Hankija täiendav seisukoht

14.08.2026 TÄIENDAV SEISUKOHT Riigihange: „Eriarstiabi teenus (oftalmoloogia)“ viitenumber: 312199 Hankija: Tervisekassa registrikood: 74000091 Esindaja: Erki Fels, vandeadvokaat Gregor Saluveer, vandeadvokaadi abi Advokaadibüroo TEGOS e-post: [email protected] Vaidlustaja: OÜ Eagle Vision registrikood: 10011223 Esindaja: Lise-Lotte Lääne, vandeadvokaat Mario Sõrm, vandeadvokaat Advokaadibüroo Sorainen e-post: [email protected] [email protected] ASJAOLUD 1. Riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) menetluses on OÜ Eagle Vision (vaidlustaja) vaidlustus Tervisekassa (hankija) sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena läbi viidava riigihanke „Eriarstiabi teenus (oftalmoloogia)“ alusdokumentidele (RHAD). 2. Vaidlustaja esitas 11.08.2026 täiendava seisukoha. 3. VAKO on võimaldanud vastata täiendavale seisukohale hiljemalt 14.08.2026. PÕHJENDUSED A. Erimenetlus ei ole hankemenetlus 4. Vaidlustaja nimetab „erimenetlust“ ja „tervishoiuteenuseid“ võlusõnadeks. 1 Selline käsitlus on selgelt asjakohatu. Seadusandja on näinud teatud teenuste puhul ette menetluse, mis annab hankijale hankemenetlusest oluliselt ulatuslikuma õiguse kujundada menetlus vastavalt tellitava teenuse eripärale. Vaidlustusmenetlus ei ole õige meedium teha etteheiteid seadusandjale, et viimane on sellise menetluse loonud. 1 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 1. Advokaadibüroo TEGOS AS Liivalaia 36, 10132 Tallinn Kaluri 2, 51004 Tartu [email protected] Telefon +372 626 4300 Telefon +372 730 1610 5. Õigupoolest tunnistab ka vaidlustaja, et Eesti seadusandja on reguleerinud, kuidas sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses teenuseid tellida, mistõttu on liikmesriik „piltlikult joone liiva sisse juba ära tõmmanud“.2 Eesti seadusandja on tõmmanud niisiis need „jooned“ RHS § 126 lg-s 7. Seal on kirjas, milliseid RHSi sätteid tuleb erimenetluses kohaldada, millised kohalduvad juhul, kui RHADis ei ole sätestatud teisiti, ning milliste kohaldamist seadus üldse ette ei näe. 6. Eelnevast tulenevalt on selgelt asjakohatu ka vaidlustaja järgmine väide: „Vastupidine käsitlus tähendaks paradoksaalselt seda, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlust saaks korraldada õigusväliselt. Kui seadusandjad oleks seda soovinud, siis oleks ju ette nähtud, et tervishoiuteenuseid ei pea üldse hankima või, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlus käib tervikuna hankija suvaõiguse järgi, kuid ilmselgelt see ju nii ei ole.“3 7. Hankija ei korralda kõnealuseid eriarstiabi hankeid „õigusväliselt“, vaid kooskõlas RHS §-ga 126. Vaidlustaja taotleb aga seda, et hankija lähtuks eriarstiabi hangete läbiviimisel samadest menetlusreeglitest, mis kohalduvad hankemenetluses. Argument „kui seadusandja oleks seda soovinud, oleks ta nõnda RHSis ka sätestanud“ toetab hankija, mitte vaidlustaja positsiooni. 8. Arvestada tuleb seejuures, millises laiemas süsteemis vaidlusalune riigihange toimub. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine ei ole tavapärane turult teenuse ostmine, vaid piiratud ravikindlustusvahendite jaotamine tervishoiuteenuse osutajate vahel selleks, et tagada kindlustatud isikutele vajalik eriarstiabi. Riigikohus on rõhutanud, et Tervisekassa vahendid on piiratud avalik ressurss ning ravi rahastamise lepingu saamine annab tervishoiuteenuse osutajale olulise konkurentsieelise. Seetõttu on Tervisekassal õigus lepingupartnereid selekteerida ja otsustada, milliste teenuseosutajate kaudu ravikindlustussüsteemi eesmärke kõige paremini täita.4 9. Eesti on kujundanud eriarstiabi rahastamiseks segasüsteemi. Haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglad täidavad avaliku haiglavõrgu põhiülesandeid ning nendega sõlmitakse ravikindlustusseaduse (RaKS) § 36 lg 5 alusel vähemalt viieaastased ravi rahastamise lepingud. HVA haiglad kannavad vastutust eelkõige statsionaarse eriarstiabi, ööpäevaringse valmisoleku ja piirkondliku kättesaadavuse eest. Hankepartnerid täiendavad HVA haiglate kaudu tagatavat teenusemahtu ning suurendavad patsientide valikuvõimalusi eeskätt ambulatoorses ravis ja päevaravis. 2025. aastal osutasid hankepartnerid 20% eriarstiabi vastuvõttudest, kuid nende osakaal eriarstiabi rahalises mahus oli ligikaudu 7%. Statsionaarse ravi rahalisest mahust osutasid HVA haiglad ligikaudu 99%.5 10. Selline avaliku ja erasektori rollijaotus on riigi teadlik tervishoiupoliitiline valik. Euroopa Liidu õigus ei kohusta liikmesriiki avama avalikest vahenditest rahastatavaid tervishoiuteenuseid erasektorile kindlas ulatuses. Euroopa Komisjon on kinnitanud, et liikmesriigil on avar kaalutlusruum tervishoiusüsteemi korraldamisel ning avalikest 2 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 13. 3 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 14. 4 RKHKo 3-3-1-29-12, p-d 14, 17 ja 22. 5 Tervisekassa 2025. aasta majandusaasta aruanne, lk 41. 2/9  vahenditest rahastatavate haiglaraviteenuste osutamise võib usaldada peamiselt või isegi täielikult avalikele haiglatele.6 11. Seega võib riik tervishoiusüsteemi kujundada ka selliselt, et avalikest vahenditest rahastatavat eriarstiabi osutavad suuremas ulatuses HVA haiglad. Haiglavõrgu olemasolev võimekus allub riigi tervishoiukorralduslikele valikutele. Riik saab haiglavõrku ümber kujundada, suunata sellesse täiendavaid investeeringuid ning kasvatada avaliku haiglavõrgu personali-, taristu- ja teenuseosutamise võimekust. Juba praegu asub 96% aktiivravi vooditest avaliku sektori omandis olevates haiglates.7 12. Eesti riik on siiski otsustanud säilitada HVA haiglate kõrval ka mitte-HVA teenuseosutajate segmendi. Riigihangetega leitakse täiendavad lepingupartnerid selle nõudluse teenindamiseks, mis jääb HVA haiglate ravi rahastamise lepingutega katmata. Hanke mahu ja teenuse osutamise kohtade määramisel hinnatakse esmalt kindlustatud isikute vajadust, rahastatavat nõudlust ja HVA haiglate võimekust ning riigihanke esemeks jääb selle hindamise tulemusel tuvastatud täiendav teenusevajadus. Erasektori kaasamine aitab ühtlasi säilitada teenuseosutajate mitmekesisust, paindlikkust, patsientide valikuvõimalusi ja võimekust rakendada uusi teenusemudeleid. 13. Vaidlusalust riigihanget tuleb hinnata selles kontekstis. Tegemist ei ole olukorraga, kus erasektori ettevõtjatel oleks algusest peale õigus konkureerida kogu avalikest vahenditest rahastatavale eriarstiabi mahule ning hankija saab üksnes määrata sellele konkurentsile kohalduva menetlusreeglistiku. Riik on esmalt otsustanud üldse avada konkurents eraturule. Seejärel, milline osa eriarstiabist tagatakse avaliku haiglavõrgu kaudu ja milline täiendav osa avatakse mitte-HVA teenuseosutajatele. Riigihange on selle tervishoiukorraldusliku valiku rakendamise vahend. 14. Hankija ei väida, et sellest tuleneb talle piiramatu õigus kehtestada mis tahes hanketingimusi. Hankija peab järgima üldpõhimõtteid, sh eriti läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tingimuste õiguspärasust ei saa aga hinnata vaidlustaja lähtekohast, justkui erimenetlus peaks võimalikult täpselt jäljendama hankemenetlust või võimaldama ettevõtjatele kõiki muidu hankemenetluses ette nähtud osalemisviise. B. Ühispakkumuse kaudu tuginemise kohustus on põhjendatud 15. Vaidlustaja väidab, et hankija põhjendused ei selgita, miks võib ühe ühispakkuja kogu nõutav netokäive ja kogemus pärineda teiselt ühispakkujalt, kuid samadele näitajatele ei või tugineda pakkumusevälise ettevõtja kaudu.8 See ei vasta tõele. 16. Hankija jaoks on oluline, et kvalifitseerimiseks kasutatud suutlikkus oleks olemas ettevõtjate kogumil, kelle kõigiga tekib hankijal vahetu lepinguline suhe, kes vastutavad lepingu täitmise eest solidaarselt ja kes kõik osalevad tegelikult tervishoiuteenuse osutamises. Sellise eesmärgi õiguspärasus kajastub ka hankemenetluse regulatsioon. Teise ettevõtja varasemale kogemusele tuginemise korral peab see ettevõtja täitma lepingut isiklikult (RHS § 103 lg 2). Majanduslikule ja finantsseisundile tuginemise korral võib hankija nõuda, et pakkuja ja 6 Euroopa Komisjoni 12.11.2020 otsus SA.39324, p-d 39—40. 7 Eesti haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040, lk 4. 8 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p-d 15—18. 3/9  ettevõtja, kelle vahenditele tuginetakse, vastutaksid hankelepingu selle osa täitmise eest solidaarselt (RHS § 103 lg 3). 17. Eriarstiabi teenuse puhul tähendab RHS § 103 lg-s 2 nimetatud isiklik täitmine paratamatult seda, et ettevõtja osaleb teenuse osutamisel vähemalt ühe tegevuskoha kaudu, sest tervishoiuteenust osutatakse tegevusloal märgitud tegevuskohas. Vaidlusalune erimenetluse kord erineb niisiis RHS §-s 103 sätestatust üksnes sellega, et hankija on nõudnud tegelikku osalemist lepingu täitmisel ka ettevõtjalt, kelle majanduslikule ja finantsseisundile tuginetakse, mitte pole piirdunud solidaarvastutusega. Tegemist on marginaalse erinevusega hankemenetluses kehtiva regulatsiooniga. 18. Hankija on nõus vaidlustaja väitega, et RHS § 103 ei kohaldu.9 Ometigi ilmestab see võrdlus vaidlustaja väidete põhjendamatust. Kui isegi selline RHS §-s 103 sätestatud regulatsiooni kohandamine konkreetse tervishoiuteenuse eripärale oleks erimenetluses lubamatu, tekib küsimus, miks on seadusandja üldse jätnud RHS § 103 nende sätete hulgast välja, mida tuleb RHS § 126 lg 7 alusel erimenetluses kohaldada. 19. Asjakohatu on vaidlustaja arutlus, et kehtiva erimenetluse korra kohaselt on nt netokäibe nõue täidetud ka siis, kui kogu nõutav netokäive on olemas ühel ühispakkujal.10 Hankija ei ole piiranud seda, kuidas ühispakkujad omavahel kvalifitseerimiseks vajalikku suutlikkust jaotavad. Nõue on teadlikult seatud ühispakkujate kogumile. Oluline on, et kõik ühispakkujad vastutavad lepingu täitmise eest ning osalevad tegelikult teenuse osutamises. 20. Õigupoolest pole selge, mida vaidlustaja selle argumentatsiooniga hankijalt üldse taotleb. Kui vaidlustaja etteheide oleks põhjendatud, saaks sellest järelduda üksnes vajadus kitsendada teistele ettevõtjatele tuginemise võimalust veel enam. Vaidlustuse esitamise eelduseks on vaidlustaja subjektiivsete õiguste rikkumine (RHS § 185 lg 1). Ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda hankijalt konkurentsi täiendavat piiramist. 21. Vaidlustaja väidab jätkuvalt, et kuna hankija kehtestatud regulatsioon sarnaneb mingil määral RHS §-le 103, on ta järelikult kogu selle regulatsiooni tegelikult üle võtnud.11 See väide on selgelt otsitud ja meelevaldne. Erimenetluse korras pole tsiteeritud RHS §-i 103 ega kirjutatud, et hankija kohaldab RHS §-i 103. On täiesti tavapärane, et hankija kasutab erimenetluses ka hankemenetlusest tuttavaid elemente. Sellest ei ole võimalik mõistlikult järeldada hankija tahet võtta üle see osa regulatsioonist, mille sisust erimenetluse kord teadlikult erineb. C. Uute pakkujate keskmiste punktide reegel kohtleb erinevaid olukordi põhjendatult erinevalt 22. Vaidlustaja väidab, et uusi ja seniseid teenuseosutajaid hinnatakse erinevatel alustel ning see rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.12 See on ebaõige. Erinev kohtlemine tuleneb objektiivsest erinevusest kahe pakkujate grupi vahel. 9 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 30. 10 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 16. 11 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 23. 12 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p-d 31—34. 4/9 23. Vaidlustaja pole esitanud selle tingimuse osas uusi seisukohtasid. Nagu hankija selgitas vastuses vaidlustusele, on kehtiva ravi rahastamise lepinguga pakkuja kohta Tervisekassal olemas võrreldavad ajaloolised andmed varasema lepingu täitmise ja Tervisekassa rahastatud teenuste kohta. Uue pakkuja puhul neid andmeid ei ole. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua objektiivselt erinevate olukordade identset käsitlemist. 24. Uuele pakkujale antav punktisumma ei tulenegi tema enda varasemast tegevusest. Hankija ei anna hinnangut uue pakkuja varasemale käitumisele ega omista talle konkurentside tegevust. Tegemist on asendusreegliga punktisumma tuletamiseks olukorras, kus konkreetse hindamise aluse rakendamiseks vajalikud võrreldavad ajaloolised andmed puuduvad. D. RHS §-de 85 ja 117 kohaldamata jätmine on õiguspärane 25. Vaidlustaja väidab, et RHS §-de 85 ja 117 kohaldamine on erimenetluses reegel ning nende välistamine erand, millega kaasneb hankija kõrgendatud põhjendamiskohustus.13 See pole tõsi. 26. Eksitav on selle argumendi kontekstis väide, justkui oli RHS § 126 lg 7 lisamise mõte oluliste ja fundamentaalsete RHSi sätete kohaldamise kohustuslikuks tegemine. Vaidlustaja viitab selle väite põhistamiseks lihthankemenetluse kommentaaridele ja seletuskirjale osas, milles see käsitleb lihthankemenetlust – mitte erimenetlust käsitlevatele allikatele. Kahtlemata oli selle sätte eesmärk õigusselguse suurendamine, kuid sellest ei tulene, et RHS §-de 85 või 117 kohaldamata jätmine oleks erandlik. 27. Seletuskirjas on öeldud: „Hindamiskriteeriumide seadmist, pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist, pakkumuse vastavuse kontrollimist, pakkumuste hindamist ja edukaks tunnistamist ning edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmise korral riigihanke menetluse jätkamist reguleerivad sätted kohalduvad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel siis, kui hankija pole riigihanke alusdokumentides näinud ette antud sätetes märgitust erinevat menetluskorda.“14 28. Seadusandja mõttekäigust on mõistlikult võimalik aru saada vaid nii, et RHS §-de 85 ja 117 kohaldamiseks ei pea hankija isegi sõnaselgelt RHADis ütlema (nii nagu on hankija teinud), et need sätted ei kohaldu. Neid sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui RHADis pole ette nähtud üldse mingit menetluskorda või vähemalt mitte RHSis sätestatust erinevat menetluskorda. Kuna kõnealuse riigihanke puhul on hindamismetoodika ammendavalt RHAD lisas 4 sätestatud, mis pealegi erineb RHS §-dest 85 ja 117, pole erimenetluse korra p 8.1.1 isegi vajalik, et järeldada RHS §-de 85 ja 117 mittekohaldamist. 29. Kus seadusandja nõuab hankijalt erilist vajadust, asjaolu või täiendavat põhjendust, on see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Näiteks: 1) netokäibe nõudmine suuremas summas kui kahekordne hankelepingu eeldatav maksumus on lubatud üksnes juhul, kui see on hankelepingu esemest tulenevalt vajalik, ning hankija peab seda põhjendama (RHS § 100 lg 3); 13 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p-d 35—40. 14 491 SE, lk 40. 5/9  2) raamlepingu võib sõlmida tähtajaga kuni neli aastat, välja arvatud juhul, kui pikem tähtaeg on põhjendatud, eeskätt raamlepingu esemest tulenevalt (RHS § 29 lg 2); 3) dünaamilise hankesüsteemiga liitmise taotluste läbivaatamise aega võib põhjendatud erijuhtudel pikendada 15 tööpäevani (RHS § 34 lg 2); 4) hankemenetluse kehtetuks tunnistamine eeldab hankijalt põhjendatud vajadust (RHS § 73 lg 3 p 6); 5) ligipääsetavust ei pea tehnilise kirjelduse koostamisel arvestama nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel (RHS § 88 lg 8); 6) hankijal on õigus minimaalset pakkumuste esitamise tähtaega lühendada põhjendatud kiireloomuliste asjaolude tõttu (RHS § 93 lg 2 p 2); 7) hankija peab põhjendama, miks ta on otsustanud jätta riigihanke osadeks jagamata (RHS § 27 lg 2); 8) konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse kasutamine eeldab, et hankijal pole objektiivselt võimalik määrata kindlaks oma vajadusi (RHS § 48 lg 3 p 3). 30. Näiteid on oluliselt rohkem, kuid enamate esile toomine pole siin vajalik. Kõikide nende näidete puhul on hankija tegevus vaidlustatav, kui asjaolud või hankija põhjendus ei anna alust konkreetse sätte kohaldamiseks. Hankija tegevuse vaidlustamiseks peab hankija olema RHSi rikkunud (RHS § 185 lg 1). Hankija ei saa olla RHS §-de 85 ja 117 kohaldamata jätmisega RHSi rikkunud, kuna nende sätete kohaldamata jätmine ei eelda RHS § 126 lg 7 kohaselt hankija põhjendust ega muid erilisi asjaolusid peale selle, et tegemist on direktiivi 2014/24/EL XIV lisas nimetatud sotsiaal- või eriteenusega. 31. Sama lähenemist on VAKO oma praktikas kasutanud. VAKO tsitaat vaidlusest, kus ettevõtja arvates ei piisanud konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse korraldamiseks ainult sellest, et riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem: „Riigihanke eeldatav maksumus ei ületa rahvusvahelist piirmäära. Seega on hankijal õigus korraldada riigihange konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetlusena RHS § 48 lg 3 p-i 1 alusel. /…/ Vaidlustuskomisjoni arvates on RHS § 48 lg 3 p 1 sätestatud selgelt ja üheselt mõistetavalt ning selle puhul puudub vajadus tõlgendusteks. Vaidlustaja soovib seejuures seaduse selget sätet n-ö olematuks tõlgendada. /…/ Hankija ei pea rahvusvahelisest piirmäärast allapoole jääva riigihanke korraldamist konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse või võistleva dialoogina muude asjaoludega põhjendama.“15 32. Sarnaselt pole RHS § 126 lg-s 7 viidet kõrgendatud põhjendamiskohustusele. Sellise täiendava eelduse saab õigusriigis lisada seadusandja, mitte vaidlustaja, VAKO ega kohus. E. Sama hoone nõude osas puudub sisuline vaidlus 33. Hankija tõi vastuses vaidlustusele esile kaks sõnumit, mille ta on vaidlustajale seoses hindamise aluse p 3.2 alapunktidega A ja B saatnud, mis selgitavad „sama hoone“ tähendust. 15 VAKO 130-26/310817, p 10. 6/9  Vaidlustajal näib puuduvat etteheide juhul, kui sisustada neid tingimusi nii, nagu hankija teabevahetuses selgitab: „Kui hankija leiab, et tema teabevahetuses esitatud selgitus vastab sellele, kuidas ta on seda tingimust päriselt soovinud sisustada, siis peab hankija viidatud tingimuse sõnastuse oma selgitusega kooskõlla viima.“16 34. Hankija ei pea viidatud selgitust RHADi viima. Sõnastusest „teenuse osutamise kohas samas hoones“ ei järeldu, et teenust peab olema osutatud pakutavas tegevuskohas. „Teenuse osutamise koht“ tähendab konkreetset maakonda ehk riigihanke osa, kus pakkumus esitatakse (erimenetluse kord, p 3.4), „tegevuskoht“ aga konkreetset aadressiga asukohta, kus teenust osutatakse (erimenetluse kord, p 10.7.2.1; hindamise alused; pakkumuse vorm). Hankija antud selgitus üksnes täpsustab „sama hoone“ tähendust ja selline täpsustus on RHS § 46 lg 3 kohaselt lubatud. Hankija ei muuda selgitusega RHADi. F. Seadmete olemasolu nõue on õiguspärane 35. Vaidlustaja väidab, et seadmete olemasolul puudub seos hankelepingu esemega.17 See pole tõsi. Seadmete olemasolu võimaldab pakkujal osutada patsiendile hinnatavat uuringut samas hoones. Seadme olemasolu ei ole hindamisel väärtus iseeneses. Väärtustatakse selle abil olemasolevat teenusekorraldust, mis muudab patsiendi raviteekonna terviklikumaks ja vähendab vajadust liikuda vajaliku diagnostika saamiseks teise tegevuskohta. 36. Euroopa Kohtu Contse lahend ei toeta vaidlustaja järeldust.18 Vaidlustaja moonutab lahendi sisu. Selles asjas leidis Euroopa Kohus, et täiendavate punktide andmine järjest suurema hapniku tootmisvõimsuse eest ei olnud enam seotud lepingu eesmärgiga, kui tootmisvõimsus ületas oluliselt hankelepingu eeldatavat vajadust. Kohus eristas seega lepingu täitmiseks vajalikku võimekust põhjendamatult ülemäärase võimekuse premeerimisest. Siinsel juhul ei anta punkte selle eest, et pakkujal on lepingu vajadust ületav arv seadmeid. Hinnatakse seda, kas pakkujal on olemas konkreetne seade, mida on vaja vaidlusaluse kvaliteedieelise (samas hoones teenuse osutamine) realiseerimiseks. 37. Vaidlustaja kordab ka väidet, et seadme kasutusõiguse saamine ja hoidmine on kulukas.19 See väide ei too kaasa tingimuse õigusvastasust. Esiteks, pakkujalt pole nõutud seadme välja ostmine. Teiseks, kvaliteedieelis eeldab sageli personali, seadmeid, ruume või töökorraldust, mille loomine nõuab ettevõtjalt ressursse. Sellest ei muutu hindamise kriteerium õigusvastaseks. Vaidlustaja käsitlus viiks selleni, et hankija ei saaks hindamisel väärtustada ühtegi asjaolu, mille loomise või säilitamisega kaasneb pakkujale kulu. G. Tegevusloa nõue on õiguspärane 38. Vaidlustaja ei esita tegevusloa nõude osas sisulisi uusi seisukohti. Vaidlustaja kahtlustab, et hankija asub uuesti seda nõuet põhjendama üksnes väitega, et tegemist on erimenetlusega.20 Hankija pole ühegi tingimuse õiguspärasuse põhjendamisel piirdunud üksnes väitega, et 16 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 44. 17 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 47. 18 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 50. 19 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 47 ja 48. 20 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p-d 52—55. 7/9  tegemist on erimenetlusega. Sellega ei piirdunud hankija isegi RHS §-de 85 ja 117 kohaldamata jätmise puhul, mida tõepoolest hankija ei oleks üldse pidanud põhjendama teistpidi kui sellega, et tegemist on erimenetlusega. 39. Tegevusloa nõude puhul pole määrav, et tegemist on erimenetlusega. Eesti tegevusloata ettevõtjal ei ole võimalik osutada Eestis tervishoiuteenust. Sealhulgas pole võimalik osutada Eestis tervishoiuteenust nt Pärnumaa tervishoiuteenuse osutajal, kellel puudub tegevusluba Harjumaal. Küsimus pole päritoluriigis, vaid ettevõtja põhimõttelises regulatiivses sobivuses lepingut täita. Sama kvalifitseerimise tingimuse võiks hankija sätestada ka hankemenetluses (RHS § 99 lg 1). 40. Selgelt asjakohatu on vaidlustaja viide Euroopa Kohtu otsusele nr C-6/20.21 Siinsel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hankija jätab kõrvale sisuliselt sama asjaolu kohta juba teises liikmesriigis tehtud kontrolli. Kontrolliese hõlmab konkreetset Eesti tegevuskohta, milles hakatakse Eesti kindlustatud isikutele tervishoiuteenust osutama. Soome pädev asutus ei ole tegevusloa väljastamisel kontrollinud Eesti tegevuskoha ruume, aparatuuri, infosüsteemidega liidestumist ega muude Eesti õigusest tulenevate nõuete täitmist. 41. Kõnealusel juhul on siiski oluline ka asjaolu, et tegemist on erimenetluse ja tervishoiuteenuse osutamisega, mitte avatud hankemenetlusega. Hankijal on patsientide elu ja tervise huvist lähtuv kohustus teha kindlaks, et edukatel pakkujatel on lubatud teenust osutada. Sel põhjusel ei saa hankija nt rahulduda ka pelga kinnitusega, et tervishoiuteenuse osutaja omandab tegevusloa lepingu sõlmimise ajaks. Tegevusloa saamine ei ole kindel nii kaua, kui see on päriselt Terviseameti poolt väljastatud. Tervisekassa ei pea aktsepteerima riski, et eriarstiabi kättesaadavus katkeb. 42. Ebaõige on vaidlustaja väide, et kuna hankija on kvalifitseerimise tingimused seadnud, on ta seetõttu sidunud ennast ka vastavate RHSi 2. peatüki reeglitega.22 Vaidlustaja käsitlus muudab erimenetluse eriregulatsiooni sisutuks. Ka hankemenetluses omavad RHS §-d 98— 101 praktilist tähendust üksnes siis, kui hankija otsustab kvalifitseerimise tingimused kehtestada. Kui kvalifitseerimise tingimuste kehtestamine erimenetluses tooks juba iseenesest kaasa RHS §-de 98—101 automaatse kohaldumise, kohalduksid need sätted erimenetluses alati, kui hankija üldse pakkuja suutlikkust kontrollida soovib. Sellisel juhul puuduks sisuline tähendus seadusandja otsusel jätta RHS §-d 98—101 erimenetluses kohaldatavate sätete hulgast välja. MENETLUSLIKUD AVALDUSED 43. Tähtaegsus. VAKO määras täiendavatele seisukohtadele vastamise tähtpäevaks 14.08.2026. Seisukoht on tähtaegne. 44. Esitamine. Seisukoht on esitatud VAKO-le ([email protected]) ja menetlusosalistele e-posti teel. Lugupidamisega 21 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 52. 22 Vaidlustaja täiendav seisukoht, p 54. 8/9 (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Erki Fels, vandeadvokaat Gregor Saluveer, vandeadvokaadi abi 9/9