Tartu Ülikooli tagasiside kõrghariduse ja teaduse rahastamiseks plokkrahastuse väljatöötamise kavatsuse kavandile

Haridus- ja Teadusministeerium [email protected] 16.02.2026 nr 1-12/P1/6433 Tartu Ülikooli tagasiside kõrghariduse ja teaduse rahastamiseks plokkrahastuse väljatöötamise kavatsuse kavandile Tänan võimaluse eest tutvuda kõrghariduse ja teaduse rahastamiseks plokkrahastuse väljatöötamise kavatsuse kavandiga, osaleda selle arutelus 4. veebruaril ning anda kirjalikult tagasisidet. Tartu Ülikool tunnustab haridus- ja teadusministri algatust kõrghariduse rahastamise püsikindluse ja mahu suurendamiseks ning ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ning teadus- ja arendusasutuste riigipoolse rahastuse ümber kujundamiseks nii, et see toetaks paremini kvaliteeti ja strateegiliste eesmärkide saavutamist. Ülikool soovib seda algatust kindlasti toetada ning aidata leida ja rakendada selle eesmärgi saavutamiseks võimalikult eesmärgipärased ja efektiivsed meetmed. Väljatöötamiskavatsuses (VTK) on siiski mitmeid põhimõttelisi murekohti, mis viitavad sellele, et kavandatud meetmed ei toeta tegelikkuses seatud eesmärki. Toon alljärgnevalt välja neist murekohtadest olulisemad. VTK-s rõhutatakse korduvalt, et kõrghariduse ja teaduse tegevustoetuse liitmine asutuste nn plokkrahastuseks teenib muu hulgas ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide rahastuse killustatuse vähendamise eesmärki. Ülikooli hinnangul ei ole siiski kumbki tegevustoetus killustatud, vaid ülikoolide eelarvetuludes tekitavad – eriti teadusrahastuse osas – suure killustatuse tegevustoetuste välised väga erinevad konkursipõhised rahastusmeetmed (vt joonised 1 ja 2). Tartu Ülikooli lepingute mahust 72% tuleb riigilt. Joonis 1. Tartu Ülikooli teadus- ja arendustegevuse tulud rahastajate lõikes 2024. aastal. Joonis 2. Teadus- ja arendustegevuse riiklike rahastusmeetmete lepingute arv ja rahalise mahu osakaal Tartu Ülikooli teadus- ja arendustegevuse tuludes 2024. aastal. Riik on viimasel ajal püüdnud väikeseid teaduse rahastuse meetmeid ülikooli teadustegevuse toetusega liites vähendada riigipoolse rahastuse killustatust ja see on kindlasti olnud positiivne suund. Kuid plokkrahastuse kujundamine ainult praeguse kõrghariduse ja teaduse tegevustoetuse liitmise teel, hõlmamata sinna teisi eraldiseisvaid rahastusskeeme ja seega nii püsirahastuse mahtu kui ka osakaalu suurendamata, ei aita killustatuse vähendamise eesmärgile kaasa. Kõrghariduse ja teaduse tegevustoetuse eraldamise alused on juba praegu kujundatud nii, et riigil oleks võimalik ülikoolide tegevust strateegiliselt suunata: kõrghariduse tegevustoetuse eraldamisel lepitakse ülikoolidega kokku nende tegevuste eesmärgid ning kvaliteedi ja tulemuslikkuse näitajad, mida ülikoolid peavad regulaarselt aruandlusega tõendama. Selle kaudu suunab riik ülikoole pakkuma kõrgharidusõpet nii, et ühiskonnas oleks tagatud piisav hulk erialade ja ametialade kvalifitseeritud töötajaid, sh ka akadeemiline järelkasv. Teaduse tegevustoetus eraldatakse teadusuuringute ja teadmussiirde väljundite (publikatsioonid, lepingud, patendid, doktorikraadid) eest. Sellega toetab riik sihipäraselt tugevat teadust, mis toetab nii kõrghariduse pakkumist kui ka teadmussiiret. Kui kaks tegevustoetust liita üheks plokkrahastuseks, jääb ebaselgeks, kuidas tagatakse kõrghariduse ja teaduse rahastuspõhimõtete eesmärgipärane eristamine ning millises osas ja mis eesmärgiga suureneb praeguse olukorraga võrreldes paindlikkus ja läbirääkimiste võimalus, mida VTK-s korduvalt rõhutatakse. Tartu Ülikool teeb ettepaneku VTK kavandis selgelt määratleda esiteks, millistest finantsvahenditest moodustatakse plokkrahastus või kuidas see kujuneb, ning teiseks, selle jaotuse põhimõtted. Kui plokkrahastuse maht kujuneb ainult praeguse kahe tegevustoetuse mehaanilisel liitmisel, ei täida see rahastuse killustatuse vähendamise ega teaduse kvaliteedi tõstmise ja tagamise eesmärki ega ole põhjendatud. Muret tekitab VTK-s läbiv tahe teadust riigi poolt senisest veelgi „strateegilisemalt“ juhtida. Esiteks ei ole selge, millistele asjakohastele faktidele või analüüsidele tuginevad VTK-s toodud hinnangud, et ülikoolid peaks senisest enam reageerima ühiskonna aktuaalsetele vajadustele ning seepärast on vajalik ministri sekkumine ülikoolide „strateegilisse“ juhtimisse. Kõik Eesti ülikoolid, üks rakenduskõrgkool ning kaheksa avalik-õiguslikku ja riigi teadus- ja arendusasutust said 2024. aasta rahvusvahelisel evalveerimisel positiivse hinnangu, mille haridus- ja teadusminister ka kinnitas. Aastast 2017 hinnatakse evalveerimisel mh asutuste teadus- ja arendustegevuse ühiskondlikku mõju. Kõik asutused said selles kriteeriumis samuti positiivse hinnangu. Näiteks on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna hindamisraportis antud hinnang: “Tartu University has a vibrant ecosystem that fosters innovation and entrepreneurship. Several spin-offs and start-ups emerged from the research conducted in natural sciences. These companies contribute to the local and national economy by creating jobs and attracting investments. Research in physics and material sciences leads to technological advancements that impact industries such as electronics, energy, and materials engineering. This includes the development of new materials, nanotechnology, and energy-efficient solutions.” Tehnika ja tehnoloogia valdkonnas anti järgmine hinnang: “Consultancy involvement is strong within the industry, with particular strengths in chemistry and software. The examples of societal impact given are strong, with work on remote sensing and hydrogen energy, together with significant work during the COVID pandemic. There is also significant interaction in terms of the provision of analytical services to companies and in consultancy.” Sarnaseid hinnanguid anti kõigile positiivselt evalveeritud asutustele. Tartu Ülikool teeb ettepaneku VTK-s konkreetsemalt ja faktipõhiselt välja tuua vajakajäämised ülikoolide teadus- ja arendustegevuses, mis ministeeriumi hinnangul otseselt põhjustavad ettevõtluse ja majanduse ebapiisava arengu. Teiseks on enesestmõistetav, et teadus peab panustama ühiskonnale oluliste probleemide lahendamisse. Teaduse olemuslik eesmärk on saada uusi teadmisi inimkonna hüvanguks. Kuid seda eesmärki ei saa teadus täita siis, kui uurimisküsimusi ja oodatavaid tulemusi hakkavad ette kirjutama konkreetsel ajahetkel ühiskonna probleemide määratlejad nende endi maailmavaatest või maailmamõistmisest lähtuvalt, mis valitsuse vahetusega võib lähiajaloo näitel järsku ja kardinaalselt muutuda. Just seepärast ongi Eesti Vabariigi põhiseaduses Eesti riigi pikaajalise stabiilse arengu kaitseks väga kaalutletult sätestatud ülikoolide autonoomia ja teadlaste akadeemiline vabadus. Seepärast tuleb leida mõistlik tasakaal n-ö vaba teaduse ja riigile hetkel vajalikuna määratletud uuringute ning nende rahastamise meetmete vahel. VTK-s kumab läbi tugev soov teadust „strateegiliselt“ juhtida just tegevustoetuse (plokkrahastuse) kaudu, mis seni on Eestis ainuke vaba teaduse rahastamise meede ETAGi personaalsete uurimistoetuste kõrval. Kui see ära kaotada, nagu VTK-st välja lugeda võib, tähendab see sisuliselt Eestis vaba teaduse rahastamise lõppu, sest ETAGi grandid ei ole piisavad “kriitilise massi” tagamiseks. Selle sammu tagajärjed võivad olla kogu Eesti riigile ja ühiskonnale pikemas perspektiivis katastroofilised. Ülikooli vaatest võib siiski loota vaid poliitikute ja ametnike heale tahtele leida lahendusi ühiskonna pikaajalise hüvangu nimel. Värskelt jõustunud Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni seaduse ettevalmistamise käigus on süsteemselt analüüsitud Eesti teadussüsteemi rahastamise vajadusi ja sätestatud kolm rahastusmeedet, mis igaüks täidavad olulist rolli ja tagavad konkreetse põhiseadusliku õigus realiseerumise. Järjekordse reformiga ei tohi tekkida olukord, kus need meetmed soovitakse kokku panna, tagamata nende algset eesmärki. Kõrghariduse ja teaduse sidumine üksnes kitsalt aktuaalsete ühiskondlike probleemide vankri ette oleks lühinägelik ning Eesti riigi ja ühiskonna säilenõtkust ohustav samm. Tänapäevane kvaliteetne teaduspõhine kõrgharidus, mida Eestis pakuvad nii ülikoolid kui ka rakenduskõrgkoolid, võimaldab üliõpilastel omandada väga erinevaid pädevusi, et tagada neile hilisemas tööelus edu ja kasu riigile väga erinevatel elualadel, sõltumata omandatud erialast. Ehkki osa kõrghariduserialadest on otsesemalt seotud mõne konkreetse kutsealaga kui teised (nt arstid, õpetajad, insenerid, näitlejad jt), on kõrghariduse keskne eesmärk siiski laia silmaringiga, tulevikku suunavate, majanduse arengusse panustavate ühiskonna liikmete ettevalmistamine, kes saaks hakkama nii oma erialase tööga kui ka näiteks ettevõtja, ametniku või ministrina. Seda on oluline silmas pidada, sest ühiskonna tööjõuvajadused võivad väga kiiresti muutuda, ning ühiskonnas peab olema kriitiline hulk inimesi, kes oleksid võimelised mitte ainult muutustele paindlikult reageerima, vaid ka muutusi juhtima. Kui kõrgharidus siduda pelgalt ühiskonna aktuaalsete vajadustega, tekitab riik olukorra, kus tööturule tulevad nende ülikooli astumise hetkel vajalikuks peetavate kutsealade spetsialistid, kelle järele võib ühiskonnal vajadus üsna kiiresti kaduda, kuid kes ei ole võimelised ilma riigipoolse ümberõpperessursita teistel ametikohtadel hakkama saama. Kolmandaks ei saa kuidagi nõustuda VTK lähteloogikaga, et kui Eesti majandus ei ole edenenud oodatud tempos ja mahus, siis peavad juurpõhjused peituma selles, et teadus ei uuri piisavalt ühiskonnale olulisi teemasid. Ülikoolide jaoks on teadmussiire õpetamise ja teadustöö kõrval kolmas tegevussuund, ent siiski mitte peamine, erinevalt nt mõnest spetsiifilise suunitlusega teadus- ja arendusasutusest. Teaduspõhine majandus ja ettevõtlus on väga ressursimahukas ja seepärast oleks oodanud VTK-st põhjalikumat faktipõhist analüüsi selles osas, mis takistab Eesti majanduses ja ettevõtetes teadus- ja arendustööl põhinevat tootmist ja teenuste pakkumist suurendada. Sellele probleemile lahenduse leidmisel on ülikoolid kindlasti valmis kaasa aitama, kuivõrd see on meie kõigi ühine mure. Tartu Ülikool teeb ettepaneku ministri ja ülikoolide avatud aruteluks teemal, milliseid ootusi saab riik ülikoolidele seada ning milliseid ootusi on ülikoolidel võimalik täita. VTK-s on toodud plokkrahastuse näiteid eri riikidest, mis kindlasti on tänuväärne võrdlusalus Eestile sobiva mudeli leidmiseks. Kahjuks on võrdlus tehtud siiski ebapiisavalt, sest analüüsitud on ainult plokkrahastuse kujunemise valemeid, aga mitte seda, kui suure osa moodustab plokkrahastus konkreetsete ülikoolide eelarvest. See oleks aga väga vajalik taustainfo mõistmaks, kas valitud võrdlused on üldse asjakohased Eesti ülikoolide eelarvetes suure konkurentsipõhiste rahastusmeetmete osakaalu kontekstis. Palume selle infoga välisriikide võrdlusanalüüsi täiendada. VTK-s tuuakse ühe keskse probleemina esile kõrghariduse ja teaduse rahastamise killustatus ning sellest tulenev vajadus kujundada ühtne plokkrahastuse mudel, mis suurendaks paindlikkust ja vähendaks halduskoormust. Kõrghariduse rahastamise vaatest on siiski oluline hinnata kavandatava muudatuse mõju mitte üksnes rahastusmeetmete struktuurile, vaid ka riigi ja ülikooli vahelise suhte sisule, sh halduslepingu rollile ja ulatusele. Kehtiv haldusleping on ministeeriumi jaoks kujunenud oluliseks strateegilise suunamise instrumendiks. Lepingus ja selle lisades lepitakse kokku mitte ainult üldistes eesmärkides, vaid ka detailsetes tegevustes ja väikestes arvulistes eesmärkides, mille täitmist ülikool peab regulaarselt aruandluse kaudu tõendama. Praktikas tähendab see, et riigi prioriteedid kanduvad ülikooli tegevusse detailsete kokkulepete ja sihtarvudena. VTK-s kavandatav plokkrahastus ei anna praegusel kujul kindlust, et halduslepingus asenduks detailidele keskendumine ühiskonna pikaajalise arenguvajadusega arvestamisega. Kui plokkrahastuse eesmärk on tõepoolest ka suurendada põhitegevuste rahastamise paindlikkust ja vähendada halduskoormust, peab sellega kaasnema ka selge, põhimõtteline muudatus riigi sekkumise ulatuses. See eeldab, et strateegilise komponendi maht ja kasutamise alused on selgelt määratletud ning tulemuspõhised näitajad ei kujune ülemäära detailseks juhtimismehhanismiks. Vastasel juhul ei lihtsusta uus rahastusmudel süsteemi, vaid muudab riigi sekkumise ülikooli strateegilistesse valikutesse ja juhtimisotsuste autonoomiasse süsteemseks ja püsivaks. Erilist tähelepanu vajab näitajapõhise rahastamise võimalik mõju õppe kvaliteedile. VTK kohaselt kujuneks plokkrahastuse kõrghariduse komponent täielikult tulemuspõhiselt, millele peaks lisanduma strateegilise arengu komponent riiklikult oluliste eesmärkide täitmiseks, mis kumbki ei toeta sisuliselt kõrgkoole tagama õppe kõrgetasemelisust. Kui märkimisväärne osa tegevustoetusest seotakse lõpetajate arvu, nominaalajaga lõpetamise või muude kvantitatiivsete väljunditega, kujundab see kõrgkoolide käitumist. Kui tulemusrahastuse osakaal on suur, tekib institutsioonidel surve optimeerida mõõdetavaid näitajaid. Kui kvaliteedi hindamine ei ole rahastamismudelis samaväärselt ja tasakaalustatult esindatud, võib see viia olukorrani, kus tähelepanu nihkub õppe sisult ja akadeemilistelt standarditelt mõõdetavate tulemuste maksimeerimisele. Äärmuslikul juhul võib see avalduda akadeemiliste nõuete leevenemises, õppekavade liigses lihtsustamises või ettevaatlikumaks muutunud vastuvõtupoliitikas riskirühmade suhtes. Ülikooli hinnangul peab rahastamismudel vältima olukorda, kus kvantitatiivsete näitajate täitmine muutub eesmärgiks omaette ning hakkab mõjutama kõrghariduse kvaliteeti ja sisulist taset. Näitajate valikul ja nende osakaalu määramisel tuleb tagada selge tasakaal mahu, tulemuslikkuse ja kvaliteedi vahel. Kinnitan veelkord Tartu Ülikooli soovi ja valmidust toetada haridus- ja teadusministrit kõrghariduse ja teaduse kvaliteeti ja strateegilist juhtimist toetava mudeli leidmisel. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mari Moora teadusprorektor, professor