Väljaminev kiri

Liisa-Ly Pakosta Teie 25.04.2025 nr 6-3/25-321-1 Justiits- ja Digiministeerium Meie 28.05.2025 nr 6-3/25-321-4 [email protected] Tartu Maakohtu arvamus kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamise jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmise väljatöötamiskavatsuse (VTK) osas Tartu Maakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust kohtunike töökoormuse ühtlustamise, asenduskohtunike ametisse nimetamise, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamise jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmise väljatöötamiskavatsuse kohta. Järgnevalt käsitleme ettepanekuid teemade kaupa. I Kaheaasta tagusest ajaloost ja sellest, et ettepanekus toodud võimalik reform on juba tehtud ja saavutatud Seaduse tasemel muudeti kehtinud õigusemõistmise kui organisatsiooni struktuuri kohtute seaduse muutmisega, mis jõustus 1. mail 2023. Muudatuse tulemusena ei lõhutud senist töökorraldust, vaid täiendati juhtimistasandeid: kohtumajad minetasid struktuuriüksuse tähenduse; kaotati kohtuasjade kohtumajapõhine kohtualluvus, tekkis kohtuülene kohtualluvus; saavutati kohtunike kohustuslik spetsialiseerumine; säilitati kohtunike ja teenistujate alalised teenistuskohad (kohtunik on ametis oma elukohas või kuhu ta on vastavalt riigi vajadusele õigusemõistmise korrakohase toimimise tagamiseks ametisse asunud); kaotati kohtumajade juhtide ametikohad. Muudatuse tulemusena loodi osakonnad ja osakonnajuhatajate ametikohad, kusjuures osakonnajuhatajatele pandi konkreetsed ülesanded: kohtumenetluse kvaliteedi tõstmine, osakonna kohtunike võrdse töökoormuse tagamine, inimestega tegelemine, tagasiside kogumine, tööd puudutavate probleemide ärakuulamine ning sammude astumine nende lahendamiseks, tööprotsesside ja töökorralduse ühtlustamine. Tartu Maakohus alustas struktuurimuudatuse väljatöötamist 2022. aasta aprillis. Esmalt kaardistati hetkeolukord, määratleti probleemid, kavandati eesmärgid, silmas pidades oma võimalusi loodavas raamistikus, ja pandi paika ajaline raam seaduse muudatuse jõustumisel tulemuse saavutamiseks. Koheselt sai selgeks, et taolise strateegilise ulatusega muudatuse väljatöötamine eeldab väljaspoolt professionaalse, eelarvamusteta objektiivse, emotsioonitu ja poliitiliste sidemeteta protsessi juhi kaasamist. Meeskonna agentuuri toel kaasati kõigi struktuuriüksuste ametnikud, moodustati meeskonnad ning korraldati kolmes sessioonis ajurünnakud. Lõpptulemusena valiti välja ja 2023. aasta mais viidi ellu kohtute seaduse muudatustest lähtuvalt Tartu Maakohtu struktuur. Kahe viimase aasta jooksul on Tartu Maakohus seda struktuuri jõudnud arendada toimiva selgete rollijaotustega struktuurini, kus valitseb sotsiaalne ühtekuuluvus, protsesside kiirus, stabiilsus, motiveeritus ühise eesmärgi nimel, koostöö ja üksteise toetamine, selgus vastutuses. Aadress: J. Liivi tn 4, Tartu 50409; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected]. Lisainfo: www.kohus.ee VTK-s ei ole selgelt määratletud probleemi, mida peab ja tuleb kohtusüsteemis lahendada. Eeltoodu tõttu on ebaselge, mida reformiga soovitakse saavutada – muudatus peab vastama konkreetsele probleemile. Kuna on püstitamata saavutamist vajav eesmärk, siis arusaadavalt ei ole välja toodud ega esitatud alternatiivide võrdlust, riskianalüüsi ega mõjuhinnangut. 2023. aastal saavutatud toimiva kohtustruktuuri lõhkumine ilma visiooni, sihi ja valmisolekuta on suur strateegiline risk, mis võib võrreldes saavutatuga palju enam kahju tuua. Tartu Maakohus ei ole muutuste vastu ja toetab kohtusüsteemi arengut, kui see on eesmärgistatud, tõenduspõhine ja struktureeritud. Muutmine muutmise pärast või kellegi isiklik agenda ning saavutatu asendamine „ebamäärasega“ on vastutustundetu. II Samaliigiliste kohtute ühendamine, kohtu eestseisuse moodustamine Tartu Maakohus ei toeta samaliigiliste kohtute ühendamist. Kui keskseks probleemiks peetakse suurt töökoormust, siis puudub igasugune loogiline põhjendus, kuidas kohtute ühendamine seda probleemi lahendaks. Kohtuasjade arv jääks muutumatuks, ent nende lahendamine tuleks endiselt tagada sama või isegi väiksema arvu kohtunikega, kuivõrd üldine suundumus on pensioneeruvate kohtunike ametikohtade mittetäitmine. Kui keskse murekohana nähakse kohtuasjade ebaühtlast jaotust kohtute vahel, siis oleks võimalik seda tasakaalustada muude meetmetega, näiteks töökorralduslike või tehniliste lahenduste kaudu, mitte aga kohtute struktuurse ühendamise teel. VTK-s esitatud statistilised andmed ei toeta seisukohta, et kohtute töökoormuse erinevused oleksid märkimisväärsed – asjade arv ja lahendamiseks kulunud aeg on kõikides esimese astme kohtutes üsna sarnased. Eriti tsiviilasjade valdkonnas on töökoormus kõikides maakohtutes võrdselt kõrge. Üleriigiline kohtuasjade jaotamine ei vähenda kohtuasjade arvu, vaid toob kaasa nende ümberjagamise sellistesse piirkondadesse, kus asja lahendamisele lisanduvad ajakulud ja ressursid seoses füüsilise liikumise või kaugühenduste vajadusega. Samuti tuleb arvestada, et Tartu Maakohtul on juba praegu ainupädevus menetleda äriregistri- ja kinnistusraamatuasju ning Harju maakonnast väljaspool asuvate juriidiliste isikute maksejõuetusavaldusi. Võimalik oleks veelgi teatud liiki asju jagada üleriigiliselt ilma kohtuid ühendamata. Tsiviilasjadest tarbijakrediidilepingutest ja sideteenuste lepingutest tulenevad vaidlused, pärandi hoiumeetmete rakendamine, riigi õigusabi ja selle osutaja määramine, notaritasust vabastamine, täitemenetluse aegumise asjad; kriminaalasjadest süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsustamine ja karistusjärgse kontrolli kohaldamine. Teatud liiki kohtuasjade jagamine teisele kohtule menetlusosaliste arusaama kohtusse pöördumisest ei mõjutaks, eeldusel et senised kohtumajad jäävad alles ja säilitatakse kontakt võimalikult kohalikul tasandil. Seevastu kohtumenetluse viimine ühest piirkonnast teise võib tekitada menetlusosalistes segadust ja arusaamatusi. Selliselt asjade alluvuse muutmine eeldab põhjalikult läbimõeldud seadusemuudatusi. Samaliigiliste kohtute ühendamine tähendaks menetlusosaliste jaoks kohtute kaugenemist ning tooks kaasa lisakulud transpordile, mis omakorda muudaks kohtumenetluse menetlusosaliste jaoks kulukamaks. Kohtu kaugem asukoht võib olla tõsine takistus eelkõige isikutele, kellel puuduvad rahalised või logistilised võimalused kaugemale sõitmiseks (maksejõuetud isikud, kel tihti puudub ka tehniline võimekus elektroonilisel teel või videosilla kaudu suhtlemiseks). Ühtlasi võib see aeglustada menetlusprotsessi, kuna raskendab sobivate ärakuulamis- ja istungiaegade leidmist. Kui kohtunikud peavad istungite pidamiseks teise piirkonda sõitma, jääb neil vähem aega sisuliseks tööks – otsuste koostamiseks ja muude vajalike menetlustoimingute tegemiseks. See omakorda võib põhjustada menetlusaja pikenemist, eriti tsiviilasjades, kus asja kiirema ja ratsionaalsema lahendamise võti peitub just suulise kohtuistungi(te) pidamises. Seega ei vähenda kohtute ühendamine töökoormust ega paranda menetluse kiirust, vaid võib kaasa tuua hoopis vastupidise efekti – kohtumenetluse muutumise keerukamaks, kulukamaks ja ajamahukamaks. Kohtunike veelgi kitsama spetsialiseerumise kohta toodi välja, et vaatamata Harju Maakohtu suurusele ja võimalusele spetsialiseeruda, ei ole nende näitajad oluliselt paremad võrreldes väiksemate kohtute näitajatega. Kitsas spetsialiseerumises nähakse kitsaskohti. Kui jagada n-ö prioriteetseid asju ühele kohtunikule, siis ei jõua ta korraga kõikide asjadega tegeleda, näiteks lastega seotud asjad, ning paratamatult tekib järjekord. Samas, kui jagada asju laiemalt, saab prioriteetsemate asjadega tegeleda esmajärjekorras ja vähemtähtsatega teiseses. Kui ühele süüteokohtunikule jagatakse ainult majandusasju (millised on keerukamad ja mahukamad), siis lahendab ta ühte asja aastaid ning järgmine asi tuleb arutamisele mitme aasta pärast, sealjuures tuleb samal ajal kirjutada mahukat ja keerulist otsust. Samaliigiliste kohtute ühendamise ning juhtimise koondumise puhul ühe esimehe kätte nähakse mitmeid riske, eelkõige seoses kohtunike sõltumatuse ja iseseisvuse vähenemisega. Ühe juhtfiguuri liigne mõjuvõim võib suurendada võimalust, et teda püütakse mõjutada või et juhtimisotsused muutuvad ebaproportsionaalselt Harju-keskseks, arvestamata piirkondlike kohtute eripärasid ja vajadusi. Oluliseks ohukohaks peetakse ka seda, et kohtunike tööjaotusplaani koostamisse ei kaasata enam kohtunikke endid. Selline lähenemine võib vähendada kohtunike tunnetuslikku ja sisulist iseseisvust, mis on õigusemõistmise sõltumatuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Loodav eestseisus tähendab pigem rohkem juhte (VTK-s ei ole märgitud liikmete arvu), mis toob kaasa hoopis kallima süsteemi ja vähem täiskoormusega kohtunikke. Kuigi VTK-s on kirjas, et kavandatava muudatusega kohtumaju ei likvideerita, on siiski ühe maakohtu loomisel murekohaks, et väiksemates kohtumajades hakatakse töökohti koondama ning väga kitsa spetsialiseerumise tulemusena on kohtunikel ja ka kohtuametnikel vaja ameti tõttu vahetada elukohta. Kohtunikel ning kohtuametnikel on üldjuhul pered ja nad ei soovi minna teise piirkonda tööle. Kohtute paindlikkuse tõstmiseks toodi välja lahendusena võimalus teha maakohtu ja ka ringkonnakohtu esimeeste vahel kokkuleppeid, mis annaks võimaluse ootamatu ülekoormusega toime tulla. Võimalik on kohtuniku ajutine üleviimine teise kohtusse kohtuniku soovil või nõusolekul. Toodi välja võimalus lisada tsiviilkohtumenetluse seadustikku § 731, mis sätestaks, et maakohtute esimeeste kokkuleppel võib teatud liiki asjade kohtualluvust muuta tingimusel, et poolte soovil on kohtuistungi toimumise kohaks tavapärase kohtualluvuse järgi määratav kohtumaja. Ühe eriarvamuse kohaselt leiti, et ühe maakohtu loomise aspektist on tervitatav üle Eesti spetsialiseerumine ning pooldati ühtse esimese astme kohtu loomist üle Eesti. Leiti, et selle idee tõhus rakendamine oleks Eestile tervikuna kasulik – kohtunikele tööjaotuse ühtlustamise ja kohtusse pöördujatele kiirema asjade lahendamise aspektist. Esmapilgul ei näi, et ühtse maakohtu loomisega lisanduks täiendavat ressursikulu. Seega miks mitte selle idee rakendamisega edasi liikuda. III Asenduskohtunike süsteemi loomine Tartu Maakohus toetab asenduskohtunike süsteemi loomist. Sellise süsteemi rakendamine avaldaks eelduslikult positiivset mõju kohtunike töökoormuse tasakaalustamisele. Leiti, et regulatsioonis võiks ette näha konkreetsed menetlusliigid, mida asenduskohtunikele eelistatult määrataks – eelkõige need, mida on võimalik lühikese aja jooksul menetleda ja lahendada. Asenduskohtunike süsteemi loomist nähti positiivse mõjuna õigusemõistmise järjepidevusele ning süsteemi paindlikkusele. Samuti avardaks selline süsteem võimalusi kogemuste vahetamiseks nooremate ja juba pensioneerunud kolleegide vahel. Ohukohtadena toodi välja, et asenduskohtunike kasutamine võib osutuda puuduseks, kui see muutub püsivaks asenduseks täitmata ametikohtadele. Sellisel juhul ei täideta vabu kohtunikukohti, vaid asenduskohtunikke kasutatakse püsiva lahendusena, mis kahjustab süsteemi stabiilsust ja jätkusuutlikkust. Kohtuniku ajutiselt (pikemalt) eemalviibimine (nt EL institutsioonides) ei tohiks muutuda sagedasemaks või motiveeritumaks üksnes seetõttu, et on olemas asenduskohtuniku võimalus. Süsteemi eesmärk peab jääma selgelt ajutiste vajaduste katmiseks. IV Kohtuniku ametist vabastamine ja lisatasu maksmine Tartu Maakohus ei toeta lisatasude maksmist, kuna see ei kompenseeri tegelikku töökoormust. Tekkivaid terviseprobleeme ja stressi ei saa hüvitada rahaga. Praeguses olukorras, kus töömaht on juba väga suur, ei ole realistlik eeldada, et kohtunikud sooviksid lisatasu nimel teha veelgi rohkem tööd. Praeguse töökoormuse ja kvaliteediootuse juures tuleks lisatasu maksmist pigem vältida. Kohtunike sissetulek peaks olema võrdne ja tasustamise süsteem läbipaistev ja selgelt põhjendatud. Lisatasude süsteem võib paratamatult viia olukorrani, kus efektiivsuse tõus saavutatakse vaid kvaliteedi arvel. Samuti võib see tekitada pingeid ja ebavõrdsust kohtunike vahel, kahjustades kollektiivset usaldust ja koostööd. V Kohtuniku distsiplinaarvastutuse kehtivus Jääb ebaselgeks, millist eesmärki kavandatav muudatus täpsemalt taotleb. Ei ole piisavalt põhjendatud, miks on vajalik järelevalve tõhustamine ning kas kohtunike rikkumised on sellises ulatuses levinud, et see õigustab antud teemaga eraldi tegelemist. Distsiplinaarvastutuse kehtivuse aja pikendamine ei pruugi reaalselt vähendada distsiplinaarasjade arvu. Samuti tuleb arvestada, et enamik kohtunikke täidab oma ametikohustusi kõrge vastutustunde ja professionaalsusega. Sellest tulenevalt võib tähtaja pikendamise mõju jääda pigem sümboolseks ega pruugi anda oodatud tulemust. VI Kohtunikukandidaadi julgeolekukontroll Selles küsimuses arvamusi ei esitatud. VII Rahvakohtuniku institutsiooni kaotamine Tartu Maakohus toetab rahvakohtunike institutsiooni kaotamist. Kohtunikud on seni pigem tunnetanud, et rahvakohtunike kaasamine raskendab asja lahendamist ega ole neile sisuliselt abiks. Kohtunikul tuleb rahvakohtunikele teha ulatuslikku selgitustööd, sest arusaadavatel põhjustel ei ole nad menetlusega kursis. Sageli esitatakse küsimusi, mis tulenevad üksnes uudishimust. Juhul kui rahvakohtunike institutsioon siiski säilitatakse, võiks see kehtida üksnes esimese astme isikuvastaste kuritegude menetlemisel. Samuti peetakse vajalikuks rahvakohtunike koolitamist – eriti juhul, kui nende institutsioon jääb kehtima laiemalt, näiteks kõikide esimese astme kuritegude või lisaks isikuvastastele kuritegudele ka teatud muude kuriteoliikide puhul. VIII Ettepanekud kohtusüsteemi tõhustamiseks • Teatud menetluste välja viimine kohtutest. Tartu Maakohus on vastavasisulised ettepanekud Justiitsministeeriumile 16. augustil 2023 edastanud (vt Lisa 1). • Kohtute infosüsteemi (KIS) arendamine. KIS-is võiks olla tehniline võimalus lahendada vahistamistaotlusi, andmete nõudmist sideettevõtjalt ning jälitustoiminguks loa andmist pealdisega, juhul kui kohtunik taotlusega nõustub. Kuigi kriminaalmenetluse seadustiku  § 901 lg 5 võimaldab andmete nõudmise sideettevõtjalt otsustada pealdisega, puudub KIS-is vastav tehniline lahendus. • Kohtunike vanusepiirangu kaotamine. Kaotada võiks kohtunike ametis oleku vanuse ülempiiri, et võimaldada pikaajalise kogemusega kohtunikel jätkata tööd. • Tehisintellekti kasutuselevõtt. Võtta kasutusele tehisintellekti lahendused dokumentide analüüsimiseks ja menetlusmaterjalide eeltöötluseks. • Tarbijakrediidi standardvormi kehtestamine. Kohtule esitatavate tarbijakrediidinõuete puhul võiks kehtestada standardse vormi, milles on eraldi lahtrid kõigi kohustuslikult kontrollitavate eelduste kohta. Selle põhjal saaks automaatselt genereerida lahendi projekti. • Tahtest olenematu ravi (TOR) määruste vormistamine. TOR määruste koostamiseks võiks KIS-is arendada valmisvormide ehk põhjade lahenduse. • Hagita menetluse riigilõivu tõstmine. Tõsta hagita menetluse riigilõivu, et vältida süsteemi liigset koormamist vähese kaaluga taotlustega. • Kolmeliikmeline kohtukoosseis keerukamates asjades. Keerulisemaid ja ajamahukamaid asju võiks maakohtus arutada kolmeliikmelises kohtukoosseisus. • Menetluse algatamine ringkonnakohtus teatud juhtudel. Alates kindlaksmääratud rahalisest piirist võiks teatavate nõuete puhul lubada menetluse algatamist otse ringkonnakohtus. • Menetlusdokumentide esitamisele reeglite kehtestamine. Kehtestada reeglid kohtule esitatavatele menetlusdokumentidele, näiteks dokumendi pealkiri vastab selle sisule; määratud on maksimaalne lehekülgede arv; dokument on struktureeritud, selge ja konkreetne. • Protokolli allkirjastamine istungisekretäri poolt. Lubada istungiprotokolli allkirjastamine ainult istungisekretäri poolt, kohtuniku sekkumine toimub vaid vaidluse või probleemi korral. • Apellatsiooniõiguse välistamine väiksemate nõuete korral. Välistada apellatsiooniõigus teatud asjades, näiteks alla 300-euroste rahaliste nõuete korral. • Eestkostemenetluse paindlikum korraldus. Eestkostemenetluses võiks isiku, kes ei ole võimeline ise kohtusse ilmuma, ära kuulata ka kohtunik, kes asja sisuliselt ei lahenda. See hoiaks kokku hooldekodudes käimise aega ja säästaks ühtlasi kohtuniku tööaega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Marek Vahing kohtu esimees Lisad: Tartu Maakohtu ettepanekud Justiitsministeeriumile 16.08.2023.  Tartu Maakohtu ettepanekud asjade kohtust väljaviimise kohta Justiitsiministeerium edastas kohtutele 16. juunil 2023 ideekorje kohtute koormuse vähendamiseks asjade kohtust väljaviimise teel. Olenemata suvisest puhkuseperioodist laekus Tartu Maakohtus üheksa seisukohta. Üldiselt leiti, et kohtute töökoormuse vähendamiseks oleks äärmiselt vajalik ja otstarbekas viia kohtust välja pigem tehnilist laadi asjad, mille lahendamine ei nõua kõrgetasemelisi õiguslikke eriteadmisi ja objektiivset õiguslike asjaolude kaalumist. Samuti tehti ettepanekuid mitmete õiguslikke teadmisi eeldavate, kuid samas harva vaidlusi kaasa toovate asjade lahendamise andmiseks notarite (loa andmine abielu sõlmimiseks ilma välisriigi abieluvõimetõendita, pärandvara hoiumeetmete rakendamine) või kohtutäiturite (täitemenetluse lõpetamine nõude täitmise aegumise tõttu) pädevusse. Enamik vastanutest toetas kõiki või enamust tabelis toodud ettepanekutest asjade kohtust väljaviimiseks. Rõhutatult toodi välja, et 1. Väga meeldivad need tsiviilkohtumenetluse ideed, mis seonduvad nõusolekute andmisega, eelkõige nõusoleku andmine abiellumiseks abieluvõimetõendita. Mitmed toetasid nõusoleku andmist notarite pädevusse. Põhjendustena toodi välja, et: a. kui on arvestatud sellele kuluvat töökoormust, siis pakutud koormus sisaldab ju üksnes kohtuniku koormust; Aga väheoluline ei ole, et need asjad on enamasti tõlgiga menetletavad, st et (aja)ressurss kulub ka tõlkidel nii suulises menetluses kui ka tõendite ja kirjalike dokumentide tõlkimisel. b. isiku enda antud kinnitust varasema abielu puudumise kohta ei saa pidada usaldusväärseks, sest loa saamise (peamine) eesmärk on elamisloa saamine ja vaba liikumine Euroopa Liidus ning sel eesmärgil sobivad kõik vahendid; Perekonnaseisuametis ei osata/taheta vaadata dokumendile kirjutatud teksti sisse ja taha, võrrelda kuupäevi jm andmeid, mistõttu nõusoleku andmine võiks jääda notarite ülesandeks. c. tegelikult puudub kohtunikul võimalus olukorda rohkem kontrollida kui perekonnaseisuametnikul või ükskõik kellel teisel Eesti ametnikul. Jääb mulje, et kuna keegi peab neid toiminguid tegema, siis on see pandud kohtutele. Sama hästi võiks abieluvõimetõendi anda notar, kus isik vandega kinnitab, et ei ole mujal abielus vms. 2. Parkimis- ja viivistasu otsuste lahendamise võiks viia kohtutäiturite pädevusse. Sellisel juhul tuleks kaaluda, kas ja kuidas saab selle otsuse peale kohtule edasi kaevata. Kohati eeldab parkimistasu otsuste lahendamine ka nt aegumise kohaldamist. Tabelis olevatest asjadest võiks jääda kohtu pädevusse: 1. Alaealise või eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise asjade osas esines vastakaid arvamusi. Mõned toetasid nende kohtust välja viimist, kuid mõned pidasid vajalikuks jätta nende lahendamise kohtule. Põhjendusena toodi välja, et kohus on pädevam hindama, kas tehtav tehing on ikkagi eestkostetava/lapse huvides või mitte. Kui kohtud juba teostavad eestkostja tegevuse üle järelevalvet, on ka kohtul ilmselt parem ülevaade eestkostetava vajadustest ja toimetulekust. Eristada täisealise ja alaealise eestkostega seotud asju, ei ole siinkohal aga ka mõtet. Täiendavalt pakkus kohtunik välja,  et kui arvatakse, et nõusolekuid kohus andma ei peaks, võiks kogu eestkoste järelevalve kohtutest välja viia. 2. Vastakaid arvamusi tekitas ka enne tähtaega vangistusest vabastamisega seonduv. Üks arvamuse esitaja märkis, et talle väga meeldivad need ideed, mis sisaldavad ettepanekut mingis osas süsteemi muutmiseks või uue süsteemi loomiseks, nt enne tähtaega vangistusest vabastamise asjad, mille puhul tabelis pakutud lahendus eeldab asja ja teema käsitlemist uuel tasandil. Samas vastupidiselt üks kriminaalasjadega tegelev kohtujurist märkis, et asenduskaristuse asjad peaks kohus ära lahendama siis, kui määramisele kuulub arest – inimeselt vabaduse võtmise otsustamine asenduskaristuse määramise raames peab olema kohtu ainupädevuses. Kui inimene on juba alguses nõus ÜKT-ga, võiks selle ära lahendada kohtuväline menetleja, sõltumata sellest, kas rahatrahv on määratud kohtuvälise menetleja poolt või kohtuotsusega. Kohtuväline menetleja peab ka tagama kohtutele isikute ajakohased kontaktandmed, mitte et kohus peab andmeid hakkama taga otsima ja tegema päringuid PPA-le. Muidugi on kohtu otsustada sunnivahendite (sundtoomine, tagaotsimine) kohaldamine kohtumenetluses. Motiveerivad meetmed on teretulnud (nt erinevate teenuste peatamine rahatrahvi mittetasumise ajaks). Kohtujuristi hinnangul kuuluksid asendamisele kõik rahatrahvid, sõltumata määratud rahatrahvi suurusest, sest vastasel korral muutuksid osad väärteomenetlused täiesti mõttetuks (naljaga pooleks võib öelda, et ametnik teeb trahvi ära ja siis viskab kohe selle otsuse prügikasti, sest seda niikuinii täitma ei hakata ning õiguslikke järelmeid sellega ei kaasneks). 3. Vastakaid arvamusi tekitas ka idee, et Harju Maakohtu erialluvuse võiks kaotada, et jagada asju üle Eesti tagamaks ühtlase töökoormuse. Ideed toetas tugevalt üks kriminaalasjadega tegelev kohtujurist. Samas ei ole see üldlevinud seisukoht. Varasemalt on tsiviilasjadega tegelevad juristid pidanud tsiviilasjades mõistlikuks ja põhjendatuks teatud juhtudel Harju Maakohtu erialluvust. Seda kas juhul, kui konkreetset Eesti kohtualluvust on keeruline määrata. Samuti mõningate väga spetsiifiliste asjade puhul, kus vaidlusi on vähe (nt intellektuaalne omand). Erialluvus tagab asja kiirema ja tõenäoliselt ka õigema lahendamise, kui sellega tegelevad paar seda liiki asjade menetlemisele spetsialiseerunud kohtunikku Harju Maakohtus, kus piirkonnas tavaliselt seda liiki asju ongi. 4. Samuti leidis kriminaalasjadega tegelev kohtujurist, et süüdimõistetute ETV-d peaksid jääma kindlasti ainult kohtu pädevusse. Tabelis toodud ettepaneku puhul tekib küsimus, kes oleksid loodava komisjoni liikmeteks. Kindlasti ei pea igal juhul ja alati ETV puhul retsidiivsusekspertiisi määrama – tuleb tugineda tervele mõistusele. Ekspertiisid maksavad, on järjekorrad ning tõusetub küsimus, kes lõpuks otsustab kinnipeetava vabastamise ja millisel alusel ning kuidas toimub edasikaebamine. Kohtunikud suudavad määratleda, kas inimest on võimalik vabastada või mitte. Vabastamise/mittevabastamise õiguspärasuse garanteerib kolmeastmeline kohtusüsteem. 5. Korteriühistu vaidluste kohtust väljaviimist mõned ei toetanud. Nendes asjades tuleb teha sisulisi õiguslikke otsustusi ja tõlgendada õigusnorme. Kohtute töökoormuse leevendamiseks peeti vajalikuks kaaluda kohtueelse menetluse väljatöötamist nagu töövaidlusasjades. 2 Täiendavad ettepanekud asjade kohtust väljaviimiseks: 1. Kohtutäiturite pädevusse: a. Juba eespool mainitud täitemenetluse lõpetamise asjad nõude täitmise aegumise tõttu ja parkimise leppetrahvi/viivistasu asjad. b. Kohtutäitur võiks ise arestitud asja hinna vaidlustamise korral TMS § 74 lg 8 alusel määrata eksperdi ning seda kahel põhjusel: esiteks valitakse ekspert eeldatavalt riiklikult tunnustatud ekspertide seast, milline nimekiri on kõigile avalik ja ühesugune ehk vahet pole kas valiku teeb kohus, kohtutäitur või keegi kolmas. Kui võlgnik tahab vaidlustada, siis ta vaidlustab nii või teisiti ja selle võimaluse saaks talle TMS-s ette näha. Teiseks, see asi kohtus piirdubki ainult eksperdi määramisega. Kohus ei määra ekspertiisi, ei küsi eksperditasu ettemaksu, ei tee eksperdile mingit väljamakset, jne (vt nt RKTKm 2-21-15711, p-d 17-21). Sellised asjad on lihtsalt täiendav ajakulu kohtule ja tegemist ei ole õigusemõistmisega. c. Täitemenetluse lõpetamise asjad nõude täitmise aegumise tõttu. Kohtutäituril võiks olla pädevus sisuliselt otsustada, kas nõue on aegunud või mitte. Hetkel täitur nõuet aegunuks ei tunnista, kui sissenõudja esitab sellele vastuväite (TMS § 481 lg 1 p 3). Võiks kaaluda nimetatud punkti tühistamist ja kahe paralleelse menetluse kaotamist. S.t esmalt peaks olema kohustuslik pöörduda kohtutäituri poole aegumise nõudega. Kohtutäituril võiks olla pädevus otsustamaks, kas nõue on aegunud või mitte. Kui kohtutäitur eksib, saaks tema tegevuse / otsuse vaidlustada juba kohtus TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras. d. Dokumentide kättetoimetamise võiks viia kohtust välja kohtutäituritele. Praegu teevad ka kohtus vajalikud toimingud ära istungisekretärid ja kohtuniku roll on minimaalne. Kui seda peaks ikka tegema kohus kui institutsioon, võiks kaaluda, et dokumentide kättetoimetamisega tegeleb kohtu kantselei (ka kantseleil on kogemused dokumentide kättetoimetamises menetlusseadustike järgi). 2. Volikirjade ametiasutustes tunnustamisega seonduv: a. Kohus ei peaks lahendama asju, mis on lahendatavad sellega, et riigiga asjaajamisel aktsepteeriksid ametnikud enam neile esitatavaid volitusi. Näiteks tulevad Ukraina lapsed Eestisse tavaliselt täiskasvanud saatjaga, kellele vanem on andnud Ukrainas täiesti nõuetekohase volituse lapse Eestisse toomiseks ja kõigi temaga seotud asjade otsustamiseks. Sellise volitusega võiks olla nende lastega seoses võimalik kõik asjad korda ajada. Sellises olukorras sõjapõgenike kohtusse suunamine on ilmselge ülereageerimine ja liigne sekkumine pereautonoomiasse. b. Samuti ei aktsepteerita väidetavalt lapse esindamiseks antud volikirju (Sotsiaalkindlustusamet) ja mitte ainult Ukraina lastega seoses. Üks kohtunik selgitas, et taolise probleemiga on pöördunud tema menetluses eestkostet taotlema lapse vanaema (Eesti alaline elanik), kes kasvatab oma lapselast. Lapse ema elas Inglismaal ja suhtles lapsega igapäevaselt, saatis lapse ülalpidamiseks raha jne. Vanaemal oli ema antud volikiri kõigiks lapsega seotud asjaajamisteks Eestis. Vanaema selgituse kohaselt aga temal sellise volituse alusel lapsetoetust võimalik taotleda ei olnud, mistõttu taotles ta lapse üle eestkostet. Sisuliselt ei olnud aga 3  tegemist eestkostet vajava lapsega. Selliseid olukordi on oluliselt lihtsam lahendada antud volikirju aktsepteerides ning isikute kohtusse suunamine ei ole mõistlik. 3. AÕS § 129 teemalised asjad. Piiri kindlakstegemise vaidlused on enamasti väga kauakestvad hagimenetluse asjad. Sellised vaidlused võiks anda kohustuslikus korras lahendamiseks Maa-ameti haldusalasse. Juba mõned aastad näeb maakorraldusseadus ette, et neid vaidlusi võib lahendada ka haldusmenetluses. Aga kuna võimalus piiri kindlakstegemiseks on ette nähtud ka AÕS-s ja TsMS-s (TsMS § 99 lg 1 p 2), siis ei saa ka maakohus keelduda. Korra võiks sisse seada nii, et kohtusse saab pöörduda alles siis, kui Maa-ameti haldusalas ei õnnestu vaidlust lahendada ja kõik maakorraldus/ mõõtmistoimingud on tehtud. Seda oleks võimalik lahendada TsMS § 371 lg 1 p 3 abil. Kuna maakohus ei saa ise piiri tõmmata ilma vastavaid maamõõduspetsialiste kaasamata, on äärmiselt ebaotstarbekas vaidlust alustada maakohtus hagimenetluses, sealt pöörduda maamõõduspetsialistide juurde teise haldusalasse ja seejärel maakohus jätkab. Teine tsiviilasju lahendav kohtunik pakkus välja, et kõik juurdepääsuteede ja piirivaidlused tuleks lahendada halduskohtus. Tavapäraselt tuleb menetlusse kaasata arvamuse andmiseks Maa-amet ja Transpordiamet (varasem Maanteeamet) ja tihti on need vaidlused tingitud KOV-i omal ajal tegemata jäetud otsustest. 4. Notarite pädevusse: a. Eespool mainitud nõusoleku andmine abiellumiseks abieluvõimetõendita. b. Pärandvara jagamine olukorras, kus kõik pärijad ei ole teada. Kohtusse pöördutakse siis, kui kõik pärijad ei ole teada ja et kohus asuks pärijaid otsima (nt teistest riikidest, aga ka Eestist). Notaritel on ka praegu õigus pöörduda andmete saamiseks erinevate asutuste, sh saatkondade, poole. Kuna notarid on samuti justiitsministeeriumi haldusalas, peaksid ka nemad saama kasutada justiitsministeeriumi kui rahvusvahelise koostöö keskasutuse abi/vahendust andmete kogumiseks. c. Pärandi hooldaja ja hoiumeetmete rakendamise asjad. Pärimismenetlused algavad ja jõuavad ikka notarite lauale. Puudub õiguslik takistus, miks ei võiks notar ise teha ettepanekut potentsiaalsele pärandi hooldajale (nt advokaat) või rakendada hoiumeetmeid. Notar aga pöördub praegu sellekohase ettepanekuga kohtu poole. 5. Seada sisse kohustuslik kohtueelne kord või laiendada muul viisil kohtueelselt vaidlusi lahendavate komisjonide pädevust või nende langetatud otsuste kaalu: a. Tarbijavaidluste komisjoni otsused võiks lisada TMS § 2 täitedokumentide nimekirja. See aitaks vähendada kohtute töökoormust ja puuduks vajadus jõustunud tarbijavaidluste komisjoni otsuse olemasolul kohtusse pöördumiseks. b. Kohustusliku kohtueelse korrana esitada avaldus kohtutäiturile TMS § 2231 alusel täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, sh täitekulude osas. c. Kohustusliku kohtueelse korrana esitada avaldus üürikomisjonile või töövaidluskomisjonile (nt teatud piirsumma osas). d. Suurendada üürikomisjonis lahendatavate asjade piirsummat (ÜVLS § 11). 6. Seadusest võiks ära kaotada võlgniku vande andmise täitemenetluses. On vaid paar täiturit, kes vande andmist kasutavad, järelikult saab ka ilma. Pealegi ei anna kohtuistungil vande 4  allkirjastamine sisuliselt mitte midagi, tegemist on formaalsusega. Kohus nimekirja sisuliselt ei kontrolli ja võlgnik võib sinna kirjutada ükskõik mida. Täiendavad ettepanekud kohtu töö lihtsustamiseks ja kohtunike-kohtujuristide aja kokkuhoiuks: 1. Tsiviilasjades võiks olla selgesõnaliselt ette nähtud võimalus lahendada lihtsamad määrused pealdisena taotlusel. Digiajastul võib pealdis sisalduda digiallkirja konteineris. Nt riigi õigusabi tasutaotlused ei nõua tegelikult määrust. Samas on üsna arvestatav ajakulu määruse vormistamisel selliselt, et selles (endas) sisalduvad kõik TsMS § 465 nimetatud andmed. Taotluse ja pealdisena tehtava määruse koostoimes oleksid need andmed vajalikus ulatuses igal juhul olemas. Kohtuniku ja menetlusgrupi ajaressurssi saaks rakendada paremini sisuliselt. Üks arvamust avaldanud kohtunik märkis, et osad kohtunikud kasutavad pealdisena lahendust sõltumata sellest, et TsMS taotluse lahendamist pealdisena otsesõnu ette ei näe. Ise on ta nii teinud viimased kolm aastat (so ametisse asumisest alates). Põhjendustega määruse tegi varasemalt tasu vähendamisel, aga täna teeb ka tasu vähendamise otsustused pealdisena. Seejuures ei ole talle teadaolevalt ühelegi neist määrustest edasikaebust esitatud. Nii mõnigi kolleeg aga taolist lahendust võimalikuks ei pea, nähes takistusena TsMS § 465. KrMS on pealdisena tehtav määrus sõnaselgelt ette nähtud (vt nt § 189 lg-d 4, 5, 51 tasumääruste osas ja üldsättena § 145 lg 12), kuid ka seal on selle tasutaotluste lahendamisel kasutamine üsna piiratud. Tasub mõelda, kas see ikka peaks nii olema. Tegemist on suhteliselt lihtsate otsustustega ning ehk ei peaks olema piiratud see, et kohus sellise küsimuse ka päriselt kahe minutiga lahendab ning keskendub pigem sisulisele õigusemõistmisele. 2. Tagasi tuleks muuta see, et kohtud, st kantselei, sekretärid, juristid ja ka kohtunikud ise, ei tegeleks raamatupidamisteenusega. Nõuete loomine, viitenumbrite genereerimine, õigetelt kontodelt kannete tegemine ja õigetele kontodele kandmine, hilisem rahade jääkide tabelite pidev „kammimine“, jälgede ajamine, miks mingi raha üleval on ja kes vastutab, et see raha õigesse kohta saaks jne, tekitab väga suurt lisatööd. Kui oli veel Riigi raamatupidamiskeskus, kes selle kõigega tegeles, siis sellist töömahtu ei olnud. 3. TsMS-i võiks muuta nii, et määruskaebuse läbi vaatamata või menetlusse võtmata jätmise määruse peale korduvalt kaebusi esitada ei saaks (st määruskaebuse menetlusse võtmise keeldumise või läbi vaatamata jätmise määruse peale esitatakse määruskaebus ja kui ka sellest keeldutakse, siis esitatakse uus määruskaebus sellele määrusele jne - tuleb küll harva ette, kuid seaduse kohaselt võib selline jada menetluse tahtlikuks venitamiseks jätkuda). 4. Jätkuvalt tekitab probleeme olukord, et kostjate elukohad ei ole teada, nad on lahkunud Eestist ja kohtul tuleb püüda nagu tuult väljal. Eriti kui nõuded tulevad kiirlaenu lepingutest. Võiks olla selles osas konkreetsem regulatsioon TsMS-s, rahvastikuregistri seaduses, TsÜS-s jne. Et milliseid toiminguid peab kohus täpselt tegema elukoha väljaselgitamiseks või kas saaks automaatselt lähtuda nt kohtualluvuse määramisel või dokumentide kättetoimetamisel laenuvõtja poolt avaldusse märgitud elukohast. Isik ise on need andmed andnud ja tavaliselt suhteliselt lühikest aega tagasi. Teine probleem on üle piiri tulnud Läti kodanikega, kellel on Eestis fiktiivne sissekirjutus (tihti 12-l inimesel ühes Mõisavahe tn korteris) ja siis võtavad Eestis erinevaid laene ja järelmakse. Pärast võla sissenõudmisel ei 5  ole võimalik neile dokumente kätte toimetada ja kohus peab jälgede ajamisel formaalsuste täitmiseks palju tühja tööd tegema. Lisaks kerkib aeg-ajalt üles ka kohtualluvuse küsimus. 5. Seaduses tuleks täpsustada eestkoste pikendamise (mõnikord ka esmase seadmise) asjade kohtualluvuse sätteid. Need asjad peaksid alluma kohtule, mille piirkonna lähedal isik reaalselt elab (nt pikaajaline hooldekodus viibimine, mitte ravi haiglas). Praegu juhindutakse osaliselt rangelt elukoha registrikandest, mis ei ole aga tegelik elukoht. Sätte täpsustamine aitaks ära hoida kohtualluvuse teemalisi vaidlusi teistest kohtutes või siis vajadust teha erinõudeid (mida Riigikohus ju taunib). 6. Üldisemalt tõstatati küsimus, et kas on mõtet määrata süüteomenetluses sunnirahasid ja menetluskulusid isikutele, kes on ilmselgelt maksejõuetuse olukorras. Või siis lihtsustatud korras lasta menetleda neid maksejõuetusasju, kus kogu võlgade struktuur koosneb riigi nõuetest (kriminaalmenetluse kulud ja sunnirahad). Praegu määratakse ühes kohtusaalis isikule need kohustused ja teises kohtusaalis mõne aja pärast vabastatakse isik nendest kohustustest, kusjuures riik maksab sellistest kuludest vabastamise korral veel peale usaldusisiku ja pankrotihalduri tasu ja kulutused (kuni kuutasu kolmekordne alammäär + käibemaks – 2610 eurot). Selles menetluses kuritegusid toimepannud isik riigile tavaliselt midagi ei maksa, küll aga riik kannab ise lisakulusid. Samas tegeleb isiku asjade ja kohustuste väljaselgitamisega pankrotihaldur, kohus menetleb, korraldab ärakuulamisi, kontrollib jne. Neid kohustusi üldse mitte peale pannes oleks riigile tunduvalt odavam. See viimane idee on tekkinud maksejõuetusasju lahendaval kohtunikul viimase aja menetluste põhjal, millised just taolised ongi ja kestavad veel pealegi kolm aastat. 7. Krediidilepingute jaoks oleks vaja kalkulaatorit (nagu elatisekalkulaatorgi), mis arvestaks tarbijakrediidist tulenevaid tagajärgi. Kalkulaatori alusel võiks teha nt maksekäsu kiirmenetluse määruse. Kui võlausaldaja või tarbija ei ole kalkulaatori tulemuse ja maksekäsu kiirmenetluses tehtud määrusega nõus (või kui tarbijat ei saa kätte), võib huvitatud pool esitada topelt riigilõivuga avalduse kohtule ja kohus vaatab tulemuse üle. 8. Maksejõuetusasjade lahendamisele spetsialiseerunud kohtunik pakkus välja, et lihtsad FiMSi (füüsilise isiku maksejõuetuse) asjad võlgade ümberkujundamiskava koostamise tähenduses, nt mingi summani, võiks anda ühe kohtutäituri lahendada, kes koondab teadaolevad täiteasjad, teeb maksegraafikud, jälgib täitmist jmt. Lihtsamates asjades ei ole vaidlusi summade üle ega tähtaegade üle, küll aga on võlgnikud hädas erinevate täiturite poolt täidetavate nõuetega, kes ei koordineeri oma tegevust ja arestivad võlgniku raha üle määra. Selliseid sisuliste vaidlusteta asju on u pool kõikidest. 9. Pakuti välja viia seadusesse sisse piirang, et alates teisest abielu lahutamisest ei anta menetlusabi. Kui isik soovib pidevalt abielluda ja lahutada, peaks ta ka ise selleks vahendid leidma. Kohus ei pea koostama igaks järgmiseks abielu lahutamiseks menetlusabi määrust ja riik ei pea finantseerima taolist käitumist. Nii mõnigi kord abiellutakse ja lahutakse samast isikust korduvalt. Võib-olla võiks teha erandi mingitel äärmiselt mõjuvatel põhjustel. 6