Pr Liisa-Ly Pakosta Teie 16.09.2026 nr 8-1/6662-1
Justiits- ja Digiministeerium
[email protected] Meie 25.09.2026 nr 6-3/26-1879-2
Arvamus karistusseadustiku,
kriminaalmenetluse seadustiku,
ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku
üldosa seaduse muutmise seaduse
eelnõule (lastevastased
seksuaalkuriteod ja naistevastase
vägivalla ja perevägivalla tõkestamise
direktiivi osaline ülevõtmine)
Lugupeetud justiits- ja digiminister
Tänan võimaluse eest avaldada arvmust karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku,
ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõule (lastevastased
seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline
ülevõtmine) (edaspidi seaduseelnõu).
Seaduseelnõuga tutvumise järgselt laekus arvamusi mitmelt Harju Maakohtu kohtunikult.
Arvamus alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade
pikendamise osas.
Toetame põhimõtet, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaeg võiks
olla kehtivast pikem, arvestades eelkõige selliste kuritegude eripära ning asjaolu, et kannatanul
võib kuluda märkimisväärselt aega juhtunust rääkimiseks ja õiguskaitseasutuste poole
pöördumiseks nii nagu ka seaduseelnõus on väljatoodud. Samas ei pea me põhjendatuks
kavandatud lahendust, mille kohaselt pikeneks teatud kuritegude aegumistähtaeg 20 või isegi
32 aastani pärast teo toimepanemist.
Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100
Registrikood 74001728 e-post
[email protected] www.kohus.ee
Seletuskirjas on märgitud: Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja
tõendamiskindluse vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on
koguda usaldusväärseid tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud
tõendite kogumine ja kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või
kättesaadavad, dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud.
Kohtupraktika näitab, et juba praegu tekitavad olulisi tõendamisraskusi juhtumid, kus väidetava
kuriteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu kümme aastat. Eriti puudutab see olukordi,
kus kannatanu oli teo toimepanemise ajal väga noor laps. Sellistel juhtudel mäletab kannatanu
sageli toimunut üldjoontes, kuid tal on raskusi sündmuste paigutamisega ajaliselt. Sageli ei
osata enam usaldusväärselt määratleda isegi seda, millises vanuses kannatanu teo
toimepanemise ajal oli, rääkimata konkreetse aasta või ajaperioodi nimetamisest. Aja
möödudes muutuvad mälestused paratamatult hägusamaks ning võivad seguneda hilisemate
sündmuste ja kogemustega.
Seksuaalkuritegude eripäraks on sageli puuduvad vahetud tunnistajad ning objektiivseid
tõendeid ei ole aastaid hiljem enam võimalik koguda. Seetõttu põhineb tõendikogum suurel
määral kannatanu ja süüdistatava ütlustel ning nende usaldusväärsuse hindamisel. Juba
kümneaastase ajavahemiku korral on tõe tuvastamine kohtule sageli keeruline ülesanne. Veelgi
pikema, 20- või 30-aastase ajalise distantsi korral suureneb märkimisväärselt oht, et kohtu
käsutuses olev tõendibaas ei võimalda enam faktilisi asjaolusid vajalikul määral usaldusväärselt
tuvastada.
Samal ajal tuleb tunnistada, et lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud
inimesed ei pruugi olla valmis juhtunust kohe rääkima. Kohtupraktikas esitavad kaitsjad
kannatanutele peaaegu alati küsimuse, miks nad ei pöördunud politseisse varem. Kannatanute
vastused on üldjuhul sarnased: nad ei julgenud rääkida, tundsid häbi või hirmu või ei olnud
emotsionaalselt valmis juhtunut avaldama. Selline käitumine on inimlikult mõistetav ning seda
ei saa kannatanule ette heita.
Samas nähtub praktikast, et enamik kannatanuid ei jää oma probleemidega aastakümneteks
täielikult üksi. Sageli on nad juba täisealiseks saades või vahetult pärast seda pöördunud
psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti poole ning rääkinud kogetust vähemalt ravisuhtes.
Seetõttu võib eeldada, et hiljemalt noore täiskasvanuna on inimene üldjuhul saavutanud sellise
küpsuse ja eneseteadlikkuse taseme, mis võimaldab tal oma trauma olemasolu teadvustada ning
vajadusel kaaluda ka õiguskaitseasutuste poole pöördumist.
Kui aga politseisse pöördutakse alles 35-, 40- või veelgi vanemas eas, tekib menetluse
seisukohast paratamatult küsimus, kas tõe usaldusväärne tuvastamine on enam võimalik.
Küsimus ei seisne kannatanu motiivide kahtluse alla seadmises, vaid kohtumenetluse võimes
tuvastada aastakümnete taguseid sündmusi viisil, mis tagab õiglase menetluse mõlemale
poolele. Kaitseõiguse seisukohast on sellises olukorras loomulik küsida, miks
kriminaalmenetlust ei algatatud varem, kui kannatanu oli juba aastaid teadlik toimunust ja selle
mõjust tema elule.
Mida pikem on teo ja menetluse vahele jääv ajavahemik, seda suuremaks muutuvad
tõendamisraskused. Võimalikud tunnistajad võivad olla surnud või nende mälu oluliselt
halvenenud, dokumente ei pruugi enam alles olla ning ka kannatanu enda mälestused võivad
olla aja jooksul muutunud. Need riskid on välja toodud ka seaduseelnõu seletuskirjas endas.
Selle tulemusena suureneb oht, et kohus peab otsuse tegema väga piiratud ja nõrgenenud
tõendibaasi alusel. See omakorda suurendab ekslike kohtulahendite riski.
Seletuskirjas on samuti märgitud: Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nii kuriteo
raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega
kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada.
Soovime juhtida tähelepanu, et õigusemõistmise eesmärk ei ole üksnes võimaldada kuritegude
menetlemist võimalikult pika aja jooksul, vaid tagada ka usaldusväärne faktiliste asjaolude
tuvastamine ning õiglane menetlus kohtus. Seetõttu leiame, et kuigi alaealiste vastu toime
pandud seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud hetkel kehtivast pikem aegumistähtaeg, ei
ole 20- või 32-aastane aegumistähtaeg menetlusliku tõe tuvastamise seisukohalt põhjendatud.
Mõistlikuks lahenduseks näeme aegumistähtaja mõõdukat pikendamist, näiteks kuni 15 aastani,
mis arvestaks ühelt poolt kannatanu vajadusega saada aega juhtunust rääkimiseks, kuid teisalt
säilitaks ka realistliku võimaluse koguda ja hinnata usaldusväärseid tõendeid ning tagada
õiglane kohtumenetlus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Mairi Heinsalu
osakonnajuhataja