MTÜ Jalgpalliklubi Welco Narva mnt 169-3, 51009 +372 57841103
Reg. nr 80287033 Tartu, Estonia
[email protected]
www.jkwelco.ee
Lugupeetud Eesti kultuuriminister Heidy Purga
Pöördun Teie poole Tartu Jalgpalliklubi Welco tegevjuhina seoses 2027. aasta
riigieelarvega ja ning seda ühe väga lihtsa küsimusega:
Kas Eesti riik peab treenerit kultuuritöötajaga võrdväärseks?
Küsin seda, sest tänane 2027. aasta riigieelarve tutvustus annab põhjust selles
kahelda.
Tartu Jalgpalliklubi Welco, Welco Jalgpallikool Santos ja Naiste Jalgpalliklubi Electra
moodustavad üheskoos Lõuna-Eesti suurima jalgpallisüsteemi, kus treenib kokku ligi
1000 poissi, tüdrukut ja täiskasvanut. Meie jaoks ei ole treenerite rahastamine
abstraktne riigieelarve küsimus. See puudutab otseselt meie võimalust pakkuda
neile ligi tuhandele inimesele kvaliteetset ja kättesaadavat sportimisvõimalust.
2027. aasta eelarve puhul on probleem väga selge: treenerite tööjõukulude toetuse
maht ei suurene. Samal ajal kasvab aasta-aastalt toetusaluse kvalifikatsiooniga
treenerite arv. See tähendab, et sama suur riiklik toetussumma tuleb jagada järjest
suurema arvu treenerite vahel. Seega väheneb uue aastal riiklik toetus ja kasvab
spordiklubide omaosalus ka juhul, kui treenerite palku ei tõsteta. Juba sel aastal
tekkis olukord, kus minimaalne palgatase tõusis küll 1400 eurolt 1520 euroni, kuid
kuna kvalifitseeritud treenerite arv kasvas, siis oli riigipoolne tugi treeneri palgast
45.1% ning spordiklubidel 54.9%, mis tähendas, et arvutuslikult kasvas riigipoolne
tugi minimaalse brutopalga juures kõigest mõnikümmend eurot.
Kui nüüd toetusmeetmesse ei leita ühtegi senti lisaraha, siis tähendab see, et uuel
aastal peavad spordiklubid katma juba ligikaudselt 60% treeneri minimaalse töötasu
palgafondist ning riigipoolne toetus langeb juba 40% juurde. See on oluline detail,
millest avalikus arutelus kiputakse mööda vaatama. Kuna spordiklubidel on
palgasurve niigi suur, siis oma eelarvelistest vahenditest palkade tõstmine tähendaks
seda, et tööandja omarahastus kasvab protsentuaalselt veelgi. Mõlemal juhul
suureneb spordiklubi rahaline koormus ja lõpuks tähendab see survet
lapsevanematele, sest spordiklubi ainus võimalus kulude kasvuga toime tulla on
tõsta hüppeliselt treeningtasusid. Kas see ongi see suund, kuhu Eesti noortespordi
rahastamist tahame viia?
Samal ajal on riik ise seadnud treenerite tasustamisele teistsuguse eesmärgi.
Reformierakonna 2023. aasta valimisprogrammis lubati viia treenerite
palgatingimused kultuuritöötajatega samale tasemele. Tänaseks ei ole me sellele
eesmärgile paraku lähemale jõudnud. 2026. aastal on kõrgharidusega kultuuritöötaja
riiklik palga alammäär 1720 eurot, kvalifitseeritud treeneri töötasu alammäär aga
1520 eurot. Vahe on 200 eurot kuus ehk 2400 eurot aastas ühe täiskoormusega
töötaja kohta.
Veelgi olulisem on vaadata, mida teeb riik 2027. aastal. Kultuuriministeeriumi
haldusala asutuste palgafond suureneb 2,9 miljoni euro võrra ehk ligikaudu 2,5
protsenti. Me ei kritiseeri seda otsust. Kultuuritöötajate töö peabki olema vääriliselt
tasustatud, kuid kui samal ajal ei suurene treenerite tööjõukulude toetuse maht ning
treenerite elukutse on juba praegu tugevalt alarahastatud, tekib väga lihtne küsimus:
Kui riigi eesmärk on viia treenerite töötasu kultuuritöötajatega samale tasemele, siis
kuidas see peaks juhtuma olukorras, kus kultuurivaldkonna palgafondi
suurendatakse, kuid treenerite tööjõukulude toetust ei suurendata?
Praeguse kursi jätkumisel ei ole põhjust eeldada, et palgalõhe väheneb. Vastupidi -
ilma täiendavate otsusteta jääb treeneri töötasu kultuuritöötaja omast järjest
kaugemale.
Treener on inimene, kes kujundab lapse liikumisharjumusi. Ta vastutab laste
turvalisuse eest, planeerib treeninguid, jälgib arengut, suhtleb lapsevanematega,
osaleb võistlustel ja täiendab ennast pidevalt. Sageli toimub see töö õhtuti ja
nädalavahetustel. Kui me tahame, et lapsed liiguksid rohkem, oleksid tervemad ja
omandaksid noorena harjumuse regulaarselt sportida, siis peame olema valmis
investeerima ka inimestesse, kes seda tööd teevad. Vastasel juhul jääme me neist
inimestest spordivaldkonnas lihtsalt ilma ja räägime kõik ühest suust laste liikumise
olulisusest, kuid teisest käest muudame selle töö tegemise spordiklubidele järjest
ebarealistlikumaks.
Lõuna-Eestis näeme väga selgelt, kui suur on nõudlus kvaliteetse treeneritöö järele.
Meie kolme organisatsiooni süsteemis töötab ligi 30 treenerit, kes annavad
iganädalaselt treeninguid ligi 1000-le inimesele. Me tahaksime, et see võimalus
oleks ka tulevikus olemas, kuid oleme jõudmas olukorda, kus meil tuleb hakata
majandusliku surve tõttu treeningukohti vähendama või treeningtasusid selliselt
tõstma, et osa lapsi jääb spordist kõrvale.
Seetõttu palume Teil vastata väga konkreetsele küsimusele:
Kas Eesti valitsus on valmis oma varasemat lubadust - viia treenerite töötasu
kultuuritöötajatega samale tasemele - päriselt ellu viima?
Kui vastus on jah, siis peab sellele järgnema ka vastav rahastusotsus. Meie
ettepanek on suurendada 2027. aastal treenerite tööjõukulude toetuse mahtu ning
siduda see edaspidi treenerite arvu ja tööjõukulude tegeliku kasvuga. Nii ei jää see
lihtsalt üheks toredaks lubaduseks valimisbrošüüril. Vastasel juhul muutub riigi toetus
ühe treeneri kohta aasta-aastalt järjest väiksemaks ning järjest suurem osa
koormusest langeb spordiklubidele.
Me ei küsi spordiklubidele lihtsalt rohkem raha. Me palume, et riik panustaks oma
osa sellesse töösse, mille tulemustest võidab lõpuks kogu riik: kui eesti lapsed
liiguvad rohkem ja on tervemad, on selle võrra tulevikus väikesem koormus meie
meditsiinisüsteemil - tervet ning sportlikud harjumused omandanud inimest on riigil
oluliselt odavam üleval pidada.
Loodame, et Kultuuriministeerium on valmis selle küsimuse 2027. aasta eelarve
menetlemisel uuesti lauale võtma. Oleme valmis kohtuma ja tutvustama Tartu ning
Lõuna-Eesti spordiklubide tegelikku olukorda ning pakkuma omalt poolt lahendusi,
kuidas treenerite rahastamise süsteemi jätkusuutlikumaks muuta.
Lugupidamisega
Edgar Leht
Tartu JK Welco tegevjuht
[email protected]
+372 57841103