Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Kindlustus andjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu seletuskiri Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1. Sissejuhatus PAGEREF _Toc224633726 \h 3 1.1. Sisukokkuvõte PAGEREF _Toc224633727 \h 3 1.2. Eelnõu ettevalmistaja PAGEREF _Toc224633728 \h 4 1.3. Märkused PAGEREF _Toc224633729 \h 4 2. Seaduse eesmärk PAGEREF _Toc224633730 \h 6 2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade PAGEREF _Toc224633731 \h 6 2.1.1. Eesti kindlustussektori õiguslik raamistik PAGEREF _Toc224633732 \h 6 2.1.2. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk PAGEREF _Toc224633733 \h 7 2.1.3. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas pankrotimenetlus PAGEREF _Toc224633734 \h 9 2.1.4. Kriisilahenduse rahastamine PAGEREF _Toc224633735 \h 10 2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk PAGEREF _Toc224633736 \h 12 2.3. Väljatöötamiskavatsus PAGEREF _Toc224633737 \h 13 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs PAGEREF _Toc224633738 \h 13 3.1. Eelnõu koostamisel analüüsitud valikud PAGEREF _Toc224633739 \h 13 3.2. Seaduseelnõu ülesehitus PAGEREF _Toc224633740 \h 18 HYPERLINK \l "_Toc224633741" 3.3. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu § 1– 86 8 5 ) PAGEREF _Toc224633741 \h 19 3.4. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 86) PAGEREF _Toc224633742 \h 109 3.5. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 87) PAGEREF _Toc224633743 \h 119 3.6. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 88) PAGEREF _Toc224633744 \h 120 3.7. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 89) PAGEREF _Toc224633745 \h 204 3.8. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 90) PAGEREF _Toc224633746 \h 206 3.9. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 91) PAGEREF _Toc224633747 \h 206 3.10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 92) PAGEREF _Toc224633748 \h 211 3.11. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 93) PAGEREF _Toc224633749 \h 212 3.12. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine (eelnõu § 94) PAGEREF _Toc224633750 \h 214 3.13. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95) PAGEREF _Toc224633751 \h 214 3.14. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96) PAGEREF _Toc224633752 \h 215 3.15. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97) PAGEREF _Toc224633753 \h 215 3.16. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega PAGEREF _Toc224633754 \h 215 4. Terminoloogia PAGEREF _Toc224633755 \h 221 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele PAGEREF _Toc224633756 \h 221 6. Seaduse mõju PAGEREF _Toc224633757 \h 223 6.1. Sihtrühm PAGEREF _Toc224633758 \h 223 6.1.1. Kindlustusturu osalised PAGEREF _Toc224633759 \h 223 6.1.2. Kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad PAGEREF _Toc224633760 \h 226 6.1.3. Muu sihtrühm PAGEREF _Toc224633761 \h 226 6.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju PAGEREF _Toc224633762 \h 228 6.2.1. Üldine mõju PAGEREF _Toc224633763 \h 228 6.2.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende omanikele ja juhtidele PAGEREF _Toc224633764 \h 229 6.2.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele PAGEREF _Toc224633765 \h 237 6.2.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile PAGEREF _Toc224633766 \h 240 6.2.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele PAGEREF _Toc224633767 \h 242 6.3. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja erirežiimi korral PAGEREF _Toc224633768 \h 242 6.4. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju PAGEREF _Toc224633769 \h 244 6.4.1. Mõju kindlustusandjatele PAGEREF _Toc224633770 \h 245 6.4.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele PAGEREF _Toc224633771 \h 253 6.4.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele PAGEREF _Toc224633772 \h 254 6.4.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale PAGEREF _Toc224633773 \h 255 6.4.5. Mõju keskkonnale PAGEREF _Toc224633774 \h 258 6.5. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju PAGEREF _Toc224633775 \h 259 6.6. Muud mõjud PAGEREF _Toc224633776 \h 259 6.7. Mõjude kokkuvõte PAGEREF _Toc224633777 \h 260 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud PAGEREF _Toc224633778 \h 262 8. Rakendusaktid PAGEREF _Toc224633779 \h 263 9. Seaduse jõustumine PAGEREF _Toc224633780 \h 264 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon PAGEREF _Toc224633781 \h 264 Sissejuhatus Sisukokkuvõte Kehtivas Eesti õiguses puudub kindlustusandjate makseraskuste lahendamiseks eraldiseisev kriisiennetuse ja - lahenduse raamistik. Olemasolevad meetmed ei ole piisavad, et tagada varajane ja läbimõeldud reageerimine kindlustusandja finantsseisundi halvenemisele või halvimal juhul maksejõuetusse sattumisele . Seaduseelnõu eesmärk on luua selge ja terviklik lahendus , mis võimaldab kindlustusandja raskustesse sattumise korral sekkuda varakult ning vajaduse korral lahendada kriis viisil, mis kaitseb kindlustusvõtjaid, aitab säilitada finantsstabiilsust ja vähendab survet avalike vahendite kasutamisele. Regulatsioon on kindlustusvaldkonnas uus, kuid sarnane lähenemine on juba kasutusel panganduse ja investeerimisteenuste valdkonnas. Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1 (edaspidi IRRD direktiiv ) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2 (edaspidi Solventsus II direktiiv ). S eaduseelnõu keskendub kahte liiki lahendustele: kindlustusandjate kriiside ennetamisele, mille eesmärk on kindlustusandja finantsseisundi olulise halvenemise korral selle taastamine, ning kriisilahenduse kavandamisele ja läbiviimisele olukorras, kus kindlustusandja satub raskustesse, eesmärgiga kaitsta kindlustusvõtjaid ja muid õigustatud isikuid, säilitada finantsstabiilsus ning tagada oluliste kindlustusteenuste jätkumine . Kriisilahendusmeetmeid rakendatakse üksnes juhul, kui tavapärased menetlused ei võimalda samal määral eelnõu eesmärke saavutada ning kui sekkumine on avalikes huvides vajalik ja proportsionaalne. Seaduse keskseks põhimõtteks on, et keegi ei tohiks kriisilahenduse tulemusel kanda suuremat kahju, kui ta kannaks kindlustusandja pankroti korral (nn NCWO-põhimõte ). Seaduseelnõuga kehtestatakse kindlustusandjatele ennetavate finantsseisundi taastamise kavade koostamise kohustus, mis rakendub proportsionaalselt ja puudutab 60% kindlustusturust. Samuti nähakse ette kriisilahenduskavade koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise nõuded ning sätestatakse kriisilahendusmeetmed ja -õigused . Proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine kindlustusjärelevalves võimaldab keskendada regulatiivse ja järelevalvelise tähelepanu nendele kindlustusandjatele ja riskidele, mis võivad ohustada kindlustusvõtjate kaitset ja finantsstabiilsust. Väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele kohaldatavad leevendused vähendavad halduskoormust ilma riskitaset suurendamata ning aitavad suunata ressursse riskide tegelikule juhtimisele, mitte formaalsete nõuete täitmisele. Samal ajal tugevdavad likviidsusriski ja makromajanduslike riskide käsitlemise nõuded kindlustusandjate võimet varakult tuvastada finantsseisundi halvenemist ja reageerida sellele enne võimaliku kriisi süvenemist. Koos moodustavad need meetmed ennetava raamistiku, mis vähendab kriiside tekkimise tõenäosust ning vajadust sekkuda hilisemas ja kulukamas kriisilahenduse etapis. Kindlustusvõtjate jaoks suurendab eelnõu kaitset olukordades, kus kindlustusandja satub raskustesse, ning kriisilahenduse läbiviimine aitab tagada kindlustusteenuste jätkumist ja hüvitiste maksmist . Riigi vaates aitab uus raamistik vähendada finantssüsteemi riske ja võimalikku vajadust avalike vahendite kasutamiseks. Finantsinspektsiooni roll laieneb kriisiennetuse ja kriisilahenduse kavandamise ning läbiviimise osas, millega kaasneb töökoormuse suurenemine. H alduskoormus suureneb eelkõige suuremate ja keerukamate kindlustusandjate puhul, kellele rakenduvad kavade ja kriisilahenduseks valmistumisega seotud nõuded, samas kui väiksemate ettevõtete jaoks nähakse ette nõuete leevendamine ( seadusesse lisandub uus peatükk proportsionaalsuse meetmete kohta ) . Lisaks põhinevad osad eelnõus esitatud muudatused ettepanekutel, mis on suunatud finantssektori halduskoormuse vähendamisele . Seaduse rakendamisega kaasneb kindlustusandjatele mõõdukas halduskoormuse suurenemine, mis tuleneb eelkõige uute kavade ja plaanide koostamise, täiendavate aruandlus- ja teavitamiskohustuste ning riskihindamiste läbiviimise nõuetest. Halduskoormus puudutab peamiselt suuremaid ja olulisemaid kindlustusandjaid, samas kui väikesed kindlustusandjad on mitmest lisanduvast kohustusest vabastatud ning nende olemasolevaid kohustusi leevendatakse. Kuna eelnõu sisaldab nii muudatusi, mis suurendavad kindlustusandjate halduskoormust, kui ka muudatusi, mis seda vähendavad, ei ole halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamine käesoleva eelnõu puhul vajalik. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Kristiina Kubja ( tel 58851398 , e-mail [email protected] ) , sama osakonna osakonnajuhataja Siiri Tõniste ( tel 58851 466 , e-mail [email protected] ) ja osakonna nõunik Kertu Fedotov ( tel 5885 1393 , e-mail K ertu. F [email protected]). Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti Finantsinspektsiooni (edaspidi FI ) , Eesti Kindlustusseltside Liidu, Eesti Kindlustusmaaklerite Liidu, Fina n ceEstonia, Eesti Aktuaaride Liidu , Audiitorkogu ja Tagatisfondiga . Eelnõu juriidilis t kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Virge Aasa ( tel 5885 1493 , e-mail Virge.Aasa @fin.ee ) ja keelelise lt toimetas sama osakonna keeletoimetaja Heleri Piip ( tel 5303 2849, e-mail [email protected]). Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ga, mille kohaselt tuleb seadus eelnõu Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ülevõtmiseks esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt 2026. aasta III kvartali ks. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi : Finantsinspektsiooni seadus (edaspidi FIS ) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 27 ; finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus (edaspidi FELS ) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 17 ; k indl ustustegevuse seadus (edaspidi KindlTS ) redaktsioonis RT I, 17.03.2026, 5 RT I, 11.11.2025, 5 ; liikluskindlustuse seadus (edaspidi LKindlTS ) redaktsioonis RT I, 29.06.2024, 12; raamatupidamisseadus (edaspidi RPS ) redaktsioonis RT I, 10.07.2025, 3 ; Tagatisfondi seadus (edaspidi TFS ) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 94; tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS ) redaktsioonis RT I, 03.04.2025, 2; võlaõigusseadus (edaspidi VÕS ) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 16 ; võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (edaspidi VÕSRS ) redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 50 ; väärtpaberituru seadus (edaspidi VpTS ) redaktsioonis RT I, 30.12.2025, 7 5 ; äriseadustik (edaspidi ÄS ) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 131. Eelnõu on seotud järgmiste EL õigusaktidega: IRRD direktiiv; Solventsus II direktiiv; Solventsus II direktiivi muudatused on seotud 29. oktoobril 202 5. a vastu võetud Euroopa K omisjoni (edaspidi komisjon ) ettepanekuga, millega muud e t akse komisjoni delegeeritud määrus t (EL) 2015/35 (edaspidi Solventsus II määruse ettepanek ) . Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus (edaspidi EIOPA ) läbi ka kõik selle direktiiviga seotud olemasolevad suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et need oleksid ajakohased ja kooskõlas Solventsus II läbivaatamisega muudetud õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega, mis on rangelt vajalik Solventsus II usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks. Eesti seisukohti Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ettepaneku te kohta arutati Euroopa Liidu koordinatsioonikogus 2021. aasta 1. detsembril ja Euroopa Liidu asjade komisjonis 2022 . aasta 28. jaanuaril . Kui vastu võetud Solventsus II direktiiv o n suuresti kooskõlas Eesti seisukohtadega (v . a bilansi auditeerimiskohtus) , siis IRRD direktiivi ettepaneku puhul oli Eesti positsioon, et kriisilahenduse raamistikku tuleks kohaldada kindlustusgruppide tasandil . Eesti põhimure seisnes selles, et peame riigisiseses õiguses looma raamistiku, mille rakendamise tõenäosus on pigem väga väike. S ellegi poolest muudeti direktiivi läbirääkimistel kriisiennetuse ja -lahenduse kavandamise kohaldamislävesid niivõrd, et käesoleva eelnõu väljatöötamise seisuga peab vaid üks Eesti kindlustusandja koostama ennetava finantsseis undi kava. Samuti ei pea FI hetkeseisuga (aga võib) ühtegi kriisilahenduskava koostama, kuna kindlustusgrupi tasandil koostatavad kavad katavad kohustusliku turukaetuse normi ära . Seaduseelnõuga viiakse Eesti riigisisene kindlustusõigus kookõlla Solventsus II ja IRRD direktiivi de ga, mille ülevõtmistähta jad on 2027. aasta 29. jaanuar il . Uue seaduse ja seaduse muudatuste jõustumisetähtaeg on 2027. aasta 30. jaanuar il . See tähtaeg tuleneb direktiividest. Käesoleva e elnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamu s, kuna muudetakse TsMS -i ( Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi P S ) § 104 punkt 14) . Samuti reguleerib eelnõu § 62 lõige 6 kohtumenetlust. Hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Seaduse eesmärk 2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade Eesti kindlustussektori õiguslik raamistik Eesti kindlustusandjaid tabas 90-ndate lõpus pankrotilaine: 24.09.1999 .a kuulutas Tallinna Linnakohus välja Ühiskindlustuse pankroti; 22.10.1999 . a kuulutas Tartu Linnakohus välja Polaris-Elu pankroti; 25.10.1999 . a kuulutas Tartu Linnakohus välja Polaris-Vara pankroti; 18.11.1999 . a algatati Tallinna Linnakohtus AB Elukindlustuse pankrotimenetlus (pankrot kuulutati välja 19.01.2000.a); 22.11.1999 algatati Tallinna Linnakohtus ASA Kindlustuse pankrotimenetlus (pankrot kuulutati välja 14.01.2000.a). Kindlustusandjate pankrotistumise peamiseks põhjuseks oli 1992. aasta kindlustusseaduse nõrkus kindlustusjärelevalve toimingute teostamisel probleemsete kindlustusandjate suhtes, seda just olulise osaluse omandamise ja kindlustustehniliste eraldiste kattevarade investeerimise osas. Pankrotistumisele aitas omakorda kaasa kindlustusandjate otsene seaduse eiramine ja väärad juhtimisotsused ning paari väikepanga pankrotistumine . 2000. aasta 1. augustil jõustus uus kindlustustegevuse seadus, mis muutis oluliselt täiuslikumaks järelevalve kindlustusandjate suhtes ning sätestas seni puudunud regulatsiooni nagu olulise osaluse omandamise ja nõuded kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmetele, aktsionäridele ning filiaali juhatajale . Eesti liitumine 2004. aasta 1. mail EL-iga mõjutas kindlustusturul toimuvat, sealjuures nii FI järelevalvelist tegevust kui kindlustusandjate kindlustustegevust. Eesti võttis seadusandlusesse üle EL kindlustusalased regulatsioonid – 2004. aastal võttis Riigikogu vastu uue kindlustustegevuse seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 2005. aastal. 2016. aasta alguses jõustus Solventsus II direktiivil põhinev uus kindlustustegevuse seadus, mille eesmä rk oli ja on tagada, et kindlustusandja on maksejõuline, jätkusuutlik, hästi juhitud ja oma tegevuses läbipaistev ning rakendatavad järelevalvemeetmed aitavad kaitsta klientide huve. Seega on Eestis kindlustussektori maksejõuetuse juhtumid jäänud 90 -ndate lõppu, mil kindlustusturg oli alles kujunemisjärgus ning kehtiv regulatiivne ja järelevalveline raamistik ei olnud veel hetktasemel välja arendatud. Pärast seda perioodi on kindlustussektoris pankrotijuhtumid puudunud, mida saab muu hulgas seostada kindlustusregulatsiooni ja järelevalve järkjärgulise tugevdamisega. Eelkõige on olulist rolli mänginud kapitalinõuete karmistamine, riskipõhise järelevalve rakendamine ning Euroopa L iidu Solventsus II raamistiku ülevõtmine, mis on oluliselt parandanud kindlustusandjate riskijuhtimise, kapitaliseerituse ja läbipaistvuse taset. Ajalooline kogemus kinnitab, et ennetav ja terviklik regulatiivne raamistik aitab tõhusalt maandada kindlustusandjate maksejõuetuse riske ning kaitsta kindlustusvõtjaid. Samas ei tähenda senine maksejõuetuse juhtumite puudumine, et vastavad riskid oleksid täielikult välistatud, eriti arvestades kindlustussektori kasvavat keerukust, piiriülest tegevust ja potentsiaalseid süsteemseid kriise. Seetõttu on olnud ka põhjendatud regulatiivse raamistiku täiendamine, et tagada valmisolek ka ebatõenäoliste, kuid suure mõjuga kriisiolukordade jaoks. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik u eesmärk Eesmärk. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk on tagada, et kindlustusandjad ja pädevad asutused oleksid valmis ennetama ja lahendama kindlustussektoris tekkivaid tõsiseid makseraskusi ning leevendama nende mõju kindlustusvõtjatele ja majandusele. IRRD direktiiv loob kindlustusandjate kriiside lahendamiseks ühtlustatud ettevalmistus- ja kriisilahendusraamistiku, mis põhineb sarnastel põhimõtetel nagu pangandussektoris kohaldatav BRRD . Kuigi Solventsus II - ga on loo d ud tugev usaldatavusraamistik, ei saa kindlustusandjate maksejõuetust täielikult välistada. Kontrollimatu maksejõuetus võib põhjustada häireid kindlustuskaitses ning mõjutada kindlustusvõtjaid, kannatanuid ja majandust laiemalt. Kriisilahendusraamistik annab pädevatele asutustele vajalikud vahendid, et kriisiolukorras kiiresti sekkuda, säilitada kindlustuskaitse järjepidevus ning kaitsta finantsstabiilsust ja maksumaksjate raha. Ülesehitus . Direktiivis ja seaduseelnõus sätestatud meetmed jagunevad kaheks: ettevalmistavad meetmed, sealhulgas finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduskavade koostamine ning kriisilahenduskõlblikkuse hindamine; kriisilahendusmeetmed ja kriisilahendusasutuse volitused, mis võimaldavad kriisi korral tegutseda kiiresti ja tõhusalt. Panganduse ja kindlustuse kriisilahendus. Kuigi panganduse ja kindlustuse kriisilahendusraamistikes on palju sarnasusi, erineb kriisilahenduse ajaraam oluliselt. Panganduses tuleb hoiuste väljavoolu vältimiseks tegutseda kiiresti, samas kui kindlustussektori kriisilahendusasutustel on tavaliselt rohkem aega leida sobivaid ja kindlustusvõtjatele kõige kasulikumaid lahendusi. Hoiuste väljavool uga sarnane sündmus on kindlustussektoris ebatõenäoline ning selle tagajärjed erinevad panganduse kriisist. Proportsionaalsus. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse tulemuslikkus tuleks saavutada nii, et see ei tooks kindlustusandjate ja pädevate asutuste jaoks kaasa tarbetut halduskoormust ja kulusid. Seetõttu on finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku rakendamine proportsionaalne kindlustusandja ning tema tegevuse ja teenuste laadi, ulatuse ja keerukusega. K riisilahendusraamistik Joonis 1 . Kriisilahendus raamistik Kindlustusandja k riisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas pankrotimenetlus Õ igusliku raamistiku analüüsimisel on käesolevas punktis kirjeldatud seost kehtiva lõpetamis menetluse ja uue kriisilahendusmenetluse vahel. Kui pankrotimenetluse algatamise tingimuseks on kindlustusandja maksejõuetu s ( KindlTS § 155 punkt 3) , siis kriisilahenduse käivitamise ks peavad olema täidetud kõik kriisilahenduse algatamise eeltingimused (eelnõu § 26 lõige 1) , sh kindlustus andja on makseraskus es või sellesse sattum as ning lisaks peab kriisilahendus olema avaliku huvi seisukohast vajalik. Seega selleks, et otsustada, kas kindlustusandja suhtes tuleks algatada kriisilahendus või likvideerida ta pankrotimenetluses, on oluline avaliku huvi seisukohast vaadata, kas kriisilahendus aitab kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on kriisilahenduseesmärgi suhtes proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine pankrotimenetluses ei aita saavutada kriisilahenduseesmärke võrdväärselt kriisilahendusega . Kui p ankrotimenetluse eesmärk on raskustes ettevõtja vara likvideerimine ja nõuete rahuldamine ( arvestades , et kindlustus võtjate nõuetel on eelis ) , siis k riisilahendus e eesmärgid on kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine, finantsstabiilsuse säilitamine, kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine ja erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine. Kriisilahendus võimaldab jätkata lepinguid ja nende täitmist (nt portfelli üle andmi se korral ostjale või sild kindlustusandjale ) – see on mõeldud kindlustusvõtjate huvide kaitseks ja kindlustus teenuse katkestuse vältimiseks. Pankroti korral lepingud lõpetatakse ja ka hüvitised võivad vähene da . Kriitiliste funktsioonide /kindlustusteenuste jätkuvuse tagamise eesmärgi hindamisel tuleks näiteks vaadata, kas kindlustusandja katab elutähtsaid riske (mõju sotsiaalsele heaolule) või kas kindlustusandja portfelli kuuluvad pikaajalised pensionilepingud (mõju pensioniväljamaksetele) või tervisekindlustuslepingud (kui väljamakseid ei tehta, võivad inimesed jääda ilma vajaliku ravita) . Kui kindlustusandja osutatava t teenust ei saa mõistliku aja või kuluga asendada ning teenuse seiskumine võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele või reaalmajandusele , siis võib kindlustusandja osutatavat teenust või tegevust pidada kriitiliseks. Arvestama peaks ka NCWO põhimõt tega , et ükski aktsionär/võlausaldaja (sh kindlustusvõtja ) ei tohi ks kriisilahenduses jääda halvemasse seisu kui ettevõtja pankroti korral ( kui jääb, makstakse kompensatsioon i). Kokkuvõttes võib piisata pankrotist, kui tegemist pole süsteemselt olulise kindlustusandjaga , lepingute lõpetamine või run-off on aktsepteeritav , kindlustusvõtjate kahju nõuded on pigem väikesed ja /või kindlustuse tagamise skeem saab sekku da ning kindlustusandjal puuduks ostja või kindlustusportfelli üleandmine poleks realistlik. Kriisilahendus võib osutuda vajalik uk s , kui kindlustusandja teenused ja tegevused on kriitilised koos märkimisväär s e kliendibaas iga ning realistlik on portfelli üleandmine uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale ( mis järel alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse). Kriisilahenduses on võimalik ka lahendus, et kindlustusandja võõrandamise meetme või sildkindlustusandja meetme rakendamisel antakse uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale üle üksnes osa kriisilahenduses oleva kindlustusandja varast, õigustest või kohustistest, misjärel alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse pankrotimenetluses. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamisel lõpetatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kui tema vara, õigused ja kohustised või oluline osa nendest müüakse kolmandale isikule või tema vara realiseeritakse täielikult ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses. Kriisilahendus e rahastamine Käesolevas osas kirjeldatakse finantssektori kriiside rahastamise senist õiguslikku raamistikku ning uut kavandatavat rahastamismudelit. Järelevalvetasud. FI kriisilahendusüksus e tegevusega seotud administratiivsed kulud kaetakse FI eelarvest ehk finantsjärelevalve subjektide (kindlustusandjate) järelevalvetasudest. Omanik e vahendid . Kuigi k riisilahenduses oleva kindlustusandja omanikud ei rahasta otseselt kriisilahendust, on neil n - ö esmase kahjukatmise kohustus ehk omanike investeering ud lähe vad kaduma enne , kui kriisilahendusfondid, avalikud vahendid või muud taga mise skeemid rakenduvad. Tagatisfond. Kriisilahenduse läbiviimise ga seotud rahastamisallikad : seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse osafond kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks ; Tagatisfond juba haldab pensionilepingute osafond i , mida saa b vajadusel kasutada kriisilahenduses oleva kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmise toetamiseks (2024. aasta seisuga on osafondis 62 899 eurot ) , kuid kuna ainuke pensionilepingud sõlmiv kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi , siis ka tema kriisilahendus toimuks ilmselt grupi tasandil . K indlustusandjate kriisilahenduse osafond i rahastamine: osaf ondi panustavad kõik kindlustusandjad , sõltumata, kas nad kuuluvad kriisilahenduse kavandamise ulatusse; seaduse kohaselt peavad osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid (hetkel ühtegi Eestis ei ole); kindlustusandjad tasuvad osafondi makseid alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes tehakse otsus kriisilahendus e algatamiseks (ehk n - ö ex-post lähenemine /tagant j ärele maksed , vt selgitusi ka seletuskirja punkti s 3 . 1 IRRD direktiivi artikli 81 ülevõtmise kohta ) . Lisaks tagatakse Tagatisfondi kindlustusandjate kriisilahenduse osafondiga kindlustusandja omanikele, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine, kui n a d kannavad kindlustusandja kriisilahend use tõttu suuremat kahju, kui n a d oleks kandnud kindlustusandja pankroti korral. Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendeid ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva kindlustusandja kahjumi katmiseks. Erakorraline a valiku sektori finantstoetus . Eesti ja ELi kindlustusõigus on üles ehitatud nii, et riigi rahaline sekkumine kindlustusandja raskuste korral on viimane ja erandlik abinõu, millele eelnevad ranged regulatiivsed nõuded, järelevalvelised meetmed ning turupõhised lahendused, sh kindlustusportfelli üleandmine , või maksejõuetusmenetlus. Ka sellisel juhul võib riigi sekkumine osutuda vajalikuks vaid siis , kui tegemist on süsteemselt olulise kindlustusandjaga ning ohus on finantsstabiilsus ja kindlustusvõtjate kollektiivsed huvid . Eelnõuga ei muudeta kehtivat õigust ega looda uusi aluseid avaliku sektori finantstoetuse andmiseks . IRRD direktiivi selgituspunkt 20 ütleb , et arvestades seda, mis tagajärjed võivad kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusel olla kindlustusvõtjatele, finantssüsteemile ja liikmesriigi majandusele, ning võimalikku vajadust kasutada sellise maksejõuetusega tegelemisel avaliku sektori vahendeid, tuleks kriisiohje ja kriisilahenduse protsessi kaasata juba varajases etapis liikmesriigi rahandusministeerium või muud asjakohased ministeeriumid . Riigieelarve seaduse (edaspidi RES ) § 45 sätestab riigieelarve muutmise ja lisaeelarve algatamise erisused. Lõike 2 punkti 1 kohaselt käsitletakse ka kindlustusandjat finantsasutusena , mille puhul saaks likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides või väärtpaberite arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamise või ennetamise eesmärgil vahendeid kasutada juhul , kui kõik erasektori lahendused on ammendunud ning endiselt on üleval oht finantsstabiilsusele. RES § 60 lõige 7 täpsustab Riigikogu rolli summade puhul, mis on riigieelarves ettenähtust suuremad. Sätte kohaselt otsustab Riigikogu finantsasutustele (sh kindlustusandjatele) likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks aktsiate, osade ja muude osaluste ning muu finantsvara omandamise ning välisriigi, euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega seoses kohustuste võtmise või finantseerimistehingute tegemise riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses. Riigieelarve seaduse seletuskirjas on selgitatud, et finantskriisi olukorras või selle ennetamiseks võib osutuda vajalikuks Riigikogu operatiivne otsus riigipoolseks sekkumiseks. Seetõttu on ette nähtud võimalus, et Riigikogu otsustab riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses kohustuste võtmise finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks seoses finantsasutuste aktsiate, osade, muude osaluste ja finantsvara omandamise või välisriigi või euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega. Pärast sellist Riigikogu otsust algatab Vabariigi Valitsus riigieelarve muutmise või lisaeelarve eelnõu, mille menetlemine aga ei takista Riigikogu otsuse rakendamist. / … / lisaks krediidiasutustele võib vastavaid eelarvelisi erisusi kohalda ka juhul, kui likviidsus- või maksevõimega seotud raskused puudutavad kindlustusandjaid või finantseerimisasutusi. Eesti finantssektori jaoks omavad krediidiasutused oma mahult kõige suuremat mõju (süsteemse kriisi tõenäosus on kõige suurem võimalike probleemide korral). Samas võivad ka kindlustusandjate ja finantseerimisasutuste (pensionifondide valitsejad, investeerimisühingud) probleemid akumuleeruda ja mõjutada omakorda tõsiselt pangandust, mis võib tervikuna põhjustada süsteemse kriisi. Kriisi ennetamiseks või lahendamiseks on hädavajalik sekkuda võimalikult varajases faasis. Seetõttu on asjakohane, et kui kindlustusandjatel või finantseerimisasutustel esineb maksejõetuse vms ilminguid, oleks tagatud ka sellisel juhul võimalus eelarveliste vahenditega sekkuda. S ee on võimalus, mitte kohustus. RES § 61 kohaselt võib riik anda laenu või riigigarantii finantsasutusele või finantsasutuse kohustuste tagamiseks, et lahendada või ennetada likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võivat finantskriisi. Laenude ja riigigarantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus Riigikogu määratud piirmäära ehk limiidi ulatuses. Riigikogu kehtestab vastava piirmäära iga-aastase riigieelarvega. Vabariigi Valitsus võib anda laenu või riigigarantii tähtajaga kuni 30 aastat riigieelarvega määratud suurima lubatud jäägi ulatuses mh Eestis asuvatele või Eestis tegutsevatele finantsasutustele või nende kohustuste tagamiseks. Vabariigi Valitsuse 14. aprilli 2014. a määruse nr 50 „Laenu ja riigigarantii taotlemise ja andmise tingimused ja kord“ § 4 lõike 3 kohaselt küsitakse finantsasutusele laenu või garantii andmise kohta Eesti Panga või FI arvamust . Seega l aenu ja riigigarantiid annab riik RES sätestatud põhimõtetel ja turutingimustel. Laenu intress on hind, millega riik saab ise laenata ja sellele lisatakse riskimarginaal. Riigigarantii RES mõttes on laenugarantii ja selle eest tuleb riigile maksta garantiitasu. See tähendab, et riik ei anna laene soodustingimustel. Põhimõtted lähtuvad Rahvusvahelise Valuutafondi ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni soovitustest mh riigi fiskaalriskide juhtimiseks. RES § 71 kohaselt on stabiliseerimisreserv riigi rahalistest vahenditest moodustatud finantsreserv selliste kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute rahastamiseks, mille eesmärk on muu hulgas finantsasutustele likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamine või ennetamine. Stabiliseerimisreserv ei anna õigust nõuda riigilt raha. R iigi sekkumine finantsasutuste kriisiolukordades on üles ehitatud viisil, mis välistab automaatsed ja piiramata riiklikud kohustused, kuna sekkumine eeldab erandlikku ja konkreetset Riigikogu otsust ning on ajaliselt ja sisuliselt piiritletud. Iga meetme tegelik mõju turule ja konkurentsile peab olema hinnatud EL riigiabi reeglite alusel. Kui riigieelarve vahenditest makstav toetus vastab riigiabi tunnustele , tuleb abi andmisel järgida Euroopa Liidu riigiabi reegleid , sealjuures võib s iseturuga kokkusobivaks pidada abi liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks . Siseriiklikud riigiabi andmise protseduurireeglid on kirjas konkurentsiseaduse 6. peatükis. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk Solventsus II ja muudatusvajadus. Alates 2016. aastast kehtib ELis ühtlustatud ja tugev usaldatavusraamistik Solventsus II, mis põhineb iga kindlustusandja riskiprofiilil, tagades samas võrreldavuse, läbipaistvuse ja konkurentsivõime. Eesti õiguses on see üle võetud uue kindlustustegevuse seadusega. Raamistik nõuab tõhusaid riskipõhiseid usaldatavusnõudeid, motiveerides kindlustusandjaid oma riskide mõõtmiseks ja juhtimiseks. Solventsus II vähendab märkimisväärselt maksejõuetuse riski, võimaldades kindlustusandjatel toime tulla äärmuslike sündmustega (1 kord 200 aasta jooksul), ning toetab Euroopa majanduse pikaajalist rahastust. Direktiivi läbivaatamine tuvastas mõned piirangud ja puudused, mis on aluseks käesolevale seaduseelnõule: ebapiisav stiimul toetada pikaajalist rahastamist ja rohemajandust; riskitundlikkuse ja volatiilsuse piiratud käsitlemine; usaldatavusnõuete vähene proportsionaalsus, mis suurendab haldus- ja vastavuskulusid; piiriüleste kindlustusandjate ja gruppide järelevalve ning kindlustusvõtjate kaitse puudujäägid; piiratud vahendid süsteemse riski juhtimiseks kindlustussektoris. Kokkuvõttes on Solventsus II endiselt tõhus ja asjakohane, kuid vajab ajakohastamist, et parandada proportsionaalsust, tõhusust ja ühtsust ning tugevdada järelevalvet ja riskijuhtimist. 2.3. Väljatöötamiskavatsus Väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „H ea õigusloome ja normitehnika eeskir i“ § 1 lõike 2 punktist 2, kuivõrd eelnõu käsitleb E uroopa Liidu õiguse rakendamist. Solventsus II ja IRRD direktiivi de ettepanekutega koos koostas k omisjon mõjuanalüüsi . Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koostamisel analüüsitud valikud Eelnõu koostamisel analüüsiti järgmisi IRRD direktiivi ja Solventsus II direktiivi valikukohti . IRRD direktiivi a rt ikli 1 lõige 2. Rangemad nõuded : „ Liikmesriigid võivad võtta vastu või säilitada käesolevas direktiivis ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning rakendusaktides sätestatud normidest rangemad või neid täiendavad normid, kui need normid on üldkohaldatavad ega lähe käesoleva direktiiviga ega selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega vastuollu .“ . Valik: Eesti ei kohalda IRRD direktiivist rangemaid ja täiendavaid norme. Kuigi IRRD direktiivi puhul on tegemist miinimumdirektiivig a, võetakse seaduseelnõuga direktiiv üle ulatuses ja viisil, nagu see on direktiivis ette nähtud. IRRD direktiivi a rt ikli 3 lõige 1. Kriisilahendusasutuse määramine : „ Iga liikmesriik määrab ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada kriisilahenduse vahendeid ja kasutada kriisilahendusõigusi. “ . Valik: Kuna Eestis on FI juurde juba loodud finantskriisi lahendamise üksus, siis võtab see üksus üle ka kindlustusandjate kriislahendusega seotud ülesanded. IRRD direktiivi a rt ikli 3 lõige 11 . Kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud asutuste töötajate vastutuse piiramine : „ Ilma et see piiraks artikli 67 kohaldamist, võivad liikmesriigid kooskõlas riigisisese õigusega piirata kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud asutuste töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest. “ . Valik : Eesti ei piira kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nende töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest. IRRD direktiivi a rt ikli 26 lõige 7. Täiendavad kriisilahendusmeetmed ja -õigused : „ Liikmesriigid võivad anda kriisilahendusasutustele lisavahendeid ja -õigusi, mida saab kasutada, kui artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja vastab artikli 19 lõikes 1 või artikli 20 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse eeltingimustele, tingimusel et: a) piiriülese kindlustusgrupi suhtes kasutamise puhul ei pärsi sellised lisavahendid ja -õigused kindlustusgrupi tulemuslikku kriisilahendust ning b) need vahendid ja õigused on kooskõlas kriisilahenduse eesmärkidega ning artiklis 22 sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtetega. “ . Valik: Eesti ei näe ette täiendavaid lisavahendeid ja -õigusi kriisilahendusasutusele. IRRD direktiivi a rt ikli 30 lõige 9. Vara ja kohustiste ettevõtja ja juhtide vastutuse piiramine . „ Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride ega võlausaldajate ees. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride ega võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või võlausaldajate õigusi. Liikmesriigid võivad täiendavalt piirata vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel. “ . Valik: Eesti ei piira vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel. IRRD direktiivi a rt ikli 32 lõige 7. Sildkindlustusandja ja juhtide vastutuse piiramine . „ Sildettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride või võlausaldajate ees. Sildettevõtja haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride või võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või võlausaldajate õigusi. Liikmesriigid võivad vastavalt riigisisesele õigusele täiendavalt piirata sildettevõtja ja tema haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel. “ . Valik : Eesti ei piira sildettevõtja ja tema haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel. IRRD direktiivi a rt ikli 34 lõige 1. Kindlustuse tagamise skeemile sildkindlustusandja rolli andmine : „ Erandina artiklitest 32 ja 33 võivad liikmesriigid ette näha, et sildettevõtja ülesanded ja õigused antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile. “ . Valik : Seaduseelnõu väljatöötamisel analüüsiti võimalust anda sildkindlustusandja ülesanded ja õigused üle LKF- ile , arvestades sealjuures, et tema tegevus piirdub üksnes liikluskindlustusest tulenevate kohustiste haldamisega. Analüüsiti, kas sildkindlustusandja ülesannete andmine liikluskindlustuse tagamise skeemile on piisav lahendus, sest skeem on loodud kitsalt liikluskindlustuse eesmärgil ning selle ressursid ja pädevus ei kata kogu kindlustussektori vajadusi – nt elukindlustuse või tervisekindlustuse klientidele pole tagatud sama kaitse. Kuna tegemist oleks täiendava võimaluse, mitte kohustusega sellist õigust kasutada, otsustati liikmesriikidele antud valikut kasutada ja näha Eesti õiguses ette lahendus, et kriisilahendusasutuse otsuse alusel ja LKF nõusolekul võib viimasele anda sildkindlustusandja ülesanded, kui see osutub vajalikuks, et tagada liikluskindlustuslepingute jätkuvus ja kahjustatud isikutele hüvitise maksmine. LKF- il poleks õigust sõlmida uusi kindlustuslepinguid n - ö sildkindlustusandjana. IRRD direktiivi a rt ikli 35 lõige 6. Teatud kohustiste välistamine allahindamise või konverteerimise rakendamisulatusest : „ Liikmesriigid võivad ette näha, et kriisilahendusasutused ei rakenda allahindamise või konverteerimise vahendit seoses järgmisega: a) kohustised, mis tulenevad praegustest ja tulevastest kindlustuslepingutest tulenevatest nõuetest, mis on kaetud varadega vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 275 lõike 1 punktile a; b) kohustised, mis tulenevad eratervisekindlustuslepingutest või pikaajalise hoolduse erakindlustuslepingutest, mida pakutakse riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava kohustusliku tervise- või pikaajalise hoolduse kindlustuse alternatiivina; välistamist kohaldatakse ainult asjaomase vastutuse selle osa suhtes, mis asendab riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa. “ . Valik: Eesti kohaldab kindlustuslepingutest tulenevate nõuete korral võimalust vastavad kohustised alla hinnata või konverteerida. Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui FI kriisilahendusüksus põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete alla hindamisega. Seega on tegemist kõige äärmuslikuma võimalusega, kui miski muu enam ei aita ja see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Väljamaksete suuruse vähendamine võib osutuda paremaks lahenduseks, kui see, et väljamakseid ei tehta üldse. Kui kriisilahenduse lõpus tehtavast järelhindamisest selgub, et kindlustusvõtjad kandsid suuremat kahju, kui nad oleks kandnud kindlustusandja pankroti korral, on neil igal juhul õigus hüvitisele, mis rahastatakse kriisilahenduse osafondist. Punk ti b valikukoht ei ole Eesti puhul rakendatav, kuna kindlustusandjate pakutav ravikindlustus ei asenda riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa, vaid täiendab seda. IRRD direktiivi a rt ikli 44 lõige 1. Kriisilahendusmeetme rakendamisel erihalduri nimetamine : „ Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nimetada erihalduri, et asendada kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juht- või järelevalveorgan. Samuti tagavad liikmesriigid, et erihalduril on oma ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon ning vajalikud võimed ja teadmised. Liikmesriigid võivad sätestada, et kriisilahendusasutus võib määrata mitu erihaldurit. “ . Valik: Kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse regulatsioon FELS lubab määrata mitu erihaldurit, on KKELS- is võetud sama lähenemine. IRRD direktiivi a rt ikli 52 lõige 2 . „ Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et põhiemaettevõtjad tagaksid, et nende kolmanda riigi tütarettevõtjatest kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjad, lisavad oma lõikes 1 osutatud finantslepingutesse tingimused, et välistada võimalus, et kui kriisilahendusasutus kasutab kooskõlas lõikega 1 õigust peatada või piirata põhiemaettevõtja õigusi ja kohustusi, on see mõjuv põhjus nende lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks või muutmiseks või tasaarvestuseks (netting) või tasaarvestuse ( set-off ) õiguse kasutamiseks või tagatistest tulenevate õiguste täitmisele pööramiseks. “ . Valik: Kuna valikukoht ei puuduta ühtegi Eesti ettevõtjat (Eestis ei ole ühtegi lõplikku emaettevõtjat, sealjuures sellist, kellel oleks kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja (kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt), ei ole Eesti puhul ka asjakohane näha seaduses ette täiendavad fantoomnõuded. IRRD direktiivi a rt ikli 66 lõige 5. Konfidentsiaalsusnõuded : „ Liikmesriik võib anda loa teabevahetuseks järgmiste isikutega: a) järgides rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid, mis tahes kolmanda isikuga, kui see on vajalik kriisilahenduse meetme kavandamiseks või rakendamiseks; b) oma liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjoniga, oma liikmesriigi riigikontrolliga ja muude liikmesriigis uurimisega tegelevate organitega selleks sobilikel tingimustel; c) riigi ametiasutustega, mis vastutavad maksesüsteemide üle järelevalve tegemise eest; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on tavaline maksejõuetusmenetlus; riigi ametiasutustega, mis avalikes huvides teevad järelevalvet muude finantssektori ettevõtjate üle; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on finantsturgude, krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve, ning nende nimel tegutsevate inspektoritega; liikmesriikide ametiasutustega, mille vastutusalas on makrotasandi usaldatavusnõuete rakendamise kaudu finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine liikmesriikides; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on kaitsta finantssüsteemi stabiilsust; ning isikutega, kelle ülesanne on teha kohustuslikke auditeid. “ . Valik: Seaduseelnõus nähakse ette, et seaduses sätestatud konfidentsiaalsusnõuded ei takista FI-l edastamast teavet Riigikontrollile, kui Riigikontroll vajab teavet, et hinnata FI juhtimise tulemuslikkust kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete kohaldamisel (analoog on FFELS- is ). IRRD direktiivi a rt ikli 67 lõige 1. Kohtu luba kriisilahendustegevuseks : „ Liikmesriigid võivad nõuda, et kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme võtmise otsuseks on vajalik eelnev kohtu luba, tingimusel et riigisisese õiguse kohane kriisiohjemeetme võtmise otsusega seotud loa taotlemise ja kohtuliku arutamise menetlus on kiire. “ . Valik : Arvestades, et FELS ei sätesta vastavat nõuet pankade kriisilahendusega seoses, on KKELS- is valitud samasisuline lähenemine. Lisaks on koalitsioonileppe punktis 188 kirjas – „teeme kõik kohtumenetlused ökonoomsemaks, näiteks jätame halduskohtust küsitavaks vaid need load, kus loa küsimine on päriselt vajalik“. IRRD direktiivi a rt ikli 81 lõige 2. Kriisilahenduse rahastamine : „ Iga liikmesriik loob ühe või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjatelt ning kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvatelt kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjate liidu filiaalidelt ennetavalt kogutavate või nende poolt tagantjärele makstavate osamaksete kaudu või nende osamaksete kombinatsiooni kaudu, et katta vähemalt artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine aktsionäridele, kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele. Liikmesriigid võivad ette näha võimaluse kasutada esimeses lõigus osutatud rahastuid ka kriisilahenduse vahendite kasutamisega seotud muude kulude katmiseks, kui rahastute kasutamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks. Liikmesriigid võivad kasutada oma rahastute puhul sama haldusstruktuuri kui kindlustuse tagamise skeemide puhul, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004. “ . Valik : Direktiiv jätab liikmesriigi otsustada, kas kriisilahenduse rahastamiseks koguda vahendeid ex-ante (ette rahastamine), ex-post (tagantjärele rahastamine) või nende kombinatsioonina. Ex-ante rahastamise kasuks on asjaolu, et vahendid on kriisi puhkemise korral koheselt kättesaadavad (kiirem reageerimine). Selline lahendus jaotab maksmise koormuse ühtlasemalt ning kogutud vahendeid saab investeerida ning kasvatada nende väärtust. Teisalt suurendab see kindlustusandjate püsikulusid, sealjuures võib väiksematel kindlustusandjatel keeruline pidevalt makseid teha. Kuna kriise juhtub harva, võib olla tegemist ebaefektiivse ressursikasutusega (kindlustusandja ei saa seda raha kasutada mujal). Ex-post rahastamismudel tähendab madalamat halduskoormust kindlustusandjatele ning nad saavad kasutada neid vahendeid oma äris muul kasulikul otstarbel, mis omakorda tähendab, et kriisi tekkimisel ei ole rahastu kohe saadaval. Samas kriisilahenduse korral rahastavad kriisilahendust teised kindlustusandjad ja see tähendab neile korraga suuremat halduskoormust. Kindlustusandjad võivad arvata, et „kui midagi juhtub, siis kõik maksavad nagunii hiljem“, mis nõrgestab riskidistsipliini. Seega võib ex-post rahastamine karistada neid turuosalisi, kes olid tegelikult konservatiivsed ja vältisid liigseid riske – nad peavad kriisi järel ikkagi oma osa maksma. Ex-ante ja ex-post kombinatsioon võimaldab tagada, et osa summast on koheselt kasutatav ning muu kogutakse tagantjärele maksetest. Seega ex-ante tagab stabiilsuse ja kiiruse, aga on kallim ja koormavam. Ex-post on odav rahulikul ajal, aga kriisis riskantne. Seaduseelnõus on ette nähtud ex-post rahastamismudel. Tõenäosus, et Eesti kindlustusandja suhtes on asjakohane algatada kriisilahendus, on pigem väike, mistõttu ei ole kindlustusandjatelt etterahastamise nõudmine põhjendatud. Teine liikmesriigi valikukoht on seotud kriisilahenduse rahastuse ulatuse määramisega. IRRD direktiivist tulenevalt peab rahastu olema loodud hüvitise maksmiseks, kui kriisilahendusega on kandnud osapooled suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalise maksejõuetuse korral. Eesti valik on võimaldada vahendite kasutamist ka kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks ning garantii andmiseks. Solventsus II direktiivi a rt ikli 51a lõiked 2 ja 3. Auditeerimine : „ Erandina artiklist 29c võivad liikmesriigid laiendada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuet (avaliku aruande bilansi auditeerimise kohustus) ka väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kaptiivkindlustus - ja kaptiivedasikindlustusandjatele . Liikmesriigid võivad laiendada lõikes 1 osutatud auditeerimisnõude kohaldamisala ka muudele solventsuse ja finantsseisundi aruande osadele. “ . Valik: Eesti ei laienda auditeerimisnõuete kohaldamisulatust ning ei kohalda SFCR bilansi auditeerimist väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele. Solventsus II direktiivi a rt ikli 122 lõige 5. Krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele : „ Liikmesriigid võivad lubada kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, mis on arvutatud nende sisemudelis kooskõlas artikliga 77d, üksnes juhul, kui: a) meetodiga, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsusega korrigeerimisele, ei võeta arvesse riskiga korrigeeritud hinnavahe ettevõtjapõhist kohandamist vastavalt artikli 77d lõikele 1c ega euro puhul volatiilsusega korrigeerimise võimalikku suurendamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimisega vastavalt artikli 77d lõikele 4; b) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem järgmistest näitajatest: i) solventsuskapitalinõudena arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue , välja arvatud see, et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele võetakse arvesse kooskõlas metoodikaga, mida EIOPA kasutab tehnilise teabe avaldamiseks vastavalt artikli 77e lõike 1 punktile c; ii) kooskõlas alapunktiga i arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue , välja arvatud see, et artikli 77d lõike 2 teises lõigus osutatud valuuta puhul määratakse esindav portfell kindlaks kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kindlustus- või edasikindlustusandjate varade asemel nende varade alusel, millesse kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib. “ . Valik: Eesti lubab kindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega kohandamisele. Tegemist pole kohustuse, vaid võimalusega. Solventsus II direktiivi a rt ikli 68 lõige 1. Teabevahetus järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel : „ Artikli 64 esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama liikmesriigi järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. Juhul kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetatakse seda üksnes selle asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb. “ . Valik: Eesti lubab FI-l vahetada teavet Maksu- ja Tolliametiga. Solventsus II direktiivi a rt ikli 144b lõige 6. Järelevalve sekkumine : „ Lõikes 3 osutatud õigusi võib kasutada liikmesriigis tegutsevate asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui lõikes 3 osutatud erandlikud asjaolud mõjutavad kogu kindlustusturgu või selle olulist osa. Liikmesriigid määravad asutuse, kes kasutab esimeses lõigus osutatud õigusi. “ . Valik : Eestis on selleks asutuseks FI. Seaduseelnõu ülesehitus Seaduseelnõu ülesehitusel on lähtutud põhimõttest, et kindlustusandja kriiside ärahoidmiseks on asjakohane reguleerida alustuseks kriiside ennetamist (2. peatükk) ning seejärel kriisilahenduse kavandamist (3. peatükk), kriisilahenduse üldisi põhimõtteid (4. peatükk) ja kriisilahenduse läbiviimist (kriisilahendusmeetmete rakendamist ja -õiguste kasutamist (5. ja 6 peatükid). Koos kriisilahendusõigust kasutamisega nähakse ette ka õiguskaitsemeetmed, mis on kriisilahendusõiguste peatükile järgnevas peatükis (7. peatükk). Kriisilahendusega seotud teavitus ja avaldamisnõuded on peatükis 8. Samas peatükis on ette nähtud ka konfidentsiaalsusnõuded. Kindlustusgruppide ja piiriülese kriisilahendusega seonduv on reguleeritud peatükis 9. Järelevalve ja vastutusega seonduvad sätted on ette nähtud seaduse lõpus (10. peatükk) enne rakendussätteid (11. peatükk). 1. peatükk. Üldsätted 2. peatükk. Kriisiennetus 3. peatükk. Kriisilahenduse kavandamine 1. jagu. Kriisilahenduskava 2. jagu. Kriisilahenduskõlblikkus 3. jagu. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine 4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, üldised põhimõtted ja väärtuse hindamine 1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja üldised põhimõtted 2. jagu. Väärtuse hindamine 5. peatükk . Kriisilahendusmeetmed 1. jagu. Üldsätted 2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede 3. jagu. Kindlustusandja võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste eraldamine 4. jagu. Allahindamise ja konverteerimise meede 6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine 7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed 8. peatükk. Teavitamise-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded 9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus 1. jagu. Kriisilahenduskolleegium 2. jagu. Otsuse tegemise ja teabevahetus 3. jagu. Piiriülene kriisilahendus 4. jagu. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus 10. peatükk. Haldussund ja vastutus 1. jagu. Haldussund 2. jagu. Vastutus 11. peatükk. Rakendussätted 1. jagu. Muudatused kehtivates seadustes – FIS, FELS, KindlTS , LKindlTS , RPS, TFS, TsMS , VÕS, V ÕSRS, VpTS ja ÄS muutmine 2. jagu. Jõustumine Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu § 1– 8 5 6 ) Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust. Seadus keskendub järgmistele k riisilahenduse läbiviimise üldis tele põhimõt etele : kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui eeltingimused selleks on täidetud ja see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, sealjuures peab kriisilahendus olema vajalik lähtuvalt avalikust huvist; kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ja teises järjekorras võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses; kriisilahendus aitab kaitsta maksumaksjate raha; ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt; kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed vahetatakse välja, välja arvatud erijuhtudel; ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas osas, kui ta oleks kandud pankrotimenetluse korral, sealjuures neil on õigus hüvitisele, kui selgub, et nad on kandnud suuremat kahju; seaduses on ette nähtud kaitsemeetmed kriisilahenduse läbiviimiseks, sealhulgas kriisilahendusega seotud otsuste edasikaebamise võimalus. Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted. Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala . Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust. Kriisiennetuse eesmärk on kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisundi olulise halvenemise korral selle taastamine. Kriisilahenduse eesmärk on kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute, kannatanute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine, finantsstabiilsuse säilitamine, kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine ja avaliku sektori vahendite kaitsmine . Lihtsustatult öeldes sätestab seadus meetmed ja õigused, mille abil saab sekkuda kindlustusandjate kriisi ennetamisse või vajaduse korral kriisi võimalikult tõhusalt lahendada. Seadus määratleb nii kohustused, mida kindlustusandjad ja kindlustusgrupid peavad järgima, kui ka õigused ja volitused, mida F I saab rakendada. Samuti sätestatakse, et F I kui haldusorgan peab järgima haldusmenetluse seaduses sätestatut, kuid teatud erisustega. Eelnõu § 2. Seaduse kohaldamisala . Paragrahv määrab seaduse kohaldamisalasse kuuluvad isikud. Lõ iked 1 ja 2 . Eelkõige reguleerib seadus Eestis tegevusloa saanud kindlustusandjate kriiside ennetamist ja lahendamist. Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka edasikindlustusandjad, kes on KKELS tähenduses kindlustusandja d ehk edasikindlustusandjatele kohaldatakse seaduses kindlustusandja kohta sätestatut. Kuivõrd kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama kindlustusgrupi solventsust ja toimimist tervikuna , kehtestatakse ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse nõuded ka kindlustusgrupi tasandil , mistõttu kuuluvad seaduse kohaldamisalasse ka emaettevõtjast kindlustusandjad , kindlustusvaldusettevõtja d ja segafinantsvald usettevõtjad (seaduses läbivalt kasuta des terminit muu kriisilahenduse subjekt) . Valdusettevõtjad on defineeritud KindlTS § 87 lõigetes 6 (muudetakse käesoleva seaduseelnõuga) ja 7. Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal id . Lõige 3 . Erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahenduses olevale kindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse säilitamiseks. Need õigused hõlmavad kriisilahendusõiguste kasutamist ja kriisilahendusmeetmete rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes (vt selgitusi § 5 1 juures) . Eelnõu § 3. Pädev asutus IRRD direktiivi artikli 3 lõi ke 1 kohaselt peab i ga liikmesriik määra ma ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, kellel on õigus rakendada kriisilahenduse meetmeid ja kasutada kriisilahendusõigusi. Lõiked 1 ja 2. IRRD direktiivi artikli 2 punkti 13 kohaselt on järelevalveasutus direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 10 määratletud järelevalveasutus (kelleks on FI) ja IRRD direktiivi artikli 2 punktis 12 on defineeritud kriisilahendusasutus , kelleks on IRRD direktiivi artikli 3 kohaselt määratud ametiasutus ( käesoleva eelnõu alusel samuti FI). Kuna FI-l on seaduses nii finants järelevalve teostaja kui ka kriisilahendusülesanded, on lõigete 1 ja 2 eesmärk defineerida, et FI finantsjärelevalveüksus täidab finantsjärelevalveülesandeid ja FI kriisilahendusüksus täidab kriisilahendusülesandeid. FI on FIS § 5 1 alusel moodustanud finantskriisi lahendamise üksuse, mille ülesandeks on kriisilahenduse ettevalmistamine ja kavandamine ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamine. Käesoleva seaduse jõustumisel on selle üksuse ülesandeks ka kindlustusandjate ja asjakohasel juhul kindlustusgruppide kriisilahendusega seonduv. Lõikes 3 defineeritakse laiemalt kriisilahendusasutus. Nimelt on seaduse kohaldamisel asjakoha ne viidata teatud juhtudel ka teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustele , kes määratakse IRRD direktiivi artikli 3 alusel. Eesti puhul on selleks asutuseks § 3 lõike 2 kohaselt FI. Lõige 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sama riigi kriisilahendusasutus, kus asub kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine on reguleeritud KindlTS §-s 241. Lõikes 5 on defineeritud kolmanda riigi ametiasutus , ke s on sisuliselt kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus või kriisilahendusasutus (ehk asutus, kellel on liidu vastavate pädevate asutustega analoogsed finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesanded). Eelnõu § 4. Kriisilahendustegevus ega seotud terminid Paragrahvi on koo ndatud sisult seotud terminid , mida seaduses läbivalt kasutatakse . Lõi getega 1 ja 2 võetakse üle IRDD direktiivi artikli 2 punktide 29 ja 1 mõisted . I RRD direktiivi s kasutatakse läbivalt termineid kriisilahendustegevus ja kriisilahendus . Kriisilahendustegevus on laiem a tähendusega , hõlmates nii kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemist kui ka kriisilahendusmeetmete rakendamist kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes ning ka FI kriisilahendusõigus te kasutamist. Kriisilahendus on konkreetsemalt kriisilahendusmeetmete rakendamine kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks (ehk otsus kriisilahenduse algatamise kohta on juba tehtud). Kriisilahendusmeetmed on seaduse § 31 lõikes 1. Lõikes 3 on määratletud kriisiennetusmeetmed (IRRD direktiivi artikli 2 punkt i 79 ülevõtmine) , viidates FI järgmistele õigustele: FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esinevad puudused või kava rakendamisel tekkida võivad takistused; kui kindlustusandja ei täida nõuetekohaselt eelkirjeldatut, võib FI finantsjärelevalveüksus teha ettekirjutuse, millega nõuab kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI peab vajalikuks ning nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele; FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude (SCR) mittetäitmise tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et tagada SCR täitmine; FI finantsjärelevalveüksusel on õigus keelata või piirata varaga seotud tehingud; FI kriisilahendusüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt või grupilt meetmeid kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. Lõikes 4 on defineeritud kriisiohjemeede , mis hõlmab nii kriisilahendustegevuse läbiviimist kui ka erihalduri määramist ja määratud isiku kaudu kriisilahenduses oleva ettevõtja üle kontrolli omamist (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 80 ülevõtmine) . Lõige 5 . Kindlustusgrupi kriisilahendus on kas kriisilahendusmeetmete rakendamine emaettevõtja või kindlustusgruppi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja tasandil või kriisilahendusasutuste vahel kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise koordineerimine seoses kindlustusgrupi ettevõtjaga (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 31 ülevõtmine ) . Lõikes 6 on defineeritud kriisilahenduses olev ettevõtja. Tegemist on eelnõu § 2 lõi getes 1 ja 2 nimetatud ettevõtjaga , kelle suhtes on algatatud kriisilahendus (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 69 ülevõtmine) . Lõi ked 7 ja 8 . Seaduses kasutatakse läbivalt terminit omandiõiguse instrument, mis võib olla nii aktsia, osa (nt kindlustusühistute korral), muu omandiõigust tõendav instrument või instrument, mis on konverteeritav aktsiaks (nt vahetusvõlakiri), osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks või annab õiguse omandada aktsia (nt optsioon), osa või muud omandiõiguse instrumenti, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus omandiõiguse instrumendis. Omandiõiguse instrument on defineeritud IRRD direktiivi artikli 2 punktis 51 . Omandiõiguse instrumendi omaja on isik, kes omab ettevõtjas omandiõiguse instrumenti ) ehk sisuliselt on tegemist ettevõtja omanikuga . Kuigi direktiiv i eestikeelses versioonis on kitsalt osutatud aktsionärile (IRRD direktiivi artikli punkt 52) , tuleb arvesse võtta, et ettevõtja omanikud võivad olla ka osanikud . Kuigi Eestis ei ole hetkel ühtegi kindlustusühistut asutatud, peavad kriisilahendusreeglid olema kohaldatavad ka selliste ühinguvormide kriisilahenduse korral . Lõikes 9 on defineeritud võlainstrument, mis võib olla nii võlakiri kui ka muu väärtpaberina kaubeldav võlakohustus või võlakohustuslik instrument, mida saab õiguslikult üle anda (võõrandada). Samuti on võlainstrument, mille alusel tekib võlg (nt laenuleping) või tunnistatakse võla olemasolu (nt võlatunnistus). Võlainstrument on ka instrument, mis ei loo veel võlaõigussuhet, aga annab õiguse tulevikus võlg omandada (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 3 9 ülevõtmine ) . Lõige 1 0 . Vastuvõtja on defineeritud käesoleva seaduse tähenduses, kuna KindlTS 131 lõige 1 määratleb samuti vastuvõtja, aga kitsamalt kindlustus portfelli vastuvõtja tähenduses. Käesoleva seaduse tähenduses on tegemist isik uga , kellele antakse kriisilahendusmeetme rakendamisel üle kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, kohustised või nende mistahes kombinatsioon. Lõike 1 1 kohaselt on asjakohane kapitaliinstrument kindlustusandja esimese, teise ja kolmanda taseme omavahend (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 63 ülevõtmine) . Lõige 1 2 . Kõlblik ud kohustis ed on kohustis ed ja lõikes 1 1 osutamata kapitaliinstrumen did . Samuti kohustis ed , mida ei ole allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamisest välistatud (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 6 1 ülevõtmine) . Lõikega 1 3 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 2 punkt 65 ehk mõjutatud võlausaldaja mõiste. Tegemist on isikuga, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks. Eelnõu § 5 . Kindlustuse tagamise skeem, rahastu, erakorraline avaliku sektori finantstoetus ja muud terminid Paragrahvi 5 on koondatud terminid seoses kriisilahenduse rahastamise ja garantiifo ndide ga. Lõikes 1 määratletakse kindlustuse tagamise skeem , kelleks Eestis puhul on liikluskindlustuse sea duse § 10 lõike s 1 nimetatud Liikluskindlustuse Fond (LKF) ja Tagatisfondi seaduse § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud pensionilepingute osafond. Kuna piiriülese kriisilahenduse korral võivad olla pildis ka teiste lepinguriikide kindlustuse tagamise skeemid, on kindlustuse tagamise skeem defineeritud KKELS - is üldise ma lt, viitamata ainult Eesti kindlustuse tagamise skeemidele (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 62 ülevõtmine) . IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast. Kriisilahendus meetmete ja -õiguste kasutamine kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei tohiks takistada kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele (sh kahjustatud isikud) hüvitise maksmist nende riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu. LKF on liikluskindlustuse garantiifond, võttes vajaduse korral üle pankrotistunud liikluskindlustuse kindlustusandja kohustused . Makseraskustes kindlustusandja kohustused lähe vad kehtiva õiguse kohaselt LKF- ile üle alles kindlustusandja lõpetamismenetluse korral ( LKindlTS § 50 lõige 1) ning mitte erirežiimi ehk kriisilahendusmeetmete rakendamise raames. Kui kriisilahendus käivitub ja otsustatakse, et liikluskindlustuse lepinguid ei õnnestu üle kanda uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale, tagab LKF, et kindlustusvõtjate ja kannatanute nõuded oleksid täidetud. Samal ajal lõpetatakse kindlustusandja ülejäänud tegevus (nt pankrotimenetluses). Sedasi tagatakse kindlustuskaitse jätkumine või kahjude hüvitamine liikluskindlustuse valdkonnas. Nimelt lubab seadus kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja meetme rakendamise korral anda üle ka üksnes osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast, õigustest või kohustistest, misjärel likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises maksejõuetusmenetluses ehk kui peaks tekkima olukord, et üle ei anta liikluskindlustuse portfelli, siis sekkub LKF. Kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus vaid juhul, kui kõik seaduses sätestatud tingimused on selleks täidetud. Üheks tingimuseks on, et kriisilahendus peab olema avaliku huvi seisukohast vajalik ning IRRD direktiivi 35 põhjenduspunkti kohaselt tuleks sellisel juhul arvesse võtta ka kindlustuse tagamise skeemide olemasolu, sest kriisilahendus ei tohi kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kahjustatud isikute jne jaoks olla ebasoodsam kui kindlustusandja pankrot (NCWO põhimõte). Seega peaks FI kriisilahendusüksus muu hulgas hindama, kas ühe kindlustusliigi nõuete täitmise tagamine kindlustusandja pankroti korral kaalub üles olukorra, kus kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks oleks asjakohasem kriisilahenduse algatamine ja vastupidi. Kui kriisilahendus on siiski kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks vajalik ja pärast kriisilahendusmeetme rakendamist hinnatakse, kas omandiõiguse instrumentide omajaid , kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid, õigustatud isikuid ja muid võlausaldajaid oleks tavalise maksejõuetusmenetlus korral koheldud paremini, tuleb arvesse võtta ka neid makseid, mida kindlustusvõtjad, soodustatud isikud ja kahjustatud isikud oleksid kohaldataval juhul saanud kindlustuse tagamise skeemidest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ kohastelt hüvitisfondidelt. Eelnõuga muudetakse LKF rolli kindlustusandja raskustesse sattumise korral ning võimaldatakse LKF- ile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfell (vt selgitusi LKindlTS muudatuste juures) , kui kindlustusandja suhtes on kehtestatud erirežiim (erirežiimihalduri otsuse alusel ja LKF nõusolekul). Samuti antakse kriisilahendusasutusele võimalus anda LKFile sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused (tegemist on kriisilahendusasutuse võimalusega kaaluda kindlustusandja kriisilahenduse korral sellist lahendust, st kriisilahendusasutusel ei ole kohustust LKF- ile sildkindlustusandja ülesanded üle anda). Tagatisfondi eesmärk on toetada kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmist teisele kindlustusandjale. Selleks on Tagatisfondi juurde loodud pensionilepingute osafond, mille arvel võib toetada pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmist teisele kindlustusandjale, kui kindlustusandja pensionilepingutele vastavate tehniliste eraldiste summa ületab pensionilepingute kindlustusportfellile vastavat kattevara ning mh kui kindlustusandjale kehtestatakse kindlustustegevuse seaduse § 146 lõikes 1 sätestatud erirežiim (erirežiim tähendab ka kriisilahendusmeetmete rakendamist). Seega saab fondi vahendeid kasutada ka kindlustusandja kriisilahenduse raames pensionilepingute portfelli üleandmise toetamiseks. Lõige 2 . IRRD artikli 81 kohaselt loob iga liikmesriik ühe või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid , mille ta saab oma liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning oma territooriumil asuvatelt kolmandate riikide kindlustusandjate liidu filiaalidelt . Rahastu on defineeritud IRRD artikli 2 punktis 27 ning selle eesmärgiks on tulemuslik kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine. Selleks luuakse Tagatisfondi juurde uus osafond (vt selgitusi TFS muudatuste juures). Lõi kega 3 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 2 punkt 19 . Erakorralise avaliku sektori finantstoetuse all mõeldakse sisuliselt mistahes vormis riigiabi ehk riigieelarveliste vahendite kasutamist . Nimelt võib erandjuhul kindlustusandja kriisilahendamiseks vaja minna ka erakorralist riiklikku rahastust. Nagu osutatud, peaks t egemist olema erakorralise olukorraga riigi vahendite kasutamiseks . Sellise d ri i k li kud skeemid peavad vastama ELi riigiabi reeglitele. Käesoleva eelnõu ga ei muu deta kehtivat õigust ega l ooda uusi aluseid avaliku sektori finantstoetuse andmiseks. Lõige 3 on selgitava iseloomuga ning koondab ühe mõiste alla kehtivas õiguses ja Euroopa Liidu õiguses juba ette nähtud riigiabi ja muud riigieelarveliste vahendite kasutamise vormid , mis on ette nähtud, et säilitada või taastada kindlustusandja jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus. Riigiabi on täpsemalt selgitatud ka R ahandusministeeriumi (edaspidi ka RaM ) veebilehel , osutades, et k una riigiabi konkreetset definitsiooni Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 107 lõige 1 ei anna, tuleb otsustamisel, kas tegemist on riigiabiga, lähtuda järgmistest kriteeriumidest: abi antakse riigi, linna või valla vahenditest; abimeetmel on valikuline iseloom st ta on suunatud teatud ettevõtjale, ettevõtjate grupile või mingite kindlate kaupade tootmiseks; abimeede annab eelise abi saajale; abimeede moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kaubandust Euroopa Liidu riikide vahel. Eelnõu kohaselt: ei või kindlustusandja e nnetavas finantsseisundi taastamise kavas finantsseisundi säilitamiseks või taastamiseks ette näha erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist (§ 7 lõige 7) ; peab kriisilahenduskava sisaldama teavet kriisilahendamise rahastamise võimaluste kohta eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori finantstoetus t (§ 14 lõike 2 punkt 7); hinnatakse kriisilahenduskõlblikkust , eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori finantstoetuse saamist (§ 19 lõiked 1 ja 4 ); on kriisilahenduseesmärk mh erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine (§ 25 lõike 1 punkt 4); loetakse kindlustusandja raskustes olevaks, kui ta taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust (§ 26 lõike 3 punkt 5); ei arvestata väärtuse hindamisel võimaliku erakorralise avaliku sektori finantstoetusega kriisilahenduse ajal (§ 30 lõige 8) ; hüvitise õiguse järelhindamisel ei arvestata erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist (§ 62 lõige 4) . Üksnes siis, k ui kriisilahendusasutuse poolsetest meetm et est ei piisa kriisiolukorra lahendamiseks, võib tekkida ka vajadus avaliku sektori (riigieelarveliste) finantsvahendite kasutamiseks (vt selgitusi seletuskirja punktis 2.1. 4 ) . Lõige 4 . Paljud seaduses kasutatavad terminid on kasutusel ka KindlTS-is ja FIS-is, mistõttu kasutatakse neid termineid viidatud seaduste tähenduses. Sedasi võetakse üle järgmised IRRD direktiivi artikli 2 terminid: punkt 2: kindlustusandja ( KindlTS § 4 lõige 1); punkt 3: edasikindlustusandja ( KindlTS § 3 lõige 2, § 15 lõige 1 ) ; punkt 4: kindlustusvaldusettevõtja ( KindlTS § 87 lõiked 6–6 3 ; punkt 10: kindlustusgrupp ( KindlTS § 7, 87 lõige 1); punkt 21: kindlustusgrupi järelevalvaja ( KindlTS § 87 lõige 3, § 241); punkt 24: oluline piiriülene kindlustustegevus ( FIS § 47 12 ); punkt 28: omavahendid ( KindlTS § 55 lõige 1); punkt 37: segakindlustusvaldusettevõtja ( KindlTS § 87 lõige 7); punkt 40: kindlustuslepingust tulenev nõue ( KindlTS § 171 lõige 1 1 ); punkt 41: emaettevõtja ( KindlTS § 7); punkt 58: esimese taseme omavahendite instrumendid: ( KindlTS § 53 lõige 3); punkt 59: teise taseme omavahendite instrumendid: ( KindlTS § 53 lõige 4); punkt 60: kolmanda taseme omavahendite instrumendid: ( KindlTS § 53 lõige 5); p unkt 85: väike ja mittekeerukas kindlustusandja ( KindlTS § 45 1 ); punkt 87: tütarettevõtja ( KindlTS § 7). 2. peatükk. Kriisiennetus. Kriisiennetuse põhialuseks on idee, et see on odavam ja tõhusam kui kriisilahendus. Ennetava meetmena tuleks kindlustusandjatel läbi mõelda, millised stsenaariumid võivad kahjustada nende stabiilsust ja milliseid meetmeid tuleks selliste stsenaariumide avaldumisel rakendada. Peatükiga 2 võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 7 – 9 ning osaliselt artiklid 4 ja 17. On oluline, et kindlustusgrupid ja teatud kindlustusandjad koostaksid ennetavad finantsseisundi taastamise kavad, milles kehtestatakse meetmed, mida kindlustusgrupp ja kindlustusandja pea vad võtma, et pärast finantsseisundi olulist halvenemist, mis võib ohustada tema elujõulisust, saaks finantsseisundi taastada . Kavad on osa kindlustusandja juhtimissüsteemist . Eelnõu § 6 . Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava Paragrahvi eesmärk on sätestada, millised kindlustusandjad peavad koostama ennetavad finantsseisundi taastamise kavad (edaspidi ka ennetavad kavad ). Lõiked 1 ja 2. FI finantsjärelevalveüksus määrab kindlaks need kindlustusandjad, kes on kohustatud koostama ennetavad kavad . Sealjuures peavad sellise kava igal juhul koostama need kindlustusandjad, kelle kohta koostab FI kriisilahendusüksus kriisilahenduskavad (vt selgitusi § 13 juures) . Ülejäänu d kindlustusandjat e kindlaksmääramisel võtab FI arvesse kindlustusandjate suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, tema tegevuse olulisust teiste lepinguriikide majandusele ning kindlustusandja piiriülest tegevust (eelkõige, kas tegemist on olulise piiriülese kindlustus tegevusega). Näiteks asendatavuse hindamisel vaatab FI, mil määral on kindlustusvõtjatel ja soodustatud isikutel võimalik kindlustuslepinguid asendada või vahetada need mõne teise kindlustusteenuse, -lepingu või sarnase finantst eenuse vastu mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega, samuti teiste turuosaliste suutlikkust asendamisnõudlust rahuldada. Kava de koosta m ise riiklik kaetus peab olema vähe malt 60% Eesti elukindlustus turu tegevusest ja 60% kahjukindlustusturu tegevusest . E elmises lõigus osutatud näitajate põhjal moodustub „pingerida“ ning alles siis fikseeritakse, millised kindlustusandjad peavad kava koostama, et oleks 60% turumahu kriteerium täidetud. FI määrab elukindlustusturu väärtuse, liites elukindlustuse tehnilised eraldised ning kahju kindlustusturu väärtuse määramiseks lii dab kahjukindlustuse bruto kindlustusmaksed . Kindlustusandjate asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat tegevust käsitatakse asjaomase riigi turuosade hulgas, kus kindlustusandjal on tegevusluba. Kui tegemist on kindlustusandjaga, kes tegeleb nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega, siis arvestatakse tema tegevus nii elu kui ka kahju turuosade jaotuses. IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 kohaselt töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste standardite (edaspidi RTS ) eelnõu, et täiendavalt täpsustada selliste kindlustusandjate kindlaksmääramise kriteeriume. Samuti täpsustab EIOPA turuosade kindlaksmääramise meetodeid. 202 6 . aasta 16 . veebrua ril avaldas EIOPA raporti ennetava finantsseisundi taastamis e kava nõuete ning turuosade kindlaksmääramisel kasutatavate meetodite kriteeriume käsitleva RTS eelnõu kohta . Raporti põhjal pea ksid järelevalveasutused pidama su uruse kriteeriumi hindamisel suuremaid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe tõenäolisemalt ennetava kava koostamise kohustusele alluvaks. Riskiprofiili kriteeriumi hindamisel arvestavad järelevalveasutused muu hulgas kindlustusandja SCRi , omavahendite kvaliteedi ja suhtarvu ga ning kindlustusandja riskivalmiduse ja likviidsusriski ga. Riskiprofiili hindamisel võetakse aluseks ORSA ja likviidsusriski juhtimise plaan . Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe, kellel on kõrge omavahendite nõue, madala kvaliteediga omavahendid, kõrge riskipositsioon võrreldes teiste ettevõtjate või gruppidega, suur riskivalmidus või kõrge likviidsusrisk . Seotuse kriteeriumi hindamisel arvestavad järelevalveasutused muu hulgas vastaspoolte riskipositsioon idega , finantsinstrumentide kontsentratsiooni ga, nakkusrisk idega grupi ettevõtjate vahel ning kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusteenuste olulisust grupi jaoks. Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe, kellel on suur riskipositsioon paljude vastaspoolte suhtes, suur kontsentratsioon väheste finantsinstrumentide osas või nende suur maht koguvara suhtes, kõrge nakkusrisk või suur tegevusteenuste olulisus grupi jaoks. Asendatavuse hindamise põhjal peavad järelevalveasutused ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe, kelle tegevust peetakse vähem asendatavaks, s.o kui alternatiivide arv on väike, mõju kindlustusvõtjatele, hüvitise saajatele ja asjakohastele kolmandatele isikutele on oluline või kindlustus- või edasikindlustusandjal või grupil on suur portfell ning pakutavad tooted on keerukad. Liikmesriigi majanduse seisukohast olulisuse kriteerium korral hindavad järelevalveasutused mõju, mis kaasneks kindlustuskaitse katkemisega majanduse seisukohast olulistes mittefinantssektorites , ettevõtja rolli institutsionaalse investorina liikmesriigi turul , mõju tööhõivele liikmesriigi turul ja panust liikmesriigi sisemajanduse koguprodukti, arvestades brutokindlustusmaksete suhet SKP - sse . Hindamise tulemusel loevad järelevalveasutused ennetava taastekava koostamisele tõenäolisemalt alluvaks need kindlustus- või edasikindlustusandjad või grupid, kelle kindlustuskaitse katkemisel oleks märkimisväärne mõju, kellel on oluline roll institutsionaalse investorina, kelle tegevusel on suur mõju tööhõivele või kes annavad olulise panuse liikmesriigi SKP-sse . P iiriüles e tegevus e analüüs imisel vaadatakse piiriülesest tegevusest saadud aastase brutokindlustusmakse tulu osakaalu kogu aastases brutokindlustusmakse tulus. Vajaduse korral hinnatakse ka nende riikide arvu, kus ettevõtja tegeleb piiriülese kindlustustegevusega, ning vastavate tegevusmahtude suurust. Hindamise tulemusel peetakse ennetava taastekava koostamisele tõenäolisemalt alluvaks neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid , kelle l on suur piiriüleste brutokindlustusmaksete osakaal, kes tegutsevad piiriüleselt paljudes riikides või kelle piiriülene tegevus on märkimisväärses mahus koondunud vähestesse riikidesse. Lisaks loetakse ennetava taastekava koostamisele tõenäolisemalt alluvaks need kindlustus- või edasikindlustusandjad, kes teostavad olulist piiriülest tegevust . Eelkirjeldatud kriteeriume vaadatakse ühtse tervikuna. Lõige 3. Ennetavat kava ei pea eraldi koostama need kindlustusandjad, kes kuuluvad kindlustusgruppi , mille kohta koostatakse kindlustusgrupi ennetav kava. Samuti ei pea kava koostama väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid nende puhul on FI-l siiski õigus nõuda s ellise kava koostamist, kui nende tegevus kujutab endast riski kas siis Eesti või piirkondlikul (nt Baltikum) tasandil ( lõige 4). Lõige 5. Turu mahu kriteerium i täitmisel võtab FI arvesse ka selliste kindlustusandjate turuosa, kelle kohta koostatakse kava kindlustusgrupi tasandil. Samuti kuuluvad turumahu kriteeriumi ( 60% ) hulka need kindlustusandjad, kellel on automaatselt kohustus kava koostada, kuna nad kuuluvad ka kriisilahenduskavade koostamise kohaldamisulatusse . Eelnõu § 7 . Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded Lõige 1. Ennetava kava eesmärk on näha ette meetmed, mida kindlustusandja rakendab, kui tema finantsseisund on oluliselt halvenenud. KindlTS §-s 93 sätestatud taastamiskava koostamine on kohustuslik alles siis , kui SCR-i ei täideta või esineb selline oht. Erinevalt viidatud taastamiskavast koostatakse käesolevas seaduses sätestatud ennetav finantsseisundi taastamis e kava varasemas etapis – enne kindlustusandja olukorra halvenemist. Kui see on asjakohane, saab ennetava finantsseisundi taastamise kava elemente kasutada KindlTS §-s 93 nõutud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks või selle alusena. Kava koostamisel võib arvesse võtta olemasolevaid vahendeid, sealhulgas oma riskide ja solventsuse hindamist, hädaolukorrakavasid või likviidsusriski juhtimise kavasid. KKELS ennetav finantsseisundi taastamise kava KindlTS finantsseisundi taastamise kava KindlTS likviidsusriski juhtimise kava Ajastus k oostatakse tavapärases ärikeskkonnas, enne kriisi. n õutakse pärast SCR rikkumist. k oostatakse tavapärases ärikeskkonnas. Eesmärk t uvastada võimalikke haavatavusi, analüüsida olemasolevaid tööriistu ja mõju. k irjeldada meetmeid, millega taastada 6 kuu jooksul vastavus SCR- ile . t agada, et ettevõttel on piisav likviidsus oma finantskohustuste täitmiseks kõikide vastaspoolte ees. Peamine fookus e nnetus ja valmisolek. k apitali taastamine või riskiprofiili vähendamine, et täita SCR. l ikviidsuse piisavuse tagamine kohustuste täitmiseks igal ajal, sh stressiolukordades . Seos kava de vahel s aab olla aluseks hilisemale Solventsus II taastekavale. t ugineb sageli varem koostatud IRRD kavale kriisiolukorras. v õib toetada KKELS kava, pakkudes sisendit haavatavuste, indikaatorite ja võimalike meetmete osas . Tabel 1 . KKELS ja KindlTS kavade võrdlus Lõikes 2 sätestatakse nõuded kava sisule , täpsustades, mi llist informatsiooni peab kava sisaldama. Kavas peab olema esitatud ülevaade kava põhielementidest ning kindlustusandja ja kindlustusgrupi kirjeldus. Samuti ülevaade olulistest muudatustes nii kavas kui ka kindlustusandjas/grupis pärast viimati esitatud kava esitamist. Kava peab sisaldama ka näitajate raamistikku (ehk mis hetkel tuleks kaaluda kavas nimetatud parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada). Samuti on kavas ülevaade võetavatest parendusmeetmetest. Kommunikatsioonistrateegi hõlmab nii asutusesisest kui -välist kommunikatsiooni. Nimelt võib kavas kirjeldatud meetmete rakendamine avaldada mõju kindlustusandjate töötajatele. Kui kindlustusandja on pidanud viimase kümne aasta jooksul esitama FI-le KindlTS § 93 lõike 3 kohaselt finantsseisundi taastamise kava (kindlustusandja esitab FI-le heakskiitmiseks kahe kuu jooksul SCR mittetäitmise tuvastamisest arvates finantsseisundi taastamise kava), siis peab ennetav kava sisaldama ka ülevaadet selle kohta, mis meetmeid kindlustusandja rakendas omavahendite suuruse taastamiseks ja SCR-i ( taas ) täitmiseks. IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 punkti c kohaselt töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et täiendavalt täpsustada teavet, mille kindlustusandja peab ennetavasse finantsseisundi taastamise kavasse lisama, sealhulgas parendusmeetmeid ja nende rakendamist. 202 6 . aasta 16 . veebruaril avaldas EIOPA raporti (grupi) ennetava taastamiskava sisu käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta . RTS-i eelnõus on sätestatud, et p arandusmeetmete jaotis peab sisaldama reaalseid ja rakendatavaid meetmeid, mida kindlustus- või edasikindlustusandja saab kasutada olukorras, kus: esineb tõsine makromajanduslik ja finantsstress (nt majanduskriis, finantsturgude järsk langus) ; ettevõtte finantsseis halveneb oluliselt, ning on vaja taastada kapitalipositsioon või maksevõime. Meetmed peavad olema sellised, mille puhul saab mõistlikult eeldada, et need aitavad ettevõtte finantsseisundi taastada. Lõi ked 3 –5 . Nagu lõike 2 punktis 3 osutatud, sisaldab kava ka kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles on kindlaks määratud, mis hetkel tuleks kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada . IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti b kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt täpsustada selliseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid. 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi ennetava taastamiskava koostamisel kasutatavate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate täpsustamiseks ette nähtud suuniste eelnõu kohta . Näiteks võivad need näitajad sisaldada kriteeriume, mis on seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turutingimuste, makromajanduslike tingimuste ja tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad sisaldavad vähemalt kriteeriumi, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla SCR-i . Selliste näitajate korrapäraseks ülevaatamiseks ja rakendamiseks tuleb kehtestada ka kord. Lõige 6. Ennetav kava peab olema usaldusväärne ja rakendatav . Kava usaldusväärsust ja teostatavust hinnatakse eelkõige näitajate raamistiku ja parendusmeetmete alusel, erinevate makromajanduslike ja finantsstressi stsenaariumide kontekstis, mis on asjakohased ettevõ tja konkreetsete tingimuste jaoks ning süsteemsete sündmuste, stressiolukordade ja nende kombinatsioonide alusel. IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti a kohaselt annab EIOPA koostöös Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga (edaspidi ESRB ) välja suunised, et täiendavalt täpsustada selliseid stsenaariume. 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi ennetava taastamiskava koostamisel käsitletavate stsenaariumide ulatuse täpsustamiseks ette nähtud suuniste eelnõu kohta . Lõike 7 kohaselt ei või kavas ette näha, et finantsseisundi säilitamiseks või taastamiseks kasutatakse erakorraliselt avaliku sektori finantstoetust. Lõige 8. Ennetava kava kiidab enne selle esitamist FI-le heaks kindlustusandja juhatus. Lõige 9. Ennetavat kava tuleb ajakohastada iga kahe aasta järel, kuid iga kord pärast olulisi muudatusi kindlustusandja s või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse kava läbivaatamiseks. Lõige 10 . Kui kindlustusandja peaks kuuluma sellisesse kindlustusgruppi , mille juhtiv ettevõtja asub kolmandas riigis, siis võib kindlustusandja oma kava koostamisel arvesse võtta sellise grupi kava, kui see on olemas. Lõige 11. Kindlustusandja peab teavitama viivitamata FI-d , kui ta rakend a b parendusmeedet (ehk esineb alus selle rakendamiseks). FI-le tuleb viivitamata teada anda ka juhul, kui ta seda ei rakenda, kuigi näitajate kohaselt ta peaks seda tegema. Eelnõu § 8 . Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetl emine Lõige 1. Kui kindlustusandja on esitanud FI finantsjärelevalveüksusele ennetava kava, hindab FI selle vastavust seaduses sätestatud nõuetele. FI-l on selleks aega üheks a kuud. Lisaks hindab FI , millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamisel säilib või taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku jooksul. Samuti hindab FI, kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik kiiresti ja tõhusalt rakendada ka stressiolukorras, vältides nii palju kui võimalik olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega kaasneks ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste kindlustusandjate poolt samal perioodil. Lõiked 2 ja 3. Lõike 2 kohaselt edastab FI finantsjärelevalveüksus ennetava kava FI kriisilahendusüksusele, et viimane saaks vajadusel hinnata, kas või kuidas võivad kavas esitatud tegevused mõjutada kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust (kriisilahenduskõlblikkus e hindamine on reguleeritud eelnõu §-s 19) . Kriisilahendusüksus võib esitada FI finants järelevalveüksusele soovitusi seoses oma tähelepanekutega. Lõige 4. Kui kindlustusandja tegutseb olulise piiriülese kindlustustegevusega (FIS § 47 1 2 kohaselt), edastab FI finantsjärelevalveüksuse kindlustusandja kava ka teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kui viimane on seda taotlenud. Lõige 5. Teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus võib seda kava analüüsida , et teha kindlaks kõik selles sisalduvad meetmed, millel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles teises lepinguriigis. Vajaduse korral esitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus FI-le meetmete kohta soovitused. Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on FI-le vastavad soovitused esitanud, annab FI finantsjärelevalveüksus lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teada oma otsusest soovitusi järgida või mitte järgida. Eelnõu § 9 . P uuduste kõrvaldamine ennetatavast finantsseisundi taastamise kavast Lõi ked 1 – 3 . Kui FI finantsjärelevalveüksuse hinnangul esinevad kavas puudused, teavitab ta sellest kindlustusandjat ning nõuab puuduste kõrvaldamist. K ui FI seda nõuab, annab ta kindlustusandjale võimaluse esitada puuduste kohta ka oma poolsed selgitus ed . Kindlustusandjal on aega puuduste kõrvaldamiseks kaks kuud, kuid kindlustusandja võib FI-lt taotleda selle tähtaja pikendamist ühe kuu võrra. Lõige 4. Kui FI ei ole jätkuvalt rahul kavaga, st kindlustusandja ei ole uuesti esitatud kavas puudusi piisavalt kõrvaldanud, võib FI nõuda ka kavas konkreetsete muudatuste tegemist. Lõi kes 5 ja 6 . Kui kindlustusandja ei ole esitanud 2+1 kuu jooksul muudetud kava või kui FI arvates ei ole tema esialgses arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi kavast kõrvaldatud ning neid ei ole võimalik kõrvaldada kavas kindlaid muudatusi tehes, võib ta kindlustusandjalt nõuda, et viimane määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada kavas esinevad puudused või kava rakendamisel tekkivad takistused. Kui kindlustusandja seda ei tee või kui FI hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad, võib FI ettekirjutusega nõuda kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ja meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele. Eelnõu § 10 . Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava Paragrahv reguleerib ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist kindlustusgrupi tasandil ning sellega võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 7. Kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama terve kindlustusgrupi solventsust ja toimimist. Seetõttu on vaja kehtestada ennetava finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise nõuded ka kindlustusgrupi jaoks. Lõi ked 1 ja 2 . Kava koostamist saab nõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Selle koostab ning esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi juhtiv emaettevõtja . Tegemist on ettevõtjaga, kes on n-ö kindlustusgrupi hierarhias tipus, st ettevõtja ise ei ole ühegi teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja. Lõige 3. Kava peab hõlmama kogu kindlustusgruppi ning selles peavad olema esitatud parendusmeetmed, mida vajadusel rakendada juhtiva emaettevõtja ja eraldi tütarettevõtjate tasandil. Lõige 4 . Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas nõuda grupi kava koostamist ja talle esitamist, võtab ta aluseks samad näitajad, mis on sätestatud §-s 5 individuaalsel tasandil . Lõige 5 . Nagu ka lõikes 3 osutatud, sisaldab kava parendusmeetmeid. Nende rakendamine peaks aitama saavutada kindlustusgrupi kui terviku või sinna kuuluvate kindlustusandjate stabiliseerumise, kui grupp või sinna kuuluvad kindlustusandjad satuvad stressiolukorda. Eesmärk on tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või kõrvaldada see ning taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit. Kava peab sisaldama ka kirjeldust selle kohta, kuidas on tagatud, et meetmed on omavahel kooskõlas ja proportsionaalsed, et vältida vastuolusid. Lõige 6 . Kavas tuleb hinnata, kas miski (nt regulatsioonid, lepingud, tehnilised piirangud) võiks takistada grupisiseste meetmete kiiret ja tõhusat elluviimist – eriti seoses vahendite ja varaliigutamisega ühelt grupi üksuselt teisele. Õiguslikud piirangud – nt seadused, mis ei luba kapitali või likviidseid vahendeid kiiresti ühest grupi ettevõttest teise üle kanda. Lepingulised piirangud – nt lepingutingimused, mis keelavad raha välja viia . T ehnilised takistused – kui grupi ettevõtete süsteemid, protsessid või ajagraafikud ei võimalda kiiret vahendite liigutamist . R ahalised piirangud – n äiteks kui ühes ettevõ tjas ei ole piisavalt vahendeid, et toetada teist kriisi sattunud ettevõ tjat . Lõige 7 . Kavade koostamisele, ajakohastamisele ja näitajate ülevaatamise korra kehtestamisele kohaldatakse §-s 5 sätestatut (ehk samu nõudeid, mis kindlustusandja tasandil ) . Lõi ked 8 –10 . Olukorras, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi , kuid kava ei koostata kindlustusgrupi tasandil, võib FI finantsjärelevalveüksus nõuda sellise kava koostamist ja talle esitamist. Sellisel juhul kohalduvad samad nõuded, mis on §-s 7. Sama võib nõuda ka kindlustusvaldus ettevõtjalt ja segafinantsvaldusettevõtjalt , sealjuures, kui nad on n - ö Eesti „ tipp “ , ning ka siis kohalduvad §-s 7 sätestatud nõuded. Kui Eestis asutatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole ühegi Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, siis teda loetakse vastavalt Eestis asutatud emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjaks või Eestis asutatud emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjaks ehk ta on n-ö Eesti tasandil kindlustusgrupi tipus. Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja puhul on n-ö grupi tipp liidus, st kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole ühegi lepinguriigi, sh Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja. Komisjon on IRRD direktiivi artikli 7 lõike 4 kohta andnud täiendava selgituse: IRRD artikli 7 lõige 4 viitab olukorrale, kus grupi ennetav taastamiskava puudub. Sel juhul muutub taas kohaldatavaks IRRD artik li 5 lõige 1, kuna see käsitleb kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, mis ei kuulu artikli 7 IRRD kohaselt ennetava taastamiskava koostamisele alluva grupi koosseisu. Kuigi IRRD artik li 5 lõige 1 viitab üksnes kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, viib artikli 7 lõike 4 ja artikli 5 lõike 1 kooslugemine järeldusele, et IRRD artikkel 5, sealhulgas selle lõige 4, on kohaldatav ka artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) nimetatud üksustele artikli 7 lõikes 4 sätestatud asjaoludel. Komisjon on ka selgitanud, miks ei nõuta sellisel juhul solo tasandil ka va emaettevõtjast kindlustusandjalt: IRRD artikli 7 lõige 4 annab järelevalveasutustele võimaluse nõuda (individuaalset) ennetavat taastamiskava tütarettevõtjatest kindlustus- või edasikindlustusandjatelt või artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) IRRD nimetatud üksustelt juhul, kui grupi ennetav taastamiskava puudub. Seega toimib see järelevalveasutuste jaoks kaitsemehhanismina olukorras, kus grupi lõpliku emaettevõtja järelevalv e asutus ei nõua grupi ennetava taastamiskava koostamist. Kui lõpliku emaettevõtja järelevalveasutus soovib ennetavat taastamiskava, saab ta nõuda grupi ennetavat taastamiskava, mitte (individuaalset) ennetavat taastamiskava . Lõiked 11 –1 3 . Kui FI leiab, et kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei võeta gruppi kuuluvat Eesti ettevõtjat piisavalt arvesse, pidades silmas sellise ettevõtja olulisust Eestis ja kohustusi, mis on võrreldavatel teistel ettevõtjatel, võib ta põhjendatud arvamuse alusel taotleda, et kindlustusgrupi järelevalv e teostaja nõuaks lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt kindlustusvaldusettevõtjalt kindlustusgrupi läbivaadatud ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamist, võttes arvesse järelevalveasutuse väljendatud tähelepanekuid. Kui kindlustusgrupi läbivaadatud ennetav finantsseisundi taastamise kava on uuesti esitatud ja FI leiab, et läbi vaadatud kavas ei ole tema tõstatatud probleeme piisavalt käsitletud, võib ta nõuda, et tütarettevõtjatest kindlustusandjad või kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja , Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja ja Eesti emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtja koostaksid ja esitaksid ennetava finantsseisundi taastamise kava. Sellisel juhul esitab FI kindlustusgrupi järelevalv e teostajale kõnealuse hinnangu kohta põhjendatud arvamuse. Seejärel esitab ta kindlustusgrupi järelevalv e teostajale ennetava finantsseisundi taastamise kava. Lõige 1 4 . Kava peab olema heaks kiidetud ettevõtja juhatuse poolt. Eelnõu § 1 1 . Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine Paragrahv reguleerib asjasse puutuvate järelevalveasutuste õigusi ja kohustusi seoses kindlustusgrupi kava läbivaatamise ja kava puudutavate otsuste tegemisega. Paragrahvi aluseks on IRRD artikkel 8 ja osaliselt artikkel 17. Lõige 1. Kui lõplik emaettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve teostajale esitanud kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamis e kava, edastab viimane kava kindlustusgrupi kolleegiumi liikmetele (EIOPA, kindlustusgruppi kuuluvale kindlustusandjale tegevusloa andnud lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, olulise tähtsusega filiaali asukoha finantsjärelevalve asutus) , kindlustusgrupi kriisilahendusasutusele (ke lle asukoht on samas riigis, kus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukoht ), tütarettevõtjast kindlustusandja asukoha riigi kriisilahendusasutusele, sh FI kriisilahendusüksusele, kui kindlustusgruppi kuulub Eesti kindlustusandja. Lisaks tuleb kava esitada krediidiasutuste ja /või investeerimisühingute kriisilahendusasutustele, kui kindlustusgrupp või osa sellest on finantskonglomeraat. Kuigi EIOPA on samuti kindlustusgrupi järelevalvekolleegiumi liige, on punktid 1 ja 2 sõnastatud eraldi, kuna ühisotsusele peavad esialgu jõudma kolleegiumi järelevalveasutused ning EIOPA sekkub alles siis, kui ühisotsusele ei jõuta / mõni järelevalveasutus on pöördunud erimeelsuste korral tema poole. Lõi ge 2 . Kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab pärast konsulteerimist teiste järelevalvekolleegiumi finantsjärelevalve asutustega , kas või mis ulatuses vastab kava seaduses sätestatud nõuetele, lähtudes hindamisel samadest kriteeriumidest ja tähtajast (üheks a kuud) , mis on sätestatud kindlustusandja tasandil kava hindamisele . Lõi ked 3 ja 4 . Kuigi lõige 2 viitab, et kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab kava, peavad kindlustusgrupi järelevalve liikmed jõudma ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises, tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete kohaldamises, mis on mõeldud kavas sisalduva te puuduste kõrvaldamiseks. Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi järelevalve teostaja edastas kava lõikes 1 nimetatud asutustele. Kui F I finantsjärelevalveüksus on saanud järelevalvekolleegiumi liikmena kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, peab ta tegema endast kõik , e t jõuda teiste liikmetega ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises, tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete kohaldamises, mis on mõeldud kavas sisalduva te puudus te kõrvaldamiseks . Lõige 5 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski järelevalveasutus ei ole nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi kava hindamise ja läbivaatamise ning kindlustusgrupi kavas sisalduvate puuduste kõrvaldamisega (mida teeb lõplik emaettevõtja) . Türaettevõtjast kindlustusandja järelevalveasutus teeb lõpliku otsuse, kui see on vaja lik seoses kindlustusandjalt individuaalse kava nõudmisega ja selles kavas puuduste kõrvaldamisega. Lõige 6 . Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja arve stama peab ka teiste järelevalveasutuste seisukoh tade ja vastuväidetega , mis on esitatud ühiso t susele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse lõplikule emaettevõtjale ja teistele järelevalveasutustele. Lõige 7 . Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, peab ka selline otsus olema põhjendatud ja selles on asjakohasel juhul arvesse võetud teiste järelevalveasutuste seisukohad ja vastuväited . Lõige 8 . Kui tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutus teeb otsuse nõuda ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist (nagu FI finantsjärelevalveüksusel on see õigus lõike 5 punkti 2 alusel) ning kõik asjasse puutuvad finantsjärelevalveasutused ei ole selle otsuse suhtes vastuväiteid esitanud, võivad otsusega nõustunud järelevalveasutused jõuda omavahel ühisotsusele sellise kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava osas, mis puudutab nende järelevalve alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. E esmärk on tagada, et erimeelsuste korral ei takerduks ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine kogu kindlustusgrupi ulatuses . Kui osa järelevalveasutusi ei nõustu kavaga , võimaldab säte neil järelevalveasutustel, kes otsusega nõustuvad, siiski kokku leppida kava selles osas, mis puudutab nende järelevalve alla kuuluvaid ettevõtjaid. See aitab tagada, et vajalikud ennetavad meetmed saab rakendada vähemalt nende grupi ettevõtjate suhtes, kelle üle teostavad järelevalvet otsusega nõustunud asutused. Lõiked 9 . Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta. Lõi ge 1 0 reguleeri b olukorda, kui mõni järelevalveasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu ka FI-l on see õigus lõike 9 kohaselt) . Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele jõudmiseks, kohalduvad lõikes 5 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega, et otsuse tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus. Lõike 1 1 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui järelevalveasutused on jõudnud nelja kuu jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas. Lõige 1 2 . Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud, kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 5 sätestatud põhimõtted . Lõige 1 3 . Ühisotsuse i d ja lõikes 5 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ning neid kohaldatakse järelevalveasutuste poolt . Eelnõu § 1 2 . Ennetav a finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded Kuigi kriisiennetuse puhul on oluline tagada finantsseisundi taastamise tulemuslikkus, tuleks vältida samal ajal kindlustusandjate ja järelevalveasutuste tarbetut halduskoormust ja kulusid. Lähtuda tuleks proportsionaalsusest ning arvesse võt ta kindlustusandjate tegevuse ja teenuste laadi, ulatust ja keerukus t . Lõikega 1 antakse FI finantsjärelevalveüksusele võimalus määrata kindlaks kindlustusandjad ja kindlustusgrupid (kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja), ke lle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid (vt lõige 3) . Lõige 2. Selliste lihtsustatud nõuete kohaldamisel tuleks arvesse võtta kindlustusandja tegevuse laadi, mastaapi, keerukust ja asendatavust, aktsionäride struktuuri ja õiguslikku vormi, riskiprofiili, seotust teiste reguleeritud üksustega või finantssüsteemiga üldiselt. Samuti tuleks arvesse võtta, kas kindlustusandja maksejõuetusel ja sellele järgneval likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses oleks tõenäoliselt oluline negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, finantsturgudele, teistele kindlustusandjatele või majandusele laiemalt. IRRD direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt täpsustada kriteerium e , mille alusel määratakse kindlaks kindlustusandjad, kes võivad saada leevendust lihtsustatud nõuete kohaldamise näol . 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi teatavate kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning gruppide suhtes lihtsustatud kohustuste kohaldatavuse kindlaksmääramise kriteeriumide täpsustamist käsitlevate suuniste eelnõu kohta . Suunise kohaselt põhineb h indamine kindlal kriteeriumide ja elementide loetelul. Hindamise eesmärk on selgitada, kas ettevõtja maksejõuetus ja sellele järgnev lõpetamine tavapärase pankrotimenetluse kaudu võiks avaldada olulist negatiivset mõju finantsturgudele, teistele ettevõtjatele, kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või laiemale majandusele. Hindamist tehakse ainult nendele ettevõtjatele ja gruppidele, kelle suhtes kohaldatakse ennetava taastamiskava või kriisilahendus e kavandamise nõudeid vastavalt IRRD- le . Lihtsustatud kohustuste kohaldamiseks tuleb põhimõtteliselt hinnata kõiki kriteeriume. Kui aga juba ühe kriteeriumi alusel on selge, et ettevõtja ebaõnnestumine avaldaks olulist negatiivset mõju, tuleb kohaldada täismahus kohustusi ning edasist hindamist ei ole vaja. Lihtsustatud kohustused on ebatõenäolisemad eelkõige: piiriülese tegevusega ettevõtjate puhul ; ettevõtjate puhul, kelle maksejõuetus avaldaks olulist mõju kindlustusvõtjatele või turule . Lõige 3. Lihtsustatud nõuded tähend avad kava sisu ja detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse vähendamist. Peatükk 3. Kriisilahenduse kavandamine Kriisilahenduse kavandamine on tulemusliku kriisilahenduse lahutamatu osa. Siiski ei saa eeldada, et kui kriisilahendus kava ei ole ettevõtja kohta koostatud, siis ei saa tema suhtes kriisilahendust algatada ja ellu viia . Eelnõu § 1 3 . Kriisilahenduskava koostamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 9, mis näeb ette, mille põhjal määratakse kindlustusandjad, kelle kohta kriisilahenduskava koostatakse. Lõi ked 1 , 5 , 6 ja 8 . FI kriisilahendusüksus koostab kriisilahenduskava vähemalt 40%- le elukindlustusturust ja 40%- le kahjukindlustusturust , seejuures elukindlustuse turuosa põhineb tehniliste eraldiste brutosummal ja kahjukindlustuse turuosa põhineb kindlustusmaksete brutosummal. Kriisilahenduskava ei pea koostama väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ning kindlustusandjatele, kes kuuluvad kindlustusgruppi ja kava on koostatud grupi tasandil (sellisel juhul võetakse ka gruppi kuuluvad kindlustusandjad turumahu arvestamisel arvesse). Juhu l, kui grupi kohta ei ole kava koostatud, võib FI seda teha tütarettevõtjast kindlustusandja või valdusettevõtjate kohta. Samuti võib kriisilahenduskava koostada väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate kohta, kui FI hinnangul kätkeb kindlustusandja tegevus endast olulist riski Eesti või piirkondlikul tasandil. Üldjuhul ei kohaldata väikestele ja mitte keerukate le ettevõtjatele kavandamisnõudeid. Otsus selle kohta, kas ettevõtja on väike ja vähem keerukas, põhineb kvantitatiivsel hindamisel ( Solventsus II direktiivi artikkel 29a). Siiski võib kvalitatiivse hindamise põhjal – näiteks kui ettevõtja tegutseb olulisel nišiturul – olla siiski vajalik kohaldada kavandamisnõudeid ka väikesele ja mitte keerukale ettevõtjale . Kui ennetava finantsseisundi taastamise kava puhul töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et täiendavalt täpsustada turuosade kindlaksmääramise meetodeid , siis kriisilahenduse kavandamise puhul selliseid täpsustusi ette nähtud ei ole. See tähendab, et turuosa kindlaksmääramine jääb kriisilahendusasutuste ülesandeks IRRD artikli 9 lõike 2 teise lõigu alusel. Loomulikult võivad kriisilahendusasutused otsustada kasutada EIOPA koostatud RTS-eelnõu d /komisjoni delegeeritud määrust ennetavate taastamiskavade kontekstis kasutatavate meetodite kohta, kui ja niivõrd kui seda peetakse asjakohaseks. Lõi ked 2 –4 . Kava kohaldamisalasse jäävate k indlustusandjate kind laksmääramisel hindab FI kriisilahendusüksus , kas kindlustusandja maksejõuetuse korral oleks kriisilahendus avaliku huvi seisukohast õigustatud ( FI peaks tegema võrdleva hindamise, et kindlaks teha, kas kriisilahendus avalikes huvides oleks mõne ettevõtja puhul tõenäolisem kui mõne teise puhul, ning valima need ettevõtjad, kelle puhul kriisilahendus avalikes huvides oleks tõenäolisem – vähemalt seni, kuni 40% turust on kriisilahendus kava koostamise nõude all ) või kas kindlustusandja täidab kriitilist funktsiooni. Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on kriisilahenduseesmärgi suhtes proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine pankrotimenetluses ei aita saavutada kriisilahenduseesmärke samas ulatuses . Kuna kriitilise funktsiooni katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kannatanutele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele tervikuna on selliste funktsioonide kindlakstegemine oluline osa kriisilahenduse kavandamise protsessis ning otsustamisel, kas kriisilahendusmeetme rakendamine on avalikes huvides. Kriitiline funktsioon on defineeritud lõikes 3 ning see on tegevus, teenused või toimingud, mida viib ellu kindlustusandja kolmandate isikute heaks ning mida ei saa mõistliku aja jooksul või mõistlike kuludega asendada ning mille puhul kindlustusandja suutmatus seda tegevust või neid teenuseid või toiminguid ellu viia avaldab tõenäoliselt olulist mõju finantssüsteemile või reaalmajandusele ühes või mitmes liikmesriigis, sealhulgas eelkõige mõju, mis tuleneb suure hulga kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele heaolule avalduvast mõjust või süsteemsetest häiretest kindlustusteenuste osutamisel või üldise usalduse kadumisest nende osutamise suhtes. See, mis on ühe liikmesriigi jaoks klassifitseeritud kriitilise funktsioonina, ei tohiks vaikimisi olla klassifitseeritud kriitilise funktsioonina teistes liikmesriikides. Vastava hinnangu annab liikmesriigi kriisilahendusasutus, lähtudes oma riigi ja kindlustusandjate spetsiifikast. IRRD direktiivi artikli 9 lõike 9 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027 välja suunised, et täiendavalt täpsustada kriitiliste funktsioonide kindlakstegemise kriteeriume. 202 6 . a. 16. veebruaril avaldas EIOPA raporti kriitiliste funktsioonide kindlaksmääramise kriteeriume käsitlevate suuniste eelnõu kohta . Lisaks tuleks kindlustusandja määramisel võtta arvesse vähemalt kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust (vt eesmärke ja nende saavutamise tagamist §-s 25) , kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust ning kindlustusandja piiriülest tegevust. Lõige 7 . Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib kriisilahendus asutus arvesse võtta tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostamisel kolmanda riigi kriisilahendusstrateegiat, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui see kriisilahendusstrateegia on usaldusväärne ja rakendatav, võib seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi seoses Eesti tütarettevõtjaga kajastada kriisilahenduskavas. Eelnõu § 1 4 . Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded Paragrahvis reguleeritakse, mida kriisilahenduskava pea b sisaldama (IRRD artikli 9 ülevõtmine). Lõige 1. Kava eesmärk on eelkõige näha ette võimalused kriisilahendusmeet mete rakendamise ks ning selleks vajalike õiguste kasutamiseks , juhul, kui ettevõtja suhtes peaks algatatama kriisilahendus. Loetelu tagab, et kriisilahenduse kava sisaldab kõige olulisemat teavet kindlustusandja kriisilahenduse kavandamise vaatenurgast, võimalikke kriisilahendusemeetmeid erinevates stsenaariumides (sh nende tegevuslik ja finantsiline mõõde) ning kõige olulisemaid järeldusi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisest. K ava eesmärk on anda kriisilahenduse kavandamise protsessist rakenduslik kokkuvõte . Lõikes 2 on loetelu teabest kava sis u kohta . IRRD direktiivi artikli 9 lõike 8 kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et täiendavalt täpsustada kriisilahenduse kava sisu. 202 6 . aasta 16 . veebruaril avaldas EIOPA raporti kriisilahendus kavade ning grupi kriisilahendus kavade sisu käsitleva RTS eelnõu kohta. Kava põhielemendid on: k okkuvõte; teave kindlustusandja kohta; kriisilahenduse strateegi või strateegiad; t egevuse jätkumine (toimepidevus); kriisilahendamise rahastamine; kommunikatsioon istrateegia ; kriisilahenduskõlblikkuse analüüs ; arvamus. Raportis on osutatud, et määruse struktuur on sarnane delegeeritud määruse (EL) 2016/1075 struktuurile, kuna pankade taastekavad on osaliselt allutatud sarnastele sisunõuetele. Lõikes 3 on defineeritud põhiäriliinid, mis on olulised tegevusvaldkonnad (kindlustusteenused) ja nendega seotud teenused (nt lepingute haldamine ja kahjukäsitlus), mis toovad ettevõtjale olulist tulu või kasumit (nt suur osa müügikäibest tuleb sealt), või moodustavad strateegilise väärtuse ettevõtja jaoks ( franchise value – usaldusväärsus turul, kliendibaas, brändi väärtus). Põhiäriliinid Kriitilised funktsioonid Tegevused, mis annavad olulise osa ettevõtja või grupi tulust, kasumist või turuväärtusest. Tegevused, mille katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele tervikuna. Olulisus ettevõtte enda ärimudeli ja väärtuse seisukohalt. Olulisus süsteemse stabiilsuse ja klientide kaitse seisukohalt. Aitab kindlaks teha, millised osad ettevõtte ärist on strateegiliselt kõige väärtuslikumad ning mille jätkumist võib olla otstarbekas säilitada (nt müüa edasi, hoida alles). Aitab kindlaks teha, milliseid funktsioone peab igal juhul tagama, isegi kui see ei pruugi ettevõtte jaoks olla peamine tuluallikas. Mõni tegevusliin võib olla korraga nii põhiäriliin kui ka kriitiline funktsioon. Tabel 2 . Põhiäriliinide ja kriitiliste funktsioonide võrdlus Lõike 4 kohaselt aitab kindlustusandja FI kriisilahendusüksust kava koostamise l , esitades talle vajaliku tea be (kas FI finantsjärelevalveüksuse kaudu või otse). Teabe esitamise kohustus on sätestatud §-s 18. Lõige 5 . Kava koostamisel ja kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikul tuleb arvestada erinevate võimalike stsenaariumitega. Näiteks tuleb esitada üksikasjalik kirjeldus eelistatud kriisilahendusstrateegiast või -strateegiatest, mis on valitud erinevate võimalike stsenaariumide jaoks, ning nende kohaldatavatest ajakavadest ning kirjeldus ühest või mitmest kriisilahendus meetmest või ühest või mitmest kriisilahendus õigusest , mille abil valitud kriisilahendusstrateegiat või -strateegiaid vastava stsenaariumi või stsenaariumide korral ellu viiakse. Lõige 6 . Kriisilahenduskavas lähtutakse põhimõttest, et kindlustusandja kriisilahendus tuleb võimaluse korral ellu viia ilma erakorralise avaliku sektori finantstoetuseta. Samas ei välista see kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamist, mille eesmärk on toetada kindlustusvõtjate kaitset ja kriisilahendusmeetmete rakendamist. Selline lähenemine aitab tagada, et kriisilahendus ei koormaks põhjendamatult avalikke vahendeid ning et esmalt kasutatakse sektorisiseseid või turupõhiseid lahendusi. Lõige 7 . Kava põhielementide kokkuvõte tuleb teatavaks teha ka kindlustusandjale. Lõikes 8 nähakse ette F I kriisilahendusüksuse kohustus kriisilahenduskava regulaarselt läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada. Kava tuleb üle vaadata vähemalt iga kahe aasta järel, kuid lisaks ka juhul, kui kindlustusandja õiguslikus või organisatsioonilises ülesehituses toimub muudatus või ilmneb majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmus, mis võib mõjutada kriisilahenduskava tulemuslikkust. Samuti tuleb kava üle vaadata olukorras, kus prognoositavaks muutub kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, mis võib mõjutada kavas ette nähtud kriisilahendusmeetmete asjakohasust või rakendatavust. Selline regulaarne ja sündmuspõhine ülevaatamine aitab tagada, et kriisilahenduskava püsib ajakohane ning võimaldab vajaduse korral kindlustusandja kriisiolukorras kiiresti ja tõhusalt tegutseda. Lõike 9 eesmärk on tagada, et FI kriisilahendusüksusel oleks õigeaegselt teave asjaolude kohta, mis võivad mõjutada kriisilahenduskava ajakohasust või rakendatavust. Seetõttu on nii kindlustusandjal kui ka F I finantsjärelevalveüksusel kohustus teavitada kriisilahendusüksust igast olulisest asjaolust, mis võib tingida kriisilahenduskava läbivaatamise või ajakohastamise. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks kindlustusandja õigusliku või organisatsioonilise struktuuri muutused (nt ühinemine, jagunemine või olulised muudatused grupistruktuuris), olulised muutused kindlustusandja ärimudelis või tegevusmahus, märkimisväärsed muutused riskiprofiilis, finantsseisundi oluline halvenemine või paranemine, kapitalistruktuuri muutused, samuti muud järelevalve käigus ilmnenud asjaolud, mis võivad mõjutada kriisilahenduskavas ette nähtud meetmete tõhusust või rakendatavust. Teavitamiskohustus aitab tagada, et kriisilahenduskava püsib ajakohane ning võimaldab kriisilahendusasutusel vajaduse korral kiiresti hinnata, kas kehtiv kava vastab jätkuvalt kindlustusandja tegelikule olukorrale. Lõige 10 . Kava, sh asjakohasel juhul muudetud kava , tuleb esitada ka FI finantsjärelev alveüksusele ja §-s 15 sätestatud juhul teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ehk kui kindlustusandja tegevus teises lepinguriigis on oluline , siis ka selle riigi finantsjärelevalve asutusele. Eelnõu § 1 5 . Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral Kava koostamisse tuleb kaasata ka teise lepinguriigi asutus , kui kindlustusandja tegeleb selles teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega ja vastupidi (vt selgitusi FIS § 47 12 juures ). Lõike 1 kohaselt tuleb kindlustusandja kriisilahenduskava kavand saata teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele või kriisilahendusasutusele. Lõi ked 2 –4 . On o luline, et Eesti ja teise lepinguriigi asutused teevad omavahel koost öö d, et tuvastada ega kavas sisalduvate meetmete rakendamisel ei avalduks negatiivse t mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, kus kindlustusandja olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleb. Kui selline negatiivne mõju tuvastatakse, esitab vastuvõtva riigi asutus p äritoluriigi asutusele selle kohta omapoolsed soovitus ed . Päritolu riigi kriisilahendusasutus annab põhjendatud vastuse seoses oma otsusega soovitusi järgida või mitte. Kui ta siiski otsustab, et ei võta nõuetekohaselt arvesse vastuvõtva riigi pädeva asutuse soovitusi , võib selle riigi järelevalve- või kriisilahendusasutus pöörduda EIOPA poole vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c. Eelnõu § 1 6 . Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi kriisilahe n duskava koostamist (IRRD direktiivi artikli 10 ülevõtmine) . Paragrahvi eelduseks on, et FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on seetõttu kohustatud koostama grupi kriisilahendus kava. Lõike 1 . FI kriisilahendusüksusel on õigus koostada kava kindlustusgrupi kohta, kes peaks kuuluma kriisilahenduse kavandamise kohaldamisulatusse, arvestades kindlustusgrupi määramisel samade tingimus tega , mis on kehtestatud kindlustusandjate tasandil. Lõikes 2 on loetelu teabest, mida grupi kava sisaldab . Kindlustusgrupi kriisilahenduskava eesmärk on tagada, et kriisiolukorras oleks võimalik kogu gruppi puudutavad kriisilahendustegevused ette planeerida ja vajaduse korral koordineeritult ellu viia. Kavas määratakse kindlaks, milliseid kriisilahendustegevusi tuleb vajaduse korral rakendada üksikute gruppi kuuluvate ettevõtjate suhtes, et tagada kriitiliste funktsioonide jätkuv täitmine ning vältida häireid kindlustusvõtjatele pakutavas kaitses. Lisaks analüüsitakse kavas, millises ulatuses ja millisel viisil saab kriisilahendusmeetmeid grupi tasandil koordineeritult rakendada, ning tuvastatakse võimalikud õiguslikud, organisatsioonilised või finantsilised takistused, mis võivad sellist koordineeritud kriisilahendust piirata. Samuti käsitletakse koostöö ja koordineerimise korda kolmandate riikide asutustega juhul, kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmandas riigis asuvad üksused, ning hinnatakse nende võimalikku mõju Euroopa Liidus elluviidavale kriisilahendusele. Kavas nähakse ette ka meetmed, mis aitavad kriisilahenduse elluviimist hõlbustada, sealhulgas vajaduse korral teatavate grupi funktsioonide või tegevusalade õiguslik või majanduslik eraldamine, arvestades gruppi kuuluvate ettevõtjate vahelisi vastastikuseid sõltuvusi. Lisaks esitatakse ülevaade võimalikest kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusest, ning põhimõtted rahastamisvastutuse jaotamiseks erinevate riikide rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori finantstoetust. Kavas esitatakse ka muu seaduses nõutud teave, mis on vajalik kriisilahenduse ettevalmistamiseks ja rakendamiseks . Ka grupi kava puhul täpsustataks selle sisu teise tasandi õigusaktis. 202 6 . a asta 16 . veebruaril aval datud EIOPA raport kriisilahenduskavade ning grupi kriisilahenduskavade sisu käsitlevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta sisaldab ka grupi kava kohta sätestatut. Lõi ked 3 ja 4 . Lõplik emaettevõtja teeb FI kriisilahendusüksusega koostööd kava koostamisel ning esitab talle teabe selle koostamiseks, sealhulgas nii enda kui ka grupi ettevõtjate kohta. Selle teabe edastab FI kriisilahendusüksus EIOPA - le , kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele kriisilahendusasutustele ja kindlustusgrupi finantsjärelevalve kolleegiumi asutustele. Lõi ked 5 ja 6 . Kava koos tatakse koostöös kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, seejuures konsulteeritakse järelevalvekolleegiumiga. Kava koostamisse võib kaasata ka sellise kolma nda riigi kriisilahendusasutuse, kus asub kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või olulise tähtsusega filiaal . Tegemist on o luli s e filiaal iga, kui tema aastane brutokindlustusmakse on rohkem kui 5% kindlustusgrupi aastasest brutokindlustusmaksete summast või tema aastane brutokindlustusmaksete summa on rohkem ku i 5% elukindlustustegevuse või kahjukindlustustegevuse või mõlema aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast riski asukohariigis. Lõige 7. Kriisilahenduskava ei ole staatiline dokument, vaid seda tuleb regulaarselt läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada, et see kajastaks kindlustusgrupi tegelikku struktuuri, tegevust ja riskiprofiili. Seetõttu nähakse ette, et kriisilahenduskava vaadatakse üle vähemalt iga kahe aasta järel. Lisaks tuleb kava üle vaadata ka siis, kui toimuvad olulised muudatused kindlustusgrupi või selle ettevõtjate õiguslikus või organisatsioonilises ülesehituses või kui leiavad aset majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmused, mis võivad mõjutada kava rakendatavust või tulemuslikkust. Samuti tuleb kava läbi vaadata juhul, kui muutub prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi oluline muutus, mis võib mõjutada kriisilahenduskavas ette nähtud meetmete tõhusust. Selline regulaarne ja vajaduspõhine ülevaatamine aitab tagada, et kriisilahenduskava oleks kriisiolukorras ajakohane ja praktiliselt rakendatav. Lõige 8 . Kava ja muudetud kava tuleb edastada ka näiteks asjakohastele finantsjärelevalve asutustele . Kui kindlustusgrupp on finantskon glomeraat või osa sellest, siis edastatakse kava ka vastavatele kriisilahendusasutustele (krediidiasutuste kriisilahendusasutus ja/või investeerimisühingute kriisilahendusasutus). Eelnõu § 1 7 . Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine Paragrahv reguleerib asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste õigusi ja kohustusi seoses kindlustusgrupi kava kohta otsuse tegemisega. Paragrahvi aluseks on IRRD artikli 11 lõige 4 ja osaliselt artikkel 17. Lõike 1 kohaselt peavad asjasse puutuvad kriisilahendusasutused jõudma kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ühisotsusele . Asjasse puutuvad kriisilahendus asutused on nii kindlustusgrupi kriisilahendusasutu s kui ka sellesse gruppi kuuluvate ettevõtjate asukohariigi kriisilahendusasutused. Lõige 2. Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi kriisilahendusasutus edastas § 16 lõike 4 kohaselt teabe EIOPA- le , kriisilahenduskolleegiumi liikmetele ja järelevalvekolleegiumi asutustele. FI kriisilahendusüksus teeb endast oleneva, et jõuda teiste asutustega ühisotsusele , sõltumata , kas ta on ise kindlustusgrupi kriisilahendusasutus või asukohariigi (Eesti) kriisilahendusasutus . Lõige 3 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski kriisilahendus asutus ei ole nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse kindlustusgrupi kriisilahendus asutus , kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi kriisilahenduskavaga. Türaettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus teeb lõpliku otsuse, kui see on vaja teha seoses kindlustusandjale individuaalse kriisilahenduskava koostamisega. Lõige 4 . Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja arvesse peavad olema võetud ka teiste kriisilahendusasutuste seisukohad ja vastväited , mis on esitatud ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele. Lõige 5 . Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, teavitab kriisilahendusasutus sellest ka teisi kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. FI-l on kohustus ka selle otsuse alusel koostatud kava ajakohastada. Lõige 6. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil ja asjasse puutuvad kriisilahendusasutused ei ole sellele vastu, võivad need asutused jõuda ühisotsusel e kava selles osas, mis hõlmab nende järelevalve all olevad ettevõtjaid. Lõi ge 7. Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta. Lõige 8 reguleerib olukorda, kui mõni kriisilahendusasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu ka FI-l on see õigus lõike 7 kohaselt). Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele jõudmiseks, kohalduvad lõikes 3 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega, et otsuse tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus. Lõike 9 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui kriisilahendusasutused on jõudnud nelja kuu jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas. Lõige 10 . Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud, kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 3 sätestatud reeglid. Lõige 11 . Ühisotsuseid ja lõikes 3 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse kriisilahendus asutuste poolt. Lõige 12. Kui ühisotsusel võib olla mõju teise lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa eelarvelisi kohustusi ja selle lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust teavitanud, algatab viimane kindlustusgrupi kriisilahenduskava ümberhindamise. Komisjon on seda sätet täiendavalt selgitanud järgmiselt: IRRD artikli 17 lõikes 9 nimetatud kordushindamine tuleb läbi viia enne ühisotsuse tegemist grupi kriisilahenduskava kohta. Mõiste „kordushindamine“ viitab grupi kriisilahendus kavale , mis on küll koostatud, kuid mida ei ole veel ühisotsusega vastu võetud . Eelnõu § 1 8 . Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks Kriisilahenduskava koostamiseks võib vaja minna teavet, mida kriisilahendusas u tus peab küsima kindlustusandjalt või lõplikult emaettevõtjalt. K indlustusandjatel on parimad teadmised oma toimimisest ja võimalikest tekkivatest probleemidest ning seetõttu peaksid kriisilahendusasutused koostama kriisilahenduse kavad muu hulgas kindlustusandjate esitatud teabe põhjal. Paragrahvi aluseks on IRRD direktiivi artikkel 12. Lõi ke 1 kohaselt teevad kindlustusandja ja lõplik emaettevõtja kriisilahendusasutusega koostööd ning esitavad talle vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja asjakohasel juhul rakendamiseks. Lõi ked 2 ja 3 . Teave esitatakse kas finantsjärelevalve asutuse kaudu või otse kriisilahendusasutusele . Ebavajaliku halduskoormuse vältimiseks peaksid kriisilahendusasutused hankima vajalikku teavet peamiselt järelevalveasutustelt ehk k ui teave on finantsjärelevalvel olemas , siis edastab ta selle kriisilahendusasutusele enne, kui viimane küsib seda otse kindlustusandjalt. IRRD direktiivi artikli 12 lõike 3 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõud ning minimaalse hulga standardvorme ja -malle teabe esitamiseks ja selle teabe sisu täpsustamiseks. 2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi kriisilahenduse aruandlust käsitlevate rakenduslike tehniliste standardite eelnõu kohta koos kahe lisaga selgituste ja standard vormide kohta. Konsultatsioonipaberis on aruandluskoormuse vähendamise eesmärgil teabe küsimise sagedus kehtestatud vähemalt kord kahe aasta jooksul, samas kui a d hoc teavet küsitakse ainult juhul, kui seda peetakse vajalikuks. Eelnõu § 1 9 . Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artik lid 13 ja 14 . Lõi ked 1 , 2 ja 7 . Kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamise lahutamatu osa on kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine. See tähendab, et kriisilahendusasutus analüüsib kavandamise käigus, kas ja kuidas oleks võimalik kindlustusandja võimalikku kriisi tegelikkuses lahendada. Hindamine toimub samaaegselt kriisilahenduskava koostamise või ajakohastamisega, kuna kriisilahenduskava sisaldab meetmeid ja tegevusi, mille abil kriis oleks võimalik lahendada. Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise eesmärk on veenduda, et kavandatud kriisilahendusmeetmed oleksid vajaduse korral ka praktiliselt rakendatavad. Selle käigus hinnatakse muu hulgas kindlustusandja õiguslikku ja organisatsioonilist struktuuri, finantsseisundit ning võimalikke takistusi kriisilahendusmeetmete rakendamisel. Kui hindamise käigus tuvastatakse takistusi, saab kriisilahendusasutus teha ettepanekuid nende kõrvaldamiseks või võtta neid arvesse kriisilahenduskava ajakohastamisel. Kriisilahendusasutused peaksid hindama mh kindlustusandja tavapärase maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimise teostatavust ja usaldusväärsust . Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui tema likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja pankrotiseaduses sätestatud korras või kindlustusandja suhtes on võimalik läbi viia kriisilahendus t , rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi. Teisisõnu hinnatakse, kas kindlustusandja on võimalik turvaliselt lõpetada maksumaksja rahaga päästmiseta, tuginedes ainult olemasolevatele mehhanismidele nagu kindlustuse tagamise skeemid ele . IRRD artikli 13 lõike 5 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a välja suunised, et täiendavalt täpsustada kriteeriume kindlustusandjate või kindlustusgruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. 202 6 . aasta 16 . veebruaril aval das EIOPA suunise kindlustusandjate või gruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel arvesse võetavate asjaolude ja kriteeriumide kohta . Seega, kui kindlustusandja või kindlustusgrupp kuulub kriisilahenduse kavandamise alla, peaks kriisilahendusasutus määrama kindlaks eelistatud kriisilahendusstrateegia või -strateegiad, tuginedes EIOPA suunistes sätestatud kriteeriumidele. Samuti tuleks määrata kindlaks alternatiivsed strateegiad juhuks, kui kriisilahendusasutus leiab, et eelistatud strateegia(te) rakendamine on keeruline. Strateegi a t e usaldusväärsuse ja teostatavuse hindamisel tuleks aluseks võtta §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse ulatus. Lõikes 3 on defineeritud tavaline maksejõuetusmenetlus, mis Eesti kontekstis on pankrotimenetlus, kuid kuna teatud olukordades (nt piiriülene kriisilahendus) on vaja osutada ka teises lepinguriigis läbiviidavale maksejõuetusmenetlusele, on vastav termin defineeritud ka käesolevas lõikes (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 38) . Lõiked 4 ja 5 . Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutused hindavad pärast konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust. Grupp on kriisilahenduskõlbulik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ja teostatav õigusaktides sätestatud korras või kindlusgrupi suhtes on võimalik läbi viia kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab õigeaegselt grupist eraldada, või kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid. Lõige 6 . Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemus on üks avaliku huvi hindamise elemente, mida viiakse läbi erinevates kriisilahenduse kavandamise ja rakendamise etappides. Kindlustusandja ja kindlustus grupp tuleks kriisilahendusse võtta ainult juhul, kui kriisilahendusasutus järeldab, et tavapärase maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimine ei täidaks kriisilahenduseesmärke samal määral kui kriisilahendus. Kui kriisilahendusasutus jõuab järeldusele, et kriisilahendus võib olla avalikes huvides vajalik, sest likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, viib ta läbi järgmised järjestikused etapid: (valik) valib eelistatud kriisilahendusmeetme ja -õigused , mis on asjakoha sed kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades sealjuures kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudelit ja struktuuri; (teostatavus) hindab, kas valitud meedet on võimalik sobiva aja jooksul tulemuslikult rakendada ja teeb kindlaks selle rakendamise võimalikud takistused ; (usutavus) hindab kriisilahendusmeetme usaldusväärsust, võttes arvesse k riisilahenduse võimalikku mõju lepinguriikide ja liidu finantssüsteemile või reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isik ute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitset, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus. Komisjon on selgitanud lõi gete 5 ja 7 koos kõla grupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel järgmiselt: k uigi IRRD artik li 14 lõige 3 ei täpsusta sõnaselgelt, milline kriisilahendusasutus võib järeldada, et kriisilahendustegevus võib olla avalikes huvides vajalik, võib artikli 14 lõikes 3 sätestatud samme pidada kriisilahenduskõlblikkuse hindamise lahutamatuks osaks. Seetõttu võib järeldada, et artikli 14 lõikes 3 sätestatud sammud kuuluvad samuti artikli 14 lõikes 4 nimetatud otsustusmenetluse alla (lõike s 7 sätestatud ühisotsusele jõudmine). Lõige 8 . Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust hinnatakse kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peavad jõudma ühisotsusele grupi kriisilahenduskava osas, siis see ühine otsustusprotsess hõlmab ka kriisilahenduskõlblikkuse hindamist. Lõikega 9 võetakse üle IRRD direktiivi lisa 1, mis näeb ette kriisilahenduskõlblikkuse ulatuse, mida hindamisel peab analüüsima. Lõige 10 . FI kriisilahendusüksusel on õigus nii kindlustusandjalt kui ka asjakohasel juhul kindlustusgrupi ettevõtjalt (kui FI on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus) nõuda talle vajaliku teabe esitamist hindamise läbiviimiseks. Eelnõu § 20 . Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus Kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel analüüsib FI kriisilahendusüksus, kas ja millistel tingimustel oleks võimalik kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahendus praktiliselt ellu viia. Hindamise käigus vaadeldakse eelkõige ettevõtja tegevuse järjepidevust ja kriitiliste funktsioonide säilitamise võimalusi, sõltuvusi teistest üksustest ja teenuseosutajatest, organisatsioonilise struktuuri keerukust ning võimalust eraldada või üle anda tegevusi ja portfelle. Samuti hinnatakse kahju kandmise ja rekapitaliseerimise võimet, likviidsuse ja rahastamise kättesaadavust kriisilahenduse ajal, infosüsteemide ja andmete kättesaadavust, juhtimissüsteemide toimimist ning kriisilahendusmeetmete usaldusväärsust ja võimalikku mõju kindlustusvõtjatele, finantssüsteemile ja reaalmajandusele. Kriisilahendusasutus peaks hindama vähemalt eelistatud kriisilahendusstrateegia või -strateegiate teostatavust ja usaldusväärsust. Teostatavus viitab kriisilahendusstrateegia tõhusa rakendamise tõenäosusele ning se lle hindamisel analüüsitakse lõike 1 punktides 1–8 ja lõigetes 2–7 sätestatud asjaolusid. Usaldusväärsus viitab eelistatud kriisilahendusstrateegia rakendamise võimaliku le mõju le finantssüsteemile ja reaalmajandusele ning selle hindamisel analüüsi takse punktis 9 ja lõikes 8 sätestatud asjaolusid. Hindamisel võetakse arvesse ka kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. T äpsemad selgitus ed on ka eel viidatud EIOPA konsultatsioonipaberi punktides 1.21–1.43. Eelnõu § 2 1 . Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 15. Lõi ked 1 –3 . Kui kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ilmneb, et kriisilahendus kõlblikkust p iiravad teatud sisulised asjaolud, te avita b FI kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja FI finantsjärelevalveüksust , misjärel peab kindlustusandja esitama nelja kuu jooksul ettepaneku võimalike meetmetega , mida ta rakenda ks teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. FI kriisilahendusüksus peab need meetmed heaks kiitma ning selleks ta konsulteerib ka FI finantsjärelevalveüksusega . Lõi ked 4 ja 5 . Kui kindlustusandja esitatud meetmed ei ole piisavad, et vähenda või kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud tulemuslikult, nõuab FI kriisilahendusüksus alternatiivse meetme rakendamist. Tal on õiguse seda nõuda nii otse kindlustusandjalt kui ka FI finantsjärelevalveüksuse kaudu. Alternatiivsete meetmete loetelu on ette nähtud lõikes 5 . Alternatiivse meetme n a võib nõuda , et kindlustusandja : vaataks läbi grupisisesed rahastamislepingud või tegeleks nende puudumise küsimusega või koostaks teenuslepingud ; piiraks oma maksimaalset individuaalset ja summaarset riskipositsiooni ; esitaks kriisilahenduse seisukohast olulist täiendavat teavet; võõrandaks teatava vara või restruktureeriks kohustised; piiraks hetke l läbiviidavat või kavandatud tegevust või lõpetaks selle ; ei arendaks uusi või seniseid äriliine või piirakse nende arendamist või peataks uute või seniste toodete müügi või piiraks seda; muudaks oma edasikindlustusstrateegiat; muudaks oma õiguslik u või tegevusstruktuur i vähem keerukaks, tagamaks, et kriisilahendusmeetmete rakendamisel oleks võimalik kriitilised funktsioonid teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldada (sama saab nõuda ka otse või kaudselt kindlustusgrupi kontrolli all oleva ettevõtja tasandil) . Samuti on õigus nõuda kindlustusandjalt või emaettevõtjalt Eesti või liidu emaettevõtja st kindlustusvaldusettevõtja loomist. Kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja, võib nõuda, et segakindlustusvaldusettevõtja looks kindlustusandja kontrollimiseks eraldi kindlustusvaldusettevõtja, kui seda on vaja kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks ning selleks, et vältida selliste kriisilahendus meetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi sellele osale, mis ei osuta finantsteenuseid . IRRD direktiivi artikli 15 lõike 8 kohaselt koostab EIOPA hiljemalt 29. juuliks 2027 . a suunised, et täiendavalt täpsustada lõikes 5 sätestatud meetmeid ja iga meetme kohaldamise asjaolusid. 202 6 . aasta 16 . veebruaril avaldas EIOPA suunise kriisilahendatavuse takistuste kõrvaldamiseks ette nähtud meetmete ja iga meetme rakendamise tingimuste kohta . EIOPA suunise punktides 15 – 52 on esitatud selgitus ed iga meetme kohta. Lõi ked 6 ja 7 . Lõikes 5 on loetletud võimalikud alternatiivmeetmed, mida kriisilahendusüksus võib kindlustusandja suhtes rakendada . Enne konkreetse meetme rakendamise nõudmist kaalub FI kriisilahendusüksus selle meetme rakendamise võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule. Alternatiivse meetme määramisel selgitab FI kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks kindlustusandja esitatud meetmetega ei ole võimalik takistusi kõrvaldada ning kuidas alternatiiv ne mee de on sobiv ja proportsionaal ne takistuste kõrvaldamiseks. Seega või b a lternatiivseid meetmeid rakendada vaid juhul, kui need on sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed, et kõrvaldada või leevendada olulisi takistusi eelistatud kriisilahendusstrateegia (ja vajadusel ka alternatiivse kriisilahendusstrateegia) tõhusal rakendamisel . Alternatiivset meedet tuleks pidada sobivaks, kui see suudab oluliselt vähendada või kõrvaldada asjaomase olulise takistuse õigeaegselt. Alternatiivset meedet tuleks pidada vajalikuks, kui ei ole võimalik tuvastada „ vähem häirivaid“ meetmeid, mis suudaksid saavutada sama eesmärgi samal määral. Meetme häirivat mõju tuleks hinnata mh kindlustusandjale kaasnevate kulude ja negatiivsete tagajärgede kaudu. Alternatiivset meedet tuleks pidada proportsionaalseks, kui kindlustusandja kriisilahenduse ja kriisilahenduseesmärkide saavutamise võimalik kogukasulik mõju kaalub üles kriisilahend u s kõlblikkust takistavate tegurite kõrvaldamise või vähendamise võimalikud kogukulud ja võimalikud negatiivsed mõjud. Lõige 8. Kindlustusandja annab FI kriisilahendusüksusele ühe kuu aja jooksul teada, kuidas ta plaanib FI alternatiivse meetme nõuet täit a . Lõige 9. Kui FI kriisilahendusüksus on jõudnud järeldusele, et esinevad kriisilahenduskõlblikkust takistavad asjaolud või ta on otsustanud nõuda alternatiivse meetme rakendamist, peab ta seda kindlustusa nd jale igakülgselt põhjendama . Kindlustusandjal on õigus see otsus edasi kaevata. Lõige 10. Kuna kriisilahenduskõlblikkuse hindamine on osa kriisilahenduse kavandamisest , peatatakse kindlustusandja kriisilahenduskava koostamine ja kindlustusgrupi korral kava osas ühisotsusele jõudmine, kui on tuvastatud kriisilahendus kõlblikkust takistavad asjaolud. Peatamine kestab senikaua, kui FI on kindlustusandja ettepaneku heaks kiitnud või mitte heaks kiitmise korral teinud otsuse alternatiivse meetme kohta. Eelnõu § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 16. Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on grupi kriisilahendusasutus, kaaluda ta koos tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide kriisilahendusasutus tega kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaolude hindami st kriisilahenduskolleegiumis. Lõige 2. Kui kindlustusgrupi ettevõtja suhtes on otsustatud rakendada alternatiivset meedet, tuleb selles ka kindlustusgrupis ühisotsusele jõuda. Lõige 3 . Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus koostab aruande , milles analüüsitakse sisulisi piiravaid asjaolusid, mis võivad piirata kriisilahendusmeetmete tõhusat rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist kindlustusgrupi suhtes. Aruanne koostatakse koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja EIOPA- ga ning pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega. EIOPA kaasamine toimub kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 25 lõikega 1, mille kohaselt EIOPA aitab kaasa tõhusate ja järjepidevate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade, kriisiolukorras kasutatavate menetluste ja ennetusmeetmete väljatöötamisele ja koordineerimisele ning osaleb selles aktiivselt, et minimeerida maksejõuetuse süsteemset mõju. Lõige 4 . Lõikes 3 osutatud a ruanne esitatakse kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele , kes omakorda edastavad selle oma vastutusalas olevatele gruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatel e . Ehk kui FI kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on vastava aruande saanud kindlustusgrupi kohta, kuhu kuulub Eesti kindlustusandja , siis ta edastab aruande ka sellele kindlustusandjale. Lõige 5 . Aruanne sisaldab meetmeid , mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile. Lõi ked 6 – 8 . E maettevõtjal võimalik nelja kuu jooksul esitada kindlustusgrupi kriisilahendusasutusele oma tähelepanekud aruandes esitatu kohta . Samuti võib ta teha ettepaneku omapoolsete meetmete kohta, millega on võimalik aruandes märgitud piiravate asjaoludega tegeleda või need kõrvaldada. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, hindab ta pärast konsulteerimist kindlustusgrupi järelevalve teostajaga selliste meetmete asjakohasust ning teavitab meetmetest ka teisi kriisilahenduskolleegiumi liikmeid või kolleegiumis osalejaid ehk nii liikmeid kui ka vaatlejaid nagu on sätestatud eelnõu § -s 68 . Eelnõu § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises Lõige 1 ja 3 . Kriisilahenduskolleegiumis tuleb ühisot s usele jõuda nii kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes , emaettevõtja esitatud meetmetes kui ka kriisilahendus asutuse nõutud meetmetes , sealjuures arvestades meetmete võimalikku mõju kõikides nendes lepinguriikides, kus kindlustusgrup i ettevõtjad tegutse vad . Lõikes 2 on ette nähtud ühisotsusele jõudmise periood, milleks on neli kuud , arvates hetkest , kui emaettevõtja esitas omapoolsed meetmed või neli kuud , arvates hetkest, kui sa i läbi ettepaneku esitamise neljakuuline tähtaeg . Ehk kui emaettevõtja ei esitanud omapoolseid ettepanekuid § 22 lõikes 6 sätestatud tähtaja jook s ul , tuleb ühisotsusele jõuda nelja kuu jooksul viidatud tähtaja lõpust arvates. Lõi ked 4 ja 5 . Kui meetmetes ei jõuta ühisotsusele ettenähtud tähtaja jook s ul , teeb grupi tasandil meetmete rakendamises lõpliku otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusasutus. Otsus peab olema põhjendatud ja selle on arvestatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohtade ja vast u väidetega , mis on esitatud ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul. Otsus tehakse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasut u stele. Lõi ge 6 . Kui FI kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja meetmetes ei jõuta ühisotsusele , teeb FI kriisilahendusüksus oma otsuse seoses piiravate asjaolude tuvastamise ja asjakohasel juhul meetmete rakendamisega kindlustusgruppi kuuluva Eesti kindlustusandja suhtes. Lõi ked 7 ja 9 . Ühisotsust us menetluses on pädevatel asutustel õigus pöörduda abi saamiseks ka EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikkel 19 reguleerib p ädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendami st piiriüleste olukordade puhul . EIOPA poole ei saa pöörduda, kui juba on jõutud ühisotsusele või sellele jõudmise periood on läbi saanud. Lõige 8 . Kui mõni asjasse puutuv kriisilahendusasutus on pöördunud ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul EIOPA poole, oodatakse ära EIOPA otsuse ning FI kriisilahendusüksus teeb lõpliku otsus e kooskõlas EIOPA otsusega. Lõige 1 0 . Kui EIOPA ei tee omapoolset otsust ettenähtud aja jooksul (üks kuu), teeb lõpliku otsuse FI kriisilahendusüksus. Lõige 1 1 . Ühisotsus ja lõigetes 4 ja 6 sätestatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse kriisilahendusasutuste poolt asjaomastes liikmesriikides. Eelnõu § 24. Lihtsustatud k riisilahenduskava ja kriislahenduskõlblikkuse hindamine Lõige 1. FI kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle kohta koostatakse kriisilahenduskava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindami n e lihtsustatud kujul . Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta kindlaks ka grupid, kelle kohta koostatakse lihtsustatud kava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindami n e lihtsustatud kujul . Lõige 2. Selleks, et määrata kindlaks lihtsustatud kohaldamise alla kuuluvad kindlustusandjad ja kindlustusgrupid , võtab FI kriisilahendusüksus aluseks § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolud ( kindlustusgrupi tasandil) . Lõiked 3 ja 4. Lihtsustatud lähenemine tähendab kriisilahenduskava sisu ja detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse vähendamist. Lihtsustatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamine hõlmab nõutava teabe detailsuse vähendamist. 4. peatükk . Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine 1. jagu . Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted Eelnõu § 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutami ne Paragrahvi aluseks on IRRD direktiivi artikkel 18. Lõike s 1 määratakse kindlaks kriisilahenduse eesmärgid, millest F I kriisilahendusüksus lähtub kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamisel. Eesmärkide määratlemine aitab tagada, et kriisilahenduse otsused tehakse selgete ja ühtsete põhimõtete alusel ning et valitavad meetmed oleksid suunatud avalike huvide kaitsele. Kriisilahenduse esmane eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja teiste õigustatud isikute kollektiivseid huve. Kindlustusandja raskustesse sattumine võib ohustada kindlustuskaitse jätkumist ning kahjustada isikuid, kellel on kindlustuslepingust tulenevad nõuded. Seetõttu on oluline tagada, et kriisilahenduse käigus säiliks võimalikult suures ulatuses kindlustuskaitse ja täidetaks kindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi. Teiseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse säilitamine. Suure või süsteemselt olulise kindlustusandja raskused võivad mõjutada finantsturgu laiemalt ning tekitada ebakindlust teiste turuosaliste hulgas. Kriisilahenduse meetmetega püütakse vältida negatiivse mõju levikut finantssüsteemis ning säilitada turudistsipliini, tagades samal ajal, et kriisilahendamise kulud ei kanduks põhjendamatult teistele turuosalistele. Kolmandaks eesmärgiks on kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine. Kriisilahendusmeetmete abil püütakse tagada, et sellised teenused ja funktsioonid jätkuksid ka olukorras, kus kindlustusandja finantsseisund on oluliselt halvenenud. Neljandaks eesmärgiks on vältida või vähendada vajadust kasutada erakorralist avaliku sektori finantstoetust või muid avalikke vahendeid. Kriisilahendusraamistik lähtub põhimõttest, et kindlustusandja raskuste lahendamisel peaksid esmajärjekorras kandma riske omandiõiguse instrumendi omajad ( ettevõtja omanikud ) ja võlausaldajad ning alles viimasena kaalutakse avalike vahendite kasutamist. See aitab kaitsta maksumaksjaid ning säilitada turudistsipliini. Kriisilahendusmeetmeid tuleks rakendada ainult selliste kindlustusandjate korral , kes on makseraskuste s või tõenäoliselt jäävad makseraskustesse, ning ainult juhul, kui kriisilahenduse eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne, võttes nõuetekohaselt arvesse kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmise eesmärki. M eetmeid tuleks kohaldada üksnes juhul, kui kindlustusandjat ei saa likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses, ilma et see mõjutaks põhjendamatult kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kaitset, destabiliseeriks finantssüsteemi või takistaks kriitiliste funktsioonide kiiret üleandmist ja jätkumist, ning kui puudub mõistlik väljavaade alternatiivseks erasektori lahenduseks . Lõi ked 2 ja 3 . Seega, kui kriisilahendusasutus valib , millist kriisilahendusmeedet rakendada ja õigusi kasutada , arvestab ta, milline meede /meetmed ja õigused aitavad kõige paremini kaasa kriisilahenduseesmärkide saavutamise le. Kõik eesmärgid on võrdse kaaluga ning FI kriisilahendusüksus peab leidma tasakaalu eesmärkide saavutamise vahel ehk kriisilahendusasutused ei tohiks seada üht e eesmärki üle teiste eesmärkide , vaid hindaksid igas olukorras eraldi, mis on kõige mõistlikum viis eesmärkide saavutamisek s. Lõige 4 . K riisilahenduse korral tuleks otsi da lahendusi, mis oleksid rahaliselt võimalikult „s ä ä s tlikud“ (minimaalse d kriisilahenduskulud) ja hoiaksid ettevõtja väärtust alles nii palju kui võimalik. V äärtuse hoidmise põhimõtet ei kohaldata absoluutse reeglina – kui väärtuse hävimine on vajalik kriisilahenduseesmärkide täitmiseks, siis see on lubatud. Kulude minimeerimist ei tohiks siiski pidada eraldiseisvaks kriisilahenduseesmärgiks, vaid pigem põhimõtteks, millest kriisilahendusasutused peaksid juhinduma, kui nad otsustavad, kuidas kriisilahenduse eesmärke kõige paremini saavutada. Lõige 5 . Kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse eesmärgi saavutamiseks valib FI kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kindlustuskaitse katkematuse. Nt võib selleks olla sildkindlustusandja meetme rakendamine. Lõige 6. Riigi eelarveliste vahendite kasutamise vältimiseks või vähendamiseks tuleks eelistada muid rahastamise viise . Näiteks tuleks eelistada rahastu või kindlustuse tegemise skeemide kasutamist. Eelnõu § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artik lid 19 –21 ning selles sätestatakse eel tingimused kriisilahenduse algatamise ks. Lõige 1. Kindlustusandja suhtes saab algatada kriis ilahenduse vaid siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: kindlustusandja on makseraskustes või esineb oht, et ta satub makseraskustesse (vt selgitust lõike 3 juur es ); puudub realistlik väljavaade, et mistahes meede ( järelevalveline või eraõiguslik , nt kapitali suurendami ne olemasolevate aktsionäride või kolmanda isiku poolt ) võiks makseraskustesse sattumise ära hoida . Eesmärk on tagada, et kriisilahendus t ei algatata enneaegselt, vaid ainult juhul, kui tavalised meetodid ei anna praktilist lahendust ja kindlustusandja raskustesse sattumine on tõenäoline. See kriteerium aitab keskenduda kriisilahenduse korral ainult sellistele juhtumitele, kus tavapärased abinõud ei suuda tagada kindlustusvõtjate ja finantssüsteemi huvide kaitset. kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik (vt selgitust lõike 5 juures). Lõige 2 . Lõikes 1 sätestatud tingimused peavad olema täidetud ka siis , kui kriisilahendustegevus on vaja läbi viia muu kriisilahendus e subjekti suhtes. Lõige 3. Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse, kui üks või mitu järgmist tingimust on täidetud : ta ei täida MCR - i või on ilmne, et ta seda lähiajal ei t ee , sealjuures puudub selle täitmiseks realistlik väljavaade; ta ei vasta enam tegevusloa saamise tingimustele või ei täida olulises ulatuses õigusaktides sätestatud nõudeid või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei täida lähitulevikus olulises ulatuses talle õigusaktides kohalduvaid nõudeid, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele; tal ei ole piisavalt vara, et täita kohustisi või on ilmne, et lähiajal ei jätku varast kohustiste täitmiseks (IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täpsustada metoodik aid kindlustus- või edasikindlustusandja vara ja kohustiste väärtuse hindamiseks kriisilahenduse kontekstis ) ; ta ei ole võimeline tasuma õigeaegselt oma võlgu ja muid kohustusi või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus; kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust. Lõige 4 kohustab kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhti teavitama koheselt FI finantsjärelevalveüksust, kui ta on makseraskustes või esineb makseraskustesse sattumise oht. Säte on vajalik, et tagada F I õigeaegne teadlikkus kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsraskustest. Õigeaegne teavitamine võimaldab järelevalveasutusel hinnata olukorra tõsidust, rakendada vajalikke järelevalvemeetmeid ja planeerida võimalikke toiminguid enne, kui raskused süvenevad ja ohustavad kindlustusvõtjate huve või finantssüsteemi stabiilsust. See nõue aitab ennetada olukordi, kus finantsprobleemid avastatakse liiga hilja . Lõi kes 5 on määratletud, millal on kriisilahendus avaliku huvi seisukohast vajalik . Esiteks peaks kriisilahendus aitama kaasa vähemalt ühe kriisilahenduseesmärgi saavutamisele . Teiseks peab kriisilahendusmeede olema proportsionaalne ning seda tohiks rakendada ainult siis, kui tavaline maksejõuetusmenetlus ei võimaldaks saavutada kriisilahenduse eesmärke sama hästi või täiel määral. Põhjenduspunkti 35 kohaselt tuleks selle kindlakstegemisel, kas kriisilahendusmeetmete rakendamine on avalikes huvides vajalik, arvesse võtta ka kindlustuse tagamise skeeme, mida kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kes vastab maksejõuetusmenetluse või kriisilahenduse tingimustele . Lõige 6. Kui kindlustusandja puhul on kriisilahenduse algatamise tingimustest täidetud kaks tingimust, sealjuures ei ole avaliku huvi tingimus täidetud, ei algatata kindlustusandja suhtes kriisilahendust, vaid FI järelevalve üksusel on kohustus kindlustusandja lõpetada ( ehk pole kaalutlus ruumi) . Lõige 7. Samal ajal, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendust, ei tohiks finantsjärelevalve üksus kasutada järelevalvelisi õigusi selle ettevõtja suhtes, välja arvatud, kui ta on saanud kriisilahendusüksuselt selleks nõusoleku. Näiteks on k omisjon selgitanud: IRRD artikli 19 lõige 2 nõuab, et pädevad asutused ei võtaks kriisilahendusmeetmete rakendamise perioodil meetmeid, välja arvatud juhul, kui kriisilahendusasutus sellega nõustub. Selles etapis on võimalik tegevusloa tühistamine, kuid kriisilahendusasutus võib mitte nõustuda pädeva asutuse poolt Solventsus II direktiivi artikli 144 alusel tehtava tegevusloa tühistamisega. Sama käib ka muude järelevalveliste meetmete kohta. Lõige 8. Selleks, et FI kriisilahendusüksus saaks hinnata, kas kriisilahenduse algatamise tingimus seoses kindlustusandja makseraskusega on täidetud, on tal vaja nõuetekoha s t sisendit , sh teavet vastavale järeldusele jõudmiseks . Selle eest aitab hoolitseda FI finantsjärelevalveüksus, tagades, e t kriisilahendusüksusel o n olemas vajalik teave tingimustele vastavuse hindamiseks. Üksused konsulteerivad omavahel vastavale järeldusele jõudmisel. Lõige 9. Kui kindlustusandja kuulu b segakindlustusvaldusettevõtjale , kuid mitte otse, vaid vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, siis kindlustusgrupi kriisilahendus tuleb läbi viia selle kindlustusvaldusettevõtja tasandil. Lõi kega 10 antakse kriisilahendusasutustele võimalus sekkuda ka muu grupi ettevõtja (valdusettevõtja) suhtes, isegi kui see ettevõtja ise ei ole kriitilises seisus, kui täidetud on järgmised kolm tingimust: üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse algatamise tingimustele; tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on sellised, et tema makseraskustesse sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kindlustusgruppi tervikuna; kriisilahendustegevus ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduseks või kindlustusgrupi kui terviku kriisilahenduseks. Kokkuvõtvalt, kui ühe kindlustusandja probleemid võivad kahjustada kogu gruppi, võib kriisilahendus hõlmata ka emaettevõtja t. Lõige 11. Kui lõike 1 punktide 1 ja 2 kriisilahenduse algatamise tingimused on täidetud, tuleb sellest ka teisi asutusi teavitada . Kui vastavale järeldusele jõudis kriisilahendusüksus, teavitab ta sellest finantsjärelevalveüksust ja vastupidi. Lisaks tuleb teavitada : sell ise lepinguriigi finantsjärelevalve ja kriisilahendusasutus t , kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega ; kindlustuse tagamise skeeme , millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja vajalik kindlustuse tagamise skeemi funktsioonide täitmiseks ; kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja t ja kindlustusgrupi kriisilahendusasutus t ; Ra Mi ; ESRB -d ja Eesti Pank a ning finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral panganduse või/ja investeerimisühingute kriisilahendusasutust. Eelnõu § 2 7 . Otsus kriisilahendus tegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta Lõige 1. F I kriisilahendusüksus hindab omal algatusel või F I finantsjärelevalveüksuse esitatud info põhjal (vt § 2 6 l õige 11) , kas kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti korral on täidetud kriisilahenduse algatamise tingimused. Lõige 2 . Kui kindlustusandja või muu kriisilahendus e subjekti suhtes on otsustatud läbi viia kriisilahendustegevus, peab vastav o tsus olema põhjendatud. Ka kriisilahendustegevuse mitte läbiviimise kohta tehtud otsus peab olema põhjendatud ( näiteks eeltingimused on täidetud, aga kriisilahendust ei algatata , siis tuleb põhjendada, miks ei algata ta ) . Lõige 3 . Kuna kriisilahendustegevus hõlmab nii otsuse tegemi st kriisilahenduse algatamise kohta kui ka otsuseid kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kohta , peaks otsuses ka kirjas olema millist kriisilahendusmeedet rakendatakse ning kas lisaks taotletakse kindlustusandja lõpetamist (kui kriisilahendusasutus otsustab rakendada kriisilahendusmeetmeid (nt varade ja lepingute üleviimine teisele kindlustusandjale), siis osa ettevõtja tegevusest võib minna kriisilahenduse alla, kui s amal ajal võib ülejäänud ettevõ tja suhtes al g ata da pankrotimenetlus e ) . Samuti peaks otsus sisaldama teavet erihalduri määramise kohta ja muid meetmeid pankrotimenetluse alusel. Lõige 4. Kui ettevõtja suhtes on algatatud kriisilahendus või ta vastab selle algatamise tingimustele, või b sell e ettevõtja suhtes p ankroti avalduse esitada ainult kriisilahendus üksus ise . Kui keegi teine tahab alustada maksejõuetusmenetlust (nt likvideerija või muu kriisilahenduse subjekti korral nt võlausaldaja , võlgnik ) , siis saab see toimuda ainult kriisilahendus üksuse nõusolekul. Lõige 5 . E esmärk on tagada, et pankrotimenetlust ei algatata enne, kui kriisilahendusüksusel on olnud võimalus otsustada, kas nad sekkuvad . Selleks tuleb viivitamat a teavitada FI-d pankrotimenetlus e algatamise vajadusest . See peab juhtuma isegi siis, kui ettevõtja ei ole veel ametlikult kriisilahenduse all, või otsust kriisilahendus tegevuse läbiviimise kohta ei ole veel avalikustatud. See on selleks, et kriisilahendusüksus saaks reageerida enne, kui olukord eskaleerub tavapärasesse maksejõuetus menetlusse . Seega ei tohiks m aksejõuetusmenetlus käivit u da enne, kui on tehtud vajalikud teavitamised, ja FI kriisilahendusüksus on kas siis selgelt öelnud, et ta ei kavatse sekkuda, või kui on möödunud seitse päeva alates teavitamisest (st FI ei ole reageerinud ja vaikimisi loetakse, et nad ei sekku). See annab kriisilahendusüksusele aja mõelda ja otsustada, kas võtta kasutusele kriisilahendus meetmed või lubada tavapärast pankrotti. Eelnõu § 2 8 . Kriisilahenduse üldpõhimõtted Parag rahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 22. Lõikes 1 on sätestatud üldised põhimõtted, mida kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel tuleb arvesse võtta . Punkt id 1 ja 2 . Kahjumi katavad esmajärjekorras omandiõiguse instrumendi omajad ( ettevõtja omanikud ) ning seejärel võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses . Pankrotimenetluses rahuldatakse KindlTS § 171 lõike 2 kohaselt kindlustuslepingutest tulenevad nõuded neile lepingutele vastava kattevara arvel eelisjärjekorras enne pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 ja § 153 lõikes 1 nimetatud nõudeid ehk kriisilahenduse kahjumi katmise järjekorras on need nõuded teistest viidatud nõuetest taga pool . Oluline on ka tagada, et sama nõude rahuldamisjärguga võlausaldajaid koheldakse võrdselt. Arvestama peab ka seaduses sätestatud eranditega – näiteks ei ole lu b atud teatud võlakohustusi kahjude kandmisse kaasata (nt tagatud nõuded, töötajate nõuded, maksuvõlad). Seega üld põhimõte on, et kahjusid kantakse tavapärases järjekorras, aga kui mõne konkreetse võlausaldajate rühma puhul on kaitse või erand ette nähtud, siis see erisäte on ülimuslik . Punkt id 3 ja 4 . Kriisilahendus e läbiviimine tä hendab ka, et kõik ettevõtja juh atuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi või vahetatakse välja , välja arvatud, kui nende jätkamine on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamise tagamiseks , sealjuures peavad n ii uued kui ka ametisse jäänud liikmed osutama igakülgselt abi kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Punkt 5. E ttevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras . Aktisaseltsi korral on nt j uhatuse liikme vastutus sätestatud ÄS §-s 315 ja nõukogu liikme vastutus §-s 327. Karistusseadustiku § 384 reguleerib karistamist maksejõuetuse põhjustamise eest. Punkt 7. KKELS § 61 l õike 2 kohaselt ei tohiks omandiõiguse instrumendi omajad , kindlustusvõtjad, kindlustatud, soodustatud isikud ja muud võlausaldajad kanda suuremat kahju, kui nad kannaksid, kui ettevõtja oleks likvideeri tud pankrotimenetluses. Kahju kandmise hindamisel lähtutakse § -s 62 sätestatust. Punkt 8. Kriisilahendustegevus viiakse läbi kooskõlas kaitsemeetmetega, mis on sätestatud seaduse 7. peatükis. Lõige 2. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja õiguste kasutamisel peab arvestama, kuidas see võib mõjutada teisi ettevõtja id ja teiste riikide kindlustusvõtjaid, reaalmajandust ja finantsstabiilsust, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi , mi lle ettevõtjad tegutse vad erinevates riikide s . Lõige 3 . Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja -õiguste kasutamisel peab arvestama Euroopa Liidu riigiabi käsitlevate õigusaktidega. Liidu riigiabi raamistik on defineeritud IRRD direktiivi artikli 2 punktis 42, olles ELi toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109 kehtestatud ning ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 4 või artikli 109 alusel vastu võetud määrustega ja kõigi muude liidu aktidega, sealhulgas suuniste, teatiste ja teadetega loodud raamistik . Lõi kega 4 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 22 lõige 4 , mis sätestab, et kui ettevõtja suhtes rakendatakse kriisilahendusmeedet, kohaldatakse selliste ettevõtjate töötajaskonna suhtes n õukogu direktiiv i 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise koht a, artikli 5 lõikes 1 sätestatut. Direktiiv 2001/23/EÜ on Eesti õigusesse üle võetud töölepingu seadusega (edaspidi TLS ) . Üldreeglina jäävad töölepingud ettevõt ja üleminekul kehtima. Vastavalt TLS §-le 112 lähevad töölepingud muutumatul kujul üle ettevõt ja omandajale vastavalt VÕS-ile , kui ettevõt ja jätkab sama või sarnast majandustegevust. Kriisilahendus es , sarnaselt tööandja pankroti väljakuulutamisega, töölepingud automaatselt üle ei lähe. Lõi kega 5 nähakse ette, et F I kriisilahendusüksus teavitab vajaduse korral kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamisel ettevõtja töötajate esindajaid ning konsulteerib nendega. F I rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi , ilma et see piiraks äriühingu juhtorganites töötajate esindatust. Tuleb silmas pidada, et juba F I koostatavad kriisilahenduskavad peaksid sisaldama menetlusi töötajate esindajate teavitamiseks ja nendega konsulteerimiseks vajaduse korral kogu finantsseisundi taastamise ja kriisilahendus e vältel. Vajaduse korral tuleb selles kontekstis järgida ka kollektiivlepinguid. IRRD artikli 22 lõige 5 ei mõjuta tööandjate kohustusi teavitada ja konsulteerida töötajate esindajatega vastavalt ELi või riiklikele õigusaktidele. Eelnõu 29. Väärtuse hindamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 23. Lõi ked 1–3 . Väärtuse hindamise eesmärk on tagada, et kriisilahendus o leks õiglane ja läbipaistev nii ettevõtja , võlausaldajate kui ka laiemalt finantsstabiilsuse huvides. Maksejõuetu kindlustusandja vara ja kohustiste väärtuse hindamine peaks põhinema õiglastel, usaldusväärsetel ja realistlikel eeldustel, mis kehtisid ajal, mil kriisilahendus meetmeid rakendama hakatakse. Õiglane hindamine peab kajastama vara tegelikku turuväärtust või selle õiglast väärtust, mitte olla kallutatud mingi osapoole kasuks. Ettevaatlik – tuleb arvestada riske ja ebakindlust , näiteks mitte ülehinnata vara väärtust või alahinnata kohust i si. Realistlik – hinnang peab vastama tegelikkusele, mitte toetuma liiga optimistlikele või ebarealistlikele eeldustele. Enne igat kriisilahendustegevust tuleks hinnata ettevõtja vara, kohustisi ja õigusi . Seega tuleks e simene hindamine teha enne kriisilahendus e algatamise kohta otsuse tegemist . See on oluline selleks, et olla veendunud, kas kriisilahenduse algatamise tingimused on t äidetud. Väärtuse hindamiseks määrab FI kriisilahendusüksus sõltumatu eksperdi, kuid kui seda ei ole võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt, siis kiireloomulisust arvestades võib esialgse hindamise teha FI kriisilahendusüksus ning see kehtib hetkeni, kui on läbi viidud sõltumatu hindamine. IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täpsustada , milliste asjaolude korral on isik sõltumatu kriisilahendusasutusest ja artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjast (kindlustusandjatest ja emaettevõtja st kindlustusandjatest ja valdusettevõtjatest) . 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi kriisilahenduse hindajate sõltumatust käsitleva RTS eelnõu kohta. Konsultatsioonipaberi kohaselt peavad h indajal olema piisav kvalifikatsioon, kogemused, teadmised ja ressursid, et viia hindamine läbi sõltumatult, ilma põhjendamatu sõltuvuseta avalikest asutustest või hinnatavast üksusest. Samas on lubatud kasutada üksuse sisemisi süsteeme, andmeid ja mudeleid, tingimusel et hindaja hindab neid kriitiliselt ning säilitab erapooletu ja ettevaatliku lähenemise. Hindaja sõltumatuse nõuded kehtivad nii IRRD direktiivi artikli 23 kui ka artikli 56 alusel tehtavate hindamiste puhul . Sõltumatus pole tagatud , kui hindamist teostab isik, kes on töösuhtes või muul viisil seotud asjaomase avaliku asutuse, sealhulgas kriisilahendusasutuse, või hinnatava üksusega. Seetõttu ei tohi hindaja olla nende asutuste ega üksuste töötaja, lepingupartner ega samasse kontserni kuuluv isik. Lisaks ei tohi hindajal olla olulisi majanduslikke huve ega huvide konflikti avalike asutuste või hinnatava üksusega, sealhulgas seoseid juht organi , kontrollivate aktsionäride, grupi üksuste või oluliste võlausaldajatega. Eraldi on sätestatud, et hindajat ei loeta sõltumatuks juhul, kui ta on olnud hinnatava üksuse audiitor eelneval aastal . Lõige 4. Kui otsus kriisilahenduse algatamise kohta on tehtud, viiakse läbi teine hindamine. See on selleks, et: teha otsus, millist kriisilahendusmeedet rakendada; tagada, et ettevõtja kogu kahjum võetakse täies ulatuses arvesse; saada teavet selle kohta, kas või kui palju omandiõiguse instrumente tühistada või lahjendada; teha otsus tagamata kohustiste allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta; teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohutuste või omandiõiguse instrumentide kohta ja saada teavet, et teha otsus kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul omandiõiguse instrumendi omajatele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sild kindlustusandja meedet; teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust omandajale . Lõi ge 5 . Hindamine peab olema läbi viidud kooskõlas KindlTS §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega (turupõhine hindamine ), kuid säte annab paindlikkus e seda hindamist ka vajadusel kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise eeldus ning et võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid asjaolusid. Lõige 6 . V äärtuse hindamise suhtes peaks kehtima kaebuse esitamise õigus , kuid sellist kaebust peab olema võimalik esitada ainult juhul, kui see käsitleb samal ajal ka kriisilahendus meetme või -õiguse otsust. Eelnõu § 30. V äärtuse lõplik ja esialgne hindamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artik lid 2 4 ja 2 5 . Lõikes 1 on selgitatud, millal on tegemist lõpliku väärtuse hindamisega ja millal on tegemist esialgse hindamisega. Nagu § 29 lõikes 2 on sätestatud, võib FI kriisilahendusüksus läbi viia väärtuse hindamise, kui väärtuse hindamist ei ole võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt. Lõplikuks loetakse väärtuse hindamist, kui selle on läbi viinud sõltumatu ekspert. FI läbiviidud hindamine on esialgne. Lõige 2. Esialgsed hindamised peavad sisaldama varu (puhvrit) võimalike täiendavate kahjude katmiseks ning selle varu olemasolu peab olema asjakohaselt põhjendatud. See aitab tagada, et kriisilahenduse käigus ei hinnata ettevõt ja olukorda liiga optimistlikult ning et on arvestatud võimalusega, et kahjud võivad tegelikkuses suuremad olla . IRRD direk tiivi artikli 25 lõike 4 kohaselt töötab EIOPA välja tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada esialgses väärtuse hindamises arvesse võetava täiendava kahjumi puhvri arvutamise metoodikat. Lõige 3 . Kui kriisilahendustegevuse läbiviimise otsuse tegemisel tugineti esialg sele väärtuse hindami sele , tuleb lõplik väärtuse hindamine teha esimesel võimalusel. Lõi ked 4 ja 5 . Lõplik väärtuse hindamine tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses võetakse arvesse kahjum täies ulatuses . Lisaks annab see teavet, kas või millises ulatuses on vaja võlausaldajate nõudeid taastada või hüvitisi suurendada. Nimelt, kui hindamise tulemusel selgub, et ettevõtja vara netoväärtus on s uurem, kui esialgse hindamise käigus leitud väärtus, võib F I kriisilahendusüksus suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või restruktureeritud . Kui kriisilahenduse käigus loodi sildkindlustusandja , mis võttis üle vara ja kohustusi, siis võib FI kriisilahendusüksus nõuda täiendavat tasu nende varade/kohustuste eest kas kriisilahendusmenetluses olevale ettevõt jale või (sõltuvalt olukorrast) omandiõiguse instrumendi omajatele . Lõi kes 6 on sätestatud, mida lõpliku väärtuse hindamise hindamisakt peab sisaldama. Aktile lisatakse : uuendatud raamatupidamise aruanne (ajaliselt ja sisuliselt ajakohastatud raamatupidamisandmed ehk kui tavapäraselt esitatakse raamatupidamisandmed eelmise majandusaasta lõpu seisuga, siis kriisilahenduse korral tuleb need tuua jooksvale hetkele ) ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta ; finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul sõltumatu aktuaarifunktsiooni täitva isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 45 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta ; lisateave vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise väärtuse kohta . Lõige 7 . Lõplikul väärtuse hindamisel tuleb esitada võlausaldajate jagamine klassidesse vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang, kuidas omandiõiguse instrumendi omajate ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. See hinnang ei piira käesoleva seaduse §-s 62 sätestatud hindamise läbiviimist. IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täpsustada väärtuse hindamise ja §-s 62 sätestatud hindamiste eraldiseisvust. Lõige 8. H indamisel ei tohi arvestada võimaliku avaliku sektori finantstoetus ega kriisilahenduse ajal. 5. peatükk . Kriisilahendusmeetmed Kui kindlustusandja vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele ning kriisilahendusasutus on otsustanud tema suhtes kriisilahenduse algatada, on eelnõu peatükis 5 ette nähtud viis kriisilahendusmeedet, mida ta saab selle kindlustusandja suhtes rakendada. Neid meetmeid võib omavahel kombineerida. Tabelis 3 on esitatud k okkuvõtlik ülevaade kriisilahendusmeetmetest . Kriisilahendusmeetmed Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine kindlustusandja ei või sõlmida uusi kindlustuslepinguid; kindlustusandja võib ainult hallata olemasolevat kindlustusportfelli; peab vastama miinimumkapitalinõudele (edaspidi MCR) (vajadusel kindlustusandja rekapitaliseerimine ); lõpuks kindlustusandja lõpetatakse. Kindlustusandja müümine kindlustusandja müüakse (äritingimustel) teisele kindlustusandjale (kellel peab olema kindlustustegevuseks tegevusluba); antakse üle omandiõiguse instrumendid, vara/kohustised/õigused. Võib üle anda ka osaliselt; kohaldub olulise osaluse omandamise/suurendamine/vähendamise hindamine; tagasimüügi õigus – kohustus tagasi osta, kui on vastav kokkulepe; osalise üleandmise korral alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse. Vara ja kohustiste eraldamine meedet saab kasutada ainult koos muu meetmega; riik (RAM) asutab vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või omab seda; ettevõtjale antakse üle (langenud väärtusega või probleemsed) kindlustusandja või sildkindlustusandja vara, õigused või kohustised (tagasikandmise võimalus); eesmärk neid hallata, et saada neist maksimaalne väärtus kätte (müük); kui müüki ei saa mõistlikult teha, siis vara realiseeritakse aja jooksul. Sildkindlustusandja asutamine riik ( RaM ) asutab FI ettepanekul kindlustusandja; kindlustustegevuse tegevusluba, FI loal ei pea erandkorras luba olema (maksimaalselt 24 kuud); FI loal võib sõlmida uusi kindlustuslepinguid (kui erandkorras tegevusluba ei ole); kindlustusandja aktsiad, osad, vara, õigused ja kohustised või osa nendest võõrandatakse sildkindlustusandjale; osalise üleandmise korral ülejäänud kindlustusandja likvideeritakse; FI esindaja on juhatuses ja nõukogus; kui turutingimused soodsamad – võõrandatakse vara jne erasektori ettevõtjale; sildkindlustusandja lõpetatakse. Kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustiste allahindamine või konverteerimine kindlustusandja rekapitaliseerimine – kindlustusandja vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele, kuid selleks, et rakendada maksejõulisena likvideerimise meedet, on kapitali vaja (MCR ulatuses); nõuded ja võlad konverteeritakse aktsiateks/osadeks (kindlustusvõtja saab nt osaluse sildkindlustusandjas või kriisilahenduses olevad kindlustusandjas või tema emaettevõtjas); nõuete ja võla põhisummat vähendatakse, sh näiteks kindlustushüvitise suurust; kindlustustingimusi võib muuta, nt kindlustussummasid vähendada (kuid ei tohi vähendada nii palju, et ei vastaks seadustest tulenevatele kohustuslikele miinimumnõuetele). kindlustusnõuete allahindamine või konverteerimine viimase abinõuna. Tabel 3. Kriisilahendusmeetmete kokkuvõte 1. jagu . Üldsätted Eelnõu § 3 1 . Kriisilahendusmeetmed IRRD direktiivi p õhjenduspunkti 55 kohaselt on tähtis tagada, et kriisilahendusasutustel on erinevates olukordades vajalik paindlikkus, et algatada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine, anda tema vara, õigused ja kohustised üle kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on asjakohane sätestada, et kriisilahendusasutused peaksid saama rakendada allahindamis - või konverteerimis meedet nii juhul, kui eesmärk on viia maksejõuetu kindlustusandja kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud osa lõpetab oma tegevuse ja likvideeritakse. Selles kontekstis võib olla õigustatud kindlustustegevusega seotud kohustiste restruktureerimine, et tagada kindlustuskaitse olulise osa jätkumine ning kui seda loetakse olevaks kindlustusvõtjate parimates huvides. Lõige 1. Seaduses on välja pakutud viis kriisilahendusmeedet, mida FI kriisilahendusüksus saab kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks rakendada ettevõtja suhtes, kes vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele . Kriisilahendusmeetmeid tuleks kavandada nii, et need sobiksid paljude erinevate enamjaolt ettearvamatute stsenaariumidega tegelemiseks, võttes arvesse võimalikke erinevusi kriisiolukorras oleva üksiku kindlustusandja ja laiema süsteemse kriisi vahel. Seetõttu peaksid kriisilahendus meetmed hõlmama kõiki neid stsenaariume, kaasa arvatud kriisilahendus es oleva kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine kuni tema lõpetamiseni, kriisilahendus es oleva kindlustusandja võõrandamine või aktsiate või osade müük, sild kindlustusandja loomine, maksejõuetu kindlustusandja langenud väärtusega või ebapiisava tootlusega portfellides olevate varade ja kohustiste eraldamine, samuti kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike kohustiste allahindamine või konverteerimine. Lõige 2. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede – probleemset kindlustusandjat ei li k videerita pankrotimenetluses , vaid tal lubatakse järk-järgult täita olemasolevad kindlustuslepingud kuni nende lõppemiseni, ilma uu si kindlustuslepinguid sõlmimata . Seega, kuigi ettevõt ja on maksejõuline, ta likvideeritakse rahulikult – ta ei osuta enam uusi teenuseid, vaid lõpetab olemasolevad lepingud. Lõige 3 . Kindlustusandja võõrandamise meede ehk ettevõtja müümine , mille tulemusel antakse kindlustusandja aktsiad ja osad, vara, õigused, kohustised või osa sellest üle ostjale ehk kindlustusandja omandajale. Lõige 4. Sildkindlustusandja peamine eesmärk on tagada maksejõuetu kindlustusandja kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine , mistõttu antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohu s tised või osa nendest üle sildkindlustusandjale. Lõige 5. Vara ja kohustiste eraldamise meede võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised üle selleks loodud ettevõtjal e (vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ). Selle ettevõtja asutab või omandab RaM (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul) . Lõige 6 . A llahindamis - või konverteerimismeede võimaldab omandiõiguse instrumen te , kapitaliinstrumen te ja mu id kõlblik ke kohustise alla hinda nnata või neid konverteeri da (vt § 41 selgitusi). Eelnõu § 3 2 . Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 26. Lõige 1. V ara ja kohustiste eraldamise meedet saab rakendada vaid koos mõne teise kriisilahendusmeetmega. Muid meetmeid võib rakendada eraldi ja omavahel koos. Lõige 2. Kui kriisilahendusmeetme rakendamine toob kaasa selle, et kindlustusvõtjad või muud võlausaldajad kannavad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või konverteeritakse, tuleb rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustiste alla hindamist või konverteerimist koos vastava kriisilahendusmeetmega või vahetult enne seda. Seega e nn e , kui kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõudeid kärbitakse või konverteeritakse (nt vahetatakse omakapitaliks), tuleb kõigepealt vähendada või konverteerida ettevõtja kapitaliinstrumente ja muid kõlblikke kohust i si – see tähendab, et kõigepealt kasutatakse ettevõtjasiseseid vahendeid kahju katmiseks . Seega, k õigepealt peavad kahju kandma omandiõiguse instrumendi omajad ( ettevõtja omanikud ) ja investorid (aktsionärid, võlakirjaomanikud jms, kelle instrumendid on kvalifitseeritud kahjumikatmiseks) , a lles seejärel võivad kahju kanda tavalised võlausaldajad, sh kindlustusvõtjad. Lõige 3. Kui kriisilahenduse käigus saadakse teatud tulu (nt vara müügist) pärast seda, kui on kaetud mõistlikud ja õiguspärased kulud, mis on seotud kriisilahenduse elluviimisega, siis ülejäänud tulu tuleb kõigepealt kasutada nende le isikute tele (nt kindlustusvõtjate ja teiste võlausaldajate) hüvit ise maksmiseks , kelle nõudeid varem vähendati (ehk kes kandsid kahju) ja ke lle nõuet ei kompenseeritud . Seega kõigepealt kaetakse kõik kulud, mis kriisilahenduse rakendamisega on põhjendatult tehtud (nt õigusabi, varade hindamine, ostja leidmisega seotud kulud jne ) ning kui kriisilahenduses kirjutati nõuded ( kindlustusvõtjate või teiste võlausaldajate nõuded) osaliselt maha, s.t nad said vähem kui nende täies mahus nõue, siis saadud tulu peab kõigepealt minema nende le selle vahe kompenseerimiseks . Teisisõnu, enne kui raha kasutatakse millekski muuks või jaotatakse teistele, tuleb kompenseerida osaliselt hüvitatud nõuded . Lõige 4. Kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse on üks kriisilahenduse peamisi eesmärke. Kindlustuslepingust tuleneva id nõu de i d võib konverteerida vaid väga viimase võimalusen a , kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete konverteerimisega. K riisilahendusasutused pea vad hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate nõuete võimaliku allahindamise või konverteerimise tagajärgi. Lõi ked 5 ja 6 . Kui k indlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja meetme rakendamise korral antakse üle osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast, õigustest või kohustistest, siis likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises maksejõuetusmenetluses. Lõi kes 6 selgitatakse, millal ja kuidas tuleks lõpetada (likvideerida) kriisilahenduse käigus järele jäänud ettevõtja – nn residual entity , kellel on kriisilahenduse raames osa vara või kohust i si üle antud. Alles jäänud ettevõtja tuleb lõpetada mõistliku aja jooksul, kuid mitte kohe ja automaatselt. Likvideerimist võib edasi lükata, kui d see alles jäänud ettevõtja peab pakkuma ajutiselt teenuseid või tuge, et aidata uuel ettevõt jal või omandajal, kellele vara ja kohust i sed anti, kindlustus tegevus ega jätkata . Samuti võib esineda muid põhjuseid, miks alles jäänud ettevõtja olemasolu on vajalik, et saavutada kriisilahenduseesmärgid (nt finantsstabiilsuse kaitse, kindlustusvõtjate huvide tagamine) või e t täita §-s 28 sätestatud üld põhimõtteid . Lõige 7 sätestab, et FI kriisilahendusüksus, Tagatisfond või Ra M saab tagasi nõuda kulutusi, mis on tehtud kriisilahenduse läbiviimise ks . Näiteks saab lahutada selle kulu maha makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale või omandiõiguse instrumendi omajale . Lisaks on võimalus nõuda see sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt ja ka lahutada see kulu kindlustusandja või vara ja kohustise ettevõtja tegevuse lõpetamisel tekkinud kulust. Nimetatud asutustel on ee sõigus oma kulude hüvitamiseks enne üldjärjekorras olevate võlausaldajate nõudeid. Lõi kega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 26 lõige 6 , mille kohaselt peab tagama, et kui kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise tulemusena antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised üle teisele ettevõtjale, ei kohaldata riigisisese maksejõuetusõiguse norme, milles käsitletakse võlausaldajatele kahjulike õigusaktide tühisust või mittetäidetavust. Lõike 8 kohaselt ei kohaldata pankrotiseaduse §-des 110–116 sätestatut ehk FI tehingute suhtes tagasivõitmist. Näiteks kui FI kannab kriisilahenduse käigus kindlustusandja lepingud üle sildkindlustusandjale või müüb vara, siis ei saa hil jem vaidlustada neid tehinguid tagasivõitmise korras. Lõi kega 9 v õetakse üle direktiivi (EL) 2017/1132 muudatused seoses ühinguõiguse sätete kohaldam ata jätmisega kriisilahe nduse ajal – kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata ümberkujundamise , jagunemise ega ühinemise puhul omanike õiguste suhtes ÄS-is sätestatut. Direktiivist tulenevalt on eraldi välja toodud, et ei kohaldata ÄS §-des 391–405 ja 418– 433 10 ühinemise, §-des 491 1 –491 10 piiriülese ümberkujundamise ja §-des 477 1 –477 10 piiriülese jagunemise kohta sätestatut. KindlTS § 138 lõike 2 kohaselt on vaid Euroopa äriühingust kindlustusandja piiriülene ü mberkujundamine lubatud. Ku igi kindlustusandjate jagunemine ei ole KindlTS § 139 kohaselt luba tud , ei kohaldata muu kriisilahenduse subjekti korral ka neid ÄS jagunemise sätteid. Lõi kega 10 võetakse üle direktiivi 2017/1132 artikli 84 lõike 3 muudatused, mille kohaselt ei kohaldata selle direktiivi artiklit 49, artikli 58 lõiget 1, artikli 68 lõikeid 1, 2 ja 3, artikli 70 lõike 2 esimest lõiku ning artikleid 72–75, 79, 80 ja 81 juhul, kui rakendatakse IDDR direktiivi kriisilahendus meetmeid , - õigusi ja korda . Direktiivi 2017/1132 artikkel 49 reguleerib e ksperdi aruanne t mitterahalise sissemakse kohta . Lõike 1 kohaselt koostab ü ks või mitu haldus- või kohtuorganite määratud või kinnitatud sõltumatut eksperti mitterahalise sissemakse kohta aruande enne äriühingu asutamist või talle tegevuse alustamiseks tegevusloa andmist . Kuna k indlustusandja asutamisel peab aktsiakapital või osakapital olema tasutud rahalise sissemaksena, siis artikkel 49 ei ole kindlustusandjate puhul asjakohane. Kriisilahenduse ajal ei kohaldata ka d irektiivi 2017/1132 artikli 58 lõi get 1 , mille kohaselt tuleb m ärgitud kapitali olulise vähenemise korral kutsuda aktsionäride üldkoosolek liikmesriikide seadustes sätestatud tähtaja jooksul otsustamaks, kas äriühing tuleb lõpetada või peab võtma muid meetmeid. Kriisilahendus on erakorraline menetlus ning k ui tavapärases olukorras on ettevõtja kõrgeim juhtimisorgan üldkoosolek, siis kriisilahenduse ajal on otsustusõigus kriisilahendusasutusel. Seetõttu ei kohaldata mh ÄS § 171 , 172, 1 76 ja 292 , 294 ja 294 1 . Direktiivi 2017/1132 artik li 68 lõi ked 1–3 reguleerivad üldkoosoleku otsust suurendada kapitali. Direktiivi kohaselt peab kõik kapitali suurendamise otsused tegema üldkoosolek. Vajaduse korral teeb märgitud kapitali suurendamise otsuse kindlaksmääratud summa piires selleks volitatud äriühingu juhtorgan. Kui äriühingul on mitut liiki aktsiaid, hääletavad kapitali suurendamise või kapitali suurendamiseks loa andmise üle eraldi vähemalt iga aktsialiigi aktsionärid, kelle õigusi tehing mõjutab. Eesti õiguses on kapitali suurendamise kohta otsuse tegemine reguleeritud ÄS §- des 192 , 192 1 ja §-des 3 39 – 34 2 . Direktiivi 2017/1132 artikli 70 lõike 2 esimene lõik reguleerib, et mitterahaline sissemakse tuleb esitada aruandes, mille enne kapitali suurendamist koostab üks või mitu sõltumatut eksperti, kelle on määranud või kinnitanud haldus- või kohtuorgan. ÄS § 344 kohaselt kohaldatakse sissemaksega aktsiakapitali suurendamisele aktsiaseltsi asutamisel sissemaksete tegemise ja aktsiate märkimise sätteid (§ 249). ÄS 194 kohaselt kohaldatakse osakapitali suurendamisel mh § -s 143 sätestatut (mitterahalise sissemakse väärtuse hindamine). Direktiivi 2017/1132 artikkel 72 reguleerib rahalise sissemaksega kapitali suurendamist. Igal kapitali suurendamise juhul rahalise tasu eest tuleb aktsiaid pakkuda aktsionäridele eesõiguse alusel proportsionaalselt nende aktsiate osakaalule kapitalis. Aktsionäride eesõigus on sätestatud ÄS § -s 345. Osanike eesõigus on sätestatud ÄS §-s 193 , kuid kuna KindlTS § 115 lõike 4 kohaselt ei kohaldata osakapitali suurendamisele ÄS § 193, ei ole sellel e viidatud ka välistuse tegemisel. Kuna artikkel 72 reguleerib mh ka seda, et l iikmesriikide seadused võivad sätestada, et põhikiri, asutamisleping või kooskõlas käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud kvoorumi-, häälteenamus- ja avalikustamisnõuetega tegutsev üldkoosolek võib anda volituse eesõiguse piiramiseks või välistamiseks äriühingu organile, kes on volitatud otsustama märgitud kapitali suurendamise põhikirjajärgse kapitali piires. Nõukogu õigus suurendada aktsiakapitali on sätestatud ÄS §-s 349. Direktiivi 2017/1132 artikkel 73 reguleerib ü ldkoosoleku otsus ega seonduvat märgitud kapitali vähendamiseks ning a rtikkel 74 reguleerib m ärgitud kapitali vähendam ist mitut liiki aktsiate korral . Aktsiakapitali vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 356 ja osakapitali vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 197. A rtikkel 75 reguleerib v õlausaldajate tagatis i märgitud kapitali vähendamise korral , mis on Eesti õiguses reguleeritud ÄS § 358 lõikes 3 ja § 199 lõikes 3. Direktiivi 2017/1132 artikkel 79 reguleerib m ärgitud kapitali vähendami st aktsiate sundtühistamise teel. Eesti õigus ei tunne sundtühistamise mehhanismi (v.a kriisilahenduse korral). Artikkel 80 reguleerib m ärgitud kapitali vähendami st selliste aktsiate tühistamise teel, mille omandab äriühing ise või mis omandatakse tema arvel ning artikkel 81 reguleerib m ärgitud kapitali tagasiostmi st või vähendami st mitut liiki aktsiate korral (ÄS § 356 lõige 2). Sildkindlustusandja asutamise korral ei ole asjakohane kohaldada ka ÄS § 246 – 248. 2. jagu . Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine Eelnõu § 3 3 . Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 27. Lõige 1 . Meede tähendab olemasolevate kindlustuslepingute teenindamist ilma uute lepingute sõlmimiseta. Uute kindlustuslepingute sõlmimine on keelatud ning kindlustusandja võib tegutseda üksnes olemasoleva portfelli haldamisega kuni oma tegevuse täieliku lõpetamiseni. Lõi ked 2 ja 3 . Kindlustusportfelli haldamiseks peab kindlustusandja täitma MCR-i (mis võimaldab tal jätkata olemasolevate kohustuste katmist , vajadusel nõutakse kapitali suurendamist ( rekapitaliseerimist – kriisilahenduse käigus saab kapitaliinstrumendid (nt aktsiad, allutatud võlakirjad) ja muud kõlblikud kohustised (sh kindlustusandja võlad, erandkorras ka kindlustusnõuded) alla hinnata või konverteerida omakapitaliks ) ning tema üle teostab FI järelevalvet kuni tema lõpetamiseni ehk isegi kui kindlustusandja tegevusluba on ära võetud (ei pea olema ära võetud meetme rakendamiseks) , peab ta jääma kindlustusjärelevalve üldreeglite ja eesmärkide alla seni, kuni tegevus on lõplikult lõpetatud. Sealjuures peavad kindlustusandja vastutavad isikud ja töötajad vastama kuni kindlustusandja lõpetamiseni õigusaktidest tulenevatele nõuetele (et tagada nõuetekohane kindlustusportfelli haldamine). Lõige 4. FI kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus teevad koostööd, et jä l gida kindlustusandja rahavooge ja kulusid. Sellel on mitu eesmärki: väärtuse säilitamine ehk et tevõt ja väärtus ei tohi kriisi käigus kiiresti langeda , mistõttu tuleb vältida rahavoogude kontrollimatut äravoolu või tarbetuid kulutusi ; t urukõlblikkuse säilitamine , et e ttevõt ja või selle osad oleksid atraktiivsed potentsiaalsetele ostjatele (või teistele lahendustele), juhul kui plaanitakse vara müüki või restruktureerimist . Üksuste koostöö käigus hinnatakse ka kindlustusandja kavandatud muudatusi seoses vara kooseisuga ning jälgitakse edasikindlustuskorda. Lisaks nõutakse vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste eraldiste ja reservi kohta. Lõige 5 . Kui rakendatakse kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet, võ ib FI kriisilahendusüksus : piirata või keelata igasuguse tasu maksmise aktsionäridele ja teistele omanikele (sh dividendid, kasumiosalus või muud omakapitalina käsitletavad tasud , teatud tüüpi võlakirjad) ; piirata või keelata ka muutuva (tulemuspõhise) tasu ja vabatahtlike pensionihüvede maksmist töötajatele või juhtkonnale . Lõige 6 . Kindlustusandja, kelle suhtes rakendati kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet, lõpeta ta ks e , kui kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa nendest müüakse kolmandale isikule või kindlustusandja vara realiseeritakse täielikult ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses (sõltuvalt kumb tegevus leiab aset varem) . Lõige 7 . Kui maksevõimelisena likvideerimise meedet ei ole võimalik enam rakendada, kuna kohustiste väärtus ületab vara väärtuse, siis FI kriisilahendusüksus otsustab, kas lõpetada see kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluse s või rakendada muud kriisilahendusmeedet. 3. jagu . Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste eraldamine Eelnõu § 3 4 . Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 28, milles on reguleeritud kolme kriisilahen dusmeetme üldised põhimõtted. Meetmed hõlmavad kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, kohustiste, õiguste või omandiõiguse instrumentide või osa nende üleandmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ostjale, sildkindlustusandjale või vara ja kohustise valitsemise ettevõtjale. Lõige 1. Ettevõtja võõrandamise, sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste eraldamise meetmete rakendamiseks ei küsita kindlustusandja omaniku või kolmanda isiku nõusolekut. See annab kriisilahendusasutusele võimaluse tegutseda kiiresti ja tõhusalt, ilma et peaks jä l gima tavapäraseid äriühinguõiguse ja väärtpaberi turu seaduse protseduure, mis võiksid takistada või aeglustada kriisilahendust. Erand on ostja ja sildkindlusandja puhul (ehk nemad peavad üleandmisega ka ise nõus olema) . Lõi ked 2 ja 3 . Kui § 32 lõike 3 kohaselt hüvitatakse t ulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamisega esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele , siis ostja (võõrandamise meetme rakendamisel) või sildkindlustusandja makstava tasu saavad kooskõlas § 32 lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajad , kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale ja kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa nendest on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale. Kui § 32 lõikes 3 ja 7 ei ole sätestatud teisiti, saab k riisilahenduses olevalt ettevõtja lt otse omandatud v ara , õiguste ja kohustiste eest vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjalt tasu see kriisilahenduses olev ettevõtja. Lõikes 4 on viide seaduses sätestatud õiguskaitsemeetmetele (vt 7. peatüki selgitus) . Lõige 5 . Vajad usel võib teha täiendavaid vara, kohustiste , õiguste või omandiõiguse instrumentide üleandmisi, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Lõi ked 6 –8 . Koos õiguste üleandmisega saavad ostja ja sildkindlustusandja õiguse olla makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise skeemi liige . O stjal ja sildkindlustusandja peavad vastama nendes olemise ja osalemise tingimustele. Juhul, kui nad ei vasta nende olemise või osalemise tingimustele, ei või liikmeks või osaliseks olemist või nendes osalemist piirata põhjusel, et ostjal või sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või osa liseks ( uutel üksustel pole alati veel krediidireitingut ). FI kriisilahendusüksuse nõusolekul võib ostja või sildkindlustusandja olla määratud perioodil nimetatud süsteemi või kindlustuse tagamise skeemi liige või turu osaline ilma juurdepääsuluba omamata. See periood ei või olla pikem kui 24 kuud , samas võib o stja või sildkindlustusandja taotlusel F I kriisilahendusüksus seda perioodi pikendada. Lõige 9 . Sätte eesmärk on tagada, et kriisilahenduse käigus üle antud vara, õiguste või kohustiste ga seoses või nende suhtes ei säiliks mingeid nõudeõigusi nendel isikutel, kelle vara üle ei antud . Eelnõu § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 30 ning meetme põhieesmärk on hõlbustada portfelli üleandmist. Tegemist on meet m ega, mida saab kasutada vaid koos mõne muu kriisilahendusmeetmega. Meede võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused või kohustised üle eraldiseisvale ettevõtjale, et need kõrvaldada, hallata ja lõpetada. Lõikes 1 on sätestatud olukorrad, mil vara ja kohustise eraldamise meedet tuleks rakendada (kui esineb mõni järgmistest olukordadest). Esiteks, kui turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ebasoodsalt mõjutada ühte või mitut finantsturgu. Teiseks, kui üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja korrapärane toimimine ning kolmandaks, kui portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks (nt otse pankrotis müües saaks vara eest vähem). Lõige 2 . Selle meetme rakendamiseks peab olema loodud vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja, kes võtab vastu ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja kogu vara ja kõik õigused ja kohustised või osa nendest. Lõike 3 kohaselt haldab vara ja kohustiste eraldamise ettevõtja talle üle antud portfelli eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida. Seega on vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ülesandeks portfelli hallata eesmärgiga saada sellest maksimaalne väärtus kätte , proovi des näiteks vara kas maha müüa või pikema aja jooksul hallata ja likvideerida ning mitte kohe maha kanda. Kui müüki ei saa mõistlikult teha, siis vara lihtsalt realiseeritakse aja jooksul . Seda t ehakse süsteemselt ja korralikult, mitte kiirustades . Lõi ke 4 kohaselt peab vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja asutamisel FI kriisilahendusüksus selle ettevõtja asutamislepingu ja põhikirja heaks kiitma. Samuti peab ta heaks kiitma juhatuse ja nõukogu liikmete määramise, nende tasud ja ülesanded ning ettevõtja strateegilise plaani ja riskiprofiili. Lõike 5 kohaselt määrab FI kriisilahendusüksus selle meetme rakendamisel hüvitise, mille eest vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale vara, kohustised ja õigused üle antakse. Selle hüvitisel võib olla nominaal (üleandmine võib toimuda näiteks ka sümboolse 1 euro eest) või negatiivne väärtus ( varade/kohust i ste üleandmise eest võib olla vaja peale maksta ). Lõige 6. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärk ei ole mitte ainult kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, kohustiste ja õiguste vastu võtmine, vaid ka sildkindlustusandja meetme rakendamisel selle sildkindlustusandja vara, kohustiste ja õiguste omandamine . Lõige 7 . Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjaid võib olla ka mitu , sealjuures võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle anda ühele või mitmele vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale mitu korda. Lõiked 8 –10 reguleerivad vara, kohustiste ja õiguste tagasi andmist kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Selli sel juhul peab see võimalus olema ette nähtud üleandmise lepingus ning kriisilahenduses oleval ettevõtjal on kohustus vara, kohustised ja õigused taga si võtta. Samuti tuleb need tagasi võtta , kui nende klass ei vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud üleandmise aluseks olevas lepingus. Tagasiandmine võib toimuda igal ajal ja see peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele. Lõige 11. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud ettevõtja aktsionäride , osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või juriidilises mõttes , välja arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud tahtlikult valesti . Lõige 12 . Konfidentsiaalsusnõuete jä r gimise tagamiseks peavad vara ja kohustiste vali tsemise ettevõtjal olema kehtestatud sise -eeskirjad. Eelnõu § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 31 , mille kohaselt on üheks kriisilahendusmeetmeks kriisilahenduses oleva kindlustusandja müük (sh osaline müük ). Lõige 1 . Meetme rakendamine tähendab, et FI kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja võõrandamist , st tema omandiõiguse instrumentide , kogu vara, kõikide õiguste ja kohustiste või osa selle üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja . Lõige 2. Kuna meetme rakendamise eesmärgiks on, et ostja jätkab kin dlustuste gevuse raames vastu võetud kindlustusportfelli haldamisega, peab tal olema ka kindlustustegevuse tegevusluba. Kui tal seda ei ole, vaatab F I finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi õigeaegselt, arvestades KindlTS-is sätestatud tegevusloa menetlemise tähtaegadega. Komisjon on õigeaeg set tegevusloa läbivaatamist selgitanud järgmiselt: t äpne ajastus loa taotluste läbivaatamiseks vastavalt artikli 31 lõikele 4 jääb iga liikmesriigi pädeva asutuse otsustada. Luba peab olemas olema üleandmise hetkel, mitte enne seda. Lõige 3 . Üleandmine peab toimuma ärilistel alustel, arvestades juhtumi konkreetseid tingimusi (nt turgude olukord, ajasurve, vara iseloom), ning see peab vastama EL riigiabi reeglitele. Kriisilahendusasutus peab tegema kõik mõistlikud pingutused, et saavutada võimalikult õiglane hind, mis vastab eelnevale väärtuse hindamisele, arvestades olukorra eripära. Lõige 4. Kriisilahenduses ole va ettevõtja ostja nõusolekul võib ette näha tingimuse d tagasimüü gi kohta, kui see on põhjendatud ning arvesta des olukorra eripära. Tagasimüügi korral antakse portfell tagasi kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või selle algsele omandiõiguse instrumendi omajale . Kindlustusandja või algne omandiõiguse instrumendi omaja on kohustatud portfelli tagasi võtma. Lõi ked 5 ja 6 . Kuna võõrandamise teel on võimalik omandada ka osa kindlustusandja omandiõiguse instrumentidest ning kui selle tulemuse na omandatakse kindlustusandjas oluline osalus või seda suurendatakse , siis seadusest tulenevalt peab FI finantsjärelevalveüksus viima läbi olulise osaluse hindamise. FI finantsjärelevalveüksus peab arvestama, et h indamine ei põhjusta ks viivitusi kriisilahendusmeetme rakendamise s , sealjuures ei takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. Kui hindamist ei ole lõpule viidud omandiõiguse üleandmise kuupäevaks, siis portfell antakse k üll ostjale üle, aga osaluse hin damisaja ja portfelli müügi perioodi jooksul ei saa ostja hääletada seoses omandatud aktsiate või osadega. See õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel, kuid ta ei pea seda õigust kasutama. Samuti ei vastuta ta hääleõiguse kasutamise või kasutamisest loobumise tagajärgede eest. Lisaks ei kohaldata selle perioodi jooksul KindlTS §-s 121 sätestatut ehk osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärgesid. Lõi ked 7 –9 . Kohe , kui osaluse hindamine on lõpule viidud, tuleb selle st ostjat teavitada. Kui otsus on positiivne, võib ostja teostada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes selle otsuse teadasaamisest arvates. Kui otsus on negatiivne, ei ole ostja l õigust hääletada seoses nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel . Lisaks võib FI kriisilahendusüksus ostjalt nõuda teatud perioodi jooksul omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades sealjuures kehtivaid turutingimusi. Samuti kohaldub sellisel juhul KindlTS § 121 (ehk ei kohaldata lõike 6 punkti 3). Lõige 10. Ostja saab koos üleantud portfelliga kõik õigused, mis olid kriisilahenduses oleval kindlus tus andjal. Eelnõu § 37. Sildkindlustusandja Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi art iklid 32 ja 33. Sild kindlustusandja on kindlustusandja, kes on avaliku sektori asutuse omanduses või kriisilahendusasutuse kontrolli all. Sild kindlustusandja peamine eesmärk on tagada maksejõuetu kindlustusandja kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine. Lõige 1. Kuna Eesti õiguse kohaselt on taoline õigus riigivaraseaduse kohaselt RaMil , siis on lõikes 1 sätestatud, et s ildkindlustusandja asutab Ra M (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul). Sildkindlustusandja asutatakse, et võtta vastu kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse instrumendid või osa nendest ning võtta vastu ja saada enda omandisse ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ning kõik õigused ja kohustised või osa nendest . See võib olla vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks ja k riisilahenduses olev a ettevõtja müümiseks. Lõige 2. Sildkindlustusandja juhtkonda määratakse FI kriisilahendusüksuse esindaja või esindajad. Vastav ettepanek te hakse valdkonna eest vastutavale ministrile. Lõige 3. Ra M kooskõlastab F I kriisilahendusüksusega sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja , lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed , kõikide nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud , sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili. Lõige 4 . Kuna sildkindlustusandja on kindlustusandja KindlTS tähenduses, kelle roll on jätkata kriisilahenduses oleva kindlustusandja kindlustustegevusega, kohalduvad talle ka Ki ndlTS sätestatud kohustused ja nõuded, sh tegevusloa nõue. Samuti teostatakse ta üle KindlTS kohast järelevalvet. Tal on õigus kasutada kõiki õigusi, mi s olid ka kriisilahenduses olev al kindlustusandja l . Lõi ked 5 ja 6 . Erandkorras võib sildkindlustusandjale anda tegevusloa ilma, et ta vastaks oma tegevuse alguses lühiajaliselt KindlTS - is sätestatud nõuetele . Selleks esitab FI kriisilahendusüksus taotluse FI finantsjärelevalveüksusele. Kui viimane otsustab sellise tegevusloa anda, märgib ta ajavahemiku, mille jooksul tehakse sildkindlustusandja suhtes erand, sealjuures ei tohi see periood olla pikem kui 24 kuud. Tavapärased nõuded on mahukad ja aeganõudvad. Kindlustusandja tegevusloa saamiseks peab ettevõtja tavaliselt vastama KindlTS sätestatud rangetele kapitali, juhtimise ja muudele nõuetele. Kui jäädakse ootama, kuni kõik need tingimused on täidetud, võib kriisiolukorras tekkida viivitus, mis seaks ohtu kindlustusvõtjate kaitse ja finantssüsteemi toimimise. Kriisi lahendamine peab olema kiire. Sildkindlustusandja peab saama alustada tegevust kohe pärast probleemse kindlustusandja ülevõtmist. Seetõttu lubatakse tal lühiajaliselt tegutseda ka ilma, et kõik regulatiivsed nõuded oleksid koheselt täidetud. Kuna see on vaid ajutine mehhanism, on erand maksimaalselt 24 kuud. Selle aja jooksul peab sildkindlustusandja kas viima end nõuetega vastavusse või tema portfell müüakse, ühendatakse või likvideeritakse. Lõige 7. Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas EL riigiabi reeglitega. FI kriisilahendusüksus võib selleks ette näha sildkindlustusandja tegevuse piirangud. Lõike 8 kohaselt ei kohaldata s ildkindlustusandja asutajaõiguste teostamisele, juhtimisele ja järelevalvele riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88, sätestatut. Seaduse 6. peatüki 1. jagu reguleerib aktsionäri ja osaniku õiguste teostamist ja 3. jagu reguleerib juhtimist ja järelevalvet . Sildkindlustusandja juhtimisele kohaldatakse § 88, mis reguleerib riigi osalusega äriühingu juhtimise erisusi. Lõige 9 . Sildkindlustusandja eesmärk on müüa üle võetud kindlustusandja või vara, õigused ja kohutused edasi erasektorile niipea , kui turutingimused seda võimaldavad . See kõik peab toimuma kooskõlas liidu, sh Eesti konkurentsieeskirjadega, et vältida turumoonutusi või ebaausat riigiabi. Seega on eesmärk piirata riigi sekkumise kestust ja ulatust kriisilahenduses, suunates vara võimalikult kiiresti tagasi erasektori kätte läbipaistval ja konkurentsisõbralikul viisil. Lõige 1 0 . IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peab ka sildkindlustusandja kehtestama sise -eeskirjad konfidentsiaalsusnõuete järgmise tagamiseks. Eelnõu § 38. Sildkindlustusandja asutamise mee tme rakendamine Lõige 1. Kuna sildkindlustusandja on loodud eesmärgiga võtta üle kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa nendest, on lõike 1 kohaselt FI kriisilahendusüksusel õigus need sildkindlustusandjale üle and a . Lõige 2 . Üle antud kohustiste koguväärtus ei tohi ületada üle antud õiguste ja va ra koguväärtust , sest k ui üle antakse rohkem kohustusi kui vara, tekitatakse uuele üksusele juba algusest peale negatiivne netoväärtus, mis võib omakorda vajada täiendavat riigiabi või põhjustada edasist kahju. Sildkindlustusandja peab olema suuteline jätkama talle üle antud kohustuste täitmist, eelkõige kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ja kahjustatud isikute ees. Lõige 3 reguleerib üle võetud omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste tagasi andmist kriisilahenduses ol evale kindlustusandjale või algsetele omandiõiguse instrumendi omajatele , kes võtavad need tagasi, kui see on üleandmise lepingus eelnevalt kindlaks määratud ning kui teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei kuulu omandiõiguse instrumentide, vara või kohustiste klassi ega vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud üleandmise aluseks olevas lepingus . Näiteks on lepingus täpselt määratletud, et üle antakse kindlustuslepingud, kindlustusvõtjate nõuded jne , aga kui üle antakse mõni kohustis, mis ei kuulu eelnevalt kindlaks määratud klassi, siis kehtib selle kohustise tagasiandmise õigus. Lõike 4 kohaselt võib tagasiandmise teha igal ajal ja tagasiandmine peab vastama kõikidele üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele. Lõige 5. Pärast sildkindlustusandja meetme rakendamist võib vastavad omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle anda kolmandast isikust ostjale. Lõige 6. Sildkindlustusandja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud ettevõtja aktsionäride, osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või juriidilises mõttes, välja arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud tahtlikult valesti. Eelnõu § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine Lõikes 1 on sätestatud sildkindlustusandja lõpetamise tingimused. FI kriisilahendusüksus teeb otsuse lõpetamise kohta, kui üks tingimustest on täidetud. Sildkindlustusandja lõpetatakse, kui sildkindlustusandja: ühineb muu ettevõtjaga: ei vasta enam talle kohalduvatele nõuetele; vara, õigused ja kohustised või oluline osa nendest võõrandatakse uuele ostjale ; vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses. Lõike 2 kohaselt saa b sildkindlustusandja lõpetamisel saadud tulu selle omanik . Kuna sildkindlustusandja on riigi osalusega äriühing , siis laekub see tulu riigi eelarvesse. Sealjuures peab arvestama § 32 lõigetega 3 ja 7 . E smajärjekorras hüvitatakse tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmis t , kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla neid kompenseerimata . Lõige 7 reguleerib, mis viisil võib FI, Ra M või Tagatisfond sisse nõuda kriisilahendusmeetmete rakendamisel või kriisilahendusõiguste kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud . Eelnõu § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide võõrandamisele Lõige 1 . Kriisilahenduses oleva kindlustusa ndja , sildkindlustusandja või selle omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste müümisel tuleb järgida pakkumise nõudeid , sealjuures võib vara, õiguste ja kohustiste kogumeid pakkuda eraldi. Lõige 2 . Pakkumine peab olema läbipaistev ja ostu-müügiga üle antava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide kohta ei esitata eksitavat teavet . Samuti ei tohiks ühte võimalikku ostjat asetada põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda, võrreldes teiste võimalike ostjatega . Pakkumisel ei tohiks esineda ka huvide konflikti (et kellelgi müügiprotsessis osalejatest ei oleks isiklikku või asutuse huvi, mis mõjutaks müügitehingu objektiivsust ) ja ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist . Arvestada tuleks ka vajadusega kriisilahedus võimalikult kiiresti lõpule viia ning seda tuleks teha suurimat kasu andval viisil. Lõige 3. FI kriisilahendusüksusel on õigus teha pakkumine ka kindlale võimalikule ostjale. Näiteks kui ainult üks kindlustusandja on valmis portfelli üle võtma, siis võibki pakkuda seda ainult talle. Lõi ke 4 eesmärk on võimaldada ajutist konfidentsiaalsust turuteavituse osas kriisilahenduse kontekstis, et vältida täiendavat turu ebastabiilsust või väärtuse vähenemist kriitilisel hetkel. Teave, mis käsitleb maksejõuetu kindlustusandja turustamist ning enne kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamist võimalike ostjatega peetud läbirääkimisi, on tõenäoliselt tundlikku laadi ja võib kahjustada usaldust kindlustusturu vastu. Seetõttu on oluline tagada, et sellise teabe üldsusele avaldamist, mida nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 kohaselt, võib lükata edasi selle kindlustusandja kriisilahenduse kavandamiseks ja struktureerimiseks vajaliku aja võrra. Lõikes 5 on lõike 2 kohaldamise erand. Lõikega 5 nähakse ette, et F I kriisilahendusüksus võib põhjendatud juhul otsustada mitte kohaldada lõikes 2 sätestatud pakkumise korraldamise nõudeid, kui nende nõuete järgimine seaks ohtu ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamise. Kriisilahenduse menetlus toimub tavapärasest turuolukorrast erinevates tingimustes, kus otsuste tegemine peab sageli toimuma väga lühikese aja jooksul ning piiratud teabe alusel. Sellises olukorras ei pruugi olla võimalik tagada täielikult läbipaistvat ja kõiki võimalikke ostjaid hõlmavat pakkumismenetlust, ilma et see kahjustaks finantsstabiilsust, kindlustusvõtjate huve või kriisilahenduse tõhusat elluviimist. Seetõttu võimaldab säte kriisilahendusüksusel erandina jätta kohaldamata lõikes 2 sätestatud nõuded, kui nende järgimine takistaks kriisilahenduse kiiret läbiviimist, vähendaks vara väärtust, raskendaks sobiva ostja leidmist või ohustaks muul viisil kriisilahenduse eesmärkide saavutamist. Erandi kohaldamine peab olema põhjendatud ning kriisilahendusüksus peab iga üksikjuhtumi puhul hindama, kas kõrvalekaldumine on vajalik finantsstabiilsuse tagamiseks, kindlustusvõtjate ja muude võlausaldajate kaitseks või avalike vahendite kasutamise vältimiseks. Komisjon on täiendavalt selgitanud , et n iipea , kui ei ole võimalik täita ühte IRRD artikli 29 lõikes 2 sätestatud nõu dest , ei oleks võimalik korraldada müüki vastavalt sellele lõikele ning võiks kohalduda erand artikli 29 lõike 3 alusel. Seega võib artikli 29 lõikes 3 kasutatud väljendit „nõuded“ tõlgendada kui „üks nõuetest“. 4. jagu . Allahindamise või konverteerimismeede Eelnõu § 4 1 . Allahindamis - või konverteerimismeetme ulatus Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 35. Tegemist on n - ö ettevõtjasisese kahju kandmise mehhanismiga. Lõige 1. K riisilahendusasutustel on erinevates olukordades vajalik paindlikkus, et algatada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine, anda tema varad, õigused ja kohustised üle kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on asjakohane, et kriisilahendusasutused saavad rakendada allahindamis - või konverteerimis meedet nii juhul, kui eesmärk on viia maksejõuetu kindlustus an dja kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud osa lõpetab oma tegevuse ja likvideeritakse. P unkt 1. Selleks, et kindlustusandjat saaks maksejõulisena likvideerida, peab ta juriidiliselt olema maksejõuline. Selleks on vaja piisavalt kapitali Solventsus II nõuete järgi ja vahendeid lepingute täitmiseks. Kui tal pole piisavalt kapitali, tuleb ta enne meetme rakendamist rekapitaliseerida – muidu ei saa teda juriidiliselt maksejõuliseks pidada. Punkt 2. Teiseks võimaluseks on nõudeõiguste konverteerimine või nende vähendamine. Näiteks muudetakse kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõue akt siateks või vähendatakse nõuete või võlainstrumentide põhisummat ehk v ähendatakse seda osa, mille võlausaldaja või kindlustusvõtja võiks tavapäraselt tagasi saada . Oletame, et kahjunõue on 100 000 eurot, kuid see vähendatakse 60 000 eurole. Kuna kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse on üks kriisilahenduse peamisi eesmärke, tuleks kindlustuslepingutest tulenevatele nõuete suhtes rakendada allahindamis - või konverteerimismeedet viimase abinõuna ning kriisilahendusasutus peab hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate kindlustusnõuete võimaliku allahindamise tagajärgi. Lõiked 2 ja 3 . FI kriisilahendusüksus võib muuta k üll kindlustuslepingu tingimusi, kuid ta ei tohi vähendada õigusaktides sätestatud kohustuslikke minimaalseid kindlustussummasid. Näi de: kui kohtutäiturite kohustusliku ametikindlustuse kindlustussumma alampiir ühe kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 200 000 eurot , siis seda alammäära FI vähendada ei tohi. IRRD artiklit 35 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et see lubab ka kindlustusmaksete tõstmist, tingimusel et sellised muudatused toetavad IRRD artiklis 18 sätestatud kriisilahenduse eesmärkide saavutamist ning on kooskõlas NCWO põhimõttega. Lõige 4 . FI kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised alla hinnata või konverteerida, toetudes läbiviidud väärtuse hindamise le . Lõige 5 . Allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamine ei eelda ettevõtja õigusliku vormi muutmist, kuid FI kriisilahendusüksus võib vajadusel kaaluda selle muutmist. Juriidilise vormi muutmise vajadus võib tekkida seetõttu, et mitte iga ühingu vorm ei võimalda võlausaldajate nõudeid konverteerida omakapitaliks. Täpsustus annab kriisi lahendusasutusele paindlikkuse – esmalt kasutatakse olemasolevat vormi, aga kui õiguslik raamistik ei luba, siis võib vormi muuta . Näiteks kindlustusühistu ei saa emiteerida aktsiaid, mida võlausaldajatele konverteerimiseks pakkuda , mistõttu võib osutada vajalikuks ta õigusliku vormi muutmine (kuigi ÄS § 478 lõike 1 kohaselt ei ole tulundusühistu ümberkujundamine lubatud, siis kriisilahenduses see ei kehti). L õiked 6 – 8 . Kuigi allahindamis - või konverteerimismeedet tuleks rakendada maksejõuetu kindlustusandja võimalikult paljude erinevate tagamata kohustiste puhul, et tagada kriisilahenduse tulemuslikkus ja selle eesmärkide täitmine, tuleks teatavat liiki tagamata kohustised allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamisalast välja jätta. Allahindamis - või konverteerimismeedet ei ole asjakohane rakendada tagatud, kollateraliseeritud või muul viisil garanteeritud nõuete suhtes, kuna selline allahindamine või konverteerimine võib olla ebatõhus või see võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele. Komisjon on täiendavalt selgitanud , et a rtikli 35 lõike 5 punktis a nimetatud tagatud kohustiste hulka ei kuulu kohustused, mis on tagatud kindlustuse tagatise skeemide kaudu. K riitiliste funktsioonide järjepidevuse huvides ei tuleks rakendada allahindamis - või konverteerimis meede t teatavate kohustiste suhtes, mis on seotud maksejõuetu kindlustusandja töötajatega, või kaubanduslike nõuete suhtes, mis on seotud kindlustusandja igapäevase toimimise jaoks kriitilise tähtsusega kaupade ja teenustega. Samuti ei tohiks allahindamis - või konverteerimis meedet rakendada maksejõuetu kindlustusandja pensioniskeemiga seotud kohustiste suhtes. Süsteemse ülekandumise riski vähendamiseks ei tohiks allahindamis - või konverteerimis meedet rakendada maksesüsteemide liikmeks olemisest tulenevate selliste kohustiste suhtes, mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui seitse päeva, ega kindlustusandjate, krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud samasse kindlustusgruppi kuuluvate ettevõtjate ees olevate selliste kohustiste suhtes, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse päeva. Kohustistega seotud erandid peaksid kehtima võrdselt nii kolmandates riikides kui ka liidus. Tagamaks, et kohustisi saab kolmandates riikides alla hinnata või konverteerida, on sätestatud , et loetelu hõlmab koh u stis i, mis on reguleeritud kolmanda riigi õigusakti des. Lõi kega 9 sätestatakse loetelu olukordadest, mille esinemisel võib F I kriisilahendusüksus erandkorras välistada meetme rakendamise täielikult või osaliselt. Vastav õigus on, kui selliste kohustiste allahindamine või konverteerimine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik või kui meetme mitt e rakendamine on rangelt vajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse saavutamiseks, et säilitada ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist. Samuti võib see olla vajalik ja proportsionaalne negatiivse mõju ulatusliku levimise vältimiseks, mis võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt. Meetme rakendamist on võimalik täielikult või osaliselt välistada, kui see põhjustaks kohustuste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et muud võlausaldajad (pärast allutatud võlainstrumente) peaksid katma kahjumit suuremas ulatuses kui olukorras, kus vastavate kohust i ste konverteerimine oleks välistatud. Samuti võib välistamine olla vajalik ja p roportsionaalne, kolmandatele isikutele hüvitatakse nende isikukahju ja kahju, mis on kaetud kolmandate isikute kohustustega seotud kindlustuslepingutega, kui sellised lepingud on kohustuslikud . Eelnõu § 4 2 . Allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamise mõju omandiõiguse instrumendi omajale Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 36. Lõi kes 1 täpsustatakse , mida tehakse omandiõiguse instrumentide ga allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamisel . Punkt 1. Üheks võimaluseks on omandiõiguse instrumentide tühistamine või nende andmine võlausaldajatele, kelle nõudeõiguste suhtes rakendatakse konverteerimist. Punkt 2. Kui kriisilahenduses oleva ettevõt ja vara on suurem kui kohustised, siis konverteerides kapitaliinstrumendid, võla instrumendid või muud kõlblikud kohustised aktsiateks või muudeks omandiõiguse instrumentideks, kindlustusandja omakapital suureneb ja seniste omanike o sa lus ed vähenevad. Lõige 2 . Omandiõiguse instrumendi konverteerimisel tuleb kasutada konverteerimismäära (vt § 4 3 ) . Lõige 3. Valiku tegemisel , kas tühistada olemasolevad omandiõiguse instrumendid või vähendada nende arvestusli k ku väärtust või teha mõlemat, võtab FI kriisilahendusüksus arvesse väärtuse hindamise tulemusi ja summat, mille võrra ta on otsustanud esimese taseme omavahendeid vähendada ja asjakohased kapitaliinstrumendid alla hinnata või konverteerida. Lõiked 4 ja 5. Kui o mandiõiguse instrumenti de omandamise tulemusel tekib isikul oluline osalus ettevõtjas või see suureneb, viib FI finantsjärelevalveüksus läbi olulise osaluse hindamise vastavalt KindlTS-ile , sealjuures peab ta arvestama, et hindamine ei põhjustaks viivitusi meetme rakendamisel ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. Kui ta ei ole hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks lõpule viinud, kohaldatakse § 3 6 lõi get 6. Eelnõu § 4 3 . Konverteerimismäär Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 37. Lõige 1 . Konverteerimismäär on tegur või koefitsient, mille alusel arvutatakse, kui mitu aktsiat või muud omandiõigust andvat instrumenti saab ühe konkreetse instrumendi või selle väärtuseühiku eest. Se da saab määra t leda kas ühe konkreetse kohustise alusel (nt 1 võlakiri on 10 aktsiat) või rahalise ühiku järgi (nt iga 100 euro kohta 25 aktsiat). Lõige 2 . Kui FI kriisilahendusüksus kasutab õigust konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi, sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja , asjaomase emaettevõtja või sell ise sild kindlustusand ja omandiõiguse instrumentideks, millele kindlustusandja või muu kriisilahenduses oleva subjekti vara, õigused või kohustised üle antakse , võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat konverteerimismäära. Sealjuures peab ta jälgima, et oleks tagatud koosk õla ühe või mõlema punkti s 1 ja 2 sätestatud põhimõttega. Esiteks peab määr a kasutamisega olema tagatud mõistlik hüvitis nendele võlausaldajatele, kes on kandnud kahju seoses allahindamis - või konverteerimis õiguse kasutamisega ning teiseks peaks kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste konverteerimise määr olema kõrgem kui allutatud kohustistel. Eelnõu § 4 4 . Allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamise lisa tingimused Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 38. Lõikes 1 on esitatud n - ö hierarhia ehk FI kriisilahendusüksus rakendab allahindamist või konverteerimist samal põhimõttel nagu pankrotimenetluses nõuete rahuldamisel – s.t kindlas järjekorras . Joonis 2 . Allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamine Reeglina peaksid kriisilahendusasutused rakendama allahindamis - või konverteerimismeedet viisil, mis on kooskõlas võlausaldajate pari passu kohtlemisega ning kohaldatavate maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohaste kohustuslike nõude rahuldamisjärkudega. Omavahendite liigitumine esimese, teise ja kolmanda taseme omavahenditeks sõltub kindlatest tunnustust ja piirangutest (vt KindlTS § 57 ) . E simese taseme omavahendid on näiteks kindlustusandja sissemakstud liht aktsiakapital, korrigeerimisreserv ehk kõige stabiilsemad ja usaldusväärsemad vahendid kahjude katmiseks. Teise taseme omavahendid on näiteks allutatud kohustised (ehk teatud piirangutega vahendid). Kolmanda taseme omavahendeid saab kasutada ainult piiratud ulatuses ja ajutiselt riskide katteks. Eesti kindlustusandjate omavahendite kvaliteet on Euroopa keskmisest parem – piiranguteta esime s e taseme omavahendite osakaal on 2024. aasta andmete põhjal üle 9 7 % . Teise tasandi omavahendite osakaal on 3% . Seega peaks kahjumi esmajärgus katma omavahendite koosseisu arvatud instrumentidega ning see tuleks jaotada omandiõiguse instrumendi omajate vahel kas aktsiate või osade tühistamise või üleandmise või osaluse olulise lahjendamise teel. Kui sellest ei piisa, tuleks allutatud laen konverteerida või alla hinnata. Kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustisi tuleks konverteerida või alla hinnata ainult siis, kui allutatud laen on täies ulatuses konverteeritud või alla hinnatud. Lõige 2. Kui näiteks selgu b , et esialgne väärtuse hindamine (nt kui suur on kahjum ja kui palju tuleb omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate õigusi vähendada) oli liiga karm ja lõplik hindamine näitab, et tegelik kahju oli väiksem, siis tuleb võlausaldajatele ja seejärel omandiõiguse instrumendi omajatele hüvitada see osa, mida neilt „ liiga palju “ võeti. Seda tehakse üleshindamismehhanismi kaudu . Lõige 3 . Otsustades, kas kohustusi tuleks alla hinnata või muuta omakapitaliks, ei konverteeri ta kõrgema nõude rahuldamis järjekorraga kohustiste klassi, kui sellest madalama rahuldamis järjekorraga kohust i sed on jäänud puutumata. Seega k õigepealt kaotavad aktsionärid, siis allutatud võlakirjade omanikud. Alles siis, kui nende nõuded on ammendatud, võib minna tavaliste võlausaldajate kallale. Ei ole lubatud võtta näiteks tavalistelt võlausaldajatelt (kõrgem jär k ) raha, kui allutatud võlakirjade omanikud (madalam jär k ) on puutumata. Lõige 4 . Nõuded, mis tulenevad omavahenditest (nt aktsionäride ja kapitaliinvestorite panus ) on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded (n äiteks nõuded töötajate, teenuseosutajate, kindlustusvõtjate jne ees ei ole omavahenditest tulenevad) . Lõi ke 5 on ette nähtud kolm põhimõtet asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja muude kõlblike kohustiste põhisumma alla hindamiseks. Esiteks peaks nõude vähendamine o lema lõplik . Kui hiljem peaks selguma, et vähendus oli liiga karm , võib toimuda osaline üleshindamine ( write-up ) vastavalt lõikes 2 sätestatu le . Teiseks ei anna vähendatud osa enam nõudeõigust (näiteks kui 100 miljoni euro suurune võlakirja vähendatakse 30 miljoni võrra, siis selle 30 miljoni osas pole isikul enam nõudeõigust ) . Erand on olemasolevatele kohustistele ning kui vähendami ne vaidlustatakse kohtus , sii s võib tekkida õigus kahjuhüvitisele. Kolmandaks ei saa omandiõiguse instrumendi omajad muud hüvitist, kui lõikes 6 sätestatud kompensatsioon emiteerimise näol. Lõige 6. Selleks, et saaks teise ja kolmanda taseme omavahendi instrumendid konverteerida esimese tasandi omavahenditeks, võib FI kriislahendusüksus nõuda ettevõtja lt aktsiate e miteerimi st õigustatud isikutele . Lõikes 7 on sätestatud tingimused asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja muude kõlblike kohustiste konverteerimiseks. Esiteks emiteeritakse uu si omakapitali instrumen te vaid kriisilahendusasutuse nõusolekul. Teiseks tuleb seda teha enne, kui riik sekkub ( eesmärk on vältida olukorda, kus maksumaksja päästab ettevõt ja ilma, et erasektor oleks kandnud kahju). Kolmandaks tuleb need üle anda viivitamata pärast konverteerimise õiguse kasutamist ning neljanda ks kasutatakse konverteerimise määra, mis on kooskõlas §-ga 42. Lõige 8 . Kriisilahendusasutus võib nõuda, et ettevõtjal oleks alati kehtiv luba vajalike esimese tasandi instrumentide (nt aktsiate) emiteerimiseks, et tagada sujuv ja viivituseta konverteerimine kriisiolukorras. Eelnõu § 4 5 . Allahindamis - või konverteerimis meetme rakendamise õiguslik tagajärg Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 39. Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus rakendab kohustiste konverteerimisega seonduvaid õigusi ja kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlgade teisendamise või tühistamise kohta, avaldab ta oma otsuse, mis loetakse haldusakti kättetoimetamiseks HMS-i tähenduses. Haldusakt on kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja omandiõiguse instrumendi omajate suhtes siduv vastava teabe avaldamisest . HMS 62 lõike 2 kohaselt on üldpõhimõte, et koormav/õigusi piirav haldusakt tehakse teatavaks kättetoimetamisega. Samas HMS § 62 l õike 2 p unkt 3 võimaldab haldusakti avaldamise kui avalikult teatavaks tegemise ette näha täiendavalt seadusega ning samuti määrata seadusega selliselt teatavaks tehtud haldusakti kehtima hakkamise alguse (§ 61 l õike 1 teine lause). Arvestades adressaatide õiguste kaitse vajadust, oleks kättetoimetamine parim lahendus, saab seadusega teha sellest põhjendatud juhul erandi ja näha ette teatavaks tegemise (meedias) avaldamisega. Sellisel viisil teatavaks tegemine on ainuvõimalik, kuna kriisilahendus nõuab kiireid meetmeid ja F I kui kriisilahendusasutuse operatiivset sekkumist. Lõi k e d 2 ja 3 . Kui FI kriisilahendusüksus on vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki nullini, tingimuslike kohustuste nõuete suhtes, milles kohust i se või nõude tingimus ei ole saabunud, loetakse selline kohust i s tühistatuks ning seda ei saa ühegi järgneva menetluse käigus tõendada seoses kriisilahendus es oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema likvideerimise menetluses, välja arvatud kohtumenetluses. See säte kaitseb kriisilahendusprotsessi ja takistab võlausaldajatel hiljem esitada nõudeid varasemate, juba nullini viidud kohust i ste alusel. Kui FI kriisilahendusüksus on seda teinud osaliselt (mitte nullini), siis see osa kohustisest, mi da vähendati, kaotab kehtivuse. Näiteks kui võlg on 100 000 eurot ja seda vähendatakse 60 000 euro võrra, siis alles jääb veel 40 000 euro suurune kohust i s, mis jääb kehtima (ehk leping ei kaota kehtivust) . Samas tuleb arvestada, et põhisumma vähenemisega muutub ka maksmisele kuuluv intress (kuna seda arvestatakse väiksemalt osalt) ning muutuda võivad ka muud tingimused . Eelnõu § 4 6 . Tuletisinstrumentidest tulenevate kohustise allahindamine või konverteerimine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 40. Tuletisinstrumendid on kriisilahenduses eriline juhtum, sest nende väärtus muutub pidevalt ja lepingud on sageli seotud tasaarvestuse (netting), tagatiste ja lõpetamise õigustega. Seetõttu ei saa nende suhtes allahindamist või konverteerimist teha samamoodi nagu tavaliste võlakohustiste puhul. Lõige 1 . Kui allahindamis - või konverteerimismeedet kohaldatakse tuletisinstrumendist tulenevale kohustisele, rakendatakse eelnimetatud meedet üksnes tuletisinstrumendi lepingu lõpetamisel või pärast seda. Selline lähenemine on vajalik, kuna enne lepingu lõpetamist ei ole võimalik lõplikult kindlaks teha poolte vastastikuseid nõudeid ega kohustisi. Lepingu lõpetamine võimaldab määrata tuletisinstrumendi tegeliku väärtuse ning tagab, et allahindamise või konverteerimise aluseks võetakse lõppsaldo, mitte muutuv või tingimuslik väärtus. Lõige 2 annab F I kriisilahendusüksusele õiguse lõpetada tuletisinstrumendileping, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja. See on vajalik, et võimaldada tuletisinstrumendist tulenevate kohustiste lõplikku kindlaksmääramist ning vältida olukorda, kus lepingu jätkumine takistab kriisilahendusmeetmete rakendamist. Samas sätestatakse erand lepingute suhtes, mille lõpetamine ei ole lubatud tulenevalt seaduse § 41 lõikest 9 . Lõige 3 . Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet ( netting agreement ), hindab F I kriisilahendusüks u s või tema poolt nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva vastastikuste kohustuste tasaarvestamisest järelejäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe tingimuste alusel. Lõige 4 täpsustab põhimõtte i d, mille alusel määratakse tuletisinstrumendist tuleneva kohustise väärtus. Väärtuse kindlaksmääramisel tuleb kasutada sobivat metoodikat, mis võtab arves se tuletisinstrumendi liiki ja vajaduse korral tasaarvestuskokkuleppe olemasolu, samuti tuleb määrata kindlaks ajamoment, mille seisuga tuletisinstrumendi väärtus arvutatakse. Lisaks tuleb hinnata lepingu lõpetamisest ja allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamisest tulenevat võimalikku kahju . Kooskõlas IRRD direktiivi artikli 40 lõikega 4 on antud EIOPA- le õigus välja töötada tuletisinstrumente, s.h. tasaarvestuskokkuleppeid ( netting ) reguleeriv tehniline standard. 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi tuletisinstrumentidest tulenevate kohustuste hindamise metoodikat ja põhimõtteid täpsustavate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta . Eelnõu § 4 7 . Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 41. Lõi ked 1 ja 2 . Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente. FI kriisilahendusüksus jälgib kriisilahenduskava koostamisel ja haldamisel, et see nõue oleks täidetud. Lõige 3. Ettevõtja asutamiselepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis taki s tavad kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ette näha omandiõiguse instrumendi omajatele ostueesõigust või neilt kapitali suurendamiseks nõusoleku saamist. 6. peatükk . Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine 1. jagu . Kriisilahendusõigused Eelnõu § 4 8 . Kriisilahendusõigused Kriisilahendusmeetmete rakendamiseks peavad kriisilahendusasutustel olema õigused. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiiv artiklis 42 sätestatud üldised õigused. Lõikes 1 on nimekiri põhilistest õigustest, mida FI kriisilahendusüksus saab kasutada kriisilahenduse läbiviimiseks . FI-l on õigus: nõuda asjaase puutuvatel t isikutelt vajalikku teavet; omandada kontroll ettevõtja ül e ; keelata uute kindlustuslepingute sõlmimi n e; lubada sõlmida uusi kindlustuslepinguid sildkindlustusandjal ; anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid; anda teisele ettevõtjale üle kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised; restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded; vähendada nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki; konverteerida võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi omandõiguse instrumentideks; tühistada võlainstrumendid (v.a § 4 1 l õike 7 erand); vähendada omandiõiguse instrumentide nimiväärtust või tühistada sellised instrumendid; nõuda omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide (sh eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade) emiteerimist; muuta emiteeritud võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva; muuta võla instrumentidelt ja muudelt kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva, millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas ka õigus maksed ajutiselt peatada; lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid; kutsuda tagasi ettevõtja juhid; õigus nõuda FI järelevalve üksuse l t olulise osaluse hindamist seaduses ette nähtud menetlustähtaegu kohaldamata. Lõige 2. Kui seadusest tulenevalt on teatud tehingu ks või toim inguks vaja isiku nõusolekut, siis kriisilahendusmeetmete rakendamisel vastava t õigusnorm i ei kohaldata. Erand on seoses RES ehk kriisilahendus ei tohiks kuidagi mõjutada RES rakendamist. Samuti ei kohaldata õigusnorme eelneva teate või prospekti või muu sellesarnase teabe või dokumendi esitamise või registreerimise kohustuse kohta . Selline regulatsioon on põhjendatud menetluse kiiruse ja efektiivsuse hädavajalikkusega. Nõusolekute saamine ja vormistamine kriisi tingimustes oleks ebaproportsionaalselt koormav ja aeganõudev. Kriisilahendusasutusel peaks olema õigus kasutada oma volitusi ilma finantsinstrumentide, õiguste, vara või kohustuste üleandmisele seatud piiranguteta või nende heakskiitmise nõueteta, mida tavaolukorras muul juhul kohaldataks tulenevalt seadustest . Lõige 3 . Vajaduse korral on F I-l õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt reguleeritud väärtpaberiturul finantsinstrumendiga kauplemise või noteerimise peatamist või lõpetamist , uute instrumentide kauplemisele või noteerimisele lubamist ning alla hinnatud instrumentide uuesti noteerimist või kauplemisele lubamist, ilma et tulek s täita prospektimäärusest tulenevat prospekti avaldamise nõuet. Lõige 4 reguleerib asjaomaste registrite teavitamist ja kandeavalduse esitamist . Kriisilahendusmenetluse alustamise otsusel on muuhulgas ühinguõiguslikud tagajärjed, mille kohta tehakse kanne äriregistrisse, Eesti väärtpaberite keskregistrisse, samuti tehakse asjakohasel juhul F I kandeavalduse alusel kanded kinnistusraamatusse jmt. Eelnõu § 4 9 . Kriisilahendusõiguste kasutamine Paragrahvis on reguleeritud FI õiguste kasutamisega n - ö kaasnevad õigused , võttes üle IRRD direktiivi artikli 42. Lõi ked 1 – 3 . Näiteks võib FI: lubada finantsinstrumentide, õiguste, vara ja kohustiste üleandmist sõltumata kohustistest või koormatistest . Kui varade hulgas on näiteks kinnisvara, millel on hüpoteek ja see kinnisvara antakse kriisilahenduse käigus uuele üksusele, siis see säte võib anda õiguse see vara üle anda nii, et uus omanik saab selle ilma eelmiste kohustusteta; käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja tema tegevustega; nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel; n õuda kindlustuslepingu tingimuste muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja asendamist vastuvõtjaga; anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid ; nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt reguleeritud väärtpaberiturul uute omandiõiguse instrumentide noteerimist või kauplemisele lubamist või o mandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamist või lõpetamist. FI kriisilahendusüksus kasutab neid õigusi, kui see on nende hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks. Lõi ked 4 ja 5 . FI kriisilahendusüksus võib kehtestada toimepidavuse tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus tegevuse jätkamiseks ehk meetmed, mis tagavad, et tegevus ei katkeks kriisilahenduse käigus. Seega, kui ettevõtja (osa) antakse üle teisele ettevõtjale, peab see uus omanik suutma seda osa ka reaalselt edasi juhtida ja tegutseda. Kord sisaldab, kuidas jätkata kindlustuslepingutes tulenevate kohuste täitmist ( s ealjuures asendatakse lepingudokumentides kindlustusandja vastuvõtjaga). Samuti asendatakse kriisilahenduses olev kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega. Lõige 6 . Kui l õike 1 punkti 2 kohaselt võib käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja tema tegevustega ning lõike 5 punkti 2 kohaselt asendatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, siis nimetatud õigused ei mõjuta kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja töölepingu lõpetamise õigust ja lepingupoole õigust kasutada lepingust tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist. Eelnõu § 50 . Õigus määrata erihaldur P aragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 44. Lõige 1. Direktiivi kohaselt võib kriisilahendusasutus võtta kriisilahendus es oleva ettevõtja oma täieliku kontrolli alla või määrata sellel eesmärgil erihalduri. Seaduse elnõu kohaselt on kriisilahendus e ajal ettevõtja juhtimine lahendatud erihalduri instituudi kaudu. Erihalduril peavad selleks olema vajalik kutsealane sobivus, oskused ja teadmised. Erihalduri määramine võimaldab tagada, et ettevõtjat juhitakse kriisilahenduse eesmärkidest lähtudes, sõltumatult varasema juhtkonna võimalikest huvidest või tegevusetusest. See on oluline finantsstabiilsuse tagamiseks, ettevõtja väärtuse säilitamiseks ning kriisilahendusmeetmete tulemuslikuks elluviimiseks. Arvestades kriisilahenduse keerukust ja ajakriitilisust, on professionaalse pädevuse nõue vältimatu, et tagada otsuste kvaliteet, vähendada täiendavate kahjude tekkimise riski ning kaitsta kindlustusvõtjate ja teiste võlausaldajate huve. Lõige 2 . Erihalduril on õigus esindada, juhtida ja kontrollida kriisilahendus es olevat ettevõtjat . Erihalduril on kõik omanike ja juhtorganite õigused. Erihalduril on kriisimenetluses oleva ettevõtja juhtimisel erakorralised volitused, mida ta võib kasutada kooskõlas F I-lt saadud juhtnööridega. Lõige 3. F I määrab erihalduri volitused, sealhulgas võib seada tema tegevusele piiranguid. Erihalduri otsuste rakendamise jaoks on vajalik F I eelnev nõusolek. Lõige 4. FI kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise otsuse, milles esitatakse erihalduri nimi, ametialane kvalifikatsioon ja hariduskäigu kokkuvõte, ametialased töö- ja ametikohad, mida erihaldur on varem pidanud ning tema tasustamise põhimõtted (näiteks asjaolu, et ta saab tasu , ei eeldata tasu suurus e avaldamist ). See teave on avalik kuni erihalduri mandaadi lõppemiseni. Lõige 5. Kui erihalduri kohustus satub vastuollu ettevõt ja põhikirja või siseriikliku õigusega sätestatud juhtkonna muude kohustustega, siis kriisilahenduse eesmärgi täitmine on alati prioriteet. Need vastuolud ei tähenda, et eriha l dur rikuks õigust, vaid et tema tegevus ületab või eirab tavapäraseid äri- ja juhtimiskohustusi, mis kehtiksid tavalises olukorras. Lõige 6 . Erihaldur esitab FI-le erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning FI kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant kirjalikud aruanded kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud meetmete põhjenduste kohta. Lõige 7 . Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. FI võib tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on jätkuvalt täidetud. Lõige 8. Finantsinspektsioon võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda ja määrata uue erihalduri . Eelnõu § 5 1 . Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 45 ning eesmärk on tagada, et ettevõtja äritegevus ei katkeks kriisilahenduse ajal või pärast seda – isegi siis, kui seotud tugiettevõtted on raskustes –, võimaldades turvalise ja sujuva ülemineku uuele juriidilisele üksusele. Lõige 1. Tugiteenuste jätkumine kriisi ajal . Kui ettevõt ja suhtes viiakse läbi kriisilahendus t , võivad kriisilahendusasutused nõuda, et see ettevõt ja või tema ga samasse grup p i kuuluvad muud üksused jätkaksid vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist (nt IT-tugi , raamatupidamine, kontoriruumid), et võimaldada ettevõt ja tegevuse vastu võtjale äritegevust tõhusalt jätkata. S ee kehtib ka siis, kui tugiteenuseid osutav a ettevõt ja suhtes on algata t ud tavapära ne maksejõuetusmenetlus . Eesmärk on tagada, et kriisilahenduse all oleva ettevõtte elutähtsad teenused ei katkeks kohe – isegi kui teenusepakkujal endal on majanduslikud raskused. Põhjenduspunktis 46 on selgitatud, et e rijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahendus es olevale kindlustus- või edasikindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse kindlustusgruppi kuuluva kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse säilitamiseks. Need õigused võivad hõlmata kriisilahenduse õiguste kasutamist ja kriisilahenduse vahendite rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes. Lõige 2. Kui oluline teenuseosutaja on maksejõuetu või selleks peatselt muutumas, siis võib nõuda temalt otseselt või kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või teenuse osutamise jätkumist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahendustegevuse läbiviimist . Lõikes 3 on defineeritud oluline teenuseosutaja, kelle suhtes on FI kriisilahendusüksusel õigus kasutada § 51 lõikes 2 sätestatud õigusi. Tegemist on isikuga, kes kuulub kindlustusandjaga samasse gruppi ja osutab teenuseid, mida on vaja kindlustusandja tegevuse pidevaks toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks. Lõige 4 . Kui tugiteenuseid osutab grupi ettevõte, mis asub teises l epinguriigis , peab ka selle lepinguriigi kriisilahendusasutus aitama kaasa , et nende territooriumil asutatud ettevõtja jätkaks vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist. Ja vastupidiselt, kui kriisilahendus viiakse läbi teises lepinguriigis, aga gruppi kuuluv ettevõtja asub Eestis, siis FI kriisilahendusüksus võib nõuda, et see ettevõtja jätkaks tegevust. Selle eesmärk on tagada, et teises riigis toimuv kriisilahendus oleks efektiivne ja et äritegevuse üleandmine või jätkamine toimiks sujuvalt. Nõue aitab vältida olukordi, kus kriisilahendus takerdub grupisiseste üksuste koostöö puudumise tõttu ning kindlustusvõtjate huvid, finantssüsteemi stabiilsus ja kriisilahenduse eesmärgid jääksid ohus. Lõige 5 . Tingimused teenuste jätkamiseks . Kui teenuseid osutati enne kriisilahendust kehtiva lepingu alusel, siis tuleb teenuseid edasi pakkuda samasugustel tingimustel kuni lepingu lõpuni. Kui leping puudub või on lõppenud, tuleb teenuseid pakkuda mõistlikel tingimustel. Teenuse olulisus ei sõltu sellest, kas leping on sõlmitud, vaid sellest, kui hädavajalik see teenus on kriisilahenduse all oleva ettevõtte toimimise jaoks. Eelnõu § 5 2 . Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 47. Lõige 1 . Kui kriisilahend us tegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks (nt tagada äriregistri kan nete muutmine välisriigis, esitada dokumente kohalikele asutustele, allkirjastada lepinguid vastavalt kolmanda riigi õigusele ); kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidaks kohustisi kuni kriisilahendustegevuse käivitumiseni; vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud tulenevalt eelkirjel datu tagamisest, kaetakse § 3 2 lõikes 7 sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil Lõige 2. Asjaomastes lepingutes (lepingupool on kolmandast riigis) tuleks ette näha tingimus , et lepingupool nõustub kohustise allahindamise või konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise, konverteerimise või tühistamisega, mida F I kriisilahendusüksus võib oma õigusi kasutades teha. Ehk te ine osapool (nt investor) nõustub, et tema nõuet võib kriisi korral vähendada, muuta omakapitaliks või tühistada. Lõige 3 . FI kriislahendusüksus võib nõuda, et ettevõtja esitaks talle sõltumatu õiguseksperdi kinnituse selle kohta, et lõikes 2 osutatud lepingutingimused on õiguslikult siduvad (ehk jõustatavad) ja tõhusad. Ehk kriisiolukorras ei oleks selle lepingupoole nõusolek vaid paberil, vaid see kehtib ja on rakendatav ka juriidiliselt. Lõige 4 käsitleb olukorda, kus kriisilahendusasutus peab otsustama, kas teha toiminguid seoses kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega või mitte. FI peab olema veendunud, et kriisilahendus on tõhus ja kui ta pole selles veendunud, et kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks, siis FI ei tee ka neid toiminguid . Seega, k riisilahendus võib hõlmata vara või õigusi, mis asuvad väljaspool ELi ja alluvad kolmanda riigi seadustele. Kui on selge, et kriisilahendus ei saa nende suhtes kehtida, ei tohi ka vastavaid korraldus i teha. Kui korraldus on juba tehtud, see ei kehti sellise vara suhtes . Eesmärk on vältida õiguslikke konflikte ja tagada, et korraldus kehtiks ainult seal, kus see seaduslikult võimalik on. Eelnõu § 5 3 . Lepinguliste kohustuste täitmine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 48 . Lõi kes 1 ja 2 . Juhul kui kriisilahenduses olev ettevõtja jätkab lepingust tulenevate põhi kohustuste täitmist, sealhulgas täidab oma makse- ja ülekandekohustus i ja annab tagatisi, ei ole kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme rakendamise ega selle kohaldamisega vahetult seotud mis tahes sündmus lepingute lõpetamise, peatamise, muutmise aluseks või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguse kasutamise aluseks. Sama kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või toetab muul viisil emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet . See väldib ahelreaktsiooni, kus kriis ühes ettevõt jas võiks põhjustada kõigi grupi ettevõtete lepingute lõpetamise või tagatiste realiseerimise, kuigi need ise on toimivad. Lõige 3. N - ö tunnustatud kolmanda riigi kriisilahendus menetluse ko rral (vt selgitusi § 7 4 juures) käsitatakse selle riigi kriisilahendusmenetlust käesoleva paragrahvi kohaldamisel kriisiohjemeetmena . Lõige 4 . Kui lepingulised põhikohustused (nt maksed, hüvitised, tarned, tagatised) täidetakse jätkuvalt, siis kriisiennetus- või kriisi ohje meetme rakendamine (sh sellega seotud sündmused) ei anna automaatselt õigust: lepingu lõpetamiseks, peatamiseks, muutmiseks või tasa arvestuse või lõpetamisel toimuva tasaarvestuse teostamiseks , sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille kohaseid kohustusi tagab või toetab muul viisil kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet; o mandada või omada kontrolli kriisis oleva ettevõ tja või mõne grupi liikme vara üle, kui leping sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet ; mõjutada lepingulisi õigusi kriisis oleva ettevõtte või grupi liikme suhtes, kui leping sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet . Lõige 5. Eelkirjeldatu ei piira lõikes 4 sätestatud õiguste rakendamist, kui see ei ole seotud kriisiennetus-või ohjemeetme rakendamisega või sellega vahetult seotud sündmusega. Kriisiennetus- ja ohjamismeetmete eesmärk on kaitsta süsteemi ja vältida automaatset lepingute kokkukukkumist. Samas, kui ilmneb muu reaalselt lepingut rikkuv sündmus, võivad pooled ikka kasutada oma õigusi (nt lõpetada leping, realiseerida tagatised, nõuda makseid). Lõige 6 . Eelnõu § 53 reguleerib makse- ja ülekandekohustuse peatamist ning § 54 reguleerib tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramist. Vastavates paragrahvides sätestatud peatamist ja piiramist ei käsitata käesoleva paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 55 lõike 1 kohaldamisel lepingulise kohustuse täitmata jätmisena. Lõige 7 näeb ette, et paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 artikli 9 tähenduses. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav määruse aluse l. Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artik li 88 punkt 1, millega muudetakse finantstagatiskokkulepete direktiivi 2002/47/EÜ artikli 1 lõiget 6 ning mille kohaselt ei kohaldata nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi artikleid 4 – 7 piirangute suhtes, mis puudutavad pandiõigusel põhineva finantstagatiskokkuleppe mõju, ega lõpetamisel toimuvat tasaarveldust või tasaarvestust käsitlevate sätete suhtes, mida kohaldatakse kooskõlas EL finantssektori kriisilahenduse regulatsioonidega , ega piirangute suhtes, mis kehtestatakse liikmesriigi õiguse kohaselt antud sarnaste õigustega, et hõlbustada sama artikli lõike 2 punktis d osutatud mis tahes sellise ettevõtja korrapärast kriisilahendust, mille suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid, mis on vähemalt samaväärsed pankade ja kindlustusandjate kriisilahenduse kaitsemeetmetega. Eelnõu § 5 4 . Makse- ja ülekandekohustuse peatamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 49. Lõi ked 1 –3 . FI kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused alates § 66 lõike 1 punktis 1 nimetatud teate (edaspidi ka peatamisteade ) avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi . See annab FI kriisilahendusüksusele täiendava ajavaru (nt 1–2 päeva), et hinnata olukorda ja rakendada sobivaid kriisilahendus meetmeid . Kõik need kohustused tuleb täita viivitamata pärast peatamisperioodi lõppu. Ka vastaspoole antud lepingust tulenevad makse- ja ülekandekohustused peatuvad samaks ajavahemikuks . Lõige 4. Eelkirjeldatut ei kohaldata mitte aga kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingu d . Makse- ja arveldussüsteemid ning kesksed vastaspooled on finantssüsteemi kriitiline infrastruktuur. Kui nendele tehtavad maksed või tarned peatuksid, siis kannataks kogu maksesüsteemi stabiilsus . Seega kaitstakse sedasi makse- ja arveldussüsteemide toimimist. Makse- ja arveldussüsteemide toimimine on oluline selleks, et riigi majandus ja finantssüsteem oleksid stabiilsed, raharinglus toimuks tõrgeteta ja rahapoliitika tegemine oleks sujuv. Eraisikud, ettevõtted ja avaliku sektori asutused teevad igapäevaseid rahamakseid ja väärtpaberite ülekandeid makse- ja arveldussüsteemide vahendusel. Tõrked maksete liikumises häirivad kogu majanduse toimimist . Lõige 5. Peatamise õiguse kasutamisel peab FI kriisilahendusüksus arvesse võtma selle mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele. A rtikli 49 lõige 5 nõuab, et kriisilahendusasutused hindaksid nende sätte alusel võetavate meetmete võimalikku mõju. IRRD ei täpsusta ega piira arvestatavate mõjude liike, andes seega kriisilahendusasutustele vajaliku diskretsiooni hinnata kõiki asjakohaseid juriidilisi, finantsilisi ja operatiivseid tagajärgi kriisilahenduse eesmärkide valguses. Eelnõu § 5 5 . Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 50 . Lõi ked 1 ja 2 . FI kriisilahendusüksus võib seada vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järg piirangu tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele . See on vajalik, et kriisilahendus üksusel oleks võimalik ajutiselt takistada tagatiste realiseerimist ettevõt ja suhtes, mis on kriisilahenduses . Kui kõik tagatud võlausaldajad saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima , siis see süvendaks kriisi, kahjustaks teisi võlausaldajaid ja ei annaks õiget pilti varade väärtus e kohta . P iirangud peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja bilansist, ilma et selles kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused. Eelkirjeldatut ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingu d . Lõige 3 . Kui grupi tasandil toimub kriisilahendus, tuleb kehtestada järjepidevad piirangud kõigi seotud ettevõt jate osas . Kindlustusgruppide puhul, millel on mitmeid tütarettevõt jaid eri riikides, tähendab see, et kriisilahenduse piirangud peavad olema kooskõlastatud ja sümmeetrilised, et ei tekiks ebaõiglast kohtlemist ega õigusvaakumit. Seega, kui kriisilahendus mõjutab makse - ja arveldussüsteeme ( mille kaitse on § 63 lõigetes 12 ja 13 ), peavad kriisilahendusasutused tagama, et tagatiste realiseerimise peatamine ei rikuks nende süsteemide kaitset ega põhjustaks vastuolusid grupi eri üksuste vahel. Eelnõu § 5 6 . Lepingu lõpetamis e õiguse peatamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 51. Eesmärk on tagada, et kui kriisilahendus asutus annab vara ja kohustised üle erasektor ile või sild kindlustusandjale , on tal piisavalt aega üleantavate lepingute kindlakstegemiseks. Lõi kes 1 on defineeritud lepingu lõpetamis e õigus. Tegemist on õigus ega leping lõpetada, kohustuse täitmist kiirendada, lepingu lõpetamiseks või lõpetamisele pööramiseks meetmeid rakendada, kohustusi tasaarvestada, samuti muu sarnane kokkulepe või säte, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks. Lepingu lõpetamis e õiguse määratlemise eesmärk on tagada selgus olukordades, kus kriisilahendusmeetmete rakendamisel on vajalik ajutiselt piirata lepingupoolte võimalust tugineda lepingus sisalduvatele lõpetamise või kohustuste muutmise sätetele. Lõige 2 . Eeltoodust tulenevalt peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik piirata kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingu poo l e õigus t lepingud lõpetada enne, kui üleandmine on sooritatud. Sellised piirangud peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja bilansist, ilma et selles kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused, mis kaasneksid lõpetamisõiguste ulatusliku kasutamisega, ning need peaksid aitama vältida turul ebastabiilsuse tekitamist. Vastaspoolte lepingulisi õigusi ei tohiks siiski riivata rohkem kui minimaalselt vajalik. P eatamisperiood on vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi. Lõige 3 . Sama õigus kehtib ka kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtja ga lepingu sõlminud isiku puhul ning peatamisperiood kestab vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtja asukohariigi aja järgi. Seda õigust on võimalik kasutada, kui : kriisilahenduses olev ettevõtja tagab sellest lepingust tulenevad kohustused või toetab seda muul viisil ; lõpetamis e õigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või finantsseisundil; kriisilahenduses oleva ettevõtja puhul on kasutatud või võidakse kasutada üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud või need veel antakse üle ning võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab muul viisil piisava kaitse sellistele kohustustele. Lõige 4 . Lõpetamis e õigust võib lepingupool kasutada enne peatamisperioodi lõppu, kui FI kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavi tanud, et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei hinnata alla ega konverteerita. Lõi ke 5 eesmärk on ette näha, millal ja kuidas lepingupoolel tekib uuesti õigus leping lõpetada (ehk kasutada lõpetamisõigust ), pärast seda, kui kriisilahendus üksus on selle õiguse ajutiselt peatanud. Peatamisperiood i lõppedes võib kasutada lõpetamis e õigust vastavalt § -le 5 3 (lepinguliste kohustuste täitmine) nii, et : kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib lepingupool kasutada lõpetamis e õigust vastavalt selle lepingu tingimustele üksnes vastuvõtja jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral (lepingupool ei tohi lõpetada lepingut automaatselt lihtsalt seetõttu, et see anti üle ) ; kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused jäävad kriisilahenduses olevale ettevõtjale ning F I kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis - või konverteerimismeedet, võib lepingupool kasutada peatamisõiguse perioodi lõppemisel lepingu lõpetamis e õigust vastavalt selle lepingu tingimustele (lepingu pool võib lepingust väljuda kohe pärast ajutise peatamise perioodi lõppu lepingutingimustele ). Lõige 6 . Lõpetamis e õigust ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud. Eelnõu § 5 7 . Peatamis - ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 52. Lõige 1. Kui finants lepingu suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, siis peab selles lepingus kokku leppima, et lepingupool nõustub, et FI kriisilahendusüksus võib kasutada õigust peatada lepingust tuleneva kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust §-s 5 3 sätestatud nõuetega . Finantsleping on defineeritud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punktis 100 ning see hõlma b järgmisi lepinguid: väärtpaberitega seotud lepingud, sealhulgas: i) lepingud väärtpaberi, väärtpaberite rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või laenamiseks; ii) väärtpaberioptsioonid või väärtpaberite rühma või indeksi optsioonid; iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise väärtpaberi, rühma või indeksiga; kaubalepingud, sealhulgas: i) lepingud kauba või kaupade rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või laenamiseks selle hilisema üleandmisega; ii) kaubaoptsioonid või kaupade rühma või indeksi optsioonid; iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise kauba, kaupade rühma või indeksiga; futuurlepingud ja forvardlepingud, sealhulgas lepingud (välja arvatud kaubalepingud) kauba või muud liiki vara, teenuse, õiguse või osaluse omandamiseks, võõrandamiseks või üleandmiseks kindlaksmääratud hinnaga hilisemal kuupäeval; vahetuslepingud, sealhulgas: i) vahetuslepingud ja optsioonid, mis on seotud intressimääradega, hetke- või muude valuutakursilepingutega, valuutaga, aktsiaindeksi või aktsiaga, võlakirjaindeksi või võlainstrumendiga, kaubaindeksite ja kaupadega, ilmaga, heitkoguste või inflatsiooniga; ii) kogutulu vahetustehingud, krediidiriski marginaali või krediidiriski vahetustehingud; iii) mis tahes lepingud või tehingud, mis on sarnased alapunktis i või ii osutatud lepinguga, mille suhtes toimub korduv kauplemine vahetuslepingute või tuletisinstrumentide turul; pankadevahelised laenulepingud, mille puhul laenutähtaeg on kolm kuud või vähem; eelnimetatud lepingute või kokkulepete raamlepingud . EIOPA töötab välja RTS eelnõu, et täpsustada lepingulise tingimuse sisu, võttes arvesse selles osutatud ettevõtjate erinevaid ärimudeleid. 2025. aasta 9. oktoobril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi kriisilahenduse peatamisvolituste lepingulist tunnustamist käsitleva RTS eelnõu kohta . Ühtse ja järjepideva lähenemise tagamiseks liikmesriikides ning erinevate õigussüsteemide ja lepinguliste vormide arvestamiseks sätesta takse kohustuslik miinimumsisu nimetatud lepingutingimustele. Nõue kehtib kõigile IRRD direktiivi artiklis 52 loetletud finantslepingutele sõltumata üksuse ärimudelist, isegi kui lepingutega seotud riskid võivad ärimudelit e vaates erineda. Lõige 2. Lõikes 1 sätestatut kohaldatakse finantslepingute suhtes , millega: võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust pärast käesoleva seaduse jõustumist; nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine või ühel või mitmel alusel lepingu lõpetamine või tagatistest tulenevate õiguste teostamine . Lõige 3. K ui ettevõtja ei täida paragrahvis sätestatud nõudeid (nõustumise tin gimus e lisamine lepingusse ) , võib sellele vaatamata kohaldada peatamise ja piiramise õigust. Eelnõu § 5 8 . Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 53 lõiked 1 ja 2. Lõi ked 1 ja 2 . FI kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata ka kindlustusvõtjate õigust elukindlustusleping üles öeld a või see õigus ajutiselt peatada. Seda juhul, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või kahjustatud isikute ees jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist ( nt kahjuhüvitise maksmi st ). Vastav õigus on kuni peatamisteates a valdatud tähtajani. Eelnõu § 5 9 . Muude k riisilahendusõiguste kasutamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 54. Lõige 1. K riisilahendusüksusel on võimalik võtta täielik kontroll kriisis oleva ettevõtte üle – nagu oleks ta ise selle omanik ja juht. Näiteks peab tal olema õigus teha otsuseid, juhtida äritegevust , otsustada ettevõt ja vara saatuse üle – müüa, restruktureerida, ülekand e jne. Lõige 2 . Akt s iate ja osadega kaasnevat hääleõigust ei saa kasutada kriisilahenduse ajal. See on oluline, kuna kriisilahenduse ajal on vaja vältida olukorda, kus senised omanikud (aktsionärid, osanikud, ühistu liikmed) saaksid oma hääleõigusi kasutada viisil, mis takistaks või segaks kriisilahendust. Lõige 3. FI k r iisilahendusüksus saab teosta da kriisilahendtegevust F I juhatuse otsuse kaudu ka ettevõtja üle kontrolli omamata. Seega k riisilahendus üksus peab saama kiiresti ja haldusaktina rakendada kriisilahendusmeetmeid, ilma et ta peaks ettevõt ja igapäevast juhtimist enda kätte võtma , sealjuures ettevõt jal on õigus hiljem see otsus vaidlustada. Lõige 4. FI kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia läbi kriisilahendus kooskõlas lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja seisundit ning vajadust tõhustada piiriüleste kindlustusgrup p id e kriisilahenduse tulemuslikkust. Kriisilahendused toimuvad väga erinevates olukordades – ettevõtja suurus, finantsseisund, tegevuse keerukus ja piiriülene struktuur võivad olla väga erinevad. Ühtne ja jäik lähenemine ei pruugi tagada kriisilahenduse eesmärkide täitmist. Säte annab paindlikkuse hinnata iga juhtumit eraldi ja valida kõige sobivam tegevusviis . Lõige 5 . FI k riisilahendusüksust ei loeta seaduse mõttes juhatuse liikmeks (de facto ega varijuhiks) isegi siis, kui ta tegelikult ettevõtet juhib kriisilahenduse käigus ehk kriisilahendusüksuse pädevus ja õigused ei muuda teda ettevõtja juhtorganiks ega too kaasa tavapärase juhatuse vastutuse üleandmist või kohustusi. 2. jagu. Õiguse kohaldamine Eelnõu § 60 . Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 46. Kui Eesti s läbivii dava kriisilahendus e korral asu b üleantav vara t eises lepinguriigis või üleantavad õigused ja kohustised on teise lepinguriigi õigusaktiga reguleeritud: kohaldub teise lepinguriigi õigus seoses üleandmisega; omandiõiguse instrumendi omajatel , võlausaldajatel ja kolmandatel isikutele ei ole õigust üleandmist takistada, vaidlustada ega tühistada selle teise lepinguriigi õiguse alusel; üleandmise vaidlustamine üksnes Eesti õiguse alusel; osalise üleandmise korral kohaldatakse Eesti õiguse (KKELS) kaitsemeetmeid. Kui Eesti s läbiviidava kriisilahenduse korral vähendatavad või konverteeritavad kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid ja muud kohustised on reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga või võlausaldaja asub teises lepinguriigis : kohaldatakse Eesti õigusest tulenevaid õigusi seoses vähendamise ja konverteerimisega ; vaidlustada võib sellised t oimingud Eesti õiguse alusel. Liikmesriigid peavad osutama ka kriisilahendusasutusele, kes on teinud üleandmise või kes kavandab üleandmist, mõistlikku abi, et tagada, et aktsiad, osad või muud omandiõiguse instrumendid või vara, õigused või kohustised antakse vast u võtja le üle kohaldatava riigisisese õiguse nõuete kohaselt. 7. peatükk . Õiguskaitsemeetmed Eelnõu § 6 1 . Õigusk aitsemeetmed osalisel üleandmisel ja allahindamis - või konverteerimismeetme rakendamisel Lõige 1 kehtestab õiguskaitse nendele isikutele (nt aktsionärid, kindlustusvõtjad, hüvitisesaajad, võlausaldajad), kelle nõudeid ei kaasatud kriisilahenduses üleviimisel , kuna kriisilahenduses võib üle anda ka ainult osa kindlustusandja varast ja kohust i stest . See tähendab, et mõned nõuded või omandiõigused jäävad üle andmata ja n - ö vana sse ettevõt jasse. Sellisel juhul rahuldatakse need nõuded, mida üle ei antud, vähemalt ulatuses, milles need oleks rahuldatud tavalises maksejõuetu smenetluses sellel hetkel, kui tehti kriisilahenduse algatamise otsus. Need, kelle nõudeid ei viida üle, ei tohi jääda halvemasse olukorda, kui nad oleksid jäänud ettevõtja tavalise pankrotimenetluse puhul. Lõige 2. Kui FI kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis - või konverteerimismeedet, ei kanna omandiõiguse instrumendi omajad , kindlustusvõtjad, kindlustatud, soodustatud isikud, õigustatud isikud ja muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalises maksejõuetusmenetluses sellel hetkel, kui tehti kriisilahenduse algatamise otsus. Need lõiked tagavad õigluse ja õiguskindluse: keegi ei tohi kriisilahenduse käigus kaotada rohkem, kui ta oleks kaotanud , kui ettevõtja suhtes oleks algatatud pankroti menetlus . Eelnõu § 6 2 . Omandiõiguse instrumendi omajate ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artik lid 56 ja 57. Lõi ked 1 – 4 . Selleks, et hinnata ega keegi ei kaotanud rohkem, kui ta oleks kaotanud ettevõtja tavalise maksejõuetusmenet l use korral, hindab ja võrdleb sõltumatu isik viivitamata pärast kriisilahendusmeetme rakendamist võimalikku mõju isikutele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses , tegeliku mõjuga nendele isikutele kriisilahenduse tulemusel. Kui võrrelda kse kahju või hüvitise suurust kriisilahenduse ja pankroti vahel, siis see peab põhinema järgmistel eeldustel: h indamine peab simuleerima olukorda, kus kriisis olev ettevõt ja oleks lihtsalt pankrotti läinud – ilma kriisilahenduseta – sellel hetkel, kui kriisilahenduse otsus tehti ; eeldatakse, et kriisilahendusmeetmeid poleks rakendatud ; võetakse arvesse lepingute asendamise realistlik ku hind a ; riigi erakorralist rahalist tuge ei tohi arvesse võtta. Järelhindamise eesmärk ei ole tagantjärele rekonstrueerida kõiki tavalise maksejõuetusmenetluse võimalikke ja hüpoteetilisi arenguid, vaid viia läbi sõltumatu ja objektiivne võrdlev hinnang, mis põhineb realistlikel ja põhjendatud eeldustel selle kohta, milline oleks olnud isikute kohtlemine tavalises maksejõuetusmenetluses kriisilahenduse algushetkel teada olnud asjaolude põhjal. Kuigi tavaline maksejõuetusmenetlus võib teoreetiliselt pakkuda täiendavaid võimalusi vara suurendamiseks, sealhulgas tagasivõitmise teel, on selliste meetmete tulemuslikkus alati ebakindel ning sõltub mitmest asjaolust, nagu nõuete edukus, menetluse kestus ja kulud ning vara tegelik kättesaadavus. Seetõttu ei lähtuta järelhindamisel maksimaalsest võimalikust tulemusest, vaid tõenäolisest ja mõistlikult prognoositavast tulemusest, mida oleks olnud võimalik saavutada tavapärases maksejõuetusmenetluses. IRRD direktiivi artikli 56 lõike 4 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, milles täpsustatakse järel hindamise läbiviimise metoodikat, eelkõige metoodikat selle kohtlemise hindamiseks, mille osaliseks aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud võlausaldajad oleksid saanud juhul, kui oleks algatatud kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti artiklis 64 osutatud otsus . L isaks täpsustatakse metoodikat asenduskulude hindamiseks. Lõi ked 5 ja 6 . Isikutel on õigus hüvitisele, kui hindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses. Hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Hüvitise määramisel tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase suuruse üle. Kooskõlas TsMS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse TsMS 60 . peatükis sätestatud menetluskorda järgides. Eelnõuga muudetakse TsMS § 607 , et saaks kohaldada TsMS 60. peatükki ka kindlustus andjate kriisilahenduse korral. Eelnõu § 6 3 . Vastaspoolega seotud õigus kaitsemeetmed Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 58 – 62. Maksejõuetu kindlustusandja osade , kuid mitte kõigi vara, õiguste ja kohustiste üleandmise l tuleb säilitada õiguspärased kokkulepped , mist õttu on oluline kehtestada kaitsemeetmed, et takistada seotud kohustiste või seotud õiguste ja lepingute üksteisest eraldamist . S ee hõlmab sama vastaspoolega sõlmitud lepinguid, mis on kaetud tagatiskokkulepetega, omandiõiguse üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepetega, tasaarvestuskokkulepetega, lepingu sulgemisel tehtava tasaarvestuse kokkulepetega ning struktureeritud finantskokkulepetega. Kui kohaldatakse selliseid kaitsemeetmeid, peaksid kriisilahendusasutused püüdma kõik kaitstud kokkuleppega hõlmatud seotud lepingud üle anda või jätma need kõik järelejäänud maksejõuetusse kindlustusandjasse. Need kaitsemeetmed peaksid ka tagama, et Solventsus II direktiivi kohaldamisel ei avaldaks see mõju tasaarvestuskokkuleppega (netting) hõlmatud riskipositsioonide käsitamisele regulatiivse kapitalina. Lõi getes 1 ja 2 on loetelu kokkulepetest (vt ka lõike 4 selgitust) , mis on kaitsemeetmete all: tagatiskokkulepe; omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe; vastastikuna tasaarvestuskokkulepe ( set-off ) ; tasaarvestuskokkulepe (netting); investeerimisriskiga elukindlustusleping ja muu eraldatud portfell; edasikindlustusleping; struktureeritud finantskokkulepe. Lõikes 3 on täpsustatud, millistel juhtudel on kaitsemeetmeid vaja: osalise üleandmise korral; need antakse üle muule ettevõtjale. Lõike 4 kohaselt kohaldu vad kaitsemeetmed sõltumata osapoolte arvust ja sellest, kas need põhinevad lepingul, usaldus kokkuleppel ( trust ) või muul alusel ( kõik muud õiguslikud suhted, mis loovad finantskohustuse või -õiguse, kuid ei ole leping ega usaldus kokkulepe ) või tulenevad otse seadusest (ilma et keegi midagi eraldi otsustaks või allkirjastaks) või välisriigi õigusaktides t või on osaliselt või täielikult nendega reguleeritud. Seega kaitse peab laienema kõigile kokkulepetele ja nende vastaspooltele, olenemata: mitu osapoolt seal on; kas see tekkis lepinguga, usaldusstruktuuriga või automaatselt seaduse järgi; ja mis riigi õigus seda reguleerib. Lõi ke d 5 ja 6 . Kui tegemist on omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulep p e , vastastiku se tasaarvestuskokkulep p e , tasaarvestuskokkulep p e ja e dasikindlustusleping uga, siis hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud nende kokkulepete ja lepingutega ning hoitakse ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud selliste kokkulepete ja lepingutega. Kaitstuks loetakse sellised õigused ja kohustused, mida kokkuleppe ja lepingu vastaspooltel on õigus tasaarvestada . Lõige 7 . K riisilahenduse käigus ei tohi ks : v iia vara üle ilma sellega seotud võla ja tagatiseta ; v iia üle ainult võlg, ilma tagatiseta ; v iia üle ainult tagatis, ilma seotud võlata ; muuta või lõpetada tagatist selliselt, et võlg jääks ilma tagatiseta. Oluline on, et tagatisega seotud õigused ja kohust i sed jäävad seotuks nin g kriisilahendus ei kahjusta tagatud võlausaldajate huve ehk vältida tuleb olukorda, et tagatised, võlad või õigused nende üle eraldatakse üksteisest. Lõi ked 8 ja 9 täpsusta vad erandit üldreeglist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduses säilitada terviklikkus – st lepingud, kohust i sed, varad ja õigused peavad liikuma koos, mitte eraldi. Erandkorras võib kriisilahendusüksus anda üle ainult kindlustuslepingute portfelli – ilma , et muu seotud vara, õigused või kohustused liiguksid kaasa, kui see on vajalik selleks, et tagada kindlustus kaitse jätkumine (kindlustusvõtjate kaitse), seejuures peavad üleantavad kindlustuslepingud jätkuvalt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele. Samuti võib vastupidi selt ü le anda, muuta või lõpetada mu ud vara/kohustusi, ilma et kindlustuslepingud ise liiguksid kaasa. Lõikes 10 on sätestatud struktureeritud tagatiskokkulepete ja muude eraldatud portfellide kaitse. Sarnaselt lõikele 5 hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud vastava kokkulep pega või hoitakse ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud sellise kokkulep p e ga. Lõige 11 lubab osalist üleandmist, muutmist või lõpetamist, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Lõi ked 12 ja 13 . Osaline üle a ndamine üle a ndmine ei tohi mõjutada makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud süsteemide toimimist ja reegleid. Eelnõu § 6 4 . Kaebuse esitami n e PS § 15 l õike 1 esimene lause sätestab keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See sisaldab ka üldist põhiseadusli k ku õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st iga subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 l õige 1 kõigi ja igaühe õigus. Põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Seetõttu peaks kriisilahendusasutuste tehtud otsuste suhtes kehtima kaebeõigus. Käesoleva p aragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 67 lõiked 2 – 4. Lõi ge 1 . IRRD direktiivi artikli 67 lõike 3 teise alalõigu kohaselt tagavad liikmesriigid, et kriisiohjemee tme läbivaatamine on kiire ja et liikmesriigi kohtud võtavad oma hinnangu aluseks faktide majandusliku sisu hindamise, mille kriisilahendusasutus on läbi viinud. Direktiivi mõte on, et kui kohus kontrollib otsuse õiguspärasust, siis ta ei tee ise uut majanduslikku hinnangut näiteks ettevõt ja väärtuse, kapitalivajaduse või finantsstabiilsuse riski kohta. Samuti hinnatakse erinevate meetmete mõju finantsseisundile ja osapooltele ning mõju võlausaldajatele ja omandiõiguse instrumendi omajatele . IRRD direktiivi p õhjenduspunkti 70 kohaselt võivad kriisilahendusasutuste võetud kriisiohjemeetmed nõuda keerukaid majanduslikke hinnanguid ja suurt kaalutlusruumi. Kriisilahendusasutustel on konkreetselt olemas eksperditeadmised selliste hinnangute koostamiseks ja kaalutlusruumi asjakohase kasutamise kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline tagada, et kui riiklikud kohtud vaatavad läbi asjaomaseid kriisiohjemeetmeid , tuginevad nad kriisilahendusasutuste poolt tehtud keerukatele majanduslikele hinnangutele. Siiski ei tohiks nende hinnangute keerukus takistada kohtuid uurimast, kas tõendid, millele kriisilahendusasutus tugines, on faktiliselt täpsed, usaldusväärsed ja järjepidevad, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keeruka olukorra hindamisel arvesse tuleks võtta, ning kas sellega on võimalik põhjendada hindamise alusel tehtud järeldusi. HKMS § 158 lõike 1 kohaselt hindab kohus o tsust tehes tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Lõige 2 . IRRD direktiivi artikli 67 lõike 4 kohaselt tuleb kaebeõiguse suhtes kohaldada järgmisi sätteid: a) kaebuse esitamine ei peata automaatselt vaidlustatud otsuse täitmist; b) kriisilahendus asutuse otsus on viivitamata täitmisele pööratav ja sellega kaasneb ümberlükatav eeldus, et selle täitmise peatamine on vastuolus avaliku huviga. K riisilahenduse otsus e viivitamata täitmisele pööratav us on kaetud HMS §-ga 61 lõikega 1 , mille kohaselt kehtib h aldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist . K ui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. Seega saab väita, et otsus ongi vaikimisi täidetav kohe . HKMS § 251 l õike 1 p unkti 1 kohaselt võib k ohus peatada haldusakti täitmise, kuid seda tehakse ainult esialgse õiguskaitse korras. Seega ka kaebuse esitamine ei peata automaatselt haldusakti täitmist (toimub kohtumäärusega). Kuigi HKMS juba reguleerib esialgset õiguskaitset ja otsuse täitmise peatamist, tuleb direktiivi artikli 67 lõike 4 punktist b tulenevalt kriisilahendusotsuste puhul sätestada eriline avaliku huvi presumptsioon, mis arvestab kriisilahendusmeetmete kiireloomulisust ja finantsstabiilsuse kaitse eesmärki. Seega võib kohus e randina kaebaja taotluse alusel otsuse täitmise peatada, kui kaebaja suudab usutavalt põhjendada, et konkreetse otsuse kohene täitmine põhjustaks finantssüsteemile, kindlustuse klientidele või muudele isikutele suuremat kahju kui otsuse täitmise ajutine peatamine. N äiteks võib selline olukord esineda juhul, kui kriisiohjemeetme kohene rakendamine põhineb ekslikel või ajakohastamata majanduslikel eeldustel ning otsuse viivitamatu täitmine tooks kaasa varalised tagajärjed, samas kui otsuse täitmise ajutine peatamine lühikeseks ja selgelt piiritletud ajaks ei ohustaks kriisilahendusmeetme e esmärkide saavutamist. Nagu öeldud, e esmärk on tagada kriisilahendusasutuse otsuste kiire ja tõhus täitmine, mis on vajalik finantsstabiilsuse ja avalike huvide kaitseks. Finantssektori kriisilahendus on ajakriitiline protsess, kus viivitused võivad suurendada süsteemseid riske, ohustada kindlustusvõtjate ja teiste võlausaldajate huve ning kahjustada usaldust finantsturu vastu. Kuigi HKMS § 249 lõike 3 kohaselt avalikku huvi kaalutakse, ei ole see eelduseks. Lõige 3 on vajalik, et kaitsta kolmandaid isikuid, kes on heas usus omandanud kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigusi ja kohustisi ametiasutuste poolt kriisilahendusõiguste kasutamise tulemusel. Samavõrd vajalik on finantsturgude stabiilsuse tagamine. Kriisilahenduse otsuse peale kaebuse esitamise õigus ei tohiks seega mõjutada tühistatud otsuse alusel tehtud hilisemaid haldusakte või tehinguid. Sellistel juhtudel peaksid õigusvastase otsuse puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduma mõjutatud isikute kantud kahju hüvitamisega. Lõige 4 on seotud TsMS § 356 lõike ga 4 (muudetakse käesoleva seaduseelnõuga) , mis üt leb, et k ohus peatab menetluse nõutavaks ajaks, kui FI taotleb seda finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse või kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse alusel. Võimalus taotluse esitamiseks nähakse ette käesolevas lõikes. Kohtumenetluse peatamiseks vajalikku tähtaega ei ole võimalik ette näha, sest tuleb arvestada, et kriisilahendusmenetlust viiakse läbi erakorralistes tingimustes. FI saab taotleda kohtul menetlus peatada lähtudes eesmärgist ja asjaoludest, mis tingivad menetluse peatamise. Seetõttu tuleb rõhutada, et peatamise tähtaja pikkuse otsustab kohus ja FI saab seda põhjendada, miks FI peab põhjendatuks menetluse peatamist konkreetselt selliseks ajaks. Seega peab peatamine olema ajaliselt ja eesmärgipäraselt piiratud ning see ei mõjuta muid juba kehtivaid tagatisõiguste realiseerimise piiranguid. Peatamise äralangemise aluseks on sisulise tingimuse äralangemine. Kohtumenetluse peatamine on ette nähtud üksnes ajaks, mil see on vajalik konkreetse kriisilahendusmeetme tulemuslikuks rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Seega on peatamise kestus seotud eesmärgiga, mille saavutamiseks peatamist taotletakse, ning peatamine peab lõppema niipea, kui selle sisuline vajadus ära langeb. 8. peatükk . Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded Paragrahv 65. Tea vitamisnõuded Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 63 lõi ge 2 ja artikli 65 lõiked 1 ja 2. Lõige 1 näeb ette, millist teavet FI kriisilahendusüksus oma ülesannete kavandamiseks ja teostamiseks vajab ning mille ta saab FI finantsjärelevalveüksuselt : teavitus kindlustusandja finantsseisundi halvenemise kohta , sh kui ta on sattunud makseraskustesse või ta on tõenäoliselt sattumas makseraskustesse; meetmed, mille rakendamist on FI finantsjärelevalveüksus nõudnud – kriisilahenduskõlblikkust piiravate taksituste kõrvaldamise meetmed (sh grupi tasandil), ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmed ning kui kava ei ole, siis meetmed seadusest tulenevatele nõuetele vastavuse tagamiseks, vajalikud meetmed SCR taastamiseks , lühiajaline finantseerimisskeem MCR- ile mittevastamise korral, varaga seotud tehingute või toimingute tegemise keelamine või nende mahu piira mine. teavitus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta; teavitus selle kohta, kui FI finantsjärelevalveüksus on pikendanud eriolukordades tähtaega , mil kindlustusandja peab taastama vastavuse SCR- ile ; finantsseisundi taastamise kava ja lühiajalise finantseerimisskeemi koopiad. Lõike 2 kohaselt peab FI kriisilahendusüksus teavitama viivitamata ka ettevõtjat, kui tema suhtes on algatatud kriisilahendus , sealjuures teavitatakse rakendatavatest meetmetest. Lisaks kriisilahenduses olevale kindlustusandjale tuleb vastav teavitus saata FI finantsjärelevalveüksusele, kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalve asutuse le, Eesti Pangale, kindlustuse tagamise skeemidele, millesse ettevõtja kuulub, Ra M-i le , ESRB- le , k omisjonile, Euroopa Keskpangale, EIOPA- le , EBA-le ja ESMA-le , asjakohasel juhul makse- või arveldussüsteemide korraldajale ning kui tegemist on finantskonglomeraati kuuluva ettevõtjaga, siis ka teis tele kriisilahendusasutus tele . Lõige 3 reguleerib täiendavalt FI ja Ra M vahel teabe jagamist , sealjuures tuleks Ra M-i teavitada, kui kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik kasutada riigieelarve või muid avalikke vahendeid või rahastut (kriisilahenduse osafondi) . Eelnõu § 66. Avaldamisnõuded Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 65 lõiked 3 ja 4 , artikli 83 lõike 2 punkt a ning a rtikkel 84 . Lõige 1 . FI veebilehel tuleb avaldada otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõte kriisilahendustegevuse mõju kohta, sealhulgas kindlustusandjatele avalduva mõju kohta. Lisaks tuleb avaldada makse- ja ülekandekohustuse peatamise, tagatisest tuleneva õiguse piirami s e ning lepingu lõpetamise õiguse peatamise tingimused ja tähtajad . Lõi ked 2 ja 3 . Lõikes 1 osutatud teave peab olema avaldatud ka kriisilahenduses oleva ettevõtja ja EIOPA veebilehel ning FI peab tagama, et see on avaldatud ka Ametlikes Teadaannetes ja muudes massiteabevahendites (meedia- või kommunikatsioonikanalid, mis on mõeldud informatsiooni korrapäraseks edastamiseks avalikkusele ning mille sihtgrupp on lai hulk inimesi, mitte üksikud isikud) . Lõi ked 4 ja 5 . Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul, siis tuleb avaldada teave kriisilahenduse avaldamise kohta teabe avaldamiseks kasutatavas meediakanalis kooskõlas E L määrusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/109/EL läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. Selle kohaselt avalikustab emitent või isik, kes on taotlenud väärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele lubamist ilma emitendi nõusolekuta, korraldatud teabe kujul, mis võimaldab sellele kiiret juurdepääsu mittediskrimineerival moel ning selle andmist ametlikult kindlaksmääratud süsteemi käsutusse ( Nasdaq Balti Börsi börsiteated ). Kui instrumendid ei ole võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberituru l , peab FI tagama, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses oleva ettevõtja teadaolevatele omandiõiguse instrumendi omajatele ja võlausaldajatele, kelle andmed on FI kriisilahendusüksusele kättesaadavad . Nimelt on § 48 lõike 1 punkti 1 alusel õigus FI kriisilahendusüksusel nõuda vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise kohta, ja selleks, et teha kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on tal õigus nõuda teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse kontrolli käigus esitatavat teavet . Lõi ke 6 kohaselt avaldab FI oma veebilehel teate väärteos teh tud jõustunud lahendi kohta ja haldusakti (ettekirjutuse) kohta, kui vastav otsus on lõplik ( jõustunud ) ehk kui seda ei ole edasi kaevatud või kui kaeb eõigus on ammendunud (kõik vaidlustusastmed on läbitud ja asi on lõplikult lahendatud ). Lõike 6 sõnastamisel on võetud aluseks, et avaliku teabe seaduse § 35 lõi ge 1 sätestab, et t eabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe ning riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni . Sama seaduse § 28 lõi ke 1 punkt 14 sätestab, et t eabevaldaja on kohustatud avalikustama riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve käigus tehtud ettekirjutused ning otsused nende jõustumisest alates . Seega on võetud lähenemine, et Eesti õiguse kohaselt avalikustatakse jõustunud lahendid . Lõige 7. Avaldatakse teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning selle füüsilise või juriidilise isiku nimi, kellele karistus määratakse või kelle suhtes muu meede võetakse. IRRD direktiivi artikli 84 lõike 2 viimase alalõigu kohaselt on avaldatud andmed kättesaadavad vähemalt viie aasta jooksul. Avaldatud teabes sisalduvaid isikuandmeid hoitakse kriisilahendusasutuse või järelevalveasutuse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui on kohaldatavate andmekaitsereeglite kohaselt vajalik. FIS § 54 lõike 5 kohaselt on Inspektsioonil on õigus täielikult või osaliselt avalikustada väärteoasjas tehtud lahend või haldusakt või -leping, kui see on ette nähtud käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduses või kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kogu nimetatud teave on veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleva lõike 7 kohaselt on see teave avalik viis aastat. Lõikes 8 on esitatud teate avaldamise piiramise erijuhid ehk põhjused teate avaldamise edas i lükkamise või mitte-avaldamise kohta . Ehk kui FI leiab konkreetse juhtumi põhjal, et juriidilise isiku nime või füüsilise isiku andmete avaldamine oleks ebaproportsionaalne või võiks ohustada finantsturgude stabiilsust või käimasolevat uurimist, või b l ükata teate avaldamise edasi, kuni avaldamist takistavad põhjused on kadunud . FI võib a valdada tea te ka anonüümselt, kui see tagab isikuandmete piisava kaitse . Lisaks võib jätta teate üldse avaldamata . Eelnõu § 67. Konfidentsiaalsusnõude d Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 6 6 . Lõi ge 1. Finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning üksikasju puudutav teave ja nende kavade hindamise tulemused võivad avaldada kaugeleulatuvat mõju, eriti asjaosalisele ettevõtjale. Tuleb eeldada, et mis tahes teave otsuse kohta enne selle tegemist, olenemata sellest, kas see puudutab ennetusfaasis meetmete rakendamist, kriisilahenduse eeltingimuste täitmist või konkreetse kriislahendusmeetme kasutamist, mõjutab selle meetmega seotud avalikke huve ja erahuve. Teatavasti kehtivad finantsjärelevalves ranged konfidentsiaalsuse nõuded. Kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Liidu õigusega sätestatakse FIS §-s 54, et finantsjärelevalvemenetlus ei ole avalik. Sarnaselt järelevalve tegevusele on ka teave kriisilahendusmenetluse kohta konfidentsiaalne (FIS § 54 1 ). Juba teave selle kohta, et FI konkreetset kindlustusandjat uurib, võib avaldada nimetatud isikule kahjulikku mõju. Seetõttu tuleb tingimata tagada asjakohane konfidentsiaalsuse hoidmise kord sellise teabe puhul nagu finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduskavade sisu ning üksikasjad ning sellega seoses tehtava mis tahes hindamise tulemused. Lõikes 1 on loetelu isikutest, kellele KKELS rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse : FI -le ; EIOPA - le ; R a M-i le ; erihaldur ile ; potentsiaal sele ostja le , kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet; audiitorid, raamatupida jad, juristid ja nõustajad, hindajad ja muud eksperdid, kelle teenused eelnimetatud isikud kasutavad; kindlustuse tagamise skeemile; Tagatisfondile; Eesti Pangale ja muudele ametiasutustele, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse; sildkindlustusandjale; vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja le ; muud ele isiku tele , kes osutavad eelnimetatutele teenuseid; eelnimetatute juhatuse ja nõukogu liikmetele ning töötajatele nende ametis oleku ajal ning enne ja pärast seda. Lõige 2 näeb ette teabe konfidentsiaalsena hoidmise põhimõtte ning loetleb juhud, mil vastavat teavet võib erijuhtudel teatavaks teha kolmandatele isikutele. Seda võib teha, kui see on vajalik seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks, teave tehakse teatavaks kokkuvõtlikul või koondatud kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti üksikandmeid ning kui teave tehakse teatavaks F I , kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti nõusolekul. EIOPA annab hiljemalt 2027. aasta 29. jaanuariks välja suunised, et täpsustada, kuidas tuleks teavet esitada kokkuvõtlikul või koondatud kujul. 2025. aasta 9. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi suunise eelnõu kohta, mis täpsusta b , kuidas teavet tuleks esitada kokkuvõtliku lt või koondatu lt . EIOPA k onsultatsioonipaberi kohaselt tuleb t eave esitada kas lühikese kokkuvõttena või koondandmetena ning alati anonüümsel kujul. See tähendab, et avaldatud teave ei tohi võimaldada ühegi konkreetse üksuse otsest ega kaudset tuvastamist. Anonüümsuse tagamiseks tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid: ü ksuste arv – k ui konfidentsiaalne teave puudutab vähem kui kolme üksust, tuleb selle avalikustamisest hoiduda, välja arvatud juhul, kui avaldamise muster ja kontekst ei loo tuvastamisriski ; s petsiifilised tunnused – v ältida tuleb viiteid konkreetsetele omadustele, eristavatele tunnustele, nimedele ning arvulistele, kvalitatiivsetele või muudele eristatavatele andmetele, samuti teavet tegevusulatuse ja geograafilise asukoha kohta, kui need võivad viia üksuste tuvastamiseni ; a valikustamise kontekst – k onfidentsiaalse teabe avalikustamisest tuleb hoiduda olukordades, kus avalikustamise viis, adressaatide arv ja iseloom, ajastus või muud eristavad asjaolud võivad suurendada riski, et konkreetseid üksusi on võimalik tuvastada. Lõige 3 . E nne teabe teatavaks tegemist tuleb põhjalikult hin nata , kas ja kuidas see või b kahjustada avalikku huvi või teiste osapoolte huve – näiteks ärisaladusi või käimasolevaid uurimisi. Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas kavade ja hindamistulemuste detailide teatavaks tegemine võib tekitada probleeme. Lõige 4 . Antud paragrahv sätestab ka konfidentsiaalsusreeglist erandid ning teabe edastamise kriisilahendamisega seotud isikutele. Konfidentsiaalsusnõuded ei välista F I-l edastamast asjakohast informatsiooni Ra M-i le , Eesti Pangale, Tagatisfondile, ajutisele erihaldurile, erihaldurile, pankrotihaldurile, audiitor ettevõtjale , võimalikele ostjatele (kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel) , teiste asjaomaste liikmesriikide kriisilahendusasutustele , järelevalveasutustele , keskpankadele, ministeeriumitele, kriisilahendusfondidele ja EIOPA- le või asjaomastele kolmandate riikide kriisilahendusasutustele. Lõiked 5 ja 6 . Teavet võivad vahetada ka FI finantsjärelevalve ja kriisilahenduse üksused omavahel . Samuti võib seda teha ettevõtjasiseselt. Lõige 7 . Teabevahetus ele F I kriisilahendusüksuse ja Maksu- ja Tolliameti vahel kohaldatakse FIS § 5 4 lõike 4 punktis 14 ja lõikes 4 8 sätestatut. Lõige 8. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 6 kohaselt ei piira lõiked 1–5 kriminaal- või tsiviilasjade kohtumenetlustes teabe avaldamist käsitleva riigisisese õiguse kohaldamist. Lõigetega 9 ja 10 nähakse ette, et Riigikontrollile on lubatud avaldada finantsjärelevalve tulemusi kajastavaid dokumente ja konfidentsiaalset teavet , kui Riigikontroll vajab teavet, et hinnata FI juhtimise tulemuslikkust seoses järelevalvega kindlustusandjate üle. FIS § 54 1 kohaselt ei ole FI poolt läbiviidav kriisilahendusmenetlus avalik ja sellele kohaldatakse FELS - is ja KKELS - is sätestatut. Kontrollikodadele (s.o Eestis Riigikontrollile) konfidentsiaalse teabe edastamine on lubatud tulenevalt IRRD direktiivi art ikli 66 l õike 5 punktist b . Kui teave pärineb teiselt kriisilahendusasutuselt, avaldatakse see teave Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes eesmärkidel, millega see asutus nõustunud on. 9. peatükk . Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus 1. jagu . Kriisilahenduskolleegium Eelnõu § 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 70 , mis reguleerib kriisilahenduskolleegiumi moodustamist ja ülesandeid. Lõiked 1 – 5 ja 7 . See, et kriisilahendusasutustel on võrdsed kriisilahendusmeetmed ja -õigused, soodustab koordineeritud tegutsemist piiriülese kindlustusgrupi maksejõuetuse korral. Siiski on vaja lisameetmeid, et edendada koostööd ja ennetada killustatud riiklikke reageerimisi. Selleks , et kriisilahendusasutused saaksid kindlustusgruppide kriisilahendusega tegeledes leppida kokku kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis, peaks neil olema kohustus kriisilahenduskolleegiumis koostööd teha ja üksteisega konsulteerida. Selleks , et pakkuda foorumit arutelu pidamiseks ja sellise kokkuleppeni jõudmiseks, tuleks olemasolevate järelevalvekolleegiumide juurde luua kriisilahendu s kolleegiumid, kaasates sinna kriisilahendusasutused ja pädevad ministeeriumid, EIOPA (vaatlejana) ja asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemide eest vastutavad ametiasutused. Kui kindlustusandja tegeleb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega, tuleks kolleegiumisse kaasata ka selle teise lepinguriigi kriisilahendusasutus , et veelgi tõhustada teabevahetust . Vaatlejana võib kolleegiumisse kutsuda kolmanda riigi kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal . Tagamaks, et kriisilahendusasutusi teavitatakse ja nendega konsulteeritakse piisavalt varakult ja struktureeritud viisil, mis võimaldab neil oma volitusi informeeritud ja järjepideval viisil täita, tuleks kindlussektori kriisilahendusasutused ning pangandussektori /väärtpaberiturusektori kriisilahendusasutused kutsuda vaatlejatena üksteise kriisilahenduskolleegiumidesse. See on eriti oluline ennetava finantsseisundi taastamise kavandamise ja kriisilahenduse kavandamise kontekstis, samuti selle hindamisel, kas kriisilahenduse algatamise eeltingimused on täidetud, ning lõpuks kriisilahenduse meetmete võtmisel ühe või mitme finantskonglomeraati kuuluva üksuse suhtes. Kriisilahenduskollee giumi moodustab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus. IRRD direktiivi artikli 70 lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõu, et täpsustada kriisilahenduse kolleegiumite toimimist , sisaldavad sätteid selle kohta, kuidas kolleegiumid peaksid tegema koostööd kriisilahenduskavade koostamisel, gruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ja oluliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamisel , kui see on asjakohane. 2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi kriisilahenduskolleegiumite toimimist käsitleva RTS eelnõu kohta. Lõi kes 6 on loetelu ülesannetest, mille täitmise tagamiseks peab kolleegium kehtestama vastava raamistiku. Need ülesanded on : olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks , kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine , kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine , kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude puhul lahenduse otsimine või nende lahendamine , kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja selles kokkuleppele jõudmine , kindlustusgrupi kriisilahendus s trateegiatest ja kriisilahendusskeemidest avalikkuse teavitamise koordineerimine ning mistahes kindlustuse tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine. Lõikes 8 on esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ülesanded, mida ta kolleegiumi juhatajana peab täitma. Näiteks peab ta koostama kolleegiumi toimimiseks protseduurireeglid, koordineeri ma kolleegiumi tegevust, kutsu ma kokku ja juhata ma kriisilahenduskolleegiumi koosolekuid ning teavita ma eelnevalt selle liikmeid koosolekute korraldamisest, peamistest arutatavatest küsimustest ja asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas selleks, et liikmed saaksid esitada osalemistaotluse . Samuti otsustab ta, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda kriisilahenduskolleegiumi koosolekutel osalema, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasust asjaomaste liikmete ja vaatlejate jaoks, eelkõige selle võimalikku mõju asjaomaste lepinguriikide finantsstabiilsusele . Ka koosolekute otsused ja tulemused teeb juhataja liikmetele teatavaks. Lõige 9 . Kui kolleegiumi koosoleku päevakorras on teemad, mis eeldavad ühisotsusele jõudmist või mis on seotud Eesti s asutatud kindlustusgrupi ettevõtjaga , on FI kriisilahendusüksusel õigus osaleda sellel koosolekul, sõltumata , kas juhataja ta sellele koosolekule on kutsunud. Lõikes 10 on erand kolleegiumi moodustamise kohta. Nimelt ei pea kolleegiumi moodustama, kui muul kujul moodustatud koostöövormid või kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja ülesandeid ning järgivad liikmelisuse ja kolleegiumides osalemise tingimusi ja menetlusi ning teabe vahetamise nõudeid. Sellisel juhul kohaldatakse koostöövormide ja kolleegiumide suhtes samu nõudeid, mis on ette nähtud kriisilahenduskolleegiumide suhtes (lõige 1 1 ). Lõige 1 2 . IRRD direktiivi artikli 14 lõikest 2 tulenevalt peab k riisilahenduskolleegium arvesta ma oma ülesannete täitmisel kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga. Eelnõu § 69 . Euroopa kriisilahenduskolleegium Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 71. Lõige 1 reguleerib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamist, kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja (liidu kindlustusandja) või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks peetav filiaal. Kui mõni neist üksustest asub Eestis, võib FI kriisilahendusüksus koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutusega moodustada Euroopa kriisilahenduskolleegiumi. Lõige 2 . Euroopa kriisilahenduskolleegiumil on asjakohasel juhul samad ülesanded ja funktsiooni d , mis kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumil. Lõige 3 . Kui ainult ühe liikmesriigis asutatud emaettevõtja omanduses on kõik kolmanda riigi kindlustusandja või kolmanda riigi emaettevõtja liidu tütarettevõtjatest kindlustusandjad, juhatab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus kõnealune emaettevõtja on asutatud. Kui see ei ole kohaldatav, juhatab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus on asutatud liidu tütarettevõtjast kindlustusandja, kelle bilansili se vara koguväärtus on kõige suurem. 2. jagu . Otsuse tegemine ja teabevahetus Eelnõu § 70 . Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 69 ning see reguleerib teiste lepinguriikidega arvestamist otsuste tegemisel . FI kriisilahendusüksus peab arvestama järgmiste põhimõtetega: otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse väik s e na ; otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigeaegselt ja vajadusel kiirkorras; F I teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste vastuvõtmine ning meetmete rakendamine; F I ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud; arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise või selle mitte rakendamise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile, rahastule ning negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikides, kus lõplik emaettevõtja ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja tegutseb või kus nad tegutsevad olulise piiriülese kindlustustegevusega; ee smärk on tasakaalustada erinevate lepinguriikide huve ja hoida ära lepinguriikide huvide ebaõiglane kahjustamine või ebaõiglane kaitsmine ; FI kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse läbiviimisel arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud, kui ta leiab, et kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud; kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele ja asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahatutele. Eelnõu § 71. Teabevahetus nõuded Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 72, mis reguleerib teabevahetust asjasse puutuvate asutuste vahel. Lõige 1 . Kui teise lepinguriigi ametiasutus taotleb F I kriisilahendusüksus el t või finantsjärelevalveüksus elt teavet IRRD direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks, edastab FI selle teabe vastavale asutusele. Lõi ked 2 ja 3 . Teabevahetuse koordineerimise roll on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusel. Kui teave on saadud kolmanda riigi ametiasutuselt, tohib seda edastada vaid selle ametiasutuse nõusolekul . 3. jagu . Piiriülene kriisilahendus Eelnõu § 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 73, mis reguleerib olukorda, kui tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või sattumas makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjektiga seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud. Joonis 3 . Kriisilahendus tütarettevõtjast kindlustusandja korral Lõige 1. Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või sattumas makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjektiga seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud, teavitab FI kriisilahendusüksus sellest viivitamata kindlustusgrupi kriisilahendusasutust , kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. Teavitada tuleb ka kavandatavatest kriisilahendustegevustest või maksejõuetusmenetluse meetmetest , mida on asjakohane rakendada. Lõige 2. Sellise teate saamisel hindab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ( pärast asjaomase kriisilahenduskolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist ) kriisilahendustegevus t e või muude meetmete tõenäolist mõju kindlustusgrupile ja teistes liikmesriikides asuvatele kindlustusgrupi ettevõtjatele ning seda, kas kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et kindlustusgrupi teises liikmesriigis asuv ettevõtja vastab kriisilahenduse algatamise eeltingimustele. Lõ iked 3 ja 4 . Kui vastav hinnang on, et kavandatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed ei suurenda tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega on täidetud, võib FI rakendada kavandatud tegevusi või muid meetmeid. Kui vastav hinnang on vastupidine, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus viie päeva (mitte tööpäeva) jooksul teate saamisest arvates ettepaneku kriisilahendusskeemi kohta ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes vastava teate esitas. Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem peaks hõlbustama koordineeritud kriisilahendust, mis tagab kõigi kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks suurema tõenäosusega parimad tulemused. Lõige 5 . Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole viie päeva või kokkuleppel pikema aja jooksul oma hinnangut esitanud , võib teate esitanud tütarettevõtjast asukohariigi kriislahendusasutus rakendada kavandatud tegevus i . Lõikes 6 on esitatud kriisilahendusskeemi sisu. See peaks hõlmama kriisilahendustegevuste kirjeldust, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes läbi viima, et saavutada kriisilahenduseesmärgid ja vastata kriisilahenduse üldpõhimõtetele . Samuti sisaldab skeem selgitust selle kohta, kuidas koordineerida kriisilahendustegevusi kriisilahendusasutuste vahel ning kr iisilahenduse rahastamiskava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid . Lõi ked 7 –9 . Kriisilahendusasutused peavad kriisilahendusskeemis ühisotsusele jõudma. Kriisilahendusasutused, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või otsustavad võtta sõltumatuid kriisilahendusmeetmeid, peaksid selgitama kindlustusgrupi kriisilahendusasutusele ja muudele kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga hõlmatud kriisilahendusasutustele oma mittenõustumise põhjuseid ja teatama neist põhjustest koos üksikasjadega sõltumatute kriisilahenduse meetmete kohta, mida nad võtta kavatsevad. K riisilahendusasutus, kes otsustab kindlustusgrupi kriisilahendusskeemist kõrvale kalduda, peaks põhjalikult kaaluma sellise kõrvalekaldumise võimalikku mõju nende liikmesriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele, kus teised kriisilahendusasutused asuvad, ja kõrvalekaldumise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele osadele. Lõige 10 . Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga mittenõustusvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele seoses kriisilahendusskeemiga, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. Lõige 11 . Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud . Lõi ked 12 ja 13 . Kavandatud kriisilahendustegevus i ja meetme i d tuleb rakendada viivitamata, arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata, teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et luua kõigi makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvate kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks koordineeritud kriisilahendusstrateegia. Lõige 14. Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest. Eelnõu § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 74 ning see reguleerib olukorda, kui lõpliku emaettevõtja puhul on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud. Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tema hinnangul on kriisilahenduse algatamise tingimused lõpliku emaettevõtja puhul täidetud, esitab ta kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostajale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi liikmetele teate kavandatavatest kriisilahendustegevustest või maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida on asjakohane emaettevõtja suhtes rakendada. Lõige 2 . Kriisilahendus tegevused ja meetmed võivad sisaldada ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi rakendamis t , kui : emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed suurendavad tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses grupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega täidetakse; emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed üksi ei ole kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või tõenäoliselt ei anna optimaalset tulemust; üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul; kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi tasandil rakendatavad meetmed on tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi asjakohaseks. Lõi ked 3 ja 4 . Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse poolt välja pakutud meetmed ei hõlma kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus otsuse pärast kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist. Kui need sisaldavad skeemi, vormistatakse see skeem kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ning kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemiga hõlmatud tütarettevõtjatest kindlustusandjate eest vastutavate kriisilahendusasutuste ühise otsusena. Lõi ked 5 ja 6 . Kriisilahendusasutus, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või arvab, et finantsstabiilsusega seotud põhjustel on tal vaja võtta kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes iseseisvalt kriisilahendus tegevusi , mis ei ole kindlustusgrupi kriisilahenduse skeemis esitatud , esitab ta mittenõustumise või kriisilahendusskeemist kõrvalekaldu mi se kohta üksikasjalikud põhjendused ning teatab nendest ning kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi. Mittenõustumisel tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, kriisilahendustegevuste ja muude meetmete potentsiaalset mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ning rahastutele ja kriisilahendustegevuste ning muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele. Lõige 7 . Kriisilahendusasutused, kes nõustuvad kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga, võivad mittenõustuvate kriisilahendusasutuste osalemiseta võtta vastu ühise otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi kohta, mis hõlmab kindlustusgrupi ettevõtjaid nende liikmesriigis. Lõige 8. Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud. Lõiked 9 ja 10. Kavandatud kriisilahendustegevusi ja meetmeid tuleb rakendada viivitamata, arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata, teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et tagada mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes koordineeritud kriisilahendusstrateegia rakendamine. Lõige 1 1 . Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest. 4. jagu . Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus Eelnõu § 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja kriisilahendusmenetluse alusel tehtud otsuste täitmine Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 76. IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib k omisjon esitada nõukogule ettepanekuid läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste kasutamiseks. Lõige 1. Kui eelosutatud lepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse kolmandas riigis t o imuva kriisilahendusmenetluse suhtes käesolevas paragrahvis sätestatut. Sama on ka siis, kui leping on küll sõlmitud, kuid see ei reguleeri kolmandas riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist ja selles tehtud otsuste täitmist. Lõige 2 . FI kriisilahendusüksus otsustab, kas tunnustada ja kohaldada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust (välja arvatud juhul, kui § 7 6 sätestab teisiti), kui see menetlus puudutab liidu tütarettevõtjat, kolmandast riigist pärit ettevõt ja liidu filiaali või emaettevõtjat. Lõige 3 . Otsuse tegemisel võetakse arvesse iga sellise liikmesriigi huve, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb, ning eelkõige kolmandas riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selles tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele osadele ja nende liikmesriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele. Lõige 4 . FI kriisila hendusüksusel on järgmised õigused ja volitused: kasutada kriisilahendus õigusi k olmanda riigi kindlustusandja või tema emaettevõtja vara suhtes, kui see vara asu b Eestis või on Eesti õigusaktis reguleeritud või k olmanda riigi kindlustusandja õiguste ja kohust i ste suhtes, mis on seotud filiaaliga Eestis või millega seotud nõuded on sisse nõutavad Eestis ; viia lõpule omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult vastava meetme rakendamist ; kasutada lepingulisi õigusi piiravaid meetmeid ; t ühistada teatud lepingulised õigused – t eha lepingulised lõpetamis- või kiirendamisklauslid tühiseks, kui need tulenevad kolmanda riigi kriisilahendus meetmest, eeldusel et lepingu põhikohustused (nt maksed, tarned, tagatised) jätkuvalt täidetakse. Lõige 5 . Kui kolmanda riigi pädev asutus otsustab, et selles riigis registreeritud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse eeltingimustele, võib FI kriisilahendusüksus sellise kindlustusandja Eestis asuva emaettevõtja suhtes rakendada kriisilahendusmeetmeid, kui see on vajalik avalikes huvides. Ehk kui kolmandas riigis asuv tütarettevõtja satub raskustesse , võib see mõjutada liidus asuvat emaettevõtjat ning kogu grupi stabiilsust. Eesmärk on võ imaldada ennetavat sekkumist emaettevõtja tasandil. Lõige 6. Kui Eesti tunnustab kolmandas riigis läbi viidud kriisilahendusmeetmeid, ei tähenda see, et Eestis ei võiks samal ajal algatada tavapärast pankrotimenetlust . Eelnõu § 75 . Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle alusel tehtud otsuste täitmisest Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 77 ning selles on sätestatud, millistel juhtudel võib keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest või otsuste täitmisest. Esiteks võib seda teha, kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise lepinguriigi finantsstabiilsusele . Samuti võib keelduda, kui Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, et saavutada üks või mitu kriisilahenduseesmärki või kui võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluses samaväärselt kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused õigused . Tunnustamise keeldumise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et tunnustamine või otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele või tunnustamise või otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva õigusega. Eelnõu § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 78. Lõike 1 kohaselt on FI kriisilahendusüksusel kõik õigused kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes (kooskõlas lõikega 2) , kelle suhtes ei rakendata üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kelle suhtes rakendatakse kolmandas riigis menetlust ja esineb üks käesoleva seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamisel kohaldub § 5 3 . Lõige 2 . Lõikes 1 osutatud õigusi võib kasutada juhul, kui see on vajalik tulenevalt avalikust huvist ja täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: filiaal ei vasta või tõenäoliselt ei vasta [kindlustustegevuse seaduse §-s 39 sätestatud] filiaali asutamise loa andmise ja tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes eraõiguslik, järelevalve line või asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja jooksul ära makseraskustesse sattumise; kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või ei soovi või tõenäoliselt ei suuda täita oma kohustusi filiaali võlausaldajate ees või nende kohustiste sissenõutavaks muutumisel, mis on võetud filiaali nimel, sealhulgas seoses kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate maksetega, ning FI kriisilahendusüksus on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust; kolmanda riigi ametiasutus on algatanud kolmandas riigis kriisilahenduse seoses kolmanda riigi kindlustusandjaga või on teavitanud F I kriisilahendusüksust kavatsusest selli se menetlus algata mise kohta . Lõige 3 . Kui FI kriisilahendusüksus võtab seoses kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaaliga iseseisvalt meetme, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja rakendab mee det vastavalt kriisilahenduse üldpõhimõtetele ja nõuetele . Eelnõu § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 79. IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib k omisjon esitada nõukogule ettepanekuid läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste kasutamiseks. IRRD artikkel 79 reguleerib olukorda, kui eelkirjeldatud lepingut kolmanda riigiga pole sõlmitud või kui see leping on sõlmitud, aga see ei hõlma all kirjeldatut . Nimelt võib EIOPA sõlmida mittesiduva koostööalase raamkokkuleppe asjaomaste kolmandate riikide ametiasutustega. Rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate ning kindlustusgruppide tulemuslik kriisilahendus eeldab koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide kriisilahendusasutuste vahel. Koostööalaste raamkokkulepetega kehtestatakse osalevate ametiasutuste vahel menetlus ja kord vajaliku teabe vahetamiseks ja koostööks mõne järgmise ülesande või kõigi järgmiste ülesannete täitmisel ning mõne järgmise õiguse või kõigi järgmiste õiguste kasutamisel seoses kindlustus- või edasikindlustusandjate ja kindlustusgruppidega : kriisilahenduskavade väljatöötamine; kindlustusandjate ja kindlustusgruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamine; kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaoludega tegelemine või nende kõrvaldamise õiguse kasutamine; ennetavate meetmete rakendamine; kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine. Sama artikli lõike 3 kohaselt võib nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus sõlmida kolmandate riikide asjaomaste asutustega koostöökokkuleppe , mis on kooskõlas EIOPA raamkokkuleppega . Selliste kahepoolsete kokkulepete väljatöötamine peaks tagama asjaomaste rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate puhul tulemusliku kavandamise, otsuste tegemise ja koordineerimise. Võrdsete tingimuste loomiseks peaksid sellised kahepoolsed kokkulepped olema vastastikused, nii et kriisilahendusasutused tunnustavad üksteise menetlusi ja tagavad nende täitmise, välja arvatud siis, kui on tegu erandjuhtumiga, mis võimaldab keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest. K ui eelviidatud leping ei sisalda koostöökokkuleppes kokkulepitu t , kohalduvad samuti vastavad kokkuleppe d. Eelnõu § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 80, mis reguleerib kolmanda riigi ametiasutusele teabe edastamisel konfidentsiaalsuse ja isikuandmete kaitsega seotud nõuete järgimist. Lõige 1 . Nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus ning Ra M võivad kolmanda riigi ametiasutusele edastada teavet üksnes juhul, kui selle asutuse suhtes kehtivad §-s 67 sätestatuga vähemalt samaväärsed ametisaladuse hoidmise nõuded ning seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste kriisilahendus - ja järelevalve ülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas konfidentsiaalsusnõuetega ühelgi teisel eesmärgil. Kuna direktiivi sõnastus viitab üksnes kriisilahendusülesannete täitmisele, on Komisjon täiendavalt selgitanud: IRRD artikli 66 lõike 4 punkt b sätestab, et kriisilahendusasutustel ja järelevalveasutustel on lubatud jagada teavet muu hulgas kolmandate riikide asutustega, kes täidavad ülesandeid, mis on võrreldavad kriisilahendusasutuste ülesannetega, tingimusel, et järgitakse IRRD artiklit 80. A rtikli 80 lõike 1 sissejuhatav osa viitab sõnaselgelt ennetavate taastamis kavade jagamisele. Grupi ennetavaid taastamis kavasid hindavad ja vaatavad IRRD kohaselt esmalt läbi järelevalveasutused . K riisilahendusasutuste roll on seevastu oluliselt piiratum – nad üksnes analüüsivad neid kavasid ja esitavad soovitusi vastavalt IRRD direktiivi artiklile 6 lõikele 2. Eeltoodust tuleneb, et IRRD direktiivi artikli 66 lõike 4 punkti b ja artikli 80 lõike 1 sissejuhatavas osas nimetatud ELi asutustel ja ministeeriumidel peaks olema võimalik jagada (konfidentsiaalset) teavet, eelkõige ennetavaid taastamis kavasid nende kolmandate riikide asutustega, kelle jaoks see teave on asjakohane. Lõige 2 . Kui andmete jagamine hõlmab isikuandmeid ja need antakse üle kolmandale riigile, siis peab see toimuma kooskõlas EL-i ja riiklike andmekaitsereeglitega. Andmekaitse jääb kehtima ka siis, kui andmed liiguvad üle piiri. Lõige 3. Kui FI -l või Ra M- il on teavet, mis on saa d ud teise lepinguriigi ametiasutuselt, võib ta seda jagada kolmanda riigi ametiasutusega ainult juhul, kui tal on selleks vastav nõusolek ja seda tehakse selle teise lepinguriigi ametiasutuse heakskiidetud eesmärgil. 1 0 . peatükk . Haldussund ja vastutus 1. jagu. Haldussund Eelnõu § 79. Ettekirjutus Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artik kel 83 seoses haldus sunni rakendamisega. FI-l on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamisel või kriisilahendusülesannete täitmisel on avastatud KKELS rikkumine või esineb rikkumise oht. Ettekirjutisega võib nõuda kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku volituste peatamist või nõuete rikkumise lõpetamist või rikkumise kordumisest hoidumist. Haldussunni rakendamisega on vaja tagada kindlustusandjate poolt IRRD direktiivist tulenevate nõuete täitmine ning tagada, et finantsasutustele saaks osaks sarnane kohtlemine tervikuna EL-s . Eelnõu § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär Paragrahv sätestab FI õiguse rakendada sarnaselt teistele finantssektori eriseadustele sunniraha ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral . Sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (AT S S § 2) . Seega tuleb enne sunniraha rakendamist teha hoiatus. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. Rakendatavad sunniraha määrad peaksid heidutama rikkujat ja võtma ära võimaluse teenida rikkumiste arvelt olulist kasu. Kuna AT S S § 10 lõike 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu paragrahvis sätestatud sunniraha ülemmäärad . F I haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks kuni 5 miljonit eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa . Juriidilise isiku puhul esmakordse haldusakti täitmata jätmisekorral kuni 32 000 eurot, järgmistel kordadel kokku kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10% juriidilise isiku aastasest kogukäibest. Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel . Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu ( revenue ) , mistõttu võetakse lõike 3 kohaselt käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed , mis kindlustusandja esitab avalikus SFCR aruandes. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on kogu käibeks eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi. 2. jagu. Vastutus. IRRD direktiivi artikli 83 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et nende õigus- ja haldusnormidega on ette nähtud halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Sama artikli lõike 2 punktides d ja e on sätestatud rahalised trahvid, mida võib kohaldada juriidilise ja füüsilise isiku puhul. Väärteokoosseis on vajalik üksnes selliste õiguslike kohustuste sanktsioneerimisel, mille õigeaegse või täieliku täitmata jätmisega kaasneb oluline oht või kahju õigus hüvele. Kui kohustus ei ole täidetud ja ka oht või kahju ei ole saabunud, piisab subjekti tegutsema kohustamiseks haldussunnist . Finantssektori väärteokoosseisude vajalikkust on käsitletud SE 111 seletuskirjas. Seletuskirjas on selgitatud, et f inantsjärelevalve prioriteet on riskihinnangute alusel konkreetse ohu tõrjumine. Üldjuhul on FI-l võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha. Sellest lähtekohast võetuna ei peaks väärteokoosseisud vajalikud olema. Sellisel lähenemisel on finantssektori jaoks kaks olulist puudust. Esiteks, rikkuja suhtes rakendatava meetme heidutavuse juures hinnatakse sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusust), kuid eelpool toodud lähenemise mõjusus ei ole finantsvaldkonnas piisav. Sellise lahenduse üld - ja eripreventiivne eesmärk ei ole selge. Eelkõige jääb vajaka üldpreventsiooni positiivne eesmärk, kuna õiguskord ei annaks avalikkusele selget märki õigusrikkumise hukkamõistetavuse kohta. Sunniraha meede ei heiduta finantsjärelevalvesubjekte nõudeid rikkumast, teades, et nõuete rikkumisele võib järgneda vaid ettekirjutus, s.t ettekirjutuse täitmisel ei ole neil vaja karta rahalist karistust. Teiseks, finantssektori puhul võib iga nõude rikkumisega kaasneda oluline kahju avalikkusele, eelkõige investoritele ja võlausaldajatele, aga ka kolmandatele isikutele. Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda seaduskuulekat käitumist ja kõrvaldada eelkõige selliseid rikkumisi, mille tagajärjed ei avalda mõju kolmandatele isikutele, kuid välistatud ei ole, et mõni, olemuselt kõrvaldatav, seaduse nõuete rikkumine toob kaasa piisava ohu või kahju, et vajalik on ka väärteokoosseisu sätestamine. Seega, kuna s unniraha kohaldamine eeldab ATSS kohaselt eelnevat ettekirjutust, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost ning sunnirahale peab eelnema hoiatus , siis k irjeldatud mitmeastmeline menetlus nn täispikas vormis ei sobi vahetu ohu situatsioonides. Paljudel juhtudel nõuab konkreetne situatsioon korrakaitseorgani kohest tegelikku sekkumist, et kõrvaldada ohuolukord. Eelnõu § 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine Paragrahviga nähakse ette karistus seoses ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise , haldamise, ajakohastamise ja FI-le esitamise nõuete rikkumisega. IRRD direktiivi artikli 83 lõike 1 punkti a kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende õigus- ja haldusnormidega on ette nähtud halduskaristused ja muud haldusmeetmed vähemalt , kui rikutakse artiklit 5 või 7, sest ei koostata, hallata ega ajakohastata ennetavat finantsseisundi taastamise kava ega kindlustusgrupi ennetavat finantsseisundi taastamise kava . Ennetavale finantsseisundi taastamise koostamise kohustus on sätestatud eeln õu § 6 lõikes 1, kava esitatavad nõuded on sätestatud §-s 7 ja grupi kava nõuded on sätestatud §-s 10. Säte hõlmab piiritletud rikkumisi, nimelt: kava koostamata jätmine (§ 6 lõi ke 1 , § 10 lõi gete 1 ja 9 rikkumine ) ; kava ajakohastamata jätmine (§ 7 lõi ke 9 , § 10 lõike 6 rikkumine ) ; kava esitamata jätmine F I-le (§ 6 lõi ke 1 , § 10 lõi ke 1 rikkumi ne ) ; vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamine kavas või selle esitamisel (§ 7 lõi gete 2–4 , 7 , § 10 lõige te 4 ja 5 rikkumine ) . Ennetav finantsseisundi taastamis e kava on kriisiennetuse keskne instrument, mis võimaldab nii kindlustusandjal kui ka F I-l kavandada meetmeid kindlustusandja maksejõuetuse risk i maandamiseks . Kava puudumine või ebausaldusväärsus takistab õigeaegselt tegutsemist ning seab muu hulgas ohtu kindlustusvõtjate ja muude õigustatud isikute kaitse . Kuigi ettekirjutus ja sunniraha on sobivad vahendid kohustuse täitmisele suunamiseks, ei pruugi need olla piisavad olukorras, kus rikkumine seisneb teadlikus või raskes hooletuses toime pandud kohustuse eiramises või eksitava teabe esitamises. Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Seega, a rvestades, et finantsseisundi taastamise kavade kvaliteedist sõltub otseselt kindlustusvõtjate kaitse ja finantsstabiilsuse säilimine, on karistuste olemasolu proportsionaalne ja põhjendatud. Eelnõu § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine Paragrahviga nähakse ette karistus seoses kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumisega. Eelnõu § 18 lõike 1 kohaselt võib F I kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks vajaliku teabe esitamist. Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. SE 111 seletuskirjas on selgitatud, et f inantsvaldkonna haruseadustes tuleb teabe avalikustamise või esitamise kohustuse rikkumist käsitada väärteona. Selle kohta annab kinnitust ka asjaolu, et finantsvaldkonda reguleerivates EL õigusaktides on nimetatud rikkumiste eest ette nähtud lisaks muudele haldusmeetmetele ka kõrged rahalised halduskaristused . Haldusmenetluse läbiviimine (ettekirjutuse tegemine ja selle täimisele mõjutamine läbi sunniraha) ei pruugi antud rikkumise korral olla kohane meede. Väärteovastutuse ette nägemine olukorras, kus kindlustusandja ei esita kriisilahenduskava koostamiseks või rakendamiseks vajalikku teavet, on vajalik kriisilahendusraamistiku toimivuse tagamiseks. Kriisilahenduskava koostamine ja ajakohastamine põhineb õigeaegsel, täielikul ja usaldusväärsel teabel kindlustusandja kohta . T eabe esitamata jätmine või selle ebapiisavus võib takistada kriisilahendusmeetmete kavandamist . Erinevalt tavapärasest järelevalvemenetlusest võib kriisilahenduse puudulik ettevalmist us põhjustada kahju kindlustusvõtjatele ja finantsstabiilsusele. Kuigi ettekirjutus ja sunniraha on sobivad vahendid kohustuse täitmise tagamiseks tavapärases olukorras, ei pruugi need olla piisavad, kui teabe esitamata jätmine või eksitava teabe andmine on tahtlik või raskest hooletusest tingitud ning seab ohtu kriisilahenduse eesmärkide saavutamise. Arvestades kriisilahenduse mõju kindlustusvõtjate kaitsele ja avalikule huvile, on sellise karistuse kehtestamine proportsionaalne ja põhjendatud. Eelnõu § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teatamise kohustuse täitmata jätmine Paragrahviga nähakse ette karistus seoses makseraskustesse või tõenäoliselt makseraskustesse sattumisest teatamise kohustuse rikkumisega. Nimelt on kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt i juht kohustatud teavitama FI finantsjärelevalveüksus t, kui ettevõtja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse. Teavitamine peaks toimuma asjaolude ilmnemise korral viivitamata. Väärteomenetluse aluseks on olukord, kus juht teadis või professionaalse hoolsuse kohaselt pidi teadma makseraskuse tõenäosusest , kuid jättis teavituse tegemata. Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse (§ 26 lõige 3) , kui : ta ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade , ta ei täida tegevusloa tingimusi või ei täida olulises ulatuses talle õigusaktides kohalduvaid nõudeid või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei täida lähitulevikus olulises ulatuses talle õigusaktides kohalduvaid nõudeid, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele; t ema varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et lähiajal ei jätku varast kohustiste täitmiseks; ta ei ole võimeline õigeaegselt tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus; ta taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust . SE 554 seletuskirjas on välja toodud, et k ui andmete esitamine toimub järelevalveorgani nõudel, on see reeglina tagatav haldussunniga (kui andmeid nõudmisel ei esitata, saab teha vastava ettekirjutuse, kohaldada sunniraha jne). Kui aga andmete esitamise initsiatiiv peab tulema isikult endalt, ei pruugi järelevalvet teostav asutus sellisest kohustusest teadagi saada. Seega tuleb teatud juhtudel ette näha karistusnorm, et tagada halduse tõhus toimimine. Kui kindlustusandja juht jätab makseraskustesse sattumise teavituse tegemata , ei ole tegemist üksnes formaalse puudusega, mida saaks tagantjärele sundida parandama, vaid rikkumisega, mis takistab kriisilahendus asutusel oma ülesande täitmist õigel ajal . Makseraskusesse sattumine või selle tõenäosus on käivitav kriteerium kriisilahendamise algatamiseks. Seega, k ui kindlustusandja juhtorgan makseraskusest või selle tõenäosusest teavitamata, või viivitab teavitamisega, võivad tagajärjed olla järgmised: k riisilahenduse algatamine viibib ; k indlustusandja finantsseisund halveneb veelgi; k indlustusvõtjate ja muude võlausaldajate kahju suureneb ; v õib väheneda kriisilahendus meetmete tõhusus ; v õib tekkida olukord, kus avaliku sektori sekkumise vajadus suureneb . Selliseid tagajärgi ei ole võimalik tagantjärele haldusmeetmetega heastada. Arvestades, et kriisilahenduse algatamine toob kaasa olulised tagajärjed juhtorganitele ja omanikele , võib tekkida huvi teavitamis t edasi lükat a , mistõttu on vajalik, et karistus oleks piisavalt heidutav . Haldusmeetmed jäävad siiski esmaseks reageerimisvahendiks olukordades, kus makseraskuse esinemine ei ole üheselt selge või rikkumine on menetluslikku laadi. Teavitamiskohustuse rikkumine on tuvastatav järelevalve käigus. Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas . Kuna teavitamise kohustus on ettevõtja juhil, ei ole juriidilise isiku puhul karistust ette nähtud. Eelnõu § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel. Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu ( revenue ), mistõttu võetakse lõike 3 kohaselt käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed, mis kindlustusandja esitab avalikus SFCR aruandes. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on kogukäibeks eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi. Eelnõu § 85. Menetlus Lõige 1 . Väärtegude kohtuväline menetleja on F I . Lõige 2 . Väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis on analoogne ka teisest finantssektori seadustes (nt KAS, KindlTS , MERAS, IFS, VpTS ) sätestatud aegumistähtajaga. Väärtegude nn üldine aegumise tähtaeg on kaks aastat. KarS § 81 lõige 3 võimaldab väärtegude kaheaastase aegumistähtaja asemel ette näha ka viie aastase aegumistähtaja. F I on tähelepanu juhtinud, et üldine aegumise tähtaeg ei ole finantsvaldkonnas toimepandud väärtegude keerukuse tõttu menetluse läbiviimiseks piisav. Finantssektori väärtegude kolmeaastased aegumistähtajad nähti ette finantsvaldkonna väärteokaristuste reformi raames. Paralleelselt menetleti JuMi vastutusvaldkonda kuuluvat karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid), mille seletuskirjas on selgitatud, et „väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel avaldati arvamust, et kõrgema rahatrahvi ülemmääraga karistatavate väärtegude korral tuleks sätestada senisest pikem aegumistähtaeg. Eelnõu koostamisel leiti algselt, et kuna kehtiv õigus võimaldab teatud väärtegude korral sätestada kaheaastase aegumistähtaja asemel kolmeaastase aegumistähtaja ( KarS § 81 lg 3) ning suurema ebaõigussisuga teise astme kuritegu aegub viie aastaga ( KarS § 81 lg 1 p 2), ei ole praegu erisuse loomine vajalik. Sellegipoolest leiti ka eelnõu kooskõlastamisel esitatud arvamustes jätkuvalt, et väärtegude üldine aegumistähtaeg ei võimalda finants- ja andmekaitse valdkonnas väärteomenetlusi tõhusalt läbi viia, arvestades nendes valdkondades toime pandavate väärtegude keerukust“. Teise lugemise seletuskirjas on lisaks, et „esimese lugemise läbinud eelnõus ei nähtud ette väärtegude aegumistähtaja pikendamist, vaid sätestati täiendavad aegumise katkemise alused. Arvestades siiski teatud valdkondade eripära, võib senisest suuremate trahvide korral olla põhjendatud ka pikemate aegumistähtaegade sätestamine. Nii näiteks on EL määruse (EU) 468/2014 artikli 130 kohaselt Euroopa Keskpanga poolt kohaldatavate trahvide korral aegumistähtajaks 5 aastat. Kui krediidiasutus ei allu Euroopa Keskpanga järelevalvele, oleks Eestis sama rikkumise korral aegumistähtaeg põhjendamatult lühem. Kehtiv KarS § 81 lg 3 näeb ette, et üldreeglina on väärteo aegumistähtaeg 2 aastat ning seaduses sätestatud juhtudel võib ette näha kolmeaastase aegumistähtaja. Ettepaneku kohaselt jääks KarS § 81 lg 3 üldreegliks 2 aastat, kuid seaduses võib ette näha ka kuni 5-aastase aegumistähtaja (so kolme-, nelja- või viieaastase aegumistähtaja). Arvestades siiski, et 5-aastane aegumistähtaeg on ka teise astme kuriteo aegumistähtajaks, peaks nii pikk aegumistähtaeg väärtegude korral olema siiski erandlik.“. Käesoleva lõike puhul on otsustat ud , et asjakohane on rakendada analoogset lähenemist kõikide finantssektori karistusi puudutavate õigusnormide puhul, mistõttu on kolmeaastane aegumistähtaeg ette nähtud ka käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 86 ) Eelnõu § 86 p unktid 1 ja 2 . FIS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib riiklikku finantsjärelevalvet ja kriisilahendust. Lõike 1 muutmine. Kuna nii FELS kui ka KKELS reguleerivad ka finantsjärelevalvega seonduvat (nt järelevalve ja menetlused seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavade või varajaste sekkumismeetmetega) , on lõikesse 1 lisatud viited ka nendele seadustele. Lõike 3 muutmine. Finantskriisi lahendamine FIS tähenduses on muu hulgas kriisilahendustegevuse läbiviimine KKELS tähenduses . Eelnõu § 86 p unkt 3 – FIS § 3 muutmine . Paragrahv sätestab finantsjärelevalve ja finantskriisi lahendamise eesmärgid. Lõi ke 2 sõnastusse lisatakse kindlustusandjad ja kindlustusvõtjad ehk finantskriisi lahendumise eesmärk on ka kindlustusandjate maksejõuetusest tuleneva te negatiivse te mõju de vältimine, kindlustusvõtjate ning kindlustusandjate kriitiliste funktsioonide katkematu toimimi se tagamine. Eelnõu § 86 punkt 4 – FI S § 5 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse põhimõtteid. Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et ka väärteomenetluse korral tuleb arvestada riskide ja võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust ning varasemaid õigusrikkumisi, õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku aastasissetulekut, samuti tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutusega tehtava koostöö ulatust. Samuti lisatakse samasse lauses se , et arvestada tuleb ka kr iisilahendusasutusega tehtava koostöö ulatust (IRRD direktiivi artikli 86 punkti f ülevõtmiseks). Eelnõu § 86 punktid 5–9 . FIS § 5 1 muutmine. Paragrahv reguleerib finantskriisi lahendamise üksuse moodustamist ja selle funktsioone. Paragrahvi muudetakse tulenevalt IRRD direktiivi artiklist 3, mille kohaselt peab iga liikmesriik määrama ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kasutada kriisilahendusõigusi. Eesti s on selleks asutuseks FI, kelle juurde on juba moodustatud finantskriisi lahendamise üksus. Lõike 1 muutmine. Finantskriisi lahendamise üksuse ülesandeks on ka KKELS-ist tulenevate kriisilahendusülesannete täitmine (lõikesse lisatud viide KKELS - ile ). Samuti laiendatakse isikute ringi, kelle suhtes kriisilahendusülesandeid täidetakse (kindlustusandjad, kindlustusandjatega ühte konsolideerimisgruppi kuuluvad isikud ning kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid). Lõike 4 muutmine ja uus lõige 5 . IRRD direktiivi artikli 3 lõige 3 näeb ette, et k ui kriisilahendusasutus täidab ka muid funktsioone, sealhulgas järelevalvefunktsioon i , peab olema kehtestatud sobiv struktuurne kord, et vältida huvide konflikti kriisilahendusasutusele antud funktsioonide ja järelevalve- või muude funktsioonide vahel . Liikmesriik peab tagama, et selle korraga tagatakse tegevuse tegelik sõltumatus, sealhulgas kriisilahendusasutuse töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside eraldatus nimetatud kriisilahendusasutuse järelevalvealastest või muudest funktsioonidest. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse korral on täpsustus, e t selle korraga tagatakse mh kriisilahendusasutuse töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside eraldatus , on vastav täpsustus lisatud ka lõikesse 4. Siiski on IRRD direktiivis ka erand, et töötajaid võib erinevate funktsioonide vahel jagada, kui vastavad tingimused selleks on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks, et tulla toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada jagatud töötajate eksperditeadmisi. Eelnõu § 86 punkt 10 – FIS § 6 muutmine. Paragrahvi 6 lõikes 1 2 on ette nähtud Inspektsiooni ülesanded finantskriisi lahendamise eesmärgi saavutamiseks . Punktidesse 3 ja 4 on lisatud viited KKELS - ile . FI ülesandeks on rakendada kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi ning haldussundi mh KKELS alustel, ulatuses ja korras. Eelnõu § 86 punkt 11 – FIS § 7 muutmine. Kuna § 5 1 uue lõike 5 kohaselt võib FI töötajaid erinevate funktsioonide vahel jagada, kui vastavad tingimused on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks, et tulla toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada jagatud töötajate eksperditeadmisi , on lisatud § 7 lõike 2 punkti täpsustus, et nõukogu kinnitab ka juhatuse ettepanekul vastavad töötajate jagamise tingimused. Eelnõu § 86 punkt 12 – FIS § 33 muutmine. Paragrahv näeb ette töötajate taandamise sätted seoses järelevalvemenetlusega. Lõigete 1 ja 3 ulatus laiendatakse ka kriislahendusmenetlusele ehk töötaja ei võta kriisilahendusmenetlusest osa ega osale juhatuse otsuse ettevalmistamisel, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist. Samuti, kui juhatuse esimehel tekib põhjendatud kahtlus töötaja erapooletuses, on tal õigus töötaja kriisilahendusmenetlusest või juhatuse otsuse ettevalmistamisest kõrvaldada. Eelnõu § 86 punkt 13 – FIS § 46 täiendamine uute lõigetega 1 1 –1 3 . Paragrahv reguleerib koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. Uus lõige 1 1 . KindlTS u ue § 100 1 kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja võtab arvesse ja analüüsib ORSA raames makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske , mille realiseerumine võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja üldist maksevõimet ning kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. Kord aastas peab FI EIOPA-t ja ESRB -d teavitama sellistest kindlustusandjatest, kellelt ta vastavat hindamist nõuab. Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab ta selle teavituse esitama kindlustusgrupi kohta. Nimelt kohaldatakse Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt direktiivi I jaotise IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis ehk kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda KindlTS § 100 1 sätestatud hindamist kindlustusgrupi tasandil. Uus lõige 1 2 . KindlTS u ue § 235 1 lõike 5 kohaselt võib FI ettekirjutusega piirata või peatada aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele muude maksete tegemise, aktsiate või osade tagasiostmise ja omavahendite tagasimaksmise või lunastamise, piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise ning peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda. FI teavitab EIOPA-t ja ESRB-d, kui ta vastavat õigust kasutab . Uus lõige 1 3 . KindlTS u ue § 235 2 lõike 5 kohaselt võib elukindlustuslepingu üles ütlemise peatamise õigust kasutada kõikide Eesti kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest. Sellisel juhul tuleb sellest ka EIOPA-t ja ESRB-d teavitada, kui vastavat õigust rakendatakse süsteemse riski vähendamiseks. Teade sisaldab rakendatud meetme kirjeldust, kestust ja meetme rakendamise põhjuseid, sealhulgas kirjeldust meetme tõhususe ja proportsionaalsuse kohta seoses kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitsega. Eelnõu § 86 punktid 1 4–20 . FIS § 46 3 muutmine. Paragrahv reguleerib koostööd EIOPA ja seotud organisatsioonidega. Lõike 3 täiendamine uu te punkti dega 6 –11 . Lõikes 3 on loetelu teabest, mida FI peab kord aastas EIOPA- le esitama. Uue punkti 6 kohaselt tuleb EIOPA - le anda kord aastas ülevaade proportsionaalsuse meet m eid rakendavatest kindlustusandjatest ( kogu arv) väikes te ja mittekeeruka te kindlustusandja te ning muude kindlustusandjate lõikes , kes saavad õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid (näiteks, kui proportsionaalsuse meetmeid kasutab 5 kindlustusandjat, siis tuleb teavitada, et kolm neist on väiksed ja mittekeerukad kindlustusandjad ning kaks kasutab meetmeid FI nõusolekul) . Samuti tuleb teavitata igat meedet või lihtsustust kasutatava te kindlustusandjate arv. Punkti 8 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava kohustus, tuues eraldi välja nende arvu, ke lle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid ehk kelle puhul vähendatakse kava sisu ja detailsus t , muudetakse esmase kava koostamise tähta ega ning vähendatakse kava ajakohastamise sagedus t. Punkti 9 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kelle kohta koostatakse kriisilahenduskava , tuues eraldi välja nende arvu, kelle puhul kohaldatakse lihtsustatud lähenemist ehk kelle kohta kriisilahenduskava koostades on FI vähenda nud kava sisu ja detailsust või ta ajakohastab kava harvemini kui iga kahe aasta järel. Punkti 10 kohaselt tuleb EIOPA- le esitada kvantitatiivne teave KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta . Viidatud sätte kohaselt määrab FI kindlustusandjad, kelle suhtes kohalduvad lihtsustatud nõuded, hin nates järgmisi asjaolusid – kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, arvestades tema majandustegevuse iseloomu , õiguslikku vormi ja aktsionäride või osanike struktuuri , tema suurust, tegevuse ulatust ja keerukust ning riskiprofiili . Samuti hindab FI tema seotust teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt ning seda, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele, kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt. Seega tuleks anda EIOPA- le numbriline teave näiteks selle kohta mitu kindlustusandjat vastas iga kriteeriumi /asjaolu alusel lihtsustatud lähenemise tingimustele või näiteks mitu kindlustusandjat jäeti konkreetse kriteeriumi tõttu lihtsustuste kohaldamise alt välja. Punkt 11. Kuna seaduse ei reguleeri detailselt eraldi , mida tähendab lihtsustatud nõuete kasutamine , tuleb EIOPA- le esitada ka lihtsustatud nõuete ja n - ö seaduses sätestatud nõuete võrdlus. Näiteks , kas vähendati kava mahtu või ajakohastamise sagedust (nt kord kolme aasta jooksul, mitte k ahe aasta järel ) või kava koostamise tähtpäeva . Lisaks tuleb esitada n - ö mahuline võrdlus ehk protsendina välja tu ua teave selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel ehk kui suur osa kõikide Eesti kindlustusandjate kapitalinõuetest, preemiatest, tehnilistest eraldistest ja varast on seotud lihtsustatud lähenemise alla kuuluvate kindlustusandjatega. Uus lõige 3 1 . Uues KindlTS § 235 1 l õikes 3 on sätestatud, et kui FI-l on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on FI-l õigus kindlustusandjalt ettekirjutusega nõuda likviidsuspositsiooni parandamist. Asjakohasel juhul jagab FI EIOPA - ga tõendeid likviidsusriski vastuvõtlikkuse kohta. Lõike 4 muutmine . Kuna EIOPA - le kord aastas kindlustus grupi kohta esitatava teabe loetelu täieneb, muudetakse senine tekst punktiks 1 ja uue kohustusena (pu n kt 2) peab FI , kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kord aastas andma EIOPA - le ülevaate kindlustusgruppidest (arv u ), kes on väikesed ja mittekeerukad kindlustusgrupid ning muude kindlustusgruppide arvu, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsuse meetmeid. Samuti tuleb teavitada igat meedet või lihtsustust kasutava kindlustusgruppide arvu. Lisaks peab FI kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena teavitama EIOPA-t kord aastas kindlustusgruppide arvu st , kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus , tuues eraldi välja nende arvu , ke lle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid (punkt 3 ) . Punkti 4 alusel tuleb esitada EIOPA- le teave kindlustusgruppide arv u kohta , kelle kohta on koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava , tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid . Analoogselt § 46 3 lõike 3 punktiga 10 tuleb esitada KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta kvantitatiivne teave, kuid seda kindlustusgrupi vaates (punkt 5). Punkt 6. EIOPA- le tuleb esitada ka lihtsustaud nõuete ja seaduses sätestatud nõuete võrdlus ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel. Uus lõige 6 1 . Kuna IRRD artikli 85 lõike 1 kohaselt peavad kriisilahendusasutus ja järelevalveasutus teavitama EIOPA-t kõikidest nende poolt artikli 83 alusel määratud halduskaristustest ja võetud muudest haldusmeetmetest ning annavad teavet esitatud kaebuse seisu ja tulemuse kohta , täiendatakse § 46 3 FI kohustusega teavitada EIOPA-t KKELS- is sätestatud kohustuse rikkumisega seoses väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist . Samuti tuleb EIOPA- le teada anda, kui see lahend või haldusakt kaevati edasi ning edasikaebamise tulemusest. Lõike 7 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 152 lg 2 täpsustusest, on ka punkti 2 sõnastuses osutatud tarbijakaitsega seotud riskidele. Lõige 8 muutmine. Lõike 8 kehtiva sõnastuse kohaselt võib FI teavitada kohe teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kui tal on tõsine ja põhjendatud kahtlus seoses teise lepinguriigi kindlustusandja tegevusega Eestis. Muudatusettepaneku kohaselt võib FI teavitada muu hulgas EIOPA-t. Uue lõike 11 kohaselt peab FI teavitama EIOPA-t, kui teeb keelduva otsuse seoses äriühingule tegevusloa andmisega (kindlustusandjana tegutsemise tegevusluba). EIOPA- le tuleb esitada tegevusloa taotleja identifitseerimist võimaldavad andmed (nt ärinimi , registrikood ) ja keeldumise põhjus ed . Eelnõu § 86 punkt 21 – FIS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib FI koostööd välisriikide pädevate asutustega. Uus lõige 15 . FI-l on õigus taotleda te i ses lepinguriigis tegevusluba taotleva ettevõtja tegevusloa taotluse ühishindamist , kui sellel ettevõtjal on seos Eesti kindlustusandjaga. Vastav õigus on juhul, kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida mitme lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. V õimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud standardset konsulteerimismenetlust. Eelnõu § 86 punkt 22 – FIS § 47 7 muutmine. Paragrahv reguleerib koostöö d kindlustusgrupi üle järelevalve teostamisel ja teabe vahetamisel. Muudatuse eesmärk on tugevdada kindlustusgruppide järelevalvet ja tagada, et F I-l oleks selged ning piisavad volitused sekkuda olukorras, kus kindlustusgrupi nõuete täitmine või grupi finantsstabiilsus on ohustatud. Uus lõige 12 . Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab, et Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei täida grupi suhtes kohaldatavaid nõudeid, kui grupi solventsus on ohus või kui grupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon seavad ohtu grupi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundi, on F I- l õigus teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks või finantsseisundi parandamiseks. Uue lõikega 13 täpsustatakse, et FI- l on kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes samad järelevalvelised õigused nagu kindlustusandjate suhtes, et tagada kindlustusgrupi nõuete täitmine. Uue lõikega 14 sätestatakse F I kohustus teha koostööd teiste asjakohaste finantsjärelevalve asutustega, et tagada järelevalvemeetmete tõhusus, eriti piiriüleste struktuuride puhul, kus äriühingu juhtimine või põhitegevus toimub teises lepinguriigis. Eelnõu § 86 punktid 2 3 ja 24 . FIS § 47 10 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusjärelevalvega seotud pädevate asutuste koostööplatvormi loomist ja toimimist. Lõike 3 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab FI esitama EIOPA taotluse alusel talle viivitamata teabe, mis on vajalik koostööplatvormi nõuetekohaseks toimimiseks. Muudatusettepaneku kohaselt peab FI seda tegema ka teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuste taotluse alusel. Uus lõige 4 on seotud uu te §- de ga 47 1 2 ja 47 13 , mis reguleeri vad FI koostööd teiste finantsjärelevalve asutustega olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves ning koostööd kohapealse kontrolli läbiviimises . Lõike 4 kohaselt kohaldatakse samu koostöö ja teabevahetuse sätteid ka koostööplatvormide tasandil. Samu sätteid kohaldatakse olenemata, kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega ( need tingimused on § 4 7 1 2 lõikes 1). Uus lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandja (kelle seisundi tõttu koostööplatvorm loodi) suhtes on vaja rakendada meetmeid, kuid FI ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused ei jõua meetmete rakendamise või nende sisu osas kokkuleppele, sealjuures esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud. Sellise erimeelsuse korral võib FI pöörduda EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral. N õue, milleks on „tõsi n e kahtlus kindlustusvõtjatele avalduvate negatiivsete mõjude pärast“, kujutab endast eeltingimust, mida riiklik järelevalveasutus peab pidama täidetuks, et esitada EIOPA- le abitaotlus. Seejärel, otsustades, kas taotlust rahuldada, hindab EIOPA, kas see eeltingimus (koos erimeelsuse olemasoluga) on tegelikult täidetud, kasutades oma kaalutlusõigust enne abi andmist . Uue lõike 6 kohaselt peab FI EOPA initsiatiivil läbi viima kohapealse kontrolli. Seda juhul, kui EIOPA hinnangul esineb tõsine kahtlus, et selle kindlustusandja teise lepinguriigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud ja FI ei ole rakendanud meetme i d või need pole olnud piisavad kindlustusandja s tõsiste puuduste kõrvaldamiseks. FI kutsub kohapealses kontrollis osalema nii EIOPA kui ka asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused (ehk nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutused, kus Eesti kindlustusandja piiriüleselt tegutseb) ( uus lõige 7 ). Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse samu sätteid, mis on §- s 47 1 3 ette nähtud seoses kohapealse kontrolliga olulise piiriülese kindlustustegevusega järelevalve raames ( uus lõige 8 ). Uue lõike 9 kohaselt võib FI pöörduda EIOPA poole, kui tal ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on erimeelsused seoses teabevahetusega koostööplatvormi tasandil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral. Eelnõu § 86 punkt 25 – FIS uus § 47 1 2 . Uus paragrahv reguleerib järelevalveasutuste vahelist koostööd, kui Eesti kindlustusandja piiriülene tegevuse teises lepinguriigis või teise lepinguriigi piiriülene tegevus Eestis on oluline. Piiriülese kindlustustegevuse all on mõeldud mh filiaali kaudu teenuse osutamist. Lõige 1. Oluli s e piiriülese kindlustustegevuse määratlemiseks on ette nähtud kriteeriumid. Esiteks ei tohiks olla tegemis väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Teiseks peaks ta kindlustusmaksete kogusumma vastuvõtvas riigis olema suurem kui 15 000 000 eurot või järelevalveasutuse hinnangul on selle kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus selle vastuvõtva lepinguriigi vaates oluline . Solventsus II direktiivi artikli 152aa lõike 2 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et veelgi täpsustada tingimusi ja kriteeriume, mida tuleb kasutada selle kindlaksmääramisel, millised kindlustus- või edasikindlustusandjad on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast olulised. EIOPA avaldas konsultatsioonipaberi asjakohase liikmesriigi turuga seotud asjakohaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate käsitlemist reguleerivate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta . Järelevalveasutus hindab kindlustusandja tegevuse olulisust vastuvõtva liikmesriigi turul, vaadates tegevuse mahtu ja kontsentreeritust. Oluliseks loetakse nii aastase kogutud kindlustusmaksete osakaalu või turuosa vastuvõtvas riigis kui ka mõju konkreetsetele kindlustus teenustele ja riskidele, sealhulgas kohustuslikele kindlustustele. Lisaks võetakse arvesse kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitse tagamist. Lõige 2. Kui FI on jõudnud järeldusele, et teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene tegevus Eestis on oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, esitades ka põhjendused, millistel e hinnangutele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Lõige 3 . Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on Eesti kindlustusandja piiriülene tegevus tema riigis oluline, kuid FI ei ole sellise arvamusega nõus, annab ta ühe kuu jooksul (teate kättesaamisest arvates) lepinguriigi järelevalveasutusele sellest teada. FI peab ka põhjendama, miks tema arvates Eesti kindlustusandja tegevuse selles lepinguriigis ei ole oluline. FI-l on õigus erimeelsuse lahendamiseks pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral . Lõiked 4 ja 5. Kui erimeelsusi ei ole ja kindlustusandja tegevus loetakse oluliseks piiriüleseks kindlustustegevuseks , teevad järelevalveasutused koostööd , mis on vastavuses piiriülese kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega. Koostööd tehakse vähemalt seoses kindlustusandja juhtimissüsteemi ga , sealhulgas kindlustusandja juhtide suutlikkus ega mõista piiriülese kindlustusturu eripärasid, riskimaandamismeetmeid , kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese tegevuse vastavuskontroll i. Samuti hõlmab koostöö tegevuse edasiandmise ja turustamise ga seonduvat, äristrateegiat, nõuete käsitlemist ja tarbijakaitset. Koostööd tehakse ka seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavadega, kui vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutusel on õigus anda kavade kohta oma soovitusi, kui kavas sisalduvad meetmete rakendamisel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas lepinguriigis. Lõige 6 . FI teavitab vastuvõtva riigi järelevalveasutust aegsasti olulise piiriülese tegevusega seotud järelevalvemenetluse tulemustest, kui ta on kindlaks teinud võimalikud probleemid seoses Eestis või vastuvõtvas lepinguriigis kohaldatavate õigus- ja haldusnormide järgimisega või olulised probleemid seoses lõikes 5 osutatud aspektidega ja kui sellised probleemid mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad tegevust vastuvõtvas liikmesriigis. Lõiked 7 ja 8 . Kord aastas edastab FI vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele järgmise teabe Eesti kindlustusandja kohta : kindlustusandja SCR ja MCR ning nõuetekohased omavahendid nende täitmiseks. Samuti annab FI teada (kui see on üldse asjakohane), kui tal on kahtlused seoses kindlustusandja poolt tehniliste eraldiste arvutamisega ning punktides 1 ja 2 osutatud teabega. Vastuvõtva lepinguriigi järelevalv e asutus võib nõuda ka osutatud teabe sagedasemat esitamist. Sama õigus on ka FI-l , kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitab talle kord aastas teavet teise lepinguriigi kindlustusandja kohta, kes tegeleb Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega. Lõige 9 . Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja finantsseisund on halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et ta ei täida SCR - i või MCR - i, teavita b FI sellest vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutust viivitamata . Lõige 1 0 . Kui lõikes 7 on sätestatud teave, mida igal juhul tuleb esitada vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele, siis lõike 1 0 kohaselt võib vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus küsida täiendavat teavet, kui see teave on seotud olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelevad kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui FI saab vastava taotluse teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt, esitab ta finantsjärelevalve asutusele teabe aegsasti. Lõige 1 1 . Erimeelsuse korral (järelevalveasutused ei esita aegsasti üksteisele täiendavat teavet) , on järelevalveasutusetel õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral. Lõige 1 2 reguleerib olukorda, kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele antakse hinnata kindlustusandja ennetav finantsseisundi taastamise kava ning selle vastuvõtva pädeva asutuse soovitusi ei võeta arvesse . Sellisel juhul võib vastuvõtva lepinguriigi pädeva asutus pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punkti c kohaselt on EIOPA kohustus edenda da liidu tegutsemist koordineeritud viisil, muu hulgas viies pädevate asutuste taotlusel või omal algatusel läbi mittesiduvat vahendamist, ilma et see piiraks artikli 19 kohaldamist . FIS uu s § 47 1 3 . Paragrahv reguleerib sarnaselt §-le 47 1 2 koostööd asutuste vahel seoses järelevalvega olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja üle . Paragrahvi fookus on kohepealse kontrolli ühises läbiviimises. Lõi ked 1 ja 2 . Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelev kindlustusandja ei täida SCR - i või MCR - i või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul ( päritoluriigi järelevalve asutusel on kohustus sellest vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutust teavitada , nagu ka FI-l on vastav kohustus § 47 12 lõike 9 kohaselt ) , võib vastuvõtva lepingu riigi finantsjärelevalve asutus taotleda päritoluriigi finantsjärelevalve asutuselt , et selles kindlustusandjas viidaks läbi ühine kohapealne kontroll. Kui FI on saanud vastava taotluse (et kohapealne kontroll tuleks läbi viia Eesti kindlustusandjas), peab FI tegema ühe kuu jooksul otsuse , kas ta on nõus sellise ettepanekuga või mitte. Lõige 3. Kui päritoluriigi finantsjärelevalve asutus on nõus ühise kohapealse kontrolliga, kutsub ta selles osalema ka EIOPA. Lõige 4 . Kui kohapealne kontroll on läbi viidud, peavad järelevalveasutused kahe kuu jooksul jõudma ühisele järeldusele, sealhulgas võimalike meetmete osas, mida lõikes 1 osutatud kindlustusandja suhtes tuleks rakendada. Ühist järeldust tuleb arvesse võtta, kui päritol u riigi finantsjärelevalve asutus rakendab mee det selle kindlustusandja suhtes . Seega, kui kohapealne kontroll viidi läbi Eesti kindlustusandja s , võtab FI arvesse kohapealse kontrolli ühisjäreldust , kui rakendab kindlustusandja suhtes vajalikke meetmeid. Lõi ked 5 ja 7 . Kui finantsjärelevalve asutused ei jõua ühisele järeldusele, on neil mõlemal õigus pöörduda erimeelsuse lahendamiseks EIOPA poole kahe kuu jooksul ühisele järeldusele jõudm ise tähtajast arvates , milleks on lõike 4 kohaselt kaks kuud kohapealse kontrolli läbiviimisest. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral. EIOPA poole ei saa enam pöörduda, kui järelevalveasutused on ühisele järeldusele juba jõudnud või kui EIOPA poole pöördumise tähtaeg on möödas . Lõige 6 . Vaatamata erimeelsustele jääb FI-le õigus rakendada kindlustusandja suhtes seadusest tulenevaid järelevalvemeetmeid, mida FI hinnangul on asjakohane rakendada SCR või MCR mittetäitmise korral või sellise ohu korral. Lõige 8. Juhul, kui mõni järelevalveasutus test on pöördunud EIOPA poole, oodatakse ära EIOPA otsus. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 lõike 3 kohaselt võib EIOPA teha otsuse, kui sama artikli lõikes 2 osutatud lepitusetapi lõpuks ei ole asjaomased pädevad asutused jõudnud kokkuleppele . Otsuse kohaselt peavad vastavad asutused erimeelsuste lahendamiseks võtma teatavaid meetmeid või loobuma meetmete võtmisest, et asi lahendada ja tagada kooskõla liidu õigusega. EIOPA otsus on asjaomaste pädevate asutuste jaoks siduv. Kui kohapealne kontroll viidi läbi Eesti kindlustusandjas, võtab FI vastu lõplikud järeldused kooskõlas EIOPA otsusega. Lõiked 9 ja 10 reguleerivad olukorda, kui FI või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse ei anna nõusolekut ühise kohapealse kontrolli läbiviimiseks. Juhul, kui seda ei anna FI, siis ta edastab teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumise otsuse koos põhjendustega (kirjalikult). Kui FI saab keelduva otsuse, siis tal on õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada p ädevate asutuste vahelis i erimeelsus i piiriüleste olukordade korral. Eelnõu § 86 p unkt 26 – FIS § 50 2 muutmine. Paragrahv reguleerib õigusrikkumistest teavitamist. T ööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse (edaspidi TÕRTKS ) artikli 9 lõike 2 kohaselt on asutusevälise teavituskanali loomise kohustus sama seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel . Viidatud sätte kohaselt on pädev asutus seaduse tähenduses riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, millele on seadusega antud pädevus seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud rikkumise suhtes riikliku, haldus- või teenistusliku järelevalve teostamiseks või süüteo menetlemiseks. FI tegutseb finantsjärelevalve teostamisel ja kriisilahendusülesannete täitmisel riigi nimel . FI-l on kehtestatud sise -eeskirjad finantsjärelevalve subjekti tegevust reguleerivas õigusaktis sätestatud kohustuse rikkumise või võimaliku rikkumise kohta talle esitatud teavituse vastuvõtmiseks ja töötlemiseks, arvestades TÕRTKS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Lõige 6 kehtetuks tunnistamine . Kehtiva lõike 6 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega nõuded teavituste vastuvõtmiseks ning tagasiside ja selgituste andmiseks kasutatavatele suhtluskanalitele, teavituste vastuvõtmisele ja säilitamisele ning andmete konfidentsiaalsuse tagamisele. See lõige tunnistatakse kehtetuks, kuna pole pärast TÕRTKS jõustumist enam asjakohane. FI lähtub teavituste vastusvõtmisel ja töötlemisel TÕRTKS-ist, Vabariigi Valitsuse 07. mai 2025. a määrusest nr 31 „Rikkumisteadete vastuvõtmise ja nende suhtes rakendatavate järelmeetmete võtmise kord“ ja 06. veebruari 2026. a määrusest nr 12 „Rikkumisteadete säilitamise kord“. Eelnõu § 86 punkt 27 – FIS § 53 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse avalikustamist. Uus lõige 5. Erakorralised sündmused, nagu pandeemiad või looduskatastroofid, võivad oluliselt häirida kindlustusandjate võimet täita regulatiivseid tähtaegu . Kui EIOPA leiab, et erakorraline tervisealane hädaolukord, looduskatastroof või muu ekstreemne sündmus mõjutab kindlustusandjate tegevussuutlikkust, takistades neil aruandluse ja avalikustamise tähtaegadest kinnipidamist, siis EIOPA ja asjaomased järelevalveasutused avaldavad selle teabe oma veeb lehtedel . Komisjon võib neid tähtaegu pikendada delegeeritud õigusaktiga. Uus säte võimaldab ettevõt jatel keskenduda esmalt oma tegevuse stabiliseerimisele, ilma et neid karistataks formaalsete tähtaegade rikkumise eest. Kui COVID-19 pandeemia ajal ei olnud kindlustusandjatel võimalik õigeaegselt täita aruandlusnõudeid, andis EIOPA juhised tähtaegade pikendamiseks. Eelnõu § 86 punktid 28 ja 29 . FIS § 54 muutmine. Paragrahv reguleerib mh asutuste vahel konfidentsiaalse teabe jagamist. Uue punkti 14 alusel on võimalik Maksu- ja Tolliametile avaldada konfidents iaalset teavet seoses kindlustusandjaga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses . Uus lõige 4 8 . Kui FI on selle teabe saanud teise lepinguriigi asutuselt, siis võib ta selle avaldada Maksu- ja Tolliametile üksnes selle teise lepinguriigi asutuse nõu solekul . Eelnõu § 86 punkt 30 – FIS § 54 1 muutmine . Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse salastatust . Senist teksti (uus lõige 1) täiendatakse viitega KKELS - ile . Inspektsiooni poolt läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja sellele kohaldatakse lisaks FELS - ile ka KKELS - is sätestatut. Uus lõige 2 . IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid taga ma , et sama artikli lõike 1 punktides a, b, c, g, i ja j osutatud isikud on kehtestanud sisereeglid konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks, sealhulgas reeglid, mis tagavad, et teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud isikutele. Muu hulgas on vastav kohustus kriisilahendusasutusel, mistõttu uue lõike 2 kohaselt peavad FI sise -eeskirjad sisaldama ka KKELS - is sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid. Eelnõu § 86 punkt 31 – Seaduse normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises m ärkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 87 ) Muudatuste aluseks on IRRD direktiivi artikkel 90, millega muudetakse BRRD direktiivi 2014/59/EL (krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik). Eelnõu § 87 punkt 1 – FELS § 13 muutmine. Paragrahv reguleerib konsolideerimisgrupi ja konsolideerimisgruppi kuuluva tütarettevõtja finantsseisundi taastamise kava hindami st ja menetlus t . Lõike 1 täiendamine uue punktiga 4. Kui FI teostab konsolideeritud järelevalvet, edastab ta talle esitatud konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ka kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele , kui see konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati. Finantskonglomeraat on defineeritud krediidiasutuste seaduse ( KAS) § -s 101 1 . M uu hulgas on üheks tingimuseks, et vähemalt üks konsolideerimisgrupi üksustest tegutseb kindlustussektoris , mistõttu on ka kindlustus valdkonna pädevad asutused kaasatud grupi puhul kriiside ennetamise ja lahendamise kavandamisesse . Eelnõu § 87 punkt 2 – FELS § 29 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskavale esitatavad nõudeid , sh selle edastamist asjasse puutuvatele pädevatele asutustele. Lõike 7 muutmine. Kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või selle osa või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati , peab F I (kui ta on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus) edasta ma konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava ka asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele . Eelnõu § 87 punkt 3 – FELS § 49 muutmine . Paragrahv reguleerib võimalikust maksejõuetusest teavitamist. Lõike 2 täiendamine uue punktiga 7. Kui FI hinnangul on kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamise tingimused täidetud, teavitab ta viivitamata sellest ka asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja finantsjärelevalve asutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluva isik kuulub finantskonglomeraati. Eelnõu § 87 punkt 4 – FELS § 50 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse st teavitamist. Lõike 1 täiendamine uue punktiga 12. FI teavitab kohe kriisilahendusmenetluse algatamise otsusest, mis sisaldab informatsiooni rakendatavatest kriislahendusmeetmetest või -õigustest ja nende rakendamise tähtaega dest , mh asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja finantsjärelevalve asutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub finantskonglomeraati. Eelnõu § 87 p unkt 5 – FELS § 81 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskolleegiumides osalemist ja nende juhtimist. Uus lõige 3 1 . Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja finantsjärelevalve asutus, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või selle osa või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati . Sealjuures kohaldatakse kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalve asutuse suhtes konfidentsiaalsusnõudeid, mis on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed seaduse §-s 51 sätestatud nõuetega. Eelnõu § 87 p unkt 6 – Seaduse normitehniline märkus. V astavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 88 ) KindlTS muudatuste aluseks on eelkõige Solventsus II direktiiv. Tabelis 4 on esitatud ü levaade kehtivast regulatsioonist ja Solventsus II direktiivi muudatustest . Kehtiv regulatsioon Muudatused Proportsionaalsuse meetmed Üldpõhimõte – tuleb lähtuda oma tegevuse keerukusest ja ulatusest ning riskide olemusest. FI õigus näha ette leevendused aruandluses. Lihtsustuste kasutamine SCR arvutamises ning proportsionaalsuse põhimõtted Solventsus II määruses. I FI järelevalvetoimingute sagedus ja rakendatavad meetodid arvestavad finantsjärelevalve subjekti suurust, tegevuse mõju finantssüsteemile ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Määratakse väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad. Kriteeriumid on seotud kindlustusandja tegevusmahtude, tegevusprofiili, piiriülese tegevuse, edasikindlustustegevuse ja investeerimistegevusega. Proportsionaalsuse meetmed väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale: leevendus vastutavate isikute määramisel; ei pea koostama likviidsusriski juhtimise plaani; oma riskide ja maksevõime hindamise (ORSA) sagedus iga kahe aasta järel; ei pea hindama makromajanduslikke tegureid; võib kasutada deterministlikku hindamist parima hinnangu arvutamisel; ei pea koostama kliimamuutuste stsenaariume; teatud sise -eeskirjade läbivaatamine viie aasta järel; regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus viie aasta järel; ei pea auditeerima solventsuse ja finantsseisundi aruande (edaspidi SFCR aruanne ) bilanssi ning aruandes peab esitama vähem teavet; Solventsus II määruse proportsionaalsuse meetmed. Proportsionaalsuse meetmed FI nõusolekul muule kindlustusandjale: leevendus vastutavate isikute määramisel; ei pea koostama likviidsusriski juhtimise plaani; ORSA hindamise sagedus iga kahe aasta järel; ei pea hindama makromajanduslikke tegureid; sise -eeskirjade läbivaatamine viie aasta järel; võib kasutada deterministlikku hindamist parima hinnangu arvutamisel; regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus viie aasta järel; Solventsus II määruse proportsionaalsuse meetmed. Võtmefunktsiooni täitmise eest vastutava isiku määramine Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni korraldamise eest vastutava isiku. Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest erineva vastutava isiku. Erand on ette nähtud väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ja FI nõusolekul muule kindlustusandjale (tingimustel, et huvide konflikt on juhitud ja kohustused täidetud). Juhtorgani mitmekesisuse edendamine Tuleb kehtestada juhtorgani mitmekesisuse edendamise sise -eeskirjas, sh soolise tasakaaluga seotud kvantitatiivsete eesmärkide saavutamiseks. ORSA hindamise ulatus Kindlustusandja hindab riskijuhtimissüsteemi osana oma riske ja maksevõimet, sh vähemalt: oma üldist maksevõimet; omavahendite vastavust SCR- le ja MCR- le ning tehniliste eraldiste vastavust nõuetele; kas ja millisel määral hälbib tema tegelik riskiprofiil eeldustest, mida kasutati SCR arvutuses. Lisaks kehtivale hindab kindlustusandja: makromajandusliku olukorra arvesse võtmist ja analüüsi; võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid; finantskohustuste täitmise suutlikkust, mh pingelistes olukordades. FI võib nõuda, et kindlustusandja analüüsiks: oma tegevusi, mis mõjutavad makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid; makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide analüüsimist, mis mõjutavad kindlustusandjat. ORSA hindamise sagedus ORSA hindamine on üks kord aastas. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja ja FI nõusolekul muu kindlustusandja – iga kahe aasta järel või pärast olulisi muutusi riskiprofiilis. FI võib nõuda hindamist kord aastas. Likviidsusriski juhtimine Likviidsusriski juhtimine on osa riskijuhtimissüsteemist. Kindlustusandja koostab likviidsusriski juhtimise plaani – likviidsusanalüüs lühisajalises vaates; Erand on ette nähtud väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ning FI nõusoleku saanud kindlustusandjale, kes ei pea plaani koostama. Plaani ei pea koostama ka kindlustusandja, kes on kaetud kindlustusgrupi plaaniga. Kliimamuutuste stsenaariumid Kindlustusandja koostab ainult juhul, kui kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad teda oluliselt (see tuleb teha ORSA raames kindlaks). Koostada tuleb pikaajalised kliimamuutuste stsenaariumid, mille korral: üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2ºC; üleilmne temperatuuri tõus on oluliselt suurem 2ºC; Erand on ette nähtud väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale, kes ei pea stsenaariume koostama. SCR arvutusel lihtsustuste kasutamine Kindlustusandja võib mõnede riskide kapitalinõuete arvutamisel kasutada Solventsus II määruse artiklites 88–112 sätestatud lihtsustusi, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ja standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne. Täiendav tingimus - lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt SCR-i. Erand kõikidele kindlustusandjatele, kui (alam)riski kapitalinõue ei moodusta rohkem kui 5% SCR-ist ning lihtsustatud kapitalinõuete summa ei moodusta rohkem kui 10% SCR-ist. Erandit võib kasutada kolm aastat. Erand väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale, kelle puhul ei pea tingimused olema täidetud, kui ta iga viie aasta järel näitab FI-le , et (alam)riskide kapitalinõue on alla 2% SCR-st ning kõikide lihtsustuste kapitalinõuete summa on alla 10% SCR-ist. Sisemudeli kasutamine Kui kindlustusandja on saanud FI-lt sisemudeli kasutamise loa, võib FI nõuda, et kindlustusandja arvutab SCR-i ka standardvalemit kasutades. Kui kindlustusandja on saanud FI-lt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta iga kahe aasta järel FI-le hinnangu SCR kohta standardvalemit kasutades. FI võib nõuda hinnangu sagedasemat esitamist, seda eelnevalt põhjendades. Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue Regulatsioon on Solventsus II määruse artiklis 171a. Regulatsioon tuuakse teise tasandi õigusaktist esimesele tasandile ja muudetakse 22% riskiteguri kasutamise tingimusi paindlikumaks. Tingimused: pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm peab olema selgelt piiritletud ja muust kindlustusandja tegevusest eraldatud. iga pikaajalise aktsiainvesteeringute portfelli kohta peab olema kehtestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord, mille kohaselt peab neid investeeringuid hoidma keskmiselt kauem kui viis aastat. pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas võivad olla ainult sellised aktsiad, mis on avalikult kaubeldavad OECD liikmesriigis või kuuluvad ettevõtetele, mille peakontor asub lepinguriigis või OECD liikmesriigis, kuid mille aktsiatega ei kaubelda avalikult. kindlustusandja peab hoiduma aktsiainvesteeringute sundmüügist järgmise viie aasta jooksul, sealhulgas ka pingelises finantsturu olukorras. vastavus riskijuhtimise ja investeerimispõhimõtetele. pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm peab olema hajutatud viisil, mis väldib ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ning vähendab riski akumuleerumist sama riskiprofiiliga investeeringute hulgas. osaluse piirang. Järelevalveline aruandluse Reguleeritud Solventsus II määruse artiklis 312: regulaarne järelevalveline aruanne tuleb esitada iga kolme aasta järel 14 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. kvantitatiivne aastaaruanne tuleb esitada 14 nädala ja kvartaliaruanne 5 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu; ORSA aruanne tuleb esitada nädala jooksul pärast hindamist (ei muutu). Kvantitatiivsete aruannete sisu ja sageduses erisused väikestele kindlustusandjatele. Kindlustusandja esitab FI-le regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. FI võib nõuda aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning FI nõusolekul muu kindlustusandja võib FI nõusolekul esitada regulaarse järelevalvelise aruande esitada kuni iga viie aasta järel. Kindlustusandja esitab FI-le kord aastas või harvemini esitatava kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kvantitatiivse kvartaliaruande viie nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu. Kvantitatiivsete aruannete sisu ja esitamise sageduse erisused väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele. Avalik solventsus e ja finantsseisundi aruanne Araande sisu on sätestatud Solventsus II määruse artiklites 290–298. Aruanne tuleb avalikustada 14 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Tuleb koostada kahes osas: kindlustusvõtjatele suunatud aruanne; asjatundjatele suunatud aruanne. Aruande sisu täpsustatakse seaduses. Aruanne tuleb avalikustada 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja erand – asjatundjate aruandes võib esitada ainult kvantitatiivsed andmed, tingimusel, et täisaruanne esitatakse iga kolme aasta järel. Avaliku solventsus ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimine Solventsus ja finantsseisundi aruande bilanss tuleb auditeerida, kuid seda ei pea tegema väike ja mittekeerukas kindlustusandja. Oluline piiriülene kindlustustegevus Tõhustatakse järelevalveasutuste vahelist koostööd, kui kindlustusandja piiriülene tegevus teises lepinguriigis on oluline. Olulise piiriülese kindlustustegevuse kriteeriumid: 1) piiriülese tegevuse (sh filiaali kaudu) maht 15 000 000 eurot (teises lepinguriigis) või 2) teise lepinguriigi järelevalveasutuse arvates on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline või vastupidi (võib vastu vaielda). Koostööplatvorm FI võib teha EIOPA- le ettepaneku koostööplatvormi loomiseks ja selle koordineerimiseks või luua see koostöös asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ise, et tõhustada teabevahetust ja koostööd asjasse puutuvate järelevalveasutuste vahel. Täiendatakse koostöö sätteid, sh kui erinevate riikide järelevalveasutused ei jõua kindlustusandja suhtes võetavate meetmete menetlemises, meetmete sisus või nende mitte rakendamise osas kokkuleppele. Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse korral FI kohustus teavitada vastuvõtva riigi järelevalveasutust (Eesti kindlustusandja tegeleb teises lepinguriigis olulise piiriülese tegevusega): Eesti kindlustusandja nõuete mittetäitmisest, kui see mõjutab piiriülest tegevust; kord aastas teave kindlustusandja kapitalinõuete ja omavahendite kohta; kohene teavitamine kindlustusandja finantsseisundi halvenemisest; vastuvõtva riigi järelevalveasutuse taotlusel täiendav teave. Vastuvõtva riigi järelevalveasutus võib taotleda koduriigi järelevalveasutuselt kohapealse kontrolli ühist läbiviimist (kaasatakse EIOPA). Tuleb jõuda kohapealse kontrolli tulemustes/järeldustes/meetmetes kokkuleppele. Kindlustusandja likviidsusprobleemid Kui kindlustusandjal on likviidsusprobleemid – FI nõuab olukorra parandamist, rakendades kindlustusandja suhtes järelevalvelisi meetmeid. Kui on oht kindlustusvõtjate kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele, on FI-l õigus: piirata/peatada – dividendid, muud maksed; piirata/peatada – aktsiate tagasiostmine, omavahendite tagasimaksmine või lunastamine; piirata/peatada – tulemustasu, muu tasu maksmine; peatada õigus elukindlustusleping üles öelda (erandkorras, viimase meetmena, kollaktiivsete huvide kaitseks). Erakorraline kriis kindlustussektoris Kui kriis kindlustussektoris mõjutab kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi, rakendab FI meetmeid, et tagada kriisi ajal selle kindlustusandja finantsseisundi säilitamine. Haavatavama riskiprofiiliga kindlustusandja korral on FI-l õigus: piirata/peatada – dividendid, muud maksed; piirata/peatada – aktsiate tagasiostmine, omavahendite tagasimaksmine või lunastamine; piirata/peatada – tulemustasu, muu tasu maksmine. Kindlustusgrupi järelevalve Kehtiv seadus reguleerib kindlustusgrupi järelevalve üldpõhimõtteid, kohaldamist, kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramist ja tema ülesandeid, sisemudeli kasutamist, lisakapitalinõude määramist, grupisiseseid tehinguid ja juhtimissüsteemi ning tsentraliseeritud riskijuhtimisega kindlustusgrupi maksevõime järelevalvet. Täpsustatakse kindlustusgrupi ja kindlustusvaldusettevõtja mõisteid, et oleks selgemalt määratletud kindlustusgrupi järelevalveulatus. Samuti täpsustatakse, kuidas tuvastada horisontaalseid gruppe ja neid juhtivad emaettevõtjad. Lisaks täpsustatakse kindlustusgrupi järelevalveteostaja õigusi olukorras, kui ilmnevad järelevalvet piiravad/taksitavad asjaolud. Kindlustusgrupi solventsuse arvutamine Vaikimisi arvutatakse kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel (meetod 1). Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda kindlustusgrupi solventsuse arvutamist mahaarvamise ja agregeerimise meetodi kohaselt (meetod 2) või meetodite 1 ja 2 kombinatsioonina. Kuna kehtiv seadus ei ole väga detailne, kuidas arvutada kindlustusgrupi solventsust meetodite kombinatsiooni kasutades, lisanduvad seadusesse uued paragrahvid selle täpsustamiseks. Tabel 4. Kehtiva õiguses e ja Solventsus II direktiiv i muudatus te võrdlus Eelnõu 88 punkt 1 – KindlTS § 1 muutmine. Seaduse rakendamisel tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtteid , kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust ning seda eelkõige siis, kui tegemist on väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Eesmärk on tagada õigusraamistiku kohaldamine nii, et see oleks õiglane, vältides väikeste turuosaliste jaoks ülemäärast koormust, kuid samal ajal ei kahjustataks kindlustusvõtjate huve ega turu stabiilsust. Näiteks kui suur rahvusvaheline kindlustusandja peab rakendama ulatuslikke sisekontrolli, riskijuhtimise ja aruandluse süsteeme , siis v äike, koduturul tegutsev kindlustusandja võib samu nõudeid täita proportsionaalselt oma tegevuse riskidega. Eelnõu 88 punkt 2 – KindlTS § 7 muutmine. Paragrahvis on defineeritud konsolideerimisgrupp, emaettevõtja ja tütarettevõtja. Lõike 2 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi art 212 lõike 1 punkti c muutmisest, muudetakse ka § 7 lõikes 2 konsolideerimisgrupi määratlust. Grupi võivad moodustada ka emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad koos ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi. Näiteks k aks kindlustusandjat, kes kuuluvad eri gruppidesse, loovad koos uue ühisettevõt ja (m õlemal on 50% osalus , n ad juhivad seda ühisettevõt jat koos , s t kontroll on jagatud). Eelnõu 88 punkt 3 – KindlTS § 13 muutmine. Paragrahvis on loetelu elukindlustus tegevuse liikidest . Lõike 1 täiendamine uue punktiga 14. Analoogselt sama lõike punktiga 13 lisatakse elukindlustuse liikide loetellu viide direktiivi s nimetatud elukindlustuse liigile . Kuna tegemist on Iirimaa spetsiifilise elukindlustuse liigiga, tagab viide direktiivile õigusselguse, et Eesti õiguses on nimetatud täpne Iirimaal pakutava elukindlustuse lii k . Eesti õiguses tuleb Iirimaal pakutavale elukindlustuse liigile viidata seetõttu, et kui E e sti kindlustusandja soovib sellist kindlustusliiki Iirima a l pakkuda ( näiteks, kui tal oleks seal filiaal), siis tegevusluba selleks saadaks e Eesti õiguse alusel. Eelnõu 88 punktid 4 ja 5 – KindlTS § 17 muutmine . Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega tegelemiseks tegevusloa taotlemist. Lõike 1 p unkti 8 muutmine. Tegemist on keelelise parandusega. „ R eg i strikood i “ asemel peab olema „registrikood“ ehk nimetav kään e . Uus punkt 17. Kui äriühing esitab F I-le taotluse kindlustustegevuse tegevusloa saamiseks, peab ta esitama teabe ka selle kohta, kas ta on varasemalt saanud teise lepinguriigi järelevalveasutuselt keelava otsuse, kui on soovinud selles lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu finantsettevõtja tegevusega tegeleda ( on soovinud olla krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisühing, eriotstarbeline varakogum või tööandj a pensionifondi valitseja) . FI-le tuleb teada anda ka, kui teises lepinguriigis on ta tegevusluba või registreering varasemalt tühistatud. Samuti tuleb teada anda, mis põhjustel ta sai keelava otsuse või ta tegevusluba või registreering tühistati. Kui äriühingut on teises riigis juba keelatud tegutsema, võib see tähendada varasemaid rikkumisi regulatsioonide vastu, finantsilise või juhtimisalase usaldusväärsuse puudumist, klientide huvide rikkumist. FI kasutab seda infot, et otsustada, kas lubada äriühingul Eestis tegutseda, või kas on vaja täiendavaid garantiisid ja kontrollimehhanisme. Tegemist ei ole keeldumise alusega, vaid asjaoluga, millele FI täiendavalt tähelepanu pöörab . Eelnõu 88 punkt 6 – KindlTS § 18 muutmine. Paragrahv reguleerib, mis andmed ja dokumendid tuleb kindlustustegevuse tegevusloa taotlemisel tegevuskavas esitada. Lõike 1 täiendamine uue punkt iga 5. Tegevuskavas tuleb nimetada ka kõik need riigid, kus kindlustusandja kava tseb asutada filiaali või tegeleda piiriülese kindlustustegevusega (lepinguriigid, kolmandad riigid) . Kui see on asjakohane, siis kolmandate riikide puhul tuleks tegevuskohad välja tuua piirkondlikul tasandil (nt USA puhul osariikide lõikes). Eelnõu 88 punkt 7 – KindlTS § 19 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist . Tegevusloa taotluse läbivaatamisel tehakse asjakohasel juhul koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. Uus lõige 7. Lõike 5 kohaselt teeb FI tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui taotleja on selle lepinguriigi finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja, tema emaettevõtja tütarettevõtjaks on finantsjärelevalve alla kuuluv isik või taotleja ja teises lepinguriigis asutatud finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud. Selline koostöö hõlmab tegevusloa taotluse ühishindamist , kui FI-l on vaja konsulteerida mitme finantsjärelevalve asutusega ja mõni neist finantsjärelevalve asutus test on taotlenud ühishindamist . Ühishindamise korral peab FI arvesse võtma ka sellise ühishindamise järeldusi. V õimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud standardset konsulteerimismenetlust. Eelnõu 88 punkt 8 – KindlTS § 20 muutmine. Paragrahv reguleerib mh tähtaegasid tegevusloa andmise kohta otsuse tegemise l . Lõike 2 muutmine. Kui reeglina teeb FI otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kolme kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates , kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse esitamisest, siis tegevusloa ühishindamise korral on aega otsuse tegemiseks kaheksa kuud (andes sedasi aega koostöö tegemiseks teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega). Eelnõu 88 punkt 9 – KindlTS § 23 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Uus lõige 4 . Solventsus II direktiivi artikli 144 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandjate suhtes kuni ( vähemalt ) lõpetamismenetluse algatamiseni jätkuvalt I jaotise III peatükis sätestatud kindlustusjärelevalve sätteid , sealhulgas aruandluse ga seotud sätteid. Eelnõu 88 punkt 10 – KindlTS § 24 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja tegevust välisriigis. Lõike 4 muutmine. Kuna kolmas riik defineeritakse § 18 lõike 1 punktis 5, kustutatakse § 24 lõike 4 teine lause. Eelnõu 88 punkt 11 – KindlTS § 33 muutmine . Paragrahvides 32 ja 33 on reguleeritud, millised mene tlus etapid peab kindlustusandja läbima, kui soovib teises lepinguriigis piiriüleselt kindlustustegevusega tegeleda. FI-le esitatakse seaduses ette nähtud andmed ja dokumendid ning FI edastab osa neist teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Lõike 8 muutmine. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb FI-d teavitada vähemalt üks kuu ette, kui kavandatav piiriülene kindlustustegevus muutub või teave seoses kohustusliku liikluskindlustuse lepingu sõlmimisega teises lepinguriigis muutub. Eelnõu kohaselt peab kindlustusandja teavitama FI-d ka juhul, kui kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub nii, et see mõjutab kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust teises liikmesriigis. Eelnõuga lisandub ka täpsustus, et FI edastab viivitamata saadud teabe muutuste kohta teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Eelnõu 88 punkt 12 – KindlTS § 37 muutmine . Paragrahv reguleerib teise lepinguriigi kindlustusandja tegutsemist Eesti s . Lõike 1 punkti 3 1 k ehtetuks tunnistamine. Kuna Ühendkuningriike ei käsit ata enam teise lepinguriigina, ei ole asjakohane ka säte, mis on seotud Lloyd’s kohta teabe esitamisega. Eelnõu 88 punkt 13 – Seaduse täiendamine uue peatükiga 2 1 . Uus peatükk reguleerib proportsionaalsuse meetmete rakendamist, sh selleks õiguse saamist. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise õigus on väikestel ja mittekeerukatel kindlustusandjatel, selleks õigust omavatel muudel kindlustusandjatel ning väikestel ja mittekeerukatel kindlustusgruppidel . KindlTS uu e § -ga 42 1 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29a, sätestades tingimused ja kriteeriumid, milledele kindlustusandja peab vastama, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, saades seeläbi õiguse kasutada proportsionaalsuse meetmeid (meetmed on loetletud §-s 42 3 ). Lõikes 1 defineeritakse väike ja mittekeerukas kindlustusandja . Selleks peab kindlustusandja vastama paragrahvis sätestatud tingimustele ning lisaks ei tohi ka FI olla vastu tema liigitamisele väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks ehk kindlustusandjal peab proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigus tekkima. Lõiked 2 – 8 . Sõltuvalt kindlustusandja tegevuse iseloomust on ka kriteeriumid erinevad. Kui kindlustusandja tegutseb üksnes elukindlustustegevusega, peab ta hindama vastavust lõikes 2 sätestatud kriteeriumi t ele. Kui kindlustusandja tegutseb kahjukindlustustegevusega, peab ta hindama vastavust lõikes 3 sätestatud kriteeriumi t ele. Kuna KindlTS § 16 lg 6 kohaselt võib elukindlustusega tegelev kindlustusandja tegeleda üheaegselt elukindlustuse ja KindlTS § 12 lg 1 p 1 ja 2 nimetatud kahjukindlustuse liikidega (õnnetusjuhtumikindlustus, haiguskindlustus), on lõigetes 4 – 6 sätestatud, millistele kriteeriumi t ele peab kindlustusandja sellisel juhul vastama. Lõige 2 . Kuna elukindlustusandja saab tegeleda nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega (vt selgitust eelmises lõigus), on selguse huvides välja toodud, et lõikes 2 sätestatud kriteeriumi d tuleb aluseks võtta siis , kui kindlustusandja tegeleb üksnes elukindlustustegevusega (ehk ta pole segakindlustusandja ) . Kriteeriumid on seotud nii kindlustusandja tegevusmahtude, riskiprofiili kui ka investeerimistegevusega. Punkti 1 kohaselt ei tohiks kindlustusandja intressiriski kapitalinõue olla suurem kui 5% kindlustusandja tehniliste eraldiste suurusest enne edasikindlustuse ja SPV osa mahaarvamist ( gross of the amounts recoverable from reinsurance contracts and special purpose vehicles ) . Intressiriski kapitalinõue on tururiski mooduli alammoodul ning selle arvutamine on sätestatud Solventsus II määruse artiklites 165–167. Arvutuses ei võeta arvesse riskivähendamistehnikatega (näiteks riskimaandamisega) seotud mahaarvamisi. Seetõttu arvestatakse intressimäära riski alamoodulit brutona. Intressirisk tuleneb turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest ning vastav kriteerium näitab, et kindlustusandja riskipositsioon intressimäärade muutumise suhtes peaks olema piisavalt väike, et kindlustusandja saaks tegutseda väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana. Punktis 2 sätestatud kriteerium i eesmärk on taga da , et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh filiaali kaudu) osakaal kindlustusportfellis ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta kindlustusandja kindlustustegevust teistes lepinguriikides ning sellis el juhul ei tohiks kindlustusmaksete summa olla suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja kindlusmaksete aastasest kogusummast. Punktis 3 sätestatud kriteerium näitab, et kindlustusandja elukindlustustegevusega seotud kohustused peaksid olema suhteliselt väikesed. Punkt 4 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes koguinvesteeringutega. Punkt 5. Kuna elu kindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii elukindlustuse kui ka elukindlustuse edasikindlustusega, siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda, et kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema aastasest bruto kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Punkti 6 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema usaldusväärne ja jätkusuutlik, oma des vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid. Lõige 3 näeb ette kriteeriumid, milledele kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja pea b vastama, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Punkt 1. Kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi. Lihtsustatutul öeldes, kui see suhe on alla 100%, tähendab see, et kindlustusandja teenib oma põhilise kindlustustegevuse kaudu kasumit (st kulud on väiksemad kui saadud kindlustusmaksed). Kui see suhe on üle 100%, siis kindlustusandja kannab kahjumit, kuna kahjunõuded ja tegevuskulud ületavad saadud kindlustusmakseid. Kombineeritud suhtarvu saab arvutada QRT ( kvantitatiivse d aruandlusvormid ) lahtrite alusel vormis S.05.01.02 (preemiad, kahjud ja kulud ärivaldkonna lõikes). Punktis 2 sätestatud kriteerium tagab, et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh filiaali kaudu) osakaal ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta kindlustustegevus teistes lepinguriikides ning sellis el juhul ei tohiks bruto kindlustusmaksete summa olla suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja kindlusmaksete aastasest kogusummast. Kuigi kooskõlas punktiga 3 ei saakski kindlustusmaksete osakaal olla rohke m, kui 10 miljonit (100 miljonist 10%), on direktiivi nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks osutatud sõnastuses 20 miljonile. Punkt 3. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni euro bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Punktis 4 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus, veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud bruto kindlustusmaksete aastane kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Punkt 5 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes koguinvesteeringutega. Lõikes 4 on täpsustatud, kuidas arvutada summat, mille puhul vaadatakse, kui suure osakaalu see moodustab koguinvesteeringutest. Punkt 6. Kuna kindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii kahjukindlustuse kui ka kahjukindlustuse edasikindlustusega ( KindlTS § 16 lg 7), siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda, et kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema aastasest bruto kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Komisjon on täiendavalt selgitanud, et puhtad edasikindlustusandjad (mitte kaptiivid ) on proportsionaalsuse meetmete kohaldamisest välja jäetud , k uid ettevõtja, kes tegeleb mingil määral edasikindlustusega (aktsepteeritud), võib kaasata, kui see ei moodusta olulist osa bruto kindlustusmaksete st. Punkti 7 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema usaldusväärne ehk omama vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid. Lõi kes 4 on täpsustatud, kuidas määrata lõike 2 punktis 5 ja lõike 3 punktis 4 osutatud suurus, mis võetakse aluseks, kui hinnatakse kui suur osakaal on sellel kogusinvesteeringutest. Selleks liidetakse kokku tururiski kapitalinõue, vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest , tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga ning kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes ja mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega. Tururiski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel võetakse aluseks Solventsus II määruses artiklites 164–188 sätestatu. Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude arvutamisel võetakse aluseks Solventsus II määruse artiklites 189–202 sätestatu. Väärtpaberistamise positsioonide hinnavaheriski kapitalinõu de arvutamine on sätestatud sama määruse artikli s 17 8 . Solventsus II direktiivi artikli 29 lõike 5 punkt a kohustab k omisjoni täpsustama delegeeritud määruses artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriume, sealhulgas sama lõike punki a alapunktis iv, punkti b alapunktis v ja punkti c alapunktis vii osutatud summa kriteeriume ehk sealhulgas käesolevat kriteeriumi. Solventsus II määruse ettepanekus ( lk 10 5 , artikkel 327a) on täpsustatud, et viimase liidetava puhul tuleb aluseks võtta immateriaalse vara riski kapitalinõue, nagu on sätestatud Solventsus II määruse artiklis 203 Lõigetes 5 – 7 on sätestatud, millistest kriteeriumidest peavad lähtuma nii elu- kui ka kahjukindlustusega tegelevad kindlustusandjad. Eestis on selliseid kindlustusandjaid üks. Elukindlustuse tehnilised eraldised on üle 20% tehniliste eraldiste kogusuurusest. Kindlustusmaksete aastane kogusumma on alla 40% kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Peab vastama lõikes 2 sätestatud kriteeriumi t ele. Elukindlustuse tehnilised eraldised on alla 20% tehniliste eraldiste kogusuurusest. Kindlustusmaksete aastane kogusumma on üle 40% kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Peab vastama lõikes 3 sätestatud kriteeriumi t ele. Elukindlustuse tehnilised eraldised on üle 20% tehniliste eraldiste kogusuurusest. Kindlustusmaksete aastane kogusumma on üle 40% kindlustusmaksete aastasest kogusummast Peab vastama lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumi t ele. Lõiked 8 ja 9 . Kuna KindlTS § 8 kohaselt käsitatakse kaptiivkindlustusandjaid kindlustusandjatena ja kaptiivedasikindlustusandjaid edasikindlustusandjatena ja neile kohalduvad teatud eranditega samad nõuded, mis kindlustusandjatele, kohalduvad neile ka lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumid , selle erandiga, et nad ei pea vastama lõike 2 punktides 2 ja 5 ning lõike 3 punktides 2 ja 6 sätestatud kriteerium i t ele ehk piiriülese tegevusmahuga seotud kriteeriumile ja edasikindlustustegevuse osakaaluga seotud kriteeriumile (lõige 8 ). Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta mõnele kriteeriumi le (peab vastama kõikidele) , on teda võimalik sellegipoolest liigitada väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, kui ta vastab lõikes 9 sätestatud mõlemale kriteeriumile. 202 6 . aasta jaanuari seisuga ei ole Eestis asutatud ühtegi kaptiivkindlustusandjat . Lõige 10 . Esmase hindamise selle kohta, kas kindlustusandja on väike ja mittekeerukas, teeb kindlustusandja ise, võttes hindamisel aluseks viimase kahe aasta majandusaasta näitajad ning kui kindlustusandja otsustab, et ta soovi b ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamiseks õigust saada, teavitab ta sellest FI-d (vt § 42 2 ). Lõike d 11 ja 12 . Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja määratlemisel ei ole oluline, kui kaua kindlustusandja on kindlusturul tegutsenud. Samas, kui kindlustusandja puhul on tegemist hiljuti kindlustusturule tulnud ettevõtjaga, kes on saanud tegevusloa vähem kui kaks aastat tagasi (mistõttu ei ole võimalik kasutada kahe majandusaasta näitajaid), võtab ta hindamisel aluseks viimase majandusaasta näitajad. Kui kindlustusandja on kindlustusturul tegutsenud vähem kui aasta, võtab ta hindamisel aluseks oma tegevuskava, mis oli tegevusloa taotlemisel üheks kohustuslikuks dokumendiks, mis tuli FI-le esitada ( KindlTS § 17 lg 1 p 4). Lõikes 1 3 on määratletud, millis t kindlustusandja t ei saa kunagi liigitada väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Esiteks ei saa väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad olla sellised kindlustusandjad, kes on saanud F I-lt loa kasutada SCR arvutamisel sisemudelit või osalist sisemudelit ( KindlTS § 71 lg 1). 202 6 . aasta jaanuari seisuga ei kasuta ükski Eesti kindlustusandja sisemudelit . Teiseks, kui tegemist on finantskonglomeraadi või kindlustusgrupi emaettevõtjaga, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks . Samuti ei tohiks see kindlustusandja olla mõne § - s 89 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja ning neljanda tingimusena ei tohiks ta valitseda tööandja pensionifondi, mille vara väärtus on üle miljardi euro. KindlTS uu e § -ga 42 2 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29b ehk kindlustusandja saab väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid, kui: FI teeb kahe kuu jooksul otsuse, et kindlustusandjat võib käsitleda väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ; FI ei esita kahe kuu jooksul vastuväiteid ehk kui FI pole kahe kuu jooksul otsust teinud, saab kindlustusandja automaatselt õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja. Käesolevate m uudatuste jõustumise alguses (esimesed kuus kuud) on vastuväite esitamise perioodiks neli kuud (vt § 274 1 selgitusi) . Lõige 1 . Kui kindlustusandja on jõudnud järeldusele, et ta vastab väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumi t ele, ei saa ta kohe vaikimisi proportsionaalsuse meetmeid rakendama hakata, vaid peab ära ootama FI arvamuse, mis võib olla nii vaikimisi nõusolek (kui ettenähtud tähtaja jooksul ei tee FI otsust) kui ka vastav otsus meetmete rakendamise lubamise või mittelubamise kohta. Kindlustusandja teavitab FI-d , kui ta on hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et ta on väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning esitab FI-le tõendi kriteeriumi t ele vastamise kohta. Samuti peab kindlustusandja kinnitama, et ta ei kavatse oma tegevuses strateegilisi muudatusi järgmise kolme aasta jooksul , mille tulemusel ta ei vastaks enam ühele või mitmele kriteeriumidel. FI-le tuleb ka teada anda, milliseid proportsionaalsuse meetmeid kindlustusandja kavatseb rakendada. See ei välista kindlustusandjal rakenda mast ka neid meetmeid, mille kohta ta FI-d kohe alguses ei teavita, kuna väikese ja mittekeeruka kindlustusandja na saadakse õigus rakendada kõiki proportsionaalsuse meetme id . Lõiked 2 ja 3. FI peab kahe kuu jooksul jõudma järeldusele, kas esitada vastuväiteid kindlustusandja käsitlemise kohta väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana. FI -l on õigus esitada vastuväide (mitte nõustuda kindlustusandjaga) vaid siis , kui kindlustusandja ei vasta §-s 42 1 sätestatud tingimustele või kui kindlustusandja ei täidaks üleminekumeetmeid ja järkjärgulisi meetmeid rakendamata SCRi või kui kindlustusandja turuosa Eestis on suurem kui 5%. Mitte nõustumise korral tuleb vastav otsus edastada kindlustusandjale. Turuosa määramisel võetakse arvesse samad põhimõtted, mis on KindlTS § 124 lg 2 ja 3 kohaselt turuosa määramisel , s ealjuures kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt filiaalides (EMP ja mitte-EMP) ja teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat äritegevust tuleb arvestada kindlustusandja asukohariigi asjaomases turuosas. Turuosa määramine on kehtestatud EIOPA suunises , mi lle muudetud versiooni avaldas EIOPA 14 . oktoobril 2025. a „ Guidelines on the methods for determining the market shares for reporting ” . Suunise punkti 1 (a) kohaselt peaksid j ärelevalveasutused tagama, et turuosa hõlmab kogu kindlustus- ja edasikindlustus andjate (sõltumata ettevõtja liigist ) poolt kindlustatud äritegevust, kuid ei hõlma nende ettevõtjate äritegevust, kes on Solven tsus II direktiivi artikli 4 kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Lõige 4. Kui FI hinnangul ei ole põhjust oodata kahekuulise tähtaja lõpuni, võib ta teha ka kindlustusandja kasuks positiivse otsuse enne tähtaja lõppu. Sellisel juhul võib kindlustusandja rakendada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates. Lõige 5 . Kui FI ei ole kahe kuu jooksul otsustanud , kas esitada vastuväi d e ( mitte nõustumi ne) , käsit atakse kindlustusandjat väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ning tal on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid hetkest, mil kahekuuline tähtaeg vastuväidete esitamiseks (mitte nõustumiseks) läbi sa i . Lõige 6. Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja seni, kuni selline liigitamine lõpeb koos k õ l as § 42 6 lõigetega 2 ja 3 ehk kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumi le püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul või kui esineb mõni § 42 1 lõikes 12 sätestatud asjaolu. KindlTS uues §-s 42 3 on loetelu proportsionaalsuse meetmetest, mida väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada. Lõikes 1 on loetelu KindlTS-is sätestatud leevendustest, mida väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad saavad kasutada. Leevenduste selgitused on loetelus viidatud sätete juures. Lõike 2 kohaselt saavad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad rakendada ka proportsionaalsuse meetmeid, mis on sätestatud komisjoni delegeeritud määruses ja mida kohaldatakse selgelt selliste kindlustusandjate suhtes (ehk see saab olema delegeeritud määruses täpsustatud, milliseid meetmeid väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad saavad rakendada). Näiteks on EIOPA konsultatsioonipaberis osutatud , et tõenäoliselt o n see seotud erandiga tasustamise nõudest jätta märkimisväärne osa muutuvtasust edasilükkamata kooskõlas artikli 275 lõike 2 punktiga c. Lõige 3 . Kuigi § 42 2 l õike 1 kohaselt on kindlustusandja korra juba teavitanud FI-d , milliseid proportsionaalsuse meetmeid ta kavatseb rakendada, tuleb aasta jooksul FI-le teada anda, milliseid meetmeid kindlustusandja reaalselt rakendab. Seega, kuigi õigus saadakse kõikide proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks, tuleb FI-d ajakohastada infoga, milliseid meetmeid kindlustusandja tegelikult rakendab. KindlTS uus § 42 4 vastab Solventsus II direktiivi art 29c lõikele 2 ehk FI-le antakse võimalus teha väikese le ja mittekeeruka le kindlustusandja le ettepanek üh e või mit me proportsionaalsuse mee tme rakendamisest hoidumiseks . Kuigi d irektiivi sõnastuse kohaselt on tegemist taotluse ( request ), mitte otsese keeluga , siis Komisjon kinnitas direktiivi ülevõtmise raames, et seda tuleks käsitleda siiski keeluna. Lõige 1 . FI võib teha ettepaneku ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise peatamiseks vaid siis , kui tal on tõsine mure tulenevalt kindlustusandja riskiprofiilist. Näiteks saab FI seda teha, kui kindlustusandja ei täida SCR-i või esineb selline oht . Samuti, kui kindlustusandja juhtimissüsteem ei ole tõhus (esinevad puudused KindlTS -is sätestatud nõuetele vastavuses, nt riskijuhtimine ei kata olulisi riske, ebapiisav sisekontroll, puudused vastavuskontrollis ja kapitalijuhtimises jne) või kui kindlustusandja riskiprofiili muutus võib viia tagajärjeni , et väikese ja mittekeerukas kindlustusandja ei täida enam olulises ulatuses kriteeriume, mille alusel ta sai õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja. Lõige 2. SCR- i le vastavuse hindamisel ei võeta arvesse võimalikke kohandusi ja üleminekumeetmeid, mida kindlustusandja on rakendanud või võiks rakendada. Lõige 3 . FI edastab kindlustusandjale oma ettepaneku kirjalikult, põhjenda des , kuidas ta sellisele järeldusele jõudis. KindlTS uus § 42 5 vastab Solventsus II direktiivi art iklile 29d ning selles reguleeritakse selliste kindlustusandjate õigust kasutada proportsionaalsuse meetmeid, kes ei vasta väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumidele, kuid soovivad siiski osa saada teatud leevenduste kasutamisest. Eesmärk on tagada proportsionaalsusmeetmete kättesaadavus ka sellistele kindlustusandjatele , keda ei liigitata väikesteks ja mittekeerukateks, kuid kelle puhul on teatud nõuded liiga kulukad ja keerukad, pidades silmas selliste ettevõtjate äritegevusega seotud riske. Sellistel ettevõtjatel tuleks juhtumipõhise analüüsi alusel ja nende järelevalveasutuse eelneval heakskiidul proportsionaalsus e meetmete kasutamist lubada. Seega, kui kindlustusandja liigitatakse väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, on tal õigus rakendada mistahes proportsionaalsuse meetmeid (kui FI just ei keela mõne meetme rakendamist), kuid ülejäänud kindlustusandjad saavad FI nõusolekul samuti rakendada teatud proportsionaalsuse meetmeid (kindlustusandjad ei saa väikese ja mittekeeruka kindlustusandja „ tiitlit “ ja talle ei kohaldu väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kohta sätestatu). Lõige 1 . Ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamiseks peab kindlustusandja saama FI-lt nõusoleku. Kindlustusandja ei saa taotleda kõikide samade proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks nõusolekut, mida saavad rakendada väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, mistõttu on lõikes 1 viide nendele leevendustele , mida n - ö ülejäänud kindlustusandjad tohivad kasutada . Nõusolek saadakse meetmepõhiselt, st nõusolek ei anna õigust rakendada kõiki meetmeid, vaid neid, mille rakendamiseks õigus saadakse. Lõige 2. FI nõusoleku saamiseks tuleb talle esitada taotlus ja loetelu meetmetest, mida kindlustusandja soovib rakendada. Lisaks peab kindlustusandja põhjendama, miks meetmete rakendamine on asjakohane arvestades tema tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust. Samuti tuleb FI-le esitada muu oluline teave oma riskiprofiili kohta ning kinnitus, et ta ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada tema riskiprofiili. Kuigi õigusaktis ei reguleerita täiendavalt, millised ettevõtjad võivad esitada taotluse proportsionaalsusmeetmete kasutamiseks, võib eeldada, et proportsionaalsuse meetmete taotlused esitatakse, arvestades Solventsus II üldpõhimõtet, mille kohaselt peab proportsionaalsusmeetmete kasutamine olema asjakohane ettevõtja riskide laadi, ulatuse ja keerukuse suhtes. Lõige 3. FI peab tegema otsuse nõusoleku andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates. Solventsus II direktiivi art 29 lg 5 kohaselt volitatakse komisjoni täpsustama art 29d kohaselt väikesteks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks liigitamata ettevõtjate puhul kasutatavatele proportsionaalsuse meetmetele järelevalveasutuse heakskiidu andmise või selle heakskiidu tühistamise kehtetuks tunnistamise tingimusi. Seega saab täpsem regulatsioon nõusoleku andmise või selle andmisest keeldumise kohta, samuti otsuse muutmise või tühistamise kohta olema komisjoni delegeeritud määruses. Solventsus II määruse ettepanekus ( lk 10 5 – 11 3 , artiklid 3 2 7 b– 3 2 7g) on ette nähtud, milliseid kriteeriume iga konkreetse meetme rakendamise lubamisel võiks järelevalveasutus arvesse võtta. Läbivalt on üheks kriteeriumiks, et elukindlustuse puhul ei tohiks sellise kind lustusandja bruto tehniliste eraldiste suurus olla suurem kui 12 miljardit eurot ja k ahjukindlustuse bruto kindlustusmaksete aastane kogusumma suurem kui 2 miljardit eurot. Lisaks ei tohiks kindlustusandja turuosa olla suurem kui 5% elukindlustuses bruto tehniliste eralduse ja kahjukindlustuses bruto kindlustusmaksete põhjal. Siiski annab m äärus järelevalveasutusele paindlikkuse sellest kriteeriumist mööda vaadata, kui kindlustusandja riskiprofiil on piisavalt madal. Lõige 4 . FI võib kindlustusandjalt küsida ka lisaandmeid- ja dokumente. Sellisel juhul otsuse tegemiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg peatu b . Kui FI palub uuesti lisaandmeid ja -dokumente, tähtaeg enam ei peatu ja FI peab jõudma otsusele ettenähtud ajaraamis. Lõige 5. Kui FI nõustub kindlustusandja sooviga rakendada mõnda proportsionaalsuse meedet, teavitab ta kindlustusandjat nõusoleku andmise otsusest koos heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loeteluga. FI võib ühe või mitme meetme rakendamise nõusoleku andmisel kehtestada täiendavaid tingimusi. Näiteks lubab FI kasutada kindlustusandjal proportsionaalsuse meedet, kui kindlustusandja täidab mõnda lisatingimust. FI peab sellisel juhul ka seda kindlustusandjale põhjendama. Lõiked 6 ja 7 . FI võib teha keelava otsuse, kui see on põhjendatud tulenevalt kindlustusandja riskiprofiilist. FI teeb kindlustusandjale kirjalikult teatavaks keelava otsuse põhjendused. Lõige 8 . F I-l on õigus oma otsust igal ajal muuta. FI võib oma otsuse ka kehtetuks tunnistada. Lõik ed 9 – 1 4 näevad ette täiendava erandi kindlustusandjatele, kes vastavad lõikes 9 sätestatud tingimustele (tingimuste aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 4). Eelkõige on see erand abiks kindlustu stegevust alustavatele kindlustusandjatele. Põhiline eelis võrreldes lõigetes 1 – 8 sätesta tuga on asjaolu, et proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks ei pea olema FI nõusolek ut , vaid tingimustele vastavatel kindlustusandjatel on see õigus vaikimisi (v.a lõike s 11 sätestatud erand). Sellegipoolest on lõikes 14 kaitsemeede ja FI -l on õigus erandi kasutamis t keela ta . Lõike 9 kohaselt võib tingimustele vastav kindlustusandja rakendada kõiki samu proportsionaalsuse meetmeid, mille rakendamise õigus on väikestel ja mittekeerukatel kindlustusandjatel. Tingimused, millele kindlustusandja peab erand i saamiseks vastama (peab vastama kõikidele tingimustele) : kindlustusandja ei tegele piiriülese kindlustustegevusega, se alhulgas ta pole asutanud teises lepingu riigis filiaali ; kindlustusandja ei tegele mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse, sealhulgas kohustuslik u liikluskindlustuse, õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustuse , tsiviil -, krediidi - ja garantiikindlustus ega , v.a kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt kindlustatav risk ; k indlustusandja aastane bruto kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot; kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot; kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50 miljonit eurot; kindlustusandja edasikindlustustegevuse bruto kindlustusmaksete suurus on väiksem kui 600 000 eurot või 10 protsenti bruto kindlustusmaksete kogusummast või edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit eurot või 10 protsenti edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest. Lõige 10 . Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 (DORA määrus) artikli 2 lõike 3 punkti b kohaselt ei kohaldata DORA määrust Solventsus II direktiiv artiklis 4 osutatud kindlustusandjatele , mistõttu on lõikes 9 sätestatud tingimustele vastaval kindlustusandjal võimalus mitte järgida DORA määruses sätestatud digitaalse tegevuskerksuse nõu deid ( KindlTS § 96 lõige 7 1 kohustab kindlustusandjaid määrust rakendama). Lõige 11 näeb ette erandi seoses kindlustusandja kapitaliga. Selle erandi rakendamiseks on vaja FI heakskiitu . Nõusoleku saamisele kohaldatakse lõigetes 2–8 sätestatut. Erandi kohaselt oleks nii aktsiakapitali ja osakapitali kui ka MCR alamäär 25% väiksem kui see on seadusest tulenevalt kindlustusandjate puhul. Lõike 12 kohaselt peab kindlustusandja esitama FI-le tõendi tingimustele vastamise kohta. Lõige 13 reguleerib erandi kasutamise lõppemist. Kui kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele tingimusele kolmel järjestikul aastal , ei tohi ta enam rakendada proportsionaalsuse meetme i d ja peab hakkama rakendama DORA määrus t. Kapitalinõude erand lõppeb koheselt, kui kindlustuusandja ei vasta enam tingimustele (sealjuures piisab, kui ta ei vasta ühele tingimusele). Lõikega 14 nähakse ette FI õigus sekkuda ja keelata erandi te kasutamine. Kui lõike 13 kohaselt peab kindlustusandja erandi kasutamise lõpetama siis, kui ta kolmel järjestikusel aastal ei vasta vähemalt ühele (samal e ) tingimusele, siis lõike 14 punkt 1 annab FI-le õiguse (diskretsioon) keelata erandi kasutamine kohe , kui kindlustusandja ei vasta ühele või mitmele tingimusele. Punkti 2 kohaselt võib FI keelata erandi kasutamise, kui see kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve. KindlTS uus § 42 6 reguleerib FI teavitamist muutustest (hõlmates nii tegevusest ja riskiprofiilist tulenevaid muutusi kui ka kavandatud muudatusi). Lõiked 1 ja 2. FI-d tuleb teavitada viivitamata, kui kindlustusandja ei vasta enam § 42 1 lõigetes 2 – 9 sätestatud kriteeriumi t ele. Tegemist on n - ö eelhoiatusega ja sellega ei kaasne automaatselt proportsionaalsuse meetmete rakendamise õiguse kaotamist . Samas, kui kindlustusandja ei vasta viidatud kriteeriumi le kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest F I-d , misjärel ei ole tal õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada proportsionaalsuse meetmeid sellele järgnevast ehk kolmandast majandusaastast arvates. S äte ei täpsusta juhtumeid, kus ettevõtja ei teavita järelevalveasutust . Igal juhul võib teksti tõlgendada nii, et proportsionaalsuse meede kaotatakse juhul, kui kaks järjestikust aastat on olnud nõuete täitmata jät mine , sõltumata sellest, kas ettevõt ja esitas õigusaktides nõutud teate. Seega võib õigusakti tõlgendada nii, et käivitavaks teguriks on nõuete täitmata jätmine ise, olenemata sellest, kas sellest teatati. Selle tõlgenduse kohaselt arvestatakse kahe aasta pikkust perioodi alates esimesest nõuete täitmata jätmise juhtumist, et meede tühistada. Lõige 3. Väike ja mittekeerukas k indlustusandja peab FI-d teavitama viivitamata ka juhul, kui esineb mõni § 42 1 lõikes 1 2 sätestatud a sjaolu , mil kindlustusandjat ei tohi ks käsitleda väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana. Näiteks hakkab ta kasutama SCR arvutamisel sisemudelit . Sellisel juhul ei ole kindlustusandjal õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates. Erinevus lõikega 2 on , et sellisel juhul ei ole n - ö kaheaastast „armuaega“ ning tal ei ole enam õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates. Lõigete 4 kohaselt tuleb FI-d teavitada koheselt, kui väike ja mittekeerukas kindlustusandja kavatseb mõne proportsionaalsuse meetme rakendamise lõpetada või vastupidiselt , mõnda meedet rakendama hakata. Lõige 5 reguleerib selliste kindlustusandjate kohustust teavitada FI-d , kes said õiguse rakendada üh te või mit ut proportsionaalsuse mee det ( kindlustusandjad, kes pole väikesed ja mittekeerukad) . FI-d tuleb teavitada, kui kindlustusandja otsustab lõpetada ühe või mitme meetme rakendamise. Kuna FI on juba teadlik, milliseid meetmeid on kindlustusandjal õigus rakendada (kindlustusandja sai selleks nõusoleku), siis rakenda ta vate meetmete kohta eraldi teavitusi ei ole vaja saata. KindlTS uus § 42 7 . Ka kindlustusgrupi saab liigitada väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks . Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 213a. Lõige 1. V äikeseks ja mittekeeruka kindlustusgrupi määramise viib läbi kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kes hindab kindlustusgrupi vastavust ettenähtud kriteeriumi t ele, võttes tingimustele hindamisel aluseks kindlustusgrupi kahe viimase majandusaasta näitajad ( lõige 7 ) . Lõige 2 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja (st gruppi kuulub vähemalt üks elukindlustusandja) . Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumidele peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid. Sama kehtib ka siis , kui kogu grupp tegeleb elukindlustusega. Punkt 1. Konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga, välja arvatud, kui ettevõtja suhtes kohaldatakse mahaarvamise ja agregeerimise meetodit (2. meetodit) . Punkt 2. Kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei tohiks olla suurem kui üks miljard eurot. Lõige 3 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja (st gruppi kuulub vähemalt üks kahjukindlustusandja) . Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumi t ele peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid. Sama kehtib ka siis, kui kogu grupp tegeleb kahjukindlustusega. Punkt 1. Kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi. Punkt 2. Kindlustusgrupi tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni euro bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Punktis 3 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus, veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud bruto kindlustusmaksete aastane kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Lõige 4 . Kindlustusgrupp peab vastama lisaks lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidele täiendava tele kriteeriumi t ele , et teda saaks määratleda väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupina . Punkti 1 kohaselt ei tohiks selliste kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, k elle peakontor ei asu samas lepinguriigis, kus asub kindlustusgrupi järelevalveteostaja , bruto kindlustusmaksete aastane kogusumma olla väiksem kui 20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Punkti 2 kohaselt ei tohiks kindlustusgrupi bruto kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, olla väiksem kui 20 miljonit eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast . Ehk punkti 1 korral vaadatakse teises lepinguriigis tegutsevate (gruppi kuuluvate) kindlustusandjate tegevusmahtu ning punkti 2 korral vaadatakse kogu grupi tegevusmahtu teisestes lepinguriikides. Teise lepinguriigi puhul on käesoleva selgituse juures mõeldud lepinguriiki, kus ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Punkt 3 on kindlustusgrupi investeerimistegevusega seotud kriteerium. Punkt 4. Kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50 protsenti kindlustusgrupi bruto kindlustusmaksete aastasest kogusummast. Punkt 5. Paragrahvi 89 kohaselt arvutatakse kindlustusgrupi solventsus sama paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud meetodist lähtu valt . Kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel kasutatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi või kahe meetodi kombinatsiooni. Sõltuvalt kasutatavast meetodist või meetodite kombinatsioonist, tuleks kriteeriumidele vastavuse hindamisel vaadata, et: 1) ( kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid) – ( kindlustusgrupi SCR ) = positiivne suurus; 2) ( kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid) – (osaleva kindlustusandja osaluse väärtus seotud kindlustusandjas + kindlustusgrupi agregeeritud SCR ) = suurus on positiivne; 3) ( kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid + osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja SCR- le vastavatest omavahenditest + seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites) – kindlustusgrupi SCR + osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja SCR-ist + seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR- is ). Punkt 6. Juhul, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel kasutatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel mahaarvamise ja agregeerimise meetodit või kahe meetodi kombinatsiooni (§ 89 lõige 2 ja § 893 ) , siis kõik need kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad, kelle suhtes mahaarvamise ja agregeerimise meetodit kasutatakse, peaksid olema väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad (et ka gruppi saaks määratleda väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi na ). Lõige 5 t äpsustab, et kindlustusgrupp ei pea vastama lõike 3 punkti s 1 ja lõike 5 punkti s 3 sätestatud kriteeriumidele, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse mahaarvamise ja agregeerimise meetodit. Lõige 6 . Kindlustusgrupi määramisel väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks kohaldatakse §-s 42 2 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil. Seega kohaldatakse p roportsionaalsus e meetmeid grupi tasandil ning neid rakendab osalev kindlustus andja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja . See ei mõjuta võimalust, et üksikud gru p pi kuuluvad ettevõtjad kohaldavad proportsionaalsus e meetmeid individuaalsel (soolo)tasandil. See tähendab, et grupi tütarettevõtjad peavad proportsionaalsus e meetmete kohaldamiseks esitama eraldi taotluse riiklikule järelevalveasutusele. Lõige 8 . Kui kindlustusgrupi järelevalvet on kohaldatud kindlustusgrupi suhtes vähem kui kaks aastat, lähtub kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumidele vastavuse hindamisel kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajatest. Lõige 9 . Sarnaselt kindlustusandjate üksiktasandiga ei saa teatud kindlustusgruppe liigitada väikesteks ja mittekeerukaks. Esiteks ei saa väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks olla finantskonglomeraat. Teiseks, kui kindlustusgruppi kuulub mõni § 89 2 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtja (nt krediidiasutus, investeerimisühing, investeerimisfond valitseja, tööandja pensionifondi valitseja). Eelnõu § 88 punktid 14 –16 . KindlTS § 45 muutmine . Paragrahv reguleerib parima hinnangu leidmist. Lõike 2 muutmine. Kuna intressikõvera ekstrapoleerimisele on ette nähtud uus paragrahv, on lõikesse 2 lisatud viide uuele paragrahvile. Samuti on lisatud täpsustus, et intressikõvera ekstrapoleerimine on vajalik esimesest tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral (vt selgitusi § 45 1 juures). Lõike 3 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga uus artikkel 54a ( ümberstruktureeritud vara) kohta, on asjakohane lisada lõikesse 3 viide ka sellele artiklile. Lõiked 8 ja 9. Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi (nt võimalus leping katkestada või üles öelda), võtab kindlustusandja parima hinnangu arvutamisel kasutatavates meetodites asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib sõltuda nii tulevaste sündmuste ja arengute oodatavatest tulemustest kui ka võimalikest erinevustest tegelike ja oodatavate tulemuste vahel teatud stsenaariumite korral. Kui finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulised, võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning erandi rakendamiseks õigust omav kindlustusandja kasutada parima hinnangu deterministlikku hindamist ehk riskide ja kohustuste hindamisel kasutatakse fikseeritud ( deterministlikke ) eeldusi tulevaste sündmuste ja arengute kohta. Erinevalt juhuslikest ja stsenaariumipõhistest meetoditest eeldatakse siin konkreetseid tulemusi, mitte juhuslikke variatsioone. See erineb stohhastilisest (tõenäosuslikust) hindamisest, mis kasutab paljusid võimalikke tulevikustsenaariume. Ettevaatlikud arvutuspõhimõtted viitavad konservatiivsete eelduste kasutamisele, et vähendada alahindamise riski. Vt Solventsus II määruse ettepaneku artik lit 34a käesoleva lõike 9 rakendamiseks. Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 punkti ab kohaselt koostab ja avaldab EIOPA iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis stsenaariumide kogumi, mida kasutatakse elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärseks deterministlikuks hindamiseks vastavalt artikli 77 lõikele 8. Solventsus II direktiivi 86 lõike 2a kohaselt töötab EIOPA välja ITS eelnõu, milles täpsustatakse nende stsenaariumide kindlaksmääramise meetodeid, mida tuleb kasutada elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu deterministlikuks hindamiseks. EIOPA avaldas konsultatsioonipaber i ITS eelnõu kohta, mis täpsustab metoodikat elukindlustuse kohustuste parima hinnangu mõistlikult deterministlikuks hindamiseks kasutatavate stsenaariumide komplekti määramiseks, sealhulgas valikute ja garantiide korral . Eelnõu § 88 punkt 17 – KindlTS uus § 45 1 . Uus paragrahv reguleerib riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimist ehk kui riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, siis riskivaba intressikõver ekstrapoleeritakse. Solventsus II direktiiv muudab riskivabade intressimäärade ekstrapolatsiooni meetodit. Eelkõige muudab see direktiiv lähenemist ekstrapolatsiooni algustähtaja (esimese tasandus punkti) kindlakstegemisel. Kui intressimäärade andmed on kättesaadavad näiteks kuni 20-aastase tähtajani, kuid hinnata tuleb 30-aastast kohustust, siis kasutatakse selleks ekstrapoleeritud forvardintressimäära . EIOPA ekstrapoleerib riskivaba intressikõvera, et saada usaldusväärne pikaajaline intressimäär. Nimelt koostab EIOPA ja avaldab iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis parima hinnangu arvutamiseks vajaliku riskivaba intressikõvera (ilma kattuvuse või volatiilsuse kohand useta ). Vt näiteks komisjoni rakendusmäärus t (EL) 2025/1794, milles vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta sätestatakse tehniline teave tehniliste eraldiste ja põhiomavahendite arvutamiseks aruannete puhul, mille aruandekuupäev on ajavahemikul 30. juunist 2025 . a kuni 29. septembrini 2025 . a . Lõiked 1 ja 2. Ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera aluseks on forvardintressimäärad, mis lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikuks forvardintressimääraks ( Ultimate Forward Rate – UFR). 202 5 . aasta 31 . märtsil avalikustas EIOPA, et 202 6 . aastal on UFR 3,30% euro puhul . Esimene tasanduspunkt on esimene lõpptähtaeg, kus intressikõvera määramisel arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või läbipaistvad ( deep , liquid and transparent – DLT). Euro ekstrapoleerimise alguspunkt jääb samale tasemele, kui see oli 31. detsembril 2023 . a ehk tähtajaga 20 aastat. Lõige 3 . Muu valuuta kui euro puhul on esimese tasanduspunkti aluseks DLT hindamine. Samuti peaks olema täidetud tingimus, et vastava valuuta esimese tasanduspunkti korral on tasanduspunkti lõpptähtajaga või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas nomineeritud lunastamata võlakirjadest piisavalt suur ( residual volume criterion ). Solventsus II direktiivi artikli 86 lõike 1 kohaselt sätestatakse Solventsus II määruses metoodika, põhimõtted ja võtted Solventsus II direktiivi artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku asjakohase riskivaba intressikõvera määramiseks, sealjuures: artikli 77a lõikes 1 osutatud finantsinstrumentide turgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse kindlaksmääramise meetod; valuutaga seotud osakaalud, millest väiksemana loetakse teatavast tähtajast pikema või sellega võrdse lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõikide võlakirjade seas artikli 77a lõike 1 kohaldamisel väikeseks. Komisjon on kaalunud, et see osakaal peaks olema 6% ehk sama, millele on viidatud ka Solventsus II määruse kehtivas põhjenduspunktis 21 (määrates viimast tähtaega, mille korral võlakirjaturud ei ole enam sügavad, likviidsed ja läbipaistvad direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a tähenduses, ei tohiks turutingimustes, mis on sarnased direktiivi 2014/51/EL vastuvõtmise kuupäeval valitsenud tingimustele, eurodes nomineeritud võlakirjade turgu pidada sügavaks ja likviidseks, kui selliste võlakirjade kumulatiivne maht, mille tähtaeg on sama pikk kui viimane tähtaeg või pikem, moodustab alla 6 protsendi kõikide sellel turul olevate võlakirjade kogumahust). Solventsus II määruse ettepaneku konsultatsioonipaberis oli kirjas, et praegu on euro puhul piisava võlakirjamahtu määrav protsendilävi 6%. Kuid viimastel aastatel on pikaajaliste võlakirjade maht suurenenud ja seetõttu ei pruugi see lävi enam viidata 20-aastasele esimesele tasanduspunktile edaspidi. Lisaks peab EIOPA otsustama, millist andmeallikat selle hindamiseks kasutada, sealhulgas avaldama teavet vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõikele 1a. T uru häirete vältimiseks on oluline, et protsendilävi seataks selliselt, et see tagaks 20-aastase esimese tasandus punkti Solventsus II kohaldamise kuupäeval, sõltumata sellest, millist andmeallikat EIOPA kasutab. Seetõttu tuleb euro puhul kasutatav lävi, millega hinnatakse, kas artiklis 77a osutatud esimese tasandus punkti tähtajaga või sellest pikema tähtajaga võlakirjade osakaal on piisavalt suur, kehtestada „ safety margin “ üle selle miinimumprotsendi . Lõiked 4–6. Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on prognoositav tulevane intressimäär, mis võrdub likviidse forvardintressimäära (lühiajaliste ja keskmise pikkusega võlakirjade põhjal arvutatud määr) ja UFR kaalutud keskmisega, sealjuures likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima lõpptähtajaga forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti sügaval, likviidsel ja läbipaistval turul vaadelda ning tähtaegade puhul, mis on esimesest tasanduspunktidest möödunud vähemalt 40 aastat, peab UFR-i kaal olema vähemalt 77,5%. See tähendab, et parameeter, mis määrab forvardmäärade lähenemise kiiruse UFR- ile ekstrapoleerimise käigus, ei tohi olla väiksem kui 11% . Lõige 7. Kui riskivaba intressikõverat tuleb pikendada kaugematesse tähtaegadesse, võib selleks kasutada mitte ainult võlakirjade, vaid ka muude sobivate finantsinstrumentide andmeid — tingimusel, et nende turg on piisavalt usaldusväärne ja läbipaistev. Lõige 8 . Riskivaba intressikõvera kindlaksmääramine mõjutab oluliselt solventsuse positsiooni, eelkõige pikaajaliste kohustistega elukindlustusandjate puhul. Häirete vältimiseks olemasolevas kindlustustegevuses ja uuele ekstrapoleerimis e meetodile sujuva ülemineku võimaldamiseks nähakse ette järkjärgulise kohaldamise mehhanism. Sellise järkjärgulise kohaldamise mehhanismi eesmärk on vältida turuhäireid ja tagada üleminek ekstrapoleerimis e meetodi lõpliku kasutuselevõtuni. Kuna tegemist on üleminekumeetmega, on see sätestatud rakendussätete osas (vt selgitust § 267 1 juures). Kindlustusandja võib rakendada järkjärgulise kohaldamise mehhanismi FI nõusolekul. K una Solventsus II direktiivi artikkel 77a ei näe ette nõusoleku andmise tingimusi, siis see on tingimuste määramine liikmesriikide või järelevalveasutuste ülesanne. Eelnõu § 88 punkt 18 – KindlTS § 46 muutmine. Paragrahv reguleerib kattuvuse kohandamist riskivabale intressikõverale. See võimaldab kindlustusandjal kohandada diskontomäära, millega ta hindab pikaajalisi kindlustuskohustusi (nt elukindlustuse pensionitooted või annuiteedid). N äiteks kui kindlustusandja peab maksma igale kliendile kindla summa iga kuu järgmised 30 aastat (nt annuiteedi korral) ja ta investeeri b sama ajaprofiiliga võlakirjadesse, mis annavad ette teatavad rahavood ning k una vara ja kohustiste rahavood kattuvad, siis saab ta taotleda kattuvuse kohandamise kasutamist . Selle tulemusel võib ta diskonteerida kohustused kõrgema intressimääraga (bilansis kajastatud kohustuste väärtus väheneb) . Lõike 1 punkti 8 muutmine. Lõikes 1 on sätestatud, mis tingimused peavad olema täidetud, et kindlustusandja saaks rakendada kattuvuse kohandamist. Üheks tingimuseks on, et kõiki ühest kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi vaadatakse koos. Solventsus II direktiivi artikli 77b lõikesse 1 on lisatud täpsustus, et selle tingimuse kohaldamisel käsitatakse rühma-elukindlustuslepingut ühe lepinguna (eelnõus on kasutusel termin elukindlustuse grupilepingut). Eelnõu § 88 punkt 19 – KindlTS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib volatiilsuse kohandamist riskivabale intressikõverale. Volatiilsuse kohandamist kasutatakse kindlustusandjate kohustuste väärtuse stabiliseerimiseks, et ajutised turukõikumised ei paisutaks kapitalinõudeid ega looks valepilti kindlustusandja finantsseisust . Seega on tegemist r iskivaba intressikõverale tehtava korrektsiooniga, mida kasutatakse kindlustusandjate pikaajaliste kohustuste hindamisel eesmärgiga leevendada võlakirjade liiga suurte hinnavahede mõju. Korrektsioon (kohandamine) põhineb kindlustusandjate asjaomaste valuutade võrdlusportfellidel ning euro puhul riikide kindlustusturgude võrdlusportfellidel. Muudatuste aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 77d. Lõige 1 . Selleks, et ära hoida volatiilsuse kohandamisest tulenevat ülemäärast kasu, on vaja saada volatiilsusega kohandamiseks järelevalveasutuse heakskiit (FI nõusolek) . Lõige 2. Täiendava kaitsemeetmena peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused : e siteks tuleks volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendada kõigi selles valuutas kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, sealjuures sellistest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist ; t eiseks peaks kindlustusandja olema kehtestanud piisavad protsessid volatiilsuse kohandamise arvutamiseks, nagu on sätestatud Solventsus II direktiivi artikli 77d lõigetes 3 ja 4. Kuna sõnastus viitab „vähemalt“ kahele tingimusele, siis FI-l on õigus ette näha täiendavaid tingimusi. Lõike 3 puhul on tegemist kehtivas seaduses oleva sõnastusega, määramaks ajaliselt ära, mis hetkest loetakse nõusolek antuks. Lisaks on asendatud viide riskijuhtimise strateegiale viitega tõenditele, mis FI-le nõusoleku saamiseks esitatakse. Lõike 4 aluseks on kehtiva seaduse lõige 1 1 , milles on viidatud Solventsus II direktiivi artikli 77d lõigetele 2–4. Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse viidatud artiklit, on paragrahvi lõikes 4 korrigeeritud viidet direktiivi vastavatele sätetele ehk lõigetele 3 – 4a. HÕNTE § 28 lõike 6 teise lause kohaselt on seaduseelnõus lubatud otsesed viited ainult Euroopa Liidu direktiivi tehnilistele sätetele, mida Eesti peab üksüheselt kohaldama ja mille kordamine seaduseelnõus ei ole õigusselguse seisukohalt otstarbekas ega vajalik. Artikli 77d lõiked 3 ja 4 sisaldavad volatiilsuse kohandamise arvustusvalemeid. Lõiked 5 on kehtivast seadusest ning näevad ette, et kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivabale intressikõverale ning intressikõvera ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad. Lõige 6 . Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfellis on esindatud vara, mis on samas valuutas ja mida kindlustusandja investeerib kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks, mis on vastavas valuutas. Lõige 7 . Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 muudetud punkti c kohaselt peab EIOPA koostama iga asjaomase valuuta ja riigi kindlustusturu puhul riskiga korrigeeritud hinnavahe, millele on osutatud artikli 77d lõigetes 3 ja 4. Artikli 77d lõike 1c kohaselt võib kindlustusandja aga kasutada artikli 77d lõikes 3 osutatud valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtes ettevõtjapõhist korrigeerimist. Kindlustusandja võib seda teha FI nõusolekul ning täidetud peavad olema ka lõike 8 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib võlaväärtpaberitesse, millel on parem krediidikvaliteet kui volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks koostatud võrdlusportfellis olevatel võlaväärtpaberitel, võib volatiilsusega korrigeerimine tuua kaasa võlakirjade hinnavahede suurenemisest põhjustatud omavahendite vähenemise ülekompenseerimise ning omavahendite põhjendamatu volatiilsuse. Et korvata sellisest ülekompenseerimisest põhjustatud kunstlikku volatiilsust, on kindlustusandjatel võimalik sel juhul taotleda volatiilsusega korrigeerimise muutmist, milles võetakse arvesse teavet selle kindlustusandja poolt võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute kohta. Nõusoleku saamiseks peab esiteks riskiga korrigeeritud hinnavahe olema aruandekuupäevale eelneval neljal kvartaalsel aruandeperioodil suurem, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel ning teiseks peab regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta olema piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutamise. Lõige 8 . Lõikes 7 sätestatu kohaldamisel on korrigeerimise määr kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtarv. Kui suhtarv on suurem kui 105%, siis see määr on 105%. Lõikes 9 on sätestatud, kuidas leida kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe. See tuleks arvutada samal viisil, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell, kuid selle arvutamisel kasutatakse kindlustusandjapõhiseid andmeid vastavas valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis olevate alamklasside kaalude ja keskmise kestuse kohta. Lõige 1 0 . Solventsus II direktiivi artikli 77d lõike 4 kohaselt suurendatakse euro puhul volatiilsusega kohandamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra. Juhul kui kindlustusandja on saanud nõusoleku rakendada kindlustusandja lähenemist, kohandamise suurendamist ei tehta. Lõige 1 1 . Kindlustusandja on kohustatud viivitamata lõpetama kindlustusandja andmetel põhineva lähenemise, kui selle tulemusel valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suurened kahe järjestikuse kvartaalse aruandeperioodi jooksul. Komisjon on täiendavalt selgitanud: e ttevõtjapõhise korrigeeringu kohaldamise lõpetamise nõue rakendub siis, kui korrigeering suurendab RCScu -d ( Risk- Corrected Spread of the Currency ) kahel järjestikusel kvartaliaruandeperioodil. See tähendab, et ettevõtja kohaldab korrigeeringut esimesel kvartaliaruandeperioodil, mil suurenemine tuvastatakse, ning samuti teisel sellele järgneval kvartaliaruandeperioodil, mis suurenemist kinnitab. Korrigeeringu kohaldamise lõpetamise tingimus on täidetud siis, kui ettevõtja täheldab, et korrigeering „suurendab valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahet kahel järjestikusel kvartaliaruandeperioodil“. See täheldamine toimub teise järjestikuse kvartali lõpus. Kui see kriteerium on täidetud, „peab ettevõtja viivitamata lõpetama korrigeeringu kohaldamise“. „ V iivitamata lõpetamine“ tähendab, et korrigeeringu kohaldamine tuleb lõpetada alates järgmisest aruandeperioodist pärast teise järjestikuse suurenemise kinnitamist. Seega kohaldab ettevõtja korrigeeringut nende kahe kvartali jooksul, mil suurenemine aset leiab, kuid peab selle kohaldamise viivitamata lõpetama pärast teise perioodi lõppu. Korrigeeringu uuesti kohaldamiseks peab ettevõtja esmalt tõendama, et tingimused on taas täidetud, ning saama järelevalveasutuselt uue loa selle ettevõtjapõhise korrigeeringu uuesti kasutuselevõtuks. Lõike 1 2 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt volatiilsuse kohandamise rakendamise lõpetamist, kui kindlustusandja ei täida enam tingimusi, mis olid aluseks kohandamise kasutamiseks nõusoleku saamiseks. Kindlustusandja võib jätkata volatiilsuse kohandamise rakendamist, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku. Lõi ked 13 ja 14 . Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 2 kohaselt võib k omisjon t ehniliste eraldiste ja põhiomavahendite arvutamisel ühtsete tingimuste tagamiseks vastu võtta rakendusaktid, milles sätestatakse iga asjaomase valuuta kohta riskiga korrigeeritud hinnavahe, millele on osutatud vastavalt artikli 77d lõigetes 3 ja 4 ning iga asjaomase liikmesriigi puhul võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaal artikli 77d lõikes 4 osutatud riigis tegevusloa saanud kindlustusandjate koguvarades . Kuna tegemist on „ võib” volitusnormiga, siis on peetud vajalikuks täpsustada, et nende valuutade puhul, mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet rakendusaktides sätestatud, ei kohaldata parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist. Samuti, nende liikmesriikide puhul, mille rahaühik on euro ja mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet ega eelviidatud osakaalu rakendusaktides sätestatud, ei lisata volatiilsusega korrigeerimisele makromajanduslikku volatiilsusega korrigeerimist. Eelnõu § 88 punktid 20 ja 21 . KindlTS § 48 muutmine . Paragrahv reguleerib riskimarginaali arvutamist. Riskimarginaal peab tagama, et tehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida teine kindlustusandja vajab kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Uus lõige 1 1 . Paragrahv i 44 lõike 7 kohaselt tuleb parim hinnang ja riskimarginaal hinnata eraldi , v.a s ama paragrahvi lõike s 8 sätestatud erandi korral. Kui kindlustusandja hindab parimat hinnangu ja riskimarginaali eraldi, määrab ta riskimarginaali arvutamisel kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis vastavad ajaliselt kohandatud SCR- le ja on ette nähtud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramisel kasutavad kõik kindlustusandjad sama kapitalikulumäära, milleks on lõike 2 kohaselt 4,75%. Uus lõige 1 2. Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 41 kohaselt tuleks riskimarginaali arvutamisel arvesse võtta riskide ajalist sõltuvust ja vähendada riskimarginaali suurust, eelkõige pikaajaliste kohustiste puhul, vähendades nii riskimarginaali tundlikkust intressimäära muutuste suhtes. Seepärast tuleks kasutusele võtta eksponentsiaalne , ajapõhine tegur ( exponential term- dependent factor ), mis nähakse ette Solvetsus II määruses. K ui varasemalt kasvas riskimarginaal lineaarselt või ühtlase loogikaga ajahorisondi järgi, siis lisatav eksponentsiaalne , ajapõhine tegur tähendab, et mida pikem on kohustuste tähtaeg, seda kiiremini riskimarginaali mõju „väheneb“. See muudab riskimarginaali väiksemaks eriti pikaajaliste kohustuste puhul. Eelnõu § 88 punkt 2 2 – KindlTS uus § 52 1 . Uus p aragrahv reguleerib, millega peab kindlustusandja arvestama investeerimisstrateegia üle otsustamisel seoses makromajanduslike teguritega. Lõige 1. Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimalike makromajanduslike ja finantsturgude arengutega. Näiteks intressimäärade tõus võib mõjutada kindlustusandja investeeringute tootlust ja vara väärtust. Samuti arvestab kindlustusandja kestlikkusriski mõjuga oma investeeringutele ja investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga kestlikkusteguritele . Kestlikkusrisk ja kestlikkustegur on defineeritud § 97 1 lõikes 1. Lõiked 2 ja 3. FI võib nõuda, et kindlustusandja võtaks investeerimisstrateegia s arvesse makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja hindaks, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ja olla süsteemse riski põhjuseks. Kui kindlustusandja teeb investeerimisotsuseid, siis ta arvestab eelkirjeldatuga (asjakohasel juhul ehk kui FI on lõikes 2 sätestatut nõudnud) . Lõige 4. Kui kindlustusandja hindab, kuidas tema investeerimistegevus mõjutab makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset, inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe, mis võivad mõjutada kindlustusandjat. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide hindamisel võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise massi käitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris. Lõige 5. Kui FI kaalub, kas nõuda kindlustusandjalt makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide arvesse võtmist, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi , kus vastav hindami ne viiakse läbi kindlustusgrupi tasandil. Ehk kui seda tehakse grupi tasandil, ei pruugi olla asjakohane seda nõuda kindlustusandja tasandil veel eraldi. Eelnõu § 88 punkt 23 – KindlTS § 57 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjate omavahendite liigitamist. Solventsus II direktiivi ar tikli 95 kohaselt viitab kindlustusandja omavahendite liigitamisel asjakohasel juhul Solventsus II määruses sätestatud omavahendite loetelule. Eelnõu § 88 punkt 24 – KindlTS § 59 muutmine. Paragrahv reguleerib mh omavahendite suuruse arvutamisel märkimisväärse osaluse ga arvestamis t. Osaluste mahaarvamine põhiomavahendite kindlaksmääramisel on sätestatud Solventsus II direktiivi artikli s 68 . Uu ed lõ iked 4 ja 5 . Põhiomavahendite kindlaksmääramiseks võivad kindlustusandjad FI loal mitte arvata maha krediidi- või finantseerimisasutuse osaluse väärtust, ku i on täide tud kolm tingimust. Esiteks kuuluvad kindlustusandja ja krediidi- või finantseerimisasutus sama kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla. Teiseks on FI hinnangul nende ettevõtjate juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll grupi tasandil piisavalt hästi korraldatud. Kolmandaks on kindlustusandja osalus krediidi- või finantseerimisasutuses strateegilise tähtsusega omakapitaliinvesteering (mis on määratletud Solventsus II määruse artiklis 171) . Lõikes 5 on täpsustatud, mida osalused krediidi- või finantseerimisasutuses täpsemalt hõlmavad. Eelnõu § 88 punkt 27 – KindlTS § 63 muutmine. Paragrahv reguleerib põhi -SCR arvutamist. Lõike 9 muutmine. Lõige 9 reguleerib lihtsustuste kasutamist teatud kindlustusriskide, sh alamriskide kapitalinõuete arvutamisel. Selleks, et lihtsustusi kasutada, peavad olema täidetud kõik lõikes 9 sätestatud tingimused. Kehtiva KindlTS kohaselt võib kindlustusandja mõne konkreetse riski kapitalinõude arvutamisel lihtsustusi kasutada, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ning standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne. Sellele lisandub täiendav tingimus. Nimelt ei tohi lihtsustatud arvutusest tulenev viga kaasa tuua SCR olulist moonutamist. Seega, selleks, et kasutada riskide hindamisel lihtsustatud arvutust, tuleb hinnata, milliseid vigu või kõrvalekaldeid see arvutus võib tulemuste osas põhjustada. Kui viga põhjustab SCR moonutamist, võib see mõjutada SCR-i puudutava teabe kasutaja otsuseid või kaalutlusi. Uus lõige 9 1 . Tingimust (lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt SCR - i ) ei kohaldata, kui lihtsustatud arvutuse tulemusel saadud SCR on suurem standardse arvutuse tulemusel saadud SCR-st . Uued lõiked 11 ja 12. Selleks, et suurendada kvantitatiivsete nõuete proportsionaalsust, antakse kindlustusandjatele kuni kolmeks aastaks võimalus arvutada ebaoluliste riskidega seotud kapitalinõue standardvalemi kohaselt lihtsustatud meetodiga. Selline lihtsustatud meetod peaks võimaldama kindlustusandjatel hinnata ebaolulise riskiga seotud kapitalinõuet asjakohase mahunäitaja alusel, mis aja jooksul muutub. Kui mõne riski või alamriski kapitalinõue, mille arvutamisel on kasutatud standardset arvutust, moodustab alla 5% põhi -SCR-st , võib kindlustusandja selle riski või alamriski kapitalinõude arvutamisel kasutada lihtsustatud arvustust (kuid mitte kauem kui kolm aastat). Samas ei tohiks selliste riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa (lihtsustatud arvutust kasutades) olla suurem kui 10% põhi -SCR-st , mis leiti viimati lihtsustusi kasutamata. Uus lõige 13. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib lihtsustusi kasutada lõikes 9 sätestatud tingimustele vastamata, kui ta näitab F I-le veenvalt (direktiivis „rahuldaval viisil“) ja vähemalt iga viie aasta järel, et kui ta kasutab teatud riskide /alamriskide kapitalinõuete arvutamisel lihtsustusi, siis iga sellise riski /alamriski kapitalinõue moodustab alla 2% standardse arvutuse tulemusul saadud põhi -SCR-st ning kõikide selliste riskide ja alamriskide kapita l inõuete summa moodustab alla 10% standardse arvutuse tulemusul saadud põhi -SCR-st . Eelnõu § 88 punkt 28 – KindlTS § 67 muutmine. Paragrahv reguleerib tururiski kapitalinõude arvutamist . Tururiski mooduli alammooduliks on aktsiariski alammoodul, mis sisaldab sümmeetrilist kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks ning mis hõlmab kapitalinõude suurendamist või vähendamist. Nimelt, kindlustusandjad, kes kasutavad standardvalemit, peavad hoidma piisavas koguses kapitali selleks, et katta võimalikud kahjud juhul, kui aktsiate väärtus halva stsenaariumi korral väheneb. See kapitalinõue määratakse kindlaks protsendina turuväärtusest, mis on seotud aktsiariski positsioonidega ( protsent on kalibreeritud läbi majandustsükli – arvestades, et majanduses esineb nii tõuse kui langusi ). Kui kindlustusandjad peaksid alati hoidma sama suurust kapitalipuhvrit sõltumata turuolukorrast, siis tekiks risk, et majandustsükli erinevates faasides tekiks nn pro-tsükliline mõju – näiteks kriisi ajal peaksid nad kiiresti rohkem aktsiaid müüma, et katta suurenevat kapitalinõuet, mis omakorda süvendaks turulangust . Kui aktsiaturud on hiljuti tõusnud, on kohandamine positiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest kõrgemaks – kindlustusandjad hoiavad rohkem puhvreid, sest risk hinnalanguseks on suurem. Kui aktsiaturud on hiljuti langenud, on kohandamine negatiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest madalamaks – kindlustusandjad ei pea kohe täiendavat kapitali juurde hankima, mis vähendab survet aktsiaid müüa ja aitab vältida turu edasist kukkumist. See kohandamine arvutatakse spetsiaalse EIOPA aktsiaindeksi põhjal . Lõike 6 kohaselt ei või sümmeetrilise kohandamise tulemusel saadud aktsiariski kapitalinõude määr erineda kohandamata aktsiariski kapitalinõude määrast rohkem kui 13 protsendipunkti võrra. Kehtivas seaduses on selleks koridoriks 10 protsendipunkti. Muudatus võimaldab teha suuremaid muudatusi standardses aktsiakapitali nõudes ja leevendada veelgi aktsiaturgude järsu tõusu ja languse mõju. Eelnõu § 88 punkt 29 – KindlTS uus § 67 1 . Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 105a. Eesmärk on võtta kindlustusandjate usaldatavusnõuetes arvesse kindlustustegevuse pikaajalisust. Eelkõige antakse võimalus kasutada pikaajalises perspektiivis hoitavate investeeringute puhul SCR standardvalemi alusel arvutamisel soodsamat standardparameetrit, tingimusel et kindlustusandjad järgivad usaldusväärseid ja kindlaid kriteeriume, mis tagavad kindlustusvõtjate kaitse ja finantsstabiilsuse. Lõike 1 kohaselt võrdub pikaajaliste investeeringute kapitalinõue põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks pikaajaliste investeeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22 protsendi võrra. Lõikes 2 on sätestatud, millised tingimused peavad olema täidetud, et kindlustusandja saaks kasutada 22 protsendi parameetrit. Esiteks peavad sellised investeeringud olema selgelt piiritletud ja muust kindlustusandja tegevusest eraldatud. Teiseks on kindlustusandja juhtkond võtnud kohustuse jä l gida selliste aktsiate, millesse ta investeerib, minimaalset hoidmisaega ja tõendama suutlikkust omama neid aktsiaid kogu kõnealuse hoidmisaja jooksul. Iga selline investeeringute kogum sisaldab ainult selliseid aktsiaid, mis on avalikult kaubeldavad lepinguriigis või OECD liikmesriigis või tegemist on selliste lepinguriigi või OECD liikmesriigi peakontoriga äriühingute aktsiatega, millega ei kaubelda avalikult. Tingimuste eesmärk on ka tagada, et kindlustusandja suudab vältida pikaajaliselt hoitavate aktsiate sund müüki , sealhulgas halvenenud turutingimustes. Lisaks peavad kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtted peegeldama kindlustusandja kavatsust hoida aktsiaid keskmiselt kauem kui viis aastat ( n äiteks kuuluvad aktsiainvesteeringute alamrühma kaks investeeringut, millest üks kestab 3 aastat ja teine eeldatavalt 8 aastat, mille tulemusel portfelli keskmine hoidmisaeg ületab 5 aastat ) ja et kindlustusandja hoidub nende sundmüügist. Pikaajalised investeeringud peaksid olema hajutatud nii, et investeerimisportfell on mitmekesine ja välditakse liigset sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist. Samuti välditakse riskide ülemäärast kumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste investeeringute portfellis tervikuna. Viimase kriteeriumina ei tohiks selliste aktsiate omamine tähendada märkimisväärset seost kindlustusandja ja ettevõtja vahel . Solventsus II direktiivi artikli 105a lõike 5 kohaselt võta b komisjon direktiivi täiendamiseks vastu delegeeritud õigusaktid, täpsustades veelgi sätestatud tingimusi . Solventsus II määruse ettepanekus ( lk 5 7 – 6 6 , artiklid 171a-171c) on näiteks täpsustused selle kohta, kuidas näidata, et kindlustusandja suudab vältida sundmüüki, sh nähakse ette sundmüügi vältimise meetodid ja sundmüügi test. Lõige 3. Kindlustusandja juhtkond võtab kirjaliku sise -eeskirja (investeeringute juhtimise kord) kaudu kohustuse järgida väärtpaberite puhul, millesse ettevõtja investeerib, minimaalset hoidmisaega ja tõendama ettevõtja suutlikkust hoida neid väärtpabereid kogu kõnealuse hoidmisaja jooksul. Kord tuleb regulaarselt üle vaadata ja hinnata, võrreldes seda tegelike portfellihalduspraktikatega. Tagatud peaks olema, et kord peegeldab reaalset tegevust ja vajadusel kohandatakse seda, et see vastaks hetketingimustele ja eesmärkidele. Lõige 4. Selleks, et kindlustusandja saaks n - ö 22-protsendi li st parameetrit kasutada, peab ta esitama FI-le kinnituse, et ta vastab kõikidele ettenähtud kriteeriumi t ele. Lõige 5 . Kui kindlustusandja omab Euroopa pikaajalisse investeerimisfondi (ELTIF) aktsiaid või muu madalama riskiprofiiliga investeerimisfondi, sealhulgas alternatiivse investeerimisfondi aktsiaid, võib ta kriteeriumi t ele hindamise viia läbi fondi tasandil (ehk mitte alusvara tasandil). Sellised investeerimisfondid määrab kindlaks komisjon. Nimelt peab k omisjon Solventsus II direktiivi artikli 105a lõikes 5 punkt b kohaselt võtma vastu delegeeritud õigusaktid, täpsustades sama artikli lõikes 2 osutatud investeerimisfondide liike. Solventsus II määruse ettepanekus ( lk 6 6, artikkel 171d) on välja toodud, et sellised fondid on Euroopa pikaajalised investeerimisfondid, kvalifitseeruvad sotsiaalettevõtlusfondid, kvalifitseeruvad riskikapitalifondid ja finantsvõimenduse ta kinni sed AIF -id . Lõige 6 . Kui kindlustusandja juba korra kohaldab 22-protsendi li st parameetrit, ei saa ta seda enam mitte kohaldada. Lõiked 7 – 9. Kindlustusandja on kohustatud viivitamata teavitama FI-d , kui ta ei vasta enam soodsama parameetri kasutamise tingimustele ning rakendama meetmeid vastavuse tagamiseks. Ühe kuu jooksul tuleb FI-le esitada ka kogu vajalik teave, sh rakendatavate meetmete kohta, et kindlustusandja tagaks kriteeriumi t ele vastavuse kuue kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates. Juhul, kui kindlustusandja ei ole suuteline kuue kuu jooksul tagama tingimustele vastavust, ei saa ta kasutada lõike 1 parameetrit vähemalt järgmised 2,5 aastat. Kui ta ei vasta ka selle aja möödudes tingimustele, ei saa ta parameetrit kasutada enne, kui ta taas vastab tingimustele. Eelnõu § 88 punkt 30 – KindlTS § 72 muutmine . Paragrahv reguleerib SCR arvutamisel sisemudeli kasutamist. Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sätte kohaselt arvutab kindlustusandja SCR-i standardvalemit kasutades vaid siis , kui FI seda nõuab, siis muudatuse kohaselt peab kindlustusandja esitama FI-le hinnangu SCR kohta standardvalemit kasutades iga kahe aasta järel. Lisaks võib FI nõuda sellise hinnangu esitamist sagedamini. Eelnõu § 88 punkt 31 – KindlTS § 78 muutmine. Paragrahvi sisuks on kalibreerimisstandardid. Kui kindlustusandja kasutab sisemudelit , ei keela direktiiv kindlustusandjal võtta sisemudelis arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele. Uued lõiked 6 – 8 . Kuna volatiilsusega kohandamise kasutamine võib parima hinnangu arvutamisel tuua suuremat kasu kui võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamine, võib selline ülemäärane kasu moonutada ka SCR arvutamist, kui sisemudelis võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele. Sellise moonutuse vältimiseks kehtestatakse SCR alammäär sellisel tasemel, millest allpool eeldatakse, et SCR - st saadav kasu on võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamisest suurem. Kindlustusandjad ei tohiks oma sisemudelis võtta arvesse makrotasandi volatiilsuse kohandamist (vt KindlTS § 47 l õige 11). Eelnõu § 88 punktid 32–37 . KindlTS § 87 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi ja selle järelevalvega seotud mõisteid. Lõi gete 4 ja 5 muutmine. Osaleva ettevõtja ja seotud ettevõtja definitsioon id viiakse kooskõlla Solventsus II direktiivi artikli 212 punkti de ga a ja b. O s alev ettevõtja on ka selline ettevõtja, kes on seotud teise ettevõtjaga § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt (äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu, asutamislepingu või põhikirja sätete kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud). Ettevõtja, kellega osalev ettevõtja sedasi seotud on, on seotud ettevõtja. Uus lõige 5 1 . Solventsus II direktiivi muudatustega täpsustatakse ka emaettevõtja tütarettevõtja definitsioone, viidates ka olukordadele, kui emaettevõtja/tütarettevõtja määratakse valitseva mõju kaudu või kui nad valitseks ühtselt juhitavate kindlustusandjate seast. Uus lõige 5 2 . Kuna seaduses kasutatakse esmakordselt terminit lõplik emaettevõtja, defineeritakse see uues lõikes. Sisuliselt tähendab see seda, et grupi struktuuris on see ettevõtja n - ö viimane ehk tal omakorda emaettevõtjad pole (st ta ise pole ühegi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja). Lõike 6 muutmine . Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt on kindlustusvaldusettevõtja emaettevõtja, kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja , kuid kelle tütarettevõtjad või enamik neist on kindlustusandjad, siis Solventsus II direktiiviga (art ikli 212 punkt f) muutub kindlustusvaldusettevõtjate määratlus palju detailsemaks (ehk üritatakse kaardistada ka n - ö hallid alad ) . Lõikes 6 on sätestatud, millistele tingimustele peab selline emaettevõtja vastama. Ta peab vastama kõikidele punktides 1–3 sätestatud tingimustele ning nende tingimuste täpsustused on lõigetes 61–6 3 . Lõike 6 punkti 3 kohaselt on sellise ettevõtja põhitegevus vähemalt üks lõikes 61 loetletud tegevusest (sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast – ehk ettevõtja enda määratletud tegevus ei pruugi ühtida sellega, mida ta tegelikult teeb). Uued lõiked 6 1 –6 3 . Lisaks on üle 50% vähemalt ühest järgmisest näitajast püsivalt seotud tütarettevõtjatega, kes on kindlustusandjad, kolmanda riigi kindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad , kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtjad või ettevõtjad, kes osutavad teenuseid, mis on konsolideerimisgruppi kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused, samuti ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või omamisega tütarettevõtjates, kes on kindlustusandjad või kolmandate riikide kindlustusandjad, kui kõnealune tegevus on sama laadi kindlustusandjate tegevus: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulud tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muu näitaja, mida riiklik järelevalveasutus peab asjakohaseks. Lõike 9 muutmine. Tehniline muudatus, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2019/2033 täisnimetus ed on edaspidi KindlTS § 59 lõikes 5 ehk seaduses eespool. Uus lõige 10. Solv entsus II direktiiv i täiendatakse uue mõistega – kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtja. Mõnikord valdab grupp osalusi kolmandas riigis asuvates kindlustusandjast tütarettevõtetes läbi reguleerimata vahepealse valdusettevõtja. Isegi kui sellel vahepealsel reguleerimata valdusettevõtjal ei ole liidus asuvat tütarettevõtjat, on oluline, et seda saaks käsitleda samamoodi nagu kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat ning arvesse võtta kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel. Seetõttu on defineeritud mõiste „kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtja“, et konsolideerimisgrupid saaksid SCR arvutamisel nende kolmandate riikide seotud ettevõtjate mõju õigesti arvestada. Eelnõu § 88 punktid 38 ja 39 . KindlTS § 88 muutmine. Paragrahvis on kindlustusgrupi solventsuse üldsätted. Lõigete 1, 3 ja 3 2 muutmine. Tulenevalt uue § 89 3 lisandumisest seaduse sse , on lõigetes 1 j a 3 täpsustatud, et tagatud peab olema, et kindlustusgrupil on igal hetkel vähemalt ka § 89 3 alusel arvutatud kindlustusgrupi SCR ulatuses nõuetekohased omavahendid ning lõige 3 2 reguleerib olukorda, kui kindlustusgrupil puuduvad vastavad omavahendid. Uus lõige 10 annab osalevale kindlustusandjale, kindlustusvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale õiguse rakendada §-s 67 1 sätestatu t seoses pikaajaliste aktsia investeeringute kapitalinõude arvutamisega, kui kasutatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni. Solventsus II direktiivi artikli 233b kohaselt võtab komisjon vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse meetodit, mida tuleb kasutada artikli 105a lõikes 1 osutatud tingimustele vastavuse hindamisel ja selliste omakapitaliinstrumentide summa arvutamisel, mida käsitatakse pikaajaliste omakapitaliinvesteeringutena, kui kasutatakse 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni. Eelnõu § 88 punkt 40 – KindlTS § 89 lõike 1, § 90 lõike 1 ja § 247 lõike 6 muutmine. Kuna § 8 9 lisandub uus lõige 5 1 , korrigeeritakse viiteid eel nimetatud sätetes. Eelnõu § 88 p unktid 41 –55 . KindlTS § 89 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamist. Lõike 2 muutmine. Hetkel puuduvad õigusnormid, mis täpsustaksid, kuidas arvutada kindlustusgrupi solventsust , kui kasutatakse 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni (ehk lõigetes 3 – 5 ja 6 – 9 sätestatud meetodite kombinatsiooni). See on põhjustanud ebakindlust, eelkõige seoses viisiga, kuidas arvutatakse 2. meetodiga hõlmatud kindlustusandjate osa kindlustusgrupi SCR- is . Seepärast täpsustakse §-s 89 3 kindlust u sgrupi solventsuse arvutamise põhimõtteid meetodite kombinatsiooni kasutamise korral. Uue lõike 2 1 eesmärk on selgitada, millistele ettevõt jatele võib järelevalveasutus rakendada 2. meetodit ehk mahaarvamise ja agregeerimise meetodit. Nendeks on kindlustusandjad, kolmandate riikide kindlustusandjad, valdusettevõtjad ja kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtjad , sealjuures meetodi rakendamine ei mõjuta seotud ettevõtjate kohtlemist . Lõike 3 muutmine. Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on punktide 1 ja 2 kohaselt arvutatud suuruste vahe. Punkt id e 1 ja 2 puhul tuleb arvesse võtta mh seotud ettevõtjate osa. Konsolideeritud andmete kindlaksmääramine on reguleeritud Solventsus II määruse artiklis 335 , mida Solventsus II määr u se ettepaneku kohaselt muudetaks (vt lk 11 7 ). Uus lõige 3 1 . Kuna lõike 3 muudatustega võetakse seotud ettevõtjate osa eraldi arvesse, on uues lõikes täpsustatud, et kindlustusgrupi SCR - is konsolideeritud andmete alusel ja kindlustusgrupi omavahendite määramisel ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi. Lisaks täpsustatakse, et kindlustusgrupi omavahendite ja grupi SCR - i arvutamisel kohaldatakse seaduses sätestatud kindlustusandja omavahendite ja SCR nõudeid. Lõike 4 täiendamine uue punktiga 3 ja uus lõige 4 1 . Lõikes 4 on reguleeritud kindlustusgrupi SCR miinimumi arvutamine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt on tegemist kahe liidetava summaga – o s aleva kindlustusandja MCR ja osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja MCR - ist –, siis muudatusega lisandub uus liidetav ehk arvesse peab võtma ka kolmand a riigi kindlustusandja kapitalinõuet. Sisuliselt on tegemist kapitalinõude miinimumiga ehk võrdluses EL regulatsiooniga – MCR - iga . Uus lõige 4 2 . Selleks , et määrata kindlaks, kas nõuetekohased omavahendid sobivad kindlustusgrupi minimaalse SCR täitmiseks, kohaldatakse Solventsus II direktiivi artiklites 221 – 229a sätestatud põhimõtteid mutatis mutandis . Sama on a rtikli 139 lõi gete 1 ja 2 kohalda misega. Uues lõikes on viide §-de 88 – 8 9 2 , 89 4 – 92 ja 93 kohaldamisele. Uus lõige 5 1 reguleerib olukorda, kui kindlustusgrupi SCR on täidetud (grupi omavahendid ületavad SCR - i), kuid kindlustusgrupi SCR miinimum ei ole täidetud. Sellisel juhul kohaldatakse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 kindlustusandja SCR kohta sätestatut (nõuetekohaste omavahendite vähenemine alla SCR -i ). Sealjuures tuleb SCR miinimumi mittetäitmisest või selle ohust teavitada kindlustusgrupi järelevalve teostajat. Solventsus II direktiivi sõnastuses (art ikli 230 l õige 2) on peetud vajalikuks täpsustada, et sellisel juhul ei kohaldata art 139 lõikeid 1 ja 2 ehk MCR mittetäitmise kohta sätestatut. Lõigetes 4 2 ja 5 1 sätestatu kohaldub ka juhu l, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatud kombineeritud meetodit kasutades. Lõigete 6–8 muutmine. Sarnaselt meetodi 1 muudatustele on ka meetod 2 (lõiked 6–9) puhul osutatud eraldi seotud ettevõtjatele ja nende osale kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites ja kindlustusgrupi SCR- is , mis arvutatakse kooskõlas §-dega 89 1 ja 89 2 . Lõike 10 kehtetuks tunnistamine. Kuna 1. ja 2. meetodi kombinatsioonina kasutamise kohta on ette nähtud eraldi § 89 3 , ei ole lõige 10 sellisel kujul enam asjakohane. Uus lõige 13 1 . Seadusesse lisandub täpsustus, et lõigete 12 ja 13 kohaldamisel käsitatakse kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtjat kindlustusandjana. Uus lõige 14 1 . Kui lõige 14 reguleerib, et kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vajalik teave välisriigis asutatud kindlustusandja seotud ettevõtja kohta ei ole FI-le ega teistele asjaomastele finantsjärelevalve asutustele kättesaadav, arvatakse sellise seotud ettevõtja bilansiline väärtus kindlustusgrupi omavahenditest maha. Uue lõike kohaselt ei või seda teha, kui mahaarvamine parandab kindlustusgrupi solventsuse positsiooni võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja kaasatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse. Lõi gete 15 ja 16 kehtetuks tunnistamine . Kuna seotud ettevõtjaid ja nende osaga arvestamist reguleerib eraldi § 89 1 , on lõige 15 ebavajalik ja lõige 16 on tõstetud uue paragrahvi lõikeks 10 . Eelnõu § 88 punkt 56 – KindlTS uus § 89 1 . Paragrahv reguleerib seotud ettevõtjate osade leidmist , mida kasutatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel. Lõikes 1 on loetelu seotud ettevõtjatest, kelle osaga tuleb kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvestada (olenemata kasutatavast arvutusmeetodist, § 89 lg 1 ja 2). Seotud ettevõtja on § 87 lõike 5 kohaselt tütarettevõtja või ettevõtja, kelles osalev ettevõtja omab märkimisväärset osalust. Kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse tuleb arvata järgmised seotud ettevõtjad: krediidiasutused; investeerimisühingud; eurofondi valitsejad; ä riühinguna asutatud fond id, millele ei ole fondivalitsejat määratud; alternatiivfondi valitseja; reguleerimata ettevõtjad; tööandja pensionifondi valitseja d , määratud väljamaksetega tööandja pensionifond id ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond id , millele ei ole fondivalitsejat määratud. Lõi ked 2 ja 3 . I ga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi omavahendite kogumahus arvutatakse proportsionaalselt, lähtudes ettevõtja osalusest. Iga seotud ettevõtja omavahendite osa määratakse vastavalt tema suhtes kohalduvates valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuetele ehk: k rediidiasutused, investeerimisühingud ja fondivalitsejad – kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013; reguleerimata ettevõtja – kooskõlas valdkondade eeskirjadega, kui tegemist o leks reguleeritud üksustega ; tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifond – kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2341 artikli ga 16 (IFS § 226, 334) . Lõi kes 4 on loetelu omavahenditest, mida ei võeta seotud ettevõtja osa määramisel arvesse, kui need moodustavad omavahendite ülejäägi (ületavad kapitalinõuet). Arvesse ei võeta reservkapital i ja mu i d omavahend ei d, mille puhul on kindlustusgrupi järelevalve teostaja kindlaks määranud kahju katmise võime vähenemise . Samuti ei võeta arvesse eelisaktsiad , ühistu liikmete sissemakse i d , allutatud kohustis i ja edasilükkunud maksukohustus i. Lõige 5. Kui osalev kindlustusandja suudab kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendada (sh järelevalve teostaja on rahul selle põhjendusega), et lõikes 4 loetletud omavahendeid saab kasutada kindlustusgrupi SCR täitmiseks, võib need omavahendid kaasata arvestusse. Lõige 6 . Osalev kindlustusandja peab arvestama, et näiteks krediidiasutuste, investeerimisühingute ja fondivalitsejate kapitalinõuded kaetakse esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese taseme omavahenditest. Lõige 7. Iga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi SCR - is arvutatakse proportsionaalselt, lähtudes ettevõtja osalusest. Lõi getes 8 ja 9 on sätestatud , millistele regulatsioonide le ja suurustele tuginedes leitakse seotud ettevõtjate kapitalinõuded või tinglikud kapitalinõuded, mida kasutatakse seotud ettevõtja osa leidmisel . Lõige 10. F I võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha seotud ettevõtja osaluse. Näiteks võib esineda olukord, kus osaluse arvestamine suurendaks kunstlikult grupi omavahendeid, mis võib anda eksitava pildi grupi tegelikust seisundist. Kind lTS uus § 89 2 . Paragrahv reguleeri b olukorda, kui seotud ettevõtja d moodustavad grupi ning sellisel juhul arvutatakse seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi omavahendites ja kapitalinõu des selle alagrupi tasandil. Eeltingimuseks on, et selle grupi kapitalinõuded arvutataks konsolideeritud andmete alustel vastavalt EL õigusaktides sätestatud normidele . Lõige 1. Seotud ettevõtjate osa võib arvutada alagrupi tasandil kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul. Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on proportsionaalne osa alagrupi omavahenditest. Lõige 2 . Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR - is on proportsionaalne osana alagrupi kapitalinõudest. Lõ ige 3 . Täpsustatakse, et alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutus es tuleb arvestada mh kõikide gruppi kuuluvate finantseerimisasutuste ja abiettevõtjatega. Finantseerimisasutus on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 kui ettevõtja, kes ei ole finantsinstitutsioon ega pelgalt tööstusvaldusettevõtja, kelle põhitegevus on osaluste omandamine või tegelemine ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 2–12 ja punktis 15 loetletud tegevusega, sealhulgas investeerimisühing, finantsvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja , investeerimisvaldusettevõtja , makseasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 tähenduses ning varahaldusettevõtja, kuid mitte kindlustusvaldusettevõtja ega segakindlustusvaldusettevõtja , nagu need on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktides f ja g (ehk KindlTS § 87 lõiked 6 ja 7). Abiettevõtja on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 18 kui ettevõtja, kelle põhitegevus, olenemata sellest, kas seda osutatakse konsolideerimisgruppi kuuluvatele ettevõtjatele või konsolideerimisgrupivälistele klientidele, on üks järgmistest: a) panganduse otsene laiendus; b) kasutusrent, vara omamine või haldamine, andmetöötlusteenuste osutamine või muu tegevus niivõrd, kui selle puhul on tegemist panganduse abiteenusega; c) muu tegevus, mida EBA peab sarnaseks punktides a ja b osutatud tegevustega . Lõi ge 4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu m ääruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 47 on defineeritud konsolideeritud olukord kui olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt I osa II jaotise 2. peatükile (usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine) ühe finantsinstitutsiooni suhtes selliselt, nagu kõnealune finantsinstitutsioon moodustaks koos ühe või mitme teise üksusega ühe finantsinstitutsiooni. Euroopa Parlamendi ja nõukogu m ääruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punktis 11 on defineeritud konsolideeritud olukord kui olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt artiklile 7 liidus emaettevõtjana tegutseva investeerimisühingu, liidus emaettevõtjana tegutseva kindlustus valdusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja suhtes, nagu kõnealune ettevõtja moodustaks koos investeerimisühingute konsolideerimisgrupi kõigi investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, abiettevõtjate ja seotud vahendajatega üheainsa investeerimisühingu. Seega peab alagrupi tasandil seotud ettevõtjate osa arvutamisel arvesse võtma konsolideeritud olukorda või positsiooni. KindlTS uus § 89 3 . Kuna hetkel ei ole kahe meetodi kombinatsioonina kasutamise regulatsioon piisavalt selge, nähakse ette täiendavad reeglid, kuidas kindlustusgrupi solventsus arvutada kahe meetodi kombinatsioonina. Paragrahv i 89 kohaselt võib meetodite kombinatsiooni kasutada vaid kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul. Lõige 1. Kindlustusgrupi solventsuse määramiseks peab lõike 2 kohaselt arvutatud suurusest lahutama lõike 3 kohaselt arvutatud suuruse. Lõike 2 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused: kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid ettevõtjate korral , kelle suhtes kohaldatakse 1. meetodi t; proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR- le vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes kohaldatakse 2. meetodit; seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites. Lõike 3 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused: kindlustusgrupi SCR konsolideeritud alusel ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse 1. meetodit; proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-st , kui seotud kindlustusandja suhtes kohaldatakse 2. meetodit; seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR- is . Lõikes 4 on täpsus tatud , et konsolideeritud andmetes ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi. Lõige 5. Konsolideeritud andmetes võetakse arvesse osaluse väärtus, mis ületab proportsionaalse osa seotud kindlustusandja enda SCR-ist , kui arvutatakse vara ja kohustiste tundlikkust valuutariski suhtes (valuutarisk, mis tuleneb valuutavahetuskursside taseme muutustest või valuutavahetuskursside kõikumisest) . Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes (aktsiarisk, mis tuleneb aktsiate turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest) . Fraas „ei loeta tundlikuk s ” näitab, et konsolideeritud grupi SCR-i arvutamisel, kui kasutatakse meetodite kombinatsiooni, ei käsitleta meetodi 2 (mahaarvamine ja agregeerimine) alusel arvesse võetud seotud ettevõtjate osalusi aktsia riskile tundlikena ning seetõttu ei rakendata nendele osalustele aktsia riski kapitalinõuet. Lõige 6. Kui arvutatakse proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR- dele vastavatest omavahenditest ja SCR- dest , tuleb arvesse võtta § 89 lõikes 9 sätestatut seoses kaudsete osalustega. Lõige 7. Kindlustustgrupi SCR miinimumi arvutamisel e kohaldatakse samu sätteid, mis on ette nähtud miinimumi arvutamise le, kasutades 1. meetodit. Sama on miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite kindlaksmääramisega . Lisaks on täpsustus, et ka käesoleval juhul ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi § -s 8 9 1 nimetatud seotud ettevõtjates. Lõi kes 8 ja 9 . Määrates kindlaks, kas osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-st kajastab asjakohaselt kindlustusgrupi riskiprofiili seoses ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, pööravad järelevalveasutused erilist tähelepanu kindlustusgrupi tasandil esinevatele konkreetsetele riskidele, mis ei oleks piisavalt kaetud, kuna neid riske on raske kvantifitseerida. Kui kindlustusgrupi riskiprofiil seoses selliste ettevõtjatega erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud SCR aluseks olevatest eeldustest, võib kehtestada lisakapitalinõude, mis lisandub lõike 3 punkti 2 kohaselt arvutatud suurusele (osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja kapitalinõudest). Lisakapitalinõude määramise suhtes kohaldatakse KindlTS §-s 244 sätestatut. KindlTS uu s § 89 4 . Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel lihtsustatud meetodi kasutamist , kuigi selle täpsem regulatsioon saab olema Solvensus II määruses . Nimelt võtab komisjon Solventsus II direktiivi artikli 234 punkti b kohaselt vastu delegeeritud õigusakti, milles täpsustatakse artikli 229a lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodi tehnilisi üksikasju ning kriteeriume, mille alusel võivad järelevalveasutused lihtsustatud meetodi kasutamise heaks kiita. Solventsus II määruse ettepanekus ( lk 1 19 , artikkel 336b) on täpsustatud ebaoluliste seotud ettevõtjate lihtsustatud meetodit . Lõiked 1 , 3 ja 5 . Kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul võib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel (1. meetodi korral) kasutada lihtsustatud lähenemist seoses osalustega sellistes seotud ettevõtjates, keda vastavalt lõike 2 määratlusele võib pidada ebaolulis te ks ettevõtja te ks. Sellisel juhul peab osalev kindlustusandja põhjendama järelevalveasutusele, miks on lihtsustatud meetodi kasutamine vajalik, võttes arvesse selliste ettevõtjate riskide laadi, ulatust ja keerukust. Lisaks peab osalev kindlustusandja tõendama, et lihtsustatud meetodi kasutamine on usaldusäärne ja see ei too kaasa kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel seotud ettevõtjaga seotud riskide alahindamist. Lõige 2. Selleks, et saaks lihtsustatud meetodit kasutada, peab seotud ettevõtjate mõju grupi finantsseisundile olema väike . S eotud ettevõtja bilansiline väärtus peaks olema alla 0,2% kindlustusgrupi koguvarast konsolideeritud andmete alusel ning kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus peaks jääma alla 0,5% kindlustusgrupi koguvarast. Lõige 5. Kui kindlustusgrupi finants järelevalve teostaja on lubanud kasutada lihtsustatud lähenemist, hindab osalev kindlustusandja kord aastas, kas lihtsustuse kasutamine on jätkuvalt põhjendatud. Lõige 6. Kui seotud kindlustusandja on asutatud sellises kolmandas riigis, mille õigusaktides reguleeritud usaldatavusnõuded ei ole samaväärsed liidus kohalduvate Solventsus II usaldatavusnõuetega, ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR - is olla lihtsustatud meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui tema kapitalinõue kolmandas riigis kohalduvate usaldatavusnõuete kohaselt. Seega, kui kolmanda riigi regulatsioonis on konkreetne kapitalinõue, ei tohi EL regulatsiooni alusel arvutatud kapitalinõue olla sellest väiksem . Kolmanda riigi usaldatavusnõuete samaväärsuse hindamine on KindlTS §-s 92. Lõige 7. Lihtsustatud meetodi kasutamine ei ole lubatud, kui osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmanda riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta. Eelnõu § 88 punktid 57 ja 58 . KindlTS § 90 muutmine. Paragrahv reguleerib, mida kajastab osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas. Uus lõige 3 1 . Kindlustusandja osalus seotud ettevõtja kapitalis on määratletud vastavalt sellele, kui palju ta ettevõtjas otseselt või kaudselt omab, olenemata kasutatavast arvutusmeetodist. Lõike 5 täiendamine uue punktiga 4. Kindlustusgrupi finant s järelevalve teostaja määrab pärast teiste asjasse puutuvate järelevalveasutustega konsulteerimist kindlaks proportsionaalse osa, mida võetakse arvesse, kui kahte kindlustusandjat juhitakse ühtsetel alustel ja nad moodustavad kindlustusgrupi järelevalve teostaja hinnangul kindlustusgrupi . Eelnõu § 88 punktid 59 ja 60 . KindlTS § 91 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vastastikuse finantseerimise ja omavahendite topeltkasutamise välistamist. Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt ei või omavahendite summa olla suurem kui seotud kindlustusandja SCR, siis muudatuse kohaselt ei või see olla suurem, kui seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR - is . Uus lõige 10 . Kui kindlustusgrupp likvideerib oma tütarettevõtja, kuid ei saa keelduda teatud finantsinstrumendi tagasimaksmisest nt investoritele, siis seda finantsinstrumenti ei saa lugeda kõrgeima kvaliteediga omavahendite hulka. Eelnõu § 88 p unkt 61 – KindlTS § 92 muutmine. Paragrahv reguleerib kolmandate riikide seotud kindlustusandjaid ja usaldatavusnõuete samaväärsust. Lõike 1 muutmine. Kuna seadust täiendatakse uue paragrahviga, milles täpsustatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamist 1. ja 2. meetodi kombineerimisel, on ka käesolevasse lõikesse lisatud viide meetodite kombinatsiooni kasutamise §-le 89 3 . Eelnõu § 88 p unkt 62 – KindlTS uu s § 92 1 . Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 136a. Solventsus II direktiivi põhjenduspunktis 60 on esitatud , et kui kindlustusandjate finantsseisund halveneb ning kui kindlustusandja rikub regulatiivseid nõudeid, tuleb sellega tõhusalt tegeleda ning vältida probleemide süvenemist. Seetõttu peaks järelevalveasutustel olema ennetavate meetmete rakendamise õigus. Selline ennetav õigus peaks siiski olema kooskõlas järkjärgulise sekkumise põhimõtte ja Solventsus II direktiivis samalaadsete olukordade jaoks ette nähtud järelevalvevolitustega, sealhulgas artiklis 36 kirjeldatud järelevalvemenetluse jaoks ette nähtud järelevalvevolitused. Sellised ennetavad õigused ei tohiks tuua kaasa uut eelmääratletud sekkumisläve, mis eelneb direktiivi I jaotise VI peatüki 4. jaos sätestatud SCR- le . Järelevalveasutused peaksid iga olukorda hindama eraldi ning lähtuma ennetavate meetmete võtmise vajaduse kohta otsuse tegemisel asjaoludest, kindlustus- või edasikindlustusandja olukorrast ja oma järelevalvelist hinnangust. Lõi ked 1 ja 2 . Kui kindlustusandja on teavitanud FI-d finantsseisundi halvenemisest, on FI-l õigus kindlustusandja juhtidelt nõuda olukorra parandamist. FI võib nõuda ennetava finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud eeldustest või selles kavas esitatud meetmete rakendamist . Samuti võib nõuda tulemustasu või muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise, omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist. Juhul, kui kindlustusandjal on ennetava finantsseisundi kava koostamise kohustus ja ta ei ole seda teinud, võib nõuda ka, e t j uhid tuvastaksid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse või tõenäoliselt mittevastavuse põhjused ja määraksid kindlaks sobivad meetmed ning seadusest tulenevalte nõuetele vastavuse tagamise ajakava. Lõige 3. FI-l on lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused, kui ta ise on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise tulenevalt finantstingimuste halvenemisest. Lõige 4. Meetmete rakendamisel tuleb arvestada ka finantsseisundi halvenemise ulatusega ning lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Eelnõu § 88 p unktid 63–66 . KindlTS § 93 muutmine . Paragrahv reguleerib, mida peab kindlustusandja tegema , kui omavahendid vähenevad alla lubatud kapitalinõuete p iiride . Uus lõige 1 1 . Kindlustusandjad peavad viivitamata teavitama FI-d , kui nad tuvastavad MCR täitmata jätmise või ohu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda. Samas pole täpsustatud, millal on võimalik tuvastada MCR täitmata jätmist või ohtu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda, ning kindlustusandjad võivad järelevalveasutuste teavitamisega viivitada kuni asjaomase kvartali lõpuni, mil arvutatakse MCR , millest tuleb järelevalveasutusele ametlikult teatada. Et järelevalveasutused saaksid õigel ajal teavet ja oleksid võimelised võtma vajalikke meetmeid, nõutakse kindlustusandjatelt, et nad teavitaksid järelevalveasutusi MCR täitmata jätmisest või mittetäitmise ohust viivitamata ka juhul, kui seda on hinnangute või arvutuste alusel täheldatud asjaomases kvartalis MCR ametlike arvutuste kahe kuupäeva vahelisel ajal. Uus lõige 2 1 . Uue lõike aluseks on IRRD direktiivi artikli 5 lõige 8, mille kohaselt peaksid kindlustusandja SCR mittetäitmisel rakendatavad meetmed olema kooskõlas ennetavas finantsseisundi taastamise kavas sisalduvate parendusmeetmetega. Lõike 5 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et lühiajalise finantseerimisskeemi esitamise kohustus FI-le on ka põhiomavahendite vähenemise ohu ilmnemise korral. Lõike 9 muutmine. Kui FI peab mõnda rakend atud mee det ebatõhusaks või ebapiisavaks, et peatada kindlustusandja finantsseisundi jätkuv halvenemine, on ta l õigus võtta kõik meetmed, mis on vajalikud kindlustusvõtjate kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasi kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Eelnõu § 88 p unktid 67–70 . KindlTS § 95 muutmine. Paragrahv reguleerib varaga seotud tehingute keelamist ja piiramist. Kehtiva seaduse kohaselt kohalduvad samad sätted nii SCR kui ka MCR rikkumise korral (või rikkumise ohu korral). Kuna Solventsus II direktiivi artikli 138 lõige 5 ja artikli 139 lõige 3 pole täielikult analoogsed, korrigeeritakse eelnõuga § 95 ülesehitust ja sisu. Lõiked 1 ja 2. Artikli 138 lõike 5 kohaselt peaks FI-l olema õigus keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu , kui erandlikel asjaoludel kindlustusandja finantsseisund jätkuva lt halvene b . Samas artikli 139 lõike 3 kohaselt võib FI selliste meetme rakendamist nõuda lisaks finantseerimiskava esitamisele. Siiski on lisatud ka täpsustus, et seda saab nõuda vaid juhul, kui FI ei ole teinud kahe kuu jooksul otsust kindlustusandja lõpetamise kohta. Kaks kuud hakkab jooksm a hetkest, mil kindlustusandja teavitas FI-d , et ta omavahendid ei vasta MCR - le või selline oht on järgmise kolme kuu jooksul. Lõike 2 1 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1, kuna lõikes 2 1 sätestatu p eab kohalduma ka lõike 1 ettekirjutuse korral. Uus lõige 2 2 . Lõikes 2 sätestatud tekst on osaliselt tõstetud uude lõikesse 2 2 . Sisu osas midagi ei muutu. FI on kohustatud teavitama nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. FI määrab kindlaks ka varad, mille suhtes meedet kohaldatakse. Lõike 4 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1. Eelnõu § 88 punktid 71–73 . KindlTS § 96 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja juhtimissüsteemi üldnõuded. Uus lõige 3 1 . Kehtiva lõike 2 kohaselt peab kindlustusandja juhtimissüsteem olema üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud organisatsioonistruktuuri läbipaistvus, ülesannete asjakohane lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Uue lõikega 3 1 kohustatakse kindlustusandjat oma juhtimissüsteemi korrapäraselt üle vaatama. Selle käigus tuleb muu hulgas hinnata kindlustusandja juhatuse ja nõukogu koosseisu piisavust, samuti seda , kui tõhusalt juhatus ja nõukogu oma ülesandeid täida vad ning kuidas nende töökorraldus toimib. Selli s e hindami se puhul peab arves se võtma kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust. Lõike 5 muutmine. Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni (riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioonid) täitmise eest vastutava isiku. Muudatuse kohaselt ei tohi sama isik vastutada mitme funktsiooni täitmise eest. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 41 lõige 2a. Erand on vaid väikestel ja mittekeerukatel kindlustusandjatel ja selliste kindlustusandjate korral , kes saavad erandi kasutamiseks FI nõusoleku (vt lõike 51 selgitusi erandi kohta). Samas on oluline, et see säte ei reguleeri olukorda, kus isik täidab võtmefunktsiooni ülesandeid, kuid ei ole selle võtmefunktsiooni eest vastutav. Teisisõnu: reegel puudutab ainult ametlikult määratud võtmefunktsiooni vastutavaid isikuid, mitte teisi töötajaid või teenuseosutajaid, kes võivad võtmefunktsioone sisuliselt täita ilma vastutust kandmata. Uus lõige 5 1 . Väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning erandi kasutamiseks FI nõusoleku saanud kindlustusandja võib määrata ühe isiku ka mitme võtmefunktsiooni (v.a siseauditi funktsiooni) täitmise eest vastutavaks isikuks. Samuti võib eelviidatud vastutav isik täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla ka kindlustusandja juht. Kindlustustegevuse seaduse seletuskirja kohaselt peab kindlustusandja ise otsustama, mis on tema jaoks olulise tähtsusega funktsioonid ja tegevused, mis võivad hõlmata seejuures suuremat hulka, kui § 105 lõike 2 punkt 1 (näiteks talituspidevuse või millegi muu olulisega seotud ehk see tegevus on ettevõt ja tegevuse jaoks hädavajalik, kuna ta ei suudaks ilma selle funktsiooni või tegevuseta pakkuda oma teenuseid kindlustusvõtjatele ). Uues lõikes 5 1 sätestatud leevenduse kasutamiseks peavad olema täidetud tingimused. Esiteks peab kindlustusandja juhtima nõuetekohaselt võimalikke huvide konflikte ning teiseks ei tohiks võtmefunktsioonide täitmise eest vastutamine, muude funktsioonide täitmine või kindlustusandja juhtimine kahjustada selle isiku sooritust ja ta on suuteline täitma oma kohustusi. Eelnõu § 88 p unktid 74 ja 75 . KindlTS § 97 muutmine . Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi nõuded. Lõike 2 muutmine . Solventsus II direktiivi artikli 44 lõikesse 2 on lisatud viide, mille kohaselt kuulub riskijuhtimissüsteemi alla mh küberturvalisuse tagamine. Viidatud sätte terviklikkuse huvides on § 97 lõiget 2 täiendatud ka ülejäänud riskijuhtimissüsteemi tegevusvaldkondade ja tegevusega. Lõike 4 muutmine. Kehtiva l õike 4 kohaselt peab kindlustusandja kehtestama likviidsusplaani. Lõike 4 täienduse kohaselt peab ta selles arvesse võtma volatiilsuse kohandamise kasutamist ja hindama võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise ohte, mis ei ole volatiilsuse kohandamise rakendamisega kooskõlas. Ehk kui kindlustusandja kasutab volatiilsuse kohandust (mis aitab kindlustusandjatel hallata turukõikumisi), siis peab kindlustusandja oma likviidsuse (rahaliste vahendite) planeerimisel arvesse võtma, kuidas volatiilsuse kohandus mõjutab likviidsust. Lõike 5 muutmine. Lõikes 5 on sätestatud, mida kindlustusandja kattuvuse kohandamisel peab regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele. Samuti ei pea hindama tehniliste eraldiste ja omavahendite tundlikkust määratud vara koosseisu muutuste suhtes ning hindama ei pea ka mõju, kui kindlustusandja loobub kattuvuse kohandamise rakendamisest. Lõike 6 muutmine. Lõikes 6 on sätestatud, mida kindlustusandja volatiilsuse kohandamisel peab regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele ning mõju, kui kindlustusandja loobub volatiilsuse kohandamise rakendamisest. Eelnõu § 88 p unkt 7 6 – KindlTS uu s § 97 1 . Paragrahv reguleerib kestlikkusriskide juhtimist ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 44 lõiked 2 ja 2b – 2e. 2024. aasta 4. detsembril avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi kestlikkus riskide , sealhulgas riskiplaanide haldamist käsitleva RTS eelnõu kohta. Lõikes 1 on defineeritud kestlikkustegur ja kestlikkusrisk . Solventsus II direktiivi artikli 13 punkt 45 viitab kestlikkusteguri defineerimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/2088, 27. november 2019, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris, artikli 2 punktile 24, mis omakorda defineerib, et „jätkusuutlikkustegurid“ on keskkonnaalased, sotsiaalsed ja töötajatega seonduvad asjaolud, inimõiguste austamine ning korruptsioonivastase võitluse ja altkäemaksuvastase võitlusega seonduvad asjaolud. Kestlikkusrisk on seotud sellise keskkonnaalase, sotsiaalse või juhtimisega seotud sündmuse või olukorraga, mille aset leidmine avaldub või võib avalduda negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele. Sellised sündmused võivad olla näiteks kliimamuutused, keskkonna alased regulatsioonid, looduskatastroofid, rahutused, kliendihoiakute muutused, korruptsioon, juhtimisvead jne. Seega on kestlikkustegurid teatud asjaolud, mis eksisteerivad ja millel võib olla (aga ei pruugi olla) mõju ettevõtte või investeeringu väärtusele. Kestlikkusrisk avaldub siis, kui mõni kestlikkusteguritest realiseerub ja avaldab negatiivset mõju ettevõtte finantsnäitajatele, varadele või mainele. Näiteks kliimamuutustest tingitud tugev torm ( kestlikkustegur ) põhjustab ettevõt ja või kindlustatud vara kahjustamist ( kestlikkusrisk ). Lõige 2 . Kindlustusandjad peaksid kestlikkusriskide hindamisel võtma arvesse lühikest, keskmist ja pikka perspektiivi ning neil peaks olema strateegiad, sise -eeskirjad, menetlused, protseduurid ja süsteemid kestlikkusriskide kindlakstegemiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Ajahorisont peaks tagama, et kestlikkusriskide analüüsi ajahorisont on kooskõlas ettevõtja pikaajaliste kohustustega. Ajahorisont peaks võimaldama tabada riske, mis võivad mõjutada äriplaneerimist lühemas kuni keskpikas perspektiivis ja strateegilist planeerimist pikemas perspektiivis. EIOPA konsultatsioonipaberis on välja pakutud, et lühiajaline prognoos on 1 – 5 aastat , keskmise tähtajaga prognoos on 5 – 15 aastat ja pikaajaline prognoos on min imaalselt 15 aastat. Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi täpsustada kestlikkusriskide kindlakstegemise, mõõtmise, juhtimise ja jälgimise miinimumnõudeid ja võrdlusmeetodeid. Lõigete 3 ja 4 kohaselt peab kindlustusandja koostama kavad, mis sisaldavad mõõdetavaid eesmärke (näiteks, kuidas juhtida ja vähendada kestlikkusteguritest tulenevaid riske) ning menetlusi kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks lühiajalises, keskmise pikkusega ning pikaajalises vaates. Seega need plaanid peavad olema suunatud finantsriskidele, mis tulenevad kestlikkusteguritest ning nende riskide mõju tuleb hinnata erinevatel ajaperioodidel: lühiajaline, keskmise pikkusega ja pikaajaline perspektiiv. Need plaanid peavad olema kooskõlas ELi ja liikmesriikide regulatiivsete eesmärkidega kestlikkuse valdkonnas. Eelkõige peavad need arvestama Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) 2021 /1119 (Euroopa kliima määrus ) nõudeid, mis seavad eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise 2050. aastaks. Kestlikkusrisk võib realiseeruda konkreetse finantsriskina, kui see mõjutab ettevõt ja rahavooge, varasid, kohustusi või investeeringute väärtust. Näiteks üleujutus (keskkonnast tulenev kestlikkustegur ) toob kaasa suure kahjunõuete mahu – finantsrisk kindlustusandjale. Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi täpsustada kavades käsitletavaid elemente, mis hõlmavad kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimise ja käsitlemise konkreetseid ajakavasid, kvantifitseeritavaid eesmärke ja vahe-eesmärke ning seoseid artiklites 45 ja 45a (ORSA ja kliimamuutused) sätestatud nõuetega. Kestlikkusriski kava (artikkel 44) ja ORSA (artiklid 45 ja 45a) on tihedalt seotud. Riski kavas tuvastatakse, hinnatakse ja jälgitakse kestlikkusriske nende olulisuse põhjal. See aitab ettevõt jal teha pikaajalist riskihindamist ja seada strateegilisi eesmärke. Kavas selgitatakse ka, miks mõnda riski peetakse mitteoluliseks. Kui mõni kestlikkusr isk osutub oluliseks, hinnatakse seda edasi finantsriski osana ORSA-s . Lõige 5. Lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest on kestlikkusriskide juhtimise eesmärgid, menetlused ja tegevused kooskõlas kindlustusandja äritegevusega seotud kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega. Lõige 6. Mõõdetavate eesmärkide ja menetluste puhul võetakse arvesse Euroopa kliimaseaduse artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu ( European Scientific Advisory Board on Climate Change ) viimased aruanded ja meetmed, eelkõige seoses kliimaeesmärkide saavutamisega. Teadusnõukogu annab sõltumatut teaduslikku nõu ja koostab aruandeid ELi meetmete, kliimaeesmärkide ja kasvuhoonegaaside soovituslike eelarvete kohta ning nende kooskõla kohta Euroopa kliimaseaduse ja Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi rahvusvaheliste kohustustega. Lõige 7. RPS § 24 lõike 2 kohaselt on suurettevõtja ja VKE, kes on audiitortegevuse seaduse § 13 lõike 1 punktis 1 nimetatud avaliku huvi üksus, kohustatud esitama tegevusaruande eraldi alajaotisena kestlikkusaruande , mis annab ülevaate raamatupidamiskohustuslase tegevusega kaasnevatest keskkonna- ja sotsiaalsetest mõjudest ja ühingujuhtimisest ning raamatupidamiskohustuslase arengust, tulemustest ja seisundist. Sellisel juhul peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kava olema kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga ning sisaldama eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on mõlema kava puhul järjepidevad. Kuna käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil ( a rt ikli 246 lg 1 esimene lause, on käesolevas lõikes viide ka raamatupidamise seaduse §-le 31, mille lõike 4 kohaselt esitab suure konsolideerimisgrupi konsolideeriv üksus tegevusaruande eraldi alajaotisena konsolideeritud kestlikkusaruande , mis annab ülevaate konsolideerimisgrupi tegevusega kaasnevatest mõjudest keskkonna-, sotsiaal- ja ühingujuhtimise valdkonnas. Konsolideeritud kestlikkusaruande esitamise kohustust kohaldatakse äriühingust konsolideerivale üksusele, arvestamata §-s 29 sätestatut. Konsolideeritud kestlikkusaruanne koostatakse vastavalt Euroopa kestlikkusaruandluse standardile. Lõige 8. Kui see on asjakohane, peavad ettevõtja poolt avalikkusele avaldatud eesmärke, kohustusi ja strateegilisi otsuseid toetavad metoodikad ja eeldused olema kooskõlas kavades sisalduvate metoodikate ja eeldustega. Lõige 9. Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi I jaotise IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil ehk ka kestlikkusriski juhtimisega seotud nõudeid. Kui kindlustusandja kuulub gruppi, mille puhul koostatakse kestlikkusriski kava grupi tasandil, siis see kindlustusandja eraldi kava ei pea koostama. Kui tütarettevõt ja vabastatakse individuaalsel tasandil kava koostamisest, peaks grupi kestlikkusriski kava tagama, et tütarettevõt jate riskid on hästi kajastatud, määrates kindlaks, millised individuaalsed hinnangud on hõlmatud grupi kavas ja kuidas need on korraldatud, et kindlustusgrupi kolleegium saaks need läbi vaadata. Lõige 10. Kord aastas tuleb avalikustada kavades sisalduvad mõõdetavad eesmärgid. Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi täpsustada artikli 44 lõigetes 2b ja 2e osutatud kavade elemen te , sealhulgas asjakohase i d kvantifitseeritava i d eesmä rke kooskõlas artikliga 51. KindlTS uu s § 97 2 . Uus paragrahv reguleerib likviidsusriski juhtimist ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144a. Eesmärk on tugevdada sektori vastupanuvõimet, tagades, et kindlustusandjad säilitavad piisava likviidsuse kohustuste täitmiseks ka stressiolukordades. Likviidsusrisk on defineeritud KindlTS § 61 lõikes 12 (likviidsusrisk on risk, et kindlustusandja ei ole võimeline finantskohustuste õigeks ajaks täitmiseks realiseerima investeeringud või muud vara). Likviidsusriski juhtimine on reguleeritud ka Solventsus II määruse artikli 260 lõike 1 punktis d. Lõiked 1 ja 2 . Kindlustusvõtjate ja muude osa poolte ees õigeaegselt ja õiges ulatuses finantskohustuste täitmiseks, sealhulgas pingelistes olukordades, peab kindlustusandja olema piisavalt likviidne. Kindlustusandja peab juhtima oma likviidsusriske nii, et ta suudaks täita oma kohustused õigeaegselt isegi keerulistes või ebastabiilsetes olukordades (piisav likviidsus) . Kindlustusandja peab olema võimeline täitma lubadusi igal ajal, sõltumata majanduskeskkonnast või turutingimustest. Selle tagamiseks koostab ta likviidsusriski juhtimise plaani, mis sisaldab likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates (FI nõudmisel peab see olema ka keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates, vt selgitust lõike 3 juures). Lisaks on l õikes 2 täpsustatud, et plaanis tuleks esitada vara ja kohustistega seotud rahavoogude prognoos ( Solventsus II määruse artikli 260 lõike 1 punkti d (iii) peab juba kindlustusandja koostama kava, mis selgitab, kuidas tegeletakse oodatavate sissetulevate ja väljaminevate rahavoogude muutustega). Solventsus II artikli 144d lõikest 2 tulenevalt on EIOPA-l kohustus töötada välja likviidsusriski juhtimise plaani detailsem sisu ja selle ajakohastamise sagedus. 2025. aasta 17. novembril avaldas EIOPA raporti likviidsusriski juhtimise plaan ide RTS eelnõu kohta , milles EIOPA on välja pakkunud keskmise pikkuse ja pikaajalise likviidsusanalüüsi katmise kriteeriumid ning likviidsusriski juhtimise plaani sisu ja ajakohastamise sageduse regulatsiooni. Lühiajaline likviidsusanalüüs koosneb sissetulevate ja väljaminevate rahavoogude prognoosidest ajavahemikus t , mis kestab kolm kuud alates prognooside alguskuupäevast. Plaani tuleks ajakohastada kord aastas. Selline sagedus võimaldab kindlustusandjatel aasta jooksul tuvastada kõik olulised kõikumised likviidsusriskide tasemes. Lõike 3 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates. EIOPA raporti kohaselt koosnevad keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi puhul prognoosid sissetulevatest ja väljaminevatest rahavoogudest ajavahemikuks, mis algab kolm kuud pärast prognooside alguskuupäeva . RTS-i eelnõu ei määra kindlaks kindlat lõppkuupäeva keskmise ja pikaajalise analüüsi ajaperioodile, kuna see sõltub ettevõt ja ärimudelist ja likviidsusriskidest. Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse selliste likviidsusriski juhtimise plaanide koostamist ja haldamist, mis hõlmab likviidsusplaani keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates. Näiteks on eelviidatud EIOPA raportis esitatud , et kindlustusandjad ja grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, peavad oma likviidsusriskide juhtimise plaanis käsitlema keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi. Siiski peaksid järelevalveasutused tegema riskipõhise hinnangu selle osas, kas: kindlustusandja ja grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, on oluliselt avatud keskmise ja pikaajalise likviidsusriskile ning seetõttu peaksid hõlmama keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi; täiendavad kindlustusandja ja grupid, mille varad jäävad alla 20 miljardi euro, peaksid läbi viima keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi. Järelevalvehinnang peaks võtma arvesse riskide laadi, mahtu ja keerukust ning hõlmama vähemalt likviidsusriski, mis on seotud kindlustusjuhtumitega, kindlustusvõtjate käitumisega, vara struktuuri või koosseisuga, vastaspoole riskiga ning majanduslike ja turul toimuvate arengutega. Lõike 4 kohaselt peab kindlustusandja välja töötama võimaliku likviidsusstressi (ehk kindlustusandja ei ole suuteline täitma lõiget 1) tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks likviidsusriskide näitajad ja ajakohastama neid. Kuigi kindlustusandjad peaksid raporteerima oma likviidsusriskide näitajad, mis kajastavad ettevõt ja eripära ja riskiprofiili, kehtestab RTS-i eelnõu näitajatele teatud tingimused, et tagada nende informatiivsus . Eelkõige peaksid raporteeritavad näitajad hõlmama selliseid näitajaid, mis näitavad, mil määral likviidsusriskide tasemed jäävad kehtestatud riskitaluvu s piiridesse, ning võrdlema likviidsusvara ja likviidsusvajadusi nii tavapärastes kui ka stressiolukordades. Lõige 5 näeb ette leevenduse väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ja sellistele kindlustusandjatele, kes on saanud FI nõusoleku vastava leevenduse kasutamiseks. Nimelt ei pea sellised kindlustusandjad likviidsusriski juhtimise plaani koostama. Lõiked 6 ja 7 . Kuna likviidsusriski juhtimise plaani koostamise kohustus on ka kindlustusgrupi tasandil (vt uus § 247 1 ), ei pea kindlustusandja individuaalset plaani koostama, kui grupi plaan juba hõlmab selle kindlustusandja likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadusi. Sellegi poolest peab kindlustusandja FI-le esitama kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis kirjeldavad grupi olukorda ja kindlustusandja enda olukorda. Lõige 8 . Vaatamata lõikele 7 võib FI siiski nõuda, et kindlustusandja koostaks individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani. Selleks peaks FI olema veendunud, et kindlustusandja on tulenevalt likviidsusriskidest haavatav (kindlustusandjal võib tekkida raskusi oma lühiajaliste või pikaajaliste rahaliste kohustuste täitmisel) või kindlustusgrupi plaan ei sisalda teavet, mida FI nõuab teistelt kindlustusandjatelt likviidsusriski jälgimiseks. Lõige 9 . Kuna osad kindlustusandjad peavad kehtestama riskijuhtimissüsteemi osana likviidsusplaani selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes nad rakendavad kattuvuse kohandamist ja volatiilsuse kohandamist, võib kaks plaani omavahel liita ja need ühe dokumendina esitada. Eelnõu § 88 p unktid 77–84 . KindlTS § 100 muutmine. Kindlustusandja hindab riskijuhtimissüsteemi osana oma riske ja maksevõimet. Lõikes 1 on loetelu, mida kindlustusandja peab selle raames vähemalt hindama. Seda loetelu täiendatakse uute punktidega. Uus punkt 4. Kindlustusandja peab muu hulgas hindama, kuidas ta võtab arvesse ja analüüsib makromajanduslikku olukorda. Kindlustusandja peab arvestama laiemate majandustingimustega, mis võivad mõjutada näiteks tema äritegevust, vara, kohustisi ja finantsstabiilsust. Makromajanduslik olukord hõlmab mitmesuguseid majandustegureid (majanduse hetkeseis) , nagu inflatsioon, majanduskasv, intressimäärad ja turu volatiilsus, mis kõik võivad mõjutada kindlustusandja finantsseisundit ja võimet täita oma kohustusi. Uued punktid 5 ja 6. Kindlustusandja o ma riskide ja maksevõime hindamisel peab hindama ka võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning seda, kuidas ta on suuteline täitma finantskohustusi nii kindlustusvõtjate kui ka teiste osa poolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades. Näiteks peab kindlustusandja hindama, kuidas üldine majandusolukord, nagu majanduskasvu kiirenemine või aeglustumine, muutused töötuse määr as , inflatsioon või intressimäärade muutused, võib tema tegevust mõjutada. Näiteks intressimäärade tõus võib mõjutada kindlustusandja investeeringute tootlust ja vara väärtust. Finantsturgude kõikumised võivad mõjutada kindlustusandja investeeringute väärtust ja tulusust, mis omakorda mõjutab tema finantsstabiilsust ja maksevõimet. Näiteks majanduskriis või äkilised muutused turuhindades võivad tekitada täiendavaid riske, millele kindlustusandja peab olema valmis reageerima. Makromajanduslikud ja finantsturulised arengud võivad mõjutada kindlustusandja kohustuste täitmise võimet (likviidsust) ja kapitalivajadusi. Uus punkt 7. Kindlustusandja hindab ka kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle olulisust. Kui kindlustusandjal on oluline kokkupuude kliimamuutustega seotud riskidega, peaksid kindlustusandja d analüüsima asjakohaste ajavahemike järel ning oma riskide ja maksevõime hindamise osana kliimamuutustega seotud riskide pikaajaliste stsenaariumide mõju nende äritegevusele. ( vt ka uus § 100 2 reguleerib kliimamuutuste stsenaariumi analüüs i ). Vaata ka EIOPA 2023. aasta rakenduslikku juhist selle kohta, kuidas kindlustusandjad saaksi d ORSA raames hinnata kliimamuutustega seotud riske ja määrata nende olulisust ehk sellest saavad kindlustusandja juhinduda juba kehtiva õiguse korral . Uus lõige 1 1 . Punkti 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama , kuidas ta võtab oma riskide ja maksevõime hindamisel arvesse ja analüüsib makromajanduslikku olukorda. Viidatud analüüs peab vastama riskide laadile ja kindlustusandja tegevuse ulatusele ja keerukusele. Kindlustusandja riskid võivad hõlmata erinevaid aspekte, nagu tururisk, krediidirisk, kindlustusrisk või likviidsusrisk. Makromajanduslik analüüs peab keskenduma nendele riskidele, mis on kindlustusandja tegevusele kõige olulisemad. Näiteks elukindlustusandjad on tundlikumad pikaajaliste intressimäärade suhtes, samas kui kahjukindlustusandjad võivad olla tundlikumad looduskatastroofide sageduse ja majandustsüklite mõju suhtes. Samuti, kui kindlustusandja tegevus on keerukam (nt mitmekesised tooted, rahvusvahelised operatsioonid või keerukad investeerimisportfellid), peab ka makromajanduslik analüüs olema põhjalikum ja hõlmama suuremat hulka tegureid. Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et kui üldise maksevõime hindamiseks kehtestatud protseduurid peaksid võimaldama kindlustusandjal tuvastada ja hinnata eesseisvaid lühi- ja pikaajalisi riske, siis see hõlmab ka kliimamuutustega seotud riske. Lõige 3 . Kui kindlustusandja rakendab kohandusi, üleminekumeetmeid ja mehhanisme, siis ta peab omavahendite vastavuse hindamise l SCR- le ja MCR- le viima läbi ka viidatud kohandusi, meetmeid ja mehhanisme arvesse võtmata. Uus lõige 3 1 . Kui lõike 3 kohaselt peaks §-s 267 1 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamisel hindama kapitalinõuetele vastavust seda mehhanismi arvesse võtmata, siis teatud tingimustel seda tegema ei pea. Seda ei pea tegema sellise valuuta suhtes, mille korral kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 5% kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. Samuti ei pea seda tegema, kui lõpptähtaegadega seotud kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 10% kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. Uue lõike 3 2 kohaselt peab kindlustusandja hindama ka seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil volatiilsusega kohandamise aluseks olevatest eeldustest (juhul , kui ta rakendab volatiilsuse kohandamist). Lõike 4 muutmine. Kui kehtiva Solventsus II direktiivi kohaselt peab oma riske ja maksevõimet hindama korrapäraselt ning pärast iga t olulist muutust kindlustusandja riskiprofiilis , siis muudatusega täpsustatakse, et seda tuleb teha kord aastas ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis. Väikesetele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele on ette nähtud erand (vt lg 4 1 ). Sama erand on ka kaptiivkin d lustusandjatele ja kaptiivedasikindlustusandjatele , kes ei pruugi olla väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid vastavad § 42 2 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Uus lõige 4 1 . Erandi kohaselt võivad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad , erandi kasutamiseks õigust omavad kindlustusandja d ning § 42 2 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavad kaptiivkindlustusandja d ja kaptiivedasikindlustusandjad hinnata oma riske ja maksevõimet iga kahe aasta järel, kuid igal juhul viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis. See aga ei tähenda, et kindlustusandja, kaptiivkindlustusandja ja -edasikindlustusandja ei peaks oma riske pidevalt tuvastama, mõõtma, jälgima, juhtima ja nende kohta aru andma. Uus lõige 4 2 . Vaatamata erandi kasutamise õigusel e võib FI nõuda ka väikestelt ja mittekeerukatelt kindlustusandjatelt, kapitiivkindlustus- ja edasikindlustusandjatelt oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist. Samas võib FI seda nõuda, kui ta leiab ettevõtja t puudutavate konkreetsete asjaolude põhjal, et sagedasem hindamine on vajalik. Viidatu d konkreetsed asjaolud võivad olla seotud näiteks solventsusolukorraga , riskiprofiiliga, regulatsioonide ja juhtimisega, turukeskkonnaga seotud asjaolud ja ka erakorralised sündmused. Seega on FI-l õigus hinnata neid asjaolusid konkreetse kindlustusandja riskiprofiili ja tegevuse ulatuse põhjal ning teha vajadusel otsuseid sagedasema hindamise nõude kohta. Uued lõiked 7 ja 8. Uute lõigete aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 45 lõige 8, mille kohaselt teevad makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutus ja finantsjärelevalve asutus omavahel koostööd. Eesti Panga seaduse § 2 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Eesti Panga ülesandeks finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve teostamine . Sama seaduse § 241 lõike 2 punkti 5 kohaselt teeb Eesti Pank makromajandusjärelevalve teostamiseks vajalikku koostööd Ra M-i ja FI-ga . Lõike 7 kohaselt teavitab FI Eesti Panka kindlustusandja ORSA tulemustest, mis on seotud makromajandusliku olukorra ning v õimalike makromajanduslike ja finantsturgude arengu te ga ning asjakohasel juhul (kui FI on seda kindlustusandjalt eelnevalt nõudnud) makromajanduskeskkonnast tuleneva te risk id e ga ja kindlustusandja tegevus ega , mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevus te ga, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. Tulemuste analüüsimisel tehakse koostööd, et teha vajadusel kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses kindlustusandja tegevustega, mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid . Lõike 8 kohaselt annab FI ka kindlustusandjale tea be makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta, mida kasutatakse näiteks kindlustusandja riskihindamises ja kapitaliarvutustes. Eelnõu § 88 p unkt 85 – KindlTS uus § 100 1 . Paragrahvi kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja viiks oma riski ja maksevõime hindamise raames läbi ka lisa hindamise seoses makromajandustegurite hindamisega ehk k indlustusandja peab riskihindamises vaatama mitte ainult oma otseseid tegevusriske (nt kindlustusportfell, investeeringud, operatsiooniriskid), vaid ka laiemat majanduskeskkonda. Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti a (i) kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse sellist hindamist. 2025. aasta 17. novembril avaldas EIOPA raporti makroprudentsiaalsete analüüside kohaldatavuse kriteeriume käsitleva RTS eelnõu kohta, mis viiakse läbi ORSA raames ning mõistlik k u se põhimõtte osana . Kriteeriumid, mida tuleb arvestada kindlustusandjate ja -gruppide tuvastamisel, kellelt nõutakse täiendavate makro majandus like analüüside läbiviimist peaksid olema nii kvantitatiivsed kui ka kvalitatiivsed ning proportsionaalsed riskide olemuse, mahu ja keerukusega ning toetama järelevalve ühtlustamist. Finantsstabiilsuse jälgimise vajaduse ja koormuse vähendamise tasakaalu saavutamiseks peaksid kvantitatiivsed kriteeriumid põhinema 20 miljardi euro suurusel vara kogusummal. Muude kindlustusandjate ja -gruppide puhul (kvantitatiivne kriteerium ei ole täidetud) puhul tuleks kasutada kvalitatiivseid kriteeriume. Need kriteeriumid peaksid arvestama näiteks kindlustussektori seotuse taset finantsturgudega, kindlustus tegevuse piiriülest olemust ning kindlustusandjate ja gruppide investeeringuid. Lõike 1 kohaselt tuleks lisaks hinnata makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske, mille realiseerumine võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja üldist maksevõimet. Need on riskid, mis ei teki ettevõtjast endast, vaid majandusest või turgudest laiemalt. Näiteks inflatsioon i korral kasvavad kahjude hüvitamise kulud (nt autoremondid, ehitustööd kodukindlustuse juhtumite korral). See suurendab kindlustusandja väljamakseid ja võib panna surve alla tema maksevõime. Samuti peab kindlustusandja hindama, kuidas ta oma tegevus võib mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. See on vastupidine vaade ehk mitte ainult , kuidas majandus mõjutab kindlustusandjat , vaid ka , kuidas kindlustusandja mõjuta b majandust. Lõige 2. Kui kindlustusandja hindab, kuidas makromajanduslikud ja finantsturgude arengud mõjutavad teda ning kuidas tema tegevus mõjutab makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset, inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe, mis võivad mõjutada kindlustusandjat. Lõige 3. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide hindamisel võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris. Lõige 4. Paragrahvis sätestatud hindamist ei nõuta väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt ning ka käesoleva erandi rakendamiseks õigust omavalt kindlustusandjalt. Lõige 5 . Kui F I hindab, kas kindlustusandja peaks läbi viima paragrahvis sätestatud täiendava hindamise, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi ja kas juhtiv ettevõtja viib vastava hindami s e läbi ka kindlustusgrupi tasandil ning kui viiakse, siis kas see hindamine võtab arvesse ka selle gruppi kuuluva kindlustusandja eripära. KindlTS uu s § 100 2 . Kui kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, peab ta koostama kliimamuutuste stsenaariumid. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 45a. Lõige 1 . Kindlustusandja peab koostama kaks pikaajalist kliimamuutuste stsenaariumi. Esimesel juhul peab stsenaarium hõlmama olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2°C ning teine stsenaarium hõlmab olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus on oluliselt suurem kui 2°C. Kui öeldakse, et üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2°C, viidatakse kliimamuutuste kontekstis eesmärgile piirata globaalset keskmist temperatuuri tõusu võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Riigid on Pariisi kliimaleppe raames võtnud kohustuse rakendada meetmeid, et hoida temperatuuri tõusu oluliselt alla 2°C ja püüelda selle piiramise poole 1,5°C tasemel, kuna 1,5°C piiramine pakub veelgi suuremat kaitset kliimamuutuste mõjude eest. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli teadlased leiavad, et suurima heitkogustega stsenaariumi korral võib ülemaailmne soojenemine sajandi lõpuks olla ligikaudu 4,7°C. Keskmise stsenaariumi korral on see umbes 2,7°C. Leebe kliimastsenaariumi (alla 2 °C) korral eeldatakse, et globaalsed kliimameetmed õnnestuvad ja temperatuuritõus jääb tööstusrevolutsioonieelse tasemega võrreldes alla 2 kraadi . See võib tähendada, et riskid füüsiliste kliimakahjude osas on väiksemad . Raske kliimastsenaarium (üle 2 °C) korral e eldatakse, et kliimamuutusi ei suudeta piisavalt piirata ning temperatuuritõus ületab oluliselt 2 kraadi. See toob kaasa rohkem füüsilisi riske – näiteks sagedasemad ja tugevamad tormid, üleujutused, kuumalained, metsatulekahjud – mis võivad suurendada kindlustusnõudeid ja mõjutada investeeringute väärtust. Lõige 2. Kindlustusandja vaatab stsenaariumid läbi iga kolme aasta järel ja vajadusel ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab läbivaatamisel arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja põhimõtete toimimist, et suurendada stsenaariumite tulemuslikkust. Lõige 3. Kindlustusandja hindab regulaarselt oma riskide ja maksevõime hindamise raames kliimamuutuste stsenaariumi mõju oma äritegevusele. Sageduse määramisel võtab kindlustusandja arvesse kliimamuutustega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust, kuid see hindamine tuleks läbi viia vähemalt iga kolme aasta järel. Lõige 4. Väike sele ja mittekeeruka le kindlustusandjale ei kohaldata stsenaariumide koosta mise kohustust . Eelnõu § 88 p unkt 86 – KindlTS uus § 103 3 ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Solventsus II direktiivi artikli 200 kohaselt peab liikmesriik tagama, kas liikmesriigi omal valikul või liikmesriigi nõusolekul, et kindlustusandjad kasutavad õigusabikulude nõuete haldamiseks vähemalt ühte neljast direktiivis ette nähtud huvide konflikti vältimise meetmest. Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 82 kohaselt tuleks mistahes huvide konflikti, eriti selli st , mis tuleneb asjaolust, et kindlustusandja kindlustab ka teist isikut või annab isikule nii õigusabikulude kindlustuse kui ka mistahes muud liiki kindlustuse, välista nii palju kui võimalik või seda peaks olema võimalik kõrvaldada. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on ette nähtud vaid üks huvide konflikti vältimise meede. Lõige 1. Riigisisese otsuse kohaselt saab kindlustusandja ise valida, millist § 103 2 lõigetes 2–4 kirjeldatud meetodit ta kasutab. Olenemata, milline lahendus valitakse, tuleb õigusabikulude kindlustust omava isiku huvisid kaitsta samaväärsete vahenditega. Lõige 2. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete haldamisega tegeleb kindlustusandja enda töötaja. Nimelt peab kindlustusandja tagama, et see töötaja ei tegele samal ajal samasuguse tööga teise kahjukindlustusandja juures (kes tegeleb ühe või mitme muu kahjukindlustuse liigiga), kes on selle kindlustusandjaga rahaliselt, äriliselt või muud moodi halduslikult seotud. Juhul, kui tegemist on segakindlustusandjaga (direktiiv kasutab terminit composite undertaking ), peab olema tagatud ka, et ükski selline töötaja ei tegele samal ajal samasuguse tegevusega kindlustusandja teiste tegevusliikide korral. Kuigi üldjuhul on teada, et composite undertaking all on mõeldud kindlustusandjat, kes tegeleb lisaks kahjukindlustusele ka elukindlustusega, tuleks composite undertaking terminit vaadata laiemalt. Nimelt saab composite undertaking olla kindlustusandja nii Solventsus II direktiivi artikli 73 lõike 2 punktide a ja b kui ka lõike 5 tähenduses, kuid tegemist võib olla ka kindlustusandjaga, kes tegeleb ainult kahjukindlustuse või elukindlustusega, kuid pakub mitut kindlustusliiki. Kuna Solventsus II direktiivi artikli 73 lõikes 2 nimetatud segakindlustusandjad ei ole õigusabikulude kindlustuse kontekstis asjakohased ning lõikes 5 nimetatud segakindlustusandja ei ole Eesti kontekstis ajakohane, kuna viidatakse vaid teatud riikide kindlustusandjatele, on lõike 2 sõnastuses viide kahjukindlustusandjale, kes pakub mitut kindlustusliiki. Lõige 3. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse edasi teisele isikule (direktiiv kasutab terminit „iseseisvale juriidilisele isikule“). Kuna lõike 2 sõnastus viitab töötajale, siis töötaja saabki olla ainult juriidilise isiku koosseisus. Juhul, kui see n - ö iseseisev juriidiline isik on lisaks seotud mõne teise kahjukindlustusandjaga, ei või selles iseseisvas juriidilises isikus nõuete haldamisega tegelev töötaja või nõuete haldamisega seotud õigusabi andev töötaja tegeleda samal ajal selle sama või samalaadse tööga selles teises kindlustusandjas. Lõige 4. Kindlustuslepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on õigus nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule. Seega võib kindlustatud isik valida kohe pärast kindlustusjuhtumi toimumist endale ise advokaadi, kui kindlustusandja on valinud sellise viisi. Selline lahendus annab kindlustatud isikule palju laiemad õigused, kui võlaõigusseaduse § 528 (advokaadi valik), mis näeb ette õiguse esindajat valida vaid siis, kui tegemist on kohtu- või haldusmenetlusega või ilmneb huvide konflikt. Seega lõike 4 lahenduse korral on kindlustatud isikul õigus usaldada oma huvide kaitse valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule alates hetkest, kui tal on vastavalt poliisile õigus kindlustusandjale nõue esitada, seega ka enne igasugust kohtu- või haldusmenetlust. Lõige 5. Kindlustusandja ei pea lõigetes 2–4 kirjeldatud meetmeid rakendama, kui tema tegevus vastab mõnele VÕS §-s 531 1 kirjeldatud erisusele (vt eelnõu § 2 punkt 7). Eelnõu § 88 punkt 87 – KindlTS § 104 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega seotud tegevuste edasiandmist. Uus lõige 9. Seadusesse lisatakse kohustus teavitada FI-d , kui kindlustusandja on tegevuse edasiandmise lõpetanud. Nimelt tuleks EIOPA varasema p e er review t ähelepaneku kohaselt seaduses sõnaselgelt sätestatud, et kindlustusandja peab FI-d teavitama ka edasi antud tegevuse lepingu lõppemisest/lõpetamisest. Eelnõu § 88 punktid 88 –92 . KindlTS § 105 muutmine. Paragrahv 105 reguleerib kindlustusandja sise -eeskirjasid. Lõike 1 muutmine. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et sise -eeskirjad peavad olema kindlustusandja juhatuse või nõukogu kinnitatud. Lõike 2 täiendamine uute punktidega 2 2 , 7 1 ja 7 2 . Lõikes on loetelu sise -eeskirjadest, mida kindlustusandja peab kehtestama. Punkt 2 2 ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Tulenevalt seaduse täiendamisest uue §-ga 103 3 , lisatakse sise -eeskirjade loetellu, et kindlustusandja peab kehtestama sise -eeskirjadega muu hulgas meetmed õigusabikulude turustamisel nõuete haldamiseks ning huvide konflikti maandamiseks ja vältimiseks. Seega peab kindlustusandja sise -eeskirjadega kehtestama, millist meedet ta rakendab ja kuidas. Punkt 7 1 . Solventsus II direktiivi artikli 41 lõike 1 kohaselt peab kindlustusandja uue kohustusena kehtestama juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise korra. Korraga tuleks ette näha, millised on kindlustusandja kvantitatiivsed eesmärgid seoses juhatuses ja nõukogus soolise tasakaalu saavutamisega. Direktiivi sama lõike teises lõigus on lisaks, et EIOPA esitab mitmekesisuse kohta suunised, mida tuleb haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmete valimisel arvesse võtta. EIOPA avaldas 2025. aasta 14 . oktoobril suunise mitmekesisuse mõiste kohta haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmete valikul . Suunises on defineeritud, et mitmekesisus tähendab olukorda, kus AMSB (haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani) liikmete omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja geograafiline päritolu, on piisavalt erinevad, et võimaldada AMSB-s mitmekesiseid vaatenurki. Kindlustusandjad peaksid määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise tasakaaluga seotud individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid ja kuidas see saavutatakse. Ettevõtjad peaksid oma tegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võtma, kui nad töötavad välja ja rakendavad AMSB mitmekesisust edendavat poliitikat ning suunises nimetatud protsesse. Vajaduse korral peaks mitmekesisuse poliitika tagama, et juhtorgani juhtimis- ja järelevalvefunktsioonides oleks kummaski tagatud asjakohane sooline tasakaal. K vantitatiivsed eesmärgid võib määratleda kogu juhtorgani kohta tervikuna. Komisjon on täiendavalt selgitanud , kuidas tuleks terminis „ administrative , management or supervisory body “ sõna „või“ tõlgendada: h indamine tuleb teha viidates kõigile tasanditele, mis on AMSB määratluses hõlmatud. Eelkõige on AMSB määratletud Solventsus II määruses järgmiselt: „haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan tähendab, et kui riiklik seadusandlus näeb ette kaheastmelise juh timis süsteemi, mis koosneb juhtimisorganist ja järelevalveorganist, juhtimisorganit või järelevalveorganit või mõlema st organi st. AMSB mõistet on täiendavalt selgitatud EIOPA suunises juhtimis süsteemi kohta. Solventsus II direktiivi a rtikli 41 lõike 1 kolmas lõik käsitleb juh t i mis süsteemi ülevaat amist . Selles kontekstis ei viita sõna „või“ sellele, et üle vaadatakse ainult ühe nimetatud organi valitsemist, vaid sellele, et sõltuvalt ettevõttest ja liikmesriigist esinevad erinevad AMSB vormid ning kõik need on selles lõigus hõlmatud. Punkt 7 2 . Kindlustusandja peab kehtestama ka juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise korra. Lõike 4 muutmine. Volatiilsuse kohandamise kasutamisel tuleks seda arvesse võtta ka kindlustusandja riskijuhtimise sise -eeskirjas. Uus lõige 6. Kui lõike 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama sise -eeskirjade ajakohasust iga aasta, siis väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele nähakse ette erand. Nemad võivad teatud sise -eeskirjade ( Solventsus II direktiivist tulenevate sise -eeskirjade) ajakohasust hinnata harvemini, kuid nad peavad seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Siiski võib F I nõuda ka neilt sagedasemat hindamist (kord aastas või iga kahe, kolme või nelja aasta järel). Sama leevendus t on FI nõusolekul võimalik kasutada ka teistel kindlustusandjatel. Eelnõu § 88 p unktid 93–98 . KindlTS § 106 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhtidele ja töötajatele esitatavaid nõudeid. Lõike 1 täienduse kohaselt peavad juhtidel olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks. Uus lõige 1 1 sätestab miinimumnõude kindlustusandja juhatuse liikmete kohustuslikule arvule. Paragrahvi 106 lisatakse nõue vähemalt kahe juhatuse liikme olemasolust selleks, et tagada kindlustusandjate ühene arusaam analoogselt teiste finantssektori eriseadustega (nt krediidiinkassode ja -ostjate seadus § 36 lõikega 2 ja KAS § 56 lõikega 2). Solventsus II määruse artikkel 258 lõike 4 sõnastus ei määra üheselt kindlustusandja juhatuse liikmete arvu. Artikli kohaselt kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et kindlustusandjat juhivad tegelikult vähemalt kaks isikut. Delegeeritud määruse põhjenduspunkti 99 ütleb: „Et järelevalveasutused saaksid vajaduse korral võtta õigeaegselt parandusmeetmeid, peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad järelevalveasutusele õigeaegselt teatavaks tegema teabe kõikide isikute kohta, kes ettevõtet tegelikult juhivad või kes vastutavad muude põhifunktsioonide eest, ja muu teabe, mida on vaja, et hinnata nende isikute sobivust ja nõuetele vastavust.“ Väljend „juhivad tegelikult“ ei pruugi üheselt mõistetavalt tähendada juhatuse liikmeid, mistõttu õigusselguse huvides on eelnõuga täpsustatud, et kindlustusandja juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget. Lõike 2 muutmine. Lõikes 2 on sätestatud, milline isik ei või olla kindlustusandja juht ja vastutav isik. Punkti 1 muutmine. Kindlustusandja juhiks ei sobi isik, kelle tegevus või tegevusetus on kaasa toonud finantssektori ettevõtja pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel. Kuna finantssektoris tegutsevad uued teenuseosutajad (nt krüptovarateenuse osutajad ja krediidiinkassod), on ka punkti 1 sõnastuses viidatud üldisemalt (et iga kord ei peaks sätet muutma) muudele finantsjärelevalve alla kuuluvatele ettevõtjatele , hõlmates sealjuures ka välisriikide finantssektori ettevõtjaid. Punktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 2 1 . Solventsus II direktiivi artikli 40 kohaselt ei tohiks kindlustusandja juhid olla karistatud raskete või korduvalt toimepandud kuritegude eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, ega muude süütegude eest, mis võiksid tõstatada küsimusi nende heast mainest. See piirang kehtib vähemalt kümne aasta jooksul enne seda aastat, mil nad täidavad või peaksid täitma oma kohustusi ettevõttes. P unktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 2 1 . Kehtiva sõnastuse kohaselt loet akse isik u maine mittesobivaks , kui talle o n määratud karistus esimese astme kuriteos ja tema karistusandmed ei olnud karistusregistrist kustutatud. Esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on karistusseadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Samuti loe takse isiku maine mittesobivaks, kui talle oli määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei olnud karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Karistusregistrist andmete kustutamine sõltud erinevatest asjaoludes, sh vangistuse ära kandmise pikkusest. Näiteks kustutatakse registrist andmed, kui alla viieaastase vangistuse ära kandmisest on möödunud viis aastat, viie- kuni kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest on möödunud kümme aastat ning üle kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest on möödunud viisteist aastat või väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. ( KarRS § 24). Direktiivi kohaselt ei sõltu isiku maine andmete kustutamisest karistusregistrist, vaid hetkest, mil talle karistus määrati. Seega, punkti 2 korral muutub sobivuse kriteerium leebemaks. Oletame, et karistus määrati 11a tagasi ning isiku vangistus oli 10 a astat , siis teoreetiliselt võiks ta olla kindlustusandja juht, kuigi ta andmed pole karistusregistrist kustutatud. Samas võib järelevalve asutus järeldada, et hiljutine vanglakaristus kahjustab isiku mainet ka pärast 10-aastase perioodi lõppemist. Solventsus II direktiivi art 40 sõnastus viitab ka tõsistele või korduvatele kuritegudele seoses rahapesu või terrorismi rahastamisega. Samas jätab sama sätte teine pool liikmesriigile võimaluse laiendada karistuste ulatust „ or o t hter offences that would bring into question their good repute “. Kuna igasugune karistus kuriteo eest seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega mõjutab juhi mainet, on ka uues punktis 2 1 viidatud kõikidele karistustele, mis ei ole kaetud punktiga 2, seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega. Punkti 3 muudatuse kohaselt ei ole isiku maine hea, kui talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest eelneva kümne aasta jooksul, kui temast sai juht või vastutav isik. Komisjon on täiendavalt selgitanud Solventsus II direktiivi artikli 40 kolmandat alalõiget järgmiselt : s ee säte täpsustab laitmatu maine nõudeid, välistades AMSB (juhtide) koosseisust isikud, kes on süüdi mõistetud rasketes või korduvates õigusrikkumistes, eelkõige rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud süütegudes, mis seavad kahtluse alla nende hea maine, jättes samas liikmesriikidele pädevuse määratleda mõiste „rasked ja korduvad õigusrikkumised“ sisu. Seetõttu peaksid järelevalveasutused hindama isiku head mainet muu hulgas asjakohase teabe ja käitumist puudutavate tõendite alusel, sealhulgas viimase kümne aasta jooksul toime pandud raskete või korduvate õigusrikkumiste eest tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste põhjal (nagu need on riigisiseselt määratletud). Kui isik on süüdi mõistetud õigusrikkumises, mida ei loeta raskeks ega korduvaks, peab järelevalveasutus siiski hindama sellise süüdimõistmise mõju isiku heale mainele, võttes ühtlasi arvesse kõiki muid asjakohaseid kaalutlusi, mis puudutavad tema iseloomu, ausust ja laitmatust, et teha teadlik otsus selle kohta, kas tema hea maine on seatud kahtluse alla. Eelnõu § 88 punktid 99–101 . KindlTS § 107 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhi val i mist ja vastutava isiku määramist. Solventsus II direktiivi artikli 42 lõike 2 kohaselt teatavad kindlustusandjad järelevalveasutusele kõigist muutustest seoses isikutega, kes tegelikult juhivad kindlustusandjat või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, ning esitavad nende muutuste põhjused ja kogu teabe, mida on vaja mis tahes uue juhtiva isiku sobivuse ja nõuetekohasuse hindamiseks. Lõike 1 muutmine. Lõikes on loetelu teabest, mida valitav juht või määratav isik peab kindlustusandjale esitama, et viimane saaks selle lõike 4 kohaselt FI-le edastada. Loetelu on viidud kooskõlla tegevusloa taotlemise ajal esitatava teabega juhi ja vastutava isiku kohta. Lõike 4 muutmine. K ui kindlustusandja teavitab FI-d kavatsusest valida (uus) juht või määrata (uus) vastutav isik, peab ta teada andma ka selle põhjused (näiteks senine juht lahkub jne). Lisaks viiakse etteteatamise aeg kooskõlla teiste finantssektori seadustega . Käesoleval sättel on seos ka §-ga 108, mille kohaselt tuleb FI-d teavitada juhi või vastutava isiku asendamise põhjustest, kui eelmine juht või isik ei vastanud enam nõuetele. K indlustusandja juhi või vastutava isiku ametia ja pikendamise korral tuleb FI-d teavitada vähemalt kümme päeva enne sellise otsuse tegemist . Lisaks tuleb FI-le esitada kinnitus, et isik u puhul ei esine jätkuvalt asjaolu sid , mis välistavad tal õiguse olla kindlustusandja juht ja vastutav isik . Uue lõike 4 2 kohaselt näeb FI ette, mis kujul tuleb eeltoodud andmeid ja dokumente esitada. Uus lõige 4 3 . Kui juhi või vastutava isiku ametiaega pikendatakse ja kindlustusandja l esineb kahtlus, kas isik on jätkuvalt sobiv, esitab ta FI-le kõik lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid. Seega tuvastab kindlustusandja s ellised asjaolud ise, st esmane kahtlus peaks tekkima kindlustusandjal endal ning selle alusel peaks toimuma ka dokumentide edastamise otsus. Eelnõu § 88 punkt 102 – KindlTS § 112 muutmine. Paragrahvis on sätestatud nõuded kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhtidele. Lõike 2 kohaselt peavad valdusettevõtjate juhtidega samadele nõuetele vastama ka isikud, kes vastutavad selles ettevõtjas olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest (kui see on asjakohane, kuivõrd ettevõtjas ei pruugi selliseid funktsioone või tegevusi olla). Eelnõu § 88 punkt 103 – KindlTS § 119 muutmine. Paragrahv reguleerib olulise osaluse hindamise tähtaegasid. Reeglina on olulise osaluse hindamiseks aega 60 tööpäeva ning kui FI nõuab hindamiseks lisainformatsiooni ja -dokument e, siis nende saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub . Lõike 5 muutmine. Olulise osaluse hindamiseks täiendavate dokumentide ja lisainformatsiooni saamise ajaks hindamise menetlusaeg peatub (esmakordsel nõudmisel), kuid peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva . Peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet. Solventsus II direktiivi artikli 58 lõike 3 punktis a asendatakse „ tema üle teostatakse järelevalvet väljaspool ühendust “ lauseosaga „on reguleeritud väljaspool liitu“ ehk lõikes 5 täpsustatakse, et peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja asub kolmandas riigis või talle kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid. Eelnõu § 88 punktid 104–108 . KindlTS § 123 muutmine. Paragrahvis on ülevaade, milliseid aruandeid ja muud teavet peavad kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja järelevalveasutusele järelevalve eesmärgil esitama ja avalikustama. Kindlustusandjate aruandluse ja avalikustamise nõudeid täpsustavad EIOPA suunised on kehtinud 2015. aastast. Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab EIOPA läbi ka kõik selle direktiiviga seotud olemasolevad suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et need oleksid ajakohased ja kooskõlas Solventsus II läbivaatamisega muudetud õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega, mis on rangelt vajalik Solventsus II usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks. 2025. aasta 5. detsembril avaldas EIOPA konsultatsiooni paberi aruandlust ja avalikustamist käsitlevate uuendatud suuniste eelnõu kohta . Lõi getesse 1 ja 3 on lisatud täpsustus, et SFCR aruan de koosta misel tuleb l isaks Solventsus II määruses sätestatule lähtuda KindlTS 5. peatükis sätestatust. Samuti muu detakse lõigetes 1 ja 3 viiteid Solventsus II määruse le . Solventsus II määruse ettepanekuga lisandub uus artikkel 298a , mistõttu on asjakohane viidata lõikes 1 ka sellele artiklile. Lisaks tunnistatakse kehtetuks Solventsus II määruse ettepanekuga artikkel 364 , mistõttu muudetakse viidet ka lõike 3 sõnastuses. L õ i ke 2 muutmine . R egulaarne järelevalveline aruandlus koosneb neljast osast : SFCR aruanne (sealjuures SFCR mõlemad osad ) ; regulaarne järelevalveline aruanne ehk järelevalvele esitatav kvalitatiivne järelevalveline aruanne (RSR), ORSA aruanne kvantitatiivsed aasta- ja kvartaliaruanded . L õike 2 sõnastust on täpsustatud, et oleks terminoloogilisel t selgem, et koostada tuleb ja FI-le esitada kõik nimetatud aruanded ning koostamisel lähtutakse Solventsus II määrusest ja ka KindlTS 5. peatükis sätestatust. Lõike s 4 täpsustatakse, et kindlustusgrupi regulaarse te järelevalvelis te aruannete koostamisel ja esitamise l tuleb lähtuda ka käesolevas peatükis sätestatust. Lisaks muutub viide Solventsus II määrusele (artikli 275 asemel on viide artiklile 274) . Lõigete 11 ja 12 kehtetuks tunnistamine . Kuna aruannete avalikustamise ja esitamise tähtajad muutuvad ning seadusesse lisatakse uus § 123 1 aruannete esitamise ja avalikustamise kohta, tunnistatakse kehtetuks lõiked 11 ja 12. Eelnõu § 88 punkt 109 – KindlTS uus § 123 1 . Uues paragrahvis sätestatakse aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 35 – 35b ja 51. Kindlustusandja r egulaar se järelevalvel ise aruandlus e FI-le esitamise sagedus ja tähtajad : regulaarne järelevalveline aruanne – iga kolme aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu (FI võib sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist) ; väikese ja mittekeeruka kindlustusandja regulaarne järelevalveline aruanne – FI nõusolekul (sektoriülene otsus) võib iga kolme aasta asemel esitada kuni iga viie aasta järel; kvantitatiivne järelevalveline aasta aruanne – 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu; kvantitatiivne kvartaliaruanne – 5 nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu; SFCR aruanne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ; ORSA aruanne 2 nädala jooksul pärast selle kinnitamist. Komisjoni on täiendavalt selgitanud, et kindlustusandjate puhul, kes pole väikese d ja mittekeerukad ning kellele antakse õigus kasutada proportsionaalsuse meetmeid, seisneb regulaarse aruande esitamise leevendus selles, et neil oleks kolmeaastase sagedusperioodi kohaldamine isegi siis, kui järelevalveasutus otsustab vähendada sektoriüleselt aruandluse sagedust ning see on iga ühe või kahe aasta tagant. Kui kindla aruandeaasta kohta ei ole nõutud regulaarse järelevalvelise aruande esitamist, peavad kindlustusandjad siiski esitama järelevalveasutusele teabe kõigi oluliste muudatuste kohta, mis toimusid majandus aasta jooksul võrreldes viimati järelevalveasutusele esitatud teabega . Kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruan de esitamise sagedus ja tähtajad: regulaarne järelevalveline aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ; väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne - iga kolme aasta järel, aga kindlustusgrupi teostaja nõusolekul iga viie aasta järel ; j ärelevalveks vajalik teave 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja kord kvartalis esitatav teave 11 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Avalikustamine: kindlustusandja SFCR arua nne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu; kindlustusgrupi SFCR aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Eelnõu § 88 p unktid 110–116 . KindlTS § 124 muutmine. Paragrahv reguleerib kvantitatiivsete järelevalveliste aruannete esitamise erisusi. Pealkirja ning lõigete 1 ja 2 muutmine. Pealkiri ning lõiked 1 ja 2 viiakse paremini kooskõlla erisuse sisuga ehk paragrahvis ette nähtud erisused on kohaldatavad kvantitatiivsete ar ua nnete korral . Lõigetes 2 ja 5 on täpsustus, et tingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemust, ulatust ja keerukust. Lõike 3 muutmine. Kui kehtiva seaduse kohaselt pidas FI erisuste lubamisel esmatähtsaks väikeseid ettevõtjaid, siis muudatuse kohaselt peab FI esmatähtsaks väikesi ja mittekeerukaid kindlustusandjaid. Uus lõige 5 1 . Kui lõikes 5 on reguleeritud, mida peab FI kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja keerukuse hindamisel arvesse võtma, siis väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate puhul tuleb arvesse võtta neist vaid teatud asjaolusid (investeeringutest tulenevaid tururiske, riskikontsentratsiooni taset, varade juhtimise võimalikku mõju finantsstabiilsusele ning Finantsinspektsioonile teabe esitamise põhimõtteid). Lõike 7 muutmine. Lõike sõnastusse on lisatud täpsustus , et kindlustusgrupi korral lubab FI (grupi järelevalve teostajana) kohaldada aruande esitamise erisusi, kui see on kasulik kõigile gruppi kuuluvatele kindlustusandjatele, arvestades grupi tegevusega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust ning finantsstabiilsuse eesmärki. Uus lõige 8. Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud FI-le esitama sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet, kui nad vastavad KindlTS § 42 1 lõike 9 punktised 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Eelnõu § 88 punkt 117 – KindlTS uu s § 12 4 1 . Uues paragrahvis on sätestatud avalikus aruandes esitatava teabe kirjeldus ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 51 . S FCR aruan ne ei ole midagi uut kindlustusandjate ja kindlustusgruppide jaoks . Eelnõuga reguleeritakse selle sisu ka seaduse tasandil , kuigi aruande struktuuri ja sisu detailsem kirjeldus jääb Solventsus II määrusesse (vt Solventsus II määruse ettepan ekut ) . Kehtiv S FCR ( Solventsus II määruse struktuur) Uus SFCR (seaduse struktuur) Aruanne k indlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus; kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas kestlikkusriskide teemal; teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks. Aruanne kindlustusturu asjatundjatele A. Ä ritegevus ja tulemused; äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus; B. Juhtimissüsteem juhtimissüsteemi kirjeldus ; D. Hindamine solventsuse eesmärgil aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi, mida kasutatakse nende hindamiseks; C. Riskiprofiil E. Kapitalijuhtimine kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus ; teave, kas kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt ; teave, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks ; Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c punkti d alusel kehtestatud elemendid ; teave, et kindlustusandja kasutab järkjärgulise kohaldamise mehhanismi ; teave, kui kindlustusandja rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järkjärguliselt ; D.2 Tehnilised eraldised teave, kui kindlustusandja kasutab üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ; D.2 Tehnilised eraldised meetmete rakendamata jätmise korral finantsseisundile avalduv mõju kokku. D.2 Tehnilised eraldised teave, kas kindlustusandja kasutab kattuvuse kohandamist ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille suhtes seda kasutatakse . D.2 Tehnilised eraldised teave, kas kindlustusandja kasutab volatiilsuse kohandamist. lisakapitalinõude suurus eraldi ning kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude määramise vajalikkuse põhjenduste kohta (kui see on kindlustusandjale määratud) . Tabel 5 . Kehtiva SFCR ja uute nõuete võrdlus Lõige 1 . Aruanne koosneb kahest eraldiseisvast osast, mis avalikustatakse koos. Esimene osa on „lihtsam“ ja sisult vähem mahukas ning see on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud i sikutele . Tei n e osa on detailsem ja suunatud kindlustusturu ekspertidele (äripartnerid, investorid, analüütikud jne) . Lõike 2 kohaselt tuleb kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele mõeldud aruandes esitada kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas teave kestlikkusriskide kohta ning teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma ülemine ku kava kliimamuutuste leevendamiseks (vt k omisjoni delegeeritud määrust (EL) 2023/2772 seoses kestlikkusaruandluse standarditega – standard ESRS E1 Kliimamuutused – a valikustamisnõue E1-1 – üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks . Lõige 3 . Suur osa ekspertide le suunatud aruandesisust on sama, mis kehtivas Solventsus II määruses. Kindlustusturu ekspertide aruandes tuleb esitada kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus, juhtimissüsteemi kirjeldus, vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi nende hindamisel kasutatud aluste ja meetodite kirjeldus, teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma ülemine ku kava kliimamuutuste leevendamiseks või kas kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt ning asjakohasel juhul teave selle kohta, kas kindlustusandja on võtnud seoses sellega meetmeid. Samuti sisaldab aruanne teavet Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel kehtestatud elementide kohta (vt ka EIOPA konsultatsioonipaberi lk 72, artikkel 11 - Public disclosure on elements of the sustainability risk plan in the Solvency and Financial Condition Report (SFCR) ) . Kui kindlustusandja kasutab üleminekumeetmeid tehniliste eraldiste puhul, järkjärgulist mehhanismi riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimisel või intressimäära kapitalinõude arvutamisel muudatusi järkjärguliselt, tuleb ka sellele aruandes osutada . Sinna juurde tuleb lisada ka kvantifitseeritud mõjuanalüüs kindlustusandja finantsseisundile, mida selliste meetmete mitterakendamine võiks kaasa tuua. Samuti tuleks välja tuua selliste meetmete mitterakendamise korral finantsseisundile avalduv mõju kokku. Lõikes 4 on täpsustatud, mis teavet tuleb esitada kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjelduse all. Kindlustusandja annab aruandes ülevaate omavahendite struktuuri, suuruse ja kvaliteedi kohta. Samuti esitab eelmise aruandeperioodiga võrreldes toimunud oluliste muutuste analüüsi ja selgitab finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulist erinevust ning esitab kapitali ülekantavuse lühikirjeldus e . Aruandes avalikustatakse ka SCR ja MCR suurused. Kui kindlustusandja peaks olema Euroopa Liidu finantssüsteemide stabiilsuse seisukohast oluline, siis tuleb aruandesse lisada teave ka tema riskitundlikkuse kohta. EIOPA suunistes finantsstabiilsuse eesmärgil toimuva aruandluse kohta on juba sätestatud kriteeriumid selliste kindlustusandjate kindlaksmääramiseks, kes on liidu finantssüsteemide stabiilsuse seisukohast olulised . Aruanne peaks sisaldama ka võrdlust SCR arvutamisel kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste ja sisumudeli eelduste vahel. Direktiivi sõnastuse kohaselt peaks see teave võimaldab igakülgselt mõista peamisi erinevusi standardvalemi aluseks olevate eelduste ja mis tahes sisemudeli eelduste vahel, mida kindlustusandja on kasutanud oma SCR arvutamiseks. Olukorra s , kui kindlustusandja ei vasta MCR- ile või oluliselt ei vasta SCR - le , tuleks teha avalikuks ka mittevastavuse suurus aruandeperioodil ning selgitused selle kohta, miks ei õnnestu kindlustusandjal täita kapitalinõuet ja esitada ülevaade võetud meetmete kohta. Selline teave tuleb esitada ka juhul, kui mittevastavus on juba kõrvaldatud. Lõige 5. Kui kindlustusandja kasutab kattuvuse või volatiilsuse kohandamist, tuleks kirjeldada ka sellise kohanduse rakendamist ning selle kohandamise nullini vähendamise mõju kindlustusandja finantsseisundile. Kattuvuse kohandamise rakendamisel tuleks aruandes välja tuua ka määratud kohustused (elukindlustuslepingutest tulenevad kohustused ja kahjukindlustuslepingute annuiteetmaksetest tulenevad kohustused) ja määratud vara (sobivad võlakirjad ja muu määratud kohustuste rahavoogude sarnaste rahavoogudega vara), mille suhtes kattuvuse kohandamist kasutatakse. Volatiilsuse kohanduse puhul tuleks aruandes esitada ka iga valuuta ja asjakohasel juhul riigi kohta volatiilsuse kohandamise arvutus ja vastavad kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parimad hinnangud. Lõige 6 . Kui FI on kindlustusandjale määranud lisakapitalinõude, tuleb ka se e aruandes välja . Sellisel juhul esitatakse SCR ja lisakapitalinõude suurused eraldi. Lõige 7. KindlTS § 63 lõike 7 kohaselt võib FI kindlustusandjalt nõuda kindlustusandja spetsiifiliste parameetrite kasutamist, kui kindlustusandja riskiprofiil hälbib standardvalemi aluseks olevatest eeldustest ning standardvalemi kasutamine ei ole asjakohane. Sellisel juhul peab kindlustusandja avalikustama ka selliste parameetrite kasutamise mõju. Sinna juurde tuleb lisada ka kokkuvõtlik teave selle kohta, miks parameetrite kasutamine on vajalik. Lõige 8. SCR suuruse avalikustamisel lisatakse asjakohasel juhul viide asjaolule, et SCR lõplik suurus sõltub FI hinnangust. Lõige 9. Aruandes tuleb avalikustada ka mõju, mis tuleneb tehniliste eraldiste kindlaksmääramisel sellise riskivaba intressikõvera kasutamisest, mis on kindlaks määratud ilma artikli 77e lõike 1 punktis aa osutatud ekstrapoleerimise üleminekukorda kohaldamata, asjakohase riskivaba intressikõvera asemel. Ainult kindlustusandjad, kes kasutavad järkjärgulist mehhanismi, peavad mõju avaldama . Lõike 10 kohaselt ei pea lõikes 9 osutatud mõju avalikustama valuuta korral, mille puhul a) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal kõnealuses valuutas ei ole üle 5% kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest rahavoogudest; b) seoses tulevaste rahavoogudega, mis on seotud kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega kõnealuses valuutas, ei ole selliste lõpptähtaegadega seotud tulevaste rahavoogude osakaal, mille puhul asjakohast riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, üle 10% kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. Eelnõu § 88 p unkt 118 – KindlTS § 125 muutmine. Paragrahv reguleerib SFCR aruande avalikustamist. Lõike 6 muutmine. KindlTS § 125 lõike 4 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud avalikustama teavet, mille avalikustamine annaks kindlustusandja hinnangul tema konkurentidele märkimisväärse põhjendamatu eelise , ja teavet, mis on saadud kindlustusvõtjatelt või muudelt isikutelt ning mida kindlustusandja on õigusaktide kohaselt kohustatud hoidma konfidentsiaalsena. Lõike 5 kohaselt peab aruandes põhjendama teabe avalikustamata jätmist. Lõike s 6 on osutatud teabele, mille korral see erand ei kehti. Kui kehtivas sõnastuses on viidatud Solventsus II määruse artiklile 297 (kapitalijuhtumisega seotud teave), siis muudatusega viid atakse määruse artikli asemel § 1 24 1 lõike 2 punktile 2 (kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute aruandes kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus), sama paragrahvi lõike 3 punktidele 3 ja 4 (ekspertide aruandes kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus ja teave kliimamuutustega seotud riskide olulisuse kohta). Samuti on viide lõikele 4, milles on täpsustatud lõike 3 punkti 3 sisu. Eelnõu § 88 punkt 119 – KindlTS uu s § 125 1 . Uues paragrahvis on sätestatud erisused kindlustusandjate SFCR aruande avalikustamisele. Muudatuste aluseks on Solventsus II direktiivi artiklis 51 sätestatud erandid. Lõigete 1 ja 2 kohaselt ei pea teatud kaptiivkindlustusandja d ja kaptiivedasikindlustusandja d avalikustama kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet . Leevenduse saamiseks peab k aptiivkindlustusandja vastama § 42 1 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele ning kaptiivedasikindlustusandale on lisaks ette nähtud täiendavad tingimused. Nimelt ei tohiks emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud (sh cash poolid ) ületada 20 % kaptiivedasikindlustusandja koguvarast ning tehniliste eraldiste suurusest (koos edas i kindlustuse ja eriotstarbelise varakogumi osaga) tulenevat maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult . Lõige 3. Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei avalikusta kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet, peab ta kindlustusturu ekspertidele suunatud aruandes avalikustama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed andmed . Artikli 56 alusel kehtestatud määrus on Solventsus II määrus. Lõige 4. Edasikindlustusandjale on kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruande avalikustamine vabatahtlik. Lõige 5 . Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib otsustada, et avalikustab kindlustusturu asjatundjatele suunatud aruandes üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed andmed ehk Solventsus II määruses sätestatud kva n titatiivsed andmed (määruse artikli 290 lõike 2 kohaselt sisaldab aruanne kvantitatiivset ja kvalitatiivset seletavat teavet, mida vajaduse korral on täiendatud kvantitatiivsete aruandevormidega) . Kui kindlustusandja nii otsustab, peab ta avalikustama iga kolme aasta järele täi smahus aruande. Eelnõu § 88 punktid 120–124 . KindlTS § 126 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsus ja finantsseisundi aruande ning muu teabe avalikustamist. Lõikesse 1 on lisatud viide § 125 lõikele 2, kuna Solventsus II direktiivi artikli 55 lõiget 2 (aruande allkirjastamine) tuleks samuti kohaldada kindlustusgrupi tasandil. Lisaks muudetakse viidet Solventsus II määrusele (viide artiklile 364 ei ole enam asjakohane). Uus lõige 1 1 . Solventsus II direktiivi artikli 229a lõike 1 kolmanda lause kohaselt avalikusta ta ks e kindlustusgrupi SFCR aruandes nende sidusettevõtjate loetelu ja suurus, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud meetodit. Direktiivi artikli 256 lõike 1 teise lause kohaselt peaks aruanne sisaldama artikli 51 lõikes 1b osutatud teavet ehk seaduse §-s 124 1 sätestatud teavet. Kuna § 12 4 1 lõike 3 kohaselt sisaldab aruanne teavet, mille aluseks ei ole artikli 51 lõige 1b, vaid artikli 77a lõike 2 viimane alalõik ja artikli 111 lõike 3 viimane alalõik, ei pea grupi tasandil viidatud teavet avalikustama. Uue lõike 1 1 punkti 3 aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 308b lõike 17 teise alalõigu viimane pool, mille kohaselt tuleks lisaks artikli 308c lõike 4 punktis c ja artikli 308d lõike 5 punktis c osutatud teabele avalikustada kvantifitseeritud mõju, mida finantsseisundile avaldab eeldus, et vastavate üleminekumeetmete kohaldamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada selle osalust omava ettevõtja SCR täitmiseks, mille kohta grupi solventsus arvutatakse. Lõike 2 muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 256 lõike 2 punkti b kohaselt sisaldab ühtne aruanne mh gruppi kuuluvat tütarettevõtjat käsitlevat teavet, mis peab olema individuaalsel tasandil eristatav, sealhulgas SFCR aruande mõlemaid osasi , ning mis tuleb vastavalt artiklitele 51, 53, 54 ja 55 avalikustada. Kuna artikli 51 sisu võetakse üle § -ga 124 1 , on lõikesse 2 lisatud viide uuele paragrahvile. Lõike 4 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga tunnistatakse kehtetuks artikkel 371, muudetakse lõike 4 viidet Solventsus II määruse artiklitele. Uus lõige 6. Kuna Solventsus II direktiivi artiklit 55 tuleb kohaldada mutatis mutandis ka grupi tasandil, nähakse uue lõikega ette, et SFCR aruande koostamise ja avalikustamise ning teabe asjakohasuse tagamise kord tuleb kehtestada ka grupi tasandil. Eelnõu § 88 punkt 125 – KindlTS uu s § 126 1 . Uus paragrahv reguleerib ühtse regulaarse järelevalvelise aruande esitamist ning sellega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikkel 256 b . Ühtse aruande esitamiseks on vaja kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolek u t. Lõige 1. Ühtne regulaarne aruanne koosneb kindlustusgrupi regulaarsest aruandest ja iga gruppi kuuluva tütarettevõtja kohta eraldi esitatavast teabest vastavalt § 123 lõikele 2 ja § 123 1 lõigetele 1 ja 2 . Direktiivist tulenevalt on ka täpsustus, et selle tulemusel ei esitata vähem teavet, kui esitavad kindlustussandjad, kes esitavad Solventsus II direktiivi artikli 35 lõike 5a kohaselt regulaarse järelevalvelise aruande. Lõi ked 2 ja 3 . Kindlustusgrupi järelevalve teostaja peab enne nõusoleku andmist konsulteerima kindlustusgrupi kolleegiumiga ning arvestama kolleegiumi liikmete esitatud seisukohtadega (kolleegiumi liikmed on kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele tegevusloa andnud lepingurii kide finantsjärelevalve asutused ehk asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused KindlTS tähenduses , EIOPA ja olulise tähtsusega filiaali de asukoha riigi finantsjärelevalve asutused) . Lõikes 3 on eraldi osutatud a sjasse puutuv atele finantsjärelevalve asutu stele, kes peavad põhjend ama , kui nad ei ole nõus ühtse aruande esitamisega. Seega sõltub ühtse aruande esitamise võimalus grupi järelevalvaja nõusolekust, mis põhineb järelevalvekolleegiumi otsusel. Ühehäälse otsuse vajadus sõltub kolleegiumi töökorrast. Ühtne aruanne on kohaldatav ainult ettevõtjatele, kelle puhul vastavad riiklikud järelevalveasutused on sellise ühtse aruande esitamise võimalusega nõustunud. Lõige 4. Kui järelevalveasutused nõustuvad ühtse aruande ga , esitab tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja FI-le selle aruande . FI te ostab järelevalvet seda kindlustusandjat puudutava aruande osa üle. Lõi ke 5 aluseks on Solventsus II direktiivi art 256b lõige 3, mille kohaselt võib lõike 2 kohase heakskiidu kehtetuks tunnistada, kui esitatud ühtne regulaarne järelevalveline aruanne riiklikke järelevalveasutusi ei rahulda. K ui kindlustusandjate esitatud ühtne RSR ei ole riiklike järelevalveasutuste jaoks rahuldav, võib grupi järelevalveasutus kolleegiumi otsuse alusel lõikes 2 osutatud kokkuleppe tagasi võtta. Sellise tagasivõtmise tagajärjel ei kehti enam ühtse RSR-i võimalus nende kindlustusandjate jaoks ning nad peavad esitama oma RSR-i individuaalsel tasandil oma riiklikele järelevalveasutustele. Lõige 6. Kui kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja on esitanud FI-le ühtse aruande, kuid selles ei ole olulises ulatuses esitatud teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel, on FI-l õigus nõuda sellelt kindlustusandjalt lisateavet. Lõiked 7 ja 8 . Kui F I hinnangul ei täida kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja regulaarse järelevalvelise aruande esitamise nõudeid või F I nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest kindlustusgrupi kolleegiumi. Kui F I on kindlustusgrupi järelevalveteostaja ja asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või täpsustamist, nõuab Finantsinspektsioon sama ka juhtivalt ettevõtjalt. Eelnõu § 88 punkt 126 – KindlTS § 127 muutmine. Paragrahv reguleerib majandusaasta aruande ja vahearuannete avalikustamist. Lõike 1 muutmine. Lõike 1 kohaselt on kindlustusandja kohustatud avalikustama majandusaasta aruande, kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepaneku ja otsuse ning vandeaudiitori aruande kahe nädala jooksul pärast nende kinnitamist aktsionäride või ühistu liikmete üldkoosolekul, kuid mitte hiljem kui neli kuud pärast majandusaasta lõppu kindlustusandja veebilehel, ning tegema need kättesaadavaks oma asukohas ja tegevuskohas. Muudatuse kohaselt ei tea kindlustusandja neid tegema kättesaadavaks oma asukohas ja tegevuskohas. Tegemist on finantssektori halduskoormuse vähendamise ettepanekuga. Eelnõu § 88 punktid 127 –133 – KindlTS § 129 muutmine. Audiitorkontrolli paragrahvi lisanduvad uued lõiked Solventsus II bilansi auditeerimis nõude kohta. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 51a ja 256c. Lõike 1 muutmine. Mõiste “kontrollitud” hõlmab nii audiitorkontrolli (st standardite järgi tehtud) töövõtte, kui ka vabas vormis tehtud töövõtte. Audit ja ülevaatus on audiitorkontrolli alla kuuluvad erinevad töövõtud. Uus sõnastus välistab võimaluse, et auditi asemel viiakse läbi ülevaatus. Uus lõige 1 1 . Selleks , et üldsusele avaldatav teave oleks võimalikult täpne, tuleks avalikkusele kättesaadavat SFCR aruan net osaliselt auditeerida. Selline auditeerimisnõue hõlmab bilanssi, mida hinnatakse vastavalt Solventsus II direktiivis sätestatud hindamiskriteeriumidele. B ilansi vorm (S.02.01.02) on leitav k omisjoni rakendusmääruses t (EL) 2023/895 , milles sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamiseks seoses menetluste, vormingute ja vormidega, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad oma SFCR aruande avaldamiseks, ning millega tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2452 . Vandeaudiitor täidab audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 sätestatud rahvusvahelisi standardeid. Auditeerimise standardeid on palju. Seeria 100-700 standardid kehtivad tavapäraste finantsaruannete auditeerimisele. ISA (EE) 805 käsitle b audiitori kohustusi seoses spetsiaalselt arvesse võetavate asjaoludega nende ISAde rakendamisel üksiku finantsaruande või finantsaruande spetsiifilise elemendi, konto või kirje auditi suhtes (näiteks bilanss) . Kui spetsiifiline element on koostatud kooskõlas eriotstarbelise raamistikuga, rakendub auditi suhtes ka ISA 800 (muudetud) , mis käsitleb audiitori kohustusi nende rakendamisel eriotstarbeliste raamistike järgi koostatud aruannete auditeerimisel . Seega e eldatakse, et SFCRi tuleb auditeerida ISA (EE) 800 ja ISA (EE) 805 järgi. Uus lõige 1 2 . KindlTS § 126 lõike 2 kohaselt võib kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul esitada solventsuse ja finantsseisundi kohta ühtse aruande, mis sisaldab nii kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruannet kui ka iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta avalikustatavat teavet . Ka sellisel juhul kohaldub auditeerimise nõu e a nii grupi kui ka tütarettevõtja SFCR bilans i auditeerimise suhtes. Seega tuleb juhul, kui ühtne SFCR hõlmab tütarettevõtjaid, kelle suhtes kehtib individuaalne auditeerimiskohustus, neid individuaalseid auditeerimisnõudeid endiselt täita ning asjaomaste tütarettevõtjate eraldi auditiraportid tuleb esitada nende pädevatele järelevalveasutustele (lõige 1 5 ) . Uus lõige 1 3 . Väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate suhtes kohaldatavatesse proportsionaalsus e meetmetesse on lisatud vabastus SFCR auditeerimise nõudest. Uu te lõi gete 1 4 ja 1 5 kohaselt tuleb esitada koos SFCR aruandega eraldi lõikes 1 1 nimetatud töövõtu vandeaudiitori aruanne. Lõike 2 sõnastust muudetakse, kuna ei ole enam asjakohane sätestada SFCR aruande auditeerimise kohustust. Selle asemel on eesmärk täpsustada nõudeid aruande bilansi auditeerimisele. Määruses saab anda täpsemad juhised aruandlust reguleerivate õigusaktide asjakohastele sätetele. Lõike 5 ja lõike 7 punkti 2 muutmine. Nii raamatupidamise aastaaruannet kui ka SFCRi bilanssi auditeeritakse . Lõike 8 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab audiitorettevõtja FI-d viivitamata koos põhjendustega teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusandja audiitorkontrolli käigus selgunud asjaoludest. Vastavale järeldusele saab audiitorettevõtja jõuda auditi käigus. Auditi käigus audiitor hindab talle teatavaks saanud asjaolusid, kaaludes kõiki asjaolusid, sh koosmõjus ning seejärel otsustab, kas talle teatavaks saanud asjaolud on või ei ole FI teavitamise aluseks. Kuna audiitor ei saa kaalutluse käigus hinnatavatest asjaoludest teavitada FI -d enne otsustamist, sätestatakse, et audiitorettevõtja teavitab nimetatud asjaoludest, kas vandeaudiitori aruande väljastamisel või kliendilepingu ülesütlemisel, kui audiitori töö jääb lõpuni viimata ja ta teenuse osutamise käigus vastavates asjaoludest teatavaks saab. AudS § 57 sätestab, et audiitorettevõtja võib audiitorteenuse osutamise kliendilepingu üles öelda vaid mõjuval põhjusel. Näiteks võib kliendilepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks olla kliendi juhtkonna poolt auditi läbiviimiseks vajaliku dokumentatsiooni esitamata jätmine. Punkti 3 muutmine. Sõnastuses täpsustatakse FI teavitamise asjaolu ehk FI-d tuleb mh teavitada, kui ilmneb asjaolu, mi lle tagajärjeks on või võib olla modifitseeritud arvamuse väljastamine. Rahvusvahelist auditeerimise standardit (ISA) 705 (muudetud) „Arvamuse modifikatsioonid sõltumatu audiitori aruandes” punktis 5 (b) kohaselt on modifitseeritud arvamus: märkus(t)ega arvamus, vastupidine arvamus või arvamuse avaldamisest loobumine finantsaruannete kohta. Lõike 9 muutmine. Samuti on audiitorettevõtja kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama F I-d kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku kontrollimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on kindlustusandja tegevust ohustavate asjaolude ilmnemine. Kuna märkimisväärses seoses oleval isikul ei pruugi olla auditit, vaid on nt ülevaatus, on käesoleval juhul asjakohane kasutada terminit audiitorkontroll. Eelnõu § 88 punkt 134 – KindlTS § 131 lõike 10 muutmine. Lõike 8 kohaselt võib kindlustusportfelli üle anda ka üleandja erirežiimi või sundlõpetamise ajal. Lõikega 10 täpsustatakse, et sellisel juhul ei ole vaja kindlustusportfelli üleandmiseks eraldi FI luba, kuna üleandmine juba toimub erirežiimihalduri otsuse alusel. Eelnõu § 88 punktid 135 ja 136 . KindlTS § 146 muutmine . Solventsus II direktiivis on sätestatud kindlustusandjate tervendamist või lõpetamist käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine kõigis liikmesriikides. Lõikesse 1 lisatakse täpsustus, et erirežiim iga võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatami n e või nõuete vähendami n e ning KKELS - is sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendami ne ja kriisilahendusõiguste kasutami ne . Uu s lõige 5 . Muudatustega tagatakse, et kõigi ettevõtja vara ja kohustistega tegeletakse ühe menetluse raames, mis toimub tema päritoluliikmesriigis. Tõhusa kriisilahenduse saavutamiseks tuleks kriisilahendus meetmete rakendamise korral kohaldada Solventsus II direktiivis kehtestatud sätteid tervendamise kohta nii juhul , kui neid meetmeid rakendatakse kindlustusandjate suhtes kui ka juhul, kui neid rakendatakse muude kriisilahenduse ga hõlmatud ettevõtjate suhtes. Lisaks on komisjon täiendavalt selgitanud: IV jaotise alusel Solve n tsus II direktiivis ette nähtud saneerimismeetmete eesmärk on säilitada või taastada kindlustusandja finantsseisund ning võimaluse korral vältida tema likvideerimist. IRRD direktiivi alusel algatatav kriisilahendusmenetlus käivitatakse siis, kui kindlustusandja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks muutumas ning puudub mõistlik väljavaade vältida maksejõuetust mõistliku aja jooksul. Kui kriisilahendusasutus võtab ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetme (kasutades IRRD artikli 26 lõike 3 kohast kriisilahendusvahendit või rakendades IRRD artikli 42 alusel kriisilahenduspädevusi), võib sellist meedet pidada Solv entsus II artikli 268 lõike 1 punkti c tähenduses saneerimismeetmeks, juhul kui see on suunatud ettevõtja finantsseisundi säilitamisele või taastamisele (ning mõjutab kolmandate isikute olemasolevaid õigusi). Täpsemalt sõltub see, kas konkreetsel juhul rakendatud kriisilahendus meetmete ja - õiguste kombinatsioon kuulub „saneerimismeetmete“ mõiste alla, pädevate asutuste kavatsusest; see kavatsus avaldub kriisilahenduse järgselt (eeldatavas) saneeritud kindlustusandja struktuuris ning seda tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Uu e lõi ke 6 kohaselt ei kohaldata KindlTS § 150 lõige 2 ( FI edastab erirežiimi kehtestamise otsuse viivitamata kõigi teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, selgitades otsuse tagajärgi, erirežiimihalduri pädevust ja muid F I hinnangul tähtsust omavaid asjaolusid ), kui juba kohaldatakse KKELS § 26 lõi get 4 ja 11 ning § 65 lõiget 1 (ehk IRRD direktiivist tulenevaid teavitamisnõudeid). Eelnõu § 88 punktid 137 ja 138 . KindlTS § 147 muutmine. Paragrahvi sisuks on saneerimismeetmed, mis on teise lepinguriigi haldusasutuse või kohtu toimingud , mille eesmärk on säilitada või taastada selle lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete vähendamine . Lõike s 1 täpsustatakse, et saneerimismeetmed on ka selle teise lepinguriigi kriisilahendusasutuse toimingud , mi llega või vad kaasneda kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine. Lõike s 2 täpsustatakse, et õigus otsustada saneerimismeetmete rakendamine teise lepinguriigi kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes on ka selle lepinguriigi kriisilahendusasutusel. Eelnõu § 88 punkt 139 – KindlTS § 153 uus lõige 4 1 . Muudatusettepanekuga lubatakse kindlustusandja erižiimi korral anda erirežiimihaldurile võimalus kaaluda liikluskindlustuse kindlustusportfelli üleandmist liikluskindlustuse fondile. Tegemist oleks erirežiimihalduri diskretsiooniga ja ei välista näiteks osa või kogu portfelli müümist teisele kindlustusandjale ehk halduril oleks vastav tööriist olemas, kui n - ö turupõhist lahendust pole. Erirežiim on makseraskustes oleva või FI hinnangul finantsseisundi tõttu tõenäoliselt makseraskustesse sattuva Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali esindamiseks või tema tegevuseks kehtestatud tavalisest erinev kord, mille eesmärk on välja selgitada makseraskuste põhjused ja iseloom ja maksevõime taastamise võimalused ning võtta tarvitusele abinõud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamise või nõuete vähendamine ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond sõlmivad kindlustusportfelli üleandmise lepingu, milles sätestatakse mõlema poole õigused ja kohustused. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli üleandmisel lähevad selles sisalduvatest liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevad üleandja õigused ja kohustused, sealhulgas tagasinõuetest tulenevad õigused, üle fondile. Kindlustuslepingu või kohustuse üleminekuks ei ole vaja kindlustusvõtja, kindlustatud isiku ega soodustatud isiku nõusolekut. Eelnõu § 88 punkt 140 – KindlTS § 166 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitamist. Lõike 2 muutmine. Muudatus on seotud KKELS § 27 lõigetega 3 ja 4 . Kui KindlTS § 166 lõike 2 kohaselt võivad kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitada F I või likvideerijad, siis kriisilahenduses oleva kindlustusandja või kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja suhtes võib esitada pankrotiavalduse üksnes F I ( kriisilahendusüksus ) või seda võib teha üksnes tema nõusolekul. Eelnõu § 88 punktid 141 ja 142 . KindlTS § 224 muutmine. Paragrahvis on sätestatud FI ülesanded ja õigused seoses kindlustustegevuse järelevalv ega. L õike 1 punkti 5 muutmine. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 36 lõike 2 punkt a, mille kehtiva sõnastuse kohaselt kontrollib ja hindab järelevalveasutus direktiivi IV peatüki 2. jaos sätestatud juhtimissüsteemi. Direktiivi muudatusega lisandub täpsus tus, et see hõlmab ka Solventsus II direktiivi artiklis 42 sätestatud sobivuse ja nõuetele vastavuse hindamist ning ORSA hindamist. Uus lõige 4 . FIS § 54 lõike 2 kohaselt on finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 erandi kohaselt ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud FIS § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta. Solventsus II direktiivi artiklisse 6 4 lisatud uue lõigu kohaselt ei takista selle artikli esimene, teine ja kolmas lõik järelevalveasutusi avaldamast artikli 34 lõike 4 või määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti tulemusi EIOPA- le , et ta saaks avaldada kogu liitu hõlmavate stressitestide tulemused. Seega FIS § 54 lõike 3 erandi alusel on lisatud KindlTS -i uus lõige, mille kohaselt avalikustab FI kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel ja edastab need EIOPA- le . Uus lõige 5 on seotud kriisilahendusmeetmete rakendamisega . FI finantsjärelevalveüksuse lõpetab kindlustusandja su htes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui see takistab FI kriisilahendusüksusel kriisilahendusmeetmete rakendamist. Eelnõu § 88 p unktid 143 ja 144 . KindlTS § 234 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjale lisakapitalinõude määramist. Jä r elevalveasutustel on õigus nõuda kindlustusandjalt lisakapitali olemasolu, kuid seda vaid erandjuhtudel. Uus lõige 1 1 . Kui kehtivas seaduses on neli alust, millele tuginedes võib FI määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, siis Solventsus II direktiivi artikli 37 lõike 1 punktiga e lisandub täiendav alus. Uue punktiga sätestatakse, et kui kindlustusandja rakendab üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist (vt § 267), kuid viidatud meetmete mitterakendamisel ta ei oleks suuteline täitma SCRi (§ 268 lg 1) ning ta ei ole FI-le esitanud kahe kuu jooksul ka omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava (§ 267 lg 3) või iga-aastast ülevaadet rakendatavate meetmete ja edusammude kohta omavahendite taseme saavutamiseks või riskiprofiili vähendamiseks (§ 267 lg 5), võib FI talle määrata lisakapitalinõude. Lõike 5 muutmine . Lõikesse 5 lisatakse viide lõike 1 uuele lõikele 1 1 . Samuti täpsustatakse sõnastuses, et kui lõike 1 1 alusel lisakapitalinõue määratakse, siis see peab olema proportsionaalne SCR- ile mittevastavuses t tulenevate oluliste riskidega. Eelnõu § 88 p unkt 145 – KindlTS § 235 muutmine . Paragrahv reguleerib FI informeerimise kohustust. Lõike 3 muutmine. Lõike 3 kohaselt on kindlustusandja kohustatud FI-d viivitamata informeerima võtmefunktsioone ning teisi olulise tähtsusega funktsioone ja tegevusi puudutavate sise -eeskirjade muutmisest ja uute kehtestamisest. Muudatus ettepaneku kohaselt tuleb teavitada vaid olulisest muutmisest. Tegemist on finantssektori halduskoormuse vähendamise ettepanekuga. Eelnõu § 88 punkt 146 – KindlTS uus § 235 1 . Uues paragrahvis sätestatakse järelevalvemeetmed likviidsusriski juhtimiseks. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144b. Lõikes 1 ja 2. Kui FI tuvastab regulaarse järelevalve käigus olulise likviidsusriski, teavitab ta sellest kindlustusandjat, misjärel kindlustusandja esitab FI-le selgitused, kuidas ta kavatseb likviidsus probleemiga tegeleda . Lõige 3. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et järelevalveasutustel on vajalikud volitused nõuda, et kindlustusandja tugevdaks olulise likviidsusriski tuvastamise korral oma likviidsuspositsiooni. Lõike 3 kohaselt saab FI seda nõuda ettekirjutusega. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 punkti a kohaselt täpsustatakse EIOPA suunistes likviidsusriski juhtimise puuduste kõrvaldamiseks võetavaid meetmeid ning nende õiguste vormi, aktiveerimist ja kalibreerimist, mida järelevalveasutused võivad kasutada kindlustus- ja edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni tugevdamiseks, kui on kindlaks tehtud likviidsusriskid ja kõnealused kindlustus- või edasikindlustusandjad ei ole võtnud piisavaid parandusmeetmeid. Lõige 4. Iga kuue kuu järel hindab FI , kas kindlustusandja suhtes rakendatud meede on jätkuvalt asjakohane. Kui kindlustusandja on võtnud meetmed oma likviidsuspositsiooni parandamiseks, lõpetab FI meetme rakendamise. Lõige 5 reguleerib olukorda, kui järelevalve käigus on tuvastatud oluline likviidsusrisk, mis ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. Sellisel juhul on FI-l õigus nõuda, et kindlustusandja piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele ja teistele võlausaldajatele muude maksete tegemise. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja piiraks või peataks aktsiate või osade tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise. Piirata või peatada võib ka tulemustasude või muude muutuvtasude maksmise. Erandlikel asjaoludel, viimase meetmena võib peatada ka õiguse elukindlustusleping üles öelda (vt selgitust § 235 2 juures). Lõige 6 . Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse [direktiiv rõhutab, et „ duly “ tuleb arvesse võtta] kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust. Lõige 7. FI võtab lõikes 5 sätestatud ettekirjutuse tegemisel arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning kindlustusandja tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas KindlTS § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega. Viidatu kohaselt hindab kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi osana oma üldist maksevõimet arvesse võttes oma tegelikku riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiiri ja äristrateegiat ning omavahendite vastavust SCR- ile ja MCR- ile ning tehniliste eraldiste vastavust KindlTS 3. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatule igal hetkel. Lõige 8. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid, et makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega organeid ja asutusi, kui need ei ole järelevalveasutused, teavitatakse igakülgselt ja aegsasti järelevalveasutuste kavatsusest kasutada samas lõikes osutatud õigusi ning nad kaasatakse teises lõigus osutatud võimaliku soovimatu mõju hindamisse. Lõike 8 kohaselt teavitab FI Eesti Panka enne lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamist ja kaasab ta § 235 2 lõikes 2 nimetatud mõju hindamisse. Lõige 9 . Kui lõike 5 kohaselt võib selles lõikes sätestatud piiranguid rakendada kuni kolm kuud, siis lõike 9 kohaselt võib FI pikendada nende piirangute rakendamist. Samuti võib FI lõpetada piirangute rakendamise, kui see ei ole enam asjakohane. Lõige 10 . Meedet võib kohaldada kogu elukindlustusturu suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest. KindlTS uus § 235 2 . Uues paragrahvis täpsustatakse, mis tingimustel on FI-l õigus nõuda elukindlustuslepingu ülesütlemise peatamist. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144b. Lõiked 1 ja 2. FI võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda vaid kindlustusandjat mõjutavatel erandlikel asjaoludel, viimase meetmena ja kui see on kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides. Enne sellise meetme rakendamist peab FI olema hinnanud sellise meetme rakendamise tagajärgi ehk võimalikku soovimatut mõju finantsturgudele ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele. Arvestama peab ka, kuidas meetme rakendamine mõjutab piiriüleseid kliente ja turge. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 kohaselt töötab EIOPA välja suunised, milles täpsustatakse selliste erandlike asjaolude olemasolu, mis õigustavad tagasiostuõiguste ajutist peatamist ja tingimusi, millega tagatakse tagasiostuõiguste ajutise peatamise järjepidev kohaldamine viimase abinõuna kogu liidus, ning aspekte, mida tuleb arvesse võtta kindlustusvõtjate võrdse ja piisava kaitse tagamiseks kõigis päritolu- ja vastuvõtvates jurisdiktsioonides. Lõige 3 . Kui elukindlustuslepingu ülesütlemise õigus on peatatud, ei või kindlustusandja ka jaotada aktsionäridele või osanikele dividende ja teha muid makseid, sh teistele võlausaldajatele. Samuti ei ole lubatud aktsiate või osakute tagasi ostmine või omavahendite tagasi maksmine või lunastamine ning kindlustusandja juhtidele või vastutavatele isikutele tulemustasu või muu muutuvtasu maksmine. Lõige 4 . FI peab avalikustama oma veebilehel need põhjused, miks otsustati seda meedet rakendada. KindlTS uus § 235 3 , milles sätestatakse järelevalvemeetmed kogu kindlustussektorit mõjutava kriisi korral. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144c. Uues paragrahvis sätestatud meetmeid on FI-l õigus rakendada vaid juhul, kui ta on k omisjoni kehtestatud asjakohase määruse alusel tuvastanud , et kogu kindlustussektorit mõjutab kriis. Solventsus II direktiivi artikli 144c lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, milles täpsustatakse erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide (eelnõus kasutatud terminit kriis , kuna š okk on meditsiiniline termin ) kindlakstegemise kriteeriume. EIOPA on avaldanud konsultatsioonipaberi regulatiivse te tehnilis te standardi te kohta , mis täpsustavad kriteeriumid erandlike sektoripõhiste šokkide tuvastamiseks . Konsultatsioonipaberi kohaselt peaksid e rakordsete kogu sektorit hõlmavate šokkide tuvastamise kriteeriumid leidma tasakaalu ühelt poolt järelevalvemeetmete järjepideva kohaldamise tagamise vahel kindlustusandjate finantsseisundi säilitamiseks ning teiselt poolt vajaliku paindlikkuse vahel kriisi aegadel. Ilma paindlikkuseta võib tekkida oht, et järelevalvemeetmeid, kuigi need on vajalikud, ei saa kohaldada uue ja ettenägematu tüüpi kriisi ajal. Mõned erakordsed kogu sektorit hõlmavad šokid võivad ohustada kindlustusvõtjate kaitset, kuid mitte seada ohtu finantsstabiilsust. Seetõttu tuleks mõlema eesmärgi jaoks kehtestada eraldi kriteeriumid. Üks neist käsitleb riski, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad põhjustavad või võimendavad finantsstabiilsuse ohtu, teine aga riski, et kindlustusvõtjate nõudeid ei suudeta täielikult täita. Komisjon on täiendavalt selgitanud erinevust KindlTS §-s 94 lõikes 1 osutatud erakordselt ebasoodsa olukorra ja käesoleva paragrahvi erakordse kogu sektorit hõlmava šok i vahel järgmiselt: Kuigi mõlemad mõisted viitavad kriisiolukordadele, käivitavad need erinevad järelevalvevolitused, millel on erinevad eesmärgid, ulatus ja rakendumismehhanismid. Artikli 138 lõikes 4 osutatud „erakorralised ebasoodsad olukorrad“ on tihedalt seotud SCR rikkumisega. Nende eesmärk on anda laiaulatusliku turukriisi tõttu mõjutatud ettevõtjatele rohkem aega oma solve ntsus seisundi taastamiseks, vältides seeläbi sunnitud vara müüki, mis süvendaks kriisi veelgi. Sellise olukorra väljakuulutamine ei sõltu üksikutest riiklikest järelevalveasutustest, vaid eeldab EIOPA ametlikku deklaratsiooni, mille tegemist võib taotleda riiklik asutus ning mis eeldab šokki, mis mõjutab märkimisväärset osa turust. Pärast sellise olukorra väljakuulutamist võivad riiklikud asutused pikendada ettevõtjate taastamisperioodi kuni maksimaalselt seitsme aastani. Seevastu artiklitega 144b ja 304e kehtestatud „erakorralised asjaolud“ on seotud ägedate likviidsuskriiside või tegevuslike võimatustega, mis mõjutavad või võivad mõjutada üksikuid ettevõtjaid. Artikli 144b eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjaid ja finantsstabiilsust olukorras, kus ettevõtja ei suuda täita oma likviidsuskohustusi. Sellisel juhul võib riiklik järelevalveasutus ilma EIOPA formaalse akti vajaduseta sekkuda viivitamatult, kehtestades piiranguid dividendide maksmisele, boonustele ja omavahendite tagasimaksetele kuni elukindlustuslepingute kindlustusvõtjate lunastusõiguste ajutise peatamiseni. Artikkel 304e kohaldub äärmuslikele sündmustele, nagu tervisealased hädaolukorrad või looduskatastroofid, mis takistavad ettevõtjatel aruandlustähtaegadest kinnipidamist. Sellisel juhul võib komisjon EIOPA hinnangu alusel pikendada neid tähtaegu delegeeritud õigusakti kaudu. Kuigi nii artiklite 144b kui ka 304e eelduseks on „erakorraliste asjaolude“ olemasolu, on vastavalt riikliku järelevalveasutuse ja komisjoni algatused teineteisest sõltumatud. Kuigi mõlemad artiklid rakenduvad „erakorraliste asjaolude“ esinemisel, toimivad need iseseisvalt. Eelkõige ei mõjuta komisjoni poolt artikli 304e alusel delegeeritud õigusakti vastuvõtmine riiklike järelevalveasutuste volitusi artikli 144b alusel ega määra ette nende volituste hindamist või kasutamist. Seetõttu säilitavad riiklikud järelevalveasutused kaalutlusõiguse otsustada, kas ja millises ulatuses võtta meetmeid artikli 144b alusel. Lõige 1. Erakorralise ja kogu kindlustussektorit mõjutava kriisi korral võib FI rakendada kindlustusandja suhtes, kelle finantsseisundit see kriis mõjutab, meetmeid, et tagada kriisi ajal selle kindlustusandja finantsseisundi säilitamine. Lõige 2 . Kui tegemist on eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjaga, võib FI piirata või peatada aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, piirata või peatada aktsionäridele või osanikele ja teistele võlausaldajatele muude maksete tegemise, piirata või peatada aktsiate või osade tagasiostmise ja omavahendite tagasimaksmise või lunastamise või piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise. Lõige 3 . Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid riskijuhtimissüsteemis. Lõige 4 . FI võtab arvesse ka finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning kindlustusandja tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega . Lõige 5 . Iga kolme kuu järel hindab FI, kas meetme rakendamine on jätkuvalt põhjendatud. Kui ei ole, lõpetatakse kindlustusandja suhtes vastava meetme rakendamine. Lõige 6 . Direktiivi kohaselt tuleb a sjaomaseid riiklikke organeid ja asutusi, kellel on makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, teavita da igakülgselt riikliku järelevalveasutuse kavatsusest kasutada artiklis 144c sätestatud õigusi ning nad tuleb kaasata asjakohaselt erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide hindamisse (eelnõus kasutatud šokk asemel terminit kriis). Eelnõu § 88 punkt 147 – KindlTS § 236 muutmine . Paragrahv reguleerib järelevalvet Eesti kindlustusandja tegevuse üle välisriigis. Uus lõige 6 . Kui Eesti kindlustusandjal on teises lepinguriigis filiaal või ta tegutseb seal piiriülese kindlustustegevusega, on selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel õigus nõuda FI-lt teavet Eesti kindlustusandja kohta. FI peab edastama teabe 20 tööpäeva jooksul lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt heaks kiidetud keeles. Uus lõige 7 . Erandina võib igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui taotletav teave ei ole FI-le hõlpsasti kättesaadav ja seda on keeruline koguda, tähtaega 20 tööpäeva võrra pikendada. Vastava hinnangu pikendamise kohta teeb päritoluriigi finantsjärelevalveasutus. Uus lõige 8 . Kui FI ei esita teavet tähtaja jooksul, võib vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus esitada taotluse teabe saamiseks otse kindlustusandjale. Sel juhul teavitab vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus enne kindlustusandjale taotluse esitamist FI-d (kuna teise lepinguriigi asutuse kohustus, ei ole Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud) . Kindlustusandja peab selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele esitama viivitamata. Eelnõu § 88 punkt 148 – KindlTS § 237 muutmine . Paragrahv reguleerib järelevalvet välisriigi kindlustusandja üle Eestis. Uus lõige 9 1 . Kui teise lepinguriigi kindlustusandjal on Eestis filiaal või ta tegutseb Eestis piiriülese kindlustustegevusega, on FI-l õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt teavet, mida tal on õigus saada seoses selle kindlustusandja äritegevusega. Teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peaks selle teabe esitama eesti keeles või FI nõusolekul muus keeles. Direktiivist tulenevalt peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama teabe 20 tööpäeva jooksul. Seda tähtaega võib pikendada põhjendatud juhtudel 20 tööpäeva võrra. Uus lõige 9 2 . Kui FI ei ole teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt õigeaegselt taotletud teavet saanud, võib FI seda teavet küsida otse lepinguriigi kindlustusandjalt. Enne, kui ta seda teeb, teavitab ta selles mh lepinguriigi finantsjärelevalve asustust. Lepinguriigi kindlustusandja on kohustatud FI-le teabe esitama viivitamata (kuna teise lepinguriigi ettevõtja kohustus, ei ole Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud). Eelnõu § 88 punkt 149 – KindlTS § 238 muutmine. Paragrahv reguleerib sunniraha määramist. Lõike 3 muutmine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt on juriidilise isiku kogukäive aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele , siis uue sõnastuse kohaselt on selleks kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel. Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu ( revenue ), mistõttu võetakse lõike 3 kohaselt käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed, mis kindlustusandja esitab avalikus SFCR aruandes. Eelnõu § 88 p unktid 150–152 . KindlTS § 239 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve kohaldamist . Lõike 1 sissejuhatav lauseosa muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 213 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa on muudetud, täpsustades, et kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatakse, kui kindlustusgrupp hõlmab selles lõikes loetletud isikuid. Sellest tulenevalt on muudetud ka § 239 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ning täpsustatud, et kindlustusgrupi järelevalvet teostatakse, kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja, kes on, kas osalev ettevõtja vähemalt ühes kindlustusandjas või kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja . Kindlustusgrupi järelevalve hõlmab kõiki neid ettevõtjad. Uu ed lõi ked 4 1 –4 6 . Kehtiva § 239 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana jätta lõikes 1 nimetatud ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline. EIOPA on täheldanud olulisuse kriteeriumi hindamisel erinevaid tõlgendusi ning teinud kindlaks, et mõnel juhul toob selline väljajätmine kaasa täieliku loobumise kindlustusgrupi järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil. Seepärast on täpsustatud, et selliseid väljajätmise otsuseid, millega kaasneb täielik loobumine kindlustusgrupi järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil, tuleks teha vaid väga erandlikel asjaoludel ning et kindlustusgrupi järelevalve teostajad peaksid enne selliste otsuste tegemist EIOPA - ga konsulteerima. Samuti kehtestatakse kriteeriumid, et oleks selgem, milliste ettevõtjate puhul tuleks leida, et need on grupi järelevalve eesmärkide seisukohast eba o lulised. Näiteks peavad ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused olema väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi näitajatega. Samuti ei tohiks ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt välja jätmine mõjuta da kindlustusgrupi solventsust ning kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid peaksid olema ebaolulised. Oluline on ka tingimus, et lõpliku tasandi juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni . 2025. aasta 5. detsembril avaldas EIOPA suunise , milles täpsustatakse eelkirjeldatud kriteeriume ja ka seda, millised ettevõtjaid ei tohiks grupi järelevalve alt välja jätta . Uus lõige 12. Solventsus II direktiivi artikli 214 lõike 1 kohaselt ei tähenda kindlustusgrupi järelevalve, et järelevalveasutused peavad tegema järelevalvet eraldi kolmanda riigi kindlustusandja või segakindlustusvaldusettevõtja üle. Üksnes seaduses sätestatud nõuete täitmise tagamise eesmärgil võib k indlustus grupi järelevalve te ostamine tähendada järelevalveasutustepoolset otsest järelevalvet ja järelevalvevolituste kasutamist kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate üle . Uus lõige 13. Käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud gruppi võib kuuluda ka mõni muu kindlustusgrupp . Sellisel juhul loetakse see grupp käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud gruppi kuuluvaks. Uus lõige 14 annab FI-le võimaluse laiendada grupi määratlust , kui kaks või enam ettevõtjat moodustavad grupi § 239 1 lõike 1 kohaselt. Eelnõu § 88 punkt 153 – KindlTS uu s § 239 1 . Uus paragrahv reguleerib kindlustusgrupi moodustamist, kui tegemist on kahe või enama ühiselt juhitava ettevõtjaga või kui ettevõtja omab valitsevat mõju teises ettevõtjas . Lõige 1. Punkt 1. Mõnel juhul moodustavad mitu kindlustusandjat de facto kindlustusgrupi ja käituvad sellisena, kuigi nad ei vasta kindlustusgrupi määratlusele. Seetõttu ei kohaldat ud seni selliste kindlustusandjate suhtes kindlustusgrupi sätteid. Sellistel juhtudel, eelkõige horisontaalsete gruppide puhul, millel ei ole eri ettevõtjate vahel kapitalisidemeid, antakse kindlustusgrupi järelevalve teostajale õigus kindlustusgrupi olemasolu kindlaks teha. Sellise kindlakstegemise jaoks on ette nähtud kriteeriumid ( lõige 2 ). Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ka kindlaks, kas ettevõtja omab valitsevat mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja otsuste üle teostatakse keskse koordineerimise kaudu. Sellisel juhul on tegemist kindlustusgrupiga ning ettevõtja , kellel on valitsev mõju teise ettevõtja üle, on emaettevõtja ja teist ettevõtjat käsitatakse tütarettevõtjana ( lõige 9 ). Lõikes 2 on kriteeriumid, mis tuleks aluseks võtta, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas ettevõtjaid juhitakse ühtsetel alustel või kas ühel ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle. Suhete määratlemiseks ei ole vajalik, et kõik loetletud tegurid ja toetav tõendusmaterjal oleksid täidetud. Järelevalveasutused peavad arvestama asjakohase tõendusmaterjali olulisuse, järjepidevuse ja kooskõlaga. Solventsus II direktiivi artikli 212 lõike 5 teine alalõik ütleb, et selleks, et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täiendada või veelgi täpsustada tegureid, mida järelevalveasutused kaaluvad vähemalt kahe ettevõtja vahelise suhte kindlakstegemiseks. 2025. aasta 14. juulil avaldas E IOPA raport selle kohta, kuidas teha kindlaks ettevõtjate vahelisi suhteid. Lepinguliste kokkulepete olemasolu on esimene tõendusmaterjal, mida tuleks vaadata . Kui neid ei ole või need ei anna piisavalt selgust suhte üle järelduste tegemiseks, peaksid järelevalveasutused kaaluma muid tõendeid. Punkt 1. Selleks, et määrata kindlaks, kas füüsiline isik või ettevõte teostab valitsevat või olulist mõju teise ettevõtte üle, peaksid järelevalveasutused arvestama, kas sellel füüsilisel isikul või ettevõt jal on võime mõjutada otsuseid, mis avaldavad mõju teise ettevõtte finants- ja solventsuspositsioonile , kuidas nad on seotud kahjude või kasumitega seoses selle ettevõttega ning milline on selle ettevõtte tegevuse sõltuvus selle füüsilise isiku või ettevõtte tegevusest (vt EIOPA raporti artikli t 1 , lk 8 ). Punkt 2. Vaatama peaks ka seda , kas ettevõtja sõltub teisest ettevõtjast, juriidilisest või füüsilisest isikust seoses oluliste finantstehingute- ja toimingute ning muude tehingute ja toimingutega, sealhulgas seoses ettevõtjate vahel tegevuste edasiandmise ja töötajate jagamisega (vt EIOPA raporti artikli t 2 , lk 9 ). Punkt 3. Vaatama peaks ka seda, kuidas on koordineeritud finants- ja investeerimis otsuste tegemine (vt EIOPA raporti artikli t 3 , lk 9 ). Punkt 4. Samuti peaks vaatama, kas kahe või enama ettevõtja strateegiad, toiminguid ja protsessid oma omavahel koordineeritud ja järjepidevad (vt EIOPA raporti artikli t 4 , lk 1 0 ). Lõige 3 . Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas kahte või enamat ettevõtjat juhitakse ühistel alustel ning need ettevõtjad ei asu samas lepinguriigis, konsulteerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Lõi ked 4 – 8 . Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on kindlaks määranud, et kaks või enam kindlustusandjat moodustavad kindlustusgruppi , tuleb sellele grupile määrata emaettevõtja, kes vastutab ka kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuetele vastavuse eest. Alustuseks üritavad ettevõtjad ise emaettevõtja määrata. Kui aga emaettevõtja määramine võib oluliselt takistada kindlustusgrupi järelevalve teostamist (eelkõige kui emaett e võtja peakontori ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostajaga samas riigis ), võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuda teie kindlustusandja määramist emaettevõtjaks. Olukorras, kus ettevõtjad ei määra enda seast emaettevõtjat, teeb seda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ise, konsulteerides ka teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega . Lõikes 7 on ka kriteeriumid, mida pea b arvesse võtma, et selgitada välja, milline kindlustusandja on emaettevõtja. Näiteks tuleks vaadata kindlustusandjate tehniliste eraldiste suuruseid, iga kindlustusandja bruto kindlustusmaksete aasta summat, aga ka seda, kui palju seotud kindlustusandjaid on igal kindlustusandjal. Kui üks kindlustusandja on määratud emaettevõtjaks, siis teisi kindlustusandjaid käsitatakse tütarettevõtjatena. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ise emaettevõtja, hindab ta iga aasta, kas see otsus on jätkuvalt asjakohane. Kui ei ole enam asjakohane, määrab ta uue emaettevõtja, kes vastutab kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuete täitmise eest. Lõige 10 . Kindlustusgrupi moodustamise korral annab kindlustusgrupi järelevalve teostaja emaettevõtjale ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele üksikasjalikult teada, kuidas tema hinnangul lõike 1 punkti 1 kohaselt grupp moodustus ( kaks või enam ühiselt juhitavat kindlustusandjat moodustavad kindlustusgrupi ) . Seega, k ui grupp tuvastatakse Solventsus II direktiivi artikli 212 lõike 3 alusel, nõuab artikkel 214 lõige 5, et grupp määratleks em ae ttevõtja, kellel on seejärel õigus saada grupi järelevalveasutuselt selgitusi grupi tuvastamise kohta vastavalt artikli 212 lõikele 5. Kui grupp tuvastatakse artikli 212 lõike 2 alusel, on em a ettevõtja selgelt määratletud (see, kes avaldab valitsevat mõju) ja teda ei pea muul viisil „määratlema“ , mistõttu ei ole ka täiendavad selgitused vajalikud . Eelnõu § 88 punktid 154–156 . KindlTS § 242 muutmine . Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja ülesandeid ja õigusi. Uus lõige 1 1 . Paragrahv 242 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kindlustusgrupi järelevalve teostaja üheks ülesandeks asjasse puutuva ja olulise teabe kogumise. Uue lõikega täpsustatakse, et tal on õigus saada kindlustusgruppi kuuluva mistahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi järelevalve teostamiseks. Solventsus II direktiivi artikli 254 lõike 2 kohaselt kohaldatakse artikli 35 lõikeid 1–5 mutatis mutandis ehk sisuliselt kõike, mis on seotud järelevalveasutusele teabe esitamisega. Lõigete 4 ja 5 muudatuste aluseks on kehtiva Solventsus II direktiivi artikli 258 lõige 1, mis sätestab, millised järelevalveasutused peavad rakendama meetmeid, kui kindlustusgrupi nõuete täitmine ei ole tagatud. Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja: valdusettevõtja asub Eestis – FI kui grupi järelevalveteostaja rakendab meetmeid (lõige 5); valdusettevõtja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve teostaja teavitab lepinguriigi järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lõige 4, sj on kustutatud viimane lause); kindlustusandja asub Eestis – FI kui riiklik järelevalveasutus rakendab meetmeid; kindlustusandja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve tõestaja teavitab lepinguriigi järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lisatud lõikesse 4 kindlustusandja). Kui FI on riiklik järelevalveasutus ja grupi järelevalve teostaja asub teises lepinguriigis: gruppi kuuluv valdusettevõtja või kindlustusandja asub Eestis – grupi järelevalve teostaja teavitab FI-d , kes rakendab meetmeid (uus FIS säte § 47 7 ). Lõike 6 muutmine. Kuna lõikest 4 on kustutatud FI ettekirjutuse tegemise võimalus, on ka lõikest 6 kustutatud viide lõikele 4 ehk sunniraha kohaldamise säte pole asjakohane. Lisaks on täpsustatud, et FI kooskõlastab võimalusel kõik meetmed (mitte ainult sunniraha määramise) teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Lõige 7 . Solventsus II direktiivi artikli 257 (sobivust ja nõuetele vastavust käsitlevad nõuded isikute puhul, kes tegelikult juhivad kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat või kes täidavad muid põhifunktsioone) kohaselt kohaldatakse direktiivi artiklit 42 mutatis mutandis ehk ühtlasi kohaldub grupi tasandil nõue, et kui juhid või muid põhifunktsioone täitvad isikud ei täida sobivusnõudeid, siis on järelevalveasutusel õigus nõuda nende eemaldamist kõnealuselt ametikohalt. Uus l õige 8 reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigust rakendada meetmeid, kui kindlustusgrupp tugineb olulisel määral Solventsus II direktiivi artiklites 308c ja 308d osutatud üleminekumeetmete kasutamisele viisil, mis moonutab kindlustusgrupi tegelikku solventsuse positsiooni, isegi kui grupi SCRi täidetaks ilma üleminekumeetmeid kasutamata, on grupi järelevalve teostajal õigus võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas vähendada selliste omavahendite summat, mis tulenevad üleminekumeetmete kasutamisest ja mida võib kasutada grupi SCR täitmiseks. Eelnõu § 88 p unkt 157 – KindlTS § 244 muutmine . Paragrahv reguleeri b kindlustusgrupile lisakapitalinõude määramist. Lõike 2 muutmine . Kindlustusgrupi lisakapitalinõue määratakse vastavalt §-s 234 sätestatule ehk samadel aluste, nagu see määratakse kindlustusandjale. Solventsus II direktiivi artikli 37 muudatuse kohaselt võib järelevalveasutus kindlustusandjale lisakapitalinõude määrata , kui kindlustusandja kohaldab üht üleminekumeedet , kuid ta ei täidaks SCR - i ilma üleminekumeetme kohaldamiseta ning ta ei ole esitanud järelevalveasutusele kas esialgset järkjärgulise kohaldamise kava ( nõutava tähtaja jooksul ) või aastaaruannet. Sama lisakapitalinõude määramise alust kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil ehk § 244 lõikesse 2 lisatakse viide § 234 uuele lõikele 1 1 (millega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 37 muudatus). Eelnõu § 88 p unkt 158 – KindlTS § 245 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kindlustusgrupi riskide kontsentreerumise korra. Kindlustusgrupi riskide kontsentreerumine on kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate varade ja kohustistega seotud riskidest tulenev kahju tekkimise oht, mis on piisavalt suur, et ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust ja likviidsust. Lõike 3 muutmine. Lõike 2 kohaselt on kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kohustatud vähemalt kord aastas esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale aruande olulisest riskikontsentratsioonist kindlustusgrupi kui terviku kohta. Selleks, et määratleda o lulise d riskikontsentratsioonid , kehtestab kindlustusgrupi järelevalve teostaja koostöös asjasse puutuvate järelevalveasutustega piirmäärad. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt võetakse piirmäärade määramisel aluseks SCR ja tehnilised eraldised või mõlemad, siis muudatuse kohaselt võetakse lisaks nimetatule aluseks nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nende kombinatsioon. Eelnõu § 88 p unktid 1 59–161 . KindlTS § 246 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupisiseseid tehinguid. Lõike 1 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti 19 kindlustusgrupisisese tehingu definitsiooni muutmisest, viiakse lõige 1 vastavusse uue definitsiooniga ehk mõeldud on kõiki tehinguid, mille puhul ka kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja (praegune määratlus hõlmab ainu l t gruppi kuuluvaid kindlustusandjaid) sõltub oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt teisest temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvast ettevõtjast või nimetatud kindlustusgruppi kuuluva ettevõtjaga märkimisväärses seoses olevast füüsilisest või juriidilisest isikust . Uus lõige 4 1 annab kindlustusgrupi järelevalve teostajale õiguse laiendada tehingute ulatust, mille kohta tuleb talle aruanne esitada. Seda võib nõuda vaid väga põhjendatud juhul. Uu ed lõi ked 6 ja 7 . Kriisi korral võib FI kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed peatada või neid piirata üksnes juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgrupi või vähemalt ühe kindlusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni. Juhul, k ui F I ei ole ise kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne kindlustusgrupi järelevalve teostajaga, kui peatab või piirab tütarettevõtjast kindlustusandja tehingud kindlustusgrupiga . Uus lõige 8 on lõike 5 analoog, kuid kui lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandjas osalev ettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja , siis lõige 8 reguleerib, et kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on § 89 1 lõike 1 punktis 1–5 või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab FI üldist järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste tehingute üle. Eelnõu § 88 p unktid 162 –166 . KindlTS § 247 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi juhtimissüsteemi ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 245. Paragrahvi pealkiri muudetakse kindlustusgrupi juhtimissüsteemiks, kuna sellesse lisanduvad lisaks riskijuhtimissü s teemi ja sisekontrolli sätetele üldisemad juhtimissüsteemi sätted. Lõike 1 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et seaduses sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kindlustusandja tasandil kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil. Direktiivis „ The requirements set out in Title I, Chapter IV, Section 2 shall apply mutatis mutandis at the level of the group “. See tähendab, et üksikutele ettevõtjatele kohalduvad juhtimisnõuded, sealhulgas kirjalike sise -eeskirjade kehtestamise nõuded, rakenduvad proportsionaalselt ka grupi suhtes. Kuna Solventsus II direktiivi artikli 41 lõige 3 hõlmab nüüd nõutavate kirjalike põhimõtete hulgas ka tasustamispoliitikat, peavad grupi tasandi kirjalikud põhimõtted artikli 246 lõike 1 kaudu toimuva artikli 41 lõike 3 mutatis mutandis kohaldamise kohaselt hõlmama vähemalt riskijuhtimist, sisekontrolli, siseauditi t , tasustamis t ning asjakohasel juhul ka tegevuse edasiandmist ( outsourcing ) . Selleks, et oleks selgem, milliseid ettevõtjaid kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab, on lõikesse 1 lisatud ka loetelu nendest ettevõtjatest. Uus lõige 1 1 . Grupi juhtiv ettevõtja peab tagama, et kindlustusgrupi juhtimiskord on toimiv ja usaldusväärne. Selleks on selged reeglid, protsessid ja mehhanismid, mis tagavad, et grupi tegevus on kooskõlas grupile kohalduvate reeglitega. Tagatud peab olema ka, et organisatsioonistruktuur on selge ning tagatud on vastutusalade selge määratlus, läbipaistvus ja järjepidevus, ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja maandamine. Uus lõige 1 2 . Kindlustusgrupi tasandil tuleb arvesse võtta kõiki tegevusi, millega kindlustusgrupp on seotud ehk lisaks kindlustustegevusega seotud tegevustele ka muid tegevusi ning nendest tegevustest tulenevaid riske. Sama on, kui kohaldatakse riskide ja maksevõime hindamist. Samuti tuleb arvesse võtta, kuidas sellised riskid on omavahel seoses/sõltuvuses. Seega ei tohiks riskijuhtimissüsteem piirduda ainult kindlustus riskide hindamisega, vaid peab hõlmama ka teisi grupi tegevusvaldkondi, mis võivad olla olulised (nt investeeringud, finantsjuhtimine, tegevuste muud harud). Samuti tuleb arvestada, kuidas need tegevused omavahel seotud on ja kuidas need võivad üksteist mõjutada, sest ühe st tegevuse st tingitud risk võib mõjutada teisi tegevusi grupis. Uus lõige 2 1 . Grupi juhtiv ettevõtja peab pidevalt hindama ja jälgima oma tütarettevõt jate ja seotud ettevõtjate tegevust, et tagada, et kõik tegevused on kooskõlas grupi üldiste riskijuhtimise ja järelevalve nõuetega. Jälgimine peab olema vastavuses seotud ettevõt jate tegevuse loomuse, ulatuse ja keerukusega. Kui seotud ettevõt jad tekitavad suuri või keerulisi riske, peab ka nende jälgimine olema põhjalikum ja intensiivsem ning vastupidi. Uus lõige 2 1 kohustab kehtestama kindlustusgrupi tasandil ka sise -eeskirjad ning tagama, et gruppi kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi sise -eeskirjad on omavahel kooskõlas. Uute lõigetega 7 ja 8 võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 213b lõige 1, mis reguleerib olukord, kui kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet tulenevalt KindlTS § 239 lõike 1 punkti st 2 ehk kui kindlustusandja emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja . Sellise kindlustusgrupi korral peab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tagama, et kindlustusgrupi sisene korraldus ning ülesannete jaotus on piisav, et kindlustusgrupi suhtes kohalduvad nõuded oleksid täidetud, ning tõhus tütarettevõtjate koordineerimiseks. Kindlustusgrupi struktuur ei tohiks piirata ega takistada ka kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist. Lõiked 7 ja 8 on seotud uue § 247 3 lõigetega 1–4, mis reguleerivad järelevalvele õigusi, kui grupp ei suuda tagada vastavus t lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustele. Sealhulgas laienevad j ärelevalvevolitused kõigile grupi ettevõtjatele (sealhulgas kindlustusvälistele ettevõtjatele) ulatuses, mis on vajalik struktuurilise ümberkorraldamise jõustamiseks (näiteks nende paigutamine uue valdusettevõtte alla). Eelnõu § 88 punkt 167 – Kind lTS uus § 247 1 . Uues paragrahvis on sätestatud, kellel on lõplik vastutus kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest. Lõige 1. Lõplik vastutus kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest on sellise emaettevõtja juhatuse liikmetele, kes on kindlustusgrupi struktuuris n - ö viimane (lõplik) emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja . Kui kindlustusgrupi moodustavad ühtsetel alustel juhitavad kindlustusandjad, siis lõplik vastutus on kindlustusandjal, kes on määratud emaettevõtjaks. Lõige 2 . Grupi nõuete täitmise eest vastuta vad gruppi kuuluva kindlustusandja juhid. Lõige 3 . Kindlustusgrupi tasandil määratakse ka vastutavad isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide ( neli võtme funktsiooni pluss kõik muud funktsioonid, mille grupp on oluliseks funktsioonideks määranud ) . täitmise eest. Nende tegevuse nõuetekohasuse eest vastutavad omakorda lõikes 1 osutatud juhatuse liikmed. Lõige 4 sätestab, et kui juhatuse liige või vastutav isik on lisaks ühe või mitme kindlustusandja või seotud ettevõtja juhatuse liige või see isik vastutab muude põhifunktsioonide täitmise eest mõnes neist ettevõtjatest, tagab osalev kindlustusandja, et sellise isiku ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil. KindlTS uus § 247 2 . Likviidsusriski juhtimist ja järelevalvet kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil. Lõi ked 1 ja 2 . Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja peab koostama likviidsusriski juhtimise plaani ning tagama selle asjakohasuse. Plaanis tuleb esitada likviidsusanalüüs lühikeses vaates, kuid kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka plaani keskmises ja pikaajalises vaates. Lõige 3. Kindlustusandja suhtes kohalduvaid likviidsusriski juhtimise sätteid kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil. Lõike 4 kohaselt kohaldatakse KindlTS §-des 235 1 –235 3 sätestatut mh osaleva kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tasandil. KindlTS uus § 247 3 . Uus paragrahv reguleerib järelevalve õigusi, kui esinevad asjaolud, mis takistavad kindlustusgrupi järelevalve teostamist. Lõiked 1–4 on seotud § 247 lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustega. Kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei suuda tagada kindlustusgrupisisese korralduse ja ülesannete jaotuse piisavust, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuda nii grupisisese korralduse kui ka ülesannete jaotamise muutmist. Kui kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist, rakendab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes järelevalvelisi meetmed, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning see, et kindlustusgrupp täidaks tema suhtes kohalduvaid nõudeid. Näiteks võib erandjuhul nõuda ka grupi struktuuri muutmist, et seeläbi parandada kindlustusgrupi järelevalvet, kuid enne, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja seda nõuab, peab ta konsulteerima ka EIOPA ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Samuti tuleb kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale esitada põhjendused, miks grupi struktuuri muutmine on vajalik. Lõiked 5 ja 6 reguleerivad järelevalveõigusi, mida kindlustusgrupi järelevalve teostajal on õigus rakendada, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning seaduses sätestatud nõuete täitmine. Lõike 6 punkti 1 kohaselt võib nõuda tütarettevõtjast kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist. See võib osutada vajalikuks, kui on vajalik sundida ettevõtjat täitma kohalduvaid nõudeid. Samuti , kui tütarettevõtja juhtkond teeb ebasobivaid või ebaausaid otsuseid, mis ohustavad kogu grupi stabiilsust ehk hääleõiguste peatamine võib aidata takistada otsuste tegemist, mis võivad kahjustada emaettevõtja huve või grupi terviklikkust. Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib teha ettekirjutuse või määrata rahalise karistuse. Punkt 3. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib anda ka suuniseid, et tütarettevõtjast kindlustusandja osalus kantakse üle kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele. Punkti 4 kohaselt võib nõuda, et teine kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja määrataks vastutavaks kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuet e täitmise eest . Punkt 5 lubab piirata või keelata dividendide jaotamise või intressimaksete tegemist. Punkt 6. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või vähendaks seda kindlustusandjas või seotud ettevõtjas. Punkti 7 kohaselt võib nõuda ka kava koostamist, mis sisaldaks teave t selle kohta , kuidas võimalikult kiiresti nõuetele vastavus taas tada. Lõige 7. E nne, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja rakendab mõn da eelmises lõikes sätestatud õigust , mis mõjutab rohkema kui ühe lepinguriigi ettevõtjaid, konsulteerib ta EIOPA ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Lõiked 8–10 reguleerivad olukorda, kui esinevad kindlustusgrupi järelevalvet takistavad asjaolud, kui tegemist on kindlustusgrupiga , kuhu kuuluvad § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud (äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu, asutamislepingu või põhikirja sätete kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud) ja nende seotud ettevõtjad või § 239 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad (ühel ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle). Juhul, kui sellise kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi tõhusat järelevalvet või seaduses sätestatud nõuete täitmist, rakendab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus nõuetele. Näiteks võib nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise ettevõt j a asutamist lepinguriigis, kellel on keskse koordineerimise kaudu tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle. Sellisel juhul vastutab asutatud ettevõtja vastavuses eest seaduses sätestatud nõuetel e . Eelnõu § 88 p unkt 168 – S eaduse täiendamine uue jaotisega 1 1 . „ Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle . Kuna seadusesse lisandub uus § 248 1 , mis on seotud samuti kindlustusgrupi järelevalvega kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle, on otsustatud käsitleda seda teemat eraldi jaotises. Eelnõu § 88 punkt 169 – KindlTS § 248 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kolmandas riigis asuva tütarettevõtja üle. Sätete kohaldamisel on oluline, kas kolmanda riigi järelevalvekord on samaväärne liidu kindlustusgrupi järelevalvega. Lõi ke 7 muutmine . Kui kolmanda riigi finants järelevalve kord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne, kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja , kas Kin d lTS - is kindlustusgrupile sätestatut või muid järelevalve viise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle kindlustusgrupi tasandil järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt võib FI näiteks nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, siis käesoleva eelnõuga lisatakse seadusesse uus § 248 1 , milles täpsustatakse, milliseid viise on võimalik r akendada, et tagada järelevalve eesmärkidele vastav järelevalve . Lõike 8 muutmine. Kuna võimalikud järelevalve viisid loetletakse §-s 248 1 , kustutatakse lõikest 8 seni kehtinud õigus nõuda kindlustusvaldu s ettevõtja või segafinantsvaldu s ettevõtja asutamis t . Lõike s 9 täpsustatakse, et rakendatavad järelevalve viisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning nende kasutamisest tuleb lisaks teistele finantsjärelevalve asutusele ja k omisjonile teavitada ka EIOPA-t. Eelnõu § 88 punkt 170 – KindlTS uu s § 248 1 . Uus paragrahv täpsustab §-s 248 sätestatud järelevalve eesmärke ja kasutatavaid järelevalve viise. Nimelt ei ole need viisid kehtivas õiguses selgelt sätestatud ja eesmärgid, mida nende viiside kasutamisega tuleks saavutada, on ebaselged. Eelkõige peaksid need viisid tagama ühesuguse kaitsetaseme kõigile kindlustusvõtjatele kindlustusandjate juures, kelle peakontor asub liidus, olenemata selle grupi kõrgeima tasandi emaettevõtja peakontori asukohast, mille alla sellised kindlustusandjad kuuluvad. Lõige 1. Kasutatavad järelevalve viisid peavad võimaldama saavutada kindlustusgrupi järelevalve eesmärke, mis hõlmavad vähemalt punktides 1 ja 2 sätestatut. Punkt 1. Emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtjad peavad tagama oma kapitali ja omavahendite õiguspärasuse ning vältima kapitali kunstlikku loomist grupi sees, kus see on rahastatud võ laväärtpaberitest või muudest finantsinstrumentidest, mis ei kvalifitseeru omavahenditeks vastavalt kehtivatele regulatsioonidele. Punkt 2. Eesmärk hoida kindlustusgrupi ja -alagrupi riskid kontrolli all, vältides, et väljastpoolt liitu või mitte-reguleeritud ettevõtetest pärinevad riskid leviksid kogu gruppi, sealhulgas selle alla kuuluvatesse kindlustusandjatesse. Lõige 2. Paragrahv § 248 lõike 7 punkti 2 kohaselt on kolmanda riigi järelevalvekorra samaväärsuse puudumisel üheks mooduseks järelevalve viisi kohaldamine. Punk t is 2 on osutatud § 248 1 lõikele 2, milles on loetelu võimalikest järelevalve viisidest. FI võib kohaldada ühte või mitut järelevalve viisi. Punkti 1 kohaselt võib määrata kindlustusandja, kes vastutab kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat . Punkti 2 kohaselt võib nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldu s ettevõtja asutamist lepinguriigis, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesolevas jaotise kohaldamist kin d lustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldu s ettevõtja juhib. Punkt 3. Lisaks võib nõuda, et liidu tasandi lõplik ettevõtja oleks sõltumatu kolmanda riigi kõrgema taseme juhtivast ettevõtjast. Eesmärk on mh tagab, et EL-i sees tegutsevad ettevõtted ei oleks täielikult kontrollitud kolmandates riikides asuvate emaettevõtete poolt. Punkti 4 eesmärk on kaitsta EL-is tegutsevate kindlustusandjate finantsseisundit ja solventsust , piirates või jälgides tehinguid EL-i ja kolmandate riikide vahel, kui need võivad tekitada finantsriske. Punkt 5. Üheks järelevalve viisiks on nõuda kolmanda riigi emaettevõtjalt teavet tema finantsseisundi ja solventsuse ning riskiprofiili ja riskitaluvuspiiri kohta. Kui see on asjakohane, siis võib nõuda ettevõtjalt ka aruandeid, mis nad esitavad oma juht konnale. Punkt 6. Üks järelevalve viis on sõnastatud eraldi lõigus, kuna normitehniliselt ei sobitunud see lõike 2 loetellu. Lõige 3. Jätkuvalt on tegemist olukorraga, kus lõplik emaettevõtja asub kolmandas riigis, kuid kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad alakindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis. FI võib rakendada täiendavaid meetmeid sellise alakindlustusgrupi suhtes, kui eesmärgiks on riskide levimise ohu piiramine. Lõige 4 on jätk lõike 2 punktile 4 seoses tehingutega, mis ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust . Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja liidus ei ole selle liikmesriigi järelevalveasutus, kus asub seotud kindlustusandja peakontor, teavitab kindlustusgrupi järelevalv e teostaja liidus kõnealuseid järelevalveasutusi oma järeldustest, et võimaldada neil võtta asjakohaseid meetmeid. Eelnõu § 88 punkt 1 71 – KindlTS § 2 63 3 muutmine. Paragrahvis defineeritakse j uriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive . Kui kehtiva sõnastuse kohaselt on juriidilise isiku käive aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele, siis uue sõnastuse kohaselt on selleks kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel. Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu ( revenue ), mistõttu võetakse käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed, mis kindlustusandja esitab avalikus SFCR aruandes. Eelnõu § 88 punktid 17 2 ja 17 3 . KindlTS 267 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kaks üleminekumeedet tehniliste eraldiste hindamisel – üleminekaja kohandus ja üleminekuaja mahaarvamine. Esimene meede on seotud parima hinnangu arvutamisel kasutatava intressimäära kohandamisega ja teine meede on seotud tehniliste eraldiste määramisel mahaarvamise rakendamisega. Mõlema meetme rakendamiseks on vajalik järelevalveasutuse nõusolek. Kuna meetmete rakendamise periood on 2032. aastani, siis käesolevate muudatustega kitsendatakse nõusoleku saamise tingimusi. Uued lõiked 1 1 ja 7 1 . Alates käesoleva seaduse jõustumisest annab FI nõusoleku meetmete rakendamiseks üksnes juhul, kui nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist. Eelnõu § 88 punkt 17 4 – KindlTS uus § 267 1 . Uue paragrahviga nähakse ette leevendus neile, kes aasta enne käesoleva seaduse jõustumist rakendasid volatiilsuse kohandamist. Sellisel juhul ei pea nad volatiilsuse kohandamise kasutamiseks uuesti nõusolekut taotlema, kuid sellegi poolest peavad nad vastama § 47 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Samas, kui kindlustusandja sai nõusoleku ajavahemikus 29. jaanuarist 2026 . a kuni 30. jaanuarini 2027 . a peab ta alates 30. jaanuarist 2027 . a saama uue nõusoleku . KindlTS uus § 267 2 . FI nõusolekul võib kindlustusandja kohaldada järkjärgulise kohaldamise mehhanismi. K indlustusandja võib valida parameetrid, mis määravad forvardiintressimäärade lähenemise kiiruse UFR- ile ( convergence parameter ) nii, et muudatuste jõustumise seisuga on riskivaba intressikõver piisavalt sarnane riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramisel lähtuti ekstrapoleerimise eelmisest regulatsioonist. Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates 2032. aasta 1. jaanuarist ehk alates 20%-st 1. jaanuaril 2027, kuni see jõuab 11%- ni 1. jaanuaril 2032 (vt Solventsus II määruse ettepanekut lk 31). Eelnõu § 88 p unktid 17 5 ja 17 6 . KindlTS § 268 muutmine . Paragrahvis on reguleeritud olukord, kui kindlustusandja rakendab mõnda üleminekumeedet (kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel üleminekuaja kohandus või tehniliste eraldiste arvutamisel üleminekuaja mahaarvami n e) , kuid ta ei oleks suuteline täitma SCR - i, kui ta vastavat meedet ei rakendaks. Sellisel juhul ta peab võtma vajalikud meetmed, mis tagavad SCR täitmise üleminekuperioodi lõpuks. Kindlustusandja peab koostama omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava ning igal aastal esitama FI-le ülevaate rakendatavatest meetmetest ja tehtud edusammudest. Lõike 1 muutmine. Võrreldes kehtiva seadusega kohaldub paragrahvis sätestatu ka juhul, kui kindlustusandja rakendab §-s 2 67 1 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist. Lõike 6 muutmine. Kuna lõike 1 ulatus laieneb, on selguse huvides lõikesse 6 lisatud viide lõikele 1 ehk FI keelab mistahes lõikes 1 sätestatud meetme rakendamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et kindlustusandja ei ole suuteline üleminekuperioodi lõpuks täitma SCR - i. Eelnõu § 88 p u n ktid 17 7 –1 79 . KindlTS § 271 muutmine. Paragrahv reguleeri b üleminekumeetmeid SCR arvutamisel ja SCR täitmisel. Lõike 2 muutmine. Standardvalemi kohaselt turu kontsentratsiooniriski ja hinnavaheriski alammoodulite arvutamisel kasutatavad standardparameetrid on seoses liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuetega, mis tekkisid enne 1. jaanuari 2023 ning on nomineeritud ja väljastatud liikmesriigi valuutas, samad, mida kohaldataks selliste nõuete suhtes, mis on nomineeritud ja väljastatud nende valuutas. Uus lõige 11. Solventsus II direktiivi artikli 111 lõikes 2a on sätestatud, et kui k omisjon võtab käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu käesolevat direktiivi täiendavad delegeeritud õigusaktid, et täpsustada meetodeid, eeldusi ja standardparameetreid, mida tuleb kasutada artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammooduli arvutamiseks eesmärgiga parandada kapitalinõuete tundlikkust kooskõlas intressimäärade arenguga, võib sellised intressiriski alammooduli muudatused teha järk-järgult kuni viieaastase üleminekuperioodi jooksul. Selline järkjärguline muudatuste tegemine on kohustuslik ja seda nõutakse kõigilt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt. Seega, kui k omisjon näeb ette muudatuste järkjärgulise rakendamise, on see kindlustusandjatele kohustuslik. 2025. aasta 29. oktoobril vastu võetud Solventsus II määruse muudatused seda ette ei näe. Eelnõu § 88 p unkt 1 8 0 – KindlTS § 272 muutmine. Paragrahvis on reguleeritud üleminekusätted kindlustusgruppide puhul. Lõike 1 muutmine. Kuna § 271 lõiked 3 – 5 muutuvad kehtetuks, tuleb teha viiteparandus ka käesolevas lõikes. Eelnõu § 88 p unkt 18 1 – KindlTS § 273 kehtetuks tunnistamine. P aragrahvi aluseks o lnud sätted Solventsus II direktiivi artikli 308b lõigetes 5–8 on tunnista tud kehtetuks. Aruannete esitamise tähtajad on sätestatud eelnõu kohaselt §-s 123 1 . A ruannete esitamise tähtaegade kehtetuks tu n nistamine ei avalda tagasiulatuvat mõju, sest need tähtajad on juba möödunud ning nende alusel esitatud aruanded jäävad kehtima. Samuti ei ole nende sätete rikkumise eest enam võimalik karistust määrata, kuna potentsiaalse rikkumise toimepanemisest o leks möödunud liialt palju aega ning vastutus on aegunud. Eelnõu § 88 p unkt 18 2 – KindlTS uu s § 274 1 . Uus paragrahv sätestab üleminekusätted seoses proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õiguse ja nõusoleku saamisega. Samuti juhuks, kui enne Solventsus II direktiivi jõustumist (mis oli 29. jaanuar 2025. a) rakendati mõnda proportsionaalsuse meedet (näiteks põhifunktsiooni kumuleerimine ja ettevaatliku deterministliku hindamise kasutamine) nimetatud kuupäeval kehtiva õiguse kohaselt. Lõiked 1 ja 2 . Kuna seadusemuudatuste jõustumise esimestel kuudel võib FI koormus tõusta seoses proportsionaalsuse meetmet e raken d amise õiguse ja nõusoleku hindamisega, pikendatakse hindamiseks ette nähtud tähtaega kahelt kuult neljale kuule. Lõige 3 . Kui kindlustusandja rakenda s 2025. aasta 28. jaanuari seisuga mõnda proportsionaalsuse meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul viidatud kuupäevast arvates, ilma et talle kohalduks §-des 42 2 –42 5 sätestatud nõuded ehk meetme rakendamise õiguse või nõusoleku saamise nõuded (n äiteks võimalus võtme funktsioone ühendada ). Ettevõtjad võivad proportsionaalsusmeetmete kohaldamist jätkata ainult juhul, kui need vastavad Solventsus II direktiivis sätestatud proportsionaalsusmeetmetele. KindlTS uus § 274 2 . Uus paragrahv täpsusta b , millisele aruandeperioodidele SFCR bilansi audit ee r imise nõue esmakordselt kohaldub (2027. aasta 1. jaanuaril algav aruandeperiood) . Eelnõu § 88 p unkt 18 3 – Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt. Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ, täiendatakse KindlTS normitehnilist märkust viitega Solventsus II direktiivile. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 89 ) Eelnõu § 89 p unktid 1 ja 2 . LKindlTS § 69 muutmine. Paragrahv reguleerib halduslepingu sõlmimist . Lõike 1 uus punkt 3 1 . Muudatus on s eotud KindlTS § 153 uue lõi ke 4 1 ja LKindlTS uue §-ga 71 4 , mis reguleerivad kindlustusandja erirežiimi korral liikluskindlustuse portfelli üleandmist LKF- i le ja kriisilahenduse korral LKF- i le sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused. Halduslepingus lepitakse muu hulgas kokku poolte õigused ja kohustused §-s 71 4 sätestatud juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks ehk kui fondile antakse kindlustusandja erirežiimi (sh kriisilahenduse) korral liikluskindlustuse kindlustusportfell. Uu e lõike 4 kohaselt peab FI kooskõlastama fondi põhikirja sätted, et erirežiimi (sh kriisilahenduse) korral saaks fondile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfelli ja sildkindlustusandja ülesanded. Eelnõu § 89 p unktid 3–6 . LKindlTS § 71 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevust puudutavate nõuete kohaldamist fondile. Lõikes 1 on toodud ammendav loetelu KindlTS sätetest, mis kohalduvad fond ile . Fond ei ole kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses, kuid teatud piiratud ulatuses ta siiski kindlustustegevusega tegeleb , sõlmides nn piirikindlustuslepinguid L K ind lT S § 13 lg 4 alusel ning korraldades automaatset liikluskindlustust L K ind lT S 5. peatüki alusel. Kui kehtivas lõikes on viide KindlTS § 96 lõigetele 1 ja 7 (kindlustusandja juhtimissüsteemi ül d nõuetele ) , siis see viide jäetakse lõikest 1 välja ning LKF-i juhtimist reguleeritakse LKindl T S -s kui eriseaduses (uus lõige 1 1 ). Lõikes 1 täpsustatakse ka viidet KindlTS §-le 129, mis reguleerib audiitorkontrolli. Kuna eelnõuga seda paragrahvi täiendatakse uute lõigetega ja mitmeid olemasolevaid lõikeid muudetakse, siis on kohane ka täpsustada, milliseid audiitorkontrolli puudutavaid sätteid fondile kohaldatakse. Uu e lõi ke 1 1 eesmärk on tagada, et Fondi juhtimine oleks selgelt korraldatud ja läbipaistev. See tähendab, et organisatsiooni ülesehitus peab olema arusaadav ning Fondi erinevad ülesanded ja vastutusalad peavad olema üksteisest selgelt eristatud. Nii välditakse huvide konflikti, ülesannete kattumist ja vastutuse hajumist. J uhtimiskorralduse kujundamisel tuleb arvestada Fondi tegevuse iseloomu, mahtu ja keerukust. See tähendab, et mida ulatuslikum ja keerukam on Fondi tegevus, seda põhjalikumad ja täpsemad peavad olema ka juhtimis- ja kontrollimehhanismid. Lisaks peab Fond tagama oma tegevuse järjepidevuse ja õiguspärasuse ka erakorralistes olukordades. Lõige 3 reguleerib fondi sise -eeskirju ning selle lõike esimeses lauses sätestatakse teemade ring, mis kindlasti peab eeskirjades reguleeritud olema. Seda loetelu täiendatakse huvide konfliktide juhtimise ja vältimise teemaga. Seaduse kohaselt on fondi liikmeteks kõik Eestis liikluskindlustust pakkuvad kindlustusandjad. Fond täidab seadusest ja riigiga sõlmitud halduslepingust tulenevalt mitmeid ülesandeid liikluskindlustuse süsteemi korraldamisel ja arendamisel. Seega on oluline, et fond oleks kaardistanud võimalikud huvide konfliktide olukorrad ning rakendanud meetmeid, kuidas neid konflikte juhtida ja vältida. Kuna fond on kindlustuse tagamise skeem KKELS tähenduses ning talle kohalduvad KKELS rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuded, lisatakse lõikesse 3 ka viide KKELS §-le 67 ehk fondi sise -eeskirjaga peab olema kehtestatud ka konfidentsiaalsuse nõuetele vastamise kord. Lõikesse 5 lisatakse viide seaduse uuele § 71 4 ehk FI teostab järelevalvet mh uues paragrahvis sätestatu üle. Eelnõu § 89 p unkt 7 – LKindlTS uus § 71 4 . IRRD direktiivi artikli 34 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et sildettevõtja ülesanded ja õigused antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile. Tagades kindlustusvõtjate huvid, kindlustussuhete järjepidevuse, nõuete lahendamise ja direktiivi eesmärkide jätkuva nõuetekohase täitmise, võivad liikmesriigid ette näha, et sellisele kindlustuse tagamise skeemile antakse üle ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja emiteeritud aktsiad, osad või muud omandiõiguse instrumendid või ühe või mitme kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kogu vara või kõik õigused või kohustised või osa neist. Lõige 1 reguleerib kindlustusandja kriisilahenduse korral fondile sildkindlustusandja ülesannete määramist. Tegemist on kriisilahendusasutuse õiguse mitte kohustusega ning selle otsustamisel on määravaks, kas kindlustusvõtjate huvid on kaitstud, kindlustuslepingu d on jätkuvalt kehtivad j a kahjunõuded hüvita tavad . Lõige 2. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli võib fondile üle anda: KindlTS § 153 uue lõike 4 1 alusel n - ö klassikalise erirežiimi korral (st kriisilahendust algatamata); käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui kindlustusandja suhtes on algatatud kriisilahendus ning FI kriisilahendusüksus on fondile määranud sildikindlustusandja ülesanded. Üle antakse liikluskindlustuse lepingute portfell koos sellele vastavate õiguste ja kohustistega. Lõige 3. Portfelli vastuvõtjana on fondi kohustuseks tagada, et kindlustuslepingutes tulenevad kohustused on täidetud, sealhulgas kahjustatud isikutele tekitatud kahju hüvitatud. Fondile ei lähe siiski üle liikluskindlustuse kindlustusandja seadusest tulenev kohustus hüvitada kahju k aheteistkümne kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju. Sellisel juhul hüvitab Fond kahju LKindlTS § 45 lõike 1 alusel. Lõige 4. Fondil ei ole õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid ega muuta kehtivaid kindlustuslepinguid. Fondi eesmärk ei ole hakata klassikaliseks kindlustusandjaks, kes sõlmib ka uusi lepinguid. Eesmärk on tagada, et kindlustusandja raskuste korral on kahjustatud isikute huvid kaitstud kahjude väljamaksete tegemise näol. LKindlTS § 13 lõike 3 kohaselt võib § 4 lõikes 2 nimetatud sõiduki suhtes lepingu sõlmida ka fond. Viidatu d sätte kohaselt tuleb leping sõlmida ka välisriigis põhiasukohta omava sõiduki suhtes, millega kahju tekitamisest tulenev vastutus ei ole kindlustatud. Fondile peab jääma võimalus sõlmida neid lepinguid. Lõikega 5 nähakse ette vara, õiguste ja kohustuste eraldatud fondi muust varast, õigustest ja kohustistest. IRRD direktiivi artikli 34 lõike 2 punkti b kohaselt peab selleks, et kindlustuse tagatise skeem saaks olla sildkindlustusandja, olema täidetud mh tingimus, et kriisilahendusasutus kiidab heaks haldus-, juht- või järelevalveorgani liikmete tasustamise ja määrab kindlaks nende ülesanded. Seda ei kohaldata kindlustuse tagamise skeemi suhtes, kellele on üle antud sildettevõtja ülesanded ja õigused, kui mis tahes üleantud vara, õigused, kohustised või omandiõigused on eraldatud kindlustuse tagamise skeemi muudest varadest, õigustest ja kohustistest ning üleantud vara ei kasutata tasu maksmiseks. Seetõttu ei ole lubatud ka lõike 5 kohaselt kasutada üle võetud vara fondi juhtorgani liikmetele tasu maksmiseks . Lõige 6. Fond tagab liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmise, sealjuures seaduses sätestatud juhtudel ja korras kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise, kuid kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks. Lõike 7 eesmärk on tagada, et kindlustusvõtjad ja kahjustatud isikud on teadlikud, et nende sõlmitud liikluskindlustuslepingute täitmine on edaspidi fondi kohustus ja nõudeõiguse korral tuleks fondi poole pöörduda. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 90 ) Eelnõu § 90 p unktid 1 ja 2 . RPS § 62 muutmine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu d irektiivi 2013/34/EU artikli 19a lõige 6 annab leevenduse teatud finantssektori ettevõtjatele, kes ei pea täismahus kestlikkusaruannet koostama. Selliste ettevõtjate hulka lisatakse ka väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad. Praktikas on vähetõenäoline (vähemalt Eesti vaates), et kindlustusandja, kes on raamatupidamisseaduse tähenduses suurettevõtja, on ühtlasi kindlustustegevuse seaduse tähenduses väike ja mittekeerukas kindlustusandja. 2013/34/EU artikli 19a lõige 6 on üle võetud raamatupidamisseaduse § 62 lõigetega 21 ja 22. RPS § 62 lõike 21 kohaselt rakendatakse kestlikkusaruande esitamise kohustust väikese ja mittekeeruka kindlustusandja aruandeperioodidele, mis algavad 2028. aasta 1. jaanuaril või hiljem. Kuna lõikest 22 võib järeldada, et lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad aruande koostama lähtuvalt kahest standardist, kustutakse käesoleva eelnõuga viide § 3 punktile 9 1 ehk täismahus aruandluse standardile ehk lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad lähtuma § 3 punktis nimetatud 9 2 standardist (Euroopa VKE kestlikkusaruandluse standard – Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse standardid VKE jaoks ( ESRS for SME – European Sustainability Reporting Standards for small and medium-sized undertakings ), mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL artikli 29c lõike 1 alusel). Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 91 ) IRRD direktiivi artikkel 81 reguleerib ra hastute moodustamist. Iga liikmesriik on kohustatud loo ma ühe või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mi s kogutakse selles liikmesriigis : tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning asutatud kolmandate riikide kindlustusandjate liidu filiaalidelt . Direktiivi kohaselt võib v ahendeid kogu da : jooksvate osamaksete kaudu või tagantjärele makstavate osamaksete kaudu või nende osamaksete kombinatsiooni kaudu . Vahendeid kogutakse, et : katta vähemalt IRRD direktiivi artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine aktsionäridele, kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele ; liikmesriigi valikul kasutada vahendeid muude kulude katmiseks, kui rahastute kasutamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks. Sel eesmärgil luuakse Tagatisfondi juurde eraldi osafond – kindlustusandjate kriisilahenduse osafond. Seaduseelnõus on võetud lähenemine, et rahalisi vahendeid kogutakse tagantjärele makstavate osamaksete kaudu. Eelnõu § 91 p unktid 1–4 . TFS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi eesmärke ja eesmärkide saavutamise vahendeid, milleks on mh kriisilahenduse jaoks rahaliste vahendite kogumine. Lõike 1 muutmine. Uue kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi lisandumise tõttu ei ole lõikes 1 asjakohane osutuda ainult pensionilepingute kindlustusvõtjate vahendite kaitsele. Lisaks, kuna osafondi vahendite kasutamise eesmärgiks on ka kriisilahendusmeetme rakendamise järgselt asjakohasel juhul aktsionäridele, võlausaldajatele jne hüvitise maksmine, lisatakse vastav täpsustus ka lõikesse 1. Lõike 2 punkti 1 muutmine. Kehtiva sätte kohaselt kogub Tagatisfond osamakseid vaid pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt. Kuna Tagatisfondi juurde moodustatakse uus osafond, kuhu teevad osamakseid kõik Eesti kindlustusandjad ja siin asutatud kolmanda riigi filiaalid, on ka punkti 1 sõnastust muudetud. Lõike 2 punktide 4 1 ja 4 2 muutmine. Kuna kindlustusandja on uue osafondi moodustamise tõttu laiema tähendusega (ei piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on punktis 41 täpsustatud, et Tagatisfond toetab kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmist teisele pensionilepinguid sõlmivale kindlustusandjale. Punkti 4 2 muudatusega täpsustatakse, et vahendeid kogutakse ka hüvitise maksmiseks . Eelnõu § 91 p unktid 5–7 . TFS § 4 muutmine. Paragrahv reguleerib, milliseid osafonde Tagatisfond haldab. Lõike 1 uus punkt 6 . Uus Tagatisfondi juurde moodustatav osafond on kindlustusandjate kriisilahenduse osafond. Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjal on uue osafondi moodustamisega laiem tähendus (ei piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on lõikes 5 täpsustatud, pensionilepingute osafond moodustatakse pensionilepinguid sõlmivate kindlustusandjate osamaksetest. Uus lõige 7. Uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate osamaksetest ning selle arvel rahastatakse kindlustusandjate kriisilahenduse korral kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamist ning asjakohasel juhul hüvitise maksmist. Eelnõu § 91 p unkt 8 – TFS § 5 lõike 1 muutmine. Uue osafondi nim i on „kindlustusandjate kriisilahenduse osafond“. Eelnõu § 91 p unkt 9 – TFS § 6 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi nõukogu pädevust. Lõike 2 täiendamine uue punktiga 12 2 . Muudatuse kohaselt otsustab nõukogu ka kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete kogumise – st osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad. Eelnõu § 91 p unkt 10 – TFS uus peatükk 5 3 „Kindlustusandjate kriisilahenduse osafond“ reguleerib kindlustusandjate kriisilahendi osafondi rahastamist ja vahendite kasutamist. TFS uus § 73 26 . Paragrahv reguleerib kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatust ja osafondi vahendite kasutamist. Lõige 1 . IRRD direktiivi artikli 81 kohaselt kasutatakse rahastut selleks, et katta vähemalt artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine omandiõiguse instrumendi omajatele , kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele. Seda saab teha vaid juhul, kui sõltumatu hindamise tulemusel on selgunud, et nimetatud isikud on kandnud suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral (punkt 1). Punkti 2 kohaselt võib kasutada osafondi vahendeid kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks ja garantii andmiseks. Kriisilahendusasutuse garantii on kaitsemeede vastuvõtjale, et ta võtaks kriisis kindlustusandja portfelli üle. See tähendab, et kui hiljem ilmnevad ootamatud kahjud või vara puudujäägid, katab kriisilahendusasutus need kokkulepitud ulatuses. Ilma garantiita ei pruugi keegi kriisis kindlustusandja portfelli üle võtta, kuna riskid on liiga suured. Osafondiga toetatakse vara ja kohustuste üleandmist nii, et fond võib rahaliselt kompenseerida vara ja kohustuste vahe või teha lisatoetuse, et vastuvõtja oleks valmis kriisis kindlustusandja portfelli üle võtma. Garantii andmine võib teoreetiliselt maksta null eurot (kui seda ei realiseerita) või kuni kümneid miljoneid eurosid. Tavaliselt hinnatakse garantiimahtu nii, et see kataks kõige tõenäolisemad bilansikõikumised (nt 5–10% üleantavast portfellist). Lõike 2 kohaselt on osafondi vahendite kasutamiseks otsuse tegemine FI pädevuses. Otsuse tegemisel arvestab FI KKELS §-s 28 sätestatuga ehk kriisilahenduse üldiste põhimõtetega. Arvestama peab, et osamakseid hakatakse koguma alles siis, kui kindlustusandja suhtes on algatatud kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks ehk FI on teinud otsuse osafondi kasutamiseks. Lõige 3 . Kuigi lõige 1 juba reguleerib osafondi vahendite kasutamise ulatust, on lõikes 3 välja toodud, et osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks või tema rekapitaliseerimiseks , kuna see moonutaks turudistsipliini, looks moraaliriski ja rikuks kriisilahenduse loogikat, mille kohaselt vastutavad kahjumi eest esmajärjekorras omandiõiguse instrumendi omajad ja investorid. Fondi roll on tagada kindlustusvõtjate kaitse ja turu stabiilsus, mitte kindlustusandja päästmine. TFS uus § 73 27 reguleerib osamaksete tasumise viisi ja vormi. Lõige 1 . Osafondi maksed on tagantjärele makstavad osamaksed ehk kindlustusandjatel tekib osafondi rahastamise kohustus alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes on algatatud kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks. Lõiked 2 ja 3 . Osamaksed tasutakse Fondile ning neid ei tagastata kindlustusandjale, kui seadusest ei tulene teisiti. Lõige 4 . Osamaksed tasutakse rahas. TFS uus § 73 28 . Tulu, mis saadakse kriisilahendusest, kantakse kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi, kui KKELS §-des 32, 34 ja 39 ei ole sätestatud teisiti. KKELS § 32 lõike 7 kohaselt võib FI, Ra M või Tagatisfond nõuda sisse kriisilahendusmeetmete rakendamisel või kriisilahendusõiguste kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud, lahutades need maha makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale või omandiõiguse instrumendi omajale , nõudes kulud sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või lahutades kulud sildkindlustusandja või vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja tegevuse lõpetamisel tekkinud tulust. KKELS § 34 lõike 2 kohaselt saavad ostja või sildkindlustusandja makstava tasu pärast § 32 lõikes 3 sätestatud isikuid (tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamisega, hüvitatakse esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla neid kompenseerimata) ja kooskõlas eelkirjeldatud lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajad , kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale ning kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa nendest on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale. KKELS § 39 lõike 2 kohaselt saavad sildkindlustusandja lõpetamisel saadud tulu pärast § 32 lõikes 3 nimetatud isikuid ja kooskõlas sama paragrahvi lõikega 7 sildkindlustusandja omanikud (kantakse riigieelarvesse). TFS uus § 73 29 näeb ette, et tagantjärele osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning osamaksete määra kehtestab nõukogu pärast § 73 26 lõikes 2 sätestatud FI otsuse vastuvõtmist. Kuna rahastusvajadus sõltub rakendatavast kriisilahendusmeetmest, kriisilahenduse pikkusest ja sellest, mis otstarbeks vahendeid on vaja, saab ka osamaksete tasumise korra kehtestada alles pärast kriisilahenduse algatamist. Kaitsemeetmena on siiski ette nähtud, et tagantjärele makstava osamakse suurus ei või olla suurem kui 2 protsenti kindlustusandja bruto kindlustusmaksete aastasummast, sealjuures võetakse arvesse nii Eestis kui ka teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute brutokindlustusmaksed. Kui osamakse kohustus oleks liiga suur, võib see ise ohustada kindlustusandjate maksevõimet. Lagi aitab vältida olukorda, kus kriisi lahendamiseks rakendatud abinõu tekitab uusi probleeme teiste turuosaliste jaoks. Kindlustusandjad peavad saama oma kapitali- ja riskijuhtimise planeerida ette. Kui osamaksete suurus oleks ülemise laeta, tekib ebakindlus, kuna lagi annab etteaimatavuse, kui suur on maksimaalne potentsiaalne kohustus. E randkorras võib tõsta osamakse määra v V õttes arvesse asjaolu , et kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi kasutamise korral tuleb Tagatisfondil katta kulud teise osafondi varadest, tuleks piirata kindlustusandjate osamaksete kogumise perioodi selliselt, et teisest osafondist laenatud vahendid saaksid tagasi makstud mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt, kui k u lud , mida osamaksetega tuleb katta, on suuremad ja nende kogumine võtab aega rohkem kui 5 aastat, võib tõsta osamakse protsenti kindlustusmaksetest selliselt, et tagasimakse tehtaks maksimaalselt viie aastaga. TFS uus § 73 30 reguleerib, millised dokumendid tuleb Tagatisfondile esitada. Lõike 1 kohaselt esitab FI Tagatisfondile kriisilahenduse rahastamise kava, samuti andmed ja dokumendid, mida Tagatisfond vajab kriisilahenduse rahastamise kava teostamiseks vajalike Tagatisfondi toimingute tegemiseks. Lõige 2 kohustab FI-d Tagatisfondi nõudel andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete või makstava hüvitise kohta täiendavaid andmeid või selgitusi. TFS uus § 73 31 reguleerib rahastuse kohta otsuse tegemist. Lõike 1 kohaselt teeb Tagatisfond kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud FI esitatud andmete ja dokumentide alusel. Lõige 2 näeb ette, milliste asjaolude ilmnemisel võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava kohaste toimingute tegemise. Seda võib teha, kui kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud andmed või dokumendid on ebakorrektsed või vastuolulised või kui kava täitmiseks nõutavad toimingud on Tagatisfondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega. Lõige 3 . K ui kava täitmine peatub, tuleb sellest FI-d teavitada viivitamata. Tagatisfond jätkab kriisilahenduse rahastamise kava täitmist viivitamata pärast puuduste kõrvaldamist. TFS uus § 73 32 reguleerib rahastamise kava täitmiseks maksete tegemist. Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Tagatisfond üle FI asjakohasele pangakontole, kuid ta ei tee seda enne, kui Tagatisfondile ei ole esitatud kõiki makse õigsuses veendumiseks vajalikke andmeid. Makse tasumise eest vastutab FI, kui Tagatisfondi ja väljamakseid teostava krediidiasutuse vahel pole kokku lepitud teisiti. Eelnõu § 91 punkt 11 – TFS § 77 muutmine . Paragrahv sätestab tagajärjed olukorras, kus osamakset ei tasuta õigeaegselt või tasutakse see vaid osaliselt. Sellisel juhul arvestab Tagatisfond tasumata summalt viivist 0,2 protsenti päevas. Sõnastusse on lisatud ka viide kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi osamaksete mittetähtaegsele tasumisele. Eelnõu § 91 punkt 12 – TFS § 91 muutmine. Paragrahv reguleerib fondi õigust teabele. Lõike 2 kohaselt on fondiosalised kohustatud esitama Fondile Inspektsiooni kaudu aruandeid hoiuste tagamise osafondi, investorikaitse osafondi, pensionikaitse osafondi, pensionilepingute osafondi ja kriisilahenduse osafondi osas valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud ulatuses ja korras. Uue lõike 2 1 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra. Eelnõu § 91 punkt 1 3 ja 14 . TFS § 93 muutmine. Paragrahv reguleerib teiste isikute teavitamist. Lõike 3 muutmine. Lõike 3 kohaselt on Fond kohustatud viivitamata teavitama fondiosalisi ning haldureid seaduse § 6 lõike 2 punktide 8, 11 , 11 1 ja 13 alusel tehtud otsustest. Muudatuse kohaselt on Fond kohustatud teavitama fondiosalisi (kindlustusandjat) ka § 6 lõike 2 punkti 12 2 alusel tehtud otsusest ehk kui nõukogu otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete kogumise. Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi on kohustatud asjakohasel juhul osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal, siis lisatakse lõike 5 sõnastusse FI kohustus teavitada kolmanda riigi pädevat asustust, kui see filiaal on jätnud täitmata osamakse tasumise või muu kohustuse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 92 ) Eelnõu § 92 p unkt 1 – TsMS § 356 muutmine . Paragrahv reguleerib menetluse peatamist teise menetluse tõttu. Analoogselt pankade kriisilahendusmenetluse korral kohtumenetluse peatamisega, on FI-l võimalus taotleda ka kindlustus e kriisilahenduse korral kohtumenetluse peatamist. Lõike 4 muutmine. Tulenevalt IRRD direk tiivi artikli 67 lõikest 3 peab kriisilahendusasutusel olema õigus paluda kohtul vastavast eesmärgist lähtuvaks ajaks peatada mis tahes kohtumenetluse, mille pooleks on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing, kui see on vajalik kriisilahenduse vahendite ja õiguste tõhusaks kasutamiseks. Kohtumenetluse peatamiseks vajalikku tähtaega ei ole võimalik ette näha, sest tuleb arvestada, et kriisilahendusmenetlust viiakse läbi erakorralistes tingimustes. F I saab taotleda kohtul menetlus peatada lähtudes eesmärgist ja asjaoludest, mis tingivad menetluse peatamise. Seetõttu tuleb rõhutada, et peatamise tähtaja pikkuse otsustab kohus ja F I saab seda põhjendada, miks FI peab põhjendatuks menetluse peatamist konkreetselt selliseks ajaks. Eelnõu § 92 p unkt 2 – TsMS § 607 muutmine. Paragrahv reguleerib äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määrami st . Lõike 2 muutmine . Eelnõu § 61 lõike 6 kohaselt vaadatakse h üvitise määramisega seotud nõuded läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Hüvitise määramisel tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase suuruse üle. Kooskõlas TsMS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse TsMS 60 . peatükis sätestatud menetluskorda järgides. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse 60. peatükis sätestatut krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele hüvitise määramisel finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses või krediidiasutuste seaduses sätestatud hüvitise määramisel. Finantskriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu (SE 821 ) seletuskirjas on, et t siviilkohtumenetluse § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised on nimetatud äriseadustiku § 363 8 lõikes 3, § 398 lõikes 3, § 404 lõikes 1, § 441 lõikes 3, § 448 lõikes 1, § 481 lõikes 3 ja § 488 lõikes 1 nimetatud hüvitise suuruse määramiseks. Sarnaselt eelviidatud sätetega on kriisilahendusmenetluses aktsionäridel ja asjakohasel juhul võlausaldajal õigus hüvitisele, esitades vastuväited hüvitise maksmiseks kohustatud isiku arvestusele. Eeltoodu tõttu on otstarbekas ka kriisilahendusmenetluses rakendada analoogilist menetluslikku korda. Hagita menetluses peavad isiku õigused, kes taotleb hüvitist, olema kaitstud kohtu aktiivse rolliga menetluses. Kohus kaasab kõik asjast huvitatud isikud, s.o. asjakohasel juhul kriisilahendusmenetluses oleva ettevõtja aktsionärid või sama nõudeõiguse järguga võlausaldajad, menetlusse ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud. Kuna avalikes huvides tegutseb kriisilahendusmenetluses F I ja/või erihaldur, siis tuleks kaasata hüvitise määramise menetluses ka F I esindaja ja/või erihaldur. Samuti on kohtul kohustus kontrollida, kas avaldus vastab seadusele ja on tõendatud, ka siis, kui vastuväited sellele puuduvad. Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus. Hagita menetluses on kohtul kohustus vajaduse korral nõuda avaldajalt tõendite esitamist, samuti koguda tõendeid järelhindamise läbiviimise kohta omal algatusel, sh F I-lt . Eelnõus toodud regulatsioon ei välista asja lahendamist hagimenetluses . IRRD artikli 57 kohaselt on ka kindlustusandja kriisilahenduse korral aktsionäridel, kindlustusvõtjatel, soodustatud isikutel, nõude esitajatel ja muudel võlausaldaja või asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemil õigus vahe ulatuses hüvitisele, kui nad on kooskõlas kohaldatava riigisisese õigusega kandnud suuremat kahjumit, kui nad oleks kandnud likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses. S eega lisatakse l õikesse 2 v iide KKELS - ile ehk ka kindlustusandja kriisilahenduse korral on asjakohane kohalda da TsMKS 60. peatükis sätestatut. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 93 ) Eelnõu § 93 p unkt 1 – VÕS § 526 lõigete 1 ja 2 muutmine ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Paragrahviga määratletakse kindlustusandja kohustus õigusabikulude kindlustuse pakkumisel ja kindlustusjuhtumi toimumisel. Muudatusega viiakse lõike 1 sõnastus paremini kooskõlla Solventsus II direktiivi artikli 198 lõikega 1, täpsustades, millistes menetlustes ja olukordades kindlustusandja kaitse on asjakohane. VÕS § 526 lõike 1 kehtiva sõnastuse kohaselt eeldatakse, et kindlustus katab õigusabi nii kohtus kui haldusmenetluses, samuti väljaspool ametiasutusi. Kuna kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt eeldatakse, siis võib kokku leppida sellest ka erinevalt. Direktiivi sõnastuse kohaselt tuuakse aga välja need juhud, mil eelkõige ( in particular ) on kaitse tagatud ehk direktiivi kohaselt võib see ulatus olla pigem laiem. Sealjuures eristatakse olukorrad, kui kindlustatud isiku õigusi on rikutud ja kui kindlustatud isiku vastu on esitatud nõue. Kui nõue on esitatud isiku vastu, on ka kaitse ulatus laiem. Lõikes 2 sätestatakse, et kindlustusvõtja kohta sätestatut kohaldatakse ka kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja. Muudatusettepanekuga täpsustatakse, et seda ei kohaldata VÕS § 531 1 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul. Selline täpsustus tuleneb direktiivist, kuivõrd viidatakse just kindlustusvõtja alalisele asukohale, mitte kindlustatu asukohale. Eelnõu § 93 p unkt 2 – VÕS § 527 muutmine ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Paragrahvi algsest tekstist on moodustatud kaks lõiget, kuna kehtiva sõnastuse esimene lause reguleerib üldist olukorda, kui õigusabikulude kindlustuse valdkonna kindlustusriske on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega ning teise lausega (uus lõige 2) nähakse ette kohustus märkida lepingus nimeliselt ära isik, kellele õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamine on edasi antud. Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendab KindlTS § 103 3 lõikes 4 kirjeldatud meedet, tuleb kindlustatud isiku õigus (usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on õigus nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule) ette näha kindlustuslepinguga. Eelnõu § 93 punkt 3 – VÕS § 528 muutmine ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Lõige 1 sõnastatakse ümber, et oleks selgemalt reguleeritud, millistel juhtudel on kindlustatud isikul õigus vabalt valida advokaati või muud kvalifitseeritud isikut. Esiteks on tal vastav õigus, kui seda on vaja tema kaitsmiseks, esindamiseks ja huvide kaitseks mistahes kohtu- või haldusmenetluses ( inquiry or proceedings ) e hk esineb vajaduse aspekt ja kindlustusjuhtum on jõudnud teatud staadiumisse. Teiseks juhuks, kui kindlustatud isikul on õigus valida esindaja, on huvide konflikti korral ehk ka väljaspool kohtu- või halduskohtumenetlust. Kehtivas sõnastuses on üritatud kaks juhtu kokku panna, kuid tegelikult on tegemist kahe erineva olukorraga. Kuna lõike 1 kehtivas sõnastuses on palju küsitavust tekitanud ka lauseosa „sealhulgas suhetes kindlustusandjaga“, on viidatud osa lõikest kustutatud. Muu kvalifitseeritud isiku valik sõltub, millises staadiumis kindlustatud isik enda esindamist vajab ja kuidas/kas on riigisiseselt reguleeritud isiku esindamise nõuded. Näiteks kohtus võib esindajaks olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punkti 2 kohaselt lisaks advokaadile ka muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 2 2 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Vajaduse aspekti on analüüsitud kohtuasjas C 442/12 just sellest vaatenurgast, kas selle vajaduse olemasolu saab otsustada kindlustusandja ise. Euroopa Kohus jõudis otsusele, et kindlustatud isiku õigust vabalt advokaati valida ei tohi piirata üksnes nende olukordadega, kus kindlustusandja otsustab, et on vaja ettevõttevälise õigusnõustaja abi. Siiski, erinevad meetodid, mille kaudu kindlustatud isik võib teostada oma õigust vabalt esindaja valida, ei välista võimalust, et teatavatel juhtudel võiks kehtestada piirangud kindlustusandja kantavatele kuludele. Advokaadi valikut on käsitletud ka kohtuasjas C 199/08 ning kohtuotsuse kohaselt ei või kohtukulude kindlustusandja juhul, kui suur osa kindlustusvõtjatest on saanud kahju samast sündmusest, valida ise kõigi asjaomaste kindlustatute esindajat. E-21/16 kohtuasjas on lisaks jõutud järeldusele, et direktiivi 2009/138/EÜ artikli 201 lõike 1 punkt a välistab õigusabikulude kindlustuslepingus selliste tingimuste sätestamise, millega kindlustusandja vabastatakse tema lepingulistest kohustustest, kui kindlustatud isik volitab ilma kindlustusandja nõusolekuta oma huve esindama juristi ajal, mil kindlustatud isikul oleks lepingu kohaselt õigus esitada nõue. Kohtuasja C 5/15 raames on muu hulgas uuritud, kas viide toimingule inquiry hõlmab avalik-õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib kohtus vaidlustada. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt see nii ka on. Lõige 2. Kindlustusvõtja õigus, et ta võib enda esindamiseks vabalt valida advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku, tuleb kindlustuslepingus selgelt ära märkida. Solventsus II direktiivi artikkel 201 ütleb: „Igas õigusabikulude kindlustuse lepingus märgitakse sõnaselgelt:“. Lõige 3 . KindlTS § 103 3 kohaselt rakendab kindlustusandja õigusabikulude turustamise korral nõuete haldamisel vähemalt ühte viidatud paragrahvis kirjeldatud meetodit. Üheks meetodiks on õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on vastavalt lepingule õigus kindlustusandjale nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule. Seetõttu nähakse lõikega 3 ette täpsustus, et sellisel juhul on kindlustusvõtjal/kindlustatud isikul õigus advokaat või muu isik valida sõltumata § 528 lõikest 1. Ehk kui lõike 1 kohaselt võib valida advokaadi või muu isiku, kui menetlus on jõudnud teatu staadiumisse või esineb huvide konflikt, kuid kui kindlustusandja on valinud KindlTS § 103 3 lõikes 4 kirjeldatud meetme, siis võib kindlustatud isik valida advokaadi kohe, kui on toimunud kahjujuhtum ja tal on õigus nõue esitada. Lõige 4. Solventsus II direktiivi artikli 204 kohaselt tuleb kindlustatud isikut teavitada õigusest valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik kohe, kui ilmneb huvide konflikt. Kehtiva seaduse lõige 3 tunnistatakse kehtetuks , kuna see ei ole kooskõlas direktiiviga. Eelnõu § 93 p unkt 4 – VÕS uus § 531 1 ( Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Õigusabikulude kindlustuse nõudeid ei kohaldata uues paragrahvis sätestatud juhtudel. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 198 lõige 2. Õigusabikulude kindlustus ei kata vaidlusi või riske, mis on seotud meresõidukite kasutamisega. Lisaks ei kata õigusabikulude kindlustus juhtumeid, kus kindlustusandja tagab tsiviilvastutuskatet kindlustatu kaitsmiseks või esindamiseks kohtu- või haldusmenetluses, juhul kui selline kate on seotud kindlustusandja enda huvidega. Õigusabikulude kindlustus ei kata ka abistamisteenuste kindlustuse hulgas näidatavat õigusabikulude kindlustust. Abistamisteenuse kindlustuslepingus tuleb selgelt ette näha , et kõnealune kindlustuskaitse piirdub üksnes lõike 1 punktis 3 kirjeldatud olukordadega ja lisandub osutatavale abile. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus e muutmine (eelnõu § 94) Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 17 3 näeb ette rakendussätted kindlustuslepingute sõlmimisele. Uu e lõike 2 kohaselt kohaldatakse õigusabikulude kindlustusega seotud VÕS muudatus i kindlustuslepingutele, mis on sõlmitud alates 2027 . aasta 30. jaanuarist . Selline lähenemine tagab õigusselguse ning väldib juba kehtivate lepingute tingimuste tagasiulatuvat muutmist, mis võiks kahjustada lepingupoolte õiguspäraseid ootusi. Kuna muudatused puudutavad eelkõige uute lepingute sõlmimist ega mõjuta juba kehtivaid lepinguid, on selline üleminekuperiood piisav, et tagada sujuv üleminek uuele regulatsioonile. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95 ) Eelnõu § 95 p unkt 1 – VpTS § 166 lõike 2 muutmine. Muudatus põhineb IRRD direktiivi artiklil 88, millega muudetakse ülevõtmispakkumiste direktiivi 2004/25/E Ü . Paragrahv 166 lõike 1 kohaselt on s ihtemitendi üle valitseva mõju otse või kooskõlastatult tegutsevate isikutega koos saanud isik kohustatud 20 päeva jooksul valitseva mõju saamisest arvates tegema ülevõtmispakkumise sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes. Seda ei kohaldata kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise korral. Eelnõu § 95 p unkt 2 – Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt. Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2004/25/E Ü , täiendatakse VpTS normitehnilist märkust viitega IRRD direktiivile. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96 ) Eelnõu § 9 6 8 punkt 1 – Ä S § 290 1 lõike 3 muutmine. Muudatus põhine b IRRD direktiivi artiklil 89 , millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ , mis puudutab erandeid, mille kohaselt ei tule üldkoosolekute korraldamise suhtes rakendada üldisi reegleid neile kindlustusandjatele , kelle suhtes on algata tud kriisilahendus. Eelnõu § 9 8 6 punkt 2 – Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõug a üle võetakse ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt. Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ , täiendatakse ÄS normitehnilist märkust viitega IRRD direktiivile. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97 ) Seadus jõustu b teatud eranditega 2027. aasta 30. jaanuaril . Jõustumiskuupäev tuleneb Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et l iikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027 . a ning kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a. Erandid: Erandid (üldises korras jõustuvad sätted) : FIS § 50 2 lõike 6 volitusnorm i kehtetuks tunnistamine (ei ole enam asjakohane, mistõttu ei ole ka üleminekuperiood vajalik); kindlustusandja juhtide arvu ja juhtide sobivusnõuete menetlusnõuded ( KindlTS § 106 lõige 1 1 ja lõike 2 punkt 1, § 107 lõiked 1, 4, 4 2 ja 4 3 ) jõustuvad üldises korras, kuna pole seotud direktiivide ülevõtmisega, vaid teiste finantssektori eriseadustega kooskõla tagamiseks (üleminekuperiood pole vajalik); õigusabikulude kindlustuse muudatused ( KindlTS § 103 3 , § 105 lõige 1 punkt 2 2 , VÕS §-id 526–528, § 531 1 ) jõustuvad üldises korras, kuid muudatused rakenduvad kindlustuslepingute suhtes , mis sõlmitakse alates 2027. aasta 30. jaanuarist (VÕSRS § 17 3 ) ; auditi muudatused , mis ei ole seotud Solventsus II direktiiviga lisanduva SFCR bilansi auditeerimi sega ( KindlTS § 129 lõiked 1 ja 5–9) jõustusvad samuti üldises korras (üleminekuperiood pole vajalik) ; finantssektori halduskoormuse vähendamise ettepanekud ( KindlTS § 127 lõige 1, § 235 lõige 3) jõustuvad üldises korras (üleminekuperiood ei ole vajalik). Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega IRRD direktiivi põhjenduspunkti 35 kohaselt peab igasugune kriisilahenduse meetmest tulenev aktsionäride ja võlausaldajate õigustesse sekkumine olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi põhiõiguste harta ). Kui kriisilahendusmeetme kontekstis koheldakse sama järgu võlausaldajaid erineval viisil, peaks selline eristamine olema eelkõige õigustatud avaliku huvi seisukohast ja käsitletava riskiga proportsionaalne ega tohiks olla ei otseselt ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel. Omandiõiguse kaitse. PS § 32 esimene lause sätestab omandi puutumatuse, kuid see põhimõte ei ole absoluutne ja samas järgnevad sätted annavad erandid ja tingimused, mille korral omandi puutumatust võib siiski riivata. Põhiseadus kaitseb ka kõikvõimalikke majanduslik-rahalist väärtust omavaid õigusi, sh aktsiad, patendid, firmaväärtus, tegevusluba, mis annab õiguse teatud majandustegevuseks. Omand, sh nõue peab reaalselt eksisteerima, olema õiguslikult tuvastatud ja täidetav, olema piisavalt selgelt ja veenvalt kindlaks tehtud (näit kohtumenetluses). Õigus omandile on üks õigustest ja vabadustest, mida võib piirata, kuid teatud tingimustel, rakendades sh individuaalsete ja üldiste huvide tasakaalustamise ning proportsionaalsuse kriteeriume. Üldiste ja individuaalsete huvide õiglane tasakaalustamine on omandiõiguse kaitse keskne küsimus . Erinevate kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine võib riivata omandiõiguse instrumendi omajate ( ettevõtja omanike ) ja võlausaldajate omandiõigusi erineval moel. Eelkõige riivab ettevõtja omanikke FI õigus anda omanike omandiõiguse instrumendid või kogu ettevõtja vara või osa selle varast üle erasektorist pärit omandajale ilma omanike nõusolekuta. PS § 32 sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kriisilahenduse meetmed peavad olema sobivad seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks, eelkõige finantsstabiilsuse tagamiseks, kindlustusvõtjate ja teiste kaitstud isikute huvide kaitseks, kriitiliste kindlustusfunktsioonide jätkusuutlikkuse säilitamiseks ja erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse vältimiseks. Kuna kindlustusandjate makseraskused võivad kaasa tuua olulise ühiskondliku kahju ja tõsiseid häireid turuosalistele, on kriisilahendusmeetmete rakendamine sobiv viis nende ohtude ennetamiseks ja piiramiseks. Omandiõigust võib piirata üksnes siis, kui see on vajalik, st kui vähem piirava vahendiga ei ole võimalik sama eesmärki saavutada. Kriisilahendusmenetluses kohaldatavad meetmed, nagu aktsiate ülevõtmine, võlainstrumentide konverteerimine või juhtorgani asendamine, võivad riivata omanike ja võlausaldajate õigusi, kuid need on õigustatud juhul, kui kindlustusandja ei suuda enam jätkata oma tegevust turupõhiselt, muud meetmed ei oleks piisavad või oleksid ajaliselt ebaefektiivsed või riive on vajalik suurema kahju või süsteemse kriisi vältimiseks. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel tuleb ka tagada, et omandiõiguse riive oleks mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses – see tähendab, et õigusi ei piirata rohkem, kui see on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. IRRD direktiivi põhjenduspunkt 40 ütleb, et omandiõiguse riive ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Kindlustusandjate mõjutatud aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud võlausaldajad ei peaks seetõttu kandma suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid kandnud juhul, kui kindlustusandja oleks kriisilahenduse otsuse langetamise hetkel likvideeritud. See võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte peegeldab põhiõiguste harta artikliga 17 kaitstud põhiõigust omandile. Seda õigust tuleks haldusõiguslikus kriisilahendusmenetluses kaitsta, tagades, et ühegi mõjutatud aktsionäri, kindlustusvõtja, soodustatud isiku, nõude esitaja või muu võlausaldaja olukord ei ole halvem kui tavalises maksejõuetusmenetluses. Kokkuvõte . Seaduseelnõus kavandatud kriisilahendusmeetmed vastavad sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Need meetmed on: sobivad finantsstabiilsuse, klientide kaitse ja avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks; vajalikud, kuna alternatiivsed meetmed ei võimalda sama kiiret ega tõhusat reageerimist kriisiolukordades; proportsionaalsed, sest isikute õigusi piiratakse üksnes ulatuses, mis on vajalik suurema kahju vältimiseks, tagades samal ajal õiguskaitse ja hüvituse mehhanismid. Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust ( PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded kindlustusandja juhtimisele, aruandlusele ja usaldatavusnõuete täitmisele. Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne – seda võib piirata, kui piirangud tulenevad seadusest, need on seotud finantsstabiilsuse, avaliku korra ja tarbijate kaitse tagamisega ning on proportsionaalsed. Kindlustusandjate tegevusel on ühiskonnas suur mõju ning nende jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse tagamine on avalikkuse seisukohalt hädavajalik. Seega on kehtestatavad piirangud sobivad eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Kindlustusandjatele on nende tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused ja nõuded, mistõttu on nendele kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui riigisiseselt. Antud juhul toob uute nõuete kehtestamine küll kaasa täiendavaid kohustusi ja vajaduse teha teatud ümberkorraldusi, kuid see on vajalik, kuna olemasolevad reeglid ei pruugi olla piisavad kindlustusandjate pikaajalise jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse tagamiseks. Eelnõuga ette nähtud piirangud on mõistlikud. Kuigi uued nõuded on ühest küljest kindlustusandjaid koormavad, siis teisest küljest tagab see nende tegevuse toimimise ja jätkusuutlikkuse igapäevases majanduses üleüldiselt. See omakorda on seotud avaliku huviga, kuna finantsasutuste stabiilsus aitab kaasa ka riigi majanduse toimimise stabiilsusele. Lisaks aitab nõuete rakendamine ära hoida kahjusid, mis võiks kaasneda, kui kindlustusandjat juhitakse halvasti ja kindlustusandjal ei ole kapitali kohustuste täitmiseks. Lisaks kaitsevad eelnõuga kehtestatavad nõuded isikute omandit, kes on oma raha usaldanud kindlustusandja hoolde , see omakorda vähendab isikute halduskoormust, kuna nad ei pea hoolitsema ja muretsema täiendavate tagatiste olemasolu eest . PS § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Antud eelnõuga võtab riik meetmeid, et see isikute õigus saaks tagatud. Kokkuvõte. Seaduseelnõus sätestatud kindlustusandjatele suunatud täiendavad nõuded ja piirangud: sobivad finantsstabiilsuse ja tarbijakaitse eesmärkide saavutamiseks; vajalikud, kuna ilma nendeta ei oleks võimalik neid eesmärke piisava tõhususega saavutada; proportsionaalsed, kuna õiguste riivet on hoolikalt kaalutud ja see on mõõdukas võrreldes saavutavate avalike hüvedega. Eelnõuga keelatakse kindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Seaduseelnõuga nähakse kriisilahenduse olukorras ette piirang kindlustusandjale sõlmida uusi kindlustuslepinguid, mida võib pidada ettevõtlusvabaduse riiveks PS § 31 tähenduses. Ettevõtlusvabadus hõlmab muu hulgas õigust ise otsustada, kas ja millist majandustegevust isik soovib läbi viia, sh milliseid lepinguid sõlmida. Keeldu uute lepingute sõlmimiseks rakendatakse kriisilahenduse käigus olukorras, kus kindlustusandja on sattunud või sattumas makseraskustesse ning tegevuse jätkamine seaks ohtu kindlustusvõtjate huvid ja finantsstabiilsuse. Sellises olukorras on uus äritegevus (uute kohustuste võtmine) vastuolus kriisilahenduseesmärkidega. Seega on piirang sobiv meede takistamaks kindlustusandja olukorra süvenemist ja vältimaks riski laienemist kindlustusvõtjatele ja kogu finantssüsteemile. Uute kindlustuslepingute sõlmimise keeld on vajalik meede, kuna see võimaldab vältida kindlustusportfelli edasist suurenemist ajal, mil kindlustusandja majanduslik seis on ebakindel. Ilma sellise keeluta suureneks kindlustusandja kohustuste maht, mis raskendaks kriisilahendusmeetmete rakendamist ja suurendaks riski olemasolevatele kindlustusvõtjatele. Eelnõus sätestatud piirang on ka proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna piirang on ajutine ning seondub konkreetse kriisiolukorraga, meede on suunatud kindlustusvõtjate ja avaliku huvi kaitsele, mis õigustab ajutist sekkumist ettevõtlusvabadusse ning meedet rakendatakse seaduse alusel ja selgelt piiritletud juhtudel, mille eesmärk on tagada kriisilahenduse edukus ning vältida suuremaid kahjusid. Kriisilahenduseesmärkide – sealhulgas kindlustusvõtjate, soodustatud ja kahjustatud isikute huvide kaitse, finantsstabiilsuse säilitamine ja avaliku sektori vahendite säästmine – saavutamine kaalub üles ajutise ettevõtlusvabaduse riive. Samas vähendab see kindlustusandja halduskoormust, sest uusi lepinguid ei sõlmita ning lepingute ettevalmistamise ning sõlmimisega kaasnevat menetlust jääb ära . Kokkuvõte. U ute kindlustuslepingute sõlmimise keeld kriisilahenduse käigus on : sobiv, sest see takistab kriisi süvenemist ja edasiste kohustuste võtmist ebastabiilses olukorras; vajalik, kuna muud meetmed ei saavutaks samaväärset kaitset kindlustusvõtjatele ja avalikele huvidele; proportsionaalne, kuna see on ajutine, sihipärane ja seaduslik ning tagab kriisilahenduse eesmärkide saavutamise. Juhtide tagasikutsumine. Seaduseelnõuga antakse kriisilahendusasutusele õigus kutsuda tagasi või vahetada välja kindlustusandja kõrgem juhtkond, kui kindlustusandja suhtes rakendatakse kriisilahendusmeetmeid. Tegemist on ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riivega, kuivõrd see sekkub ettevõtja sisemisse korraldusvabadusse ja juhtimisõigustesse. Juhtkonna tagasikutsumine või väljavahetamine on sobiv olukorras, kus olemasolev juhtkond ei ole olnud suuteline vältima kindlustusandja kriisi, on tegevusetu või isegi põhjustanud kriitilise seisu. Meede võimaldab tagada pädeva ja usaldusväärse juhtimise olukorras, kus kriisilahenduse edukas elluviimine eeldab operatiivseid, pädevaid ja avalikku huvi teenivaid otsuseid. Meede on vajalik, sest alternatiivsed ja leebemad sekkumisviisid (nt juhiste andmine või järelevalvemenetluse pikendamine) ei pruugi tagada kriisilahenduse eesmärkide kiiret ja usaldusväärset täitmist. Juhtkond on keskne otsustaja kriitilistes olukordades, mistõttu on tähtis, et selle liikmetel oleksid vastavad oskused, pädevused ja sõltumatus, mis toetaksid kriisist väljumise strateegiat. Juhtkonna jätkamine olukorras, kus puudub avalik usaldus või professionaalne pädevus, võib suurendada riski kindlustusvõtjatele ja takistada kriisilahenduse tõhusust. Meede on proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna: seda rakendatakse üksnes konkreetse kriisiolukorra lahendamiseks ja mitte püsivalt; tagasikutsumine on suunatud juhtimisvõimekuse tagamisele; rakendatakse seaduses sätestatud tingimuste ja kriteeriumite alusel. Kokkuvõte. Kindlustusandja juhtorgani või juhtkonna tagasikutsumise õigus kriisilahenduse raames: on sobiv, kuna see võimaldab tagada kriisilahenduse elluviimise pädeva juhtimise kaudu; on vajalik, kuna leebemad meetmed ei pruugi tagada sama efektiivselt kriisist väljumise tingimusi; on proportsionaalne, kuna meede on ajutine, seaduslikult piiritletud, eesmärgipärane ning tagab õiglase tasakaalu ettevõtlusvabaduse ja avaliku huvi vahel. Väärteokaristused seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest . Sellega on puutumuses PS § 11, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas seadusega. Samuti riivatakse PS § 31, mille korral mõned ettevõtlusega seotud teod võivad olla kvalifitseeritud väärtegudeks ning nende eest nähakse ette karistused . Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Rahatrahvide kehtestamine väärteokaristusena on sobiv meede, sest see aitab saavutada eelnõu keskseid eesmärke – finantsstabiilsuse tagamine, kindlustusvõtjate kaitse ja avaliku usalduse säilitamine finantssektori vastu. Finantssektor põhineb suurel määral usaldusel ning väärkäitumine või regulatiivsete nõuete eiramine võib ohustada kogu süsteemi toimimist. Seega on karistused sobivad õigusrikkumiste tõkestamiseks ning seaduskuuleka käitumise edendamiseks. Meede on vajalik, sest ainult järelevalvemeetmetest, nagu sunniraha või ettekirjutused, ei pruugi piisata. Üldpreventiivne mõju – st sõnum, et seaduserikkumised on ebasoovitavad ja toovad kaasa tõsised tagajärjed – on rahatrahvi kui väärteokaristuse oluline funktsioon. Finantssektoris võivad nõuete rikkumise tagajärjed ulatuda oluliselt kaugemale konkreetse rikkumise või ettevõtte tasandist, mõjutades kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid ja muid kolmandaid isikuid. Seetõttu on täiendav karistusõiguslik vastutus vajalik, et katta juhtumeid, mille puhul rikkumise tagajärg on ulatuslikum ja ohtlikum kui see, mida oleks võimalik kõrvaldada üksnes ettekirjutuse või sunniraha abil. Eelnõuga ette nähtavad rahatrahvid on juriidilise isiku puhul kuni 10% tema aastasest kogukäibest eelneval majandusaastal ja füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot. Määrad on kooskõlas finantssektoris tavapäraselt kohaldatavate sanktsioonimääradega ning lähtuvad Euroopa Liidu finantssektori regulatsioonidest. Täpsemad selgitused on toodud vastavate sätete selgituste juures. Finantssektoris on väärteokaristuste rahatrahvid ette nähtud kõrgemas suurusjärgus kui paljudes teistes eluvaldkondades, kuna sektor põhineb usaldusel ning finantsteenuste toimimine mõjutab laiemalt majanduse stabiilsust. Seadusest tulenevate kohustuste rikkumine võib põhjustada ulatuslikke tagajärgi mitte ainult rikkumise toime pannud ettevõtjale, vaid ka kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele ja kannatanutele ning mõjutada negatiivselt finantsturu usaldusväärsust ja toimimist. Samuti võivad rikkumised kaasa tuua vajaduse kasutada avalikke vahendeid või tekitada täiendavaid kulusid avalikule sektorile. Karistusmäärade proportsionaalsust toetab see, et seaduses sätestatud summad on ülemmäärad, mille piires määratakse konkreetne karistus vastavalt väärteo raskusele, laadile , rikkumise kestusele ja muudele asjaoludele. Seega võimaldab regulatsioon määrata iga üksikjuhtumi puhul õigla s e ja proportsionaal s e karistus e . Kokkuvõte. Eelnõuga kehtestatavad väärteokaristused: on sobivad, kuna aitavad ennetada ja ohjata olulisi rikkumisi finantssektoris; on vajalikud, kuna leebemad meetmed ei pruugi tekitada piisavat heidutust ega tagada õigusrikkumiste vältimist; on proportsionaalsed, kuna karistusmäärad on kooskõlas sektori riskidega, kujutavad endast üksnes ülemmäärasid ning võimaldavad igal üksikjuhtumil määrata rikkumise raskusele vastava karistuse. Õiguste ja vabaduste kohtuliku kaitse tagamine. PS § 15 lg 1 esimene lause sätestab keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See sisaldab ka üldist põhiseadusli k ku õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st iga subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 lg 1 kõigi ja igaühe õigus. EL põhiõiguste harta art 47 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. EL õigust saab rikkuda riigi tegevus või EL institutsiooni tegevus. Üksikisik peab saama siseriiklikus kohtus vaidlustada iga siseriikliku EL õiguse alusel antud akti seaduslikkust. Siseriiklik kohus ei saa seejuures arutada EL institutsiooni õigusakti tühistamist. EL õigusakti kehtivuse kindlakstegemiseks peab liikmesriigi kohus küsima Euroopa Kohtult eelotsust (ELTL art 267). Üksikisikul on õigus esitada hagisid ja kaebusi ka EL toimimise lepingu artikli 263(4) alusel, mis sätestab, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid. IRRD direktiiv ei loo kaebeõiguse realiseerimiseks teistsugust korda. Kriisilahendusmenetluse rakendamine on ülesehitatud üldjuhul viisil, kus haldusotsuseid ja/või toiminguid haldusevälise isiku suhtes teeb liikmesriigi kriisilahendusasutus. Seega on kohtulik kaitse korraldatud üldjuhul läbi siseriikliku kohtusüsteemi. Kokkuvõtvalt on käesoleva eelnõuga tagatud üksikisiku õigus kohtusse pöörduda, samuti õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on kooskõlas PS ja EL õiguse üldpõhimõtetega. Kahju hüvitamise tagamine. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 esemeks on riigivastutus, st avaliku võimu kandja vastutus oma tegevusega kaasnenud õigusvastaselt põhjustatud kahju eest. Seaduse tasandil kuulub kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse kohaldamisalasse ning on seotud seal sätestatud tingimustega. EL toimimise lepingus reguleerib kahju hüvitamist artikkel 268, mille järgi kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu pädevusse vaidlused, mis on seotud kahjude hüvitamisega artikli 340 teise ja kolmanda lõigu põhjal, ning artikkel 340, mille lõige 2 kohaselt lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele . Direktiiv ei piira kahjuhüvitamisnõuete esitamist. IRRD direktiivi artikli 67 lõige 4 sätestab, et kriisilahendusasutuste õigusvastase otsuse või meetme puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad sellise kahju hüvitamisega, mis taotleja selle otsuse või toimingu tagajärjel kandis (eelnõu § 62). Terminoloogia E elnõuga võetakse kasutusele mitmed uued terminid , mis on defineeritud eelnõu §-des 3–5 ning on vajalikud uue seaduse kohaldamiseks (ja direktiivi ülevõtmiseks) . Nendest olulisemad ja seaduses läbivalt kasutatavad terminid: k riisilahendustegevus – kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemine, kriisilahendusmeetme rakendamine ja kriisilahendusõiguse kasutamine; kriisilahendusmee de – vahend ettevõtja suhtes kriisilahendus e läbi viimiseks ; kriisilahendusõigus – kriisilahendusasutuse õigus kriisilahendusmeetmete rakendamiseks; kriisilahenduses olev ettevõtja – kindlustusandja või muu ettevõtja ( nt kindlustusgruppide puhul juhtiv emaettevõtja) , kelle suhtes on algatatud kriisilahendus, st ta vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele ja kriisilahendusasutus on teinud otsuse kriisilahenduse algatamiseks ; rahastu - Tagatisfondi juurde loodav kindlustusandjate kriisilahenduse osafond. Lisaks võetakse KindlTS-is ja FIS-is kasutusele järgmised uued terminid: v äike ja mittekeerukas kindlustusandja – seaduses sätestatud tingimustele vastav kindlustusandja või kaptiivkindlustusandja , kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid ; väike ja mittekeerukas kindlusgrupp – seaduses sätestatud tingimustele vastav kindlustusgrupp , kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid ; oluline piiriülene kindlustustegevus – seaduses sätestatud tingimustele vastav kindlustustegevus teises lepinguriigis, mille puhul kohalduvad täiendavad järelevalveasutuste koostöö kohustused; kestlikkustegur – keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seonduv asjaolu ; kestlikkusrisk – kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra aset leidmise oht, mis avaldab või võib avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele . Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Seaduse elnõu on kooskõlas järgmise EL õiguse ga : Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1 (vt seletuskirja lisa 1 vastavustabelit); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2 (vt seletuskirja lisa 2 vastavustabelit) . Seaduseelnõuga täpsustatakse ka Euroopa Parlamendi ja n õukogu direktiivis t 2009/138/EÜ tulenevat õigusabikulude kindlustuse kehtivat regulatsiooni, mille tõlgendamisel on analüüsitud järgmisi kohtu praktikaid: C 442/12, C 199/08, E-21/16 ja C 5/15 (vt VÕS § 528 selgitusi) ( direktiivi sätete vastavus o n esitatud seletuskirja lisa s 3) . Seaduse m õju Käesolevas peatükis selgitatakse seaduse rakendamisese eeldatavat valdkondliku mõju. Mõju olulisuse hindamisel lähtutakse nende esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ning ebasoovitavate mõjude avaldumise riskist. Seaduse mõju avaldub peamiselt majandusvaldkonnas, mõjutades kindlustusandjate riskijuhtimist, aruandlust ning kriisiennetuse ja kriisilahenduse korraldust, mis omakorda tugevdab kindlustusturu stabiilsust ja finantssüsteemi toimimist. Mõju avaldub ka riigiasutuste korralduses, eeskätt Finantsinspektsiooni tegevuses seoses uute järelevalve- ja kriisilahendusülesannete lisandumisega, ning kaudselt kindlustusvõtjate parema kaitse kaudu. Seaduse rakendamisega kaasneb kindlustusandjatele mõõdukas halduskoormuse suurenemine, mis tuleneb eelkõige uute kavade ja plaanide koostamise, täiendavate aruandlus- ja teavitamiskohustuste ning riskihindamiste läbiviimise nõuetest. Halduskoormus on siiski proportsionaalne seaduse eesmärgiga ning puudutab peamiselt suuremaid ja olulisemaid kindlustusandjaid, samas kui väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad on mitmest kohustusest vabastatud ning nende olemasolevaid kohustusi samuti leevendatakse. Seaduse rakendamisel ei ole eeldatavalt olulist mõju sotsiaalvaldkonnale , riigi julgeolekule ega välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ega kohaliku omavalitsuse korraldusele, sest seadus ei too neis valdkondades kaasa sisulisi muudatusi ega uusi kohustusi . Sihtrühm Kindlustusturu osalised FI tegevusloaga tegutseb Eesti turul kaks elukindlustusandjat ja seitse kahjukindlustusandjat. Lisaks tegutseb Eesti turul 202 6 . aasta alguse seisuga seits me väliskahjukindlustusandja ja kolm e väliselukindlustusandja filiaali. Piiriüleselt pakub Eestis elukindlustust 9 7 kindlustusandjat ja kahjukindlustust 4 56 kindlustusandjat . Eestis ei ole asutatud ühtegi lõplikku emaettevõtjast kindlustusandjat (kes ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja) ega ka kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat – Eestis pole ühtegi kindlustusgruppi . Ülevaade Eesti kindlustusturu mahtudest Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“ Ülevaade Eesti kindlustusturu osalistest Turuosa 2025 ( detsember ) Filiaalid Piiriülene tegevus Grupp/ omanikud Päritolu riik Elukindlustusandjad Compensa Life Vienna Insurance Group SE 15,7 % Läti Leedu Kindlustusgrupp (VIG Holding, Austria) Swedbank Life Insurance SE 43,9 % Läti Leedu Pangagrupp (Swedbank AS), mis kuulub Swedbank AB ( publ ) Elukindlustuse filiaalid ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal 10, 4 % Leedu SEB Life and Pension Baltic SE Eesti filiaal 2 7,8 % Läti UAB Artea Life Insurance Eesti filiaal 2,2% Leedu KOKKU 100% Kahjukindlustusandjad Elama 2% OÜ R-Holding, Tavid AS, muud isikud Aktsiaselts KredEx Krediidikindlustus 0,3% Eesti Vabariik, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus AS LHV Kindlustus 7, 3 % Läti Leedu LHV Group AS, Toveko Invest OÜ ERGO Insurance SE 13, 4 % Läti Leedu Soome, Rootsi, Poola, Läti, Leedu Kindlustusgrupp (Ergo, Saksamaa), kuulub Munich Re gruppi Münchener Rückversicherungs-Gesellschaft AG If P&C Insurance AS 17, 6 % Läti Leedu EL riigid Kindlustusgrupp ( If Skadeförsäkring Holding, Rootsi), mis omakorda kuulub Sampo kontserni Salva Kindlustuse AS 5% Hispaania, Portugal, UK, Kreeka, Prantsusmaa, Iirimaa, Soome, Läti, Leedu, Belgia ING Luxembourg S.A, Tiit Pahapill, Peep Kütt, Triin Teramäe Swedbank P&C Insurance AS 19, 2 % Läti Leedu Pangagrupp (Swedbank AS, Eesti), mis kuulub Swedbank AB ( publ ) Kahjukindlustuse filiaalid AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal 5, 4 % Läti AB 'Lietuvos draudimas ' Eesti filiaal 14 ,6 % Leedu Akciné draudimo bendrové ` Gjensidige ` Eesti filiaal 1,9% Leedu Balcia Insurance SE Eesti filiaal 1, 6 % Läti Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti Filiaal 1 0,9 % Leedu If P&C Insurance Ltd ( publ ) Eesti filiaal 0 Rootsi Telia Försäkring AB Eesti filiaal 0,8% Rootsi KOKKU 100% Tabel 6 . Eesti k indlustusandjad ja Eestis asutatud filiaalid Kuna seaduse teatud sätete rakendamisel vaadatakse kindlustusandjate turuosasid kogutegevusmahtude ja tehniliste eraldiste alusel (hõlmates ka piiriülest tegevust), siis on käesoleva seletuskirja tabelites 7 ja 8 esitatud Eesti tegevusloaga kindlustusandjate turuosade jaotused kahjukindlustustegevuse ja elukindlustustegevuse alusel (st ei ole arvesse võetud Eestis asutatud filiaalide mahte). Kindlustusandja Maksed (bruto) kokku (2024, euro) Turuosa ERGO ( kindlustusgrupp ) 287 689 431 32,1% If ( kindlustusgrupp ) 249 557 000 27,8% Swedbank (pangagrupp) 218 824 000 24,4% Compensa Life (kahjukindlustuse osa), ( kindlustusgrupp ) 61 093 000 6,8% LHV 38 024 813 4,2% Salva 32 512 327 3,6% Elama 7 936 000 0,9% Kredex 1671253 0,2% KOKKU 897 307 011 100% Tabel 7 . Eesti kindlustusandjate turuosad kahjukindlustustegevuse alusel (hõlmab tegevust kogu Baltikumis ) Kindlustusandja Tehnilised eraldised (2024, euro) Turuosa Swedbank Life 659587469 58,1% Compensa Life 475 528 000 41,9% KOKKU 1 135 115 000 100% Tabel 8 . Eesti kindlustusandjate turuosad elukindlustustegevuse alusel K indlustusvõtja d ja muud võlausaldaja d Kindlustusvõtjad. Sihtrühma kuuluvad Eestis asutatud kindlustusandjate klien did (kindlustusvõtjaid, kindlustatuid, soodustatud isikuid) ja kahjustatud isikuid, sealhulgas piiriülesed ja teises lepinguriigis asuvate filiaalide klien did. Elukindlustusandjatest teenindab Compensa üle 175 tuhande kliendi Baltikumis. Swedbank Life Insurance’il on Eestis 92 tuhat klienti 114 tuhande jõusoleva lepinguga, äriühingul on Leedus 162 tuhat klienti 205 tuhande jõusoleva lepinguga ning Lätis 68 tuhat klienti 88 tuhande jõusoleva lepinguga. Kahjukindlustusandjatest on LHV Kindlustusel 170 tuhat klienti, Elama Kindlustusel on üle 46 tuhande kliendi (tegutseb ainult Eestis), ERGO-l on Baltikumis üle 640 tuhande kliendi ja If Kindlustusel ligikaudu 374 tuhat klienti. Teoreetiliselt kuuluvad sihtrühma ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali de klien did , keda hetkel Eestis ei ole. Muud võlausaldajad. Sihtrühma kuuluvad ka muud võlausaldajaid, kelle ees on kindlustusandjal kohustused. Kindlustusvõtjat, kindlustatut ja soodustatud isikut käsitletakse õiguslikus mõttes võlausaldajana, sest kui kindlustusleping on sõlmitud, tekib neil nõudeõigus kindlustusandja vastu (nt hüvitise väljamakse, pensionimakse näol). Muude võlausaldajate arvu ei ole võimalik hinnata . Kuna puudub teave kõikide kindlustusandjate võlausaldajate kohta. Muu sihtrühm Finantsinspektsioon on sõltumatu finantsjärelevalve ja kriisilahenduse asutus, tehes riskipõhiselt riiklikku finantsjärelevalvet pankade, kindlustusandjate, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate, investeerimis- ja pensionifondide, makseasutuste, e-raha asutuste, krediidiandjate ja -vahendajate, ühisrahastusteenuse osutajate, krediidiinkassode ning krüptovara - ja väärtpaberituru üle. Finantsinspektsioon tegutseb Eesti riigi nimel ja seisab hea selle eest, et finantsturg oleks stabiilne, usaldusväärne ning läbipaistev. Samuti hoolitseb Finantsinspektsioon selle eest, et pankade kriitilised funktsioonid jätkuksid kriisiolukordades ja hoiustajate, investorite ning muude klientide vahendid oleksid piisavalt kaitstud. Finantsjärelevalves ja finantskriiside lahendamisel lähtub Finantsinspektsioon avalikust huvist, nagu see on sätestatud õigusaktides. Finantsinspektsiooni tegevust ei rahastata riigieelarvest, vaid järelevalve- ja menetlustasudest, mida maksavad turuosalised. 2024. aasta lõpus töötas FI-s 137 inimest. Töötajate keskmine vanus oli 39,2 aastat ja tööstaaž 9,3 aastat. FI tegevust rahastavad eelkõige finantsturu osalised (FI finantsjärelevalve subjektid). Finantsinspektsiooni 2025. aasta eelarves oli kahjukindlustusandjatelt laekuvate järelevalvetasude prognoos 1 181 357 eurot ning elukindlustusandjatelt laekuvate järelevalvetasude prognoos 508 726 eurot. Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“ Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteemi liige, tegutsedes muudest riigiasutustest sõltumatult ja täidab talle seadusega pandud ülesandeid. Keskpanga esmane eesmärk on hinnastabiilsuse säilitamine. Eesti Panga ülesandeks on muu hulgas finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve (makrofinantsjärelevalve) teostamine. Selleks kogub Eesti Pank vajalikku teavet, selgitab välja finantssüsteemi osalised ja finantsstruktuurid, mille tegevusel võib olla oluline mõju süsteemse riski kujunemisele, tuvastab süsteemsed riskid ja hindab nende olulisust, koostab ja avaldab ülevaateid ja hinnanguid finantssüsteemi stabiilsuse ning riskide kohta, teeb makrofinantsjärelevalve teostamiseks vajalikku koostööd Ra M- i ja FI-ga , rakendab õigusaktides sätestatud meetmeid süsteemsete riskide vähendamiseks ning teeb muid toiminguid, mis on eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. 2024. aasta 31. detsembri seisuga on Eesti Pangas 234 töötajat ja 3 juhatuse liiget. Eesti Panga töötajate keskmine vanus on 49 aastat ja keskmine tööstaaž 14 aastat. Tagatisfondi eesmärk on tagada krediidi- ja investeerimisasutuste klientide, kohustusliku pensionifondide osakuomanike ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu sõlminud kindlustusvõtjate poolt paigutatud vahendite kaitse ning vahendite kogumine kriisilahendusmenetluse rahastamiseks. Koos teiste finantssüsteemi turvavõrgustikku kuuluvate institutsioonidega on Tagatisfondi ülesandeks säilitada finantssüsteemi stabiilsus ja tugevdada usaldust finantssüsteemi suhtes tervikuna. Oma eesmärgi saavutamiseks kogub Tagatisfond krediidiasutustelt, investeerimisasutustelt, kohustuslike pensionifondide valitsejatelt ja pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt ehk fondiosalistelt ühekordseid, korralisi ja kvartaliosamakseid. Seaduseelnõu näeb ette uue osafondi moodustamise Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamiseks. Allikas: kuvatõmmis „Majandusaasta aruanne 2024“ MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond on liikluskindlustuse registri pidaja, garantiifond, hüvitusorgan ja Eesti rohelise kaardi büroo. Fond tagab liikluskindlustuse süsteemi toimimise, täites liikluskindlustuse seadusest, riigiga sõlmitud halduslepingust ja põhikirjast tulenevaid ülesandeid. 2024. a lõpu seisuga oli organisatsioonil tööleping sõlmitud 24 töötajaga. LKF kogub liikmemaksu LKFi ülesannete täitmisega seotud kulutuste katmiseks. Lisaks finantseeritakse liikmemaksuga LKFi põhikirjalisi ülesandeid. Liikmemaksu põhiosa, mida kogutakse LKindlTS -ist tulenevate kohustuste täitmisega seotud kulude katmiseks Eesti riskiasukohaga sõidukitele sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute maksete summast, efektiivne maksumäär oli 2,28% (2023: 3,33%). Liikmemaksu baas kasvas 2024. aastal eelmise aastaga võrreldes 6,5%, moodustades 131,3 (2023: 123,3) miljonit eurot. Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaksu kogutakse Eesti kindlustusandja poolt Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute järgsetelt kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on määraks 0,3%. Aasta eest arvestati liikmemaksu 614,1 tuhat eurot, liikmemaksu baas oli 204,7 miljonit eurot (2023. aastal võrreldavat arvestust ei olnud). Liikmemaksu lisaosa eest on liikmetel õigus kasutada normeerimistarkvara CABAS . Audiitorettevõtjate ja vandeaudiitorite tegevust koordineerib Audiitorkogu, mis on omavalitsuslikul põhimõttel tegutsev kutseühendus arvestusala audiitortegevuse korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning oma liikmete kutsealaste õiguste kaitsmiseks. Audiitorkogusse kuuluvad kõik Eestis vandeaudiitori kutset omavad vandeaudiitorid (341 spetsialisti) ja kõik tegevusluba omavad audiitorettevõtjad (116 juriidilist isikut). Kohtud. Eestis on kolmeastmeline kohtusüsteem. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud, mis vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. Riigikohus on kõrgeim kohus, mis vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Kohtud on oma tegevuses sõltumatud ja mõistavad õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raami s tiku mõju Üldine mõju Kriisiennetusm eetmed aitavad tagada, et järelevalvel on selgemad volitused varajaseks sekkumiseks ja kindlustusturg on piisavalt ette valmistunud, et kindlustusandja hätta sattumise korral taastuks ta finantsseisund võimalikult kiiresti ja oleks tagatud kindlustusvõtjate ees võetud kohustuste täitmine. Kriisilahendusmeetmete rakendami se eesmärk on kindlustusandja raskustesse sattumise korral minimeerida negatiivseid tagajärgi, säilitades kriitiliste funktsioonide järjepidevuse (kindlustuskaitse katkematuse) . Kindlustuskaitse järjepidevus on sageli eelistatum kui maksejõuetu ettevõtja lõpetamine, kuna selline järjepidevus pakub kindlustusvõtjatele , soodustatud ja kahjustatud isikutele kõige soodsamaid tulemusi . Seega kindlustusandjate tegevust, teenuseid või toiminguid, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või kindlustusvõtjate, soodustatud või kahjustatud isikute jaoks mõistlike kuludega asendada, tuleb käsitada kriitiliste funktsioonidena, mis peavad jätkuma. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendami s e m õju kindlustusandjatele , nende omanikele ja juhtidele Sihtrühma kuuluvad FI tegevusloa alusel tegutsevad kindlustusandjad (vt seletuskirja punkti 6 . 1 .1 ) , sealhulgas omandiõiguse instrumendi omajad (ettevõtja omanikud) ja juhid ning kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid ( hetkel ühtegi Eestis asutatud ei ole) . Finantsseisundi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus on vähemalt 60%-l Eesti kindlustusturust (hetkeseisuga ühel kindlustusandjal) ja kriisilahenduse kava peab FI koosta m a vähemalt 40%- le Eesti kindlustus turust (hetkeseisuga ei pea ühtegi kava koostama) . Kriisilahenduse võib algatada ka sellise kindlustusandja suhtes, kelle kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, kuid kes vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele ehk kriisilahenduse sihtrühma kuuluvad ka need kindlustusandja, kes ei kuulu kriisilahend use kavandamise sihtrühma. Kuna Eestis ühtegi kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat asutatud ei ole, kes kuuluks seaduse kohaldamis alasse , ei ole nende kohta eraldi mõjuanalüüsi koostatud . Kuna kriisilahenduse algatamise ehk uue s seaduse s sätestatud kriisilahenduse rakendamise üheks tingimuseks on kindlustusandja makseraskustesse sattumine või tõenäoliselt makseraskustesse sattumine, on alljärgnevalt välja toodud Eesti kindlustusandjate SCR ja MCR näitajad (makseraskustesse sattumise üheks kriteeriumiks on, et kindlustusandja ei täida MCR - i või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade ) . Ülevaade Eesti kindlustusandja kapitalinõuete täitmise kohta 2024. aasta SFCR aruannete põhjal on esitatud tabelis 9. Andmete põhjal on Eesti kindlustusandjad üldiselt hästi kapitaliseeritud. Nende omavahendid ületavad selgelt nii SCR kui ka MCR nõudeid , pakkudes märkimisväärset kapitalipuhvrit. Enamiku kindlustusandjate puhul on SCR kaetud ligikaudu 1,5–2 korda, samas kui MCR kaetus on mitmekordne. See viitab sektori heale finantsseisule ja suutlikkusele toime tulla võimalike riskide realiseerumisega. Compensa Life Vienna Insurance Group SE Seisuga 31.12.2024 oli ettevõtte SCR 92,31 miljonit eurot ja MCR oli 23,08 miljonit eurot. Sobivad omavahendid kapitalinõuete katteks olid 144,33 miljonit eurot. Seega Compensa SCR kaetus oli 1,55 kordne ja miinimumkapitalinõude kaetus 6,18-kordne . Swedbank Life Insurance SE 2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 130,0 miljonit eurot ning äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,56 korda. Miinimumkapitalinõue oli 32,5 miljonit eurot . Aktsiaselts KredEx Krediidikindlustus 2024. aasta lõpu seisuga moodustasid Aktsiaseltsi omavahendid 440,5% arvestuslikust solventsuskapitalinõudest . Solventsuskapitalinõude suuruseks aruandeaasta lõpu seisuga oli 4,8 mln eurot (2023. aasta lõpu seisuga 5,8 mln eurot) ning miinimumkapitalinõude suuruseks 4,0 mln eurot (2023. lõpu seisuga 4,0 mln eurot). Nõuetekohaseid omavahendeid kapitalinõuete täitmiseks oli 21,0 mln eurot. Aktsiaselts täitis kapitalinõudeid kogu aruandeaasta vältel . AS LHV Kindlustus LHV Kindlustusel oli SII omavahendeid 31.12.2024. a seisuga 12,6M eurot (31.12.2023: 11,1M eurot). Kapitali eesmärkide määramisel lähtub LHV Seltsi solventsuskapitalinõue oli 9 055 000 eurot ja miinimumkapitalinõue oli 4 000 000 eurot. LHV Kindlustus omab piisavalt kapitali, mis tagab LHV Kindlustuse jätkusuutliku äritegevuse ning suutlikkuse täita kõiki kohustusi ehk LHV Kindlustuse omavahendid katavad nõuetekohaselt miinimum- ja solventsuskapitalinõude . Elama Kindlustus AS 31.12.24 seisuga oli solventsuskapitalinõue 4 279 359 eurot ja miinimumkapitalinõue 4 000 000 eurot ning omavahendeid 8 204 413 eurot. Seltsil on omavahendeid piisavalt, et katta regulatiivsed kapitalinõuded: omavahenditega on solventsuskapitalinõue kaetud 201% ja miinimumkapitalinõu on kaetud 205% . ERGO Insurance SE ERGO solventsuskapitalinõue on 59 477 875 eurot ja miinimumkapitalinõue 26 765 044 eurot. Solventsuskapitalinõude täitmiseks rakendatavad nõuetekohased omavahendeid on 99 202 419 euro ja miinimumkapitalinõude täitmiseks rakendatavad nõuetekohased omavahendeid 88 848 378 euro ulatuses. Ettevõte on piisavalt kapitaliseeritud ja vastas kogu aruandeaasta jooksul solventsus - ja miinimumkapitali tagamise nõuetele. 2024. aasta lõpu seisuga oli solventsuskapitalinõue 167% ja miinimumkapitalinõue 332% . If P&C Insurance AS Ifi nõuetekohaste omavahendite suhe solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aastal 152% ning nõuetekohaste omavahendite suhe miinimumkapitalinõudesse oli 2024. aastal 359%. Solventsuskapitalinõue suurenes 5,2 miljonit eurot, ulatudes 2024. aastal 85,3 miljoni euroni (2023. aastal 80,1 miljonit eurot), mis on tingitud põhisolventsuskapitalinõude suurenemisest. Miinimumkapitalinõue suurenes 2,0 miljonit eurot ja oli 2024. aastal 36,1 miljonit eurot (2023. aastal 34,1 miljonit eurot), suurenemise põhjuseks on kindlustusmaksete kasv. Nõuetekohaseid omavahendeid oli 129 miljonit eurot . Salva Kindlustuse AS Solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks nõuetekohased omavahendid kokku 28 654 275 . Salva nõuetekohaste omavahendite suhe solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aasta lõpul 194% (2023: 176%). s Seisuga 31.12.2024 moodustas solventsuskapitalinõue (SCR) 14 760 425 eurot, suurenedes aastaga 1 725 621 euro võrra (31.12.2023 oli 13 034 804 eurot). Omavahendite kogusumma, mis on vajalik regulatiivse miinimumkapitalinõude täitmiseks moodustas 31.12.2024 seisuga 4 000 000 eurot . Swedbank P&C Insurance AS 2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 49,8 miljonit eurot ning äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,5 korda. Miinimumkapitalinõue oli 17,9 miljonit eurot . Tabel 9. Eesti kindlustusandjate kapitalinõuded A. Mõju majandusele Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine Kava koostamine tähendab kulu kindlustusandjatele, kellel on vastav kohustus . Elukindlustusandjatest peab finantsseisundi taastamise kava koostama üks kindlustusandja kahest ( Swedbank Life Insurance SE ) . T eine elukindlustusandja ( Compensa Life Vienna Insurance Group SE ) on kaetud kindlustusgrupi kavag a, mille koostab kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja kindlustusgrupi tasandil . Kuigi Swedbank Life kuulub pangagruppi ning FELS-ist tulenevalt koostatakse konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava , ei vabasta see kindlustusandjat kindlustusandjate ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamisest. 2024. a SFCR andmete alusel ei peaks ükski kahjukindlustusandja ennetavat kava koostama, ku i kahe kahjukindlustusandja kavad koostatakse kindlustusgrupi tasandil ning nende kahe kindlustusandja turuosad E estis kokku on 6 0 % (vt tabel 6 ) , mistõttu on ka kohustuslik turujaotuse norm (60%) täidetud. Samuti, kuna turujaotused võivad ajas muutuda, siis ei saa väita, et ükski kahjukindlustusandja ei pea kunagi ennetavat kava koostama. Lisaks ei piira seaduseelnõu FI-l küsimast kava koostamist kindlustusandjatelt, vaatamata normi täitmisele. Kava koostamise kohustus tekib automaatselt, kui FI on otsustanud koostada selle kindlustusandja kohta kriisilahenduskava. Kui kindlustus grupi tasandil kava ei koostata, võib FI nõuda ka kindlustusgruppi kuuluvalt kindlustusandjalt kava koostamist individuaalsel tasandil . Kahjukindlustustegevus Turuosa 2024 60% turuosa kaetus peab olema täidetud ERGO ( kindlustusgrupp ) 32% KKELS § 6 lõike 5 kohaselt võetakse turuosade arvestamisel arvesse kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad. ERGO ja If turuosa kokku on 60% . Seega on 2024 . a seisuga kindlustusgrupi kavadega Eesti turuosade norm täidetud (juhul, kui grupi tasandil kava koostatakse). If ( kindlustusgrupp ) 28% Swedbank (pangagrupp) 24% Compensa Life (kahjukindlustuse osa) ( kindlustusgrupp ) 7% LHV (grupp) 4% Salva 4% Elama 1% Kredex 0% Elukindlustustegevus Swedbank Life (pangagrupp) 58% Kuna kindlustusgrupi tasandil koostatud kava katab ära vaid 42% elukindlustusturust, peab Swedbank kava koostama. Kui Compensa emaettevõtja ei koosta kindlustusgrupi kava, siis peavad mõlemad kindlustusandjad kava koostama. Compensa Life ( kindlustusgrupp ) 42% Kava koostamine on küll lisakoormus, kuid arvestades, et see kohustus on hetke seisuga ühel kindlustusandjal ning grupis on kavade koostamise kogemus olemas , ei saa muudatuse mõju pidada märkimisväärseks, sealjuures võib FI nõusolekul koostada kava lihtsustatud kujul . Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata, ajakohastamata või FI-le esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest on kindlustusandjale ette nähtud ka rahaline karistus. Esmane m õju avaldub kava koostamisel, kuid see tuleb reeglina iga kahe aasta järel läbi vaadata ja vajadusel ajakohastada. Rahali se karistuse määramisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui rikutakse kava koostamise jne seotud nõudeid. Kriisilahenduse kavandamine Kuigi kriisilahenduskava koostab FI ja kindlustus grupi tasandil kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, tõuseb kindlustusandja halduskoormus seoses kriisilahendusasutusele nõuetekohase teabe esitamisega, mis on vajalik kriisilahenduskava koostamiseks ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. Samuti võib osutada vajalikuks rakendada kindlustusandja suhtes meetmeid kriisilahendust takistavate asjaoludega tegelemisega. Näiteks võib kindlustusandjat mõjutada see, kui temalt nõutakse ühe meetmena vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist või teatavate tegevuste piiramist või ka teatud kindlustusteenuste osutamise piiramist (vt meetmed § 21 lõikes 5, mis mõjutavad kindlustusandjat). Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest nähakse seaduses ette ka rahaline karistus. Kuna kava koostatakse 40%- le kindlustusturust, võib 2024. a SFCR andmetele tuginedes järeldada, et FI kriisilahendusüksus ei pea elukindlustusandjate kohta koostama ühtegi kriisilahenduskava , kuna elukindlustus sektoris katab Compensa Life oma 4 1 , 9 % turuosaga (vt tabel 8 ) kohustusliku turujaotuse miinimum normi ära (kava koostab kindlustusgrupi kriisilahendusasustus), kui just FI kriisilahendusüksus ei otsusta koostada kava Swedbank Life kohta. Samuti ei pea FI kriisilahendusüksus koostama ühtegi kava kahjukindlustussektoris, kuna 40% turuosa miinimum norm on kaetud kindlustusgrupi kavadega, mille koostavad kindlustusgrupi kriisilahendusasutused. Taas, turuosa miinimum normi täitmine ei tähenda, et FI kriisilahendusüksus ei võiks kriisilahenduskavasid Eesti kindlustusandjate kohta koostada . Samuti on kindlustusandjate turuosad ajas muutuvad ja välistatud ei ole ka , et FI kriisilahendusüksus peab siiski kava koostama miinimum normi täitmiseks . Seega, k riisilahenduse kavandamisega seoses avaldub kindlustusandjale mõju juh u l , kui FI on otsustanud kindlustusandja kohta kriisilahenduskava koostada , mistõttu teeb kindlustusandja FI-ga koostööd seoses vajaliku teabe esitamisega ja kriisilahendust takistavate asjaoludega tegelemisel . Sellisel juhul avaldub mõju uute nõuete kohald u mise algfaasis, mil FI-le tuleb esitada kava koostamiseks vajalik teave. Hiljem võib osutuda vajalikuks kava ajakohastamiseks teabe esitamine . Mõju seoses rahalise ka ristuse määramisega avaldub vaid juhul, kui rikutakse FI-le teabe esitamise nõudeid (jäetakse teavitamata, kui ettevõtja on makseraskustes või raskustesse sattumas) . Kriisilahendus e mõju, sh kindlustusandja omanikele ja juhtidele M õju avaldub vaid juhul, kui mõne Eesti kindlustusandja suhtes on vajalik algatada kriisilahendus ning kriisilahendusasutus rakendab tema suhtes ühte või mitut kriisilahendusmeedet ehk kindlustusandja on juba keerulises olukorras . Muudel juhtudel ei ole pädevatel asutustel õigus t kasutada uues seaduses sätestatud kriisilahendus õigusi. Kriisilahendus kindlustusandja suhtes on äärmuslik meede, mida kasutatakse eelkõige selleks, et kaitsta laiemalt kindlustusvõtjaid, turu stabiilsust, avalikke huve ja maksumaksja raha . Viimased pankrotid Eesti kindlustussektoris leidsid aset 2 6 a tagasi . Kriisilahendusmeetmete rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras omandiõiguse instrumendi omajad ehk ettevõtja omanikud . Seega avaldub kriisilahenduse mõju kõige rohkem omanikele. Kriisilahenduse käigus võib raskustesse sattunud kindlustusandja juhtorganid asendada kriisilahendusasutus oma esindajatega, mis tähendab, et ettevõtja kaotab otsustusõiguse enda üle. Samas võis ki seniste juhtide tegevus või tegevusetu s olla põhjuseks, miks kindlustusandja olukord jõudis selleni, et tema suhtes tuli algatada kriisilahendus. Tagasikutsumine võib kahjustada juhtide mainet. Samas võib juhtkonna vahetus suurendada usaldust, et uutel juhtidel on kriisiohje pädevus, sõltumatus ja usaldusväärsus. Seadus eelnõu näeb ette ka rahalise karistuse kindlustusandja juhtidele, kui nad ei teavita kriisilahendusasutust kindlustusandja makseraskustesse sattumisest v õi raskustesse sattumise tõenäosusest. Sellisel juhul on ette nähtud m aksimaalne karistus 5 miljonit eurot. Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine tähendab, et senised aktsionärid ja võlausaldajad (sh mõnel juhul kindlustusvõtjad) kaotavad osa oma varast või nõudeõigusest – see vähendab usaldust ettevõtja ja selle juhtimise vastu. Konverteerimise tulemusel võivad uued aktsionärid (nt kindlustusvõtjad või riik) saada kontrolli ettevõt ja üle, mis tähendab senise juhtkonna ja omanike mõjuvõimu vähenemist või kadumist. Kui uus kapitalistruktuur asendatakse täielikult, kaotavad olemasolevad aktsionärid tihti kogu oma investeeringu, sest nende osalus nullitakse või muudetakse marginaalseks. Kauplemine aktsiate, võlakirjade või muude väärtpaberitega peatatakse või lõpetatakse , et vältida paanikamüüki või hinnalangust. Ka uute aktsiate või kapitaliinstrumentide emiteerimine vähendab olemasolevate omanike suhtelist osalust kindlustusandjas, kui nad ei saa või ei soovi uutesse instrumentidesse investeerida. Osaluse lahjenemisega võivad olemasolevad omanikud kaotada strateegilise kontrolli ettevõtja üle. Samuti võib aktsiate ja muude omandiõiguse instrumentide üleandmine tähendada, et omanikud võivad kaotada kontrolli ettevõtja üle ilma oma nõusolekuta , kuid kuna meede on osa kriisilahendusraamistikust, toimub see avaliku huvi kaitseks (vt ka PS analüüsi). Kindlustusandja õiguste, vara või kohustiste üleandmine teisele ettevõtjale ( viimase nõusolekul ) tähendab kontrolli kaotust vara üle ehk kui ettevõtja vara või õigused antakse üle teisele ettevõtjale, võib see tähendada omanikele sisuliselt ettevõtja väärtuse kaotamist või märkimisväärset vähenemist. Kui kriisilahendusasutus otsustab, et vara ja kohustised antakse üle „ puhtalt “ , ilma et neid piiraks olemasolevad tagatised või muud kohustised, võib see ettevõtja jääkväärtust veelgi kahandada. Võlainstrumentide tühistamine vähendab kindlustusandja kohustiste kogumahtu, mis võib teoreetiliselt parandada ettevõtja omakapitali positsiooni , kuid kuna sellist meedet rakendatakse ainult tõsise kriisiolukorra puhul, on omanikud üldjuhul juba oma osaluse väärtuse kaotanud või kaotamas, eriti kui tühistamine toimub paralleelselt teiste kriisilahendusmeetmetega (nt aktsiate üleviimine, restruktureerimine). M aksete edasilükkamine või intresside vähendamine võib samuti ajutiselt parandada ettevõt ja rahavoogu, mis võib kasuks tulla omanikele (vältides nt täielikku likvideerimist) , kuid see ei pruugi päästa omanike osalust, kui muud kriisilahendusmeetmed (nt aktsiate tühistamine või ülevõtmine) viiakse paralleelselt ellu. Maksete ja tarnete ajutine peatamine annab küll ajutise hingetõmbepausi, kuid võib halvendada usaldusväärsust ja suhteid lepingupar t neritega. Kuna automaatselt peatatakse ka vastaspoole maksete ja tarnetega seotud kohustused, võivad mõned kriitilised teenused/tarned katkeda (need katked on siiski lühiajalised, 1 – 2 päeva pikad). Kriisilahendusasutus saab ajutiselt ka keelata tagatud võlausaldajatel oma tagatise realiseerimi se , mis a itab säilitada kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara kriitilisel ajal . Kui kõik tagatud võlausaldajad saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima, siis see süvendaks kriisilahenduses oleva kindlustusandja olukorda , kahjustaks teisi võlausaldajaid ja ei annaks õiget ülevaadet vara väärtuse kohta. Meetmete rakendamine võib viia ka selleni, ettevõtja vara müüakse turuhinnast odavamalt või soodustingimustel. Samuti viivad mõned kriisilahendusmeetmed (nt portfelli üleandmine teisele kindlustusandjale , kindlustusandja makse võimelisena likvideerimine ) selleni, et ettevõtja lõpetab täielikult tegevuse. Mõju avaldumise sagedus – kriisilahendus on mõeldud viimase abinõuna, kui tavapärased turu- või järelevalvemehhanismid enam ei toimi. Seega avaldub mõju vaid juhul, kui kindlustusandja on sattunud olukorda, et tema suhtes on vaja algatada kriisilahendus, st kõik tingimused selleks on täidetud. Kriisilahenduse algatamise üheks tingimuseks on, et kindlustusandja peab olema makseraskustes või esineb selge oht, et ta satub makseraskustesse (vt tabelit 9 Eesti kindlustusandjate kapitaliseerituse kohta). Rahastamine Seaduseelnõu ga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mida rahastavad kindlustusandjad (see nõue tuleb direktiivist). Kuna tegemist on tagantjärele rahastamise mudeliga, siis mõju avaldub kindlustusandja tele alles juhul, kui mõne kindlustusandja suhtes on tehtud kriisilahenduse algatamise otsus ning kriisilahenduse läbiviimiseks või hüvitise maksmiseks on vaja kasutada rahalisi vahendeid . Täpset mõju ei ole võimalik hinnata, kuna see sõltub, millise kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, milline on ta tegevus portfell , kas esinevad bilansikõikumised ning kas osutub vajalikuks kasutada rahastut hüvitise maksmiseks ( §-st 62 tulenevalt) . K indlustusandjad peavad oma tegevuses arvestama potentsiaalse rahalise kohustusega, mille täitmise ajastust ja täpset ulatust pole võimalik prognoosida . Ettepaneku kohaselt oleksid maksimaalsed suurused, mida kindlustusandjad peaksid aastas osafondi tasuma järgmised ( 2 % kindlustusmaksete mahust , kui võtta aluseks 2024. aast a andmed kindlustusmaksete kohta eurodes ): Kindlustusandja 2 % kogukindlustusmaksetes t A ruandeperioodi puhas kasum ( 2024. a ) ERGO 5 753 789 2 5 6 69 818 If 4 991 140 36 559 000 Swedbank 4 376 460 34 745 000 LHV 760 500 1 198 000 Salva 650 247 3 351 390 Elama 158 720 696 062 Kredex 33 425 808 551 Swedbank Life 3 048 153 4 7 100 000 Compensa Life 5 259 660 8 890 000 Käesoleva näite puhul tuleb arvestada, et tegelik suurus sõltub Tagatisfondi kehtestatavast piirmäärast ja sellest, milliste kindlustuslepingute (kindlustusliikide) kindlustusmaksed arvestusse võetakse. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Suur osa eelkirjeldatud mõjust seoses kriisilahendusmeetmete rakendamisega on kriisilahenduses oleva kindlustusandja vaates ebasoovitav . Kriisilahenduse eesmärk ei ole karistada kindlustusandjat, vaid minimeerida suurema kahju tekkimist klientidele, turule ja ühiskonnale. Mõju sõltub sellest, milliseid konkreetseid kriisilahendusmeetmeid rakendatakse. Ebasoovitav mõju võib avalduda ka selles, et kuna kriisilahendus e rahastamine on n - ö tagantjärgi rahastatav, siis kindlustusandja kriis i lahen dusse sattumise korral võib osutuda vajalikuks, et teised kindlustusandjad peavad „ kinni maksma “ selle kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise ning lisaks hüvitise asjaosalistele, kui kriisilahendus osutub nende jaoks ebasoodsamaks, kui oleks olnud kindlustusandja pankrot. Oluline on siinjuures rõhutada, et kriisilahenduse rahastut ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva kindlustusandja kahjumi katmiseks. Mõju olulisus Kuna kindlustusandjad on Eestis üldiselt hästi kapitaliseeritud ja tegutsevad tugeva solven tsus raamistiku ( Solventsus II) alusel, on nende riskitaluvus ja vastupanuvõime finantsšokkidele kõrge. Samuti tagab tõhus järelevalve raamistik , et riskide võtmist ja kapitali adekvaatsust jälgitakse pidevalt ning probleemide ilmnemisel on võimalik sekkuda varases staadiumis. Sellest tulenevalt ei ole kriisilahenduse regulatsiooni mõju kindlustussektorile tervikuna märkimisväärne. Regulatsioon loob pigem lisakaitsekihi äärmuslike ja väga ebatõenäoliste stsenaariumite tarbeks, kuid ei muuda oluliselt turuosaliste igapäevast tegevust ega finantsseisundit. Kokkuvõttes on regulatsiooni mõju sektori toimimisele väike , täites eelkõige usaldusväärsuse ja turustabiilsuse suurendamise rolli. B. Sotsiaalne mõju Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Kriitiliste funktsioonide jätkumine Kriisilahenduse regulatsiooni üks keskseid eesmärke on tagada kindlustussektori kriitiliste funktsioonide jätkumine ka siis , ku i mõni kindlustusandja satub raskustesse. See tähendab, et isegi juhul, kui ettevõt ja tavapärane tegevus katkeb, peavad inimesed jätkuvalt saama kätte need kindlustushüvitised ja maksed, mille katkemine võiks otseselt kahjustada nende sotsiaalset heaolu. Kui pensionimaksed peatuksid, võiks see jätta pensionärid ilma oma igapäevaseks toimetulekuks vajaliku sissetulekuta. See suurendaks vaesusriski ja sõltuvust riiklikest toetustest. Ravikindlustushüvitiste katkemine võib takistada inimeste juurdepääsu ravile ( kui puudub ka riiklik ravikindlustus) , suurendada terviseriske ja põhjustada pikaajalist negatiivset mõju töövõimele ning elukvaliteedile. Muude pikaajaliste elukindlustuslepingu te ootamatu katkestus võib kahjustada majanduslikku turvatunnet ja usaldust kogu kindlustussüsteemi vastu. Kriisilahendusraamistiku rakendamine aitab tagavad, et olulised lepingud täidetakse ka kindlustusandja makseraskuste korral, kaitstakse mh eriti haavatavaid sihtrühmi (pensionärid, krooniliste haigustega inimesed), kelle toimetulek sõltub regulaarsetest väljamaksetest. Mõju avaldub ka riigi koormusele, sest kui lepinguid täidetakse, ei pea riik asendama lõppenud makseid sotsiaaltoetustega. Seega kriisilahenduse regulatsiooni sotsiaalne mõju kindlustussektoris on valdavalt positiivne, kuna see aitab vältida kriiside ülekandumist ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse kadumine . Kriisilahendusasutusel on õigus piirata raskustes oleva kindlustusandja tegevust, sealhulgas keelata uute lepingute sõlmimine ja algatada ettevõtja lõpetamine. Sellised meetmed on vajalikud kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, kuid nende otsesteks tagajärgedeks võivad olla töökohtade kadumine, kontorite sulgemine ja teenuste kättesaadavuse vähenemine. Töökohtade kadumisega kaasneb sissetuleku kaotus. Teenuse kättesaadavuse kadumine võib tähendada olukorda, kus raskustesse sattunud kindlustusandja portfellis on mõni selline kindlustusteenus, mida teised turuosalised ei paku. Kui see kindlustuskaitse kaob, võib see jätta inimesed ilma olulise turvavõrguta ja seeläbi mõjutada nende sotsiaalset heaolu. Mõju avaldub vaid kindlustusandja raskustesse sattumise korral . Analoogne mõju oleks ka kindlustusandja pankroti korral . Mõju olulisus Mõju igapäevasele kindlustusturule on väike . Eesti kindlustusandjad on hästi kapitaliseeritud ja tugeva riskipõhise järelevalve all. See tähendab, et kriisilahendus t kasutatakse vaid harvadel juhtudel ning äärmuslike stsenaariumite korral . Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele A. Mõju majandusele Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6. 1.2. Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Kriisilahenduse m õju kindlustusvõtjatele, kin dlustatutele , soodustatud isikutele ja muudele võlausaldajatele Kui kindlustusandja satub kriisi, on kriisilahendus e eesmär kideks muu hulgas kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine ning kindlustuskaitse katkemis e vältimine ehk kindlustusvõtjad saavad loota, et poliisid kehtivad edasi ja hüvitised makstud. Kuigi omandiõiguse instrumendi omajate ehk omanike ja muude võlausaldajate esmase kahjukatmise kohustus kaitseb kindlustusvõtjaid – nende huvid ei ole esmajärjekorras ohus – ei ole välistatud, et kriisilahenduse käigus ei sekkuta ka kindlustusvõtjate õigustesse ( s eda siiski erandkorras kõige viimase meetmena) . Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine tähendab, et võlausaldajad (sh mõnel juhul kindlustusvõtjad) kaotavad osa oma varast või nõudeõigusest. Kindlustusvõtja võib jääda ilma oodatud hüvitisest, isegi kui lepinguline alus on kehtiv , mis omakorda võib oluliselt vähendada klientide usaldust kindlustusturu vastu. Kui kriisilahendusasutus otsustab vähendada või tühistada kindlustusandja kohustusi, viitab see sellele, et ettevõtte finantsseisund on sedavõrd kriitiline, et omanike omakapital on tõenäoliselt juba väheväärtuslik või kaotatud. Sellisel juhul muutub vajalikuks rakendada meetmeid ka kindlustusvõtjate nõuete suhtes. Samas ei tohi ks kriisilahendusmeetmete rakendamine kindlustusvõtjatele kaasa tuua suuremat kahju, kui nad kannaksid pankrotimenetluse s (hüvitamise mehhanism, mida kindlustusandjad rahastavad). Kui kindlustuslepingust tulenev nõue konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks (nt lihtaktsiaks), ei saa klient enam otsest rahalist hüvitist, vaid spekulatiivset omandiosalust kin d lustusandjas või sildkindlustusandjas . Investorile tähendab võlainstrumendi konverteerimine aktsiaks , et ka omanikurisk id kanduvad neile , kaotades eelisjärjekorra nõudeõiguses. Samas, kui kriisilahendus on edukas, võib uus osalus (aktsiad) omandada väärtust tulevikus . Kriisilahendus es oleva kindlustusandja emiteeritud võlainstrument ide tühistami n e mõjutab märkimisväärselt investoreid. Kui võlainstrumendid (nt allutatud võlakirjad) tühistatakse, siis investorid kaotavad oma investeeringu – neile ei maksta tagasi põhiosa ega intresse. Kuna tagatud kohustisi ei saa tühistada, jäävad eelisvõlausaldajad paremasse olukorda kui allutatud või tagamata võlainstrumentide omanikud . Kuigi kindlustusandja kriisilahendusesse sattumise tõenä osus on pigem väga väike, võivad s ellised juhtumid vähendada investorite huvi investeerida kindlustussektori instrumentidesse. Omandistruktuuri nullimine võib võimaldada ettevõt ja päästmist või sujuvamat üleminekut uuele omanikule, mis aitab säilitada kindlustuslepingute kehtivust ja vältida teenusekatkestusi. Kui omanikud kannavad esmase kahju (enne kindlustusvõtjaid), võib see tugevdada avalikkuse usaldust, et kriisides kaitstakse esmajärjekorras tarbijat . Kriisilahenduses oleva kindlustusandja uute aktsiate või kapitaliinstrumentide emiteerimine mõjutab ka potentsiaalseid uusi investoreid , kes võivad saada ettevõtjas strateegilise positsiooni kriisiolukorras odavalt, kuid kuna tegemist on kriisiolukorraga, on risk kõrge, kuid edukas restruktureerimine võib anda märkimisväärset tulu. Kui kriisilahendusasutus on otsustanud kasutada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet, mistõttu ei ole kindlustusandjal õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid, võib see tähendada, et kindlustuse kliendid ei saa (sh pikendada ) kindlustuskaitset riskide vastu, mida ka näiteks ükski teine kindlustusandja ei paku. Sealjuures kaitse katkemine ja riski realiseerimi ne võib tähendada majanduslikku kahju isikutele . Uue kindlustusandja leidmine lühikese etteteatamisajaga võib olla kulukas või keeruline. Lepingutingimuste ühepoolne muutmine võib tähendada, et k riisilahendusasutus saab muuta tagasimaksetähtaegu, lükata makseid edasi või vähendada intressimäärasid . Investorid ja võlausaldajad võivad kaotada oodatud intressitulu, kannatada rahavoo katkestuse tõttu või saada oma raha tagasi planeeritust hiljem. Kuigi lepingud jäävad formaalselt kehtima, ei ole neil sama tagatist kui tavapärases turusituatsioonis. Kindlustusandja omandiõiguse instrumentide , vara, õiguste ja kohustiste üleviimine võib võimaldada kriisilahendusasutusel säilitada kindlustusandja elujõulisust, tagades kindlustusteenuste jätkumise kindlustusvõtjatele. Samas võivad omanikumuudatused lühiajaliselt tekitada klientides ebakindlust, eriti kui puudub selgus uue omaniku osas. Vara, kohustiste ja õiguste osalise üleandmise korral on ette nähtud ka kaitsemeetmed, et sellisel juhul rahuldatakse kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud isikute ja muude võlausaldajate, kelle nõuded ei ole üle antud, nõuded vähemalt ulatuses, milles need oleks rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses . Kriisilahendusraamistiku rahastamisest avalduv mõju Kuna FI finantskriisi lahendamise üksuse juurde lisatava kindlustusandjate kriisilahenduse funktsiooni kulud kaetakse kindlustusandjate järelevalvetasudest ning lisaks võib osutada vajalikuks, et kindlustusandjad peavad tegema osamakseid Tagatisfondi kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi, võib see kaasa tuua kindlustusteenuste hindade tõusu lõppkasutajatele. Kõrgemad kulud kindlustusandjatele võivad kanduda edasi kindlustusteenuse hinnas, eriti standardiseeritud toodete puhul, mille hinnakujundus on tundlik kulude muutustele. Kindlustusteenuse hinnamõju täpne prognoosimine ei ole võimalik, kuivõrd see sõltub iga kindlustusandja individuaalsetest valikutest halduskoormuse kasvust tingitud kulude katmisel. Ebasoovitavate mõjude avalumise risk Kindlustushüvitise muutmine Kriisilahenduse raames võib tekkida vajadus kohandada või vähendada kindlustuslepingutest tulenevaid hüvitisi. See puudutab eriti elukindlustuse ja pensionitoodete lepinguid, mis on paljude leibkondade jaoks pikaajalise finantsplaneerimise ja turvatunde alus. Hüvitiste kärped või tühistamised võivad otseselt mõjutada inimeste majanduslikku toimetulekut ja sotsiaalset heaolu. Vähenenud hüvitised võivad jätta leibkonnad ilma olulise sissetulekuallikata, mida oli arvestatud igapäevakulude või vanaduspõlve elatise katmiseks. Sama, mõõdukad kärped võivad olla vajalikud, et vähemalt osa hüvitisi makstaks jätkuvalt. Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste vähendamist või tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse üksnes viimase abinõuna. Tagamaks, et kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad ei kannaks kriisilahenduse käigus suuremat kahju, kui nad oleks kandud pankrotimenetluses, on ette nähtud hüvitise mehhanism ehk neile kompenseeritakse kahju kandmise vahe. Mõju olulisus Mõju puudub igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne kriisiolukorras. B. Sotsiaalne mõju Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Kindlustusandja makseraskustesse sattumine võib mõjutada kindlustusvõtjate ja muude õigustatud isikute sotsiaalset poolt, kui kindlustusandja ei suuda täita lepingust tulenevaid kohustusi (nt tagada pikaajalisi ravikindlustusmaksed jne), mistõttu on seaduseelnõu muudatused Eesti kodanikele ja ettevõtjatele tervikuna positiivsed, kuna tugevdatakse kindlustusvõtjate ja muude isikute kaitset, mis omakorda viib suurema sotsiaalse kindlustunde tekkimisele. Ebasoovitavate mõjude avalumise risk Vähenenud hüvitised võivad jätta leibkonnad ilma olulise sissetulekuallikata, mida oli arvestatud igapäevakulude või vanaduspõlve elatise katmiseks. Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste vähendamist või tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse üksnes viimase abinõuna . Mõju olulisus Mõju on väike igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne kriisiolukorras. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6.1. 3 . Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Finantsinspektsioon i finantsjärelevalveüksus Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistikus on FI roll seotud eelkõige ennetavate finantsseisundi taastamise kavade läbivaatamisega ning kriisilahenduse kavandamisel ja lahendamisel FI kriisilahendusüksusega koostöö tege misega. F I-le tähendab finantsseisundi taastamise kava hindamine teatud halduskoormuse tõusu. EIOPA on hinnanud, et sõltuvalt liikmesriikidest võib kavade esmahindamisel täistööaja ekvivalent olla 0,05–5 ja edaspidi 0,06–3. Arvestades, et Eestis peab kava koostama ja FI-le esitama üks kindlustusandja, ei tohiks see olla märkimisväär n e koormus FI-le . Kuna Eesti kindlustusandja d teg elevad Lätis ja Leedus olulise piiriülese kindlustustegevusega ja ka Läti ja Leedu kindlustusandjad tegelevad Eestis olulise piiriülese kindlustusategevusega , siis tõuseb FI halduskoormus ka seoses koostööga Läti ja Leedu finantsjärelevalve asutustega kavade läbivaatamisel. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Seoses kindlustusandjate kriisilahendusraamistiku rakendamisega integreeritakse kindlustusandjate kriisilahendus F I finantskriisi lahendamise üksuse juurde. Seega ei pea Eesti uut üksust kindlustusandjate kriisilahenduse kavandamiseks ja läbiviimiseks looma . F I hinnangul tuleks täiendavat tööjõudu kaasata ühe täistööaja ekvivalendi ulatuses ( nt kindlustuseksper di kaasamine ). EIOPA ise on hinnanud, et kriisilahendusasutuse aastakulu võiks sõltuvalt riigist jääda 21000–450000 euro vahele. Kuigi 2024 . a asta andmete alusel ei pea ks FI kriisilahendusüksus ühtegi kriisilahenduskava koostama , võivad nad otsusta seda siiski teha ning sellisel juhul tõuseb koormus kriisilahenduskavade koostamise ja kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse hindamise näol. K oormus suureneb ka seoses kriisilahenduskolleegiumites osalemisega. Lisaks on FI-l kohustus esitada EIOPA- le regulaarselt teavet kindlustusandjate kohta (arv) , kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus ja nende arvust , kelle kohta koostatakse kriisilahenduskava , sealjuures tuues eraldi välja, kui paljude suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist. Märkimisväärne koormus avaldub juhul, kui kindlustusandja suhtes on vaja rakendada kriisilahendusmeetmeid. See võimaldab FI-l sekkuda kiiresti ja võtta juhtimine üle, et vältida kahju suurenemist või usalduskriis i ning seada avalik huvi esikohale. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Kriisilahendus on ressursimahukas: nõuab tööjõudu, finantsanalüüsi, juriidilist tuge ja koordinatsiooni teiste asutuste (nt järelevalve, Tagatisfond, kohtud) vahel. Kriisilahendusega seotud otsuse d saab edasi kaevata . Kaebuste käsitlemine nõuab täiendavat juriidilist tuge ja ressursse. Pikaajalises perspektiivis aitab see siiski tagada, et otsused on õiglased ja seadusega kooskõlas. Mõju olulisus FI finantskriisi lahendamise üksusele kindlustusandjate kriisi lahendusülesannete andmine on väikese mõjuga , kuna FI ei pea selleks suuri struktuurseid muudatusi tegema. Kriisilahenduse kavandamis e mõju o n hetkeseisuga minimaalne . Kuna kriisilahendusmeetmete rakendamise mõju sõltub sellest, kas kindlustusandja suhtes on vaja algatada kriisilahendust , sealjuures mõju avaldumise tõenäosus on väike, ei saa pidada ka mõju oluliseks FI igapäevase tegevuse kontekstis. Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Tagatisfond Tagatisfondi juurde luuakse uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond . K una osafondi rahastamine toimub n - ö tagantjärele rahastamise mudel i alusel , tõuseb Tagatisfondi koormus ja lisanduvad kulud seoses uue osafondi haldamisega eelkõig e siis, kui m õne Eesti kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus ning esineb alus osa fondi vahendite kogumiseks ja kasutamiseks. Osafondi haldamisega seotud kulu ei ole märkimisväärne ning täiendavat tööjõudu ei ole esialgsel hinnangul vaja selleks kaasata. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Finantskriisi lahendamine toimub Eestis Rahandusministeeriumi , Eesti Panga ja FI koostöös. Lisaks tuleb ministeerium kaasata asjakohasel juhul kriisilahenduse kolleegiumisse. Kuigi kriisilahendusse on kaasatud ka Rahandusministeerium, ei too see kaasa märkimisväärseid uusi tööülesandeid või kohustusi , välja arvatud juhul , kui kriisilahenduse läbiviimise l on vaja asutada sildkindlustusandja. Väikeriigi puhul ei ole sildkindlustusandja loomine reeglina esimene ega kõige tõhusam meede, kuid väga spetsiifilistes olukordades, näiteks suurema kindlustusandja ootamatu maksejõuetus e korral ning kui puudub huviline , kellele po rtfell üle anda , võib osutuda vajalikuks ajutise lahenduse loomine sildkindlustusandja näol ehk seda meedet kasutatakse väga äärmuslikel juhtudel. Tegemist on võimaluse, mitte kohustusega luua sildkindlustusandja. Kuna sildkindlustusandja loomine, kapitaliseerimine ja haldamine on kallis ja keerukas, tuleks Eesti kui väikeriigi puhul tõsiselt kaaluda sellise meetme rakendamist. Väike turgude puhul võib olla mõistlikum kasutada muid meetmeid (nt portfelli üleviimine / kindlustusandja müümine ). Lisaks on s ild asutuste kasutamine kindlustusvaldkonnas palju haruldasem kui panganduses. Rahandusministeeriumi roll on seotud ka teavit uste saamisega kriisilahendusega seotud otsus te kohta , sealjuures, kui kindlustusandja suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus ehk kui algatamise tingimused on täidetud. Mõju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus. Mõju kohtu tele – eelnõu kohaselt vaadatakse kriisiohjemeetme rakendamisest tulenevad kaebused läbi haldus kohtumenetluse s . Samuti vaadatakse hagita tsiviilkohtumenetluses läbi hüvitise määramisega seotud nõuded, kui omandiõiguse instrumendi omajatel , kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud isikutel ja muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses. Selleks , et kindlustusandjate kriisilahendusraamistiku loomisest tulenev mõju kohtutele saaks avalduda, tuleks kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes algatada kriisilahendus pankrotimenetluse asemel. Ka sellisel juhul avalduks mõju kohtutele vaid juhul , kui kriisilahendusega seotud otsused edasi kaevatakse. E elnõu ei mõjuta kohalike omavalitsuste korraldust. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja erirežiimi korral Sihtrühma ülevaade LKF kohta on esitatud seletuskirja punktis 6 . 1 . 3 . Lisaks kuuluvad sihtrühma kõik isikud, kes on sõlminud liikluskindlustuslepingu Eesti tegevusloaga kindlustusandjaga , sh kui nad on seda teinud Eesti kindlustusandja Läti ja Leedu filiaali kaudu . Kindlustusandja Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse kindlustusmaksed (2024. a) Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse tehnilised eraldised (2024. a) ERGO 99 900 882 80 374 720 If 51 148 000 102 773 000 Swedbank 32 498 000 12 315 000 LHV 5 968 444 3 727 178 Salva 10 445 483 8 390 958 Elama 6 413 000 Tabel 10 . Eesti kindlustusandjate liikluskindlustuse statistika Mõju ulatus ja avaldumise sagedus (i) Liikluskindlustuse Fond Eelnõuga nähakse ette, et kindlustusandja erirežiimi korral võib erirežiimihaldur liikluskindlustusportfelli üle anda LKF- ile . Samuti võib kindlustusandja kriisilahenduse korral anda LKF- ile sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused. Mõju LKF- ile avaldub vaid juhul, kui liikluskindlustuse lepinguid sõlmiv Eesti kindlustusandja on raskustes ja tema suhtes on FI teinud otsuse kehtestada erirežiim ning erirežiimihaldur on teinud otsuse anda kindlustusportfell üle liikluskindlustuse fondile, st turulahend ei sobi (liikluskindlustuse portfelli ei ole võimalik üle anda teisele kindlustusandjale) . Portfelli ülevõtmine tähendab fondile halduskoormuse tõusu, samuti võib suureneda fondi rahaline koormus ja riskipositsioon. Samas tuleb silmas pidada, et portfelli ülevõtmine on fondi õigus mitte kohustus, ning portfelli ülevõtmine saab kõne alla tulla eelkõige olukorras, kus on tõenäoline, et kindlustusandja majanduslikud raskused päädivad maksejõuetusega, mil fond täidaks niikuinii liikluskindlustusest tulevat maksejõuetusasutuse funktsiooni ( LKindlS §-d 50 1 , 60 lg 1 p 3 ja 7 1 ja 71 3 ). Rahaline koormus ja riskipositsioon on mõlemal juhul võrreldavad . P ealegi tuleb arvestada, et portfelli ülevõtmisel tulevad üle liiklusekindlustuse portfelliga seotud õigused ja kohustised, sh üleantavale kindlustusportfellile vastavad tehnilised eraldised, mis vähendavad riskipositsiooni võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega. Portfelli ülevõtmine on kaalutlusotsus ja see toimuda eelkõige juhul, kui riskipositsioon oluliselt ei muutu ja ülevõtmine pakuks leevendust võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega nii kindlustatutele, kannatanutele kui ka fondile endale. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Kui fondi kulud suurenevad, võib see viia fondi liikmete kõrgemate sissemakseteni ja lõpuks kõrgemate kindlustusmakseteni tarbijatele. Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaks kogutakse Eesti kindlustusandja poolt Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute järgsetelt kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on määraks 0,3%. Portfelli ülevõtmine saab toimuda eelnõu järgi kui selleks on: a) Eesti kindlustusandja st Eesti tegevusloaga kindlustusandja liikluskindlustusportfell, mis tähendab kolme kindlustusandja Eestis sõlmitud lepinguid ja nendega seotud kahjusid ja kolme kindlustusandja Eestis, Lätis ja Leedus sõlmitud kindlustuslepinguid ja nendega seotud kahjusid. b) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali liikluskindlustuse lepinguid, milliseid täna Eestis ei ole. LKindlS § 71 1 järgi arvutatud fondi omavahendid võtavad punkti a puhul selle vastaspoole riski juba arvesse ja 2024. aasta lõpu seisuga on vastaspoole riski osasummaks 10,9 miljonit eurot ning LKF omavahendid summas 27,6 miljonit eurot (30.06.2025 seis) on hetkeseisuga sellise riski katmiseks piisavad. Punkti b puhul ei ole seaduse muudatuse mõju võimalik hinnata, kuna sellist kindlustusandjat liikluskindlustuse portfelliga Eestis hetkel ei ole. Mõju olulisus Mõju avaldub vaid juhul, kui Eesti kindlustusandja satub raskustesse ning selle kindlustusandja liikluskindlustuse portfell antaks üle LKF- ile . Kuna mõju avaldumise tõenäosus on pigem väike, siis ei saa ka mõju pidada oluliseks. Mõju ulatus ja avaldumise sagedus (ii) Kahjustatud isikud Ku i fond võtab kindlustuslepingutest tulenevad kohustused üle, ei katke kindlustuskaitse ning lepingud jäävad kehtima ka pärast kindlustusandja raskustesse sattumist. Kahjunõuded makstakse välja fondi kaudu, seega kindlustusvõtja ja kannatanu õigused säilivad. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk K ahjustatud isikud võivad ajutiselt olla teadmatuses, kelle poole kahju korral pöörduda. Teade portfelli vastuvõtmise kohta avaldatakse küll fondi veebilehel, kuid kindlustusvõtjatele ja kannatanutele võib see teavitus jääda märkamatuks . Mõju olulisus K ahjustatud isikute vaates võib pidada mõju oluliseks (positiivseks) , kui Eesti kindlustusandja satub raskustesse ja fond jätkab hüvitiste maksmist. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju Solventsus II direktiivi ülevaatamisel jõuti järeldusele, et kuigi üldiselt toimib Solventsus II raamistik tõhusalt, tuleb teatud elemente täiustada. Solventsus II sisaldab endiselt takistavaid tegureid seoses pikaajaliste aktsiainvesteeringutega ega hõlma pikemaajalisi jätkusuutlikkusega seotud riske. Solventsus II ei võta asjakohaselt arvesse madalate intressimäärade keskkonda ja võib põhjustada solventsuse suhtarvude liigset volatiilsust. Samuti võib Solventsus II osutuda väikeste ja vähem riskantsete kindlustusandjate jaoks liiga keeruliseks. Piiriüleselt tegutsevate kindlustusandjate hiljutised ebaõnnestumised tõid esile puudused järelevalves ja kinnitasid, et kindlustusvõtjad ei ole kogu ELis järjekindlalt kaitstud, kui nende kindlustusandja ebaõnnestub. Lisaks leiti, et järelevalve vahendid süsteemsete riskide ennetamiseks võivad osutuda ebapiisavaks. Mõju kindlustusandjatele Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6.1. 1 . A. Mõju majandusele Kõigi rohkem mõjutavad Eesti kindlustusandjaid järgmised muudatused: kindlustusandjate juhtimissüsteem (huvide lahusus ja lisaressurss võtmefunktsioonide lahususe tagamiseks), likviidsusplaanide koostamise nõue, avaliku aruande avalikustamine kahes osas ning auditeerimiskohustuse lisandumine. Kindlustusandjate hinnangul tähendavad muudatused tööjõukulude kasvu (huvide lahususe tagamine) ja suutlikkuse suurendamist, et teatud uusi kohustusi täita. Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad ja FI nõusolekul leevendusi kasutavad kindlustusandjad Leevendusmeetmete kasutamise võimaldamine mõjutab 2024. andmete seisuga 2 -3 Eesti kindlustusandjat, kes võiksid klassifitseeru da väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Ainuüksi tegevusmahtude kriteeriumi põhjal (100 mln eurot brutokindlustusmakseid aastas ) ei saa väikesed ja mittekeerukad kahju kindlustusandjad olla ERGO (288 mln) , If ( 250 mln) ja Swedbank (219 mln) . Lisaks ei kvalifitseeru Kredex väike seks ja mittekeeruka ks kindlustusandja ks tulenevalt oma tegevusmudelist . Nimelt ei tohi ühe kindlustusliigi osakaal portfellis moodustada rohkes kui 30% , kuid Kredex i tegevus hõlmab ühe spetsiifilise kindlustusliigi – krediidikindlustuse – pakkumist . Elukindlustusandjate puhul tasub vaadata piiriülese tegevus mahu kriteeriumi . Swedbank’i tegevus Lätis ja Leedus moodustab 114 mln ja Compensal 127 mln eurot , mistõttu pole ka kumbki Eesti elukindlustusandja väike ja mittekeerukas. Leevenduste kasutamine on vabatahtlik. Kuna juba tegutsevatel kindlustusandjatel on tegutsemiseks vajalikud süsteemid ja protsessid paigas, ei pruugi leevenduste kasutamine suurt efekti anda, mistõttu järelevalve teavitamine ja leevenduste kasutamise kohta aruandluse esitamine ei pruugi olla proportsioonis saadava kasuga. Suurem kasu leevendustest oleks uutel kindlustusturule sisenejatel. Kindlustusandja, kes ei kvalifitseeru väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, saa b FI nõusolekul samuti leevendusi kasuta . Nõusoleku saamiseks taotluse esitami n e võib korraks tõsta nende halduskoormus t . Halduskoormust tekitav norm on tähtajaline. Mõju avaldu b väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate puhul esimeses järgus tingimustele vastavuse hindamisel ja muudele kindlustusandjatele taotluse esitamise l , kuid leevenduste kasutamise mõju on pidev (seni kuni tingimused on täidetud) ja annab võimaluse tegevuskulude vähendamiseks. Usaldatavusnõuded Tehniliste eraldiste sisendeid puudutavad muudatusettepanekud (volatiilsuse kohandamine, kattuvuse kohandamine) Eesti kindlustusandjate tegevust 202 6 . aasta jaanuari seisuga ei mõjuta. Kindlustusandja Volatiilsuse kohandami se kasutamine Kattuvuse kohandam ise kasutamine Tehniliste eraldiste ü leminekumeetm ete kasutamine Swedbank Life Ei Ei Ei Compensa Ei Ei Tehniliste eraldiste üleminekuline mahaarvamine ERGO Ei - Ei If Ei - Ei Swedbank P&C Insurance Ei - Ei LHV Ei - Ei Salva Ei - Ei Elama Ei - Ei Kredex Ei - Ei 2027. aasta 30 jaanuarist saa vad kindlustusandja d kasutada tehniliste erald iste üleminekumeetmeid vaid juhul, kui nad on meetme kasutamise nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekumeedet. Ekstrapoleerimisel on kindlasti oluline mõju pikaajaliste kohustustega kindlustusandjatele. Sümmeetrilise kohanduse muudatus mõjutab peamiselt elukindlustusandjaid läbi investeerimisriskiga elukindlustuse finantskohustuse käitumise stressitingimustes. P ikaajaliste investeeringutega seotud muudatused loovad võimaluse teha pikaajalisi aktsiainve s teeringuid teatud varaklassidesse nii, et kapitali hoidmise vajadus ei ole enam nii kõrge. Otseinvesteeringute maht on Eestis olnud seni üsna väike. Muudatused võimaldavad kindlustusandjatel rohkem selliseid investeeringuid kaasata (eeldusel, et need sobivad muude kindlustusandjate põhimõtetega). Kindlustusandjatel e võib see kaasa tuua ka mõning asi kulusid hindamaks pikaajaliste aktsiainvesteeringute sobivuskriteeriumite täitmist. Kehtivad usaldatavusnõuete kalibreeringud on taganud küll kõrge kindlustusvõtjate kaitstuse taseme ja an dud olulise panuse finantsstabiilsusesse , on need kalibreeringud olnud ülemäära konservatiivsed, piirates kindlustusandjate suutlikkust teha pikaajalisi investeeringuid. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist (selgema ja lihtsamad kriteeriumid, mida tuleb täita pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamiseks), mille suhtes kohaldatakse kapitalisoodustust, on kindlustusandjatel „odavam“ teha pikaajalisi investeeringuid teatud aktsiatesse. EIOPA mõjuhinnangu kohaselt oleks vähemalt 22 miljardi euro väärtuses täiendavaid aktsiaid, mis vastaksid soodustuse saamise kriteeriumitele. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist, vähendaks meede kapitalinõudeid vähemalt 3 miljardi euro võrra (kõik muu on võrdne). Seda raha saab majandusse edasi investeerida, suurendades oma panust majanduse taastamisel, soodustades tegema roheinvesteeringuid ning panustama Euroopa ettevõtete (sh VKE-de) ja taristute pikaajalisse rahastamisesse. Riskimarginaal on hetkel kalibreeritud konservatiivselt, kuid muudatusega vähendatakse riskimarginaali arvutamise aluseks olevat kapitalikulu määra, mille tulemusena väheneb riskimarginaali tase kokku umbes 21%. Kuna see ei kajasta piisavalt teatud riskide loomulikku vähenemist aja jooksul , kehtestatakse eksponentsiaalne ajas sõltuv tegur, mis tagab riskide aastase vähenemise vähemalt 3,5% võrra. Selle ga paranda takse praeguse kalibreeringu konservatiivset kallutatust, vähendades kindlustusandjate tehnilisi eraldisi ning suurendades seeläbi SCR katmiseks kättesaadavat kapitali. Näide: kui ilma muudatuseta oleks pikaajalise annuiteeditoote riskimarginaal näiteks 200 miljonit eurot, siis uue eksponentsiaalse teguri tõttu riskimarginaal väheneb näiteks 150 miljonini euroni. V abanenud 50 miljonit suurendab kapitalipositsiooni ja annab võimaluse investeerida vabanenud kapitali näiteks reaalmajandusse . SCR arvutamisel lihtsustuste kasutamine on ka hetkel võimalik, kuid seadusemuudatustega nähakse ette täiendavad võimalused lihtsustuste kasutamiseks. Muudatus vähendab kindlustusandjate halduskoormust, kes vastavad leevenduse saamise kriteeriumidele. Kindlustusandja SCR arvutamisel lihtsustus te kasutamine (2024) Swedbank Life Ei Compensa Ei ERGO Jah – kasutatakse üleelamisriski, katkestuste riski ja katastroofiriski arvutamisel . If Ei Swedbank P&C Insurance Ei LHV Ei Salva Ei Elama Jah – kasutatakse kahjukindlustuse kindlustusriski arvutamisel . Kredex Jah – kasutatakse vastaspoole maksejõuetuse riski arvutamisel. Kliima ja kestlikkus Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riski muudatused tõstavad kindlustusandjate arusaama kliima- ja keskkonnariskidest ning kindlustusandjate otsused peavad neid riske kajastama. Looduskatastroofid läksid maailmale möödunud aastal maksma hinnanguliselt 274 miljardit eurot, millest ligikaudu 124 miljardit oli kindlustatud. Üleujutustest või metsatulekahjudest tulenevad otsesed kahjud mõjutavad nii kindlustusportfelle kui ka kindlustusandjate endi vara. Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riskidega seotud rangemad riskijuhtimise nõuded pakuvad kaudseid stiimuleid jätkusuutlikeks investeeringuteks ja keskkonnakahjulik u st varast loobumiseks. Kuigi uued nõuded tähendavad kindlustusandjate vaate s halduskoormuse tõusu (kliimastsenaariumide koostamine eeldab andmete kogumist, modelleerimist, analüüsi – see võib olla kallis ja ajamahukas) , toetavad muudatused pikaajalist äriplaneerimist ja ESG eesmärke. Kliimastsenaariumi koostamisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja on eelneva hin damise põhjal kindlaks määranud, et kliimamuutustega seotud riskid teda mõjutavad (vastupidisel juhul ta stsenaariume koostama ei pea). Aruandlus Kuigi see ei kajastu otseselt eelnõus, on EL-is võetud suund vähendada kindlustusandjate aruandlust 25%. 2025. aasta 10. juuli l avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi koos lisadega aruandluskoormuse vähendamiseks . Üldine aruandluse vähenemine saavutatakse järgmiste meetmetega: teatud vormide esitamise sageduse vähendamine, mõnede aastapõhiste vormide kaotamine, proportsionaalsuse põhimõtete suurem rakendamine, tehnilised lihtsustused kogu raamistikus. EIOPA ise on veendunud, et need meetmed vähendaksid oluliselt Euroopa kindlustusandjate halduskoormust. Kui need rakendada vastavalt ettepanekule, väheneks üksikettevõtjate aastaste ja kvartaalsete aruandlusvormide arv hinnanguliselt vähemalt 26% ning väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate puhul vähemalt 36%. Seejuures ei kahjustaks see EIOPA ega järelevalveasutuste võimet tagada kindlustusvõtjate kaitse ja säilitada finantsstabiilsus Euroopa kindlustussektoris. Kindlustusandjate halduskoormus tõuseb seoses sellega , et SFCR (avalik aruanne) peab edaspidi olema koostatud kahes osas . Üks osa on suunatud kindlustusvõtjatele ning on oma sisult lihtsamini arusaadav . T ei ne osa on suunatud kindlustusturu asjatundjatele , sh investoritele . Varem on täheldatud, et kindlustusvõtjatel on olnud raske aruande sisust aru saada . Aruannete esitamise ja avalikustamise tähtaegade edasilükkamine annab kindlustusandjatele rohkem aega aruannete koostamiseks ja koormuse hajutamiseks. Likviidsusriski juhtimine Kindlustusandjate halduskoormus t tõstab likviidsusriski juhtimise plaani koostamine. EIOPA on hinnanud, et likviidsusriski juhtimise süsteemi arendamise korral oleks täistööaja ekvivalent 0,46 (0,06% kogu töötajatest) ning hiljem aastane ekvivalent 0,41 (0,05% kogu töötajatest). Kuna eesmärk on tagada , et kindlustusandja oleks piisavalt likviidne, et täita tähtaegselt finantskohustusi kindlustusvõtjate ja muude osapoolte ees, on muudatuse mõju pigem positiivne, ku na aitab ennetada likviidsusraskustesse sattumist ning kaitseb kindlustusvõtjate ja muude võlausaldajate huve. Kindlustusandja suudab paremini toime tulla rahaliste kohustustega ka ootamatutes olukordades. Lisaks võimaldab see järelevalveasutusel saada varakult ülevaade kindlustusandja potentsiaalsetest likviidsusprobleemidest ja vajadusel sekkuda. Plaani koostamine on ühekordne mõju halduskoormuse tõusu näol , kuid selle ajakohasena hoidmine on pidev. Mõju, et l ikviidsusprobleemi desse sattumise oht on väiksem, on pidev. Likviidsusriski järelevalve Seadusemuudatused lubavad FI-le sekkuda kindlustusandja olulise likviidsusriski korral, kui see ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. FI võib piirata või peatada: dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele ; muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele ; aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist või lunastamist ; tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist ning peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda. Eesmärk on tagada, et kindlustusandja ei vähendaks kriitilisel hetkel oma kapitalipositsiooni väljamaksete kaudu. Seeläbi s uureneb võime täita kohustusi kindlustusvõtjate ja teiste lepingupartnerite ees. Kindlustusandja Kindlustusandjate enda hinnangud likviidsusriski ja selle juhtimise kohta (2024. a SFCR väljavõtete põhjal) Swedbank Life Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed. Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt toimivad). Compensa Compensa koostab igas kvartalis rahaliste vahendite ja portfelli likviidsuse prognoosid. Nende prognooside põhjal veendub Ettevõte, et tal on piisavalt likviidseid varasid oma finantskohustuste täitmiseks tavapärases äritegevuses ja eriolukordades. Likviidsusriski mõõdetakse ja jälgitakse äritegevuse rahavoogude ja portfelli likviidsuse prognooside abil. Need võimaldavad samaaegselt hallata nii lühiajalist likviidsusvajadust kui ka pikaajaliste likviidsusvajaduste kujunemist. ERGO Seoses likviidsusriskiga ei ole olulisi riskikontsentratsioone. Kohustustel põhinev lähenemine investeerimisele, kus kohustuste kestus ühitatakse samasuguse kestusega varaga, moodustab hea aluse ka likviidsusriskide vähendamiseks. Lisaks koosneb fikseeritud tulumääraga portfell olulises osas suurepäraste likviidsusomadustega riigivõlakirjadest ja tagatud võlakirjadest If Likviidsusriski maandamiseks hoiab If osa varadest sellistes likviidsetes instrumentides nagu võlakirjad ning muud intressi kandvad instrumendid. Likviidsusriski vähendatakse investeeringutega, millega saab likviidsetel turgudel vabalt kaubelda. Enamik Ifi investeeritud varadest on realiseeritavad järgmise 12 kuu jooksul. Suurte katastroofisündmuste tõttu tekkinud kahjunõuete lahendamine nõuab aega, mistõttu Ifil on piisavalt aega, et vajadusel realiseerida investeerimisvarad õigeaegselt. Swedbank P&C Insurance Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed. Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt toimivad) LHV LHV Kindlustuse hinnangul ei esine likviidsusriski puhul olulist riskikontsentratsiooni. Salva Selts kogub kindlustusmakseid igapäevaselt ning kahjude hüvitamiseks on igapäevane vajadus rahaliste vahendite järele. Likviidsusriski maandamiseks on ettevõtte varade paigutus tehtud konservatiivselt. Arvestades, et edasikindlustusandjad on seotud kohustusega vajadusel meile omapoolne osa kahjust kanda 14 päeva jooksul ning keskmine kahjukäsitluse ning reservi väljamaksmise aeg jääb enamike kahjude osas vahemikku 20 kuni 40 päeva, on hinnanguliselt likviidsusrisk ettevõttes piisava varuga juhitud . Elama Kohustuste täitmiseks hoiab Selts piisavalt finantsvahendeid tähtajalistes hoiustes ning nõudmiseni hoiustes, mis võimaldab vahendeid hankida piisavalt kiiresti. Kredex Seoses likviidsusriskiga ei esine olulisi riskikontsentratsioone. Ootamatult ilmnevate kahjuhüvitiste maksmise kohustuste täitmiseks on valmisolek tagatud kehtestatud likviidsusreserviga. Kindlustusandja likviidsusprobleemid sektoriülese kriisi korral Seaduseelnõu võimaldab järelevalveasutustel kiiresti sekkuda olukorras, kus kogu kindlustussektorit tabab ootamatu šokk (nt majanduskriis, geopoliitiline konflikt, intressimäärade järsk tõus), mistõttu esineb oht kindlustusvõtjate kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele. Selle tulemusel võidakse peatada või piirata dividendide väljamaksed või muud maksed, tulemustasude maksmine, aktsiate tagasiostmine, omavahendite tagasimaksmine või lunastamine. Dividendide, boonuste ja omafinantseerimisvahendite väljamaksete piiramine tagab, et vahendid jäävad ettevõtjasse ja on olemas kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Samuti võidaks erandkorras peatada õigus elukindlustusleping üles öelda. Kõik need meetmed sekkuvad isikute ootustesse teatud tasusid/tulu saada, kuid see on majanduslikult õigustatud, aidates vältida kindlustusandja maksejõuetuse riski ja tagades kindlustusvõtjate huvide kaitse. Mõju avaldub vaid juhul, kui 1) esineb tõsine sektoriülene kriis ning 2) kindlustusandjal on tõsised likviidsusprobleemid sellise kriisi (šoki) tõttu, mistõttu ta on haavatav. Vastutavate isikute arv Kuna võtmefunktsioonide täitmis eest peavad vastutama erinevad isikud, võib see osade kindlustusandjate jaoks tähendada sobivusnõuetele vastavate täiendavate isikute määramist vastutavaks isikuks , mis omakorda võib tähendada personalikulude tõusu. V õtmefunktsioone on kokku neli – riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioonid , sealjuures on p aljudel kindlustusandjatel juba hetkel vastutav ateks isiku teks määratud erinev ad isik ud . Muudatuse mõju on küll ühekordne (vastu tavate isikute määramine) , kuid selle muudatusega seotud personalikulu on kindlustusandja jaoks püsikulu. Muudatus ei mõju ta väikeseid ja mittekeerukaid kindlustusandjaid . Lisaks on võimal us ka teistel kindlustusandjatel taotleda FI-lt vabastust sätte kohaldamise st , kui teatud tingimuse d on täidetud (sealjuures peab arvestama, et erandi taotlemine võib tähendada kindlustusandjale teatud halduskoormuse tõusu taotluse ja sellega seotud dokumentide esitamise näol). Auditeerimine SFCR bilansi auditeerimise kohustus tähendab kindlustusandjatele lisakulusid, kuna tegemist on uue töövõtuga audiitorettevõtjate jaoks. Audititasu lepitakse tavaliselt kokku enne auditi alustamist ning see ei sõltu lõpp-tulemusest. A r uandlus ja avalikustamine on oluline teabeallikas sidusrühmadele, kuid seni ei olnud ELi tasandil nõuet , et tagada tuleb ka esitatud teabe täpsus. Seitseteist liikmesriiki on kehtestanud enne EL muudatuste jõustumist auditinõuded, mille ulatus on erinev (näiteks tuleb osades riikides auditeerida ainult bilanss, bilanss koos kapitalinõuetega jne) . Seega ühelt poolt toob see muudatus kaasa lisakulu sid , kuid teisalt suurendab kindlustusandja aruannete usaldusväärsust nii järelevalveasutuste, investorite, reitinguagentuuride kui ka kindlustusvõtjate silmis . Auditeerimise m õju avaldub kord aastas , kuid usaldusväärset teavet saavad sidusrühmad kasutada pidevalt . Muudatus ei mõjuta väikeseid ja mittekeerukaid kindlustusandjaid, kuna nendel pole kohustust SFCR bilanssi auditeerida. Sekkumine f inantsseisundi halvenemise korral Muudatused aitavad kaasa õigeaegsele tegutsemis el e – enne kui kindlustusandja finantsseis und muutub kriitiliseks. See aitab vältida tegevusloa st ilmajäämist , maksejõuetust või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste mittetäitmist . Nõue uuendada või rakendada ennetavat finantsseisundi taastamis e kava tagab, et kindlustusandjal on valmisolek tegutsemiseks juba olemas, mitte alles siis, kui olukord on tõsine. Tänu sellele on võimalik rahalistest raskustest ka kiiremini välja tulla. Mõju avaldub ainult siis, kui kindlustusandja finantsseisund halveneb. Ebasoovitavate mõjude aval d umise risk Audit nõuab andmete kogumist, dokumentatsiooni ja selgituste esitamist – see võib pikendada aruandluse koostamise protsessi ja tekitada töökoormust perioodil, mil niigi on suur regulatiivsete aruannete maht. Kliimamuutu s te stsenaariumid on spekulatiivsed ja tulemused võivad olla ebatäpsed. Dividendide või omavahendite väljamaksete keelamine võib kahandada investorite ja aktsionäride usaldust . B oonuste ja muutuvtasu peatamine võib vähendada töötajate motivatsiooni . Mõju olulisus Mõju võib pidada keskmiseks, kuna ühelt poolt tõhustatakse proportsionaalsuse nõuete rakendamist , kuid samas nähakse kindlustusandjatele ette täiendavad nõuded. B. Sotsiaalne mõju Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Juhtorgani mitmekesisuse edendamine Kindlustusandja peab kehtestama sise -eeskirjad juhtorgani mitmekesisuse edendamiseks, sealhulgas seoses soolise tasakaalu kvantitatiivsete eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et juhtorgani liikmete omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja geograafiline päritolu, on piisavalt erinevad, et võimaldada juhtorganis mitmekesiseid vaatenurki. Kuigi seadusemuudatused ei kohusta kindlustusandja i d kohe tegema muudatusi juhtimiskorralduses, peaksid nad määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise tasakaaluga seotud individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid. Sise-eeskirjade väljatöötamine, eesmärkide seadmine ja jälgimine võib nõuda täiendavaid ressursse, eriti väiksemates organisatsioonide s . Kindlustusandja Nõukogu liikmete arv Juhatuse liikmete arv Compensa 4 meest 3 meest Swedbank (elu ja kahju sama) 5 meest ja 1 naine 2 naist ja 1 meest Kredex 2 naist ja 1 mees 2 naist LHV 4 meest 2 meest Elama 4 meest 2 meest ERGO (elu ja kahju sama) 2 meest ja 2 nai st 2 meest ja 3 naist If 3 meest ja 1 naine 4 meest ja 3 naist Salva 7 meest 4 meest ja 1 naine Näiteks " Diversity Wins: How inclusion matters " ja enne seda avaldatud " Why diversity matters " uuringud näitavad, et mitmekesised juhatused on seotud paremate finantstulemuste ja otsustusprotsessidega. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Nagu eelkirjeldatud, ei tähenda mitmekesisuse edendamise muudatus koheste ümberkorralduste tegemist, kuid pikemas perspektiivis peavad kindlustusandjad juh torgani liikmete määramisel võtma arvesse lisaks sobivusnõuetele mitmekesisuse nõudeid. Ebasoovitav mõju võib avalduda olukorras, kui soolise tasakaalu saavutamist tuleb eelistada pädevusele – kvantitatiivsete soolise tasakaalu eesmärkide rakendamine võib viia olukorrani, kus muidu igati sobiva, pädeva ja kogenud kandidaadi nimetamine juhtorganisse osutub problemaatiliseks üksnes soolise tasakaalu nõude tõttu. Selline lähenemine võib kitsendada pädevate kandidaatide ringi ning mõjutada negatiivselt juhtorgani tõhusat toimimist. Seega võib n õude rakendamine praktikas vähendada kindlustusandjate paindlikkust juhtorganite liikmete valimisel ning mõjutada negatiivselt juhtimise kvaliteeti . Samas kohaldub proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt tuleb mitmekesisuse poliitika ja selle rakendamine kohandada vastavalt kindlustusandja tegevuse iseloomule, ulatusele ja keerukusele. Nõuded ei eelda kindlustusandjatelt jäika ega mehaanilist lähenemist juhtorganite koosseisu kujundamisel, vaid jätavad piisava paindlikkuse sobivate kandidaatide valikuks, arvestades samal ajal kindlustusandja konkreetset profiili ja Eesti kindlustusturu eripära. Mõju olulisus Lühiajaline mõju on väike, kuna ei eelda koheseid ümberkorraldusi . Pikaajaline mõju on keskmine ja sõltub mh sellest, kuivõrd kindlustusandjad suudavad ühildada mitmekesisuse eesmärgid ja pädevusnõuded. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6.1.2. A. Mõju majandusele Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Ettepaneku mõju võib üldiselt pidada positiivseks , kuid kapitalinõuetes teatud soodustuste andmine kindlustusandjatele võib tähenda da järeleandmist kindlustuse klientide kaitses. Siiski ei tohiks see mõju olla märkimisväärne ning teis ed meetmed (sealjuures järelevalveasutuse sekkumis meetmete tõhustamine) aitavad tagada kindlustuse klientide kaitse. P iiriülese järelevalvekvaliteedi parandamine tagab, et kui lepinguriigi kindlustusandja tegevuses on ohumärgid, siis jõuavad järelevalveasutused kiiremini sekkuda ja kaitsta paremini ka teis e riigi kindlustusandja te Eesti klientide huve. Avaliku aruande lihtsamaks muutmine tagab, et ka kindlustuse kliendid saavad sellest paremini aru, kuna teatud juhtudel võib kindlustuse klient kindlustusotsuse tegemisel lähtuda lisaks kindlustustingimustele ka kindlustusandja tegevusnäitajatest. Suures pildis avaldub majanduslik mõju selles, et kui kindlustus võtjate huvid ja õigustatud isiku d on kaitstud ja kindlustusandja suudab täita nende ees võetud kohustusi (sh maksta kindlustusjuhtumi korral hüvitis i , sealjuures kahjustatud isikutele ) . See hoiab ära ootamatud suured rahakaotused, mis võiksid majanduslikult laastavalt mõjuda näiteks tervise-, õnnetus- või varakahju puhul. Ebasoovitavate mõjude avalumise risk Kindlustusandjate halduskoormuse tõus võib tähendada kindlustusmakse te tõus u, kuid täpsemat prognoosi ei ole võimalik teha, kuna see sõltub kindlust usandjast , kas või kuidas ta halduskoormuse tõusust tulenevad kulud katab . Sealjuures saaks k apitalileevenduste kasutamisest vabastatud kapital i kasutada ka tegevuskulude katmiseks , hoides ära hinnatõusu. Mõju olulisus Mõju võib pidada pigem väik eseks . Muudatustega ei kaasne kindlustusvõtjatele halduskoormuse tõusu . Kindlustusmaksete hinna võimalik kasv on hinnanguliselt väike ning selle mõju kindlustusvõtjatele marginaalne . B. S otsiaalne mõju Kindlustuskaitse jätkamise tagamine ja hüvitiste maksmine aitab vältida inimeste või perede sotsiaalsetesse raskustesse sattumist, näiteks vaesuspiirile langemist pärast õnnetust või töövõimetust, kodutusriski pärast tulekahju või veekahjustust või ravivajadustest tingitud rahalist koormust. Kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja kahjustatud isikute kaitse vähendab ühiskondlikku haavatavust ja tugevdab sotsiaalset kaitset. Mõju audiitor ettevõtjatele ja vandeaudiitoritele Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6.1. 3 . O tsene mõju avaldub vaid nendele, kes peavad hakkama auditeerima kindlustusandja Solventsus II (SFCR) bilan s si. Kindlustusandja Audiitorettevõtja ( 2024 ) ERGO Ernst & Young Baltic If Sirius Audit OÜ Swedbank AS PricewaterhouseCoopers LHV AS PricewaterhouseCoopers Salva KPMG Baltics OÜ Elama Ernst & Young Baltic Kredex KPMG Baltics OÜ Swedbank Life AS PricewaterhouseCoopers Compensa Life KPMG Baltics OÜ Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Seaduseelnõu kohaselt tuleb SFCR osaks olev bilans s auditeerida ehk audiitoritel peab olema vastav kompetents Solventsus II andmete auditeerimiseks. Tegemist ei ole raamatupidamisbilansiga. SFCR bilansi aluseks on turupõhine hindamine – kõik varad ja kohustised hinnatakse õiglases väärtuses . SFCR bilansi auditeerimise kohustus on audiitoritele majanduslikult kasulik, kuna toob kaasa täiendava teenustulu. Samas tuleb arvestada, et uute nõuete raken dumise algusfaasis võib osutuda vajalik uks läbida täiendkoolitusi ja arendada vajalikk u erialas t kompetents i (kulu) , et tagada auditi kvaliteet ja vastavus regulatiivsetele nõuetele. Bilanssi tuleb auditeerida kord aastas ehk mõju avaldub kord aasta . SFCR avalikustatakse 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ehk mõnevõrra varem, kui majandusaasta aruanne tuleb esitada äriregistrile (kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest) . Ebasoovitavate mõjude avalumise risk Solventsus II bilanss tugineb keerukatel kindlustustehnilistel ja regulatiivsetel hinnangutel (nt kindlustustehnilised eraldised, riskimarginaal). Audiitorid peavad omama süvitsi teadmisi kindlustusmatemaatika, finantsmudelite ja regulatiivsete nõuete kohta – see võib tähendada, et vaja on lisakoolitusi (kulu) . Mõju olulisus Kuna regulatsioon mõjutab 4 ettevõtjat (116 - st) , võib mõju pidada sektoriüleselt pigem väheoluliseks ( sea l juures väikese ja mittekeeruka kindlustusandja SFCR bilanssi ei ole kohustust auditeerida ehk hinnanguliselt peab auditeerima 6 -7 kindlustusandja SFCR bilanssi ) . M õju nendele ettevõtjatele, kelle tegevusest lisandunud auditeerimisnõuded mõjutavad, võib pidada keskmi seks . Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale Sihtrühma ülevaade on esitatud seletuskirja punktis 6.1. 3 A. M õju majandusele Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Finantsinspektsioon K a v andatavad muudatused mõjutavad FI järelevalvelist tegevust . FI töö koorm u s tõuseb vähemalt seoses järgmiste tegevustega: hindamine, kas kindlustusandja kvalifitseerub väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks (potentsiaalselt 2-3 kindlustusandja korral kriteeriumidele vastavuse hindamine) ; kindlustusandja taotluse hindamine, kui ta soovib teatud leevendusmeetmeid kasutada; leevendusmeetmete kasutamise järjepidev jälgimine; järelevalve selle üle, et kindlustusandjad järgi vad pikaajaliste aktsiainvesteeringute uusi kriteeriume; täiendavate sobivushindamiste läbiviimine; järelevalve seoses muude kindlustusandjatele kohalduvate uute nõuetega. Järelevalvekvaliteedi tõstmise kaudu paraneb järelevalveasutuste suutlikkus kaitsta kindlustatud isikuid lisaks kindlustusgruppide ja piiriülese kindlustustegevuse korral. Tõhus koostöö eri järelevalveasutuste vahel tagab parema reageerimisvõime ja riskide tuvastamise. FI halduskoormus suureneb ka seoses järelevalveasutuste vahelise koostöö ja teabevahetusmahu suurenemise g a . Päritoluriigi ja vastuvõtva riigi järelevalveasutuste koostöö paraneb ja teabevahetuse mahud suurenevad , kui k indlustusandja piiriülene tegevus (sh filiaal i kaudu) on vast u võtvas riigis oluline ( kindlustusandja vastuvõtvas riigis sõlmitud kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on suurem kui 15 miljonit eurot või vastuvõtva lepinguriigi hinnangul on kindlustusandja tegevus vastuvõtvas riigis oluline ) . Vt selgitusi FIS § 47 12 ja 47 13 juures koostöö ja teabevahetuse kohta . Kahjukindlustustegevus Eesti kindlustusandja piiriülese kindlustustegevuse maht teistes lepinguriikides ( euro, 2024) Tegevuse olulisus teises lepinguriigis ERGO L V – 47 234 943 L T – 152 367 184 Oluline If L V – 58 849 000 L T – 85 521 000 Oluline Swedbank L V – 48 191 000 L T – 58 479 000 Oluline Compensa Life (kahjukindlustuse osa) L V – 14 716 000 L T – 45 904 000 Oluline LHV L V – 1 182 705 Salva L V – 228 677 Elama - Kredex - Elukindlustustegevus Swedbank Life L V – 36 832 140 L T – 76 742 319 Oluline Compensa Life L V – 41 990 000 L T – 84 640 000 Oluline Kahjukindlustustegevus Teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülese kindlustustegevuse maht Eestis ( euro, 2024) Tegevuse o lulisus Eestis AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal 30 765 100 Oluline AB 'Lietuvos draudimas ' Eesti filiaal 93 382 900 Oluline Akciné draudimo bendrové ` Gjensidige ` Eesti filiaal 12 486 100 Sõltub FI hinnangust Balcia Insurance SE Eesti filiaal 4 405 800 Sõltub FI hinnangust Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti Filiaal 63 458 200 Oluline If P&C Insurance Ltd ( publ ) Eesti filiaal Telia Försäkring AB Eesti filiaal 5 208 500 Sõltub FI hinnangust Elukindlustustegevus ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal 5 540 000 Sõltub FI hinnangust SEB Life and Pension Baltic SE Eesti filiaal 12 800 300 Sõltub FI hinnangust UAB Artea Life Insurance Eesti filiaal 1 154 000 Sõltub FI hinnangust Seega suureneb FI koostöö eelkõige Läti ja Leedu finantsjärelevalve asutuste ga seoses ERGO, If , Swedbank elu ja kahju ning Compensa piiriülese järelevalvega. Kuna ka Läti ja Leedu kindlustusandjate tegevuse Eestis filiaalide kaudu võib pidada oluliseks piiriüleseks kindlustustegevusega, suureneb koostöö Läti ja Leedu finantsjärelevalve asutustega tulenevalt filiaalide tegevusest Eestis . Mõnevõrra vähen e b FI koormus seoses sellega, et osad kindlustusandjad peavad esitama järelevalvele teavet harvemini (nt regulaarne aruanne, ORSA) või ei pea seda tegema üldse . Lisaks paran evad FI sekkumisvõimalus ed kindlustusandja likviidsus probleemide korral . Teatud uute nõuete üle tõhusa järelevalve teostamine võib eeldada FI kompetentsi täiendamist, sealhulgas spetsialiseeritud teadmiste ja oskuste arendamist. See omakorda võib kaasa tuua vajaduse suurendada personalimahtu või investeerida täiendõppesse, mis väljendub kõrgemates personalikuludes. Finantsjärelevalve subjektid panustavad FI eelarvesse 90%, mistõttu FI kulude tõus võib avald uda järelevalvetasude suurenemises . Kuna FI ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, siis selle ga seonduvalt tema töö koormus ei tõuse , kuid FI peab osalema järelevalvekolleegiumide ning asjakohasel juhul koostööplatvormide töös. 2024. aasta lõpu seisuga on FI järgmiste kolleegiumite liige : Vienna Insurance group ; Münch n er Rück /ERGO ; Capital g roup PZU ; Sampo Pl c . Kuna FI teostatav finantsjärelevalve on järjepidev protsess, avaldu b ka sellest tulenev mõju pidevalt. Samas võib uute nõuete rakendamise esialgses etapis halduskoormuse kasv olla ajutiselt suurem . Seejärel eeldatavalt halduskoormus stabiliseerub ning mõju muutub tavapäraseks järelevalve osaks. Eesti Pank Eesti Pank kaasatakse mõjude hindamisse, kui FI on otsustanud peatada elukindlustuslepingute t agasiostuõigus e ( kindlustusandja olulise likviidsus riski ilmnemisel) . Enne sellise meetme raken d amist hinnatakse õiguse kasutamist tulenevat võimalikku soovimatut mõju finantsturgudele ning kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute õigustele . FI kaasab Eesti Panga ka hindamisse, et teha kindlaks, kas esineb erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis. Samuti on Eesti Pank kaasatud koostöö tegemisse FI-ga , et teha vajadusel kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses kindlustusandja tegevustega, mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid. Mõju ava ldub vaid juhul, kui oluline likviidsusrisk on tuvastatud kindlustusandja tasandil ning hinnatakse kindlustusandja suhtes rakendatava meetme mõju või kui kogu sektori tasandil on vaja hinnata, kas erakorraline kriis eksisteerib. Ebasoovitavate mõjude aval d umise risk Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud. Mõju olulisus Mõju ei ole märkimisväärne. Mõju keskkonnale Regulatsioon toob kestlikkustegurid – sealhulgas keskkonnategurid nagu kliimamuutus, saastamine , elurikkus jms – otseselt kindlustusandjate riskihindamise ja äristrateegia osaks. See aitab muuta finantssektori senisest proaktiivsemaks keskkonnariskide ennetamisel ja juhtimisel, mis vähendab keskkonnakahju potentsiaali. Kuna kindlustusandjad hindavad investeeri misotsuste tegemisel keskkonnariske ja seavad mõõdetavad eesmärgid nende maandamiseks, soodusta b see investeeringuid rohetehnoloogiatesse, taastuvenergiasse ja ringmajandusse. Kohustus avalikustada kord aastas mõõdetavad eesmärgid, motiveerib kindlustusandjaid järgima keskkonnasäästlikke praktikaid ja võimaldab huvigruppidel hinnata kindlustusandjate panust keskkonnahoidu. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju Sihtrühma kuuluvad õigusabikulude kindlustuse pakkujad ja õigusabikulude kindlustuse kliendid. F I veebilehe andmetel on õigusabikulude kindlustuse pakkumise tegevusluba hetkeseisuga ERGO Insurance SE-l ja If P&C Insurance AS-l , kuid If õigusabikulude kindlustust hetkel ei paku. 2024. aastal oli ERGO kindlustusmaksete maht 287 689 430 eurot , millest õigusabikulude osa moodustas 0,5% ( 1 509 259 eurot ) ERGO kogutegevusmahtudest . Filiaalidest on ka Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal lisanud enda osutatavate teenuste nimekirja õigusabikulude kindlustus e, kuid teadaolevalt nad hetkel seda kindlustusteenust ei osuta. Mõju ulatus ja avaldumise sagedus Mõju ulatus sõltub, mis ulatuses peavad õigusabikulude kindlustuse pakkujad sise -eeskirju ja kindlustustingimusi muutma, et tagada nende vastavus seadusemuudatustele. Mõju avaldub ka õigusabikulude kindlustuse klientidele, kuna seadusemuudatustega tagatakse, et kindlustatud isiku jaoks on selgem, kuidas on kindlustusandjas juhitud võimalikud huvide konfliktid ning ka millistel juhtudel on tal õigus advokaadile või muule kvalifitseeritud esindajale. Õigusabikulude kindlustuse pakkujale on esmane mõju ehk tegevuse kooskõlla viimine seaduse muudatustega ühekordne, kuid uute reeglite järgi kindlustuse pakkumine pidev. Juhul, kui kindlustusandja midagi oma senises tegevuses muutma ei pea – mõju puudub. Õigusabikulude kindlustuse kliendile avaldub esmane mõju kindlustustingimustega tutvumisel ja otsuse tegemisel, kas selline kindlustus sobib tema kindlustusvajaduse ja nõudmistega, kuid üldjuhul avaldub mõju ka kahjukäsitluse etapis. Ebasoovitavate mõjude avalumise risk Ebasoovitavate mõjude avaldumise riski ei tuvastatud. Mõju olulisus Arvestades õigusabikulude kindlustuse mahtu Eestis ja klientide arvu, on tegemist väheolulise mõjuga. Muud mõjud Regulatsioonil puudub mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, elukeskkonnale ning regionaalarengule. Samuti ei mõjuta eelnõu kohalike omavalitsuste korraldust. Eelnõu koostamise käigus ei ole tehtud andmekaitse mõjuhinnangut, kuna eelnõu alusel ei töödelda GDPR artiklist 35 tulenevaid isikuandmeid, millest võiks tekkida suur oht isikute õigustele ja vabadustele. Mõjude kokkuvõte Ettevõt jate halduskoormus suureneb , kuid sõltuvalt ettevõtjas t on see mõju erinev. Väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad saavad kasutada proportsionaalsuse meetmeid ja nende koormus pigem väheneb. Eelnõu ei mõjuta kindlustuse klientide halduskoormust. Avaliku sektori töö koormus e tõus sõltub sellest, kas seaduses sätestatud kriisilahendust on vaja rakendada ehk kas R aM ja kohtud on seotud kindlustusandja kriisilahendusega. Kokkuvõte mõjudest on esitatud seletuskirja tabelis 11. Muudatus Sihtrühm Mõju Risk/ebasoovitav mõju Kriisi ennetamine Kindlustusandjad (60% turust) ennetava finantsseisundi kava koostamine, ajakohastamine; FI-le kava esitamine . t äiendav halduskoormus , kuid hetkeseisuga peab kava koostama 1 kindlustusandja . Finantsinspektsioon kava hindamine . t äiendav töökoormus Kriisilahendus e kavandamine Finantsinspektsioon kava koostamine 40% turust, kava ajakohastamine; kriisilahenduse kõlblikkuse hindamine . t äiendav töökoormus , kuid hetkeseisuga ei pea ühtegi kava koostama ( turunorm kaetud grupi kavadega) Kindlustusandjad FI-le teabe esitamine kava koostamiseks t äiendav halduskoormus Kriisilahendus Finantsinspektsioon kriislahenduse läbiviimine m õju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus Kriisi sattunud kindlustusandja o manikud kannavad kahju ; v õimalik juhtorgani asendamine ; v õla konverteerimine või allahindamine ; v ara ja kohustiste üleandmine o mandiõiguse ja kontrolli kaotus ; m ainekahju ; t öökohtade kadumine , kuid mõju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus. Kriisi sattunud kindlustusandja k indlustusvõtjad ja muud võlausaldajad võimalusel k indluskaitse jätkumi ne; h aavatavate kaitse ; n õuete rahuldamise jätkumine . v õimalik spetsiifilise kindlustusteenuse kadumine kindlustusturult ; h üvitiste suuruse vähendamine või nõuete konverteerimine ; l epingutingimuste muutmine . Kriisilahenduse rahastamine Kõik kindlustusandjad Tuleb tasuda k uni 2% kindlustusmaksetest . v õimalik lühiajaline finantskoormuse kasv teise kindlustusandja kriisi sattumise korral. Tagatisfond Kindlustusandja kriisi korral uue osafondi haldamine . t äiendav koormus , kuid m õju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja kriisi sattumise korral on vaja aktiveerida kindlustusandjate kriisilahenduse osafond. Kindlustus - regulatsiooni l eevenduste kasutamine Väikesed ja mittekeerukad kindlustusandja d leevendus vastutavate isikute määramisel; ei pea koostama likviidsusriski juhtimise plaani; oma riskide ja maksevõime hindamise (ORSA) sagedus iga kahe aasta järel; ei pea hindama makromajanduslikke tegureid; võib kasutada deterministlikku hindamist parima hinnangu arvutamisel; ei pea koostama kliimamuutuste stsenaariume; teatud sise -eeskirjade läbivaatamine viie aasta järel; regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus viie aasta järel; ei pea auditeerima solventsuse ja finantsseisundi aruande (edaspidi SFCR aruanne ) bilanssi ning aruandes peab esitama vähem teavet; Solventsus II määruse proportsionaalsuse meetmed. h alduskoormuse vähenemine. Kindlustusandjad, kes saavad leevenduste kasutamiseks nõusoleku . Usaldatavusnõuded, kapital ja riskijuhtimine Kindlustusandjad r iskimarginaali vähendamine ja kapitalinõuete (SCR) lihtsustused ; p ikaajaliste investeeringute soodustamine ; k liima- ja kestlikkusriskide arvestamine ; l ikviidsusriski juhtimise plaani kohustus . Aruandlus, läbipaistvus Kindlustusandjad a valiku aruande koostamine kahes osas ; a valiku aruande bilansi auditeerimise kohustus . h alduskoormuse tõus, lisakulud audiitorteenuse lisandumisega ; v äikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele leevendus. Audiitorettevõtja d Avaliku aruande bilansi auditeerimise kohustus Juhtimine Kindlustusandja d n elja võtmefunktsiooni selgem eristamine ; m itmekesisuse nõuded . v õimalik personalikulude kasv ; l eevendused väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele Järelevalve Finantsinspektsioon v äikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate kvalifikatsiooni hindamine ; l eevendusmeetmete taotluste hindamine ja nende kasutamise järelevalve ; j ärelevalve lisandunud nõuete üle p iiriülese järelevalve ja teabevahetuse suurenemine (eriti Läti ja Leedu suunal) ; p aranenud sekkumisvõimalused likviidsusprobleemide korral . t äiendav töökoormus, rahvusvahelise koostöö koormus . Tabel 11 . Mõjude kokkuvõte Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seadusega viiakse miinimumini võimalus, et kindlustusandja raskuste lahendamiseks tuleb kasutada maksumaksjate (riigieelarvelisi) vahendeid. Siiski, k ui seaduses sätestatud kriisilahenduse vahenditest (sh allahindamis - või konverteerimismeetmest ja Tagatisfondi osafondist) ei piisa kriisilahendustegevuse läbiviimiseks, võib osutuda vajalikuks, et riik peab oma eelarveliste vahenditega aitama. Siinjuures on oluline märkida, et vastav võimalus on ka kehtivate seaduste alusel olemas ning käesoleva eelnõuga uusi avaliku sektori vahendite kasutamise aluseid ette ei nähta . Riigi sekkumisel on kulu võimatu prognoosida, kuna se da mõjutavad erinevad tegurid – nt millise (riski- ja äriprofiiliga ja tegevusmahtudega ) kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, millin e on ta kindlustusportfell ja kas sellel e on võimalik leida uut omanikku , millist kriisilahendusmeedet rakendatakse, millises ulatuses on võimalik kasutada Tagatisfondi vahendeid ja kui palju on abi allahindamis - ja konverteerimismeetme rakendamisest , sest n äiteks võrreldes otsetoetustega (nt riiklik päästepakett), võimaldab see meede katta kahjud eelkõige erasektori vahenditega ( kriisilahenduse rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud) , vähendades avaliku sektori koormust (maksumaksja raha kasutamise vajadust). Potentsiaalse tuluallika na võib välja tuua olukorra , kui sildkindlustusandja meetme rakendamisel see sildkindlustusandja hiljem maha müüakse (vt selgitusi punktis 5 .1.5 sildkindlustusandja asutamise tõenäosuse kohta). Kuna FI tegevus on rahastatav kindlustusandjate ja teiste turuosaliste poolt, siis sellega seoses riigieelarvelisi kulusid ei kaasne. Seaduseelnõuga ei kaasne kulu ja tulu kohaliku omavalitsuse tegevusele. Rakendusaktid Seaduse elnõuga : antakse v aldkonna eest vastutav ale minister võimalus kehtestada määrusega kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatus ja kor d ( TFS § 92 lõike 2 1 alusel) . Kuna kindlustusandjate rahastamine toimub tagantjärele makstavate osamaksete mudeli alusel , ei ole asjakohane kehtestada aruandlus t enne kriisilahenduse mehhanismi aktiveerimist. See lähenemine tagab, et regulatsioon ei seisa alusetult jõus ega koorma turuosalisi täiendava kohustusega enne kriisi ja rahastamise vajaduse ilmnemist . Kavandi koostamine enne vajaduse ilmnemist ei annaks praktilist lisaväärtust ja võib tekitada ebaselgust turuosalistes, mistõttu on otstarbeka s määrus välja töötada alles siis, kui on selge, kas ja millist teavet peavad turuosalised hakkam a esitama; tunnistatakse kehtetuks FIS § 50 2 lõike 6 volitusnorm , mistõttu tunnistatakse kehtetuks ka r ahandusminist ri 17. aprilli 2017. a määrus nr 23 „Nõuded teavituste vastuvõtmiseks ning tagasiside ja selgituste andmiseks kasutatavatele suhtluskanalitele, teavituste vastuvõtmisele ja säilitamisele ning andmete konfidentsiaalsuse tagamisele“ ( seletuskirja lisa 5) ; muudetakse KindlTS § 129 lõike 2 volitusnormi sõnastust. Kehtiva sõnastuse kohaselt või b v aldkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada § 123 lõigetes 1 ja 3 nimetatud SFCR aruande auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse usaldusväärsus. Seni ei ole olnud v ajadust osutatud määrus e kehtestamiseks. Kuna SFCR aruande bilansi auditeerimine muutub kindlustusandjatele kohustuslikuks, ei ole volitusnorm sellises sõnastuses enam asjakohane, mistõttu sõnastatakse see ümber, et vajadusel saaks määruses anda täpsemad juhised Solventsus II bilansi auditeerimiseks . Rakendusakti kavandit ei ole koostatud, kuna määruse kehtestamine on võimalus ning aja jooksul selgub , kas täpsemad ju hised auditeerimiseks on vajalikud ja põhjendatud ; nähakse TFS- is ette uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond , mistõttu tuleb muuta Tagati sfondi põhikirja, mis muu hulgas reguleerib osafondi de ingliskeelseid nimetusi ( seletuskirja lisa 4). Sellesse loetellu tuleb lisada ka uue osafondi ingliskeelne nimetus. Seaduse jõustumine Seadus jõustub teatud eranditega 2027. a asta 30. jaanuaril . Jõustumiskuupäev tuleneb Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027 . a ning kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a. Erandid (üldises korras jõustuvad sätted) : FIS § 50 2 lõike 6 volitusnorm i kehtetuks tunnistamine (ei ole enam asjakohane , mistõttu ei ole ka üleminekuperiood vajalik ); k indlustusandja juhtide arvu ja juhtide sobivusnõ uete menetlusnõuded ( KindlTS § 106 lõige 1 1 ja lõi ke 2 punkt 1, § 107 lõiked 1, 4, 4 2 ja 4 3 ) jõustuvad üldises korras , kuna pole seotud direktiivide ülevõtmisega, vaid ette nähtud teiste finantssektori eriseadustega kooskõla tagamiseks (üleminekuperiood pole vajalik) ; õigusabikulude kindlustuse muudatused ( KindlTS § 103 3 , § 105 lõige 1 punkt 2 2 , VÕS § -id 526 –528 , § 531 1 ) jõustuvad üldises korras, kuid muudatused rakenduvad kindlustuslepingute suhtes , mis sõlmitakse alates 2027. aasta 30. jaanuarist ( VÕSRS § 17 3 uus lõige 2 ) ; a uditi muudatused , mis ei ole seotud Solventsus II direktiiviga lisanduva SFCR bilansi auditeerimi sega ( KindlTS § 129 lõiked 1 ja 5–9) jõustusvad samuti üldises korras (üleminekuperiood pole vajalik) ; finantssektori halduskoormuse vähendamise ettepanekud ( KindlTS § 127 lõige 1 , § 235 lõige 3 ) jõustuvad üldises korras (üleminekuperiood ei ole vajalik). Eelnõu kooskõlastamine , huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitat i läbi eelnõude infosüsteemi ( EIS ) kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja F inantsinspektsioonile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Pangale , MTÜ FinanceEstoniale, Eesti Kindlustusseltside Liidule , E esti Liikluskindlustuse Fondile , Eesti Kindlustusmaaklerite Liidule , Eesti Aktuaaride Liidule, Audiitorkogule, Riigikontrollile, Tagatisfondile , Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ja kohtutele. Justiits- ja Digiministeeriumi , Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Finantsinspektsiooni , Audiitorkogu , Eesti Kindlustusseltside Liidu , Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kaubandus -Tööstusko da märkused koos seaduseelnõu väljatöötaja selgitustega on esitatud märkuse tabelis ( seletuskirja lisa 6 ). Riigikohus andis teada, et ei soovi avaldada arvamust eelnõu kohta. Algatab Vabariigi Valitsus ……………… … 20 2 6 (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik EELNÕU märts 202 6 Kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seadus 1 Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1. peatükk PAGEREF _Toc224480951 \h 5 Üldsätted PAGEREF _Toc224480952 \h 5 § 1. Seaduse reguleerimisala PAGEREF _Toc224480953 \h 5 § 2. Seaduse kohaldamisala PAGEREF _Toc224480954 \h 5 § 3. Pädev asutus PAGEREF _Toc224480955 \h 5 § 4. Kriisilahendustegevusega seotud terminid PAGEREF _Toc224480956 \h 6 § 5. Kindlustuse tagamise skeem, rahastu, erakorraline avaliku sektori finantstoetus ja muud terminid PAGEREF _Toc224480957 \h 7 2. peatükk PAGEREF _Toc224480958 \h 7 Kriisiennetus PAGEREF _Toc224480959 \h 7 § 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava PAGEREF _Toc224480960 \h 7 § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded PAGEREF _Toc224480961 \h 8 § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine PAGEREF _Toc224480962 \h 9 § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast PAGEREF _Toc224480963 \h 10 § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava PAGEREF _Toc224480964 \h 10 § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine PAGEREF _Toc224480965 \h 12 § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded PAGEREF _Toc224480966 \h 14 3. peatükk PAGEREF _Toc224480967 \h 14 Kriisilahenduse kavandamine PAGEREF _Toc224480968 \h 14 1. jagu PAGEREF _Toc224480969 \h 14 Kriisilahenduskava PAGEREF _Toc224480970 \h 14 § 13. Kriisilahenduskava koostamine PAGEREF _Toc224480971 \h 14 § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded PAGEREF _Toc224480972 \h 15 § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral PAGEREF _Toc224480973 \h 16 § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele PAGEREF _Toc224480974 \h 17 § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine PAGEREF _Toc224480975 \h 18 § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks PAGEREF _Toc224480976 \h 19 2. jagu PAGEREF _Toc224480977 \h 20 Kriisilahenduskõlblikkus PAGEREF _Toc224480978 \h 20 § 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine PAGEREF _Toc224480979 \h 20 § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus PAGEREF _Toc224480980 \h 21 § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud PAGEREF _Toc224480981 \h 23 § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine PAGEREF _Toc224480982 \h 24 § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises PAGEREF _Toc224480983 \h 25 3. jagu PAGEREF _Toc224480984 \h 26 Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine PAGEREF _Toc224480985 \h 26 § 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine PAGEREF _Toc224480986 \h 26 4. peatükk PAGEREF _Toc224480987 \h 27 Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine PAGEREF _Toc224480988 \h 27 1. jagu PAGEREF _Toc224480989 \h 27 Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted PAGEREF _Toc224480990 \h 27 § 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine PAGEREF _Toc224480991 \h 27 § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused PAGEREF _Toc224480992 \h 27 § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta PAGEREF _Toc224480993 \h 29 § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted PAGEREF _Toc224480994 \h 30 2. jagu PAGEREF _Toc224480995 \h 30 Väärtuse hindamine PAGEREF _Toc224480996 \h 30 § 29. Väärtuse hindamine PAGEREF _Toc224480997 \h 30 § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine PAGEREF _Toc224480998 \h 31 5. peatükk PAGEREF _Toc224480999 \h 32 Kriisilahendusmeetmed PAGEREF _Toc224481000 \h 32 1. jagu PAGEREF _Toc224481001 \h 32 Üldsätted PAGEREF _Toc224481002 \h 32 § 31. Kriisilahendusmeetmed PAGEREF _Toc224481003 \h 32 § 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted PAGEREF _Toc224481004 \h 33 2. jagu PAGEREF _Toc224481005 \h 34 Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine PAGEREF _Toc224481006 \h 34 § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede PAGEREF _Toc224481007 \h 34 3. jagu PAGEREF _Toc224481008 \h 35 Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste eraldamine PAGEREF _Toc224481009 \h 35 § 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted PAGEREF _Toc224481010 \h 35 § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede PAGEREF _Toc224481011 \h 36 § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede PAGEREF _Toc224481012 \h 37 § 37. Sildkindlustusandja PAGEREF _Toc224481013 \h 38 § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine PAGEREF _Toc224481014 \h 39 § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine PAGEREF _Toc224481015 \h 40 § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide võõrandamisele PAGEREF _Toc224481016 \h 40 4. jagu PAGEREF _Toc224481017 \h 41 Allahindamis- või konverteerimismeede PAGEREF _Toc224481018 \h 41 § 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus PAGEREF _Toc224481019 \h 41 § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju omandiõiguse instrumendi omajale PAGEREF _Toc224481020 \h 43 § 43. Konverteerimismäär PAGEREF _Toc224481021 \h 43 § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused PAGEREF _Toc224481022 \h 44 § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg PAGEREF _Toc224481023 \h 45 § 46. Tuletisinstrumendist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine PAGEREF _Toc224481024 \h 45 § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine PAGEREF _Toc224481025 \h 46 6. peatükk PAGEREF _Toc224481026 \h 46 Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine PAGEREF _Toc224481027 \h 46 1. jagu PAGEREF _Toc224481028 \h 46 Kriisilahendusõigused PAGEREF _Toc224481029 \h 46 § 48. Kriisilahendusõigused PAGEREF _Toc224481030 \h 46 § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine PAGEREF _Toc224481031 \h 48 § 50. Õigus määrata erihaldur PAGEREF _Toc224481032 \h 49 § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine PAGEREF _Toc224481033 \h 49 § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused PAGEREF _Toc224481034 \h 50 § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine PAGEREF _Toc224481035 \h 51 § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine PAGEREF _Toc224481036 \h 52 § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine PAGEREF _Toc224481037 \h 52 § 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine PAGEREF _Toc224481038 \h 52 § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses PAGEREF _Toc224481039 \h 53 § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine PAGEREF _Toc224481040 \h 54 § 59. Muude kriisilahendusõiguste kasutamine PAGEREF _Toc224481041 \h 54 2. jagu PAGEREF _Toc224481042 \h 54 Õiguse kohaldamine PAGEREF _Toc224481043 \h 54 § 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine PAGEREF _Toc224481044 \h 54 7. peatükk PAGEREF _Toc224481045 \h 55 Õiguskaitsemeetmed PAGEREF _Toc224481046 \h 55 § 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral PAGEREF _Toc224481047 \h 55 § 62. Omandiõiguse instrumendi omajate ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine PAGEREF _Toc224481048 \h 56 § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed PAGEREF _Toc224481049 \h 56 § 64. Kaebuse menetlemine PAGEREF _Toc224481050 \h 58 8. peatükk PAGEREF _Toc224481051 \h 59 Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded PAGEREF _Toc224481052 \h 59 § 65. Teavitamisnõuded PAGEREF _Toc224481053 \h 59 § 66. Avaldamisnõuded PAGEREF _Toc224481054 \h 60 § 67. Konfidentsiaalsusnõuded PAGEREF _Toc224481055 \h 60 9. peatükk PAGEREF _Toc224481056 \h 62 Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus PAGEREF _Toc224481057 \h 62 1. jagu PAGEREF _Toc224481058 \h 62 Kriisilahenduskolleegium PAGEREF _Toc224481059 \h 62 § 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded PAGEREF _Toc224481060 \h 62 § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium PAGEREF _Toc224481061 \h 64 2. jagu PAGEREF _Toc224481062 \h 64 Otsuse tegemine ja teabevahetus PAGEREF _Toc224481063 \h 64 § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine PAGEREF _Toc224481064 \h 64 § 71. Teabevahetusnõuded PAGEREF _Toc224481065 \h 65 3. jagu PAGEREF _Toc224481066 \h 65 Piiriülene kriisilahendus PAGEREF _Toc224481067 \h 65 § 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral PAGEREF _Toc224481068 \h 65 § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral PAGEREF _Toc224481069 \h 67 4. jagu PAGEREF _Toc224481070 \h 68 Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus PAGEREF _Toc224481071 \h 68 § 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja kriisilahendusmenetluse alusel tehtud otsuste täitmine PAGEREF _Toc224481072 \h 68 § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle menetluse alusel tehtud otsuste täitmisest PAGEREF _Toc224481073 \h 69 § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus PAGEREF _Toc224481074 \h 70 § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega PAGEREF _Toc224481075 \h 70 § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele PAGEREF _Toc224481076 \h 71 10. peatükk PAGEREF _Toc224481077 \h 71 Haldussund ja vastutus PAGEREF _Toc224481078 \h 71 1. jagu PAGEREF _Toc224481079 \h 71 Haldussund PAGEREF _Toc224481080 \h 71 § 79. Ettekirjutus PAGEREF _Toc224481081 \h 71 § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär PAGEREF _Toc224481082 \h 71 2. jagu PAGEREF _Toc224481083 \h 72 Vastutus PAGEREF _Toc224481084 \h 72 § 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine PAGEREF _Toc224481085 \h 72 § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine PAGEREF _Toc224481086 \h 72 § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse täitmata jätmine PAGEREF _Toc224481087 \h 72 § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive PAGEREF _Toc224481088 \h 73 § 85. Menetlus PAGEREF _Toc224481089 \h 73 11. peatükk PAGEREF _Toc224481090 \h 73 Rakendussätted PAGEREF _Toc224481091 \h 73 1. jagu PAGEREF _Toc224481092 \h 73 Muudatused kehtivates seadustes PAGEREF _Toc224481093 \h 73 § 86. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481094 \h 73 § 87. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481095 \h 80 § 88. Kindlustustegevuse seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481096 \h 81 § 89. Liikluskindlustuse seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481097 \h 133 § 90. Raamatupidamise seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481098 \h 134 § 91. Tagatisfondi seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481099 \h 134 § 92. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine PAGEREF _Toc224481100 \h 137 § 93. Võlaõigusseaduse muutmine PAGEREF _Toc224481101 \h 138 § 94. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481102 \h 139 § 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine PAGEREF _Toc224481103 \h 139 § 96. Äriseadustiku muutmine PAGEREF _Toc224481104 \h 139 § 97. Seaduse jõustumine PAGEREF _Toc224481105 \h 139 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja lahendust. (2) Kriisiennetuse eesmärk on taastada kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisund selle olulise halvenemise korral. (3) Kriisilahenduse eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ning kahjustatud ja muude õigustatud isikute kollektiivseid huve, säilitada finantsstabiilsus, tagada, et jätkatakse kriitiliste funktsioonide täitmisega, ning kaitsta avaliku sektori vahendeid. (4) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetluse le suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. § 2. Seaduse kohaldamisala (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud kindlustusandja ja edasikindlustusandja (edaspidi kindlustusandja ), käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muu kriisilahenduse subjekti ning käesoleva seaduse §-des 74–78 sätestatud tingimustele vastava kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes. (2) Muu d kriisilahenduse subjekt id on kindlustusgruppi kuuluv emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja. (3) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 kohaldatakse ka olulise teenuseosutaja suhtes, kui kriisilahendus algatatakse sellise kindlustusandja suhtes, kellele oluline teenuseosutaja teenust osutab. § 3. Pädev asutus (1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on Finantsinspektsioon finantsjärelevalve ülesannetes. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on Finantsinspektsiooni seaduse §-s 5 1 sätestatud Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise üksus kriisilahendusülesannetes. (3) Kriisilahendusasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid määrus i (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025), artikli 3 kohaselt määratud lepinguriigi ametiasutus, sealhulgas Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus. (4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus asub kindlustustegevuse seaduse § 241 kohaselt määratud kindlustusgrupi järelevalve teostaja. (5) Kolmanda riigi ametiasutus on kolmanda riigi asutus, kes on pädev täitma käesolevas seaduses sätestatud finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesannetega võrreldavaid ülesandeid. § 4. Kriisilahendustegevus ega seotud terminid (1) Kriisilahendus tegevus on järgmine tegevus: 1) otsuse tegemine kriisilahenduse algatamise kohta käesoleva seaduse § 26 alusel; 2) käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamine; 3) ühe või mitme käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kriisilahendusõiguse kasutamine. (2) Kriisilahendus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamine käesoleva seaduse § 25 lõikes 1 nimetatud ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks. ( 3 ) Kriisiennetusmeede on käesoleva seaduse § 9 lõigetes 5 ja 6 ning kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 2 ja §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse õiguste kasutamine, samuti käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse õiguste kasutamine. ( 4 ) Kriisiohjemeede on kriisilahendustegevuse elluviimine rakenda mine ning käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihalduri ja § 59 lõikes 1 nimetatud muu isiku määramine. ( 5 ) Kindlustusgrupi kriisilahendus on: 1) kriisilahendusmeetme rakendamine emaettevõtja või kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja tasandil või 2) kriisilahendusasutuste tegevuse koordineerimine kindlustusgruppi kuuluvate juriidiliste isikute (edaspidi kindlustusgrupi ettevõtja ) suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral. ( 6 ) Kriisilahenduses olev ettevõtja on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kelle suhtes on algatatud kriisilahendus. (7) Omandiõiguse instrument on aktsia, osa ja muu omandiõigust tõendav instrument või selline instrument, mis on aktsiaks, osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks konverteeritav või mis annab õiguse neid omandada, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus omandiõiguse instrumendis. (8) Omandiõiguse instrumendi omaja on isik, kes omab ettevõtjas omandiõiguse instrumenti . ( 9 ) Võlainstrument on võlakiri või muu võõrandatav võlainstrument või selline instrument, mille alusel tekib võlakohustus või tunnistatakse selle olemasolu või mis annab õiguse võlainstrument omandada. (1 0 ) Vastuvõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele antakse üle kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, vara või kohustised või nende mis tahes kombinatsioon. (1 1 ) Asjakohane kapitaliinstrument on kindlustustegevuse seaduse § 57 kohaselt esimese, teise ja kolmanda taseme omavahendiks liigitatud omavahendiinstrument. (1 2 ) Kõlblikud kohustised on sellised kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei liigitu kindlustusandja ning ega muu kriisilahenduse subjekti esimese, teise ja ega kolmanda taseme omavahendiinstrumendiks ning mida ei ole jäetud välja käesoleva seaduse § 41 lõigete 6–8 kohaselt allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast. (1 3 ) Mõjutatud võlausaldaja on isik, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks. § 5. Kindlustuse tagamise skeem, rahastu, erakorraline avaliku sektori erakorraline finantstoetus ja m uud terminid (1) Kindlustuse tagamise skeem on lepinguriigi ametlikult tunnustatud ning kindlustusandjate või -võtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kindlustuslepingust tulenevate nõuete hüvitamine osaliselt või täies ulatuses kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele või millega tagatakse kindlustuslepingute jätkumine juhul, kui kindlustusandja ei ole või tulevikus tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. ( 2 ) Rahastu on Tagatisfondi seaduses sätestatud kindlustusandjate kriisilahenduse osafond , mille vahendeid kasutatakse kooskõlas samas seaduses ja käesolevas seaduses, sealhulgas käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud põhimõtetega. ( 3 ) Erakorraline a A valiku sektori e rakorraline finantstoetus käesoleva seaduse tähenduses on riigiabi andmine kindlustusandjale või muule kriisilahenduse subjektile või sellise ettevõtjaga samasse kindlustusgruppi kuuluvale isikule vastavalt Euroopa Liidu (edaspidi liit ) toimimise lepingu artikli 107 lõikele 1, või mõnes muus vormis riigieelarveliste vahendite arvelt osutatav finantsabi eesmärgiga säilitada või taastada kindlustusandja või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus. ( 4 ) Käesolevas seaduses kasutatakse muid termineid kindlustustegevuse seaduse ja Finantsinspektsiooni seaduse tähenduses, kui käesolevas t seaduses t ei ole sätestatud tulene teisiti. 2. peatükk Kriisiennetus § 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava (1) Ennetava f F inantsseisundi taastamise e nnetava kava koostavad ja esitavad Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele läbivaatamiseks järgmised kindlustusandjad: 1) elukindlustusandja d , kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti elukindlustusturust, võttes turuosa määramise korra l arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga; 2) kahjukindlustusandja d , kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti kahjukindlustusturust, võttes turuosa määramise korra l arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete kogusummad; 3) kindlustusandja d , kelle kohta koostab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud kriisilahenduskava. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustusandjad määrab kindlaks Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, võttes arvesse kindlustusandja suuruse, ärimudeli, riskiprofiili, seotuse ja asendatavuse, tema olulisuse teise lepinguriigi majandusele, kus kindlustusandja tegutseb, ning kindlustusandja piiriülese tegevuse, eelkõige olulise piiriülese tegevuse. (3) Ennetavat f F inantsseisundi taastamise e nnetavat kava ei pea koostama: 1) kindlustusandja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava käesoleva seaduse § 10 lõike 1 kohaselt; 2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 ei ole sätestatud teisiti. (4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võib nõuda väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist, kui tema hinnangul kätkeb kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse turuosade arvutamise korra l arvesse sama lõike punktis 3 nimetatud kindlustusandjad ning käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad. § 7. Ennetavale f F inantsseisundi taastamise e nnetavale kavale esitatavad nõuded (1) Ennetava f F inantsseisundi taastamise e nnetava kava koostamine, ajakohastamine ja rakendamine on osa kindlustusandja juhtimissüsteemist ning see sisaldab meetmeid kindlustusandja finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud. (2) Ennetav f F inantsseisundi taastamise e nnetav kava sisaldab järgmist teavet: 1) ülevaade kava põhielementidest, sealhulgas ülevaade viimases se kav asse tehtud olulistest muudatustest; 2) kindlustusandja või kindlustusgrupi kirjeldus, sealhulgas ülevaade olulistest muudatustest, mis on neis toimunud pärast viimase kava esitamist; 3) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raamistik; 4) kava koostamise, ajakohastamise ja rakendamise kirjeldus; 5) parendusmeetmete valik; 6) kommunikatsioonistrateegia; 7) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, kui see on esitatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele viimase kümne aasta jooksul, ja ülevaade rakendatud meetmetest omavahendite suuruse taastamiseks ning solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks. (3) Kindlustusandja kehtestab kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles määratakse kindlaks, mis ajal tuleb kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada . (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajad võivad sisaldada kriteeriume, mis on muu hulgas seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turu- ja makromajanduslike tingimuste ning tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad sisaldavad vähemalt ühte kriteeriumi juhuks, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla solventsuskapitalinõude. (5) Kindlustusandja kehtestab korra näitajate raamistiku korrapäraseks ülevaatamiseks ja rakendab seda. (6) Kindlustusandja hindab ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava usaldusväärsust ja rakendatavust, eelkõige seoses näitajate raamistiku ning rakendatavate meetmetega, samuti eri raskusastmega makromajanduslike ja finantsraskustega analüüsitud stsenaariumide puhul, mis on kindlustusandja konkreetset olukorda arvestades asjakohased . Need stsenaariumid näevad muu hulgas ette kogu süsteemi hõlmavaid sündmusi ning kindlustusandja spetsiifilisi stressiolukordi, mis võivad mõjutada oluliselt kindlustusandja vara ja kohustusi, ning selliste stressiolukordade kombinatsiooni. (7) Ennetavas f F inantsseisundi taastamise e nnetavas kavas ei või finantsseisundi säilitamiseks või taastamiseks ette näha erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist. (8) Ennetava f F inantsseisundi taastamise e nnetava t kava hindab ja selle kiidab heaks enne selle esitamist Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamist heaks kindlustusandja juhatus. (9) Kindlustusandja ajakohastab ennetavat finantsseisundi taastamise ennetavat kava vähemalt iga kahe aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusandja õigusliku vormi või organisatsioonilise ülesehituse muutmist, samuti pärast sellist majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju kava kasutamise tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse see läbi vaadata. (10) Tütarettevõtjast kindlustusandja võib asjakohasel juhul ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamise korra l arvesse võtta kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava t kava, mille on koostanud kolmanda riigi kindlustusandja või selline kolmanda riigi emaettevõtja, kelle tütarettevõtja kindlustusandja on. (11) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust viivitamata, kui ta rakendab ennetavas finantsseisundi taastamise ennetavas kavas esitatud parendusmeedet või ei rakenda seda, kuigi ta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajate kohaselt peaks ta seda tegema. § 8. Ennetava finantsseisundi F inantsseisundi taastamise e nnetava kava hindamine ja menetl emine (1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab üheksa kuu jooksul ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava saamisest arvates selle vastavust käesoleva seaduse § 7 nõuetele ja järgmistele tingimustele: 1) kui tõenäoline on , et kavas ette nähtud meetmete rakendamise korral säilib või taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku jooksul; 2) kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik rakendada kiiresti ja tõhusalt ka majanduslikus või finantsilises stressiolukorras, vältides võimaluste piires olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumi de korral, mille ga kaasneks puhu l rakendaks id ennetavate finantsseisundi taastamise ennetava id kava sid de sama l a jal egne rakendamine ka teis ed te kindlustusandja d te poolt . (2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kindlustusandjate ennetavad finantsseisundi taastamise ennetavad kavad. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus analüüsib võimaluse korral kavas esitatud tegevusi, et määrata kindlaks nende negatiivne mõju kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kava kohta oma järeldustel põhinevad soovitused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. (4) Kui kindlustusandja tegutseb tegeleb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni seaduse § 47 12 tähenduses, esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele tema taotluse korral kindlustusandja ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava. (5) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele soovituse, kuna kavas esitatud meetmete rakendamisel avaldub võimalik negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust oma otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsjärelevalveüksus põhjendab oma otsust. § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise ennetavast kavast (1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tuvastab ennetavas finantsseisundi taastamise ennetavas kavas olulisi puudusi või leiab, et kava rakendamine ei oleks piisavalt tulemuslik, tea vi tab ta kindlustusandja le t oma arvamuse st ning nõuab muudetud kava esitamist kahe kuu jooksul teate kättesaamisest arvates. Kindlustusandja näitab parandatud kavas , kuidas on tuvastatud puudus ed või takistus ed kõrvaldatud. (2) Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuet muuta kava annab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kindlustusandjale võimaluse esitada oma arvamus puuduste ja takistuste kõrvaldamise kohta. (3) Kindlustusandja taotluse korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ühe kuu võrra. (4) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole uuesti esitatud kavas puudus te ja takistus te kõrvaldamise ga piisava hool i kusega tegeletud , võib ta kindlustusandjalt nõuda, et viiman e teeks kavas konkreetsed muudatused. (5) Kui kindlustusandja ei esita muudetud kava käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 ette nähtud aja jooksul või kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus leiab, et tema esialgses arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi ei ole muudetud kavast kõrvaldatud ning neid ei ole võimalik sealt kõrvaldada konkreetseid muudatusi tehes, nõuab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvalda da maks kavas esinevad puudused või selle rakendamise korra l tekkida võivad takistused. (6) Kui kindlustusandja ei määra kindlaks võimalikke muudatusi oma majandustegevuses käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse määratud tähtaja jooksul või kui viimase hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad puuduste ja takistuste kõrvaldamiseks, võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve üksus teha kindlustusandjale ettekirjutuse, millega ta nõuab, et kindlustusandja võtaks kasutusele meetmed, mida finantsjärelevalveüksus peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele . § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava ( 1 ) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt kogu grupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist ja esitamist. ( 2 ) Kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja on kindlustustegevuse seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja ja kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalvet. ( 3 ) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava sisaldab parendusmeetmeid, mida tuleb rakendada juhtival ettevõtjal ja üksikutel tütarettevõtjatel, et taastada oma finantsseisund, kui see on oluliselt halvenenud. ( 4 ) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve üksus võtab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise kohta otsuse tegemise korra l aluseks käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes 2 või § 6 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatud tingimused. ( 5 ) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava sisaldab järgmist teavet: 1) parendusmeetmed, mille rakendamise korral saavutatakse kogu kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja stabiliseerumine, kui kindlustusgrupp või kindlustusandja on stressiolukorras ega saa tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või seda kõrvaldada ning taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit; 2) proportsionaalsuse kirjeldus meetmed , mi lle kindlustusgrup p i ja selle ettevõtja d te seas võtavad kasutusele võetavate proportsionaalsuse meetmete koordineerituse ja sidususe tagamise ks kohta . ( 6 ) Kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise ennetavas kavas määratakse kindlaks, kas kindlustusgrupisiseste parendusmeetmete rakendamisel, sealhulgas üksikute ettevõtjate kava rakendamisel , võib esineda takistusi ja kas kindlustusgrupisisese omavahendite kiire ülekandmise, kohustuste täitmise või vara tagastamise korral võib esineda olulisi praktilisi või õiguslikke takistusi. ( 7 ) Juhtiv emaettevõtja lähtub kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava ja iga tütarettevõtjast kindlustusandja kava koostamisel, ajakohastamisel ning näitajate ülevaatamise korra kehtestamisel käesoleva seaduse § 7 lõigetest 2–7 ja 9. ( 8 ) K ui k indlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetav kava puudu b, mise korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõuda kava esitamist tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, kohaldades käesoleva seaduse § -s 7 sätestatud nõudeid. ( 9 ) Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või Eesti emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtja on Eestis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja. (1 0 ) Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või liidu emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtja on Eestis või teises lepinguriigis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti ega teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja. ( 11 ) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise ennetavas kavas võetud piisavalt arvesse Eesti seisukohast olulist ettevõtjat, arvestades sealjuures kohustusi, mis on teistel temaga võrreldavatel Eesti ettevõtjatel, võib Finantsinspektsioon põhjendatult taotleda kindlustusgrupi järelevalve teostajalt, et viimane nõuaks kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt kindlustusvaldusettevõtjalt kava ülevaatamist ja uuesti esitamist, arvestades Finantsinspektsiooni esitatud tähelepanekutega. ( 1 2 ) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt uuesti esitatud kavas piisavalt arvesse võetud tema esitatud tähelepanekuid, võib ta nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt, segafinantsvaldusettevõtjalt ning Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt ja segafinantsvaldusettevõtjalt ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist ja esitamist. ( 13 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 2 sätestatud juhul esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendatud arvamuse oma hinnangu kohta ning edastab talle ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava. ( 14 ) Enne kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava esitamist kindlustusgrupi järelevalve teostajale või käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 12 kohaselt Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele , peab seda hindama ja selle heaks kiitma kava koostanud ettevõtja juhatus. § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava menetlemine (1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid järgides kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava järgmistele asutustele: 1) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus; 2) Finantsinspektsiooni seaduse § 47 6 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning lõikes 4 nimetatud järelevalveasutus (edaspidi järelevalvekolleegiumi asutused ); 3) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus; 4) tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus; 5) asjaomane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 40 nimetatud pädev asutus, kui kindlustusgrupp on krediidiasutuste seaduse § 110 1 lõikes 2 defineeritud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat ) või selle osa. (2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab pärast konsulteerimist järelevalvekolleegiumi asutustega kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava vastavust käesoleva seaduse § -s 10 sätestatud nõuetele ja tingimustele, lähtudes käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 8 sätestatust, sealhulgas sama paragrahvi selle lõikes 1 sätestatud tähtajast, ning võttes arvesse rakendatavate parendusmeetmete võimalikku mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele kõikides lepinguriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. (3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb kindlustusgrupi järelevalve teostajana kõik endast oleneva, et jõuda järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele järgmistes asjaoludes nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase kava edastamisest arvates järgmistes asjaoludes : 1) kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava läbivaatamine ja hindamine; 2) ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava nõudmine tütarettevõtjast kindlustusandjalt käesoleva seaduse § 10 lõike 8 või 1 2 alusel; 3) käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete kohaldamine. (4) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on edastanud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava, teeb ta kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja teiste järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud asjaoludes samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul. (5) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tähtaja jooksul, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus: 1) kindlustusgrupi järelevalve teostajana, kui on vaja kava läbi vaadata ja hinnata käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1 alusel või kui on vaja lõplikult emaettevõtjalt nõuda käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist; 2) tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutusena, kui on vaja tütarettevõtjast kindlustusandjalt nõuda ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist või käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning vastuväited , mis on esitatud lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi asjasse puutuvaid lepinguriigi finantsjärelevalveasutusi. (7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning vastuväited . (8) Asjasse puutuvad need finantsjärelevalveasutused, kes ei ole vastu otsusele , millega tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutus nõuab ennetava finantsseisundi ennetava kava koostamist , võivad jõuda ühisotsusele sellise kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava kohta , mis puudutab nende järelevalve all olevaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. (9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel on Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artiklile 19. (10) Kui ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, ootab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ära tema otsuse ning teeb sellega kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 5 kohase lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega . (11) Kui tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui see tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole. (12) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5. (13) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse otsust või asjakohasel juhul lepinguriigi asjasse puutuva finantsjärelevalveasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kohaldab seda. § 12. Ennetava f F inantsseisundi taastamise ennetava kava lihtsustatud nõuded (1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus määrab kindlustusandjad, kelle suhtes kohaldatakse ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava lihtsustatud nõudeid. Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta kindlustusgrupid, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava lihtsustatud nõudeid. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamise korra l hindab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, milline oleks kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, võttes arvesse järgmised järgmis i asjaolu si d: 1) kindlustusandja majandustegevuse iseloom; 2) kindlustusandja õiguslik vorm ja aktsionäride või osanike struktuur; 3) kindlustusandja suurus ja keerukus, tema tegevuse ulatus ning riskiprofiil; 4) kindlustusandja seotus teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt; 5) hinnang selle kohta, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele, kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt. (3) Lihtsustatud nõuded hõlmavad käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kava sisu ja detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse vähendamist. 3. peatükk Kriisilahenduse kavandamine 1. jagu Kriisilahenduskava § 13. Kriisilahenduskava koostamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kriisilahenduskava vähemalt järgmiste kindlustusandjate kohta: 1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti elukindlustusturust, kui võtt a es turuosa määramise korra l arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga; 2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti kahjukindlustusturust, kui võtt a es turuosa määramise korra l arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete kogusummad. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandjate määramise korra l hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, milliste kindlustusandjate makseraskuste korral on tõenäolisem, et kriisilahendus on käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel avaliku huvi seisukohast vajalik, või kas kindlustusandja täidab kriitilist funktsiooni. (3) Kriitiline funktsioon on kindlustusandja kolmandatele isikutele osutatav teenus ning või temaga tehtav muu d tegevus ed ja või toiming kolmandatele isikutele , mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või mõistlike kulude abil ga asendada ning mille seiskumine võib avaldada negatiivset mõju Eesti või teise lepinguriigi finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, sealhulgas mõju tõttu suurele hulgale kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele heaolule või süsteemse häire või üldise usalduse kaotuse tõttu kindlustusturu vastu. ( 4 ) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähemalt arvesse vähemalt kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust ning kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, samuti tema piiriülest tegevust. ( 5 ) Kriisilahenduskava ei pea koostama järgmiste kindlustusandjate kohta: 1) kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kui sellele kindlustusgrupile koostatakse kindlustusgrupi kriisilahenduskava käesoleva seaduse § 16 kohaselt; 2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul kätkeb selle kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil. ( 6 ) Kui kindlustusgrupi kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selle koostada tütarettevõtjast kindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, sealjuures Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, järgides käesoleva seaduse § -s 14 sätestatud nõudeid. ( 7 ) Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tema tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostades arvesse võtta kolmanda riigi kriisilahendusstrateegia , millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on selline kriisilahendusstrateegia usaldusväärne ja rakendatav, võib ta kindlustusandja kriisilahenduskavas kajastada seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi seoses Eesti tütarettevõtjaga, ohustamata kriisilahenduseesmärkide saavutamist. ( 8 ) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud turuosade arvutamise korra l võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 nimetatud kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad. § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded (1) Kriisilahenduskavas esitatakse võimalused, kuidas rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kasutada kriisilahendus - õigusi , kui kriisilahenduse algatamise tingimused on käesoleva seaduse § 26 kohaselt täidetud. (2) Kriisilahenduskava sisaldab järgmist teavet, mida on asjakohasel juhul võimalik esitada kvantitatiivselt: 1) kokkuvõte kava põhielementidest; 2) ülevaade kindlustusandjas toimunud olulistest muudatustest pärast kriisilahendusega seotud viimase teabe esitamist; 3) kirjeldus võimaluste kohta, kuidas eraldada kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid õiguslikult ning majanduslikult teistest kindlustusa ndja tegevustest , et tagada kindlustusandja tegevuse jätkumine maksejõuetuse korral; 4) ülevaade eeldatavasti tagatiseks kvalifitseeruvast varast; 5) kriisilahenduskava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava; 6) käesoleva seaduse § 19 kohaselt tehtud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise kirjeldus, sealhulgas üksikasjalik kirjeldus likvideerimise teostatavuse kohta pankrotimenetluses ja usaldusväärsuse hindamise kohta ning hindamisel kindlaks tehtud selliste meetmete kirjeldus, mis aitavad kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud; 7) kriisilahendamise rahastamise võimaluste selgitus eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori erakorralist finantstoetust ega kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme; 8) üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahend us strateegiatest, mida saab võimalike erinevate stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad; 9) ülevaade olulistest vastastikustest sõltuvustest; 10) analüüs selle kohta, millist mõju avaldab kava kindlustusandja töötajatele, sealhulgas hinnang sellega seotud võimalike kulude kohta; 11) kriisilahendusmenetluse jooksul töötajatega konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus, mis näeb vajaduse korral ette kindlustusandja töötajate usaldusisikuga konsulteerimise; 12) meedia ja avalikkusega suhtlemise plaan; 13) kindlustusandja toimepidevuse tagamiseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide kirjeldus; 14) olemasolu korral kindlustusandja arvamus kriisilahenduskava kohta. ( 3 ) P õhiäriliin on kindlustusteenus ja sellega seotud teenus, mis annab kindlustusandjale või kindlustusgrupile, kuhu kindlustusandja kuulub, olulist tulu ja kasumit või kujundab olulises ulatuses ettevõtja väärtust. ( 4 ) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18 alusel vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks. ( 5 ) Kui täpsustatakse kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikut ning koostatakse kriisilahenduskava, võetaks e koostamise korral a rvesse asjakohaseid kriisilahendusstsenaariume, sealhulgas asjaolu, et makseraskus võib puudutada üksnes konkreetset kindlustusandjat või et sellega võib kaasneda laiem finantsiline ebastabiilsus, või asjaolu, et see makseraskus võib mõjutada finantssüsteemi tervikuna. ( 6 ) Kriisilahenduskavas ei eeldata erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist lisaks kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusele. ( 7 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduskava põhielementide kokkuvõtte teatavaks kindlustusandjale. ( 8 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab kriisilahenduskava vähemalt iga kahe aasta järel ja iga kord pärast kindlustusandja õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning tema majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib mõjutada kava tulemuslikkust või luua vajaduse see läbi vaadata, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata. ( 9 ) Kindlustusandja ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust igast asjaolust, mis võib olla põhjus, et kava läbi vaadata või seda ajakohastada. ( 10 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kava ja selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele. § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korra l (1) Kui kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni seaduse § 47 12 tähenduses, edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlustusandja kriisilahenduskava kavandi. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostööd teise lepinguriigi kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutusega. Koostöös hinnatakse kriisilahenduskavasid ja antakse nende kohta soovitusi, kui kavas sisalduvate meetmete rakendamise korral võib esineda negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele lepinguriigis, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega. (3) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus või kriisilahendusasutus esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele soovituse rakendada kavas sisalduvaid meetmeid, mis võivad avaldada negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust või kriisilahendusasutust oma otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab oma otsust. (4) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei võta arvesse Finantsinspektsiooni järelevalveüksus e või kriisilahendusüksuse soovitust, võib ta pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c. § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena õigus koostada kindlustusgrupi kriisilahenduskava sellise kindlustusgrupi kohta, kes kuulub käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1 , 2 ja 4 sätestatud tingimuste alusel kriisilahenduse kavandamis e kohaldamis u latusse . (2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskavas: 1) määratakse kindlaks iga ettevõtja suhtes elluviidavad rakendat avad kriisilahendustegevused, kui need on vajalikud, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine; 2) analüüsitakse, millises ulatuses rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kuidas kasutada kriisilahendusõigusi koordineeritult, ning tuvastatakse koordineeritud kriisilahendust piiravad asjaolud; 3) määratakse kindlaks kolmandate riikide asutustega tehtava koostöö ja koordineerimise kord, kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmanda riigi üksused, ning tagajärjed liidus elluviidavale kriisilahendusele; 4) määratakse kindlaks meetmed kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, sealhulgas grupi teatavate funktsioonide või tegevusalade õiguslikuks ja majanduslikuks eraldamiseks, võttes arvesse grupisisesed vastastikused sõltuvused ; 5) esitatakse ülevaade kindlustusgrupi kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest, sealhulgas siis, kui on vaja kasutada kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme ja nähakse ette põhimõtted rahastamisvastutuse jagamiseks lepinguriikide rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori erakorralist finantstoetust; 6) esitatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud teave. (3) Lõplik emaettevõtja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18 alusel teabe enda ja nõutud ulatuses iga kindlustusgrupi ettevõtja kohta, sealhulgas muu kriisilahenduse subjekti kohta. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele, kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele kriisilahendusasutustele ja järelevalvekolleegiumi asutustele käesoleva paragrahvi lõike 3 kohase teabe, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab ja haldab kriisilahenduskava koostöös kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, konsulteerides järelevalvekolleegiumi asutustega. (6) Kriisilahenduskava koostamisse ja haldamisse võib kaasata sellise kolmanda riigi kriisilahendusasutuse, kus tegutseb kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või oluline filiaal komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.01.2015, lk 1–797), artikli 354 lõike 1 tähenduses, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid. (7) Kriisilahenduskava vaadatakse läbi ja vajaduse korral seda ajakohastatakse vähemalt iga kahe aasta järel ja ning vähemalt iga kord pärast kindlustusgrupi ning ja kindlustusgrupi ettevõtja õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ja ning pärast selle majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või siis, kui muutub saa b prognoositavaks prognoosi da kindlustusgrupi finantsseisundi oluli st ne muutus t , mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata. (8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kindlustusgrupi kriisilahenduskava ja selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele ning käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud asutusele või asutustele , kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest. § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine (1) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning tütarettevõtjast kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti asukohariigi kriisilahendusasustused peavad jõudma ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmises. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmise s nelja kuu jooksul käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud teabe edastamisest või saamisest arvates. (3) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus: 1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena kindlustusgrupi kriisilahenduskava kohta; 2) Eesti kriisilahendusasutusena tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja kriisilahenduskava koostamise kohta. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud otsus peab olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuste seisukohad ning vastuväited , mis on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutusi. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahenduskolleegiumi liikmeid käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud otsusest. See on põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning vastuväited . Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ajakohastab koostatud kava selle otsuse alusel. (6) Asjasse puutuvad need kriisilahendusasutused , kes ei ole vastu tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahen dusasutuse kriisilahenduskava koostamise otsusele , võivad jõuda ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ulatuses, mis puudutab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. (7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19. (8) Kui mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutus on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, oodatakse ära tema otsus, misjärel teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega. (9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole. (10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3. (11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda. (12) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust, et ühisotsus avaldab mõju tema lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa eelarvelisi kohustusi, algatab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena selle grupi kriisilahenduskava ümberhindamise. § 18. Teave k K riisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks vajalik t eave (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks vajaliku teabe esitamist. (2) Teave esitatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele otse või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse kaudu, sealjuures, kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus või kindlustusgrupi järelevalve teostaja. (3) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korra l teevad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus koostööd, et teha kindlaks, kas kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks vajalik teave on juba Finantsinspektsiooni järelevalveüksusel olemas. Kui teave on olemas, edastab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus selle Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele enne, kui kriisilahendusüksus küsib seda otse kindlustusandjalt. 2. jagu Kriisilahenduskõlblikkus § 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kindlustusgruppi mitte kuuluva kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad. (2) Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ning ja teostatav kindlustustegevuse seaduses ja ning pankrotiseaduses sätestatud korras või kui kindlustusandja suhtes on võimalik saab ellu viia kriisilahendus t , rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi. ( 3 ) Tavaline maksejõuetusmenetlus on vara realiseerimine (edaspidi likvideerimine ) pankrotimenetluses või maksejõuetusmenetlus teise lepinguriigi õiguse alusel võlgniku kõigi võlakohustuste suhtes, mille käigus tema vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja määratakse likvideerija või haldur. ( 4 ) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide kriisilahendusasutused (edaspidi asjasse puutuvad kriisilahendusasutused ) hindavad pärast konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad. ( 5 ) Kindlustusgrupp on kriisilahenduskõlblik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ning ja teostatav õigusaktides sätestatud korras või kui kindlustusgrupi suhtes on võimalik saab ellu viia kriisilahendust, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab grupist õigel ajal eraldada, või kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid. ( 6 ) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul võib kriisilahendustegevus olla avalikes huvides vajalik, kuna likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgmisi järjestikusi tegevusi: 1) valib eelistatud kriisilahendusmeetmed ja -õigused, mis on asjakohased kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades kindlustusandja või asjakohasel juhul kindlustusgrupi struktuuri ja ärimudeliga; 2) hindab valitud kriisilahendusmeetme rakendatavust kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks ja määrab kindlaks võimalikud takistused kriisilahenduse elluviimise l ; 3) hindab valitud kriisilahendusmeetmete ja -õiguste usaldusväärsust, arvestades kriisilahenduse võimaliku mõjuga Eesti ja teiste lepinguriikide või liidu finantssüsteemile või reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsega, et tagada kindlustusandja või kindlustusgrupi kriitiliste funktsioonide täitmise jätkumine. ( 7 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust tema kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. ( 8 ) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, hindab ta kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud ühisotsusele jõudmise käigus hinnatakse ka kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust, sealhulgas jõutakse ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud hinnangus ja tegevustes. ( 9 ) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 4 kohase l hindamise korra l analüüsib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähemalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse ulatust. ( 10 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kindlustusandjalt nõuda kogu kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks vajaliku teabe esitamist. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, võib ta kindlustusgrupi ettevõtjatelt nõuda sama teavet. § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus (1) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korra l analüüsib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, sealhulgas, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, järgmisi asjaolusid: 1) kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse järjepidevus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2; 2) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud vajalikud protsessid ja korra, et säilitada enne kriisilahendust, selle ajal ja pärast seda juurdepääs finantsturgude infrastruktuuridele taristut ele , makse- ja arveldusteenustele ning vara hoidmise teenustele; 3) eraldatavus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3; 4) kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4; 5) likviidsus ja rahastamine kriisilahenduse ajal vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5; 6) infosüsteemid ja andmevajadus ed vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6; 7) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud kommunikatsioonikava d , et tagada sidusrühmade õigeaegne, usaldusväärne ja järjepidev teavitamine ning toetada kriisilahendustegevus e elluviimis t, samuti, millises ulatuses on kehtestatud juhtimiskord, et tagada nende kavade tulemuslik elluviimine; 8) juhtimissüsteem vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7; 9) usaldusväärsus ja mõju vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8. (2) Tegevuse järjepidevuse analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on: 1) kindlaks tehtud kõik asjakohased sisemised ja välised ning finants- ja tegevusalased vastastikused sõltuvused, viidates kõikidele asjaomastele teenustele ja rollidele, sealhulgas töötajatele; muu hulgas on nende sõltuvuste jaotus kindlaks tehtud juriidiliste isikute, kriitiliste funktsioonide, põhiäriliinide ja nendega seotud lepinguliste korralduste kaupa; 2) kehtestatud tegevuskord kriitiliste funktsioonide säilitamiseks vajalike teenuste ning selliste põhiäriliinide järjepidevuse tagamiseks, mis on vajalikud kriisilahendustegevuse tulemuslikuks kriisilahendustegevuse elluviimise ks ja sellest tingitud restruktureerimiseks, eelkõige vara, õiguste või kohustiste ning rollide ja töötajate võimaliku üleandmise hõlbustamiseks; 3) kriisilahenduse järjepidevust ohustavaid riske terviklikult hinnatud , sealhulgas kvalitatiivse ja kvantitatiivse teabe alusel, mis võimaldab kindlaks teha asjaomaste teenuste kriitilisuse ning hinnata nende katkemise või lõpetamise mõju kriisilahendusele ja teenuste asendatavusele; 4) tegevuse järjepidevust ohustava i d risk e tulemuslikult maandatud ning kehtestatud meetmed, et parandada valmisolekut kriisilahenduseks, sealhulgas selleks, et tagada teenuse osutamise järjepidevus kolmandast isikust teenuseosutaja kaudu. (3) Eraldatavuse analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on: 1) kindlustusandja või kindlustusgrupp tuvastanud, vähendanud ja vajaduse korral kõrvaldanud liigse keerukuse põhjustajad oma struktuurist ja infosüsteemidest, mis kujutavad endas t riski kriisilahendustegevuse elluviimise le, eelkõige eesmärgiga hõlbustada kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide eraldamist ning üleandmist; 2) vastuvõtja või ostja kättesaadav kindlustusandja portfellile või äritegevusele. (4) Kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on: 1) selline võime olemas ning antud hinnang selle piisavusele kriisilahenduskava rakendamiseks, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või rahastuse kättesaadavusele ja us aldusväärsusele , et kindlaks määrata, kas kahju kandja suudab seda kahju kanda; 2) kehtestatud piisav ad korraldus ed kriisilahendustegevuse piiriülese tunnustamise ja tulemuslikkuse tagamiseks; 3) olemas toimivad juhtimiskorraldused, sise-eeskirjad ja juhtimisinfosüsteemid, mis toetavad tõhusat allahindamis t e või konverteerimis e tõhusat elluviimis t, samuti, et toetada portfellide üleandmist. (5) Likviidsuse ja rahastamise analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses: 1) võib kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudel suurendada likviidsusvajadusi likviidsus vajadust kriisilahenduse ajal ; 2) on olemas protsessid ja suutlikkus, et hinnata kriisilahendusstrateegia rakendamise ks vajalikke likviidsus- ja rahastusvajadus t i , määrata kindlaks likviidsuspositsioon i kriisilahenduses ning selle kohta aru anda, sealhulgas teha kindlaks ja võtta kasutusele olemasolevad tagatised, ning millises ulatuses saab neid tagatisi kasutada rahaliste vahendite hankimiseks kriisilahenduse ajal ja pärast seda. (6) Infosüsteemi ja andmevajadus t e analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on kindlustusandjal või kindlustusgrupil kehtestatud olemas toimivad juhtimisinfosüsteemid , ning väärtuse hindamise suutlikkus e ja tehnoloogiline infrastruktuur taristu sellise teabe esitamiseks, mis on vajalik järgmistel põhjustel: 1) kriisilahenduskava väljatöötamine ja asjakohasena hoidmine; 2) õiglane, usaldusväärne ja realistlik väärtuse hindamine; 3) tulemuslik ud kriisilahendustegevus ed te tulemuslik rakendamine , sealhulgas kiiresti muutuvates tingimustes. (7) Juhtimissüsteemi analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on olemas usaldusväärsed juhtimisprotsessid kriisilahendustegevuste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks rakenda miseks , sealhulgas selleks, et: 1) asjakohane teave oleks esitatud õigel ajal, täpsena, regulaarselt ja siis, kui selleks tekib vajadus; 2) tulemuslikku kontrolli tehtaks kriisilahenduse kavandamise ja kriisi ajal; 3) otsuste tegemine oleks tõhus ka kriisilahenduse ajal. (8) Usaldusväärsuse ja mõju analüüsi korral tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses: 1) vastab kriisilahendustegevus kriisilahenduseesmärkidele ja on usaldusväärne, sealhulgas hinnatakse tõenäolist mõju kindlustusvõtjale, võlausaldajatele, vastaspooltele ja töötajatele; 2) on võimalik hinnata kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahenduse mõju reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning piirata kriisi levikut, arvestades kolmandate riikide ametiasutuste võimalikke kasutuselevõetavaid meetmeid; 3) on olemas korraldused ja vahendid sellise kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, mille tütarettevõtjatest kindlustusandjad on asutatud eri jurisdiktsioonides. (9) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korra l võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvesse ettevõtja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud (1) Kui käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korra l ilmnevad sisulised kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad sisulised asjaolud, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja Finantsinspektsiooni järelevalveüksust kirjalikult. (2) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates ettepaneku, mis sisaldab võimalikke meetmeid teates märgitud sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. Ettepanekus esitatud ajakava koostamise korra l arvestab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude põhjustega. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni järelevalveüksusega, kas kindlustusandja esitatud meetmetega on võimalik sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaolude ga korral tegeleda või need kõrvaldada, ning kiidab meetmed võimaluse korral heaks. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei vähenda ega kõrvalda kindlustusandja esitatud meetmed kriisilahenduskõlblikkust piiravaid sisulisi asjaolusid tulemuslikult, nõuab kriisilahendusüksus otse või Finantsinspektsiooni järelevalveüksuse kaudu, et kindlustusandja rakendaks alternatiivmeedet kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, ning teavitab sellest kindlustusandjat. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib alternatiivmeetmena nõuda: 1) võimalike kindlustusgrupisiseste rahastamislepingute läbivaatamist või nende puudumise korral selliste lepingute nende või kindlustusgrupisiseste teenuslepingute koostamist või viimaste koostamist kolmandate isikutega; 2) kindlustusandjalt maksimaalse individuaalse ja summaarse riskipositsiooni piiramist; 3) kindlustusandjalt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamist kindlatel juhtudel või regulaarselt; 4) kindlustusandja teatava vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist; 5) kindlustusandja teatava või kavandatud tegevuse piiramist või lõpetamist; 6) kindlustusandja uute v õi seniste äriliinide a rendamise piiramist või takistamist või uute või seniste kindlustusteenuste osutamise piiramist või takistamist; 7) kindlustusandja edasikindlustusstrateegia muutmist; 8) kindlustusandja enda või mõne kindlustusgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, et eralda taga da kriitiliste kriitilis ed funktsioonid e teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult teistest funktsioonidest eraldamine kriisilahendusmeetmete rakendamise korral; 9) kindlustusandjalt või emaettevõtjalt käesoleva seaduse § 10 lõikes 9 või 10 nimetatud kindlustusvaldusettevõtja asutamist; 10) segakindlustusvaldusettevõtjalt eraldi kindlustusvaldusettevõtja loomist kindlustusandja kontrollimiseks, kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja ja kindlustusvaldusettevõtja loomine on vajalik kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi osale, mis ei ole seotud finantsteenuste osutamisega. (6) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivmeetme kindlaks määramist võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni järelevalveüksusega nõuetekohaselt vajalikul määral arvesse sellise meetme võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule. (7) Alternatiivmeetme kindlaks määramise korral selgitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks tema esitatud meetme abil ei ole võimalik takistusi kõrvaldada ning kuidas alternatiivmeede on sobiv ja proportsionaalne need kõrvaldama. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab arvesse meetme mõju kindlustusandja äritegevusele, stabiilsusele ja võimele panustada majandusse. (8) Kindlustusandja esitab alternatiivmeetme või -meetmete täitmise plaani ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest arvates. (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teade kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kohta ja lõike 4 alusel tehtud otsus alternatiivmeetme te nõudmise kohta sisaldab sellise kõlblikkuse hindamise ja sellisele järeldusele jõudmise põhjuseid põhj endusi ning selle otsuse võib edasi kaevata. Otsus sisaldab ka kirjeldust selle kohta selgitust , kuidas see vastab käesoleva paragrahvi lõikes 7 osutatud proportsionaalsuse põhimõttele. (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatatakse kriisilahenduskava koostamine ja ühisotsusele jõudmine. Peatamine kestab kuni meetmete heakskiitmiseni käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt või otsuse tegemiseni alternatiivmeetme rakendamise kohta lõike 4 kohaselt. § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolud ega tegelemine (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, kaalub ta koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni seaduse § 47 6 alusel moodustatud kindlustusgrupi kolleegiumiga käesoleva seaduse § 19 lõikes 4 nimetatud hindamist kriisilahenduskolleegiumis. (2) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused teevad ühisotsuse käesoleva seaduse § 21 lõike 4 kohase meetme rakendamises kindlustusgrupi ettevõtja suhtes. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, koostab ta koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega aruande, milles analüüsitakse sisulisi kriisilahenduskõlblikkust piiravaid sisulisi asjaolusid, mis täpsemalt võivad täpsemalt piirata tõhusat kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist kindlustusgrupi suhtes. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, edastab ta aruande kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, kuid on viimaselt saanud asjakohase aruande, edastab ta selle kindlustusgruppi kuuluvatele tütarettev õtjas t kindlustusandjatele. (5) Aruandes esitatakse soovitused selliste proportsionaalsuse ja sihipäraste meetmete kasutuselevõtmiseks, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile. (6) K ui Kindlustusgrupi k indlustusgrupi lõplik emaettevõtja on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus , võib ta esitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele , kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, oma tähelepanekud ja teha oma ettepaneku omapoolsete meetmete rakendami seks kasutuselevõtu kohta , mi s lle rakendamine võimalda b vad tegeleda aruandes märgitud piiravate asjaoludega või need kõrvaldada, nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aruande kättesaamisest arvates. (7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist kindlustusgrupi järelevalve teostajaga nende meetmete asjakohasust , mis võetakse sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaoludega tõhusalt tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. (8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab meetmetest kriisilahenduskolleegiumi liikmeid või selles osalejaid. § 23. Ühisotsus ele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis ühisotsusele sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaolude tuvastamises ning asjakohasel juhul nende kõrvaldamiseks nõutavate ja lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete hindamises. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete kohta ettepaneku esitamisest arvates või pärast käesoleva seaduse § 22 lõikes 6 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, sõltuvalt sellest, kumb on varasem. (3) Ühisotsusele jõudmise korral tuleb arvesse võtta meetmete võimalikku mõju kõikidele lepinguriikidele, kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ühisotsusele ei jõuta , teeb kriisilahendusüksus kindlustusgrupi s rakendatavate meetmete kohta lõpliku otsuse kriisilahendusüksus . Otsus peab olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul esitatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning vastuväited . (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud otsuse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele. (6) Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja asub Eestis ja ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma otsuse kriislahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamise ja meetmete rakendamise kohta Eesti kindlustusandja suhtes. Otsus peab olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning vastuväited . (7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ühisotsust puudutava teema arutamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19. (8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või teine asjasse puutuv kriisilahendusasutus on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus ning Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kooskõlas selle otsusega käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 sätestatud lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega . (9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole. (10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6 lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6 . (11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda. 3. jagu Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine § 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle suhtes on asjakohane kriisilahenduskava koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral suhtes on asja kohane kohaldada lihtsustatud lähene mist. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus eks on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus , määrab ta samamoodi kindlaks sellised kindlustusgrupid. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korra l hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolusid. (3) Lihtsustatud lähenemine k K riisilahenduskava koostamise korral tähendab l ihtsustatud lähenemine , et selle kava sisu ja detailsust vähendatakse, esmase kava koostamise tähtaega muudetakse ning vähendatakse kava ajakohastamise sagedust. (4) Lihtsustatud lähenemine k K riisilahenduskõlblikkuse hindamise korral tähendab l ihtsustatud lähenemine , et hindamiseks esitatava teabe detailsust vähendatakse. 4. peatükk Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine 1. jagu Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted § 25. Kriisilahenduseesmär gid ja nende saavutami ne (1) Kriisilahenduseesmärgid on: 1) kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ning õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine; 2) finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja säilitades turudistsipliini; 3) kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine; 4) erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus peab arvesta b ma kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral kriisilahenduseesmärkidega ning valib sellise meetme ja õiguse, mis aitab kõige paremini kaasa nende eesmärkide saavutamisele. (3) Kõik kriisilahenduseesmärgid on võrdse tähtsusega ning Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus leiab iga juhtumi olemust ja asjaolusid arvestades tasakaalu nende eesmärkide saavutamise vahel. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduseesmärke järgides kõik endast oleneva, et minimeerida kriisilahenduskulusid ja vältida ettevõtja väärtuse vähenemist, välja arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks valib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kindlustusvõtjatele kõige paremini kindlustuskaitse katkematuse kindlustusvõtjatele . (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks eelistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutada muid rahastamisvõimalusi suurimas võimalikus ulatuses riigieelarveliste vahendite kasutamise asemel. Üksus eelistab kasutada rahastut ja kindlustuse tagamise skeemi. § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus algatab kriisilahenduse kindlustusandja suhtes üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ja finantsjärelevalveüksuse omavahelise konsulteerimise käigus vahetatud teabe põhjal selgub, et kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse; 2) puudub realistlik väljavaade selle kohta, et muu meede või õigus, sealhulgas eraõiguslik või järelevalve line meede , aitab ära hoida kindlustusandja makseraskustesse sattumise mõistliku aja jooksul; 3) kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib muu kriisilahenduse subjekti suhtes ellu viia rakendada kriisilahendustegevus t e käesoleva seaduse alusel, kui on täidetud kõik käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimused. (3) Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse ühe või mitme järgmise asjaolu esinemise korral: 1) kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade; 2) kindlustusandja ei täida tegevusloa tingimusi või tema suhtes kohalduvaid õigusaktide s kohalduvaid nõudeid olulises ulatuses või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei täida neid nõudeid lähitulevikus, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele; 3) kindlustusandja varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et ei jätku ka lähiajal; 4) kindlustusandja ei ole võimeline õigel ajal tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus; 5) kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori erakorralist finantstoetust. (4) Kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juht teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse. (5) Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne ning kui kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aita saavutada kriisilahenduseesmärke võrdväärses ulatuses, sealhulgas kui tema suhtes rakendatakse kindlustusandjale kohaldatavaid kindlustuse tagamise skeeme. (6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid sama lõike punktis 3 sätestatud tingimus ei ole, algatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kindlustusandja lõpetamise kindlustustegevuse seaduse § 155 alusel. (7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeedet, ei või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus samal ajal rakendada kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes selle aja jooksul järelevalve lisi õigusi, välja arvatud, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellega nõustub. (8) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tagab, et Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on olemas teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud järeldusele jõudmiseks. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele tema nõudmisel kogu olulise teabe. (9) Kui segakindlustusvaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast kindlustusandjas vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, rakendatakse kindlustusgrupi kriisilahendust vaid kindlustusvaldusettevõtja, aga mitte segakindlustusvaldusettevõtja suhtes. (10) Arvestades käesoleva paragrahvi lõikega 9, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, sealhulgas käesoleva seaduse § 10 lõikes 9 või 10 nimetatud ettevõtja suhtes algatada kriisilahenduse, olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamisest, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandja t vasta b vad kriisilahenduse algatamise tingimustele; 2) tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on selline, et tema makseraskustesse sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kogu kindlustusgruppi; 3) kriisilahendustegevus selle ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja või kogu kindlustusgrupi kriisilahenduseks. (11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse hinnangul on kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused, teavitab ta sellest eespool nimetatud üksusi ning järgmisi asutusi: 1) sellise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kriisilahendusasutus, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega; 2) kindlustuse tagamise skeem, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja vajalik skeemi ülesannete täitmiseks; 3) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kriisilahendusasutus; 4) Rahandusministeerium; 5) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ; 6) Eesti Pank; 7) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud asutus või asutused . § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse esitatud hinnangu põhjal või oma algatuse korra l kindlaks, kas kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjekti puhu l on täidetud käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused. (2) Otsus kriisilahendustegevuse elluviimise rakendamise või selle tegemata rakendamata jätmise kohta peab olema põhjendatud. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuses nähakse kriisilahendustegevuse elluviimise rakendamise asjus ette: 1) teave rakendatavate kriisilahendusmeetmete ja kasutatavate kriisilahendusõiguste kohta; 2) vajaduse korral teave lõpetamismenetluse algatamise kohta; 3) vajaduse korral erihalduri määramine; 4) muud meetmed pankrotimenetluse alusel. (4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja või käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele vastava kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta võib esitada pankrotiavalduse üksnes Finantsinspektsioon või seda tohib seda teha vaid tema nõusolekul. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul: 1) tuleb teavitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust pankrotiavalduse esitamise kavatsusest, olenemata sellest , kas ettevõtja suhtes viiakse ellu rakendatakse kriisilahendus t või kas otsus kriisilahendustegevuse kohta on käesoleva seaduse § 66 kohaselt avaldatud; 2) võib kohtule esitada pankrotiavalduse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on andnud teada, et ta ei algata ettevõtja suhtes kriisilahendust , või kui käesoleva lõike punkti 1 kohasest teavitamisest on möödunud seitse päeva. § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi kooskõlas järgmiste põhimõtetega: 1) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esmalt ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajad ; 2) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad teisena võlausaldajad pärast omandiõiguse instrumendi omajaid vastavalt nende nõuete nõu d e rahuldamisjärgule pankrotimenetluses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti; 3) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi ning vahetatakse välja, välja arvatud juhul, kui kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks on vajalik kõigi või osa juhatuse või nõukogu liikmete ametis jätkamine; 4) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed osutavad igakülgset abi, et saavutada kriisilahenduseesmärgid; 5) ett evõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras; 6 ) nõude ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti; 7) ükski omandiõiguse instrumendi omaja või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas ulatuses, kui ta oleks kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral; 8) kriisilahendustegevus t viiakse ellu rakendatakse kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud kaitsemeetmetega. (2) Kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi viisil, mis tagab, et mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele ning kogu kindlustusgrupile on võimalikult väike, eelkõige neis riikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et ebasoodne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele Eestis ja teistes lepinguriikides oleks minimaalne. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi kooskõlas liidu riigiabi reguleerivate õigusaktidega. (4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja töötajatele ei kohaldata töölepingu seaduse § 112 lõikeid 1 ega 3 kriisilahendusmeetme rakendamise korral. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab asjakohasel juhul kindlustusandja töötajate esindajaid kriisilahendusmeetmete rakendamisest ja kriisilahendusõiguste kasutamisest ning konsulteerib nendega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab neid meetmeid ja kasutab õigusi selliselt, et see ei piira töötajate esindatust äriühingu juhtorganites. 2. jagu Väärtuse hindamine § 29. Väärtuse hindamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et enne iga kriisilahendustegevust hinnatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, kohustisi, õigusi ning ja kohustuste väärtusi õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult (edaspidi väärtuse hindamine ). (2) Väärtuse hindamiseks määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avaliku sektori asutusest , kindlustusandjast ja muust kriisilahenduse subjektist sõltumatu isiku (edaspidi sõltumatu ekspert ). Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab ise väärtusi, kui seda ei ole võimalik teha sõltumatul eksperdil. (3) Enne kriisilahenduse algatamise otsust t eeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus esimese väärtuse hindamise, et teha kindlaks, kas käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused on täidetud. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on teinud kriisilahenduse algatamise otsuse , tehakse teine väärtuse hindamine, et: 1) saada teavet otsuse tegemiseks sobivaimate kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise kohta; 2) tagada kahjumi täies ulatuses arvessevõtmine kriisilahendusmeetme rakendamise korral; 3) saada teavet otsuse tegemiseks omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse vähendamise ulatuse kohta; 4) saada teavet otsuse tegemiseks tagamata kohustiste, sealhulgas võlainstrumentide allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta; 5) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta, mis võidakse üle anda sildkindlustusandjale, kui rakendatakse sildkindlustusandja asutamise meedet; 6) saada teavet otsuse tegemiseks kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul omandiõiguse instrumendi omajale makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja asutamise meedet; 7) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust ostjale, ja turutingimuste kindlaksmääramiseks, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamine tehakse kooskõlas kindlustustegevuse seaduse §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega, kuid hindamist võib vajaduse korral kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise eeldus, ning võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid asjaolusid. (6) Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust ja selle saab vaidlustada siis, kui samal ajal vaidlustatakse kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise otsus. § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine (1) Väärtuse hindamine on lõplik, kui seda teeb sõltumatu isik ja käesoleva seaduse § 29 lõigetes 4–6 sätestatud nõuded on täidetud. Kui hindamine ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tingimustele, käsitatakse väärtuse hindamist esialgsena. (2) Väärtuse esialgse l hindamise korra l arvestatakse lisaks kahju katteks varuga ning esitatakse selle kohta asjakoha n e põhjendus. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb väärtuse esialgse hindamise alusel otsuse viia ellu rakendada kriisilahendustegevus t , tuleb lõplik ku väärtus t hinnata esimese l võimaluse korra l. (4) Väärtuse lõplik hindamine: 1) tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses võetakse kahjum arvesse täies ulatuses; 2) annab teavet otsuse tegemiseks võlausaldajate nõuete taastamise või hüvitise suurendamise kohta vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5. (5) Kui väärtuse lõpliku hindamise tulemusel on ettevõtja vara netoväärtus suurem kui esialgse hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus: 1) suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või restruktureeritud; 2) anda sildkindlustusandjale korralduse suurendada kriisilahenduses olevale ettevõtjale makstava tasu suurust vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste asjus või omandiõiguse instrumendi omajale makstava tasu suurust vastavalt olukorrale. (6) Väärtuse lõpliku hindamise aktile lisatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta järgmine teave: 1) uuendatud raamatupidamise aruanne ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta ; 2) finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul aktuaarifunktsiooni täitva sõltumatu isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta; 3) lisateave tema vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise väärtuse kohta. (7) Väärtuse lõpliku l hindamise korra l tuleb esitada esitatakse teave võlausaldajate klassidesse jagamise kohta vastavalt nende nõuete nõu d e rahuldamisjärkudele rahuldamisjär gu le ning hinnang selle kohta, kuidas omandiõiguse instrumendi omajate ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavasti k äsitletud , kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, sealjuures piiramata käesoleva seaduse §-s 62 sätestatud hindamist. (8) Olenemata liidu riigiabi reeglitest, põhineb väärtuse lõplik hindamine mõistlikel eeldustel. Hindamise korra l ei arvestata võimaliku erakorralise avaliku sektori võimaliku erakorralise finantstoetusega kriisilahenduse ajal. 5. peatükk Kriisilahendusmeetmed 1. jagu Üldsätted § 31. Kriisilahendusmeetmed (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes järgmisi kriisilahendusmeetmeid: 1) kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine; 2) kindlustusandja tasu lisena eest võõrandamine (edaspidi kindlustusandja võõrandamine ); 3) sildkindlustusandja asutamine; 4) vara ja kohustiste eraldamine; 5) omandiõiguse instrumendi, kapitaliinstrumendi ja muu kõlbliku kohustise allahindamine või konverteerimine (edaspidi allahindamine või konverteerimine ). (2) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise korral ei ole kindlustusandjal lubatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Kindlustusandja võib üksnes hallata olemasolevat kindlustusportfelli, kuni tema tegevus lõpetatakse käesoleva seaduse § 33 kohaselt. (3) Kindlustusandja võõrandamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja. (4) Sildkindlustusandja asutamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sildkindlustusandjale. (5) Vara ja kohustiste meetme rakendamiseks asutab Rahandusministeerium Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsi või omab sellist aktsiaseltsi (edaspidi vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ) . Vara ja kohustiste eraldamise korral antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sellele ettevõtjale. (6) Allahindamis- või konverteerimismeedet kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse § le 41. § 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusmeedet rakendada eraldi või koos teise kriisilahendusmeetmega, välja arvatud vara ja kohustiste eraldamise meede, mida võib rakendada üksnes koos teiste kriisilahendusmeetmetega. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes rakendada kriisilahendusmeedet ning selle tulemusel kannavad kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või konverteeritakse, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustiste allahindamist või konverteerimist vastavalt käesoleva seaduse §-s 41 sätestatule selle kriisilahendusmeetme rakendamisega samal ajal või vahetult enne seda. (3) Tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist, kui rakendatakse kriisilahendusmeedet või kasutatakse kriisilahendusõigust, hüvitatakse esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla või konverteeriti neid kompenseerimata. (4) Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa kindlustusvõtjate parema kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamisega ja nõuete allahindamisega. (5) Kui rakendatakse üksnes käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud kriisilahendusmeedet ja seda tehakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste või kohustiste osaliseks üleandmiseks, likvideeritakse allesjäänud ettevõtja, kelle vara, õigused ja kohustised üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul likvideeritakse ettevõtja mõistliku aja jooksul, võttes arvesse teenuste osutamise vajadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatule, et vastuvõtjal oleks võimalik jätkata üleandmise tulemusel omandatud tegevusega või osutada omandatud teenuseid, ning võttes arvesse muid põhjusi, mis näitavad, et nimetatud ettevõtja tegevusega jätkamine teatud aja jooksul aitab kaasa kriisilahenduseesmärkide saavutamisele ning käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud üldpõhimõtete järgimisele. (7) Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või Tagatisfond või b vad nõuda tagasi kõik kriisilahendusmeetmete rakendamise või kriisilahendusõiguste kasutamise korral tekkinud mõistlikud kulud ühel või mitmel järgmisel viisil: 1) lahutada kulu makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale või omandiõiguse instrumendi omajale ; 2) eesõigusena nõuda kulu tagasi kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt; 3) eesõigusena lahutada kulu vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või sildkindlustusandja tegevuse lõpetamise käigus tekkinud tulust. ( 8) Kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral teisele ettevõtjale ei kohaldata pankrotiseaduse § -e 110–116. (9) Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise korral omandiõiguse instrumendi omajate õiguste suhtes äriseadustikus sätestatut, sealhulgas § des 391–405 ja 418–433 10 ühinemise, § des 477 1 –477 10 piiriülese jagunemise ning § des 491 1 –491 10 piiriülese ümberkujundamise kohta sätestatut. (10) Kriisilahendusmeetme rakendamise l ja kriisilahendusõiguste kasutamise l ei kohaldata äriseadustiku § des 143, 171 , ja 172, 176, 192 ja 192 1 , § 196 lõike 1 punktides 1 ja 3, § des 197, 199, 246, 247–249 1 , 292, 294 , ja 294 1 , 298, 301 ning ja 339–342, § 343 lõike 1 punktides 1 ja 2, § des 345, 349, 352–356 ja 358, § 359 lõike 1 punktides 1 ja 2 2 ning , § 359 lõikes 2 ja ning § s 361 sätestatut. 2. jagu Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet kindlustusandja kindlustustegevuse lõpetamiseks. Kindlustusandjal on sellisel juhul keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja ta võib üksnes hallata olemasolevat kindlustusportfelli. (2) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagab kindlustusandja miinimumkapitalinõudele vastavuse viivitamata pärast maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamist. Kindlustusandja üle teostatakse järelevalvet kindlustustegevuse seaduse kohaselt kuni tema tegevuse lõpetamiseni käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt. (3) Kindlustusandja töötaja peab vastama kindlustustegevuse seaduses ja muudes õigusaktides töötaja suhtes kohalduvatele kohta sätestatu d nõuetele kuni kindlustusandja lõpetamiseni, et tagada olemasoleva kindlustusportfelli haldamine. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostöös Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega meetme rakendamise korral järgmist: 1) jälgib kindlustusandja rahavooge ja kulusid, et säilitada tema väärtus ja turustatavus; 2) hindab kindlustusandja kavandatud muudatusi vara koosseisus; 3) jälgib h oolikalt kindlustusandja edasikindlustuskorda; 4) nõuab kindlustusandjalt vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste eraldiste ja reservide kohta. (5) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamise korral võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus piirata või keelata: 1) kindlustusandja omakapitaliinstrumendiga või omakapitalina käsitatava instrumendiga seotud maksete, sealhulgas dividendimaksete tegemist; 2) muutuvtasu maksete tegemist ja kindlustusandja vabatahtlikke pensionihüvitisi tema juhtidele ning töötajatele. (6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse kriisilahenduses oleva kindlustusandja lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, kumb toimub varem: 1) kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist müüakse kolmandale isikule; 2) kindlustusandja vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses. (7) Kui kindlustusandja kohustiste väärtus ületab vara väärtust või kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet, otsustab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, kas lõpetada kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeedet. 3. jagu Kindlustusandja tasulisena tasu eest võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste eraldamine § 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kooskõlas käesoleva seaduse § 36 lõigetes 5 ja 6 ning §-s 64 sätestatuga rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet, sildkindlustusandja asutamise meedet ning vara ja kohustiste eraldamise meedet kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omaja või sellise kolmanda isiku varasema nõusolekuta, kes ei ole sildkindlustusandja või ostja, äriseadustikus ja väärtpaberituru seaduses sätestatud menetlusnõudeid täitmata. (2) Kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral jagatakse ostja või sildkindlustusandja makstav tasu pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud isikuid ja kooskõlas § 32 lõikega 7 järgmistele isikutele alljärgnevatel tingimustel: 1) kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajad , kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale; 2) kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa neist on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale. (3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja maksab pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud isikuid ja kooskõlas § 32 lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste otse omandamise korral tasu kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Hüvitise võib maksta vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja emiteeritud võlakirjades. (4) Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamisega seotud tehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid mitu korda, et teha vajaduse korral lisaüleandmisi. (6) Ostja ja sildkindlustusandja või vad kasutada kriisilahenduses oleva ettevõtja õigust olla makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise skeemi liige ning ostjal ja sildkindlustusandjal võib olla juurdepääs sellele süsteemile, turule ja skeemile, kui nad vastavad nendes olemise ja osalemise tingimustele. (7) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise tingimustele, ei või kummakski olemist või neis osalemist piirata põhjusel, et ostjal või sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või et see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või osaliseks. (8) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise tingimustele, võivad nad ajutiselt olla Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul ja tema määratud ajavahemikul nimetatud süsteemi või skeemi liikmed või turu osalised nii, et kummalgi neist ei ole juurdepääsuluba sellele süsteemile, turule või skeemile. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud ajavahemik ei või olla pikem kui 24 kuud. Kui ostja või sildkindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele taotluse, võib üksus seda ajavahemikku pikendada. (9) Nendel kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajatel või võlausaldajatel ja muudel kolmandatel isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise või vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korra l üle antud, ei teki õigusi seoses üle antava vara, õiguste ja kohustisteg a või ega vara, õiguste ja kohustiste suhtes. Samuti ei ole neil ühtegi õigust või ega nõuet sildkindlustusandja või ega vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmete suhtes või ega nendega seoses, piiramata käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmete kohaldamist. § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada vara ja kohustiste eraldamise meedet, kui esineb mõni järgmistest juhtudest: 1) turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises maksejõuetusmenetluses mõjutada ebasoodsalt ühte või mitut finantsturgu; 2) portfelli üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja korrapärane toimimine; 3) portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks. (2) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel õigus vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle anda ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist (edaspidi käesolevas paragrahvis portfell ). (3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja võtab vastu ja haldab talle üle antud portfelli eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida. (4) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja korral järgmised dokumendid ja teabe: 1) asutamisleping ja põhikiri; 2) nõukogu ja juhatuse liikmete määramine, nende tasud ja ülesanded; 3) strateegiline plaan ja riskiprofiil. (5) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hüvitise, mille eest antakse vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle portfell, arvestades käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud hindamist ning liidu riigiabi reegleid. Hüvitisel võib olla nominaal - või negatiivne väärtus. (6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud sildkindlustusandja asutamise meedet, võib vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja pärast selle meetme rakendamist omandada sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised. (7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle anda ühele või mitmele vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle mitu korda. (8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib anda portfelli tagasi kriisilahenduses olevale ettevõtjale, kes on kohustatud selle tagasi võtma. (9) Portfelli võib kriisilahenduses olevale ettevõtjale tagasi anda, kui selline võimalus on määratud üleandmislepingus, või juhul, kui omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei kuulu sellisesse klassi ega vasta üleandmistingimustele, mis on määratud samas lepingus. (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul võib tagasiandmine toimuda igal ajal ja see peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmistingimustele. (11) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajate ega võlausaldajate ees ega vastutust nende ees . Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta kriisilahenduses oleva ettevõtja poolt omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate vastu oma kohustus like te täitmisel tehtud või tegemata jäetud toimingute te gemise või tegemata jä tmise eest , välja arvatud, kui tegemist on raske hooletuse või tahtlusega, mis mõjutab otseselt omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate õigusi. (12) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud isikutele. § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumentide või kogu tema vara, õiguste ja kohustiste või osa neist (edaspidi käesolevas paragrahvis portfell ) üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja. (2) Ostjal peab üleandmise hetkel olema kindlustustegevuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud tegevusluba, et jätkata kindlustustegevusega pärast kindlustusandja võõrandamist. Tegevusloa puudumise korral vaatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi õigel ajal, arvestades kindlustustegevuse seaduses sätestatud tegevusloa menetlemise tähta j egadeg a jooksul . (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmine toimub turutingimustel, võttes arvesse üleandmisega seotud asjaolu si d ja kooskõla liidu riigiabi reeglitega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tingimused portfelli võõrandamiseks, et saavutada üleandmiseks turutingimused, mis on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisega . (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostja nõusolekul rakendada võõrandamise meedet koos tagasimüügikohustuse tingimusega, kui see on põhjendatud, võttes arvesse juhtumi asjaolu si d. Tagasimüügi korral antakse ostjale üle antud portfell tagasi kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või selle algsele omandiõiguse instrumendi omaja le . Kindlustusandja või algne omandiõiguse instrumendi omaja on kohustatud portfelli tagasi võtma. (5) Kui omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusel omanda b takse ostja kindlustusandjas oluli s n e osalus e või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikes 1 sätestatule, arvestab jälgib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et osaluse hindamine ei põhjustaks viivit aks usi kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel rakendamis t ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. (6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ei ole lõpetanud osaluse hindamist omandiõiguse instrumentide üleandmise kuupäevaks, toimi b Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus takse järgmiselt: 1) antakse an nab need ostjale üle; 2) peata b takse osaluse hindamis e ja portfelli müügi aja ks perioodi jooksul ostja aktsia te või osa de ga kaa snev a hääle õigus e , kusjuures ning see õigus on ainult Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel, kellel ei ole kohustust kasutada hääleõigust ja kes ei vastuta selle kasutamise või sellest loobumise tagajärgede eest; 3) ei kohald a t a kindlustustegevuse seaduse §-s 121 sätestatud meetmeid osaluse hindamise ja portfelli müü gi ajal mise jooksul . (7) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus on lõpetanud osaluse hindamise, tea vi tab ta ostja le t kirjalikult osaluse omandamise lubamise või osaluse omandamis t e st keel a va du mise otsuse st vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 120 lõikes 4 sätestatule. (8) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb osaluse omandamise lubamise otsuse , võib ostja kasutada oma ndatud ak tsiate või osadega kaasnevat hääleõigust selle otsuse teadasaamisest arvates . (9) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamis es t keel ava dumise kohta otsuse , toim ib Finantsinspektsioon itakse järgmiselt: 1) kohalda b takse hääleõiguse kasutamise suhtes käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 2; 2) Finantsinspektsiooni tema kriisilahendusüksus võib ostjalt määratud ajavahemiku jooksul nõuda ostjalt omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades kehtivaid turutingimusi; 3) kohalda ta b kse Finantsinspektsiooni oma kriisilahendusüksuse nõusolekul kindlustustegevuse seaduse § 121, kui ostja ei ole täitnud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud nõuet. (10) Ostjal on üleantud portfelli suhtes kõik samad õigused, mis olid kriisilahenduses oleval kindlustusandjal, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse õigused, et jätkata kindlustusandja tegevusega. § 37. Sildkindlustusandja (1) Rahandusministeerium asutab või omandab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsist sildkindlustusandja või omandab selle eesmärgiga võtta vastu ja saada sildkindlustusandja omandisse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse instrumendid või osa neist , ning ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja tema vara ning kõik tema õigused ja kohustised või osa neist, et tagada kriisilahenduseesmärkide saavutamine ning võõrandada kriisilahenduses olev kindlustusandja. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku määrata oma esindaja d või esindajad sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmeks . (3) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega: 1) sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed; 3) sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud; 4) sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili. (4) Sildkindlustusandja on kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses ja tema suhtes kohaldatakse kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas tegevusloa taotlemise ja järelevalve kohta sätestatut, et tagada kindlustustegevuse jätkamine. Sildkindlustusandjal on õigus üleantud vara, õiguste ja kohustiste suhtes kasutada kõiki samu õigusi, mida kasutas kriisilahenduses olev kindlustusandja. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib Finantsinspektsiooni järelevalveüksusele erandkorras esitada kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks esitada taotluse, mille järgi ei kohaldata sildkindlustusandja suhtes tema tegevuse alguse s ja l ühikest aega kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas sätteid tegevusloa taotlemise, menetlemise ja järelevalve kohta. (6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud erandi lubamiseks, märgib ta erandi kohaldamise ajavahemiku, mis ei kesta kauem kui 24 kuud. (7) Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas liidu riigiabi reeglitega, sealjuures võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selleks ette näha piirangud sildkindlustusandja tegevuses. (8) Sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamise, juhtimise ja järelevalve suhtes ei kohaldata riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos ja gu , välja arvatud § -s 88 sätestatut . (9) Arvestades Eesti ja liidu konkurentsiõiguse piiranguid, peab sildkindlustusandja juhtimine lähtuma eesmärgist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduseesmärgid täita ning sildkindlustusandja ja kriisilahenduses olev kindlustusandja või ülevõetud vara, õigused ja kohustised tuleb võõrandada ühele või mitmele erasektori ostjale niipea, kui turutingimused seda võimaldavad. (10) Sildkindlustusandja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud isikutele. § 38. Sildkindlustusandja asutamise mee tme rakendamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus sildkindlustusandjale üle anda kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist. (2) Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral tagab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, et sildkindlustusandjale kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle antud kohustiste koguväärtus ei ületa üleantud õiguste ja vara koguväärtust. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamist omandiõiguse instrumendid, vara, kohustised ja õigused tagasi anda. Kriisilahenduses olev kindlustusandja või tema algsed omandiõiguse instrumendi omajad on kohustatud need tagasi võtma, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest: 1) üleandmislepingus on selgelt kindlaks määratud tagasiandmise võimalus; 2) teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei vasta sellistele klassidele või üleandmistingimustele, mis on kindlaks määratud üleandmislepingus. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tagasiandmine võib aset leida igal ajal ja see vastab peab vastama kõikidele üleandmislepingus seatud üleandmistingimustele. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamist anda omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle kolmandast isikust ostjale. (6) Sildkindlustusandja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendi omajate ega võlausaldajate ega vastutust nende ees . Sildkindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta omandiõiguse instrumendi omajate ja võlausaldajate ees kahju eest, mis on tingitud nende tegevusest või tegevusetusest oma kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasnenud rasket hooletust või tahtlust, mis mõjutab omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate õigusi. § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse sildkindlustusandja lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, milline neist toimub varem: 1) sildkindlustusandja ühineb muu ettevõtjaga; 2) sildkindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 sätestatule; 3) sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist võõrandatakse uuele ostjale; 4) sildkindlustusandja vara realiseeritakse ja kohustised täidetakse täies ulatuses. (2) Sildkindlustusandja lõpetamise korral saadud tulu kantakse riigieelarvesse, arvestades käesoleva seaduse § 32 lõi kes getega 3 ja 7 sätestatut . § 40. Nõuded ettevõtja ja ning tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide võõrandamisele (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kavatseb rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet või sildkindlustusandja asutamise või tema vara, õiguste või kohustiste võõrandamise meedet, kohaldatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja, sildkindlustusandja ja tema vara, õiguste, kohustiste või omandiõiguse instrumentide pakkumise suhtes (edaspidi käesolevas paragrahvis pakkumine ) käesoleva paragrahvi lõiget 2 . Vara, õiguste ja kohustiste kogumeid võib pakkuda eraldi. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgib pakkumise korraldamisel järgmisi nõudeid: 1) see pakkumine on läbipaistev ning üleantava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide kohta ei esitata eksitavat teavet; 2) ühte võimalikku ostjat ei asetata põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste võimalike ostjatega; 3) puudub huvide konflikt; 4) ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist; 5) kriisilahendus lõpetatakse võimalikult kiiresti; 6) pakkumine korraldatakse suurimat kasu tooval viisil. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse õigust teha pakkumine kindlale võimalikule ostjale. (4) Kindlustusandja või sildkindlustusandja pakkumise kohta teabe avalikustamisega võib erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõikes 1 sätestatust viivitada, nagu on määratud sama artikli lõikes 4 või 5. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib otsustada jätta pakkumise suhtes kohalda mata käesoleva paragrahvi lõi ke 2, kui see on põhjendatud ja kohaldamine seaks ohtu ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi täitmise. 4. jagu Allahindamis- või konverteerimismeede § 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet selleks, et: 1) rekapitaliseerida kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kes vastab käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele piisavalt, et rakendada käesoleva seaduse §-s 33 sätestatud maksevõimelisena likvideerimise meedet ning säilitada selle ettevõtja tegevusluba; 2) konverteerida nõudeõigused, sealhulgas kindlustuslepingust tulenevad nõuded või võlainstrumendid , omandiõiguse instrumentideks, või vähendada selliste nõudeõiguste või võlainstrumentide põhisummat, mis on üle antud sildkindlustusandjale või vara ja kohustiste eraldamise ettevõtjale või on üle antud kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise tõttu . (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet kindlustuslepingust tulenevate nõuete osas suhtes , võib ta muuta lepingu tingimusi, et tagada tulemuslik ult saavuta da kriisilahenduseesmärgi kriisilahenduseesmär k saavutamine . Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab arvesse mõju kindlustusvõtjate kollektiivsetele huvidele. (3) Kindlustustingimuste muutmise korral arvestab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus , et kohustusliku kindlustuse kindlustus summad e vasta ksid vus ega õigusaktides sätestatud kindlustussummade alammääradele. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra alla hinnata või konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks, lähtudes käesoleva seaduse § s 29 sätestatud väärtuse hindamisest. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kohustiste suhtes, säilitades seejuures ettevõtja õigusliku vormi või kaaludes vajaduse korral selle muutmist. (6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kapitaliinstrumentide ja kohustiste, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kohustiste suhtes. (7) Allahindamis- või konverteerimismeedet ei rakendata järgmiste kohustiste suhtes, sealhulgas, kui need on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktis: 1) tagatud kohustised, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muule tulemusele on tagatud hüpoteegi, pandi või pandiõiguse või käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 1 nimetatud tagatiskokkuleppega, sealhulgas tagasiostulepingutest ja muudest omandiõiguse üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest tulenevad kohustised; 2) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga lepingulised kohustused krediidiasutuste, investeerimisühingute ja kindlustusandjate vastu, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtjad; 3) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide ning sama seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud nend e süsteemi de korraldajate või nendes osalejate vastu olevad lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused , ja mis tulenevad sellises süsteemis osalemisest, või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59) artikli 14 kohaselt liidus asutatud kesksete vastaspoolte vastu või sama määruse artikli 25 kohaselt kolmandate riikide Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse tunnustatud kesksete osapoolte vastu; 4) töölepingute alusel kohustused töötajate vastu, mis on seotud palgavõlgnevuse, pensionihüvitise või muude kindlaks määratud töötasudega, välja arvatud töötajate tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga; 5) kohustused äri- või kaubakrediiti andnud võlausaldajate vastu eesmärgiga tarnida kaupu või osutada teenuseid, sealhulgas osutada info- ja tehnoloogia-, kommunaal- ning ruumide korrashoiu teenust, ja rentida ruume, mida on vaja ettevõtja tegevuse pidevaks toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks; 6) kohustused Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning välisriikide asjakohaste maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste vastu, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras; 7) Tagatisfondi seaduse või teiste õigusaktide alusel tekkivad kindlustuse tagamise skeemide osamaksete tasumise kohustused; 8) kohustusliku liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused. (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatu ei välista meetme kohaldamist tagatud kohustise, sealhulgas pandiga tagatud kohustise sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust. (9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erandkorras jätta rakendamata allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamata järgmistel tingimustel: 1) kohustist ei ole võimalik konverteerida mõistliku aja jooksul , vaatamata hoolimata Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse heas usus tehtud jõupingutus est tele ; 2) see on hädavajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse saavutamiseks, et säilitada kriisilahenduses oleva ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist; 3) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et vältida negatiivse mõju ulatuslikku levikut, mis võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt; 4) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine selliste kohustiste suhtes põhjustaks väärtuse vähenemise, kuna muud võlausaldajad peaksid katma kahjumi suuremas ulatuses kui olukorras, kus selliste kohustiste konverteerimine oleks välistatud; 5) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikutele kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel. § 42. Allahindamis- või konverteerimi s meetme rakendamise mõju omandiõiguse instrumendi omajale (1) Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ühte või mõlemat järgmistest tegevustest: 1) tühistab olemasolevad omandiõiguse instrumendid või annab need üle võlausaldajatele, kelle nõudeõiguste suhtes kohaldatakse konverteerimist; 2) kui kriisilahenduses oleva ettevõtja netovara väärtus on käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamise tulemusel positiivne, vähendab ta olemasolevate omandiõiguse instrumentide arvestuslikku väärtust, konverteerides kriisilahenduses oleva ettevõtja asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised omandiõiguse instrumentideks. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud konverteerimismäära, mille tulemusel vähenevad oluliselt omandiõiguse instrumendi omaja senised osalused ettevõtjas. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu valikul käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud väärtuse hindamise ning summaga, mille võrra ta on otsustanud käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohaselt vähendada esimese taseme omavahendeid ja alla hinnata või konverteerida asjakohase i d kapitaliinstrumen te did . (4) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste konverteerimise tulemusel omandab isik kindlustusandjas olulise osaluse või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikele 1, arvestab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus olulise osaluse hindamise korra l, et see ei põhjustaks viivitusi viivitaks mee tme det rakenda mist des ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. (5) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks, kohaldatakse käesoleva seaduse § 36 lõiget 6 sellise olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes, mis tuleneb kapitaliinstrumentide konverteerimisest. § 43. Konverteerimismäär (1) Konverteerimismäär on tegur, mille abil määratakse kindlaks, kui palju omandiõiguse instrumente saab teatavat liiki kohustiste konverteerimise korral, võttes aluseks üksiku instrumendi või võlanõude kindlaksmääratud väärtusühiku. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korra l käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud õigust, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat konverteerimismäära kooskõlas ühe või mõlema järgmise põhimõttega: 1) määra kasutamine tagab mõistliku hüvitise nendele mõjutatud võlausaldajatele, kes on kandnud kahju allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise tõttu; 2) kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt on kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste konverteerimise määr kõrgem kui allutatud kohustistel. § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet vastavalt nõu d et e rahuldamisjär gu kude le tavalises maksejõuetusmenetluses järgmiselt: 1) esimese taseme omavahendeid vähendatakse esimesena proportsionaalselt kahjumiga ning kuni nende ammendumiseni kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud ühte või mõlemat tegevust; 2) teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt sellest, millise toimingu väärtus on väiksem; 3) kolmanda taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt sellest, kumb summa on väiksem; 4) järelejäänud kõlblike kohustiste põhisumma või maksmisele kuuluv jääk vastavalt nõuete nõu d e rahuldamisjärkudele rahuldamisjär gu le tavalises maksejõuetusmenetluses hinnatakse alla või konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid. (2) Kui käesoleva seaduse § 30 kohaselt tehtud esialgse hindamise tulemusel saadud kohustiste konverteerimise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse kohaldada üleshindamismehhanismi võlausaldajate suhtes ja seejärel omandiõiguse instrumendi omajate suhtes neile hüvitise maksmiseks. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kohustiste omakapitaliks allahindamise või konverteerimise otsuse tegemise korra l , et ühte kohustiste klassi ei hinnata alla ega konverteerita, kui sellele klassile alluv kohustis te klass jääb suures ulatuses omakapitaliks konverteerimata või alla hindamata. (4) Nõuded, mis tulenevad omavahenditest, sealhulgas osaliselt omavahendiks kvalifitseeruvatest instrumentidest, on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded. (5) Kui hinnatakse alla asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma, kohaldatakse selle tegevuse suhtes järgmisi tingimusi: 1) allahindamis- või konverteerimismeetme st rakendamise tule nev musel tehtav vähendamine on lõplik tingimusel, et ei kohaldata üleshindamist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hüvitise maksmisega; 2) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omaniku vastu ei jää alles ühtegi kohustist, kuna instrumendi summa hinnati alla, välja arvatud olemasolevad kohustised ning vastutus sellise kahju eest, mis võib tekkida allahindamisõiguse kasutamise õiguspärasuse kontrollimiseks ko hta esitatud kaebuse tagajärjel; 3) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omanik ei saa muud hüvitist kui käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel saadav kompensatsioon. (6) Asjaomaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste konverteerimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või muult kriisilahenduse subjektilt esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimist kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja muude kõlblike kohustiste omanikele. (7) Asjakohaseid kapitaliinstrumente, võlainstrumente või muid kõlblikke kohustisi võib konverteerida, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) need esimese taseme omavahendite instrumendid on kokkuleppel Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse või kohaldatavuse vajaduse k orral teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega emiteerinud kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt; 2) need esimese taseme omavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on emiteerinud omandiõiguse instrumente eesmärgil, et riik või valitsusasutus saaks teha sissemakseid omavahendite suurendamiseks; 3) need esimese taseme omavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle viivitamata pärast konverteerimisõiguse kasutamist viivitamata ; 4) konverteerimismäär on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 43 sätestatuga. (8) Esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimiseks kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 6 võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil oleks Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kehtiv nõusolek emiteerida vajalik arv esimese taseme põhiomavahendeid. § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 1, kasutades § 48 lõike 1 punktides 7–11 sätestatud õigusi, avaldab Finantsinspektsioon haldusakti kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamise ja võlainstrumendi konverteerimise või tühistamise kohta ning see hakkab kehtima selle avalikult teatavaks tegemisest arvates. Haldusakt on kohe siduv kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja omandiõiguse instrumendi omajate suhtes. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 7 sätestatud õiguse alusel vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki nullini, loetakse see kohustis ja kõik sellega seotud kohustised ja nõuded, mis ei ole tekkinud õiguse kasutamise ajaks, täidetuks ning nende olemasolu ei saa ühegi järgmise menetluse käigus tõendada kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema likvideerimise menetluses. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähendab põhisummat või selle maksmisele kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini, toimitakse järgmiselt: 1) kohustis tühistatakse sellise summa ulatuses, mille võrra seda vähendatakse; 2) algse kohustise aluseks olev instrument või leping jääb kehtima kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, arvestades põhisumma vähenemisega kaasnevat makstava intressisumma muudatust ning muid tingimuste muudatusi, mis tulenevad käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 12 sätestatud õiguse kasutamisest. § 46. Tuletisinstrumen d ist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise suhtes allahindamis- või konverteerimismeedet üksnes selle lõpetamise korral või pärast seda. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus lõpetada tuletisinstrumendileping, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud selline tuletisinstrumendileping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõiget 9. (3) Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud tasaarvestuskokkulepet, hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva vastastikuse kohustise tasaarvestamisest järele jäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe tingimuste alusel. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tuletisinstrumen dist tuleneva kohustise väärtuse kindlaks, arvestades järgmiste asjaoludega: 1) sobiv metoodika tuletisinstrumen di klassi väärtuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas tehingute korral, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet; 2) tuletisinstrumendi positsiooni väärtuse kindlaksmääramise tähtaja kehtestamise põhimõtted; 3) sobiv metoodika, mille abil saaks võrrelda sellise väärtuse vähenemist , mis võib tekkida tuletisinstrumen di kohta käiva lepingu lõpetamisest ning kohustiste allahindamise või konverteerimise meetme rakendamisest, kahjuga, mis tekiks tuletisinstrumen dile allahindamise või konverteerimise menetluse käigus. § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine (1) Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus jälgib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu täitmist kriisilahenduskava koostamise ja haldamise käigus. (3) Ettevõtja asutamise lepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või omandiõiguse instrumendi omajatele ette näha ostueesõigust või saada neilt nõusolekut kapitali suurendamiseks. 6. peatükk Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine 1. jagu Kriisilahendusõigused § 48. Kriisilahendusõigused (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kõiki käesolevas seaduses kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti suhtes sätestatud õigusi. Lisaks on tal järgmised kriisilahendusõigused, mida ta võib kasutada teistest õigustest eraldi või koos nendega: 1) õigus nõuda isikutelt vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise koht a , j a selleks, et teha kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on tal õigus nõuda teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse kontrolli käigus esitatavat teavet; 2) õigus omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle ning kasutada õigusi ja volitusi, mis on selle ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajatel ning juhatuse ja nõukogu liikmetel; 3) õigus keelata sõlmida uusi kindlustus- ja edasikindlustuslepinguid ning õigus alustada maksevõimelisena likvideerimise menetlust kriisilahenduses oleva kindlustusandja suhtes ja lõpetada tema tegevus; 4) õigus lubada tegutseval sildkindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja neid uuendada käesoleva seaduse § 37 lõigetes 5 ja 6 sätestatud erandi alusel; 5) õigus anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid; 6) õigus anda üle muule ettevõtjale tema nõusolekul kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised; 7) õigus restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded või vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumentide ja kõlblike kohustiste, samuti kindlustuslepingutest tulenevate nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki; 8) õigus konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi, sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja, muu kriisilahenduse subjekti, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse instrumentideks, kellele antakse üle kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, õigused või kohustised; 9) õigus tühistada kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumendid võlainstrumen te , välja arvatud käesoleva seaduse § 41 lõike 7 punktis 1 sätestatud tagatud kohustised kohustis i ; 10) õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumentide nimiväärtust ja tühistada sellise i d omandiõiguse instrumendid instrumen te ; 11) õigus nõuda kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või asjaomaselt emaettevõtjalt omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide, sealhulgas eelisaktsiate ja vahetusvõlakirjade emiteerimist; 12) õigus muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva või muuta sellistelt instrumentidelt ja muudelt kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või intressi maksm ise alustamise tähtpäeva , millest alates tuleb hakata intressi maksma , sealhulgas on õigus maksed ajutiselt peatada; 13) õigus lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid; 14) õigus kutsuda tagasi või muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikme i d; 15) õigus nõuda Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist kindlustustegevuse seaduse §-s 119 sätestatud menetlustähtaegu kohaldamata. (2) Kriisilahendusmeetmete rakendamise suhtes ei kohaldata õigusnorme, välja arvatud riigieelarve seadus, mis sätestavad nõude saada tehingule või toimingule omandiõiguse instrumendi omaja , võlausaldaja, kindlustusvõtja või muu kolmanda isiku varasem heakskiit või nõusolek. Samuti ei kohaldata õigusnorme sellise teate või prospekti või muu sellesarnase teabe või dokumendi esitamise või registreerimise kohustuse suhtes, piiramata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 4 ja 11 ning § -s 65 ja § 66 lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid , samuti liidu riigiabi õigusaktidest tulenevate teavitamisnõuete kohaldamist. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamiseks vajalikud toimingud või nõuab nende täitmist, sealhulgas on tal õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks sel turul vähemalt järgmist : 1) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamine või lõpetamine; 2) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine; 3) allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.06.2017, lk 12–82), kohast prospekti avaldamise nõuet. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab äriregistrit, väärtpaberite keskdepositooriumi ja muud asjasse puutuvat registrit kriisilahenduse algatamise otsusest viivitamata ning esitab asjakohasel juhul kriisilahendusmeetme rakendamise otsuse alusel kandeavalduse. § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusõiguste kasutamise korral muu hulgas: 1) näha ette üleandmise toimumise ilma, et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või kohustisi mõjutaksid kohustised või koormatised, kui käesoleva seaduse § 63 lõigetes 7 ja 8 p ei ole sätestatud teisiti, sealhulgas ei käsitata õigust hüvitisele ei käsitata kohustise või koormatisena; 2) käsitada vastuvõtjat kriisilahenduses oleva ettevõtjana koos tema õiguste, kohustiste ja tegevustega kindlustusandja võõrandamise ja sildkindlustusandja meetme rakendamise korral, sealhulgas vastuvõtja õigu s t olla makse- ja arveldussüsteemi liige või reguleeritud väärtpaberituru osaline; 3) nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel; 4) nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingu tingimuste muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja asendamist vastuvõtjaga; 5) anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja selliste edasikindlustusõigustega seotud vara ja kohustised täielikult või osaliselt üle teisele ettevõtjale. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks järgmisi tegevusi: 1) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine; 2) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või nende noteerimise peatamine või lõpetamine. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigusi, kui see on tema hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kehtestada majandustegevuse järjepidevuse tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus jätkata tegevust. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kord sisaldab eelkõige järgmist: 1) kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute täitmise jätkamine nii, et vastuvõtja võtab üle selle kindlustusandja õigused ja kohustised seoses üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, ning lepingudokumentides kriisilahenduses oleva kindlustusandja asendamine vastuvõtjaga; 2) kohtumenetluses, mis on seotud üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, kriisilahenduses oleva ettevõtja asendamine vastuvõtjaga. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 5 punktis 2 sätestatud õigused ei mõjuta järgmiste õiguste kasutamist: 1) õigus lõpetada kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja tööleping; 2) kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 54–56 lepingupoole õigus kasutada lepingust tulenevaid õigusi, sealhulgas õigus leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmis e lõpuleviimis t . § 50. Õigus määrata erihaldur (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse liikmete asendamiseks määrata erihalduri või mitu erihaldurit , kellel on ettevõtja juhtimiseks vajalik kutsealane sobivus ning vajalikud oskused ja teadmised. (2) Erihalduril on kõik kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omaja te ja juhatuse liikmete õigused, mida ta kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kontrolli all. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib piirata erihalduri volitusi või nõuda, et erihalduri tehtavate otsuste jaoks on vaja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekut. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avalikustab Finantsinspektsiooni veebilehel erihalduri määramise otsuse . Otsuses esitatakse erihalduri nimi, ametialane kvalifikatsioon ja hariduskäigu kokkuvõte, ametialased töö- ja ametikohad, mida erihaldur on varem pidanud , ning tema tasustamise põhimõtted . Avalikustamine kestab kuni erihalduri mandaadi lõppemiseni. (5) Erihaldur on kohustatud tegutsema parimal võimalikul viisil kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse algatatud kriisilahenduse elluviimiseks, sealjuures seal hulgas si is , kui see on vastuolus kindlustusandja põhikirjas või õigusaktides sätestatud juhtidele seatud kohustustega. (6) Erihaldur esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kirjalik u d e aruan netena de d kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud meetmete põhjendus ed te kohta erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant. (7) Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on endiselt täidetud. (8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda. § 51. Äritegevuse toimimi se ks vajalike teenuste ja vahendite tagamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvalt ettevõtjalt nõuda äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamist või selliste vahendite pakkumist, mis on vastuvõtjale vajalik ud talle üle antud äritegevuse tõhusaks toimimiseks, sealhulgas juhul, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda oluliselt teenuseosutajalt otseselt või kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või sellisel viisil pakutavate teenuste osutamise jätkamist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahenduse algatamist järgmistel tingimustel: 1) olulise teenuseosutaja vara ei kata tema kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et tema vara ei kata neid lähiajal; 2) oluline teenuseosutaja ei ole suuteline tasuma õigeks ajaks oma võlgu või täitma muid kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et ta ei ole suuteline seda lähiajal tegema. ( 3 ) Oluline teenuseosutaja on kindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi kuuluv ettevõtja, kes pakub kaupu või osutab teenuseid, nagu info- ja tehnoloogiateenus, kommunaalteenus ning ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalik kindlustusandja tegevuse pidevaks toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks. ( 4 ) Teise lepinguriigi kriisilahenduse korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel õigus nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt Eesti ettevõtjalt, et ta täidaks teise lepinguriigi kriisilahendusasutuse nõutud kohustusi äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamiseks või vahendite pakkumiseks, mis on vajalik vastuvõtjale üle antud äritegevuse tõhusaks toimimiseks. ( 5 ) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teenuseid osutatakse ja vahendeid pakutakse järgmistel tingimustel: 1) kui neid osutati ja pakuti kriisilahenduses olevale ettevõtjale enne kriisilahenduse algatamist sõlmitud lepingu alusel, s iis tehakse neid tegevusi seda selle lepingu kehtivus aja jooksul samadel tingimustel edasi ; 2) kui leping puudub või on lõppenud, osutatakse ja pakutakse neid mõistlikel tingimustel. § 52. Kolmandas riigis asuva vara ga või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused (1) Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusaktis reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et tehtaks järgmist: 1) kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku kriisilahendustegevuse elluviimise tag r akend amiseks; 2) kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidab kohustisi, kuni ta alustab kriisilahendustegevus t ega ; 3) vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud selle ks pärast , et käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 nimetatud tegevused oleksid tagatud, ja need kaetakse käesoleva seaduse § 32 lõikes 7 sätestatu kohasel t ühel või mitmel viisil. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks näeb kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt asjaomases kokkuleppes ette tingimuse, et omandiõiguse instrumendi omaja , võlausaldaja või kohustise aluseks olev lepingupool nõustub kohustise allahindamise või konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise, konverteerimise või tühistamisega, mida Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib oma õigusi kasutades teha. (3) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt esitab esita vad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele selle nõudmisel sõltumatu õiguseksperdi kirjaliku lt koostatud ja põhjendatud õigusarvamuse tema nõudmisel , mis kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimuse õiguslikku jõustatavust ja tulemuslikkust. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei ole vaatamata kontrollitava isiku tegutsemisele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatu tagamine tõenäoline, ei alustata toimingut kolmandas riigis asuva vara või selle riigi õiguses õiguse ga reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega . Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on toimingu juba teinud, on see sellise vara , ning selliste omandiõiguse instrumentide, õiguste ja kohustiste suhtes tühine. § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine (1) Ettevõtja suhtes rakendatavat kriisiennetusmeedet või kriisi ohje meedet, sealhulgas meetme rakendamisega vahetult seotud sündmust , ei käsitata täitmist tingiva juhtumina Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168, 27.06.2002, lk 43–50) tähenduses ettevõtja sõlmitud lepingu alusel ega maksejõuetusmenetlusena makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 7 tähenduses tingimusel, et jätkatakse lepingu põhikohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning tagatise andmist. (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või muul viisil toetab emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis hõlmab sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet. (3) K ui k olmanda riigi kriisilahendus menetlus t e tunnusta takse mise korral käesoleva seaduse § 74 kohaselt või kui seda ei tunnustata , ag j a Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nii otsustab, käsitatakse kolmanda riigi kriisilahendus kõn ealust menetlust käesolevat paragrahvi kohaldades kriisiohjemeetmena. (4) Kui kriisilahenduses olev kindlustusandja jätkab lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist , ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetus- või kriisiohjemeetme rakendamine ega sellega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et: 1) kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel oleva tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille järgseid kohustusi tagab või toetab muul viisil toetab kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet; 2) saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku vara sellise lepingu alusel , mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet; 3) mõjutada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku lepingulist õigust, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet. (5) Käesoleva paragrahvi lõiked 1–4 ei piira isiku õigust võtta kasutusele lõike 4 punktis 1, 2 või 3 nimetatud meedet, kui see õigus tekib muu sündmuse tõttu , mis ei ole kui kriisiennetus- või kriisiohjemeetme rakendamine , või sellega vahetult seotud mis tahes sündmuse tõttu. (6) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud peatamist ning piiramist ei käsitata käesoleva paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohaldamise korra l lepingulise kohustuse täitmata jätmisena. (7) Käesoleva s paragrahvi s sät teid estatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16) artikli 9 tähenduses. (8) Kriisilahenduses ei kohaldata asjaõigusseaduse § -e 314 3 ja 319 2 . § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatami ne (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni sama ettevõtja asukohariigi aja järgi (edaspidi peatamisperiood ) . (2) Makse- või ülekandekohustus, mis oleks tulnud täita peatamisperioodil, tuleb täita viivitamata pärast selle perioodi lõppu viivitamata . (3) Peatamisõiguse kohaldamise korral peatuvad peatamisperioodiks ka kõik vastaspoole asjakohasest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud peatamisõigust ei kohaldata selliste makse- ja ülekandekohustuste suhtes, mis on võetud: 1) makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende korraldajate vastu; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaste liidu tegevusloaga kesksete vastaspoolte vastu ning selliste kolmandate riikide kesksete vastaspoolte vastu, keda Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus tunnustab nimetatud määruse artikli 25 kohaselt. (5) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvesse peatamisõiguse ka sutamise mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele. § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib peatamisperioodiks seada piirangu kriisilahenduses oleva ettevõtja võlausaldajatele, kellel on selle ettevõtja varade suhtes tagatud nõuded, ja tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele . (2) Piiramisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 piirangud on ühtsed kõikidele nendele kindlustusgrupi ettevõtjatele, kelle suhtes rakendatakse kriisilahendusmeetmeid, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõikeid 12 ja 13. § 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine (1) Lepingu lõpetamise õigus käesoleva seaduse tähenduses on lepingupoole õigus leping lõpetada või nõuda kohustuste täitmise kiirendamist, lõpuleviimist või tasaarvestamist või muu samalaadne õigus, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, seda muudetakse või see lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud peatamisperioodiks tingimusel, et jätkatakse makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning tagatise andmist. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni tütarettevõtja asukohariigi aja järgi alljärgnevatel järgmistel tingimustel: 1) kriisilahenduses olev ettevõtja tagab asjakohasest lepingust tulenevad kohustused või toetab neid muul viisil; 2) lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või finantsseisundil; 3) kriisilahenduses oleva ettevõtja korral suhtes on kasutatud või võidakse kasutada käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud või need veel antakse üle ja võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab muul viisil, et selliste kohustuste tekkimise korral oleks tagatud olemas piisav kaitse. (4) Lepingu lõpetamise õigust võib kasutada enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud perioodi lõppu, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud sellest, et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei hinnata alla või ega konverteerita käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punkti 2 alusel. (5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab lepingu lõpetamise õiguse peatamise õigust ja ta ei p ole teavitanud lepingupoolt käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt ning kui lepinguõiguste ja lepingust tulenevate kohustustega toimitakse järgmiselt , võib käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud perioodi lõppedes kasutada lõpetamisõigust vastavalt käesoleva seaduse §-le 53 järgmiselt alljärgneval viisil : 1) kui need lepingu õigused ja lepingust tulene vad kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib lepingupool kasutada lõpetamisõigust selle lepingu tingimuste kohaselt üksnes vastuvõtja jätkuva või järgmise täitmist nõudva juhtumi korral; 2) kui need lepingu õigused ja lepingust tulenevad kohustused jäävad kriisilahenduses olevale ettevõtjale ning Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või konverteerimismeedet käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 1 sätestatud eesmärgil, võib lepingupool kasutada peatamisperioodi lõppe des mise korral kasutada lepingu lõpetamise õigust vastavalt selle lepingu tingimustele. (6) Peatamisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes. § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses (1) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt on kohustatud lepib igas sõlmitavas finantslepingus, mille suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, leppima kokku, et võlausaldaja või lepingu teine pool nõustub Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse õigusega, mille järgi ta võib kasutada finantslepingu suhtes käesoleva seaduse §-del 54–56 põhinevat õigust peatada selle kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama tunnusta b oma seotust käesoleva seaduse § 53 nõuetega. Käesolevas seaduses käsitatakse finantslepingut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punkti 100 tähenduses. (2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kõigi selliste finantslepingute suhtes, millega: 1) võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust; 2) nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine või lepingu lõpetamine ühel või mitmel alusel või tagatistest tulenevate õiguste teostamine käesoleva seaduse § -de 53–56 nõuete alusel. (3) Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuet, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellele vaatamata kohaldada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud õigusi. § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata kindlustusvõtjate õigust öelda üles kriisilahenduses oleva kindlustusandjaga sõlmitud elukindlustusleping või see õigus ajutiselt peatada, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ning ja kahjustatud isikute vastu jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist, eelkõige jätkatakse hüvitiste maksmist. (2) Käesolevas paragrahvis sätestatud õigust võib rakendada üksnes ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamise toetamiseks ning see ke ht ib käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2 nimetatud teates avaldatud tähtaja ni jooksul . § 59. Muude k riisilahendusõiguste kasutamine (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on võib olla kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle, sealhulgas võib tema puhul see olla võib tal määratud isiku või isikute kaudu järgmistel põhjustel olla õigus : 1) selle juhtida ettevõtja tegevus t e ja teenuste osutamis t e juhtimine ning sellega nendega tegelemine tegel da , seejuures on tal omandiõiguse instrumendi omaja te ja ettevõtja juh i tide ga samad õigused; 2) hallata ja võõrandada tema ettevõtja vara haldamine ja võõrandamine . (2) Kriisilahenduses olev ettevõtja ei saa omandiõiguse instrumentidega kaasnevat hääleõigust kasutada kriisilahenduse ajal. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib ellu rakendab kriisilahendustegevust Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel ka siis, kui tal ei ole kriisilahenduses oleva ettevõtja üle kontrolli. Otsuse kohta peale kaebuse esitamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 64. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia kriisilahendus ellu kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja seisundit ning vajadust tõhustada parandada selliste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust , millesse kuuluvad ettevõtjad on asutatud mitmes lep inguriigis . (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust ei käsitata juhatuse liikmena äriseadustiku tähenduses ega isikuna, kes tegelikult juhib ettevõtjat. 2. jagu Õiguse kohaldamine § 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine (1) Kui omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmine hõlmab vara, mis asub teises lepinguriigis, või kui õigusi või kohustisi reguleeritakse teise lepinguriigi õigusaktidega, toimub üleandmine teise lepinguriigi õiguse kohaselt. (2) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine hõlmab selliseid instrumente või kohustisi, mis on reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga, või kui nendega seotud võlausaldajad asuvad teises lepinguriigis, kohaldatakse allahindamise või konverteerimisega seotud õigusi vastavalt käesolevale seadusele. (3) Kui teise lepinguriigi kriisilahendustegevus hõlmab Eestis asuva vara üleandmist või Eesti õigusaktidega reguleeritud õiguste või kohustiste üleandmist, kohaldatakse järgmis t i õiguslikke tagajärgi : 1) omandiõiguse instrumendi omaja l , võlausaldajal ega kolmandal isikul, keda üleandmine mõjutab, ei ole õigust takistada, vaidlustada ega tühistada omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmist Eesti õiguse alusel; 2) pädevad ametiasutused on kohustatud andma teise lepinguriigi kriisilahendusasutusele andma omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korra l mõistlikul määral abi kooskõlas Eesti õigusega , kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellise üleandmise tehingu teinud või kavatseb seda teha . (4) Om andiõiguse instrumendi omaja l ja mõjutatud võlausaldajal on õigus vaidlustada instrumendi või kohustise põhisumma vähendamine või konverteerimine üksnes seda õigust kasutava kriisilahendusasutuse asukohariigi õiguse alusel. (5) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistel juhtudel: 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmise korra l on omandiõiguse instrumendi omaja l te , võlausaldaja l te ja kolmanda l te isiku l te õigus vaidlustada üleandmine vastavalt käesoleva seaduse §- le s 64 sätestatule ; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osalise l üleandmise korra l võetakse käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud kaitsemeetmed; 3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on võlausaldajal õigus vaidlustada instrumentide või kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine vaidlustada käesoleva seaduse § 64 kohaselt. 7. peatükk Õiguskaitsemeetmed § 61. Õiguskaitse meetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamise korral, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, andnud vastuvõtjale üle üksnes osa ettevõtjate õigustest, varast ja kohustistest, rahuldatakse kriisilahenduses olevate ettevõtjate omandiõiguse instrumendi omajate , kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud isikute ning muude võlausaldajate need nõuded, mis ei ole üle antud, vähemalt ulatuses, milles need oleksid olnud rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või konverteerimismeedet, ei kanna omandiõiguse instrumendi omajad , kindlustusvõtjad, kindlustatud, soodustatud isikud, õigustatud isikud ning muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. § 62. Omandiõiguse instrumendi omaja te ja võlausaldaja te õigus hüvitisele ning selle määramine (1) Selleks, et tuvastada, kas omandiõiguse instrumendi omaja t id , kindlustusvõtja t id , soodustatud isiku t id , õigustatud isiku t id ning ja muid võlausaldajaid oleks kriisilahenduses oleva ettevõtja tavalise maksejõuetusmenetluse käigus koheldud paremini, hindab sõltumatu isik järgmist mõju või nende selle kahe vahelist erinevust tavalise maksejõuetusmenetluse mõjust viivitamata pärast kriisilahendusmeetmete rakendamist: 1) võimalik mõju omandiõiguse instrumendi omaja te le , kindlustusvõtja te le, kindlustatu te le, soodustatud isiku te le, õigustatud isiku te le ning ja muudele võlausaldajatele või kindlustuse tagamise skeemidele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus; 2) tegelik mõju omandiõiguse instrumendi omaja te le , kindlustusvõtja te le, kindlustatu te le, soodustatud isiku te le, õigustatud isiku te le ning ja muudele võlausaldajatele kriisilahenduse ajal; 3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võimaliku mõju erinevus punktis 2 sätestatud tegelikust mõjust. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamine (edaspidi järelhindamine ) ei ole osa käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisest ja selle eelduseks on, et kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes, kelle suhtes rakendati üht või mitut kriisilahendustegevust, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus, sealjuures kriisilahendusmeedet või -meetmeid rakendamata. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule arvestatakse järelhindamise korra l äriliselt mõistlik k u hinnangu t ga selle kohta, millised kulud kaasnevad sõlmitud kindlustuslepingute asendamisega, arvestades muu hulgas vahendustasude ja lepingu sõlmimise kuludega sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus . See hinnang tehakse asjakohaste kindlustusvõtjate rühmade kaupa. (4) Järelhindamise korra l ei võeta arvesse erakorralise avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist. (5) Omandiõiguse instrumendi omaja te l , kindlustusvõtja te l, kindlustatu te l, soodustatud isiku te l, õigustatud isiku te l ning ja muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus vahe ulatuses hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud ettevõtja likvideerimise korral tavalises maksejõuetusmenetluses. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Avaldus hüvitise määramiseks tuleb kohtule esitada kolme kuu jooksul järelhindamise tulemustele tugineva Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse avaldamisest arvates. § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitse meetmed (1) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmiste kokkulepete ning ja nende vastaspoolte suhtes: 1) tagatiskokkulepe, mille alusel on isikul tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas see õigus tagatakse konkreetse vara või õiguste abil või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepingu abil; 2) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses ; 3) vastastikune tasaarvestuskokkulepe, mille korral võib kaks või enam nõuet või kohustist tasaarvestada kriisilahenduses oleva kindlustusandja ja vastaspoole vahel; 4) tasaarvestuskokkulepe, mille korral saab mitu nõuet või kohustist konverteerida üheks netonõudeks, sealhulgas lepingu lõpetamise korral toimuv t ehtav tasaarvestus, mille käigus kiirendatakse poolte kohustusi täitmist tingiva juhtumi korral nii, et need tuleb kohe täita, või need lõpetatakse; kummalgi juhul konverteeritakse kohustised üheks netonõudeks või asendatakse need ühe netonõudega; 5) investeerimisriskiga elukindlustusleping või muu eraldatud portfell ; 6) edasikindlustusleping; 7) struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas väärtpaberistamise ja riskide maandamise eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste kogumist ning mis on tagatud sarnaselt pandikirjadega; kokkulepe hõlmab tingimust, mille järgi kokkuleppe pool, usaldusisik, agent või esindaja annab tagatise ning ja hoiab seda. (2) Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamise korral toimuvat tehtava tasaarvestus e t käsitlevaid tingimusi, mis on kind laks määrat let ud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti n alapunktis i, ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud tasaarvestust. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid rakendatakse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus: 1) annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised osaliselt üle teisele ettevõtjale või kriisilahendusmeetme rakendamisel sildkindlustusandjalt või vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjalt muule isikule; 2) kasutab käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 6 sätestatud õigust. (4) Kaitsemeetmeid rakendatakse sõltumata kokkuleppe ga seotud osapoolte arvust või sellest, kas need meetmed põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad seadusest või välisriigi õigusaktist või on nende s ga osaliselt või täielikult reguleeritud ette nähtud . (5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 6 nimetatud kokkulep p et ele tagatakse kaitse, hoitakse sellega ära järgmi ste sündmuste toimumi ne: 1) selliste õiguste ja kohustiste osaline üleandmine, mis on kaitstud kriisilahenduses oleva ettevõtja ja vastaspoole vahelise asjakohase kokkuleppega; 2) selliste õiguste ja kohustiste muutmine ning lõpetamine, mis on kaitstud asjakohase kokkuleppega. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul loetakse kaitstuks sellised õigused ja kohustised, mida on õigus kokkuleppe osapooltel on õigus tasaarvestada. (7) Tagatiskokkuleppe kaitse tagamisega hoitakse ära järgmine ühe või mitme järgmise sündmuse toimumine : 1) kohustise tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka see kohustis ja tagatisest saadav kasu; 2) tagatud kohustise üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatisest saadav kasu; 3) tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustis; 4) tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine koos sellega kaasnevate õiguste kasutamisega, kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustis enam tagatud. (8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7 sätestatust kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks anda üle üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kokkuleppe alla kuuluva kindlustusportfelli, andmata üle sama kokkuleppe alla kuuluva t muu d vara, õigus i ed ja kohustis i ed . Samuti võib need üle anda või lõpetada ja neid muuta ilma kindlustusportfelli üle andmata. (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul peavad üleantavad kindlustuslepingud endiselt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele. (10) Struktureeritud tagatiskokkuleppe ja muu eraldatud portfelli, sealhulgas käesoleva lõike 1 punktides 5 ja 7 sätestatud kokkulepete le kaits e tagamise korra l hoitakse ära üks järgmistest sündmustest : 1) osa vara, õiguste ja kohustiste, kuid mitte nende kõigi üleandmine, kui nende kohta on sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja ; 2) vara, õiguste ja kohustiste lõpetamine või muutmine nendega kaasnevate õiguste kasutamise kaudu, kui nende kohta on sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja. (11) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatust anda osaliselt üle, muuta või lõpetada vara, õigusi või kohustusi, mis kuuluvad sama kokkuleppe alla , kriisilahenduseesmärgi paremaks saavutamiseks, eelkõige kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks. (12) Kriisilahendusmeetme rakendamine ei mõjuta makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud süsteemide toimimist ja reegleid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised osaliselt üle teisele ettevõtjale või kui ta kasutab käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktis 4 sätestatud õigust. (13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatuga ei kaasne: 1) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 18 lõike 3 kohaselt ülekandekorralduse tagasivõtmist; 2) ülekandekorralduse täidetavuse ja tasaarvestuse muutmist või tühistamist; 3) rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamise muutmist või tühistamist; 4) makse- ja arveldussüsteemide seaduse §-s 22 sätestatud tagatiste kaitse muutmist või tühistamist. § 64. Kaebuse menetlemine (1) Kriisiohjemeetme rakendamisest tingitud kaebused vaadatakse läbi haldus kohtumenetluse s . Kaebuse lahendamise l võ ib ko h us võtta arvesse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse koostatud ja kohtule esitatud majanduslik k u hinnangu t ja selle aluseks oleva i d asjaolu si d. (2) Kaebaja taotluse alusel Finantsinspektsiooni kriisilahendus üksuse otsuse täitmise peatamise üle otsustamisel eeldatakse, et peatamine on vastuolus avaliku huviga. ( 3 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse tühistamine ei mõjuta tema koostatavaid haldusakte ega sõlmitavaid tehinguid, mis põhinesid põhine va d tühistatud otsusel, kui seda on vaja heas usus tegutsenud kolmandate isikute kaitseks, kes omandasid kriisilahenduse tulemusel kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised. Õigusvastase otsuse või meetme korral kohald u ata vad õiguskaitsemeetmed piirduvad selle kahju hüvitamisega, mi da s kaebuse esitaja tühistatud otsuse või toimingu tagajärjel kandis. ( 4 ) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib taotleda kohtult, et nad see peataks id kohtumenetluse nõutavaks ajaks , kui see on vajalik tulemuslikuks kriisilahendusmeetme rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 55 kohaldamist. 8. peatükk Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded § 65. Teavitamisnõuded (1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele järgmise teabe: 1) teade kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsseisundi halvenemise kohta, sealhulgas käesoleva seaduse § 26 lõikes 4 ja kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teade; 2) käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 ning kindlustustegevuse seaduse § 92 1 lõigetes 1 ja 2, § 93 lõigetes 2 ja 5 ning §-s 95 sätestatud meetmed, mille rakendamist on Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõudnud; 3) teave kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta; 4) teade kindlustustegevuse seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud tähtaja pikendamise kohta; 5) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud finantsseisundi taastamise kava koopia ja lõikes 5 sätestatud lühiajalise finantseerimisskeemi koopia ning asjakohasel juhul Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse arvamus nende dokumentide kohta. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahendusmeetme rakendamisest ja kriisilahendusõiguse kasutamisest viivitamata päras t otsust algatada kriisilahendus kriisilahenduses olevat ettevõtjat ja järgmisi asutusi: 1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus; 2) kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalveasutus; 3) Eesti Pank; 4) kindlustuse tagamise skeem, millesse kriisilahenduses olev kindlustusandja kuulub; 5) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi kriisilahendusasutus; 6) Rahandusministeerium; 7) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu; 8) Euroopa Komisjon; 9) Euroopa Keskpank; 10) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ; 11) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus; 12) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus; 13) makse- või arveldussüsteemi korraldaja, kui kriisilahenduses osalev ettevõtja on makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemis osaleja; 14) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud asutus. (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja Rahandusministeerium edastavad teineteisele teavet, mis on vajalik käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelkõige edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Rahandusministeeriumile teavet juhul, kui kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vaja lik kasutada riigieelarve või muid avalikke või rahastu vahendeid. § 66. Avaldamisnõuded (1) Finantsinspektsioon avaldab pärast kriisilahenduse algatamist oma veebilehel viivitamata järgmise teabe: 1) otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõttev teave kriisilahendustegevuse mõju, sealhulgas kindlustusvõtjatele avalduva mõju kohta; 2) asjakohasel juhul teave käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramistingimus ed te ning -tähta jad egade kohta . (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe avaldavad ka kriisilahenduses olev ettevõtja ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus oma veebilehel. (3) Teate kriisilahenduse algatamise ja selle mõju kohta avaldab Finantsinspektsioon ka Ametlikes Teadaannetes ning muudes massiteabevahendites . (4) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, avaldatakse teave kriisilahendustegevuse algatamise kohta meediakanalis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38–57), artikli 21 lõikega 1. (5) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid või võlainstrumendid ei ole võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, tagab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses oleva ettevõtja teadaolevatele omandiõiguse instrumendi omajatele ja võlausaldajatele, kelle andmed on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse alusel kättesaadavaks tehtud. (6) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel teate käesolevas seaduses sätestatud kohustuse rikkumise tõttu antud teate haldusakti , väärteoasjas tehtud jõustunud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse kohta viivitamata pärast nend e jõustumist. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teates märgitakse rikkumise liik ja laad ning rikkumise eest vastutava isiku andmed. Teave on Finantsinspektsiooni veebilehel avalikult kättesaadav viis aastat . (8) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete avalikustamine proportsionaalne iga konkreetsel üksikjuhtumi l t arvesse võttes proportsionaalne või kui avalikustamine ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust, on Finantsinspektsioonil õigus teha ühte järgmistest tegevustest : 1) lükata teate avalikustamine edasi, kuni mitteavalikustamise aluseks olnud asjaolud langevad ära ; 2) avalikustada teade anonüümselt, kui see tagab asja koh om aste isikuandmete tulemusliku kaitse , ; või 3) jätta teade avalikustamata, kui käesoleva lõike punktide 1 ja 2 alusel avalikustamine ei oleks piisav käesoleva lõike sissejuhatavas lauseosas sätestatu tagamiseks. § 67. Konfidentsiaalsusnõuded (1) Käesoleva seaduse rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse järgmiste isikute suhtes: 1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus (edaspidi koos Finantsinspektsioon ); 2) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ; 3) Rahandusministeerium; 4) käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihaldur; 5) võimalik ostja, kellega Finantsinspektsioon on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas seda tehti kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse võtmise kaudu jõuti omandamiseni; 6) audiitor, raamatupidaja, jurist ja nõustaja ning hindaja ja muu ekspert, kelle teenuseid kasutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud isikud ja asutused; 7) kindlustuse tagamise skeemi haldav isik; 8) Tagatisfond; 9) Eesti Pank ja muu ametiasutus, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse; 10) sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja; 11) muu isik, kes osutab või on otseselt või kaudselt ning püsivalt või periooditi osutanud teenuseid käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isikutele; 12) käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isiku juhatuse ja nõukogu liige ning töötaja nende ametisoleku ajal, samuti enne ja pärast seda; 13) käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud kriisilahendusasutus ja pädev asutus. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud kohustuvad hoidma oma ülesannete täitmise käigus kogutud ja Finantsinspektsioonilt saadud teavet konfidentsiaalsena ning seda mitte tegema teatavaks tegema kolmanda te le isiku te le, välja arvatud järgmistel tingimustel: 1) see on vajalik käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks; 2) teave tehakse teatavaks kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti üksikandmeid; 3) teave tehakse teatavaks Finantsinspektsiooni, kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti nõusolekul. (3) Teabe teatavaks tegemise korral tuleb hinnata selle võimalikku mõju finants-, rahandus- ja majanduspoliitikaga seotud avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute majanduslikele huvidele ning kontrolli de le, uurimis t ele ja audiitorkontrollile. Hinnatakse ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava ja kriisilahenduskava sisu ning kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe edastamise ga seotud mõju , samuti hi nnatakse eraldi seda , kuidas on hinnatud kavade ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemuste edastamise ga seotud mõju. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil, sealhulgas selle töötajatel ja ekspertidel , edastada kriisilahendustegevuse kavandamise või elluviimise rakenda mise eesmärgil teavet järgmistele isikutele: 1) Rahandusministeerium; 2) Eesti Pank; 3) kindlustuse tagamise skeem ; 4) Tagatisfond; 5) erihaldur; 6) pankrotihaldur; 7) audiitorettevõtja; 8) võimalikud ostjad; 9) teiste lepinguriikide kriisilahendusasutused ja järelevalveasutused; 10) keskpangad; 11) ministeeriumid; 12) kriisilahendusfondid; 13) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus või kolmandate riikide kriisilahendusasutused, kes täidavad kriisilahendusasutuse ülesannetega samaväärseid ülesandeid; 14) võimalik omandaja tingimusel, et ta järgib rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid. (5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse ka Finantsinspektsiooni üksuste omavahelise teabevahet u ami se suhtes. (6) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti töötajaid ja eksperte jagamast teavet ettevõtjas. (7) Teabevahetuse suhtes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ning Maksu- ja Tolliameti vahel ise t eabevahetuse suhtes kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 5 4 lõike 4 punkti 14 ja lõiget 4 8 . (8) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata kohtumenetluses teabe avaldamise suhtes kohtumenetluses . (9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil edastada teavet Riigikontrollile, kui ta see vajab teavet, et hinnata Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkust kindlustusandjate kriiside ennetamise l või lahendamise meetmete kohaldamise l . (10) Teise lepinguriigi pädevalt kriisilahendusasutuselt saadud teavet võib avaldada Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes eesmärkidel, millega see asutus on nõustunud. 9. peatükk Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus 1. jagu Kriisilahenduskolleegium § 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, moodustab ta kriisilahenduskolleegiumi, et tõhustada eelkõige käesoleva seaduse §-des 16, 17, 19, 22, 73 ja 74 sätestatud ülesannete täitmist ning vajaduse korral kooskõlastada kriisilahendusega seotud tegevust ja koostööd asjasse puutuvate kolmandate riikide kriisilahendusasutustega. (2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi liikmed on: 1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus; 2) kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus; 3) kindlustusgrupi ettevõtja emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutus; 4) kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kriisilahendusasutus on kriisilahenduskolleegiumi liige; 5) Rahandusministeerium või teiste käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud asukohariikide ministeeriumid juhul, kui nad ei ole ise kriisilahendusasutused; 6) kindlustuse tagamise skeem , mis asub kriisilahenduskolleegiumisse kuuluva kriisilahendusasutusega samas lepinguriigis; 7) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus , kes on kolleegiumi liige vaatlejana ega oma hääleõigust; 8) sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega. (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus kutsutakse kriisilahenduskolleegiumisse osalema vaatlejana, kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud kriisilahendusasutus osaleb kriisilahenduskolleegiumis üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgil. (5) Kriisilahenduskolleegiumisse võib vaatlejana osalema kutsuda kolmanda riigi kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on selles riigis asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 68 sätestatud tingimustega samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid. (6) Kriisilahenduskolleegium kehtestab raamistiku, mis aitab asjasse puutuvatel kriisilahendusasutustel ja asjakohasel juhul asjasse puutuvatel finantsjärelevalveasutustel täita järgmisi ülesandeid: 1) olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks; 2) kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine; 3) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine; 4) lahenduse otsimine kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate le asjaolude le vastu lahenduse otsimine või nende lahendamine; 5) käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja kriisilahendusskeemis ühisotsusele jõudmine; 6) avalikkuse teavitamise koordineerimine kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegia te st ja skeemi de st avalikkuse teavitamise koordineerimine ; 7) kindlustuse tagamise skeemi de või rahastu te kasutamise koordineerimine. (7) Kriisilahenduskolleegiumi võib kasutada foorumina, et arutada kindlustusgrupi piiriülese kriisilahendusega seotud teemasid. (8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, täidab ta kriisilahenduskolleegiumi juhatajana järgmisi ülesandeid: 1) kolleegiumi protseduurireeglite koostamine pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist kolleegiumi toimimiseks ; 2) kriisilahenduskolleegiumi tegevuse koordineerimine; 3) kriisilahenduskolleegiumi koosoleku te kokkukutsumine ja juhatamine ning kolleegiumi liikmete teavitamine koosoleku te korraldam ise st, peamistest arutatavatest küsimustest ja muudest asjaoludest , millega koosolekul arvestada , sealhulgas selleks , et liikmed saaksid esitada taotl eda use koosolekul osalemis t eks ; 4) otsustamine selle üle, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda osalema kriisilahenduskolleegiumi koosoleku te le, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasus t e asjaomaste le liikme te le või ja vaatleja te le ja oks , eelkõige selle võimalik k u mõju asjaomas t e lepingurii gi kide finantsstabiilsusele; 5) kriisilahenduskolleegiumi liikmete teavitamine koosoleku te l tehtud otsustest ja koosoleku tulemustest. (9) Kui kriisilahenduskolleegiumi koosolekul arutatakse küsimusi, mis nõuavad ühisotsusele jõudmist või mis on seotud kindlustusgrupi Eesti ettevõtjaga, on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel õigus sellel koosolekul osaleda , sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis t 4 sätestatust . (10) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, ei pea ta kriisilahenduskolleegiumi moodustama, kui muu l kujul moodustatud koostöövorm id või kolleegium id täida b vad samu funktsioone ja ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas paragrahvis, ning järgi b vad käesolevas paragrahvis sätestatud liikme li suse ja kolleegiumi de s osalemise tingimusi ja menetlusi ning käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud teabevahetusnõudeid. (11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud koostöövormide ja kolleegiumide suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses kriisilahenduskolleegiumi kohta sätestatut. (12) Kriisilahenduskolleegium peab arvesta ma oma ülesannete täitmise korra l kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga. § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium (1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis asutatud tütarettevõtjast liidu kindlustusandja või kahe või enama lepinguriigi poolt jaoks oluli ne seks peetav at liidu filiaal i ja üks eelnimetatud liidu üksustest asub Eestis, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus moodustada koos nende teiste seotud lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus need ettevõtjad on asutatud või kus need olulised filiaalid asuvad, Euroopa kriisilahenduskolleegiumi. (2) Euroopa kriisilahenduskolleegiumi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68, sealhulgas täidab kolleegium viidatud paragrahvis sätestatud funktsioone ja ülesandeid, mis on seotud liidu lepingurii kide kindlustusandjatega , ning kui see on asjakohane, liidus lepingurii kide s asuvate filiaalidega . (3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus juhib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd järgmistel juhtudel: 1) Eestis asutatud emaettevõtja omab kõiki kolmanda riigi kindlustusandja või s elle riigi emaettevõtja liidu lepingurii kides asutatud tütarettevõtjaid ; 2) Eestis asutatud kolmanda riigi emaettevõtja või tütarettevõtja bilansiliste varade koguväärtus on suurem teistes lepinguriikides tegutsevate üksuste bilansiliste varade koguväärtusest, kui käesoleva lõike punkt i 1 ei ole kohaldata v . 2. jagu Otsuse tegemine ja teabevahetus § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine Käesoleva seaduse alusel otsuse tegemise või meetme rakendamise korral, mis võib mõjutada ühte või mitut teist lepinguriiki, arvestab Finantsinspektsioon järgmiste põhimõtetega: 1) otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse madalad väikesed ; 2) otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigel ajal ning vajaduse korral kiirkorras; 3) Finantsinspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste vastuvõtmine ning meetmete rakendamine; 4) tema ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud; 5) arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise või selle rakendamata jätmise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile ja rahastule ning negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikidele, kus tegutseb lõplik emaettevõtja ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja või kus nad tegelevad olulise piiriülese kindlustustegevusega; 6) eesmärk on tasakaalustada eri lepinguriikide huve ja hoida ära nende huvide ebaõiglane kahjustamine või kaitsmine; 7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse elluviimise korra l rakendamisel arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmete abil , mida kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud; 8) kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele ning asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele. § 71. Teabevahetus nõuded (1) Kooskõlas käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega vahetavad Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ja kriisilahendusüksus omavahel teavet, mida on taotlenud teise lepinguriigi ametiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2025/1 tulenevate ülesannete täitmiseks, ning edastavad selle ametiasutusele õigel ajal. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, peab ta koordineeri b ma ta kogu vajalikku teabevahetust kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvate kriisilahendus asutuste vahel vajalikku teabevahetust ja edastama edasta b neile vajaliku teabe õigel ajal, sealhulgas käesoleva seaduse § 68 lõike 6 punktides 2–7 sätestatud ülesannete täitm iseks . (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on saanud teavet kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt, palub küsib ta selle teabe edastamiseks nõusolekut sellelt nimetatud kriisilahendus asutuselt nõusolekut edastada see teave , välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kriisilahendusasutus on edastamisega juba nõustunud nõusolek on juba olemas . Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei edasta kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui ta ei ole selleks saanud nõusolekut saanud . 3. jagu Piiriülene kriisilahendus § 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja makseraskustes või satub tõenäoliselt makseraskustesse ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on teavitanud sellest Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust või kui viimase hinnangul on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti puhul tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, teavitab ta viivitamata kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid kriisilahenduskolleegiumi liikmeid sellest ja järgmistest asjaoludest: 1 ) kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vastamine kriisilahenduse algatamise tingimustele; 2 ) kavandatavad kriisilahendustegevused või maksejõuetusmeetmed, mida on asjakohane rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes. (2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ta saab käesoleva paragrahvi lõike s 1 nimetatud teate teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt, hindab ta pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist teate edastanud kriisilahendusasutuse sama lõike punkti 2 alusel kavandatavate meetmete tõenäolist mõju kindlustusgrupile ja sinna kuuluvatele ettevõtjatele ning seda, kas kavandatav kriisilahendustegevus või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et ka kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuva d te kindlustusgrupi ettevõtjate d kohta täid avad etakse kriisilahenduse algatamise tingimused . (3) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul ei suurenda käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kavandatavad kriisilahendustegevused ja muud meetmed tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused ka kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuva d te kindlustusgrupi ettevõtja d te kohta on täid ava etu d kriisilahenduse algatamise tingimused , võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada neid tegevusi ja meetmeid. (4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab hinnangu, et kavandatavad tegevused ja meetmed suurendavad tõenäosust , et kriisilahenduse algatamise tingimuste täitmise kohta, mis on seotud ka kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuva d te kindlustusgrupi ettevõtja d tega täidavad kriisilahenduse algatamise tingimus ed , teeb ta ettepaneku kriisilahendusskeemi kohta viie päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes teate esitas. (5) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja või kokkuleppel pikema tähtaja jooksul esitanud oma hinnangut, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti s 2 nimetatud kavanda tavaid tegevusi ja meetmeid. (6) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem sisaldab järgmisi andmeid: 1) kriisilahendustegevuste kirjeldus, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes rakendama, et saavutada kriisilahenduseesmärgid ja vastata käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtetele; 2) selgitus selle kohta, kuidas koordineerida kriisilahendustegevus i kriisilahendusasutuste vahel; 3) kriisilahenduse rahastamise kava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid vastavalt käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 5 sätestatule. (7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis. (8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse esitatud kriisilahendusskeemiga või on seisukohal, et kindlustusvõtjate kollektiivsete st huvide st tulenevatel ning , reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse kaits eks misega seotud põhjustel on asjakohasem rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi. (9) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning kriisilahendustegevuste või muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele. (10) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. (11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 10 sätestatud otsuseid ning lõike 8 alusel Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse tehtud rakendat avai d kriisilahendustegevusi või muid rakendatavaid meetmeid käsitatakse teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes lõplikuna. (12) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused käesoleva paragrahvi alusel ellu või rakendab viivitamata muid meetmeid, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust. (13) Kui kriisilahendusskeemi ei rakendata kasut ata , teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma kriisilahendustegevus te elluviimise korra es l tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et luua kõikidele makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvatele kindlustusgrupi ettevõtjatele koordineeritud kriisilahendusstrateegia. (14) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid nendest kriisilahendustegevustest , rakendatud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult. § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise korral (1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tema hinnangul on Eesti lõpliku emaettevõtja korral tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, esitab ta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 sätestatud teabe lõpliku emaettevõtja kohta kindlustusgrupi järelevalve teostajale ning asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi liikmetele viivitamata. (2) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevused või meetmed võivad hõlmata ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi rakendamist kasut amist , kui esineb mõni järgmistest asjaoludest: 1) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendavad tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjate korral täidetakse; 2) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed üksi ei ole kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust; 3) üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandja t vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele nende oma asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul kriisilahenduse algatamise tingimustele ; 4) kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi suhtes rakendatavad meetmed on tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi asjakohaseks. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tema kavandatud kriisilahendustegevused või muud meetmed ei sisalda kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi, teeb ta otsuse selle kohta pärast konsulteerimist teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega. (4) Kui kriisilahendustegevused ja muud meetmed sisaldavad kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi, vormistatakse see kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ja skeemiga hõlmatud tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutuste ühisotsusena. (5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse pakutud kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või on seisukohal, et finantsstabiilsuse kaitsmise ks ga seotud põhjustel on asjakohasem rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi. (6) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, kriisilahendustegevuste ja muude meetmete võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele ning kriisilahendustegevuste ja muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele. (7) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid. (8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatud otsuseid või lõike 5 kohaselt tehtud otsust kriisilahendustegevuste või muude meetmete rakendamise kohta käsitatakse lõplikuna teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes. (9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused ellu käesoleva paragrahvi alusel viivitamata, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust. (10) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi ei rakendata kasut ata , teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kriisilahendustegevus e rakenda mise korral kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendustegevus t rakenda des tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et tagada kriisilahendusstrateegia koordineeritud rakendamine mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes. (11) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid ne nde i st , tegevustes t ja rakendatud meetmetest ning ja nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult. 4. jagu Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus § 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja kriisilahendusmenetluse selle alusel tehtud otsuste täitmine (1) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus on kolmanda riigi õiguse alusel elluviidav tegevus kolmanda selle riigi kindlustusandja või emaettevõtja makseraskustega tegelemiseks elluviidav tegevus , mis on eesmärkide ja oodatavate tulemuste poolest võrreldav käesolevas seaduses sätestatud kriisilahendustegevusega. (2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kuni kolmanda riigiga sõlmitud lepingu jõustumiseni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 75 lõike 1 kohaselt. Lepingu jõustumise korral järel kohaldatakse käesolevat paragrahvi, kui kolmanda riigiga sõlmitud leping ei sisalda selles riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist või selle menetluse alusel käigus tehtud otsuste täitmist. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on asjasse puutuv kriisilahendusasutus, otsustab ta, kas tunnustada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust, mis on seotud kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali või emaettevõtjaga , ning kas täita kriisilahendusmenetluse käigus tehtud otsuseid, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud juhul. (4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab otsuse tegemise korra l arvesse Eesti ja iga sellise lepinguriigi huvid, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab eelkõige kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selle käigus tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele ettevõtjatele ja ning nende lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ning ja finantsstabiilsusele. (5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus: 1) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või kindlustusgrupi emaettevõtja vara suhtes, mis asub Eestis või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust; 2) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja selliste õiguste või kohustiste suhtes, mida hoitakse Eestis asuva filiaali nimel või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust või millega seotud nõudeid nõutakse sisse Eestis; 3) lõpetada omandiõiguse instrumentide üle andmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult sellise meetme rakendamist; 4) rakendada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramisõigusi lepingupoolte suhtes, kui see on vajalik kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus tehtud otsuste täitmiseks; 5) tühistada õigus, mis võimaldaks lõpetada lepingu, kiirendada selle täitmist või muul viisil mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettevõtja või muu kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja lepingulisi õigusi, kui sellise õiguse aluseks on kriisilahendusmeede, mida on rakendanud või muul viisil kohaldanud kolmanda riigi kriisilahendusasutus selle riigi kindlustusandja, tema emaettevõtja või mõne muu kindlustusgrupi ettevõtja suhtes vastavalt selles riigis kehtivatele kriisilahendust reguleerivatele õigusaktidele tingimusel, et jätkatakse lepingust tulenevate põhikohustuste, sealhulgas makse- ja tarnimiskohustuste täitmise ning tagatise andmi sega . (6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib avalikes huvides vajaduse korral ellu viia rakendada kriisilahendustegevusi Eestis asutatud emaettevõtja suhtes, kui kolmanda riigi ametiasutus teeb kindlaks, et selles kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse algatamise tingimustele. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kasutada emaettevõtja suhtes kõiki kriisilahendusõigusi, sealhulgas kohaldatakse käesoleva seaduse § 53. (7) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel otsuste täitmine ei piira pankrotimenetluse läbiviimist Eestis asutatud ettevõtjate suhtes. § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle menetluse alusel käigus tehtud otsuste täitmisest Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib keelduda tunnustamast kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust või täitmast selle menetluse alusel käigus tehtud otsuseid, kui ta leiab, et: 1) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise lepinguriigi finantsstabiilsusele; 2) Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, et saavuta da maks üks või mitu kriisilahenduseesmärk i ; 3) võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus samaväärselt kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on võlausaldajatega samasugused õigused; 4) tunnustamine või sellekohase otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele; 5) tunnustamise või sellekohase otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva õigusega. § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kõik käesolevas seaduses sätestatud õigused kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes, kui tema suhtes ei rakendata üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kui seda tehakse ja esineb üks käesoleva seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamise korral kohaldatakse käesoleva seaduse § 53. (2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigusi juhul, kui tema arvates on see vajalik avaliku huvi seisukohast ja täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) filiaal ei vasta enam või tõenäoliselt ei vasta enam filiaali asutamise loa andmise ja filiaali tegutsemise tingimustele ning puudub võimalus , et mis tahes eraõiguslik, järelevalve- või asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja jooksul ära makseraskustesse sattumise; 2) ta leiab, et kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda või ei soovi täita oma kohustusi filiaali võlausaldajate vastu selliste kohustuste sissenõutavaks muutumise korral, mis on võetud filiaali nimel, sealhulgas kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate maksete tõttu, ning on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust; 3) kolmanda riigi ametiasutus on algatanud selles riigis kriisilahenduse sama riigi kindlustusandja suhtes või on teavitanud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust kavatsusest selline menetlus algatada. (3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab filiaali suhtes iseseisvalt kriisilahendusmeedet, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja kriisilahenduse üldpõhimõtetest ning rakendab meedet, järgides käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtteid ning §-des 28 ja 29 väärtuse hindamise ja 5. peatükis kriisilahendusmeetmete kohta sätestatut. § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega (1) Finantsinspektsioon võib sõlmida kolmanda riigi ametiasutusega koostöökokkuleppe, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 79 lõikes 2 sätestatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raamkokkuleppega, kui sama direktiivi artikli 75 lõike 1 alusel ei ole sõlmitud kolmanda riigiga lepingut kriisilahendusasutuste ja kolmanda riigi ametiasutuste vahelise koostöö kohta või kui selline leping ei ole jõustunud. Finantsinspektsioon teavitab sõlmitud koostöökokkuleppest Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu jõustumise korral järel kohaldatakse koostöökokkulep p e t ulatuses seda osa , mi da ll es leping ei hõlma koostöökokkuleppes kokku lepitud asjaolusid . § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele (1) Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium edastavad konfidentsiaalset teavet , sealhulgas ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava kohta , kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) kolmanda riigi ametiasutuse suhtes kehtivad ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on vähemalt samaväärsed käesoleva seaduse §-s 67 sätestatuga; 2) seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste kriisilahendus - ja järelevalve ülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas käesoleva lõike punkiga 1 ühelgi teisel eesmärgil. (2) Kui teabevahetus puudutab isikuandmeid, kohaldatakse nende töötlemise l ja teabe kolmanda riigi ametiasutusele edastamise korra l isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88). (3) Teisest lepinguriigist pärinevat konfidentsiaalset teavet või vad Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium avaldada asjaomasele kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui selle teise lepinguriigi asjaomane asutus on teabe edastamisega nõus ja see selle avalda mise takse üksnes kõnealuse teise lepinguriigi asut use eesmärgi heaks kii tnud detud eesmärgil . 10. peatükk Haldussund ja vastutus 1. jagu Haldussund § 79. Ettekirjutus (1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamise l või kriisilahendusülesannete täitmise korra l on avastatud, et käesolevat seadust on rikutud või on selle rikkumise oht. (2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega: 1) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise eest kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku volituste peatamist; 2) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist või hoidumist rikkumise kord a u misest hoidumist . § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär (1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. (2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär: 1) füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui viis miljonit eurot , või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa; 2) juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu juriidilise isiku aastasest kogukäibest. (3) Juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud aastase kogukäibe aluseks eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi , mille on heaks kiitnud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan . 2. jagu Vastutus § 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine (1) Käesolevas seaduses sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava või kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamata, haldamata, ajakohastamata või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamata jätmise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine (1) Käeoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavita mise kohustuse täit mata jätmine Käesoleva seaduse § 26 lõike 4 kohaselt makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumise teavitam ise kohustuse täitm ata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive Käesolevas jaos sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on eelmises lauses nimetatud käive eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud emaettevõtja juhtorgan. § 8 5 . Menetlus (1) Käesolevas jaos sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon. (2) Käesolevas jaos sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat. 11. peatükk Rakendussätted 1. jagu Muudatused kehtivates seadustes § 8 6 . Finantsinspektsiooni seaduse muutmine Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „krüptovaraturu seaduses“ tekstiosaga „ , finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses“; 2) paragrahvi 2 lõiget 3 ning § 6 lõike 1 2 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses“; 3) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Finantskriisi lahendamise eesmärk on vältida krediidiasutuste, investeerimisühingute, kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ning hoiustajate, investorite, kindlustusvõtjate ja muude klientide vahendeid ning tagada krediidiasutuste, investeerimisühingute, kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte kriitiliste funktsioonide katkematu toimimine.“; 4) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel ja väärteomenetluses riskide ning võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, samuti varasemaid õigusrikkumisi ning õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku aastasissetulekut, lisaks tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutuse ja kriisilahendusasutusega tehtava koostöö ulatust.“; 5) paragrahvi 5 1 lõi ke 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõnu „lahendamise seaduses“ tekstiosaga „, kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses“; 6) paragrahvi 5 1 lõiget 1 täiendatakse punktidega 2 1 ja 2 2 järgmises sõnastuses: „2 1 ) kindlustusandjad; 2 2 ) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid;“; 7 ) paragrahvi 5 1 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „krediidiasutuste“ tekstiosaga „, kindlustusandjate“; 8) paragrahvi 5 1 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Sise-eeskirjadega tagatakse muu hulgas kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega seotud töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside selge eraldatus.“; 9) paragrahvi 5 1 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust võib kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega seotud ülesandeid täitvaid töötajaid jagada määratud tingimustel Inspektsiooni eri üksuste vahel, et töökoormust ajutiselt hajutada või kasutada nende eksperditeadmisi mõlemas valdkonnas.“; 10) paragrahvi 6 lõikes 1 1 asendatakse sõnad „lahendamise seaduses ning selle alusel“ sõnadega „lahendamise seaduses, kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses ning nende alusel“; 11) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „sise-eeskirjad“ tekstiosaga „ja sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimused“; 12) paragrahvi 33 lõigetes 1 ja 3 asendatakse sõna „järelevalvemenetlusest“ tekstiosaga „järelevalve- ja kriisilahendusmenetlusest“; 13 ) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Inspektsioon teavitab kord aastas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kindlustusandjatest, kellelt ta nõuab makromajandustegurite hindamist kindlustustegevuse seaduse § 100 1 lõike 1 kohaselt . Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud teate kindlustusgrupi kohta. (12) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab kindlustustegevuse seaduse § 235 1 lõikes 5 sätestatud õigusi finantssüsteemi stabiilsus t ohustava riski käsitlemiseks. (13) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust kindlustustegevuse seaduse § 235 1 lõikes 5 sätestatud õigus t e kasutamisest ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui Inspektsioon ta rakendab sellist õigust finantssüsteem i stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks viivitamata . Teates esitatakse rakendatud meetme kirjeldus, kestus ja rakendamise põhjus, sealhulgas kirjeldatakse, ku i meetme tõhus use ja proportsionaal ne suse kirjeldus on meede kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitse ks kohta .“; 14 ) paragrahvi 46 3 lõiget 3 täiendatakse punkti dega 6 –11 järgmises sõnastuses: „6) proportsionaalsuse meetmeid rakendavate kindlustusandjate koguarv jaotatuna väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate ning proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigust omavate kindlustusandjate vahel; 7) kindlustusandjate arv iga rakendatava kindlustustegevuse seaduse § 42 3 lõi getes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse mee tme kohta ; 8) kindlustusandjate arv, kellel on ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava esitamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid; 9) kindlustusandjate arv, kelle kohta on kriisilahenduskava koostatud , ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist; 10) kvantitatiivne teave kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta; 11) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 7 ja 14 sätestatud nõuetega ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“; 15 ) paragrahvi 46 3 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Kui see on asjakohane, esitab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele tõendid olulise likviidsusriski kohta kindlustusandjas .“; 16 ) paragrahvi 46 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt : „(4) Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kord aastas järgmise teabe : 1) kindlustusgruppide arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse § 124 lõikes 7 nimetatud kindlustusgrupi järelevalvelise aruandluse erisusi, nende kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu osakaaluga kõikide kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahust; 2) väikeste ja mittekeerukate kindlustusgruppide arv ning muude kindlustusgruppide arv, kes kasutavad proportsionaalsuse meetmeid, ja kindlustusgruppide arv iga rakendatava meetme kohta ; 3) kindlustusgruppide arv, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid; 4) kindlustusgruppide arv, kelle kohta on kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostatud , ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist; 5) kvantitatiivne teave kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude kohta kindlustusgrupi seisukohast; 6) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 10 ja 16 sätestatud nõuetega ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kõikidest kindlustusgruppidest kohalduvad lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“; 1 7 ) paragrahvi 46 3 täiendatakse lõikega 6 1 järgmises sõnastuses: „(6 1 ) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega seotud väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist ning asjakohasel juhul selle edasikaebamisest ja tulemusest.“; 18 ) paragrahvi 46 3 lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „riskid“ tekstiosaga „riskid, sealhulgas tarbijakaitsega seotud riskid , “; 19 ) paragrahvi 46 3 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitada“ sõnadega „teavitada Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja ning “; 20 ) paragrahvi 46 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust igast kindlustustegevuse tegevusloa andmisest keeldumise otsusest , tegevusloa taotleja tuvastamist võimaldavate andmete andmisest, samuti loa andmisest keeldumise põhjuste st ga .“; 21 ) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses: „(15) Kui teises lepinguriigis taotleb kindlustustegevuse tegevusluba Eesti kindlustusandja ema- või tütarettevõtja või selline kindlustusandja, kelle emaettevõtja tütarettevõtja on Eesti kindlustusandja või tegevusluba taotlev ettevõtja , ja see kindlustusandja on ühe ja sama isiku kontrollitav äriühing ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida mitm e lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, on Inspektsioonil õigus taotleda selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kättesaamisest arvates.“; 22 ) paragrahvi 47 7 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses: „ ( 12) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab Inspektsiooni, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldu s ettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmist või kui nõuded on küll täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud , või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib I Finantsi nspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandjalt, kindlustusvaldu s ettevõtjalt või segafinantsvaldu s ettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist ettekirjutusega . (13) In spektsioonil on kindlustusvaldu s ettevõtja ja segafinantsvaldu s ettevõtja suhtes samad õigused, mis tal on käesoleva seaduse ja kindlustustegevuse seaduse kohaselt kindlustusandja suhtes, et kindlustusgrup p vasta ks talle kohalduvatele nõuetele . (14) Inspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, et tagada kindlustusvaldu s ettevõtja ja segafinantsvaldu s ettevõtja suhtes rakendatavate j ärelevalve liste meetmete tõhusus, eelkõige kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga samas lepinguriigis. “; 23 ) paragrahvi 47 10 lõi get 3 täiendatakse pärast sõn a „Asutuse“ sõnadega „ või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse “ ; 24 ) paragrahvi 47 10 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses: „(4) Koostööplatvormi loomisest arvates kohaldatakse asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste koostöö ja teabevahetuse suhtes käesoleva seaduse §- de s 47 1 2 ja 47 13 sätestatut , olenemata sellest , kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega. Teabevahetusse kaasatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus. (5) Kui Inspektsioon ja üks või enam asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust ei jõua kindlustusandja suhtes rakendatava meetme menetlemise , sisu või selle rakendamata jätmise asjus kokkuleppele ning kui esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud, võib Inspektsioon erimeelsus t e korral pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19. (6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul esineb põhjen datud kahtlus, et teise lepinguriigi kindlustusvõtjate , kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud , ning Inspektsioon ei ole rakendanud meetmeid või need ei ole olnud piisavad kindlustusandja tõsiste puuduste kõrvaldamiseks, teeb Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse nõudmisel kindlustusandjas kohapeal se kontrolli viivitamata . (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul edastab Inspektsioon kohapealses kontrollis osalemise kutse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ja teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele . (8) Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmise ks suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 47 1 3 lõigetes 4–9 sätestatut. (9) Kui Inspektsioonil ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on eriarvamus käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teabevahetuse vallas , võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.“; 25 ) seadust täiendatakse §-dega 47 1 2 ja 47 1 3 järgmises sõnastuses: „ § 47 1 2 . Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalve vallas (1) Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis (edaspidi käesolevas paragrahvis ja §-s 47 1 3 vastuvõttev riik ) on oluli n e piiriüle n e kindlustustegevus, sealhulgas filiaali kaudu, kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) kindlustusmaksete aasta ne kogu summa , mis on saadud kindlustustegevusest vastuvõtvas riigis, on suurem kui 15 miljonit eurot; 2) vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus vastuvõtva riigi kindlustusturu seisukohast oluline . (2) Kui Inspektsioo n i hinnangul on teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust ja esitab talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta. (3) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on teavitanud Inspektsioon i , et tema hinnangul on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline , kuid Inspektsioon ei nõustu sell ega , teavitab ta sellest vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust ühe kuu jooksul ning esitab talle põhjendused sellise le järelduse le jõudmise kohta põhjendused . Inspektsioon võib erimeelsuse korral teise lepinguriigi finants järelevalve asutusega pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19. (4) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis on oluline. Inspektsioon hindab, kas Eesti kindlustusandja on teadlik riskidest, millega ta teises lepinguriigis kokku puutub või võib kokku puutuda , ja kuidas ta neid riske juhib. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud koostöö on vastavuses piiriülese kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega ja hõlmab vähemalt: 1) kindlustusandja juhtimissüsteemi, sealhulgas tema juhtide suutlikkust mõista piiriülese kindlustusturu eripära, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese tegevuse vastavuskontrolli põhimõtteid ; 2) tegevuse edasiandmis t ja turusta jaid ; 3) äristrateegiat ja nõuete käsitlemist; 4) tarbijakaitset; 5) kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ennetavate finantsseisundi taastamise ennetavate kavade hindamist ja nend e kohta soovituste andmist, kui kavas sisalduvate meetmete rakendamise korra l võib tekkida negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas riigis. ( 6 ) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust aegsasti , kui olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves selguvad võimalikud probleemid kindlustusandjate tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise ga või käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 1–4 sätestatud valdkondadega, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad kindlustusandja piiriülest tegevust vastuvõtvas riigis . ( 7 ) Inspektsioon esitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele Eesti kindlustusandja kohta kord aastas järgmise teabe: 1) kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, mille kindlustusandja on esitanud Inspektsioonile kindlustustegevuse seaduse § 61 lõike 1 ja § 82 lõike 9 kohaselt; 2) nõuetekohaste omavahendite suurused solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks; 3) asjakohasel juhul Inspektsiooni kahtlused kindlustusandja tehniliste eraldiste arvutamise ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud teabe õigsuse suhtes . ( 8 ) Vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse taotlusel esitab Inspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7 loetletud teabe sagedamini kui kord aastas. Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt Eestis teabe esitamist olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva teise lepinguriigi kindlustusandja kohta sagedamini kui kord aastas. ( 9 ) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust viivitamata , kui selles riigis olulise piiriülese kindlustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja finantsseisund on halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet. (1 0 ) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon esitada teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele põhjendatud taotluse lisa teabe saamiseks Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja kohta, kui see teave on seotud selle kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on Inspektsioonile esitanud sellise taotluse Inspektsioonile , esitab Inspektsioon talle selle kohta lisa teabe aegsasti . (1 1 ) Kui teise lepinguriigi fina nt sjärelevalve asutus ei esita Inspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 0 nimetatud teavet aegsasti , võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19. (1 2 ) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 5 nimetatud soovitust, mille Inspektsioon on esitanud Inspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c. § 47 1 3 . Koostöö kohapealse t kontrolli korral tehes (1) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt ühist kohapealse t kontrolli ühist läbiviimist Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelevas teise lepinguriigi kindlustusandjas, kes ei täida solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet , või kui k elle puhul võib selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul. Inspektsioon põhjendab oma taotlust. (2) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Inspektsioonile Eesti kindlustusandjas kohapealse kontrolli tegemise taotluse Eesti kindlustusandjas , otsustab Inspektsioon kohapealse kontrolli kohta selleks nõusoleku andmise või sellest nõusoleku andmisest keeldumise ühe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku korral edastab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kohapealses kontrollis osalemise kutse. (4) Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve a s utus peavad jõudma ühisele järeldusele kohapealse s kontrolli s , sealhulgas asjakohaste rakendatavate meetmete küsimuse s kahe kuu jooksul kohapealse st kontrolli st arvates . Inspektsioon võtab ühist järeldust arvesse, kui otsustab rakendada asjakohaseid meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes. (5) Kui Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei jõua Eesti kindlustusandja või teise lepinguriigi kindlustusandja kohapealse s kontrol l i s ühisele järeldusele, on Inspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kahe kuu möödumisest arvates . (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei piira Inspektsiooni järelevalve lisi õigusi, sealhulgas õigust rakendada meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes, k es ei täid a solventsuskapitalinõue t või miinimumkapitalinõue t või kui kelle puhul ilm n e b selline oh t . (7) Inspektsioonil ei ole õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul jõutakse ühisele järeldusele või kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole pöördumise tähtaeg on möödas. (8) Kui Inspektsioon või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul , oodatakse ära tema otsus. Inspektsioon võtab vastu Eesti kindlustusandjas t ehtud ühise kohapealse kontrolli lõplikud järeldused Eesti kindlustusandjas kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega, mis on ette nähtud täitmiseks pädevatele asutustele. (9) Kui Inspektsioon ei anna nõusolekut ühise ks kohapealse ks kontrolliks, edastab ta teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumisotsuse koos põhjendustega kirjalikult. (10) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei anna nõusolekut ühiseks kohapealse ks kontrolli ks , võib Inspektsioon pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 ühe kuu jooksul keelduva otsuse saamisest arvates .“; 26 ) paragrahvi 50 2 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 2 7 ) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „( 6 5 ) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul mõjutab erakorraline tervise ga seotud hädaolukord, looduskatastroof või muu erakordne sündmus kindlustusandja suutlikkust esitada ning avalikustada aruandeid ja teavet kindlustustegevuse seaduse §-s 123 1 sätestatud tähtaegade jooksul, avaldab Inspektsioon selle kohta teate oma veebilehel. “; 2 8 ) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „ 14) Maksu- ja Tolliametile kindlustusandjaga seotud asjus seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses. “; 2 9 ) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 4 8 järgmises sõnastuses: „(4 8 ) Finantsinspektsioon avaldab teise lepinguriigi asutuselt saadud teabe Maksu- ja Tolliametile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 14 alusel üksnes selle lepinguriigi asutuse nõusolekul.“; 30 ) paragrahvi 54 1 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Inspektsiooni läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja selle suhtes kohaldatakse finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatut. (2) Käesoleva seaduse § 5 1 lõikes 4 sätestatud sise-eeskirjad peavad sisaldama kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud nimetatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.“ ; 3 1 ) seadus e normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 ( ELT L, 2025/1, 0 8. 0 1.2025); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2 , millega muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ ja 2013/34/EL ( ELT L, 2025/2, 0 8. 0 1.2025 ).“. § 8 7 . Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud asjasse puutuvale kriisilahendusasutusele ning kindlustusandjale tegevusloa andnud asjasse puutuvale finantsjärelevalveasutusele (edaspidi asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus ) , kui konsolideerimisgrupp on krediidiasutuste seaduse § 110 1 lõikes 2 sätestatud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat ) või kui konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati.“; 2) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kriisilahendusasutustele“ sõnadega „ning asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja asjasse puutuvale finantsjärelevalveasutusele, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati“; 3) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat finantsjärelevalveasutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati.“; 4) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses: „12) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat finantsjärelevalveasutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub finantskonglomeraati.“; 5) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, tingimusel et kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutuse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed käesoleva seaduse §-s 5 1 sätestatud nõuetega.“; 6) seaduse normitehnilise s märkuse s asendatakse tekstiosa „ ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163)“ tekstiosaga „ , (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163) ja (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“. § 8 8 . Kindlustustegevuse seaduse muutmine 1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „( 1 1 ) Käesoleva seadus e kohaldamise korra l arvestatakse kindlustusandja tegevuse olemuse, ulatuse ja keerukusega, eelkõige käesoleva seaduse §- s 42 1 sätestatud väikese ja mittekeeruka kindlustusandja puhul .“; 2) paragrahvi 7 lõike 2 punkt i 2 täiendatakse pärast sõna „ tähenduses“ tekstiosaga „ või ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi“; 3) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 1 2 1 järgmises sõnastuses: „ 14 12 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktis i v nimetatud elukindlustus tegevus. “ ; 4 ) paragrahvi 17 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõna „registrikoodi“ sõnaga „registrikood“; 5 ) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses: „17) andmed selle kohta, kas taotleja on taotlenud tegevusluba või registreeri mist teises lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu krediidiasutuste seaduse § 110 2 lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tegevuse alu s tamiseks või tööandja pensionifondi valitsemiseks ja kas see tegevusloa saamise taotlus on tagasi lükatud või kas teise lepinguriigi tegevusluba või registreering on tühistatud, sealhulgas taotluse või registreeringu tagasilükkamise või tühistamise põhjused.“; 6 ) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) välisrii gi nim i ja asjakohasel juhul kolmanda riigi geograafili ne piirkon d , ku hu kavandab kindlustusandja kavatseb asutada filiaali või kus ta plaanib tegeleda piiriülese kindlustustegevusega , sealjuures on kolmas riik välisriik, mis ei ole lepinguriik .“; 7 ) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „ (7) Kui käesoleva paragrahvi lõi getes 5 ja 6 nimetatud koostöö käigus on vaja konsulteerida mit me teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ega ja mõni neist on taotlenud tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kätte saamisest arvates , võtab Finantsinspektsioon arvesse ühishindamise järeldusi tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemise korra l.“; 8 ) paragrahvi 20 lõike 2 esime st lauset täiendatakse pärast sõnu „ taotluse esitamisest“ tekstiosaga „ , ning käesoleva seaduse § 19 lõikes 7 sätestatud juhul kaheksa kuu möödumisel arvates tegevusloa taotluse esitamisest“; 9 ) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kindlustusandja tegevusloa kehte tuks tunn i stamise korral kohaldatakse kindlustusandja suhtes kuni tema kohta lõpetamisotsuse tegemiseni käesoleva seaduse 12. peatüki 1. jaos sätestatu t .“; 10 ) paragrahvi 24 lõike 4 tei n e lause tunnistatakse kehtetuks; 1 1 ) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 2 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide muutmisest või juhul , kui kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub selliselt , et see mõjutab oluliselt kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust ühes või mitmes teises liikmesriigis. Finantsinspektsioon edastab saadud teabe asjakohasele lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata .“; 1 2 ) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 3 1 tunnistatakse kehtetuks; 1 3 ) seadust täiendatakse 2 1 . peatükiga järgmises sõnastuses: „ 2 1 . peatükk Proportsionaalsuse meetmed § 42 1 . Väike ja mittekeerukas kindlustusandja (1) Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab käesoleva paragrahvi tingimustele ning tal on käesoleva seaduse § 42 2 alusel õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid. ( 2 ) Üksnes elukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumi d t ele: 1) kindlustusandja intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste suurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ; 2) kindlustusmaksete aastane kogusumma , mis on saadud kindlustustegevusest teises lepinguriigis , on väiksem kui 20 miljonit eurot või vä iksem kui kümme protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast; 3) elukindlustustegevuse tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ei ole suurem kui üks miljard eurot; 4) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest; 5) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema aastasest kindlustusmaksete kogusummast; 6) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses . ( 3 ) Kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumi d t ele: 1) kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv pärast edasikindlustuse arvesse võtmist on alla 100 protsendi; 2) kindlustusmaksete aastane kogusumma , mis on saadud kindlustustegevusest teises lepinguriigis, on väiksem kui 20 miljonit eurot või vä iksem kui kümme protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast; 3) kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot; 4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja , 12 ning , 14 ja 15 sätestatud kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 30 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast kahjukindlustuses; 5) k äesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest; 6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema kindlustusmaksete aastasest kogusummast ; 7) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses . ( 4 ) Kindlustusandja arvutab järg m iste suuruste summa: 1) tururiski kapitalinõue; 2) vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest, tuletisinstrumentidest, nõuetest vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tingitud riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga; 3) kapitalinõu e , mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes ning mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega. ( 5 ) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste kogusuurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ja kelle kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku alla 40 protsendi kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 2 kriteeriumi d t ele. ( 6 ) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast ja kelle elukindlustustegevuse tehnilised eraldised moodustavad alla 20 protsendi kindlustusandja tehniliste eraldiste kogusuurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist , on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 3 kriteeriumi d t ele. ( 7 ) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste kogusuuruses t enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ja kelle kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 kriteeriumi d t ele. ( 8 ) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja suhtes ei kohaldata kriteeriumi d t ele vastavuse hindamise korra l käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2 ja 5 ning lõike 3 punktide 2 ja 4 kriteeriume. ( 9 ) Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõigete 2 – 7 kriteeriumi d t ele, võib teda käsit a da väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana, kui ta vastab mõlemale järgmisele tingimusele: 1) kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad juriidilised isikud või füüsilised isikud, kellel on õigus sõlmida konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustusandjatega kindlustusleping tingimusel, et selliste kindlustuslepingutega seotud tehniliste eraldiste osakaal moodustab alla viie protsendi kindlustusandjate tehniliste eraldiste kogu suu rusest ; 2) kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja sõlmitud edasikindlustuslepingutest tulenevad kohustused ei kata kohustusliku vastutuskindlustuse riske. (10) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigete 2 – 8 kriteeriumi t d ele vastavuse hindamise korra l viimase kahe majandusaasta näitajatest. (1 1 ) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui kaks aastat tagasi arvates käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele vastamise hindamisest, lähtub ta käesoleva paragrahvi lõigete 2 – 8 kriteeriumi d t ele vastavuse hindamise korra l viimase majandusaasta näitajatest. (1 2 ) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui aasta tagasi arvates käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele vastamise hindamisest, lähtub ta käesoleva paragrahvi lõigete 2 – 8 kriteeriumi d t ele vastavuse hindamise korra l käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud tegevuskavast. (1 3 ) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1– 9 sätestatust ei ole kindlustusandja väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta: 1) kasutab solventsuskapitalinõude arvutamise korra l sisemudelit või osalist sisemudelit; 2) on finantskonglomeraadi emaettevõtja või kindlustusgrupi emaettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel , välja arvatud, kui kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp käesoleva seaduse § 42 7 kohaselt ; 3) on käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja; 4) valitseb käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 12 nimetatud tööandja pensionifondi, mille vara väärtus on rohkem kui üks miljard eurot. § 42 2 . Õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja (1) Kui kindlustusandja on enda hinnangul väike ja mittekeerukas kindlustusandja, teavitab ta Finantsinspektsiooni , et saada õigus rakendada proportsionaalsuse meetme id , ning esitab talle järgmised andmed ja dokumendid: 1) tõend käesoleva seaduse § 42 1 lõigete 2 – 9 kriteeriumi d t e le vastamise kohta; 2) kinnitus selle kohta , et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta jooksul strateegilisi muudatusi, mille tulemusel ta ei vastaks enam kas või ühele või mitmele käesoleva seaduse § 42 1 lõi g e te 2 – 9 kriteeriumi te le; 3) loetelu käesoleva seaduse § 42 3 lõigetes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse meetmete kohta , mida kindlustusandja kavatseb rakendada , eelkõige kui kavatsetakse rakendada parima hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustusandja kavatseb rakendada käesoleva seaduse § 45 lõi get 9 . (2) Finantsinspektsioon võib jätta nõustu m a ta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandja hinnanguga üksnes juhul , kui: 1) kindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 42 1 kriteeriu m i d t ele; 2) kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet, sealjuures ei võeta selle nõude täitmise hindamise korra l arvesse käesoleva seaduse § 45 1 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi , §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist ; 3) kindlustusandja turuosa on suurem kui viis protsenti Eesti elu- või kahjukindlustusturust, võttes turuosa määramise korra l arvesse käesoleva seaduse § 124 lõike 4 põhimõtte d . (3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase lt nõustum ata jätmise kohta kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud täielike andmete ja dokumentide kättesaamisest arvates. N õustum ata jätmise korral edastab Finantsinspektsioon kindlustusandjale selle kohta põhjendatud otsuse . ( 4 ) Kui Finantsinspektsioon otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul, et kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, käsit a takse teda väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 42 3 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates. ( 5 ) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul otsust , et ta ei nõustu kindlustusandja hinnanguga, käsit a takse kindlustusandjat väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 42 3 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja lõp pemisest arvates. (6) Kindlustusandjal on õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja kuni käesoleva seaduse § 42 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolude ilmnemiseni. § 42 3 . Proportsionaalsuse meetmed ja Finantsinspektsiooni teavitamine nende rakendamisest (1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada järgmisi käesolevas seaduses sätestatud proportsionaalsuse meetmeid: 1) paragrahv i 45 lõikes 8 sätestatud deterministliku hindamise kasutamine; 2) paragrahv i 96 lõikes 5 1 nimetatud vastutava isiku määramine; 3) paragrahv i 97 2 lõike 6 alusel likviidsusriski juhtimise plaani koostamata jätmine; 4) paragrahv i 100 lõike 4 1 alusel kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise sageduse vähendamine; 5) paragrahv i 100 1 lõike 4 alusel makromajandustegurite hindamata jätmine; 6) paragrahv i 100 2 lõike 4 alusel kliimamuutuste stsenaariumi koostamata jätmine; 7) paragrahv i 105 lõike 6 alusel sise-eeskirjade ajakohastamise sageduse vähendamine; 8) paragrahv i 123 1 lõike 2 alusel regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sageduse vähendamine; 9) paragrahv i 125 1 lõike 5 alusel solventsus e ja finantsseisundi aruandes vähendatud teabe avalikustamine; 10) paragrahv i 129 lõike 1 3 alusel auditeerimiskohustuse kohaldamata jätmine. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja rakendada komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud proportsionaalsuse meetme i d. (3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni rakendatavatest proportsionaalsuse meetmetest ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 42 2 lõikes 4 või 5 sätestatud õiguse saamisest arvates. § 42 4 . Proportsionaalsuse meetmete rakendamise peatamine (1) Finantsinspektsioon võib keelata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja riskiprofiilist tingitud tõsise kahtluse korral üh e või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise ettekirjutusega . Kahtlus on tõsine, kui kindlustusandja : 1) ei täida solventsuskapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul; 2) juhtimissüsteem ei ole tõhus või 3) riskiprofiili muutus võib kaasa tuua käesoleva seaduse § 42 1 kriteeriumi d t e täitmata jätmise olulises ulatuses. (2) Solventsuskapitalinõude täitmise hindamise korra l ei võ eta arvesse käesoleva seaduse § 45 1 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi , §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või ja asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist . ( 3 ) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ette kirjutuse kirjalikult asjakohaste põhjendustega, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kahtluse alusele. § 42 5 . Teiste kindlustusandjate õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid (1) Kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja, on tal õigus rakendada käesoleva seaduse § 42 3 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 , lõikes 2 ning § 123 1 lõikes 1 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekul (edaspidi kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsus e meedet ) . (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega: 1) loetelu proportsionaalsuse meetmete kohta , mida kindlustusandja kavatseb rakendada , selgitustega , miks meetmete rakendamine on põhjendatud , arvestades kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust ; 2) muu oluline teave kindlustusandja riskiprofiili kohta; 3) kinnitus selle kohta , et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada kindlustusandja riskiprofiili . (3) Finantsinspektsioon teeb otsuse nõusoleku andmise või selle st keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates. (4) Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusandjalt lisaandmeid ja -dokumente käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning kontrollimiseks. Lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõudmise kuupäeva ning kindlustusandjalt nõut ava teabe ja temalt nõutavate dokumentide kättesaamise kuupäeva vaheliseks perioodiks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg peatub. Kui l isa tea v e t ja -dokumente nõutakse uuesti, viidatud tähtaeg enam ei peatu. ( 5 ) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusandjat kirjalikult nõusoleku andmise otsusest, mis sisaldab heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loetelu ja asjakohasel juhul lisa tingimuste kehtestamise põhjendusi , kui Finantsins pektsioon kiidab heaks proportsionaalsus e meetmete kasutamise teatavatel tingimustel . ( 6 ) Finantsinspektsioon võib teha nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise kohta nõusoleku andmisest keeldumise otsuse , kui see on tulenevalt kindlustusandja riskiprofiili st a rvestades põhjendatud . ( 7 ) Kui Finantsinspektsioon teeb meetme rakendamise kohta nõusoleku andmise st keeldumise otsuse ühe või mitme meetme rakendamise kohta , esitab ta kindlustusandjale otsuse tegemise põhjused kirjalikult. ( 8 ) Finantsinspektsioon võib otsust igal ajal muuta või tunnistada se ll e kehtetuks, kui kindlustusandja riskiprofiil on muutunud, esitades kindlustusandjale selle kohta põhjused kirjalikult. ( 9 ) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1– 8 sätestatust võib kindlustusandja rakendada käesoleva seaduse § 42 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekuta, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele: 1) kindlustusandjal puudub välisriigis filiaal ja ta ei tegele piiriülese kindlustustegevusega; 2) kindlustusandja ei tegele käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud kahjukindlustuse liikidega, välja arvatud, kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt kindlustatav risk käesoleva seaduse § 16 lõike 3 tähenduses; 3) kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot; 4) kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist on väiksem kui 50 miljonit eurot; 5) kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist väiksem kui 50 miljonit eurot; 6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui 600 000 eurot või kümme protsenti kindlustusmaksete kogusummast või edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit eurot või kümme protsenti sellistest lepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest. (1 0 ) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 96 lõiget 7 1 . (1 1 ) Erinevalt käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 ja §-s 114 sätestatust võib Finantsinspektsiooni nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja miinimumkapitali alam m äär ja aktsiakapital või osakapital olla 2,25 miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse või edasikindlustusega , ning 1,5 miljonit eurot , kui kindlustusandjal on õigus tegeleda kahjukindlustusega. Nõusoleku andmise või sellest keeldumise suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2– 8 sätestatut. (1 2 ) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 9 – 11 sätestatud erandi kasutamise kavatsusest ja esitab tõendi lõike 9 tingimustele vastamise kohta. (1 3 ) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 1 0 sätestatud erandi kohaldamine lõp p eb , kui kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele lõike 9 tingimusele kolmel järjestikusel aastal , ning lõikes 1 1 sätestatud erandi kohaldamine lõp p eb kohe , kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele vähemalt ühele lõike 9 tingimusele. (1 4 ) Finantsinspektsioon võib keelata käesoleva paragrahvi lõigetes 9 – 1 1 sätestatud erandi kasutamise järgmistel tingimustel : 1) kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusele; 2) erandi kasutamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve. § 42 6 . Finantsinspektsiooni teavitamine muutustest (1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata , kui ta ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 42 1 lõike 2 – 9 kriteeriumile. (2) Kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 42 1 lõike 2–9 kriteeriumile püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, misjärel ei ole kindlustusandjal enam õigus t olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates . (3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata , kui ta vastab mõn ele käesoleva seaduse § 42 1 lõikes 1 3 sätestatud tingimus ele , misjärel ei ole kindlustusandjal enam õigus t olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ega rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates. (4) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata oma kavatsusest muuta rakendatavate proportsionaalsuse meetmete loetelu. (5) Kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, teavitab Finantsinspektsiooni, kui ta otsustab lõpetada ühe või mitme meetme rakendamise lõpetada . § 42 7 . Kindlustusgrupi proportsionaalsuse meetmed (1) Kindlustusgrupp , ke lle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalvet, on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui ta vastab käesoleva paragrahvi tingimustele ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja on ta määranud väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks. ( 2 ) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja ning täidetud on käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid: 1) konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ; 2) kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ei ole suurem kui üks miljard eurot . ( 3 ) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja ning täidetud on käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid: 1) kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv pärast edasikindlustus e arves s e võtmist on alla 100 protsendi; 2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot; 3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 , ja 1 2 ning , 14 ja 15 sätestatud kahjukindlustuse liikide kindlustusmaksete aastasumma ei ole suurem kui 30 protsenti kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastasest kogusummast. ( 4 ) V äike ja mittekeerukas kindlustusgrupp peab vastama ka järgmistele lisa kriteeriumi t d ele: 1) kindlustusgruppi kuuluvate selliste kindlustusandjate kindlustusmaksete aastasumma , kelle peakontor ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostajaga samas lepinguriigis, on väiksem kui 20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast; 2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, on väiksem kui 20 miljonit eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast; 3) k äesoleva seaduse § 42 1 lõike 4 alusel arvutatud summa konsolideeritud andmete alusel ei ole suurem kui 20 protsenti kindlustusgrupi koguinvesteeringute suurusest; 4) kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast; 5) olenevalt rakendatavast arvutamismeetodist on käesoleva seaduse § 89 lõike 1 või , sama paragrahvi lõike 6 või § 89 3 lõike 1 alusel arvutatud suuruste vahe positiivne; 6) iga kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõikes 6 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit , on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korra l kasutatakse sama sugust meetodit või käesoleva seaduse §-s 89 3 sätestatud meetodite kombinatsiooni. ( 5 ) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 ja lõike 4 punktis 3 sätestatut ei kohaldata, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korra l kasutatakse üksnes mahaarvamise ja agregeerimise meetodit. ( 6 ) Kindlustusgrupi määramise korr a l väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupik s kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 42 2 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldu s ettevõtja tasandil. ( 7 ) Tingimustele vastavuse hindamise korra l võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja aluseks kindlustusgrupi viimase kahe majandusaasta näitaja d . ( 8 ) Kui kindlustusgrupi suhtes on kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatud vähem kui kaks aastat, võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumi d t ele vastavuse hindamise korra l aluseks kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitaja d . ( 9 ) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2 – 4 sätestatust ei ole kindlustusgrupp väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui: 1) ta on finantskonglomeraat krediidiasutuste seaduse § 110 1 tähenduses ; 2) vähemalt üks kindlustusgrup i tüta r e tt evõtja on käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtja; 3) kindlustusgrupp kasutab kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise korra l käesoleva seaduse § -s 243 nimetatud sisemudelit. ( 1 0 ) Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse k äesoleva seaduse § des 42 3 –42 6 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut. “; 1 4 ) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb esimesest tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral ekstrapoleerida riskivaba intressikõverat vastavalt käesoleva seaduse §- le s 45 1 sätestatule .“; 15 ) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „ artiklites 43–54“ tekstiosaga „artiklites 43–54a“; 1 6 ) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses: „(8) Kui kindlustusleping sisald ab finantstagati si ja valikuõigus i , võtab kindlustusandja parima hinnangu arvutamise korra l kasuta ta v a s meetodi s asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib teatud stsenaariumi d t e korral sõltuda tulevaste sündmuste ja arengu suundad e oodatavatest tulemustest ning võimalikest erinevustest tegelike ja oodatavate tulemuste vahel. (9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja , kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet , kasutada ettevaatlike arvutuspõhimõtete järgi leitud deterministlikku parimat hinnangut , et teha kindlaks elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parim hinnang, kui lepingus sisalduvad finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulise majandusliku mõjuga . “; 1 7 ) seadust täiendatakse §-ga 45 1 järgmises sõnastuses: „ § 45 1 . Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine (1) Riskivaba i ntressikõvera ekstrapoleerimise korra l võetakse aluseks forvardintressimäärad, mis lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõpliku le forvardintressimäära le . Esimene tasanduspunkt on esimene tähtaeg, mil intressikõvera määramise korra l arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või läbipaistvad. (2) Euro esimene tasanduspunkt on 20 aastat. (3) Muu valuuta esimene tasanduspunkt on pikim tähtaeg , mille korra l on täidetud järgmised tingimused: 1) selle tähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad; 2) selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur . (4) Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on likviidse forvardintressimäära ja lõpliku forvardintressimäära kaalutud keskmine. (5) Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima tähtajaga forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti vaadelda sügaval, likviidsel ja läbipaistval turul. (6) Lõpliku forvardintressimäära kaal on vähemalt 77,5 protsenti, kui forvardintressimäära tähtaeg on vähemalt 40 aastat esimesest tasanduspunktist arvates . (7) Ekstrapoleerimise korra l võetakse lisaks võlakirjadele arvesse teavet muude finantsinstrumentide kohta, kui nende finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad. (8) Kindlustusandja võib rakendada käesoleva seaduse § s 267 2 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi Finantsinspektsiooni nõusolekul . M ehhanism ei mõjuta finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ning esimese tasanduspunkti kindlaksmääramist.“; 1 8 ) paragrahvi 46 lõike 1 punkt i 8 täiendatakse pärast sõna „koos“ tekstiosaga „ , sealjuures käsit a takse elukindlustuse grupilepingut ühe lepinguna“; 1 9 ) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine ) Finantsinspektsiooni nõusolekul . (2) Nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile tõendid selle kohta , et ta vastab vähemalt järgmistele tingimustele: 1) volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendatakse kõigi selles valuutas olevate st kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamise l , kui selle hinnangu arvutamise l kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist; 2) kindlustusandja on kehtestanud reeglid , et arvutada volatiilsuse kohandami st . (3) Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata nõusoleku andmisest või nõusoleku andmisest keeldumisest 30 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tõendite Finantsinspektsioonile esitamisest arvates. (4) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 3–4a sätestatud põhimõtted . (5) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera suhtes . E kstrapoleerimise korra l võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad. ( 6 ) Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfell esindab samas valuutas olevat vara, millesse investeerib kindlustusandja samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmis e ks . ( 7 ) Kindlustusandja võib kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 3 sätestatud riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suhtes kindlustusandja enda lähenemist Finantsinspektsiooni nõusolekul järgmistel tingimustel: 1) riskiga korrigeeritud hinnavahe on olnud aruandekuupäevale eelneval neljal kvarta li alsel aruande perioodil suurem kui selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel ; 2) regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta on piisavalt kvaliteetne, et tagada selle korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutami n e. ( 8 ) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korra l on korrigeerimismäär kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtarv, mis ei ole suurem kui 105 protsenti. ( 9 ) Kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe arvuta ta kse samal viisil kui selli n e riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell, kuid mille arvutamise korra l kasutatakse kindlustusandja andmeid asjaomases valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis sisalduvate alamklasside kaalude ja keskmise kestuse kohta. (1 0 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul ei rakendata euro korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 4 sätestatud makromajandusliku volatiilsuse kohandamise väärtuse suurendamist. (1 1 ) Kindlustusandja lõpetab käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise viivitamata , kui selle tulemusel on riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suurenenud kahe järjestikuse kvarta li alse aruande perioodi jooksul. (1 2 ) Kui kindlustusandja ei täida enam käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimusi, võib Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt , et ta ei rakendaks enam volatiilsuse kohandamis t . Kindlustusandja võib rakendamist jätkata, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimustel. (13) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei ole rakend us määrus es valuuta kohta kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet, ei kohaldata selle valuuta korral volatiilsuse kohandamist , kui arvutatakse parima t hinnangu t . ( 14 ) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei ole rakendusmääruses kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet euro korral ja sama artikli lõike 1 punktis d sätestatud osakaalu, ei lisata volatiilsuse kohandamisele makromajanduslikku volatiilsuse kohandamist.“; 20 ) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 1 1 ja 1 2 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Parima hinnangu ja riskimarginaali eraldi hindamise korra l , kui kindlustusandja arvutab marginaali , määrab ta kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis vastavad ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele ja on ette nähtud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramise korra l kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kapitalikulumäära. (1 2 ) Solventsuskapitalinõude kohandamine kohandami sel koosneb k asutatakse eksponentsiaalse s t , ajast sõltuva s t teguri s t . “; 21 ) paragrahvi 48 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) R iskimarginaali arvutamise korra l peab kasutab kindlustusandja kasutama kapitalikulumäära 4,75 protsenti, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 86 lõike 1b alusel antud Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“; 22 ) seadust täiendatakse §-ga 52 1 järgmises sõnastuses: „ § 52 1 . Makromajandus liku ja finantsturgude arengu mõju arvestamine investeerimisstrateegias (1) Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimalik u makromajanduslik u ja finantsturgude arenguga, käesoleva seadus e §-s 97 1 sätestatud kestlikkusriski mõjuga oma investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga samas paragrahvis sätestatud kestlikkusteguritele. (2) Finantsinspektsioon võib põhjendatult nõuda, et kindlustusandja: 1) võtab investeerimisstrateegias arvesse makromajanduskeskkonnast tingitud riske; 2) hindab, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikk u ja finantsturgude arengu t ning olla süsteemse riski põhjuseks. (3) Kindlustusandja arvestab asjakohasel juhul investeerimisotsus t e tegemise korra l käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti des 1 ja 2 sätestatuga. (4) Makromajanduslik u st ja finantsturgude arengu st ning makromajanduskeskkonnast tingitud riskide hindamise korra l lähtub kindlustusandja käesoleva seaduse § 100 1 lõigetes 2 ja 3 sätestatust. (5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt tütarettevõtjast kindlustusandjalt k äesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamis t, võtab ta arvesse, kas selles lõikes sätestatu d hindamise teeb juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi tasandil ja kas hinnangus võetakse arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära. “; 2 3 ) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Kindlustusandja viitab asjakohasel juhul omavahendite liigitamise korra l komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 69, 70 , 72, 74 , 76 ja 78 nimetatud omavahendite loetelule.“; 2 4 ) paragrahvi 59 täiendatakse lõi getega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Finantsinspektsiooni nõusolekul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut, kui on täi detud kõik järgmised tingimused: 1) kindlustusandja ja kre diidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punkti de 1 , 2 või 3 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla ja seotud ettevõtjast krediidiasutuse või fina n tseerimisa sut use suhtes ei kohalda ta käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 10 nimetatud mahaarvamist või kui kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 110 8 sätestatut Finantsinspektsiooni nõusolekul või nõudmisel ning kindlustusandja ja krediidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad krediidiasutuste seaduse 9 1 . peatüki 2 . jaos sätestatud täiendava järelevalve alla ; 2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusgrup i või täienda va järelevalve alla kuuluva te ettevõtja te koordineeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll piisavalt hästi korraldatud ; 3) osalus krediidiasutuses või finantseerimisasutuses on strateegilist laa di omakapitali investeering komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 171 tähenduses. (5) Osalus krediidiasutuses ja finantseerimisasutuses hõlmab : 1) kindlustusandja osalus t krediidiasutuses , investeerimisühingus ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) , artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud finantseerimisasutuses ; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 sätestatud täienda va i d esimese taseme omavahend i instrumente , sama määruse artiklis 63 sätestatud teise taseme omavahend i in s trumente ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63) , artiklis 9 sätestatud esimese ja teise taseme omavahend i instrumente , mida kindlustusandja hoiab käesoleva lõike punktis 1 sätestatud ettevõtja tõttu , kelles on kindlustusandjal osalus. “; 25 ) paragrahvi 63 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (9) Kindlustusandja võib mõnede riskide ja alamriskide kapitalinõuete arvutamise l kasutada lihtsustusi, kui : 1) riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad; 2) standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne ; 3) lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt solventsuskapitalinõuet. “; 26 ) paragrahvi 63 täienda takse lõikega 9 1 järgmises sõnastuses: „ (9 1 ) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 3 tingimus ei pea olema täidetud, kui lihtsustatud arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõue on suurem standardse arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõudest. “; 27 ) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatust võib kasutada teatud riski või alamriski kapitalinõude arvutamise korra l lihtsustust, kui sellise riski või alamriski kapitalinõue ei moodusta rohkem kui viis protsenti põhisolventsuskapitalinõudest. Kindlustusandja võib seda teha järgmise kolme aasta jooksul solventsuskapitalinõude arvutamisest arvates . (12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaldamise korra l ei tohi kõi k i de lihtsustatud arvutuste tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa olla suurem kui kümme protsenti viimasena standardselt arvutatud põhisolvent s uskapitalinõudest. (13) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusi ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja suhtes , kui ta suudab Finantsinspektsioonile vähemalt iga viie aasta järel rahuldavalt tõendada , et: 1) iga riski või alamriski kapitalinõue, mille suhtes kavandab kindlustusandja kasutada lihtsustatud arvutust, moodustab alla kahe protsendi standardse arvutuse tulemuse l saadud põhisolventsuskapitalinõudest ; 2) kõikide lihtsustatud arvutus t e tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa on alla kümne protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud põhisolventsuskapitalinõudest.“; 28 ) paragrahvi 67 lõikes 6 asendatakse sõna „küm n e“ arvuga „13“; 29 ) seadust täiendatakse §-ga 67 1 järgmises sõnastuses: „ § 67 1 . Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue (1) Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue on võrdne põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks pikaajaliste aktsiainvesteeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22 protsendi punkti võrra. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korra l käsitatakse aktsiainvesteeringute alamrühma pikaajalise aktsiainvesteeringuna , kui kindlustusandja tõendab Finantsinspektsiooni le rahuldavalt , et täidetud on kõik järgmised tingimused: 1) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on selgelt piiritletud ja eraldatud muust kindlustusandja tegevusest; 2) iga pikaajalise aktsiainvesteeringu portfelli kohta on kehtestatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord; 3) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas on ainult sellised aktsiad, mis on avalikult kaubeldavad lepinguriigis või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis , või selliste lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi peakontoriga äriühingute aktsiad , millega ei kaubelda avalikult; 4) kindlustusandja on suuteline hoidu m a aktsia investeeringute sundmüügist järgmise viie aasta jooksul, sealhulgas pingelises finantsturuolukorras; 5) kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtetes on kehtestatud kindlustusandja kohustus hoida pikaajalisi investeeringuid perioodi jooksul, mis on kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudega , ning kindlustusandja on suuteline täitma käesoleva lõike punkti 4 nõuet; 6) pikaajaliste aktsia investeeringute alamrühm on hajutatud viisil, mis võimaldab vältida ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ja riski ülemäärast a kumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste aktsia investeeringute portfellis tervikuna ; 7) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma kuulu vad sellised investeeringud, mille tulemusel ei ole tekk inud märkimisväär set seos t kindlustusandja ja äriühingu vahel. (3) Kindlustusandja juhatus kinnitab pikaajaliste aktsiainvesteeringute juhtimise korra , mille kohaselt peab kindlustusandja hoidma pikaajalis te aktsiainvesteeringute ala m rühmas aktsiapositsioone keskmiselt kauem kui viis aastat. Kindlustusandja vaatab regulaarselt läbi investeeringute juhtimise korra, võrreldes seda tegeliku portfellihaldamisega, ja esitab selle käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus. (4) Käesoleva paragrahvi kohaldamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile kinnituse selle kohta , et tema pikaajalised aktsiainvesteeringud vastavad käesoleva paragrahvi lõi gete 2 ja 3 tingimustele. (5) Kui kindlustusandja hoiab aktsiaid investeerimisfondide seaduse § 9 lõikes 8 määratletud Euroopa pikaajalise s investeerimisfondi s või Euroopa Komisjoni rakendusmääruses kindlaks määratud madalama riskiprofiiliga investeerimisfondi s , sealhulgas alternatiivse s investeerimisfondi s , võib käesoleva paragrahvi lõi gete 2 ja 3 tingimustele vastavuse hindamise teha fondi alusvara tasandi asemel investeerimisfondi tasandil. (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korra l ei saa kindlustusandja pöörduda tagasi lähenemise juurde, mis ei hõlma enam pikaajalisi aktsiainvesteeringuid. (7) Kui kindlustusandja pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõi gete 2 ja 3 tingimustele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata ja rakendab meetmeid tingimustele vastamiseks. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates teabe ja meetmed, mida kindlustusandja rakendab tingimustele vastavuse tagamiseks kuue kuu jooksul nendele mittevastavuse tuvastamisest arvates. (9) Kui kindlustusandja ei ole suuteline tagama tingimustele vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud tähtaja jooksul, ei kohaldata järgmise 2,5 kahe ja poole aasta jooksul või seni , ku n i kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõ igete 2 ja 3 tingimustele , pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma suhtes käesoleva paragrahvi lõiget 1 selle põhjal, kumb periood on pikem.“; 30 ) paragrahvi 72 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta Finantsinspektsioonile hinnangu solventsuskapitalinõude kohta standardvalemit kasutades iga kahe aasta järel . Finantsinspektsioon võib nõuda , et hinnang esitataks sagedam ini , seda enne põhjendades.“; 3 1 ) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 6– 8 järgmises sõnastuses: „ (6) Kindlustusandja võib arvestada sisemudelis krediidimarginaali muutuse mõju ga volatiilsuse kohand ami sele üksnes juh ul, kui : 1) meetod, millega võ e t a kse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsuse kohandamisele , ei sisalda käesoleva seaduse § 47 lõikes 7 sätestatud kindlustusandja lähenemist ja makromajandusliku volatiilsuse kohandamise väärtuse suurendamist euro korral ; 2) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud suurus test . (7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 osutatu d suurused on: 1) tinglik solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse solventsuskapitalinõudena , välja arvatud see, et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele võetakse arvesse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kehtestatud metoodika järgi ; 2) käesoleva lõike punkti 1 alusel arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see , et käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatud võrdlusportfell määratakse kindlaks samas valuutas oleva vara alusel, millesse kind lustusandja investeerib , selle asemel, et lähtuda kõigi kindlustusandjate s amas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud vara st . (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud juhul võetakse võrdlusportfell i määramise korra l aluseks kindlustusandja vara sellises valuutas, mida kasutatakse samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks. “; 32 ) paragrahvi 8 7 lõi get 4 täiendatakse pärast sõna „kindlustusandjas“ ja lõiget 5 pärast sõna „osalust“ tekstiosaga „ või kes on seotud teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt “; 33 ) paragrahvi 87 täiendatakse lõi getega 5 1 ja 5 2 järgmises sõnastuses: „ (5 1 ) Lisaks käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 määratletule on emaettevõtja ja tütarettevõtja käesoleva seaduse § 239 1 lõike lõi gete 4 , 5 , või 6 ja ning 9 kohaselt määratud emaettevõtja ja tema tütarettevõtja. ( 5 2 ) Lõplik emaettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja. “; 34 ) paragrahvi 87 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja: 1) kes ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, tööandjapensioni kogumisasutus , segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses; 2) kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja ; 3) kelle põhitegevus on käesoleva paragrahvi lõikes 6 1 nimetatud tegevus ja kelle puhul on täidetud lõike 6 2 tingimus. “; 35 ) paragrah vi 87 täiendatakse lõigetega 6 1 –6 3 järgmises sõnastuses: „ (6 1 ) Kindlustusvaldusettevõtja põhitegevus on sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast üks järgmistest tegevustest: 1) osaluse omamine ja omandamine kindlustusandjas; 2) abiteenuse osutamine ühe või mitme seotud kindlustusandja põhitegevuse le abiteenuse osutamine ; 3) ühe või mitme krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 nimetatud ühe või mitme tehingu või toimingu tegemine või ühe või mitme väärtpaberituru seaduse §-s 44 sätestatud kõrvalteenuse osutamine. (6 2 ) Üle 50 protsendi käesoleva paragrahvi lõike 6 3 punktides 1–4 nimetatud vähemalt ühest näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtja ga, kes on kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtja või ettevõtja, kes osutab teenuseid, mis on kindlustusgruppi kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused . Või on v ähemalt ü ks näitaja i st püsivalt seotud ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või omamisega kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjast tütarettevõtjas, kui ettevõtja enda tegevus on kindlustustegevusega sama laadi. (6 3 ) T ütarettevõtja või ettevõtja enda tegevusega püsivalt seotud näitajad on: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulu tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muud näitaja d , mida Finantsinspektsioon peab asjakohaseks. “; 36 ) paragrahvi 87 lõi ge 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(9) Ki ndlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 tähenduses. “; 37 ) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „ (10) K olmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle peamine tegevus on osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kellest kõik või enamik on kolmandate riikide kindlustusandjad.“; 38 ) paragrahvi 88 lõi getes 1 , 3 ja 3 2 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 89“ tekstiosaga „ käesoleva seaduse §-s 89 või 89 3 “; 39 ) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korra l kasutatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 3–5 1 sätestatud meetodit või §-s 89 3 sätestatud meetodite kombinatsiooni, võivad osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja rakendada käesoleva seaduse §-s 67 1 sätestatut. “; 40 ) paragrahvi 89 lõikes 1 , § 90 lõikes 1 ja § 247 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „lõigetes 3–5“ tekstiosaga „ lõigetes 3–5 1 “; 4 1 ) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast konsulteerimist kindlustusgrupi ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ga kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi ga , või kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetodi üksikult kohaldamine ei ole asjakohane, käesolevas lõikes ja lõikes 1 sätestatud meetodite kombinatsioonina, arvestades käesoleva seaduse § s 89 3 sätestatut. Otsuse tegemise korra l võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 328 kriteeriumid.“; 4 2 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „ (2 1 ) Piiramata käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes nõuete kohaldami se st , võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda , et käesoleva paragrahvi lõi keid 6–9 kohalda taks üksnes kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja suhtes.“; 4 3 ) p aragrahvi 89 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe: 1) kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite summa konsolideeritud andmete alusel ja käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 2–6 või § 89 2 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa; 2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude summa konsolideeritud andmete alusel (edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue ) ja käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 7–9 või § 89 2 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa.“; 4 4 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „ (3 1 ) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korra l ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse seotud ettevõtja osalust. Kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite ja kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 3. peatüki 3. jaos ja 4. jao 1 . –3 . jaotises sätestatut. “ ; 4 5 ) paragrahvi 89 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „ 3) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa kolmanda riigi seotud kindlustusandja kapitalinõudes.“; 46 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõigetega 4 1 ja 4 2 järgmises sõnastuses: „(4 1 ) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kapitalinõue on kolmanda riigi õigusaktis sätestatud kapitalinõue, mille täitmata jätmisega kaasneks kolmanda riigi kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine. (4 2 ) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite sobivuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § des 88– 89 2 ja 89 4 – 92 ning § 93 lõigetes 1 ja 5 sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu t kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 89 3 alusel . “; 47 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 5 1 järgmises sõnastuses: „ (5 1 ) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased omavahendid ületavad kindlustusgrupi solventsuskapitalinõuet, kuid selle nõude miinimum ei ole täidetud, kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi suhtes käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatut omavahendite vähenemise kohta alla solventsuskapitalinõude. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu t kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 89 3 alusel . “; 48 ) paragrahvi 89 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus käesoleva paragrahvi lõikes 2 1 ja käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtja tes ning kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude summa .“; 49 ) paragrahvi 89 lõike 7 punktis 2 ja lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „osa“ sõnadega „osa iga“; 50 ) paragrahvi 89 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 2–6 või § 89 2 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites. “; 51 ) paragrahvi 89 lõiget 8 täiendatakse punkti ga 3 järgmises sõnastuses: „ 3) käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 7–9 või § 89 2 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.“; 52 ) paragrahvi 89 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks; 53 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 13 1 järgmises sõnastuses: „ (13 1 ) Käesoleva paragrahvi lõigete 12 ja 13 kohaldamise korra l käsitatakse kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtjat samuti kindlustusandjana.“ ; 54 ) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 14 1 järgmises sõnastuses: „(14 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatud mahaarvamist ei kohaldata, kui see kohaldamata jätmine parandab kindlustusgrupi solventsuse positsiooni, võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja arvatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutusse.“; 55 ) paragrahvi 89 lõiked 15 ja 16 tunnistatakse kehtetuks; 56 ) seadust täiendatakse §-dega 89 1 –89 4 järgmises sõnastuses: „ § 89 1 . Seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korra l (1) Osalev kindlustusandja võtab olenemata kasutatavast arvutusmeetodist kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites ja solventsuskapitalinõudes: 1) krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses; 2) investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 2 tähenduses; 3) eurofondi valitseja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/E Ü vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ( ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96) artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, millele ei ole määratud fondivalitsejat; 4) alternatiivfondi valitseja; 5) ettevõtja, kes ei ole reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 110 2 lõike 1 tähenduses ning kelle p õhitegevus on osutada üh te või mit ut sama seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud te enust ; 6) tööandja pensionifondi valitseja, investeerimisfondi de seaduse §-s 7 sätestatud määratud väljamaksetega tööandja pensionifond ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond, millele ei ole määratud fondivalitsejat. (2) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on osaleva kindlustusandja selliste proportsionaalsete osade summa , mis on arvutatud iga seotud ettevõtja omavahendite suurusest. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti des 1–4 ja 6 nimetatud seotud ettevõtja te omavahendite osa määratakse nende suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel ning punktis 5 sätestatud ettevõtja osa tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel , mis kehtiksid , kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 110 2 lõike 1 tähenduses. (4) K ä esoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korra l ei arvestata järgmiste seotud ettevõtjate omavahenditega, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 9 kohaselt leitud kapitalinõude (edaspidi käesolevas paragrahvis omavahendite ülejääk ): 1) reservkapital ja muud omavahendid, mille korral on kindlustusgrupi järelevalve teostaja määranud kindlaks kahju ka ndm ise võime vähenemise; 2) eelisaktsiad; 3) liikmete sissemaksed; 4) allutatud kohustised; 5) edasilükkunud maksukohustused. (5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui osalev kindlustusandja põhjendab kindlustusgrupi järelevalve teostajale rahuldaval t , et selles lõikes nimetatud omavahendeid saab kasutada kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. (6) Osalev kindlustusandja arvestab omavahendite ülejäägi kindlaksmääramise korra l, et teatud seotud ettevõtjate kapitalinõuded täidetakse ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese taseme omavahenditest. (7) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes on osaleva kindlustusandja proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja kapitalinõudest või tinglikust kapitalinõudest. (8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korra l võetakse aluseks järgmised suurused: 1) investeerimisühingu korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 artikli 11 kohaselt leitud nõude ja täiendavate omavahendite nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus; 2 ) eurofondi valitseja ning alternatiiv fondi valitseja korral investeerimisfondide seaduse § 334 lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt leitud suurus; 3 ) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud seotud ettevõtja korral tinglik kapitalinõue t ema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuete alusel , kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 110 2 lõike 1 tähenduses; 4 ) tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi korral investeerimisfondide seaduse §-de 227 ja 338 kohaselt leitud suurus või selliste lepinguriikide õigusaktides sätestatud kapitalinõuete kogusumma, ku i seotud ettevõtja on registreeritud või tegevusloa saanud, kuid olenevalt sellest, kumb suurustest on suurem. (9) K rediidiasutuse puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõike 7 kohal d amise korra l arvesse järgmistest suurustest suurem: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti c nõude, sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning muude riskide kui ülemäärase finantsvõimenduse riski käsitlemiseks mõeldud täiendavate omavahendite nõuete ja kombineeritud kapitalipuhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti d nõude, sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete , ning artikli 92 lõikes 1a sätestatud finantsvõimenduse määra puhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega. (10) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud seotud ettevõtja osaluse osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel . § 89 2 . Seotud ettevõtja osa alagrupi tasandil (1) Kui käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjad moodustavad eraldi konsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse kapitalinõuet konsolideeritud andmete alusel kooskõlas sama paragrahvi lõigetes 8 või 9 nimetatud õigusaktiga (edaspidi alagrupp ), sealhulgas kui sellise alagrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või segafinantsvaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostajana nõuda, et erinevalt sama paragrahvi käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 2 sätestatust arvutatakse selliste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites proportsionaalse osana alagrupi omavahenditest. (2) Erinevalt käesoleva seaduse § 89 1 lõigetes 7 ja 8 sätestatust arvutab osalev kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solven ts uskapitalinõudes proportsionaalse osana selle alagrupi kapitalinõudest konsolideeritud andmete alusel. (3) Alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamise korra l tuleb arvesse võtta kõiki alagruppi kuuluvaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 18 sätestatud abiettevõtjaid ning punktis 26 sätestatud finantseerimisasutusi . (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse alagrupi suhtes käesoleva seaduse § 89 1 lõikeid 2–9, arvestades konsolideeritud olukorraga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või konsolideeritud positsiooniga, kui see on asjakohane. § 89 3 . Kombineeritud meetod k indlustusgrupi solventsus e arvutamise korra l (1) Kui kindlustusgrupi solventsus e arvutamise korra l kasutatakse käesoleva seaduse § 89 lõike s 2 nimetatud meetodite kombinatsiooni, on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste vahe: 1) käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud suurus; 2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel arvutatud suurus. (2) K indlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa: 1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 1 nimetatud kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–5 1 sätestatud meetodit; 2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate solventsuskapitalinõuetele vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit; 3) käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 2–6 või § 89 2 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites. (3) K indlustusgrupi solventsuse arvutamisek s leitakse järgmiste suuruste summa: 1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 2 nimetatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue konsolideeritud andmete alusel selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–5 1 sätestatud meetodit; 2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate solventsuskapitalinõu d est, kui kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit ; 3) käesoleva seaduse § 89 1 lõigete 7–9 või § 89 2 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates ning käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 1 nimetatud seotud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit , kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 ei ole sätestatud teisiti. (5) Kui käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 1 nimetatud ettevõtja suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, võetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1 kohaldamise korra l konsolideeritud andmetes arvesse osaluse väärtus selles ettevõtjas, mis ületab proportsionaalse t osa ettevõtja enda solventsuskapitalinõudest, kui arvutatakse vara ja kohustiste tundlikkust käesoleva seaduse § 67 lõike 2 punktis 5 nimetatud valuutariski suhtes. Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes. (6) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, võetakse kaudse osaluse väärtuse määramise korra l arvesse järjestikuseid osalusi ja huve ning käesoleva paragrahvi lõike 2 ja 3 punktid es 2 nimetatud proportsionaalse t osa seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest ja seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudest. (7) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 4 ja 4 1 sätestatut. M iinimumi täitmiseks vajalikud nõuetekohased põhiomavahendid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva seaduse § 58 lõikega 1 2 ja need arvutatakse konsolideeritud andmete alusel. N ende s andmetes ei võeta arvesse osalusi käesoleva seaduse § 89 1 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates. (8) Finantsinspektsioon pöörab asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusena erilist tähelepanu kindlustusgrupi riskidele, millega ei ole piisavalt arvestatud, kuna selliste riskide kvantifitseerimine on raskendatud, juhul kui hinnatakse, kas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurus võtab asjakohaselt arvesse kindlustusgrupi riskiprofiili käesoleva seaduse § 89 lõikes 2 1 nimetatud ettevõtja puhul , kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit. (9) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud ettevõtja puhul erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamise korra l kasutatud eeldustest, on Finantsinspektsioonil kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus kehtestada käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras lisakapitalinõue, mis liidetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurusele. § 89 4 . Lihtsustatud meetod (1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega lubada osaleval kindlustusandjal rakendada kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel konsolideeritud andmete alusel lihtsustatud meetodit ebaoluliste seotud ettevõtjate osaluste puhul . (2) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korra l on seotud ettevõtja ebaoluli ne , kui tema bilansiline väärtus on alla 0,2 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel ja kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus kokku on alla 0,5 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel. (3) Osalev kindlustusandja põhjendab Finantsinspektsioonile lihtsustatud meetodi rakendamise asjakohasust ühe või mitme ebaolulise seotud ettevõtja suhtes, arvestades selliste ettevõtjate riskide laadi, ulatust ja keerukust. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korra l tõendab osalev kindlustusandja Finantsinspektsioonile rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi rakendamine osaluse tõttu ühes või mitmes seotud ettevõtjas on piisavalt usaldusväärne ja sellega ei kaasne ala hinnata seotud ettevõtjaga seotud risk e ide alahindamist . (5) Osalev kindlustusandja hindab lihtsustatud meetodi rakendamise jätkuvat asjakohasust kord aastas . (6) Kui lihtsustatud meetodit rakendatakse kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ja selles riigis kohald ata u vad kindlustusandjate usaldatavusnõuded ei ole käesoleva seaduse § 92 kohaselt samaväärsed või tähtajaliselt samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega, ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes olla lihtsustatud meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui on tema kapitalinõue kolmandas riigis kohald ata u vate usaldatavusnõuete järgi . (7) Lihtsustatud meetodit ei või kohaldada kolmanda riigi seotud kindlustusandja suhtes, kui osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmandas riigis kohald ata u vate kapitalinõuete kohta. “; 5 7 ) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on käesoleva seaduse § 89 1 kohaldamise korra l osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa märgitud kapitali osa, mida se lline kindlustusandja omab otseselt või kaudselt sama paragrahvi samas lõikes nimetatud seotud ettevõtjas, sõltumata rakendatavast arvutusmeetodist.“; 58 ) paragrahvi 90 lõiget 5 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „ 4 ) Finantsinspektsiooni hinnangul moodustavad kaks või enam kindlustusandja t kindlustusgrupi käesoleva seaduse § 239 1 lõike 1 punkti 1 alusel.“; 59 ) paragrahvi 91 lõikes 8 asendatakse sõnad „kindlustusandja solventsuskapitalinõue“ sõnade ga „ kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes“; 60 ) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Käesoleva seaduse § 89 lõi g e te 3 ja 7 ning § 89 3 lõike 2 kohaldamise korra l ei vasta osaleva kindlustusandja omavahend käesoleva seaduse § 57 lõike 2 punktis 6 sätestatud tunnusele, kui tütarettevõtjast seotud kindlustusandja lõpetamise korra l ei saa keelduda omavahendi tagasimaksmisest aktsionärile või osanikule.“; 6 1 ) paragrahvi 92 lõi get 1 täiendatakse pärast sõna „arvutusmeetodi “ tekstiosaga „ või § s 89 3 sätestatud meetodite kombinatsiooni alusel “; 6 2 ) seaduse 3. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 92 1 järgmises sõnastuses: „ § 92 1 . Kindlustusandja finantsseis u ndi halvenemine (1) Kui kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni oma finantsseisundi halvenemisest, võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhtidelt olukorra parandamiseks: 1 ) kindlustusandja kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 5 sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kav a ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud eeldustest ; 2) ennetavas finantsseisundi taastamise ennetavas kavas esitatud meetmete rakendamist , sealhulgas ajakohastatud meetmete rakendamist käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul ; 3 ) tulemustasu või muutuvtasu maksmise, o mavahendite instrumentide väljamaksmise ja omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist . (2) Kui kindlustusandja l on kindlustusandja kriisi de ennetamise ja lahendamise seadusest tulenev kohustus koostada ennetav finantsseisundi taastamise ennetav kava , kuid ta ei ole seda teinud , võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda , et juhid tuvastaksid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse või tõenäolise mittevastavuse põhjused seadusest tulenevatele nõuetele ning määraksid kindlaks sobivad meetmed ja koostaksid ajakava, et tagada vastavus nendele nõuetele . (3) Finantsinspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ka juhul, kui ta on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise finantstingimuste halvenemise tõttu . (4) Finantsinspektsioon võtab käesoleva s paragrahvis sätestatud meetmete rakendamise korra l arvesse finantsseisundi halvenemise ulatust . Meetmed on proportsionaalsed finantsseisundi halvenemisest tingitud riskide olemuse, ulatuse ja keerukusega. “; 63 ) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustust kohaldatakse olenemata sellest , kas kindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või sellise ohu miinimumkapitalinõude arvutamise ajal või arvut amiste vahelisel perioodil .“; 64 ) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Kui kindlustusandja on koostanud kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 6 sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise ennetava kava, peavad käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt rakendatavad meetmed olema kooskõlas selle kavaga, sealhulgas kavas esitatud parendusmeetmetega parandusmeetmetega .“; 65 ) paragrahvi 93 lõi k e 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „ miinimumkapitalinõude“ sõnadega „ või sellise ohu ilmnemise korra l“; 66 ) pa ragrahvi 9 3 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral ka pärast käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 92 1 sätestatu rakendamist võib Finantsinspektsioon rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate ning kindlustatute ja soodustatud isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks , võttes meetmete rakendamise korra l arvesse proportsionaal suse põhimõtet ning finantsseisundi halvenemise ulatust ja kestust.“; 67 ) paragrahvi 95 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(1) K ui Finantsinspektsioon leiab, et kindlustusandja finantsseisund halveneb erandlikel asjaoludel vaatamata finantsseisundi taastamise kavale veelgi, võib Finantsinspektsioon keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega . (2) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud otsust kindlustusandja lõpetamise kohta kahe kuu jooksul käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates , võib Finantsinspektsioon ta lisaks sama paragrahvi lõikes 5 sätestatule keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega .“; 68 ) paragrahvi 95 lõike 2 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõi kes 1 või 2“; 69 ) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 2 2 järgmises sõnastuses: „ (2 2 ) Käesoleva paragrahvi lõi g e te s 1 ja 2 sätestatud juhtudel teavitab Finantsinspektsioon selliste lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille suhtes sellist meedet kohaldatakse. “; 70 ) paragrahvi 95 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 või 3“ tekstiosaga „lõi g e te s 1, 2 või 3“; 7 1 ) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Kindlustusandja vaatab korrapäraselt üle juhtimissüsteemi korrapäraselt , sealhulgas hindab juhatuse ja nõukogu koosseisu piisavust, tegutsemise tõhusust ning töökorralduse toimimist. Selline hindamine arvestab kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust. “; 7 2 ) paragrahvi 96 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest eraldi vastutava isiku (edaspidi vastutav isik ), kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 1 ei ole sätestatud teisiti. Kindlustusandja tagab huvide konflikti vältimise eesmärgil, et võtmefunktsioonid täidetakse üksteisest sõltumatult.“; 73 ) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 5 1 järgmises sõnastuses: „(5 1 ) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse mee det, vastutav isik võib vastuta da mitme võtmefunktsiooni täitmise eest, välja arvatud siseaudit i funktsiooni eest, või täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla kindlustusandja juht, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) kindlustusandja maandab võimalikud huvide konflikt i olukorrad ; 2) eri funktsioon ide või funktsiooni täitmine ja kindlustusandja juhtimine ei kahjusta tema võimet täita oma kohustusi. “; 74 ) paragrahvi 97 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 260 , ja 261 ja ning 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused, sealhulgas järgmised tegevused: 1) kindlustusriski hindamine ja tehniliste eraldiste moodustamine ; 2) varade ja kohustiste hindamine ; 3) investeerimine ; 4) likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine ; 5) operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 0 7. 0 6.2019, lk 15–69) , artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisuse tagamine ; 6) edasikindlustuse ja muude riskimaandamismeetmete rakendamine.“; 75 ) paragrahvi 97 lõi ked 4 –6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist või §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, kehtestab ta likviidsusplaani riskijuhtimissüsteemi osana selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta sellist kohandamist rakendab . Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, arvestab ta likviidsusplaanis selle rakendamisega ja hindab võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise ohte, mis ei ole kooskõlas selle rakendamisega. (5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamisel , muu hulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes . (6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste suhtes, mis võivad mõjutada riskiga korrigeeritud hinnavahet . “; 76 ) seadust täiendatakse §- de ga 97 1 ja 97 2 järgmises sõnastuses: „ § 97 1 . Kestlikkusriski juhtimine (1) Kestlikkustegur on keskkonnaalane, sotsiaalne , töötajate ga seotud , inimõiguste austamise ga seotu d ning korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seo tud asjaolu . Kestlikkusrisk on kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra asetleidmise oht, mis avaldab või võib avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele . (2) Kindlustusandja hindab kestlikkusriski ning kehtestab strateegiad, sise-eeskirjad, protseduurid ja süsteemid riskijuhtimissüsteemi osana kestlikkusriski kindlaksmääramiseks, hindamiseks , juhtimiseks ja jälgimiseks lühi keses ajalises , kesk mise pika s ja pika s ajalises vaates . (3) Kindlustusandja koostab kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ning menetlusi kestlikkusteguritest tingitud finantsriskide jälgimiseks ja juhtimiseks lühi keses ajalises , kesk mise pika s ja pika ajalise s vaates (edaspidi kestlikkusriski kava ) , ning jälgib selle kava rakendamist . (4) Kestlikkusriski kava sisaldab muu hulgas selliseid finantsriske , mis on tingitud Euroopa L iidu ja riigisiseste seadusandlike eesmärkide ning õigusaktide rakendamisest ja üleminekusuundumustest kestlikkustegurite kontekstis , eelkõige kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/199 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 0 9. 0 7.2021, lk 1–17). (5) Kindlustusandja tagab kestlikkusriski kavas sisalduvate kestlikkusriskide juhtimise eesmärkide, menetluste ja tegevuste kooskõla kindlustusandja äritegevusega seotud kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukus e astm ega . (6) Kindlustusandja arvestab kestlikkusriski kavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119 artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu viimaste aruannete ja meetmetega, eelkõige selliste aruannete ja meetmetega , mis on seo tud kliimaeesmärkide saavutamisega. (7) Kui kindlustusandja peab koostab ja avalikustab raamatupidamis e seaduse §-de s 24 ja 31 nimetatud kohaselt koosta ma ja avalikusta ma kestlikkusaruande, on peab tema kestlikkusriski kava olema kooskõlas kliimamuutuste leevendamise ülemineku kavaga ning sisalda b eelkõige kindlustusandja tema ärimudeli ja strateegiaga seotud meetme i d , mis on mõlema s kava s ne i s kahes kavas peavad omavahel olema kooskõlas . (8) Kui see on asjakohane, peavad kindlustusandja avalikkusele avaldatud eesmärgid, kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas kestlikkusriski kavas sisalduvate meetodite ja eeldustega. (9) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata kindlustusandja suhtes, kui: 1) ta kuulub kindlustusgrupi järelevalve alla käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punkti de 1 või 2 alusel ; 2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kestlikkusriski kava kindlustusgrupi tasandil. (10) Kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustavad kestlikkusriski kavades sisalduvad mõõdetavad eesmärgid kord aastas . § 97 2 . Likviidsusriski juhtimine (1) Kindlustusandja säilit ab piisava likviidsuse käesoleva seaduse § 9 7 lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise osana, et täita finantskohustusi tähtajaks kindlustusvõtjate ja muude osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades . (2) Käe s oleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks koostab kindlustusandja likviidsusriski juhtimise plaani ja esitab selle Finantsinspektsioonile . Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates ning se lles on esitatud vara ja kohustistega seotud sissetulevate ja väljaminevate rahavoogude prognoos. Kindlustusandja tagab plaani ajakohasuse. (3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusanalüüsi kesk mise pika s ja pika ajalise s vaates. (4) Kindlustusandja töötab välja likviidsusriski näitajad võimaliku likviidsusstressi tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks ning ajakohastab neid näitajaid . ( 5 ) Likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama ja Finantsinspektsioonile esitama väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kelle l on õigus rakendada proportsionaalsuse mee det . ( 6 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja, kui käesoleva seaduse § 247 1 lõikes 1 sätestatud kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan käsitleb selle kindlustusandja likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadus t i . ( 7 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis käsitlevad kogu kindlustusgrupi ja selle kindlustusandja enda likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadus t i . ( 8 ) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust võib Finantsinspektsioon nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani koostamist, ajakohastamist ja Finantsinspektsioonile esitamist, kui Finantsinspektsioon tuvastab likviidsusriskist tingitud konkreetse haavatavuse või kui kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan ei sisalda teavet, mida Finantsinspektsioon nõuab teistelt kindlustusandjatelt likviidsuspositsiooni jälgimiseks. ( 9 ) Kindlustusandja võib koostada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsus r iski juhtimise plaani ja käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud likviidsusplaani kohta ühe dokumendi. “; 77 ) p aragrahvi 100 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses: „4) makromajandusliku olukorra arvessevõtmist ja analüüsi; 5) võimalikk u makromajanduslikk u ja finantsturgude arengu t ; 6) oma üldist võimet täita finantskohustusi kindlustusvõtjate ja teiste osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades ; 7) kas teda mõjutavad kliimamuutustega seotud riskid oluliselt, ning esitab hinnangu olulisuse kohta . “; 78 ) p aragrahvi 100 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud analüüs vastab kindlustusandja riskide laadile ning tegevuse ulatusele ja keerukusele. “; 79 ) p aragrahvi 100 lõike 2 esimes t lause t täiendatakse pärast sõn u „lühi- ja pikaajalisi riske“ tekstiosaga „ , sealhulgas kliimamuutustega seotud riske“; 80 ) p aragrahvi 100 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist, §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohanduse või mahaarvamise üleminekumeedet, §-s 267 2 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude järkjärgulist arvutamist, peab ta käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kapitalinõuetele vastavuse hindamise tegema ka viisil, et ta ei võta neid kohandamisi, meetmeid ja mehhanisme arvesse.“; 81 ) p aragrahvi 100 täiendatakse lõi getega 3 1 ja 3 2 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 267 2 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korra l sellise valuuta suhtes, mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole suurem kui viis protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest; 2) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles valuutas, mille tähtaegade korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole suurem kui kümme protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. (3 2 ) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, hindab ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil sellise kohandamise aluseks olevatest eeldustest.“; 8 2 ) p aragrahvi 100 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (4) Kindlustusandja hindab oma riske ja maksevõimet kord aastas ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis , kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 1 või käesoleva seaduse § 100 2 lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“; 83 ) p aragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 4 1 ja 4 2 järgmises sõnastuses: „(4 1 ) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja , kindlustusandja, kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse mee det , ning kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusan d ja, kes vastab käesoleva seaduse § 42 1 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, võib oma riske ja maksevõimet hinnata iga kahe aasta järel ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis . Käe s olevas lõikes sätestatu ei vabasta kindlustusandjat, kaptiivkindlustusandjat ega kaptiivedasikindlustusandjat riskide pidevast tuvastamisest, mõõtmisest, jälgimisest, juhtimisest ja nende kohta teatamisest. (4 2 ) Finantsinspektsioon võib erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes t 4 1 sätestatust nõuda kindlustusandja oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist kindlustusandja, kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.“; 84 ) p aragrahvi 100 täiendatakse lõi getega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide s 4 ja 5 ning käesoleva seaduse §-s 100 1 sätestatud hindamise tulemustest ja teeb temaga koostööd tulemuste analüüsimise l , et teha vajaduse korra l kindlaks makro majanduskeskkonnast tingitud riskid kindlustusandja tegevus t e tõttu , mis võivad mõjutada makromajanduslikk u ja finantsturgude arengu t . (8) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tingitud riskide ja hindamise seisukohast olulis te olulis ed sisendparameetri d te kohta . “; 85 ) s eadust täiendatakse §-dega 100 1 ja 100 2 järgmises sõnastuses: „ § 100 1 . Makromajandustegurite hindamine (1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt põhjendatult nõuda, et kindlustusandja võta ks b arvesse ja analüüsi ks b lisaks käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatule järgmisi riske ja tegevusi : 1) makromajanduskeskkonnast tingitud risk id , mille realiseerumine võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja üldist maksevõimet; 2) kindlustusandja tegevus ed , mis võivad mõjutada makromajanduslikk u ja finantsturgude arengu t , ning tegevus ed , mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. (2) Käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud makromajanduslik u ja finantsturgude arengu hindamise korra l võtab kindlustusandja arvesse vähemalt järgmis i näitajaid : 1) intressimäärade ja - marginaali tase; 2) finantsturgude indeksite tase; 3) inflatsioon; 4) oma enda seotus teiste finantsturu osalistega; 5) kliimamuutus ed , pandeemiad ning mu u d ulatuslik ud sündmus ed ja katastroof id , mis võivad teda mõjutada kindlustusandjat . (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makromajanduskeskkonnast tingitud riskide hindamise l võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja selliseid riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslangus t e, investeerimise massi käitumis t e või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga sektoris. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja suhtes , kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse mee det . (5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamis t , võtab ta arvesse seda , kas kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja puhul on lepinguriigi kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja teinud lõikes 1 sätestatud hindamise kindlustusgrupi tasandil ja võtnud arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära. § 100 2 . Kliimamuutuste stsenaariumid (1) Kui käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 7 sätestatud hindamise korra l selgub, et kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, koostab kindlustusandja vähemalt järgmised stsenaariumid: 1) pikaajaline kliimamuutuste pikaajaline stsenaarium, mille korral järgi jääb on üleilmne temperatuuritõus alla kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ; 2) pikaajaline kliimamuutuste pikaajaline stsenaarium, mille korral järgi on üleilmne temperatuuritõus oluliselt üle suurem ku i ka he ks kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega . (2) Kindlustusandja vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud stsenaariumid läbi vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korra l ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab läbivaatamise korra l arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja põhimõtete toimimist, et par a e ndada stsenaariumi d t e tulemuslikkust. (3) Käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatud omariskide ja maksevõime hindamise käigus analüüsib kindlustusandja regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta järel käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud pikaajaliste kliimamuutuste pikaajaliste stsenaariumi d t e mõju kindlustusandja äritegevusele. Analüüsi sagedus peab vasta ma b kliimamuutustega seotud riski de laadile, ulatusele ja keerukusele. (4) Käesoleva s paragrahvi s sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja suhtes . “; 86 ) seadust täiendatakse §-ga 103 3 järgmises sõnastuses: „ § 103 3 . Huvide konflikti maandamine õigusabikulude kindlustuses (1) Õigusabikulude kindlustuse turustamise korra l rakendab kindlustusandja vähemalt ühte käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud meedet õigusabikulude nõuete haldamiseks ja huvide konflikti maandamiseks . (2) Kindlustusandja tagab, et töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal järgmise samasuguse tegevusega: 1) tegevus teise kindlustusandja juures, kellel on selle kindlustusandjaga rahalised, ärilised või haldussidemed ja kes turustab ühte või mitut muud kahjukindlustuse liiki; 2) kindlustusandja enda muud e liiki kindlustustegevuse ga liikide puhul . (3) Kindlustusandja tagab, et kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse käesoleva seaduse § 104 kohaselt edasi teisele juriidilisele isikule ja see isik on lisaks seotud teise kahjukindlustusandjaga, ei või tegele selles juriidilises isikus nõuete haldamise või nende haldamis sell ega seotud õigusnõustamisega tegelev töötaja tegeleda samal ajal selle sama või olemuselt samasuguse tegevusega nimetatud teise kahjukindlustusandja juures . (4) Kindlustusandja võimaldab kindlustatud isikul pöörduda enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole kohe, kui kindlustusandja on teavitanud kindlustusvõtjat võlaõigusseaduse § 530 lõike 1 kohaselt sellest , et ta täidab lepingust tuleneva kohustuse. (5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 531 1 sätestatud kindlustuse korral .“; 87 ) p aragrahvi 104 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „ (9) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni tegevuse edasiandmise lõpetamisest.“; 88 ) p aragrahvi 105 lõi ke 1 tei st lauset täiendatakse pärast sõna „vormis“ sõnadega „ ja kindlustusandja peab olema selleks volitatud juhatuse või nõukogu kinnitatud“; 89 ) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2 2 järgmises sõnastuses: „2 2 ) m eetmed õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamiseks ja huvide konflikti maandamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 103 3 ; “; 90 ) p aragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktidega 7 1 ja 7 2 järgmises sõnastuses: „ 7 1 ) kindlustusandja juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise kord, mis sisaldab muu hulgas soolise tasakaaluga seotud individuaalseid kvantitatiivseid eesmärke; 7 2 ) juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise kord;“; 91 ) p aragrahvi 105 lõi kes 4 asendatakse sõnad „määrama sellise kohandamise rakendamise kriteeriumid“ sõnadega „ arvestama volatiilsuse kohandamise rakendamisega“; 92 ) p aragrahvi 105 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „ (6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse mee det, hinnata riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja kindlustustegevusega seotud tegevuse edasiandmise kordade ja tasustamise põhimõtete asjakohasust harvemini kui kord aastas, kuid ta peab seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda sise-eeskirjade sagedasemat hindamist, kui see on kindlustusandjaga seotud asjaolusid arvesse võttes põhjendatud.“; 93 ) p aragrahvi 106 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „ J uhtidel peavad olema ühiselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.“; 94 ) p aragrahvi 106 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Kindlustusandja juhatuses on vähemalt kaks liiget.“; 95 ) p aragrahvi 106 lõi ke 2 punkt is 1 asendatakse sõnad „või väärtpaberituru kutselise osalise“ tekstiosa ga „ , väärtpaberituru kutselise osalise või muu finantsjärelevalve alla kuuluva ettevõtja“; 96 ) p aragrahvi 106 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) kellele on määratud karistus esimese astme kuriteo eest kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul ;“; 97 ) p aragrahvi 106 lõiget 2 täiendatakse punktiga 2 1 järgmises sõnastuses: „ 2 1 ) kellele on määratud karistus kuriteo eest , mis on seo tud rahapesu või terrorismi rahastamisega , kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul;“; 98 ) p aragrahvi 106 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) kellele on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul või k elle ui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni; “; 99 ) p aragrahv i 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Kindlustusandja juhi valimise ja vastutava isiku määramise korra l peab valitav või määratav isik esitama kindlustusandjale järgmised andmed ja dokumendid: 1) kirjalik nõusolek; 2) ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg, elukoht, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid; 2 3 ) andmed äriühingute kohta, milles juhi osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema kontrollitavad , kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust või kontrolli mise asjaolusid; 3 4 ) asjakohasel juhul käesoleva seaduse § 106 lõi k g e t e s 3 või 4 sätestatud dokument; 4 5 ) kinnitus selle kohta , et t ema puhul puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla kindlustusandja juht ja vastutav isik .“; 100 ) paragrahvi 107 lõ ige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku valimise või määramise kavatsusest ja selle põhjustest , esitades Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid vähemalt hilj emalt kümme päeva enne sellise otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega vähemalt hilj emalt kümme päeva enne sellise otsuse tegemist ning esitab Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 5 nimetatud kinnituse . “; 101 ) p aragrahvi 107 täiendatakse l õigetega 4 2 ja 4 3 järgmises sõnastuses: „(4 2 ) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni nõutud vormil. (4 3 ) Kui kindlustusandjal esineb käesoleva paragrahvi lõike 4 teises lauses sätestatud juhul kahtlus isiku sobivuses, esitab ta Finantsinspektsioonile kõik käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid.“ ; 102 ) p aragrahvi 112 lõi g e 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhi suhtes ning asjakohasel juhul sellise isiku suhtes, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest, kohaldatakse k äesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut. “; 103 ) p aragrahvi 119 lõi kes 5 asendatakse sõnad „või omandaja üle teostab järelevalvet kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus“ tekstiosa ga „ , omandaja asub kolmandas riigis või talle kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid “ ; 104 ) p aragrahvi 123 lõi kes 1 asendatakse tekstiosa „ aruande komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298a“; 105 ) p aragrahvi 123 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kindlustusandja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande osad käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 304–31 3 sätestatust lähtu des . “; 106 ) p aragrahvi 123 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–364“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–363“; 107 ) p aragrahvi 123 lõi ge 4 muudetakse ja s õnastatakse järgmiselt: „ (4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab ja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 372–37 4 sätestatust lähtu des . “; 108 ) paragrahvi 123 lõiked 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks; 109 ) s eadust täiendatakse §-ga 123 1 järgmises sõnastuses: „ § 123 1 . Aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad (1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Finantsinspektsioon võib nõuda aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandja lt ning kindlustusandjalt, kellel on õigus kasutada proportsionaalsuse meedet. (2) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib esitada regulaarse järelevalvelise aruande kuni iga viie aasta järel Finantsinspektsiooni nõusolekul . (3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas või harvemini esitatava d kvantitatiivse d aasta aruande d 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kvantitatiivse d kvartaliaruande d viie nädala jooksul pärast kvartali lõppu. (4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kord aastas või harvemini esitatava kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. (5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi kohta kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme aasta järel või kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul kuni iga viie aasta järel. (6) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruande kord aastas ning esitab selle Finantsinspektsioonile 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Kindlustusandja avalikustab käesoleva seaduse § 124 1 lõikes 1 nimetatud aruande osad koos. (7) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruande 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. (8) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva seaduse § 242 lõikes 1 1 nimetatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kord kvartalis esitatava teabe 11 nädala jooksul pärast kvartali lõppu . ( 9 ) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile oma riski de ja maksevõime hindamise aruan de kahe nädala jooksul selle kinnitamisest arvates . “; 110 ) paragrahvi 124 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 124. Kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruand lus e esitamise erisused “; 111 ) p aragrahvi 124 lõi g e te s 1 ja 2 asendatakse sõnad „ regulaarse järelevalvelise aruande “ sõnadega „ kvantitatiivse aruande “; 112 ) p aragrahvi 124 lõike 2 punktis 1 ja lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „tegevuse olemus t “ sõnadega „tegevusega seotud riskide olemus t “ vastavas käändes ; 113 ) p aragrahvi 124 lõikes 3 asendatakse sõnad „väiksemaid ettevõtjaid“ sõnadega „väikeseid ja mittekeerukaid kindlustusandjaid“; 114 ) p aragrahvi 124 täiendatakse lõikega 5 1 järgmises sõnastuses: „(5 1 ) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja keerukuse hindamise korra l võtab Finantsinspektsioon arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 3, 4, 6 ja 7 sätestatud asjaolud kindlustusandja kohta.“; 115 ) p aragrahvi 124 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „kindlustusgrupi tegevuse olemusest, ulatusest ja keerukusest“ asendatakse tekstiosa ga „kindlustusgrupi tegevusega seotud riskide olemusest, ulatusest ja keerukusest ning finantsstabiilsuse eesmärkidest“; 116 ) p aragrahvi 124 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja , kes vastavad käesoleva seaduse § 42 1 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, ei ole kohustatud esitama Finantsinspektsioonile aruannet , mis esi tatakse sagedamini kui kord aastas esitatavat ja koostatakse kirjepõhiselt koostatavat aruannet . “; 117 ) s eadust täiendatakse §-ga 124 1 järgmises sõnastuses: „ § 124 1 . Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande sisu (1) Kindlustusandja solventsus e ja finantsseisundi aruanne koosneb järgmistest eraldi osadest: 1) aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele; 2) aruanne kindlustusturu asjatundjatele. (2) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandes järgmise teabe: 1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tegevuse tulemuste lühikirjeldus; 2) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas teave kestlikkusriskide kohta ; 3) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks . (3) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes järgmise teabe: 1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tegevuse tulemuste kirjeldus; 2) juhtimissüsteemi kirjeldus; 3) eraldi kirjeldus aluste st ja meetodite st kirjeldus , mida kasutata kse vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi , mida kasutatakse nende hindamiseks ; 4) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4; 5) viide selle le , kas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punkti 7 alusel hinnatud kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt , ja asjakohasel juhul teave selle kohta, kas kindlustusandja on selle tõttu võtnud kasutusele meetmeid; 6) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks; 7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel kehtestatud elemendid ; 8) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 2 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi , ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile , mida mehhanismi rakendam ata jätm ine võib kindlustusandja finants s sellele s eisundile avaldada; 9) käesoleva seaduse § 27 1 lõikes 11 sätestatu kohaldamise korra l asjaolu, et kindlustusandja rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järk - järgu lise lt , ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile , mida muudatuste selliselt rakendam ata jätm ine võib kindlustusandja finantsseisundile avaldada; 10) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, analüüs kvantifitseeritud mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile , mida sellise meetme rakendam ata jätm ine võib kindlustusandja finantsseisundile avaldada, ja selle meetme rakendamise põhjused, kui kindlustusandja täidaks solventsuskapitalinõuet ka meedet rakendamata , ning hinnang üleminekumeetmest sõltuvuse kohta üleminekumeetmest ja asjakohasel juhul sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks kasutusele võetud või kavandatud meetmete kirjeldus; 11 ) käesoleva paragrahvi punktides 8–10 sätestatud meetmete rakendam ata jätm ise korral finantsseisundile avalduv mõju kokku. (4) K indlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus sisaldab muu hulgas järgmist teavet: 1) omavahendite struktuur i , suurus e ja kvalitee t di kirjeldus , sealhulgas eelmise aruandeperioodiga võrreldes toimunud o luliste muutuste analüüs ning selgitus finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulise erinevuse kohta , samuti kapitali ülekantavuse lühikirjeldus; 2) solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus; 3) teave riskitundlikkuse kohta, kui kindlustusandja on Euroopa Liidu finantssüsteemide stabiilsuse seisukohast oluline; 4) solventsuskapitalinõude arvutamise korra l kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste ja sisemudeli eelduste peamiste erinevuste piisav ja põhjalik võrdlus; 5) miinimu m kapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele mittevastavuse suurus olulise mittevastavuse korral aruandeperioodil , selgitused mittevastavuse põhjus t e ja tagajärgede selgitus kohta ning võetud par e ndusmeetmed par a ndusmeetmed sõltumata mittevastavuse kõrvaldamisest. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ning lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud teave sisaldab muu hulgas järgmist teavet : 1) käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kattuvuse kohandamise kasutamise korra l kirjeldus selle kohta, kas seda kohandamis t rakenda takse , ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille suhtes kattuvuse kohandamist kasutatakse , sealhulgas kohandamise nullini vähendamise mõju kindlustusandja finantsseisundile; 2) teave selle kohta, kas kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud volatiilsuse kohandamist , ja kui kasutab, sellise kohandamise nullini vähendamise mõju kindlustusandja finantsseisundile , samuti volatiilsuse kohandamise arvutus iga valuuta ja asjakohasel juhul riigi kohta ning asjakohased kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste asjakohased parimad hinnangud. (6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel esitatavas teabe s esitada eraldi käesoleva seaduse § 61 lõike 1 alusel arvutatud solventsuskapitalinõude suurus ja §-s 234 sätestatu kohaselt määratud lisakapitalinõude suurus eraldi ning kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude määramise vajalikkuse põhjenduste kohta kokkuvõte . (7) Kui Finantsinspektsioon nõuab kindlustusandjalt spetsiifiliste parameetrite kasutamist käesoleva seaduse § 63 lõike 7 kohaselt , tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alus el esitatavas teabes esitada nende kasutamise mõju ja Finantsinspektsiooni kokkuvõt lik tea v e parameetrite kasutamise vajalikkuse põhjenduste st kohta . (8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatud teabesse lisatakse asjakohasel juhul viide asjaolule, et solventsuskapitalinõude lõplik suurus sõltub Finantsinspektsiooni hinnangust. (9) Kindlustusandja avalikustab solventsus e ja finantsseisundi aruandes käesoleva seaduse § s 46 sätestatud tehniliste eraldiste suurusele avalduva mõju, kui kindlustusandja kasutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1 punkti aa alusel avaldatud riskivaba intressikõverat. (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut ei kohaldata sellise valuuta suhtes , mille korral : 1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole üle viie protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest rahavoogudest või 2) selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustiste kohust u ste ja tähtaegadega seotud rahavoogude osakaal selles valuutas, mille korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole üle kümne protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest rahavoogudest. “; 118 ) paragrahvi 125 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 5 ei kohaldata käesoleva seaduse § 124 1 lõike 2 punktis 2, lõike 3 punktides 4 ja 5 ning lõikes 4 loetletud teabe avalikustamise suhtes . “; 119 ) seadust täiendatakse §-ga 125 1 järgmises sõnastuses: „ § 125 1 . Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande avalikustamise erisused (1) Kaptiivkindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 124 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 42 1 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele. (2) Kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 124 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 42 1 lõike 9 punktide 1 ja 2 ning järgmistele tingimustele: 1) emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud, sealhulgas kindlustusgrupi rahalised kogumid , ei ületa 20 protsenti kaptiivedasikindlustusandja koguvarast; 2) tehniliste eraldiste suurusest tingitud maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult , kasutamata stohhastilisi meetodeid. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel peavad kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja lisama käesoleva seaduse § 124 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandesse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed andmed. (4) Edasikindlustusandja võib jätta koosta m a ta ja avalikusta m a ta käesoleva seaduse § 124 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud aruan d e. (5) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib avalikustada käesoleva seaduse § 124 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes üksnes komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed andmed tingimusel, et ta avalikustab käesoleva seaduse § 124 1 nõuetele vastava aruande iga kolme aasta järel.“; 120 ) p aragrahvi 126 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 3–10“ tekstiosaga „lõikeid 2–10“ ja arv „ 364“ arvuga „363“ ; 121 ) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruanne sisaldab muu hulgas järgmist teavet: 1) loetelu selliste seotud ettevõtjate st ja nende suuruse kohta , kelle suhtes rakendatakse käesoleva seaduse § 89 4 lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodit , ja nende suurus ; 2) käesoleva seaduse §-s 124 1 sätestatud teave kindlustusgrupi tasandil, välja arvatud sama paragrahvi lõike 3 punktides 8 ja 9 sätestatud teave; 3) kvantitatiivsed asjaolud, mis võivad oluliselt mõjutada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja või kindlustusgrupi finantsseisundit, kui kasutatakse käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ning sellise meetme rakendamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada osaleva kindlustusandja sellise solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta kindlustusgrupi solventsus arvutatakse.“; 122 ) p aragrahvi 126 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 125 lõigetele 3–10“ tekstiosaga „§-le 124 1 , välja arvatud sama paragrahvi selle lõike 3 punktide s le 8–11 nimetatud teave, ja § 125 lõigetele 3–10“; 123 ) paragrahvi 126 lõikes 4 asendatakse arv „371“ arvuga „370“; 124 ) p aragrahvi 126 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kehtestab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruande koostamise , avalikustamise ja teabe asjakohasuse tagamise korra .“; 125 ) seadust täiendatakse §-ga 126 1 järgmises sõnastuses: „ § 126 1 . Kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne (1) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja võib esitada kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet: 1) kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne; 2) eraldi esitatav teave iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta vastavalt käesoleva seaduse § 123 lõikele 2 ning § 123 1 lõigetele 1 ja 2, sealjuures ei esitata kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja kohta vähem teavet, kui esitavad need kindlustusandjad, kes esitavad regulaarse järelevalvelise aruande. (2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmist Finantsinspektsiooni seaduse § s 47 6 sätestatud kindlustusgrupi kolleegiumiga ja arvestab selle liikmete esitatud seisukohtadega. (3) Kui asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus ei nõustu ühtse regulaarse järelevalvelise aruande esitamisega, põhjendatakse seda täielikult . (4) Kui kindlustusgrupi kolleegium kiidab heaks ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, esitab kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja selle Finantsinspektsioonile. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet üksnes Eesti kindlustusandjat puudutava aruande osa üle . (5) Kui Finantsinspektsioon ei ole rahul käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatud ühtse regulaarse järelevalvelise aruandega, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja selle aruande esitamise kohta antud nõusoleku tagasi võtta. (6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt Finantsinspektsioonile esitatud aruanne ei hõlma tema hinnangul sellist teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel, olulises ulatuses, võib ta nõuda, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja esitaks vajaliku lisateabe. (7) Kui kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei täida Finantsinspektsiooni hinnangul käesoleva seaduse § 123 lõi kes 2 või § 123 1 lõigetes 1 ja 2 sätestatut või ku i Finantsinspektsioon nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest kindlustusgrupi kolleegiumi. (8) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või täpsustamis es t käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatu kohaselt , nõuab Finantsinspektsioon sama juhtivalt ettevõtjalt.“; 126 ) paragrahvi 127 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ , ning tegema need kättesaadavaks oma asukohas ja tegevuskohas“; 12 7 ) paragrahvi 129 lõi ge 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.“; 12 8 ) paragrahvi 129 täiendatakse lõi getega 1 1 –1 5 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2023/895, milles sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamiseks seoses menetluste, vormingute ja vormidega, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad oma solventsuse ja finantsseisundi aruande avaldamiseks, ning millega tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2452 (ELT L 120, 05.05.2023, lk 1597–1805) , artikli 3 punkti a ja artikli 4 punkti a kohaselt avalikustatud bilans i peab olema auditeeri n ud audiitorettevõtja kooskõlas audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 nimetatud standarditega . (1 2 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 sätestatut kohaldatakse muu hulgas käesoleva seaduse § 126 lõike 2 kohaselt ühtse aruandena avalikustatud kindlustusgrupi ning kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimise suhtes . (1 3 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 sätestatud kohustust ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning v äikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi suhtes . (1 4 ) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile koos solventsuse ja finantsseisundi aruandega käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande . (1 5 ) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale koos kindlustusgrupi solventsus e ja finantsseisundi aruandega, sealhulgas käesoleva seaduse § 126 lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandega , käesoleva paragrahvi lõikes 1 1 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande ning Finantsinspektsioonile koos käesoleva seaduse § 126 lõike 1 punkti s 2 sätestatud teabega viidatud vandeaudiitori aruande.“; 12 9 ) p aragrahvi 129 lõi kes 2 asendatakse tekstiosa „auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse usaldusväärsus“ sõnadega „ auditeerimise täpsema korra “ ; 130 ) p aragrahvi 129 lõikes 5 ja lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „audiitorkontroll“ sõnaga „ audit“ vastavas käändes; 13 1 ) p aragrahvi 129 lõi ke 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Audiitorettevõtja on kohustatud v V andeaudiitori aruande väljastamise ja kliendilepingu ülesütlemise korral teavitab a udiitorettevõtja teavitama Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult kindlustusandja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mis: “; 13 2 ) p aragrahvi 129 lõike 8 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) võivad põhjustada modifitseeritud arvamuse väljastamise;“ ; 13 3 ) paragrahvi 129 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (9) Audiitorettevõtja on kohustatud k K indlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku audiitorkontrollis vandeaudiitori aruande väljastamise või kliendilepingu ülesütlemise korral teavitama teavita b audiitorettevõtja kirjalikult Finantsinspektsiooni asjaoludest, millel on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud tagajärg.“; 13 4 ) p aragrahvi 131 lõi ke 10 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „luba“ tekstiosa ga „, välja arvatud kindlustusandja erirežiimi korral“; 13 5 ) p aragrahvi 146 lõikes 1 asendatakse sõnad „ huvide kaitsmiseks“ tekstiosa ga „huvide kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitis t e, või muu de makse te või täitemenetluse peatami n s e , või nõuete vähendami ne ning või kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendami ne ja kriisilahendusõiguste kasutami ne “; 1 3 6 ) paragrahvi 146 täiendatakse lõi getega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: „(5) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse muu hulgas kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud ettevõtjate suhtes samas seaduse s sätestatu d kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral . (6) Kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 26 lõigete 4 ja 11 ning § 65 lõike 1 kohal d amise korra l ei kohaldata k äesoleva seaduse § 1 50 l õiget 2 . “; 1 3 7 ) paragrahvi 147 lõi ge 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse , kohtu või kriisilahendusasutuse toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega võib kaasneda kindlustushüvitis t e, muu de makse te või täitemenetluse peatamine , nõuete vähendamine või kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine. “; 13 8 ) p aragrahvi 147 lõikes 2 asendatakse sõnad „või kohtu l “ tekstiosa ga „ , kohtul või kriisilahendusasutusel“; 13 9 ) p aragrahvi 153 täiendatakse lõikega 4 1 järgmises sõnastuses: „(4 1 ) Erirežiimihaldur võib liikluskindlustuse kindlustus portfelli üle anda liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondile sama seaduse § 71 4 lõigetes 2–7 sätestatud ulatuses ja korras. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond kui vastuvõtja sõlmivad käesoleva seaduse §-s 132 sätestatud kindlustusportfelli üleandmise lepingu.“; 1 40 ) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „likvideerijad“ tekstiosaga „ , arvestades kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 27 lõigetega 3 ja 4“; 14 1 ) p aragrahvi 224 lõike 1 punkt i 5 täiendatakse pärast sõna „sätestatule“ tekstiosa ga „ , sealhulgas kindlustusandja juhtide sobivust ja nõuetekohasust ning kindlustusandja oma riski de ja maksevõime hindami st “; 14 2 ) p aragrahvi 224 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Finantsinspektsioon ava likustab kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel ning edastab need Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele. ( 5 ) Finantsinspektsioon lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalve liste õiguste kasutamise, kui see nende kasutamine takistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel rakendada kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmeid.“ ; . 14 3 ) p aragrahvi 234 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Finantsinspektsioon võib määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, kui üleminekuaja kohand u se või üleminekuaja mahaarvamise rakendamise korral ei ole kindlustusandja käesoleva seaduse § 268 lõikes 1 sätestatud juhul esitanud Finantsinspektsioonile tähta jaks sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kava või lõikes 5 nimetatud ülevaadet.“; 14 4 ) p aragrahvi 234 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 või lõike 1 1 alusel lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili hälbimisest või solventsuskapitalinõudele mittevastavusest tingitud oluliste riskidega.“; 145 ) p aragrahvi 235 lõikes 3 asendatakse sõna „ muutmisest“ sõnadega „olulise st muutmisest“; 14 6 ) seadust täiendatakse §-dega 235 1 –235 3 järgmises sõnastuses: „ § 235 1 . Likviidsusriski järelevalve (1) Finantsinspektsioon jälgib regulaarse järelevalve käigus muu hulgas kindlustusandja likviidsus positsiooni . Kui Finantsinspektsioon tuvastab olulise likviidsusriski, teavitab ta sellest kindlustusandjat. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile selgitused likviidsusriski maanda mise kohta . (3) Kui Finantsinspektsioonil on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda kindlustusandjalt likviidsuspositsiooni parandamist ettekirjutusega , rakendades käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ning lähtudes Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse suunistest. (4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel rakendatud meetmete jätkuvat asjakohasust iga kuue kuu järel ja lõpetab nende rakendamise, kui kindlustusandja on võtnud kasutusele meetmed likviidsuspositsiooni parandamiseks. (5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastatud oluline likviidsusrisk ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, võib Finantsinspektsioon kuni kolmeks kuuks ettekirjutusega: 1) piirata või peatada dividendide jaotamis t aktsionäridele või osanikele või selle peatada ; 2) piirata või peatada muude maksete tegemis t aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või need peatada ; 3) piirata või peatada aktsiate või osade tagasiostmis t ning ja omavahendite tagasimaksmis t või lunastamis t või need peatada ; 4) piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmis t või see peatada ; 5) peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda käesoleva seaduse § 235 2 tingimustel . (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamise korra l võtab Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust. (7) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutuse tegemise korra l arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõend e id ning tulevikku vaatav a kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi hindamis t e kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega. (8) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetme te rakendamist ja kaasab ta käesoleva seaduse § 235 2 lõikes 2 nimetatud mõju hindamisse. ( 9 ) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamist, kui see on jätkuvalt endiselt põhjendatud. Finantsinspektsioon lõpetab meetme rakendamise, kui see ei ole enam asjakohane. ( 10 ) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõike s 5 sätestatud mee tmeid kõikide Eesti s tegutsevate kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest. § 235 2 . Elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamine (1) Finantsinspektsioon võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda üksnes kindlustusandjat mõjutaval erandlikul asjaolul, viimase meetmena ning kui see on kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides. (2) Finantsinspektsioon teeb kindlaks enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme rakendamist kindlaks selle meetme rakendamise võimaliku soovimatu mõju finantsturgudele ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse tõttu . ( 3 ) K uni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise lõpetamiseni keelab Finantsinspektsioon keelab kindlustusandjal ettekirjutusega , kuni ta on lõpetanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise : 1) dividendide jaotami s e ja muude maksete tegemi s e aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele; 2) aktsiate või osakute tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise; 3) tulemustasu või muu muutuvtasu maksmi s e kindlustusandja juhatuse või nõuko gu liikmetele või vastutavatele isikutele. (4) Finantsinspektsioon avalikustab elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamise põhjused oma veebilehel . § 235 3 . Järelevalvemeetmed kriisi korral ( 1 ) Finantsinspektsioon võib rakendada meetmeid kindlustusandja finantsseisundi säilitamiseks , kui erakorrali ne , kogu kindlustussektorit mõjutav kriis võib ohustada selle kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust. ( 2 ) Finantsinspektsioon võib eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandja te suhtes kriisi ajal rakendada kriisi ajal vähemalt järgmisi meetmeid: 1) piirata või peatada dividendide jaotamis t aktsionäridele või osanikele või selle peatada ; 2) piirata või peatada muude maksete tegemis t aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või selle peatada ; 3) piirata või peatada aktsiate või osade tagasiostmis t ja omavahendite tagasimaksmis t või lunastamis t või need peatada ; 4) piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmis t või selle peatada . ( 3 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamise korra l võtab Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid kindlustusandja riskijuhtimissüsteemis. ( 4 ) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule võtab Finantsinspektsioon arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõend e id ning tulevikku vaatava solventsus e ja finantsseisundi hindamis t e kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega. ( 5 ) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud meetme rakendamise asjakohasust iga kolme kuu järel ja lõpetab selle rakendamise kohe, kui see ei ole enam põhjendatud. ( 6 ) Finantsinspektsioon kaasab Eesti Panga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisi hindamisse ja teavitab teda kavatsusest rakendada käesoleva s paragrahvi s sätestatud meetme id . “; 14 7 ) p aragrahvi 236 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses: „ (6) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esita b nud Finantsinspektsioonile taotluse , et saada teavet lepinguriigis asutatud Eesti kindlustusandja filiaali või lepinguriigis piiriülese kindlustustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja äritegevuse kohta, edastab Finantsinspektsioon talle teabe teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamis es t arvates. Teave esitatakse lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse heaks kiidetud keeles. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhtudel pikendada 20 tööpäeva võrra, kui samas lõikes sätestatud teave ei ole Finantsinspektsioonile pingutusteta kättesaadav ja seda on keeruline koguda. (8) Kui Finantsinspektsioon ei ole esitanud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teavet õigeks ajaks ja see finantsjärelevalve asutus on esita b tud kindlustusandjale teabe saamiseks taotluse kindlustusandjale , edastab kindlustusandja selle teabe talle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata .“; 14 8 ) p aragrahvi 237 täiendatakse lõigetega 9 1 ja 9 2 järgmises sõnastuses: „(9 1 ) Finantsinspektsioonil on õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt sellist teavet, mida tal on õigus saada Eestis asuva filiaali või Eestis piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja äritegevuse tõttu . Lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile teabe eesti keeles või Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles. (9 2 ) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõikes 9 1 sätestatud teavet 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates või põhjendatud juhul tähtaja jooksul , mida on lisaks 20 tööpäeva võrra pikendatud jooksul , võib Finantsinspektsioon esitada lepinguriigi kindlustusandjale taotluse teabe saamiseks , teavitades sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust ette .“; 149 ) p aragrahvi 238 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel . “; 1 50 ) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatavas lauseosa s asendatakse sõnad „ kindlustusandja üle“ tekstiosa ga „ , kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja“ ja punkti 1 täiendatakse pärast sõna „kindlustusandjas“ tekstiosa ga „, sealhulgas kolmanda riigi kindlustusandjas “; 1 5 1 ) p aragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 4 1 –4 6 järgmises sõnastuses: „ (4 1 ) Ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused on väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi asjakohaste näitajatega; 2) ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt välja jätmine ei mõjuta kindlustusgrupi solventsust; 3) kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid on ebaolulised , sealhulgas kindlustusgrupisisestest tehingutest tingitud riskid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kogu kindlustusgruppi , on ebaolulised . (4 2 ) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui ühe või mitme ettevõtja välja jätmine kindlustusgrupi järelevalve alt sama lõike alusel võib kaasa tuua kindlustusgrupi järelevalve kohaldam ata jätm ise. (4 3 ) Finantsinspektsioon teeb kindlustusgrupi järelevalve kohaldam ata jätm ise otsuse üksnes erandjuhul ja põhjenda b seda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning asjakohasel juhul teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele. (4 4 ) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas kindlustusgrupi järelevalve kohaldam ata jätm ise otsus on endiselt asjakohane. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning asjakohasel juhul teisi asjasse puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, kui ta otsustab hakata kohaldama kindlustusgrupi järelevalvet. (4 5 ) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel otsuse tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui otsus on seotud lõpliku emaettevõtja välja jätmisega kindlustusgrupi järelevalve alt. Finantsinspektsioon hindab mõju kindlustusgrupi solventsusele, kui tem a t a t eostab järelevalvet teostatakse kindlustusgrupi vahepealse osaleva ettevõtja tasandil. (4 6 ) Lõplikku juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see järelevalve parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.“; 1 5 2 ) p aragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses: „(12) Kindlustusgrupi järelevalvet kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle teostatakse üksnes seoses käesolevas jaos ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatud nõuete täitmise järelevalvega, sealhulgas seoses järelevalvemeetmete rakendamisega. (13) Kui käesoleva seaduse § 239 1 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud kindlustusgrupi suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel ja selle kindlustusgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on muu kindlustusgrupi lõplik osalev ettevõtja, loetakse see kindlustusgrupp § 239 1 lõike 1 järgi kindlaksmääratud kindlustus gruppi kuuluvaks . (14) Finantsinspektsioon võib kohaldada käesoleva seaduse § 239 1 lõiget 1 kindlustusgrupi ulatuse laiendamiseks. “; 15 3 ) s eadust täiendatakse §-ga 239 1 järgmises sõnastuses: „ § 239 1 . Ühiselt juhitavad ja valitseva mõjuga ettevõtjad kindlustusgrupi järelevalves (1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta määra b ta kindlaks, kas et kaks või enam ettevõtjat moodustavad järgmiste tunnustega kindlustusgrupi , kui : 1) kaks või enam nad on ühiselt juhitava d t kindlustusandjat moodustavad kindlustusgrupi ; 2) ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas , kui ta teostab valitsevat mõju teise ettevõtja otsuste üle teostatakse keskse juhtimi s e kaudu. (2) E ttevõtjatevahelise suhte kindlaksmääramise korra l võtab Finantsinspektsioon arvesse: 1) füüsilise isiku või ettevõtja kontroll i või võime t mõjutada teise ettevõtja otsuseid, sealhulgas finantsotsuseid, eelkõige kapitali või hääleõiguse omamise tõttu ja kuulumise tõttu juhatuse või nõukogu koosseisu või selliste isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või täidavad vastut avad muid mu ude võtmefunktsioon id e või teis te i olulise tähtsusega funktsioon id e või tegevus i te eest ; 2) ettevõtja sõltumi st teisest ettevõtjast või juriidilisest või füüsilisest isikust oluliste finantstehingute ja - toimingute ning muude tehingute ja toimingute tõttu , sealhulgas tegevuste edasiandmise tõttu ettevõtjate vahel , samuti töötajate jagamise tõttu ; 3) tõend e id finants- või investeerimisotsuste kohta, sealhulgas seotud ettevõtetesse tehtavate ühiste investeeringute kooskõlastamise kohta kahe või enama ettevõtja vahel; 4) tõend e id selle kohta , et kahe ja enama ettevõtja strateegiad, toimingud ja protsessid o n omavahel koordineeritud ja järjepidevad , sealhulgas seoses kindlustuse turustamise kanalite, kindlustusteenuste või kaubamärkide, teabevahetuse v õi turundusega. ( 3 ) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul juhitakse kahte või enamat kindlustusandjat ühiselt ja nende peakontor id asu vad eri lepingurii kides , teeb määrab Finantsinspektsioon otsuse kindlustusgrupi moodustamise kindlaks kohta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate asutustega. ( 4 ) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel kindlaks määratud kindlustusgrupp, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel , nimetab ühe ühiselt juhitava kindlustusandja emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse tütarettevõtjana. ( 5 ) Kui emaettevõtja määramine käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt võib oluliselt piirata kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist, eelkõige kui emaettevõtja peakontor ei asu Eestis või kui kindlustusgrupp ei ole võimeline täitma käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõudeid, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi üle järelevalve teostajana nõuda teise kindlustusandja määramist emaettevõtjaks pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutusega . Finantsinspektsioon esitab põhjendused teise emaettevõtja määramise kohta kindlustusgrupile ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele. ( 6 ) Kui kindlustusgrupp ei määra käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt emaettevõtjat , määrab Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse tütarettevõtjana. ( 7 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul võtab Finantsinspektsioon arvesse : 1) iga kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus t ; 2) iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasumma t ; 3) seotud kindlustusandjate arv u iga kindlustusandja kohta. ( 8 ) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas käesoleva paragrahvi lõike s 6 nimetatud emaettevõtja määramine on endiselt asjakohane , ja määrab vajaduse korral pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega uue emaettevõtja, kes tagab vastavuse käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele. ( 9 ) Ettevõtja t , kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt valitsev mõju teise ettevõtja üle, käsitatakse emaettevõtjana ja teist ettevõtjat tütarettevõtjana. (10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva paragrahvi lõi k g e t e 4 , 5 või 6 alusel emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele üksikasjaliku selgituse kindlustusgrupi kindlaks määramise kohta. “; 15 4 ) p aragrahvi 242 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Finantsinspektsioonil on kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus saada kindlustusgruppi kuuluva mis tahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi üle järelevalve teostamiseks. Teabe esitamise suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohta sätestatut. “; 15 5 ) p aragrahvi 242 lõike d 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon sellest kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asukohajärgset finantsjärelevalve asutust. (5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva seaduse § 247 3 lõikes 6 sätestatud õigusi , sealhulgas nõuda ettekirjutusega kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist ettekirjutusega . (6) Käesoleva paragrahvi lõi kes 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korra l eest rakendada kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või nende juhatuse liikmete suhtes sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab rakendatava meetme võimaluse korral teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. “; 15 6 ) paragrahvi 242 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse § 1 06 täitmist, võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda selle ettevõtja selle juhatuse liikme tagasikutsumist või isiku töölt kõrvaldamist ettekirjut usega , kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest. ( 8 ) Kui kindlustusgrupp sõltub oluliselt käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekumeetmest, mistõttu ei vasta kindlustusgrupi solventsuse positsioon tegelikkusele, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas võib ta vähendada selliste omavahendite suurust, mis tulenevad üleminekumeetme rakendamisest ja mida võib pidada sobivaks kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesoleva t lõi get kohaldatakse ka juhul , kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue oleks täidetud üleminekumeetmeid kasutamata.“; 15 7 ) p aragrahvi 244 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ § 234 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 234 lõigetes 1 ja 1 1 “; 15 8 ) p aragrahvi 245 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „ tehnilised eraldised või mõlemad“ sõnadega „tehnilised eraldised, nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nimetatud näitajate kombinatsioon “; 15 9 ) p aragrahvi 246 lõikes 1 asendatakse sõnad „ kindlustusandja sõltub“ tekstiosa ga „ kindlustusandja või sinna kuuluv , kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja sõltub“; 1 60 ) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 4 1 järgmises sõnastuses: „ (4 1 ) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana põhjendatud juhul nõuda, et kindlustusgrupp esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatule aruande muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusgrupisises t e tehingute kohta, kui need on seotud muu ettevõtja kui kindlustusandja , kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjaga. “; 1 6 1 ) p aragrahvi 246 täiendatakse lõigetega 6 –8 järgmises sõnastuses: „(6) Käe s oleva seaduse § 235 3 lõike s 1 nimetatud kriisi korral võib Finantsinspektsioon peatada kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed , või neid piirata üksnes juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgrup p i või vähemalt ühe sellesse gruppi kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni. (7) Kui Finantsinspektsioon ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta kindlustusgrupi järelevalve teostajaga enne , kui peatab tütarettevõtjast kindlustusandja tehingud kindlustusgrupiga või piirab ne id . (8) Kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on käesoleva seaduse § 89 1 lõike 1 punkti de s 1–5 või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab Finantsinspektsioon üldist järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste tehingute üle. “; 1 6 2 ) paragrahvi 247 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 247. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem “; 16 3 ) paragrahvi 247 lõi ge 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kohaldatakse kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalevat kindlustusandjat, emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjat ja emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjat, kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvaid seotud ettevõtjaid ning selliseid ettevõtjaid, keda juhib osalev ettevõtja või tema tütarettevõtja ühe või mitme sellise ettevõtjaga , kes ei kuulu sellesse kindlustusgruppi .“; 16 4 ) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 1 1 ja 1 2 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Osal ev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja taga vad , et kindlustusgrupi juhtimiskord on usaldusväärne ja toimib , organisatsiooniline ülesehitus on läbipaistev ning tagatud on vastutusalade selge määratus, läbipaistvus ja järjepidevus, samuti on tagatud ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja maandamine. (1 2 ) Kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hindamise korra l võetakse arvesse kõiki kindlustustegevusega seotud tegevusi ja muid tegevusi kindlustusgrupis ning nendest tegevustest tingitud riske, millega kindlustusgrupp kokku puutub või võib kokku puutuda, samuti võetakse arvesse selliste riskide vastastikust sõltuvust.“; 16 5 ) p aragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 2 1 ja 2 2 järgmises sõnastuses: „ (2 1 ) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgi vad korrapäraselt kindlustusgrupi seotud ettevõtjate, sealhulgas käesoleva sead u se § 89 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate ning reguleerimata ettevõtjate tegevust. Selline jälgimine on kooskõlas seotud ettevõtja tegevusest tingitud või võimalik e u sellest tegevusest tingitud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. (2 2 ) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kehtesta vad sise-eeskirjad kindlustusgrupi tasandil ning taga vad sinna gruppi kuuluvate reguleeritud üksuste ja käesoleva seaduse § 8 9 1 lõike 1 punktis 6 sätestatud ettevõtjate sise-eeskirjade kooskõla kindlustusgrupi sise-eeskirjadega , sealhulgas taga vad nende järjepideva rakendamise.“; 16 6 ) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul taga vad kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupisisene korraldus ja ülesannete jaotus on piisav ad käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmiseks ning tõhus ad tütarettevõtjate juhtimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul ülesannete jaotamise tõttu ettevõtjate vahel, grupisiseste konfliktide ärahoidmiseks või lahendamiseks ja kogu grupis kehtestatud grupiüleste põhimõtete rakendamiseks. (8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule taga vad kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupi organisatsioonili n e struktuur ei piira ega tak ista muul viisil tõhusat järelevalvet kindlustusgrupi ja tütarettevõtjast kindlustusandja üle. Selle tagamise l tuleb arvesse võtta esimeses lauses nimetatud ettevõtja te paiknemist kindlustusgrupi ülesehituses, aktsiate ja osade omamise struktuuri ning nende rolli selles grupis.“; 16 7 ) seadust täiendatakse §-dega 247 1 –247 3 järgmises sõnastuses: „ § 247 1 . Nõuded kindlustusgrupi juhile ja põhifunktsiooni täitmise eest vastutavale isikule (1) Kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, lepinguriigi kind l ustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ning käesoleva seaduse § 239 1 lõi k g e t e 5 , 6 või 7 alusel määratud emaettevõtja juhatuse liikmetel on lõplik vastutus käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao s ja käesoleva s jao s sätestatud , sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute tegevuse kohta sätestatud nõuetele vastavuse tagamise korra l . (2) Olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja juhtidel lõplik vastutus käesolevas seaduses kindlustusandja suhtes kohta kohalduvate sätestatud nõuete täitmise eest. (3) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja määra vad isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide täitmise eest sellises kindlustusgrupis, ke lle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhatuse liige või lõike 2 kohaselt määratud isik on ühe või mitme kindlustusandja või muu seotud ettevõtja juhatuse liige või isik, kes vastutab olulise tähtsusega funktsiooni täitmise eest eelnimetatud ettevõtjas, tagab osalev kindlustusandja, et juhatuse liikmete ja isikute ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil. § 247 2 . Kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimine ja järelevalve (1) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja koosta vad kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani ning taga vad selle ajakohasuse. Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi lühi ke ajali ses vaates. (2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule likviidsusanalüüsi kes k mise k pika s ja pika ajalise s vaates. (3) Likviidsusriski juhtimise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 97 2 kindlustusandja kohta sätestatut. (4) Käesoleva seaduse §-des 235 1 –235 3 sätestatut kohaldatakse osaleva kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes . § 247 3 . Kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigused järelevalvet piiravate asjaolude korral (1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 sätestatu, võib ta nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt kindlustusgrupisisese korralduse ning ja ülesannete jaotuse muutmist. (2) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 8 sätestatu, rakendab ta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes järelevalve lisi meetme i d , et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmine. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon erandjuhul nõuda kindlustusgrupi struktuuri muutmist viisil, mis tagab tõhusama järelevalve kindlustusgrupi üle. (4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud õiguse rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ja esitab kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale põhjendused sellise õiguse kasutamise kohta. (5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatule võib Finantsinspektsioon kasutada käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 või 8 sätestatu mittetagamise korra l kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud õigusi, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse meetme rakendamise puhul arvesse eelkõige mõju kogu finantskonglomeraadile ja sellesse kuuluvatele reguleeritud üksustele. (6) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on Finantsinspektsioonil õigus vähemalt: 1) nõuda kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist; 2) teha ettekirjut u s või rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korra l sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras; 3) anda juhiseid kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjas omatava osaluse ülekandmise kohta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele; 4) nõuda teise kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja määramist ajutiselt vastutavaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise eest kindlustusgrupis ; 5) nõuda aktsionäridele või osanikele tehtavate dividendi - de jaotamise või intressimaksete piiramist või keelamist aktsionäridele või osanikele ; 6) nõuda, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või vähendaks seda kindlustusandjas või käesoleva seaduse § 239 1 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjas; 7) nõuda kava esitamist käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise viivitamatuks tagamiseks või taastamiseks. (7) Fin antsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud meetme te rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui rakendatav meede mõjutab mitme lepinguriigi ettevõtjaid. (8) Kui käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide s 1 ja 2 sätestatud juhul kindlustusgrupi järelevalve korral all olevasse kuuluvad kindlustusgruppi kuuluvad käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud ja nende ga seotud ettevõtjad või § 239 1 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad ning selline kindlustusgrupi ülesehitus piirab või takistab selle grupi tõhusat järelevalvet või käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmist, rakendab Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada nimetatud grupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus eelnimetatud nõuetele. (9) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle , keskse juhtimise kaudu . (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või keskset juhtimist tegelikult ellu viiv ettevõtja vastavuse eest käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele. “; 16 8 ) seadus e 12. peatüki 2. j agu t täiendatakse pärast § 247 3 1 1 . jaotise pealkirjaga järgmises sõnastuses pärast § 247 3 : „ 1 1 . jaotis Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle “; 16 9 ) paragrahvi 248 lõi ked 7 –9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesoleva s seaduse s sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punkti 3 alusel kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja suhtes kas: 1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või 2) käesoleva seaduse § 248 1 lõi g e te s 2 ja 3 nimetatud järelevalveviise, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatut. (8) Kui järelevalvekord ei ole s S amaväär ne suse puudumise korra l , on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid järelevalveviise, mis tagavad eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle teostatava järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgrupi tasandil . (9) J ärelevalveviisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning neid saab kasutada juhul , kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on need heaks kiitnud pärast konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon teavitab teisi asjasse puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning Euroopa Komisjoni järelevalveviisi kasutamisest .“; 1 70 ) seadust täiendatakse §-ga 248 1 järgmises sõnastuses: „ § 248 1 . Järelevalve eesmärgid ja - kasutatavad järelevalve viisid (1) Käesoleva seaduse § 248 lõikes 8 sätestatud järelevalve eesmärgid on vähemalt: 1) säilitada kindlustusandjate kapitalipaigutuse ja omavahendite koosseis u säilitamine ning välti da sellise olulise kindlustusgrupisisese kapitali loomis t e vältimine , mida rahastatakse võlaväärtpaberitest ja muudest finantsinstrumentidest saadud tulust, mis ei ole emaettevõtja omavahendid; 2) hin nata ja jälgi da lepinguriigi ja kolmanda riigi ettevõtjaga seotud risk id e hindamine ja jälgimine ning vähendada ohtu, et selliste s t ettevõtjate s t ja muude s t reguleerimata ettevõtjate s t tingitud riskid e levimise levi vad ohu piiramine kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandja te le ja asjakohasel juhul või madalama tasandi kindlustusgrupile, mille lõplik emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. (2) Finantsinspektsioon võib järelevalve te osta mise korra l rakendada ühte või mitut järgmis i t järelevalveviis e i : 1) määrata kindlustusandja, kes vastutab käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat; 2) nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvald us ettevõtja asutamist lepinguriigis, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise kohaldamist mainitud kindlustusandjate suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvald us ettevõtja juhib; 3) nõuda lepinguriigi lõpliku emaettevõtja juhtorgani sõltumatust kolmanda riigi lõplikust emaettevõtjast; 4) keelata tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võlakirjade intressimaksed , või nõuda selliste tehingute piiramist, jälgimist või nendest ette teavitamist, kui tehingute osapoolteks on kindlustusandja või lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või lepinguriigi segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusgruppi kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja ning need tehingud ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust; 5) nõuda teavet kolmanda riigi emaettevõtja finantsseisundi , ja solventsuse, riskiprofiili ning ja riskitaluvuspiiri kohta, sealhulgas asjakohasel juhul ettevõtja juhtidele esitatud aruandeid eel mainitu kohta; 6) rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. (3) Kui kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad madalama tasandi kindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis, võib Finantsinspektsioon rakendada sellise kindlustusgrupi suhtes lisaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatule lisa meetmeid või näha ette lisa nõuded, sealhulgas rakendada käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 3–5 loetletud järelevalveviise ning tõhustada käesoleva seaduse §-s 245 sätestatud riskikontsentratsiooni ja §-s 246 sätestatud kindlustusgrupisiseste tehingute järelevalvet, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti s 2 nimetatud eesmärgi täitmine. (4) Kui seotud kindlustusandja on teise lepinguriigi kindlustusandja, teavitab Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, mis ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust. (5) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on teavitanud Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, rakendab Finantsinspektsioon vajaduse korra l asjakohaseid meetmeid.“; 171 ) p aragrahvi 263 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel . “; 1 72 ) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „ (1 1 ) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust. “; 17 3 ) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 7 1 järgmises sõnastuses: „(7 1 ) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja mahaarvamist.“; 17 4 ) s eadust täiendatakse §- de ga 267 1 ja 267 2 järgmises sõnastuses: „ § 267 1 . Volatiilsuse kohandamise nõusolek Kui kindlustusandja rakendas volatiilsuse kohandamist enne 2026. aasta 29. jaanuari , võib ta jätkata selle kohandamise rakendamist käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud nõusolekut taotlemata tingimusel, et ta täidab sama paragrahvi lõike 2 tingimusi alates 2027. aasta 30. jaanuarist. § 267 2 . Järkjärgulise kohaldamise mehhanism riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise korra l (1) Järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korra l võib kindlustusandja valida parameetrid, mis määravad forvardintressimäärade lähenemise kiiruse lõplikule forvardintressimäärale lähenemise kiiruse nii, et 20 27 . aasta 30 . jaanuari seisuga on riskivaba intressikõver piisavalt sarnane sellise riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramise korra l lähtuti 202 7 . aasta 29 . jaanuari seisuga kohalduvast ekstrapoleerimise regulatsioonist. (2) Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates 2032. aasta 1. jaanuarist.“; 17 5 ) p aragrahvi 268 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Kui kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, §-s 267 2 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist (edaspidi käesoleva s paragrahvis rakendu s meede ) ja tuvastab, et rakendus meetme kasutam ata jätm ise korra l ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata .“; 17 6 ) p aragrahvi 268 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Finantsinspektsioon keelab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud rakendusmeetme kasutamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et ta ei ole suuteline täitma solventsuskapitalinõuet üleminekuperioodi lõpuks .“; 17 7 ) p aragrahvi 271 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Enne 2023. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuete puhul, mis esitati liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu ja mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu liikmesriigi valuutas, kasutatakse standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski ja hinnavaheriski alammoodulis standardnäitajatena samu näitajaid, mida kasutatakse selliste nõuete puhul, mis on nomineeritud ja väljastatud samas valuutas.“; 17 8 ) p aragrahvi 271 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „ (11) Kui k omisjon näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/ EÜ artikli 111 lõike 2a alusel ette intressi riski kapitalinõude muudatuste järkjärgulise rakendamise kuni viieaastase üleminekuperioodi jooksul, on muudatuste järkjärguline rakendamine kindlustusandja le kohustuslik.“; 1 79 ) paragrahvi 271 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks; 1 8 0 ) p aragrahvi 272 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 2–5“ tekstiosaga „lõiget 2“; 1 81 ) paragrahv 273 tunnistatakse kehtetuks; 1 82 ) s eadus e 14. peatüki 1. ja gu t täiendatakse §- de ga 274 1 ja 274 2 järgmises sõnastuses: „ § 274 1 . Üleminekusätted proportsionaalsuse meetme te rakendamise korra l (1) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 42 2 lõike s 1 sätestatud teate kätte enne 2027. aasta 30. juulit , on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud. (2) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 42 5 lõikes 2 nimetatud taotluse kätte enne 2027. aasta 30. juulit , on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud. (3) Kui kindlustusandja rakenda s 2025. aasta 28. jaanuari seisuga käesolevas seaduse § 4 2 3 lõikes 1 või lõikes 2 sätestatud proportsionaalsuse meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul nimetatud kuupäevast arvates, ilma et kindlustusandjale talle kohalduks käesoleva seaduse §-des 42 2 –42 5 sätestatud nõuded. § 274 2 . Solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi audit eerimine Käesoleva seaduse § 129 lõi get 1 1 kohaldatakse es imest kord a aruandeperioodi korral suhtes , mis algab 202 7 . aasta 1. jaanuaril . “; 18 3 ) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163); “ asendatakse tekstiosaga „ , (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163) ja (EL) 2025/2 ( ELT L, 2025/2, 0 8. 0 1.2025 ) ; “ . § 89 . Liikluskindlustuse seaduse muutmine Liikluskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) p aragrahvi 69 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 1 järgmises sõnastuses: „3 1 ) käesoleva seaduse §-s 71 4 sätestatud juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete täitmine; “; 2) p aragrahvi 69 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Fond kooskõlastab Finantsinspektsiooniga fondi põhikirja sätted , mis tagavad käesoleva seaduse §-s 71 4 sätestatud liikluskindlustuse kindlustus portfelli ülevõtmise ning sildkindlustusandja ülesannete ja õiguste täitmise tagamiseks fondi põhikirja sätted .“; 3) p aragrahv i 71 lõikes t 1 jäetakse välja tekstiosa „§ 96 lõigetes 1 ja 7 ,“ ning samas lõikes asendatakse tekstiosa „ ning §-des 129,“ tekstiosaga „ , § 129 lõigetes 1 ja 3–8 , ning §-des“; 4 ) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Fondi juhtimine peab olema üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud fondi struktuuri läbipaistvus, käesolevast seadusest tulenevate ülesannete asjakohane omavaheline lahusus ja vastutusalade jaotus, arvestades Fondi f ondi haldusülesannete olemust, ulatust ja keerukust. Fond peab tagama tagab oma tegevuse, sealhulgas eriolukordi puudutavate kavade väljatöötamise , järjepidevuse ja reeglipärasuse, rakendades selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja protseduure.“ ; 5 ) p aragrahv i 71 lõike 3 esime ne lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Fond kehtestab sise-eeskirjad, millega määratakse muu hulgas fondi oma riskide ja maksevõime hindamise, aktuaarifunktsiooni rakendamise, investeeringute juhtimise, huvide konfli kti juhtimise ja vältimise, kahjude käsitlemise ja hüvitamise ning kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsuse nõuetele vastamise kord.“ ; 6 ) p aragrahvi 71 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „§-s 71 1 “ tekstiosaga „§-des 71 1 ja 71 4 “; 7 ) paragrahvi seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 71 4 järgmises sõnastuses: „ § 71 4 . Fondi õigused ja kohustused sildkindlustusandja ülesannete täitmise ja kindlustusandja erirežiimi korral (1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel ning kindlustusvõtjate huvide, kindlustuslepingu te kehtivuse ja kahjunõuete hüvitamise tagamise eesmärgil anda fondile üle kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud sildkindlustusandja ülesanded ja õigused, tagades sealjuures nimetatud seaduse eesmärkide jätkuv a ja nõuetekoha s n e saavutami s n e . (2) Fondile võib ühe või mitme Eestis väljastatud tegevuslo a ga tegutseva le kindlustusandja le erirežiimi, sealhulgas kindlustusandja kriisilahenduse rakendamise korral üle anda liikluskindlustuse kindlustus portfelli ning sellele vastavad õigused ja kohustised . Üle antud kohustiste koguväärtus ei tohi ületa da kriisila henduses olevalt kindlustusandjalt üle võetud õiguste ja vara koguväärtust. (3) Fond tagab üle võetud kindlustusportfelli liikluskindlustuse kindlustus lepingutest tulenevate kohustuste täitmise, sealhulgas käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise , välja arvatud käesoleva seaduse § 36 lõikes 2 sätestatud kahju . (4) Fondil ei ole lubatud sõlmida uusi ega muuta kehtivaid kindlustuslepinguid , välja arvatud käesoleva seaduse § -s 13 lõikes 3 sätestatud juhul . (5) Fond hoiab üle võetud vara, õigusi ja kohustisi eraldi fondi muust varast, õigustest ja kohustistest. Seejuures ei ole lubatud kasuta d a üle võetud vara fondi juhtorgani liikmetele tasu maksmiseks. (6) Kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks. (7) Fond on kohustatud avalda b ma teate kindlustusportfelli vastuvõtmise, sealhulgas teabe kahjustatud isiku nõudeõiguse kohta oma veebilehel.“. § 9 0 . Raamatupidamise seaduse muutmine Raamatupidamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) p aragrahvi 62 lõiget 21 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) väike ja mittekeerukas kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse § 42 1 lõike 1 tähenduses, kes on suurettevõtja või audiitortegevuse seaduse § 13 lõike 1 punktis 1 nimetatud avaliku huvi üksusest VKE.“; 2) p aragrahvi 62 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „punktides 9 1 ja 9 2 “ tekstiosaga „punktis 9 2 “; 3) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ ja (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794, 16.04.2025) “ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794, 16.04.2025) ja (EL) 2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025) “ . § 91 . Tagatisfondi seaduse muutmine Tagatisfondi seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) p aragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandjate pensionilepingute kindlustusvõtjate (edaspidi kindlustusvõtja ) poolt“ sõnaga „kindlustusvõtjate“ ja paragrahvi täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning hüvitise maksmiseks“; 2) p aragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „ja pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt“ sõnadega „ning kindlustusandjatelt ja kolmanda riigi kindlustusandjate Eestis asutatud filiaalidelt“; 3) p aragrahvi 2 lõike 2 punkti 4 1 täiendatakse pärast sõna „teisele“ sõnadega „pensionilepinguid sõlmivale“; 4) p aragrahvi 2 lõike 2 punkti 4 2 täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning hüvitise maksmiseks“; 5) p aragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.“; 6) p aragrahvi 4 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „moodustatakse“ sõnadega „pensionilepinguid sõlmivate“; 7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate osamaksetest, mille arvel rahastatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamist ning hüvitise maksmist.“; 8) p aragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja „kriisilahenduse osafond““ tekstiosaga „, „kriisilahenduse osafond“ ja „kindlustusandjate kriisilahenduse osafond““; 9) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 12 2 järgmises sõnastuses: „12 2 ) otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete kogumise, lähtudes käesoleva seaduse §-s 73 29 sätestatust;“; 10) seadust täiendatakse pärast § 73 25 5 3 . peatükiga järgmises sõnastuses: „ 5 3 . peatükk KINDLUSTUSANDJATE KRIISILAHENDUSE OSAFOND 1. jagu Kriisilahenduse rahastamise tingimused § 73 26 . Kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatus ja osafondi vahendite kasutamine (1) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi (edaspidi käesolevas peatükis osafond ) vahendeid võib kasutada üksnes käesolevas seaduses ning kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ulatuses ja korras järgmistel juhtudel: 1) omandiõiguse instrumendi omaja te le , kindlustusvõtja te le, kindlustatu te le, soodustatud isiku te le, õigustatud isiku te le ning muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse § 6 2 lõike 5 alusel; 2) kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamine ja talle garantii andmine. (2) Otsused kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamiseks teeb Inspektsioon vastavalt käesolevas seaduses sätestatule kooskõlas kindlustusandja te kriisi d e ennetamise ja lahendamise seaduse §-ga 28. (3) Osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks või tema rekapitaliseerimiseks. 2. jagu Osamaksed § 73 27 . Osamaksed ja nende tasumise vorm (1) Kriisilahenduse osafondi osamaksed on tagantjärele makstavad osamaksed. (2) Osamaksed tasutakse Fondile. (3) Osamakseid ei tagastata kindlustusandjale, kui seadusest ei tulene teisiti. (4) Osamaksed tasutakse rahas. § 73 28 . Kriisilahenduse tulu kandmine osafondi Kui kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse §-des 32, 34 ja 39 ei ole sätestatud teisiti, võib kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt saadud summad, intressid ja muu investeeringutelt saadud tulu ning mis tahes muu tulu kanda osafondi. § 73 29 . Tagantjärele makstavad osamaksed (1) Tagantjärele makstava osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning osamaksete määra kehtestab nõukogu pärast käesoleva seaduse § 73 26 lõikes 2 sätestatud Inspektsiooni otsuse vastuvõtmist. (2) Tagantjärele makstava osamakse määr ei või olla suurem kui kaks protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummast. Kui tagasimakseperiood ületab viit aastat, võib Fond suurendada tagantjärele makstava osamakse määra selliselt, et tagasimakseperiood ei ületaks viit aastat. Kindlustusmaksete aastasumma on kindlustusandja Eestis ja teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma. (3) Kõigi kindlustusandjate suhtes rakendatakse ühtseid tagantjärele makstava osamakse määrasid. 3. jagu Kriisilahenduse rahastamise kord § 73 30 . Fondile esitatavad dokumendid (1) Inspektsioon esitab Fondile rahastamisele kuuluvate kulude kohta järgmised andmed ja dokumendid: 1) kriisilahenduse rahastamise kava; 2) sellised andmed ja dokumendid, mida Fond vajab kriisilahenduse rahastamise kava teostamiseks täitmiseks vajalike ks toimingute tegemise ks. (2) Fondi nõudel on Inspektsioon kohustatud andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete ja -õiguste või hüvitise maksmise kohta täiendavaid andmeid ja selgitusi. § 73 31 . Rahastamise otsustamine (1) Fond teeb kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud Inspektsiooni esitatud andmete ja dokumentide alusel. (2) Fond võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava kohaste toimingute tegemise, kui esinevad järgmised asjaolud: 1) kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud andmed või dokumendid on ebakorrektsed või vastuolulised; 2) kava täitmiseks nõutavad toimingud on Fondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega. (3) Kriisilahenduse rahastamise kava täitmise peatamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel teavitab Fond viivitamata Inspektsiooni. Fond jätkab kava täitmist viivitamata pärast puuduste kõrvaldamist. § 73 32 . Kriisilahenduse rahastamise kava täitmiseks tehtavad maksed (1) Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Fond üle Inspektsiooni asjakohasele pangakontole. (2) Fond teeb maksed vastavalt kriisilahenduse rahastamise kavale, kuid mitte enne, kui talle on esitatud kõik makse õigsuses veendumiseks vajalikud andmed. (3) Maksete tegemise eest tasub Inspektsioon, kui Fondi ja väljamakseid te ge osta va krediidiasutuse vahel ei p ole kokku lepitud teisiti.“; 11) paragrahvi 77 täiendatakse pärast sõna „ tähtpäevaks sätestatud “ tekstiosaga „ või § 73 29 lõike 1 alusel määratud tähtpäevaks “; 12) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.“; 13) paragrahvi 93 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „ 11 1 ja 13“ tekstiosaga „ 11 1 , 12 2 ja 13“; 14) paragrahvi 93 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Kui osamakse tasumise või muu käesolevast seadusest tuleneva kohustuse on jätnud täitmata lepinguriigi krediidiasutuse või investeerimisasutuse filiaal või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal, teavitab Inspektsioon sellest lepinguriigi või kolmanda riigi pädevat asutust, kes teostab järelevalvet selle fondiosalise üle.“. § 9 2 . Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 356 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „või kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse“; 2) paragrahvi 607 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesolevat peatükki kohaldatakse krediidiasutuse, investeerimisühingu või kindlustusandja aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, krediidiasutuste seaduses või kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud hüvitise määramisel.“. § 9 3 . Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 526 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Õigusabikulude kindlustuse puhul kohustub kindlustusandja kandma kindlustusjuhtumi toimumise korral nii kohtumenetluse kulud kui ka osutama muid otseselt kindlustuskaitsega seotud teenuseid kindlustuslepinguga ettenähtud ulatuses, pidades silmas eelkõige järgmis i asjaolusid : 1) kindlustus katab õigusabikulud tsiviil- või kriminaalmenetluses või väljaspool kohut, kui kindlustusvõtja on kandnud kahju või saanud viga; 2) kindlustusandja tagab kindlustusvõtja kaitsmise ja esindamise tsiviil-, kriminaal-, haldus- või muus menetluses või kindlustusvõtja vastu esitatud muu nõude korral . (2) Käesolevas jaos, välja arvatud käesoleva seaduse § 531 1 lõike 1 punktis 3 , kohaldatakse kindlustusvõtja kohta sätestatut ka sellise kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja.“; 2) paragrahvi 527 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui õigusabikulude kindlustuse riskid on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega, peavad märgitakse kindlustuslepingus olema eraldi märgitud õigusabikulude kindlustuse kaitse ulatus ja selle eest maksmisele kuuluvad kindlustusmaksed. (2) Kui kindlustusandja on teinud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega tegelemise ülesandeks teisele isikule kindlustustegevuse seaduse § 103 3 lõike 3 kohaselt, tuleb märgitakse see isik lepingus või poliisil nimeliselt märkida . (3) Kui kindlustusandja rakendab kindlustustegevuse seaduse § 103 3 lõikes 4 sätestatud õigusabikulude nõuete haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, tuleb nähakse kindlustuslepingus ette näha kindlustatud isiku õigus pöörduda valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks .“; 3) paragrahvi 528 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kindlustusvõtjal on õigus vabalt valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik, kui: 1) teda on kindlustusvõtjal vaja kindlustusvõtja enda kaitsmiseks, esindamiseks või huvide kaitseks mis tahes kohtu- või haldusmenetluses; 2) kindlustusandja tegevuses esineb õigusabikulude nõuete haldamisega seo tud huvide konflikt. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigus tuleb märgitakse selgelt ära märkida kindlustuslepingus. (3) Kui kindlustusandja rakendab õigusabikulude turustamise korra l huvide konflikti maandamiseks kindlustustegevuse seaduse § 103 3 lõikes 4 sätestatud õigusabikulude nõuete haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, on kindlustusvõtjal õigus valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust. (4) Kindlustusandja või isik, kellele on edasi antud ülesanne hallata õigusabikulude kindlustuse nõu d e id , teavitab kindlustusvõtjat huvide konflikti ilmnemise korral käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud õigusest.“; 4) seaduse 24. peatükki täiendatakse §-ga 531 1 järgmises sõnastuses: „ § 531 1 . Õigusabikulude kindlustuse kohaldamise erisus (1) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata järgmiste kindlustusandja tegevuste suhtes: 1) õigusabikulude kindlustus, mis katab merelaevade kasutamisest tulenevaid või nende kasutamisega seotud vaidlusi ja riske; 2) tsiviilvastutuskindlustus kindlustusvõtja kaitsmiseks või esindamiseks mis tahes kohtu- või haldusmenetluses, kui selline tegevus on kindlustusandja enda huvides; 3) õigusabikulude kindlustus sellise abistamisteenuse kindlustuse täiendava kindlustusena, mille korral antakse abi muus liikmesriigis kui kindlustusvõtja alalises elukohas , ning ja mis see hõlmab abi kättesaadavaks tegemist sellistele isikutele, kes satuvad raskustesse reisides ja oma kodust või alalisest elukohast eemal olles. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu tuleb ette näha nähakse ette abistamisteenuse kindlustuse lepingus.“ . § 94. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus e muutmine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 17 3 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse jõustumisega võlaõigusseaduses jõustunud muudatusi kohaldatakse kindlustuslepingutele, mis on sõlmitud alates 2027. aasta 30. jaanuarist . “. § 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduses“; 2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „muudetud määrusega (EÜ) nr 219/2009 (ELT L 87, 31.3.2009, lk 109–154)“ asendatakse tekstiosaga „muudetud määrusega (EÜ) nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154) ja direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“. § 96. Äriseadustiku muutmine Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 290 1 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ tekstiosa ga „, kindlustusandja te kriisi de ennetamise ja lahendamise seaduse“; 2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ (ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24)“ asendatakse tekstiosaga „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24), muudetud direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“. § 97 . Seaduse j õustumine Käesoleva seaduse § -d 1 –8 5 , § 8 6 punktid 1–25 ja 27–31 , § 8 7 , § 8 8 punktid 1, 2, 5 –8 5 , 8 8 , 90 – 9 3 , 9 6 –9 8 , 10 2 –12 5 , 12 8 , 12 9 , 13 4 – 144, 146–148, 150– 170 ja 172 – 183 ning § -d 89 –9 2 , 9 5 ja 96 jõustu vad 2027. aasta 30. jaanuaril. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn 202 6 Algatab Vabariigi Valitsus 202 6 (allkirjastatud digitaalselt) 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025) . Teie 24.03.2026 nr RAM/25-1364/-2K, Rahandusministeerium 1.1-10.1/5307-6 [email protected] Meie 22.04.2026 nr 8-2/9874 Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu kooskõlastamine Austatud minister Rahandusministeerium on saatnud Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu (eelnõu). Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega. 1. Eelnõu § 40 lg 4 – kõnealuse sättega nähakse ette, et kindlustusandja või sildkindlustusandja pakkumise kohta teabe avalikustamisega võib erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõikes 1 sätestatust viivitada, nagu on määratud sama artikli lõikes 4 või 5. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, miks eelnõu koostaja on pidanud vajalikuks taasesitada otsekohalduva määruse sätted riigisiseses õiguses. Määruse sätteid lugedes näib, et liikmesriikidele on üksnes jäetud kaalutlusõigus osas, kui nad soovivad näha ette alternatiivi, et kirjalik selgitus tuleb esitada pädeva asutuse nõudmisel, kuid ülejäänud osas peaks eelnõu § 40 lõikes 4 viidatud normid olema otsekohalduvad ka ilma vastava riigisisese regulatsioonita. 2. Eelnõu § 64 – kuigi kaebuste lahendamist reguleeriv eelnõu § 64 ei tegele enam tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel hagita menetluses asjade menetlemisega, siis juhime siiski tähelepanu § 64 lõikele 1, mis puudutab FI otsuse arvesse võtmist kohtumenetluses. Erinorm, mis sätestatakse konstruktsiooniga „kohus võib arvesse võtta“ on õiguslikult ebaselge ja ei ole õiguskindel kohtumenetluse reegel. Kui soovitakse öelda, et FI otsus on kohtumenetluses tõend, siis märgime, et kohus hindab kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, lisaks kehtib halduskohtumenetluses kohtu uurimisprintsiip. 3. Eelnõu § 66 lg 7 – esimesel kooskõlastusringil tõi Justiits- ja Digiministeerium välja, et sättes tuleb täpsustada, milliseid isikuandmeid täpsemalt avalikustatakse ja selge eesmärk, mida isikuandmete avalikustamisega taotletakse. Sätet on küll täpsustatud konkreetsete isikuandmetega, kuid avalikustamise eesmärki ei ole sättes välja toodud. Lisaks sellele märgime, et seletuskirjas on selgitatud, et IRRD direktiivi artikli 84 lõike 2 viimase alalõigu kohaselt on avaldatud andmed kättesaadavad vähemalt viie aasta jooksul. Avaldatud teabes sisalduvaid isikuandmeid hoitakse kriisilahendusasutuse või järelevalveasutuse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui on kohaldatavate andmekaitsereeglite kohaselt vajalik. FIS § 54 lõike 5 kohaselt on Inspektsioonil õigus täielikult või osaliselt avalikustada väärteoasjas tehtud lahend või haldusakt või -leping, kui see on ette nähtud käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud seaduses või kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kogu nimetatud teave on veebilehel kättesaadav Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898  vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleva lõike 7 kohaselt on see teave avalik viis aastat. Seletuskirjas antud selgitustest järeldub, et direktiiv paneb kohustuse avalikustada kohustuse rikkumise tõttu teade haldusakti, väärteoasjas tehtud jõustunud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse kohta vähemalt viie aasta jooksul, kuid avaldatud teabes sisalduvaid isikuandmeid hoitakse kriisilahendusasutuse või järelevalveasutuse ametlikul veebisaidil üksnes nii kaua kui vajalik, st isikuandmete avalikustamise pikkus peaks lähtuma igakordsest hinnangust. Viimati nimetatud mõte ei tule aga Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul eelnõuga kavandatavatest sätetest välja. 4. Eelnõu § 67 - kõnealuse sättega nähakse ette konfidentsiaalsusnõuded. Seletuskirjas on viidatud, et kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Liidu õigusega sätestatakse FIS §-s 54, et finantsjärelevalvemenetlus ei ole avalik. Sarnaselt järelevalve tegevusele on ka teave kriisilahendusmenetluse kohta konfidentsiaalne (FIS § 541). Juba teave selle kohta, et FI konkreetset kindlustusandjat uurib, võib avaldada nimetatud isikule kahjulikku mõju. Seetõttu tuleb tingimata tagada asjakohane konfidentsiaalsuse hoidmise kord sellise teabe puhul nagu finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduskavade sisu ning üksikasjad ning sellega seoses tehtava mis tahes hindamise tulemused. Justiits- ja Digiministeerium nõustub, et teatavatel juhtudel on vajalik lisaks avaliku teabe seaduses ette nähtud juurdepääsupiirangu alustele näha juurdepääsupiirangu alused ette ka eriseaduses ning lisaks sellele näha ette ka juurdepääsu eritingimused, kuid palume seda teha seda selliselt, et sellest nähtuks nii see, millist teavet kaitstakse, kui ka see, millise huvi kaitseks on vastav juurdepääsupiirang seatud. Justiits- ja Digiministeerium on ka FiS § 54 ja 541 osas palunud Rahandusministeeriumil seal sisalduvad juurdepääsupiirangualused viia vastavusse eelpool toodud nõuetega. Seega, kuna eelnõu § 67 näeb ette juurdepääsu eritingimused teabe suhtes, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks FIS alusel, siis tuleb FIS § 54 lg 2 sõnastada järgmiselt: „(2) Finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed, et tagada [kaitstav huvi]. Inspektsioon on kohustatud tagama käesolevas lõikes nimetatud teabe konfidentsiaalsuse tähtajatult. Teavet säilitatakse tähtajatult. Inspektsioon võib otsustada teabe hävitada, kui see ei ole enam vajalik Inspektsiooni eesmärkide täitmiseks, kuid mitte varem kui kümne aasta möödumisel teabe saamisest.“. Seletuskirjas tuleb välja tuua, millise Tromsø konventsiooni 1 juurdepääsupiirangu aluse alla kavandatav AK-alus mahutub. 5. Eelnõu § 88 p-d 93–98 – kõnealuste punktidega muudetakse KindlTS § 106, mis näeb ette kindlustusandja juhtidele ja töötajatele esitatavad nõuded. Järelevalves kontrollib eelnimetatud andmeid Finantsinspektsioon, kuid palume seletuskirjas välja tuua, kellel lasub kohustus juhtide ja töötajate valiku eelselt nimetatud nõuete kontrollimine. Palume seletuskirjas välja tuua, milliste andmete põhjal kehtestatud nõudeid kontrollitakse, milliseid isikuandmeid selleks töödeldakse ning kust ja milliste normide alusel vastavaid andmeid saadakse. 6. Eelnõu § 88 p-d 96–98 – kõnealuste muudatustega nähakse ette juhiks olemise välistavad asjaolud, sätestades, et selleks on isikule määratud karistus. Juhime tähelepanu, et kohus ei määra Eestis karistusi, vaid mõistab õigust, sh mõistab karistusi, seega on kasutatud vale mõistet. Lisaks ei ole sätete sõnastuse põhjal aru saada, kas tegemist on jõustunud otsustega. Palume kavandatavate sätete sõnastust täpsustada. 7. Eelnõu § 92 p 1 – TsMS § 356 lg 4 täiendamisega reguleeritakse kohtumenetluse peatamist selliselt, et kohtumenetlus peatatakse, kui FI taotleb seda kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse alusel. Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu kohtumenetluse peatamise aluseid, samuti ei ole seletuskirjas selle kohta näiteid toodud. Olukorras, kus eelnõu sisaldab siiski kohtumenetluse peatamise aluseid, palume seletuskirja täiendada vastavate viidete ja selgitustega. 1 Ametlikele dokumentidele juurdepääsu Euroopa Nõukogu konventsiooni art 3. 2  Selgitame lisaks, et tsiviilkohtumenetluses peatatakse menetlus kuni peatamise aluse äralangemiseni, vt TsMS 9. osas teisi menetluse peatamise aluseid. Seega juhul, kui menetlus peatatakse teise menetluse tõttu, mida TsMS § 356 reguleerib, peaks olema arusaadav, mis on see tingimus, millal tuleb menetlus taastada (nt kas see on teises menetluses otsuse tegemine, jõustumine vms, mis tingis menetluse peatamise ja mille äralangemisel tuleb menetlus taastada ning seda jätkata). 8. Eelnõu § 92 p 2 – kõnealuse muutmispunktiga nähakse ette TsMS § 607 lõike 2 muudatused. Palume kasutada kavandatavas lõikes 2 sama sõnastust nagu on kehtivates lõigetes 1 ja 2, st „käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse“. 9. Seletuskirja p 3.16 – kõnealuses punktis on analüüsitud eelnõu kooskõlas põhiseadusega. Palume kõnealusest punkti täiendada kahe põhiõiguse vaatest, esiteks õigus eraelu puutumatusele, kuna juhatuse ja töötajate tausta kontrollitakse, ning teiseks õigus valida endale elukutset ja kutseala, kuna juhatusele ja töötajatele on kehtestatud nõuded, millele nad peavad vastama, mis aga piirab igaühe võimalust nendel ametialadel tegutseda. 10. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Eelnõu fail Justiits- ja Digiministeeriumi märkustega 2. Seletuskirja fail Justiits- ja Digiministeeriumi märkustega Helen Uustalu Einar Hillep Stella Johanson Mari Koik Karen Alamets 3