Vaidlustaja täiendav seisukoht ja menetluskulude nimekiri

Riigihangete vaidlustuskomisjon Tartu mnt 85, 10115 Tallinn [email protected] 06.02.2026 VAIDLUSTAJA SEISUKOHAD Vaidlustaja: VEERA OÜ Registrikood: 14086235 Kastani tn 42, 50410 Tartu Vaidlustaja esindaja: vandeadvokaat Keidi Kõiv Advokaadibüroo RASK Ahtri 6, 10151 Tallinn tel: 618 0820, faks: 618 0821 e-post: [email protected] Hankija: Riigi Tugiteenuste Keskus Registrikood: 70007340 Lõkke tn 4, Tallinn 10122 e-post: [email protected] 1. ASJAOLUD 1.1. Vaidlustuskomisjoni menetluses on VEERA OÜ vaidlustus Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt riigihankes viitenumbriga 296610 avaldatud hankedokumentidele. 1.2. 03.02.2026 teatisega määras vaidlustuskomisjon asja lahendamise kirjalikus menetluses ning määras menetlusosalistele tähtaja kuni 06.02.2026 täiendavate selgituste ja dokumentide, s.h menetluskulude dokumentide esitamiseks. 1.3. Vaidlustaja esitab käesolevaga tähtaegselt enda poolsed seisukohad hankija seisukohtadele koos menetluskulude taotlusega. Selguse huvides jätkab vaidlustaja sama struktuuriga, milles vaidlustus oli esitatud. 2. VAIDLUSTAJA PÕHJENDUSED 2.1. Hankija läbiv seisukoht on, et hanketingimustes sätestavad tingimused on selged ja üheselt mõistetavad ning selliste tingimuste kehtestamine on kooskõlas erinevate seaduste ja kohtupraktikaga. 2.2. Tähelepanuväärne on siinjuures aga see, et mitte ühegi nimetatud väite juures ei viita hankija mitte ühelegi konkreetsele seaduse normile ega mitte ühelegi kohtulahendile, mis hankija väiteid kinnitaksid. Hea kohtumenetluse tava eeldab, et sätted ja kohtupraktika, millele pool tugineb tuuakse konkreetselt 1/14  välja. Vastasel juhul tuleb lihtsalt eeldada, et sellist normistikku ja kohtupraktikat tegelikult ei eksisteeri ning selliste väidete esitaja proovib õigusemõistjat eksitada. 2.3. Niisamuti, kui vaidlustaja on vaidlustuses viidanud, et mõni asjaolu on ebaselge või pole mõistetav, kust selline nõue on kehtestatud on ka sellistes osades esitanud hankija lõikude viisi vastuväiteid, kuid mitte ühtegi viidet konkreetsele dokumendile või punktile, kust selline nõue tuleneks. Vaidlustaja hinnangul kinnitab see üheselt, et sellist hankija väidetud selgust ja arusaamist ja kooskõla õiguskorraga siiski ei esine, vastasel juhul oleks hankijal olnud väga lihtne kõik väited faktidega ümber lükata. Mitte ühtegi faktiväidet hankija enda vastuses vaidlustusele aga ei esitanud. A. Hindamiskriteeriumi vaidlustamine – pakkumuste hindamise alused on ebaselged 2.4. Vaidlustaja ei ole vaidlustuses kordagi väitnud, et kvalitatiivsete hindamiskriteeriumite seadmine riigihangetes ei oleks põhjendatud või peaks hankes võitma alati odavaim pakkumus. Vastupidi, vaidlustaja on lausa enda näited selle najal ülesse ehitanud ja selgitanud, miks konkreetses vaidlusaluses riigihankes hindamiskriteeriumid kogumis ei taga majanduslikku soodsust. Vaidlustaja jääb antud seisukoha juurde ja hankija ei ole seda enda seisukohtades ümber lükanud. 2.5. Lisaks jääb vaidlustaja seisukoha juurde, et hindamismetoodika antud hindamiskriteeriumil ei ole üheselt mõistetav ega taga seetõttu ka pakkumuste esitamist, millised üldse oleksid võrdsetel alustel esitatud ja seetõttu võrreldavad. Kui pakkumused ei ole ühestel mõistetavatel alustel esitatud, ei saa nad olla ka võrreldavad ega taga reaalset konkurentsi. 2.6. Hankija on läbivalt selgitanud, et vastavustingimus kehtestab endas üksnes miinimumnõuded projektiplaanile, kuid hindamise käigus asutakse hindama seda, mida on pakkuja pakkunud miinimumist enam. Ja seda, mida on vaja miinimumist enam pakkuda on hankija enda hinnangul sätestanud hindamismetoodikas. Mõte iseenesest kena, aga hankija väited ei lähe kokku sellega, mida on ta ise hankedokumentides kehtestanud. 2.7. Esiteks, kui nüüd võtta ette seesama tehniline kirjelduse ptk 8, siis see sätestab endas järgmise (lk 20, p 8.1, 3 lõik): Pakkujal tuleb arvestada sellega, et paigaldusprojekti saavutatavate tulemite nõuded täienevad peale seda, kui on hanke võitja välja kuulutatud [autori rõhutus]. Platvormi võimekuste teadmine võimaldab täpsemalt mõista, kuidas realiseerida hankes kirjeldatud funktsionaalseid ja mittefunktsionaalseid nõudeid. Pakkuja võtab riski, et nõuete täpsustumisel ja täienemisel ei suurendata paigaldusprojekti realiseerimise maksumust. 2.8. Lisaks on paigaldusprojekti plaanis sätestatud, et „projektiplaan peab olema muudetav“ (vt menetlusdokumendi punkti 2.13.1 lisatud piltväljavõtte eelviimane mummu). Eeltoodust tuleneb, et paigaldusprojekt ei pruugi jää ühetaoliseks, vaid selles saavutatavate tulemite nõuded täienevad peale võitja väljakuulutamist. Samal ajal nõuab projektiplaani teisest alakriteeriumist, et parimaks hinnatakse sellist projektiplaani, mida saab kasutusele võtta suuremate muudatusteta. 2.9. Ehk ainuüksi eeltoodust tekib vastuolu hindamiskriteeriumi ja tehniliste nõuete puhul, kus ühelt poolt nõuab hankija, et projektiplaan ei muutuks, kuid teiselt poolt sedastab, et nõuded siiski täienevad. Eeltoodust ei ole kuidagi võimalik väita, et vaidlustaja väide, et hindamiskriteerium ja vastavustingimus nr 3 ei oleks omavahel vastuolus (vt vaidlustuse p 3.10 jj). 2/14 2.10. Asi muutub veel segasemaks, kui lugeda raamlepingu punkti 13.11, millest tuleneb, et kui tellija on jõudnud selgelt ja ühemõtteliselt järeldusele, et täitja pakkumuses esitatud paigaldusprojekti plaani alusel koostatud dokumendis „Lisa 6. Paigalduse etapid ja tulemid“ toodud tegevus(t)e teostamine ei ole vajalik või sisuliselt võimalik, jäetakse poolte kokkuleppel vastav töö täies ulatuses teostamata ning tellija ei sõlmi töö täitmiseks hankelepingut või ei esita vastavat lepingut. Ehk antud sättest tuleneb lisaks see, et hankija võib projektiplaani järgseid töid ka ära jätta. 2.11. Selle kõige valguses jääb täiesti ebaselgeks hankija tegelik eesmärk ja majandusliku soodsuse saavutamine. Kui hankija justkui soovib hinnata projektiplaani muutumatust aga ütleb ise, et tegelikult kõik hakkab muutuma ja pakkuja peab sellega arvestama, kuid ei täpsusta millistes osades, siis sisaldavad tingimused juba eos selgusetust ning ei ole läbipaistvad. See kõik on vastuolus läbipaistvuse, kontrollitavuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega ega taga majanduslikku soodsust. Hindamise ese peab püsima lepingu täitmise käigus muutumatu, vastasel juhul kerkib alati küsimus, kas hindamistulemused oleksid võinud osutuda teistsuguseks, kui oleks kohe olnud teada konkreetsete muudatuste osas. 2.12. Teiseks, esitab hankija ebaõigeid väiteid osas, et hindajad hindavad miinimumnõudest kõrgemaid näitajaid. Vaidlustaja ei suuda hindamismetoodikast leida üheselt ja selgelt, millised on need näitajad, mida hinnatakse miinimumnõuetest kõrgemana. See kogumis eeldab siis miinimumnõude kehtestamist ja seda ületavat osa. Selliseid kriteeriume riigihanke alusdokumentides ei esine. Hankijal on võimalik käesolevas menetluses selgesõnaliselt ja konkreetse viidetega viidata, kus on sellised nõuded sätestatud. Seni ei ole hankija seda teinud, kuid vaidlustaja avaldab lootust, et hankija seda teeb, sest vaidlustaja soovib väga teada, kuidas selgust, vormistust ja head loetavust on kehtestatud miinimumnõudena ning mida peab pakkuja arvestama miinimumist ületavas osas, s.t kuidas projektiplaani esitada, et see oleks miinimumnõudest veel loetavam veel selgem ja veel arusaadavam ja milline projektiplaan on veel paremini vormistatud, et saada maksimaalsed punktid. 2.13. Hankija on enda vastuse punktis 1.8 selgitanud, et paigaldusprojekti plaan ei ole formaalne dokument, vaid sisuline töövahend, mille alusel hankija hindab, kas pakkuja mõistab hanke eesmärki ja ulatust, on suuteline projekti realistlikult ja riske arvesse võttes ellu viima ning on arvestanud kõigi tööde teostamiseks vajalike tegevuste, sisendite ja tulemustega. Seega mõjutab paigaldusprojekti plaani kvaliteet otseselt lepingu täitmise edukust, tähtaegadest kinnipidamist ja hankija riske. Sellest tulenevalt on tegemist majandusliku soodsuse hindamisel asjakohase ja olulise kvaliteedikriteeriumiga. Sarnaseid üldsõnalisi selgitusi on hankija esitanud ka teistes punktides, näiteks punktides 1.16, 1.17, 1.20 jne. Vaidlustaja hinnangul väljub hankija nimetatud selgitustega enda kehtestatud hindamismetoodikast. Nimelt ei selgita see midagi riskide või tegevuste kirjeldusest või tulemuste esitlemisest. See selgitab vormistuse korrektsust ja sisulist loetavust. Need on täiesti erinevad asjad. Kui see nüüd tükkideks lahti võtta, siis: 2.13.1. hankija väidab, et hindamiskomisjon hindab „kas pakkuja mõistab hanke eesmärki ja ulatust, on suuteline projekti realistlikult ja riske arvesse võttes allu viima ja on arvestanud kõigi tööde teostamiseks vajalike tegevustega, sisendite ja tulemustega“. Tegemist on viitega projektiplaani sisu teisele alakriteeriumile. Viidatud nõue on aga sätestatud tehniline kirjelduse peatükis 8, punkti 8.1 nõuete peatükis – 3/14  Vaidlustaja hinnangul on hankija poolt nimetatud nõuded aga tehnilise kirjelduse osad ning hindamismetoodikast ei tule, et sellistele nõuetele oleks sätestatud kõrgem määratlus, ehk miinimumnõuet ületav osa. Näiteks ütleb tehniline kirjeldus, et projektiplaanis peab kirjeldama tööde läbiviimise tulemusena saavutatavat eesmärki ja seda selleks dokumentides ettenähtud tähtajas. Kusjuures peab tehnilise kirjelduse kohaselt välja tooma ka tähtajad, millega tagatakse projekti edukaks realiseerimiseks vajalikud sisendid. Hindamismetoodikas on selgitatud, et hindamiskomisjon hindab kas pakkuja mõistab hanke eesmärki ja skoopi ja seda kas on arvestanud käsitlemata kuid töö nõuetekohaseks teostamiseks vajaliku ajaga. Nimetatud on oma sisus aga identsed nõuded, s.t kui eesmärk ei ole saavutatav ning pakutav projektiplaani tähtaeg ei ühti „paigaldusprojekti plaani tähtaeg ja tulem“ sätestatud ajaraamiga, siis see projektiplaan ei ole vastav ning ei jõua hindamisse. Ühtegi miinimumist ületavat kriteeriumit nimetatud kirjeldusest ju ei tule, näiteks ei selgita ju hankija et rohkem punkte saab see pakkuja kes töö kiiremini valmis saab. Lisaks ei ole põhjendatud arusaam, et hankija saab asuda hindama seda, kuidas pakkuja on enda töökorralduse kehtestanud (ehk hinnata kas ettenähtud tähtaja sees on realistlik tööde tegemine olukorras, kus hankija on ise tähtajad kehtestanud). Hankijal ei ole selleks pädevust. Ka hindamise põhimõtetes sedastatud mõisted „üheselt mõistetav“, „hästi arusaadav“ jne ei anna sisendit millelegi, mis ületaks miinimumnõudeid. Kui tehniline kirjeldus ütleb et projektiplaan peab eesmärke, tulemi saavutamist ja soovitud funktsionaalsuseid sisaldama tervikus, siis neid kas on või ei ole. Ei saa olla hindamise kohta, kas hanke eesmärke ja skoopi on täielikult või ainult natukene mõistetud. Vaidlustuskomisjoni praktikas on selgitatud, et ekspertkomisjon ei saa kontrollida/hinnata/testida tooteid teiste parameetrite järele, mida pole tootele RHAD-is sätestatud, sh ei saa otsida varjatud puudusi, mis lõpptulemusel otseselt ühegi RHAD-i tingimusega ei seostu. Toote vastavustingimused RHAD-is ei ole ega saa olla Hankija subjektiivsed hindamiskriteeriumid (VAKO 71-25/289117). Seega on hankija väited ekslikud. Ka käesoleval juhul selliseid täiendavaid kriteeriume ei ole kehtestatud. 2.13.2. hankija väidab, et hindamiskomisjon hindab „kvaliteeti, selgust, detailsust ja kasutatavust hankija jaoks“. Tegemist on viitega projektiplaani sisu esimesele alakriteeriumile, mis sätestab endas plaani vormistuse korrektsuse, sisu kergesti loetavuse ja arusaadavuse ning terviku moodustamise. 4/14  Hankija esitab selliselt hulga omadussõnu, kuid ei ava nende sisu ega seotust. Detailsus mille suhtes? Milline on detailsuse piir? Selgus kelle jaoks ja millisel viisil? Kasutatavus hankija jaoks millisel viisil? Kusjuures hindamiskriteerium ei ava midagi kasutatavusest hankija jaoks, sest projektiplaani hankija ka ei kasuta. Seda rakendab ellu pakkuja, mistõttu on selline väide juba eos ebakohane. Selliseid nõudeid ei ole kehtestatud ega ühegi sõnaga avatud. Hankija ei ole avanud hindamismetoodikas ühtegi kvaliteedikriteeriumi ega funktsionaalset nõuet, mis päriselt kvaliteeti tagaks. Paberi/dokumendi vormistus ei ole kvaliteedinõue. Veel enam, kui hankija väidab, et tegemist on sisulise töövahendiga, siis miks on vaja hinnata selle vormistust? Eesti õigekeelsuskäsiraamatu1 kohaselt tähendab vormistus vormilist esitlust – pealkirju, joondust, õigesti tsiteerimist, viitamist jne. Argus vormistus- ja vormindusnõuded 6 peatükis on selgitatud, et vormistamine tähendab teksti panekut nõuetekohasesse vormi. Näiteks lepitakse tellijaga kokku, millised andmed kuuluvad rekvisiitidesse ja kuidas neid kirjutada (kas lisatakse telefoninumber, e-posti aadress, veebiaadress, registrikood ja konto number ning kas ja mil viisil kasutatakse lühendeid); kas avaldust vormistades asub sõna avaldus lause sees ja kirjutatakse väikese algustähe ja lõpupunktiga või on see pealkiri ning kirjutatakse suure algustähega ja punktita; õigusdokumentides tehakse valik, kas kirjutada inimese nimi välja või kasutada initsiaale; ajakirjaartikli puhul tuleb valida tekstisisene või joonealune viitamine.2 Kuidas eeltoodu aitab kaasa IT lahenduse eesmärgipärasusele, kvaliteedile ja põhistab majanduslikku soodsust on arusaamatu. Tuues siin hästi lihtsa näite, siis olukorras, kus Mart ei tunne kirjavahemärke või ei armasta enda teksti rööpsel joondada, ei tähenda, et Mart ei oleks hea arendaja ja hankijale parimat tulemust ei tagaks või Liina ei suudaks ilusat rahandusprogrammi luua. Kui aga hindamiskomisjonis istub eesti keele õigekirja filoloog, kelle jaoks on kirjavahemärkide kasutamine äärmiselt oluline, siis järelikult saab Mardi kirjutatud projektiplaan vähe punkte ka siis kui selle tehniline lahendus on riigieelarvesüsteemi tegelikele kasutajatele kõige mugavam ja lihtsam. Kuidas sellel on seos majandusliku soodsuse ja kvaliteediga ei ole hankija avanud. Lisaks sellele, ei ava hankija poole sõnagagi milliseid vormistusnõudeid järgitakse (kas näiteks TÜ üliõpilastööde vormistamise juhendi järgi?) ja kes konkreetselt seda vormistust hindama asuvad? Eesti keele filoloogid? IT arendajad? On selge, et keeleliselt ei ole kõigile võimalik üheselt arusaadavalt ja meeldivalt kirjutada. Sellepärast ongi oluline, et ka hindajad lähtuksid funktsionaalsetest elementidest, mida hankija ka ise jaatab, kuid mis ei ole sellele vaatamata hindamismetoodikas sätestatud. Veelkord, hankija ei ole projektiplaani vormistusele esitanud ühtegi nõuet. „Loetavus“ ja „arusaadavus“ on sedavõrd subjektiivsed nõuded, et neid ei ole võimalik pakkujatel mõistlikult täita. Sellest tulenevalt on täiesti kohatud ka hankija näited, et projektiplaan võib olla nõuetele vastav, kuid ebaühtlase struktuuriga. Millise struktuuriga? Kust tulevad nõuded struktuurile ja milline struktuur on ebaühtlane? Et projektiplaan võib sisaldada küll kõiki osi, kuid olla üldsõnaline või raskesti jälgitav või olla hankija jaoks kasutatav alles täiendavate selgituste abil. Kelle jaoks raskesti jälgitav? Ning mille jaoks hankija projektiplaani kasutab? See, kas hankija vajab täiendavaid selgitus sõltub sellest, milline on hankija pädevus, hankija ei ole vastavat pädevust avanud. Nimetatud nõuded peavad olema reeglitega piiritletud, et tagada hankemenetlus kooskõlas üldpõhimõtetega. 2.14. Vaidlustaja ei nõustu hankija väidetega ka osas, et projektiplaani alakriteeriumid omavahel ei kattu. Esimene alakriteerium sätestab kirjelduses, et plaan peab olema arusaadav ja moodustama terviku, samal ajal kui teine kriteerium nõuab, et projektiplaan on kirjeldatud üheselt mõistetavalt ja hästi arusaadavalt selle õnnestumiseks. Tegemist on otseselt kattuvate tingimustega, milline ei ole koosõlas hindamistingimuste seadusjärgse reeglistikuga. 1 https://eki.ee/teatmik/vormistus/ 2 https://www.digar.ee/viewer/content/188601/425264/OEBPS/Argus_keeletoimetamine_op-8.xhtml 5/14 2.15. Seda, et hankija ei tea tegelikult ise ka, mida hindama asutakse tuleneb üheselt hankija vastuse punktist 1.14. Nimelt, kui hankija on eelnevates punktides väitnud, et hindajad asuvad hindama miinimumnõuetest paremaid töid, siis punktis 1.14 väidab hankija hoopis, et hankija asub tegelikult hoopis hindama, kui hästi on miinimumnõuded sisuliselt täidetud. Seega lähevad hankija väited omavahel vastuollu ja kinnitavad vaidlustuses esitatut. Hankija arusaam sellest nagu saaks hankija jätta endale või pakkujatele piiramatu vabaduse ei ole õige. Vabaduse saab hankija jätta siis, kui ta sellist hindamissüsteemi ei kehtesta. Kui hankija aga soovib pakkujatelt parimat lahendust, mida ta asub hindama, siis peab hankija ka konkreetselt sõnastama selle, mida ta soovib ja milliseid nõudeid ta hindab. Hankija peab tagama, et subjektiivseid elemente sisaldavate kvaliteedikriteeriumide hindamine toimub läbipaistvalt ja kontrollitavalt ning välditud on igasugune subjektiivsete kõrvaltunnuste häiriv mõju hindamisprotseduurile. Ka erialaekspert peab hindamisel saama üheselt aru, mitu punkti tuleb vastava hindamise kriteeriumi eest omistada tootele või esemele, millel on mingi erialakeeles väljendatuna tähendust omav omadus või puudus (VAKO 141-18/108254). Pakkuja ei pea asuma ennustama, mida hankija soovib või mis hankijale meeldib. Sellist subjektiivsust ei luba ega võimalda ei üldpõhimõtted ega kinnita praktika ei vaidlustuskomisjonis ega kohtutes. 2.16. Ebaõigete väidetega jätkab hankija ka küsimuste esitamisega seonduvalt. Hankija väidab, et küsimuste kerkimine ei sõltu hindaja subjektiivsest meeleolust vaid on seoses sisuliste elementide detailsuse ja üheselt mõistetavusega. Ka antud selgituste näol on tegemist libeda jääga, sest vastupidi, väga põhjalik selgitus võib hoopiski äratada küsimusi ning igasugune mõistmine on seotud hindaja subjektiivse tunnetuse, hindaja pädevuse ja hindaja iseloomuga (nt uudishimulikul hindajal tekibki küsimusi). Hindamismetoodikas on sätestatud üksnes küsimuse nummerdus, mitte aga nende seotus tehniliste nõuetega või mistahes muud piiritlust. 2.17. Nõustuda ei saa ka hankija väidetega, milles hankija leiab, et mõisted nagu „üldiselt“, „üheselt“, „vähesel määral“ ja „üldsõnaliselt“ on kvaliteedikriteeriumite puhul vältimatud ja laialt praktikas kasutusel, kuna kõiki lahendusi ei ole võimalik ega mõistlik ette näha. Antud juhul ei ole viidatud sõnad seotud konkreetsete nõuete ja kirjeldustega, sest tegevuste kirjelduse põhjalikkus, loogiline järgnevus jms on vastavustingimuse osa, mitte hindamiskriteeriumi osa. 2.18. Hankija viitab lisaks, et hinnatakse „pakkuja nägemust paigaldustegevuste läbiviimiseks“ ja „pakkuja professionaalset arusaamist projekti elluviimiseks“. Vaidlustaja ei mõista, kuidas on dokumendi vormistus ja ülesehitus sellise nägemuste ja tegevuste elluviimiseks kvaliteedi näitaja. Kui hankija soovib hinnata paigaldustegevusi, siis tulebki sellised konkreetsed nõuded sätestada. Hetkel on aga sätestatud kõike muud. Vormistus ja loetavus ei ole eelnimetatuga seotud. 2.19. Sellele, et hankedokumendid tervikus ei ole arusaadavad ja loogilised viitab tegelikult ka riigihanke käigus esitatud küsimuste hulk ja selle tulemil muudetud hankedokumendid. Näiteks on 06.02.2026 seisuga esitatud registris kokku 52 küsimust ning hankija on selle tulemil muutunud proovitöö dokumenti 10 korda. 2.20. Hindamine võib küll olla subjektiivne ning subjektiivse hindamise osas peabki hindaja oma arvamust põhjalikult põhjendama. See aga ei tähenda, et hankija saaks jätta aga kriteeriumid, mida täpselt hinnatakse hindamismetoodikas avamata või neid hiljem kujundada. Seda on kinnitatud ka kohtupraktikas, milles halduskohus on selgitanud järgmist: "Riigihangete seaduse (RHS) põhimõtetega oleks vastuolus, kui hindamismetoodika selguks koostoimes muude hankedokumentide tingimustega, mis on pealegi mitmeti mõistetavad. Väljundi 2 sõnastus ei toeta hankija lähenemist. Olukorras, kus kood (vastustaja hinnangul) legitiimsel testpildil annab veateate, siis see kood ikkagi kohtu arvates ei toimi, mitte ei „tekita 1-2 küsimust“. Sellisel juhul tulnuks pakkumusele omistada Hindamismetoodika kohaselt „0“ punkti. Pakkuja lähenemine, et hindamine on testimisest eraldiseisev protsess, ei saa Hankija tegevust legitimeerida ‒ sellisel juhul on ka Hankija enda sõnakasutus eksitav, kuna ka Hindamiskomisjoni protokollis on ette heidetud, et „pakkuja kood ei jooksnud tõrgeteta kõigil testpiltidel“. Oma väitega kinnitab Hankija ju tegelikult, et „Nõuded proovitööle“ ja seal kajastatud „samaväärsuse“ kriteerium hindamisele üldse ei kohaldugi. 6/14  See muudab aga hindamise täiesti prognoosimatuks ning tekitab pakkujate vahel ebavõrdse kohtlemise, premeerides neid pakkujaid, kes suudavad ära arvata, millistele parameetritele vastavaid pilte Hankija hindamisel kasutab. Selline hindamise läbiviimine, mis ei tugine käesoleval juhul ka RHAD- le, on vastuolus RHS-s aluspõhimõtetega, täpsemalt pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega. Õige on seega kaebaja seisukoht, et kui vastustaja soov oli kontrollida, kas kood toimib ka piltide peal, mida ta pakkujatele ette ei andnud, pidi ta hanketingimused nõnda koostama." TlnHKo 15.09.2025, 3-25-2542/11 , p 11 2.21. Vaidlustaja jääb enda seisukoha juurde, et hanketingimused enda hetkelises rakendamise koosseisus ei ole kooskõlas riigihangete seaduse ja riigihankeõiguse üldpõhimõtetega ega taga pakkumuste majanduslikku soodsust. B. Hindamiskriteeriumite vaidlustamine – hankedokumendid ei sisalda seaduses nõutud teavet hindamiskriteeriumite osas 2.22. Hankija on asunud seisukohale, et vaidlustaja väited võimalikest äärmuslikest hinnastrateegiatest on hüpoteetilised ja pole tõsiseltvõetavad. Vaidlustaja hinnangul on hankija sellekohased väited elukauged, sest ettevõtja osaleb riigihankes eeskätt lepingu sõlmimise kavatsusega ning mistahes manipuleerimise võimalus, kui see on riigihanke alusdokumentides võimaldatud, siis sellist võimalust ettevõtjad ka kasutavad. Jaatust nimetatust leiab ka õiguskirjanduses, näiteks on ajakirjas „Purchasing ja Supply Management“ kirjutatud hindamissüsteemide metoodikatest ja toodud välja, et kõige enam manipuleerimist leiab kõige levinuima hindamismetoodika kasutamisel – hinna ja kvaliteedi suhe – kuna see tihti on läbipaistmatu ja hankija soovid ja eelistused on ebatäpselt kirjeldatud. Sellisel juhul on võimalik hindade vahel luua mittelineaarset vahetegu, milline lõpuks mõjutab ka hindamistulemust. 3 Seega ei ole tegemist kuidagi hüpoteetilise või äärmusliku strateegiaga, vaid igapäevases hankemaailmas järjepanu aset leidva reaalsusega. Hankija peab RHS § 85 ja üldpõhimõtete kohaselt sätestama tingimused, mis seda ei luba või rakendama muid meetmeid, mis manipuleerimise välistaksid. Eriti tähtis on see sedavõrd mastaapsete riigihangete puhul nagu vaidlusalune. 2.23. Eeltoodud olukorda ei muuda ka hankija väited lisalitsentside tegeliku kasutuse vajaduse puudumisest, sest hankelepingu tegelik täitmise maht ei muuda varasemat hindamise tulemust. S.t, et hindamistulemus ja eduka pakkuja valimine toimub siiski kriteeriumite alusel, mis hankes on kehtestatud, mitte selle järgi, kuidas hiljem lepingut täidetakse. 2.24. Üldiselt ei ole aga usutav ega ka asjakohane hankija väide, et hankija sätestab hindamiskriteeriumina litsentsitasud, mida realistlikult ei tellitagi. Sellisel juhul jääb arusaamatuks miks sellised komponente siis hinnatakse, kuid samal ajal näiteks arendustöö teenushinda ei hinnata. Hankija väidetes on vastuolu. 2.25. Vaidlustajale tundub, et hankija jätab siinkohal arvestamata selle, et piisab kasvõi ühest komponendist, millega on hankes manipuleeritud ja mida hankija on enda hanketingimustega võimaldanud ning mis võib hiljem lepingu täitmise käigus muutuda hankija jaoks väga keeruliseks. Ei saa ju hankija osta lisalitsentse kelleltki teiselt ega tellida ka arendustöid kelleltki teiselt. Seda saab pakkuda siiski vaid lepingu partner, kes lepingu täitmise perioodil süsteemi ehitab. 2.26. Eraldi märkimist vajab asjaolu, et hankija on väitnud, et ta ei ole kohustatud kujundama hindamismudelit viisil, mis välistaks kõik teoreetilised strateegilised hinnastamisvõimalused.4 Selline seisukoht on aga otseses vastuolus hankija enda poolt tuginetava riigikohtu lahendil 3-20-1198, mis sätestab enda punktis 18 otsesõnu, et hankija poolt avatud hankemenetluses koostatavad hindamise kriteeriumid majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks peavad olema hankelepingu esemega seotud ja tegelikku konkurentsi tagavad. Olukorras, kus hankija aga koostab hindamiskriteeriumid, mis võimaldavad hindamissüsteemiga manipuleerimist ei taga tegelikku konkurentsi. Seega on hankija enda väited 3 Kättesaadav nt siit: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S1478409213000198?via%3Dihub 4 Hankija vastus p 1.28 viimane lause 7/14  vastuolulised. Üldpõhimõtted kohustavad hankijat koostama hindamismudeli, mis tagab rahaliste vahendite säästliku kasutamise (on see siis hinna või kvaliteedi läbi), kohtlema pakkujaid võrdselt, olema läbipaistev ja kontrollitav ning tagama hankes tegeliku konkurentsi. 2.27. Vaidlustaja jääb enda seisukoha juurde, et hanketingimused enda hetkelises rakendamise koosseisus ei ole kooskõlas riigihangete seaduse ja riigihankeõiguse üldpõhimõtetega ega taga pakkumuste majanduslikku soodsust. C. Vastavustingimuse nr 14 vaidlustamine - lisateenuste hindamata jätmine ei võimalda välja selgitada majanduslikult soodsaimat pakkumust 2.28. Hankija on asunud seisukohale, et lisateenuste tellimine reguleerib võimalikke tulevikus tekkivaid lisavajadusi, mis ei kuulu hankelepingu põhiesemesse ega ole kindlad ei mahu ega ulatuse poolest. Tähelepanuväärne on, et sama asjaolu on hankija väitnud ka hindamiskriteeriumi nr 3 osas „100 lisalitsentsi“, milline aga eelnimetatule vaatamata sisaldub hindamiskriteeriumites. Jääb selgusetuks, miks teeb hankija nimetatud tingimustel vahet ning kust läheb piir hankija tegevuse ühetaolisuses? 2.29. Vaidlustaja hinnangul ei ole võimalik jätta lisateenus kulukomponendina arvestamata, sest ka see mõjutab lõpliku lepingu maksumust, kui neid arendustöid või tootekonsultatsioone X mahus tellitakse. Seega on hankija seisukoht otseses vastuolus riigihangete seaduses sätestatuga, mis RHS § 85 lg-s 6 sätestab hankijale selgesõnalise kohustuse arvestada majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamisel lisaks pakkumuse hinnale ka elutsükli kulusid vastavalt §-le 86 või kohustust põhjendada alusdokumentides nende arvestamata jätmist. Milline väidetav riigihankeõigus või kohtupraktika toetab vastupidist ei ole hankija enda vastuses avanud. Hankija väited on seega paljasõnalised. Hankija ei ole vaidlustaja seisukohti ümber lükanud. 2.30. Ebaõige on hankija käsitlus ka hinnalaest ja hankija kaitsest ebamõistlike kulude eest. Hankija ei ole seadnud hinnalage, millest kõrgemaks ei või pakkuja tunnihinda seada. Hankija on seadnud hankedokumentides maksimaalse tunnihinna. Vaidlustaja toob siinkohal näite – edukas pakkuja määrab enda arendus- ja konsultatsiooni tööde maksimaalseks tunnihinnaks 10 000 eurot. Kui hankijal on vaja näiteks 10-t arendusteenuse tundi, siis tuleb hankijal selle eest maksta 100 000 eurot. Ja sellises mahus summad võivad kogukulu väga märkimisväärselt mõjutada ja ajada kreeni ka kogu maksumuse soodsuse. Tegemist on raamlepingu alusel sõlmitava hankelepinguga, mis mõjutab hankemenetluse kogumaksumust lepingu täitmise perioodi lõpuks. 2.31. Sealjuures ei saa teenust osta ka kelleltki teiselt, mistõttu võib hankija leida end väga lõhkise küna ees – maksta üüratumat hinda edasiarenduse eest või jääda süsteemi arendustakistustesse. Selline tegevus ei saa aga olla ühe hästi ettevalmistatud hanke eesmärk ega tulem, mistõttu on selge, et üldpõhimõtteid ning riigihangete seaduse nõuded hanketingimuste koostamisel läbimõeldult järgitud ei ole. 2.32. Hankija arvamus, et ta saab seda hiljem asuda arendustööde ja tootekonsultatsioonitööde pakutud hinda madalamaks rääkima ei ole kooskõlas RHSis sätestatuga. Riigihangete registris avaldatud teabe kohaselt sõlmitakse hankemenetluse tulemil raamleping ühe pakkujaga. RHS § 30 lg 3 sätestab, et ühe pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel sõlmitakse hankeleping raamlepingus sätestatud tingimuste kohaselt. Kommenteeritud väljaandes on nimetatud osas selgitatud, et direktiivi 2014/24/EL artikkel 33 lg 2 kohaselt ühe pakkujaga raamlepingu alusel sõlmitavates hankelepingutes on olulised muudatused keelatud ning hinnamuutus on oluline muutus.5 Vaidlustuskomisjon on lahendis nr 39-22/238588 sätte osas täiendavalt selgitanud järgmist: RHS § 30 lg 3 kohaselt ühe pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel sõlmitakse hankeleping raamlepingus sätestatud tingimuste kohaselt. Hankija võib paluda pakkujal vajaduse korral esialgset 5 M.A. Simovart jt. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Veebiväljaanne § 30, p 10 8/14  pakkumust täpsustada. RHS § 30 lg-st 3 tuleneb, et ühe pakkujaga sõlmitud raamlepingud võivad olla kahesugused: 1) raamlepingus on kõik sõlmitava hankelepingu tingimused kindlaks määratud; 2) raamlepingus ei ole kõiki sõlmitava hankelepingu tingimusi kindlaks määratud. Esimesel juhul ei ole hankelepingu sõlmimisel tegemist pakkumuse täpsustamisega, sest kõik sõlmitava hankelepingu tingimused on olnud riigihanke alusdokumentides ja raamlepingus kirjas ning seega teada kõigile pakkumuse esitamisest huvitatud isikutele, kes said neist tingimustest lähtudes koostada oma pakkumuse. Hankelepingute olulisteks tingimusteks on ese ja selle maksumuse kujunemine, mis peavad raamlepingus olema kindlaks määratud. Seega – kui hankija soovib ühe pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel osta lisaks pakkumuses esitatule samaliigilisi asju, siis peavad raamlepingus olema esitatud eelkõige nõuded neile samaliigilistele asjadele ja nende maksumuse esitamise alused. Teisel juhul on oluline see, et Hankija poolt esitavad tingimused, millest lähtuvalt hankeleping sõlmitakse, ei tohi oluliselt muuta esitatud pakkumust, vaid üksnes seda täpsustada. 2.33. Eeltoodust tuleneb seega üheselt, et lisateenuse tunnihinna muutmine hilisemalt enam võimalik ei ole. Selline võimalus saaks esineda vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud ja hankija on sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning sellise muudatuse rakendamine ei ole vastuolus üldpõhimõtetega (TlnRnKo 08.04.2025, 2-18-9672/284). Sellist võimalust hankedokumendid aga ei sätesta. See kehtib ka muude hinnakomponentide osas, sest hind on riigihankelepingu oluline tingimus ja oluline hindamiskriteeriumi pakkuja valikul, mistõttu ei saa hinnakokkulepe riigihankelepingus olla mittesiduv (RKTKo 3-2-1-102-14). 2.34. Juhul, kui hankija peaks asuma väitma, et seda võimaldab RHS § 30 sättes nimetatud täpsustamise võimalus, siis nimetatud osas selgitab vaidlustaja, et direktiivi kommenteeritud väljaandes on nimetatud osas selgitatud, et ühe pakkujaga raamlepingus peavad kõik lepingu tingimused olema sätestatud, s.h konkreetsed kriteeriumid mida ja millises ulatuses on lubatud pakkumust täpsustada.6 Sama on kinnitatud ka Rahandusministeeriumi KKK-s (ptk raamleping, p 11), mis viitab, et „Asjaolu, et teatud elemente saab hiljem kindlaks määrata, ei tähenda, et olulisi muudatusi saab teha, vaid lihtsalt seda, et hiljem on võimalik kehtestada väiksemaid üksikasju selliste praktiliste elementide kohta nagu tarneaeg, tarnekohad jne. Lepingu sisu ja eelkõige hindade muutmise teema puhul peaksid need kuuluma raamlepingu muudatusi käsitleva artikli 72 alla, et need oleksid lubatud“ (tõlge eesti keelde). 2.35. Seega kuna hanketingimustes ei ole näiteks kehtestatud, et pakutud arendustööde tunnihinda on võimalik täpsustada või pakkuda algsest madalamana, siis ei ole hankijal õigus sellist aspekti ka võimalik aktsepteerida. Seega hankija väited hinnariski puudumisest ja majanduslikult soodsaima pakkumuse mõju puudumisest on ebakohased. 2.36. Lõpetuseks toob vaidlustaja välja ka hankija vastuse punktis 1.46 esitatu, milles hankija väidab, et vastavustingimus 14 ei kuulu paigaldusprojekti ega seetõttu ka hankelepingu esemesse. Kuivõrd kõik vastavustingimused peavad olema hankelepingu esemega seotud ja sellega proportsionaalsed, siis kinnitab hankija sellega ise, et antud vastavustingimus ei ole seotud lepingu esemega ja on sellisel juhul igal juhul üldpõhimõtetega vastuolus ja seega õigusvastane ja tuleb viia kooskõlla õigusaktidega. 2.37. Vaidlustaja jääb enda seisukoha juurde, et hanketingimused enda hetkelises rakendamise koosseisus ei ole kooskõlas riigihangete seaduse ja riigihankeõiguse üldpõhimõtetega. 6 Steinicke/Vesterdord. EU Public procurement law. Artikkel 33, p 49 9/14  D. Vastavustingimuse nr 13 vaidlustamine - siduva kinnituse andmine kehtestamata õigusraamistikule 2.38. Hankija on asunud seisukohale, et vastavustingimus ei sätesta uusi ega määratlemata kohustusi, vaid fikseerib tulevikus rakenduva õigusliku staatuse ja sellega seotud vältimatutest rollidest. Lisaks väidab hankija, et tulevikus rakenduvad kohustused ei too kaasa hinnastamist vajavaid teenuseid. Vaidlustaja hankija seisukohtadega ei nõustu. 2.39. Esmalt soovib vaidlustaja viidata, et väär on hankija väide, et RHS § 77 lg 4 p 4 eesmärk on tagada, et hankija ei varjaks pakkujate eest olulisi hanketingimusi. Nimetatut ei sätesta enda sõnastuses ei seadus, samuti ei tule sellist tõlgendust ka seletuskirjast või õiguskirjandusest. Säte sätestab selgesõnaliselt, et kõik tulevase lepingu tingimused tuleb riigihanke alusdokumentides sätestada. Vaidlustaja märgib lisaks, et lepingutingimusi ei olegi võimalik varjata, sest riigihanke alusdokumentides ettenähtust erinevatel tingimustel lepingu sõlmimine on keelatud ja RHS § 214 alusel väärteo korras karistatav. Küll aga kinnitab hankija kogumis enda vastuses, et nimetatud volitatud töötleja nõuded on osaks lepingu täitmisest, seega lepingutingimused. Samas on need tingimused aga sätestamata. Nimetatust jaatab hankija ka ise, et hanketingimuste koostamisel ei ole täidetud RHS § 77 lg 4 p 4 nõuded. Mingit õigussuhte etapiviilist kujundamist riigihankeõiguse loogika ette ei näe, see on hankija väärarusaam. Seda kinnitab ka raamlepingu regulatsioon §-st 30 tulenevalt (vt käesoleva menetlusdokumendi punktid 2.33 jj). 2.40. Teisena soovib vaidlustaja välja tuua, et mõistmatu on hankija väide, et andmetöötluse täpsed tingimused lepitakse kokku enne andmetöötluse alustamist. Ebaselge on kellega neid kokkuleppeid tehakse? Vaidlustaja rõhutab veelkord, et pakkujatele ei ole teada, milliseid andmetöötluse tingimusi selles põhimääruses rakendatakse. Pakkujad võivad ju heas usus eeldada, et selline põhimäärus kehtestatakse näiteks isikuandmete kaitse seaduses sätestatud piirides, kuid see ei pruugi nii olla, sest sellist piiritlus ei ole alusdokumentides sätestatud. Seega võivad tulevases põhimääruses ka sisalduda laiemad tingimused, millistel võib aga olla oluline rahaline mõju ka pakkujate tegelikele kuludele. See ei ole teada ega ole hanketingimuste kohaselt välistatud. Sealjuures iga täiendav kohustus, mida peab inimtööjõud täitma, on kulu ja hankija ei saa kuidagi väita, et sellel poleks mõju pakkumuse maksumusele. Andmekogudega kaasnevaid majanduslikke mõjusid, eeskätt GPDR nõuete vaatest ja seega mõjuanalüüsi vajalikkust on kinnitatud ka Tartu Ülikooli infosüsteemide arendamise ettekandes.7 Seega lükkab ka eelnev ümber hankija väited mõju puudumisest. 2.41. Veel enam, tegelikult jääb selgusetuks ka millisel õiguslikul alusel seda põhimäärust hakatakse kehtestama, sest mitte ükski õigusakt ei anna täna volitusnormi sellise andmekogu loomiseks. Seega seda enam jääb ebaselgeks, kuidas saab hankija õiguspäraselt nõuda kinnitusi millelegi, mille loomiseks pole seaduses isegi volitusnormi, rääkimata piiridest, mida sellise tulevikus loodava aktiga andma asutakse. Vastavustingimus peab olema kooskõlas hankelepingu esemega. Kui sellel pole aga mistahes sisu ega tähendust nagu hankija enda vastuses vaidlustusele väidab, siis järelikult ei ole sellisel tingimusel ka seost hankelepingu esemega ja ka sellisel juhul on selline tingimus õigusvastane ja tuleb viia kooskõlla õigusaktides sätestatud nõuetega. 2.42. Kokkuvõttes jääb vaidlustaja seisukoha juurde, et tingimus on vastuolus RHS § 77 lg 4 p-ga 4, mis kohustab sätestama kõiki tulevase lepingu tingimusi, et pakkujatel oleks võimalik hinnata kõiki lepingu täitmisega kaasnevaid riske ja kohustusi juba pakkumuse esitamisel (VaKo otsus nr 229-25/295835, p 13.1). Olukorras, kus need riskid saavad teatavaks alles kunagi tulevikus, ei ole läbipaistvuse ega ka kontrollitavuse põhimõttega selgesti arvestatud. E. Lepingutingimuste õigusvastasus – riskijaotus ja töötajate taustakontrolli tingimused on vastuolus üldpõhimõtetega 7 Infosüsteemide arendamine_Laura Kask 10/14 2.43. Hankija väidab, et tema kasutatavad lepingutingimused on laialt levinud keerukate IT- ja tarkvaraarendushangete puhul. Samas ei ole hankija toonud ühtegi näidet nimetatust. Veel enam, isegi kui selline tingimus mõnes hankes oleks kehtestatud, ei muudaks see tingimust õiguspäraseks ja igasse IT hankesse sobituvaks. Hankija väited on seega paljasõnalised ja sisustamata. 2.44. Esiteks jääb ebaselgeks hankija väide, et raamlepingu punkti 2.4 puhul on tegemist kohustusega täita leping terviklikult ja tulemuslikult. Kui hankija väidab, et see reguleerib üksnes tehnilises kirjelduses toodut, siis jääb ebaselgeks, miks on sellise tingimuse sätestamine vajalik. Veel enam, kui need on hinnatavad juba lepingu sõlmimise ja pakkumuse esitamise hetkel. On ebausutav, et see on olnud hankija eesmärk ning vastav vastuväide on pigem genereeritud käesoleva vaidluse raames. 2.45. Lisaks ei too hankija mitte ühtegi näidet kohtupraktikast, milles „ettenähtav“ ja „tavapäraselt kaasnev“ oleks laialt kasutatavad mõisted. Hankija väited on paljasõnalised ja tegelikkusele mittevastavad. Vastupidi, kohtupraktika on ulatuslikult asunud liikuma suunas, milles on riskide jaotus siiski piiratud ja eeskätt hankelepingu esemega, seega on selgesõnaliselt öeldud, et hanketingimused riskivastutusest on tühised tüüptingimused. Nii on Riigikohus lahendis nr 2-15-15662 selgitanud, et tüüptingimuseks on hankedokumentide osad, s.h tehnilise kirjelduse p 8, mille kohaselt pakutud suhe on tegelikkusesse töövõtja risk ning et kõik ebaselgused tõlgendatakse hankija kasuks ning sellised lepingutingimused võivad olla ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 alusel tühised. Antud kaasuses nimetatud punkt 8 sätestas, et pakkujad pidid arvestama ka nende tööde tegemisega, mida ei olnud hankedokumentides otseselt kirjeldatud, kuid mis olid vajalikud teha tulenevalt ehitusobjekti tegelikust olukorrast ja seisundist. Seega on tegemist sisult identse tingimusega, mille hankija on sätestanud raamlepingu punktis 2.4 ning puudub mõistlik põhjus olukorda teisiti käsitleda eriti olukorras, kus hankija soovib justkui osa lepingu tingimusi ja kohustusi kehtestada kunagi tulevikus ja selle kaudu kehtestada justkui piiramatut nõudeõigust enda soovide realiseerimiseks (vt käesoleva vastuse p 2.42 jj). See ei ole aga õige. 2.46. Teiseks ei anna hankija vastuväited alust vaidlustaja seisukoha muutuseks ka raamlepingu punktide 10.21- 10.25 osas. Kuigi hankija eesmärk tingimuste sõnastusel on arusaadav, siis sellises sõnastuses ei ole nad kohaldatavad, kuna nad on õigusvastased. 2.47. Hankija peab hanketingimustes konkreetselt avaldama, millisest alusest tuleb hankija vastav õigus, millistest osadest taustakontroll koosneb ning millistel juhtudel isik taustakontrolli ei läbi. Kui nimetatut ei ole avatud, siis ei ole võimalik tagada isegi selle seost hankelepingu esemega. Ei ole ju mõeldav olukord, kus Tiina ei soovi, et Taavi saaks lepingu raames arendustöid teha, sest 7 klassis ei saatnud Taavi Tiinale sõbrapäevaks lilli ja sealjuures on Tiina vabastatud ka põhjendamiskohustusest. Täna on selline olukord aga sisuliselt realistlik juhtuma. 2.48. Lisaks eeltoodule eksib hankija ka osas, mille kohaselt tuleneb hankijal õiguslik alus taustakontrolli teostamiseks GPDR artikkel 6 lõike 1 punktidest a ja f. Nimetatud alused ei ole hankija hankedokumentides sätestanud, seega tunnistab hankija ka ise, et hankedokumendid selles osas on puudulikud. Kui kummalegi nimetatud alustest hankija aga tegelikult tugineda ei saa. 2.48.1. Punkt a sätestab isiku nõusoleku, kuid isikut ei saa sundida nõusoleku andmiseks, kui isikule ei ole teada mille kohta taustakontrolli läbi viiakse. AKI on sealjuures selgitanud, et riigiasutus ei saa isikuandmete töötlemisel nõusolekule tugineda, sest alati, kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, esineb vastutava töötleja ja andmesubjekti vahelistes suhetes sageli selge tasakaalustamatus. Samuti on AKI välja toonud, et andmesubjekti nõusolek tuleb anda seoses ühe või mitme konkreetse eesmärgiga ja andmesubjektil on neist igaühe suhtes valikuvõimalus. Nõue, et nõusolek peab olema konkreetne, on mõeldud selleks, et tagada teatav kasutajate kontroll ja läbipaistvus andmesubjekti jaoks.8 Eeltoodust tulenevalt ei saa hankija kuidagi tugineda GPDR artikkel 6 lõike 1 punktile 1, sest nõusoleku ulatus peab olema väga konkreetne, kuid hankija keeldub sellise konkreetsuse hankedokumentides avaldamisest. 8 https://www.aki.ee/nousolek 11/14  GPDR artiklis 13 sätestab üheselt, et andmesubjekt, kelle kohta kontrolli tehakse peab saama töötlemise eesmärgid ja selle õigusliku aluse teada enne selle läbiviimist. Ilma nimetatud nõuete täitmiseta ei toimu nõusoleku alusel taustakontroll kooskõlas GPDRiga, mistõttu on ka vastavad hanketingimused vastuolus GPDRi ja isikuandmete kaitse seadusega. AKI on sealjuures avaldanud seisukoha hanketingimuste osas, milles hankija on nõudnud töötajate jälgimist valvekaametest, et see pole õiguspärane ning selgitanud, et hankeleping ei anna tellijale õigust isikuandmete töötlemiseks viisil, mis oleks töövõtjale keelatud. Tellija peab samuti järgima IKÜM-i põhimõtteid. Kui töövõtjal ei ole õigust kaameraga töötajaid jälgida, siis ei saa tellija seda õigust hanketingimusega „üle kanda“.9 Nimetatud seisukoht on rakendatav ka käesolevaga. Hankija ei saa sundida lepingu täitjat rikkuma seadust, sest olukorras, kus lepingu täitja ei tea millises ulatuses taustakontrolle teostatakse, ei saa ta ka nõusolekuid garanteerida ja satuks lepingu sõlmimisel tellija sellekohase garantii andmisega koheselt rikkumisse, mis võib tuua kaasa ka lepingu täitmise võimatuse. Lisaks satuks lepingu täitja lisaks isikuandmete kaitse seaduse nõuete rikkumisele rikkumisse ka vastavalt TLS § 41 lõikele 2. 2.48.2. Punkti f kohaldamise osas eksib hankija printsipiaalselt, sest punkti f ei saa kohaldada avalike asutuste poolt – avaliku sektori asutustel puudub üldjuhul õigustatud huvi. Nimetatu on sõnaselgelt välja toodud GPDR kommenteeritud väljaandes10 ning lisaks selgitatud Euroopa Komisjoni Guidelines 1/2024 on processing of personal data based on Article 6(1)(f) GPDR - Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 teises taandes on sätestatud, et artikli 6 lõike 1 punkti f kohast õiguslikku alust ei kohaldata avaliku sektori asutuste poolt oma ülesannete täitmisel teostatava töötlemise suhtes. Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendus 47 selgitab põhjust: „seadusandja peab seadusega sätestama avaliku sektori asutustele õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks“. /../ Sellest hoolimata ei takista need säte erandlikel ja piiratud juhtudel tuginemast isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktile f, kui töötlemine ei ole seotud nende konkreetsete ülesannete täitmise või avaliku sektori asutuste õiguste teostamisega, vaid puudutab muid seaduslikult teostatavaid tegevusi, kui see on siseriikliku õigussüsteemiga lubatud. Sellistel erandjuhtudel tuleks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktile f tuginemine sisemiselt dokumenteerida. Avaliku sektori asutused ei tohi mingil juhul tugineda artikli 6 lõike 1 punktile f töötlemistoimingute puhul, mis kuuluvad nende ülesannete täitmise ulatusse. Samuti on nimetatud asjaolu avaldatud AKI kodulehel 11 Kui PPA-l lasub tasutakontrolli läbiviimise õigus vastavalt politsei- ja piirivalve seaduse § 759, siis mitte ühestki õigusaktist ei nähtu, et selline õigus oleks hankijal või Rahandusministeeriumil. Eeltoodust ei ole seadusandja sellist artikli 6 lõike 1 punkti f järgset õigust õigusaktidega 9 AKI 12.11.2025 vastus nr 2.2-9/25/3571-3 10 https://gdpr-info.eu/art-6-gdpr/; C. Kuner ao. The EU general data protection regulation (GPDR). A Commentary. Oxford press 2020, article 6, pg 321 11 https://www.aki.ee/uudised/oigustatud-huvi-millal-ja-kuidas-sellele-andmetootluses-tugineda 12/14  sätestanud. Veel enam, hankelepingu täitmisel ei esine ka olukorda, kus töötlemine ei oleks seotud ülesannetega, mida avaliku sektori asutused ellu viiks ja seaduses oleks selline töötlemise alus hankijale või Rahandusministeeriumile antud. Seega ei ole täidetud ka võimalus rakendada artikkel 6 lõike 1 punkti f erandlikku ja piiratud juhtu, kuid kui selline alus esineks, peaks õigustatud huvi analüüs sellele vaatamata olema koostatud ja hankedokumentides esitatud, sest selle sisu, ulatus ja õiguslik alus peab kõigil osapooletele keda see puudutab olema teada. Seda nõuavad GPDR artiklid 13 ja 14. Kusjuures tuleb siinkohal meeles pidada et õigustatud huvi alusel on keelatud eriliigiliste isikuandmete töötlemine. 2.49. Seega on hankija väited tema õiguse esinemisest ebaõiged. Hankija viitab paljasõnaliselt enda vastuses, et hankija õigust taustakontrolli teha ja neid mitte avaldada tuleb andmekaitsepõhimõtetest. Hankija ei ole ühelegi sellisele põhimõttele viidanud. Vastupidi andmekaitsepõhimõtete kohaselt peab kogu andmete töötlus toimuma avalikult ning selliseid nõudeid tuleb järgida ka riigihangete läbiviimise kontekstis. See on üheselt sedastatud GPDR põhjenduspunktis 78, mis selgitab, et „Riigihangete kontekstis tuleks samuti võtta arvesse lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse põhimõtteid.“ 2.50. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka hankija arutluskäik sellest, et taustakontrolli käigus tuvastatakse vaid objektiivsed põhjused, mis ei lähe kaugemalt lepingu esemest ega eesmärgist. Selliseid piire ei ole hankedokumentides sätestatud. Hankija ei saa vaidlustuse kestel asuda hanketingimustele sisu juurde mõtlema. Kui hankija tuvastab, et ta on eksinud, siis tuleb alusdokumendid viia kooskõlla õigusaktidega. 2.51. Vaidlustaja jääb seisukoha juurde, et lepingutingimused on vastuolus RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetega, kuna õiguste tasakaal lepingus on oluliselt paigast ära ja tuleb viia üldpõhimõtetega kooskõlla. Lisaks on need lähtuvalt hankija vastustest ka konkreetses vastuolus GPDR nõuetega. 3. MENETLUSKULUDE NIMEKIRI 3.1. RHS § 199 lg 1 kohaselt lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks tuleb vaidlustuskomisjonile kirjalikus menetluses hiljemalt RHS 196 lg 3 sätestatud täiendavate selgituste ja dokumentide esitamise tähtpäevaks esitada taotlus koos kulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. 3.2. Käesolevaga esitab vaidlustaja vaidlustuskomisjonile menetluskulude nimekirja, paludes vaidlustuskomisjonil RHS §-des 198 ja 199 alusel välja mõista riigihanke nr 296610 vaidlustamisel tekkinud kulud. 3.3. Vaidlustaja on vaidlustusmenetluses kandnud menetluskulusid järgnevalt: 1) riigilõiv 2560 eurot (vt vaidlustuse lisad); 2) lepingulise esindaja kulud summas 6529,25 eurot (ilma käibemaksuta). Kuupäev Töötaja Kommentaarid Hind Kestvus Summa 25.01.2026 Keidi Kõiv riigihanke alusdokumentidega 205,00 8,09 1658,20 tutvumine ja analüüs, õigusvastaste hanketingimuste kaardistamine, suhtlus kliendiga 27.01.2026 Keidi Kõiv vaidlustuse koostamine riigihankes 205,00 4,00 820,00 nr 296610 avaldatud hankedokumentidele, suhtlus kliendiga 13/14  28.01.2026 Keidi Kõiv vaidlustuse koostamine riigihankes 205,00 7,75 1589,90 nr 296610 avaldatud hankedokumentidele, vaidlustuse esitamine 04.02.2026 Keidi Kõiv hankija vastusega tutvumine ja 205,00 6,97 1428,85 analüüs, ebaõigete väidete kaardistamine ja võrdlus võrreldes hankedokumentidega, seisukoha koostamine hankija seisukohtadele, suhtlus kliendiga 05.02.2026 Keidi Kõiv hankija vastusega tutvumine, 205,00 5,04 1032,30 seisukoha koostamine hankija seisukohtadele 31,85 6529,25 3.4. Seega on vaidlustaja vaidlustusmenetluse kulud kokku 9089,25 eurot, mille vaidlustaja palub välja mõista hankijalt. Kõik kulutused on olnud põhjendatud, vajalikud ja vaidlustuse eset arvestades ka mõistlikud. Kõnealuse hankemenetluse dokumentatsioon on oma mahult äärmiselt mahukas ning vaidlustus olnud erinevate detailide osas keeruline, sellest johtuvalt on sellega seotud ka keskmist suuremad vaidlustusmenetluse kulud. Vaidlustusmenetluse dokumente on kokku 57, milliste maht ulatub kokku sadadesse lehekülgedesse ning on tehniliselt keerukas, mistõttu selline andmete läbitöötamine ning õigusvastaste hanketingimuste analüüs on ajamahukas. Ka menetluses esitatud poolte dokumendid on keskmisest mahukamad. Vaidlustaja lepinguline esindaja kinnitab, et kõik lepingulise esindaja kulude nimekirjast nähtuvad kulud on kantud seoses vaidlustusmenetlusega. 3.5. Lähtudes eeltoodust palub vaidlustaja mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt VEERA OÜ kasuks välja vaidlustusmenetluse kulud kokku summas 9089,25 eurot. Lugupidamisega /digitaalselt allkirjastatud/ Keidi Kõiv vandeadvokaat VEERA OÜ lepinguline esindaja 14/14