Arvamus EL direktiivi eelnõu maksejõuetuse teatud aspektide ühtlustamiseks kohta

Justiitsministeerium Teie 22.01.2023 nr 7-1/515 [email protected] Meie 13.02.2023 nr 12-1/23/51-2 Arvamus EL direktiivi eelnõu maksejõuetuse teatud aspektide ühtlustamiseks kohta Justiitsministeerium esitas Tartu Maakohtule arvamuse avaldamiseks EL direktiivi eelnõu maksejõuetuse teatud aspektide ühtlustamiseks. Tartu Maakohtu seisukoha koostamiseks paluti kõigil Tartu Maakohtu pankrotikohtunikel ja nende kohtujuristidel esitada oma arvamus. Esitati üldine mõtteavaldus direktiivi väljaandmise kohta. On aru saada, et direktiivi eesmärk on tagada investeeringute vaba liikumine, soodustada piiriüleseid investeeringuid investoritele ühtlase ja ettenähtava maksejõuetusmenetluse loomise kaudu. Arvestades Eesti potentsiaalset ärikeskkonda (eeskätt selle piiratust ehk väiksust), tähendab direktiiviga kavandatu Eesti jaoks ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse lisandumist. Võib küll möönda, et rida ettenähtud instrumente on ehk liikmesriigil võimalik jätta ka n.ö. uinuvasse olekusse ja rakendada tööle alles konkreetsete juhtumite tekkimisel, kuid vastavad keskkonnad ja valmisolek tuleb ilmselt ikka luua, et mitte anda alust etteheitele, et direktiiv on üle võtmata. Nt võib tuua direktiivi art 15 (määratud kohtute töötajad, kes on spetsiaalselt välja valitud ja volitatud selliseid ülesandeid täitma), elektroonilise enampakkumissüsteemi kaudu kohtupoolne varade müük (VI jaotis) (kas see peaks olema kohtu ülesanne?). Tekkis küsimus, kas Eestis on olemas „pangakontode keskregistrit haldav ametiasutus“ või tuleb ka see alles luua (kellelegi pädevus anda). Kas selleks võiks olla Rahapesu Andmebüroo? Tartu Maakohtul ei ole ühtki sõnastuslikku ettepanekut, kuidas mõnd punkti ümber sõnastada või muuta, sest võiks lähtuda teadmisest, et liikmesriikidele on paljuski jäetud õigus korraldada asju oma siseriikliku õiguse järgi. Ja siseriiklikke seadusemuudatusi saab teha paindlikult direktiivi arvestades. Konkreetsemalt leiti järgmist. 1) Olulisimaks saab pidada direktiivi preambula art 5 ja eriti art 6 sätteid, mis räägivad tagasivõidetavatest tehingutest. Samas direktiivi põhiosa II jaotise sätted, mis tagasivõitmist käsitlevad, on pigem põhjendamatult detailselt reguleeritud (nagu muudki konkreetsete teemade kohta käivad sätted). On tõenäoline, et leidub mitmeid vastuolusid (VÕS-s sisalduvate) tagasivõitmise/kehtetuks tunnistamise alustega, mis edaspidi probleeme tekitavad. Kõige Aadress: Suur 1, Jõgeva, 48306; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee suuremad ootused tulemuslikule regulatsioonile pannaksegi tagasivõitmise regulatsiooni parenemisele. 2) Art 15 ja art 16 nähakse ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse lisandumist. 3) Tekib küsimus, kuidas sobitub art 16 kirjeldatud järelevalve kohtute sõltumatuse jm taolisega? On mõistetav, et need „määratud kohtute töötajad“, kes sellise juurdepääsu saavad (art 15 lg 1) peavadki neid võimalusi väga läbimõeldult kasutama, aga see tekitabki proportsionaalsuse küsimuse. Et kas see eesmärk õigustab sellist olulist muudatust (et tekib järelevalve kohtute üle). 4) IV jaotis (pre-pack-menetluste süsteem) - üldiselt hea süsteem. Kuid tekib küsimus: miks peaks keegi (heauskselt) olema selle võimaluse kasutamisest huvitatud? 5) Art 34 - arvati, et liiga detailselt reguleeritud. Olukorras, kus menetluse mõte on viia see läbi kiiresti ja ülemääraste kuludeta, siis ärakuulamisõigused (art 34 lg 1) selle kiire menetluse välistavad. Art 34 lg 1 teine lause räägib üksikasjalikest normidest. Leiti, et Eesti puhul olema siin viide, kas TsMS vastavatele sätetele või avaldamisele AT vahendusel. 6) Art 38 lg 3 ja lg 4 sisust on aru saada, et varatute menetluste puhul tagab riik menetluse toimumise riigi kulul. Kas see ei ole ebamõistlik ressursi raiskamine? Seni on menetlus raugenud (kui keegi ei soovi finantseerida). Samuti on alates 2022. aasta algusest võimalik menetlus läbi viia avaliku uurimisena PankrS § 19211 kohaselt, kui on tekkinud vähemalt põhjendatud kahtlus, et võlgniku maksejõuetusega kaasneb avalik huvi. Kulud kantakse siis esialgu Konkurentsiameti eelarvest maksejõuetuse teenistusele ettenähtud vahenditest ja hüvitatakse riigieelarvesse pankrotivarast. Varatute võlgnike puhul, kelle suhtes avaliku uurimise läbiviimine ei ole põhjendatud, võiks ikkagi olla võimalik ka raugemine pankroti väljakuulutamata. 7) Art 40 - Eesti puhul võik see tähendada ilmselt digitaalset menetlust? 8) art 41 lg 1 - lg 3. Avaldati arvamust, et siin võiks sobida Eesti FiMS vormide rakendamine, ehk midagi täiendada. Aga tekib küsimus, miks peaks võlausaldaja olema huvitatud sellise avalduse esitamisest (lg 2)? 9) Art 43 lg 3 nimetatud pädev asutus võiks ehk olla meie mõistes maksejõuetuse teenistus. 10) VI jaotise 5. peatükk, art 56, 57. Võlgniku asutajate, omanike ja juhtorgani liikmete õigus saada võlgadest vabastatud. Tekib küsimus, kas see võimalik tagajärg (saada võlgadest vabastatud) ei ole mitte see, mida silmas pidades üldse algatatakse lihtsustatud likvideerimismenetlusi võlgniku endi poolt? Kuidas selline võimalus suhestub ärikeeluga? Kui võlgniku asutajad-omanikud-juhtorgani liikmed- vabanevad ka oma kohustustest, et siis puhtalt lehelt uuele ringile minna? Millise pilguga peaks kohus vaatama menetlusi, mis sellistel eesmärkidel kohtu lauale tulevad? Seni ei ole Eestis füüsilisel isikul olnud võimalik vabaneda õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustustest (nt vastutusotsus, kohtuotsusega väljamõistetud kahjuhüvitis). Kas direktiivist tulenevalt see regulatsioon muutuks ja asutajad-omanikud-juhtorgani liikmed saaksid ka nendest kohustustest vabaks? Kuidas saab selgeks, et isik on „võlgniku võlgade eest isiklikult vastutav“? Kuidas asutajate-omanike-juhtorgani liikmete kohustustest vabastamine toetab neid eesmärke, mille saavutamiseks loodi alles hiljuti Eestis maksejõuetuse teenistus? Lõpumärkused. Direktiivi seletuskirjas on märgitud, et kuna maksejõuetuskordade lahknevused on üks piiriülese investeerimise peamisi takistusi, on selle takistuse kõrvaldamine ELi ühtse kapitalituru loomiseks keskse tähtsusega. Jääb mõnevõrra selgusetuks, millele tuginedes on kujunenud seisukoht, et just maksejõuetuskordade lahknevused on üks peamine piiriülese investeerimise takistus. Investeerimine ongi seotud riskiga, et iga investeering ei õnnestu ja ei too mitte kasu, vaid investeerija võibki kaotada oma investeeringu täielikult. Tekib küsimus, kas investeerija on üldsegi tavamõistes võlausaldaja, kelle õigusi on tarvis maksejõuetuse menetluse raames kaitsta. Tervitatav on direktiivi lõpuosas VIII jaotises välja toodud meede, et liikmesriigid esitavad Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis kokkuvõtliku teabelehe, mis sisaldab põhiteavet maksejõuetusmenetlust käsitleva siseriikliku õiguse teatavate elementide kohta. Äkki võikski sellisest kokkuvõtlikust teabelehest piisata ja ei oleks tarvis riikidele (eriti kohtutele) lisada ebaproportsionaalselt suurt halduskoormust. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Liivi Loide Tartu Maakohtu esimees