Teie 09.01.2026 nr 15.1-2/3224-4;
Välisministeerium VÄM/26-0025/-2K
[email protected] Meie 06.02.2026 nr 1.1-11/108-2
Konsulaarseaduse, isikut
tõendavate dokumentide seaduse ja
riigilõivuseaduse muutmise seaduse
eelnõu
Austatud härra minister
Kooskõlastame konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse
muutmise seaduse eelnõu alljärgnevate märkustega arvestamisel.
1. Eelnõu seob teatud teenuste riigilõivumäära sõltuvusse taotleja rahvastikuregistrisse kantud
elukoha andmetest. Eelnõus põhjendatakse seda nii kulupõhimõttega kui ka riigilõivuseaduse
(edaspidi RLS) § 4 lõikega 2, mis võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda tuginedes
toimingu eesmärgile, sellest saadavale hüvele ja kaalukale avalikule huvile.
Märgime, et kui riigilõiv vastab kulupõhimõttele, siis teoorias ei tohiks tähtsust omada taotleja
elukoht, sest taotleja tasutav riigilõiv kataks sellisel juhul nii või teisiti toimingu tegemisega
kaasneva kulu. Ühtlasi, kuna seletuskiri rõhutab mitmes kohas seda, et Eesti elukohaga
isikutel on mugavam esitada taotlusi Politsei- ja Piirivalve Ameti (PPA) teeninduses või
iseteeninduses, siis jääb ikkagi mulje, et tegemist pole kulude katmise meetmega, vaid selle
peamine eesmärk on mõjutada taotlejate käitumist – motiveerida Eesti elukohaga
konsulaarkliente esitama oma taotlused PPA teenindusse või iseteenindusse, mitte
välisesindustesse.
Kuigi RLS § 4 lõige 2 võimaldab küll kulupõhimõttest kõrvale kalduda ja kehtestada riigilõiv
lähtudes toimingu eesmärgist, saadavast hüvest ning kaalukast avalikust huvist, siis igal juhul
ei tohi kehtestatav riigilõiv olla liigselt heidutava iseloomu või eesmärgiga. Paraku, see
eesmärk mingil määral eelnõust ikkagi kajastub, sest eelnõu justnagu lähtub eeldusest, et Eesti
elukohaga isikutel puudub reaalne praktiline vajadus välisesinduse teenuse kasutamiseks,
mistõttu on põhjendatud heidutada neid kõrgemate lõivudega. Ometi ei saa välistada, et selline
vajadus praktikas ühel või teisel kujul siiski esineb, sest seletuskirjast nähtuvalt mingitel
põhjusel isikud ikkagi esitavad taotlusi välisesindustesse.
Probleemi ulatus jääb paraku ebaselgeks, sest seletuskirjas ei ole kajastatud sihtrühma suurust,
st kui palju on inimesi, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Eestis, ent kes esitavad
taotlusi välisesindustesse ning kui suure proportsiooni nad moodustavad konsulaarklientide
koguhulgast. Niisamuti ei ole piisavalt analüüsitud, et mis võiksid olla põhjused, miks
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
nimetatud isikud oma taotlused välisesindustesse suunavad. Tuleb rõhutada, et kuigi
rahvastikuregistri andmete õigsust eeldatakse, siis ei saa siiski välistada, et faktiliselt ei pruugi
need andmed peegeldada tegelikku reaalsust. Seetõttu võib tekkida ebasoovitav mõju, et
faktiliselt välismaal elavad isikud peavad edaspidi hakkama maksma suuremaid riigilõive.
Arvestades ülaltoodut, palume seletuskirja täiendada.
2. Juhime üldise märkusena tähelepanu sellele, et kui eelnõuga kehtestatakse uued riigilõivud
seni lõivustamata toimingutele, siis peab riigilõivu võtmise alus olema ka eriseaduses (nt
seletuskirjas osundatud andmehõivekande toiming). Palume siinkohal sellest vaatest eelnõu
üle kontrollida.
3. Eelnõu § 3 punktidega 12 ja 28 kehtestatakse teatud toimingute eest täiendav riigilõiv 20
eurot, kui toimingut taotletakse väljaspool välisesinduse ruume.
Kuigi saame probleemist aru, et väljaspool välisesinduse ruume taotluste vastuvõtmine tekitab
täiendavaid kulusid, siis on pakutud sätte normitehniline lahendus mõningases hõõrdumises
RLS §-ga 8, mille kohaselt ei ole lubatud võtta toimingu eest täiendavat tasu. Eelnõus olev
norm kasutab aga sõna „täiendav“ ning võib jääda mulje, et ühte ja sama toimingut
lõivustatakse mitu korda. Teeme siinkohal ettepaneku esitada sellisteks juhtudeks pigem
kvalifitseeritud koondlõiv kui täiendav lõiv, või leida mõni muu normitehniline lahendus
sellisteks juhtudeks.
Lisaks sooviksime seletuskirjas rohkem selgitust selle kohta, kuidas jõuti 20 euro suuruse
lõivu suuruseni, sest eelduslikult on transpordi jms kulud riigiti erinevad. Kas sellise lõivu
suuruseni jõuti mingisuguse keskmise arvutuse kaudu?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jürgen Ligi
rahandusminister
Marge Kaskpeit 5885 1423
[email protected]
Artur Lundalin 5885 1321
[email protected]
2