Yoko Alender Teie 03.03.2026 nr
Riigikogu keskkonnakomisjon
[email protected] Meie 12.03.2026 nr 18-1/260598/2602143
Austatud keskkonnakomisjoni liikmed
Keskkonnakomisjon küsis seisukohta nende SE 612 kavandatavate muudatusettepanekute kohta,
mis puudutavad ehituskeeluvööndit. Tänan Teid küsimuste eest.
Keskkonnapoliitika kujundamine on Riigikogu õigus ja kohustus. Vaid rahva mandaadiga
Riigikogu liikmed saavad teha olulisi väärtusvalikuid.
Paraku ei ole keskkonnakomisjonile esitatud muudatusettepanekute koostajad nende mõju
menetlusmaterjalides avameelselt selgitanud.
Näiteks kavandatavad LKS § 37 lg 11 ja 12 ning § 38 lg 11 ja 12 ning nende rakendumist illustreeriv
joonis eiravad asjaolu, et kehtivas õiguses on ehituskeeluvööndi laius mere ääres 100 või 200
meetrit ning ehituskeeluvööndi laiust arvestatakse veepiirist (LKS § 35 lg 2). Seda on rõhutanud
ka Riigikohus: „LKS § 35 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon
on põhikaardile kantud veekogu piir.“ (RKHKo 08.04.2021, 3-18-2244/36, p 15). Ühtegi muud
lähtekohta ehituskeeluvööndi või piiranguvööndi laiuse arvutamiseks seadus ette ei näe.
Kavandatavad muudatused võivad kohati (nt saartel ja madala rannikuga Lääne-Eestis)
ehituskeeluvööndit ning piiranguvööndit võrreldes praegusega laiendada. Ehituskeeluvöönd ja
piiranguvöönd laieneks mõnes kohas seetõttu, et ehituskeeluvööndi ja piiranguvööndi lähtekohaks
ei oleks enam veepiir vaid muudatusettepanekute seadustamise korral hoopis üleujutusala piir
(planeeringuga määratud või 1 m samakõrgusjoon), millele liidetakse täiendav puhver
(piiranguvööndi puhul vastavalt 50 või 100 m, ehituskeeluvööndi puhul 25 või 50 m).
Ministeerium loob menetlusmaterjalides eksitava mulje justkui oleks selline muudatus kehtiva
olukorra leevendus. Kui lähtuda sellest, mis on kehtivas seaduses kirjas, on muudatuse näol tegu
paljudes kohtades hoopis ranna ja kalda piiranguvööndite laiendamisega. Muudatusettepanekute
kaudu püütakse seaduslikuks muuta Keskkonnaameti senine LKS § 35 lõiget 2 eirav
halduspraktika.
Riigikogul on ulatuslik valikuruum erinevate põhiõiguste ja hüvede tasakaalustamisel. Arvesse
tuleb võtta põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid – iga piirang peab olema mõne õigushüve
kaitseks vajalik ja sobiv, eesmärgi saavutamiseks sobivaist piiranguist tuleb valida isiku põhiõigusi
vähim piirav (PS § 11). Piirang peab olema ka ühemõtteline ja selge ning ettenähtav. Võib kahelda,
kas proportsionaalsuse põhimõttele vastavaks saab pidada olukorda, kus ehituskeeluvöönd ulatub
seadusega määratult sadade meetrite kaugusele veekogust, olenemata sellest, kas see on igas
konkreetses asukohas põhjendatud. Seadus lubab ehituskeeluvööndit vähendada, kuid see eeldab
2
Keskkonnaameti nõusolekut, planeerimismenetlust ja volikogu otsust. Olukorda võib siiski
mõnevõrra leevendada kavandatav erandite lubatavuse üle otsustamise lihtsustamine.
Palun Riigikogul enne normi lõplikku sõnastamist välja selgitada, millises ulatuses ja kus
ehituskeeluvöönd ning piiranguvöönd muutuks eelnõust lähtudes laiemaks ning millised piirangud
sellega praktikas kaasnevad nii ehitustegevusele kui ka näiteks metsa majandamisele
piiranguvööndis. Kui on täpselt teada, mida muudatused endaga kaasa toovad, siis on Riigikogu
liikmetel võimalik hinnata ka piirangu proportsionaalsust. Rannikulähedaste alade kaitse ja
omandiõiguse õiglaseks tasakaalustamiseks on erinevaid võimalusi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]