Teie 30.06.2026 nr 8-1/5036-1
Justiits- ja digiministeerium
[email protected] Meie 21.07.2026 nr 6-6/26-65
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise
eelnõu (JDM/26-0777) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Reisberg
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Riigikohtu arvamus1 võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kohta
(üüriõigus)
Riigikohtul on eelnõu JDM/26-0777 kohta järgmised märkused:
1) TsMS täiendamine §-ga 3931. Eelnõust ja selle seletuskirjast jääb täiesti arusaamatuks,
miks soovitakse kohtutele panna alatine ja automaatne KOV-i teavitamise kohustus, kui
tegemist on eluruumi valduse vabastamise vaidlusega ja eluruumi kasutab alaealine või
muu piiratud teovõimega isik. Iseenesest on arusaadav soov kaitsta alaealise vm piiratud
teovõimega isiku huve, kes võib olla kaotab kohtuvaidluse tulemusena valduse
eluruumile. Eelnõus välja pakutud lahendus on aga meie õiguskorda sobimatu ja ei
saaks rakenduda.
Esiteks ei sõltu nö väljatõstmise hagi või asja valduse tagastamise hagi rahuldamine
sellest, kas isik, kelle suhtes nõue esitatakse on alaealine või kas selle nõude
rahuldamine eeldab ka alaealise väljatõstmist. See ei ole asjaolu, mida tuleks eraldi
kontrollida. See, kas väljatõstmisele kuuluv isik on alaealine, võib omada tähendust
näiteks esindusõiguse seisukohast. Seega, asjaolu, kas eluruumi kasutab või võib
kasutada mh ka alaealine, ei ole iseenesest asjaolu, mida kohtul tuleks kehtiva õiguse
kohaselt kontrollida.
Teiseks jääb täiesti arusaamatuks KOVi informeerimise tähendus, ehk see, mida KOV
vastava informatsiooniga peale hakkab. Praktikas on tavaline, et nö väljatõstmishagide
puhul avaldab kostja kohtule, et eluruum, kust tema lahkumist nõutakse, on kostja kodu
ja kostjal ei ole kuhugi mujale elama minna. Selles kontekstis selgitab kohus reeglina
võimalust pöörduda KOVi poole sotsiaalabi saamiseks. Sellist infot annab kohus
vastavalt vajadusele ja see juba toimib ning selles osas ei ole seaduse täiendamine
vajalik.
KOVi teavitamine ei anna KOVile mingeid protsessuaalseid õigusi ning ka see, kui
KOVi teavitatakse, ei tähenda, et kostja oleks taotlenud KOVilt sotsiaalabi. Teatavasti
eeldab sotsiaalabi saamine mh ka kostja soovi sotsiaalabi saada- näiteks peab KOVi
poolt eraldatava elamispinna üürnik sõlmima KOViga üürilepingu.
Samuti võib kohtul olla talle esitatud asjaolusid õiguslikult hinnates juba menetluse
algfaasis selge, et hagi rahuldamine ei ole võimalik, ja hiljem ta sellise otsuse teebki.
Ka sellisel juhul tuleks eelnõu seaduseks saamisel maakohtul KOV-i menetlusest siiski
teavitada. Või läheb vastav teavitamiskohustus üle ringkonnakohtule ja Riigikohtule,
kui maakohtu hagi rahuldamata jätmise kohtulahend vaidlustatakse? Vt TsMS § 639 lg
1 ja § 680 lg 1.
Lisaks võib mitmetel juhtudel olla kohtule menetluses esitatud asjaolude põhjal selge,
et alaealisel vm piiratud teovõimega isikul on olemas ka teine elukoht, kuhu ta saaks
vajaduse korral kolida. Kolmandaks võib ka tegemist olla juhtumitega, mil kohalikust
omavalitsusest eestkostja juba esindab eestkostetavat samas valduse vabastamise
vaidluses ja siis oleks tema eraldi teavitamine selgelt mittevajalik. Ning alaealisel on
1
Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult
kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.
eelduslikult olemas vanemad, kes, kuigi võib-olla rahalistesse raskustesse sattununa,
võivad olla täiesti suutelised ise õigel ajal pöörduma kohaliku omavalitsuse poole
eluruumi saamise küsimuses.
Samad märkused kehtivad põhimõtteliselt üürivaidluse lahendamise seaduse muutmise
kohta, § 8 lg 5.
Ning terminoloogiliselt kasutab TsÜS mõistet alaealine ja täisealine. Vastandmõistet
eelnõus kasutatud „alaealisele lapsele“ ei ole olemas („täisealine laps“).
2) Eelnõuga soovitakse muuta kehtivat õigust selliselt, et väljakolimise aja määrab nö
väljatõstmise hagi rahuldamise korral kohus. Selline muudatus tuleb eelnõust välja jätta.
Reeglina pöördutakse kohtusse selliste nõuetega, mis on juba enne kohtusse pöördumist
muutunud sissenõutavaks, st et üürnik oleks pidanud juba kohtusse pöördumise ajaks
või vähemalt kohtuotsuse tegemise ajaks üürilepingu eseme tagastama, st välja kolima.
See tähendab, et materiaalõiguse kohaselt on üürileandjal õigus lepinguese saada tagasi
kohe. Väljakolimise või asja tagastamise aeg ei tohiks reeglina olla seega pikem, kui on
välja kolimiseks minimaalselt vajalik aeg. Erilise ventiiline, selleks, et vältida
erandjuhtudel olulist ebaõiglust või üürniku või tema perekonnaliikmete raskeid
tagajärgi, on võimalik taotleda kohtuotsuse täitmise edasilükkamist. Kuid selline
võimalus peaks olema alles täitemenetluses, mis reeglina järgneb kohtuotsuse
jõustumisele. Ehk kostja ei saa kohtumenetluse alguses kindel olla ja maakohus ei saa
juba kohtuotsust tehes ette määrata, et kostja on peale kogu kohtumenetluse läbimist,
peale kaebetähtaja möödumist, peale täitemenetluse algatamist ja peale täituri poolt
vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja möödumist sellises väga erandlikus, raskes
olukorras. Sellist väga erandlikku rasket olukorda saaks hinnata üksnes vahetult enne
välja kolimist. Ja sellise olukorra hindamisel tuleks arvesse võtta kõiki asjaolusid, mh
ka üürniku üldist varalist olukorda, võimalust leida endale mingigi muu eluase jne.
Olukorras, kus kehtiv õigus annab üürileandjale õiguse nõuda ruumi kohest tagastamist,
ei peaks üürnikule kaasnevaid negatiivseid tagajärgi lahendama üürileandja õiguste
arvelt.