaks kaaluti võimalust teavitajate kaitse direktiivis toodud valdkondadest lähtudes lisada sätted uue horisontaalse õigusakti asemel eriseadustesse. Kuna uue õigusakti loomine on ühtselt ja arusaadavalt rakendamiseks vajalik nii potentsiaalsele rikkumisest teavitajale kui ka rikkumisteateid vastu võtvatele asutustele ja juriidilistele isikutele, siis on otsustatud eriseaduste täiendamise asemel uue ühtse õigusakti kasuks. Teavitajate kaitse direktiivi kitsa ülevõtmisega kaasnevad ebamõistlik halduskoormus ja ebamäärasus toetavad ühe, võimalikult väheste eranditega, valdkondadeülese õigusakti loomist, et tagada riigi tasandil terviklik ja sidus rikkumisest teavitajate kaitse raamistik. Kirjeldatud viisil toimimist toetab ka teavitajate kaitse direktiivi artikli 2 lõige 2. Eraldi regulatsiooni kasuks räägib ka asjaolu, et teiste riikide kogemus on näidanud, et tulemuslikult ja laiapõhjaliselt saab teavitajatele vajalikku kaitset pakkuda selleks otstarbeks ettenähtud regulatsiooni toel. Siinjuures on paslik võimalikult suures ulatuses ära kasutada juba toimivaid järelevalvemehhanisme ja infrastruktuuri, sh on mõistlik kasutada ära valdkonnapõhiselt erinevate järelevalveasutuste juba olemasolevat kompetentsi. Olemasolevate mehhanismide, infrastruktuuri ja kompetentsi ärakasutamise korral puudub vajadus luua rikkumiste vastuvõtmiseks ja menetlemiseks eraldi asutust. Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus8, mis 2020. aasta suvel läbis kooskõlastusringi. Väljatöötamiskavatsuse kohta esitasid arvamuse Kaitseministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium, Maaeluministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Tööinspektsioon, Finantsinspektsioon, Riigiprokuratuur, Tartu Ülikool, Eesti Advokatuur, Korruptsioonivaba Eesti MTÜ, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Pangaliit. Eelnõu koostamisel on väljatöötamiskavatsusele antud tagasisidega arvestatud. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu 1. peatükk sisaldab üldsätteid. Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk 8 Arvutivõrgus https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9118fc0c-c5b3-4e71-a7b8-988da0a1aa1d 10 Paragrahvis 1 sõnastatakse seaduse reguleerimisala ja eesmärk. Lõike 1 kohaselt sätestatakse seaduses tööalase tegevusega teatavaks saadud õigusrikkumisest teada andnud inimese kaitsmise õiguslikud alused ja nähakse ette vastutus juhtudeks, mil seaduses toodud kohustusi on rikutud või neid ei ole piisava hoolsusega täidetud. Lõike 2 kohaselt on tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eesmärgiks tööalase diskrimineerimise eest kaitse tagamine inimestele, kes annavad teada tööalase tegevusega teatavaks saanud õigusrikkumisest. Oluline on soodustada õigusrikkumiste ärahoidmist ja neile võimalikult kiiret reageerimist ning tagada teavitajate kaitse tööandjapoolse kättemaksu ja survemeetmete kasutamise eest. Selle tulemusena tagatakse õiguskorra toimimine ning avalike huvide kaitsmine. Kaitsevajadus tekib, kui teave, mida teavitajad avaldavad, on saadud nende tööalase tegevuse kaudu. Selliseid inimesi võib ähvardada tööandjapoolne tagakiusamine või vastutus konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Tööalase tegevusega teatavaks saamine kõnesoleva seaduse tähenduses on mistahes lepingu alusel või vormis tööalane kokkupuude. Samuti loetakse tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumiseks ja tagatakse kaitse, kui rikkumisest annab teada lepingupartner. Eelnõu § 2. Seaduse sisuline kohaldamisala Paragrahvis 2 määratletakse seaduse sisuline kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt saavad kõnesoleva seaduse alusel kaitse kõik inimesed, kes tööalases kontekstis teada saadud ebaseaduslikust teost või õigusnormi eesmärgiga vastuolus olevast tegevusest või tegevusetusest teavitavad. Ei ole oluline, kas rikkumine leiab aset erasektoris, avalikus sektoris või kolmandas sektoris, samuti ei ole oluline teavitaja töö- ning lepinguvorm. Tööalane kontekst võib tekkida ametisse nimetamise, võlaõigusliku lepingu, töölepingu või mõne muu lepingu alusel, samuti juhtudel, kus teavitaja on asutuses või ettevõttes vabatahtlik või praktikant. Lõike 2 punkt 1 välistab kõnesoleva seaduse kaitse alt töösuhteid reguleerivate ja teiste töö tegemist reguleerivate õigusnormide rikkumise korral, mis tulenevad kahepoolsete lepingute (sh käsundusleping, töövõtuleping jms) või muude kahepoolselt kokkulepitud töötingimuste rikkumisest ja mis kuuluvad kehtiva õiguse kohaselt näiteks töövaidluskomisjoni pädevusse. Esiteks ei ole selliste rikkumiste puhul võimalik tagada kõnesolevas seaduses sätestatud korras vajalikku kaitset – näiteks on võimatu tagada konfidentsiaalsust, sest tegemist on individuaalsete õiguste rikkumisega, kus mõlemad osapooled on selgelt tuvastatavad. Teiseks on selliste vaidluste lahendamiseks olemas piisavad õiguslikud meetmed – töötaja saab pöörduda töövaidluskomisjoni või vajadusel kohtu poole. Näiteks kui töötajale ei maksta lepinguga kokku lepitud töötasu, siis pöördub ta esimesena tööandja poole ning teisena sõltuvalt lepingu liigist töövaidluskomisjoni või kohtusse või on töötaja tervis töötingimuste tõttu saanud kahjustada ja tal tekib alus nõuda hüvitist. Samas kui teavitatakse üldiselt, et tööandja rikub tööohutusalaseid nõudeid ning kaitstakse kollektiivset hüve, siis jääb selline juhtum siinse seaduse kohaldamisalasse. Individuaalsete õiguste kaitseks on tulemuslikumaid meetmeid ja teiseks ei ole võimalik selliste vaidluste puhul tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohast kaitset tagada. Seega on siinse seaduse kohaldamisalast välistatud kõik töö tegemisega seotud suhteid reguleerivate õigusnormide rikkumised, kus isik on selgelt tuvastatav ning rikkumine on personaalse töösuhtega seotud hüve riive. Ka teavitajate kaitse direktiivi preambuli põhjenduspunkti 22 kohaselt on liikmesriikidele jäetud õigus otsustada, et üksnes rikkumisest teavitavat isikut mõjutavaid isikutevahelisi kaebusi käsitlevaid rikkumisteateid, nimelt rikkumisest teavitaja ja teise töötaja vahelisi isikutevahelisi konflikte puudutavaid kaebusi võib menetleda muu menetluse raames. 11 Punktis 2 sätestatud välistus seaduse kohaldamisele seisneb selles, et riigisaladusega kaitstud teabe suhtes ei kohaldu teavitaja kaitse seaduse üldregulatsioon. Riigi julgeolekut ja salastatud teavet puudutavas valdkonnas ei ole rikkumisest teavitamise reguleerimine mõeldav üldnormide kohaselt. See tähendab, et kui mõnest asjaomasest eriseadusest tuleneb kas sõnaselgelt või sätete koosmõjus teistsugune rikkumistest teavitamise kord, ei kohaldata tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse üldregulatsiooni. Erandid võivad puudutada teavituskanalite olemasolu või nende omavahelist järjekorda, rikkumisteate adressaate, edastatavat teavet jms. Erandite hulka kuulub näiteks Kaitseväe korralduse seaduse §-des 33 ja 34 sätestatud tühisest ja keelatud käsust teavitamise kord. Kui eelnimetud asutuses soovib teavitaja teavitada rikkumisest, mis ei ole kaitstud riigisaladusega ega ole seotud riigikaitse ega julgeolekuga, siis kehtib kõnesolevas seaduses sätestatud üldregulatsioon. Ühelt poolt on riigikaitses ja julgeolekus mitmeid riigisaladusega kaitstud aspekte, mistõttu ei saa neid valdkondi allutada üldisele teavitaja kaitse regulatsioonile. Teiselt poolt peab ka neis valdkondades ette tulevate rikkumiste korral olema ette nähtud turvaline võimalus rikkumisest teavitada ja pakkuda rikkumisest teavitajale kaitset võimaliku diskrimineerimise eest. Nimetatud valdkondades on vaja rikkumisest teavitamist soodustada ja rikkumisest teavitajat kaitsta, et vältida juhtumeid, kus riigisaladusega kaitstud info saab avalikuks, sest teavitajal ei olnud võimalik muul viisil rikkumisest teada anda või ei võetud tema rikkumisteadet menetlusse või seda ei menetletud asjakohaselt. Seega on riigikaitse ja turvalisuse seisukohast väga oluline luua sobiv teavitaja kaitse ka neis valdkondades, mistõttu on riigi julgeolekuga ja salastatud teabega seotud valdkondade asutustes, nt Kaitsepolitseiamet, Välisluureamet jt, soovitatav luua sisemine töökorraldus, mis võimaldab rikkumistest turvaliselt teada anda ja rikkujat võimalike survemeetmete eest kaitsta. Riigi julgeoleku valdkonnas tuleb erisuste kehtestamisel arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Näiteks leidis EIK Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise asjas, kus isik oli kriminaalkorras süüdi mõistetud salastatud teabe avalikustamise eest. EIK märkis muu hulgas, et julgeolekuasutuses toime pandud rikkumise avalikustamine on demokraatlikus ühiskonnas niivõrd oluline, et kaalub üles vajaduse tagada avalikkuse usaldus selliste asutuste vastu.9 Punkti 3 järgi ei kohaldata antud seadust kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga. See tähendab, et kõnesoleva seaduse vastuolu korral kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatut. Seda põhimõtet on täpsustatud näiteks antud seaduse § 14 lõikes 2, mille kohaselt kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, tagatakse teavitamise fakti konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud erisustega. Punktis 3 sätestatud erand tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetluse tuleb tagada ka kahtlustatava või süüdistatava kaitseõigus. Näiteks ei ole kriminaalmenetluses isiku konfidentsiaalsuse tagamine üldiselt võimalik ning konfidentsiaalsus tagatakse vaid siis, kui see on KrMS-s ette nähtud. Konfidentsiaalsuse tagamisega seonduvad erandid on sätestatud KrMS § 15 lõikes 3, § 67 lõikes 1 ja § 198 lõikes 2. Punkt 4 välistab seaduse kohaldamisalast advokatuuriseseaduse §-s 45 käsitletud teabe, mis hõlmab advokaadile õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid advokaadi poole pöördumise fakti kui ka õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Tulenevalt advokatuuriseaduse § 45 lg-st 2 võib nimetatud infot avaldada ja kõnesoleva seaduse kohaselt selle eest kaitse saada 9 EIKo 13.01.2013, 40238/02, Buchar ja Toma vs. Rumeenia, p 115. 12 juhtudel, kus advokaadi klient või tema õigusjärglane on selle kohta andnud kirjaliku nõusoleku. Advokatuuriseaduse § 45 eesmärk on tagada, et advokaadi poole pöördunud isik julgeks advokaadile avaldada seda infot, mis advokaadile on vajalik õigusteenuse osutamiseks, st tagada usalduslik suhtlus advokaadi ning kliendi vahel. Punktis 4 sätestatu eesmärk on tagada, et tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus ei sätesta advokatuuriseaduse §-le 45 erandit ning punktis 4 nimetatud välistus kaitseb advokaadi klienti olukordades, kus advokaat ei ole järginud seadusest tulenevat kutsesaladuse hoidmise kohustust. Seega kui advokaat on õigusteenust osutades teada saadud info ilma kliendi nõusolekuta avalikustanud, ei saa ta käesoleva seaduse kohaselt kaitset. Antud kohaldamisala erisuse võimalus tuleneb rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 3 lõike 3 punktist (b), mille kohaselt on liikmesriikidel võimalik advokaadi kutsesaladuse kaitsega seoses näha ette tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse regulatsiooni sisulise kohaldamisala erisus. Sarnase erisuse sätestamise võimalus on rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti (c) kohaselt ka seoses kohtu nõupidamistoa saladusega, kuid eelnõuga ei ole kohtute seaduse §-des 71 ja 72 sätestatud kohtuniku vaikimiskohustuse ja nõupidamissaladuse erisuste sätestamist antud seaduse kohaldamisalasse peetud põhjendatuks. Advokaadi kutsetegevuses on selline erisus põhjendatud, kuna advokaadi poole pöördunud inimene peaks saama usaldada advokaadile süütegude toimepanemisega seonduvate asjaolude usaldamist. Punkti 5 kohaselt kohaldub tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus tervishoiuteenuse osutajale tingimusel, et ei rikuta võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevate isikute saladuse hoidmise kohustust. Seega ei ohusta eelnõu tervishoiutöötajate elukutsest tulenevaid nõudmisi konfidentsiaalsusele ja tagatud on arstide ja teiste tervishoiutöötajate usaldussuhe patsientidega. Punkt 6 seondub pihisaladuse hoidmise kohustusega, mis on sätestatud kirikute ja koguduste seaduse §-s 22, mille kohaselt vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel käis. Kui vaimulik siiski teavitab rikkumisest, millest ta kuulis erapihil või hingehoidlikul vestlusel, ei saa ta seaduses ettenähtud kaitset. Eelnõu § 3. Seaduse sisuline kohaldamisala Paragrahvis 3 on toodud seaduse isikuline kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt hõlmatakse kõnesoleva seaduse alusel kaitset saavate isikutena kõik avalikus ja erasektoris töötavad isikud, olenemata töövormist, sealhulgas nii töötajad kui ka isikud, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad, aktsionärid, osanikud, juriidilise isiku juht- või kontrollorgani liikmed, vabatahtlikud, praktikandid (nii tasustatud kui ka tasustamata) ning isikud, kes töötavad töövõtjate, alltöövõtjate või tarnijate järelevalve ja juhtimise all. Rikkumisest teavitajate tõhus kaitse tähendab ka selliste isikute kaitsmist, kes ei pruugi küll oma tööalasest tegevusest majanduslikult sõltuda, kuid kelle suhtes võidakse rikkumisest teavitamise tõttu siiski survemeetmeid kasutada. Vabatahtlike ja tasustatud või tasustamata praktikantide puhul võivad survemeetmed tähendada, et loobutakse nende teenuste kasutamisest või et neile antakse tulevase töökoha jaoks negatiivne tööalane soovitus või kahjustatakse nende mainet või karjäärivõimalusi muul viisil. Lisaks töötamise registris nimetatud vabatahtlikele tuleb seaduse mõttes käsitleda vabatahtlikku laiemalt ning seaduse alusel saavad kaitse ka sellised vabatahtlikuna töötavad rikkumisest teavitajad, kes ei ole kantud töötajate registrisse. 13 Seega tuleks kaitse tagada ka töötajatele, kes on mittestandardses töösuhtes, sealhulgas osalise tööajaga töötajatele ja tähtajalise lepinguga töötajatele, ning isikutele, kellel on tööleping või töösuhe renditööjõu agentuuriga, ning ebakindla tööhõivevormiga isikutele, kelle puhul on standardseid ebaõiglase kohtlemise vastaseid kaitsemeetmeid sageli keeruline kohaldada. Tuleb ka meeles pidada, et isikud, kes annavad tööalase tegevuse kontekstis saadud teavet avalikule huvile tekitatud ohtude või kahju kohta, kasutavad oma sõnavabadust. See tähendab, et neil on õigus rikkumise kohta infot anda ja seda õigust ei tohi piirata, v.a juhul, kui seda õigust on piiratud seaduse alusel. Lõige 2 ütleb, et lisaks on põhjendatud juhtudel kaitstud ka teavitajaga seotud füüsilised ja juriidilised isikud. Nimetatud isikutele kohaldatakse põhjendatud juhtudel kõnesoleva seaduse §-s 16 sätestatud survemeetmete rakendamise keeldu, st juhul, kui survemeetmete rakendamine tuleneb asjaolust, et rikkumisest teavitaja poolt on esitatud rikkumisteade. Teavitajaga seotud füüsilisteks isikuteks võivad näiteks olla abistavad isikud ja teavitajaga ühes asutuses või ettevõttes töötavad pereliikmed, kuid ka kolleegid, kelle vastu saab survemeetmeid kasutada. Samuti tuleb asjakohasel juhul tagada kaitse teavitajaga seotud juriidilisele isikule, nt mille omanik ta on või mille heaks töötab. Põhjendatud juhuks võib olla näiteks olukord, kus lepingupartnerist ettevõtte töötaja on teavitaja ning survemeetmeid hakatakse kasutama teavitaja tööandja ehk ettevõtte suhtes. Lisaks laieneb põhjendatud juhul kaitse survemeetmete rakendamise eest ka teavituskanalit haldavale isikule, eelkõige juhtudel, kui tegemist on ettevõtte töötajaga. Analoogselt tuleneb töölepingu seadusest sarnane kaitse töötajate esindajale, näiteks on töötajate esindajale ette nähtud teatud tagatised, nagu tööle jäämise eelisõigus koondamisel, õigusvastase ülesütlemise eeldus, õigus jääda tööle ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral, suurem hüvitis töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral. Lõike 3 kohaselt ei kohaldu seadus vangistusseaduse §-des 2 ja 4 nimetatud isikutele, välja arvatud töötamise korral vangistusseaduse § 41 alusel. Seaduseelnõu § 3, mis reguleerib isikulist kaitseala, lähtub ühiskonnas üldlevinud töö tegemise vormidest, kuigi hõlmab ka mittestandardsed töösuhted. Kinnipeetava töösuhe vanglaga või ka töötamine vangla territooriumil asuvas käitises ei ole aga oma sisult võrreldav ühegi üldlevinud töösuhtega. Kinnipeetav on seadusest tulenevalt kohustatud vanglas töötama ja vanglateenistus talle võimaluse korral tööd andma, mistõttu puudub selles suhtes õigussuhetele iseloomulik tahtevabadus. Kinnipeetavad määratakse vanglas majandustöödele (ruumide koristamine, abitööd köögis söögi valmistamisel jms) käskkirjaga, töötasu on vangistusseaduse alusel reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega. Sellelaadilisele suhtele seaduseelnõus toodud tagatiste ja kaitse laiendamine ei ole eelnevast tulenevalt põhjendatud. Samas jääb seaduse reguleerimisalasse selline töötamine, mis toimub kinnipeetava vaba tahte alusel väljaspool vanglat tööd andva juriidilise isiku juures. Eelnõu § 4. Rikkumine ja sellest teavitamine Paragrahv 4 määratleb rikkumise ja sellest teavitamisega seonduva. Lõike 1 kohaselt tähendab rikkumine kõnesoleva seaduse kohaselt ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust. Rikkumine peab kuuluma §-s 2 nimetatud seaduse sisulisse kohaldamisalasse. Tegemist võib olla nii väärteo, kuriteo kui mõne muu rikkumisega. 14 Lisaks võivad vastavalt lõikele 2 rikkumise mõiste alla minna ka juhtumid, kus tegemist ei ole formaalselt õigusrikkumisega, vaid tegemist on õigusnormide eesmärgiga vastuolus oleva tegevuse või tegevusetusega. Selline lähenemine vastab teavitajate kaitse direktiivi artikli 5 lõikele 1, mille kohaselt tähendab rikkumine tegu või tegevusetust, mis on ebaseaduslik või vastuolus õigusnormide eesmärgiga. Teavitajate kaitse direktiivis ei ole täpsustatud, kuidas vastuolu õigusnormide eesmärgiga tõlgendada. See jääb kõnesoleva seaduse kohaldamisel kohtupraktika sisustada ja kohtupraktika peab tagama, et vastuolu õigusnormide eesmärgiga ei tõlgendataks soovimatult laialt. Rikkumise liiga laialt sätestamine võib kaasa tuua suure hulga asutusesiseseid ja asutuseväliseid rikkumisteateid. Neile tuleks kõnesoleva seaduse kohaselt reageerida, kuid suur teadete hulk võib takistada tegelike õigusrikkumiste tuvastamist ja menetlemist. Tuleb silmas pidada, et kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse saamine tähendab rikkumisest teavitaja jaoks näiteks seda, et ta ei vastuta §-s 17 sätestatud korras teatud juhtudel näiteks tööandja ees konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Tuleb tähele panna, et konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine on piiratud üksnes konkreetse rikkumisega. On kaheldav, kas seaduslikust tegevusest teavitamise puhul esineb sedavõrd tugev avalik huvi, mis kaalub üles puudutatud isikute õiguste riive. Mõne vajaliku, üldises huvis tegevuse tegemata jätmist tuleb samuti seaduse kontekstis rikkumisena käsitleda. Tegemata jätmisena tuleb mõista olukorda, kus mingi tegevuse tegemata jätmise puhul on laialdane negatiivne tagajärg; näiteks võib rahvatervishoiu valdkonnas mingite vajalike tegevuste tegemata jätmine tuua negatiivse tagajärje osale rahvastikust või tervele rahvastikule. Seaduslikust teost, mis ei ole ka õigusnormi eesmärgiga vastuolus, teavitamisel ei ole tegemist rikkumisest teavitamisega ning kõnesoleva seadusega antud kaitse sellele ei laiene. Kõnesoleva seaduse mõttes tuleb rikkumise all eelkõige mõista ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust. Samuti võib asutuse või juriidilise isiku soovi kohaselt asutusesisese kanali kaudu teatada ka näiteks eetikakoodeksi või mõne muu asutusesisese regulatsiooni rikkumisest ning pakkuda ka sellistest rikkumistest teavitajale kaitset, kuid kõnesolevas seadusega ei ole sellistest rikkumistest teavitamine hõlmatud. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadusega antav kaitse laieneb lisaks õigusrikkumistest teavitamisele ainult olukordadele, kus on tegemist õigusnormi eesmärgiga vastuolus oleva tegevuse või tegevusetusega, mis ei ole formaalselt õigusrikkumine. Lõikes 3 sõnastatakse rikkumisest teavitaja mõiste. Rikkumisest teavitaja on füüsiline isik, kes annab teada rikkumisest, millest ta on teadlikuks saanud tööga seotult. Enamasti saavadki rikkumisest teada ettevõtte või asutusega tööalaselt seotud inimesed. Nimetatu ei välista, et rikkumisest teavitaja ei võiks olla ka lepingupartner või lepingupartneri töötaja või praktikant või ka vabatahtlik. See tähendab, et eelnõu § 3 lg 1 kohaselt ei ole töövorm või laad olulised, et inimest rikkumisest teavitajana käsitleda. Määravaks on asjaolu, kas teavitaja suhtes on potentsiaalselt võimalik kasutada survemeetmeid. Kaitse saamiseks peab lõike 3 kohaselt rikkumisest teavitajal olema põhjendatud alus arvata, et talle teavitamise ajal kättesaadavaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes on alust arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud. Nimetatud nõudele vastab ka eelnõu § 5 lõikes 2 sätestatud teadvalt ebaõige teavituse esitamise keeld. Need kaks nõuet on kaitsemeetmeks, et välistada põhjendamatute, pahatahtlike või kuritahtlike teadete esitamine. Antud kriteeriumiga tagatakse, et kaitset ei anta isikutele, kes teadvalt ja tahtlikult esitasid ebaõiget või eksitavat teavet. Kui aga ebaõige teave edastatakse heauskselt ja teavitamise hetkel oli teavitajal põhjust uskuda edastatava teabe korrektsust, siis on isik ikkagi käsitatav rikkumisest teavitajana, kellel on õigus kaitsele. Rikkumisest teavitava isiku motiivid teabe esitamisel ei mõjuta kaitse saamise tingimusi. Seaduse eesmärgiks on ennekõike rikkumise kõrvaldamine ja rikkumisele eelnenud olukorra taastamine. 15 Lõige 4 määratleb, mida mõistetakse rikkumisest teavitamisena. Sätte kohaselt tuleb rikkumisest teavitada kõnesoleva seaduse põhimõtete kohaselt. Rikkumisest teavitajal on õigus punktides 1 ja 3 nimetatud teavitamiskanalite ning punktis 2 nimetatud teavitamise viisi vahel valida, mis tähendab, et nimetatud kanalid ei ole omavahel hierarhiliselt seotud. Rikkumisest teavitaja peaks valima kanali, mida ta peab kõige efektiivsemaks, et õigusrikkumine lõpetada. Rikkumisest võib teavitada kohe ka asutusevälist kanalit kasutades ning sellele ei pea lõike 5 kohaselt eelnema asutusesisene teavitamine. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest teavitaja, talle ei nähta otsustamiseks ette valiku tegemise kriteeriume. Punktis 4 nimetatud üldsusele avalikustamise puhul esinevad kaitse saamisel kitsendused, mis on sätestatud §-s 12 ning mida on täpsemalt kirjeldatud punkti 4 selgituses. Eeltoodud lõike punkt 1 ütleb, et teavitada on võimalik asutusesisese teavituskanali kaudu, mille seavad sisse § 8 lõikes 2 loetletud asutused ja juriidilised isikud. Võttes arvesse, et seaduse kohaselt on teavitamise eesmärgiks õigusrikkumise ärahoidmine ja sellele võimalikult varane reageerimine, siis tuleks soovituslikult eelistada teavitamist asutusesisese teavituskanali vahendusel. Asutusesisene teavitamine annab võimaluse n-ö rohujuure tasandil rikkumine kõrvaldada ja taastada rikkumisele eelnenud olukord. Samuti võimaldab see vältida võimalikku mainekahju, mis tekiks rikkumise avalikustamisest või täiendavat koormust seoses rikkumisteate menetlusega pädeva asutuse poolt. Asutusesisese teavitamise eeldus kehtib eelkõige juhul, kui rikkumisest teavitaja arvab, et rikkumist saab tõhusalt käsitleda asjaomase organisatsiooni sees, ja puudub survemeetmete oht. Punkt 2 annab võimaluse asutusesiseselt rikkumisest teavitada ka juhti ning tagab teavitajale ka sellisel juhul kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Tavapäraselt pöördub töötaja murega esimesena kas oma otsese juhi või mõne teise juhi poole ning seetõttu on vajalik, et ka juhile rikkumisest teatamise korral rakendatakse teavitajale eelnõu §-s 16 sätestatud survemeetmete kohaldamise keeldu. Asutusesiseselt üksnes formaalse teavituskanali kasutaminse aktsepteerimine võib viia selleni, et rikkumistest ei teavitata üldse või teavitatakse juhti, kuid teavitaja ei saa kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset. Organisatsiooni halduskoormus punkti 2 tõttu ei suurene, vaid võib isegi väheneda, kuna nõuded teavitajale tagasiside andmise kohta ja järelmeetmete rakendamise kohta kehtivad endiselt ametlikule teavitamiskanalile, kuid mitte teavitamisel juhi kaudu. Samuti annab see organisatsioonidele lisamotivatsiooni tõsta usaldust oma teavitamiskanalite vastu ning oma töötajaid koolitada, kuidas rikkumisteadete vastuvõtmisel käituda ning kuhu need vajadusel suunata. Punkt 3 toob kolmanda võimalusena välja teavitamise asutusevälise teavituskanali kaudu. Asutusevälise teavituskanaliga seonduv on sätestatud eelnõu §-s 9. Rikkumisest teavitajal peab lisaks asutusesisesele kanalile olema võimalus rikkumisest teada anda asutusevälise teavituskanali kaudu. Seda eriti juhtudel, kui võib eeldada, et asutusesisese teavitamise korral võidakse teavitaja suhtes kasutada survemeetmeid. Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on pädevatel asutustel, mis on eelnõu § 6 lg 1 kohaselt riigiasutused, millele on seadusega antud teatud valdkonnas rikkumise järelevalve teostamiseks või süüteo menetlemiseks. Teavitaja võib rikkumisest teavitada kohe asutusevälise kanali kaudu ja sellele ei pea eelnema asutusesisese kanali kaudu teavitamist. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest teavitaja. Samuti ei saa tööandja piirata ega kohustada teavitajat talle sobivat kanalit kasutama, kuid tööandjal on võimalik usaldusväärse asutusesisese teavituskanali loomisega soodustada selle teavituskanali kasutamist esimese valikuna. 16 Kolmanda võimalusena on punktis 4 välja toodud üldsusele avalikustamine. Rikkumise avalikustamine üldsusele on sätestatud §-s 12. Nimetatud teavitamisviis aktualiseerub üksnes juhul, kui teiste teavituskanalite kaudu rikkumisest teada andmine on jäänud tulemuseta või kui teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et rikkumine võib kujutada vahetut või ilmset pöördumatut avaliku huvi kahjustamise ohtu. Kuigi eelnõu kohaselt võib teavitaja valida, kas ta teavitab esmalt asutusesisese teavituskanali või asutusevälise teavituskanali kaudu, siis § 12 punkti 1 kohaselt on oluline, et enne üldsusele avalikustamist on teavitatud asutusevälise teavituskanali kaudu ka siis, kui on kasutatud ka asutusesisest teavituskanalit. Tegemist võib olla hädaolukorraga või esineb pöördumatu kahju oht (näiteks kui toksilisi jäätmeid lastakse jõkke vms) või asutusevälise teavitamise korral esineb survemeetmete oht või on tõenäoline, et rikkumist ei käsitleta tulemuslikult, tulenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest (näiteks sellest, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või asutus on rikkumisega seotud). Seega on rikkumisest teavitamine avalikkuse poole pöördumisega lubatud juhtudel, kus asutusesisene või -väline teavitamine ei ole andnud tulemust või asutusesisest või -välist teavitamist ei saa eeldada vahetu või ilmse ohu tõttu või asutusevälisel teavitamisel asutuse poolt survemeetmete rakendamise ohu tõttu. Üldsusele avalikustamisena saab kõnesoleva seaduse alusel käsitleda igasugust info kättesaadavaks tegemist mis tahes avalike kanalite kaudu, näiteks meediaväljaanded, sotsiaalmeedia jms. Lõike 5 kohaselt on rikkumisest teavitajal õigus ja võimalus rikkumisest ilma asutusesisese teavituskanali poole pöördumata alati teada anda asutusevälise teavituskanali kaudu. Selline võimalus on eelkõige vajalik juhtudel, mil võib eeldada, et asutusesisesel teavitamisel võidakse teavitaja suhtes kasutada survemeetmeid, või on oht, et rikkumist või sellega seotud tõendeid võidakse varjata või hävitada, või ka siis, kui ohtu võib sattuda pädevate asutuste uurimistoimingute tulemuslikkus. Näiteks võib selline vajadus esineda kartellikokkulepetest ja muudest konkurentsieeskirjade rikkumistest teavitamisel või kui rikkumine nõuab kiireloomulisi meetmeid, näiteks inimeste tervise ja ohutuse või keskkonna kaitsmiseks. Samuti võib ette tulla olukordi, kus rikkumise on toime pannud pädev asutus. Sellisel juhul on sõltuvalt rikkumise laadist asutuseväliseks kanaliks teine pädev asutus või rikkuja üle järelevalvet tegev asutus. Seega võib teavitaja rikkumisest teavitada kohe asutusevälise kanali kaudu ja sellele ei pea eelnema teavitamist asutusesisese kanali kaudu. Otsuse teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest teavitaja. Eelnõu § 5. Teavitamise takistamise ja ebaõige rikkumisteate esitamise keeld Paragrahvi 5 lõike 1 kohaselt on keelatud rikkumisest teavitamise takistamine. Rikkumisest teavitamise takistamine on keelatud muu hulgas nii pädevatel asutustel, puudutatud isikutel kui ka kolmandatel isikutel. Rikkumisest teavitamise takistamine või selle katse on väärteo korras karistatav kõnesoleva seaduse § 18 kohaselt. Lõike 2 kohaselt on teadlikult ebaõige rikkumisteate esitamine keelatud. Sättega täpsustatakse §-s 13 sätestatud kaitse saamise tingimusi selliselt, et teadvalt valeinfot edastavale inimesele kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset ei tagata. Lõige 2 räägib teadvalt ebaõige rikkumisteate esitamisest, kuid sätet ei rakendata inimeste puhul, kellel oli teavitamise ajal põhjendatud alus uskuda, et edasiantav info on tõene, ja kes käitusid heas usus. Samuti ei rakendata lõiget 2 isikutele, kes ei saanud teavitamise hetkel adekvaatsele ja kättesaadavale infole tuginedes kuidagi teada info ebaõigsusest. Sellisel juhul on ettevõttel, asutusel või pädeval asutusel 17 kohustus asjaolud välja selgitada ja sõltuvalt tulemusest tagada teavitajale kaitse või jätta ta sellest ilma. Lisaks nähakse lõikes 2 sätestatud keelu rikkumiseks kõnesoleva seaduse §-s 21 ette väärteovastutus. Eelnõu § 6. Pädev asutus Paragrahv 6 defineerib pädeva asutuse mõiste. Lõike 1 kohaselt on pädevaks asutuseks riigiasutused, millele on seadusega antud pädevus rikkumisteate sisuks olevale rikkumisele riiklikku, haldus- või teenistuslikku järelevalvet teostada või süütegu menetleda. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 4 lõike 4 p 3 kohaselt on rikkumisest teavitamine kõnesolevas seaduses sätestatud alustel rikkumisest teavitamine mh asutusevälise teavituskanali kaudu ning § 9 lg 2 järgi on asutusevälise teavituskanali loomise kohustus § 6 lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel. Valitsusasutuste alla kuuluvad riigiametid, inspektsioonid, ministeeriumid, õiguskaitseasutused või muud riigiasutused, millele on antud pädevus mingit konkreetse valdkonna rikkumist menetleda. Pädev asutus on sõltumatu ja eraldiseisev. See tähendab omakorda, et rikkumist ei saa üldjuhul pädeva asutusena menetleda rikkuv asutus või sellega seotud asutus. Eesti suurust arvestades on asutusevälise teavituskanali kaudu rikkumisest teavitamiseks otstarbekas kasutada võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid järelevalve- ja väärteo menetlemise mehhanisme. Näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb Keskkonnaamet, tuleohutuse valdkonnaga Päästeamet, töövaldkonna rikkumistega Tööinspektsioon, riigihangetega seotud rikkumise puhul on rikkumise menetlejaks Rahandusministeerium ning tooteohutusega seotud rikkumistega tegeleb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Seega on tegemist asutustega, kellele on olemasolevate õigusaktidega antud pädevus konkreetse valdkonna rikkumise menetlemiseks. Pädeval asutusel peab olema suutlikkus võtta rikkumisteateid vastu ja vajadusel rakendada järelmeetmeid. Muu hulgas võtab pädev asutus vastu rikkumisteate, annab rikkumisest teavitajale tagasisidet, teavitab järelmeetmete rakendamisest ning hindab rikkumisteate tõepärasust, algatab vajadusel uurimise või vahendite tagasinõudmise või võtab kasutusele muu asjakohase meetme. Lõikega 2 loetakse asjakohasel juhul pädeva asutuse teavitamiseks ka Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse teavitamine, kellele on antud pädevus mingeid rikkumisi menetleda. Näiteks Euroopa Liidu toetuste kasutamisega seotud rikkumiste puhul on selleks Euroopa Pettustevastane Amet ning Euroopa Liidu finantshuve kahjustavate kuritegude puhul Euroopa Prokuratuur. Kui isik teavitab Euroopa Liidu institutsiooni, organit või asutust kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvast rikkumisest, loetakse selline rikkumisteade pädeva asutuse teavitamiseks ning isik saab kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Selline nõue tuleneb ka rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 6 lõikest 4. Nimetatud Euroopa Liidu institutsioone, organeid ja asutusi ei loeta pädevaks asutuseks kõnesoleva seaduse §-de 9−11 mõttes, see tähendab, et antud seadusega ei sätestata neile kohustusi teavituskanali loomiseks, rikkumisteate vastuvõtmiseks ning järelmeetmete võtmiseks ja tagasiside andmiseks. Kui rikkumisteate vastu võtnud pädeval asutusel puudub pädevus teate menetlemiseks, siis § 10 lg 2 kohaselt edastatakse teade pädevale asutusele, mh rikkumisteade menetlemiseks pädevale Euroopa Liidu institutsioonile, organile või asutusele. Eelnõu § 7. Sätete kohustuslikkus Paragrahv 7 sätestab rikkumisest teavitaja kaitseks kehtestatud õiguste tühistamise ja piiramise keelu. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ettenähtud õiguste ja õiguskaitsevahendite kohaldamise kohta sätestatust tohib kõrvale kalduda vaid siis, kui 18 rikkumisest teavitaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on selles seaduses ette nähtud. Eelnõu 2. peatükk näeb ette teavitamise põhimõtted. Eelnõu 8. Asutusesisene teavituskanal Paragrahv 8 sätestab asutusesisese teavituskanaliga seonduva. Lõige 1 selgitab, mida mõistetakse asutusesisese teavituskanalina. Asutusesisene teavituskanal on asutuse sees rikkumisteate vastuvõtmiseks loodud kanal, mis peab võimaldama isikutel teavitada rikkumistest kirjalikult ja/või suuliselt. See tähendab, et rikkumisest teavitajal peab olema võimalik esitada § 8 lõikes 2 nimetatud asutustele või juriidilistele isikutele rikkumisteade näiteks posti, kaebusepostkasti või veebiplatvormi kaudu, sealhulgas sisevõrgu või interneti või ka selleks otstarbeks loodud rakenduse kaudu, või suuliselt vihjetelefoni, muu häälsõnumiga või mõlema kaudu. Seega tuleb asutusesisese teavitamise jaoks luua vähemalt üks turvalist ja konfidentsiaalset teavitamist võimaldav kanal. Teavitustele tohib olla ligipääs üksnes selleks määratud isikul või üksusel ning e-post, telefoninumber või veebilahendus peab võimaldama, et kõrvalisetel isikutel puudub ligipääs rikkumise teavitust puudutavale infole. Lõige 2 määratleb, millised asutused ja juriidilised isikud peavad sisse seadma asutusesisesed teavituskanalid ja looma sinna juurde korra teavituste käsitlemiseks. Õigusrikkumise tõhusaks tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on äärmiselt oluline, et asjakohane teave jõuaks sujuvalt nendeni, kes on probleemi allikale kõige lähemal ning kellel on parimad võimalused selle uurimiseks ja volitused võtta kiiresti ja tõhusalt parandusmeetmeid. Seega tuleks reeglina innustada rikkumisest teavitajaid kasutama kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid ja edastama teabe rikkumise kohta oma tööandjale. Kirjeldatud viisil toimimise eelduseks on asutusesisese teavituskanali olemasolu ning selle kaudu teavitamisel kaitse tagamine. Asutusesiseste kanalite loomine aitab asutustel ja juriidilistel isikutel edendada head suhtlus- ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse kultuuri. Ühelt poolt muudab sellise asutusesisese teavituskanali olemasolu potentsiaalse teavitaja jaoks teavitamise lihtsamaks ja suurendab kindlust, et rikkumisega tegeletakse kohe selle ennetamiseks või kõrvaldamiseks kõige efektiivsemalt ning et teavitaja konfidentsiaalsus tagatakse. Teiselt poolt tagab sellise kanali olemasolu asutuse või ettevõtja jaoks teadlikkuse, et teavitusega tegeletakse, ning sellise kanali olemasolu vähendab asutuse või juriidilise isiku võimalikku mainekahju, mis võiks kaasneda otse avalikkuse teavitamisega (näiteks kohe ajakirjanduse poole pöördudes). Rikkumisega ajakirjanduse poole pöördunud isikud on toonud välja, et avalikkuse poole pöördumise põhjuseks oli asjaolu, et asutusesiseselt ei olnud kellegi poole pöörduda või et see pöördumine ei olnud tulemuslik. Oluline on eristada kõnesoleva seaduse §-s 3 sätestatud seaduse isiklikku kohaldamisala ja § 8 lõikes 2 sätestatud sisemiste teavituskanalite loomise kohustust. Näiteks vähem kui 50 töötajaga organisatsioonil ei ole asutusesisese teavituskanali loomise kohustust. Kui aga selle organisatsiooni töötaja või vabatahtlik soovib rikkumisest teavitada ja isik vastab kõnesolevas seaduses sätestatud teavitamise nõuetele, siis on ta selle seaduse mõttes rikkumisest teavitajaks ja talle laieneb kaitse hoolimata sellest, et isikul ei ole võimalik kasutada asutusesisesest teavitamiskanalit. Sellisel isikul on võimalik rikkumisest teavitamiseks kasutada asutusevälist teavituskanalit. Kuigi seaduses sätestatakse, millistel asutustel ja ettevõtetel on asutusesisese teavituskanali loomise kohustus, julgustatakse asutusesiseseid teavituskanaleid looma ka muid asutusi ja juriidilisel isikul. 19 Ilma erandita peavad § 8 lg 2 punkti 1 kohaselt asutusesisesed teavituskanalid looma kõik valitsusasutused, põhiseaduslikud institutsioonid ja muud riigiasutused. Kohalikel omavalitsustel on punkti 2 järgi kohustus luua sisemised teavituskanalid juhul, kui neis töötab rohkem kui 50 inimest (sh ametnikud) või nende omavalitsuse territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku. Samuti peavad asutusesisesed teavituskanalid looma omavalitsuse hallatavad asutused juhtudel, kui nendes töötab rohkem kui 50 inimest. Töötajate arvu määramisel lähtutakse töötajate usaldusisiku seaduse § 18 lõikest 2, mille kohaselt töötajate arvu määramisel võtab tööandja arvesse kuue kuu keskmise töötajate arvu informeerimise ja konsulteerimise kohustuse tekkimise päevast arvates. See ei tähenda, et väiksema töötajate arvu või elanike arvuga omavalitsused ei võiks teavituskanaleid luua, pigem vastupidi, ka neil on soovitatav seda teha, et tagada läbipaistev asjaajamine ja võrdne kohtlemine. Seega võiksid väiksemad kohalikud omavalitsused luua ühiseid teavituskanaleid, mis võimaldaksid kulusid haldamisele ja rikkumisteatega tegelemisele jagada. Tuleb ka tähele panna, et vajaliku suurusega hallatavatel asutustel ja kohalikel omavalitsustel peavad olema eraldi asutusesisesed teavituskanalid. Punkti 3 kohaselt laieneb juriidilistele isikutele kohustus luua asutusesisesed teavituskanalid, kui neil on rohkem kui 50 töötajat. Oluline ei ole juriidilise isiku omandivorm ehk ühesugune kohustus on nii erasektori juriidilistel isikutel kui ka avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel ning riigile kuuluvatel või riigi osalusega juriidilistel isikutel. Vähema kui 50 töötajaga juriidilistel isikutel asutusesisese teavitamiskanali loomise kohustust ei ole. Samas tuleb väiksema töötajate arvuga juriidilistel isikutel arvestada, et sisemiste teavituskanalite puudumise korral on teavitajal õigus kasutada asutuseväliseid kanaleid. Sisemise teavituskanali sisseseadmine võib olla kasulik kõigile ettevõtetele olenemata nende suurusest, kuna see võimaldab reageerida rikkumisele võimalikult vara ning vähese avalikustamisega, ennetades niimoodi võimalikku mainekahju. Töötajaks on kõnesoleva paragrahvi tähenduses töötaja TLS § 1 lõike 1 mõttes, s.o füüsiline isik, kes teeb töölepingu alusel teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, ning kellele tööandja maksab töö eest tasu. Töötaja mõiste ei ole seega kattuv §-s 3 nimetatud tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse isikulise kohaldamisalaga. Punkt 4 näeb ette täpsustuse finantsinspektsiooni seaduse § 2 lg-s 2 defineeritud finantsjärelevalve subjekti kohta, sätestades, et sellisetel juriidilistel isikutel on kohustus luua sisemine teavituskanal olenemata nende töötajate arvust. Finantsvaldkonna ettevõtetele on kõrgendatud nõudmised nii rikkumiste ärahoidmise, tuvastamise ja menetlemise kui ka läbipaistvuse osas, seega on neil kõigil kohustus luua sisemine teavituskanal, et soodustada rikkumise ärahoidmist, sellest teavitamist ning sellele võimalikult varajast reageerimist. Lõigetes 3 ja 4 sätestatakse nõuded asutusesisesele teavituskanali haldamisele. Lõige 3 selgitab, et asutusesisese teavituskanali sisse seadnud asutused ja juriidilised isikud peavad määrama või volitama inimese, kes võtab laekunud teateid vastu, annab teavitajale tagasisidet ja tagab järelmeetmete rakendamisest teavitamise. Asutusesisese teavituskanali haldajaks võib olla ka asutuseväline kolmas isik. See tähendab, et rikkumistest teavitamise teenust võib sisse osta kolmandatelt isikutelt. Näiteks võivad sellist teenust pakkuda audiitorbürood, ametiühingud või töötajate esindajad või ka spetsiaalsed asutusevälisest rikkumisest teavitamise platvormi pakkujad. Kui rikkumisteateid on määratud vastu võtma ja menetlema kolmas isik, peab ka sel juhul olema tagatud sõltumatus ja konfidentsiaalsus, andmekaitse ja saladuse hoidmine. Teatud juhtudel võib teenuse ostmine kolmandalt isikult aidata tagada menetlemise erapooletust. Lõike 3 punktide 1–3 kohaselt vastutab määratud isik rikkumisteadete vastuvõtmise, teavitajale tagasiside andmise ja järelmeetmete rakendamisest teavitamise eest. Üldiselt vastutab järelmeetmete rakendamise eest asutus ise ning seda ka juhul, 20 kui asutus on määranud teavituskanali haldamiseks asutusevälise kolmanda isiku, kellele on antud teavitaja suhtlemine ning kes tagab järelmeetmete rakendamisest teavitamise. Rikkumisest teavitajale tuleb anda infot selle kohta, millised järelmeetmed võetakse kasutusele ja kuidas õigusrikkumine kõrvaldatakse, mis ei tähenda aga üksikasjaliku ülevaate andmist rikkumisega seonduvast menetlusest, kuna sellise info detailne jagamine võib ohustada menetluse käiku. Oluline on anda rikkumisest teavitajale vähemalt üldsõnaline tagasiside selle kohta, et rikkumisega tegeletakse. Valik, milline isik või üksus määratakse asutuses või ettevõttes pädevaks võtma vastu rikkumisteateid, andma tagasisidet ja teavitama järelmeetmete rakendamisest, sõltub konkreetse juriidilise isiku struktuurist, kuid igal juhul peab nende ülesannete täitmisel olema tagatud sõltumatus ja huvide konflikti puudumine ning rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsus. Väiksemate asutuste ja juriidiliste isikute puhul võib seda funktsiooni täita töötaja, kelle positsioon võimaldab tal lihtsalt rikkumisteate vastuvõtmisega tegeleda, näiteks personalitöötaja, jurist, tööohutusspetsialist või siseauditi töötaja. See jääb iga asutuse või ettevõtte otsustada. Lõikes 4 on toodud põhimõte, et juurdepääs laekunud rikkumisteatele ja sellega seotud infole on üksnes selleks määratud isikul või üksusel. See tähendab, et iga asutus ja ettevõte, kus on asutusesisene teavitamisvõimalus loodud või on määratud kolmas isik, kes sellist teenust mõnele kohustatud isikule pakub, tagab rikkumisest teavitajale tema konfidentsiaalsuse. Teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine aitab kaasa tööandjapoolse diskrimineerimise ja survemeetmete rakendamise ennetamisele ning välistamisele. Konfidentsiaalsuse tagamise sekundaarne eesmärk on ka see, et rikkumisest teavitatud asutuse või ettevõtte edasised tegevused ja toimingud oleksid suunatud rikkumisteate sisulisele kontrollimisele, mh rikkumise tuvastamisele, selle kõrvaldamisele ja kahjulike tagajärgede ärahoidmisele, mitte teavitaja isiku kindlakstegemisele. Rikkumisest teavitanud isikut ja teavet, mille alusel võib otseselt või kaudselt rikkumisest teavitanud isiku teada saada, ei või § 14 lõike 1 teise lause kohaselt avalikustada ilma selle isiku kirjaliku nõusolekuta mitte kellelegi peale teabe vastuvõtmiseks, tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks pädeva isiku. Teatud piiratud juhtudel, st kriminaalmenetluses, ei ole teavitaja konfidentsiaalsust võimalik alati tagada. Kui rikkumisteate alusel on alustatud kriminaalmenetlust, tagatakse eelnõu § 14 lõike 2 kohaselt teavitaja konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Lõige 5 sätestab, et kohalikud omavalitsused, kuni 249 töötajaga juriidilised isikud, kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad luua ühiseid teavituskanaleid, mis aitaks jagada ka loodava süsteemi halduskulusid, arvestades seejuures asjaoluga, et väiksemate ettevõtete puhul saab prognoosida pigem väikest või väga väikest teavituste arvu. Seega võib ühiste teavituskanalite loomine olla kulutõhusam. Siin tuleb aga tähele panna, et kohalikud omavalitsused saavad neid kanaleid jagada omavahel ning ei saa ühiseid kanaleid luua erasektoriga, mis aga ei välista võimalust, et kanali haldamise teenust ostetakse erasektorist. Nii võivadki ühiselt teavitamiskanalit pidavad ettevõtted valida välja neist ühe ning luua ühise teavituskanali sinna, jagades seejuures selle kanali ülalpidamiskulusid ning kehtestades teavituste vastuvõtmisele ja menetlemisele sarnase korra. Näiteks võib olla otstarbekas luua ministeeriumi haldusala asutustes üks asutusesisene kanal, kuhu saab rikkumisest teavitada. Samas tuleb tähele panna, et sellise kanali loomine ei pruugi olla otstarbekas ministeeriumis, kuna ministeerium on teatud juhtudel oma haldusalas olevatele asutustele ja juriidilisetele isikutele pädevaks asutuseks, kellel on asutusevälise teavituskanali loomise kohustus. 21 Eelnõu § 9. Asutuseväline teavituskanal Paragrahv 9 selgitab asutusevälise teavitamiskanaliga seonduvat. Lõige 1 toob välja, et asutusevälise teavituskanalina mõistetakse asutusest väljaspool rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanalit. Asutuseväline teavituskanal peab võimaldama konfidentsiaalsust tagavalt rikkumisest teavitada nii suuliselt häälsõnumiga ja vahetul kohtumisel kui ka kirjalikult. Seega peab asutuseväline teavituskanal võimaldama isikul teavitada rikkumistest kirjalikult ja esitada teade posti, füüsilise kaebusepostkasti või veebiplatvormi kaudu, sealhulgas sisevõrgu või interneti või ka selleks otstarbeks loodud rakenduse kaudu, või suuliselt vihjetelefoni, muu häälsõnumiga või mõlema kaudu. Pädeval asutusel on võimalik ise otsustada, kuidas § 9 lõikest 1 tulenevad nõuded on täidetud, st kas nt kirjalikult teavitamine on tagatud veebiplatvormil teavitamise kaudu või näiteks füüsilise kaebusposti kaudu teavitamisega. Rikkumisest teavitava isiku taotluse korral peavad asutusevälised teavituskanalid võimaldama teavitada rikkumisest mõistliku aja jooksul ka vahetul kohtumisel. Lõike 2 kohaselt peavad asutusevälise teavituskanali sisse seadma kõik § 6 lõikes 1 nimetatud pädevad asutused. See tähendab, et rikkumisteate vastuvõtmise ja järelmeetmete rakendamisega tegelevad need asutused, kes seadusest tulenevalt juba täna mingit liiki rikkumisi menetlevad või kes mingi valdkonna üle järelevalvet teostavad, näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb Keskkonnaamet, tuleohutuse valdkonnaga Päästeamet ning töövaldkonna rikkumistega Tööinspektsioon. Seejuures on otstarbekas kasutada võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid järelevalvemehhanisme. Pädeval asutusel peab olema suutlikkus võtta rikkumisteateid vastu, anda teavitajale tagasisidet ja vajadusel rakendada järelmeetmeid. Pädeval asutusel on olemas vajalik suutlikkus ja volitused, et tagada asjakohaste järelmeetmete rakendamine, mis hõlmab teates esitatud väidete õigsuse hindamist ja teavitatud rikkumiste käsitlemist, kasutades sel eesmärgil vastavalt oma volitustele sisejuurdluse või uurimise alustamist või vahendite tagasinõudmist või muu asjakohase parandusmeetme rakendamist. Alternatiivina on neil ka volitused, et anda teave üle mõnele teisele asutusele, kes peaks teavitatud rikkumist uurima, tagades, et asjaomane asutus võtab kasutusele asjakohased järelmeetmed. Lõige 3 selgitab, et pädevad asutused peavad määrama inimese või üksuse, kes võtab rikkumisteateid vastu, annab teavitajale tagasisidet ja teavitab teda järelmeetmete rakendamisest. Pädevale asutusele jäetakse otsustusõigus määrata endale ja enda struktuuriga sobiv isik või üksus rikkumisteadete vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks. On nõutav, et nimetatud isikule või üksusele oleks tagatud sõltumatus ja välistatud oleks huvide konflikt. Asutuseväline teavituskanal peab olema sõltumatu, tagama konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja saladuse hoidmise. Pädevad asutused peavad andma rikkumisest teavitanud isikutele üldist tagasisidet järelmeetmetena kavandatavate või võetud meetmete kohta, näiteks teate edastamine teisele asutusele, lõpetamismenetlus piisavate tõendite puudumise tõttu või muudel alustel, uurimise alustamine ja võimaluse korral selle tulemused ja tõstatatud teema käsitlemiseks võetud meetmed, ning selliste järelmeetmete võtmise aluste kohta. Järelmeetmete rakendamisest teavitamine ei tähenda, et pädeval asutusel on kohustus anda kavandatavatest meetmetest ning menetluse käigust detailne ülevaade, vaid oluline on rikkumisest teavitaja informeerimine, et rikkumisega tegeletakse. Järelmeetmete rakendamise kohta antava tagasisidega seonduvat on täpsustatud § 11 lõikes 3, mille kohaselt kui tagasiside andmine tähendab konfidentsiaalse teabe avaldamist, tuleb tagasiside andmisel arvestada eriseadustest tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega. 22 Lõige 4 sätestab, et ligipääs teatatud rikkumisele ja sellega seotud infole on üksnes selleks määratud isikul või üksusel. Asutusevälisel teavitamisel käsitletakse rikkumisteadet asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 19 kohaselt tunnistab teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks seaduses sätestatud muu teabe. Selline alus tuleneb kõnesoleva seaduse §-s 14, mis sätestatakse rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamise nõude. Teabe asutusesiseseks tunnistamise alus võib tuleneda ka muudest avaliku teabe seaduse § 35 lõikes 1 sätestatud alustest, nt punktis 1 sätestatud kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teave. Rikkumisest teavitajale peab olema tagatud tema isiku konfidentsiaalsus, milleks tuleb tal võimaldada teavitada turvalisel viisil. Teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine aitab kaasa tööandjapoolse diskrimineerimise ning survemeetmete rakendamise ennetamisele ja välistamisele. Rikkumisest teavitanud isikut ja muud teavet, mille alusel võib otseselt või kaudselt rikkumisest teavitanud isiku teada saada, ei või reeglina avalikustada ilma selle isiku sõnaselge nõusolekuta mitte kellelegi peale teabe vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks pädeva isiku. Kõnesoleva seaduse § 14 lõike 1 teise lause kohaselt võib teavitaja isiku avaldada üksnes teavitaja kirjalikul nõusolekul. Kui rikkumisteate alusel alustatakse kriminaalmenetlust, siis ei ole üldjuhul teavitaja isiku konfidentsiaalsuse tagamine võimalik ning isiku konfidentsiaalsus tagatakse § 14 lg 2 kohaselt vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule. Lõige 5 paneb pädevatele asutustele kohustuse kehtestada rikkumisteate vastuvõtmise ja järelmeetmete rakendamise nõuded, vaadata see kord iga kolme aasta tagant üle ja vajadusel see kaasajastada. Antud nõude eesmärk on hinnata korra muutmise ja ajakohastamise vajadust. Sama lõike kohaselt avaldab pädev asutus oma veebilehel rikkumisteadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate järelmeetmete korra, et rikkumisest teavitada soovivatel inimestel oleks selge, kuidas ning millistel tingimustel see toimub. Lõige 6 kohaselt sätestab rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise korra Vabariigi Valitsus määrusega. Määruses sätestatud teabe esitamise kord peegeldab teavitajate kaitse direktiivi artiklis 13 sätestatut selle kohta, millise teabe peavad pädevad asutused oma veebilehel lihtsalt tuvastatavalt ja ligipääsetavalt avaldama. Eelnõu § 10. Rikkumisteate vastuvõtmine Paragrahvis 10 kehtestatakse nõuded rikkumisteate vastuvõtmiseks. Lõike 1 kohaselt tuleb teavitajale seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist kinnitada, et rikkumisteade on kätte saadud ja seda kontrollitakse. Kinnitust ei tule saata üksnes juhtudel, kus teavitaja on selgelt väljendanud, et ta sellist kinnitust ei soovi, või on põhjendatud alus arvata, et sellise kinnituse saatmine võib ohustada teavitaja konfidentsiaalsust – näiteks juhtudel, mil teate kättesaamise kinnitust ei ole võimalik kätte toimetada konfidentsiaalsel viisil. Rikkumisteate kättesaamise kinnitus ei saa olla automaatvastus näiteks e-kirja teel, kuna eelnevalt tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis välistavad kinnituse saatmise, näiteks on rikkumisteate saatja väljendanud soovi mitte saada sellist kinnitust või võib kinnituse saatmine ohustada teavitaja konfidentsiaalsust. Lõige 2 ütleb, et kui rikkumisteade on saadetud asutusele, millel puudub pädevus saabunud teavituse menetlemiseks, siis peab see asutus viivitamata, kuid hiljemalt viiendal tööpäeval pärast teate saamist edastama teavituse pädevale asutusele, samal ajal teavitades ka teavitajat. Teavitajat ei teavitada, kui ta on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. Sarnane tähtaeg valesti adresseeritud märgukirjade ja selgitustaotluste edasisaatmiseks pädevale asutusele on sätestatud ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 23 5 lõikes 3. Sarnastele tegevustele ühesuguse tähtaja määramine tagab õigusselguse ning vähendab eksimise tõenäosust. See säte annab teavitajale kindlustunde, et tema rikkumisteade, mis ekslikult või rikkumise laadi ebaõige hindamise tõttu saadeti valele asutusele, jõuab siiski õigesse asutusse, saab vajalikku tähelepanu ning rikkumine kõrvaldatakse. Teisalt peaksid isikud, kes soovivad rikkumisest teavitada, olema suutelised tegema teadliku otsuse selle kohta, kas, kuidas ja millal rikkumisest teatada. Seetõttu peaksid pädevad asutused pakkuma selget kättesaadavat teavet pädevas asutuses kättesaadavate teavituskanalite kohta ning teadete vastuvõtmise ja järelmeetmete rakendamise eest vastutavate töötajate kohta. Kogu rikkumisest teavitamist käsitlev teave peaks olema läbipaistev, lihtsalt arusaadav ja usaldusväärne, et soodustada rikkumisest teavitamist ja seda mitte tõkestada. Samamoodi peavad asutused ja ettevõtted tagama, et teave asutusesisese teavituskanali kohta oleks kättesaadav ja lihtsasti kasutatav. Lõikes 3 sätestatakse rikkumisteadete säilitamiseks kolmeaastane tähtaeg alates teavitajale rikkumise menetluse lõpptulemusest teada andmisest ning lõikes 4 volitusnorm rikkumisteadete säilitamise korra kehtestamiseks. Rikkumisteate säilitamise nõuded asutusesisestele ja asutusevälistele teavituskanalitele on sätestatud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 18. Määrusega sätestatakse rikkumisteate säilitamise ja hävitamise kord. Eelnõu § 11. Järelmeetmed ja tagasiside Paragrahv 11 sõnastab põhimõtted rikkumisteadetele järelmeetmete rakendamiseks ja tagasiside andmiseks. Lõike 1 kohaselt peavad asutused ja juriidilised isikud, kellel on asutusesisese või asutusevälise teavituskanali loomise kohustus, tagama rikkumise väljaselgitamise, vajadusel teavituse sisuks oleva rikkumise kohta menetluse alustamise ja muude järelmeetmete rakendamise. See tähendab, et neil on kohustus rikkumisteatele reageerida ja vajadusel kas ise alustada teavituse sisuks oleva rikkumise menetlust või siis see edastada asjakohasele menetlejale. Näiteks ei saa eraettevõte ise alustada kriminaalmenetlust ja kui teavituse sisuks oleva rikkumise puhul kerkib kuriteokahtlus, edastab teavituse saanud ettevõte kuriteoteate prokuratuuri või vastavale uurimisasutusele, näiteks PPA-le, maksualase kuriteo korral Maksu- ja Tolliametile, konkurentsialase kuriteo korral Konkurentsiametile, keskkonna ja loodusvarade kaitse ning kasutamise nõuete rikkumise kuriteo korral Keskkonnaametile. Lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest teavitanud isikule järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside anda esimesel võimalusel, kuid mõistlik ajavahemik ei või olla pikem kui kolm kuud. Põhjendatud juhtudel võib asutusevälise teavituskanali kaudu rikkumisest teavitamise korral olla tagasiside andmise aeg kuni kuus kuud, näiteks keeruliste ning mahukate menetluste korral. Teavitus järelmeetmete rakendamise kohta peab sisaldama üldist ülevaadet, milliseid järelmeetmeid on kasutusele võetud. Järelmeetmed hõlmavad ka rikkumisteadete suunamist muudele kanalitele või menetlustesse, mis mõjutavad üksnes rikkumisest teavitanud isiku individuaalseid õigusi, uurimise lõpetamise menetlust piisavate tõendite puudumise tõttu või muud. Järelmeetmed hõlmavad ka asutusesisese teavituse puhul näiteks sisejuurdluse alustamist ja võimaluse korral selle tulemusi ja tõstatatud teema uurimiseks võetud meetmeid ning edastamist pädevale asutusele edasiseks uurimiseks, kui selline teave ei piira sisejuurdlust või uurimist ega kahjusta puudutatud isiku õigusi. Igal juhul tuleb rikkumisest teavitanud isikut uurimise käigust ja tulemusest teavitada, pidades silmas, et sellega ei ohustata rikkumise sisulist menetlust. Eesmärk on anda teavitajale piisavalt informatsiooni menetluse käigu kohta, et sellega vältida näiteks ebavajalikku avalikustamist. Tagasisidet ei anta, kui teavitaja on 24 tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et ee seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. Lõikega 3 täpsustatakse rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisega seonduvat erisust ning sätestatakse, et kui § 11 lõikes 2 sätestatud tagasiside andmise kohustuse täitmine tähendaks konfidentsiaalse teabe avaldamist, lähtutakse teabe käitlemisel ja rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel asjakohastes eriseadustes sätestatust. See tähendab, et järelmeetmete rakendamise kohta tagasisidet andes tuleb arvestada, et olukorras, kus teavitajale tagasisidena andev informatsioon võib sisaldada konfidentsiaalset teavet, tuleb lähtuda eriseadustes sätestatud erisustest vastava info käitlemise kohta. Näiteks saab Maksu- ja Tolliamet rikkumisest teavitajale järelmeetmete rakendamise kohta tagasiside andmisel arvestada maksusalade hoidmise kohustustega ning ei saa anda üksikasjalikku teavet maksumenetlusega seonduvatest järelevalvemeetmetest ning toimingutest. Lõikes 4 sätestatakse, et rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet rikkumise menetluse lõpptulemuse kohta, välja arvatud juhul, kui teavitaja on tagasiside saamise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. See tähendab, et tagasiside tuleb anda selle kohta, millise tulemuseni rikkumisteate alusel alustatud menetluses jõuti. Eelnõu § 12. Kaitse üldsusele avalikustamise korral Paragrahv 12 määrab kindlaks kaitse saamise alused rikkumise üldsusele avalikustamise korral ning nimetab neli erinevat alust, mil rikkumisest teavitaja saab üldsusele avalikustamise korral kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse. Kaitse andmisel lähtutakse põhimõttest, et üldsusele avalikustamine ei peaks üldjuhul olema esimeseks teavitamise viisiks, kuna eelduslikult on rikkumise ärahoidmine või kõrvaldamine kõige tõenäolisem asutuseseisese või asutusevälise teavituskanali kaudu teavitamisel. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadus ei sätesta täiendavaid piiranguid rikkumise üldsusele avalikustamisele, vaid reguleerib, millistel juhtudel saab rikkumisest teavitaja antud seaduse kohaselt kaitse. Üldsusele avalikustamise puhul tuleb silmas pidada, et reguleeritakse mitte igasuguse info üldsusele avalikustamist, vaid rikkumisest teavitamisega seonduvat ning arvestada tuleb kõnesoleva seaduse üldsätetega, muu hulgas ka §-s 2 sätestatud seaduse sisulist kohaldamisala ning eranditega. Näiteks § 2 lg 2 punktis 2 sätestatud riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonna erisused kehtivad ka üldsusele avalikustamisel ning nendes valdkondades üldsusele avalikustamist kõnesoleva seadusega ei reguleerita. Punkti 1 kohaselt saab teavitaja kõnesoleva seaduse alusel kaitse juhul, kui teavitaja on eelnevalt edastanud teavituse vähemalt asutusevälise kanali kaudu, kuid nõuetekohaselt ei täidetud seaduses sätestatud teavitajaga ühenduse hoidmise ja tagasiside andmise kohustust või järelmeetmete rakendamise kohustust. Kuigi § 4 lõigete 4 ja 5 kohaselt võib teavitaja ise valida, kas teavitab esmalt asutusesisese või kohe asutusevälise teavituskanali kaudu, siis üldsusele avalikustamisel kõnesoleva seaduse kohaselt kaitse saamise eelduseks on asutusevälise teavituskanali kasutamine. Seda põhimõtet peegeldab eelnõu § 4 lõiget 5, mille kohaselt võib asutusevälise teavituskanali teavitaja rikkumisest teavitamiseks valida ka ilma asutusesisest kanalit eelnevalt kasutamata. Seega teavitajal ei ole kohustust esmaselt teavitada asutusesiseselt, kuid enne avalikkuse teavitamist tuleb pöörduda pädeva asutuse poole. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eesmärgiks on rikkumise võimalikult kiire ja tulemuslik ärahoidmine või kõrvaldamine. Teatud rikkumiste puhul võib selleks olla kõige tulemuslikumalt võimeline järelevalve asutus. Selliste rikkumiste puhul võib rikkumise 25 kõrvaldamiseks olla vajalik avalikkuse mitteteavitamine ning seda eriti faasis, kus probleemiga on veel võimalik tegeleda või olukorda parandada. Järelmeetmete asjakohasus sõltub iga juhtumi rikkumise asjaoludest ja rikutud normide laadist ning antud seaduse § 11 lõike 1 kohaselt rakendavad §-des 8 ja 9 nimetatud asutused rikkumise väljaselgitamiseks, kõrvaldamiseks ja ärahoidmiseks asjakohaseid järelmeetmeid ise või edastavad vajadusel rikkumisteate menetlemiseks pädevale asutusele. Kõnesoleva seaduse § 11 lõike 2 kohaselt tuleb teavitajale anda järelmeetmete rakendamise kohta tagasisidet teatud aja jooksul. Seega kui teavitaja on rikkumisteatega vähemalt asutusevälise teavituskanali poole pöördunud ning talle ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul järelmeetmete rakendamise kohta tagasisidet antud, saab ta avalikkuse poole pöördudes § 12 lõike 1 kohaselt kaitse. Paragrahvides 10 ja 11 sätestatud teavituskanalite kohustuste puhul tuleb silmas pidada, et kõnesolev seadus võimaldab ka anonüümset teavitamist, mille puhul ei pruugi teavituskanalid loonud asutustel ja juriidilistel isikutel §-des 10 ja 11 sätestatud kohustuste täitmine võimalik olla. Kui isik avalikustab rikkumise üldsusele otse ajakirjanduse kaudu, siis arvestatakse § 12 kohaldamisel KrMS § 72 lg 1 punktis 31 ning meediateenuste seaduse §-s 15 sätestatuga. Tulenevalt § 2 lõike 2 punktist 2 sätestatud erisustest riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonnas ei saa nendes valdkondades info avalikustanud inimene kaitset kõnesoleva seaduse alusel. Kui punktis 1 sätestatakse üldsusele avalikustamisel kaitse saamise üldreegel, st et kaitse saamiseks on enne avalikkuse poole pöördumist vajalik kasutada vähemalt asutusevälist teavituskanalit, siis punktides 2-4 nähakse ette erandid, millal kaitse saamiseks ei ole vajalik vähemalt asutusevälise teavituskanali eelnev kasutamine. Punkti 2 kohaselt saab rikkumisest üldsusele teavitaja kaitse kõnesoleva seaduse kohaselt juhul, kui rikkumine on ohuks avalikule huvile, näiteks kui tegemist on hädaolukorraga või esineb pöördumatu avaliku huvi kahjustamise oht, näiteks kui rikutakse avalikult kasutatava hoone tuleohutusreegleid või lastakse toksilisi jäätmeid veekogusse. Teavitajal peab olema põhjendatud alus arvata, et rikkumine toimub, ning lisaks peab teavitaja kaaluma, kas rikkumise kõrvaldamiseks on muid efektiivsemaid meetodeid ning kas kaasuvaks eesmärgiks on inimeste hoiatamine. Punkti 3 kohaselt saab teavitaja üldsusele avalikustamise puhul kaitse ka siis, kui asutusevälise teavitamise korral on põhjendatud arvata, et esineb survemeetmete rakendamise oht. Punkti 4 kohaselt saab teavitaja üldsusele avalikustamisel antud seaduse kohaselt kaitse ka siis, kui asutusevälise teavituskanali kasutamisel on tõenäoline, et rikkumist ei menetleta nõuetekohaselt või on alust arvata, et pädev asutus on ise rikkumisega seotud. Seda tuleb hinnata tulenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest, näiteks sellest, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või pädev asutus on rikkumisteate kohaselt ise rikkumisega seotud. Eelnõu 3. peatükk sätestab kaitsemeetmed. Eelnõu § 13. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused Paragrahv 13 määrab kindlaks, millal saab rikkumisest teavitaja kõnesolevas seaduses ettenähtud kaitse. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimuste sätestamisel on lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklist 6. Paragrahvis sätestatakse kumulatiivselt kaitse saamise tingimused rikkumisest teavitajale, kes on defineeritud § 4 lõikes 3. Rikkumisest teavitaja saab kaitse, kui teavitajal on teavitamise ajal põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või rikkumine on lõpule viidud ja kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse ning rikkuja teavitas asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole pöördudes vastavalt kõnesolevale seadusele. Seega kui teavitajal oli teavitamise hetkel 26 põhjendatud alus arvata, et rikkumine on toimunud, rikkumine jätkuvalt toimub või rikkumisega on vahetult alustatud, saab teavitaja kaitse ka siis, kui hiljem tuvastatakse, et rikkumist ei esinenud või selle toimepanemisega ei ole vahetult alustatud. Arusaadavalt ei ole teadvalt ebaõige teavituse tegemisel kaitse saamise tingimused täidetud, kuna sellel juhul ei ole teavitajal alust arvata, et rikkumine on toime pandud. Seda, kas teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et rikkumist on alustatud või see on lõpule viidud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Siinkohal on oluline, et teavitajal on tekkinud veendumus, et rikkumine on toime pandud või selle toimepanemisega on alustatud. Selline siseveendumus peab tuginema objektiivsetele asjaoludele ning tegemist ei saa olla pelgalt teavitaja oletusega. Näiteks kui isik kuuleb, et tema tööandja rikub keskkonnaalaseid norme, siis oleks isikul põhjendatud alus arvata rikkumise toimepanemist § 13 mõttes näiteks juhul, kui kuuldud info on põhjalik, faktidel põhinev ning info edastaja usaldusväärne. Infot rikkumise kohta ei saaks näiteks lugeda põhjendatuks, kui isikule öeldakse, et tema tööandja rikub keskkonnaalaseid norme, sest „seda teevad kõik keskkonnavaldkonnas juhtival kohal olevad isikud“. Sarnaselt on kaitse saamise tingimuseks ka asjaolu, et teavitajal oli põhjendatud alus eeldada, et rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse § 2 mõttes, näiteks ei tohi olla tegemist teavitaja individuaalvaidlusega. See tähendab, et teavitaja saab kaitse ka siis, kui hiljem tuvastatakse, et teavituse esemeks olev rikkumine ei kuulu antud seaduse kohaldamisalasse, kuigi ta seda teavitamise ajal ekslikult arvas. Rikkumise kohta teadlikult vale info esitamise korral isik kaitset ei saa (sama põhimõte on sätestatud § 5 lõikes 2) ning tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 21 näeb teadlikult ebaõige teavituse tegemise eest ette ka teavitaja vastutuse. Kaitse saamise tingimuseks on lisaks eeltoodule ka rikkumisest teavitamine kõnesolevas seaduses sätestatust lähtudes. Näiteks ei saa teavitaja kaitset olukorras, kus ta pöördub ilma §- s 12 sätestatud aluseta kohe avalikkuse poole. Seaduse kohaselt on rikkumisest teavitajal võimalik valida esmalt kas asutusesisene või asutuseväline teavituskanal ning sellise süsteemi loomise eesmärgiks on muuta teavitamine potentsiaalse teavitaja jaoks võimalikult lihtsaks, arusaadavaks, ettenähtavaks ja õiguskindlust pakkuvaks. Lisaks võtab selline süsteem, kus esmalt teavitatakse kas asutusesiseselt või asutuseväliselt, arvesse ka nende isikute õiguste võimalikult tõhusat tagamist, kelle rikkumisest teavitatakse, ning proovib minimeerida pahatahtlikke teavitusi. Eelduslikult on rikkuja huvide kahjustamine väiksem, kui sellekohane info antakse asutusesiseselt või asutuseväliselt, aga mitte avalikkusele. Avalikkuse teavitamine ei peaks olema esimene teavitamise võimalus ning avalikkuse teavitamise korral on rikkumisest teavitajal võimalik kaitse saada vaid teatud seaduses sätestatud tingimustel. Kaitse saamise seisukohalt ei ole oluline, kas teavitaja suudab esitada konkreetseid tõendeid rikkumise toimepanemise kohta, piisab põhjendatud mure või kahtluse väljendamisest. Teavitaja ei saa kaitset, kui edastas teadlikult valeinfot rikkumise toimumise kohta. Kuigi rikkumisest teavitaja kaitsmise vajadus tuleneb muu hulgas lähtekohast, et rikkumisest teavitamine on üldiselt avalikes huvides, tuleb siinkohal silmas pidada, et kaitse saamise tingimustena ei nähta seaduses ette tegutsemist avalikes huvides ega teavitaja motivatsiooni arvesse võtmist. EIK-i praktikas on töötaja poolt avalikes huvides teavitamist hinnatud sõnavabaduse kontekstis kohtuasjas Guja vs. Moldova10, rõhutades, et info avaldamist tuleb hinnata vastavalt 10 EIKo (suurkoda) 12.02.2008, 14277/04, Guja vs. Moldova. 27 konkreetsetele asjaoludele. Nimetatud lahendis tõi EIK kriteeriumid, mille järgi tuleb iga nn vilepuhumisjuhtumi korral hinnata: a. kas paljastuse teinud isiku käsutuses olid ka muud kanalid teabe teatavakstegemiseks; b. avaldatud teabe tähtsust avalikkuse jaoks; c. avaldatud teabe autentsust; d. kas teabe avaldamine avalikkusele oli tähtsam kui selle salastamine tööandja jaoks; e. kas teave oli avaldatud heas usus; f. töötajale või teenistujale kohaldatud karistuse või muude tagajärgede raskust. Eelnõu § 14. Konfidentsiaalsus Paragrahvis 14 sätestatakse rikkumisest teavitaja isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõue, mis on tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse esmane oluline ennetav meede, mille eesmärgiks on tööandjapoolse diskrimineerimise ning survemeetmete rakendamise ennetamine ja välistamine. Lõike 1 kohaselt tagab rikkumisteate vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks määratud isik teavitajale teavitamise fakti konfidentsiaalsuse. Antud seaduse § 8 lg 3 ning § 9 lg 3 kohaselt määratakse nii asutusesisese teavituskanali kui ka asutusevälise teavituskanali haldamiseks konkreetne isik või üksus, kes vastutab nii rikkumisteate vastuvõtmise, teavitajale tagasiside andmise kui ka järelmeetmete rakendamise eest. Selline põhimõte on ette nähtud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 16, mille kohaselt tuleb tagada rikkumisest teavitaja ning muu teabe konfidentsiaalsus, kui sellest võib otseselt või kaudselt tuletada rikkumisest teavitanud isiku. Kuigi teavitajate kaitse direktiiv sätestab rikkumisest teavitanud isiku konfidentsiaalsuse tagamise, räägitakse §-s 14 teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamisest. Teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamise mõistet kasutatakse ka KrMS-is ja KVS-is. Sarnaselt kõnesoleva seaduse § 14 lõikega 1 tagatakse KVS § 6 lg 2 kohaselt korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsus ja teavet teavitamise fakti kohta võib avaldada vaid teavitaja kirjalikul nõusolekul. Oluline on tähele panna, et kuigi KVS § 6 lg 3 sätestab erandina üldisest konfidentsiaalsuskohustusest, et teavitamise fakti konfidentsiaalsust ei tagata, kui teavitaja esitab teadvalt väära teavet, ei näe § 14 sellist erandit selgesõnaliselt ette. Ka teavitajate kaitse direktiivi artiklis 16 ei ole sätestatud selgesõnalist erandit konfidentsiaalsusnõude tagamisele juhul, kui teavitaja esitab teadvalt väära teavet, kuid selline erand tuleneb teavitajate kaitse direktiivi artiklist 6 ning kõnesoleva seaduse §-s 8 sätestatud kaitse saamise tingimustest. Paragrahvi 13 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kaitse saamise üheks tingimuseks asjaolu, et teavitajal oli teavitamise ajal põhjendatud alus arvata teavituse õigsust, seega teadvalt ebaõige teate esitaja kõnesoleva seaduse kohaselt kaitset ei saa. Seetõttu ei ole sama põhimõtte §-s 14 uuesti sätestamine vajalik. Lõike 1 kohaselt võib teavitamise fakti kohta avaldada teavet ainult teavitaja kirjalikul nõusolekul ning mitte kellelegi teisele kui teavituse vastuvõtmiseks ja menetlemiseks pädevale isikule. Selliselt on tagatud teavitajate kaitse direktiivi artikli 16 lõikest 3 tulenev nõue, et rikkumisest teavitajat teavitatakse enne tema isiku avalikustamist kirjalikult koos konfidentsiaalsete andmete avalikustamise põhjendamisega, välja arvatud juhul, kui teavitamine seaks menetluse ohtu. Eesti õiguse kohaselt ei ole isiku konfidentsiaalsuse tagamine kriminaalmenetluses üldjuhul võimalik ning KrMS-is on sätestatud erandid, millal isiku konfidentsiaalsus tagatakse. Konfidentsiaalsuse tagamise erandeid kriminaalmenetluses on arvesse võetud ka teavitajate kaitse direktiivi artikli 16 lõikes 2, mille kohaselt võib rikkumisest teavitaja isiku avalikustada, 28 kui see tuleneb riigisisesest vajalikust ja proportsionaalsest kohustusest seoses riigi ametiasutuste läbiviidavate uurimiste või kohtumenetlustega, mh selleks, et tagada puudutatud isiku kaitseõigusi. Kriminaalmenetluse seadustikus on reguleeritud, millal on kriminaalmenetluse läbiviimisel isiku konfidentsiaalsuse tagamine võimalik. Kõnesoleva seaduse § 14 lõike 2 kohaselt juhul, kui teavituse alusel alustatakse kriminaalmenetlust, tagatakse teavitamise fakti konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatut silmas pidades. Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatud erand tähendab, et üldjuhul ei ole kriminaalmenetluses teavitamise fakti konfidentsiaalsuse tagamine võimalik ning konfidentsiaalsus tagatakse vaid juhul, kui see on KrMS-s sätestatud. Lisaks on oluline rõhutada, et rikkumisest teavitamine ei vabasta teavitajat karistusõiguslikust vastutusest, kui ta teavitab enda poolt toime pandud kuriteost. Nimetatud erand kehtib kitsalt konfidentsiaalsuse tagamisele mitte süüteomenetluses laiemalt, vaid ainult kriminaalmenetluses. Lisaks on § 2 lõike 2 punktis 3 sätestatud kõnesoleva seaduse sisulise kohaldamisala üldisem erand kriminaalmenetluses, mille kohaselt ei kohaldata tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadust kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus KrMS-is sätestatuga. Konfidentsiaalsuse tagamise erand on kriminaalmenetluses põhjendatud, kuna teavitaja isiku avalikustamine võib olla kahtlustatava või süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks vajalik ning kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on isiku avalikustamata jätmine võimalik vaid väga piiratud seaduses sätestatud juhtudel. Kriminaalmenetluse seadustikuga seotud konfidentsiaalsuse tagamise erisuste puhul tuleb silmas pidada järgmist. KrMS § 198 lg 2 kohaselt teatab uurimisasutus või prokuratuur kuriteoteokaebuse esitamise korral kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikule, kelle kohta kuriteokaebus on esitatud, välja arvatud juhul, kui seadusest tulenevalt tagatakse kuriteost teavitamise fakti konfidentsiaalsus või kui teatamata jätmine on vajalik kuriteo ärahoidmiseks. Kuna tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaselt tagatakse rikkumisest teavitajale teavitamise fakti konfidentsiaalsus, siis kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ei teavitata KrMS § 198 lõike 2 kohaselt isikut, kelle suhtes kuriteokaebus on esitatud. KrMS § 67 näeb tunnistaja turvalisuse tagamiseks ette tema anonüümseks jätmise erandlikud võimalused ja korra ning lõike 1 kohaselt on tunnistaja anonüümseks jätmine lubatud kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend muu hulgas tugineda üksnes ega valdavas ulatuses anonüümse tunnistaja ütlustele ega tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seega on võimalik rikkumisest teavitaja teavitamise fakti konfidentsiaalsus tagada ning rikkumisest teavitaja anonüümseks jätta KrMS §-s 67 sätestatud juhtudel ning KrMS § 15 lõiget 3 silmas pidades. Kõnealuses paragrahvis sätestatud isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõudega tuleb arvestada ka juhul, kui eriseadustes on selgesõnaliselt sätestatud, et isiku konfidentsiaalsust ei tagata. Sellisel juhul kohaldub tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 14 erinormina. Rikkumisest teavitaja seaduse kohaldamisalas olevate juhtude puhul on ainuke erand § 14 lõikes 1 nimetatud üldpõhimõtte suhtes sätestatud lõikes 2, mille kohaselt teavitamise fakti konfidentsiaalsust ei tagata, kui teavitamise konfidentsiaalsuse tagamine ei ole võimalik kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. Muudes eriseadustes kirjeldatud juhul tuleb lähtuda tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-st 14 ning nõuetekohase rikkumisest teavitamise korral tuleb rikkumisest teavitamise faktikonfidentsiaalsus tagada. Näiteks on väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-s 33 sätestatud, et tunnistaja anonüümsust väärteomenetluses ei tagata. Kui väärteomenetluses on tunnistajaks isik, kes loetakse rikkumisest teavitajaks tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaselt, tuleb tema poolt teavitamise fakti konfidentsiaalsus tulenevalt §-st 14 tagada. Sarnane erisus VTMS § 33 kohaldamisele on sätestatud ka KVS § 6 lõikes 2, mille kohaselt tagatakse süüteomenetluses 29 korruptsioonijuhtumist teavitajale teavitamise fakti konfidentsiaalsus. Juhul, kui isik teavitab korruptsioonijuhtumist ning ta kaasatakse tunnistajana süüteomenetlusse, kohaldatakse süüteomenetluse sätteid korruptsioonijuhtumist teavitamise fakti konfidentsiaalsust rikkumata. Samamoodi suhestuvad omavahel kõnesoleva seaduse § 14 ning VTMS § 33 ning kui rikkumisest teavitaja kaastakse väärteomenetluses tunnistajana, siis kohaldatakse väärteomenetluse sätteid rikkumisest teavitamise fakti konfidentsiaalsust rikkumata. Tagamaks teavitaja ja puudutatud isikute kaitset, nähakse lõikes 3 ette, et teavituse vastuvõtmiseks ning järelmeetmete rakendamiseks määratud isiku poolt tagatakse, et teavituse sisu kasutatakse ainult nõuetekohaste järelmeetmete rakendamise eesmärgil. Näiteks on siin mõeldud olukorda, kus teavitus sisaldas ärisaladust teavitajate kaitse direktiivi artikli 16 lõike 4 kohaselt. Tuleb tagada, et rikkumisteateid ei kasutataks muudel eesmärkidel, kui rikkumise menetlemiseks on vaja. Puudutatud isikute kaitsemeetmed on ette nähtud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 22, mille lõike 2 kohaselt tuleb pädevatel isikutel kooskõlas riigisisese õigusega tagada, et puudutatud isikute konfidentsiaalsus on kaitstud kuni rikkumisest teavitamise või üldsusele avalikustamise tõttu alustatud menetluse lõpuni. Teavitajate kaitse direktiiv ei näe ette puudutatud isiku konfidentsiaalsuse tagamise nõuet rikkumisest teavitajaga samas ulatuses, mistõttu ei ole puudutatud isikute konfidentsiaalsuse tagamise nõue eraldiseisvalt §-s 14 sätestamine põhjendatud. Lõikes 3 sätestatu tagab, et rikkumisteate sisu, mh võimaliku infot puudutatud isiku kohta, kasutatakse ainult seoses rikkumise menetlemisega ning seega rikkumisteate menetlemiseks määratud isikul on kohustus arvestada ka puudutatud isiku konfidentsiaalsuse kaitsmisega vajadusega. Eelnõu § 15. Isikuandmete töötlemine Paragrahvis 15 reguleeritakse isikuandmete töötlemisega seonduvat. Paragrahvi 15 lõikes 1 sätestatakse üldine volitus töödelda isikuandmeid, kui see toimub tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses sätestatud alusel ja eesmärkidel. Seejuures võib töötlemine kuuluda nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) (isikuandmete kaitse üldmäärus) kui isikuandmete kaitse seaduse kohaldamisalasse (täpsemalt selle 4. peatükk). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT L 119, 04.05.2016, lk 89–131), sätestatut. Paragrahvi 15 lõike 2 eesmärgiks on tagada tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse läbi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23. Kõnesolev artikkel tagab vastutavale töötlejale õiguse piirata teatud juhtudel andmesubjektile isikuandmete kaitse üldmäärusega tagatud õigusi. See õigus ei ole aga absoluutne. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 23 näeb ette põhiõiguste olemuse garantii ja proportsionaalsuse põhimõtte, samuti on laiendatud piirangu eesmärkide loetelu (artikli 23 lõige 1). Lisatud on ka piirangut kehtestava regulatsiooni miinimumnõuete kataloog (artikli 23 lõige 2). Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõige 1 lubab liikmesriigil piirata artiklites 12–22 ja artiklis 34, samuti artiklis 5 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust. Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 12–22 sätestatud andmesubjekti õigused ja vastutava ning volitatud töötleja informatsioonikohustused kujutavad endast läbipaistvuse põhimõtte 30 täpsustamist. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lg 1 punkti a kohaselt tuleb isikuandmete töötlemisel tagada, et töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev. Ainult siis, kui inimene saab lihtsa vaevaga ja arusaadaval viisil teada oma isikuandmete töötlemisest ja sellega kaasnevatest õigustest, on võimalik tagada andmesubjekti kontroll oma andmete üle. Seega kujutavad artiklid 12–22 olulist informatsioonilise enesemääramise põhiõiguse tagatist. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 34 reguleerib andmesubjekti teavitamist isikuandmetega seotud rikkumisest, mille tulemusel saab isik tõhusamalt otsustada näiteks kahju hüvitamise nõude esitamise üle. Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtete ulatuse suhtes tohib piiranguid kehtestada üksnes niivõrd, „kuivõrd selle sätted vastavad artiklites 12–22 sätestatud õigustele ja kohustustele”11. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõikes 2 sätestatakse seadusega kehtestatava piirangu miinimumnõuded. Nõuete kataloog on võrdlemisi ulatuslik. Normi sõnastusest „asjakohasel juhul” on tuletatud, et kumulatiivselt esitatud nõuetest tuleb regulatsioone kehtestada vaid nende kriteeriumide osas, mis on vastava piirangu puhul asjakohased.12 Samas leitakse, et seadusandja, kes soovib artikli 23 alusel piiranguid kehtestada, peab käsitlema lõikes 2 esitatud loetelu kumulatiivsena.13 Artikli 23 lõike 2 eesmärk on tasakaalustada andmesubjekti õiguste piiramist teatud regulatsioonidega. Artikli 23 lõigete 1 ja 2 nõuded sunnivad liidu ja liikmesriigi tasandi seadusandjaid piiritlema piirangute seadmist – niipalju kui võimalik – üksikute töötlemise eesmärkide ja kategooriate, andmekategooriate või vastutavate töötlejatega.14 Euroopa Kohus on rõhutanud, et „mis tahes seadusandlik meede, mis on sellel alusel võetud, peab eelkõige vastama isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud erinõuetele.”15 Samas tuleb silmas pidada, et §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse täitmine peab olema igakülgne. See tähendab, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 23 sätestatud vastutava töötleja õigus piirata andmesubjekti õigusi (siinses kontekstis isik, kelle rikkumisest teavitatakse) peab samuti olema igakülgne. Tagamaks konfidentsiaalsuskohustuse igakülgselt täitmist, ei ole kõnesolevas seaduses võimalik eraldi välja tuua isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõikes 2 sätestatud tingimusi. Tegemist on erandliku juhuga, kus artiklist 23 tulenevad nõuded tagatakse üldise normiga, mille kohaselt piirab vastutav töötleja andmesubjekti õigusi, kui see on vajalik rikkumisest teavitajale konfidentsiaalsuse tagamiseks. Isikuandmete töötlemist õiguskaitseasutuste poolt süütegude tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel ning karistuste täideviimisel reguleerivad lisaks isikuandmete kaitse seadusele ka vastavad eriseadused (KrMS, vangistusseadus jt). Asjakohaseks on siinkohal KrMS, mille § 152 lõike 4 kohaselt võib vastutav töötleja piirata andmesubjekti isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi, kui see on vajalik süüteo tõkestamiseks, avastamiseks, menetlemiseks või karistuse täideviimiseks, tsiviil-, haldus- või mis tahes muu seadusliku menetluse läbiviimiseks, teise isiku või andmesubjekti õiguste ja vabaduste kahjustamise takistamiseks, riigi julgeoleku ohustamise takistamiseks või avaliku korra kaitse tagamiseks. Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse täitmiseks saab õiguskaitseasutus 11 Euroopa Andmekaitsenõukogu juhised isikuandmete kaitse üldmääruse art 23 sätestatud piirangute kohta: https://edpb.europa.eu/sites/edpb/files/consultation/edpb_guidelines_202010_article23_en.pdf, lk 9 12 Paal/Pauly aal/Pauly/Paal Art. 23 Rn. 44 13 Beck, DSGVO Art. 23 Beschränkungen Alexander Dix Simitis/Hornung/Spiecker gen. Döhmann, Datenschutzrecht 1. Auflage 2019 Rn. 37 14 DSGVO Art. 23 Beschränkungen Alexander Dix Simitis/Hornung/Spiecker gen. Döhmann, Datenschutzrecht 1. Auflage 2019 Rn. 37 15 Okt 2020 P 209. 31 seega piirata andmesubjekti (isik, kelle rikkumisest teavitati) õigusi, et tagada teise isiku (rikkumisest teavitaja) kaitse. Seega puudub vajadus reguleerida kõnesolevas seaduses õiguskaitseasutuste tegevuse käigus isikuandmete töötlemist. Konfidentsiaalsuskohustuse täitmine isikundmete töötlemise kontekstis on sel juhul tagatud kõnesoleva seaduse § 14 ja KrMS § 152 lõike 4 koosmõjus. Väärteomenetlusele kohaldatakse VTMS § 2 kohaselt kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi, kui VTMS-s ei ole sätestatud teisiti. Andmesubjekti õiguste piiramise osas VTMS erisusi ei sätesta, mis tähendab, et kohaldatakse KrMS asjakohaseid sätteid. Seega saab ka väärteomenetluses §-st 14 tuleneva konfidentsiaalsuskohustuse isikundmete töötlemise kontekstis tagada kõnesoleva seaduse § 14, VTMS § 2 ja KrMS § 152 lõike 4 omavahelises koosmõjus. Eelnõu § 16. Survemeetmeete rakendamise keeld Paragrahvis 16 sätestatakse rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld. Lõike 1 kohaselt on rikkumisest teavitaja suhtes keelatud otsene või kaudne tööalane tegevus või tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada teavitajale põhjendamatut kahju. Keelatud on survemeetmete rakendamine, selle katse ning survemeetmete rakendamisega ähvardamine. Seaduses ei anta loetelu, mida loetakse suvemeetmeteks lõike 1 mõttes. Survemeetmeteks § 16 lõike 1 mõttes loetakse näiteks järgmiseid meetmeid: a. töölepingu ülesütlemine või teenistusest vabastamine; b. madalamale ametikohale viimine või edutamise takistamine; c. tööülesannete muutmine, töötamise koha muutmine, palga vähendamine, tööaja muutmine; d. koolitusel osalemise takistamine; e. tulemuslikkusele negatiivse hinnangu või negatiivse tööalase soovituskirja andmine; f. distsiplinaarmeetme või muu karistuse, sealhulgas rahalise karistuse rakendamine, samuti distsiplinaarmenetluse või muu sarnase menetluse algatamine; g. sunni rakendamine, hirmutamine, ahistamine või tõrjumine; h. diskrimineerimine, ebasoodsasse olukorda seadmine või ebaõiglane kohtlemine; i. tähtajalise töölepingu tähtajatuks töölepinguks muutmata jätmine, kui töötajal oli tekkinud õiguspärane ootus, et talle pakutakse alalist töökohta; j. kahju tekitamine, sealhulgas isiku maine kahjustamine, eriti sotsiaalmeedias, või rahalise kahju põhjustamine, sealhulgas ärivõimaluste ja sissetulekute kaotamine; k. musta nimekirja kandmine sektorit või kogu tööstusharu hõlmava mitteametliku või ametliku kokkuleppe alusel, mis võib kaasa tuua selle, et isik ei leia tulevikus selles sektoris või tööstusharus tööd; l. kaupu või teenuseid käsitleva lepingu ennetähtaegne lõpetamine või tühistamine; m. litsentsi või loa kehtetuks tunnistamine; n. psühhiaatrilisele konsultatsioonile või ravile saatmine; o. muud survemeetmed. Eeltoodud näitliku loetelu sätestamisel on lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklis 19 toodud loetelust, mis ei ole samuti ammendav. Survemeetmete rakendamine on seaduse kohaselt keelatud ning survemeetmed ei jagune lubatud ning lubamatuteks survemeetmeteks, vaid mis tahes kujul survemeetmete rakendamine rikkumisest teavitaja suhtes on keelatud. Seletuskirjas mitteammendava loetelu andmise eesmärk on eelkõige anda ülevaade rikkumisest teavitaja 32 suhtes rakendatavatest kõige tüüpilisematest survemeetmetest. Selliselt on seletuskirjas toodud loetelul ka informatiivne funktsioon potentsiaalse survemeetme rakendaja suhtes, mis peaks tema isiklikku vastutust tugevdama. Lisaks nähakse §-s 19 survemeetmete rakendamise eest ette ka vastutus. Keelatud on nii survemeetmete rakendamine kui ka survemeetmete rakendamise katse ning sellega ähvardamine. Teavitajate kaitse direktiivi preambuli põhjenduspunktis 87 on selgitatud, et keelata tuleb survemeetmed, mida võtavad, soodustavad või lubavad tööandja või klient või teenuste saaja ja viimase nimel töötavad või tegutsevad isikud, sealhulgas töökaaslased ja juhid samas organisatsioonis või muudes organisatsioonides, millega rikkumisest teavitav isik puutub kokku oma tööalase tegevuse kontekstis. Töötaja suhtes survemeetmete rakendamise keeld on sätestatud ka kehtivas seaduses. TLS § 3 sätestab üldise võrdse kohtlemise põhimõtte, mille kohaselt peab tööandja muu hulgas tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest ning järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõte on sätestatud ka ATS §-s 13. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta vaid poolte kokkuleppel ja töölepingu lõppemise alused, ülesütlemise viisid ning kord on sätestatud TLS 5. peatükis. TLS § 104 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine ning isikuga töösuhte lõpetamine on võimalik vaid objektiivsetel põhjustel. Töötaja poolt rikkumisest teavitamine ei ole isikuga töösuhte lõpetamise, töötasu vähendamise ega töötaja töökeskkonnas teiste töötajatega võrreldes kehvematesse tingimustesse asetamise objektiivseks põhjuseks. Kõnesoleva seaduse kohaselt on rikkumisest teavitamisel kaitse saavate isikute ring laiem (isikuline kohaldamisala on sätestatud §-s 3) kui TLS-i või ATS-i kohaldamisala, mistõttu on vaja survemeetmete rakendamise keeld otsesõnu antud seaduses sätestada. Lõikes 2 on sätestatud kaitsemeetmed tõendamiskoormise jagamise kohta. Survemeetmete rakendamise korral peab rikkumisest teavitaja tõendama, et ta teavitas rikkumisest. Sellisel juhul, kui kahju tekitanud meetmed võtnud isik ei tõenda, et meetmete võtmine oli põhjendatud, loetakse, et survemeetmeid on rakendatud rikkumisest teavitamise tõttu ning teavitajale tekitatud kahju oli põhjuslikus seoses rikkumisest teavitamisega. Tõendamiskoormise eeltoodud kujul jagamine on vajalik, kuna kui rikkumisest teavitaja vastu on rakendatud survemeetmeid ning ta läheb oma õiguste kaitseks ja kahju hüvitamiseks kohtusse, võib tal olla keeruline tõendada rikkumisest teatamise ja survemeetmete rakendamise vahelist seost. Survemeetmete rakendajal on rohkem võimalusi survemeetmete rakendamise põhjendamiseks, kui survemeetmete rakendamine on põhjendatud ning ei ole olnud tingitud rikkumisest teavitamise faktist. Sarnase põhimõtte näeb ette näiteks KVS § 6 lg 4, mille kohaselt korruptsioonijuhtumist teatanud isiku kaitseks kohaldab kohus jagatud tõendamiskohustust. Kohtu poole pöörduv isik peab avalduses esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib järeldada, et teda on ebavõrdselt koheldud. Kui isik, kelle vastu on avaldus esitatud, ei tõenda vastupidist, lähtutakse eeldusest, et ebavõrdne kohtlemine toimus korruptsioonijuhtumist teatamise tõttu. KVS §-s 6 sätestatu hõlmab nii avalikus kui ka erasektoris ametiisiku või muu isiku poolt korruptsioonijuhtumist teavitamist, st lisaks ametiisikutele (kellele tuleneb korruptsioonijuhtumist teavitamise kohustus KVS § 6 lõikest 1) on kaitstud ka erasektori korruptsioonijuhtumist teavitajad. KVS-s sätestatu kohaldub ainult korruptsioonijuhtumitest teavitamise kohta ning kõnesolevas seaduses nähakse sarnane nõue ja kord ette kõigile seaduses ettenähtud korras teavitamistele. Teavitajate kaitse direktiivi artikli 21 lõike 6 kohaselt tuleb rikkumisest teavitajale survemeetmete rakendamise vastaseid kaitsemeetmeid, sealhulgas riigisisesest õigusest 33 tulenevaid kohaseid ajutisi meetmeid, kohaldada kuni kohtumenetluse otsuse tegemiseni. Esialgse õiguskaitse korras peab saama lõpetada ähvardused, kättemaksukatsed või jätkuvad survemeetmed nagu nt ahistamine. Olukorras, kus tööandja on töötaja töölepingu üles öelnud, ei ole esialgse õiguskaitse korras antud juhul töötaja tööle ennistamine TLS-i kohaselt võimalik. Artikli 21 lõike 8 kohaselt tuleb rikkumisest teavitajale tagada ka õiguskatsevahendite olemasolu ja kantud kahju täielik hüvitamine vastavalt riigisisesele õigusele, kui isiku suhtes on survemeetmete rakendamise keelust hoolimata survemeetmeid siiski rakendatud. Rikkumisest teavitajal on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördudes võimalik taotleda esialgset õiguskaitset ning tal on võimalik kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid ning nõuda kahju hüvitamist. Kohtumenetlus peaks tagama tegeliku ja tõhusa hüvitamise või heastamise hoiatavalt ning kantud kahjuga proportsionaalselt ning selleks on teavitajate kaitse direktiivi preambuli põhjenduspunkti 95 kohaselt asjakohased Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtted. Esialgse õiguskaitse saamine, õiguskatsevahendite kasutamine ning kahju hüvitamine ei ole teavitajate kaitse direktiivis eraldi reguleeritud ning artikli 21 lõigetest 6 ja 8 tuleneva nõude eraldi sätestamine tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ei ole vajalik. Eelnõu § 17. Rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine Paragrahvis 17 sätestatakse rikkumisest teavitaja vastutuse välistamine. Vastutuse välistamine peegeldab rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artiklis 21 nimetatud kaitsemeetmeid, mille eesmärk on tagada survemeetmete rakendamise keeld. Lõike 1 esimese lause kohaselt ei vastuta rikkumisest teavitaja teabe avalikustamisest tulenevate kohustuste rikkumise eest, kui teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine oli vajalik rikkumise paljastamiseks, välja arvatud juhul, kui selline teabe avaldamine on kuriteona karistatav. Vastutuse välistamise eelduseks on § 13 lõikes 1 nimetatud tingimuste täitmine, mille rakendamisel tuleb silmas pidada ka kõnesoleva seaduse sisulist kohaldamisala. See tähendab, et eelnimetatud vastutuse välistamise põhimõte teabe avaldamisel kehtib § 2 lõikes 1 nimetatud juhul, st tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest teavitamise suhtes, ning ei kohaldu § 2 lõikes 2 nimetatud juhtudel. Teavitaja ei vastuta antud seaduses ettenähtud korras rikkumisest teavitamisel teabe avalikustamisest tulenevate seaduses ettenähtud või lepinguliste kohustuste rikkumise eest. Tegemist võib olla näiteks lepingus sisalduva lojaalsus- või konfidentsiaalsuskohustusega või mitteavaldamise kokkuleppega. Teavitaja vastutus teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede on eest välistatud, kui teavitajal oli põhjendatud alus arvata, et teabe avaldamine on rikkumise paljastamiseks vajalik. See tähendab, et teavitaja vastutus teabe avaldamise eest ei ole § 17 lõike 1 alusel välistatud, kui teavitaja on küll esitanud § 13 lg 1 kohase teavituse, kuid on esitanud ka üleliigset teavet, mis ei ole rikkumise põhjendamiseks vajalik. Näiteks teavitaja on esitanud kokkuleppelise saladuses hoidmise kohustusega kaetud infot, mis ei seondu rikkumisega või seondub rikkumisega vaid kaudselt. Sellisel juhul üleliigse teabe avaldamise osas § 17 lõige 1 ei kohaldu ning tööandjal võib tekkida õigus nõuda teavitanud töötajalt salastatud teabe avalikustamise eest töölepingus kokku lepitud leppetrahvi. Lõikes 1 sätestatud teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede eest vastutuse välistamine tähendab mh, et teavitaja ei vastuta rikkumisest teavitamise käigus au teotamise, ebaõigete andmete avaldamise, autoriõiguste rikkumise, saladuse hoidmise kohustuse rikkumise, andmekaitsenormide rikkumise või selle tulemusena eraõiguse, avaliku õiguse või kollektiivse tööõiguse alusel taotletavate hüvitiste eest. Rikkumisest teavitaja võib hagi rahuldamata jätmiseks tugineda rikkumisest teavitamisele tingimusel, et isikul oli põhjendatud alus arvata, et rikkumisest teavitamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik. Saladuse hoidmise kohustuseks, mille rikkumise eest teavitaja teavitajate kaitse direktiivist tulenevalt ei vastuta, 34 on näiteks võlaõigusseaduse §-s 625 ning TLS §-s 22 nimetatud saladuse hoidmise kohustus, mille puhul isiku kohustus saladust hoida tuleneb lepingust. Rikkumisest teavitamine, eriti asutuseväline ning avalikkuse teavitamine, võib endaga kaasa tuua autori isiklike või varaliste õiguste rikkumise. Kuigi autoriõiguse seaduse (AutÕS) IV peatükis on autoriõigusest sätestatud teatud erandid, ei ole need mõeldud teavitajate kaitse direktiivist tuleneva vastutuse välistamiseks ning riigisisest õigust tuleb vastavalt täiendada. Praegune AutÕS IV peatükk kehtestab erandid vaid autori varalistest õigustest (rikkumisest teavitamine võib teoreetiliselt rikkuda ka autori isiklikke õigusi) ning kohaldatakse nn kolmeastmelist testi (vt AutÕS § 17). Antud seaduse kohaselt autoriõiguse rikkumise eest vastutuse välistamiseks ei ole põhjendatud AutÕS vastava osa täiendamine, kuna uus vastutust välistav erand ei sobi olemuslikult AutÕS IV peatükis välja kujunenud süsteemiga. Lõike 1 teise lause kohaselt peetakse samadel asjaoludel ärisaladuse avaldamist seaduslikuks. Rikkumisest teavitamisega kaasnevat ärisaladuse avaldamist tuleb käsitleda seaduslikuna ärisaladuse direktiivi artikli 3 lõike 2 tähenduses. Ärisaladuse direktiiv näeb ette, et ärisaladuse saamine, kasutamine ja avaldamine loetakse ärisaladuse direktiivi mõttes seaduslikuks, kui see on EL õigusega lubatud. Paragrahvi 17 lõike 1 teises lauses toodud vastutuse välistamise kaitsemeede ärisaladuse avaldamisel tähendab, et EKTÄKS § 5 lõike 3 punkt 2 ja sellega kaasnev vastutus ei kohaldu. Teavitaja poolt kõnesolevas seaduses ettenähtud korras teavitamisel ei loeta teavitamisel ärisaladuse avaldamist ebaseaduslikuks. Õiguslikult on ärisaladust puudutav kaitsemeede kõnesoleva sätte teises lauses toodud kaitsemeetmetest erinev selles osas, et teavitajate kaitse direktiivi artikli 21 lõike 7 teise taande kohaselt peab ärisaladust puudutavalt tekkima olukord, kus rikkumisest teavitamise käigus ärisaladuse avaldamine (juhul, kui isikul oli põhjendatud alus arvata, et rikkumisest teavitamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik) ei ole rikkumine. Kui ei ole rikkumist, ei ole vastutust. Ülejäänud teavitajate kaitse direktiivis ning kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmete puhul tekib õiguslikult olukord, kus rikkumine on, aga sellega ei kaasne vastutust ehk tegemist on materiaalõiguslike nõuet välistavate eeldustega. Nimetatud erisus EKTÄKS § 5 lõike 3 punkti 2 osas on põhjendatud sätestada eriseaduses, st tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduses ning EKTÄKS täiendamine ei ole vajalik. Ärisaladuse kaitsega seoses tuleb ärisaladuse direktiivi kohaselt tagada ka ärisaladust sisaldava teabe (nagu ka rikkumisteates sisalduva muu teabe) kaitsmine ning et seda ei kasutata muudel eesmärkidel, kui on vaja rikkumisest teavitamise menetlemiseks. Seda peaks eelkõige tagama §-s 14 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus ning § 17 lõikes 1 sätestatu. Lõige 2 näeb ette vastutuse välistamise erandi teabele juurdepääsu hankimise eest. Üldpõhimõttena ei vastuta rikkumisest teavitaja rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu hankimise eest. Rikkumisest teavitaja vastutab rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu hankimise eest, kui selline tegu on süüteona karistatav. Teavitaja on teabe hankimise eest vastutusest vabastatud, kui ta on teabe või teavet sisaldavad dokumendid omandanud või saanud sellele ligipääsu seaduslikult või kui asjakohase teabe või dokumentide omandamine või neile ligipääsu hankimine tõstatab tsiviil-, haldus- või tööalase vastutuse küsimuse. Näiteks lähevad siia alla olukorrad, kui isik teeb teavitamiseks tööandja dokumentidest koopiaid või kasutab seaduslikku ligipääsu kaastöötaja e-kirjadele või dokumentidele. Kui teabe omandamine või sellele juurdepääsu hankimine on süüteona karistatav, kohalduvad vastavad karistusseadustiku või eriseadustes toodud väärtegude sätted. Seega on vastutusest vabanemine välistatud näiteks olukorras, kus teabe või dokumentide omandamine kujutab endast hoonesse või ruumi omavoliliselt sisenemist, dokumentide või esemete vargust, arvutiandmetesse sekkumist või arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimist. 35 Rikkumisest teavitaja ei ole vabastatud muust võimalikust vastutusest, mis tuleneb teavitamisega mitteseotud tegevusest või tegevusetusest või mis ei ole rikkumisest teavitamiseks vajalik. Paragrahvides 18–21 on ette nähtud vastutuse sätted nii isikutele, kes seaduses rikkumisest teavitaja kaitseks sätestatud nõudeid rikuvad, kui ka rikkumisest teavitajale. Eelnõu § 18. Rikkumisest teavitamise takistamine Eelnõu § 18 lõige 1 näeb ette vastutuse väärteokorras rikkumisest teavitamise takistamise eest. Eelnõu § 18 lõike 3 kohaselt on karistatav ka rikkumisest teavitamise takistamise katse ning lõige 2 näeb ette vastutuse lisaks füüsilisele isikule ka juriidilisele isikule. Eelnõu 4. peatükis sätestatud vastutuse sätete kehtestamisel on lähtutud teavitajate kaitse direktiivi artiklist 23, mis näeb teatud rikkumiste korral ette kohustuse sätestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Rikkumisest teavitajate direktiivi artikli 23 lõike 1 p a näeb ette vastutuse füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes takistavad või üritavad takistada rikkumisest teavitamist. Eelnõu § 19. Survemeetmete rakendamine Eelnõu § 19 lg-te 1 ja 2 kohaselt on väärteokorras karistatav rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamine füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt ning lõike 3 kohaselt ka survemeetmete rakendamise katse. Rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 23 lõike 1 p b kohaselt tuleb ette näha vastutus isikule, kes kohaldab rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmeid, ning p c kohaselt isikule, kes algatab rikkumisest teavitaja suhtes pahatahtliku menetluse. Eelnõu § 20. Rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumine Eelnõu § 20 kohaselt on väärteokorras karistatav rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse rikkumine. Eelnimetatud rikkumise eest vastutavad nii füüsilised kui juriidilised isikud. Rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi artikli 23 lõike 1 p d kohaselt tuleb näha ette vastutus isikule, kes rikub teavitaja konfidentsiaalsuse hoidmise kohustust. Eelnõu § 21. Teadvalt ebaõige teavitamine Eelnõu § 21 lg 1 kohaselt vastutab rikkumisest teavitaja (ainult füüsilise isikuna), kes esitab asutusesiseselt, asutuseväliselt või avalikkuse poole pöördudes teadlikult ebaõige teavituse. Isik vastutab nimetatud sätte kohaselt väärteo korras ainult siis, kui puudub karistusseadustiku §-s 319 sätestatud süüteokoosseis. Kui rikkumisest teavitaja esitab teadvalt vale kaebuse kuriteo toimepanemise kohta, vastutab ta KarS § 319 kohaselt kuriteo toimepanemise eest. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt, st kõnesoleva seaduse kohaldamisalast lähtuvalt. See tähendab, et antud paragrahvi kohaselt ei ole karistatav mitte igasugune teadlikult ebaõige teavitamine, vaid ebaõige teavitus peab olema esitatud kui rikkumisteade. Antud seaduse § 5 lg 2 kohaselt on teadvalt ebaõige teavituse esitamine keelatud. Seega on vastutuse sätetega tagatud ühelt poolt rikkumisest teavitaja kaitset tagavate normide tõhusus ning teisalt soovitakse ära hoida alusetuid teavitusi, mis lisaks puudutatud isikule põhjendamatu potentsiaalse kahju tekitamisele mõjutab kogu rikkumisest teavitavate isikute kaitse süsteemi tõhusust ja usaldusväärsust. Kui 36 teadlikult ebaõige teavituse tõttu on kolmandale isikule tekitatud kahju, on kolmandal isikul võimalik nõuda kahju hüvitamist. Eelnõu § 22. Menetlus Paragrahvi 22 lõikega 1 nähakse ette, et §-des 18–21 sätestatud väärtegusid menetleb kohtuväliselt Politsei- ja Piirivalveamet. Lõige 2 loob siia erandi ning selle kohaselt on nende väärtegude kohtuväline menetleja Kaitsepolitseiamet juhtudel, kus ta avastab §-de 18–21 rikkumised süüteomenetluse käigus. Sellega tagatakse menetluse ökonoomsus, kui kriminaal- või väärteomenetluse käigus tuvastatakse väärteo tunnustega teod. Sellisel juhul ei pea kaitsepolitsei edastama neid materjale politseile, vaid saab neid menetleda ise. Ülejäänud juhtudel menetleb väärtegusid PPA. Eelnõu § 23. Käesoleva seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 kohaldamine Sättega luuakse erisus § 8 lõike 2 punktis 3 nimetatud juriidilistele isikutele, kus on 50–249 töötajat. Nimetatud asutused saavad pikema aja asutusesisese teavituskanali loomiseks ning peavad teavituskanali looma 2024. aasta 1. juuniks. Eelnõu § 24. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduse § 502 reguleerib õigusrikkumisest teavitamist Finantsinspektsiooni teavituskanalit (ehk asutusevälist kanalit) kasutades ehk näeb ette nõuded sellisele teavituskanalile. Eelnõuga täpsustatakse, et sise-eeskirjadega tuleb muu hulgas kehtestada järelmeetmete võtmise kord. Finantsinspektsiooni seaduse § 502 lõikes 1 tehakse viide tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele, mida tuleb vastavate sise-eeskirjade koostamisel arvestada. Finantsinspektsiooni seaduse § 502 lõike 2 punktis 1 lisatakse, et sise-eeskirjadega määratakse kindlaks ka järelmeetmete võtmise eest vastutavad töötajad, nagu näeb ette tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõike 3 punkt 3. Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõige 31 reguleerib, mis teave peab Finantsinspektsiooni veebilehel olema avalikustatud seoses rikkumisteate vastuvõtmisega. Paragrahvi 53 lõike 31 punkti 2 täienduse kohaselt peab olema avaldatud selgitus muu hulgas selle kohta, et teavituse võib esitada muu häälsõnumiga, nagu on ette nähtud teavitajate kaitse direktiivis. Uue lõike 31 punkti 10 kohaselt peab olema avaldatud viide ka teavitaja kaitse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kaitsemeetmetele. Eelnõu § 25. Investeerimisfondide seaduse muutmine Investeerimisfondide seaduse § 287 sätestab nõuded depositooriumile. Vastavalt investeerimisfondide seaduse § 287 lõike 61 kehtivale redaktsioonile peab depositoorium kehtestama oma töötajatele investeerimisfondide seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra, mis võimaldab sõltumatut ja autonoomset õigusrikkumisest teavitamist. Lõike 61 muudatustega täpsustatakse seda sätet, nähes ette, et depositoorium kehtestab oma töötajatele investeerimisfondide seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja loob teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest ja automaatset õigusrikkumisest teavitamist. Samuti täpsustatakse, et õigusrikkumisest teavitamisel tuleb kohaldada teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Sarnane muudatus tehakse 37 investeerimisfondide seaduse § 343 lõikes 3, mis käsitleb fondivalitseja kohustusi luua vastav rikkumisest teavitamise kord ja luua teavituskanal, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Eelnõu § 26. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduse § 105 sätestab kindlustusandja ja § 186 kindlustusmaakleri sise- eeskirjade nõuded. Uue kindlustustegevuse seaduse § 105 lõikega 41 nähakse kindlustusandjale ette nõue kehtestada töötajatele rikkumisest teavitamise kord ja luua teavituskanal vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist, ning § 186 lõikega 3 sätestatakse sarnane nõue kindlustusmaaklerile. Samuti täpsustatakse mõlemas sättes, et õigusrikkumisest teavitamisel tuleb kohaldada teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Eelnõu § 27. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 44 sätestab krediidiandjate ja -vahendajate sise- eeskirjade nõuded. Paragrahvi 44 lõikes 3 nähakse ette mitteammendav loetelu sellest, mis sise- eeskirjadega tuleb sätestada. Paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 17, mis näeb ette, et krediidiandja ja -vahendaja peab sise-eeskirjaga määrama kindlaks rikkumisest teavitamise korra ja teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldab asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Lõikega 4 täpsustatakse, et vastav kord ja teavituskanal peavad muu hulgas nägema ette selle, et teavitajale tagatakse teavitaja kaitse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Eelnõu § 28. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduse § 63 sätestab krediidiasutuste sise-eeskirjade ja protseduurireeglite nõuded. Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, mis näeb ette nõude, et krediidiasutus peab kehtestama oma töötajatele krediidiasutuste seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja looma teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldaks asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Lisaks täpsustatakse, et õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Eelnõu § 29. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 50 sätestab makseasutuse ja e-raha asutuse sise- eeskirjade nõuded. Paragrahvi täiendatakse lõikega 41, mis näeb ette nõude, et makseasutus ja e-raha asutus peavad kehtestama oma töötajatele makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatud nõuete rikkumisest teavitamise korra ja looma teavituskanali vastavalt tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-le 8, mis võimaldaks asutusesisest õigusrikkumisest teavitamist. Lisaks täpsustatakse, et õigusrikkumisest teavitamisel kohaldatakse teavitaja kaitset tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Eelnõu § 30. Väärtpaberituru seaduse muutmine 38 Väärtpaberituru seaduse 21. peatükk reguleerib turukuritarvituse keelamist. Sama peatüki 6. jagu sätestab rikkumisest teavitamise korra. Seega on kehtivas redaktsioonis rikkumisest teavitamise korra loomine nähtud ette vaid turukuritarvitusega seotud rikkumiste puhuks. Teavitajate kaitse direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis a toodud sisuline kohaldamisala on aga oluliselt laiem. Vastavalt viidatud direktiivi lisa I osa punktile B hõlmab artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt ii (mis nimetab „finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise“) õigusnorme, millega kehtestatakse õigus- ja järelevalveraamistik ning tarbijate ja investorite kaitse liidu finantsteenuste ja kapitaliturgudel, panganduse, krediidi, investeerimise, kindlustuse ja edasikindlustuse, tööandja- ja personaalsete pensionide, väärtpaberite, investeerimisfondide, makseteenuste ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL I lisas loetletud tegevuste valdkonnas (täpsemaid viiteid EL-i õigusaktidele vt viidatud sättest). Investeerimisühinguid puudutav eriregulatsioon väärtpaberituru seaduses tuleneb direktiivist 2034/2019, mille artikli 22 lõige 2 sätestab, et investeerimisühingutel peab olema asjakohane kord, mille kohaselt nende töötajad teavitavad õigusrikkumistest investeerimisühingu sees spetsiifilise sõltumatu kanali kaudu. Seega on nõuded rikkumisest teavitamise korra loomisele tunduvalt laiemad kui ainult turukuritarvitamisega seotud juhud, mistõttu tuuakse viidatud 6. jagu („Rikkumisest teavitamine“) 21. peatüki alt välja ja luuakse eraldi peatükk 211, mis sätestab rikkumisest teavitamise kaitse üldisemad normid. Kehtiva § 2011 esimene lause loetakse lõikeks 1 ja see jääb endisel kujul reguleerima nõudeid väärtpaberituru kutselisele osalisele, kellele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 596/2014 (nn „turukuritarvituse määrus“) sätestatut. Lõikega 2 nähakse ette laiemad nõuded rikkumisest teavitamise korra kehtestamiseks investeerimisühingule, reguleeritud turu korraldajale, aruandlusteenuse osutajale ja välisriigi investeerimisühingu filiaalile. Lõike 2 teises lauses on ette nähtud täiendav erand investeerimisühingule. Nimelt tuleneb selline erisus direktiivi (EL) 2019/2034 artikli 22 lõike 2 teisest lausest, mis sätestab, et vastava korra „võivad luua sotsiaalpartnerid, tingimusel et see kord pakub kaitset, mis on samaväärne lõike 1 punktides b, c ja d osutatud kaitsega.“ Viidatud punktid (b, c ja d) näevad ette, et investeerimisühingu loodav kord peab hõlmama investeerimisühingus toimunud õigusrikkumisest teavitanud investeerimisühingu töötajate asjakohase kaitse kättemaksu, diskrimineerimise või muud laadi ebavõrdse kohtlemise eest (b), tuleb tagada selliste isikuandmete kaitse, mis hõlmab nii isikut, kes teavitab õigusrikkumisest, kui ka füüsilist isikut, kes väidetavalt vastutab õigusrikkumise toimepanemise eest kooskõlas määrusega (EL) 2016/679, (c) ja peavad olema kehtestatud selged reeglid, mis tagavad, et investeerimisühingus toime pandud õigusrikkumisest teavitanud isiku konfidentsiaalsus on igal juhul tagatud, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud avalikustamise nõue edasise uurimise või järgneva haldus- või kohtumenetluse raames (d). Sotsiaalpartneritena tuleks käsitleda vastava valdkonna ametiühinguid ja liite (nt FinanceEstonia, Pangaliit). Lõikega 3 nähakse ette, et rikkumisest teavitamise kord peab sisaldama asutusesisest teavitamiskanalit, mis võimaldab vastavatest õigusrikkumistest teavitamist. Paragrahvi 2012 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2, mis näeb ette tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse nõuete kohaldamise kohustuse. Eelnõu § 31. Seaduse jõustumine Paragrahvis 31 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril. Pikem jõustumise aeg on vajalik selleks, et tagada kõigile kohustatud isikutele mõistlik aeg seaduses ette nähtud tegevuste rakendamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia 39 Eelnõus kasutatakse termineid järgmises tähenduses: a. teavitaja – füüsiline isik, kes teavitab tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest või tegemata jätmisest; b. rikkumine – ebaseaduslik või õigusnormi eesmärgiga vastuolus olev tegevus või tegevusetus; c. rikkumisest teavitamine – rikkumise kohta teabe andmine asutusesisese või asutusevälise teavituskanali kaudu või üldsusele avalikustades; d. asutusesisene teavitamine – rikkumisega seotud asutuse või ettevõtte sees rikkumisest või tegemata jätmisest teada andmine; e. asutuseväline teavitamine – rikkumise kohta teabe andmine pädevale asutusele; f. üldsusele avalikustamine – rikkumise kohta info kättesaadavaks tegemine avalikkusele; g. tööalaselt teada saadud rikkumine – praegune või varasem tööalane tegevus mis tahes sektoris ja valdkonnas, sõltumata tegevuse laadist, mille kaudu teavitaja saab infot rikkumise kohta; h. survemeetmed – otsene või kaudne tööalase tegevusega teatavaks saanud tegevus või tegevusetus, mis tuleneb rikkumisest teavitamisest ning põhjustab või võib põhjustada teavitajale põhjendamatut kahju; i. järelmeetmed – teate vastuvõtja või pädeva asutuse võetavad meetmed teavituse menetlemiseks; j. pädev asutus – riigiasutus või ELi asutus, millel on pädevus rikkumisteate vastuvõtmiseks ning teatatud rikkumise menetlemiseks. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Kõnesolev eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga nr (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. EL-i liikmesriikidel on kohustus teavitajate kaitse direktiiv üle võtta hiljemalt 17.12.2021. Direktiivi ning tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu sätete vastavustabel on lisatud seletuskirjale (lisa 1). Eelnõu on seotud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga EL (2016/943), milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset. 6. Seaduse mõjud 6.1. Sotsiaalne ja demograafiline mõju Eelnõu puudutab kogu töötavat elanikkonda ja sellest tulenevalt ka suurt hulka avaliku ning erasektori juriidilisi isikuid ja muid asutusi. Loodavat regulatsiooni kohaldatakse nende inimeste kaitsmiseks, kes teavitavad õigusrikkumisest tööalases kontekstis. Uus regulatsioon puudutab kõiki era- ja avalikus sektoris töötavaid inimesi olenemata töövormist. See tähendab, et uue regulatsiooni mõtte kohaselt ei ole vahet, kas inimene täidab oma tööülesandeid alaliselt või ajutiselt, kas ta saab nende 40 tööülesannete täitmise eest tasu või kas ta täidab tööülesandeid lepingu, nimetamise või valimise alusel. Sihtrühma hulka on arvatud ka äriühingute aktsionärid ja osanikud ning nende juht- ja kontrollorganitesse kuuluvad isikud. Regulatsiooni sihtrühma kuuluvad era- ja mittetulundussektori juriidilised isikud, kellel on enam kui 50 töötajat, ning avaliku sektori asutused ja juriidilised isikud, kellel tekib regulatsiooniga kohustus võtta vastu ja menetleda rikkumisteavitusi. Eelnõuga plaanitavad muudatused on teavitajate jaoks positiivsed, nad saavad kaitse survemeetmete rakendamise eest, sealjuures on teavituskanalit haldaval isikul kohustus tagada teavitajate konfidentsiaalsus. Muudatuse mõjul tekib turvaline viis rikkumistest teavitamiseks, mis aitab rikkumised kõrvaldada võimalikult varases staadiumis, vältides sellega tarbetut avalikustamist, võimalikku mainekahju ning inimeste ja vara kahjustamist. See omakorda võib tõsta rikkumistest teavitamiste arvu, mis omakorda suurendab õiguskuulekust. Teisalt aitab rikkumistest teavitamine vältida olukordi, kus võimalikule rikkumisele ei reageerita kohaselt ja õigeaegselt, mistõttu rikkumise jätkumise korral teavitatakse kohe avalikkust ning selliselt kahjustatakse kõigi osapoolte huvisid ja mainet. Seega kaitstakse kaudselt eelnõuga ka rikkuja huve ebavajaliku avalikustamise eest. Eestimaalaste väärtusi uurivad küsitlused näitavad, et meie ühiskonnas ei kiputa rikkumistest teavitama. Selles on oma roll ilmselt nõukogude pärandil, mille tõttu aetakse segi n-ö kaebamine ja tööalasest rikkumisest teavitamine. Viimase näol on tegemist õigusrikkumisest teavitamisega, kus kellelegi võidakse teha kahju (nt keskkonnareostus, tuleohutusnõuete rikkumine, altkäemaksu võtmine, seksuaalne väärkohtlemine jne). Korruptsiooniga kokku puutudes ei rääkinud 51% elanikest ja 28% ettevõtjatest juhtumist kellelegi. Mõned rääkisid sõpradele või kolleegidele: selliselt toimis 15% ettevõtjatest ja 20% elanikest. Õiguskaitsjatele andis rikkumisest teada vaevalt 1% vastajatest16. Eestlased kardavad teistest enam, et kui korruptsioonist teada antakse, siis reedetakse sellega kedagi. Eestis arvab nii 26%, EL-is keskmiselt 18%17. Paralleelina saab tuua, et teavitamine on väike ka muudes valdkondades, näiteks peresisesest vägivallast ei teavita õiguskaitset 83% Eesti elanikest, samas Euroopa Liidus on keskmine 64%18. 6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Plaanitav eelnõu võib vähesel määral mõjutada registreeritud süütegude arvu ja tõsta proportsionaalselt ka õiguskaitseasutuste ning kohtute koormust. Samas ei saa prognoosida olulist kuritegude registreerimise kasvu. Mõju sisejulgeolekule on vähene. Esineda võib mõningast kuritegude arvu kasvu, kuid kuna samas ei saa prognoosida suuremahulist tööalases kontekstis rikkumisest teavitamist, siis mõju ulatus ja olulisus on vähesed. Pigem on mõju positiivne, kuna suunab organisatsioone õiguskuulekale käitumisele, mis vähendab rikkumiste arvu pikas perspektiivis. Pahatahtlike teavituste sagenemise vastu on eelnõus ette nähtud sanktsioon teadlikult ebaõige teavituse tegemise eest, mistõttu on ebatõenäoline pahatahtlike teavituste kasv. 6.3. Mõju majandusele 16 Korruptsiooniuuring: kolme sihtrühma uuring 2017 EIKo 12.05.2021, 21884/18, Halet vs. Luxembourg. Otsus ei ole jõustunud [25.08.2021]. (17.05.2021) 17 https://www.korruptsioon.ee/sites/www.korruptsioon.ee/files/elfinder/dokumendid/eurobarometer_2017.pdf (17.05.2021) 18 https://fra.europa.eu/en/data-and-maps/2021/frs?mdq1=dataset (17.05.2021) 41 Mõju majandusele laiemalt puudub, ent eelnõu mõjutab erasektori üle 50 töötajaga organisatsioone. Seaduseelnõuga soovitakse kehtestada kaitse neile inimestele, kes tööalases kontekstis õigusrikkumistest teada annavad. Samas ei keela regulatsioon sisemist teavituskanalit sisse seada ka nendel organisatsioonidel, mille töötajate arv on väiksem kui 50, seega võib kokkuvõttes puudutatud juriidiliste isikute hulk olla suurem. Varajane rikkumisest teada saamine annab ettevõtetele võimaluse need varakult kõrvaldada, mis aitab ära hoida või vähendada rikkumise süvenedes tekkida võivat võimalikku finants-ja mainekahju. Kui üldise majanduskeskkonna jaoks suureneb läbipaistvus ning väheneb korruptsioonirisk, siis ettevõtte jaoks tõuseb eelkõige halduskoormus, kuna plaanitava eelnõuga kehtestatakse nõuded üle 50 töötajaga ettevõtetele täiendavateks protseduurideks, sh on sellistel ettevõttel kohustus luua rikkumisest teavitamise kanalid. Töökoormus tõuseb eelduslikult vähesel määral, sest ei saa prognoosida suurt teavituste arvu. Sellist seisukohta kinnitab ka Läti kogemus, kus u poole aasta jooksul laekus 75 teavitust, millest pooled teavitused vajasid edasist tähelepanu. Mõningane täiendav kulu tekib ettevõtete eelarvest, sest regulatsiooniga kaasneb kohustus määrata töötajad, kes tegelevad laekunud rikkumisteadete lahendamisega. Samuti tuleb ettevõttel teha mõningased investeeringud teavituskanalisse, mis võimaldab turvaliselt ja konfidentsiaalselt rikkumisest teada anda. Samuti nõuab see ettevõtetelt konfidentsiaalsust tagava lahenduse kasutuselevõtmist. Kokku avaldab see mõju vähemalt 1343 majanduslikult aktiivsele ning üle 50 töötajaga ettevõttele19. Majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest on mõjutatud ettevõtteid 1%, sellest aspektist saab töökoormuse kasvu mõju ulatust pidada pigem väikeseks, sest mõjutatud ettevõtete osakaal kõigist majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest ei ole kuigi suur. Samas on tegemist Eesti kontekstis suuremate ettevõtete ja tööandjatega ning eelnõu paneb neile lisakohustuse, mis nõuab ettevõtetelt täiendavate kulutuste tegemist. Eelkõige kaasnevad ettevõtetele kulud personalile täiendavate tööülesannete täitmise eest. Kuigi ei saa ette kirjutada, milline töötaja seda ülesannet täidab, võib sõltuvalt ettevõtte struktuurist selleks olla nii personalitöötaja, tööohutusspetsialist, andmekaitsespetsialist kui ka näiteks sisekontrolör. Kuna ühe ettevõtte kontekstis ei saa pidada tõenäoliseks rohket rikkumistest teatamist, siis puudub vajadus selleks täiskohaga spetsialisti värbamiseks; lisanduvaid ülesandeid on eelduslikult võimalik täita olemasoleva töötaja või töötajatega. Samuti võib prognoosida, et selliste ülesannete täitmine võtab maksimaalselt 10% töötaja tööajast. Võttes aluseks Eesti keskmise palga, mis oli 2020. aasta IV kvartalis 1515 eurot20, siis tähendab see ettevõttele lisakulu u 270 eurot ühes kalendrikuus. Teavitamiskanali sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti aadressi loomist ning turvalist võimalust kirjalikult, telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada. Lõplik kulu sõltub ettevõtte valikutest, kuid minimaalsed kulud on toodud eespool. Seega saab kokkuvõttes mõju pidada keskmiseks. Riik saab siinkohal mõju ulatust vähendada, aidates ettevõtetel luua teavitamisprotsesse ning pakkudes nõustamist. 6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Plaanitav muudatus puudutab kõiki avaliku sektori asutusi. Avaliku sektori asutused jagunevad omaniku liigi järgi kas riigi või kohaliku omavalitsuse asutusteks, suurema osa neist (86%) moodustab valitsussektor21. Avalikus sektoris töötab kokku 132 225 inimest, sealjuures 53 358 19 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/majandus/majandusuksused (22.01.2021) 20 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine- brutokuupalk (10.04.2021) 21 https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigihaldus 42 keskvalitsuses (riigiametid ja hallatavad asutused, riigi sihtasutused, avalik-õiguslikud asutused, riigi äriühingud, riigi mittetulundusühingud (MTÜ), 61 820 kohalikes omavalitsustes, 1002 sotsiaalkindlustusfondides ning 16 045 muus avalikus sektoris (avalik-õiguslikud juriidilised isikud, sihtasutused, MTÜ-d, äriühingud ja tulundusasutused)22. Muudatus mõjutab kõikide asutuste töökoormust, sest kaasneb nõue luua asutusesisene teavituskanal, mis nõuab nii personaliressurssi kui ka tehnilise võimekuse loomist. Riigil on mõistlik luua tsentraalselt tehniline võimekus, mida saaks teadete vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ja järelmeetmete rakendamiseks kasutada nii avalik kui ka erasektor. Kuna teiste riikide kogemusele tuginedes ei saa pidada tõenäoliseks rohket rikkumistest teatamist, siis puudub vajadus selleks täiskohaga spetsialisti värbamiseks, vaid täiendada tuleb olemasolevate töötajate ülesandeid. Võib prognoosida, et selliste ülesannete täitmine võtab maksimaalselt 10% töötaja tööajast. Sarnaselt eelmises peatükis toodud võimaliku lisakulu arvestusega, saab ka siin aluseks võtta Eesti keskmise palga, mis oli 2020. aasta IV kvartalis 1515 eurot23, seega tähendab see asutustele maksimaalset lisakulu u 270 eurot ühes kalendrikuus. Suuremates asutustes võib hakkama saada olemasoleva infrastruktuuriga. Teavitamiskanali sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti aadressi loomist ning turvalist võimalust kirjalikult, telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada. Lõplik kulu sõltub ka siin asutuse valikutest. Lisaks peab avalikus sektoris määrama nn pädevad asutused, kes haldavad asutuseväliseid teavituskanaleid. Eesti suurust arvestades on mõistlik kasutada erinevate järelevalveasutuste juures juba olemas olevat kompetentsi, näiteks keskkonnavaldkonna rikkumistega tegeleb Keskkonnaamet, tuleohutuse valdkonnaga Päästeamet, töövaldkonna rikkumistega Tööinspektsioon, riigihangetega seotud rikkumise puhul on rikkumise menetlejaks Rahandusministeerium ning tooteohutusega seotud rikkumistega tegeleb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Seega kasutatakse võimalikult suures ulatuses ära juba toimivaid järelevalve- ja süütegude menetlemise mehhanisme. Ühelt poolt nõuab muudatus pädevalt asutuselt ressurssi rikkumisest teavitamiseks tehnilise võimekuse loomiseks, mis muu hulgas vastaks turvalisuse, konfidentsiaalsuse, andmekaitse jt nõutele, teisalt ka rikkumiste menetlusvõimekuse arendamiseks. Samas kasutades olemasolevat infrastruktuuri, on kulutused minimaalsed ning ressurssi nõuab pigem töötajate koolitamine uue regulatsiooni teemal ning korra kehtestamine eristamaks plaanitava seaduse kohaldamisalasse jäävaid rikkumisi. Keeruline on prognoosida, millises mahus ressurss on vajalik, kuna ei ole täpselt teada, kui palju rikkumisteateid laekub. Võttes aluseks Läti kogemuse, kus teavitaja kaitse seaduse jõustumisele järgnenud poole aasta jooksul laekus keskse välise teavitamiskanali kaudu u 75 teavitust, millest pooled kvalifitseerusid teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse, siis tõenäoliselt ei ületa teavituste arv 30 piiri ka Eestis. Tõenäoliselt teavitatakse eri laadi rikkumistest ja seega jaguneks nende menetlemine eri asutuste vahel, tuues neis kaasa mõningase töökoormuse tõusu. Eelnõuga tõuseb teatud ulatuses töökoormus, sest asutustele pannakse kohustus luua sisemised teavituskanalid ning luua tuleb nii era- kui avalikule sektorile kättesaadav väline teavitussüsteem. Samas ei saa prognoosida suuremahulist rikkumistest teavitamist ning seetõttu 22 https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigihaldus 23 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine- brutokuupalk (10.04.2021) 43 saab mõju ulatust ja selle avaldumise sagedust pidada pigem keskmiseks, seega on tegemist keskmiselt olulise mõjuga. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kõnesolev eelnõu näeb ette, et avaliku sektori asutused peavad looma sisemised kanalid teavituste vastuvõtmiseks, teavitajale tagasiside andmiseks ning järelmeetmete rakendamiseks. Sellega kaasnevad personalikulud igale asutusele, kuna ühe inimese tööülesandeid peab täiendama. Võttes aluseks Eesti keskmise palga, mis oli 2020. aasta IV kvartalis 1515 eurot 24, siis tähendab see maksimaalset lisakulu u 270 eurot ühes kalendrikuus. Teavitamiskanali sisseseadmine nõuab vähemalt ühe e-posti aadressi loomist ning turvalist võimalust kirjalikult, telefonitsi ja suuliselt teavitusi edastada. Lõplik kulu sõltub asutuse valikutest, kuid minimaalsed kulud on toodud eespool. Lisaks määratakse kindlaks pädevad asutused, kellele laekuvad teavitused õigusrikkumistest asutuseväliste kanalite kaudu. Pädevate asutustena hakkavad ülesandeid täitma olemasolevad järelevalveasutused, seega ei kaasne eelnõuga vajadust uue asutuse loomiseks, vaid mõnevõrra tuleb laiendada olemasolevaid funktsioone. Seega suurem iga-aastane kulu kaasneb välise teavituskanali ülesandeid täitma hakkavate pädevate asutuste määramisega ning samuti tuleb määratud asutustel neid teavitusi menetleda ning uurida ja täita muid sellest tulenevaid ülesandeid. Samas on infrastruktuur selliste rikkumiste menetlemiseks juba olemas ning arvestades võimalike teavituste arvu, saab prognoosida minimaalset tegevuskulu tõusu, mis on eelkõige seotud personali töökoormuse tõusuga. Lisaks tuleb arvestada, et eelnõuga lisandub täiendavalt neli väärteokoosseisu, mille menetlemise pädevus on PPA-l ning Kaitsepolitseiametil, mis võib nende asutuste töökoormust vähesel määral tõsta. Kuna plaanitav seadusemuudatus on horisontaalne ning puudutab paljusid avaliku ja erasektori asutusi ja ettevõtteid, on mõistlik kaaluda teavitamiseks tehnilise lahenduse loomist, mille saaks kõik selleks kohustatud kasutusele võtta. Loodav infotehnoloogiline lahendus peaks olema võimeline tagama teavitajate konfidentsiaalsuse ja vastama isikuandmete kaitse ja töötlemise nõuetele. Sellega kaasneks riigile ühekordne kulu u 100 000 eurot ning iga-aastane tegevuskulu. Rahastamise otsust tehtud ei ole. Tehnilise lahenduse valmimiseni saavad asutused kasutada selleks olemasolevaid kanaleid, st e-posti, telefoni jms. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks on vaja kehtestada kaks uut rakendusakti. Ühes rakendusaktis tuleb § 10 lõike 3 alusel näha ette rikkumisteadete säilitamisega seonduvad nõuded ning teises § 9 lõige 6 kohaselt pädevate asutuste poolt teadete vastuvõtmise ja nende suhtes võetavate järelmeetme kohta teabe avaldamine veebilehel. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (lisa 2). 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2024. aastal. Pikem jõustumisaeg on vajalik selleks, et tagada kõigile kohustatud isikutele mõistlik aeg seaduses ette nähtud tegevuste rakendamiseks. Seaduse § 8 lõike 2 punktis 3 nimetatud juriidilistele isikutele sätestatakse §- 24 Statistikaamet https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine- brutokuupalk (10.04.2021) 44 ga 23 erand, mille kohaselt juriidilised isikud, kus on 50−249 töötajat, saavad pikema aja asutusesisese teavituskanali loomiseks ning peavad asutusesisese teavituskanali looma 2024. aasta 1. juuniks. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks kohtutele, Õiguskantslerile, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Finantsinspektsioonile, Tartu Ülikoolile, Korruptsioonivaba Eesti MTÜ-le, Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tööinspektsioonile, Eesti Ajakirjanike Liidule, Eesti Ajalehtede Liidule, Eesti Tööandjate Keskliidule ja Eesti Pangaliidule. 45  Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta ning rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu sätete vastavustabel EL-i õigusakti EL-i EL-i õigusakti Kommentaarid norm õigusakti normi sisuliseks normi ülevõtmise rakendamiseks kohustus kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Art 1 JAH RtKS § 2 Art 2(1) on sätestatud EL õiguse valdkonnad, mille puhul peavad olema tagatud direktiivis sätestatud rikkumisest teavitamise miinimumstandardid. Art 1(2) kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi laiemalt üle võtta. RtKS § 2 sätestab isikulise kohaldamisala ning selle kohaselt kohaldatakse RtKS kõigi tööalases kontekstis teada saadud rikkumiste korral, arvestades RtKS § 2 lg- tes 2-5 nimetatud erandeid. Art 2 p 1 JAH RtKS § 2 lg 1 Art 2 p 2 JAH RtKS § 2 lg 1 Art 3 p 1 JAH Rakendussäte Art 3 p 2 JAH RtKS § 2 lg 2 Art 3 p 3 JAH RtKS § 2 lg-d 2-7 Art 4 p 1 JAH RtKS § 3 lg 1 Art 4 p 2 JAH RtKS § 3 p 8 Art 4 p 3 JAH RtKS § 3 p 8 Art 4 p 4 JAH RtKS § 3 lg 1 ja 2 Art 5 JAH Direktiivis kasutatud mõisted on määratletud ja kasutusele võetud RtKS-is. Art 6 p 1 JAH RtKS § 13 lg 1 1 Art 6 p 2 JAH RtKS § 13 lg 2 Art 6 p 3 JAH RtKS § 13 lg 2 Art 6 p 4 JAH RtKS § 6 lg 2 Art 7 p 1 JAH RtKS § 4 lg 4 p1 Art 7 p 2 JAH RtKS § 4 lg 5 Art 7 p 3 JAH RtKS § 4 lg 4 Art 8 p 1 JAH RtKS § 8 Art 8 p 2 JAH RtKS § 2 Art 8 p 3 JAH RtKS § 8 lg 2 p 3 Art 8 p 4 EI RtKS § 8 lg 2 p 4 Punktis nimetatud ettevõtetele siiski kohaldatakse RtKS sätted arvestades eriseadustes toodud erisusi. Art 8 p 5 JAH RtKS § 8 lg 3 Art 8 p 6 JAH RtKS § 8 lg 5 Art 8 p 7 EI Liikmesriikide jaoks valikuline. RtKS ei kohusta ettevõtteid, kellel on vähem kui 50 töötajat, looma teavituskanaleid. Art 8 p 8 EI Direktiivi artikkel ei kohustuslik täitmiseks, kui ei rakendata art 8 p-s 7 toodud võimalust. Art 8 p 9 JAH RtKS § 8 lg 2 p 2-3, lg 5 Art 9 p 1 a) JAH RtKS § 8 lg 1, 4 Art 9 p 1 b) JAH RtKS § 8 lg 1 Art 9 p 1 c) JAH RtKS § 8 lg 3 Art 9 p 1 d) JAH RtKS § 8 lg 3 Art 9 p 1 e) JAH RtKS § 8 lg 3 Art 9 p 1 f) JAH RtKS § 11 lg 2 Art 9 p 1 g) JAH RtKS § 9 lg 5 Art 9 p 2 JAH RtKS § 8 lg 1 Art 10 JAH RtKS § 4 lg 4, 6 Art 11 p 1 JAH RtKS § 6 lg 1 Art 11 p 2 a) JAH RtKS § 9 lg 1 2 Art 11 p 2 b) JAH RtKS § 10 lg 1 Art 11 p 2 c) JAH RtKS § 11 lg 1 Art 11 p 2 d) JAH RtKS § 11 lg 2 Art 11 p 2 e) JAH RtKS § 11 lg 4 Art 11 p 2 f) JAH RtKS § 10 lg 2 Art 11 p 3 EI Liikmesriikide jaoks valikuline. Art 11 p 4 EI Liikmesriikide jaoks valikuline. Art 11 p 5 EI Liikmesriikide jaoks valikuline. RtKS ei prioriseeri rikkumisteateid ning kõiki teateid tuleb menetleda sarnastel alustel. Art 11 p 6 JAH RtKS § 10 lg 2 Art 12 p 1 a) JAH RtKS § 9 lg 1, 3, 4 Art 12 p 1 b) JAH RtKS § 9 lg 3 Art 12 p 2 JAH RtKS § 9 lg 1 Art 12 p 3 JAH RtKS § 14 lg 1 ja 3 Art 12 p 4 a) JAH RtKS § 9 lg 3 p 2 Art 12 p 4 b) JAH RtKS § 13 lg 3 p 1 ja § 11 lg 1 Art 12 p 4 c) JAH RtKS § 13 lg 3 p 2 Art 12 p 5 JAH Art 12(5) kohaselt tuleb tagada teadete menetlejatele vajalik koolitus. Art 13 a)-h) JAH Art 13 näeb ette, millise teabe teadete vastuvõtmise ja nende suhtes võetavate järelmeetmete kohta peavad pädevad asutused oma veebilehel avaldama. Vastav nimekiri tuuakse välja rakendussätetes. Art 14 JAH RtKS § 9 lg 5 Art 15 p 1 a) JAH RtKS § 12 p 1 Art 15 p 1 b) i-ii JAH RtKS § 12 p-d 2-4 Art 15 p 2 JAH MeeTS § 155, KrMS § 72 lg 1p3 Art 16 p 1 JAH RtKS § 14 lg 1 3 Art 16 p 2 JAH RtKS § 14 lg 2 Art 16 p 3 JAH RtKS § 14 lg 2 Art 16 p 4 JAH RtKS § 17 lg 1 Art 17 JAH RtKS § 15 lg-d 1-2 Art 18 p1 JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse ette rakendussätetes. Art 18 p 2 a) ja b) JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse ette rakendussätetes. Art 18 p 3 JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse ette rakendussätetes. Art 18 p 4 a) ja b) JAH Teadete säilitamisega seonduv nähakse ette rakendussätetes. Art 19 JAH RtKS § 16 Art 20 p 1 a)-c) JAH RÕS § 6 lg 2, Art 20 p 2 EI Liikmesriigile valikuline Art 20 p 3 EI Liikmesriigile valikuline Art 21 p 1 JAH RtKS § 17 Art 21 p 2 JAH RtKS § 17 lg 1 Art 21 p 3 JAH RtKS § 17 lg 2 Art 21 p 4 JAH Kaitsemeetmed ning rikkumisest teavitaja vastutusest vabastamine on sätestatud ammendavalt RtKS §-s 17 mis tagab art 21 p 4 rakendamise. Art 21 p 5 JAH RtKS § 17 Art 21 p 6 JAH Rikkumisest teavitajatel on võimalik kasutada kõiki survemeetmete vastaseid kaitsemeetmeid Eesti õiguse kohaselt. Art 21 p 7 JAH RtKS § 17 Art 21 p 8 JAH Rikkumisest teavitajale tagatakse õiguskaitsevahendite olemasolu ja kahju hüvitamine vastavalt Eesti õigusele. Art 22 p1 JAH RtKS § 3 lg 2 Art 22 p 2 JAH RtKS § 3 lg 2 4 Art 22 p 3 JAH RtKS § 3 lg 2 Art 23 p 1 a) JAH RtKS § 18 Art 23 p 1 b) JAH RtKS § 19 Art 23 p 1 c) JAH RtKS § 19 Art 23 p 1 d) JAH RtKS § 20 Art 23 p 2 JAH RtKS § 21 Art 24 JAH RtKS § 7 Art 25 p 1 EI Liikmesriigile valikuline Art 25 p 2 Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta Art 26 p 1 JAH RtKS § 23 lg 1 Art 26 p 2 JAH RtKS § 23 lg 2 Art 26 p 3 JAH Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta Art 27 Rakendussäte, ei ole vaja üle võtta 5  Rikkumisteadete säilitamise kord Määrus kehtestatakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 10 lõike 4 alusel § 1. Rikkumisteadete säilitamine (1) Pädev asutus ning tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud isik on kohustatud säilitama rikkumisteate, sellega seoses kogutud teabe ning muud rikkumisteate menetlemise käigus koostatud ja kogutud dokumendid ning andmekandjad. (2) Rikkumisteadet ja muud lõikes 1 nimetatud teavet säilitatakse rikkumisteate vastu võtnud isiku või üksuse või asutuse välise kolmanda isiku juures, kes tagab nende säilimise ja nendele juurdepääsu seadustes sätestatud korras. (3) Suuliselt vahetul kohtumisel või häälsõnumiga vastuvõetud rikkumisteade säilitatakse: 1) vestluse või sõnumi salvestisena taasesitataval kujul või 2) vestluse täieliku ja täpse protokollina. (4) Rikkumisteate vastuvõtja on kohustatud pakkuma lõike 3 punktis 2 nimetatud protokolli tutvumiseks, parandamiseks ja kinnitamiseks rikkumisest teavitajale. § 2. Rikkumisteadete hävitamine (1) Rikkumisteade, sellega seoses kogutud teave ning muud rikkumisteate menetlemise käigus koostatud ja kogutud dokumendid ning andmekandjad hävitatakse asutuse või juriidilise isiku juhi kehtestatud korras. (2) Riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldavat teavet käideldakse ja see märgistatakse vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele.  Rikkumisteadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate järelmeetmete kord Määrus kehtestatakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõike 6 alusel. Üldsätted § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse nõuded tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaselt rikkumisteate esitamisel rikkumisteate vastuvõtmiseks ja selle suhtes järelmeetmete rakendamiseks ja tagasiside andmiseks avaldatavale infole. § 2. Rikkumisteate vastuvõtmisel edastatav teave (1) Pädev asutus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 6 lõike 1 tähenduses on kohustatud oma veebilehel avaldama järgmise teabe: 1) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 13 sätestatud kaitse saamise tingimused; 2) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 2 sätestatud rikkumised, mille puhul saab teavitaja kaitse; 3) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse §-s 3 sätestatud isikud, kes saavad teavitamisel kaitse; 4) tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud asutusevälise teavituskanali rikkumiseteate vastuvõtmise viisid koos infoga rikkumisteate salvestamise kohta; 5) rikkumisteate kättesaamise kohta kinnituse andmise tähtajad, muu hulgas vajadusel rikkumisteate pädevale asutusele edastamise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt; 6) rikkumisteate kohta täiendavate selgituste ja info küsimise õigus; 7) isikuandmete töötlemise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 15 kohaselt; 8) konfidentsiaalsuse tagamise teave tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 14 kohaselt; 9) rikkumisest teavitamisega seonduv kord ja õigustega seonduva nõustamise teave. § 3. Rikkumisteate suhtes rakendatavate järelmeetmete kohta kättesaadavaks tehtav teave (1) Pädev asutus on kohustatud oma veebilehel avaldama järgmise teabe: 1) rikkumisteatele tagasiside andmise viis ja sisu; 2) rikkumise väljaselgitamiseks asjakohased järelmeetmed tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 11 lõike 1 kohaselt; 3) järelmeetmete rakendamise kohta antava tagasiside tähtajad tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 11 lõike 2 kohaselt; 4) tagasiside rikkumise menetluse lõpptulemus tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 11 lõike 4 kohaselt; 5) survemeetmete rakendamise keeld tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 16 kohaselt; 6) survemeetmete rakendamisel kohalduvad õigused tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 16 lõike 2 kohaselt; 7) rikkumisest teavitaja teabe avaldamise info ning teabele juurdepääsu hankimise vastutuse välistamise tingimused tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse § 17 kohaselt.  Eelnõu seletuskirja juurde XIV Riigikogu koosseisule esitatud eelnõu kooskõlastusringi laekunud märkustega arvestamise või mittearvestamise tabel Märkuse esitaja/märkuse sisu Märkusega arvestamine/mittearvest amine Siseministeerium 1. Eelnõu § 2 lg 2 punkt 2 sätestab, et seadust Arvestatud. Eelnõu kohaldatakse riigikaitse ja julgeoleku ning vastavalt täiendatud ning § salastatud teabe valdkonnas, arvestades riigikaitset 2 lg 2 p 2 järgenvalt „2) ja julgeolekut ning salastatud teavet reguleerivates riigikaitse, julgeoleku õigusaktides sätestatud erisusi. ning riigisaladuse ja Antud erisus peab olema sõnastatud selliselt, et salastatud välisteabe üheselt oleks arusaadav ja teadvustatav asjaolu, et valdkonnas, kui see on riigisaladuse käitlemine viisil, mis ei vasta seadustes vastuolus riigikaitset, märgitud nõudmistele, on rikkumine ja võib kaasa julgeolekut ning tuua süüteomenetluse ning karistamise. Seetõttu riigisaladust ja salastatud riigisaladust sisaldava rikkumise avalikustamist välisteavet reguleerivates üldsusele (eelnõu § 4 lg 3 ja § 12) ei tohiks eelnõu õigusaktides sätestatud üles kutsuda ning see vajaks selgitamist täiendavalt erisustega“ ka seletuskirjas. Juhime tähelepanu, et õigusaktides on kasutusel mõiste riigisaladus ja salastatud välisteave (vt nt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (edaspidi RSVS), karistusseadustik). Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 2 lõike 2 punkti 2 sisu järgmiselt: „2) seadust kohaldatakse riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonnas, arvestades riigikaitset, julgeolekut ning riigisaladust ja salastatud välisteavet reguleerivates õigusaktides sätestatud erisusi;“. 2. Eelnõu § 8 lõikes 1 on sätestatud: „(1) Asutusesisene Arvestatud osaliselt. teavituskanal on asutuse sees rikkumisteadete Eelnõu muudetud. vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab Asutusesisese kanali konfidentsiaalsust tagavalt teavitada selleks puhul tuleb selleks otstarbeks loodud elektronpostiaadressil, kohustatud juriidilisel telefoninumbril, tavapostkasti kaudu või vahetul isikul valida teavituste kohtumisel.“ vastuvõtmiseks vähemalt Antud sõnastus „…selleks otstarbeks loodud üks sobiv kanal, mis elektronpostiaadressil, telefoninumbril, võimaldab tavapostkasti kaudu või vahetul kohtumisel“ annab konfidentsiaalselt võimaluse tõlgendamiseks, et kasutusele tuleb võtta teavitada. 1 neljast mainitud kanalitest. Kuna aga mainitud § 8 lg 1 sõnastatud kõik neli kanalit tuleks kasutusele võtta, et järgmiselt: „(1) võimaldada teavitajale sobiv teatamisviis, siis tuleks Asutusesisene lõike 1 sõnastust täiendada. Samuti tuleks täpsustada teavituskanal on asutuse seletuskirjas lõike olemuse selgitust, millest oleks sees rikkumisteadete 1  üheselt võimalik välja lugeda, et kõik neli vastuvõtmiseks loodud teavitamiskanalit tuleb asutusel või ettevõttel kanal, mis võimaldab kasutusele võtta. konfidentsiaalselt Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 8 lõike 1 sisu teavitada kirjalikult, järgmiselt: suuliselt või mõlemal „(1) Asutusesisene teavituskanal on asutuse sees viisil.“ rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab konfidentsiaalsust tagavalt teavitada selleks otstarbeks loodud elektronpostiaadressil, telefoninumbril, tavapostkasti kaudu ja vahetul kohtumisel;“ Palume sarnane muudatus viia sisse ka § 9 lõike 1 sõnastuses, mis käsitleb asutusevälist teavituskanalit. 3. Eelnõu § 8 lõige 2 sätestab asutusesiseste kanalite Mittearvestatud. Eelnõus loomise kohustuse ja punkti 2 kohaselt on kohustus on selles küsimuses see luua kohalikus omavalitsuses, kus on 50 või lähtutud teavitaja kaitse rohkem töötajat või omavalitsusüksuses, kus on 10 direktiivis ette nähtud 000 või rohkem elanikku, ning kohaliku miinimumnõuetest ning omavalitsuse hallataval asutusel. asutusesisese Juhime tähelepanu, et rikkumisest teavitaja kaitse teavituskanali loomise puudutab valdkonda, mis annab võimaluse senisest kohustust ei ole peetud enam kutsuda inimesi üles märkama ja rikkumistest põhjendatuks laiendada. teavitama. See on üks paljudest meetmetest, mis ühiskonda ausama ja eetilisema lähenemise ning praktiseerimise suunale kaasa aitab. Aastakümneid on avalik sektor vajanud täiendavat tähelepanu pettuse ja korruptsiooni vältimisel, kus suureks abiks on olnud kaasaegne õigusraamistik, läbipaistev avalik sektor, õiguskaitseasutuste tõhus töö, teadlikkuse tõstmisega seotud meetmete kasutuselevõtt ja ennetavate meetmete rakendamine. Ennetustegevusest kaasnev mõju, ausama kultuuri ning mõtteviisi loomine võtab aega ja toob kaasa olulised muudatused pikemas perspektiivis. Avalikust sektorist on ebaseadusliku tegevusega seotud juhtumitega enim silma paistnud kohalikud omavalitsused ja seda olenemata omavalitsuse suurusest, asukohast või seal töötavate inimeste arvust. Korruptsioonirisk on olnud aastakümneid kohalikes omavalitsustes kõrge. Mõnevõrra maandas tavapäraseid pettuse riske hiljutine omavalitsuste reform, mille käigus nende arvukus oluliselt vähenes, kuid teisalt tõi juurde uusi riske, mille suhtes ei tohiks töötajaskonnalt võtta võimalust väiksemates omavalitsustes rikkumisest teavitaja kaitset pakkuva keskkonna loomiseks ja samuti nendes kasutada kõiki vajalikke meetmeid kohaliku elu ausama edendamiseks ja kultuuri 2  loomiseks. Lisaks ei ole praeguses sõnastuses piirangut kohalike omavalitsuse hallatavate asutuse puhul ning see loetelu asutusi on kohustatud kanalid sisse seadma hoolimata nende suurusest ja töötajate arvust. Seetõttu teeme ettepaneku teavitamiskanalite loomise kõikidele omavalitsuste, olenemata nende suurusest. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 8 lõike 2 punkt 2 järgmiselt: „2) kohalikel omavalitsustel, kohaliku omavalitsuse hallataval asutusel;“ 4. Eelnõu § 8 lõige 2 toodud loetelust on välja jäänud Arvestatud. Eelnõu on riigi osalusega ettevõtted, olgugi, et seletuskirja täiendatud. punktis 6.4 leiavad need eraldi ära märkimist, et Eelnõu on muudetud nii, plaanitav muudatus puudutab kõiki avaliku sektori et kõik juriidilised isikud, asutusi ja lisatud, et avalikus sektoris töötab kokku olenemata 132 225 inimest, sealjuures 53 358 keskvalitsuses omandivormist, on toodud (riigiametid ja hallatavad asutused, riigi ühes punktis (§ 8 lg 2 p 3), sihtasutused, avalik-õiguslikud asutused, riigi kuna neile kehtivad äriühingud, riigi mittetulundusühingud (riigi MTÜ), ühesugused nõuded. 61 820 kohalikes omavalitsustes, 1002 Eelnõu § 8 lg 2 p 2 sätestab sotsiaalkindlustusfondides ning 16 045 muus asutusesisese avalikus sektoris (avalik-õiguslikud juriidilised teavituskanali loomise isikud, sihtasutused, riigi MTÜ-d, äriühingud ja kohustuse tulundusasutused). Muudatus mõjutab kõikide omavalitsusüksuse asutuste töökoormust, sest kaasneb nõue luua ametiasutustele või asutusesisene teavituskanal, mis nõuab nii ametiasutuse hallatavale personaliressurssi kui ka tehnilise võimekuse asutusele, kus on 50 või loomist. Leiame, et selliste ettevõttete puhul on enam teenistujat, või teavitamiste juures teavitajale kaitse pakkumise kohalikule reeglistiku võimaldamine igati kohane. omavalitsusele, kus elab Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 8 lõike 2 10 000 või enam elanikku. punkt 3 järgmiselt: „3) avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ning riigi osalusega juriidilisel isikul;“ 5. Eelnõu § 9 sätestab asutusevälise teavituskanaliga Arvestatud. Eelnõu seonduva, kus muu hulgas lõike 3 kohaselt täiendatud ning nii § 8 lg 3 asutusevälist rikkumisest teavitamise kanalit haldab p 3 kui ka § 8 lg 3 p 3 käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asutuse kohaselt vastutab lõikes 3 määratud isik või üksus, kes vastutab ka nimetatud isik järelmeetmete rakendamise eest. järelmeetmete Kui väikeses ettevõttes määratud isik tõenäoliselt rakendamisest teavitamise menetlebki rikkumisteateid, siis Politsei- ja eest. Piirivalveametis asutusevälise rikkumisteate korral ei ole see reaalne. Kui järelmeetmeks on süüteomenetlus, siis edastatakse see sisust lähtuvalt menetlemiseks vastavale Keskkriminaalpolitsei või prefektuuri struktuuriüksusele. Sellisel juhul suhtleb teavitajaga juba menetleja, kes küsib menetluse 3  raames temalt ka täiendavat teavet. Sellisel juhul ei saa rikkumiste registreerimise eest vastutav isik vastutada ka järelmeetme rakendamise eest. Nagu nähtub eelnõu § 8 lõikest 3 ja § 9 lõikest 3 võib vastavat kanalit hallata ka üksus. Samas on § 8 lõike 4 ja § 9 lõike 4 kohaselt kanalile ligipääs vaid isikul. Seetõttu palume § 8 ja § 9 juures arvestada võimalusi, mis järelmeetmete rakendamise rolli täitmist võimaldaks asutuse või ettevõtte poolt määratud isikutel või üksustel. 6. Samuti juhime tähelepanu, et õigusaktides (vt Arvestatud. Eelnõus on avaliku teabe seadus, RSVS jne) kasutatakse teabele täiendatud ning § 8 lg-s 4 juurdepääsu kontekstis mõistet „juurdepääs“, mitte ning § 9 lg-s 4 kasutatakse „ligipääs“. Seetõttu palume kaaluda eelnõu § 8 ja 9 mõistet „juurdepääs“. sõnastuses mõiste „juurdepääs“ kasutamist. 7. Eelnõus kasutatakse läbivalt mõisteid Arvestatud. Eelnõu § 8 lg „asutusesisene teavituskanal“ ja „asutuseväline 3 ning § 9 lg 3 sõnastust on teavituskanal“. Samas kasutatav § 8 lõikes 3 nimetus vastavalt muudetud. „asutusesisesest rikkumisest teavitamise kanal“ ja § 9 lõikes 3 „asutusevälisest rikkumisest teavitamise kanal“ võiks olla selgitav seletuskirjas ja eelnõu teksti jääks vaid üks mõiste. 8. Eelnõu § 9 lõige 7 sätestab, et rikkumisteate Arvestatud. Eelnõu vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise korra muudetud ning § 8 lg 5 on vaatab pädev asutus läbi vähemalt iga kolme aasta sätestatud järgmises järel, hinnates nende muutmise vajadust. sõnastuses: „(5) Pädev Eelnõust ei nähtu aga vastava korra koostamise asutus kehtestab kohustust. Palume korra osas täpsustavat sõnastust. rikkumisteate vastuvõtmise ning järelmeetmete võtmise nõuded, mille avaldab oma veebilehel. Nimetatud nõuete muutmise vajadust hindab pädev asutus vähemalt iga kolme aasta järel.“ 9. Seletuskirjas on eelnõu § 9 lõike 7 kohta selgitus Arvestatud. Seletuskirja toodud ekslikult lõike 6 selgituses. Sama paragrahvi on selliselt muudetud, et lõike 6 selgitus aga lõike 5 selgituses. Eelnõu § 9 selgitused vastavat eelnõu lõike 5 kohta puuduvad seletuskirjas selgitused. § 9 vastavatele lõigetele.. Palume selles osas seletuskirja täpsustada. 10. Eelnõu § 10 lõike 1 kohaselt tuleb rikkumisteatest Mittearvestatud. teavitajale seitsme päeva jooksul saata kinnitus Ettepanekuga ei ole rikkumisteate kättesaamise kohta. arvestatud, kuna kõigil Seletuskiri võiks soovitada selgesõnaliselt teate teavitajatel ei pruugi olla edastamist turvalisel viisil (nt kasutades ligipääsu krüpteerimist krüpteerimist). Jättes kinnituse krüpteerimata, võib võimaldavale tarkvarale. see ekslikult jõuda nt vale adressaadini, mis 4  omakorda võib oluliselt kahjustada rikkumisest teavitajat. Võttes arvesse seaduse kohaldumisala, siis võiks aga see selgemini kirjas olla, kuna kõik asutused/ettevõtted, keda see puudutab ei pruugi teadvustada riske, mis kaasnevad tundliku info saatmisega e-kirja teel krüpteerimata kujul. Kuigi seletuskirjas § 15 all on seda teemat kaudselt puudutatud, ei tule see otsesõnu välja. 11. Sama tähelepanek ka eelnõu § 14 kohta. Mittearvestatud. Ettepanekuga ei ole arvestatud, kuna kõigil teavitajatel ei pruugi olla ligipääsu krüpteerimist võimaldavale tarkvarale. 12. Eelnõu § 11 reguleerib järelmeetmete rakendamist ja Antud selgitus. tagasiside andmist. Lõikes 1 on sätestatud, et Kui süüteoteade esitatakse käesoleva seaduse §-des 8 ja 9 nimetatud asutused ja RtKSi alusel, siis tuleb ettevõtted rakendavad rikkumise väljaselgitamiseks, anda teavitajale tagasisidet kõrvaldamiseks ja ärahoidmiseks asjakohaseid RtKS alusel, v.a KrMSis järelmeetmeid või edastavad rikkumisteate sätestatud erisused, st menetlemiseks pädevale asutusele. kriminaalmenetluses on Seletuskirja kohaselt paragrahv 11 sõnastab rikkumisest teavitaja põhimõtted rikkumisteadetele järelmeetmete konfidentsiaalsuse rakendamiseks ja tagasiside andmiseks. Lõike 1 tagamine võimalik ainult kohaselt peavad asutused ja ettevõtted, kellel on KrMSis sätestatud asutusesisese või asutusevälise teavituskanali juhtudel. loomise kohustus, tagama rikkumise väljaselgitamise, vajadusel teavituse sisuks oleva rikkumise kohta menetluse alustamise ja muude järelmeetmete rakendamise. See tähendab, et neil on kohustus rikkumisteatele reageerida ja vajadusel kas ise alustada teavituse sisuks oleva rikkumise menetlust või siis see edastada asjakohasele menetlejale. Näiteks ei saa eraettevõte ise alustada kriminaalmenetlust ja kui teavituse sisuks oleva rikkumise puhul kerkib kuriteokahtlus, edastab teavituse saanud ettevõte kuriteoteate prokuratuuri või PPA-le. Paragrahvi 11 pealkirjast (Järelmeetmed ja tagasiside) tulenevalt on ettevõtte poolt rikkumisteate pädevale asutusele menetlemiseks edastamine järelmeede, mille rakendamisest tuleb teavitajat teavitada. Sellest tingituna on tekkinud järgmised küsimused, millele palume seletuskirjas anda selgitus: a) Kui rikkumise sisuks on süüteoteade ja ettevõte edastab selle Politsei-ja Piirivalveametile, kas seda tuleb käsitleda tavalise süüteoteatena, millele kohaldub menetlusseadustik ehk politsei ei pea 5  teavitajale enam andma tagasisidet eelnõus sätestatud korras? 13. b) Kas ettevõte peab selle rikkumisteatest tuleneva Antud selgitus. süüteoteate edastama nö tavakorras või Ettevõtte edastab asutusevälise rikkumiskanali kaudu? süüteoteate tavakorras. 14. c) Kui teavitaja esitab Politsei- ja Piirivalveametile Antud selgitus. Kui rikkumisteate asutusevälise teavituskanali kaudu süüteoteade esitatakse ning selle sisu on süüteoteade, kas sellisel juhul tuleb RtKSi alusel, siis tuleb teavitajale anda tagasisidet käeolevas seaduses anda teavitajale tagasisidet sätestatud korras või menetlusseadustikes sätestatudRtKS ning korras? süüteomenetluse erisätete alusel, kuivõrd need ei ole vastuolus RtKSist tulenevate nõuetega. Erisus on sätestatud kriminaalmenetluses, kus rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine on võimalik ainult KrMSis sätestatud juhtudel. 15. Seletuskirjas vajaks selgitamist, miks kuriteoteade Arvestatud. Seletuskirja tuleb esitada prokuratuurile või Politsei- ja on vastavalt täiendatud. Piirivalveametile. Palume kaaluda võimalust antud sõnastuse muutmiseks nii eelnõus kui seletuskirjas, kus kuriteoteade tuleks esitada prokuratuurile või vastavalt uurimisalluvusele uurimisasutusele, nt maksualase kuriteo korral Maksu- ja Tolliametile, konkurentsialase kuriteo korral Konkurentsiametile, keskkonna ja loodusvarade kaitse ning kasutamise nõuete rikkumise kuriteo korral Keskkonnaametile. 16. Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest Arvestatud. Eelnõu ja teavitajale anda tagasisidet järelmeetmete seletuskirja täiendatud. rakendamise kohta esimesel võimalusel, kuid mitte § 11 lg 2 on sõnastatud hiljemalt kolme kuu möödumisel rikkumisteate järgmiselt: „(2) kättesaamisest. Rikkumisest teavitajale Soovime siinkohal märkida, et eluliselt usutav on tuleb anda tagasisidet keeruliste rikkumiste esinemine, milles selguse järelmeetmete saamine ning muudatuste rakendamine võib olla rakendamise kohta aeganõudvam kui eelnõus märgitud 3 kuud. esimesel võimalusel, kuid Seetõttu teeme ettepaneku lisada lõikes 2 lause hiljemalt kolme kuu või tagasiside andmise võimalusest ka peale 3 kuu asutusevälise möödumist, kui lahendatavas kaasuses pole jõutud teavituskanali kaudu vajalike meetmete rakendamiseni. rikkumisest teavitamise korral põhjendatud juhul kuue kuu möödumisel rikkumisteate kättesaamisest. Tagasisidet ei tule anda, 6  kui teavitaja on tagasiside saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.“ 17. Eelnõu § 12 sõnastab üldsusele avalikustamise Arvestatud. Seletuskirja korral kaitse saamise tingimused. Sellise meetme vastavalt täiendatud. kehtivus julgeolekuasutuste tegevuse suhtes on kaheldav. Nimelt näitlikustatud olukorras, kus üldsusele avalikustamise meede (eelnõu § 4 lg 3 p 3 ja § 12) ei saaks olla õigustuseks, mis seadustaks riigisaladust sisaldava teabe avalikustamise, mille põhjenduseks oleks see, et riigisaladust näiteks ei käidelda julgeolekuasutuses vastavalt regulatsioonidele ja kuna julgeolekuasutuse töötaja tegevus on seotud tema tööandja ehk asutusega, siis oleks nagu põhjendatud kahtlus eelnõu kohaselt rikkumise mittenõuetekohaseks menetlemiseks. Hilisemate segaduste vältimiseks palume seletuskirjas eraldi välja tuua julgeolekuasutuste ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonda jääva erisuse ka selles eelnõu punktis. 18. Eelnõu § 16 lg 1 punkt 1 kohaselt on ühe Arvestatud. Näitlik loetelu survemeetmena välja toodud keeld lõpetada on eelnõu §-st 16 välja tööleping rikkumisest teavitaja suhtes. võetud, kuid seletuskirjas Eelnõu § 3 lg 1 punkti 2 kohaselt saab rikkumisest on näitlikku loetelu teavitaja kaitse seaduse alusel kaitse ka tööalase vastavalt täiendatud. rikkumisega teatavaks saanud rikkumisest teavitanud ametnik. Kuigi eelnõu §-s 16 ei ole esitatud ammendav loetelu ja ühe keelatud survemeetmena on välja toodud töölepingu lõpetamine, siis teenistusest vabastamine on jäänud eraldi kajastamata. Palume eelnõus hinnata ka teenistusest vabastamise lisamist § 16 lg 1 p 1 sõnastusse. 19. Eelnõu §-des 18-21 sätestatakse uued Arvestatud osaliselt. väärteokoosseisud. Seletuskirjas kasutatud Seletuskirjas antakse järgmine selgitus: Paragrahvi termini 22 lõikega 1 nähakse ette, et §-des 18–21 sätestatud „politseiprefektuur“ väärtegusid menetleb kohtuväliselt Politsei- ja asemel terminit „PPA“. Piirivalveamet. Lõige 2 loob siia erandi ning selle Ettepanekuga anda kohaselt on nende väärtegude kohtuväline menetleja kõnealuste väärtegude Kaitsepolitseiamet juhtudel, kus ta avastab §-des menetluspädevus ka 18–21 rikkumised süüteomenetluse käigus. Sellega teistele süüteomenetlust tagatakse menetluse ökonoomsus, kui kriminaal- või läbiviivatele asutustele ei väärteomenetluse käigus tuvastatakse väärteo ole arvestatud. Tegemist tunnustega teod. Sellisel juhul ei pea on §-des 18-21 sätestatud Kaitsepolitseiamet edastama neid materjale väärtegude 7  politseile, vaid saab neid menetleda ise. Ülejäänud menetlemisega, mille juhtudel menetleb väärtegusid politseiprefektuur. puhul ei ole põhjendatud Teeme ettepaneku kasutada politseiprefektuuri menetluspädevuse asemel sõna PPA. Samuti võiks menetluse andmine lisaks PPA-le ökonoomsuse huvides kaaluda analoogselt ning Kaitsepolitseiametile Kaitsepolitseiametiga anda kõnealuste väärtegude ka teistele menetluspädevus ka teistele süüteomenetlusi süüteomenetlust läbiviivatele asutustele nt Maksu- ja Tolliametile või läbiviivatele asutustele. Keskkonnaametile, kui need nende kriminaal- või väärteomenetluse käigus tuvastatakse. 20. Seletuskirjas punktides 6.3 (erasektor) ja 6.4 (avalik Mitte arvestatud. sektor) on toodud Läti kogemus neile laekunud 75 Asutusesiseselt laekunud teavitusega. rikkumisteadete kohta ei Seoses võimaliku ebatäpsuse või selgitust vajava koguta andmeid. tähelepanekuga jääb küsimus, et kas on võimalik, et mõlemas osas (asutusesisene ja asutuseväline) oli teateid sama palju või oli neid kokku 75? Palume seletuskirjas tähelepanekut hinnata ja vajadusel sõnastust täiendada. 21. Seletuskirja punkti 7 juures peame vajalikuks Teadmiseks võetud. märkida järgmist. Seletuskirja on täiendatud Kui väiksematel ettevõtetel ja ka asutustel viitega selles osas, et asutusesisese kanali loomisega kaasnevad kulud lisandub neil uut võivad olla 270 eurot ühes kalendrikuus (so 10 % väärteokoosseisu. ühe töötaja tööajast, nagu seletuskirjas on välja toodud), siis Politsei- ja Piirivalveametile kaasneb kindlasti suurem töökoormus. Arvestatud ei ole eelnõus toodud lisanduvate koosseisudega, kus täiendava tööjõukuluga kaasneb ka koolitusvajadus. Arvestades asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti riikliku järelevalve ja menetluspädevus/uurimisalluvus on kõige laiem, siis tõenäoliselt edastatakse nii erinevate ettevõtete/asutuste poolt kui ka otse asutusevälise kanali kaudu kõige rohkem rikkumisteateid just Politsei- ja Piirivalveametile, kes peab need läbi analüüsima, menetlema või ka pädevale asutusele edastama. Kuivõrd võimalike rikkumisteadete ja nendega seonduvate süüteomenetlustega kaasneb täiendav ressursikulu, siis tuleb seda kindlasti arvestada tänases kärpeprotsessis. Kaitseministeerium 22. Eelnõu § 2 lg 2 p 2 – eelnõu aluseks oleva Euroopa Arvestatud. Seletuskirja Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr (EL) 2019/1937 vastavalt väljapakutule artikli 3 punkti 2 ja punkti 3 alapunkti a järgi ei täiendatud. kohaldu direktiiv riigikaitse ja julgeoleku ning salastatud teabe kaitsega seotud rikkumistele. Seevastu eelnõu § 2 lõike 2 punkti 2 järgi soovitakse seadust kohaldada ka riigikaitse ja julgeoleku ning 8 salastatud teabe valdkonnas, arvestades neid valdkondi reguleerivates õigusaktides sätestatud erisusi. Julgeolekuasutuste valdkonda reguleerib eelkõige julgeolekuasutuste seadus. Oluline osa julgeolekuasutuste ülesandeid käsitlevast teabest on salastatud teave (riigisaladus või salastatud välisteave), mistõttu on asjakohane ka riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RSVS). Samas ei sisalda eelnõu nende seaduste vastavaid muutmissätteid ning ka seletuskirjas ei ole kirjeldatud, milliseid erisusi silmas peetakse. Kui uusi erandeid ei ole plaanis luua, tuleb arvestada muu hulgas RSVSist tulenevaid salastatud teabe töötlemise ja kaitse üldisi põhimõtteid, sh teadmisvajaduse, juurdepääsuvajaduse ja juurdepääsuõiguse nõudeid. Palume eelnõu seletuskirjas kõnealust üld- ja erinormi vahekorda põhjalikumalt selgitada. Pakume seletuskirja täiendamiseks välja allolevad selgitused. „Punktid 2 ja 3 sisaldavad samuti välistavaid täpsustusi. Nende järgi kohaldatakse rikkumisest teavitaja kaitse seadust riigikaitse, riigi julgeoleku tagamise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse ning kriminaalmenetluse valdkonnas neid valdkondi reguleerivates õigusaktides sätestatud erisustega. See tähendab, et kui mõnest asjaomasest eriseadusest tuleneb kas sõnaselgelt või sätete koosmõjus teistsugune rikkumistest teavitamise kord, ei kohaldata rikkumisest teavitaja kaitse seaduse üldregulatsiooni. Erandid võivad puudutada teavituskanalite olemasolu või nende omavahelist järjekorda, teavituse adressaate, edastatavat teavet jms. Erandite hulka kuulub näiteks Kaitseväe korralduse seaduse §-des 33 ja 34 sätestatud tühisest ja keelatud käsust teavitamise kord. Samuti on erandlik kõigist sellistest rikkumistest teavitamine, mille puhul on rikkumist puudutav info kas riigisaladus või salastatud välisteave. Selliseks infoks on näiteks valdav osa julgeolekuasutuste ülesandeid, tegevust, koosseisu ja vara puudutavast teabest, mis salastatakse Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ § 7 erinevate lõigete alusel. Sellisel juhul tuleb arvestada, et riigisaladusega saab tutvuda üksnes selline isik, kellel on julgeolekukontrolli tulemusena antud riigisaladusele juurdepääsu luba ning sellele lisaks teadmisvajadus. Teadmisvajadust tuleb eraldi 9 hinnata ka juhul, kui üldnormidest tulenevalt on isik määratud asutusesisese või asutusevälise kanali kaudu saabuvate teavituste vastuvõtjaks. Ka infosüsteem, milles töödeldakse riigisaladust, peab vastava rangetele nõuetele ja olema Välisluureameti poolt akrediteeritud. Seetõttu ei ole lubatud näiteks riigisaladuse edastamine tavalise e-kirja või telefonikõne kaudu, sest sellega pandaks toime süütegu ehk omakorda rikkumine. Eelnevast tulenevalt on täielikult välistatud avalikkuse teavitamine julgeolekuasutustega seotud rikkumistest. Vahetult riigisaladuse ja salastatud välisteabega töötlemise nõuete rikkumistest teavitamise erikord tuleneb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest (RSVS), mille § 19 lõike 1 punkti 4 järgi peab riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omav isik on teavitama samaaegselt nii oma asutust kui ka Kaitsepolitseiametit kohe igast temale teatavaks saanud RSVS või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest. Sellega teavitamise süsteem ka piirdub ning nendele kanalitele ei järgne avalikkuse teavitamist. Julgeolekuasutuste ülesannete täitmine on sageli seotud isikute põhiõiguste ja –vabaduste piiramisega. Seda tehakse julgeolekuasutuste seaduses (JAS) sätestatud ulatuses ja korras. Ka selle valdkonna rikkumistega seotud teavitused sisaldavad üldjuhul riigisaladust. Siin tuleb aga silmas pidada veel seda, et põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üle toimub kolmetasandiline järelevalve: ministeeriumi teenistuslik järelevalve, õiguskantsleri järelevalve ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Asutusevälised teavitused selliste rikkumiste üle tuleks esitada asjaomastele järelevalveorganitele ning taaskord ei saa sellele üldjuhul järgneda avalikkuse teavitamist. Ka eelnimetatud valdkondades on vaja rikkumisest teavitamist soodustada ja rikkumisest teavitajat kaitsta, et vältida juhtumeid, kus riigisaladusega kaitstud või kriminaalmenetlust puudutav info saab avalikuks, sest teavitajal ei olnud võimalik muul viisil rikkumisest teada anda või ei võetud tema teavitust menetlusse või seda ei menetletud asjakohaselt. Seega on riigikaitse ja riigi julgeoleku seisukohast väga oluline luua sobiv teavitaja kaitse ka neis valdkondades. Eelnevalt kirjeldatud piirangute tõttu on õiguspärane ja mõistlik määrata 10  Kaitseväes, julgeolekuasutustes, uurimisasutustes jt viidatud valdkondade asutustes nende eripära arvestav asutusesisene teavituskanal ning hoolitseda selle eest, et potentsiaalsed teavitajad oleksid teadlikud asutusevälise kanali ja avalikkuse teavitamisega seotud piirangutest 23. Eelnõu § 3 lg 1 esitab loetelu isikutest, kelle suhtes Mittearvestatud. Eelnõus seadust kohaldatakse. Kuivõrd tegevteenistus on ei ole ajateenijaid avaliku teenistuse eriliik (kaitseväeteenistuse isikulisse seaduse § 7), siis on tegevväelased eelnõuga kohaldamisalasse lisatud, hõlmatud (eelnõu § 3 lg 1 p 2). Ajateenijad aga kuna pärast loetelusse ei kuulu. Ajateenija täidab kooskõlastamist andis kaitseväeteenistuskohustust, st on kaitseväega Kaitseministeerium teada, teenistussuhtes. Ka ajateenija võib märgata et ei pea siiski ajateenijate rikkumist, millest tuleks teavitada, ning vajaks hõlmamist vajalikuks. eelnõuga ette nähtavat kaitset võimaliku ebasoodsa või ebaõiglase kohtlemise eest. Seetõttu palume eelnõu § 3 lg 1 loetelu täiendada punktiga, mis sõnaselgelt hõlmab ka ajateenijad. 24. Eelnõu § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 nimetavad viisid, kuidas Arvestatud osaliselt. peab olema võimalik teavitust esitada – need on Eelnõu muudetud. selleks otstarbeks loodud elektronpostiaadress, Asutusesisese kanali telefoninumber, tavapostkast ja vahetu kohtumine. puhul (§ 8 lg 1) tuleb Seletuskirja kohaselt on silmas peetud ka muid selleks kohustatud teavitamise viise, nt veebiplatvorm, sisevõrk, juriidilisel isikul valida internet, selleks otstarbeks loodud rakendus, teavituste vastuvõtmiseks häälsõnumivahetuse süsteem. Normi praegune vähemalt üks sobiv kanal, sõnastus neid seletuskirjas nimetatud teavitamise mis võimaldab viise ei hõlma, sest loetelu on esitatud ammendavalt. konfidentsiaalselt Leiame, et seaduse tekstis ei ole otstarbekas esitada teavitada. § 9 lg 1 on lubab võimalike tehnoloogiliste lahenduste ammendavat teateid esitada suuliselt loetelu. Palume eelnõu § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 sõnastus häälsõnumiga ja vahetul üle vaadata ja esitada teavitamise viiside loetelu kohtumisel ning tehnoloogianeutraalselt. Seaduse tekst peaks kirjalikult, jättes hõlmama ka niisugused tehnilised lahendused, mida tehnoloogilise lahenduste täna veel ei ole või mis on alles arendusjärgus ega valikud kanali pidajale. ole veel jõudnud laiemasse kasutusse. 25. Eelnõu § 8 lg 2 määratleb, millised asutused ja muud Arvestatud. Eelnõu ja institutsioonid peavad sisse seadma asutusesisesed seletuskirja muudetud teavituskanalid. Sama paragrahvi lõikes 3 ning sõnad „asutus ja nimetatakse neid üldmõistega „asutus või ettevõte“. ettevõte“ on läbivalt Märgime, et see üldmõiste on kitsas ja ebatäpne. parandatud „juriidiline Ettevõte on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 isikuks“. kohaselt majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb, mitte aga isik, kellele panna seadusega kohustusi. Äriseadustik kasutab terminit ettevõtja (äriseadustiku § 1), kuid see eelnõu konteksti ei sobi, sest esiteks hõlmab lisaks äriühingutele ka 11  füüsilisest isikust ettevõtjad, keda aga § 8 lg 2 loetelu ei nimeta. Eelnõu § 8 lg 2 järgi kuuluvad kohustatud isikute hulka kohalikud omavalitsused ja muud avalik-õiguslikud juriidilised isikud (§ 8 lg 2 p 2 ja 3), kes üldmõistega „asutus või ettevõte“ hõlmatud ei ole. Eelnõu § 8 lg 3 ja 5 ei pea samuti silmas üksnes äriühinguid, vaid ka muid juriidilisi isikuid, sealhulgas mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, kes praegusel juhul jääksid üldmõistega katmata. Kohustatud isikute üldmõistena võiks kaaluda väljendit „asutused ja isikud“ – terminiga „isikud“ oleksid hõlmatud nii äriühingud, muud eraõiguslikud juriidilised isikud nagu mittetulundusühingud ja sihtasutused, samuti avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Sellest aspektist tuleks üle vaadata ja parandada eelnõu tervikuna, eelkõige § 3 lg 1 p 7 ja 10, § 8 lg 3 ning § 11. 26. Eelnõu § 8 lg 5 annab võimaluse asutusesiseseid Arvestatud. Eelnõu § 8 lg- teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata juhul, kui t 5 on täiendatud töötajaid on vähem kui 250, kuid piirab selle võimalusega valitsus- ja võimaluse üksnes kohalike omavalitsuse ja riigiasutuste hallatavatel erasektori juriidiliste isikutega (kas silmas on peetud asutustel jagada sisemisi eraõiguslikke juriidilisi teavituskanaleid isikuid?). Analüüsides Kaitseministeeriumi valitsemisala struktuuriüksusi, mille juurde luua asutusesisene teavituskanal, oleme ühe variandina kaalunud võimalust luua valitsemisala asutuste jaoks ühine teavituskanal näiteks Kaitseressursside Ametisse. Selline lahendus võimaldaks ressursse otstarbekamalt kasutada. Praegune eelnõu tekst seda võimalust ei toeta. Seetõttu palume kaaluda lahendust, mis laiendaks ühise asutusesisese teavituskanali loomise võimaluse ka valitsusasutustele näiteks ministeeriumi valitsemisala piires. 27. Eelnõu § 23 lg 1 järgi soovitakse seadus jõustada Arvestatud. 17.12.2021. Märgime, et riigieelarvest Eelnõuga nähakse kõigile rahastatavatel avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel kohustatud isikutele ette ei pruugi olla piisavalt rahalisi vahendeid, et luua üleminekuaeg ning seadus jooksva eelarveaasta sees asutusesisese jõustub neil 1. juunil 2022. teavituskanali tehniline lahendus, mis tagaks rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse. Seetõttu palume kaaluda pikema üleminekuaja kehtestamist. 28. Palume üle vaadata seletuskirja selgitused § 9 Arvestatud. lõigete 5-7 kohta – lõike 5 selgitus näib olevat puudu Seletuskirja täiendatud ning lõigete 6-7 numeratsioon on nihkes. ning numeratsioon on parandatud. Sotsiaalministeerium 12 29. RtKS § 2 lg 2 punkti 1 järgi kohaldatakse seadust Arvestatud. Eelnõu ja tööõiguse rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole seletuskirja täpsustatud. kahepoolse vaidlusega. Seletuskirja järgi on sätte § 2 lg 2 p 1 on täiendatud eesmärk välistada RtKS kaitse alt rikkumised, mis järgmiselt: „1) töösuhteid tulenevad kahepoolsete lepingute või muude reguleerivate ja teiste töö kahepoolselt kokkulepitud töötingimuste tegemist reguleerivate rikkumisest ja mis kuuluvad kehtiva õiguse kohaselt õigusnormide rikkumise töövaidluskomisjoni pädevusse. Seletuskirjas korral juhul, kui tegemist selgitatakse, et selliste rikkumiste puhul ei ole on kahepoolse võimalik tagada vajalikku kaitset, näiteks vaidlusega;“ konfidentsiaalsust, sest tegemist on individuaalsete õiguste rikkumisega, kus osapooled on selgelt tuvastatavad. Samuti on selliste vaidluste lahendamiseks olemas piisavad õiguslikud meetmed, kuivõrd töötaja saab pöörduda töövaidluskomisjoni või vajadusel kohtu poole. Üldjuhul pöördub töötaja esimesena tööandja poole ning teisena töövaidluskomisjoni või kohtusse. Juhime tähelepanu, et hetkel ei selgu eelnõu ja seletuskirja sõnastusest ühemõtteliselt, millised töövaldkonda puudutavad rikkumisest teavitused on seaduse kohaldamisalast välistatud ja millised kuuluvad seaduse kohaldamisalasse. 30. Palume selgitada ja eelnõus täpsustada, kas RtKS Selgitus antud. alusel välistab kaitse töösuhtest tulenevast Paralleelseid menetlusi rikkumisest teavitamisel see, kui töölepingust võib ette tulla, kui ühel tuleneva nõudega on pöördutud vaidlust lahendava juhul kaitseb inimene oma organi poole (nt töövaidluskomisjoni või kohtusse personaalseid õiguseid ja on esitatud saamata jäänud töötasu nõue)? teisel juhul on esitatud Täpsustamist vajab samuti, kas olukorras, mil rikkumisteade RtKSi töölepingust tuleneva nõudega ei ole veel alusel. vaidlusorgani poole pöördutud, võib kõigist töösuhtest tulenevatest rikkumistest teavitada? Peame oluliseks täpsustada, mis hetkest loetakse kahepoolne vaidlus alanuks (näiteks kas hetkest, mil üks pool on vaidlust lahendava organi poole pöördunud või mil vaidlust lahendav organ on kinnitanud asja menetlusse võtmise)? Toome näited praktikas ette tulevatest olukordadest, et kohaldamisala välistuse sätte eesmärki ja sisu edukamalt mõista. Praktikas võib ette tulla olukord, kus töötaja tervis on kahjustunud ettevõttes käideldavate ohtlike kemikaalide tõttu, mistõttu on töötaja pöördunud kohtusse ja esitanud tööandja vastu kahju hüvitamise nõude. Palume selgitada, kas kohtusse pöördunud töötaja võib sellegi poolest esitada vaidlusaluse nõude osas rikkumisteate (nt teatada, et tööandja ei täida ohtlike kemikaalide käitlemisel seaduse nõudeid) ning kas kohtusse 13  pöördunud töötaja võib esitada muu pooltevahelise töösuhtega seotud rikkumise kohta rikkumisteate (näiteks teatada, et tööandja ei pea kinni töö- ja puhkeaja nõuetest)? Ka jääb selgusetuks, kas rikkumisteate võivad neil alustel (nt ohtlike kemikaalide käitlemise nõuete rikkumine, mille üle käib vaidlus) esitada kohtusse pöördunud töötaja töökaaslased? Samuti võib praktilise näitena tuua olukorrad, kus tööandja viivitab töötasu maksmisega või ei hüvitata töötajale ületunnitööd. Kas ja mis ajahetkeni on töötajal võimalik sellisel juhul rikkumisest teavitada ja RtKS alusel kaitse saada? Kas ka sellisel juhul võivad rikkumisteate esitada töötaja kolleegid? Rõhutame, et seaduse kohaldamisala osas selguse kujundamine on Sotsiaalministeeriumi hinnangul möödapääsmatult oluline, et eelnõuga edasiliikumine võimalik oleks. Seetõttu palume vastuseid eelnevatele küsimustele ja põhjalikku selgitust sellele, mis on olnud eelnõu koostajate nägemus ja eesmärk RtKS § 2 lg 2 punkti 1 sõnastamisel. Selleks, et tagada sätte parim arusaadavus ja ühemõtteline tõlgendamine, oleme pärast eelnevate küsimuste osas selguse saamist vajadusel valmis sätte täpsemad sõnastused koostöös Justiitsministeeriumi esindajatega läbi rääkima. Juhime tähelepanu, et ka Tööinspektsioon on eelnõule esitatud kooskõlastuses tõstatanud kohaldamisala vaatest olulised küsimused, millele selgituste saamist oluliseks peame 31. RtKS § 6 järgi on pädev asutus RtKS tähenduses Selgitus antud. valitsusasutus, millele on seadusega antud pädevus Näidetes toodud eelnõu § 4 lõikes 1 nimetatud rikkumise suhtes olukordade puhul on riikliku, haldus- või teenistusliku järelevalve tegemist kahepoolsete teostamiseks või süüteo menetlemiseks. Juhime töövaidlustega, mille tähelepanu, et eelnõu praeguse sõnastuse kohaselt ei suhtes käesolev seadus ei pruugi alati selguda rikkumisteate menetlemiseks kohaldu ning töötaja peab pädevat asutust. sellises situatsioonis Tööinspektsioon ei teosta riiklikku ja kasutama olemasolevaid haldusjärelevalvet kogu töölepingu seaduse (TLS) õiguskaitsevahendeid. üle, vaid TLS §-s 115 välja toodud paragrahvides sätestatud nõuete täitmise üle. Näiteks teostab Tööinspektsioon järelevalvet TLS § 29 lõike 6 ja TLS § 33 lõike 1 üle. See tähendab, et Tööinspektsioonil on pädevus menetleda rikkumisteateid olukordades, mil töötajale makstakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu või makstakse töötasu vähem kui kord kuus. Samuti on 14  Tööinspektsioonil pädevus menetleda TLS §-des 51-52 toodud töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisi, seega näiteks olukordi, kus tööandja ei pea kinni igapäevase või iganädalase puhkeaja piirangutest. Samal ajal ei teosta Tööinspektsioon järelevalvet näiteks TLS § 54 lõike 1 üle, mis tähendab, et kui töötaja esitab Tööinspektsioonile rikkumisteate, et tööandja ei võimalda töötajale põhipuhkust, ei ole Tööinspektsioon pädev asutus RtKS § 6 mõttes. Samuti ei teosta Tööinspektsioon järelevalvet TLS § 59 jj üle ehk näiteks olukordades, mil tööandja ei võimalda töötajale isapuhkust, lapsepuhkust või õppepuhkust. Samuti ei ole Tööinspektsioon pädev asutus RtKS § 6 kontekstis näiteks olukorras, mil töötaja teavitab TLS § 78 lõike 1 rikkumisest ehk kui tööandja on töötaja töötasu nõudeid tasaarvestanud ilma töötaja nõusolekuta. Tööinspektsioon ei teosta järelevalvet ka mitmete nende sätete osas, mis käsitlevad töölepingu ülesütlemise nõudeid või korda, näiteks kui tööandja ütleb töölepingu üles muus kui kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TLS § 95 lg 1) või etteteatamistähtaegu järgimata (TLS § 97). Seega teostab Tööinspektsioon järelevalvet vaid teatud TLS rikkumiste üle, välistades Tööinspektsiooni pädevuse mitmete rikkumisteadete menetlemisel. Palume selgitada, kes on pädev asutus olukordades, mil rikkumise suhtes riiklikku või haldusjärelevalvet ei teostata. Seonduvalt esimese märkusega vajab selget arusaama, kas selliste rikkumiste korral on RtKS alusel võimalik rikkumisest teavitada. Täpsustada tuleb, kas kirjeldatud olukordades on RtKS §-i 6 korrektne ja eesmärgipärane tõlgendada viisil, et pädeva asutuse puudumisel ei ole rikkumisest teavitamine asutusevälise kanali kaudu võimalik ning rikkumisest on võimalik teavitada kasutades asutusesisest teavituskanalit või avalikustada teave üldsusele. 32. RtKS § 9 lõiked 3-4 reguleerivad asutusevälise Selgitus antud. teavituskanali haldamist ja ligipääsu Olemasolevaid teavituskanalile, RtKS § 10 lg 1 sätestab tähtaja teavituskanaleid saab rikkumisteate kättesaamise kinnitamisele ning RtKS kasutada, kui need § 14 reguleerib konfidentsiaalsuse tagamise vastavad RtKSis toodud nõudeid. Selgitame, et hetkel on Tööinspektsioonile nõuetele, näiteks peavad töövaldkonna rikkumisest võimalik teavitada e-kirja need tagama teel aadressil [email protected], helistades infotelefonil konfidentsiaalsust ning või esitades küsimus Tööinspektsiooni juristile kanalile on ligipääs üksnes inspektsiooni ametlikul veebilehel. E-kirja kaudu selleks määratud isikutel. pöördudes saadetakse välja automaatkiri 15  pöördumise kättesaamise kohta (RtKS § 10 lg 1 nõuab rikkumisteate kättesaamise kinnituse edastamist seitsme päeva jooksul). Infotelefonile helistades ja inspektsiooni juristile kirjutades vastavad küsimustele ennetusosakonna nõustamisjuristid (RtKS § 9 lõike 3 kohaselt peab asutusevälist teavituskanalit haldama asutuse määratud isik või üksus). Meile teadaolevalt ei pea Tööinspektsioon koostatava eelnõu nõuetega vastavuses olemiseks looma uusi rikkumisest teavitamise kanaleid, näiteks looma eraldiseisvat e- posti või telefoninumbrit, sest senisel kujul on võimalik kasutada praegu kasutusel olevaid kanaleid. Ka on inspektsioonil asutusesiseselt määratud isikud, kes infotelefonile ja kirjalikele pöördumistele vastamisega tegelevad. Senisel viisil teadete vastuvõtmine aitab vältida paralleelsete teavituskanalite loomist, mis võivad ka inspektsiooni pöördujate hulgas arusaamatust põhjustada (nt kui RtKS alusel kaitse saamiseks oleks võimalik teavitada vaid selleks spetsiaalselt loodud telefoninumbri või e-posti teel, kuid mitte üldise telefoninumbri või e-posti kaudu). Seega on meie hinnangul praegu Tööinspektsiooni loodud võimalused rikkumisteadete vastu võtmiseks piisavad, et täita RtKS-ist tulenevaid asutusevälise kanali nõudeid. Juhul, kui eelnõu koostajate hinnangul tuleks seaduse nõuetega kooskõlas olemiseks ja seaduse eesmärgi täitmiseks luua siiski lisakanal või võtta kasutusele muid meetmeid (nt muuta teate kättesaamisest teavitamise korda), palume seda selgitada. 33. RtKS § 3 lg 1 punkti 8 järgi saab RtKS alusel kaitse Arvestatud. tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest Eelnõu § 3 lg 1 p 8 on teavitanud töösuhte sõlmimise protsessis või täiendatud järgmiselt: lepingueelses läbirääkimises olev või töösuhte „8) lepingueelsetes lõpetanud isik. Teeme ettepaneku viidatud punkt läbirääkimistes olev või ümber sõnastada järgmiselt: „lepingueelsetes lepingut muul viisil ette läbirääkimistes olev või lepingut muul viisil ette valmistav isik või isik, valmistav isik või isik, kelle töösuhe on lõppenud“. kelle töösuhe on Alternatiivselt teeme ettepaneku sätestada käesolev lõppenud;“ punkt kahe erineva punktina, millest üks käsitleb töösuhte ettevalmistamist ja teine lõppemist. Lisame ettepaneku selgituseks, et töövaldkonna seadustes ei kasutata mõisteid töösuhte sõlmimise protsess ja töösuhte lõpetanud isik. Töösuhte ettevalmistamisele viidates peame mõistlikuks kasutada sarnast sõnastust, mis on toodud TLS § 11 lõikes 1. Sõnastus „töösuhte lõpetanud isik“ viitab 16  isikule, kellelt on tulnud töösuhte lõpetamise initsiatiiv, näiteks kes on teinud töölepingu ülesütlemisavalduse. See võib anda eksliku arusaama, et töötaja, kellega tööandja töölepingu üles ütles, ei kuulu seaduse isikulisse kohaldamisalasse. 34. Näeme, et välistatud ei ole olukord, kus ühe Antud selgitus. rikkumisega seotult kulgevad mitu paralleelset Kui tööandja ei võimalda menetlust. Näiteks teavitab töötaja konkreetsele töötajale Tööinspektsiooni, et tööandja ei võimalda temale tervisekontrolli läbimist, tervisekontrolli läbimist, seejärel alustab Politsei- ja siis on tegemist Piirivalveamet väärteomenetlust põhjusel, et töötaja kahepoolse vaidlusega osas on rakendatud survemeetmeid ning lühike aeg ning olukord ei kuulu hiljem pöördub töötaja saamata jäänud töötasu käesoleva seaduse nõudega kohtusse. Palume selgitada, kas sellisel kohaldamisalasse. juhul kulgevad kõik menetlused paralleelselt, peatub Juhul, kui tegemist on väärteomenetlus kuni otsuse jõustumiseni või süsteemse ja laiema kulgevad menetlused mõnel muul viisil. rikkumisega, siis Tööinspektsiooni ülesanne on tagada teavitaja konfidentsiaalsus, kui see ei õnnestu ning survemeetmeid siiski kasutatakse, siis võib tõesti juhtuda, et mitu erinevat menetlust käib paralleelselt. 35. RtKS § 3 lõikes 2 on sätestatud, et kaitsemeetmeid Mitte arvestada. kohaldatakse ka teavitajaga seotud füüsiliste ja Seotud isik vajab kaitset juriidiliste isikute suhtes. Seletuskirjas on välja üksnes juhtudel, kui toodud, et nendeks on näiteks abistavad isikud ja nendest on teadlikuks teavitajaga ühes asutuses või ettevõttes töötavad saadud. Juhul, kui seotud pereliikmed, kuid ka kolleegid, kelle vastu saab isikust ei ole teavitatud, survemeetmeid kasutada. Selgusetuks jääb aga see, siis puudub ka kuidas teavituse saanud asutus seotud isikutest kaitsevajadus. Seega ei ole teadlikuks saab. Teeme ettepaneku selles osas kohustust seotud isikutest eelnõu täpsustada, vastavalt kas teavituse saanud teavitada ning puudub ka asutust peab seotud isikutest teavitama rikkumisest vajadus seletuskirja teavitaja ise või saavad kaitse üksnes need täiendada. teavitajaga seotud isikud, kes on teavituse saanud asutusele niigi teadaolevad või on eelnõu § 3 lõikes 2 silmas peetud seotud isikute tuvastamiseks mõni muu viis. 36. RtKS § 4 lõike 2 järgi loetakse rikkumisest Arvestatud. teavitajaks füüsilist isikut, kes teavitab tööalase Eelnõu §-i 4 lg 3 (varem 2) tegevusega teatavaks saadud rikkumisest ja kellel on täiendatud ja § 13 lg 1 p 1 põhjendatud alus arvata, et rikkumine on toime terminid on ühtlustatud pandud. Selgitamist vajab, millisest hetkest saab 17  lugeda rikkumise toime panduks ning kuidas säte ning kasutatakse „vahetult haakub eelnõu §-s 13 lg 1 punktis 1 toodud kaitse alustatud“.. saamise eeldusega. Nimelt on RtKS § 13 lg 1 punktis 1 sätestatud, et rikkumisest teavitaja saab eelnõu alusel kaitse ka siis kui täidetud on kahest eeldusest muuhulgas asjaolu, et teavitajal on rikkumisest teavitamise ajal põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud. Peame vajalikuks kahe viidatud sätte terminite „toime pandud“ ja „vahetult alustatud“ ühtlustamist, et paremini selguks kaitse saamise eelduste kogum. 37. RtKS § 4 lõike 4 kohaselt võib rikkumisest teavitaja Arvestatud. valida asutusevälise teavituskanali rikkumisest Eelnõu § 12 lg 1 kohaselt teavitamiseks ka ilma asutusesisest kanalit eelnevalt saab üldsusele kasutamata. Samas ei ole eelnõu tekstis sõnaselgelt avalikustades kaitse siis, välja toodud, et rikkumisest teavitaja võib kui eelnevalt on teavitatud teavitamiseks valida ka üldsusele avalikustamise vähemalt asutusevälise ning seda nii asutusesisest kui asutusevälist kanali kaudu ning teavituskanalit kasutamata. See selgub üksnes rikkumisteadet ei eelnõu seletuskirjast, milles märgitakse, et otsuse menetletud RtKSi §-de 10 teavituskanali valiku üle teeb rikkumisest teavitaja, ja 11 kohaselt. kusjuures talle ei nähta otsustamiseks ette valiku tegemise kriteeriume. Teeme ettepaneku teavituskanali valiku õigus seaduses täpsemalt välja tuua. 38. RtKS § 8 lõike 1 kohaselt on asutusesisene Arvestatud osaliselt. teavituskanal asutuse sees rikkumisteadete Eelnõu ja seletuskirja vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab muudetud. konfidentsiaalsust tagavalt teavitada selleks § 8 lg 1 kohaselt tuleb otstarbeks loodud elektronpostiaadressil, asutusesisese kanali puhul telefoninumbril, tavapostkasti kaudu või vahetul selleks kohustatud kohtumisel. Samasisuline teavitusviise kirjeldav juriidilisel isikul valida säte asutusevälise teavituskanali kontekstis on RtKS teavituste vastuvõtmiseks § 9 lg 1. Palume seletuskirjas täpsustada, kas vähemalt üks sobiv kanal, asutusesisene ja asutuseväline kanal peavad looma mis võimaldab võimaluse rikkumisteadet esitada nii konfidentsiaalselt elektronpostiaadressil, telefoninumbril, teavitada. tavapostkasti kaudu kui ka vahetul kohtumisel või piisab seaduse nõuete täitmiseks sellest, kui teavituskanal võimaldab rikkumisteadet esitada näiteks elektronpostiaadressi ja telefoninumbri teel. 39. RtKS § 8 lõike 3 sõnastus on järgmine: Mitte arvestatud. Oluline „Asutusesisesest rikkumisest teavitamise kanalit on sätte alguses kindlaks haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrata, millist kanalit asutuse või ettevõtte määratud isik või üksus või sättes käsitletakse.23 asutuseväline kolmas isik […]“. Teeme ettepaneku sõnastada osundatud sätte algus teisiti: „Rikkumisest teavitamise asutusesisest kanalit haldab […]“. Seeläbi on selgem, et räägime 18  asutusesisese teavituskanali haldamisest, mitte asutusesisese rikkumise teavitamise kanali haldamisest. 40. RtKS § 9 lõike 5 järgi avaldab pädev asutus teabe Arvestatud. teadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate Eelnõu muudetud ning § 9 järelmeetmete kohta veebilehel. RtKS § 9 lg 6 lg-d 5 ja 6 on täpsustatud.. täpsustab, et sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud teabe esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. RtKS § 9 lõike 7 järgi vaatab rikkumisteate vastuvõtmise ja järelmeetmete võtmise korra pädev asutus läbi vähemalt iga kolme aasta järel, hinnates nende muutmise vajadust. Meie hinnangul on viidatud paragrahvi lõiked 6 ja 7 vastuolulised. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus kehtestab teadete vastuvõtmise ja järelmeetmete võtmise korra, puudub pädevatel asutustel pädevus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korda iga kolme aasta järel üle vaadata. Palume eelnõu muuta viisil, et nähtuks selgelt eri osapoolte pädevus ning kohustused teadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate järelmeetmete korra üle vaatamisel ning muutmisel. 41. RtKS § 10 lõike 2 kohaselt peab asutus, kes on vastu Arvestatud ning antud võtnud rikkumisteate, kuid kellel puudub pädevus selgitus. teate menetlemiseks, teate edastama viivitamata Eelnõu ja seletuskirja rikkumise menetlemiseks pädevale asutusele. muudetud. Palume täpsustada, mida peab tegema rikkumisteate RtKSi alusel teatatud menetlemise pädevuseta asutus, kes on rikkumise puhul peab rikkumisteate vastu võtnud, kui teate menetlemiseks olema pädev asutus, kes pädev asutus puudub (näiteks võtab sellega tegeleb, viidatud Tööinspektsioon vastu rikkumisteate TLS § 21 lõike TLS § 21 lg 3 rikkumine ei 3 rikkumise kohta ehk teate rikkumise kohta, millele ole RtKS kohaldamisalas. TLS §-s 115 ei viidata ja mis Tööinspektsiooni Seletuskirja on täpsustatud pädevuse RtKS § 6 alusel välistab). Samuti vajab selles osas, kuidas peab täpsustamist, kas ja kuidas tuleb sellises olukorras teavitaat informeerima. rikkumisest teavitajat informeerida. 42. RtKS § 16 sätestab survemeetmete rakendamise Arvestatud. keelu ja toob mitteammendava loetelu Näitlik loetelu on eelnõu survemeetmetest. Survemeetmete näidisloetelus §-st 16 välja võetud, kuid kasutatakse segamini töölepingu seaduse ja avaliku seletuskirjas on näitlikku teenistuse seaduse termineid. Näiteks punkti 1 järgi loetelu vastavalt on keelatud töölepingu lõpetamine, kuigi seaduse täiendatud. eesmärk on sätestada kaitse ka muu võlaõigusliku lepingu lõpetamise või avalikust teenistusest vabastamise eest. Punkt 2 seevastu kasutab kitsalt avaliku teenistuse seaduse terminoloogiat, viidates ametikoha muutmisele. Punktis 3 kasutatakse segamini nii töölepingu seaduse kui avaliku teenistuse seaduse termineid, viidates 19  tööülesannetele (mitte teenistusülesannetele) ja palgale (mitte töötasule). Kuigi tegemist on mitteammendava loeteluga, peaks loetelust nähtuma teatav terminoloogiline ühtsus. Seetõttu palume survemeetmete näidisloetelu sõnastust läbivalt ühtlustada. 43. Lisaks palume analüüsida, kas survemeetmete Arvestatud. Näitlik loetelu loetelu on võimalik ja asjakohane lihtsustada. on eelnõu §-st 16 välja Leiame, et Eesti kontekstis ei pruugi olla asjakohane võetud, kuid seletuskirjas seaduses survemeetmena välja tuua näiteks on näitlikku loetelu tööstusharu musta nimekirja kandmist vastavalt täiendatud. (Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt selliseid nimekirju ei koostata), kuid võib olla asjakohane tuua välja näiteks hoiatuse esitamist. 44. Täiendavalt teeme survemeetmete loetelu osas Arvestatud. Näitlik loetelu järgmised ettepanekud sõnastusmuudatusteks: on eelnõu §-st 16 välja a) punktis 3 viidatakse töötamise koha muutmisele. võetud, kuid seletuskirjas Selgitame, et TLS kasutab mõistet töö tegemist koht on näitlikku loetelu (vt TLS § 5 lg 1 p 8 ja § 20). Samas punktis vastavalt täiendatud. viidatakse ka tööülesannete ära võtmisele. Selgitame, et TLS kasutab mõistet tööülesannete muutmine (hõlmates nii tööülesannete vähendamist kui juurde andmist, st mistahes ühepoolset muudatust). Palume punkti 3 sõnastust vastavalt parandada; 45. b) punktis 9 kasutatakse mõistet ajutine tööleping. Arvestatud. Näitlik loetelu Selgitame, et korrektne on kasutada terminit on eelnõu §-st 16 välja tähtajaline tööleping (vt TLS § 9). Samas punktis võetud, kuid seletuskirjas kasutatakse mõistet alaline töökoht, kuid korrektne on näitlikku loetelu on kasutada terminit tähtajatu tööleping. Palume vastavalt täiendatud. punkti 9 sõnastust parandada; 46. c) punkti 10 järgi käsitletakse survemeetmetena Arvestatud. ajutise töölepingu pikendamata jätmist või Näitlik loetelu on eelnõu ennetähtaegset lõpetamist. Juhime tähelepanu, et §-st 16 välja võetud, kuid TLS ei anna alust, et tähtajalise töölepingu seletuskirjas on näitlikku pikendamist nõuda. Seetõttu ei ole põhjendatud selle loetelu vastavalt eraldi survemeetmena välja toomine. Samuti muudetud. reguleerib ülesütlemist (ennetähtaegset lõpetamist) survemeetmete loetelu punkt 1. Seetõttu teeme ettepaneku punkt 10 loetelust välja arvata. Rahandusministeerium 47. Eelnõu reguleerimisala on piiritlemata, mistõttu Teadmiseks võetud. tekivad järgmised probleemid: Tegemist on horisontaalse 1) eelnõuga tutvudes jääb mulje, et kõik õigusaktiga, mis kehtib uurimisasutused, sealhulgas Maksu- ja Tolliamet arvestades §-s 2 toodud peaksid käsitlema kõiki õigusrikkumistest erisusi kõikides sektorites teavitamisi kui rikkumisest teavitamist eelnõu ja valdkondades. Samas tähenduses. Arvestades, et eelnõu võimaldab ka tuleb arvestada, et seaduse anonüümset teavitamist (§ 13 lõike 2 kohaselt saab kohaldamisalasse lähevad 20  kaitse ka anonüümne teavitaja), siis paistab selline teavitamised rikkumistest, järeldus olevat vältimatu. See võib pädevatele mis on teada saadud asutustele tähendada aga ulatuslikku töökoormust ja tööalases tegevuses. ressursikulu; 48. 2) meie hinnangul määratleb eelnõu rikkumist liiga Teadmiseks võetud. laialt, seejuures on ka seletuskirjas selgitatud eelnõu Tegemist on horisontaalse mõjuulatus kohati oluliselt kitsam võrreldes eelnõu õigusaktiga, mis kehtib endaga. Toome järgmise näite: eelnõu § 4 lõike 1 arvestades §-s 2 toodud kohaselt on rikkumine seadusega vastuolus olev erisusi kõikides sektorites tegevus või tegevusetus. Eelnõu § 2 lõike 2 punkt 1 ja valdkondades. Samuti aga sätestab, et seadust kohaldatakse tööõiguse on rikkumise rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole kahepoolse määratlemisel lähtutud vaidlusega. Seletuskirjas on selgitatud, et eelnõu § 2 direktiivi artikkel 5 lõike 2 punkti 1 eesmärgiks on välistada seaduse punktist 1, mille kohaselt kohaldamisalast selline tööalane rikkumine, mille on rikkumine tegevus või vastu töötajal on võimalik otsida õiguskaitset läbi tegevusetus, mis on kohtu, töövaidluskomisjoni või muu asjaomase ebaseaduslik või vastuolus vaidluse lahendamise instantsi kaudu. Sellest õigusnormi eesmärgiga. ilmneb, et rikkumisest teavitaja kaitse peaks aktualiseeruma küsimustes, kus rikkumine on nö suurem teavitaja enda vahetutest subjektiivsetest õigustest, vabadustest ning huvidest. Sellest lähtuvalt tuleks „rikkumine“ määratleda oluliselt kitsamalt ning viisil, et sinna alla ei asetuks kohtulikus (või muus sarnases) korras kaitstavad huvid sõltumata sellest, kas tegemist on tööalase või muu õigusalase kontekstiga. Maksuõiguse kontekstis võiks rikkumised seega piiritleda samuti suurema mastaabiga õigusrikkumistega, st piiriüleste maksuõigusrikkumistega. Ka direktiivi enda kohaselt ei ole selle direktiivi otseseks eesmärgiks tõhustada konkreetselt riigisiseseid maksuõigusnorme, vaid suurendada õiguskuulekust laiema ühisturu kontekstis – „Samas ei ühtlustata käesoleva direktiiviga maksudega seotud sätteid, olgu need siis materiaalõigusnormid või menetlusnormid, ega tõhustata siseriiklikke äriühingu tulumaksu norme, piiramata seejuures liikmesriikide võimalust kasutada teavitatud andmeid sel eesmärgil“ (direktiivi põhjenduspunkt 18). Direktiivis endas on viidatud äriühingu tulumaksuga seotud rikkumistele ning olemuslikult võiksid direktiivi eesmärgiga sobida ka käibemaksupettused, kuna käibemaks on teatud ulatuses ka EL vahendite allikas (käibemaksupettus vähendab EL sissetulekut). 21  Rikkumiste direktiivist lähtuvalt kitsamalt sihitud mõiste määratlemine võimaldaks hoida ettevõtjate halduskoormust mõõdukana ja hoiaks ära uurimisasutuste plahvatusliku töökoormuse kasvu vihjete menetlemisel. 49. 3) direktiivi artikli 5 punkti 2 kohaselt hõlmab teave Arvestatud. Eelnõu § 4 lg rikkumise kohta ka põhjendatud kahtlust tegeliku 3 muudetud järgmises või potentsiaalse rikkumise kohta, mis on toime sõnastuses: pandud või mis väga tõenäoliselt pannakse toime. „(3) Rikkumisest teavitaja Eelnõu § 4 lõike 1 kohaselt on rikkumine käesoleva käesoleva seaduse seadusega vastuolus olev tegevus või tegevusetus tähenduses on füüsiline ning sama sätte lõike 3 kohaselt on rikkumisest isik, kes teavitab tööalase teavitamine käesolevas seaduses sätestatud alustel tegevusega teatavaks rikkumisest teavitamine. Selgusetuks jääb, kuidas saadud rikkumisest ja on või ei ole eelnõuga hõlmatud ka juhtumid, kus kellel on põhjendatud alus rikkumist alles kavandatakse või valmistatakse ette arvata, et rikkumist on ehk tegemist on potentsiaalse rikkumise juhtumiga. vahetult alustatud või see Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku eelnõud on lõpule viidud.“ täpsustada. 50. Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest Antud selgitus. teavitajale anda tagasisidet järelmeetmete Info andmisel rakendamise kohta ning seletuskirjas täpsustatakse, järelmeetmete et see tagasiside hõlmab näiteks teavet selle kohta, rakendamise kohta tuleb et milliseid järelmeetmeid on rakendatud, millisel arvestada eriseadustes õiguslikul alusel jne. Toome välja, et võimalikud toodut ning ei ole järelmeetmed ei pruugi olla avalik info. Näiteks kohustust anda detailset maksuõiguse kontekstis oleks sellise teabe infot konkreetsete avaldamine rikkumisest teavitajale problemaatiline, tegevuste kohta. sest maksumenetluse alustamine ning samuti sellega Järelmeetmetest seonduvad järelevalvemeetmed ja toimingud on teavitamine võib ära hoida käsitletavad maksusaladusena. Eelnõu § 11 lõige 2 rikkumisest avalikkuse praegusel kujul justkui kohustaks Maksu- ja teavitamise. Tolliametit (edaspidi MTA) avaldama rikkumisest teavitajale (st kolmandale isikule) selle isiku maksusaladust (rakendatud järelmeetmeid), kelle kohta ta rikkumisteate on esitanud, kuigi selline kohustus MTA-le saab tulla ainult maksukorralduse seadusest. 51. Juhul, kui teie hinnangul oleks direktiiviga Antud selgitus. kooskõlas, eelistaksime lahendust, kus MTA ei Pädeval asutusel ei ole peaks rikkumisest teavitajale järelmeetmete kohta RtKSi ega direktiivi ükskasjalikku teavet andma, kui see tähendaks kohaselt kohustust maksusaladuse avaldamist. Sellekohane täpsustus järelmeetmete kohta võiks olla eelnõu §-s 11. Direktiiv paistab üksikasjalikku teave anda. võimaldavat teha erandeid ärisaladuse kaitseks (direktiivi art 16 lg 4). Lisaks ei luba halduskoostöö direktiiv (2011/16, millele direktiiv ka viitab põhjenduspunktides) jagada teavet selle kohta, kas või mis teavet on jagatud teise riigi maksuhalduriga. 22  Seos on asjakohane, kuna direktiiv sihib just rahvusvahelisi maksuküsimusi. Peame võimalikuks jagada rikkumisest teavitajale infot selle kohta, kas esitatud teabe pinnalt oli põhjust alustada maksukontrolli või mitte. Seda saaks teha ilma maksukorralduse seadust muutmata. 52. Eelnõu § 1 lõige 1 sätestab seaduse eesmärgiks „[…] Arvestatud. tagada tööalase tegevusega teatavaks saanud Seletuskirja on vastavalt rikkumisest teavitajale kaitse.“ Seletuskirja lugedes kommentaarile täiendatud jääb aga mulje, et eelnõu peamiseks eesmärgiks on ning selgitatud siiski tagada parem ning tulemuslikum reageerimine põhjalikumalt seaduse õigusrikkumistele selleks, et kaitsta avalikke huve eesmärki. ning õiguskorra toimimist – rikkumisest teavitaja kaitsmine on instrument, st meede selle eesmärgi saavutamiseks, mitte tingimata eesmärk iseeneses. Seaduse eesmärki käsitlevas sättes (eelnõu § 1 lõikes 1) võiks lisaks rikkumisest teavitaja kaitsele mainida ka seletuskirjas osundatud laiemat eesmärki, ehk […] tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide kaitsmine.“ 53. On küsitav, kas eelnõuga on võimalik panna Arvestatud. Euroopa Liidu institutsioonile, organile või asutusele kohustusi nagu sätestab näiteks eelnõu § 9 Eelnõu § 6 lg-t 2 on lõige 2, 3, 5 ja 7 ning §-d 10 ja 11. täiendatud järgmiselt: „(2) Pädeva asutuse teavitamiseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse teavitamist.“ 54. Eelnõu ja seletuskirjaga ei ole kaasas eelnõu § 9 Võetud teadmiseks. punkti 6 ja § 10 lõike 3 alusel kehtestatavate Rakendusaktid on lisatud määruste kavandeid, mille kohaselt peaks üle eelnõule. võetama suur osa direktiivist. Samuti ei ole eelnõus ega seletuskirjas kajastatud volitusnormide arv ning reguleerimisalad omavahel vastavuses. HÕNTE § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Lisatava määruse eelnõu kavand tuleb ette valmistada sellise täpsusega, et oleks võimalik hinnata rakendusakti vajalikkust, volitusnormi ulatust, kohast tasandit ja muid asjaolusid, mis on vajalikud volitusnormi sõnastuse ja rakendusakti vastavuse hindamiseks. 23  Erinevad huvipooled peavad seadust rakendama hakkama 17. detsembrist 2021, kuid ilma rakendusaktideta on keeruline vastavaid ettevalmistusi teha. Määrustes tuleks jätta pädevatele asutustele, sh MTA-le õigus kehtestada oma vastutusvaldkonna eripäradest tingitud erisusi, näiteks eelpool käsitletud rikkumisest teavitajale tagasiside andmise küsimus, kui tagasiside sisaldab maksusaladust jne. Oluline on see, et pädevatel asutustel ei tekiks ebaproportsionaaselt koormavat aruandluskohustust rikkumisest teavitajate ees. 55. Tekib ka küsimus, kui kaugele peab rikkumisest Esitatud selgitus. teavitaja anonüümsusega minema direktiivi mõttes. Rikkumisest teavitaja Väärteomenetluses anonüümsust ei tagata, kuna konfidentsiaalsus tuleb süüdistataval ei ole muidu võimalik ennast tagada, välja arvatud süüdistuste vastu kaitsta. Kriminaalasjades seaduses sätestatud tagatakse tunnistaja anonüümsus erandlikel juhtudel. Eelnõu § 14 lg 2 asjaoludel. Eelnõust ei selgu, kuidas rikkumisest kohaselt tagatakse teavitaja anonüümsuse tagamine peaks haakuma kriminaalmenetluses rikkumismenetlustega. teavitaja konfidentsiaalsuse ainult KrMS-is sätestatud juhtudel. Väärteomenetluse puhul sellist erisust ette ei nähta ning väärteomenetluses tuleb teavitaja konfidentsiaalsus tagada. 56. Eelnõu ja seletuskirja kohaselt luuakse Mitte arvestatud. üldregulatsioon, millega tagatakse kaitse isikule, kes Audiitoritele ei ole erandi teatab tööalase tegevusega teatavaks saanud tegemine põhjendatud, rikkumisest. Eelnõu § 2 sätestab sisulise kuna nende kutsesaaduse kohaldamisala. Seletuskirja kohaselt saavad seaduse hoidmise kohustuse alusel kaitse kõik inimesed, kes teavitavad tööalases eesmärk ning sisu erineb kontekstis teada saadud õigusrikkumisest või oluliselt advokaadi tegemata jätmisest. Eelnõu § 2 lõikes 2 tuuakse aga kutsesaladusest. Lisaks ei erandid, millele üldregulatsioon ei kehti. Eelnõu § 2 näe teavitaja kaitse lõike 2 punktiga 4 välistatakse seaduse direktiiv sellise erandi kohaldamisalast teave, mis on advokaadile teatavaks tegemist ette. Direktiiv saanud õigusteenust osutades. näeb ette valdkonnad, kus Kutsesaladuse hoidmise kohustust ei pea järgima saab erandid ette näha ainult advokaadid. Ka audiitorettevõtja ja seaduse ning loetletud alusel audiitorühingut esindav vandeaudiitor on valdkondades direktiiv kohustatud hoidma saladuses talle vandeaudiitori selliseid erandeid ei kutsetegevuse käigus teatavaks saanud infot ja võimalda. dokumente. Selline kohustus tuleb audiitortegevuse Direktiiv selgitab veel seaduse §-st 48. üsna otse, et teiste 24  Tekib küsimus, kuidas suhestuvad omavahel kutsealade esindajatel, kes eelnõuga sätestatud üldregulatsioon ning audiitori ei ole juristid ega kutsesaladuse hoidmise kohustus. Vandeaudiitori tervishoiuteenuse kutsesaladuse nõue on üheks kliendi ja osutajad, peaks olema vandeaudiitori usaldusliku suhte loomise eeldustest, mis omakorda tagab, et klient edastaks võimalik saada käesoleva vandeaudiitorile tõest informatsiooni ja direktiivi kohast kaitset, vandeaudiitori töö tulemused oleksid võimalikult kui nad esitavad täpsed. Seetõttu on oluline võimalikult täpselt kohaldatavate kutse- piiritleda, mis tingimustel käesolevas seaduses olev eeskirjadega kaitstud raamistik kohalduks ja kuidas see suhestub erinevate teavet ning kui selle teabe kutsete saladuse hoidmise kohustustesse, mis on edastamine on vajalik kehtestatud seadusega. Kui vandeaudiitor saab teada oma tööd tehes õigusrikkumisest või tegemata rikkumise paljastamise jätmisest, siis kas loodav üldregulatsioon kaitseb eesmärgil. vandeaudiitorit või pigem kohaldub audiitori kutsesaladuse hoidmise kohustus ning audiitorile ei kohaldu rikkumisest teavitaja kaitse seadus? Sellele küsimusele võiks leida vastuse seletuskirjast. Hetkel jääb mulje, et sellises olukorras vandeaudiitori klienti ei pruugi kaitsta kutsesaladuse hoidmise kohustus. Kas seaduse eelnõuga soovitaksegi sellist olukorda tekitada? Kui see on seaduse eelnõu mõte, siis oleme mures tulevikus tekkida võiva olukorra pärast. Selline muudatus toob kaasa vandeaudiitorite usalduse kadumise. Äriühingud ei pruugi usaldada enam audiitoreid ning ei pruugi esitada audiitoritele vajalikku infot ning materjale. Sarnane mure võib tekkida ka notaritel, kuna notariaadiseaduse § 3 kehtestab notarile saladuse hoidmise kohustuse. Kuigi tundub, et eelnõu puudutab audiitoreid, ei nähtu seletuskirjast, et oleks audiitoreid kaasatud ning nendelt arvamust küsitud. Edastasime ise Audiitorkogule eelnõu ning seletuskirja. Kui saame audiitoritelt olulist tagasisidet, edastame nende seisukohad esimesel võimalusel. 57. Kohaliku omavalitsuse üksustele (KOV-d) on Võetud arvesse. eelnõu § 8 lõike 2 punktis 3 ette nähtud kohustus Eelnõu § 8 lg 2 p-i 2 on asutusesisese teavituskanali loomiseks, kui KOV-s täiendatud vastavalt töötab enam kui 50 töötajat. Palume eelnõus üheselt Rahandusministeeriumi sätestada, kas seatav 50 töötaja piir on poolt välja pakutud omavalitsusüksuse või omavalitsuse ühe sõnastusega. ametiasutuse põhine. Seejuures palume lause ülesehitus üle vaadata, et oleks arusaadav, kas ka hallatavatele asutustele kehtib 50 töötaja piir. Praeguses sõnastuses kehtiks asutusesisese teavituskanali loomise kohustus kõigile omavalitsuse hallatavatele asutustele olenemata 25  töötajate arvust. Lisaks juhime tähelepanu, et KOV ametiasutustes eristatakse ametnikke ja töötajaid ning peaks täpsustama, et antud seaduse käsitluses mõistetakse töötajate all kõiki asutuses töötavaid teenistujaid. 58. Eelnõu § 16 lõike 1 punkti 12 kohaselt on keelatud Esitatud selgitus. isikut kanda sektori/tööstusharu põhisesse n-ö musta Eelnõu § 16 lg 1 nimekiri nimekirja, mis võib kaasa tuua selle, et isik ei leia on näitlik ning ei anna enam sektoris või tööstusharus tööd. Lisaks sektori kõikehõlmavat loetelu või tööstusharu põhisusele ei tohiks olla isiku töö võimalikest leidmise võimalused piiratud ka teistes sektorites. survemeetmetest. Seetõttu ei pea täiendamist vajalikuks. 59. Eelnõu § 8 lõike 2 punkt 4 näeb ette, et Arvestatud. Eelnõus on asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus on finantsvaldkonna finantsvaldkonna juriidilisel isikul, arvestades juriidiliste isikute, kellel vastavatest eriseadustest tulenevaid nõudeid. Esiteks on asutusesisese on määratlemata õigusmõiste „finantsvaldkonna teavituskanalite loomise juriidiline isik“. Teiseks, palume eriseaduste asemel kohustus, mõistet kasutada laiemat terminit, kuivõrd finantssektoris on täpsustatud. Eelnõu § 8 rikkumisest teavitamise sätted reguleeritud mh EL lõike 2 punkti 4 kohaselt otsekohalduvates määrustes. on selline kohustus finantsinspektsiooni seaduse § 2 lg-s 2 nimetatud riiklikul finantsjärelevalve subjektil. 60. Lisaks, eelnõu § 8 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei Arvestatud. Eelnõus on § kohaldata 50 töötaja piirmäära finantsvaldkonna 8 lõike 2 punkti 4 juriidilistele isikutele. Direktiivi artikli 8 lõike 4 sõnastust täpsustatud kohaselt ei kohaldata sama artikli lõikes 3 sätestatud selliselt, et lisa I osa B ja II künnist juriidiliste isikute suhtes, mis kuuluvad lisa osas osutatud EL I osa B osas ja II osas osutatud liidu õigusaktide õigusaktides osutatud kohaldamisalasse. Kas see eelnõu sõnastuse juriidilised isikud oleksid lauseosa „arvestades vastavatest eriseadustest hõlmatud. tulenevaid nõudeid“ peaks ära defineerima, et see 50 töötaja piirmäär kohaldub ainult reguleeritud finantsvaldkonna juriidilistele isikutele (ehk nendele, kellele on direktiivi artikli 8 lõikes 4 viidatud)? Finantssektori eriseadustest on hetkel ainult ühes seaduses rikkumisest teavitamise võimaldamise säte (investeerimisfondide seadus). Siit jõuame tagasi teemani, et kas finantsvaldkonna juriidilised isikud ei peaks olema selgemalt defineeritud? Kui eriseadustes ei ole sõnagi rikkumisest teavitamise kohta, siis loodetavasti ei saa järeldada, et selline viide justkui nulliks ära ka rikkumisest teavitaja kaitse seaduse regulatsiooni. 26 61. Seoses asutusesisese teavituskanali jõustumissättega Antud selgitus. on meil tekkinud küsimus, millele sooviksime Seaduse kohaldamisala on vastust finantsettevõtjate vaates: eelnõus täpsustatud, Eelnõu kohaselt jõustub kõikidele sätestades, et § 8 lõike 2 finantsettevõtjatele ametisisese teavituskanali punktis 3 toodud loomise kohustus 2023. aastast, sõltumata ettevõtja juriidilistele isikutele, st suurusest. Paluks täpsustust, kas see on kuidagi juriidilistel isikutel, kus on riigisiseselt nii kokku lepitud või direktiivist 50-249 töötajat, jõustub tulenevalt? käesolev seadus 2023. a Direktiivist tulenevalt: 17. detsembril. Eelnõu § 8 - artikli 8 lõige 3 määratleb, et erasektori juriidiline lõike 2 punkti 4 kohaselt isik peab ametisisese teavituskanali looma siis, kui on täpsustatud seal on üle 50 töötaja. finantsvaldkonna - artikli 8 lõige 4 ütleb, et seda künnist ei kohaldata juriidiliste isikute puhul finantsteenuse ettevõtjatele ehk seal peab see kanal seaduse kohaldamisala, olema loodud ka 1 töötajaga ettevõtjatel. sätestades, et - Artikli 26 lõige 2 ütleb, et need art 8 lõikes 3 asutusesiseste viidatud isikud, + kus on 50–249 töötajat, peavad teavituskanalite loomise teavituskanali looma alles 2023. aastaks. Kui on 1– kohustus on 49 või 250+ töötajat, siis 2021. aastaks. See 50–249 finantsinspektsiooni vahemik on direktiivis ja seletuskirjas, kuid eelnõus seaduse § 2 lõikes 2 mitte… nimetatud riiklikul - Kuidas tõlgendada direktiivis seda kõike finantsjärelevalve finantsettevõtete vaates? Kui finantsettevõtted subjektil, st eriseadustes välistatakse artikli 8 lõike 3 künnisest, aga sätestatud juhtudel võib jõustumissäte viitab just samale artikli 8 lõike 3 selline kohustus olla ka isikutele, mille künnise alt lõikega 4 juriidilisel isikul, kus on 1- finantsettevõtjad välistatakse, siis kuidas on eelnõus 49 töötajat. Seaduse jõutud järeldusele, et kõik finantsettevõtjad peavad hilisem jõustumisaeg kanali looma alles 2023. aastaks? kohaldus ainult juriidilistele asutustele, kus on 50 või rohkem töötajat. 62. Eelnõus on mõistete segadus. Näiteks eelnõu § 3 Antud selgitus. lõike 1 punktis 1 ei mainita töötajat, kuigi töötaja Seletuskirja täiendatud käib sinna alla. Eraldi on välja toodud ametnik (§ 3 Avaliku teenistuja lg 1 p 2). Eelnõu § 8 on mainitud KOV töötajaid, töötajad töötavad kuid selgusetuks jääb, kas siia hulka arvatakse ka töölepingu alusel ning on ametnikke. Samuti puudutab survemeetmete hõlmatud RtKS § 3 lg 1 p rakendamise keelu säte (eelnõu § 16) üksnes 1. töösuhtega seotud termineid, mitte aga teenistussuhtega, mis tekib ametnike puhul. 63. Seletuskirja osas 2.2. „Kehtiv regulatsioon“ on Arvestatud. selgitatud kehtivatest regulatsioonidest tulenevaid Seletuskirja vastavat osa erisusi, millega tuleb arvestada ka rikkumisest on märkusest tulenevalt teavitaja kaitse seaduse jõustumisel. Rahapesu ja täiendatud. terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevaid erisusi käsitlevas lõigus puudub viide nimetatud seaduse §-le 52¹, mis sätestab teavitaja 27  kaitse regulatsiooni. Palume ka vastav viide seletuskirjas välja tuua. 64. Seletuskirja punkti 9 kohaselt „erandina jõustub Arvestatud. direktiivi artikli 26 lõike 2 kohaselt 50–249 Seletuskirjas on ebaõige töötajaga erasektori juriidiliste isikute puhul eelnõu viide §-le 10 asendatud § 10 punktides 4 ja 5 toodud kohustus asutusesisese viitega §-le 8. kanali sisseseadmiseks 17. detsembril 2023“, aga eelnõu §-s 10 ei ole punkte 4 ja 5. 65. Palume lisaks seaduse eelnõu menetlemisele välja Teadmiseks võetud. töötada juhendmaterjal või soovituslikud suunised asutusesisese teavituskanali välja töötamiseks (seaduse rakendamiseks) ja võtta eesmärgiks heade praktikate jagamine, et abistada asutusi ja ettevõtjaid seaduse täitmisel. Seejuures soovitame korraldada infopäevi seaduse selgitamiseks. 66. Esitame eelnõuga seonduvalt finantsvaldkonna Arvestatud. Eelnõu ja eriseaduste muutmisettepanekud (lisatud). Palume seletuskirja on vastavalt need lisada eelnõusse. täiendatud ning eelnõule on finantsvaldkonna eriseaduste muutmisettepanekud lisatud. Välisministeerium 67. Välisministeerium tervitab rikkumisest teavitaja Teadmiseks võetud. kaitse seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) valmimist ning Välisministeeriumi poolt asjaomase väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta esitatud märkuste arvessevõtmist. Toetame jätkuvalt valdkondadeülese horisontaalse regulatsiooni loomist ning nõustume, et õigem on valida võimalikult lai sisuline ja isikuline kohaldamisala, nagu eelnõus on tehtud. 68. Eelnõu § 4 lõige 1 sätestab rikkumise mõiste, mille Arvestatud. kohaselt on rikkumine seadusega vastuolus olev Eelnõu § 4 on täiendatud tegevus või tegevusetus. Seletuskirjas käsitletakse ning lisatud lg 2, mille rikkumise mõistet laiemalt, märkides, et lisaks kohaselt on rikkumine ka võivad „rikkumise“ mõiste alla minna ka juhtumid, tegevus või tegevusetus, kus tegemist ei ole formaalselt õigusrikkumisega, mis ei kujuta endast vaid tegemist on õigusnormide eesmärgiga õigusrikkumist, kuid on vastuolus oleva teo või tegevusetusega. Ka teavitaja vastuolus õigusnormi kaitse direktiivi artikli 5 punkt 1 sätestab, et eesmärgiga. rikkumine on tegu või tegevusetus, mis on ebaseaduslik või vastuolus õigusnormide eesmärgiga. Eelnõu koostamisel on teavitaja kaitse direktiivi artikli 5 punkti 1 tõlgendatud kitsalt ning eelnõu sõnastusest on välja jäetud võimalus teavitada sellistest rikkumistest, mis ei ole küll formaalselt õigusrikkumised, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga. 28  Seletuskirjas on rikkumise mõiste sisustamist selgitatud järgmiselt: Direktiivis ei ole täpsustatud, kuidas vastuolu õigusnormide eesmärgiga tõlgendada. See jääb kohtupraktika sisustada ja kohtupraktika peab tagama, et vastuolu õigusnormide eesmärgiga ei tõlgendataks soovimatult laialt. Välisministeerium nõustub, et see, kuidas ja kui laialt sisustada vastuolu õigusnormi eesmärgiga, peaks jääma kohtupraktika otsustada, kuid eelnõu § 4 lõike 1 sellise sõnastuse kohaselt ei ole õigusnormi eesmärgiga vastuolus olev tegu rikkumine kõnealuse seaduse tähenduses. Rikkumisest teavitamise süsteemi rakendamisel on oluline teada, millisest rikkumisest teavitamise korral on teavitaja kaitstud. Kui rikkumisest teavitamise kord ei ole õiguses selgesõnaliselt reguleeritud, võib potentsiaalne teavitaja pigem jätta teavitamata. Soodustamaks seadusega ja ka õigusnormi eesmärgiga vastuolus olevatest tegudest teavitamist, tuleb anda selged juhised, millistest rikkumistest teavitamist käesoleva seaduseelnõuga reguleeritakse. Välisministeerium teeb ettepaneku täiendada eelnõu § 4 lõiget 1 selliselt, et rikkumiseks ei loeta ainult õigusrikkumist, vaid ka õigusnormide eesmärgiga vastuolus olevat tegevust või tegevusetust. 69. Eelnõu § 4 lõige 3 loetleb rikkumisest teavitamise Mitte arvestatud. võimalused, milleks on asutusesisese RtKSi põhimõtte kohaselt teavitamiskanali kaudu, asutusevälise on teavitajal õigus valida teavitamiskanali kaudu ja üldsusele avalikustades. kanal, mille kaudu ta Eelnõu § 4 lõikes 4 on eraldi välja toodud, et teavitada soovib ning seda asutusevälise teavituskanali võib teavitaja põhimõtet ei saa piirata. rikkumisest teavitamiseks valida ka ilma Küll aga on § -s 12 lg 1 asutusesisest kanalit eelnevalt kasutamata. Seega on sätestatud, et üldsusele eelnõu kohaselt asutusesisene ja asutuseväline avalikustades saab kaitse teavitamiskanal võrdsustatud. Seletuskirjas on § 4 juhul, kui eelnevalt on lõiget 3 täpsustatud, et teavitajal on õigus p-des 1–3 vähemalt asutusvälise nimetatud teavitamiskanalit valida. Samuti, et kanali kaudu teavitatud loetelus nimetatud kanalid ei ole omavahel ning seda ei menetletud hierarhiliselt seotud, mis tähendab, et rikkumisest RtKS §-de 10 ja 11 võib teavitada kohe ka asutusevälist kanalit kohaselt. kasutades. Kuigi teavitaja kaitse direktiivi artiklist 10 lähtudes võib teavitaja esimese võimalusena rikkumisest teada anda asutusevälise kanali kaudu (nt kui ta leiab, et asutusesisesel teavitamisel ei ole tulemust või sellele võib järgneda survemeetme rakendamine), siis direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt 29  peavad liikmesriigid siiski julgustama enne asutusevälise teavituskanali kaudu teavitamist kasutama asutusesisest teavituskanalit, kui rikkumist saab tõhusalt käsitleda asutusesiseselt ning kui rikkumisest teavitav isik leiab, et puudub survemeetmete oht. Kuigi teavitaja kaitse direktiiv seda otseselt ei kohusta, soovitatakse rikkumisest esmajoones teada anda asutusesiseselt. Nii käitub teavitaja heauskselt, hoides ära asutuse maine kahjustamise. Lisaks on asutuse siseselt võimalik kohe probleemiga tegelema hakata. Eelnõu § 4 lõikest 3 ei nähtu kuidagi, et seadusandja julgustaks või suunaks rikkumisest teavitajat esimese variandina kasutama asutusesisest teavitamisekanalit. Pigem rõhutab eelnõu § 4 lõige 4 võimalust kasutada esimese variandina asutusevälist teavitamiskanalit. Seletuskirjas on § 4 lõike 3 punkti 1 kohta selgitatud, et võttes arvesse, et seaduse kohaselt on teavitamise eesmärgiks õigusrikkumise ärahoidmine ja sellele võimalikult varane reageerimine, siis tuleks soovituslikult eelistada teavitamist asutusesisese teavituskanali vahendusel. Asutusesisene teavitamine annab võimaluse n-ö rohujuure tasandil rikkumine kõrvaldada ja taastada rikkumisele eelnenud olukord. Samuti võimaldab see vältida võimalikku mainekahju, mis tekiks rikkumise avalikustamisest või pöördumisest pädeva asutuse poole. See on nii eelkõige juhul, kui rikkumisest teavitavad isikud arvavad, et rikkumist saab tõhusalt käsitleda asjaomase organisatsiooni sees, ja puudub survemeetmete oht. Välisministeerium nõustub seletuskirjas toodud seisukohtadega ning teeb ettepaneku lisada ka eelnõusse säte, mis soodustaks kõigepealt asutusesisese teavitamiskanali kasutamist. 70. Sisulise kohaldamisalaga seoses pöörame Mittearvestatud. tähelepanu eelnõu § 2 lõike 2 punktile 2 ning § 17 Riigisaladuse või lõikele 1. Nimelt on eelnõu § 2 lõike 2 punktis 2 ette salastatud välisteabega nähtud, et loodavat seadust kohaldatakse riigikaitse seotud rikkumisest ja julgeoleku ning salastatud teabe valdkonnas neid teavitamine on käesoleva valdkondi reguleerivates seadustes sätestatud erisusi eelnõu kohaldamisalast arvestades. Seletuskirjas on § 2 lõike 2 punktide 2 ja välistatud, mistõttu ei ole 3 kohta rõhutatud, et riigisaladusega kaitstud teabe eelnõu täiendamine ja kriminaalmenetlust puudutava rikkumise suhtes ei põhjendatud. kohaldu teavitaja kaitse seaduse üldregulatsioon ning rikkumisest teavitamise reguleerimine ei ole mõeldav üldnormide kohaselt. Seega on riigikaitse ja turvalisuse seisukohast väga oluline luua sobiv teavitaja kaitse ka neis valdkondades. 30  Seletuskirjas on § 2 lõike 2 punkti 2 kohta välja toodud, et riigi julgeolekuga ja salastatud teabega seotud valdkondade asutustel on kohustus luua sisemine töökorraldus, mis võimaldab rikkumisest turvaliselt teada anda ja teavitajat (mitte rikkujat) võimalike survemeetmete eest kaitsta. Eelnõu § 17 lõike 1 kohaselt ei ole rikkumisest teavitaja vastutus aga välistatud, kui teabe avaldamine on kuritegu. Karistusseadustiku (KarS) §-des 241 ja 242 on ette nähtud kriminaalõiguslik vastutus juhtudel, kui riigisaladus või salastatud välisteave avalikustatakse või edastatakse tahtlikult või ettevaatamatusest. KarS kommenteeritud väljaande järgi loetakse teabe lubamatuks edastamiseks selle teise isiku valdusse andmist, kui isikul ei olnud lubatud teavet edastada või vastuvõtjal sellega tutvuda. Ebaseaduslikuks edastamiseks on ka teabe avaldamine näiteks koosolekul, kus kõigil ei ole õigust asjaomase teabega tutvuda.1 Välisministeerium leiab, et selleks, et asjaomastes asutustes (Kaitsepolitseiamet, Välisluureamet jne) oleks rikkumisest teavitamine võimalik – mida eelnõuga ka oluliseks peetakse – peaks olema selgelt määratletud asutusesisene teavituskanal ja nõuded sellele, et teavitaja ei satuks olukorda, kus ta paneb teadmatusest toime kuriteo. Kuna eelnõu näeb ette asutusesisese ja asutusevälise teavituskanali kasutamisvõimaluse, siis peaks ka antud juhul selgelt määratletud olema lisaks asutusesisele kanalile asutuseväline teavituskanal. Palume eelnõus ja seletuskirjas neid aspekte täpsustada, et oleks selge, kuidas isikud, kes avastavad riigisaladusega või salastatud välisteabega seotud rikkumise, saavad kasutada seaduslikku õigust rikkumisest teavitada. 71. Lisaks märgime, et kuigi riigi julgeoleku valdkonnas Arvestatud. on erisuste kehtestamine üldiselt aktsepteeritud, Seletuskirjas on viide tuleb siiski arvestada, et ka selliste valdkondade EIK-i praktikale lisatud. puhul võib Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) isiku liiga range karistamise korral rikkumise leida. Näiteks leidis EIK inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 10 (sõnavabadus) rikkumise asjas, kus isik oli kriminaalkorras süüdi mõistetud salastatud teabe avalikustamise eest. EIK märkis muu hulgas, et julgeolekuasutuses toime pandud rikkumise avalikustamine on demokraatlikus ühiskonnas niivõrd oluline, et kaalub üles vajaduse tagada avalikkuse usaldus selliste asutuste vastu.3 Teeme 31  ettepaneku seletuskirjas kajastada viidatud EIK lahendit, et oleks selge, et asjaomast küsimust ei reguleeri vaid EL direktiiv, vaid see kuulub ka konventsiooniga kaitstud valdkondade hulka. 72. Viitega Välisministeeriumi märkustele VTK kohta Arvestatud. ja eelpool väljatoodud põhjendusele kordame Seletuskirja on § 13 lg 1 üldisemat palvet, et eelnõu seletuskirjas oleks viitega EIK-i praktikale kajastatud EIK asjaomane olulisem praktika. EIK täiendatud. praktika kajastamine aitab tulevaste võimalike vaidluste korral näiteks survemeetmete rakendamise üle Eesti kohtutel teha EIK nõutud testi. Nimelt on EIK suurkoda pretsedenti loovas kohtuasjas Guja vs. Moldova4 toonud kriteeriumid, mille järgi tuleb iga nn vilepuhumisjuhtumi korral hinnata: sutuses olid ka muud kanalid teabe teatavakstegemiseks; selle salastamine tööandja jaoks; töötajale või teenistujale kohaldatud karistuse või muude tagajärgede raskust.5 Kohtuasjas Halet vs. Luxembourg 11.05.2021 tehtud otsuses6, kus nn Luxleaksi asjas tuli kaaluda üldsuse huvi avalikustatud maksudega seotud dokumentide suhtes ja tööandjale (PwC) avalikustamisest tekkinud reaalset kahju, pidas EIK väga oluliseks just seda, et Luxembourgi kohtud olid hinnanud asjaolusid Guja otsuses välja töötatud kriteeriumite alusel. 73. Eelnõu § 13 lõike 2 kohaselt saab rikkumisest Arvestatud. teavitaja käesoleva seaduse alusel kaitse ka siis, kui Eelnõu § 13 lg-t 2 on ta on teate esitanud anonüümselt. Ei ole üheselt vastavalt täiendatud. selge, kuidas saab kaitsta kedagi, kelle isikut ei ole võimalik kindlaks teha. Seletuskirjas on selgitatud, et kuigi anonüümse teavitaja antud seadusest tulenevate õiguste tagamine ei ole alati võimalik, tuleb anonüümsele teavitajale tagada kaitse vähemalt juhtudel, kus tema isik tehakse hiljem kindlaks ja tema suhtes kasutatakse survemeetmeid. Arvestades, et anonüümset rikkumisest teavitajat ei ole eelduslikult üldse võimalik kaitsta, teeb Välisministeerium ettepaneku täpsustada eelnõu § 13 lõike 2 sõnastust selliselt, et anonüümsele rikkumisest teavitajale tagatakse kaitse juhtudel, kus tema isik tehakse hiljem kindlaks. 74. Eelnõu seletuskirja § 8 lõike 4 osas (seletuskirja lk Arvestatud. 17 kolmas lõik) on „järelmeetmete rakendamiseks 32  pädev isik“ ekslikult asendatud sõnadega Seletuskirja on vastavalt „survemeetmete rakendamiseks pädev isik“. muudetud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 75. Eelnõuga luuakse raamistik tööalases kontekstis Arvestatud. teada saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, Seletuskirja § 3 lg 2 menetlemiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Eelnõu §s selgituse osas täiendatud. 3 on toodud seaduse isikuline kohaldamisala. Lõike 1 kohaselt saavad rikkumisest teavitajad kaitse survemeetmete kasutamise eest. Seletuskirja kohaselt lõige 2 ütleb, et lisaks on põhjendatud juhtudel kaitstud ka teavitajaga seotud füüsilised ja juriidilised isikud. Samas eelnõu ei sätesta, millised on nimetatud põhjendatud juhud. Leiame, et lõikes 2 toodud isikute osas peaks kaitsemeetmete rakendamine olema selgemalt reguleeritud. 76. Eelnõu § 4 lg 1 kohaselt on rikkumine seadusega Arvestatud. vastuolus olev tegevus või tegevusetus. Seletuskirja Eelnõu §-i 4 on lisatud uus kohaselt võivad lisaks „rikkumise“ mõiste alla lõige, mille kohaselt minna ka juhtumid, kus tegemist ei ole formaalselt loetakse rikkumiseks ka õigusrikkumisega, vaid tegemist on õigusnormide tegevus või tegevusetus, eesmärgiga vastuolus oleva teo või tegevusetusega. mis on õigusnormi Soovime siinkohal välja tuua, et seletuskirjas on eesmärgiga vastuolus. „rikkumise“ mõistet laiemalt tõlgendatud kui eelnõus. Mida tähendab õigusnormide eesmärgiga vastuolus olev tegu või tegevusetus ja kuidas see erineb seadusega vastuolus olevast teost või tegevusetusest? Palume eelnõu sõnastust vastavalt korrigeerida ja kaaluda ka võimalust, et rikkumise alla läheksid ka eetikaga vastuolus olevad teod või tegevusetused. Eelnõu praegune sõnastus ei ole meie arvates piisavalt selge ega arvesta rikkumisi, mis ei ole otseselt seaduse vastased, kuid rikuvad näiteks eetika standardeid/juhendeid. 75. Eelnõu paneb juriidilisele isikule, kus on 50 või Teadmiseks võetud. rohkem töötajat, ning finantsvaldkonna juriidilistele isikutele kohustuse luua asutusesisene teavituskanal (eelnõu § 8 lg 2 p-d 4 ja 5). Uus kohustus tähendab seda, et ettevõtja peab määrama töötaja(d) (nt sisekontrolör, jurist, andmekaitsespetsialist, tööohutusspetsialist, personalitöötaja), kes tegeleb laekunud rikkumisteadete lahendamisega. Lisaks tuleb ettevõtjal teha investeering teavituskanalisse (nt e-posti aadressi loomine). Erasektori juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata (eelnõu § 8 lg 5). See tähendab, et asutusesisese teavituskanali loomise kohustus nõuab ettevõtjatelt nii personaliressurssi, personali koolitamise ressurssi kui ka tehnilise võimekuse 33  loomist. Toetame riigi poolt keskse tehnilise lahenduse loomist, mida saaks teadete vastuvõtmiseks ja menetlemiseks kasutada nii avalik- kui ka erasektor. Samuti toetame riigi valmisolekut aidata ettevõtetel luua teavitamisprotsesse, pakkudes nõustamist ning vajalike ressursside olemasolu korral luues selleks vajaliku tehnilise võimekuse. Lisaks juhime tähelepanu ka koolitusvajadusele, mida riik saaks pakkuda. 76. Eelnõu kohaselt on seaduse jõustumise ajaks Arvestatud. kavandatud 17.12.2021. Erandina jõustub nõue, et Eelnõu täiendatud ning 50 või rohkem töötajaga eraõiguslik juriidiline isik seaduse jõustub jätkuvalt ja finantsvaldkonna juriidiline isik peavad looma juriidiliste isikute jaoks, asutusesisese teavituskanali, 2023. aasta 17. kellel on 50-249 töötajat detsembril. Juhime tähelepanu, et ettevõtjatel peab 17.12.2023 ning muude jääma piisavalt aega oma tegevuse kohandamiseks kohustatud isikute jaoks kõigi seaduse nõuetega. 1.06.2022. Kultuuriministeerium 77. Kultuuriministeerium märkis eelnõu väljatöötamise Mitte arvestatud. kavatsuse kooskõlastamisel järgmist: Regulatsiooni alusel Kultuuriministeerium toetab muudatusi vilepuhujate saavad kaitse tööalases kaitse parandamisel ja selleks otstarbeks ühtse kontekstis teada saadud horisontaalse õigusakti loomist, mitte eriseaduste rikkumisest teavitajad. täiendamist. Spordivaldkonnaga seonduvalt Seega on jäävad juba selle märgime veel, et problemaatiliseks võib osutuda seaduse isikulisse kavandatava teavitaja kaitse seaduse isikuline kohaldamisalasse need kohaldamisala. Spordipahedest teavitaja ei ole alati inimesed, kes teavitavad tööandjaga seotud. Näiteks võib dopingu tööalases tegevuses teada kasutamisest teavitada mõni teine sportlane või saadud rikkumisest isegi, treener. Samasugune olukord võib olla ka kui see käib teise tööandja spordivõistlustega manipuleerimise puhul. kohta. Teavitaja vajab tegelikult kaitset mitte ainult Kui rikkumisest ei ole tööandja, vaid ka kolleegide ja rikkumise toime teada saadud tööalases pannud isikute ning ka avalikkuse eest. kontekstis, siis selles Eelnõuga tutvudes jääb selgusetuks selle regulatsiooni alusel reguleerimisala – kas kaitse saab ka isik, kes esitab kaitsest ei saa, samas võib rikkumisteate oma tööalases tegevuses teada saadud, iga valdkond või sektor aga teist tööandjat puudutava rikkumise asjus. näha ette kaitse ka Leiame, et survemeetmeks võivad sellisel juhul sellisteks juhtumiteks ning osutuda mitte niivõrd konkreetse tööandja ja luua teavituste töösuhtega seonduvad meetmed, vaid näiteks vastuvõtmiseks turvalise litsentsi äravõtmine, loa tühistamine või mõni muu viisi. survemeede (nt koondisesse mittearvamine). Samad probleemid võivad tekkida teisteski kultuurivaldkondades, kus isikule väljastatakse kutse või ta vajab katusorganisatsiooni kinnitust vastavuse kohta valdkonnas esitatud nõuetele. Rikkumisest teavitamine võib panna isiku 34  ebasoodsasse olukorda, aga kui kitsalt eelnõu reguleerimisala lugeda, siis ta selle eelnõuga ettenähtud kaitset ei saa. Seaduse kitsas lähenemine võib võtta motivatsiooni rikkumistest teavitada. Kultuuriministeerium toetab selles regulatsiooni laiendamist või täpsustamist. 78. Eelnõu § 3 lõike 1 punktis 6 nimetatud Osaliselt arvestatud. vabatahtlikuna tegutseva isiku mõiste vajab Seletuskirja täiendatud. täpsustamist – kas tegemist on töötamise registris Seletuskirja ei ole eraldi registreeritud tasuta töötamisega või vabatahtliku lisatud, et vabatahtlikuna tegevusena üldlevinud mõistes (nt käsitletakse ka sportlast spordivabatahtlik). Toetame vabatahtliku mõistet või treenerit. Kaitse selle laiemas tähenduses. saamine eeldab Juhul kui vabatahtlikuna tegutsevat isikut töökonteksti ning defineeritakse laiemalt, tuleks tuua seletuskirjas vabatahtlikul sportlasel eraldi välja, et vabatahtlikuks loetakse ka näiteks või treeneril alaliiduga spordiklubi/alaliitu vabatahtlikult esindavat sellist suhet ei teki. Samas sportlast, treenerit või muud taustajõudu. võib iga valdkond või sektor näha ette kaitse ka sellisteks juhtumiteks ning luua teavituste vastuvõtmiseks turvalise viisi. 79. Palume täpsustada, kas seadus laieneb ka Antud selgitus. vabakutselistele; võimaluse selleks annab direktiivi Vabakutselised saavad põhjenduspunkt 39. Näiteks loovisikud võivad olla seaduse alusel kaitse vabakutselistena füüsilisest isikust ettevõtjad, mis juhtudel, kus neil on on eelnõuga kaetud, aga nad ei pea seda olema. sõlmitud mingit liiki töösuhteid reguleeriv leping. Kui vabakutselisel sellist lepingut ei ole, siis tõenäoliselt võib teda käsitelda ka vabatahtlikuna. 80. Märgime, et eelnõu § 3 lõike 1 punkti 2 kohaselt Arvestatud. laieneb seadus ametnikele, aga eelnõu §-s 16 toodud Eelnõu §-st 16 on näitlik survemeetmete loetelu on töötaja keskne (loetelus loetelu välja võetud, mis puudub survemeetmena näiteks ametniku on leitav nüüd teenistusest vabastamine, küll aga on sätestatud seletuskirjast ning on töölepingu lõpetamine). vastavalt täiendatud. 81. Eelnõu § 8 sätestab asutusesisese teavituskanaliga Antud selgitus. seonduva ja loetleb kohustatud isikud, kes peavad Kui asutuses või teavituskanali looma. Samas ei ole lahendust ega juriidilises isikus puudub viidet, kuidas toimub asutusesisene teavitamine asutusesisene mittekohustatud isikute/asutuste puhul. Et saada teavituskanal, siis saab teavitajale seaduse kaitset, tuleb teavitada pöörduda asutusevälise nõuetekohaselt, sh ühe võimalusena asutuse sees. teavituskanali poole või Kui mittekohustatud asutus teavituskanalit loonud ei teavitada § 4 lg 3 p 2 alusel ole, ei saa ka seaduse sätteid järgides teavitada. otsest juhti. 35  Palume regulatsiooni täpsustada või seda küsimust selgitada. 82. Teeme ettepaneku lisada eelnõu §-s 16 loetletud Teadmiseks võetud. survemeetmete alla võimalikena veel Näitlik loetelu võetakse (sportlas)toetuse vähendamine või äravõtmine, eelnõu §-st 16 välja, rahvuskoondisse mittearvamine ning üritustel seletuskirja selles osas ei näiteks spordivõistlustel osalemise takistamine. Kui täiendata. neid ei ole vaja eraldi meetmetena välja tuua, palume täiendada seletuskirja, lisades need „muude survemeetmete“ selgituste hulka. Maaeluministeerium 83. Palume veelkord analüüsida, kas Euroopa Arvestatud. Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1937, Näitlik loetelu on eelnõust liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse välja võetud, kuid kohta (edaspidi teavitajate kaitse direktiiv), artikli seletuskirjas on näitlikku 19 punktis a kehtestatud survemeetmete loetelu vastavalt rakendamise keeld on kavandatava eelnõuga täiendatud. Selgitame, et piisavalt üle võetud. tegemist on vaid näitliku Viidatud artikli 19 punkti a kohaselt võtavad loeteluga ning mitte liikmesriigid vajalikud meetmed, et keelata ükskõik ammendava loeteluga. millisel kujul rakendatavad survemeetmed /../ Selguse huvides on aga isikute vastu, sealhulgas survemeetmete teenistusest vabastamine rakendamise ähvardused ja katsed, eeskätt järgmisel näitlikku loetellu lisatud. kujul: a) töösuhte peatamine, vallandamine, ametist vabastamine või samaväärsed meetmed. Teavitajate kaitse direktiivi artikli 4 kohaselt hõlmab direktiivi isikuline kohaldamisala nii töötajaid kui ka avalikke teenistujaid. Eelnõu § 16 lõike 1 teise lause kohaselt on keelatud vähemalt järgmiste survemeetmete rakendamine, selle katse ning sellega ähvardamine: 1) töölepingu lõpetamine; 2) madalamale ametikohale viimine või edutamise takistamine jne. Eelnõu seletuskirjas antud asjakohane selgitus rõhutab, et tegemist on üksnes näitliku loeteluga, millel on seeläbi informatiivne tähendus. Eelnevast nähtub, et kuigi teavitajate kaitse direktiivi artikli 19 punkti a kohaselt loetakse survemeetmeks igasuguse töösuhte lõpetamine, siis eelnõu § 16 lõike 1 kohaselt loetakse survemeetmeks üksnes töölepingu lõpetamine. Kuna eelnõu ametniku osas sõnaselget erisätet ette ei näe, siis on eelnõu kohane seadus ametniku teenistusest vabastamise suhtes üldseaduseks ning kohaldada tuleb avaliku teenistuse seaduse § 105 lõiget 1, mis on ametnike suhtes erisätteks, ja mille kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest 36  vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Järelikult on pärast eelnõu kohast rikkumisest teavitamist võimalik ametniku teenistusest vabastamine, mis hüvitatakse tema kolme kuu keskmise palga ulatuses, samas kui töötaja suhtes kehtiks selgesõnaline töölepingu lõpetamise keeld. Maaeluministeerium leiab, et eelnõu § 16 lõikes 1 sätestatud survemeetmete rakendamise keeld ei paku ametnikule (avaliku teenistuse seaduse § 7 tähenduses) direktiivi artikli 19 punktis a ettenähtud töösuhte lõpetamise keeluga samaväärset kaitset ning seetõttu jääb saavutamata ka direktiiviga saavutada soovitav eesmärk. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 16 lõiget 1 ning sätestada kaitsemeetmena selgesõnaliselt ka ametniku teenistusest vabastamise keeld. Keskkonnaministeerium 84. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 8 lõike 3 Mitte arvestatud. sissejuhatav lauseosa järgmiselt: Eelnõus ei ole eelnevalt „(3) Asutusesisesest rikkumisest teavitamise kanalit kasutatud mõistet vastutav haldab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik. asutuse või ettevõtte määratud isik või üksus või asutuseväline kolmas isik, edaspidi vastutav isik, kes…“. Ettepanekust lähtuvalt asendada eelnõu tekstis sõnad „isik või üksus“ läbivalt sõnadega „vastutav isik“. Sellisel juhul antakse läbivalt ühine nimetaja teavitamise kanalit haldavale isikule, üksusele või asutusevälisele kolmandale isikule, kes ühtlasi vastutab ka teadete vastuvõtmise, teatajaga ühenduse hoidmise ja järelmeetmete rakendamise eest. Eelnõus on ilmselt ekslikult § 9 lõike 3 sissejuhatavast lausest välja jäänud „asutuseväline kolmas isik“ ja § 14 lõikest 3 välja jäänud „üksus või asutuseväline kolmas isik“. Muudatuse sisseviimisega oleks nende sätetes kaetud muu hulgas nii vastutav üksus kui ka § 8 lõikes 3 viidatud asutuseväline kolmas isik. 85. Palume seletuskirjas täpsustada, kas eelnõu § 8 Esitatud selgitus. EN § 8 lõikes 2 nimetatud muu riigiasutuse all mõeldakse ka lõikes 2 nimetatud muu riigitulundusasutust. riigiasutuse all mõeldakse tulenevalt riigivara seaduse § 6 lõikest 2 ka riigitulundusasutust. 86. Palume selgitada või tuua näiteid, kuidas peaks Arvestatud. toimuma teavituse menetlemine peale teavituse Seletuskiri täiendatud, saamist. Hetkel on vastava mehhanismi lisame eelnõuga ei looda kujundamise kohustus pandud igale asutusele eraldi. uusi menetlusliike. 37  Selliselt kujutab see kohustus küllalt suurt halduskoormust ning kindlasti on tulemuse kvaliteet ebaühtlane. Ühe lahendusena näeme ka seletuskirjas väljatoodud mõtet luua ühtne tehniline lahendus. Leiame, et selline lahendus peaks olema valmis ja kohustatud isikutele kättesaadav enne vastava kohustuse tekkimist. Riigikohus 87. Eelnõu § 2 lg-s 1 märgitud tööalane tegevus on Arvestatud. mõistetav laialt, st seadust kohaldatakse ka Eelnõu §-i 2 on täiendatud väljaspool tööõiguse reguleerimisala, s.o mistahes nii, et lõige 2 punkt 1 töö tegemisega seotud lepingutele ja suhetele muudetud nii, et hõlmab (sellele viitab mh §-s 3 esitatud isikuline kõikvõimalikke töö kohaldamisala). Seega kohaldub seadus mh nii tegemise vorme. töösuhte kui ka võlaõigusliku teenuse osutamise suhte raames, samuti avalikus teenistuses teatavaks saanud rikkumistele. Samas on § 2 lg 2 p-s 1 täpsustatud, et tööõiguse rikkumistele kohaldub seadus üksnes siis, kui tegemist ei ole kahepoolse vaidlusega. Tekib küsimus, kas sarnane kitsendus ei kehti tööõigusliku suhtega sarnanevates õigussuhetes, mida tööõiguse normid ei reguleeri, näiteks võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu täitmisel ja ametniku teenistussuhtes, ja miks see ei kehti. Viidatud juhtudel võib sarnaselt töölepingulise suhtega esineda rikkumisi, mis tulenevad kahepoolsetest õigussuhetest. Kui seaduse kohaldamisala on piiratud üksnes tööõiguse reguleerimisalaga, sõltub sama asutusega õigussuhtes olevate isikute puhul seaduse kohaldamine lepingu või õigussuhte liigist. Seletuskirjas nimetatud asjaolud, et töötingimuste rikkumisest tekkinud töövaidluste korral ei saa tagada konfidentsiaalsust ning töövaidlusi lahendavad lisaks kohtutele töövaidluskomisjonid, ei ole kõnealuses olukorras eristamiskriteeriumidena põhjendatud. Kui § 2 lg 2 p 1 eesmärk on välistada seaduse kohaldamine ka töölepingu-sarnaste lepingute või õigussuhete raames tekkinud kahepoolsete vaidluste korral, tuleks selle sätte sõnastust muuta, arvestades, et tööõigus kohaldub üksnes töölepingulises suhtes. 88. Ka teistes eelnõu sätetes kasutatakse termineid, mis Arvestatud. võivad Eesti õiguskorras segadust tekitada. Nt Eelnõu § 8 lg 2 „kohaliku omavalitsuse“ (§ 8 lg 2 p 2 ja lg 5), mitte terminoloogia on „kohaliku omavalitsuse üksuse“ ja „töötaja“ korrigeeritud ja samuti on kasutamine nähtavasti ka teistsuguseid õigussuhteid §-st 16 välja võetud näitlik hõlmava üldmõistena. Eelnõu § 16 lg-s 1 toodud loetelu, mis on survemeetmete loetelus kasutatakse termineid, mille 38  sisu pole Eesti õiguskeeles selge, näiteks on juttu korrigeeritud kujul leitav töölepingu lõpetamisest (samas kui seletuskirjast. töölepinguseadus (TLS) tunneb selle ülesütlemist), ajutisest töölepingust (TLS-is sätestatud tähtajalise töölepingu asemel), litsentsi või loa tühistamisest (samas kui haldusmenetluse seadus tunneb kehtetuks tunnistamist) jne. Need terminid näivad olevat eelnõusse võetud otse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) nr 2019/1937 eestikeelsest tekstist. Mööndes, et nendel terminitel võib olla Euroopa Liidu õiguses autonoomne tähendus, tasub üle vaadata, kas direktiivi ülevõtmiseks on hädavajalik kasutada direktiivi tekstis sisalduvaid termineid või on direktiivis kasutatud mõistete sisu kattuv Eesti riigisiseses õiguskorras tuntud õigusinstituutidega. Võimalusel tuleks hoiduda uute ja ebaselge sisuga terminite kasutusele võtmisest. Juhtudel, kui see on vältimatu, võiks tõlgendamisraskuste vältimiseks kaaluda eelnõus nende sisustamist. 89. Eelnõust jääb mõnevõrra ebaselgeks, mismoodi Selgitus antud. toimub menetlus pärast rikkumisest teavitamist ning Eelnõuga ei looda kuidas see menetlus lõppeb. Samuti puudub selge rikkumise menetlemiseks volitusnorm, mis lubaks pädeval asutusel sellise uusi menetlusliike. korra kehtestada (eelnõu § 9 lg 7 justkui sellele võimalusele viitab, jäädes siiski ebaselgeks). Kuigi direktiivi nr 2019/1937 art 11 lg-d 3–5 näevad liikmesriigile ette üksnes võimaluse teatud menetluse lõpetamise aluste või menetluste prioriseerimise aluste sätestamiseks, võib õigusselguse huvides olla vajalik selgelt ette näha, millal menetlus lõpeb ja millisel juhul võib see lõppeda ilma järelmeetmeteta. 90. Eelnõu jätab ebaselgeks ka, kas rikkumisest Selgitus antud. teavitamise menetlus (vähemalt näiteks Asutusevälise teavitamise asutusevälise teavitamise vormis) võib olla korral on rikkumisest haldusmenetlus. teavitamise menetlus käsitletav haldusmenetlusena. 91. Kuivõrd eelnõust ei nähtu teiste õigusaktide Mitte arvestatud. muutmine või täpsustamine, juhime tähelepanu, et RtKS § 16 näeb otstarbekas võib olla täiendada TLS § 92 lg-t 1 (vt survemeetmete eelnõu § 16 lg 1 p 1). rakendamise keelu, mille osas ei anta ammendavat loetelu, seetõttu ei ole TLS § 92 lg 1 täiendamine vajalik. Riigiprokuratuur 39 92. Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda Teadmiseks võetud. arvamus rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõule. Eelnõuga luuakse raamistik tööalases kontekstis teada saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, menetlemiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Prokuratuuri hinnangul mõjutavad mistahes õigusrikkumistest teavitajate suhtes kohaldatavad täiendavad kaitsemeetmed õiguskorda positiivselt. Seetõttu toetab prokuratuur ka kõnealuse eelnõu edasist menetlemist. 93. Prokuratuuri hinnangul on asjakohane eelnõus Teadmiseks võetud. märgitud põhimõte, mille kohaselt tagatakse rikkujast teavitamise konfidentsiaalsuse kaitse kriminaalmenetluses KrMS-s sätestatud erisusi arvestades. Sama põhimõtet on prokuratuuri hinnangul oluline jälgida ka eelnõu edasise menetlemise käigus ning arvestada seejuures võimalike muudatusettepanekute tegemisel sellega, et võimalikud kriminaalmenetlusega seotud konfidentsiaalsuse kaitsemeetmed lisanduksid KrMS-i, mitte käesolevale eelnõule. Eesti Advokatuur 94. Eelnõu § 2 Arvestatud osaliselt. a) Komisjon teeb ettepaneku sõnastada eelnõu § 2 Eelnõu § 2 lg 2 punkt 1 on lõike 2 punkt 1 järgmiselt: täiendatud nii, et hõlmatud 1) töösuhteid reguleerivate õigusnormide oleks kõik töö tegemist rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole kahepoolse reguleerivad õigusnormid. vaidlusega; 95. b) Komisjon teeb ettepaneku täiendada § 2 lõikes 2 Arvestatud osaliselt. sätestatud loetelu järgmiste punktidega: Eelnõu ja seletuskirja 5) kohtuniku kutsetegevuses, arvestades kohtute täiendatud seaduse §-des 71 ja 72 sätestatud kohtuniku tervisehoiuteenuse osutaja vaikimiskohustuse ja nõupidamissaladuse erisusi; erandi sätestamisega §-s 2. 6) tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse Kohtuniku osutamisel osalevate isikute kutsetegevuses, vaikimiskohustuse ja arvestades võlaõigusseaduse §-s 768 sätestatud nõupidamissaladusega tervishoiuteenuse osutajate saladuse hoidmise seonduva erisuse kohustuse erisusi. sätestamist ei peeta vajalikuks, kuna viidatud saladuse hoidmise kohustuse eesmärk erineb olemuslikult advokaadi ning tervishoiuteenuse osutaja saladuses hoidmise kohustusest. 96. Eelnõu §-de 8 ja 9 lõige 1 reguleerib rikkumisteadete Arvestatud. vastuvõtmiseks loodud kanalit ning mõlema 40  paragrahvi lõikes 1 on välja toodud kinnine loetelu Eelnõu muudetud, § 8 lg 1 – elektronpostiaadressil, telefoninumbril, kohaselt võib tavapostkasti kaudu või vahetul kohtumisel. asutusesiseseks Komisjon on seisukohal, et kõnealune loetelu ehk teavitamiseks valida ühe rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal ja teavitamisviisi ning § 9 lg- selle võimalikud variandid ei peaks olema piiratud s 1 on loobutud suletud ehk tegemist ei tohiks olla kinnise loeteluga. Näiteks leotelust. peaks vastavasse loetelusse olema lisatud ka veebiplatvorm ning loetelu tuleks jätta lahtiseks, mis arvestaks ka tehnoloogia arenguga. 97. Lisaks märgib komisjon, et isikul, keda on mõeldud Arvestatud. paragrahvides 8 ja 9 ehk, kes vastutab rikkumise Eelnõu § 2 lg 2 kohaselt teavitamise kanali haldamise eest, puudub eelnõus rakendatakse kaitse rikkuja eest olukorras, kui rikkuja peaks survemeetmete viidatud isiku suhtes kohaldama survemeetmeid. rakendamise keeldu ka Kaitse rikkuja poolt survemeetmete rakendamise teavitusi vastu võtva isiku eest laieneb vaid rikkumisest teavitajale. Seevastu või üksuse suhtes. töölepingu seaduses on nt töötajate esindajale ette nähtud teatud tagatised nagu nt tööle jäämise eelisõigus koondamisel, õigusvastase ülesütlemise eeldus (ümberpööratud tõendamiskoormis), õigus jääda tööle ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral, suurem hüvitis töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral. Eeltoodule tuginedes teeb komisjon ettepaneku sätestada rikkumise teavitamise kanalit haldavale isikule, kui tegemist on ettevõtte töötajaga, sarnane kaitse töötajate esindajatega. 98. Komisjon teeb ettepaneku täiendada eelnõu § 10 Arvestatud. lõiget 2 sarnaselt sama paragrahvi lõikega 1, mis Eelnõu § 10 lg-t 2 on puudutab kinnituse saatmise keelamist ja vastavalt täiendatud. konfidentsiaalsuse ohtu seadmist, järgmises sõnastuses: „(2) Kui rikkumisteate vastu võtnud asutusel puudub pädevus teate menetlemiseks, edastab ta teate pädevale asutusele viivitamata, kuid hiljemalt viiendal tööpäeval pärast selle vastuvõtmist, teatades sellest samal ajal ka rikkumisest teavitajale, välja arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.“ 99. Eelnõu § 16 lõike 1 punktide 9 ja 10 osas teeb Arvestatud. komisjon ettepaneku, et sõnastuse „ajutise Näitlik loetelu on eelnõu tööleping“ asemel on õigusselguse eesmärgil §-st 16 välja võetud ning korrektsem kasutada TLS-is kasutatavat juriidilist seletuskirjas on näitlikku terminit „tähtajaline tööleping“. Eelnõu § 16 lõike 1 loetelu vastavalt punkti 10 osas märgib komisjon, et kuivõrd TLS ei täiendatud. võimalda „ajutise töölepingu“ ehk tähtajalise töölepingu sõlmimist ilma konkreetse aluseta ja 41  tähtajalise töölepingu pikendamist rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, ei ole võimalik tähtajalise töölepingu pikendamata jätmist käsitleda survemeetmena § 16 tähenduses, kuivõrd selle pikendamata jätmine võib tuleneda seadusest. 100. Eelnõu § 16 lõike 2 järgi on tõendamiskoormise Arvestatud. ümberpöördumise eelduseks teavitaja poolt talle Eelnõu § 16 on muudetud tekkinud kahju tõendamine. Komisjoni hinnangul on vastavas sõnastuses: selline nõue selges vastuolus direktiiviga. Direktiivi „(2) Kui rikkumisest artikkel 21 lõike 5 ning preambula punkti 93 teavitaja suhtes kohaselt piisab tõendamiskoormise rakendatakse ümberpöördumiseks sellest, kui teavitaja tõendab survemeetmeid ning ta vaid (i) teavitamist ning (ii) tema suhtes tõendab, et ta teavitas survemeetme rakendamist. Direktiiv ei sea rikkumisest, loetakse, et tõendamise ümberpöördumise eelduseks kahju survemeetmeid on tekkimist ega selle tõendamist. Lisaks, direktiivis rakendatud rikkumisest kasutatav sõnastus suffered a detriment ei ole teavitamise tõttu, kui samastatav võlaõigusseaduses sätestatud „kahju“ survemeetmeid mõistega. rakendanud isik ei tõenda, Eelnevale tuginedes teeb komisjon ettepaneku jätta et see oli põhjendatud.“ eelnõu § 16 lg 2 sõnastusest välja direktiiviga vastuolus olev sõnastus „ning ta tõendab, et kandis selle tõttu kahju“. 101. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et esialgse Arvestatud. õiguskaitse korras peab saama lõpetada ähvardused, Seletuskirja on täiendatud kättemaksukatsed või jätkuvad survemeetmed (nt nii, et töölepingu ahistamine) ning töölt vabastamise, kuna viimast ülesütlemisel ei ole töötaja võib olla pika menetluse möödudes raskem tööle ennistamine TLS-i ennistada ja see võib olla isikule majanduslikult kohaselt võimalik. väga raske, mis muudab selle potentsiaalsele rikkumisest teavitajale eriti heidutavaks. Esialgse õiguskaitse võimalus on ette nähtud ka teavitaja kaitse direktiivis. Komisjon toob välja, et kehtiva töölepingu seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on aga selline esialgne õiguskaitse taotlus õiguslikult perspektiivitu, kuivõrd töötajat ei ole võimalik kohtu vahendusel, sh ka esialgse õiguskaitse korras tööle ennistada olukorras, kus tööandja on töötaja töölepingu üles öelnud. Töötajate õigusi saaks survemeetmete eest esialgse õiguskaitse korras kaitsta nt olukorras, kui nendele isikutele saaks kohaldada TLS § 107 lõiget 3, mis aga eeldaks TLS-i muutmist. 102. Eelnõust ja selle seletuskirjast jääb ebaselgeks, mis Antud selgitus. on vastavast seadusest tulenevate kaitsemeetmete Eelnõuga ei nähta ajaline kehtivus. Vastav küsimus ajalisest kaitsemeetmete osas ette kehtivusest on eriti asjakohane just §-i 16 kontekstis. ajalisi piiranguid. Kui Nimelt § 16 lõikes 2 on sätestatud kaitsemeetmena kaitsemeetmed on vaidluse korral tõendamiskoormise jagamine. Lõige vajalikud seoses 42  2 sätestab, et rikkumisest teavitaja peab tõendama, rikkumisest et ta teavitas rikkumisest ja kandis survemeetmete teavitamisega, siis need on rakendamise tõttu kahju. Seejärel pöördub tähtajatud. tõendamiskoormis ümber ja survemeetmeid rakendanud isik peab tõendama, et meetmete rakendamine oli põhjendatud. Kui ta seda tõendada ei suuda, eeldatakse, et survemeetmeid rakendati rikkumisest teavitamise tõttu. Kokkuvõtvalt jääb ebaselgeks, mis on selliste kaitsemeetmete, mh jagatud tõendamiskoormise ajaline kehtivus – ehk kui kaua peab tööandja sellises olukorras arvestama töölepingu lõpetamisel jagatud tõendamiskoormisega. Teisisõnu, kui töötaja rikkumisest teavitab, kas siis sellise teavitamise alusel saab ta teavitaja kaitse tähtajatuna konkreetses töösuhtes. Komisjon leiab, et jagatud tõendamiskoormise kohaldamine näiteks 10 aastat või ka 15 aastat teavitamisest hiljem oleks juba selgelt ebamõistlik. Finantsinspektsioon 103. Eelnõu § 6 lõike 1 kohaselt on pädeva asutuse suhtes Arvestatud. kasutatud terminit „valitsusasutus“. Eelnõu § 6 lg 1 on sõna Finantsinspektsiooni hinnangul võib nimetatud „valitsusasutus“ termin olla eelnõu eesmärki arvestades liialt piirav, asendatud terminiga sest eelnõu definitsioon pädevast asutusest võib „riigiasutus“. hõlmata suuremat ringi asutusi kui ainult valitsusasutused. Eelnevast tulenevalt on ettepanek kasutada terminit „riigiasutus“ termini „valitsusasutus“ asemel. Eelnevat arvestades tuleks sätet muuta ja kehtestada järgnevas sõnastuses: „(1) Pädev asutus käesoleva seaduse tähenduses on riigiasutus, millele on seadusega antud pädevus käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud rikkumise suhtes riikliku, haldus- või teenistusliku järelevalve teostamiseks või süüteo menetlemiseks.“. 104. Eelnõu kohaselt lasub eelnõus hõlmatud isikute Mitte arvestada. ringil kohustus luua ja tagada asutusesisene Sellise korra loomise teavituskanal rikkumise teatamisteks. Eelnõu vajadus jääb ettevõtete sätestab teavituskanali osas üldised kriteeriumid, enda otsustada, kuna lisab kuid ei sätesta kohustust luua teavituskanali jaoks ettevõtetele töökoormust. sisemine kord, mis kirjeldaks asutusesisese teavitamiskanali toimimist. Arvestades finantssektori eripära ning selles kehtestatud kõrgendatud nõudeid on Finantsinspektsiooni ettepanek sätestada Finantsinspektsiooni järelevalve all olevate subjektide tegevust reguleerivates eriseadustes kohustus, et finantsjärelevalve subjektid looks korra, mis sätestab asutusesisese teavitamist ja selle toimimist. Kohustuste 43  sätestamine eriseadustes on Finantsinspektsiooni hinnangul otstarbekam, kui vastava kohustuse sätestamine üldiselt mõnes muus seaduses, k.a eelnõuga loodavas seaduses, sest: - korra loomise kohustus tuleks ainult finantsjärelevalve subjektidele, mistõttu ei tõuseks halduskoormus ühingutel, kes ei tegutse kõrgendatud nõuetega valdkonnas; - korra loomise kohustuse sätestamine eriseadustes tähendaks, et finantsjärelevalve subjektide kohustus korra loomiseks ning selle kohustuse üle järelevalve tegemine Finantsinspektsiooni poolt oleks juriidiliselt selgem 105. Eelnõu § 9 lõikes 5 tuleks asendada sõna „teabe“ Arvestatud osaliselt. sõnaga „tingimused“, et tuleks selgemalt välja, mida Eelnõu § 9 lg-t 5 on on sättega mõeldud. Vastasel juhul võib sätte muudetud järgmiselt: eesmärk või sisu jääda mitmeti tõlgendatavaks. „(5) Pädev asutus Muudetud sõnastuses vastaks säte ka rohkem kehtestab rikkumisteate Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) vastuvõtmise ning 2019/1937 (edaspidi direktiiv) sätestatud järelmeetmete võtmise sõnastusele ning reguleeriks selgemalt, mida nõuded, mille avaldab pädevad asutused on kohustatud enda veebilehel oma veebilehel. avalikustama. Eelnevat arvestades tuleks sätet Nimetatud nõuete muuta ning kehtestada järgnevas sõnastuses: „(5) muutmise vajadust hindab Pädev asutus avaldab tingimused teadete pädev asutus vähemalt iga vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate kolme aasta järel.“ järelmeetmete kohta veebilehel.“. 106. Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt tuleb rikkumisest Osaliselt arvestatud. teavitajale anda tagasisidet järelmeetmete Pädeva asutuse poolt rakendamise kohta esimesel võimalused, kuid antav tagasiside ei pea hiljemalt kolme kuu möödumisel rikkumisteate olema detailne ning kättesaamisest. Nimetatud sätte osas on sisaldama Finantsinspektsioonil kaks tähelepanekut: i) sätte konfidentsiaalset infot, praeguse sõnastuse puhul peaksid pädevad asutused küll aga peab see andma andma rikkumisest teavitajale alati tagasisidet. teabe selle kohta, et Eelnev ei pruugi olla võimalik olukordades, kus rikkumisteadet eriseaduste kohaselt on tegemist konfidentsiaalse menetletakse. infoga. Finantsinspektsiooni ettepanek oleks täpsustada, et olukorras, kus teavitajale tagasisidena andev informatsioon võib sisaldada konfidentsiaalset teavet, tuleb lähtuda eriseadustes sätestatud erisustega vastava info käitlemise osas. Eelnevat lähenemist toetab ka direktiivi artikkel 11 lõike 2 punkt d), mille kohaselt pädevad asutused teavitavad rikkumisest teavitavat isikut teate alusel algatatud uurimise lõpptulemusest kooskõlas liikmesriigi õiguses sätestatud menetlusega. ii) direktiivi artikkel 11 lõike 2 punkt d) sätestab, et pädevad asutused annavad rikkumisest teavitavale 44  isikule tagasisidet mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei ole pikem kui kolm kuud või põhjendatud juhtudel kuus kuud. Direktiivist ei nähtu, et liikmesriikidele oleks jäetud diskretsioon otsustada, kas kohaldada kuue kuulist tähtaega või mitte. Ühtlasi ei nähtu ka eelnõu seletuskirjast, miks ei ole eelnõu § 11 lõikes 2 sätestatud, et pädevatel asutustel on põhjendatud juhtudel tähtaeg 6 kuud. Eelnevat arvestades tuleb eelnõu sätet muuta ning kehtestada järgnevas sõnastuses: „(2) Rikkumisest teavitajale tuleb anda tagasisidet järelmeetmete rakendamise kohta esimesel võimalusel, hiljemalt kolme kuu möödumisel rikkumisteate kättesaamisest või põhjendatud juhtudel mitte hiljem kui 6 kuu möödumisel. (3) Juhul, kui lõikes 2 sätestatud tagasiside sisaldab konfidentsiaalset teavet, lähtutakse informatsiooni käitlemisel ja selle jagamisel rikkumisest teavitajale vastavalt asjakohases eriseaduses sätestatule“. 107. Eelnõu § 12 punkti 1 kohaselt rikkumisest üldsusele Arvestatud osaliselt. teavitaja saab eelnõu alusel kaitse juhul, kui teavitaja Eelnõu on muudetud on rikkumisest eelnevalt teavitanud asutusesisese selliselt, et § 12 lg 1 või asutusevälise teavituskanali kaudu ja kohaselt on vajalik rikkumisteadet ei ole menetletud eelnõu § 10 ja 11 vähemalt asutusevälise kohaselt. Direktiivi artikkel 15 lõike 1 punkti a) teavituskanali kasutamine kohaselt saab teavitaja kaitse, kui ta teavitas enne üldsusele rikkumisest kõigepealt asutusesiseselt ja avalikustamist. asutuseväliselt või kohe asutuseväliselt kooskõlas II ja III peatükiga, ent sellele teatele reageerimiseks ei võetud asjakohased meetmeid…/. Eelnõu § 12 punkt 1 enda praegusel kujul võib jätta mulje, et üldsusele avalikustamise puhul saab rikkumisest teavitaja kaitse ka juhul, kui isik kasutab ainult asutusesisest teavituskanalit, mis on selgelt vastuolus direktiivis sätestatuga. Kuigi eelnõu § 4 lõikes 4 on toodud välja põhimõte, et rikkumisest teavitaja saab pöörduda kohe asutusevälise teavituskanali poole, on asutusevälise teavituskanali kasutamise kohustus jäänud eelnõus piisavalt selgelt sätestamata. Täiendavalt märgime, et finantsstabiilsuse kaitse eeldab muu hulgas teatud probleemide puhul ka avalikkuse mitteteavitamist - vähemalt mitte faasis, kus probleemiga saab veel tegeleda või olukorda korrastada. Kui anda finantssektori subjekti puudutavate menetluste teavitamisel eelnõu §-s 12 kirjeldatud kaitse, võib see negatiivselt mõjutada kogu finantssektorit ja selle toimimist. Teeme ettepaneku kaaluda § 12 osas erirežiimi kehtestamist, et finantsjärelevalve subjekte 45  puudutavas saab teavitaja kaitse vaid siis, kui järelevalveasutusega on eelnevalt konsulteeritud, saadud heakskiit selleks vms. Vastava heakskiidu vms saab finantsjärelevalve asutus anda, kui menetlus on lõppenud ja/või ei kahjusta FIS § 3 eesmärke ning kui see puudutab järelevalve rikkumisi. 108. Eelnõu § 23 lõike 2 sätestab, et eelnõu § 8 lõike 2 Esitatud selgitus. punktid 4 ja 5 jõustuvad 2023. aasta 17. detsembril. Seaduse kohaldamisala on Eelnõu vastav säte tugineb direktiivi artikli 26 eelnõus täpsustatud, lõikele 2. Samas eksisteerivad eelnõu ja direktiivi sätestades, et § 8 lõike 2 vastavate sätete vahel olulised erinevused, mistõttu punktis 3 toodud ei vasta eelnõus sätestatu direktiivi regulatsioonile: juriidilistele isikutele, st i) eelnõu § 23 lõike 2 hetke sõnastuse kohaselt on juriidilistel isikutel, kus on finantsvaldkonna juriidilised isikud kohustatud 50 või rohkem töötajat, asutusesiseseid teavituskanaleid looma 17.12.2023. jõustub käesolev seadus Direktiivist ei nähtu, et finantsvaldkonna 2023. a 17. detsembril. juriidilistele isikutele on nähtud vastav erand ette Eelnõu § 8 lõike 2 punkti või, et liikmesriikidele oleks jäetud selles küsimuses 4 kohaselt on täpsustatud diskretsioon. Eelnevast tulenevalt ei tohiks eelnõus finantsvaldkonna vastavat erandit olla; ii) eelnõu § 23 lõike 2 hetke juriidiliste isikute puhul sõnastuse kohaselt ei pea eelnõu § 8 lõike 2 seaduse kohaldamisala, punktides 1 – 4 nimetamata juriidilised isikud, kus sätestades, et on rohkem kui 50 või rohkem töötajat looma asutusesiseste asutusesiseseid teavituskanaleid enne 17.12.2023. teavituskanalite loomise Direktiivi artikli 26 lõike 2 kohaselt peaks vastav kohustus on erand kehtima ainult erasektorite juriidiliste isikute finantsinspektsiooni puhul, kellel on 50 – 249 töötajat. Eelnevat seaduse § 2 lõikes 2 tulenevalt ei vasta eelnõu § 23 lõikes 2 sätestatud nimetatud riiklikul jõustumise erand direktiivis sätestatule. finantsjärelevalve subjektil, st eriseadustes sätestatud juhtudel võib selline kohustus olla kaa juriidilisel isikul, kus on 1- 49 töötajat. Seaduse hilisem jõustumisaeg kohaldus ainult juriidilistele asutustele, kus on 50 või rohkem töötajat. 109. Eelnõu § 9 sisaldab seitset lõiget, kuid eelnõu Arvestatud. seletuskirjas on esitatud põhjendused 6 lõike osas. Seletuskiri vastavalt Lisaks nähtub, et seletuskirja põhjendused ei ühti parandatud. kõigi eelnõu § 9 lõigetega, ehk põhjendused on märgitud valesti ning ei ühti nende lõigetega, mille kohta need peaks käima.. 110. Eelnõu seletuskirjas on märgitud RahaPTS-i ja Arvestatud. vilepuhumisega seonduvalt järgmist (joonitult Seletuskirja vastavalt Finantsinspektsiooni rõhutused): „RahaPTS § 49 täiendatud. 46  reguleerib rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlusest teatamise kohustust ning § 51 sätestab kohustatud isiku teate konfidentsiaalsusega seonduva. RahaPTS § 52 kohaselt on heas usus teatamiskohustuse täitmise tagajärjeks tekitatud kahju osas vastutusest vabastamine ning sama sätte lg 4 kohaselt kehtestab kohustatud isik meetmete süsteemi, millega tagatakse, et kohustatud isiku töötajad ja esindajad, kes teatavad rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest kas kohustatud isiku siseselt või otse rahapesu andmebüroole, on kaitstud kohustatud isiku teiste töötajate, juhtorgani liikmete või klientide ähvarduste või vaenuliku tegevuse eest ning tööalase ebasoodsa või diskrimineeriva kohtlemise eest. Need sätted ei kohaldu kõigile rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud rikkumisest teavitamiste puhul, vaid reguleerivad kitsalt RahaPTS mõttes kohustatud isiku poolt seaduses ette nähtud teavitamiskohustust.“. Finantsinspektsiooni hinnangul on eelnõu seletuskiri ebatäpne, viitamata ja võtmata arvesse RahaPTS §-i 521 , mille lõikest 1 järeldub tulenevalt sätte enda sõnastusest ning eespool osundatud RahaPTS-i vastavast seletuskirjast, et RahaPTS § 521 lg 1 on kohaldatav RahaPTS §-s 49 sätestatud teavitamiskohustuse kõrval ka muudele RahaPTS-i rikkumistele kohustatud isikute poolt. Korruptsioonivaba Eesti 110. Leiame, et praeguse sõnastuse puhul on Arvestatud. problemaatiline § 16 lg 2, mille järgi peab teavitaja lisaks tema suhtes survemeetmete kohaldamisele Eelnõu § 16 lg 2 on tõendama ka seda, et “kandis selle tõttu kahju”. Et muudetud järgmiselt: „(2) mitte iga ebavõrdne kohtlemine ei too endaga kaasa Kui rikkumisest teavitaja mõõdetavat kahju, on sellise tingimuse lisamine suhtes rakendatakse teavitajale ebamõistlikult koormav ja võib välistada survemeetmeid ning ta tõendamiskoormuse ümberpööramise. Lisaks on tõendab, et ta teavitas tsiviilõiguslikult kahju (VÕS § 128) tõendamine rikkumisest, loetakse, et keeruline ja ressursse nõudev ja ei ole ilmselt survemeetmeid on enamusele teavitajatest jõukohane. Analoogne säte rakendatud rikkumisest KVS § 6 lg 4 ei sisalda kahju tekkimise eeltingimust teavitamise tõttu, kui ning jääb selgusetuks, miks on see vajalik siinse survemeetmeid sätte kohaldamise tingimusena. Et tööandjal on rakendanud isik ei tõenda, keelatud survemeetmeid rakendada, peaks nende et see oli põhjendatud.“ rakendamise fakt olema ainuke tingimus, mille tõttu vihjeandjale kaitse rakendub. 111. Organisatsioonide praktikale tuginedes võib öelda, Arvestatud. et väärkäitumisest teavitatakse olemasoleva Eelnõu § 4 lg 4 on lisatud usalduse tõttu esmalt oma vahetule juhile. Toimiva p 2, mille kohaselt on 47  teavitamiskultuuriga, probleemide lahendamisele RtKSi alusel rikkumisest avatud organisatsioonid soovitavad ka praegu teavitamine ka juhi kaudu esmalt pöörduda vahetu juhi ning alles toimuv teavitamine. varuvariandina vihjekanali poole. Sisse on seatud ka kord, mille järgi rakendatakse distsiplinaarmeetmeid nende suhtes, kes teavitaja osas survemeetmeid rakendavad. Praeguse eelnõu puhul on vastupidiselt sellisele heale praktikale seaduse raames kaitsemeetmetest ilmajäämise ohus aga just need töötajad, kes teavitavad oma juhile või kellelegi teisele peale ametliku vihjeliini. Näiteks võib vahetu juht rakendada survemeetmeid ning kui organisatsioon pole antud juhul heatahtlik, võib juhtuda, et teavitaja ei saa end antud seaduse piires enam kaitsta ning seda isegi juhul, kui organisatsiooni sise-eeskiri soovitab esmalt pöörduda vahetu juhi poole. Kuigi väljapoole vihjekanalit teavitades on teavitaja ülesanne tõendada, et teavitus tehti, paneme ette selgitada § 16 raames , et survemeetme rakendamise keeld eksisteerib ka juhul, kui teavitatakse organisatsioonisiseselt väljaspool ametlikku vihjeliini. Sel viisil ei suurene organisatsiooni halduskoormus (st nõuded tagasiside andmisele ja järelmeetmete rakendamisele on endiselt ametlikul vihjekanalil). Samuti pakub see organisatsioonidele lisamotivatsiooni tõsta usaldust oma vihjekanalite vastu ning oma töötajaid koolitada, kuidas vihjete vastuvõtmisel käituda ning kuhu need vajadusel suunata. Vaata ka Whistleblowing International Networki seisukohta. Sarnane olukord tekib juhul, kus inimene soovib õigusrikkumisest teavitada, kuid tema organisatsioon pole kohustatud vihjeliini üles seadma. Seletuskirjas on välja toodud, et “väiksema töötajate arvuga juriidilistel isikutel [tuleb] arvestada, et sisemiste teavituskanalite puudumise korral on teavitajal õigus kasutada asutuseväliseid kanaleid”. Arvestades, et erinevate uuringute järgi 63-97% kordadest toimub esmane vihjeandmine just asutuse sees1, võime eeldada sarnast tendentsi ka väikestes organisatsioonides, kus vihjeliini pole loodud. Õigusselguse tagamiseks on oluline eelnõus välja tuua, et survemeetmete eest on ka väiksemates organisatsioonides õigus teavitajal kaitset saada. 112. Pea pooled Eesti kohalikest omavalitsustest pole Mitte arvestada. eelnõu järgi kohustatud vihjeandmise meetmeid 1 Vt täpset sõnastust: „A Best Practice Guide for Whistleblowing Legislation“, lk 13. Link: http://www.transparency.ee/cm/files/2018_guideforwhistleblowinglegislation_en-2.pdf 48  välja töötama. Eriti väiksemates kohtades on oluline Loob väikestele tagada, et teavitajale pakutakse vajalikku omavalitsustele liigset konfidentsiaalsust ja kaitset survemeetmete eest, halduskoormust. sest inimeste töövõimalused on sageli piiratumad ja on tõenäoline, et praeguses olukorras eelnõu selles valdkonnas teavitamist ei julgusta. Punktiga 3 sarnaselt tekib eelnõu puhul küsimus, kas teavitaja saab õiguse kaitsele või mitte, kui ta soovib teavitada allikale kõige lähemas kohas ehk seaduse kohaldamisalast välja jäävas omavalitsuses. Et tegemist on avaliku sektoriga, leiame, et alla 50 töötaja või 10 000 elanikuga kohalikule omavalitsusele tuleks siiski panna kohustus kas luua enda vihjekanalid või neid teiste kohalike omavalitsustega jagada. 113. Meie hinnangul ei sätesta § 4 lg 1 piisavalt laialt Osaliselt arvestada. teavitamise objektiks olevate rikkumiste ulatust. Seletuskirja täpsustatud, Nende organisatsioonide seas, kes vihjeliine asutus või juriidiline isik aktiivselt kasutavad, on levinud praktika oodata ja võib ise sisse seada korra, vastu võtta teavitusi ka otseselt õigusnormiga mille alusel võtab vastuolus mitteolevast, kuid ebaeetilisest asutusesisese kanali kaudi käitumisest, mis rikub näiteks nende vastu ka rikkumisteateid, eetikakoodeksit. Seadusvastane ei pruugi olla mis puudutab sisemiste näiteks huvide konflikt erasektoris, kuid paljud töökorralduste, nt ettevõtted on otsustanud ise reguleerida, millal eetikakoodeksi, rikkumist. töötajatel on kohustus huvide konfliktis end taandada või sellest kedagi teavitada., Samuti võib organisatsioonil olla vajalik teada saada olukordadest, mis mõjutavad tema mainet, tegevust ja partnerlusi, sh töötajate käitumisest töövälisel ajal, sotsiaalmeedias jne. Meie ettepanek on seaduse tasandil tagada, et organisatsioonidel on õiguslik võimalus kasutada teavituskanaleid ka sellise info saamiseks, sh tagada, et sellega kaasneva isikuandmete töötlemiseks on olemas (sellest) seadusest tulenev õiguslik alus. Ka “õigusnormi eesmärgiga vastuolus oleva tegevuse või tegevusetuse” (vt seletuskiri, § 4 lg 1 kommentaar) sätestamine ei kõrvalda eelnevalt tõstatatud probleemi, kuna on kaheldav, et kohtupraktika annab või suudab igakordselt anda eetilistele väärtustele konkreetse õigusnormi eesmärgiga hõlmatud mõõtme. Liiatigi on tegemist üksikisikule suunatud seadusega, mille subjektil peaks olema lihtne hinnata, kas a) tal on õigus koguda andmeid rikkumise kohta; ning b) kas tal on õigus rikkumisest teavitada. Eelnõust või äärmisel juhul seletuskirjast peaks tekkima üldjuhul selge arusaam seaduse kohaldamisalast ning ei oleks õige 49  panna üksikisikule kohustust testida tema võimekust õigusnormi mõista kohtus ning kanda ebaõige tõlgendamise riski ja tagajärgi - praegusel juhul siis koguda teavitusi või teavitada rikkumisest, mis ei olegi tegelikult selle seaduse kohaldamisalas. 114. Teadvalt esitatud valeteadete eest on seaduseelnõus Mittearvestatud. ette nähtud sanktsioonid. Soovitame tungivalt Direktiivist tuleneb selge analüüsida, ega praegusel hetkel kehtivad nõue sellisel juhul tsiviilõiguslikud meetmed pole juba asutusesiseste karistused ette näha. sanktsioonide rakendamiseks piisavad. Leiame, et iga organisatsiooni enda otsustada olevad asutusesisesed meetmed on juba piisavalt heidutavad ja proportsionaalsed, mille abil valeteadete esitamist ennetada või nende esitajat sanktsioneerida. Lisaks võivad taolised lisameetmed mõjuda ühe võimaliku survemeetmena just teavitajale heidutavalt ning viia kas teavituse mitteedastamise või asutusevälisele kanalile teavitamiseni, mis pole aga kõige lähem koht probleemi lahendamiseks. Seetõttu pole antud juhul uue väärteokoosseisu senises mahus loomine otstarbekas. 115. Palume kontrollida eelnõu §-s 19 sätestatud Mittearvestatud. blanketse väärteokoosseisu puhul võimalikku Riigikohus on asjas 1-17- vastuolu karistusõiguses tunnustatud 6580 (p 12) selgitanud, et määratletusnõudega. Eelnõu § 16 lg 1 näeb ette määratletuspõhimõtte mitteammendava loetelu survemeetmetest ja § 19 kohaselt on keelatud nende rakendamise eest väärteovastutuse. Antud arendada karistusseaduse juhul võib väärteokoosseisu tõlgendamisel esineda regulatsiooni edasi oht võimalikust määratletusnõude rikkumisest ning väljapoole seaduses endas esineda vajadus §-s 16 ammendava loetelu selgelt ette antud esitamiseks või muul viisil korrigeerimiseks. karistatavuspiire. Väärteokoosseisu tunnused peavad ka blanketse Teisisõnu ei tohi koosseisu puhul andma võimalikult täpse keelatud ja karistusõigusnormi sisu karistatava teo kirjelduse, mis peab piisava selguse avamine viia normi ja täpsusega näitama, millis(t)e teo(tegude) eest isik piiridest väljumiseni ega vastutusele võetakse. Igaühel peab olema võimalik nende juhtumite ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav hõlmamiseni ning milline karistus selle eest ähvardab, et oleks karistusnormiga, mida võimalik oma käitumist vastavalt sellele kujundada. seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Kooskõlaks määratletuspõhimõttega ei ole tingimata vajalik seaduses sätestada ammendav loetelu 50  olukordadest, mida loetakse survemeetmeteks. 116. Kuigi § 16-s on keelatud survemeetmete Arvestatud. kohaldamise katse ja ähvardamine, pole seda Eelnõu § 19 on täiendatud sanktsioneeritud § 19-s. Seega tuleks survemeetmete lõikega 3 selliselt, et rakendamise väärteokoosseisu kohaldamisala survemeetmete laiendada, et karistatavad oleksid ka kohaldamise katse on survemeetmetega ähvardamine ja nende samuti väärteo korras kohaldamise katse, mida saab vastasel juhul väga karistatav. tõhusalt kasutada heidutusmeetmetena. 117. Sanktsioonid tuleks ette näha ka isikule, kes üritab Mittearvestatud. teavitaja isikut välja selgitada. Eelnõus pannakse Teavitaja välja selgitada karistus isikule, kes konfidentsiaalsuskohustust sooviva isiku karistamist rikub, kuid isik, kes seda infot valdab, võib sattuda väärteokorras ei ole välise surve alla näiteks oma tööandja poolt, kes eelnõu koostamisel peetud tahab isikut kindlaks teha. Näiteid sellest, kuidas põhjendatuks. Sellist rikkumise kõrvaldamise asemel keskendutakse nõuet ei ole ka direktiivis teavitaja isiku väljaselgitamisele, võib tuua Iirimaalt ette nähtud ning ja USAst. Seega peaks sanktsioonid sellises vajalikuks peetud. olukorras heidutama survestajat, kes vastasel juhul võib kasutada survemeetmeid hoopis konfidentsiaalsuse hoidja vastu. 118. Arvestades, et Eesti teavitamiskultuur on Arvestatud. vähearenenud, on positiivne, et anonüümseid Seletuskirja on vastavalt teavitusi eelnõu raames võimaldatakse, ning et kommnetaarile kaitse saavad anonüümsed teavitajad, kelle isik on täiendatud. hiljem teatavaks saanud. Seaduse lõplikule sisule vaatamata soovitame igal organisatsioonil anonüümseid vihjeid vastu võtta, sest nende abil on võimalik teadlikuks saada kas eriti tundlikest probleemidest või julgustada teavitamist veel vähese usaldusega keskkonnas. Küsimusi tekitab seaduseelnõu raames aga potentsiaalne olukord, kus suhtlus teavitajaga on võimalik, kuid tema isikut tuvastada ei saa. Näiteks kasutatakse varikontot või on juba teavitussüsteem sellisel määral anonüümsust võimaldav. Kuigi menetleja jaoks võib see tekitada olukorra, kus ta ei tea, kas isik kuulub antud seaduse kohaldamisalasse, tuleks seletuskirja tasandil selgitada, et kuniks pole tõestatud vastupidist, on organisatsioonil igal juhul soovitatav kõiki vihjeid uurida ning vaid isiku tuvastamatuse tõttu ei tohiks vihjeid kõrvale heita. 119. Survemeetmete eest on oluline kaitsta ka neid, keda Mittearvestatud. ekslikult peetakse teavitajateks või kes planeerisid Isikuline kohaldamisala teavitada. Taolise ohu alla võivad sattuda isikud, kes muutuks liiga segaseks töötavad tegeliku teavitajaga samas üksuses või kes ning oleks põhjendamatu on probleemile varem tähelepanu juhtinud. Nende seda laiendata. Lisaks 51  osas survemeetmete rakendamisel võib edaspidi juhime tähelepanu, et kindel olla, et teavitamiseks vajalikku usaldust antud tööandja poolt organisatsioonis on ääretult raske tekitada. Näite põhjendamatute sellest võib tuua meilt Eestist. Et sellist kaitset survemeetmete pahatahtlikult ära ei kasutataks, tasub täpsustada rakendamine on ka praegu eelnõu sõnastust näiteks Serbia seaduse2 eeskujul, keelatud ja on võimalik mis nõuab, et isik muudab piisavalt tõenäoliseks kasutada erinevad („makes probable“), et ta sai tagakiusu osaliseks just tsiviilõiguslikke seetõttu, et teda peeti teavitajaks (näiteks e-maili või kaitsevahendeid. salvestatud vestluse põhjal). 120. On positiivne, et eelnõu isikulise kohaldamisala Mittearvestatud. võtab arvesse eri töösuhte vorme, nt sporditoetuse Ettepanekust ei selgu saaja, mistõttu leiame, et skoopi peaks laiendama põhjused, miks peaks teistelegi isikutele, kelle osas saab kohaldada kohaldamisala vastavalt survemeetmeid. Näiteks on võimusuhte tõttu laiendama. RtKS käsitleb haavatavad isikud, kellel võlaõiguslik suhe puudub - töökeskkonnas üliõpilased, erinevate komisjonide liikmed (mille ettetulevaid rikkumisi aluseks on nt ministri käskkiri) ning valitud ning kaitseb tööalase esindajad (nagu volikogu liikmed, kes kinnitatakse kiusu eest. valimiskomisjoni otsusega). Mõne puhul saab kaitse tingimuse aluseks ilmselt mainida TuMS § 9, kuid mitmed võib otseselt eelnõus ka ära mainida. Eesti Pangaliit 121. § 10 (1) kohaselt tuleb kinnitus rikkumisteate Arvestatud. kättesaamise kohta saata rikkumisest teavitajale Eelnõu § lg-t 2 on seitsme päeva jooksul pärast teate kättesaamist, vastavalt täiendatud. välja arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. Samas tuleb § 11 (2) kohaselt anda tagasisidet järelmeetmete rakendamise kohta. Teeme ettepaneku täpsustada, et tagasiside andmise kohustus ei kohaldu, kui teavitaja on kinnituse saatmise otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse. 122. § 14 (2) kohaselt tagatakse teavitamise fakti Arvestatud. konfidentsiaalsus kriminaalmenetluse seadustikus Seletuskirja on vastavalt sätestatud erisustega, kui rikkumisteate alusel täiendatud. Toome välja, alustatakse kriminaalmenetlust. Samas ei ilmne, et et seletuskirjas on KrMS- teatud juhtudel ei ole võimalik isiku ist tulenevad erisused juba konfidentsiaalsust tagada, kuna süüdistataval on nimetatud. õigus tutvuda tõenditega, sh teavitusega. Samuti ei ole selgitatud, et rikkumisest teavitamine ei vabasta vastutusest, kui isik on ise rikkumise toime pannud. Teeme ettepaneku täpsustada, milliseid erisusi on silmas peetud. 2 Vt täpset sõnastust: „A Best Practice Guide for Whistleblowing Legislation“, lk 13. Link: http://www.transparency.ee/cm/files/2018_guideforwhistleblowinglegislation_en-2.pdf 52 123. § 21 kohaselt karistatakse teadvalt ebaõige Mittearvestatud. teavitamise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, Uue kuriteo sätestamist ei kui puudub KarS § 319 sätestatud süüteokoosseis. pea põhjendatuks. KarS § 319 koosseisu oluliseks tunnuseks on teadvalt vale kaebuse esitamine kuriteo toimepanemise kohta. Samas hõlmab § 4 (1) sätestatud rikkumise mõiste ka tegevusi ja tegevusetusi, mis ei vasta kuriteo tunnustele. Kusjuures kuriteo tunnustele vastavad üksnes vähesed tegevused ja tegevusetused, mille puhul on kohane rakendada rikkumisest teavitaja kaitse seadust. Ehk paljud tegevused ja tegevusetused, mille kohta teavitus esitatakse, ei vasta kuriteo tunnustele. See tähendab, et sisuliselt on välistatud KarS § 319 sätestatud karistuste kohaldamine teadvalt ebaõige teavitamise eest. Eelkõige muutub see oluliseks üldsusele teadvalt ebaõige avalikustamise korral. Üldsusele teadvalt ebaõige avalikustamine võib oluliselt kahjustada turu korrapärast toimimist ning põhjustada kahju, mille hüvitamine ei ole füüsilisele isikule jõukohane. Seetõttu on oluline, et keeldu tagab heidutav karistus. Rahatrahv kuni 300 trahviühikut ei ole potentsiaalseid tagajärgi arvestades tõhus, proportsionaalne ega hoiatav. Omakorda tuleneb siit, et teadvalt ebaõige teavitamise eest § 21 ettenähtud karistus ei vasta EL direktiivi 2019/1937 nõuetele. Arvestades, et tegemist on karistusega teadvalt ebaõige teavitamise eest, mille puhul teavitaja tahtlikult avaldab ebaõigeid andmeid vähemalt pidades võimalikuks negatiivsete tagajärgede saabumist, on põhjendatud KarS § 319 sätestatud karistuste kohaldamine teadvalt ebaõige teavitamise eest. Alternatiivina on tõhusaks ja hoiatavaks karistuseks näiteks määruses 596/2014 sätestatud karistused. Ka EL määruses 596/2014 sätestatud karistuste eesmärk on tagada turu korrapärane toimimine, mida ebaõige avalikustamine võib oluliselt kahjustada. Teeme ettepaneku eristada teadvalt ebaõige teavitamise koosseise (asutusesisene, asutuseväline, üldsusele avalikustamine) ning sätestada rikkumise potentsiaalset mõju ja karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki arvestavad tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, sh üldsusele teadvalt ebaõige avalikustamise korral. Tööinspektsioon 53 124. Eelnõu § 2 lg 2 p 1 kohaselt kohaldatakse seadust Selgitus antud. „tööõiguse rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole Paralleelseid menetlusi kahepoolse vaidlusega“. Eelnõu § 3 järgi saab võib ette tulla, kui ühel seaduse alusel kaitse tööalase tegevusega teatavaks juhul kaitseb inimene oma saanud rikkumisest teavitanud töölepingu või muu personaalseid õiguseid ja võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik. Eelnõu teisel juhul on esitatud § 4 täpsustab, et „Rikkumine käesoleva seaduse rikkumisteade RtKSi tähenduses on seadusega vastuolus olev tegevus või alusel ning sellisel juhul tegevusetus.“ Tööinspektsiooni praktikas on üsna on tal ka õigus kaitsele. tavalised juhtumis, kus a. Inimene esitab töösuhete või töökeskkonnaga seotud kaebuse. Näiteks kurtes selle üle, et temaga ja ka teiste töötajatega on sõlmitud töövõtuleping tööjõukulude optimeerimiseks ning töösuhte varjamiseks ja maksupettuse sooritamiseks. b. Samal ajal alustab ta töösuhte tuvastamise ja saamata jäänud töötasu või siis juba lõpparve nõudega töövaidlust töövaidluskomisjonis või kohtus. c. Samas on ta teinud veel ka majanduskuriteoga seotud teate politseile. Palume täpsustada, kas sellises olukorras laieneb eelkirjeldatud kaebuse a. mõistes pöördujale teavitaja kaitse seadus või tuleb olukorda käsitleda juba vaidlusena (arvestades asjaolu b.), mis välistab teavitaja kaitse seaduse rakendamise. Või tuleb see otsus, kas lähtuda teavitaja kaitse seaduse põhimõtetest või mitte, inspektsiooni poolt langetada menetluse kestel, et välja selgitada asjaolud ehk millises osas on vaidlus ja millises osas siiski vajab inimene olukorra lahendamist pädeva järelevalve organi poolt, sh teavitaja kaitset? 125. Eelnõu § 8 kohaselt on asutusesiseste Arvestatud. teavituskanalite loomise kohustus muuhulgas „muul Seletuskirja on juriidilisel isikul, kus on 50 või rohkem töötajat“. täiendatud, selle kohaselt Palume täpsustada, kuidas määratakse töötajate arv. lähtutakse töötajate arvu Kas see võiks toimuda sarnaselt TLS § 90 lõikes 2 määramisel töötajate sätestatule seoses kollektiivse koondamisega ehk usaldusisiku seaduse § 18 viitega töötajate usaldusisiku seaduse § 18 lõikele 2? lõikest 2, mille kohaselt TUIS § 18 lõike 2 kohaselt: Töötajate arvu töötajate arvu määramisel määramisel võtab tööandja arvesse kuue kuu võtab tööandja arvesse keskmise töötajate arvu informeerimise ja kuue kuu keskmise konsulteerimise kohustuse tekkimise päevast töötajate arvu arvates. Palume ühtlasi kaaluda seletuskirja informeerimise ja selgituse lisamist, kas töötajate arvu määramisel konsulteerimise tuleb arvestada ka füüsilisest isikust teenuse kohustuse tekkimise osutajatega või mitte. päevast arvates. 126. Eelnõu § 8 lõike 5 kohaselt „Kohalikud Arvestatud. omavalitsused ja erasektori juriidilised isikud, kus Seletuskirja on vastavalt on kuni 249 töötajat, võivad asutusesiseseid täiendatud ning lisatud teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata.“ 54  Palume täpsustada seletuskirja konkreetsete näited, kuidas võiks näidetega, kuidas sellisel puhul mitme asutuse või teavituskanaleid jagada. ettevõtte peale ühine teavituskanal luuakse või jagatakse või hallatakse ehk kuidas on seadusandja täpselt kavandanud selle võimaluse rakendamist praktikas. Samuti teeme ettepanku täpsustada seaduse teksti kontserniettevõtete osas, et luua neile eraldi võimalused info jagamiseks ema- ja tütarettevõtete vahel. Näiteks andes võimaluse infokanali loomiseks tütarettevõttest emaettevõttesse või määrates juhtumi lahendajaks mõne tütarettevõtetest. 127. Eelnõu § 9 lõiked 2-4 reguleerivad asutusevälise Selgitus antud. teavituskanali loomist. Palume täpsustada, kas Olemasolevaid näiteks käesoleval ajal Tööinspektsiooni poolt teavituskanaleid saab töövaldkonna rikkumistest teavitamiseks loodud kasutada, kui need võimalused 1) E-kirja saatmiseks aadressil vastavad RtKSis toodud [email protected], vt nõuetele, näiteks peavad https://www.ti.ee/et/organisatsioonkontaktid/vihjed need tagama 2) Infotelefonile 6406 000 helistamiseks või 3) konfidentsiaalsust ning Küsimuse esitamiseks Tööinspektsiooni juristile kanalile on ligipääs inspektsiooni kodulehel üksnes selleks määratud https://www.ti.ee/et/node/9646 On piisavad kanalid isikutel. või siiski mitte ning tuleks luua uued võimalused ja kanalid. Potentsiaalselt peame võimalikuks uue kanali loomist Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas https://iseteenindus.ti.ee/login, kuhu saab küll ka praegu iga füüsiline isik sisse logida ja vaadata enda tööandajaga seotud andmeid. Kuid ei saa tavalise töötajana, kellele ei ole ettevõtte osas esindusõigust, suhelda Tööinspektsiooniga. Kuid selline uus lähenemine eeldab täiendavat arendusressurssi ehk rahalist kulu (hinnanguliselt kuni 100 000 eurot). 128. Eelnõu § 10 sätestab rikkumisteate vastuvõtmise Selgitus antud. reeglid, sh „Kinnitus rikkumisteate kättesaamise Seletuskirja täiendatud. kohta tuleb saata rikkumisest teavitajale seitsme Rikkumisteate kätte päeva jooksul pärast teate kättesaamist, välja saamise kinnitus ei saa arvatud juhul, kui teavitaja on kinnituse saatmise olla automaatvastus, kuna otsesõnu keelanud või on põhjust arvata, et see seaks eelnevalt tuleb ohtu teavitaja konfidentsiaalsuse.“ Palume kontrollida, kas ei esine seletuskirjas täpsustada, kas näiteks [email protected] asjaolusid, mis välistavad aadressile saadetud kirjale väljastatav automaatteade kinnituse saatmise, on piisav kinnitus rikkumisteate kättesaamise kohta näiteks on rikkumisteate või eeldatakse siiski personaalset teavitamist saatja väljendanud soovi konkreetse pöördumise osas. mitte saada sellist kinnitust või võib kinnituse saatmine 55  ohustada teavitaja konfidentsiaalsust. 129. Eelnõu § 16 sätestab survemeetmete rakendamise Selgitus antud. keelu, sh lõike 2 kohaselt „Kui rikkumisest teavitaja Hinnangu survemeetmete suhtes rakendatakse survemeetmeid ning ta tõendab, kasutamise kohta võib et kandis selle tõttu kahju, loetakse, et anda erineva menetluse survemeetmeid on rakendatud rikkumisest käigus, sõltudes teavitamise tõttu, kui survemeetmeid rakendanud konkreetse olukorra isik ei tõenda, et see oli põhjendatud.“ Palume asjaoludest. Näiteks kui täpsustada seletuskirjas, kas võimalikule töötaja vaidlustab enda survemeetmete saab hinnangu anda ka vallandamise, kuna järelevalvemenetluse käigus või teeb seda ainut teavitas rikkumisest, siis väärteomenetleja või siis tehakse seda näiteks antakse survemeetmete töövaidluse lahendamise käigus rakendamise töövaidluskomisjonis või kohtus. Lisaks palume põhjendatusele hinnang selgitada, kas ka töövaidluskomisjon kohtuvälise esmalt organina omab õigust sellist hinnangut anda ning töövaidluskomisjonis või sellest tingituna näiteks suurendada töötajale kohtus ning teisena ka väljamõistetavat hüvitist. väärteomenetluses. Eelnõu 4. peatükk sätestab vastutuse ning reguleerib väärteomenetlusõigust. Palume selgitada, kas seadusandja aktsepteerib seejuures mitme eriliigilise menetluse üheaegset kulgemist või siiski näeb ette mõne menetluse peatumise kuni teise menetluse lõppemiseni. Näiteks alustab politsei väärteomenetlust seoses rikkumisest teavitaja suhtes survemeetmete rakendamisega, kuid samal ajal käib samal teemal töövaidlusasja lahendamine töövaidluskomisjonis või kohtus. Kas need menetlused kulgevad paralleelselt või siiski väärteomenetlus peatub kuni töövaidluskomisjoni või kohtu otsuse jõustumiseni? 130. Samuti teeme ettepaneku kaaluda Mittearvestatud. väärteokoosseisude sõnastuse täpsustust, sest Riigikohtu praktikast vastasel korral võib tekkida samasugune õiguslik tulenevat teo omistamise takistus seoses teo omistamisega juriidilisele isikule probleemi ei tohiks nagu esines töövaldkonna õigusaktides kuni eelnõus sätestatud 2020.aastani, vt täpsemalt Justiitsministeeriumi väärtegude puhul 18.05.2020 kiri nr 8-2/3257. eelduslikult tekkida, kuna tegemist ei ole tegevusetusdeliktidega. 131. Lisaks toome välja, et juhul, kui seadusandja siiski Teadmiseks võetud. eeldab teavitaja kaitse seaduse mõistes rikkumisteadete menetlemist muul moel, kui Tööinspektsioon on seda teinud seni HMS, KorS ja eriseadustest ning töövaidluskomisjon töövaidluse lahendamise seadusest tulenevalt, siis võib see tähendada täiendava ressursi vajadust, sh nii teavituskanalite loomiseks vajalike arenduste 56  tegemiseks kui ka juhtumite menetlemiseks vajalikku tööjõukulu. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda 132. Muuta Eelnõu § 2 lg 2 sõnastust õigusselguse Arvestatud. tagamiseks selliselt, et seal oleks kirjas olukorrad, Eelnõu § 2 lg-t 2 on kus seadust ei kohaldada. Näiteks seadust ei vastavalt täiendatud. kohaldada tööõiguse rikkumisele juhul, kui tegemist on individuaalse töövaidlusega 133. Palume selgitada, miks ei ole p-s 10 välja toodud Arvestatud. sihtasutust ja mittetulundusühingut sarnaselt p-ga 7. Eelnõus on termin Kui sihtasutuse ja mittetulundusühingu „ettevõte“ läbivalt väljajäämiseks ei ole mõjuvat põhjust, siis teeme muudetud „juriidiliseks ettepaneku täiendada p 10 sõnastust. isikuks“, mis hõlmab ka SA-d ja MTÜ-d.. 134. Kaubanduskoda peab väga oluliseks, et Eelnõu Teadmiseks võetud. sisaldab meetmeid, mis vähendavad riski, et isikud hakkavad esitama pahatahtlikke, põhjendamatuid ja kuritahtlikke teateid. Seetõttu toetame igati Eelnõu § 5 lg 2, mille kohaselt on keelatud teadvalt ebaõige teavituse esitamine. Samuti peame vajalikuks Eelnõu §-i 21, mille kohaselt karistatakse rikkumisest teavitajat teadvalt ebaõige teavitamise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. 135. Muuta Eelnõu § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 sõnastust selliselt, Arvestatud osaliselt. et seadus ei sisaldaks teavituskanalite loetelu või Eelnõu § 8 lg-t 1 ja § 9 lg- alternatiivina täiendada viidatud sätteid selliselt, et t 1 on muudetud. lisaks e-postile, tavapostile, telefonile ja vahetule Asutusesisese kanali kohtumisele võib teavet edastada ka muul viisil. puhul tuleb selleks kohustatud juriidilisel isikul valida teavituste vastuvõtmiseks vähemalt üks sobiv kanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt teavitada. 136. Toetame lähenemist, et selle punkti osas on võetud Teadmiseks võetud. aluseks Direktiivi miinimumnõue. Kaubanduskoda ei pea mõistlikuks sellise kohustuse laiendamist isikutele, kus on vähem kui 50 töötajat. 137. Kui selline lahendus luuakse, siis kas seda saavad Antud selgitus. soovi korral kasutada ka erasektori ettevõtted ning Keskse tehnilise milline on loodava lahenduse planeeritav valmimise lahenduse loomiseks aeg? puuduvad hetkel ressursid ning nende saamisel kaalutakse võimalust, et kas erasektor saab seda kasutada. 138. Eelnõu § 8 lg 5 kohaselt võivad kohalikud Arvestatud. omavalitsused ja erasektori juriidilised isikud, kus 57  on kuni 249 töötajat, asutusesiseseid Eelnõu § 8 lg 5 on teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. täiendatud nii, et kontserni Täna on levinud praktika see, et kontsernis kuuluvad ettevõtjad võivad sisemisi pakutakse tugiteenuseid (nt raamatupidamine, juriidiline teenus jne) grupiüleselt. Sama praktikat teavituskanaleid jagada soovitakse rakendada ka asutusesisese või ühiselt hallata. teavituskanali loomisel, kuid Eelnõu justkui ei võimalda sellist lahendust ning kohustab igat ettevõtjat, sh kontserni kuuluvat ettevõtjat, kus on rohkem kui 249 töötajat, looma endale eraldi asutusesisese teavituskanali. Kas viidatud säte lubab kontsernidel, kuhu kuulub ka ettevõtjaid, kus on rohkem kui 249 töötajat, luua grupiülest asutusesisest teavituskanalit? Kas ettevõtja, kus on rohkem kui 249 töötajat, võib kasutada mõne teise isiku poolt loodud asutusesisese teavituskanali lahendust? Näiteks kui riik või erasektori loob sellise lahenduse, siis kas suurematel ettevõtjatel on lubatud sellist lahendust kasutada? Kui vastus eelnevatele küsimustele on „ei“ ja kui Direktiiv võimaldab, siis palume muuta Eelnõu § 8 lg 5 sõnastust selliselt, et kontsernis on lubatud luua ühine asutusesisene teavituskanal, sõltumata sellest, kui palju on kontserni kuuluvates ettevõtjates töötajaid. 139. Mida on Eelnõus mõeldud fraasi all, et teavitajal on Antud selgitused. rikkumisest teavitamise ajal põhjendatud alus Seletuskirjas § 13 lg 1 arvata, et rikkumist on alustatud või see on lõpule selgitusi konkreetsete viidud? Mõistame, et kui teavitaja esitab teadlikult näidetega täiendatud. rikkumise kohta valeinfot, siis ei ole kaitse saamise tingimused täidetud. Samas kui inimene kuuleb näiteks oma tuttavalt või talle jäetakse anonüümne vihje, et tema tööandja rikub keskkonnaalaseid norme, siis kas sellisel juhul on teavitajal põhjendatud alus arvata, et tema tööandja on rikkumist alustanud või lõpule viinud. 140. Antud selgitus. Lisaks tekkis meil küsimus, kas teavitaja saab kaitse Kui tegemist on juba ka juhul, kui ta teavitab rikkumisest, mis on üldtuntud avalikkusele avalikkusele juba teada. Eelnõus sätestatud kaitse teada oleva faktiga ning saamise tingimused on sellises olukorras vähemalt uut infot ei avalikustata, formaalselt täidetud, kuid Direktiivi siis ei ole tegemist RtKS põhjenduspunkti 43 kohaselt ei tohiks kaitset alusel rikkumisest kohaldada isiku suhtes, kes edastab teavet, mis on teavitamisega. avalikkusele juba täielikult kättesaadav. Sama põhimõte võiks sisalduda ka Eelnõus või olla väljatoodud seletuskirjas. 58 141. Antud selgitus. Kas isik saab kaitse, kui rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused on täidetud, kuid pädev asutus Kui teavitaja ei olnud teadlik, et rikkumist juba on varasemalt rikkumisest juba teadlik? menetletakse ning annab rikkumisest teada, siis saab ta ka kaitse RtKSi alusel. 142. Kes ja mis ajahetkel hindab/tõendab rikkumisest Antud selgitus. teavitaja kaitse saamise tingimuste täitmist või Üldsusele avalikustamine mittetäitmist? Näiteks kui töötaja avalikustab on piiratud ning kaitse üldsusele oma tööandja rikkumise ning avalikustab saamisel peavad olema sellega konfidentsiaalset teavet; täidetud on täidetud §-s 12 toodud üldsusele avalikustamise tingimused; töötaja ja tingimused. tööandja vahel on vaidlus, kas töötajal oli Teavitaja peab tõendama, rikkumisest teavitamise ajal põhjendatud alus et on RtKSi kohaselt arvata, et rikkumist on alustatud; tööandja ütleb teavitanud ja siis on tema töölepingu üles usalduse kaotuse tõttu ning nõuab suhtes kasutatud leppetrahvi ärisaladuse avalikustamise eest, siis survemeetmeid ning siis kuidas toimub sellises olukorras rikkumisest jääb tööandjale kohustus teavitaja kaitse saamise tingimuste kontroll? Kes tõendada, et inimene ei peab tõendama, et tingimused olid täidetud? Kas see vallandatud teavitamise toimub näiteks töövaidluskomisjonis, kui töötaja ei fakti tõttu. Ei ole vahet, ole rahul töölepingu lõpetamisega või hoopis millises institutsioonis kohtus, kui tööandja nõuab töötajalt leppetrahvi teavitaja oma õigusi kaitseb. ärisaladuse lekitamise eest? 143. Antud selgitus. Ebaselgeks jääb ka see, mida mõeldakse selle all, et Põhjendatud aluseks saab teavitajal oli põhjendatud alus eeldada, et rikkumine pidada pahatahtlikkuse kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse. puudumist, ehk teavitaja Segadust suurendab seletuskirjas (lk 20) olev lause, on teavitamise momendil et teavitaja saab kaitse ka siis, kui hiljem kindel, et rikkumine tuvastatakse, et teavituse esemeks olev rikkumine ei kuulub RtKS kuulu antud seaduse kohaldamisalasse. Näiteks kui kohaldamisalasse. töötajal on tööandjaga vaidlus ületundide Näites toodud olukorras hüvitamise teemal ja töötaja arvab ekslikult, et kaitseb inimene enda tegemist on ühe- või kolmepoolse vaidlusega, kuid subjektiivseid õigusi ning hiljem leiab kinnitust asjaolu, et tegemist on ei ole võimalik juba tema kahepoolse vaidlusega, siis kas sellises olukorras konfidentsiaalsust tagada saab rikkumisest teavitaja kaitse. ja ei saa anda RtKSi alusel kaitset. 144. Rikkumisest teavitaja kaitse saamise tingimused Antud selgitused. Seletuskirja § 13 lõiget 2 anonüümse teate esitamisel (Eelnõu § 13 lg 2) Eelnõu kohaselt saab rikkumisest teavitaja kaitse ka on täiendatud. siis, kui ta on teate esitanud anonüümselt. Palume seletuskirjas selgitada, kas teavitaja on kaitse saamiseks kohustatud tõendama, et ta esitas anonüümse teate. Näiteks kui töötaja esitab pädevale asutusele või avalikkusele teate rikkumise kohta 59  ning tööandja ütleb selle töötaja töölepingu üles juhuslikult või aimates, et rikkumisest andis teada just see töötaja, siis kas ja kuidas peab töötaja tõendama, et talle kohaldub seadusest tulenev kaitse. 145. Eelnõu näeb ette, et seaduses sätestatud alustel Arvestatud. rikkumisest teavitamise korral ei vastuta teavitaja Seletuskirjas § 17 lg 1 teabe avaldamisest tulenevate õiguslike tagajärgede selgitusi näidetega eest, kui tal oli põhjendatud alus arvata, et teabe täiendatud. avaldamine oli rikkumise paljastamiseks vajalik, välja arvatud juhul, kui selline teabe avaldamine on kuriteona karistatav. Palume seletuskirjas selgitada, mis saab olukorras, kus kaitse saamise tingimused on täidetud, kuid rikkumisest teavitaja avalikustab põhjendamatult ka üleliigset teavet. Kas tööandjal on õigus sellises olukorras nõuda töötajalt näiteks leppetrahvi ärisaladuse lekitamise eest, kui selles on töölepingus kokku lepitud, ja öelda tööleping üles usalduse kaotuse 146. Eelnõu § 23 näeb ette, et Eelnõu jõustub 2021. aasta Arvestatud. 17. detsembril. Erandina jõustuvad Eelnõu § 8 lõike Eelnõu täiendatud ning 2 punktid 4 ja 5 2023. aasta 17. detsembril. seaduse jõustub jätkuvalt juriidiliste isikute jaoks, Kaubanduskoja hinnangul jääb Eelnõu vastuvõtmise kellel on 50-249 töötajat ja jõustumise vahele liiga lühike ajaperiood. 17.12.2023 ning muude Arvestades asjaoluga, et Eelnõu on alles kohustatud isikute jaoks kooskõlastusringil, siis ei pea me realistlikuks, et 1.06.2022. Riigikogu jõuab Eelnõu enne detsembrit vastu võtta. Seega jääb Eelnõu vastuvõtmise ja jõustumise vahele heal juhul mõned nädalad, mis ei ole piisav aeg selleks, et ettevõtjad saaksid koolitada oma töötajaid. Ilmselt ei pruugi see olla ka piisav aeg pädevatele asutustele, kes peavad tagama oma valdkonnas asutusevälise teavituskanali loomise ja toimimise alates 17. detsembrist. Palume jõustumise tähtaega edasi lükata, et nii et nii ettevõtjatel, pädevatel asutustel kui ka teistel isikutel oleks aega kohaneda plaanitavate muudatustega. Teeme ettepaneku muuta seaduse jõustumise tähtaega selliselt, et Eelnõu vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääb minimaalselt kuus kuud. 147. Oleme jätkuvalt seisukohal, et ettevõtjaid, inimesi ja Võtame teadmiseks. ka muid isikuid tuleb enne Eelnõu jõustumist ja ka pärast seda teavitada rikkumisest teavitaja kaitse seadusest. Selleks oleks vaja korraldada koolitusi, anda välja juhiseid ja abimaterjale ning nõustada isikuid. Kaubanduskoda plaanib sel teemal teha ettevõtjatele koolitusi ning anda soovitusi seaduse rakendamiseks. Samas näeme, et ka avalik sektor 60  peaks sellesse protsessi panustama. Ehkki teavitamiskanalite loomine ja menetlusprotseduuride väljatöötamine on iga ettevõtja enda otsustada, oleks Justiitsministeeriumi või mõne teise avaliku sektori asutuse panus teavitamisel ja juhiste andmisel väga vajalik. Seega on Kaubanduskoja hinnangul väga oluline teavitustegevusele enam tähelepanu pöörata ning ettevõtjatega nendes küsimustes konsulteerida juba enne Eelnõu jõustumist. Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni Liit 148. Eelnõu § 1 lg 1 sätestab seaduse eesmärgi tagada Arvestatud. tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest Seletuskirja on vastavalt teavitajale kaitse. Eelnõu seletuskiri selgitab (lk 10), kommentaarile et lisaks ettevõtte töötajatele tagatakse kaitse täiendatud. rikkumisest teada andvatele lepingupartneritele. Eelnõu § 3 nimetab täpsemalt kõik isikud, kes eelnõu kohaselt kaitse saavad. Kuigi kaitsemeetmeid kohaldatakse ka juriidiliste isikute suhtes (eelnõu § 3 lg 2), on meie hinnangul oluline selgitada eelnõu seletuskirjas, et rikkumisteate esitaja saab olla vaid füüsiline, mitte juriidiline isik. Seega palume eelnõu § 1 lg 1 selgituse juures täpsustada, et rikkumisest saab teavitada lepingupartneri töötaja või muu eelnõu § 3 lõikes 1 nimetatud isik, mitte lepingupartner kui ettevõte. 149. Eelnõu § 4 lg 1 selgituse (seletuskiri lk 12) kohaselt Arvestatud. tähendab kaitse saamine rikkumisest teavitaja jaoks Seletuskirjas on § 4 näiteks seda, et ta ei vastuta tööandja ees selgituses lisatud viide §- konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse rikkumise le 17, mille kohaselt ei eest. Palume täpsustada, et rikkumisest teavitamisel vastuta teavitaja tööandja kaitse saamine ei vabasta siiski kõikehõlmavalt ees konfidentsiaalsus- või teavitada konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse lojaalsuskohustusest ettevõtte ees, vaid üksnes rikkumise eest ning konkreetse rikkumisega seotu osas. Hetkel on selgitus, et vastutusest eelnõu seletuskiri eksitav ja jätab vale mulje. vabanemine seondub rikkumisest teavitamisega ning ei ole kõikehõlmav. 150. Eelnõu § 8 lg 1 kohustab asutused looma kanali, mis Arvestatud. võimaldab konfidentsiaalsust tagavalt Seletuskirjas on rikkumisteateid esitada. Juhime tähelepanu, et konfidentsiaalsuse konfidentsiaalsuse mõiste on väga lai, mis tähendab, tagamisega seonduvat et teavitamise konfidentsiaalsusest on võimalik väga täiendatud. erinevalt aru saada. Seetõttu palume seadusandjal selgitada, milline on piisav konfidentsiaalsuse tase, mis tuleb rikkumisest teavitamise kanalite loojatel ja kasutajatel tagada. Muuhulgas võiks eelnõu seletuskirjas sisalduda vastus küsimusele, kelle eest 61  ja mil määral tuleb rikkumisteadet konfidentsiaalsena hoida. Seetõttu on meie hinnangul väga vajalikud ka juhised, selgitused ja koolitused selle uue õigusakti rakendajatele. Peame oluliseks, et ettevõtted ja asutused, kes hakkavad looma ja tellima omale rikkumisest teavitamise kanaleid, ning nende kanalite loojad (s.h tarkvara arendajad) oskaks neid kanaleid luua nii, et need tagavad päriselt konfidentsiaalsust. Leiame, et teavitamise konfidentsiaalsuse sisustamine on vajalik, et eelnõu saavutaks oma eesmärgi nii, et kõik ettevõtted ja asutused suudaksid sisemiselt tagada piisavalt konfidentsiaalse kanali. See annab omakorda rikkumistest teavitajatele kindluse ja julguse rikkumisteateid esitada. 151. Teeme ettepaneku võimaldada asutusesiseseks Arvestatud. teavitamiseks luua kanal ka kolmanda isiku Eelnõu on täiendatud ning vahendusel. Leiame, et oluline on asutusesisese vastav võimalus on teavitamise võimaldamine, mitte see, et ettevõte sätestatud § 8 lg-s 3, mille peab tingimata ise seda kanalit haldama või looma kohaselt võib asutusesisest (seda mõtet toetab ka eelnõu § 8 lg 3). See teavituskanalit hallata ka § võimaldaks paremini ettevõtetel valida, millisel 8 lõikes 2 nimetatud viisil tagada loodava kanali konfidentsiaalsus asutuse või juriidilise isiku teavitaja seisukohast. Praeguse eelnõu § 8 lg 1 määratud asutuseväline sõnastuse kohaselt („asutuse sees … loodud kanal“) kolmas isik. võib jätta mulje, et see käib ka kanali loomise kohta. 152. Samuti teeme ettepaneku lisada eelnõu § 8 lõikes 1 Arvestatud osaliselt. nimetatud kanalite loetellu ka veebiplatvorm. Hetkel Eelnõu muudetud on selles sättes suletud loetelu, aga eelnõu seletuskiri üldisemaks. nimetab ka veebiplatvorme, mis on ka praktikas Asutusesisese kanali teavituskanalitena juba ka levinud. Alternatiivina puhul tuleb selleks soovitame kaaluda ka võimalust jätta see loetelu kohustatud juriidilisel tuleviku arenguid arvestavalt lahtiseks. Seega on isikul valida teavituste ITL-i ettepanek sõnastada eelnõu § 8 lg 1 järgmiselt: vastuvõtmiseks vähemalt „Asutusesisene teavituskanal on asutuse siseste üks sobiv kanal, mis rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanal, mis võimaldab võimaldab konfidentsiaalsust tagavalt teavitada konfidentsiaalselt selleks otstarbeks loodud elektronpostiaadressil, teavitada. telefoninumbril, tavapostkasti, veebiplatvormi kaudu või vahetul kohtumisel.“ 153. Teeme ettepaneku mitte seada eelnõu § 8 lõike 5 Osaliselt arvestatud. kohaseid piiranguid töötajate arvust tulenevalt ja Eelnõu § 8 lg 5 täiendatud täiendada eelnõu sõnastust ka võimalusega jagada ja nii, et kontserni kuuluvad hallata teavituskanaleid ühiselt üle kontserni ettevõtjad võivad jagada kuuluvatel ettevõtetel, sh teises riigis asuvate sisemisi teavituskanaleid. ettevõtetel. Praegu ei ole see otseselt keelatud, aga Teises riigis asuvate eelnõus ei ole selgesõnaliselt kirjas, et see oleks ettevõtetega on võimalik lubatud. Piirangu seab sellele eelkõige aga töötajate jagada teavituskanaleid arv 249, mida meie hinnangul ühise haldamise puhul üksnes juhul, kui need 62  olema ei peaks. Iga ettevõte ei pea eraldi kanalit vastata Eesti siseriiklikule looma, kui seda on võimalik kasutada mitmes riigis regulatsioonile nii, et tehakse ligipääs ja teavitamise võimalus võimalikuks iga riigi põhiselt sõltumata asukohast. Sellisel juhul on menetlust võimalik suunata ka kohalikul tasemel määratud isikule, kui teavitaja seda soovib. Kontserniülene süsteem annab pigem juurde konfidentsiaalsust ja valikuvõimalusi teavitaja vaatenurgast ning võimaldab esitada oma mure võimalikult kõrgele tasemele. Lisame, et Eesti suuremad ettevõtted tegutsevad sageli kontsernides (s.h rahvusvahelistes) ning praktikas on juba loodud ja kasutusel teatud kontserniülesed teavituskanalid. Ettevõtted soovivad nende kasutamist jätkata ka eelnõu jõustumise järgselt, mitte neid lõhkuda ehk tekitada eraldi väiksemad kanalid. ITL-i ettepanek on sõnastada eelnõu § 8 lg 5 järgmiselt: „Kohalikud omavalitsused ja erasektori juriidilised isikud, sh ühte kontserni kuuluvad ja erinevates riikides tegutsevad juriidilised isikud, võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata. Üle 249 töötajaga ettevõtetel on kohustus tagada rohkem kui üks teavituste menetlemiseks määratud isik.“ 154. Eelnõu § 13 lg 2 kohaselt saab teavitaja kaitse ka Arvestatud. siis, kui ta on rikkumisteate esitanud anonüümselt. Seletuskirjas on § 13 lg 2 ITL-i hinnangul vajab anonüümsus teavitamise ning § 12 p 1 vastavalt kontekstis eelnõus paremini sisustamist. Hetkel jääb täiendatud. arusaamatuks, kuidas eelnõus mõeldud on: kas rikkumisteate esitaja lisab igal juhul ka oma kontaktandmed, et saada tagasisidet ja eelnõuga ettenähtud kaitset või mitte. Tuleb arvestada, et tavainimene saab anonüümsusest aru nii, et sel juhul ei pea enda kohta andmeid kirja panema. Kui teade on täiesti anonüümne ehk kontaktandmeid juurde ei lisata, siis ei ole teavitajal võimalik saada teada, et tema rikkumisteadet menetleti ja juhtum lõpetati rikkumist leidmata ning midagi muutmata, ega ettevõttel täita oma kohustust teavitajaga ühenduse hoidmiseks ja talle tagasiside andmiseks ning vajaduse korral täiendava teabe küsimiseks (§ 8 lg 3). See omakorda aga annaks teavitajale kolme kuu pärast aluse arvata, et tema rikkumisteade on menetlemata seaduse järgi ja teavitada üldsust, kuigi rikkumisteade oli alusetu. Juhul, kui seadusandja on seisukohal, et võimalikud peavad olema ka täiesti anonüümsed teavitused kontakte lisamata, peaks üldsusele teavitamine olema siiski õigustatud ainult 63  juhul, kui teavitaja on saanud info, et tema rikkumisteadet ei menetletud eelnõu kohaselt. Seega see küsimus tuleb sel juhul täiendavalt läbi mõelda. Juhime ka tähelepanu, et kui teade on täiesti anonüümne, siis ei tea menetleja, et konkreetse isiku suhtes kehtivad kaitsemeetmed. 155. Teeme ettepaneku eelnõu § 16 lõikes 1 toodud Arvestatud. näidisloetelu viia seletuskirja selgituseks, mitte anda Näitlik loetelu on eelnõu § seaduse sättes loeteluna. Seaduses sätestada üksnes 16 välja võetud ning see keeld rakendada survemeetmeid. Näeme ohtu, et on antud seletuskirjas. selline loetelu tekitab tulevikus potentsiaalselt palju Selgitame, et mistahes vaidlusi tööõiguses selles osas, kas mistahes survemeetmete teemaline teavitusliini kasutamisele järgnev tegevus rakendamine on keelatud, on tööandja poolne survemeede või mitte. Näiteks ei kui see tuleneb pelgalt pruugi töötulemuste hindamine olla mitte kuidagi asjaolust, et isik on seotud rikkumisest teavitamisega, aga see teavitus rikkumisest teavitanud. annab justkui põhjendamatult sellele töötajale See tähendab, et töötaja ei puutumatuse, et tema töötulemusi ei tohi varasemalt saa üleüldist puutumatust kehvemini hinnata. Ka tööülesannete muutmine ja näiteks tööülesannete ametikoha muutmine ei pruugi olla üldse seotud muutmise eest, vaid selle teavitusega, vaid võib olla tööandja tööülesannete muutmise töökorraldusest tulenevalt vajalik. eest ainuüksi põhjusel, et tegemist on rikkumisest tevaitajaga. 156. Näidisloetelu eemaldamine on vajalik ka sel Esitatud selgitus. põhjusel, et kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole Mistahes survemeetmete rikkumisest teavitaja motiiv oluline, peaks teavitaja rakendamine on keelatud, motiiviks üldjuhul olema ikkagi rikkumise kui see tuleneb pelgalt kõrvaldamine, mitte kaitse saavutamine ja sellega asjaolust, et isik on näiteks pahatahtlikult lepingulise suhte säilitamine. rikkumisest teavitanud. Praeguses sõnastuses jätab eelnõu mulje, et kui Töötaja ei saa üleüldist töötaja või lepingupartner ei soovi eelnõu § 16 lõikes puutumatust näiteks 1 sisalduvaid tegevusi (mille hulgas on ka neid, mis tulemuslikkusele on töö- ja lepingulistes suhetes täiesti tavapärased), negatiivse hinnangu siis piisab vaid rikkumisteate esitamisest ja kaitse on andmise eest, vaid kaitse olemas. selle eest, et negatiivne hinnang antakse ainuüksi sellepärast, et ta on rikkumisest teavitanud. Kui esineb objektiivne põhjus negatiivse hinnangu andmiseks, siis on see ka edaspidi võimalik. 157. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 17 lõiget 2 Mittearvestatud. selliselt, et teabele juurdepääsu hankimine oleks Direktiivi art 21 (3) keelatud mitte üksnes süüteona karistatava, vaid ka kohaselt piiritletud muu seadusevastase või õigusaktidega vastuolus süütegudega. olev teona. Teabele juurdepääsu hankimine ei saa 64  olla lubatud näiteks vastuolus elektroonilise side seadusega või muude õigusaktidega. See tähendab, et teabe hankija ei saa omakorda seadust rikkuda, vaid teavitab siis sellisel juhul üksnes kahtlusest ning asja uurivad ja menetlevad selleks pädevad või õigustatud isikud/ asutused (kas asutusesisene või - väline). ITL-i ettepanek on sõnastada eelnõu § 17 lg 2 järgmiselt: „Teavitaja ei vastuta rikkumisest teavitamiseks teabele juurdepääsu hankimise eest, välja arvatud juhul, kui selline teabele juurdepääsu hankimine on süüteona karistatav või seadusevastane.“ 158. Juhime veel tähelepanu, et kuigi ettevõtetele on Arvestatud. antud natuke rohkem aega eelnõus sisalduvate Eelnõu täiendatud ning kohustuste täitmiseks, peavad riigi ja kohaliku seaduse jõustub jätkuvalt omavalitsuse asutused omama konfidentsiaalset juriidiliste isikute jaoks, asutusesisest teavituskanalit enne käesoleva aasta kellel on 50-249 töötajat lõppu. Kuigi see on seotud eelnõu aluseks olema 17.12.2023 ning muude direktiivi ülevõtmise tähtajaga, oleme seisukohal, et kohustatud isikute jaoks ülemineku aeg peab olema pikem. Selliste kanalite 1.06.2022. loomine ja teavitustega tegelevate töötajate ettevalmistamine võtab aega. Meie hinnangul oleks mõeldav, kui üleriigiliselt tehakse üks teavitamise kanal kiiresti, aga asutuste sisemiste kanalite loomine vajab ülemineku aega sarnaselt ettevõtetega. Arvestades käesoleva kirja punktis 1 käsitletud temaatikat ehk seda, et konfidentsiaalsuse mõiste vajab veel selgemat sisustamist, julgeme väita, et Eesti arendusettevõtted ei ole valmis nii lühikese ajaga tehniliselt looma ja toetama kümneid selliseid kanaleid, mida riigiasutused kiirustades kasutusele võtavad. Jõustumisajaga seoses juhime tähelepanu ka vastuolule eelnõu teksti ja seletuskirjas vahel seoses üleminekuajaga asutusesisese teavituskanali loomisele. Eelnõu § 8 lg 2 punktide 4 ja 5 järgi peavad teavituskanali looma finantsvaldkonna ettevõtted ja muud juriidilised isikud, kus on üle 50 töötaja. Eelnõu rakendussätte § 23 lg 2 kohaselt jõustuvad need mõlemad punktid 17.12.2023. Seletuskiri ütleb aga lk 33 punktis 9, et erandina on jõustumise edasilükkamine 17.12.2023 mõeldud üksnes 50-249 töötajaga ettevõtetele. Seega on õigusakti tekst ja seletuskirja tekst omavahel vastuolus. Eelnõu aluseks oleva direktiivi artikkel 26 lg 2 järgi on seletuskirjas toodu õige, mistõttu palume muuta vastavalt eelnõu § 23 lg 2 teksti. Eesti Linnade ja Valdade Liit 65 159. Eelnõu § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse Arvestatud. kaitsemeetmeid ka teavitajaga seotud füüsiliste ja Seletuskirja täiendatud § 3 juriidiliste isikute suhtes. Seletuskirja kohaselt lõige lg 2 selgituses täiendatud. 2 ütleb, et lisaks on põhjendatud juhtudel kaitstud ka teavitajaga seotud füüsilised ja juriidilised isikud. Samas eelnõu ei sätesta, millised on nimetatud põhjendatud juhud. Leiame, et nimetatud isikute osas peaks kaitsemeetmete rakendamine olema selgemalt reguleeritud, pidades silmas, et seosed on kaudsemad. Omavalitsuste puhul on võimalik näiteks olukord, et omavalitsuse töötaja, kes teavitajaks on, võib elada ise või tema perekond/sugulased elada omavalitsuse territooriumil ning sõltuvad mõne teenuse saamisel omavalitsuse tegevusest. Nt ehitusload, kasutuload, sotsiaal- ja haridusteenused jne. Oluline on seletuskirjas või seaduses näha ette vähemalt üldised suunised, kuidas sellisel puhul omavalitsus käituma peaks, sest iga keeldumist võidakse lugeda survemeetmeks. 160. Eelnõu § 8 lg 2 p 2 kohaselt on asutusesiseste Arvestatud. teavituskanalite loomise kohustus kohalikus Eelnõu § 8 lg 2 p 2 on omavalitsuses, kus on 50 või rohkem töötajat või täiendatud järgmiselt: „2) omavalitsusüksuses, kus on 10 000 või rohkem omavalitsusüksuse elanikku, ning kohaliku omavalitsuse hallataval ametiasutusel või asutusel. Nimetatud säte jätab ebaselgeks, kellel on ametiasutuse hallataval kohustus asutusesisene teavituskanal luua. Ühelt asutusel, kus on 50 või poolt on sätestatud kohustus kohalikele enam teenistujat, või omavalitsustele kui juriidilistele isikutele, teiselt kohalikul omavalitsusel, poolt on toodud eraldi välja, et kohustus on ka kus elab 10 000 või enam hallatavatel asutustel, seejuures ilma töötajate elanikku“ miinimumkriteeriumita. Ebaselgeks jääb mh, kas mõeldud on kohaliku omavalitsuse ametiasutusi või ametiasutuse hallatavaid asutusi ning kuidas on seotud kohaliku omavalitsuse üldine kohustus hallatavate asutuste kohustusega, mis tegelikult kuuluvad kohaliku omavalitsuse struktuuri. Samuti ei ole selge, kas „töötajate“ all tuleb mõista ka ametnikke. Seletuskirja kohaselt kohalikel omavalitsustel on kohustus luua sisemised teavituskanalid juhul, kui neis töötab rohkem kui 50 inimest või nende omavalitsuse territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku. Seletuskirjas rõhutatakse eraldi, et samuti peavad asutusesisesed teavituskanalid looma omavalitsuse hallatavad asutused juhtudel, kui nendes töötab rohkem kui 50 inimest. Eelnõust koos seletuskirja selgitustega tuleneb, et kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik 66  valida sobiv korraldus, sh luua oma ametiasutuste ja hallatavate asutuste jaoks ühtne teavituskanal. Arvestades kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust, võib teatud juhtudel olla proportsionaalne ja mõistlik luua kohalikus omavalitsuses üks teavituskanal, arvestades kohalike omavalitsuste erisusi ning kulude kokkuhoiu eesmärki teavituskanali haldamisel ja rikkumisteatega tegelemisel. Eelnõu aga seda võimalust ette ei näe. 161. Ettepanek on täiendada eelnõu § 13 lõikega 3 Mitte arvestada. järgmises sõnastuses: „Rikkumisteade, kui selle sisu AvTSis on piisavalt võimaldab teavitaja tuvastamist, ja teavitaja andmed aluseid selleks, et on juurdepääsupiiranguga teave.“ Täiendus on vajadusel andmetele vajalik, et täiendada avalikule teabe juurdepääsu piirata. juurdepääsupiirangute klassifikaatorit. Samuti õigusselguse huvides, et teabevaldajatel oleks teabenõude korral selge alus andmete väljastamisest keelduda. 162. Paragrahvi § 15 lõige 2 sätestab, et isikuandmete Mittearvestatud. töötlemisel käesoleva seaduse alusel piirab vastutav Vastavalt üldmäärusele töötleja andmesubjekti õigusi, kui see on vajalik võib vastutav töötleja rikkumisest teavitaja konfidentsiaalsuse tagamiseks. kaasata andmetöötlusesse Ettepanek on asendada „vastutav töötleja“ „andmete volitatud töötleja ning töötleja“ vastu. Kui jätta lõike sõnastusse vastutav selleks ei ole siseriikliku töötleja, siis laieneks kohustus ainult vastutavalt õiguse täiendamine antud töötlejale, aga mitte volitatud töötlejale, kelleks võib juhul vajalik. Volitatud olla ka erasektoris asuv ettevõte, mis korraldab töötleja võib töödelda andmete majutamist, süsteemi arendamist jms, kuid isikuandmeid saab hooldustööde käigus andmetele ligi ja on ainult vastutava töötleja lepingujärgselt kohustatud vastutavat töötlejat tema juhiste kohaselt. Vastutav õiguste teostamisel aitama. töötleja võib andmesubjekti õigusi piirata konfidentsiaalsuse tagamiseks. Seda tehes on volitatut töötleja kohustatud seda piirangut täitma. 163. Asutusesisese teavituskanali loomise kohustus Võtame teadmiseks. nõuab nii personaliressurssi kui ka tehnilise võimekuse loomist. Siinjuures toetame riigi poolt keskse tehnilise lahenduse loomist, mida saaks teadete vastuvõtmiseks ja menetlemiseks kasutada nii avalik- kui ka erasektor. Kulutused tekivad lisaks ka koolitustega. Vajalik on läbi viia koolitusi nii linna- ja vallavalitsustes kui ka asutustes, sihtasutustes ning äriühingutes. Arvestades seaduse rakendamisega kaasnevaid kulutusi, juhime tähelepanu, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 67  22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ §-le 7 lg 2 tuleb kohaliku omavalitsuse üksusele lisakulude sätestamisel eelnõu koostamisel kavandada nimetatud lisakulude katteallikad. 164. Eelnõu kohaselt on seaduse jõustumise ajaks Arvestatud. kavandatud 17.12.2021. Juhime tähelepanu, et Eelnõu täiendatud ning kohalikel omavalitsustel peab jääma piisavalt aega seaduse jõustub jätkuvalt oma tegevuse kohandamiseks seaduse nõuetega, mis juriidiliste isikute jaoks, on kaheldav, arvestades eelnõu käesolevat kellel on 50-249 töötajat menetlusetappi. 17.12.2023 ning muude kohustatud isikute jaoks 1.06.2022. 165. Ettepanek on muuta eelnõu ülesehitust nii, et §-s 5 Mitte arvestada. sätestatud keelud ja §-s 18 sätestatud karistused Eelnõus on vastutus eraldi oleksid, kas ühes paragrahvis või järjestikustes peatükina ning §-s 5 paragrahvides. toodud keelud olemuslikud vastutuse peatükki ei sobi. Kohustav norm ei saa olla sätestatud sanktsiooni juures. 166. Eelnõu § 9 lõige 5 sätestab, et pädev asutus avaldab Arvestatud. teabe teadete vastuvõtmise ja nende suhtes Seletuskirja on vastavalt rakendatavate järelmeetmete kohta veebilehel ning muudetud. lõige 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega lõikes 5 nimetatud teabe esitamise korra. Seletuskirjas (lk 18) on eelnõu § 9 lg 5 kohta märgitud järgmist: „Lõike 5 kohaselt sätestab Vabariigi Valitsus määrusega pädeva asutuse poolt teadete vastuvõtmise ja nende suhtes võetavate järelmeetmete kohta veebilehel teabe esitamise korra. Teavitajate kaitse direktiivi artiklis 13 on sätestatud, millise teabe peavad pädevad asutused oma veebilehel lihtsalt tuvastatavalt ja ligipääsetavalt avaldama. Vastav kord sätestatakse määrusega.“ Ettepanek on parandada seletuskirjas lõige 5 lõikeks 6, sest Vabariigi Valitsuse volitus kehtestada kord määrusega tuleneb § 9 lõikest 6, mitte lõikest 5. 167. Seletuskirjas (lk 18) on § 9 lõike 6 selgitatud Arvestatud. järgmist: “Lõige 6 paneb pädevatele asutustele Seletuskirjas on ebaõige kohustuse vaadata iga kolme aasta tagant üle viide parandatud. rikkumisteate vastuvõtmise ja järelmeetmete rakendamise kord. Antud nõude eesmärk on hinnata korra muutmise ja ajakohastamise vajadust.“ Nimetatud nõude kehtestab § 9 lõige 7, mitte § 9 lõige 6. Ettepanek on parandada väljatoodud seletuskirja lõigus viide § 9 lõikele 6 viiteks § 9 lõige 7. 68 168. Eelnõu §-des 18-21 on reguleeritud nii isikute, kes Arvestatud. seaduses rikkumisest teavitaja kaitseks sätestatud Seletuskirjas on ebaõige nõudeid rikuvad, kui ka rikkumisest teavitaja viide parandatud. vastutus. Seletuskirjas (lk 28) on nimetatud sätete kohta märgitud järgmist: „Isik vastutab nimetatud sätte kohaselt väärteo korras ainult siis, kui puudub karistusseadustiku §-s 319 sätestatud süüteokoosseis. Kui rikkumisest teavitaja esitab teadvalt vale kaebuse kuriteo toimepanemise kohta, vastutab ta KrMS § 319 kohaselt kuriteo toime panemise eest.“ Seletuskirjas on esitatud viide kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-le 319, mis sätestab apellatsioonitähtaja. Õige oleks esitada viide, karistusseadustiku §’le 319, mis sätestab valekaebuse süüteokoosseisu. Ettepanek on parandada viide KrMS § 319 viiteks KarS § 319 Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon 169. Esitatud kujul ning eelnõu 4. peatükis sätestatud Mitte arvestatud. sanktsioonidega on tegu täiesti tasakaalust väljas Teiste riikide praktika, õigusliku regulatsiooniga. On ebapädev väita, et kus vastavasisuline eelnõul mõju majandusele laiemalt puudub kui õigusakt juba olemas on samas lauses nenditakse, et eelnõu mõjutab (nt USA, Suurbritannia, erasektori üle 50 töötajaga organisatsioone. Iirimaa, Läti, Taani jpt), Teavituskanalite sisseseadmine on eelnõu järgi näitab, et viidatud mure ei kohustuslik alates 50 töötajast aga kõik muud ole põhjendatud ning regulatsioonid – s.t. asutusevälise teavituskanali teavitaja kaitsmine aitab kaudu või eelnõus sätestatud tingimustel üldsusele luua läbipaistvama avalikustamine - kehtivad ja annavad võimaluse ärikeskkonna ja põhjendamatuteks pealekaebusteks – toovad kõrvaldada võimalikud põhjendamatut kulu ning halduskoormust ka rikkumised varases väiksematele organisatsioonidele Loodetava staadiumis. eesmärgi (luua raamistik tööalases kontekstis teada saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, menetlemiseks ning teavitaja kaitsmiseks) asemel saame regulatsiooni, mis soodustab pahatahtlikku pealekaebamist ning seeläbi annab tulevikus ilmselt ka sisutute kaebustega ülekoormatud ametnikele ebamõistlikku lisatööd. Seaduse kohaldamisala - tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitaja kaitse – saab täielikult moonutatud juba läbi normi, et seda regulatsiooni koos kavandatavate sanktsioonidega kohaldatakse tööõiguse rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole kahepoolse vaidlusega. See tähendab, et näiteks kolmepoolse vaidluse (näiteks kaks töötajat!) puhul see regulatsioon juba kehtiks! Tundub uskumatu ning on täiesti põhjendamatu, et Eesti Vabariik soovib siseriiklikku õigusesse ning töösuhetesse üle tuua Euroopa Parlamendi ja 69 nõukogu direktiivi nr (EL) 2019/1937, mille art 2(1) on sätestatud EL õiguse valdkonnad, mille puhul peavad olema tagatud direktiivis sätestatud rikkumisest teavitamise miinimumstandardid. See, et direktiivi art 1(2) kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi laiemalt üle võtta, ei tähenda, et see oleks Eestis – mikro- ja väikeettevõtjate ülekaaluka enamusega riigis ning eelnõus kavandatud sanktsioonidega (koos füüsilisele isikule kohaldatava kuni 300 trahvühiku suuruse ja juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse trahvimääraga) kuidagigi põhjendatud ja vajalik. EVEA palub tungivalt loobuda sellise ebaproportsionaalse ning stalinistlikku pealekaebamist soosiva, jaburalt suurte trahvimääradega eelnõu vastuvõtmisest kuna täna puudub igasugune sisuline vajadus sellise regulatsiooni loomiseks meie töösuhetes. Ka täna on Eesti kehtivas õiguses isikutel kõik võimalused, teavitada rikkumisest asjakohaseid ametiasutusi, ning üksikjuhtumid ei saa olla piisavaks põhjenduseks sellise regulatsiooni kehtestamisel. 70 Saatja: [email protected] <[email protected]> Saaja: Finantsinspektsioon, MTÜ Korruptsioonivaba Eesti, [email protected], [email protected], Eesti Ajalehtede Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Pangaliit, Tallinna Ringkonnakohus info, Tarturk info, Harju MK info, Tartumk info, virumk.info, Pärnumk info, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu HK Tartuhk info, Talhk info Teema: Eelnõu Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu eelnõu kooskõlastamiseks/arvamuse avaldamiseks Tagasisidet ootame 10. juuniks Link EISi https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/73b21f03-009f-4873-b6eb-9c7680d3550f. Pealkiri: Tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu Registreerimise kuupäev: 30.05.2023 Registreerimise number: 8-1/4005. <http://www2.rik.ee/delta/JM_logo.jpg> Suur-Ameerika 1, 10122, Tallinn Tel. 620 8100, Faks 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee <http://www.just.ee>