Vastus

Justiitsministeerium Suur-Ameerika 1 , Tallinn 10122 E-post: [email protected] T eie : 10.06.2020 , nr 8-1/3766 Meie: /allkirjastatud 14.08.2020 / Seisukoht perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtlusõigus) eelnõu osas MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus tänab võimaluse eest esitada perekonnaseaduse (edaspidi PKS) ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu (edaspidi ka eelnõu) kohta oma seisukoht. Tulenevalt oma tegutsemisvaldkonnast oleme oma seisukohas keskendunud küsimustele, mida näeme eelnõu seadusena kehtestamisel probleemina lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks. Toetame igati mõtet, et olukordades, kus üks vanem takistab teise vanema suhtlust lapsega, peaks kohtuvõimu sekkumine olema efektiivsem. Ka tervitame me kõigiti kavatsust lisada eelnõuga seadustesse viited vajadusele arvestada sellega, kas tegemist on lähisuhtevägivallaga . Siiski leiame, et eelnõu selle praegusel kujul on kohati toores ning tekitaks praegusel kujul praktikasse rakendatult mitmeid probleeme. Toome olulisemad neist alljärgnevalt välja. Eelnõu § 1 punkt 6, millega täiendatakse PKS § 143 lõikega 2 2 Eelnõuga PKS §-i 143 tehtav täiendus sätestab vanematevahelise vägivalla ainsa tagajärjena lapse jaoks, et suhtluskorra kehtestamisel tuleb vältida vanemate omavahelist kokkupuudet. Omadest kogemustest võime öelda, et see kahtlemata vajalik täiendus võib praegu väljapakutud sõnastuses kergesti tekitada mulje, et muid tagajärgi vanematevahelisel vägivallal lapsele ei ole. Teisisõnu võidakse sellist täiendust kohtupraktikas hakata tõlgendama nii, et vägivallatseja suhtlemist lapse endaga teise vanema vastane vägivald ei mõjuta, kuna seda ei ole vastavas sättes mainitud. Selline lähenemine poleks aga kooskõlas naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni preambuliga, mis selgesõnaliselt sätestab, et lapsed on perevägivalla ohvrid ka üksnes (kui nii saab üldse öelda) selle pealtnägijatena, ning sama konventsiooni artikliga 26. Samuti läheb see vastuollu ka eelnõu seletuskirjas viidatud uuringutega, mis kinnitavad, et pealtnähtud lähisuhtevägivallal on lapsele suur mõju ja see mõjutab ka lapse enda suhteid vägivallatsejaga . Seepärast oleks meie arvates lähisuhtevägivalla ohvritest laste kaitseks mõistlikum sõnastada PKS § 143 lõige 2 2 nt nii: „ Kui üks vanem on olnud teise vanema suhtes vägivaldne või on alust arvata, et ta võib olla seda tulevikus, arvestab kohus seda lapsega suhtlemise korda kindlaks määrates. Mh määrab kohus sellisel juhul võimalusel lapsega suhtlemise korra kindlaks selliselt, et suhtluskorra täitmise käigus vanemad omavahel ei kohtu, kasutades vajaduse korral suhtluse hooldaja või muu sobiva kolmanda isiku abi. “ Eelnõu § 1 punkt 8, millega nähakse PKSis ette eraldi regulatsioon lapsele vahenduva elukoha määramiseks Oleme seisukohal, et eraldi sellekohane regulatsioon pole vähemalt eelnõus välja pakutud kujul vajalik. Seda seetõttu, et nii kohtupraktika kui osaliselt ka PKSi kohaselt arvestatakse eelnõus välja toodud asjaolusid lapsele vahelduva elukoha määramisel juba niikuinii. Kui vastav regulatsioon PKSi aga siiski lisada, tuleks eraldi asjaoluna, mida kohus vahelduva elukoha üle otsustamisel arvestab, meie arvates kindlasti tuua välja lähisuhtevägivald ehk see, kui üks vanem on olnud teise vanema või lapse suhtes vägivaldne või on alust arvata, et ta võib olla seda tulevikus . See, et vahelduva elukoha määramine peaks lähisuhtevägivalla ja lapse väärkohtlemise puhul olema välistatud, tuleneb ka eelnõuga PKSi lisatava regulatsiooni aluseks olevast Euroopa Nõukogu 2. oktoobri 2015. a resolutsiooni punktist 5.5, mis sätestab vajaduse piirata vahelduva elukoha määramise võimalusi sellistel juhtudel (5.5: /.../ the Assembly calls the member States to introduce into their laws the principle of shared residence following a separation, limiting any exceptions to cases of child abuse or neglect, or domestic violence, with the amount of time for which the child lives with each parent being adjusted according to the child’s needs and interests ). Seletuskirjas on küll viitega nimetatud resolutsioonile märgitud, et lähisuhtevägivalla puhul pole vahelduva elukoha määramine mõeldav, ent meie kogemus ütleb paraku, et kui seaduses seda otseselt välja toodud ei ole (ja kohati paraku ka mitte siis, kui on), ei kipu eriti alama astme kohtud sellega arvestama. Seega tuleks eelnõuga täiendavat PKS § 143 1 lõikes 2 välja toodud asjaolusid kindlasti vastavalt täiendada. Ka juhime tähelepanu sellele, et PKS § 143 1 lõike 2 aluseks olevas Euroopa Perekonnaõiguse Komisjoni (Commission on European Family Law) väljatöötatud printsii pides vanemliku vastutuse kohta on PKS § 143 1 lõike 2 punktis 2 toodud asjaolude kõrval viidatud ka vajadusele arvestada vanemate isiklikku olukorda (põhimõte 3:20 lõige 2 punkt b : The competent authority should take into consideration the ability and willingness of the holders of parental responsibilities to cooperate with each other in matters concerning the child, as well as their personal situation ) . Seletuskirjast ei selgu, miks see asjaolu eelnõust välja on jäänud. Eelnõu § 3 punkt 1 osas, millega luuakse suhtluse hooldaja instituut Mõttena tundub suhtluskorra täitmise vahendamiseks eraldi inimese määramine hea. Samas tekitab eelnõu praegune versioon mitmeid küsimusi ning on kohati segane ja vastuoluline, mistõttu tundub suhtluse hooldaja instituudi loomine eelnõus praegu välja pakutud kujul meie hinnangul ennatlik ja probleemne. Oleme järgnevalt meile silma jäänud küsimused teemade kaupa välja toonud. S uhtluse hooldaja määra mise alused . Seletuskirja kohaselt määratakse suhtluse hooldaja TsMS §-s 562 1 sätestatud sunnivahendite määramise käigus. Eelnõust endast see samas ei selgu, kuna vastav regulatsioon ja viide TsMS §-le 562 1 sealt puudub. Ka eelnõuga PKSi tehtavatest muudatustest ei selgu üheselt, et sunnivahendite ja suhtluse hooldaja määramine peaks toimuma samas menetluses. Meie hinnangul tuleks eelnõud vastavalt kindlasti täpsustada. S uhtluse hooldaja pädevus . Eelnõuga PKSi tehtavate muudatuste kohaselt on suhtluse hooldajal õigus nõuda laps välja suhtlemist takistavalt isikult suhtlemise läbiviimiseks ja määrata lapse asukoht suhtlemise ajaks . Seletuskirja kohaselt lisandub sellele eelnõus sätestamata suhtluse hooldaja õigus määrata lapse üleandmise viis ja koh t , täpsustada ärajäänud kohtumiste toimumist ning õigus pöörduda kohtusse (seletuskirja kohaselt: „/ kui suhtluse hooldaja märkab , et lapse huvides oleks kohtulahendis kindlaksmääratud korda muuta, tuleb tal pöörduda kohtu poole “). Seega näeb seletuskiri suhtluse hooldajale ette suuremad volitused kui eelnõu ise ning vastavas osas tuleks eelnõud kindlasti täpsustada. Suhtluse hooldaja kohtusse pöördumise õiguse osas tuleb samas arvestada, et kehtiva TsMS § 3 lõike 1 kohaselt saab kohtusse pöörduda üksnes oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega tuleks vastava õiguse suhtluse hooldajale andmisel eelnõus tingimata täpsustada, kellena, millise avaldusega ja mis menetluses suhtluse hooldaja suhtluskorra mittetoimumisel kohtusse pöördub ning kes on sellise kohtumenetluse osalised. Ka vajab efektiivseks toimimiseks täpsustamist suhtluse hooldaja õigus laps vanemalt välja nõuda, kuna vastasel juhul jääb suhtluse hooldaja vastav õigus praktikas tulemusetuks ja seega sisutuks. Probleemiks on ka see, et eelnõuga loodava PKS § 143 2 lõige 4 ei piira suhtluse hooldaja volitusi mingilgi määral suhtluskorda kehtestava kohtumäärusega, mis võib rakendamisel samuti probleeme tekitada. Suhtluse hooldaja ja kohtutäituri pädevuste piiritlemine . Kui suhtluse hooldaja määratakse TsMS §-s 562 1 sätestatud sunnivahendite määramise käigus, tähendab see, et samaaegselt suhtluse hooldaja määramisega antakse teisele vanemale õigus esitada suhtluskorda kehtestav kohtumäärus rikkumise korral kohtutäiturile täitmiseks (analoogia kehtiva TsMS § 563 lõike 7 punktiga 1 ja lõikega 8). Erinevalt suhtluse hooldajast on kohtutäituril õigus teha suhtluskorda rikkuva vanema suhtes ka teatud talle kohustuslikke toiminguid. Praktikas tekitab see küsimuse suhtluse hooldaja vajalikkusest ja mõttekusest, kuna kohtutäituri kaasamine võib teatud juhtudel olla efektiivsem. Probleem on ka teistpidine. Nii on s eletuskirjas öeldud, et „/ k / ui suhtluse hooldajal õnnestub edukalt suhtluse vahendamine, siis ei ole kohtutäituri sekkumine vajalik. Kui siiski ka suhtluse hooldajal ebaõnnestub lapsega kohtumiste korraldamine, siis on vajalik kohtutäituri poolt suhtluskorra rikkumise tuvastamine. “ Samas ee lnõu § 4 punktis 1 sätestatut arvestades piirdubki kohtutäituri pädevus sellistel juhtudel üksnes suhtluskorra rikkumise tuvastamisega. Trahvi jm sunnivahendite rakendamise õigus on eelnõuga antud kohtu pädevusse. Sellises olukorras tundub kohtutäituri poole pöördumine ebavajaliku formaalsusena, mis suhtluskorda korrektselt täitvat vanemat liigselt koormab. Mõistetamatuks jääb, miks ei võiks suhtluse hooldaja, kes tulenevalt oma ülesannetest on suhtluskorra järgimisega kõige paremini kursis, ise kohtu jaoks suhtluskorra rikkumist tuvastada. Vastavas osas teeb suhtluse hooldaja instituudi loomine suhtluskorda mitterikkuvale vanemale seega rikkumise lõpetamise saavutamise senisest veelgi keerulisemaks. Kirjeldatud küsimused viitavad, et suhtluse hooldaja instituudi loomise eesmärk ja tema pädevus võivad vajada põhjalikumat läbimõtlemist. Tasu maksmine suhtluse hooldajale. Eelnõuga PKSi lisatavast § 143 2 lõikest 6 ning TsMSi lisatavatest § 562 2 lõike 1 punktist 5 ning lõikest 2 pole üheselt selge, kes suhtluse hooldaja tasu maksab. Kasutatud sõnastus viitab, justkui peaks tasu maksma vanem, kes pärast suhtluse hooldaja määramist suhtluskorda rikub, mitte aga vanem, kellepoolse suhtluskorra rikkumise tõttu TsMS § 562 1 lõike 2 alusel sunnivahendite kohaldamiseks kohtusse pöörduti. Me pole veendunud, et see on õiglane ja vanemaid võrdselt kohtlev lahendus. See, et eelnõu kohaselt saab suhtluse hooldaja tasu üksnes siis, kui suhtluskorda rikkuv vanem seda maksta suvatseb, kärbib meie hinnangul suuresti ka suhtluse hooldaja instituudi võimalikku efektiivsust. Meie kogemus vähemalt lähisuhtevägivalla puhul on, et kõikvõimalikke rikkumisi toimepanevalt vanemalt on raskendatud ka raha kättesaamine. On selge, et olukorras, kus tegemist on konfliktsete või lausa vägivaldsete suhetega, ei pruugi suhtluskorda rikkuv vanem olla motiveeritud selle täitmise järele valvavale isikule omast taskust tasu maksma. See aga tähendab, et suhtluse hooldaja risk ilma tasuta jääda on tõenäoliselt seda suurem, mida keerulisem on talle järelevalvata antud juhtum. Kahtlemata mõjutab see nii võimalike suhtluse hooldajate motivatsiooni kui ka valmisolekut eriti keerukaid juhtumeid võtta. Selle tõenäoliseks tagajärjeks on, et häid ja pädevaid suhtluse hooldajaid on kõige raskem leida nende juhtumite puhul, kus nende abi eriti vaja oleks. Juhime tähelepanu ka sellele, et kuigi seletuskirja kohaselt on suhtluse hooldaja tasu menetluskulu, ei ole see kooskõlas kehtiva TsMS § 138 lõigetega 1 ja 2 ning § 144, mida eelnõuga vastavalt ei ole täiendatud . Suhtluse hooldaja ülesannete võimalikud täitjad . Mh eelmises punktis märgitu tõttu tundub küsitav, kas leidub piisavalt pädevaid, sh lähisuhtevägivalla teadlikke spetsialiste, kes oleks valmis suhtluse hooldajaks hakkama. Ka juhime tähelepanu sellele, et lähisuhtevägivalla juhtumite puhul võib suhtluse hooldaja orienteeritus vanematevaheline konflikti vähendamisele lähisuhtevägivalla alaste eriteadmiste puudumisel endaga kaasa tuua hoopis ohvri taasohvistamise ja vägivallatseja toetamise. Seetõttu peame oluliseks, et suhtluse hooldajateks määratavad spetsialistid oleks mh läbinud lähisuhtevägivalla alase koolituse. Eelnõu § 3 ja § 4 punktid 1 ja 2 osas, mis puudutavad suhtluskorra rikkumise korral sunnivahendite määramist Meie hinnangul jääb eelnõust (ja tegelikult ka kehtivast õigusest) arusaamatuks, mida täpselt on silmas peetud suhtluskorra rikkumisel rakendatavate sunnivahendite all . Praktikast ilmneb, et peamiselt tähendab see suhtluskorda sätestava kohtumääruse sundtäidetavaks muutmist, ent meie hinnangul oleks otstarbekas see seaduses otsesõnu sätestada. Arusaamatuks jääb, miks on eelnõuga kohtult võetud võimalus teha suhtluskorra rikkumisel suhtluskorras muudatusi või muuta suhtluskorda rikkunud vanema õigusi lapse suhtes (kehtiva TsMS § 563 lõike 7 punktid 2 ja 3). Meie kogemuse põhjal on need meetmed kohati isegi efektiivsemad kui suhtluskorda kehtestava kohtumääruse sundtäidetavaks muutmine. Meie hinnangul on ebapiisav ka eelnõus trahvi ja aresti määramise kohta sätestatav. Kehtiv TsMS § 46 lõige 1 näeb ette, et kohtul on õigus rahatrahvi määrata vaid juhul, kui TsMS talle vastava õiguse annab. Teisisõnu ei anna TsMS § 46 ise kohtule trahvi määramiseks alust, vaid sätestab, kuidas see toimub, kui vastav alus mujal TsMSis ette on nähtud. Hagita perekonnaasju reguleeriv TsMSi 56. peatükk kohtule sellist õigust ei anna ning vastavat kohtu õigust ei ole sinna lisatud ka eelnõuga. Seega ei tohiks kohtul ka vaatamata eelnõuga muudetavale TMSi § 179 lõikele 2 olla õigust suhtluskorda rikkuvat vanemat trahvida. Muudetavast TMS § 179 lõikest 2 jääb lisaks ka arusaamatuks kellena ja millises menetluses kohtutäitur kohtule trahvi määramise ettepaneku teeb (käesoleva seisukoha punktis 3.2 viidatud probleem tulenevalt TsMS § 3 lõikes 1 sätestatust). Eelnõud tuleks vastavas osas kindlasti täpsustada, sätestades üheselt, et suhtluskorra rikkumisel on kohtul õigus nii rikkujat trahvida kui ka talle arest määrata. Eelnõu § 3 punktid 2 ja 3 osas, millega kaotatakse kohustuslik lepitusmenetlus suhtluskorra rikkumise korral On väga positiivne, et eelnõu kohaselt ei oleks lepitusmenetlus suhtluskorra rikkumisel enam kohustuslik. Lepitusmenetluse kohustuslikkus on lähisuhtevägivalla juhtumite puhul tekitanud suuri probleeme, kuna lähisuhtevägivalla puhul ei ole perelepitus näidustatud: Eesti Lepitajate Ühingu kodulehelgi on kirjas, et perelepitus ei sobi koduvägivalla puhul ( http://lepitus.ee/perelepitus/ ). Samuti on selliste juhtumite puhul välistatud pereteraapia (vt selle kohta nt https://epl.delfi.ee/uudised/eks-ma-ise-olen-rumal-ja-suudi-koduvagivalla-ohvrid-ei-oska-end-kaitsta?id=86528057 , aga ka https://epl.delfi.ee/lp/eksperdid-lahisuhtevagivalla-juhtumeid-ei-tohi-lahendada-pereteraapiaga?id=76474501 ). Kahjuks ei ole eelnõuga mindud ses osas lõpuni ning eelnõu § 3 punkti ga 3 täiendatav TsMS § 561 lõige 2 1 näeb ette kohtu õiguse suunata vanemad kohustuslikus korras lepitusse, keelamata seda olukordades, kus tegemist on lähisuhtevägivallaga . Oleme seisukohal, et eelnõu § 3 punkti 3 tuleks vastava täpsustusega kindlasti täiendada nt järgmiselt: „ Kui vanem pöördub kohtu poole käesoleva seadustiku § 562 1 alusel sunnivahendite määramiseks, võib kohus sunnivahendite määramise asemel püüda saavutada vanemate kokkulepet, et lahendada lapsega suhtlemist puudutav lahkheli, või kohustada vanemaid osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses, kui see on kohtuasja asjaolusid arvestades vajalik ja otstarbekas. Juhul, k ui üks vanem on olnud teise vanema suhtes vägivaldne või on alust arvata, et ta võib olla seda tulevikus, on lepitusmenetlusse suunamine lubatud üksnes juhul, kui kannatanust vanem on sellega nõus. “ Eelnõu § 3 punktid 1, 3 ja 4 osas, mis puudutavad vanemate ärakuulamist Eelnõuga TsMSi viidavatest täpsustustest ei ole üheselt aru saada, kas suhtluskorra rikkumise korral kohtusse avalduse esitamisel kuulatakse alati ja igal juhul mõlemad vanemad ära. Meie hinnangul tuleks seda täpsustada ning üheselt sätestada, et ära kuulatakse ka suhtluskorda väidetavalt rikkunud vanem. Lähisuhtevägivalla puhul on üsna tavaline, et vägivallatseja süüdistab ohvrit suhtluskorra rikkumises, mida pole kas toimunud või mis on toimunud vägivallatsejast endast tulenevatel põhjustel. Üksnes rikkumist väitva vanema avalduse põhjal asja lahendamine tekitaks seda arvestades probleeme. Eelnõu § 1 punktid 1 kuni 3 ja § 2 Me ei toeta nimetatud punktidega PKSi ja AÕSi rakendamise seadusesse tehtavaid muudatusi. Ausalt tehtavate tehingute puhul ei tohiks teise abikaasa nõusoleku küsimine olla probleem. Eelnõuga lahendatav probleem tekib eelduslikult seega eeskätt juhtudel, kui üks abikaasa soovib tehingu teha teise abikaasa nõusolekuta ehk selle abikaasa õigusi rikkudes. Sellistes olukordades vajavad vajaliku nõusolekuta tehtud tehingu läbi kahju saanud abikaasa huvid meie hinnangul suuremat kaitset. Märgime ka, et eelnõu § 1 punktides 1 ja 3 oleks PKSi § 31 lõigete 2-3 asemel olema viidatud sama paragrahvi lõigetele 1-3. Lõpetuseks toome kaks näidet oma praktikast, mis illustreerivad suhtluskorra täitmisega seoses praktikas tekkinud probleeme, mida meie hinnangul ei lahendaks ka eelnõu. Mõlemad on lähisuhtevägivalla juhtumid. Juhtum 1 . Mees viis alla kahe-aastase lapse tema ja naise ühisest elukohast ära, naist lapse asukohast teavitamata. Naine pöördus kohtusse ja taotles kohtult lapse hooldusõigust viibimiskoha määramise osas ning isale lapsega suhtluskorra kehtestamist. Naise avaldus rahuldati, lapse hooldusõigus viibimiskoha määramise osas anti naisele ning isale kehtestati lapsega suhtlemiseks kord. Määruse jõustumisel keeldus isa enam kui 4,5 kuu jooksul last emale üle andmast. Asjasse sekkus kohalik omavalitsus nii lastekaitse kui sotsiaaltöötaja kaudu ning politsei, ent mees keeldus nende korraldustele allumast ning last naisele üle andmast. Ema sai lapse lõpuks kätte, kui esitas kohtule lapse väljaandmise avalduse ning kaasas nimetatud avalduses tehtud kohtumääruse täitmisele kohtutäituri ja politsei. Kokku kestis kogu menetlus üle aasta – isa viis lapse endaga kaasa ning hooldusõiguse ja suhtluskorra kehtestamise avaldus esitati kohtule 2016. aasta augustis, ema sai lapse uuesti kätte 2017. aasta oktoobris. Pärast 2017. aasta oktoobrit on mees jätkuvalt ja korduvalt keeldunud last suhtluskorras sätestatud ajal naisele üle andmast. Rikkumiste ajaline kestus on olnud erinev, ulatudes ühest ööst ühe nädalani. Sekkunud on lastekaitse ja politsei, ent mees pole nende korraldustele lapse üleandmiseks allunud ning seega pole nende sekkumine olukorda muutnud. Mehe rikkumiste tõttu on naine korduvalt pöördunud TsMS § 563 alusel kohtu poole. Kuna kohus on väitnud, et tal puuduvad seadusest tulenevad hoovad mehe korrale kutsumiseks, on kohtusse pöördumiste tulemusena sõlmitud suhtluskorda minimaalselt muutvad kompromissid, ent mehe suhtes mingeid sanktsioone rakendatud ei ole. Sisulist lahendust olukorrale pole saavutatud ehk jätkub olukord, kus naine peab igal ajahetkel arvestama võimalusega, et mees võtab suhtluskorda rikkudes lapse teadmata ajaks enda kätte ja keeldub teda naisele suhtluskorras sätestatud ajal välja andmast. Juhtum 2 . Laps oli elanud kogu aeg emaga, isa oli tööl välismaal ja kohtus lapsega korra kuus. Pärast naise suhtes füüsilise vägivalla kasutamist (alustati kriminaalmenetlus) ja isa väljakolimist, kohtus isa kolme aastase lapsega vanemate vahel kokkulepitud aegadel. Toimepandud lähisuhtevägivalla kuriteo eest mõistis kohus mehe süüdi ja karistas tingimusliku vangistusega. Saades kätte kohtuotsuse, olukord muutus. Isa võttis last suvalistel aegadel enda juurde ja nõudis, et laps elaks temaga poole ajast. Isa pöördus kohtusse nõudes 50/50 suhtluskorda. Ema taotles esialgset õiguskaitset, mille kohus osaliselt rahuldas. Isa terroriseeris vaimselt ema – solvas, alandas ja ähvardas füüsilise vägivallaga. Ema pöördus politseisse, politsei menetlust ei alustanud. Isa rikkus korduvalt esialgse õiguskaitse korras kohtu määratud suhtluskorda, hoides last enda juures 10 päeva, ema pöördus kohtu, lastekaitse ja kohtutäituri poole, viimane teatas, et määrus ei ole täidetav. Ema tegi kohtule avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse andmiseks, mida kohus ei ole mitme kuu jooksul menetlusse võtnud . Rikkumiste osas tegi kohus kirja, milles tegi trahvihoiatuse mõlemale vanemale juhuks , kui nad peaksid suhtlemiskorra esialgse õiguskaitse määrust eirama. Isa rikkus uuesti ja hoidis last enda juures pea kaks nädalat, ema pöördus lapse kättesaamiseks kohtu, lastekaitse ja politsei poole, kuid abi sealt ei saanud. Ema tegi kohtule taotluse peatada isa suhtlemisõigus, alternatiivselt muuta suhtlemiskorda ja lubada kohtutäituril rakendada jõudu. Kohtunik läks puhkusele ja valvekohtunik taotlust ei lahendanud, saates kirja, et lapse heaolu ohus ei ole ning taotlus lahendatakse peale asja menetleva kohtuniku tööle naasmist ühtlasi hoiatades mõlemaid vanemaid suhtlemiskorra määruse rikkumise eest. Lugupidamisega /digitaalselt allkirjastatud/ Pille Tsopp-Pagan MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus juhataja Koostajad: Anne Haller Irina Mikson Saatja: Pille Tsopp-Pagan <[email protected]> Saadetud: 14.07.2020 12:59 Adressaat: JM info Shared MB <[email protected]> Koopia: Tartu Naiste Varjupaik <[email protected]> Teema: [VÄLJAST] Vastus PKS muudatuste kohta Manused: Kooskõlastuskiri_PKS muudatused_NTTK.asice; smime.p7s Tere, Lisas on MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus vastus päringule. Kui on küsimusi, vastame meeleldi, Kena päeva soovides, Pille Tsopp-Pagan MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus Tegevjuht Tel.5074 194 [email protected] www.naistetugi.ee Euroopa naised vägivalla vastu võrgustik Asepresident www.wave-network.org