Kaur Kajak Teie 07.11.2025 nr 12.2-1/4835-1
Rahandusministeerium
[email protected] Meie 24.11.2025 nr 9-1/25/2316-2
Avalik konsultatsioon riigihangete
direktiivide läbivaatamiseks
Esitame oma sisendi seoses Teie kirjaga avalikust konsultatsioonist riigihangete direktiivide
läbivaatamiseks.
Üldisemas mõttes on riigihangete õigusloomes Euroopa suunalt suureks probleemiks nö
sektoraalsed failid, milles kehtestatakse nõuded riigihangetele. Esiteks on hankijatel raske järge
pidada, millised nõuded võivad osutuda kohustuslikeks ja teiseks ei suuda Euroopa Komisjon
erinevate direktoraatide vahel oma tööd piisavalt koordineerida, et sektoraalsete failide vastu
võtmisel oleks tagatud kooskõla riigihangete direktiividega. See võib viia olukorrani, kus
õigusaktid on omavahel vastuolus: näiteks kehtestab sektoraalne fail mingi nõude täitmise, ent
direktiivi kohaselt oleks tegemist nö piirava tingimusega, mida kehtestada ei tohigi.
Samasugune probleem on direktiivide ja standardvormidega. Standardvormidel on märgitud
kohustuslikud ja vabatahtlikud väljad, mis aga vahest direktiividega kokku ei sobi. Näiteks oleme
Euroopa Kohtu otsustest õppinud, et direktiivi kohaselt tuleb raamlepingute puhul riigihanke
alusdokumentidesse kohustuslikuna märkida raamlepingu eeldatav ja maksimaalne maksumus
(või maht või kogus), ent standardvormid seda ei väljenda.
Järgnevas esitame mõningad ettepanekud direktiivi 2014/24/EL kohta. Täpsemad ettepanekud
saame teha siis, kui Euroopa Komisjon on esitanud direktiivide eelnõude tekstid.
1. Põhjalikult tuleb üle vaadata direktiivide sätted, mis reguleerivad segahankeid ning eeldatava
maksumuse määramist. Reegleid, mille järgi segahankeid määratleda ning riigihanke eeldatavat
maksumust arvestada, on liiga palju ja sageli on need ka segadust tekitavad. Näiteks:
1) art 5 lg 3 teise lause kohaselt ei tohi üksikhanget jagada osadeks eesmärgiga hoiduda kõrvale
direktiivi kohaldamisest, välja arvatud juhul, kui see on objektiivsetel põhjustel õigustatud.
Jätkuvalt on täiesti arusaamatu, kuidas üksikhanget käsitleda, sest kohtupraktika ei ole antud
küsimuses ühtne ning millised võiksid olla objektiivsed põhjused, millal oleks õigustatud
üksikhanke osadeks jagamine.
2) art 16 lg 4 toob sisse ELi toimimise lepingu art 346, kuigi just kaitse- ja julgeolekuvaldkonna
hangete teostamiseks, sh nimetatud art-s toodud esemete hankimiseks, võeti 2009 aastal vastu
kaitse- ja julgeolekuvaldkonna direktiiv.
Lõkke 4 / 10122 Tallinn / 663 8200 /
[email protected] / www.rtk.ee / Registrikood 70007340
2. Art 14 on mõistetamatu – selle kohaselt kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse üksnes sättes
nimetatud CPV koodidega teadus- ja arendusteenused ning kõik teised teadus- ja arendusteenused
on direktiivi kohaldamisalast väljas – samal ajal on Euroopa Komisjon andnud direktiivide
ülevõtmise protsessis sättele vastupidise tõlgenduse.
3. Võistlevas dialoogis ja innovatsioonipartnerluses on arusaamatu, mil määral peavad riigihanke
alusdokumendid sisaldama teavet tehniliste kirjelduste ja hindamiskriteeriumide kohta. Kuivõrd
mõlema menetluse puhul on hankija suuteline vaid sõnastama oma lõppeesmärgi või vajadused ja
lahendused, mida hankija asub hindama, selguvad alles menetluse käigus, ei ole realistlik, et
tehnilised kirjeldused ja hindamiskriteeriumid oleksid kindlaks määratavad hankemenetluse
alguses.
4. Samamoodi leiame, et ka dünaamilises hankesüsteemis ei peaks tehnilised kirjeldused olema
sama täpsed kui nö tavamenetlustes, vaid võiksid olla antud üldise indikatsioonina. Selleks, et
otsustada, kas liituda dünaamilise hankesüsteemiga, ei ole ettevõtjal vaja täpset tehnilist kirjeldust
ning see võib selguda alles seotud hankes.
5. Dünaamilise hankesüsteemi pakkumuste esitamise miinimumtähtaeg (art 34 lg 2 p b) on liiga
pikk ja see pärsib selle vahendi kasutamist oluliselt. Sageli on dünaamilise hankesüsteemi alusel
sõlmitavad lepingud väikesemahulised ning 10 päeva pakkumuste esitamiseks on selgelt
ülepaisutatud.
6. Raamlepingute puhul on arusaamatu, miks art 33 p-s b sätestatud võimalus sõlmida
hankelepingud osaliselt raamlepingu tingimuste ja osaliselt minikonkursi alusel, on lubatud üksnes
siis, kui raamlepingus on kehtestatud kõik asjaomaste ehitustööde tegemise, teenuste osutamise ja
asjade tarnimise tingimused, ent mitte p-s a nimetatud juhul. Üldpõhimõtetega ei oleks vastuolus,
kui raamlepingus oleksid osaliselt sätestatud kõik asjaomased tingimused (näiteks 1 aastaks) ja
osaliselt korraldataks alati minikonkurss (näiteks raamlepingu kehtivuse aastatel 2-4).
7. Sama art lg 5 p a on arusaamatu – Euroopa Komisjon on väljendanud, et läbirääkimised
minikonkursil ei ole lubatud, ent samal ajal on direktiivis sätestatud, et hankijal tuleb pakkujatega
kirjalikult nõu pidada – mille üle selles faasis peaks hankija pakkujatega nõu pidama?
8. Elektrooniline oksjon peaks olema üles ehitatud selliselt, et selle kaudu, eraldi välja arendatava
liidesega, oleks võimalik tellida ka pakkujate olemasolevatest veebipoodidest. Praegusel kujul
peab pakkuja selleks, et elektroonilisel oksjonil osaleda, tegema väga palju lisatööd selle asemel,
et saaks kasutada juba olemasolevat veebipoodi, mis omakorda pärsib selle vahendi kasutamist.
Elektrooniliste vahendite regulatsioon direktiivis on vananenud ja kohmakas.
9. Kõrvaldamise aluste art 57 lg 1 viimase taande ja art 60 koosmõjus jääb arusaamatuks, kuidas
kontrollida pakkuja organitesse kuuluvaid füüsilisi isikuid siis, kui pakkuja on asutatud ja tegutseb
ühes riigis, ent näiteks juhatuse liige on teise riigi kodanik või resident – millise riigi väljastatud
tõend on sellisel juhul asjakohane tõend füüsilise isiku kõrvaldamise aluste puudumise
kontrollimiseks.
10. Kõrvaldamise aluste ja kvalifitseerimise tingimuste kontrollimise puhul (art 60) peaks olema
selgelt sätestatud, et kontroll võib põhineda ka üksnes pakkujate kinnitustel. Praegu on direktiivist
võimalik kaheti aru saada, mis on viinud selleni, et erinevates liikmesriikides on erinevad
regulatsioonid ning sageli ei ole võimalik mõnest liikmesriigist pärit ettevõtja puhul saada
asjakohast teavet või tõendit, kuivõrd seal aktsepteeritakse ka üksnes pakkujate kinnitusi ning
tõendusmaterjali direktiivis sätestatud kujul üldse ei väljastatagi.
11. Lähtuvalt viimaste aastate jooksul kujunenud julgeolekuolukorrast võiks ka klassikalises
direktiivis sisalduda säte analoogselt võrgustikusektori direktiivi 2014/25/EL art-ga 85, mis
võimaldaks tagasi lükata kolmandatest riikidest pärit kaupu sisaldavad pakkumused.
12. Rahandusministeerium suhtles enne direktiivide vastu võtmist Euroopa Komisjoniga tihedalt
teemal, et direktiivi lisa 1 on vananenud ning selles nimetatud paljusid asutusi enam ei eksisteeri,
st ei eksisteerinud juba siis, kui direktiivide vastuvõtmise protsess käis (näiteks Riigihangete
Amet). Ometigi võeti direktiiv vastu sellesama vananenud nimekirjaga. Järgmised direktiivid
võiks selles osas olla kaasajastatud infoga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kati Eller
riigihangete osakonna juhataja
Evelin Karindi-Kask 5917 4768
[email protected]
Lõkke 4 / 10122 Tallinn / 663 8200 /
[email protected] / www.rtk.ee / Registrikood 70007340