Korrakaitseseaduse muutmise seadus

Justiits- ja Digiministeerium 21.08.2026 nr 1-6/3514-1 Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“ § 6 lõikele 5 esitan Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Igor Taro siseminister Lisa: 1. Eelnõu; 2. Eelnõu seletuskiri; 3. Eelnõu seletuskirja lisa 1 – rakendusakti kavand; 4. Eelnõu seletuskirja lisa 2 – kooskõlastustabel Lisaadressaadid: Sotsiaalministeerium Ain Peil 6125262 [email protected] Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562  EELNÕU 12.08.2026 Korrakaitseseaduse muutmise seadus § 1. Korrakaitseseaduse muutmine Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse 1. peatükki täiendatakse §-ga 163 järgmises sõnastuses: „§ 163. Esmaabi osutamine (1) Eluohtliku terviseseisundi kahtluse korral osutab politseiametnik isikule oma väljaõppe ja võimaluste piires esmaabi, kui see ei takista politsei põhiülesannete täitmist. Esmaabi eesmärk on hoida ära tervisekahjustuse süvenemine või surm ning stabiliseerida isiku seisund kuni kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. (2) Politseiametnik, kes on omandanud erakorralise meditsiini tehniku, kaitseväe parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti või muu meditsiinilise väljaõppe, võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esmaabi osutamisel rakendada oma meditsiinilisest väljaõppest tulenevaid esmaabivõtteid. (3) Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kehtestab käskkirjaga politseiametnike esmaabi väljaõppe ja täiendusõppe korra ning esmaabi osutamise juhised. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegevusi ei loeta tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses tervishoiuteenusteks ning nendele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse sätteid. (5) Isikul on õigus keelduda käesolevas paragrahvis nimetatud abist. (6) Politseiametnik dokumenteerib käesolevas paragrahvis nimetatud abi osutamise või sellest keeldumise esimesel võimalusel.“; 2) paragrahvi 40 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 41 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“; 4) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, kui: 1) isik keeldub narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamisest indikaatorvahendiga; 2) isik ei ole oma terviseseisundi või käitumise tõttu võimeline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri; 3) isik ei nõustu indikaatorvahendi tulemusega; 4) isik nõuab, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemine organismis tuvastataks bioloogilise vedeliku proovi uuringuga; 5) indikaatorvahendi kasutamine või selle tulemusele tuginemine ei ole juhtumi asjaolusid arvestades võimalik, ohutu või usaldusväärne ning bioloogilise vedeliku proovi uuring on vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks.“; 5) paragrahvi 41 lõikes 2 asendatakse arv „1“ arvuga „11“; 6) paragrahvi 41 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 41 lõike 9 punktis 1 ja lõikes 12 asendatakse sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“; 8) paragrahvi 41 lõiget 13 täiendatakse pärast sõna „ning“ tekstiosaga „korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja koostatud“; 9) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses: „(131) Käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud riikliku ekspertiisiasutuse hinnangu eest tasutakse vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud hindadele.“; 10) paragrahvi 41 lõige 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(14) Tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja korra, terviseseisundi kirjeldamise eest makstava tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. juulil. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, „.....“....................2026 ________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „.....“.......................2026  12.08.2026 Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte 1.1.1. Politseiametniku osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine Politsei- ja Piirivalveametil (edaspidi PPA) ei ole selget õiguslikku alust esmaabi osutamiseks eluohtliku terviseseisundi korral ulatuses, mis vastab politseiametniku väljaõppele ja võimalustele. Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-s 77 on sätestatud piiritletult, et kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi osutamise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise. Nimetatud sättes käsitletakse üksnes isikuid, kelle suhtes on kohaldatud vahetut sundi, ega anta selget alust tegutsemiseks muudes olukordades, kus politsei jõuab sündmuskohale esimesena ja isiku elu või tervis on vahetus ohus. Kehtivas KorS-is ei ole reguleeritud politseiametnike õigust osutada esmaabi eluohtliku terviseseisundi korral olukordades, mis ei ole seotud vahetu sunni kohaldamisega. Eelnõu § 1 punktis 1 käsitletava sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus esmaabi osutamiseks ka isikutele, kelle tervisekahjustus on tekkinud muul põhjusel. Eelnõu regulatsiooni oleks võimalik kohaldada eri juhtudel, näiteks äkkrünnaku korral, kui sündmuskoha oht kiirabile on liiga suur, kuid politseiametnikud on kohapeal tegutsemas, ning samuti juhul, kui kiirabi ei jõua õigel ajal kohale. Viimati nimetatud olukord võib tekkida näiteks siis, kui avalikus kohas leiab aset ootamatu terviserike või õnnetusjuhtum ning politseipatrull on oluliselt lähemal kui kiirabibrigaad. Iga olukorra puhul kehtib põhimõte, et politseiametnik osutab esmaabi seni, kuni kannatanu antakse üle kiirabibrigaadile või tervishoiuteenuse osutajale. Äkkrünnakule ja muudele sarnastele politseisündmustele reageerimine kuulub PPA põhiülesannete hulka ning PPA on paratamatult esmane reageerija. Seega on mõistlik, et sellistes olukordades oleks politseiametnikel õigused abistada kõiki sündmuskohal viibijaid. Juhtudel, kus tegemist ei ole politseisündmusega, reageerib politseiametnik vaid siis, kui see ei takista PPA põhiülesannete täitmist ja kiirabil ei ole võimalik õigel ajal kohale jõuda. 1.1.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine Korrakaitseorganil on KorS § 37 lõike 1 alusel õigus kontrollida isiku organismis narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist juhul, kui isikul täheldatakse joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Joobeseisundi tuvastamiseks kontrollitakse seejärel aine esinemist organismis indikaatorvahendiga ning fikseeritakse isiku joobeseisundile viitavad tunnused. Joobeseisundi tuvastamisele allutatud isik toimetatakse teatud juhtudel tervishoiuteenuse osutaja juurde (haiglasse või arsti juurde) bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja terviseseisundi kirjeldamiseks. Seda tehakse eelkõige juhul, kui isik seda nõuab, samuti juhul, kui ta ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri või kui on alust kahtlustada, et isik on tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet, mida indikaatorvahendiga ei ole võimalik kindlaks teha. 1 Eelnõu muudatuste eesmärk on vähendada politseiametnike ja tervishoiutöötajate, aga ka joobe tuvastamisele allutatud isikute ajakulu joobeseisundi määramisel. Muudatuste tulemusena saab joobe määramise korral isiku terviseseisundit kirjeldada peale arsti ka muu tervishoiutöötaja. See tähendab, et vajaduse korral võivad seda edaspidi teha ka teised vastava väljaõppega tervishoiutöötajad, näiteks õed. Lisaks luuakse võimalus kasutada joobe tuvastamisel muu hulgas politseiametniku koostatud joobele viitavate tunnuste kirjeldust. Muudatused aitavad tervikuna vähendada tervishoiuasutuste ja arstide koormust ning tagada kiirema töökorralduse. Eelnõu muudatustega kaasneb positiivne mõju töö- ja halduskoormusele. Kehtiva KorS-i kohaselt on narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi tuvastamisel olnud praktikas vajalik pöörduda igal juhul tervishoiuteenuse osutaja poole, et arst kirjeldaks isiku terviseseisundit. Eelnõuga kavandatud muudatuste tulemusel väheneb sellise kohustuse ulatus, kuna ekspertiisiasutusel on joobeseisundi tuvastamisel edaspidi võimalik arvesse võtta ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust ning terviseseisundi kirjeldamine ei ole enam seotud üksnes arstiga, vaid võib toimuda tervishoiuteenuse osutaja tasandil laiemalt. Sellest tulenevalt võib väheneda tervishoiusüsteemi, eelkõige arstide, töökoormus ning vajadus suunata isik iga kord joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Menetlused muutuvad paindlikumaks ja ajasäästlikumaks ning ühtlasi kahaneb menetluskoormus tervishoiusüsteemile tervikuna. Esmaabi osutamise regulatsiooni täpsustamine võib üksikjuhtumite tasandil mõnevõrra suurendada PPA sisemist töö- ja halduskoormust, eelkõige seoses abi osutamise ja sellest keeldumise dokumenteerimisega. Tegemist on siiski organisatsioonisisese töökorraldusliku mõjuga, mis ei too kaasa uusi halduskoormust suurendavaid kohustusi isikutele ega ettevõtjatele. Abivajaja jaoks ei kaasne muudatustega lisakohustusi, vaid suureneb õigusselgus ja abi kättesaadavus eluohtlikes olukordades. Kokkuvõttes ei suurenda muudatused halduskoormust halduskoormuse tasakaalustamise juhise tähenduses, vaid vähendavad seda eeskätt joobeseisundi tuvastamise menetluste lihtsustumise kaudu. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Ain Peil ([email protected]) ja õigusnõunik Rina Sillandi ([email protected]) koostöös Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna juhataja Nikita Panjuškini ([email protected]) ja õigusosakonna õigusala juhataja Susanna Jursi ([email protected]), Justiits- ja Digiministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ametnikega. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse KorS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 54. 2 Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus (PS § 73). Eelnõu on kooskõlas „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“ programmi „Kindel sisejulgeolek“ eesmärgiga, mille kohaselt teadvustab ja maandab Eesti sisejulgeolekut ohustavaid tegureid kvaliteetse õigusloome, võimearenduse ning siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö kaudu. Eesti elanikud ning avalik, kolmas ja erasektor on valmis tulema toime erinevate võimalike kriisistsenaariumitega. Eelnõuga kavandatud muudatus on välja toodud eraldi tegevusena prioriteetse tegevussuuna „Narkokuritegevuse vastane võitlus“ all. Eelnõu koostamisele eelnes korrakaitseseaduse väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) koostamine, kus käsitleti muu hulgas joobeseisundi tuvastamise korra muutmist. Lisaks hõlmas VTK nii aktuaalseid ja konkreetseid lahendusi vajavaid probleeme kui ka üldist arutelu eeldavaid küsimusi. VTK eesmärk oli teavitada avalikkust esinevatest probleemidest ja kaasata huvirühmi lahenduste väljatöötamisse. Esmaabi osutamise regulatsiooni kohta VTK-d ei koostatud, kuna eelnõu rakendamisega ei kaasne sisuliselt uusi õigusi ega kohustusi. Eelnõu eesmärk ei ole luua politseile uusi ülesandeid ega laiendada olemasolevaid kohustusi, vaid anda selge õiguslik alus esmaabi osutamiseks olukordades, kus politsei juba praktikas abivajajaga esimesena kokku puutub. Eelnõuga kõrvaldatakse kehtivas õiguses esinev ebaselgus ja täpsustatakse esmaabi osutamise õiguslikku raamistikku. Eelnõu kooskõlastamisele eelnes kirjalik konsultatsioon järgmiste asutuste ja huvirühmadega: Eesti Arstide Liit, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Õdede Liit, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ning Tartu Tervishoiu Kõrgkool. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Politseiametniku osutatav esmaabi Muudatuse vajadus tuleneb praktikas esinevatest olukordadest, kus politsei jõuab sündmuskohale sageli esimesena ja puutub kokku isikutega, kelle elu või tervis on vahetus ohus. Kehtivas õiguslikus regulatsioonis ei kirjeldata piisavalt täpselt politsei tegevust esmaabi osutamisel. Eelkõige puudutab see juhtumeid, kus eluohtlik terviseseisund ei ole tekkinud politsei poolt vahetu sunni kohaldamise tagajärjel, vaid muudel põhjustel, nagu liiklusõnnetus, tulekahju, vägivallajuhtum või äkiline terviserike. Praktikas jõuab politsei sündmuskohale sageli esimesena ja viivitamatu abi osutamine võib olla otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel. Näiteks 2025. aasta jooksul on PPA reageerinud esmaabi vajadusega sündmustele 161 korral ja 2026. aasta juuli lõpu seisuga 92 korral. Kiirabi saabumise aeg on tavaliselt 8–15 minutit, olenevalt sündmuse asukohast, kuid hajaasustusega piirkondades võib ooteaeg pikeneda 25–30 minutini või kauemgi. Sellistes olukordades on politseipatrull sageli ainus võimalik esmaabi osutaja ning üksnes kiirabi saabumise ootamine võib oluliselt vähendada abivajaja ellujäämisvõimalusi. Eelnõuga kavandatava muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus politseiametniku poolt esmaabi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus ning tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav. Eelnõuga täpsustatakse samal ajal, et abi osutamine 3 peab toimuma politseiametniku pädevuse ja võimaluste piires ega tohi takistada politsei põhiülesannete täitmist. Täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnik võib oma pädevuse piires rakendada ka tema meditsiinilisest väljaõppest tulenevaid esmaabivõtteid. 2.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine Eelnõu peamine eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe tuvastamist süütegude avastamiseks ja menetlemiseks. Selleks on vaja muuta ja täiendada isiku terviseseisundi kirjeldamise regulatsioone. Kehtiva seaduse järgi on õigus terviseseisundit kirjeldada ainult arstil. Eelnõus pakutud muudatuse kohaselt oleks selline õigus aga kõigil tervishoiutöötajatel, kes on tervishoiutöötajad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) tähenduses. Selle saavutamiseks kavatsetakse eelnõuga asendada KorS § 41 lõike 9 punktis 1 ning lõigetes 12 ja 14 sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“. Vastavad muudatused tuleb seejärel teha ka sotsiaalministri 26. juuni 2014. aasta määruses nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“. Määruse muutmise vajadus on Sotsiaalministeeriumiga kooskõlastatud ja vastava rakendusakti eelnõu on lisatud käesolevale eelnõule. Tervishoiutöötajad on TTKS § 3 lõike 1 kohaselt arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. TTKS § 3 lõike 4 kohaselt on tervishoiutöötaja ravimiseaduse tähenduses ka proviisor ja farmatseut, kes osutavad apteegiteenust üld- või haiglaapteegis. Üldjuhul puudutab seadusemuudatus õdesid ja ämmaemandaid, kes juba praegu pakuvad joobe tuvastamise teenust, näiteks võtavad bioloogilise vedeliku proove, ning on seega kõige lihtsamini kaasatavad terviseseisundi kirjeldamisse. Seadusemuudatusega ei kohustata muutma senist teenusekorraldust, sealhulgas selle osutajaid, ning see on endiselt tervishoiuteenuste osutajate pädevuses ja otsustada. Lisaks luuakse eelnõuga võimalus ekspertiisiasutusel joobeseisundi olemasolu või puudumise hindamisel tugineda korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele. See tähendab, et ekspertiisiasutusele edastatakse bioloogilise vedeliku proov, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus ning juhul, kui kasutati ka indikaatorvahendit, selle kasutamise protokoll. Eelnõuga muudetakse õigusselguse huvides ka KorS § 41 esimest lõiget ja sõnastatakse see kahe eraldi lõikena. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada kahte võimalust: korrakaitseorgani iseseisev aine tarvitamise tuvastamine ja tervishoiuteenuse osutaja või riikliku ekspertiisiasutuse abiga joobe tuvastamine. Selliselt on seaduse tekst süsteemsem ja arusaadavam. See omakorda lahendab lõike praeguse õigusselguse probleemi. Nendele muudatustele eelnes väljatöötamiskavatsus. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on võetud arvesse kooskõlastamise käigus esitatud märkusi. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimese paragrahviga muudetakse KorS-i. Teise paragrahviga sätestatakse seaduse jõustumise kuupäev. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse seaduse 1. peatükki §-ga 163 „Esmaabi osutamine“. 4 Eelnõu § 1 täiendatakse KorS §-ga 163, millega luuakse selge õiguslik alus politseiametniku poolt esmaabi osutamiseks olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus. Kehtiva KorS § 77 kohaselt on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi osutamise juhul, kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus. Seega on kehtiva regulatsiooniga piiratud esmaabi osutamise kohustus olukordadega, mil politsei on kohaldanud vahetut sundi ning selle käigus on tekitatud isikule kehavigastus. Eelnõuga luuakse politseiametnikele õigus osutada esmaabi ka olukordades, kus eluohtlik terviseseisund on tekkinud muudel põhjustel, näiteks liiklusõnnetuse, tulekahju, äkkrünnaku või muu ootamatu sündmuse tagajärjel. Politsei on sageli esmane sündmuskohale jõudja ning varajane sekkumine võib olla otsustava tähtsusega isiku elu päästmisel või raske tervisekahjustuse ärahoidmisel. Esmaabi osutamine jaguneb üldjoontes kolme kategooriasse:  jätkuv äkkrünnak, mille tõttu kiirabi ei saa sündmuskohale siseneda (olukord 1);  politseipatrull on abivajajale oluliselt lähemal või jõuab sündmuskohale enne kiirabibrigaadi (olukord 2);  politseipatrull satub juhuslikult eluohtlikku olukorda, kus on võimalik kohe alustada esmaabi osutamist (olukord 3). Olukord 1: Lihula sündmusel toimus jätkuv tulistamine ning sellest tulenevalt oli kõrgendatud vahetu oht kiirabibrigaadile niivõrd suur, et neil ei olnud võimalik osutada abi kannatanutele. Seetõttu kandis abiandja rolli politseiametnik oma pädevuse, võimaluste ja väljaõppe piires. Muudatusega suureneb vastava meditsiinilise väljaõppega politseiametniku õigus teha protseduure ning seega ka võimalus sarnastes olukordades teadlikumalt (nii taktikalise olukorra hindamisel kui ka esmaabi osutamisel) tegutseda. Sellise sündmuse käigus võib tekkida olukord, kus politseiametnik lükkab esmaabi osutamise edasi, sest jätkuvalt on vaja tõrjuda vahetut kõrgendatud ohtu. Näiteks olukorras, kus aktiivne tulistamine jätkub, ei pruugi politseipatrullil olla võimalik kohe esmaabi osutada, sest esmalt tuleb rünne peatada ja alles seejärel saab asuda esmaabi andma. Vastasel juhul võib kannatanute arv suureneda ning jätkuva tulistamise käigus abi osutav politseiametnik satuks ise vahetusse ohtu. Sellest tulenevalt on selgelt välja toodud, et esmaabi osutatakse juhul, kui see ei takista politsei põhiülesannete täitmist. Olukord 2: 2024. aastal leidis aset juhtum, kus isik oli tekitanud oma kaelale lõikehaava ja torganud end korduvalt rindkere piirkonda ning seejärel sõitis autoga läbi Ida-Harju politseijaoskonna väravate. Kohapeal olnud politseiametnikud peatasid isiku verejooksud ja andsid ta üle kiirabibrigaadile, kes juhuslikult oli sündmuskohale väga lähedal. Tänu sellele, et üks politseiametnikest oli erakorralise meditsiini tehniku kvalifikatsiooniga, jäi isik ellu. Vastasel juhul oleks isik suure tõenäosusega sündmuskohal surnud. 2024. aastal esines juhtum, kus alkoholi ja ravimeid tarvitanud isik lakkas politseipatrulli juuresolekul hingamast. Politseiametnik, kes oli läbinud erakorralise meditsiini tehniku õppe, tagas kannatanule avatud hingamisteed ja ventileeris teda hingamiskotiga kuni kiirabibrigaadi saabumiseni, mis võttis aega kaheksa minutit. Abi osutamata jätmisel oleks isik suure tõenäosusega surnud või jäänud püsiva ajukahjustusega. PPA andmetel jäi isik ellu ja rasket tervisekahjustust tal ei tekkinud. 5 2024. aastal oli üks juhtum Toila vallas, kus politsei kasutas isiku suhtes tulirelva. Kohapeal olnud politseimeedik alustas kohe isikule abi osutamist. Tekkis olukord, kus olnuks põhjendatud teha invasiivseid protseduure (nt paigaldada perifeerne veenikanüül), et kiirabi saaks kohe alustada kannatanu seisundi stabiliseerimist. Olukord 3: Tanklas tuli politseipatrulli juurde isik, kes juhtis tähelepanu ühele abivajajale. Kui politseipatrull sündmuskohale jõudis, selgus, et see isik ei hinga. Politseiametnikud alustasid tema elustamist. Eeltoodud juhtumid on vaid üksikud näited politseiametnike igapäevatöö ja sellega kaasnevate võimalike olukordade kohta. Mida rohkem on vastava väljaõppega politseiametnikke, seda suurem on nende võimalus osutada esmaabi. Eespool kirjeldatud olukorrad ilmestavad, milleks peavad politseiametnikud igapäevaselt valmis olema. Samas on oluline määratleda seaduses selgelt esmaabi osutamise õiguslik alus. Seeläbi saab tagada ka kriitilistes olukordades tegutsevatele ametnikele kindlustunde, et nende tegevus jääb seadusega lubatud piiridesse ega lähe TTKS-i regulatsioonidega vastuollu. Vastasel juhul võivad tekkida olukorrad, kus politseiametnik jätab abi osutamata, sest võib isiklikult jääda vastutama selle eest, kui keegi peaks esitama tema tegevuse peale kaebuse või kahju hüvitamise nõude. Lõikega 1 sätestatakse, et eluohtliku terviseseisundi kahtluse korral osutab politseiametnik isikule oma väljaõppe ja võimaluste piires esmaabi, kui see ei takista politsei põhiülesannete täitmist. Esmaabi eesmärk on hoida ära tervisekahjustuse süvenemine või surm ning stabiliseerida isiku seisund kuni kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Võrreldes kooskõlastamiseks esitatud eelnõu varasema versiooniga on loobutud mõiste „elupäästev abi“ kasutamisest ja asendatud see mõistega „esmaabi“. Kooskõlastamisel märgiti, et „elupäästev abi“ ei ole õigusaktides sisustatud mõiste ja uue, määratlemata termini kasutuselevõtt võib tekitada ebaselgust. Mõistet „esmaabi“ kasutatakse Eesti õigusruumis ja praktikas laialdaselt, sealhulgas KorS-is, mistõttu ei ole uue mõiste kasutuselevõtt põhjendatud. Eelnõuga ei anta mõistele „esmaabi“ üldist legaaldefinitsiooni, vaid piiritletakse politseiametniku esmaabi osutamise kohustus käesoleva paragrahvi tähenduses. KorS § 163 lõike 1 alusel tekib politseiametnikul esmaabi osutamise kohustus eluohtliku terviseseisundi kahtluse korral, kui abi edasilükkamine võib kaasa tuua tervisekahjustuse süvenemise või surma. Seega on esmaabi mõiste laiem kui käesoleva paragrahvi kohaldamisala. Praktikas ja koolitusmaterjalides käsitletakse esmaabina üldjuhul igasugust abistamist, kuid mitte kõik esmaabimeetmed ei ole suunatud elu päästmisele. Näiteks pindmise haava puhastamine ja katmine on esmaabi, kuid selle andmata jätmine ei ohusta isiku elu. KorS § 163 lõikes 1 nimetatud esmaabi hõlmab eelkõige ajakriitilisi esmaabivõtteid, mida politseiametnik on oma väljaõppe käigus omandanud, näiteks eluohtliku verejooksu peatamist, hingamisteede avamist, elustamist või muid ajakriitilisi tegevusi, mille eesmärk on hoida ära raske tervisekahjustus või surm kuni professionaalse abi saabumiseni. Eluohtliku terviseseisundi kahtluse olemasolu hindab politseiametnik talle konkreetses olukorras teada olevate asjaolude ja nähtavate tunnuste põhjal. Politseiametnikult ei eeldata terviseseisundi meditsiinilist diagnoosimist ega veendumust, et tegemist on eluohtliku seisundiga. Piisab asjaoludest, mis annavad politseiametnikule tema väljaõpet ja konkreetset 6 olukorda arvestades põhjendatud aluse arvata, et isiku elu võib olla ohus ning abi edasilükkamine võib kaasa tuua tervisekahjustuse olulise süvenemise või surma. Esmaabi osutamine võib olenevalt olukorrast hõlmata ka tegevusi, mille vahetu eesmärk on stabiliseerida kannatanu seisund kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Niisugused tegevused võivad olla vajalikud selleks, et vältida terviseseisundi edasist halvenemist ja luua eeldused edasiseks raviks. Seisundi stabiliseerimine võib hõlmata muu hulgas kannatanule sobiva asendi tagamist, jäseme fikseerimist, kannatanu soojas hoidmist, verejooksu peatamist või piiramist ja muid vältimatuid tegevusi, mis vastavad politseiametniku väljaõppele. Väljend „oma väljaõppe ja võimaluste piires“ piiritleb politseiametniku tegutsemiskohustuse ulatuse. Politseiametnikult saab nõuda üksnes selliste esmaabivõtete rakendamist, milleks tal on vajalik väljaõpe ning mille rakendamine on konkreetses olukorras võimalik. Võimaluste hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ametniku käsutuses olevaid esmaabivahendeid, sündmuskoha tingimusi ja tegevuse ohutust. Politseiametnikult ei eeldata selliste võtete rakendamist, milleks tal puudub väljaõpe või mida ei saa konkreetses olukorras kasutada. KorS § 163 alusel politseiametniku osutatav esmaabi ei ole tervishoiuteenus TTKS-i tähenduses ega eelda tervishoiuteenuse osutaja tegevusluba. Tegemist on ajutise ja erandliku sekkumisega olukorras, kus viivitamatu tegutsemine on vajalik inimese elu või tervise kaitseks ning tervishoiuteenust ei ole veel võimalik saada. Eelnõuga määratletakse selgelt, et abi osutamine ei tohi takistada politsei põhiülesannete täitmist. See tähendab, et sündmusele reageerides on politsei esmane eesmärk kõrvaldada ohuallikas ning tagada avalik kord ja inimeste turvalisus. Kui olukord on kontrolli alla saadud, on politseil võimalik osutada abivajajale elupäästvat abi. Säte on mõeldud reguleerima konkureerivate kohustuste olukorda. Kui politseiametnik saab samal ajal täita nii oma põhiülesannet kui ka osutada esmaabi, tuleb tal võimaluse korral teha mõlemat. Kui see ei ole võimalik, peab lähtuma konkreetse olukorra asjaoludest ja prioriteetsusest. Käesoleva sätte eesmärk ei ole anda politseiametnikule üldist võimalust jätta esmaabi osutamata muu teenistusülesande täitmise tõttu. Erand on mõeldud üksnes olukordadeks, kus konkreetse teenistusülesande katkestamine või edasilükkamine kahjustaks politsei põhiülesannete täitmist. Kui teenistusülesande ajutine katkestamine või edasilükkamine ei takista politsei põhiülesannete täitmist, tuleb politseiametnikul osutada käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel esmaabi. Esmaabi osutatakse seni, kuni kiirabibrigaadi abi muutub kättesaadavaks või kuni isik antakse üle tervishoiuteenuse osutajale. See tähendab, et kui sündmuskohale jõuab kiirabi, võtab tema tegevuse üle ja osutab edasist abi ise, muu hulgas toimetab isiku vajaduse korral haiglasse. Juhul, kui kiirabi on sündmuskohast kaugel, saavad politseiametnikud isiku ise toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kui politseiametnik osutab isikule esmaabi, peab isiku igal juhul üle vaatama kiirabibrigaad või muu tervishoiuteenuse osutaja, et välistada võimalikud varjatud või süvenevad tervisekahjustused. Lõikega 2 täpsustatakse väljaõppest tulenevate esmaabivõtete rakendamise ulatus. Politseiametnikud omandavad esmaabi pädevuse väljaõppe käigus ning nende teadmisi ja oskusi ajakohastatakse täiendusõppe kaudu. Politseiametnikul, kes on omandanud erakorralise meditsiini tehniku, kaitseväe parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti või muu meditsiinilise 7 väljaõppe, võivad olla tavapärasest politsei esmaabiväljaõppest ulatuslikumad teadmised ja oskused. Tegemist ei ole ammendava loeteluga, vaid eesmärk on tagada, et laiemat meditsiinilist väljaõpet eeldavaid võtteid rakendab üksnes politseiametnik, kellel on selleks asjakohased teadmised ja oskused. Lõike 2 eesmärk on võimaldada sellise täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnikul rakendada esmaabi osutamisel ka oma täiendavast väljaõppest tulenevaid võtteid. Seeläbi saab tagada, et laiemat meditsiinilist väljaõpet eeldavaid esmaabivõtteid rakendab üksnes politseiametnik, kellel on selleks asjakohane väljaõpe, täiendõpe ning vajalikud teadmised ja oskused. Lõiget 2 tuleb tõlgendada koosmõjus lõikega 1, kuna lõikega 1 sätestatakse üldine alus esmaabi osutamiseks oma väljaõppe ja võimaluste piires. Eelnõuga ei anta politseiametnikule õigust ületada oma väljaõppest tulenevaid piire ega kohustata teda rakendama meetmeid, milleks tal puuduvad vastav ettevalmistus, kogemus või vajalikud vahendid. Seaduse tasandil ei ole otstarbekas sätestada esmaabi osutamisel lubatud meetmete ammendavat loetelu, kuna eluohtlikud olukorrad on oma olemuselt ettearvamatud ning sekkumise vajadus ja ulatus sõltuvad nii konkreetse juhtumi asjaoludest kui ka politseiniku individuaalsest pädevusest. Lisaks muutuvad esmaabi ja meditsiiniliste toimingute sisu ning kasutatavad meetodid ajas vastavalt meditsiiniteaduse arengule ja väljaõppe standarditele. Seetõttu on põhjendatud, et esmaabi osutamisel lähtutakse politseiametniku tegelikust pädevusest ja väljaõppest ning konkreetse olukorra asjaoludest, mitte seaduses fikseeritud protseduuride loetelust. Konkreetsete oskuste ja protseduuride rakendamist saab reguleerida PPA sisemise korralduse, väljaõppe ning juhendmaterjalide kaudu. Politseiametnikul on seejuures võimalik tõendada, milliseid pädevusi on ta vastava väljaõppe või täiendõppe käigus omandanud ja milliseid mitte. Selline lähenemisviis tagab paindlikkuse, õigusselguse ja kooskõla esmaabi eesmärgiga. Praktikas tähendab see, et politseiametnik, kes on läbinud esmaabikoolituse, on pädev rakendama väljaõppe käigus omandatud esmaabivõtteid, nagu verejooksu peatamine, hingamisteede avamine või südamemassaaži tegemine. Kui politseiametnik on saanud täiendava erialase meditsiinilise väljaõppe, võib tema pädevus olla ulatuslikum ning hõlmata eluohtliku seisundi äratundmist ja leevendamist tema väljaõppe käigus omandatud oskuste piires. Lõikega 3 antakse PPA peadirektorile volitus kehtestada politseiametnike esmaabi väljaõppe ja täiendusõppe korra ning esmaabi osutamise juhised. Volitus võimaldab reguleerida PPA sisemises töökorralduses nii esmaabi väljaõppe korraldust kui ka täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnike pädevuse säilitamise ja täiendamise tingimusi, arvestades väljaõppe sisu muutumist ning praktilisi vajadusi. Samuti võimaldab volitus kehtestada ühtsed juhised esmaabi osutamiseks, sealhulgas esmaabivõtete rakendamiseks erinevates olukordades, abi osutamise dokumenteerimiseks ning muude käesoleva paragrahvi rakendamiseks vajalike tegevuste korraldamiseks. Lõikega 4 sätestatakse, et esmaabi osutamist ei loeta TTKS-i tähenduses tervishoiuteenuseks ning sellele ei kohaldata TTKS-i ja tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse sätteid. Säte on vajalik eelkõige õigusselguse tagamiseks. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise 8 seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Seega saab tervishoiuteenust osutada üksnes tervishoiutöötaja vastava tegevusloa alusel. PPA-l selline tegevusluba puudub ning eelnõu eesmärk ei ole anda politseile tervishoiuteenuse osutaja rolli ega staatust. Esmaabi erineb tervishoiuteenuse osutamisest oma eesmärgi ja sisu poolest. Esmaabi osutamine on ajutine ja erandlik sekkumine olukorras, kus viivitamatu tegutsemine on vajalik teise inimese elu säilitamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud kohaldada esmaabi osutamisele tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid nõudeid, sealhulgas dokumenteerimis- ja vastutuskindlustuse kohustust. Eelnõu eesmärk ei ole muuta politseid tervishoiuteenuse osutajaks, vaid luua selge õiguslik alus esmaabi andmiseks olukordades, kus politsei reageerib sündmusele esimesena ja isiku elu või tervis on vahetus ohus. Lõike 5 kohaselt on isikul õigus keelduda käesolevas paragrahvis nimetatud abist. Abi andmise kohustus ei tähenda, et otsustusvõimelisele isikule võib abi osutada tema selgelt väljendatud tahte vastaselt. Sellega austatakse isiku enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust. Analoogne nõusoleku põhimõte on sätestatud võlaõigusseaduse § 766 lõikes 3 tervishoiuteenuse osutamise puhul. Kuigi käesoleva paragrahvi alusel politseiametniku osutatav esmaabi ei ole tervishoiuteenus ja võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise sätted sellele vahetult ei kohaldu, on ka esmaabi osutamisel põhjendatud lähtuda põhimõttest, et otsustusvõimelisele isikule ei osutata abi tema teadliku tahte vastaselt. Keeldumine on lubatud üksnes juhul, kui isik on teadvusel ja otsustusvõimeline ning väljendab oma tahet selgelt ja üheselt mõistetavalt. Juhul kui isik keeldub abist, tuleb keeldumine nõuetekohaselt fikseerida. Keeldumine ei vabasta politseiametnikku kohustusest jätkuvalt korraldada abi isiku elu ja tervise kaitseks, sealhulgas kutsuda sündmuskohale kiirabi või korraldada isiku üleandmine tervishoiuteenuse osutajale. Seega ei tähenda keeldumine, et politsei jätab isiku abita või loobub edasisest sekkumisest olukorras, kus isiku elu või tervis on ohus. Keeldumisena käesoleva lõike tähenduses käsitatakse isiku teadlikult ja üheselt väljendatud tahet abi mitte saada. Teadvuseta või muul põhjusel otsustusvõimetu isiku puhul lähtutakse seevastu eeldusest, et isik soovib abi. Sellisel juhul on politseiametnik kohustatud osutama esmaabi vastavalt oma pädevusele ja võimalustele kuni kiirabi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Lõikega 6 sätestatakse, et politseiametnik dokumenteerib käesolevas paragrahvis nimetatud abi osutamise või sellest keeldumise esimesel võimalusel. Dokumenteerimise eesmärk on tagada õigusselgus, kirjeldada abi osutamise käigus tehtud tegevused, tagada hilisem kontrollitavus ja vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, millist abi osutati või mis asjaoludel isik abi osutamisest keeldus. Dokumenteerimine võib toimuda PPA töökorralduse kohaselt näiteks patrull-lehel, ettekandes või muul viisil, mis võimaldab hiljem tuvastada abi osutamise või sellest keeldumise asjaolusid. Dokumenteerimiskohustus ei välista standarditud infoedastusvahendite kasutamist tervishoiuteenuse osutajale teabe edastamisel. Näiteks võib asjakohase väljaõppega politseiametnik kasutada MIST-kaarti või muud sobivat struktureeritud infoedastusvahendit, et anda kiirabibrigaadile või muule tervishoiuteenuse osutajale üle vajalik teave isiku seisundi, vigastuste ja rakendatud esmaabivõtete kohta. Politseiametnik osutab käesoleva paragrahvi alusel esmaabi teenistusülesandeid täites avaliku võimu kandja nimel. Esmaabi osutamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele kohaldatakse riigivastutuse seaduses sätestatut. Dokumenteerimine aitab muu hulgas tagada, et vajaduse korral oleks võimalik tagantjärele hinnata abi osutamise asjaolusid ja politseiametniku tegevuse õiguspärasust. 9 Kooskõlastamise käigus loobuti kavandatud KorS § 37 lõike 4 lisamisest. Esialgu kavandati säte, mille kohaselt oleks KorS §-des 39–41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt joobe tuvastamiseks tehtavad meditsiinilised toimingud käsitatavad tervishoiuteenustena tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses. Kooskõlastamise käigus leiti, et selline täpsustus ei ole vajalik. Tervishoiuteenuse osutaja poolt tehtavate meditsiiniliste protseduuride käsitamine tervishoiuteenustena ei sõltu sellest, kas vastav põhimõte on KorS-is sõnaselgelt sätestatud, vaid tuleneb nende toimingute olemusest ja tervishoiuvaldkonna regulatsioonist. Seetõttu loobuti vastava sätte lisamisest eelnõusse. Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks KorS § 40 lõige 12. Muudatus on seotud joobe tuvastamise menetluses tehtavate toimingute tasustamise regulatsiooni korrastamisega. Tasustamise täpsemad alused nähakse ette rakendusaktis ning tervishoiuteenuse osutajale makstav tasu reguleeritakse edaspidi ühtsemalt ja selgemalt. Eelnõu § 1 punktidega 3–10 muudetakse KorS § 41, millega reguleeritakse narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamist. Praktikas on selle sätte rakendamisel ilmnenud mitmeid probleeme, mis on seotud nii õigusselguse, menetluse ajakulu kui ka ressursikasutusega. Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine on olemuselt ajakriitiline menetlustoiming. Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine joobeseisund esineb piiratud aja jooksul ning selle hilisem tuvastamine ei ole sageli võimalik. Kehtiv regulatsioon ei toeta piisavalt kiiret ja paindlikku menetlust ning seob joobe tuvastamise liigselt arsti kättesaadavusega. Eelnõu eesmärk on vähendada joobe tuvastamise ajakulu ja menetluskoormust ning võimaldada joobeseisundi hindamisel kasutada ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust. Samuti on eesmärk parandada KorS § 41 ülesehitust ja õigusselgust. Eelnõu punktiga 3 muudetakse KorS § 41 lõiget 1, jättes sellest välja tekstiosa „või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse“. Kehtivas sõnastuses käsitletakse ühes lõikes sisuliselt kahte erinevat narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamise viisi: 1) politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgani poolt indikaatorvahendiga ning 2) isiku toimetamist bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajadusel terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Selline lahendus on tekitanud ebaselgust, kuna ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist on võrdselt kaalutavate alternatiividega või on tervishoiuteenuse osutaja kaasamine erandlik meede. Muudatuse eesmärk on rõhutada, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise tuvastamisega tegeleb esmajoones politsei või seaduses sätestatud muu korrakaitseorgan indikaatorvahendi abil. Sellega kaasneb ka KorS § 41 lõike 5 kohaselt korrakaitseorgani kohustus kirjeldada isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Kui eesmärk on tõendada ennekõike narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemist organismis ehk tarvitamise fakti, siis narkootilise või muu aine tarvitamise võib 10 lugeda tuvastatuks juhul, kui indikaatorvahendi tulemus on positiivne, korrakaitseorgan on nõuetekohaselt kirjeldanud isikul esinevaid joobeseisundile viitavad tunnuseid ja isik nõustub indikaatorvahendi tulemusega. Juhul kui esineb eelnõu punktis 4 loetletud asjaolu, võib korrakaitseorgan toimetada isiku bioloogilise proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Tervishoiuteenuse osutaja või riikliku ekspertiisiasutuse kaasamine ei ole erandlik meede, vaid seadusega ette nähtud võimalus juhtudeks, kui indikaatorvahendi kasutamine ei ole võimalik, ohutu või usaldusväärne või kui isik vaidlustab indikaatorvahendi tulemuse, keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest või nõuab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Kui menetluses on vaja tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest tingitud joobeseisundit, ei piisa üksnes aine organismis esinemise tuvastamisest, vaid lisaks tuleb teha bioloogise vedeliku uuring. Bioloogiliseks vedelikuks võib olla uriin või veri. KorS § 41 lõike 13 kohaselt on joobeseisundi olemasolu või puudumist pädev hindama üksnes ekspertiisiasutus. Eelnõu muudatustega ei anta korrakaitseorganile joobeseisundi tuvastamise pädevust. Tervishoiuteenuse osutajate koormuse vähendamiseks võib ekspertiisiasutus edaspidi anda joobeseisundi hinnangu lisaks bioloogilise vedeliku proovi uuringule ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel, kui sellest konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades piisab. See võimaldab vältida põhjendamatut isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde, kahjustamata seejuures joobeseisundi tuvastamise usaldusväärsust. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KorS § 41 lõikega 11, milles sätestatakse alused, millal võib isiku toimetada bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Isik toimetatakse bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde eelkõige juhul, kui ta keeldub indikaatorvahendiga tuvastamisest või ei ole võimeline oma terviseseisundi või käitumise tõttu järgima indikaatorvahendi kasutamise protseduuri, ei nõustu indikaatorvahendi tulemusega või nõuab ise narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi alusel. Lisaks võib isiku toimetada bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse juhul, kui indikaatorvahendi kasutamine või selle tulemusele tuginemine ei ole juhtumi asjaolusid arvestades võimalik, ohutu või usaldusväärne ning bioloogilise vedeliku proovi uuring on vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks. Võrreldes varasema redaktsiooniga on loobutud üldisest alusest, mis võimaldas toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde muu mõjuva põhjuse olemasolul. Selle asemel nähakse seaduses ette ammendav loetelu juhtudest, mil bioloogilise vedeliku proovi uuringu kasutamine on lubatud. Muudatuse eesmärk on suurendada õigusselgust ja piirata korrakaitseorgani kaalutlusruumi, tagades isikule parema ettenähtavuse selle kohta, millistel alustel võib teda bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse toimetada. 11 Lõikega 11 nähakse lisaks ette, et vajaduse korral toimetatakse isik ka terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Tervishoiuteenuse osutaja kirjeldus on tähtis ennekõike olukordades, kus on vaja tõendada joobe esinemist, mitte üksnes aine tarvitamise fakti. See hõlmab eeskätt juhtumeid, kus on alust kahtlustada, et isik on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, sest sellisel juhul on menetluslikult määrav aine mõju isiku vaimsetele ja kehalistele võimetele, mitte pelgalt aine esinemine organismis. Nimetatud eristus on oluline, kuna tarvitamise fakti ja joobeseisundi tuvastamine eeldavad erineva ulatuse ja sisuga tõendeid. Tarvitamise kindlaks tegemisel piisab üldreeglina bioloogilise vedeliku proovi uuringust. Sellisel juhul ei ole joobeseisundi olemasolu või puudumine menetluslikult määrava tähtsusega ja isiku terviseseisundi kirjeldamine ei ole tingimata vajalik. Joobeseisundi tuvastamisel on seevastu oluline hinnata, kas ja millisel määral on mõjutatud isiku psüühiline või kehaline seisund. Kehtiva õiguse kohaselt on joobe tuvastamiseks vajalik tervishoiuteenuse osutaja koostatud terviseseisundi kirjeldus. Eelnõu muudatustega nähakse ette, et teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus joobeseisundi tuvastamisel tugineda terviseseisundi kirjelduse asemel korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele. Tervishoiuteenuse osutaja koostatud terviseseisundi kirjeldus on vajalik eelkõige juhul, kui isik on selgituste andmisel ebajärjepidev või vastuoluline, eitab ainete tarvitamist või väidab, et joobele viitavaid tunnuseid põhjustab muu terviseseisund, samuti juhul, kui korrakaitseorgani enda hinnangul tuleb niisugune kahtlus kummutada või esineb muu mõjuv põhjus, mis ei võimalda joobeseisundit hinnata üksnes korrakaitseorgani kirjelduse alusel. Muudel juhtudel, eelkõige juhul, kui isik on andnud bioloogilise vedeliku proovi vabatahtlikult ja korrakaitseorgan on nõuetekohaselt dokumenteerinud joobeseisundile viitavad tunnused, ei ole tervishoiuteenuse osutaja kaasamine tingimata vajalik. Muudatuste järel jääb kehtima põhimõte, et korrakaitseorgani nõudmisel on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit. Samas aitavad muudatused vältida põhjendamatut ja ebaproportsionaalset isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde terviseseisundi hindamiseks olukordades, kus see ei ole menetluse eesmärgi saavutamiseks vajalik. PPA andmetel pöörduti 2025. aastal joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole 1769 korral, millest suurusjärgus 1000–1200 juhul kirjeldati ka isiku terviseseisundit. Olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik prognoosida, kui suure koormuse saab edaspidi PPA üle võtta. Juhtumid, kus vajalikud eeldused on täidetud, st korrakaitseorgan on kirjelduse koostanud ja isik on vabatahtlikult andnud bioloogilise vedeliku proovi, lahenevad edaspidi ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumata. Samal ajal säilib korrakaitseorganil kaalutlusruum otsustada, kas konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades on tervishoiuteenuse osutaja kaasamine põhjendatud. Selline ülesehitus parandab normi süsteemsust, vähendab tõlgendusruumi ning muudab regulatsiooni nii menetlejatele kui ka menetlusalustele isikutele arusaadavamaks. Muudatustega ei kitsendata isiku õigusi ega korrakaitseorgani pädevust joobe tuvastamisel, vaid tehakse kehtiva regulatsiooni ülesehitus selgemaks. 12 Eelnõu punktiga 5 parandatakse KorS § 41 lõikes 2 sisalduv viide, asendades senise viite lõikele 1 viitega lõikele 11. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb paragrahvi täiendamisest uue lõikega ja on vajalik sätte kooskõla tagamiseks. Eelnõu punktiga 6 tunnistatakse § 41 lõige 3 kehtetuks. Kehtiv lõige sisaldab viidet kohtuekspertiisiseaduse alusel kehtestatud hindadele, kuid kohtuekspertiisiseadusega reguleeritakse ekspertiisiasutuses ja selle lepingupartneri juures tehtavate ekspertiiside ja uuringute hindade kehtestamise aluseid ega sätestata iseseisvalt bioloogilise vedeliku proovi võtmise eest tasumise korda. Õigusselguse huvides reguleeritakse bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise ja nende toimingute tasustamise küsimusi terviklikult KorS § 41 lõike 15 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses. Seetõttu puudub vajadus säilitada vastav viide seaduses. Eelnõu punktiga 7 asendatakse KorS § 41 lõike 9 punktis 1 ja lõikes 12 sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“. KorS § 41 lõike 2 kohaselt on bioloogilise proovi võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse osutajaks TTKS § 55 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud tervishoiuteenuse osutaja. Praktikas on ilmnenud, et joobe tuvastamisele kulub väga palju tervishoiuteenuse osutaja ja politsei aega, mis teatud juhtudel võib isegi viia selleni, et narkootilise aine tarvitamist või joovet ei ole võimalik enam tuvastada. Politsei ja tervishoiutöötajate aeg on piiratud, kuid teenus on reguleeritud liiga kitsalt, et seda tõhusamalt osutada. Joobe tuvastamiseks peab toimetama isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus tuleb lisaks bioloogilise proovi võtmisele kirjeldada terviseseisundit, kuid see õigus on praegu ainult arstil. Ühe joobekahtlusega isikuga on hõivatud korraga kaks politseiametnikku ning kuna arstide koormus on väga suur, tuleb nende vähesuse tõttu PPA ametnikel paratamatult kauem oodata. Teleoloogilisest tõlgendusest nähtub aga, et seadusandja tahe aga olnud joobeseisundi võimalikult kiire tuvastamine, kuna joobeseisund kestab suhteliselt lühikest aega ja seda ei ole võimalik hiljem tagantjärele tuvastada. Muudatuse eesmärk on luua joobe tuvastamiseks paindlikumad võimalused ja võimaldada ka teistel tervishoiutöötajatel terviseseisundit kirjeldada. Selliselt muutuks teenuse osutamine osalistele vähem koormavaks ja ühtlasi tõhusamaks. Muudatusega laiendatakse terviseseisundi kirjeldamise õigusega isikute ringi. See võimaldab kaasata terviseseisundi kirjeldamisse peale arsti eelkõige ka õdesid ja ämmaemandaid. Samas ei piiritle laiendus tervishoiutöötajate ringi vaid õdede või ämmaemandatega ning hõlmab kõiki tervishoiutöötajaid. Eelnõuga ei soovita kitsendada tervishoiutöötajate ringi vaid õe ja ämmaemandaga, sest see võimaldab tulevikus teenuseid paindlikult planeerida ning vajaduse korral kasutada kehtiva õiguse piires ka muid lahendusi. Vajadus piirang tühistada kerkis eriti teravalt esile COVID-19 kriisi ajal, mil arstide ja PPA ametnike töökoormus suurenes märkimisväärselt ning teenuste optimeerimine oli kriitilise tähtsusega. Seega, kui laiendada terviseseisundi kirjeldamise õigust kõigile tervishoiutöötajatele, siis muutub teenuse osutamine tõhusamaks ja odavamaks. Edaspidi võiksid seda teha ka eelkõige vastava pädevusega õed ja ämmaemandad, keda on arvuliselt rohkem ning kes on seetõttu kättesaadavamad ja kelle töötund on odavam kui arstidel. Teiste tervishoiutöötajate kaasamine terviseseisundi kirjeldamisse tähendaks, et teenust saaks osutada kahe inimese (nt arst ja õde) asemel üks (nt õde). 13 Eelnõu punktiga 8 täiendatakse KorS § 41 lõiget 13 pärast sõna „ning“ tekstiosaga „korrakaitseorgani poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja koostatud“. Kehtiva KorS § 41 lõikega 13 on sätestatud, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (edaspidi EKEI) annab hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjeldamise protokolli põhjal. Terviseseisundi kirjeldamise protokolli peab kehtiva õiguse kohaselt koostama arst või eelnõus pakutud muudatuste järgi teeks seda tulevikus tervishoiutöötaja. Praktikas on tekkinud küsimus, kas terviseseisundi kirjeldus on iga narkojoobe kahtluse korral tingimata vajalik. Teenuseosutajani jõudmine ja vastuvõtu ootamine võib teatud juhtudel võtta aega, mistõttu võib isiku seisund selle aja jooksul enne tema terviseseisundi kirjeldamist oluliselt muutuda. Arvestades mõne narkootilise aine (nt GHB) kiiret väljumist organismist, võib adekvaatse kirjelduse andmine olla oluliselt raskendatud. KorS § 41 lõikega 5 nähakse ette kohustus, et korrakaitseorgan kirjeldab joobe tunnuseid kognitiivse võimekuse ja motoorika hindamise kaudu, kuid kehtiv õigus ei võimalda seda võtta joobe hindamise aluseks. Eelnõu muudatuste kohaselt võib riiklik ekspertiisiasutus anda hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta, tuginedes bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemustele ning isiku terviseseisundi kirjelduse protokollile või ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele. Võimaluse korral kasutatakse toimingu käigus lisaks audio- või videosalvestamist, näiteks vormikaameraga salvestamist. Salvestis võib anda ekspertiisiasutusele lisateavet isiku seisundi hindamiseks. Seda võimalust saab kasutada näiteks olukordades, kus isik on nõus indikaatorvahendi kasutamisega ja selleks vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ning indikaatorvahendi tulemus on positiivne ja isik tunnistab narkootilise aine tarvitamist. Sellisel juhul võib joobeseisundi tõendamiseks olla piisav bioloogilise vedeliku proov, indikaatorvahendi tulemus ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus, mis esitatakse EKEI-le joobeseisundi tõenditena menetluse dokumentatsiooni juurde. Kui aga isik ei nõustu vabatahtlikult bioloogilise vedeliku proovi andmisega ega indikaatorvahendi kasutamisega ning eitab ka narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamist, tuleb ta toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus võetakse vajalik proov ja koostatakse terviseseisundi kirjeldus. Eelnõu punktiga 9 täiendatakse KorS § 41 lõikega 131, mille kohaselt tasutakse riikliku ekspertiisiasutuse poolt joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta antava hinnangu eest vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud hindadele. Muudatuse eesmärk on luua selge õiguslik alus riikliku ekspertiisiasutuse hinnangu tasustamiseks ja siduda tasustamine kohtuekspertiisiseaduse alusel kehtestatud hinnakirjaga. Eelnõu punktiga 10 muudetakse paragrahvi 41 lõike 14 sõnastatust. Esmalt asendatakse sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“. Muudatus on vajalik, kuna edaspidi ei ole isiku terviseseisundi kirjeldamise pädevus piiratud üksnes arstiga, vaid seda võivad teha ka teised vastava pädevusega tervishoiuteenuse osutajad. Lisaks täiendatakse volitusnormi reguleerimisala ja nähakse ette volitus kehtestada terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu. Kehtivas õiguses puudub terviseseisundi kirjeldamise eest tasumise ühtne regulatsioon ning praktikas on tasu kujunenud erinevate tervishoiuteenuse osutajate lõikes erinevalt. Õigusselguse tagamiseks nähakse ette võimalus 14 reguleerida tasustamise põhimõtteid määruse tasandil. See aitab tagada ühtlasema praktika ning muudab tasu kujunemise läbipaistvamaks nii tervishoiuteenuse osutajale, Politsei- ja Piirivalveametile kui ka isikule, kelle terviseseisundit kirjeldatakse. Eelnõu §-ga 2 nähakse ette seaduse jõustumise tähtaeg. Eelnõu kohaselt jõustub seadus 2027. aasta 1. juulil, jättes tervishoiuteenuse osutajatele piisava aja muudatusteks valmistumiseks, rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks ning sisekordade ülevaatamiseks ja töökorralduse täiendamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ja kooskõla põhiseadusega Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. Muudatuste keskne eesmärk on tugevdada isiku elu ja tervise kaitset olukordades, kus politsei puutub kokku eluohtliku terviseseisundi või joobeseisundi kahtlusega isikuga, ning samal ajal suurendada õigusselgust politsei pädevuse ja vastutuse suhtes. Eelnõuga ei looda uusi sekkumisvõimalusi, vaid täpsustatakse ja korrastatakse juba praktikas esinevaid olukordi, lähtudes põhiseadusest tulenevatest kohustustest ja piirangutest. Põhiseaduse §-dest 16 ja 28 tuleneb riigile kohustus tagada inimese elu ja tervise kaitse. See kohustus eeldab ka aktiivset tegutsemist olukordades, kus isiku elu või tervis on ohus. Kavandatav KorS § 163 täidab seda positiivset kaitsekohustust, luues politseiametnikule selge õigusliku aluse esmaabi osutamiseks olukordades, kus tervishoiuteenus ei ole veel kättesaadav ning abi edasilükkamine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Muudatus toetab seega otseselt isiku põhiõigust elule ja tervise kaitsele ega too kaasa selle õiguse piiramist. Esmaabi osutamine riivab paratamatult isiku kehalist puutumatust ja eraelu puutumatust põhiseaduse § 26 tähenduses. Meditsiinilised või elupäästvad sekkumised hõlmavad keha füüsilist mõjutamist, mis võib põhjustada valu, ebamugavust või terviseriske ka juhul, kui sekkumise eesmärk on päästa inimese elu. Selline riive on siiski põhjendatud olukordades, kus isiku elu on vahetus ohus ning puuduvad alternatiivsed ja vähem riivavad abinõud. Esmaabi puhul on tegemist ajakriitilise sekkumisega, mille eesmärk on vältida surma või rasket tervisekahjustust, ning seetõttu on ka kehalise puutumatuse riive proportsionaalne. Seejuures on oluline, et politseile antav pädevus oleks rangelt piiritletud. Esmaabi võib osutada ainult eluohtliku terviseseisundi korral, politseiametniku pädevuse ja võimaluste piires ning üksnes kuni kiirabibrigaadi saabumiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Politsei ei asu täitma tervishoiuteenuse osutaja rolli. Selline piiritlemine tagab, et sekkumine ei muutu ebaproportsionaalseks ega ületa põhiseadusest tulenevaid piire. Kuigi eelnõu kohaselt esmaabi osutamist ei loeta tervishoiuteenuseks TTKS-i tähenduses ja sellele ei kohaldata vastavaid tervishoiuteenuse osutajatele kehtivaid nõudeid, ei tähenda see, et esmaabi osutamine jääks vastutuseta. Esmaabi osutamisel tegutseb politseiametnik riigivõimu teostajana ja võimalike õigusrikkumiste või kahju tekkimise korral kohaldub vastutus riigivastutuse seaduse alusel. Seega on isikul säilinud võimalus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui esmaabi osutamisel on rikutud õigust või tekitatud kahju õigusvastaselt. 15 Niisugune lahendus tagab, et isiku tervisepõhiõiguse kaitse ei jää formaalseks ja riigi vastutus esmaabi osutamisel on selgelt reguleeritud. Samal ajal on arvestatud esmaabi ajakriitilist ja erandlikku iseloomu, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada sellele TTKS-ist tulenevaid nõudeid. Seetõttu on nimetatud erand proportsionaalne ja põhjendatud ega vähenda isiku põhiõiguste kaitset. Joobeseisundi tuvastamist puudutavad muudatused korrakaitseseaduse §-s 41 teenivad samuti põhiseaduslikult legitiimset eesmärki. Need tõhustavad politsei tegevust, vähendavad tarbetut isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde ning seeläbi kahandavad nii halduskoormust kui ka isikuvabaduse riivet. Uute võimaluste andmine politseile joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamiseks ei suurenda isikuvabaduse ega kehalise puutumatuse riivet võrreldes kehtiva õigusega, vaid võimaldab paljudel juhtudel vältida intensiivsemat sekkumist. Kokkuvõttes on eelnõuga kavandatavad muudatused põhiseadusega kooskõlas. Need teenivad legitiimseid eesmärke, eelkõige isiku elu ja tervise kaitset, ning on proportsionaalsed. Eelnõuga ei anta politseile ülemäärast sekkumispädevust ega kehtestata ebaproportsionaalseid põhiõiguste piiranguid, vaid täpsustatakse ja korrastatakse kehtivat õiguskorda. 6. Seaduse mõjud 6.1. Politseiametniku poolt osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine Eelnõuga kavandatava muudatuse eesmärk on võimaldada politseiametnikel osutada esmaabi olukordades, kus:  politseiametnikud viibivad abivajajaga vahetus kontaktis;  kiirabibrigaadil ei ole võimalik sündmuskohale jõuda jätkuva kõrgendatud ohu tõttu;  politseipatrull asub objektiivselt lähemal kui lähim kiirabibrigaad;  sündmuse lahendamine jääb politseiametniku pädevusse ega takista PPA põhiülesannete täitmist. Täpsustades politseiametniku tegevust esmaabi osutamisel ja täiendava meditsiinilise väljaõppega ametnike pädevust, suureneb esmaabi kättesaadavus olukordades, kus kiirabi ei saa viivitamata sekkuda. Kiire reageerimine suurendab abivajaja ellujäämisvõimalusi ja parandab taastumise väljavaateid. Muudatusega ei muudeta politsei põhifunktsioone ega looda uusi püsivaid ülesandeid, vaid täpsustatakse tegutsemist olukordades, kus isiku elu või tervis on vahetus ohus ning professionaalne tervishoiuabi ei ole veel kättesaadav. Muudatuse rakendamise sagedus on väike ja sõltub konkreetsete eluohtlike sündmuste esinemisest. 6.1.1 Mõju riigiasutuste töökorraldusele Sihtrühm: PPA Kavandatav muudatus avaldab kõige vahetumat mõju PPA töökorraldusele. Sihtrühma suurus: esmareageerijad, sealhulgas piirivalvurid − 2026. aasta alguse seisuga 1450 Esmaabi väljaõppe läbivad kõik esmareageerijad, sealhulgas piirvalvurid. PPA sisekorraga on reguleeritud iga-aastane esmaabiteadmiste ja -oskuste värskendamine, mis toimub kaks korda aastas eriettevalmistuse treeningute raames, kokku kaheksa tundi. Politseimeedikud, kellel on 16 laiem abi osutamise pädevus, läbivad põhjalikumad erialased treeningud, mille korraldus ja maht reguleeritakse seaduse jõustumisel PPA sisekorras. Halduskoormuse seisukohalt on eelnõu mõju minimaalne. Politseiametniku kohustus protokollida esmaabist keeldumine esimesel võimalusel ei kujuta endast uut halduskoormust, kuna protokollimine toimub olemasolevate menetlus- ja dokumenteerimisvahendite abil ning sarnaseid kohustusi täidetakse ka muudes politseitöös ette tulevates olukordades. Keeldumise fikseerimine suurendab õigusselgust ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi. 2025. aastal osutasid PPA ametnikud esmaabi 161 korral. Tavaliselt peab politseipatrull ootama kiirabi 8–15 minutit olenevalt sündmuse asukohast. Hajaasustusega piirkondades võib ooteaeg pikeneda 25–30 minutini või rohkemgi. Sellistes olukordades on patrull sageli ainus võimalik esmaabi andja. Eelnõuga ei looda politseile uut ülesannet ega kohustata esmaabi osutama igas olukorras, vaid antakse politseiametnikule selge õigus tegutseda oma pädevuse ja võimaluste piires. Seetõttu ei ole tegemist töömahu ega sekkumiste sageduse olulise suurenemisega. Esmaabi osutamine jääb ka edaspidi erandlikuks ning piirdub üksnes eluohtlike terviseseisunditega, mistõttu on selle rakendamise sagedus väike ja sõltub konkreetsete sündmuste esinemisest. 2026. aasta jaanuari seisuga on 90 politseiametnikku saanud põhjalikuma meditsiinilise väljaõppe laiapindse riigikaitse rahastuse raames. Eesmärk on koolitada 2028. aastaks 140 vastava pädevusega ametnikku, et tagada igas esmareageerivas üksuses vähemalt ühe väljaõppinud isiku olemasolu ja võimalus mehitada ka varupositsioonid. Õppe ja täiendkoolituse läbimine toob paratamatult kaasa olukorra, kus politseiametnike panustatav aeg teistesse ülesannetesse ajutiselt väheneb. Samas paraneb töövõimekus just kriitilistes olukordades, kus oodatakse operatiivset ja elupäästvat tegutsemist. Kui sündmuskohal saab vigastada politseiametnik ning patrullikaaslane on võimeline kohe meditsiiniliselt sekkuma, suureneb vigastada saanud politseiametniku ellujäämise tõenäosus. Sellisel juhul antakse isik kiirabile üle paremas seisundis võrreldes olukorraga, kus esmaabi ei ole üldse võimalik osutada. Samuti tiheneb koostöö nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuna taktikalise meditsiini võimekus kasvab ning on järjest enam integreeritud rahvusvahelistesse praktika- ja vahetusprogrammidesse. Sihtrühm: Häirekeskus (edaspidi HäK) Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole olulist mõju HäK-i töökorraldusele ega ülesannetele. HäK-i ülesandeks on ka edaspidi hädaabiteadete vastuvõtmine, abivajaduse väljaselgitamine ja ohu hindamine, hädaabiteadete menetlemiseks vajalike andmete pärimine ning vajaduse korral PPA, Päästeameti ja kiirabibrigaadi väljasaatmine. Vajadust mööda saab HäK ühendada politseiametniku kiirabibrigaadiga, kes võib anda telefoni teel juhiseid. Tegemist on tavapärase töökorraldusega, mis ei erine senisest praktikast. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega HäK-i töötajatele lisakohustusi ega -koormust. 6.1.2. Sotsiaalne mõju: I sihtrühm: kiirabi 17 Kiirabibrigaadide töökorraldus ei muutu, sest kiirabi kohaletuleku vajadus jääb kehtima ka edaspidi. Samas võib kannatanu seisund olla nende saabumise ajaks parem, sest esmaabi on juba osutatud, mis suurendab täieliku taastumise tõenäosust. II sihtrühm: esmaabi vajavad isikud Esmaabi vajavate isikute seisukohalt muutub oluliselt just abi kiirus ja kättesaadavus. Reaalses olukorras on sageli otsustav, kas elupäästev tegevus algab esimese või kümnenda minuti jooksul. Politseiametniku varajane sekkumine võib tunduvalt vähendada raskeid tüsistusi ja suurendada elulemusprotsenti. Samuti kasvab inimeste subjektiivne turvatunne, kui nad teavad, et politsei suudab vajaduse korral osutada ka meditsiinilist abi. Selge õiguslik alus võimaldab politseiametnikul tegutseda kiirelt ja õiguspäraselt olukordades, kus abi edasilükkamine võib kaasa tuua raske tervisekahjustuse või surma. Samal ajal on tagatud isiku õigus esmaabist keelduda. Keeldumise protokollimise nõue suurendab isiku õiguskaitset. III sihtrühm: Eesti elanikud Ühiskonnas laiemalt paraneb esmaabi kättesaadavus, eriti hajaasustusega piirkondades, kus meditsiiniressursside nappus on juba praegu probleem. Elanikud tunnevad, et riik suudab tagada kaitse ja abi ka füüsiliselt kaugemates paikades. Samuti suureneb usaldus politsei tegevuse ning riigi ja õiguskaitseorganite vastu. Kui inimesed näevad, et politsei suudab lisaks korra tagamisele päästa ka elusid, süveneb veendumus, et riik hoolib ja tegutseb ennetavalt. 6.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine Eelnõuga kavandatavate muudatuste eesmärk on lihtsustada isikute narkootilise aine joobe tuvastamist süütegude avastamise ja menetlemise eesmärgil. Laiendades nende tervishoiutöötajate ringi, kes võivad narkootilise aine joobe tuvastamise protseduuri läbi viia, muutub terviseseisundi hindamine kiiremaks, sest see võimaldab leida hindaja suurema hulga tervishoiutöötajate hulgast. Samuti aitab see politseiametnike tööaega tõhusamalt kasutada. Muudatuse eesmärk on võimaldada ekspertiisiasutusel teatud juhtudel anda joobeseisundi hinnang lisaks bioloogilise vedeliku proovi uuringule ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel, kui sellest konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades piisab. Tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamise võimalus säilib juhtudel, kus KorS § 41 lõikes 11 nimetatud alus on täidetud või terviseseisundi kirjeldamine on menetluse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Eelnõuga ei muudeta bioloogiliste proovide võtmist, indikaatorvahendi kasutamist ega narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tuvastamist. 6.2.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele Sihtrühm: PPA Kõige suuremat mõju avaldavad kavandatud muudatused politseile. 2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda (teenust võidi osutada samale isikule rohkem kui üks kord). Iga juhtumi puhul oli hõivatud kaks politseiametnikku. Arstide suure töökoormuse tõttu ulatus ooteaeg 45 minutist mitme tunnini, olles keskmiselt kaks tundi. Kokku kulus teenuse saamiseks 6432 töötundi. Kui keskmine ooteaeg väheneks 15 minutile, vabaneks umbes 5628 töötundi aastas. 2025. aastal lõpetas Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik kiirteenuse pakkumise ja seetõttu peavad PPA ametnikud pöörduma EMO-sse, mis on pikendanud ooteaegu veelgi. 18 Kavandatud muudatuse tulemusel muutub joobe tuvastamine kiiremaks. Kui terviseseisundi kirjeldamise nõudest teatud juhtudel loobutakse, terviseseisundi kirjeldamine asendatakse teatud juhtudel politseiametniku poolse kirjeldusega ja terviseseisundi kirjeldamise piirang tühistatakse, siis väheneb PPA ametnike nende sõitude arv, mis tehakse isikute transportimiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Samuti vähendab terviseseisundi kirjeldamise õiguse andmine kõigile tervishoiutöötajatele ametnike tervishoiuteenuse osutaja juures viibimise aega. Kuigi tööjõuressursi vabanemine ja muudele õigusrikkumistele reageerimise võimekuse suurenemine avaldavad sihtrühmale positiivset mõju, ei saa seda organisatsiooni suurust arvestades üldjuhul oluliseks pidada. Samas võib see olla oluline mõnes piirkonnas, kus on vähe ametnikke, kelle tööajast oluline osa on seni kulunud justnimelt joobe tuvastamisele. Positiivseks mõjuks võib pidada ka teenuse tellimisega kaasneva eelarvesurve vähenemist, sest muudatuseta tuleks teenuse tellimiseks tõenäoliselt leida märkimisväärses mahus lisaraha. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. PPA-le esitatud vaidlustuste arv võib siiski suureneda, sest teenuse korraldus muutub, mistõttu väheneb ka eri osaliste (PPA, EKEI, tervishoiuteenuse osutaja) asjatundjate dokumenteeritud hinnangute arv. Seda riski maandab selge teenusekirjelduse koostamine ning isikute õigus valida põhjalikum protseduur joobe tuvastamiseks ehk õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumist. Muudatusega võivad kaasneda mõningad kohanemisraskused, kuna protseduurid võivad olla ebaselged, mis on tingitud uuendatud korrale üleminekust. Muudatusega kohanemise lihtsustamiseks on PPA-l plaanis koostada juhised ning uuendada joobe tuvastamisega kokkupuutuvate ametnike väljaõpet ja vajadusel korraldada ka täienduskoolitusi. Oluline on rõhutada, et muudatusega luuakse tervishoiuteenuse osutajatele täiendav võimalus terviseseisundi kirjeldamise korraldamiseks, mitte ei kehtestata selleks uusi kohustusi. Tervishoiuteenuse osutaja saab ise otsustada, kas ja kuidas seda võimalust kasutada. Muudatuse eesmärk on luua selleks võimalus juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja peab seda otstarbekaks ning vastava pädevuse ja väljaõppega töötajad on olemas. Seega jääb tervishoiuteenuse osutajale otsustusõigus selle üle, kuidas töökorraldus kujundada, milliseid töötajaid terviseseisundi kirjeldamisse kaasata ja millist lisaväljaõpet on selleks vaja. 6.2.2. Sotsiaalne mõju I sihtrühm: tervishoiuteenuse osutajad 2024. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 27 806 tervishoiutöötajat, sealhulgas 4911 arsti ja 9374 õde. Enamik tervishoiutöötajatest ei ole joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava terviseseisundi kirjeldamisega tõenäoliselt kokku puutunud, kuid kuna teenust osutatakse üle Eesti, on sellise menetlusega kokkupuutumine siiski võimalik. Terviseseisundi kirjeldamise õiguse laiendamine kõigile tervishoiutöötajatele ei ole tervishoiuteenuse osutajatele erakordne ega liigselt koormav muudatus, kuna tervishoiutöötajad osalevad joobe tuvastamise menetlustes juba praegu, eelkõige bioloogiliste proovide võtmisel. Muudatus võimaldab senist rolli eesmärgipärasemalt ja paindlikumalt kasutada ning vähendab olukordi, kus terviseseisundi kirjeldamine sõltub üksnes arsti kättesaadavusest. Muudatuse tulemusel väheneb arstide töökoormus, kuna terviseseisundi kirjeldamisse saab kaasata ka teisi vastava pädevuse ja väljaõppega tervishoiutöötajaid, eelkõige õdesid. Teiste tervishoiutöötajate töökoormus võib seevastu nende juhtumite arvelt mõnevõrra suureneda ning 19 nad võivad vajada lisaväljaõpet või juhiseid terviseseisundi kirjeldamiseks joobe tuvastamise korral. Samas toetab muudatuse rakendamist asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisega seotud koolitusi on juba praktikas korraldatud nii korrakaitseorganitele kui ka tervishoiutöötajatele. EKEI on järjepidevalt läbi viinud politseiametnikele mõeldud koolitusi joobele viitavate tunnuste hindamise kohta ning tervishoiutöötajatele mõeldud koolitusi, mis hõlmavad joobele iseloomulike tunnuste hindamist, bioloogiliste proovide võtmist ja sellega seotud dokumentide täitmist. Muu hulgas on koolitatud Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna õdesid ning samasisulist koolitust on korraldatud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötajatele. Lisaks on kavandatud korduskoolitusi tervishoiutöötajatele, sealhulgas Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO õdedele, arvestades vahetustega töökorraldust ja vajadust tagada koolituse kättesaadavus suuremale hulgale töötajatele. Koolituste pakkumist on võimalik jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes nende mahust, sihtrühmast ja konkreetsest sisust. Koolituste sisu võib olenevalt vajadusest hõlmata joobele viitavate tunnuste äratundmist ja kirjeldamist, terviseseisundi kirjeldamise protokolli täitmist, bioloogiliste proovide võtmise eripärasid ning dokumentide nõuetekohast täitmist. Muudatuse jõustumise toetamiseks on tekkinud vajadus võtta tervishoiutöötajate jaoks kasutusele täiendatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll, milles vajalikud tegevused ja tähelepanekud oleksid esitatud valikuvõimalustena, näiteks allajoonimise või märkeruutude kasutamisega. Selline lahendus sarnaneks politseiametnike kasutatava joobele viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga ning aitaks muuta terviseseisundi kirjeldamise ühetaolisemaks, arusaadavamaks ja vähem koormavaks. EKEI on juba algatanud taolise juhise või protokolli koostamise. Oluline on rõhutada, et muudatusega luuakse tervishoiuteenuse osutajatele lisavõimalus terviseseisundi kirjeldamise korraldamiseks, mitte ei kehtestata kohustust senist töökorraldust muuta. Tervishoiuteenuse osutaja võib jätkuvalt korraldada terviseseisundi kirjeldamist üksnes arstide kaudu, kui ta peab seda enda töökorraldust, ressursse ja vajadusi arvestades sobivaimaks lahenduseks. Muudatus annab tervishoiuteenuse osutajatele õiguse kaasata terviseseisundi kirjeldamisse ka teisi vastava pädevuse ja väljaõppega tervishoiutöötajaid, kuid otsus niisuguse võimaluse kasutamise, vajaliku väljaõppe korraldamise ja tööülesannete jaotuse üle jääb tervishoiuteenuse osutajale. Koondmõjuna väheneb nende juhtumite arv, mille puhul on terviseseisundi kirjeldamiseks üldse vaja tervishoiuteenuse osutaja poole pöörduda, ja seega väheneb ka tervishoiuteenuse osutajate ajakulu. Seetõttu ei saa mõju sihtrühmale pidada oluliseks, kuid mõju on kokkuvõttes positiivne. Muudatus vabastab arstide kui kõrgema kvalifikatsiooniga tervishoiutöötajate tööaega, võimaldab kasutada õdede ja teiste tervishoiutöötajate pädevust paindlikumalt ning vähendab joobeseisundi tuvastamise menetlusest tervishoiuteenuse osutajatele tulenevat koormust, säilitades samal ajal menetluse kvaliteedi ja usaldusväärsuse. II sihtrühm: joobekahtlusega isikud 2025. aastal kasutas PPA Eesti haiglate teenust joobeseisundi tuvastamiseks 1769 korda (teenust võidi osutada samale isikule rohkem kui üks kord). Kavandatav muudatus teeb asjaomase protseduuri joobekahtlusega isikutele kiiremaks. Praegu peab läbima pika protseduuri ka see isik, kes nõustub indikaatorvahendi näiduga ja tunnistab oma joovet. Muudatuse tulemusel menetlusaeg lüheneb. Isikutele, kes siiski soovivad bioloogilise vedeliku proovi võtmist ja terviseseisundi kirjeldamist tervishoiuteenuse osutaja poolt, jääb endine võimalus alles, kuid see protseduur muutub samuti kiiremaks. 20 Mõju sihtrühmale on positiivne, aga seda ei saa siiski oluliseks pidada. Joovet tuvastatakse pigem harva ja juhuslikult, mistõttu ei ole lühemal protseduuril kõnealusele sihtrühmale tervikuna suurt mõju. Muudatuse tulemusel võib mõneti suureneda võimalus, et isiku terviseseisundi kirjeldus ja selle põhjal tehtav järeldus tema joobe kohta on ebatäpne. Arstide väljaõpe ja pädevus erineb teiste tervishoiutöötajate omast ning on mõnevõrra ulatuslikum, mistõttu võib eeldada, et nemad eksivad harvem. Siiski on selle mõju avaldumise tõenäosus äärmiselt väike, kuna ka teiste tervishoiutöötajate kvalifikatsioon on joobes isiku terviseseisundi kirjeldamiseks piisav ning enne uue ülesande saamist antakse neile vastav väljaõpe ja juhised. Lisaks saab sellesse protsessi vajaduse korral kaasata ka arsti, kui leitakse, et tema eriteadmised on terviseseisundi kirjeldamiseks vajalikud. Sihtrühmale võib mõjuda ka senisest mõnevõrra sagedasem süüteomenetluse kaasnemine. Nimelt seetõttu, et kui seni on süüteomenetluse algatamiseks vajalik joove pika ooteaja tõttu tuvastamata jäänud, siis muudatus peaks seda võimalust oluliselt vähendama. III sihtrühm: Eesti elanikud Muudatustel on kaudne positiivne mõju ka kogu Eesti elanike turvalisusele, kuna vabaneb politseiametnike tööaeg, mida saab kasutada teiste õigusrikkumistega tegelemiseks. Samuti on kaudne positiivne mõju arstide kättesaadavuse mõningane suurenemine. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud 7.1. Politseiametniku poolt osutatava esmaabi regulatsiooni täiendamine Politseiametnike esmaabi väljaõppe ja täiendkoolituse täpsemad nõuded ja korra kehtestab PPA peadirektor. PPA sisekorraga kirjeldatakse nii esmareageerijate esmaabi väljaõppe kui ka täiendava meditsiinilise väljaõppega politseiametnike pädevuse säilitamise korraldus. Senise praktika kohaselt värskendatakse esmareageerijate esmaabiteadmisi ja -oskusi regulaarselt eriettevalmistuse treeningute raames ning laiema meditsiinilise väljaõppega politseiametnikele nähakse ette põhjalikum erialane täiendusõpe. Politseiametnike pädevuse säilitamiseks on vajalik korraldada igal aastal regulaarseid täiendkoolitusi vähemalt 40 akadeemilise tunni ulatuses, mis sisuliselt tähendab kahepäevase treeninglaagri läbiviimist aastas. Täiendkoolituste maksumus on ligikaudu 500 eurot ühe politseiametniku kohta aastas. Arvestades koolitatavate koguarvu, kujuneb PPA aastaseks kogukuluks hinnanguliselt 43 000 – 75 000 eurot. Lisaks tuleb igale meditsiinilise väljaõppega politseiametnikule tagada individuaalne varustuskomplekt, mille soetushind on ligikaudu 1600 eurot inimese kohta. Nimetatud kulude katmiseks vajab PPA püsivat lisarahastust umbes 1000 eurot aastas politseiametniku kohta. Erakorralise meditsiini tehniku õppe läbiviimise kulud kannab PPA täies ulatuses ise. Teiste meditsiinikoolituste puhul on õppimine osalejatele tasuta, kuid PPA katab sel juhul õppetööga seotud kõrvalkulud. Erakorralise meditsiini tehniku õpe kestab ühe õppeaasta ja vastab 60 EAP mahule. Ühe politseiametniku koolitamine maksab ligikaudu 2500 eurot. Kui koolitatakse korraga 25 ametnikku, on vastava õppe kogukulu umbes 60 000 eurot. 21 Taktikalise meditsiini süsteemi töös hoidmiseks on PPA struktuuris praegu üks teenusejuht ja neli instruktorit. Lähiaastate plaan näeb ette instruktorkonna laiendamist igasse prefektuuri ja see toob kaasa vajaduse nelja lisainstruktori kaasamiseks. 7.2. Joobeseisundi tuvastamise korra muutmine Muudatuste rakendamisel võib tervishoiuteenuse osutajatel tekkida vajadus anda tervishoiutöötajatele täiendavaid juhiseid või korraldada lisaväljaõpet terviseseisundi kirjeldamiseks joobe tuvastamise korral. Joobeseisundi tuvastamisega seotud koolitusi on juba praktikas korraldatud nii korrakaitseorganitele kui ka tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele. Koolituste pakkumist saab jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes koolituste mahust, sihtrühmast ja konkreetsest sisust. Koolituse sisu võib hõlmata joobele viitavate tunnuste äratundmist ja kirjeldamist, terviseseisundi kirjeldamise andmete dokumenteerimist, bioloogiliste proovide võtmise eripärasid ning dokumentide nõuetekohast täitmist. Seega saab eelnõu rakendamist toetada paindliku koolitusmudeliga, mille kaudu valmistatakse tervishoiuteenuse osutajaid ette muudatuste rakendamiseks vastavalt nende tegelikule töökorraldusele ja praktilisele vajadusele. Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on halduskoormusele vähendav mõju PPA ja tervishoiuteenuse osutajate vaates. Kehtiva korra kohaselt eeldab joobe tuvastamine sageli isiku transportimist tervishoiuteenuse osutaja juurde ning terviseseisundi kirjelduse koostamist arsti poolt. Sellega kaasneb märkimisväärne ajakulu nii politseiametnikele kui ka tervishoiuteenuse osutajatele ning täiendav dokumenteerimine mitme osalise poolt. Muudatuse tulemusel väheneb nende juhtumite arv, mille puhul on vaja tervishoiuteenuse osutaja poole pöörduda üksnes terviseseisundi kirjeldamise eesmärgil. Seeläbi väheneb püsiv halduskoormus politseiametnikele, kes saavad senisest kiiremini menetlustoiminguid jätkata või patrullteenistusse naasta. Tervishoiuteenuse osutajate jaoks väheneb halduskoormus eeskätt seetõttu, et kahaneb terviseseisundi kirjeldamise juhtumite koguarv ja arstide kaasamise vajadus. Kuigi terviseseisundi kirjeldamise õigus laieneb kõigile tervishoiutöötajatele, ei too see kaasa täiendavaid aruandlus- ega dokumenteerimisnõudeid, vaid võimaldab olemasolevaid protseduure paindlikumalt korraldada. Vajadus täiendavate infosüsteemide või dokumentatsioonivormide loomiseks puudub. PPA-le ja tervishoiuteenuse osutajatele kaasneb muudatuse rakendamisel ajutine halduskoormus seoses sisejuhiste ajakohastamise ning vajaduse korral väljaõppe täiendamisega. Tegemist on ühekordse kohanemismõjuga, mis on ajaliselt piiratud ega too kaasa püsivat halduskoormuse kasvu. Vastupidi, pärast uue korra juurutamist on halduskoormus tervikuna väiksem. Joobekahtlusega isikute vaates väheneb samuti halduskoormus, kuna menetlusaeg lüheneb ning väheneb vajadus viibida tervishoiuasutuses ja suhelda mitme asutusega. Menetlustoimingute kiirenemine ja lihtsustumine kahandab ka isikute subjektiivset koormust ning ebamugavust. Muudatustega ei kaasne muid tulusid, kulusid ega riigi ja kohaliku omavalitsuse lisategevusi. 8. Rakendusaktid 22 Eelnõukohase seaduse rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 26. juuni 2014. aasta määrust nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ ning Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2014. aasta määrust nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas (lisa 1). 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2027. aasta 1. juulil. Eelnõus kavandatud muudatuste elluviimiseks peavad tervishoiuteenuse osutajad üle vaatama tööprotsessid ja sise-eeskirjad ning vajaduse korral ajakohastama väljaõpet ja juhiseid. Sellega jäetakse piisav aeg uuendusteks valmistumiseks ja nende rakendamiseks vajalike eelduste loomiseks. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning Sotsiaalministeeriumile. 23  Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 1 Rakendusakti kavandid § 1. Sotsiaalministri 26. juuni 2014. a määruse nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ muutmine Sotsiaalministri 26. juuni 2014. a määruses nr 38 „Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord ning sellekohase protokolli vorm“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „Tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja kord, terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vorm“; 2) § 1 sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva määrusega sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja korra, terviseseisundi kirjeldamise eest makstava tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vorm.“; 3) § 2 lõigetes 1 ja 4 ning § 3 lõike 2 punktis 6 asendatakse sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“ vastavas käändes; 4) § 2 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Isiku keeldumisel läbivaatusest kirjeldab tervishoiuteenuse osutaja isiku terviseseisundit tuvastatud ulatuses.“ 5) § 3 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tervishoiuteenuse osutaja fikseerib terviseseisundi kirjeldamise tulemused terviseseisundi kirjelduse protokollis.“ 6) paragrahvi 3 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „töö-või ametikoht,“. 7) määrust täiendatakse paragrahviga 31 järgmises sõnastuses: „§ 31. Terviseseisundi kirjeldamise eest makstav tasu (1) Tervishoiuteenuse osutajale tasutakse ühe isiku terviseseisundi kirjeldamise eest 155 eurot. (2) Terviseseisundi kirjeldamise taotlenud korrakaitseorgan tasub tervishoiuteenuse osutajale osutatud teenuse eest 30 kalendripäeva jooksul nõuetekohase arve saamisest arvates.“ 1 Karmen Joller Sotsiaalminister Maarjo Mändmaa kantsler § 2. Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määruse nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2014. a määruses nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 21 pealkiri sõnastatakse järgmiselt: „§ 21. Proovivõtmise eest tasumine“; 2) paragrahvi 21 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Korrakaitseorgan tasub tervishoiuteenuse osutajale või riiklikule ekspertiisiasutusele ühelt isikult ühe proovi võtmise eest järgmiselt: 1) vereproovi võtmise eest 4 eurot; 2) uriiniproovi võtmise eest 3 eurot; 3) kateetriga uriiniproovi võtmise eest 40 eurot.“ 3) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 21 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Korrakaitseorgan tasub käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasu tervishoiuteenuse osutajale või riiklikule ekspertiisiasutusele 30 kalendripäeva jooksul nõuetekohase arve saamisest arvates.“. Kristen Michal Peaminister Igor Taro Siseminister Keit Kasemets Riigisekretär 2  Korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisa 2 Kooskõlastustabel Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Kliimaministeeriumile ja arvamuse andmiseks Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Häirekeskusele, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsile, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile ning Eesti Haiglate Liidule. Tagasiside esitas kokku neliteist asutust. Sisulise tagasiside esitasid Sotsiaalministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Terviseamet, Eesti Õdede Liit, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Eesti Haiglate Liit, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Arstide Liit ja Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil, Eesti Psühhiaatrite Seltsil, Eesti Kiirabi Liidul, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil, Politsei- ja Piirivalveametil märkuseid ei olnud. Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud kooskõlastustabelis. Ettepaneku esitaja/märkuse sisu Seisukoht/selgitus Sotsiaalministeerium: Kristella Kukk, e-post [email protected] 1. Palume muuta eelnõu § 163 lõike 1 sõnastust Arvestatud. Eelnõu sõnastust on ning asendada sõna „võib“ sõnaga „peab“ või muudetud. sõnastada säte muul viisil selliselt, et politseiametnikul oleks elupäästva esmaabi osutamise kohustus, mitte üksnes võimalus. Kehtiv sõnastus jätab põhjendamatult mulje, et politseiametnik võib ka esmaabi andmata jätta olukorras, kus kõik seaduses sätestatud eeldused on täidetud. Seejuures piirab säte esmaabi osutamist juba niigi piisavalt, nähes ette, et abi osutatakse üksnes juhul, kui see ei takista politsei ülesannete täitmist, oma pädevuse ja võimaluste piires ning kuni kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse osutajale. Sellises raamistikus ei ole võimalik näha ühiskonna vaatest mõjuvat põhjust, miks politseiametnik võiks loobuda esmaabi osutamisest olukorras, kus see on võimalik ja vajalik. Seetõttu peame kohasemaks kohustavat sõnastust, näiteks: „politseiametnik osutab isikule…“ 2. Palume täiendada § 163 eesmärki. Praeguse Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 16³ lõike sõnastuse asemel palume kaaluda eesmärgi 1 eesmärki on täpsustatud. Sätte kohaselt sõnastamist järgmiselt: „eesmärk on raskema on esmaabi eesmärk raskema tervisekahjustuse või surma ärahoidmine või tervisekahjustuse või surma ärahoidmine vaevuste leevendamine“. Selline täpsustus on ning isiku seisundi stabiliseerimine kuni vajalik, sest elupäästva esmaabiga seotud kiirabibrigaadi kohalejõudmiseni või toimingud ei ole alati suunatud vahetult elu isiku üleandmiseni tervishoiuteenuse päästmisele kitsas tähenduses, vaid võivad olla osutajale. Vaevuste leevendamist ei suunatud ka kannatanu seisundi stabiliseerimisele lisatud sättesse eraldiseisva eesmärgina, ja vaevuste leevendamisele. Näiteks sobivama samas hõlmab seisundi stabiliseerimine asendi andmine, lahastamine käepäraste praktikas ka selliseid tegevusi, mis vahenditega, valuvaigisti või tilkinfusiooni võivad vähendada isiku valu või manustamine ning soojalt katmine on toimingud, ebamugavust. mis võivad olla taktikalisele parameedikule jõukohased ning meditsiiniliselt põhjendatud, kuigi nende peamine eesmärk ei pruugi igas olukorras olla vahetult elu päästmine. 3. Palume eelnõust eemaldada § 163 lõige 2. Meie Arvestatud. Sätte ülesehitust on hinnangul ei ole põhjendatud lähenemine, mille täpsustatud. KorS § 16³ lõike 1 kohaselt kohaselt elupäästvat esmaabi peaksid osutama osutab politseiametnik eluohtliku üksnes väga mahuka meditsiinilise väljaõppega terviseseisundi korral esmaabi oma politseiametnikud. Iga politseiametnik peab väljaõppe ja võimaluste piires. Lõige 2 ei olema suuteline rakendama esmaseid välista teiste politseiametnike esmast elupäästvaid võtteid, sealhulgas elustamist, esmaabi, vaid täpsustab, et erakorralise kannatanu stabiilsesse küliliasendisse meditsiini tehniku, kaitseväe paigutamist, verejooksu peatamist ja muid parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti vältimatuid abinõusid. Lõikes 1 on juba ette või muu meditsiinilise väljaõppega nähtud piisav piirang, mille kohaselt osutatakse politseiametnik võib oma pädevuse abi üksnes oma pädevuse piires. Seetõttu ei ole piires rakendada täiendavaid väljaõppest põhjendatud jätta ülejäänud politseiametnikke tulenevaid esmaabi võtteid. Selline kogu regulatsiooni alt välja. Samuti ei taga lahendus eristab üldise esmaabi seaduses fikseeritud väljaõppeliikide loetelu osutamise ning täiendavate elupäästvate piisavat paindlikkust tulevikuks, kui taktikalise võtete rakendamise pädevuse. parameediku rolliga võiks sobituda mõni muu, tänaseks veel ette nägemata õppeprogramm. 4. Palume kaaluda § 163 lõike 4 täiendamist või Arvestatud. Eelnõusse on lisatud täiendava lõike lisamist, mis sätestaks esmaabi dokumenteerimiskohustus. KorS § 16³ dokumenteerimise kohustuse juhul, kui politsei lõike 6 kohaselt dokumenteerib põhiülesanded seda võimaldavad. Meile politseiametnik abi osutamise või sellest teadaolevalt kasutavad taktikalised parameedikud keeldumise esimesel võimalusel. juba praegu rahvusvaheliselt tunnustatud ning Seletuskirjas on lisatud täiendavalt tervishoiutöötajatele arusaadavat kompaktset selgitus dokumenteerimise eesmärgi ja dokumenteerimisvormi MIST-raportit. Selge võimalike vormide kohta. dokumenteerimisalus toetaks nii abi järjepidevust kui ka hilisemat infovahetust tervishoiuteenuse osutajatega. 5. Palume täiendada eelnõud punktiga, millega Selgitame. Lõigete täiendamine pole täiendatakse § 40 lõiget 11 ja § 41 lõiget 2 vajalik, kuna kirjeldatud eesmärki täidab järgmise lauseosaga „või muu tervishoiuteenuse juba KorS § 40 lõige 6, mis annab osutaja, kellega korrakaitseorganil on korrakaitseorganile juba praegu sõlmitud haldusleping“. Selline täpsustus oleks võimaluse sõlmida käesoleva paragrahvi kooskõlas seniste aruteludega, mille kohaselt lõikes 1¹ nimetamata tervishoiuteenuse terviseseisundi kirjeldamise delegeerimisel osutajaga haldusleping vereproovi õdedele on oodatav positiivne mõju just seetõttu, võtmiseks, säilitamiseks ja riiklikku et see võimaldab korrakaitseorganil kaasata ekspertiisiasutusse edastamiseks. lihtsamini erasektori partnereid ja vähendada Halduslepingu sõlmimise võimalus on seeläbi erakorralise meditsiini koormust. seega seaduses olemas. Halduslepingu võimaluse selgesõnaline kajastamine seaduses looks vajalikku õigusselgust. 6. Juhime tähelepanu terviseseisundi kirjeldamise Mitte arvestatud. Kaalusime dokumenteerimist puudutavale regulatsioonile. ettepanekut, kuid peame käesoleval Eelnõu § 41 lõige 14 näeb ette, et valdkonna eest juhul põhjendatuks jätkata vastutav minister kehtestab määrusega arsti poolt terviseseisundi kirjeldamise protokolli isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded, korra vormi kehtestamisega. Terviseseisundi ning sellekohase protokolli vormi. Meie kirjeldamist võivad teha erinevad hinnangul tuleks kaaluda protokolli vormi tervishoiuteenuse osutajad ning ühtse asemel kaasaegsema lahendusena protokolli kasutamine aitab tagada andmekoosseisu kehtestamist, nagu seda andmete ühetaolise esitamise ja kasutatakse ka muudes sarnastes dokumenteerimise praktika. Üksnes regulatsioonides. Andmekoosseisul põhinev andmekoosseisu kehtestamise korral lähenemine oleks paindlikum, peaks iga tervishoiuteenuse osutaja tehnoloogianeutraalsem ja paremini kooskõlas kujundama oma dokumendivormi, nüüdisaegse andmetöötluse praktikaga. mistõttu võivad dokumentide ülesehitus ja andmete esitamise viis oluliselt erineda. See võib omakorda raskendada dokumentide kasutamist joobeseisundi hindamisel ning vähendada ekspertiisiasutusele esitatavate alusdokumentide võrreldavust. Ühtne protokolli vorm toetab õigusselgust, tagab terviseseisundi kirjelduste ühtlasema kvaliteedi ning lihtsustab ekspertiisiasutuse tööd joobeseisundi kohta hinnangu andmisel. 7. Palume üle vaadata seletuskirjas sisalduv Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud käsitlus tervishoiutöötajate väljaõppe tervishoiutöötajate väljaõppe ja korraldamise kohta. Seletuskirja punktis 7.2 juhendamise osas. Joobeseisundi märgitakse, et kui tervishoiuteenuse osutaja seda tuvastamisega seotud koolituste ette näeb, võib muudatustega tekkida lisavajadus läbiviimine on EKEI praktikas juba tervishoiutöötajate täiendõppe järele ning vastava juurdunud ning 2026. aastal laiendatud väljaõppe tagab sellisel juhul tervishoiuteenuse ka õdedele terviseseisundi kirjeldamise osutaja. Me ei pea põhjendatuks lahendust, mille osas. Koolitusi viiakse läbi nii kohaselt riigi poolt pandud uue ülesande korrakaitseorganitele kui ka täitmiseks vajaliku väljaõppe korraldamise ja tervishoiutöötajatele, sealhulgas vastutuse jätab riik tervishoiuteenuse osutaja õdedele. Koolitustega jätkatakse ka kanda. Kui seadusandja loob uue kohustuse või edaspidi vajaduspõhiselt, lähtudes laiendab olemasoleva ülesande täitjate ringi, tuleb koolituste mahust, sihtrühmast ja ka väljaõppe vajadus ja selle korraldus selgelt läbi konkreetsest sisust. Koolituse sisu võib mõelda ning riigi tasandil piisavalt toetada. hõlmata joobele viitavate tunnuste Eelnõu ja seletuskirja loogikast nähtub, et äratundmist ja kirjeldamist, muudatuse eesmärk on vähendada arstide terviseseisundi kirjeldamise andmete koormust ja võimaldada suuremat rolli õdedele. dokumenteerimist, bioloogiliste Sellisel juhul ei saa pidada piisavaks lahendust, proovide võtmise eripärasid ning mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja ise dokumentide nõuetekohast täitmist. leidma võimalused vajaliku väljaõppe tagamiseks. Peame vajalikuks, et seletuskiri kajastaks selgemalt riigi rolli väljaõppe tagamisel ning vastava süsteemi ülesehitamisel. Seejuures märgime, et seletuskirjas on politseiametnike koolituste korraldamine kirjeldatud oluliselt selgemalt ja põhjalikumalt, mistõttu peaks samaväärne lähenemine laienema ka tervishoiutöötajate väljaõppe küsimusele. 8. Juhime tähelepanu tasustamise regulatsiooni Arvestatud. Eelnõu on täiendatud ebaselgusele. Kuigi varasemates aruteludes lepiti tasustamist puudutavate kokku, et tasustamise täpsemad küsimused volitusnormidega. KorS § 41 lõike 13¹ käsitletakse rakendusakti koostamise etapis, kohaselt tasutakse riikliku eeldab see selge ja üheselt mõistetava ekspertiisiasutuse hinnangu eest volitusnormi olemasolu seaduses. Meie vastavalt kohtuekspertiisiseaduse § 38 hinnangul tekitavad näiteks kehtiva § 41 lõiked 4 lõike 2 alusel sätestatud hindadele. KorS ja 15 tasu kehtestamise aluste osas ebaselgust. § 41 lõike 14 kavandatud sõnastuse Palume vaadata korrakaitseseaduse kohaselt kehtestab valdkonna eest tervishoiuteenuse osutajatele tasu maksmist vastutav minister määrusega ja korra, puudutavad sätted terviklikult üle, et kujundada terviseseisundi kirjeldamise eest ühtne ja selge regulatsioon. makstava tasu ning terviseseisundi kirjelduse protokolli vormi. Rakendusaktide muutmise käigus kujundatakse joobe tuvastamisega seotud toimingute tasustamiseks ühtsem ja selgem regulatsioon. 9. Palun saata eelnõu arvamuse avaldamiseks Arvestatud. Eelnõu edastati Eesti Eesti Haiglate Liidule. Haiglate Liidule e-kirja teel 12.03.2026. Justiits-ja Digiministeerium: 1. Joobeseisundi tuvastamine (eelnõu § 1 punktid Selgitame. Seletuskirja on täiendatud ja 3, 4 ja 7) – Justiits- ja Digiministeerium ei toeta muudatuse rakendamise loogikat eelnõu osas, millega nähakse ette võimalus, et täpsustatud. Eelnõu ei anna teatud juhtudel saab ekspertiisiasutus korrakaitseorganile pädevust joobeseisundi tuvastamisel tugineda joobeseisundi lõplikuks tuvastamiseks. tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi Joobeseisundi olemasolu või puudumise kirjelduse asemel korrakaitseorgani koostatud kohta annab jätkuvalt hinnangu riiklik joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusele. ekspertiisiasutus ning hinnangu aluseks Meie hinnangul tekib muudatuste kavandatud on bioloogilise vedeliku proovi uuringu kujul jõustumisel probleem võimaliku tulemused koos korrakaitseorgani joobeseisundi kindlakstegemisel olukorras, kus joobeseisundile viitavate tunnuste mootorsõidukit juhtinud isik on narkootilisi või kirjelduse või tervishoiuteenuse osutaja psühhotroopseid aineid tarbinud ning see on koostatud terviseseisundi kirjeldusega. indikaatorvahendiga kinnitust leidnud. Sageli ei Eelnõuga säilib võimalus toimetada isik oska inimesed hinnata, kas nende süüline tervishoiuteenuse osutaja juurde juhul, rikkumine piirdub keelatud aine tarvitamisega või kui see on konkreetse juhtumi asjaolusid on nad joobeseisundis. Seetõttu on ootuspärane, arvestades vajalik, muu hulgas kui isik ei et inimesed ei vaidlusta politseiametniku poolt nõustu indikaatorvahendi tulemusega koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste või nõuab bioloogilise vedeliku proovi kirjeldust ega nõua tervisesisundi kirjeldamist uuringut. tervishoiutöötaja poolt ka olukorras, kus neil tegelikult joobeseisund puudub. Samuti tuleb tähele panna, et terviseseisundi kirjeldamisel on tervishoiutöötajal põhjalik väljaõpe ja kogemus, mis aitab tagada seda, et joobetunnustena ei kirjeldataks asjaolusid, mis tulenevad inimese eripäradest või haigusseisundist. Joobeseisundi adekvaatse kirjeldamise tähtsust aitab näidata 2025. aasta statistika, kus karistusseadustiku (KarS) § 424 kahtlusega registreeritud kuritegudest 286 juhul lõpetati kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel; neist omakorda 195 juhtumit menetleti edasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 15 alusel (enamik neist Ida prefektuuri teeninduspiirkonnas). Selle põhjal saab öelda, et korrakaitseorgani esmane kahtlus narkojoobe esinemise kohta ei leia pea pooltel juhtudel hilisema menetluse käigus kinnitust. Võrdluseks: KarS § 424 alusel esitatakse mootorsõiduki narkojoobes juhtimise eest süüdistus ja saadetakse kohtusse aastas ligikaudu 200 isikut ehk sama suurusjärk, kui oli 2025. aastal kahtlusaluste arv narkojoobe kahtlusel alustatud, kuid hiljem lõpetatud menetlustes. Terviseseisundi kirjeldamise jätmisel vaid korrakaitseorgani enda hooleks on ette nähtav ka teatud ebaobjektiivsus terviseseisundi kirjeldamisel kinnituskalduvuse tõttu – ametnik usub, et inimene on joobes ja võimendab sellele viitavaid tunnuseid enda koostatavas kirjelduses, võimalik, et seda ise teadvustamata. Seetõttu ei saa tõendamispõhimõtte välja pakutud muutmise (olemuselt leevendamise) mõju pidada väheoluliseks. Meie hinnangul saaks korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldust kasutada samaväärse alternatiivina tervishoiutöötaja koostatud terviseseisundi kirjeldusele vaid juhul, kui joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise kord sätestatakse rakendusaktiga sarnaselt terviseseisundi kirjeldamise nõuetega (seletuskirjas on sellele viidatud leheküljel 18 vajadusena koostada selge teenusekirjeldus). Lisaks peaks koos joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldusega ekspertiisiasutusele vältimatult edastatama vormikaamera salvestise joobeseisundile viitavate tunnuste kindlakstegemise toimingust, kust oleks eksperdile vahetult näha need tunnused, mille alusel joovet kahtlustatakse. 2. Mõju süüteomenetlusele – seletuskirjas ei ole Arvestatud. Seletuskirjas on piisavalt analüüsitud eelnõu mõju täpsustatud, et eelnõu ei muuda aine süüteomenetluse õiguspärasusele narkootiliste ja tarvitamise tuvastamise üldist loogikat psühhotroopsete ainete tarvitamise kahtlusega ega anna indikaatorvahendi tulemusele isikute puhul olukorras, kus peamiseks tõendiks senisest suuremat tõenduslikku aine tarvitamise kohta on indikaatorvahend. tähendust. Indikaatorvahend on jätkuvalt Mõjude osas on jäetud kajastamata, milline on esmane kontrollivahend ning aine indikaatorvahendiga saadud tulemuste tarvitamise või joobeseisundi usaldusväärsus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tõendamisel on määrav bioloogilise haldusala praktika kohaselt. vedeliku proovi uuringu tulemus ja Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas kasutab vajaduse korral ekspertiisiasutuse Vanglateenistus kinnipeetava poolt narkootilise ja hinnang. psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise kuriteo (KarS § 331) toimepanemise kahtluse korral aine tarvitamise kindlakstegemiseks PPA- ga sarnast indikaatorvahendit ning indikaatorvahendi positiivse näidu korral edastab bioloogilise vedeliku proovi ekspertiisi. 2024. ja 2025. aasta andmetel alustati indikaatorvahendi positiivse näidu põhjal kokku 369 kriminaalmenetlust, millest ligikaudu 70% hiljem lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, sest indikaatorvahendiga saadud tulemus erines bioloogilise proovi analüüsi tulemusest. Seetõttu võib öelda, et pelgalt indikaatorvahendi kasutamine ei anna piisavat kindlust aine tarvitamise tõendamisel. 3. Elupäästev abi (eelnõu § 1 p 1) – eelnõuga Selgitame. Eelnõu eesmärk on anda kavandatakse luua selge õiguslik alus politseile selge õiguslik alus olukordadeks, kus elupäästva esmaabi andmiseks. Justiits- ja politsei on sündmuskohal esimene Digiministeerium leiab, et sätte lisamiseks reageerija ning isiku elu või tervis on korrakaitseseadusesse puudub vajadus. vahetus ohus. Eelnõu § 16³ pealkiri ja Säte ei loo õigusselgust. Säte kasutab väljendit sõnastus on täpsustatud ning säte „elupäästev abi“, mis, nagu ka eelnõu reguleerib esmaabi osutamist eluohtliku seletuskirjas rõhutatakse, on sisustamata termin. terviseseisundi kahtluse korral. Lõike 1 Kui sätte eesmärk on luua selge õiguslik alus, ei kohaselt osutab politseiametnik abi oma pruugi selge sisuta norm seda eesmärki täita, sest väljaõppe ja võimaluste piires ning lõike tekkida võivad vaidlused, millised konkreetsed 2 kohaselt võib vastava asjakohase sammud peaksid olema terminiga hõlmatud. väljaõppega politseiametnik rakendada Kuigi eelnõuga üritatakse abi ulatust täpsustada – täiendavaid väljaõppest tulenevaid abi andmata jätmine võiks tuua kaasa inimese esmaabivõtteid. Seetõttu ei loo säte surma või raskema tervisekahju, võimaldab see politseile tervishoiuteenuse osutaja rolli, suhteliselt vaba sisustamist, eriti raskema vaid täpsustab politsei tegevuse tervisekahju saabumine võimaliku tagajärjena. õiguslikku alust ajakriitilistes Arvestada tuleb ka politsei rolli üld- ja olukordades. edasilükkamatu pädevusega korrakaitseorganina. Roll paneb politseile kohustuse reageerida ohule või korrarikkumisele, kui see ei ole muu korrakaitseorgani pädevuses või kui pädev asustus ei saa piisavalt kiiresti reageerida, korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg-d 2 ja 3. Politsei kohustus korrakaitseorganina on tagada avalik kord. Avalik kord on olukord, kus isikute subjektiivsed õigused on kaitstud. Abi andmine isikule, kes võiks abi andmata jätmise tagajärjel surra, mahub seega avaliku korra kaitsealasse ja on politsei kohustus. Abi andmise viisi valik peab jääma politsei kaalutlusotsuseks – kas selleks on kiirabi kutsumine või ise hädavajalike sammude astumine, peab sõltuma abi andja oskustest ja kogemustest. Seaduslikkuse põhimõte nõuab tõepoolest riigi tegevuse aluseks õigusnormi olemasolu. Põhimõtte eesmärk on aga tagada, et õiguslik alus oleks eelkõige igasugusel riigipoolsel sekkuval tegevusel, millega riik riivab inimese õigusi või vabadusi. Abi andmine, eriti aga elupäästva abi andmine olukorras, kus ilma abi andmata võiks inimene surra, ei ole inimese õigustesse sekkuv riigivõimu tegevus, milleks peab olema detailne õiguslik alus. Elupäästva abi andmisel peab riik saama eeldada, et abi saamine on inimese soov. Eeltoodust tulenevalt on Justiits- ja Digiministeerium seisukohal, et KorSi elupäästva abi andmise sätte lisamine ei ole vajalik. 4. Eelnõu § 1 p 1 – säte on eelnõu kohaselt Teadmiseks võetud. Regulatsioon politsei-keskne. Samas on korrakaitseseadus jäetakse politseikeskseks. Muudatuse riikliku järelevalve üldseadus. Tõenäoliselt on ka vajadus tuleneb eeskätt PPA töö teisi korrakaitseorganeid, kes on saanud iseloomust ja praktikas esinevatest esmaabialase väljaõppe. Kui asuda seisukohale, olukordadest, kus politsei jõuab et ka abi andmiseks on vaja sätestada sündmuskohale sageli esimesena ning korrakaitseorganile õiguslik alus, siis tuleb puutub kokku isikutega, kelle elu või kaaluda, kas see peaks laienema suuremale tervis on vahetus ohus. Eelnõu eesmärk ringile. ei ole kujundada ümber korrakaitseseaduse üldist regulatsiooni  ega reguleerida kõigi korrakaitseorganite esmaabi osutamise pädevust, vaid lahendada PPA praktikas esile kerkinud õigusselguse probleem. Vajadus laiendada sarnast regulatsiooni teistele korrakaitseorganitele võib tulevikus vajada eraldi analüüsi. 5. Kavandatava § 163 lg 4 kohaselt jätab politsei Selgitame. Isiku õigus abist keelduda on abi andmata inimesele, kes on abistamisest eelnõus säilitatud. KorS § 16³ lõike 5 keeldunud. Leiame, et sätte reaalne rakendamine kohaselt on isikul õigus keelduda võib olla keeruline. Võib kahelda, kas kriitilises käesolevas paragrahvis nimetatud abist olukorras olev inimene saab avaldada ning lõike 6 kohaselt dokumenteerib läbimõeldud ja kaalutletud otsust abist keelduda. politseiametnik abi osutamise või sellest Samuti on keeruline juhendada keeldumise esimesel võimalusel. politseiametnikke, milline abist keeldumine on n- Seletuskirjas on täpsustatud, et ö usaldusväärne, et riik saaks sellele tugineda ja keeldumine on asjakohane üksnes juhul, abi andmisest loobuda. kui isik on teadvusel ja otsustusvõimeline ning väljendab oma tahet selgelt ja üheselt mõistetavalt. Teadvuseta või muul põhjusel otsustusvõimetu isiku puhul lähtutakse eeldusest, et isik soovib abi. Samuti ei vabasta abi osutamisest keeldumine politseiametnikku kohustusest korraldada isikule vajalikku abi, näiteks kutsuda kiirabi. 6. Mõistmatuks jääb § 163 lg-s 3 toodud välistus, Selgitame. Lõike eesmärk ei ole mille kohaselt ei ole politsei poolt elupäästva abi välistada üksnes seda, et andmine tervishoiuteenus tervishoiuteenuste politseiametniku tegevust käsitataks korraldamise seaduse (TTKS) tähenduses. TTKS tervishoiuteenusena TTKS tähenduses. sätestab tervishoiuteenuse kui tervishoiutöötaja Sätte eesmärk on tagada õigusselgus poolt osutatud teenuse, tervishoiutöötaja on ning rõhutada, et KorS § 16³ alusel seejuures defineeritud arsti, hambaarsti, õe, osutatav esmaabi on ajutine ja erandlik ämmaemandana, kes peavad olema registreeritud sekkumine olukorras, kus viivitamatu Terviseametis. Abi andev politseinik ilmselt ei ole tegutsemine on vajalik inimese elu või tervishoiutöötaja ja seega ei ole ka põhjust arvata, tervise kaitseks. Politseiametnik ei et tema tegevus võiks mahtuda TTKS tegutse seejuures tervishoiuteenuse reguleerimisala alla. KarS § 124 kohaselt vastutab osutajana ega osuta tervishoiuteenust igaüks eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi TTKS tähenduses. Seetõttu ei kohaldata andmata jätmise eest. Seega tekiks eelnõu loogika esmaabi osutamisele tervishoiuteenuse kohaselt küsimus, kas õigusnormis tuleb osutajatele ette nähtud nõudeid, selgesõnaliselt välistada ka igaühe poolt abi sealhulgas tegevusloa, andmine TTKS reguleerimisalast. dokumenteerimise ega kohustusliku vastutuskindlustusega seotud regulatsiooni. Sätte eesmärk on vältida võimalikke tõlgendusvaidlusi politseiametniku pädevuse ja kohaldatava õigusraamistiku üle. ARVAMUSE ANDMISEKS Terviseamet: Agne Ojasaar, e-post [email protected] 1. Terviseameti hinnangul on termini Osaliselt arvestatud. Kooskõlastamise „elupäästev abi“ kasutuselevõtmine käigus on loobutud mõiste „elupäästev korrakaitseseaduses (KorS) põhjendamatu ja abi“ kasutamisest ning eelnõu käsitleb segadust tekitav. Plaanitav muudatus ei loo esmaabi osutamist eluohtliku Terviseameti hinnangul politseiametnikule terviseseisundi kahtluse korral. Eelnõu selget õiguslikku alust elupäästva abi kohaselt osutab politseiametnik esmaabi osutamiseks, vaid tekitab pigem segadust. oma väljaõppe ja võimaluste piires ning Samuti ei saa mitte kuidagi jaatada muudatuse täiendava meditsiinilise väljaõppega eesmärki, mis seletuskirja kohaselt on toetada politseiametnik võib rakendada ka oma isiku põhiõigust elule ja tervise kaitsele väljaõppest tulenevaid esmaabivõtteid. olukordades, kus tervishoiuteenus ei ole veel Eelnõu ei anna politseiametnikule kättesaadav ning abi edasilükkamine võib kaasa piiramatut õigust meditsiinilisteks tuua pöördumatuid tagajärgi. sekkumisteks ega õigust ületada oma väljaõppest tulenevaid pädevuspiire. KorS § 77 sätestab, et kui vahetu sunni Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, väljaõppe ja pädevuse seost, abi osutamise on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule dokumenteerimist, tervishoiuteenuse ja esimesel võimalusel esmaabi andmise ning esmaabi vahekorda ning kahju hüvitamise vajaduse korral kiirabi kutsumise. Seega on aluseid. Ettepanekut sätestada seaduses KorS-is juba kasutusel termin „esmaabi“. ammendav loetelu lubatud sekkumistest Eelnõust ega seletuskirjast ei leia vastust või kehtestada seaduse tasandil täiendava küsimusele, kuidas täpselt erineb väljaõppe ja täiendusõppe mahud ei ole politseiametniku antav „elupäästev abi“ arvestatud, kuna eluohtlikud olukorrad on „esmaabist“, mille peab korrakaitseorgan oma olemuselt erinevad ning vajalike tagama. Seletuskirjas on võrreldud „elupäästvat oskuste ja väljaõppenõuete täpsustamine abi“ tervishoiuteenuste korraldamise seaduses on otstarbekam lahendada PPA sisekorra, (TTKS) sätestatud „vältimatu abi“ mõistega - väljaõppe ja juhendmaterjalide kaudu. elupäästev abi on sisuliselt võrreldav TTKS-s sätestatud vältimatu abi mõistega (lk 6). Samas väidab seletuskiri, et elupäästev abi ei ole samastatav TTKS kasutatava vältimatu abi mõistega, kuna viimast saab osutada üksnes tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse raames (lk 14). Seega on elupäästva abi näol tegemist täiesti eraldiseisva abi liigiga, mis ei ole ei esmaabi ega vältimatu abi. Elupäästva abi mõistet aga eelnõus piiritletud ei ole, vaid on leitud, et seaduse tasandil ei ole otstarbekaks sätestada elupäästva abi osutamisel lubatud meetmete ammendavat loetelu, kuna eluohtlikud olukorrad on oma olemuselt ettearvamatud ning sekkumise vajadus ja ulatus sõltuvad nii konkreetse juhtumi asjaoludest kui ka politseiniku individuaalsest pädevusest. Konkreetsete oskuste ja protseduuride rakendamine plaanitakse reguleerida PPA sisemise korralduse, väljaõppe ja juhendmaterjalide kaudu. Terviseameti hinnangul tuleks seaduse tasandil eelistada siiski lahendust, mille puhul on politseiametnikul eluohtlikus olukorras õigus anda esmaabi, mitte luua politseiametnikule sisuliselt piiramatu meditsiinilise sekkumise volitus (politseiametnik ise hindab oma pädevuse piire). Kui tegemist on invasiivsete protseduuridega, siis võib nende ebapädev osutamine põhjustada isikule raskeid tervisekahjustusi või isegi surma. Juhul, kui eraldi regulatsioon elupäästva abi osutamiseks on vajalik, tuleks mõiste „elupäästev abi“ seaduses täpsemalt piiritleda sh täpsustada nõudeid väljaõppele ja siduda need sekkumise ulatusega. Sõnastus „muu väljaõpe“ on liiga avar. Soovitame määrata vähemalt miinimumtasemed, milline väljaõpe annab õiguse konkreetseteks sekkumisteks. Lisaks juhime tähelepanu, et ühekordne koolituse läbimine ei ole kindlasti piisav, et ka aastate pärast abi anda. Eriti juhul, kui tegu ei ole igapäevase tööga. Seega tuleks lisada täiendkoolituse nõue 40 tunni ulatuses kalendriaastas. Lisaks tuleks kehtestada ühtne dokumenteerimis- ja üleandmiskord, et tagada isiku õiguste kaitse ning sätestada politseiametniku ja kiirabi vastutuse piirid. Kui elupäästvat abi ei käsitata tervishoiuteenusena, tuleks seletuskirjas veelgi selgemalt välja tuua, missuguse standardi järgi hinnatakse politseiametniku tegevuse õiguspärasust, hoolsust ja võimalikku kahju tekitamist. Vastasel juhul jääb ebaselgeks, missugune on praktikas lubatud sekkumise piir ja kuidas lahendatakse hilisemad kahjunõuded sh juhud, kus elupäästvat abi osutati ebaõigesti või viisil, mis raskendas või takistas kiirabi või teiste tervishoiuteenuse osutajate tööd. 2. Eelnõu punktiga 2 täiendatakse KorS-i § 37 Arvestatud. Eelnõust jäetakse välja lõikega 4, millega täpsustatakse, et KorS-i §-des kavandatud KorS § 37 lõige 4, millega 39, 40 ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt sooviti täpsustada, kas KorS §-des 39, 40 joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtavad ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja poolt tegevused ei ole tervishoiuteenused TTKS joobe tuvastamise eesmärgil tehtavad tähenduses. Terviseameti hinnangul on toimingud on tervishoiuteenused seletuskirjas õigesti välja toodud, et terviseseisundi kirjeldamine joobe tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tuvastamiseks ei ole käsitatav tervishoiuteenuse tähenduses. osutamisena. Samas ei saa mitte kuidagi Kooskõlastamise käigus täpsustatud nõustuda väitega, et kõik joobeseisundi seisukohtade põhjal jõuti järeldusele, et tuvastamise eesmärgil tehtavad tegevused sh sellise sätte lisamine KorS-i ei ole vajalik. näiteks veenivere võtmine ei ole käsitatavad tervishoiuteenuse osutamisena. Eesti Õdede Liit: Margit Lenk-Adusoo, e-post [email protected] Toetame eelnõu § 1 punktiga 1 kavandatavat Osaliselt arvestatud. Eelnõu sõnastust on korrakaitseseaduse täiendamist §-ga 16³, mille täpsustatud. KorS § 16³ lõige 1 hõlmab kohaselt võib politseiametnik osutada eluohtliku politseiametniku poolt eluohtliku terviseseisundi korral elupäästvat abi. Samas terviseseisundi korral antavat esmaabi leiame, et eelnõu § 1 punktiga 1 lisatava § 16³ oma väljaõppe ja võimaluste piires. Lõige lõikes 2 sätestatud kvalifikatsiooninõue on 2 ei piirdu üksnes loetletud formaalsete praktikas liialt kitsendav. Säte seob elupäästva kvalifikatsioonidega, vaid võimaldab abi osutamise õiguse konkreetsete formaalsete erakorralise meditsiini tehniku, kaitseväe väljaõpetega (erakorralise meditsiini tehnik, parameediku, kiirabitehniku, õe, arsti või parameedik, kiirabitehnik, õde, arst või muu muu asjakohase väljaõppega väljaõpe), piirates seeläbi abiandjate ringi. politseiametnikul rakendada oma Elupäästev abi on viivitamatut sekkumist pädevuse piires täiendavaid väljaõppest nõudev tegevus, mille eesmärk on säilitada või tulenevaid elupäästvaid võtteid. Selline taastada elutähtsad funktsioonid kuni sõnastus jätab võimaluse arvestada ka professionaalse abi saabumiseni. muud asjakohast väljaõpet ning välistab Tõenduspõhise käsitluse järgi on elupäästva abi liiga kitsa kvalifikatsioonipõhise osutamise võimekus saavutatav ka sihipärase ja tõlgenduse. standardiseeritud koolituse kaudu ega eelda Joobeseisundi tuvastamisega seotud tingimata tervishoiualast tasemeõpet. Teeme märkuse osas selgitame, et eelnõu ettepaneku täpsustada eelnõu § 1 punktiga 1 rakendamisel võib tervishoiuteenuse lisatava § 16³ lõiget 2 selliselt, et elupäästva abi osutajatel tekkida vajadus täiendavate osutamise õigus oleks seotud eeskätt asjakohase juhiste või väljaõppe järele. Vastavaid koolitusega, mitte üksnes formaalse koolitusi on praktikas juba korraldatud nii kvalifikatsiooniga. Lisaks leiame, et juhul kui korrakaitseorganitele kui ka eelnõus säilitatakse kvalifikatsioonipõhine tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele, lähenemine, on vajalik korrakaitseseaduses ning nende korraldamisega on võimalik selgelt defineerida mõiste „elupäästev abi“. jätkata ka edaspidi vajaduspõhiselt. Kehtivas õiguses puudub üheselt mõistetav definitsioon ning erinevad kvalifikatsioonid võivad eeldada erinevat pädevuste ulatust. Mõiste sisustamine aitaks tagada õigusselguse ning vähendada tõlgendusriske praktikas. Toetame eelnõu § 1 punktiga 2 kavandatavat muudatust, mille kohaselt käsitletakse korrakaitseseaduse §-des 39–41 nimetatud toiminguid riikliku järelevalve menetlustoimingutena, mitte tervishoiuteenustena. Toetame eelnõu § 1 punktidega 6–8 kavandatavaid muudatusi, millega laiendatakse terviseseisundi kirjeldamise õigust tervishoiuteenuse osutajatele. Samuti toetame eelnõu § 1 punktiga 7 kavandatavat lahendust, mille kohaselt võib joobeseisundi hindamisel tugineda lisaks bioloogilise proovi tulemustele ka korrakaitseorgani koostatud tunnuste kirjeldusele. Peame siiski oluliseks rõhutada, et eelnõu § 1 punktidega 6–8 kavandatud pädevuse laiendamine, sealhulgas õdedele, tähendab õdede suuremat rolli menetluslikes toimingutes. Kuigi õdede põhiõppes käsitletakse joobeseisundile viitavaid tunnuseid, ei kuulu joobeseisundi tuvastamine õe baaspädevuste hulka. Joobeseisundi hindamine menetluslikus kontekstis eeldab lisaks kliinilistele teadmistele ka arusaamist õiguslikest ja menetluslikest nõuetest, sealhulgas dokumenteerimisest ja tõendamisstandarditest. Seetõttu peame vajalikuks, et õiguste laiendamisega kaasneks asjakohane täiendkoolitus. Koolitus peaks hõlmama nii kliinilist hindamist kui ka menetluslikke ja õiguslikke aspekte, et tagada tegevuse ühtlane kvaliteet ja õiguspärasus. Lääne-Tallinna Keskhaigla: Aleksei Gaidajenko, e-post [email protected] AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ei toeta Mitte arvestatud. Eelnõu põhimõttelist kavandatavat lahendust osas, millega lahendust ei muudeta. Terviseseisundi joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava kirjeldamise õiguse laiendamise eesmärk terviseseisundi kirjelduse õigus laiendatakse on muuta joobeseisundi tuvastamise arstilt teistele tervishoiutöötajatele, sealhulgas menetlus paindlikumaks ja vähendada õdedele. Eelnõu lähtekoht on sisuliselt ekslik olukordi, kus toimingu tegemine sõltub ning alahindab nii tegevuse tegelikku sisu, selle üksnes arsti kättesaadavusest. Muudatus õiguslikku kaalu kui ka mõju erakorralise ei kohusta tervishoiuteenuse osutajaid meditsiini töökorraldusele. Eelnõu seletuskiri senist teenusekorraldust muutma ega pane väidab, et edaspidi võiksid terviseseisundit terviseseisundi kirjeldamise kohustust kirjeldada ka „vastava väljaõppega automaatselt kõigile õdedele või teistele tervishoiutöötajad, näiteks õed“, kuid ei tervishoiutöötajatele, vaid loob määratle, mida see väljaõpe endast kujutab, tervishoiuteenuse osutajale võimaluse milline on selle sisu, maht, kaasata toimingu tegemisse ka muu hindamiskriteeriumid, pädevuse tõendamine, vastava pädevuse ja väljaõppega vastutus ega rahastus. Samal ajal laiendatakse tervishoiutöötaja. eelnõu tasandil õigus mitte üksnes õdedele, vaid Terviseseisundi kirjeldaja ei anna sisuliselt kõigile tervishoiutöötajatele. Oluline joobeseisundi olemasolu või puudumise on teha selge vahe kahe täiesti erineva tegevuse kohta lõplikku eksperdihinnangut, kuid vahel. Õed on koolitatud hindama patsiendi terviseseisundi kirjelduse kvaliteet võib seisundit ravi- ja hooldusprotsessi eesmärgil. mõjutada ekspertiisiasutuse hinnangu See ei ole aga samane ekspertiisilaadse, usaldusväärsust. Seetõttu eeldab toimingu menetlusliku ja õigusliku kaaluga tegemine tervishoiutöötajalt asjakohaseid terviseseisundi kirjeldamisega, mille alusel teadmisi ja oskusi joobele viitavate kujuneb joobeseisundi tõendamine tunnuste äratundmiseks, kirjeldamiseks ja süüteomenetluses. Seletuskiri ise rõhutab, et nõuetekohaseks dokumenteerimiseks. joobeseisundi tuvastamisel on määrav hinnata, Eelnõu ei lähtu eeldusest, et iga kas ja millisel määral on mõjutatud isiku tervishoiutöötaja on ainuüksi kutse psüühiline või kehaline seisund, ning et sellisel olemasolu tõttu valmis terviseseisundit juhul on terviseseisundi kirjeldusel menetluslik kirjeldama, vaid tervishoiuteenuse osutaja tähtsus just joobe olemasolu tõendamisel, mitte peab ülesande andmisel arvestama töötaja üksnes aine tarvitamise fakti tuvastamisel. tegelikku pädevust ja väljaõpet. Seetõttu ei ole korrektne käsitada seda tegevust Muudatuse rakendamist toetavad EKEI lihtsalt olemasoleva õenduspädevuse korraldatavad koolitused ja juhendamine, laiendusena. Tegemist ei ole tavapärase mis hõlmavad muu hulgas joobele kliinilise vaatlusega, vaid õigusliku tähendusega viitavate tunnuste äratundmist ja hinnanguga, mis eeldab süstemaatilist ja kirjeldamist, dokumenteerimisnõudeid põhjalikku kirjeldamist vähemalt järgmistes ning bioloogiliste proovide võtmise aspektides: teadvuse tase ja orienteeritus, eripärasid. Joobeseisundi olemasolu või kõnnak ja koordinatsioon, kõne selgus, puudumise kohta annab jätkuvalt käitumine, hingamine, üldine välimus, hinnangu riiklik ekspertiisiasutus, elutunnused, diferentsiaaldiagnostiline tuginedes bioloogilise vedeliku proovi kaalumine ning vajadusel bioloogiliste proovide uuringu tulemustele ja talle esitatud võtmise korraldamine ja tulemuste tähenduse kirjeldusele. Seletuskirja on täiendatud mõistmine. Seejuures tuleb kogu tegevus tervishoiutöötajate väljaõppe ja korrektselt protokollida viisil, mis peab vastu juhendamise osas. hilisemale kontrollile ja vaidlustamisele. Terviseseisundi kirjeldamise nõuded, kord Rakendusakti kavand näeb ette, et ja protokolli vorm sätestatakse terviseseisundi kirjeldamise käigus tehtava rakendusaktis. Ühtse protokolli läbivaatuse tulemused fikseerib kasutamine aitab tagada, et erinevate tervishoiutöötaja protokollis. Seega ei ole tervishoiuteenuse osutajate koostatud dokumenteerimine valikuline ega olematu kirjeldused oleksid ühetaolised, kõrvaltegevus, vaid tegevuse tuumosa. Eelnõu võrreldavad ja riiklikule üks keskseid väiteid on, et muudatus vähendab ekspertiisiasutusele hinnangu andmiseks tervishoiuasutuste ja arstide koormust ning aitab kasutatavad. tagada kiirema töökorralduse. See käsitlus on Kooskõlastamise tulemusena on loobutud reaalse haiglatöö vaates eksitav. Arsti koormuse kavandatud sättest, mille kohaselt ei oleks vähendamine ilma täiendava ressursi, eraldi KorS §-des 39–41 nimetatud koolituse, tööaja ja töökorralduseta ei vähenda tervishoiutöötaja tehtavad toimingud tervishoiuasutuse koormust, vaid nihutab selle käsitatavad tervishoiuteenusena. ühelt kutsegrupilt teisele. Seletuskiri ise Muudatus võib muuta tervishoiuasutuse möönab, et teiste tervishoiutöötajate, eelkõige sisemist tööjaotust, kuid ei tähenda, et õdede, töökoormus suureneb samavõrra ning sama toiming tuleks teha lisaks senisele nad võivad vajada lisaväljaõpet või juhiseid. tööle või et tervishoiuteenuse osutaja Samuti tunnistab seletuskiri, et oleks kohustatud andma selle ülesande tervishoiutöötajate koolitusvajadus võib tekkida õele. Muudatuse eesmärk on võimaldada ning pikemas perspektiivis võib olla vaja muuta tervishoiuteenuse osutajal korraldada kõrgkoolide õppekavasid. Need mööndused teenus paindlikumalt, arvestades töötajate kinnitavad, et vajalik pädevus ei ole täna tegelikku pädevust, väljaõpet ja asutuse süsteemselt olemas ega saa tekkida pelga töökorraldust. seaduses sõna „arst“ asendamisega sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“ või „tervishoiutöötaja“. Veelgi enam, seletuskiri tunnistab otsesõnu, et arstide väljaõpe ja pädevus erineb teistest tervishoiutöötajatest ning muudatuse tulemusel võib mingil määral suureneda võimalus, kus isiku terviseseisundi kirjeldus ja selle põhjal tehtav järeldus joobe kohta on ebatäpsed. Seda riski ei saa EMO töökorralduse kontekstis pidada marginaalseks. Joobeseisundi kirjeldamine ei ole tehniline kõrvaltoiming, vaid menetluse seisukohalt tähenduslik hinnang, mille ebatäpsus võib kahjustada isiku õigusi, menetluse usaldusväärsust ning tuua kaasa vaidlusi nii tervishoiutöötaja kui ka raviasutuse suhtes. Samuti on probleemne eelnõu käsitlus, mille kohaselt ei ole joobe tuvastamise eesmärgil tehtavad tegevused tervishoiuteenused TTKS tähenduses. Formaaljuriidiliselt võib seadusandja sellise kvalifikatsiooni kehtestada, kuid see ei muuda tegevuse sisulist iseloomu tervishoiuasutuse tööprotsessis. Tervishoiutöötaja teeb haigla ruumides, tervishoiualaste oskuste alusel, patsiendiga seotud invasiivseid ja kliinilisi toiminguid ning kannab nende tegemisel isiklikku kutsealast vastutust. Seletuskiri ütleb ühtlasi, et kui tervishoiutöötaja avastab menetlustoimingu käigus tervisehäire ja asub seda käsitlema, muutub tegevus TTKS tähenduses tervishoiuteenuseks koos dokumenteerimiskohustusega. Praktikas tähendab see, et menetlustoiming ja tervishoiuteenus võivad EMO-s olla raskesti eristatavad ning minna sujuvalt üle teineteiseks. Just seetõttu on ohtlik ehitada süsteem üles eeldusele, et tegemist oleks justkui vähese lisakoormuse ja selgelt piiritletud kõrvalülesandega. EMO vaates on eelnõu üks suuremaid puudusi see, et ei arvesta tegelikku ressursiolukorda. Terviseseisundi kirjeldamine joobeseisundi tuvastamise eesmärgil nõuab aega, rahulikku keskkonda, väljaõpet, dokumenteerimist ja sageli ka turvalisuse tagamist. Need on kõik ressursid, mida EMO-s napib. Kui arst annab korralduse bioloogiliste proovide võtmiseks, saab õde neid analüüse korrektselt võtta ja täita arsti korraldusi oma kutsepädevuse piires. See on põhjendatud ja toimiv tööjaotus. Seevastu menetlusliku terviseseisundi kirjelduse koostamise kohustuse suunamine õdedele tähendaks uue sisulise ülesande andmist ilma vastava kompetentsi, aja, rahastuse ja IT-toeta. Seletuskirja väide, et täiendavaid infosüsteeme või dokumentatsioonivorme ei ole vaja, ei ole haigla töökorralduse seisukohalt veenev, sest rakendusakti kohaselt tuleb läbivaatuse tulemused fikseerida eraldi protokollis ning haigla peab tagama, et see tegevus on jälgitav, õiguslikult kaitstud ja tööprotsessi mõttes hallatav. Tähelepanu väärib ka see, et eelnõu on üles ehitatud loogikale, mille puhul politsei puhul peetakse enesestmõistetavaks, et täiendava pädevuse andmise eelduseks on konkreetne väljaõpe, selle sisu, maht, täiendõpe ja rahastus. Seletuskiri kirjeldab politseiametnike puhul detailselt väljaõpet, täiendõpet, instruktoreid, varustust ja kulusid. Õdede ja teiste tervishoiutöötajate puhul selline süsteemne lähenemine puudub; seal piirdutakse üldsõnalise väitega, et „võib tekkida lisavajadus täiendõppe järele“ ning et selle tagab vajadusel tervishoiuteenuse osutaja. Selline lähenemine ei ole aktsepteeritav. Riik ei saa lahendada politsei menetluskoormuse probleemi sellega, et delegeerib uue menetlusliku ülesande tervishoiusüsteemi sisse ilma selge pädevusmudeli, standardi ja rahastuseta. Seetõttu on meie seisukoht järgmine: Esiteks, joobeseisundi tuvastamise eesmärgil tehtava terviseseisundi kirjeldamise õigus ei tohi laieneda õdedele ega teistele tervishoiutöötajatele üksnes üldise seadusemuudatuse alusel. Õdede põhiõpe ei ole mõeldud ekspertiisilaadse, süüteomenetluses tõendusliku kaaluga terviseseisundi kirjelduse andmiseks. Teiseks, eelnõus kasutatud mõiste „vastava väljaõppega tervishoiutöötaja“ on määratlemata ja seetõttu õiguslikult ebapiisav. Kui riik soovib sellist mudelit üldse edasi arendada, peab enne olema kehtestatud täpne pädevusstandard: väljaõppe sisu, maht, hindamine, korduspädevuse hoidmine, dokumenteerimise kord, vastutuse ja kindlustuskaitse mudel ning rahastatud rakendusplaan. Kolmandaks, eelnõu mõjuanalüüs tervishoiuasutustele ei ole piisav. Arsti töökoormuse vähenemine ei tähenda tervishoiuasutuse töökoormuse vähenemist. Haigla koormus jääb samaks või kasvab, kui sama tegevus viiakse üle õele ilma lisapersonali ja tööaja eraldamiseta. Neljandaks, EMO õe roll peab jääma arsti korralduste täitmise juurde tema kutsepädevuse piires, sh bioloogiliste proovide nõuetekohane võtmine. Menetlusliku terviseseisundi kirjelduse koostamine peab jääma arstile või olema korraldatud väljaspool EMO tavapärast õendusressurssi eraldi pädevusmudeli alusel. Viiendaks, rakendusakti kavand ei lahenda praktilisi probleeme, vaid formaliseerib uue kohustuse. Kui tervishoiutöötaja peab läbivaatuse tulemused protokollis fikseerima, peab sellele eelnema tegelik valmisolek seda õiguspäraselt, ühtselt ja kvaliteetselt teha. Praegu sellist valmisolekut eelnõust ei nähtu. Kokkuvõte Käesoleval kujul ei ole eelnõu joobeseisundi tuvastamist puudutav osa kooskõlastatav. Eelnõu lähtub ekslikust eeldusest, nagu oleks menetlusliku terviseseisundi kirjelduse tegemine õdedele lihtsalt üleantav lisaülesanne. Tegelikult on tegemist eriteadmisi, aega, dokumenteerimist ja õiguslikku kindlust nõudva tegevusega, milleks õdede põhiõpe ega EMO tegelik ressursimudel valmis ei ole. Riik ei saa vähendada ühe süsteemi koormust teise süsteemi arvelt ilma sisulise ettevalmistuse, rahastuse ja vastutuse selge ümberkujundamiseta. Seetõttu teeme ettepaneku: 1. jätta eelnõust välja muudatused, millega asendatakse joobeseisundi tuvastamisega seotud terviseseisundi kirjeldamise osas sõna „arst“ sõnadega „tervishoiuteenuse osutaja“ või „tervishoiutöötaja“; 2. säilitada kehtiv põhimõte, et menetlusliku terviseseisundi kirjelduse annab arst; 3. kui riik peab muudatust vältimatuks, töötada enne välja eraldi pädevus-, koolitus-, dokumenteerimis-, IT- ja rahastusmudel ning mitte rakendada seda EMO õdede tavapärase töökoormuse arvelt. Eesti Haiglate Liit: Urmas Sule e-post [email protected]; Eesti Haiglate Liit: [email protected]; Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum 1. Teeme ettepaneku rakendusakti kavandi Mitte arvestatud. Eelnõuga ei muudeta täiendamiseks ja palume alljärgnevaid terviseseisundi kirjeldamise läbiviimise ettepanekuid arvestada, sest need omavad kohta puudutavat põhimõtet. KorS § 41 märkimisväärset mõju tervishoiuteenuse lõige 1 näeb ette isiku toimetamise kättesaadavusele ja selle osutamise kvaliteedile. tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse bioloogilise Teeme ettepaneku kaotada piirang, mis näeb ette vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse terviseseisundi kirjeldamise asukoha ja muuta korral terviseseisundi kirjeldamiseks. määruse § 2 lõiget 2. Terviseseisundi kirjeldamine hõlmab isiku terviseseisundi süstemaatilist hindamist ja Terviseseisundit ei pea kirjeldama ainult dokumenteerimist määruses sätestatud tervishoiuteenuse osutaja juures. Seda saab teha ulatuses ning selle tegemiseks on vajalik ka nt sündmuskohal (kiirabi tervishoiutöötaja), sobiv keskkond, mis tagab menetluse kainestusmajas (kainestusmaja kvaliteedi, isiku põhiõiguste kaitse ja tervishoiutöötaja) või politseijaoskonnas terviseandmete konfidentsiaalsuse. (lepinguline tervishoiutöötaja). Kuna kainestusmajas eelneb kinnipidamisele isiku terviseseisundi hindamine, mida teeb tervishoiutöötaja, oleks muudatus ka üpris praktiline ning võimaldaks ressursi kokkuhoidu. Sama seisukohta on avaldatud ka 2024. a korrakaitseseaduse väljatöötamiskavatsuse punktis 4.3.4, kus on selgitatud, et muudatuse tegemiseks ei ole vaja muuta seadust, piisab sotsiaalministri määruse muutmisest. Muudatuse elluviimiseks on vaja muuta üksnes määruse § 2 lg 2 ja asendada see järgneva sõnastusega: „Terviseseisundi kirjeldamine toimub tervishoiuteenust osutava isiku juures (edaspidi tervishoiuasutus), politseiasutuses, kainestusmajas või sündmuskohal.“ 2. Muutmist vajaks sel juhul ka määruse § 3 lg Mitte arvestatud. Eelnõuga ei muudeta 3, kus tuleb sõna „tervishoiuasutusse“ asendada terviseseisundi kirjeldamise läbiviimise sõnaga „tervishoiuasutusele“. kohta puudutavat põhimõtet. KorS § 41 lõike 1 kohaselt võib korrakaitseorgan Muudatustest on täielikult välja jäänud haiglate toimetada isiku bioloogilise vedeliku ettepanek vähendada haiglate erakorralise proovi võtmiseks ja vajaduse korral meditsiini osakondade tööd. terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või Leiame, et kui korrakaitseseaduse §-des 39, 40 riiklikku ekspertiisiasutusse. Eelnõu ja 41 nimetatud tervishoiutöötaja joobe eesmärk ei ole laiendada terviseseisundi tuvastamise eesmärgil tehtavaid tegevusi ei kirjeldamise läbiviimise kohti ega luua loeta tervishoiuteenuseks tervishoiuteenuste selleks uut menetluskorraldust korraldamise seaduse tähenduses, siis võib politseiasutustes, kainestusmajades või joobe tuvastamiseks vajalikke tegevusi läbi viia sündmuskohal. ka politseijaoskonnas töötav lepinguline tervishoiutöötaja (õde) aga ka Vabariigi Valitsuse 19.06.2014. a määruse nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 1 punktis 1 nimetatud volitatud isik, kelleks võib olla tervishoiutöötaja, bioanalüütik või riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise haridusega töötaja, kellel on õigus võtta analüüsimiseks vere- või uriiniproovi või osaleda selleks vajalike toimingute tegemises, samuti politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan, kellel on õigus võtta uriiniproovi indikaatorvahendiga kontrollimiseks ning indikaatorvahendi positiivse näidu korral proovi uuringuks edastamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Haiglasse toimetatakse siiski arstiabi vajavad isikud. Olukorras, kus seaduse tasandil ei peeta joobe tuvastamise eesmärgil tehtavaid tegevusi tervishoiuteenuse osutamiseks, puudub igasugune vajadus toimetada isik haiglasse. Joobe tuvastamiseks vajalikke toiminguid saab teostada ka mujal ja seda ei pea teostama arst ega õde, vaid isik, kellel on selliste proovide võtmise õigus. Kas kavandatavat § 41 täiendust (lg 11) saab tõlgendada selliselt, et tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamine tähendab ka nt politseijaoskonnas töötava tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamist? Kui jah, siis tuleb seadusest kaotada ka seaduse § 41 lg 2 või sõnastada see järgmiselt: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse osutajaks on Vabariigi Valitsuse 19.06.2014. a määruses nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ nimetatud volitatud isikud.“ Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts: Tanel Lepik, e-post [email protected] 1. Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on Teadmiseks võetud. Täname toetuse eest. seisukohal, et nimetatud muudatus on väga Eelnõu ja seletuskirja on täpsustatud vajalik ning täna juba toimivat praktikat toetav. selliselt, et seaduse tasandil ei kehtestata Usume, et politsei poolt osutatav elupäästev abi ammendavat loetelu konkreetsetest enne kiirabi saabumist võib mitmel juhul päästa esmaabivõtetest ega muudest elusid ning on vajalik. Varasemalt on uuringutes sekkumistest, mida politseiametnik võib tõestatud, et selline abi on vajalik, kuid see ei eluohtliku terviseseisundi korral asenda kiirabi pakutud ravi (Shapovalov V, Tran rakendada. Politseiametnik osutab QK, Sarani B, et al. Comparative Clinical esmaabi oma väljaõppe ja võimaluste Outcomes of Trauma Transport: Emergency piires ning täiendavate oskuste Medical Services vs. Police Transport, A kasutamine eeldab vastavat väljaõpet ja Systematic Review and Meta-Analysis. J Emerg pädevust. Politseiametnike pädevuse Med. 2025; DOI link). Kuna seaduse tasandil ei säilitamiseks vajaliku väljaõppe ja ole ette nähtud lubatud protseduuride loetelu, täiendõppe nõuded ning korra kehtestab jääb PPA sisekorraldusele suur vastutus PPA peadirektor. Ettepanek kaasata pädevuspiiride reguleerimise eest. Peame väljaõppe ja pädevusnõuete kujundamisse oluliseks, et PPA kaasaks protseduuride loetelu erakorralise meditsiini valdkonna eksperte ja väljaõppestandardite koostamisse ka kiirabis on asjakohane ning seda võetakse edasises töötavad erakorralise meditsiini arstid. rakendustöös arvesse. 2. Arusaam, kas joobe tuvastamine on Teadmiseks võetud. tervishoiuteenus või mitte, on TTO-de poolt erinevalt tõlgendatud. Väga hea, et siit on see selgelt välja toodud - joobe tuvastamise toiminguid ei loeta tervishoiuteenuseks. On tervitatav, et terviseseisundi kirjeldamise õigus antakse kõigile tervishoiutöötajatele. Kuid sellest olulisemaks peame muudatust, et terviseseisundi kirjeldamist ei pea tegema tervishoiutöötaja, vaid EKEI saab tugineda ka politsei kirjeldusele (§ 41 lg 13 täiendamine). Edaspidi saab ekspertiisiasutus anda joobehinnangut mitte ainult arsti/tervishoiutöötaja terviseseisundi kirjelduse, vaid ka korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjelduse alusel. Nagu varasematel koosolekutel öeldud – politseiametniku kehakaameral salvestatud video ütleb EKEI eksperdile rohkem kui 1000 sõna. Eelnevaid positiivseid külgesid arvesse võttes on arusaamatu § 41. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamine juurde lisatav loetelu, et isik toimetatakse tervishoiuteenuse osutaja juurde juhul kui isik seda nõuab. Kui isikult on vajalik vaid uriini proov (bioloogiline proov) ning sellega koos käiv korrakaitseorgani koostatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus, siis leiame, et isiku tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamine ei ole vajalik. Urineerida saab ka väljaspool haiglat. Isiku absoluutne õigus nõuda tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamist on vastuolus kogu eelnõu eesmärgiga vähendada tervishoiusüsteemi koormust – see peaks olema piiratud juhtudega, kus isik põhjendatult vaidlustab joobe või väidab, et joobele viitavaid tunnuseid põhjustab muu terviseseisund. Loodame, et pakutud muudatused vähendavad koormust erakorralise meditsiini osakondadele, et saaksime pakkuda seda teenust, milleks oleme loodud – elupäästvat abi. Suuremates linnades on väga oluline, et politsei leiaks endale bioloogiliste vedelike võtmiseks ja terviseseisundi kirjeldamiseks koostööpartneri – sest joobeseisundi kirjeldamine jääb alaliseks madalama prioriteediga tegevuseks kui ägeda haigusega patsientide aitamine. Politsei- ja Piirivalveamet 1. Vajalik täiendada mõjude poolt elupäästva abi Arvestatud. Seletuskirja mõjude osa on osas. Praegune sõnastus ei vasta tegelikkusele täiendatud taktikalise meditsiini ega sellele, mis PPA kirjutas SK koostamise ajal. võimekuse rahastamise kohta. Seega kopeerin siia selle PPA teksti, mille varasemalt oleme esitanud: „Kogu politsei taktikalise meditsiini võimekus on loodud hübriidohtudega toimetuleku ja laiapindse riigikaitse (LRLR) lisarahastuse toetusel. LRLR lisarahastus on eraldatud kolmeks aastaks ja igal aastal toimub selle pikendamise taotlemine. Baaseelarves ei ole PPA-l võimekust taktikalise meditsiini funktsiooni ülal hoida. LRLR rahastuse jätkumisel ei kaasne PPA-le seaduse muudatuse jõustumisel täiendavaid kulusid.“. EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SIM/26-0315 - Korrakaitseseaduse muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium; Sotsiaalministeerium Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 04.09.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/da2a832f-e153-43d7-922a-52c1272c6e1c Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/da2a832f-e153-43d7-922a-52c1272c6e1c?activity=3 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main