Uuring leibkondliku
elatusmiinimumi määramise
metoodika väljatöötamiseks
Lõppraport
09.04.2026
[Type here]
2026
Raporti autorid: Laura Kivi, Epp Kallaste, Sten Anspal, Laura Ots, Kati Kadarik-Trei, Marko Sõmer
Uuringu töörühm: Epp Kallaste, Laura Kivi, Sten Anspal, Laura Ots, Anu Rentel, Marko Sõmer, Kati
Kadarik-Trei, Kai Välbe, Kärt Jalajas, Lauri Leppik, Kamilla Viks
Uuringu
ülesandepüstitus
ja rahastus: Sotsiaalministeerium
2
Sisukord
SISUKORD ............................................................................................................................................................ 3
LÜHIKOKKUVÕTE .................................................................................................................................................. 5
EXECUTIVE SUMMARY .......................................................................................................................................... 8
SISSEJUHATUS .....................................................................................................................................................11
1 KIRJANDUSE ÜLEVAADE ...............................................................................................................................12
1.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 12
1.1.1 Elatusmiinimum ja sihtelatustase ....................................................................................................... 12
1.1.2 Elatusmiinimum kui näidiseelarve ...................................................................................................... 14
1.2 NÄIDISEELARVETE KOOSTAMISE METOODILISED VÕIMALUSED ................................................................................... 17
1.3 IIRIMAA ......................................................................................................................................................... 20
1.3.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 20
1.3.2 Meetod................................................................................................................................................ 21
1.4 SOOME .......................................................................................................................................................... 23
1.4.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 23
1.4.2 Meetod – sihtrühmapõhine lähenemine ............................................................................................. 23
1.4.3 Meetod – ekspertteadmistele tuginev lähenemine ............................................................................ 26
1.5 BELGIA .......................................................................................................................................................... 27
1.5.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 27
1.5.2 Meetod................................................................................................................................................ 28
1.6 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................... 31
2 EESTI LEIBKONDADE KULUTUSTE ÜLEVAADE ................................................................................................32
2.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 32
2.2 LEIBKONNATÜÜPIDE ÜLEVAADE .......................................................................................................................... 35
2.3 LEIBKONDADE KULUTUSED KULUKATEGOORIATE JA KVARTIILIDE LÕIKES ....................................................................... 39
2.4 KULUTUSED LEIBKONNATÜÜPIDE LÕIKES ............................................................................................................... 42
2.5 TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE KULUTUSED ......................................................................................................... 48
2.6 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................... 56
3 NÄIDISMENÜÜD JA MINIMAALNE TOIDUKORV ............................................................................................57
3.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 57
3.2 NÄIDISMENÜÜDE KOOSTAMINE .......................................................................................................................... 57
3.3 MENÜÜDE HINNASTAMINE ................................................................................................................................ 59
3.3.1 Hinnastamise metoodilised valikud .................................................................................................... 59
3.4 MENÜÜ A JA B VÕRDLUS .................................................................................................................................. 63
3.5 MUUD TOIDUKULUD......................................................................................................................................... 66
3.6 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................... 66
4 ELUASEMEKULUDE JA MUUDE MITTETOIDUKULUDE HINDAMISE METOODIKA ...........................................66
4.1 MITTETOIDUKULUDE OSTUKORVI KOOSSEISU KOOSTAMINE ...................................................................................... 67
4.1.1 Leibkonnatüübid ................................................................................................................................. 67
4.1.2 Ekspertgrupp ....................................................................................................................................... 67
4.1.3 Fookusgrupid ...................................................................................................................................... 69
3
4.1.4 Ekspertgrupi otsused........................................................................................................................... 73
4.2 TARBIMISKAALUD ............................................................................................................................................ 74
4.2.1 Tarbimiskaalude hindamise metoodilised lähenemised ..................................................................... 75
4.2.2 Tarbimiskaalude hindamine LEU andmetel ........................................................................................ 78
4.3 ELUASEMEKULUDE JA MUUDE MITTETOIDUKULUDE ARVUTAMINE .............................................................................. 81
4.3.1 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamise meetodite võrdlus..................................... 81
4.3.2 Tarbimiskaalude võrdlus ..................................................................................................................... 83
4.3.3 Eluasemekulud .................................................................................................................................... 83
4.3.4 Regionaalsed erinevused – transpordikulud ....................................................................................... 85
4.3.5 Leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübi põhise ostukorvi kasutamise võrdlus .............................. 87
4.3.6 1.–3. kuludetsiili ja 1.–2. kuludetsiili leibkondade kulutuste erinevused ............................................ 87
4.3.7 Võrdlus kehtiva elatusmiinimumiga ................................................................................................... 89
4.4 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................... 90
5 ELATUSMIINIMUMI ARVESTUSLIK SUMMA JA SELLE VÕRDLUS LEIBKONNATÜÜBITI ....................................91
6 ELATUSMIINIMUMI JA ABSOLUUTSE VAESUSE ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK .............................94
6.1 ELATUSMIINIMUMI ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK ....................................................................................... 94
6.2 ABSOLUUTSE VAESUSE ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK................................................................................... 96
6.3 SOOVITUSLIK TEGEVUSPLAAN ELATUSMIINIMUMI METOODIKA RAKENDAMISEKS ........................................................... 96
7 ELATUSMIINIMUMI MUUTMISE MÕJU TOIMETULEKUTOETUSELE JA ABSOLUUTSELE VAESUSELE ...............97
7.1 ÜLEVAADE TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATEST........................................................................................................ 97
7.2 MÕJU TOIMETULEKUTOETUSELE ....................................................................................................................... 104
7.3 MÕJU ABSOLUUTSELE VAESUSELE...................................................................................................................... 113
7.4 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................. 118
8 TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE INTERVJUUDE ANALÜÜS ........................................................................119
8.1 TOIMETULEKUTOETUSE TAOTLEMINE JA SAAMINE ................................................................................................. 119
8.1.1 Toimetulekutoetuse vajaduse tekkimine .......................................................................................... 119
8.1.2 Toimetulekutoetuse taotlemise kogemus ja hinnang protsessile ..................................................... 120
8.1.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse taotlemise protsessi muutmiseks ...................... 122
8.2 TOIMETULEKUTOETUSE PIISAVUS ...................................................................................................................... 123
8.2.1 Üldine hinnang toimetulekutoetuse piisavusele ............................................................................... 123
8.2.2 Kaubad ja teenused, mille ostmist ei saa toimetulekutoetuse saajad endale lubada ...................... 124
8.2.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse suuruse arvestamise aluste muutmiseks........... 127
8.3 TÖÖLE ASUMISE JA TOETUSVAJADUSE VÄHENEMISE VÕIMALUSED ............................................................................ 127
8.3.1 Teenused või täiendav tugi, mida leibkond toimetuleku parandamiseks vajaks .............................. 129
8.4 KOKKUVÕTE.................................................................................................................................................. 129
LISA 1. NÄIDISMENÜÜD .....................................................................................................................................131
LISA 2. ELATUSMIINIMUMI ARVESTUSSE KAASATUD TOODETE JA TEENUSTE NIMEKIRI ....................................131
LISA 3. FOOKUSGRUPIINTERVJUUDE KUTSE JA KAVA .........................................................................................131
LISA 4. TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE INTERVJUUDE METOODIKA................................................................135
VIIDATUD ALLIKAD ...........................................................................................................................................138
4
Lühikokkuvõte
Eestis 2026. aastal kasutatav arvestusliku elatusmiinimumi arvutamise metoodika lähtub ligi kahekümne aasta
eest paika pandud ostukorvist. Ostukorvi maksumust ajakohastatakse tarbijahinnaindeksiga. Ostukorvi sisu
pole selle aja jooksul üle vaadatud ega kohandatud. Seni kasutataval metoodikal on mitmeid puudusi, millest
olulisemaks on see, et ostukorv, mille põhjal elatusmiinimumi arvutatakse, ei kajasta piisaval määral vahepeal
oluliselt muutunud maailma ja inimeste muutunud vajadusi.
Uuringus töötasime välja uuendatud elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Arvestusliku elatusmiinimumi
määratleb Statistikaamet väikseima rahasummana, mis katab ühe liikmega leibkonna 30 päeva
igapäevavajadused. See koosneb toidu-, eluaseme- ja muudest individuaalsetest mittetoidukuludest.
Arvestuslikku elatusmiinimumi kasutatakse Eestis toimetulekupiiri ja sellel põhineva toimetulekutoetuse
kujundamisel ning absoluutse vaesuse arvestamisel.
Eesti arvestuslikku elatusmiinimumi saab käsitleda toimetulemiseks vajalike minimaalsete tarbimiskulutuste
näidiseelarvena, mis määratleb kaupade ja teenuste loetelu ning nende rahalise väärtuse. Üldisemalt saab
näidiseelarve koostamiseks kasutada kolme sisendit: (1) elanikkonna intervjuud, (2) eksperthinnangud ja (3)
küsitlusandmed. Eesti senine elatusmiinimumi arvestamise metoodika kasutas küsitlusandmeid (Leibkonna
eelarve uuring (LEU)) ja eksperthinnanguid, elanikkonda täiendavalt ei kaasatud. Välisriikide näidiseelarvete
koostamise kogemuse analüüs näitas, et elanikkonda kaasava näidiseelarve väljatöötamine on ajamahukas ja
ressursinõudlik: protsess eeldab mitut järjestikust vooru grupiarutelusid ja sageli täiendavaid koduülesandeid
osalejatele. Rahvusvaheline kogemus näitab, et elanikkonda kaasava näidiseelarve koostamise väljundiks on
väga detailsed kaupade ja teenuste loendid (nt Iirimaal ligikaudu 2000 ning Belgias üle 1000 kauba ja
teenuse), mille uuendamine ning hinnastamine võtab palju aega. Eesti elatusmiinimumi arvestus peab andma
regulaarse iga-aastase sisendi absoluutse vaesuse ja toimetulekupiiri hindamisse, mistõttu see peab olema
kiirelt kaasaajastatav ja elanikkonda kaasav näidiseelarve koostamine ei ole sobiv lahendus.
Uus arvestusliku elatusmiinimumi metoodika tugineb nii nagu varasemgi peamiselt küsitlusandmetele. Mitte-
toidukulude toodete ja teenuste loetelu tuletas uurimisrühm individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP
2015) struktuuri järgi, vaidluskohad valideeriti leibkonnatüüpide kaupa tehtud elanikkonna fookusgrupi-
intervjuudes. Lõpliku toodete ja teenuste loetelu kinnitas uurimisrühm.
Mittetoidu- ja eluasemekulude väärtuseks kasutame LEU-st 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi kulusid
COICOP-i I taseme kulurühmades (eluasemekuludes eristati mh üüri, remondi, eluasemelaenu ja muud
püsikulud). Võrreldes seni kasutatud metoodikaga tegime muude mittetoidukulude ja eluasemekulude
arvestamisel järgmisi valikuid, et vähendada eksperthinnangutel põhinevat subjektiivsust ja lihtsustada
elatusmiinimumi regulaarset uuendamist. Esiteks loobusime mediaankulude korrigeerimisest
eksperthinnangutel põhinevate koefitsientidega ning kasutame ühtselt 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi
kulusid. Teiseks valideerisime elanikkonna fookusgrupiintervjuudes toodete- ja teenuste loetelu, mida peetakse
vajalikuks inimväärse elu tagamisel ja esmavajaduste rahuldamisel absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril
elavale leibkonnale. Seda sisendit arvestades kaasasime elatusmiinimumi nt auto kasutamisega seotud
vältimatud kulud. Elatusmiinimumi arvestamise metoodika välja töötamisel kaalusime regionaalselt,
leibkonnatüüpide kaupa või eluaseme omandiõiguse järgi erineva arvestusliku elatusmiinimumi väärtuste
loomist. Soovitame siiski vältida eraldi elatusmiinimumide kehtestamist nii elukoha (linn vs maa) kui ka
eluaseme omandiõiguse (üürimine vs omamine) lõikes ja lähtuda ühtse üleriigilise elatusmiinimumi
põhimõttest. Lisaks näitas analüüs, et leibkonnatüübiti toodete ja teenuste nimekirjade eristamine annab
5
sarnased tulemused leibkonnatüüpideülese nimekirjaga, mistõttu on otstarbekas kasutada kõigile leibkondale
ühtset toodete ja teenuste loetelu.
Toidukulude nimekirja koostamiseks ja hinnastamiseks töötas toitumisekspert välja näidismenüüd.
Uurimisrühm võrdles eri hinnastamisviise, sh LEU-põhist ning jaemüüjate hindadel põhinevat. Samuti võrreldi
erinevaid lähenemisviise LEU-põhisel hinnastamisel: kas hinnastamisel kasutada 1.–5. kuludetsiilide
leibkondade keskmisi hindu nagu senises metoodikas või kõikide leibkondade poolt makstud hindade
mediaane. Soovitame jääda toidukorvi LEU-põhise hinnastamise juurde, kuid erinevalt senisest metoodikast
hinnastada toidukorv kõigi leibkondade poolt makstud toiduhindade mediaanide alusel, kuna selle baasil
arvutatud toidukorvi maksumus on lähedasem üheliikmeliste leibkondade tegelike toidukulutuste mediaanile.
Uues arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas soovitame toidukorvi maksumuse leidmisel võtta referentsiks
näidismenüü täisealisele mehele energiasisaldusega 2400 kcal päevas nagu ka senises metoodikas.
Näidismenüü koostamisel võeti aluseks senise minimaalse toidukorvi metoodikas kasutatud menüü ning
uuendati seda vastavalt TAI uusimatele toitumissoovitustele. Kaaluti ka alternatiivset uut näidismenüüd, kuid
sellel põhineva toidukorvi maksumus erines liiga palju leibkondade tegelike toidukulutuste mediaanist ning
selle kasutamine oleks olnud liiga suure rahalise mõjuga metoodiline muutus. Lisaks näidismenüüdes
sisalduvatele toitudele lisasime fookusgruppidest saadud sisendi alusel toidukorvi ka kohvi, tee ja tähtpäevade
tähistamise kulu.
Kirjeldatud metoodikaga kujuneb uus arvestuslik elatusmiinimum esimese leibkonnaliikme kohta 2024. a
hindades 443,5 eurot 30-päeva kohta (senise metoodikaga 345,8 eurot), sh:
• toidukulud 215,9 eurot (senise metoodikaga 153,0 eurot);
• eluasemekulud 127,6 eurot (senise metoodikaga 146,6 eurot);
• muud mittetoidukulud 100,0 eurot (senise metoodikaga 46,2 eurot).
Senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutati kulutuste laiendamiseks mitmeliikmelisele
leibkonnale OECD ekvivalentkaale (1:0,7:0,5), kus esimese täiskasvanu kaal on 1, iga järgmise vähemalt 14-
aastase leibkonnaliikme kaal on 0,7 ja iga alla 14-aastase lapse kaal on 0,5. Need traditsioonilised
tarbimiskaalud sobisid Eesti 2004. aasta tarbimiskäitumisega, kuid juba algse metoodika väljatöötamisel
rõhutati vajadust kaalud aeg-ajalt üle vaadata. Uuring näitab, et 2019. aasta tegelik tarbimiskäitumine ei vasta
OECD traditsioonilistele tarbimiskaaludele. 2019. aasta tarbimiskäitumise alusel sobivad elatusmiinimumi
laiendamiseks mitmeliikmelistele leibkondadele Eestis paremini tarbimiskaalud 1:0,4:0,4 (esimene
täiskasvanu: iga järgmine täiskasvanu: laps).
Kehtiva metoodikaga võrreldes suureneb elatusmiinimum esimese leibkonnaliikme kohta 345,8 eurolt 443,5
euroni (ca 28%). Mitmeliikmeliste leibkondade erinevus on aga väiksem, kuna uues metoodikas kasutatavad
tarbimiskaalud (1:0,4:0,4) annavad leibkonna lisaliikmetele väiksema kaalu kui seni kehtivad (1:0,5:0,7).
Arvestusliku elatusmiinimumi suurus mõjutab toimetulekutoetust, kui toimetulekupiir järgib elatusmiinimumi
taset. Toimetulekupiiri tase ja tarbimiskaalude valik mõjutavad toetusele kvalifitseeruvate ja toetust saavate
leibkondade hulka ning leibkonnatüüpide jaotust. 2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714 leibkonda, neist
pooled olid üksikud alla 65-aastased ning peaaegu veerand ühe või enama lapsega üksikvanemad.
Toimetulekupiiri tõstmine 2024. aastal kehtinud 200 eurolt 316 euroni (arvestades leibkonna suurust 2024.
aastal kehtinud toimetulekutoetuse kaaludega 1:0,8:1,2), suurendab toimetulekutoetust saavate leibkondade
6
arvu 25 901-ni (arvestades 44% taotlemise määra). Toimetulekutoetuse summa suureneb 38,7 miljonilt eurolt
68,3 miljoni euroni.
Arvestuslik elatusmiinimum on Eestis absoluutse vaesuse piiriks. Absoluutne vaesus tähendab olukorda, kus
leibkonna ekvivalentnetosissetulek jääb elatusmiinimumi piirist allapoole. Metoodika uuendamisel soovitame
absoluutse vaesuse arvutamisel kasutada samuti tarbimiskaale 1:0,4:0,4, millega taandatakse leibkonna
sissetulek esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta.
Eesti sotsiaaluuringu (ESU) andmetel näeme, et tarbimiskaalude muutmine vähendab absoluutse vaesuse
määra, samas kui elatusmiinimumi (ja seega ka absoluutse vaesuse piiri) tõstmine suurendab absoluutse
vaesuse näitajaid, kuid mõju jääb üldjoontes mõõdukaks (analüüsitud stsenaariumites jääb absoluutse vaesuse
määr vahemikku 2,2–3,3%). 2023. aastal oli absoluutse vaesuse määr 2,7%, kui tõsta toimetuleku ja absoluutse
vaesuse piiri 2023. aastal 338,23 eurolt 431,84 euroni ja kasutada tarbimiskaale 1:0,4:0,4 2023. aastal kehtinud
tarbimiskaalude 1:0,5:0,7 asemel, suureneb absoluutse vaesuse määr 3,3 protsendini.
Arvestuslikku elatusmiinimumi tuleks regulaarselt uuendada nii hindade kui tarbimiskäitumise muutuseid
arvestades. Muude mittetoidukulude ja eluasemekulude maksumus tuleks uuendada uute LEU andmete
avaldumisel (esimest korda 2027. aastal ja edaspidi iga 5 aasta järel). Võimalusel tuleks uuesti hinnastada ka
toidukorv. Kui LEU-s puudub toidukaupade koguse info, tuleks toidukorvi maksumus ajakohastada THI toidu
alamindeksiga. Aastatel, mil uusi LEU andmeid ei avaldata, tuleks elatusmiinimumi (toidu-, eluaseme- ja
mittetoidukulude) maksumust ajakohastada iga-aastaselt THI alamindeksitega. Muude mittetoidu ja eluaseme
kaupade ja teenuste nimekirja tuleks iga 10 aasta tagant üle vaadata eksperte ja elanikkonda kaasates.
Toidukorvi sisu uuendamisel tuleks lähtuda uute riiklike toitumissoovituste ilmumisest. Iga 10 aasta tagant
tuleks üle vaadata ka tarbimiskaalud.
7
Executive summary
The methodology used in Estonia in 2026 to calculate the subsistence minimum is based on a consumer basket
defined almost two decades ago. The cost of the basket is updated using the Consumer Price Index (CPI), but
the basket’s content has not been reviewed or adjusted during this period. The current approach has several
shortcomings, most notably that the basket used to calculate the subsistence minimum does not sufficiently
reflect the major changes in living conditions and people’s needs over time.
In this study, we developed an updated methodology for calculating the subsistence minimum. Statistics
Estonia defines the subsistence minimum as the minimum amount of means of subsistence required to
cover the everyday needs of a one-person household for 30 days. It comprises food, housing, and other
individual non-food expenditures. In Estonia, the subsistence minimum is used in setting the subsistence level
and the related subsistence benefit, and in measuring absolute poverty.
The Estonian subsistence minimum can be treated as a reference budget for the minimum consumption
expenditure required to cope, defining both a list of goods and services and their monetary value. In general,
reference budgets can draw on three types of input: (1) population interviews, (2) expert knowledge, and (3)
survey data. The existing Estonian methodology relied on survey data (the Household Budget Survey, HBS)
and expert knowledge, without additional involvement of the population. Our review of international practice
showed that developing a population-based reference budget is time-consuming and resource-intensive: it
requires multiple successive rounds of group discussions and often additional homework tasks for participants.
International experience also indicates that the output is a very detailed list of goods and services (e.g., around
2,000 items in Ireland and over 1,000 in Belgium), which are costly to update and price. Because the Estonian
subsistence minimum must provide a regular annual input for assessing absolute poverty and the subsistence
level, it needs to be easily and quickly updated; therefore, a fully population-driven reference budget approach
is not suitable.
As before, the updated methodology relies primarily on survey data. The research team derived the list of
goods and services for non-food expenditure following the structure of the individual consumption
classification (COICOP 2015). Disputed items were validated in population focus-group interviews conducted
by household type, and the final list of goods and services was approved by the research team.
For non-food and housing expenditure, we use average expenditures of households in expenditure deciles 1–
3 from the HBS, by COICOP level I groups (for housing, distinguishing rent, repairs, housing loans, and other
recurring costs). Compared with the methodology used to date, we made several choices intended to reduce
subjectivity stemming from expert-based coefficients and to facilitate regular updates. First, we discontinued
the practice of adjusting median expenditures with expert coefficients and instead consistently use mean
expenditures for the 1st–3rd expenditure deciles. Second, the list of goods and services deemed necessary for
ensuring a dignified life and meeting basic needs for households at the absolute poverty or subsistence level
threshold was validated in population focus-group interviews. Based on this input, we included, for example,
unavoidable costs related to using a car. When developing the methodology, we considered producing
different subsistence minimum values by region, by household type, or by housing tenure (renting vs owning).
We nevertheless recommend avoiding separate subsistence minimum thresholds by place of residence (urban
vs rural) and by tenure and instead applying a single nationwide subsistence minimum. Finally, the analysis
showed that differentiating the goods and services lists by household type yields results similar to those
obtained with a unified list; therefore, it is practical to use one common list for all household types.
8
To compile and price the food component, a nutrition expert developed sample menus. The research team
compared alternative pricing approaches, including HBS-based pricing and pricing based on retailers’ prices.
Within the HBS-based approach, we also compared whether to use (as in the current methodology) average
prices paid by households in expenditure deciles 1–5, or medians of prices paid by all households. We
recommend retaining HBS-based pricing but, unlike the current methodology, pricing the food basket using
median food prices paid by all households, as this produces a basket cost closer to the median food
expenditure of one-person households. In the updated methodology, we recommend using as the reference a
sample menu for an adult man with an energy content of 2,400 kcal per day, as in the current methodology.
The menu used in the existing minimum food-basket methodology served as the starting point and was
updated in line with the latest National Institute for Health Development (Tervise Arengu Instituut) dietary
guidelines. An alternative new sample menu was also considered, but the resulting basket cost diverged too
much from the median of households’ actual food expenditure and would have constituted an excessively
large methodological change with substantial financial implications. In addition to foods included in the
sample menus, we added the costs of coffee, tea, and celebrating important occasions to the food basket based
on focus group input.
Using the described methodology, the new subsistence minimum for the first household member amounts to
443.5 euros per 30-day period at 2024 prices (under the current methodology 345.8 euros), comprising:
• food costs: 215.9 euros (current methodology: 153.0 euros);
• housing costs: 127.6 euros (current methodology: 146.6 euros);
• other non-food costs: €100.0 euros (current methodology: 46.2 euros).
In the previous subsistence minimum methodology, OECD equivalence scales (1:0,7:0,5) were used to extend
expenditure to multi-person households: the weight of the first adult is 1, the weight of each additional
household member aged at least 14 is 0,7, and the weight of each child under 14 is 0,5. These traditional
scales were consistent with consumption patterns in Estonia in 2004, but even when the original methodology
was developed it was noted that the scales should be reviewed periodically. Our analysis shows that actual
consumption behaviour in 2019 does not correspond to the OECD traditional equivalence scales. Based on
2019 consumption patterns, the equivalence scales 1:0,4:0,4 (first adult: each additional adult: child) are more
appropriate in Estonia for extending the subsistence minimum to multi-person households.
Compared with the current methodology, the subsistence minimum for the first household member increases
from 345,8 to 443,5 euros (about 28%). The difference is smaller for multi-person households because the
equivalence scales used in the updated methodology (1:0,4:0,4) assign lower weights to additional household
members than the currently used scales (1:0,5:0,7).
The level of the subsistence minimum affects the subsistence benefit if the subsistence threshold follows the
subsistence minimum level. The level of the threshold and the choice of equivalence scales influence how
many households qualify for, and receive, the benefit, as well as the distribution by household type. In 2024,
15 714 households received the subsistence benefit; half were single persons under 65 and almost one quarter
were single parents with one or more children. Raising the subsistence threshold from the 200 euros applied
in 2024 to 316 euros (using the 2024 subsistence benefit scales of 1:0,8:1,2 by household size) increases the
number of recipient households to 25 901 (assuming a 44% take-up rate). The total amount of the subsistence
benefit increases from 38,7 million to 68,3 million euros.
9
In Estonia, the subsistence minimum serves as the absolute poverty line. Absolute poverty is defined as a
situation where a household’s equivalised disposable income falls below the subsistence minimum threshold.
As part of the methodological update, we recommend using the equivalence scales 1:0,4:0,4 for calculating
absolute poverty.
Using data from the Estonian Social Survey, we observe that changing the equivalence scales reduces the
absolute poverty rate, whereas raising the subsistence minimum (and thus the absolute poverty line) increases
absolute poverty indicators; overall, the effect remains moderate (in the analysed scenarios the absolute
poverty rate ranges from 2,2% to 3,3%). In 2023, the absolute poverty rate was 2,7%. If the subsistence and
absolute poverty line is raised from 338,23 to 431,84 euros in 2023 and the equivalence scales 1:0,4:0,4 are
used instead of the scales 1:0,5:0,7, the absolute poverty rate increases to 3,3%.
The calculated subsistence minimum should be updated regularly to reflect changes in both prices and
consumption behaviour. The cost of other non-food and housing components should be recalculated when
new HBS data are released (first in 2027 and thereafter every five years). Where possible, the food basket
should also be repriced. If the HBS does not include quantity information for food items, the cost of the food
basket should be updated using the CPI food sub-index. In years when no new HBS data are published, the
costs of the subsistence-minimum components (food, housing, and non-food) should be updated annually
using the relevant CPI sub-indices. The list of goods and services for other non-food and housing components
should be reviewed every ten years with the involvement of experts and the population. Updates to the content
of the food basket should follow the publication of new national dietary guidelines. Equivalence scales should
also be reviewed every ten years.
10
Sissejuhatus
Elatusmiinimumi arvutamise alusena on Eestis 2026. aastal kasutusel metoodika, mis lähtub ligi kahekümne
aasta eest kindlaks määratud proportsioonidega ostukorvist.1 Kuigi ostukorvi maksumust uuendatakse regu-
laarselt tarbijahinnaindeksiga, on sellisel lähenemisel mitmeid puudusi. Peamiste puudustena võib välja tuua
järgmist:
- Metoodika on aegunud – ostukorvi koosseis ei arvesta ajas muutunud vajadustega, nt ei sisalda
kulutusi internetile jm digitehnoloogiatele. Samuti on kaheldav, kas kululiikide proportsioonid ja
leibkonnaliikmete tarbimiskaalud on jätkuvalt ajakohased.
- Metoodika ei arvesta sihtgruppide vajaduste erinevustega.
- Elatusmiinimumi korrigeeritakse iga-aastaselt vaid tarbijahinnaindeksi väärtusega, kuid ei vaadata
regulaarselt üle ostukorvi tervikuna.
- Ostukorvi koostamisse ega hindamisse ei kaasatud sihtgruppe, mistõttu ei ole kindlust, mil määral
see vastab sihtgruppide vajadustele, arvestades nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning
kultuurikontekstiga.
Uuringu eesmärk oli töötada välja uus, põhjendatud, kaasaegne, läbipaistev ja regulaarselt uuendatav
elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Väljatöötatav metoodika pidi ületama ülalnimetatud puudused.
Uuringul oli kaks suuremat uurimisülesannet:
1. Eesti oludele vastava elatusmiinimumi arvestamise ja regulaarse ajakohastamise metoodika
väljatöötamine, sh:
a. Näidiseelarve koostamine, tuues välja kaupade ja teenuste kogused ja rahalised väärtused
ning nende määramiseks kasutatavad andmeallikad.
b. Analüüs, milliseid leibkondi oleks otstarbekas elatusmiinimumi metoodikas eristada.
c. Eestile kohaste tarbimiskaalude leidmine.
d. Elatusmiinimumi regulaarse uuendamise metoodika väljatöötamine.
2. Toimetulekutoetuse piisavuse ja kättesaadavuse analüüs, lähtudes eelmises etapis väljatöötatud
elatusmiinimumi arvestamise metoodikast. Analüüsis käsitletakse nii toimetulekutoetusele
kvalifitseeruvate erinevat tüüpi leibkondade arvu kui ka toimetulekutoetuse psühholoogilist
kättesaadavust.
Lõpparuanne koosneb kirjanduse ülevaatest, Eesti leibkondade kulutuste analüüsist, toidukulude ja
mittetoidukulude arvestamise käsitlusest ning elatusmiinimumi tervikliku hindamise metoodikast. Lisaks
sisaldab aruanne ülevaadet toimetulekutoetuse saajatest, elatusmiinimumi muudatuste mõjuanalüüsi
toimetulekutoetusele ja absoluutse vaesuse näitajatele ning toimetulekutoetuse saajate intervjuude analüüsi.
1
Tiit, E-M. 2005 ja 2006. Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite
leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasajastamine.
11
1 Kirjanduse ülevaade
1.1 Sissejuhatus
1.1.1 Elatusmiinimum ja sihtelatustase
Statistikaameti käsitluses on arvestuslik elatusmiinimum väikseim summa, millega on võimalik katta ühe
liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. 2 Elatusmiinimum koosneb kolmest osast: (1) kulutused
toidule, (2) eluasemele ja (3) muud individuaalsed mittetoidukulutused. Elatusmiinimum ei arvesta kulutusi
alkoholile, tubakatoodetele, pakettreisidele, transpordivahendite ostmisele ning kulutusi hotellides ja
toitlustusasutustes.
Elatusmiinimumi arvestamise metoodika väljatöötamisel on keskne küsimus, millist elatustaset peaks
elatusmiinimum tagama ehk milline on sihtelatustase, mida elatusmiinimumi väärtus mõõdab.
Sihtelatustaseme määratlemine sõltub sellest, mis on elatusmiinimumi arvutamise eesmärk. Joonis 1 kujutab
Eesti arvestusliku elatusmiinimumi kasutusvaldkondi ja neist lähtuvat sisendit sihtelatustaseme
määratlemiseks. Eesti arvestusliku elatusmiinimumi kõige olulisemaks väljundiks võib pidada
toimetulekutoetuse arvestamise alust – arvestusliku elatusmiinimumi väärtus on referentsiks poliitilise
kokkuleppega kehtestatud toimetulekupiirile. 2023. aastal sai toimetulekutoetust 3 19 592 leibkonda, kuhu
kuulus 37 032 liiget ja kellele maksti kokku toimetulekutoetust 45 miljonit eurot. Sotsiaalhoolekande seadus
(SHS § 131 lg 1) sätestab, et toimetulekutoetus peab tagama abi vajavatele isikutele ja peredele minimaalsed
vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse
vaesuse piiriks (Tiit, 2006).
Euroopa Liidu liikmesriigid võtsid 30.01.2023 vastu soovituse piisava sissetuleku kohta4 (nn
miinimumsissetulekute soovitus). Soovitus avaldati Euroopa sotsiaalõiguste samba 14. põhimõtte
(miinimumsissetulek)5 raames ja toonitab, et igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on õigus
piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides, ning saada
juurdepääs kaupadele ja teenustele.
2
Statistikaamet (2025). Arvestuslik elatusmiinimum. Veebileht aadressil: https://www.stat.ee/et/avasta-
statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/arvestuslik-elatusmiinimum
3
Sotsiaalministeerium, toetuste statistika, 2023. aasta.xlsx, Tabel.6. Toimetulekutoetust saanud leibkonnaliikmete
arv, 2023. aasta, https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2024-02/2023.%20aasta_0.xlsx
4
Nõukogu soovitus, 30. jaanuar 2023, piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise (2023/C
41/01). https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.C_.2023.041.01.0001.01.EST&toc=OJ%3AC%3A2023%3A041%3ATOC
5
Euroopa Komisjon (2017). Euroopa sotsiaalõiguste sammas.
https://commission.europa.eu/document/download/e03c60e7-4139-430b-9216-
3340f7c73c20_et?filename=social-summit-european-pillar-social-rights-booklet_et.pdf
12
Joonis 1. Arvestusliku elatusmiinimumi rakendamine Eestis ja sellest tulenev sihtelatustaseme määratlus
Vahend Rakendamine Sihtelatustase
Minimaalsed vahendid
Toimetulekupiiri ja
esmavajaduste rahuldamiseks
toimetulekutoetuse määramine
Arvestuslik
elatusmiinimum Absoluutse vaesuse piir ja määr Absoluutse vaesuse vältimine
Euroopa sotsiaalõiguste 14. Inimväärne elu kõikides
sammas (miinimumsissetulek ja eluetappides
sissetulekutoetuse tase)
Täitemenetluses: sissetuleku
osa, mida ei või kinni pidada
Arvestusliku elatusmiinimumi väärtust kasutatakse Eestis täitemenetluse sisendina. Täitemenetluse seadustik
(TMS § 132 lg 12) sätestab, et võlgnikult saab igas kuus arestida kuni 20% tema sissetulekust, kuid ainult
sellest osast, mis ületab Statistikaameti avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi. Alla arvestuslikku
elatusmiinimumi jäävat sissetulekut ei arestita ehk võlgnikule jääb alles vähemalt elatusmiinimum, et tagada
tema igapäevane toimetulek.
Lisaks eelnevale sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus (PS § 28), et igaühel on õigus tervise kaitsele ja Eesti
kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne6 ütleb § 28 kohta, et puuduse korral seisneb PS § 28 lg-s 2 nimetatud
põhiõiguse tuum vaid äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite olemasolus ning oluline on, et abi katab
inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele,
ning tagada tuleb, et inimene saaks ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus. Lisaks
märgitakse, et PS §-st 10 tulenevat inimväärikuse põhimõtet silmas pidades ei tohiks inimene puudusesse
sattuda ka siis, kui ta peab kandma muid vältimatuid kulusid, nt matuse korraldamise kulusid.
Tasub mainida, et elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri seos on ajas muutunud. Kuigi seaduse sõnastus – mille
kohaselt toimetulekupiiri määramisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest esmavajaduste
rahuldamiseks – kehtis juba ka varasemates redaktsioonides alates 1995. aastast 7, siis praktikas ei vastanud
toimetulekupiir arvestuslikule elatusmiinimumile. Aastatel 2004–2015 oli toimetulekupiir püsivalt madalam
6
Muller K., Heneberg, A., Sarapuu, A. § 28 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020.
https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28, punkt 23.
7
vt Sotsiaalhoolekande seadus [terviktekst muudatustega kuni 09.10.2001] § 22 lg 1, vastu võetud 08.02.1995, RT I
1995, 21, 323, jõustunud 1. aprillil 1995. a, https://www.riigiteataja.ee/akt/73334
13
kui arvestuslik elatusmiinimum ilma eluasemekuludeta ning ei katnud kuni 2013. aastani isegi minimaalset
toidukorvi (vt Joonis 2).
Joonis 2. Arvestusliku elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri seos
192,05
250 €
168,65
144,23
141,28
139,11
200 €
135,51
132,04
128,17
127,41
126,49
126,47
124,72
121,24
113,40
110,32
110,03
200
150 € 98,62
88,45
83,53
79,63
150
150
150
150
140
130
130
100 €
90
90
50 €
76,7
76,7
76,7
47,93
31,96
63,91
63,91
63,91
57,52
47,93
0€
2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022 2023
Toimetulekupiir Arvestuslik elatusmiinimum ilma eluaseme kuludeta
Allikad: Statistikaamet tabel LE27: ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva minimaalse toidukorvi ja
mittetoidukulutuste maksumus; toimetulekupiir – riigieelarve vastava aasta seadus
Oluline muutus toimus pärast seda, kui Riigikohus kontrollis 2014. aastal sotsiaalhoolekande seaduse § 22
lg 1 põhiseaduspärasust8. Riigikohus ei tuvastatud küll sotsiaalhoolekande seaduse sätete
põhiseadusvastasust, kuid juhiti tähelepanu, et toimetulekupiir oli elatusmiinimumist märkimisväärselt
madalam ning et PS § 28 kohaselt on riigil kohustus tagada inimestele hädavajalikud vahendid äraelamiseks.
See kohtupraktika tõi kaasa muudatuse seaduse tõlgendamises: kui varasemalt nähti seaduse sätet pigem
poliitilise referentsina või soovitusliku tähendusena, siis alates 2016. aastast on toimetulekupiiri määramisel
nähtav püüdlus saavutada arvestuslikule elatusmiinimumile (ilma eluasemekuludeta) vastav tase.
Uuringus lähtume elatusmiinimumi arvestamise metoodika välja töötamisel ja sihtelatustaseme määratlemisel
Eesti elatusmiinimumi kasutusvaldkondadest (vt ka Joonis 1). Arvestusliku elatusmiinimumi metoodika välja
töötamisel määratleme sihtelatustaseme, kui ostukorvi maksumuse, mis tagab inimväärse elu esmavajaduste
rahuldamiseks minimaalsed vahendid leibkonnale, kes elab absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril..
1.1.2 Elatusmiinimum kui näidiseelarve
Üks vanemaid meetodeid elatusmiinimumi määramiseks Euroopas on näidiseelarvete koostamine, mis pärineb
17. sajandi Suurbritanniast (Deeming, 2010). Näidiseelarvet võib defineerida kui eelnevalt määratletud
kaupade ja teenuste kogumit ehk ostukorvi, mis hinnastatult peegeldab kindlat elatustaset (Deeming, 2017).
Eesti arvestuslik elatusmiinimum on käsitletav toimetulemiseks vajalike minimaalsete tarbimiskulutuste
näidiseelarvena. Eesti elatusmiinimumi arvestamise metoodika järgib üldjoontes näidiseelarve loogikat: toidu-
kulud põhinevad hinnastatud toidukorvil ning eluasemekulud ja muud individuaalsed mittetoidukulutused
kaupade ja teenuste kategooriate tegelikel tarbimiskulutustel (nt tervise-, garderoobi-, transpordi-ja
sidekulud). Eesti näidiseelarve koostamise metoodika peegeldab vajaduspõhist lähenemist ehk pannakse
paika, millised kaubad ja teenused ning millises mahus on minimaalse elatustaseme saavutamiseks vajalikud.
8
https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-4-1-67-13
14
Alternatiivina vajaduspõhisele lähenemisele elatustaseme miinimumi hindamisel nähakse kirjanduses sisse-
tulekupõhist lähenemist (Penne jt, 2020). Üks levinumaid sissetulekupõhiseid meetodeid on suhtelise vaesuse
piiri rakendamine, mille korral minimaalne elatustase määratakse ühiskonna keskmise sissetuleku suhtes.
Näiteks EL miinimumsissetulekute soovituse9 kohaselt saab riik lähtuda sissetulekutoetuse taseme määramisel
kas suhtelise vaesuse piirist, kaupade ja teenuste väärtusest vastavalt riigisisesele määratlusele või mõnest
muust võrdväärsest tasemest.
Suhtelise vaesuse piiri kasutamise eeliseks näidiseelarve ja vajaduspõhise metoodika ees on lihtne arvutus-
metoodika ja võrreldavus üle aja. Samas on sissetulekupõhist lähenemist kirjanduses kritiseeritud. Peamine
probleem seisneb selles, et sissetulekupõhine elatusmiinimumi määratlemine ei pruugi tagada ligipääsu
kõigile sihtelatustaseme saavutamiseks vajalikele toodetele ja teenustele. Goedemé jt (2019) uuring näitab,
et kui suhtelise vaesuse piiril elav pere saab jõukamates Euroopa riikides elada inimväärselt, siis vaesemates
riikides ei ole samasugusel perel võimalik endale kõiki sihtelatustaseme saavutamiseks vajalikke kaupu ja
teenuseid lubada. Lisaks ei võta sissetulekupõhine lähenemine arvesse riigi subsideeritud teenuseid ja toetusi,
nagu tervishoid või tasuta koolitoit (Penne jt, 2020).
Arvestades asjaolu, et elatusmiinimumi on seni Eestis arvestatud näidiseelarve põhiselt ja sissetulekupõhisel
arvestamisel on omakorda puudused, lähtume Eesti elatusmiinimumi arvestamise metoodika uuendamisel
jätkuvalt näidiseelarvepõhisest lähenemisest.
Näidiseelarvete kasutamine on Euroopas laialt levinud – kõigis EL-i riikides. v.a Läti, Leedu ja Horvaatia, oli
2014. aasta seisuga näidiseelarve kasutusel või loomisel (Storms jt, 2014). Selleks et mõista, kuidas erinevad
riigid näidiseelarveid koostavad ja rakendavad, keskendub järgnev väliskogemuse analüüs Iirimaa, Soome ja
Belgia praktikatele. Riikide valik lähtub näidiseelarvete koostamise metoodikast, valitud on riigid, kus on
ekspertteadmiste ja küsitlusandmete kõrval kasutatud näidiseelarvete koostamisel fookusgruppe (vt täpsemalt
ptk 1.2).
9
Nõukogu soovitus, 30. jaanuar 2023, piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise (2023/C
41/01). https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.C_.2023.041.01.0001.01.EST&toc=OJ%3AC%3A2023%3A041%3ATOC
15
Joonis 3. Näidiseelarvete rakendusvaldkonnad Iirimaa, Soome ja Belgia näitel
Vahend Rakendamine Sihtelatustase
Miinimumsissetuleku, -palga ja
sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioon
Muud poliitilised arutelud:
lastehoiuteenuste ja eluaseme
taskukohasus, energia- ja toiduvaesus,
Näidiseelarve puuetega inimeste lisakulud
Ühiskonnaelus
osalemine
Näidiseelarve vaesusindikaator
Finants- ja võlanõustamine
Klientide krediidivõimekuse hindamine
Haavatavate perede nõustamine (REMI)
Poliitiline arutelu ja kokkulepe Sotsiaaltoetuste määramine
Tuleb rõhutada, et näidiseelarveid koostatakse riigiti erinevatel eesmärkidel ja rakendusvaldkondadeks. Joonis
3 annab ülevaate näidiseelarvete erinevatest rakendusvaldkondadest valitud välisriikides. Kõigis kolmes riigis
kasutatakse näidiseelarveid miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioonides
(Lehtinen jt, 2016; Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020; Vincentian Partnership for Social Justice, i.a). Lisaks
kasutatakse näidiseelarveid muudes poliitilistes aruteludes, nt Iirimaal lastehoiuteenuste taskukohasuse,
energia- ja toiduvaesuse ning puuetega inimeste lisakulude teemadel (Mac Mahon jt, 2020) ja Belgias
eluaseme taskukohasuse hindamiseks (Storms, 2020). Soomes ja Belgias arvutatakse näidiseelarvete põhjal ka
vaesusindikaatoreid (Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020), mis täiendavad sissetulekupõhiseid vaesus-
indikaatoreid. Lisaks poliitikaaruteludele kasutatakse näidiseelarveid individuaalseks nõustamiseks. Nii
Iirimaal, Soomes kui Belgias kasutatakse näidiseelarveid finants- ja võlanõustamises, nt võlgniku
finantsoskuste arendamisel või võla ümberkujundamise taotluse koostamisel (Lehtinen jt, 2020; Mac Mahon
jt, 2020; Storms, 2020). Belgias rakendavad mõned pangad näidiseelarveid klientide krediidivõimekuse
hindamiseks (Storms, 2020). Samuti kasutavad sotsiaaltöötajad Belgias haavatavate perede nõustamiseks
veebipõhist rakendust REMI10, mis võimaldab koostada üksikasjalikke näidiseelarveid kohandatult konkreetse
pere tingimustele (ibid.).
Vaadeldud välisriikides kasutatakse näidiseelarveid küll miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisa-
vuse diskussioonides, kuid näidiseelarved ei ole üheski kolmest riigist otseselt seotud sotsiaaltoetuste määra-
10
REMI Sociaal, referentiebudget voor een menswaardig leven https://www.referentiebudget.be/
16
misega ehk ei esine sellist seost nagu Eestis on arvestusliku elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri vahel. Samuti
ei defineerita näidiseelarvega saavutatavat elatustaset kui absoluutse vaesuse piiri. Seetõttu ei ole vaadeldud
välisriikides sihtelatustaseme määratlemisel lähtutud kitsalt toimetulekupiiril või absoluutse vaesuse piiril
elavatest peredest, vaid sihtelatustase defineeritakse laiemalt kui ühiskonnas piisavat osalemist võimaldav
ressursikogum (Collins jt, 2012; Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020).
Järgnevalt anname ülevaate näidiseelarvete koostamise metoodilistest võimalustest, misjärel tutvustame
põhjalikumalt näidiseelarvete koostamise metoodikat valitud sihtriikides.
1.2 Näidiseelarvete koostamise metoodilised võimalused
Näidiseelarvete loomisel saab sisendina kasutada laias laastus kolme infoallikat: sihtrühma, eksperte ja
küsitlusandmeid. Sellest lähtudes jaotas Deeming (2017) näidiseelarvete loomise lähenemised metoodiliselt
kolmeks: sihtrühma, ekspertteadmiste ja küsitlusandmete põhiseks. Meetodeid ei piiritle üksikud infoallikad,
vaid erinevus seisneb rõhuasetuses. Näiteks on sihtrühmapõhise meetodi lähtepunktiks fookusgruppidelt
kogutud sisend, mida täiendatakse ja valideeritakse ekspertarvamustega. Samuti täiendatakse eksperttead-
mistel põhinevat lähenemist fookusgruppide tagasisidega. Järgnevalt anname ülevaate eelnimetatud metoodi-
listest kategooriatest.
Sihtrühmapõhine lähenemine tugineb eeskätt grupiintervjuudele, kus sihtrühma kuuluvad inimesed arutavad,
millised tooted ja teenused on nende hinnangul minimaalseks elatustasemeks vajalikud. Esmavajadused on
seega eeldatavalt „sotsiaalselt tajutavad“ (Walker, 1987). Üldjuhul esindab iga fookusgrupp kindlat leibkonna-
tüüpi ning aruteludesse kaasatakse erinevate piirkondade elanikke. Esmatarbekaupade hinnad määratakse
fookusgrupiliikmete valitud jaemüügikohtade alusel. Fookusgrupiintervjuude tulemusel moodustatud ostu-
korvi vaatavad üle eksperdid ja võrdlevad seda leibkondade tegeliku tarbimiskäitumisega küsitlusuuringute
andmetel (Deeming, 2017).
Üks tuntumaid sihtrühmapõhiseid lähenemisi on Suurbritannia miinimumsissetuleku standard (ingl k Minimum
Income Standard ehk MIS), mille töötasid välja Bradshaw jt (2008). MIS metoodikaga sarnase lähenemise
arendas hiljem näiteks Iirimaa (Collins jt, 2012; vt ptk 1.3 Iirimaa), Soome (Lehtinen jt, 2011; vt ptk 1.4 Soome)
ja Prantsusmaa (ONPES, 2015). MIS hõlmab mitmeid fookusgrupivoore, millest esimene määratleb näidiseel-
arve vastavalt sihtelatustasemele ning järgnevad kontrollivad ja täiendavad seda. Meetodi eesmärk, mida
sageli nimetatakse konsensuslikuks või demokraatlikuks, on peegeldada ühiskonnas üldlevinud väärtusi ja
sotsiaalseid norme. Siiski on Deeming (2010) märkinud, et fookusgrupi konsensus ei pruugi esindada univer-
saalset ühiskondlikku hoiakut, kuna grupid koosnevad piiratud arvust inimestest ning valim võib olla mitte-
representatiivne. Esinduslikkuse parandamiseks on soovituslik kaasata mitmekesise (sotsiaal-majandusliku)
taustaga osalejaid ning tagada, et protsessi juhiks oskuslik ja erapooletu moderaator, kes suudab vältida
domineerivate seisukohtade ülemäärast mõju ja tagada tasakaalustatud arutelu. Fookusgrupimeetodil,
vaatamata selle piirangutele, on oluline potentsiaal määrata elatustase, mis tagab ühiskonnas aktsepteeritava
väärika elukvaliteedi, kuna sihtgrupp asetatakse eksperdi rolli ja selliselt kujundatud standardid (ja seotud
poliitilised initsiatiivid) on ühiskonnale paremini mõistetavad ja vastuvõetavad (Deeming, 2017).
Ekspertteadmiste põhises lähenemises määravad valdkonnaspetsialistid (nt toitumis-, majandus- ja sotsiaal-
poliitikaeksperdid) teaduslikele normidele ja standarditele tuginedes (nt tervisliku toitumise juhised), millised
tooted ja teenused peaksid minimaalsesse ostukorvi kuuluma. Ekspertide defineeritud ostukorv valideeritakse
sihtrühma fookusgrupiintervjuudes ja/või kõrvutades seda leibkondade tegeliku tarbimiskäitumisega küsitlus-
uuringute andmetest. Ekspertteadmistel põhinevat lähenemist kasutatakse näiteks minimaalse toidukorvi
17
koostamisel Hispaanias (vt Carrillo Álvarez jt, 2016). Ekspertteadmistel põhinevat lähenemist kritiseeritakse
sotsiaalse konteksti ja inimeste igapäevaste kogemuste tähelepanuta jätmise tõttu – on märgitud, et selline
lähenemine ei pruugi adekvaatselt kajastada sotsiaalseid vajadusi ega arvestada ühiskonnas kehtivaid
kultuuriliselt aktsepteeritud praktikaid. Sotsiaalse dimensiooni kaasamiseks kombineeritakse ekspertteadmisi
sageli fookusgruppide tagasisidega, kus eelarvekomponentide sisu vaadatakse üle ja vajadusel täiendatakse
(Deeming, 2017).
Küsitlusandmete põhises lähenemises kasutatakse peamise sisendina küsitlusandmeid (nt sotsiaaluuringud,
vaesusuuringud, leibkondade tarbimis- ja eelarveuuringud). Andmete põhjal määratletakse olulised tooted ja
teenused, mida enamik leibkondi omab või kasutab regulaarselt. Näiteks Austraalias loetakse minimaalselt
vajalikeks toodeteks ja teenusteks neid, mida omab vähemalt 75% leibkondadest, samas kui Ühendkuningriigis
on kasutatud 80% omamismäära (ingl k ownership rate). Omamismäära kehtestavad sotsiaalteadlased ja eks-
perdid. Pärast vajalike kaupade ja teenuste määratlemist omistatakse kestuskaupadele kasutusiga ja need
hinnastatakse näidiseelarve arvutamiseks. Mõnes komponendis kombineeritakse küsitlusandmed ekspertarva-
mustega (nt menüüde loomiseks). Selleks, et hinnata ekspertide loodud standardite vastavust ühiskondlikele
normidele, väärtustele ja vajadustele, valideeritakse need sihtrühma fookusgruppides. Selliselt tuletatud
elatustase on mõeldud tagama sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse viisil, mis vastab kogukonna kollektiivse-
tele normidele ja standarditele. Siiski on omamismäära normatiivset kehtestamist, mida viivad läbi eksperdid
ja sotsiaalteadlased, kritiseeritud lävendite subjektiivsuse ja jäikuse tõttu. Lävendite subjektiivsus ja jäikus
võivad vähendada standardite sobivust ühiskonna mitmekesistele vajadustele (Deeming, 2017).
Lisaks Deemingule (2017) kategoriseeris näidiseelarvete koostamise lähenemisi ka Goedemé jt (2015), kes
võtsid tüpoloogia loomisel arvesse vajaduste kaardistatuse ulatust. Goedemé jt (2015) jagasid näidiseelarvete
loomise lähenemised neljaks:
1) füüsiline ellujäämine (ingl k physical survival);
2) kulutustepõhine (ingl k expenditure based):
a. Orshansky meetod (ingl k the Orshansky method);
b. Citro ja Michaeli lähenemine (ingl k the Citro and Michael approach);
3) hübriidne (hõlmab komponente kulutustepõhisest ja täielikult täpsustatud lähenemisest);
4) täielikult täpsustatud (ingl k fully-specified):
a. perekonna eelarve põhine lähenemine (ingl k family budget unit; FBU);
b. konsensuslik meetod 1
c. konsensuslik meetod 2
Füüsilisel ellujäämisel põhinev lähenemine keskendub põhivajaduste täitmisele, tuginedes toitumisspetsialis-
tide ja teiste ekspertide määratud miinimumvajadustele, mis peaksid tagama elu säilitamiseks vajalikud tingi-
mused. Lähenemine oli kasutusel 19. sajandi lõpus, kuid tänapäeval ei peeta seda asjakohaseks enamikus
Euroopa Liidu riikides. Praktikas kajastasid need eelarved siiski ka sotsiaalseid norme, peegeldades tollaseid
toitumisharjumusi ning pakkudes minimaalset võimalust osaleda vaba aja tegevustes.
Kulutustepõhise lähenemise näited on Orshansky meetod ning Citro ja Michaeli lähenemine. Mõlemad pakuti
välja USA vaesuspiiri määratlemiseks. Orshansky meetod põhineb minimaalse toidukorvi maksumusel, määra-
tes vaesuspiiriks odavaima toidukorvi kolmekordse väärtuse. Arvutus lähtus põhimõttest, et leibkonnad kulu-
tavad umbes kolmandiku oma sissetulekust toidule. Citro ja Michaeli lähenemine põhines tarbijakulutuste
küsitluse andmetest neljaliikmelise näidisleibkonna kohta – kaks täiskasvanut ja kaks last (teistele leibkonna-
tüüpidele kohandamiseks kasutati tarbimiskaale). Vaesuspiiriks määrati kindel protsent leibkonna mediaan-
18
kulutustest aastas, hõlmates kulutusi toidule, riietele, eluasemele (sh kommunaalteenused) ning lisaks kindel
summa teiste vajaduste täitmiseks.
Hübriidne lähenemine ehk NL-SCP11 meetod kaasab komponente nii kulutustepõhisest kui täielikult täpsusta-
tud lähenemisest. Meetod pärineb Hollandist, kus koostati kaks eelarvet vaesuspiiri määramiseks (koostajaks
Dutch National Institute for Family Finance Information). Esimene eelarve keskendub põhivajaduste katmisele,
teine on heldem ja vastab tagasihoidlikule, kuid piisavale elatustasemele. Eelarved põhinevad eksperttead-
mistel (nt toidu vajaliku koguse ja kvaliteedi osas), kaupade/teenuste kättesaadavusel ja väiksema sissetule-
kuga inimeste tegelikel tarbimismustritel. Need valideeritakse sihtrühma fookusgrupiaruteludes. Näidiseel-
arve koostatakse üksikisikust koosnevale leibkonnatüübile ning seda kohandatakse teistele leibkonnatüüpide-
le tarbimiskaaludega, mis on tuletatud Hollandi leibkonna eelarve uuringust.
Täielikult täpsustatud Family Budget Unit (FBU) lähenemine kasutab riiklikke juhiseid, ekspertarvamusi, tarbija-
uuringuid, tarbimiskulutuste andmeid ja fookusgrupiarutelusid. Sihiks ei ole minimaalne elatustase, vaid
„tagasihoidlik, kuid piisav“ ja „madalate kuludega“ elatustase. Goedemé jt (2015) tõid välja, et FBU lähenemise
kitsaskohaks on selge teoreetilise põhjenduse puudumine toodete ja teenuste kaasamisele ning liigne tarbi-
mismustritele tuginemine, mis võib peegeldada mitte seda, mida inimesed vajavad, vaid seda, mida nad saavad
endale lubada või harjumuspäraselt tarbivad.
Konsensusliku meetodi (variant 1), mida kasutatakse näiteks Iirimaal ja Suurbritannias, eesmärk on määratleda
sissetuleku tase, mis tagab põhivajaduste rahuldamise ning võimaldab samas piisavat sotsiaalset kaasatust.
Konsensuslik meetod tugineb avalikkuse arusaamale sellest, mis on vajalik sotsiaalselt vastuvõetava elatus-
taseme saavutamiseks – selle oluline tunnus on grupisisese konsensuse saavutamine. Arutelude keskmes on
vajadused, mitte soovid. Erinevate leibkonnatüüpide liikmed arutavad fookusgruppides kaupade ja teenuste
loetelusid, mis on vajalikud füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Meetod tugi-
neb kindla järjestusega fookusgrupivoorudele, millel on erinevad rollid (esmase kaardistuse grupp, väljatöö-
tamise grupp, kontrollrühmad ja lõplike kokkulepete grupid). Nende arvamusi täiendatakse ekspertteadmis-
tega, eriti toidu ja küttekulude valdkonnas. Pärast rühmaarutelusid hinnastavad uurijad kokkulepitud kaupade
ja teenuste nimekirjad.
Konsensusliku meetodi (variant 2) puhul, mida kasutatakse näiteks Belgias, pannakse suurem rõhuasetus
ekspertteadmistele. Erinevalt esimesest variandist, on näidiseelarve lähtepunktiks ekspertide (mitte fookus-
gruppide) loodud nimekiri. Igale leibkonnatüübile koostatakse vähemalt kolm fookusgruppi, mis keskenduvad
ekspertide loodud näidiseelarvete kontrollimisele ja muudatuste pakkumisele. See meetod on olnud kasutusel
rahvusvaheliselt võrreldavate näidiseelarvete loomisel ImPRovE projektis 12.
Mõlemal konsensuslikul meetodil on mitmeid ühiseid tugevusi ja nõrkusi. Nõrkuseks on asjaolu, et täielikult
määratletud eelarvete koostamisel tuleb teha arvukalt otsuseid (teadlaste, ekspertide või fookusgruppide
poolt), millest paljud on teatud määral meelevaldsed või subjektiivsed. Kuna meetod nõuab põhjalikke fookus-
grupivoore, võib eelarvete uuendamine olla ajaliselt ja eelarveliselt peaaegu sama nõudlik kui nende algne
väljatöötamine. Samas on meetodil olulisi eeliseid: mitme allika kasutamine võib suurendada kaupade ja tee-
nuste kaasamist toetavate argumentide usaldusväärsust ning näidiseelarvete vastuvõetavust poliitikakujun-
11
The Netherlands Institute for Social Research (SCP)
12
Poverty Reduction in Europe: Social policy and innovation
https://cordis.europa.eu/project/id/290613/reporting/fr
19
dajate seas, samas kui sihtrühma kaasamine võib suurendada näidiseelarvete vastuvõetavust laiema avalik-
kuse hulgas (Goedemé jt, 2015).
Tavaliselt kombineeritakse näidiseelarvete koostamisel erinevate lähenemisviiside elemente, sealhulgas siht-
rühma kaasavat, ekspertteadmistele tuginevat ja küsitlusandmeid kasutavat praktikat. Viimastel aastatel on
näidiseelarvete koostamisel hakatud metoodiliselt rohkem rõhku panema sihtrühma kaasamisele, vähendades
ekspertarvamuste ja küsitlusandmete osakaalu otsustusprotsessis (Deeming, 2020). Deeming (2020) rõhutab,
et näidiseelarvete loomisel tuleb säilitada metoodiline mitmekesisus, kuna puudub universaalselt sobiv lähe-
nemine, eriti riikide erinevate poliitikaeesmärkide ja kontekstide tõttu.
Eesti senine elatusmiinimumi metoodika on keskendunud küsitlusandmete ja ekspertide sisendile ning
ostukorvi koostamisel ega hindamisel ei ole kaasatud sihtrühmade esindajaid. Samas, nagu eelnevalt välja
toodud, võimaldab sihtrühmade kaasamine suurendada näidiseelarvete vastuvõetavust laiema avalikkuse
hulgas ning kontrollida ostukorvi vastavust ühiskondlikele normidele, väärtustele ja vajadustele. Seetõttu
keskendume välisriikide praktika analüüsil riikidele, kus on ekspertteadmiste ja küsitlusandmete kõrval kasu-
tatud näidiseelarvete koostamisel fookusgruppe. Välisriikide näideteks valisime Iirimaa, Soome ja Belgia. Iiri-
maa on hea näide sihtrühma põhisest lähenemisest (vt Collins jt, 2012). Soomes on välja töötatud kaks näidis-
eelarvet: üks jälgib sihtrühma ja teine ekspertteadmiste põhist lähenemist (vt Mäkinen, 2021 ja Lehtinen jt,
2011). Belgia lähenemine põhineb ekspertide, küsitluste ja fookusgruppide andmetel (Deeming, 2020).
Kuigi kirjanduse analüüsi fookuseks on selgitada välja, kuidas toimib sihtrühmade kaasamine, siis soovime
saada sisendit ka muudes näidiseelarvete kasutamist ja väljatöötamist puudutavates küsimustes. Täpsemalt
otsime valitud välisriikide (Iirimaa, Soome, Belgia) kohta vastuseid järgmistele küsimustele:
• Kuidas defineeritakse näidiseelarvega saavutatav sihtelatustase?
• Mis on näidiseelarve koostamise eesmärgid? Kas ja millised sotsiaaltoetused on seotud näidiseel-
arvega ja kuidas on need seotud?
• Milline on näidiseelarve koostamise metoodika?
o Kuidas defineeritakse näidiseelarve komponendid?
o Kuidas toimub näidiseelarve komponentide hinnastamine?
• Kuidas toimub näidiseelarve uuendamine (sagedus, protsess)?
Järgmistes peatükkides anname nendest küsimustest riigiti ülevaate.
1.3 Iirimaa
1.3.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad
Iirimaal määratletakse miinimumsissetuleku standard (ingl k Minimum Income Standard ehk MIS) kui minimaal-
se elatustaseme saavutamiseks vajalik brutosissetulek, mis arvestab leibkonnatüüpide maksukohustuste ja
neile ettenähtud sotsiaaltoetustega. Minimaalse elatustaseme standard (ingl k Minimum Essential Standard of
Living ehk MESL) koosneb toodetest ja teenustest, mis rahuldavad inimese füüsilisi, psühholoogilisi, vaimseid
ja sotsiaalseid vajadusi ning võimaldavad äraelamist ühiskonnaliikmete aktsepteeritaval ja väärikaks peetaval
tasemel. Seega kätkeb MESL endast mitte pelgalt ellujäämist tagavat standardit, vaid ka ühiskonnas osalemist
võimaldavat ressursikogumit (Collins jt, 2012). Kuigi MESL-it ei kasutata vaesuslävena ega sotsiaaltoetuste
otseseks määramiseks, on see oluline vahend riikliku miinimumpalga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioo-
nides ja analüüsis (Vincentian Partnership for Social Justice, i.a). MESL-it kasutakse võlanõustamises ja mitmetes
20
poliitilistes aruteludes, sealhulgas vanemate laste täiendavate vajaduste, lastehoiuteenuste taskukohasuse,
energia- ja toiduvaesuse ning puuetega inimeste lisakulude teemadel (Mac Mahon jt, 2020).
Iirimaa sotsiaaltoetustest on Eesti toimetulekutoetusele kõige sarnasem täiendav sotsiaalhoolekande toetus
(ingl k Supplementary Welfare Allowance ehk SWA). SWA põhiosa on nädalane toetus, mida makstakse inimes-
tele, kellel ei ole piisavalt vahendeid enda ning ülalpeetavate täiskasvanute või laste vajaduste katmiseks. 13
SWA ei kata eluasemekulusid, neid kaetakse eraldi eluasemetoetuse skeemist (ingl k Housing Assistance Pay-
ment ehk HAP).14 SWA nädalane määr on poliitiline kokkulepe ja ei põhine MESL-il.
1.3.2 Meetod
Iirimaal kasutatakse MESL-i määramiseks sihtrühmapõhist lähenemist, rakendades 2006. aastast alates
Consensual Budget Standards metoodikat (ehk konsensusliku eelarvestandardi metoodikat). Konsensusliku eel-
arvestandardi metoodika määratleb Iirimaal ühiskondlikult kokkulepitud miinimumelatusstandardi, millest
madalamal tasemel elamist peetakse vastuvõetamatuks (Collins jt, 2012). Metoodika lähtub põhimõttest, et
vastava leibkonnatüübi esindajad on kõige sobivamas positsioonis, et määratleda selle leibkonnatüübi jaoks
vastuvõetav minimaalne elatustase (McEvoy jt, 2020).
1.3.2.1 Fookusgrupid
Fookusgruppide eesmärk on saavutada üksmeel kaupade ja teenuste osas, mis on vajalikud minimaalse elatus-
taseme tagamiseks; protsessi kaasatakse vajadusel erinevate valdkondade spetsialiste (nt toitumisspetsia-
listid, energiatõhususe eksperdid), et hinnata kaupade vastavust teatud kriteeriumitele. 2018/19 läbiviidud
fookusgruppide intervjuus käsitleti 15 komponenti: toit, riided, tervisega seotud kulud, majapidamistarbed,
majapidamisteenused, hügieen ja kosmeetika, kommunikatsioon, sotsiaalne kaasatus, haridus, transport, maja-
pidamise energiatarbimine, isiklikud kulud, lastehoid, kindlustus, säästud ja ettenägematud kulud (lõplik ostu-
korv koosneb ligikaudu 2000 kaubast/teenusest). Järgmiseks kirjeldame Iirimaa kõige viimast, aastal 2018/19
läbiviidud fookusgruppide meetodit (McEvoy jt, 2020).
1. Uurimisrühm moodustas leibkonnatüüpidest lähtudes neli gruppi15, millest igaühes viidi läbi neli fookus-
grupi intervjuu vooru). Iga intervjuu vooru esimene osa koosnes sissejuhatusest, kus liikmed töötasid välja
ühise arusaama põhimõistetest, jõudsid ühisele arusaamale sihtelatustaseme tähendusest ning eristasid
soovid vajadustest (wants vs needs). Igal voorul oli eraldi roll nimekirjade ülevaatamisel ja kohandamisel
ning igas voorus osalesid erinevad inimesed.
1.1. 1. voorus vaatasid osalejad eelmistel aastatel paika pandud nimekirja alusel üle 15 komponendi sisu
kahe kohtumise käigus, jõudes muudatuste tegemise osas konsensusele.
1.2. 2. voorus osalejad keskendusid esimese vooru osalejate loodud muudatustele ning jõudsid omakorda
üksmeelele tehtavate lisamuudatuste osas.
13
Department of Social Protection. Basic Supplementary Welfare Allowance. (avaldatud 09.08.2019, viimati
uuendatud 06.01.2025) https://www.gov.ie/en/service/36e514-supplementary-welfare-allowance/
14
The Housing Assistance Payment (HAP) Scheme, https://www.hap.ie/, vaadatud 28.02.2025
15
Kuigi leibkonnatüüpe on kuus, kategoriseeriti need ümber neljaks suuremaks grupiks:
1) 1-2 lapsevanemat koos imiku ja eelkooliealise lapsega;
2) 1-2 lapsevanemat koos algkooliealise ja keskkooliealise lapsega;
3) pensionärid (üksik või paar);
4) tööealised täiskasvanud (üksik või paar).
21
1.3. 3. voorus osalejad keskendusid kaupadele ja teenustele, mille osas esimeses ja teises voorus osalejad
üksmeelt ei saavutanud ning jõudis nende osas konsensusele.
1.4. 4. voorus osalesid maapiirkondade elanikud, kes vajadusel korrigeerisid nimekirja maapiirkonnas
elavale leibkonnale vastavalt.
2. Uurimisrühm kohandas fookusgruppidest kogutud infoga 2012. aastal loodud kaupade ja teenuste loetelu,
vajadusel eemaldades, asendades või lisades uusi kaupu. Vajadusel korrigeeriti kaupade eeldatavat
kasutusiga ja koguseid.
3. Uurijad määrasid kaupade ja teenuste hinnad, tuginedes peamiselt veebis kättesaadavale teabele ning
jaemüüjate külastamisele.
1.3.2.2 Hinnastamine
Jaemüügikohad ja teenusepakkujad, mida uurimisrühm kasutas kaupade hinnastamiseks, valiti fookusgrupi-
aruteludele tuginedes. Protsess hõlmas veebihindade uurimist, jaemüüjate külastamist ja telefonikõnesid,
samuti hindade võrdlemist ja keskmistamist. Kestuskaupadele määrati nädalane hind, jagades toote hinna
eeldatava kasutuseaga nädalates.
1.3.2.3 Leibkonnatüübid
2006. aastal kaardistati kuue leibkonnatüübi miinimumvajadused linnapiirkondades (Mac Mahon jt, 2006) ning
2010. aastal nende kuue leibkonna vajadused maapiirkondades (Mac Mahon jt, 2010). 2012. aastal avaldatud
uurimus täiendas olemasolevat andmestikku, võimaldades analüüsida laiema hulga leibkonnatüüpide sisse-
tuleku- ja kuluvajadusi (Collins jt, 2012). Tänaseks katab andmestik 85% 16 Iirimaa leibkondadest. Leibkonna
kulude arvutamisel ei lähtuta tarbimiskaaludest, vaid igale leibkonnatüübile eraldi määratletud miinimum-
sissetuleku standardist.
MESL määratleb minimaalsed kulutused järgmistele leibkonnatüüpidele linna- ja maapiirkondades (Thornton
jt, 2024):
• kaks lapsevanemat, ühe kuni nelja lapsega;
• üks lapsevanem, ühe kuni nelja lapsega;
• üksik täiskasvanu, tööealine;
• koos elav paar, tööealine;
• üksi elav pensionär;
• koos elav pensionäride paar.
Lastega leibkonna eelarve koostatakse lapse või laste kulude lisamisel vanemate eelarvele. Laste kulutused
on arvutatud neljale vanusegrupile:
• imik;
• eelkooliealine;
• algkooliealine;
• keskkooliealine.
Lastega seotud lisavajadusi käsitleti osana lapsevanemate fookusgruppidest: üks grupp keskendus imikutele
ja eelkooliealistele lastele, teine aga algkooliealistele ja keskkooliealistele. Laste kulud lisatakse leibkonna
16
MESL ei hõlma järgmisi leibkonnatüüpe: mitte-perekondlikud leibkonnad (7,6%, nt korterikaaslased); lisatäis-
kasvanuga leibkonnad (5,2%, nt leibkond vanavanema või täiskasvanud lapsega); üle nelja lapsega leibkonnad (0,7%)
ning mitme perekonnaga leibkonnad (1,2%) (Thornton jt, 2024).
22
eelarvesse vastavalt lapse vanusele, võttes arvesse täiendavaid otseselt lapsega seotud hinnastatud kaupu ja
teenuseid. Need kulud põhinevad otsestel väljaminekutel, mis on omistatavad ainult lapsele, ning ei hõlma
vanematega jagatud kulutusi. Näidiseelarvete koostamisel lisatakse sellised esemed, mida ei ole otstarbekas
dubleerida, vanemate eelarvesse (nt eemaldati lapse sotsiaalse kaasatuse kulude alt mängukonsool ning
arvestati see lapsevanemate kulude alla, et tagada majapidamises vaid üks mängukonsool kogu perele, mitte
igale lapsele eraldi) (Mac Mahon jt, 2012).
1.3.2.4 Miinimumsissetuleku standardi uuendamine
Vincentian MESL Research Centre (varasem Vincentian Partnership for Social Justice) avaldab iga-aastaseid rapor-
teid MESL andmete uuendamise kohta. Eelarvekomponentide sisu uuendatakse perioodiliselt fookus-
gruppidest saadava sisendiga. Uuendamine hõlmab kaupade ja teenuste läbivaatamist leibkondade lõikes,
vajadusel kaasajastamist ning seejärel sisu täielikku ümberhinnastamist. Fookusgrupiintervjuud viidi läbi
aastatel 2006, 2012 ja viimati 2018/2019. Järgmised lastega perede fookusgrupid toimuvad 2025. aastal ning
lasteta leibkondade fookusgrupid 2026. aastal. Lisaks kohandatakse iga-aastaselt inflatsiooniga arvestamiseks
eelarvekomponentide hindu, kasutades tarbijahinnaindeksi alamindekseid (McEvoy jt, 2020).
1.4 Soome
1.4.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad
Soomes on välja töötatud kaks näidiseelarvet: üks jälgib ekspertteadmiste ja teine sihtrühmapõhist lähenemist
(vt Mäkinen, 2021 ja Lehtinen jt, 2011). Sihtrühmapõhine lähenemine keskendub fookusgruppides konsensuse
saavutamisele, et kujundada kaupade ja teenuste loetelu. Ekspertteadmistel põhinev metoodika lähtub aga
eeskätt teaduslikest leidudest ning konkreetse eelarvekomponendi raames kehtivatest tunnustatud juhistest
ja soovitustest (nt riiklikud toitumise soovitused).
Soomes kasutatakse vaesuse defineerimiseks ja leviku hindamiseks erinevad indikaatoreid, nende seas näidis-
eelarvel põhinev miinimumeelarve vaesusindikaator. Näidiseelarveid kasutatakse põhihüvitiste piisavuse
hindamiseks kord nelja aasta tagant, uuringutes, finants- ja võlanõustamises, õigusloomes ja õppevahendina
(Lehtinen jt, 2016; Lehtinen jt, 2020).
Soomes makstakse toimetulekutoetust (soome keeles toimeentulotuki), mis peaks katma leibkonna sisse-
tulekute ja vältimatute igapäevaste kulutuste (toimetulekupiiri) vahe. Toimetulekutoetusel on põhiosa, mis
peaks katma hädavajalikud kulud toidule, riietele, väiksemad tervishoiukulud, hügieeni, majapidamise, ühis-
transpordi, ajalehe tellimuse, telefoni ja interneti kasutamise, huvitegevuse ja vaba aja veetmise ja muud kulud
(Laki toimeentulotuesta, §7). Põhiosa on leibkonnaliikme lõikes fikseeritud summa. Lisaks põhiosale kaetakse
eraldi eluasemekulud (KOV-ides kehtestatud piirmäärade piires) ning on võimalik taotleda eraldi toetust
muude hädavajalike kulude katteks, nt suuremad tervishoiukulud, lasteaia- ja pikapäevarühmade ning lapsega
kohtumise kulud, isikutunnistuse taotlemise kulud (Laki toimeentulotuesta, §7a–7b). Toimetulekutoetuse
põhiosa ei põhine näidiseelarvel, vaid on poliitiline kokkulepe. Kuigi on toodud erinevad kulugrupid, mida
toimetulekutoetuse põhiosa peaks katma, siis ei arvutata piirmäära nende gruppide lõikes ega koostata
näidisnimekirja nendes gruppides sisalduvatest toodetest.
1.4.2 Meetod – sihtrühmapõhine lähenemine
Lehtinen jt (2011) rakendasid 2010. aastal Soomes minimaalse elatustaseme näidiseelarvete loomisel sihtrüh-
mapõhist lähenemist, mis toetus modifitseeritud konsensuslikule meetodile. Meetod hõlmas fookusgrupiaru-
telusid, osalejatele määratud koduülesannete täitmist ning tulemuste kontrollimist ekspertide poolt. Elatus-
23
miinimumi käsitletakse sealjuures standardina, mis tagab väärika elu, kestva tervise ja kõik esmavahendid, et
leibkond suudaks igapäevaeluga toime tulla – see hõlmab füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajaduste
rahuldamist ning võimalust osaleda ühiskonnaelus.
1.4.2.1 Fookusgrupid
Näidiseelarved moodustati fookusgrupiarutelude ja kodutööde põhjal. Fookusgruppides osales 50 inimest,
kes kuue kuu jooksul võtsid osa kolmest grupiarutelust ja täitsid koduülesandeid. Sihtgrupist kaasati
fookusgrupiaruteludele erineva leibkonnatüübi, vanuse, soo, elukutse ja elukohaga inimesi. Näidiseelarvete
sisu koosnes kümnest komponendist: toit, alkohol ja tubakas; hügieen ja kosmeetika; riided ja jalanõud;
majapidamistarbed ja -seadmed; elektroonika; eluase; transport; kommunikatsioon; hobid ja vaba aeg; muud
tarbimiskulud. Järgmine kirjeldus põhineb 2010. aastal läbiviidud uuringu metoodikal (Lehtinen, 2011).
1) Esmalt toimus seitse intervjuud fookusgruppides. Grupid moodustati põhimõttel, et liikmed oleksid
leibkonna koosseisu poolest sarnased (nt ühest inimesest koosnevad leibkonnad, paarid, lastega
pered). Enne grupiarutelu märkisid osalejad kirjalikult iga näidiseelarve komponendi jaoks kolm vaja-
likku eset. Esimene arutelu keskendus peamiselt nende toodete ja teenuste tutvustamisele, mida osa-
lejad pidasid oma igapäevaseks toimetulekuks hädavajalikuks, ning nende vajaduse põhjendamisele,
mitte konsensuse saavutamisele.
2) Uurijad koostasid esmase kaupade ja teenuste loetelu, tuginedes fookusgruppide aruteludele, varase-
matele näidiseelarvetele, teaduslikele leidudele ja ekspertarvamustele.
3) Fookusgruppides osalejad täitsid koduülesandeid, mille käigus nad pidid hindama etteantud
kaupade/teenuste vajaminevat kogust ja kasutusiga sellises leibkonnas, mis on sarnane nende omaga.
Samuti hindasid nad, kas kaup oli nende majapidamise jaoks hädavajalik, vajalik, mittevajalik või
mitteasjakohane. Tarbijatel paluti määrata, mitu ühikut iga kaupa oleks neil vaja aastas või kuus,
nende esemete kasutusiga ning teenuste puhul maksumus aastas või kuus. Lisaks täitsid osalejad ühe
nädala jooksul leibkonna toitumispäevikut (2018. aastal nelja päeva jooksul).
4) Uurimisrühm defineeris näidisleibkonnatüübid.
5) Teisel kohtumisel pidid fookusgruppides osalejad oma teadmisi ja arusaamu rakendama erinevate
näidisleibkonnatüüpide tarbimise analüüsimiseks. Töö tehti paarides, kus paar määrati esindama ühte
leibkonnatüüpi. Eelnevalt kohandasid osalejad kodutööna toodete ja teenuste nimekirja vastavalt
määratud näidisleibkonna tarbimisvajadusele, kogusele ja kestusele. Osalejad tutvustasid töötoas
oma valikuid esmalt partnerile ning hiljem ülejäänud grupile.
6) Uurijad koostasid lõpliku nimekirja kaupadest, mida kõik (või peaaegu kõik) vastajad pidasid häda-
vajalikuks. Samuti kodeeriti ja analüüsiti toidupäevikuid, et tuvastada kõige rohkem tarbitavamad
toidud. Selle põhjal koostati kahe nädala menüüd näidisleibkondadele, arvestades riikliku toitumis-
nõukogu (Valtion ravitsemusneuvottelukunta) toitumissoovitusi.
7) Kaubanimekirjad ja menüüd saadeti ekspertidele, kes hindasid grupiarutelul näidiseelarveid (kaheksa
uuringute ja finantsnõustamise taustaga eksperti). Ekspertide põhifookus oli kaupade vajamineval
kogusel ja kasutuseal ning mitte niivõrd sisul. Uurimisrühm kohandas näidiseelarveid ekspert-
hinnangute alusel.
8) Uurimisrühm hinnastas näidiseelarve.
9) Viimane sihtrühma grupiarutelu tulemuste kinnitamiseks ja vajadusel korrigeerimiseks. 2018. aastal
(Lehtinen ja Aalto, 2018) otsustati see etapp välja jätta, kuna 2010. aastal toimunud viimasel
grupiarutelul puudus oluline mõju lõpptulemustele (Deeming, 2020).
24
10) Uurimisrühm võrdles tulemusi Soome leibkonna eelarveuuringu ning kodumajapidamiste
satelliitkonto17 andmetega.
1.4.2.2 Hinnastamine
Kaupade hinnastamisel lähtus uurimisrühm keskmise hinnaklassiga uutest toodetest. Hinnastamisel ei arves-
tatud teise ringi toodetega, sest nende hinnad ja vastupidavus varieeruvad oluliselt, samuti ei arvestatud alla-
hindlusi. Peamiseks hinnastamisallikaks valiti Soome juhtiva hüpermarketiketi poed, täiendavateks allikateks
aga internetipoed, eriti majapidamistarvete ja mööbli jaoks. Laste rõivaste hinnastamiseks kasutati tellimis-
katalooge.
Teenuste, ühekordselt kasutatavate esemete ja alla aasta kestvate kaupade kulud arvutati ühikuhinna korru-
tamisel leibkonna aastase vajadusega. Pikema tarbimiseaga kaupade ostuhinda ei lisatud tervikuna aastaeel-
arvesse, vaid arvutati nende aastane kulu. Aastase kulu leidmiseks jagati toote ostuhind selle kasutuseaga. 18
1.4.2.3 Leibkonnatüübid
Lehtinen ja Aalto (2018) eristasid 13 leibkonnatüüpi:
• alla 45-aastane üksik naine (töötab);
• alla 45-aastane üksik mees (töötab);
• üle 65-aastane üksik naine (pensionil);
• üle 65-aastane üksik mees (pensionil);
• üle 50-aastane paar (töötavad, alla 18-aastaseid lapsi leibkonnas pole);
• üle 50-aastase töötava naise ja üle 65-aastase pensionil mehega paar;
• pensionil paar (mõlemad üle 65);
• üksikema ja 3-aastane tütar;
• üksikema, 10-aastane poeg ja 13-aastane tütar;
• ema, isa ja 2 koolieelikut: 2-aastane poeg ja 6-aastane tütar;
• ema, isa, 4-aastane poiss ja 10-aastane tütar;
• ema, isa ja 2 teismelist: 14-aastane tütar ja 16-aastane poeg;
• ema, isa ja 3 teismelist: 10-aastane poeg, 15-aastane poeg ja 17-aastane tütar.
1.4.2.4 Uuendamine
Lehtinen jt (2011) rõhutasid, et näidiseelarvete uuendamine peaks olema regulaarne – hindu tuleks ajakohas-
tada igal aastal ja kaubakorvide sisu tuleks üle vaadata 3–5-aastase intervalliga. Aastal 2013 ja 2015 uuendati
kaupade ja teenuste hindu tarbijahinnaindeksiga. 2018. aastal uuendati näidiseelarvete sisu esimest korda.
2021. aastal indekseeriti kaupade ja teenuste hindu tarbijahinnaindeksiga, seda nii kevadel kui sügisel ning
järgmine hinnauuendus toimus 2023. aasta kevadel (University of Helsinki, n.d).
17
Kodumajapidamiste satelliitkonto (Household Satellite Account) on arvepidamine, mis täiendab tavapärast
rahvamajanduse arvepidamist, keskendudes spetsiaalselt kodumajapidamiste majandustegevusele.
18
Näiteks 10-aastase kasutuseaga 400-eurose pesumasina kulu ühe aasta eelarves oleks 40 eurot.
25
1.4.3 Meetod – ekspertteadmistele tuginev lähenemine
Euroopa Liidu ImPRovE19 projektis koostati rahvusvaheliselt võrreldavad näidiseelarved kuuele linnale, seal-
hulgas Helsingile. Näidiseelarvete koostamisel tugines projekti töörühm riiklikele ja rahvusvahelistele
juhistele, soovitustele ning ekspertteadmistele (toitumiseksperdid, finantsnõustajad, sotsiaaltöötajad, arhitek-
tid jt). Kuigi meetodi põhirõhk seisnes ekspertteadmistel, võib seda käsitleda hübriidmeetodina, sest tulemuste
valideerimiseks ja täiendamiseks kasutati fookusgruppe. ImPRovE projektis määratleti sihtelatustasemena
ühiskonnas piisavaks osalemiseks vajalikud minimaalsed ressursid. Piisav osalemine defineeriti kui võime täita
erinevaid sotsiaalseid rolle, mida ühiskonnaliikmetelt eeldatakse (Goedemé jt, 2015).
Näidiseelarve koostamise alusena kasutati kõigis sihtriikides Belgias väljatöötatud kaupade ja teenuste
nimekirja, mis koosnes kümnest komponendist: toit, köögitarbed, riided, hügieenitarbed ja kosmeetika, tervis,
puhkus ja vaba aeg, suhete hoidmine, turvaline lapsepõlv 20, liikuvus ja eluasemekulud. Kaupade ja teenuste
loetelu kohandati Soome oludele tarbimisharjumustel põhinevate küsitlusandmete ja riiklike juhiste alusel,
samuti täiendati ja korrigeeriti seda fookusgrupiarutelude käigus. Iga kohanduse kontrollis üle projekti
koordineeriv töörühm, et erinevused oleksid piiritletud riigi eripäradega 21 ning ei tuleneks võimalikest
metoodilistest muudatustest.
Fookusgrupiarutelud viidi läbi ühes voorus, kus osales kolm gruppi ning kokku 16 erineva sotsiaalmajandusliku
taustaga inimest. Kui sihtrühmapõhises meetodis mängisid fookusgrupid näidiseelarvete koostamisel keskset
rolli, siis ImPRovE projektis oli fookusgruppidel pigem nõuandev funktsioon. Fookusgruppide eesmärgiks oli
hinnata eelloodud kaubakorvide sobilikkust ja ühiskondlikku aktsepteeritavust (Goedemé jt, 2015a).22
1.4.3.1 Hinnastamine
Kaupade hinnastamiseks valiti jaemüüjad, mis on riigis laialdaselt esindatud. Igale tootekategooriale lepiti
kokku sihthinnatase, et leida tasakaal taskukohasuse ja kvaliteedi vahel – näiteks valiti hinnatasemelt kolmas
odavaim särk valitud poest.
Fookusgrupid nõustusid järgmiste riiete kvaliteeti määravate põhimõtetega, mis töötati algselt välja Belgia
kontekstis: riided (formaalsed ja igapäevased) peaksid olema multifunktsionaalsed ja võimaldama täita
erinevaid sotsiaalseid rolle; riiete miinimumkogus peab tagama piisava hügieeni ning tuginema kultuurilistele
harjumustele ja muudele praktilistele kaalutlustele (nt riiete pesemiseks ja kuivatamiseks kuluv aeg); inimesed
vajavad piisavat valikuvabadust riiete ostmisel ning nad ei peaks sõltuma ainult allahinnatud toodetest ega
kasutama teise ringi rõivaid (välja arvatud juhul, kui fookusgrupid seda aktsepteerivad). Kuna kõigis riikides
19
Tegu on Euroopa Liidu raamprogrammi FP7 rahastatud projektiga (Poverty Reduction in Europe: Social Policy and
Innovation), mille raames loodi kuuele linnale näidiseelarved, kasutades ühtset teoreetilist ja metodoloogilist
raamistikku. ImPRovE projekti rakendati järgmistes linnades: Antwerpen, Ateena, Barcelona, Budapest, Helsingi,
Milano.
20
Turvalise lapsepõlve komponent hõlmas haridust, perereisi, sünnipäevade tähistamist ning sündmustel osalemist,
mänguasju, taskuraha, internetiühendusega arvutit, ligipääsu raamatukogule (kuid mitte lastehoidu).
21
Institutsionaalne kontekst, kliima ja geograafilised tingimused, kultuuri ning kaupade ja teenuste kättesaadavus,
kvaliteet ja hind.
22
Menüü loomisel erines Soome selles etapis teistest riikides, koostades menüü fookusgrupiaruteludele tuginedes
ning seejärel kohandasid toitumisspetsialistid neid vastavalt riiklikele soovitustele.
26
korraldatakse hooajalõpu allahindlusi vähemalt kaks korda aastas, arvestati uute riiete hinnale 10%
soodustust.
Kestuskaupadel võeti kasutusea aluseks Belgia nimekiri, milles tehti muudatusi vaid väga põhjendatud juhtu-
del. Juhis rõhutab, et kaupade kasutusea kohta puudub usaldusväärne teave ning tegelikku kasutusiga ei ole
võimalik objektiivselt määrata. Sihtrühmal on sageli kogemusi erinevate kaubamärkide ja kvaliteediga toode-
tega, mistõttu võib neil olla keeruline täpset kasutusiga meenutada. Fookusgrupiarutelusid võib kasutada
kasutusea sobivuse hindamiseks, kuid muudatused peavad olema kooskõlas põhjendatud ekspertteadmiste või
uurimistulemustega (Goedemé, 2015b).
1.4.3.2 Leibkonnatüübid
ImPRovE projekti sihtrühm määratleti kui tööealised inimesed ja lapsed, kes elavad linnapiirkonnas. Projektis
väljatöötatud näidiseelarve põhineb piiritlevatel eeldustel (nt hea tervis, pädevus ja informeeritus).
Väljatöötatud näidiseelarve eesmärk on pakkuda lähtepunkti eelarvete koostamiseks, mis sobivad ka laiemale
grupile (erinev tervislik seisund, maapiirkond jne). Leibkonnatüüpe oli kokku neli:
• üksik täiskasvanu;
• üksikvanem ühe lapsega;
• lasteta paar;
• kahe lapsega paar (10-aastane poiss ja teine laps, kes projektis oli 14-aastane tüdruk, kuid Soome
asendas selle 4-aastase tüdrukuga).
1.5 Belgia
1.5.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad
Storms (2020) annab ülevaate Belgia näidiseelarvete loomise metoodikast, mis põhineb Storms (2012) ja
Storms & Van den Bosch (2009) uurimustel. Belgia näidiseelarved sisaldavad miinimumkulutusi kaupadele ja
teenustele, mis on vajalikud piisavaks osalemiseks ühiskonnas. Piisavat osalemist määratletakse kui inimese
võimet täita sotsiaalseid rolle, mida igal ühiskonnaliikmel peaks olema võimalik täita, sõltumata tema sotsiaal-
majanduslikust taustast. Need on sotsiaalselt konstrueeritud ja pidevalt uuesti kujundatavad ootused (sh
kohustused ja õigused), mis on seotud sotsiaalsete positsioonidega ning hõlmavad nii tegevusi kui ka positiiv-
seid omadusi – näiteks võidakse vanemalt oodata, et ta kasvatab lapsi pühendunult ja vastutustundlikult.
Rollide täitmata jätmine peaks olema vabatahtlik valik ning mitte tingitud rahaliste vahendite puudumisest.
Belgia näidiseelarve koosneb järgmistest komponentidest: tervislik toit, sobilik riietus, piisav eluase ja füüsi-
line turvalisus, piisav hügieen ja tervishoid, turvalisus lapsepõlves, piisav liikuvus, puhkus ja vaba aeg ning
suhete hoidmine. See hõlmab ka raha säästmist, mis võib olla vajalik harvaesinevate kulude katmiseks ja kulu-
nud kestuskaupade asendamiseks.
Kuigi Belgia näidiseelarved ei kasutata otseselt vaesuslävena või miinimumsissetuleku suuruse määramisel,
kasutatakse neid miinimumsissetuleku ja sotsiaaltoetuste piisavuse hindamiseks ning vaesusvastaste meet-
mete tõhususe jälgimiseks.23 Näidiseelarvetele tuginev vajaduspõhine vaesusindikaator täiendab olemas-
olevaid sissetulekupõhiseid indikaatoreid riskigruppide ulatuse ja omaduste määramisel. Lisaks kasutatakse
näidiseelarveid ülikoolides (tudengite rahalise toetuse vajaduse hindamiseks), võlanõustajate poolt (nt võlg-
23
Samuti on loodud veebipõhine kalkulaator individuaalse näidiseelarve arvutamiseks:
https://remipro.be/remi/calculator/index.php
27
niku finantsoskuste arendamiseks või võla ümberkujundamise taotluse koostamiseks) ning mõned pangad
rakendavad näidiseelarveid klientide krediidivõimekuse hindamiseks. Ühes kolmest Belgia piirkonnast –
Flandrias – kasutatakse näidiseelarveid ametliku indikaatorina eluaseme taskukohasuse hindamiseks.
Kohalikul tasandil kasutatakse Belgia sotsiaalhoolekande keskustes laialdaselt veebipõhist rakendust REMI,
mis võimaldab sotsiaaltöötajatel koostada üksikasjalikke näidiseelarveid kohandatult konkreetse pere tingi-
mustele. REMI on oluline hindamisvahend, mis toetab otsuste tegemist sotsiaalabi andmisel. Rakenduse abil
saavad sotsiaaltöötajad võrrelda leibkonna sissetulekuid vältimatute minimaalsete kulutustega ning hinnata,
kas pere sissetulekud vastavad väärika elatustaseme tagamiseks vajalikule miinimumile. REMI toetab koha-
likke nõustajaid haavatavate perede abistamiseks strateegiate väljatöötamisel. Need strateegiad hõlmavad
sissetulekute suurendamist (näiteks toetuste või töövõimaluste leidmise kaudu), kõrgete kulude tuvastamist
ja vähendamist (nt eluaseme-, elektri- ja lastehoiukulude optimeerimine) ning vajadusel täiendava rahalise
toetuse pakkumist.
1.5.2 Meetod
Belgia näidiseelarvete24 loomisega alustati 2006. aastal ning metoodika kombineerib erinevaid andmeallikaid:
ametlikud juhendid ja regulatsioonid, teadusuuringud, ekspertteadmised, küsitlusandmed ja fookusgrupi-
arutelud. Sealjuures lähtutakse kolmest põhimõttest: (1) eelarve peab võimaldama tervislikku elustiili; (2) see
peab tagama autonoomsuse ehk vabaduse teha iseseisvaid otsuseid sotsiaalsete rollide täitmisel ning (3) see
peab olema sotsiaalselt aktsepteeritav erinevatele sidusrühmadele, eriti madala sissetulekuga leibkondadele.
Järgmine metoodika ülevaade põhineb Storms (2012) kirjeldusel.
1) Esimeses etapis koostati kirjanduse ülevaade, analüüsiti leibkonna eelarve uuringu andmeid ning viidi
läbi juhtumiuuringud. Juhtumiuuringutes küsitleti viit madala sissetulekuga perekonda, et hinnata
teoreetilise raamistiku asjakohasust ja koguda teavet nende igapäevaste tarbimisotsuste kohta.
Peredel paluti kuu aja jooksul hoolikalt dokumenteerida oma eelarvekulutusi, millele järgnesid inter-
vjuud. Intervjuude kaudu uuriti erinevate eelarvesse kuuluvate esemete tähendust väärika elu taga-
miseks. Esimese etapi eesmärk oli saada põhjalik ülevaade madala sissetulekuga leibkondade tegeli-
kest tarbimisharjumustest. Ühtlasi sooviti mõista, milliseid valikuid madala sissetulekuga leibkonnad
peavad oma piiratud ressursside tõttu tegema ja kuidas need valikud mõjutavad nende osalust ühis-
kondlikus elus. Esimese etapi tulemused edastati ekspertidele.
2) Teises etapis koostasid erinevate valdkondade eksperdid näidiseelarved, pöörates erilist tähelepanu
toodete ja teenuste kaasamise põhjendustele. Eksperdid kohtusid iga kahe nädala tagant, et arutada
nimekirjade edenemist. Kohtumiste käigus jõuti arusaamale, et mitme eseme puhul on keeruline
põhjendatult otsustada, kas see tuleks näidiseelarvesse kaasata. Seetõttu valmistasid eksperdid
edasiste kohtumiste käigus ette nimekirja esemetest, mille hädavajalikkuses nad kahtlesid. Seda
nimekirja kasutati fookusgrupiaruteludes. Eksperdid kuulasid vastavalt oma eelarve koostamise
komponendile fookusgrupiarutelude salvestisi ning märkisid, kas toote või teenuse kaasamise argu-
mendid on põhjendatud või vajavad lisaarutelu. Eksperdid tegid lõpliku otsuse toote või teenuse
kaasamise, selle koguse, kvaliteedi ja eluea kohta. Mõne komponendi puhul (nt tervishoid, turvalisus
lapsepõlves ja eluase) oli vajalik täiendavate ekspertide kaasamine (sh turvalisus lapsepõlves kompo-
nendi Delphi uuring).
24
Belgia metoodika oli aluseks ImPRovE projekti väljatöötamisele.
28
3) Viimases etapis määras majandusekspert toodete ja teenuste hinnad. Lõplik näidiseelarve viidi see-
järel sihtrühma viimasele fookusgrupiarutelule, kus hinnati eelarve hindade vastuvõetavust sotsiaalse
osaluse tagamiseks. Lisaks intervjueeriti kahte inimest individuaalselt.
1.5.2.1 Ekspertteadmised
Belgias on näidiseelarvete loomisel oluline roll ekspertteadmistel. Toitumisspetsialist koostab tervisliku toitu-
mise komponendiga menüü, mis põhineb riiklikel toitumissoovitustel. Tervishoiueksperdid annavad sisendi
tervisega seotud kaupadele ja teenustele, eelkõige hügieeni ja tervishoiu komponendile. Domus Medica (üld-
arste ühendav organisatsioon) teadlased valideerivad need komponendid. Energiatarbimise sisu ja hinnasta-
mise viib läbi insener. Turvalise lapsepõlve komponendi koostamiseks osalesid seitse laste ja noorte eksperti
kolmevoorulises Delphi uuringus ning laste õiguste volinik andis sellele komponendile kommentaarid viima-
ses kahes uuendatud näidiseelarves. Eluasemega seotud uuringute ekspert arvutab kvaliteetsete eluruumide
mediaan-eluasemekulu. Eluasemekulude määramisel tuginetakse eluasemeuuringutele (Vlaamse woonsurvey
ja SILC) (Storms jt, 2014). Liikuvuse komponendi koostamiseks konsulteeritakse liikumiseksperdiga. Riietuse,
vaba aja, sotsiaalsete suhete ja turvalisusega seotud korvide koostamisel osalevad psühholoog ja kolm sotsio-
loogi (Storms, 2020). Leibkonna eelarve uuringu andmeid kasutatakse valideerimisallikana, et tuvastada selli-
sed kaubad ja teenused, mida inimesed sageli kasutavad, kuid mida uurijad ja fookusgrupid ei ole nimekirja
kaasanud (Storms jt, 2014).
1.5.2.2 Hinnastamine
Enam kui 1000 kauba/teenuse hinnastamiseks kasutati majandusteadlast, kes valis kauplused ja tooted, lähtu-
des levinud ja sotsiaalselt aktsepteeritud tarbimismustritest. Hinnastamine toimus ekspertide määratletud
kvaliteeditingimuste alusel, valides vastava kvaliteediga odavaima toote (Storms, 2012).
1.5.2.3 Fookusgrupid
Selleks, et kontrollida näidiseelarvete vastuvõetavust nii ühiskonnas üldiselt kui ka eelkõige madala sissetule-
kuga inimeste seas, korraldati fookusgrupiarutelud erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste seas. 25
Esimene näidiseelarve koostati 2008. aastal ja seda ajakohastati 2013. aastal. 2013/2014 moodustati üheksa
fookusgruppi (64 osalejat, 5–10 igas grupis), millest neli koosnes tööealistest lapsevanematest (kelle vähemalt
üks lastest oli vanem kui 10 aastat), kolm koosnes lasteta tööealistest ning kaks koosnes pensionäridest.
Aruteludes kasutati iteratiivset protsessi, kus järgnevates gruppides keskenduti teemadele, mida varasemates
gruppides ei olnud piisavalt käsitletud või mille kohta oli vaja täiendavaid arutelusid (Storms jt, 2015a).
Osalejate ülesandeks oli:
1) avaldada arvamust teoreetilise raamistiku osas;
2) arutada eelduseid hüpoteetiliste perede omaduste osas ning (avalike) teenuste ja kaupade kättesaa-
davuse, ligipääsetavuse ja sobivuse kohta;
3) arutada peamisi tarbimismustreid;
4) kontrollida kaasatud kaupade ja teenuste vastuvõetavust, koguseid ning hindu;
5) arutada näidiseelarvete taseme piisavuse üle (Storms, 2020).
25
Tegu on metoodika muudatusega, kus 2008. aasta fookusgruppide homogeenne koosseis (ainult madalama
sissetulekuga elanikud) asendati heterogeense koosseisuga. Muudatuse põhjendusena toodi välja, et mitmekesine
rühm pakub rikkalikumat teavet, soodustab põhjalikumat ja tasakaalustatumat arutelu ning tagab näidiseelarvete
laiema avalikkuse heakskiidu.
29
1.5.2.4 Leibkonnatüübid
Storms (2020) toob välja, et Belgia meetodis rõhutatakse Sen (1990, 2005) defineeritud parameetrilist variee-
ruvust vahendite ja tegelike võimaluste seoses. Kuigi inimeste ressursid võivad olla võrdsed, sõltub nende
võime ressursse kasutada piisavaks ühiskondlikuks osalemiseks individuaalsetest füüsilistest ja psüühilistest
vajadustest. Need individuaalsed vajadused sõltuvad mitmetest erinevustest – tervis, kultuurikapital (oskused
ja pädevused) või sotsiaalne kapital (tugi perelt, sõpradelt või kogukonnalt). Lisaks individuaalsetele erinevus-
tele mõjutavad inimeste võimet ressursse kasutada keskkondlikud tegurid (kliima, asukoht) ning
institutsioonilised erinevused (avalike teenuste kättesaadavus ja sobilikkus). Sellel teoreetilisel alusel on
Belgia näidiseelarved loodud selgelt piiritletud leibkonnatüüpidele, mis põhinevad järgmistel eeldustel:
pereliikmed elavad samal elamispinnal; kõik täiskasvanud ja lapsed on hea tervisega ning nende hooldamiseks
ei ole vaja eritingimusi; pereliikmetel on „keskmine“ sotsiaalse ja kultuurilise kapitali tase; pered elavad
kindlas institutsioonilises kontekstis (Belgia jaguneb kolmeks piirkonnaks – Flandria, Valloonia või Brüssel)
ning neil on hea ligipääs avalikele teenustele ja ressurssidele (ühistransport, haridus, tervishoid, poed).
Näidiseelarvete kujundamisel on rõhutatud, et neid peaks olema võimalik kohandada peredele, kelle
omadused erinevad näidisperedest.
Tänaseks on näidiseelarved koostatud nii tööealistele indiviididele, peredele (kuni 2 last) ja 65-aastastele ja
vanematele pensionäridele. Täpsemalt olid tööealiste leibkonnatüübid järgmised (Storms jt, 2015):
• üksik naine;
• üksik mees;
• üksikvanem ja üks järglane vanuses:
o 2 aastat;
o 4 aastat;
o 8 aastat;
o 15 aastat;
o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab kodus;
o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab ühiselamus;
• üksikvanem ja kaks last vanuses:
o 2 ja 4 aastat;
o 4 ja 8 aastat;
o 8 ja 15 aastat;
• paar, ilma lasteta;
• paar ühe lapsega vanuses:
o 2 aastat;
o 4 aastat;
o 8 aastat;
o 15 aastat;
o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab kodus;
o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab ühiselamus;
• paar kahe lapsega vanuses:
o 2 ja 4 aastat;
o 4 ja 8 aastat;
o 8 ja 15 aastat.
30
Kaubakorvid taashinnastatakse iga-aastaselt (alates 2023 uuendatakse hindu kaks korda aastas) kasutades
uute hindade määramiseks hinnauuringu andmeid ning nende sisu korrigeeritakse viieaastase intervalliga,
kaasates eksperte ja fookusgruppe (2008, 2013, 2018).
1.6 Kokkuvõte
Väliskogemuse analüüsi üheks fookuseks oli välja selgitada, kuidas toimib sihtrühmade kaasamine näidiseel-
arvete koostamisel. Eesti senine elatusmiinimumi metoodika on põhinenud küsitlusandmetel ja eksperttead-
mistel ning seetõttu ei ole läbiproovitud praktikat sihtrühma kaasamiseks elatusmiinimumi väljatöötamisel.
Välisriikide praktika analüüs näitas, et kui sihtrühma kaasatakse näidiseelarvete koostamisel, siis on protsess
võrdlemisi ressursimahukas. Näiteks Soome sihtrühmapõhise näidiseelarve koostamisel tuleb fookusgruppides
osalejatel võtta kuue kuu jooksul osa mitmetest grupiaruteludest ja täita mahukaid koduülesandeid.
Aruteludes kasutatakse tihti iteratiivset protsessi, kus järgnevates gruppides keskendutakse teemadele, mida
varasemates gruppides piisavalt ei käsitletud või mis vajavad täiendavaid arutelusid. Näiteks Iirimaal
korraldatakse igale leibkonnatüübile neli fookusgruppide vooru. Vaadeldud välisriikides on näidiseelarvete
väljundiks väga detailsed kaupade ja teenuste nimekirjad, nt Iirimaa näidiseelarve MESL sisaldab endas
ligikaudu 2000 kauba/teenuse koguseid, kasutusigasid ja hindu ning Belgia näidiseelarve üle 1000
kauba/teenuse. Sellest tulenevalt võtab kaupade/teenuste nimekirja koostamine või varasemalt koostatud
nimekirja ülevaatamine fookusgruppides palju aega.
Eesti elatusmiinimumi olulisteks väljunditeks on sisend toimetulekupiiri ja absoluutse vaesuse piiri
määramisel. Vaadeldud välisriikides kasutatakse näidiseelarveid küll miinimumsissetuleku, -palga ja
sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioonides, kuid mitte otsest sisendiks sotsiaaltoetuste määramisel (vt
täpsemalt näidiseelarvete rakendamise eesmärkide arutelu ptk 1.1). Seetõttu ei lähtuta vaadeldud välisriikides
sihtelatustaseme määratlemisel absoluutse vaesuse piiril elavatest peredest, vaid sihtelatustase definee-
ritakse laiemalt, nt väärikat äraelamist võimaldava või vajalike ühiskondlike rollide täitmist võimaldava
ressursikoguma. Lisaks ei kata näidiseelarved kõiki leibkonnatüüpe, nt Iirimaal katab see 85% kõigist
leibkondadest.
Kokkuvõttes ei ole välisriikide lahendused sihtrühmade kaasamiseks näidiseelarvete koostamisel ressursi-
mahukuse ja näidiseelarvete kasutusotstarbe tõttu otse üle võetavad Eesti elatusmiinimumi koostamiseks.
Eesti arvestusliku elatusmiinimumi metoodika uuendamisel lähtusime sellest, et metoodika põhineb praegu
ja tulevikus peamiselt küsitlusandmetel ning eksperthinnangutel, metoodika peab võimaldama juba
kogutavate andmetega regulaarset, iga-aastast uuendamist, kuna arvestuslik elatusmiinimum on sisendiks
toetuste ja vaesusnäitajate arvutamisel. Seetõttu kaasati sihtrühm Eesti arvestusliku elatusmiinimumi
hindamise metoodikasse eesmärgiga valideerida tulemusi ja täiendada põhimetoodikat, mitte keskse etapina
näidiseelarve koostamisel.
Lähtudes kirjanduse ülevaatest kavandasime sihtrühma kaasamise arvestusliku elatusmiinimumi hindamiseks
järgmiselt. Võtsime aluseks individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 2015), vaatasime üle kõik
mittetoidukulutuste kulukategooriad ja koostasime loetelu elatusmiinimumi kaasatavatest kaupadest ja
teenustest COICOP-i kategooriate lõikes (vt ptk 4.1.2). Vaidlusalused kulukategooriad valideerisime
fookusgrupis (vt ptk 4.1.3) ja lõpliku loetelu kinnitas uurimisrühm (vt ptk 4.1.4). Arvestusliku elatusmiinimumi
mittetoidukulude komponendid kujunesid COICOP-i kategooriate lõikes, mis tähendab, et ei tekkinud iga
eseme detailsusega hinnastamist vajavat nimekirja ja iga COICOP-i kategooria kulud tuletati
küsitlusandmetest (vt ptk 4.3).
31
Toidukuludele lähenesime teisiti. Toidukorv, mis pandi kokku näidismenüüde põhjal, tuli hinnastada. Hinnas-
tamiseks kasutatakse valitud sihtriikides laialdaselt levinud jaemüüjaid. Jaemüügikohad ja teenusepakkujad,
mida kaupade hinnastamiseks kasutatakse, valivad hinnastamisega tegelevad eksperdid või valitakse need
fookusgrupiaruteludele tuginedes. Konkreetsele tootele hinna valimiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi,
mis võtavad arvesse hinna- ja/või toote kvaliteedi kriteeriumeid. Näiteks Soomes lähtus uurimisrühm keskmise
hinnatasemega toodetest. Belgias määrasid eksperdid toodetele kvaliteeditingimused ning valiti vastava
kvaliteediga odavaim toode. Kestuskaupadele määratakse näidisriikides nädalane, aastane või kuine hind,
jagades toote hinna eeldatava kasutuseaga.
Hinnastamisel ei arvestata välisriikides üldjoontes teise ringi toodetega, sest nende hinnad ja vastupidavus
varieeruvad oluliselt. Allahindlustega üldjoontes ei arvestatud, v.a ImPRovE projektis, kus arvestati uute riiete
hinnale 10% soodustus. Lisaks leiti ImPRovE projektis, et teise ringi rõivastega võib arvestada juhul kui
fookusgrupis ollakse sellega nõus.
Sarnaselt praeguse elatusmiinimumi metoodikaga kasutasime toidukorvi hinnastamiseks leibkonna eelarve
uuringu andmeid. Võrdluseks hinnastasime toidukorvi ka jaemüüjate hindade alusel (hinnastamise protsessi
kirjeldust vt täpsemalt ptk 3).
Lisaks hinnastamisele tuli välja töötada elatusmiinimumi uuendamise lahendus. Elatusmiinimumi ostukorvi
maksumuse iga-aastane uuendamine toimub praegu kehtivas metoodikas Statistikaameti tarbijahinnaindeksi
(THI) alamindeksite muutusega. Väliskogemuse analüüsist selgus, et näidiseelarve iga-aastane uuendamine
tarbijahinna (alam)indeksitega on tavapärane praktika (nt Iirimaal). Seega toetab välisriikide praktika Eestis
seni kasutusel olnud lahendust ning ostukorvi maksumuse iga-aastasel uuendamisel võiks jätkuvalt kasutada
THI alamindekseid (vt ptk 6).
Lisaks ostukorvi maksumusele tuleks periooditi uuendada ostukorvi sisu. Ostukorvi sisu uuendatakse Belgias,
Iirimaal ja Soomes iga 5–8 aastat tagant, kaasates eksperte ja fookusgruppe. Väliskogemusest ja andmete
kättesaadavusest lähtuvalt võiks elatusmiinimumi ostukorvi sisu Eestis uuendada 5 kuni 10 aasta tagant,
kaasates eksperte ja fookusgruppe (vt ptk 6).
2 Eesti leibkondade kulutuste ülevaade
2.1 Sissejuhatus
Arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude komponendid ja kulud kujunevad COICOP-i
(individuaaltarbimise klassifikaatori) kategooriate lõikes, tuginedes leibkonna eelarve uuringu andmetele.
Selleks, et töötada välja sobiv kulude arvestamise metoodika, analüüsime esmalt seniseid leibkondade
kulutusi.
Eesti senine arvestusliku elatusmiinimumi hindamise metoodika26 arvestab leibkondlike erinevustega,
kasutades tarbimiskaale. Tarbimiskaalud eristavad ainult leibkonna täiskasvanud (14-aastased ja vanemad) ja
alla 14-aastasi liikmeid. Elatusmiinimumi arvestamisel ei eristata leibkonnatüüpe, nt üksikvanemaid või
vanemaealisi leibkondi, kuigi võib eeldada, et nende tarbimiskulutuste struktuurid mõnevõrra erinevad.
Näiteks on vanematel inimestel keskmiselt suuremad tervishoiukulutused. Samuti ei arvestata elatusmiini-
mumi leidmisel elukohta, kuigi transpordikulud maal ja linnas elavatel leibkondadel erinevad. Kuna
26
https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-12/Elatusmiinimum_metoodika.pdf
32
elatusmiinimumi suurus peab kajastama erinevat tüüpi (sh suuruse ja geograafilise asetusega) leibkondade
minimaalseid kulutusi, siis analüüsime, kas ja millised kulud leibkondadel erinevad.
Elatusmiinimumi metoodika väljatöötamise keskseks küsimuseks on, kuidas arvestada üksikute kulukompo-
nentide kulusid. Mittetoidukulutuste arvestamisel arvutatakse senise metoodikaga igale kulukategooriale LEU
andmetel mediaankulutused leibkonnaliikme kohta, mida seejärel korrigeeritakse kulukategooriale välja
töötatud koefitsientidega. Koefitsiendid töötas Tiit (2006) välja LEU tegelike keskmiste kulutuste analüüsi ja
eksperdihinnangute põhjal ning sealjuures arvestas, et kulutuste suurus ei oleks väiksem madala elu-
standardiga leibkondade (1.–3. kuludetsiil) 2004. aasta tegelikust tarbimisest.
Mittetoidukulutuste suuruse uuendamiseks analüüsime, kuidas varieeruvad kulukategooriate kaupa kulutused
erineva ostujõuga leibkondade seas ning millised on madalama ostujõuga leibkondade kulutuste suurus ja
struktuur.
Kulutuste analüüsimisel otsime vastuseid järgmistele küsimusele:
• Kuidas erinevad kulutused leibkonnatüübiti? Millistes kulukomponentides ja milliste
leibkonnatüüpide vahel on erinevused?
• Kuidas erinevad kulutused leibkondade kulukvartiiliti? Milline on madalamate kulukvartiilide
leibkondade kulustruktuur?
Küsimustele vastamiseks anname esmalt ülevaate leibkonnatüüpidest ja neid iseloomustavatest teguritest
ning seejärel kulutustest leibkonnatüüpide lõikes.
Eristame üheksat leibkonnatüüpi, mis jagunevad kolme rühma:
1. Vanemaealiste leibkonnad:
1.1. Üksik 65aastane või vanem inimene;
1.2. Üle 65aastane paar;
2. Muud leibkonnad:
2.1. Üksik alla 65aastane;
2.2. Paar, kellest vähemalt üks on alla 65aastane;
2.3. Muu lasteta leibkond, kes eelnevatesse kategooriatesse ei kuulu;
3. Lastega leibkonnad:
3.1. Ühe või enama lapsega üksikvanem;
3.2. Kuni kahe sõltuva27 lapsega paar;
3.3. Vähemalt kolme sõltuva lapsega paar;
3.4. Muu lastega leibkond (sh ala- ja täisealiste lastega paar), kes eelnevatesse kategooriatesse ei kuulu.
Analüüsitavad leibkonnatüübid põhinevad Statistikaameti standardleibkonnatüüpidel, mida on veidi mugan-
datud vastavalt uuringu tellija tingimustele28. Kokku panime ühe ja kahe sõltuva lapsega paarid. Samuti
27
Sõltuv laps on 0–17-aastane leibkonnaliige (uuringuaasta 1. jaanuari seisuga), samuti 18–24-aastane
leibkonnaliige, kes elab vähemalt ühe vanemaga ning kelle peamine sotsiaalne seisund on mitteaktiivne.
28
Uuringu hanke tehnilises kirjelduses nimetati kuut leibkonnatüüpi, mida uuring peaks kindlasti hõlmama:
täiskasvanu ja laps(ed), üksik 65-aastane või vanem, vähemalt kolme lapsega paar, üheliikmeline, lasteta, lasteta alla
65-aastaste paar.
33
koondasime muud lastega leibkonnad ning ala- ja täisealiste lastega leibkonnad, kuna viimane on võrdlemisi
väike grupp (2020. aastal vaid 11 389 leibkonda) ning esimene sisaldab väga eriilmelisi leibkondi.
Vanemaealisi (65-aastasi ja vanemaid) inimesi võib olla ka teistes leibkonnatüüpides (näiteks muu lasteta
leibkond või muu lastega leibkond) peale vanemaealiste leibkondade, mis koondab ainult vanemaealiste
inimestega leibkonnad.
Et võrrelda eri suuruste ja koosseisuga leibkondade kulutusi, kasutame kulude hindamisel (kui ei sedastata
teisiti) OECD ekvivalentkaale , mis on kasutusel ka senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas29:
• esimene täiskasvanu = 1;
• iga järgmine täiskasvanu (vähemalt 14-aastane) = 0,7;
• iga alla 14-aastase laps = 0,5.
Mediaan- ja keskmised kulud leibkondadele arvutame LEU-st koos nullkuludega (leibkonnad, kellel puudusid
küsitlusperioodil kulud vastavale kauba või teenuse kategooriale), mis tingib olukorra, kus paljude COICOP-i
kategooriate kulude mediaanid on nullid. See tähendab, et üle poole küsitletutest ei kulutanud LEU
kahenädalase küsitlusperioodi jooksul vastavale kulukategooriale raha.
COICOP-i kulukategooriatest analüüsime kulukategooriaid, mida praeguses elatusmiinimumi metoodikas
arvestatakse (vt Tabel 1). Järgnevast ülevaatest jätame välja kulutused alkoholile ja tubakale, transpordivahen-
dite ostmisele, pakettreisidele ning kulutused restoranides ja teistes toitlustusasutustes ja hotellides, mida ei
arvestata ka praeguse Eesti elatusmiinimumi hindamisel.
Tabel 1. Praeguses elatusmiinimumis arvestatavad kulukategooriad
COICOP-i Nimetus COICOP-i
kood kategooria
tase
1 Toit ja alkoholita joogid 1
3 Rõivad ja jalatsid 1
4 Eluase, vesi, elekter, gaas ja muu kütus 1
5 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane koduhooldus 1
6 Tervishoid 1
72 Isiklike transpordivahendite kasutamine 2
73 Veoteenused 2
8 Side 1
91 Audiovisuaal-, fotograafia- ja infotöötlusseadmed 2
92 Muud vaba aja ja kultuuriga seotud suured 2
püsikaubad
93 Muud vabaajakaubad ja -tarbed, aiandus, 2
lemmikloomad
94 Vabaaja- ja kultuuriteenused 2
95 Ajalehed, raamatud ja kirjatarbed 2
10 Haridus 1
12 Mitmesugused kaubad ja teenused 1
29
https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-12/Elatusmiinimum_metoodika.pdf, lk 30
34
Järgnevalt anname ülevaate erinevatest leibkonnatüüpidest ja neid iseloomustavatest teguritest ning seejärel
analüüsime leibkondade kulutusi eelnevalt püstitatud küsimuste järgi.
2.2 Leibkonnatüüpide ülevaade
Leibkonna eelarve uuringu andmetel oli 2020. aastal Eestis 611 736 leibkonda (vt Joonis 4). Suurima osa-
kaaluga Eesti leibkond oli „Üksik alla 65aastane“, milles oli 148 246 leibkonda, moodustades ligi 35% kõigist
Eesti leibkondadest.
Joonis 4. Leibkondade arv leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal
Suurem osa leibkondadest elab linnas30 (vt Joonis 5). Linnas ja maal elavate leibkondade osakaal erineb
leibkonnatüübiti. Vanemaealiste leibkondadest ning üheliikmelistest leibkondadest elab linnades suurem
osakaal kui lastega leibkondadest. Üksikutest 65-aastastest ja vanematest elab ligi 72% linnas, samas kui maal
vaid 28%. Lastega leibkondadest elab aga näiteks vähemalt kolme sõltuva lapsega paaridest maal 43% ja
linnas 57%.
30
Linn on linn või alev, maa on alevik või küla.
35
Joonis 5. Leibkonnatüüpide jaotus elukoha lõikes
Üksikvanematega leibkondadest on valdav osa kaheliikmelised (ehk ühe lapsega üksikvanemad), ligikaudu
veerand on kolmeliikmelised (ehk kahe lapsega üksikvanemad) (vt Joonis 6). Muud lastega leibkonnad on
küllaltki suured, hõlmates lastega peresid, kus lisaks vanematele on leibkonnas ka vanavanemad või täis-
kasvanud lapsed.
Joonis 6. Leibkonnatüüpide osakaal leibkonna suuruse lõikes
Igale leibkonnale arvutasime kulutused esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega). Kulutuste
kvartiilid arvutasime üle kõikide leibkondade. Esimene kvartiil on summa, millest madalamad on kulutused
36
pereliikme kohta 25 protsendil leibkondadest; teine kvartiil ehk mediaan jagab leibkonnad kulutuste järgi
pooleks ning kolmas kvartiil on summa, millest kõrgemad on kulutused 25 protsendil leibkondadest. Jagades
leibkonnad kvartiilide järgi nelja gruppi ja vaadates jaotust leibkonnatüüpide sees, näeme küllaltki suurt
erinevust leibkonnatüüpide vahel (vt Joonis 7). Eriti suur osa muudest lastega ja lasteta leibkondadest jääb
oma kulutustega esimesse kvartiili. Need on leibkonnad, mis mingil põhjusel ei sobitu tavapärastesse
leibkonnastruktuuridesse, leibkonnas on näiteks kas täisealised lapsed, vanavanemad, õed-vennad vms.
Kõrgematesse kulukvartiilidesse kuulub teiste leibkondadega võrreldes enam üksi elavatest ja alla 65-aastaste
liikmetega leibkondadest. Ka üksikvanemate leibkondadest kuulub küllaltki palju neljanda ja kolmanda
kulukvartiili leibkondade hulka.
Joonis 7. Leibkonnatüüpide kulukvartiilide osakaalud (kulud arvestatud esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD
ekvivalentkaaludest)
Võime vaadata kulugruppide ja leibkonnatüüpide suhet ka teises vaates, nimelt kuidas kuludetsiilid on
jaotunud leibkonnatüüpide vahel (vt Joonis 8). Üksikud alla 65-aastased on tugevalt koondunud pigem
kõrgematesse kuludetsiilidesse, samuti ilma lasteta alla 65-aastaste paarid. Kuni kahe sõltuva lapsega paarid
on suhteliselt ühtlaselt detsiilide vahel jaotunud (olles mõnevõrra rohkem siiski kõrgemates detsiilides). Kõik
teised, sealhulgas nii lastega kui vanemaealistega leibkonnad, on pigem madalamates detsiilides.
37
Joonis 8. Leibkonnatüüpide osakaal kuludetsiilides (kulud arvestatud esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD ekvivalent-
kaaludest)
Elatusmiinimumi metoodika väljatöötamisel on oluline silmas pidada elatusmiinimumi rakendamist sisendina
toimetulekupiiri määramisel. Seetõttu võrdleme, kuidas on toimetulekutoetuse saajad leibkonnatüüpide vahel
jaotunud (vt Joonis 9). Üksik alla 65-aastane on nii rahvastikus kui toimetulekutoetust saavate leibkondade
seas kõige levinum leibkonnatüüp, samas on üksikute alla 65-aastaste leibkonnatüübi osakaal toimetuleku-
toetuse saajate seas oluliselt kõrgem kui rahvastikus keskmiselt. Toimetulekutoetuse saajate seas on üksik-
vanemate osakaal suurem kui leibkondade seas üldiselt. Kui võrrelda toimetulekutoetuse saajate komposit-
siooni madalate kulutustega leibkondade kompositsiooniga (Joonis 8), siis ilmnevad olulised erinevused. Kui
vanemaealiste leibkonnad paistsid silma madalate kulutustega, siis toimetulekutoetuse saajate seas on
vanemaealised leibkonnad alaesindatud, kuna vanaduspensionärid üldjuhul toimetulekutoetust ei saa. Samuti
on toimetulekutoetuse saajate seas selgelt üle-esindatud üksikud alla 65-aastased, kes keskmiselt kuuluvad
pigem kõrgematesse kulukvartiilidesse.
38
Joonis 9. Leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel rahvastikus ja toimetulekutoetuse saajate seas
2.3 Leibkondade kulutused kulukategooriate ja kvartiilide lõikes
Joonis 10 järjestab COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud ja keskmised kulud. Joonisel esitame
kulud nii OECD ekvivalentkaaludega hinnatuna kui ka lihtsalt leibkonnaliikmete arvuga jagatuna 2020. aastal.
Valitseb konsensus, et leibkonna kogukulu sõltub leibkonnaliikmete arvust ning leibkonna teine ja järgnev
liige tuleks arvestada kaalutuna. Seetõttu tuleb ka leibkonna esimese liikme kulu suuruse hindamisel kaale
arvestada. Selleks kasutame OECD ekvivalentkaale. Võrdlusena leiame kulud ühe leibkonnaliikme kohta
jagades leibkonna kogukulu leibkonnaliikmete arvuga.
Kõige rohkem kulutatakse toidule, mediaankulu leibkonnaliikme kohta oli 2020. aastal 1 526 € ja keskmine
OECD ekvivalentkaaludega 1 708 €. Eluasemekulude mediaan (982 €) on samuti suhteliselt kõrge, sealjuures
keskmine OECD alusel on 1 291 € ja leibkonna suuruse alusel 1 161 €. Need kaks kulukategooriat hõlmavad
peaaegu poole leibkondade kogukuludest (vt Joonis 10).
Rõivaste ja jalatsite kategooria kulude mediaan on 0 €, mis tähendab, et üle poole leibkondadest sellele
kategooriale kulutusi ei teinud, kuid keskmine on 358 € (OECD ekvivalentkaalude alusel), mis viitab harvadele,
kuid mahukamatele ostudele. Tervishoiukulud on samuti tugevasti kallutatud – mediaan on 107 €, kuid
keskmine 361 € (ja III kvartiil 474 €), mis näitab, et mõned leibkonnad kulutavad tervishoiule märkimisväärselt
rohkem kui teised. Sama olukord on ka transpordikuludega. Hariduskulude mediaan on 0 €, samas on ka
hariduskulude keskmine väga madal.
Muude kulude (sisustus, koduhooldus, vaba aeg ja kultuur) mediaan jääb vahemikku 212–280 € ja keskmine
ca 500 € juurde. Kulutused sideteenustele on kõige ühtlasemalt jaotunud ja nende mediaan jääb umbes 300 €
juurde.
Seega leibkondade põhilised kulud on toidu ja eluaseme kategooriates, teistes valdkondades on kulutuste
jaotumine küllaltki ebaühtlane ning mõjutatud nii ostude sagedusest kui suurusest.
39
Joonis 10. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD
ekvivalentkaaludest) ning keskmised kulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata), 2020.
aastal
Toidule kulub suurim osa leibkonna eelarvest (28%), mis kinnitab toidukulu esmase vajaduse kõrgeima püsi-
kuluna. Eluasemekulude osakaal on samuti märkimisväärne (21%), need moodustavad ligikaudu viiendiku
leibkonna kulutustest (Joonis 11).
Sisustus- ja koduhoolduskulud (9,2%), vaba aeg ja kultuur (9,4%) ning transpordikulud (8,9%) moodustavad
kolmanda põhirühma. Rõivaste ja jalatsite osa on 5,7%, mis näitab, et kuigi enamik leibkondadest ei pruugi
neile kategooriatele vaatlusperioodi jooksul kulutusi teha (vt Joonis 10), on summaarne mõju siiski märkimis-
väärne.
Joonis 11. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud esimese leibkonnaliikme kohta (kulud OECD
ekvivalentkaaludega), 2020. aastal
Side- ja tervishoiukulud moodustavad vastavalt 5,7% ja 5,8% kogumahust. Mitmesuguste kaupade ja teenuste
kulud moodustavad 6,3%, kattes väga erinevaid vajadusi (nt isikuhooldus) ja hariduskulude osa on vaid 1%.
40
Joonistub välja selge hierarhia: esmavajadused (toit ja eluasemekulud) domineerivad, samas kui sisustuse, vaba
aja ja transpordikulud moodustavad väiksema, kuid arvestatava osa kogukuludest.
Kulude suurus erineb oluliselt kulukvartiilide lõikes (vt Joonis 12). Kõrgeima kulukvartiili eluasemekulude
mediaan on 1 369 €, mis on ligi kaks korda suurem kui madalaima kvartiili mediaan (ca 750 €). Toidukulude
erinevus on veelgi suurem: neljanda kvartiili mediaan on ligi 2 400 €, samas kui madalaimas kvartiilis jääb see
ca 900 € tasemele. Seega on eluasemekulude erinevus märksa väiksem kui toidukuludel. Rõivastel ja jalatsitel
on veelgi suuremad erinevused – esimeses kahes kvartiilis on mediaankulud 0 €, kuid kõrgeimas kvartiilis ligi
400 €. See peegeldab kulutuste selektiivsust – kulutavad need, kel on võimalusi.
Joonis 12. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese
leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) kulukvartiilide lõikes, 2020. aastal
Madalate kvartiilide leibkonnad suunavad suurema osa oma piiratud eelarvest esmavajaduste katmiseks, kuna
nende absoluutne ostujõud on väiksem. Teises ja kolmandas kvartiilis tõuseb tervishoiukulu mediaan nullilt
vastavalt 120 ja 233 euroni, mis näitab, kuidas erinev ostujõud mõjutab tervishoiuteenuste kättesaadavust.
Sisustus- ja koduhoolduskulud on kvartiiliti stabiilsemad, kuid absoluutne kulutuste tase kasvab teises ja
kolmandas kvartiilis oluliselt.
41
Leibkonna kulustruktuur sõltub leibkonna kogukulude suurusest (Joonis 13). Madalaimas kvartiilis moodustab
eluase 32% ja toit 35% kogukuludest. Muud kulukategooriad jäävad alla 10%. See kajastab olukorda, kus
piiratud eelarve tõttu tuleb esmavajadustele suunata üle 67% kulueelarvest. Kõrgemates kvartiilides langeb
eluaseme ja toidu osakaal (vastavalt 17% ja 22%, kokku 39% kuludest). Samal ajal kui teiste kuluartiklite
osakaal kasvab (näiteks vaba aja ja kultuuri osakaal kasvab – 4. kvartiilis on see 11% võrreldes esimese kvartiili
6%-ga. Ainsaks erandiks on sideteenused, mille osakaal kõrgemates kvartiilides kahaneb (kuna sideteenuste
hinnad on suhteliselt ühetaolised).
Tulemus illustreerib selgelt, et väiksema ostujõuga leibkonnad on suuremal määral sunnitud kulutama esma-
vajadustele, samal ajal kui kõrgemad kvartiilid saavad enam kasutada elukvaliteeti tõstvaid teenuseid.
Joonis 13. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud kulukvartiilide lõikes (kulud esimese inimese kohta lähtuvalt
OECD ekvivalentkaaludest), 2020. aastal
2.4 Kulutused leibkonnatüüpide lõikes
Võrreldes COICOP-i I kulukategooriate kulutuste mediaane ja keskmisi leibkonnatüüpide lõikes (vt Joonis 14)
näeme, et kulud erinevad leibkonnatüübiti. Suuremad kulud kategooriate kaupa on järgmistel leibkonna-
tüüpidel:
• eluasemekulud üksi elavatel inimestel;
• toidukulud lasteta leibkondadel;
• tervishoiukulud vanemaealistel;
• riiete ja jalatsite kulutused lastega peredel, samas kui kõigi lasteta leibkondade (v.a muu lasteta
leibkond) selle valdkonna kulutuste mediaan on null;
• transpordikulud ning vaba aja ja kultuuri kulud on suuremad lastega peredel ja alla 65-aastaste
liikmetega leibkondadel;
• sisustuse kulud alla 65-aastaste inimestega (nii lastega kui ilma) leibkondadel;
• sidekulud alla 65-aastaste inimestega lasteta leibkondadel.
42
Mitmesuguste kaupade ja teenuste kulud on veidi madalamad üksikutel vanemaealistel.
Võrreldes lastega leibkondade mediaankulutusi täheldame (vt Joonis 14), et üksikvanemate ja muude lastega
leibkondade kulutused on mitmes kategoorias (veondus, vaba aeg ja kultuur, rõivad ja jalatsid) madalamad kui
teistel lastega leibkondadel. Lisaks näeme, et vähemalt kolme lapsega paaride kulutused rõivastele ja
jalatsitele on veidi madalamad kui kuni kahe lapsega paaride kulutused.
Üksikute 65-aastaste ja vanemate eluaseme- ning tervishoiukulud on kõrgemad kui vanemaealiste paaril,
samas kui vanemaealiste paaride toidukulud on kõrgemad kui üksikutel vanemaealistel. Nooremate lasteta
paaride transpordi- ja sisustuse ning koduhoolduse kulud on suuremad kui üksikutel alla 65-aastastel, samas
kui eluaseme- ja toidukulud on madalamad.
43
Joonis 14. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese
leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal
Kulugruppide proportsionaalne jaotus leibkonnatüüpides peegeldab kulude suuruse erinevusi (Joonis 15).
Kõige suurem toidu osakaal tervikeelarvest on vanemaealiste leibkondadel ja „muudel“ ehk ebatüüpilistel
44
leibkondadel. Eluasemekulude osakaal on kõrge vanemaealiste gruppides (üksik 65+ 24%; üle 65-aastane paar
21%), aga samuti üksikvanematel (25%) ja üksikutel alla 65-aastastel. Vanemaealiste leibkondades moodus-
tavad eluase ja toit üle 50% kõikidest kuludest.
Transport- ja sideteenused moodustavad stabiilse (vastavalt 6–7% ja 8–10%) osa kõikides gruppides, vaid
vanemaealistel on need mõnevõrra väiksemad. Vaba aja ja kultuuri osa on suurem lastega peredel. Sisustus-
ja koduhoolduskulud on samuti kõrgemad lastega paaridel, seega eelkõige noorematel peredel. Tervishoiu
osakaal on tunduvalt kõrgem vanemaealiste hulgas (üksi elavatel vanemaealistel ca 10%). Rõivaste ja jalatsite
osakaal on kõrgem lastega peredel.
Joonis 15. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud leibkonnatüüpide lõikes (kulud esimese leibkonnaliikme kohta
lähtuvalt OECD ekvivalentkaaludest), 2020. aastal
Järgnevalt hindame COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude erinevusi leibkonnatüüpide sees kulukvartii-
lide lõikes. Eesmärk on hinnata leibkonnatüüpide lõigetes, millistele kulukategooriatele kuluvad summad
varieeruvad kõige enam leibkonna kulukvartiilist sõltuvalt, mis näitab majanduslikku võimekust ja kulutuste
prioriteete. Vaatame eraldi vanemaealiste leibkondi, lastega leibkondi ning muid leibkondi.
Lastega leibkondade mediaankulude vahe kulukvartiilide lõikes on suurim toidukategoorias (Joonis 16). Ka
transpordi, vaba aja ja kultuuri ning sisustuse, kodutarvete ja koduhoolduse kategooriates on käärid esimese
45
ja viimase kvartiili vahel märkimisväärsed. Kulude erinevus eluasemega seonduvates kulutustes on tagasi-
hoidlikum.
Joonis 16. Lastega leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD
ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal
Vanemaealiste leibkondadele mediaankulude kvartiilide erinevused on ülekaalukalt kõige suuremad toiduga
seotud kuludes (Joonis 17). Üheliikmelistes leibkondades on ka eluasemekulude, vaba aja ja tervisekulude
erinevused arvestatavad. Vanemaealistel paaridel on suured erinevused ka transpordi ning sisustuse ja
kodutarvete kuludes. Rõivastele vanemaealised oluliselt ei kuluta ja nendes kuludes pole ka suurt varieeru-
vust.
46
Joonis 17. Vanemaealiste leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta
(OECD ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal
Joonis 18. Muud leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD
ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal
Muude leibkonnatüüpide hulgas eristuvad kulugruppidena kulukvartiilide lõikes kõige enam jällegi toidu-
kulud, aga ka transport ning vaba aeg ja kultuur (Joonis 18). Üksi elavate nooremate hulgas erinevad eluaseme-
47
kulud kvartiilide vahel märkimisväärselt, paaridel ja muudel lasteta leibkondadel aga sisustuse ja koduhool-
duse kulud.
Kokkuvõttes paistavad toidu ja eluaseme kulude kõrval suure kulude varieeruvusega silma transpordi, vaba
aja ja kultuuri ning sisutuse kulud. Sidekulud on üle leibkondade võrdlemisi ühtlased, tervishoiukulud variee-
ruvad vanemaealiste hulgas ning rõivaste kulud lastega perede seas.
2.5 Toimetulekutoetuse saajate kulutused
Arvestusliku elatusmiinimumi väärtus on oluliseks sisendiks toimetulekupiiri määramisel. Sellest lähtuvalt
analüüsime, millised on toimetulekutoetust saanud leibkondade kulutused. 2024. aastal sai
toimetulekutoetust 15 714 leibkonda. Nendest pooled olid üksikud alla 65-aastased, peaaegu veerandi
moodustasid ühe või enama lapsega üksikvanemad, kõiki teisi leibkonnatüüpe oli alla 10% (vt Joonis 19).
Joonis 19. Leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel 2024. aastal toimetulekutoetust saanute seas.
Märkus: osakaalud on leitud arvestades iga leibkonna viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
Ootuspäraselt on toimetulekutoetust saanud leibkondade kogukulutused väiksemad kui leibkondadel, kes
toimetulekutoetust ei saa. Üle poole toimetulekutoetust saanud leibkondadest kuulub esimesse või teise
kulukvartiili (vt Joonis 20).
48
Joonis 20. Leibkondade arv ja jaotumine kulukvartiilide vahel toimetulekutoetuse saamise lõikes
Toimetulekutoetust saanud leibkondade keskmised kulutused on kõigis COICOP-i I kulukategooriates väik-
semad kui teiste leibkondade kulutused (vt Joonis 21). Samuti on kulutuste mediaanid väiksemad kõikides
kategooriates, v.a rõivad ja jalatsid ning haridus, mille mõlema grupi mediaanid on nullid. Samas on erinevused
mediaanides kohati võrdlemisi väikesed. Toidu ja eluaseme mediaankulutused on toimetulekutoetust saanud
peredes vaid veidi väiksemad kui teistes leibkondades, samas kui vahed teistes kategooriates on suuremad (vt
Tabel 2). See kinnitab juba varasemat tähelepanekut, et majanduslikesse raskustesse sattunud väiksema ostu-
jõuga leibkondade jaoks on toit ja eluase sundkulutused, millest loobuda ei saa, ning pigem jäetakse piiratud
eelarve tingimustes tegemata muud kulutused.
49
Joonis 21. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese
leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) toimetulekutoetuse saamise lõikes, eurodes 2020. aastal
Tabel 2. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulude (OECD ekvivalentkaaludega esimese leibkonnaliikme kohta) suhe
toimetulekutoetuse saamise lõikes, eurodes 2020. aastal
COICOP-i I tase Toimetulekutoetust saanud Toimetulekutoetust mittesaanud Suhe
leibkondade mediaankulud (A) leibkondade mediaankulud (B) (A/B)
Eluase, vesi, elekter, gaas 946 984 0,96
ja muu kütus
Toit ja alkoholita joogid 1400 1527 0,92
Vaba aeg ja kultuur 243 282 0,86
Side 232 311 0,75
Sisustus, kodutarbed ja 84 214 0,39
igapäevane koduhooldus
Mitmesugused kaubad ja 46 121 0,38
teenused
Tervishoid 0 109 0,00
Veondus 0 81 0,00
Haridus 0 0 -
Rõivad ja jalatsid 0 0 -
Allikad: LEU, 2020; autorite arvutused.
50
Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele
ning muudele kaupadele ja teenustele. Eluasemekulusid toimetulekupiiri kehtestamisel ei arvestata.
Eluasemekulud kaetakse toimetulekutoetuse saajatele tegelike kulude alusel KOV-ide kehtestatud
piirmäärade ulatuses. Joonis 22 annab STAR-i andmetel ülevaate toimetulekutoetuse saajate mediaankuludest
ja mediaantoetusest eluasemele leibkonnaliikme kohta ühes kuus (nii OECD ekvivalentkaalude kui ka
leibkonnaliikmete arvu alusel arvutatult). Mediaankulud eluasemele on suuremad kui toetus, kuid vahe on
väike ehk enamus eluasemekulusid kaetakse toetusega. Mediaaneluasemekulud OECD ekvivalentkaaludega
kaalutult on 225 eurot ja kaalumata (st leibkonnaliikmete arvu alusel) on 188 eurot leibkonnaliikme kohta.
Eluasemekulude toetuse ja kulude suhe on sarnane nii leibkonnaliikmete arvu kui ka OECD
ekvivalentkaaludega arvutatult: 0,973 ja 0,964.
Joonis 22. Eluasemekulud ja toetus eluasemekuludele, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste
mediaanid leibkonnaliikme kohta (eurodes)
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed.
Kulud eluasemele erinevad leibkonnatüüpide lõikes (vt Joonis 23). Suurimad eluasemekulud leibkonnaliikme
kohta on üle 65-aastastel, kõige suuremad kulud on neil, kes elavad üksi, järgnevad paarilisega elavad üle 65-
aastased. Väikseimad eluasemekulud leibkonnaliikme kohta on ootuspäraselt neis leibkonnatüüpides, kus on
enim leibkonnaliikmeid ehk vähemalt kolme sõltuva lapsega paar ja muu lastega leibkond.
51
Joonis 23. Eluasemekulud ja toetus eluasemekuludele leibkonnatüübi lõikes, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade
kuupõhiste taotluste mediaanid leibkonnaliikme kohta (eurodes)
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed.
Eluasemekulud erinevad KOV-ide lõikes üpris palju: kõige suuremad eluasemekulud leibkonnaliikme kohta on
Viimsi vallas (380 €) ja kõige madalamad on Muhu vallas (37 €) (vt Joonis 24). Umbes pooltes KOV-ides on
eluasemekulud leibkonnaliikme kohta üle 170 euro kuus. Eluasemekulud on suuremad linnades (nt Tallinnas,
Tartus, Viljandis, Pärnus) ja suuremate linnade lähivaldades (nt Rae, Saku, Saue, Luunja), seda ilmestab ka
Joonis 25. Üldiselt on madalamad eluasemekulud Lõuna-, Lääne- ja Ida-Eestis (vt Joonis 25).
52
Joonis 24. Eluasemekulud KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaan
leibkonnaliikme kohta (eurodes)
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal
kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.
53
Joonis 25. Eluasemekulud KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanute kuupõhiste taotluste mediaan leibkonnaliikme kohta
(eurodes)
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal
kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.
KOV-id katavad eluasemekulud kehtestatud piirmäärade ulatuses. Üldjuhul kaetakse suurem osa eluaseme-
kuludest (vt Joonis 26 ja Joonis 27). 55-s KOV-is 75-st on KOV-i toetus eluasemele alla 10 euro väiksem kui
eluasemekulud leibkonnaliikme kohta. Kõige suurem erinevus eluaseme kulude ja KOV-i toetuse vahel on Rae
vallas, kus toetus leibkonnaliikme kohta on 72 eurot väiksem kui eluasemekulud. Järgnevad Haljala vald, kus
erinevus on 56 eurot ja Saku vald, kus erinevus on 37 eurot.
Kokkuvõttes järeldub analüüsist, et KOV-ide kehtestatud piirmäärad eluasemekulude hüvitamisele on seatud
tasemele, mis võimaldavad suures osas katta toimetulekutoetuse saajate eluasemekulusid. Samal ajal erinevad
eluasemekulud KOV-iti märkimisväärselt, mistõttu ühtseid üleriigilisi piirmäärasid kehtestada ei ole põhjen-
datud ja tuleks jätkata tegelikel kuludel põhineva vajaduspõhise hüvitamisega (vt ka ptk 4.3.3).
54
Joonis 26. Toetus eluasemekuludele KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaan
leibkonnaliikme kohta (eurodes)
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal
kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.
55
Joonis 27. Eluasemekulude ja toetuse absoluutne vahe eurodes leibkonnaliikme kohta KOV-ides 2024. aastal, toimetulekutoetust
saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaanide põhjal
Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus
eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal
kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.
2.6 Kokkuvõte
Leibkonnaliikme peale taandatud kulud erinevad leibkonnatüübiti palju. Vanemaealiste leibkonnad eristuvad
teistest leibkonnatüüpidest ootuspäraselt suuremate tervishoiukuludega. Lastega perede ning lasteta noore-
mate inimeste (alla 65-aastaste) leibkondade kulutused transpordile, sisustusele ning vabale ajale ja kultuurile
ületavad üle 65-aastaste leibkonnaliikmetega leibkondade kulusid. Lastega pered kulutavad teistest leibkon-
dadest rohkem riietusele ja jalatsitele. Üksi elavad inimesed kulutavad ühe liikme kohta rohkem eluasemele.
Lasteta leibkonnad kulutavad leibkonnaliikme kohta rohkem toidule. Lastega leibkondadest paistsid silma
üksikvanemate leibkonnad, kelle kulutused on mitmes kategoorias (transport, vaba aeg ja kultuur, rõivad ja
jalatsid) lastega paaride kulutustest madalamad ning rohkem kui kolme lapsega paarid, kelle väiksem riiete ja
jalanõude kulu ühe liikme kohta võib viidata mastaabisäästule (nooremad lapse kannavad vanemate laste
riideid).
Arvestades leibkonnatüüpide tarbimiskulutuste ja struktuuri erinevusi, koostame edasises analüüsis igale
leibkonnatüübile oma toodete ja teenuste loetelu (vt täpsemalt ptk-id 4.1.2 ja 4.1.3). Leibkonnatüüpide
toodete ja teenuste loetelude ühendamisel arvutame üldise elatusmiinimumi.
Lisaks leibkonnatüüpide erinevustele kulutustes erinevad kulustruktuurid kogukulutuste suuruse järgi. Kesk-
miselt kulutavad leibkonnad toidule 28% ja eluasemele 21%. Samas sõltub kulude jaotumine leibkonna kogu-
kuludest: madalama ostujõuga peredel moodustavad toidu- ja eluasemekulud kogukuludest üle 67%, samas
kui kõrgemates kulukvartiilides langeb nende osakaal 39%-ni. Kui väiksema sissetulekuga leibkonnad kesken-
duvad esmavajadustele, siis jõukamatel leibkondadel on võimalik suunata rohkem ressursse muule, nt vaba
56
aja ja kultuurikaupadele ja -teenustele. Võrreldes erinevaid kulukategooriaid leibkonnatüüpide siseselt, joonis-
tus välja, et lisaks toidu- ja eluasemekuludele kõiguvad märgatavalt kulud transpordile, vabale ajale ning
sisustusele ja koduhooldusele. Samuti varieeruvad rõivaste ja jalanõude kulutused lastega peredel ning tervis-
hoiukulutused vanemaealistel. Sidekulud on üle leibkondade võrdlemisi sarnased.
Arvestades suurt varieeruvust kulukategooriates, ei ole elatusmiinimumi arvutamisel üldjoontes mõistlik
lähtuda mediaankuludest. Kulude suur varieeruvus viitab, et vähemalt osades kulukategooriates on peredel
odavamaid alternatiive ning esmavajadused kaetakse mediaankuludest väiksemate summadega. Seda
arvestab ka senine elatusmiinimumi metoodika, kus mittetoidukulutuste arvestamiseks korrigeeritakse ühe
leibkonnaliikme kohta arvestatud mediaani vastavale kulukategooriale väljatöötatud koefitsiendiga.
Elatusmiinimumi metoodika uuendamisel ajakohastame mittetoidukulutused viimaste LEU andmete põhjal,
lähtudes madalamate kulutustega leibkondade kuludest (vt täpsemalt ptk 4.3).
3 Näidismenüüd ja minimaalne toidukorv
3.1 Sissejuhatus
Toidukulude maksumus arvestuslikus elatusmiinimumis (30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus) leitakse
praeguses metoodikas 2005. aastal koostatud minimaalse toidukorvi 31 maksumuse alusel. Minimaalse
toidukorvi koostas Eesti Toitumisteaduse Selts näidismenüü põhjal (lähtudes päevasest energiasisaldusest
2400 kcal). Arvestusliku elatusmiinimumi metoodika koostamisel hinnastati 30 päeva minimaalne toidukorv
algselt 2004. aasta leibkonna eelarve uuringu andmetel, kasutades hindadena mediaanist alla jäävate kogu-
kuludega leibkondade toidu ja mittealkohoolsete jookide keskmisi hindu. Järgnevatel aastatel on minimaalse
toidukorvi maksumust jooksvalt kaasajastatud THI toidu alamindeksiga.
Käesolevas uuringus kasutame analoogset metoodikat uue arvestusliku elatusmiinimumi toidukulude
maksumuse leidmiseks. Aluseks võetakse näidismenüü, mis on koostatud lähtuvalt Tervise Arengu Instituudi
2025. aasta toitumis- ja liikumissoovitustest. Hinnastamisel kasutame toiduhindu leibkonna eelarve uuringust,
mille viimased kasutada olevad andmed pärinevad küll 2020. aastast, kuid kasutame 2019. aasta andmeid, et
vältida võimalikke pandeemia aegsetest arengutest tingitud hindade anomaaliaid. Hindade kaasajastamiseks
2024. aastaks uuendame neid THI toidukaupade alamindeksi aastase muutusega (Statistikaameti andmebaas,
tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga). Võrdluseks hinnastame toidukorvi ka
kaubanduskettide hindade alusel.
Näidismenüüd ja toidukorvid on koostatud erinevatesse soo- ja vanusrühmadesse kuuluvate inimeste vajadusi
arvestades, et oleks võimalik võrrelda nende minimaalsete toidukorvide maksumusi.
Lisaks näidismenüüdes kirjeldatud toitude maksumusele on vastavalt fookusgruppidest saadud sisendile
toidukorvi maksumusele lisatud ka kohvi, tee ja tähtpäevade tähistamise kulu.
3.2 Näidismenüüde koostamine
Leibkondade toidueelarve koostamiseks kasutame nädala näidismenüüsid, milles on kirjeldatud isiku ühe
nädala kõik toidukorrad ning toitude valmistamiseks kasutatud toiduainete kogused. Menüüd koostas toitu-
31
Eesti Toitumisteaduse Selts (2005). Minimaalne toidukorv. Tallinn, 2005.
57
misnõustaja selliselt, et see tõendatult võimaldaks toituda piisavalt ja tervislikult. Menüüdest tuletatakse
kuine toiduainete vajadus ja toidueelarve inimese füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, arvestamata lisan-
duvaid sotsiaalseid vajadusi (nt tähtpäevade tähistamine). Tähtpäevade tähistamisega seonduvaid toidukulu-
tusi arutatakse fookusgruppides (vt fookusgruppide metoodika ptk 4.1.3).
Näidismenüüd koostati eesmärgiga katta inimese organismi füsioloogilised vajadused nii energia kui ka
makro- ja mikrotoitainete osas, tuginedes Tervise Arengu Instituudi (TAI) uusimatele soovitustele.32 Toidu
makro- ja mikrotoitainete sisalduse hindamiseks kasutati TAI Nutridata andmebaasi. Toitude valikul arvestati
sellega, et need sobiksid Eesti inimesele kultuuriliselt, nende valmistamine oleks lihtne ja kiire ning maksumus
oleks võimalikult soodne.
Esimese sammuna koostati põhimenüü naisele vanuses 25–50a (energiavajadus 2000 kcal päevas). Põhi-
menüüd kohandati erinevatele soo-vanusgruppidele. Kohandustes jäeti toidukorrad võimalikult sarnaseks
põhimenüü toidukordadega, et kombineerides oleks võimalik panna kokku erineva koosseisuga leibkondade
toidukorve. Menüü kohandamisel teistele soo-vanusgruppidele kasutati valdavalt samu toite, mis põhimenüüs,
kuid muudeti toitude koguseid. Vajadusel lisati või asendati toite (nt lastele asendati mõned toidud suupära-
sematega, lisati vahepalasid).
Kohandatud menüüd koostati järgmistele soo-vanusgruppidele:
Tabel 3. Soo-vanusgruppidele kohandatud menüüde loetelu
Soo-vanusgrupp Päevane energiavajadus, kcal
Laps 2-3 a 1200
Laps 4-6 a 1400
Laps 7-10 a 1700
Laps 11-14 a 2200
Neiu 15-17 a 2200
Noormees 15-17 a 3000
Naine 18- 24 a 2100
Mees 18-24 a 2800
Naine 50-69 a 1900
Naine 70+ 1800
Mees 25-69 a 2600
Mees 70+ 2200
Uute menüüde alusel hinnastatud toidukorv osutus oluliselt kallimaks (vt ptk 3.3) kui praeguse arvestusliku
elatusmiinimumi toidukulude osa. Seetõttu võrdlesime erinevaid toidukorve ja nende maksumusi ning koos-
tasime kohandatud ja TAI uusimate toitumissoovitustega kooskõlas oleva versiooni senises elatusmiinimumi
metoodikas kasutatava minimaalse toidukorvi aluseks olevast näidismenüüst.
32
Tervise arengu instituut (2025). Eesti riiklikud toitumise, liikumise ja uneaja soovitused. Tabelraamat. Tallinn,
2025.
58
Ülalnimetatud uutest menüüdest kasutame järgnevalt referentsmenüüna sihtgrupi „Mees 25–69“ menüüd,
mida tähistame Menüü A.
Selleks, et võrrelda uute menüüde põhise toidukorvi maksumust praeguse elatusmiinimumi toidukulude
suurusega ning analüüsida erinevusi, hinnastasime LEU 2019. aasta andmete alusel praeguse elatusmiinimumi
toidukulude arvestuse aluseks oleva toidukorvi. Praeguse metoodika kohaselt ei hinnastata elatusmiinimumi
arvestamisel toidukorvi uute leibkonnaeelarve uuringute alusel, vaid korrigeeritakse 2005. a toidukorvi
maksumust THI-ga.
Lisaks koostas toitumisnõustaja 2005. aasta näidismenüü TAI 2025. aasta soovitustega kooskõlla viidud
versiooni soo-vanusgrupile „Mees 25–69a“, mida tähistame Menüü B. Hinnastati ka sellel menüül põhinev kuu
toidukorv.
Menüüde A ja B oluliseks erinevuseks on see, et menüü A energiasisaldus on 2600 kcal, menüü B oma aga
2400 kcal (mis oli 2005. aasta minimaalse toidukorvi energiasisaldus). Võrdluseks võib tuua, et TAI toitumis-
ja liikumissoovituste kohaselt on 25–50a meeste ööpäevane energiavajadus mõõduka kehalise aktiivsuse
korral 2700 kcal, istuva eluviisi korral 2350 kcal. 51–70a meeste energiavajadus on mõõduka kehalise
aktiivsuse korral 2450 kcal ja istuva eluviisi korral 2150 kcal. Tänaste soovituste valguses võib seega öelda, et
menüü A on kooskõlas noorema kehaliselt aktiivse eluviisiga mehe soovitustega ja menüü B pigem istuva
eluviisiga mehe soovitustega.
Menüüd koos retseptide, toiduainete koguste ning toitaineliste analüüsidega on lisatud käesolevale raportile
eraldi Exceli failidena (menüüd.zip, vt Lisa 1. Näidismenüüd).
3.3 Menüüde hinnastamine
3.3.1 Hinnastamise metoodilised valikud
Toidueelarve koostamiseks hinnastati menüüdest koostatud toidukorvid. Praeguses elatusmiinimumi metoo-
dikas kasutatakse hinnastamiseks LEU andmeid (2004. aasta 1.–5. kuludetsiili leibkondade toidukulutuste
keskmised hinnad). Käesolevas uuringus võrdleme kahte lähenemist hinnastamisele:
a) Hinnastamine kaubanduskettide hindade alusel;
b) Hinnastamine LEU andmete alusel sarnaselt senise metoodikaga ja mediaanhindade alusel.
Kummalgi lähenemisel on omad eelised ja puudused. Kaubanduskettide hindade kasutamise eelis on kindlus,
et märgitud hinnaga on hinnastamise hetkel mingit konkreetset toodet võimalik poest reaalselt osta (st tegu
pole statistilise konstruktsiooniga, mis võib tegelikkusest lahkneda). Puuduseks on see, et isegi kui võrdleme
toidukorvi maksumust eri kaubanduskettidest ning hinnastame kõige madalama toidukorvi maksumusega keti
hindadega, ei pruugi saadud toidukorvi maksumus olla kooskõlas tarbija (eriti toimetulekuraskustes tarbija)
tegeliku ostukäitumisega – eeldus, et kogu toidukaup ostetakse ühe keti kauplusest, ei pruugi paika pidada,
isik võib kombineerida toidukorvi sisu erinevatest kauplustest ja turgudelt, kasutades ära kõiki pakutavaid
soodustusi, kampaaniaid ja muid säästuvõimalusi. Teisalt poleks õige minimaalset toidukorvi komplekteerida
selliselt, et iga toode pärineb sellest kaubandusketist, kus see hinnastamise hetkel odavaim juhtub olema –
see oleks teoreetiline, mitte tegeliku tarbijakäitumise põhine konstruktsioon (nt võib see olla piirkonnast
sõltuvalt logistiliselt ebarealistlik).
Leibkonna eelarve uuringu hindade kasutamise eelis on see, et need peegeldavad tarbijate tegelikku optimee-
rivat ostukäitumist. Puudus on aga see, et uusimad kasutada olevad andmed pärinevad aastast 2020. Nagu
59
eelpool mainitud, siis Covidi aegsete anomaaliate vältimiseks kasutame 2019. aasta andmeid. Vahepealse
hinnatõusu arvesse võtmiseks korrigeerime 2019. aasta LEU hindu tarbijahinnaindeksi toidu ja mittealkohool-
sete jookide indeksiga.
Kaubanduskettide põhisel hinnastamisel kasutatakse järgmiste kaubanduskettide hinnainfot: Coop, Maxima,
Rimi, Selver. Valik tehti lähtudes sellest, et kettide kauplused oleksid esindatud võimalikult paljudes Eesti
piirkondades. Sellest kriteeriumist tulenevalt ei võetud võrdlusse nt Prismat ega Grossi Toidukaupade poode,
kuna suurele osale Eesti elanikkonnale ei asu nende kettide kauplused elukohale piisavalt lähedal.
Hinnainfo koondasime kaupluste veebilehtedelt ning võrdlevat hinnainfot koondavast mobiilirakendusest
Tarbi Targalt perioodil 2025 aprill–juuni.33 Hinnainfo koondamisel märgiti iga keti iga toote nii täis- kui
soodushind kilohinnana (kilohinna puudumisel tükihinnana), pakendi kaal ning märkimise kuupäev (valdavalt
märts–aprill 2025, üksikud hiljem lisatud/asendatud tooted juuli 2025).
Olukorras, kus mõnda toodet kaupluseketis müügil ei olnud, asendati see võimalusel kas teise ekvivalentse
tootega (nt asendades konkreetse tootja toode teise tootja omaga) või eeldati, et toode ostetakse teise kauban-
dusketi kauplusest. Kõik toodete asendused kooskõlastati toitumiseksperdiga. Kui menüüs nimetati konkreetse
tootja tooteid, kontrolliti hinnastamisel, kas vaatlusaluses poeketis leidub samaväärne, kuid odavam alterna-
tiiv mõnelt teiselt tootjalt. Selleks, et odavamat toodet saaks pidada algselt nimetatuga võrdväärseks, koos-
kõlastati vastavus toitumiseksperdiga.
Kuu toidueelarve summa leidmisel võeti aluseks nädala menüüd. Nende põhjal leiti 30 päeva toidukorv,
jagades nädala menüü keskmise kulu 7-ga ning korrutades 30-ga.
Kuu toidueelarved koostati leibkonnatüüpidele, moodustades leibkonna toidukorvi eri soo-vanusrühmade
individuaalsete näidismenüüde põhjal. Menüüde koostamisel kasutatud soo-vanusrühmad on detailsemad kui
fookusgruppide ja LEU andmete analüüsis kasutatavad leibkonnatüüpide kategooriad, et oleks paremini
võimalik hinnata toidukulutuste sõltuvust soost ja vanusest.
Enamike soo-vanusrühmade nädalamenüü maksumus on kõige odavam Maxima ketis (vt Tabel 4), kuid
erinevused Coopiga on minimaalsed (enamasti alla ühe euro). Erinevused Rimi ja eriti Selveriga on suuremad.
Kuu toidukorvi arvutasime lähtudes Coopi nädalamenüü maksumusest.
Nagu tabelist näha, on täiskasvanute kõigi soo-vanusrühmade näidismenüüde põhjal arvutatud toidukorvi
maksumus oluliselt kõrgem elatusmiinimumi kehtiva metoodika järgi leitud 30 päeva toidukorvi maksumusest
(152,96 eurot).
Tabel 4. Nädalamenüüde maksumused ja 30 päeva toidukorv kauplusekettide ja soo-vanusrühmade lõikes, eurodes (2025)
Soo-vanusrühm Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva toidukorv
Laps 2-3a 34,52 33,82 40,28 36,36 144,94
Laps 4-6a 39,47 38,17 45,16 41,68 163,59
Laps 7-10a 43,81 42,09 50,75 46,15 180,39
Laps 11-14a 55,9 55,43 66,9 59,54 237,56
Neiu 15-17a 57,7 56,99 66,83 60,77 244,24
Noormees 15-17a 71,1 70,68 83,86 76,28 302,91
33
https://play.google.com/store/apps/details?id=com.eatscanbuy.scanner&hl=et&pli=1
60
Soo-vanusrühm Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva toidukorv
Naine 18- 24a 60,66 59,5 72,18 65 255,00
Mees 18-24a 71,85 72,27 87,07 77,36 309,73
Naine 25-50a 59,59 58,37 72,04 64,97 250,16
Naine 50-69a 58,19 57,11 70,15 62,29 244,76
Naine 70+ 58,44 56,95 70,26 64,43 244,07
Mees 25-69a 70,78 69,66 84,5 76,92 298,54
Mees 70+ 67,72 65,86 81,09 73,99 282,26
Lapseootel naine 72,20 70,42 76,06 73,29 309,41
Imetav ema 71,61 70,25 81,40 78,13 306,90
Allikad: Tarbi Targalt mobiilirakendus, autorite arvutused
Lisaks individuaalsetele nädalamenüüdele hinnastasime menüüd erineva soo-vanuskoosseisuga leibkonda-
dele. Enamikel leibkondadel osutus odavaimaks Coop, kuid erinevused Maximast on siingi minimaalsed. Kuu
toidukorv arvutati lähtudes Coopi hindadel põhinevast nädalamenüü maksumusest.
Tabel 5. Nädalamenüüde maksumused ja 30 päeva toidukorv kauplusekettide ja leibkondade koosseisude lõikes, eurodes (2025)
Peretüüp Soo-vanuskoosseis Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva
toidukorv
Ühe või enama 1 naine 25-50a, 1 93,49 93,58 110,91 99,67 414,16
lapsega laps 2-3a
üksikvanem
1 naine 25-50a, 1 127,81 127,89 151,68 137,92 566,20
poiss 15-17a
Kuni kahe sõltuva 2 vanemat 25-50a, 235,33 235,48 279,24 254,41 1042,51
lapsega paar 2 last 11-14a
2 vanemat 25-50a, 190,77 191,71 226,75 204,83 845,11
2 last 2-3a
2 vanemat 25-50a, 267,67 269,89 320,83 288,36 1185,78
2 meest 18-25a
2 vanemat 25-50a, 265,3 265,28 314,4 284,07 1175,28
2 poissi 15-17a
Paar, kellest Mees + naine 25- 122,67 122,81 145,23 132,69 543,43
vähemalt üks alla 50a
65-aastane
Mees + naine 50- 120,83 120,73 143,3 130,85 535,28
69a
Üle 65-aastane Mees + naine 70+ 115,12 114,63 138,05 126,73 509,98
paar
Allikad: Tarbi Targalt mobiilirakendus, autorite arvutused
Leibkonna eelarve uuringu põhisel hinnastamisel kasutasime sarnaselt praeguse elatusmiinimumi arvestamise
metoodikaga 1.–5. kuludetsiili leibkondade toidukulutuste keskmisi hindu. 2019. aasta LEU tulemused
teisendasime 2024. aasta hindadesse, kasutades tarbijahinnaindeksi toidu ja mittealkohoolsete jookide indeksi
aastasi muutusi (Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise
aastaga).
61
Tabel 6. Nädalamenüüde LEU põhised maksumused ja 30 päeva toidukorv soo-vanusrühmade lõikes, eurodes (2024. a hindades)
Soo-vanusrühm Nädala toidukorv 30 päeva toidukorv
Laps 2-3a 26,92 115,37
Laps 4-6a 30,32 129,94
Laps 7-10a 34,02 145,80
Laps 11-14a 44,43 190,41
Neiu 15-17a 45,55 195,21
Noormees 15-17a 57,29 245,53
Naine 18- 24a 42,95 184,07
Mees 18-24a 54,08 231,77
Naine 25-50a 42,78 183,34
Naine 51-69a 40,59 173,96
Naine 70+ 39,11 167,61
Mees 25-69a 52,85 226,50
Mees 70+ 48,82 209,23
Lapseootel naine 57,63 246,99
Imetav ema 58,24 249,60
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
Lisaks individuaalsetele nädalamenüüdele hinnastati menüüd erineva soo-vanuskoosseisuga leibkondade
jaoks.
Tabel 7. Nädalamenüüde LEU põhised maksumused ja 30 päeva toidukorv leibkondade koosseisude lõikes, eurodes (2024. a
hindades)
Peretüüp Soo-vanuskoosseis Toidukorvi maksumus
Nädal 30 päeva
Ühe või enama lapsega 1 naine 25-50a, 1 laps 2-3a 70,49 302,10
üksikvanem
1 naine 25-50a, 1 poiss 15-17a 100,65 431,36
Kuni kahe sõltuva 2 vanemat 25-50a, 2 last 11- 184,73 791,70
lapsega paar 14a
2 vanemat 25-50a, 2 last 2-3a 148,70 637,29
2 vanemat 25-50a, 2 meest 18- 204,02 874,37
25a
2 vanemat 25-50a, 2 poissi 15- 210,53 902,27
17a
Paar, kellest vähemalt Mees + naine 25-50a 95,96 411,26
üks alla 65-aastane
Mees + naine 50-69a 93,75 401,79
Üle 65-aastane paar Mees + naine 70+ 88,07 377,44
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
62
3.4 Menüü A ja B võrdlus
Nagu ülalpool öeldud, võrdleme järgmisi menüü variante:
• Menüü A on 25–69a mehe menüü energiasisaldusega 2600 kcal päevas;
• Menüü B põhineb praeguse elatusmiinimumi arvestuse aluseks oleval menüül, mida on kohandatud
vastavalt TAI 2025. aasta toitumissoovitustele.
Hinnavõrdlusel lähtume LEU hindadest (kaks varianti: 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu 1.–5. kuludetsiili
leibkondade toidukulutuste keskmised hinnad ning 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu kõigi leibkondade
mediaanhinnad).
Võrdlusse lisame ka järgmiste toidukorvide maksumused:
• 2005. aasta minimaalne toidukorv (millel põhineb praeguse elatusmiinimumi toidukulude arvestus),
hinnastatuna samadel alustel (LEU 2019) kui teised menüüd.
• Praegu kehtivas elatusmiinimumi metoodikas kasutatav toidukulu (30 päeva minimaalse toidukorvi
maksumus).
Tabel 8. Toidukorvi eri variantide maksumus, eurodes (2024. a hindades)
Toidukorv Nädala toidukorv 30 päeva
toidukorv
1 Menüü A (uus) 52,85 226,50
2 Menüü B (kehtiv min. toidukorv, kohandatud vastavalt TAI 49,16 210,68
2025 soovitustele), hinnastatud kõigi leibkondade
mediaanhindade alusel, LEU 2019 + THI
3 Menüü B (kehtiv min. toidukorv, kohandatud vastavalt TAI 51,42 220,37
2025 soovitustele), hinnastatud 1.-5. kuludetsiili leibkondade
keskmiste hindade alusel, LEU 2019 + THI
4 Kehtiv minimaalne toidukorv (hinnastatud LEU 2019 + THI 39,76 170,39
alusel)
5 Toidukulu praeguses elatusmiinimumi metoodikas (30 päeva 152,96
minimaalse toidukorvi maksumus)
Tabelis 8 esitatud võrdlusest selgub esiteks, et nii menüü A kui B on oluliselt kallimad kui praeguse
arvestusliku elatusmiinimumi 30 päeva toidukorvi maksumus.
Teiseks näitavad arvutused, et praeguses elatusmiinimumi arvestuses kasutatav 30 päeva toidukorv (rida 5),
mis on algselt hinnastatud 2004. aasta leibkonna eelarve uuringu 1.–5. kuludetsiili toidukulutuste keskmiste
hindadega ning järgnevateks aastateks kaasajastatud THI toiduhindade indeksiga, jääb märkimisväärselt alla
samale toidukorvile, kui selle sisu ei muudeta, kuid hinnastatakse 2019. aasta LEU baasil (ning aastani 2024
kaasajastatakse THI-ga) – rida 4. Seega on THI kasv aastate jooksul jäänud alla minimaalse toidukorvi
maksumuse kasvule. See võib olla tingitud näiteks elatusmiinimumi arvestuses oleva toidukorvi
kompositsiooni erinevusest võrreldes THI toidu alamindeksi kompositsiooniga või sellest, et 1.–5. kuludetsiili
63
tarbimisharjumused on toidukorvis sisalduvate toiduainete kategooriate siseselt kvalitatiivselt muutunud (nt
on hakatud tarbima keskmiselt kvaliteetsemaid ja kallimaid kaupu). 34
Kolmandaks, kui võtta aluseks 2005. aasta minimaalse toidukorvi väljatöötamise aluseks olnud näidismenüü
ning kohandada seda selliselt, et see vastaks tänapäevastele arusaamadele tervislikust toitumisest, nii nagu
neid kirjeldavad TAI 2025 toitumis- ja liikumissoovitused (tabelis read 2 ja 3), toob see kaasa täiendava mini-
maalse toidukorvi maksumuse kasvu võrreldes praegu elatusmiinimumi arvestamisel kasutatava toidukorviga.
See jääb aga mõnevõrra odavamaks võrreldes menüüga A (rida 1), mille väljatöötamisel ei ole aluseks võetud
2005. aasta näidismenüüd.
Rida 2 ja 3 põhinevad mõlemad TAI uute toitumissoovitustega kohandatud 2005. aasta menüül ja hinnainfol
2019. aasta leibkonna eelarve uuringust, kuid erinevad hindade leidmise metoodika poolest. Real 3 toodud
toidukorv on hinnastatud sarnaselt varasema metoodikaga, lähtudes 1.–5. kuludetsiili leibkondade poolt
makstud keskmistest toiduainete hindadest. Real 2 toodud korv põhineb kõigi leibkondade poolt makstud
toiduainete hindade mediaanidel. Toidukorvi mediaanhindade põhist hinnastamist soovitatakse ka Koppel et
al (2018) uuringus. Real 2 toodud toidukorvi maksumus on ka veidi lähedasem üksi elavate meeste tegelike
toidukulutuste mediaanile (vt Joonis 28 allpool). Seetõttu oleme ka soovitustes lähtunud sellest metoodikast.
Kokkuvõttes tähendab see, et isegi siis, kui näidismenüüd ja sellel põhinevat toidukorvi ei uuendata, kasvaks
arvestusliku elatusmiinimumi toidukorvi maksumus 11,4% ainuüksi läbi kaasajastatud hinnastamise (rida 4
võrreldes reaga 5). Kui aga lisada toidukorvi kaasajastamine ja kooskõlla viimine uuendatud toitumissoovitus-
tega, kasvab elatusmiinimumis oleva minimaalse toidukorvi maksumus 38%–48% sõltuvalt sellest, kas
lähtuda menüüst B või A (vastavalt rida 2 ja 1 võrreldes reaga 5).
Kuidas suhestuvad näidismenüü põhiste ostukorvide maksumused inimeste tegelike toidukulutustega? Selle
hindamiseks arvutasime võrdluseks leibkonna eelarve uuringust üksi elavate täisealiste (18–64a) meeste
toidukulutuste detsiilid taandatuna 30-päevasele perioodile. Meeste toidukulutusi vaatasime seetõttu, et
referentsmenüü on koostatud meeste jaoks; arvutuse piiritlesime üheliikmeliste leibkondadega seetõttu, et
LEU-s on toidukulutused esitatud leibkonna kohta ja mitmeliikmeliste leibkondade toidukulutustest ei ole
eristatav meeste osa. Arvutused tegime 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu andmetel ja viisime 2024. aasta
hindadesse THI toidu alamindeksi aastaste muutustega.
34
LEU alusel hinnastatud toidukorvi ning toidukorvi THI toidu alamindeksiga kaasajastatud maksumust võrreldi ka
varasemate perioodide andmetel. 2016. aasta LEU alusel hinnastatud toidukorv oli 8,2% kallim ja 2019. aasta LEU
alusel hinnastatud toidukorv 11,4% kallim Statistikaameti poolt avaldatud minimaalse toidukorvi maksumusest.
Koppel et al (2018) leidsid, et LEU hindade alusel arvutatud toidukorvi maksumus on lähedane Statistikaameti
toidukorvi maksumusele (ca 3% madalam), kuid selles uuringus kasutati kõikide leibkondade toidukulutuste
mediaanhindasid, mitte 1.-5. kuludetsiili leibkondade keskmisi hindu nagu elatusmiinimumi 2005. aasta metoodikas.
64
Joonis 28. Üksi elavate 18–64a meeste 30 päeva toidukulutuste detsiilid, eurodes (2024. a hindades)
Allikas: LEU, 2019 (2024. aasta hindades); autorite arvutused
Menüü A toidukorvi maksumus (226,50 eurot) on toidukulutuste 6. ja 7. detsiili vahel (vt Joonis 28). Menüü B
põhise toidukorvi maksumus (210,68 eurot) ületab toidukulutuste mediaani, kuid jääb alla meeste toidukulu-
tuste 6. detsiilile. Sellest nähtub, et tervislikku toitumist võimaldava näidismenüü põhine toidukorvi maksumus
ei ole meeste tegelike toidukulutuste jaotuse taustal ülehinnatud. LEU mediaanhindade põhiselt hinnastatud
toidukorv on toidukulutuste mediaanile lähemal kui 1.–5. kuludetsiili keskmiste hindade põhiselt hinnastatud
toidukorv. Soovitame toidukorvi koostamisel lähtuda menüü B põhisest toidukorvist, hinnastatuna LEU
mediaanhindade alusel ja uuendatuna THI toidu alamindeksiga.
Võrdlesime ka toidukulude erinevust maal ja linnas, hinnastades menüü B põhise toidukorvi vastavalt maa- ja
linnapiirkondades elavate leibkondade poolt makstud mediaantoiduhindade põhjal. Tulemus näitab, et
erinevus toidukorvi hinnas on praktiliselt olematu, alla ühe euro. See peegeldab asjaolu, et toidu hinna-
kujunemine on Eestis üleriigiliselt küllaltki ühtne (tulenevalt ühisest logistikaketist ning kaupluste
koondumisest ühtse hinnakujundusega jaekettidesse). Seetõttu ei ole vajalik eraldi minimaalsete toidukorvide
kasutamine maal ja linnas elavate leibkondade jaoks.
65
3.5 Muud toidukulud
Näidismenüü põhistele toidukuludele lisanduvad fookusgruppidest saadud tagasiside tulemusena järgmised:
• Kuumad joogid (sisalduvad ka praeguse elatusmiinimumi metoodika toidukulude arvestuse aluseks
olevas toidukorvis). Fookusgruppidest (vt alaptk 4.1.4) saadud hinnangute kohaselt peaks
toimetuleku piiril elav inimene saama lubada endale vähemalt tassi kuuma jooki päevas. Sellest
lähtuvalt oleme arvestanud 30 päeva toidukorvi osaks 15 tassi teed ja 15 tassi kohvi (päevas 2 g
teed ja 12 g kohvi), hinnastatuna vastavalt LEU musta tee ja kohvi hindadele. See lisab toidukorvi
maksumusele 2,69 eurot.
• Tähtpäevade tähistamine. Fookusgruppides leiti, et minimaalselt peaks toimetuleku piiril elav
inimene saama endale lubada vähemalt kahe tähtpäeva tähistamist aastas (nt sünnipäev ja jõulud)
kuluga 15–20 eurot ürituse kohta. Sellest lähtuvalt oleme lisanud toidukorvi kaks üritust
kogumaksumusega 30 eurot aastas, milleks 30 päeva toidukorvis oleme arvestanud 2,50 eurot.
Lisanduvaid kulusid arvestades kujuneb toidukorvi maksumuseks 215,87 eurot kuus (vt Tabel 9).
Tabel 9. Toidukorvi ja selle täiendavate komponentide maksumus 30 päeva kohta, eurodes (2024. a hindades)
Toidukorvi koostis Maksumus
Toidukorv ilma kohvi, tee ja tähtpäevadeta 210,68
Kohv ja tee 2,69
Tähtpäevade tähistamine 2,50
Toidukorv koos kohvi, tee ja tähtpäevade tähistamisega 215,87
3.6 Kokkuvõte
Uues arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas soovitame toidukorvi maksumuse leidmisel võtta referentsiks
näidismenüü täisealisele mehele energiasisaldusega 2400 kcal päevas (menüü B). Fookusgruppidest saadud
sisendi põhjal soovitame toidukorvi lisada ka kohvi ja tee ning tähtpäevade tähistamise minimaalsed kulud.
Menüü hind koos kohvi ja tee ning tähtpäevade kuluga (kokku 215,87 eurot, vt Tabel 9) annavad I leibkonna-
liikme kulu. Toidukulude laiendamisel leibkonnale tuleks kasutada tarbimiskaale (vt ptk 5). Toidukorvi hinnas-
tamisel soovitame lähtuda uusimatest kättesaadavatest leibkonna eelarve uuringu andmetest ning kaasajas-
tada neid THI toidu alamindeksi aastase muutusega. Juhul kui leibkonna eelarve uuringu andmed ei võimalda
toidukorvi hinnastamist nii nagu käesolevas uuringus (näiteks kui andmetes puudub toiduainete koguste info),
tuleks toidukorvi maksumust kaasajastada THI toidu alamindeksiga sarnaselt senise praktikaga.
4 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude hindamise metoodika
Mittetoidukuludena elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate toodete ja teenuste loetelu koostamine ning
hinnastamine põhineb LEU andmetel. Kuna LEU-s kasutatakse individuaaltarbimise klassifikaatorit (COICOP),
siis on see aluseks ka elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelule. Arvestusliku elatusmiinimumi mitte-
toidukulude komponendid kujunevad COICOP-i kategooriate lõikes, mis tähendab, et ei teki eseme
detailsusega hinnastamist vajavat ostukorvi ja COICOP-i kategooria kulud tuletatakse LEU-st. Toodete ja
teenuste loetelu koostas ekspertgrupp ning vaidlusalused kulukategooriad valideeriti fookusgruppides (vt ptk
66
4.1). Kulukategooriate kulud tuletati LEU-st (vt ptk 4.3) ja taandati tarbimiskaaludega (vt ptk 4.2) esimese
leibkonnaliikme peale.
4.1 Mittetoidukulude ostukorvi koosseisu koostamine
Lähtudes individuaaltarbimise klassifikaatorist (COICOP) koostas ekspertgrupp toodete ja teenuste loetelu (vt
täpsemalt ptk 4.1.2) ning vaidlusalused kulukategooriad valideeriti fookusgruppides (vt ptk 4.1.3) ja kinnitati
ekspertgrupis (vt ptk 4.1.4). Toodete ja teenuste loetelud koostati esmalt leibkonnatüüpidele (vt ptk 4.1.1)
eraldi ja nende põhjal pandi kokku leibkonnatüüpide ülene üldine elatusmiinimumi arvestamisel kasutatav
loetelu. Järgnevalt kirjeldatakse esmalt leibkonnatüüpe ning seejärel ekspertgrupi ja fookusgruppide
kulukategooriate valikut.
4.1.1 Leibkonnatüübid
LEU kirjeldavast analüüsist selgus, et leibkonnatüüpide tarbimisstruktuurid erinevad mõnevõrra (vt ptk 2.6).
Näiteks on ootuspäraselt üle 65-aastaste inimeste leibkondade kulutused tervishoiule suuremad kui teistel
leibkonnatüüpidel, samas kui lastega leibkondades on kulutused riietele suuremad kui lasteta leibkondades.
Sellest lähtuvalt võivad erineda ka leibkonnatüüpide vajadused. Seega koostame esmalt igale
leibkonnatüübile oma toodete ja teenuste loetelu ning nende ühendamisel saame üldise leibkonnatüüpide
ülese toodete ja teenuste loetelu.
Koostame elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelu järgmistele leibkonnatüüpidele:
• Üksik 65-aastane ja vanem
• Üle 65-aastane paar
• Üksik alla 65-aastane
• Paar, kellest vähemalt üks on alla 65-aastane
• Ühe kuni kahe sõltuva lapsega paar
• Vähemalt kolme sõltuva lapsega paar
• Ühe või enama lapsega üksikvanem
Need leibkonnatüübid katavad 82% Eesti leibkondadest (vt Joonis 9) ning olid aluseks ka leibkonnatüüpide
kulutuste eelnevale analüüsile (vt ptk 2.1). LEU-s eristatakse ja kvantitatiivses analüüsis käsitlesime lisaks
toodud leibkonnatüüpidele ka muud lastega leibkonda, muud lasteta leibkonda ja ala- ja täisealiste lastega
paari. Nendele leibkonnatüüpidele me eraldi elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelu ei koosta, kuna
nende tüüpide alla kuuluvad väga eriilmelise koosseisuga leibkonnad.
Leibkonnatüüpide ülese COICOP-i kategooriate loetelu saame kõikidele leibkonnatüüpidele koostatud
loetelude ühendamisel. Toodete ja teenuste kategooriad, mis on vähemalt ühe leibkonnatüübi nimekirjas
esindatud, arvatakse sisse üldisesse elatusmiinimumi arvestusse. Pärast nimekirjade koostamist võrdleme
elatusmiinimumi väärtust nii üldise nimekirja järgi kui igale leibkonnatüübile tema nimekirja kasutades (vt
kulude arvutamist täpsemalt ptk 4.3). Kuna erinevused erinevate leibkonnatüüpide nimekirjades ja sellest
lähtuvalt ka lõplikes kulusummades kujunevad väikeseks, siis lähtume lõplikes arvutustes leibkonnatüüpide
ülesest nimekirjast (vt ptk 5).
4.1.2 Ekspertgrupp
Ekspertgruppi kuulusid uurimisrühma liikmed ehk majandusteadlased, sotsioloog ja psühholoog. Ekspertgrupp
viidi läbi kolme kohtumisena.
67
Leibkonnatüüpide elatusmiinimumi kaupade ja teenuste loetelu koostamiseks tegid eksperdid järgmist.
Ekspertgrupp võttis aluseks individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 2015) ja analüüsis, kas COICOP-i
detailsematel tasanditel on tooteid ja teenuseid, mis ei peaks kuuluma elatusmiinimumi või just peaksid sinna
kuuluma.
Täpsemalt lähtuti kulukategooriate ülevaatamisel järgmistest põhimõtetest:
• Kulukategooriad vaadati läbi COICOP-i kõige madalamal, V tasemel ning edasised arvutused tehti V
taseme kulude põhjal. Nimekirjas märgiti ära ka iga IV ja kõrgema taseme kulu potentsiaalne
kaasamine põhimõttel, et juhul kui vähemalt üks V taseme kuludest osutus elatusmiinimumi
arvestamisel vajalikuks, siis valiti ka sellest ülenevad IV ja kõrgema taseme kulud.
• Kui ühe V taseme kulukategooria sees oli erinevaid tooteid või teenuseid, millest vähemalt üks
peaks olema elatusmiinimumi kaasatud, siis arvestati see V taseme kategooria elatusmiinimumi
sisse.
• Erandiks on olukord, kui see üks toode või teenus on väga väike osa kõigist nimetatud grupis
olevatest teenustest. Nt COICOP-i kategooria 056290 (Muud majapidamis- ja koduhooldusteenused)
sisaldab kahjurite tõrjet, mis ekspertgrupi hinnangul võiks olla kaasatud, samas kui koristajad,
akende puhastus jms võiks jääda elatusmiinimumist välja (antud teenuste gruppi kuuluvad: muud
ettevõtete või üksikettevõtjate pakutavad koduteenused; koristajad, akende puhastus; kahjurite
tõrje, desinfitseerimine).
• Iga V taseme kulukategooria kohta püüdis ekspertgrupp jõuda leibkonnatüüpide kaupa
konsensusele, kas kulu peaks olema kaasatud elatusmiinimumi või mitte.
• Juhul kui ekspertgrupp ei jõudnud konsensusliku tulemuseni, kas toode või teenus peaks olema
elatusmiinimumi kaasatud või mitte, valiti see toode või teenus fookusgruppi arutamisele.
• Toodetele, mille ekspertgrupp otsustas elatusmiinimumi arvestusse lülitada, kaasati kategooriate
loetellu ka nende remont ja parandus.
• Kui toodete ja teenuste loetelu kaubad on alternatiivsed ja üks alternatiividest on odavam, siis jättis
ekspertgrupp kallima kategooria elatusmiinimumist välja, nt jäeti välja elektriline hambahari, kuna
nimekirjas on tavaline (mitteelektriline) hambahari.
Kõige uuemad hetkel kättesaadavad leibkonna eelarve uuringu andmed pärinevad 2020. aastast, mille kulu-
grupid on klassifitseeritud individuaaltarbimise klassifikaatori 2015. aasta versiooni kohaselt. Samas
kasutatakse järgmises leibkonna eelarve uuringus 2018. aasta individuaaltarbimise klassifikaatorit. Selleks, et
elatusmiinimumi arvestusse minevate toodete ja teenuste nimekirjad oleksid edaspidi kasutatavad,
kontrollisime 2015. a individuaaltarbimise klassifikaatori põhjal koostatud nimekirja vastavustabeleid 2018.
aasta klassifikaatoriga. Selle kontrolli käigus muutus elatusmiinimumi arvestusse lülitatav toodete ja teenuste
nimekiri järgmiselt:
• Kui 2018. aasta klassifikaator liidab kokku mõne 2015. aasta klassifikaatori kulukategooria (või selle
osa) teiste kulukategooriatega ning nendest mõni oli elatusmiinimumi nimekirjas, siis lisatakse
elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetellu kõik vastavad 2015. aasta kulukategooriad.. Näiteks,
kuna ekspertgrupp otsustas kaasata kategooria 0540201 „Noad, kahvlid, lusikad”, siis peab kaasama
kategooria 0540202 „Lauahõbe“, kuna 2018. aasta klassifikaatoris on need V tasemel ühendatud
üheks ühiseks kategooriaks 0540201 „Söögiriistad ja lauahõbe“.
Kokkuvõttes saadi individuaaltarbimise klassifikaatori alusel toodete ja teenuste nimekirja tabel, kus on iga
kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema elatusmiinimumis sees („jah“),
68
ei peaks olema sees („ei“) või läheb fookusgruppi arutamisele („FG“). Selle tabeli alusel koostati fookusgruppide
intervjuu kava (vt täpsemalt ptk 4.1.3).
4.1.3 Fookusgrupid
4.1.3.1 Metoodika
Fookusgruppide eesmärk oli täiendada ekspertrühma otsuseid nende kaupade ja teenuste osas, mille
elatusmiinimumi ostukorvi kaasamises ei olnud ekspertgrupis konsensust. Iga fookusgrupi alguses selgitati, et
lähtutakse elatusmiinimumi ostukorvist, mis peab minimaalse kuluga tagama esmavajaduste rahuldamise ja
inimväärse elu absoluutse vaesuse ning toimetuleku piiril elavatele leibkondadele (vt Lisa 3.
Fookusgrupiintervjuude kutse ja kava). Arutelu käigus kaardistati, millised kulukategooriad on sihtgrupi
hinnangul vajalikud ning millises mahus. Lõpliku otsuse kauba või teenuse kaasamiseks elatusmiinimumi
arvestusse tegi ekspertgrupp, arvestades fookusgruppide sisendit.
Uuringus korraldati kokku kaheksa fookusgrupi intervjuud leibkonnatüüpide kaupa (vt Tabel 10).
Tabel 10. Fookusgruppide koosseis
Leibkonnatüüp Asukoht Osalejate arv
Üksik üle 65-aastane Tallinnas kohapeal, osalesid Tallinna ja 8
selle lähiümbruse elanikud
Üle 65-aastaste paar Veebis, maaelanikud 7
Üksik alla 65-aastane inimene Veebis, nii linna- kui maaelanikud 8
Ilma lasteta paar, kellest vähemalt üks Veebis, nii linna- kui maaelanikud 8
oli alla 65-aastane
1–2 kooliealise lapsega paar Veebis, maaelanikud 5
1–2 alla 7-aastase lapsega paar Veebis, nii linna- kui maaelanikud 6
Kolme või enama (kooliealise või veebis, nii linna- kui maaelanikud 8
noorema) lapsega paar
Üksikvanem kooliealise(te) lapse(te)ga veebis, nii linna- kui maaelanikud 7
KOKKU 57
Laste vajaduste arvestamiseks tehti eraldi intervjuud kooliealiste ja nooremate lastega peredega. Regionaal-
sete erisuste arvestamiseks värvati enamikesse fookusgruppidesse nii maa- kui linnaelanikke. Kahte fookus-
gruppi kutsuti ainult maal elavad inimesed. Selleks, et tagada väiksemate digioskustega inimestele osalemis-
võimalus, toimus üks fookusgrupp – üksi elavate üle 65-aastaste inimestega – Tallinnas kohapeal. Kõik
intervjuud kestsid ligikaudu poolteist tundi ning igas grupis osales viis kuni kaheksa inimest. Gruppides osales
pea võrdne arv mehi ja naisi, välja arvatud 1–2 alla 7-aastase lapsega paaride grupis, kus kõik osalejad olid
naised.
4.1.3.2 Grupiintervjuude tulemus
Grupiintervjuude eesmärk oli ühelt poolt leida, kas metoodiliselt peaks arutelu all olevad kaupade ja teenuste
kategooriad elatusmiinimumi sisse arvestama või need välja jätma, aga teiselt poolt läbi selle luua ka arusaam,
kuidas Eestis mõistetakse inimväärset elu elatusmiinimumi piiril elavale inimesele.
69
Tabel 11 koondab grupiintervjuude tulemused, kas mingi toodete või teenuste kategooria tuleb arvestada
elatusmiinimumi ostukorvi ehk kas tegemist on inimväärse elu osaga Eestis elatusmiinimumi piiril elaval
inimesel. Tulemused esitame järgmiselt:
• Jah – grupikonsensus: kaasata.
• Jah, … – grupikonsensus: kaasata rühmapõhiselt (nt “Jah, lastel”).
• Ei – grupikonsensus: mitte kaasata.
• V-O – “võib-olla”, grupis ei kujunenud seisukohta (nt “pigem jah/pigem ei” või
kategooria osaline sobivus).
• Pole konsensust – inimeste tugevad arvamused jagunesid selgelt.
• N/A – teemat selles rühmas ei arutatud.
Tabel 11. Fookusgrupiintervjuude tulemus
koolieelikute lastega paar
vähemalt 3 lapsega paar
paar kooliealiste lastega
üksikvanem lastega
alla 65 paar lasteta
Kaup/teenus
alla 65 üksik
65+ üksik
paar 65+
Margid ja muud
postimaksevahendid ei N/A N/A N/A ei N/A N/A N/A
Postipakkide saatmine ei ei Ei V-O ei ei ei ei
pole
Postipakkide saamine konsen
(veebist kaupade ostmine) jah jah Jah jah jah jah sust jah
Kohvimasin V-O ei Ei ei ei ei ei ei
pole
Rõivaste keemiline kon- pole kon- pole
puhastus jah sensust sensust jah jah konsensust ei ei
jah, jah, jah, regionaal- jah, Jah,
Auto, selle kasutamine ja regio- regio- jah, regio- selt ja lastega regio- jah, regio- lastega
hooldamine naalselt naalselt naalselt peredel naalselt naalselt ei peredel
pole
Jalgratas ja selle kon-
hooldamine ei ei Jah jah, lastel V-O jah, lastel sensust jah
Parfüümid (lõhnaõlid ja jah,
veed) V-O ei Ei ei ei teismelistel ei ei
pole pole
konsen- jah, konsen pole kon-
Jumestusvahendid ei sust Jah jah, teismelistel ei teismelistel sust sensust
pole
Rahakotid jah ei Jah pole konsensust jah konsensust jah jah
jah, jah,
Käekotid naistel ei Ei pole konsensust naistel ei ei üks kott
Reisikotid, spordikotid, koolikott koolikott ja
kohvrid jms (nt riidest ja spordi- veel üks üks
ostukotid) üks kott üks kott kott üks kott üks kott kott kott üks kott
Tasu fotokoopiate jms
dokumendi-
produktsioonide eest ei N/A N/A N/A jah N/A N/A N/A
Televiisor jah N/A Ei V-O jah ei N/A ei
70
koolieelikute lastega paar
vähemalt 3 lapsega paar
paar kooliealiste lastega
üksikvanem lastega
alla 65 paar lasteta
Kaup/teenus
alla 65 üksik
65+ üksik
paar 65+
Lauamängud ja
hobikaubad N/A N/A Jah jah N/A jah N/A jah
Spordivarustus (pallid,
reketid, suusad jms) N/A N/A Ei jah N/A jah N/A jah
Ranna- ja
vabaõhumängude
varustus N/A N/A Ei jah N/A jah N/A V-O
Ajalehed ei N/A N/A N/A jah N/A N/A N/A
pole
kon-
Ürituste külastamine jah sensust Jah jah jah jah jah jah
pole
kon- pole kon-
Kohv või tee jah sensust Jah ei jah V-O V-O sensust
Tähtpäevade puhul tort,
kringel vm pidulikum toit jah V-O Jah jah jah jah jah jah
Aruteluloogikas, kuidas inimesed põhjendavad ühe või teise kauba või teenuse arvestamist elatusmiinimumi
ostukorvi osana, võib täheldada järgmist:
1. Harjumus- ja normipõhine loogika. Kui midagi on enda igapäevases elus tavapärane, kiputakse
seda pidama miinimumi osaks. Samas, kui harjumust tunnetatakse ebatervislikuna (nt kohv) või
leitakse, et selleta on võimalik hakkama saada, ollakse valmis seda välja jätma.
2. Grupispetsiifiline ja kontekstuaalne loogika. Kui inimene ise ei tarbi kaupa või teenust, võib ta
pidada hüve mõnele teisele rühmale vajalikuks (nt piirkondlik liikumisvajadus, erivajadused, laste
osalus koolielus, soospetsiifilised normid). Mida keegi peab vajalikuks mõnele teisele grupile,
lähtub teadlikkusest teiste gruppide kohta, empaatilisusest, tunnetusest, mis on (häda)vajalik ja
mis mitte ning tunnetuslikest kultuurilistest normidest.
3. „Motiveeriva piiri“ loogika. Kui intervjueeritud leidsid, et elatusmiinimumi tasemel elamine on
olukord, millest inimene peaks püüdma välja jõuda, siis rõhutati, et minimaalsel tasemel elamine
ei tohiks olla „mugav“. Erimeelsused tõstatuvad piiri tõmbamisel mugavuse või luksuse ja
normaalsuse vahel.
Inimestel on keeruline arutleda inimväärse elu üle elatusmiinimumi piiril, eristades kaupu ja teenuseid, mida
inimesel reaalselt vaja läheb, neist, mida tuleb jooksvalt osta ehk kestuskaupade osas kiputakse arvama, et
need on inimestel olemas ja nende ostu pole vaja lisaks toetada. Samuti tekitas keerukust arutelu tunnetus-
likult väga väikese rahalise summaga kaupade ja teenuste üle.
Väärtuste tasandil ilmneb selge konsensuslik ühisosa, et inimväärseks eluks elatusmiinimumi piiril elavale
inimesele peaks olema tagatud järgnev:
1. Puhtus ja hügieen. Võimalus hoida keha, riideid ja kodu puhtana.
2. Sobiv väljanägemine avalikus ruumis, et käia kodust väljas, tööintervjuudel, koolis, ametiasutus-
tes.
71
3. Liikumis- ja ligipääsuvõimalused, et jõuda tööle, kooli, arsti juurde, pääseda kaupade ja teenus-
teni.
4. Laste võrdsed osalusvõimalused. Osalemine kooli ja lasteasutuste tegevustes ning tavapärases
sotsiaalses suhtluses (sh tagasihoidlikud kulud sünnipäevadeks ja esinemisteks).
5. Päevakajaliste teemade ja uudistega ning maailmas toimuvaga kursis olemine.
6. Osalemine kultuuri- ja spordielus minimaalsel tasemel. Võimalus osa saada tavapärastest kogu-
konna- ja kultuuritegevustest.
7. Tähtpäevade tagasihoidlik tähistamine. Sümboolne osalemine ühiskondlikult olulistes tavades
(nt väike kingitus või pidulaud), mitte kulukas meelelahutus.
Erimeelsused ei puuduta reeglina nimetatud väärtusi, vaid kui palju, millisel tasemel (kvaliteet) ja mis hinnaga
peaks neile vastavad konkreetsed kaubad/teenused olema elatusmiinimumi osaks. Suure osa kaupade ja
teenuste mahu ning maksumuse tasandi konsensust pole võimalik Eesti elanikkonnas leida.
Kuna COICOP-i klassifikaatori kaupade ja teenuste loetelu on lai, rõhutati intervjuudes mitme kategooria
juures, et kuuluvus elatusmiinimumi ostukorvi tähendab miinimumtaset – odavamaid või väheses mahus
kaupu/teenuseid, kuid mitte suuri koguseid ega kalleid kaupu/teenuseid. Samuti peeti mitmeid kategooriaid
vajalikuks vaid teatud elanikkonnarühmadele, mistõttu nende rühmade inimväärse elatusmiinimumi arvestus
peaks erinema teistest. Sotsiaal-demograafilisest taustast tulenevate kaupade ja teenuste tarbimine, mida
vähemalt osa inimesi pidas rühmaspetsiifiliselt elatusmiinimumi osaks, olid:
1. Jumestustarbed naistel (või vähemalt teismelistel tüdrukutel);
2. Käekott naistel;
3. Televiisor vanemaealistel;
4. Lauamängud, spordivarustus ning õue- ja vabaajamängude varustus lastega peredel;
5. Jalgratas lastel;
6. Auto linnast väljas elavatel peredel (v.a noored, kes elavad ilma lasteta leibkonnas) ja lastega
peredel.
Intervjuudes pakutud kulutused ürituste külastamiseks koonduvad vahemikku 5–10 eurot inimese kohta kuus,
mis on 50–120 eurot inimese kohta aastas, kuid oli ka fookusgruppe, kus leiti, et kulu inimese kohta peaks
olema kõrgem (20–30 eurot kuus, mis on 240–360 eurot aastas) või madalam (25 eurot aastas). Ürituste
külastamise sagedusena kirjeldati kas kaks korda aastas teatris või üle kuu kinos käimist või, säästes raha,
kontserdi külastust kord aastas. Mainiti ka, et inimestel on tänapäeval palju võimalusi osaleda tasuta üritustel,
mistõttu elatusmiinimumi piiril elavad inimesed võiks neid võimalusi rohkem kasutada.
Sündmuste tähistamise kulutuste hinnangud koonduvad vahemikku 15–20 eurot sündmuse kohta.
Sündmustena, mida Eesti kultuuriruumis võiks tähistada, märgiti inimese enda sünnipäeva ja mitmes
fookusgrupis arvati, et lisaks sellele peaks olema võimalik tähistada pidulikuma toiduga veel 1–2 tähtpäeva
(nt jõulud ja veel üks tähtpäev aastas).
Lisaks grupiintervjuu kavas arutatud teemadele on inimväärse elu tagamise osaks laste sünnipäevade
tähistamine (koolis või lasteaias ja koos sõpradega) ning teiste laste sünnipäevadel osalemine (sh kingituste
tegemine) ning lasteaias või koolis õpetajate kingitustesse panustamine. See tähendab laste oluliselt
suuremaid kulusid, mis tagavad teistega võrreldaval määral sotsiaalse osalemise. Hinnanguline kulu neile võib
olla ca 30–50 eurot kvartalis.
72
Kuna elatusmiinimumi kaupade ja teenuste loetelu grupiintervjuude põhjal sotsiaaldemograafiliste gruppide
lõikes mõnevõrra erineb, arvutame elatusmiinimumi väärtuse nii leibkonnatüübiti eraldi loetelude kui ka
leibkonnatüüpide ülese (ühendatud) loetelu alusel (vt ptk 4.3.5). See võimaldab hinnata rühmapõhiste erisuste
mõju lõppsummale. Kuna erinevused elatusmiinimumi summas kujunevad leibkonnatüübiti loetelude ja üldise
loetelu kasutamisel väga väikeseks, lähtume lõplikes arvutustes leibkonnatüüpide ülesest loetelust.
4.1.4 Ekspertgrupi otsused
Ekspertgrupp otsustas iga kauba või teenuse kategooria sisse või välja jätmise arvestades grupiintervjuude
tulemusi lähtudes järgmisest:
• Sarnases vanuses leibkonnaliikmetega leibkondadel (nt lastega pered, vanemaealised) peaks olema
sarnased vajadused. Lähtusime sellest, milline konsensus kujunes suuremas osas selle
sotsiaaldemograafilise grupi leibkonnatüübi intervjuudes. Kui lastega perede gruppides üldisemalt
kujunes konsensus mingi kauba või teenuse kategooria vajadusest, siis otsustasime, et seda on vaja
kõigil lastega peredel.
• Kui konsensus kujunes vaid kitsalt määratletud alarühmale (nt teismeliste jumestusvahendid), kellel
teenust/kaupa oleks vaja, siis jätsime teenuse või kauba välja.
• Kui rühmade võrdluses jäi konsensus ebaselgeks, lähtusime tunnetuslikult enamuse hoiakust.
• Soolist erinevust inimväärseks elamiseks vajalike kaupade ja teenuste arvestamisel elatusmiinimumi
piiril sisse ei toonud.
Tabel 12. Ekspertgrupi otsused fookusgrupi intervjuude põhjal
Grupp, kelle
Otsus arvestusse elatusmiinimumi osaks
Kaup/teenus liitmise kohta peab olema
Margid ja muud postimaksevahendid Välja
Postipakkide saatmine Välja
Postipakkide saamine (veebist kaupade ostmine) Sisse
Kohvimasin Välja
Rõivaste keemiline puhastus Sisse
Auto, selle kasutamine ja hooldamine Sisse Väljaspool linnu
Jalgratas ja selle hooldamine Sisse Lastel
Parfüümid (lõhnaõlid ja veed) Välja
Jumestusvahendid Välja
Rahakotid Sisse
Käekotid Välja
Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (nt riidest
ostukotid) Sisse
Tasu fotokoopiate jms dokumendiproduktsioonide
eest Välja
Televiisor Sisse Vanemaealistel
Lauamängud ja hobikaubad Sisse Lastel
Spordivarustus (pallid, reketid, suusad jms) Sisse Lastel
Ranna- ja vabaõhumängude varustus Sisse Lastel
Ajalehed Välja
73
Grupp, kelle
Otsus arvestusse elatusmiinimumi osaks
Kaup/teenus liitmise kohta peab olema
Ürituste külastamine Sisse
Kohv või tee Sisse
Tähtpäevade puhul tort, kringel vm pidulikum toit Sisse
Selgitus kottide arvestamisele. Kuna sisuline vajadus on asjade kandmise võimalus, mitte kindel COICOP-i
alamkategooria, eelistati laiema katvusega kategooriat “Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (sh riidest
kandekotid)”. Lastele peaks arvestama kaks kotti (koolikott ja spordikott).
Selgitus „kohv või tee”. 65-aastaste ja vanemate inimeste rühmades peeti kohvi Eesti kultuuri tavapäraseks
osaks, mis peaks olema seega ka inimväärse elu osaks. Nooremates rühmades oli arvamus hajusam (kohvi
kalliduse ja arvatavate negatiivsete tervisemõjude tõttu ning isiklike harjumuste taustal), kuid laiemalt peeti
sooja joogi võimalust kultuuriliseks normiks ja praktiliseks vajaduseks, kuigi ka siin ilmnes erandeid.
Ekspertrühm otsustas kategooria kaasata, rõhutades sooja joogi võimalust (sh ürditeed) miinimumtasemel. 30
päeva minimaalset toidukorvi täiendati nii, et see sisaldaks keskmiselt ühte sooja joogi tassi päevas
(arvestuslikult 15 tassi tee ja 15 tassi kohvi hind, vt ptk 3.5).
Selgitus „tähtpäevade puhul tort, kringel vm pidulikum toit”. Lähtudes fookusgruppide seisukohtadest peaks
toimetuleku piiril elav inimene saama vähemalt kaks korda aastas (nt sünnipäev ja jõulud) katta piduliku toidu
kulu vahemikus 15–20 eurot ürituse kohta. Seetõttu lisasime toidukorvi kaks sündmust kogusummas 30 eurot
aastas, mis 30 päeva toidukorvis on arvestatud 2,50 euroga (vt ptk 3.5).
Selgitus „ürituste külastamine“. Ürituste külastamise sageduse ja kulu hinnanguid fookusgruppidest vt
eelmisest ptk-st . Arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas tähendab ürituste külastamise sisse arvestamine
vastavate COICOP-i kategooriate arvestamist ostukorvi ning nende hinnastamist teiste kaupadega analoogselt.
Ekspertgrupi otsuste tulemusena saadi individuaaltarbimise klassifikaatori alusel lõplik tabel, kus on iga
kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema elatusmiinimumis sees („jah“),
ei peaks olema sees („ei“) või kulud arvutatakse menüüde põhjal („menüü“). Eraldi on märgitud autoga
seonduvad kulud („kui auto“), mida peeti vajalikuks väljaspool linnu (vt Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse
kaasatud toodete ja teenuste nimekiri).
Kehtiva elatusmiinimumi koostamisel tehti kaasamise ja välistamise otsused COICOP-i I–II taseme lõikes, mis
piiras kategooriate väljajätmise võimalusi. Uut metoodikat koostades lähtusime COICOP-i V tasemest, mis
võimaldas teha valikuid oluliselt detailsemal tasemel ja välistada konkreetseid kaubagruppe. Võrreldes kehtiva
elatusmiinimumiga jäid seetõttu mitmed kaupade ja teenuste kategooriaid elatusmiinimumi ostukorvist välja
(nt muud vaba aja ja kultuuriga seotud suured püsikaubad, sh autoelamud, veesõidukid). Edasises analüüsis
toome välja, kuidas mõjutab kaupade ja teenuste loetelu ülevaatamine ja kulukategooriate välja jätmine
muude mittetoidukulude ja eluasemekulude lõppsummasid (vt ptk 4.3.7, Tabel 23).
4.2 Tarbimiskaalud
Pärast elatusmiinimumi kulukategooriate loetelu koostamist on järgmine samm kulude kokku arvutamine.
Kulud taandame ühe leibkonnaliikme peale, et erinevate liikmete arvuga leibkondi oleks võimalik võrrelda.
Seejärel teisendame ühe leibkonnaliikme kulud mitmeliikmelise leibkonna kuludeks kasutades tarbimiskaale.
74
Senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutati kulutuste laiendamiseks mitmeliikmelisele
leibkonnale OECD ekvivalentkaale, kus esimese täiskasvanu kaal on 1, iga järgmise vähemalt 14-aastase
leibkonnaliikme kaal on 0,7 ja iga alla 14-aastase lapse kaal on 0,5. Need traditsioonilised tarbimiskaalud
sobisid Eesti 2004. aasta tarbimiskäitumisega, kuid juba algse metoodika väljatöötamisel rõhutati vajadust
kaalud aeg-ajalt üle vaadata. Tiit (2005: 17) soovitas tarbimiskaalud üle vaadata hiljemalt 2010. aastal, kuna
tarbimisstruktuur võib muutuda ning heaoluühiskonna tingimustes sobivad paremini OECD modifitseeritud
tarbimiskaalud (1:0,5:0,3). Koppel jt. (2018) leiavad, et 2016. aasta tegelik tarbimiskäitumine ongi liikunud
OECD modifitseeritud kaalude (1:0,5:0,3) suunas.
Käesolevas töös hindame LEU andmetel uued tarbimiskaalud, kasutades erinevaid meetodeid: (1) lihtne
kulupõhine regressioon Tiit (2005) eeskujul, (2) Engeli meetod ning (3) nõudlussüsteemil põhinev AIDS-i
mudel Ray (1983) lähendiga. Järgnevalt (vt ptk 4.2.1) tutvustame lühidalt tarbimiskaalude hindamise
meetodeid ning seejärel esitame hindamistulemused ja nende võrdluse seniste kaaludega (vt ptk 4.2.2).
4.2.1 Tarbimiskaalude hindamise metoodilised lähenemised
Tiit (2005) hindas tarbimiskaale lineaarse regressiooniga kasutades LEU 2000.–2004. aasta andmeid, eristades
täiskasvanud leibkonnaliikmete ja laste isiklikke kulutusi ning leibkonna ühiskulutusi. Regressiooni vabaliige
andis hinnangu keskmistele ühiskulutustele, millele liites keskmise täiskasvanu kulutused, saadi esimese
leibkonnaliikme tarbimiskulu. Lahendati (laiendustegureid arvestav) lineaarne võrrandisüsteem, mille
lahenditeks olid keskmised tegelikud kulutused täiskasvanu ja lapse kohta kogu elanikkonnas:
𝑦ℎ = 𝛽0 + 𝛽𝐴 ∗ 𝐴ℎ + 𝛽𝐶 ∗ 𝐶ℎ + 𝜀ℎ
• 𝑦ℎ – leibkonna ℎ kogukulud kuus
• 𝛽𝐴 – hinnang täiskasvanu isiklikele kuludele
• 𝐴ℎ – täiskasvanute arv leibkonnas ℎ
• 𝛽𝐶 – hinnang lapse isiklikele kuludele
• 𝐶ℎ – laste arv leibkonnas ℎ
• 𝜀ℎ − 𝑙𝑒𝑖𝑏𝑘𝑜𝑛𝑛𝑎 ℎ 𝑗ää𝑘𝑙𝑖𝑖𝑔𝑒
Täiendava täiskasvanu ja lapse suhe esimese leibkonnaliikme tarbimiskuludesse väljendas tarbimiskaale, mis
vastasid ligilähedaselt OECD standardsetele kaaludele 1:0,7:0,5. Autor soovitas lähtuda OECD standardsetest
kaaludest kuni 2010. aastani ning seejärel tarbimiskaale taas hinnata, kuivõrd elujärje ja tarbimisstruktuuri
muutudes võib osutuda sobivaks üle minna OECD madalamatele ehk modifitseeritud kaaludele 1:0,5:0,3. Tiidu
(2005) lähenemisega sarnast lihtsat regressioonide põhist lähenemist kasutasid ka Koppel jt. (2018), kes 2016.
aasta LEU andmeid kasutades leidsid, et tegeliku tarbimisega lähedasimad tarbimiskaalud oleks 1:0,4:0,4, kuid
rahvusvahelise võrreldavuse huvides võiks kasutada tulemustele lähedasi OECD modifitseeritud kaale
(1:0,5:0,3). Lisaks on Tiit (2005) lähenemisega sarnaselt hinnatud tarbimiskaale mõnedes välisriikides, nt
Tšehhis (Brázdilová ja Musil, 2017).35
35
Tiit (2005) lähenemisega sarnaselt on ka Tšehhi leibkonna eelarve uuringu andmetega kasutatud lihtsat
kogukulude regressioonanalüüsi (Brázdilová ja Musil, 2017), kuid täiskasvanute arvu modelleeriti ruutliikme A 2
kaudu, et iga järgmine täiskasvanu suurendaks kogukulu vähem kui eelmine:
𝑦ℎ = 𝛽0 + 𝛽𝐴1 ∗ 𝐴ℎ + 𝛽𝐴2 ∗ 𝐴ℎ 2 + 𝛽𝐶 ∗ 𝐶ℎ + 𝜀ℎ ,
kus 𝐴ℎ tähistab täiskasvanute arvu leibkonnas.
75
Engeli (1895) meetod on klassikaline lähenemine, mida rakendatakse tarbimiskaalude hindamiseks ka
tänapäeval (nt Dudel jt, 2013; Doorley jt, 2024). Engel täheldas, et leibkonna kulutused toidule suurenevad
koos sissetuleku ja leibkonna suurusega, kuid jõukamad leibkonnad kulutavad toidule oma sissetulekust või
kogukuludest väiksema osakaalu kui vaesemad leibkonnad. Sellele eeldusele tuginedes kasutab Engeli
meetod toidukulude osakaalu leibkonna heaolu mõõdikuna. Kahe erineva suuruse või koosseisuga leibkonna
kogukulutusi võrreldakse olukorras, kus nende toidukulutuste osakaal on võrdne. Tarbimiskaal väljendab, kui
palju peab teine leibkond kulutama, et saavutada esimese leibkonnaga võrreldes sama heaolutase.
𝑤ℎ = 𝛽0 + 𝛽𝐾 ∗ 𝑙𝑛(𝐾ℎ ) + 𝛽𝐴 ∗ 𝐴ℎ + 𝛽𝐶 ∗ 𝐶ℎ + 𝜀ℎ
• 𝑤ℎ – leibkonna ℎ toidukulude osakaal kogukuludest
• 𝐾ℎ – leibkonna ℎ kogukulud
• 𝐴ℎ – täiendavate täiskasvanute arv leibkonnas ℎ
• 𝐶ℎ – laste arv leibkonnas ℎ
Täiendava täiskasvanu ja lapse tarbimiskaalud esimese täiskasvanu suhtes leitakse:
𝛽𝐴,𝐶
𝐾𝑎𝑎𝑙𝐴,𝐶 = 𝑒𝑥𝑝(− ) − 1
𝛽𝐾
Engeli meetodit on kritiseeritud, kuna see kaldub laste tarbimiskaale ülehindama (Nicholson, 1976; Deaton ja
Muellbauer, 1986). Deaton ja Muellbauer (1986) tõid välja, et laste lisakulutused on peamiselt seotud toiduga,
tõstes oluliselt toidukulude osakaalu leibkonna kogukuludest. Kuna Engeli lähenemine eeldab, et suurem
toidukulude osakaal viitab madalamale heaolutasemele, määratakse lastega perele suurem vajalik sissetulek
ehk kõrgem tarbimiskaal, et viia toidukulude osakaal samale tasemele kui lasteta peres.
Rothbarthi (1943) meetod on Engeli lähenemise edasiarendus. Kui Engel kasutas leibkonna heaolu mõõdikuna
toidukulude osakaalu kogukuludest, siis Rothbarth lähtus heaolu indikaatorina üksnes täiskasvanutele
omistatavatest kaupadest ja teenustest – nt tubakas, alkohol ja täiskasvanute rõivad. 36 Rothbarthi lähenemise
järgi on erinevad leibkonnad samal heaolutasemel, kui nende täiskasvanukaupadele kulutatav summa on
võrdne. Meetod eeldab, et lastega kaasneb lisanduvaid tarbimisvajadusi, millest tuleneb kokkuhoiuvajadus
muudes eelarveosades. Täiskasvanukaupade tarbimine peaks seega vähenema, kui leibkonda lisandub laps,
kuna ressursse suunatakse ümber lapse vajaduste katmiseks. Rothbarthi meetodit rakendatakse ainult laste
kaalude väljatöötamiseks. Baasleibkonnas on tavaliselt kaks täiskasvanut. Kuna käesoleva töö eesmärk on
töötada välja elatusmiinimumi määramise metoodika, välistame siinkohal Rothbarthi meetodi, kuna see ei
võimalda määrata eraldi tarbimiskaale täiendavale täiskasvanule, mis on elatusmiinimumi metoodikas vajalik.
Üheks levinud lähenemiseks tarbimiskaalude arvutamisel on peaaegu ideaalse nõudlussüsteemi (Almost Ideal
Demand System, AIDS; Deaton ja Muellbauer, 1980) rakendamine, kasutades Ray (1983) lähendit. Erinevalt
Engeli ja Rothbarthi meetodist ei toetu AIDS vaid ühe indikaatorkaubale (nt toit), vaid kogu eelarve
kulustruktuurile. Meetodi intuitsioon on kooskõlas Engeli seadusega (Engel, 1857): majapidamise
elatustaseme (reaalkulu) kasvades nihkub kulude koosseis, esmatarbekaupade (eeskätt toidu) osakaal
väheneb, samas kui luksuskaupade (suurema sissetulekuelastsusega kaupade ja teenuste) osakaal suureneb.
36
Siinkohal on Rothbarthi meetodit kritiseeritud – see seob lapse lisandumisest tingitud täiskasvanukaupade
tarbimise muutuse üksnes heaolutasemega ning ei arvesta, et lapse lisandumisega võivad muutuda ka vanemate
tarbimisharjumused ja -eelistused (nt Gray jt, 2010; Doorley jt, 2024).
76
AIDS-i mudelis seotakse iga kauba(grupi) osakaal majapidamise eelarves majapidamise reaalkuluga
(kogukulud jagatud Stone’i hinnaindeksiga):
𝑋ℎ
𝑤𝑖ℎ = 𝛼𝑖 + 𝛽𝑖 𝑙𝑛 ( 𝑆 ) + 𝜀𝑖ℎ
𝑃ℎ
• 𝑤𝑖ℎ – kauba 𝑖 osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes
• 𝑋ℎ – majapidamise kogukulu
• 𝑃ℎ𝑆 – Stone’i hinnaindeks
Kuna kasutatakse reaalkulusid, siis erinevalt eelnevatest meetoditest vajab AIDS sisendina hinnainfot, mis
võimaldab kontrollida kulutuste struktuuri suhteliste hindade muutuste suhtes. Majapidamiste kogukulutused
𝑋ℎ on jagatud Stone’i hinnaindeksiga (𝑃ℎ𝑆 ), et võtta arvesse hinnataseme muutused.
Stone’i hinnaindeks leitakse:
𝑙𝑛 𝑃ℎ𝑆 = ∑ 𝑤𝑖ℎ ln 𝑝𝑖
𝑖
• 𝑤𝑖ℎ – kauba 𝑖 osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes
• 𝑝𝑖 – kauba 𝑖 hind
Praktikas kasutatakse Stone’i hinnaindeksi arvutamisel majapidamiste põhiste osakaalude asemel tihti
aastakeskmisi osakaale, et vähendada hindamisel tekkida võivat endogeensust (tulenevalt 𝑤𝑖ℎ kasutamisest
nii hindamisvõrrandi parem- kui vasakpoolses osas). Aastakeskmiste osakaalude põhine Stone’i hinnaindeks
𝑃𝑡𝑆 leitakse järgnevalt:
𝑙𝑛 𝑃𝑡𝑆 = ∑ 𝑤
̅𝑖𝑡 ln 𝑝𝑖𝑡
𝑖
• ̅𝑖𝑡 – kauba 𝑖 keskmine osakaal kõigi majapidamiste kogukulutustes aastal 𝑡
𝑤
• 𝑝𝑖𝑡 – kauba 𝑖 hind aastal 𝑡
Kokkuvõttes hinnatakse AIDS-i lahendamiseks järgmine võrrandisüsteem:
𝑋ℎ
𝑤𝑖ℎ = 𝛼𝑖 + 𝛽𝑖 𝑙𝑛 ( 𝑆 ) + 𝜏𝑡 + 𝜀𝑖ℎ
𝑃ℎ
• 𝑤𝑖ℎ – kauba 𝑖 osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes
𝑋
• 𝑙𝑛 ( 𝑆ℎ ) – majapidamise ℎ logaritmitud reaalkulu
𝑃ℎ
• 𝜏𝑡 – aasta fiktiivsed muutujad, mis on lisatud aastamõjude arvestamiseks
Selleks, et tuletada tarbimiskaalud, kasutatakse Ray (1983) lähendit. Ray (1983) lähend seob regressiooni
jääkliikme demograafiliste teguritega. Iga kauba 𝑖 ja majapidamise ℎ jaoks arvutatakse esmalt:
𝜀̂𝑖ℎ
𝑦𝑖ℎ =
𝛽̂𝑖
• 𝜀̂𝑖ℎ – eelarveosakaalu regressiooni jääkliige
• 𝛽̂𝑖 – kauba 𝑖 kulutuste elastsus
Seejärel seotakse 𝑦𝑖ℎ majapidamise demograafiliste näitajatega, et leida demograafiliste tunnuste
koefitsiendid 𝜅 𝑇 :
77
𝑦𝑖ℎ = −1 + 𝜅 𝑇 𝑍ℎ + 𝑢𝑖ℎ
Sisuliselt eeldatakse, et kui pärast reaalkulu arvestamist on mõnel leibkonnatüübil (nt lastega pered) ikkagi
teistsugune kulujääk (nt suhteliselt suuremad toidu või eluasemekulud), siis on võimalik seda selgitada
leibkonna koosseisuga.
Viimaks leitakse tarbimiskaal majapidamise ℎ koosseisule 𝑍ℎ , võrreldes referentsmajapidamisega 𝑍0 (nt üks
täiskasvanu):
𝐸𝑆(𝑍ℎ ) = exp(𝜅 𝑇 (𝑍ℎ − 𝑍0 )
Oluline on märkida, et AIDS-i meetodil tuletatud tarbimiskaalud on multiplikatiivsed, mitte aditiivsed ehk
tarbimiskaal näitab, mitu korda peab referentsleibkonna kulu tarbimiskaaluga korrutama, et jõuda sama
heaolutasemeni antud koosseisuga 𝑍ℎ leibkonnas.
Laiendatud lineaarne kulusüsteem (Extended Linear Expenditure System ehk ELES; Lluch, 1973) on samuti
tuntud tarbimiskaalude arvutamise metoodika. See on varasema lineaarse kulusüsteemi (Linear Expenditure
System ehk LES; Stone, 1954), edasiarendus. LES modelleerib iga kaubagrupi kulutusi eraldi võrrandina ja
arvestab hinnamuutustega, ELES aga lisab sellele lähenemisele eraldi kaubana säästud. ELES-i klassikaline
rakendus eeldab sissetuleku andmete olemasolu ning seetõttu välistame siinkohal ELES-i metoodika.
4.2.2 Tarbimiskaalude hindamine LEU andmetel
Hindasime tarbimiskaale kasutades Tiit (2005), Engeli ja AIDS-i meetodit. Tarbimiskaalude hindamiseks
jaotasime leibkonnaliikmed kolmeks: esimene täiskasvanu, iga järgnev täiskasvanu ja laps. Lapse vanusepiiri
määratlemisel lähtusime kehtivast elatusmiinimumi ning suhtelise vaesuse metoodikast: laps on 0–13-
aastane ning täiskasvanu on 14-aastane ja vanem leibkonnaliige. Esimese täiskasvanu kaal on 1, st teiste
leibkonnaliikmete kaalud on määratletud tema suhtes.
Jätsime valimist välja leibkonnad, kus ei olnud ühtegi täiskasvanud (14-aastast või vanemat) liiget ning samuti
eemaldasime leibkonnad, kes ei olnud teinud toidukulutusi. Kui leibkonna mõne teise kategooria kulutusi ei
olnud andmestikus, siis lisasime need kategooriad nullkulutusena.
Tarbimiskaalude hindamisel kasutame LEU 2015., 2016. ja 2019. aasta andmeid. Valik tuleneb kahest
kaalutlusest: (i) AIDS-i meetod eeldab vähemalt kahe aasta andmeid, et eristada hinnamuutusi, ning (ii)
soovime välistada 2020. aasta andmed, mis kajastavad Covidi kriisi aegset ebatüüpilist tarbimisstruktuuri (nt
väiksemad transpordi ja vaba aja kulud ning suuremad remondikulud).
Tabel 13 kirjeldab tarbimiskaalude hindamise tulemusi. Kuna AIDS-i meetodil leitud tarbimiskaalud on multi-
plikatiivsed, samas kui teiste meetodite tulemused aditiivsed, siis on toodud leibkonna kogukaal. Võrdlusena
on toodud ka senises metoodikas kasutusel olevate OECD kaalude ning OECD modifitseeritud kaalude põhjal
leitud leibkonna tarbimiskaalud. Kehtivas metoodikas kasutatavate traditsiooniliste OECD kaalude põhjal on
kahe täiskasvanuga leibkonna tarbimiskaal 1,7. Meie hinnangud uutel LEU andmetel jäävad aga kõigil meeto-
ditel ligikaudu 1,4 juurde, mis on lähedal OECD modifitseeritud kaalude hinnangule 1,5.
Laste kaalud varieeruvad meetodite lõikes enam. Engeli meetodi kasutamist laste kaalude arvutamisel on
kritiseeritud (Nicholson, 1976; Deaton ja Muellbauer, 1986) ning kogukuludel põhinevad Tiidu (2005) meetodil
arvutused sisaldavad ka nt alkoholikulusid, seega keskendume Tiidu (2005) meetodil arvutustele, mis
põhinevad vaid elatusmiinimumi kuludel, ja AIDS-i meetodi tulemustele. Võrreldes viimase kahe meetodi
tulemusel leitud lastega leibkondade tarbimiskaale, jäävad OECD modifitseeritud kaalud ligikaudu nende
tulemuste keskele.
78
Tabel 13. Leibkonna tarbimiskaalud erinevate tarbimiskaalude arvutamise meetodite lõikes
Leibkonna koosseis OECD OECD modi- Tiit (2005) Tiit (2005) AIDS Engel
fitseeritud (kõik kulud) (elatus-
miinimumi
kulud)
1 täiskasvanu 1 1 1 1 1 1
2 täiskasvanut 1,7 1,5 1,42 1,38 1,44 1,38
1 täiskasvanu, 1 laps 1,5 1,3 1,54 1,45 1,14 1,10
2 täiskasvanut, 1 laps 2,2 1,8 1,96 1,83 1,63 1,48
2 täiskasvanut, 2 last 2,7 2,1 2,50 2,27 1,85 1,58
1 täiskasvanu, 2 last 2,0 1,6 2,08 1,89 1,29 1,20
Märkus: kaalud on hinnatud 2015., 2016. ja 2019. aasta LEU andmetel.
Kokkuvõttes näitavad senised arvutused, et tarbimiskaalud varieeruvad valitud meetodist sõltuvalt üsna palju.
Siiski on leibkondade tegeliku tarbimiskäitumise põhjal tarbimiskaalud muutunud OECD modifitseeritud
kaalude (1:0,5:0,3) sarnaseks ning traditsiooniliste OECD kaalude (1:0,7:0,5) kasutamine ei ole enam
põhjendatud.
Toimetulekutoetuse arvestamisel käsitletakse kulusid liigiti (eluasemekulud ja muud kulud) erinevalt ning
toimetulekupiir arvestatakse muudele kuludele (toidukulud ja muud mittetoidukulud) peale eluasemekulude.
Senistes tarbimiskaalude arvutustes me ei eristanud kulusid liigiti ega võtnud arvesse erinevat ühiskulutuste
osakaalu kululiigiti. Näiteks ei pruugi lapse lisandumine suurendada eluasemekulusid sama palju kui toidu-
või muid mittetoidukulusid. Tiidu (2006) arvutustest ilmneb, et lapse eluasemekulutused moodustavad
esimese täiskasvanu eluasemekulutustest ligikaudu 7%, samas kui lapse muud mittetoidukulud on ligikaudu
70% esimese täiskasvanu kuludest (vt Tiit (2006), tabel 29). Pidades silmas toimetulekupiiri ja kululiigiti
erinevat ühiskulutuste osakaalu, on vaja eristada tarbimiskaale kululiikide kaupa.
Engeli ja AIDS-i lähenemised põhinevad ühel kindlal kulukategoorial või erinevate kulukategooriate terviklikul
süsteemil, mistõttu ei ole neid meetodeid võimalik kasutada tarbimiskaalude hindamiseks kululiigiti. Seetõttu
kasutame Tiidu (2005) lähenemist ja hindame regressioonivõrrandid igale kululiigile (toidukulud,
eluasemekulud, muud mittetoidukulud) eraldi. Kulud piiritleme elatusmiinimumi kaasatud kulude loeteluga
vastavalt ekspert- ja fookusgruppide tulemustele.
Tabel 14. Tarbimiskaalud erinevatele kululiikidele
Leibkonnaliige
Kululiik Esimene Iga järgnev Laps
täiskasvanu täiskasvanu
Kululiikide kaalud*
Toit 1 0,51 0,36
Eluase 1 0,21 0,18
Muu 1 0,38 0,68
*Märkus: kululiikide kaalud on leitud otse iga kululiigi Tiit (2005) järgi koostatud regressioonivõrrandi hinnangutest. Kaalud on
hinnatud 2015., 2016. ja 2019. aasta LEU andmetel. Arvestame kaalude leidmisel vaid elatusmiinimumi kaasatud kulusid
vastavalt eelnevalt ekspert- ja fookusgruppides koostatud nimekirjale.
79
Tiidu (2005) metoodika järgi leitud regressioonvõrrandi kaale kululiikide kaupa nimetame kululiikide
kaaludeks (vt Tabel 14). Ootuspäraselt erinevad toidu, eluaseme ja muude kulude tarbimiskaalud mõnevõrra,
nt täiendava täiskasvanu ning lapse eluasemekulud moodustavad mõlemad vaid ligikaudu 20% esimese
täiskasvanu eluasemekuludest (kululiikide kaalude põhjal), samas kui lapse muud kulud on ligikaudu 70%
esimese täiskasvanu muudest kuludest.
Eelnevalt leidsime leibkondade kogukulutuste põhjal, et OECD modifitseeritud kaalud (1:0,5:0,3) on küllalt
lähedased erinevate meetoditega leitud tarbimiskaaludele, mistõttu kogukulude arvestamisel oleks õigustatud
OECD modifitseeritud kaalude kasutamine. Kululiikide kaaludest on sellele lähedased vaid toidukulude kaalud,
teiste kululiikide kaalud erinevad märkimisväärselt. Edaspidistes arvutustes kasutame nii kululiikide kui OECD
modifitseeritud kaale ning võrdleme lõpptulemuste erinevusi (vt ptk 4.3, Tabel 17).
Tarbimiskaale kasutatakse elatusmiinimumi arvestamisel kahes kohas:
1. esimese leibkonnaliikme kulutuste laiendamisel kogu leibkonnale. Selleks kasutatakse praegu OECD
klassikalisi tarbimiskaale (1:0,7:0,5).
2. esimese leibkonnaliikme kulu suuruse leidmisel LEU andmestiku leibkonnapõhistest kuludest.
Praegu kehtiva elatusmiinimumi metoodika väljatöötamisel leidis Tiit (2006) esimese leibkonnaliikme kulud
järgmiselt:
• Toidukulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu toidukulud olid samad suured kui esimese täiskasvanu
toidukulud ning lapse toidukulud moodustasid 70% esimese täiskasvanu toidukuludest.
• Eluasemekulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu eluasemekulud moodustasid 14% ning lapse
eluasemekulud 7% esimese täiskasvanu eluasemekuludest.
• Muud mittetoidukulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu muud mittetoidukulud moodustasid 95% ja
lapse omad 70% esimese täiskasvanu muudest mittetoidukuludest (vt Tiit (2006), tabel 29).
Kokkuvõttes on Tiidu (2006) lähenemisega analoogne tarbimiskaalude 1:1:0,7 kasutamine toidukuludele,
tarbimiskaalude 1:0,14:0,07 eluasemekuludele ja tarbimiskaalude 1:0,95:0,7 muudele mittetoidukuludele.
Tabel 15 annab ülevaate tarbimiskaaludest, mida on võimalik esimese leibkonnaliikme kulu suuruse
leidmiseks leibkonna kuludest kasutada. Leibkondade tegeliku tarbimiskäitumise ja kogukulude põhjal on
tarbimiskaalud sarnased OECD modifitseeritud kaaludele ning traditsiooniliste OECD kaalude kasutamine ei
ole enam põhjendatud. OECD modifitseeritud kaalude kasutamine ei ole aga õigustatud kululiigiti
leibkonnakuludest esimese liikme kulude leidmisel ja sellest teistpidi leibkonna kogukulude leidmisel, kuna
need ei arvesta ühiskulutuste erinevusi kululiigiti.
Tabel 15. Tarbimiskaalude väärtused erinevate kaalude korral
Tarbimiskaalude liik Tarbimiskaalude väärtused
Toidukulud Eluasemekulud Muud mittetoidukulud
Leibkonnaliikme arv 1:1:1
OECD 1: 0,7: 0,5
OECD modifitseeritud 1: 0,5: 0,3
Tiit (2006) kaalud 1: 1: 0,7 1: 0,14: 0,07 1: 0,95: 0,7
Kululiikide kaalud 1: 0,5: 0,4 1: 0,2: 0,2 1: 0,4: 0,7
Märkus: tarbimiskaalude väärtused tähistavad esimese täiskasvanu, iga järgneva täiskasvanu (14-aastane või vanem) ja lapse
(0–13-aastane) kaale.
80
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019; Tiit (2006); autorite arvutused.
Kuna toimetulekupiir väljendab elatusmiinimumi toidukulude ja muude mittetoidukulude komponentide
summat, jättes eluasemekulud välja, siis on vaja arvestada elatusmiinimumi hindamisel kululiike eraldi.
Edasistes arvutustes kasutame kululiikide tarbimiskaale, sest need on hinnatud kehtiva tarbimiskäitumise
pealt ning arvestavad kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud) erinevusi. Nii väldime ühtsete kaalude
poolt tekitatavat kallutatust (eriti eluaseme ühiskulude alahindamist), saame võrreldavad tulemused eri
leibkonnakoosseisude vahel ja realistlikumad kulusummad igas kulukomponendis. Edaspidistes arvutustes
toome välja lõpptulemuste erinevused kõikide kaaludega (vt ptk 4.3, Tabel 17).
4.3 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamine
Arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude komponentide loetelu on koostatud COICOP-i kategooriate
lõikes. See tähendab, et iga kategooria kulud saab tuletada LEU andmetest. Viimane LEU andmestik pärineb
2020. aastast, mis kajastab Covidi kriisi aegset ebatüüpilist tarbimiskäitumist (nt madalamad vaba aja teenuste
ja transpordikulud ja kõrgemad remondikulud), ning seega kasutame 2019. aasta andmeid. 2019. aasta maksu-
mused toome 2024. aasta hindadesse tarbijahinna kaubagruppide alamindeksite aastaste muutuste abil
(Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga). Kõik
järgnevad tulemused on esitatud 2024. aasta hindades.
Järgnevalt tutvustame kulude arvutamise meetodikat (vt ptk 4.3.1), võrdleme tulemusi erinevate tarbimiskaa-
lude lõikes (ptk 4.3.2), tutvustame eluasemekulude spetsiifikat (ptk 4.3.3), analüüsime regionaalseid erinevusi
(ptk 4.3.4), võrdleme leibkonnatüüpide ülese toodete ja teenuste nimekirja kasutamist leibkonnatüübi-
spetsiifilise nimekirja kasutamisega (vt ptk 4.3.5), analüüsime 1.–2. ja 1.–3. kuludetsiili kuuluvate leibkondade
keskmiste kulude erinevusi (vt ptk 4.3.6) ning võrdleme uue metoodikaga leitavaid tulemusi kehtiva
elatusmiinimumiga (vt ptk 4.3.7).
4.3.1 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamise meetodite võrdlus
Mittetoidukulude ja eluasemekulude elatusmiinimumi arvutuste alguspunktiks on leibkondade
elatusmiinimumi kaasatud kulud COICOP-i V tasemel (vt ptk-id 4.1.2, 4.1.3 ja 4.1.4). Nendest kulutustest leiame
iga leibkonna kulutuste summa COICOP-i I taseme kulukategooriate kaupa. Edasisi arvutusi teeme COICOP-i I
taseme kulukategooria tasemel. Leibkonna esimese liikme kulude suuruse leidmiseks kasutame kululiikide
tarbimiskaale ehk 1: 0,2: 0,2 eluasemekuludel ja 1: 0,4: 0,7 muudel mittetoidukuludel (vt Tabel 15).
Võrdleme kolmel meetodil leitud muude mittetoidukulude ning eluasemekulude arvestusliku elatusmiinimumi
suurust (vt Tabel 16):
1. Praeguse elatusmiinimumi kulude arvestamise meetod (korrigeeritud mediaan). Mittetoidukulutuste
summa leiti praeguses arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas COICOP-i I taseme
kulukategooriate kaupa LEU (2004) andmetel mediaankulutustest leibkonnaliikme kohta, mida
korrigeeriti kulukategooria koefitsientidega. Koefitsiendid leidis Tiit (2006) LEU keskmiste kulutuste
analüüsi ja eksperthinnangute põhjal, arvestades, et kulutuste suurus ei oleks väiksem 1.–3.
kuludetsiili kuuluva leibkonna 2004. aasta tegelikust tarbimisest. Kasutades LEU 2019. a andmeid
leiame iga kulukategooria mediaani, millele rakendame Tiidu (2006) välja töötatud koefitsiente.
Juhul, kui mediaan oli null (pigem kestuskaubad, mida ostetakse harvem), siis leidsime
kulukategooria mediaani ilma nullideta ning korrigeerisime tulemust korrutades selle kulutusi
81
teinud leibkondade osakaaluga. Seejärel korrutasime leitud korrigeeritud mediaani Tiidu (2006)
välja töötatud koefitsientidega.
2. Vähendamaks subjektiivsust elatusmiinimumi kulude suuruse hindamisel ja loobumaks mediaanile
rakendatavatest koefitsientidest, pakume välja loobuda praegusest lähenemistest, kus
mediaankuludele rakendati koefitsiente ning lähtuda ühtselt kulude arvutamisel 1.–3. kuludetsiili
kuuluvate leibkondade keskmistest kuludest. Leibkonna kuludetsiil määratlemiseks liidame
leibkonna kulutused vaid elatusmiinimumi sisse arvestatud kaupadele ja teenustele. 37 Seejärel
leiame esimese leibkonnaliikme kulutused kasutades OECD modifitseeritud kaale (1:0,5:0,3),
järjestame leibkonnad kulude alusel ja arvutame 1.–3. kuludetsiilis asuvate leibkondade keskmised.
3. Lisaks vaatame iga kulukategooria 3. detsiili kulu (korrigeeritud 3. detsiil). Kuna sarnaselt
mediaanile on mitmete kulukategooriate 3. detsiil null, siis leiame esmalt iga kulukategooria detsiili
nulle arvestamata ja seejärel korrutame 3. detsiili läbi nende leibkondade osakaaluga, kes vastavale
kategooriale kulutusi tegid.
Muude mittetoidukulude kogusumma ja üksikud kulukategooriad ei varieeru oluliselt kolme arvutamise
meetodi lõikes, jäädes 73 kuni 81 euro vahele (vt Tabel 16). 1.–3. kuludetsiili keskmiste kasutamine annab
veidi madalamad kulud rõivastele ja jalatsitele ja veidi kõrgemad kulud sisustusele kui teised meetodid.
Eluasemekuludes on erinevused erinevate meetodite vahel suuremad. Korrigeeritud mediaani arvutamisel
kasutatakse Tiidu (2006) välja töötatud koefitsiente ja kuna eluasemekulude (v.a remont) koefitsient on väga
kõrge (0,95), siis tuleb ka korrigeeritud mediaani põhine hinnang eluasemekuludele teiste meetodite
hinnangust suurem. Samas jääb ka korrigeeritud mediaani kasutamise tulemus oluliselt väiksemaks kui on
tegelik keskmine kulu eluasemele toimetulekutoetuse saajal (vt Joonis 22).
Tabel 16. Kulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (kaalutud kululiikide tarbimiskaaludega) eurodes (2024. a hindades),
muude mittetoidukulude ja eluasemekulude arvutamise meetodite lõikes
COICOP-i Kulurühm 1.–3. Korrigeeritud Korrigeeritud
kood kuludetsiili mediaan 3. detsiil
keskmine
03 Rõivad ja jalatsid 6,8 9,8 9,0
05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane kodu 16,4 12,9 11,4
06 Tervis 12,1 17,0 12,0
07 Veondus 2,0 1,2 2,3
08 Side 22,5 24,1 19,3
09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 9,5 11,0
10 Haridus 0,2 0,4 0,9
12 Mitmesugused kaubad ja teenused 6,5 6,5 7,0
Muud mittetoidukulud kokku 76,6 81,3 73,0
044-045 Eluasemekulud (v.a üür, eluasemelaen, 117,3 132,1 103,6
remont)
041 Üür 4,9 29,1 14,4
5311102 Eluasemelaen 0,2 2,7 1,7
043 Remont 5,2 3,8 6,2
37
Alternatiiviks oleks kõikide COICOP-i kategooriate kulude arvestame kuludetsiilide määratlemisel.
82
Eluasemekulud kokku 127,6 167,6 125,9
Märkus: tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud;
tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
Edaspidi võiks elatusmiinimumi alusmeetodina kasutada 1.–3. kuludetsiili keskmisi kulusid ehk lähtuda
madalama elustandardiga leibkondade tegelikest kulutustest. Nii peegeldavad hinnangud paremini
minimaalse tarbimisvajaduse taset ning väldime kõrgema elatustasemega leibkondade tarbimismustrite
kandmist minimaalsete kuludega elavatele leibkondadele. Selline lähenemine on ühtne ja läbipaistev ning
annab tulemused, mis ei erine oluliselt alternatiividest (korrigeeritud mediaan ja korrigeeritud 3. detsiil).
4.3.2 Tarbimiskaalude võrdlus
Esimese leibkonnaliikme kulude suurus varieerub sõltuvalt kasutatud tarbimiskaaludest (tarbimiskaalude
kohta vt ptk 4.2.2, Tabel 15). Muude mittetoidukulude summa erineb sõltuvalt tarbimiskaaludest 61,3-st eurost
kuni 76,6 euroni (erinevus 15,3 eurot ning 25% madalaimast väärtusest) ja eluasemekulud 91,4 eurost kuni
136 euroni (erinevus 44,6 eurot, 49% madalaimast väärtusest) (vt Tabel 17). Kõik kulud on siinkohal leitud 1.–
3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmistest kuludest ja erinevused tulenevad vaid tarbimiskaaludest.
Muude mittetoidukulude kulu on võrdlemisi sarnane OECD modifitseeritud ja kululiikide kaaludega.
Leibkonnaliikmete arvu, OECD ja Tiidu (2006) kaaludega on kulud madalamad, kuna täiendavate täiskasvanute
kaalud on suuremad. Eluasemekulud on madalamad leibkonnaliikmete arvu, OECD ja OECD modifitseeritud
kaaludega, mis ei arvesta eluasemekulude suurt ühisosa. Kululiikide ja Tiidu (2006) kaalud arvestavad
eluasemekulude suure ühisosaga ja omistavad seetõttu ka esimesele leibkonnaliikmele suuremad
eluasemekulud.
Tabel 17. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) –
võrdlus tarbimiskaalude lõikes
Tarbimiskaalude liik Tarbimiskaalude väärtused Muud mitte- Eluasemekulud
Muud Eluasemekulud toidukulud
mittetoidukulud
Leibkonnaliikme arv 1:1:1 61,3 91,4
OECD 1: 0,7: 0,5 69,1 100,7
Tiidu (2006) kaalud 1: 0,95: 0,7 1: 0,14: 0,07 63,2 136,0
OECD modifitseeritud 1: 0,5: 0,3 76,4 109,3
Kululiikide kaalud 1: 0,4: 0,7 1: 0,2: 0,2 76,6 127,6
Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Leibkonnaliikmete arv tähistab
leibkonnaliikmete arvuga jagatud kulu, mis on kaalumata keskmine kulu. Tarbimiskaalude väärtused tähistavad esimese
täiskasvanu, iga järgneva täiskasvanu (14-aastane või vanem) ja lapse (0–13-aastane) kaale.
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019 (tarbimiskaalud) ja LEU, 2019 (kulud); Statistikaameti andmebaas, tabel IA001:
tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.
Kokkuvõttes võiks elatusmiinimumi esimese leibkonnaliikme kulude arvestamisel edaspidi kasutada
kululiikide tarbimiskaale, sest need võimaldavad arvestada kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud)
ühisosade suuruse erinevusi.
4.3.3 Eluasemekulud
Võttes aluseks 1.–3. kuludetsiili keskmise tarbimise ja kululiikide kaalud on eluasemekulud esimese
leibkonnaliikme kohta 127,6 eurot (vt Tabel 17). Selliselt leitud eluasemekulud on madalamad kui toime-
83
tulekutoetuse saajate mediaaneluasemekulud, mis olid 2024. aastal ühe leibkonnaliikme kohta (kaalumata
ehk vaid liikmete arvu arvestades) 188 eurot (vt Joonis 22). LEU andmetel on kaalumata keskmine
leibkonnaliikme kulu vaid 91,4 eurot ehk poole madalam toimetulekutoetuse saajate eluasemekuludest (vt
Tabel 17).
Erinevus toimetulekutoetuse saajate eluasemekuludes ja LEU põhjal leitud eluasemekuludes tuleb asjaolust,
et toimetulekutoetuse saajate seas on oluliselt väiksem osakaal leibkondi, kes omavad eluaset, ja oluliselt
rohkem üürnikke. Toimetulekutoetust saavatest leibkondadest ligikaudu 60% üüris eluaset ja vaid ca 23%
omas eluaset, samas kui elanikkonna seas üldiselt on vastavad osakaalud 9% ja 79% ning 1.–3. kuludetsiilis
4% ja 78% (vt Tabel 18).
Tabel 18. Eluaseme kasutamise aluse jaotus elanikkonnas, 1–3. kuludetsiilis ja toimetulekutoetuse saajate seas
Eluaseme kasutamise alus Elanikkond 1.–3. Toimetulekutoetuse
(LEU) kuludetsiil saajad (STAR)
(LEU)
Kuulub leibkonnale 78,7% 77,9% 22,7%
Üüritakse 8,8% 4,4% 59,5%
Muu kasutusvaldus (sh 12,2% 17,2% 17,9%
tasuta kasutamine)
Teadmata 0,2% 0,5% 0%
Märkus: elanikkonna ja 1.–3. kuludetsiili osakaalude leidmiseks on kasutatud 2019. aasta LEU andmeid. Toimetulekutoetuse
saajate eluaseme kasutamise aluse osakaalud on leitud STAR 2024. aasta andmetel, arvestades iga leibkonna viimast taotlust ja
jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest.
Allikad: LEU, 2019; STAR; autorite arvutused.
Tulenevalt suurest üürnike osakaalust on ka toimetulekutoetuse saajate eluasemekulud üürikulude võrra
suuremad. Kasutades LEU andmeid näeme, et üürnike eluasemekulud on suuremad kui omanikel või kõigil 1.–
3. kuludetsiili kuulujatel (vt Tabel 19). Kui 1.–3. kuludetsiili keskmised eluasemekulud on 127,6 eurot, siis
üürnike eluasemekulud on 164,5 eurot, millest üürikulud on 83 eurot.
Tabel 19. Eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus eluaseme
kasutamise aluse lõikes
COICOP-i kood Kulurühm Kõik Eluaseme Üürnikud Eluaseme
eluaseme omanikud tasuta
kasutamise kasutajad
alused
044-045 Eluasemekulud (v.a üür,
eluasemelaen, remont) 117,3 126,8 73,9 88,8
041 Üür 4,9 1,2 83,0 0,1
5311102 Eluasemelaen 0,2 0,3 0,0 0,3
043 Remont 5,2 5,0 7,6 5,5
Eluasemekulud kokku 127,6 133,3 164,5 94,6
Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud
kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu
alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
84
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
Eelnevast on ilmne, et eluaseme kasutamise alusest sõltuvalt erineb leibkonna kulude suurus, mistõttu on
üüripinnal elavatel leibkondadel suuremad kulud ja inimväärse elu tagamiseks ning eluruumi võimaldamiseks
vajalik suurem summa kui neil, kes omavad eluruumi või saavad seda kasutada tasuta. Kuna elatusmiinimumi
elusasemekulude osa on arvestuslik näitaja absoluutse vaesuse piiri hindamiseks ja sellest ei sõltu
toimetulekutoetuse eluasemekulude suurus, siis võiks elatusmiinimumi arvestamisel lähtuda pigem ühest
keskmisest näitajast, mitte luua eraldi elatusmiinimumi suuruseid eluaseme omandusest sõltuvalt. Lähtuvalt
eelnevast pakume, et uues elatusmiinimumi arvestamise metoodikas võiks eluasemekuludena arvestada 1.–
3. kuludetsiili keskmist, sõltumata kasutusõigusest (omanik/üürnik/tasuta kasutaja). See peegeldab tüüpilist
tarbimist, hoiab metoodika ühetaolisena ja väldib eraldi elatusmiinimumi arvutamist üürnikele ja omanikele.
Toimetulekutoetuse määramisel ei saa lähtuda elatusmiinimumi arvestuses olevast eluasemekulude osast vaid
tuleb jätkata praegust vajaduspõhist käsitlust: hüvitatakse tegelikud ja piirkondlikult mõistlikud
eluasemekulud (sh üür). Sealjuures oleks KOV-il õigus kehtestada piirmäärad ning neid turuandmete alusel
regulaarselt ajakohastada — sarnaselt senisele eluasemekulude hüvitamise korrale.
4.3.4 Regionaalsed erinevused – transpordikulud
Fookusgrupi intervjuudes selgus, et auto kasutamisega seotud kulud peaksid olema linnast väljas elavatel
peredel elatusmiinimumi osaks (v.a alla 65-aastaste lasteta inimeste paarid, kellel on võimalus kasutada ka
ühistransporti), samas kui linnas elavatel peredel ei ole auto hädavajalik. Eelnevalt kirjeldatud arvutused ei
sisaldanud auto kasutamise kulusid.
LEU andmed kinnitavad maa ja linnaelanike auto kasutamisest tulenevate kulude erinevusi. Võrreldes maal ja
linnas elavate leibkondade kulutusi (1.–3. kuludetsiili keskmisi) koos auto kasutamise kuludega, erinevad
transpordikulud kahekordselt. 1.–3. kuludetsiili kuuluvatel maaelanikel kulub transpordile keskmiselt 36,6
eurot, samas kui linnaelanikel vaid 18,4 eurot (vt Tabel 20, tulbad „Linn“ ja „Maa“). Väikesed erinevused on
linna- ja maaelanikel ka teistes kulukategooriates. Maaelanikel kulub veidi rohkem vabaaja-, kultuuri- ja
sideteenustele ning -kaupadele, samas kui linnaelanike kulutused sisustusele, rõivastele ning tervishoiule on
suuremad kui maaelanikel. Samuti erinevad mõnevõrra maa- ja linnaelanike eluasemekulutused. Suurimad
erinevused maa- ja linnaelanike vahel on siiski transpordikuludes.
Kui arvestada auto kasutamisega seotud kulud sisse, siis on transpordikulud kõigi elukohtade peale keskmiselt
24,4 eurot võrreldes varasema 2 euroga, mis arvestas vaid ühistranspordikulutusi (vt Tabel 20, tulbad „Kõik
elukohad“ ja „Kõik elukohad (autokuludeta)”). Lisaks transpordikuludele kasvavad 1 euro võrra (6,5 eurolt 7,5
euroni) ka mitmesuguste kaupade ja teenuste kulud, sest arvestatakse liikluskindlustuse ja laste autoistmete
kuludega. Kokkuvõttes kasvab muude mittetoidukulude summa 76,6 eurolt 100 euroni.
Tabel 20. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) –
võrdlus elukoha (maa, linn) ja autokulude kaasamise lõikes
COICOP-i Kulurühm Linn Maa Kõik Kõik elukohad
kood elukohad (autokuludeta)
03 Rõivad ja jalatsid 7,1 6,3 6,8 6,8
05 Sisustus, kodutarbed ja 16,8 15,6 16,4 16,4
igapäevane koduhooldus
85
06 Tervishoid 13,5 9,3 12,1 12,1
07 Veondus 18,4 36,6 24,4 2,0
08 Side 22,2 23,1 22,5 22,5
09 Vaba aeg ja kultuur 9,6 10,9 10,0 10,0
10 Haridus 0,3 0,1 0,2 0,2
12 Mitmesugused kaubad ja 7,8 6,8 7,5 6,5
teenused
Muud mittetoidukulud kokku 95,7 108,6 100,0 76,6
044-045 Eluasemekulud (v.a üür, 118,2 115,4 117,3 117,3
eluasemelaen, remont)
041 Üür 5,5 3,7 4,9 4,9
5311102 Eluasemelaen 0,2 0,3 0,2 0,2
043 Remont 4,7 6,3 5,2 5,2
Eluasemekulud kokku 128,6 125,7 127,6 127,6
Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud
kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu
alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
Elatusmiinimumi arvestusse peaks kaasama auto kasutamisega seotud vältimatud kulud38, käsitledes neid
keskmise kuluna, elukohta eristamata. Soovitame kehtestada ühe üleriigilise elatusmiinimumi piiri, mis oleks
rakendatav kõikidele sihtgruppidele, ja vältida kahe paralleelse elatusmiinimumi hindamist maa- ja
linnaelanikele. Kuigi maa- ja linnaleibkondade kulustruktuur erineb ning teatud mittetoidukuludes ja
eluasemekuludes võib täheldada piirkondlikke erisusi, ei ole nende erinevuste põhjal metoodiliselt
põhjendatud kujundada kahte eraldi elatusmiinimumi piiri. Enamik kulusid kujunevad üleriigilise turu
tingimustes ning piirkondlikud hinnavahed on ebajärjekindlad ja ei kajastu süsteemselt kõigis
kulukomponentides. Sama loogika kehtib ka transpordikulude puhul: eraldi maa- ja linnapiirkonna
elatusmiinimumi kehtestamine looks eksliku mulje, et elatusmiinimumi kulud oleks võimalik ka teistes
komponentides samaväärse täpsusega regionaalselt eristada. Tasub mainida, et sarnast põhimõtet järgime ka
eluasemekuludes: erinevused eluaseme kasutamise aluse (üürimine vs omamine) lõikes on isegi suuremad kui
maa- ja linnapiirkonna vahel, kuid ka nende alusel ei eristata elatusmiinimumi.
Autokulude arvestamist elatusmiinimumis toetavad järgmised kaalutlused. Esiteks tuleneb põhiseadusest (PS
§ 28) riigi kohustus aidata puuduses olevaid inimesi. Juhul, kui auto kasutamine on mõne sihtgrupi (nt
hajaasustusega piirkondades elavate inimeste) puhul vältimatu, tuleb seda käsitleda osana minimaalselt
vajalikust kulust. Teiseks tasakaalustavad maa ja linna kulustruktuurid teatud määral üksteist, kuid ainult
osaliselt, mistõttu ei saa eeldada, et muude kulukategooriate väiksemad kulud kompenseerivad maapiirkonna
suuremaid transpordikulusid. Seetõttu on põhjendatud käsitleda auto kasutamisega seotud vältimatuid kulusid
ühe keskmise komponendina üleriigilises elatusmiinimumi arvutuses.
38
Lisada tuleks auto kasutamisega seotud kulud, kuid välja jätta auto ostuga seotud kulutused.
86
4.3.5 Leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübi põhise ostukorvi kasutamise võrdlus
Eelnevalt koostasime mittetoidukulude ostukorvi igale leibkonnatüübile eraldi ja panime nende põhjal kokku
leibkondade ülese ostukorvi põhimõttel, et kui toote või teenuse kategooria on vähemalt ühe leibkonnatüübi
ostukorvis esindatud, arvatakse ta üldisesse ostukorvi sisse. Senised arvutused kasutasid üldist
leibkonnatüüpide ülest ostukorvi. Kui arvestada igale leibkonnale vaid tema ostukorvi kuuluvad tooted (vt
leibkonnatüüpide ostukorvide nimekirja Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste
nimekiri), siis on vahed leibkonnatüüpide ülese nimekirja kasutamisega minimaalsed (vt Tabel 21).
Eluasemekuludena kaasatud kategooriad ei erine leibkonnatüübiti. Muudes mittetoidukuludes on kõige
suuremad erinevused leibkonnatüübiti vaba aja ja kultuuri kuludes, kuid ka siin on erinevus vaid 1,1 eurot.
Arvestades, et erinevused leibkonnatüüpide nimekirjade kasutamisel on minimaalsed, siis soovitame kasutada
kõigile leibkondadele ühtset elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate toodete ja teenuste loetelu.
Tabel 21. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) –
võrdlus leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüüpide kaupa koostatud elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste
nimekirja lõikes
COICOP-i Kulurühm 1.–3. kuludetsiili 1.–3. kuludetsiili
kood keskmine keskmine
(leibkonnatüüpide (leibkonnatüüpide
ülene nimekiri) nimekirjad)
03 Rõivad ja jalatsid 6,8 6,8
05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane koduhooldus 16,4 16,4
06 Tervishoid 12,1 12,1
07 Veondus 24,4 24,1
08 Side 22,5 22,5
09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 8,9
10 Haridus 0,2 0,4
12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5 7,4
Muud mittetoidukulud kokku 100,0 98,7
Eluasemekulud kokku 127,6 127,6
Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud
kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu
alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
4.3.6 1.–3. kuludetsiili ja 1.–2. kuludetsiili leibkondade kulutuste erinevused
Käesolevas analüüsis lähtume alusmeetodina 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistest kuludest,
et hoida lähenemine kooskõlas kehtiva arvestusliku elatusmiinimumi metoodikaga. Kehtivas metoodikas
hinnati mittetoidukulutuste summa COICOP-i I taseme kulukategooriate kaupa LEU (2004) andmetel mediaan-
kulutustest leibkonnaliikme kohta, mida korrigeeriti kulukategooria koefitsientidega. Koefitsiendid leidis Tiit
(2006) LEU keskmiste kulutuste analüüsi ja eksperthinnangute põhjal, arvestades, et kulutuste suurus ei oleks
väiksem 1.–3. kuludetsiili leibkondade 2004. aasta tegelikust tarbimisest. 1.–3. kuludetsiilile toetumine on
kooskõlas põhimõttega, et elatusmiinimumi suurus peab olema ankurdatud madalama kulutasemega
leibkondade tegelikku tarbimisse.
87
Samas on rahvusvahelises praktikas elatusmiinimumi hindamisel kasutatud ka kitsamat võrdlusgruppi, nt
alumist viiendikku (u 20%) madalama sissetulekutasemega leibkondadest (vt Saksamaal kehtivat metoodikat:
Bundesministerium für Arbeit und Soziales (2025)). Sellest lähtuvalt toome alternatiivina välja ka 1.–2.
kuludetsiilis olevate leibkondade keskmised kulud, et hinnata tulemuste tundlikkust valitud võrdlusgrupi
suhtes.
Lähtudes 1.–2. kuludetsiili kuuluvate leibkondade keskmistest kuludest, kujuneb muude mittetoidukulude
summaks 81,5 eurot ning eluasemekulude summaks 113,6 eurot (vt Tabel 22). 1.–2. kuludetsiili keskmised
kulud on ootuspäraselt madalamad 1.–3. kuludetsiili keskmistest kuludest kõigis kulurühmades. Muudest
mittetoidukuludest on suurimad suhtelised erinevused rõivaste ja jalatsite, sisustuse ning tervishoiukuludes.
Eluasemekuludest on suurimad suhtelised erinevused remondikuludes. Sidekulude erinevus on väike, mis
kinnitab varasemat tähelepanekut, et sidekulud on leibkondade lõikes võrdlemisi ühtlaselt jaotunud,
tõenäoliselt tulenevalt sideteenuste (internet, mobiilside) pakettide hinnastamise standardiseeritusest.
Kokkuvõttes on muud mittetoidukulud 1.–2. kuludetsiili keskmisele tuginedes 18,5 eurot väiksemad kui 1.–3.
kuludetsiili korral (100 vs 81,5). Eluasemekulud on 1.–2. kuludetsiilis keskmiselt 14 eurot väiksemad (127,6 vs
113,6). Seega oleks 1.–2. kuludetsiili keskmise kasutamisel elatusmiinimum esimese täiskasvanu kohta 32,5
eurot madalam võrreldes tuginemisega 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistele kuludele.
Tabel 22. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) –
võrdlus 1.–2. kuludetsiilis ja 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmiste kasutamise lõikes
COICOP-i Kulurühm 1.–3. kuludetsiili 1.–2. kuludetsiili
kood keskmine keskmine
03 Rõivad ja jalatsid 6,8 4,9
05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane kod 16,4 12,6
06 Tervishoid 12,1 8,9
07 Veondus 24,4 19,8
08 Side 22,5 21,2
09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 7,8
10 Haridus 0,2 0,2
12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5 6,1
Muud mittetoidukulud kokku 100,0 81,5
044-045 Eluasemekulud (v.a remont, üür) 117,3 106,7
041 Üür 4,9 3,7
5311102 Eluasemelaen 0,2 0,2
043 Remont 5,2 2,9
Eluasemekulud kokku 127,6 113,6
Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis ja 1.–2. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid.
Tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli
väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite
arvutused.
Soovitame elatusmiinimumi alusmeetodina kasutada 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmisi
kulusid. Siiski toome stsenaariumite analüüsis võrdlusena välja, millised oleksid mõjud toimetulekutoetusele
88
ja absoluutsele vaesusele kui muude mittetoidukulude ja eluasemekulude arvutamisel lähtutaks
konservatiivsemast elatusmiinimumi tasemest ehk 1.–2. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistest
kuludest (vt ptk 7).
4.3.7 Võrdlus kehtiva elatusmiinimumiga
Uues pakutavas metoodikas kujuneb muude mittetoidukulude summaks 100 eurot, mis on oluliselt kõrgem
kehtiva elatusmiinimumi mittetoidukulude summast 46,2 eurot. Erinevus tuleneb mitmest asjaolust:
1) THI alamindeksitega pikendamine vs uute LEU andmete kasutamine kuluarvestuste alusena,
2) kulude aluseks olevate summade arvestamine mediaankuludest, mida korrigeeritakse
koefitsientidega vs 1.–3. kuludetsiili keskmisest summast lähtumine,
3) elatusmiinimumi ostukorvi arvestatavate kulukategooriate erinevused,
4) tarbimiskaalude erinevused.
Kasutades Tiidu (2006) algset metoodikat, arvestades kulud 2019. aasta LEU andmetel ja tuues kulud 2024.
aasta hindadesse THI alamindeksite aastaste muutuste abil, kujuneb muude mittetoidukulude summaks 54,3
eurot (vt Tabel 23 tulp D). Erinevus praegusest elatusmiinimumist, kus kulud leiti 2005. a LEU andmetel ja
toodi THI alamindeksitega 2024. aasta hindadesse, (tulp C) on 8,1 eurot. Samas on analoogses võrdluses
eluasemekulud tõusnud 146,6 eurolt 159 euroni. Erinevus võib tuleneda elatusmiinimumi arvestuses olevate
mittetoidukulude ja eluasemekulude kompositsiooni erinevusest võrreldes THI alamindeksites jälgitavate
kaupade ja teenuste kompositsiooniga.
Jäädes Tiidu (2006) toodete ja teenuste nimekirja juurde ja kasutades ka Tiidu (2006) tarbimiskaale, kuid
lähtudes kulude suuruse määramisel 1.–3. kuludetsiili keskmistest kuludest, tõuseb muude mittetoidukulude
summa 101,8 euroni (tulp E), samas kui eluasemekulud langevad 136,5 euroni. Suurimad erinevused on
transpordi ja vaba aja kuludes, vastavalt 19,4 ja 9,2 eurot (võrreldes tulpasid E ja D). Rõivaste ja jalatsite,
sisutuse ja tervise kulud tõusevad samuti igaüks ca 5 euro võrra. Suurimad erinevused on kategooriates, mille
kehtivas metoodikas kasutatavad koefitsiendid on madalad, nt transpordikulude koefitsient on 0,3 ja vaba aja
kulude koefitsient on 0,4. Eluasemekulude koefitsient on jällegi kehtivas metoodikas kõrge (pidevkulutustel
0,95), seega võetakse kehtivas metoodikas arvesse peaaegu mediaani lähedasi eluasemekulusid (v.a remont,
mille koefitsient on 0,35). Sellest tulenevalt on ootuspärane, et 1.–3. kuludetsiili kuludest lähtudes
eluasemekulud langevad.
Uues pakutavas metoodikas võtame arvesse vaid kaupu ja teenuseid, mida ekspert- ja fookusgruppide
hinnangul peeti hädavajalikuks. Senini kehtivas metoodikas oli kaupade ja teenuste loetelu laiem. Kui
arvestada kehtiva kulukategooriate loeteluga ja Tiidu (2006) kaaludega, siis kujuneb muude mittetoidukulude
summaks 1.–3. kuludetsiili keskmist kasutades 101,8 eurot ja eluasemekulude summaks 136,5 eurot (tulp E).
Kaupade ja teenuste loetelu ülevaatamine ja kulukategooriate välja jätmine (tulp F) vähendab muid
mittetoidukulusid 18,8 euro võrra ehk 83 euroni. Eluasemekulud vähenevad vaid 0,5 eurot (korrigeeritud
nimekirjaga 136 eurot, tulp F), kuna arvestame suures osas samade kulukategooriatega, mida kehtiv metoodika
arvesse võtab.
Uue metoodika väljatöötamisel uuendame esimese leibkonnaliikme kulude leidmisel kasutatavaid
tarbimiskaale ja pakume välja uued tarbimiskaalud eluasemekuludele 1:0,2:0,2 ja muudele mittetoidukuludele
1:0,5:0,7. Tiit (2006) kasutas tarbimiskaale 1:0,14:0,07 eluasemekuludele ja 1:0,95:0,7 muudele
mittetoidukuludele. Kuna uued eluasemekulude tarbimiskaalud on suuremad, siis väheneb esimese
leibkonnaliikme kulu 127,6 euroni (tulp G). Samas muude mittetoidukulude uued kaalud on väiksemad ja
89
sellest tulenevalt kujuneb muude mittetoidukulude lõplikuks summaks 100 eurot. Tulp G väljendab uue
elatusmiinimumi metoodika alusel leitud muude mittetoidukulude ja eluasemekulude summat.
Tabel 23. Kehtiva arvestusliku elatusmiinimumi ja metoodika ettepaneku võrdlus 2024. aasta elatusmiinimumi suurusele
COICOP- Kulurühm Kehtiv Tiidu (2006) 1.–3. 1.–3. 1.–3.
i kood elatus- metoodika LEU kuludetsiili kuludetsiili kuludetsiili
miinimum 2019. aasta keskmine keskmine keskmine
andmetel (Tiidu (korrigeeritud (korrigeeritud
(2006) nimekiri ja nimekiri ja
nimekiri ja Tiidu (2006) kaalud)
kaalud) kaalud)
A B C D E F G
03 Rõivad ja 7,2 0,3 5,6 5,6 6,8
jalatsid
05 Sisustus, 1,9 10,6 15,4 13,8 16,4
kodutarbed ja
igapäevane
kodu
06 Tervis 12,7 4,9 10,3 10,3 12,1
07 Veondus 5,5 2,8 22,2 20,6 24,4
08 Side 5,4 18,7 18,2 18,2 22,5
09 Vaba aeg ja 4,3 11,4 20,6 8,2 10,0
kultuur
10 Haridus 4,0 0,0 1,1 0,2 0,2
12 Mitmesugused 5,2 5,5 8,5 6,2 7,5
kaubad ja
teenused
Muud mittetoidukulud 46,2 54,3 101,8 83,0 100,0
kokku
Eluasemekulud kokku 146,6 159,0 136,5 136,0 127,6
Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade
summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel LE27: ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva
minimaalse toidukorvi ja mittetoidukulutuste maksumus; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus
võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.
4.4 Kokkuvõte
Käesolevas peatükis töötasime välja arvestusliku elatusmiinimumi eluasemekulude ja muude
mittetoidukulude hindamise metoodika. Selleks koostasime esmalt COICOP 2015 klassifikaatori alusel
elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate kaupade ja teenuste loetelu. Loetelu koostas uurimisrühma
ekspertgrupp, vaidlusalused kulukategooriad valideeriti leibkonnatüüpide kaupa fookusgrupiintervjuudes ning
lõpliku valiku kinnitas uurimisrühm. Seejuures lähtusime põhimõttest, et arvesse lähevad kulud, mis on
vajalikud esmavajaduste rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril
elavale leibkonnale. Fookusgruppide sisendi põhjal kaasasime näiteks auto kasutamisega seotud vältimatud
kulud.
90
Mittetoidukulude ja eluasemekulude rahalise väärtuse leidmisel kaalusime mitut metoodilist lahendust.
Võrdlesime senist lähenemist, kus mediaankulusid korrigeeritakse eksperthinnangutel põhinevate
koefitsientidega, ning alternatiive, kus lähtutakse madalama kulutasemega leibkondade tegelikest kuludest.
Otsustasime loobuda mediaanide koefitsientidega korrigeerimisest ja kasutada elatusmiinimumi
alusmeetodina 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi kulusid, sest see vähendab subjektiivsust ja ankurdab
hinnangu paremini madalama kulutasemega leibkondade tegelikku tarbimisse. Konservatiivsema
alternatiivina analüüsisime ka 1.–2. kuludetsiili keskmisi kulusid, kuid need annaksid esimese täiskasvanu
elatusmiinimumi hinnanguks märgatavalt madalama taseme.
Eluaseme- ja mittetoidukulude arvutamisel kasutasime 2019. aasta LEU andmeid, kuna 2020. aasta andmeid
mõjutas Covid-kriisi aegne ebatüüpiline tarbimiskäitumine, ning tõime kulud 2024. aasta hindadesse THI
alamindeksite aastaste muutuste abil.
Tarbimiskaalude väljatöötamisel hindasime eri meetoditega nii kogukulude kui ka kululiikide põhiseid kaale.
Kuigi kogukulude tasandil olid OECD modifitseeritud kaalud tulemustele üsna lähedased, näitas analüüs, et
eluaseme-, toidu- ja muude mittetoidukulude ühisosa on erinev ning seetõttu on põhjendatud kasutada
kululiikide põhiseid kaale. Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kulude leidmisel leibkonna kogukuludest
lähtusime seega eluasemekuludel kaaludest 1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel kaaludest 1:0,4:0,7.
Lisaks kaalusime, kas elatusmiinimumi tuleks diferentseerida piirkonniti, leibkonnatüübiti või eluaseme
omanduse alusel. Analüüs näitas, et kuigi mõnes kulurühmas, eriti transpordis, esineb piirkondlikke erinevusi,
ei ole need kulurühmade lõikes piisavalt süstemaatilised, et põhjendada eraldi regionaalsete
elatusmiinimumide kehtestamist. Samuti olid erinevused leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübipõhise
ostukorvi kasutamisel minimaalsed. Seetõttu soovitame kasutada ühtset üleriigilist elatusmiinimumi ning
kõigile leibkondadele ühist mittetoidukulude ja eluasemekulude kaupade ja teenuste loetelu. Sellise
metoodika järgi kujunevad esimese täiskasvanud leibkonnaliikme muude mittetoidukulude suuruseks 100
eurot ja eluasemekulude suuruseks 127,6 eurot 2024. aasta hindades.
5 Elatusmiinimumi arvestuslik summa ja selle võrdlus
leibkonnatüübiti
Valitud metoodikaga kujuneb elatusmiinimumi arvestuslikuks suuruseks esimese leibkonnaliikme kohta 443,5
eurot (2024. aasta hindades), sh:
• toidukuludele 215,9 eurot;
• eluasemekuludele 127,6 eurot;
• muudele mittetoidukuludele (sh auto kasutamise kuludele) 100,0 eurot.
Esimese leibkonnaliikme kulu tuletasime leibkonna kuludest kululiikide tarbimiskaaludega: eluasemekuludel
1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel 1:0,4:0,7 (vt ptk 4.2.2, Tabel 15). Esimese leibkonnaliikme kulude
arvutamine kululiikide kaaludega on vajalik, kuna toimetulekupiir väljendab elatusmiinimumi esimese
leibkonnaliikme toidukulude ja muude mittetoidukulude komponentide summat, jättes eluasemekulud välja,
mistõttu on vaja arvestada kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud) ühisosade suuruse erinevusi. Samas
oleks elatusmiinimumi suuruse arvestamiseks kogu leibkonnale arvutuslikult otstarbekam kasutada ühtseid
tarbimiskaale. Lisaks on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks. Absoluutne vaesus
tähendab, et inimese tulu jääb allapoole absoluutse vaesuse piiri. Absoluutset vaesust arvutatakse Eesti
Sotsiaaluuringu (ESU) andmetel, teisendades leibkonna sissetulek esimese leibkonnaliikme sissetulekuks.
91
Seega on absoluutse vaesuse arvutamiseks tarvis ühtseid tarbimiskaale, millega leibkonna sissetulekut liikme
kohta taandada (vt absoluutse vaesuse arvutamisest täpsemalt ptk 6.2).
Ühtsete tarbimiskaalude tuletamiseks kaalusime kokku kululiikide tarbimiskaalud arvestades kululiikide
osakaale I leibkonnaliikme tarbimises (vt Tabel 24). Kaalutud kaalud on nii igal järgneval täiskasvanul kui
lapsel ligikaudu 0,4 ehk vastavad tarbimiskaalud on 1:0,4:0,4. See tulemus ühtib hästi Koppel jt. (2018)
tulemustega, mis näitasid, et 2016. aasta tegeliku tarbimiskäitumise põhjal on lapse tarbimine ligikaudu 42%
esimese täiskasvanu omast ning sarnane on ka teise täiskasvanud liikme tarbimine.
Tabel 24. Kaalutud kaalude leidmine kululiikide kaaludest
I leibkonnaliikme kulud Kaalutud kaalude arvutamine
Kululiik Absoluutsumma Osakaal (%) Iga järgnev Laps - Iga järgnev Laps -
(eurodes, 2024. a täiskasvanu - kululiigi täiskasvanu - kaalutud
hindades) kululiigi kaal kaal kaalutud kaal kaal
Toit 215,9 49% 0,5 0,4 0,24 0,19
Eluase 127,6 29% 0,2 0,2 0,06 0,06
Muu 100,0 23% 0,4 0,7 0,09 0,16
KOKKU 443,5 100% 0,39 0,41
Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade
summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise
aastaga; autorite arvutused.
Allolevas tabelis (vt Tabel 25) on võrreldud leibkonna elatusmiinimumi suurust kahel viisil: kasutades kas
kululiikide tarbimiskaale (toidukulud 1:0,5:0,4, eluasemekulud 1:0,2:0,2 ja muud mittetoidukulud 1:0,5:0,7) või
nendest tuletatud kaalutud kaale (1:0,4:0,4). Erinevused leibkondade elatusmiinimumi hinnangute vahel on
väga väikesed (kuni 1,36%). Seetõttu soovitame esimese leibkonnaliikme kulude laiendamisel kogu
leibkonnale kasutada kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4, mis on kululiigi kaaludega võrreldes arvutuslikult
otstarbekamad.
Tabel 25. Arvestuslik elatusmiinimum (eurodes, 2024. a hindades) leibkonnatüüpide kaupa – kululiikide ja kaalutud
tarbimiskaalude võrdlus
Tarbimiskaalud Elatusmiinimumide võrdlus
Leibkonnatüüp Toit Eluase Muud Kaa- Elatus- Elatus- Abso- Suhte-
mitte- lutud miinimum miinimum luutne line
toidu- kaal (kulu- (kaalutud erinevus erinevus
kulud liikide kaal)
kaalud)
Üksik 65+ 1 1 1 1,0 443,5 443,5 0,0 0,00%
Paar 65+ 1,5 1,2 1,4 1,4 617,0 620,9 3,9 0,64%
Alla 65 üksik 1 1 1 1,0 443,5 443,5 0,0 0,00%
Alla 65 paar lasteta 1,5 1,2 1,4 1,4 617,0 620,9 3,9 0,64%
Paar 1 lapsega 1,9 1,4 2,1 1,8 798,9 798,3 -0,5 -0,07%
Paar 2 lapsega 2,3 1,6 2,8 2,2 980,7 975,7 -5,0 -0,51%
Vähemalt 3 lapsega 2,7 1,8 3,5 2,6 1162,6 1153,1 -9,5 -0,82%
paar (3 last)
92
Üksikvanem lapsega/ 1,4 1,2 1,7 1,4 625,4 620,9 -4,5 -0,72%
lastega (1 laps)
Üksikvanem lapsega/ 2,2 1,6 3,1 2,2 989,1 975,7 -13,4 -1,36%
lastega (3 last)
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise
aastaga; autorite arvutused.
Võrreldes kehtiva elatusmiinimumiga suurenevad kulutused kõigis leibkonnatüüpides (vt Tabel 26).
Elatusmiinimumi suurenemine tuleneb kahest põhjusest. Esiteks suureneb elatusmiinimum esimese
leibkonnaliikme kohta seniselt 345,8 eurolt 443,5 euroni ehk 28%. Samas on mitmeliikmeliste leibkondade
uue elatusmiinimumi erinevused kehtivast elatusmiinimumist väiksemad kui 28%, näiteks ühe, kahe, kolme
lapsega ja lasteta alla 65-aastaste ja üle 65-aastaste paaride uus elatusmiinimum on 4–6% suurem seni
kehtivast elatusmiinimumist. Uue metoodika kaalutud tarbimiskaalud on väiksemad kui senises metoodikas
kasutatavad OECD kaalud (vt Tabel 26, tulbad „Tarbimiskaalud“). Seega, kuigi tarbimiskaalude suuruse ja
kasutamispraktika muutusest tulenevalt on uues metoodikas esimese leibkonnaliikme arvestuslik
elatusmiinimum suurem kui seni kehtivas metoodikas, siis samade kaalude põhjal tuletatud ühtse kaalu
kasutamine elatusmiinimumi laiendamiseks mitmeliikmelistele leibkondadele tasakaalustab osa sellest
tõusust.
Tabel 26. Kehtiva ja uue elatusmiinimumi suuruse (eurodes, 2024. a hindades) võrdlus erinevatele leibkonnatüüpidele
Tarbimiskaalud Elatusmiinimum 2024
Leibkonnatüüp Kaalutud OECD Uus elatus- Kehtiv elatus- Absoluutne Suhteline
kaalud kaalud miinimum miinimum erinevus erinevus
Üksik 65+ 1,0 1,0 443,5 345,8 97,7 28%
Paar 65+ 1,4 1,7 620,9 587,9 33,0 6%
Alla 65 üksik 1,0 1,0 443,5 345,8 97,7 28%
Alla 65 paar lasteta 1,4 1,7 620,9 587,9 33,0 6%
Paar 1 lapsega 1,8 2,2 798,3 760,8 37,5 5%
Paar 2 lapsega 2,2 2,7 975,7 933,7 42,0 5%
Vähemalt 3 lapsega 2,6 3,2 1153,1 1106,6 46,5 4%
paar (3 last)
Üksikvanem lapsega/ 1,4 1,5 620,9 518,7 102,2 20%
lastega (1 laps)
Üksikvanem lapsega/ 2,2 2,5 975,7 864,5 111,2 13%
lastega (3 last)
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise
aastaga; autorite arvutused.
Kokkuvõttes soovitame kasutada esimese leibkonnaliikme kulude laiendamisel kogu leibkonnale ühtseid
kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4, kuna need on arvutuslikult otstarbekamad ning sobivad ka absoluutse
vaesuse arvestamisel. Esimese leibkonnaliikme kulu leidmisel leibkonna kuludest LEU andmetel soovitame
siiski kasutada kululiikide tarbimiskaale (eluasemekuludel 1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel 1:0,4:0,7),
sest need arvestavad paremini toidu-, eluaseme- ja muude mittetoidukulude erinevat ühisosa ning annavad
seetõttu realistlikuma hinnangu üksikliikme kuludele.
93
6 Elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse arvestamise metoodika
ettepanek
6.1 Elatusmiinimumi arvestamise metoodika ettepanek
Toidukulude miinimum tuleks arvutada järgmiselt:
• Aluseks tuleks võtta 30 päeva toiduainete kogused toidukorvis, mis põhineb menüül B ning millele
on lisatud tee, kohvi ning tähtpäevade tähistamise kulud (vt ptk 3).
• Aastatel, kus on kättesaadavaks saanud uue leibkonna eelarve uuringu andmed, tuleks toidukorv
uuesti hinnastada LEU andmetel, st lähtudes leibkondade mediaantoiduhindadest ning
kaasajastades hinnad THI toidu alamindeksiga. Käesolevas raportis on toidukorv hinnastatud 2019.
aasta LEU hindade alusel ning toodud 2024. aasta hindadesse THI toidu alamindeksi aastaste
muutuste39 alusel. Kui kasutamiseks saavad valmis 2026. aasta LEU andmed, tuleks toidukorv nende
alusel uuesti hinnastada (kui andmed seda võimaldavad). Kui LEU andmed toidukorvi maksumuse
uuendamist ei võimalda (praeguse info kohaselt puudub 2026. aasta LEU-s hinnastamiseks vajalik
toidukaupade koguste info), tuleks maksumust kaasajastada THI toidu alamindeksit kasutades.
• Menüü maksumuse, kohvi/tee ja tähtpäevade kulu summa annavad I leibkonnaliikme kulu (vt Tabel
27). Toidukulude laiendamisel leibkonnale tuleks kasutada tarbimiskaale (1:0,4:0,4).
• Toidukorvis arvestatud tähtpäevade tähistamise kulu komponent ei vaja LEU alusel hinnastamist,
seda saab uuendada THI toidu alamindeksiga.
• Toidukorvi komponentide uuendamine peaks toimuma kooskõlas uute riiklike toitumis- ja
liikumissoovituste avaldamisega.
Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude elatusmiinimumi arvutamiseks tuleks:
1. leida 1.–3. kuludetsiili kuuluvad leibkonnad, täpsemalt:
• liita leibkonna kulutused elatusmiinimumis arvestatavatele kaupadele ja teenustele (v.a auto
kasutamise kulud), kulude kaasamist arvestada COICOP-i V tasemel;
• leida esimese leibkonnaliikme kulutused OECD modifitseeritud kaaludega (1:0,5:0,3),
• järjestada leibkonnad kulude alusel ja
• märkida 1.–3. kuludetsiilis asuvad leibkonnad.40
2. leida iga (COICOP-i I taseme) kulukategooria keskmised kulud järgmiselt:
• märkida vastavalt nimekirjale COICOP-i V tasemel, millised kulud elatusmiinimumi kaasati (vt
Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste nimekiri), sh võtta arvesse auto
kasutamise kulu ja kasutada leibkonnatüüpide ülest ühtset kaupade ja teenuste nimekirja;
• leida iga leibkonna elatusmiinimumi kaasatud kulutuste summa COICOP-i I taseme
kulukategooriatele (kui leibkonnal ei ole mõnda COICOP-i I taseme kulurida, siis tuleb see
kulurida leibkonna jaoks lisada nullina);
39
Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga
40
1.–3. kuludetsiili leibkondade määramisel ei tohi leida eraldi leibkondade kuludetsiile igas COICOP-i I taseme
kulugrupis. St samad leibkonnad on aluseks nt nii eluasemekulude, tervisekulude kui vaba aja kulude keskmiste
leidmisel.
94
• leida esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kulude suurus kasutades kululiikide tarbimiskaale
ehk 1: 0,2: 0,2 eluasemekuludel ja 1: 0,4: 0,7 muudel mittetoidukuludel;
• leida 1.–3. kuludetsiilis asuvate leibkondade keskmised kulud iga COICOP-i I taseme
kulukategooria (eluasemekuludes eraldi üüri, remondi, eluasemelaenu ja muude
pidevkulutuste) kohta.
Tulemusena saadakse arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude väärtus ehk 1.–3. kuludetsiili kuuluvate
leibkondade keskmine muu mittetoidukulu ja eluasemekulu esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta.
Käesolevas raportis on mittetoidukulud hinnastatud 2019. aasta LEU andmetel ja toodud 2024. aasta
hindadesse tarbijahinna alamindeksite aastaseid muutuseid39 kasutades.41
Elatusmiinimumi suuruse arvestamiseks kogu leibkonnale tuleks esimese leibkonnaliikme kulude
laiendamiseks kasutada ühtseid kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4 (esimene täiskasvanud leibkonnaliige: iga
järgnev täiskasvanud (14-aastane või vanem) leibkonnaliige: laps (0-13-aastane)).
Valitud metoodikaga kujuneb elatusmiinimumi arvestuslikuks suuruseks esimese leibkonnaliikme kohta 443,5
eurot (vt Tabel 27).
Tabel 27. Arvestuslik elatusmiinimum (eurodes, 2024. a väärtuses) esimese leibkonnaliikme kohta
COICOP-i Kulurühm Kulud
kood
Toidukorv ilma kohvi, tee ja tähtpäevadeta 210,7
Kohv ja tee 2,7
Tähtpäevade tähistamine 2,5
Toidukorv (sh kohv, tee ja tähtpäevade tähistamine) 215,9
03 Rõivad ja jalatsid 6,8
05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane
koduhooldus 16,4
06 Tervishoid 12,1
07 Veondus 24,4
08 Side 22,5
09 Vaba aeg ja kultuur 10,0
10 Haridus 0,2
12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5
Muud mittetoidukulud kokku 100,0
044-045 Eluasemekulud (v.a üür, eluasemelaen,
remont) 117,3
041 Üür 4,9
5311102 Eluasemelaen 0,2
043 Remont 5,2
Eluasemekulud kokku 127,6
Arvestuslik elatusmiinimum kokku 443,5
41
Iga COICOP-i I taseme kategooria jaoks kasutada vastava kategooria THI alamindeksi aastast muutust.
Eluasemelaenu jaoks kasutada eluasemekulude (kood 04) THI indeksi muutust.
95
Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade
summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.
Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise
aastaga; autorite arvutused.
6.2 Absoluutse vaesuse arvestamise metoodika ettepanek
Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum olnud ka absoluutse vaesuse piiriks (Tiit, 2006).
Absoluutne vaesus tähendab, et inimese tulu jääb allapoole absoluutse vaesuse piiri. Absoluutse vaesuse määr
on nende elanike osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on allpool absoluutse vaesuse piiri. 42
Ekvivalentnetosissetulek arvutatakse kehtivas metoodikas ESU andmetel teisendades leibkonna sissetulek
esimese leibkonnaliikme sissetulekuks OECD tarbimiskaaludega 1:0,7:0,5. Elatusmiinimumi suuruse
arvestamisel pakkusime välja ühtsete kaalutud kaalude (1:0,4:0,4) kasutamise esimese leibkonnaliikme
elatusmiinimumi laiendamiseks kogu leibkonnale (vt ühtsete kaalude tuletamist ptk 5). Absoluutse vaesuse
arvutamiseks soovitame samuti kasutada kaalutud kaale (1:0,4:0,4), millega leibkonna sissetulekut esimese
liikme kohta taandada.
Kokkuvõttes tuleks absoluutse vaesuse arvutamiseks:
• ESU andmetes leida leibkonna sissetulekust esimese liikme sissetulek kasutades kaale 1:0,4:0,4.
• Võrrelda leibkonna sissetulek esimese liikme kohta absoluutse vaesuse piiriga ehk elatusmiinimumiga
esimese leibkonnaliikme kohta (väljapakutud metoodika kohaselt 443,5 eurot 2024. aastal)
6.3 Soovituslik tegevusplaan elatusmiinimumi metoodika rakendamiseks
Elatusmiinimumi metoodika uuendamiseks võiks järgida allpool toodud tegevusplaani (vt Tabel 28).
Tabel 28. Soovituslik tegevusplaan elatusmiinimumi metoodika rakendamiseks
Aasta Tegevus
2027. aasta algus Rakendades uut elatusmiinimumi metoodikat (vt metoodika kirjeldust ptk 6.1),
leida 2026. aasta arvestuslik elatusmiinimum. Võtta arvutuste aluseks 2019. aasta
LEU andmed ja ajakohastada väärtused THI alamindeksitega (vastavalt
Statistikaameti tabelile IA001).
2028. aasta algus Avaldada 2027. aasta arvestuslik elatusmiinimum. Muud mittetoidu- ja
eluasemekulud arvutada LEU 2026 andmetel ptk-is 6.1 kirjeldatud metoodikaga.
Väärtused ajakohastada ühe aasta THI muutusega. Kuna 2026. aasta LEU-s puudub
hinnastamiseks vajalik toidukaupade koguse info, siis uuendada toidukorvi
maksumust THI toidu alamindeksiga.
2029–2031 Uuendada elatusmiinimumi väärtust iga-aastaselt: korrigeerida toidukorvi, muude
mittetoidu- ja eluasemekulude maksumust THI alamindeksite muutustega.
2031 (kui Uuendada muude mittetoidu- ja eluasemekulude summad LEU 2030 andmetel
avaldatakse LEU (vastavalt ptk 6.1 metoodikale). Kui LEU-s on hinnastamiseks vajalikud
2030) toidukaupade kogused, siis hinnastada toidukorv uuesti LEU andmetel; vastasel
juhul uuendada toidukorv THI toidu alamindeksiga.
42
https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/absoluutne-vaesus
96
2032–2035 Uuendada elatusmiinimumi väärtust iga-aastaselt THI alamindeksitega.
2035 (kui Uuendada toidukorvi sisu vastavalt uutele riiklikele toitumis- ja
avaldatakse uued liikumissoovitustele (ilmuvad ligikaudu 10-aastaste vahedega ehk eeldatavalt
toitumissoovitused) 2035. aastal), kaasates toitumiseksperti.
2035–2036 Uuendada muude mittetoidu ja eluaseme kaupade ja teenuste nimekirjad ekspert-
ja elanikkonna fookusgruppides vastavalt ptk-is 4.1 kirjeldatud metoodikale,
soovitavalt enne ümberarvutust LEU 2035 andmetel.
2036 (kui Uuendada toidu-, mittetoidu- ja eluasemekulude summad LEU 2035 andmetel
avaldatakse LEU (vastavalt ptk 6.1 metoodikale), kasutades uuendatud toidukorvi ning mittetoidu ja
2035) eluaseme kaupade ja teenuste nimekirja. Hinnata uuesti ka tarbimiskaalud uutel
LEU andmetel.
Alates 2037. aastast Igal aastal: uuendada elatusmiinimumi väärtust THI alamindeksitega.
Iga 5 aasta tagant (kui avaldatakse uued LEU andmed): arvutada LEU andmetel
muud mittetoidu-, eluaseme- ja toidukulud (eeldab toidukaupade koguste infot).
Iga 10 aasta tagant: vaadata üle muude mittetoidu- ja eluasemekulude nimekirjad
ekspert- ja elanikkonna fookusgruppides. Kohandada menüüd toitumiseksperti
kaasates vastavalt uutele toitumis- ja liikumissoovitustele. Vaadata üle
tarbimiskaalud (pärast nimekirjade uuendamist ja uue LEU andmetel).
Väljapakutud uue elatusmiinimumi metoodika parimaks rakendamiseks soovitame leibkonna eelarve
uuringuga koguda toidukaupade koguste infot (vajalik toidukorvi maksumuse hinnastamiseks) ning leibkonna
eluasemelaenu kulude summat (vajalik eluasemelaenu kulude arvestamiseks eluasemekulude all).
7 Elatusmiinimumi muutmise mõju toimetulekutoetusele ja
absoluutsele vaesusele
Eestis on arvestuslik elatusmiinimum absoluutse vaesuse piiriks ja sisendiks poliitilise kokkuleppega
kehtestavale toimetulekupiirile. Elatusmiinimumi metoodika ümbervaatamisel tuleb seega arvestada
potentsiaalsete mõjudega absoluutse vaesuse määrale, toimetulekutoetuse saajate arvule ja
toimetulekutoetuse kuludega riigile. Enne elatusmiinimumi stsenaariumite võrdlemist anname ülevaate 2024.
aastal toimetulekutoetust saanud leibkondadest (vt ptk 7.1). Seejärel analüüsime elatusmiinimumi metoodika
muutuse mõju toimetulekutoetuse saamisele (vt ptk 7.2) ja absoluutsele vaesusele (vt ptk 7.3).
7.1 Ülevaade toimetulekutoetuse saajatest
2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714 leibkonda. Nendest pooled olid üksikud alla 65-aastased, peaaegu
veerandi moodustasid ühe või enama lapsega üksikvanemad, kõiki teisi leibkonnatüüpe oli alla 10% (Joonis
29).
97
Joonis 29. Toimetulekutoetust saanud leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel 2024. aastal
Märkus: osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
Üksikute alla 65-aastaste ehk toimetulekutoetuse saanute kõige suurema grupi vanuseline jaotus kaldus
selgelt vanemate vanuserühmade poole: mediaanvanus oli 50 ja kõige rohkem oli 64-aastasi (Joonis 30).
Koondumine vahetult enne pensioniiga viitab, et pensionieelses eas suureneb tööturult eemalejäämise risk ja
seeläbi ka toimetulekutoetuse vajadus.
Joonis 30. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste (N = 7871) vanuseline jaotus 1-aastastes rühmades
(punktiir tähistab mediaanvanust)
Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei
kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises
leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest.
Vanuserühmade lõikes moodustasid 55–64-aastased 35,8% ning 45–54-aastased 28% kõigist üksikutest alla
65-aastastest (Joonis 31). Nooremad vanuserühmad on väiksemad (alla 35-aastaseid 17,8%) ning alaealisi on
üksikute seas marginaalselt.
98
Joonis 31. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste (N = 7871) jaotus vanuserühmades, isikute arv ja
osakaal
Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei
kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises
leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest.
Üksikutest alla 65-aastastest olid 65,6% töötud (sh 58,9% registreeritud ja 6,7% mitteregistreeritud töötud)
ning 20,8% oli puuduva või osalise töövõimega (Joonis 32). Märkimisväärne osa oli ka ajutise kaitse saajad
(15,6%) ning 10,4% töötasid, mis viitab, et toimetulekutoetust saadakse teatud juhtudel (nt osaline koormus
või madal sissetulek) ka töötamise korral.
Joonis 32. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste staatus(ed): isikute arv ja osakaal kõikidest üksikutest
alla 65-aastastest (kuvatud on staatused, mida esines rohkem kui 5%-l)
Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei
kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises
leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest. Arvestatud on
nii peamist kui ka teist sotsiaalset staatust, mis ei ole vastastikku välistavad ning osakaalud võivad summeeruda üle 100%.
2024. aastal sai toimetulekutoetust 28 473 inimest. Enim liikmeid oli ühe või enama lapsega üksikvanemate
leibkondades, moodustades 34,8% kõikidest toimetulekutoetust saanud inimestest (vt Joonis 33). Üksikud alla
65-aastased moodustasid 27,6% ning kuni kahe sõltuva lapsega paarid 15,9% kõikidest toimetulekutoetust
saanud inimestest. Kui lastega leibkonnad moodustasid 35,9% kõigist toimetulekutoetust saanud
leibkondadest (vt Joonis 29), siis lastega leibkondade liikmed moodustasid 61% kõigist toetust saanud
inimestest (vt Joonis 33).
99
Joonis 33. Leibkonnaliikmete arv leibkonnatüübi lõikes 2024. aastal toimetulekutoetust saanute seas
Märkus: liikmete arvud ja osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid
vaid alla 14-aastastest lastest.
2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade seas oli ligikaudu kolmandikus vähemalt üks laps; ajutise
kaitse saaja(id) esines umbes 30,5% leibkondadest, töötav liige/liikmeid umbes 20,4%, puuduva või osalise
töövõimega liige/liikmeid 16,1% ning pensionär(e) 11,5% leibkondadest (vt Joonis 34).
Joonis 34. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade arv, kus on vähemalt üks järgmistest liikmetest, ja osakaal
kõikidest toimetulekutoetust saanud leibkondadest
Märkus: leibkondade arvud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid
alla 14-aastastest lastest. Arvestatud on nii peamist sotsiaalset staatust kui ka teist sotsiaalset staatust.
Omavalitsuste lõikes jäi toimetulekutoetust saavate inimeste osakaal vahemikku 0,1% (Kiili vald) kuni 8,1%
(Kehtna vald) omavalitsuse rahvastikust. Loksa linnas sai toimetulekutoetust 7,6% rahvastikust, Saarde vallas
5,1% ja Valga vallas 5,0%; ülejäänutes omavalitsustes jäi toimetulekutoetuse saajate osakaal alla 5%.
Toimetulekutoetuse saajate osakaal rahvastikust oli väikseim Tallinna ja Tartu lähivaldades (vt Joonis 35).
100
Joonis 35. Toimetulekutoetuse saajate osakaal omavalitsuse elanikest, 2024. aastal
Märkus: osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimase taotluse leibkonnaliikmete arvu ja jättes välja leibkonnad, mis
koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest. Omavalitsuse rahvaarv põhineb Statistikaameti tabelil RV0240: rahvastik 1. jaanuar
2025 seisuga. Jooniselt puuduvad Ruhnu ja Vormsi vallad, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem
toimetulekutoetuse saajat.
2024. aastal oli toimetulekutoetust saanud leibkondade seas enim neid, kes said toetust kõigil 12 kuul (19%
kõigist leibkondadest), ja neid, kes said toetust vaid ühes kuus (18,8% kõikidest leibkondadest) (vt Joonis 36).
Leibkondadest, kes said 2024. aastal toimetulekutoetust üks kord, moodustasid peaaegu poole üksikud alla
65-aastased, üksikud 65-aastased ja vanemad moodustasid 13,7% ning üksikvanemad 17,2% (vt Joonis 37).
Leibkondadest, kes said toimetulekutoetust 12 korda, moodustasid üle poole üksikud alla 65-aastased ning
üksikvanemad ligi 30%. Sarnane muster leibkonnatüübi lõikes on ka neil, kes said toetust 2-11 korda: ligikaudu
pooled on üksikud alla 65-aastased ning ligikaudu veerand on üksikvanemad.
101
Joonis 36. Toimetulekutoetust saanud leibkondade jaotus toetuse saamise kordade järgi, 2024. aastal
Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
Joonis 37. Toimetulekutoetuse saamise korrad leibkonnatüüpide lõikes, 2024. aastal
Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
Üksikvanemad eristuvad teistest leibkonnatüüpidest selle poolest, et ligikadu veerand neist sai
toimetulekutoetust 12 korda aasta jooksul (vt Joonis 38). Ka üksikute alla 65-aastaste hulgas on palju neid,
kes said toetust 12 korda (umbes 20%). Teises äärmuses on üksikud 65-aastased ja vanemad, kellest umbes
kolmandik sai toimetulekutoetust üks kord aastas, kuid ligikaudu 17% sai toetust ka 12 korda aastas. Üldjuhul
102
saavad kahe täiskasvanuga (nii lastega kui ka lasteta paarid) toimetulekutoetust aasta jooksul harvem kui ühe
täiskasvanuga leibkonnad.
Joonis 38. Toimetulekutoetuse saamise korrad leibkonnatüüpide sees, 2024. aastal
Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
2024. aastal maksti toimetulekutoetuseks kokku 38 666 334 eurot. Sellest 38% arvestati üksikvanemate
leibkondadele ja 37,5% üksikutele alla 65-aastastele (vt Joonis 39).
103
Joonis 39. Toimetulekutoetuseks arvestatud summa leibkonnatüüpide lõikes, 2024. aastal, eurodes
Märkus: Toimetulekutoetuseks arvestatud summad leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-
aastastest lastest.
2024. aasta andmetel koonduvad toimetulekutoetuse saajad eeskätt ühe täiskasvanuga leibkondadesse:
suurima osa leibkondadest moodustavad üksikud alla 65-aastased ning üksikvanemad. Kuigi lastega
leibkonnad moodustasid toetust saanud leibkondadest ligikaudu kolmandiku, elab nendes leibkondades üle
poole toetust saanud inimestest tulenevalt lastega leibkondade suuremast keskmisest leibkonnasuurusest.
Viimastel aastatel kasvas toimetulekutoetust saavate leibkondade seas ajutise kaitse saajate osakaal seoses
Ukraina sõjapõgenikega. 2024. aastal oli ligikaudu kolmandikus toimetulekutoetust saanud leibkondadest
vähemalt üks ajutise kaitse saaja.
Leibkonnad koonduvad toetuse saamise kordade osas kahte äärmusesse: märkimisväärne osa (ligi viiendik)
leibkondadest saab toetust vaid ühe korra aastas, samas on sama suur ka nende leibkondade osakaal, kes
saavad toetust aasta läbi. Leibkonnatüübid, kes moodustavad toetuse saajatest suurema osa, saavad
üldjoontes ka toetust kauem. Näiteks üksikvanemate ja üksikute alla 65-aastaste seas on aasta läbi toetuse
saamine levinum kui teistes leibkonnatüüpides. Ühekordne toetuse saamine on kõige levinum üksikute 65-
aastaste ja vanemate seas, mis võib olla seotud ühekordse eluasemekulude (nt küttekulud) hüvitamisega.
Suurim osa toimetulekutoetuse kogusummast arvestatakse üksikvanematele ja üksikutele alla 65-aastastele,
mis kinnitab, et just need leibkonnatüübid on nii toetuse saajate hulgas kui ka kogukulude vaates keskse
tähtsusega. Omavalitsuste lõikes toimetulekutoetuse saajate osakaal kõigub, mis viitab kohalike
sotsiaalmajanduslike olude erinevustele.
7.2 Mõju toimetulekutoetusele
Elatusmiinimumi piiri tõstmine mõjutab absoluutse vaesuse määra, absoluutses vaesuses elavate inimeste
hulka ja toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu ning toimetulekutoetuse kogukulu riigile.
Sellest tulenevalt hindame elatusmiinimumi metoodika muutuse mõju toimetulekutoetuse saamisele ja
absoluutsele vaesusele. Mõjude hindamiseks kasutame viimaseid kättesaadavaid ehk 2024. aasta ESU andmeid
ja erinevate stsenaariumite võrdlust. Esmalt hindame mõjusid toimetulekutoetuse saamisele ja seejärel
absoluutsele vaesusele.
104
Elatusmiinimumi metoodika muutmise mõju hindamine toimetulekutoetuse saamisele põhineb järgmisel viiel
stsenaariumil:
• Stsenaarium 1 – kehtiv süsteem (baasstsenaarium)
Baasstsenaariumis kasutame 2024. aastal kehtinud toimetulekupiiri 200 eurot kuus ühe täiskasvanu
kohta. See stsenaarium kirjeldab olemasolevat olukorda ning võrdlus sellega võimaldab hinnata, kui
suur oleks muutus uue piiri või uute tarbimiskaalude kehtestamisel.
• Stsenaarium 2 – uus elatusmiinimum ja toimetulekupiir toimetulekutoetuse kehtivate kaaludega
Teises stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri 316 euroni, kuid jääme toimetulekutoetuse süsteemi
kehtivate kaalude juurde (1; 0,8; 1,2). See stsenaarium näitab, kuidas muutuksid tulemused, kui piiri
tõstetaks, kuid leibkonna suuruse ja koosseisu arvestus jääks kooskõlla kehtiva toimetulekutoetuse
regulatsiooniga.
• Stsenaarium 3 – uus elatusmiinimum ja toimetulekupiir uute kaaludega
Kolmandas stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri samuti 316 euroni kuus ning kasutame
käesolevas uuringus tuletatud kaalutud tarbimiskaale (1:0,4:0,4). See stsenaarium võimaldab
hinnata, kui suur osa teise stsenaariumi kasvust tuleneb toimetulekutoetuse ametlike kaalude
kasutamisest.
• Stsenaarium 4 – konservatiivne uus toimetulekupiir toimetulekutoetuse kehtivate kaaludega
Neljandas stsenaariumis kasutame muude mittetoidukulude ja eluasemekulude hindamiseks 1.–2.
kuludetsiili keskmisi kulusid, mis on konservatiivsem hinnang nende kulukategooriate kuludele
võrreldes põhimeetodina kasutatava 1.–3. kuludetsiili keskmisega (vt kahe meetodi võrdlust ptk
4.3.6). Toimetulekupiir on selles stsenaariumis 297 eurot. Rakendame toimetulekutoetuse süsteemi
kehtivaid kaale (1; 0,8; 1,2). See stsenaarium näitab, kuidas põhinäitajad muutuksid, kui piiri
tõstetakse konservatiivselt.
• Stsenaarium 5 – konservatiivne uus toimetulekupiir uute kaaludega
Viiendas stsenaariumis kasutame sama konservatiivset toimetulekupiiri kui 4. stsenaariumis (297
eurot), kuid rakendame uuringus tuletatud tarbimiskaale (1:0,4:0,4) toimetulekutoetuse kehtivate
kaalude asemel. See stsenaarium võimaldab hinnata, kui palju mõjutab tulemusi tarbimiskaalude
muutmine olukorras, kus toimetulekupiiri on tõstetud konservatiivselt (võrdlus 4. stsenaariumiga).
Mõjude hindamiseks kasutame 2024. aastal kogutud ESU andmeid, mille sissetulekunäitajad põhinevad 2023.
aastal. Kuna soovime baasstsenaariumit kalibreerida vastavalt viimastele kättesaadavatele ehk 2024. aasta
tegelikele toimetulekutoetuse saajate arvule ja toetuse kogumahule (vt ülevaadet 2024. aastal
toimetulekutoetust saanutest ptk 7.1) ning lisaks on ESU-s eluasemekulud 2024. aasta hindades, siis viime ka
sissetulekud 2024. aasta väärtusesse kasutades keskmise palga kasvu 43. Leibkonna toimetulekutoetusele
klassifitseerumise ja toimetulekutoetuse suuruse arvestamisel võtame arvesse ka ESU-s kajastuvad
eluasemekulud.
Baasstsenaariumis (toimetulekupiir 200 eurot) kvalifitseerub ESU andmeid üldkogumile üldistades toetusele
ligikaudu 35 600 leibkonda, kus elab kokku umbes 57 500 inimest (vt Tabel 29). Kui kõik õigustatud leibkonnad
toetust taotleksid, oleks toimetulekutoetuse kogumaht hinnanguliselt 83,9 miljonit eurot aastas. Eeldades
2024. aasta tegelikku taotlemiskäitumist, taotleb toetust umbes 15 700 leibkonda ning nendele makstav
toetusmaht on ligikaudu 38,7 miljonit eurot (vt ptk 7.1). Üle poole õigustatud leibkondadest (ca 20 000
43
Statistikaameti andmebaas, tabel PA101: keskmine brutokuupalk, mediaan, detsiilid ja töötajate arv
105
leibkonda) seega toetust ei taotle. Toetuse taotlemise määr on ESU 2024. aasta andmetele tuginedes 44,1%.
Ka teistes stsenaariumites eeldame sama toimetulekutoetuse taotlemise määra.
Teises stsenaariumis kasutame uut toimetulekupiiri (316 eurot) ja arvestame leibkonna suurust hetkel
kehtivate toimetulekutoetuse kaaludega (1:0,8:1,2). Toetusele õigustatud leibkondi on ligikaudu 58 800 ja
nendes leibkondades elab ca 108 200 inimest. Kui kõik õigustatud leibkonnad toetust taotleksid, ulatuks
toetusmaht ligikaudu 154,2 miljoni euroni (ca 84% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära
(44,1%) korral kasvab toetust taotlevate leibkondade arv umbes 25 900-ni ning nendele makstav toetusmaht
suureneb ligikaudu 68,3 miljonini (77% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).
Toimetulekupiiri tõstmine 316 euroni ja uuringus välja töötatud arvestusliku elatusmiinimumi metoodika
tarbimiskaalude (1:0,4:0,4) kasutamine (3. stsenaarium) suurendab toetusele kvalifitseeruvate leibkondade
arvu ligikaudu 32% võrreldes baasstsenaariumiga (u 47 200 leibkonda). Nendes leibkondades elab kokku
umbes 67 100 inimest. Kui kõik kvalifitseeruvad leibkonnad toetust taotleksid, kasvaks toimetulekutoetuse
kogumaht 112,6 miljoni euroni (u 34% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära (44,1%)
juures suureneb toetust taotlevate leibkondade arv umbes 20 900-ni ning nendele makstav toetusmaht kasvab
ligikaudu 52,7 miljonini (36% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).
Neljandas stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri 297 euroni ja kasutame toimetulekutoetuse arvestamises
2024. aastal kehtinuid tarbimiskaale. Toetusele kvalifitseerub ligikaudu 54 700 leibkonda, kus elab kokku
umbes 99 500 inimest. Kui kõik õigustatud leibkonnad toetust taotleksid, oleks toetusmaht umbes 141,7
miljonit eurot (ca 69% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära juures kasvab toetust
taotlevate leibkondade arv umbes 23 900-ni ning väljamaksete maht suureneb ligikaudu 62,3 miljonini (kasv
61% võrreldes baasstsenaariumiga).
Viiendas stsenaariumis kasutame samuti toimetulekupiiri 297 eurot, kuid rakendame uuringus välja töötatud
tarbimiskaale (1:0,4:0,4). Selle tulemusel kvalifitseerub toetusele ligikaudu 43 500 leibkonda, kus elab kokku
umbes 60 800 inimest. Kui kõik kvalifitseeruvad leibkonnad toetust taotleksid, oleks toimetulekutoetuse
kogumaht hinnanguliselt 105,7 miljonit eurot aastas (ligikaudu 26% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldades
sama taotlemismäära kui baasstsenaariumis (44,1%), taotleks toetust umbes 19 300 leibkonda ning nendele
makstav toetusmaht oleks ligikaudu 48,7 miljonit eurot (u 26% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).
Toimetulekupiiri tõstmisega kaasneb nii toetusele kvalifitseeruvate kui toetust taotlevate leibkondade arvu
oluline kasv. Kõige suurema kasvu toob kaasa 2. stsenaarium, kui tõstame toimetulekupiiri, kuid jääme samade
toimetulekutoetuses kasutatavate tarbimiskaalude juurde. Toimetulekupiiri tõstmine kuid uute madalamate
tarbimiskaalude kasutamine (3. stsenaarium) tooks samuti kaasa toetusmahu kasvu, kuid siiski väiksemas
mahus. Neljanda stsenaariumi tulemused jäävad teise ja kolmanda stsenaariumi vahele, kuid võrreldes
baasstsenaariumiga on toetuse maht siiski 61% suurem. Viiendas stsenaariumis, kus toimetulekupiir on 297
eurot, kuid kasutatakse uuringus välja töötatud tarbimiskaale, on toetust taotlevate leibkondade ja
väljamaksete kasv neljandast stsenaariumist väiksem.
Tabel 29. Toimetulekutoetusele kvalifitseerumine, toetuse saamine ja toetuse maht stsenaariumite lõikes, 2024. aasta väärtuses
Stsenaarium Sts 1 (baas) Sts 2 Sts 3 Sts 4 Sts 5
Eeldused
Toimetulekupiir 200 316 316 297 297
Tarbimiskaalud 1:0,8:1,2 1:0,8:1,2 1:0,4:0,4 1:0,8:1,2 1:0,4:0,4
106
Toetuse taotlejate osakaal 44,1% 44,1% 44,1% 44,1% 44,1%
kvalifitseeruvatest
leibkondadest
Toetusele kvalifitseerumine
Kvalifitseeruvate leibkondade 35 646 58 799 47 199 54 667 43 486
arv
Liikmete arv 57 530 108 204 67 116 99 533 60 832
kvalifitseeruvates
leibkondades
Toetuse (sh eluasemekulude) 83 944 236 154 183 085 112 631 544 141 661 233 105 654 806
summa (kõik kvalifitseeruvad
leibkonnad), eurodes
Toetuse taotlemine
Taotlevate leibkondade arv 15 691 25 901 20 876 23 905 19 293
Liikmete arv taotlevates 24 737 50 018 30 437 42 601 26 317
leibkondades
Toetuse (sh eluasemekulude) 38 666 334 68 266 077 52 712 258 62 293 010 48 719 955
summa (vaid taotlevad
leibkonnad), eurodes
Erinevused baasstsenaariumist
Toimetulekutoetust taotlevate 0 10 210 5 185 8 214 3 602
leibkondade arvu erinevus
Toimetulekutoetuse summa 0 29 599 743 14 045 924 23 626 676 10 053 621
(vaid taotlevad leibkonnad)
erinevus, eurodes
Toimetulekutoetust taotlevate 0% 65% 33% 52% 23%
leibkondade arvu suhteline
erinevus
Toimetulekutoetuse summa 0% 77% 36% 61% 26%
(vaid taotlevad leibkonnad)
suhteline erinevus
Märkus: Stsenaariumite analüüs põhineb 2024. aasta ESU andmetel, mis kajastavad 2023. aasta sissetulekuid. Selleks, et viia
sissetulekud 2024. aasta väärtusesse on kasutatud keskmise palga kasvu (Statistikaameti andmebaas, tabel PA101).
Toimetulekutoetuse summa sisaldab eluasemekulusid.
Allikad: ESU, 2024; Statistikaameti andmebaas, tabel PA101: keskmine brutokuupalk, mediaan, detsiilid ja töötajate arv; autorite
arvutused.
Oluline on märkida, et toodud tulemused põhinevad 2024. aasta andmetel ja 2024. aastal kehtinud
poliitikareeglite tingimustel. Kui 2026. aastal või hiljem rakendada uusi toimetulekupiire, tuleb arvestada, et
toimetulekutoetust saavate leibkondade arvu mõjutab töötutoetuse maksmise lõpetamine. Töötushüvitiste
süsteemi muudatuste mõjude kohta koostatud eelnõu seletuskirja 44 kohaselt võib osa inimesi (baasmääras
töötuskindlustushüvitisele mittekvalifitseerujad) liikuda toimetulekutoetuse süsteemi, mistõttu suureneb
toimetulekutoetust vajavate leibkondade arv hinnanguliselt ligikaudu 600–700 leibkonna võrra aastas (2026.
a +671; 2027. a +617; 2028. a +609 leibkonda). Sellega kaasneb omakorda toimetulekutoetuse kulude (sh
44
Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 519 SE, eelnõu
seletuskiri; https://www.riigikogu.ee/download/10de636b-3f28-4bbf-8216-777f003aa1a2
107
korralduskulu) kasv, mida hinnatakse aastatel 2026–2028 ligikaudu 1,7 miljoni euroni aastas. Lisaks võib
toetusesaajate arv suureneda ka seetõttu, et sama eelnõu loob võimaluse määrata toimetulekutoetust
erandkorras kuni 24-aastastele eraldi elavatele õpilastele ja üliõpilastele ka siis, kui tema perekonnale
toimetulekutoetust määratud ei ole, juhul kui suhted pereliikmetega on katkenud või vanematel puudub
võimekus oma last toetada. Toetusele kvalifitseerujate arv võib hinnanguliselt suureneda ligikaudu 1700–
2300 õppuri võrra ehk eeldades 45% taotlemise määra suureneks taotlejate arv 765–1035; selle mõju
toimetulekutoetuse eelarvele hinnatakse 2026. aastaks, sõltuvalt taotlemise määrast (45%–60%),
suurusjärgus 1,8–3,2 miljonit eurot.44
Toimetulekutoetusele kvalifitseeruvatest leibkondadest moodustavad kõigis stsenaariumites suurima osa
(48–62%) üksikud alla 65-aastased (vt Joonis 40). Baasstsenaariumis on nende osakaal 57%, kuid toimetuleku-
piiri tõstmisel (teine stsenaarium) langeb see 48%-ni ning suureneb eeskätt üksikute 65-aastaste ja vanemate
ning lastega leibkondade osakaal. Kolmandas stsenaariumis, kus piiri tõstmise kõrval rakendatakse uusi kaale
(1:0,4:0,4), kvalifitseerub üha rohkem üheliikmelisi leibkondi: üksikute alla 65-aastaste osakaal on 60% ja
üksikute 65-aastaste ja vanemate osakaal on 13% kõigist toimetulekutoetusele kvalifitseeruvatest leibkonda-
dest, samal ajal kui kuni kahe lapsega paaride osakaal väheneb 4%-ni ja üksikvanemate osakaal 9%-ni.
Konservatiivsema piiri ja kehtivate toimetulekutoetuse tarbimiskaaludega stsenaariumis (neljas stsenaarium)
on muutused mõõdukamad kui teises stsenaariumis, kuid nii üksikute 65-aastaste ja vanemate kui lastega
leibkondade osakaal on võrreldes baasstsenaariumiga siiski veidi suurem. Viiendas stsenaariumis
(konservatiivsem piir uute tarbimiskaaludega 1:0,4:0,4) nihkub kvalifitseerujate jaotus veel selgemalt
üheliikmeliste leibkondade kasuks: üksikute alla 65-aastaste osakaal tõuseb 62%-ni ja üksikute 65-aastaste ja
vanemate osakaal 12%-ni, samal ajal kui lastega leibkondade osakaal väheneb. Kokkuvõttes näitab analüüs,
et tulemuste jaotus leibkonnatüüpide vahel sõltub lisaks piiri tasemele oluliselt ka sellest, milliste
tarbimiskaaludega leibkonna suurust arvestatakse: toimetulekutoetuse kehtivad kaalud toovad suhteliselt
enam esile lastega ja mitmeliikmelisi leibkondi, samas kui uuringu käigus arvestusliku elatusmiinimumi jaoks
välja töötatud uute tarbimiskaalude (1:0,4:0,4) kasutamisel suureneks üheliikmeliste leibkondade (üksikute
alla 65-aastaste ja üle 65-aastaste) osakaal toimetulekutoetust saavate leibkondade hulgas.
Joonis 41 võrdleb STAR-i andmetel 2024. aastal toimetulekutoetuse tegelike saajate jaotust ning
stsenaariumites modelleeritud saajate jaotust ning näitab üldjoontes sarnast mustrit: kõigis stsenaariumites
moodustavad suurima rühma üksikud alla 65-aastased, ning uute tarbimiskaalude kasutamisel nihkub jaotus
mõnevõrra üheliikmeliste (sh üksikute 65-aastaste ja vanemate) leibkondade kasuks. Samas on STAR-i
andmetes üksikvanemate osakaal oluliselt suurem kui stsenaariumites, kuna stsenaariumiarvutustes
eeldatakse, et toetuse taotlemise tõenäosus on kõigi leibkonnatüüpide puhul sama, kuigi tegelikkuses võib
see leibkonnatüübiti erineda.
108
Joonis 40. Toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2024.
aastal
109
Joonis 41. Toimetulekutoetust taotlevate leibkondade jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2024. aastal
110
Hindame, kui haavatav on süsteem väikeste muutuste suhtes, tuues välja leibkondade arvu, kelle
ekvivalentnetosissetulek (pärast eluasemekulude mahaarvamist) asub toimetulekupiiri lähedal (vahemikus
±1%, ±2%, … kuni ±10% piirist). Need näitajad aitavad hinnata, kui suur osa elanikkonnast võib väikeste
sissetulekumuudatuste korral olla õigustatud toimetulekutoetusele ning seeläbi kui tundlik ja haavatav on
süsteem tervikuna.
Joonis 42 näitab, kui palju leibkondi paikneb toimetulekupiiri vahetus läheduses. Baasstsenaariumis on väga
kitsas vahemikus (±1%) on piiri ümber suhteliselt vähe leibkondi – umbes 523 leibkonda on napilt üle piiri ja
154 leibkonda napilt allpool piiri. Vahemiku laienedes suureneb piiri ümber paiknevate leibkondade arv
kiiresti: ±10% tsoonis (ekvivalentnetosissetulek vahemikus umbes 180–220 eurot) on kokku juba ca 8200
leibkonda.
Oluline on ka toimetulekupiiri üleste ja aluste leibkondade vahekord. Piiri lähedal paiknevatest leibkondadest
on suurem osa napilt üle piiri ning ei kvalifitseeru toetusele, samal ajal kui napilt alla piiri jäävaid leibkondi
on natukene vähem. See tähendab, et isegi väike sissetuleku vähenemine (nt töökoormuse vähenemise,
lühiajaline töötuse või eluasemekulude kasvu tõttu) võib kiiresti suurendada toimetulekutoetusele õigustatud
leibkondade arvu. Samas võib sissetuleku väike kasv osa toetusele kvalifitseeruvaid leibkondi toetuse saajate
hulgast välja viia.
Teises stsenaariumis on toimetulekupiiri ümbruses absoluutarvuliselt oluliselt rohkem leibkondi kui
baasstsenaariumis. Juba kitsas ±1% tsoonis on piiri lähedal 834 leibkonda napilt üle piiri ja 407 leibkonda
napilt alla piiri. ±10% tsoonis kasvab napilt üle piiri jäävate leibkondade arv 7313-ni ning napilt alla piiri jääb
6206 leibkonda. Seega võivad väikesed sissetulekumuutused omajagu suurendada või vähendada
toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu ning toetuse kulud võivad sellest tulenevalt oluliselt
kõikuda.
Kolmandas stsenaariumis on piiri ümbruses leibkondi samuti rohkem kui kehtivas süsteemis, kuid vähem kui
2. stsenaariumis. Kitsas ±1% tsoonis jääb napilt üle piiri 293 ja napilt alla piiri 235 leibkonda. ±10% vahemikus
on napilt üle piiri 4639 leibkonda ja napilt alla piiri 5401 leibkonda. Võrreldes 2. stsenaariumiga on piiri
ümbruses leibkondi vähem ning süsteemi tundlikkus väikeste muutuste suhtes mõõdukam, kuid piiri lähedal
olevate leibkondade hulk on siiski märkimisväärne.
Neljandas stsenaariumis on toimetulekupiir madalam kui teises ja kolmandas stsenaariumis. Kitsas ±1%
vahemikus on piiri ümber 831 leibkonda ja ±10% vahemikus umbes 12 600 leibkonda. Seega on ka 4.
stsenaariumis piiri ümbruses suur hulk leibkondi ning sissetulekute või eluasemekulude muutused võivad
mõjutada toetusele õigustatud leibkondade arvu.
Viiendas stsenaariumis on piiri lähedal leibkondi vähem kui 4. stsenaariumis, kuid rohkem kui
baasstsenaariumis. Kitsas ±1% tsoonis on napilt üle piiri 415 leibkonda ja napilt alla piiri 97 leibkonda. ±10%
vahemikus on ligikaudu 9200 leibkonda. Ka 5. stsenaariumis on süsteem väikeste muutuste suhtes tundlik,
kuid haavatavus on väiksem kui 4. stsenaariumis.
Kokkuvõttes näitab analüüs, et toimetulekupiiri ümbruses paikneb kõigis stsenaariumites arvestatav hulk
leibkondi, mistõttu võivad ka väikesed sissetuleku- või eluasemekulude muutused mõjutada
toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu. Kõige tundlikum on kõikumistele teine stsenaarium,
samas kui kolmas, neljas ja viies stsenaarium jäävad tundlikkuselt üldjoontes vahepeale. Baasstsenaariumis
on piiri vahetus läheduses leibkondi kõige vähem.
111
Joonis 42. Leibkondade arv, kelle sissetulek (pärast eluasemekulude mahaarvamist), on toimetulekupiiri ümber (±1%, ±2%, … kuni
±10% toimetulekupiirist), 2024. aastal
112
7.3 Mõju absoluutsele vaesusele
Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks, seega eeldame, et
elatusmiinimumi muutmisel muutub samavõrra absoluutse vaesuse piir. Elatusmiinimumi muutmise mõjude
hindamiseks absoluutse vaesuse määrale kasutame 2024. aastal kogutud ESU andmeid, mille sissetuleku-
näitajad põhinevad 2023. aastal. Seetõttu võrdleme leibkondade sissetulekuid 2023. aasta absoluutse vaesuse
piiriga ning viime väljapakutud uue arvestusliku elatusmiinimumi piiri 2023. aasta hinnatasemele kasutades
THI kaubagruppide alamindeksite aastasi muutusi.45
Elatusmiinimumi metoodika muutmise mõju hindamiseks absoluutse vaesuse määrale võrdleme järgmist nelja
stsenaariumit:
• Stsenaarium 1 – kehtiv süsteem (baasstsenaarium)
Baasstsenaariumis kasutame absoluutse vaesuse piirina 2023. aastal kehtinud elatusmiinimumi
(338,2 eurot kuus) ja absoluutse vaesuse arvutamise metoodikas kehtivaid OECD tarbimiskaale
1:0,7:0,5. See stsenaarium kirjeldab olemasolevat olukorda ning võimaldab hinnata, kui suur on
muutus uue elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri või uute tarbimiskaalude kehtestamisel.
• Stsenaarium 2 – kehtiv elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega
Kasutame baasstsenaariumiga sama absoluutse vaesuse piiri (2023. aastal 338,2 eurot kuus), kuid
tarbimiskaaludena kasutame meie välja pakutud ühtseid kaalutud kaale (1:0,4:0,4). See stsenaarium
võimaldab hinnata, kui suur oleks muutus uute tarbimiskaalude kehtestamisel.
• Stsenaarium 3 – uus elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega
Kolmandas stsenaariumis tõstame elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri 443,5 euroni 2024.
aasta väärtuses (431,8 eurot 2023. aasta väärtuses). Lisaks kasutame meie uuringu põhjal tuletatud
ühtseid kaalutud kaalusid (1:0,4:0,4).
• Stsenaarium 4 – konservatiivne uus elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega
Neljandas stsenaariumis kasutame konservatiivset uut elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri
(411,0 eurot 2024. aasta väärtuses ehk 400,1 eurot 2023. aasta väärtuses). Rakendame meie uuringu
põhjal tuletatud ühtseid kaalutud kaalusid (1:0,4:0,4). See stsenaarium näitab, kuidas muutuksid
tulemused, kui piiri tõstetakse konservatiivselt.
Baasstsenaariumis on absoluutse vaesuse määr 2,7% ning absoluutses vaesuses elab ca 36 400 inimest (vt
Tabel 30). Tarbimiskaalude muutmine (teine stsenaarium) vähendab absoluutse vaesuse määra 2,2%-ni. Vähe-
nemine tuleb sellest, et tarbimiskaalude muutmisega omistatakse suurem osa sissetulekust leibkonna esime-
sele täiskasvanule ning teise täiskasvanu ja lapse osa väheneb, mistõttu suureneb mitmeliikmelise leibkonna
ekvivalentnetosissetulek, mida absoluutse vaesuse piiriga võrreldakse (vt ka ptk 6.2). Kui elatusmiinimumi ja
sellest tulenevalt absoluutse vaesuse piiri tõsta (kolmas stsenaarium), siis suureneb absoluutse vaesuse määr
3,3%-ni ehk 0,6 protsendipunkti võrreldes baasstsenaariumiga ning absoluutses vaesuses olevate isikute arv
suureneb ligikaudu 44 100 inimeseni. Neljandas stsenaariumis, kus elatusmiinimumi kasv on veidi väiksem,
tõuseb absoluutse vaesuse määr 2,9%-ni ja absoluutses vaesuses olevate isikute arv ca 38 800 inimeseni.
Tasub mainida, et need näitajad peegeldavad mõjude ülemist piiri, kuna analüüsime vaid absoluutse vaesuse
piiri muutust, hoides toimetulekupiiri konstantsena ning võtmata arvesse võimalikku sissetulekute kasvu mõju
45
THI kaubagruppide alamindeksite aastased muutused põhinevad Statistikaameti andmebaasi tabelil IA001:
tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga.
113
toimetulekutoetuse suurenemise tõttu. Sellest hoolimata võib väita, et mõju on pigem mõõdukas: kuigi piiri
tõstmisel absoluutse vaesuse näitajad kasvavad, jääb absoluutse vaesuse määr kõikides stsenaariumites
vahemikku 2,2–3,3%.
Tabel 30. Elatusmiinimumi muutmise mõju absoluutse vaesuse määrale ja absoluutses vaesuses elavate isikute arvule, 2023.
aastal
Stsenaarium Absoluutse Tarbimis- Absoluutse Määra erinevus Absoluutses Isikute arvu
vaesuse kaalud vaesuse baasstsenaariumist vaesuses erinevus baas-
piir (2023. määr (%) (protsendipunkti) elavate stsenaariumist
a) isikute arv
Sts 1 (baas) 338,23 1:0,7:0,5 2,7% 0,0% 36 446 0
Sts 2 338,23 1:0,4:0,4 2,2% -0,5% 29 567 -6 879
Sts 3 431,84 1:0,4:0,4 3,3% 0,6% 44 142 7 696
Sts 4 400,10 1:0,4:0,4 2,9% 0,2% 38 830 2 384
Märkus: Stsenaariumite analüüs põhineb 2024. aasta ESU andmetel, mis kajastavad 2023. aasta sissetulekuid. Seetõttu on ka
elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir viidud 2023. aasta väärtusesse.
Allikad: ESU, 2024; autorite arvutused.
Absoluutses vaesuses elavad inimesed kuuluvad kõige sagedamini üksikute alla 65-aastate leibkonnatüüpi:
kõigis stsenaariumites moodustavad sellesse leibkonnatüüpi kuuluvad inimesed rohkem kui 40% absoluutses
vaesuses olijatest (vt Joonis 43). Kui jätta absoluutse vaesuse piir samaks, kuid tarbimiskaale muuta (teine
stsenaarium), väheneb baasstsenaariumiga võrreldes (nii lasteta kui kuni kahe lapsega) paaride arv ja osakaal,
samas kui üksikute alla 65-aastaste osakaal sellevõrra kasvab. Teises stsenaariumis kasutatavad
tarbimiskaalud annavad mitmeliikmelistele leibkondadele madalama leibkonna tarbimiskaalu kui OECD
traditsioonilised kaalud, mis on kasutuses kehtivas süsteemis, millest tulenevalt mitmeliikmeliste leibkondade
arv ja osakaal absoluutses vaesuses olijatest väheneb. Kolmandas ja neljandas stsenaariumis, kus tõstetakse
absoluutse vaesuse piiri, väheneb baasstsenaariumiga võrreldes kuni kahe lapsega paaride osakaal ning
tõuseb üksikvanemate osakaal.
Sarnaste järeldusteni jõuame kui võrdleme absoluutse vaesuse määra leibkonnatüübiti erinevates
stsenaariumites. Üksikute alla 65-aastaste absoluutse vaesuse määr kolmandas ja neljandas stsenaariumis
suureneb võrreldes baasstsenaariumiga (vt Joonis 44). Märgatavalt kasvab kolmandas ja neljandas
stsenaariumis ka üksikvanemate absoluutse vaesuse määr, samas kui kuni kahe lapsega paaride absoluutse
vaesuse määr kolmandas ja neljandas stsenaariumis baasstsenaariumiga võrreldes väheneb.
114
Joonis 43. Absoluutses vaesuses elavate inimeste jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2023. aastal
115
Joonis 44. Absoluutse vaesuse määr leibkonnatüübiti stsenaariumite lõikes, 2023. aastal
Sarnaselt toimetulekupiiriga vaatame kui palju inimesi jääb sissetulekutelt absoluutse vaesuse piiri lähedusse.
Toome välja inimeste arvu, kelle ekvivalentnetosissetulek asub absoluutse vaesuse piiri lähedal (vahemikus
±1%, ±2%, … kuni ±10% piirist), selleks, et hinnata kui suur osa elanikkonnast võib väikeste
sissetulekumuudatuste korral liikuda absoluutsesse vaesusesse ning seeläbi kui tundlik on süsteem tervikuna.
Baasstsenaariumis on piiri vahetus läheduses inimesi märkimisväärselt: ±1% vahemikus paikneb kokku 811
isikut ning ±10% vahemikus ligikaudu 15 800 inimest (vt Joonis 45). Seega ka mõõdukad muutused
sissetulekutes võivad absoluutse vaesuse määra nihutada, kuna piiri ümbruses on arvestatav hulk inimesi.
Teises stsenaariumis, kus absoluutse vaesuse piir jääb samaks, kuid rakendatakse ühtseid kaalutud
tarbimiskaale 1:0,4:0,4, on kitsaimas vahemikus (±1%) piiri lähedal kokku 401 inimest, kes paiknevad piirist
üleval pool, ning laiemais, ±10% vahemikus 9092 inimest. See muster on kooskõlas varasema tähelepanekuga,
et tarbimiskaalude muutmine suurendab mitmeliikmeliste leibkondade ekvivalentnetosissetulekut ja asetab
116
osa neist absoluutse vaesuse piirist ülespoole ning vähendab seetõttu absoluutse vaesuse määra. Samas ei
tähenda absoluutses vaesuses olevate isikute arvu vähenemine tingimata, et piiri lähedal paiknevaid inimesi
peaks olema vähem – see sõltub sissetulekute jaotusest piiri ümbruses. Antud juhul on siiski näha, et võrreldes
baasstsenaariumiga on teises stsenaariumis vaesuspiiri läheduses vähem inimesi.
Kui lisaks uutele kaaludele tõsta absoluutse vaesuse piiri (kolmas stsenaarium), suureneb baasstsenaariumiga
võrreldes eriti selgelt piiri vahetus läheduses olevate inimeste arv: ±1% vahemikus on piiri ümbruses umbes
1600 inimest. See tähendab, et kõrgem piir ei tõsta üksnes absoluutse vaesuse määra, vaid suurendab ka nende
inimeste arvu, kes võivad väikeste sissetulekumuutuste korral liikuda absoluutsesse vaesusesse või sealt välja.
Samas ±10% vahemikus on kolmandas stsenaariumis piiri ümbruses kokku ca 14 500 inimest, mis on
suurusjärgult võrreldav baas- ja neljanda stsenaariumiga.
Neljandas, konservatiivsema piiritõusuga stsenaariumis on kitsaimas piirilähedases vahemikus samuti
arvestatav hulk inimesi (±1% juures 2049 isikut). Vahemiku laienedes kasvab piiri ümbruse isikute hulk
sarnaselt teistele stsenaariumitele ning ±10% puhul ulatub see ligikaudu 14 200 inimeseni.
Kokkuvõttes näitab tundlikkuse analüüs, et kuigi eelnevalt leitud muutused absoluutse vaesuse määras jäävad
mõõdukaks (vahemikku 2,2–3,3%), mõjutab kasutatav metoodika ja absoluutse vaesuse piir seda, kui palju
inimesi paikneb piiri vahetus läheduses ning kui haavatav on hinnang väikeste sissetulekumuutuste suhtes.
Kõigis stsenaariumites paikneb piiri ümbruses arvestatav hulk inimesi, mistõttu võib ka väike muutus
sissetulekutes tuua kaasa liikumise absoluutsesse vaesusesse või sealt välja. Võrreldes baasstsenaariumiga
vähendab tarbimiskaalude muutmine piiri lähedale jäävate inimeste hulka, samas kui vaesuspiiri tõstmine
suurendab märgatavalt just vahetult piiri lähedal (±1%) olevate inimeste arvu ja seega tundlikkust väikeste
muutuste suhtes.
117
Joonis 45. Isikute arv, kelle sissetulek on absoluutse vaesuse piiri ümber (±1%, ±2%, … kuni ±10% absoluutse vaesuse piirist),
2023. aastal
7.4 Kokkuvõte
Arvestusliku elatusmiinimumi suurus mõjutab toimetulekutoetust, kui toimetulekupiir järgib elatusmiinimumi
taset. Toimetulekupiiri tase ja tarbimiskaalude valik mõjutavad toetusele kvalifitseeruvate ja toetust saavate
leibkondade arvu ning toimetulekutoetuse kogukulu riigile. Seetõttu hindasime, kuidas elatusmiinimumi
metoodika muutmine mõjutaks toimetulekutoetuse saamist. 2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714
118
leibkonda ning toimetulekutoetuseks maksti välja ligikaudu 38,7 miljonit eurot. Mõju hindamisel
toimetulekutoetusele võrdlesime viit stsenaariumit: 2024. aastal kehtinud süsteemi (toimetulekupiir 200
eurot, tarbimiskaalud 1:0,8:1,2), uut 316-eurost toimetulekupiiri kehtivate kaaludega (1:0,8:1,2), sama piiri
uuringus tuletatud uute tarbimiskaaludega (1:0,4:0,4) ning konservatiivsemat 297-eurost piiri nii kehtivate kui
ka uute kaaludega. Tulemused näitavad, et toimetulekupiiri tõstmine suurendab märgatavalt nii toetusele
kvalifitseeruvate kui ka toetust taotlevate leibkondade arvu ning toetuse kogumahtu. Suurim mõju on 316-
eurose toimetulekupiiri kehtestamisel kehtivate kaaludega, mille korral kasvaks toetust saavate leibkondade
arv hinnanguliselt 25 901-ni ja toimetulekutoetuse maht 68,3 miljoni euroni. Uute madalamate
tarbimiskaalude kasutamine vähendab sama piiri juures mõju märgatavalt: 316-eurose piiri ja tarbimiskaalude
1:0,4:0,4 korral kasvaks toetuse maht 52,7 miljoni euroni. Konservatiivsema 297-eurose piiri korral jäävad
mõjud väiksemaks, eriti siis, kui kasutada uuringus tuletatud tarbimiskaale 1:0,4:0,4.
Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks, mistõttu elatusmiinimumi
muutmisel muutuks samavõrra absoluutse vaesuse piir ja sellest tulenevalt ka absoluutse vaesuse määr.
Võrdlesime nelja stsenaariumit: 2023. aastal kehtinud süsteemi, 2023. aastal kehtinud absoluutse vaesuse piiri
uute tarbimiskaaludega (1:0,4:0:4) ning kahte stsenaariumit, kus absoluutse vaesuse piiri tõstetakse vastavalt
uuele ja konservatiivsele elatusmiinimumi tasemele, kasutades mõlemal juhul uusi tarbimiskaale (1:0,4:0,4).
Analüüs näitab, et üksnes tarbimiskaalude muutmine vähendab absoluutse vaesuse määra 2,7%-lt 2,2%-ni,
kuna mitmeliikmeliste leibkondade ekvivalentnetosissetulek suureneb. Kui aga elatusmiinimumi ja seega ka
absoluutse vaesuse piiri tõsta, kasvab absoluutse vaesuse määr 3,3%-ni ning konservatiivsema piiritõusu korral
2,9%-ni. Seega vähendavad uued tarbimiskaalud absoluutset vaesust, kuid kõrgem elatusmiinimum tõstab
absoluutse vaesuse piiri ja suurendab absoluutse vaesuse määra. Kokkuvõttes jääb mõju siiski mõõdukaks,
kõigis analüüsitud stsenaariumites jääb absoluutse vaesuse määr vahemikku 2,2–3,3%. Kõigis stsenaariumites
moodustavad suurima osa absoluutses vaesuses olevatest inimestest üksikud alla 65-aastased ning kõrgema
absoluutse vaesuse piiri korral suureneb enim üksikvanemate absoluutse vaesuse määr.
8 Toimetulekutoetuse saajate intervjuude analüüs
Toimetulekutoetuse saajate intervjuude eesmärk oli selgitada välja toimetulekutoetuse saajate hinnang
toimetulekutoetuse suurusele ja selle taotlemise protsessile ning toetuse mõju inimese/leibkonna
toimetulekule. Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika on toodud lisades (vt Lisa 4.
Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika). Esmalt kirjeldame toimetulekutoetuse taotlemise ja
saamise kogemust, seejärel saajate hinnanguid toetuse piisavusele ning lõpuks tööle asumise ja
toetusvajaduse vähenemise võimalusi.
8.1 Toimetulekutoetuse taotlemine ja saamine
8.1.1 Toimetulekutoetuse vajaduse tekkimine
Toimetulekutoetuse saamise kestus varieerus intervjueeritute seas mõnest kuust kuni üle viie aasta.
Vajadus toimetulekutoetuse järele tekkis intervjueeritutel elukorralduse muutuse või mõne ootamatu
elusündmuse tulemusena. Elusündmused, mille tagajärjel toimetulekutoetuse vajadus tekkis, seondusid
intervjueeritava või tema lähedaste tervisega, elukoha või pereseisu muutusega, sissetulekute järsu
vähenemisega, töökoha kaotuse või võlgade tekkimisega. Näiteks toodi intervjuudes välja enda, lapse või
mõne muu lähedase terviseprobleeme, mis takistasid tööle asumist. Samuti kirjeldati sissetuleku järsku
119
vähenemist (töökaotus, töövõimetoetuse või vanemahüvitise lõppemine). Põhjused võisid olla seotud ka
eluasemega – vajadus kolida üürikorterisse ja sellest tulenev eluasemekulude järsk kasv või eluasemega
seotud kulude (kodulaenu, remondifondi) tasumisel tekkinud võlg. Mõnel juhul tekkis toetuse vajadus
elukorralduse muutuse tõttu, mis kaasnes üksikvanemaks jäämise või vägivaldsest suhtest lahkumisega.
Elukorralduse muutust kirjeldati ka Eestisse (tagasi) kolimise järel, kui töö leidmine Eestis viibis. Samuti
mainiti elukorralduse muutust linnast maale kolides, kuna uues elukohas ei õnnestunud töökohta leida. Mõnel
juhul kujunes vajadus toetuse järele kõrgetest ravimikuludest (sealjuures kirjeldati ka perioodilist toetuse
taotlemist retseptiravimite hüvitamiseks, muul ajal toetust vajamata).
8.1.2 Toimetulekutoetuse taotlemise kogemus ja hinnang protsessile
Toimetulekutoetuse taotlemise ja saamise protsessi kirjeldused erinesid nii taotluse esitamise kanali kui ka
toetuse saamise eeltingimuste kontrollimise ja tagasiside poolest.
Asjaajamine kohalikus omavalitsuses toimus kas elektrooniliselt, kohapeal või kombineeritult (nt edastati osa
dokumente e-posti teel, kuid taotlus vormistati ametiasutuses kohapeal). Intervjueeritavad, kes käisid
toimetulekutoetust taotlemas kohal (või kombineerisid esitamiskanaleid), kirjeldasid kohalkäimist kas isikliku
eelistuse või ametiasutuse nõudena. Osa taotlejatest eelistas kohale minna, sest seda nähti meeldiva
suhtlemisvõimalusena. Teised märkisid, et taotluse vormistamiseks oli kohalkäimine kohustuslik. 46
Intervjueeritavad edastasid enamasti ühe või kahe kuu pangaväljavõtte sissetuleku kontrollimiseks, üksikutel
juhtudel tuli edastada kuue kuu väljavõte. Valdavalt esitati pangaväljavõte e-posti teel. Olukordades, kus
taotluse elektrooniliseks esitamiseks puudus võimalus (nt arvuti/nutitelefoni puudumise või ebapiisava
digipädevuse tõttu), lahendati olukord pangaautomaadist konto väljavõtte väljatrükkimisega ja selle
esitamisega sotsiaaltöötajale. Üks intervjueeritav märkis, et sotsiaaltöötaja pääses tema nõusolekul ise
pangaandmetele ligi. Kuigi üldjuhul piirdus kontroll sissetulekute vaatamisega, märkis sama intervjueeritav,
et sotsiaaltöötaja vaatas pangast ka taotleja väljaminekuid. Üksikjuhtudel kirjeldati toetusvajaduse
kontrollimise osana ka kodukülastust. Mõni intervjueeritav sai taotlusele vastuseks toetuse määramise otsuse,
kuid osa taotlejatest tõdes, et otsust ei edastatud neile üldse või tehti seda vaid üksikjuhtudel.
Intervjueeritavad pidasid osa kontrolliga seotud meetmeid põhjendatuks, kuid mõne komponendi (nt
kvalifitseerumistingimuste ja kodukülastuse) vajalikkust ning proportsionaalsust hinnati erinevalt.
Dokumentide esitamise vajadust peeti üldiselt õigustatuks ning nende koondamine ja edastamine oli
arusaadav ja jõukohane. Kuigi tavapäraselt kasutati pangaväljavõtet üksnes sissetulekute kontrollimiseks ning
sellega seoses probleeme ei tõstatunud, pidas üks intervjueeritav – kelle puhul vaadati lisaks sissetulekutele
ka väljaminekuid – väljaminekute kontrollimist liigselt sekkuvaks praktikaks. Intervjueeritava sõnul jätkati
väljaminekute kontrollimist ka pärast seda, kui ta oli väljendanud selle suhtes vastumeelsust ning
ebamugavust süvendas sotsiaaltöötaja huvi väljaminekute sisu vastu: „…kui mul on võimalus, ma tean, ahah, see
kuu ma maksan, et nagu mul jääb natukene üle ja ma lähen Temusse, ostan lastele mingid uued saapad, sest siin
ma ei saa seda lubada… nad [sotsiaaltöötajad] võtavad arvelt selle päringu, kus seal on näha [väljaminekud]. Ja siis
vahest [ütlevad]: "Ah, te tellisite Temust selle, 30 või 40 euri, aga mis te ostsite?", aga see on minu asi ja miks ma
pean seletama, miks ma pean aru andma, mida ma tellisin?“
Olukordades, kus sotsiaaltöötaja tegi kodukülastuse, hinnati selle põhjendatust erinevalt. Kohati kirjeldati
sotsiaaltöötajate soovi taotleja elutingimusi kontrollida pingelise ja liigselt eraellu sekkuvana. Mõnes
intervjuus tajuti kodukülastust samas neutraalse või pigem positiivsena, sest pärast koduvisiiti näis
46
Intervjueeritavad, kes kirjeldasid vajadust alati kohal käia, taotlesid toimetulekutoetust Tallinnas.
120
sotsiaaltöötajatel kujunevat parem arusaam taotleja tegelikest elutingimustest, suurendades taotleja
kindlustunnet, et toetuse saamine jätkub: „Siis, kui nad käisid minu juures külas ära, siis on nagu suhtlus kuidagi
nagu teistmoodi läinud ja võib-olla jah, enne ma tundsin nagu niisugust nagu külmemat või niisugust nagu
masinatega suhtleks, et võib-olla see, nad nägid ära millistes tingimustes ma elan, võib-olla see nagu oli nagu teine,
et ma nagu ei peta mingit raha neilt välja...“
Kuigi taotluse esitamise nõuet ametiasutuses kohapeal hinnati üldiselt neutraalselt, rõhutati mõnes intervjuus
selle tähtsust tegeliku toetusvajaduse kontrollimiseks. Kohati nägid toetusesaajad näost-näkku kohtumist
sotsiaaltöötajaga mitte ainult tehnilise asjaajamisena, vaid ka võimalusena hinnata taotleja usaldusväärsust:
„Tead, elektrooniliselt inimesed hakkavad valetama... Otse näost-näkku, sest ainult siis sina [sotsiaaltöötaja] näed,
kes on sinu vastas.“ Ühes intervjuus tõstatus ka intervjueeritava edastatud andmete õigsuse küsimus:
sotsiaaltöötaja vahendatud info ja taotleja enda väide leibkonna koosseisu kohta olid vastuolus ning jäi
ebaselgeks, kas tegemist oli ühe- või kaheliikmelise leibkonnaga. Intervjuu põhjal ei olnud võimalik tuvastada,
kumb kirjeldus vastas tõele või millest vastuolu tulenes.
Toimetulekutoetuse suurust ja määramist mõjutasid nii sissetuleku ja eluasemekulude kõikumine (vt ptk 8.2)
kui ka vastavus muudele nõuetele (nt tööturuteenustel osalemine, Töötukassas arvelolek).47 Taotlejate
hinnangul olid muude nõuete täitmist takistavad asjaolud sageli vältimatud (nt terviseprobleemid või
elukohast tulenevad piirangud). Seetõttu tajuti nõuete täitmata jätmise eest toetuse vähendamist ebaõiglase
ning abitustunnet tekitavana.48 Samuti ei pruukinud intervjueeritavate sõnul sissetuleku ja eluasemekulude
kõikumise tõttu toetusvajadus kaduda ka kuudel, mil toetus peatati või seda vähendati. Ootamatu toetuse
katkemine tekitas leibkondades pinget, sest eelarve oli sageli planeeritud toetuse laekumise eeldusel. Samas
leidus intervjueeritavaid, kelle jaoks toetuse kõikumine oli ootuspärane ning kes taotlesid toetust
perioodiliselt.
Esmakordset toimetulekutoetuse taotlemist kirjeldati intervjuudes valdavalt emotsionaalselt raske
kogemusena, millega kaasnes alaväärsus- ja häbitunne. Alaväärsustunne seostus eeskätt mõttega, et ollakse
ebaõnnestunud enesele seatud ootuses iseseisvalt toime tulla, ning mõnel juhul viis see taotluse esitamise
edasilükkamiseni, kuigi vajadus toimetulekutoetuse järele oli olemas. Korduvate taotluste järel kirjeldasid
intervjueeritavad harjumist ja kogemuse ümbermõtestamist, nähes toimetulekutoetust vältimatu lahendusena
olukorras, kus muud võimalust ei olnud: „Esimesel korral oli häbi, et mis mõttes ma kerjus olen. Aga siis, kui ära
harjud sellega. Või noh, nagu saad aru, et sul ei ole teist võimalust antud hetkel onju, kuna ka lapsed on väiksed.“
Mõnes intervjuus kirjeldati toimetulekutoetuse taotlemist samas tavapärase asjaajamisena, keskendudes
47
Sotsiaalhoolekande seaduse § 134 lg 4 annab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse jätta toimetulekutoetus
määramata või vähendada toetuse summat sätestatud tingimustel ning mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva
põhjuse hindamine toimub praktikas sotsiaaltöötaja kaalutlusotsusena. Näiteks võib toetus jääda määramata, kui
isik ei ole Töötukassas arvel.
48
Üks intervjueeritav kirjeldas, et tema toimetulekutoetust vähendati märkimisväärselt, kuna ta ei osalenud
sotsiaalõppe teenusel. Intervjueeritava hinnangul ei olnud osalemine võimalik, kuna see eeldas füüsilist tööd ajal,
mil tema tervis seda ei võimaldanud. Sarnaseid takistusi esines ka Töötukassas arveloleku puhul: ühel juhul ei saanud
intervjueeritav tööle kandideerida, kuna tema elukohas ei olnud piisavalt sobivaid tööpakkumisi ning ühistransport
ei ühtinud pakutud tööaegadega; teisel juhul piiras terviseprobleemidega lapse hooldamine oluliselt üksikvanema
tööle kandideerimise võimalusi. Ühel juhul seati toimetulekutoetuse jätkumine kahtluse alla, kuna laste isalt ei olnud
elatist nõutud; toetus jätkus seetõttu, et laste ema algatas elatise sissenõudmiseks kohtumenetluse.
Intervjueeritavad kirjeldasid sellistes olukordades ärevust ja pinget.
121
toetuse arvestuse loogikale ja protsessi mõistetavusele, mitte selle emotsionaalsele mõjule: „Esimest korda ei
mäletagi. Lihtsalt olin sotsi osakonnast kuulnud ja läksin sinna, seal aga selgitati toetuse suuruse arvutamist ja
pärast seda hakkasin oma kulusid ja tulusid jälgima. Ja abikaasa ka. Tegelikult on protseduur standardne, kui juba
tead.“ Mõni intervjueeritav rääkis, et esimesel korral oli toetuse taotlemine keeruline ka seetõttu, et oli palju
teadmatust, mis ees ootab või mida teha tuleb.
Intervjueeritavate hinnangul olid kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad valdavalt pädevad, abivalmid ja
mõistvad ning pakkusid taotlejatele mõnikord lisaks menetlusliku poole selgitamisele ka emotsionaalset tuge.
Kuigi sotsiaaltöötajaid hinnati enamasti toetavateks, toodi intervjuudes esile ka ebameeldivaid kogemusi, kus
suhtlust tajuti ükskõikse, hukkamõistva või alandavana. Mitmes intervjuus toodi kitsaskohana esile puudulikku
infojagamist, eeskätt lisatoetuste võimaluste tutvustamisel ning menetluse käigust teavitamisel.
Intervjueeritavate sõnul ei pruugi sotsiaaltöötajad omaalgatuslikult tutvustada lisatoetuste võimalusi ning
juhul, kui taotleja ise nende kohta küsida ei oska, jäävad vajalikud toetused infosulu tõttu abivajajale
kättesaamatuks (näiteks retseptiravimite hüvitamine, hambaravi või prillide toetus). Samas esines ka
intervjuusid, kus lisatoetustest informeerimise probleeme ei tõstatatud.
Ebakindlust tekitas ka see, et kohati ei teavitatud taotlejaid toimetulekutoetuse menetluse käigust piisavalt.
Kirjeldati olukordi, kus pärast taotluse ja dokumentide esitamist „hoitakse hinge kinni“ või kuidas taotlus
saadetakse „nagu mutiauku“, sest puudub kindlus, kas taotlus on kohale jõudnud ning kas ja millises ulatuses
toetust konkreetsel kuul makstakse. Mõnel juhul saatis sotsiaaltöötaja taotlejale kinnituse e-posti teel, teistel
juhtudel aga ei laekunud ühtegi teadet ning toetuse laekumises veendumiseks jälgis taotleja ise pangakontot,
mida kogeti eriti pingelisena. Samas kirjeldas mõni intervjueeritav järjepidevat ja selget otsusest teavitamist,
mis suurendas taotleja kindlustunnet. Lisaks märgiti, et toetuse maksmise ning vajalike dokumentide esitamise
täpseid kuupäevi ei ole alati teatavaks tehtud. Üks intervjueeritav märkis, et kui tal ei õnnestu dokumente
tähtajaks esitada või mõni teenusepakkuja ei saada arvet taotlejale õigeaegselt ära, lükkub toetuse laekumine
edasi, jättes leibkonna vahepealsel perioodil rahast ilma.
8.1.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse taotlemise protsessi muutmiseks
Toimetulekutoetuse saajad pakkusid välja, et taotlemise protsessi võiks tõhustada e-keskkonna loomine, kuhu
oleks võimalik vajalikud dokumendid üles laadida ning taotluse menetluskäiku jälgida. Ebakindluse
vähendamiseks soovitati tehniliste ja korduvate toimingute esmaste vastuste automatiseerimist – näiteks
võiks süsteem automaatselt teavitada, kui mõni vajalik dokument on esitamata. Samas rõhutati, et võimalike
e-teenuse kasutamise piirangute tõttu peaks säilima võimalus taotlusi ka ametiasutuses kohapeal esitada.
Intervjueeritute seas oli inimesi, kellel puudus ligipääs nii internetile kui ka arvutile (ühel intervjueeritaval oli
kasutuses vaid nuputelefon) või ei olnud digipädevus piisav dokumentide iseseisvaks edastamiseks. Madala
digipädevusega intervjueeritav edastas dokumendid siiski veebi teel lähedase abiga, kuid abi puudumisel
kujuneks see oluliseks takistuseks toimetulekutoetuse taotlemisel.
Lisaks pakuti, et iga kohaliku omavalitsuse koduleheküljel võiksid olla selgelt märgitud konkreetsed tähtajad
ning loetelu dokumentidest, mis peavad olema tähtajaks esitatud, et toetus õigeaegselt laekuks. Toetuse
kujunemise läbipaistvuse ja arusaadavuse suurendamiseks sooviti, et kohalik omavalitsus edastaks taotlejale
alati otsuse, kas ja kui palju isik toetust saab. Ühes intervjuus pakuti, et koos maksmise otsusega võiks saada
dokumendi, millest nähtuks, kuidas esitatud dokumente arvesse võttes konkreetne toetussumma kujunes.
Kuigi osa intervjueeritavatest ei tundnud toimetulekutoetuse kujunemise vastu huvi või pidas oma arusaama
sellest piisavaks, tõstatus mõnes intervjuus segadus selle üle, kuidas laekuv summa kujuneb. Eelkõige ei
mõistetud, miks on tegelikult laekunud summa madalam absoluutse vaesuse piirist: „See on naljanumber, kui
122
vabariigi valitsus otsustas, et vaesuspiir on 350 euri ja alla selle poole kõik on absoluutses vaesuses elavad ja siis
sa annad 200 euri toetust. No see on absoluutse vaesuse absoluutne vaesus või kuidas me seda nimetame siis.“
8.2 Toimetulekutoetuse piisavus
8.2.1 Üldine hinnang toimetulekutoetuse piisavusele
Osa intervjueeritavatest pidas toimetulekutoetust piisavaks selles tähenduses, et see võimaldab katta
hädavajalikud miinimumkulutused ja „ots-otsaga kokku tulla“, kuid ei võimalda teha põhivajadusi ületavaid
väljaminekuid. Valdav osa intervjueeritavatest tõdes siiski, et toimetulekutoetuse suurus ei ole igakuiseks
toimetulekuks piisav. Mõni toetusesaaja oli sealjuures väga kriitiliselt meelestatud: „…tegelikult ega ma seal
väga palju seda toetust ei saanud, et see on ju naljaasi tegelikult, naljanumber… see on ju tsirkus, noh.“ Igapäevane
hakkamasaamine eeldas mõlemal juhul kulude pidevat planeerimist ja kokkuhoidu.
Toimetulekutoetuse suurust miinimumkulutuste katmiseks piisavaks pidanud intervjueeritavad kuulusid
enamasti lastega leibkondadesse. Samas esines ka lastega leibkondade seas hinnanguid, et
toimetulekutoetusest ei piisa. Teiste leibkonnatüüpide intervjueeritavad hindasid toetuse suurust valdavalt
ebapiisavaks. Toetuse piisavuse hinnangu ning lähedastelt saadava lisatoe olemasolu või toetuse saamise
kestuse vahel ei ilmnenud selget mustrit. Seega varieerusid toetust piisavaks pidanud intervjueeritavad
lähedaste toe ja toetuse saamise perioodi poolest, kuid neid ühendas see, et leibkonnas oli vähemalt üks laps
(vt Tabel 31).
Tabel 31. Intervjuudes esitatud hinnangud toimetulekutoetuse piisavusele leibkonnatüübi, toetuse kestuse ja lähedaste lisatoe
järgi
Intervjuu Peretüüp Kas toetuse Kui kaua toetust Kas saab
nr summa on piisav saanud lähedastelt
lisatuge
1 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Jah
2 Üksikvanem lastega Jah 1-2 a Jah
3 65+ üksik Ei 3+ a Ei maininud
4 Alla 65 üksik Ei <1 a Jah
5 Paar lastega Ei 3+ a Ei maininud
6 Üksikvanem lastega Ei <1 a Ei maininud
7 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Ei maininud
8 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Jah
9 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Jah
10 Alla 65 paar lasteta Jah 3+ a Ei maininud
11 Alla 65 üksik Ei <1 a Ei maininud
12 65+ üksik Ei 3+ a Jah
13 Üksikvanem lastega Jah 1-2 a Jah
14 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Ei maininud
123
15 Paar lastega Jah <149 Ei maininud
16 Paar lastega Jah <1 a Jah
17 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Jah
18 Üksikvanem lastega Jah 3+ a Ei maininud
19 65+ üksik/65+ paar Info puudub Info puudub Jah
20 Alla 65 üksik Ei 3+ Jah
Toimetulekutoetuse saamine sõltus mõnel leibkonnal sissetuleku ajutisest kasvust ja eluasemekulude
hooajalisusest. Toetuse mittemääramise põhjusena nimetati ebaregulaarseid laekumisi, mistõttu ei
kvalifitseerutud enam toimetulekutoetusele (nt tulumaksutagastus, elatis, töötutoetuse väljamaksed). Kuna
toimetulekutoetusele kvalifitseerumiseks peab leibkonna kuine sissetulek pärast eluasemekulude
mahaarvamist jääma alla kehtestatud toimetulekupiiri, ei kvalifitseerunud osa leibkondadest
toimetulekutoetusele suveperioodil, mil kommunaalkulud olid madalamad. Samas tõdeti, et ka nendel kuudel
püsib toetusvajadus ning toetuse ootamatu katkemine tekitab pinget, kuna leibkond on oma eelarve
planeerinud arvestusega, et toetus laekub. Teisalt leidus ka leibkondi, kes arvestasid toetuse kõikumisega ning
taotlesid seda üksnes neil kuudel, mil sissetulekud vähenesid või kulud suurenesid.
8.2.2 Kaubad ja teenused, mille ostmist ei saa toimetulekutoetuse saajad endale lubada
Küsimusele, milliseid kulutusi leibkond kõrgema sissetuleku korral suurendaks, nimetasid intervjueeritavad
esmajärjekorras kulutusi toidule ja riietele, aga ka tervisega seotud väljaminekuid ning seejärel kodutarvete
soetamist, kodu korrastamist ja vaba aja tegevusi.
Mitmed intervjueeritavad väljendasid soovi toituda tervislikumalt ja mitmekesisemalt, kuid meelepäraseks ja
tervislikuks toiduks ei jätkunud leibkonnal piisavalt raha. Kõrgema sissetuleku korral suunataks vahendeid
esmajärjekorras just toidukulude katteks ning seda rõhutati olenemata toimetulekutoetuse saamise perioodi
kestusest. Toimetulekutoetuse ebapiisavuse tõttu tuli teha järeleandmisi nii toidu tervislikkuses kui ka
eelistustes. Mitmest lapsevanemaga tehtud intervjuust ilmnes, et laste toidukulude katmiseks piiravad
vanemad enda toidule tehtavaid kulutusi. 50 Üks intervjueeritav nentis, et on rahapuuduse tõttu loobunud ka
erinevate tähtpäevade – sünnipäev, jõulud, uue aasta saabumine – tähistamisest, kuna sellega kaasnevaid
lisakulusid (nt pidulik toidulaud) ei ole võimalik katta.
Riiete ja jalanõude soetamine osutus mitme intervjueeritava jaoks keeruliseks ning mitmel juhul kirjeldati, et
riiete ostmisest on tulnud pikemaks ajaks loobuda ja ostud edasi lükata. Sarnastelt toidule tõdeti sageli, et kui
sissetulek oleks suurem, siis kulutataks rohkem raha riietele ja jalanõudele. Seda tõid välja nii lühi- kui
pikaajalisemad toetusesaajad. Mõnes intervjuus kirjeldati toimetulekuviisina taaskasutuspoodidest ning Eesti
Lasterikaste Perede Liidu kaudu kasutatud riiete soetamist, ning ühes intervjuus toodi täiendava abina välja
ka sotsiaaltöötaja pakutud taaskasutuskaupade turu talong.
Intervjueeritavate sõnul suurendavad terviseprobleemid oluliselt leibkonna väljaminekuid. Kuna
käsimüügiravimite ja vitamiinide eest tuleb toetusesaajal ise tasuda, jäävad mõnel juhul vajalikud
49
Intervjuu toimumise ajal intervjueeritav enam toetust ei saanud, kuna oli leidnud töö. Leibkond kvalifitseerus
toimetulekutoetusele vaid kaheks kuuks, seejärel oldi intervjuu toimumise ajal saadud enam kui aasta aega
sissetulekust sõltuvat toetust.
50
Näiteks loobus lapsevanem regulaarsest lihatarbimisest, kuigi tervise seisukohast - rauapuuduse tõttu - oleks liha
tarbimine olnud oluline.
124
käsimüügiravimid ja vitamiinid liiga kõrgete kulude tõttu ostmata. 51 Nii haigusperioodid kui ka
terviseprobleemidega leibkonnaliikmed tõstavad seega leibkonna kulusid.52 Lisaks ravimikuludele nimetasid
intervjueeritavad olulise vajadusena hambaravi ning muid tervisega seotud teenuseid ja abivahendeid. Enda
või lähedaste terviseprobleemidega intervjueeritavad (olenemata toetuse saamise kestusest) kirjeldasid, et
suurema sissetuleku korral suunaksid nad rohkem vahendeid nii enda kui ka laste tervisega seotud vajadustele,
sh täiskasvanute hambaravile, massaažile ja prillide soetamisele; ühes intervjuus mainiti
terviseprobleemidega lapse soolakambri teenust.
Kestvuskaupade asendamisega seotud kulude katmine toimetulekutoetusest on keeruline või isegi võimatu.
Eriti pikaajalisemalt (1-5 aastat) toetust saanud intervjueeritavad märkisid, et kõrgema sissetuleku korral
suurendaksid nad kulutusi mööblile ja tarbeesemetele (nt nõud, rätikud, linad, voodipesu ja väikeste laste
olemasolul ka madratsikatete keemiline puhastus), kodutehnika väljavahetamisele ning kodu korrastamisele,
näiteks väiksematele remonditöödele. Kodutehnika asendamise kohta tõdes üks intervjueeritav, et isegi juhul,
kui kasutatud kodutehnikat pakutakse tasuta, jääb see soetamata, kuna puudub võimalus selle
kohaletoimetamiseks. Kestvuskaupadega seotud väljaminekute katmine eeldaks säästmist, kuid
toimetulekutoetus kulub ära igapäevaste kulude (eelkõige toidukulude) katmiseks ning raha kõrvale panna ei
ole võimalik: „…ja olen mõelnud, et sellest väiksest rahast ka iga kuu näiteks 20 eurot kõrvale panna, see on täiesti
võimatu. Sest noh, kui istuda nädal aega siis söömata ja vaadata seda 20 eurot seal laua peal, et ma panen selle
kõrvale, see on täiesti narr, on ju, noh.“ Ühes intervjuus kirjeldati suurema väljamineku (küttepuude ost) katmise
lahendusena lähedaselt inimeselt raha laenamist: kohalik omavalitsus hüvitas küttepuude kulu järk-järgult
ning laen tasuti lähedasele tagasi osamaksetena.
Intervjuudest ilmnes, et meelelahutus- ja kultuurisündmustel osalemine on enamasti rahaliste piirangute tõttu
kättesaamatu. Mõned (eelkõige pikaajalised) toetusesaajad väljendasid soovi vaba aja tegevusteks ja
meelelahutuseks (sh kodust väljaspool liikumiseks, sugulaste külastamiseks ja aeg-ajalt kinos või teatris
käimiseks), kuid olemasolevad vahendid suunatakse igakuiste püsikulude ja põhivajaduste katmisele. Samas
ei ole meelelahutusvõimaluste nappus seotud üksnes toimetulekutoetuse saamise pikkusega, vaid laiemalt
pikemaajalise majanduslikult keerulise olukorraga. Nii märkis ka alla aasta toetust saanud intervjueeritav, kelle
majanduslikult keeruline olukord on tegelikkuses kestnud aastaid, et lisaks riiete ostmisele tunneb ta puudust
meelelahutusvõimalustest: „Muidugi ostaks riideid. Ma ei ole kinos käinud viis aastat näiteks, onju, ma ei ole mitte
kusagil käinud, et millegi jaoks mul raha ei ole. Selles mõttes on minu elu täiesti muutunud, et ma saan siit maalt
käia rattaga linnas, see on ainuke minu vaheldus, näiteks poes ja siis tulen tagasi. Aga millekski muuks seal linnas
mul ei ole ju midagi teha, mul raha ei ole.“ Mõnes intervjuus rõhutati soovi tagada lastele paremad võimalused
osaleda kooliga seotud ühistegevustes (kooliüritused ja -väljasõidud) ja huviringides. Üks lapsevanem
kirjeldas, et lapse kooliväljasõitudel osalemise võimaldamine eeldab pikemat etteplaneerimist ning
järeleandmisi enda kulude arvelt (nt enda toidukulude vähendamist või riiete ostmise edasilükkamist, kuigi
51
Kompensatsiooni on võimalik taotleda vaid retseptiravimitele.
52
Ühe intervjueeritava näitel võib toimetulekutoetuse saaja jääda ravikindlustuseta, kuna elukohas väheste
tööpakkumiste ja transpordipiirangute tõttu ei olnud intervjueeritava hinnangul võimalik Töötukassa arveloleku
tingimusi täita. Seetõttu tuleb tal retsepti- ja käsimüügiravimite ning perearsti kordusretsepti väljakirjutamise eest
(15 eurot kord) tasuda oma vahenditest. Lisaks tõi intervjueeritav esile, et kuna kohalikus omavalitsuses on perearsti
nimistu täitunud, tuleb vajadusel perearsti vastuvõtul käia teises kaugel asuvas linnas, mis eeldab märkimisväärset
ajakulu ja suurendab väljaminekuid.
125
oma riided on kulunud). Ühes intervjuus märgiti, et kuigi kohalik omavalitsus kompenseerib huviringide
osalustasu, kehtib see praegu vaid kooliealistele ning sooviti kompensatsiooni laiendamist ka lasteaiaealistele.
Intervjueeritavate transpordilahendused varieerusid sõltuvalt elukohast, leibkonna koosseisust ning enda või
leibkonnaliikmete tervisega seotud piirangutest. Maapiirkondades toodi esile, et hõre ühistranspordiühendus
piirab oluliselt liikumisvõimalusi. Seetõttu kasutati maapiirkondades liikumiseks eelkõige jalgratast või autot,
kuid nende töökindlus tekitas sageli muret, kuna tegemist oli üldjuhul kasutatud ja kulunud sõiduvahenditega.
Kui maapiirkonnas oli ühistranspordiühendus piisav, kasutati liikumiseks ka ühistransporti. Ühes leibkonnas
käisid lapsed koolis koolibussiga. Asulates ja linnades on vahemaad üldjuhul lühikesed ning neid läbitakse
sageli jalgsi või ühistranspordiga. Samas ilmnes, et auto kasutamine võib olla oluline ka linnakeskkonnas,
eeskätt olukordades, kus inimese enda või lähedase terviseseisund on kehv või kui laste transportimisega
kaasneb keerukam igapäevane logistika. Linnas elav üksikvanem kirjeldas näiteks, et lapse terviseprobleemide
ja logistika tõttu on auto hädavajalik, kuid selle ülalpidamine põhjustab pinget: „Jah, mul on autot vaja. Mul on
auto esiklaas katki, mul on auto vana… See [auto] on nagu kõige hädavajalikum antud hetkel… Ma hoian oma hinge
kinni ja loodan oma pääsukesest auto peale, et sa vead meid välja. Sa ei lähe katki, saame hakkama.“ Mitmel juhul
sõltus auto kasutamise võimalus tugivõrgustiku olemasolust ning kasutati lähedase sõidukit, saadi
pereliikmetelt abi auto ülalpidamis- ja remondikulude katmisel või loodeti jalgratta parandamiseks vajalikku
laenu saada naabritelt. Mõni leibkond kasutas ka sotsiaaltransporti. Samas märkis üks intervjueeritav, et
sotsiaaltransporditeenuse kättesaadavus võib kõikuda (nt olenevalt juhtide olemasolust).
Igakuist toimetulekut peeti mitmes intervjuus võimalikuks üksnes tänu täiendavale toiduabile, sh Toidupanga
ja Rimi toidukaartidele. Toidupanga abi kirjeldati mitmes intervjuus väga olulise või hädavajalikuna – näiteks
üks intervjueeritav nentis, et kuigi ta ostab mõned toiduained ise, siis Toidupangast ta „praktiliselt elabki“. Kuna
annetatud toiduabi koosneb peaasjalikult kuivainetest, konservidest ja muudest pikaajalise säilivusajaga
toodetest, ei vasta see alati inimeste toidueelistustele. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid seetõttu Rimi
toidukaardi53 olulisust, mis võimaldab ise valida neid toiduaineid, mida eelistatakse. Intervjuu maapiirkonnas
elava ja terviseseisundist tingitud transpordipiiranguga toetusesaajaga osutas, et probleemiks võib kujuneda
toidukaardi kasutusvõimaluse sidumine üksnes ühe kaupluseketiga, mis igal pool ei tegutse.
Oluliseks osutus ka lähedaste ja tutvusringkonna (vanemad, lapsed, sugulased, sõbrad, naabrid) tugi: „Aga
ütleme, inimene, kellel ei ole niisugust asja, et keegi teine sul natukenegi kõrvalt midagi toetab, siis ma ei kujuta
ette, kuidas hakkama saadakse.“ Lähedased osutasid abi näiteks toidu ostmisel ja poes käimisel, transpordiga
seotud toimingutes (nt arsti juurde või poodi sõidutamine), auto kasutamise võimaldamisel ning sõiduvahendi
remontimisel. Lisaks mainiti muud praktilist abi, näiteks abi toimetulekutoetuse taotluse esitamisel. Ühel juhul
kirjeldati sugulaste abi lapse hoidmisel, mis võimaldas osalise ajaga töötamist, kuid mida kogeti siiski
koormavana nii lapsele, lähedastele kui ka endale. Üksikutes intervjuudes kirjeldati ka lühiajalist rahalist abi
laenu vormis, et tulla toime kuu lõpus tekkivate puudujääkidega või katta suuremaid vältimatuid kulusid.
53
Rimi toidukaart on maksevahend, millega saab kaardile kantud summa piires osta toitu ning esmatarbekaupu.
2023. aasta oktoobrist asendati senine riiklikult ostetud toiduabi pakk kogu Eestis Rimi toiduabikaartidega.
Toidukaarte jagavad kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad. Toetust jagatakse kord kvartalis ning abisaaja kohta
kantakse alates 2025. aasta III kvartalist kaardile 36 eurot.
126
8.2.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse suuruse arvestamise aluste
muutmiseks
Intervjuudes tehtud ettepanekud keskendusid eeskätt toimetulekupiiri tõstmisele, toetuse arvestuse
paindlikumaks muutmisele ning täiendavate vältimatute kulude katmisele kas lisatoetuse kaudu või
toimetulekutoetuse summat suurendades.
Mitmes intervjuus rõhutati, et telefoni- ja internetikulud (ning ka televisioonikulud) on tänapäeval vältimatud,
kuid vähendavad märkimisväärselt igakuiselt esmavajaduste katteks jäävat eelarvet: „Ja see toimetulekutoetuse
raha on, noh, üliväike. Nad kompenseerivad ainult väikest osa, aga kui ma maksan telefonid ja need ära ja kõik, siis
mul jääbki mingi 160 eurot niimoodi kätte. Sellega ma pean siis nagu kuu aega elama.“ Internetti vajatakse nii
toetuse taotlemiseks olukordades, kus kohapealne asjaajamine ei ole võimalik (nt tervise- või
transpordipiirangute tõttu), kui ka igapäevasteks toiminguteks (nt laste eKooli kasutamine, arvete tasumine).
Seetõttu sooviti, et telefoni- ja internetikulude katmiseks suurendataks toimetulekutoetuse summat või
võimaldataks nende katmiseks lisatoetuse taotlemist.
Nagu eespool juba märgitud, piiravad hõre ühistranspordiühendus ja pikad vahemaad maapiirkondades
inimeste liikumisvõimalusi ning suurendavad sõltuvust autost. 54 Auto kasutamise vajadus tuli kohati esile ka
linnas, eriti siis, kui enda või lapse terviseseisund ja igapäevane logistika teevad jalgsi või ühistranspordiga
liikumise keerukaks. Maapiirkonnas elav intervjueeritav pakkus lahendusena välja kütusekulude hüvitamise
võimaluse.
Eluasemekulude hüvitamisel sooviti arvestusse lisada korteriühistu remondifond, kuna tegu on vältimatu
väljaminekuga, ning tõsta elektrikulu piirmäärasid, mida peeti tänase hinnataseme juures ebapiisavaks. Ühtlasi
kritiseeris üks intervjueeritav eluasemekulude arvestuse ülesehitust liigse jäikuse pärast. Kuigi intervjueeritav
ei kirjeldanud konkreetset isiklikku kogemust, arutles ta, et teoreetiliselt võib kehtiv loogika motiveerida
ebamõistlikku tarbimist: „Ei, see on üdini vilets süsteem... Sul ei ole mingit preemiat selle eest, kui kulutad vähem
vett või elektrit või elad soodsamal pinnal. See ei anna mingit boonust, sa kaotad mugavusest, aga ei võida midagi
sellest. See tähendab, et sa lased sirge jalaga kogu aeg. Vaatad määrusest ära, mis on parasjagu maksimumpiirid,
millest ei tohi üle minna, aga sinnamaani lased kinnisilmi. Sinu jaoks ei ole mitte mingit võitu, kui sa kulutad vähem
või kuidagi soodsamalt püüad hakkama saada… Põhimõtteliselt soositakse raiskamist.“ Paindlikkuse
suurendamiseks pakkus sama intervjueeritav nii kulukomponentide omavahelist tasandamist (nt elektrikulu
kokkuhoid võiks katta veekulu piirmäära ületuse) kui ka piirmäärade sidumist hooajalisusega, nii et talvel
oleksid küttekulude piirmäärad kõrgemad ja veekulude piirmäärad madalamad ning suvel vastupidi.
8.3 Tööle asumise ja toetusvajaduse vähenemise võimalused
Toimetulekutoetust saavate inimeste intervjuudest selgus, et tööturule sisenemist takistavad enda või
lähedaste terviseprobleemid, elukohast tulenevad piirangud ning majanduslik mittetasuvus.
Mitmel intervjueeritaval esineb tööle asumist piirav pikaajaline terviseprobleem – kirjeldati nii kroonilisi
haigusi, varasemaid töövigastusi kui ka vanusest tingitud tervise halvenemist. Intervjueeritavate hinnangul
oleks terviseseisundit arvestades sobiv töökoht selline, mis võimaldaks osalist tööaega, oma töötempo
reguleerimist ning oleks füüsiliselt vähenõudlik. Samas tõdeti, et kohalikul tööturul on selliseid võimalusi väga
54
Samas ei seostatud kõrgeid transpordikulusid üksnes autoga, vaid viidati ka ühistranspordi kasutamise kulukusele
(seost tööle asumisega vt ptk 8.3).
127
vähe – eriti väiksemates piirkondades, kus töövõimalused on niigi piiratud. Ühes intervjuus seostus vaimse
tervise probleemide puhul tööturule naasmise võimalikkus rahuliku ja stabiilse töökeskkonna leidmise ning
tööandja paindlikkusega, intervjueeritava kogemusel on aga sellise töökoha leidmine keeruline.
Mitmel juhul piiras tööle asumise võimalusi pereliikmete terviseseisund ja sellega kaasnev hoolduskoormus.
Lapse sage haigestumine või puudest tulenev regulaarne taastusravi eeldaks tööandjalt paindlikkust tööaja
korraldamisel ja töölt puudumiste lubamisel, piirates intervjueeritavate sõnul oluliselt töövõimalusi.
Üksikvanemad, kelle lapsel on puue või sagedased terviseprobleemid ning kellel puudub lähedaste
tugivõrgustik, rõhutasid, et laps vajab pidevat abi ja järelevalvet, mistõttu ei ole lapsevanemal võimalik lapsest
eemal viibida. Samuti kirjeldati haige vanema eest hoolitsemist, mis nõuab sagedast liikumist eri piirkondade
ja asutuste vahel ega ühildu tööga, mis eeldab igapäevast kohalolekut kindlatel kellaaegadel.
Elukohast tulenevateks takistusteks on nii transpordipiirangud kui ka tööpakkumiste vähesus. Linnast
kaugemal elavad inimesed, kellel puudub auto, sõltuvad hõredast ja tööaegadega mitteühilduvast
ühistranspordist, talvisel ja pimedal ajal võib maanteedel jalgsi või jalgrattaga liikumine maapiirkonnast linna
pääsemiseks osutuda ebaturvaliseks, ning vahemaa olla liiga pikk: „Mina liigun ainult jalgrattaga. Sest mina elan
linnast kuue kilomeetri kaugusel ja buss sõidab hommikul pool kaheksa siit linna. Aga, ja siis ta korra käib päeval
ka, kahe-kolme ajal ja siis linnast tuleb ta juba pool kuus tagasi, see on põhjus, miks ma tööle ei saa, sest kõik
töökohad kestavad kauem kui kell viis ja mina siis ei saa enam tagasi. Ja see maantee on nagu täiesti valgustamata,
noh, see on nagu tavaline automaantee, et seda maad jalgsi kõndida ei saa. Ja jalgrattaga sõidan mina siis, kui
näiteks vihma ei saja või noh, ma sõidan talvel ka. Aga selle peale ei ole ma tööl käimist saanud ehitada.“ Väikestes
linnades ja maapiirkondades on sobivate töökohtade arv piiratud ning pakkumised võivad olla hooajalised.
Lisaks seavad intervjueeritute hinnangul potentsiaalsed tööandjad sageli kõrged nõudmised haridusele ja
võõrkeelteoskusele, mistõttu jääb osa töökohti intervjueeritavatele kättesaamatuks.
Mitmes intervjuus tõdeti, et tööle asumine ei ole majanduslikult tasuv – kuna sissetuleku lisandumisega
väheneb toimetulekutoetus, ei kasva tööle minnes leibkonna kogusissetulek või kasvab vaid marginaalselt.
Olukorda, kus tööle minek ei tasu ära, kirjeldasid lasterikkad pered, sh puudega last kasvatavad leibkonnad,
ning üksikvanem. Kaalumisel ei olnud üksnes rahaline kasu, vaid ka ajakasutus. Täistööajaga miinimumpalga
eest töötamist seostati igapäevasest lastega koosolemisest loobumisega, keeruliste logistiliste lahendustega
ning ülekoormusega. Mitmelapseline paar, kus kasvab puudega laps, tõdes, et lapse ulatuslik hooldusvajadus
ei võimalda mõlemal vanemal töötada, mistõttu ei pruugi tööle minek leibkonna majanduslikku olukorda
oluliselt parandada, küll aga suurendaks pinget ja vähendaks lastega koos veedetud aega. Seetõttu kaalutaks
tööle asumist üksnes siis, kui ühe vanema palk oleks piisavalt kõrge – vastasel juhul ei kaalu väike sissetuleku
kasv üles pereelu ja tervise arvelt tehtavaid järeleandmisi. Tööle asumise mittetasuvus kerkis esile ka juhul,
kui tööle jõudmisega kaasnes suur aja- ja transpordikulu. Intervjueeritavad tõid välja, et pikad vahemaad (nt
üle 30 km üks suund) suurendavad väljaminekuid ning seega kuluks oluline osa palgast tööle jõudmisele, kuna
autoga kaasnevad püsikulud (kütus, hooldus) ning ühistransport võib osutuda liiga kulukaks, eriti kui pakutakse
vaid osalise tööajaga ja madala palgaga tööd: „Seda küll, siin on ka pakutud koristamist kuus eurot tunnis.
Transpordipilet maksab üks ots kolm eurot. Tähendab, kui ma lähekski tööle, seal on vähem kui pool töökohta, ma
lihtsalt töötaks nulli.“
Kuigi toetust käsitleti kohati ajutise abinõuna, kujunes see alternatiivsete võimaluste puudumisel mitmel
intervjueeritaval püsivaks sissetulekuallikaks ning toetuse saamise lõppu lähiajal ei nähtud. Teisalt leidus ka
juhtumeid, kus toetusesaaja hinnangul võis vajadus toimetulekutoetuse järele peagi lõppeda, ning ühel juhul
oli toetuse saamine juba lõppenud. Toetusevajaduse püsimist järgmise aasta jooksul põhjendati eelloetletud
takistustega tööle asumisel: püsivad terviseprobleemid, hoolduskoormus väikeste või puudega laste või teiste
128
pereliikmete tõttu, elukohast ja transpordivõimalustest tulenevad piirangud ning sobivate paindlike või osalise
tööajaga töövõimaluste puudumine. Toetusvajaduse püsimist süvendavad ka kõrged üüri- ja ravimikulud, mille
tasumisel peetakse toimetulekutoetust eriti oluliseks. Samas väljendas osa intervjueeritavaid võimalust
toimetulekutoetusest juba lähikuudel loobuda – kas ennetähtaegse või peagi saabuva vanaduspensioni või
sobiva töökoha leidmise perspektiivi tõttu. Ühel leibkonnal oli toetuse saamine lõppenud tänu sobiva töö
leidmisele.
8.3.1 Teenused või täiendav tugi, mida leibkond toimetuleku parandamiseks vajaks
Intervjuudest selgus, et mõned toimetulekutoetuse saajad taotlevad lisaks abi ka käsimüügiravimite,
lasteaiakulude, küttepuude ning hambaravi ja prillide katmiseks. Küsimusele, millist täiendavat tuge leibkond
toimetuleku parandamiseks vajaks, kerkisid esile leibkondade erinevatest oludest lähtuvad abi- ja
teenusevajadused. Mitmel korral tõstatusid transpordi ja autoga seotud kulud. Mõne intervjueeritava jaoks oli
auto omamine vältimatu kulu ning nad vajasid tuge auto remondikulude või automaksu tasumisel, mitmel
juhul kasutati selleks lähedaste abi. Ühes intervjuus kirjeldati, et takso või sotsiaaltranspordi kulud küll hiljem
hüvitatakse, kuid teenuse kasutamiseks tuleb kulu esmalt katta oma vahenditest. Kui kogu summat ei ole
võimalik ette tasuda, jääb teenus kasutamata. Samuti toodi välja, et sotsiaaltakso kasutusõigus on seotud
puude olemasoluga: puude staatuse lõppemisel võib kaduda ka transpordivõimalus, kuigi terviseseisundist
tulenevalt on iseseisev liikumine jätkuvalt piiratud. Üks toetusesaaja seostas toimetuleku paranemist otseselt
võimalusega kolida piirkonda, kus on rohkem töövõimalusi, kuid ei pidanud sellist elumuutust rahaliselt
teostatavaks, tekitades tajutud lõksu (väikelinna lähedal maapiirkonnas elades tööd ei leia, ent elukohta
vahetada ei saa). Mitmes intervjuus rõhutati, et suuremas mahus eluasemekulude katmine parandaks oluliselt
toimetulekut, eriti talveperioodil, kui kommunaalkulud on kõrgemad. Mõnel juhul mainiti ka tervisega seotud
toe vajadust (ravimikulud ja tervishoiuteenused) ning ühes intervjuus rõhutati eraldi psühholoogilise
nõustamise vajadust. Kuigi mitmes intervjuus toodi esile, et toimetulekutoetuse taotlemisel esitati ka
lasteaiaarved ning need hüvitati, siis ühe intervjueeritava sõnul peaks hüvitatama eraldiseisvalt kogu
lasteaiaga seotud kulu, sh toiduraha ja ühisüritustel osalemise, mida praegu ei hüvitata ja mis oleks siiski väga
oluline toimetuleku parandamiseks. Puudega lapsega leibkonna intervjuust selgus, et täiendav tugi võiks olla
seotud puudega lapsele edasiste haridusvõimaluste planeerimise ja sobiva tugikeskkonna leidmisega.
8.4 Kokkuvõte
Intervjuud toimetulekutoetuse saajatega näitavad, et toimetulekutoetus on paljudele leibkondadele äärmiselt
oluline abimeede. Taotlemise kogemust ning toetuse mõju igapäevasele hakkamasaamisele kujundavad
protsessi läbipaistvus, toetuse suuruse piisavus ja toetuse kõikumine kuude lõikes.
Intervjueeritavad tõid esile vajaduse ühtse e-keskkonna järele dokumentide üles laadimiseks ja menetluse
käigu jälgimiseks. Ebakindluse vähendamiseks sooviti automatiseeritud teavitusi tehniliste ja korduvate
toimingute kohta (nt puuduolevad dokumendid). Samal ajal peab digivõimaluste ja -oskuste erinevuste tõttu
säilima võimalus taotlusi esitada ametiasutuses kohapeal. Intervjuud viitavad, et praktikas ei jõua toetuse
määramise otsus alati taotlejani või toimub teavitamine ebaühtlaselt, mis tekitab lisapingeid. Taotlejale tuleks
alati edastada otsus (ka toetuse mittemääramise korral) ning suurendada toetuse kujunemise arusaadavust –
näiteks lisada otsusele selgitus või lihtne arvutuskäik, mis näitab, kuidas konkreetne toetussumma kujunes.
Ilmnes, et kohati sõltub lisatoetuste saamine taotleja oskusest lisatoetusi küsida. Abi kättesaadavust aitaks
parandada peamiste lisatoetuste ja teenuste võimaluste süsteemne tutvustamine taotlejatele.
129
Dokumentide esitamise vajadust peeti üldiselt õigustatuks, kuid kriitikat pälvisid olukorrad, kus
pangaväljavõtet kasutati lisaks sissetulekutele ka väljaminekute sisuliseks kontrolliks ja selgituste
nõudmiseks. Samuti hinnati kodukülastuste põhjendatust erinevalt: osa koges seda eraellu sekkumisena, osa
neutraalse või selgust toova praktikana. Intervjuud osutavad, et kontrollipraktikate eesmärkide selgitamine ja
ühtlustamine võiksid aidata vähendada arusaamatusi ja suurendada usalduslikku koostööd toetuse saaja ja
kohaliku omavalitsuse vahel.
Valdav osa intervjueeritavatest hindas toimetulekutoetuse suurust igakuiseks toimetulekuks ebapiisavaks ning
kirjeldas pidevat kokkuhoidu ja planeerimist. Enim toodi esile raha nappust toidu ja riiete ostmiseks ning
tervisega seotud väljaminekuteks (ravimid, hambaravi, prillid ja muud abivahendid). Lisaks kerkisid vältimatute
kuludena esile sidekulud (telefon ja internet), mis on vajalikud nii asjaajamiseks kui igapäevatoiminguteks.
Eluasemekulude puhul sooviti arvestusse lisada korteriühistu remondifond ning tõsta elektrikulu piirmäärasid;
ühtlasi kritiseeriti piirmäärade jäikust ja pakuti paindlikumat arvestust (kulukomponentide tasandamine ning
piirmäärade hooajaline kohandamine). Maapiirkondades rõhutati liikumisvõimaluste piiranguid ja sõltuvust
autost ning pakuti lahendusena kütusekulude hüvitamise võimalust.
Intervjueeritavate hinnangul piiravad tööle asumist eeskätt terviseprobleemid, hoolduskoormus, elukohast
tulenevad transporditakistused ning sobivate (paindlike või osalise tööajaga) töökohtade nappus. Mitmes
intervjuus tõdeti ka, et tööle minek ei pruugi olla majanduslikult tasuv, kuna sissetuleku lisandumisel toetus
väheneb ning kogusissetulek kasvab vähe või üldse mitte, samal ajal suureneb laste kõrvalt ajaplaneerimise
koormus ja transpordikulu. Lisaks tajuti teatud toetuse saamise eeltingimuste (nt tööturuteenustel osalemine,
Töötukassas arvelolek) mittetäitmise eest toetuse vähendamist ebaõiglase ja abitust tekitavana olukordades,
kus takistused eeltingimuste täitmiseks (nt tervis või elukoht) olid inimesele vältimatud. See viitab vajadusele
kujundada töötamise stiimulid ja nõuete rakendamine paindlikumaks ning individuaalseid olusid
arvestavamaks.
Kokkuvõtlikult toetab kvalitatiivne analüüs suunda, kus toimetulekutoetuse skeemi arendamisel seatakse
fookusesse (1) taotlemise ja otsustamise läbipaistvus ning menetlusinfo järjepidev edastamine, (2)
digilahenduste arendamine koos ametiasutuses kohapeal taotluse esitamise alternatiivi säilitamisega, (3)
kontrollipraktikate proportsionaalsus ja väärikas kohtlemine, (4) vältimatute kulude parem arvesse võtmine ja
eluasemekulude arvestuse paindlikumaks muutmine ning (5) töötamise stiimulite paindlik rakendamine.
130
Lisa 1. Näidismenüüd
Menüüd koos retseptide, toiduainete koguste ning toitaineliste analüüsidega on lisatud raportile eraldi Exceli
failidena („menüüd.zip“).
Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste
nimekiri
Elatusmiinimumi kaasatud toodete ja teenuste nimekiri on koostatud individuaaltarbimise klassifikaatori
(2015) alusel. Nimekiri on lisatud tabelina „Elatusmiinimumi toodete ja teenuste nimekiri_lõppraport.xlsx“.
Tabelis on iga kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema
elatusmiinimumis sees („jah“), ei peaks olema sees („ei“), kulud arvutatakse menüüde põhjal („menüü“). Eraldi
on märgitud autoga seonduvad kulud („kui auto“), mida peeti vajalikuks väljaspool linnu. Tulbas „Kokku“ on
toodud, kas kulukategooria oleks sees üldises (leibkonnatüübiti eristamata) elatusmiinimumis. Tulbas
„Kulurühma kirjeldus“ on toodud kulukategooria koosseisu kirjeldus.
Lisa 3. Fookusgrupiintervjuude kutse ja kava
SKRIININGANKEET JA NÕUSOLEKU KÜSIMINE
Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR teeb Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringut, mille eesmärk on
välja töötada uus elatusmiinimumi arvestamise metoodika Eestis. Elatusmiinimum on väikseim rahasumma,
mis on vajalik leibkonna igapäevaste põhivajaduste rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks.
Elatusmiinimum on oluline toimetulekutoetuse määramise alus.
Uuringufirma Centar kutsub Teid osalema fookusgruppi, kus arutletakse selle üle, milline võiks olla …………..
(LEIBKONNATÜÜP) elatusmiinimum – ehk millised on hädavajalikud kaubad ja teenused, mis tagavad
inimväärse toimetuleku sellises leibkonnas. Fookusgrupp toimub ..…. (AEG JA KOHT) ja kestab umbes 1,5 tundi.
Kõik fookusgrupis osalejad saavad tänutäheks 30-eurose Partner kinkekaardi.
Fookusgrupi intervjuu salvestatakse ja salvestusest koostatakse analüüsi tegemiseks tekstifail, millest
eemaldatakse kõik viited Teie perele või isikule. Kõik Teie vastused jäävad konfidentsiaalseks. Intervjuude
faile ei jagata Sotsiaalministeeriumiga ega kellegi teisega. Teie kontaktandmed ja intervjuude failid
kustutatakse pärast uuringu valmimist. Uuringu raportis kasutatakse tsitaate intervjuudest, kuid neile ei lisata
nime või muud infot, mis võimaldaks vastajat ära tunda.
Uuringu isikuandmete vastutav töötleja on Centar (andmekaitsetingimused). Kui Te soovite uuringu kohta
rohkem infot, siis võtke ühendust uuringufirmaga Centar e-posti aadressil
[email protected] või telefonil 617
3306.
Mis tüüpi leibkonnas Te elate?
• Üksi elav 65+ inimene (Tallinnas kohapeal, tallinlased ja Tallinna lähiümbruse elanikud)
• Kahe 65+ inimese paar (veebis, maaelanikud)
• Üksik alla 65-aastane inimene (veebis, nii linna- kui maaelanikud)
• Ilma lasteta paar, kus vähemalt üks on alla 65-aastane (veebis, nii linna- kui maaelanikud)
• 1-2 lapsega paar, kus lapsed on kooliealised (veebis, maaelanikud)
• 1-2 lapsega paar, kus lapsed on alla 7-aastased (veebis, nii linna- kui maaelanikud)
131
• 3 või enama lapsega paar (veebis, nii linna- kui maaelanikud)
• Üksikvanem kooliealis(t)e lastega/lapsega (veebis, nii linna- kui maaelanikud)
• Muu leibkonnatüüp -> LÕPP
Kas Te elate … ?
• Maal (külas, alevikus)
• Linnas (alevis, linnas)
Kas Te olete üldjoontes kursis oma leibkonna eelarvega, sealhulgas sissetulekute ja kulutustega?
• Jah
• Ei -> LÕPP
Kas olete nõus fookusgrupis osalema?
• Jah
• Ei -> LÕPP
FOOKUSGRUPI KAVA
SISSEJUHATUS
Mina olen /nimi/ Eesti Rakendusuuringute Keskusest Centar ja me teeme Sotsiaalministeeriumi tellimusel
uuringut, mille eesmärk on välja töötada uus elatusmiinimumi arvestamise metoodika Eestis.
Elatusmiinimum on väikseim rahasumma, mis on vajalik ühe inimese või leibkonna igapäevaste põhivajaduste
rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks. Elatusmiinimum on oluline toimetulekutoetuse määramise alus.
Uuringu tulemusel selgub täpsem ja õiglasem elatusmiinimumi suurus, mis arvestab erinevat tüüpi
leibkondadega.
Tänasel intervjuul arutleme selle üle, milline võiks olla ………….. (LEIBKONNATÜÜP) elatusmiinimum – ehk
millised on hädavajalikud kaubad või teenused, mis tagavad inimväärse toimetuleku sellises leibkonnas.
Intervjuu salvestame ja salvestusest koostame analüüsi tegemiseks tekstifaili, millest eemaldame kõik viited
Teie perele või isikule. Kõik Teie vastused jäävad konfidentsiaalseks. Me ei jaga intervjuude faile
Sotsiaalministeeriumiga ega kellegi teisega. Teie kontaktandmed ja intervjuude failid kustutame pärast
uuringu valmimist. Uuringu raportis me kasutame tsitaate intervjuudest, kuid me ei lisa neile infot, mis
võimaldaks vastajat ära tunda.
Intervjuu toimub vabas vormis vestlusena. Intervjuus ei ole õigeid ja valesid vastuseid, ootame, et avaldate
oma arvamust julgelt ja ausalt.
Kas Teil on küsimusi intervjuu korralduse, andmete hoidmise või uuringu tausta kohta?
Kas Te olete nõus kirjeldatud tingimustel intervjuud andma ja sellega, et salvestan intervjuu?
OSALEJATE TAUST JA VESTLUSE FOOKUSE JA ÜLESEHITUSE TUTVUSTUS
• Osalejate tutvustus: eesnimi, kus kandis elate, mis on Teie põhitegevus ja milline on Teie leibkonna
koosseis?
132
Elatusmiinimumi all me mõtleme minimaalseid kulusid, mis oleks majanduslikesse raskustesse sattunud ja
toimetulepiiril elava ….….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalikud, et tagada inimväärne elu.
Inimväärse elu all mõistame olukorda, kus inimesele on tagatud vähemalt miinimumtasemel heaolu – et
inimene ei tunneks nälga ja ta saaks endale lubada esmavajalikke kaupu ja teenuseid, mis võimaldavad
ühiskonnas osaleda.
Elatusmiinimumi alusel määratud toimetulekutoetus on toetus neile, kellel on ajutiselt või püsivalt raske ise
toime tulla.
Elatusmiinimumi komponentide valiku tegemiseks vaatasime statistikaameti leibkonna eelarve uuringu
andmeid, mis näitavad, milliseid kaupu ja teenuseid Eesti inimesed keskmiselt tarbivad. Sellele andmestikule
tuginedes koostasime esmase nimekirja kaupadest ja teenustest, mis elatusmiinimumi arvestusse kuuluvad.
Seejärel vaatas kaupade ja teenuste nimekirja üle ekspertide grupp, kes hindas, kas need peaks kuuluma
elatusmiinimumi arvestusse või mitte. Näiteks hinnati, kas mobiiltelefon või triikraud peaks kuuluma
elatusmiinimumi arvestusse. Enamiku kaupade ja teenuste osas tegi ekspertgrupp otsuse ja need lähevad
elatusmiinimumi arvestamisel sisse. Osa kaupade ja teenuste puhul ei jõudnud ekspertgrupp kokkuleppele ja
nende vaidlusaluste kaupade ja teenuste üle me täna teiega arutada soovimegi.
Kui jõuame grupis ühisele meelele, et arutluse all olev kaup või teenus peab elatusmiinimumi sisse
arvestatama või välja jääma, siis nii elatusmiinimumi metoodikas seda arvestatakse. Juhul, kui grupi liikmed
jäävad erinevatele arvamustele ja ühist arvamust ei kujune, siis teeb lõpliku otsuse ekspertgrupp, kasutades
teie põhjendusi, miks peaks või ei peaks elatusmiinimum seda kaupa või teenust sisaldama.
Kaubad ja teenused on jaotatud valdkondade kaupa ning alustame sellise valdkonnaga nagu …... (VALDKOND).
INFO JA SIDE
Selles valdkonnas ei olnud palju vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid. Eksperdid olid ühel meelel, et näiteks
mobiiltelefon või mingisugune internetiühendus on hädavajalikud. Eriarvamusi tekitasid järgmised kaubad ja
teenused:
• Margid ja muud postimaksevahendid (65+)
• Postipakkide saatmine (kõik)
• Postipakkide saamine (veebist kaupade ostmine) (kõik)
KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA: Kas need kaubad ja teenused on majanduslikesse raskustesse
sattunud ja toimetulekupiiril elava ………….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalikud?
SISUSTUS, KODUTARBED JA IGAPÄEVANE KODUHOOLDUS
Selle valdkonna puhul samuti palju vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid ei olnud. Eksperdid olid ühel meelel, et
näiteks pliit ja külmkapp on hädavajalikud.
Mida teie arvate, kas kohvimasin (kõik) on majanduslikesse raskustesse sattunud ja toimetulekupiiril elava
………….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalik?
RÕIVAD JA JALATSID
Ka siin olid eksperdid valdavalt ühel meelel, et inimestel on erinevaid riideid ja jalanõusid vaja. Arutelu tekitas
selline teenus nagu rõivaste keemiline puhastus (kõik). Kas see teenus on sellise pere jaoks hädavajalik?
133
TRANSPORT
Transpordi teema puhul tekitasid eriarvamusi tekitasid auto ja jalgratas.
Kas auto, selle kasutamine ja hooldamine (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik?
Aga kas jalgratas ja selle hooldamine (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik?
ISIKLIK HÜGIEEN JA MUUD TOOTED JA TEENUSED
Selle teema all tekitasid eriarvamusi järgmised kaubad ja teenused:
• Parfüümid (lõhnaõlid ja veed) (kõik)
• Jumestusvahendid (kõik)
• Käekotid (kõik)
• Rahakotid (kõik)
• Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (nt riidest ostukotid) (kõik)
• Tasu fotokoopiate jms dokumendiproduktsioonide eest (65+)
KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA: Kas need kaubad ja teenused on sellise pere jaoks hädavajalikud?
VABA AEG, SPORT JA KULTUUR
Selle teema all tekitasid eriarvamusi järgmised kaubad ja teenused:
• Televiisor (65+ ja lastega pered)
• Lauamängud ja hobikaubad (lastega pered)
• Spordivarustus (pallid, reketid, suusad jms) (lastega pered)
• Ranna- ja vabaõhumängude varustus (lastega pered)
• Ajalehed (65+)
• Ürituste külastamine, sh: (kõik kõigis gruppides)
o Tasuliste vabaajaürituste külastamine, näiteks lõbustuspargid, mänguväljakud, tantsuõhtud
o Spordiürituste külastamine pealtvaatajana
o Kino
o Teater
o Kontsert
o Muuseumid, raamatukogud, näitused jms
o Loomaaiad, tasulised looduspargid
KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA: Kas need kaubad ja teenused on sellise pere jaoks hädavajalikud?
(KUI ÜRITUSE KÜLASTAMISE PUHUL EI JÕUTA OTSUSELE): Kas ürituste külastamine võiks olla
elatusmiinimumi sisse arvestatud mitte kategooriate kaupa vaid mingi üldise summana (kuna mõned inimese
jaoks on väga tähtis käia teatris, mõne jaoks jalgpalli vaatamas)? Kui jah, siis kui suur see summa aastas võiks
olla?
TOIT JA ALKOHOLITA JOOGID
Oleme koostanud toitumissoovituste põhjal erinevatele leibkonnatüüpidele nädala menüüd. Menüüde
koostamisel on arvestatud seda, et inimene saaks kätte vajaliku kaloraaži ning toit oleks tervist toetav ja
mitmekülgne. Nädala menüü alusel arvutatakse nö toidukorvi maksumus, mis on üheks elatusmiinimumi
134
komponendiks. Menüüd me täna teiega ei aruta, aga ma soovin teiega arutada seda, kas lisaks iganädalasele
menüüle tuleks elatusmiinimumi sisse arvestada täiendavaid kaupu.
Kas kohv või tee (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik? Kui mitu tassi võiks ühe inimese kohta päevas
arvestada? Kas kohv ja tee on sellised kaubad, mis peavad ilmtingimata kodus olema, näiteks külaliste jaoks?
Kas tähtpäevade puhul on tort, kringel vm pidulikum toit (kõik) sellise pere jaoks hädavajalik? Millised on
need tähtpäevad, mida kindlasti sellises peres peaks olema võimalik pidulikuma toiduga tähistada? Millise
rahasummaga tuleks sellise pidulikuma toidu puhul arvestada? Millise rahasummaga tuleks arvestada lapse
sünnipäeva tähistamisel? Kui suur summa tuleks planeerida teistele lastele mõeldud kingituste jaoks?
MINIMAALNE KUUSISSETULEK
Kui teie leibkond peaks taotlema toimetulekutoetust, kuna teie enda sissetulek muudest allikatest pole piisav,
siis milline oleks see summa, mida koos toimetulekutoetusega ühes kuus minimaalselt vajaksite, et saaksite
väärikalt toime tulla (saaksite lubada endale esmavajalikke kaupu ja teenuseid, mis võimaldavad
ühiskonnaelus osaleda)?
Suur tänu osalemast!
Lisa 4. Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika
Intervjuude eesmärk oli selgitada välja toimetulekutoetuse saajate hinnang toimetulekutoetuse suurusele ja
selle taotlemise protsessile ning toetuse mõju inimese/leibkonna toimetulekule.
Intervjueeritavate leidmiseks kasutasime kohalike omavalitsuste sotsiaalhoolekande spetsialistide abi. Esmalt
valisime välja viis kohalikku omavalitsust nii, et kaetud oleks Eesti erinevad regioonid ja erineva elanike arvuga
omavalitsused. Kuna eesmärk oli teha 20 intervjuud, siis planeerisime igasse omavalitsusse neli intervjuud.
Omavalitsused jagasime viide suurusrühma elanike arvu järgi ja valimisse võtsime igast suurusrühmast
juhuslikult ühe omavalitsuse ning lisaks valisime igast suurusrühmast juhuslikult ühe asendusomavalitsuse
juhuks, kui esialgne valimisse sattunu keeldub uuringus osalemisest.
Seejärel võtsime ühendust valimisse valitud omavalitsuste sotsiaalhoolekandeosakondadega, tutvustasime
neile uuringut ning palusime abi toimetulekutoetuse saajate kontaktide kogumisel vastavalt ette antud
kriteeriumitele. Me ei palunud sotsiaaltöötajatel teha registripäringuid vaid võtta ühendust nende
toimetulekutoetust saanud inimestega, kellega nad on oma töös kokku puutunud ning kes on nende hinnangul
valmis oma kogemust jagama ning kelle olukord on toimetulekutoetuse saajate olukorra kirjeldamiseks
oluline.
Kui omavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakond oli nõus meid intervjueeritavate leidmisel abistama, siis
saatsime neile uuringu detailsema tutvustuse koos nõusoleku küsimise tekstiga, mida toimetulekutoetuse
saajatele ette lugeda või e-postiga edastada. Kui sotsiaaltöötaja sai inimeselt intervjuul osalemiseks
nõusoleku (sh kontaktandmete edastamiseks), edastas sotsiaaltöötaja meile tema kontaktandmed. Seejärel
võtsime inimesega ühendust ning leppisime kokku intervjuu aja ja viisi.
Kaks valimisse valitud omavalitsust ei olnud valmis meid intervjueeritavate leidmisel aitama (eelkõige
ajapuuduse tõttu), neile leidsime asendused sama suurusrühma omavalitsustest. Kõige väiksema elanike
arvuga omavalitsuste grupis ei olnud võimalik valimisse valitud omavalitsuses nelja intervjueeritavat leida,
135
seetõttu tegime intervjuud ka asenduseks valitud omavalitsuses. Seega tegime intervjuusid kuue omavalitsuse
toimetulekutoetuse saajatega.
Intervjueeritavate valikul palusime sotsiaaltöötajatel lähtuda järgmistest kriteeriumitest:
• elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutatud leibkonnatüüp (65+ vanuses üksi elav inimene;
kahe 65+ vanuses inimese leibkond; üksikvanem lastega; 1-2 lapsega paar; 3 või enama lapsega
paar, lasteta alla 65-aastane üksi elav inimene; lasteta alla 65-aastaste paar);
• toimetulekutoetuse saamise perioodi pikkus;
• leibkonnaliikmete tööl käimine.
Intervjueeritavate värbamisel selgus, et keeruline oli leida inimesi vähem levinud toimetulekusaajate
leibkonnatüüpidest (kahe 65+ vanuses inimese leibkond, lastega paarid, lasteta alla 65-aastaste paar), siiski
on kõik leibkonnatüübid intervjueeritavate seas esindatud (vt Tabel 10). Kuna sotsiaaltöötajatel oli lihtsam
teha valikut nende inimeste seast, kes on toimetulekutoetust saanud pikemat aega, on lühemat aega toetust
saanud inimesed intervjueeritute seas alaesindatud ning tulemuste tõlgendamisel tuleb sellega arvestada.
Intervjuud toimusid ajavahemikul 6.11.2025-11.12.2025. Enamik intervjuusid tegime telefoni teel, mõned
intervjuud ka Teamsi vahendusel. Keskmine intervjuu kestus oli pool tundi. Intervjueeritud said intervjuul
osalemise eest tänutäheks 20-eurose kinkekaardi.
Tabel 32. Ülevaade intervjueeritutest
Intervj. Intervj. Sugu Elukoht Laste Leibkonna Puudega Kas keegi Leibkonna- Kui kaua
nr keel arv liikmete arv inimeste töötab tüüp toetust
arv leibk.-s leibk.-s saanud
1 eesti naine maa 2 3 1 osaliselt/ üksikvanem 3+ a
aeg-ajalt lastega
2 eesti naine maa 2 3 0 ei üksikvanem 1-2 a
lastega
3 eesti mees linn 0 1 0 osaliselt/ 65+ üksik 3+ a
aeg-ajalt
4 eesti mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik <1 a
5 eesti mees linn 4 6 1 ei 3+ lapsega 3+ a
paar
6 eesti naine linn 1 2 0 ei üksikvanem <1 a
lastega
7 eesti naine linn 3 4 2 ei üksikvanem 3+ a
lastega
8 eesti naine linn 1 2 0 ei üksikvanem 3+ a
lastega
9 eesti naine linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a
10 vene mees linn 0 2 0 osaliselt/ lasteta alla 3+ a
aeg-ajalt 65 paar
11 vene mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik <1 a
12 eesti mees linn 0 1 0 ei 65+ üksik 3+ a
13 eesti naine linn 3 4 1 ei üksikvanem 1-2 a
lastega
14 eesti mees linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a
136
Intervj. Intervj. Sugu Elukoht Laste Leibkonna Puudega Kas keegi Leibkonna- Kui kaua
nr keel arv liikmete arv inimeste töötab tüüp toetust
arv leibk.-s leibk.-s saanud
15 eesti naine linn 3 5 0 jah 3+ lapsega <1 a55
paar
16 eesti mees maa 1 3 0 osaliselt/ 1-2 lapsega <1 a
aeg-ajalt paar
17 eesti mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a
18 vene naine linn 2 3 0 osaliselt/ üksikvanem 3+ a
aeg-ajalt lastega
19 eesti mees linn/maa56 0 1/2 0 ei 65+ üksik/ info
65+ paar puudub
20 eesti naine linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 3+ a
55
Intervjuu ajaks leibkond enam toimetulekutoetust ei saanud, sest mõlemad täiskasvanud leibkonnaliikmed olid
tööle asunud. Toimetulekutoetust saadi enne tööle asumist vaid kahel kuul, pärast seda saadi intervjuu toimumise
ajaks juba üle aasta sissetulekust sõltuvat toetust.
56
Intervjuueritav elab osa ajast üksi maal ja osa ajast elukaaslasega linnas
137
Viidatud allikad
Bradshaw, J., Middleton, S., Davis, A., Oldfield, N., Smith, N., Cusworth, L. & Williams, J. (2008). A Minimum
Income Standard for Britain: What People Think, York: Joseph Rowntree Foundation.
Brázdilová, M., & Musil, P. (2017). Impact of Consumption Unit's Scale on Credibility of the Income Indicators
in the Czech Republic. Statistika: Statistics & Economy Journal, 97(2).
Bundesministerium für Arbeit und Soziales. (2025). Regelbedarf – was ist das und wie wird er berechnet?
Methodik der Regelbedarfsermittlung – Fragen und Antworten. Vaadatud 24.05.2025.
https://www.bmas.de/DE/Service/Publikationen/Broschueren/a206-regelbedarf.html
Carrillo Álvarez, E., Cussó-Parcerisas, I. & Riera-Romaní, J. (2016). Development of the Spanish Healthy Food
Reference Budget for an adequate social participation at the minimum. Public Health Nutrition, 19(17), 3232–
3244. https://doi.org/10.1017/S1368980016001026
Collins, M. L., Mac Mahon, B.,Weld, G. & Thornton, R. (2012). A Minimum Income Standard for Ireland: A
Consensual Budget Standards Study Examining Household Types Across the Lifecycle, Dublin: The Policy Institute,
Trinity College.
Deaton, A., & Muellbauer, J. (1980). An almost ideal demand system. The American economic review, 70(3), 312-
326.
Deeming, C. (2010). The historical development of family budget standards in Britain, from the 17th century
to the present. Social Policy and Administration, 44, 7, 765–88.
Deeming, C. (2017). Defining Minimum Income (and Living) Standards in Europe: Methodological Issues and
Policy Debates. Social Policy and Society, 16(01), 33–48.
Deeming, C. (Ed.). (2020). Minimum Income Standards and Reference Budgets: International and Comparative Policy
Perspectives, Bristol University Press, https://doi.org/10.2307/j.ctv125jsbv
Doorley, K., Duggan, L., Kakoulidou, T. & Roantree, B. (2024). Equivalisation (once again) (TEP Working Paper
No. 0124). Trinity Economics Papers, Department of Economics, Trinity College Dublin.
Dudel, C., Garbuszus, J. M., & Schmied, J. (2021). Assessing differences in household needs: a comparison of
approaches for the estimation of equivalence scales using German expenditure data. Empirical
Economics, 60(4), 1629-1659.
Dudel, C., Garbuszus, M., Ott, N., & Werding, M. (2013). Überprüfung der bestehenden und Entwicklung neuer
Verteilungsschlüs sel zur Ermittlung von Regelbedarfen auf Basis der Einkommens- und Verbrauchsstichprobe 2008
Endbericht. Ruhr-Universität Bochum.
Eesti Vabariigi põhiseadus, vastu võetud 28.06.1992, RT 1992, 26, 349, jõustumine 03.07.1992. Viimane red.
RT I, 15.05.2015, 2
Engel, E. (1857). Die productions-und consumtionsverhältnisse des königreichs sachsen. Zeitschrift des
Statistischen Bureaus des Königlich Sächsischen Ministeriums des Innern, 8, 1-54.
Engel, E. (1895). Die Lebenskosten belgischer Arbeiter-Familien früher und jetzt: Ermittelt aus
Familien-Haushaltsrechnungen und vergleichend zusammengestellt. Dresden: C. Heinrich.
138
Goedemé, T., Penne, T., Hufkens, T., Karakitsios, A., Bernát, A., Franziskus, A., Simonovits, B., Carrillo Álvarez,
E., Kanavitsa, E., Cussó Parcerisas, I., Romaní, J. R., Mäkinen, L., Matsaganis, M., Arlotti, M., Kopasz, M., Szivós,
P., Ritakallio, V.-M., Kazepov, Y., Van den Bosch, K., & Storms, B. (2019). What does it mean to live on the
poverty threshold? Lessons from reference budgets. Cantillon, B., Goedemé, T. & Hills, J. (toim.), Decent incomes
for all: Improving policies in Europe (lk 13–33). Oxford University Press.
Goedemé, T., Storms, B, Stockman, S., Penne, T. & Van den Bosch, K. (2015a). Towards cross-country
comparable reference budgets in Europe: First results of a concerted effort. European Journal of Social Security.
17(1): 3–30.
Goedemé, T., Storms, B., & van den Bosch, K. (2015). Pilot project: developing a common methodology on
reference budgets in Europe, proposal for a method for comparable reference budgets in Europe. Brussels:
European Commission.
Goedemé, T., Storms, B., Penne, T. & Van den Bosch, K. (2015b). The development of a methodology for
comparable reference budgets in Europe: Final report of the pilot project, European Commission: Directorate-
General for Employment, Social Affairs and Inclusion
Gray, M., & Stanton, D. (2010). Costs of Children and Equivalence Scales: A Review of Methodological Issues
and Australian Estimates. Australian Journal of Labour Economics, 13(1), 99-115.
Koppel, K., Pisarev, H., Piirits, M., Michelson, A., Masso, M., Paulus, A., Laurimäe, M. (2018). Elatusmiinimum –
teel parema toeni puudustkannatavate inimesteni. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.
Laki toimeentulotuesta, 1412/1997, vastu võetud 30.12.1997, jõustunud 01.03.1998 (viimati muudetud
30.12.2024) https://finlex.fi/eli?uri=http://data.finlex.fi/eli/sd/1997/1412/ajantasa/2024-12-30/fin
Lehtinen, A.- R. & Aalto, K. (2018) Mitä eläminen maksaa? Kohtuullisen minimin viitebudjettien päivitys
vuodelle 2018 (What is the cost of living? Updating the decent minimum reference budgets),
Helsinki: Helsingin yliopisto, valtiotieteellisen tiedekunnan julkaisuja 101,
http://hdl.handle.net/10138/261735.
Lehtinen, A.-R. & Aalto, K. (2020) Reference budgets as tools for everyday life, evaluation and policy making
in Finland. Deeming, C. (toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 109-122). Bristol University
Press.
Lehtinen, A.-R., & Aalto, K. (2016). The Revised Finnish Reference Budgets. Presentation at TITA Annual
Research Meeting, Turku, https://www.slideshare.net/slideshow/the-revised-finnish-reference-
budgets/66464700#7
Lehtinen, A.-R., Varjonen, J., Raijas, A. & Aalto, K. (2011). What Is the Cost of Living? Reference Budgets for a
Decent Minimum Standard of Living in Finland, Helsinki: National Consumer Research Centre.
Lluch, C. (1973). The extended linear expenditure system. European economic review, 4(1), 21-32.
Mac Mahon, B. & Thornton, R. (2020). Minimum Essential Standards of Living research in Ireland. Deeming, C
(toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 39–54). Bristol University Press.
Mac Mahon, B., Carey, J. & Stokes, A. (2006). Minimum Essential Budgets for Six Households, Dublin: VPSJ,
http://www.budgeting.ie/download/pdf/2006minimumbudgetfullreport.pdf
Mac Mahon, B., Weld, G & Thornton, R. (2012). 2012 Review of the Minimum Essential Standard of Living
Baskets and the addition of the 3rd and 4th Child to the Dataset, Vincentian Partnership for Social Justice.
139
Mac Mahon, B., Weld, G. & Thornton, R. (2010). Minimum Essential Budgets for Households in Rural Areas,
Dublin: VPSJ, https://www.budgeting.ie/publications/minimum-essential-budgets-for-households-in-rural/
McEvoy, O., Mac Mahon, B. & Thornton, R. (2020). 2018/19 Review and Rebase of the Minimum Essential
Standard of Living, Dublin: VPSJ, https://www.budgeting.ie/publications/mesl-review-rebase-20182019/
Mäkinen, L. (2021). Different Methods, Different Standards? A Comparison of Two Finnish Reference Budgets.
European Journal of Social Security, 23(4), 360–378. https://doi.org/10.1177/13882627211048514
Nicholson, J. L. (1976). Appraisal of different methods of estimating equivalence scales and their results. Review
of Income and Wealth, 22(1), 1–11.
ONPES (2015). Reference Budgets: Assessing the Needs to be Met for an Effective Participation in Society, Paris:
ONPES.
Penne, T., Cornelis, I., & Storms, B. (2020). All we need is… Reference Budgets as an EU Policy Indicator to
Assess the Adequacy of Minimum Income Protection. Social Indicators Research, 147, 991–1013
Penne., T., Cornelis, I. & Storms, B. (2019). Reducing Out-of-pocket Costs to Improve the Adequacy of Minimum
Income Protection. Reference Budgets as an EU Policy Indicator: The Belgian Case. CSB Working paper Series,
No.19.06. Antwerp: Herman Deleeck Centre for Social Policy, University of Antwerp.
Ray, R. (1983). Measuring the costs of children: An alternative approach. Journal of Public Economics, 22(1), 89–
102.
Rothbarth, E. (1943). Note on a Method of Determining Equivalent Income for Families of Different
Composition. C. Madge (toim.), War time pattern of saving and spending (lk 123–130). Cambridge University
Press
Sotsiaalhoolekande seadus, vastu võetud 09.12.2015, RT I, 30.12.2015, 5, jõustumine 01.01.2016, 18.01.2016,
01.07.2016, 01.01.2018, 01.07.2018 ja 01.01.2020. Viimane red. RT I, 31.12.2024, 29
Stone, R. (1954). Linear Expenditure Systems and Demand Analysis: An Application to the Pattern of British
Demand. The Economic Journal, 64(255), 511–527.
Storms, B. & Van den Bosch, K. (2009). Wat heeft een gezin minimaal nodig? Een budgetstandaard voor
Vlaanderen, Leuven: Acco.
Storms, B. (2012). Referentiebudgetten voor maatschappelijke participatie, doctoral dissertation,
Antwerp: Universiteit Antwerpen.
Storms, B. (2020). Belgian reference budgets for social participation and their use for policy purposes. Deeming,
C (toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 123-137). Bristol University Press.
Storms, B., Goedemé, T., Van den Bosch, K., Penne, T., Schuerman, N. & Stockman, S. (2014), Review of current
state of play on reference budget practices at national, regional, and local level, Brussels: European
Commission.
Storms, B., Penne, T., Vandelannoote, D. & Van Thielen, L. (2015). Referentiebudgetten als benchmark voor
het beoordelen van de doeltreffendheid van de minimuminkomensbescherming. Hoe evolueerden inkomens
en noodzakelijke uitgaven in de periode 2008-2013. In: Belgisch tijdschrift voor sociale zekerheid. pp. 497-
515.
140
Storms, B., Penne, T., Vandelannoote, D. & Van Thielen, L. (2015a). Is de minimuminkomensbescherming in
ons land doeltreffender geworden sinds 2008? Wat leren we uit de geüpdatete referentiebudgetten? VLAS-
studie 21, Antwerpen: Vlaams Armoedesteunpunt.
Thornton, R., Boylan, H. & O’Carroll, N. (2024). MESL 2024, Vincentian MESL Research Centre.
Tiit, E.-M. (2005). Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite
leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasaajastamine. Projekti vahearuanne.
Tiit, E.-M. (2006). Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite
leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasaajastamine. Projekti II osa aruanne (täiendatud variant).
Täitemenetluse seadustik, vastu võetud 20.04.2005, RT I 2005, 27, 198, jõustumine 01.01.2006. Viimane red.
RT I, 31.12.2024, 49
University of Helisnki. (n.d). Reasonable Minimum Reference Budgets. Vaadatud 08.01.2025.
https://www.helsinki.fi/fi/kuluttajatutkimuskeskus/tutkimus/kohtuullisen-minimin-viitebudjetit
Walker, R. (1987). Consensual approaches to the definition of poverty: towards an alternative methodology,
Journal of Social Policy, 16, 2, 213–26.
Vincentian Partnership for Social Justice. (i.a). How it works. Vaadatud 10.12.2024. https://misc.ie/How_it_works
141
Statistikaamet
[email protected]
Tatari 51, Meie 03.09.2026 nr 4.2-3/2129-1
10134, Tallinn
Ettepanek arvestusliku elatusmiinimumi
metoodika ajakohastamiseks ja selle
rakendamiseks absoluutse vaesuse arvutamisel
Sotsiaalministeerium teeb Statistikaametile ettepaneku võtta uus arvestusliku elatusmiinimumi
arvutamise metoodika kasutusele 2027. aasta arvestusliku elatusmiinimumi arvutamisel ning
kasutada uue metoodika alusel arvutatud elatusmiinimumi 2027. aasta sissetulekute põhjal
arvutatava absoluutse vaesuse piirina. Uut metoodikat rakendataks seega esmakordselt 2028.
aastal avaldatavate vastavate näitajate puhul. Metoodikamuudatuse mõju hindamiseks ja
absoluutse vaesuse näitaja ajalise võrreldavuse tagamiseks teeb Sotsiaalministeerium
ettepaneku arvutada üleminekuperioodil kahe aasta jooksul absoluutse vaesuse näitajad
paralleelselt ka seni kasutatud metoodika alusel.
Eestis praegu kasutatav arvestusliku elatusmiinimumi metoodika töötati välja 2004. aastal.
Kuigi elatusmiinimumi maksumust on iga-aastaselt tarbijahinnaindeksi abil ajakohastatud, ei
ole selle aluseks oleva ostukorvi sisu pärast metoodika väljatöötamist terviklikult üle vaadatud.
Viimase kahe aastakümne jooksul on aga muutunud nii inimeste vajadused ja
tarbimisharjumused kui ka kaupade ja teenuste kättesaadavus ning roll igapäevases
toimetulekus. Seetõttu on põhjendatud ajakohastada ka elatusmiinimumi arvutamise aluseks
olevat metoodikat.
Sotsiaalministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2024–2026 läbi uuring „Leibkondliku
elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“, mille eesmärk oli töötada välja
Eesti oludele vastav põhjendatud, kaasaegne, läbipaistev ja regulaarselt ajakohastatav
elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Uuringu käigus analüüsiti senise metoodika
kitsaskohti, rahvusvahelisi praktikaid, Eesti leibkondade tegelikke kulutusi ning erinevate
leibkonnatüüpide vajadusi. Metoodika väljatöötamisel kasutati leibkonna eelarve uuringu
andmeid, ekspertteadmisi ning elanikkonna fookusgruppide sisendit.
Uue metoodika kohaselt käsitatakse arvestuslikku elatusmiinimumi jätkuvalt minimaalseks
toimetulekuks vajalike tarbimiskulutuste näidiseelarvena, mis hõlmab toidu-, eluaseme- ja
muid mittetoidukulusid. Võrreldes kehtiva metoodikaga on ajakohastatud nii ostukorvi
koosseisu ja hinnastamise põhimõtteid kui ka leibkonna eri liikmete vajaduste arvestamiseks
kasutatavaid tarbimiskaale.
Metoodika väljatöötamisse oli kogu uuringu vältel kaasatud ka Statistikaamet.
Sotsiaalministeeriumi ja Statistikaameti vahel sõlmitud eraldi lepingu alusel osales
Statistikaamet uuringu juhtrühma töös, andis tagasisidet uuringu vahe- ja lõpptulemustele ning
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee /
Registrikood 70001952
hindas väljatöötatava metoodika rakendatavust riikliku statistika tootmisel. Statistikaameti
kaasamine võimaldas juba metoodika väljatöötamise käigus hinnata tehtavate metoodiliste
valikute rakendatavust riikliku statistika tootmisel, arvestades muu hulgas kasutatavate
andmeallikate ja statistika tootmise protsessidega.
Arvestuslik elatusmiinimum on Eestis absoluutse vaesuse piir ning selle alusel arvutatav
absoluutse vaesuse näitaja on oluline sisend elanikkonna majandusliku toimetuleku,
sotsiaalkaitsemeetmete mõju ja sotsiaalpoliitika tulemuslikkuse hindamisel. Seetõttu on
oluline, et näitaja arvutamise aluseks olev metoodika kajastaks võimalikult asjakohaselt
inimeste tänapäevaseid vajadusi ja tarbimiskäitumist. Metoodika ajakohastamise eesmärk on
tagada, et absoluutse vaesuse piir tugineks ka edaspidi võimalikult ajakohasele hinnangule
inimeste minimaalseks toimetulekuks vajalike kulutuste kohta.
Uue metoodika kasutuselevõtt võib kaasa tuua absoluutse vaesuse näitaja taseme muutuse,
mis ei tulene üksnes elanikkonna majandusliku toimetuleku muutusest, vaid osaliselt või
täielikult metoodika muutumisest. Selleks, et üleminekuperioodil oleks võimalik eristada
inimeste tegelikust majandusliku olukorra muutusest tulenevat mõju metoodikamuudatuse
mõjust ning säilitada võimalus hinnata näitaja arengut ajas, on põhjendatud arvutada
absoluutse vaesuse näitajad kahe aasta jooksul paralleelselt nii uue kui ka seni kasutatud
metoodika alusel. Paralleelarvutus võimaldab hinnata metoodikamuudatuse mõju näitaja
tasemele ja dünaamikale ning toetab uue metoodika alusel avaldatavate tulemuste korrektset
tõlgendamist.
Eeltoodust lähtudes teeb Sotsiaalministeerium Statistikaametile ettepaneku:
1. võtta 2027. aasta arvestusliku elatusmiinimumi arvutamisel kasutusele uuringus
„Leibkondliku elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“ esitatud uus
metoodika;
2. kasutada absoluutse vaesuse piirina uue metoodika alusel arvutatud arvestuslikku
elatusmiinimumi ning absoluutse vaesuse näitajate arvutamisel tarbimiskaale 1 : 0,4 :
0,4;
3. rakendada uut metoodikat alates 2027. aasta sissetulekute põhjal arvutatavatest
absoluutse vaesuse näitajatest, mis avaldatakse 2028. aastal;
4. arvutada üleminekuperioodil 2027. ja 2028. aasta sissetulekute põhjal absoluutse
vaesuse näitajad võrdluse eesmärgil paralleelselt ka seni kasutatud metoodika alusel,
et hinnata metoodikamuudatuse mõju absoluutse vaesuse näitaja tasemele ja
dünaamikale ning tagada näitaja muutuste sisuline tõlgendatavus.
Arvestades Statistikaameti senist osalemist metoodika väljatöötamisel ja selle rakendatavuse
hindamisel, palume Statistikaametil koostöös Sotsiaalministeeriumiga teha vajalikud
ettevalmistused uue metoodika rakendamiseks ja üleminekuperioodi paralleelarvutuste
tegemiseks eespool nimetatud ajakava kohaselt ning täpsustada selleks vajalikud tegevused.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
2
Hanna Vseviov
asekantsler
Lisa: 1. Uuring „Leibkondliku elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“.
Lõppraport
Kati Nõlvak
[email protected]
3