Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (Omnibus)

EELNÕU 24.08.2026 Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus § 1. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) seadustikku täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses: „§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud ajutise süüvõimetuse korral Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel tekkinud ajutise raske psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.“; 2) paragrahvi 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks aastaks väärteo eest, kui: 1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses; 2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste kuritarvitamisega või 3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava inimese kaitseks.“; 3) paragrahvi 522 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oluline või korduv oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu: 1) kuriteo korral kuni kümneks aastaks; 2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.“; 4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.“; 5) paragrahvi 58 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, sealhulgas abikaasa või 1 paarisuhtepartneri, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes;“; 6) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine.“; 7) paragrahvi 120 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Teise inimese ähvardamise eest 1) tema või tema pereliikme tapmisega; 2) temale või tema pereliikmele tervisekahjustuse tekitamisega; 3) vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega tema või tema pereliikme suhtes; 4) tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega; 5) vabadusvastase süüteo toimepanemisega tema või tema pereliikme suhtes või 6) olulise vara rikkumise või hävitamisega, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“; 8) paragrahvi 121 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kaheaastase“; 9) seadustiku 9. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses: „§ 1241. Hooldaja kohustuse rikkumine (1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või tema ravi väärkasutamise eest, ja kui puudub käesoleva seadustiku §-s 171 sätestatud süüteokoosseis, samuti teadvalt ja korduvalt tema inimväärikust alandava kohtlemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.“; 10) paragrahvi 1573 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“; 11) seadustikku täiendatakse §-ga 1574 järgmises sõnastuses: „§ 1574. Seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine (1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teose edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise, samuti sellise teose muutmise, töötlemise või valmistamise ja seejärel edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.“; 12) seadustikku täiendatakse §-ga 1575 järgmises sõnastuses: 2 „§ 1575. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (1) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose edastamise eest tema tahte vastaselt, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui sellega loodi oht raske psüühikahäire tekkeks, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.“; 13) paragrahvi 264 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „julmal“ sõnadega „või piinaval“; 14) paragrahvi 264 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“; 15) paragrahvi 329 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud käesoleva seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52, 522 või 551 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“. § 2. Loomakaitseseaduse muutmine Loomakaitseseaduse § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. § 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 73 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) otsuse rahatrahvi, põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse äravõtmise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtmise või loomapidamise keelu kohaldamise kohta;“; 2) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 111 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise tähtaeg“ sõnadega „või loomapidamise keelu tähtaeg“; 3) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 19 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise osas“ sõnadega „või loomapidamise keelu kohaldamise osas“; 3 4) paragrahvi 83 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) väärteoasja arutades on vaja otsustada aresti mõistmine või alaealise mõjutusvahendi kohaldamine.“. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, .........................2026 Algatab Vabariigi Valitsus ..... .......................2026 allkirjastatud digitaalselt 4  Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde LISA 1 Märkuste ja ettepanekute tabel Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused Kliimaministeerium 1. Juhime tähelepanu, et loomakaitseseaduse (LoKS) § Arvestatud osaliselt. 6611 näeb ette, et menetlejateks on LoKS vastutussätete Eemaldatud seletuskirjast viide korral Keskkonnaamet, Põllumajandus- ja Toiduamet, Keskkonnaametile. Politsei- ja Piirivalveamet, kuid ei erista ega täpsusta pädevuse ulatust. Keskkonnaamet teostab riiklikku järelevalvet looduses vabalt elavate loomade kohta kehtestatud nõuete täitmise üle (LoKS § 60 lg 1 p 2). Looduskaitseseadusest (LKS) tulenevalt on keeld looduskaitsealuste loomaliikide eemaldamiseks loodusest (LKS § 58 lg 4) ja kohaliku liigi loomi võib eemaldada loodusest vaid seaduses nimetatud juhtudel (nt vigastuse ravimiseks LKS § 58 lg 21 p 1). Seega, looduses vabalt elavaid loomi looduskaitseseaduse kohaselt pidada ei või. Eelnevast tulenevalt ei menetle Keskkonnaamet loomapidamisega (selle sõna klassikalises tähenduses) seotud väärtegusid ja puuduks alus kohaldada loomapidamiskeeldu lisakaristusena, kuivõrd järelevalvepädevusest lähtuvalt Keskkonnaamet seda kohaldada ei saa. Eeltoodust tulenevalt palume täpsustada LoKS §-s 6611 lõike 2 punktis 1 Keskkonnaameti pädevust viidetega LoKS §- dele 662 ja 664 . Samuti palume seletuskirja punktis 3.1.3.3 sõna „Keskkonnaamet“ selgituse tekstist välja jätta või täpsustada selgituses Keskkonnaameti pädevust viidetega LoKS §-dele 662 ja 664 ning ülaltoodud selgitusega, et Keskkonnaamet loomapidamise õiguse äravõtmist ei kohalda. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 1. Eelnõuga lisatakse KarS § 58 p 4 „elukaaslase“ mõiste. Arvestatud. Sõnastus muudetud Istanbuli konventsiooni kohase definitsiooni järgi on (paarisuhtepartner). perevägivald „igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas”. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla vastane direktiiv rõhutavad,  et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused partnerid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte. Seletuskiri ütleb, et kuigi selle rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada. Seletuskirja kohaselt eelistatakse eelnõus mõistet „elukaaslane“ mõistele „partner“, kuna viimasel on erinevaid kaastähendusi (äripartner, lepingupartner). Eelnõu pakutud sõnastuses kasutatud termin „elukaaslane“ viitab aga just nimelt koos elamise asjaolule, mis ei anna edasi Istanbuli konventsiooni definitsiooni mõtet, et kooselu või ühine majapidamine ei ole lähisuhte määratlemisel asjakohane. Seetõttu palume määratleda eelnõus ja seletuskirjas perevägivald viisil, mis arvestaks selgelt Istanbuli konventsiooni definitsiooni, nõnda et oleks üheselt tõlgendatav, et partnerid ei pea jagama või olema jaganud ühist eluaset või majapidamist. Teeme ettepaneku kasutada eelnõus § 58 p 4 mõiste „elukaaslane“ asemel mõistet, mis kooelule ei viita, näiteks "partner", „lähisuhtepartner“ või „paarisuhtepartner“. Regionaal- ja põllumajandusministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 3 kavandatakse karistusseadustiku Arvestatud, eelnõu täiendatud. § 522 tekst sõnastada järgmiselt: „Loomade pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oht teise inimese elule, tervisele või varale, või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu.“. Uue sõnastuse tekstist ei selgu, kas kehtima jäävad ka senise sätte punktid 1 ja 2, mille kohaselt rakendatakse keeldu: 1) kuriteo korral kuni viieks aastaks; 2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks. Palume seda normi tekstis ja seletuskirjas täpsustada. 2. Seaduseelnõu seletuskirjas eelnõu § 1 p 3 (KarS § 522 Arvestatud, seletuskirja Loomapidamise keeld) muudatuse sisu selgituse juures muudetud. (lk 11) on ekslikult viidatud 01.07.2026 jõustuvale loomakaitseseaduse §-le 652 . Juhime tähelepanu, et nimetatud tähtpäeval jõustuv § 652 on hoopis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses. Seega oleks seletuskirjas korrektne lause: „Olukorras, kus isikul on väärteomenetluses ära võetud loomapidamise õigus, võimaldab 01.07.2026 jõustuva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 652 kohalikul omavalitsusel lemmiklooma pidaja kohustused ajutiselt üle võtta ohu tõrjumiseks veel enne seda, kui lisakaristuse kohaldamise otsus jõustub.“. 3. Seaduseelnõu §-s 2 on kavandatud muudatus, mille Arvestatud, eelnõu muudetud. kohaselt tunnistatakse kehtetuks loomakaitseseaduse § 6611 lõike 2 punkt 3. Seega üksnes eelnõu lugedes võib aru saada, et kavandatakse kehtetuks tunnistada säte, mille kohaselt loomakaitseseaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. Seaduseelnõu seletuskirjas eelnõu § 2 (Loomakaitseseaduse muutmine) muudatuse sisu selgitust (lk 34) lugedes on siiski arusaadav, et tegelikult soovitakse kehtetuks tunnistada 11 loomakaitseseaduse § 66 lõige 3, mis sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine, arutab väärteoasja kohus. Nõustume, et kuna kõnealuse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb 2 (2) loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lõike 3 järele. Palume seaduseelnõus ja seletuskirjas parandada viide kehtetuks tunnistatavale loomakaitseseaduse sättele ning kavandada 11 loomakaitseseaduse § 66 lõike 3 kehtetuks tunnistamine. Siseministeerium 1. Mõju hindamise osa seletuskirjas on puudulik. Arvestatud, seletuskirja Palume seletuskirja mõjuanalüüsi põhjalikult täiendatud. täiendada, sh nii, et see vastaks mõjude hindamise metoodikale ja kehtivatele reeglitele. Põhjalikule mõjude hindamise vajadusele pöörasime tähelepanu juba karistusseadustiku (edaspidi KarS) muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuses. Leiame, et mitmed eelnõus sisalduvad muudatused võivad suurendada õiguskaitseasutuste töökoormust, samas seletuskirjas on märgitud, et kavandatavad muudatused ei too kaasa olulist täiendavat halduskoormust. Siseministeeriumi hinnangul vajab see järeldus täiendavat põhjendamist ning jääb ebaselgeks, millel selline hinnang põhineb. Eelkõige puudutab see ähvardamise koosseisu laiendamist, hooldaja kohustuse rikkumise uue süüteokoosseisu loomist, seksuaalse sisuga materjali avaldamise ja levitamisega seotud süütegusid ning loomapidamise keelu kohaldamise võimaluste laiendamist. Lisaks võivad muudatused kaasa tuua vajaduse täiendavate koolituste, juhendmaterjalide ja menetluspraktika ühtlustamise järele. Seetõttu palume mõjuanalüüsi täiendada hinnanguga õiguskaitseasutuste ressursivajadusele, täiendavale menetluskoormusele ning võimalikele rakenduskuludele. 2. KarS § 36¹ – vastutus tahtlikult tekitatud Mittearvestatud. Seletuskirjas süüvõimetuse korral. Siseministeerium toetab on esitatud eelduslikult kõige muudatuse eesmärki välistada olukorrad, kus isik väldib sagedamini esineda võivad karistusõiguslikku vastutust seetõttu, et on ise teadlikult näited olukordadest, mille loonud eeldused raske psüühikahäire kujunemiseks. puhul isiku vastutusele võtmine Peame oluliseks, et õiguskord ei võimaldaks vastutusest kõne alla tuleb: inimesel on kõrvale hoida olukorras, kus süüvõimetuse seisund on varem sarnane psüühikahäire esinenud või isikule on varem isiku enda varasema käitumise tagajärg. Samas vajab selgitatud, et mingi teguviis kavandatav regulatsioon täiendavat täpsustamist, et võib viia raske psüühikahäire tagada selle õigusselge ja ühetaoline kohaldamine tekkimiseni. praktikas. Eelnõus kasutatakse mõisteid „tahtlikult viinud ennast seisundisse“ ja „raske psüühikahäire“, Isiku karistamine eeldab ka kuid keerukaks võib osutuda nende seostamine isiku selle sätte kohaselt vähemalt subjektiivse suhtumisega ning eelkõige tõendamine, et kaudset tahtlust psüühikahäire isik pidas võimalikuks raske psüühikahäire tekkimist ja tekkimise osas ja kõrvaldamata möönis selle saabumist. Kuigi seletuskirjas on kahtlused tõlgendatakse märgitud, et sätte kohaldamine eeldab vähemalt kaudset kriminaalmenetluses isiku tahtlust raske psüühikahäire tekkimise suhtes, jääb kasuks. Samuti on sätte praktikas ebaselgeks, milliste asjaolude alusel saab kohaselt kohtul võimalik sellise teadmise või möönmise olemasolu piisava kohaldada nn kergendatud kindlusega tuvastada. karistusraame või sootuks vabastada isik karistusest, kui isiku (täiel määral) karistamine oleks üksikjuhtumi asjaolusid See küsimus võib tõusetuda eelkõige juhtudel, kus raske arvesse võttes ülekohtune. psüühikahäire on seotud pikaajalise alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisega. Näiteks võib isik olla üldiselt teadlik sõltuvusainete tarvitamisega kaasnevatest terviseriskidest, kuid mitte sellest, et konkreetsel juhul võib tema käitumise tagajärjel kujuneda süüvõimetust põhjustav psühhootiline episood või muu raske psüühikahäire. Samuti võivad erinevate inimeste teadmised oma terviseseisundist, sõltuvushäire olemusest ja võimalikest tagajärgedest olla väga erinevad. Seetõttu võib tekkida küsimus, kus lõpeb üldine teadmine terviseriskidest ning algab selline konkreetne teadmine, mis võimaldab järeldada raske psüühikahäire tekkimise võimalikkuse möönmist karistusõiguslikus tähenduses. Peame vajalikuks, et seletuskirjas avataks täpsemalt sätte kohaldamise eeldused ning tõendamisstandard. Eelkõige võiks selgitada, millised asjaolud võimaldavad järeldada, et isik pidas raske psüühikahäire tekkimist võimalikuks ja möönis selle saabumist. Samuti võiks seletuskirja täiendada täiendavate praktiliste näidetega, mis aitaksid piiritleda olukordi, kus sätte kohaldamine on põhjendatud, ja  eristada neid juhtudest, kus isikul puudus tegelik teadmine konkreetse tagajärje saabumise riskist. Lisaks teeme ettepaneku kaaluda, kas sätte kohaldamine võiks olla selgemalt seotud olukordadega, kus isikule oli samalaadse seisundi tekkimise risk varasemast kogemusest teada või kus teda oli sellise tagajärje eest eelnevalt hoiatatud. Selline lähenemine aitaks suurendada õigusselgust ning vähendaks riski, et sätet kohaldatakse olukordades, kus raske psüühikahäire kujunemine ei olnud isikule tegelikult ette nähtav. 3. KarS § 49 – tegutsemiskeelu laiendamine. Arvestatud osaliselt, Siseministeerium toetab eesmärki tugevdada laste, seletuskirja täiendatud. eakate, puudega inimeste ja teiste abivajavate isikute kaitset juhtudel, kus kuritegu on toime pandud Regulatsiooni laiendamise ametiseisundit, kutsetegevust või usaldussuhet põhjuseks oligi selle liigne kuritarvitades. Samas tekitab küsimusi kavandatava piiratus. Arvestada tuleb, et regulatsiooni ulatus. Eelnõu kohaselt oleks võimalik KarS § 49 sätestatud piirang ei ole automaatne seadusest tegutsemiskeeldu kohaldada sisuliselt kõigi kutse- või tulenev piirang (vrd nt LasteKS majandustegevuse käigus toime pandud süütegude § 20), vaid igakordne korral ning kuni kümneks aastaks. Selline lahendus võib menetlusotsus, mis peab olema muuta lisakaristuse kohaldamise alused väga laiaks põhistatud ja mida on võimalik ning suurendada kohtupraktika ebaühtlase kujunemise menetluse kestel vaidlustada. riski. Näiteks võib praktikas tekkida küsimus, kas tegutsemiskeeld on põhjendatud nii hooldekodus toime Eelnõuga 934 SE on arvestatud pandud vägivallakuriteo kui ka ettevõtte juhtimisel ja eelnõud ei ole vastuolus, toime pandud majanduskuriteo puhul ning milliste kuna nimetatud eelnõu § 49 kriteeriumide alusel nende juhtumite raskust hinnata. sõnastuses nimetatud süüteod Palume kaaluda täiendavate kriteeriumide sätestamist on paigutatavad käesoleva seaduses või vähemalt nende avamist seletuskirjas. eelnõuga kavandatava § 49 Samuti tuleks mõjuanalüüsis hinnata muudatuse punktide 1 või 2 alla. Samuti ei võimalikku mõju kohtute, prokuratuuri ning ole vastuolus karistuse registripidajate töökoormusele ning selgitada, kuidas ülemmäär, kuna direktiiv sätestab üksnes uus regulatsioon suhestub valdkondlikes eriseadustes miinimumnõuded, millest võib sätestatud tegevuslubade, tegevuskeeldude ja töötamise siseriiklikus õiguses kaugemale piirangutega. minna. Eelnõust eemaldatud Riigikogu menetluses on karistusseadustiku, ebaõnnestunud näited, kuna kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse alaealiste kallutamine nii seadustiku muutmise seaduse eelnõu (934 SE), mille alkoholi kui narkootiliste või muudetakse KarS § 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse psühhotroopsete ainete järgmiselt: tarvitamisele on kuriteod, mis mahuvad LasteKS §-s 20 „Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise, sätestatud automaatse piirangu ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo, alla. keskkonnavastase süüteo või ioniseeriva kiirgusega Seoses menetluse lõpetamisega seotud süüteo eest võib kohus lisakaristusena märgime, et tegemist on kohaldada teataval ametikohal töötamise või teataval kaalutlusotsusega, mida tegevusalal tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks.“; rakendatakse eelkõige juhtudel, mil karistamist ei peeta teo vähese tõsiduse tõttu vajalikuks. Samuti märgime, et KarS omnibus seletuskirjas märgitakse: „Eelnõuga eelnõuga astutakse juba suur muudetakse KarS paragrahve 49 ja 551, mida muudab samm, kui võimaldatakse ka karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku isikutel teatud valdkondades ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse tegutsemist piirata ka eelnõu, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa väärtegude puhul. Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203 11. aprill 2024, mis käsitleb keskkonna kaitsmist Lisaks karistusregistri kontrolli kriminaalõiguse kaudu. Käesoleva eelnõu sõnastuses võimalustele aitavad on nimetatud eelnõus tehtavate muudatustega piirangutest kinnipidamist arvestatud.“ Kui KarS § 551 osas mõlemas eelnõus tagada kohtulahendite toodud muudatusettepanekud sisuliselt kattuvad, siis §- avalikkus ja ka karistuse i 49 puhul mitte. Palume kontrollida, et mõlemad kandmisest kõrvalehoidumise eelnõud teineteist ikka toetavad ning vastavalt karistatavus. vajadustele viia sisse vajalikud parandused/täiendused Karistuse kandmisest KarS omnibus eelnõusse. kõrvalehoidumine on karistatav KarS § 329 lg 1 järgi. Kuigi tegemist on erisubjekti nõudva Siseministeeriumi hinnangul jäävad endiselt koosseisuga, võib juhtudel, kus lahendamata olukorrad, kus lastega saavad tegeleda tööandja võtab kehtiva isikud, kes on karistada saanud narkokuritegude (s.h tegutsemiskeelu saanud isiku väärteod) eest, rääkimata seksuaalse väärkohtlemise või siiski vastavale ametikohale üldise väärkohtlemise toimepanijatest. Ka tööle või võimaldab tal keelatud lastekaitsetöötajana, s.h sotsiaaltöötajana ei saaks tegevusalal tegutseda, võib töötada isikud, kes on teatud liiki süütegusid toime tööandja vastutus siiski kõne pannud, sest on ka töötajad, kes ise tarvitavad keelatud alla tulla KarS § 24 lg 2 alusel. aineid, rääkimata nende käitlemisest. See, et nad ei ole veel kriminaalkorras vastutusele võetud seletuskirjas näitena toodud tegude eest, annab neile tegelikult võimaluse edasi töötamiseks, aga ka muudeks ebaseaduslikeks tegevusteks. Eelnõu seletuskirjas lk 8 on kirjutatud: „Lisaks on praegu tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et isikul, kes neid on toime pannud, võib olla kohane selles valdkonnas tegevus mingiks ajaks keelata.“ Juhime tähelepanu, et arvestada saab ainult nende väärtegudega, mis on karistusregistris. Osadel juhtudel lõpetatakse menetlus väärteomenetluse seadustiku § 30 alusel ehk kohaldades mõjutusvahendeid. Selliste rikkumiste korral karistusregistris info puudub. Samal leheküljel on kirja pandud: „Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo toimepanemise korral tühistada.“ Täpsustamist vajab, kas sellisel juhul isikuks punktis 1 võib olla ka juriidiline isik. Kui tuuakse selline näide, siis see räägib pigem juriidilise isiku tegelemisest. Palume seletuskirjas täpsustada leheküljel 9 esitatud selgitust, mille kohaselt „neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks: kui lisakaristus on põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks“. Eelkõige vajab täiendavat selgitamist, millistes olukordades võiks nimetatud alusel tegutsemiskeeldu kohaldada ning milline oleks selle praktiline ulatus. Näiteks tekib küsimus, kas kõnealune alus võimaldaks kohaldada tegutsemiskeeldu isikule, kes on müüjana töötades müünud alkoholi alaealisele, keelates tal edaspidi töötada müüjana või muul sarnasel ametikohal. Samuti palume selgitada, kuidas tagatakse teabe jõudmine võimalike tööandjateni ning milliste mehhanismide kaudu on tööandjal võimalik kontrollida, kas isiku suhtes on selline tegutsemiskeeld kohaldatud. Täiendavalt vajab selgitamist, millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad olukorras, kus tööandja võtab kehtiva tegutsemiskeelu saanud isiku siiski vastavale ametikohale tööle või võimaldab tal keelatud tegevusalal tegutseda. Arvestades, et tegutsemiskeelu tõhusus sõltub suurel määral selle rakendamise ja kontrollimise praktilistest võimalustest, peame vajalikuks nende küsimuste käsitlemist seletuskirjas. 4. KarS § 52² – loomapidamise keeld. Siseministeerium Arvestatud osaliselt, toetab eesmärki võimaldada tõhusamalt reageerida seletuskirja täpsustatud. olukordadele, kus vastutustundetu loomapidamine seab ohtu inimeste elu, tervise või vara. Samas ei toeta Ühtlasi märgime, et isegi kui Siseministeerium loomapidamise keelu kohaldamise loomapidamise keelu määrab õiguse andmist kohtuvälisele menetlejale kavandatud kohtuväline menetleja, on kujul. Loomapidamise keeld kujutab endast sisuliselt menetlusalusel isikul võimalik olulist põhiõiguste riivet, mis võib mõjutada nii isiku oma õigusi (ikkagi) kohtus omandiõigust kui ka ettevõtlusvabadust. Eelkõige kaitsta läbi väärteo otsuse puudutab see juhtumeid, kus loomapidamine on seotud vaidlustamise. majandustegevusega, näiteks põllumajanduse või loomakasvatusega. Sellise sisuga piirangu määramine VTMS-i vastavaid sätteid on oma olemuselt võrreldav muude oluliste muudetud. On tõenäoline, et lisakaristustega, mille kohaldamine on tavapäraselt muudatustega kaasneb vajadus kohtu pädevuses. (mõnede) menetlusasutuste koolitamiseks ja/või ühtset Kui kohtuvälisele menetlejale siiski selline pädevus menetluspraktikat toetavate antakse, tuleks täpsustada otsuse tegemise juhiste väljatöötamiseks. materiaalõiguslikke aluseid ning töötada välja ühtset menetluspraktikat toetavad juhised. Samuti tuleb hinnata täiendavat mõju Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning kohalike omavalitsuste töökoormusele. Lisaks vajab täpsustamist mõiste „oht teise inimese elule, tervisele või varale“. Liialt üldsõnaline sõnastus võib kaasa tuua olukorra, kus keelu kohaldamise alusena käsitatakse ka üksikuid või vähese raskusastmega rikkumisi, mis ei õigusta sedavõrd intensiivset sekkumist isiku õigustesse. 5. KarS § 58 täiendamine perevägivalla kui Arvestatud, eelnõu sõnastust raskendava asjaolu osas. Siseministeerium tervitab muudetud (paarisuhtepartner). püüdlusi muuta KarS sõnastust nii, et see oleks kooskõlas Istanbuli konventsiooni ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla mõistega. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv toob välja, et perevägivald on kõik füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku laadi vägivallateod, mis pannakse toime perekonnas või leibkonnas, olenemata bioloogilistest või juriidilistest peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel olenemata sellest, kas süüteo toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Eesti ratifitseeris Istanbuli konventsiooni 2017. aastal ning õigusloome vaatest tähendab see seda, et Eesti peab kujundama ja ajakohastama oma seadusi nii, et need ennetaksid vägivalda, kaitseksid ohvreid ning võimaldaksid vägivallajuhtumite tõhusat menetlemist ja karistamist. Sellest tulenevalt leiame, et mõiste „elukaaslane“ valik ei ole siiski piisav täiendus  perevägivalla kontekstis. Siseministeerium teeb ettepanku asendada mõiste „elukaaslane“ mõistega „partner“ või „paarisuhtepartner“, viimase puhul on tegemist mõistega, mida juba täna kasutatakse ka kuritegevuse statistika väljaannetes. 6. KarS § 58 punkt 14 – süüteo eksponeerimine. Arvestatud, seletuskirja Siseministeerium toetab eesmärki käsitada raskendava täiendatud. asjaoluna olukordi, kus süütegu jäädvustatakse või levitatakse viisil, mis põhjustab kannatanule täiendavat alandust, hirmu või kahju. Samas vajab täpsustamist mõiste „eksponeerimine“. Ebaselgeks jääb, kas selle all peetakse silmas üksnes süüteo avalikku levitamist näiteks sotsiaalmeedias või veebikeskkondades või hõlmab see ka video või pildi näitamist piiratud isikute ringile. Näiteks võib olla oluline vahe olukorral, kus vägivallateost tehtud video avaldatakse avalikult internetis, ning olukorral, kus sama videot näidatakse vaid väikesele sõpruskonnale. Õigusselguse tagamiseks tuleks mõiste sisu täpsemalt avada kas seaduses või seletuskirjas. 7. KarS § 120 – ähvardamise koosseisu laiendamine. Arvestatud, seletuskirja Siseministeerium toetab ähvardamise koosseisu täiendatud. Samas on ka laiendamise eesmärki, kuna see võimaldab tõhusamalt seletuskirjas selgitatud, et reageerida raskete vägivalla- ja seksuaalkuritegudega õiguskaitseasutuste täpne seotud ähvardustele ning tugevdab kannatanute kaitset.töökoormuse kasv ei ole üheselt Samas peame vajalikuks põhjalikumalt hinnata prognoositav, kuna sõltub kavandatava muudatuse mõju menetluspraktikale ning esmajoones esitatud kaebuste õiguskaitseasutuste töökoormusele. arvust ja edasisest menetluse käigust, milles on suur roll Võrreldes kehtiva regulatsiooniga võib muudatus kaasa menetlejate otsustel ja tuua registreeritavate kuriteoteadete arvu kasvu, võimalustel. eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel toime pandud ähvarduste puhul. Praktikas edastatakse selliseid ähvardusi sageli anonüümsete kasutajakontode, sõnumirakenduste või erinevate veebiplatvormide kaudu, mistõttu võib toimepanija tuvastamine ning tõendite kogumine osutuda ajamahukaks ja ressursimahukaks. Seetõttu on oluline hinnata, millist täiendavat koormust võib muudatus kaasa tuua Politsei- ja Piirivalveametile ning prokuratuurile. Täiendavalt vajab selgitamist eelnõus kasutatav mõiste „oluline“ seoses varalise kahju tekitamisega ähvardamisega. Praktikas võib tekkida küsimus, milliste kriteeriumide alusel hinnatakse ähvarduse objektiks oleva vara olulisust kannatanu jaoks. Näiteks võib tõusetuda küsimus, kas kuriteona peaks olema  käsitatav olukord, kus isikut ähvardatakse tema jaoks emotsionaalse väärtusega eseme hävitamise või kahjustamisega. Sellisel juhul võib kannatanule tekkida vajadus põhjendada vara erilist tähendust ning menetlejal kohustus koguda tõendeid selle kohta, et toimepanija oli vara olulisusest teadlik või vähemalt pidi seda mõistma. Lisaks tuleb ähvardamise koosseisu puhul alati hinnata, kas ähvardus oli selline, et kannatanul oli objektiivselt põhjendatud alus karta selle täideviimist. Samuti tekib küsimus, kas kõnealuste tegude kriminaliseerimine kuriteona on alati põhjendatud või võiks teatud juhtudel olla kohasem käsitada selliseid rikkumisi väärtegudena. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu piisavalt selgelt, millistel kaalutlustel on valitud just kuriteokoosseisu laiendamise lahendus. Täiendavat selgitamist vajab ka olukord, kus ähvarduse tegija viib oma ähvarduse viivitamata täide. Näiteks juhul, kui isik ähvardab kustutada teise isiku andmed või digitaalse sisu ning seejärel teeb seda kohe. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, kas vastutus saabub üksnes põhiõigusrikkumise eest või on põhjendatud ka ähvardamise koosseisu kohaldamine. Ka selle küsimuse käsitlemine seletuskirjas aitaks tagada regulatsiooni parema mõistetavuse ja ühtlasema kohaldamise. Eeltoodust tulenevalt palub Siseministeerium täiendada mõjuanalüüsi ning hinnata põhjalikumalt kavandatava muudatuse mõju PPA ning prokuratuuri töökoormusele, samuti selgitada täpsemalt koosseisutunnuste sisustamist ja nende praktilist rakendamist. 8. KarS § 121 muutmine. Siseministeerium saab toetada Arvestatud osaliselt. KarS § 58 paragrahvi pealkirja muutmist ning eesmärki tugevdada p 4 täiendatud. Samuti vägivallakuritegude vastast võitlust ja võimaldada täiendatud seletuskirja. kohtul senisest paremini diferentseerida karistust Eelnõust välja jäetud KarS § vastavalt toimepandud teo raskusele. Samas juhime 121 pealkirja muutmine ning tähelepanu, et tänane kehtiv § 121 lõige 1 sätestab: (1) KarS § 121 lg 1 karistuse Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu ülemmääraks märgitud kuni tekitava kehalise väärkohtlemise eest – karistatakse kaheaastane vangistus. rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Lõiget 1 sisu osas eelnõu järgi muuta ei plaanita. Eelnõu punkti 8 kohaselt tõstetakse üksnes karistuse määra ühelt aastalt kolmele. Kui soovitakse eraldi välja tuua, et tervise kahjustamine võib olla nii kehaline kui ka vaimne, siis tuleks see sätestada ka lõike 1 tekstis. Samas näiteks § 120 muudatuses (lg 1 p 2) vastavat eristust ei tehta – kas tõlgendamisel ei teki küsimusi?  Mõistetav on ka soov rõhutada nii füüsilise kui vaimse tervise kahjustamise tõsidust ning anda ühiskonnale selge sõnum vägivalla lubamatusest. Viimase aja kohtupraktika on murettekitavalt kitsas lähisuhte tõlgendamisel ning on vastuolus Istanbuli konventsiooni ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla mõistega. Peame oluliseks täiendada antud paragrahvi sarnaselt meie ettepanekule KarS § 58 osas, ehk mõiste „elukaaslane“ asemel kasutada väljendit „partner“ või „paarisuhtepartner“, mis vastab paremini nii Istanbuli konventsiooni kui ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi mõttele ja sõnastusele. Säärane mõistekasutus oleks kooskõlas ka lähisuhtevägivalla juhtrühma1 26.03 protokollitud otsusega, kus juhtrühm toetab põhimõtet, et perevägivalla määratlemisel tuleb lähtuda ohvriabi seaduse § 4 lõikes 5 sätestatud definitsioonist, mis omakorda tugineb Istanbuli konventsioonile. Mis puudutab kehalise väärkohtlemise sanktsiooni ülemmäära tõstmist, siis palume täiendavalt analüüsida sanktsiooni ülemmäära tõstmise mõju kriminaalmenetlusele ja õiguskaitseasutuste töökorraldusele. Karistusmäärad ei mõjuta üksnes karistuse raskust, vaid omavad laiemat tähendust kogu kriminaalõiguslikus süsteemis. Karistuse ülemmäärast sõltuvad mitmete menetlusõiguslike meetmete kohaldamise eeldused, sealhulgas teatud juhtudel tõkendite, menetlustoimingute ning muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite kasutamise võimalused. Samuti võib muudatus mõjutada süütegude menetlemise prioriteete, menetluspraktikat ning menetlustele kuluvat ressurssi. Arvestades, et KarS § 121 on üks sagedamini registreeritavaid vägivallakuritegusid, võib sanktsiooni ülemmäära kolmekordistamine mõjutada märkimisväärset hulka menetlusi. Seetõttu peame vajalikuks, et seletuskirjas analüüsitaks põhjalikumalt, millised menetlusõiguslikud tagajärjed muudatusega kaasnevad, kas muudatus võib mõjutada õiguskaitseasutuste töökoormust ning kas vastavad mõjud on mõjuanalüüsis piisavalt kajastatud. Samuti palume seletuskirjas täiendavalt põhjendada, miks on valitud just kolmeaastane vangistuse ülemmäär ning milliste probleemide lahendamiseks ei ole kehtiv kuni üheaastane vangistus osutunud piisavaks. 1 Lähisuhtevägivalla ennetamise kokkulepe, https://www.justdigi.ee/uudised/neli-ministrit-allkirjastasid- lahisuhtevagivalla-ennetamise-kokkuleppe-koos-uue  Seletuskirjast võiks nähtuda, kas praktikas on esinenud juhtumeid, kus kohus on pidanud kehalise väärkohtlemise eest ette nähtud karistusraami ebapiisavaks ning millises ulatuses võimaldab kavandatav muudatus paremini saavutada karistuse eesmärke. 9. KarS § 124¹ – hooldaja kohustuse rikkumine. Arvestatud osaliselt. Siseministeerium toetab eesmärki tugevdada abi Seletuskirjas on esitatud näitlik vajavate ja haavatavate inimeste kaitset olukordades, loetelu tegevustest, mis võiks kus nende eest hoolitsemiseks kohustatud isik jätab oma vastata koosseisus kirjeldatud kohustused täitmata. Samas sisaldab kavandatav teoalternatiividele. koosseis mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille sisustamine võib praktikas osutuda keeruliseks. Koosseisu täpsustamiseks Eelkõige vajavad täpsustamist mõisted „vajalik abi“, viidud sättesse sisse „inimväärikust alandav kohtlemine“ ja „hooldamise subsidiaarsusklausel, mille kohustus“. Praktikas võib tekkida küsimus, kas kohaselt tuleb KarS § 1241 karistusõiguslik vastutus saab põhineda üksnes kohaldamisele juhul, kui perekondlikul suhtel või peab hooldamiskohustus puudub KarS §-s 171 sätestatud tulenema konkreetsest seadusest, kohtulahendist või koosseis, mis reguleerib lepingust. Samuti vajab selgitamist, kuidas eristada eelkõige perekonnaõiguslikku karistusõiguslikult karistatavat käitumist tavapärasest hooldust. hooletusest, hooldusteenuse kvaliteediprobleemidest Kuigi antud koosseisu peamine või olukordadest, kus abi osutamata jätmine tuleneb siht on reguleerida objektiivsetest võimaluste puudumisest. Õigusselguse hoolekandeasutustes aset tagamiseks palume neid küsimusi seletuskirjas leidvaid intsidente, kus täiendavalt avada. hooldamise kohustus tuleneb eelkõige muust eriseadusest (st Eelnõuga kavandatakse järmine sõnastus: „(1) Teadvalt mitte PKS) või lepingust, täidab ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu kõnealune koosseis ka nö põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist “kinnipüüdva koosseisu” rolli ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, KarS § 171 suhtes (nt lapsele vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi määratud eestkostja tegevuse väärkasutamise, samuti tema inimväärikust alandava kriminaliseerimiseks). kohtlemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“ Siseministeeriumi hinnangul vajavad täiendavat selgitamist mõisted „ravi andmata jätmine“ ja „ravi väärkasutamine“ olukorras, kus teo toimepanijaks on hooldamiskohustusega isik, kellel puudub tervishoiualane pädevus. Eelnõu sõnastusest võib jääda mulje, et hooldamiskohustusega isikul lasub kohustus ise ravi osutada või selle üle otsustada. Samas selgitatakse seletuskirjas koosseisu sisustamisel pigem olukordi, kus hooldaja jätab abivajava isiku arsti juurde viimata, takistab talle vajaliku ravi saamist või katkestab juba määratud ravi. Sellistel juhtudel ei ole sisuliselt tegemist ravi andmata jätmisega kitsas tähenduses, vaid vajaliku ravi tagamata jätmisega või ravi kättesaadavuse takistamisega. Seetõttu palume hinnata,  kas normi sõnastus kajastab piisavalt täpselt seadusandja eesmärki. Samuti vajab selgitamist mõiste „ravi väärkasutamine“. Seletuskirjas tuuakse näitena põhjendamatult suurte rahustidooside manustamine. Sellise käitumise puhul näib siiski olevat tegemist eelkõige ravimi väärkasutamisega, mitte ravi väärkasutamisega laiemas tähenduses. Hooldamiskohustusega isiku puhul võib olla täpsem rääkida arsti määratud ravi nõuete eiramisest, raviskeemi rikkumisest või ravimite mittenõuetekohasest manustamisest. Palume seletuskirjas täpsemalt avada, milliseid tegusid on mõistetega „ravi andmata jätmine“ ja „ravi väärkasutamine“ silmas peetud, ning hinnata, kas kasutatud terminoloogia on kooskõlas hooldamiskohustusega isikule reaalselt pandavate kohustuste ja tema pädevusega. 10. KarS § 1531 – seksuaalse ahistamine täiendamine. Arvestatud. Eelnõu muudetud. Siseministeerium toetab eesmärki kriminaliseerida teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhtudel, mil selline tegu oluliselt häirib kannatanut. Samuti mõistame selle täienduse vajadust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385. Eelnõu jäärgi soovitakse täiendada KarS § 1531 lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte vastaselt, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“ Kehtiv KarS § 1531 lõige 1 toob välja, et „(1) Teise inimese tahte vastase ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtliku tegevuse eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.“ Sisuliselt tekitatakse lõikega 11 lõike 1 kõrvale täiendav koosseis, mis ei lähe KarS-i loogikaga kokku. Palume seda aspekti täiendavalt hinnata ning eelnõus teha vastavad täiendused/parandused. 11. Loomakaitseseaduse muutmine. Eelnõuga soovitakse Arvestatud, eelnõu muudetud. tunnistada loomakaitseseaduse (edaspidi LoKS) § 6611 lõike 2 punkt 3 kehtetuks. Seletuskirja lk 34 selgitatakse: „Loomakaitseseaduse (LoKS) § 6611 lg 2 p 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lg 2 p 3 sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine, arutab väärteoasja  kohus. Kuna käesoleva eelnõu § 1 p-ga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lg 2 p 3 järele.“ Kehtiv LoKS § 6611 lõike 2 punkt 3 sätestab, et LoKS §-des 661–6610 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on PPA. Siseministeeriumi hinnangul peaks eelnõus soovitud eesmärgi täitmiseks hoopis kehtetuks tunnistama LoKS § 6611 lõike 3, mis sätestab, et LoKS § 662 sätestatud väärtegu arutab kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine. Sotsiaalministeerium 1. Eelnõu § 1 p 2 (KarS § 49 muutmine): toetame KarS § Arvestatud, seletuskirja 49 täiendamist võimalusega kohaldada lapse kaitseks täiendatud. tegutsemis- või töötamiskeeldu. Palume seletuskirjas täpsustada kavandatava regulatsiooni suhet lastekaitseseaduse (LasteKS) §-s 20 sätestatud lastega töötamise piirangutega. Selguse huvides oleks vajalik avada, kuidas erinevad piirangud omavahel suhestuvad ning milline on nende kohaldamine olukordades, kus sama isiku suhtes võivad olla asjakohased nii KarS § 49 alusel kohaldatav tegutsemiskeeld kui ka LasteKS § 20 alusel lastega töötamise piirangud. Seletuskirjas toodud selgitused aitavad viidatud regulatsioonide rakendajatel kujundada ühetaolise praktika. 2. Eelnõu § 1 p 5 (KarS § 58 täiendamine perevägivalla Arvestatud, eelnõu muudetud kui raskendava asjaolu osas): eelnõuga lisatakse KarS § (paarisuhtepartner). 58 punkti 4 „elukaaslane“ eesmärgiga hõlmata Istanbuli konventsiooni ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla mõistesse haaratud inimesi. Istanbuli konventsiooni järgi tuleb perevägivallana käsitada ka vägivalda endise või praeguse partneri, samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused parterid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või pole seda teinud – oluline on inimestevaheline suhe, mis mõjutab inimesi veel pikalt ka peale suhte lõppu, eriti juhul, kui inimestel on ühised lapsed. Leiame, et mõiste „elukaaslane“ valik ei ole parim lahendus, kuna see ei anna edasi eespoolkirjeldatud mõtet, vaid viitab siiski liialt kooselamise asjaolule. Sellest tulenevalt leiame, et KarS § 58 punkti 4 tuleks  täiendada mõiste „elukaaslane“ asemel mõistega „partner“ või „paarisuhtepartner“. „Paarisuhtepartner“ on ka väljend, mida olete kasutanud oma kuritegevuse statistika väljaannetes. See on ka väljend, mida kasutatakse mainitud direktiivi ja konventsiooni originaalkeeles („partner“). 3. Eelnõu § 1 p-d 8–11 (KarS § 121 muutmine): Toetame Arvestatud osaliselt. KarS § paragrahvi pealkirja muutmist. On äärmiselt vajalik 121 lg 1 ülemmäär tõstetakse kaitsta kannatanute vaimset tervist ja mitte ainult koos kahele aastale. Samas on füüsilise tervise kahjustamise ärahoidmisega, vaid tuues eelnõus loobutud KarS § 121 vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale. Samuti pealkirja muutmisest, kuna on oluline tagada kooskõla rahvusvaheliste muudatus ei annaks soovitud konventsioonidega, millega Eesti on ühinenud ja mille eesmärki. Koosseis võimaldab nõudeid me ei täida, kuna pole siiani vaimse tervise isikuid vastutusele võtta ka kahjustamist ja vaimset vägivalda karistatavaks teinud. vaimse tervise kahjustamise Kehtiva seaduse tõlgendamise puhul esitatavad väited sellele, et vaimne vägivald juba on karistatav, ei ole eest, kuid praktika näitab, et mõjusad ega usutavad. Ühiskonna turvatunde peamised põhjused vaimse parandamiseks ja vaimse tervise füüsilisega tervise kahjustamise juhtumite võrdväärselt oluliseks pidamise tõestamiseks on puudumisest on seotud kõnealune muudatus väga vajalik. Samuti toetame § tõendamisraskustega, kuna pole 121 karistuse ülemmäära tõstmist. Nõustume, et üheselt võimalik väita, et mingi kvalifitseeritav tegu võib olla sedavõrd julm ja vaimse tervise kahjustuse on intensiivne, et väärib karmimat karistust ja laiemat tekitanud just konkreetne isik sanktsiooniraami, isegi kui ohvri vigastused paranevad konkreetse teoga. Seda ei kiiremini kui neli nädalat. muudaks ka koosseisu pealkirja muutmine. 4. Toetame ka muutust, mis puudutab perevägivalla Teadmiseks võetud, arvestatud defineerimist. Oleme olnud väga murelikud osaliselt. Oleme nõus, et kohtupraktikas kujunenud kitsa ja päriselu reaalsust, perevägivalla käsitluse alt ei aga ka Istanbuli konventsiooni ning naistevastase tohiks inimesed välja jääda vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi eirava formaalse suhtestaatuse lähisuhte kitsa tõlgenduse pärast, mille kohaselt määratluse tõttu. Teisalt oleks peetakse nõutavaks tegelikku ühiselulist, sotsiaalset või eelnõu praeguse sõnastuse emotsionaalset sidet. Muudatusega asendatakse senine pinnalt tekkinud oht sõnastus „lähi- või sõltuvussuhtes“ sõnastusega: ülekriminaliseerimiseks, „perekonnas või kooselus, praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste perekonnaliikmete kuivõrd sõnastus ei sätesta vahel“. On kohatu eeldada, et lähisuhe või ajalisi ega olemuslikke emotsionaalne seotus katkeb abielulahutuse jõustumise piiranguid omavahelise suhte või lahku kolimisega. Lahkumineku periood on sageli iseloomule ning tekkida kõige ohtlikum aeg ohvri jaoks. Kontroll ja ähvardused võinuks lubamatud olukorrad, ning manipulatsioon jätkuvad, eriti kui paaril on ühised kus kvalifitseeritud koosseisuga lapsed. See on tavapärane situatsioon nii maailmas oleks hõlmatud olukorrad, mis tehtud uuringute kui Eesti enda kuritegevuse statistika seda ei vääri (kas või endine järgi. Ahistava jälitamise toimepanijad on 2/3 juhtudest elukaaslane, kellega pole just endine elukaaslane. Femitsiidid leiavad aset, kuna suheldud 50 aastat). Sel mehed ei suuda leppida lahkuminekuga ning osutavad põhjusel oleme praegusel oma eksnaistele jätkuvat survet.1 Lahutusejärgne ajahetkel pakutud sõnastusest tagakiusamine ja vaimne vägivald on väga levinud, oht loobunud. Alternatiivse ohvrile säilib sageli ka peale lahkuminekut. Eesti lahendusena võiks kaaluda praktika kinnitab, et lahkuminekut tuleb eriti hoolikalt kohtunike koolitamist jälgida ja sel perioodil ohvrit toetada, vältimaks lähisuhtevägivalla teemal, mh surmaga lõppevaid intsidente. Seega KarS §-i 121 rõhuasetusega sellel, et täiendamine, nagu ka KarS § 58 täiendamine perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamiseks, lähisuhtevägivalla ilmingud on väga olulised perevägivalla mõjusaks tõkestamiseks, jätkuvad ka pärast suhte lõppu. probleemile selge reageerimise sõnastamiseks ja lisaks KarS § 58 puntki 4 täiendatud. ka preventiivseks meetmeks. Sarnaselt KarS § 58 kommentaarile näeme ka siin vajadust väljendi Perevägivalla definitsiooni „elukaaslane“ asemel kasutada väljendit „partner“ või kohta märgime, et selle „paarisuhtepartner“, mis vastab paremini nii Istanbuli sätestamine karistusseadustikus konventsiooni kui naistevastase vägivalla ja on problemaatiline, kuna perevägivalla tõkestamise direktiivi mõttele ja direktiivi määratlus koondab sõnastusele. Meie suurim mure on seotud asjaoluga, et mitmeid väga erineva eelnõu ei defineeri selgesõnaliselt perevägivalda. iseloomuga süütegusid. Tegime eelnõu väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andes ettepaneku võtta ka Eesti karistusõiguses kasutusele termin „perevägivald“ – rahvusvahelistes instrumentides kasutusel oleva „domestic violence“ eestikeelne vaste. Kehtivas ohvriabi seaduses on seda juba tehtud. Ühes käesoleva eelnõu tööversioonis oli vastav kuriteokoosseis olemas ning lootsime seda ka kooskõlastusele saadetud eelnõu versioonis näha. Lähisuhtevägivalla ekspertrühmas, aga ka juhtrühmas, st SOM, SiM, HTM, PPA, SKA, prokuratuuri, Perearstide seltsi ja kohtu esindaja juuresolekul, olete korduvalt kinnitanud plaani perevägivalla mõiste KarS- s kasutusele võtta, kuid kooskõlastamisele saadetud eelnõus see puudub. Oleme mures, et jätkuvalt jääb perevägivald karistusõiguses vajaliku tähelepanu ja definitsioonita, millest tulenevalt jätkuvad ka menetluslikud ja kohtuotsustega seotud probleemid, sest puudub ühine arusaam, mida perevägivald tähendab. Probleem on ka statistika kogumisega – siiani korjavad JDM analüütikud vastavat infot nö käsitsi erinevate kuritegude menetlusdokumente analüüsides. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv eeldab, et esitame regulaarselt andmeid perevägivalla kuritegude kohta. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv defineerib perevägivalla järgmiselt: selleks on kõik füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku laadi vägivallateod, mis pannakse toime perekonnas või leibkonnas, olenemata bioloogilistest või juriidilistest  peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel olenemata sellest, kas süüteo toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Palume sõnastada perevägivalla kuriteokoosseis KarS- s. Sellega tuleks riik osaliselt vastu ka mitmete kodanikuühenduste soovile luua eraldi perevägivalla seadus, nagu on mitmetes teistes riikides. 5. Eelnõu kohta koostatud väljatöötamiskavatsusele Mittearvestatud. Eraldi viidatud tagasisidet andes tegime ettepaneku kaaluda kontrolliva koosseisu loomine pole käitumise/sundiva kontrolli kriminaliseerimist. Sundiva põhjendatud, kuna kirjeldatud kontrolli kasutamine kellegi hirmutamiseks, teoalternatiivid võivad sõltuvalt ähvardamiseks või isoleerimiseks võib tõsiselt asjaoludest langeda KarS §-s mõjutada ohvri vaimset ja füüsilist tervist, suhteid, 1573 jt olemasolevates suutlikkust osaleda tööelus jm. See tekitab inimeses koosseisudes (ka nt KarS § 121) lõksus oleku, jõuetuse ja üksinduse tunnet. Mitmed kirjeldatud alla. Samuti on riigid on sundiva kontrolli juba karistatavaks teinud, sellise teokirjelduse puhul kuna on leitud, et see on üks perevägivalla puhul rakendatavaid ohvri kontrollimise vahendeid. Palume prognoositavad olulised kaaluda, kas oleks mõistlik luua selline kuriteokoosseis probleemid määratletuse selle nii ränga mõjuga mõjutusvahendi karistatavaks põhimõttega. tegemiseks. Riigikohus 1. Eelnõu § 1 p 1: Vastutus tahtlikult tekitatud Arvestatud osaliselt. Sättest süüvõimetuse korral Luuakse uus KarS § 361 , mille eemaldatud süüteo järgi pole süü välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud toimepanemise ärahoidmist süüdimatusseisundisse. Kohus võib sellisel juhul puudutav osa ja seletuskirja kohaldada §-i 60 või vabastada karistusest, kui muudetud. toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo Selgitame siinjuures aga, et toimepanemist ära hoida. Muudatus ei ole seletuskirjas muudatuse rõhuasetus on esitatud põhjendusi arvestades läbimõeldud ja esmalt asjaolul, et tegu, millega põhjalikult analüüsitud. Esmalt on sätte teine lause end süüdimatusseisundisse segane, s.o ei saa aru, mida on silmas peetud ja kuidas viidi, oli tahtlik ning teiseks hinnata seda, kas süüdimatu on teinud kõik endast sellel, et toime pandi kuritegu. oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida, kui ta samal Nagu seletuskirjas on ajal on enda süüdimatuse tahtlikult põhjustanud. selgitatud, puuduvad seaduses Seletuskirjas toodud näide endale politsei või kiirabi hetkel hoovad, mis võimaldaks kutsumisest pole piisav. Teiseks kasutatakse normis taolistel juhtudel õiguslikult sõnastust tahtlikult, seletuskirjas räägitakse aga läbivalt teadlikult ja tahtlikult süüdimatuse põhjustamisest. reageerida ning vaja on leida Mida on viimasel juhul silmas peetud, pole selge ning lahendus, eriti kui taoline miks ja kuidas eristub see KarS §-st 36, mille puhul teguviis võib korduda. piisab ettevaatamatusest. Seletuskirjas on toodud näitena vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või alkoholi tarvitamine (koosmõjus ravimitega). Esimesel juhul (ravimite võtmata jätmine) poleks ilmselt tulevikus suure osa praeguste  sundravialuste süü välistatud, kuna väga paljud neist on sundravile sattunud just juba aastaid tagasi diagnoositud häire raviks vajalike ravimite võtmata jätmise ja seeläbi haiguse ägenemise tõttu. Tekib küsimus, mis on selle muudatuse karistuspoliitiline eesmärk, kui tulemuseks on, et raske psüühikahäirega ohtlikke inimesi ei saadeta enam ravile, vaid neile võib paljudel juhtudel osaks saada vaid lühiajaline tingimuslik vangistus, mis ei aita kaasa nende terviseseisundi stabiliseerumisele ega taga ühiskonna turvatunnet. Erinevalt seletuskirjast KarS § 361 ei räägi ajutisest psüühikahäirest. Seetõttu ei saa sedavõrd laia mõjuga muudatust koosmõjus seletuskirjas toodud näidetega lugeda põhjendatuks. 2. Eelnõu § 1 p 3: Loomapidamise keeld Muudetakse Arvestatud, eelnõu ja KarS § 522 ja laiendatakse loomapidamiskeelu seletuskirja muudetud. kohaldamisala: saab kohaldada loomapidamisnõuete rikkumise korral, kui sellega põhjustati surm, tervisekahjustus või kahjustati vara või põhjustati oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kuriteo korral kuni viieks aastaks ja väärteo korral kuni kolmeks aastaks. Loomapidamise keeldu võib edaspidi lisakaristusena kohaldada ka kohtuväline menetleja. Selle tõttu muudetakse ka VTMS § 73 lg 1 p 1, andes kohtuvälisele menetlejale pädevuse teha otsus loomapidamise keelu kohaldamise kohta (vt allpool eelnõu § 3). Nende muudatustega kaasnevalt vajaks ülevaatamist ka VTMS § 83, mille kohaselt arutab väärteoasja kohus muu hulgas juhul, kui on vaja otsustada loomapidamise keelu kohaldamine. Kui loomapidamise keelu määramise pädevus antakse osaliselt üle kohtuvälisele menetlejale, tuleks hinnata, kas nimetatud säte vajab muutmist või täpsustamist. Samuti tuleks minimaalselt seletuskirjas selgitada, kas loomapidamise keeldu saab kohaldada vaid üldmenetluses või võib see mingitel juhtudel olla mõistlik/vajalik meede ka lühi- või kiirmenetlus. Jaatava vastuse korral vajavad muutmist ka vastavaid menetlusliike reguleerivad VTMS-i sätted, mis kehtival kujul lisakaristust kohaldada ei võimalda. Ka vajab avamist loomapidamise keelu ja muude tegevuspiirangute, eelkõige teatud tegevusalal tegutsemise keelu omavaheline suhe. Loomapidamise keeld võib praktikas mõjutada mitte üksnes isiku hobitegevusi, vaid nt ka tema põllumajanduslikku majandustegevust. Seega pole välistatud olukorrad, kus loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld võivad sisuliselt kattuda või kaasa tuua osaliselt samalaadseid õiguslikke tagajärgi. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, kuidas nimetatud meetmed teineteisega suhestuvad,  millistel juhtudel tuleks eelistada ühe või teise piirangu kohaldamist ning kas nende samaaegne kohaldamine on lubatav. Põhjendatud oleks nende küsimuste käsitlemine seletuskirjas. 3. Eelnõu § 1 p 5: Perevägivald kui raskendav asjaolu Arvestatud, sõnastust Muudetakse KarS § 58 p 4 selliselt, et karistust muudetud selliselt, et punkti raskendav asjaolu oleks süüteo toimepanemine lisaks kohaldamine tuleb kõne alla senisele ka endise või praeguse elukaaslase suhtes. Uue perekondliku sõltuvuse korral. redaktsiooni järgi oleks karistust raskendav asjaolu süüteo toimepanemine endise elukaaslase ja endise pereliikme vastu (kas need pole kattuvad?), samuti praeguse elukaaslase ja süüdlasega koos elava isiku suhtes süüteo toimepanemine (kas need pole samuti kattuvad mõisted?). Kavandatavate muudatuste (vt ka eelnõu § 1 p 10) arusaadavuse ja terviklikkuse huvides vajab selgitust erinevate mõistete – perekond, kooselu, elukaaslane – sisu. Seletuskiri ei ole üheselt mõistetav, kui mh räägitakse kooselust, kus elatakse ühises majapidamises. Välistatud pole tõlgendus, et mitmekesi ühes korteris elavate tudengite vaheline vägivald on lähisuhtevägivald. Seletuskirjas antud suunis mõistlikule tõlgendusele ei asenda seaduse sõnastust ja terminoloogilist ebaselgust 4. Eelnõu § 1 p 7: ähvardamise koosseisu laienemine Eelnõu sõnastust muudetud Karistatavaks muutub ähvardamine vägistamisega või selliselt, et karistatav on vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo igasuguse seksuaalse toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta enesemääratlemise vastase seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega kuriteo toimepanemisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo ähvardamine. Ühtlasi on norm toimepanemisega. Vara hävitamisega ähvardamine edaspidi selgem, sest ei nõua seotakse lahti vara rahalisest väärtusest, edaspidi on igakordset tõlgendamist selle karistatav olulise vara rikkumise või hävitamisega kohta, kas mingi ähvardamine. Ähvardamise koosseisu oluline laiendamine on seadusandja õiguspoliitiline valik. seksuaalkuritegu juba hõlmab Tehtavate muudatuste vajalikkus ja sisu tuleb aga olemuslikult vägivalda või hoolikalt läbi kaaluda. Esiteks ei saa väita, et mitte. vägistamisega ähvardamine ei täida kehtiva seaduse järgi üldse KarS § 120 koosseisu. KarS § 141 sisaldab ühe võimaliku koosseisutunnusena vägivalla kasutamist, mis tähendab, et vägistamisega ähvardamine võib sisaldada ka ähvardust kasutada isiku suhtes vajadusel (tervist kahjustavat) vägivalda. Üldjuhul hõlmab üldine ähvardus kannatanu (teine inimene) vägistada kõiki KarS §-s 14 nimetatud koosseisualternatiive, sh ka vägivalla kasutamist. Seega on vägistamisega ähvardamine juba praegu karistatav. Teiseks on raske ette kujutada vägistamistegu, mis ei kahjustaks tagajärjena minimaalselt kannatanu vaimset tervist, mis on juba praegu KarS § 121 toimealas. Vägistamisteo toimepanemisel on vaimne  tervisekahjustus pea vältimatu (kaas/kõrval)tagajärg, kui mõned ehk täiesti erakordsed üksikjuhtumid välja arvata (väär on tervise kahjustamisena pidada silmas ainuüksi KarS § 141 lg-s 2 nimetatud koosseisutunnuseid). Teisisõnu – vägistamisähvardusega kaasneb üldjuhul ka ähvardus põhjustada inimesele KarS § 121 koosseisule vastav vaimse tervise kahju. 5. Eelnõuga loodava KarS § 120 lg 1 p 3 alt 2 Arvestatud, eelnõu muudetud. kriminaliseerib ka muu vägivaldse ja nõusolekuta sugulise iseloomuga teo toimepanemise. Sidesõna ja kasutamine tähendab, et silmas peetakse nende tunnuste samaaegset esinemist. Pole selge, miks on eraldi toodud esile nõue, et see tegu peab olema vägivaldne. Tekib küsimus, kas nt KarS § 143 toimepanemisega ähvardamine loodava koosseisu alla seega ei kuulu, kuna koosseis ei hõlma vägivalda (nt ähvardus vähendada palka/vallandada, kui sekretär A ei ole juht B-ga vahekorras). Teisisõnu pole selge, miks ei ole karistatav lihtsalt teise inimese suhtes seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega ähvardamine, kui eesmärk on sedalaadi kuriteoga ähvardamised selgesõnaliselt ja arusaadavalt kriminaliseerida (jättes kõrvale küsimuse, kas need tegelikkuses juba pole kriminaliseeritud). 6. KarS § 120 lg 1 p-ga 4 kriminaliseeritakse seksuaalse Arvestatud. Eelnõu muudetud sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine. Eelnõu tekst selliselt, et KarS § 120 lg 1 p 4 ja seletuskiri ei ole selle muudatuse osas omavahel ning §-de 1574 ja 1575 vastavuses. Seletuskiri räägib läbivalt teabetalletusest, pealkirjad kasutavad mõistet mille avaldamisega ähvardatakse, eelnõu tekst aga “seksuaalse sisuga materjal”. seksuaalse sisuga andmetest. Pole selge, milliste Viimatinimetatud sätted andmete ja/või talletuste avaldamisega ähvardamist aitakski avada KarS § 120 lg 1 soovitakse kriminaliseerida. Tuleks esitada süsteemne p 4 sisu, st karistatav on ja ühtne käsitlus kasutatavate mõistete sisu kohta, s.o kannatanut kujutava seksuaalse tuleks selgitada, mis on teabetalletus, mis on seksuaalse sisuga andmed ja/või isikuandmed (vt eelnõu § 1 p 7 ja sisuga materjali avaldamisega § 1 p 13) ning selgelt määratleda, millised teod milliste ähvardamine (ja eraldi loodava andmete ja/või talletustega on kriminaliseeritavad (mh koosseisu alusel ka päriselt kasutatakse seletuskirjas ka mõistet „seksuaalse sisuga avaldamine). materjal“). Viide loodavale kuriteokoosseisule § 1574, Samuti tõstetud § 1574 mis kriminaliseerib seksuaalsust puudutavate sanktsiooni ülemmäära (kuni andmetena konkreetselt pildi, video või teabetalletuse avaldamise, ei tee asja selgemaks, kuna nimetatud kaheaastane vangistus). loodavas koosseisus on koosseisutunnusena sõnaselgelt nimetatud just pilt, video ja teabetalletus, KarS §-s 120 aga mitte – selles räägitakse andmetest. Kokkuvõtvalt pole ühemõtteliselt selge, milliste andmete avaldamisega ähvardamine karistatavaks muutub. Teiseks ei järgi eelnõu üldist sanktsioonisüsteemi loogikat selles, et seksuaalse sisuga andmete  avaldamisega ähvardamine saab olema karistatav kuni üheaastase vangistusega ning täpselt sama karistus saab olema ette nähtud ka loodava KarS § 1574 alusel selliste andmete tegeliku avaldamise eest. Teisisõnu pole vahet, kas pelgalt ähvardad teo toimepanemisega või viid selle reaalselt ka täide. Kui tõmmata paralleeli isikuvastaste kuritegudega, siis oleks tegu olukorraga, kus ähvardus kedagi tappa ning selle reaalne täideviimine oleks karistatav samaväärselt. Kolmandaks põhjendab seletuskiri kriminaliseerimise vajadust mh sellega, et seksuaalse sisuga teave levib kontrollimatult digikeskkonnas, elades edasi n-ö oma elu. Koosseisus kasutatud sõna avaldamine sellist piirangut kriminaliseerimisele aga ei sea. Siinkohal tasub vaadata ka seletuskirja loodava KarS § 1574 osas, mis kriminaliseerib nn kättemaksuporno avaldamise – seal rõhutatakse eraldi, et avaldamisega on tegu juba siis, kui see jõuab ühe inimeseni. Nii on see ka § 120 kontekstis. Samas pole selge, millisele süüteokoosseisule vastaks sellise teo tegelik toimepanemine, s.o mistahes andmete avaldamine (loodav § 1574 hõlmab vaid pildi, video või teabetalletuse avaldamist). Teisisõnu võib tekkida olukord, kus karistatav on üksnes mingi teo toimepanemisega ähvardamine, teo toimepanemine aga mitte. 7. KarS § 120 lg 1 p-ga 6 kriminaliseeritakse olulise vara Teadmiseks võetud. Tõstatatud rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Vara probleem on arusaadav, kuid ka väärtusest kui kriminaalkorras karistatava teo kehtiv lahendus on oma toimelt piiritlemiskriteeriumist loobumine võib samuti kaasa puudulik, pannes sisuliselt tuua selle, et mingi teo toimepanemisega ähvardamine sama teo puhul (nt ähvarduse võib olla kuritegu, selle reaalne toimepanemine aga korral auto klaasid puruks mitte. Võtkem üks seletuskirjas endas toodud näide – peksta) kriminaalvastutuse kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed, mille võimalikkuse sõltuvusse reaalne väärtus on nullilähedane. Kui ähvardatakse sellest, kui väärtuslik on need hävitada, on võimalik karistada vangistusega. Kui aga need reaalselt hävitatakse, on tegu KarS § 218 järgi juhtumisi kellegi auto. Selline kvalifitseeritava väärteoga (kui sedagi, sest väärtusetu lähenemine ei ole põhjendatud, asi ei pruugi olla isegi mitte väheväärtuslik), sest KarS kuna eelduslikult võib taoline § 203 koosseisu, mis nõuab olulise kahju põhjustamist, ähvardus üldjuhul kõigile ei muudeta. Samamoodi võib mõnisada eurot maksva adressaatidele mõjuda sarnaselt sõiduki põlemapanekuga ähvardamine muutuda ning vara täpne väärtus on kuriteoks (sõltuvalt sellest, kui oluline see kannatanule taolistel momentidel kannatanu on), selle tegelik hävitamine aga mitte. Vara olulisust jaoks sageli teadmata ja ka saab olema kohtupraktikas äärmiselt keeruline teisejärguline. Märkimist sisustada. Seletuskirjas on selgitatud, et vara väärtus väärib, et kehtiv lahendus pole määrav, vaid üksnes selle olulisus kannatanule. mõjutab iseäranis negatiivselt Kuidas kohus seda olulisuse määra edaspidi hindama varaliselt vähemkindlustatud peab hakkama, seletuskiri ei kajasta. Kokkuvõtvalt võib isikuid, kelle vara (nt auto) võib  pelgalt kannatanu jaoks mingi eseme väärtuse kaudu objektiivselt olla madalama selle hindamine, kas tegu on kuriteoga või mitte, viia väärtusega, kuid eluliselt sama õiguskindlusetuseni. Tasub ka mõelda, kas ja kuidas vajalik, kui mõnele teisele mõjutab eelnõu väljatöötajate hinnangul uus, kannatanu isikule kuuluv kallim sõiduk. subjektiivsest aspektist lähtuv vara olulisuse kriteerium nt KarS § 214 (väljapressimise) kohaldamist. Eelnõu seletuskirjast nähtub, et olulisuse hindamisel ei ole ainsaks kaalukeeleks enam asja rahaline väärtus, vaid arvestada tuleb ka selle muid omadusi. Samas on oluline rõhutada, et asja väärtuse “olulisuse” hindamine ei piirdu vaid asja omaniku arvamuse küsimisega, vaid asja väärtuse näitamisel tuleb lähtuda selle omadustest laiemalt. Hinnata tasuks, kas konkreetne asi täidab kannatanu jaoks mingit olulist funktsiooni – nt auto on maal elava perekonna ainsaks liiklusvahendiks, ilma milleta on elukorraldus tõsiselt häiritud. Samuti on võimalik olulisust hinnata selle järgi, kui kerge on konkreetset asja hävimise korral asendada või kas esemel on mingi (ka mõistliku kõrvaltvaataja jaoks) oluline tajutav sentimentaalne väärtus (nt ainsad säilinud fotoeksemplarid esivanematest) vms. 8. Viimaks tasub koosseisu muutes kaaluda, kas praeguses Mittearvestatud. Kõnealustes seadusetekstis sisalduv fraas on olnud alust karta küsimustes on kohtupraktika ähvarduse täideviimist vajaks asendamist. Esmalt välja kujunenud ning puudub vajadus sõnastuse on olnud järele, kuna piisata väärpraktikat peaks esmajoones võiks ka sõnastusest on alust karta. Teiseks võib korrigeerima läbi ametnike kaaluda ka sõnast karta loobumist, kuna praktikas koolitamise. viidatakse seetõttu ikka ja jälle kannatanule ning tema subjektiivsele (hirmu)reaktsioonile. On ette tulnud olukordi, kus on tõdetud, et kuivõrd kannatanu ei kartnud ähvardust, siis koosseis realiseeritud ei ole. Riigikohtu praktika on seda koosseisutunnust sisustanud kui ähvarduse tõsiseltvõetavust, konstrueerides sinna juurde nn mõttelise kolmanda, kellele see peab reaalne näima. Koosseis on realiseeritud, kui adressaat (ja nn kolmas, neutraalne  kõrvaltvaataja) peab seda ähvardust tõsiseltvõetavaks, kuid ta ei pea seda samaaegselt ka kartma. 9. Eelnõu § 1 p 8: KarS § 121 pealkirja muutmine KarS § Arvestatud, muudatus eelnõust 121 uus pealkiri saab olema „kehalise ja vaimse tervise välja jäetud. kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine“. Raske on mõista muudatuse vajalikkust, kuna – nagu seletuskirjas endaski mööndakse – senises dogmaatikas ja kohtupraktikas on ühtmoodi järeldatud, et tervise kahjustamine hõlmab nii vaimse kui füüsilise tervise kahjustamist. Olukorras, kus etteheide (nt rahvusvahelisel tasandil) seisneb selles, et vaimse tervise kahjustamine pole sõnaselgelt karistatav, tuleks kaaluda pigem kuriteokirjelduse enda täpsustamist. Muutmine on ka sellisel juhul põhjendatud vaid juhul, kui see toob kaasa soovitud tulemuse (rohkem menetlusi, mida praegu ei alustata, menetlejate teadmatus, tõendamisraskused?). Eesmärk ei saa olla (vaid) vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale toomine ja seeläbi ühiskonna turvatunde ärandamine nagu märgitakse seletuskirjas. 10. Eelnõu § 1 p 9: KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine Arvestatud, seletuskirja Seni saab kehalise väärkohtlemise eest karistada kuni võimaluste piires täiendatud. üheaastase vangistusega, edaspidi kuni kolmeaastase vangistusega. Tuleb korrata VTK-le antud arvamuses väljendatut, et analüüsitud ei ole kõrgema sanktsiooni vastavust koosseisuebaõigusele ega kogu sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-st seletuskirja üle toodud näite – peksmisega tekitatud hematoomid, mis paranevad vähem kui kuuga – puhul on raske mõista vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase vangistusega. Karistusi on võimalik diferentseerida ka olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Ainuüksi asjaolust, et nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeritud kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et kõnealuse kuriteo eest mõistetavad karistused on liiga madalad. Kui see ka nii on ja võimalikule 6 karistuspraktika muutmisele on vaja tähelepanu pöörata, on seda võimalik teha ka muul viisil. Seejuures ei sisalda seletuskiri mingit ülevaadet praktikas kohaldatavatest karistustest. 11. Eelnõu § 1 p 10: KarS § 121 lg 2 p 2 täpsustamine KarS Arvestatud. Muudatus eelnõust § 121 lg 2 p 2 järgi on edaspidi karistatav kehaline välja jäetud. väärkohtlemine perekonnas või kooselus, praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete vahel. Edaspidi pole justkui vaja hinnata tegelikku sidet inimeste vahel, vaid kvalifitseerivaks tunnuseks on ka teo toimepanemine endise abikaasa, pereliikme või elukaaslase suhtes, kellega tegelikult enam midagi sisuliselt ühist pole. Seletuskirja kohaselt nõuab seda  Istanbuli konventsioon. Nagu Riigikohus on lahendi nr 1-21-4285/79 p-des 27–29 selgitanud, ei ole ka kehtiv seadus Istanbuli konventsiooniga vastuolus. See ei välista samas seadusandja õiguspoliitilist valikut KarS § 121 kohaldamisala eelnõus kirjeldatud kujul avardada, kuigi seletuskirjas ei ole esitatud arusaadavaid põhjendusi selle kohta, miks üksnes vormiliselt seotud isikute vaheline vägivald peaks olema karistatav raskema koosseisu järgi ja miks omavahel päriselt mitteseotud pereliikmete vaheline vägivald peaks olema kvalifitseeritav perevägivallana. Seletuskirja järgi hõlmab pereliikmete mõiste kõik lähisugulased. Nii kriminaliseeritakse laiaulatuslikult mistahes konflikte suguseltsis. Jääb arusaamatuks, miks peab sugulaste vaheline (nt kaklevad vennad või kord aasta kohtuvad sugulased) olema oluliselt rangemalt karistatav võrreldes sellega, kui keegi ründab tundmatut inimest tänaval. Seejärel on aga ka selgitatud, et kui sisulist seotust või „ühist elulist konteksti“ (mida sellega täpsemalt on silmas peetud?) pole, ei ole kvalifitseeriv koosseis täidetud. See pole aga eelnõu tekstiga kooskõlas, tekitades küsimuse muudatuse (sellisel kujul) vajalikkusest ja ettenähtavaid tõlgendusprobleeme praktikas. 12. Eelnõu § 1 p 12: hooldaja kohustuse rikkumise uus Arvestatud osaliselt, eelnõu ja kuriteokoosseis Edaspidi karistatakse KarS § 1241 järgi seletuskirja muudetud. Eelnõu teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse kohaselt on karistatav on või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab üksnes korduva ja teadlik hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub inimväärikust alandav hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi kohtlemine, et vältida andmata jätmise või ravi väärkasutamise, samuti ülekriminaliseerimist. inimväärikust alandava kohtlemise eest kuni üheaastase vangistusega. Iseenesest võib mõista vajadust luua Muu põhjuse tõttu abitu kuriteokoosseis haavatavate inimeste süsteemse inimene käesoleva sätte väärkohtlemise juhtumitele reageerimiseks. Eelnõuga kontekstis võib erandjuhtudel välja pakutud koosseis on aga lai ja ebamäärane. Esiteks olla nt rase naine (eeldusel, et ei ole selge, kes on lisaks vanurile, lapsele, haigele ja esinevad ka teised puudega inimesele muu põhjuse tõttu abitu. Teiseks on koosseisuelemendid - eelkõige koosseisupärane tegu määratletud väga laialt, muutes hooldamiskohustus ja vastava kuriteona karistatavaks mistahes inimväärikuse kohustusega isik). alandamise. Karistusmäära osas on tehtud Seletuskiri jätab ebaselgeks, kas karistatavuse teadlik valik kuni üheaastase eeldusena soovitakse näha teo korduvat toimepanemist vangistuse kasuks, kuna ka inimväärikust alandava kohtlemise puhul – lk 25 karistatavusmoment on toodud toodud selgitus sellele justkui viitab. Samas koosseisu võrreldes kehtivate sõnastus seda arusaama – kui see peaks nii olema – ei (asjakohaste) koosseisudega toeta. Praeguse sõnastuse korral on inimväärikust alandav kohtlemine karistatav esimesest teost. Samuti tunduvalt ettepoole. Näiteks piisab praeguses sõnastuses selle alternatiivi pole nõutav tervise realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Veel tuleb kahjustamine ega isegi valu märkida, et praktikas võib kahtlemata tekkida palju tekitamine. vaidlusi lisaks inimväärikuse alandamise hindamisele koosseisutunnuste „vajalik abi“, „vajalik ravi“ või „ravi väärkasutamine“ sisustamine. Teatud olukordades on nende sisu küll selge, nt juhul, kui hooldaja jätab teadlikult andmata elutähtsad ravimid. Paljudes juhtumites võib aga tekkida põhjendatud vaidlus selle üle, milline abi oli konkreetses olukorras objektiivselt vajalik või milline raviotsus oli õige. Koosseisu kohaldamisala kitsendab märkimisväärselt eeldus, et karistatav on üksnes teadvalt ja korduvalt toime pandud hooldaja kohustuse rikkumine. Ühelt poolt on see mõistetav, sest aitab vältida karistusõiguse liigset laienemist üksikutele eksimustele või piiripealsetele juhtumitele ning suunab karistusõigusliku sekkumise eeskätt hoolduskohustuse süstemaatilistele rikkumistele. Tasub siiski läbi mõelda, kas korduvuse nõue ei jäta karistusõigusliku kaitse alt välja mõningaid eriti raskeid üksikjuhtumeid, mis samal ajal mõne muu isikuvastase süüteo koosseisu ei täida. Kindlasti vajab põhjalikumat selgitust, kuidas suhestub loodav koosseis teiste isikuvastase kuriteokoosseisudega. Paljud seletuskirjas toodud uue kuriteokoosseisu vajalikkust põhjendavad näited on karistatavad juba täna kehtiva seaduse järgi mh KarS § 121 või § 136 järgi. Eriti arvestades, et kehtiv § 121 sõnastus on juba praegu enda toimealalt äärmiselt lai, mida on kohtupraktikas kitsendatud nn sotsiaaladekvaatsuse kriteeriumiga, et mitte kriminaliseerida täiesti asjakohatuid olukordi. Teisisõnu on arusaamatu, kuidas kehtiva seaduse puudujäägina (s.o näidetena, mis § 121 koosseisu ei täida), nimetatakse keelele sinepi panemist (valuaisting § 121 tähenduses?), tundideks sunnitud asendisse istuma või seisma panekut (samuti selge kehaline väärkohtlemine, vaieldamatult põhjustab kehtivas seaduses nimetatud tagajärgi 12 tundi või enam ühel kohal seismine/istumine). Ebaselgeks jääb, kuidas täidab mingit lünka loodav säte seletuskirjas toodud näidete puhul, milles kirjeldatakse isikute lukustamist ööseks magamistubadesse, hoolealuste käte kinni sidumist ja nende tooli külge sidumist (KarS § 136). Pole ka selge, kas loodava koosseisu tähenduses oleks viimasel juhul tegu inimväärikust alandavaks kohtlemisega. Viimaks ei tundu kuni üheaastane vangistus kohane sanktsioon teadva ja korduva abitu inimese väärkohtlemise eest. 13. Eelnõu § 1 p 13: teisele isikule seksuaalse materjali Arvestatud, eelnõu muudetud ja saatmise kriminaliseerimine KarS §-le 1531 (seksuaalne tegu viidud eraldi koosseisu ahistamine) lisatakse uue väärteokoosseisuna lõige 11: alla. teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte vastaselt. Loodav koosseis saab olema vastuolus sama paragrahvi esimese lõikega. Kui esimene lõige jääb muutmata kujul kehtima, tähendab see, et kui tungitakse vahetult teise isiku kehalisse 8 privaatsfääri (nt käperdamine, vahetus läheduses enese paljastamine), peab karistatavuse jaoks olema lisaks veel inimväärikuse alandamise eesmärk või tagajärg. Pelgalt mingi pildimaterjali edastamise korral selliseid lisatingimusi enam vaja ei ole. Teisisõnu ei tundu loogiline, et reaalselt inimese kehalisse sfääri sekkuva teo karistatavus eeldab täiendavaid lisatingimusi võrreldes pelgalt seksuaalse materjali saatmisega. Seda probleemi saaks lahendada nt selliselt, et jätta praegusel kujul seadusemuudatus tegemata, kuid eemaldada kehtivast seadusest sõna kehaline. Esimeses lõikes nimetatud sõnastus tegevus katab ka pildimaterjali saatmise. Kui pidada õigushüvena silmas isiku seksuaalset enesemääramisõigust, on ebaselge seegi, miks piirdub eelnõu vaid visuaalse materjali edastamisega – kui silmas peetakse nn küberliputamisest, siis saab seda teha nt ka helifailide saatmisega, mis võib samuti olla kannatanut oluliselt häiriv. Seejuures on loodava §-ga 1574 peetud vajalikuks kriminaliseerida seksuaalsusele viitavate audioklippide lubamatu edastamine. 14. Eelnõu § 1 p 14: seksuaalse ahistamise juriidilise isiku Arvestatud, säte eelnõust välja trahvi ajakohastamine KarS § 1531 juriidilise isiku jäetud ja tegu viidud eraldi karistusmäära 2000 eurot tõstetakse 200 000 euroni. koosseisu alla, mille kohaselt Selle muudatuse selgitus on juriidilise isiku on karistusmäär juriidilise isiku karistusmäära ajakohastamise vajadus. Kogu KarS-i väärteo korral on kuni 32 000 sanktsioonisüsteemi silmas pidades pole mõistetav, eurot. kuidas on juriidilise isiku poolt toime pandud seksuaalse ahistamise eest mõistlik karistusmäär kuni 200 000 eurot (vrd kõigi teiste sama jao või ka peatüki koosseisudega). 15. Eelnõu § 1 p 15: ahistava jälitamise sanktsiooni KarS § 1241 puhul õigustab tõstmine Ahistava jälitamise (KarS § 1573) madalat karistuse ülemmäära sanktsioonimäära tõstetakse üheaastaselt vangistuselt asjaolu, et karistatavusmoment kolmeaastasele vangistusele. Ka see on seadusandja on toodud niivõrd palju õiguspoliitiline valik, kuid vajaks siiski analüüsimist, ettepoole (erinevalt nt KarS §-st kuidas suhestub see karistusmäär ülejäänud 121 pole nõutav tervise sanktsioonisüsteemiga (vrd kasvõi hooldaja kohustuse kahjustamine või isegi valu rikkumise uue kuriteokoosseisu sanktsiooniga (kuni üks tekitamine). Antud aasta vangistust)). karistusmäära valikul oli  peamiseks võrdlusmomendiks KarS § 137, millele viitab mh ahistava jälitamise koosseisus sisalduv subsidiaarsusklausel, kuid arvestades, et koosseisude kohaldamisalad ei ole kattuvad, otsustati ka KarS § 1573 vangistuse ülemmäär tõsta kolme aasta peale. 16. Eelnõu § 1 p 16: seksuaalse sisuga isikuandmete Arvestatud. Eelnõu sõnastust avaldamise kriminaliseerimine KarS-i lisandub uus § muudetud selliselt, et pealkiri 1574: teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse räägiks seksuaalse sisuga iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse materjalidest. Karistusmäära edastamise või avaldamise, samuti selle pildi, video või korrigeeritud ja seletuskirja muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise täiendatud. ja seejärel edastamise või avaldamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Loodava koosseisu pealkiri räägib seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamisest, koosseisu kirjeldus aga teabetalletustest. Siingi on vaja mõistete läbikirjutamist ja süsteemset käsitlust. Samuti väärib kordamist, et eelnõukohast sanktsiooni silmas pidades saab teo toimepanemisega ähvardamine olema raskuselt samaväärne teo tegeliku toimepanemisega. Seletuskirjas on märgitud, et isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Kuriteokoosseisu enda tekstist see ei tulene. Seletuskirja järgi ei ole äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks vajalik, et ka võõrad inimese ära tunneksid, vaid isik peab olema äratuntav temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud inimestele. See on väga ebamäärane määratlus ning jääb arusaamatuks, mille alusel ning milliste inimeste (tuttavate) perspektiivist tuleb äratuntavust praktikas hindama hakata. 17. Eelnõu § 3: VTMS-i tehniline muudatus VTMS § 73 lg Arvestatud eelnõu ja 1 p 1 täiendatakse selliselt, et kohtuväline menetleja seletuskirja täiendatud. saab teha otsuse ka loomapidamise keelu määramise kohta. Lisaks tuleks ilmselt samamoodi muuta ka VTMS § 74, mis sätestab nõuded kohtuvälise menetleja otsuse sisule ning mis praegu ei hõlma võimalikku otsustust loomapidamise keelu kohta. Kavandatavate muudatuse mõjule eelnõus antud hinnang on muudatuste sisu silmas pidades liiga tagasihoidlik, mööndes üksnes menetluste arvu mõõdukat kasvu ning kohtute töö mõnevõrra keerulisemaks muutumist. Pea kõigi eelnõus tehtavate muudatuste puhul mööndakse koormuse kasvu menetlejatele, järeldades samal ajal kokkuvõtvalt, et mõju õiguskaitsesüsteemile ja  halduskoormusele jääb olemasoleva süsteemi toimimisvõime piiridesse. Tegelikult ei tööta süsteem juba praegu oma „toimimisvõime piirides“, vaid tublisti üle selle. Riigiprokuratuur 1. Prokuratuuri hinnangul on KarS § 361 lisamine küsitav. Arvestatud, eelnõu muudetud ja Süüvõimetuse korral ei juhi isik oma käitumist või ei toimepanemise ära hoidmist saa ta selle tähendusest aru. See tähendab, et isik ei tea, puudutav osa sättest välja kuidas ta käitub ja sellise seisundi tekitamine ei tähenda, jäetud. et isik sooviks kuritegu toime panna. Küsimusi tekitab ka lause, et „kohus võib kohaldada KarS §-s 60 sätestatut või vabastada isiku karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida“. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab eeldada, et isik, kes oma käitumist ei kontrolli (või ei saa aru süüteo tähendusest), võiks teha kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida. Isegi kui isik teeb midagi, mis kõrvalseisja pilgu läbi võiks süüteo toimepanemist ära hoida, siis miks peaks selline tahte poolt kontrollimata tegu karistuse suurust mõjutama, eriti kui arvestada, et samasugune tahte poolt kontrollimata lõpuleviidud süütegu toob kaasa karistamise. Isegi piiratud süüdivus (KarS § 35), mis lubab samuti karistust kergendada, ei kehtesta taolist ärahoidmise nõuet, kuigi isik on üksnes osaliselt süüdiv, mitte täiesti süüvõimetu. 2. KarS § 58 p 4 täpsustamine – Perevägivalla kui Arvestatud. Kuigi eelnõu raskendava asjaolu täpsustamine „elukaaslasega“ tekstis asendati “elukaaslase” Prokuratuur toetab muudatust. Riigikohus on oma mõiste “paarisuhtepartneriga”, hiljutises otsuses nr 1-24-3763/33 leidnud, et vastab ka see termin kirjeldatud põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine oleks käsitleda suhte tunnustele. erinevalt neid, kes on formaalses vanema-lapse suhtes, ning neid, kes on sisuliselt samaväärses faktilises peresuhtes. Seaduse mõttes peaks määravaks olema see, milline on poolte vaheline suhe sisuliselt, st kas neil on lähedased perekonnasuhted, sotsiaalne ning emotsionaalne side jne. Samast loogikast võiks prokuratuuri hinnangul lähtuda ka KarS § 58, kuna teo raskus ei olene mitte niivõrd teo toimepanija ja kannatanu vahelise suhte formaalsest poolest, vaid nende suhte tegelikust sisust. 3. Prokuratuur juhib tähelepanu, et KarS § 120 lg 1 p 3 on Arvestatud, eelnõu ja eelnõu tekstis ja seletuskirja tekstis erineva seletuskirja muudetud. sõnastusega. Samuti esineb seletuskirjas kaks korda punkt 4, mistõttu on punktide sõnastused eelnõus ja  seletuskirjas erinevad. KarS § 120 lg 1 p 3 puhul võiks lähtuda KarS § 141 ja § 1411 sõnastustest. Praegusel kujul lisandub uusi termineid juurde ja on keeruline mõista, miks terminid erinevad. Sõnastus võiks olla „vägistamise või tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega“. Eelnõus on termin „vägistamine“ sama, mis KarS §-s 141, kuid sisse on toodud ebamäärane „muu vägivaldne ja nõusolekuta sugulise iseloomuga tegu“. Selge on see, et kui isikut ähvardatakse mingi teoga, on see tema tahtevastane. Samas ei pea tegu olema vägivaldne, vaid võib olla ka näiteks abitusseisundit ära kasutades toime pandud. 4. Küsimusi tekitab vabadusevastase süüteo Arvestatud, seletuskirja toimepanemisega ähvardamine. Selleks peab tõendama, muudetud. Märgime siinjuures, et on alus karta ähvarduse täideviimist, mida saab et PKS § 124 lg 1 sätestab sisuliselt tõendada ainult läbi selle, et varem on midagi isikuhoolduse mõiste, mille sarnast reaalselt tehtud ehk toimepanija on juba kohaselt on isikuhooldus kannatanu vabadust piiranud. Prokuratuuri hinnangul hooldaja kohustus ja õigus last jääb vabaduse piiramisega ähvardamise juures alles oht, kasvatada, tema järele valvata et näiteks koduaresti pandud laste vanematest saavad ja tema viibimiskohta määrata kurjategijad, kui nad keelavad lastel kodust lahkumise ning lapse igakülgse heaolu eest kuni kodutööd on tehtud. Samuti väärib tähelepanu, et kui kannatanu pöördub politseisse üksnes väitega, et muul viisil hoolitseda. teda ähvardati kinni siduda, on keeruline tõdeda, et Lugedes sätet koostoimes sama tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega, mille paragrahvi teise lõikega, mis täideviimist kannatanu pidas reaalseks. Kui aga sätestab väärkohtlemise ja kannatanuga on juba sellisel määral manipuleeritud, et “alandavate kasvatusabinõude” ta ei julge ähvarduse tõttu kuhugi minna, on tegemist kasutamise keelu, tuleks asuda vabaduse võtmise, mitte sellega ähvardamisega. Samuti näiteks kui kannatanut ähvardaks keldrisse kinni panna seisukohale, et vanematel on selliselt, et keegi ei leia teda sealt kunagi üles, on oma alaealise lapse eest prokuratuuri hinnangul pigem tegemist tapmisega hoolitsemise kohustuse ja ähvardamisega. koolikohustuse täitmise tagamise raames mh võimalik ka lapse liikumisvabadust seaduslikult piirata, eeldusel, et see ei toimu alandaval moel. 5. Ähvardamise koosseisus kasutatav „olulise vara“ Teadmiseks võetud. Tõstatatud mõiste on ebapiisavalt määratletud. Muudatuse järgi on probleem on arusaadav, kuid ka „oluline vara“ see, mida kannatanu emotsionaalselt kehtiv lahendus on oma toimelt oluliseks peab. Viimasel ajal heidetakse pidevalt ette, et puudulik, pannes sarnase teo kuriteokoosseisud on sellised, et riigiasutused ei saa ka puhul (nt ähvarduse korral auto ise aru, mis koosseisu alla mahub. Lahendus ei saa olla klaasid puruks peksta) õigusselgust veelgi vähendada. Iga eluline konflikt ei kriminaalvastutuse pea olema kriminaalkorras karistatav. Lisaks eelnevale võimalikkuse sõltuvusse  võiks kaaluda KarS § 120 karistuse ülemise piiri sellest, kui väärtuslik on kellegi tõstmist. auto. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuna eelduslikult võib taoline ähvardus üldjuhul kõigile adressaatidele mõjuda sarnaselt ning vara täpne väärtus on taolistel momentidel kannatanu jaoks sageli teadmata ja ka teisejärguline. Märkimist väärib, et kehtiv lahendus mõjutab iseäranis negatiivselt varaliselt vähemkindlustatud isikuid, kelle vara (nt auto) võib objektiivselt olla madalama väärtusega, kuid eluliselt sama vajalik, kui mõnele teisele isikule kuuluv kallim sõiduk. 6. KarS § 121 muutmine ja täpsustamine – pealkirja Arvestatud, muudatus eelnõust muutmine, sanktsiooni muutmine, perevägivald välja jäetud. kvalifitseeritud koosseisuna, sõltuvussuhe eraldi kvalifitseeriva tunnusena Prokuratuur on pealkirja muutmise osas jätkuvalt seisukohal, et kehaline väärkohtlemine hõlmab tegelikult oluliselt rohkem kui tervise kahjustamine, kattes nii füüsilise kui vaimse tervise. Kui seadusandja peab vaimse tervise eraldi toonitamist vajalikuks, võiks pealkirjana kaaluda „vaimne ja füüsiline väärkohtlemine“ või kasutada kunagist pealkirja „tervise kahjustamine ja kehaline väärkohtlemine“. Eelnõus välja pakutud pealkiri on liialt lohisev. Täiendavalt märgib prokuratuur, et kuigi vaimne tervis on ka praegu kaitstavaks hüveks, ei ole prokuratuur teadlik ühestki KarS § 121 kaasusest, mis sisaldaks üksnes vastavat etteheidet. Esinevad ilmselged tagajärje ja põhjusliku seose tõendamise probleemid, samuti konflikt vähese intensiivsusega füüsilise mõjutamisega (vt ka Riigikohtu otsust nr 1-16- 10326/51, p 27). Vaimse tervise puhul tõusetuvad järgmised küsimused: millisel tasemel stress ja ärritatus on selline, et ületab vähemalt sama piiri, mis on seatud füüsilisele mõjutamisele ning kas selle hindamiseks eksisteerib objektiivne mõõdupuu; kas tervise kahjustamine vaimse tervise tähenduses tähendab, et kannatanule peaks olema pandud mõni RHK F00-F99 toodud psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kas igas sellises kaasuses tuleks ekspertiis määrata. Eelnevast lähtuvalt leiab prokuratuur, et vaimse tervise kahjustamise käsitlemine KarS § 121 järgi on  ebapiisvalt määratletud ja pole arusaadav, mis sätte alla täpselt läheb. 5. Seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 lg 2 p 2 üldine Arvestatud. Muudatus eelnõust eesmärk on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla välja jäetud. toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust. Sellise kaitse alla peavad eelnõu kohaselt minema selgelt ka need ohvrid, kes on toimepanija endised partnerid. Samas kinnitab seletuskiri, et kvalifitseeritud koosseis võib endiste partnerite vahel olla siiski välistatud, kui pooled olid seotud palju aega tagasi, neil puudus sisuline ühiselu või muu seotus jne. Teisisõnu jääb ka plaanitava seadusemuudatuse jõustumisel jätkuvalt kohtute sisustada see, milline on poolte vaheline seotus kuriteo toimepanemise ajal tegelikult. Sellest küsimusest on kohtupraktikas juba Riigikohtu 2020. aastal kohtuasjas nr 1-19-3377/32 tehtud otsusest alates ka lähtutud. Suunis, et kohtud peavad seda küsimust hindama, liigutatakse aga eelnõuga seaduse tekstist seletuskirja teksti. Prokuratuur jääb skeptiliseks, kas selline muudatus on mõistlik, kuna kohtud peavad õiguse mõistmisel eeskätt lähtuma siiski seaduse tekstist ja varasemast kohtupraktikast. Prokuratuur leiab, et KarS § 121 lg 2 p 2¹, s.o sõltuvussuhe eraldi punktina sätestamine, ei loo sisulist lisaväärtust, sest sõltuvussuhe on ka praegu normis hõlmatud. Selle eraldi mainimine muudaks seaduse asjatult keerulisemaks. 6. KarS § 1241 lisamine – Hooldaja kohustuse rikkumine Arvestatud, sätet täiendatud Prokuratuur palub jätkuvalt pöörata tähelepanu sellele, subsidiaarsusklausliga, mis et karistusseadustikus eksisteerib § 171 ja nimetatud viitab KarS §-le 171. Samuti koosseis on nii pealkirja kui sisu poolest KarS §-le 1241 täiendatud seletuskirja äärmiselt sarnane. Vaadates seletuskirjas toodud selgitustega, mis aitavad sätete näiteid, on keeruline mõista, kumba paragrahvi peaks erisuse paremini esile tuua. tegelikult kohaldama. Enamik juhtumeid liigituvad prokuratuuri hinnangul mõlema paragrahvi alla ja jääb arusaamatuks, mille järgi tuleb koosseisude vahel valik teha. Pigem tuleks KarS § 171 täiendada või selgemalt välja tuua piirid KarS § 1241 ja § 171 vahel. Näiteks tekib küsimus, et kas ema vastutab lapse hooletusse jätmise korral § 171 alusel, kuid kasuisa § 1241 alusel. Samuti täidab nii mõnigi seletuskirjas esitatud näide mõne teise kuriteo koosseisu. KarS § 1241 on sisemiselt vastuoluline. Sätte kohaselt võivad olla karistatavad nii ravimi andmata jätmine kui ka selle tahtevastane manustamine. Nii võib aga tekkida näiteks küsimus, et kui tõrges teismeline/vanur keeldub ravimi võtmisest,  kas siis hooldaja igal juhul vastutab. Ebaselgeks jääb, kes on „hooldamise kohustusega isik“ ning mida tähendavad terminid „hooldaja“, „hooldusõigusega isik“ ja „eestkostja“. Näiteks kui isik elab oma eakast emast eemal, kelle eest tal on perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda ja ta palub naabril või sugulasel ema järele vaadata, siis kes vastutab ja mille alusel. Teisisõnu, kas hoolduse kohustusega isik on kohaliku omavalitsuse poolt määratud isik, perekonnaseadusest tuleneva kohustusega isik või naaber/sugulane, kellel paluti eaka ema eest hoolitseda ja kelle näol on tegemist faktilise hooldajaga. Tasuks ka kaaluda, kas iga tegu, mis on KarS §-s 1241 välja toodud, peab olema kriminaalkorras karistatav. Kui eesmärk on ka leebemaid rikkumisi karistada, võiksid need olla karistatavad väärteo korras. 7. Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks Arvestatud osaliselt. muutmist. Küll aga tuleb tähelepanu juhtida KarS § Mõistekasutust ühtlustatud 1531 sanktsiooniraamistikule. Kui eelnõu praegusel (teos). kujul vastu võetaks, oleks teise inimese kehaline seksuaalne ahistamine karistatav väärteona, maksimaalselt 30-päevase vabadusekaotusega, tema kehaline väärkohtlemine oleks aga karistatav kriminaalkorras, minimaalselt 1 kuu pikkuse vabadusekaotusega. Prokuratuur kahtleb, kas selline lähenemine on koherentne. See tähendaks, et näiteks kellegi löömine või tõukamine ühel korral selliselt, et isikule tervisekahjustust ei teki (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 1-22-2278/5 ja 1-20-5762/4), oleks karistatav raskemalt kui kellegi kinni hoidmine, pikali surumine ja vastu tahtmist suudlemine, käperdamine ning intiimpiirkondadest haaramine (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 4-25-1453/25 ja 4-18-4378/15). Teisisõnu, ka raskeim seksuaalne ahistamine oleks igal juhul kergemalt karistatav kui kergeim kehaline väärkohtlemine. Tuleb aktsepteerida seadusandja soovi karistada kehalist väärkohtlemist raskemalt kui kehalist ahistamist, kuid seadus, mis võimaldab näiteks pikka aega kestvat käperdamist karistada maksimaalselt 30- päevase arestiga ja samas pikka aega kestvat peksmist karistada maksimaalselt 3-aastase vangistusega, ei ole sisult järjepidev. Mõlemal juhul on tegemist kannatanu kehalise puutumatuse tõsise rikkumisega, seksuaalse ahistamise puhul rünnatakse lisaks sellele aga ka spetsiifiliselt isiku seksuaalse enesemääramise õigust. Kaaluda võiks, kas sõnastus „seksuaalse sisuga visuaalne materjal“ on kõige õnnestunum. Eelnõus kasutatakse KarS § 1574 sõnastuses näiteks fraasi „seksuaalse sisuga teabetalletus“, karistusseadustikust leiab täna aga enim viiteid hoopis seksuaalse sisuga  „teostele“. Oluline on tagada terminoloogiline järjepidevus. 8. KarS § 1573 muutmine – Ahistav jälitamise sanktsiooni Arvestatud. maksimummäära tõstmine Prokuratuur toetab ülemmäära tõstmist kolmele aastale. Selline muudatus annab kohtule võimaluse mõista karistusi, mis on senisest oluliselt õiglasemas proportsioonis ahistava jälitamise ebaõigussisuga. Praktikas on arvukalt kaasuseid, milles ahistav jälitamine on kestnud näiteks 1-2 aastat või kauemgi. Sellistes olukordades on ebaõiglane karistada teo toimepanijat maksimaalselt 1- aastase vangistusega. 9. KarS § 1574 lisamine – Seksuaalse sisuga andmete Arvestatud, sõnastust ebaseaduslik avaldamine Prokuratuur toetab muudetud. sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. On vastuvaidlematu, et nii välismaine kui siseriiklik kogemus näitab, et taoline vägivallavorm on levinud, samas on seni puudunud riigil võimalus süüteomenetluse raames kannatanuid kaitsta. Prokuratuuri hinnangul on alust kaaluda sõna „teabetalletus“ asendamist sõnaga „teos“, tagamaks, et karistusseadustik oleks sõnakasutuselt järjepidev. Nimelt kasutatakse näiteks lapsporno kontekstist justnimelt sõna „teos“ (vt ka KarS § 175, § 178, § 179 ja § 180). 10. Lõpetuseks peab prokuratuur oluliseks märkida, et näeb Teadmiseks võetud. eeltoodud probleemkohtade lahendamata jätmisel ebaselgete kriminaalasjade arvu kasvu, milles kas kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral või hiljem lisandub arvukalt kaebemenetlusi, sest segaselt sõnastatud koosseisud võimaldavad väga erinevaid tõlgendusi ja tekitavad erinevaid ootusi. Prokuratuur toetab karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud ning sellega õigusselguse parandamist ja efektiivsema karistusõigusliku reageerimise võimaldamist. Tartu Ringkonnakohus 1. Ähvardamiskoosseisu – s.o karistusseadustiku (KarS) § Teadmiseks võetud. Ühelt poolt 120 – laiendamine on põhjendatud. Siiski märgime saab nõustuda käsitlusega, et järgmist. Praegu valitud n-ö loetelu-suund on küll ähvardamise koosseisu peaks positiivne õigusselguse aspektist, aga selline kasuistlik veelgi enam laiendama. Samas lähenemine võib jätta õiguskaitse edaspidigi lünklikuks. eeldaks vastava ähvardamise Nii nähakse eelnõuga ette karistus ka ähvardamise eest koosseisu alternatiivi loomine inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku ka seda, et nende andmete avaldamisega. Eeldatavasti võib inimesele samavõrra päriselt avaldamine oleks rängalt mõjuda ka muud laadi andmete avaldamisega omakorda (ja eelduslikult ka ähvardamine. Nt puutuvalt terviseandmetesse: on mõeldav, et A põeb mõnda ränka haigust (nt AIDS-i) ja raskemalt) karistatav. Sellised ulatuslikud muudatused vajaks  B lubab selle fakti kellelgi kolmandale (üldsusele) oleks aga mõistlik sisse viia teatavaks teha: lootusega, et teised hoiavad edaspidi A- eraldi eelnõuga, kus ideed on st eemale, et A-le ei pakuta enam kindlustust, laiemalt arutatud, eriti seetõttu, üürikorterit vms. Seetõttu võiks kaaluda suuremat et keskseks küsimuseks on, mis sõnastuslikku abstraktsust. Näiteks räägitakse Saksmaa andmete avalikustamist karistusseadustiku sundimis-koosseisus (§ 240) „tõsise täpsemalt kriminaliseerida negatiivse tagajärjega“ ähvardamisest (mit einem tuleks ja missuguse täpsusega empfindlichen Übel). Tuleb möönda, et selline sõnastus tuleks koosseis seaduses oleks määratletuspõhimõtte koha pealt eelnõuga välja määratleda. pakutust n-ö kriitilisem, ent selliselt oleks võimalik vältida mõningaid ebaloogilisi karistatavuslünki. Samas võiks sellise täienduse lisada eelneva loetelu lõppu, nt „või muu raske tagajärjega ähvardamisega“. Konstruktsioon „või muu“ on karistusseadustikus väga levinud ja selliselt talitamine vähendaks määratletuspõhimõtte riivet: eelnevad konkreetsed punktid kohustaks seaduse kohaldajat rakendama seda seadust vaid siis, kui ähvarduses välja toodud tagajärg on eelnevat loetelu silmas pidades piisavalt tõsine. Kui seesugune lahendus sobiv ei tundu, võiks ehk eeskujuks olla KarS § 214 (väljapressimine), kus räägitakse samuti andmete avaldamisest, ent seda suurema abstraktsuse astmega, täpsemini „häbistavate“ andmete avaldamisest. Viimaks võiks aga mõelda ka hoopis sellele, kas mingite andmete avalikustamisega ähvardamine üldse kriminaalkaristust vääribki. 2. KarS §-ga 120 seoses tekib ka küsimus, kelle osas peaks Arvestatud osaliselt, KarS § ähvardus tehtud olema. Kas koosseisu täidab nt see, kui 120 täiendatud viisil, et A ütleb B-le, et ta avaldab C seksvideo? See (selgelt) karistatavaks muuta ka problemaatika seondub Riigikohtu lahendiga nr 1-19- juhud, mil ähvardatakse 9448/32, kus kõrgeim kohus analüüsis seda, kas kannatanu pereliiget tapmise, ähvardamist kujutab endast juhtum, kus D ütles tervise kahjustamise või Häirekskuse töötaja E-le, et ta kavatseb tappa oma seksuaalse enesemääratlemise venna F. Riigikohus seda konkreetsel juhul eitas. Aga või vabadusevastase süüteo kas mingitel juhtudel selline kolmnurkähvardamine toimepanemisega. siiski kõne alla tulla võiks? Näiteks kui G ütleb väikelapse H emale Ile, et ta tapab H ära, võiks ju olla tegemist karistamist vääriva teoga. Nt Saksa seaduses (§ 241) on välja toodud, et ähvardus peab olema suunatud ähvarduse n-ö adressaadi või temale lähedase isiku vastu. 3. KarS § 121 välja pakutud pealkiri oleks väga „lohisev“. Koosseis eelnõust välja jäetud Kas ei võiks kõne alla tulla „Kehaline ja/või vaimne (vt ülal). väärkohtlemine“? 4. KarS § 121 lg 1 sanktsioonimäära tõstmine on Arvestatud. põhjendatud. 5. KarS § 1241 kehtestamine tekitab mitmeid küsimusi. Arvestatud. Esiteks on see väga kasuistlik regulatsioon. Ilmselt on peale hooldussuhte veel muidki olukordi, kus ühel Loodav säte toob võrreldes inimesel on n-ö võim teise inimese üle – aga neis kehtivas KarS-is sisalduvate olukordades toime pandud teod kõnealuse normi alla ei sätetega (eelkõige KarS § 171) langeks. Teiseks saab mitmed näidetena välja toodud kirjeldatud väärkohtlemise teod subsumeerida juba olemasolevate normide alla. juhtudel karistatavusmomendi Kommenteerime vaid paari üksikut näidet. ettepoole. See nähtub ka Asendusperes sundis vanem lapsi karistusena seisma 12 paragrahvi võrdlemisi madalas tundi või kauemgi ühe koha peal: selline pikk seismine karistusmääras, milleks on tekitab valu või isegi tervisekahjustuse ehk tegemist oli eelnõu kohaselt rahaline KarS § 121 pärase teoga; teiseks oli tegu alusetu karistus või kuni üheaastane vabaduse võtmisega KarS § 136 mõttes, sest vanem vangistus. Samuti on sundis last läbi viimase jaoks tõsise (kasvõi koosseisualternatiivide konkludentse) ähvarduse (nt oleks last oodanud vastasel realiseerimine võimalik üksnes juhul löömine, karjumine vms) kindlas asukohas juhul, kui tegu on toime pandud viibima. Alusetu ravimite andmise juhtumid kujutavad endast tervisekahjustuse tekitamist: ravim mõjutab keha teadvalt ja korduvalt. Erinevalt toimimist ehk toob kaasa patoloogilise seisundi. KarS §-st 171 ei ole koosseisu Kolmandaks oleks määratletuspõhimõtte seisukohast realiseerimiseks vaja tuvastada väga problemaatiline karistuse ettenägemine ohtu hooldatava või „inimväärikust alandava kohtlemise eest“. See oleks eestkostetava elule või üdini abstraktne säte. Sedavõrd abstraktsed normid tervisele, vaid piisab ainuüksi sobivad põhiseadusse, aga mitte (piisavat) konkreetsust asjaolust, et subjekti on eeldavasse karistusseadustikku. väärkoheldud. Siiski on selguse huvides paragrahvi lisatud ka subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS § 171 kohaldamine on eelnevalt välistatud. Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse, et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest. 6. KarS § 1574 jääb mõneti ebaselgeks. Normi sõnastus on Valitud sõnastuse eesmärgiks selline: „Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse on selgelt esile tõsta nn iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse deepfake elementi, st et edastamise või avaldamise, samuti sellise pildi, video karistatav on mh teoste ise või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või genereerimine või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest.“ (seksuaalseks) töötlemine. Mõistmatuks jääb, miks on tarvis osa „samuti sellise pildi, video või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest“. Teabetalletuse edastamine või avaldamine on ju normi alguse kohaselt niikuinii karistatav – seda sõltumata sellest, mis selle teabetalletusega eelnevalt tehtud oli (näiteks kas seda oli muudetud või töödeldud või mitte). Siiski tuleb tunnustada otsustust mitte kriminaliseerida pelka sellise teabetalletuse valmistamist või isegi valdamist, vaid alles edastamist või avaldamist: selliselt talitamine on karistusõiguse ultima ratio-printsiibist tulenevalt põhjendatud. Andmekaitse Inspektsioon 1. KarS § 1571 lg 1 näeb karistatava teona lisaks Arvestatud, eelnõu sõnastust avaldamisele ka ebaseadusliku juurdepääsu muudetud selliselt, et see võimaldamise. Kavandatav KarS § 1574 lg 1 on hõlmaks otsesõnu ka suunatud avaldamisele ja edastamisele. Tekib küsimus, kättesaadavaks tegemise. kas kavandatav KarS § 1574 lg 1 on suunatud ainult avaldamisele ja edastamisele ning juurdepääsu võimaldamine on teadlikult kõrvale jäetud või KarS § 1574 lg 1 koosseisu mõttes läheks ka ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine edastamise alla. Selles osas võiks eelnõu seletuskirja selguse huvides täpsustada, sest seletuskirjast ei tule see üheselt välja. Kaaluda võiks ka terminoloogia täpsustamise vajadust. Seletuskirjas kasutatakse ka termineid intiimse iseloomuga ja seksuaalse iseloomuga teave. Mõistlik oleks selguse huvides KarS § 1574 lg 1 juures seletuskirjas nende erinevus ja suhestumine süüteokoosseisu lahti kirjutada. Eestimaa Loomakaitse Liit 1. Kohaliku omavalitsuse eeskirja rikkumisele tuginevEelnõuga on silmas peetud loomapidamise keeld tekitab põhiseaduspärasuse ja looma pidamise kohta õigusselguse probleeme ning viib piirkonniti erineva kehtestatud nõudeid laiemalt karistatavuseni. Kavandatav norm praegusel kujul on kui KOV-ide kehtestatud põhiseadusega vastuolus. loomapidamise eeskirjad. Selgitame, et loomapidamise Kuivõrd kavandatav säte võimaldab kohaldada keelu kohaldamine tuleb sätte lisakaristust igasuguse loomade pidamisega seotud sõnastuse kohaselt kõne alla nõuete rikkumise eest, siis laieneb antud norm ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel raskekoeliste rikkumiste korral kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjade (ning latti on kooskõlastusringi rikkumisele. järgselt veelgi kõrgemale Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud koerte ja tõstetud). Selliste rikkumiste kasside pidamise eeskirjad reguleerivad loomade aluseks on kõige pidamise nõudeid suhetes avaliku korra ja inimeste elementaarsemate õigustega ning piiravad isikute tegevust koerte või loomapidamise nõuete kasside pidamisel. Praktikas on eeskirjad oma sisult (eelkõige looma hoidmine probleemsed – need kordavad seaduste norme, sh nii kinnisel territooriumil või laiendavad kui kitsendavad neid ning kehtestavad nõudeid, milleks volitust pole antud. Ka on need looma kontrollimine avalikus omavalitsuste lõikes erineva sisu ja ulatusega. kohas) rikkumine. Sellised Õiguskantsler on korduvalt eeskirjade vastavust rikkumised on taandatavad ka seadustele ja põhiseadusele kontrollinud ja tuvastanud seaduse tasandile ja hulganisti rikkumisi. konkreetsed kohustused võivad tuleneda näiteks kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega veterinaarseadusest või avaliku vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. korra üldreegleid sätestavast Seejuures peab seadusandja kõik põhiõiguste korrakaitseseadusest. seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Seejuures peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid. Kui iga omavalitsus saab ise otsustada, millised kohustused koerte ja kasside pidamise eeskirjaga kehtestatakse, võib eelnõu kaasa tuua olukorra, kus Eesti eri paigus on loomapidamise keelu kohaldamise aluseks erinevad teod. See ei ole kooskõlas õigusselguse, võrdse kohtlemise ega karistusõiguse määratletuse põhimõttega. ELL hinnangul peab KarS § 52² jääma eeskätt loomade heaolu kaitseks mõeldud lisakaristuseks, mida kohaldatakse olukorras, kus isik on looma suhtes toime pannud lubamatu teo või muul viisil näidanud, et tema  edasine õigus loomi pidada ohustab looma elu, tervist või heaolu. Avaliku korra või kohaliku omavalitsuse eeskirjade rikkumise sidumine loomapidamise keeluga ei ole praegusel kujul piisavalt põhjendatud ega põhiseaduspärane. 2. Teiseks on eelnõu sõnastus liiga lai ka seetõttu, et Arvestatud, eelnõu täiendatud loomapidamise keelu kohaldamise aluseks võib olla selliselt, et viidatud oht peab mitte ainult kahju tekitamine, vaid ka pelgalt ohu olema oluline või korduv. põhjustamine inimese elule, tervisele või varale. ELL Samas märgime, et ohu hinnangul ei tohi ohu põhjustamine iseseisvalt olla tekitamise alternatiivide loomapidamise keelu kohaldamise alus. välistamine looks olukorra, kus Loomapidamine on oma olemuselt seotud teatud karistusõiguslik reaktsioon ei tavapärase riskiga: loom võib liikuda ettearvamatult, oleks võimalik isegi juhul, mil ehmuda, pääseda hetkeks omaniku kontrolli alt välja või loom on korduvalt ohtlikult põhjustada olukorra, mida saab tagantjärele käsitada riskina. Kui selline tavapärane või abstraktne risk on käitunud ning tuleks ootama piisav loomapidamise keelu kohaldamiseks, muutub jääda juhtumit, mil kahju lisakaristuse kohaldamisala ebaproportsionaalselt päriselt tekkinud on. Selline laiaks. lähenemine ei ole aga põhjendatud. 3. Kolmandaks ei tohi loomapidamise keelu kohaldamise Tegemist on lisakaristusega, aluseks olla igasugune tervisekahjustus või varaline mille kohaldamine on kahju. Eelnõu sõnastus võib hõlmata ka väheolulisi menetleja igakordne juhtumeid, näiteks olukorda, kus koer pääseb aiast kaalutlusotsus ja mis peab välja, jookseb inimesele otsa ja inimene komistab või seega olema sobiv, vajalik ja saab väikese kriimustuse, või kus loom kahjustab mõõdukas. Karistust on vähesel määral vara (kriimustab nt sõidukit). Sellistel võimalik kohtus vaidlustada. juhtudel ei pruugi loomapidamise keeld olla PS § 11 tähenduses proportsionaalne, kui puuduvad asjaolud, Arvestades, et tegemist on mis näitaksid loomapidaja püsivat ohtlikkust või (võrdlemisi lühikese) sobimatust loomi pidada. tähtajalise keeluga, mille kohaldamist peab menetleja Kui eelnõu edasises menetluses peetakse vajalikuks igakordselt põhjendama, ei jätta KarS § 52² kohaldamisalasse ka inimese tervise või oleks proportsionaalne ka vara kahjustamise juhtumid ning tänane eeskirjade lähenemine, mil lisakaristust on regulatsioon, tuleb need nõuded kehtestada seaduse võimalik kohaldada üksnes tasandil ning siduda kahju ja tervisekahjustus seejuures selgete raskuse lävenditega. Tervisekahjustuse puhul raske tervisekahjustuse korral peaks loomapidamise keelu kohaldamine olema seotud (KarS § 118 lävend on väga vähemalt raske tervisekahjustuse või korduva ja kõrge!) või olulise kahju korral süstemaatilise rikkumisega. Varalise kahju puhul peaks (nt võiks sellisel juhul normi aluseks olema vähemalt oluline varaline kahju. Samuti reguleerimisalast välja jääda tuleb välistada loomapidamise keelu kohaldamine juhud, mil loom tapab mõne üksnes pelgalt ohu põhjustamise tõttu. teise (lemmik)looma, kelle materiaalne väärtus on võrdlemisi madal. 4. Neljandaks toetab ELL seda, et loomapidamiskeeldu Osaliselt vastatud eelnevate saaks kohaldada ka kohtuväline menetleja, kuivõrd see punktide all. Muudatustega võib väärteo- ja kriminaalasjades muuta loomade võib kaasneda vajadus ka kaitseks vajaliku meetme tõhusamaks. Samas on eelnõu väärteomenetlusalasteks praegusel kujul probleemne, sest loomapidamise keelu koolitusteks ja kohaldamise alused on väga laiad ja õiguslikult juhendmaterjalide ebamäärased: keeld on kohaldatav ka pelgalt ohu väljatöötamiseks. põhjustamise, mistahes tervisekahjustuse või mistahes varalise kahju korral. Sellise sisuga norm eeldab Kuigi loomade ombudsmani menetlejalt keerulist proportsionaalsuse hindamist ning vmt institutsiooni loomine loob põhjendamatu ja meelevaldse kohaldamise riski. võiks probleemi lahendamisele ELL hinnangul on sellise ulatusega pädevuse andmine kaasa aidata, on viidatud Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) ja kohaliku probleemi juurpõhjusteks omavalitsuse ametnikele probleemne, arvestades nende pigem kas puudulikud senist olematut süüteomenetluse kogemust ja praktikat, menetlusalased teadmised erinevalt politsei ja Keskkonnaameti ja/või ressursinappus. menetluskogemusest ja oskustest. Kohaliku omavalitsuse puhul on probleem veelgi põhimõttelisem, kuivõrd loomapidamise keelu kohaldamine kohaliku koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise alusel tugineks põhiseadusevastasele normistikule ning igas omavalitsuses viimase suva järgi kehtestatud nõuetele. Seetõttu ei tohiks KOV ametnikul olla õigust sellise eeskirja rikkumise alusel loomapidamiskeeldu kohaldada ning kui eeskirja rikkumise osa jääb lisakaristusega kaetuks, siis see õigus peaks sel juhul andma vaid kohtule. Põllumajandus- ja Toiduameti puhul on lisakaristuse rakendamise õigus iseenesest kaalutav ent juhul, kui tehakse ka kindlaks, kas ja milline on ameti tegelik võimekus ja oskused ning milliste meetmetega ning millal see muutub, võttes arvesse PTA süüteomenetluspraktika puudumist. Kuivõrd PTA ei algata praktikas loomakaitseseaduse rikkumiste puhul üldse väärteomenetlusi või teeb seda äärmiselt harva, ei lahenda pelgalt lisakaristuse kohaldamise õiguse andmine ka seotud põhimõttelist probleemi. ELL palub lahendada ka selle praktilise rakendamise küsimuse, sh kuidas tagatakse, et loomakaitsenõuete rikkumiste korral viiakse läbi väärteomenetlus ning loomapidamiskeelu kohaldamist tegelikult kaalutakse. ELL juhib siinkohal tähelepanu, et ametnike tegevusetuse tõttu on aga eriti vajalik tagada loomakaitseorganisatsioonide või loomade ombudsmani institutsiooni loomise kaudu ja menetlusseaduste muutmise kaudu tegelik juurdepääs õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades. 5. ELL juhib tähelepanu, et kehtiva VTMS § 83 kohaselt Arvestatud osaliselt, muudetud arutab väärteoasja maakohtunik, kui väärteoasja VTMS-i. Loomaregistri osas vt arutades on vaja otsustada loomapidamise keelamine. järgmine kommentaar. Eelnõust ei nähtu, et VTMS § 83 muudetaks, mistõttu tekib eelnõu ja kehtiva väärteomenetluse regulatsiooni vahel ka normitehniline vastuolu. Ühtlasi vajab muutmist ka LoKS § 65, mis käsitleb loomapidamise keelu kohtuotsuse esitamist loomade registrisse. Kui keeldu saab rakendada kohtuväline menetleja, siis tuleb olemuslikult muuta ka antud seotud säte, sh korrigeerida nimetatud sätte sõnastust, et see kohalduks ka lemmikloomadele (vt järgmine lõik). 6. Viiendaks ei ole eelnõus piisavalt käsitletud Põllumajandusloomade registri loomapidamise keelu tegelikku kontrollitavust. Hetkel vastutav töötleja on Regionaal- reguleerib LoKS § 65 üksnes põllumajandusloomade ja Põllumajandusministeerium pidamise keelu kandmist registrisse. Efektiivse ning registri funktsioonide järelevalve tagamiseks on vajalik sarnane laiendamine on REM-i mehhanism ka lemmikloomade puhul. Kui pädevuses. lemmiklooma pidamise keelu olemasolu ei ole võimalik kontrollida looma võõrandamisel, registreerimisel, Lisakaristuste (loomapidamise varjupaigast loovutamisel või järelevalvemenetluses, keelu) olemasolu on võimalik võib keeld jääda sisuliselt deklaratiivseks. Seetõttu kontrollida ka karistusregistri tuleb koos KarS § 52² muutmisega ette näha ka päringu teel. lemmikloomade pidamise keelu registripõhine kontrollitavus sarnaselt põllumajandusloomade puhul kehtivale lahendusele. ELL hinnangul on mõistlik muuta LoKS § 65 sisu ning laiendada see kõigile loomadele ja asendada „põllumajandusloomade registri“ termin „loomade registri“ terminiga, võttes arvesse, et põllumajandusloomade register nimetatakse eelnõu nr 918 SE alusel ümber loomade registriks. 7. Samuti teeb ELL ettepaneku pikendada loomapidamise Arvestatud osaliselt ning keelu tähtaegu selliselt, et väärteo korral oleks keelu eelnõu muudetud selliselt, et ülempiir kuni viis aastat ning kuriteo korral kuni loomapidamise keeldu oleks viisteist aastat. Korduva väärkohtlemise korral peab võimalik määrata kuriteo eest olema võimalik rakendada eluaegset kuni kümneks aastaks. Selline loomapidamiskeeldu. Karistuste karmistamine on lähenemine on kooskõlas üks võimalik ja vajalik meede, mis aitab koosmõjus eelnõus esitatud tõhusa järelevalve ja selge regulatsiooniga vähendada tegutsemiskeelu muudatustega. loomade väärkohtlemist, ennetada veelgi tõsisemaid kuritegusid ning tugevdada ühiskonna turvalisust. 8. Kuuendaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud Arvestatud osaliselt, karistuse seisukohtade juurde, et lisaks loomapidamiskeelu ülemmäär tõstetud kolmele regulatsiooni muutmisele tuleb terviklikult üle aastale. Samuti täiendatud KarS vaadata ka KarS § 264 sanktsioonimäär, koosseisu  paiknemine ja sõnastus ning loomade §-i 264 klausliga “piinaval väärkohtlemisega seotud menetlusõiguslikud viisil”. tagatised. ELL hinnangul ei ole kehtiv kuriteo sanktsioonimäär proportsioonis looma julma kohtlemise tegude tegeliku ohtlikkusega ning KarS §-is 264 sätestatud süüteo eest peaks proportsionaalne karistusmäär olema kuni viis aastat vangistust, minimaalselt kuni kolm aastat vangistust. Samuti tuleks looma julm kohtlemine muuta karistatavaks ka ettevaatamatusest, arvestades, et praktikas jäävad karistuseta juhtumid, kus looma pikemaajalist söögi, joogi, ravi või muu vajaliku hooleta jätmist käsitatakse ettevaatamatu teona. Korduva looma väärkohtlemise korral peab karistusõiguslik hukkamõist olema tavapärasest rangem, kuivõrd korduvus ehk retsidiiv näitab isiku püsivat kalduvust sama laadi rikkumiste toimepanemiseks ning iga uus looma väärkohtlemine kätkeb esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. PTA ja ELL praktika kinnitab, et sageli väärkohtleb rikkuja loomi korduvalt ka pärast seda, kui loomad on temalt ära võetud; karistamatuse tagajärjel võtab isik uued loomad ning väärkohtlemine jätkub. Lisaks tuleb õigusselguse huvides täpsustada KarS § 264 lg 1 p-s 3 kasutatud „julmal viisil“ kohtlemise mõistet ning sätestada sõnaselgelt, et koosseisu täidab ka looma suhtes lubamatu teo toimepanemine piinaval viisil. Kuigi Riigikohus on asjas nr 3-23- 6360 tõlgendanud KarS § 264 koosseisu kuuluvana ka piinavad teod, ei ole see toonud kaasa piisavat praktika muutumist. Arvestades, et looma julm kohtlemine on reguleeritud kui avaliku korra vastane süütegu, kuid kaitstav õigushüve ei tohiks olla sel juhul üksnes avalik kord ja sotsiaalsed väärtused, vaid ka loom ise (sh tema elu ja tervis), peab ELL hinnangul kaaluma KarS’i eraldi, nt eluslooduse/loomade vastaste süütegude peatüki loomist. 9. Seitsmendaks rõhutab ELL rõhutab, et looma julma Kuigi loomade ombudsmani kohtlemise sanktsioonimäärade muutmine ning looma vmt institutsiooni loomine elu ja tervise kui kaitstava õigushüve esikohale võiks probleemi lahendamisele seadmine suurendaksid õiguskaitse usaldusväärsust, kaasa aidata, on viidatud ühiskondlikku turvatunnet ja Eesti riigi mainet. Samal probleemi juurpõhjusteks ajal tuleb tagada ka tegelik juurdepääs pigem kas puudulikud õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades. ELL jääb seisukohale, et looma kui tegeliku  kannatanu kaitseõiguse teostamine tuleb tagada nii menetlusalased teadmised kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses, ja/või ressursinappus. andes selleks menetluslikud õigused loomakaitseorganisatsioonile, määratud loomakaitseadvokaadile või muule seaduses nimetatud isikule. Samuti tuleb tagada kaebeõigus halduskohtumenetluses PTA järelevalve tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks. Menetlusseadustike praegune regulatsioon sellist õiguskaitset ei taga: halduskohtumenetluses saab isik üldjuhul pöörduda kohtusse üksnes oma õiguste kaitseks, väärteomenetluses on kaebeõigus piiratud menetlusosalise või isikuga, kelle õigusi on menetlustoiminguga piiratud, ning kriminaalmenetluses on kannatanu isik, kelle õigushüve on kuriteoga vahetult kahjustatud. Loom ei saa ise oma õigusi maksma panna ning juhtudel, kus väärkohtlejaks on looma omanik või ohvriks on omanikuta loom, puudub praktikas isik, kes saaks menetluse algatamata jätmist või lõpetamist tõhusalt vaidlustada. Kuna HKMS, VTMS ja KrMS süsteemne muutmine ning kohtukorraldusega seotud õigusloome kuuluvad Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lg 1 kohaselt Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalasse, palub ELL käsitleda ka neid varasemalt esitatud ettepanekuid käesoleva eelnõu menetluses või sellega seotud jätkutegevustes. 10. Kaheksandaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt Käesoleva eelnõuga esitatud ettepaneku juurde laiendada täiendatakse KarS §-i 58 korrakaitseseaduses sätestatud avaliku koha mõiste punktiga 14, mille kohaselt sõnaselgelt ka internetikeskkonnale, sh loetakse edaspidiselt süüteo sotsiaalmeedia platvormidele. KarS § 264 järgi on toimepanemise või toime looma julma kohtlemisena käsitatav muu hulgas looma pandud süüteo eksponeerimine suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas. raskendavaks asjaoluks. Loomakaitseseaduse § 4 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu igasugune loomale valu või kannatusi põhjustav tegu, mida seadus erandina ei luba. Praktikas on aga kujunenud probleemiks olukorrad, kus loomade väärkohtlemist filmitakse ja eksponeeritakse internetis, näiteks TikTokis, Facebookis, Snapchatis või muudel sotsiaalmeedia platvormidel, kuid uurimisasutused ei käsita sellist keskkonda avaliku kohana KarS § 264 tähenduses ega algata kriminaalmenetlust. ELL hinnangul ei ole põhjendatud olukord, kus looma peksmine tänaval on käsitatav avalikus kohas toime pandud looma julma kohtlemisena, kuid sama teo teadlik eksponeerimine internetis määratlemata isikute ringile jääb avaliku koha mõiste alt välja.  ELL praktika näitab, et loomade vastase vägivalla eksponeerimine internetis ja sotsiaalmeedias on kasvav probleem. Internetikeskkonnas võib väärkohtlemise avalik mõju olla füüsilisest avalikust kohast isegi ulatuslikum, kuivõrd vägivaldne sisu võib jõuda kiiresti suure määratlemata isikute ringini, normaliseerida loomadevastast vägivalda ning riivata avalikku turvatunnet ja ühiskonna õiglustunnet. Seetõttu tuleb KorS § 54 avaliku koha mõistet täpsustada selliselt, et see hõlmaks ka internetikeskkonda või muud elektroonilist keskkonda, mis on määratlemata isikute ringile kättesaadav. Selline muudatus tagaks, et loomade väärkohtlemise avalik eksponeerimine internetis oleks karistusõiguslikult käsitatav samaväärselt füüsilises avalikus ruumis toime pandud või avalikkusele nähtavaks tehtud teoga. 11. Üheksandaks jääb ELL varasemalt esitatud Arvestades, et pakutud ettepaneku juurde kehtestada üldine kohustus ettepanek eeldab abivajava ja teavitada abivajavast või hädaohus olevast loomast. hädaohus looma mõistet ELL-i praktikas on ilmnenud, et muu hulgas tervishoiu- defineerimist, tuleks küsimus ja sotsiaalvaldkonnas võib isikutele tööülesannete põhjalikumalt lahendada eraldi täitmise käigus saada teatavaks teave abivajavast või eelnõuga. Loomapidamise ohus olevast loomast, kuid kehtiv õigus ei sätesta selget nõuete reguleerimine kuulub üldist teavitamiskohustust ega anna alati piisavat alust Regionaal- ja sellise teabe edastamiseks pädevatele asutustele või Põllumajandusministeeriumi loomakaitseorganisatsioonidele. Eriti probleemne on olukord tervishoiutöötajate puhul, kellel võib pädevusvaldkonda. patsiendisaladuse hoidmise kohustuse tõttu jääda teavitamata olukordadest, kus patsiendi ütlustest või ravisuhte käigus teatavaks saanud asjaoludest nähtub, et loom on väärkoheldud, abita või hädaohus. Kehtivas õiguses on seadusandja teatud juhtudel näinud ette selge teavitamiskohustuse, näiteks abivajava lapse, sotsiaalhoolekannet vajava isiku või teatud nakkushaigustega seotud ohu korral, kuid abivajavast loomast teavitamist samaväärselt reguleeritud ei ole. ELL hinnangul tuleb loomakaitseseaduses sätestada üldine kohustus teavitada abivajavast või hädaohus olevast loomast ning defineerida need mõisted sarnaselt lastekaitseseaduses sätestatud abivajava ja hädaohus oleva lapse regulatsiooniga. Samuti tuleb selgelt sätestada, millistel juhtudel ja ulatuses on teavitamine lubatud või kohustuslik ka juhul, kui teave on saadud ameti- või kutsesaladusega kaitstud suhtes. 12. Kümnendaks jääb ELL varasemalt esitatud Loomapidamise nõuete ettepaneku juurde reguleerida piiratud teovõimega reguleerimine kuulub täisealiste isikute loomapidamise lubatavust. ELL-i Regionaal- ja praktikas on korduvalt ilmnenud juhtumeid, kus Põllumajandusministeeriumi täisealised piiratud teovõimega isikud peavad loomi, pädevusvaldkonda ning tuleks kuigi nad ei pruugi olla võimelised mõistma tervikuna lahendada eraldi loomapidamisega kaasnevaid kohustusi ega tagama eelnõuga. loomale vajalikku toitu, joogivett, ravi, sotsialiseerimist, liikumisvõimalust ja muid heaoluks vajalikke tingimusi. Probleem on eriti terav juhtudel, kus isikule on küll seatud eestkoste, kuid talle on jäetud piiratud ulatuses tehingute tegemise õigus ning ta omandab looma tasu eest või tasuta, ilma et oleks hinnatud tema tegelikku võimet looma pidada. Sellistes olukordades võib loom jääda sisuliselt abita, samas kui eestkostja või kohalik omavalitsus ei pruugi looma heaolu tagamiseks vajalikult sekkuda. ELL hinnangul tuleb loomakaitseseadust täiendada selliselt, et piiratud teovõimega täisealine isik võib looma pidada üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru looma pidamisega kaasnevatest kohustustest, tagajärgedest ja vastutusest ning tal on looma pidamiseks vajalikud teadmised ja võimalused. Kui isikule on määratud eestkostja, peaks eeldus olema, et isik ei saa aru loomapidamisega kaasnevatest kohustustest, välja arvatud juhul, kui eestkostemäärusest või eksperdihinnangust tuleneb teisiti. Samuti tuleb kaaluda LoKS § 33 täiendamist selliselt, et looma müük või muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine piiratud teovõimega täisealisele isikule oleks lubatud üksnes seaduses sätestatud tingimustel või oleks üldjuhul välistatud.  Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on lahendada kehtiva õiguse lüngad, mis ei kaitse inimesi piisavalt vägivalla, tõsiste ähvarduste, seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta levitamise, hooldust vajavate inimeste väärkohtlemise ega ohtliku loomapidamise eest. Muudatused võimaldavad õiguskaitseasutustel sellistele juhtumitele varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt reageerida. Vägivald ja ähvardamine. Kehtiv ähvardamise koosseis hõlmab vaid piiratud hulka ähvardusi. Seetõttu võivad karistuseta jääda näiteks tõsiseltvõetavad ähvardused seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise, kannatanu pereliikme kahjustamise või intiimse materjali avaldamisega. Ka vara kahjustamisega ähvardamise karistatavus sõltub praegu peamiselt vara rahalisest väärtusest, kuigi väiksema turuväärtusega ese võib olla inimesele eluliselt või emotsionaalselt väga oluline. Eelnõu laiendab ähvardamise koosseisu nendele juhtudele, loob selgema aluse perevägivalla arvestamiseks raskendava asjaoluna ning võimaldab käsitada süüteo jäädvustamist ja eksponeerimist karistust raskendava asjaoluna. Samuti tõstetakse kehalise väärkohtlemise ja ahistava jälitamise karistuse ülemmäära, et raskematele tegudele saaks reageerida nende tegelikule ohtlikkusele vastavalt. Seksuaalse sisuga materjal ja digivägivald. Kehtiv õigus ei sätesta eraldi kuriteona äratuntavat inimest kujutava seksuaalse sisuga materjali teadlikku ja nõusolekuta avaldamist või edastamist. Digikeskkonnas võib selline materjal levida kiiresti ja kontrollimatult ning kahjustada pikaajaliselt inimese eraelu, väärikust ja seksuaalset enesemääramist. Eelnõu loob uue kuriteokoosseisu, mis hõlmab nii ehtsa kui ka töödeldud või tehisintellekti abil loodud materjali nõusolekuta kättesaadavaks tegemist. Karistatavaks muudetakse ka sellise materjali avaldamisega ähvardamine. Lisaks luuakse eraldi vastutus seksuaalse sisuga visuaalse materjali teadliku tahtevastase saatmise eest, kui see saajat oluliselt häirib. Hooldust vajavate inimeste kaitse. Praegu ei ole alati võimalik sekkuda, kui hooldaja jätab abitus seisundis või hooldust vajava inimese teadlikult ja korduvalt ilma toidust, ravimitest, ravist, hügieeniabist või muust vajalikust hooldusest või kohtleb teda inimväärikust alandavalt, kuid tervisekahjustust või vahetut eluohtu ei ole veel tekkinud. Eelnõu loob hooldamise kohustuse rikkumise kuriteokoosseisu, mis võimaldab reageerida juba enne raskema tagajärje saabumist. Vastutus eeldab hooldamise kohustuse olemasolu ning teadlikku ja korduvat rikkumist, mistõttu ei kriminaliseerita üksikuid eksimusi. Ohtlik loomapidamine ja loomade julm kohtlemine. Loomapidamise keeldu saab praegu kohaldada peamiselt looma kaitseks, kuid mitte piisavalt juhtudel, kus nõudeid rikkuv loomapidaja ohustab inimesi või nende vara. Eelnõu võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada ka inimese elu, tervist või vara ohustava või kahjustava loomapidamise korral ning annab selleks pädevuse lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Looma julma kohtlemise koosseisu lisatakse sõnaselgelt piinav viis ja karistuse ülemmäär tõstetakse kolme aastani. 1 Vastutus enda tekitatud raske psüühikahäire korral. Kehtivas õiguses võib inimene jääda vastutusest vabaks, kui nt joobele järgneb ajutine raske psüühikahäire ja isik paneb toime süüteo, isegi kui ta teadis oma varasema kogemuse või terviseseisundi tõttu, et tema käitumine võib sellise seisundi põhjustada. Eelnõu täidab selle lünga: vastutus ei ole välistatud, kui inimene viis end teadlikult sellisesse seisundisse ja pani selles toime süüteo. Uute süütegude ennetamine tegutsemiskeeluga. Praegu ei saa kohus alati keelata inimesel jätkata tegevusalal, mida ta kasutas süütegude toimepanemiseks, näiteks klientidelt varastanud klienditeenindajana või hooldatavaid ära kasutanud hooldajana. Samuti ei saa tegutsemiskeeldu määrata ettevõttele, kelle teadlik ja süsteemne tegevus on seotud süütegudega. Eelnõu laiendab tegutsemiskeelu kasutamise võimalusi, et kaitsta uusi võimalikke kannatanuid, mh lapsi, eakaid, puudega ja hooldust vajavaid inimesi. Muud eelnõuga kõrvaldatavad lüngad. Eelnõu täpsustab ka, et endise või praeguse abikaasa või paarisuhtepartneri toime pandud vägivalda saab arvestada raskendava asjaoluna sõltumata faktiliselt kooselust, ning võimaldab kohtul arvesse võtta süüteo filmimise ja teistele näitamisega tekitatud lisakahju. Lisaks täpsustatakse juriidilise isiku lisakaristusi ja vastutust nende eiramise eest ning tõstetakse ahistava jälitamise karistuse ülemmäära, et pikaajalisele ja intensiivsele vaimsele vägivallale saaks reageerida teo raskusele vastavalt. Kuigi eelnõu käsitleb mitut teemat, ühendab muudatusi üks eesmärk: kõrvaldada praktikas ilmnenud karistusõiguslikud lüngad ning võimaldada ohtlikule ja kahjustavale käitumisele reageerida varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt. Muudatuste koondamine ühte eelnõusse võimaldab ajakohastada kannatanute kaitset terviklikult ja kujundada omavahel kooskõlalise regulatsiooni. Eri probleemide ulatust kinnitavad nii statistika kui ka praktikas ilmnenud juhtumid: 2025. aastal registreeriti Eestis 6718 vägivallakuritegu, sealhulgas 5209 kehalise väärkohtlemise, 562 ähvardamise ja 137 ahistava jälitamise juhtumit, kusjuures üle poole ahistava jälitamise tegudest pani toime praegune või endine paarisuhtepartner. Samal aastal oli 4,5% vähemalt 15- aastastest vastanutest viimase 12 kuu jooksul kogenud internetis enda kohta seksuaalse alatooniga piltide, sõnumite või muu materjali levitamist või sellega ähvardamist. Kaitset vajavate inimeste ring on samuti suur: hinnanguliselt 230 000 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku hooldab või abistab pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest. Enamiku hooldussuhete puhul ei ole põhjust arvata, et hooldatav jäetakse hooletusse, kuid üksikud tõsised juhtumid tuleb avastada ja ära hoida võimalikult varases etapis, enne kui tekib tervisekahjustus või muu raske tagajärg. Loomadega seotud juhtumites tuleneb muudatuse vajadus praktikas ilmnenud raskustest ohtliku loomapidamise ja raskete loomade väärkohtlemise juhtumite ühtsel käsitlemisel, sealhulgas pikaajalise näljutamise ja looma surmani viinud mürgitamise korral. Kokkuvõttes on selgem ja paindlikum regulatsioon vajalik selleks, et vägivalda oleks vähem, õigusselgust rohkem ning eri juhtumitele saaks reageerida paindlikumalt ja teo raskusele vastavalt. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja 2 Eelnõu ja seletuskirja koostas Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mari Haav ([email protected]) ning sama talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte: 1) KarS-i1 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 27; 2) LoKS-i2 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 41; 3) VTMS-i3 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 19. KarS §-e 49 ja 55¹ muudetakse samal ajal kahes eelnõus, millest juba Riigikogus oleva eelnõuga (934SE) võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203 keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ning asendatakse direktiivid 2008/99/EÜ ja 2009/123/EÜ (ELT L, 2024/1203, 30.04.2024). Siinse eelnõu sõnastamisel on teises eelnõus kavandatud muudatustega arvestatud. Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)4. Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe5 ning valitsusliidu programmiga aastateks 2025–2027. Eelnõu on seotud ka lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavaga 2024–2027.6 Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 2. Seaduse eesmärk 2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk 2025. a registreeriti 6718 vägivallakuritegu, mis moodustas ühe neljandiku registreeritud kuritegude koguarvust (28 033)7. Valdava osa vägivallakuritegudest moodustasid kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5209. Ähvardamisi (KarS § 120) registreeriti 2025. aastal 562.8 Kehtiv õigus ei võimalda alati piisavalt vara ega teo raskusele vastavalt reageerida vägivallale, tõsistele ähvardustele, hooldust vajavate inimeste väärkohtlemisele ja ohtlikule 1 Karistusseadustik-Riigi Teataja 2 Loomakaitseseadus-Riigi Teataja 3 Väärteomenetluse seadustik-Riigi Teataja 4 L_202401385ET.000101.fmx.xml 5 399. Võitleme küberkiusamise vastu ja paneme suurema rõhu ohvrite (laste, õpetajate ja lähisuhtevägivalla all kannatanud) kaitsele küberkiusu ja -vägivalla eest. Loome eelnõu küberkiusu ennetamiseks ja asjakohaseks sekkumiseks. Kättesaadav veebis: Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping | Eesti Vabariigi Valitsus 6 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-12/LSV%20ennetamise%20tegevuskava%202024- 2027.pdf 7 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/) 8 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/) 3 loomapidamisele. Osa kannatanut tõsiselt kahjustavast või teisi ohustavast käitumisest ei ole praegu karistatav või ei võimalda kehtiv karistusmäär arvestada teo tegelikku raskust. Seda probleemi kinnitas ka väljatöötamiskavatsuse kohta saadud tagasiside. Eelnõu eesmärk on:  parandada õigusselgust ja võimaldada karistusõiguslikku tugevamat reageerimist vägivalla ja ähvardamisega seotud süütegude puhul;  täiendada karistusseadustikku süüdivuse erandiga juhtudeks, kui süüd välistav seisund on tekkinud inimese enda teadliku riskikäitumise tulemusena;  tugevdada vägivallaohvrite õiguskaitset;  luua karistusõiguslik alus sekkumiseks haavatavate isikute teadliku ja korduva hooletusse jätmise või inimväärikust alandava kohtlemise korral, ilma et sekkumiseks peaks ära ootama tervisekahjustuse tekkimise;  võimaldada uusi rikkumisi ennetavat ja proportsionaalset reageerimist hooletule ja teisi inimesi ohustavale loomapidamisele. 2.2. Kehtiv õigus ja selle rakendamise praktika Kehtiva õiguse kohaselt on ähvardamine karistatav väga piiratud juhtudel, mistõttu ei ole sageli võimalik karistusõiguslikult reageerida tõsistele ja hirmutavatele ähvardustele, mis formaalselt ei vasta KarS § 120 tunnustele. Samal ajal on paljud sellised ähvardused ühiskondlikult tajutavad tugeva vaimse vägivallana ja võivad kannatanule põhjustada sama intensiivset või suurematki hirmu kui need, mis lähevad kehtiva õiguse kohaselt ähvardamisena arvesse. Näiteks ähvardus tappa inimese lemmikloom täidab ähvardamise kuriteokoosseisu üksnes juhul, kui lemmiklooma väärtus ületab 4000 eurot (oluline ulatus KarS § 121 p 1 kohaselt). Samuti ei ole ähvardamise koosseisuga selgelt hõlmatud olukorrad, mil ähvardus on suunatud inimese pereliikme vastu. KarS § 121 lõike 1 alusel saab praegu määrata kuni üheaastase vangistuse. Mõni selle sätte alla kuuluv tegu võib aga olla nii julm ja intensiivne, et teo raskusele vastav karistus peaks olema karmim, isegi kui kannatanu vigastused paranevad nelja nädala jooksul (kauem kui neli nädalat kestva tervisekahjustuse korral kohaldub raskem kuriteokoosseis). Haavatavate ja hooldamist vajavate isikute kaitse poolest ei kata kehtiv karistusõigus kõiki olukordi, kus hooldamise kohustusega isik jätab hooldusaluse hooletusse või kohtleb teda inimväärikust alandavalt, kuid kus otsest valu või tervisekahjustust KarS § 121 mõttes ei ole tagajärjena (veel) saabunud. Praktikas on ilmnenud selliseid väärkohtlemisi nii koduses hoolduses kui hoolekandeasutustes. Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeeldu võimalik kohaldada üksnes looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. Praktikas on aga ilmnenud vajadus laiendada nii selle meetme kohaldamisala kui ka selle kohaldamise pädevusega asutuste ringi. Eelkõige tekib selline vajadus olukordades, kus hooletute loomaomanike poolt loomapidamisnõuete rikkumine seab ohtu inimese elu või tervise, kuid ei kvalifitseeru otseselt looma suhtes lubamatu teona. Kehtiv õigus ei võimalda reageerida sellistele ohuolukordadele. Lisaks on praktika näidanud, et loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega asutuste ring on liialt kitsas. Kehtiva õiguse kohaselt saab loomapidamiskeeldu kohaldada üksnes kohus, kuigi suur osa 4 loomadega seotud väärtegudest lahendatakse kohtuvälises menetluses. Pädevuse laiendamine kohtuvälisele menetlejale võimaldab rakendada loomapidamiskeeldu tõhusamalt ja paindlikumalt, eelkõige juhtudel, mis nõuavad kiiret sekkumist ohu vältimiseks. 2.3. Eesmärgi saavutamise lahendused ja nende põhjendatus Seaduse eesmärgi saavutamiseks nähakse eelnõu kohaselt ette järgmised õiguslikud lahendused:  ähvardamise koosseisu täiendamine;  kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmine;  perevägivalla selgem määratlemine raskendava asjaoluna;  süüteo toimepanemise või toimepandud süüteo eksponeerimise käsitlemine karistust raskendava asjaoluna;  seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali tahtevastast avaldamist käsitleva koosseisuga;  uue süüteokoosseisu kehtestamine hooldamise kohustuse teadliku ja korduva rikkumise kohta;  seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali soovimatut edastamist käsitleva koosseisuga;  loomapidamise keelu kohaldamise aluste ja pädevuse laiendamine, looma julma kohtlemise koosseisu täpsustamine ning karistusmäära tõstmine koos seonduvate muudatustega loomakaitseseaduses ja väärteomenetluse seadustikus;  Karistusseadustiku § 329 täiendamine viitega KarS §-le 551 (juriidilise isiku lisakaristused). Muudatuste tulemusel saavad õiguskaitseasutused senisest selgemalt ja tõhusamalt sekkuda juhtudel, kus normide ebaselgus on jätnud inimeste olulised õigused piisava kaitseta. 2.4. Väljatöötamiskavatsus Eelnõu koostamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus, mille kohta laekunud tagasiside kinnitas vajadust eelnõuga kavandatud muudatuste järele. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Karistusseadustiku muudatused (eelnõu § 1) 3.1.1. Vastutus enda tekitatud raske psüühikahäire korral (eelnõu § 1 p 1, KarS § 361) Kehtiva õiguse kohaselt välistab ajutine raske psüühikahäire KarS § 34 punkti 2 kohaselt süü, sõltumata sellest, kas ja mil määral on inimene ise selle seisundi tekkimisele kaasa aidanud. Sätte lisamisega soovitakse tagada, et inimene ei saaks vältida vastutust olukorras, kus ta on teadlikult ja tahtlikult põhjustanud oma psüühilise seisundi kontrolli alt väljumise, mis päädib raske psüühikahäirega, ning risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud. 5 Kavandatav säte tugevdab õiguskindlust ja avalikku turvalisust ning tagab parema tasakaalu inimese subjektiivse vastutuse ja ühiskonna kaitse vahel. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv KarS § 36 sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. See norm on praktikas kohaldatav üksnes alkoholi- või narkojoobeseisundis toime pandud tegudele. Kui aga joobeseisund on möödunud, kuid sellele järgneb ajutine raske psüühikahäire, näiteks alkoholisõltuvusest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga (RHK-10 F10.4), ei ole inimene joobes KarS § 36 tähenduses ning tema vastutuse välistab KarS § 34 kohaselt raske psüühikahäire. Tulemuseks on olukord, kus süüteo toime pannud inimest ei saa vastutusele võtta ka juhul, kui ta on teadvalt viinud end seisundisse, mis päädib raske psüühikahäire tekkimisega ning kus risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud. Nagu on ilmnenud kohtupraktikas, ei pruugi sellisel inimesel esineda püsivat psüühikahäiret ega seetõttu ka ravivajadust. Seega ei ole võimalik kohaldada ka sundravi. Nii tekib olukord, kus näiteks raske isikuvastase kuriteo toime pannud inimene jääb vastutusele võtmata ja tema tegu ei too talle mingeid tagajärgi. Selline regulatiivne tühimik kujutab endast reaalset ohtu avalikule turvalisusele, eriti juhtudel, kus inimesel on sõltuvushäire ja suur risk samasuguse seisundi kordumiseks. Samuti kahjustab see õiglustunnet ja vähendab usaldust karistusõigussüsteemi vastu. Muudatuse sisu KarS §-i 361 lisatakse süüd välistavatele asjaoludele erand. Tegemist on normiga, mis toimib sarnaselt KarS §-le 36, laiendades seal väljendatud põhimõtet, et joobeseisund süüd ei välista, ka sellistele juhtudele, kus inimese teadliku ja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tagajärjeks on ajutine raske psüühikahäire. Selliseks näiteks on alkoholisõltuvuse korral esineda võiv võõrutusseisund deliiriumiga. Välistatud pole ka mõni muu olukord – näiteks vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või koos alkoholiga tarvitamine olukorras, kus inimene teab, et see võib tal põhjustada raske psüühikahäire, mille tulemusel ta oma käitumist enam ei kontrolli. KarS § 361 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:  Tahtlik tegevus, mis viis ajutise raske psüühikahäire tekkimiseni (nt alkoholi tarvitamine, ravimite võtmata jätmine). Inimene vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tema tegevus või tegevusetus võib viia sellise seisundi tekkimiseni (nt tal oli varasem kogemus või teadmine oma terviseseisundist).  Nimetatud tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekib inimesel ajutine raske psüühikahäire, millele on iseloomulik, et ta: o ei saa aru oma teo keelatusest või o ei suuda oma käitumist vastavalt arusaamisele juhtida.  Inimene pani süüteo toime just selle raske psüühikahäire seisundis. 6 KarS § 361 eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimises – inimene peab vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus viib sellise psüühikahäire tekkimiseni, kus ta oma teo keelatusest enam aru ei saa või oma tegusid ei kontrolli. Praktikas tuleb sellist kaudset tahtlust sageli tõendada kaudsete tõenditega objektiivsete asjaolude kaudu. Eelkõige saab seda jaatada siis, kui inimesel on juba varem sarnastel asjaoludel selline raske psüühikahäire esinenud (nt ta on ka varem alkoholitarbimise järsu katkestamise järel deliiriumi sattunud) või talle on selgitatud, et selline raske psüühikahäire niimoodi tekib (näiteks arst on ravimit välja kirjutades selgelt hoiatanud, et ravimi tarbimine koos alkoholiga toob kaasa raske psüühikahäire). 3.1.2. Tegutsemiskeelu kohaldamisala laiendamine (eelnõu § 1 p 2, KarS § 49) Muudatuse eesmärk Praegu saab kohus keelata inimesel teatud alal tegutseda peamiselt siis, kui ta pani kuriteo toime oma ametikohustusi rikkudes või ametist või kutsest tulenevaid eriõigusi kuritarvitades. Seetõttu võib keeld jääda määramata ka siis, kui süütegu näitab selgelt, et inimene võib samal tegevusalal uusi süütegusid toime panna või ohustada nt lapsi, eakaid, puudega või hooldust vajavaid inimesi. Muudatus võimaldab kohtul sellise ohu korral tegutsemiskeelu määrata. Praegu ei pruugi olla võimalik ajutiselt keelata ka nt klienditeenindajana töötamist inimesel, kes kasutas ligipääsu klientidele neilt varastamiseks või nende petmiseks. Samuti võib jääda takistamata hooldajana või sotsiaaltöötajana töötamine inimesel, kes on kasutanud eaka või hooldust vajava inimese usaldust, et temalt vara välja petta. Muudatus võimaldab kohtul sellistel juhtudel määrata tegutsemiskeelu, et kaitsta võimalikke uusi kannatanuid. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv KarS § 49 võimaldab lisakaristusena tegutsemiskeeldu mõista vaid kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest ja mitte kauemaks kui kolmeks aastaks. Selline määratlus võimaldab lisakaristust kohaldada küll avalikus teenistuses olevale ametnikule, kes oma ametikohustused täitmata jätab või oma õigusi kuritarvitab, ning ka konkreetsest kutsest tulenevate õiguste kuritarvitajale (siin saab kõne alla tulla eelkõige konkreetse kutseala esindajale seadusega antud eriõiguste kuritarvitamine). Määratlusest jäävad praegu välja sellised olukorrad, kus kuritegu on selgelt niisuguse iseloomuga, mis osutab, et toimepanijat mingil kutse- või tegevusalal tegutsema lubada ei tohi, ehkki kuritegu ise ei ole toime pandud kutse- või ametiõigusi kuritarvitades. Samuti on kehtiva sõnastuse puhul selgelt reguleerimata, kas igasuguse majandus- või kutsetegevuse valdkonnas toime pandud kuriteo puhul on võimalik sellel tegevusalal tegutsemise keeldu kohaldada või käib see üksnes reguleeritud kutsete (nt tervishoiutöötaja, advokaat, notar, pankrotihaldur jne) või vähemasti kutseseaduses nimetatud kutsealade kohta, ning kas on võimalik keelata isikul tegutseda valdkonnas, milles tegutsemiseks küll kutset väljastatakse, kuid kui isik kutseorganisatsiooni ei kuulu ja tal kutset ei ole. Lisaks on praegu KarS alusel määratava tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et võib olla kohane keelata inimesel, kes neid toime on pannud, selles valdkonnas mõneks ajaks tegutseda. 7 Kehtivas õiguses sätestavad mitmed eriseadused automaatsed seadusest tulenevad piirangud mingis valdkonnas töötamisele. Näiteks piirab lastekaitseseaduse § 20 teatavate süütegude eest karistatud isikutel lastega töötamist. Samuti ei tohi avaliku teenistuse seaduse § 15 lõike 1 punkti 1 kohaselt teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Samas ei ole mõeldav absoluutselt iga eluvaldkonna sarnane reguleerimine ning siinkohal võimaldabki tühimikku täita KarS-is sätestatud tegutsemiskeeld, mida saab kohaldada üksikjuhtumi asjaolusid ja konkreetset isikut arvesse võttes. Samuti võib tegutsemiskeeld kõne alla tulla eriseaduste täiendusena, kui isik on süüdi mõistetud teo eest, mis küll eriseaduses sätestatud loetelu alla (üldreeglina põhjendatult) ei mahu, kuid konkreetse juhtumi põhjal oleks enam kui sobilik. Sellistel juhtudel peaks vastav otsustus olema eriti põhjendatud. Küll aga ei ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud juhtudel, mil isik langeb samas valdkonnas juba mõnest eriseadusest tuleneva piirangu alla, iseäranis kui seadusest tulenev piirang oleks pikem KarS § 49 alusel määratava lisakaristuse maksimaalsest kestusest. Lisaks eelnevale asendab paljudel juhtudel funktsionaalses mõttes praegu karistusõiguslikku tegutsemiskeeldu haldusõiguslike lubade ja litsentside süsteem, kus mingis valdkonnas süüteo toime pannud isikul kas litsents peatatakse, võetakse temalt ära või näiteks selle väljastamisest või pikendamisest keeldutakse. Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo toimepanemise korral tühistada. Need mehhanismid jäävad alles ka eelnõukohase seadusemuudatuse jõustumisel, kuid eelnõukohase seadusega tekib võimalus vältida neil juhtumitel topeltmenetlust: tegutsemiskeeluga saavutatakse juba süüteomenetluses see, et süüteo toimepanija tegevus konkreetses valdkonnas mõneks ajaks lõpetatakse. Muudatuse sisu Eelnõukohase muudatuse tulemusel laieneb tegutsemiskeelu rakendamise võimalus. Esiteks luuakse võimalus tegutsemiskeeldu kohaldada ka väärtegude eest karistamiseks. Selle saavutamiseks sätestatakse eelnõukohases sättes tegutsemiskeelu kohaldamine süütegude, mitte üksnes kuritegude puhul. Võimalust rakendada ka väärtegude puhul tegutsemiskeeldu nõuab muu hulgas keskkonnakuritegevuse direktiiv 2024/1203 (EL). Eelnõu kohaselt saab väärteo eest tegutsemiskeeldu kohaldada kõige kauem kolm aastat. Teiseks võimaldatakse kuritegude puhul kohaldada tegutsemiskeeldu kuni kümme aastat. Tegutsemiskeelu üheks oluliseks eesmärgiks on võtta kurjategijalt võimalus kasutada ära konkreetse eluala eripärasid kuritegude toimepaneku hõlbustamiseks. Kuivõrd uuringud näitavad, et enamiku kuritegude puhul kahaneb korduvkuriteo risk kümne aasta jooksul võrreldavaks üldpopulatsiooniga, annab pikema tegutsemiskeelu kohaldamise võimalus suurema kindluse, et inimene ei saa keelatud tegevusalal kuritegude toimepanekut jätkata. See on iseäranis oluline juhul, kui toime pandud kuriteo tehioludest nähtub, et toimepanija on ohtlik lastele või muudele haavatavatele rühmadele, kellega teda töötama ei tohiks lasta. Kolmandaks võimaldatakse tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada kõikide süütegude puhul, mis on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Selle muudatusega laiendatakse tegutsemiskeelu kohaldamisala ka neile elualadele, millel inimene teenib sissetulekut, kuid mis ei liigitu ameti või kutse alla. Samuti võimaldatakse tegutsemiskeeldu kohaldada selliste süütegude puhul, mille toimepanija ei kasutanud küll ära ametist või kutsest tulenevat eriõigust, kuid kuritegu oli vahetult seotud tema majandus- või kutsetegevuse ja sellest tulenevate 8 võimalustega. Näiteks kui klienditeenindaja kasutas oma tööd klientidelt varastamiseks või nende petmiseks, võib olla põhjendatud keelata tal mõnda aega klienditeenindajana tegutseda. Klienditeenindaja amet pole küll litsentseeritud elukutse ega anna eriõigusi, mida saaks varguste või kelmuste toimepanemisel kuritarvitada, kuid kuriteod said võimalikuks tänu ametist tulenevale juurdepääsule klientidele. Võib küll väita, et sellise inimese klientidest eemal hoidmine on ka ettevõtjate huvides, ent võimalike kannatanute kaitse ei tohiks sõltuda üksnes ettevõtjate ärihuvidest. Neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks, kui lisakaristus on põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks. Seda on vaja, et kohus saaks piirata süüdi tunnistatud inimese võimalusi panna toime uusi kuritegusid. Näiteks võib kohus keelata väljaspool majandus- või kutsetegevust eakatelt vara välja petnud inimesel edaspidi sotsiaaltöötajana töötada. Täiendus on vajalik, kuna LasteKS § 20 lõikes 1 sätestatud eluaegse lastega töötamise piirangu toob kaasa küllaltki lühike kuritegude loetelu, lõikes 2 toodud loetelu on aga küllaltki arbitraarne ja samas oma automaatsuses põhjendamatult jäik. Paragrahvipõhine automaatne lähenemine ei kaitse haavatavaid ühiskonnarühmi kurjategijate eest, kuna niisamuti kui mõni nimekirjas olev kuritegu ei näita tingimata toimepanija sobimatust haavatavate rühmadega töötamiseks, võib mõni nimekirjas nimetamata kuritegu selgelt näidata, et tegutsemiskeeld on nende kaitseks vajalik. Lisakaristuse sätete kaudu saab kohus arvestada konkreetse teo asjaolusid ja toimepanija isikut ning kohaldada lisakaristust just siis, kui see on põhjendatud. Ehkki LasteKS § 20 sätestab lastega töötamise keelud, puudub analoogiline norm, mis võimaldaks keelata inimesel töötada eakate, puudega või hooldust vajavate inimestega, kuid needki rühmad vajavad kurjategijate eest erikaitset. Praktikas on olnud juhtumeid, kus inimene kasutab oma tööd hooldaja või sotsiaaltöötajana hoolealuste kallal vägivallatsemiseks, nende vara riisumiseks või nende seksuaalseks kuritarvitamiseks. Kuni kümneaastane tegutsemiskeeld võimaldab sellised inimesed hoida haavatavatest ühiskonnaliikmetest eemal ka pärast vanglakaristuse kandmist. 3.1.3. Loomapidamise keeld inimeste ja vara kaitseks (eelnõu § 1 p 3, KarS § 522) Muudatuse eesmärk Praegu saab loomapidamise keelata peamiselt siis, kui loomapidaja on looma ennast väärkohelnud. Keeldu ei saa alati määrata juhul, kui loomapidaja rikub nõudeid ning tema loom ohustab või kahjustab inimesi, teisi loomi või vara. Nii võib tegelik ohuallikas alles jääda: ka pärast rünnakut võib loom jääda hooletu loomapidaja juurde või võib ta võtta uue looma. Muudatus võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada ka siis, kui nõuete rikkumine on põhjustanud olulise või korduva ohu inimese tervisele või varale, tekitanud tervise- või varakahju või põhjustanud inimese surma. Näiteks saab keelu määrata olukorras, kus järelevalveta jäetud või järelevalveta jäetud või lahti pääsenud koer asub last ründama, kuid rünnak katkeb teise inimese või looma sekkumise tõttu. Keeld võib olla põhjendatud ka siis, kui loom on juba inimest vigastanud, teist looma korduvalt ohustanud või võõrast vara kahjustanud. Samas ei piisa keelu määramiseks igast väikesest ohust või kahjust, näiteks sellest, et koer tõstab jalga postkastijala peale. 9 Praegu saab loomapidamise keelu määrata ainult kohus, kuigi suur osa loomapidamisnõuete rikkumisi lahendatakse kohtuvälises väärteomenetluses. Seetõttu võib kiiret sekkumist vajav oht jääda kõrvaldamata. Eelnõu annab keelu määramise õiguse ka pädevale kohtuvälisele menetlejale, näiteks Põllumajandus- ja Toiduametile, Politsei- ja Piirivalveametile ning kohaliku omavalitsuse menetlejale. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv karistusõiguslik regulatsioon võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada üksnes loomade kaitseks inimese eest – looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. See tähendab, et olukorras, kus loomapidaja ei põhjusta loomale kannatusi, kuid rikub loomapidamisnõudeid ning tema loom ründab inimesi või teisi loomi, puudub õiguslik alus loomapidamise õiguse äravõtmiseks. Samas näitab praktika, et just hooletu või vastutustundetu loomapidamine, nagu loomade järelevalveta jätmine või puudulikud tõkestusabinõud, on peamine põhjus, miks loomade ründed aset leiavad. Statistikast nähtub, et koerarünnakutega seotud tervisekahjustuste arv on viimastel aastatel olnud kasvutrendis.9 Kuigi tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ning väärteo- ja kriminaalvastutusele võtmine on kehtivas õiguses selliste rünnakute korral võimalikud, jäävad need reaktsioonid tagajärjepõhiseks ega võimalda kõrvaldada tegelikku ohu allikat – loom jäetakse hooletule loomapidajale alles ja isegi kui konkreetne loom talt ära võetakse, on tal alati võimalus uus loom võtta. Lisaks on loomapidamise keelu kohaldamine praegu üksnes kohtu pädevuses. Arvestades, et suur osa loomapidamisnõuete rikkumistest ja loomade väärkohtlemise juhtumitest lahendatakse väärteomenetluses kohtuväliselt, ei ole põhjendatud sihistatud ja ohtu reaalselt kõrvaldava lisakaristuse määramise jätmine üksnes kohtu pädevusse. Kui loomapidamiskeeldu saab kohaldada lisaks kohtule ka kohtuväline menetleja, võimaldab see tõhusat sekkumist olukordades, kus edasine loomapidamine kujutab ohtu loomale või teistele inimestele või nende varale. Kuna looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumist menetleb lisaks Põllumajandus- ja Toiduametile ka kohalikud omavalitsused, tuleb lisakaristuse määramise õigus anda ka neile ja selleks tehakse eelnõu kohaselt asjakohane muudatus väärteomenetluse seadustikku. Muudatuse sisu Muudatuse tulemusena on loomapidamiskeelu kui lisakaristuse kohaldamise võimalus järgmistel juhtudel:  looma suhtes on toime pandud lubamatu tegu loomakaitseseaduse (LoKS § 662 ja § 4 lg 1) tähenduses10 (sama ka kehtivas sõnastuses); 9 Rasked koerarünnakud on sagenenud, kuid omavalitsuste käed on seotud | Eesti | ERR (https://www.err.ee/1609600046/rasked-koerarunnakud-on-sagenenud-kuid-omavalitsuste-kaed-on-seotud). 10 LoKS § 4 lg 1: Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva seaduse nõuetele vastavad loomkatsed. 10   looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud oluline või korduv oht teise isiku tervisele või varale;  looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumisega on juba kahjustatud teise isiku tervist või vara;  looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud inimese surm. looma pidamise kohta kehtestatud nõuded , millele sättes on viidatud, võivad tuleneda nii loomakaitseseadusest, veterinaarseadusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjadest, avalikus kohas käitumise üldnõudeid reguleerivast korrakaitseseadusest kui muudest loomade pidamise tingimusi sisaldavatest õigusaktidest. Eelkõige on praktikas sellisteks nõueteks kohustus hoida loomad kinni piiratud territooriumil, et nad ei pääseks hulkuma, võõrast vara lõhkuma ega inimesi ründama. Muudatuse järel saavad loomapidamiskeeldu kohaldada lisaks kohtule ka loomakaitseseaduses nimetatud väärtegude kohtuvälised menetlejad: o Põllumajandus- ja Toiduamet o Politsei- ja Piirivalveamet Samuti saavad loomapidamise keeldu kohaldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses nimetatud kohtuvälised menetlejad, kellel on KOKS § 664 kohaselt KOKS § 663 alusel kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumiste menetlemise pädevus. Need on: o valla- või linnavalitsus o Politsei- ja Piirivalveamet Olulise ohuna tervisele tuleb mõista olukorda, kus koer asub ründama näiteks (kuid mitte tingimata) last, ent rünnak jääb lõpuni viimata nt teise inimese, koera vms sekkumise tõttu. Sõnastusega soovitakse ühelt poolt rõhutada, et mitte igasuguse (väga väikese) ohu loomine ei peaks olema loomapidamise keelu aluseks, kuid see võimalus peab olemas olema juhtudel, mil tekitatud oht on niivõrd akuutne, et tegutseda on vaja kohe (st mitte jääda ootama ohu kordumist). Olulist ohtu varale ei tule tingimata sisustada KarS § 121 punktis 1 sätestatud olulise kahju mõiste kaudu, kuna see võiks viia ebaõiglase järelmini (nt teise looma ohustamise puhul sõltuks keelu kohaldamise võimalus ohustatud looma väärtusest). Täiendiga „oluline“ soovitakse rõhutada tekitatud ohu akuutsust. Samuti tasub märkida, et ohustatud vara väärtuse arvesse võtmine ei ole ebaoluline. Kindlasti ei tasuks loomapidamise keelu kohaldamist kaaluda juhtudel, mil ohustatud varal ei ole arvestatavat väärtust (nt koer tõstab jalga postkastijala peale). Karistuse kaalutlused peavad seda õigustama ja olema proportsionaalsed. (2) Loomavõitlus käesoleva seaduse tähenduses on looma ja looma või inimese ja looma vaheline võitlus, mis korraldatakse ärilisel, meelelahutuslikul või muul eesmärgil ja mille tagajärjel loom võib hukkuda, saada vigastada või kannatada piina. (3) Keelatud on looma sunniviisiline söötmine, välja arvatud meditsiinilise näidustuse puhul. 11 Kohtuvälise menetleja pädevuse laiendamisele vaatamata on loomapidamise keelu kohaldamine väärteomenetluses jätkuvalt edasikaebeõiguse kaudu allutatud kohtulikule kontrollile. 3.1.4. Juriidilise isiku tegutsemiskeeld (eelnõu § 1 p 4, KarS § 551 p 3) Muudatuse eesmärk Praegu saab tegutsemiskeelu määrata ainult inimesele, mitte ettevõttele või muule juriidilisele isikule. Seetõttu võib ettevõte jätkata samal tegevusalal ka siis, kui süütegude toimepanemine oli tema teadlik ja süsteemne tegevus või osa tema ärimudelist. Üksnes rahaline karistus ei pruugi sellisel juhul uusi süütegusid ära hoida. Muudatus võimaldab kohtul keelata juriidilisel isikul kuni kümneks aastaks tegutseda valdkonnas, mida ta kasutas süütegude toimepanemiseks. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv õigus võimaldab tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada vaid füüsilisele isikule, ehkki sageli on kuritegude toimepanemise taga mitte konkreetse füüsilise isiku kuri tahe, vaid juriidilise isiku ärihuvid, mida füüsilise isiku kaudu realiseeritakse. Kuritegude toimepanek võib olla osa juriidilise isiku ärimudelist. Kehtiv õigus aga ei võimalda konkreetses tegevusvaldkonnas lisakaristusena juriidilisel isikul tegutsemist keelata, ehkki see võib olla põhjendatud nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes. Muudatuse sisu Eelnõu kohaselt võimaldatakse ka juriidilisele isikule kohaldada lisakaristusena tegutsemiskeeldu, kui see on põhjendatud mõnel eelnõukohase KarS § 49 eesmärgil. Juriidilisele isikule lisakaristuse kohaldamisel tuleb silmas pidada juriidilise isiku osa kuriteo toimepanekus – eelkõige on lisakaristus kohane siis, kui kuritegu pandi toime konkreetse eluvaldkonna eripärasid ära kasutades ja see oli juriidilise isiku teadlik ja süsteemne praktika, mis annaks alust väita, et tegu on osaga juriidilise isiku ärimudelist. Juriidilisele isikule tegutsemiskeelu kohaldamine annab ka selge sõnumi avalikkusele, mis üksnes rahalise karistuse puhul jääks edastamata: jätkuv samalaadne kuritegevus äriühingu nimel ei ole aktsepteeritav. 3.1.5. Perevägivalla arvestamine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 5, KarS § 58 p 4) Muudatuse eesmärk Muudatuse eesmärk on täpsustada karistusseadustiku § 58 punkti 4, sest kehtiv punkt 4 ei hõlma selgelt kõiki Istanbuli konventsiooni artikli 46 punktis a ja naistevastase vägivalla vastase direktiivi artikli 11 punktis k toodud perevägivalla mõistesse haaratud inimesi. KarS § 58 punkti 4 kehtivas sõnastuses sisaldub küll süüdlase endine või praegune pereliige, kuid Istanbuli konventsioon rõhutab, et perevägivallana tuleb käsitada ka vägivalda endise või praeguse partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused partnerid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte, ja kuigi selle rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada. 12 Muudatusega täiendatakse punkti selliselt, et endiste või praeguste pereliikmete alla loetaks edaspidiselt ka abikaasad ja paarisuhtepartnerid. Ka nende täienduste puhul on nõutav, et süüdlase ja kannatanu vahel oleks tuvastatav perekondlik sõltuvus. 3.1.6. Süüteo eksponeerimine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 6, KarS § 58 p 14) Muudatuse eesmärk Praegu ei ole süüteo jäädvustamine ja teistele näitamine seaduses eraldi raskendava asjaoluna nimetatud. Muudatus võimaldab kohtul karistuse määramisel arvestada, et teo filmimine ja salvestise jagamine suurendab kannatanule tekitatud kahju. Näiteks võib toimepanija filmida kannatanu peksmist või alandamist ning jagada salvestist sõpradele või sotsiaalmeedias. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Eestis on süütegude eksponeerimine muutunud järjest sagedasemaks probleemiks. Viimastel aastatel on mitmed raskete kuritegude toimepanemist kujutavad materjalid jõudnud sotsiaalmeediasse ja levinud internetis edasi, põhjustades kannatanutele ja nende lähedastele lisatraumat ning levitades ühiskonnas hirmu.11 Näiteks on Pärnu maakohus käsitlenud juhtumit, kus alaealised panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil, filmisid kannatanu alandamist ning levitasid videoid sotsiaalmeedia kontaktidele.12 Hiljem jõudis nimetatud videomaterjal ka laiema avalikkuseni. Sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid kinnitavad, et süütegude eksponeerimisest on kujunenud järjest enam levinud käitumismuster, millega kaasneb oluline lisakahju. Teaduskirjanduses on selgitatud, et selline nähtus on üha enam levinud nn uue põlvkonna kuritegu, mis tekitab lisaks põhiteo kahjule lisakahjusid.13 Muu hulgas pannakse süütegusid teadlikult toime ka just nende salvestamiseks ja levitamiseks (nn performance crime).14 Selliste tegude sagenemine on seotud tehnoloogilise arenguga ning viitab vajadusele käsitada eksponeerimist eraldiseisva ja lisakahju tekitava käitumisena. Süüteo toimepanemise eksponeerimine suurendab toimepanija süüd, sest eksponeerimisega astub toimepanija veel samme, et tegu või selle tagajärgi taasesitada. See võimendab süüteoga tekitatud kahjulikku mõju nii kannatanule kui ka ühiskonnale ning kahju ulatus võib digikeskkonna tõttu olla hoomamatu. Süüteo eksponeerimine suurendab oluliselt kannatanu ja tema lähedaste kannatusi. Igasugune kolmandale isikule suunatud esitamine – olenemata leviku ulatusest – rikub kannatanu privaatsust, alandab inimväärikust ning süvendab juba tekitatud kahju. Digikeskkonnas leviv materjal võib hakata ringlema kiiresti ja kontrollimatult ning jääda kättesaadavaks määramata ajaks. See tähendab, et kannatanu võib kogeda sama sündmusega seotud kannatusi korduvalt, iga kord, kui materjal uuesti esile kerkib või levib. Kannatanul, aga ka teo toimepanijal puudub 11 https://parnu.postimees.ee/8085928/tapavideost-minust-sai-osaline-enneolematus-johkruses 12 https://www.err.ee/1609637080/kohus-moistis-parnu-alaealised-tapmise-eest-ligi-kumneks-aastaks-vangi 13 Ryan C. W. Hall, Terry Day, Formulating Performance Crimes. – Journal of the American Academy of Psychiatry and the Law, Online, September 2024, 52 (3) 280-285 (https://jaapl.org/content/52/3/280). 14 Samas. 13 enamasti reaalne võimalus kontrollida materjali edasist levikut või selle eemaldamist. Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada korduva kahjustamisena, mis ületab algse süüteo piirid ning põhjustab täiendavat ja püsivat psühholoogilist kahju. Süüteo eksponeerimisel on laiem mõju ühiskonnale tervikuna. Selline tegevus õõnestab ühiskonna turvatunnet ning levitab hirmu ja ebakindlust. Vägivalda ja alandamist kujutava materjali levik võib muuta süütegude toimepanemise ka meelelahutuslikuks meediasisuks. See omakorda aitab kaasa vägivalla ja julmuse normaliseerimisele ning võib kujundada väärarusaama, et selline käitumine on aktsepteeritav või sotsiaalselt mingil viisil tasustatud. Negatiivne mõju on eriti tugev noorte seas, kelle puhul võib selline sisu soodustada jäljendamist või kujundada arusaama vägivallast kui tähelepanu saavutamise vahendist. Praktikas võivad eksponeerimist motiveerida erinevad tegurid, nagu soov šokeerida, saada tähelepanu või tunnustust, koguda jälgijaid sotsiaalmeedias või saavutada grupisisest heakskiitu. Digikeskkond ja sotsiaalmeedia võimendavad neid motiive, muutes süüteo jäädvustamise ja jagamise lihtsaks ning kiireks. Kehtiv karistusseadustik ei võimalda süüteo eksponeerimist enamasti raskendava asjaoluna arvesse võtta. Kuigi teatud juhtudel võib seda käsitada madala motiivina (KarS § 58 p 1) või kannatanu alandamisena (KarS § 58 p 2), ei hõlma need asjaolud kõiki olukordi. Riigikohtu praktikas on madala motiivi jaatamise lävend võrdlemisi kõrge, millele viitab kohtupraktikas kasutatud sõnaühend „eriliselt hukkamõistetav“15. Lisaks eeldab kuriteo toimepanemine madalal motiivil KarS § 16 lõike 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks16. Samas ei pruugi süütegu, mida eksponeeritakse, ise olla alati toime pandud kavatsetult madala motiiviga. Tegu võib olla toime pandud impulsiivselt, sotsiaalse surve mõjul või isegi ettevaatamatusest. Samuti ei pruugi eksponeerimise eesmärk olla kannatanu alandamine, mistõttu ei ole alati kohaldatav ka vastav raskendav asjaolu. Eelnevast nähtub, et osa ühiskondlikult ohtlikust ja sügavalt taunitavast käitumisest jääb kehtivate normide kohaldamisalast välja, kuigi see toob kaasa märkimisväärset lisakahju. Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada iseseisva raskendava asjaoluna sõltumata toimepanija motiivist või soovitud tagajärjest. Ei ole oluline, kas toimepanija pani põhiteo toime ettevaatamatusest või kavatsetult – otsus seda jäädvustada ja vaatamiseks esitada põhjustab ikkagi eespool nimetatud negatiivsed mõjud ja seda peaks saama arvesse võtta süü suuruse hindamisel. Muudatuse sisu Muudatus ei loo uut süüteokoosseisu ega too kaasa automaatselt raskemat karistust, vaid annab kohtule selge õigusliku aluse karistuse mõistmisel hinnata süü suurust süüteo eksponeerimisega kaasneva lisakahju korral. Eksponeerimine tähendab väljapanemist või esitamist. Süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo puhul tähendab see sellist tegevust, millega süüteo toimepanemine või selle tagajärjed 15 RKKK 1-20-6745, p 66. 16 RKKK 1-15-10119/80, p-d 38-39 koos viidetega. 14 tehakse tajutavaks kolmandatele isikutele. Eeskätt vastavad raskendava asjaolu kirjeldusele juhtumid, kus kuriteo toimepanemist või selle tagajärgi (nt läbipekstud ohvrit) videosalvestatakse või fotografeeritakse, seejärel avaldatakse salvestised sotsiaalmeedias või veebisaidil. Teisalt ei pea avaldamine toimuma tingimata internetis ja määramata isikute ringile, vaid sättele võib vastata ka olukord, kus videot näidatakse (vaid) oma sõprusringkonnale vmt. Samas võib süüteo eksponeerimine seisneda ka selles, et näiteks tapetud ohver viiakse avalikku kohta, kus laip on paljudele inimestele näha, kuriteost tehakse audiosalvestis, mida mängitakse ette, või inimesi kutsutakse kuriteo toimepanekut pealt vaatama. Ei ole oluline, kas kuritegu eksponeeritakse neile, kes seda ka ise vahetult tajusid, või hoopis muudele inimestele, kes kuritegu või selle tagajärgi poleks muidu vahetult samas mahus tajunud. Raskendava asjaolu esinemiseks piisab, kui toimepanija oma kuritegu või selle tagajärgi näitab vähemalt ühele isikule. 3.1.7. Ähvardamine (eelnõu § 1 p 7, KarS § 120) Muudatuse eesmärk Eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 ehk ähvardamise koosseisu selliselt, et karistatavaks muutuvad ka ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest. Ühtlasi täiendatakse sätet selliselt, et selgelt oleks karistatav mitte üksnes teise inimese enda, vaid ka teise inimese pereliikme tapmise, tervisekahjustuse tekitamise, vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine. Muudatuse eesmärk on laiendada KarS § 120 ähvardamise koosseisu ulatust selliselt, et see hõlmaks paremini ühiskonnas vägivallana tajutavaid ja kannatanu jaoks tõsist hirmu tekitavaid ähvardusi. Muudatusel on ka preventiivne eesmärk. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti kokku 247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui ka panid vägivallateo toime. 2025. aastal registreeriti KarS § 120 alusel 561 kuritegu. Ähvardamise koosseisu korrigeerimine võib aidata ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks väärkohtlemiseks. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiva § 120 objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse:  tapmisega,  tervisekahjustuse tekitamisega või  olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega (kusjuures kehtiva õiguse ehk KarS § 121 kohaselt tähendab see seda, et kahju peab ületama 4000 eurot). Lisatingimusena peab ähvardus olema veenev, ja seda mitte üksnes kannatanu perspektiivist, vaid ka keskmise mõistliku isiku positsioonilt. Ähvardamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese tervis – nii kehaline kui vaimne heaolu. Ähvardamine kahjustab inimese vaimset heaolu, tekitades intensiivse ja sageli pikaajalise hirmutunde. Kehtivas õiguses olev loetelu jätab koosseisust välja mitmed 15 ähvardused, mis praktikas kahjustavad sama õigushüve ning mis võivad kannatanule põhjustada vähemalt sama intensiivset hirmu ja kahju. Problemaatiline on ka see, et kehtiv õigus seob vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise karistatavuse varalise kahju suure ulatusega, st vara, mille kahjustamisega ähvardatakse, peab maksma rohkem kui 4000 eurot. Selline lähenemine ei arvesta olukordi, kus ähvarduse objektiks olev ese ei pruugi olla suure rahalise väärtusega, kuid on kannatanule erilise isikliku, emotsionaalse või muu tähendusliku väärtusega (nt lemmikloom, isiklikud mälestusesemed või muud isikuga tihedalt seotud esemed) ja ähvardus seda kahjustada mõjub kannatanule märksa rängemalt kui mõne muu, rahaliselt väärtuslikuma eseme kahjustamise ähvardus. Muudatuse eesmärk on loobuda üksnes rahalise väärtuse lävendist ning võimaldada hinnata ähvarduse tõsidust sisulisemalt, arvestades ähvarduse objekti tähendust kannatanule. Seega ei ole pelgalt rahaline lävend alati sobiv kriteerium, hindamaks ähvarduse tõsidust ja hirmu intensiivsust kannatanu perspektiivist. Sarnast lähenemist on kasutatud ka näiteks KarS § 152 lõike 2 punktis 2, kus „oluline kahju“ hõlmab lisaks varalisele kahjule ka teise isiku õiguste või huvide olulist kahjustamist, sh isiklike õiguste riivet. Kehtiv § 120 ei võimalda aga võimalikku kahju ulatust ja iseloomu sisuliselt arvesse võtta. Seda ilmestavad järgmised näited.  Ähvardus tappa kannatanu lemmikloom (nt „Ma tapan su koera su enda silme all“) võib tekitada väga tugevat hirmu ja vaimseid kannatusi, kuigi looma rahaline väärtus ei pruugi olla suur. Samas ei pruugi rahaliselt kallima, kuid inimesele vähem tähendusliku eseme, näiteks luksusliku, kuid kergesti asendatava asja hävitamisega ähvardusel olla võrreldavat mõju.  Ähvardus rikkuda kannatanu igapäevaeluks hädavajalik ese, näiteks sõiduk, mille väärtus ei ületa 4000 eurot, kuid mis on inimese töövahend või liikumisabivahend, võib oluliselt mõjutada tema toimetulekut ja õiguste teostamist, sõltumata eseme rahalisest väärtusest.  Ähvardus hävitada kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed (nt isiklikud fotod, looming), mille rahaline väärtus võib olla olematu, kuid mille kaotus võib põhjustada märkimisväärset emotsionaalset kahju.  Vastupidiselt ei pruugi ka üle 4000 euro väärtusega vara hävitamise ähvardus alati tekitada samaväärset hirmu, kui see vara ei ole kannatanule sisuliselt oluline (nt väga jõuka inimese jaoks kergesti asendatav ese). Kehtiv ähvardamise koosseis on puudulik ka seksuaalse enesemääramise vastaste ja vabadusvastaste süütegudega ähvardamise puhul, mis on rasked isikuvastased süüteod. Ähvardus näiteks inimese kinnipidamise, kuhugi viimise, pantvangi võtmise või seksuaalvägivalla toimepanemisega võib olla kannatanule äärmiselt hirmutav ning halvata tema käitumis- ja otsustusvabaduse samaväärselt või isegi intensiivsemalt kui ähvardus tervisekahjustuse tekitamisega. Praktikas esinevad sellised ähvardused sageli kaudselt või üldistatud kujul, kuid nende sisuline tähendus on kannatanule selge ja hirm reaalne. Kehtiv õigus ei võimalda selliseid ähvardusi alati § 120 alla subsumeerida, kuna need ei vasta seaduses loetletud ähvarduse koosseisu tunnustele. See loob olukorra, kus osa ühiskondliku taju kohaselt väga hirmutavast ja vägivaldsest käitumisest jääb karistusõigusliku reageerimiseta. Sarnane probleem esineb ka intiimse sisuga materjali avaldamisega ähvardamise puhul. Digikeskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus inimesi ähvardatakse üha sagedamini nende kohta seksuaalse sisuga pildi, video või muu andmeid sisaldava materjali avaldamisega. 16 Selline ähvardus võib kannatanule põhjustada väga intensiivset hirmu, arvestades materjali intiimset laadi ning selle võimalikku kiiret, laia ja põhimõtteliselt piiramatut levikut IKT-vahendite abil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 rõhutab, et selliste materjalide avaldamine või sellega ähvardamine võib põhjustada ohvrile hoomamatut kahju ning peab olema tõhusalt kriminaliseeritud. Kehtiv KarS § 120 ei kata selliseid ähvardusi, kuigi nende mõju kannatanule võib olla võrreldav või raskemgi kui tervisekahjustusega ähvardamine, kuna tähendab sisuliselt ajaliselt piiramatut ja ettenägematu ulatusega kahju. Probleemi võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi hinnates tuleb tõdeda, et eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 kohaldamisala just seetõttu, et kehtiv õigus ei hõlma mitmeid ühiskonnas tõsiseltvõetavate ja kannatanule intensiivset hirmu tekitavate ähvarduste liike (sh seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise või seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamine) ning vara rikkumisega ähvardamine on seotud rahalise väärtuse lävendiga. Seetõttu ei ole senise õiguse parem rakendamine piisav, kuna tegemist ei ole üksnes praktika- või tõlgendusprobleemiga, vaid sisulise regulatiivse lüngaga. Samuti ei saa menetlejate lisakoolitamine või õppekavade arendamine asendada puuduvat või liiga kitsast karistusnormi – isegi parema teadlikkuse korral puudub õiguslik alus selliste tegude kvalifitseerimiseks ähvardamisena. Seetõttu on normi sisuline täiendamine vältimatu, et tagada kannatanu vaimse ja kehalise heaolu tõhusam kaitse ning ennetada ähvarduste eskaleerumist raskemateks isikuvastasteks süütegudeks. Ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist. Ähvarduse adressaadis luuakse ettekujutus võimaliku kahju – surma, tervisekahjustuse või olulise vara rikkumise või hävitamise – tekkimisest ja tekitatakse temas hirm. Kuna norm reguleerib sõnaselgelt vaid olukordi, kus ähvardatakse inimest ennast, jäävad koosseisu alt välja ka nn kolmnurkähvardamise juhtumid, kus ähvardatakse tappa näiteks tema laps või muu pereliige. Muudatuse sisu Eelnõukohase seadusega täiendatakse karistusseadustiku § 120 ähvardamise koosseisu, lisades ähvardamistegude loetellu teise inimese ähvardamise vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamise tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamise vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Lisaks muudetakse vara vastu suunatud ähvarduse sõnastust selliselt, et senise „olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega“ asemel kasutatakse sõnastust „olulise vara rikkumise või hävitamisega“. Sätte parema loetavuse huvides struktureeritakse säte selliselt, et koosseisupärased ähvardamisteod on esitatud eraldi punktidena. Kõikide punktide puhul jääb kehtima nõue, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii ähvardatu kui objektiivse kõrvalseisja jaoks. Ähvardamine vägistamisega või muu vägivaldse ja muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega hõlmab ähvardamist karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos loetletud tegudega. Seejuures ei ole nõutav, et ähvardaja lubaks neid kuritegusid ise toime panna – karistatav on ka selline ähvardus, kus ähvardaja hirmutab kannatanut sellega, et kannatanu vägistab ära keegi kolmas („Lasen joodikutel su kinni võtta ja ära vägistada“). Ähvardamine teise inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega hõlmab olukordi, kus inimest ähvardatakse temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu 17 teabetalletuse avalikustamisega ilma tema nõusolekuta. Tegemist on sisuliselt ähvardusega panna toime eelnõu kohaselt karistusseadustikku lisatavale uuele süüteokoosseisule (KarS § 157⁴ – seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine) vastav tegu. Selline ähvardus võib tekitada kannatanule väga tugevat hirmu, arvestades nii materjali intiimset laadi kui ka selle võimalikku kontrollimatut levikut digikeskkonnas. Direktiivi (EL) 2024/1385 artikli 5 lõike 1 punkt c kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima ka ähvarduse avaldada intiimne või manipuleeritud materjal, mistõttu on see täiendus vajalik ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamise puhul ei ole oluline, kas selline materjal tegelikult eksisteerib või kas ähvardaja on võimeline seda reaalselt avaldama; piisab, kui ähvardus on veenev ja kannatanul on olnud alust karta selle täideviimist. Samuti ei ole tähtis, kas materjal on ehtne või manipuleeritud (nt tehisintellekti abil loodud), kuivõrd ka töödeldud või valmistatud materjali avaldamise oht võib kahjustada kannatanu õigushüvesid samaväärselt. Ähvardamine vabadusvastaste süütegudega hõlmab karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos sätestatud tegusid, sealhulgas inimkaubandus („Müün su prostituudiks“), isikuvabadust piiravasse riiki toimetamine, pantvangi võtmine ja vabaduse võtmine seadusliku aluseta. Need on rasked isikuvastased süüteod, millega ähvardamine võib põhjustada kannatanus intensiivset hirmu ning tugevalt kahjustada tema vaimset heaolu. „Olulise vara“ mõiste sisustamisel tuleb lisaks vara rahalisele väärtusele arvesse võtta ka selle subjektiivset tähendust kannatanule ning selle seost tema õigushüvede ja heaoluga. Vara olulisus võib seisneda näiteks selle isiklikus, emotsionaalses või ainukordses väärtuses (nt lemmikloom, perekondlikud mälestusesemed), samuti selle mõjus kannatanu igapäevaelule või õiguste teostamisele. Seega ei ole määrav üksnes vara turuväärtus, vaid selle tegelik kaalukus konkreetse kannatanu jaoks. Selline lähenemine võimaldab hõlmata ähvardusi, mis võivad tekitada kannatanus väga tugevat hirmu, kuigi ähvarduse objekti rahaline väärtus ei pruugi ületada senist 4000 euro piiri. Samal ajal ei tähenda suure rahalise väärtusega vara kohta tehtud ähvardus automaatselt ähvarduse suuremat raskust, kui selle kahjustamine ei mõjuta oluliselt kannatanu õigushüvesid. Muudatus viib koosseisu paremini kooskõlla ähvardamiskuriteo olemusega, mille keskmes on kannatanu hirmu ja vaimse heaolu kahjustamine, mitte üksnes varalise kahju suurus. Lisaks aitab muudatus vältida põhjendamatult kõrget karistatavuse lävendit juhtumites, kus ähvarduse esemeks on näiteks kannatanule oluline, kuid rahaliselt raskesti hinnatav ese (nt unikaalne isiklik mälestusese), mille väärtust ei ole võimalik määrata tavapärases varalises mõttes, kuid mille emotsionaalne väärtus kannatanu jaoks on tohutu ja mille kahjustamisega hirmutamine võimaldab kannatanu vaba tahtekujundust oluliselt pärssida. Ka näiteks varguse korral tuleb sellises olukorras kvalifitseerida tegu mitte väheväärtusliku asja vargusena (KarS § 218), vaid varguse põhikoosseisuna (KarS § 199). „Olulise vara“ mõiste ei laiene igasugusele kannatanu jaoks tähendusrikkale esemele. Karistusseadustikus kasutatakse mõistet „oluline“ läbivalt olukordades, kus soovitakse esile tõsta õigushüve suuremat kaalu ning välistada bagatelsed juhtumid (nt oluliselt häirimine, oluline oht, oluline osa). Seetõttu peab kõnealuse sätte kontekstis olema vara olulisus kannatanu 18 jaoks ka objektiivselt hinnatavalt kaalukas. Pelgalt see, et ese on kannatanule meeldiv või tal on teatud emotsionaalne väärtus, ei ole iseenesest piisav. Muudatusele vaatamata on jätkuvalt võimalik suurt kahju hinnata ka rahalise väärtuse järgi – näiteks majanduslikult vähemkindlustatud inimese jaoks on 4000-eurone kahju suur isegi siis, kui konkreetsel varal sentimentaalne väärtus või eluline tähtsus puudub – kui näiteks elumaja kõik aknad sisse lüüa, ei ole suveajal põhjust karta kohest surnuks külmumist, akendel ei ole ka mingit emotsionaalset tähendust, kuid akende parandamine või asendamine on möödapääsmatu ja tähendab majanduslikult vähemkindlustatud inimesele planeerimata ja võimalik, et ülejõukäivat kulutust. Olulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii vara olemust, selle rolli kannatanu elus kui ka ähvarduse realiseerumise võimalikku mõju kannatanu õigushüvedele tervikuna. Selline piiritlemine tagab, et karistusõiguslik sekkumine jääb proportsionaalseks ega laiene vähese tähtsusega juhtumitele, säilitades samal ajal võimaluse reageerida olukordadele, kus ähvarduse esemeks olev vara on kannatanu jaoks ka tegelikult tähendusrikas. Arvestades, et pereliikme vastu suunatud ähvardus võib adressaadis tekitada sama palju või isegi suuremat hirmu, kui tema enda kahjustamisele suunatud ähvardus, on mõistlik hõlmata ähvardamise koosseisuga ka isiku perering. Erisusena ei loeta üldjuhul17 koosseisupäraseks teoks pereliikme olulise vara või seksuaalse sisuga andmete lekitamisele suunatud ähvardust, kuna nimetatud andmed ja vara on olemuslikult seotud eelkõige isiku endaga. Muus osas jääb KarS § 120 koosseis muutmata. Ka uute punktide puhul kehtib senine tingimus, et isikul peab olema olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, sh ähvarduse veenvuse hindamine ja selle suunatus konkreetse kannatanu hirmutamisele, jäävad samaks. 3.1.8. Kehaline väärkohtlemine (eelnõu § 1 p 8, KarS § 121 lg 1) Muudatuse eesmärk Eelnõu § 1 punktiga 8 tõstetakse KarS § 121 lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kahele aastale. Muudatuse eesmärk on võimaldada määrata teo raskusele vastav karistus ka juhul, kui kehaline väärkohtlemine oli väga julm või intensiivne, kuid kannatanu tervisekahjustus ei kestnud üle nelja nädala. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel suurenenud (2021. a registreeriti 2234 kuritegu; 2022. a 2355; 2023. a 2502; 2024. a 2494 ja 2025. aastal 2470 kuritegu),18 mistõttu on vaja sellele kuriteoliigile ja võimalikule karistuspraktika muutmise vajadusele tähelepanu pöörata. Praegu saab kehalise väärkohtlemise eest määrata vaid kuni üheaastase vangistuse, isegi kui tegu oli väga intensiivne, kuid ei põhjustanud kauem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustust (KarS § 121 lg 2 p 1, mis võimaldaks kvalifitseeritud koosseisuna kuni viieaastast vangistust). Põhjus, miks sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli 17 Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. Vt RKKKo 13.03.2020 otsuse p 9 kriminaalasjas nr 1-19-9448, kättesaadav veebis: 1-19-9448/32 18 Andmed pärinevad justiitssüsteemi andme- ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks. 19 kurjategija füüsiliselt liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata jõhkrast peksmisest olid tagajärjeks vaid hematoomid). Muudatuse sisu Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kahekordistada, on võimalik karistusi rohkem diferentseerida, võttes arvesse nii reaalselt tagajärjeks olnud tervisekahjustusi (näiteks üks hematoom vs. mitmed hematoomid ja pindmised haavad üle keha), aga ka teopilti (üksik löök vs. peksmine mitmekesi ja kaikaga). 3.1.9. Hooldaja kohustuse rikkumine (eelnõu § 1 p 9, KarS § 1241) Muudatuse eesmärk Uue koosseisu eesmärk on tugevdada selliste inimeste karistusõiguslikku kaitset, kes vanuse, puude, haiguse või muu seisundi tõttu sõltuvad teise inimese hooldusest ega ole suutelised oma põhiliste eluliste vajaduste eest ise hoolitsema. Muudatuse eesmärk on tagada, et hooldamise kohustusega inimeste teadlik ja korduv hooletus, abi andmata jätmine või inimväärikust alandav kohtlemine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei ole veel tekitatud otsest ohtu elule ega füüsilist valu või kehavigastusi, samuti juhul, kui ei ole tuvastatav, et füüsilise valu või kehavigastuste tekitamine oleks toimepanija tahtlusega hõlmatud. Uue kuriteokoosseisu sätestamise eesmärk on kaitsta hooldamist vajavate inimeste inimväärikust, füüsilist ja vaimset heaolu ning ennetada väärkohtlemist olukordades, kus kannatanu erilise haavatavuse tõttu ei ole võimeline ennast kaitsma ega väärkohtlemisest teatama. Samuti on eesmärk vältida olukorda, kus hoolduse kvaliteedi miinimumnõudeks kujuneb üksnes eluohtliku olukorra või tervisekahjustuste põhjustamise vältimine. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv karistusseadustik ei paku piisavat kaitset hooldamist vajavatele inimestele olukordades, kus nende suhtes rikutakse hooldamise kohustust viisil, mis ei vasta olemasolevate karistusnormide koosseisudele.  KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse üksnes eluohtlikus olukorras inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral.  KarS § 123 hõlmab teise inimese eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise või jätmise, kuid ei kata juhtumeid, kus inimene on juba abitus seisundis ega satu hooldaja tegevuse või tegevusetuse tõttu otseselt eluohtu.  KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eeldab tahtlikku tervisekahjustuse või vähemalt valu tekitamist. Seetõttu jäävad karistusõigusliku kaitse alt sageli välja olukorrad, kus hooldamist vajavat inimest koheldakse süstemaatiliselt hooletult või alandavalt, kuid kus väärkohtlemine ei avaldu füüsilise valu ega vahetu tervisekahjustusena.  KarS § 171 (hooldusõiguse ja eestkoste teostamise nõuete rikkumine) näeb ette vastutuse hooldusõiguse või eestkoste teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati oht hooldatava või eestkostetava elule või tervisele või oluline varaline kahju. Normi kaitsealaks on perekonnaseadusest lähtuv hooldus- ja eestkosteõigus, mitte aga sotsiaalhoolekande valdkond. 20 Praktikas tähendab see, et sellised käitumisviisid nagu toidu, vedeliku või ravimite andmata jätmine, hügieeni-, liikumis- või järelevalveabi pakkumata jätmine, lamatiste ennetuse eiramine, rahustite väärkasutamine või vaimne väärkohtlemine (nt alandamine, sihilik ignoreerimine, hirmu ja alaväärsustunde tekitamine) ei pruugi olla karistatavad, ehkki need kahjustavad oluliselt kannatanu inimväärikust. Erilise taunitavuse tingib selliste tegude puhul kannatanu abitu seisund ning väärkohtlemine suhtes, kus on tegelikult ootus usaldusele. Hooldamist vajavate inimeste väärkohtlemine võib halvematel juhtudel avalduda ka piinava iseloomuga tegudena. Näiteks rääkisid mõned aastad tagasi tehtud asendushooldusteenuse järelevalves mitu last järelevalvet teinud ametnikele, kuidas asenduskodu kasvataja paneb lapsi karistuseks või rahustamiseks külma duši alla, mõnikord koos riietega. Vastutust ei järgnenud, sest puudusid KarS § 121 koosseisutunnused. Probleemi teravdab asjaolu, et paljud hooldamist vajavad inimesed – näiteks sügava intellektipuudega, raske dementsusega, teadvuseta või muul viisil tajumis- ja väljendusvõimetud inimesed – ei ole võimelised väärkohtlemist ise kirjeldama ega abi otsima. Seetõttu ei jõua sellised juhtumid sageli õiguskaitseorganiteni või ei ole võimalik olemasolevaid kuriteokoosseise kohaldada. Kehtiva õiguse kohaselt ei mahu KarS § 121 lõike 2 punkti 3 alla sellised teod, mis ei tekita valu ega tervisekahjustust, kuid on hooldamist vajava isiku suhtes sellegipoolest ohtlikud või inimväärikust alandavad. Seesuguseid juhtumeid on nii Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist on ka suurema meediakajastuse saanud. Olukorras, kus osa hooldusteenuseid osutatakse ettevõtlusvormis, võib esineda ka majanduslik motivatsioon kokku hoida hoolduse kvaliteedi arvelt, kui vastutus kaasneb üksnes otsese tervisekahjustuse tekkimisega. Vägivallaennetuse kokkuleppes19 on olulise probleemina välja toodud muu hulgas eakatevastane vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakatevastase vägivalla märkamine ja ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja toob, muutub vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63-aastased. Eakad võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi tehtud analüüsidest nähtub, et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal suur (2023: 22%20, 2021-2022: 31%21). Muudatuse sisu Kavandatav säte näeb ette vastutuse olukordades, kus hooldamise kohustusega isik rikub seda kohustust, jättes teadvalt ja korduvalt abitus seisundis või hooldust vajavale inimesele 19 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe 20 2024 Ülevaade vanemaealistest ohvritest (https://create.piktochart.com/output/ceebf6091112-2024-ulevaade- vanemaealistest-ohvritest). 21 Vanemaealiste kuriteoohvrite analüüs (https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2023- 09/Vanemaealiste kuriteoohvrite anal%c3%bc%c3%bcs_l%c3%b5plik.pdf). 21 osutamata vajaliku abi, andmata ravimid või ravi, väärkasutades ravi või koheldes hooldust vajavat inimest inimväärikust alandaval viisil. Vastutus tuleneb hooldamise kohustuse olemasolust. Seega ei kriminaliseerita juhusliku või kõrvalise inimese käitumist, vaid üksnes selliste inimeste tegevust või tegevusetust, kellel lasub seadusest, lepingust või faktilistest asjaoludest tulenev kohustus tagada hooldamist vajava inimese heaolu. Koosseis eeldab kindlat liiki kannatanut – inimest, kes on abitus seisundis või vajab hooldust. Abitu seisund tähendab, et inimene ei ole ebasoodsate asjaolude tõttu võimeline enda eest seisma, väärkohtlejale vastupanu osutama või toimuvast aru saama. Näiteks ei mõista väikelaps või dementsusega eakas endaga toimuvat ja võib olla ka füüsiliselt liiga nõrk, et tervele täiskasvanule vastu saada. Liikumisvõimetu inimese vastupanuvõime on piiratud liikumise tõttu oluliselt pärsitud. Hooldust vajab inimene sageli samadel põhjustel, mis on tinginud tema abitu seisundi, näiteks liikumispuude, kõrgest east tulenevate toimetulekuprobleemide või raske haiguse tõttu. Hooldusvajadust või abitut seisundit põhjustavate tegurite loetelu on näitlik ja avatud. Kohtul tuleb iga kord hinnata, kas kannatanul esines hooldusvajadus või abitu seisund; selle põhjus ei ole määrav. Koosseisu kohaldamise eelduseks on, et tegu pannakse toime teadvalt (st otsese tahtlusega) ja korduvalt, välistades üksikjuhtumite või hooletusest tingitud eksimuste kriminaliseerimise. Koosseis eeldab, et toimepanija on teadlik hooldusaluse vajadustest ja oma kohustuse rikkumisest, kuid jätkab sellist käitumist. Koosseisupärased teod võivad väljenduda nii tegevusetuses kui ka tegevuses. Tegevusetusena on karistatav eelkõige:  vajaliku abi andmata jätmine (nt hooldust vajava inimese toiduta või hügieeniabita jätmine);  ravimi andmata jätmine (nt arsti määratud ravimi korduv manustamata jätmine);  vajaliku ravi tagamata jätmine (nt arsti juurde viimata jätmine või ravi katkestamine). Tegevusena on karistatav muu hulgas:  ravi väärkasutamine (nt põhjendamatult suure rahustidoosi manustamine);  inimväärikust alandav kohtlemine (nt inimese tahtlik alandamine või kiusamine hooldamise käigus). Sätte kohaldamisalasse võivad kuuluda näiteks järgmised olukorrad:  eaka hooldamise kohustusega isik jätab korduvalt andmata talle määratud ravimi või piisava toidu;  puudega inimese hooldaja jätab teadvalt korraldamata vajaliku arstiabi, kuigi teab isiku terviseseisundi halvenemisest;  hooldusasutuse töötaja manustab hooldusalusele rahusteid mugavuse eesmärgil, mitte lähtudes meditsiinilisest näidustusest;  hooldaja hoiab hooldusalust korduvalt ebainimlikes või alandavates tingimustes, näiteks jätab ta pesemata või väljaheitega määrdunud riietesse;  vanem jätab korduvalt väikese lapse järelevalveta ja söömata olukorras, kus laps ei ole võimeline ise toime tulema, ning ei taga tema esmaseid vajadusi. 22 Ühes uuringus on kirjeldatud juhtumit, kus hooldekodus viibiv haavatavas seisundis eakas oli korduva vägivalla ohver. Tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid püsiva probleemiga, mille käigus eakas inimene koges korduvalt füüsilist väärkohtlemist. Hooldust vajav inimene oli voodist välja kukkunud, lebas maas ning meeshooldaja lükkas teda mööda maad jalaga. Tunnistaja kirjelduse järgi olid meeshooldajad kannatanuga alati väga kurjad. Kuna juhtum avastati juhuslikult, võib see viidata sellele, et sarnaseid olukordi esineb hoolekandeasutustes rohkemgi, kuid neist ei räägita või neid ei märgata.22 Loodav säte toob võrreldes kehtivas KarS-is sisalduvate sätetega (eelkõige KarS § 171) kirjeldatud väärkohtlemise juhtudel karistamishetke ettepoole. See nähtub ka paragrahvi võrdlemisi madalas karistusmääras, milleks on eelnõu kohaselt rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Samuti on koosseisualternatiivide realiseerimine võimalik üksnes juhul, kui tegu on toime pandud teadvalt ja korduvalt. Erinevalt KarS §-st 171 ei ole koosseisu realiseerimiseks vaja tuvastada ohtu hooldatava või eestkostetava elule või tervisele, vaid piisab ainuüksi asjaolust, et subjekti on väärkoheldud. Siiski lisatakse selguse huvides paragrahvi ka subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS § 171 kohaldamine on välistatud. Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse, et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest. 3.1.10. Ahistav jälitamine (eelnõu § 1 p 10, KarS § 1573) Muudatuse eesmärk Muudatusega tõstetakse KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine) koosseisu sanktsiooni ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Muudatuse eesmärk on tagada, et õiguskaitse reageeriks proportsionaalselt ka sellistele tegudele, mille mõju kannatanule on võrreldav füüsilise vägivallaga. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Probleemi tõsidus nähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mille põhjenduses 21 on selgitatud, et küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate inimeste vastu, kuid mida panevad toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija tehnoloogiat, et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest, perekonnast ja tööst. Muudatuse sisu 22 M. Beilmann, Eakatevastane vägivald ja selle märkamine. Lõputöö, 2025. (https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Eakatevastane v%C3%A4givald hooldekodudes ja selle m%C3%A4rkamine. MelissaBeilmann.pdf), lk 29. 23 Muudatus tagab, et ahistava jälitamisena kvalifitseeritavad vaimse vägivalla rasked vormid, mis võivad põhjustada kannatanule pikaajalist psüühilist kahju, saavad proportsionaalse karistusähvarduse. 3.1.11. Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamine (eelnõu § 1 p 11, KarS § 1574) Muudatuse eesmärk KarS § 1574 eesmärk on kaitsta seksuaalse enesemääramise õigust, au ja väärikust ning eraelu puutumatust digikeskkonnas, samuti viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist. Uus § 157⁴ kriminaliseerib seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose teadliku ja nõusolekuta kättesaadavaks tegemise, sealhulgas juhul, kui see on loodud muutmise, töötlemise või tehnilise vahendi abil, kui sellele järgneb teose kättesaadavaks tegemine. Sätte kehtestamine on vajalik, et tõhusalt ennetada ja tõkestada selliseid kübervägivalla vorme nagu nn kättemaksuporno (revenge porn) ja süvavõltsingu (deepfake) abil seksuaalse sisuga materjali tootmine ja pahatahtlik levitamine, samuti sellise materjali avaldamisega ähvardamine (eelnõu § 1 p 7). Muudatus võimaldab muu hulgas täita direktiivist tuleneva kohustuse, mille kohaselt peab liikmesriigis olema karistatav intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta avaldamine. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Digikeskkonna eripära ja IKT-vahendite laialdane kasutamine on kaasa toonud seksuaalse sisuga materjali pahatahtliku ja sageli piiramatu levitamise, millest tekkivaid probleeme on ulatuslikult teaduskirjanduses käsitletud.23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1385 põhjenduses 18 on selgitatud, et isikut varjamatult seksuaaltegevuses või isiku intiimpiirkonda kujutava pildi, video ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks tegemine IKT-vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvrile hoomamatut kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Uuringud on näidanud, et kannatanu jaoks võib see kaasa tuua muu hulgas halvava ärevuse, paanikahood, tugeva alandus- ja häbitunde, töölt vabastamise, verbaalse ja füüsilise ahistamise ning isegi ahistava jälitamise.24 Kehtiv karistusõigus ei reguleeri selgesõnaliselt teisest inimesest tema nõusolekuta seksuaalse sisuga materjali avaldamist. Ka Eestis on esinenud juhtumeid, kus selliseid materjale pahatahtlikult levitatakse ja teistele kättesaadavaks tehakse, kuid kus vaatamata suurele kahjule on karistusõiguslikud meetmed jäänud piiratuks.25 Arvestades, kui suurt kahju selline tegu võib kannatanule põhjustada, tuleb nii ennetamiseks kui tõhusaks reageerimiseks 23 Kate Walker, Emma Sleath, A systematic review of the current knowledge regarding revenge pornography and non-consensual sharing of sexually explicit media. – Aggression and Violent Behavior, Volume 36, 2017, lk 9– 24. https://doi.org/10.1016/j.avb.2017.06.010 24 D.K. Citron, M.A. Franks, Criminalizing revenge porn. – Wake Forest Law Review, 45 (2014), lk 101–140; 25 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste alastifotosid. – https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed- kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid 24 karistusseadustikus sätestada, et teadvalt ja teise inimese nõusolekuta on temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamine karistatav. Selline tegu on karistatav ka juhul, kui kõnealune materjal on loodud olemasoleva materjali muutmise, töötlemise või tehisliku valmistamise teel ja seejärel avaldatud. Direktiivi põhjenduse 19 kohaselt on manipuleeritud materjalide, sealhulgas tehisintellekti abil loodud süvavõltsingute avaldamine kiiresti kasvav oht. Seega ei ole KarS §-s 1574 vahet, kas inimesest avaldatud materjal kujutab reaalselt aset leidnud olukorda või on selline materjal näiteks tehisintellekti abil loodud. Siiski peab kannatanu olema äratuntav. Muudatuse sisu KarS § 1574 kaitstav õigushüve on inimeste seksuaalse enesemääramise õigus, eraelu puutumatus, au ja väärikus. Koosseisu keskseks teoks on teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamine, avaldamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine. Avaldamine tähendab seksuaalse sisuga materjali kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemist mis tahes viisil. Avaldamisena käsitatakse mh:  materjali üleslaadimist internetikeskkonda (sh sotsiaalmeedia, veebilehed, foorumid või ühiseks kasutamiseks mõeldud serveriruumid);  materjali jagamist sõnumirakendustes (nt Messenger, WhatsApp, Telegram);  materjali saatmist ühele või mitmele konkreetsele isikule;  materjali jagamist kinnistes gruppides või piiratud juurdepääsuga keskkondades. Avaldamine ei eelda, et materjal jõuab määratlemata suurusega hulga isikuteni. Piisab sellest, et see tehakse kättesaadavaks vähemalt ühele isikule. Digikeskkonnas seksuaalse sisuga materjali avaldamine toob kaasa suure riski, et materjal jõuab piiramatu hulga isikuteni isegi siis, kui esimeses etapis ei avaldata seda avalikkusele, vaid see avaldatakse näiteks kinnises internetigrupis. Väga sageli selline risk ka realiseerub.26 Sellise materjali leviku tõenäosust suurendab asjaolu, et selliseid materjale jagatakse edasi väga erinevatel põhjustel. Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalse sisuga pilte ja videoid ei jaga ilma nõusolekuta mitte ainult kättemaksu otsivad endised partnerid (nn revenge porn), vaid inimesed teevad seda ka mitmetel muudel põhjustel, näiteks raha teenimise eesmärgil, nalja pärast või isegi ilma igasuguse konkreetse põhjuseta.27 Koosseisu ei täida siiski üksnes töötlemine või valmistamine, kui kõnealust materjali ei avaldata. Edastamine on avaldamise üks tüüpiline vorm ja tähendab materjali aktiivset üleandmist teisele isikule või isikute grupile. Edastamine võib seisneda näiteks:  faili või lingi saatmises;  andmekandja (nt USB, kõvaketas) üleandmises; 26 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste alastifotosid (https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed- kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid). 27 W.S. DeKeseredy, M.D. Schwartz, Thinking sociologically about image-based sexual abuse: The contribution of male peer support theory Sexualization, Media and Society, 2 (2016), https://doi.org/10.1177/2374623816684692. 25   pilvekausta või digitaalse keskkonna ligipääsu andmises. Seejuures ei ole ei edastamise ega avaldamise puhul nõutav, et edastaja või avaldaja ise oleks materjali loonud või selle sisuga tutvunud või et materjal edastamise või avaldamise käigus talle endale teatavaks saaks. Seksuaalse iseloomuga materjal on selline teabetalletus, mis on objektiivselt tajutavalt seksuaalse sisuga (nt alastifotod, suguelundeid kujutavad pildid, seksuaaltegevuse salvestised), samuti seksualiseeritud või töödeldud materjal (sh tehisintellekti abil loodud kujutis või fotomontaaž), mis jätavad mulje inimese alastusest või osalemisest seksuaaltegevuses. Materjal ei pea tingimata olema visuaalselt tajutav, vaid selgelt seksuaalse iseloomuga võib olla ka näiteks audioklipp – selle edastamine on hõlmatud „muu teose“ alla. Koosseis hõlmab ka teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga materjali nõusolekuta valmistamist (näiteks seksuaaltegevuse salvestamist), töötlemist või muutmist, näiteks kujutise redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik on seksuaaltegevuses, kui see materjal tehakse seejärel ilma kujutatud isiku nõusolekuta teistele kättesaadavaks. Sellise valmistamise, töötlemise või muutmise alla kuulub ka nn süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus tehislikult genereeritud materjal meenutab äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut ja kujutab teda seksuaaltegevuses ning näib teiste jaoks ekslikult ehtne või tõene. Isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Äratuntavus võib seisneda mitte üksnes isiku näo nähtaval olemises, vaid võib seisneda ka muudes tunnustes (näiteks eriline tätoveering või sünnimärk kehal, kõnemaneer või hääletoon, siluett ja kõnnak jne). Äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks ei ole vaja, et ka võõrad inimese ära tunneksid – inimene on materjali põhjal äratuntav ka siis, kui tema tunneb ära inimene, kes on temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud. Oluline on, et kui inimene on andnud nõusoleku enda ja oma seksuaaltegevuse pildistamiseks, salvestamiseks või enda kujutamiseks mingis fabritseeritud materjalis või edastanud seksuaalse sisuga materjali kellelegi vabatahtlikult, ei tähenda see nõusolekut materjali avaldamiseks. Samas ei tule koosseisupäraseks teoks pidada sellise materjali edastamist, mis on toodetud turustamise eesmärgil (pornograafia, erootiline sisuloome vmt), isegi kui materjalis kujutatud isikult iga kord nõusolekut küsitud ei ole. Kuna enda intiimpiltide turustanud inimene loobub teadlikult privaatsusõiguse kaitsest ja arvestab võimalusega, et tema intiimse sisuga pildid jmt materjal on avalikult kättesaadav, ei ole karistusõiguslik reaktsioon sellisel juhul põhjendatud. Eeltoodu ei välista aga kujutatud isikul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamist. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust mõlema objektiivse koosseisu peamise elemendi puhul. Esmalt peab materjali edastaja vähemasti võimalikuks pidama, et tema edastatav materjal sisaldab seksuaalse sisuga kujutisi teisest inimesest, mille avaldamiseks või edastamiseks kujutatu nõusolek puudub. Teiseks peab toimepanija vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus muudab materjali kättesaadavaks kolmandale isikule. Kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kaheaastane vangistus, kuna eelnõuga kavandatud KarS § 120 muudatuse (lg 1 p 4) tulemusena on isiku kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku ähvardamise eest ette nähtud kuni üheaastane vangistus ja 26 avaldamisteo karistus peab võimaldama rangemat karistust, kui on ette nähtud üksnes vastava teoga ähvardamise eest. 3.1.12. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (eelnõu § 1 p 12, KarS § 1575) Sätte lisamise eesmärk Muudatuse eesmärk on muuta karistatavaks teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhul, kui selline tegu oluliselt häirib kannatanut. Sätte loomise vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mis kohustab liikmesriike kehtestama mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused küberahistamise, sealhulgas nn küberpaljastamise eest. Sättega kaitstav õigushüve on seksuaalse enesemääramise õigus, sh isiku vabadus otsustada, millises ulatuses ta puutub kokku seksuaalse sisuga materjaliga, sh digitaalses keskkonnas. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Küberpaljastamine, mille all tuleb mõista seksuaalse sisuga visuaalse materjali saatmist teisele isikule, on muutunud laialt levinud küberahistamise vormiks. Direktiivi põhjendustes rõhutatakse, et seda kasutatakse sageli naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Tegemist on käitumisega, mis võib põhjustada kannatanule tõsist psühholoogilist kahju, ebaturvalisuse tunnet, alandust ja seksuaalse enesemääramise riivet. Eesti karistusõiguses ei ole praegu eraldi koosseisu, mis hõlmaks just seksuaalse sisuga visuaalse materjali soovimatut edastamist, kui see saajat oluliselt häirib. Mõningail juhtudel võib selline tegevus küll kvalifitseeruda KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine, mida 2025. aastal registreeriti 137 kuritegu) järgi, kuid seda üksnes juhul, kui tegu pannakse toime korduvalt või järjepidevalt ning selle teo eesmärgiks või tagajärjeks on teise isiku hirmutamine või alandamine. Lisaks peab tegu kannatanut oluliselt häirima, mis viitab suure intensiivsusega eraelu puutumatuse rikkumisele, millega kaasneb turvatunde märkimisväärne vähenemine või igapäevaelu toimetuste märkimisväärne raskendatus pikema perioodi vältel.28 Seega on KarS § 1573 kohaldumise lävend palju kõrgem kui direktiivist tuleneva süüteo hõlmamiseks vajalik ega hõlma kergemaid küberpaljastamise juhtumeid. Muudatuse sisu Koosseisupärane tegu on seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamine teisele isikule. Tegemist on pildi, video või muu nägemismeele abil tajutava materjaliga, mis kujutab saatja enda või kellegi teise suguelundeid või muud seksuaalset tegevust.  Tegu on toime pandud teadvalt ja tahte vastaselt. Toimepanija peab teadma, et adressaat ei soovi sellist materjali saada. Seega täidab koosseisu vähemalt otsene tahtlus. Seksuaalse sisuga materjal on eneseväljenduse üks vorme. Erinevalt ähvardustest, mille puhul nende soovimatus ja taunitavus on selge, pole seksuaalse sisuga materjal alati saajale ebameeldiv või häiriv. Pealegi on sellise ebasoovitava materjali saamise puhul 28 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2021. KarS § 1573, komm. 6. 27  küllaltki lihtne see kustutada ja saatjale ühemõtteliselt teada anda, et sellist materjali ei soovita. Seetõttu pole ka põhjust kriminaalvastutusele võtta isikuid, kes sellise foto või video kellelegi saadavad, teadmata, kas vastuvõtja seda soovib, kuid pidades võimalikuks ja mööndes, et vastuvõtja võib pildist ka häiritud olla. Tahtluse tuvastamisel on oluline nt varasem keeldumine, suhtluskontekst või adressaadi selgesõnaline väljendus.  Materjali saamine on adressaadi jaoks oluliselt häiriv. Koosseis ei hõlma igasugust ebameeldivustunnet, vaid üksnes olulist häiritust. Olulist häirimist tuleb sisustada igal konkreetsel juhtumil, arvestades kõiki asjaolusid, kuid üldjoontes tuleb selle all mõista sarnaseid tunnuseid, nagu ahistava jälitamise (KarS § 1573) puhul. Paragrahvi lõike 2 kohaselt võib aga toimepanijat sama teo eest karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, kui tegevusega on loodud oht raske psüühikahäire tekkeks. Kirjeldatud tegevuse kriminaliseerimise nõue tuleneb naistevastase vägivalla direktiivi artikli 7 punktist b. Arvestada tuleb, et ka selle teoalternatiivi puhul on nõutav (vähemalt) otsene tahtlus kõigi koosseisuelementide, sh psüühikahäire tekitamise ohu suhtes. See tähendab, et toimepanija teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 3.1.13. Looma julm kohtlemine (eelnõu § 1 p-d 13 ja 14, KarS § 264) Muudatuse eesmärk Muudatuse eesmärk on tagada, et looma julm või piinav kohtlemine oleks üheselt kuriteona käsitatav ning et raske loomapiinamise eest saaks määrata teo raskusele vastava karistuse. Praegu võib jääda ebaselgeks, kas looma pikaajaline piinamine kuulub alati looma julma kohtlemise kuriteokoosseisu alla. Selleks nimetatakse seaduses sõnaselgelt nii julm kui ka piinav kohtlemisviis. Lisaks tõstetakse vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kolme aastani, sest praegune karistusmäär ei võimalda alati raske ja pikaajalise loomapiinamise korral määrata teo raskusele vastavat karistust. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid Kehtiv KarS § 264 lõike 1 punkt 3 näeb kuriteona ette looma suhtes lubamatu teo toimepanemise „julmal viisil“. Praktikas on see viinud vastuoluliste tõlgendusteni ning ebaühtlase menetluspraktikani, kus piinaval viisil toime pandud teod on korduvalt kvalifitseeritud väärtegudena või jäetud üldse süütegudena menetlemata. On esinenud juhtumeid, kus loomade mitmekuuline näljutamine, suremiseni viiv mürgitamine või muu pikaajaline ja teadlik kannatuste põhjustamine on jäetud KarS § 264 kohaldamisalast välja põhjendusel, et tegemist oli „piinava“, mitte „julma“ teoga. Sellist käsitlust on kasutanud nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka prokuratuur, mille tulemusel on kriminaalmenetlusi jäetud alustamata ka olukorras, kus loomale põhjustatud kannatused olid ilmselgelt rasked. Õigusselgusetust süvendab asjaolu, et KarS § 114 lõike 1 punkt 1 eristab sõnaselgelt piinavat ja julma viisi, mis on loonud kohati eksliku arusaama, justkui piinav teguviis ei kuuluks KarS § 264 kohaldamisalasse. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 1-23-6360 selgelt rõhutanud, et looma 28 piinamine ja talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on olemuslikult julm tegu ning kuulub KarS § 264 lõike 1 punkti 3 alla, ei ole see praktikas toonud kaasa ühtset ja püsivat tõlgendust. Lisaks ei ole kehtiv sanktsioonimäär – rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus – kooskõlas looma julma kohtlemise tegeliku ohtlikkuse ega ühiskondliku hukkamõistuga. Looma tahtlik ja jõhker väärkohtlemine on praegu karistatav leebemalt kui näiteks puude ja põõsaste kahjustamine või asja rikkumine ja hävitamine ja see ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Muudatuse sisu Eelnõukohase seadusega muudetakse KarS § 264 lõike 1 punkti 3 sõnastust selliselt, et kuriteokoosseisu hõlmatakse selgesõnaliselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal või piinaval viisil. Muudatuse eesmärk on välistada igasugune tõlgendusvaidlus küsimuses, kas piinaval viisil toime pandud teod on kriminaalkorras karistatavad. Samuti muudetakse sanktsioonimäära, nähes looma julma või piinava kohtlemise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Sanktsiooni rangemaks muutmine rõhutab teo suuremat ühiskondlikku hukkamõistetavust ning võimaldab kohtul määrata raskematel juhtudel teo raskusele vastava karistuse. Muudatus lähtub arusaamast, et looma piinamine – st talle suure valu või pikaajaliste füüsiliste ja vaimsete kannatuste põhjustamine – väljendab põhimõttelist ja rasket hoolimatust ning tundetust looma kui tundevõimelise elusolendi suhtes ning on seega olemuslikult nii julm kui ka piinav tegu. Selline käsitlus on kooskõlas loomakaitseseaduse § 4 lõike 1 sisuga ning Riigikohtu väljakujunenud praktikaga. 3.1.14. Lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine (eelnõu § 1 p 15, KarS § 329 lg 1) Muudatuse eesmärk Muudatuse eesmärk on tagada, et juriidiline isik vastutaks talle määratud lisakaristuse teadliku eiramise eest samamoodi nagu füüsiline isik. Praegu on lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine karistatav ainult KarS §-s 329 loetletud füüsilise isiku lisakaristuste korral. Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid KarS § 329 lõikes 1 puudub viide KarS §-le 551, mis sätestab juriidilise isiku lisakaristused. Seetõttu ei ole praegu selget alust võtta juriidilist isikut vastutusele, kui ta talle määratud lisakaristust teadlikult eirab. Selliseks näiteks võib olla olukord, kus ettevõte jätkab tegutsemist valdkonnas, milles kohus on tal tegutsemise keelanud. Muudatuse sisu KarS § 329 lõike 1 loetellu lisatakse viide KarS §-le 551. Selle tulemusena on juriidilisele isikule määratud lisakaristuse teadlikust täitmisest kõrvalehoidumine karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. 29 3.2. Eelnõu § 2 (loomakaitseseaduse muutmine) Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse loomakaitseseadust (LoKS). LoKS § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lõike 3 kohaselt menetleb LoKS §-s 662 sätestatud väärtegu kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine. Kuna siinse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lõike 3 järele. 3.3. Eelnõu § 3 (väärteomenetluse seadustiku muutmine) Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse väärteomenetluse seadustikku (VTMS). VTMS § 73 lõike 1 punktis 1 on loetletud võimalikud kohtuvälise menetleja lahendid üldmenetluses. Kuivõrd siinse eelnõu § 1 punkti 3 kohaselt on kohtuvälise menetleja pädevuses ka loomapidamiskeelu kohaldamine, täiendatakse sellele vastavalt VTMS § 73 lõike 1 punkti 1 loetelu loomapidamiskeelu kohaldamise võimalusega. Lisaks eelmainitule tuleb seoses loomapidamise keelu kohaldamise pädevuse andmisega kohtuvälisele menetlejale muuta VTMS §-e 74 ja 83. VTMS § 74 muudatused täiendavad kohtuvälise menetleja otsuse sisule esitatavaid nõudeid ja VTMS §-st 83 jäetakse välja klausel, mille kohaselt peab loomapidamise keelu otsustamiseks väärteo asja arutama maakohtunik. 3.4. Põhiseaduspärasuse analüüs 3.4.1. Loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld Eelnõuga kavandatavad loomapidamise keelu (KarS § 522) ning tegutsemiskeelu ja ametikohal töötamise keelu (KarS § 49) muudatused riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku õigust vabalt otsustada oma tegevuse üle, sealhulgas nii loomapidamise kui ka kutse- ja majandustegevuse üle. Lisaks riivab tegutsemiskeeld otseselt PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Loomapidamise keeld võib ettevõtlusvabadust riivata juhul, kui loomapidamine toimub majandus- või kutsetegevusena. 3.4.1.1. Põhiõiguse riive Põhiõiguse riive seisneb selles, et nii loomapidamise keeld kui ka tegutsemiskeeld välistavad ajutiselt isiku õiguse tegeleda teatud tegevusega – kas loomade pidamisega või kindlal tegevusalal tegutsemise või ametikohal töötamisega. Loomapidamise keelu puhul on intensiivse riivega tegemist eelkõige siis, kui piirang puudutab isiku peamist elatusallikat ja kestab pikema aja vältel. Tegutsemiskeelu puhul võib riive olla eriti intensiivne, kuna see võib piirata isiku ligipääsu tegevusalale, mis vastab tema kvalifikatsioonile. Samas on oluline, et keeld on seotud konkreetse süüteoga ning selle kohaldamine eeldab sisulist seost teo ja keelatava tegevuse vahel (nt süütegu majandus- või kutsetegevuses või ametiseisundi kuritarvitamine). 3.4.1.2. Riive õigustamine 30 Üldist vabaduspõhiõigust ning tegevusala valiku vabadust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus või on kooskõlas selle väärtuskorraga. Eelnõus kavandatud piirangute eesmärk on:  inimeste elu ja tervise kaitse;  vara kaitse;  avaliku korra ja turvalisuse tagamine;  haavatavate isikute (laste, eakate, puudega ja hooldust vajavate inimeste) kaitse;  loomade heaolu tagamine. Need eesmärgid tulenevad põhiseaduslikku järku väärtustest ning on legitiimsed. Riigil on ka kaitsekohustus tagada isikute elu ja tervise kaitse, mis võib õigustada teatud põhiõiguste piiramist. 3.4.1.3. Proportsionaalsuse analüüs Sobivus Nii loomapidamise keelu kui ka tegutsemiskeelu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobivad meetmed. Loomapidamise keeld võimaldab kõrvaldada ohuallika olukorras, kus isiku tegevus on näidanud, et ta ei järgi nõudeid ning seab ohtu teised inimesed või loomad. Tegutsemiskeeld võimaldab takistada isikul jätkata tegevust, mille käigus ta on juba toime pannud süüteo, ning ennetada sarnaste rikkumiste kordumist. Vajalikkus Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad vahendid. Tagajärjepõhised meetmed (nt kahju hüvitamine või karistamine ilma lisakaristuseta) ei kõrvalda riski, et isik jätkab ohtlikku tegevust. Üldised järelevalve- või haldusmeetmed ei pruugi olla piisavad olukorras, kus isik on juba süüteoga näidanud, et ta ei järgi kehtivaid nõudeid. Tegutsemiskeelu puhul ei pruugi leebemad piirangud (nt üksikute kohustuste kehtestamine) olla piisavad, kui rikkumine tuleneb isiku tegevuse olemusest või ametiseisundist. Seetõttu on lisakaristusena kohaldatav keeld vajalik, et saavutada ennetav ja tõhus kaitse. Mõõdukus Meetmete mõõdukusest kõnelevad mitmed asjaolud:  Keelud ei kohaldu automaatselt, vaid nende kohaldamine eeldab kaalutlusotsust igas üksikjuhtumis.  Tegutsemiskeelu kohaldamise alused on seaduses piiritletud (seos süüteo ja tegevuse vahel või vajadus kaitsta haavatavaid isikuid).  Keelud on ajaliselt piiratud (tegutsemiskeeld kuni 10 aastat kuriteo korral, loomapidamiskeeld maksimaalselt samuti kümme aastat kuriteo korral).  Võimalik on diferentseerida keelu ulatust (nt konkreetne tegevusala või loomaliik).  Otsused on allutatud kohtulikule kontrollile. Kuigi tegemist võib olla intensiivse riivega, kehtivad piirangud eeskätt olukorras, kus isik on oma varasema käitumisega näidanud, et põhjustab ohtu teiste isikute õigushüvedele. Kaitstavate hüvede – eelkõige elu, tervise ja nõrgemate isikute kaitse – kaal on väga suur, 31 mistõttu ei ole riive võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalne. Seega on muudatus põhiseaduspärane. 3.4.2. Ähvardamine Eelnõuga kavandatav KarS § 120 muudatus, millega laiendatakse ähvardamise koosseisu ulatust, võib riivata eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab ka isiku õigust vabalt väljendada oma mõtteid ja seisukohti. Teatud juhtudel võib tegemist olla ka PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabaduse riivega, kuivõrd ähvardus väljendub reeglina verbaalse või muu kommunikatiivse teona. 3.4.2.1. Põhiõiguse riive Põhiõiguse riive seisneb selles, et laiendatud ähvardamise koosseis piirab isiku võimalust väljendada teatud liiki vägivallaga seotud või muul viisil hirmu tekitavaid lubadusi või seisukohti. Karistusõiguslik sekkumine tähendab, et teatud väljendusviisid (ähvardused) kvalifitseeritakse karistatavateks tegudeks ka senisest laiemas ulatuses. Riive intensiivsus sõltub sellest, milliseid väljendusi piiratakse. Kuivõrd ähvardused ei ole pelgalt arvamused, vaid suunatud teise isiku hirmutamisele ja võivad oluliselt kahjustada tema vaimset heaolu, ei kuulu need sõnavabaduse tuumikalasse. Samas laieneb karistatavus uutele ähvardusliikidele (nt seksuaalvägivallaga, vabadusvastaste süütegudega või intiimse materjali avaldamisega ähvardamine), mistõttu laieneb ka riive ulatus. 3.4.2.2. Riive õigustamine Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 45 teise lause kohaselt võib sõnavabadust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Ähvardamise koosseisu laiendamise eesmärgiks on eeskätt teise isiku vaimse heaolu ja turvatunde kaitse. Ähvardused, eriti vägivallaga seotud ähvardused, on mõeldud teise isiku hirmutamiseks ning võivad oluliselt kahjustada tema vaimset tervist, enesemääramisvabadust ja turvatunnet. Seetõttu on tegemist teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega PS § 45 tähenduses. Seega on sõnavabaduse riive eesmärk otseselt seotud PS § 45 teises lauses sätestatud lubatud piiramisalustega ja on põhiseaduse kohaselt legitiimne. Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Ähvardamise koosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese vaimne tervis ja turvatunne. Tegemist on põhiseaduslikku järku väärtustega ning seetõttu on tegu legitiimse eesmärgiga. Riigi kaitsekohustus hõlmab ka inimeste kaitsmist hirmu ja psühholoogilise vägivalla eest, mitte üksnes juba realiseerunud füüsiliste rünnete eest. 3.4.2.3. Proportsionaalsuse analüüs Sobivus Ähvardamise koosseisu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.  Uute ähvardusliikide koosseisu lisamine võimaldab hõlmata käitumist, mis sisuliselt tekitab kannatanus tugevat hirmu, kuid ei olnud seni karistatav.  Eriti digikeskkonnas (nt seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamine) aitab kriminaliseerimine vähendada sellise käitumise levikut ja kaitsta kannatanuid. 32   Mõiste „oluline vara“ kasutusele võtmine võimaldab hinnata ähvarduse mõju sisulisemalt, arvestades kannatanu tegelikku olukorda. Seetõttu aitab regulatsioon kaasa inimeste vaimse heaolu ja turvatunde tõhusamale kaitsele. Vajalikkus Meede on vajalik, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.  Tsiviilõiguslikud või menetluslikud abinõud (nt kahju hüvitamine) ei ole piisavad, et ennetada ähvarduste tekitatud hirmu ega nende eskaleerumist.  Kehtiv regulatsioon ei kata mitmeid ühiskonnas levinud ja raskena tajutavaid ähvardusi, mistõttu on osa õigushüvesid praegu kaitseta.  Kitsama koosseisu säilitamine looks põhjendamatu lünga õiguskaitses, eriti tehnoloogia arengut arvestades. Kuivõrd ähvardamise kriminaliseerimine eeldab jätkuvalt tingimust, et ähvardus peab olema veenev ja kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, on regulatsiooni ulatus piiratud, välistades põhjendamatu sekkumise. Mõõdukus Meetme mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:  Koosseis ei hõlma igasugust väljendust, vaid üksnes selliseid ähvardusi, mille puhul on alust karta nende täideviimist.  Säilib nõue hinnata ähvarduse veenvust ka objektiivse (mõistliku isiku) kriteeriumi alusel.  Karistusmäär püsib muutmata ning jääb suhteliselt mõõdukaks (rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus).  „Olulise vara“ kriteerium välistab bagatelsed juhtumid ning nõuab objektiivselt hinnatavat kaalukust. Sõnavabaduse riive ei ole intensiivne, kuna kaitse ei laiene ähvardustele samas ulatuses kui arvamusavaldustele. Samal ajal on kaitstavate hüvede – eelkõige inimeste vaimse tervise, turvatunde ja seksuaalse enesemääramise – kaal väga suur. Seetõttu kaaluvad eesmärgid üles põhiõiguse riive ning muudatus on põhiseaduspärane. 3.4.3. Seksuaalse sisuga materjaliga seotud süüteod KarS § 1574 (seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) ja KarS § 1575 (seksuaalse sisuga visuaalse materjali tahtevastane edastamine) kehtestamine riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku vabadust oma tegevust ja käitumist vabalt kujundada. Samuti võivad need riivata PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabadust, kuivõrd tegemist on kommunikatiivsete tegudega (teabe edastamine ja avaldamine). Lisaks puudutavad nimetatud sätted PS § 26 kaitsealasse kuuluvat eraelu puutumatust, kuid seda teist isikut kaitsvate normidena. 3.4.3.1. Põhiõiguse riive 33 Põhiõiguse riive seisneb selles, et isikul piiratakse võimalust edastada ja avaldada seksuaalse sisuga materjali. KarS § 1574 puhul seisneb riive selles, et kriminaliseeritakse teise isiku kohta seksuaalse sisuga materjali avaldamine või edastamine ilma tema nõusolekuta, samuti sellise materjali valmistamine või töötlemine koos sellele järgneva avaldamisega. KarS § 1575 puhul seisneb riive selles, et keelatakse teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga materjali edastamine, kui see teda oluliselt häirib. Samas on oluline, et piirang ei hõlma kogu teabe levitamist, vaid üksnes kitsast kategooriat – seksuaalse sisuga materjali edastamist või avaldamist ilma adressaadi nõusolekuta või tema tahte vastaselt ning olukorras, kus see teda oluliselt häirib või kahjustab. 3.4.3.2. Riive õigustamine Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 45 teise lause kohaselt võib seda piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kõnesolevate sätete eesmärk on kaitsta teise isiku eraelu, au ja väärikust, vaimset heaolu, aga ka seksuaalse enesemääramise õigust olukorras, kus isiku kohta levitatakse või talle edastatakse seksuaalse sisuga materjali ilma tema nõusolekuta või tema tahte vastaselt. Selline käitumine riivab otseselt teise isiku õigusi ja vabadusi, sh tema eraelu puutumatust ja inimväärikust, ning võib kahjustada tema vaimset tervist. Seetõttu on tegemist PS § 45 tähenduses teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega. PS § 26 kohaselt võib eraellu sekkuda üksnes tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kõnesolevate süüteokoosseisude eesmärk on takistada teise inimese kohta intiimse ja seksuaalse iseloomuga teabe levitamist ilma tema nõusolekuta. Selline käitumine kujutab endast tõsist sekkumist kannatanu eraellu. Karistusõigusliku keelu kehtestamine teenib seega teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning kõlbluse kaitse eesmärki PS § 26 tähenduses. Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kõnesoleval juhul langeb selle piirangu eesmärk kokku eeltoodud PS §-de 26 ja 45 alusel lubatud eesmärkidega, mistõttu on ka PS § 19 riive põhiseaduslikult legitiimne. 3.4.3.3. Proportsionaalsuse analüüs Sobivus Kavandatud õigusnormid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.  Seksuaalse sisuga materjali tahtevastase levitamise kriminaliseerimine aitab vähendada küberahistamist ja kaitsta inimeste seksuaalse enesemääramise õigust.  Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamise kriminaliseerimine võimaldab tõhusalt reageerida sellistele nähtustele nagu nn kättemaksuporno.  Regulatsioon arvestab digikeskkonna eripära, kus materjali levik võib olla kiire ja ulatuslik, ning aitab ennetada pöördumatuid tagajärgi kannatanule. 34 Seega aitavad meetmed kaasa kaitstavate õigushüvede saavutamisele. Vajalikkus Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.  Tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid (nt kahju hüvitamine või materjali eemaldamise nõue) ei avalda piisavat üldpreventiivset mõju ega kaitse kannatanuid olukorras, kus kahju tekib kiiresti ja raskesti pöörduval viisil.  Kehtivas õiguses puudub selgesõnaline regulatsioon, mis hõlmaks nii küberpaljastamist kui ka seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamist, mistõttu jäävad mitmed õigusega kaitstud teise inimese huvisid ründavad teod karistusõigusliku reageerimiseta.  KarS § 1575 sisaldab kitsendavat elementi (oluline häirimine), mis välistab väheolulised juhtumid ja piirab koosseisu kohaldamisala. Seetõttu ei ole olemas vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks. Mõõdukus Meede on järgmistel põhjustel ka mõõdukas.  Koosseisud on selgelt piiritletud ega hõlma kogu seksuaalse sisuga teabe edastamist, vaid üksnes tahtevastast või nõusolekuta toimuvat käitumist.  KarS § 1574 eeldab nõusoleku puudumist ja isiku äratuntavust, seega pole tegu üldise kõlbluse kaitse normiga, vaid karistatav on selline tegu, kus kahjustatakse just konkreetse isiku õigusi.  KarS § 1575 eeldab „olulise häirimise“ olemasolu, mis välistab bagatelsed juhtumid.  Karistusmäärad on mõõdukad ning diferentseeritud vastavalt teo raskusele (väärteokoosseis vs. kuriteokoosseis).  Koosseis ei kriminaliseeri materjali pelka loomist või töötlemist, karistatav on sellise materjali loomine või töötlemine vaid siis, kui materjal avaldati. See vähendab sekkumise intensiivsust. Kuigi tegemist on sõnavabaduse ja tegutsemisvabaduse riivega, on kaitstavate hüvede – eelkõige seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse – kaal väga suur. Eriti digikeskkonnas võivad sellised rikkumised põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju, mis õigustab intensiivsemat riigi sekkumist. Seetõttu ei ole põhiõiguse riive ülemäärane võrreldes eesmärgiga ning muudatused on põhiseadusega kooskõlas. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõukohase seadusega ei võeta tarvitusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõukohase seadusega võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024). 6. Seaduse mõjud 35 6.1. Mõjude üldiseloomustus Eelnõu sisaldab mitmeid omavahel seotud karistusõiguslikke muudatusi, mille eesmärk on suurendada õigusselgust, laiendada karistusõigusliku sekkumise võimalusi vastavalt ühiskondlikule ootusele ning tugevdada vägivallaohvrite ja haavatavate isikute kaitset, samuti inimeste kaitset digikeskkonnas. Muudatused hõlmavad nii olemasolevate süüteokoosseisude täpsustamist ja laiendamist kui ka uute koosseisude loomist ning sanktsioonide ajakohastamist. Eelnõu ei reguleeri üht kitsast valdkonda, vaid puudutab mitut temaatiliselt seotud probleemide ringi, mistõttu on mõjude analüüs esitatud järgmiste alapeatükkidena: 1. vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatused; 2. seksuaalse enesemääramise õiguse ja privaatsuse kaitse; 3. haavatavate isikute kaitse (hooldamise kohustus); 4. loomapidamisega seotud ohud ja ennetusmeetmed; 5. süüvõime erandit puudutav säte. Eelnõuga kavandatavate muudatuste mõju avaldub eelkõige inimeste turvalisuse ja põhiõiguste kaitse, õiguskaitseasutuste tegevuse, haavatavate isikute heaolu, loomade heaolu ning õiguskindluse valdkonnas. Õiguskaitseasutustele võib muudatuste rakendamine kaasa tuua täiendavat töökoormust seoses uute või täpsustatud süüteokoosseisude menetlemise, tõendamise ja õiguskaitsemeetmete kohaldamisega. Eelnõu peamised mõjutatud sihtrühmad on ähvardamis- ja vägivallakuritegude ohvrid ning toimepanijad, digivägivalla ja seksuaalse enesemääramise vastaste tegude ohvrid, hooldust vajavad inimesed ning nende hooldajad ja hoolekandeteenuse osutajad, loomapidajad ning loomapidamise üle järelevalvet teostavad asutused, samuti õiguskaitseasutused, kohtud, kohtuvälised menetlejad ja kohalikud omavalitsused. 6.2. Muudatuste mõjud 6.2.1. Vägivalla ja ähvardamise koosseisude muudatused (KarS §-d 120 ja 121, § 58 p-d 4 ja 14, § 1573) Eelnõuga laiendatakse ähvardamise koosseisu (KarS § 120), täiendades seda seksuaalse vägivalla, vabadusvastaste süütegude ja seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega. Samuti muudetakse selgelt karistatavaks nn kolmnurkähvardused. Veel tõstetakse kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) karistuse ülemmäära ja ahistava jälitamise (KarS § 1573) regulatsiooni, tõstes sanktsiooniraami ülemmäära. Täiendatakse karistust raskendavate asjaolude loetelu (KarS § 58), nimetades punktis 4 pereliikmete kõrval ka paarisuhtepartnerit ning täpsustades selles lähisuhte mõistet ning lisades eraldi raskendava asjaoluna süüteo eksponeerimise. Nimetatud muudatused suurendavad õiguskaitseasutuste võimalusi reageerida ähvardamise juhtumitele, mis kehtiva õiguse kohaselt ei pruugi koosseisupärased teod olla. See omakorda toob kaasa menetluste arvu mõõduka kasvu, eeskätt ähvardamise juhtumites. Suurem võimalik karistusmäär võimaldab diferentseerida vastutust vastavalt teo raskusele ning annab 36 õiguskaitsesüsteemile suurema võimaluse reageerida raskematele vägivallategudele nende tegelikule ohtlikkusele vastavalt. Kohtute töö võib mõnevõrra keerulisemaks muutuda, kuna rohkemates asjades tuleb hinnata ähvarduse veenvust, kannatanu hirmu põhjendatust ning raskendavate asjaolude esinemist. Karistust raskendavate asjaolude täiendamine mõjutab eelkõige endiste või praeguste paarisuhtepartnerite vahel toime pandud vägivalla hindamist. Pereliikmete kõrval paarisuhtepartneri eraldi nimetamine aitab paremini kajastada suhteid, milles vägivallatsejal võib olla kannatanu suhtes oluline usalduslik, emotsionaalne või kontrolliv positsioon. Süüteo eksponeerimine võib suurendada kannatanu alandust, hirmu ja sotsiaalset kahju ning samal ajal normaliseerida vägivaldset käitumist. Seetõttu on muudatustel nii kannatanu kaitset toetav kui ka üldpreventiivne mõju. Muudatuste tulemusena paraneb kannatanute kaitse ning väheneb olukordade hulk, kus ühiskondlikult ohtlikuks ja äärmiselt etteheidetavaks hinnatav käitumine jääb karistusõigusliku sekkumiseta. Vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatuste peamine mõju seisneb isikute turvalisuse ja kehalise ning vaimse puutumatuse paremas kaitses. Muudatused laiendavad õiguslikku kaitset tõsiseltvõetavate ähvarduste eest nagu vägistamise või muu seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toimepanemise, aga ka seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamise korral. Ähvardamise koosseisu täiendamine seksuaalse vägivalla, vabadusvastaste süütegude ning seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega parandab eelkõige kannatanute kaitset vaimse vägivalla eest. Sellised ähvardused võivad tekitada kannatanus tugevat ja pikaajalist hirmu ning mõjutada tema igapäevast toimetulekut, suhteid ja osalemist ühiskonnaelus. Eriti oluline on kaitse olukordades, kus ähvardust kasutatakse kannatanu kontrollimiseks või mõjutamiseks ning kus ähvarduse tegelik mõju ei seisne üksnes võimalikus füüsilises kahjus, vaid ka kannatanu privaatsuse, seksuaalse enesemääramise või vabaduse ohustamises. Kuigi kehtivas karistusõiguses vastavad koosseisud puuduvad ning seetõttu puudub ka vastav statistika, võib Justiits- ja Digiministeeriumi poolt tellitud ohvriuuringu (2025) andmetele tuginevalt välja tuua, et 15-aastaste ja vanemate elanike hulgas on inimesed selliseid ähvardusi kogenud. Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on levitatud või ähvardatud levitada Teist seksuaalse alatooniga pilte, sõnumeid või muid materjale?“ vastas 2024. aastal jaatavalt 4,4% ning 2025. aastal 4,5%. Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on ähvardatud Teist seksuaalse alatooniga pilte või muid materjale levitada, kui Te ei nõustu ähvardaja soove täitma?“ vastati 2024. aastal, et 0,4% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 5,2% puhul võõras. 2025. aastal märkisid vastajad sama küsimuse puhul, et 0,2% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 4,8% puhul võõras. Statistika29 kohaselt pandi 2025. aastal üle poolte ahistava jälitamise juhtumitest (54%) toime praeguse või endise paarisuhtepartneri poolt, samuti muu sugulase või hõimlase poolt (14%) ning muu tuttava (12%) poolt. 18% juhtudest oli ahistav jälitaja ohvrile võõras. Ligi pooltel 29 Perevägivald | Kuritegevus 2025 37 juhtudest toimus ohvriga soovimatu kontakti võtmine telefoni, sõnumite, e-kirjade, sotsiaalmeedia vm info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendite vahendusel. Umbes kolmandikul juhtudest ahistati kannatanut füüsiliselt, ilmudes ohvri koju, töökohta või mujale kannatanuga seotud kohtadesse. Kasutati ka mõlema eelnimetatud viisi kombineerimist. Samuti postitati solvavaid, häirivaid kommentaare või valeinfot internetti või sotsiaalmeediasse ning jälgiti teist inimest häirivalt teda pidevalt pildistades või filmides. Eelnõuga sätestatavad muudatused kannavad ühiskondlikku sõnumit, et vägivald ja sellega ähvardamine nagu ka süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine, on tõsine sotsiaalne probleem, millele tuleb karistusõiguslikult ennetavalt ja teo raskusele vastavalt reageerida. Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole eeldatavalt olulist otsest mõju ettevõtjate ega majanduskeskkonna toimimisele. Muudatused puudutavad eelkõige füüsiliste isikute karistusõiguslikku vastutust ning ei kehtesta ettevõtjatele uusi üldisi majanduslikke kohustusi. Kaudne positiivne mõju võib tuleneda vägivalla ja ähvardava käitumise vähenemisest ning sellest, et turvalisem elukeskkond vähendab vägivallast tulenevaid sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid, sealhulgas kannatanute töö- ja toimetulekuvõime vähenemise ning avalike teenuste kasutamisega seotud kulusid. Mõju ulatus on eeldatavalt väike. Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole otsest mõju riigikaitse korraldusele, riigikaitselistele ülesannetele ega riigi kaitsevõimele. Samuti ei ole muudatustel eeldatavasti otsest mõju Eesti välissuhetele ega rahvusvahelistele kohustustele. Kaudses vaates toetavad muudatused õigusriigi toimimist, inimeste põhiõiguste kaitset ja turvalisust ning on seetõttu kooskõlas Eesti kui õigusriigi usaldusväärsuse ja rahvusvahelise mainega. Muudatuste rakendamisega võib kaasneda täiendav töökoormus politseile, prokuratuurile ja kohtutele, kuna muutub ähvardamise koosseisu kohaldamisala, suureneb võimalus arvestada teo raskust kehalise väärkohtlemise korral ning lisanduvad täpsustused raskendavate asjaolude käsitlemisel. Seetõttu on oluline tagada vastav koolitus nii õiguskaitseasutuste kui kannatanuid toetavate asutuste spetsialistidele. Olemasolevaid asutusi ja nende põhiülesandeid eelnõu ei muuda ning eraldi uute asutuste või struktuuriüksuste loomist ei ole vaja. Eelnõuga ei kaasne eeldatavasti olulist otsest mõju riigieelarve tuludele ega kuludele. Muudatuste rakendamine võib kaasa tuua täiendavaid kulusid seoses õiguskaitseasutuste töökoormuse suurenemise, menetluspraktika kohandamise ja vajaduse korral ametnike koolitamisega. Kulude täpset suurust ei ole võimalik eraldi hinnata, kuna varasem karistusõiguslik praktika puudub ning kulude suurus sõltub menetletavate juhtumite arvust ja sellest, kui ulatuslikult uusi sätteid praktikas kohaldatakse. Pikemas perspektiivis võib muudatusel olla kaudne positiivne majanduslik mõju, kuna vägivalla ja ähvardamise tõhusam ennetamine ning kannatanute parem kaitse aitavad vähendada vägivallast tulenevaid ühiskondlikke kulusid. 6.2.2. Seksuaalse enesemääramise ja veebikeskkonnas toime pandud vägivalla vastase kaitse tugevdamine (KarS §-de 120, 1574 ja 1575 täiendused) 38 Eelnõukohase seadusega kehtestatakse uus süüteokoosseis seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamise kohta (KarS § 1574) ning täiendatakse õigusnormi selliselt, et karistatavaks muutub ka sellise materjali edastamisega või avaldamisega ähvardamine. Muudatus mõjutab eelkõige seksuaalse sisuga materjali loomises või saamisel osalenud isikuid, kelle privaatsust ja seksuaalset enesemääramisõigust sellise materjali levitamine või levitamisega ähvardamine rikub ning mida senine õiguslik regulatsioon ei katnud. Muudatuse rakendamisega võib kaasneda politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormuse teatav suurenemine. Digitaalse materjali puhul võib suureneda ka vajadus digitaalse tõendamise, elektrooniliste andmete säilitamise ja platvormidega tehtava koostöö järele. Kuna tegemist on juba olemasolevate õiguskaitseasutuste ülesannetega, ei eelda muudatus eraldi uue asutuse loomist. Seksuaalne väärkohtlemine ja seksuaalne vägivald on Eestis arvestatav probleem ning uuringud näitavad, et oluline osa sellisest väärkohtlemisest on seotud ka internetikeskkonnaga. Seda nii täiskasvanute kui laste puhul. Eesti laste privaatsust käsitlevas 2022. aasta uuringus30 märkis 37% lastest, et nad kardavad oma piltide ja videote jagamist ilma nende nõusolekuta. 8 % oli lastest oli saanud soovimatult seksuaalse sisuga pilte, videoid või sõnumeid, 7% vastajatest märkis, et fotot või videot minust on levitatud ilma minu nõusolekuta. World Wide Web Foundationi (Web Foundation) ja World Association of Girl Guides and Girl Scouts (WAGGGS) 2020. aasta uuringu31 tulemused näitasid, et 52% noortest naistest ja tüdrukutest (peamiselt vanuses 15-35 aastat) on kogenud veebipõhist väärkohtlemist, sealhulgas ähvardavaid sõnumeid, seksuaalset ahistamist ja privaatsete piltide jagamist ilma nõusolekuta. Seksuaalse sisuga materjali avaldamine ilma isiku nõusolekuta võib rikkuda samaaegselt mitut õigushüve – isiku eraelu puutumatust, seksuaalset enesemääramisõigust, au ja väärikust ning õigust kontrollida oma isikliku ja intiimse informatsiooni levikut. Digitaalses keskkonnas võib rikkumise mõju olla eriti ulatuslik. Erinevalt füüsilisest dokumendist või fotost võib veebis avaldatud materjal kiiresti levida suure hulga inimesteni, seda võidakse kopeerida ja uuesti avaldada ning kannatanul võib olla väga keeruline kontrollida materjali edasist levikut. Materjali püsimine digikeskkonnas võib pikendada kahju ka pärast algse teo toimepanemist, arvestada tuleb digikeskkonna piiriülese olemusega. Muudatused aitavad reageerida digikeskkonnas levivatele vägivalla- ja ahistamisvormidele, mille osakaal on viimastel aastatel kasvanud32. Õiguskaitseasutuste jaoks tähendab see menetluste arvu suurenemist just digikeskkonnas toime pandud tegude osas. Seega tõuseb vajadus veebikeskkonnas pädevate menetlejate ja vastava tehnoloogia järele. Sageneda võib rahvusvahelist koostööd, sealhulgas rahvusvaheliste platvormidega suhtlemist nõudvate juhtumite hulk. Mõju ühiskonnale on positiivne, kuna paraneb vaimse tervise kaitse – seksuaalse sisuga materjali avaldamine, levitamine kui ka sellega ähvardamine on kannatanule, eriti noorte puhul, sageli väga laastava mõjuga. Seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse tugevdamine on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse üldiste põhimõtetega ning 30 Uuring: iga neljas Eesti laps on internetis kogenud ohtu enda privaatsusele - Targalt Internetis 31 WF_WAGGGS-Survey-1-pager-1.pdf 32 Cyber violence against women | European Institute for Gender Equality 39 Euroopa tasandil suunduva arenguga, mille kohaselt käsitatakse kübervägivalda ja nõusolekuta intiimmaterjali levitamist soolise ja seksuaalse vägivalla ühe vormina33. Muudatused ei too kaasa otseseid täiendavaid kohustusi ettevõtjatele, kuid võivad suurendada elektroonilise side teenusepakkujatele esitatavate päringute arvu. 6.2.3. Haavatavate isikute kaitse tugevdamine (hooldamise kohustuse rikkumine – KarS § 1241) Uue süüteokoosseisu loomisega kriminaliseeritakse hooldamise kohustuse teadlik ja korduv rikkumine olukorras, kus hooldatav isik jäetakse vajalikust abist ilma või koheldakse teda inimväärikust alandavalt34. See võimaldab riigil sekkuda oluliselt varasemas etapis, enne kui väärkohtlemise tulemusena tekib tervisekahjustus. Hooldatava sõltuvus hooldajast tekitab olemuslikult ebavõrdse olukorra. Hooldajal võib olla kontroll hooldatava igapäevaelu väga oluliste aspektide üle – näiteks toidu ja joogi kättesaadavuse, hügieeni, ravimite võtmise, liikumise, arstiabi saamise ja suhtlemise üle. Kui hooldaja jätab oma kohustused teadlikult ja korduvalt täitmata või kasutab oma positsiooni hooldatava alandamiseks, võib hooldatava võimalus ennast ise kaitsta või abi otsida olla oluliselt piiratud. Väärkohtlemise risk suureneb muu hulgas inimese funktsionaalse sõltuvuse, puude, halva füüsilise tervise ja kognitiivse kahjustuse korral35. Seega on just hooldusvajadusega inimesed üks neist rühmadest, kelle kaitsmiseks on vajalik tõhus ennetus ja varajane sekkumine. Mõju avaldub peamiselt sotsiaal- ja hoolekandesüsteemi ning õiguskaitse kokkupuutepunktis, kus võib mõnevõrra suureneda selliste juhtumite avastamine ja menetlemine. Kuigi regulatsioon ei muuda otseselt hoolekandeteenuste korraldust, võib see suurendada järelevalveasutuste tähelepanu hoolekandeasutustele ja hooldusteenustele ning eeldatavasti suunab ka hoolduse pakkujaid endid jälgima, et hooldusalustega väärikalt ja tähelepanelikult käitutaks. 2021. aastal valminud uuringu36 andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane. 2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna (vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi37. Muudatus võib suurendada hooldusteenuse osutajate, sealhulgas tööandjate tähelepanu hoolduse kvaliteedile, töötajate väljaõppele, sisekontrollile ja hooldusplaanide järgimisele. 33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist 34 Vastus Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumisele.pdf 35 Abuse of older people 36 Elanikkonna hoolduskoormuse uuring 2022.pdf 37 Hooldereform ja pikaajaline hooldus | Sotsiaalministeerium 40 Pikemas perspektiivis võib varasem sekkumine vähendada raskemate väärkohtlemise tagajärgedega, sealhulgas tervisekahjustuste ja suurenenud hooldusvajadusega seotud kulusid, kuid selle mõju rahalist suurust ei ole praegu võimalik usaldusväärselt hinnata. Uus süüteokoosseis suurendab riigi suutlikkust ennetada ja tõkestada haavatavate isikute väärkohtlemist ning võimaldab õiguskaitsel sekkuda olukordadesse, kus kannatanu enda võimalused ennast kaitsta on piiratud. See tugevdab üldist turvatunnet ja annab selgema õigusliku aluse reageerida hooldussuhetes toimuvale süstemaatilisele väärkohtlemisele. 6.2.4. Loomapidamisega seotud ohtude ennetamine (KarS § 522 muudatus, LoKS § 6611 lg 3 kehtetuks tunnistamine, VTMS §-de 73, 74 ja 83 muudatused) Eelnõu kohaselt laiendatakse loomapidamise keelu kohaldamise aluseid ja antakse pädevus selle kohaldamiseks lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Muudatuse eesmärk on võimaldada tõhusamat ja kiiremat sekkumist olukordades, kus loomapidamine ohustab inimeste elu, tervist või vara. Mõju avaldub eelkõige järelevalveasutuste ja kohaliku omavalitsuse töös, kelle menetluskoormus võib mõõdukalt suureneda. Samas paraneb oluliselt ennetus ning väheneb risk, et ohtlik olukord jääb pikaks ajaks lahendamata. KarS § 264 muutmisel on üldpreventiivne mõju, kinnitades ühiskonnas arusaama, et loomade piinamine ei ole marginaalne õigusrikkumine, vaid tõsine kuritegu, millele järgneb proportsionaalne ja selge riiklik reaktsioon. See toetab loomade heaolu, tugevdab avalikku õiglustunnet ning aitab kaasa karistuspoliitika ajakohastamisele loomakaitse valdkonnas. 6.2.5. Süüvõime erand (KarS § 361) Eelnõu kohaselt lisatakse säte, mille järgi ei ole süü välistatud, kui inimene on end tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema süüvõime. Muudatus kõrvaldab kehtivas õiguses esineva lünga ning võimaldab karistusõiguslikku sekkumist olukordades, kus inimene saab praegu vastutusest vabaneda vaatamata enda tahtlikule riskikäitumisele. Muudatus ei mõjuta oluliselt menetluste arvu, sest tegemist on harvade üksikjuhtumitega, kuid muudab nende lahendamise keerukamaks, kuna suureneb vajadus hinnata inimese varasemat käitumist ja seisundi tekkimise ennustatavust. 6.3. Mõjude hindamine valdkondade kaupa 6.3.1. Sotsiaalne mõju Eelnõu olulisim mõju avaldub sotsiaalsfääris. Muudatused parandavad vägivalla, ähvardamise ja küberahistamise ohvrite kaitset ning laiendavad riigi võimalusi sekkuda olukorras, kus isikute vaimne või füüsiline heaolu on ohustatud. Samuti tugevdatakse haavatavate isikute, eelkõige eakate ja puudega inimeste kaitset hooldamise kohustuse rikkumise korral. 6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Eelnõul ei ole otsest mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele. Kaudne mõju võib avalduda rahvusvahelise koostöö suurenemises digikeskkonnas toime pandava vägivallaga seotud juhtumite menetlemisel, kuid see ei ole sisuliselt uus menetlusvaldkond. 41 6.3.3. Mõju majandusele Eelnõukohase seadusega ei kehtestata ettevõtjatele uusi kohustusi ega mõjutata otseselt majandustegevust. Kaudne mõju võib avalduda elektroonilise side teenuse pakkujatele esitatavate päringute arvu kasvus ning mõningases töökoormuse suurenemises õiguskaitseasutustes. Mõju majandusele tervikuna on väike. 6.3.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale Eelnõu ei mõjuta otseselt elu- ega looduskeskkonda. Kaudne positiivne mõju võib avalduda loomapidamisega seotud riskide vähenemises, mis parandab elukeskkonna turvalisust. 6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Eelnõu mõjutab õiguskaitseasutuste, kohtute ning mõningal määral ka järelevalveasutuste ja kohalike omavalitsuste tööd. Menetluste arv võib mõõdukalt suureneda, eelkõige ähvardamise, kehalise väärkohtlemise ja digitaalse vägivalla juhtumites. Loomapidamise keelu pädevuse laiendamine suurendab kohtuväliste menetlejate rolli. Muudatused ei eelda uute asutuste loomist ega olulisi ümberkorraldusi. 6.3.6. Muud mõjud Eelnõu parandab õigusselgust ning aitab vähendada olukordi, kus kehtiva õiguse kohaldamine on ebaselge või ebapiisav. Samuti tugevneb õiglustunne, kuna ühiskondlikult ohtlik käitumine on senisest paremini hõlmatud karistusõigusega. 6.4. Mõju kokkuvõte Eelnõu mõjud on valdavalt positiivsed ning avalduvad eelkõige ühiskonna turvalisuse suurenemises ja kannatanute paremas kaitses. Muudatuste rakendamisega ei kaasne eeldatavalt olulist ettevõtjate ega vabaühenduste töökoormuse suurenemist. Muudatuste jõustumisel võib suureneda õiguskaitseasutuste, ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja organisatsioonide töökoormus seoses uute süüteokoosseisude rakendamise, juhtumite hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise ning menetluspraktika kujundamisega. Eelnõu rakendamisega seotud täpne ressursikulu pole prognoositav. Muudatustega seotud tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võib võtta aega. Seetõttu on oluline tagada õiguskaitsesüsteemi, ohvriabi ja teiste kannatanuid abistavate osapoolte piisav väljaõpe ja omavaheline koostöö. Oluline on teavitada ka avalikkust kavandatavatest muudatustest. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kavandatavate muudatuste jõustumisel võib suureneda eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti ning prokuratuuri töökoormus. Politseis võib uute süüteokoosseisude alusel laekuvate juhtumite hindamisele ja registreerimisele, tõendite kogumisele, kannatanute ja tunnistajate ärakuulamisele ning veebikeskkonnas toime pandud kuritegude korral digitaalse tõendusmaterjali kogumisele ja analüüsimisele kuluv aeg suureneda. Prokuratuuri töökoormus 42 võib suureneda menetluste juhtimise, tõendite õigusliku hindamise, menetlusotsuste tegemise ja kohtumenetluseks vajalike toimingute tõttu. Töökoormuse kasv võib avalduda ka kohtu- ja muu menetluspraktika kujundamise perioodil, mil uute sätete tõlgendamine ja kohaldamine võib võtta senisest rohkem aega. Ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja organisatsioonide töökoormus võib suureneda eelkõige juhtumite hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise tõttu. Lisaks võivad muudatuste jõustumise eel ja järel tekkida ühekordsed kulud koolituste korraldamiseks, juhiste ja infomaterjalide koostamiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Nende kulude suurust ei ole praeguses etapis võimalik täpselt prognoosida, kuid eeldatavalt on tegemist piiratud ulatusega kuludega, mida on võimalik kavandada asjaomaste asutuste olemasolevate eelarvevahendite raames. Vajaduse korral tuleb rakendamise käigus hinnata täiendavate vahendite vajadust. Eelnõu rakendamisega seotud täpset ressursikulu ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et puudub kindel teadmine, kui palju uusi juhtumeid muudatuste tulemusena menetlusse jõuab, milline on nende juhtumite keerukus ning millises ulatuses kasutatakse uusi õiguskaitse võimalusi. Samuti võib muudatustega seotud tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võtta aega ning esimestel rakendamise aastatel võib ühe juhtumi menetlemiseks kuluv aeg olla suurem kui hiljem väljakujunenud praktika korral. Seetõttu ei ole põhjendatud määratleda muudatuste rakendamisega kaasnevat püsivat lisatööjõukulu kindla töötundide või ametikohtade arvuna. Muudatustest ei ole ette näha otsest olulist tulu riigile ega kohaliku omavalitsuse üksustele. Samas võib muudatuste pikaajaline mõju olla positiivne, kui tõhusam vägivalla, ähvardamise, seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude, veebivägivalla, hooldamiskohustuse rikkumise ja loomapidamisega seotud ohtude ennetamine ning kannatanute parem toetamine vähendavad süütegudest ja nende tagajärgedest tulenevat kahju ning vajadust hilisemate avalike sekkumiste järele. 8. Rakendusaktid Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Eelnõu jõustub üldises korras. Eelnõus esitatud seadusemuudatused ei eelda pikka aega nõudvaid arendusi ega ümberkorraldusi. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Loomakaitse Liidule, 43 Eesti Loomakaitse Seltsile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Laekunud märkusi on käsitletud seletuskirjale lisatud märkuste tabelis. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2026. a nr (allkirjastatud digitaalselt) 44  Riigikantselei Meie 27.08.2026 nr 8-1/6202-1 Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (Omnibus) Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (nn KarS omnibus), mille eesmärk on lahendada mitmed karistusõiguse valdkonnas ilmnenud probleemid, kus kehtiv õigus ei võimalda piisavalt selget, proportsionaalset ega tõhusat reageerimist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Märkuste tabel Martin Ziehr 620 8118 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898